MARIE UNDER

EELÕITSENG

MARIE UNDERILT ILMUNUD:

„SONETID” TEINE TRÜKK

„SININE PURI” LUULETUSED

„SINILIND” M. MAETERLINCK’I NÄIDEND. TÕLGE PRANTSUSE KEELEST.

KIRJANIKKUDE ÜHINGU SIURU TOIMETUS

MARIE UNDER

EELÕITSENG

„ODAMEHE” KIRJASTUS TARTUS 1918

J. & A. PAALMANN’I TRÜKK, TALLINNAS

1904–1913

                       Hümn hommikulle.

                                Proloog.

Ringutand välja end päike pilvi roosa padjust,

orgude rüppe, kus kaste hõbesed peeglid, ta heidab

kiirgavat naeru.

Libiseb tuul violett-mustist metsade ladvust,

sõlmib vallali linte ja linikuid lehvima köidab.

Käest-kinni seisavad puud ümber kumera järve,

kargena kajastava rõõm-roosa hommiku värve.

Kummutab pihl omad punased huuled, et juua

laini metallisest kruusist. Nisupõld väristab üha

brongsilist tiibade parve, kui tahaks end lennule luua.

Rohelist kuljuste kobarat, tilistab kaerakõrs teri.

Lõikuvad sahkade noad mulla ruskesse, auravva lihha:

roosatab tatrapõld kõrval kui rätt, kuhu valgunud veri.

Sinist kastet rüüpavad kõrtelt lumised lambad.

Rohu habemest naeravad lilli piimvalged hambad.

7

Ah, olen rõõmu röövkäigul väljas, hommik, ma tantsin,

noorte soovide viiulid veres, tantsin su poole!

Ringkäigu tegin ma elus: tagasi tõid sa mu

samale paigale, endasse, loodus. Nägijaks lõid sa mu.

Ah, et üht kurja und vahepääl laude all kandsin –

silmade avades nüüd, hajus see rohelisis tuultes.

Ei minu ihad veel sure, ei minu rõõmud veel koole!

Verevat joobumist puhkeb kui tähti mu huultes.

Rõskes mullas, kasteste jalge all tunnen ma tuksuvat

sama õnne kui enesel soontes, kippuvat, kutsuvat.

Peaaegu patuse ihaga

joon, noormees hommik, su süütust. Suu avat kärsik ja janukuum

tuultele, lõhnule, päiksele. Noorele saleda pihaga

kasel, mis külmetab valges särgis,

ümber löön helluses käed lehti lõhnavais pärgis.

Üksindus hommikutunnine! Lähenev keskpäeva küllustuum!

Kõikidest päivist kaunim on täna! Minevik vajus!

8

Lind luksub üksikus pajus.

Oh, et ka mina noppida tohtisin, oh, et ka mina,

hommik, selle laulu su radadelt, ilmutus sina!

Pärlestet mäkke astun ma harduses üles:

taevas nii lähedal, olen kui pilvi pitsises süles!

Astudes alla

on nagu kannaksin kõrgele sirutet kätes

päikese maija, mis magab veel halapuu hõbestes rättes.

Pühajärvel, 29. VIII. 1918.

9

                      Eelõitseng.

Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle,

oh kevade! Kui laps, kes haige, väike,

ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike!

Kuis küllastab mind sinu kuldne süle!

Kui tulbi punapungad pakatavad

ja toome lõhnast õhk on hurmaline,

siis olgu saatus kõigil armuline:

mind näib siis eluküllus hukatavat!

Siis mässamas m’us armutuju tuuled –

ei tea, kes seekord satub nende hoosse?

Sel mälestused jäävad hingeloosse,

kui mulle usaldab ta omad huuled.

11

/tühi vaheleht/

Kevad

/tühi vaheleht/

                                   1.

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!

Ta voolab aknast tuppa nagu kuldne viin

ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,

ning minu lapse sasipääkest väikest.

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:

kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin

ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –

ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

Ja õitest kollastest ning punastest

ja liblikatest valgeist, kirjudest

laps särasilmil hakkab unistama –

ning palja jalu rohus jooksmisest

ning laiast merest sini-sinisest,

sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.

15

                                   2.

End laotand üle minu vaikse aia

on rohelised õndsad lootused,

ja igas väikses põõsas suured ootused –

kui kuulatades seisab terve maja

Sääl tuulekohinas üks väike kaja

ja taevasinas rohked tõotused

on hinge hüüdnud hellad aimused –

pean seisatama nagu palvetaja.

Kuis läbi hõbepilve pisarate

suur kuldne päike naerab talvekatte

ja talvemured sulama! Ka mind?

M’ust langeb argipäine igavus

ja rinnas uduarglik igatsus

ju sala häälitseb kui väike edev lind.

16

                                   3.

Kui tulnud õied, põgeneme linnast:

all mere ääres ootab väike maja,

sääl kibuvitsad õitsvad üle aia –

kui tulnud õied, põgeneme linnast!

Neis majakese kollast värvi seintes,

sääl kosutavat vaigu lõhna peitub;

ja palju, palju mõnusust ses leidub,

kui laisalt pikutame värskeis heintes.

Sääl punetama löövad laste palged

kui maasikad, mis rutulisel käel

nad vara nopivad mäe veeru pääl,

kus salgas unistavad kased valged.

Kui õhtul päike teinud kuldse tee

on üle rohelise vee, siis lähme sõudma,

küll hiljem kuu meid kutsub koju jõudma,

kui taevas tumenemas üle tähtede.

17

                                   4.

Nüüd jälle tulevad need valged ööd,

kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,

ei inimestelaste kihav veri,

kus ihad hinges hõõguvad kui söed.

Need valged ööd, kui hõbevalged keed:

kõik lõhnad õite siidilises süles

siis sala värisedes ärkvad üles,

ja vana muinaslaulu laulvad veed.

Siis kuldseis juuksis lehitsemas tuuled

ja suuris silmis salaline sära,

maailm täis valgeid unenägusid.

Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled –

ei suuda keegi suudelda neilt ära

neid lugemata valmind suudlusi.

18

Tujud

/tühi vaheleht/

                                 1.

Mind põgenevad sinu uhked silmad,

kuid siiski leian ma neid salamahti:

su pääle peavad minu ihad jahti,

mu eest ei suuda peita sind maailmad.

Kord heidan enesest need katted külmad:

mul veres ammu mäss ja sõda lahti!

Kuis sa ka valvaksid, kuis peaksid vahti –

neist voorustest sul väsivad kord silmad.

Mu käed on hoida igatsend sind ammu,

kord surun nad sul kuumalt ümber õla –

ei jatkuks jõudu sul neid päästa säält, ei rammu!

Siis kadugu kõik kord ja kõlbus, komme:

siis, sõber, tasuma pead oma võla,

siis armastan sind täna, mitte homme!

21

                                 2.

Sel piduõhtul, kus need neiud valged

su ümber keerlesid kui taltsad tuvid,

su rinda valdasivad teised huvid:

mind nähes kahvatasid sinu palged.

Ja jalad vaevalt suutsivad mind kanda...

Mind raputasid imelised ihad:

su poole pöörasin ma värisevad pihad,

et mitte, nõrkus-ilme näol, end ära anda.

Üks soov lõi põlema siis südames täis luulet,

et sinu maitsehimulised kuumad huuled,

mis punasemad punasemast moonist,

mu kleidi mustast õhuksest chiffoonist

mu valge kaela oleks üles leidnud

ja teda sooja suudlusega võidnud.

22

                                 3.

Sa tuled sügisel, siis kokku kannan

kõik lilled, mis veel meile jätnud suvi;

siis jälle valges kleidis käia huvi,

ning rõõmulaulul hinges ruumi annan.

Mind iludused mitmed üllatanud,

kuid ühest suurest see on ainult alge.

Kui päike jumestanud minu palge

ja juuksed läikivamaks kullatanud,

kõik õied puudel kauninenud viljaks,

siis tuled sa – ei iial jää sa hiljaks –

ning võtad minu päiksest pruunid käed,

mu silmis vaimustuse leeki näed.

Ja kõik need suured igatsused tummad –

neid lämmatavad suured rõõmu summad.

23

Mu kevad

/tühi vaheleht/

                                 1.

Mu kevad algab pääle jõulu juba:

neist päiksekiirtest oli ammu puudu,

mis vargsi vaatvad läbi härmas ruudu,

kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Te olge tervitet, et läbi tuisu, lume

ja kurja rahepilve nõnda vara

mind ülesleidsite, mu pilgu valgus-ara;

ja halli uulitsalle lõite rõõmsa jume!

Mu meel lääb ärdaks, niiskust nõrgub laugel:

õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,

kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi – kui ootus,

sest suveettevalmistusi juba algan

ja talve tulisemalt maha salgan.

27

                                 2.

Mu kevad algab pääle jõulu juba!

Nüüd külvab oma esimese idu

ja viinakuuni kestab siis see pidu –

nii kaua maitseda mul antud luba!

Kui liigutav ta häbeline algus,

kui uimastav ta õitsev küpsuspuna

ja kurbline, kui viimaks abituna

on pimedasse valgumas ta valgus!

Ta esimesed annid on hüatsindid,

ja astrid viimased, kui kirjud lindid

on õied tuhanded neid ühendanud.

Ja valges kleidis nagu pulmaline,

vööl lillekimp meelt nõiduv lõhnaline,

ma omad päevad kõik tal pühendanud.

28

                                 3.

Mu kevad elab ka veel suveöös:

siis sammun aida vaikselt, arg mu aste,

sääl nagu inglid heljuks läbi kaste,

ning võrku heitvad unenäod mu sees.

Alleedel helendavad hõbedased helgid,

kuis lõhnast nõretavad peenral nelgid,

levkoide kobarad, nartsissi valged pääd –

jasmiini õielumes peatavad mu kuumad käed.

Ning lõhnalained võluvad mu meele,

nii joovastatu, tuigun jälle teele –

ju taevasinas lehvib roosa loor.

Kui piimapehme õhk, kui mahedad kõik varjud!

Mu veres, elurõõm, kui hõiskavalt sa karjud:

su mõrsja, kevade, ma naine anduv, noor!

29

                                 4.

Mu kevad lõpeb alles viinakuus,

kui kobarad kõik küpsend, viljad valmind,

ja rõõm ning vaimustus kõik pärjad palmind,

kui lehed kuldseks kauninenud puus.

Siis veidi väsimust mul tundub lihas-luus:

vist liiast maitsmisest üks pisar kibedust,

ja selles siiski mõnda magusust,

nii andub talvele üks iha õrn ning uus.

Et viimseid lilli hoidvad kuumad peod,

sest tõsisteks, poolnukraks tardund näod:

nüüd tulge, karsked mõtted, kasulikud teod

ja patukahetsus ning paast! – nii sureliku viis –

kuid, lapsik süda, selle järel siis?

ah, jälle: igatsused, uued unenäod!

30

Videvikud

/tühi vaheleht/

                                 1.

Ju pimedamaks mustenemas tuba:

veel helendavad ainult akna klaasid

ja laual lõhnarasked lillevaasid –

vaat’, õhtu kikivarvul astub juba!

Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle

kui ülevoolav, õitsev õnnesarv,

kui roosiliste laste hõiskav parv:

mul kihab süda neist kui emasüle.

Kui õunad punased, mis puistand puust

üks nägemata vallatleja käsi,

mis üllatuse helduses ei väsi –

nii kukuvad mu sülle, ei tea kust!

33

                                 2.

Veel kullapunane on taeva sein,

ja pilvepalistus veel violett,

kuid hämarused nagu looris lein

ju tõstvad üle linna halli kätt

ja üle minu rõõmsa maja ka:

ju kõrval kambris hele lastelust

on hellund vaiksemaks, niisama just,

kui minul siis, vaiksena lapsena

neil tundidel. Siis kudus sukka ema

see juure tasa-tasa laulis tema –

mul oli kurbline ja siiski hää.

Pea lauale siis langes väsind pää

ja vahel pisaraidki nõrgus palgele,

nii suikusin ma tihti unele.

34

                                 3.

Ju hämardub, nüüd mängivad mu jalgel

kui väiksed taltsad linnud õhtuvarjud hallid

ja tõstvad tiibu üles minu palgel.

Nüüd eemal veerend päeva kirjud pallid,

jäänd habras kaja kaugenevast kärast:

nüüd liginevad minu tunnid kallid.

Nüüd olen uus ja hell, ning vaikse õnne pärast

mul laulud laulvad ärdalt südames,

nii ilusad, et nende ilu särast

ei suuda suuga ega sõnades

ma iial laulda. Näha juba tähti,

kui kuldset liiva taeva laotuses,

ma ikka lehitsen veel hinge salalehti.

35

                                 4.

Kui pehmed padjad mureväsind pääle,

nii on need tunnid minu südamelle:

see üleminek päevast õhtusse.

kõik tunded päevaarad, häbelikud

– neid meelitavad õrnad videvikud –

siis hingeaiast löövad õitsele.

Ja südames kõik uksed lähvad lahti:

nüüd saan ma siiski jälle vaikselt mahti

veel minna eneselle külasse.

36

Õhtu ja öö

Jõe ääres

Siin istun mähituna päikse roosalooris,

mul juustes pajuõite hebemed.

All brongsilises vees kuldkiirte sädemed,

neis vilksatavad hõbekalad vooris.

Veeroosid kollased kui väiksed kroonid,

mis päädelt pillanud on näkineitsid,

kes koidu tulekul end vette peitsid,

kus nende riik ja valitsusetroonid.

Veeliblikad kui peenest sininiidist

on värisemas üle voogude:

kui klaas neil tiivad, kenad pehmest siidist,

nii sätendavad üle voogude.

Kui hiljem pimedus ju piilub läbi lehte’,

siis virgalt tikib hõbedane öö

vee musta sametisse tuhat kuldset tähte,

et säraks ta kui kalliskivist vöö.

39

Õhtul mere ääres

Su sülle langes päike punastades –

ju taevas kahvatab ta kuldne ase,

kuid sinu hing sind uinuda ei lase,

üht hella viit su lainis unistades.

Kõik pilgud igatsevad sinu poole

terrassidelt ja lõhnarikkast aiast,

ja inimeselapsed põgenevad majast:

nad omad rõõmud-valud kannavad su hoole.

Ah, kõik need noored kehad, nagu puhkend roosid,

mis päeval sinu lainis vallatlevad,

neis südamed nüüd sala värisevad

kui häbelikud, arglikud mimoosid.

40

Päikse loojaminek

Kuis hõõgub aia lai ja valge müür:

külm kivi nagu pehme roosa samet,

ja punapõseliselt seisvad vanad tammed.

Kui kuldne tekk sääl kuusemetsa viir.

Kuld-roosa-punane kõik vaatepiir!

Ja rohukõrtes nagu tulekeeled.

Siis hilju kahvatavad helgid heled –

ju lilli suudleb viimne päiksekiir.

Vaat, taevas lahti nüüd kui kuldne värav,

säält sisse veereb päike suur ja särav,

siis ette langeb hõõguv pilvekate.

Ja jälle aiamüür – külm valge kivi,

kõik värvid kadund, mustab tamme tüvi,

hall udu üle õite uinuvate.

41

Suviõhtu maal

Pilvist kulda puudele piisutab,

hõbeudu heinamaad niisutab.

Rammus punapääline ristikhein

lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin.

Kibuvitsalt on varisend roosa lund.

Kui väsinud lapsed – lilled ihkavad und.

Til-tal, til-tal: kari koju lääb,

siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.

42

Öö tulekul

Mets hõõgus punaselt kui tuleleek:

ta taha peitis päike oma palge;

nüüd aurab heinamaadelt udu valge,

ja kõrgelt kohab öine tiivalöök.

Ja niidu tumenevas roheluse süles

ja tolmunevas kaseurva kullas

ja väikse peenra niiskes mustas mullas –

kõik lõhnad ülemeelselt ärgand üles.

Jõe lainis väriseb üks üksik täht,

kui eksind, otsides mul vaatab silma.

Öö mustad tiivad langend üle ilma –

kui hirmund, puudel sosistamas leht.

43

Suviöö

Omad hallvalged linikud

udu on laotanud

rohtu.

Sumedat magusust

heinast ja pärnapuuõitest

nõrgunud õhku.

Meri kui uinuks, kuid

salaja, salaja

suruvad lained

üksteist veerema

kaldale...

Kui suur ja kuldne on kuu!

Kui kahvatud üksikud tähed,

langenud alla

lainisse.

Mõnda imelist haledat igatsust

imbumas südame –

vanad väiksed muistsed viisid

tikuvad huulile.

44

Uneta öö

Mu katkikistud mõtted tantsivad pääaju õudses saalis,

sääl endil pidu andsivad kui hullus bakhanaalis:

neid joovastanud minu vere kange viin,

sest soontes tühjus, kehas raugemise piin.

Oh, kõrvus huugamine imelik ja silmis nõelapisted:

öö uneta ja piinav pikk neis võtnud laialt istet.

Kell lööb kaks – kolm, siis neli – viis ning kuus –

kui surmaotsust kuulatab ta lööki süda m’us.

Ju käivad majas uksed kinni, lahti,

ja läbi musta luugi kitsa prao

ju tuppa heidab helendava vao

noor roosa hommik piiluv salamahti:

ta silitab mul pehmelt üle lau,

kust valvamise kuri kius ei kao.

45

Hilissuvi

1.

Need hilissuve kuldsed päälelõunad!

Mu üle tuleb lahkumiselein,

kui hellal meelel aiateedel käin

ja näen, kuis puudelt kukkumas on õunad.

Mustsõstra põõsas mõni kirju leht –

neist tõstvad tuuled magust küpset lõhna,

ning päevaroosi suur ja särav täht

nüüd ehib tervet peenart juba õiekõhna.

Veel punab mõne lapse suvikleit

kui mooniõied läbi põõsa varju,

kus pruunid käed vist leidnud viimseid marju,

ja kelmi suhu sulab maitsev leid.

Puu-põõsa igatsus on täide läinud,

kuid päike paistmast siiski veel ei väsi,

ehk aeg küll taltsamakski tema teinud:

ta paistus silitab kui pehme ema käsi.

49

Mind silitab kui väikest haiget last.

Mu hing, see igatsustest hirmutatud,

ei veel, ei veel – ei iial küllastatud,

ei suuda ennast lahti öelda tast.

50

2.

Need on vist viimsed kuldsed naerukellad,

mu väsind aid, su valgetel alleedel,

su tõsisemaks tumenevail teedel

kui pea ei kilka enam lapsed hellad!

Kuis moonipuna päiksel vastu leekind!

Levkoide iharus, diskreet reseeda

ei enam uimastavat lõhna keeda,

ja kingalille sinagi kui pleekind!

On kerge lein nüüd üle terve maja:

terrassil õhtul juba lampi vaja

ja katet ümber väriseva piha.

Kui häbenedes, verde imbund iha,

ei kihuta ta enam joobumiseks,

vaid hellub vaikseks, ärdaks loobumiseks.

51

3.

Levkoide helge lõhn on juba heljund aiast,

nüüd aster omi laiu õisi laotab,

ja veidi väsind hääled kostvad tervest majast,

üks väike haledus end sala hinge vaotab.

Kõik pehmed piimalised pilved suland taevast –

ta puhkab karskes selges sügissinas;

kuldpõllud kahvatanud lõikusvaevast,

ja õhtud värisevad valges udulinas.

Ju pihlakobarad on löönud rooste karva,

kõik nõmm kuis kanarpikust violett,

ja siin-sääl mõni sinikellukene harva

end noppima veel meelitab mu kätt.

Ah, palju lilli on mu sõrmed hoidnud

ja palju punast päikest on mull koitnud!

Need olid rikkad, õnnistetud päevad,

mis naeratades nüüd m’ust maha jäävad.

52

Sügis ja talv

Sügis aias

Nüüd lasub laisalt minu aia üle

must vihmapuistev sügispilve süle,

ja tuuleteed käind risti läbi puu

ning okstes huikand hulguv tormisuu.

Ta sajatuses närtsinud kõik haljad pärjad.

Nii kurvalt, mahajäetult seisvad pingid märjad,

ja kaseladvas tuulepesa must

kuis hirmutades kõlksub koledust!

Kõik lehed ammu põrmu varisenud.

Ah, õitesiid on tormis kärisenud!

Näe, rüvetud kõik roosid valged nagu alabaster,

jäänd ainult troostiks veel meil kirju trotsiv aster.

55

Sügisemaru

Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,

mühistes metsasid mööda ja vilistes ladvus,

kohutab kurjasti hirmunud lindusid pesas,

karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,

kriimustab karjamaa konarust, künkalist pinda,

kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli,

hullab, ja möllab, ja tantsib ja hulub kui hunt üle nurme.

Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,

kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:

võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.

Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,

naeratab kurjalt ja kõlistab kannukseid karmilt,

kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:

raudsete kätega kuningas – sügisemaru.

56

Talvel

Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt.

Tõuseb hale tuulenutt lagendikuilt valgetelt.

Vares mustatiivuline longus aiaväraval.

Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.

Sääl kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,

end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,

laialt lasub valge lumi, lumi külm ja hingetu –

minu mässav suvisüda talvevaikne, hääletu.

Hõbetähte miljonid õhtutaeva tumesinas –

kauged igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:

„Ükskord oli, ükskord oli!” nende paljuütlev algus,

meele tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus.

57

Ema laul

Lapsuke on mul, õrnake, kullake, kaunis:

näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul,

silmad nii säravad, sügavad, sameti-mustad,

vaatavad hingesse mul, süütavad lõkkele südant:

oh, kuis sind armastan ma, õrnake, kullake, kallis,

naeratav suuke ja silmad nii sameti-mustad,

kuldseid juukseid ja kõik sinu väikseid liikmeid

ja sinu hellakest hinge! ... Nüüd ju veel võin ma ja jõuan

eemale peleta sinust su väikesed naljakad mured,

pisaraid pühkida silmist ja rõõmsaks ning ilusaks teha –

kuldseks su päivi, mu laps, nüüd, oh, veel jõuan ma seda.

Kiirelt küll kaovad need soojad ja säravad päevad,

kiirelt need magusad ööd, kus valvamas ema;

suuremaks saavad su väikesed käekesed, jalad,

suuremaks, suuremaks ka su väikene süda,

suuremaks, tõsiseks ka su väikesed naljakad mured;

tuulte ja tormide kätte siis pean sind jätma, mu kallim!

59

Marusid palju on mässamas, lapsuke, elus,

valusid valjusid palju. Ei vähenda jõua

enam su ema neid sul – ise

pead sa siis võitlema valjult, mu tütreke, ise sa edasi jõudma:

süda, nii väikene nüüd, saab siis nii valjusti lööma,

palju sult nõudma ta saab ja küsima, küsima palju.

Vastust ei või sull siis enam ka anda su ema:

on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus.

60

SISU

Hümn hommikulle (proloog) .......          7

Eelõitseng ....................................        11

KEVAD

1. ..................................................        15

2. ..................................................        16

3. ..................................................        17

4. ..................................................        18

TUJUD

1. ..................................................        21

2. ..................................................        22

3. ..................................................        23

MU KEVAD

1. ..................................................        27

2. ..................................................        28

3. ..................................................        29

4. ..................................................        30

VIDEVIKUD

1. ..................................................        33

2. ..................................................        34

3. ..................................................        35

4. ..................................................        36

ÕHTU JA ÖÖ

Jõe ääres .......................................         39

Õhtul mere ääres ..........................         40

Päikse loojaminek ........................         41

Suviõhtu maal ...............................        42

Öö tulekul .....................................        43

Suviöö ...........................................        44

Uneta öö ........................................        45

HILISSUVI

1. ....................................................        49

2. ....................................................        51

3. ....................................................        52

SÜGIS JA TALV

Sügis aias .......................................        55

Sügisemaru ....................................        56

Talvel .............................................        57

Emalaul ..........................................        59

HIND: 4 MK.

KAANEILUSTUS KUNSTNIK H. TRIIK’I POOLT.