MARIE UNDER

SININE PURI

MARIE UNDERILT

ILMUNUD: „SONETID” II TRÜKK

ILMUMAS: „EELÕITSENG”

MARIE UNDER

SININE PURI

KIRJANIKKUDE ÜHINGU „SIURU” KIRJASTUS TALLINNAS 1918.

Sinine puri

Hommik

Igal hommikul uuesti sünnin ma

Roosana linade valevast vahust:

Üksikud nired blondjuuste kahust

Voolavad kollase viinana

Üle mu oime pärlvalge kausi.

Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!

Liuglevad sängist mu hingestet jalad,

Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;

Niristab üle mind riiete piim.

Öö läbi päike on pidanud pausi,

Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub

Vastu mu väikseid uniseid ruute:

Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.

Süda mul mitmeks pudeneb, killub:

9

Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,

Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

Täna on tulnud ning Eile suri!

Hommik – sild roosidest punut mind kannab

Päeva, mis ootab kui imme viiv laev,

Millel on paisul sinine puri.

10

Päev

Ma purjetan all sinise purje:

Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje

Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,

Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.

Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?

Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;

Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,

Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,

Pähkelpruunis ja kullases niidis,

Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,

Mänglevad, palmides neisse verevat paela,

11

Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.

Jookseme alla siis kumerast kingust:

Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,

Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;

Pääseme vaevu ta hullavast lingust.

Tee ääres aiad kui korvid, mis täis on jasmiine,

Ees kirab kanepist kollaseid nõlvi.

Kõrtes kui suriseks mandoliinid,

Keerlemas põllu kollaloorilised baleriinid,

Langeme rohtu kui haljasse tiiki,

Pelgades päikese pistlevat piiki.

Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist!

Tõusevad aia voodavast vaasist

Lõhnade kiired, kärsitud kired,

Puudelt voolavad õilmi pärlide nired;

Õitsevas põõsas kärbeste lennu metalline kirm –

12

Arvan, et vastsündind pungel sellest on hirm.

Punavad peenarde verelaigud:

Moonid end julmalt õitsevad surma.

Õhk raske meest, ning kleepivad vaigud

Tilguvad tüvedest, kuldset hurma

Pisardab puu. Lilled andumast ei hoidund:

Sagedaist mesilaste sülelusist roidund.

Taevas täis lõokeste hõbeseid pille:

Pilviparv kihutud äreville,

Hajuvad, ujuvad metsade taha,

Jättes valevaid sulgi maha.

13

Õhtu

Kustumas päikese põlev põõsas,

Kruusale pudenend punavat tuhka,

Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:

Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.

Lehti kobaraisse vajutab kuu

Himura vabarnapunase suu.

Varjud kui nunnad lähevad mööda,

Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid

Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;

Valgeis sõrmis nartsisside neitsid

Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

Roosid end põõsaste tüheme peitsid.

Taevas tähtede vihmast on üleni märg.

Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.

14

Ah, kõik need unised, sinised teed

On nagu kaldale kippuvad veed.

Laskund purjel – kui tiib, millel lennata vaev,

Üks väsinud lind – jõuab koju mu laev.

15

Öö

Kosena kuu uhkab õue ja aia:

Põõsaste üle käib värahtushooge,

Rohus roomav teede looge

Põgeneb ukseni, põgeneb maija.

Õitsevad öö violetist mullast

Minu käte valged vääned

Kellegi vastu, kellegi poole,

Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.

Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,

Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et

Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –

Süda ehk enese liigusest murdub,

Nagu granaatõun lahti kurdub

Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.

16

Irdun millestki: hargnevad mähkmed,

Padjult kui tiivustud tõstuvad ehkmed –

Miski mind hirmutab kõigist paigust,

Eluihka tunnen veres kui haigust –

Ah, kas ma kardan neid metamorfoose,

Kui kord on vallandund viimnegi pannal –

Ah, kas küll murran neid jäiseid roose,

Mis mind on ootamas valgel rannal,

Kuhu viib – kui viimne Eile – – ning Tänagi suri –

Kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?

17

Kurvad rõõmud

/tühi vaheleht/

Kurvad rõõmud

Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?

Kuis kees mu sees!

Ma sulen silmad, nad palju näinud –

Mis ootab ees?

Kuid surmahirmus mind häkki valdab

Uus elusööst,

Ja uuest hing end päästa maldab

Sest tühjus-ööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada

Kui keegi muu,

Võin harrastada, võin armastada

Kui keegi muu!

Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged

Ja närblikud,

Kui iial enne mu nukrad palged

Nüüd veetlikud.

21

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,

Kui kunagi;

Ja mina valvel ja mina varmsam,

Kui kunagi!

Kui sinisilmne on suvetaeva

Akvamariin,

Piimvalged pilved kui loorid aeva,

Kui õrn musliin!

On tulililled ja maarjaheinad

Ning tüümian,

Oliivirohekad metsaseinad

Ja sinav laan!

Oh: tähtelilli kui kuldset naeru

Öötaeva toas;

Jõelainist pärlid löövat aeru

Kuu kuldses joas!

22

Oh, sirelipilved, jasmiinihanged,

Oh õitelund;

Ju kallutanud kõik lõhnad kanged

Kesköine tund!

Kui hõbelinik, kui helmerada,

Kui mõrsjaschlepp

Tee liuglev võtab valendada,

Kus ootab trepp.

Blondjuukselisena lehvib vilja,

Ning rukkirääk

Kui hüüaks aina, et pea on hilja,

Pea üksijääk...

Ehk muutub õnneks mu meeleheide –

Sind armastan!

Ehk läheb seegi veel soov mul täide –

Sind armastan!

23

Su õlgadelle las heidan käsi,

Su suule suu,

Oh meie kaks, me kahekesi –

Mis jaoks kõik muu!

– – –

Oh seda kurbust, oh seda rõõmu,

Oh uuestsünd!

Oh sureliku suurt elulõõmu!

Kes päästab mind?

24

Stanssid

Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad

Ja udulikke helbelinikuid

Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad

Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.

Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,

On vastuvõtmas kuningannat suid:

Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,

Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.

Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.

Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,

Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,

Nii valged valges, õrnad abitud –

Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus

Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,

Ta vallandab neil helmeloori veidi

Ja kergitabki pitsilise kleidi.

25

Kui lõhnav roosasiidi päevavari

Mu üle ümardumas õunapuu;

Ning herneshaljas sõstrapõõsas mari

On koorund õiest alles maitsetu;

Ning sirelite riisivalge sari

End lõhnanõrgel paenutamas ju;

Võililliks rohusse on langed tähti,

Mis talvel taevas virvendamas nähti.

Kastaania lehti nagu laotud käsi,

Mis toona mähetes veel abitult;

Akaatsiad kollased kui sulamesi,

Ja vahtraladvalt pudenemas kuld;

Tulp tulbi kõrval süütamast ei väsi

Kui jõuluküünlaid kirju õitetuld;

Kus murus roosahuulelised pungad,

Kuldnokad lentsivad kui mustad mungad.

26

Mu aid, sa lillelooridesse maetud,

Opaalitaeva all, oh kunas, kas

Kord tuleb armuõhinate aetud

Mu ootamatu oodatu? – Siis las,

Et varjab õitegardinate kaetud

Alkoovina meid sinine terrass,

Kui roosid ulatan, kui kaome sinna,

Siis suudlustelle oma suu ja rinna.

27

All õhtutaeva

All õhtutaeva õhetavat roosat,

Kus algand loodepäikse kiirtepild,

Kui poleks iial olnud ühtki proosat.

Ja aia kohal noorkuu kumer kild

Ju puistab põõsastesse kuldset karda;

All roheluses hõbevalge sild

Kuis kutsub kumardama üle parda;

Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,

Sääl peidan kätel palge õndsusharda:

Kuis ilu ometi nii valus olla võis!

28

Trioletilik sonett

Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks,

Miks mustana kui öised mürdiladvad

Need lokipuhmad sinu oime katvad,

Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks.

Et naised nendes omi käsi kastaks,

Seks mustana kui öised mürdiladvad

Need lokikobarad su oime katvad –

Kui kordki veel mind seda maitsta lastaks!

Ah, hellalt vaatan omi valgeid sõrmi,

Mis õndsatena sooje lõhnu kandvad,

Kui oleksin nad roosipõõsast tõstnud;

Ning hingest heidan vanu õnne põrmi –

Su lokid uusi unistusi andvad:

Veel pole kõiki rõõmusid ma kestnud.

29

Suine mälestus

Klaasrõdul vara ootasin ma sind,

Kui üle läve päikse kuldne king

Arg-aralt astus. Nagu kirju lint

End keris üle aia lõhnaving.

Sa tulid läbi valge õilmemöllu,

Mis sädeles kui liblikate ring.

Kui hiljem läksime me üle põllu,

Kus laisalt õõtsus ruki ruuge puri –

Siis oli mul kui alles astuks ellu:

Kõik uuenes, kõik vana minus suri.

Ning vaates mooni leekivasse ahju,

Mu süda hõõgus sinule kui uri,

Ma kandsin eneses suurt tulekahju.

30

Hilissuvi

Eks lillapadjaline tüümian

Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,

Ning aiast palju veel ma lilli saan,

Kus päevaroosid kumardumas üha.

Kastaanialehti sakilised pitsid

On siiski luitumise hädaohus;

Korallidena põõsal berberitsid,

Ja väiksed koldsed pirnid kuskil rohus.

Ning sinisammetised prisked ploomid

On okstel rippumas kui laisad parmud,

Ja üle kõige vihmana aroomid,

Mis rasked kanda nagu suured armud.

31

Lumi

Nüüd laotand omad valevad terrassid

On lumi kõikjal. Roosilehtena

Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena

Nüüd aida katvad tema sammetmassid.

Kui oleks kallutanud piimatassid

Kõik ingellapsed taevas. Tähtena

Ta liugleb, okstele jääb plehtena:

Kui lebaks aknasimsel valged kassid.

Ning õhus värisemas karget hingust,

Mis ruudustikul hangumas kristalliks

Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.

Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,

Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:

Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.

32

Su tuba

Su mulle suletud ja salaline tuba

Öösinine ja leinahämar nüüd.

Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt,

Et veetsid päivi siin, nii kaugeid juba.

Ei mõnda aega tihkand võtta luba

Ma üle läve astu: nagu süüd

Ma kandsin iha endas, põles püüd

Su poole, salapäraline tuba.

Kuid tundes elu tühjushalli pausi,

Siis hilislilledega täitsin kausi

– Pihlkobarad, reseedad, skabioosid –,

Ma ukse avasin – kui üle haua

Su voodi kohal kumardasin kaua,

Ja patja peitsin omad suudlusroosid.

33

Armukadedus

Lehti varjude tumedad roosid

Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –

Mürgine torge mul südames uhmas:

Keda sel veetleval tunnil sa soosid?

Arvan, et jälle see hallsilmne preili,

Ingelilmine kuratlik olend,

Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,

Valades verde sul himude leili.

Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav

Hingehell oli, mis suvel mull andsid –

Kätel mind lillede vahele kandsid

Suvel, mis oli nii patuselt palav.

34

Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,

Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,

Kui sinu paitusist pakitsev pihu

Paendus mu pihale, „sinaks” sai „teie”.

Kuid minu õlgade hõbeseid õisi

Oled veel suudelnud lõpmata vähe!

All sinu silmade roheka tähe

Hõõgund ja jumestund rohkem on teisi.

Ah, kui see kadelev iha kord tummuks!

Miks küll see öö nõnda ilusaks loodi:

Valgena peenrana valendab voodi –

Ah, kui su suu nüüd mu rinnale kummuks!

35

Meeletus

Tuled – su palgede kahvatus

Saab nagu kuuvalget tuppa heitma,

Ning mina pean oma imetlust peitma –

Meeletus!

Räägid – kui lõhnavoog tõuseb su hääl,

Mähib violetina sammetina:

Raskelt mul õnne värisev sina

Hinge pääl!

Kleidi voltidest leidma mu kätt

Oled kui ennegi irgas ja varmas:

Sinu sõrmed mu randmel, armas,

Kui vinjett.

Joobuma, joobuma, joobuma

Pean ma – ning näkku sull loobuma.

36

Milline öö

Milline öö, melankooliat valav,

Nukrusi niristav valgesse sängi,

Mälestuspainav ja igatsuspalav!

Sina, sääl kuskil, tule ja mängi

Siin minu lõhnavi patjade vahel –

Ah, mis võiks saada sest ööst meile kahel!

37

Aldis

Taas viibin sinuga ma samas ruumis,

Mul jälle antud istuda su ligi.

Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis

Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi

Kõik lammund illusioone aprad toed

Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.

Kas sina sama tulevikus loed,

Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,

Või mineviku aida varju poed?

Ah, andes veres voli uimaviinel

Ning kinnisilmil kuulates su häält,

Ma siiski aldis ahistavil piinel,

Siit luuravil ja lähenevil säält.

38

Vabanemas

Ma raputasin omilt valgeilt niudelt

Mürkkollase, leekkuuma himumao:

Nüüd nõrgub päiksekiirte kuldseilt kiudelt

Mul üle häbeliku, pisardava lao

Kui lunastust. Ööd sünged, iharhelged

On uuristanud hinge pehme vao,

Kus nüüd all kahjatsusekõuet, valuvälget,

All igatsuse vihmaküllust sooja

Ma tunnen idanevat koiduselget

Ja kastekarsket õit: su, janutooja,

Suud keskpäist, suvipunast unustada,

Su jumalikku hinge, ilulooja,

Ööd-päevad enam endast armastada.

39

On siiski kurb

On siiski kurb, et pärib surm selle südame,

Selle südame, täis joobumispuhke,

Täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumis-uhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame,

Ta hommiknoored igatsuslõõmud,

Ta õnneks kangastund kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame

Ja kõik tema laulmatud laulud –

Ah nii kurb, nii kurb, et pärib siiski surm

Selle südame laulmatud laulud!

40

Tulease

/tühi vaheleht/

1.

All akna ähmub õudus-öine aid:

Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe

Ja oma alguse, teab millal said!

Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –

Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett

Ning nende vahel, heites peeglihõppe

Mustkurba varju, have siluett.

Kas mina see, kes nagu murtud mooni

On langutanud tühjaksjäänud kätt,

Pää maha kallutand all leinakrooni?

Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta

Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.

Ei miski, miski, miski peleta

Mu ümbert selle leina salajase,

Ei midagi mu seeski heleta:

Jäänd ainult südame suur tulease.

43

2.

On sügis. Üle halba aimand päeva

Kui valu sininiiske õhtu vaob

Ning üle minu kambri kurvaksjääva,

Kust viimnegi kui värvikübe kaob.

Sest igatsuse lambi võtan läita –

Tund tume minevikust kulda taob,

Et väikest õnne hinge üle heita:

Meeselgeid päivi, purpurhelgeid neid,

Kui ühte üsa, kuhu palet peita,

Nüüd otsin mälestusis tihti teid.

44

3.

Sa Midagi, sa Nimetu, mind piirav,

Tumm tüdimuse sumpjas labürint,

Sa nukrus valulik, meelt hella viirav!

See leinapäivi lõppematu lint

End ümber minu kerind kägistades.

Mis mulle sest, et jälle hüatsint

Mu laual lõhnab südant vägistades:

Vaid kurbust lisab see, vaid kasvab spleen –

Ah, muret mure pääle mägistades,

Kõik selleks ongi: armsus, uim ja viin!

45

/tühi vaheleht/

Hämar linn

/tühi vaheleht/

1.

Talv. Koorub hämaruse hallis siidis

Bulvaari valgeist käsivartest linn.

Käib telegraafi traate pingul niidis

Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.

Ju kostvad sekka auto kontrabassid

Ja saanikelle rõõmus tamburiin.

Reas rügemendid: hoonte hallid massid,

Silm silma vastu seismas nende vall,

Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.

Kuldkupli õhku heidet läikiv pall

Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,

Ja doome õlgu mähib udushall.

49

Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike

Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,

Mis kihavad ja leidvad salakäike,

Et suubuda, kus maju matvad nõed

Ja korstnaist liugleb musti suitsupaelu,

Mis põimuvad kui õudsed hiiglakäed

Ning kägistavad torne uhkeid kaelu.

Teed liiguvad kui sajapäised maod

Veel inimesist. Tähti hõbenaelu

Nüüd näitvad pudenevi pilvi praod.

Toad siin-sääl lambivalgest üle keevad,

Ju õhetavad gardinate laud:

Kui roosa õied aknad õitsma löövad.

50

2.

Kui õitetolmu õhus: roosa aur

Elektripirnidest, ja lumelangus;

Kesk seda, kapju tõstes pruun kentaur

On kinoväraval, kus valgus hangus

Kui purpuriks ning lõõmab kumer käik

Kui põrgu, kuhu kiimal rahvas vangus.

Teel sinetaval, mil pärlmutri läik,

Lindkiirelt saane musti luiki luigub

Ning tilgub kuljustest naerkuldne hõik.

Suitshabet väristades auto tuigub

– Neid neelab lakkamata tänav pikk –,

Meeltheitvalt rongikõri hädaldab ja huigub.

51

Kus läigib laternate nööbistik

Girlandina ning hargneb teede haare,

Sääl suigub mõni maja imelik.

All suure ukse ümariku kaare

Ma seisatan, ei seltsiks keegi muu,

Kui, varjates öö salajase aare,

Ah, igavene sfinks, kurbpalgne kuu.

52

3.

Päev lühikene hääbub. Väsind linna

Käed nägematud sala vajutand

Kui laia sängi, hämaruse tinna.

Lund, lund ja lund kui liiva hajutand

On pilvi sünged, ääretumad stepid.

End tornitüheme tuid majutand.

Kus tõusvad udu marmorhallid trepid,

Sääl tukub ülal ristil nukker hakk.

Kuis lohisevad suitsu mustad schlepid

– Kus ruugab korstna teliskivi lakk –

Üht aeglast valssi katuste parketilt.

All väiksed aiad: härmatise takk

Kui koonlalt hargneb põõsaste buketilt,

Ning väike maja nagu valge häll,

Kus aknavahet ilustab koketilt

Vaid vatipeenral roosa immortell.

53

4.

Kesk härmatise hõbetolmu käin

Teid lumiseid. Kõik pilved lilla pärgi

On põiminud, kus lõpeb taeva sein.

Siin istub rida künkaid hallamärgi

Ja nende tagant loidab kupli vask,

Siis – kihistikku – tsinkjaid aknakärgi.

Ning pilget tuksub tornikella mask,

Irooniat ta ümargune nägu –

Ja äkki vallutab mind mingi ask –

Kell lööb – kui kukuks kuskil kaugel kägu...

54

Interiöörid

/tühi vaheleht/

1.

Kuis pühib päikseräti kuldne kude

Nüüd noote musti pisaraid, ning häält

Ei ainust klahvistiku hammasrealt,

Kus sätendab tumm, valge naerupude.

Lamp – suure päikse väikene rivaal –

On ootel laual siidikleidi punas.

Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:

Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.

Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,

Kui õietolmu naisejuukse lõhna,

On näha sammetpolstris väikse, kõhna

Käe aset: ühest heldest lilletoojast.

Kui verev marjakobar, viina uhkav,

Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.

Ent nurkest hiilib hämaruse vari,

Pea pudenev ja kogu tuba tuhkav.

57

Ja peegli hõbeallik langeb seina

Kuldlilleliselt pinnalt otsejoones.

Ei ühtki häälitsemist kogu hoones,

Mis kannab õhtueelist vaikist leina.

58

2.

Põlvil armas raamat poolelloetud,

Õhtukuldusse, mis aknast avat

Nii näib kogu kambrit anastavat,

Istun üsna lõimestud ja koetud.

Pilviparved roosalt udendavad,

Aid on päevast-külalisest loobund,

Lilled, iseenda lõhnast joobund,

Liblekesi rohtu pudendavad.

Tuulte hõljutav, kui liblikate mänglev

Valge lend on gardinate langus.

Õhtuhõõgus peeglijärve vangus,

Kus ta liuglemas kui kala rõnglev.

Vana madal kummut, üle selle

Nukkersilmine madonna tuimub,

Kuna laua kohal Oscar Wilde – ent kelle

Nägu nagu enda uhkest ilust uimub.

59

Ühe lapse sammetsammud kärmed

Suudlesklevad teises toas parketti,

Silman: seljal sulakulla vermed –

Kahte blondi palmikute ketti.

Liigub põrandal kui nobejalgseid loomi:

See on päiksekiirte virvlev ehe.

Laekast imbub mõne roosilehe,

Ammuse, peennärblikku aroomi.

Näen veel reatet raamatute mosaiiki

Tukkumas kui suletud fontääni...

Hämarus ju küünibki mu käeni

Aiarohelusse vaatan nagu tiiki.

Nuuksub hoitud nutuna see vaige,

Pisaratena mu sülle tilgub,

Väikest naeratustki sekka vilgub,

Mis nii hälbiv, abitu ning haige.

60

3.

Päike ärajooksnud, jätnud virvejooma

Põrandalle nagu valget liiva:

Väikse rajakese, hämarusse viiva,

Kust võib õhtu tulla haledusi tooma.

Tuiskab, läbi tundetihnikute kihutes,

Sekundite tolmu väsimata kell,

Olevikku peatamatalt paigalt nihutes,

Aja vastu sama nagu mina tundeks ja hell.

Minutite raskeid nutupiisku sajab:

Kuis mu eluihk neid kokku lükiks,

Sätendavaks ehtekangaks tikiks –

Nii mu süda aega-elu vajab!

61

Kuu on valged tuviparved õhku heitnud,

Aid on lillarohekas – ah, tunnen teda kiusajat:

Lõhnad kõik ju hiilivad mu ligi nagu patt,

Imalalt nad minu juuksed, riided täitnud.

Aknast sala sisse nirisema hakkab

Kuu- ja tähtisina nagu vett –

Mil see tontlik kangastus kord lakkab –

Mul on hirm ja, ah, ma ihkan ühte kätt!

Et ei hälbiks avatluste urgu,

Süütan ampli punakobara, mis valgustiin:

Juba tilgub videviku ahnitsevva kurku

Sooja helenduse hõõguv viin.

62

Varakevad

/tühi vaheleht/

1.

On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,

Sest veretavad pajustikus piigid

Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.

Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid

On kõlkvel okste hahas õreduses,

Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid

Kui suured silmad pisarnõretuses,

Kui vastu paenutab neil kase nõtkus

Lakeerit pungi põõsa võretuses.

Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus

On lahti oheldanud omad kired –

Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.

65

Ent hullununa sööstvad teised nired,

Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,

Et haavadena helendavad vired,

End lume närtsind rinde ümber kerivad kui boad.

66

2.

Kõik päevad kihutavad tantsujalga,

Vast hingeldades, kevadelle vastu,

Kes juba punab läbi paju salga.

Ning udu valged purjed võtvad kastu

Kauguse sinivees, kus lumed sujutuvad.

Jalg nagu arglik loom ei julge kõikjal astu.

Teed porist rõõmsast läbi ujutuvad;

Luht vete sisalikest, ussest kattus:

Kõik kaldad nende puremisest pujutuvad.

Ei tea, kust siia valge tuvi sattus,

Musttäpine ja peen kui portselanist,

Kesk vikerkaelseid halle? Attus

Neil jalge punalehti ümber loik kui traanist.

67

3.

Kui oja ennast alla hõiskab kingust,

Siis lumi paberina rebeneb:

Veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust.

Puu paljana nüüd nagu häbeneb

Ja raputab end pungi täis kui käiksest,

Ning lepa urvastikust hebeneb

Pruunpunast villa, kuna noorest päiksest,

Kuldudarlisest, piima voolab kõike toites,

Et pakateleb muld kui tabat äiksest.

Tuul pühib ladvastikust siniloites

Nüüd alla rohtu mustaräästa pilli,

Ning rohi tärkav kikiskõrvul, hommikkoites,

Ju kuulatab ja ootab, ootab – lilli.

68

4.

Puud heitnud okste üle punge litrid

Ja rongikäiku alganud alleel,

Neil kaasas kevadtuule viled, tsitrid.

Varblasist võsad kihisemas eel:

Nad okstel rippumas kui õunad hallid,

Ja mõned keradena veermas kruusa teel,

Ning hüplevad kui vedrutavad pallid.

Sääl katused end põõsa korvist tõstvad

Kui õied punased, kui läikivad korallid.

Teed alatasa teel. Vee pisarad neid nestvad,

Mis kuljustena alla tilisevad mäest,

Kus lumevalle lammumised kestvad.

End aiad välja ringutavad jääst:

Kus muld fontääni rinnal peenraks sõlgub,

Sääl krookus rebukollane, kui ära käest,

Ah, ikka kuldsemaks, pea sulakullaks selgub.

69

SISU

SININE PURI

Hommik                 9

Päev                11

Õhtu                14

Öö                16

KURVAD RÕÕMUD

Kurvad rõõmud                 21

Stanssid                 25

All õhtutaeva                 28

Trioletilik sonett                 29

Suine mälestus                 30

Hilissuvi                 31

Lumi                 32

Su tuba                 33

Armukadedus                34

Meeletus                 36

Milline öö                 37

Aldis                 38

Vabanemas                 39

On siiski kurb                 40

TULEASE

1.                 43

2.                 44

3.                 45

HÄMAR LINN

1.                 49

2.                 51

3.                 53

4.                 54

INTERIÖÖRID

1.                 57

2.                 59

3.                 61

VARAKEVAD

1.                 65

2.                 67

3.                 68

4.                 69

Frontispis kunstnik A. Vabbe poolt.

HIND – 4 MK.

KAANEILUSTUS KUNSTNIK A. VABBE POOLT

ZUR VERBREITUNG UND ZUR AUSFUHR ZUGELASSEN

PRESSE-ABTEILUNG A. O. K. 8