FRIEDEBERT TUGLAS

LIIVAKELL

OSAÜHISUS „NOOR-EESTI KIRJASTUS”

LIIVAKELL

EESTI KIRJANIKKUDE SELTSI „NO0R-EESTI” TOIMETUS Nr. 22

FRIEDEBERT TUGLAS

LIIVAKELL

1901-1907

OSAÜHISUS „NOOR-EESTI KIRJASTUS” TARTUS

1913

K. Sööti trükk, Tartus

Sisu.

Lhk.

Eessõna                9

I

Asuja                17

Nõiutud ringis                26

Õnne kaalud                39

Hämarus                46

II

Oma päikese poole                61

Öö                72

Lillelises infernos                81

Vaikus                89

III

Hingemaa                97

Kahel pool seina                132

Unede kuristik                147

Surm                158

— 5 —

IV

Hunt                187

Kui aga kõht täis saab!                219

Ema viis hälli heinamaale                231

Kevade                238

V

Pühapäeva pildid                247

Kevade pidu                252

Nagu laul, mis riimita                257

Noil päivil                269

VI

Liivakell                279

Surm                281

Koit ja eha                282

Kaldasel teel                284

Igapäevane lugu                286

Muinasjutt usust                289

Laul näljale                292

Öised kosed                295

Suvine päev                296

Talvine tuul                298

Võitlus                301

Meri                302

Igavesest ajast igavesti                307

Kätki laul                309

Öö                310

Kolgata teel                311

— 6 —

Notturno                313

Palavikud                317

Hääled varjudest                321

Sügise viiul                324

Ärasõit                327

— 7 —

EESSÕNA.

 Sellest ajast, kui osa neist lehekülgedest esimene kord ilmus, on kümme aastat kulunud.

 Lehitsedes uuesti tolmavaid ajalehti, raamatuid ja koltunuid käsikirju, lugedes jälle neid ridasid, mis kord nii tuttavad ja omased on näinud, üllatab imestus omade maitsete, interesside ja võimiste muutumise, vahetumise ja, ma tahaksin loota, edenemise ning kasvamise üle.

 See maailm, mis siin avaneb, näib nii kaugel olevat, et teda isegi täie erapooletusega arvustada võib. Ta ei ärata enam seda piinlikkust, mis temast vahest veel pooles kauguses olles kahtlemata hinge riivas. Neid töösid ja nende autorit võib selle eessõna kirjutaja isegi otse nagu võõraid töösid ja võõrast isikut tähelepanna — häätahtliku arvustuse ning arusaamisega.

 Need on tööd koolipoisi põlvest ja esimestelt rändamise aastatelt.

 — 9 —

 
Kui kerge oli tosina aasta eest kirjutada! Kui nobedalt jooksis siis sulg paberil — pärast koolitöid, õhtu hilja, ööd läbi, kuni koiduni! Kirjutada kakskümmend, kolmkümmend lehekülge ühe õhtuga — see ei olnud sugugi raske. Ükski aine ei tundunud siis äravõitmatuna, ükski probleem liig keerulisena. Probleemisid nimelt ei olnudki! Ei tuntud veel ühtki takistust teel, ühtki kohustust enese pääl.

 Kui palju on sellest ajast muutunud! Näib, nagu muutuks elu ja kunst nende tundmisega ikka sügavamaks, ikka saladuslisemaks, ja silmapilkudel viirastab see aeg, mil nende saladuslik põhjatus avaneb ja usaldus nii luua kui ka elada kaob.

 Kõik „voolud”, kõik „metodid”, kõik „stiilid” on siin edustatud, alates idealistlisest kodu-romantikast ja miskisugusest talupoja-humoristikast, realismist ja naturalismist, kuni uusromantismi ning sümbolismini.

 Ainult mõned üksikud neist töödest on pärit sellest ajast, mil autorile aine seesmine, sümboliline luule ja sõna salapärane ilu selguma hakkas, ja ta aegamööda edenedes äkisti tõetundmisele tuli, et küsimus luulest, küsimus kunstist tõepoolest ainult fantasia-küsimus on.

 On tühised vaidlused voolude ja stiilide üle.

 — 10 —

 
Öeldagu ainult, kas ühel kirjanikul on fantasiat — fantasiat aine valikus, ideedes, kompositsionis, stiilis ja keeles, — ja ollakse kõik öelnud. Sest kõik ained, kõik ideed, kõik stiilid on huvitavad, kui nad aga uued ja värsked on, kui nad meile uusi väärtusi näitavad, meid üllatavad, imestama panevad.

 Et uueni tõetundmiseni tulla, selleks peab paljust endisest lahti ütlema, palju uut tundma, uuel viisil tundma, sügavamalt tundma. Nende ridade kirjutajale isiklikult olivad need sisaldusrikkad, palavikulised, vahel koguni ahastuslikud ajad.

 Ja, võib olla, sellepärast on tolle aja töödes palju isiklikku, liig palju isiklikku. See aga on ebavoorus kunstnikule, vähemalt proosakirjanikule. Kuid tol ajal ei olnud veel selgunud see elementarne tõde, mille Oscar Wilde nii selgelt on formuleerinud: „Kunsti avaldamine ja kunstniku Varjamine, — see on kunsti ülesanne.”

 Ühe kirjaniku noorepõlve tööd võivad aga huvitavad olla nagu isiklikud materjalid. Nad võivad vahest näidata neid allikaid, milledest tema loomise-lätted voolavad. Nad võivad ka paljastada neid valusaid vastolusid, neid ahastusi ja võitlusi, millede pinnal sünnivad vahest kirjaniku küpsema ea õrnad idüllid, vaiksed pastoralid ja

 — 11 —

romantilised unistused, — siis, kui osatakse juba end ja oma kunsti valitseda.

 Loomulik, et sarnaseid kiireid üleminekuid läbielades, alalise muutumise ja murdumise alune olles, tööd ühtlased, sama-metodilised ja sama-stiililised ei või olla. Mitte üksi, et tööd üksteisest lahku lähevad, otsekui ise autori kirjutatud on; vaid nad on ka igaüks eraldi tihti ebajärje-kindlad oma metodi ja stiili poolest. Nad võivad ebaloogilised oma probleemi käsitluse ja ebasümmetrilised ning fragmentarsed oma kompositsioni poolest olla. Nad võivad tihti lihtsalt katked, skitsid, katsed olla, ilma valmis tööde nõuete avalduseta.

 Siin kohal avaldatud kolme fragmendi kohta olgu öeldud, et need romanid, milledest katked pärit, kui mitte kõik täielikult, siis vähemalt suuremas osas valmis on olnud. Kuid nende kirjutamisel selgusivad harilikult tööde ideelised või kompositsionlised nõrkused, ja tööd jäivad kas lõpetamata või, kui nad ka valmis olivad, avaldamata. Need olivad tõsises mõttes kirjanduslikud harjutused, õpeaja katsed.

 Leian tarviliku olevat selle pääle tähelepanekut juhtida, sest et meie nooremat kirjanduslikku põlve müstifitseerimises, meelega „katkete” kirjutamises on süüdistatud — küllaltki ettevaatamatult ja ülekohtuselt. Ma arvan, ka teiste poolt avaldatud katkete sündimine on ülevalpool kirjeldatud

 — 12 —

laadi olnud: autori edenemine on liig rutuline olnud, töö on valmimisel alguses kavatsetud raamid murdnud.

 Iseenesestki mõista, ei ole autor, omade noorepõlve tööde vastu ka kõige vähenõudlikum ja häätahtlikum olles, kaugeltki kõiki kord ilmunuid töid avaldada võinud, kõnelemata juba ilmumata töödest. Viimastest oleks palju sarnaseid volümisid saanud! Igatahes ilmub käesoleva kogu sisust ligi pool esimene kord.

 Ükski neist neljastkümnest tööst, mis siin avaldatud, ei ole omas algupärases kujus. Parandada on aga ikkagi ainult sellel sihil ja selle kunstimetodi poolt määratud raamides võidud, mis käesoleva töö kirjutamisel kord maksvad on olnud.

 Suuremas osas on need liig kauged, liig võõrad väljad, milledel liigutakse. Oleks eksitus, neis vähenõudlikkudes töödes neid kunstilikka põhjusmõtteid läbi viima hakata, mis praegusel silmapilgul maksvateks tunnistatakse. See võiks ainult stiililistele kompromissidele viia.

 Oma noorepõlve tööde avaldamisega tahaks autor miskisuguseid piirisid oma produktsioni ümber tõmmata. See on õieti miskisugune arve-

 — 13 —

õiendamine iseenese ja oma minevikuga. See on vahel koguni kättemaksmine iseenesele ja omale minevikule.

 Need leheküljed on inimlikud dokumendid. Nad tunnistavad, kuidas mitte ükski meist aja ühiskondlistest ja kunstilistest häältest vaba ei ole, ja ilmuvad veel ühena tõendusena igavesele kõige-muutumise-seadusele. Nad on osa inimese elust, ja sellepärast peaks neil osaltki õigus elu pääle olema.

 Parisis, mai kuul 1913.

— 14 —

I

ASUJA.

 Enne oli siin ainult põline mets kohisenud, mille südamesse harva elava inimese jalg puutus. Kümnete verstade kaupa venis metsik laan pimedate padrikute ja samblasoodega, kuhu suuremad loomadki ligi ei pääsenud. Pikajalgsed kured elasivad siin, üksikute soosaarte pääl ehitasivad nad pesi, kevadest kuni sügiseni püüdsivad nad madalas vees sulistades konnasid. Suures arvus ilmusivad siia nepid, koovitajad, metshanid ja pardid, et sügisel jälle pikas reas halli taeva all lõuna poole lennata. Paksus kuuse padrikus oli hundipaari pesa. Eemal soodest ja järvedest, lüngi langenud männa mehiste juurte all elas laisk mesikäpp oma vanaduse päivi.

 Metsa omanik ei tuletanud oma omandust palju meeldegi. Kord oli mõisavalitseja temale öelnud:

 „Tarvis oleks seda metsa vähendama hakata. Saaks puud, saaks põllumaad.”

 Vana mõisnik oli käega visanud:

 „Ei maksa. Ei tasu vaeva ja kulu. Las järeltulejad teevad.”

— 17 —

2

 
Ja vanaviisi kohises mets pehmel sui õhtul ning mühises sügise tormisel ööl. Iga päev tõi selles ääretus laanes suuri muudatusi: tuhanded ja sajadtuhanded taimed ning loomad siginesivad, sündisivad elule, võrsusivad ja kasvasivad, tundsivad nooruse kiresid kuumadel kevade öödel lauldes ning õitsedes, kuni jälle oma meheea üle elasivad, vananesivad, kõdunesivad, langesivad ning surivad. Kuid nende kaduvate asemele asusivad kohe tuhanded ja sajadtuhanded uued, ja nii mõnedki aastakümned ning sajad ei olnud siin muudatust tunda. Igal kevadel kattis metsaalust noor rohi ja puud läksivad lehte, sügise tuul kandis need jälle ära, ja uuesti hulus talvine tuul metsas, kandes männa ja kuuse okkaid ühest laane otsast teise. Ükski uus ja võõras hääl ei pannud õhku värisema. Vaikus kuulas vaikust, vaikus ajas vaikusega juttu, kuid vaikus ei sünnitanud häält, vaid ainult vaikust.

 Jaak oli juba enam kui nelikümmend aastat vana. Juba kakskümmendviis aastat oli ta mõisat orjanud. Tema käed olivad krobalised ja otsaesine kortsus. Ära oli kadunud puna ta põskedelt ja rõõmus meel ta silmist. Kinnine oli tema süda ja kasin tema kõne.

 Kuid mida vähem ta rääkis, seda visamini haudus ta omi mõtteid. Palju tal neid ei olnud, kuid need olivad tema omad. Kui ta võõral väljal

— 18 —

rasket tööd tehes ära oli väsinud ja silmapilguks põllupeenrale istus, kohe valdasivad need mõtted teda — mõtted omast nurmest. Hommikul aoajal ning õhtul eha eel norutavate mõisa härgade järel tammudes mõtles ta selle nurme pääle. Ja õhtuti, kui ta sängi heitis ning vaiba üle pää tõmbas, siis unistas ta oma kodu üle.

 Ta nägi, kuidas ta raendikul kändusid kaalus ja sõõrdu põletas, kuidas karuäkke üle kändude ja kivide käis, kuidas idanevad seemned kütismaasse langesivad ja kasvama hakkasivad, kuidas siis vikat vilja sees vihises ja sirp sihises, kuidas koodid kopsisivad ja puhtad, rasked terad läbi sarra rehealuse põrandale varisesivad. Ning ta suikus, silmade ees väikene kollane maja värisevate haabade vahel lagendiku serval.

 Kuid tema polnud ainult unistajaks sündinud. Ju lapsena teadis ta, et uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Aastate jooksul oli ta kopika kopika pääle ning rubla rubla kõrvale pannud, ja kui ta neljakümne aastane oli, siis oli temal kirstu põhjas vana villase suka sees kakssada haljast hõberubla. Salaja iga võõra silma eest luges ta neid hämaras toanurgas ja kuulas, kuidas hõbetükid langedes helisesivad ja kõlisesivad. See pani ta südame kiiremini tuksuma, ja talle tundus, nagu oleks seda raha lõpmata palju olnud, nagu jões, mis hõbedat jookseb.

 Jaak palus ja sai enesele tüki maad metsa

— 19 —

2*

söödil. Kuid selle lapi eest pidi ta veel paar aastat mõisat ilma palgata teenima.

 „Noh, saame näha, kuidas sina sääl metsas elama hakkad,” oli mõisavalitseja lausunud. „Mõisa töö teed sa küll ära, aga kas sul julgust on metsas elu alustada, seda ma ei usu.”

 „Eks ma katsu, eks ma katsu,” oli Jaak pomisenud.

 „Ei ma tööd karda. Küll mina murran, kui aga koht on!”

 Ja vaikselt teenis ta need lunastuseaastad ära.

 Tihti nägivad teised töölised, kuidas Jaak laupäeva õhtuti pärast pikka päevatööd metsa poole hiilis. Väsimust märkamata läks ta mitme versta kaugusel olevale lagendikule, laskis seljaga vastu noore haava tüve ehk heitis murule maha, pööras palge taeva poole ja hakkas uue kollastest palkidest maja pääle mõtlema. Ja kui ta pärast keskööd ehk enne hommiku koitu koju tagasi tuli, siis pomises ta iseenesega rääkida, ja teised nägivad ta palge otsekui äraseletatud olevat.

 Kärsitult ootas ta aega, mil mõisa tööst lahti saaks ja oma terava kirvega padrikusse võiks asuda.

 Ja aeg tuli. Jaak palkas külast vanamehe, viskas leivakoti leiva ja silkudega õlale, heitis teise õla pääle kirve ning kadus nädalateks metsa.

 Varasel kevade päeval, kui veel lumehanged metsa all valendasivad ja nõgusid lobjak ja jäätus täitis, ärkas isahunt ehmatanult hommiku unest

— 20 —

üles. Lömitades hiilis ta kuusepadrikust välja, et selgemini neid imelikka hääli kuulda, mis eemalt kostsivad. Ettevaatlikult astus ta läbi võsa ja lähenes väikesele lagendikule. Ehmatanult jäi ta seisma, pistis pää kadakapõõsast välja ja nägi imestades, kuidas kaks uut elukat, kellesuguseid varem metsas polnud nähtud, põlise männa tüve pääle tagusivad, nii et laastud lendasivad. Korraga kõikus mänd hundi silmi ees, taarus, vaarus, tudises päälaest jalatallani ning vajus siis hirmsa kärina ja raginaga läbi puhkeva haava salu külmetanud maa pääle. Hunt punus nagu kiil metsa, taha vaatamata.

 Aga kirve hoobid kestsivad edasi. Uudishimulikult tulivad loomad lagendiku servale, küünitasivad omad pääd põõsastest välja ja imestasivad selle üle, mis lagedal sündis. Siis pistsivad nad omad ninad ja nokad kokku ning hakkasivad asja arutama. See oli midagi imelikku. Keegi ei olnud ennem midagi sarnast näinud. See ei kuulutanud hääd. See kuulutas halba endistele metsa elanikkudele.

 Kuid lugu jätkus. Jälle langes uus mänd, veel suurem, veel tugevam. Kurg tõusis kisendades lendu. Karu pööras pesas pahaselt teise külje.

 *

 Olivad viimased kevade päevad. Punane laupäeva päike oli juba ammu metsa taha langenud. Õhtu videvikus seisis lagendiku serval

— 21 —

väikene kollane kooritud palkidest maja. Läbi aknaaugu, kus veel raamisid ei olnud, vaatas Jaak pimeneva lagendiku pääle. Ühelpool sinetas õhtu udus kadarik, teiselpool aga mustas kõrge metsasein. Jaak mõtles.

 Ta nägi noort odra orast lagendikul lainetavat. Ta nägi naist väikese rinnalapsega uksepakul istuvat. Aga pisikene valge pääga poisikene mängis juba vihmast ja päikesest halliks läinud seina ääres. „See on minu pere”, mõtles Jaak, ja ta süda läks nii imelikult soojaks.

 Ta astus õuue ja ligines aeglaste sammudega omale põllule, kus paar vagu kartulid ja natukene otre ning kaeru kasvas. Nii palju oli ta mahti saanud maja ehitamise kõrval põldu harida. Mõttes käis Jaak ringi põllu ümber, vaatas oma esimest vilja ja astus siis kodu poole.

 Maja lähedal seisatas ta, tõstis pää üles ja vaatas kaua oma uue maja pääle. Kõrgel maja kohal seisis kuusepuust rist, aga selle haru pääl kõikus reburaigastest ja palukavartest pärg. Seinte pääl kollendasivad paaripuud. Katust polnud veel pääl.

 Kaua seisis Jaak ja vaatles maja. Ta süda oli rõõmus ja ta oli enesega rahul. Siis astus ta sisse ja heitis vanamehe kõrvale laastude pääle maha. Ta kuulis, kuidas vanamees norskas ja laastud mullast põrandal kahisesivad.

 Varsti magas mees kõvasti ja puhkas päeva väsimust.

— 22 —

 
Uue maja seina ääres istus aga hiline ööpikk toominga oksal ja laulis omi vanu ja igavesti uusi viisisid, nuttis ja kaebas, hõiskas ning ilutses.

 *

 Kõrgele üle metsa heljus kütisesuits. Kang murdis kändusid, tuli põletas need tuhaks. Metsa raiuti ja laastud lendasivad. Ja nii kulus aeg.

 Ühel vihmasel sügisepäeval tuli vana metsavaht Jaaku vaatama. Nad istusivad mõlemad küdeva ahju ees, tõmbasivad hargiga tuha alt küpsenuid kartulid välja, puhkusivad nende pääle ja sõivad. Väljas läks pimedaks ja vihma tuli veel valjumalt. Siis võttis metsavaht oma viinaplasku välja. Nad rüüpasivad mõlemad, ja nende tuju läks hääks.

 „No oled sina aga tööd teinud!” kiitis metsavaht.

 „Eks ikka ole,” lükkas Jaak tagant, omade krobaliste käte pääle vaadates.

 „Nüüd on sul maja ja maa, — mis muud, kui aga perenaine maija!”

 Jaak ainult nohises vastuseks.

 „Jaak künnab kesapõldu, perenaine jookseb lauda ja aida vahet ning pojad ajavad karjapasunat, — mis Jaagul siis viga!”

 Ja metsavaht, see vana ümberluusija, üksik ja koduta kui susi, naeris täiest kurgust.

 Kuid Jaak ei naernud.

 — 23 —

 Kui talvel tuul metsas hulus ja keegi otsekui pööningu lael kõndis, siis oli tal õudne olla. Ta mõtles kõikide nende tööde pääle, mis tal teha oli, käänas ühe külje päält teise pääle, kuid ei saanud rahu. Kellele ta teeb oma tööd? mõtles ta.

 Kevad-talvel käis ta taludes päiviti linatöös ja kevadel mõisas. Kui ta õhtuti läbi metsa tuli, tundis ta sulava maa lõhna. Ta murdis kase oksa ja katsus sõrmedega, kuidas vaik kleepis.

 Tema nõu muutus ikka kindlamaks. Ja kui ta veel ootas, siis ainult sellepärast, et ta oli harjunud ootama. Elu on liiga tõsine asi, et kergemeelselt rutata. Ja Jaak ei olnud enam noor.

 *

 Maja seinad olivad veel valged, kuid esimese helgi oli päike ning vihm võtnud. Uksed ja aknad olivad kaseokstega ehitud. Kõrgel õle-katuse kohal lehvis pidulipp, lipust allpool kõikus aga värske pärg. Läbi lahtise akna kostis inimeste kõne kõmin metsa nagu mesilaste sumin tarust.

 Jaak pidas pulmi. Need olivad väikesed pulmad. Mõrsja sugulased ja Jaagu tuttavad istusivad süldikausside ümber. Vana metsavaht istus laua otsas, viina pudel ees, ja tema kõnedel ei olnud otsa ega äärt. Kui ühe loo lõpetas, siis teise kohe alustas. Ja nii kestis nalja kuni hilja õhtuni.

 — 24 —

 
Aga pulmapäeva õhtul läks noorpaar üksi põldusid vaatama. Mõrsja oli tõsine ja vaikne. Ta ei olnud enam noor ja ta oli vaene, kuid Jaak teadis, keda ta võttis.

 Nad tegivad ringi põllu ümber ja peatasivad siis metsa ääres, kust nendele nii vili kui ka maja kätte paistis. Nad vaatasivad kõike seda mõne silmapilgu vaikides ja hakkasivad siis omadest tuleviku plaanidest kõnelema.

 Palju oli neil tööd teha! See oli ainult algus, mis siin näha oli. Hooneid pidivad nad ehitama ja maad harima, karja muretsema ja majapidamist korraldama. Praegu oli neid veel kaks, kuid kes teab, kui kauaks. Kõige pääle pidivad nad mõtlema. Tööd tahtsivad nad teha ja korralikud inimesed olla, sest nii nagu inimese elu, nii on ka tema palk.

 Nende kummagi üle võttis suur kohustuse-tunne maad. Nad andsivad omades südametes suuri lubadusi. Ja nende näod olivad peaaegu kurvad, kui nad sääl niiviisi seisivad.

1903.

— 25 —

 
NÕIUTUD RINGIS.

 
KATKE.

 Hommik —

 Selge ja jahe, päikesepaistene ja kollaste lehtede pääl puhkav hommik, tume-rohelise ja rohekas-kollase muruga, ääretu ja pilvitu, selge ja sinise sügise taevaga ning ära lendavate kurgedega —

 Hommik —

 Täis valgust ja selgust, kulda ja rohelist siidi, nii ilus ja luulelik, nii puhas ja neitsilik, nii kurb ja nii suurepärane —

 Kollaste lehtede varisemisel, kurgede lendamisel, enne vihma ja külma, enne tuulise ning tormise aja tulekut —

 *

 Pikkamisi tõusivad mustjas-hallid suitsusambad külade kohal selge taeva poole. Suits lagunes taeva all laiali ja heljus õrnana vinana tuulekese õõtsudes ida poole. Vares istus kaevulingul ja vaatas mõttes üle rõukude ning lagedate väljade.

 „Aehee!” hüüdis tugeva kondiga mees, oma laia noaarmidest inetut nägu vastu Rebaseraba

 — 26 —

ääres seisva hurtsiku akent surudes. „Kurat, kas ei kuule või?”

 Seest vastas jäme hääl:

 „Mis sa karjud sääl? Kisendab, nagu oleks sarviline lahti. Oota, küll ma avan ukse.”

 „Magavad kui lehmad,” urises akna all seisja. „Kes niiviisi õigel ajal laadaplatsile jõuab!”

 „Jaak, kas sina oled?” küsis teine unine hääl seestpoolt.

 „Kes kurat see veel peaks olema, kui mitte mina!”

 Ukse taga oli kolinat kuulda, taba lükati kriginal eest ja lauaselgadest kokkulöödud uks läks lahti. Lävele ilmus unise näoga ja sasis juustega keskealine mees, ainult hallid ööräbalad ihu ümber.

 „Hmhee — eh —” urises ta ja pigistas silmalaugud pilukile. «Tõepoolest, juba nii valge, et silmad ei kannata. Mis sa veel ootad? Astu aga sisse.”

 Võõras astus läve pääle, lõi päälae vastu ukse ristpuud ära ja jõudis alles siis hurtsikusse.

 Kesk suitsunud tuba seisis mustades räbalates ja hilbendavate juustega vanamoor, kuna seina ääres krigiseva ja nagiseva lava pääl noorepoolne naine kolme-aastase tütarlapse kõrval lamas. Võõra sisseastumisel ärkas naine üles, aigutas ja sirutas, tegi rähmased silmad lahti ja küsis kähiseva häälega:

 „Kas hommik juba?”

 — 27 —

 
„Muidugi hommik! Näe, Jaakki juba siin ja ootab, millal minema saame. Mis sa veel põõnad? Katsu aga, et üles saad!” rääkis vanamoor omi hilpusid kohendades.

 Laval lamaja tõusis üles ja hakkas end riidesse panema. Laps magas rahulikult edasi.

 „Aadu, kas sul midagi osta ka on?” päris võõras.

 „Mis sa räägid?” küsis mees, kes näo pesemise sulina pärast küsimust ei kuulnud. „Ah osta või? Eks ühtteist ikka. Aga sinul?”

 „Mis kurat mina säält ostan! Ei saa suutäie viina jaokski raha, kust teda siis veel mujale saad!”

 „Sina oled üksi ja ei saa!” tähendas Aadu. „Mina toidan nelja ja pean saama.”

 „Mis nelja! Mis sa naiste eest muretsed! Krossigi ei maksa neile anda.”

 „Ega ei annakski, aga kes nendega maad võib jagada. Katsu, et aga lahti saad.”

 „Mistarvis nad siis naised on, kui ise ei oska teenida?” küsis Jaak ja sülitas lirtsti! porisele põrandale. „Nüüd laada aeg — ja nemad ei oska teenida!”

 „Ah, või niiviisi sa siin arutad!” pahandas vanamoor, kuna noorem naine, punaseid juukseid pää pääl ühe käega püsti hoides ja teisega kammides, itsitama hakkas.

Jaak naeris täie suuga.

 „Pole neist naistest ei villa ega karva. Noorelt tõmbavad ümber, aga saavad vanemaks, siis

 — 28 —

toitku neid mehed. Siin on nüüd Tiiu. Laps on tal kodus —“

 „Kas sa, kurivaim, oled vait!” hüüdis noorem naine ja viskas riidetükiga Jaagu poole.

 „Ära sa uhkusta nüüd midagi! Mis sa selle lapse-risuga õieti oled võitnud? Kutsikas on muretsetud, — Joosep naerab pihku, — ja nüüd olgu Aadu hää mees ja toitku. Pole see lapsega tüdruk parem maailmas, kui kellaga koer kirikus.”

 „Kas sa pead oma suud või ei? Häbene ometi oma ema eeski vähe!”

 „Pole temagi kes teab mis püha loom. Mõlemal on lapsed, kuid meest ei ole kummalgi. Juba terve sugu on sarnane.”

 Vanamoor turtsus vihaselt anumatega kolistades.

 „No kas saate juba valmis?” küsis Jaak ja tõusis üles.

 „Ei tea, kes siin riidesse võib panna,” vastas Tiiu. „Tuleb sisse —“

 „No mis sa siis mind veel häbened!” naeris Jaak. „Olen sind ju igapidi näinud. Ega hullemat ikka või olla.”

 „Juba jälle algad sa oma laulu!”

 „Ja sina kuulad, nagu näha, häämeelega seda,” tähendas vend pahaselt ja lisas siis: „Sa, Jaak, oota meid veel natukene. Meie võtame vähe hommikust ja läheme siis.”

 — 29 —

 „„Hommikust,— tont söögu teid ja teie hommikust! Ma astun parem aegamööda minema. Küll tulete metsa vahel järele.”

 Nende sõnadega surus Jaak mütsinoti veel enam kuklasse, astus lävele ja lõi pää uuesti vastu põikpuud. Vaevalt paar sammu oli ta osmiku juurest lepikusse astunud, kui keegi pehme käsivarrega ta kaela ümber kinni võttis ja midagi ta kõrva sisse hakkas sosistama. Soe hingeõhk puutus Jaagu kõrva lehte ja pani selle õhetama.

 Mees pööras järsku ümber.

 „Sina, Tiiu?”

 „Ei tea, kes siis muu!” naeris tüdruk lõbusalt, kuna ta omade lihavate huultega poisi huuli otsis.

 „Mis sa, tüdruku mait, minu ümber liperdad?” urisas mees, ilma et end tüdrukust vabastada oleks püüdnud.

 „Jaak, ära joo kõike raha ära. Sa lubasid mulle laadal sõrmuse osta,” naeris tüdruk.

 „Mis sa veel ei taha! Kuna ma lubasin?”

 „Ära nüüd põikle vastu,” rääkis Tiiu mehe karedat palget silitades. „Sina lubasid ja pead täitma.”

 „Pead! Teeni ise sõrmuse raha ja ära mangu minu käest. — Käi minema!”

 Selle juures võttis ta tüdruku ümber kinni ja hakkas tema huuli suudlema.

 Tiiu palenukkidel lõi jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis kõvasti poisi ümber kinni, nagu

 — 30 —

kartes, et see ta tõesti eemale lükkab. Nad olivad nii üksteise ligi, et vaevalt hingata võisivad — naine pool-alasti, täis hõõguvat tuld, mees ripendavates hilpudes, kuklasse heidetud pääkattega.

 Naise silmis oli sära, — nagu vihasel kassil, — mis siis lõkkele lööb, kui naine igaühele kaela ripub, kui see aga mees on.

 Metsikud, elajalikud nõiaringid piirasivad neid igaltpoolt.

 „Aga sõrmus?” päris Tiiu. „Kas ostad?”

 „Mine kus kurat!” hüüdis Jaak ja lükkas tüdruku eemale. „Oled üks —“

 Ta sülitas ja astus minema.

 „Kas ostad?” kostis talle tüdruku hääl veel kord järele.

 Mees astus raginal üle kuivanud raagude.

 *

 Tee viis metsast läbi.

 Kummalgi pool kõrval kasvasivad punakaskollase koorega männad ja valged, sirged kased. Raskelt tungisivad päikese kiired läbi puude krooni, et õrna videvikku metsa all laiali laotada.

 Tõsise näoga, sügav korts otsaesisel ja suu kibedalt kinni pigistatud, astus Jaak teed mööda. Vana mütsinoü kuklasse visatud, oli tema sasis juuste ja rebenenud habeme karvadega kaetud pää õlale vajunud, kuna pikad luised käed nagu perpendiklid kahel pool liikusivad. Mõttes astus

 — 31 —

ta edasi. Aegajalt pomises ta mõne arusaamatu sõna, mis nagu koera urisemine kostis.

 „Kurat!” pahvatas ta viimaks suust välja. „Sarnase eluga läheb ka inglil hing täis!”

 Ja ta lõi rusikaga vastu rindu.

 „Oleks see saatana elu siin minu käes, ma viskaksin ta vastu mända lömaks!”

 Ta pööras nagu küsides põlise männa poole. Ja edasi läks mehe mõttekäik.

 „Võtaksin kätte raudkange ja tapaksin kõik maha, kes ilmas õnnelikud on, — siis alles oleks hää hingata!”

 Tume helk lõi ta silmades põlema, ja kuivad, kanged lihaksed nagu köied kiskusivad krõbedad käed rusikasse. Õnnelik naeratus lehvis ta inetul näol. Ta sirutas käed mustava metsa poole välja, nagu oleks ta ohver sääl olnud. Aga tumedad mõtted huugasivad pääs.

 „Kes on seaduse annud, et just mina see kannataja, vilets ja vaene pean olema? Kellel on õigus mind nälgima, janunema ning piina kannatama panna? Antagu ta minu kätte, ja ma näitan, kui magus on valu!

 „Ei ole mul üht päevagi olnud, mis rõõmus ja õnnelik oleks. Midagi ei ole mul muud kogu omast elust meelde jäänud, kui ainult nälg ja viletsus. Üksainus hädaorg on kogu elu olnud.

 „Ja kelle süü see on, kelle süü? Kus on põhjus? Mispärast?

— 32 —

 „Mina tahan süüa, juua ja elada! Igav on oodata, kuni kõik need poojad, pigistajad ja kägistajad lõpevad. Mina tahan ka kord elada, enne kui ma suren!”

 *

 On pime öö. Udu, raske ja rõhuv. Metsa taga kumavad majade aknad. Ja sees on rõõmsad. Aga kusagil puude varjus, külma ning udu all, hiilab näljane inimene, kes iialgi päikesepaistet veel näinud pole. Tema süda on külm, ta hinges on õudne ja kole. Ja alles siis tunneb ta oma rinda vähe lahenevat, kui veripunased leegid mustava suitsuga taeva poole üles lõõmavad.

 Nad põgenevad välja. Aga metsik hing ootab sääl ees, ta on igalpool, kuhu nad põgenevad, — ja tema käest ei pääse iialgi! Leekiva tule valgel katsub ta oma noa teravust ja tunneb rõõmu, et ta ometi kord oma vaeva, viletsuse ja valu kätte saab maksa.

 Aegamööda avab ta nende kurgud, külmavereliselt võtab ta välja nende südamed. Tema käed ei värise lõigates tuksuvat, rabelevat, vingerdavat liha. Aegamööda katkuks ta omal ohvril kõik liikmed üksteise järele ära, tema vere laseks ta kruusidesse nõrguda, siis peseks ta oma palge sooja verega.

 Kui punaseks läheb maailm, otsekui oleks silmad ära seletatud! Suured astjad ajavad verd üle. Ah, kui palju sooja, purskavat, lainetavat,

— 33 —

3

kohisevat verd! Terved kosed, terved jõed verd, ah, terved vahutavad, tormised mered verd!

 *

 „Pilulili!” hüüdis kasepuus hiline lind, ühelt oksalt teisele hüpates. „Pilulili!”

 Mees jahmatas mõtetest ja vaatas hirmunult ümber. Ta pühkis räbaldanud käisega üle otsaesise. Ta kondised käed värisesivad tasakesi. Kadunud oli silmadest kohutav nõdrameelne tulukene. Ta vaatas omade käte pääle: kas need vahest verised ei olnud? Ei, suured krobalised töömehe käed olivad praegu verest puhtad.

 Praegu —

 Aga teine kord, kui verejanu veel kõrgemale tõusis, kui surma-hullustus kangemaks kasvas, kui tal pää kuum, tapariist käes ja inimene lähedal oli —

 Ta tundis oma hirmust haigust, mis mõnel minutil ta meeled segi ajas; ta tundis seda ja värises ise selle pääle mõteldes.

 Vanematest väiksena võõraks jäänud, hulgusena ilma saadetud, ümber hulkudes teiste hulguste poolt pilgatud ja põlatud, — seda kõike oli ta pidanud välja kannatama, sest et ta selle hirmsa haiguse idusid omas veres kandis. Juba siis, kui ta paariteistkümne-aastasena poisikesena isal riiu pääl hambad sisse lõi, juba siis tundis ta, et ta oma isa iseloomu oli pärandanud, kes verd ihkas juua ja surma oma silmaga näha soovis. Juba

 — 34 —

siis, kui ta viieteistkümne-aastasena pulmas purju jõi ja magaval seltsilisel noa kaela pistis, juba siis paistis ta ääretu verejanu. Selle janu pärast oli ta aastaid vangis olnud, selle pärast oli tema nägu noahaava armidega kaetud.

 Mustad vere-unistused kadusivad kui koledad kohutused. Aegamööda, tähelepanemata olivad need mõtted ka kumisevasse pähe kogunenud, möllanud olivad nad sääl kui katk rahvarikkas linnas, ja kadunud olivad nad kui raske suits, mis leegiga taeva poole lööb ja õhus laiali ujub.

 Unustada katsus ta seda kirgede tormi, ja kartlikult sammus ta sinna poole, kus täna päratu suur rahvahulk koos oli.

 Pikk nuga kõlkus ta kuue all nahkse vöö küljes.

 „Peidan selle õige põõsasse ära,” mõtles mees. „Vahest on nii parem.” Kuid ta ei liigutanud sõrmegi. „Vahest on teda siiski tarvis,” mõtles ta jällegi. „Vahest tungivad suure hulgaga kallale. Mul vaenlasi igalpool.”

 Tal oli raske riistast lahkuda. Nagu oma hinge oleks ta panti pannud, kui ta selle käest oleks annud.

 Nuga aga rippus tupe sees ja janunes tööd, sest punane rooste hakkas ju ta haljast õhukest tera purema. Ah, kui magus on tungida läbi tuksuva, väriseva, valudes viskleva liha!

 „Pilulili!” hüüdis lind.

 — 35 —

 3*

 
Oks värises vähe, ja üksteise järele pudenesivad lehed tasakesi, tasakesi kahvatu-kollasele murule maha.

 „Heii, Jaak!”

 Jaak pööras ümber ja nägi, kuidas Aadu lõõtsutades lähemale tuli.

 ,,Mis sa karjud?”

 „Mis ma karjun!” ähkis Aadu. „Läheb otsekui auruga, aja kas või ratsa järele!”

 „Kuhu ema ja Tiiu jäivad?”

 ,,Teadagi, naiste asi, ei saa kunagi valmis. Ma ei jõudnud ära oodata ja tulin tulema. Eks nad komberda järele.”

 Nad astusivad kõrvu edasi.

 „Ho ho hoo!” aigutas Jaak natukese aja pärast. „Ho ho, küll on vahel igav ja kurb! Soovin tihti nii enesele kui teistele surma. Kuid see ei tule, ja pääle pole hakata midagi.”

 Ka Aadu oli tusases tujus. Ta vaatas kõrvale mustavasse metsa ja lausus aegamööda:

 ,,Kui õieti välja öelda: mis on see elu väärt? Näituseks mina. Kõpsin eluaeg saapaid, ei tunne ise elust magu ega saa teistele hääd teha, kärvan viimaks ära, mind topitakse kirstu, visatakse hauda, kivid ja muld aetakse poole toobi viina eest kolinal selga — ja siis ei haugu enam koergi minu järele! Kes teab, et ma olen elanud, vaeva näinud ja nälginud, tööd teinud ja purjutanud ning oma saatust vandunud! Kui mul parem töö oleks, — võib olla, ma oleksin hoolsam ja õnnelikum. Kuid

 — 36 —

nüüd — talla maad, hinga õhku ja kao siis nagu vagel puu koore all või nagu konnapoeg, kellest vankri ratas üle veereb.”

 Ta sülitas äritatult ja rääkis edasi:

 „Mis on meist, nagu mina, sina ja tuhanded teisi ussikesi ilmas, kasu? Mis on elust üleüldse kasu? Sülitadagi tema pääle ei maksa! On kuulsaid inimesi, on rikkaid ja tarku, — eks nendest siis kasu ole. Aga meie, sina ja mina, — mis oleme meie? Rõskuse-mardikad, kes mädanenud põranda all elavad! Sündimisest surmani sumame selle maailma ääretus mudas ringi. Meie sündimine ei tee kellelegi meelehääd; elame — ei tea, mistarvis; ja sureme, et ilm meist lahti saaks!”

 Üksteise järele libisesivad puude ladvult kollased lehed tasahilju põrmusse maha. Ja juba paistis läbi paljaste raagude ilmotsatu sügav sinine taevas.

 „Sina arvad, et mina sellepärast kadunud olen, et mina ja minu sugu kolmandast põlvest pääle joob? Mina ei ole mitte sellepärast kadunud, et ma joon; vaid sellepärast ma joon, et ma kadunud olen! Minu elu on vaesuse ja viletsuse läbi mürgitatud. Ta ei maksa enam punast krossigi. Mina tean, et ma paremaks ei või saada, kui ma olen; kuid ei usu ka, et ma veel sügavamale võin minna, kui selles mülgatuses juba olen. Sellepärast on mulle üks kurat kõik, kuidas ma elan, kas ma karskust pean, või nagu lutikas täis tõmban. Sellepärast ma siis joon, kui raha

 — 37 —

on; ja ei joo ning kannatan puudust, kui seda mitte ei ole. Ega ma mitu korda ela. Elan üks kord — ja seegi koera kombel. Kordki ei saa õieti rõõmus olla. Rüüstad, tungid ja rüseled, karjud ning kisendad — kuni kord lõped. Aga — mistarvis —?”

 Ta jäi vait.

 „Njaa —“ venitas Jaak mõttes.

 Aegamööda varisesivad lehed latvadelt alla, aegamööda, nagu ei oleks neil kuhugi ruttu, sest põrmusse jõuavad nad küllaltki vara. Aga taevas lõi pikkamisi tumedamaks ja läbi paljaste raagude paistsivad hallid ruttavad pilved ning üle metsa latvade tõmbas külm ja kale sügise tuul. Tuul tõusis, ja oli, nagu oleks keegi kusagil sügavas metsa padrikus hõiganud — pikkamisi — pikkamisi —

 1903.

 — 38 —

 
ÕNNE KAALUD.

 
KATKE.

 Hindrik kuulis, kuidas Madis aida otsas oleva haganiku ukse lahti tegi ja põhus kähistas. Siis nägi ta saunameest põhu sületäiega üle õue minevat, lauda ukse lahti lükkavat ja selle pimedusesse kaduvat. Vasikas hüppas läve pääl vanamehest mööda, jooksis paar tiiru õues ja jäi siis äkisti kesk muru seisma, kael välja venitatud, imestavad silmad punnis.

 Ema askeldas perele toitu keetes kiiresti eeskoja savisel põrandal. Ta hirmutas vitsakimbuga kärbseid, kes paksult õhku täitsivad. Tuba läks hämaraks. Paja all loitis tuli.

 „Ema, homme läheme vikatitega heina kallale,” ütles Hindrik ja istus Kaarli sängi servale.

 „Oleks sa rohkem töölisi palganud.”

 „Veski Toomas lubas tulla. Ja palju meil neid siis tarvis on!” vastas Hindrik ning mõtles ise selle juures: „Ja palju meie neid ikka palgata jõuame!”

 — 39 —

 „Ei tule veski Toomas. Neil nüüd isegi palju tööd. Veski Anton hakkab naist võtma. Eila õhtul oli teine koolimaja Elsal kosjas käinud.”

 Poeg ei vastanud selle pääle midagi. Kuuldus ainult, kuidas pada pimedas porises. Ja emal polnudki aega pikemaks jutuks. Alles siis, kui ta kuulis, et Hindrik üles tõusis ja ukse juurde läks, pööras ta ümber ja küsis:

 „Hindrik, kuhu sa veel lähed?”

 „Välja,” vastas see köhatades.

 „Ära mine. Söök saab varsti valmis.”

 Kuid Hindrik astus sõnalausumata õuue.

 „Mine sööma,” ütles ta Kaarlile, kes kaevu juures jalgu pesi, ning pööras ise värava poole.

 Oli juba pime. Kuu serv õhetas metsa kohal. Kahel pool põllupeenart lainetas valmiv rukkis ja lõi peremehele vastu põlvi. Kuid mitte seda ei näinud ega tunnud Hindrik.

 „Siin ma nüüd olen!” õhkas ta hääletult. „Sinu jaoks olen ma tööd teinud, sinu pääle olen ma mõtelnud iga seemne pihutäie juures, mis ma mullasse heitsin. Ma ei tahtnud, et sa minu majas puudust oleksid kannatanud. Kuidas ma sind omades mõtetes olen hellitanud! Sa olid minu viimne rõõm, minu viimne trööst kõigis mu kurbustes ja õnnetustes. Aga ei! Ka see lootus ei pea täide minema!”

 Ta seisis nagu joobnud metsa ääres ja vaatas kodu poole tagasi. Siis pööras ta ümber ja vankus väsinult üle kadakase nõmme. Ta ees

 — 40 —

seisis paks, pime mets. Aeglaselt sammus mees metsa teeraal, mis puude all keerles. Kusagilt kuuldus öökulli huikamine ja siis vee sulin. Mets läks harvemaks, ja läbi puude vilkus punane tuluke.

 Hindrik oli metsast väljas. Ainult kitsas põllulapp ja lai aed lahutasivad teda koolimajast. Nagu vaim ligines ta valgustatud aknale. See oli lahti, kuid läbipaistmata valge eesriie, välja poole loogas nagu laeva puri, varjas kõike, mis toas sündis.

 Hindrik peatas akna ees, süda täis ahastust ja valu. Ta kuulas, kuidas Elsa vend lühikeste sammudega tuba mööda edasi-tagasi käis ja viiulit häälde seadis. Ja siis hakati mängima. Mänguga ühines pehme naisterahva hääl.

 Hindriku süda peatas tuksumises. Ta ei saanud ega tahtnud aru saada, mis lauldi. Ainult seda nõrka ja pehmet häält tahtis ta kuulda. Ah, kui hää see oli! Kuidas ta helises!

 Äkisti täitis mehe rinda meeleheide ja ahastus. Ta vajus kokku kivisele pingile, kätega pää ümber kinni hoides. See ei olnud tema jaoks: see laul ja see mäng, see ülevoolav õnne küllus, mis selles noores hääles helises! Teda ei lahutanud mitte ainult õhukene eesriie toasolejate õnnest, vaid miski lai, suur ja sügav, millest ta üle hüpata, läbi tungida või ümber minna ei suutnud.

 Ta ei pannud enam tähele, millal laul vaikis.

 — 41 —

 Ta istus kaua mõttes. Kui ta viimaks pää üles tõstis, oli aken kinni ja tuli kustunud. Tema pää kohal värisesivad kuu valguses läätsepuu pisukesed lehed.

 Ta tõusis üles ja vankus minema kui joobnud.

 Öö läks uduseks ja kuu hakkas kustuma. Tee ääres pimedas sulises oja. Kõrts oli pime. Ainult rehe all trampis hobune. Pahemal pool mustas veski madal ja lai hoone.

 Hindrik virgus alles siis, kui ta end veski tammil seismas leidis. Ta käed läksivad rusikasse ja viha tärkas ta hinges: Või sääl sa oled! Sinu jaoks laulavad noored tüdrukud, sinu jaoks on kõik rõõmud ja õnned, aga minule — mitte midagi!

 Ta seisis täis võimetut viha seina ääres, ilma mõtteta, mis jaoks ja kui kaua. Ta nägi jahu laikusid ukse ees valendavat ja tundis järve muda lõhna.

 Oh, miks on elu nii läinud ja mitte teisiti! Tuhanded teisi võimalusi on olnud, aga elu on valinud kõige halvema, kõige kurvema võimaluse.

 Kuidas tahaks ta kõik uuesti alata: uuesti poisikesena kooli minna, rõõmsana ja anderikkana kooli aastatest läbi rutata, et siis julgena ja käskivana elusse astuda.

 Ta ei seisaks siis mitte niiviisi siin nagu praegu: ebaõnnestanuna ja poolelijäänuna, ei talupoeg ega haritlane, õnnetu nii seesmiselt kui välimiselt.

 — 42 —

 Kuid elu on kõige halvema võimaluse valinud. Ta on täis kiusu ja vimma olnud. Ja ei ole lootust, et ta veel kord paraneda võiks.

 „Kuna, kuna olen ma ometi õnnelik olnud?” küsis Hindrik eneselt hääletult ja vastas ise selle pääle: „Ei kunagi! Kuna tuleb siis õnneaeg? Ei iialgi!”

 Ta oleks veel kaua sääl mõttes seisnud, kui mitte vali püssipauk ta äkisti üles poleks äratanud. Ta hüppas ehmatusest kesk tammi ja nägi, kuidas must kogu kumaras kiiresti üle põllu maantee poole jooksis.

 Samal ajal oli veskis kolinat kuulda. Keegi tõukas välimise ukse lahti ja jooksis ööriietes tammi pääle.

 „Kes siin on?” kisendas ta ja lähenes Hindrikule, kirves käes.

 „Mis on?” küsis Hindrik hirmunud häälega.

 „Mölder on tapetud!” vastas sulane Toomas.

 Mõlemad mehed jooksivad pimedasse veskikotta, pöörasivad sääl paremale poole ja jõudsivad köögist läbi minnes valgustatud tuppa.

 Lamp, mille klaas ja kuppel puruks oli löödud, suitses laua pääl, tuba pruuni, nõgise hämarusega täites.

 Kesk põrandat verelombis lamas seliti inimene.

 Surnukeha ääres põlvitas hirmunud, ahasta-

 — 43 —

vate silmadega vana teenija tüdruk, ööriietes ja lahtiste juustega.

 Tuuleõhk, mis katkisest aknast sisse tungis, liigutas lambi nõe sammast edasi ja tagasi.

 Hindrik jäi kivisena surnu ees seisma.

 See lamas pikana ja raskena, tugevad liikmed välja venitatud, huuled kõvasti kinni ja silmad pärani. Tema ilus ja tark nägu oli karge ja selge. Ta näis nagu ise sinna heitnud olevat, omas jahuses töökuues ja puukottades.

 Kuid ta oli surnud, — ainult see teadmine täitis Hindriku mõtteid. Tal ei olnud enam ehmatust ega hirmu. Ainult jäine ja jäätav meelehää täitis ta südant. Ta hing oli otsekui kiviks muutunud.

 Ta seisis mõne minuti liikumatuna ja hääletuna. Surnu klaasised silmad vaatasivad ta otsa. Siis käänas ta järsku ümber ja astus sõnalausumata välja.

 Ta ei peatanud enam tammil ega ka kogu teel koju.

 Alles kodu väravas seisatas ta silmapilguks ja vaatas kord koolimaja ja kord veski poole. Siis läks ta sisse.

 Ema ärkas ta tulekul üles ja süütas tulukese põlema.

 „Kus sa käisid?” küsis ta.

 Küsitav ei vastanud midagi, vaid käänas näo seina poole ja hakkas riietest lahti võtma.

 Ema kordas oma küsimust, kuid ei saanud

 — 44 —

jällegi vastust. Siis käänas ta tule väikeseks. Kaua heljus ja vabises see tahi otsas ning valgustas vana maja tahmaseid seinu. Siis jäi ta õige väikeseks ja kustus. Toas oli kottpime.

 Hindrik lamas liikumata voodis. Tema mõtted olivad otsekui kivinenud. Ta ei tunnud enam rõõmu ega valu. Elu oli nagu silmapilguks peatanud, nagu mõõgatera pääl seisis ta: ühelpool lootused õnne pääle, teiselpool aimdus pääsemata õnnetusest. Ta oleks nagu mitu tundi meelemärkuseta lamanud ja praegu alles ärkanud. Kui kaugel oli kõik: nii Elsa kui Anton! Kes need olivad? Mis puutusivad nad temasse? Tema mälestustest oli keegi otsekui kääridega suure tüki välja lõiganud.

 Kui ta veel midagi tundis, siis ainult hommiku-eelset jahedust, mis ta liikmed lina all värisema pani.

 1901.

 — 45 —

 
HÄMARUS.

 
KATKE.

 Miili seisis lävel, toetas hõõguvat pääd vastu piidapuud ja vahtis tuiskavasse lumemeresse. Kõrged tuisu lained lendasivad mühinal läbi metsa. Kõik sulas ahkjates hiilides, mis järeljätmata ja vahetpidamata mööda kihutasivad, nagu jäise sõõrusuitsu valged rõngad.

 Lahtine koor mängis maja taga pedaja tüve pääl pilli.

 Pääd selga visates vahtis tüdruk pilukile silmil männalatvade poole, mis alalõpmata mängus tõusivad ja vajusivad, salapärased ja imelikud. Pedaja koore pilli saatel tantsisivad tuisuhaldjad sõõrimängu: Samm ette, samm tagasi, kätest kinni ja edasi!

 Miili pigistas hõõguvad silmad kinni ja kuulas metsa mühinat, mis nagu kusagilt kaugelt ja läbi une kostis. Koor männa tüvel vilistas ikka kergemini ja kõrgemini. Mänd muutus heljuvaks, kaasakiskuvaks muusikaks, kostis kõigilt ilmakaartelt, tulles nagu tuisu jäiste hiilidega.

 — 46 —

 
Ja juba kuulis Miili tantsijate sammusid ning pulmaneidude looride kahinat. Lõpmata reana läksivad nad temast mööda, kurvad palged lumivalged, pääs jäälillede pärjad. Ta aimas nende linikute puudutusi omadel põskedel, ta tundis nende käte kinni hakkamist omadel käerandmetel, — laiadena ringidena lendas ta selles talve-haldjate pillkaaris läbi õhu, vaimude tantsu unenäoliku, viirastusliku mängu kajades.

 Helises männakoore muusika...

 Kätega pää ümber kinni hoides ja ahnelt külma talve tuult hingates vahtis Miili üles taevasse, kus ikka hämaramaks ja hämaramaks lõi. Tuisk oli ta juuksed peenikest kuiva lund täis riputanud, aga ta ei teadnud seda; ta väikesed käed sinetasivad külma pärast, aga ta ei tunnud seda. Kui hää oli end anda tuisu hüüde kätte, mis nagu siidist võrkudega kõik kiusavad, ahastavad mõtted endaga kandsivad!

 Korraga käis raske maru laine üle metsade, ja silmapilguks avanes Miili ees lõpmata latvade meri kuni taevaservani, Kuningamäe kallakuni. Tuhande-sõrmelised hallid käed tõusivad taeva poole, musttuhat musta pääd kumardas alla — ja siis kattis lume hiil kõik jälle äkisti.

 Kuid Miili süda jahmatas: otsekui lugematud sõjaväed olivad ruttamas tema poole alt laanest, — nende vihaseid pilkusid nägi ta lehvivate käharate juuste alt, — ruttasivad haldjate lugematud malevad.

 — 47 —

 Nagu üles kohutatud lind tundis ta enesel korraga külm olevat, ja sinetavaid käsivarsi põllesse peites ning kartlikult üle õla piiludes ruttas ta tuppa tagasi.

 Siin oli juba õige hämar. Põlevast ahjust langes veripunane valguse vööt risti üle toa. Nagu purpuri kangas oli põrandale laotatud.

 Miili vajus väsinult voodi servale. Ükski mõte ei liikunud ta pääs ja segaselt eksisivad ta silmad verevas valguse joones. Kusagil ahju taga tiksus vanaaegne puukistavartega kell ja väljas kohises tuisk. Kuid Miilile näis nii vaikne olevat, et isegi ta hirmunud südame tuksumine vasara langemisena tundus.

 Kasvas tuule kohin, kasvas hirm — hirm teadmatu ja tundmatu pärast, kes tuulekohinana maja ümber hiilis, tigedana ja kavalana, kes siit aknast sisse piilus ja säält aknast piilus, kõrva vastu ust surus ja kuulas, erksana kui kiusatus ja patt.

 Ja jälle tõusivad mõtted, hädaldavad ning meeleheitlikud:

 ... Oh, kui Anton vähemalt täna õhtu ei tuleks! Tulgu homme, tulgu ülehomme, aga mitte täna! Ta ei tea enam, mis siis sünniks... midagi ei tea ta enam... mitte midagi...

 ... Öö ja päeva on ta ära olnud, teadmata kus. Võib olla, sääl Kuningmäel, neis metsameeste majakestes, kust pirrutuled siia pilguvad. Võib olla, on ta õitsilõkke metsatihnikus maha

 — 48 —

teinud, istub sääl ja vabiseb külma käes, aga ümber kohiseb tuisk. Aga võib olla... võib olla, on ta lume lagendikul eksinud, maha langenud, otsa saanud lume ja väsimuse vastu võdeldes... ning ei tule enam iialgi tagasi... ei iialgi...

 ... Oh jumal, jumal küll!..

 Miili rabeles nagu haavatud lind voodi pääl. Ta pää vajus üle voodi serva alla, tema juuksed puutusivad põrandat. Ta segased silmad vahtisivad lael värisevat punast ahju kuma, mis ühes laega üles-alla näis heljuvat. Segased mõtted nagu need kuma lapid lael helju sivad ta ahastavates ajudes.

 … Taevane jumal, ärgu tulgu ta täna koju! Ah, ta kardab teda nii! See on hullumeelsus, see on hukatus, see on surm!

 ... Ah, kui ometi midagi teha võiks, et sellest pääseda, ära põgeneda, et kõik jälle muutuks ja ununeks, et oleks endiselt ainult õde ja vend, nagu kord lapsepõlve kaugetel päevadel!

 ... Olgu, et nad üksteist põlgaks, vihkaks, et nad oleks verivaenlased, — kui ei oleks aga seda lõõmavat iha, janu, meeletut tahtmist, nagu himu uimastava mürgi järele!

 ... Kui saaks katki kiskuda need võrgud, mis neid üksteise poole tõmbavad, ära põgeneda neist paelust, mis neid seovad, — olgugi kannatustega, — kas või surma hinnaga!

— 49 —

4

 ...Surm, jah surm! Miks ei lase jumal Miilil surra! Lahti tahaks ta saada neist maistest himudest. Kui hää ingel tahaks ta siis Antoni teede kohal valvata, päikesepaistet tahaks ta siis tema teeradadele paluda.

 ... Surm... jah surm... Kui läheks metsa ja külmaks ära... Kui läheks järvele, kus allikate kohad lahti on... Või kui siinsamas hämaras tare nurgas, kus vajad palgi praos reas mustavad... Üksainus minut valu... ja selle eest igavene rahu...

 Kuid siis hüppas ta hirmunult üles.

 ... Ei, ei, see oli kiusatus, kiusatus tema hinge pärast! Katsuda tahtis teda jumal, katsuda tahtis ta tema südant, suurt kiusamist tahtis ta tema pääle saata. Oma võitlemise pidi ta võitlema ning võimust saama. Suur ja äramõistmata on jumal!

 Miili langes õndsuse värinas põlvili voodi ette maha, sõrmed vaheldamisi kokku surutud. Ta huultelt ei tulnud ühtki palve sõna, ainult ta südames hõõgus ja kohises üksainus suur palve, kõike-mattev nagu kevadiste vete kohin.

 Ja tulisena ojana purskasivad tema silmist pisarad ta värisevatele kätele. Kui pisikene laps põlvitas ta sääl ning nuttis oma südame täiusest.

 Nüüd, jah nüüd oli aeg tulnud, kus jumal ise kõik ütlema peab! Sest tema on hää ja tema ei või kiusata kauem! Aga kui see edasi kestaks,

 — 50 —

siis oleks see nii, nagu ei hooliks jumal temast enam midagi, nagu oleks ta tema eemale lükanud ja öelnu: Mine ja tee, mis sa ise tahad, kuid sina ei pea taevariiki pärima! Oma palge olen ma sinust ära pöörnud.

 Ei, ei, tema on helde ja tema armastusel ei ole otsa. Tema ütleb omale lapsele, mis peab see tegema omas hinge ahastuses. Ta annab mõista: vaata, mina näen kõik sinu kannatused, ja see peab sinu kasuks pandama. Kelle muu poole peaks ta veel pöörama, kellest kinni haarama omas ahastuses ja valus!

 „Jumal, kuuled sa mind?” sosistas ta põlevate huultega. „Sa tead kõik, iga minu mõtte, iga minu tahtmise. Miks sa siis ei aita mind? Sinu laps mina olen, — mis pean ma ometi tegema, kui ma kiusatusele vastu ei suuda panna? Ütle mu südamele, ütle!”

 Ta ei teadnud enam, mis paluda. Ühtainust tahtmist teadis ta, üht palvet, üht hõõguvat, janunevat kisa jumala poole... See kohises igas ta vere tilgas.

 „Jumal, kuuled sa mind?” küsis ta läbi pisarate, mis põlevatel põskedel kuivasivad. „Kuuled sa mind? Ütle, mis pean ma tegema?”

 Ta tardus üheks pilguks kuulamises, mis igaviku pikusena näis. Ja oli nii vait. Üksi lumi kahises akna taga ja tüdruku süda lõi ahastavas ootuses.

—51—

4*

 „Jumal, kas sa ei kuule mind?” küsis ta äkisti lõpmatus janus ja jäi pärani silmil pimedusesse vahtima.

 Kuid vait oli toas. Isegi tuisu kahin ei kostnud enam.

 Ta ei kuulnud teda!

 Nagu kuulist tabatud langes Miili rinnuli maha. Ahju kuma jooksis õhetavatena lappidena tema silmade ees üle kogu toa laiali. Nii tardus tüdruk selles kumas, keha välja sirutatud ja silmad pilukile. Üksi ta rind tõusis ja vajus ägedalt.

 Ta oli nagu kõik unustanud. Ei, mitte midagi polnud ju sündinud, mitte midagi. Ta kuulas lume ühetoonilist kahinat, ja isegi pedaja koore kurb pillimäng kostis ta kõrvu.

 Ah, miks pidi ometi nii palav olema ja miks pidi pää nii valutama! Kogu ta ihu oli täis lõõmavat tuld.

 Ta surus higised käed kokku ja katsus miski pääle mõtelda, mis ta nagu oli unustanud, aga mida ta tingimata teadma pidi. Jah, ta oli nagu midagi otsuseks teinud, ümber muutmata ja vääramata, aga nüüd oli see ununenud ja ei tulnud enam kuidagi meelde.

 Ah, kui palav ometi oli! Higi voolas üle ta ihu. Tema särk oli läbi märg.

 Kiiresti tuba mööda edasi-tagasi käies hakkas

 — 52 —

ta riideid seljast maha kiskuma. Värisevad sõrmed rabelesivad nööpide kallal, nagu palavikus tõmbas ta omad hilbud seljast, neid korratult põrandale laiali pildudes. Ja kui ta viimaks ihualasti kesk tuba seisis, siis ei tunnud ta ometi külma. Ei, kogu ta olevus lõõmas kui lausa tules, värises, lainetas, tuksus. Ja jälle oli ta korraga kõik unustanud, mis ta teha tahtis, ega mõistnud enam, miks riided seljast maha võttis.

 Meeldetuletades seisis ta ja vahtis segaste silmadega enese ette. Ahju kuma langes ta paljastele säärtele. Ja korraga näisivad talle ta jalad nii imelikud, nagu oleks ta neid esimene kord näinud. Ta kumardas, katsus kätega neid ja imestas jälle. Siis astus ta mõne sammu tagasi, nii et ahju paiste teda päälaest jalatallani kattis, tõstis käed kõrgele üles, vaatles omi lapse-rindu, puusi ja põlvi ning imestas uuesti: nii kauni ei aimanud ta enese iialgi olevat. Ahju kuma punased lapid virvendasivad ta läikival nahal, ja omade sirgete lihastega näis ta nagu painduv brongsist kuju olevat. Ta liigutas end ja vaatles varjude mängu lihaste randmetes ja ümarguste rindade ümber. Ta kõndis aeglaselt üle toa ja vaatles pikkade, sirgete varjude jooksu üle seinte.

 Ja siis täitis teda lõpmatu rõõm, et ta ihu nii ilus, meeldiv ja noor oli. Ta põlvitas ahju suu ees maha, silitas kätega omi rindu ja puusi, paitas oma ihu nagu midagi kallist ja kaunist, millest tal ennem aimu ei olnud ja mis ta alles

 — 53 —

nüüd üles leidis. Kustuva tule kuma värises ta pääl ja mustad täisvarjud tõusivad ning taganesivad lõpmatus tantsus.

 Kõik, kõik oli ta nii ilus! Iga lapp tema nahka oli ennem aimamatu, saladuslikult kaunis. Omade käte all tundis ta enese ihu tundlisel värinal tuksuvat. Madalad valu ja iha lained virvendasivad läbi ta apra olevuse.

 Sügav õnne tundmus täitis teda. Ja ühtlasi oli tal nagu kahju millestki kaduvast, hale kuni pisarateni. Rõõm ja kurbus liitusivad üheks liigutavaks, leinaliseks tundmuseks kokku.

 Ta pani enesele uue särgi selga ja kammis juuksed siledaks, nagu valmistades millegi tähtsa asja vastu, mis ju kaugelt tema poole oli tulemas.

 Siis heitis ta voodisse.

 Nüüd oli kõik juba nagu unenägu, nagu imelik muinasjutt, täis viirastuste ja varjude tantsu ning laande eksinud lapse kauget kaeblikku laulu. Ikka hämaramaks, kergemaks, unenäolisemaks muutus kõik, mis ta nägi, kuulis ja tundis.

 Lumi kahises ja helises männa koore muusika, nagu oleks kusagil kedagi maetud, kedagi noort, kelle osa oleks olnud veel kaua elada, laulda ja tantsida valgete nurme lillede keskel. Ta pää kohal oleks sinine taevas kaharate kevade pilvekestega, muru rohetaks kui vaip, sirged puud tumeneksivad niitude rannal, — ja sinetava magusa mere poolt tuleks ta siis tantsides, ümbritsetud

 — 54 —

valgetest, õrnadest looridest, õrn ja naeratav kui väikene jumalanna.

 Ah, üks noor ja õrn elu on ära kadunud! Ja männa koor heliseb, heliseb männa koor!

 Miili süda kiskus valust kokku, tal oli hale, nagu oleks ta ise see noor surnud elu olnud ja nüüd lautsil lamanud. Vaiksed lapse pisarad nõrgusivad ta silmadesse. Ta päästis omad juuksed lahti ja laotas padjale laiali, ta silus oma särgi siledaks ja pani käed risti rinnale.

 Tal oli jällegi tundmus, nagu oleks ta millegi tähtsa vastu valmistanud, mis kaugelt juba tema poole tulemas oli, kuid mille nime ta oli unustanud.

 Läbi akna nägi ta kaugel taevaserval arglikka tulukesi vilkuvat. Need olivad vist metsameeste majakeste tuled Kuningamäel. Tema silmad käisivad nende argse ning külma pilgutuse järele.

 Tal oli kõigest kahju, enesest ja Antonist. Talle olivad ta endised tundmused võõrad ja arusaamatud. Ta ei mõistnud, miks ta nende pärast nii kaua ja nii raskelt oli kannatanud.

 Ah, nüüd on see kõik igaveseks ununud! Kui kerge ja kui ilus on ometi elu! Kui palju kaunist on maa pääl! Kui ilus on vaikne armastus kõige oleva, looduse ning inimeste vastu! Kui õrnad ja puhtad on suudlused tuulele, veele ning päikese valgusele!

 Kui hää on nüüd puhata... ta pigistas silmad kinni... puhata... puhata...

 — 55 —

 Ja aeg veeres ning tüdruku väsinud mõtted kerisivad kuldseid unistuse niitisid. Ahi oli ju ammu kustunud, ja üksi keerleva lume kahvatu kuma kallutas ahkjaid varjusid toa seintele.

 Peaaegu nagu läbi une kuulis Miili hulga aja pärast akna taga lume rudinat kellegi raskete jalgade all.

 „See on Anton,” vilksatas mõte läbi ta pää.

 Ja siis kuulis ta kedagi ukse kallal kobavat ja sisse tulevat. See oli nagu võõras siin, ta kobas ja komistas. Vaarudes tuli ta akna juurde ja langes raskelt istmele. Läbi pimeda nägi Miili ta juuksed sasis ja lund täis tuisanud olevat. Tema palenukid paistsivad teravalt ja kondiliselt üles, otsekui oleks ta palju päivi nälginud ja huntidega ühes metsi mööda ümber uitnud.

 See oli Anton.

 Argselt viskas ta üheainsa pilgu Miili voodi poole, siis tõukas ta pikkade kondiste sõrmedega läbi juuste ja hakkas kobades ja vankudes riideid seljast kiskuma. Need langesivad nagu hallid kotid põrandale. Anton komistas nende pääle ja ei näinud neid. Siis istus ta voodi servale ja vajus mõtetesse, otsekui oleks ta unustanud, mis ta tegema pidi.

 Kui kuutõbine vahtis Miili ta otsa omast pimedast nurgast. Mees oli ta ees kui viirastus,

 — 56 —

kui nägemus, oma halli palgega ja auku langenud silmadega.

 Nüüd oli Anton juba omas voodis. Miili kuulis ta rasket hingamist ja nägi ta rinna kerkimist. Korraga tõusis tüdruk küünarpäädel üles ja puuris omad hirmunud silmad hämarasse nurka, kus Antoni voodi oli. Kõik oli ümber nagu ahkjas udu meri, täis imeliste viirastuste mängu. Varjud jooksivad läbi akna kuma ja kadusivad mustaval lael. Surutud hirmu-hoigel langes Miili voodisse tagasi.

 Ta lamas kramplikult kerasse kiskununa. Kuum higi kattis ta liikmeid. Mis, mis oli siis nüüd? Ah, ei midagi, tõesti mitte midagi! Magama pidi ta, magama kui surnud!

 Aga uuesti ja uuesti sundis teda miski tõusma. Ja korraga vilksatas üksainus mõttekene läbi tema pää, nagu oleks ta ju ammu miski otsuse teinud, ümbermuutmatu ja järelandmatu:

 „Kas nüüd?”

 Mis, mis nüüd? Ah, ei midagi, ei midagi! Kuula: männa koor mängib akna taga... Vaata: varjud jooksevad läbi akna kuma... Uni tuleb ühes varjude ja muusikaga...

 Kuid ta ei suutnud enam kuulda, vaadata ning mõtelda. Tulised lained nagu kiusatuse ingli tiivad tõstsivad ta ihu äkki omadele tulistele kiusatuslikkudele kõrgustele, et teda alla visata patu ja himude hõõguvatesse kuristikkudesse.

 — 57 —

 Ei, ei, ei! Appi, appi!

 Aga juba oli ta voodist põrandale libisenud, patju ja vaipa ühes tõmmates. Ja juba seisis ta kesk tuba, käed välja sirutatud nagu punase auru pilvedes. Ta värisevad huuled sosistasivad veel kui unes jumala nime. Aga juba pani ta põlve venna voodi servale ning lõõtsutas lämbuval sosinal:

 „Anton... Anton... tee mulle ruumi...”

 1907.

 — 58 —

II

 
OMA PÄIKESE POOLE.

 Need on vist suured lained olnud, mis kord kohinal üle maa on veerenud ja siis ära hangunud. Siia on ümargused künkad, siia vaiksed orud siniste järvedega, aga siia tasased ja lagedad nurmed ning arud jäänud.

 Uinudes ujub tuul laial lagendikul. Uniselt kõlkuvad kõrred õhus ja kahisevad une-laulu. Sinised orujärved on nagu hangunud klaasist. Nad peegeldavad enestes ainult valgeid põuapilvi ja kallastel kasvavaid toomingaid, emaleppasid ja keerlevaid viinapuid. Ja järvede kallastel kõnnivad pika-juuksised mehed ja loevad — testamenti, ning liiguvad noored naised, vagad ja õrnad kui inglid, ning laulavad armastusest — jumala vastu.

 Üksi kõrgete raudmägede harjul müriseb vihane marutuul, ja mägestiku männad hoigavad ning painduvad maani maha. Üksi siin kasvavad raudsete südametega mehed, ja naised õpetavad lastele, kuis hõõguvalt armastada, hõõguvalt vihata. Omade raudmägede harjult näevad nad vabalt elu vägevat voogu, ja nende mägede tipud punavad päikese tõusul juba siis, kui all orus veel

 — 61 —

pilkane pimedus valitseb ning nahkhiired kahinal lendlevad.

 Kuid vait ja vaga on lageda pääl. Ja loetakse testamenti ja lauldakse jumalale ja puuakse võllasse ning surrakse nälga.

 Ja vait ning vaga on lageda pääl.

 Kuid surejate hoigamiste ja laulikute viiside vahele kostavad imelikud muinasjutud. Need on jutud eksinud inimestest, kes mägedel pidivad sündima, kuid orus ilmale on tulnud. Nende hingedesse üksi on jäänud aimdus marutuultest, on jäänud mälestused raudsetest mägedest. Ja kui kõik ilm halli lageda pääl enesesse on uppunud, kui kõik nurmed ja nõmmed võllaid täis on ja taevas preestrite ohvri suitsuga tumedaks on tehtud, — siis helendavad vähemalt veel nende hinge-kõrgused, ja nad kuulutavad kõigile pimedatele ning halvatutele uut elu.

 Jaokest ühest muinasjutust tean mina, nagu salmi pikast laulust, mil ei ole algust ega lõppu. See on muinasjutt raudmägede kangelasest, kes uppuval lagendikul oli sündinud.

 * * *

 Lagendiku serval lepiku all istusivad noormees ja tütarlaps üksteise ümber kinni hoides ja vaatasivad linna pääle, mille kohal ju õhtune udu heljus. Säält tulivad nende poole kisendavad ja hoigavad hääled. Kaugemale jõudes ujusivad nad õhus laiali ja kustusivad magavas lepikus. Nad õõtsu-

 — 62 —

sivad tuska ja kurbust jahedasse sügise õhku, ja see lasus veskikivina rinna pääle. Hing igatses midagi öelda, aga see kustus hallil lagedal ja tardus rinnas hääletuna hoigamisena.

 „Kuuled, kuidas nad hõiskavad!” ütles tüdruk.

 „Ja kuidas nad hoigavad!” lausus noormees ja näitas käega linna pääle.

 „Kui imelik see kõik on: see sügisene taevas, ruttavad pilved, sinine õhk, see lepik ja meie...” mõtles tüdruk jälle kõvasti ja keerutas segaselt käega õhus, nagu midagi näidata tahtes.

 „Ja need risti hambad sääl all linnas... surejate näod... viletsus ning hall nälg...” rääkis poiss ja vaatas kortsus kulmul enese ette maha.

 „Miks räägid sa alati nii tõsiselt ja kainelt? Kas meie ei võiks ometi üksikutel silmapilkudelgi omast lendavast elust lahtiste silmadega und näha, minu armas, minu ainus?”

 Ja naine võttis nooremehe kaela ümber kinni.

 „Und näha, — kui kogu meie elu juba üksainus uni on! Mis on meie minutilised unenäod selle suure üleilmlise une vastu! Kas sa ometi ei aima, et see meiegi pähe ja rinda tungib? Kas sa ei näe, et kui meie armastades üksteise silmadesse vaatame, siis une-jumal omi õnnistavaid käsa meie üle välja laotab? Iga minut, mis meie enestele anname, selle oleme une-jumalale ohverdanud.”

— 63 —

 „Kas meie ei tohi siis kunagi midagi enestele anda? Mitte silmapilkugi elus? Kuidas see ometi on, minu armas, minu ainus?”

 Ja tüdruk vaatas küsides üle lagendiku.

 „Enesele anda, — kui meie kõik teistelt oleme saanud! Ainult sellepärast, et teised on, oleme meie selleks saanud, mis meie oleme. Ja meie peame ühiskonnale kõik jälle tagasi maksma, mis meie saanud oleme, ja ta selleks tegema, milleks ta saama peab.”

 „Nõnda oleks ju ometi parem, kui meid ei olekski,” naeratas naine.

 „Ah, missugust rumalust sina räägid!”

 Ja mees viskas pahaselt pää selga ning vaatas pool-kinniste silmadega üles, ise midagi kokku arvates ja kaaludes.

 Ka tüdruk vaatas üles lendavate sügise pilvede poole ja unistas miski värvilise ning laulva üle. Ja natukene aega vaikisivad mõlemad. Siis ütles tüdruk tasakesi, poisi pääd enese vaevalt kumera, painduva rinna vastu surudes:

 „Tuleme ära säält möiravast linnast, minu armas. Tuleme ära ja läheme sinna alla nende küngaste vahele orgu. Ja sinna teeme enestele maja ja elame sääl kahekesi, minu armas, minu ainus. Vaata,” — ja ta näitas käega — „kuidas need mäekesed haljendavad! Roheline muru on kevadel valgete lillekestega üle külvatud kui taevas tähtedega! Sinna teeme meie oma maja —

— 64 —

oru nõlvale, kus need toomingad kasvavad. Ja maja ees voolab allikas alla orgu...”

 „Vaiki, oh narrikene!”

 Ja noormees silitas tüdruku kullakarva juukseid.

 „Ja selle allika ääres toominga all istume meie, vaatame läbi kollaste lehtede hämarduvasse taevasse, kuni sääl juba tähed vilguvad. Ja kui siis ju õige hämaraks on läinud, siis astume meie üksteise ümber kinni hoides haljale künkale ja vaatame sinna poole, kus elektri tulede eha taevakaart roosiliseks värvib, ning ütleme üksteisele:

 „—Vaata, sääl lõviaugus elasime meie kord...”

 „Ära räägi sellest, kullakene! Iialgi ei saa seda, mitte iialgi!” ütles noormees, hambaid valusalt kokku surudes.

 „Ja mina ütlen:

 „—Minu armas, vaata, kui õnnelikud meie oleme, kui meie kogu oma elu enestele anname. Mis puutuvad meile vabrikud, masinad, elekter — kõik, kõik, millega inimest piinata ja puua saab! Elame enestele, minu armas, minu ainus....”

 „Ja sina ütled:

 „—Mina ei teadnud, et mina sind nõnda armastan, et mina tunnen, nagu lõõmaks minu rinnas määratune leek, ja silmadest tuiskavad sädemed, kui mina sinu pääle vaatan. Elame enestele, minu armas, minu ainus...”

 Poiss tõusis äritatult üles ja astus paar sammu edasi ning vaatas uurivalt alla linna pääle, mille

— 65 —

 5

tornid loodeneva päikese kullas veel kiirgasivad. Päikese helk langes ta vihasele palgele. Ta lahtised pikad juuksed läksivad punaseks ja silmist põrkas terav kiir tagasi.

 Naine vaatas nagu palvetades tema otsa, kuna ehmatuse jooned ta palgel mängisivad. Ta nägi, kuis mees käega üle otsaesise tõmbas, ja arvas märkavat, kuidas elektri sädemed mehe juuste seest käe sisse kargasivad. Ta vaatas nagu äranõiutuna meest, käed koos ja palgel õndsalik ilme.

 Poiss vaatas endiselt linna pääle, mis tumedalt hambaid kiristas ja läbi une hoigas. Tornid ja loodepoolsed majade seinad õhetasivad tulevärviliselt, kuna pikad aknaread põlesivad. Kauged agulid kadusivad sinise udu sisse, mis aeglaselt jõe pääl kerkis ja laiali õõtsus. Taevas linna taga oli must. Ainult pää kohal tukkus paar väikest pilvesagarat, kui lendamisel kogemata seisma jäänud.

 Tuul, mis sügiseliselt tormanud oli, rauges õhtu eel.

 Mehe palge piirjoon põles. Päike suudles lahkudes tema noort otsaesist.

 „Mis sa mõtled?” päris tüdruk hirmul.

 „Mis ma mõtlen? Kui sina sellest aru tahaksid saada!” — ja ta tõmbas käega üle otsaesise. „Mina mõtlen suure elu üle, mis nagu saladuslik muinasjutt meist mööda kohiseb, ja mida meie iialgi mõista ei või. Ma mõtlen nende unistuste

 — 66 —

ja unenägude pääle, mis nagu õhuviirastused elu hommikul meie taevasse tõusevad. Mõtted tulevad — tuhande-tiivulised, kiirgavad ja säravad, — kohinal lendavad nad üle minu pää. Ja pää huugab ja veri keeb ning lainetab otsekui ilmameri tormide käes...”

 Ta murdis lepa küljest lehe ja tõmbas selle aegamööda ribadeks katki.

 Tüdruk tõusis üles, võttis poisi käest kinni ja kumardas õige tema palge lähedale.

 „Ja minule ei või sa mitte omi mõtteid öelda, — sest mina ei saa aru?” küsis ta.

 „Miks räägiksin mina sulle neist mõtetest, mis võitlust ja tuld igatsevad? Sulle, kes sa veel majakesest oru kaldal ja selgest allikast unistad? Kes sa und näed sellest, kuidas sääl majakeses kaks inimest kui tuilindu elaks ja küpsetatud kartulit sööks?”

 „Ei, ei, — millal rääkisin mina seda? Aga ometi — rahulist elu otsida mõtlesin mina. Õnne arvasin ma rahus olevat, armastuse — unistavas õhtu hämaras. „Sest õnn on liikumine, mis seisuks on muutunud...” ütles keegi. Nii arvan ka mina. Aga sina otsid tormist õnne, mõõga teralt tuld tahad sa näha. Sääl on sinu mõtted.”

 „Oh, ikka see isiklik õnn!” naeratas noormees. „Murdvas, mustavas tormis ei ole õnne — ei sinule, ei minule.”

 „Ja ometi otsid sina tormi?”

 — 67 —

 5*

 „Ei, minu kullakene, see, mis mina otsin, on säälpool tormi. Ainult läbi tormi otsin mina rahu. Pärandaksime meie ka omadelt esivanematelt kulda ning kuulsust, — ühiskondlikku õnne ja tasakaalu ei pärandaks meie ometi mitte. Ka see, mis mina otsin, on õnn, on rahu, on liikumine, mis seisuks on muutunud — sääl — kusagil kaugel. Selle põlve rahvas arvab oma rahu pärandanud olevat. Kuid mina usun midagi muud. Mingem tormisse ja lunastagem võitluse läbi enestele rahu!”

 Nad kõndisivad aeglaselt nurme nõlval edasi. Poiss oli oma käe tüdruku õla pääle pannud ja vaatas tõsiselt kaugele pimedusesse, mis nagu tuhande-pääline madu linna tornide tagant välja roomas ja omad nahkhiire tiivad üle taeva laiali laotas.

 „Ja selleks lähed sina tormisse?”

 „Selleks, selleks!”

 „Ja sina loodad oma rahu leidvat?”

 „Mina leian. Aga need, kes pärast tulevad, ei saa rahul olla meie põlve võiduga. Nemad tungivad jälle omade aadete tungla valgel tormisse ja võitlevad ning võidavad. Ja nii on elu.”

 „Kui imelik... kui muinasjutt...”

 „Kui lihtne, kui luuleta...”

 „Aga need, kes omas nooruses enese aateid kaugelt ei otsi, kes läinud põlvede pärandusega rahul on —?”

 — 68 —

 „Nemad — on hiljaks jäänud sündima. Nemad oleks siis pidanud tulema, kui läinud põlv oma sihti alles koidu kumas kaugel punetamas nägi. Ja nende vastu meie lähemegi võitlusesse — meie, noored, jõurikkad, vägevad! Eneste aate-lambid tahame meie omade noorte pääde pääle tõsta, nii et meie read kui tulesammaste hulgad kesk pimedat ööd paistavad, ja nii läheme meie — tõusedes, vajudes — edasi, edasi!”

 „Edasi, edasi...” sosistas naine. „Edasi, edasi... omade aadete valgel... oma päikese poole... edasi, edasi…”

 Nad seisivad laia välja pääl: üks — täis nooruse usku ja jõudu, valmis oma rada raiuma, ja teine — täis imestust ja arusaamatut kartust uute mõtete ees, mis ta ümber õhus kohisesivad. Nii seisivad nad sääl, ning õhtu laotas omi tiibu nende üle. Päikene oli kustunud, ja tuhandepääline madu roomas kõrgele taeva pääle. Aga nemad seisivad ning vaatasivad tuleviku teede poole.

 „Ja sina lähed siis linna, omasse tormisse?” küsis naine.

 „Jah, sinna lähen mina.”

 „Sinna külma, südameta linna, mis nagu vangikoda su ära neelab, — sinu, kes sa temalt armastust nõuad... Ja siis peame meie sääl kui kivisambad üksteise kõrval käima — nii külmad, külmad... Istume, kullakene, veel enne, kui me

 — 69 —

läheme... Veel minut unenägu, veel õnne teineteise najal...”

 Nad istusivad lepa põõsa äärde maha, üksteise ligi.

 „Minu armas, minu ainus!..” sosistas tüdruk, pääd poisi põske vastu lastes ja käega tema kaela ümber kinni võttes. „Sinu rasket pääd tahan ma paitada, milles mustad mured ja rasked elu-mõtted elavad. Suudaksin ma need kortsud su otsaesiselt ära suudelda ja sinu mustad mure-linnud ära hirmutada!”

 Poiss laskis pää väsinult tüdruku sülle ning pigistas silmad kinni.

 „Minu armas, minu ainus!..” sosistas tüdruk. „Sinu pääd tahan ma paitada, mis ju nii noorelt väsinud on, väsinud tööst ja võitlusest... Mäletad, kui mina sinuga tuttavaks sain, siis oli kevade, ja sinu pääs olivad esimesed hallid juuksed — kaheksateistkümne aastasena. Ja siis olid sina külm, trotsiv, vihane ja talve külmast ning tööst väsinud. Nüüd on sügise, aga hallid juuksed on kadunud... Mäletad, õhtuti tulime meie siia lagendikule kõndima, ja nägime und üksteise najal, kuni pimedaks läks... ja sina panid oma pää minu sülle ning mina silitasin sinu juukseid... ja siis naersime meie mõlemad pärast, sest see oli rumal ning lapsik... Ja nüüd on sügise, ning sina tahad uuesti elusse tormata. Nemad ootavad sind, nendel on rauad sinu jaoks valmis...

 — 70 —

ja sina lähed ometi sinna lõviauku... Minu armas, minu ainus...”

 Ja siis olivad nad sõnalausumata vait. Pimeduse hõlmas sulasivad nad üheks koguks kokku.

 Korraga käis kõle tuule puhang üle lagendiku ja viskas paar pruuni lepa lehte nooremehe juustesse.

 „Otsas on unenägu!” ütles mees järsku ja tõusis ruttu üles.

 „Otsas on unenägu...” kordas tüdruk jahmatades. „Otsas on muinasjutt...” Siis võttis ta mehe käest kinni ning tõotas aegamööda ja vaikselt, selle silmadesse vaadates: „Mingem, aga mina tahan sinuga tulla, mina tahan sinuga olla, igalpool ja alati, ning sinu päikesed peavad minu päikesed olema.”

 Ja siis astusivad nad käsikäes tühja lagendikku mööda, ja nende ees kesk määratut pimedust hoigas sadatuhande kiirgava silmaga linn.

 Üleval värisesivad tähed otsekui tundmatu sõjaleeri ilmlugematud tuled.

 1905.

 — 71 —

 
ÖÖ

 „Bella... bella... bellorum...”

 Pää tuikab. Kui äkisti liigutad, siis torkab ajudes kui nõel. Kui sirutad, siis on rinnas valus, nagu rebeneks sääl midagi. Punased ja mustad ringid veerevad välkudes silmade ees. Aga uuesti, uuesti, ilma mõtteta, loomusunnil algan ma:

 „Bellum... bellum... belli... bello...”

 Mina pean niiviisi lugema. See on mu lähema tuleviku ainus eesmärk. See avab mulle võimalused, mis mulle muidu igavesti kättesaamatud oleksivad. See on nagu nõiavõti, mis lugematude losside uksed lahti pöörab. Ma pigistan hambad kokku ja loen:

 „Bellum... belli... bello..”

 Tuba on suur. Igast nurgast vahib suruv õudsus mu vastu. Ergud on nii ärevil, et mul iga kahina juures jahmatus üle ihu jookseb. Ma kuulen selja taga häälesid: sosinat, naeru, kergete sammude kõndimist. Ma pigistan silmad kinni ega julge taha vaadata. Sest ma kardan seda, mis sääl toa nurkades piilub ja omi sõrmi minu poole ulatab: õndsust, pimedust, üksildust. Ma

 — 72 —

võitlen hirmudega, ma katsun neid unustada, ja nagu päästmist otsides sosistavad mu huuled:

 „Bella... bellorum...”

 Kuid korraga kostab vinguv, kähisev, kohisev hääl läbi toa:

 ,Hu — uhh!”

 Ma kargan hirmunult üles ja vaatan ümberringi. Kolm valget rõngast väriseb laes lambi kohal. Üle raamatute ja valgete paberite langevad petroleumi tule kollased kiired tolmusele põrandale. Nurkades ja üleval lae ääres tukub sügav hämarus.

 Nii seisan ma ja vaatan. Laua pääl, lambi valguse piirkonnas, lamab lahtine raamat, ja ma loen:

 „Teisest muutest on meeste-sugu sõnad, mis „us” ja „er” pääle, ja asjasugust, mis „um” pääle lõpevad...”

 „Noormees, kas sa kuuled?” räägin ma iseenesele. „„Us,” „er” ja asja-sugust „um”... Pea meeles, see on väga tähelepanemiseväärt...”

 „Hu — uhh!” kostab uuesti läbi toa, ja ma kuulen, kuidas tuul akna luukide vahel tõmbab. Tahtmata tuleb naeru jumi mu palgele. Aga see on kohmetu ja arg, nagu häbeneks ta isegi selle Ladina keele grammatika ees, mis nii kuiv-tõsine on. Ma löön teise raamatu lahti ja loen:

 „O noored! Vaatke selge pilguga omasse tulevikusse! Teie idealid kumavad kuldsena koiduna teie ees...”

 — 73 —

 Jah, võib olla, nad kumavad... Siiamaale on tuli lambis nii tume olnud ja silmad valutavad... Võib olla, võib olla, nad kumavad...

 Valu hoog läheb üle mu näo.

 Teie räägite nooresoo paleustest ja kumendavast kuldsest koidust... Aga meie, kelledest ja kelledele teie räägite, meie istume siin: pää tuikab, rind valutab, ergud on ärevil, nii et iga kahina juures jahmatus üle selja jookseb, ja silmad on kibedad, sest õli on otsas ja lamp suitseb... suitseb, aga teie laulate kumendavast koidust!

 „Noormees”, lausun ma pilkavalt, „kuuled, noormees, sinul on hiilgav tulevik. Sina — Eesti tõuseva nooresoo kehastus! Sina, kes sa kord lähed, Eesti rahvuslikku lippu kõrgel hoides!”

 Minu mina pilkab ja naerab.

 „Jah, praegu on su kõht küll veel alles tühi, sina oled väsinud, roidunud, sul on külm ja su rind valutab. Aga — tulevik on sinu päralt! Sellepärast — edasi! Küll kotka tiivad ka sulle ükskord kasvavad!”

 Ja ma mõtlen: kuhu poole edasi? Kus magada saab, süüa ja puhata! Jah, sinna poole! Sinna kuldsesse sadamasse, kuhu enne sind nii mõnigi neist õnnelikkudest on jõudnud, kes aadete kuldse koidu poole kord teele läks. Sinna poole! Sest aated on hääd asjad, aga nad peavad praktilised olema. Nad ei tohi õhulossisid ehitada. Nad peavad olude kohased olema. Ühe sõnaga, nad peavad eba-aatelised olema. Elagu

 — 74 —

eba-aatelised aated! Elagu mõistlik vaimustus ning kasutoovad idealid! See olgu minu ja sinu ja meie kõikide lipukiri!

 Nii naeran ma.

 „Noormees!” noomib mind minu süda. „Kaalu, meeletu, mis sa räägid! Kuis julged sa niiviisi mõtelda, kui seltskond noorte püüetest hoopis teistsugused pildid enesele on maalinud? Need asjatundjad sääl teavad, mis sulle kasuks on ja mis mitte. Küsi nende käest. Ära kuula omi rumalaid arvamisi. Sest mis tead sina võrreldes nende eluküpsete tegelastega, kogu elutarga seltskonnaga, sina — poisikese ohtu noormees!”

 Kuid ma tean siiski üht tõeasja: see on seesama seltskond, kes alles siis sinu pisikese isiku pääle tähelepanekut pöörab, kui sa selle igava bellum’i muutmise pähe oled tuupinud ja kui sa ise üheks „seltskonna liikmeks” oled saanud. Seesama seltskond, kes aga siis, kui sa rauged ja kohutava üksilduse ning hämaruse ohvriks langed, sind iialgi teada ega tunda ei taha. Sest see seltskond armastab aatelist noortsugu, aga veel enam armastab ta iseennast; ta armastab tõtt, aga veel enam armastab ta ilusaid sõnu. Ah see vana koketeeriv naine omade koketeerivate kavaleridega — nende elutarkade tegelastega! Kui võõrad olete teie meile kõigile, meile — hämaruses olevatele!

 Tulevik, — kes teab, mis peidab see tulevik endas! Võib olla, on see tõesti kuldne koit; aga,

 — 75 —

võib olla, on see hall päev sahiseva vihmaga... Üksi seda tean ma, et mu rind valutab ja silmad on kibedad... Tulevik, tulevik... Mu aju on nii väsinud, roidunud, et enam ükski elurõõmus, jõuküllane mõte temas ärgata ei suuda. Ja uuesti asun ma raamatu kallale.

 „Dies... dierum... diebus...”

 Aegamööda, nagu järelmõteldes ja kaaludes, tõmbab kusagil teiselpool seina kell vasara üles ja lööb kaks. Ja siis on kõik vait — nagu hauas. Sügav öö. Tänaval on vaikne. Ei liigu ükski jalakäija, ei sõida keegi. Kõik magab. Näib, nagu ei oleks kogu maailmas muud pääle selle suure, õudse toa ja Ladina keele grammatika: ei linna, ei tänavaid linnas ega väljasid linna ümber. Ainult mina, kelle päralt tulevik olla, istun viletsa tule valgel ja loen.

 Imelik on see hämarus sääl toa nurgas — nagu suits. Asjad ärkavad temas elusse, muudavad värvi ja vormi — need muidu magavad, hallid, külmad asjad.

 Segaselt, peaaegu läbi une, kordan ma ammu ununuid sõnu, mis enam kellelegi elu ega surma ei kuuluta. Kordan, ja ei mõtlegi enam, mistarvis ma seda teen. Seda on ennem tehtud, seda teen ka mina. Ei, ma ei tea sedagi, et seda ennem on tehtud. Ma ei tea enam midagi, ma ei mõtle enam miski pääle. Mõtted pääs lähevad segi, udu täidab ajusid ja kibedad silmad vajuvad kinni. On nii hää olla.

 — 76 —

 „Bellum... bellum...”

 Tähed tantsivad silmade ees. Sõna ununeb ära. Ma kuulan ainult. Ja korraga tunnen ma, kuidas vaikus tinisema, helisema, kõlisema hakkab. Vahel, kui õieti vaikne on, siis on see imelik, salapärane hääl kuulda. Ta tuleb nagu ilmlõpmata avaruste, uduste, kaosliste sügavuste seest:

 ... tinnn... tinnnnnn...

 Nõnda tiniseb ta järeljätmata. Teda on raske, valus kuulda. Kuula, kuidas see miski otsekui kõrva ääres keeb, kahiseb, sumiseb! On, nagu jookseks jõgi täis nööpnõelu; on, nagu liigutaks tuul terasest kõrrepõldu. Midagi terasest on temas — nagu kauge nõeltevihm.

 Tiniseb, tiniseb... Tumedad hääled heidavad hulka. Ma kuulen nagu suurt rahvaparve ruttavat — ilmotsatul, ääretul teel. Õhus on tuhandete häälte kõmin. Kusagil nutavad lapsed, ja naise hääl laulab igavese helisemise hulka:

 Ärä viidas me helläke —

 tapperida tõstemaie,

 vainuvankert veeretämä...

 Kusagil häälte sumina taga laulab naine ja nutavad lapsed:

 „Älä viidas, älä viidäs!..”

 Kõrgelt, pilkasest udust kostab korraga kümne kella helin. Nagu hõisates ja kisendades liuglevad hääled :

 „Till-tall! till-tall! Bellum! bellum!”

 — 77 —

 Nii läheb see otsatu helin — kesk vaikust. Pää hakkab teda kuulates ümber käima. Ja siis kostab kusagilt sügavusest üksik hingekella hääl, kaebades ning hoigades:

 „Bel — lum!.. bei —lum!..”

 Ma tunnen, nagu ujuks see nuttev ja hoigav hääl sääl üleval minu pää kohal, kolme väriseva rõnga ümber, — nii lähedal on need kella hääled. Otsekui südame ümber võtavad nad kinni, — ah, kui valus, kui ahastav! Aga lapsed nutavad ja naine laulab:

 Ärä kuoli, kullakõne,

 maha jätt mi, marjakõne...

 Ja siis tuiskavad vaikuses jälle kellahelin, rahva kõmin, naise laul ning laste nutt. Otsekui läbi une sosistan mina :

 „Bellum... bella... bellorum...”

 Pää on raske ning tuikab. Ma teen silmad lahti. Tulised ringid jooksevad igale poole laiali otsekui lained, kui kivi vette langeb. Toa nurkades puutuvad nad üksteisega jälle kokku, veerevad üksteisest üle, liuglevad seinu mööda alla ja kaovad hämaras. Endiselt valgustab lamp viletsat ruumi, kõdunenud raamatukappi, tolmunud põrandat ja raamatute kihti laual.

 Et ennast liigutada, astun ma vankudes ja komistades nagu joobnud peegli ette, panen pale õige klaasi lähedale ja hakkan vahtima. Läheb silmapilk... teine... kogu minut või kaks

 — 78 —

läheb mööda. Nagu nõiutud vaatan ma seda nägu, mis peeglist vastu vahib. Kõhn ja kahvatanud on ta. Silmade all on suured, sinised madalikud, huuled on luitunud, peaaegu hallid.

 Aga näe — mis see on? — see on ju meeletu nägu, mis peeglist vastu paistab! Silmad lähevad hirmu pärast laiaks, nagu tahaks nad kogu maailma saladusi ära näha. Näo lihaksed kisuvad hirmu ja valu pärast kokku.

 Kelle pale see paistab säält peeglist? Kellel on need põhjatumad hullumeelse silmad? Nad vaatavad minu otsa, ma olen nende külge kui kinni naelutatud, ma ei pääse enam kusagile, ei või liigutada ega hingata.

 Mida kauem ma peeglisse vaatan, seda kohutavamaks läheb vastu vaataja nägu... aga mind ennast pole enam näha... Mul on võimata neist silmadest kõrvale vaadata, — neist vesihallidest, sügavatest, põhjatutest silmadest. Nagu lind värisen ma nende pilgu ees. Nagu boa-madu, nii valitseb ta mind silmadega, et ma enam põgeneda ei suuda nende mõju piirkonnast.

 Ah seda kurbust, mis nad välja voolavad minu pääle; neid ahastuse nägematuid niitisid, milledega nad mind ühendavad! Ta näib nagu vastuhelk olevat minu hingest, kandvat kõiki selle koormaid mitmekordsetena — omas klaas-uduses, külmas viirastuslikkuses.

 Aga näe, mis see ligineb peeglist vaatajale selja tagant? Tume ja udune on ta, nagu käsi

 — 79 —

kaosest, — sirutab end hullumeelse kaela ümber, et selle hinge kinni matta... Tema aga vaatab ahastades minu otsa — omade vesihallide, põhjatute silmadega... Näe, kuidas see tume kaos, õudne tühjus end tema kaela ümber sõlme heidab!..

 Ma karjatan ja haaran omade kondiste sõrmedega lauast kinni.

 Appi! See sääl peeglis on hullumeelne!

 Aga juba on ta kadunud, ja üksi minu kahvatu pale vahib peeglist vastu.

 Mina olen vist haige... ei tea... Bellum... bellorum... Ei tea... Mu ergud on vist ärevil... vist... Sest minu pää käib ümber ja ma näen, kuidas tulipunased kerad silmade ees hüplevad... jah, vist... Bellum... diebus... Rind valutab, on külm, nälg on, pää käib ümber, silmad on kibedad... Õli on otsas... tuli on kustumas... Belli... bello... Laes on kolm helkjat rõngast... Bellum... bellorum...

 *

 ... Nii on öö sellele, kelle päralt tulevik olla ja kelle ees tema paleused kuldsena koiduna kumendavat....

 1904.

 — 80 —

LILLELISES INFERNOS.

 Lillesid, jah lillesid mina armastan, minu neiu! Punaseid lillesid, lõhnavaid lillesid! Lillesid, mis joobnustavad, avatlevaid lillesid, kirglisi ja kohutavaid lillesid, mis lähenedes värisema panevad ja mis viirastusi ning nägemusi kangastavad! Neid lillesid mina armastan!

 Vaadake, kuidas nad meid ümbritsevad punasena rõngana. Tulised sõõrid jooksevad meie umber, leekisid heidavad kõrged varred, üle meie pääde kumardavad lillede tulekeeled, — punalillelises infernos istume meie.

 Ja kuulake, kuidas muusika kajab, — kerge tantsu-muusika läbi lillede lõhna nagu rütmiline kutse nooruse võõraspeole! Muusika läbi kõrgete uste, valgete seinte vahel, kristalsete lühtrite all, — rütmiline palve nooruse altaril!

 Ning teid mina armastan, minu neiu. Armastan teid nagu lillesid, nagu muusikat, ah — mis ma ütlen! — nagu tuhatkorda lillesid, tuhatkorda muusikat! Kus on need lilled, mis oleks see muusika, mis teie vääriline! Teie — lilleline

 — 81 —

 6

kutse nooruse võõraspeole! Teie — muusikaline palve nooruse altaril!

 Lubage mul peita omad palged teie valgetesse kätesse, teie õrnadesse kätesse, — teie lillelistesse kätesse lubage mul peita omad palged. Kui hää teie olete, kui armas teie olete! Tahaks unustada maailma ja end, peites palged teie rüppe, andes oma saatust teie lillelistesse kätesse ning kuulates lillesid, muusikat ja teid.

 Missugune joovastus minu hinges ja minu ümber: otsekui värin läheb läbi lillede, läbi punalillelise inferno! On, kui puudutaks keegi hinge keeli, huljutades üles piltisid ning nägemusi. On, nagu murduksivad tõelikkuse piirid, lööksivad kokku kohinal unistuse lained. Lained võtavad mind oma kanda, kõrged lained. Ah! Kohisevad suured inspiratsioni tiivad — jälle ja jälle — ja veel kord —

 Kus meie oleme? Kuhu meie läheme? Kes on meie kaasas? Kes on see, kes hõikab, ja see, kes näitab tunglaga tuld, ja see hoiatav vanamees ning tütarlaps siniste lilledega? Kus on need teed ja teeraad, sulisev läte ja veski metsas, lõhnavad soolilled, eksitavad metsa pimedikud ja pimediku põhjas võrgumees võrguga ning linnukoeraga jõhvist nööri otsas?

 Jookskem, jookskem, — võrgumees tuleb ühes võrgu ning linnukoeraga! Võrgumees tuleb,

 — 82 —

tema must kitsehabe väriseb, tema koer nuusutab õhku. Oh meie õnnetumad, kuhu peame meie minema, et pääseda musta koera ning linnupaela paneja eest?

 Võta kinni mu käest, mu õekene! Loe palvet, mu õekene! Põgeneme, õekene! Oh, meie oleme nii noored, meie ei taha veel võrgumehega minna, võrgumehe ja musta koeraga! Meie tahaksime veel mängida, veel visata palli, — palli viskamise päält eksisime meie siia mustavasse metsa.

 Sooilvesed õitsevad kui udusuled. Joovikad lõhnavad mätastel. Kuid läbi õitsevate ilveste, mööda lõhnavatest mätastest! Mustavad metsapimedikud, salude pimetused lindude ja loomadega. Ära vaata neid, õekene: nad petavad meid, need kirjud linnud, — paelamees jõuab järele!

 Lodjapuu marjakroonid punavad mäe pääl. Pähklapuu kannab küpseid kobaraid. Ära puutu neid, ära puutu neid: nad petavad meid, — paelamees jõuab järele, võtab meid paela pähklapuu all, kui meie üles vaatame!

 Künkad kerkivad kui lõngakerad, rohelised künkad roosipuhmaste ja lillede ning paradiisi õunapuudega. Roosipuude vahel paistab roosa maja. Sellel on suhkrust seinad ja piparkoogist katus. Magus suits rullib korstnast välja, hall kass kedrab akna pääl.

 Ah, kuidas meie oleme nälginud! Võtta ainult üks kivi katukselt, murda pooleks ja süüa... Suhkruses kaevus valendab kollane koor. Ah,

 — 83 —

 6*

kuidas meie oleme janused! Tõsta ainult kann huultele ja juua... Sulised padjad õõtsuvad roosipuust voodites. Ah, kuidas meie oleme väsinud! Langeda vooditesse ja pigistada silmad kinni roosipuust voodites peoleolinnu sulgedes...

 Kuid nägid sa, nägid sa: aknast piilus vanamoor? Ta kedras ja piilus ühe silmaga, — ühe silmaga. Ta pale on kollane ja ta sõrmedel on mustad küüned. Tead sa, kes on see vanamoor? See on seesama, kes püüab lapsi! Paneb puuri, söödab pähklate ja piimaga, laseb laulda puuri ees kirjul linnul, siis aga sööb lapse ära! See on seesama!

 Põgeneme, õekene! Võta kinni mu käest, õekene! Loe palvet, õekene! Rutemini, rutemini läbi roosipuu metsa! Kas sa ei näe, kuis kass käib humalate ümber ja kedrab? Loe palvet! Kirju lind lendab üle pähklapuu, üle metsatee risti ja rästi. Loe palvet, loe palvet!

 Oh, samblasood, karusambla padjad kuni põlvini, reburaika vanikud üle pää! Kaugel haugub võrgumehe koer kõleda häälega, üle puude lendab kirju lind. Loe palvet, loe palvet! Oh meie vaesed lapsed musta metsa sees, — metsa mustade sammaste vahel ilma teeta, ilma juhita!

 Punane orav jookseb musta puud mööda üles. Ära vaata teda, ära vaata! See on nobe ja punane kui küünla leek. Mustad männad katavad taeva kinni. Vaiguste oksade all jookseme meie, süda

 — 84 —

täis hirmu, — kõrgete sammaldunute kivide kui hoonete vahel jookseme meie hirmu higis — ikka edasi — ikka edasi —

 Korraga silmipimestav valgus lagendikul! Päikene helendab taevas kui kalliskivi, ümber kroon kullaseid kiiri. Sinine jõgi vajub kesk rohelisi, küpseid niitusid. Ja vee ning niitude taga tõusevad kõrged mäed roosade sakiliste harjadega, nagu müür maailma ääre pääl.

 Kesk haljast muru üleni alasti mees pruunide silmadega ja punaste huultega musta habeme all. Ta on nagu metallist valatud, tema lihaksed otsekui hõõguvad päikese all. Ta liikmed voolavad välja lõõska, ta on nagu põleva virvenduse sees. Ta seisab ja ulatab kuldsel vaagnal õhetavat õuna, öeldes: „Võtke ja sööge!”

 Punane õun veereb vaagnal edasi ja tagasi ning mees naerab. Tema silmad sätendavad, tema lumivalged hambad välguvad musta habeme all. Ah, need kuumad silmad: — otsekui valmivate aedade raskust valavad nad meie pääle välja! Nad avatlevad naerdes: „Võtke ja sööge!”

 Minu õde, minu õekene, mis sinul on? Sa oled kahvatu, su käekene väriseb, su valge-lilleline käekene. Sa surud häbelikult silmad, — roosiliste laugudega surud sa omad häbelikud silmad. Sinu mustad ripsmed heidavad varjusid su kahvatanud põskedele.

 — 85 —

 Ah, minu õde, minu õekene, minu väikene sõber, kui ilus sa oled! Kui kaunid on sinu lokid, sinu peened tomati-punased huuled! Kui kaunid on sinu pisukesed rinnad kui paradiisipuu õunad! Ah, kuidas lõhnavad sinu ruuged juuksed, kuidas hõõguvad sinu käed! Nagu kuuma virvendust õhetab sinu suletud silmadega kahvatu pale, mille ees seisab mees kuldse vaagnaga ja naerab: „Võtke ja sööge!”

 Ah, põgenegem, põgenegem! Tead sa, kes see on? Tead sa, mis see on? See on see kõige hirmsam! Ah, ei, ei, ma ei taha seda, ei taha! Surma eest põgenesime, elu kannatuste ja laulvate rõõmude eest põgenesime. Põgenegem siis selle kõige hirmsama eest! Loe palvet, mu õde! Hoiatav vanarauk ja tütarlaps siniste lilledega, — päästke meid, päästke meid! Loe palvet, mu õekene!

 Ah, kirju lind keerleb meie pää kohal! Kaugelt kostab võrgumehe koera kõle haukumine! Nüüd siin, nüüd sääl, nüüd lähemal! Ah, kui kiiresti jooksevad silmapilgud! Päike väriseb kui kalliskivi taevas, täis tumma tuld. Võõra rusked silmad kallavad meie pääle kuuma raugust. Ah, kuidas ruttab keskpäine tund — kirgline ja tuline kui meteor!

 Oi minu õde, minu õekene, kui kiiresti põgenevad meie elu silmapilgud! Nagu hirved, nagu kergejalgsed hirved roosilise koidu eel. Ah! Kirju lind liugles õhust alla! Oi minu õekene,

 — 86 —

kui ilus sa oled, kui magus sa oled! Ah! Võrgumehe koer jooksis lagedale!

 „Oi, hää võõras, anna meile see punane õun — minule ja minu ilusale õekesele — anna see ruttu!”

 Mees käänab äkki vaagna servi ning õun veereb meie poole. Päike lööb omad kiired vaagna nagu kilbi pääle, ja see uputab meid vastuhelgi merde. Maailm on täis nagu hõbedast tolmu. Meie komistame selle sees, pimedusega löödud. Meie eksime, meie haarame hirmunult üksteise kätest kinni. Meie haarame hirmunult üksteise kaela ümber kinni!

 Ah, kus meie oleme? Kuhu meie läheme? Kes on meie kaasas? Kes on see võrgumees koeraga, see eit kirju linnuga ja see mees kuldse vaagnaga? Kes on see, kes hõikab, ja see, kes tunglat keerutab, see häätahtlik vanarauk ja tütarlaps siniste lilledega? Ning kes heljutab kilpi, hõõguvat punast kilpi, nii et kõik maailm meie ümber on punane nagu puna-loori-tantsija ümber?

 Ah, mühiseb mets ja kohisevad imelikud lained! Ei, see on muusika, keegi laulab. Ei, see mängib tantsumuusika kusagil kaugel. Tantsivad rannatüdrukud vöödiliste undrukutega, tõstes kergeid jalgu. Ah, ei, ei, need on lilled, hulk lillesid väriseb nägemuste lainetes, nagu lained käivad läbi puna-lillelise inferno.

 — 87 —

 Teie olete kahvatu, minu neiu, teie värisete, teie silmad on täis hirmu? Kui hää teie õiete, kui armas teie olete! Tahaks suruda oma palge teie kätesse, teie valgetesse kätesse, teie lillelistesse kätesse, unustades maailma ja end ning kõike kaduvat ja kuulates ainult lillesid, muusikat ning teid.

 Ah, lilledest tahtsin mina jutustada! Lillesid, jah lillesid mina armastan, minu neiu. Vaikseid, unistavaid lillesid, mis elavad nagu meiegi, ärkavad elama kui unenäos, vabisevad aimdustes ja ootustes ning surevad kurbuses kui kuningatütred, silmad kumardatud alla põrmu poole. Neid lillesid mina armastan.

 1904.

 — 88 —

 
VAIKUS.

 Õhetav päike vajub tumedate metsade taha nagu vajub vaskne sõjakilp üle parda merde. Valge puri veski tiival punetab veel päikese kullas. Väikesed lapsed mängivad liivamägedel. Järvelt heljub udukangas üles nagu haldja loor.

 Ja nüüd on juba pime. Mustad varjud põimivad end üksteisest läbi ja katavad orud ning mäed nagu surnulinaga. Surnulina tiheneb. Ainult siin-sääl pistavad temast läbi arad kollased tulukesed. Kuid needki kustuvad pea, jättes aknaruudud ähmaselt pimedas mustama.

 Nägematuna ja pehmena astub öö läbi tänavate, õitsev sireli oks käes. Nägematuna ja vaiksena istub ta vana kiriku trepil, kuulates ööpiku laulu toomepuus. Tema silmad on häbelikult kinni, oma palge peidab ta sireli õitesse, — õrn, häbelik kevade öö.

 Mina ootasin seda ööd. Mina ootasin, et kui ta täna minust mööda läheb, siis minu otsa vaatab, ja mina rahu saan. Sest ta on nagu suur imetegija, kes õnnistades läbi põlvitava rahva läheb: kelle pääle ta vaatab, see saab terveks. Kuid ta tuli, pööras pää minu ees kõrvale ja läks mööda.

 — 89 —

 Kõik on pimedusega kaetud. Nagu põhjatu haud on tuba mu selja taga. Vaevalt valendavad minu ees veel haabade tüved ning mustavad niinepuud kui määratud mäed tumeda taeva all. Tiheneb pimedus. Nagu surnulina on ta visatud üle õitsevate puude.

 Kõik magab. Ainuüksi mina veel valvan ja igatsen, sest minul on teistsugune öö kui muil. Hirmu ja janu värinal ootan ma nüüd oma ööd, nagu ootab mürgijooja oma mürgikarikat. Ei ole mulle antud unustuste sumedat nektari, tahan siis juua põhjani selle karika, mille ulatavad kahvatud käed uneta ööst.

 Mina tean, et ta mulle tuleb, tuleb salaja ja pimesi, suured mustad silmad pärani ja kahvatud käed välja sirutatud. Mina tean, tema tuleb ja ei lähe minust mitte mööda. Sääl valendavate haabade all seisab ta, ja vaatab kui kuutõbine mu otsa, vaatab kuni koiduni.

 Kui kõik vaikivad, siis räägib tema; kui kõik unustavad, siis tuletab tema meelde — uneta, ahastuslik öö etteheidete ning kahetsustega. Uuesti äratab ta hinges tuliseid igatsusi, laotab välja omad lootuste vikerkaarid, et siis äkisti tuulena ära pühkida kõik, jättes hinge kibedat pettumust ning jäiset ahastust.

 Suured nägemuste kangad rullivad end lahti musta, hääletu taeva all.

 — 90 —

 Mina näen sind, keda mina armastasin kui vabaduse sümboli ja kelle mina kaotasin kui vabaduse. Mina näen sind jälle, kuid ei mitte võitvana jumalannana, nagu noil kirglistel päevadel, vaid orjana külmade müüride vahel.

 Kollane kuu kumab raudade vahelt, ja rauad on kollased ning müürid on kollased. Müüride ees laieneb hiigla lagendik. Siin-sääl õhetavad ähmased tiigid teras-halli ja roheka veega, ning tiikide kallastel tõusevad puude read, kollased kuu kumast.

 Janunevate pärani silmadega vaatad sa teras-hallisse taevasse. Sa näed verist sappi kuu ümber ja tunned taeva külma tarretust. Sinu juuksed on lahti ja kuu kumas nagu metalli külma tolmu täis. Oi sinu palge ahastav kahvatus, oi sinu silmade ilmlõpmatu igatsus! Nagu liblikas oled sa tardunud külmadele raudadele.

 See oled sina, minu armas, kelle üle ma unistasin aastate kaupa. See oled sina, kes sa tulid kord lahtiste juustega ja lippusid kandes. Ja see oled sina, kelle ma siis kaotasin kesk aja raskeid laineid, mis meil mõlemal üle pää lõivad, noil imelikkudel, kirglistel päevadel.

 Oi, kuis on kostnud vastu meie rinnas kirgliste päevade sõjatrummide hääl, ja kuidas siis on kostnud vastu aja lainete raske, raske kohin! Pärast suuri tõususid on meile näidatud pimedaid sügavusi, kõikide ahastuste ja pettumustega, mis

 — 91 —

täitsivad hinge üksilduse ja mahajäetuse, vaikuse ning pimedusega.

 Kaugele vaatad sa, silmis üksilduse viirastused. Kaugel lagendikul mustavad surnute hauad kõrgete kivisammastega. Need on nagu maailma verstapostid: aastasajad lähevad neist karkudel mööda, pime sant laulab laulu samba kõrval, aga sambad seisavad kui unustatud jumalad.

 Ära vaata neid, minu armas, ära vaata! See on vale, nagu oleks need jumalad surnud: nemad elavad! Nende hing elab selles kollases kuus, saladuslikus kauguses ja öises teras-hallis taevas. Igalt poolt lehvib nende vaim vastu: nagu kõrve surmav tuul lehvib ta su südame ja su ajude pääle.

 Hirmus on jumal, kes tuleb välkudes ja kõues, aga veel hirmsam on jumal, kes ei liigu, ei näe ega tunne, ei armasta ega vihka. Sest tema ilmub vaikuses ja tardumises. Vaikus ja tardumine! See on öö, see on ääretus, igavik, kaos! See on keha kivinemine, vere jahmetumine, ajude täitumine külma jääga.

 Nende jumalate kivised silmad ei näe, aga kelle pääle nad vaatavad, see jääb keeletuks eluajaks. Nende südamed ei tuksu, aga kes nende lähedust aimab, selle süda lõhkeb hirmust. Tõesti, keegi ei või jumalat palgest palgesse näha. Hirmus on langeda eluta tühjuse kätte!

 — 92 —

 Ära vaata, minu armas, ära vaata! Sina, kes sa armastasid sõjatrummisid ja kõrgete lippude lehvimist, ära vaata! Peida kinni omad silmad, peida kinni oma süda, et hoida alles veel viimast lootust, viimast illusioni: elu, olemasolu abrast illusioni!

 Lõpmatu lagendik kuu kollases kumas. Miks sa värised, minu armas? Vaata, sääl kaugel puude vahel nagu Egüptuse templi sfinkside-käigus tulevad nad kahekesi, aegamööda ja hääletult nagu varjud. Nende valged riided õhetavad kuu kahvatus valguses.

 Ei sina tea, ei mina tea, kes need on. Võib olla, õhu viirastused, mõõtmatuse geniused, tühjuse haldjad. Aegamööda ja hääletult tulevad nad üksteise käest kinni hoides, isegi nagu osa sellest tühjusest ja hääletusest. Miks sa värised, minu armas?

 Nad jõuavad laia vee randa ja seisavad sääl, pärani silmad kollase kuu poole pöördud, aga veest paistab nende valge vastuhelk. Aeg seisab, kuu ei liigu ja lagendik on vait ning kõik on kaua aega nagu surnud. Siis aga lähevad nad jälle sammaskäiku mööda ära, aegamööda ja hääletult. Viirastustena heljuvad veel vähe nende valged riided, et siis kustuda kesk vaikust ja tühjust.

 Ei sina tea, ei mina tea, kes need olivad. Võib olla, et neid ei olnudki. Võib olla, olivad

 — 93 —

need unenäod, viirastused. Võib olla aga, olivad need tummad neitsid, vaikuse preestrid, tühjuse teenijad, kollase täiskuu kumardajad. Nad tulivad ja ohverdasivad kuu ees oma ohvrit — lõpmatu kurba igatsust ning teadmata asjate janu oma väriseva rinna seest, — et siis kaduda, teadmata, kuhu.

 Miks sa värised, minu armas? Miks kahvatab sinu pale veel enam? Sinu silmad on pärani, nagu veel januselt midagi ääretust kaugusest otsides, rutates järele viimastele illusionidele, mis viirastustena kesk vaikust ja tühjust kustuvad. Oi surevate illusionide meeleheitlik värin kesk vaikust ning tühjust!

 *

 Suured nägemuste kangad rullivad end lahti musta, hääletu taeva all. Ikka uuesti ja uuesti pean ma nägema sind, keda ma armastasin nagu vabaduse sümboli ja oma hinge, ja kelle ma kaotasin nagu oma hinge, et ärgata pettumuste jääkülmas kuristikus.

 1907.

 — 94 —

III

                HINGEMAA.

 Jutt sellest, et inimene mitte jänes pole, et ta haava

  koorest elaks, ja et maakera on tõesti raske.

 1.

 Sügisene päev kaldus õhtule. Õhk oli täis vett, ilm udutas vihma. Olivad päevad, mil tee juba põhjatuks hakkab minema. Need on tusase tuju ja rusutud meeleolu ajad.

 Noor kooliõpetaja ameti kandidaat jäi kesk maanteed seisma ja tõmbas hinge tagasi. Uh! missugune ilm! Ja just siis pidi ta sarnane olema, kui noor koolmeister raudteejaamast esimene kord kooliõpetaja valimisele oli minemas! Veel kuus versta. Maa jalgade all on aga vedel, saabastes märg. Missugune inetu ilm!

 Ainult silmapilguks asusivad nooremehe pähe sarnased tusased mõtted. Siis aga kadusivad nad kui tolm mere tuules. Üks puhang, — ja jälle paistis päike mehe ajudes ning laulsivad kartmatuse hääled oma rõõmu laulu. Noored mõtted kerkisivad nagu selged põuapilved, paisusivad ja lainetasivad ning ujusivad pikana reana üksteise

 — 97 —

 7

järele läbi pää. Keegi ei olnud neile piiri pannud ega neid ahelasse tagunud. Suurt õhulossi muinasjuttu vestsivad nemadki nooremehele, kes elutee algel seisis.

 Juhan Remmelgas läheb rahva sekka: oma valguse viib ta temale, oma jõu ja nooruse vaimustuse ohverdab ta talle. Muud ei ole tal anda, muud aga rahvas ei nõuagi. Olgu, et vähe palka maksetakse; olgu, et tööd palju on, — see on rahva kasuks!

 Aastate kaupa on ta sellest pimedast, orjuses ohkavast rahvast eemal olnud: talvel elutuid raamatuid tuupides, suvel ajalehe kontoris tööd tehes, et talvel võimalik oleks edasi õppida. Missugune orjapõli see oli, missugune vaimu närimine!

 Remmelga meelde tuli ta igav, ühetooniline elu. Kui läbi une tärkas ta meelde pilt kaugest lapsepõlvest — udune ja meeldiv: Oli vist kevadine aeg, sest koolimaja nurkades seisivad lõhnavad kased. Kortsunud nägudega talumehed ja kirendavate rättidega naised istusivad reas pikkade pinkide pääl. Valge habemega küürus vanamees luges laua taga jutlust. See oli tema isaisa — vana Remmelga Peep.

 Juhan seisis vanaisa kõrval, — kes teab, kui vana ta siis võis olla, — ja vaatas, kuidas suur sinine kärbes jutluseraamatu pääle lendas ja enesega kogu sõna kinni kattis, nii et lugeja ta ära pidi hirmutama. Kui kärbes ära lendas, siis oli selle sõna taha imelikult aga uus punkt tekkinud,

 — 98 —

mida vist tarvis ei olnud. Noorel kooliõpetajal oli ka meeles, et ta selle üle naerma hakkas ja et vanaisa teda selle naeru eest pool jutluse aega kõrvapidi kinni hoidis.

 Kes teab, kuna see oli. Aga ammu vist küll. Vanaisa oli nii hall ja tema ise alles nii noor. Ei tunnud väikene Juhan siis veel seda musta elumuret, mis talumeeste sügavatest kortsudest välja vahtis.

 Teine pilt tõusis Juhani mälestuses üles. Siis oli tema juba nii vana, et teadis, et seda punkti tõesti sääl tarvis ei olnud, kuhu sinine kärbes ta jutluseraamatus pani. Vana Remmelga Peep istus tühjas koolitoas pika ristjalgadega koolilaua taga, hoidis halli pääd värisevate käte vahel ja rääkis nuttes:

 „Ära ajavad... Ei olla enam hää, ei oskavat Vene keelt, rumal olla... Sina taevas küll: nelikümmend aastat olin tark ja võisin koolis kõik õpetada; nüüd aga ei oska: rumal olla!.. Pojakene, Juhanikene, läheme nüüd aga vaestemajasse: Remmelga Peep on selleks liig rumal, et veel inimesi võiks õpetada...”

 Kui noaga lõikas see mälestus nooremehe rinda: nelikümmend aastat on inimene tark olnud ja lapsi õpetanud; nüüd on ta korraga rumalaks läinud, sest et ta Vene keelt ei oska!

 Juhan Remmelgas astus teed mööda ja mõtles oma halli elu üle järele. Teisel aastal suri vanaisa vaestemajas ära, — sest mistarvis elab üks

 — 99 —

 7*

inimene, kes isegi Vene keelt ei oska? Juhan aga läks vaestemajast üksi maailma.

 Kurvad elumälestused kustusivad ja nende asemele asusivad tiivulised tuleviku lootused mõttesse.

 Juhan Remmelgas — jah, tema on tõsine rahvavalgustaja. Kõik need on eksinud, kes enne teda olivad. Kooli muudab ta ümber. Siin on raamatukogud ja seltsid, koosolekud ja kursused. Kool peab valla südameks saama. Isesuguse rahvaülikooli asutab tema. Palju on ta nendest lugenud: Amerikas on, Lääne-Europas ja Australias on neid. Igal pühapäeval sõidab üks või teine haritlane linnast kõnet pidama. Talvel võiks rahvas mitu korda nädalas kokku tulla.

 Ja nii ei kesta mitte üks või kaks kuud, — aastate kaupa läheks see. Uus põlv kasvaks vaheajal üles. Sellele ei oleks need asjad, mis Remmelgas esiti vanadele jutustab, kes teab, mis imed. Ta oleks nende üle juba pisikesena koolipingil kuulnud. Sellele põlvele tuleks palju suuremat haridust anda.

 Kuid mis suudaks üks Juhan Remmelgas? Ei, tema oleks ainult tilk vett suures meres. Kogu maa kooliõpetajad ja enam haritud inimesed heidaksivad ühte. Ja nemad suudaksivad ühisel jõul hiigla rahvavalgustamise töö korda saata. Ühendus teeb tugevaks!

 Noor Juhan Remmelgas läks kohta otsima ning unistas omast suurest tööst. Palju kees ta

 — 100 —

rinnas armastust selle orjakütkes rahva vastu. Kui tal oleks olnud nõia võim, ta oleks oma käe üle mudase maa sirutanud ja sellest paradiisi teinud. Kõik oleks ta ümber lükkanud ja siis uuesti ehitanud.

 Kuid vanad inimesed ütlevad: Julgus ja tahtmine on hääd asjad, kuid maakera nendega ometi üles ei tõsta: pole obadust, kust kinni haarata. Ja kui ka obadus oleks, — jõudu jällegi poleks!

 2.

 Ilm aga udutas vahetpidamata vihma. Oli vaikne, ja õhku täitis suitsu taoline udu. Aeg oli ju õhtul, ilm õige hämar.

 Tee oli libe ja aukline. Küll oli siia kruusa, küll hagu veetud. Kuid suur mõisa metsa vari, mis tee pääle langes, sõi kõik selle ära: päike ei paistnud lõuna poolt pääle, tee ei kuivanud kunagi ära.

 Teisel pool teed mustas määratu mudalagendik ja selle kõige kaugemas servas põles paar tulukest: oli juba nii pime. Oli nii võõrastav, ei uskunudki, et selle pori mere taga muda loigus keegi veel elada võis.

 Roidunult jalgu järele vedades sammus Remmelgas edasi. Metsa nurga juures nägi ta tee pääl midagi elavat liigutavat. Läbi hämara ei seletanud enam silm, mis see oli. Kostis ainult vee sulin, ohkimine ja ähkimine.

 — 101 —

 Teljeni muda sisse vajunud, seisis kesk teed heinakoorem. Nälginud hobune sikutas ja küürakas mees aisa kõrval tõmbas, kuid niisama nälginud ja küürakas heinakoorem ei nihkunud paigast. Tuleja silmis sulasivad hobune ja mees üheksainsaks imelikuks kuuejalgseks loomaks, kes väsinult kusagile püüdis, rabeles ja sikutas, kuid muud ei suutnud korda saata, kui ainult muda enesele vastu nägu üles lüüa.

 „Jõudu!” ütles Remmelgas.

 „Tarvis!” vastas küürakas mees niisama lühidalt ja astus paar sammu koormast eemale ning küsis siis korraga: „Kust poolt oled?”

 „Linna poolt. Siis ei võta ikka? Ammu juba siin maadled?”

 „Tüki aega juba.” Mees sülitas pihku ja asus uuesti aisa külge. „No, mõsa!”

 „Oot, ma lähen teisele poole, ehk jõuame siis paremini,” ütles Remmelgas ja läks hobuse nina eest mööda.

 „Teie nüüd!”

 Remmelgas arvas pimedas nägevat, kuidas küürakas põlastavalt ta näpitsprillide ja valge krae pääle vaatas, mis üles tõstetud palitu kaeluse tagant välja paistis.

 „No mõsa! No... no... hop!..”

 Vesi sulises ja pori pladises. Koorem kerkis, tõmbas enese veel enam küüra, nagu kass, kes hüppe vastu valmistab, kõikus ja — vajus siis pehmelt edasi.

 — 102 —

 „Os’sa ilma ime küll!” lausus küürakas, võttis mütsi pääst ja pühkis higi. „Eneselgi sai tõmmata, mis siis vaene hobune veel pidi tegema!” lisas ta siis juba pool-naerdes juurde. „Teie ka herra — ja tulete tõmbama!” ütles ta natukese vaikimise järele.

 „Ei tea, mis herra! Olen niisama karjas käinud nagu teiegi,” lausus Remmelgas võimalikult lihtsalt, et juba alguses võõrast tundmust vähendada.

 „Naa, ei tea, kes meie-aegsetest herradest siis karjas pole käinud! Kõik on, aga, — kui natukene paremale järjele on jõudnud, siis ei tea enam, kuidas siga jookseb: saba või nina pool ees.”

 Mees sülitas. Remmelgas hakkas tema võrdluse üle naerma. Jutt läks lühikestena lausetena edasi. Küürakas päris umbusklikult järele: kes, kust ja kuhu. Kui ta kuulis, et võõras kooliõpetaja oli, sai ta tuju lahkemaks.

 Oli juba pime, must sügise öö. Lõuna pool pimetas endiselt kõrge kuusemets, teisel pool teed kadus aga nagu maagi ära: sääl mustas kui põhjatu kuristik. Kusagil kaugel särasivad tulukesed kui tähed, kollased ja arglikud, vilkusivad, värisesivad ning kustusivad.

 „Kas Kurukalmu koolimaja veel kaugel on?” küsis Remmelgas.

 „No saab veel nii versta viis,” arvas mees.

 — 103 —

 „Siis pole täna lootustki pärale jõuda. Selles pimeduses kääna kas või kael ära. Kas teie ei teaks mulle siin kusagil öömaja juhatada? Homme hommikul läheksin siis pärale.”

 „Öömaja? Kurukalmu külas oleks, aga see on ju koolimaja juures. Siin on puha mõisamaad ja kandikohad.”

 „Kas ei saaks teie eneste pool?”

 „Minu pool? Eh, tahate teie siis minu poole tulla! Ei ole mul teile süüa anda ega sulepatja magada.”

 „Teie arvate siis, et ma kõike seda ei tea kui palju ennemgi maitseda olen saanud!”

 Remmelga kõnes oli midagi kurvatoonilist, haledat, ja küürakas kandimees tundis korraga, et tal selle inimesega nagu midagi ühist, sugulast oli, ning ta ütles lühidalt:

 „Eks läheme siis päälegi. Vihmavarju ja sooja ikka saab.”

 Varsti käänasivad nad maanteelt ära. Vainu tee oli veel sandem, auklisem ja rööplisem kui suurtee. Koorem hüples ja tantsis, puutelgedega vanker kägises ja hoigas, nagu oleks ta selle inetu tee ja raske koorma pärast kellegi nägematu ees kaebust tõstnud. Tihti panivad mehed käed aisade külge, et hobusele abiks olla.

 Kusagil ees pimeduses vilkusivad kollased tulukesed. Ümberringi oli aga pilkane öö.

 „Sääl ta on — see meie elamine ja olemine!” lausus kandimees ning näitas piitsaga tulukeste

 — 104 —

poole. „Sääl meie elame selles suures pori meres — kolmteistkümmend kandimehe peret. Igaühel nälg varaks. Täna elad, aga homset päeva ei tea. Vahest võta kott selga ja kepp kätte ning mine. Aga kuhu?”

 Vastuseks lirtsus pori jalgade all. Tuul oli tõusnud, vihma sadas veel valjumalt. Ei udutanud enam, vaid suured tilgad langesivad plaginal musta mulla pääle.

 Mehed vaikisivad. Remmelgas tundis, kuidas külm vesi külgi mööda alla jooksis. Särk oli märg. Õlad ja põlved valutasivad. Jalad olivad kui poritükid ja sellepärast imerasked.

 „Sajab ka sel sügisel nii mis kole!” ütles natukese aja pärast kandimees. „Ei ole otsa ega äärt!”

 Ees mustas midagi. See oli kandikoht. Koorem pööras vaarudes väravast sisse. Oli kole pime. Kahel pool mustasivad haopinud ja valendasivad kooritud teibad.

 Siin oli pesa, mille kallal inimene aastate kaupa oli nokitsenud, kuhu kõik oma vara ja vaeva kokku oli kannud, ja mis päältvaatajale ometi ainult kui vilets sipelgapesa näis.

 Uks kiunus ja keegi tuli laternaga välja. Kollane valgus lõi üle mudase maa, kolm valguse linti hüplesivad, keerlesivad ja tantsisivad üle heinakoorma, hobuse, hao virnade ning küüraka kandimehe. Võõrastav oli seda valgust

 — 105 —

näha. Veel viletsam näis kandimehe ukseesine valguse käes.

 Kes laternat hoidis, seda ei seletanud silm.

 „No said siis ükskord ometi koju,” ütles laterna hoidja. Häälest tundus, et see noor mees oli.

 „Ega’s ma’s metsa pidanud jääma,” vastas tuleja pahaselt.

 Tuul keerutas korraga vihinal üle maja ja kahistas haopinu sees.

 „Näe veli maita, või tahab tuld ära kustutada,” pahandas laternamees. „Sinu tegu küll!”

 „Minuga tuli võõras ühes — öömajale. Vii ta tuppa. Kottpime, — lõhub veel näo nurka vastu ära.”

 Üle kõrgete lävede komberdas Remmelgas tuppa. Sääl oli palju inimesi, enamasti kõik väikesed. Ehmatanult vaatasivad nad võõra otsa ja pugesivad nurka.

 Laua nurgal põles pisikene ümariku tahiga õlilamp. Vähe andis ta valgust, palju aga suitsu. Laes, põrandal ja nurkades oli pime. Laste nägudel mängisivad kollased varjud. Suure punase ahju kõrval istus pingi pääl särgi väel hall vanamees ja tukkus.

 Oli nii must, õudne, kitsas ja umbne, et Remmelgal esimese korraga pää ümber kippus käima. Prillid lõivad sooja käes tahmaseks, pisikesed pisarad tekkisivad klaasi pääle.

 — 106 —

 Ta võttis prillid eest ja hakkas neid pühkima. Nurgast aga vaatas tema poole kümmekond ehmatanud silma.

 Vanamees noogutas tukkudes pääga, nagu öeldes:

 „Nõnda, nõnda on meie elu... nõnda, nõnda...”

 3.

 Nad istusivad sööma. Lapsed olivad vist juba varem õhtust võtnud ja lamasivad nüüd neljakesi risti ühe sängi pääl. Näha oli aga, et nad ei maganud: nende hallid silmad vaatasivad pool-kartlikult, pool-uudishimulikult võõra otsa. Iga tema liigutuse panivad nad tähele, iga ta sõna kuulasivad nad teraselt; ja kui suured naersivad, siis naeris nendestki mõni julgem.

 „Või siis teilgi leivakott ühes on,” ütles kuiv, kolletanud näoga noorevõitu perenaine Remmelgale. „Eks siis istuge ka meie juurde ja võtke, mis jumal annud.”

 „Mis nüüd jumal kandimehele annab!” viskas mees käega, kui kooliõpetaja laua äärde istus. „Kõik on raske vaevaga saadud. Ei anna jumal meile midagi kergesti. Iga leivaraasukese pärast murra luid ja vala higi.”

 Ta lõi äritatult suure puulusika külma jahupudru sisse, kangutas suure lahmaku lahti ja pistis selle väsinult ning roidunult suhu. Siis

 — 107 —

pani ta lusika hapupiima sisse, mis puuanumaga kesk lauda seisis, ja niisama läks ka piima lusikatäis pudrule järele.

 Kohmetult sirutas Remmelgaski oma käe lusikaga pudrukausi poole, ettevaatlikult võttis ta pudrutüki ja pistis suhu. Puder oli liivane ja kibe. Kuid kooliõpetaja sõi edasi, kuigi söömine talle vastumeelt oli: ta ei tahtnud pooleli jätta ja sellega kandimeest pahandada.

 Läks paar minutit vaikust mööda. Tuli värises, õrn suitsu vina kerkis roovikutest ja laua tükkidest lae poole, pisikesed nõe rakud liitusivad kokku, ja lagi sai ikka mustemaks ning mustemaks. Katki rebenenud hämblikuvõrk rippus tala küljest alla; palju nõge oli ta külge korjunud, nõnda et ta nagu must riidetükk hilbendavat näis.

 Kollased varjud mängisivad pererahva kortsunutel, pruunidel nägudel. Imelik oleks neid inimesi kõrvalt olnud vaadata, väljastpoolt lambi valguse ringi: suured, karvased, kondilised pääd; pikad, kanged, tõmmukas-kollased kaelad; kõrged õlad ja küüras seljad...

 Pool pime vanamees toetas end vastu seina. Ta hall särk oli rinna eest lahti, särgi august paistis veel hallem karvane rind välja. Sees aga kõlises, korises midagi, nagu oleks sääl isesugune masin liikunud ja suur sepikoja lõõts puhunud. Pikad, kõhnad, sini-soonelised käed hoidsivad suurest puulusikast kõvasti kinni, värisesivad

 — 108 —

kangesti ja jõudsivad vaevalt pudrutükki suu juurde tõsta.

 Kõikide pereinimeste palged olivad kortsulised, täis jämedaid habemetüükaid. Isegi perenaisel mustendasivad nad palge pääl. Suur tuul ja külm olivad nad kasvatanud.

 Nii istusivad nad sääl, — ja eemalt näis, nagu oleks salk nõidasid põlise metsa sügavuses salatule ümber miski õige tähtsa kallal sõnalausumata ametis olnud: Sammaldunud kivi pääl seisavad kõrged kausid rohelise ja halli vedelikuga... kõverate muistsete kulpidega liigutavad nõiad vedelikku... ussid on end kausside ümber kerasse tõmmanud... üleval taevas särab üksainuke täht ja heidab puulatvade vahelt värisevat valgust... On sügav, sügav öö... ja nõiad keedavad elurohtu...

 Laua ümber istusivad aga väsinud, roidunud inimesed. Neil ei olnud nõiasõnu, et oma viletsat elu ümber muuta. Nagu veskikivi lamas see nende seljas, surus nad maani maha, ei lasknud hingatagi. Tähtede asemel vaatasivad ülevalt ahned silmad ja küsisivad: „Kas teie mitte liiga palju ei söö? Lähete viimaks veel uhkeks”...

 Nälg... töö... vaev... ja mis on viimaks?... Surm... ärakadumine, ilma et midagi järele jääks ...

 „Nii jah on meie elu!” ütles korraga kandimees kui mõtetest ärgates. „Jumal ei anna meile midagi, mitte kui midagi. Oma vaev ja oma

 — 109 —

higi. Ei anna tema nendelegi, kes kiidavad, et kõik ikka jumala käest tulla. Sääl on õpetaja, sääl on mõisnik. Ütlevad, et jumal neile nende hää põlve andvat. Valetavad puha! Kandimees ja moonakas annavad, mitte aga jumal.”

 „Mis sa nüüd ikka!” hakkas naine rääkima. „Ega sina hooli ei jumalast ega kirikust!”

 „Kandimees ja moonamees on nende jumalad, kes omast vaesusest annavad,” lausus mees mõttes edasi. „Aga sellest jumalast ei hooli nemad mitte kui midagi. Sülitavad sulle näkku, — vaat mis!”

 „Kurrradid!” pigistas noorem mees, kantniku vend, hammaste vahelt.

 Ta noorevõitu nägu läks viha pärast punaseks ja ta silmad välkusivad. Ainult temal näis veel jõudu olevat vihastada, veel omale viletsale elule julgelt vastu astuda, veel lootust.

 „Nälg on sul nööriga kaelas,” rääkis kandimees edasi. „Maalapp — see on kui porihaud. Ja selle eest tee kas või aasta aega päivi ja maksa maksusid. Ennem toitis linagi. Nüüd ei saa sellest ka enam midagi. Mõisnik ei lase maha tehagi: kurnata maa ära! No tohoo kurat säh, kas ma ta siis taevasse pean külvama, või? Orja, orja ja orja — ja lauldakse veel: „Priius kallis anne, taeva kingitus”... Vaevle ja vingerda aga selle ilma vägevate jalgade all... Isegi teises ilmas lubavad nad su keeva tõrva sisse pista, sest et siin ise ka süüa tahad...”

 — 110 —

 „Oh-oh-oh!” ohkas vanamees laua otsas oma valutavat selga painutades. „Mis sa hing teed? Ela ja ära piiksata! Ei vastu hakata tohi, poeg, ei tohi!”

 „Noo, seda alles vaatame!” ütles noorem mees. „Ega siis meiegi viimased sead ole ja nemad taevas jumalad. Kurrrat, — kaua sa ennast ikka puua lased! Nende kaelad on niisama jämedad või veel jämedamadki, — kannavad nööri välja küll...”

 Ja jälle välkusivad ta silmad.

 „Mis sa hing teed!” lausus kandimees. „Jõud ja võimus on nende käes. Ei ole sul kohut ega kedagi.”

 „Kus sul kohut nüüd!” ütles vanamees. „Mina otsisin ka noorelpõlvel kohut ja õigust. Sada viiskümmend vitsa sain aga. Ei suuda nendega maadelda. Kus sa nüüd väikene inimene suure saksaga kohtusse lähed! Ei tule tollest midagi välja. Kannata parem aga, kannata aga...”

 „No kaua sa siis kannatad!” hüüdis noorem vend äritatult. „Kas kord ometi igavaks ei lähe! Poovad sind kogu su eluaeg, — ära ei poo ka veel: vinskle kui orgi otsas!”

 Minutiks oli toas vait. Kostis ainult lusikate ja hammaste klõbin; see oli, nagu oleks lambakari kobinal üle külmanud künni läinud. Viha ja meeleheitmine välkus kandimehe ja ta venna silmis. Kurja kuulutasivad nende tumedad näod. Lapsed aga lamasivad hirmust laiade silmadega

 — 111 —

ja kuulasivad ning õppisivad — elu... Ja otsekui mürki jõivad ka nende hinged seda uimastavat viha ja meeleheitmist juba maast-madalast eneste sisse...

 „Raske on see meie rahva asi,” ütles viimaks Remmelgas. „Oleks laiemal hulgal rohkem haridust, arusaamist —”

 Ta jäi peatama. Kandimees vaatas vihaselt naerdes tema otsa.

 „Haridus, arusaamine!” muigas ta. „Ei tea, millest muust sa siin aru saad, kui et su kõht tühi on. Oo, sellest saab ka iga tola aru! Aga kust süüa saada, — vaat seda ei tea. Haridus! Haridus olla nüüd kõigile lahti. Mis haridust võib aga vaene inimene saada? Sääl,” — ta näitas lusikaga laste rea pääle, — „suur on nende haridus? Hahaa! Ei vanasõna valesti ütle: Kes rikas, see tark. Vaesel aga ei ole rohkem tarkust, kui et ta viis ja viis kokku oskab arvata ja teab, et tal kümme sõrme on, milledega tööd peab tegema. Ei ole julgust, ei ole tarkust. Rikas aga oskab sind niiviisi nöörida, et sa arugi ei jaksa saada, kuidas su vask-viielised tema kotti veerevad. Vahel hakkad isegi selle üle naerma, kui osavasti sind petetakse.”

 „Mis sa sääl veel naerad,” lausus perenaine, „kui omal särki seljas ega pudru kõhus ei ole: paljas ja vaene kui kiriku rott!”

 „Nüüd on leibagi,” lausus vanamees mõttes, karvast pääd kõhna käe pääle toetades. „Kui

 — 112 —

mina kasvasin... ei olnud siis. Hagana kakku sõime... ei olnud sedagi nii palju, et kõhu täis oleks saanud. Olin peres karjas... vald pani... ei olnud isa ega ema. Perenaine saatis mind ahju hagana kakku matiga välja tõstma: oli nii rabe, et muidu välja ei saanud võtta... kuiv ja kale oli. Minul kasukas seljas, vöö pääl. „Miks sa kasukaga ahju lähed?” küsib perenaine. „Et lämmi manu ei tuleks,” vastan ma. Ise aga toppisin põue ahjus hagana kakku täis... sai paariks päevaks karja juures võtta. Nälg oli muidu... nälg... Nüüd on leiba, lapsukesed... leiba ja kartulid...”

 „Ei tea, kas need leivad ja kartulid sulle taevast sadavad!” viskas kandimees käega. „Selle leiva ja nende kartulite eest murdu mõisa väljal päivi tehes kas või pooleks.”

 „No siis aja ometi end sirgu kord!” ütles noorem vend. „Nemad käänavad sinu kas või umbsõlme, kui sa aga järele annad.”

 „Sõlme käänavad, lapsukesed,” mõmises vanamees, „sõlme, nii et oimugi ei liiguta. Mis sa sääl veel sirutad! Nende käes on kohus ja õigus. Kes saksa vastu tohib? Ei tohi, lapsukesed, ei tohi...”

 Noorem vend tahtis nagu midagi öelda, viskas aga siis pudruse lusika vihaselt laua pääle, istus nurka ja hakkas pastla nöörisid lahti arutama. Üksteise järele langesivad põrandale muda-

 — 113 —

 8

sed suuad, siis pudenesivad ka mustad jalgrätid maha.

 Laste uudishimulikud ja kartlikud silmad ei välkunud aga enam; lapsed magasivad...

 4.

 Enne magama jäämist tõusis vanadel jutt uuesti.

 — — „Eh, vahel tuleb mõttesse,” lausus kandimees, „et viskan siin kõik maha, reisin Siberisse, otsin enesele tüki maad ja elan kui inimene kunagi. Aga need täid ripuvad mu küljes.” Ta tähendas naise, laste ja vanamehe pääle. „Üksinda oleksin ma, — ammu oleksin juba siit kadunud. Aga kuhu sa sarnase karjaga lähed? Reisi rahagi ei ole. Ise roomaksin kas või nelja käpa pääl pärale, aga mis peavad nemad pääle hakkama?”

 Kõik olivad juba pikali heitnud, lamp kustunud; õhus tundus petroleumi vingu.

 „Kui kord juba sääl oled,” unistas kandimees edasi, „ei siis ole enam midagi viga. Maa saad ilma hinnata. Kroonu aitab majad üles ehitada. Metsad kubisevad metshobustest: püüa aga kinni ja pane adra ette. Soldatiks enam ei võeta. Mõni leiab maa seest kulda, nii korraga rikas mees!”

 Remmelgas naeratas omal asemel.

 „Ega see Sibergi tõotatud maa pole, mis piima ja mett jookseks,” lausus ta.

 — 114 —

 „Eks sääl ikka parem ole kui siin põrgus!” vastas kandimees.

 „Hingemaa on sääl, lapsukesed... oma maa!..” lõõtsutas vanamees.

 Tundus, kuidas ta hääl sisemisest liigutusest värises, nagu oleks ta midagi välja öelnud, mida eluaeg hinges oli kannud, oma kõige kallima, kõige suurema mõtte. Hingemaa! Missugune sõna, mis tema kõik tähendab! Ta tähendab hobust, lehma, oma päävarju, vabana olemist maksudest, vabana raskest orjusest... Hingemaa! Missugune kurvatooniline sõna, mis kõige raskematel ikalduse- ja mure-aastatel kui leinakella hääl üle kodumaa on kostnud! Lapsed jooksivad särgiväel külatanumis, — räägiti: „Kui isa saab hingemaa, siis ostab ta mulle saapad ja ema teeb püksid.” Lapsed tõusivad, käisivad mõisat orjamas, räägiti hingemaast. Inimesed saivad vanaks, surivad, — viimne õhkamine oli aga: „Hingemaa!” Terved põlved kasvasivad selles lootuses üles, et ükskord tuleb „kroonu maa.” Uskugi vahetati, et aga saada maad.

 „Hingemaa!..” ohkas vanamees. „Ära läheks siit... Siberisse... Krimmi... Samarasse... Oleks aga jõudu!.. Oma põld oleks, ei oleks mõisnikku... Oh-oh-oh!.. Eluaeg olen ootanud... Ei näe vist silmad teda... Aga küll tema tuleb, kui kuningas kuulda saab, et meil nii suur viletsus on... Tarvis oleks Peterburi õigust otsima minna... Aga või kessi seda talu-

 — 115 —

 8*

poega laseb Peterburi?... Ei lasta, lapsukesed, läbi peksetakse...”

 „Kes see nüüd ikka peksma hakkab!” ütles kantnik. „Aga või mis kasu säält Peterburistki tuleb: saksad sääl niisama kui siingi. Kuid siit oleks tarvis ära minna: viletsus kasvab siin üle pää. Igaüks, kellel kõvem kõri, see on su käskija.”

 „Ei tea, mis sa sääl Siberiski pääle hakkad!” lausus noorem vend. „Küllap säälgi käskijaid leidub, — ära karda, et puudus tuleb! Ega sa siis veel maailmast välja pole pääsnud. Mine sinna maailma taha võõra rahva sekka, — kas sääl parem on nälga surra kui siin? Parem võta siin teivas pihku ja katsu, kas saad enese jaoks süüa või mitte!”

 Pimedas toas oli vait. Õhk oli raske, aurune, sumbunud.

 „Aga mis sa siin teed?” ütles siis jälle kandimees. „135 rbl. võtab ta aastas renti, 20 vakamaad on põldu. Päevades tasu talle see raha ära. Kas see päevategemine nali on! Naise päev maksab 30 kop., mehe oma 40 ja 45. See on raskel suvisel tööajal, päikese tõusust loodeni, 17 tundi, rohkemgi veel, ja kui jaotöö, siis murrad ka öösel pimedas. Ja ega sa ometi siis lähe tööle, kui sa ise tahad, vaid siis, kui tema kutsub. Enesel seegi vilja natukene variseb maha, või hein kopitab ja põleb luha pääl, sina aga kombi mõisa poole, sirp või vikat õlal...”

 — 116 —

 „Tuled koju,” lausus naine vahele, ja pisarad kostsivad ta hääles, „süda tõmbab valust kokku, kui oma põllulapikest näed. Tööd teed sa selle vilja vähekese eest, nii et küünte alt veri peaks tilkuma, aga oma silma all läheb see vili hukka. Tänavu aasta oli: Oder kasvas õige kange, mäe pääl pani mahagi. Aga mis tast sai! Pani maha, terad pudenesivad, hakkasivad uuesti kasvama, ja meie ajasime viimaks kui sõnnikut hunikusse, tegime tööd, nutsime ja palusime jumalat...”

 „Ning vandusime!” lõpetas kandimees. „Mis jumalat sa siin veel palud või oled, kui näed, et ta ainult rikast aitab ja sinul viimase suutäie käest ära võtab!”

 „Mis sa nüüd jälle!” õhkas perenaine. „Mis see ikka aitab! Oled juba kord vaesusele ja viletsusele müüdud. Ei ole kusagiltki abi...”

 „Müüdud?” põrutas noorem vend. „Ei tea, kes mind siis müünud on? Ehh, kurat!..”

 „Jumalast on puha... jumalast on rist pääl... jumalast on saksad...” hoigas vanamees. „Jumalast... patu pärast...”

 Vanakese hääl kustus sosinaks.

 Keegi ei vastanud temale enam. Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... kuna see ometi lõpeb?... kas siis enam millegi pääle lootust pole?..

 Mõte pöörles ja põletas, aga ei olnud kedagi, kes nende raskete küsimuste pääle vastust oleks

 — 117 —

annud. Mõte pöörles ja põletas, kuni ta laiali veeres ja ära kustus. Väsinud inimesed jäivad magama.

 Ainult Remmelgas käänles ühe külje päält teise pääle, üht ja sedasama mõtet haududes. Ta nägi aga, et kandirahvas temast ega tema neist aru ei saanud.

 Milles on selle viletsuse põhjus? päris tema väsinud, unine aju. Kas on nad kunagi selle üle järele mõtelnud?

 Mõisnik nöörida. No kas ta siis metsaline on, et tal inimese südant sees ei ole! Kantnikud võiks ta kord eneste poole kutsuda ja näidata: Vaadake, herra, nii vilets on meie elu, nii raske on meie orjus ja nii sandid on meie põllud, — kergitage teie, sest muud kergitajat meil ei ole! Kas ta siis selle järele ka ei peaks aitama! On ta ju ometi inimene! Ta võiks ju end ka kandimehe seisukorras ette kujutada. Siis tuleks tal hale meel, ta jääks mõtlema ja aitaks viimaks tõesti...

 Vaja oleks mõisniku ja ta sulase vahel rohkem läbikäimist, sõprust, seltsimehelikku vaimu, — elavad nad ju mõlemad ühest ja sellestsamast põllust... Haridust ja iseteadvust oleks tarvis, — see on pääasi... Siis muutuks asi, siis jätkuks kõigile leiba ega oleks enam vaesust ning viletsust...

 Ikka roosilisemateks muutusivad Remmelga mõtted, ja nii kerge näis korraga olevat maailma

 — 118 —

ümber pöörata, — ainult tahta oleks tarvis! Viimaks aga ujusivad mõtted korratult pääs laiali, ja mees jäi sooja ahju kõrval magama.

 Ümberringi hingati raskelt. Lapsed sonisivad läbi une.

 Tunni või pooleteise pärast ärkas Remmelgas äkisti üles ja sirutas. Uni oli raske, haiglane olnud, kondid valutasivad.

 Läbi neljakandilise akna paistsivad kaugel mudalagendikul üksikud kollased tulukesed kui pisikeste tontide kavalad silmad kesk põhjatumat kuristikku. Sääl nendes onnikestes oldi veel üleval, tehti veel tööd...

 Missugune sügav, pilkane sügise öö! Kusagil mudalagendikul istuvad inimesed valutavate selgadega onnides ja teevad veel tööd... et ainult oma kõhtu täita... seda mõõtmatut, ahnet kõhtu...

 Juhan Remmelgale näis, nagu oleks kogu maakera pind ilmääretu mudalagendik. Sellel lagendikul seisavad pisikesed savi- ja haoonnid punakas-kollaste neljakandiliste akendega. Ülevalt mustavast, tühjast taevast niriseb külma vihma alla. Maa pääl läiklevad aga suured muda loigud, ja onnides kollase tule valgel teevad küürus inimesed tööd...

 Ikka sajab vihma... ikka värisevad ja vabisevad kollased tulukesed... ja igavesti teevad inimesed tööd...

 — 119 —

 Kui Remmelgas teine kord virgus, siis olivad tuled lagendikul juba kustunud, kuid metsa tagant tõusis kuu — kollane — verine — nagu mõne metsalise silm, ja ta luuras, kas veel mõni elab... Remmelgal oli hirm, ja ta arvas nägevat, kuidas see metsalise silm ikka lähemale ja lähemale tuli, ning nüüd oli ta ju otse selle mudalagendiku kohal — kollane — verine...

 5.

 Kui taevas valgemaks hakkas lööma, tõusis kandimehe pere jalule. Kõik olivad veel väsinud, roidunud, unised. Nohisedes ja urisedes kisti narmendavad, pool-mädad riidehilbud selga, mähiti mudased räbalad jalgade ümber ja nende otsa topiti lapitud pastlad.

 Söödi sedasama, mis eilagi. Noorem vend viskas kirve õlale ja läks kusagile tööle. Kandimees võttis ka leivakoti selga ja astus mõisa poole: veel viimased päevad olivad teha.

 Remmelgas läks temaga kaasa, — oli ühine tee.

 „Eh-eh, seda elu!” ohkas kantnik ja kergitas leivakotti õlal. „Nõnda ta läheb, aga parandust ei näe kusagiltki. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni, kuni viimaks pikali langed ja — kärvad! Uut ega paremat ei tule midagi.”

 „Siin on need põllud,” algas ta natukese aja pärast uuesti ja näitas käega üle lagendiku.

 — 120 —

 „Nagu sea songermaa. Kevadel ja sügisel ei kanna jalga, kuivades vajud põlvini sisse. Ega ta muidu kandile poleks antudki, kui mitte nii vilets ei oleks. Aga pead pidama, kui nälga ei taha surra.”

 „Kas ei saaks mitte mõnd teist ametit... ükskõik, mida... mis aga kergem ja kasulikum oleks?” tähendas Remmelgas.

 „Teist? Mõisa moonakaks saaksin veel, — mujale mitte kuhugi. Sinna aga lähen alles siis, kui nöör poomiseks kaelas on... Kui inimene juba kord pärimäge minema hakkab, siis ei aita teda enam üks kurivaimgi endisele järjele. Teie ärge arvake, et mina kogu eluaeg kandimees olen olnud. Ei ole. Olin kord ka renditalu peremees. Naisega sain paarsada rubla ühes, enesel oli ka poissmehe põlves natukene kogutud. Selle rahaga võtsingi talu. Kuid mis sa maidaga teed! Rent kõrge, vili odav, ikalduse-aastad... Kolm aastat maadlesin ära. Siis ei olnud enam muud järele jäänud, kui ainult osa talu kraami. Ei olnud midagi teha, — asusin kandikohale. Siin orjad päevast päeva ja aastast aastasse, kuid näed, kuidas ikka vaesemaks ning viletsamaks jääd. Talu loomad on ammu kadunud, reed-rattad kaovad, isegi riided seljas kuluvad ning rebenevad, — uut aga ei ole enam kusagiltki võtta. Vaesus tuleb! Purele kas või hammastega vastu, — tuleb aga teine ja tuleb! Miski ei aita. Tunned, nagu vajuksid aegamööda

 — 121 —

rabasse, rabeled ja kisendad vastu. Rabelemine ajab veel sügavamale sisse, appi aga ei tule keegi...”

 „Kaua siis niiviisi vaevlema peab?” lausus Remmelgas mõttes. „Kole lugu, tõesti kole!”

 „Kaua? Moonakaks tuleb viimaks ometi minna. See on aga viimane koht. Ei säält enam välja saa, sinna oled nagu kinni tinutatud, ehk kui lähed, siis ainult veel vaestemajasse, — kui vald võtab... Oma jala pääle säält enam ei pääse. Praegu olen siin veel kandimees, olen veel nagu vana usu pääle. Teises kohas ei suudaks sedagi olla. Ei usalda ennast sellepärast enam liigutadagi.”

 Mehed sammusivad mõttes roopalist teed mööda hommiku hämaras.

 „Praegu mõtleb minu vend veel mõnegi asja pääle,” ütles kantnik siis jälle. „Las aga saab vanemaks, võtab naise, tuleb pere, tervis kaob, — küll siis näeme, kui kaugele tiivad kannavad! Moonakaks läheb tema niisama nagu minagi. Kuhu sa kahe palja käega ikka jõuad!”

 „Kas ei paraneks siis lugu, kui maad kergemini saaks?” päris koolmeister.

 „Eks ikka paraneks muidugi. Aga kust ja kuidas kergemini? Jõudu on ikka tarvis. Osta ma ei suuda. Rentida? Noh, mina ju ka praegu rendin. See ei ole rentimine, see on võllas kõikumine! Ostmiseks on palju raha vaja; rentimisega oleks teine lugu, kui aga maksud teist-

 — 122 —

sugused oleksivad. Räägitakse, et kui kroonu käest rentida saaks, või kui need rendimaksud, mis mõisnik võtab, kuidagi seaduse poolt ära oleks määratud, — siis ikka kergem oleks. Niisama ka hingemaa... eks ole teda oodatud küllalt... Kuid kes õige annab!..”

 „Ei tule tollest hingemaast midagi välja!” viskas Remmelgas käega. „Kui ta ka antaks, — ega ta siis kedagi ometi ära elata! Sääl nälgib praegu kogu Venemaa ühes kõige oma hingemaaga! Setudel on ka hingemaa. Miks nad siis meie juures närusid käivad korjamas? Meil ei oleks enam kusagile pottidega kauplema minna. Ei suuda selle hingemaa pääl ei elada ega surra.”

 „Küllap teda siis liiga vähe on, või on maksud liiga kõrged,” arvas kantnik. „Aga kõneldakse — Siberis... Vaadake, sääl saada inimene alles elada! Vahest, kui enam muu ei kanna, lähen ise viimaks ka sinna... Kui aga jõudu oleks!.. Ei suuda kuidagi pärale saada...”

 Mehed sammusivad sõnalausumata edasi. Pime, näriv, aastate pikune näljamõte pöörles ja keerles kantniku pulstinud pääs, rabeles ning otsis pimedas teed välja. Aga teed ei olnud. Kohutavana tondina mustas moonamehe põlv ja vaestemaja silma ees. Mööda neist pääseda ei ole võimalik. Ehk vahest siis... kui ühel hääl päeval koorma alla jääd... või mõisa adra taga hobune su surnuks lööb... või tuleb ise

 — 123 —

mõni äkiline surm ja teeb korraga otsa pääle... nagu rabandus või lendva... Aga siis läheb pere ilma mööda laiali... naine koltub vaestemaja seina najal... lapsed paneb vald karja... vanamees sureb kusagil maantee kraavis ... Ka naine sureb... lapsed kasvavad suureks, on noored ja julged, asutavad oma elamist, mõtlevad pilvedele lennata... aga ei, — seesama kandikoht, töö, vaev ja viletsus ning viimaks vaestemaja ootavad neid... Ja nii edasi... nagu öeldud on: „Orjaks oled sa loodud ja orjaks pead sa jääma,” või jälle: „Kes on pandud orjama, see”... ho-ho-hoo!..„orjaku häämeelega”... Põlvest põlve, igavesest ajast igavesti...

 „Nõnda!” ütles kandimees korraga, mõtetest ärgates. „Kas tuleval Jüripäeval veel siin olen, või ei, — ei tea. Herra ähvardab renti pääle panna. Räägib, et meie rumalad ja laisad olla ja sellepärast läbi ei tulla. Ähvardab kandimajad maha lõhkuda ja maad mõisa kätte võtta. Aetakse meid kolmteistkümmend peret ilma mööda laiali. Uut kohta enam võtta ei jõua. Vend tahab ka ära linna minna, — ehk saab vabrikusse. Taevas seda teab, mis tuleb! Mõistaks veel midagi, otsikski. Kuid mis sa, pime ja rumal inimene, teed: oled ainult oma nurka, oma aiatagust näinud, ei oska kuhugi poole pöörata. Võib olla, on mujal pool maad paremad, rendid odavamad, — kuid kes seda sinule siis ütleb!”

 „Oh, mis mujalgi on!” ohkas Remmelgas,

 — 124 —

kellele kandimehe lootuseta meeleolu külge hakkas. „Kus meid ei ole, sääl on hää.”

 Mehed astusivad jälle vaikides edasi.

 Hommik koitis. Vihm oli öösel üle jäänud. Igalpool läikisivad laiad lombid. Kõrrepõllud ja künnimaad nõretasivad veest. Raagus mets seisis norus. Kuuldus, kuidas keegi märjas lepikus noori võsusid raius.

 „Näe, siin on meie küttemets,” algas jälle kandimees, käega põõsaste poole näidates. „Mõisa poolt saab kolm sülda hagu, enamasti lepa ja haava võsu. Jala pääl seisab, — toores; raiud maha, paned virna, — hakkab kopitama, mädaneb, — ära ometi ei kuiva. Mis sa teed sarnase asuga! Paned paja alla, — susiseb ja ajab pilli ainult, aurab ja annab suitsu. Tuleb nii välja, et küta rehi, aja haod parsile, kuivata ära, ja alles siis võid nendesamade hagudega reht kütta, et vilja kuivatada. Nali ainult ja muud mitte midagi. Kaevaku siis mõisnik, et kantnikud metsa varastavad! Mis sa muud ikka pead tegema, kui ära ei taha külmata!”

 „Kas siis muidu kuidagi ei sa... õigusega?..”

 „Õigusega! Kirikus loetakse küll: „Sina ei pea mitte varastama.” Aga küllap kandimees sarnast käsku läks tegema! See on mõisaherra tehtud. Üks petab ühte, teine — teist. Mõisnik koorib mind, eks mina või siis sellesamaga vastata. Teda peetakse koorimise pärast osavaks majapidajaks, mind aga pannakse varguse pärast

 — 125 —

vangi. Muud vahet ei ole. Ütlevad ja hirmutavad aga, et pärast surma tulla kõige kurja pärast kuri nuhtlus. Kes seda nüüd teab, mis sääl tuleb, või toda keegi näinud on. Aga ühte peab ütlema: kui sääl tuleb, siis peaks need hirmutajad, õpetajad ja muud, seda küll kõige enam kartma. Ei näi aga nii olevat. Vaat, see paneb sind ennastki kahtlema.”

 „Kuid usk...” algas Remmelgas.

 „Mis see minule hääd on toonud? Või tema süüa annab? Uskuda ja käskusid täita võib ainult see, kellel on, mis suhu pista. Aga meie...” Kandimees viskas käega. „Minul ei ole mitte aega oodata, kuni kord taevas kõhu täis saan. Mina tahan juba siin, maa pääl süüa!”

 Mehed olivad teelahkmele jõudnud.

 „Jällenägemiseni siis!” ütles Remmelgas.

 „Kuna meie siin veel üksteist näha saame!” lausus kandimees oma krobalist, pruuni kätt andes. „Eks aga jumalaga päälegi... Iga inimene läheb ise poole, igaühel oma tee... Jumalaga siis, jumalaga...”

 Ilm oli õige valge juba.

 Remmelgas astus jõudsal sammul mäe nõlvakut mööda üles, ikka roosakamaks lööva taevakaare poole, ja mõtles oma noore elu ning küüraka kandimehe pääle. Mida kaugemale ta läks, seda enam vabanes ta sellest raskest tundmusest, mis ta südant kandimehe seltsis oli surunud. Siin oli miski eksitus, mõtles ta, miski vale arusaa-

 — 126 —

mine elust. Kuid sellest eksitusest peab üle saama, peab võitma kõik need kurvad valestimõistmised! Elu muinasjutt, mis nooremehe pääs heljus, sai ikka heledamaks, ikka kaasakiskuvamaks, ja mees mõtles, et kas maakeral siis tõesti obadust ei ole, mille varal teda üles võiks tõsta?

 Ta meelde tulivad kandimehe sõnad: „Küll näeme, kui kaugele tiivad kannavad! Kahe palja käega ei suuda midagi ära teha.”

 Rumalus! Peab suutma, peab! Mistarvis siis niiviisi vingerdada?

 Peab suutma, peab!

 6.

 — — Aga kokku saivad nad ometi kord. Ainult kaks-kolm aastat oli mööda läinud. Nende magamiseasemed olivad otse kõrvu. Mitu päeva olivad nad juba ühes elanud, ilma et üksteist ära oleks tunnud. Ühel õhtul istusivad nad mõlemad akna pääl ja vaatasivad läbi jämedate roostetanud raudade välja linna pääle, kus juba vali ja tuisune tali valitses. Sääl ütles kandimees:

 „Kas teie ei käinud mitte paari aasta eest Kurukalmul koolmeistri kohta otsimas?”

 „Käisin küll. Mis siis?”

 „No jaa! Mulle näis juba algusest saadik, nagu oleksin ma teid varem näinud. Teie olite siis minu juures öömajal.”

 „Mis? No vaat see on alles kokkujuhtumine!”

 — 127 —

 
Ja kogu selle päeva õhtu ja veel mitu päeva järgimööda oli neil palju, palju juttu.

 — — „Vaesus ja viletsus läks ikka suuremaks,” rääkis kandimees. „Paljud rääkisivad, et maad saab, mõisaid jagatakse. Olime meiegi ihamas: maad tahtsime! Kuidas sa hing ometi ilma maata saad! Põllu inimene oled, ega sa siis jänese kombel haava päält koort näri ja sellest ela! No mõtlesime ka meie, et kui tuleb maa, ega siis enam midagi häda pole. Läksime mõisa, ütlesime herrale, et vaata, jaga maa ära! Mis sul temast niigi kasu, — varandust nõnda, et sead magagu paberiraha sees. Meie aga ei tea, mis suhu või selga panna. — Ütles, et ega minul tolle vastu suurt ei olegi, aga laske ma mõtlen veel. Mõtles teine ja mõtles, aga kahe päeva pärast oli kümme kasakat mõisas. Sügasime siis kõrvatagust: No kurat su sisse! Ega sina hääga küll anna! Niikaua lubad, kui jõud meie käes; oled aga sina võimumees, siis pühi nina puhtaks. — No arvasime ja arvasime, et kui sa sunnikas ei anna, ehk siis annab kroonu või võtame ise.

 „Pääsis siis mujal pool jaht lahti, läks puha kui suits. Tuli meilegi salk mehi, — muusika-poisid ees, teised ratsa taga, punased lipud seljas, laulavad:

 Mõisad põlevad,

 saksad surevad;

 mets ja maa on meie oma...

 — 128 —

 „Lõivad teised viinavaatidel keldris põhjad alt, kopsisivad sakste majas asjad puruks ja pistsivad tule otsa. Ise aga läksivad jälle lauluga minema.

 „No mõtlesime siis meie, et ega paremat aega ikka tule: saksad on läinud, mõisa on üksi, — jagame maa ära. Kui kroonu kord jagamisega meie poole jõuab, on vast kevade ammu käes, ei saa vilja enam õigel ajal maha teha. Või kuidas selle kroonu jagamisega õieti lugu on: kas tema teab, kui palju kellelegi tarvis, või missugune tükk parem või halvem; tuleb veel tüli ja pahandust; parem teeme ise asja ära. Läksime siis välja pääle, jagasime maa ära, panime kupitsad üles: vaata, Jaak, see saab sulle, aga see, Märt, sinule... No hää oleks olnud, ega nuriseda midagi, kui ilma saksuta ja maksuta, — mis sa veel kaebad!”

 „No millega lugu lõppes?” päris Remmelgas.

 „Millega ta siis veel lõppes! Teisel päeval tuli sõjavägi. Minu vend poodi üles; kaks meest lasti maha; teistel võeti kuklast kinni ja valati igaühele oma paarsada ära. Mitmed on veel praegu siin kinni. Sääl on nüüd su hingemaa! Tarvis teda ju on... oi, kui tarvis! Aga kuidas sa ta kätte saad?”

 „Milles teid siis kõiki süüdistati?”

 „Meie olla mõisa põlema pannud, olla mässajad! No mis mässajad meie siis õieti oleme? Maad tahame ainult! Taevas halasta, — inimene

 — 129 —

 9

tahab süüa, no kust sa seda süüa võtad? Ei tohi süüa tahta, — oled mässaja...”

 Ja kogu õhtu kuulas Remmelgas kandimehe kurvatoonilist, õhkavat juttu maast, et teda ikka tarvis on, aga kuidagi kätte ei saa... Mõlemad lamasivad nad kõrvu ja vaatasivad vangikambri tahmase lae poole. Ja kui nad vait olivad, siis mõtles kumbki neist oma ära murtud, katki tallatud elu ning tumeda, etteaimamata tuleviku pääle.

 „Mispärast siis teid siia toodi?” küsis kandimees Remmelgalt uneta ööl, kui hinges äramõistmata igav ja tühi tundus olevat.

 „Eks ole minagi „mässaja”!” naeratas Remmelgas kibedalt. „Mõtlesin palju teha, kui koolmeistriks sain. Aga mis sa teed, kui käed-jalad kinni on! Iga sammu pääl seisivad mul inspektor ja õpetaja, käsukirjad ning keelud ees. Saadeti ühe koha päält teise kui pidalitõbist. Ära tahtis neelata kõik see mülgetus. Sain viimaks aru, et ei suuda siis rahvale valgust anda, kui sa ei tohi, kui seda ei taheta. Siis hakkasin teistmoodi tööle ja... nüüd olen siin...”

 Mõttes lamasivad mehed vangimaja õlekotil, kuhu imelik saatus nad kõrvu oli pannud.

 Hämar on vangimaja, igav ja tuim tema elu. Kõik igatsused kustuvad, inimene vajub ikka madalamale ja madalamale. Igav on nii elada, — päevad ööde taolised ja ööd päevade sarnased. Siis ootad omas elus muudatust, — kas või ka halva poole, — kui see aga muudatus oleks.

 — 130 —

 Vangid ootasivad, ja muudatused tulivad.

 Remmelgas, kes nõnda vabadust ja valgust armastas, saadeti kaugele põhja poole, kus nii külm on, et sääl ka kõige palavamad soovid jahtuma peavad.

 Põline põhjamaa mets taiga kohiseb lõpmata lugu kõigest sellest, mis ta omal pikal eal on näinud. Aga ühe uue loo teab ta nüüd: see on neist elujulgetest inimestest, kes taigas ilma teeta ja sihita ümber uidavad, või kaugelt külmade maalt läbi taiga oma vangikohast lõuna poole põgenevad...

 Ühel hommikul koidu eel toodi ka kandimees vangimajast välja, ja inimene, kes kogu oma eluaja maad oli igatsenud, sest et ta mitte jänes ei olnud, kes haava koorest elab, sai viimaks ometi maad, ometi kord!

 Seitse jalga pikuselle,

 Neli jalga lai — — —

 — — — — — — — —

 Ei, ei, kes neile nii palju maad andis: neid aeti kolm meest ühte hauda...

 1903—1906.

 — 131 —

 9*

KAHEL POOL SEINA.

 Tühi ja õudne oli katusekammer.

 Mustunud paberi, papi ja taku tükid rippusivad seinu mööda alla. Akna kohalt oli vihm läbi lae tunginud. Lagi ja osa seina olivad pruunikas-mustad, nagu oleks krõbe sikatur raua kombel roostetanud. Siin ja sääl olivad mustavate palgi pragude vahele, mis sikaturist ja tapetist hoolimata välja paistsivad, puu- ja raudvajad löödud. Nende otsas rippusivad rasvast ja hõõrdumisest läikivad tööriided.

 Laua pääl põles pisikene lamp. Mustad varjud vaarusivad alalõpmata hämaratel seintel, sest inimesed laua ümber liikusivad niisama alalõpmata.

 Ühetooniliselt krabises paber, liikus midagi rasket tasasel loginal ja kuuldus hääl, nagu oleks suure rulliga üle porise põllu aetud. Nende häälte taktis käisivad varjud seintel, värises laud ja isegi inimesed hingasivad nende järele.

 Laua pääl lamas raske kirjaladu kinni kruvitud raudraami sees vana koti pääl, et vastu lauda

 — 132 —

ei põriseks. Inimesed õiendasivad selle laua ümber nõnda, nagu oleks nad miski masina ilmeksimatud osad, mis järjekindlalt oma ülesannet täidavad.

 Noor vurrudeta tööline tõmbas pehmel naginal rulliga, mis trükimustaga koos oli, üle ladu. Värvised tähed läikisivad tule valgel. Kooliõpilase riietes noormees pani värvise ladu pääle valge poogna neljandiku. Punase kaelasidemega tüse ja lühikene mees lükkas sellest kõva kuivatuspaberi rulliga üle. Lühikeste juuste ja kahvatanud paletega tüdruk võttis trükitud paberi ladu päält ja pani hunikusse, kus juba mitu sada sarnast ees lamas.

 Nõnda käis see imelik trükimasin, mille üksikute osade aset inimesed niisama hästi täitsivad, kui oleks nad raudsed olnud, — soonte asemel traadid ja lihaste asemel terasvedrud. Kiiresti liikusivad rullid, kiiresti käisivad mustunud käed. Keegi ei tohtinud silmapilkugi kõhelda. Nende näod olivad tõsised, kahvatanud-vihased, silmad ühe ja sellesama vahtimisest valusad ning tuimad.

 „Eh, kuidas läheb!” ütles paberi alla paneja pika vaikuse järele. „Võiksime oma trükimasinaga maailmanäitusele minna.”

 „Miks nii kaugele?” lausus musta-rulli-mees tõsiselt. „Hää, kui vangimajassegi saame.”

 Jälle oli vaikus ja jälle nagisesivad rullid ning krabises paber. Küürakad, sarvilised varjud tantsisivad nelja palja seina ja musta põranda

 — 133 —

pääl. Üks kõige küürakam neist valmistas teatud aja järele otsekui ümariku raudahju sülle haaramise vastu, — kuid mõtles nähtavasti kohe järele ja hüppas hirmunult paar sammu eemale. Teine liikus järjekindlalt halli vaiba pääl, mis akna ette oli riputatud, nagu oleks ta tugitoolis kiikunud, ise selle juures õhus kätega imelikka ringisid keerutades. Tüdruku vari langes lügi seina pääle, tema pää oli kolesuur ja varukate varjud sirged kui plekktorud.

 „Kui praegu tuleks politsei kaela...” ütles allalaskja natukese aja pärast jälle sosinal.

 „Mis siis muud,” vastas kuiva-rulli-mees, „ladu aknast välja, trükitud eksemplarid ahju ja tuli otsa! Kuni „tema” ukse maha murrab, seni võib siin seitse imet ära teha.”

 „Mine ladu aknast viskama, tapa kogemata veel mõni nuuskur akna all ära,” naeratas tööline.

 „Eks ta saa siis taevas sellesama ameti pääle, mis siingi,” naeratas ka kuiva-rulli-mees oma kord.

 Tuju muutus lahedamaks. Mõtted, mis kaua tardunud olivad, hakkasivad jälle liikuma.

 „Korter on sant,” sosistas paberi suruja. „Seinad on nii õhukesed, et sääse aigutamise teisele poole ära kuuled.”

 „Sa tahad siis oma trükikoda vist linna raekojas ülesseada!” vastas tööline. .Viimane kord tõime selle värgi minu poole, — mujal ei olnud julgemat kohta. Nüüd on raske teisale kolida.

 — 134 —

 Võetakse viimaks veel käest ära, siis hakaku trükiladujad jälle taskutega kirja varastama. Millal sellest siis asi saab!”

 Punane tulehelk virvendas kahvatanud nägudel. Hilisel talve õhtul tehti õudses katusekambris tööd ja vesteti omi naljakas-kibedaid mõtteid. Kümned korrad oli igaüks neist neidsamu mõtteid mõelnud ja neidsamu sõnu rääkinud. Aga mõeldi uuesti ja räägiti jällegi. Sest millest muust oleks neil rääkida olnud, kui mitte sellest kibedast tundmusest, mis nende rinda rusus, ja sellest imelikust lootusest, mis mõnedel silmapilkudel kevade päikesena nende noortes ajudes kerkis! Tuhanded olivad enne neid niisamasuguses katusekambrites talvistel öödel kannatanud ja tööd teinud ning sellest pidupäevast unistanud, kui on palju lippusid ja palju laulu...

 Oi, miks veerevad need rullid nii aeglaselt ja miks need tinased tähed ei kisenda, nii et kogu maailm — näljased linnad ja pimedad külad, meri ning maa seda kuuleksivad!..

 Korraga kostis teiselpool seina nõrk, värisev laul. Laulsivad elust raugenud vanakene ja noorusest nõrk laps. Hääled värisesivad, katkesivad... siis tõusis laulmine uuesti, liugledes läbi hämara toa... kui kaebades ja otsides, hõisates ning paludes:

 Ma tulen taevast ülevalt,

 Häid sõnumid toon teile säält...

 — 135 —

 „Jõuluõhtu...” sosistas tööline mõttes, lükkas rulliga üle paberi põrandal, mille pääle trükimust laiali oli aetud, ja tõukas siis värvise rulliga üle ladu. „Ja inimesed on kirikus...”

 Läbi hämara toa heljus unistav-igatsev lauluviis, kumises magusalt kõrvus ja liitus rullide raske naginaga ühte.

 Tüdruk viskas äkilise liigutusega juuksed silmade eest kõrvale. Ta nägu oli väsimusest kahvatu-kollane.

 „Maal tullakse läbi tuisu ja tormi kümned verstad, et aga üht ja sedasama lugu igal aastal uuesti kuulda,” ütles ta siis. „Põlvitatakse kiriku mudasel põrandal, õhatakse, palvetatakse... ja õpetaja loeb, et santidele saab taevariik ning ennem läheb kaamel nõelasilmast läbi, kui rikas õndsaks saab...”

 Katusekambris oli jälle vait.

 Teiselpool seina laulsivad laps ja vanakene pühal jõuluööl laulu inglist, kes ilmale taevast häid sõnumeid vaesete ja koormatute äralunastusest tõi. Siin toas trükkisivad noored, jõurikkad inimesed aga uut elu-sõna, uut evangeliumi, uut kuulutust: Ainult ise võite end lunastada ja ei keegi muu! Ühinegem võitluseks taevariigi pärast maa pääl!

 Ühes talvise tuisu hulumisega korstnas kostis läbi õhukese seina värisev laul:

 Kõik õnne saate tema väest,

 mis jumal pakkund igavest...

 — 136 —

 Laul värises ja kustus viimaks vanakese lõõtsutavaks korinaks. Ja korraga kostis läbi seina lapse hele hääl:

 „Kuna tulevad isa ja ema?”

 „Kui Jeesus-laps sünnib, eks siis tule, lapsukene, eks siis...” vastas vanaeit õhates. „Täna sünnib Jeesus-laps, täna...”

 „Kus sünnib Jeesukene?” päris laps heleda häälega, et pool-kurt vanaeit kuuleks.

 „Betlehemmas, lapsukene, Juudamaal...”

 Neli noort inimest teiselpool seina naeratasivad, kuid naer suri väsinud paletel kibedalt kokku surutud huulte ümber. Tuhanded mõtted, tuhanded mälestused lapsepõlvest lainetasivad läbi pää — nii magusad ja murelised, nii kallid ning nii valusad. Neilgi olivad ajad, kui jumala ja taeva sisse usti, karedat vaipa üle pää tõmmates palvetati, ja neilgi oli olnud oma Betlehem Juudamaal ja Betlehemmas lapsukene sõime sees.

 Mineviku mälestused! Oi, kuidas need udu varjudena hinge põhjast üles kerkivad ja südant pigistava leina ning ootuse ja lootusega täidavad! See on mure läinud lapselise rumaluse, lapselise usu ja kaotatud Betlehemma järele, mida ei saa enam tagasi ega tahagi enam tagasi. Kuid need aimdused ja igatsused tulevad veel mõnedel õhtuhämarikkudel, kui lapsepõlve mälestused õhetavat otsaesist piiravad, ja tunduvad nii lähedal olevat.

 Siis aga tunned omas südames äkisti uue kose kohinat ja pääajus kumiseb korraga uus

 — 137 —

kell, — ning mälestuste lained kaovad kui vaimude rongid pärast kuke laulu. Eemale unistused, eemale mineviku mustad varjud, eemale väikesed mured ning väikesed igatsused! On suuremad unistused, suuremad rõõmud ja mured, — on igatsused, suured nagu maailm! Kui põhjatu mägestiku järv, nii neelavad nad inimese ära. Ei jää enam muu tarvis rinda ruumi, ei ole enam minevikku, ei isiklikku tulevikku, ei omi pisikesi valusid ning rõõmusid!

 Väljas vingus talvine tuisk. Korstnas kisendas keegi meeleheitlikult: „Oi — ee! oi — ee!” Ja siis irvitas keegi ahju peldi vahel: „He-he — heee!” Ning siis kostis truupides rüselemine ja rabelemine, nagu oleks kari rottisid küünte krabinal seinu mööda üles pununud.

 Tuul liigutas aegajalt akna ette riputatud vaipa. Kui see silmapilguks vähe kõrvale kõikus, vaatas väljast talvine öö fosforliste silmadega sisse, ja tema jäine nägu kiskus kahjurõõmulisele naerule...

 „Minul on maal vanaisa,” ütles äkisti punase kaelasidemega tööline, ja kõik jahmatasivad ta häält kuuldes otsekui une päält. „Ta on vana ja hall, ei näe ega kuule enam hästi. Aga kui jõulud tulevad, siis muutub ta otsekui teiseks. Juba paar nädalat enne pühi käib ta metsa mööda, kirves vöö vahel, ja otsib kuuske, ja juba näed, kuidas ta kalja tõrre ümber asutab. Ja kui siis pühad tulevad, siis viib ta oma kuuse sooja sauna ja paneb selle otsa paar jala-pikust rasvaküünalt,

 — 138 —

verivorsti ning vesikringli. Põrandale laotab ta värsked õled, aga õhus on viha lehe ja pehkinud puu lõhn. Jõulu õhtul süütab ta küünlad põlema, istub lava nurgale, võtab vana-aegse puukaanelise raamatu põlvedele ja algab siis oma koriseva häälega oma jõululaulu:

 Kuis mä so vasta võta...”

 Rääkija jäi silmapilguks vait, ja keegi ei lausunud midagi.

 „Ja nii on ta juba palju aastaid omi jõulusid pühitsenud,” algas tööline jälle. „Üksi, oma vana kombe järele... Aga kirikus ta ei käi ja jumalast ei hooli ta üleüldse mitte suurt...”

 Tüdruk kergitas äritatult õlgu:

 „Ah, jätke oma pool-tola vanaisa rahule!”

 Kuid tööline kordas järelmõtlikult:

 „Juba kaua, kaua aastaid... täiesti üksi... oma vana kombe järele...”

 Toas valitses jällegi vaikus, ja tahtmata kerkis igaühe silma ette pool-pime vanamees kuuse all... On soe saun ja õhus on viha lehe ning pehkinud puu lõhn... Pikad rasvaküünlad põlevad suitsedes nagu tunglad... Vanamees istub lava nurgal, raamat põlvedel, ja ainult kilk kerises ning talvine torm ukse taga laulavad temaga jõululaulu... Ja nii on see kestnud palju aega ja kestab ehk veel paar aastat, kuni vanakene viimaks enam ei suuda kalja teha ja metsa mööda kuuske otsida, kuni ta päris pimedaks ja kurdiks

 — 139 —

jääb, ning viimaks ta haual üksi talvine tuul vinget jõululaulu laulab...

 Tüdruk oli silmapilguks tarretanud. Täis trükitud leht jäi ladu päält võtmata, ja tööline, kes kui masin kindla korra järele omi käsa liigutas, lükkas sellest värvise rulliga üle.

 Kõik olivad väsinud, peatasivad, sirutasivad liikmeid. Teiselpool seina lõi kell raskelt kaksteistkümmend. Kella hoobid kostsivad nagu tiisikusehaige köhatused.

 „Ei tule juba „Felix”,” ütles kooliõpilane. „Ta pidi enne kella kahteteistkümmend siin olema. Läks vana „Merekaru” poole. Ehk on temaga midagi halba juhtunud.”

 Tüdruk ärkas „Felixi” nime kuuldes nagu unest ja sosistas:

 „Vaevalt viitsib politsei tänasel ööl oma nina välja pista.”

 Nad kuulatasivad, kuidas tuul väljas vingus ja vanaeit teiselpool seina madala haua häälega midagi vaimulikku luges. Lamp laual oli kauasest põlemisest kuumaks läinud ja petroleumi aur tõusis õrnana vinana kollase kupli alt hämara lae poole, mille pääl valkjad ringid värisesivad. Tööriided seintel mustasivad nagu ülespoonute surnukehad. Nii võõrad näisivad sarnases ruumis kiht punaste kaantega raamatuid aknalaual ning kaks-kolm näopilti seinal: Marx, Engels ja Tolstoi...

 — 140 —

 Jälle nagisesivad rullid ja krabises paber. Teiselt poolt seina kuuldus kõndimine ja kõva kõne hääl. Majarahvas oli kirikust koju tulnud.

 „On aga ilm!” ütles mehe hääl.

 „Silmad puhub välja!” lõõtsutas naine. „Ma ütlen, et kui pöörab tuisu vastu, siis hoia, et õhku ei tõsta!.. Nüüd aga paneme küünlad põlema, ja siis on jõulud, jõulud on!..”

 Kuuldus lapse hele kilkamine, ja tema hääles kajas vastu jõulu rõõm ning küünlahelk. Nüüd kiigutas teda vist isa kätel, tõstes teda üles kuni kuuse haljani ladvani ja näidates talle tema säravat kuningriiki loitvate küünalde, kõrbide hobuste, tinasoldatite ning värisevate, läikivate klaaspallidega.

 „Ei tule „Felix”,” sosistas tüdruk unistades ja sirutas värvise käe trükitud lehe järele välja. „Ei tule... ei tule...”

 Tema palge pääl laotasivad end roidumuse palaviku valged ja punased laigud laiali.

 Korraga kuuldus ukse tagant trepiastmete krigin. Keegi tuli ettevaatlikult pimedas kobades üles. Toas olejate silmad pöördusivad madala, mustava ukse poole. Üles tõstetud käed vajusivad alla ja varjud tardusivad seintel.

 Kostsivad kaks nõrka hoopi ja natukese aja pärast kolmas ning kõvem. Tööline läks ja avas ukse. Sisse astus pikk ja painduv mees, üliõpilase kübar kuklas, lumine paslik õlgadele vajunud, punane siidirätt kaelas. Ta noorel palgel lehvis

 — 141 —

tervis ja rõõm, ta silmad näpitsprillide taga välkusivad elu ning lapselikku häämeelt.

 „Küll on aga ilm!” hüüdis ta ja hakkas palitut maha kiskuma.

 Korraga kukkus ta taskust „browning” tumeda kolksatusega põrandale.

 „St! Tasamini!” hüüdis tööline tusast nägu tehes. „Teie tulete nii, nagu oleksite poole maailma ära võitnud.”

 „Poolt ei maksagi võita, kui tervet ei saa,” venitas üliõpilane ja viskas energilise liigutusega otsaesisele langenud juuksed üle pää. „Küll oli aga täna ühe „spikiga” häda: käib nagu vari järel, ei saa ega saa lahti! Sõitsin siis voorimehega ringi linnas ja tulin viimaks siia.”

 „Ime, et teie „spikki” veel külaliseks kaasa ei võtnud,” urises tööline.

 Midagi uut oli „Felixi” ilmumisega juurde tulnud. Kõik hakkasivad jälle elavamalt sosistama. Väsimuse kahvatus kadus tüdruku palgelt. Selle asemel õhetasivad ta põsed veel palavikulisemalt, ja ta silmad läikisivad, kui ta nooremehe pääle vaatas.

 „Kas süüa on?” päris „Felix” kohmetanuid käsa hõõrudes. „Olen näljane kui hunt. Sööksin kas või praetud konna ära!”

 Tööline viskas kortsunud pakkpaberi üle ladu ja pani selle pääle poole pätsi leiba ja pika suitsuvorsti. Viis inimest seisivad üleskäänatud käistega laua ümber, sest et pea millegi pääle istuda

 — 142 —

polnud, lõikasivad nüri noaga vorsti otsast, murdsivad leiva küljest palasid ja pistsivad ahnelt suhu. Felix seisis laua otsa juures, hoidis ühes käes leiva ja teises vorsti tükki ning rääkis suutäite vahel:

 „On aga see Merekaru” mees! Tulin tema juurde. Uriseb palgesse: „Mis mees teie olete?” Ütlen, et nii ja nii, tulin säält ja säält ning tahan revolvrid kätte saada. Tema teeb ehmatanud näo ja tõmbab küüra selga. „Revolvrid? Taevas hoidku, mis asjad need on? Kes neid siia oleks toonud?” Räägi või tee, mis sa tahad, tema aga kinnitab: „Mina ei tea millestki midagi! Kas tapa või ära, aga mina ei tea!” Hakkasin viimaks sõimama, — tema sõimas vastu. Tegi lõppeks kahtlase näo ja küsis, mis mees mina õieti olevat... Kui ei oleks teda hästi teadnud, oleks pidanud uskuma, et puhastverd mustasajalasega koos oled.”

 „Ja nii ei saanudki kätte?” küsis tööline.

 „No ei saanud. Tuleb juba teine kord minna ja keegi ühes võtta, keda ta tunneb.”

 „Vaadake aga siis Merekaru”, kui ta miski asja pääl väljas on! Köieta poob üles ja soolata sööb ära! Teist nii mõrudat meest ei ole kogu maailmas enam.”

 Teisel pool seina algas laulmine. See oli seesama igavene laul: „Kuis pean vastu võtma...” Kesk tuba põles vist kuusk, ja pisikene tütarlaps käis kuuse ümber, hammustas kord ühe, kord teise piparkoogi küljest tüki ja puudutas peenikeste

 — 143 —

sõrmedega soojusest pehmeks läinud stearini-küünlaid. Aga vanad inimesed istusivad laua ümber ja laulsivad tuimade nägudega, milledel elumure mustad varjud paistsivad, seda igavest jõululaulu: „Kuis pean vastu võtma...”

 Sööjad kuulatasivad. „Felix” tõstis oma painduva käe üles ja hakkas takti lööma. Kõik vaatasivad natukene aega tõsiselt ta otsa ja purskasivad siis naerma. Kuid tema jäi tõsiseks, ainult huulte ümber vaevalt nähtav naeru joon, ja ta tärkavate vurrude küljes värisesivad sulanud lume kübemed.

 „Jõulud...” ütles ta siis. „Jõulud...”

 Ta jäi silmapilguks mõttesse ja ütles siis nagu ärgates:

 „Kuulge, ma pidin kella poole kahe ajal kusagile minema. See on väga tähtis käik. Kuid ma kardan, et „spik” mind endiselt kusagil nurga taga luurab. Ei oleks hää teda enesega kaasa võtta. Kas ei läheks keegi muu minu asemel?”

 „Mina ehk lähen,” ütles tüdruk. „Kui kaugel see on?”

 „Teie, „Midia”? On tükk maad minna. Kas ei läheks mõni teine? Ma jääksin selle asemel siis siia tööle.”

 Tüdruk vaatas paludes nooremehe otsa. Miks siis mitte tema?

 Et aga keegi just iseäralist soovi ei avaldanud sarnase ilmaga läbi pimedate agulite kohmata, pööras „Felix” „Midia” poole ja hakkas sellele

 — 144 —

juhatusi sosistama, kuna ta vurrud, millede küljes nüüdki pisarad värisesivad, peaaegu tüdruku õhetava kõrvaga kokku puutusivad. Ja nüüd nägi tüdruk, et mehe näos ja silmades enam jälgegi endisest lapselikust rõõmust ei olnud, vaid säält paistis ainult osavõtmine ja hool oma ettevõtte vastu.

 „Midia” noogutas kuulates vahetevahel jaatavalt pääga.

 „Andke mulle oma „browning”,” ütles ta siis riideid korraldades.

 Mistarvis? Ega teie ometi pühal jõulu ööl kedagi ära taha tappa?” päris „Felix” naerdes ja ulatas oma revolvri.

 Tüdruk laskis selle pruuni seeliku sügavasse taskusse, tõmbas palitu selga, surus läki-läki silmadele, noogutas jumalaga jättes pääga ja astus ukse juurde. Uks kriiksatas vähe, ja tüdruku lüheldane kogu oli kadunud.

 „Felix” heitis kuue voodi pääle, käänas särgi käiksed üles ja asus tööle. Nagisesivad rullid ja krabises paber.

 Korstnas hulus jällegi tuul. Varjud käisivad seinu mööda, tantsisivad, vehkisivad kätega. Vaip akna ees kõikus tuulepuhangutel jällegi kõvemini, ja iga kord, kui ta aknast pilguks eemal oli, vaatas fosforliste silmadega talve öö sisse, ja ta jäine nägu kiskus pilkavale naerule.

 Teisel pool seina oli vaikseks jäänud. Jõulupuu oli vist juba kustunud, väikene tütarlaps

 — 145 —

 10

magas vist ja nägi und omast säravast kuningriigist. Aga toas oli magus kuuse lõhn ja vaevalt tunduv stearini ving.

 Nagisesivad rullid, krabises paber... Ja see kestis kaua, kaua... ei tea, kui kaua... sest keegi ei pannud enam aega tähele...

 Korraga kostis trepilt jalgade kobin ja kõdunenud astmete kriuksumine. Toas olejad ärkasivad kui unest.

 „Uks kinni!” hüüdis tööline.

 „Felix” hüppas paari sammuga ukse juurde, kuid enne, kui ta sellele riivi taha jõudis lükata, kukkus uks prantsatades pärani, ja salk sandarmisid, linnavahtisid ja erariides politseinikka tungis sisse. Politsei pristav, kes kõige ees oli, tõstis revolvri üles ja kamandas käriseva häälega:

 „Ruki vverh!”

 Aegamööda ja kohmetult kerkisivad trükimustaga määrdunud, küünarnukkideni paljastatud käed üles. Oli kaheksa noort, paljast kätt, ja oli neli väsinud inimest vesti väel ning ei olnud pääle nende enam kedagi hämaras toas. Kuid pristav tõstis revolvri otsa veel kõrgemale ja kamandas kord veel käskivamalt:

 „Ruki vverh!”

 Laps teisel pool seina hakkas kisendama nagu painaja all...

 1906.

 — 146 —

 
UNEDE KURISTIK.

 Ma ärkasin jälle üles: ei olnud rahu neil hirmsatel öödel!

 Ma olin jälle üht ja sedasama und näinud, koledat ja painajalikku :

 Lumist lagendikku mööda sõitsivad ratsanikud hääletult. Hobused kohmasivad põlvini krõbedates hangedes. Mehed olivad käed vaheldamisi käistesse pistnud ja hoidsivad hämaras tuhmilt välkuvaid mõõku kaenla all. Jäises külmuses valendavat auru välja hingates piilusivad nad sompsus nägudega eneste ümber üle halli, elutu maastiku.

 Kui tühjaks oli maa jäänud! Kui õudsed olivad väljad! Puud seisivad, raagunud ja mustad, lumiste põldude vahel. Siin-sääl mustasivad puude ja hangede keskel madalad majad halli öise taeva all. Kuid ükski tulukene ei vilkunud neist pisukestest akendest, ja kui ratsanikud juurde sõitsivad, oli kõik surnud.

 Nad avasivad väravad ja sõitsivad õuedesse ning peatasivad uste ees. Ükski koer ei hüppanud neile haukudes vastu ja ühegi akna taga ei valendanud unest hirmunud, ehmatanud pale. Nad

 — 147 —

 10*

tulivad hobuste seljast maha, sidusivad need aia külge ja astusivad sõnalausumata üksteise järele sisse, paljaid mõõku pimedas enese ees hoides.

 Nad läksivad rehe alla. Väratite alt tõmbas tuul, pimedas kuulsivad nad lund saabaste all rudisevat. Üle kõrge läve kobasivad nad rehetuppa. Siin oli kottpime, lõhnas turba ja kerise järele, õled kahisesivad kesk haua vaikust jalgade all mullast põranda pääl. Nõgised parred pää kohal liigutasivad end külma käes.

 Siis läksivad nad elutuppa. Läbi jäätanud akende paistis ähmane lume valgus, põrandale raamide varjusid heites. Nad kobasivad suurt saviahju, — see oli jääkülm. Nad pistsivad kinnastes käed vooditesse, — õled kahisesivad nagu lehed. Mitte üht hinge! Siis istusivad nad suure perelaua taha, üles tõstetud kaelustega ja paljaste sõjariistadega, ning vaikisivad kaua.

 Sääl mustasivad nende pääd kõrgete kübaratega akna ähmases õhetuses. Nende suud hingasivad jääkülmas ruumis aurupilvi. Vaikides vahtisivad nad üksteise otsa. Nende peninuki koonud noogutasivad: mitte üht hinge! Maa oli tühi nagu mets. Ööd-päevad olivad nad otsinud, ilma hingelise leidmata. Inimesed olivad surnud — kuni viimseni!

 Vaikus kasvas, lume valgus virvendas, tuba läks võikaks — jääkülm tuba niiskuse ja savi lõhnaga. Muldsest põrandast tõusivad üles muldsed lõhnad. Ratsanikkude paljad mõõgad helen-

 — 148 —

dasivad ähmaselt laua kohal, — nagu hiigla nõelad, nagu linakraaside piid.

 Võikus kasvas, muldsest põrandast tõusivad üles muistsed lõhnad, imelikud, õudsed. Mõõgad värisesivad laua kohal. Nüüd ei helendanud nad enam: nad hakkasivad otsekui roostetama, ruttu ja tihedalt tõusivad rusked laigud nagu pisarad. Need veeresivad ülevalt alla, — ah, need olivatki pisarad, rusked veripisarad!

 Mõõgad tilkusivad verd, veri voolas mõõkadest, kohises veri pikkadest mõõkadest, — nagu nõeltest, nagu terasharjast, nagu linakraasi piidest! Ja mul oli hirm, sõnatu, liikumatu, pääsematu, nagu kirstus, nagu hauas, — ja ma tundsin, kuis juuksed mu pää pääl liigutasivad, jämedad ja kõvad nagu jõhvid.

 Korraga hirnus väljas hobune — kõledalt ja läbilõikavalt!

 *

 Ma süütasin tule põlema, värisedes hirmsatest unedest.

 Ma olin kaua aega nagu halvatud, uimaselt ainult oma elu, olemasolu, valguse ja realiteedi üle rõõmustades. Põhjatu kuristik on une ja tõelikkuse vahel, kuid ärkamise silmapilgul on ta kitsas nagu mõra peegli sees, mille üks äär tõelikku ja teine olematuid maailmu näitab. Siis aeleb ärkaja nagu udus, otsides ahastades teed tagasi tõelikkuse maailma.

 — 149 —

 Ma nägin jälle liikumatuid, usaldatavaid asju öises vaikuses, ja see rahustas mind. Ma nägin ahju sinistest kahvlitest, vahakangaga kaetud põrandat, vanaaegseid piltisid seintel ja laetud revolvrit voodi kõrval laua pääl. Ma nägin, et ma täiesti üksi olin; nägin lukus ust ja riivis akent mitmendal korral, ja mõistsin, et keegi ootamata sisse ei pääse ning et ma teatud määral kaitstud olen.

 See oli võõras korter, kus ma olin. Kui õudne, kui rusuv siin oli! Kuidas olin mina siia juhtunud? Mis oli mind toonud nende võõraste seinade vahele? Millest olivad minu närvid nii rahutud? Mispärast tundsin ma sarnast saamatuse, juuretuse, otstarbetuse tuska? Miks oli tarvis kõige tõelikumat maailma, et maailma tõelikkuse sisse uskuda?

 Nii, nüüd tuli kõik jälle mu meelde. Ma tõmbasin enese vaiba all kerasse, üksi silmi välja jättes, mis abitult küünla valguse ees pilgutasivad. Oleksin tahtnud matta end, et mitte tunda aja koledust, päevade jäiset külmust, tundide kramplikku surma nagu maha surutud revolutsioni hüübuvat kangumist. Aja-tundmus oli hirmus nagu giljotini tera püsti tõusvate juuste kohal.

 Kas selleks pidi see noor, kirgline jõud kord lippude ja lauludega tõusma, et vanast, raskest, jäisest jõust tagasi lööduna, purustatuna ja verisena laguneda, hüübuda, jääduda, surma agonias värisedes, surma meeleheites murtuid sõjariistu

 — 150 —

veel vastu tõstes? Taganemise ja põgenemise meeletust oli õhk täis.

 Kõik kõneles sellest: inimesed, kes tuiskaval tänaval kaelusi üles tõstes üksteisest mööda hiilisivad; vaksalite ja külmavate sadamate luurav ning ohulik varitsemine. Kõiges tundus see: siilina kokku kiskunud seltskonna hingetõmbuses ja ajalehe veergudes, mida hirmunud inimesed olivad kirjutanud ja mille võbisevate ridade hulgas ainult kroonika ja telegrammid oma raudset, armuheitmata keelt kõnelesivad.

 Missugune meeletu aeg! Kui odavaks, väärtusetaks oli saanud inimene aja raske vankri all! Elu ei maksnud enam midagi. See oli nagu tuules lendav leht: mõttetu, sihitu, otstarbetu. See oli nagu viirastus. Vahel tundus kogu olemasolu ainult unenäona. Nagu apra niidi otsas rippus ta põhjatu kuristiku kohal. Meeletu, metsik aeg!

 Võidelda sõjas, langeda lahingus, — missugune kergus sellega võrreldes! Kuid elada, nähes kõike muud langevat; ise veel hingata, nähes kõike muutuvat ebatõeks, viirastuseks, unenäoks, — kohutavaks, kardetavaks, hirmsaks unenäoks, — missugune väljakannatamatu piin! Kõikide väärtuste seginemine, kõikide omaduste muutumine, kõikide tunnuste petlisteks saamine — hirmsal, jäätaval ajajärgul!

 Küünal pilgutas minu ees. Ja peidetuna siin, võõras korteris, kaotanuna kõik sidemed tuttavate ja sündmustega, rippudes mitu korda kõrgemal

 — 151 —

maast kui see tuba mitmendal korral, — valdas mind äkisti sõnadega ära seletamatu elu mõtte ning elu mõttetuse aimdus. Iga minu liige tundis tühjuse ja igaviku jääkülma puudutust. Ja viirastuslikkus sai meeltega mõistetavamaks kui miski tõelikkus iialgi võib olla.

 *

 Ei, nii ei võinud enam jätkuda: mina pidin magama, pidin välja puhkama, kas oleks või maailm vaheajal hukka läinud!

 Ma kustutasin küünla ja lasksin enese jälle pikali. Ma mässisin enese vaibasse, — kuid otsekui ainult selleks, et veel enam iseenesega olla, veel teravamat piiri maailma ja enese vahel aimata ja oma otstarbetust tunda nagu muumia, mis kõvasti lõuendisse on seotud ning liikumata omas koopas lamab. Uni ei tulnud ega tulnud.

 Mõtted tõusivad, pimedas veel tihedamad, teravamad, mürgisemad, nagu ekstraktid kõikide nende hädaohtlikkude päevade ja rahutute ööde mälestustest, mõtetest, aimdustest, tundmustest. Nõelteravatena tõusivad nad, minu meelekohti puudutades nagu elektrivoolud, mis surnuteski krampisid äratavad. Ei või õudsemaid läbielamisi olla, kui need mälestused kesk nende hirmsate ööde tühjust ja vaikust!

 Nii, eila nägin ma hukkamõistetuid. Neid oli seekord kaks: vanamees ja noorukene. Nad

 — 152 —

olivad surma mõistetud vägivalla ja röövimise pärast. Ma nägin, kui neid soldatite keskel viidi sõjakohtust vangikotta, käed ja jalad raudus. Neil jäi siis veel kakskümmend tundi elada, sest täna hommikul pidi neid surma pandama.

 Oi, kuidas ma mäletasin nende nägusid! Need olivad külmast sinised, tarretanud, jäätanud, valgete silmamunadega nagu neil, kes teisi maailmu näevad. Nende nahksed hunhusi-mütsid olivad otsaesistele löödud, nii sammusivad nad kesk tuisku hääletutena, ümber piiratud sõjameeste vahedate tääkidega. Oi, kuidas ma mäletasin vangikoja raudse värava kõledat raginat, kui ta raskelt nende järele kinni langes!

 Võib olla, varsti viiakse neid. Kuidas on nad mööda saatnud oma öö? On nad valvanud omadel kõvadel kottidel karraga kaetud uste taga ning ahastanud nagu mina selsinatsel ööl? On neile selginud elu, olemasolu mõttetus, viirastuslikkus? Kuis on kajanud nende kõrvus vahtide sammud kivises koridoris: üks... kaks... kolm... selsinatsel viimsel ööl... üks... kaks... kolm...

 Ma langesin kummuli omas voodis, tabatud väljakannatamatust valust. Oi meeleheitmise tusk, oi ahastuse ääretu piin! Näis, nagu oleks tõelikkus äkki oma raudkindas käe prantsatades lauale löönud, oma raskuse jälge puusse vajutades. Pisikene punase pääga uss vingerdas väledalt minu südame ümber, mu elupuu õitesse oma mürki tilgutades:

 — 153 —

 „Unusta oma noorus, unusta kõik kõrged aated, unusta omad tiivulised igatsused! Ei ole aeg nende jaoks! Sina võid olla viirastus, aga mitte tõelikkus sinu ümber. Raudsete ratastega ajab ta sinust üle. Terasvikatitega on ta niitnud su roosipuud. Juurtega tahab ta nad kord välja kiskuda! Ei ole aeg nüüd noor olla: mürki on tilgutatud iga õie sisse, surma on külvatud oraste pääle!”

 Surma, surma! kajas vastu igas mu soones. Ainsam filosofia oli veel surma must filosofia, ärahävinemise sügav tarkus. Ei olnud enam muid igatsusi, muid unistusi, kui lõpetada oma viirastuslik, ebatõelik, unenäolik olemasolu selles võõras, õudses maailmas, mille tõelikkus mõistmatu, arusaamatu oli.

 Oleks tahtnud omast viirastuslikust olemisest ärgata olematusele, mis kümme korda arusaadavam oleks kui elu sellel sihitul ja mõttetul planeedil. Tolmuna oleks tahtnud laiali minna, nimena, mõistena, aimena ära kaduda, kustuda nagu valguse kiir, nii et vari veel viimaks oleks liikunud, heljunud ja kiikunud, kui musta liblika tiib, mis surma sõnumeid viib.

 *

 Õrn une kirme kattis üürikeseks minu ajud. Ja selsamal silmapilgul lõivad end lahti unede hirmsad kangad:

 — 154 —

 Kõrgete harvade pedajate vahel sõitsivad ratsanikud hääletult. Lumi valendas, õhetas hõbedana, ja tema läbipaistvas kumas näisivad mändade sirged ja oksteta tüved süsimustad ning kõlisevad kui rauast. Pikakarvased jäätanud hobused kohmasivad raskelt, ninad hangedes, ja ratsanikud hingasivad läbi suurte kinnaste jääkülma õhku.

 Nad keerlesivad kaua kõledate tüvede keskel, hunikusse kokku vajudes, lahku minnes ja jälle troppi lüües, ikka põlevama vihaga täitudes, ja nende palged hakkasivad hõõguma nagu vasksed näokatted veriste silmadega. Nende mustade rüüde karvad olivad kohevil, ja nende liigutused olivad äkilised, loogelised ning painduvad nagu metselajatel.

 Nende logisevate hammastega vihal ei olnud enam piirisid. Mitte üht hinge! Mitte üht elulist väljadel, teedel, külades, alevikkudes! Ei kostnud naise laulu kojast ega lapse nuttu kätkist. Ainult kuutu, lume-valge öö jäisete lagendikkude ja surnud metsadega, milledes kohmasivad hobused, jääpurikatega ümbritsetud ninasõõrmetest keerlevaid auru jugasid õhku hingates.

 Kuid siis nägivad ratsanikud äkisti puude all meest hiilivat, musta mantli ja laia kaabuga, lumivalge palge ning argade, piiluvate silmadega. Ta näis põgenevat, tulisel kiirul, ette poole kumardades ja kaabu silmil. Ta peatas alles siis,

 — 155 —

kui ratsanikud ta juba igalt poolt sisse olivad piiranud.

 Ta vajus kokku hirmu pärast, nägu kätega peites. Ta oli oma musta mantli all madal ja lai nagu pelikani-tantsija indianlaste maalt. Värisevate sõrmede vahelt nägi ta enese ümber tihedas ringis hobuste auravaid päid ning ratsanikkude puna-vaskseid nägusid. Ja ta hakkas sosistama, vaevalt kuulduvalt, vabiseva ning paluva häälega:

 „Ärge peatage mind! Laske mul minna! Sest mis saaksite teie minust? Mina ei ole mitte tõeline, mina olen viirastus, mina olen unenägu ja ettekujutus. Minu osa elus on olnud ainult näida ja mitte olla. See on olnud luule ja fantasia. Mul ei ole oma südant iialgi olnud: luule ja fantasia südamega olen ma tunnud. Mul ei ole omi silmi ega kõrvu olnud: luule ja fantasia silmade ja kõrvadega olen ma näinud ning kuulnud.

 „Ärge peatage mind! Sest mis kasu oleks teil sellest? Kas ei ole kõik möödaminev aja kivise palge ees? Kas ei ole kõik võrreldav ruumi jäises tühjuses? Mis on siis tõepoolest meie olemasolu kui mitte ainult vari? Kas ei ole sündimine aja ja ruumi ilmmõõtmatuses niisama hämar ja küsitav kui surmgi? Kas ei lähe olemise juurteni tungides kõik läbipaistvaks nagu klaas? Maailm — mis see on? Ah, laske mul minna!”

 — 156 —

 Kuid sääl karjus üks ratsanikkudest — kõleda ja käriseva häälega: „See on meile ükskõik, kas sind on või ei. Pääasi, et sa näid olevat! Ja see, et sa kardad, juba see on tunnistus tõelikkusele.” Ta sirutas oma mõõga välja, nagu öeldes: Jookse — ja näita oma olemasolematust! Jõuad sa põgeneda — oled tõeline; jääd sa rippuma meie mõõkade otsa — oled niisama tõeline!

 Algas hirmus ja kohutav võiduajamine. Põgeneja kuulis oma selja taga hobusekapjade murdumist läbi krõbedate hangede ja vahedaid mõõku õhku lõikavat. Ta oli kriidi-valge, ta tundis omi jalgu raskeks minevat nagu tina, nagu maakera rippus tema jalgade otsas. Siis aimas ta äkki lähenevat surma, mida kihutavad ratsanikud talle nagu hää- ja kurjatundmise puu õuna omade mõõkade otsas ulatasivad.

 Ma karjatasin surmahirmus: see sääl ratsanikkude ees olin mina ise!

 1906.

 — 157 —

 
SURM..

 Vaiksed õhtu ehad, taevas täis pehmet purpurit, uduloorid metsajärvede kohal ja kaugel niitude taga kurb laulmine... Ja ööd sumedad, pimedad, täis värisevate varjude mängu, õrnade tiibade nägematut kahinat ja helkivaid tähti mustade metsade kohal... Ning jälle uued koidud ja uued kuldsed niidid taeva pilvedel ning suve puna-päike kui avaruste kuningas...

 Või jällegi nooruse võitlused, põliste aadete heitlused, laiade lippude lehvimine, mõõkade kõrgele kerkimine!.. On, nagu tuli käiks tuksates soontes, päikesed paistaksid südame sees ja tähed — hulk tähti käiks sihina ees!.. Oleks kui joonud nõiutud kosest, nagu oleks näinud nägematuid asju, kuuleks looduse rütmilist laulu ning elupuu hiiede mühinat...

 Nii ilus on elu — midagi suurt ja midagi sügavat! Nagu oleks leidnud hämarast hiiest punase lille, ja lähed ja laulad ja lill on sul käes. Ja ees on sul meri ja taga on metsad ning

 — 158 —

kõrgel, kõrgel sinetab taevas, — ja lähed ning laulad!

 Nii ilus on elu!

 * * *

 Üleval taevas ja madalal maa pääl oli talve õhtu. Taevas kumas kui punane vask ning sinas kui seatina, ja kõrgetest korstnatest, mis kui sambad taevaserval seisivad, venis õhtu ehas purpurina punav ja brongsina hanguv suits välja. Karge lumi maas ja õrn härm puude oksil oli sini-roosa.

 Sel ajal astus surnumatja Juhan Lääts üle kõvade hangede, labidas õlal, viinapudel taskus ja suu torkavast valust, mis ta sisikonnas pöörles, kramplikult kokku pigistatud. Tema sinkjas-hall vari jooksis pikkade sammudega üle hangede, hüples künkalt künkale ja kustus nurme lohu hämaras põhjas.

 Mees aga mõõtis välja laiust. Tema kondiline lõug oli rinda vastu surutud, käed vaheldamisi käistesse pistetud, ta kandis kõrget küüra seljas. Nii läks ta, vankudes väsimusest, jõuetusest ja natukene purjus pääst. Temaga ühes roomas üle hangede teine Lääts, — surnumatja vari, — veel kõhnem, küürakam ja haigem. Nii olivad nad kahekesi kogu pika eluaja ühes üle lagendiku rännanud, labidad õlal ja küürad seljas.

 Lumisel lagendikul kumasivad linna kirikukuplite ja vabriku-korstnate piirjooned õhtu paistel. Mäe nõlval kasvas vana paju, hõbedased

 — 159 —

oksad püsti nagu tuules lehvivad juuksed. Hall jänes jooksis üle Läätsa tee.

 Kuid hauakaevaja ei näinud kõigest sellest midagi. Ikka koomale kiskus ta kõhn keha talve õhtu külmast ja näriva valu vapustustest ta sisikonnas. Närune palitu ei jõudnud keha, mis ikka kangemaks ja kangemaks läks, soendada. Külm laine tõusis värisevaid sääri mööda üles ja pani kõhu, mis seesmisest valust rappus, kananahkselt sinetama. Ja säält kostis vastu korisemine, urisemine ja nurisemine.

 Ikka sügavamaks sai talve õhtu üleval taevas ja madalal maa pääl. Taevas läks tume-pruuniks kui roostetanud kard, ja lume lagendik muutus hämar-sinkjaks kui meri sügise ajal. Ei paistnud väljal enam Läätsa vari ega tema rasked jäljed. Tema kõrge kuju sulas otsekui ühte nõmme tühjuse, õndsuse ning tõuseva hämarusega.

 Tema läks, ja ta pääs siplesivad haiged, sõgedad, karkudel komberdavad mõtted, üksteisest ussidena läbi põimides ning lõhkedes kui murumunad. Ja ta sinised huuled sosistasivad:

 „Issand, eks sa näe: see on ju sinu Juhan Lääts... eks sa näe, et tal külm ja valu on... eks sa näe seda, oh issand?..”

 Kuid issand oli hääletu kõrges talve taevas, kus veel vaskne eha helendas.

 Aga hauakaevaja pääs roomasivad hämarad mõtted, kui kari sõgedaid santisid, kes läbi laia

 — 160 —

lagendiku sügavas sügise öös pühapaika jumalapalvele rändavad. Lähevad, lähevad need mõtted, keerlevad, keerlevad ja kaovad nagu nahkhiired õhtuhämaras ja ei tule enam iialgi tagasi. Kahisevad, kahisevad lehed ja kaovad, kuna hinges kahin veel kaua järele kajab...

 Nii oli kogu Läätsa elu läinud kui need hämarad mõtted ning need kollased sügise lehed. Keerles, keerles, roomas, roomas, ja nüüd on mööda, ning ei tule enam iialgi tagasi... ei tule enam iialgi tagasi... ei tule enam iialgi...

 Lagedal lumel nokitses näljane kaaren mustava sööda kallal. Ta oli omad küüned sellesse löönud, tagus nokaga seda ja peksis kõhnade tiiva kontidega vastu lund. Kui Läätsa must kogu künka tagant kerkis, vaatas lind tigedalt tema poole. Ja kui Lääts kümme sammu temast eemal oli, tõusis kaaren raskel tiibade vihinal lendu, sööta noka vahel hoides. Kuid see oli liiga raske, kaaren oli näljast nõrk, — ta laskis sööda inimese jalgade ette maha. Siis aga tõusis ta kõrgemale, keerles hauakaevaja pää kohal pimeneva taeva all ja kraaksus vihast väriseva häälega:

 „Korraat! Korraat!”

 Ning siis vajus ta heljudes edasi ja kustus kasvavas õhtus lume välja kohal mustana punktikesena — nagu surres.

 — 161 —

 11

 Lääts kumardas ja tõstis kaarna sööda üles. See oli inimese käsi, mille keegi kellegil mõõgaga oli maha raiunud. Tema sõrmes oli vaskne sõrmus, mida roheline rooste ahnelt sõi. See käsi oli küünarpääst terava mõõgaga ühel hoobil läbi raiutud, — veel nüüd rippus selle kõhna käsivarre ümber riba verist sitsiriidest käist.

 Lääts tõstis käe silmade ette. Ta katsus tööst parkinuid kõveraid sõrmi, mida tarretuse valus värisevad nahksooned raudseteks konksudeks kokku olivad kiskunud. Ta puudutas oma kõvera pöidlaga kõvaks läinud peonahka ja käsivart, mida elu ja aastad, nälg ning töö nagu näljased hundid olivad närinud. See käsi oli ainult kimp luid, sooni ja pastla võrd parkinud nahka. See oli põrutav kurbmäng, lugu murest, puudusest ja tööst. See oli laul siidist, mis ta kudunud, ning hallitanud leivast, mis ta suu äärde oli tõstnud.

 Lääts vaatles seda kätt, ja võõrad, imelikud mõtted vilksatasivad läbi ta pää. Siis aga surus ta käe kaenla all, pistis omad soonilised ja külmast sinised käed vastamisi käistesse ning astus edasi. Ja ta ei mõtelnudki enam selle käe pääle, — oh, nii palju oli ta näinud omas elus poolikuid ja terveid surnukehasid! Kes teab, kes selle käe laial eluteel ära oli kaotanud! Mis kõik ei ole olnud ja mis kõik ei ole nähtud!

 „Issand, sinu teod on imelikud!” õhkas

 — 162 —

 
Lääts. „Suured ja imelikud! Aga mis on inimene? Tuhk ja põrm! Kõik liha on kui lillekene...”

 Linn kerkis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Katuste, tornide ja korstnate piirjoon näis vastu ehataevast nagu vanaaegse kindluse müür omade suurtüki aukude, luukide ja kitsaste akendega. Ei olnud enam üksikuid majasid; kõik sulas üheks mustavaks seinaks kokku, millest ainult kollased tulukesed salakavalatena silmadena välja vilkusivad.

 Aeg kulus, ja siis oli linn juba nagu kuivale roninud hiigla triton. Korstnad ja tornid mustasivad teravatena kisadena tema loogas seljal ja tema sadatuhat silma vaatasivad tigedalt lumistele väljadele, et sääl enesele saaki määrata, metsiku vihaga selle selga hüpata ning ta kõri läbi närida.

 Taevalik ilutulestus muutus ja muutusivad varjud maa pääl, ning siis näis linn hiigla kamäläonina, kes igal minutil oma värvi muudab, lõpmata petlik, lõpmata uus on. Hommikust õhtuni istub ta oksa pääl, pikk keel suust väljas, ja kannatlik-kannatamatult ootab ta putukat, kes lenneldes ta libedale keelele kinni jääb. Siis tõmbab ta keele suhu ja neelab putuka alla ning uuesti ootab ta välja sirutatud keelega, ootab ja ootab. Ta ei liiguta ennast, ei hinga, ja ainult ta kavalad silmad tantsivad ta enese libeda keele

 — 163 —

 11*

otsa ning taeva ja maa ümber — salalikud, vihased, tigedad...

 Läätsa ees avanes aguli tänav, kõver ja kitsas nagu taeva tee, ja meeletu linn neelas surnumatja ära. Kahel pool tänavat mustasivad kõrged aiad, potid kummuli postide otsas. Aedades kasvasivad imelikud puud: kõverad, jäserikud, juured turbases maas ja oksad tolmuses, haisevas taevas. Tänava käänakul kükitas maja, külg õieli kui haige lapse kõht. Siis mustasivad tee ääres jällegi mädanevad kuurid, haisevad tapatallid, ja kusagil õues, umbses sulus ruigas nuumsiga, kes kurja und nägi.

 Lääts läks, küür seljas ja verine käsi kaenla all. Talle vastu tulivad niisamasugused kühmas, tumedad kogud, haldunute, näljaste nägudega. Punnis magudega majad kahel pool tee ääres olivad kui kirstud reas. Oli nii õudne-õudne nende kirstude vahel, ja südames vingerdas pime hirm kõikide koleduste ees, mis need kastid enestes varjasivad. Oi surnukehade läägust ja luukerede koledat läila, mida varjavad üksteise kõrvale heidetud mustavad kirstud!

 „Issand, issand!” hoigas Lääts. „Kõik liha on kui lillekene... kui tuhk ja põrm...”

 Valukrambid surnumatja kõhus jäivad vähemaks. Ihu täitis roidumus ja uimastus. Rinnas aga pigistas miski leinaline, mureline südant, pigistas, pigistas... Oleks tahtnud jälle jumalat paluda, seda vana, esiisade aegset jumalat, kes

 — 164 —

truu ja kindel alati, kui ka kogu maailm sind maha on jätnud... Ooh, ooh... Sest mis on see maailma elu? Unenägu, tuhk ja põrm... Puhub tuul, — ja teda ei olegi enam... Aga jumal jääb igavesti. Ja küll tema nüüdki näeb, kuidas ta sulane Juhan Lääts sessinatses hädaorus patu ning kõige lihaliku kurjusega võitleb. Küll tema halastab ja paneb ta tulevastel aegadel seisma omale paremale poole...

 Unistades ja ohates vankus Lääts edasi. Mustad kogud tulivad talle vastu; väravate roostetanud hinged kriuksusivad valusalt ja kogud kadusivad. Tulivad vanakesed, vihad kaenla all, tudisevad kaelad välja venitatud; tulivad sisse langenud rindadega naised, kärnased, kisendavad lapsed kätel; tulivad tahmaste nägudega mehed, kübarad kuklas, kobisevad põlled ees, — tulivad hämarast ja läksivad hämarasse. Keegi ei vaatanud Läätsa otsa ja tema ei näinud kedagi. Lumi rudises ning rasked sammud kadusivad tänava nurga taha.

 Kusagil õue pääl ruigas nuumsiga umbses sulus.

 Edasi, edasi.

 Tänava nurk. Kollane laternas posti otsas. Petroleumi vaat poe ees ja kollased jooned lume pääl. Aga kõrges taevas kaks värisevat tähte.

 Till, till, till!

 Keegi sõitis.

 — 165 —

 „Eest ära! Hei!”

 Rahva kõmin, õlle aur, ja üks mees istus trahteri trepil ning toetas rasket pääd käte najale. Temal oli paks kõht ja suured roosad kõrvad. Ta tõstis pää üles, ja tema palgel oli tuimus ja mure, ning ta valgete ripsmete küljes värisesivad suured hallid pisarad. Tema vurrud rippusivad nagu vanal kassil alla ja tema huuled olivad imelikult koos, nagu oleks ta oma ette vaikselt naernud.

 „Tere, Lääts!” hüüdis ta äkisti. „No kuhu sa, kurat, lähed?”

 „Mis sina siin teed?” küsis Lääts kurvalt.

 „Joon oma higi, oma vaeva, oma muret!” ütles mees, ja suured pisarad jooksivad korraga ta vurrusid mööda alla. „Tule, ma ostan ka sulle! Kõik maailma joodan ma purju! Täna sööme ja joome, homme sureme ära!”

 Suitsunud lagi, selles konks ja konksu otsas petroleumi lamp karrast varjuga. Hulk laudu ja porine, haisev põrand. Leti ees istus rohelise näoga, purjus silmadega avalik naine, üks käis jaki otsast ära rebitud ja käsivars külmast sinine. Tüdruku vastu istus kehakas trahteripidaja, ja kogu ta nägu punase nina ja õllest kollaste vurrudega oli ainult üks hiigla naer, kui ta naise õlga näpistas.

 Laudade ääres konutasivad purjus mehed — luu ja naha haisevad kimbud. Hulk klaasisid.

 — 166 —

 Õllelomp laua pääl, aga seinal punane kuulutus alusriietes preili pildiga.

 Naervad lõuad läksivad laiemale, kollased hambad välkusivad ja valged silmamunad pöörlesivad. Pikad luised sõrmed, külmad ja värisevad nagu hämbliku jalad, sirutasivad end läbi kollase õhu naise ihu poole. Aga see ihu oli must, haisev ja läila. Kuid ta naeris neid värisevaid sõrmi nähes. Sest need janunesivad tema järele.

 Lääts viskas külmanud käe prantsatades õllesele lauale ja istus raskelt pingi pääle. Kogu ilm käis ta ümber ringi: irvitavad palged, tänavatüdruku sinine käsi, punane kuulutus seina pääl ja värisevad, niisked sõrmed kollases õhus...

 Nad jõivad. Kibe, haisev viin voolas laiadest kõridest alla kui põhjatutesse muti-aukudesse. Korraga tõmbas naine verise käe laua päält ja kriiskas joomisest kähiseva häälega:

 „Hee, kurat, mis see on?”

 Kõik vaatlesivad kätt. Pimedatest nurkadest venisivad unised, uimased kogud leti poole ja silmitsesivad õhetavate silmadega seda verist tompu. Kõhn, kipras palgega, palja lagipääga mees seisis laua ees ja katsus kollaste sõrmedega maha raiutud kätt.

 „Hõ, kui ma valan sulle, nii et sa sirgu jääd!” kriiskas tüdruk ja lõi käega paljapäisele kolksti! vastu lagipääd. Aga ümber ürgas metslaste koor kurgu põhjast põrguliste naeru:

 — 167 —

 „Hõ—hõ—hõõ!”

 „Kust sa ta võtsid?” päris trahteripidaja Läätsalt.

 „Leidsin nõmmelt. Kaaren nokitses teise kallal.”

 „No mis sa kuradi raipest kannad! Politsei võtab su veel kinni.”

 „Panen ehk mõne surnuga ühes hauda. Eks ta ole ikka ristiinimese jäänus... sureliku korjus...”

 Tüdruk tõmbas roostetanud sõrmuse surnud käe päält ja ajas enese sõrme. Sõrmus oli verine ja lõhnas roostest. Ja siis põrutas ta külmanud rusikaga vastu lauda ning kisendas:

 „Kortel viina! Kuuled sa, paksmagu, kortel viina!”

 Aga ümber õõtsutasivad pärani lõuad põrguliste naeru:

 „Hõ—hõ—hõõ!”

 Kusagil hämaras nurgas algas keegi kurba mängu. Ühetooniliselt kajasivad hääled, ja mängumehe purjus nutt kostis läbi viiuli viie. Nuttis viiul ja nuttis mees. Joodikud vajusivad istmetele kössi, kaelad paindusivad, õlad kerkisivad, soonilised käed rippusivad põlvedel kui juhivitsad.

 Nuttis viiul ja nuttis mees. Kes teab, mis üle nad nutsivad: läinud elu või surma üle, mis neid kõiki talvises õhtus mustava akna taga

 — 168 —

ootas, või selle verise, kramplikult rusikasse kiskunud käe üle. Oi, kui lootuseta-kurb oli selle käe saatus: siidi oli ta kudunud ja hallitanud leiba näljase suu äärde tõstnud; ülesehitanud ja kaitsenud oli ta, aga nüüd oli keegi ta mõõgaga maha raiunud, ning must kaaren nokitses tema kallal tühjal nõmmel...

 Nuttis viiul ja nuttis mees. Inimeste näod kahvatasivad, silmad muutusivad hallideks, kurbadeks ; aga roosade kõrvadega mees laskis äkisti rinnuli leti pääle ja hulus haledalt kui näljane hunt talvises laanes. Ja siis ei näinud Lääts enam midagi enese ümber: ei olnud enam lõbutüdruku purjus nägu, ei punast kuulutust seina pääl, ei joodikuid, ei lage ega põrandat. Ainult hale, ühetooniline pilli hääl ujus kollases õhus.

 Siis aga muutus korraga mäng. Rõõmsad, kisendavad hääled tormasivad kesk kõrtsi, silmad purjus-punetavad, tõmbasivad üksteise kätest kinni ja keerutasivad metsikul tantsul läbi ruumi. Mängumehe pääle oli kramplik naeruhoog tulnud. Läbi muusika kostis ta luksuv naer ja rautatud saapakandade plagin kivipõrandal.

 Kõik oleks nagu ärkanud. Joodikud viskasivad pääd selga, ja nende silmad keerlesivad õhetavatel nägudel. Avalik naine hüppas kesk kõrtsi, tõstis undruku kõrgele üles ja viskas lahti läinud juuksed selja pääle. Süllapikune mees tõmbas higiste kätega tüdruku kõhu ümber kinni, — ja siis keerlesivad nad pöörases tantsus üle ümber

 — 169 —

lükatud toolide, metsikus ekstasis end üksteise vastu surudes! Ja siis tantsis kõik, tantsis muusika ja pillimees, kollased irvitavad näod seinte ääres, naine punasel kuulutusel, toolid ja lauad, lagi ja põrand ning kollane õhk! Tantsis kõik metsikus hullustuses, kõik kannatused ja ahastused, minevik ja tulevik, rõõmud ning valud, — tantsis kõik, hõõguvas ekstasis end üksteise vastu surudes!

 See oli nagu elu narrimäng: Kusagil hämaras nurgas mängib imelik muusika ja kõik keerleb hulluse tantsus temaga ühes. Ümber on kollane õhk, taeva asemel pilkane tühjus, põrgu asemel põhjatu kuristik, ja sarnase taeva ning sarnase põrgu vahel möirab puntrasse kerinud hõõguvate kirgede bacchanalia! Aga läbi selle meeletu himu, läiluse ja tooruse koori laulavad nälg ja mure ühetoonilist duetti...

 Lääts surus verise käe kaenla alla ja vankus välja. Minnes üle kõrtsi põranda nägi ta ainult kollaseid nägusid ja nendes valgeid verisoonilisi silmamunasid kui nõiatulesid enesetapja haual tantsivat. Kollases õhus kostis saapataldade plagin ja lõbutüdruku huikamine. Aga taga pimeda seina ääres kükitas roosade kõrvadega mees, toetas lõuga kätele ning nuttis nagu pisikene laps.

 Jällegi tänav ja taevas ning maa. Kollane laternas, kollased jooned lume pääl, ja kõrtsi trepil istus pime sant ning laulis peenikese, kõrge häälega :

 — 170 —

 Kui tule üitskõrd minnä

 siist ilmast ära sinnä,

 kon engli’ lendleva...

 Aga kõrges taevas värisesivad kolm tähte...

 Purjus Juhan Lääts vaarus läbi linna kodu poole. Vastu tuli mustav vabrik, mille sisikonnas miski raske käänles ning väänles. Vabriku ehitus vabises, tõmbus krampides kokku, musta suitsu, sädemeid ning nõge vastu taevast visates. Kõrges saalis seisivad masinad. Laiad rihmad rippusivad ratastelt nagu hiigla-ussid lõunamaa väätkasvude keskel — laisad, unised, vedelad. Teisest aknast paistis aga hiigla-masin ja selle ees seisev tööline. Masin lõi terasest lõuad pärani ja tööline viskas tema läikivate hammaste vahele suuri villa puntraid. Masin näris, nätsitas, nii et lõua lihaksed nagisesivad ja ragisesivad, ning kugistas siis oma sööda õhetavaid silmi jõllitades alla. Läätsale näis kõik see nagu viirastus olevat: Kusagil laane sügavuses, rihm-väätkasvude ja boa-madude vahel, hõõgub Moloki kuju ning tema ees põlvitab inimene. Ta ohverdab kõik, mis tal hinge taga on, oma nooruse, tervise ja jõu, et aga oma viimast vara — elu — alles hoida. Elu, — seda hämarat unenägu, täis monotonlist vilepillide muusikat ja kaugete trummide põrinat...

 Lääts vankus edasi ja tundis, kuidas ta kõht viinast soojenes ja ta elujõud jällegi kasvas. Ta

 — 171 —

tundis uuesti tahtmist jumalat tänada, et ta temal nii kaua elada oli lasknud, ning paluda, et ta temale veel palju päivi annaks elada, teda teenida ja tema sõna kuulda. Ta nägi oma kuuekümneaastast iga enesest mööda minevat. Mis ei ole selle aja sees kõik olnud! Noorus ja laiad metsad ja põllud, ning karjane käis põldudel ja puhkus pasunat. Aga päike oli tol ajal palju suurem kui praegu ja ööpikud laulsivad nõnda, nagu nad enam iialgi, ei enne ega pärast, pole laulnud. Siis oldi noor ja taheti naist võtta, kuid keegi teine võttis naise, keda temagi tahtis, enne teda ära. Käidi merel ja käidi maal, otsiti õnne ning ei leitud seda, sest olematut ei ole tõesti mitte. Ja siis tuldi lapsepõlve põldudele tagasi. Aga siin oli kõik nii tühjaks ja paljaks jäänud, päikene oli pisikeseks muutunud ja ööpikud ei laulnud enam. Käidi veel kord merel ja maal, aga õnne ei leitud, tuldi siis sinna haisevasse linna ja maeti kakskümmend aastat surnuid. Oi, kui palju oli neid surnuid — suuri ja pisukesi, mehi ning naisi! Igaühel neist oli oma elu olnud, oma lapsepõli ja nooriga, laulvad ööpikud ja võõrad maad ning mered. Ja mitmet viisi olivad nad surnud: mõni suri, sest et ta päevad täis olivad saanud, väsinuna elust ja tema andidest; aga mõne kaela pääl mustas nööri jälg, ja tema nägu oli sinine ning silmad pärani... jah, ka sarnaseid oli... palju oli...

 Lääts tundis, nagu oleks ta need kaksküm-

 — 172 —

mend aastat ainult iseennast matnud — aegamööda ja sihikindlalt. Ja nüüd oli ta juba kõrisõlmeni maa all. Mullavirn kasvab, — varsti lämbub ta ära!

 Oh, peaks jumal talle veel päivi andma! Siis hakkab ta end välja kaevama! Sest mis jaoks oli ta siis elanud? Eitea, mistarvis oled elanud; ei tea, mistarvis surema pead!

 Lääts tuikus edasi. Agul kasvas jälle, läks hämaramaks, majad vajusivad madalamaks. Värava postid seisivad kui võllapuud ja pärani õued mustasivad tühja tänava poole.

 Siin elasivad kõik need, keda elu põrgulise vandesõnaga vastu mudast maakera oli sülitanud. Ta ei viitsinud neid purukski närida: vigastena ja viletsatena sülitas ta nad välja. Nende üle laotas end igavene niiske ning hämar öö. Lillevarred tõusivad siingi üles, kuid kollased nupud ei läinud iialgi lahti. Kus nad kasvasivad, sääl ka surivad: ei olnud neile päikese paistet, ei kevadet, ei kesksuve sini-taevast...

 Ühest lüngi vajunud väravast pööras Lääts sisse. Kahe madala aia vahel minnes, kord paremale, kord pahemale poole pöörates, jõudis ta viimaks suure mustava maja ette. Ei saanud aru tema seintest, ustest ega katusest. Ainult pisikesed aknad kumasivad nagu kollased lapid mustal vaibal.

 Lääts pööras nurga taha. Maja ümber mustasivad hangedes imelikud kongid, kummuli vaa-

 — 173 —

did ning haralised põõsad. Surnumatja jõudis mädanenud käsipuudeni ja laskis pimedat kivitreppi mööda alla. Rotikari jooksis ta tulekul kottpimedat kivist koridori mööda küünte krabinal laiali.

 Lääts tundis iga kivi selles aukuses põrandas: seitse aastat oli ta neid tundma õppinud, seitse aastat, mis niisama pimedad ja umbsed olivad nagu see koridor. Täna aga tundus talle kõik võõrana: põrandas olivad orud ja mäed, seinad jooksivad siira-viira, ning ta tundis omade kõrvade ümber nahkhiire jahedaid tiivalöökisid.

 Haledal kriginal vajus madal uks koridori sopis lahti. Kottpimedas keldris õõtsus külm rõskus palgesse.

 Lääts oli koju jõudnud.

 Ta võttis raudahju servalt ümariku tahiga lambi ja süütas põlema. Nõmmelt leitud käe viskas ta laual lahti oleva vanaaegse laudkaantega raamatu pääle. Ta kobas seinaaugust kuivanud leivapätsi otsa, käänas seda paar korda värisevate käte vahel ja surus siis harvad kollased hambad läbi koore. Kuid ta ei suutnud suutäit ära purra. Ta otsekui unustas söömise, laskis leiva põlvedele langeda ja vaatas udunevate silmadega keldris ringi.

 Võlvi all oli hämar. Lambi leek loitis külmas aurus nagu kuu sapi sees. Aur kollendas

 — 174 —

kui päikese kiirtes keerlev tolm, värises, kippus tule lähedale, ja tuli sõi teda ning ei jõudnud iialgi ära süüa. Mustas keldri mullane põrand ja paekivist võiv, mustasivad palkidest ja paekivist seinad. Laest rippusivad tolmunud hämbliku võrgud väljaimetud kärbestega alla. Muldpõrandat mööda kõndisivad rõskusemardikad aeglaselt ringi ning jooksivad nobedalt kollased sajajalgsed, katsumisesarved pääde pääl püsti.

 Lai ja tühi oli võlvialune. Ei olnud siin midagi pääle koidest söödud laua, roovikutest voodi ja raudahju, mille suitsutoru laest rippuvate traatide küljes soolikana ühest võlvialuse otsast teiseni ulatas. Aknalaual mustas salk mitmesuuruseid sinikaid ja rohekaid pudelisi paksu tolmu all. Aga aken ise oli jalg laiuti ja poolteist pikuti. Klaasid olivad tahmased ning klaaside taga mustasivad jämedad rauad.

 Ei olnud selles korteris iialgi päeva.

 Vahel nagu näis koitma hakkavat, aknaavandusest paistis hämar kuma sisse, kuid siis tuli jälle pikk ja igav öö. Ja olivad talved või olivad suved, — võlvi all oli ikka öö, mida ainult akna-augu eha vahetevahel virmalisena valgustas.

 Lääts istus ja vaatas uimaselt tule pääle, mis ta pool-sõgedates silmades vabises ning tantsis. Siis kiskus ta palitu seljast ja langes rinnuli voodi räbalatesse. Need olivad rõsked ja haisesivad, otsekui oleks neis kaua aega midagi vastikut ning mädanevat alles hoitud.

 — 175 —

 Ta pää hõõgus, higist märjad käed kiskusivad kokku ning valu-krambid sisikonnas panivad ta räbalates vinsklema ja pöörlema. Teda oli jälle haiguse hoog tabanud, mis teda armuheitmatult sinna-tänna viskas, kuni ta viimaks külili heitis, pale pärani silmadega tule poole pöördud.

 Ta nägi laua pääl vanaaegset, isaisadelt päri-ut kollaste lehtedega pühakirja raamatut. Selle nahksed obadused paistsivad nagu imeliku looma tömbid kõrvad. Kaanelaudade hobuse naha oli aeg, prussakad ja hiired ära söönud. Läätsa nooril päivil, kui ta seda raamatut veel iga päev ei lugenud, olivad koid palju öösisid risti ja rästi temast läbi ajanud.

 Lääts vaatles piiblit, ja ta meelde tuli vanaema, kes seda raamatut põlevast majast päästes ise hukkus. Piibli viskas aknast välja, aga ise ei suutnud enam tulla. Nagu muistne usukannataja seisis ta sääl, luine ja vana kui surm, hoidis piiblit kondistes kätes, aga ümber möirasivad leegid...

 Ja siis nägi hauakaevaja verist kätt. Oli, nagu oleks keegi vihaselt rusikaga vastu piiblit põrutanud ja jumala nuhtlus teda säälsamas tabanud: pilvest sähvatava tulise mõõgaga oli ta jultunud käsi maha raiutud.

 Lääts mõtles tõusta ja kätt teiste kohta panna, sest see ei kõlvanud, et ta sääl pühakirja pääl lamas. Kuid see soov ununes niisama ruttu, nagu ta oli sündinudki. Mõtete side purunes,

 — 176 —

ja juba lainetasivad ta silmade ees teised pildid, hämarad ja udused kui sügise hommikud.

 Ja siis nägi ta jälle seda kätt. Ta nägi teda peenena ja pisikesena. Ta oli veel pehme ja õrn nagu väikese lapse käsi, mis mängides nipkikive õhku pillub. Ja siis nägi Lääts teda suurena, aga ometi veel niisama pehmena ja puhtana. Siis hoidis ta teisest käest kinni, ja mõlemate sõrmes olivad läikivad vasksõrmused. Üksteisest kinni hoides pidivad nad läbi elu rändama, nõnda kuidas sosistavad selle üle kõikide nooruse unistused. Ja Lääts nägi seda kätt laste päid silitavat ja neile leiba murdvat. Kuid siis kadus teine käsi. Kas oli ta sõda, töö või haigus murdnud, — kes seda teab. Aga naise käsi jäi üksi, ning aeg kulus. Käsi muutus mustaks, kõhnaks, kortsuliseks. Mure oli temast kinni haaranud oma raudse pihuga. Roostetas vaskne sõrmus sõrmes. Kui käsi laste päid silitas või neile leiba murdis, siis särasivad ta pääl hallid pisarad, silmapisarad. Ja kui ta ärdas ning meeleheitlikus palves vastu rindu surus, siis vabises ta kramplikus värinas...

 Ja nüüd lamas ta siin võlvi all. Kes teab, kes ta maha raius, kuna ja kuidas, — kes teab seda, kes teab... Võib olla, oli tinakarva talve õhtu, lumi rudises ja päike läks väljade taga looja. Aga õhus oli tuhandete häälte sumin, nutt, hoiged ja palved. Pääde kohal kõikusivad tuhanded kondised rusikad ja helkisivad teravad mõõgad. Raskel vihinal langesivad mõõgad, aga õhus oli

 — 177 —

 12

nutt, hoiged ning palved. Ja siis võttis näljane kaaren verise käe ning lendas tühja nõmme pääle. Ja haige inimene tõstis ta üles, tõi koju ning langes siis võimetult maha, et surra.

 Hämaras toas oli nii vaikne, et kuuldus, kuidas tuli tasase sahinaga tähist petroleumi imes. Lääts kuulatas seda sahinat ja öise hääletuse suminat, mis nägematuna linnuna võlvi all omi pehmeid tiibu laotas.

 Vaikus, vaikus.

 Korraga hulus akna taga näljane koer — aegamööda, ühetooniliselt, koledalt, — hulus, vaikis natukene ja hulus jällegi — aegamööda, ühetooniliselt...

 Läätsa süda tahtis hirmu pärast lõhkeda. Ta juuksed tõusivad pää pääl püsti. Ta tõmbas enese kramplikult kokku ja jäi liikumatult lamama, pale mädanevate räbalate sisse surutud.

 Tuli imes tasakesi tähist petroleumi, — imes ja hakkas siis imelikult vabisema, nagu tahi otsast mustavasse lakke hüpata tahtes, — ja imes siis jällegi tasakesi edasi.

 Oli kummis võlvialune täis kollast udu ja vaikuse suminat. Oli surmani haige inimene, kelle pääs sõgedad mõtted üksteisest läbi põimides kubisesivad ning siis otsatus tühjuses kadusivad. Ja ei olnud enam midagi muud.

 — 178 —

 ... Lääts nägi neid haudu, mis ta kahekümne aasta jooksul päevast päeva oli kaevanud. Oli lai org. Ümberringi silmapiiril valendasivad lumiharjased mäed. All orus mustasivad tuhanded ja tuhanded hauad, ja nii oli org nagu sarra põhi ilmarvuta aukude hulgaga läbi puuritud.

 Ja Lääts nägi, kuidas lumiste mägede külgilt mustad leinarongid aeglaselt alla orgu venisivad. Ees käisivad papid ning kanti surnuid, taga tulivad inimeste tuhanded pärgade ja palmi oksadega ning laulsivad murelikku leinalaulu, aga õhus kumisesivad hauakellade hulgad.

 Mida lähemale rongid Läätsale jõudsivad, seda selgemini nägi ta, et nad aegamööda kokku liitusivad, ja et ei olnudki enam tuhandeid haudu orus, vaid kesk lagendikku mustas üksainus suur haud, nii suur, nagu kõik tuhanded kokku.

 „Seda hauda olen mina kakskümmend aastat kaevanud,” mõtles Lääts. „Ainult seda ja tervini kakskümmend aastat...”

 Kui matuserong haua äärel peatas, siis nägi Lääts korraga omas koledas hirmus, et lahtises kirstus tema enese surnukeha lamas, aga tema kõrval — nõmmelt leitud käsi. Ja leinajad olivad nende surnute luukered, kelledele Lääts kahekümne aasta jooksul hauad oli kaevanud. Ning hauakella asemel lõi irvitav surm kahe koolu sääreluuga sügaval kõminal eeslinahkse trummi pihta.

 — 179 —

 12*

 Hauakaevaja juuksed tõusivad enese matuseid nähes püsti. Tema süda oli hirmust lõhkemas nähes enese surnukeha tursunud nägu.

 Aga irvitava näoga surm pidas talle hauakõnet:

 „Sinu kõht ei ela enam, — ei ela ka sina. Maa kõhust oled sina võetud, — maa kõhtu lähed sa jälle tagasi. Sest ei ole midagi maailmas, mis oleks tähtsam kui kaks-ainus kõht, — täis kõht ja tühi kõht. Kõhu nimi olgu kiidetud nüüd ja ikka ja igavesti! Aamen!”

 Ja luukerede koor hulus haledat haualaulu, ja siis hakati kirstu alla laskma. Aga see läks nii aeglaselt ja vaikselt, et Lääts appi kisendada, käte ja jalgadega vastu tahtis peksa. Kuid keegi hoidis raudsete sõrmedega tema kõrist kinni, rusus maakera raskusega tema rinna pääle. Oli ainult mustav hiigla haud sügavas orus. Luukered lasksivad tema kirstu aeglaselt alla hauda. Ja hauakellana kõmises eeslinahkne trumm...

 Akna taga hulus korraga näljane koer — pikkamööda, ühetooniliselt, koledalt...

 Lääts hüppas meeletult keerlevate silmadega voodi pääl püsti. Ta sirutas vabisevad käed pimeduses välja, nagu püüdes midagi kinni kahmata, eemale lükata.

 Tuli oli õli ära joonud, pimedus — tule ära kägistanud. Hele kuuvalgus paistis läbi akna

 — 180 —

lauale. Raudade varjud langesivad lahtise piibli ja verise käe pääle.

 Lääts istus voodi servale, laskis vabisevad käed põlvedele ja vaatas uimaselt üle laua pimedusesse. Mees istus ja aeg kulus. Kes teab, kas oli õhtu, kesköö või juba ao-valge. Võib aga olla, et enam midagi ei olnud, mitte midagi.

 Pika, pika aja pärast nägi Lääts, et käsi piibli pääl end liigutas, tõusis ja vajus ning küüntega tasaselt paberit rabistas.

 Hauakaevaja kahmas higiste kätega voodi servast kinni ja puuris hõõguvad silmad kuuvalguse lapisse. Kaua vahtis ta liikumatuna ja sai alles hulga aja pärast aru, et näljane rotikari käe vintsket liha luu ümbert rebis. Piibel kubises mustadest rottidest, nad kiskusivad kuivi sooni ja närisivad paberit, millesse soojuses sulanud veri sisse oli imbunud.

 Tumedal korinal langes Lääts räbalatele. Läbi ta pää vilksatas metsik mõte:

 „Nüüd tuleb surm! Kui käest ainult luu on järele jäänud, siis tulevad rotid minu kallale ja — närivad — närivad... Ooh, issand, o, Jeesuke!..”

 Surma valu krambid kiskusivad ta keha kerasse, sirutasivad siis välja, murdsivad, väänasivad, käänasivad. Kõht tõusis kramplikus valus rinnakappi, soolikaid mööda roomas otsekui pisikene, verejanuline ja tige loom, raudsete küüntega nahasse lüües.

 — 181 —

 Võlvialust täitis hoigamine ja hulumine, värisev kuuvalgus ja hirmunult laiali jooksvate rottide küünte krabin.

 „Surm tuleb!” tantsis metsik mõte Läätsa pääs. „Tuleb, tuleb, tuleb!..”

 Ja talle kostsivad ta enese südame hoobid kui surma sammud, kes läbi musta laane kui sügisene linnukütt tema poole tuli. Tuleb, tuleb, tuleb... ja miski ei päästa ära... tuleb, tuleb, tuleb... ei viivita, ei kannata... Inimene sammub laane rada mööda, kahel pool kõrval on kõrge mets, aga selja tagant kostavad surma sammud. Ei julge taha vaadata, ei julge seisma jääda. Ees lõpeb rada, metsa mustavad seinad lähevad kokku, aga selja taga kostavad surma sammud: tuleb, tuleb, tuleb...

 Läätsa pääs tantsis meeletu mõtete kari sõõritantsu ja surmahirm mängis tantsu muusikat:

 Sureb ära, kaob ära! Mustadest nurkadest tulevad rottide parved, et pidada pidu tema elutu korjuse ümber ning juua tema hanguvat südame-verd!

 Sureb ära, kaob ära! Aga põrgus tantsivad kuradid teda ootes ja taevas laulavad inglid, ning kuni kuraditeni kostab inglite laul.

 Sureb ära, kaob ära! Aga must on ees ja must on taga ja must on taevas ja põrgu ning maa!

 Aeg läks. Kes teab, kas oli õhtu, kesköö või juba ao-valge. Võib aga olla, et enam midagi ei olnud, mitte midagi.

 — 182 —

 Korraga vilksatas viimne vihane mõtte säde läbi Läätsa pää:

 Aga õpetaja tema hauale rääkima ei tule! Maha maetakse ta alla aia äärde lohku ja tema hauda tuleb vesi. Tema haua kalm langeb sisse ja umbrohi ajab selle pääl kasvu. Kui kevadel surnuaia püha peetakse, siis ei kuule tema palve sõnu. Ja kui kord viimnepäev tuleb, siis on tema haud nii paksu võsa all, et isegi ingli pasuna hääl tema kõrvu ei kosta! Tema jäetakse magama, kui kõik üles tõusevad!

 Kakskümmend aastat oli ta haudu kaevanud, aga enesele ei olnud veel jõudnud kaevada!

 Ta tõusis meeletu mõttega üles, et enesele hauda minna kaevama. Kõrgele mäe pääle, surnukambri lähedale kaevab ta selle, sügava ja avara, kus oleks ruumi puhata! Kui ei ole kogu elust enesele muud saanud, siis oleks ometi oma haudki!

 Korraga nägi ta, kuis mustavad rotikarjad põrandat, seinu ja lage mööda tema poole roomasivad, aeglaselt ja hääletult, nagu mere lained, mis madalal mühinal üle liivase laiu lähevad.

 Sügava korinaga langes ta maha.

 Akna taga hulus näljane koer.

 * * *

 Vaiksed õhtu ehad, taevas täis pehmet purpurit ja uduloorid metsajärvede kohal... Ja ööd sumedad, pimedad, täis värisevate varjude mängu

 — 183 —

ja helkivaid tähti mustade metsade kohal... Ning jälle uued koidud ja uued kuldsed niidid taeva pilvedel...

 Kuid kuule, mu väikene sõber, kaugelt kostab muusika, kurb ja ühetooniline, kaugelt kostab muusika! On juba õhtu eha, taevas täis pehmet purpurit, — ja õhtu ehas ning taeva pehmes purpuris tuleb lagedale must munkade rong õhtuse vilepilli kurval saatel.

 Ah, minu väikene sõber, seda pilli tunnen ma, kurba, ühetoonilist! Olen kuulnud kaua seda, on kostnud ta mulle läbi kõikide muusikate kui igatsus, kui manitsus, kui kauge hüüdehääl:

 On õhtu eha, on õhtu eha! Taeva pehmes purpuris on tulemas mustade munkade rong õhtuste vilepillide kurval saatel!

 1907.

 — 184 —

IV

HUNT.

 See oli kolm päeva enne jõulu, kell kaksteistkümmend öösel.

 Pilved olivad õhukest kuiva lund külmanud hangedele raputanud. Üksikud tähed loitsivad üle tuhk-valge maa.

 Saariku talu koer Polla jooksis talu tagamaadel jänese jälgi ajades. Tema terav nina riivas maad, karvad tema kuklas olivad püsti, ja ta väristas külma pärast nahka omal seljal ja kintsudel.

 Paar korda juhtus ta metsavaraste juurde. Need jahmatasivad püsti, ja saag langes kõlinal maha.

 Vahel lähenesivad jänese jäljed majadele. Jänes oli käärisid ja keerusid teinud, üle hangede ja puhmaste hüppanud, õunapuu koort maitsnud ja jälle metsa kadunud.

 Polla sörkis metsa sööti mööda, mitmed jäljed jooksivad üle ta tee, õhk oli täis loomade lõhna, kuid ta püüdis omast kinni hoida. Tema nina valis agaralt lõhnade ja jälgede keskel.

 Ta tegi ringisid lumiste kadakate ümber. Jahune lumi tõusis ta rinnuni, ta lahmis käppa-

 — 187 —

dega selle sees, tema nahk läks märjaks, ja ta laotas omakord enda koerahigi lõhna laiali.

 Kui ta parajasti jänese jälgede järele nõmme lumist rinnakut mööda üles tõusis, tundis ta äkisti pärituult võõrast ja võigast lõhna. Ümber pöördes nägi ta hunti tema jälgi mööda järele laskvat, ammuli hammastega ja püsti karvaga.

 Ta pani jooksma, tulisel kiirul, surma hirmus, jättes jänest ja kõike muud sinna paika. Hunt aga tuli hambaid lõgistades ta järel, hallina tombuna tuhkses lumes.

 Kumbki oli hääletu, ainult vere-hääl ja hõimuviha oli mõlemale selge ilma kõige muuta. Nad vajusivad edasi, nii et lumi üle pää lainetas.

 Lähemale jõudis hunt, aga lähemale jõudis ka Saariku talu. Koera süda oli lõhkemas hirmust, — sääl, sääl, inimese juures leiaks ta kaitset!

 Ta jõudis väravani, kuid lumi oli augu, kust Polla sisse ja välja käis, kinni tuisanud. Ta jooksis meeleheites siia ja sinna, haledalt vingudes.

 Hunt lähenes, lume hang tõusis. Polla jooksis üles hange harjale, tegi meeleheitliku hüppe ja veeres siis huluvana kerana kambri ukse ette.

 Sääl vaatas ta taha. Aia nurgas mustas lumehangest piiratud kaevu nelinurk, hunti polnud näha, aga kaevust kostis sulin ja tasane urin.

 Siis lõi Polla küüned huludes kambri uksesse. Hulga aja pärast tuli unine peremees, vana Saariku Andres välja, aigutas, sügas kuklatagust ja laskis koera rehe alla.

 — 188 —

 Polla lamas keras põhu pääl ja nägi painajalikka unesid: õhk oli täis jäneseid, nad hüppasivad ja lõivad kepsu, lumivalged ja pehmed kui padjad. Siis muutusivad nad äkisti huntideks, lõugade loginal jooksivad nad õhku mööda tema järel.

 Peremees kuulis koera vinguvat ja urisevat, ta käänas teise külje ja õhkas: „Oh, oh, kurjad ilmad, — pole sel lumel otsa ega äärt!”

 Viimaks uinusivad mõlemad rahulikus unes, nii Polla põhus, kui peremees oma naise kõrval. Aga kolmas, kes kaevus külma vee sees surmaga heitles, ei mõtelnud magamise pääle.

 *

 Saariku omad olivad kõik jumalakartlikud inimesed, üks kristlikkude viisidega rahvas,— väljaarvatud ainult sauniku seitsme-aastane poeg, kes, enne veel kui rääkima oli õppinud, juba tule peremehe heinasaadu pistis.

 Saariku pere oli suur. Eesotsas seisis vana Andres, viiekümne-aastane, laiade õlgadega rahuliku, kurva näoga mees.

 Siis tuli perenaine Reet, südamlik ja hää, paks ning õhetav, ja peremehe ema, vana mullakarva inimesekrõbu, kägisevate kistavartega.

 Siis Andrese seitsmeteistkümne aastane poeg Joosep ja kaks tütart, Leena ja Laura ning Laura kahe-aastane poeg.

 — 189 —

 Siis sulane Jaan Talas, Laura peigmees, ja saunamees Mats ning tema vend Madis.

 Siis veel Matsi väleda keelega Anu ja kaks poega, Jaagup ja Ats — punaste püsti juustega ja laiade kõrvadega poisid.

 Nii suur pere, ja kõik elasivad kõige suuremas sõpruses koos. Jumalukene, kus seda mujal nähtud!

 Jumalakartlikud olivad, nagu öeldud, kõik. Kevadel, kui kari esimene kord välja lasti, vedas vanaema risti lauda uksele, kobistas karvakapukate ja villatupsukeste kallal ning pomises karja saates:

 Metsa intu, metsa untu,

 metsa ärtu herrakene,

 metsa heldene emanda,

 metsa kuldane kuningas, —

 võta hoida minu utte,

 võta kaitsa minu karja!

 Pärast seda ei usaldanud vana kuri enam mõnel ajal oma nina Saariku karja pista. Liiga kõva oli kaitsevägi, otsekui tuli lõikas see ta jumalavallatu luisse ja liikmetesse.

 Kord oli sauna Anu näinud, kuidas kuri lauda kallale kippus. Esiti oli ta õige julgesti väravale lähenenud, siis oli ta aga enese äkisti kerasse tõmmanud ja haledalt vingudes metsa pununud.

 Ka muidu olivad Saariku inimesed usklikud. Perenaine Reet ja saunanaine nutsivad alati suure häälega, kui vana soldat koolimajas piiblit luges.

 Ainult Laura oli omal ajal vääratanud. Ini-

 — 190 —

mene on nõrk, kuhu sa pääsed kiusatuse eest, tema leiab su küll laanes, küll heinamaal üles, iseäranis aga siis, kui ta juba majas elab.

 Kuid inimesele, kelle sees kuri elab, peab ka andeksandma, kui ta kurja enesest lubab välja ajada. Ja sulane Jaan Talas jäi vanaviisi sulaseks.

 Mõnus mees oli vana pereisa Andres Eenok ise. Ei tema kannatanud tühja juttu, armastas ikka lühikest ja tõsist vastust.

 Perenaine Reet oli häädus ise: oh, kuidas tema sandikesi ja lesknaisi vastu võttis! Andis ikka, mis käepärast juhtus olema: liha, villu, soormaid tanger, leiba, kartulid, raha ja muud, et aga tütred mehele saaksivad.

 Ja et keegi lapsi ära ei teeks. Näe, poja Joosepi pääle oli keegi kurja silmaga vaadanud: ei saanud ega saanud enam viinast lahti!

 Ka Saariku eluruumid tunnistasivad, et siin jumalakartlikud inimesed elasivad: igasse nurka ja seintele olivad jumalasõna lehed liimitud, inglite ja tallekeste piltidega. Ei siin olnud värvilisi paberilipakaid kõiksugu ilmaliku jumalavallatusega näha.

 Ja läve sisse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. Ühe sõnaga, kõik näitas, et siin jumalakartlik rahvas elas.

 Kukk laulis kolmat korda. See tähendas, et paras karja talitamise aeg oli.

 — 191 —

 Saunanaine Anu ajas köhides vana lambanahkse kasuka selga ja mehe rasked Vene saapad jalga. Siis läks ta kambri ja äratas Leena üles, kes omakord Joosepi voodist välja kangutas.

 Joosep oli õhtul surnuaias vallavaesele hauda kaevamas olnud ja tilga viina saanud: oh, kuidas ta pää huugas! Seda ilma elu, seda õnnist ilma elukest küll!

 Külma käes võbisedes võtsivad Joosep ja Leena toobri õlale ning astusivad alla kaevu poole. Anu läks ao-videvikus ees, tema kasukas kobises ja lumi rudises.

 Ilm oli pehme-võitu, ämber ei olnud kinni külmanud. Parajasti tahtis Anu pangi alla lasta, kui kaevu põhjast vee sulin kuuldus.

 „Vist kukkus jäätükk sisse,” mõtles Anu, kuid jäi ometi kuulatama. Alt kostis pikaldane urin vastu.

 „Issa, pojuke, püha vaimuke!” kiljatas saunanaine ja hüppas tagasi, kuid lõi pää vastu toobrit, millega Joosep ja Leena pärale olivad jõudnud.

 „Issand halasta!” karjatas ta, mõlema käega pääst kinni haarates. „Viimnepäev on käesl”

 „Mis sääl on?” küsis Joosep, kes lume rudina pärast kaevu urinat ei kuulnud.

 „Oh, issand heida armu! Viimnepäev on käes! Oh, Jeesuke, oh, Jumalukene! Päästa meid patuseid! Oh sina püha tallekene!”

 „Mis sääl ometi lahti on?”

 — 192 —

 Kaevust kuuldus äkisti jälle sulin ja kange urin. Toober kukkus kolinal maha.

 „Viimnepäev on tulnud! Oh sina jumala kolmekordne heldus ja vereleping! Vanakurat on ahelad läbi närinud! Nüüd ta tuleb ja neelab maailma alla! Oh sina issanda heldus! Oh sina taevane äralepitus!”

 Seni olivad kõik paigal seisnud, nüüd aga jooksis Anu sauna juurde, aga Joosep ja Leena mäele. Anu ehmatas oma mehe ja Madise luist ning lihast läbi lõikava kisaga üles.

 „Mis on?” hüüdis Madis istuli karates.

 „Oh sina püha vaimukene, püha ristikene, püha tallekene —!”

 „Mis püha ristikene ja tallekene?”

 „Oh sina issanda heldus —!”

 „Mis, kurat?”

 „Saatan on ahelatest lahti! Viimnepäev on väljas!”

 „Mis viimsepäeva lori see siis on?”

 „Võeh, missugust hirmust sõna tema veel tarvitab! Ju inglid laulavad õue pääl, ja tema veel vannub! Jeessukene, Jeessukene —!”

 „Inglid? Vai inglid!” jahmatas Mats. „Anu, anna mu saapad!”

 Ta kobistas tulise rutuga saabaste kallal, kuna Madis aluspükstes ja palja jalu välja kargas. Kaevu äärde oli juba mäe-rahvas kokku jooksnud.

 — 193 —

 13

 „Või vana kuri ise lahti!” õhkas perenaine käsa kokku pannes. „Või ju lahti! Kas temal hullul aru või otsa on!”

 „Ei ole vana kuri,” mõmises vanaema. „On ikka kodukäija, päris kodukäija.”

 Tema oli kõige vanem inimene peres. Küllap tema teadis: oh sa heldekene, ei olnud otsa ega äärt neil kodukäijatel ja luupainajatel, kes teda elu ajal olivad vaevanud!

 „Mis sääl siis ikka on!” lausus peremees Andres. „Mõni vasikas on kaevu langenud, ja nemad karjuvad kui meelest ära!”

 „Võeh, või vasikas!” rõkkas saunanaine. „Mis tema ka ütleb: vasikas! Peremehekene, ütlen ikka viimsepäeva palge ees, et ise oled vasikas, kui nii kõneled. Kust vasikas siia sai? Nägin ise, missugune metslane see on: silmad pääs kui laternad ja hambad —, oh sa jumalu-kene, oh sa püha tallekene —!”

 Korraga kuuldus jälle läbilõikav hulumine ning sulin otsekui suurte vete liikumine. Kõik langesivad näost ära.

 „Reet, Reet!” kisendas Andres-peremees. „Mine, jookse, too lauluraamat!”

 Varsti oli lauluraamat toodud. Läbi hommikuse videviku kostis hale laul — Metsalise haleda hulumise saatel:

 Avita, Jeesus, et võimust või saada,

 kae, kuis pimedus tükip mo pääl’,

 — 194 —

 otsip mo petta nink kahjo mull’ saata,

 ega küll asjanda põrguriik tääl!

 Kurat mo kavalast kiusata nõvvap,

 söglata, rikku nink kurvasta püvvap.

 Iga reaga jäi kodukäija ikka vagusamaks ja vagusamaks. Ja kui laul lõppes, lõppes ka viimne vee sulin kaevu sügavuses.

 Nüüd alles juleti laternaga kaevu üle kumardada ja sügavusesse vaadata. Väikene tulekübe valgustas vaevaliselt ülemast külmanuid rakkeid.

 Siis lasti kardne lamp ämbris alla. Ta paistis kui ähmane kuu läbi halli udu, seinad mustasivad, all välkus pime vesi.

 „Juba kadunud,” kinnitas vanaema pühalikult. „Ei tema kestnud jumalasõna.”

 Kõik ohkasivad otsekui koorma alt päästes. Ja jälle kostis läbi hommikuse vaikuse laul:

 Nüüd ristirahvas rõõmusta...

 Hommikuse ao-une ajal rakendas Madis hobuse ree ette, veeretas veevaadi pääle, võttis Anu ühes ja sõitis teisele talule vett tooma. Oma kaev oli püretatud, selle vesi oleks võinud loomadele paised selga ajada.

 Kruubi peremees seisis parajasti kesk õue, käed tondinahast pükside taskus, kui veevedajad pärale jõudsivad.

 — 195 —

 13*

 „Noh, Saariku rahvas, vett vaja?” küsis ta, kui vaati nägi.

 „Jah, vett. Ega teil ometi omal vähe ole?” vastas Madis.

 „Vaata imet, või neil vee puudus,” ütles jällegi Kruubi peremees. „Teil kaev ometi madala maa pääl. Olivad ka pehmed ilmad: lumi sulas veel kuni eila õhtuni. Või neil ei ole vett!”

 „Vett on küll, kuid vana kuri segas ära.”

 „Kuidas: vana kuri segas ära?”

 „Oh sina heldekene, Kruubi peremees ei teagi siis veel, mis õnnetus meil täna oli!” hakkas nüüd Anu jahvatama. „Oh sina heldene aeg! Oh sina Jumalukene—!”