Friedebert Tuglas

 Felix Ormusson

 Osaühisus “Noor-Eesti Kirjastus”

               Friedebert Tuglaselt on varem ilmunud:

Liivakell. Novellid ja miniatüürid.H. 1.50k. ja l,80k.

Õhtu taevas. Novellid. H. 70 k. ja 1.50 k.

Juhan Liiv. Monografia. H. 60 k.

               Tõlked:

Valitud leheküljed. Novellid. H. 50 k.

Aino Kallas: Lahkuvate laevade Linn. H. 90 k.

FRIEDEBERT TUGLAS

Felix Ormusson

ROMAAN

OSAÜHISUS “NOOR-EESTI KIRJASTUS 1915

EESTI KIRJANIKKUDE SELTSI “NOOR-EESTI” TOIMETUS NR. 34

Дoзвoлeчo вoeннoю цeнзypoю

ED. BERGMANN'I TRÜKK. JURJEVIS

KIRI FELIX ORMUSSONILE PARIISI

 Lõpetades neid kergemeelseid lehekülgi tundsin kohustust Sinu ees vabandust paluda. Olen ilma lubata Sinu nime tarvitanud ja kahtlemata kurjasti tarvitanud. Olen Sinu nime sidunud inimeste ja juhtumistega, milledega Sul, võib olla, midagi ühist ei ole, ehk mis paremal juhtumisel ainult mõnesse teisesse Sinu nimelisse isikusse puutuvad.

 See kõik oleks andeksandmatu, kui see mitte häätahtlik ei oleks. Sest ma loodan, et Sina õige seisukoha käesoleva romaani vastu tahad võtta: vaadelda seda kui tuju, kui ajaviidet, mis enesele mitte tõsiseid nõudeid ei sea ja mille kohta mitte tõsiseid nõudeid ei pea seadma.

 Natukene lõbus, natukene kurb, osalt töö, osalt ajaviide, — nii soovisin ma selle raamatu

 — 7 —

olevat. Ühendada tõtt ebatõega, magusat valet halli elu kibedusega, kuid seda kõike kerge käe ning vallatu sulega, — niisugune oli minu ülesanne. Ma võisin eksida, sest enesearvustajatena oleme meie kõik võrdlemisi nõrgad. Kuid kahtlemata kõikusin ma vähemalt ise seda tööd kirjutades kogu aeg selle lõbusa ning kurva meeleolu vahel.

 Meie aeg kannatab üleüldse liig tõsiste vaadete ja meeleolude all. Mitte üksi valu ja kurbust ei võeta liig tõsiselt, vaid isegi nalja. Sellestki otsitakse midagi tõsist, midagi juhtivat, paremal puhul peab see ühiskondlik või poliitiline olema. Sellepärast on nii palju poliitilisi ja ühiskondlikka tuuliku-kangelasi, kuid puuduvad isikud, kes meid nagu Cervantese liigutav rüütel inimestena võiksid huvitada.

 Sellest valest elukäsitusest tuleb ka vale kunstikäsitus. Puudub õige luule ja õige fantaasia. Keegi ei oska enam romaani kirjutada, mida kergelt ja lõbusalt võiks lugeda. Rütmuse all elus ja kunstis mõeldakse midagi rasket ja kohmakat, otse maani maha muljuvat. Kui mõne moderni romaani läbi oled lugenud, siis tunned, nagu oleks sinust teesillutuse raudrull üle veernud. See aga ei ole sugugi lõbus tunne.

 Avaldades need katked Sinu päevaraamatust ei mõelnud ma igatahes midagi tõsist. Sest Sina oled ju õigupoolest ainult nimi. Ma tunnen paljuid,

 — 8 —

kes ju ammu oma olemasolu lootuse on kaotanud, ja kes veel ainult nime pärast elusate kirjas püsivad. Võiks öelda, suurem osa neist, keda meie eneste ümber näeme, on ammu surnud. See on paljas eelarvamine, et meie neid elavateks peame.

 Kuid see õudne asjaolu ei peaks vähemalt meid kohutama, kes meie tõelikust elust alati vähe oleme hoolinud ja kelledest tõelik elu veelgi vähem on hoolinud. Oleme käsitanud kirju ja raamatuid kui midagi reaalsemat ning usaldatavamat kui elu ise. Ja seda juba sellepärast, et elu hullus ning mõttetus nende kaudu palju selgema häälega kõneleb.

 Kahtluse alla pannes isegi Sinu olemise arvan ma Sulle suure hääteo tegevat. Sest kui Sind teataks olemasolevat, siis peetaks Sind kahtlemata ebamoraalseks. Sind toodaks näituseks kurtes meie nooresoo kõlblise langemise üle. Sinu nimi saaks halvema kõla, kui Sa sellele isegi omade tegudega oled muretsenud. Ja ma ei võiks selle vastu midagi. Sest meie arvustusel on kombeks üleüldse kõike liig tõsiselt näha, otsekui oleks ta ise miski tõsine nähtus.

 Mäletan Goethe kord öelnud olevat: Kõik, mis selles romaanis jutustatud, on läbielatud, kuigi see küll teisiti läbi on elatud kui selles romaanis on jutustatud. Selle ütluse võtaksin ma häämeelega käesoleva töö mottoks. Niisama põhjeneb kõik see, mis siin esitatud, tõeasjul, kuigi need

 — 9 —

tõeasjad teistsugused on olnud kui siin on esitatud.

 Siin on tegemist õigupoolest ainult allegooriatega, mida võib muuta ja vahetada, kuna ideeline proportsioon ometi endiseks jääb. Väga võimalik, et Sul nende inimestega, kelledest siin on kõne, elus iialgi ei ole tulnud tegemist teha. Kuid see pole tähtiski. Kui Sa aga kord nendega kokku oleksid puutunud, oleksid vahekorrad sarnasteks kujunenud kui siin on jutustatud. Ja see on tähtis.

 Mõnd detaili olen ma aga meelega muutnud. Ma olen mõnd Su mõtet koguni koomilisemaks võinud teha, olgugi et Sina omapoolt selles asjas juba igapidi hoolt olid kannud. Kuid kunst nõudis oma osa. Ta on isemeelne ja hoolimatu, ja nii tihti olen ma temaga võitlema pidanud, et nii reaalset maailma kui ka neid ilusaid maailmu päästa, mis mul enne töö kirjutamist meeleoludena, almustena ning unistustena pääs on heljunud.

 Üleüldse on elu ning kirjanduse loogika vahel suur vahe. Ma arvan, elus tuleb esimesele ja kirjanduses teisele loogikale järele anda. Igatahes eksivad need, kes determinismi kirjanduses ja elus samaks peavad. See tuleb sellest kahjulikust arvamisest, nagu peaks kirjandusel ja elul ühised ülesanded olema, ehk, mis veel hullem, nagu peaks nad adekvaatsed olema. Kõik kunst on aga tõepoolest liialdus. Isegi

 — 10 —

kunsti püüd reaalne ja liialdamata olla on liialdus.

 Kirjanduse kohta on meil kummalgi peaaegu samad arvamised olnud. Oleme seda vähem austanud kui muid kunste, vähem igatahes kui baletti ja muusikat. Sest kirjanduslik vale on kõige ebarütmilisem vale. Rütmuse puudus on aga andeksandmatu pahe. Ja see annab omakord mulle põhjust loota, et Sa — kirjandusliku kunsti nõrkusi tundes — käesolevat tööd mitte tõsiselt ei arvusta.

 Veel enam: õiglane olles peaksid Sa isegi käesoleva raamatu vormilisi puudusi ja stiililisi ebatasasusi jaolt enese süüks pidama. Sest need kasvavad välja ainest, s. o. Sinust. Luba enesele öelda: Sinu stiililised ja rütmilised varandused ei ole tarvilikult suured. Sinu naeruväärsus, mida ma Sinu kõige südamlikumaks omaduseks olen pidanud, ei ole kõigest pingutusest hoolimata iseteadlikuks saanud, enesest Sinu elufilosoofiat kristalliseerinud ja Sinu elule tarvilikku stiili ning rütmust annud. Lootkem, et see peatselt sünnib.

 Sest ma pean iseteadlikku naeruväärsust suureks vooruseks kesk seda tahtmata naeruväärt ajajärku. Geeniuse ülesanne on, aja kalduvust selle kõige suursugusema, täiuslikuma ja iseteadlikuma võimaluseni viia. Sinul oleks eeltingimisi meie ajajärgu tendentsi kultiveerimiseks. Sul oleks selleks oskust ja kogemust enam kui kellelgi muul. Sest Sinu geniaalsuses ei ole ma isegi

 — 11 —

neil silmapilkudel kahelnud, kui ma Sinu olemasolus olen kahelnud.

 Meie jõuame aga jälle reaalse ja irreaalse, olemise ja mitte olemise suurte ning tõsiste küsimuste juurde. Kuid hoidkem tõsiste küsimuste eest!

F. T.

 — 12 —

FELIX ORMUSSONI

PÄEVARAAMAT

1.

Vaatlen akna ees avanevat maastikku:

 Kummub helesinine taevavõlv, mõne kerge suvipilve elustatud. Kui koonlaid kannab neid õrn tuuleke üle maastiku.

 Päikese kiired langevad lüngi sinetavale järvele. Nagu emaileeritud liud lamab see haljaste küngaste keskel.

 Kesk järve liigub aeglaselt ümariku pilve pilt ja muudab tähelepanemata oma kuju. Nüüd on ta otsekui valge voonake sinilillede luhas.

 See on kui muistne klaasmaal, heledate ja puhaste värvidega, kauniste ning karskete joontega. See on kui sügav ja käsitamatu sümbool, mille taga elu suured tõed peituvad.

 On see kodumaa — ja mitte Vahemere kallas? Need ultramariinilised metsad, punaõhetavad künkad ja violetid veed —? Ning need õr-

 — 15 —

nad, puhtad jooned, mis otsekui kunstnik kuldse pinsliga on tõmmanud taevale, veele ja maale —?

 Ma ei ootnud siit nii palju ilu. Ta näib mulle ikka veel olevat unenägu, nii et ma silmad sulun, et seda viirastust täielikumalt maitseda.

 Siis segunevad need kaunid pildid mu mõttekujudesse. Ma ei suuda neid enam üksteisest lahutada. Ma jään ainult imetlema seda ilu, ilma ühegi mõtteta ja soovita.

 Veel ööselgi viirastub mulle see järv ja pilv ning kuldne päike üle sinise järve ja pilve.

 2.

 See on siis mu unistuste saar, mu Patmos, kuhu sõber Johannes mu meelitas. Olen juba nädala päevad siin elanud, ja olen talle veelgi tänulik. Ja see on juba ükskord palju.

 Võib olla, kui ta ise siin oleks, oleksin ma talle vähem tänulik. Kuid ma olen üksi, hoolimata seltskonnast. Ma olen nagu maha maetud, hoolimata kõigest elust, mis ümber keeb.

 Siin selles väikeses ärklitoas, vaatega üle aia, üle järve ja lainetava nurme, tunnen enese olevat kui kõrve üksilduses. Ja kaks-kolm intiimi raamatut ning mõni lill laual, — mulle on küllalt sellest lõhnavast oaasist.

 Ma vaatlen ümbritsevat elu kui seda pilve vastupilti järves, kui kõrve fata morganat. Mis

 — 16 —

puutuvad mulle need inimesed, kes sääl askeldavad. Külmana lähen ma mööda ja vaatan neist läbi kui silmapettest.

 Ma pean neid kannatama nagu kannatab neid see ilus maastik enese keskel. Ja ise osana maastikust polegi nad nii pahad. Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks. Kõik kuust on distantsi leidmises.

 Missugune vaikus! Ma kuulen palju hääli, kuid vaikus kestab sellest hoolimata. Need hääled ei sega vaikusi. Nad rõhutavad seda omapoolt. Nad näitavad alles, kui vaikne tõepoolest on.

 Keegi lükkab rõdu klaasukse mu akna all lahti ja astub aeda. Kruus rudiseb ta jalge all. Talu õuest kostavad kirvehoobid Keegi hüüab all rannas puude peidus. Kuid vaikus kestab endiselt.

 Olen tähele pannud, et igapäev samad hääled peaaegu samal ajal korduvad, sest inimeste tööd korduvad alati samal ajal. Ma usun, et neil igapäev isegi samad mõtted samal ajal tagasi tulevad.

 Hommikuti päikese tõusu ajal kuulen ma läbi lahtise akna järvelt mõla lööke. Keegi läheb õngele. Siis kuulen ma väravate avamist, ning lugematute jalgade kobin täidab mu une tumeda müdinaga. Kari läheb metsa.

 Kui ma keskhommikul tõusen, kuulen, kuis mees hobust vaole hõikab. Sulane muldab kar-

 — 17 —

2

tulid. Alt järve rannalt kuuldub rütmiline mürtse kui koodi löömine. Sääl käivad talvad üles ja alla ning pesupaja alt tõuseb valge suits õhku.

 Ja iga õhtu kuulen ma sulase kandlemängu, mis esiti õuest kostab ja siis ikka kaugemale ja kaugemale läheb, otsekui meelitaks mäng poisi külale. Ning öösiti kuulen ma läbi une, kuis kusagil lähedal hobune aeglaselt hammastega rohtu kromsutab.

 Tahtmata tõmbab ka mind see elu ringjooks enesega ühes. Ma trööstin end ainult sellega, et mu mõtted vähemalt vastupoolses sihis jooksevad. Ja ma meelitan end sellega, et kui kõik, kes hommikul väravast välja lähevad, õhtuks jälle samasse paika tagasi jõuavad, siis minu mõtted ometi iialgi enam endisse kohta ei tule.

 Kui kerge ja mõnus on elu! See on mulle ootamata. See halvab mõtted, ja ma tahaksin ainult puhata — inimestest, kunstist ning närvi-palavikust.

 Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama, — see on väikekodanlaste viis. Vaimuaristokraat valvab ööd ja magab päevad ning ei söö tihti üleüldse mitte. Kuid pole paha, olla vahel ka väikekodanlane. Vähemalt inimese organism on alati selle poolt.

 Mõte kafeede mürgisest õhust ja puuderda-tuid naisi virvendavatest peeglitest toob mulle palaviku. Ja mul tuleb alati äkiline aimus põr-

 — 18 —

gust, kui metropolitääni ragin mu kõrvu viirastub.

 Väsinud hommikuti kohvi ootusest, lähen ma nagisevaid treppe mööda alla.

 Kogu suvemajas on harilikult uksed ja aknad pärani. Tube täidavad kõik lillede, mulla ja vihma lõhnad, mis väljas päevakorral juhtuvad olema.

 Saal, millel kahel pool avarad aknad, on täis heledat hommiku valgust. Pikad kriitvalged tüllid ripuvad liikumata avatud akende ees. Valguse lilleline ornament langeb nagu Persia vaip üle põranda.

 Akende vahel harva mööbli kohal ripuvad pildid valgetes kitsastes raamides: värviküllased, eksootilised maastikud brongsist kaljude, ultra-mariiuilise mere ja oranshilise taevaga. Nad lisavad omapoolt seda kerget, karget ja õhulist meeleolu, mis see saal pleekinud tapeetidega ning juhusliku mööbliga hoovab.

 Sõber Johannesel on maitset, kuid ta ei peaks oma modernismi küünalt mitte nii kõrgel hoidma. See on ikka märgiks, et asja sügavamast sisust ometi aru ei saada.

 Meie joome kohvi, neljakesi suure ümariku laua ümber: mõlemad õed, väikene Juhan ja mina.

Õed on mõlemad väga ilusad.

 Mõned sõbralikud sõnad, mõni küsimus, väikene nali Juhani arvel, — sellest saab meie

 — 19 —

kõneluseks küll, Õieti kardan ma neid naisi: nad on nii üksteise sarnased, et ma nad ära võin vahetada.

 Keskpäeval ei või tööd teha. On liig valge ja soe. Ma jätan raamatud ja käsikirjad sinna paika, tõmban kaabu päha ja lähen välja.

 On mõnus võõras kohas: iga päeva jaoks jätkub veel uusi sihte, ja kõik teeraad ei ole veel tuttavad. Õnnelikul päeval võib veel eksidagi.

 Mida rutem ma talu õuest läbi pääsen, seda parem. Ma ei ole nende inimestega veel sõnagi rääkinud, ei tunne neist ühtki ega tahagi tunda

 Mulle on loodus, mis ei räägi, palju huvitavam. See ei ole rumal, toores ja ahne. Nurmed, niidud ja karjamaad on sõbralikud ning vastuvõtlikud.

 See on väheldane talu. See on üks neist küngaste keskel kaduvatest vanamoelistest taludest, lühikeste pruuniks põlenud inimeste ja madalate õlekatusliste hoonetega.

 Kuid nagu kuningriigil ulatavad tema rajad üle mägede, orgude ja metsade, — nii nagu kõigil taludel siin väikeses mägestikus, kus rebase-liivaga kaetud teedel sõitja vanker ühel pool ja hiirekarva hobune teisel pool mäge öeldakse olevat.

 Need on põllud, mis sellepärast ei rukist, ei kartulid, ei sui- ega talivilja ei kasvata, et nad ühes kohas liivased, teises savised, siin tolmkuivad, sääl aga uputav mädad on.

 — 20 —

 
Isegi palusibul ja tolmseen ei kasva neil tulipunastel, lõhkevate paisepääde taolistel harjadel.

 Nende äkilistel külgedel, kus ader kündes hobusele kaela ähvardab kukkuda, leemetavad allikate leeted külma vett savi kihtide vahelt.

 All nurme ääres on põld purpurpunase madala samblaga kaetud, nagu oleks keegi verd maha valanud.

 Ja sügavate orgude põhjas heinamaadel kasvavad roosad tõrvlilled, puuvillased ilvesed ning roosavärvilised kuivad orasheinad, mis nagu mõõgad isegi koertel käpad veristeks lõhuvad.

 Kuid ometi elab talu. Perenaine lõkendab kui jaanituli. Õhtuti laulab tüdruk õues. Öösiti mängib sulane kannelt.

 Inimesed askeldavad, tõstavad käsa päikese varjuks silmi ette ja õhkavad jumala poole. Ja jumal on nende poolt.

 Kuid eemale matsist ning tema jumalast! Kui ilus on rohi, kui magus on suve tuul, kui kaunis on kaugus!

 Ja ma lähen, esiti aeglaselt, siis aga kiiremini ja kiiremini. Ah, ma tahaksin linnu tiivul rutata, joobudes loodusest ning omadest meeleoludest.

 Rohu ja mulla lõhn tungib päha. Mõne jändra oksa joonistus meeldib mulle ärarääkimata. Ja siis äkki näen ma mäe kohal lumivalgeid suuri pilvi Miski magus aimus valdab mind.

 — 21 —

 
Koju jõudes ei tunne ma enam oma tuba. Kõik on uus, mina ja minu tuba, sest ma olen mõttes hulga elu läbi elanud, meie oleme teisteks saanud. Ma istun ja imetlen ning olen õnnelik.

 Õrn, kinnipüüdmatu, sõnul seletamatu nägemus avatleb mind õhtupooliku ruugetes varjudes. Nagu suitsuving sinetab ta vaevalt õhus, heljub siia ja sinna, võtab uusi kujusid — petlikum ja ebamäärasem kui uni.

 Otsekui nähtavaks saanud tuule lained ümbritsevad mind selle nägemuse kontuurid. Ma tunnen teda kõigi meeltega otsekui mere lainesse süüvides vee õrnu paitusi kõigi meeltega tuntakse.

 Puhkevad pungadest meeleolu lilled, lõhnavad suured unistuste buketid. Ma hingan nende südantpigistavat aroomi, oma palge surun ma neisse nagu naise pehmeisse juuksisse.

 Missugune unistuste ookeani tõus ja mõõn, missugune piltide kosk!

 Ah, see on mürk, see on oopium! Ah, ma ei kesta seda, ei kesta enam!

 Ääretu valu pigistab mu rinda. Ma pean liikuma, et võidelda selle valusmagusa kire vastu.

 Kuid mida nobedamini ma käin, seda kiiremini lendavad mu mõtted. Nad lükkavad mind kui tuuled, ma kuulen otsekui inspiratsiooni tormi kohinat ja eksin sümboolide rabisevasse metsa.

 Missugune oleks see keel, millega neid meeleolusid tõlkida! Missugused need sõnad, mis ei murduks nende piltide kohutava kiiruse all!

 — 22 —

 Oh ei, oh ei! Iga abinõu on liig inimlik. Olen unistanud millestki üliinimlikust, millestki, mis väljaspool inimlikku, kuid mul on ometi ainult lapse keel.

 Miski hoog on minust üle läinud nagu samuum. Ma tunnen roidumust nagu pika teekonna järel kuumal suvepäeval.

 On õhtu, ja meie istume jälle all saalis.

 Akende ümber helendab midagi oranshivärvilist, otsekui oleks loiult rippuvatele eesriietele brongsipuru riputatud. Saalis sünnivad violetid varjud, ja inimestel on nagu portselanist näokatted.

 Kuid ma ei näe neid. Mis on mul tegemist inimestega, kellede mõtted homme vahest samasse paika tagasi tulevad, kus nad eila olid! Kui elu sisu selle järele kujuneb, kui palju on kellelgi fantaasiat, siis ei tahaks vähemalt mina nende asemel olla.

 Võib olla, ei ole kogu elu muud, kui ainult ettekujutus. Kui palju peab siis neid olema, kel miskit elu ei ole, kes elu surrogaadiga, võltsitud eluga, elu kümnendate trükkidega läbi peavad ajama! Kuid mina ei taha leppida tõlgitud maailmaga.

 Aeg on meil selleks, et avarusi uute ilmadega täita. Päev, mil sa midagi ei ole leidnud, on igavesti kadunud. Suur hulk harib aga vanade maailmade kesamaid.

 — 23 —

 Ma laman natukene aega uneta voodis. Ma kuulen, kuis sulane õues kannelt mängib ja kuidas teda ta oma kandle hääl ikka kaugemale ja kaugemale meelitab. Kuid minu unustuse saar, mu Patmos magab.

 3.

 Liblik lendas mu tuppa, ilus liblik: väikene, ümarguste siniste tiibadega, “mida mõni valge täht katab. Ta istub mu raamatu lehel ja väristab tiibu.

 Ilus liblik, sa tuletad mu meelde jälle maailma sääl väljas: rohelisi põõsaid, linde puis ja sinerdavat järve. Sa äratad mu pääs uusi mõtteid:

 Olla püsimatu kui sina, olla vaba kui sina. Ei millessegi kiinduda. Loota oma mõtte pääle nagu sina omade liivade pääle, uuesti õhku tõustes.

 Ilus liblik, vii tervitusi neile, kes sääl all naeravad. Nad on kaunid, kuid kas nad teavad, et on palju ilusamaid olevusi kui nemad: nimelt mõtted?

 4.

 Olen olnud kogu päeva ime-kerges meeleolus. Ikka enam ja enam jahtub mu närvipalavik. Kõik tundub jälle nii kerge olevat, isegi elu.

— 24 —

 Ma lepin koguni inimestega, kui nad selles suve helguses esinevad. Nad on hääd objektid irooniaks, nad äratavad mõttelendu ning kannustavad inimlikka instinkte.

Liiategi, kui nad on nii meeldivad ja ilusad.

 Lugesin hommikul omas toas, kui äkki nõrka koputust kuulsin. Avasin ukse.

 Lävel seisis silmipimestavas valguses, mis eeskoja aknast sisse voolas, väikene laps kullase pääga. Ta vaatas suuril silmil, mis toa hämaruses hästi ei näinud, minu otsa.

 See oli väikene Juhan. Tema ootamatu tulek selles aupaistuses mõjus minusse kui ilmutus.

 „Mamma ja tädi Mary paluvad teid jalutama tulla,” teatas ta täisealise toonis, omi läikivaid silmi minust pöörmat?. Siis aga tuli tal nähtavasti meelde, et tal teises järjekorras oli kästud öelda, ja ta kordas: „Tädi Mary ja mamma paluvad teid jalutama tulla.”

 Veel enam meeldis ta mulle oma kahekordse ettepanekuga.

 Jalutama —? mõtlesin ma. Kuid töö, mille kallale ma selle vaikse hommiku ja kauni maastiku mõju all tahtsin hakata —? Ei, ma oleksin häämeelega koju jäänud.

 Kuid sääl kuulsin ma trepil kergeid samme ja undrukute kahinat. Proua Helene helemetal-line hääl hüüdis:

„Kas meie saadikul õnne ei olegi?”

 — 25 —

 Ta naeris heledalt ja kergelt. Siis hüüdis ta jälle:

 „Mary, herra Ormusson ei hooli sinust sugugi!”

 Ei, seda ei tahtnud ma enese kohta öelda lasta: mulle meeldisid nad mõlemad. Ma tõmbasin kaabu pähä ja tulin Juhaniga, kellele trepiastmed liig kõrged olid, käsikäes alla.

 Trepil seisid mõlemad õed kõrvu.

 „Häbi, häbi, häbi teile!” rääkis proua Helene naerev-tõsise häälega ja tegi minu poole ulatatud väikese käega õhus ringe, mis iseäranis häbistavalt pidi mõjuma. „Kümne päeva jooksul ei ole teie isegi kümmet tundi meile raatsinud ohverdada. Ja meie, s. o. Marion, lootis “teist ometi nii palju.”

 Kuid nüüd olin ma enese leidnud.

 „On see tõsi?'' pöörsin ma tõsiselt noorema õe poole.

 See kohmetas ja punastas.

 „Oh ei,” naeratas ta.,Helene mõtleb ainult omast pääst välja.”

 „Siis teie ei lootnud minust tõepoolest mitte midagi?” tingisin jälle mina. „Sellest on kahju.”

 „Ei, see ei olnud nüüd jälle niiviisi mõeldud,” püüdis Marion seletada, kuid õhetas veel enam.

 „Näete nüüd,” lausus Helene majesteetliku käeliigutusega. „Ta annab enese ise ära. Ja teie,

— 26 —

herra Ormusson, teie võite nii hoolimatu ja tänamatu olla: ei pane teie pääle panduid lootusi millekski! Ainult suurte kavalustega läheb korda teid kirjutuslaua juurest meelitada. Ja mis teie kirjutate? Mõnd armunovelli? Ja selle igava teooriaga teete teie tegemist, selle asemel, et —”

„Et praktikaga tegemist teha?”

 „Nii, või vähemalt ühes meiega maaelu mõnu maitseda. Kuid miks nii palju sõnu? Meil on ettepanek: teeme jalutuse ümber järve. Tulete kaasa?”

 Ma kuulasin ta kõnet nagu mõne võõramaa linnu laulu. Kui allikas voolas see, kaunilt ja kergelt. Ta muutis häält, näoilmet ja asendit imenobedalt, ning kogu episood kestis ainult silmapilgu.

 Lõpulikult, mul ei olnud midagi jalutuse vastu. Hommikupool läks hukka, ma aimasin seda, kuid olgu. Liiategi oskas ta mu vastupa-neku nii gratsiöösilt murda.

 Ma juhtusin esiti Helene kõrvale kõndima, kuid ta taganes tähelepanemata, nii et preili Marion meie vahele jäi. Juhan astus meie taga — paks, lühike ja tõsine.

 Jutt keerles kergete ja väheväärtuslikkude ainete ümber, järeljätmata edasi liikudes ja jälle tagasi tulles. Marion vaikis ja kuulas meie kerget kõnelust, mis meie tema palgest mööda vestsime. Ta võttis sellest ainult naeratuse ning alalise näoilme muutmisega osa.

 — 27 —

 Ma vaatlesin õdesid, kes kergelt ja sirgelt mu kõrval kõndisid. Nende mõlema näol värises ebamäärane naeratus, niisama kerge ja pehme kui nende riided ja kõnnak, kui soe õhk ning suine maastik.

 Nende pääd paistsid kõrvalt vaadates kui kaks profiilkuju medaljoonil. Nad on üksteise sarnased, kuid ometi ei lange ükski punkt neis ühte. Nüüd oskasin ma neid juba eraldada.

 Ma maitsesin nende välimust niisama nagu ilusat maastikku meie ümber. Nad olid tarvilikud sellel kaunil näitelaval. Nende olemasolu mõjus minusse kergendavalt kui pehme tuulekene.

 Ja tõesti, missugune ilm! Õrn lõuna tuul puhkus vaevalt. Vili meie kõrval paindus hääletult. Haavalehed värisesid kui hõberahad. Üle puude rändasid lumivalged suvipilved.

 All meie ees roheliste randade vahel sinas järv. Ta oli kesk päikese valguse valingut peegelsile, vaevalt aimatava piimsinava uduloori all, küpsevärviline ja armas.

 Me lähenesime väikesele varjatud lahele, kus puud kuni järveni tulid, omi oksi üle vee ulatasid ja kobraseid juuri nagu musti sõrmi mudasse pistsid.

 Me istusime lopsakale rohule kõrgete emaleppade salgus. Me olime nii vee lähedal, et selle jahedust ja lõhna tundsime. Läbi tihedate latvade tungis kitsas lint kuldkollast päikese valgust üle meie pääde ja langes rohelisse vette.

Ümargune järv näis nagu kitsas ovaal rohe-

 — 28 —

Iist, halli ja sinist emaili kahele poole alanevate haljaste kallaste vahel. Järve taga, puude sinise seina kohal tõusis hele suvitaevas pika valge pilve nagu päikese käes sätendava tiivaga.

 Meie ees rohetas noor kalmuste mets, ja selle kohal tantsis kaks sinist kiili armastuse tantsu.

 Nad lähenesid ja kaugenesid, tõusid ja langesid — klaastiivulised ja mosaiksilmilised. Mõne aja jätkus see õhulik menuett kalmuste ja vee kohal, siis said nad üksteise, haarasid kinni ja kadusid äkki — vette, taevasse või kaugusse.

Meie vaikisime ja vaatlesime hääletult kiile.

 „Ja teie tahtsite töö juures istuda!” ütles siis Helene..Nüüd, kus kogu maailm näib tantsivat!”

 „Peab siis sellest pillkaarist ühiselt osa võtma?” vastasin ma naerdes. „Kas ei saa sellest, kui meie seda avaruste baletti oma päält-vaatamisega austame?”

 „Päält vaadata? Oh, mis tähendab päält vaadata, selle asemel, et ise keerelda!” Ta naeris avatlevalt ja lisas siis salakavalalt: „Pärige Marylt järele.”

„Mida?” imestasin ma.

 “Oh ei, oh, ei!” protesteeris nüüd Marion hädaldades.

 „Aga seda, mis tähendab tantsu-vaimustus,” naeris Helene.

 Ma pöörsin kaheldes Marioni poole. See näis kohmetusega võitlevat.

 — 29 —

 „Vaadake, herra Ormusson,” rääkis ta siis, nähes, et temalt tõesti seletust oodati, lapseliku süütusega. „Mulle heidetakse ikka ette, et ma kord tantsu armastasin. Aga see oli siis, kui ma alles väikene laps olin. Nägin kord rändavas ooperis baletti, ja see ei läinud mul kaua meelest.”

 „Ja tantsisid õhtuti meie väikeses toas, kui papa ja mamma magasid,” tähendas Helene, kui Marion kaheldes vait jäi. „Mina istusin sängis ja naersin tasakesi, sina aga tantsisid — vahel küünla, vahel kuu valgel, vahel aga täiesti pimedas. Kõik pas'd tegid sa järele, kõik kumardused kordasid sa. — Pidi väga hilja olema, et vanemad ei kuuleks, ja sellepärast tantsis ta ikka paljajalu või sukkades,” seletas Helene mulle.

Nüüd oli ka Marion enam julgust saanud.

 „Aga põrand oli külm,” jätkas ta. „Talvel külmetasin ma nii, et mitmeks nädalaks haigeks jäin. Olin palavikus, ja kui terveks sain, olin tantsu unustanud.”

 „Kui kahju!” ironiseerisin mina. „Teie oleksite pidanud edasi tantsima, kuni tänapäevani tantsima. See on kõige kõrgem kunst: ise see olla, mida kujutatakse. Kuid mil kombel saaks romanist romaaniks või luuletaja luuletuseks! Ideaalne naine on just sellepärast ideaalne, et ta on tantsjanna.”

 „Kus on ideaalne naine?” naeratas Helene. „Teie õpetate naisi ainult iseendid vihkama. Jä-

 — 30 —

reljätmata jutlustate teie neile enesepõlgust. Mary sureb viha pärast enese vastu, mis teie tööd talle on õpetanud.”

 „Teda peaks vihkama? Selleks ei ole miskit põhjust. Sest preili Mary on ideaal.”

Ma vaikisin natukene.

 „Teie olete ideaal,” kordasin ma siis, kuid ometi nii, et enam mõista ei võinud, kumma õe kohta see käis. „Kõik teis on ideaalne. Teid peaks balsameerima sarnasena nagu teie olete ja kõigile näitama. Kui teis miski viga on, siis ainult see, et teie liig ideaalne olete. Sest ideaal sarnasena on midagi abnormi ja sellepärast midagi ideaalivastast.”

 „Nii, uskuge mind,” ütlesin ma Marionile ja kumardasin samal ajal Helene poole. „Teie olete ilmkahtlemata ideaal.”

 Marion vaatles põlvedel lamavat punast päevavarju. Ta palged õhetasid päevavarju vastukumast ja põskedele valguvast verest. Ta näis saamatu ja abitu olevat nende irooniliste ning lõbusate meelituste ees.

 Helene suunurgad värisesid naeratusest. Kogu ta õrn nägu näis olevat üksainus peen koketterii.

Korraga hüüdis Juhan:

“Lendavad!”

„Kes?” ehmatasime meie.

 „Need sääl,” näitas Juhan kahe kiili poole, kes jälle kalmuste kohal välkusid.

Meie olime unustanud järve ja kiilid. Nüüd

 — 31 —

tulid nad uuesti meie meelde. Meie vaatlesime kiilide tantsu ja järve piimsinerdavat pehmust tuksuvil silmil.

 Ja kogu tee koju mõtlesin ma järve, kiilide, tantsjanna ning kuuvalgese tantsu pääle.

 Mis kõik ühes väikelinna köstri saksikus perekonnas ei või sündida! mõtlesin ma. Linn puhkab kristlikus rahus, köster naisega magab õiglase und, kuid köstri väikene tütar tantsib väikeste voodite vahel baletti.

 Võib olla, mõtlesin ma, tantsis ta omas väikeses valges särgikeses, ja korstnast kuuldus sügise tuule kaeblik muusika. Ning ta külmetas omad väikesed jalad, jäi haigeks, — aga ta ei surnud mitte ära.

 Ei, ta kõndis mu kõrval, natukene raske ja poisilikult kohmetu. Ning tema jalad olid selleks natukene suured, et väikesed jalad olla.

 Ma olen jälle kodus ja istun akna ees. Taevas on pilvist lage. Järv hõõgub endiselt piim-sinavalt, küpsevärviline ja armas.

 Kus on nüüd kiilipaar? Lendlevad nad veel kalmuste ja vee kohal? Või on nende armutant-sud ammu lõppenud ja nad on kadunud — vette, taevasse või kaugusse?

 5.

 Ma ei tunne siin õieti veel kedagi. Päevas kolm-neli korda mõnekskümneks minutiks ühise

 — 32 —

laua taha koguneda ja mõnikümmend tühist lauset vahetada, — seda on vähe tutvuseks.

 Ma olen mõlema õe üle järelmõelnud. Kuid nad on mulle nagu ilusad pildid. Ma näen ainult nende olevusi ja mitte olemust.

 Ah, nad on nii ilusad, kui nad vahel läbi aia lähevad, üksteise piha ümber kinnihoides, suviriietes, noorte kaunijooneliste nägudega!

 Ainus, keda ma natukene tunnen, on väikene Julian. Mulle meeldib ta oma näo ja oma nime pärast.

 Tal on isa terashallid silmad ja vahakad juuksed, kuid tema suus, tema õhukestes huultes on midagi pärit ta ema palgelt.

 Tema hing on mõistatus ja tema mõttelend üllatab mind. Ma ei ole iialgi lapsi tunnud. Kas on nad kõik sarnased?

 Täna koputas Juhan uuesti mu uksele. Ma rõõmustasin, et mind jälle jalutama palutakse. Kuid ma eksisin, Juhan tuli omapääd. Ta tuli sisse, vaatas ümber ja ütles siis kaebavalt:

„Onu, mul on igav.”

 „Igav?” imestasin ma. „Miks sul siis täna igav on? Mis teeb mamma?”

„Loeb raamatut.”

„Ja tädi Mary?”

„Loeb ka raamatut.”

„Ja sa ei taha seda?”

 „Ei. Kui raamatuid loetakse, siis ei räägita. Raamatud on igavad.”

 — 33 —

3

 Meie vaikisime mõne silmapilgu. Siis tuli mul meelde küsida:

„Kas sa schokoladi tahad?”

„Tahan küll.”

 Ma võtsin riiulilt poole poogent schokoladi ja ulatasin lapsele. Ta võttis selle aeglaselt ja mõlema käega ühel ajal vastu ning sõi mõne silmapilgu jooksul viimseni raasuni. Siis ütles ta pruuni suuga ja pool-sosinal:

“Mamma ei luba mul palju schokoladi süüa.”

“Miks?”

 „Ta ütleb, ma ei olla siis enam täismees. Mind pidavat siis Jukuks ja mitte Juhaniks kutsuma.”

„Ja sa ei taha seda?”

“Ei.”

Meie vaikisime jälle. Siis ütles ta äkki:

„Onu, jutusta mulle juttu.”

„Juttu?” imestasin ma.

 „Jah, rebasest, maaalusest mehest või Koljatist.”

“Koljatist?”

„Jah, sellest, kellele kiviga päha löödi.”

„Aga sa tead sellest siis isegi?”

 „Jah, papa kõneles sellest. Aga sina kõnele teisest Koljatist.”

 Ma ei teadnud ühtki juttu, pääle nende, mis on testamendis ja ajaloos. Siis hakkasin ma Trooja sõjast ja puuhobusest kõnelema. Ma lootsin, et need maaaluse mehe ja rebase väärised on. Kuid polnud kerge Juhanile kõnelda.

 — 34 —

„Mis oli selle naise nimi?” küsis ta äkki.

„Helene,” vastasin ma.

„Mamma nimi on ka Helene,” ütles ta.

 See kõrvaltähendus segas mind. Harilikult ei tea lapsed vist ema nime. Ma jätkasin, kuid ta peatas mind varsti:

„Kui pikk oli see puuhobune?”

„No,” arvasin ma, „nii umbes kümme sülda.”

„Ja kui kõrge?”

„Viis sülda.”

„Mis tegid mehed puuhobuses?”

 „Ma arvan, nad istusid maas ja andsid üksteisele mõistatusi.”

“Missuguseid?”

 Nüüd olin ma kimbatuses. Kuid siis tuli mu meelde:

 “Igatahes oli üks mõistatus see: Kes käib hommikul nelja, keskpäeval kahe ja õhtul kolme j ala pääl?”

„Ja kes see on?”

„Inimene.”

 Ta jäi järelmõtlikuks, tõusis üles ja läks ära, ilma et jutu jätku oleks kuulanudki. Ma avasin natukese aja pärast ukse ja vaatasin välja: Juhan istus liikumata trepi alumisel astmel päikese valguses. Mis ta mõtles?

 Ma istusin trepi ülemisele astmele hämarasse, vaatasin alla tema kullase pää pääle ja mõtlesin omakord:

 Kuidas võib see sääl all sarnase asja üle järelmõelda, mida ta üleüldse ei mõista? Kas

— 35 —        3*

suudab ta isegi puuhobu nagu midagi üliloomulikku enesele ettekirjutada? Kas on tal seevõrd fantaasiat? Kuid kahtlemata jätkub tal seda kümne aasta pärast nii palju, et Ilusat Helenetki nagu midagi loomulikku ettekujutada.

 Ja mul oli kahju sellest lapsest ja enesest. Meie mõtleme liig vara. Oleksin tahtnud, et tema siin üleval ja mina sääl all oleksin istunud. Oleksin tahtnud, et tema need ajad mööda oleks elanud ja mina neid oma natukene suurema elutarkusega uuesti oleksin võinud elada.

 Siis kuulsin ma äkki, kuidas Juhan möödaminevale Marionile mõistatuse andis:

 „Mary, mis see on: Puuhobu jookseb hommikul nelja, keskpäeval kahe ja õhtul kolme jala pääl?”

 6.

 Veel üks kaunis päev! Ja veelgi kaunim jalutuskäik! Tõesti, ma hakkan inimesi armastama, selle asemel, et neid vihata.

 Täna pärast lõunat ütles mulle Helene piduliku kumardusega:

 „Herra Ormusson, meie läheme alevikku posti järele. Meid, s.o. Maryt, rõõmustaks see väga, kui teie kaasas oleksite.”

 Hüva, mind rõõmustab niisama, et nemad, s. o. Helene, kaasas on. Ja meie läksime.

 — 36 —

 Meie lobisesime jälle kõigist tõsistest ja mittetõsistest asjadest, naersime ja ironiseerisime kesk niitu, metsa ning ristikanurme, kuni kiriku torn taeva põuasel põhjal paistma hakkas.

 Missugune jumalarahu ja vaikus selles alevikus! Missugune igavus ja kuivus neil konarlikkudel tänavatel, milledel kameliõied, kasteheinad ning köömled kasvavad!

 Päike paistis veel kõrges taevas ja kallas oma kiirte külla majarühmadele ja tolmustele tänavatele.

 Kolmenurgelisel turul magas kolm koera. Majade fassaadid turu ääres olid lilla ja roosa värvilised. Üks väikene püksatu poiss läks kõvasti tänitades üle kangesti valgustatud turu. Ja siis ei olnud enam kedagi näha.

Helene ja mina astusime postkontori.

 Ametnik magas, pää tindist täpilisel laual. Kui ta ärkas, ei saanud ta alguses aru, mis temast taheti.

Ma vaatasin aknast välja.

 Turul, näritud hobuseleeni juures seisid Marion ja Juhan. Marion veeretas õlal päevavarju vart, ja päevavari veretas ta pää taga kui tuline kilp.

 Meie saime oma posti: paar kirja ja paki ajalehti.

 „Mul on jälle ettepanek,” ütles Helene trule tagasi tulles. „Lähme kiriku juurde, istume sääl ja loeme.”

Kirik oli alevikust väljas rohelisel keegliku-

 — 37 —

julisel künkal, lumivalge ja vaikne kui päevapaistel soendav vanamees.

 Maantee oli tühi. Ainult kaugel künkal näis jalamees, aga seegi läks kaugemale ja jäi jalust ikka lühemaks ja lühemaks.

 Kõrtsi aknad all orus olid pärani, kuid säält ei kuuldunud ainustki häält. Punane kukk ainult kõndis kui tunnimees kõrtsi ees edasi ja tagasi.

 Me tõusime aeglaselt kirikumäele üles. See oli kameliheintest kollane. Kirikuesine oli suurte paetahvlitega kaetud. Nende vahelt tõusis orashein.

 Kui vaikne ja üksik oli siin! Meie ees avanes lai maastik, ja meie kõrval hoovas argipäine kirik oma külma võõrdumust.

 Me istusime kivitrepile, millele siia ja sinna seintelt lubja kõõmet oli varisenud. Ja ma avasin oma kirja.

 See oli mitmesugustele paberilipakatele mitmesuguste käekirjadega kirjutatud ja lõhnas mitmesugustest viinadest. Minu tuttavil oli rõõmsaid päivi olnud.

 Ja tõesti, nad olid, nagu kirja lugemisel selgus, seda otsekui kõrtsi päevaraamatut kirjutanud. St. Michelil olid nad ta alganud, Suurtel Boulevardidel keskkoha kirjutanud ja Montmartre'il lõpetanud.

 Alguses pajatasid nad veel päevamuredest, kuid lõpus olid nad õnnelikud kui jumalad. Mida enam kiri lõpule lähenes, seda ebakindlamaks

 — 38 —

muutusid käekirjad, kuid seda kindlamaks nende armastus minu vastu. Ja lõpus oleksid nad oma elu minu eest annud.

 Nad kirjutasid kõigist neist ilusatest ainetest: kunstist ja kannatusest, suurtest nõudest ning väikestest saavutustest.

 Neid mehi mõistan ma hästi. Ja armastustki ei puudu mul nende vastu. Iseäranis palju on mul seda siis, kui ma neist eemal olen.

 Oh, teie armsad, teie südamlikud, teie naeruväärsed!

 See pöörane kiri, milles paiguti tekstile seletuseks joonistused vahele tulid, mõjus minusse kesk seda korraliku kodaniku elu kui hääl teisest maailmast. Ma pistsin paberid, milledel kollaseid klaasipõhja jälgi võis näha, naerdes ümbrikku tagasi.

 Helene luges oma posti. Sääl oli kiri mehelt ja kaks-kolm kaardit tuttavilt.

 „Johannes ei tule homme koju,” ütles ta ja ulatas kirja mulle.

“Võin ma seda lugeda?” kahtlesin ma.

„Olge nii hää.”

 Johannes kirjutas nagu Johannes pidigi kirjutama.

 „Armas Helene,” algas ta ja jutustas siis, et pääarst kodust ära on sõitnud ja tema ka pühapäevaks linna peab jääma, et kliiniku järele valvata. Tal olla väga kahju, kuid miski ei aitavat.

 — 39 —

 Linnas olla igav ja kuum. Tööd olla äraarvamata palju. Nad olla uue vabameelse lehe asutamise luba palunud. Ta kõneles ka riiust olupoliitikameestega.

 Ta saatis Helenele ja Juhanile suudlusi ning Marionile ja mulle tervitusi. Ta soovis meile võimalikult lõbusat ajaviidet.

 Ma pidin naerma, kui seda korraliku perekonnaisa kirja omade Parisi tuttavate pöörase epistliga võrdlesin. Kuid minu asemel naeratas Helene kirja vastuvõttes vaevalt märgatavalt suunurgaga.

 „Aga teie kiri?” küsis ta siis. „Oli see jälle Parisist teie südamesõpradelt?'

 „Jah, kuid mis tähtsus võib sel olla, võrreldes teie kirjaga!”

 Nüüd naersime meie juba mõlemad, üksteise otsa vaadates. Võib olla, vilksatas temagi mõttes miski võrdlus nende kahe kirja vahel, milledest teise tooni ta ainult aimata võis.

 Siis vaatasime meie sõnatult alla õhtupäikese paistel helendavale maastikule.

 Põldude lindid tõusid künkaid mööda üles otsekui mitmevärvilised kangad. Läbi luha läikis hõbedane oja. Tolmust valge tee ääres seisid pihlapuud salgus.

 Päike puudutas metsa kõrgeid latvu, ja metsa sinerdavad varjud matsid oru ning aleviku eneste alla. See jäi imeväikeseks ja halliks. Turu hele kolmnurk kustus peaaegu silmapilgu jooksul, otsekui oleks selle üle hall lina visatud.

 — 40 —

 Üksi kirikumägi oli veel õhtupäikese kullaga kaetud. Üle metsa ladva hõbetas vaevalt järve peeglipind. Läbi vaikuse kuuldus ainult talva mürtsumine pesulaual.

 Kõigi üle võttis võimust isesugune rauguse tunne. Koormas magus väsimus, otsekui oleks luis ja lihas õnne laine veerenud.

 Naiste silmad vaatasid pehmelt ja väsinult raugetest paletest, mis tuhmid kui marmorist olid. Marion toetas pää vastu Helene õlga, ja Helene pidas käega tema piha ümber kinni.

 Helene naeratas enese ette. Siis tõstis ta aeglaselt oma näo üles ja vaatas sinivalgete tu-vikeste poole, kes torniluukidel kudrutasid. Tema suured silmamunad läikisid mu silmade lähedal.

 Salk tuvikesi tõusis lendu ja keerles torni ümber plagisevatel tiivalöökidel. Nende tiivad käisid otsekui tuulelehvitajad safraanilise taeva all. Helene silmad liikusid lindude järel.

 Ma vaatlesin seda pilti kui nägemust. Ma nägin kolme õhtupäikesest purpurlist profiili, mida tähelepaneku pingutus teritas. Ja ma nägin kolm paari lindude tiivahoopide järele pilgu-tavaid ilusaid silmi.

 Taevas muutus ikka kollasemaks ja kollasemaks. Ta säras otsekui kollane siidikangas.

 Mulle näis, nagu oleks aeg peatanud. Ja mulle näis, nagu oleks kollases eeterimeres ujunud väike roheline saar lumivalge templi, tuvikeste ning jamaliste naistega.

— 41 —

 See oli tumm dialoog õhus, millest olin unistanud. See oli avaruste-ärdus, kõikuse aimus — kuldtoimise aja kohina saatel.

 See oli kehastatud unistus, — romantilistest romantilisem, eksootilistest eksootilisem, — siidine kui eeterikosk, õrn kui uduiontään.

 Korraga kajas kinnisest ja külmast kirikust meie selja taga tume, vastukajasid äratav hääl, otsekui oleks kivikild laest põrandale langenud või oreli toru lõhkenud. Kõik jahmatasime.

 „Aeg on minna,” ütles Helene ja võttis Juhani käest kinni. „Vaimud liiguvad kirikus ning manitsevad meid koju.”

 Ta naeratas, kuid mulle näis, nagu oleks ta natukene kartnud.

 Meie tulime vaikides kirikumäelt alla sinerdavatesse varjudesse ja piimakarva ududesse, mis kõigist nõgudest tõusid.

 Kaks toonekurge lendas üle uduse maastiku, punased jalad välja sirutatud.

 7.

 Kõik elu on mulle surnud. Ma panen seda ainult nii palju tähele, kui palju ma surnuid armastan — läbi virila kirstu. Sellepärast loen ma vahel veel ajalehti. Neis on lõbusaid asju. Kõik hull veetleb mind selles päikeseleilis.

 — 42 —

 Ma ootan kirju „Homunculuselt,” mis mulle veel bulvaaridest, kafeedest ja kunstinäitustest pajatavad. Need pöörased, viinadest lõhnavad epistlid mõjuvad minusse värskendavalt nagu soe vihm. Ma maitsen nende inimesesööja-stiili ning hingan enesesse joobnustavat aroomi.

 Ah, kui lähedal ja ometi kui kaugel on see kõik mulle! Need on reisikirjad olematust maast, nagu romaanid, mida ei tarvitse uskuda. Ja need tuttavad sääl ja kõik nende ettevõtted on mulle niisama viirastuslikud nagu romaanis.

 Kas on nad olemaski? Või on nad keegi ajaviiteks väljamõelnud? Võib olla, lõi nad postipoiss, sõites neid liivaseid teid mööda suve rauges hääletuses?

 See unine mees on jälle uue romaani loonud. Ma loen ikka uuesti ja uuesti „Homunculuse” eilast kirja. See on kohane lektüür mu idamaalik-laisas meeleolus. Mul ei ole oopiumi-piipu, — loen siis su kirja, sõber „Homunculus”.

 Kõikide vanade hulluste kõrval on tal nüüd üks uus teatada. Nad on selle mõtte alles Montmartre'il leidnud.

Nad tahavad nimelt jala Hispaniasse minna.

 See idee, mis äkki oli ilmunud otsekui jumala äike, valdas nad niisuguse jõuga, et tundub, nagu tahaksid nad otse kõrtsist välja tulles ühes summas Püreneide poole sammuda.

 Jah, nad olid sellele mõttele sellepärast tulnud, et nad ühes kafees Andalusia tantsjannat

— 43 —

olid näinud. „Homunculus” oli sellele lillesid annetanud, ja nad olid „kollase Hispania, toreodoride, Goya ja Velasquezi” terviseks joonud!

 Ah, et mina teiega ei ole, et ka mina teiega ei või istuda ja sellest teekonnast fantaseerida. Sest ilusam kui kõik kordasaatmised on fantaseerimine.

 See on ainus punkt selles surnud maailmas, kus inimesel on kaks verivaenlast: aeg ja kaugus.

 8.

 Päikeserauged, valguseküllased päevad lähevad mööda nagu unes. Hele ühesooline päikese valgus mõjub niisama nagu järeljätmata sadu: mõte jääb õhku rippuma ega pääse enam paigast.

 Mu silmad on jälle haiged. Mu nägemine väheneb ajuti hirmuäratavalt. Ma peaksin väljas olema ja kaugusse vaatama. Kuid ma näen maastiku teravate joonte asemel ainult uduseid värvilaike.

 Ma katsun kirjutada, kuid mu pääs valitseb udu ja mu meel on uimane. Siis püüan ma vähemalt lugeda, kuid ma tunnen, kuis veri meelekohtis pakitseb, ning sõnad on kerged kui udusuled.

 Ma pean nagu Byroni Don Juan kõige pärast ainuüksi päikest süüdistama.

Isegi jalutusest ei tule enam midagi. Daamid

— 44 —

ei tule sarnase kuuma ilmaga kaasa, ja üksi on mul igav.

 Maast tõuseb rauge aur ja taevarand on piimakarva udus. Metsas on hääletu kui hauas. Isegi linnud ei laula ses kuumuses.

 Üks päev on peaaegu teise sarnane, ja ometi on neil igaühel hoopis ise sisu. Ma katsun meelde tuletada mõne episoodi.

 Ma istun kodus poolpimedas toas allalastud rullgardiini taga ja katsun mõtelda. Eesriide alt langeb valgusejoon nagu tuline mõõk üle mu käte ja põranda.

 Alt hakkavad ühetoonilised klaveri hääled kuulduma. Nad tungivad mu mõtete loiusse lainesse, täites need sumbunud ja mahasurutud kuminaga.

 Ei, nüüd tundub veelgi üksildasemalt ja raskemalt. Ma tõusen, tõmban eesriide üles ja istun aknalauale.

 Kõik värvid ja jooned paistavad äkki silmi-pimestav-teravalt otsekui mosaik-pildil.

 Aed näib miniatuurne ja perspektiivitu siit vaadates. Soojusest närbinud vahtralehed ripuvad alla nagu punasest vasest plaadid. Keskpäine päike liugleb nende üle verevana kumana.

 Kesk kollase liiva sõõri sätendab samba otsas peegliklaasine muna. Sõõri ümber õitseb lilleuba.

 Eemal õunapuude all on hein niidetud. Kuivanud heina kaarid valendavad kui hallid lained.

— 45 —

 Ja veelgi eemal läigib endiselt tumesinine järv tumeroheliste randade vahel, siniste ja violettide puusalkadega keskpäises hääletuses.

 Ning üle kõige põudne taevas, mille piimases rauguses juba miskid roosteseid toone hõõgub.

 Suvemaja alumise korra aknad on pärani. Ruudud läigivad ülevalt vaadates sinihallilt kui vesi.

 Marion läheb Juhani käest kinni hoides läbi aia. Neil näib midagi huvitavat kõneluseks olevat. See paistab Marioni naeratavast profiilist. Nad kaovad õunapuude vahele.

 Ma ei taha enam muud kuulda kui ainult neid kaugeid hääli, mis nägematud sõrmed nägematuist keelist löövad. Ja ma katsun nende järele mängijat ennastki, ta asendit ning liigutusi ettekujutada.

 Korraga näen ma, kuis saunamees Aadam rõdule tuleb. Ta peatab, kuulatab tüki aega. näol imelik ilme kui kuulaval loomal, ja astub siis lahtisele uksele.

 Kohe jääb mäng vait. Vanamees kõneleb midagi, pikkamööda ja ümisevalt kui karu. Mees on nähtavasti sandi kuulmisega, sest Helene vastab liig kõvasti ning selgelt:

 „Ei, täna ei tarvitse vaksali sõita. Tohter kirjutas, et ta täna ei tule.”

 Kuid vanamees ei näi veelgi kuulvat, ja Helene peab sama asja uuesti kordama.

 „Jah-hah, jah-hah,” mõmiseb vanamees vastuseks ja kobab trepilt alla. „Või ei tule, või ei tule.”

— 46 —

 Helene aga mängib edasi.

 Marioni riided helendavad jälle läbi õunapuude haljuse. Paistab Juhani kullane pää pikkade juustega. Ma näen enese poole tõstetud Marioni ovaali palet. Siis kaovad nad uuesti lehestikku.

Õhk virvendab soojusest kui suits.

 Korraga vaikib mäng. Majas on mõni silmapilk täielik vaikus. Ma kumardan pää kätele ja katsun mõtelda.

 Kus on Helene? Mis ta teeb? Võib olla, ei ole ta enam klaveri juures? Võib olla, on ta juba teises toas? Võib olla, ei ole ta kogu majaski enam?

Ma tõusen ja teen paar ringi toas.

 Ma lähen aknast mööda, ja näen õhtu eel tumenevat järve. Ma lähen peeglist mööda, ja näen selles kahvatut kaugust küngaste kohal üle järve. Õieti näitab peegel ainult taeva ääretut tühjust, milles isegi põuapilve kontuurid ei paistu.

 Siis lähen ma alla. Poolel trepil kuulen ma jälle klaveri hääli.

Tube täidab kuivava heina diskreetne lõhn.

 Ma lähen üle valguse vöödi, mis läbi tüllide otsekui sõelast põrandale langeb. Ma lähen kesk saalini, ilma et Helene mind tähele paneks, ja jään ootama.

 Ta mängib edasi. Ma ei tea, mis ta mängib. Igatahes ei mängi ta hästi. Ta näib ka väsinud olevat.

 — 47 —

 Päikese valgus ulatab tal jalust kuni põlvini. Ja selle heleda valgustuse pärast näivad ta pihad ja pää seda suuremas hämaruses olevat. Vastu klaveri musta poleeritud tiiva näib ta kokku surutud ning väike.

 Ma vaatlen silmipöörmata tema õlgu ja kukalt, mis niisama valge on kui klahvide luu. Kord ometi näen ma loomulikuna seda naist, kes otsekui koketteriist ja kunstlikkusest kokku on pandud!

 See on kui uus inimene. Võiks arvata, et ta kurb on. Neid õlgade kärsituid liigutusi pole ma iial näinud ja seda elevandiluise kaela paindumist kunagi tähelepannud. Ta äratab minus koguni miskisugust kaastunnet ja haledust.

 Kuid äkki näen ma Helene suuril silmil enese otsa vaatavat. Ma olen kogu aeg teda teravalt silmitsenud, kuid ma ei näinud, millal ta tõusis ja ümber pööris. See sündis silmapilgu jooksul, nagu unenäos üks pilt teisele äkki järgneb.

 Ta seisab saledana, mõlemad käed selja taga klaveri klahvidele surutud, ehmunud ja imestav. Kui noor ja neitsilik näib ta nii, — kahele poole kammitud suurte juuste ja valendava joonega kesk päälage ning painduva, apra kehaga!

„Herra Ormusson, teie siin!” hüüab ta.

 Ma palun vabandust, ja meie räägime mõne sõna. Ma näen, kuidas ta jälle naerusuiseks ning koketteerivaks muutub. Miski seob mu mõtteid ja ma komistan lausetes.

 — 48 —

 Korraga kostavad rõdult Marioni ja Juhani hääled. Nende jalgade müdin täidab toa, ja nad murravad selle ebamäärase meeleolu, mis mind selle naise seltsis ümbritseb.

 „Mamma”, ütleb Juhan, „ma võtsin konna kinni.”

 See on õrn-närvlik loom. Tema pruunid ümarikud silmaterad vaatavad Juhani lapsesõrmede vahelt traagiliselt.

 “Viska ta minema! Viska ta minema!” hüüab Helene hirmunult.

„Ma kasvatan ta üles”, arvab Juhan.

„Lase ta silmapilk lahti!”

Konn kukub üle pää-kaela läbi akna aeda.

 Ma tunnen külma seljas, — mitte konna, vaid lapse pärast. Sellel poisil on hoopis tundmatu loogika, mis hirmu äratab. Ning konn kesk idülli!

 „Ja kus sina nii kaua olid?” pöörab Helene äkki Marioni poole. “Herra Ormusson ootas sind ja ei jõudnud küllalt oodata.”

„Mind?”

 Marion kahvatab, punastab ja naeratab kohe selle järel.

 Ma vaatan imestades kavalalt naeratava Helene otsa. Mis peavad tema sagedased märkused Marionist ja minust tähendama?

 Mulle näib, nagu oleksin ma ääretu aja siin saalis seisnud. Ja mulle näib, nagu oleks isegi päikese valgus täis ootamatusi ja saladusi nagu salamandrid.

— 49 —        4

 9.

 Täna olen ma pea kogu päeva mõtelnud Johannesest. Kõik on mulle teda meelde tuletanud. Mulle on viirastanud ta sammud all saalis. Ma näen jälle Juhani palgel lugematuid meeldetuletusi temast. Kui ta ise siin oleks, ei ärataks ta minus vist ühtki mõtet. Kuid ta on seda lähemal, mida kaugemal ta on.

 Ma näen teda istuvat all saalis, omade arstiteaduste ja poliitiliste ajakirjade keskel, tüse ning sõbralik nagu ikka.

 Kui muutumatu on ta õieti püsinud! Mu meelde tuleb see valgejuukseline ja hää realist, kelle ülemist huult juba udune habe varjas, ja kes meist kõigist teistest, kes me kord samasse rahvuslikku salaseltsi kuuldusime, kaks korda vanem näis. Ta edustas juba siis miski vanemat põlve.

 Kuid tal läks halvasti, temal ja ta seltsil! Need poisid, kes temast aastat viis nooremad olid ja alles keskmistes klassides istusid, kuna tema ju lõpueksamite vastu valmistas, — need noored barbarid ei tunnut halastust ega armu.

 Puruks kiskusime meie ta seltsi, ja tema ilmavaadetega ei käinud meie mitte paremini ümber. Rusikatega lõime meie vastu lauda ning kuulutasime kõigele sellele kadu. Meie — noored anarkistid, armuheitmatud traditsioonide õgijad!

 — 50 —

 Ma mäletan üht ajaloolikku päeva noilt ajult: Johannes pidas ülistava kõne Kalevipojast, mida ta, nagu pärast selgus, lõpuni läbi ei olnud lugenud; ja mina tegin sellesama Kalevipoja, mida ma ka lõpuni läbi ei olnud lugenud, mis aga pärast mitte ei selgunud, pihuks ning põrmuks. See oli palav päev.

 Kuid kui kaugel on see aeg! Oleme juba ammu üle Kalevipoja rusude üksteisele käed ulatanud. Oleme üksteise käsa pidi õhku tõmmanud nagu mõnedes sõõrmängudes ringis olejad teevad, ja nii omad kohad vahetanud.

 Ajavaimule põiki vastupannes ei ole Johannes küll mitte juristiks ja ajakirjanikuks hakanud. Tal näis rohkem kalduvust olevat üksiku isiku kallal opereerimiseks kui kogu ühiskonna lõikelauale viimiseks. Kuid kui ta just kirurgilisi abinõusid ei taha tarvitada, siis on ta valmis ühiskonnale vähemalt pille ja troppe andma ning teda homeopaatiliste kunsttükkidega õndsaks tegema.

 Kui palju oleme meie aga tõepoolest muutunud? Ilmavaated on ju ainult pidukuued võõraskäikudeks. Kui aga üksi ollakse ja päike nii heledalt paistab nagu nüüd, siis ei tunta ilmavaate tarvidust.

Ilmavaated on üleüldse lambivalgel sündinud.

 Ma vaatan aknast välja ja näen väikest Juhanit askeldavat. See sääl on ka kord materjal ilmavaatele, suutäis parteile. Missugusesse kooresse surub tema kord oma edumeelsuse ja uuen-

 — 51 —

duste iha? Läheb ta isa jälgi mööda, ja on sellega siis juba vanameelne? Või astub ta ühe sammu kaugemale, ning leiab, et tema isa vanameelne oli?

Mis on siis moes?

 10.

 Imelikud õhtud, mil päine päikse leil ja maast tõusev uim magusaks rauguseks meie veres muutub. On, kui oleks käimas kõik päised mälestused, mõtted ning unistused, et kurbuse helevalu-saks viinaks selguda.

 Murduvad mõttenooled, kõige mürgisem meel saab leplikuks. Tahaks vaadelda ainult värvide sündi ja kustumist, seda olevate ja ettekujutatavate piltide hääletut karnevaali.

 Meie istume puude all ümariku teelaua ümber. Üle meie pääde kummivad mustad haralised oksad, sinirohelist klaasselget taevast poolitades.

 Ümber kuuldub rohutirtsude õhtukontsert. Kuivav hein puude all lõhnab päädpööritavalt. Eemalt kostavad koju tuleva karja kellad.

 Jälle algab taevas omi ilutulestusi. Õunapuude taga löövad lõkkele ehataeva leegid. Puude tüved seisavad sellel lõõmaval foonil kui mustad käsivarred, mis lehestiku koormat kannavad.

Meie vaikime isutult ja väsinult. Kõiki näib

 — 52 —

rusuvat see melankoolia, mis õhtu hoovab, see kahetsus, mis iga päikseveereng äratab:

 Jälle läheb päike looja, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud, — ja elu on jälle ühe päeva võrd lühem, ühe päikese võrd vaesem! On kahju igast elupäevast, tunnist ning minutist, mis tagasi-pöörmata minevikku kaob!

 „Sarnast taevast nähes ei taha surra,” ütleb viimaks Helene, otsekui aimates kõigi tundmusi. „Ma kardan seda ilu. Ta teeb nii kurvaks. Ta tuletab surma meelde. Aga just selle ilu pärast tahaks ilmlõpmata kaua elada.”

Ja meie räägime ilust ning õnnest.

 „Kuid ilude ja rõõmude vahel tuleb valida,” vastan mina. „Õnnede vahel peab valima. Ja juba see tähendab, et meie iialgi õnnelikud ei või olla.”

Ning ma täiendan oma mõtet:

 Meie oleme egoistid ja tahaksime kõik enestele. Tahaksime näha, kuidas üks ja seesama päike metsa, järve ning lagedate nurmede taha looja läheb. Sest igal päeval ja igal kohal on oma päikeseveereng, oma suur ilutulistus, mis teises kohas ja teisel päeval enam iialgi ei kordu. Kuid meie, õnnetud, võime ainult üht näha! Ning see teadmus, et kõigest maailma ilust meie rõõmuks äraarvamatu väike osa langeb, mürgitab sellegi rõõmu.

 „Peab valima,” arvab Helene. „Peab valima kõige suurem õnn.”

 — 53 —

 Kuid õnne võimalusi on palju. Õnnetus on just selles, et õnne võimalusi nii palju on. Ja kus on õnne kriteerium? Missugune on tema täiuse mõõt? Siin võib kõige õnnetumalt petta saada. Kuid kuidas võib siis õnnelik olla, kui kardad õnnega petta saada!

 „Ei pea analüseerima,” arvab jälle Helene. „Peab arvustamata kõik hää vastu võtma.”

 Õnnis, kes seda suudab! See võib pähkla koores elada ja enese siiski valitsejana tunda tervete maailmade üle, nagu Hamlet ütleb. Teine võib tõepoolest maailmade valitseja olla ja siiski omas rinnas põletavat tuska tunda:

 Tuhat aastat enne mind oli maailm olemas omade rõõmudega ja tuhat aastat pärast mind on maailm olemas, — aga mina, õnnetu, võin neid rõõmusid ainult ühe lühikese silmapilgu maitseda!

 Parem neid siis üleüldse mitte tunda. Siis ei vii meie Manalasse kiusavaid mälestusi ega näe Toonela õudsetes majades neist kurji unesid.

 „Teie olete paljunõudlik”, naeratab Helene. „Ja et teie nõuded täitmist ei leia, siis kuulutate teie põlgust elu vastu. Kas teie ei taha mitte kloostrit asutada, kõigi nende jaoks, kes õnne kiusatusest põgenevad?”

See mõte meeldib mulle.

„Tahate teie sinna kloostrisse tulla?” küsin ma.

 „See on selle järele, missuguseid nõudeid kloostri põhjusseadus sisaldab,” naeratab ta, kuid jääb siis äkki tõsiseks ja vaatab maha.

 — 54 —

 Marion vaikib nagu ikka, pää õe õla najal. Juhan seisab Marioni ees, pää tema rüppe pandud. Ta on püstijalu magama jäänud, kuid nad ei aima seda, ja ta magab edasi.

 Aeda täidab sinine hämarus. Õunapuu lehed värisevad meie pää kohal vastu taeva klaasist põhja kui nahkhiire sakilised tiivad. Kuu kitsas hõbedane sirp tuleb kesk avarusi nähtavale.

 On juba väga hilja. Meie oleme kõik nii väsinud, et ümariku laua ümber magama võiksime jääda. Me näeme vaevalt veel üksteist hämaruses.

 Minu vastu hõõgub pehmelt Marioni ovaalne pale, huuled natukene lahti, silmis magus läige. Tema kaela painduvuses on midagi süütu-haledat kui luigel.

 Missugune imelik meeleolu! Mulle tundub, nagu oleksin ma joobnud. Ja ma ei tea isegi, millest: eha helendusest, lõhnavist heinist, kurb-ilusast kõnelusest või neist pehmelt naeratavist naisist.

 „Ei, ei,” ütleb äkki Helene, end tarretusest raputades. „Peab minema.”

 Ta võtab Juhani käest kinni ja läheb maja poole. Laps magab kõndideski, kuid ema ei pane seda tähele.

 Trepil lausun ma neile kõigile hääd ööd ja tõusen üles. Ilma tuld süütamata võtan ma pimedas toas riided seljast ja heidan sängi. Kuid uni ei tule.

 — 55 —

 Mu mõtted rändavad rahutult sinna-tänna, veelgi endist kõneluse ainet kaugelt riivates. Imelik poolikuse tunne rusub mu rinda. Oleksin nagu midagi unustanud, midagi tegemata jätnud, miski õnnetus oleks nagu tulekul, kuid ma ei tea, mis.

 11.

 Ma arvan, Marion armastab mind natukene. Ma näen seda tema silmadest, ja see liigutab mind väga. Siis kuulen ma seda Helene kahemõttelistest märkustest, ning see vihastab mind veel enam.

Vaene tüdruk! Mis võin mina sinna parata!

 Sest sa oled halva valiku teinud, väga halva. Halva esiteks sellepärast, et sina mind ei tunne, ja teiseks sellepärast, et mina sind tunnen. Ei, meie ei sünni üksteisele.

 Ma olen paljunõudlikum kui sa usud. Ma näen su läbi. Sa ei suuda mind vangistada. Sa ei jõua üleüldse minus huvitust äratada.

 Sest ei ole midagi luulevaesemat kui noor tüdruk 11 kuni 15 eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ning sööb palju.

 Tema olevusel puudub meeldivus ja graatsia. Tema käed on kõhnad, külmad ja hallid. Neist kinni võttes puudutad kui puud, mis ei tunne.

Ja sina näid veel selles eas olevat, hooli-

 — 56 —

mata omast gümnaasiumi lõpueksamist. Kui visalt oled sa kasvanud! Kui vähe on sinus veel naist!

 Sa oled veel nii süütu ja eluvõõras. Ma võiksin sinu südamele ainult haiget teha. Sest ma peaksin kord su õrna hinge haavama ning su unistused armutult hävitama.

 Sa ei tunne mind. Sa oled mõne minu sentimentaalse loo lugenud, ja sa pead mind nüüd romantiliseks Don Juaniks, kes läbi lillede ratsutab ning noorte neitsite südameid nopib. Kuid sa eksid.

 Ma olen just sellepärast nii kirjutanud, et ma seda mitte ei ole. Kontrasti pärast olen ma kirjutanud.

 Ma olen proosaline, ja sellepärast armastan ma romantikat. Ma ei tunne muusikat, ning sellepärast on mu stiil muusikaline.

 Sind veetleb luule, kuid sa ei näe, mis on selle taga. Ah, kannatus on selle taga! Valutav süda, iroonia ja sarkasm on selle taga! Rääkides meelespea-lilledest allika kaldal olen ma ise anastanud meeletuse ning surma mõtte käes.

 Sa oled praegu minu meelevallas, ja kui ma su säästan, siis ainult sellepärast, et sa mulle meeldid ja minus kaastunnet äratad. See on su rukkilille-silmade ning su luige-jalgade pärast.

 Sul on praegu suur ülesanne otsustada: kas ülikooli minna või meest ootama jääda. Kui ma

 — 57 —

sulle nõu anda tohin, siis soovitaksin sul mõlemaid ülesandeid ühtlasi täita. Sa oled veel nii noor.

 12.

 Kui vähe on tarvis, et inimest tasakaalust heita!

 Ma valvasin unetuna voodis. Minu silme ees seisis ikka veel päikese tuline kuul, mis päeval maastiku kohal leegitses. Siis suikusin ma selles kulla meres, mis kõik mu mõtted ja meeled täitis.

 Korraga jahmatasin ma vaiksest häälitsusest ja jäin kuulama.

 Saunamees Aadam häälitses all hobust, kes õunaaeda oli pääsnud. Vanamehe hääl kostis noomivalt, kutsuvalt ja meelitavalt, otsekui oleks ta lapsega rääkinud. Nähtavasti ei tahtnud ta suurt kisa tõsta. Ta käis kaua maja ümber. Kord kuuldus ta hääl siit, kord säält. „No — no —no, soku — soku — soku,” kostis ta hääl. Ta otsekui sosistas hobusele.

 Ja ma suikusin jälle selles sosinas. Kogu mu keha oli täis magusat väsimust ja heinte vürtsine lõhn rusus mu rinda.

 Ma arvasin ainult silmapilgu tukkuvat, kui äkki uuesti virgusin.

 Sosin ja häälitsus kostis edasi. Ma kuulatasin, ja mulle näis, nagu oleks vanamehe hääl

 — 58 —

muutunud. Ei, sääl ei olnud enam saunamees ja sääl ei sokutatud enam hobust. See oli madal mehe hääl, mis arusaamatuid sõnu surutult-tasa kordas.

 See ei annud mulle enam rahu. Ma tõusin ja läksin alusriietes akna juurde. Ma ei näinud midagi. Siis sirutasin ma enese aknast välja, nii kaugele kui vähegi võisin. Ma nägin, kuis laia õunapuu ümber kaks kogu keerles.

 Sääl oli suur mees ja väikene naine heledates riietes. Mees ei rääkinud enam midagi, ta ainult jooksis naise järel, kes näis hääletult naervat. Viimaks sai poiss tüdruku kätte. Ta kahmas mõlema käega selle piha ümber kinni, ja nüüd nägin ma, kui nad paigal seisid, et sääl vana Aadami noor tütar ja sulane Konrad oli.

 Nad läksid kõvasti üksteise ümber kinni hoides eemale. Veel mõni silmapilk paistsid nende kogud suve öö hämaruses.

 Kuid nüüd ei saanud mina enam und. Ma süütasin lambi ja istun voodis ning vaatlen ööliblikaid, kes mustavast aknaavausest kui teadmatuse sõnumikandjad tulevad. Ma ei või magada. Ma tunnen südames pigistavat valu, nagu oleks keegi mind armutult petnud, petnud ja siiapaika jätnud. Mu mõtted keerlevad rahutult nagu liblikad mu lambi kohal, — hallid küsimused mustavale teadmatusele.

 Mis on õnn? Kuis võib olla õnnelik, kui õnne rajad nii piiratud on? Kuis võib olla see õnnelik, kes mõtleb, võrdleb ja arvustab?

 — 59 —

 Lugematuid õnne võimalusi eeldab mu mõistus ja lugematuid õnne pilte loob mu fantaasia. Kuid kui ma ühe neist saavutaksin, jääksid tuhanded saavutamata. Iga võit oleks tuhandekordne kaotus. Ja ometi ei tahaks ma ühtki kaotust, kõnelemata tuhandest.

 Ah, Venezias sõidab rõõmus seltskond gondoolidega suvises öös Hiina laternate valgusel merele. Mina aga ei ole kaasas!

 Päike tõuseb troopika metsas, punased metskikkad kirevad, ahvide kari jookseb läbilõikavalt kisendades üle suurte mahlaste õitega kroonitud latvade ning raputab oksilt roosaid õisi kui lund rannas magavate krokodillide pääle alla. Mina aga ei näe seda!

 Ehk, mis veel valusam: just sel silmapilgul ulatab üks printsess, üks kuninganna ühele paashile, ühele noorele rüütlile punase roosi, mille lõhnasse end kõige magusamate ja intiimimate lubaduste päädpööritav arooma segab. Mina aga laman siin hämaras üksikuna ja kõigist unustatuna!

 13.

 Kuidas võib näha mustade silmadega?

 Ei, tema silmad ei ole siiski mitte mustad. Ma olen neid mitmes valgustuses näinud. Ma

 — 60 —

olen neid pidanud mustiks ja ruskeiks. Kuid nüüd arvan ma, et nad on tinthallid, hallsini-mustad, miski sõnadega kirjeldamatu nüanss.

 Nagu nad muutuvad välisest valgustusest, nii muutuvad nad seesmisestki. Iga meeleolu annab neile ise värvi ja iga uus mõte muudab nende tooni. Õrn koketterii annab neile pehme kalliskivi hiilge ja kirg lõikava läike kui atropiin.

 Nad määravad omapoolt kogu näo . ilme. Ma usun, et nad isegi naha tooni muudavad, selle valgust kord helendades, kord tuhmemaks moondades.

 Neis silmis on kogu näo ilme saladus. Kõik muu on ainult täiendus: madal kaunis otsaesine, suu alati naeratavate õhukeste huultega ning tumedad juuksed, milledes väikesed kõrvad kaovad.

 Ma olen mõtelnud tema mineviku, tema raassi, ta vanemate ja ta lapsepõlve üle järele. Ma olen küsinud:

 Kuis on võinud meil sündida niisugune tüüpus? See päältnäha harilik kodanlik naine ainult vähe-hariliku iluga, kuid kelle läheduses vahetevahel miski võõras, natukene mürgine, äritav aimus hinge riivab —? See eksootiline, rafineeritud troopika õis —?

 Mul on natukene teateid ta vanematest. Need, nagu ikka teated vanematest, ei mõju hästi.

 Ma tean, ta isa on köster. Ma olen seda jesuiiti ja eduerakondlast koguni näinud. Poole

 — 61 —

eluiga oli ta sakslane, kuid sääl tulid teistsugused ajad, — ja tema tütar on käremeelse Eesti tohtri naine, ning vanamees ise on Eesti haridusseltsi liige. Kuid väga võimalik, et ta tõepoolest on pool-sakslane.

 Mis aga aitavad mind need katsed, tema tõu iseäraldustesse tungida, tema vanemate ja tema kasvatuse uurimine. Tema ise, tema ilus olevus ja peen hing jääb mulle ometi saladuseks.

 Tema pää on kui mannekiin kuafööri aknal, ilus meistritöö, ainult selle vahega, et tema huulil peen naeratus väriseb ja ta silmis mõistus välgub.

 Ah, ma räägin jälle ta silmist! Ma unistan neist nagu armastaja. Puudub ainult, et ma neid unes näeksin.

 14.

 On esmaspäev, ja meie olime niidul. Mehed olid juba vara kastega niitnud, kuid meie tulime neile alles pärast esimest söömavahet appi.

 Mulle ei meeldinud see teekond. Ma kardan suurt inimeste hulka nende krõbedate käte ning veelgi krõbedamate häältega. Ma kardan sarnases töös ka rumal näida. Kuid mul oli võimata minemata jätta.

 Ja asi polnudki nii hull. See oli ainult lõbus jalutuskäik, kus sai palju naerda, joosta, hi-

 — 62 —

gistada, heinasaadude otsas istuda ja hää isuga leiba purra ning suurest lähkrist piima juua.

 Heinamaa on lai org, täis üksikuid vanu saarepuid. Ta küünib järveni, kus mehed vikatitega kuni üle pää ulatavateni kõrkjasteni tee olid raiunud.

 Niit oli kui lillede surnuaed. Ta auras palava päikese all rohu mahlast ja maamulla niiskusest. Lehed ja lilled närbusid, kiskusid kopra, ja peagi olid ellerheinad kerged kui kuivad kõlkad, mis sõrmi vahel tolmuks purunesid. Pool tundi pärast kaari laiali ajamist muutus rohi tumerohelisest halliks, ja niidu üle tõusis magus lõhn otsekui looduse ohvrisuits nende tuhandete ja tuhandete lillede surnukambris.

 Kogu talu oli väljas: perenaine Mai ja sulane Konrad, vana Aadam ning selle tütar Miili.

 Helene kõndis minu kõrval, vasikanahksed pastlad jalas ja laiade äärtega õlgkübar pääs.

 Ta näis mulle jälle uus olevat: omade heleda valguse pärast pool-kinni pigistatud silmadega ja ülestõstetud suunurkadega ning higise punase palega. Ta kõneles perenaisega majapidamise asjust, õpetas mind ja naeris nii, et ta hele hääl üle niidu helises. Kuidas ta ka talutüdruku osasse kõlbas!

 Kui meie loo käänamisega esimene kord lõpule olime jõudmas ja muist eemal olime, ütlesin ma Helenele:

„Ma olen teid ennem näinud.”

 — 63 —

 „Eila, üleeila?” naeris ta.

 “Ei, juba ammu enne seda,” vastasin ma tõsiselt ja natukene kiusakalt. „Kusagil võõralmaal, lapsepõlves või unes. Võib olla, unes.”

„Teie näete mind unes?”

 „Miks mitte? Kas meie selles süüdi oleme, kui meie kedagi unes näeme? Seda ei saa ometi keegi takistada: ei see, kes näeb, ega see, keda nähakse. Liiategi arvan ma ainult, et ma teid unes olen näinud.”

„Ja seda võib vist veelgi vähem takistada?”

 See kahekõne sumbus Helene naerusse ja perenaise hüüdesse, kes meid einele kutsus.

 Meie istusime kõik vana Aadami juurde saarepuu alla. Paks punapõskne ja tedretäheline perenaine võttis võileivad korvist välja.

 Päike paistis läbi saarepuu lehestiku ja sünnitas selle koonusetaolises varjus siin ning sääl heledaid vormituid laike.

 Õhk oli täis tuhandeid peeni lõhnu. Mulle tundus, otsekui oleksid isegi päikese kiired lõhnanud — imeliku kullase ja diskreetse lõhnaga.

 Ma vaatlesin talurahvast. Minu vastu istus Aadami tütar Miili — noor, kitsaste palgetega ja mustade silmadega tüdruk. Mulle meeldis ta: ta on nii täiuslik ja stiilne.

 Siis tuli mu meelde, et ma üleeila öösel just seda tüdrukut poisiga punapuu ümber jooksmas nägin, ja ma pöörsin silmad Konradi pääle.

See on suur mees, uhke ja punase näoga,

 — 64 —

noa armiga otsaesisel ning kuklasse löödud kaabuga. Näib, nagu oleks ta käed otse loodud naiste kinni kahmamiseks: nii sitked ja võimukad on nad. Kui jõuetu ja vähekestev olen mina temaga võrreldes!

 Seljaga vastu puud toetades ja silmi peaaegu kinni pigistades kujutasin ma end ühe naise järele jooksvana ette:

 Päike mattis lillelise niidu oma valguse merde. Naine jooksis ja naeris hääletult. Ma sirutasin omi käsa ikka kaugemale ja kaugemale. Need otsekui kasvasid pikemateks. Nagu väätkasvud taotasid nad naise pihta.

 Viimaks puutusid mu sõrmeotsad naise läbi looride hõõguvaid käsivarsi. Ise jooksul, painutas see oma paindlikku pihta ja vaatas mu otsa suuril naervil ning magusil silmil.

Kes oli see naine? Kes oli see naine?

 Ma avasin vägisi silmad, sest ma tundsin, kuis uni mind kesk seda kuumust ja väsimust valdas. Helene ja Marion seisid mu ees, siit maast vaadates imekõrged ning saledad.

 „Teie jääte magama, herra Ormusson,” naeris Helene.

 Ma hüppasin kohmetult üles, ja meie läksime niidu teise serva.

 „Teie nägite minust jälle und?” küsis äkki Helene, kui meie kõigist eemal olime.

 „Peaaegu,” vastasin ma kähku. „Ehk õigem, ma arvasin, et ma teist und näen.”

 — 65 —

5

 „Ja mis teie arvasite nägevat?”

 Ma ei vastanud, sest Marion lähenes meile eemalt. Ja mis oleksingi ma võinud vastata! Tõtt tunnistada, — see oleks pöörane olnud. Midagi välja mõelda ma aga ei suutnud. Pää oli raskusest nagu halvatud.

 Helene kaugenes omakord iga sammuga. Ta heitis heinu rehavarrega laiali ning painutas selle juures pihta kahele poole.

 Marion oli mu kõrval piinlikult vaikne. Tema palet mööda valgus higi. Õhukesed pleekinud riided rippusid ta seljas lõdvalt. Ta näis kui vaenelaps, kes võõraid riideid kannab.

 Juhan kõndis ta järel, heinakandudes komistades, niisama higine kui kõik töölised.

 Päike helendas kesktaevas. Niit oli aurudesse mässitud. Eemal paistsid Mai, Miili ja Konrad — kui mustad liikuvad sambad selles helenduses

 Ma tundsin, et ma Marionile midagi pidin ütlema, ja küsisin sellepärast:

„Teie olete väsinud?”

 „Jah natukene,” vastas ta vaikselt, oma õhetavat palet minu poole tõstes. „On nii soe.”

 Ka minul oli soe. Ma oleksin häämeelega oma ärklitoa a hämaruses raamatute ja käsikirjadega kaetud laua ääres olnud. Nii kaugel näis nüüd olevat see laud ja nii ihaldusväärne see tuba!

 — 66 —

 15.

 Veel kord: ajalehed on tarvilikud, isegi juhtkirjad. Vähemalt kontrasti pärast. Nad juhivad inimese igatsema ilu ja sunnivad janunema vaimurikkust.

 Ma lamasin täna lõuna eel voodis ja lugesin segamõttelisena üht ilmatu-vesist juhtkirja rahvuslikust ja kõlblikust kultuurist”. Arusaamine ähvardas neis loogilistes labürintides nüriks minna ja mõte kaela murda

 Siis korraga vilksatas mul ootamatu mõte kesk perioodi tõusu läbi pää: Helene — see on ju Lucas Cranachi naistüüpus, keda see ikka uutes ja uutes variatsioonides on maalinud! Sellepärast näib ta mulle nii tuttav olevat! Sellepärast on mulle temas ikka midagi arkailist paistunud!

 Ja ma nägin, et Helenel ei olegi õigupoolest mitte nii palju pale Cranachi naiste palete sarnane, kui keha, kõigepäält puusade seis.

 See on see imelik seisak, mis kõigil Saksa ja Madalmaa renessaanssi meistrite naistel nii omane, olgu nad alasti maalitud või riietes: puusad ette poole, jalad ja kael taha poole painutatud, peened lapsekäed rinnal või kõhul koos.

 See on see naise seisaku ideaal, millele praegune ideaal oma kaelkirjaku kalduvusega otse vastandina ilmub. Veel vanadel markiisidel enne krinoliinide aega oli sarnane seisak. Kuidas

— 67 —        5

kõik oli ilus, mis vanast oli; kuidas kõik on inetu, mis praegu on!

 Mind hüüti lõunale. Ma läksin alla, mõttes segamini fraasid kõlbliku kultuuri juhtkirjast ja katked Cranachi piltidest.

 Ma nägin Cranachi Neitsi allikat granaadipuude keskel, täis miniatüürlikka alasti mehi ja naisi. Karkudel komberdasid nad marmorist kaldale, kuid juba vees olles suudlesid nad üksteist, ja teisel rannal põimisid nad omad kitsad käed üksteise kaela ümber.

 Tervis ja elujõud, — nii oli ka juhtkirja kirjutaja öelnud. Meie maarahvas, meie rahva juur ja süda, on külm, karske ja moraalne, oli ta öelnud.

 Jah, sel rahval on isegi nii palju tervist ja elujõudu, et ta ilma Siloa tiiki minemata suudelda ning kaelustada suudab. Kui palju külmust ja karskust peab tal ometi olema, et ta enne kõike veel punapuu ümber maldab joosta!

 16.

 Teine päev niidul. Meie tulime alles pärast lõunat. Taevast ja kaugust varjasid õredad põua-udu loorid. Heina lõhn oli tihedaks ja raskeks muutunud. Hein ise aga kahises kohevalt ning kergelt jalge ees.

 — 68 —

 Helene jooksis Juhaniga kuiva heina lademes, peitis end saadude taha ja naeris. Ta pale oli higine ja juuksed peenikest heinapuru täis.

 Ka mina sattusin nende mängusse. Ma viskasin enese saadu najale pikali, peitsin jalad ja keha heintega ning hakkasin Juhanit ootama.

 Minu kukla taga sahises hein paa raskusest järeljätmata. See oli kui tüvede murdumine miniatüürses metsas.

 Juhan oli ära eksinud ja ei tulnud. Kusagilt eemalt kuuldus Helene naer.

 Ma nägin enese ees heinakandude laia ja valendavat laant, selle taga põllu joont ning üle kõige põuapiimast taevast uduste pilvedega.

 Korraga kuulsin ma enese taga heinakandude murdumist pastalde all ja plekklähkri tirinat. Keegi oli saarepuu alla jooma tulnud. Kuuldus ahne ja häälekas joomine. Kohe selle järele kostsid teised sammud, ja naise hääl ütles surutud vihaga:

„Juba jälle jooksed sa selle plika järel!”

 „Pean ma siis sinu järel jooksma?” vastas mehe hääl pilkavalt.

 Sääl kõnelesid ju leskperenaine Mai ja sulane Konrad! Mulle näisid nende hääled nii imelikud olevat. Ja jälle kostis lähkri tirin.

 „Ja öösiti magad sa, kes teab, kus,” kaebas uuesti Maie hääl.

 „Pean ma siis sinu juures magama?” äritas Konrad.

— 69 —

 „Aga sa, pöörane, oled ju minu peigmees!” sinises naine.

 Nende hääled läksid kaugemale ja kadusid. Ma istusin tüki aega nagu halvatud.

 Mis puutus see asi minusse, kuid hulk mõtteid valdas mind: Elu on täis saladusi! Sa vaatad kui sõge ja ei näe midagi, kuid hulk nägematuid niite, hulk armastuse, viha ning kadeduse paelu piiravad sind igalt poolt otsekui hämbliku võrk. Ja ma sain imelikult kurvaks.

 Ma unustasin, miks ma siin lamasin, ja tõstsin pää heinte seest üles, ning kuulsin äkki oma kõrva juures Juhani indiaanlase hüüdu, mis mu jahmatama pani:

„Haa, onu Felix on siin!”

 Ta oli mind otsinud, luuranud ja salaja juurde hiilinud. Ma sain vihaseks ta pääle, kuid surusin oma viha maha, võtsin lapse käest kinni ja läksin teiste juurde.

 Ma vaatasin Maie, Miili ja Konradi palgesse. Midagi ei võinud ma sääl näha. Miili oli ilus ja neitsilik, ning mul tuli hale meel temast.

 Vaesekene! mõtlesin ma. Teadsid sa seda, kui sa punapuu ümber jooksid? Või teadsid sa — ja jooksid siiski? Või jooksid sa just sellepärast, et sa teadsid —?

 Päike oli madalale vajunud. Puude, inimeste ja saadude varjud venisid pikaks. Peaaegu kõik hein oli saadudesse pandud.

 Helene istus saadu ääres ja sidus Juhani sukapaela.

 — 70 —

 Marion seisis eemal ja vaatas peaaegu pärani silmil madala päikese poole.

 Aadam kummutas saarepuu all lähkrit suu kohal ning päike säras lähkri põhjal.

 Ma vaatlesin Helene õhtust õhetavat profiili. Mulle näis jälle, nagu oleks meil tutvust olnud minevikus, nagu oleksime lapsepõlve ühes elanud, siis lahkunud, üksteise unustanud ja nüüd kumbki ise ilmakaarest tulles ootamata kokku juhtunud.

 Ma hakkasin hinge reinkarnatsioonist rääkima, sentimentaalse ja ühtlasi iroonilise häälega:

 „Mulle näib, nagu oleks see pilt juba ennem kordunud, nagu oleksime meie juba Gangese või Niiluse kaldal niisama heina teinud. Kõik oli niisama kui nüüd: seesama päike läks looja, ja teie istusite nagu nüüdki saadu kõrval, pää alla kumardatud —”

 „Ja sidusin oma poja sukapaela?” küsis Helene naerdes ning pääd tõstes.

 „Ei, seda ei olnud!” vastasin ma, ja ma tundsin, kuidas tema sõnades miski mind salvas. „Aga muidu olite täiesti seesama: niisama osav vastama ja niisama saladuslik mõtlema.”

 Ma oleksin tahtnud kuulda Helene vastust, kuid selle asemel sirutas Juhan käed välja ja kisendas:

„Papa tuleb! Papa tuleb!”

 Meie pöörsime mõlemad ehmatanult näod Juhani näitamise järele ja nägime suurt meest

 — 71 —

hallis reisipalitus pikkadel sammudel saadude vahel lähenevat. Helene lükkas Juhani talle vastu minema. Johannes haaras poja kätele, viskas õhku ja küsis:

“Kuidas suur mees elab?”

 “Keskmist viisi,” vastas laps, kui isa ta jälle maha pani.

 “Teie teete siin heina,” rääkis Johannes, “ja mina pean tolmuses linnas istuma! Veel kordagi pole siin ilma minuta heina tehtud. Kui ma Helene kirja heinaniidust sain, ei kannatanud ma enam välja: ma panin punuma!”

 Ta ei olnud suvemajas sees käinudki. Õuue sõites oli ta meid niidul näinud ja pool-joostes siia tulnud. Kuid siin oli töö juba lõpul.

 “Metsniit on ju alles algamata?” küsis ta perenaiselt.

 “Jah, homme hommikul algab sääl niitmine,” vastas Mai.

 “Äratage mind kell viis üles. Koputage ruudule.”

 Oli juba õhtu. Aadam kolistas lähkritega. Järvelt tõusis valge uduloor sinerdavasse hämarusse. Meie läksime koju.

 Ma astusin vaikiva Marioni kõrval. Meie ees läksid Helene ja Johannes, viimasel unine laps käsivarrel. Ja meie järel tuli talurahvas. Kuuldus kokkupõrkavate vikatite ja rehade plõgin ning lähkri tirin. Tee tõusis mäkke, ja loodenev päike värvis minejate seljad purpurlisteks.

 — 72 —

 See pilt kangastas mu meelde vanu häid, patriarkaalseid aegu.

 Nii tulid juba meie esiisad pärast pikka päevatööd õhtu sinerdavates varjudes koju, mõlgutasin ma. Ees sammusid perevanemad, mees ja naine imeva lapsega — igavese elu sümbooliga. Järel tulid neitsikud ja sulased. Ja kõiki taltsutas ning ühendas jumala ja looduse austus.

 Oleme meie nende patriarkaalsete esivanemate järeltulejad? Võib olla, on üksi vana Aadam rongi lõpus õige mälestus noilt rahulikuilt ajult.

 Meie jõudsime talu väravasse. Aadami naine Eeva lüpsis koja ees lehma. Ta istus küürus punase lehma varjus, — vana, kortsunud, mullakarva näoga ning raskejalgne. Kuuldus, kuis piim sorinal lüpsikusse jooksis.

 17.

 Missugune rahutu õhtu! Mu närvid olid nii pingul, et ma vaevalt end valitseda suutsin. Ma ei usaldanud enam oma häält ega liigutusi. Kõik näis mulle võõras. Otsekui õudne vaim oli majas.

 Johannes oli hääs tujus ja lobises palju. Ta kõneles väikestest ajalehe tülidest ja kirjanduslikkudest uudistest, mis põuase suve kõvast ühiselu mullast kiduralt ning põduralt üles tõusid.

 Kõik see äritas ja vihastas mind. Ma ei suut-

 — 73 —

nud kannatada tema häält ja liigutusi. Iga ta sõna lõikas banaalina tõena mu kõrva ning ta iseteadvus haavas mind nagu kõrvahoop.

 Oh seda moderni kunsti mõistjat ja uue kirjanduse kaitsjat! Oh seda metseeni künnimehe kätega!

 Nii, künnimehe kätega! See on tema õige ala, ja mitte kirjandus ning poliitika. Mis ta topib end sinna, kus ta midagi ei mõista ja kus ta ainult oma “edumeelsuse” pärast kõik peab mõistma!

 Siin, omas isatalus, on ta poisikesena karjas käinud ja heina teinud. Veel üliõpilasena on ta siin külvanud ning niitnud. Ja tohtrina ei või ta üheltki heinateolt puududa, — see on ta päämure!

 Miks ei tule ta siia tagasi ja hakka maameheks? Talu ootab teda ja vana Aadam niisama. Nad sünnivad nii suurepäraselt ühte.

 Ja ma katsusin enesele Johannest peremehena ettekujutada.

 Kas ta peaks omadel teenijatel lubama omi juhtkirju lageda või ei? küsisin ma. Muidugi ta lubab, sest ta tunnistab mõttevabadust ja on äärmiselt aus.

 Kuid teenijad hakkavad tema enese juhtkirjade ässitusel tõrkuma ning nõuavad kaheksa-tunnilist tööpäeva. Mis ta siis teeb? Kutsub ta straashnikud või laseb teenijad lahti?

Ei, ta annab neile kaheksa-tunnilise töö-

 — 74 —

päeva. Kuid ta hakkab kahtlema omas õpetuses ja müüb talu ära.

 Sest ta on äärmiselt aus ja äärmiselt pehme-südamline, — see paistab juba sellest, et ta radikaalsotsialist on. Ta ei või teiste ega enese bankrotti näha, - nii aus ja pehme on ta süda.

 No nii, jäägu ta oma südame ja taluga sinna, kus ta on. Mulle saab sellestki rõõmust, et ma tema joviaalset asendit ning perekonnaisa muhelust roosal näol vaatlen.

 Ma tõusin üles. Ta sirutas käe laia liigutusega välja ja pigistas mu kätt. See on juba tema komme: üheks ööks lahkudes jätab ta jumalaga nagu reisile minnes.

 Lävel juhtus mulle Marion vastu. Ma soovisin talle möödaminnes hääd ööd.

 “Hääd ööd,” sosistas ta vaevalt kuulduvalt, silmi tõstmata, pehmelt ja sumbunult, otsekui oleks tal raske hingata olnud.

 Trepile tõustes nägin ma, kuidas ta pika pilguga mu järel vaatas, ja äkki tuli kõik jälle mu meelde.

 Vaenekene, mis võin mina sinna parata! Sa meeldid mulle, kuid mitte enam. Ka see meeldib mulle, et sa mind armastad. See oleks sinust palju pahem, kui sa näituseks su õemeest armastaksid. See näitaks su halba maitset. Kuid ometi, mis võin mina parata!

 — 75 —

 18.

 Mina armastan seda naist! See selgus mulle öösel. Seda magusat, õrna ja avatlevat naist! Seda naist punaste naervate huulte ning valge luigekaelaga, mis joobnustab! Seda teist Salomet, teist Ilusat Helenet!

 Nagu tuleleeki on keegi puhunud mu südamesse. Ah, see põletab, see põletab! Miski põletab!

 Ma tahaksin suudelda su käsa, su juukseid, su silmi! Ma tahaksin suudelda õhku, millest sa läbi oled läinud!

Helene! Helene! Helene!

 19.

 Missugune öö! Ta on mu meeles nagu uni, nagu uni unes, nagu viirastus viirastuses.

 Mälestus mõnest episoodist on nii selge nagu oleks ta mu ajusse raiutud, ma mäletan iga vähema kui mõtte varjundi ning tunde teisendi. Kuid säälsamas on ajas pimedaid kuristikka, mis mulle miskit mälestust ei ole jätnud ja millest ma midagi ei tea.

 Ma mäletan, õhtul katsusin ma veel tööd teha, enese kiuste. Ma süütasin lambi, mitme aja takka, ja istusin lauda. Ma kirjutasin mõned leheküljed neid märkusi, veel küllaltki külmalt ning rahulikult.

 — 76 —

 Kuid selsamal ajal tundsin ma, nagu oleks mu pääs ühtlasi kaks mõtte protsessi edenenud, kumbki ise sihil ja ise otsuste poole.

 Ma mõtlesin kõige lihtsamaid ja loomulikumaid asju. Ma katsusin meelde tuletada läinud päeva, kõikide väikeste sündmuste ning kõnelustega. Ta näis mulle lõpmatu pikk olevat. Hommik oli nii kaugel, et seda enam ei mäletanudki.

 Ja samal ajal tundsin ma miskit teist, imelikku, kardetavat ning magusat mõtet. Mida enam aeg kulus, seda raskem oli mul teda taltsutada. Ta tõusis heledalt üle muude mõtete, nagu viiul, mis äkki kogu orkestri enda alla matab.

 Siis hüppasin ma üles, kiskusin riided seljast, viskasin enese voodi ja tõmbasin vaiba all kerra. Kõik mu liikmed olid täis magusat valu, mu süda pidi lõhkema sellest pigistavast ja paitavast valust. Vaiba all pilkane pime. Õhk muutus hingamisest kuumaks ning raskeks.

Siis sosistasin ma äkki põlevil huulil:

„Helene! He—le—ne!”

 Ma lükkasin vaiba pää päält ja jäin kauaks ajaks liikumata lamama, pää padjal tahapoole painutatud, pärani silmad mustava vastupoolse seina poole pöördud ja huuled hõõguvad ning tuksuvad otsekui suudluse janus.

 Ümber oli ainult pimedus ja vaikus. Ma tõusin küünarpääle üles ja kuulatasin. Ma ei teadnud isegi, mis ma kuulda tahtsin. Isegi le-

 — 77 —

hed ei kahisenud all õunapuus. Ma langesin jälle voodisse.

 Ma ei mõtelnud enam midagi. Ma tundsin kõikide meeltega, kogu oma kehaga ainult armastuse magusat leeki. Ja ma kuulsin kesk üksildust ja hääletust oma igatsuse valusat ning põletavat sosinat:

„Helene, Helene, miks ei ole sa siin!”

 Kaua, kaua aja pärast tõusin ma uuesti küünarpääle, tõmbasin tiku põlema ja vaatasin kella. Sellest, kui ma riided seljast võtsin, oli juba kaks tundi kulunud.

 Ta on ju teise mehe naine! mõtlesin ma äkki. Ta on ju Johannese naine! See mõistuse poolest proletaarlane, hinge poolest kodanlane ja keha poolest talupoeg on selle naise mees! Selle lastearsti ja sotsialisti päralt on see ilmadaam, kelle naer mu kõrvus heliseb, kelle riidekahinat ma kuulen, kelle sammetist naerusuini ma näen!

 Ma viskasin enese teisele küljele. Kibe valu pigistas mu rinda. Ma pöörsin enese uuesti. Ja viha tärkas mu südames. Siis tõmbasin ma veel kord tule üles. Jälle oli tund sellest kulunud, kui ma kella vaatasin.

 Taevas väljas lõi kahvatama. Tundus hommikueelne jahedus. Ma nägin akna kohal taeva hallil põhjal ööliblikat tiibadega viibutavat. Toas oli endiselt pime.

 Ma sirutasin enese välja. Oli magus, valus ja kahju millestki. Oleksin tahtnud end selle

 — 78 —

arusaamatu õnne ja magusa unistuse järele sirutada, käed tema ümber lüüa, huuled temasse suruda, maitseda teda järeljätmata, kahjatsemata ja lubapalumata.

 Ma ulatasin põlevad huuled pimeduses ja une raskuses neile hõõguvile huulile vastu, mis mulle läbi kiirgava õhu lähenesid. Õhu magusate, mürgiste ja kirgliste huulte poole sirutasin ma omi huuli.

 Õhk helendas teravalt ja klaasiselt. Suured emailsed lilled paindusid läikivate varte otsas. Naerusuine peen naine jooksis lillede vahel — ilusam ja mürgiseni kui kõik Lucas Cranachi naised. Tema teravad rinnad näisid läbipaistvad otsekui õunaviina peekrid ja tema käsivarre jooned kui teemandinoaga tõmmatud.

 Ta läks kõrgelt terrassilt mööda laia klaasist treppi alla. Rohelisest smaragdist fontäänid valasid tulekarva rubiinilisi laineid. Ta kadus ja ilmus kristaalse metsa tihnikutes, mille ladva kroonlühtritesse nägematu päikese kiired kui punased nooled alla lõid.

 Ma käisin ta järel kesk eksootilist puiestikku ennem nägematute väätkasvude ja hiigla sõnajalgade all, — imelik kaotuse hirm ning õnnetuse aim südames. Ma vaatasin ta kaugel vilkuvat ruuget juust ja klaasisel põrandal tantsivaid kitsaid jalgu.

 Korraga nägin ma teda enese ees seisvat, silmad täis naeru, hennapunased huuled lahti ja

 — 79 —

peened käed mulle vastu sirutatud. Mina aga kivinesin kesk jooksu ega pääsnud enam paigast. Ma nägin enese vastuhelki peeglisest põrandast: ma olin pisikene paash, mul olid sammetist riided ja punased suled kübaral.

 Tule! hüüdis mulle kuninganna: Tule! Mina aga ei pääsnud paigast, ning vaatasin täis ahastust Helene tumenevisse jaspisest silmisse.

 Korraga kuulsin ma kolmekordset koputust. Ma ulatasin käe ja leidsin laualt kobamisi taskukella. Uniseid silmalaudu lahti kiskudes nägin ma, et kell viis oli. Madal kirsipunane hommiku päike paistis aknast sisse. Mu silmad vajusid kohe kinni.

 Johannest äratati üles, mõtlesin ma, ja jäin silmapilgu pärast magama, välja sirutatud käes tiksuvat kella hoides. Mida enam ma unesse vajusin, seda kõvemini pigistasin ma kella.

 Mulle tundus, nagu oleksin ma tuksuvast südamest kinni hoidnud.

 20.

 Kas tahan ma selle armastuse täiel leegil lõkendama lõõtsuda ja kogu oma jõudu selleks tarvitada, et seda teiselgi pool äratada? Või tahan ma selle kohe alguses lämmatada, nagu miski meeletu ja õnnetu, mille vastu mu mõistus sõdib?

 — 80 —

 Mis pean ma tegema? Mis tahan, mis loodan ma siit? Mis üle unistan ma? Kuhu viib mind mu tee? Kas ei ole meeletus, sarnastel tingimistel siin edasi elada? Kas ma ei peaks heitma kõik ja põgenema — kohe, silmapilk?

 Ma ei tea. — Ah, ma tean ainult, kui hää on end visata mõtteta ja sihita tundmuste valda, kaotada isiklik väärtus, kaotada isiklik raskus ja keerelda suuremana planeedina vähema ümber — kõikide moraali ning füüsika seaduste kiuste!

 21.

 Johannes oli tervelt kolm päeva kodus. Need olid mulle piinlikud päevad. Ju hommikuti ärkasin ma kella viie paiku, kui ta heinale läks. Ja veel siis, kui ma ise tõusin, nägin ma all rohus ta jälgi, kust ta nagu karu omade säärsaabastega üle kaste oli läinud. Juba sellest oli küll, et kogu päevaks mu tuju rikkuda.

 Ta tahtis mind vägisi niidule viia. Ta lubas mulle niitmist õpetada. See olla tervisele kasulik ja tõstvat meeleolu. Kuid mu piht valutab veel praegugi esimesest loopäevast. Söögilauas pidin ma ta joviaalseid muhelusi imetlema ning õhtuti rõdul temaga estetismi üle vaidlema.

 Kuid sellest kolmest päevast oli ometi kasu. Vaieldes Johannesega jahtusin ma natukene. Ma

— 81 —        6

harjutasin end dialektikas. Minu mõistus selgus. Kõik üleliigne auras mu pääst. Ma olen välja puhanud ja valmis kõigeks. Ma olen sõjariistus kui soldat enne võitlust.

Ja viimaks ometi sõidab ta täna. Hääd teed!

 22.

 Oh, kui ma saaksin tagasi tänase päeva! Ta ei annud mulle midagi kuid ta oli täis lubadusi ja tõotusi kõige magusamaid. Ma tahaksin veel uuesti kõik need meeleolud läbi elada, veel kord kahelda, küsida ja paluda ning veel kord päeva nii õndsalik-ebamäärastes meeleoludes lõpetada.

 Esimene kord elus kahetsen ma, et mul ei ole seda, keda võiksin sõbraks nimetada. Ma tahaksin talle kirjutada nüüd õhtu videvikus pika kirja, ma tahaksin vesta sellest päevast, sellest suurest ei midagist, mis mulle aga kõige isiklikumaid elamusi sisaldab.

 Ma tunnen tarvet, nende nõelpeente tunnete sündi seletada ja vähemalt enese jaoks joonistada nende teede skeemi, mis mind juhtisid ning eksitasid. Kuid kui puised on sõnad! Mis aitab, olla stilist, kui sedagi väljendada ei suuda, mis kõige vähem stiili nõuaks: oma isiklikku tundmust!

 Ma mäletan ainult üksikuid momente ja pilte. Esimene episood oli järgmine:

 — 82 —

 Meie istusime hommikul kolmekesi kohvilauas: Helene, Juhan ja mina, kuna Marion linnas oli. Mul oli lumipuhas suiülikond seljas ja habe aetud. Ma vaatlesin rahuldusega peeglis oma puhast ning noordunut nägu. Ja ma tegin kavatsusi, süda täis armastust ning pää külma mõistust nagu ikka.

 Ei olnud kahtlustki, meie vahekord oli hoopis teine kui alles nädala eest. Ja põhjuseks olime meie mõlemad, mitte ainult mina. Meie vaatasime üksteisest mööda ja rääkisime madalamal toonil, — kui meie üleüldse rääkisime. Nagu miski nägematu ahel takistas meie sõnu ja liigutusi.

 Meie olime ühes kogu päeva. Ta ei käskinud mind ega keelnud. Ma olin ta seltsis aias ja rõdul. Meie ei teinud midagi ega rääkinudki. Meie vaikisime palju, ilma tähelepanemata.

Ma mäletan teist episoodi:

 Ta võttis roosi, nuusutas seda ja pani lauale meie vahel. Ma võtsin lille ja nuusutasin seda omakord, natukene kauem, ning panin tagasi. Ta võttis väikese viivituse järele selle uuesti ja pidas kaua palge ees. Siis ulatasin ma käe ja võtsin roosi ning hingasin selle lõhna, kuid ainult suu kaudu ja väga kaua, kuni mu pää pöördus. Ma lasksin käe roosi oksaga loiult alla vajuda ja jäin liikumata Helene otsa vahtima, raskelt ette poole kumardades.

See oli kui miski kahekõne meie vahel, roosi

 — 83 —

0

salakeelel, mida pidi sissehingama, et kogu olevusega mõista. Ta ei uimastanud mitte üksi mõistuse, vaid kogu keha. Ma tundsin äkki, kuis armastus meis kasvama hakkas, päädpööritava kiirusega. Ta oli kui mürk, mis oli segatud roosi arooniasse ja mis tungis meie suhu, meie kurku ning rinda.

 Siis tõusime meie üles, et Marionile, kellele Aadam vaksali järele sõitnud, vastu jalutada. Ma ei mäleta hästi, missugune oli ilm ja ümbrus. Kuid ma mäletan imeselgelt jälle üht episoodi:

 Meie läksime uuret mööda, mille kevadine vesi mäerinnasse oli kaevanud. See vere tas savises pinnas kui pikk noa haav. Meie olime kahe kõrge seina vahel, mille äärte üle miskid lillad ja helekollased õied kumardusid. Meie ees õhetas taeva kolmnurk ja taga tuli järve sinine kiil küngaste keskel nähtavale.

 Juhan väsis ära, ja ma võtsin ta sülle. Ta oli imekerge, pehme ja soe. Ma kandsin seda last ta linnu-luukestega kui sulge ja vaatasin üle ta õla minu ees mineva Helene selga. See tõusis äkilist kallakut, ettepoole kumaras ning vähe lõõtsutades.

 Ja korraga tundsin ma ta imelikku lähedust, nagu oleks kõik seletused meie vahel ammu seletatud. Ma nägin ta kuklas ja õlgades seda häbelikku koketteriid, mis ainult armastusele omane. Ning ma olin valmis ta kaela suudlema.

Meie langesime mäele jõudes väsinult mu-

 — 84 —

rule. Meie vaatasime tuksuvil silmil alla üle talu ja järve. Sääl valendas ranna kõrkjaste ja suve kollendavate väljade vahel tolmune maantee. Otsekui pael jooksis ta ümber järve otsa, puude vahel nähtavale tulles ja jälle kadudes.

 Meie ümber olid tõuvilja, lina ja tatra nurmed kui kirjud riidekandikud üle küngaste heidetud. Mäe veerul rohetasid mõned räsitud tammed ja metsõunapuud ning meie taga ülenes tihe sarapik metsviinapuu rägastikuga.

 Juhan põimis lillesid. Iga lille juures kumardas ta eraldi. Ja nii kulus palju aega, kuni ta oma pisukese sooja pihu täis sai. Ta lähenes ja kaugenes karikakrate nurme keskel.

 Siis pöörsin ma silmad Helene poole ja ütlesin aegamööda ning iga sõna rõhutades:

 „On vahekordi, mil palju kergem on vaikimisega omi mõtteid avaldada kui rääkida. On tundmusi, milledele kohaseid sõnu ei leia.”

Ma nägin, kuidas ta kergelt kahvatas.

 „Nii, ma tean,” ütles ta, „teie räägite Maryst —"

 „Ei, ma ei räägi preili Marionist!” hüüdsin ma hirmunult.

 “Muidugi, teie räägite temast,” naeratas Helene nüüd juba vabalt. ,,Juhan, too mulle lillesid!” hüüdis ta siis.

 Juhan poetas ta sülle huniku valgeid ja kollaseid lille, õied ja varred segamini. Helene võttis neid ükshaaval ja hakkas värisevil sõrmil

 — 85 —

pärjaks punuma. Juhan kaugenes jälle, siin-sääl kumardades.

 „Teie räägite Marionist,” kordas Helene. „Ma mõistan teid. Ah, noored inimesed, noored inimesed!”

„Kuid teie eksite !"

 „Kuis võiksin ma eksida!” naeratas ta. „Juhan, too mulle veel lillesid!” hüüdis ta uuesti.

 Juhan tuli jälle nagu lillesid kandev amoriin, ja ma vaikisin.

 Mis pidi see tähendama? Mõistis ta mind või mitte? Või oli see ainult kilp, mille varju ta puges? Oli see ainult nimi, mida kergem oli tarvitada kui sõna „mina”? Kas ei olnud mul eneselgi kergem selle kilbi tagant omi vaatlusi teha?

 „Võib olla, on teil õigus,” sosistasin ma kuivil huulil, tema safiir-silmisse vaadates. „Kuid kas ei ole tundmus ometi sama? Kas ei ole armastuse leek ühteviisi põletav, hoolimata objektist?”

 Ja meie rääkisime kaua armastusest, iga mõistet teravalt defineerides. Meie kõnelesime külmalt tundmustest, kui ei puutuks nad meid. Kuid meie vaated olid otsekohesed ja meie pilgud ei jätnud midagi kahelda.

 Nii pea aga, kui ma kõnele isikliku tooni andsin, tuletas Helene meelde Marioni. Ja kui ma omades tunnistustes teatud rajani lähenesin, kutsus ta Juhani enese juurde. Ning see kordus

 — 86 —

ikka uuesti ja uuesti, otsekui kokkurääkimise järele, nagu gratsiöösne mäng.

 Ta pani kollastest ja valgetest õitest vaheldamisi punutud pärja kui palvepaela Juhani juustele ja tõusis üles. Meie läksime mäelt alla, ja ma tundsin enese ebakindlama olevat kui tulles.

 Koju jõudes leidsime meie Marioni eest. Meie olime ta enestest mööda lasknud sõita, ilma tähelepanemata.

Veel ühe episoodi mäletan ma:

 Meie istusime lauas. Väljas oli jahedamaks läinud. Tuul oli tõusnud. Mõned pikad hallid pilved läksid üle taeva. Meie kuulsime puude kahinat. Helene ja Juhan mängisid, tumepunast pehmet palli üle laua käest kätte pildudes, naerdes ja lobisedes.

 Siis tõukas Helene äkki palli selle asemel, et Juhani kätte visata, laual veerema. See veeres hääletult ja peatas kaheldes nagu ruleti kuul kesk lauda. Marion ja mina saatsime palli silmadega, kuid äkki tõstsime meie kõik kolm silmad üles ning vaatasime üksteise otsa.

 See ei olnud midagi ja see kestis ainult silmapilgu. Kuid ma nägin, kuis Marion valgeks kahvatas ja Helene punastas ning mina ise — mina kahvatasin ja punastasin vist samal ajal.

 Siis tõukas Helene palli äkilise käe liigutusega kui pühkides üle laua serva ja tõusis üles.

On peaaegu pime, ja ma näen vaevalt kir-

 — 87 —

jutada. Mõte sellest pallist tegi mu imelikult kurvaks. Ma näen Helenet teda omas väikeses käes hoidvat, valmis viskama. Ja ma näen teda ennast hoopis uuena.

 Ma pidasin teda enne dekoratiivseks olevuseks, kes ainult oma välimusega võidab. Ma pidasin tema koketteriid ilusaks maneeriks, mida võib õppida aastate ja eluga. Kuid ma olen eksinud. Ta on suurem ja sügavam kui ma oletasin. Ta on täius omal alal. Ta on geniaalne.

 Ja ma rõõmustan selle üle. See vabandab ja tõstab mu armastust. Ma armastasin enne ta ilusat pääd. Nüüd imetlen ma ajusid ta pääs. Mulle meeldis enne ta kõnnak, ta jalad ja ta käed. Nüüd jumaldan ma ta seesmist olevust kui imelikku kunsttööd.

Ah, kas ta armastab, kas ta armastab mind?

 23.

 Imelik, kui ma Helenest eemal olen ja tema isiklik mõju väheneb, siis suudan ma meie vahekorda õieti külmalt arendada. Ma näen selle tõeliku väärtuse läbi kõigi romantiliste looride. Ma teen omis mõttis kõige küünilisemaid analüüse. Ma olen kõike muud kui süütu nooruke, kes lootusetu armastuse paelus õhkab.

 Mul on niivõrd mõistust, et vahekorra äärmisi järeldusi ette võin aimata. Ja teiselt poolt

 — 88 —

olen ma niivõrd vaba, et mind ükski kõrvalmõju ei seo. Minu mõte ei tunne pääle taevavõlvi miskit katet enese üle.

 Mis see on? küsin ma. Kahtlemata, abielurike. Kuid ma ei tunne miskit moraalset ahastust ega patu hiiveldust. Mulle ei ole neid olemas. Ma ei tunnista kõlblust ega kohustusi. Veel vähem kannatusi, mis nad ühes toovad. Las muretsevad muud perekonna pühaduse eest. Ma tunnen selleks kõige vähem õustumust.

 Missugune armastus on vooruslik ja missugune paheline? Mis teeb meie armastuse paheliseks? Nähtavasti, Johannese olemasolu. Kui ta oleks surnud, oleks mul lubatud ta naist armastada. Nii ei ripu meie vahekorra eetiline pool mitte meist enestest, vaid kellestki kolmandast. Tema on siis ebamoraalne ja mitte meie!

 Ei ole midagi pääle egoismi. Kui miski mind sunnib end taltsutama, siis on see egoism. Kui miski sunnib end kinnisi! silmil tundmatule tulevikule vastu tormama, siis on see egoism. Ja see egoism ei tunne kahetsust ega südametunnistuse kaebust.

 Olen kultiveerinud oma egoismi. Olen katsunud temast päästa, mis päästa võib. Sest nii palju on inimene õieti olemaski, kui palju tal on egoismi. Tema vaimuste ja kehaliste nõuete piiri määrab ta egoism. Jutlustage üksi lammastele ja koguduseliikmetee altruismi!

Mulle on täiesti ükskõik Johannese osa käes-

 — 89 —

olevas vahekorras. Tal on õigus Jumala ja inimeste ees” selle naise kohta. Kuid mina võtan ta, kui saan. See on abielurike? Olgu. See on ebamoraalne? Olgu. Kuid mis puutub see minusse!

 Ah, kui kindel, kui küüniliselt-julge olen ma üksi olles! Kuid kuidas muutub kõik Helene isikliku mõjuga! Mina ei ole enam mina ja tema ei ole tema. Kuis muudab ta äkki mu mõttekäigu ja kuis muudab ta enese väärtuse minu silmis! Meie saame kumbki uuteks.

 Armastus on siiski miski kõrgemat laadi egoismi avaldus.

 24.

 Ah, missugused päevad! Üksainus uni, idüllide idüll, pastoraalide pastoraal. Olen unistanud Watteau ja Fragonard’i fetes galantes'idest, teekondadest Kütera saarele, armastuse linna, nooruse allikale. Nüüd olen nad ise läbi elanud.

 Armastus näib mu soontes otsekui kerge viin laiali lagunevat, mind oma meelevalda heitvat nagu õnnelik orjapõli magusate kannatustega. Lilledesse matab ta mu haavatud südame, siidiste ohjadega juhib ta mind kinnisilmil läbi kibuvitsade.

 Meie oleme päevade kaupa ühes ja tundide kaupa üksi. Juhani hääletu selts ainult kaunistab

 — 90 —

meie idülle nagu dekoratiivsed putti-olevused renessaanssi-aegseid pilte.

 Meie oleme kõikide intiimide kohtade luulet kordamööda maitsnud: Oleme istunud rõdul, kivise laua juures aias, all aia servas rohul unustatud mesitarude lähedal, metshumuri ja sinikellade keskel.

 Meie oleme jalutanud väljadel lindude lillerduses ja kimalaste suminas keskpäiviti ning tulnud koju õhtu videvikus, kuulates nurmel vuti häält. Ja kõigil pool oleme leidnud toitu omadele lillelistele meeleoludele.

 Meie istume üleval mäel, et omale irooniale ja armastusele kaunist näitelava leida. Ah, kuidas puhkevad nad õitest, iroonia ning armastus! Ma loen Dona Julia suurepärase monoloogi ja Don Juani merereisi, — siis langeb raamat mu käest.

 Oh ei, ma ei taha enam lugeda. Mu süda on liig täis neidsamu õrnvalusaid tundmusi, mis võib äratada ainult luule ja armastus. Ma laman ja vaatlen, hing haavatud romantilisest irooniast.

 Helene näib siit vaadates kui õhetav jumalanna. Tema lõug paistab natuke lihav. Ta alebasterkael valendab helesinisel taeva põhjal ja ta saiiirsilmad ei pilguta marmorist näos.

Nii tahaksin ma olla ja armastada.

 See on õrnem erootika kui miski muu. Ma maitsen seda. Ma lepin temaga täiesti. See

 — 91 —

joobnustab ja rahuldab mind. Ma ei taha enam midagi muud.

 Ja neil minutitel tuleb mu meelde ilus müütos kaunist Endymionist, kelle Diana igavesse unesse suigutas, et teda siis igavesti vaadelda.

 Ka mina tahaksin nagu Endymion tema jalge ees lamada, lilledes ja rohus, poolunes, poolärkvel, ja tema koidulist näo ovaali enese kohal näha.

 Ma joobun nii, et tunnen, kuis veri mu südamesse voolab ja pale kahvatab. See on armuminestus, mis mind ähvardab. Siis kuulen ma teda helduvat ja sosinal küsivat:

„Teie armastate Maryt väga?”

 „Jah, väga, väga,” sosistan ma kirest värisevil huulil ning pool-avatuil silmil ta tumenevisse silmisse vaadates.

“Teie kannatate palju?” küsib ta uuesti.

 „Jah, palju, palju,” vastan ma kui unes. „Südame lõhkemiseni mõistuse tumenemiseni. Tunnen armastust huulis ja sõrmis. Tunnen, kuis ta veres jookseb kui leek —”

 Ta kuulab mind avatuil huulil, hingetult, udusil silmil otsekui imedes sõnu mu huulilt. Kuid siis ütleb ta äkki:

“Lugege edasi Don Juani.”

 Kuid ma ei jõua enam lugeda. Ma tean, mis juhtus Don Juaniga: ta müüdi Stambulis orjaks. Ja ma ei taha enam lugeda: Don Juan leidis Stambulis uue armsama. Mis ma siis tahan?

Ah, tõmmata ta sammal-patjadele tahaksin

 — 92 —

ma nagu lambur-poisikene lambur-neitsiku mäel lindude lauldes. Õrnade tallekeste keskel tahaksin ma teda suudelda, surudes tema põue palavate kätega.

Ah, kas ta armastab, kas ta armastab mind?

 25.

 Ma sain „Homunculuselt” kirja. Ta jutustab põhjalikult teevalmistustest. Nad olla kingadele kolmekordsed tallad lasknud panna ja neli viinaplaskut ostnud, kaelas kandmiseks. Teekonnast näib tõsi tulevat, kui nad isegi selge pääga sellest räägivad.

 Kuid mis puutub see minusse! Oi, sõber „Homunculus”, kui sa teaksid, sa vaikiksid. Sa ei kirjutaks kurtidele kõrvadele ja sõgedatele silmadele. Kõik su kavatsused ja su ettevõtted on mu teadvuses praegu nagu paljas tolm. Isegi naerda ei suuda ma praegu neile mitte.

 Kui sa ka Marsile lendaksid, — sedagi ei paneks ma nüüd tähele!

 26.

 Ta tarvitab mu vastu kõiki idülli ja eleegia lõikavaid sõjariistu. Ta talutab mind nagu siidipaela otsas, lükkab mu eemale ja jookseb

 — 93 —

siis ise jälle mu järel. Oi, sina hää, sina halb, sina armas!

 Sügavas orus seisavad kuused, oksil pikad peened samblakoonlad kui hallid habemed. Need on magavad hiiglased, õudsete unedega, hirmsad ja saladuslikud liikumatuses.

 Puude all niriseb karge allik maa seest. Mõned meelespea-lilled sinavad ta kaldal. Okste haljas varjus näib ka vesi roheline.

 Helene istub karusambla kohedale mättale otsekui pruunrohelisele tikitud padjale. Ta vajub aeglaselt selle jahedasse sügavusse, kuna undrukud ta ümber kohedas rõngas lamavad. Ta on sääl puhkava markiisi sarnane.

 On vaikne ja jahe. Valitseb sügava vanametsa kollakas-roheline, päikesekehv valgustus. Lõhnab sammal ja hallitus.

 „Kas teie teate selle allika nime?” küsib Helene vette vaadates. „See on Neitsiallik. Tunnete teie tema legendi? Ei?”

 Ja ta jutustab mulle selle, tasase, väsinud häälega, voolavasse vette vaadates.

 Legend on vana ja loogikatu. Tundub, nagu oleks ta algus ja lõpp ju ammu unustatud. On jäänud ainult väike riism, mis allika nime seletab.

 Jah, see oli ammu, väga ammu! Noor neitsi oli samal ajal kaht meest armastanud, mõlemat ühe võrra, ja ta ei teadnud, kumba valida. Ning

 — 94 —

mõlema] mehel oli tema kohta ühe võrra õigust.

 Siis läksid kõik kolm kohtuniku juurde. Mehed vandusid, et nad kumbki neitsit armastavad; ja neitsi vandus, et ta mehi armastab, kuid ei tea, kumba enam.

 Kohtunik tegi Salomoni otsuse: tõmmatagu tüdruk härgade vahel pooleks ja antagu kummalegi mehele pool.

 Võib olla, oli see hirmsas, kauges minevikus, mil kahe-armastust surmaga nuheldi? Võibolla, tahtis kohtunik ainult meeste armastust katsuda? Muinasjutt ei seleta midagi.

 Muinasjutt ütleb ainult, et neitsi selles orus härgade vahel tõesti pooleks tõmmati.

 Kas ei armastanud mehed kumbki õnnetut naist? Või kas armastasid nad teda mõlemad liig palju, et järele anda?

 Kes oli see neitsi, kes olid need mehed ja kes oli kohtunik?

 Muinasjutt on vana, tema ei tea kõigest sellest midagi. Kuid sellest ajast suliseb siin see allikas.

 Võib olla, nutab siin petetud armastus? Võib olla, on need armastuse pisarad, mis liig suur oli ja sellepärast piinaks, kuritööks, igavesti kustumatuks valuks muutus?

 „Nii teete teie, mehed, armastusega!” õhkab Helene kurva naeratusega.

„Mis teeks aga naised mehega, kes korraga

 — 95 —

kahte armastaks ja ei teaks, kumba valida?” küsin mina.

 „0h,” vastab Helene juba heledalt naerdes, „nad mõlemad jätaksid ta maha, kui ta nii rumal oleks, et valida ei oskaks!”

 27.

 Vaene Marion! Nüüd mõistan ma tema ülespidamist viimasil päivil: ta aimab, ta kahtleb meid, tal on teateid.

 Ta ei tule enam kunagi mulle vastu. Ta kaob kohe, kui mind aias näeb. Ta valmistab mulle ja Helenele otse kiusakalt võimalusi, kahekesi olla. Ta ei tule tihti enam söömagi.

 Tema nägu on haiglane. Ta on veelgi kõhnemaks jäänud. Tema pale on pikerguseks muutunud, silmad sügavamateks.

 Helene naeratab ainult. Meie oleme südametud ta vastu. Kuid mis võiksime meiegi teha? Valikut ei ole.

 28.

 Johannes on kodus. Meie käime ühes ujumas. See on mu tige lõbu. Meie kõnnime alasti järve rannal edasi-tagasi ning vaidleme estetismi üle.

 — 96 —

 Mu meelde tuleb miski pärast Greeka, nagu ikka, kui ma mere liivikul või linna ühissupelmaja naradel päikesevanne võtvaid meeste rühmi näen:

 Lademete kaupa tervet liha, virnad lihakseid ja luid, hunikud põlenuid käsivarsi ja sääri. Õhus aga naha, vee ning mädanevate vesiheinte lõhn.

 Ehk meesterühmad kõnnivad laisalt ja uhkelt edasi-tagasi. Lihaksed liiguvad naha all kõigile nähtavalt. Sääred on sirged ja rusked kui malmist. Juuksed, habemed ning karvad säravad päikese käes.

 On midagi suursugust, end omavääristele ja päikesele näidata.

 Üksi alasti mees võib luua homerlist luulet. Rühm alasti mehi — see on kogu ise maailm. See on juba ise miski poeem, miski eepos, mitte pahem kui Ilias või Odüsseia.

 Kuid ainus pilk Johannese pääle äratab mind neist unistustest.

 Kui palju germaanlikku: punerdavad põsed, vahakad vurrud ja kiharas juuksed, vesihallid silmad, abitud suunurgad ning joonetu profiil!

 Kui abitu, kui naiselik, kui traditsiooni-kehv ja stiilivaene! Kõik, keskmine kõik parasjagu ümarik: inimene, tema armastus ning sotsialism!

 Kui vähe iseloomulikku, vähe tüüpilist! Ei ühtki punkti näos, mis peen ja läbimõeldud. Segamini kõik stiilid, nagu ta riietes ning ilma-vaateski.

 — 97 —

7

 Palju huvitavani juba keha kui nägu. Pää on koolitarkus ja haridus rikkunud, keha aga on puutumatu: tüse, terve ning talupojalik.

 Kuid seegi ainult tüse, terve ning talupojalik! Lihaksed nagu atletil, kotitaoline kõht ja pakulised reied, tömbid sõrmed ning mõnede orgaanide labased ja toored volüümid. Ei kusagil saledate musklite teravaid jooni pingul naha all ning jumaliku proportsiooni hinge õhku.

 Ja seda meest võiks Helene armastada? Võimata! Kui mitte miski muu, siis vähemalt see karu mu kõrval annab mulle lootusi. Ma maitsen ta labast nägu ja ta toorest keha. See trööstib mind.

 Ja minu elutarkus kasvab vähemalt ühe tõe võrd:

 Kui sa tahad õppida tundma naise hinge intiimi poolt, siis õpi tundma kõigepäält ta mehe keha intiime pooli. Sest neis peituvad kõik naise sümpaatiate ja antipaatiate juured. Tunne ta meest nagu iseennast, veel rohkemgi kui iseennast. Sest ta on su õnneks tähtsam kui sa ise.

 29.

 Mina armastan teid, — kas teie ei näe seda? Teie, kelle silmad arvaks kõigest läbi tungivat—. Teie ilusad silmad —.

Teie istute oma mehe kõrval rõdul punu-

 — 98 —

tud tugitoolis ja kudute. Mees loeb lehte, valges suvikuues, ilma kraeta, päivitunud. Ja teie istute õiete ta lähedal, õlaga peaaegu teda puudutades, naeratate ning kudute.

 Mis ajast saadik olete teie kuduma hakanud? Ma näen seda esimene kord. Teie olete nõör-kiigus maganud, olete romaane lugenud, olete lapsega mänginud, aga pole kunagi kudunud.

 Ja millest tuleb teie ootamatu hellus mehe vastu? Teie silitate tema kätt. Teie kumardate tema poole ja silitate ta juukseid. Teie küsite, mis ta loeb, ja lasete tal siis enesele Juanschikai kõnet refereerida.

 Teete teie seda ainult minu kiuste? Teie ei või ju teda ometi mitte armastada! Öelge mulle ainult, et teie seda minu kiuste teete, ja ma ei nõua teilt enam muud. Ah, ütelge, et teie ta kätt ainult minu kiuste silitasite!

 Tahate teie teda naeruväärsena näidata? Ta on seda. Ma tean seda juba ammu. Ta on ikka naeruväärt olnud. Teil ei tarvitse selles asjas vaeva näha.

 Otse selle vastu, olge peenetundlikum. Ärge olge maitsevastane. Mulle ei meeldi sarnane valimatu nali. Liiategi on ta minu sõber ja teie mees. Meie peaksime ta vastu viisakamad olema.

 See tähendab, teie ei peaks mitte nii ta lähedal istuma, tema käsa ja juukseid silitama. See on naeruväärt. See on väikekodanline teist. Liiategi — mul on valus seda vaadata.

 — 99 —

7*

 Kuid mis ma näen! Teie kumardate ja suudlete teda! Ei, nüüd lähen ma ära. Kuid teadke, ma ei oleks teist seda iial uskunud. Ma lähen väljadele ja vilistan. Teie kompromitteerite end, mu proua!

 30.

 Meie kõndisime jälle järve rannal, Johannes ja mina.

 Korraga nägin ma liivas inimeste jälgi, suuri ja väikesi. Ma nägin hommikul Helenet, Marioni ja Juhanit linadega järvele minevat. Need olid nende jäljed: pikad ja kitsad Helene, suuremad ja kärsitumad Marioni ning need pisikesed Juhani omad. Nad olid siin paljajalu jooksnud.

 „Istume maha!” hüüdsin ma Johannesele. „lstume siia maha!”

 Ma istusin liivale, nii et Helene kaunid jäljed otse mu ette jäid. Johannes viskas enese mu kõrvale, nii pikk kui ta oli, pani käsivarred vaheldamisi kukla alla ja vaatas silmi pöörmata helendavasse kõrgusse.

 Läks mõni minut. Siis pigistas ta virvendavad silmad kinni ja naeratas. Ma valvasin ta järel üle õla, ta kõrval istudes. Ta naeratas veel kord ja liigutas huuli, nagu midagi öelda kavatsedes. Nähtavasti vaevas teda miski mõte.

„Kas sa ei muutu siin naiste seltsis naiseks?”

 — 100 —

küsis ta siis kaudselt. „Psükoloogia on külgehakkav,” naeratas ta. „Oled sa kaitstud?”

 Ma ei teadnud, kuhu ta tüüris, ja vaikisin. Ta ootas silmapilgu, tõusis siis äkki istuli ja vaatas omakord üle õla mu otsa.

 „Mu naine teatas mulle pisikese saladuse,” ütles ta siis.

 ,,Saladuse?” Mu pää nõksatas ja mul tundus kuum. „Mis ta rääkis?”

 „Sa vaatad selle asja pääle liig traagiliselt, nagu ma näen,” trööstis mind kohe Johannes. ,,Iseenesest on see ju loomulik.”

„Loomulik?”

 „Miks siis mitte? Ma ei leia selles midagi iseäralikku olevat. Koguni selle vastu: tunnen sulle igapidi kaasa.”

 Minu silmad suurenesid hirmu pärast ikka enam ja enam.

 “Õigupoolest, ma oleksin sulle peaaegu omapoolt ettepaneku teinud,” jätkas Johannes sõbralikult. ,,Kõik on enam kui kohane. Ja sinuga sugulaseks saada, — selle vastu ei ole mul tõepoolest mitte midagi,” naeratas ta.

 See mees on hull! mõtlesin ma, ja külm higi tuli mu otsa. Kui tal operatsiooni väits käes oleks olnud, — ma oleksin oma elu eest kartnud.

 Ma ei võinud miskit eksimõistmist oletada, kuid pomisesin siiski, oma häält taltsutades:

 „Ma ei saa ikkagi veel täiesti, — ehk õigem, — mitte sugugi aru, millest sa kõneled.”

 — 101 —

 Ma oleksin peaaegu „sina” asemel “teie” öelnud. Ma tundsin tegemist olevat verivaenlasega, kellega lugu hästi ei lõpe. Kuid ta naeratas hääsüdamlikult ja osavõtlikult ning lausus:

 „No no, on see siis seltsimehe komme: nii ametlik olla! Et Marion sulle meeldib, — ma ei näe selles midagi iseäralikku.”

Mu suu jäi ehmatusest tummaks.

 „Ütles seda sulle Helene?” küsisin ma siis uimaselt ja vajusin liivale.

 Johannes liigutas vastuseks pääga ja vajus niisama tagasi.

 Meie lamasime tüki aega sõnalausumata liival. Päike leegitses vahetpidamata põudses taevas ning põletas meie väljasirutatuid liikmeid. Järv oli päädpööritav hele.

 „Sa ei ütle selle kohta midagi?” lausus mõne aja pärast Johannes ja liigutas end liival.

 Mis pidin ma ütlemagi? Oli õnn, et ta mu nägu ei näinud. Kuidas olin ma ometi Marioni unustanud! Nii rippusin ma Helenes, et ükski teine naine mu meeldegi ei tulnud! See oli uni, pöörane uni!

 „Ma arvan, Helene on eksinud,” pomisesin ma siis kaheldes.

 „Oh ei!” naeris Johannes. „Naised ei eksi sarnasis asjus. Äärmisel puhul võivad nad ainult liialdada. Nad on paremad psükoloogid kui meie. Neil on üks meel enam kui meil, millega nad läbi üdi ja neerude näevad.”

 — 102 —

 Meie vaikisime jälle tüki aega. Kuid nähtavasti jätkus Johannese pääs mõtte protsess, sest äkki tõusis ta istuli ja jätkas, kuid hoopis ise toonis ja unustades lähtekoha:

 „Sa ei tunne naisi, olgugi et sa neist nii palju oled kirjutanud. Naine võib väga rumal olla, kuid kui ta kord tark juhtub olema, siis olgu jumal ise mehele armulik! Eneseealise targa naise ees tunned enese ikka otsekui oma ema ees olevat. Nad teevad meiega igapäev eksami, ilma et meie seda aimaksimegi. Nii tarkus kui rumalus on naisele mehe silmis kaunistuseks. Nad lisavad mõlemad tema meeldivust. Kuid meest hindab naine alati ta mõistuse järele. Ja see ei ole meile igatahes mitte rõõmuvääriline asi: kes jõuab alati tark olla!”

 Ma vaatasin Johannese laia selga, mis liivast hall oli kui krohvitud sein. Ma ei lausunud midagi. Ma rõõmustasin ainult, et kõne sarnase põhjusmõttelise küsimuse pääle oli läinud.

 „Ühed naised,” jätkas Johannes ikka õhus ringe tehes, Jäävad laulatuslana eest tulles otsekui magama. Teised aga ärkavad siis alles üles. Ja need valvavad kuni surmani. Ning mees peab nendega ühes valvama! Kuid see on ju kole asi. Inimene peab vahel ka magada võima. Igal inimesel peab õigus olema väsimuse, une ja rumaluse kohta. Sest” — Johannes püüdis oma tooni jälle lõbusamaks muuta — „eks ole lõpulikult rumalus kõige õnne alus.”

 — 103 —

 Ma kuulasin imestades iseäralikku vaidlevat tooni Johannese kõnes. Oli, nagu oleks ta miski üle kaevanud. Ta kõneleb ju enesest! Vilksatas korraga mõte läbi mu pää. See on ju Helene, keda ta kirjeldab!

 Ja mul oli häämeel, et Johannes enese ise rumalaks tunnistas. Nii pidi see olemagi. Sarnasena võisin ma teda edasi armastada. Mul oli hale meel sellest mehest, kelle une ja rumaluse vabakiri kinnitust ei leidnud. Ja ma kujutasin enese sel minutil jälle palju parem õnnestanuna ette kui Johannese.

 Siis aga tuli mu meelde Helene. Ja tuli meelde, mis ta minu ja Marioni vahekorrast oli öelnud. Mis pidi see tähendama? Kas ei olnud see lausa hullus? Kas oli Helene minu tunnistuse ometi sel kombel mõistnud? Kas tahetakse mind ikka veel selle plika kõrvale asetada?

 Ja just Helene oli seda öelnud? Johannes ei valeta. Johannes ei oska valetada. Tal puudub selleks kohane organ pääajus, — ja selles ongi tema suur õnnetus! Nii, Helene on seda öelnud. Kuid mis kavatsus on tal? Mis tahab ta sellega saavutada?

 Ons siis viimased päevad üksainus suur kommetimäng olnud, ja Helene on mind omaks kõige suuremaks kojanarriks pidanud? Kas ei ole talle õuedaamist ja paashist veel küll? Taevas halasta, sel mehel siin mu kõrval on küllalt põhjust kurta! Naise kurjusel ei ole piire.

 — 104 —

 Ma käänsin teise külje. Mu pää hõõgus päikese lõõmas. Veri lõi mu meelekohtis.

 Johannes aga lamas seliti liival, jalad laiali, ja hakkas uuesti rääkima.

 „Muhameedlistel maadel on lugu siiski parem. Printsiip on parem. Seisukoht naise psükoloogia vastu on parem. Sääl ei võeta seda üleüldse arvessegi. Ja kumbki ei kannata selle all, ei mees ega naine. Kujuta ainult ette, et meie araablased oleksime, rändavad karjased, hulga telkide, lammaste ja naistega. Tõepoolest, meie ei tarvitseks mitte naiste ees häbi tunda nagu vahest nüüd!”

 Meie naersime mõlemad. See oli alles radikaal, kes naise orjapõlvest unistas! Ta näis olevat paradokside tujul.

 Ma nägin peaaegu telke liival. Telgi eesvaip tõuseb üles ja naise silmad tulevad nähtavale. Kaunid mustad silmad varjatud naeratusega.

 Kuid kelle silmad need on? Kes naeratab nõnda?

 Ah, see on Helene! Helene on ka telgis! Helene eest ei pääse kusagile!

 Vaene Johannes, sa arvad, et Helene sääl ei ole? Ta on sääl, ja ta on sääl niisama nõudlik kui sinu suvemajaski. Ka telgis peaksid sa valvama. Sest mitte naisest ei tule su valvamise tarve, vaid sinust enesest.

 Mis rõõm oleks sul temast kõrveski, kui sa tema üle mitte oma isikliku mõjuga ei suudaks

 — 105 —

valitseda, vaid ainult jõu, kombe ning seadusega. Araablane võiks sellega leppida, kuid meie nõuded on suuremad. Naised on ikka samad, kuid meie oleme muutunud.

 Ah, lase alla telgi eesvaip, lase alla! Peida omad kaunid silmad! Sina oled paljunõudlik, meil on hirm sinu ees. Hirm on üleüldse igaühe ees, kellega nii lähedas läbikäimises peab olema, nagu ollakse naisega. Hirm on näidata oma hinge. Mis on kasu meie hinge suurusest, kui teie pisikene hing painduvam on!

 Ma kaevasin enese poolenisti liivasse. Kuid, ma ei pääsnud piinavist mõttist. Ma nägin enese ees Helene jälgi. Need virvendasid päikese lõõmas otsekui violetti uima. Tuline hingus tõusis neist, miski kuum fluiid, mis pääd pööritas.

 Mis mõte oli Helenel teda petta? Kuhu viib see pettus? Mis ta tõotab? Kõik on kahtlemata ainult salakaval narrimine. Oleks ta vähemalt oma igavest juttu Marionist ja minust üles poleks võtnud! See on meelega alandus.

 Mul oli enesest hale. Minuga oli nagu poisikesega ümberkäidud. Mul oli kurgus kibe ja silmis tundus, nagu oleksin ma nutta võinud. Ma tundsin enese jälle palju vähem õnnestanud olevat kui Johannes, kellel selle naise kohta ometi miskisugune õigus oli.

 „Kuid naised on meile igatahes hääks kooliks,” kuulsin ma teda jälle kõnelevat. „Nad on meile tarvilikuks vastukaaluks. Nad ei ole

— 106 —

midagi kultuuri hääks teinud, kuid nad on meid ässitanud kultuuri looma. Nad harjutavad meie hinge. Nende kavalus sunnib valvele meie ettevaatuse.”

Mu mõte haaras siit jälle kinni.

 Kavalus, ütles Johannes? Mis oli aga Helene käesoleval korral taotanud? Kas ei olnud seegi kavalus — äraarvamatu suur kavalus?

 Ma hüppasin jalule, otsekui oleks minust elektrivool läbi jooksnud.

 Jah, muidugi, see oli ainult kavalus! Helene on kõige targema tee valinud, mis üleüldse võib valida: ta on ise hädaohule vastu läinud. Ta on sellega kõik kardetavad võimalused kõrvalnud. Ta on Johannese tähelepaneku hoopis valele sihile juhtinud. Ja sellest valest sihist ei saa see õnnetu mees enam iialgi lahti!

 Kuid miks on Helene Johannest nõnda petnud? Muidugi sellepärast, et tal minu kohta hääd mõtted on!

Otsekui nägemus tuli mu pääle.

 Oh seda vaest abielumeest, kes siin maas lamab! Ta kõneles naise kuuendast meelest. Kui ta teaks, missugune see on, ei ta siis enam nii rahulikult lamaks!

 Ma jooksin omade õhetavate liikmetega kohinal laintesse. Ma ujusin kesk järve, pöörsin seliti, laotasin käed välja ja jäin liikumata lamama, ainult lapp palet veest väljas.

— 107 —

 Minu silmade ees oli ainult ääretu sinine taevas. Ja selle sina keskel ainult õre lumivalge pilveriba nagu linnu tiib. Minu südametukse pani veepinna virvendama, hingamine tõstis ja langetas vett minu näol nagu loode ning mõõn.

Siis sulusin ma silmad.

 Äkki oli kõik surnud. Ainult vaevalt veel tundsin ma ihu ümber jahedat õõtsumist ja taevas rändava tulikera kollast eha läbi silmalaude.

Ma õõtsusin kui pilvil.

 Siis hakkasin ma tasakesi vajuma — tähelepanemata — ikka kiiremini ja kiiremini — kuni ma nagu kivi põhja langesin — oma õnnest raske südamega.

 31.

 Otsekui maailma arvan ma käte vahel hoidvat, ja tõelikkuses ei ole ometi midagi. Lugematuid lubadusi ja tõotusi näen ma, kuid samapalju põiklevaid naeratusi ning külma koketteriid. Iga päeva algan ma uute lootustega ja lõpetan ta vanade pettumustega.

 Ah, kui ma teaksin: maitseb ta või kannatab, on see mäng või võitlus?

 On hallid ja igavad päevad.

 Johannes on kodus ja kirjutab artiklit laste kõhuhaigusest, mis, nagu teda kaebavat kuulen,

 — 108 —

laialt maad laastavat. Lõunalaual räägib ta ainult Hiina revolutsioonist. Helene istub köögis Miiliga miskisuguste purkide kallal. Marioni näen ma harva.

 Kuid mina ei või tööd teha. Miski hall saamatus valitseb mu olevust. Tinane jõuetus lamab üle mu ajude. Kõik see, mis kord nii kerge ja kättesaadav näis, on nüüd udune, kauge ning võõras.

 Kuhu on jäänud need õhulised nägemused, mis mind heledatel hommikutel ümbritsesid? Kuhu need tumedad, traagilised, joobnustavad pildid, mis ma nägin üksildastel jalutuskäikudel pikki järve randu udusil õhtuil ning kuutuil öil?

 Ma pean uuesti neidsamu kitsaid loomisradu rändama, uuesti otsima, koputama ja küsima. Ma mõtlen, otsekui kaljurahne omade ajudega mäele veeretades.

 Kuid kui külm ja kui raske on see vorm, mis ma omile hingeunistusile leian! Lause lause järele voolin ma välja. Ma sõelun keelt kui kullaliiva. Kuid kuhu põgeneb luule, see õrn, nimetu, kinnipüüdmatu!

 Ma pean tööd tegema otsekui ori. Ma ei või end enam anda unistustele ja meeleoludele. Sest need on vormitud ja alasti. Ma pean neile ülikondi õmblema, et neid suurde ilma saata. Kollaseid krinoliine pean ma neile õmblema!

 Ah, kui igav on olla õuerätsepp, selle asemel, et kuningas olla omade mõtete ilusas kuningriigis!

 — 109 —

 Siis viskan ma töö ja põgenen välja. Ma hulgun sihitult nurmedel ja metsis, kuni ma jälle vana Aadami juurde jõuan, kes kopli aeda parandab.

 Ma katsun vanamehega kõnelda, kuid sellest ei tule midagi. Ta on sandi kuulmisega. Pääle selle viib tuul pooled sõnad metsa. Liiategi võib temaga ainult vasikatest ning sõnnikuveost kõnelda.

 Meie seisame üksteise ees, mõlemad piinlikult naeratades. Ta võtab mütsi pääst ja pühib üle sileda päälae. Siis teeb ta käega liigutuse, tähendab tuule pääle ning lausub naeratades:

„Ei kuule.”

Ma lahkun temast. Kuid ta meeldib mulle.

 Poolsada aastat on ta siin talus aedu parandanud ja vasikate saatuse eest hoolitsenud. Teda ei vaeva miski igatsused ja veel kordki pole ta oma olemise üle järelmõelnud. See on inimliku tüüpuse ideaal: äärmiselt rumal ja äärmiselt elurikas. Ikka veel sünnitab ta lapsi.

Kuid minu süda valutab endiselt.

 Ma hakkan jooksma. Ma hüplen üle aedade ja kraavide. Vastu tuult, vastu tuult, — see lahutab mind natukene.

 32.

Oh need ööd, need ööd —. Lamada üksi

 — 110 —

higistes patjades ja palakates, üksi isuneda, januneda, himutseda, näha pilte, kirglikka kui lõvi armatsus, hirmsaid kui Medusa kaisutus — ja olla üksi — olla üksi —.

 Suudelda su huuli januse suuga, pigistada su põue kuumade kätega, paljastada su valged põlved põlevil sõrmil, võtta kõik su häbelikud saladused, joobuda su õrnast, kaunist muhvist ja su magusast, varjulisest lättest —.

 Helene, Helene, kas sa ei kuule, kui ma kesköö hääletuses su nime sosistan?

 33.

 Ei miski fantaasia, ei miski ülev idee, kui niisugune ka leidukski, ei suudaks neid tühji ja halle tunde täita. Isegi armastus ei suuda neid täita! Ah, midagi peaks väljaspool sündima, mis mind põrutaks!

 Juhtumised on huvitavad, kuid vahed juhtumiste vahel, need elu muusikata entr'-acte'id on hirmsad. Päevad lähevad, nädalad kuluvad, — ja ei sünni midagi. Siis tuleb mõni väikene nõksatus, elu kaldumine teisele küljele, — ja uuesti vältab muutmatus. Ning mõnele ei sünni kogu elu jooksul mitte midagi!

 Äraarvamata väikestest mõjudest, põhjustest, kalduvustest ripub elu. Kuid et need põhjused ühtesoodu ja järeljätmata maksvad on, siis mõju-

 — 111 —

vad nad aastate vältusel niisama võimsalt kui suured vastolud kurbmängus ühe tunni jooksul.

 Suur tragöödia sünnib meie ümber ja meis enestes, kuid ta sünnib liig aegamööda. Meie iga ei ulata üheksainsaks aktikski. Meie kuuleme ainult üksikuid sõnu, näeme üksikuid liigutusi, ilma et meie suudaksime enne oma surma selle suure kurbmängu mõtet mõista.

 Mis sisu on looduse suurtel sinfooniatel: metsa kohinal või ookeani matval mühinal? Liig aegamööda mängib see Suur Pillimees oma pilli! Liig uniselt liigutab ta oma leierkasti vänta! Kiiremini, kiiremini peaks kõik liikuma! Sest inimene sureb nii ruttu ära. Ta ei saa veel midagi kuulda ega näha, enne kui ta ju ära sureb!

 Maaväristusi, tulepurskusi, kõiki astronoomilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse, mis miljoni aasta jooksul sündinud, tahaks tänapäev, poole tunni jooksul näha. Tahaks Darwini evolutsiooni teooria tegelikult läbi käia, amööbist kuni üliinimeseni tahaks oma elu jooksul edeneda.

 Sest mis kasu on suurtest tõdedest ja ilma-imedest, kui nad meid ei huvita ega kesk elu ilm-lõpmatut igavust ei tröösti! Üks langetõbine tänaval või tulekahju põrutab enam meeli ning tõmbab rohkem publikumi kokku kui jumala armastus või avaruste lõpmatus.

 Isegi meid hukates on loodus liig aeglane. Kus on see Moira, see Saatus, mis meie elu ju-

 — 112 —

hib? Ta on olemas, kuid meie ei näe teda, ei tunne ega tea tema nime. Tuhandest nägematust pisarast on ta kokku pandud otsekui ookeani ilmmõõtmatus, tuhandest sõmerast otsekui mägede ulatamatus.

 Need meeltega mõistmatud mõjud, põhjused ja tingimused kasvavad päevapäevalt, kuni nii suurteks saavad, et meid eneste alla matavad. Siis näeme meie neid, haarame viimase neist kinni ja küsime: kas sarnane pügmeus peab rne ära tapma! Aga ta tapab me ära, sest tema taga seisab musttuhat tema venda. Otsekui batsillused ümbritsevad nad inimest.

 Kuis olen minagi nende pisielukatega sõidelnud! Kuis puurivad nad läbi iga mu tundmuse, iga mu rõõmu, iga mu valu — need saatuse tigedad putukad! Nemad need on, kes isegi mu kire lihaksed läbi uuristavad ja mu viha juured ära söövad. Nemad need on, kes mult võtavad jõu: olla romaan.

 Ja nii on kõigiga. Ei ole ühtki romaani. Iga romaan on seesmiselt vale, võttes inimese elu romaanina. Mitte kirgede probleem, vaid inimese, isiku probleem, see peaks olema romaani aine. Sest kui väikese osa inimese elust täidavad kired! Hääl juhtumisel sajandiku, harilikult veelgi vähem.

 Enam mõtteid kui tundmusi, enam tundmusi kui tegusid, — nii elab harilik inimene. Isegi suur osa meie tundmustest on mõtete järel-

 — 113 —

dus, — ja mitte vastuoksa. Kirg aga on alati midagi aktiivi, see on rohkem tegu kui tundmus. Kuid sellega ei saa harilik inimene toime, keda need saatuslikud parasiidid vaevavad.

 Kui igav, kui igav! Kui nürilt liigub tunninäitaja, kui uniselt veereb aeg! Kes jõuab seda välja kannatada! Kui jumal tõesti on igavene, siis on ta vähemalt igavuse kätte ju ammu surnud. Keegi ei või aega kesta, esegi jumal mitte.

 34.

Johannes ütles täna:

 „Iga naine on sarnane, missugusena meie teda näha tahame, — pääle nende muidugi, kes niisugused ei ole, nagu meie neid näha tahame.”

Hiljem ütles ta:

 „Meie loome ise naise nagu mänguasja, nagu sõjariista. Kui tihti aga ei lõika meid endid see sõjariist jalust maha nagu mõõk Kääpa jões!”

 35.

 Ei ole palju tarvis, et vanu mälestusi üles äratada ja mineviku tundmusi jälle õõtsuma panna nagu ammu mööda kohanuid laineid. Nad murravad äkki selle jääkirme, mida olevikuks nimetame, ja näitavad musta rahutut sügavust selle all.

 — 114 —

 Oli jälle igav ja kurb päev. Ma läksin läbi metsa, üks käsi okste eest kaitseks tõstetud ja teine kaabu serva küljes.

 Kange tuul kohises metsas. See oli vinge vihin, rabin ja mühin, otsekui oleksid tuhanded madalad hääled tihnikus hüüdnud.

 Mets oli tihedalt täis kitsaid teekesi, mis suure maanteega kõrvu jooksid. Nad hargusid kümneks jalgrajaks nagu veenired madalas joas, ühinesid siis jälle või jooksid üksteisest üle.

 Ma läksin päri tuult. See lükkas mind selga kui saja lõõtsaga. Ta võttis endaga osa mu muredest, viis ära poole mu valudest.

 Ah, Helene, mõtlesin ma, seesama tuul, mida ma igalpool tunnen, mis tungib mu põuue ja mu südamesse, ja mille järele kahinates ma ometi ainult tühja leian! Lükka siis mind, lükka! Ma annan enda su hoolde. Tee minuga, mis sa tahad.

 Korraga kuulsin ma kahinat enese ees ja nägin hallsinist undrukut, mis okste vahelt ainult altpoolt põlvi näha oli. Punased lakeeritud kingad välkusid murdunud lehtis. Sääl tuli Marion.

 Tal oli sinine loor pää ümber. Ta käed olid selja taga risti. Ta tuli pool-joostes vastu tuult. Tuul surus ta loor-õhukese undruku põlvede vahele.

 Ma kergitasin kaabut, ja tuul heitis mu juuksed sassi. Marion jahmatas ja jäi seisma.

 — 115 —

 „Üksi?” imestasin ma.

 Jah, ta oli alevikus käinud, et kirju posti panna.

 Meie läksime ühes. Tuul mängis Marioni loorides. Ta kõndis, põlved koos, et undrukud jalge vahele ei jääks. Mets huugas tuule hiilides.

 Mulle meeldis täna see tüdruk. Mulle meeldisid ta välimuse külmad ja lõikavad kontrastid: punased kingad ja samasugune kitsas vöö, hallsinised riided, tuules lehvivad ruuged juuksed ning sinised silmad veretus näos.

 Temas oli täna midagi iseäralikku, mida ma varem tähele ei olnud pannud. Või kuna oleksin ma teda näinud! Ta oli mulle ikka võõras olnud, väikene, vaikiv, suurte, küsivate silmadega. Kuis olin ma ta nõnda unustanud!

 Esimene kord panin ma tähele ta imelikku profiili: marmor-valge kõrge otsaesine, kus juuksepiir keskel natukene allpool algab ja mis kahel pool silme kohal kumeratena mõhnadena kõrgub. Ma pole ühelgi teisel naisel sarnast otsaesist näinud.

 Ma tundsin ta vastu isesugust õrnatundlust. Ah, ma teadsin, ka tema oli õnnetu! Sarnaseid seltsimehelikka tundmusi pole mul kaua aega ühegi mehe kohta olnud, kõnelemata juba naisest.

 Meie vaikisime kaua. Siis hakkasin ma rääkima: mu süda oli nii ülevoolav sel tunnil! Ma kergendasin seda neist murelikkudest ja va-

 — 116 —

lusnaljakatest mõtetest, mis mul viimasel ajal oli korjunud ning mida ma kellegagi ei võinud jagada. Ja tema oli nii lapselik ning vaikne kuulaja.

 Marion vaikis ja näppis lillevart. Siis hakkas ta küsima, miski külma ja hingetu häälega:

„Või nii? Arvate?”

 Siis pures ta huulde, ja ta palgetel põlesid plekid. Ta peaaegu nuttis viha pärast. Kuid mina olin armutu.

„Olla ise, see on kõik,” juhtusin ma kordama.

 „Ise?” küsis äkki Marion teravalt. „Kas mitte teine? Keegi teine? Võib olla, oleksime siis õnnelikumad ja targemad?”

 „Kas maksab teine olla?” ironiseerisin mina. „Ja mis on tarkusel tegemist õnnega?”

 Meie jäime äkki kesk jalgrada vihaselt üksteise otsa vaadates seisma. Ma ei tunnud enam seda tüdrukut. Nüüd märkasin ma, et meie otsekui võõril keelil olime kõnelnud.

 Marion vaikis. Siis ulatas ta äkilise käeliigutusega mulle kaks kortsunud ja mustunud postkaardit. Need olid ametlikud kaardid, täis kiirelt ja korratult kirjutatud venekeelt kirja.

 Ma võtsin need kaheldes kätte. Ma lugesin ja ei saanud esimesel lugemisel aru. Kes kõneleb Narõmist? mõtlesin ma. Mis on Turuhanskil tegemist meiega? Siis aga mõistsin ma, kui kaardite alaserval nime „Liisa Savioja” nägin.

 Liisa Savioja — seda tüdrukut tundsin ma kord ja tundsin koguni hästi. See oli juba

 — 117 —

mitme aasta eest. Meie lugesime siis ühes Nadsoni ja rääkisime enesetappe ratsionaalsusest. Meie elasime Narvas kogu nädala samas toas. Meie magasime teine teise seina ääres põrandal. Meie jagasime raha, revolvripadrunid ja leiva pooleks. Missugune heroiline aeg!

 Kuid sellest on kahtlemata nii mõnigi aasta kulunud, kui ma viimane kord Nadsoni lugesin. Ma nägin aga Savioja hiljemgi. Aeg ja meeleolu oli enesetappe ratsionaalsusest kõnelemiseks palju kohasem. Kuid meie ei kõnelnud sellest enam. Meie tuletasime ainult vanu mälestusi meelde. Alles nüüd panin ma tähele, et Saviojal lai nägu ja valged juuksed olid, ning et ta Vene keelega segatud Eesti keelt kõneles. Ta mõjus igapidi vastumeelselt. Ja nii me lahkusime.

Marion võttis kaardid tagasi.

„See on teie tuttav?” küsis ta eemale vaadates.

„Jah,” kugistasin ma kohmetult.

 „Olla ise, see on kõik,” kordas Marion imeliku metallise kõlaga. „Meis enestes on tõde ja õnn —”

 Ta katkestas äkki kõne ja hakkas naerma, ühtesoodu eemale vaadates. Mul oli õudne. Tema naerus oli midagi halba ja torkavat. Teadis ta midagi, ja mida? Ma tundsin äkki külma. Tuul surus vastu mu nägu. Ma jäin Marionist paar sammu taha.

 Mis on tal tegemist Liisa Saviojaga? mõtlesin ma. Sellel vaiksel plikal kodanlisest pere-

 — 118 —

konnast tolle karmi revolutsiooni-naisega, kes temast kümme aastat vanem, liiategi selle kümne aasta jooksul kolm korda Siberi saadetud ja kolm korda Siberist põgenenud? Seda tahtsin ma teada.

 “Tunnete teie Liisa Savioja?” küsisin ma paari pika sammuga Marionile järele rutates.

„Jah,” vastas ta üle õla.

“Hästi?”

“Jah.”

Ma pidin huulde purema.

 „Meie olime samas kostikohas,” jätkas Marion äkki seisma jäädes, sama kaheldava naeratusega. „Tema lõpetas gümnaasiumi, mina algasin. Ja pärast on ta mulle vahetevahel kirjutanud.”

 Ta vaikis ja hakkas edasi minema. Mina jäin jälle natukene maha. Kuid ta ei vaadanud enam kordki minu poole, vaid ruttas ühtesoodu edasi, vastu kanget tuult ettepoole kumaras, käed loorides.

 Kui imelik, mõtlesin ma õudse rahutusega, sa vaatad inimest ja hakkad peaaegu ta eluski kahtlema. Kuid ühel tuulisel päeval tuleb ta su vastu ja näitab sulle mitte üksi seda, et ta ise elab, vaid ta äratab su enda elu kõige võõramaid ning kaugemaid episoode mälestuste hauast üles. Kui imelik, kui imelik!

Vaikides jõudsime meie koju.

Helene naer võttis me vastu. Ta mängis

 — 119 —

Juliani ja kassipojaga trepil. Marion istus trepi teisele äärele. Kassipoeg ja Juhan jooksid võidu ühe õe juurest teise juurde. Kumbki õde ei vaadanud kordki mu otsa. Ja ma tundsin enese üleliigse olevat ning seisin piinlikult kesk õue.

 Vana Aadam tuli üle muru, kirves kaenla all. Pisikene hall pilvetort ruttas päikesest mööda. Kaks-kolm pisarat langes maha, ja Helene haaras kassipoja ja Marion Juhani sülle ning jooksis tuppa.

 Ma tõstsin palge taeva poole ja küsisin Aadamilt:

„Kas hakkab sadama?”

 Ka Aadam tõstis näo üles. Ta vaatas kaua, silmad pilukil ja näol uuriv ilme, vaatas Õhtu ja hommiku poole ja ütles siis järelmõtlikult ning tõsiselt:

“Küll vist või ei.”

Aadamil oli õigus: vihma ei tulnud.

 36.

 See plika on mu rahu rikkunud. Ma olen jälle mõneks päevaks kõik muu unustanud ja enese kallal juurelnud. Ta ehmatas mind oma irooniaga. Kõike muud, kuid mitte seda ei olnud ma temalt ootanud.

 Mis võib ta teada, mis teada ja mulle ette-heita: minu minevikku, millele ma truu ei olnud,

 — 120 —

või minu vahekorda Liisa Saviojaga? Kumb on Marioni meelest hukkamõistetav? Mida ei või ta mulle andeksanda?

 Kuid kas olen ma ise süüdi omas truuduse-murdes? Ja üleüldse, olen ma siis miski vande murdnud? Minu temperament, mu meeleolu, mu hing on muutunud — olude, ümbruse ja, võib olla, ka minus eneses peituvate idude sunnil.

 See kõik on paratamatu. See on vajaline. Ma ei võinud ju ometi peatada sellel kohal, kus ma olin paarikümne-aastasena nooremehena: romantiline hing täis paatost ja kirge.

 Paarist aastast, paarist üksildasest aastast, täis eneseuurimist ja analüüsi, oli küll, et põhjani lainetama panna mu hinge ja siis selle pinnale külmetada jääkirme, mis nüüd ainult veel harukordlistel vapustustel murdub.

 Selles ei ole mitte mina süüdi vaid elu. Mõistke kohut elu ja mitte minu üle. Tooge elusse jälle romantikat, — ja mina olen esimene romantik.

 Need inimesed, kes mind siin ümbritsevad, ei või mind mõista. Peab tundma, et arvustada.

 Johannes pole kellegi revolutsionäär. Oh, ma tahaksin teda barrikaadil näha! Ma tahaksin ta demagoogilisi kõnesid kuulda!

 Ja Helene on kodanline proua, eemal poliitikast ning päevaküsimustest. Punasil aastil elas ta päälegi kinnises Saksa pansionis.

Ning Marion oli siis veel liig noor. Ta edus-

 — 121 —

tab uut põlve, kellele revolutsioon peaaegu lapseea mälestuseks on. Ta kulutas siis alles gümnaasiumi alumiste klasside pinke ja kurtis Heine ning Lermontovi kohal!

 Ei, Marion ei või mind mõista. Ja kui ta mind arvustab, siis võib ta kergesti ülekohtune olla.

 Ning vahekord Saviojaga, — see ep see on, et ei olnud nimelt miskit „vahekorda”. Mitte midagi ei olnud. Võib olla, ainult pisar sentimintaalsust kesk ajajärgust inspireeritud romantikat.

 Ja ometi: ta süüdistab mind just selle vahekorra pärast. Temasse ei puutu mu poliitiline minevik. Sest naine ei hinda meest mitte poliitikas vaid erootikas. Selle pääle tähendas ta, mulle kaardid ulatades!

 Või on ta nii suur esteetiline moralist, et ta midagi andeks ei või anda, isegi mitte seda, mida olnudki ei ole? Sest esteetiliselt oleme meie tihti ka selles süüdi, mida olemaski pole.

 37.

Mul on tulnud imelik mõte:

 Võib olla, olen ma seda tüdrukut juba ammu, juba kümne aasta eest näinud.

 Võib olla, olen ma teda näinud kusagil neis viletsates kostikohtades, kus Savioja harilikult

 — 122 —

oli, ja kus, nagu näha, siis ka Marioni peeti, kuna Helene peenes Saksa pansionis elas.

 Võib olla, on ta mulle, Savioja juurde kõlistades, ukse avanud, — väikene ja kõhn, lühikestes undrukutes, katkiste küünarpäädega ning hoolitsematu nagu ematu tütar kunagi.

 Ja, võib olla, mäletabki ta mind veel noilt ajult, ammu enne, kui Johannesel või minul Helenegi olemasolust aimu oli, kõnelemata juba temast enesest!

 38.

 Seitseteistkümnes juulikuu päev ja Helene kakskümmendseitsmes sünnipäev. Hommikust alates juba natukene pidulik meeleolu, õnnesoovide, Johannese väikeste kingituste ja minu komplimentidega.

 Kõik see on ainult suurendanud mu hingelikku hämmeldust, mu mõtete rabelust siia ja sinna. Ah, ma ei tahaks neid kohustusi, mis sarnane väikenegi pidulikkus mu pääle paneb! Mu närvid on nii pingul, et ma igal pilgul võin plahvatada kui rakett.

 Missuguse nädala olen ma üle elanud! Ööd unetud ja ahastavad, täis avatlevaid nägemusi ning himuraid sonimisi. Päevad tühjad ja kõledad, mil mind isegi mu armastus enam ei ole trööstinud, mil kõik, kõik on näinud väärtuse kaotavat!

 — 123 —

 Ah, ükski inimene ei ole iseenesest nii huvitav, et ta teise elu täielikult võiks täita, saati siis veel naine! Peab tundma vahemaa veetlust. Peab armastama distantsi.

 Kas ma ei armasta siis enam Helenet? Kuis võin ma seda küsida! Kuid ma armastan teda vahest liig palju, liig lähedana, nagu ennast. Ja mu hing näeb jälle läbi idülli miski virilaid ning kärsituid pilte.

 Ei ole midagi, üle mille iroonia väledad rii-vused ei jookseks nagu pilvevarjud üle lilleklumbi. Kuula aga, kuis see külm ja hall hämmelgas oma võrku kudub:

 Nii siis, Helene on minust kaks aastat vanem. Kuid missugused aastad? Tänavase ja minevase aasta? Ei, need oleme ühel ajal elanud, kuid tema elu kaks esimest aastat.

 See oli siis, kui mind veel ei olnudki, kuna tema aga juba mähkmetes siples ja karjus. Siples ja karjus —? Ei, arvatavasti oli ta vait, pitsidega müts pääs, nägu ümarik, ning piimapudel kõrval.

 Ah, armastaja ei tohi mõtelda oma armsama alguse ja lõpu pääle! Kätki lõhnab veel halvemini kui kirst. Ajalugu on ikka illusioonide hävitaja, kas või ka ainult ühe inimese ajalugu.

 Nõnda kudub see hämmelgas. Ma ajan ta minema, kuid ta läheb teise nurka ja algab jälle. Keda tahab ta selle võrguga püüda?

 — 124 —

 Mitte Helenet, vaid mind ennast. Helene jääb puutumata, Helene on ideaal. Kuid minu unistusi, minu romantilisi igatsusi luurab see hall verejooja.

 Mine ära! Ma tahaksin täna õnnelik ja rõõmus olla. Näe, kuis päike paistab üle mitme aja. Päikese punasse tahaksin ma uputada sinu võrgu ja su enese.

 39.

 Ei miskit kahtlust: ta armastab mind! Kui ma kõik uuesti meelde tuletan, siis mõistan ma seda nii selgelt, et mu süda hirmust väriseb. Selle õhtu ja öö mälestuste valgusel tunnen ma seda pääsmatult.

 Ei ole miskit muud teed: igal pool näen ma ta suuri kirglikka silmi. Iga mu sosistatud sõna pääle vastavad mu palge lähedal ta tumepunased huuled, — kuid mida? Kirglikka tunnistusi.

Ta ütles mulle ise, et ta mind armastab.

 Helene sünnipäeva auks oli laud all aias kaetud. Päike läks looja ja eha kustus. Ilm oli jälle üle mõne aja soe ja vaikne. Kuus küünalt kahel marmorist jalal põlesid vaevalt vabisedes. Ööliblikaid ja sääski tuli pimedast hookaupa.

Meie istusime poolikute klaaside ääres:

 — 125 —

Helene, Marion, Johannes ja mina. Aegajalt tuli Miili kaunis nägu pimedast nähtavale, kui ta meile hääletult lähenes, teenõusid, klaase ning aiavilja vaagnaid kandes.

 Mida pimedamaks läks, seda tihedamaks näis muutuvat lehestik meie kohal, kuni ta meid varjas nagu tumeroheline telk. Lähemad tüved mustasid kui sambad templis, mis raskeid kaare kannavad.

 Ja mida enam õhtu kulus, seda närviliku-maks sain mina. Mind üllatas jälle palavik, nagu hädaohus või kõige intensiivsema töö hoogudel, mil mu mõttelennuga ainult mu pääpööritus ning hinge ääretu ahastus võistelda suudavad.

 Siis sain ma hoogu. Mu mõte lendas suurtes ringides, äkilisi hüppeid tehes, Johannese väiteid siin ja sääl kummutades, hoolimatu ning fantastiline. Ma joobusin ise omadest sõnadest, ma raiusin huupi, end ja teisi eksitades, kuni meie äkki kõik imestades vaikisime, suutmata enam mõttelõnga leida.

Ma mäletan üht neist pausidest:

 Ma peatasin äkki ja vaatasin kaasolevate otsa. Minu vastu istusid Helene ja Johannes, õieti üksteise lähedal. Mu paremal pool kõrval Marion, lauast eemal, miski vari üle näo, põskedel kahvatus, ja suu sõnatu kui surnul. Pahemal pool lõppes puude ring ning valendas maja poole minev rada.

Mu mõttekäik oli katkenud. Mu pää õhetas.

 — 126 —

Ma surusin käed põlevile meelekohtile ja vaatasin meeldetuletades seda paari mu vastas.

 Sääl istus Helene, Ilus Helene. Tema silmad näisid küünlavalgel süsimustad. Tema huuled olid pool-lahti, õhetav-punased ja naerul. Tema huulte vahelt paistis kaks rida lumivalgeid hambaid kui pärlid. Ja kes oli ta kõrval? Ah, see oli ta mees, see Sparta kuningas, see õnnetu ning rumal Menelaos!

 Kümme aastat piirati Trooja, ei, kümme aastat avatles ning piiras Paris Helenet. Ja kui see viimaks oleks andunud, — just sel silmapilgul andis Trooja enese greeklaste saagiks! Just sel silmapilgul toodi puuhobu Trooja! Ta oli hiljaks jäänud!

 Kuid kas ei räägitud sellest ka teisiti? Helene ei jõudnud iial Trooja, vaid jäi teel Egiptusse. Greeka kangelased sõdisid ainult miski ettekujutuse, pettepildi, viirastuse pärast. Selle eest langesid Patrokles, Akilles ja Paris ning said surma lugematud kangelased. Selle viirastuse eest võitlevad nad veel nüüdki ja surevad ta nime sosistades. On see mu vastas see õige ja ainus Helene, see unistuste naine, ja mitte ettekujutus, pettepilt ning viirastus?

 Näis korraga, nagu oleks päine realiteet kusagile kaugele kadunud, kui oleks inimestes nende algolevused äkki nähtavale tulnud. Naerdes olid kõigil hambad näha. Näolihaksed olid teliskivi karva punased ja silmad kiirgavad kui kalliskivid.

 — 127 —

 Ma tundsin enese joobuvat.

Ma mäletan teist episoodi:

 Meie seisime puude all pool-hämaras, Johannes ja mina. Eemal paistsid läbi lehestiku vabisevad küünlaleegid ning kuuldus astjate kõlin.

 „Kuidas sinul läheb?” küsis Johannes poolsosinal ja näitas pääga paljutähendavalt Marioni poole.

„Hästi, hästi,” pomisesin ma.

 „Sa tead ju isegi, mis ma mõtlen,” jätkas Johannes.

“Iseenesestki mõista.”

“Mulle näib, nagu ei oleks sa küllalt hoolas.”

Mu suu tõmbus viltu.

„Oo, küll mina juba hoolas olen!”

 „Sul puudub energia,” kõneles Johannes osavõtlikult. „Ma olen kurb, sind sarnases seisukorras nähes. Ma aitaksin sind kõigest südamest.”

Ma ulatasin oma käe talle pigistamiseks.

„Ma tänan sind,” ütlesin ma.

 Meie pigistasime veel kord üksteise kätt. Meie mõlemate silmad olid liigutusest niisked. Ma pidin surema naeru ning kannatuse pärast.

 „Ja Helene tunneb sulle niisama kaasa,” jätkas Johannes. „Helene!” hüüdis ta.

Helene lähenes meile.

 „Meie rääkisime siin sellest asjast, — sa tead ju?” ütles Johannes.

Helene naeratas emalikult mulle. Ta vaatas

 — 128 —

silmapilgu mu silmi. Ma tundsin, et see pöörasuse tipp oli. Mu silmad liuglesid otsekui abiotsides ühest teise, kuid ma nägin ainult Helene silmi ja huuli, mis hämaras mustpunased ning janused näisid.

 Veel silmapilk, — ja ma oleksin kartnud oma mõistuse eest.

 Ning veel kolmanda episoodi mäletan ma: Meie istusime jälle laua ümber. Oli kesköö. Meie ees seisid klaasid punase viinaga. Küünlad olid alla põlenud. Leegid vabisesid. Tulelaigud värisesid klaasidel ja nägudel. Lehestik meie pää kohal oli süsimust.

 Siis äkki tõstsin ma pää ja nägin, — nägin seda, mida nii kaua olin ootanud ja mida ma ometi iialgi ei olnud ootanud:

 Helene istus ettepoole kumaras Johannese najal, põsk ta õlga vastu vajutatud ja käsi ta piha ümber, kuid pale minu poole pöördud. Ta naeris lahtise suu ja kiirgavate silmadega mu poole. Ta oli otsekui lõhkemas elujõududest. Ta näis enesest otsekui himude mürki pakatavat.

 Kas ma eksisin? Ei, ma ei eksinud. Tema kõva naer ja vaated olid avalikud ning häbematud. Ta oli kui kurtisaan, värisevate ninasõõrmetega. Näis, nagu oleks ta sel silmapilgul mu kaela võinud langeda ja mu palet ning huuli hirnute suudlustega katta. Ja kole hirm valdas mu südame.

Kuid meist eemal varjus istus Marion hääle-

— 129 —        9

tult ja vaatas liikumata omil vestalkasilmil, mis ähmaselt hõõgusid nagu miskid rohekas-hallid metallovaalid.

 Kõik kõneained lõppesid, ja meie tõusime, et koju minna. Mina ja Helene läksime ees, Marion ja Johannes meie järel ning viimsena tuli Miili, pikergune karrast kandam käsivarsil.

 Helene hoidis küünlajalga uute põlevate küünaldega kõrgel ja valgustas teed. See oli kolmeharuline Greeka stiilis brongsist jalg, kollasest marmorist käepidega.

 Kolm tulukest rabeles, taha poole loogas, mustade tahtidega. Meie varjud langesid pikkadena üle rohekas-mustade põõsaste. Nahkhiir libises hääletult üle meie pääde.

 Siis äkki vankusid küünlad jalal, kukkusid kui raketid läbi õhu ning kustusid. Silmapilgul tuli tintmust pimedus üle meie ja põõsaste. Pimedas tundus selgemalt levkoide lõhn.

 Ma kumardasin, korjasin küünlad ja süütasin põlema. Helene naeris! Mõne sammu järele langesid uuesti küünlad ja kustusid ning mina süütasin nad jälle. Helene luksus naerda!

 Kuid veel kord kustusid tuled! Kui ma siis värisevate kätega kastesest rohust küünlaid kobasin, kumardas Helene mu poole ja sosistas mulle midagi. Kuid mida?

Ma tundsin ta hingeõhku, ma kuulsin ta

 — 130 —

südametukset. Kui kauge tuul kandis mu kõrvu ta sõnu:

„Mina armastan teid.”

 40.

 Päike on kusagil pilvede sombus, nägematu ja siiski lähedane. Nagu tuld hingavad kopsud õhku. Ma tunnen meelekohtis ja sõrmis teravat tuiget kui voolaks elektrilaine minust läbi. Iga soon ja soonekene minus tuksub leekide taktis.

 Ah, kas ma ei igatsenud kogu aeg seda? Seda kolme sõna —? Kas ma ei väherdanud omal üksildasel voodil ja õhanud põlevil huulil ta poole? Kas ma ei oleks annud enam kui ühe maailma selle eest, et ta oleks olnud mu kõrval, kehalikuna, lihalikuna, et ma oleksin võinud ta kaela kinni hakata, ta omi hõõguvaid huuli vastu tõmmata?

 Oi, missugune keskpäine lõõsk! Missugune läikide, helkide, kumade ja lõkete sööst, nii et taevatelk õhetab kui miilihaud!

 Puud on sirged ja violetid, tintmustade varjudega üle sinise rohu. Lehed närbuvad, laululinnud lõõtsutavad lehtede all. Üks aniliiniline lind tõuseb õhku — ah!

 — 131 —

9

 41.

 Ei, sel ööl ei saanud ma und. Ma tõusin, panin riided selga ja läksin õuue. Ma kumardasin ja tõmbasin käega üle muru. Rohi oli juba kastene. Läbi kingade tungis jahe niiskus. Mu pää ei hõõgunud enam.

 Kahel pool mu kõrval seisis vilja sein. Tuhanded õrnad lõhnad tõusid maast nagu kinni-püüdmatud meeleolud. Hääletult liigutas end kõrs otsekui unenäos.

 Taevarand küürus nurme kohal oli täis rohelist valgust. Otsekui allpool taevaranda põlesid ilmatusuured õitsetuled, ja neist voolas kuma üles mustale taevale.

 Pälgud sähvisid üle avaruste, ootamatult, hääletult ja nobedalt, nagu oleks aegajalt keegi õhetavaid peopesi liikumatuist pilvist välja pistnud.

 Ma tõusin ikka kõrgematele ja kõrgematele küngastele.

 Kusagilt kaugelt, metsade tagant kostis aegajalt pilli hääl, katkelisel ja tumedalt. Läbi sumeda ja rauge öö kuuldus ta saladuslik ning kirglik kui öö enese hääl.

 Ma eksisin mägedel pähklapuu metsa. Sirged sarapuu kepid seisid mu ümber, linnupaar häälitses kusagil lähedal läbi une, siil kähistas koltunud lehtis. Ma istusin maha ja kuulasin.

 Oli pilkane pime. Aegajalt valgustasid rohekad pälgud taevast pää kohal. Pälkude paistel

 — 132 —

tulid nähtavale silmapilguks latvade ja okste viirastuslikud ning värvitud kontuurid, et selle järel veel sügavamasse pimedusse vajuda. See tegi hinge nii imelikult vaanelikuks.

 Ma võtsin kahest pähklapuu tüvest kinni ja kumardasin omad õlad nende vastu. Puud paindusid üles ja alla, ma hällitasin end nendel kui laps. Linnupaar häälitses —!

 Oi, maa, suur fetisch, kuis oled sa meile armas! Kuis oled sa meile lähedal, sinu tasa lainetav rind, kõik sinu kaunid saladused!

 Jah, jääda siia, siia end matta, lindude ja siili seltsi. Lasta kummuli maha, suudelda põrmu, janusena nagu laps ema rinda!

 Oh, jõuaks kuidagi kinni pidada selle öö, oma elu seisma panna, anda end kõige oma hingega ühele silmapilgule, sügavamale kui kogu elu!

 Ma tarretasin pimeda lehestiku all, kuulates lindude vidinat. Aeg kulus. Võis olla üle kesköö. Siis tõusin ma üles ja vankusin minema.

 Jälle metsad ja puhmad äkilistel mäeveergudel. Sõnajalad ulatasid mul kuni rinnuni. Ma komistasin neis, ma harutasin neid kätega kui suurte lehvikute pitse.

 Ja jälle ümarikud lagendikud metsas hallide udusõõride all, mustad metsatukad põldudel ning oja sulin lepases orus. Üle musta maastiku põua-rauge pilvine taevas.

 Maa muutus matuseks ja koopliseks. Üks teisele järgnesid lainetavad künkad kui vanad

 — 133 —

sõjavallid lodjapuu, sarapuu ja kadaka puhmastiku all.

 Ma hüppasin üle kraavi, ja leidsin enese äkki kõval ning tolmaval maanteel. Tuhmilt valendas see, mu ees ju taga pimedusse kadudes. Ilm jahtus.

 Ma astusin küngastele üles ja neilt alla orgudesse. Tee keerles põldude, metsade, ja niitude vahel. Lompide ja soode kohal valendasid suured udukoonlad, ovaalsed ning sõõrilised.

 Kaasiku ääres seisis maja. Kõigist akendest loitis ähmakas-punane valgus. Kuuldus häälte sumin kui mesilaste tarus. Peeti pulmi või ristseid.

 Väljas akna õhetuses nägin ma poissi ja tüdrukut seisvat. Ühe käe otsas rippus poisil harmonik, teisega pidas ta tüdruku piha ümber kinni. Nende palged, rinnad ja põlved olid ühte surutud. Nad vaikisid. Kuuldus ainult sumin majast.

 Siis paukus uks. Keegi tuli klaasitu plekk-lambiga välja ja läks üle õue. Oli vaikne, ning tuli põles sirgelt.

 Kui ma jälle paari poole vaatasin, siis nägin, et see end oli liigutanud, ja tundsin nüüd hallist kuuest ja püsti juustest sulase Konradi. Nad seisid jälle liikumata ja sõnata, näod, rinnad ning põlved ühte surutud.

 Ma vaatasin neid hulga aega pimedast, ja kui nad ikkagi veel ei liigutanud, hakkasin ma tasakesi edasi minema.

 — 134 —

 See pilt, mis ununeda ei tahtnud, äratas minus halbu mõtteid. Kuid öö oli endine. Mida kaugemale ma jõudsin, seda õredamaks läks pimedus, kuni ma tolmaval maanteel kahvatava taeva all sammusin, hing jälle karske ning meel ärras.

Korraga seisatasin ma, täis imestust ja ehmatust.

 Minu ees lõppes maailm. Paari pika ja sirge pedaja taga kadus äkki maa ja avanes ilmotsatu sügavus, milles otsekui peeglis natukene valendavate kontuuridega pilved liikumata seisid. Kollane hämarus, mis koidu eelset taevast täitis, oli järves peaaegu heledam ja selgem, ning järv näis sügavam ja unelikum olevat kui taevas.

 Ikka kollasemaks ja kollasemaks muutus järv. Sinna tuli rohelisi toone juurde. Pilvede kontuurid muutusid tähelepanemata, kuid niisama kindlalt kui tunninäitaja kellatahvlil oma seisukohta muudab. See kahekordne taevas kahekordsete pilvedega näis olevat otsekui kahekordne unenägu kahekordsele viirastustega.

 Kaua vaatlesin ma seda pilti ega suutnud küllalt vaadelda. Kaua ei ole ma niipalju ilu näinud kui sel ööl, mil mu mõtted ja tundmused otsekui tuhande sihi vahel katkikäristusid.

 Kui ma koju jõudsin, oli ju hommiku eha. Koer tuli mulle väravas vastu, haigutas ja liputas hända.

 Üks naisterahvas istus koja lävel ja nuttis põllesse. Kui ta samme kuulis, tõstis ruttu pää, kuid

 — 135 —

mind nähes laskis ta selle jälle alla ja nuttis edasi.

 See oli Miili. Ma nägin läbi piimakarvalise aovalguse tema ettepoole kumardatud süsimusta pääd valkja joonega.

 Suvemaja oli hääletu. Välimine uks oli pärani unustatud. Tundus, nagu oleks säält koidu jahedusse soojuse laine voolanud.

 Ma ei tahtnud veelgi magada. Ma tegin ringi ümber maja. Ma tulin Helene akendest mööda. Nende ette olid rasked punased eesriided lastud, mis nüüd aga pruunid näisid.

 Ma seisin tüki aega akna taga ja vaatasin üles. Kõik oli vait.

 Kui lähedal on õnn, mõtlesin ma, kui lähedal on joovastus, — ja ta jääb ometi kättesaamatuks. Ta on kui kuningatütar klaaskirstus.

 Sest teda peab tabama ainult sel silmapilgul, kui sinus eneses tingimused tema jaoks kõige kõrgemad on. Üks silmapilk hiljem, — ja kõik uim on kadunud paratamatult.

 Nõnda lähevad hukka lugematud armu-võimalused, pillatakse ära armatsemise energia. Nõnda jäävad andmata vahest kõige kirglisemad suudlused ning vastuvõtmata kõige palavamad kaisutused.

Kuid siis tuli mul teisi mõtteid:

 Magab ta oma mehe kõrval, ja missuguses asendis? Tal on täidlased puusad, ja sellepärast magab ta vahest pool-kummuli, natukene kõveras, nagu lumivalge, pehme vagel —?

 — 136 —

 Mis näeb ta unes? Missugune lihalik viirg täidab ta ajud? Näeb ta vahest minust und, — elan mina selle keskealise naise troopilistes unistustes, — kutsub ta mind välja omadele kirepidudele —?

 Ei, ei, ma ei tahtnud täna selle pääle mõelda! Ma pöörsin põgenedes ümber nurga ja jõudsin Marioni akende ette.

 Eesriided nende taga seisid õrnades voltides ja näisid taeva valgusel hõbedased. Midagi neitsilikku ja süütut voolas neist pimedatest ruutudest mu pääle. Ja nad mõjusid minusse ime-kargelt ning rahustavalt.

 Sääl ta puhkab, mõtlesin ma, jahedate palakate vahel. Mis näeb tema unes? Missugused nägemused riivavad ta magavat aju, mille elu praegu ainult taime eluga võib võrrelda? Missugune ilus, saladuslik maailm!

 Minu jalad olid väsinud, ja ma istusin enne ülesminekut veel teliskivist trepiastmele ning toetasin pää käsivartele.

 Oi elu, mõtlesin ma, sina suur enesepete, kuis oled sa ometi meile armas! Kuis oled sa meile lähedal, kuigi meie sinust põgeneme! Kuis liiguvad kõik meie mõtted alati sinus ja sinu kaunistes saladustes!

 Sest kas ei olnud ma mõelnud kogu öö sind, sinu pääle mõtlematagi? Kas ei täitnud sa iga mu närvivärina ja iga mu südametukse?

 Aegajalt vaatasin ma üles taeva poole, mis

 — 137 —

ikka valgemaks ja valgemaks lõi. Kollased, rohelised ja roosad toonid seganesid.

 „Oi elu — sina armas, ilus ja hää —” sosistasin ma peaaegu juba läbi une, otsaesist vastu trepi käsipuud toetades ning kätega põlvede ümber kinni hoides.

 Heleroheliste küngaste tagant voolasid valguselained üles.

 42.

 Kas võiks Helene mulle üleüldse rohkem andagi, kui ta juba on annud? Missuguseid saladusi varjab ta veel, mida ma ei tunne, ei tea, aimatagi ei oska? Kas ei ole ta mulle andunud ju täielikult, rahustanud mind rohkem kui kõik reaalsed andumused teha suudaksid?

Kas ei ole jäänud üle ainult üks väikene samm - samm üle ta magamistoa läve? Üksainus pisikene petus lisaks meie valede koormale —? Üksainus kahvatu patt meie üleastumiste veripunasele merele —?

 43.

 Ah, see oli ometi hoopis teine, kellest mina olen unistanud! Ta on olnud selle teise jumala vääriline, kellega ta mu südant on jaganud: Ilu sarnane ja Ilu vääriline on ta olnud.

 — 138 —

 Ju varases nooruses ärkasid need unistused mu südame häbelikus vaikuses. Ma ei mäleta neid aegu, mil ma neid ei oleks tunnud. Nad on mind saatnud mu kõige varasemast poisikesepõlvest alates.

 See oli isesugune häbelik, valus ja neitsilik armastus ühe tundmatu ja ühe vahest veel olematu naise vastu. Nagu noored tüdrukud, nii olen ka mina armastust armastanud. See on minu aatelisem, minu täiuslikum armastus olnud.

 Õrna tundluse lainetel heljudes unistasin ma elu igavesti-halja kuldsepuu mahlastest juurtest, mis mind ja üht veel tundmatut ja teadmatut, kuid kusagil ilma kaares olemasolevat naist ühendasid.

See oli see Üks ja see Ainus.

 Olid aastad, mil mu mõttis ainult naise kuju hõõgus. Tema keha jooned omasid salapärase, ideaalse ilu. Ja tema hing hoovas õudseid inspiratsioone, sügavaid ning kohutavaid.

 Ma sünnitasin selle naise nagu Zeus Athene omas pääajus, nagu Afrodite sündis see naine minu mõttelainete roosakast vahust. Olemas-olematu ja siiski kui valitsejanna tuli ta mu mõtete valda.

 Otsekui uus Pygmalion lõin ma oma Galathea, voolisin teda tuhat korda uuesti, hakasin teda armastama, — ja oleks mul veel usku olnud antiik-jumalisse, ma oleksin Afroditet palunud, seda kimeeri elavaks muuta. Ma armasta-

 — 139 —

sin teda selle ootava armastusega, millega armastas Ilmarinen oma kuldset naist.

 Minu enese kasvamisega kasvas ka minu ideaalne mõrsja, elas läbi kõik mu kannatused ja pettumused, olles lüüriline, traagiline ning irooniline, peegeldades eneses kõik mu hinge värinad.

 Neil aegul, mil mu veri kõige valjemini rääkis, olid ka mu unistused kõige kõrgemad. Haiglaselt himura kehaga ühes omasin ma ometi askeedi hinge. Minu elumaitseja huultega kõneles moraalihullustaja.

 Oi hirmus nooruslik tragöödia liha ja hinge, himu ja häbelikkuse vahel! Sulle tõin ma ohvriks aastate kaupa oma elu. Ja kui miski mind veel päästis, siis oli see Tema, olematu ja siiski ometi kui valitsejanna.

 Aeg on kulunud, ja ma ei ole enam endine. Mõndagi olen ma ümber hinnanud. Kiusatused ei ole enam nii rasked võita kui kord. Voorus aga ei tähenda mulle mitte enam keeldumust. Sest paljas mõte võib olla suurem langemus kui kõik reaalsed langemused ühte kokku.

 Meie vaatame üksteise otsa, mina ja minu unistus, ning meie naeratame. Kord olime meie tõsised ja kurvad, nüüd oskame meie juba naerda, maailma ning enesegi üle. Iroonia on meid nooreks teinud.

 Meie naeratame, sina ja mina. Ütle, olen ma sinu leidnud, viimaks ometi? Ei? Sa ra-

 — 140 —

putad pääd? Ei, sa nokutad pääd? On ta siin? Kes? Kus?

 44.

Millal kustub üks armastus ja algab teine?

 Kivi visatakse õhku, ta lendab, lendab nõrkeva hooga, peatab siis üheainsa silmapilgu ja hakkab siis kasvava hooga alla poole lendama, — kes määrab punktipäälselt tema seismise koha?

 Kes määrab armastuse traagilise stagnatsiooni punkti?

 Leek lööb üles, kirju ja kuum, kuid siis kustub ta äkki, — kas lõppes põletisaine, oli õhku vähe või tuul liig kange?

 Kes mõistab armastuse põuailma, õhuvaest ning kuuma?

 45.

 Viimaks, viimaks ometi on puhkenud see äikseilm, mis nädalate kaupa maastiku üle on lasunud. Ja on, otsekui oleks mu enesegi südames lõhkenud piksepilv ning alganud soe valing.

 Kõik idaneb jälle, noori võsusid ajab üles, nupud löövad lahti, — ah, ma olen liig õnnelik, et veel rääkida, et veel kirjutada! Ma tahaksin

 — 141 —

veelgi seista aias kruusatud teel, kuulda vihma kohinat enese ümber ja tunda, kuis vesi juukseid kastab ning süda õnnest väriseb.

 Oli lämmastavam päev kui iialgi ennem. Taevas õhetas kui lees, ilma päikeseta ja ilma pilvitagi. Miski ilmatu suur sõrrutuli põles kauguses. Miskid punavalgeid aurukerasid ajas üles kogu päeva, kuni need pärast lõunat sinisiks ning mustiks muutusid. Kõrvetavat leili heideti taevaranna taga õhkuvatele keristele.

 Ikka pimedamaks muutus ilm. Läänes tõusis kohutav pilvesein püsti. Õhku raputasid hääletud müristused ning mõni üksik tuulispää segas äkki puude närbivat liikumatust.

 Oli nii raske, et ma enam hingata ei suutnud. Ma avasin ukse eeskotta. Hele-kollane valgus langes idakaarest ja täitis ruumi rahutu valvaka helgiga.

 Ma astusin eeskoja akna ette. Talu väravast kihutas kari sisse, hirmsa hooga, tolmu pilves läkastades. Karjane ja tüdruk Miili lendasid karja järel, käed püsti, kisendades.

 Siis äkki raksatas, ja tuba mu selja taga läks läänes sähvavast välgust valgeks. Ma ruttasin tagasi tuppa ja tõmbasin ukse kinni.

 Kõik oli vaheajal muutunud. Pilv kattis kogu taeva nagu must müür. Maastik oli pime kui kuuvalgel. Aknaruudud põrisesid. Üle aia lendav vihur keerutas musti puid sinna-tänna nagu kõrsi.

 — 142 —

 Siis hakkas äkki sadama. Suured piisad trummeldasid mu pää kohal katusel. Välgu tuli sähvatas, tuba läks valgeks, pikne raksatas, ja siis kostis katuselt ainult vee kohin.

 All rõdul kuuldus jooks, kiige ja naer. Ma surusin näo vastu ruutusid, mida vihm peksis, ja nägin, kuis Marion palja pääga sisse ja välja jooksis, lillepotte vihma kätte kandes. Juhan seisis lävel, pistis aegajalt palja pää vihma alla, tõmbas siis ruttu tagasi ning kisendas rõõmu pärast.

 Ma vaatasin silmapilgu. Siis äkki tuli mul tahtmine niisama vihma all joosta, palja pääga ja rõõmsalt. Ma jooksin trepist alla.

 Ma tabasin saali lävel Marioni rasket vilodendrit kandmas. Meie viisime ta üheskoos aeda. Siis veel mõned pisukesed potid kaktus-kerade ja toaroosidega, — ning kogu toa kasvistik oli aias vihma all.

 Meie pääd ja jalad olid märjad. Meie istusime rõdul oleval pikal pingil, Marion ja mina, Juhan meie vahel. Marion lõõtsutas ja kuivatas rõõmsalt naerdes põllega palet.

 Vihm sai ikka enam ja enam hoogu. Meie kuulasime peaaegu pimedas ruumis sooja vihma kohinat, mis vastu seini peksis, katusel mühises ning torudes sulises. Aegajalt läksid veranda klaasseinad välkudest valgeks, ja meie nägime üksteise kahvatuid nägusid.

Juhan võpatas igal välguheitel, hirmunult ja

— 143 —

rõõmsalt Marioni põllest kinni haarates. Siis vaatas ta tuulispäis keerlevaid ning vihma all painduvaid puid läbi sao. Jälle välk ja hirmus mürin nagu oleks laotus puruks kärisenud, — ning Juhan peitis pää Marioni põllesse.

„Kas puud ei karda?” küsis ta tasa.

„Ei, puud magavad,” vastas Marion tõsiselt.

„Kas nad ei ärka üles?”

„Ei, nad magavad liig raskelt.”

„Kas nad näevad und?”

“Näevad küll.”

 „Mis nad näevad unes?” päris laps pääd tõstes ja kõike hirmu unustades. “Tädi, mis näevad nad unes?”

 „Nad näevad, et suvi on, et taevas on sinine ja soe tuul puhub. Ja nad näevad sinu isa ja sinu ema.”

 Marion naeratas vaevalt. Juhan pani jälle pää ta põlvedele ja kuulas kinnisilmil vihma.

 Vihm aga kohises ja kohises. Siin-sääl hakkas läbi rõdu lae tilkuma. Põrandal sündisid loigud ning märja maa lõhn tungis sisse.

 Siis vajus pilv üle. Hakkas ruttu valgeks lööma, olgugi et õhku veel hele-kollane vihma-udu täitis ja lombid tihedatest piiskadest kihi-sesid. Rõdu klaasiste seinte vahel valitses hõbedane hämarus, aia loikude ja märgade puude vastuhelgist elav ning liikuv.

 Ma vaatasin Marioni enese kõrval. Tema kahvatu pale oli aia poole pöördud ja käed põl-

 — 144 —

vedel Juhani pää ümber. Tema lumivalge kael oli lahtine ja näis ime-pikk ning sale. Tema silmis välkusid viimsete väljas langevate pisarate vastuhelgid.

 Ah, kui ilus, kui südamlik ja õrn oli ta! Kus olen ma olnud, et ma seda varem ei ole näinud! Siin oli see, keda ma olin igatsenud, kelle üle olin unistanud ja kelle kõrval olen elanud nädalate kaupa, teda ometi tähelepanemata!

 Ta tõusis üles, läks rõdu ukse juurde ja avas selle, teine käsi kogu aeg Juhani pää pääl, kes ta kõrval kõndis. Nad jäid ukse heledale nelinurgale, näod märja aia poole pöördud.

 Vihm oli lõppenud. Õhk oli puhas ja kerge, märg maa sätendas. Päike tuli madalal nähtavale, sest vaheajal oli õhtu jõudnud. Taevas oli äkki jälle sügava tume-sinise värvi saanud, mida enam kaua aega ei ole näinud.

 Siis läksid Marion ja Juhan lillepottide juurde. Ma nägin läbi märgade ruutude nende riiete värve virvendavat. Juhan kükitas kaktuste ette, pistis omad pisukesed sõrmed okastesse ja kilkas. Marion raputas vilodendrit, mille laiad lehed vihmast läikisid.

 Ma nägin kõike seda nagu läbi une. Kui ilus oli ta, kui ta lillede juurde kumardas! Millal oli ta nii suureks ja saledaks kasvanud? Millal oli tema kõnnak nii pehmeks, tema hääl nii painduvaks ja kogu tema olevus täisealiseks muutunud?

— 145 —        10

 Nagu unes aitasin ma tal lilled jälle sisse kanda ja istusin õhtulauda. Helene tuli maga-distoast, migreenist muutunud näojoonte ja salisse mässitud pääga. See oli äikese järeldus tema kohta.

 Ma ärkasin õieti alles siis, kui ma end Helene ja Marioni ees istumas leidsin. Need olid kaks uut inimest. Ma ei olnud neid vist iial varem näinud.

 Ja mu meelde tuli esimene õhtu selles majas, mil Johannes mulle need kaks õde esitles, ja mil ma niisama nende vastas istusin, nende ilu imetledes ja kartes neid vahetada!

 Ma olen üleval omas toas. On videvik, ja kuu tõuseb. Hele kuu! Ma ei ole teda kaua enam näinud. Ma avan akna. Aed on veel märg, ja värske lehtede lõhn voolab mu tuppa.

 Ah, hinga seda värskust, mu rind, hinga seda kuu hõbedust! Ma olen liig õnnelik, et veel mõtelda. Liig õnnelik, et isegi tunda veel.

 46.

 Ma läksin õhtul vara magama ja ärkasin hommikul vara üles. Mu öö oli ime-rahulik, ja ma ei näinud ühtki und. Ainult suur õnne tundmus täitis ühes vihma-järgse kergusega kogu mu olevuse.

 — 146 —

 Kui ma vahest unes midagi üle elasingi, siis mitte juhtumisi, vaid ainult tundmusi. Sest ma olin õnnelik kogu öö. Ma olin kui varanduse omanik, mis ma luku taha olin pannud, ja mida keegi minult võtta ei võinud.

 Ärgates oli mul tundmus nagu lapsel jõululaupäeva hommikul. Voodist nägin ma ainult valget taevast. Ükski puu ladev ei ulatanud mu silmi. Ja ma kujutasin ette, et lumi juba maas oli.

 Alles tõustes ja põhjalikult järelmõteldes mõistsin ma, et ma ainult omast armastusest õnnelik olin ja mitte tema omandamisest. Kuid kas ei saa mulle sellestki alguses küll? Kas suudaksin ma praegu suuremat õnne kandagi?

 Ma nägin teda hommikulauas. Ma nägin teda uute silmadega, kuid ometi oli temas midagi endist: tema tõsidus ja tagasihoidlus. Ja kas ma ei olnud talle selleks küllalt põhjust annud! Kas ma ei olnud nädalate jooksul iga tema õrnema tundmuse tapnud!

 Kuid mul ei ole ruttu. Mul on aega oodata ja olla õnnelik. Ma tahan kõik suikuvad lõkked uuteks leekideks lõõtsuda. Ma tahan oma õnne maitseda, täielikult ja ahnitsemata. Taeva väravad on mulle lahti, kuid ma ei rutta sisseminekuga. Õis ootab mind ammu, kuid ma ei murra teda veel täna.

 Ma tahaksin tõestada kõik Johannese sõbralikud lootused. Ma tahaksin olla nagu kodan-

 — 147 —

10*

line inimene armastuses. Ma tunnen selle tarvidust. Täna leidsin ma eneses üles inimese.

 Ah, mina armastan teda nõnda! Ja kõik muu on mulle ükskõik. Ei ole midagi pääle armastuse. Ma olen joobnud õnnest.

 Nagu kauge kaja elust tuli mulle täna „Homunculuse” teade nende reisi algusest. See oli nagu hää märk: õnneliku reisi tahan minagi alata.

 Ah, minulgi on oma püha Alhambra — see väikene olevus sääl all nöörkiigus!

 47.

 Kui ma möödaläinud nädalaid meelde tuletan, siis näen ma, kuidas see armastus minus tasakesi on kasvanud. Tähelepanemata nagu seeme mullas idanes ta. Kõik juhtis mind tema poole. Võib olla, tegi seda isegi minu ajutine kirg Helene vastu. Vähemalt mõjus ta kontrastina, mis mind äkki äratas.

 Marioni olevuse unustasin ma tihti, kuid tema olemus püsis ikka mu meeles. Sest tema oli see ideaal, mida ma Helenes asjata otsisin. Kui ma Helenet mõtlesin, siis tundsin ma Marioni. Helene oli ainult üks osa, üks avalduse kuju Marionist. Ja kui ta mööndus, nägin ma kohe, et ta see ei olnud, kelleks olin teda pidanud.

Lugematud mõtteniidid on mind ühendanud

 — 148 —

Marioniga, alates sellest ilusast jalutuskäigust, kui ta omast tantsust rääkis. Ma mäletan ta vaeselapse kuju heinaniidul ja ta äärmuseni kibedat äritust tuulisel metsa teel. Kui mind miski temast on võõrutanud, siis just tema armastus minu vastu. Sest armastus ei ärata iial häätahtlust, vaid armastust või — võõrdumust.

 Ah, missuguseid sõgeduse aegu olen ma läbi elanud! Missuguseid pimeduse päivi on sisaldanud mulle see päikeserauge suvi!

 48.

 Ma tunnen häämeelt omast välimusest. See ei ole sugugi halb. Koguni selle vastu: palju inetumad mehed on armastust leidnud. Ilu ei tarvitse mitte sugugi Don Juani esimene voorus olla. Ei ilu ega anded ole siin vaekausis. Lemminkäinen oli lõpulikult sant laulumees. Kuid laulu temalt ju ei nõutudki!

 Siin tuleb iseäralise väärtusega arvata, miskisuguse kohase eluenergia sisaldavusega, mida iga naine isesugusel määral mehelt ootab.

 Ja ma leian siin paralleeli oma hilisema kirjandusliku maitsega. Mitte enam vormi, tehnikat, stiili ei austa ma, vaid midagi muud, mille jaoks mul nimigi puudub.

Mulle hakkavad meeldima koguni puudulikud

 — 149 —

stiilimeistrid, kes poolikult omi mõtteid paberile panevad ja lapse kombel omile suurile unistusile vormi otsivad. Ma hakkan kirjanduse voolude progoone, väikesi eelkäijaid enam armastama kui suuri järeltulejaid, kellede pärast need ristija Johannesed unustatakse.

 Ma loen jälle Vene kirjandust. Dostojevski pakub oma mürgi lihvimatus karikas, tihti lihtsalt savipotis.

 See on miskisugune seesmine paluprotsess, mis mulle kunstis meeldima hakkab, ja mis arvatavasti naisele mehes meeldib.