MARIE UNDER

SONETID

MARIE UNDER

SONETID

„SIURU” KIRJASTUS TALLINNAS MCMXVII

1912–1917

Need minu ilusaimad laulud pole siiski:

Kui päikse heledus loob varju minu leedel,

Toob kahvatust mu luule helmekeedel,

Eks sõna taltsaks saa siis, araks viiski.

Need ilusaimad laulud olen siiski

Ja tunded pühad nagu Suurel Reedel

Ma patja nutnud ahastuse öödel

Kui piinapisarate kuumi piiski.

Ah – olen kurb kui vähesed, kuid rõõmu

On palju naermas punasuul mu salmis.

Kuis ometi all leinamiste lõõmu

Nii hulle hõiskeid nukras hinges valmis!

Eks seks mu ihugi suurt õitsmist näita,

Et tal nii hell ja haige süda peita.

5

                  SIRELITE AEGU

I

Ju toomehelbed jätvad jumalaga

Ja sirelite õitseaeg on käes:

Kõik pungad pakatavad täies väes,

Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:

Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –

Ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev

Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?

Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?

Nii raske üksi kõike ilu kanda –

Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

7

II

All sirelpõõsa sinetavaid sarju

Mu valge käsivars kui luige kael

Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael

Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju

Nad iluga, liig raske minu vael –

Ah, piki maja nagu punav pael

Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,

Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,

Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:

– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –

Ah, elada on imeliselt hää!

8

III

Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia

Üks hele õitepärg kui pehme valge vill

Ning lilla sirelid on küll ja küll,

Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!

Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!

Mu meeled ammu ootnud ärevil

Nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:

Seks aega küll, seks aega sügisel

Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:

Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,

Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

9

PÄIKSEVANN

Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,

Ta kaldal lokkab kõrge rammus hein

Kui lilletikandustest läikiv sein –

Siin alasti ma laman päikest ihkav naine.

Ah, linnast tulles, väsind, verevaene,

Kõik keha päikest joob; kui kuldne vein

Ta soontes tuksub: hingest lahkub lein

Ja joovastusele mul andub süda kaine.

Näe, mesilased sumisedes tooma

On tulnud õitelt lõhnavatelt mett,

Mind imetlevad nagu imelooma.

Ja liblikad mul suudlemas on kätt,

Ning viljapääkeste blond käharuse alt

Mind rukkilille sinisilmad vaatvad ihkavalt.

10

VALVEL

Kui sulahõbe õhk nii hell ja valge;

Lõhn lõhna järel hoovab rohust, puudest,

Jasmiinipõõsastest ja õitest mitmeist muudest;

Aroomi uimastavat hõõgub roosipalge.

Kui hele vöö tee minu julge jalge

Ja valvsa silma ees: üks nendest uutest,

Mis käia antud veel, neist kuldseist suvekuudest,

Kui kutsuks mind uus rändamise alge.

Kuid istun veel sel väiksel vaiksel pingil,

Käed vastu sirutan kui kallil kingil

Öö ilule, et päeva küllust kanda.

Oh, valge öö, mind võta puhastada,

Et võiksin mõndagi ma unustada:

Kui laps end homme uuel päeval anda.

11

SININE TERRASS

Täis roosa eha sinine terrass,

Kus punast tülli laotand akendelle

Ning purpurrätiku mu õlgadelle

Päev loojaminev, kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas

Ta taevas – õde lilledelle,

Kes armust haiged. Aldis lõhnadelle

Ma trepi vanal astmel istumas.

Siin halli kivi pudenevas praos

Nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab

Ja kressid rohu niiskenevas vaos

Kui leegid roomlevad mul üle kingi,

Ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,

Mis meeli hämmastab kui õndsus mingi.

12

UNISTUS

Sa jälle tuled meie halli linna!

Siis on kui oleks kullatud kõik majad,

Kui õitsvad puiesteed me kitsad rajad,

Kus lõpmata ma tahaks käima minna.

Ja õndsustunne paisutab mu rinna

Siis unistustele: su õlad laiad

Sääl kerkivad mu ette – mitmed sajad

Nii soojad igatsused nõiuvad nad sinna.

Siis uhkemaks lööb minu selg ja sirgeks

Ning õõtsuvamaks minu käik ja virgeks:

Kui sammuksid mu järel aina sina.

Nii käiks kui unenäos, päev päeva järel.

Kui laineist vintsutatud lootsik merel

Nii oleksin su orjaks saanud – mina.

13

SUVEL  I

Ju punetama sõstrapõõsad löövad:

Neilt raskelt rippumas on rikkad sarjad

Kui pärlid paelal magushapud marjad,

Mis lapsed vargsi ju poolvalmilt söövad.

Ju põuakuumas põllud küpseks keevad,

Vee ääres mäletsevad kirjud karjad,

All külakatuksete õlest harjad

Nii päikse heldel paistel kuldseks löövad.

Ja maja ümber kollendavad kressid –

Ning, humalate roheline vöö,

Sa oma vilu haljendava kee

Kui efeu ümber halli rõdu mässid,

Kus kelmis mängutujus laotan kätt

Su järel, väänlev, värisev vinjett.

14

II

Kuis on täis helget kuumust ilmaruum!

Kui läbi loori nõrgub taevasina,

Kui läbi umbse suitsu-udu-vina

Ei näigi päike kõige kohustruu’m.

Ei paista veelgi vabalt tema tuum,

Kuid meri loid, hall, raske nagu tina

Ning kaldal laotud valge liivalina

On paljal jalal põletavalt kuum.

Nii tiined ristikheina lõhnavood,

Kui nõiakatlad kupatavad sood

Pääduimastavat vänget vürtsiviina,

Ning mesilase tillukene tiib

Kõik lõhna kuldsel kujul koju viib,

Ei tundes tuska, väsimusepiina.

15

KAS?

Me nägime neid üliküpseid marju

Oktoobripäikse nõrgas leiguses

Veel visalt punetavat täies õiguses,

Vist aimamata talvepilve varju.

Siis riivas tuulehoog neid raskeid sarju:

Muist pakatades maha pudenes –

Pea närtsind rohus liialt vedeles

Kuldlehte kõrval purpurisi marju.

Ja käsikäes me kõnnime mäe veerul –

Ning tuuletuju hävitaval keerul

Pilk pilgult nagu ahastades küsib:

Me armuõite rõõmurõske puna

Kas elutuules kaob nii abituna,

Või hauamulda langedes veel püsib?

16

HARDUMUS

Las kihab rahvaparve kirju laat –

Mus idaneb üks lunastuse iha,

Üks puhastuse-pühitsuse püha,

Üks vaikne palvetund mus võtab maad.

Vees punab päikse pillutud granaat

Ja luilutuseks hellub mere müha.

Löö omad kandjakäed mul ümber piha!

Kuis vastu randa loksub üksik paat:

Mind sõua siit! Näe päikse viimne kuld

Veel valmis näitma meile teed ja tuld,

Kus ootvad üksinduse puhtad vood.

Siis sulan ma: sa paendud põlvitades

Ja minu häbelikuis pisarates

Mu hinge harrast küllust ärdalt jood.

17

                  HELGED SONETID

I

Su sõrmed eksisid mu bluusi siidis,

Siis hõlmu laotes järel’ andis sõlg

Ja nagu õis säält puhkes valge õlg,

Rind särgist paisudes end vabastada püüdis:

Su pilgu palav meelitus, see hüüdis,

Kui oleks kustutada armuvõlg:

Pea pitsilumest libises ka selg –

Ei püsind ükski liige enam riidis.

Kirg varvasteni alasti mind kooris.

Poolkinnisilmil nagu udulooris

Sind nägin tarretuses seisatlevat,

Mu ihu iludusi imetlevat.

Sääl äkki lõõmas ihaleek meil kahel:

End tundsin kaduvat su käte vahel.

19

II

Kuis kaisutuste kires keerles keha!

Üks veetlik viirg lõi rütmis ühte meid –

Kuis maitsesime maiustusi häid!

Siis kainestust tõi ootamatalt eha.

Ei lahkuks veel, kui oleks meie teha:

Ma sinu naine olen, sinu neid.

Ei varja veel mu liikmeid kade kleit:

Veel võid neis armutuksatusi näha.

Kuid – surmamõistetud ju suudlus suul,

Mult langemas su käsivarte ahel

Ning huulelt vabanemas ihar huul,

Ja lahkumise rusuv lein me vahel.

End katan mingi häbi, härma küüsis,

Kui Eeva oma üsa paradiisis.

20

III

Kuis magusust nii palju meisse mahtund!

Kui suvivihm sa õnnistasid mind:

Kuis paastumise põuas põles pind –

Nüüd värisedes vaiksemaks ta jahtund.

Me kirekarikad saand ülevahtund:

Ah, soontes tuksus tung: ma tahan sind!

Nüüd rammestuses rinnal puhkab rind,

Kõik viinad verest, lõhnad juustest lahtund.

Pilk pilgult nagu visklev tulekeel

Ekstaasi hullustust ja hoogu lugend

Ning ahnitsedes leekind: veel ja veel!

Nüüd taltsutud ja aralt peitu pugend.

Kuis armuõhinas me priisand, pilland –

Nüüd raugemuse uimasuses villand.

21

EKSTAAS

Ah! toredaim on elamine maine

Ja vägev vere surematu püüd.

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd:

Ei iial olnd ma kaaluja ja kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine

Mu kleidi valkjasroheline siid

Ja kahisedes langevad kõik rüüd,

Sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop

Ja sinab hämarus kui muinaslugu! –

Ah, mina olen juba seda sugu,

Et iga meel mul iga ilu joob.

Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka,

Kui surmamõistetu – kel vähe aega.

22

HOIATUSED I

Mis silmitsed nii lapsikult mu nägu,

Naiivilt nii mu elutarka suud?

Oh, pääle suudluste sääl palju muud:

Iroonia ja pette kurblik segu.

Oh ei! ma pole enam oma jägu:

Ma murel kihlatud, ma tema pruut,

Mu päevad-ööd nii kurvad, kohustruud,

Mu hing on lukus – pole minu tegu.

Sa naera nukrus omast noorest vaatest,

Ei ühes tuksu või me verelöök:

Nii hõiskel sul ta õnne kuldsest aatest.

Sa tantsi neiuparve valges keerus

Ning üle pää sul löögu rõõmuleek,

Mis minus kustumas, kui tuli peerus.

23

HOIATUSED II

Oh ära kumarda mu poole omi huuli,

Mu kaelale kui üle valge luige

Nii uhke oma. Mürgiline muige

Mu suul, kust pleekind mai ja punab küpse juuli.

Kui aimaks õhus juba sügistuuli:

Mu võidujulgel rõõmul ammu suige,

Mu tantsusammus väike vaaruv tuige –

Ei enam veereta ma õnne kuldset kuuli.

Oh ära ihalda mu kurba kätt:

Tal nukrus keelab armusuudlust kanda

Ja sõprus-sooje surumisi anda:

Ta harjund pühkima ju silmavett.

Sa rõõmuhõiskel laota kergeid hõlmi –

Las harutan ma üksi omi sõlmi.

24

MERILIND

Kuis luksub haledust su väike, valge rind,

Sul tiivalöögis igatsuse kiirus –

Nii lendled kerges, graatsilises tiirus,

Sa punanokaline merilind.

Eks lohuta sind mere peegelpind,

Mis hõõgub päiksemantli roosas viirus,

Ta poole pilved kumardavad küürus –

Eks meelita ta ilu, lind, ka sind!

Kuid sina igatsed nii inimlikul häälel,

Et minu igatsuski pääseb valla

Ja matab südant nukrustuse alla,

Ning kurgus pisarad... Nii ärdal meelel

Kui saaks kui merilind ma üle niidu

Ka saata oma haleduse hüüdu!

25

                                ÕHTUD

I

Kui viinakarikas, mis üle ajab,

Levkoide lõhnast tulvil väike aid.

Ah, õisi ülemeelseid, pillavaid:

Neist uimastavaid magususi sajab.

Ja udu valgel jalal rada rajab,

Alleedeks hõbesteks loob rohumaid.

Pärlmutri virvenduses hämar laid,

Kust laini nukraid ohkamisi kajab.

Nii üksi ma. Mu igatsus on suur:

See lõhnulaotav aid kui kuldne puur,

Kus vangis ma, – mu prints, oh tule ju!

Mind päästa sellest suveilu-vaevast!

Kõik valmis vastuvõtma sind – näe, taevast

Ju oma roosa ampli süütab kuu.

27

II

End toolitoele nõatab väsind piht,

Vöölt sõrmed päästnud närtsind lille valla,

Ja sooja lainena ju liugleb alla

Mu juuste päevatuultest soetud viht.

Kuis kustub päiksega kõik püüd ja siht!

Ei valgus enam rõõmuviina kalla

Ja jalad enam õieteid ei talla:

Nüüd igatsust toob õhtu, seda üht –

Ah, seda vaikist, seda hääletut,

Mis päeva hõiskav-hullu priiskamist

Ja kirge ärdus-kirme alla peidab,

Ning nagu kuu, mis valgeid õisi heidab

Mu jalgele, nii hinges katab vist

Üks puhas pärg kõik tungi meeletut.

28

III

Ju päike jätnud ammu linna halli,

Sääl hämaruses tukkuvad kõik majad

Ning uulitsaid on inimeste sajad

Nüüd minetanud nagu lõppend balli.

Ja seda kõrget lahutuse-valli

Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad

Kui jookseks kokku sääl, kus lõpvad aiad –

Su kambris leian sind, mu kauge kalli,

Kui vaga munga leian istuvat

Sind videviku violetis looris –

Ah! igatsuse-hardus silmis nooris

Ja huulil palvetused palavad,

Su huulil punasil, oh, minu Sina!

Mariale-Madonnale – see olen mina.

29

IV

Ja tuleb õhtu: hõljuv sini-uju

Ju loorib oblikate punaladvad

Ning köömle valendavaid puhmi katvad

Ju arad hämarused. Vaat’, eks suju

Kõik puna päevalt. Armatsuse tuju

On valdand õisi, mis mu maja matvad:

Mull’ tervituseks lõhnu vastu saatvad,

Ning mina lähen, üksik hele kuju

Kesk rohelusi; hilju silitavad

Siin tulilille nupud kohendavad

Ja väike ristikhein – mis vist ei küüni –

Mu kleidi valget voldilist mussliini,

Kus päeva lõhnu peitub: metsast, niidust

Ja armsast mereäärsest ajaviidust.

30

HEINAMAARJAPÄEVAL

Ah, täna huuled veel teil päikest joogu,

Mu lilled: lõpmas tunnid ilurikkad,

Sest säälpool aida vihiseb ju vikat

Ja murrab rõõmsat õitsemise hoogu.

Ning edasi, sääl võetaks juba loogu:

Reas pruunid valgepõllelised plikad,

Ja kaares maas kõik kasteheinad pikad,

Ning saatmas õhku sooja lõhnavoogu

Kui ohvriauru juba maarjahein.

Need kureherne sinetavad mättad,

Ja tõrvaõite punetavad pääd,

Ja kuljuslille hõljuv sinisein –

Kõik, Maarjapäeva pööre, ahnelt võtad,

Mis luhal lillelist ja aasal hääd!

31

VALGE VÄRAV

Üks valge lumetee viib allamäge,

Kus üksik aken heidab väsind leegi –

Üks vaikne tee – vist harva käib siin keegi:

Ei kuulda kuljust, rudisevat rege.

Tee lõpus valge värav. Salaväge

Mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi

Ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi

Mu ainus käik on kurb, rind valus äge.

Sa valge värav, keset valget lund,

Kesk valget õhtut – tähed tulid kõik,

Kuu kumardab su kumeruse üle –

Su taga puhatakse ainust und.

Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostuks hõik,

Mis avaks mullegi su valge süle? ..

32

LAPSED

Ja alasti, kui nümfid brongsiläiksed,

Nad vara kahlavad ju rannavetes:

Konnkarbid roosatavad pruuneis kätes

Ja põsed punavad kui väiksed paiksed.

Kui kirju õitepärg, põldlilled väiksed,

Nüüd õhtul, heinakoorme koju tõttes,

Nad kõrgel haljas kuhjas aset võttes –

Mullkleidikesed, põlled, kurruskäiksed,

Kõik sasis, sama udempehmed lokid,

Siidlinditud. Päätäie koju toovad

Nad vaimustust, kui väiksed virgad vokid

Suud vuravad siis päeva imedest:

Ah, merest, metsast, linnunimedest –

Sest kõigest unes veel nad lugu loovad.

33

                                    AIAD

I

Veel jäänud lilli palju aidadesse,

Kus nukralt seisvad tühjenenud villad:

Terrassid, valged trepid, kumersillad

On vajund mälestuste unedesse.

Ja sügisõhtu halli rõskusesse

Sa, vaikne aid, nüüd omad ilud pillad:

Ah, floksi punapuhmad, astrid lillad,

Levkoide kähar siid – kõik suland lõhnadesse.

Kui laps ma seisan väravate taga,

Kus ümber verevad metsviina purpurketid.

Kui tulukesed leegitsevad kressid,

Georgiinidel kuldkollased rosetid.

Ah, need on viimsed õitsmise ekstsessid –

Kurb-rõõmus surmaeelne „jumalaga”.

35

II

See helge suvepäev läeb uhkelt looja:

Ja roosaid helbeid heidab aiateile,

Kui punast viina üle käte meile,

Kes valgel trepil istume ja sooja

Ning õhetavat õhtut tervitame,

Mis sama vaimustav ning veetlik oli eile –

Ah, kaunid päevad, kaunimaile öile

Nad õitsvad vastu. Armsam, unistame!

Kaasmaitseja, eks olnd ka meie päev

Täis valget õitsmist, punast pillamist! –

Nüüd käib me üle magus valuhoog.

Ja, nagu peenralt tõusev lõhnavoog,

Toob ööle oma ohvrit, andumist

Me süda, vaikses õnnes ärdaks läev.

36

III

Ei lendle enam laste valgeid kleita

Neil aiateil kui suuri liblikaid,

Kuldkiirtena ei lehvi kiharaid

Nii vallatuid, et patt neid patsi köita.

Öö kõike kära, sära võtab peita:

Saab mustenema peenraid punavaid,

Ju akna ette langeb gardinaid,

Aid, maja vakatab, et alla heita.

Käin hilju üksi vana rohtund rada,

Mis sinise terrassi sülle viimas –

All longus okste tuleb kumardada;

Jasmiini õites kastan käed kui piimas,

Mu üle lõhnu nagu vihma kukub.

Kuu hõbe gondel pilvelaines hukkub.

37

IV

Oh seda vilgast vöötlemise püüdi!

Roosroosaid helbeid puistavad kõik puud

Ning päev ja öö mu aid ei teegi muud,

Kui lõimib lillekanga kirju siidi

Ja läbi päikseloori kuldse niidi

Ta õhetab ja jumestub kui pruut;

Kuid õhtul häbelikult ootab kuud,

Kui päeva palav kaisutus talt viidi –

Noorkuu siis kumardabki oma kitsa, kõhna,

Nii valge palge üle õitelaine –

Ja nagu närbuv, armus harduv naine

Kõik omad annid värisedes annab,

Aid sama oma hämmeldava lõhna

Kuu kurval kahvatusel vastu kannab.

38

LAHKUMINE

Ja hellusime ikka hellamaks

Ning pisarpärlendus kui kallis aare

Meil säravana ehtis silmapaare:

Kui ühest rinnast nutsime, me kaks.

Siis tuba kustus, mustus hämaraks,

Ju õhtuvarjud täitsid aknakaare –

Nüüd pidin jätma oma õnnesaare –

Miks olin loodud ikka lahkujaks!

All tuulepuhang vastu võttis meid,

Ta tõstetuna sulle jalgu jäid

Mu hõlmad, nagu hälbind linnu tiivad.

Me külmaargadena kallutime päid,

Kui tõusis vihur; rõhutuna teid

Jalg astus neid, mis õnnest eemal viivad.

39

KUUVALGE

Kui hõõguks hõbedat kõik taevaleed:

Täis kirgast sätendust, opaalisina,

Täis helmehelke, piimavalget vina,

Näen mõrsjakaunilt õitsvat seda ööd.

Ta vallandanud omad pärlivööd

Kui valged õiepuhmad, pilvelina

Õhkkergelt pudeneb. Nüüd, mõtlen mina,

Vist viivad õnneuksele kõik teed.

Kui unelm ilusaim siis ilmub kuu:

Õrn, have hõbelooritud printsess,

Ja nukra liiliavalget igatsust

Tal halendavalt naerateleb suu,

Kui tähte-paashi näeb,

kes unistes Tal suudleb linikute palistust.

40

ÜLLATUS

Su suu mul jälle oli üllatav

Ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk

Ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,

Ja veretades tuksatas kui haav.

Mu hõiskav veri, ärapillatav

Sind armastes, siis värahtus kui välk –

Su sülelused katsid mind kui telk,

Ning videvik meid varjas lillatav.

Nii minagi! Ei õitsend eile veel,

Ei lõhnanud kui suviöine aid

Su suudlusvihmas minu valge ihu,

Kuid täna – tuhatkordnenud mu meel!

Ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid

Meil elult üllatavalt omab pihu.

41

KUI ESIMESEL PÄEVAL

Ja värahtles kui esimesel päeval

Mu igatsusest-tuikav süda sees

Ning jälle hämmastusest üle kees

Sel õhtul, igaveste meelejäeval.

Kas viirastus mu silmal selgeltnäeval,

Või huljus tõesti jälle õnn mu ees? ...

Taas vaikselt hardusime silmavees,

Kui meie armu esimesel päeval.

Nüüd käin kui unes. Õhtu õhus rõõsas,

Mis valendab kui hõbesulatis,

Kui kostaks kandlehelid kohe taeva.

Kuu valge õis on puhkend pilvepõõsas,

Kui virvatulukesed tähed, mis

Mind meelitavad muinasilma aeva.

42

EHTIDES  I

See kleit on kapis rippund kaua-kaua,

– Oh, olid kurvad kannatamisajad –

Nüüd puhkend rinnas jälle soovid sajad

Ja meeled mahajätvad kainus-haua.

See kleit on kapis rippund kaua-kaua –

Mu lemmik, tule! Kus on roosiaiad,

Kus sätendavad saalid, pidumajad,

Kus katnud elu meile rõõmulaua?

Eks tõuse kleidi liniklõimestusest

Veel lõhna tolle aja iharusest,

Eks tungi viinana ta verde taas?!

All kahisevat kallistavat siidi

Mu ihu tuksub pillamise püüdi,

On murdumas kui lillist tulvil vaas.

43

II

See kleit on ikka tõusnud sulle pähe

Kui mürgilõhna hajutav jasmiin:

Eks pesitse kuldlubadusi siin

Siidvoltides, mis nagu roosilehe

Peenpehmest koest. Kui armuke see mähe

Mu liikmeid silib; kaela valge liin,

Kus hõõgumas su suudluste rubiin,

Su silmi pimestab kui kallis ehe.

Kuuvalgena loorkangaskäistest helgib

Mu käsivarte rõõmusttuksuv paar,

Kui hõisates sind kaelusta nad tõstan.

Tean, kuis su süda ihkab, ihu nälgib

Mind rüübata... Oh, võluv armuaar,

Kuis küll su lämmastavat küllust kestan!

44

LÕOKE

Päev päeva kõrval tegin külaskäike

Kui palverändaja kuldpõllu-voole:

Sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole,

See oli värisev ja tuksuv lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!

Kuis hõiskamiste kõlisevaid noole

Ta väsimata pildus päikse poole,

Kui kuldse naeru sätendava läike!

See väike sillerdusi sadav rind,

Ekstaasikantuna – üks kiidujõgi.

Ta rõõmustama vallutas ka mind

Ja mulle suve alles suveks tegi.

Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud,

Mull’ avardusid uued, julged elud.

45

                             MAARDURAND

I

Ja ikka mäletan sind, Maardurand:

Mäe veerul, kohe mere, väike maja,

Kõik aknad lahti öö- ja päevaaja

Ning tuppa kostus, nagu taevaand,

Lõo lõõritusi – kuis mind vaimustand

See väike väsimata sillerdaja! –

Siis lainte loisk, kord vali kärgataja,

Kord leeve luilutus kui andeksand.

Puhk-puhult merilinde valge lend,

– Kui tulbid punased neil sirged jalad –,

Neil hüüded muutusivad halinaks.

Külg küljel’ nõjates kui õde-vend,

Kui õhtu roosatas kõik rannaalad,

Nad istusivad kivil – kaks ja kaks.

47

II

Ja oleskelles vaikses kalurmajas

Ma veetsin suve mõne üksildase,

Jalg radu all kuldurvalise kase

Ja valges õites pihlasalga ajas.

Hallsinivööna meri voogav rajas

Sääl kogu õue. Unuda ei lase

Vist ükski hääl ta koha salajase:

Ta halinat ja hingust kõikjal kajas.

Kui haihtuv udu võrgu kõrval võrk

All rannas õõtsus leeve tuule tõstes.

Ma luitel uitsin terve päeva kestes:

Kui uus ja voodav kõik see vana, hõrk

Ja luiluv lainteluule: pisarnestes

Tõi oma tänu süda õnnest nõrk.

48

III

Käin sageli ma vaikselt piki randu –

Mu meri, sinule ma tulen taas:

Ah, südant üksinduse hell ekstaas

Kui valge tiib viib lendu. Jälle andu

Su lõpmatusel, millel truudust vandu

Ma ikka valmis. Sääl, kus punab paas,

Kui palvetaja, hardalt põrmus maas,

Ma merel, päiksel, endal tahan andu!

Kesk tuhat tuska süda vöötles sala

End tundidelle neile: piinad kõik

Mu rinnast pudenevad, nagu vöö

Mu niudelt – heidan, valge, pala,

Kui mõrsja laineisse, suus rõõmuhõik, –

Mind katvad sinivood kui armuöö.

49

IV

Ah, igast aknast sisse sinas meri:

Kuis virvendas ja sädeles kõik vesi!

Eks olnud päikse kullastnõrguv käsi

Ta üle paisand sätendavaid teri.

Mu ärkvad meeled, nautimisel peri,

Jõid seda sära, kuldsemat kui mesi;

Ju varahommikul, kui kaste pesi

Mu valgeid jalgu, hõisahtas mu veri.

Siin roosatasid vanad õunapuud,

Sääl lillatasid laiad kartulpõllud,

Maad lõbustasid lillehulga möllud,

Ning sängi ju mul naersid kirsid suhu

Kui õhetavad suudlusvalmid suud,

Ja sirellõhn mind meelitas – teab kuhu.

50

V

Näe, haihtumas on pilvi valged hanged,

Neis taeva sinililli puhkeb taas,

Pärlkiirte kastetuna särab aas,

Ja päike kallutanud kuldsed panged.

Ning heina, tümiani lõhnad kanged

Kui kirjud loorid õhus nõrgumas,

Ent meri peegeldab kui kirgas klaas.

Sa, kaunis päev, kui arm mu üle langed!

Kuis avarduvad kauniduste alad

Siin läbi õnnekuse pisarate.

Vees soojas soolases mu paljad jalad –

Nüüd heidan õlgadelt ka kerge katte,

Ja läbi hõbelainte säravate

Eest põgenevad tillukesed kalad.

51

MA ARMASTAN SU ARMASTUST

Ma armastan su armastust ja jään

Ta imetlejaks: hardalt teretan

Kui päästjat sind, ning hinges veretan

Sull’ tänu liigust, kui su armu näen.

Ei malda kauem sala kui fontään

Sull’ luiluda – sind ülemeretan!

Kui põõsas, ammu õitest nõretan,

Kui õnnistud all armupäikse läen.

Ma armastan su armastust! sa mind

Sind armastama oled armastanud,

Mind hõõgab ilusaks su armuind,

Sa leevendad mu igatsusejanud:

Su sõnu rüüpan nagu elujooki,

Su hellust maitsen nagu maiusroogi.

52

UNETUS

Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda!

Kuu poetand põrandalle hõbelehti,

Kui pisaraid on puhkend taevas tähti –

Kuis võiksin unusta nüüd sind ja iseenda!

Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda,

Et igatsusega võin nüüdseid tunde ehti,

Öö hallusesse päeva pärlid plehti,

Ja kurbust kanda nagu õnne mõnda!?

Sind mõelda, rind täis purpurõhetust,

End lasta rõõmu roosa lainest kanda –

Mis sest, kui kuskil põrkad valuranda.

Kuis magada, kui rind, täis õnnekust

Ja leina, harrastab öid-päivi neid

Kui esimesi, või kui – viimaseid.

53

                               SINA ÜTLED

Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha!

Kuis otsib hingeldes mu põlev suu,

Et läheneks ju kord se võrratu

Batist- ja pitsivaht... Kui valge vaha

Sul läigib ihu... Maitsen sooja naha

Siidsiledust ja – nagu õilmepuu

Kõik õilmed kevadtormil – sama ju

Ma sajan suudlusi su pääle maha.

Löö süleldes kui valgeid roosipärgi

Mu ümber omi närbuv-nõtkeid käsa,

Las imen punahuuli mahlamärgi!

Las suubun sinusse, mu pehme pesa!

Ah! nii mu kätes, nii mu kallistatu,

Las loen su silmis kaunist, julget pattu!

55

II

Nüüd hoian sind kui lille veetlevat:

Su paled jumestuvad nagu eha –

Kuis tunnen seda rõõmurikast keha,

Batistiehitut, end vöötlevat!

Mu poole kõik su meeled tõtlevad:

Kui kaunis sinu kinnisilmi näha,

Suu vaikib abitult: mis võin ma teha –

Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat!

Su tund on tulnud – ning sind vajutavad

Su kasinuse kammitsevad ketid:

Kui küpse kobar ripud nüüd mu suul;

Mu rinnal mesilõhna hajutavad

Su rinde roosa rooside buketid,

Mind joovastab su mahlastnõrguv huul!

56

III

Mu üle käib kui koidu valevus,

Kui silman sinu juuste kuldset krooni;

Näen valgeil kätel kurbi sinisooni –

Mind põlvili veab valus hardumus.

Kui nagu liblik hõljub naeratus

Sul ümber huuli purpurise mooni

Ning looritab su palge nukrusjooni,

Siis tean: mu hinges nutab armastus.

Ja jälgides su schlepi musta madu,

Mis roosa voodrit vilksatab kui keelt,

Ma kõrval’ kaldun omalt õigelt teelt;

Ees nähes sinu sitikmusti kingi

Ma astun keelduid, kardetavaid radu,

Kust iial ei ma enam pööra ringi.

57

HILISSUVI  I

Ah, ammuks oli see, kui alles iris

Mu akna poole hellitusi heitis

Ning lõhnadega ootvat tuba täitis,

Koorvalgena kuu helkide safiiris.

Hing igatsust siis sinu poole tüüris.

Sa tulidki. Kui keskpäev leegid läitis,

Meid lilletiine niit, mets, kalmuskallas peitis,

Pilk elusügav pilgul vaatepiiris.

Nüüd: pihlakobarate ruuge raskus

All sügistaeva sinava kristalli;

Kui väsind käsi, kandvaid kuldset palli,

All õunte kollendavi oksi laskus.

Ma alles kuulatin, ma alles lootsin –

See kuhu varises, mis nõnda ootsin?

58

II

Käib üle küpse aia tuulehoog:

Mustsõstrilt, verevatelt vabarnatelt,

Reseedapeenralt, õuntelt rohekatelt

Aroomi haihtub, mis kui kange jook.

Ja roosidelt mu laual lõhnavoog:

Uim, raugeid meeli riivav, helgematelt

Neilt suudluspäivilt magus-magusatelt,

Ning neile päivile – kurb nekroloog.

Ah, läinud suvi. Jäänud mälestusi,

Ja armusõnadest vaid järelkaja

Kui närbund lõhnad eilsist roosidest.

Ning tundes kaduvuse jälestusi,

Mis piiravad nii kauniduste aja,

Ma haiglen, nõrken sulle hellusest.

59

EI RAATSI LAHKU

Ja lameskelles silmil lahtistel

Öö süngest, masendavast hallusest

– Mis mähib mind, kui irdumata kest –

Mul süda nukrustab, on närbuv hell.

Ent väsimata tiksub väike kell:

Kui nõrguks hilju soojast südamest

Tilk-tilgalt kõik mu veri... päevadest,

Nii lennulistest, kahju õhtul sel.

Kuldkrookus täna peenral naeratas ju –

Päev oli täis neid armsaid väikseid asju

Ja elusüle särav andidest.

End armastan! ... Täis haleduse vahku

Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku,

Ei raatsi, raatsi lahku – enesest.

60

SISU.

                          Lhk.

Need minu ilusaimad laulud                 5

Sirelite aegu I                 7

II                 8

III                 9

Päiksevann                10

Valvel                 11

Sinine terrass                 12

Unistus                 13

Suvel I                 14

II                 15

Kas?                16

Hardumus                17

Helged sonetid I                 19

II                20

III                21

Ekstaas                22

Hoiatused I                23

II                24

Merilind                25

Õhtud I                 27

II                28

III                29

IV                30

Heinamaarjapäeval                31

Valge värav                32

Lapsed                 33

Aiad I                 35

II                 36

III                 37

IV                 38

Lahkumine                39

Kuuvalge                40

Üllatus                 41

61

Kui esimesel päeval                 42

Ehtides I                 43

II                44

Lõoke                 45

Maardurand I                47

II                48

III                49

IV                50

V                51

Ma armastan su armastust                 52

Unetus                53

Sina ütled I                 55

II                56

III                57

Hilissuvi I                58

II                 59

Ei raatsi lahku                 60

62

HIND 2 RBL. 50 KOP.

„ÜHISELU” TRÜKK TALLINNAS