Fr. Mihkelson.

Hingemaa.

 Jutt sellest, et ega inimene ometi

 jänes ei ole. et ta kaawa koorest

 elaks, ja et maakera on ikka tõesti

 raske küll••••••••••

„Noor.Eesti” wäljaanne 1906.

K. Sööt´i trükk, Tartus

I.

 Juhan Remmelga õhulossi lugu.

 Mistarwis elab üks inimene,

 kes isegi vene keelt ei oska?!

 Sügisene päew kaldus õhtule. Õhk oli täis wett, ilm udutas wihma. Oliwad päewad, mill tee juba „põhjatuks" minema hakkab. Need on tuskase tuju ja rusutud meeleolu ajad.

 Noor kooliõpetaia-ameti kandidaat jäi kesk maanteed seisma ja tõmbas hinge tagasi. Uh! missugune ilm! Ja just pidi ta siis sarnane olema, kui noor koolmeister raudtee-jaamast esimene kord kooliõpetaja walimise pääle minemas oli! Weel kuus wersta. Maa jalgade all on aga wedel, saabastes märg. Missugune inetu ilm!

 Ainult minutiks asusiwad nooremehe pähä sarnased tõsised mõtted, siis aga kadusiwad nad kui tolm mere tuules. Üks puhawus — ja jälle paistis päike mehe ajudes, ja sääl laulsiwad kartmatuse hääled ning rõõmu waimud oma laulu. Noored mõtted kerkisiwad nagu selged põua-pilwed, paisusiwad ja laenetasiwad ning ujusiwad pika reana üksteise järele läbi pää. Keegi ei olnud nendele piiri pannud ega neid ahelasse tagunud. Suurt

3

 1*

õhulossi muinasjuttu westsiwad nemadgi nooremehele, kes elutee algel seisis.

 Juhan Remmelgas läheb rahva sekka, oma walguse viib ta temale kaasa, oma jõuu ja nooruse tahtmise ohwerdab ta temale; muud ei ole temal anda, muud rahwas ju ei tahagi. Olgu, et wähe palka maksetakse sa tööd palju on — see on rahwa kasuks!

 Aastate kaupa on ta sellest pimedast, orjuses rahwast eemal olnud: talvel eluta raamatuid tuupides, suwel ajalehe kontoris tööd tehes, et talwel wõimalik edasi õppida oleks. Missugune orjapõli see oli, missugune waimu närimine!

 Remmelga meelde tuli ta igaw, ühetooniline elu. Kui läbi uue tärkas ta meelde ka pilt kaugelt lapsepõlwest — udune ja nii meelitaw. Oli wist kewade aeg, sest koolimaja nurkades seisiwad lõhnawad kased. Kortsunud nägudega talumehed ja kirendawate rättidega naesed istuswad reas pikkade pinkide pääl. Walge habemega küürus wanamees luges laua taga jutlust. See oli tema isa-isa — wana Remmelga Piep.

 Juhan seisis wanaisa kõrwal — kes teab, kui wana ta siis wõis olla — ja waatas, kuidas suur sinine kärbes jutluse raamatu pääle lendas, enesega terwe sõna kinni kattis, nõnda, et lugeja teda ära hirmutama pidi. Kui kärbes ära lendas, siis oli selle sõna taga imelikult aga uus punkt tekkinud, mida wist tarwis ei olnud. Noorel kooliõpetajal oli ka meeles, et ta selle üle naerma hakkas ja et wanaisa teda sellepärast pool jutluse aega kõrwapidi kinni hoidis.

 Kes teab, kuna see oli. Aga ammu wist küll. Wanaisa oli nii hall ja tema ise alles nii noor. Ei tunnud wäikene Juhan siis weel seda musta elu-muret, mis talumeeste sügawatest kortsudest wälja wahtis.

 Teine pilt tõusis Juhani mälestuses üles. Siis oli tema juba nii wana, et teadis, et seda punkti tõesti sääl tarwis ei olnud, kuhu sinine kärbes ta jutluseraamatus pani. Wana Remmelga Piep istus tühjas koolitoas pika ristjalgadega koolilaua taga, hoidis halli pääd wärisewate käte wahel ja rääkis nuttes:

4

 
— Ära ajawad... Ei olla enam hää, ei oskada Wene keelt, rumal olla!... Sina taewas küll — 39 aastat olin tark ja wõisin koolis kõik õpetada; nüüd aga ei oska: rumal olla!.. Pojakene, Juhan, läheme nüüd aga waestemajasse — Remmelga Piep on selleks liiga rumal, et weel inimesi wõiks õpetada...

 Kui noaga lõikas see mälestus nooremehe rinda: nelikümmend aastat on inimene tark olnud ja inimesi kaswatanud, nüüd on ta korraga rumalaks läinud, sest et ta Wene keelt ei oska.

 Juhan Remmelgas astus teed mööda ja mõtles oma tumeda ja halli elu üle järele. Teisel aastal suri wanaisa waestemajas ära, — sest mistarwis elab üksinimene, kes isegi Wene keelt ei oska!? Juhan aga läks waestemajast üksinda eluu sisse.

 Kurwad elumälestused kustusiwad ja nende asemele asusiwad tiiwulised tulewiku plaanid mõttesse.

 Juhan Remmelgas — jah, tema on tõsine rahwa walgustaja. Kõik need on eksinud, kes enne teda oliwad. Kooli muudab ta ümber. Siin on raamatukogud ja seltsid, koosolekud ja kursused. Kool peab walla südameks saama. Omasuguse rahwa ülikooli asutab tema. Palju on ta nendest lugenud: Amerikas on, Õhtu-Europas ja Australias on. Igal pühapäewal sõidab üks wõi teine haritlane linnast kõnet pidama. Talwel wõiks rahwas mitukorda nädalas kokku tulla.

 Ja nii ei kesta mitte üks wõi kaks kuud, — aastate kaupa läheb see. Uus põlw kaswaks waheajal üles. Sellele ei oleks need asjad, mis Remmelgas esiti wanadele jutustab, kes teab, mis imed; ta on selle üle juba pisikesena kooli pingil kuulnud. Sellele põlwele tuleb palju suuremat haridust anda.

 Mis aga suudaks üks Juhan Remmelgas?! Ei, tema oleks ainult tilk wett suures meres. Terwe maa kooliõpetajad ja enam haritud inimesed heidaksiwad kokku. Ja nemad suudaks ühisel jõuul hiigla rahwawalgustamise töö korda teha. Ühendus teeb tugewaks!

 Noor Juhan Remmelgas läks kohta otsima ning unistas omast suurest tööst. Palju kees ta rinnas armas-

5

tust selle orja-kütkes rahwa wastu. Kui tal nõia wõim oleks olnud, siis oleks ta käe üle mudase maa sirutanud ja sellest paradiisi teinud, kõik oleks ta ümber lükanud ja uuesti ehitanud.

 Kuid wanad inimesed ütlewad: Julgus ja tahtmine on küll hääd asjad, kuid maakera nendega ometi üles ei tõsta, — pole obadust, kust kinni wõtta!. Ja kui ka obadus oleks, — jõudu jällegi ei ole.

 Ja sellesama wäikese wea pärast ongi maakera nii wesise koha pääl — pisarate ja higi laente sees...

6

II.

Läbi wihmase õhtu hämara.

 Ilm aga udutas alalõpmata wihma maha. Oli waikne, ja õhku täitis suitsu taoline udu. Aeg oli ju õhtul, ilm õige hämar.

 Tee oli libe ja aukline. Küll oli siia kruusa, küll hagu weetud. Kuid suur mõisa metsa wari, mis tee pääle langes, sõi kõik selle ära: päike ei paistnud lõuna poolt pääle, tee ei kuiwanud kunagi ära.

 Teisel pool teed mustas määratu mudane lagendik ja selle kõige kaugemas serwas põlesiwad paar tulukest: oli juba nii pime. Oli nii wõõrastaw, ei uskunudki, et selle pori mere taga mudaloigus keegi weel elada wõis. Aga küllap ta juba wõis, tui ta seda pori merd adraga pahupidi pöörata oskas.

 Roidunult jalgu järele wedades ronis Remmelgas edasi. Metsa nurga juures nägi ta tee pääl midagi elawat liigutawat. Läbi hämara ei saanud aga enam aru, mis see oli. Kostis ainult wee sulin, ohkimine ja ähkimine.

 Teljeni muda sisse wajunud, seisis kesk teed heinakoorem. Näljane hobune sirutas ja küürakas mees aisa kõrwal tõmbas, kuid niisama nälginud ja küürakas heinakoorem ei nihkunud paigast. Tuleja silmis sulasiwad hobune ja mees üheksainsaks imelikuks kuuejalgseks loomaks, kes wäsinult nagu kusagile püüdis, rabeles, ohkas ja muud ei

7

jõudnud ära teha, kui ainult pori enesele wastu nägu pritsida.

 — Jõudu! ütles Remmelgas.

 —Tarwis! wastas küürakas mees niisama lühidalt ja waatas küsiwalt wõõra otsa.

 — Ei wõta?

 — Ei wõta, kurat, ütles küürakas ja astus paar sammu koormast eemale ja küsis siis korraga: Kust poolt oled?

 — Linna poolt. Siis ei wõta ikka? Ammu juba siin maadled?”

 — Tükk aega juba. — mees sülitas pihku ja asus uuesti aisa külge: No, mõsa!

 — Oot, ma lähen teisele poole, ehk jõuame siis paremini, ütles Remmelgas ja läks hobuse nina eest mööda.

 — Teie nüüd!

 Remmelgas arwas pimedas nägema, kuidas küürakas põlastawalt ta näpitsprillide ja walge krae pääle waatas, mis üles tõstetud palitu kaeluse tagast wälja paistis.

 — No mõsa! No... no... hop!..

 Wesi sulises ja pori pladises. Koorem kerkis, tõmbas ennast weel enam küüra, nagu kass, kes hüppe wastu walmistab, kõikus ja — wajus siis pehmelt edasi.

 — Os’sa ilma ime küll! lausus küürakas, wõttis mütsi pääst ja pühkis higi: Eneselgi sai tõmmata, mis siis waene hobune weel pidi tegema!” lisas ta siis juba pool naerdes juurde ja waatas Remmelga otsa, kas sellel weel „teised silmad” maha ei olnud kukkunud. Ei olnud aga.

 — Teie ka herra ja tulete tõmbama! ütles küürakas siis.

 — Ei tea, mis herra! Olen niisama karjas käinud nagu teiegi, lausus Remmelgas wõimalikult lihtsalt, et juba alguses wõõrast tundmust wähendada.

 — Naa, ei tea, kes meie aegsetest herradest siis karjas pole käinud! Kõik on, aga, — kui natukene paremal järjel on, siis ei tea enam, kuidas siga jookseb: saba wõi nina pool ees.”

8

 Mees sülgas. Remmelgas hakkas tema wõrdluse juures naerma. Jutt läks lühikeste lausetena edasi. Küürakas päris umbusklikult järele — kes, kust ja kuhu. Kui ta kuulis, et wõõras kooliõpetaja on, sai ta tuju lahkemaks.

 Oli juba pime, must sügise öö. Lõuna pool pimetas endiselt kõrge kuusemets, teisel pool teed kadus aga nagu maagi ära — sääl mustas kui kole sügaw kuristik. Kusagil kaugel särasiwad tulukesed kui tähed, kollased ja arglikud, wilkusiwad, wärisesiwad ja kustusiwad.

 — Kas Kurukalmu koolimaja weel kaugel on? küsis Remmelgas.

 — No saab weel nii wersta wiis,” arwas mees.

 — Siis ei ole täna küll lootustgi pärale jõuda. Selles pimeduses kääna weel kael ära. Kas teie ei teaks mulle siin kusagil öömaja juhatada? Homme hommikul läheks pärale.”

 — Öömaja? Kurukalmu külas oleks — aga see on ju koolimaja juures. Siin on puha mõisamaad ja kandimehed.

 — Kas ei saaks teie eneste pool?

 — Minu pool?! Eh, tahate teie siis minu poole tulla! Ei ole mul teile süüa anda, ega sulepatja magada.

 — Teie arwate siis, et ma kõike seda ei tea kui palju ennemgi maitsta olen saanud!

 Remmelga kõnes oli midagi kurwatoonilist, kaebawat ja küürakas kandimees tundis korraga, et tal selle inimesega nagu midagi ühist, sugulast oli, ning ta ütles lühidalt:

 — Eks läheme siis päälegi. Wihmawarju ja sooja ikka saab.

 Warsti käänasiwad nad maantee päält ära. Wainu tee oli weel sandem, auklisem ja rööplisem, kui suurtee. Koorem hüples ja tantsis, puutelgedega wanker kägises ja hoigas, nagu oleks ta selle inetu tee ja raske koorma pääle kellegi nägemata juures kaebanud. Sagedasti paniwad mehed käed aisade külge, et hobusele abiks olla.

 Kusagil ees pimeduses sees wilkusiwad kollased tulukesed. Ümberringi oli aga pilkane öö.

9

 — Sääl ta on — see meie elamine ja olemine! lausus kandimees ning näitas piitsaga tulukeste poole. —Sääl meie elame selle suure pori mere sees — kolmteistkümmend kandimehe peret. Igal ühel nälg waraks. Täna elad, aga homset päewa ei tea. Wahest wõta kott selga ja kepp kätte ning mine. Aga kuhu? — — Päewast päewa, aastast aasta, — kordas küürakas mõttes — ja kord ometi lähed santima, kord ometi sured nälja ja wiletsuse kätte ära. Ning sellest elust ei ole ometi midagi saanud — mitte kui midagi.

 Wastuseks lirtsus pori jalgade all. Tuul oli tõusnud, wihma sadas weel waljumalt. Ei udutanud enam, waid suured tilgad langesiwad plaginal musta mulla pääle.

 Mehed waikisiwad. Remmelgas tundis, kuidas külm wesi külgi mööda alla jooksis. Särk oli märg. Õlad ja põlwe otsad walutasiwad. Jalad oliwad kui poritükid ja sellepärast rasked.

 — Sadab ka sel sügisel nii mis kole! — ütles natukese aja pärast kandimees: Ei ole otsa ega äärt!

 Ees mustas midagi. See oli kand-ikoht. Koorem käänas waarudes wärawast sisse. Oli kole pime. Kahel pool seisiwad hao wirnad ja walendasiwad kooritud teibad.

 Siin oli pesa, mille kallal inimene aastate kaupa nokitsenud oli, kuhu kõik oma wara ja waewa kokku oli kannud, ja mis ometi midagi ei maksnud, mis päältwaatajale kui wilets sipelga pesa näitas olema.

 Uks kiunus ja keegi tuli laternaga wälja. Kollane walgus lõi üle mudase maa, kolm walguse linti hüppasiwad, keerlesiwad ja tantsisiwad üle heinakoorma, hobuse, hao wirnade ja küüraka kandimehe. Wõõrastaw oli seda walgust näha; weel wiletsam näitas kandimehe ukseesine walguse käes.

 Kes laternat käes hoidis, seda ei seletanud silm aga mitte.

 — No said siis ükskord ometi kodu, ütles see. Häälest tundus, et ta noor meesterahwas oli.

 — Ega’s ma’s metsa pidanud jääma, wastas tuleja pahaselt.

10

 Tuul keerutas korraga wihinal üle maja ja kahistas haopinu sees.

 — Näe weli maita, wõi tahab tuld ära kustutada, pahandas laternamees: Sinu tegu küll!

 Minuga tuli wõõras ühes — öömajale. Wii ta tuppa. Kott pime, lõhub weel näo nurka wastu ära.

 Üle kõrgete läwede komberdas Remmelgas tuppa. Sääl oli aga palju inimesi, enamasti kõik wäikesed. Ehmatanult waatasiwad nad wõõra otsa ja pugesiwad nurka.

 Laua nurgal põles pisikene ümariku tahiga õlilamp. Wähe andis ta walgust, palju aga suitsu. Laes, põrandal ja nurkades oli pime. Laste nägudel mängisiwad kollased warjud.

 Suure punase ahju kõrwal istus pingi pääl särgi wäel hall wanamees ja tukkus.

 Oli nii must, õudne, kitsas ja umbne, et Remmelgal esimese korraga pää ümber käima kippus. Prillid lõiwad sooja käes tahmaseks, pisikesed pisarad tekkisiwad klaasi pääle.

 Mees wõttis prillid eest ja hakkas neid pühkima. Nurgast aga waatas tema poole kümmekond ehmatanud silma.

 Wanamees noogutas tukkudes pääga, nagu oleks ütelda tahtnud:

 — Nõnda, nõnda on meie elu... nõnda, nõnda...”

11

III.

 Mis nüüd Jumal kandimehele

 Annab! Kõne sellest, et

 Ega lina pilwedele külwata ei

 Saa, peab ikka maha tegema. —

 Aja sirgu, kui sind sõlme

 Käänatakse!••••••••

 — — — Nad istusiwad sööma. Lapsed oliwad wist juba ennem õhtust wõtnud ja lamasiwad nüüd neljakesi risti ühe sängi pääl. Näha oli aga, et nad ei maganud: nende hallid silmad waatasiwad pool-kartlikult, pool-uudishimulikult wõõra otsa. Igat tema liigutust paniwad nad tähele, igat tema sõna kuulasiwad nad teraselt; ja kui suured naersiwad, siis naeris nendestki mõni julgem.

 — Wõi siis teilgi leiwakott ühes on, ütles kuiw, kolletanud näoga noorewõitu perenaine Remmelgale: Eks siis istu ka meie juurde ja wõta, mis jumal annud.

 — Mis nüüd jumal kandimehele annab! wiskas mees käega, kui kooliõpetaja laua äärte istus. Kõik on raske waewaga saadud. Ei anna jumal meile midagi kergesti. Iga leiwa raasukese pärast murra luid ja wala higi.

 Ta lõi äritatult suure puu lusika külma jahupudru sisse, kangutas suure lahmaku lahti, ja pistis selle wäsi-

12

nult ning roidunult suhu. Siis pani ta lusika hapupiima sisse, mis puu anumaga kesk lauda seisis, ja niisama läks ka kõwa piima tükk pudrule järele.

 Kohmetanult sirutas Remmelgas oma käe lusikaga pudru kausi poole, ettewaatlikult wõttis ta pudru tüki ja pistis suhu. Puder oli liiwane ja kibe. Kuid kooliõpetaja sõi edasi, kuigi söömine tal wastu meelt oli: Ta ei tahtnud pooleli jätta ja sellega kandimeest pahandada. Läks paar minutit waikust mööda. Tuli wärises, õrn suitsu-wina kerkis roowikutest ja laua tükkidest lae poole, pisikesed nõe rakud liitusiwad kokku, ja lagi sai ikka mustemaks ja mustemaks. Katki rebenenud hämbliku wõrk rippus tala küljest alla; palju nõge oli ta külge korjunud, nõnda et ta nagu must riidetükk hilbendawat näis.

 Kollased warjud mängisiwad pererahwa kortsunud, pruunidel nägudel. Imelik oleks nende inimeste pääle kõrwalt waadata olnud, wäljastpoolt lambi walguse ringi. Suured, karwased, kondilised pääd; pikad, kanged, tõmmukas-kollased kaelad; kõrged õlad ja küüras seljad... Pool-pime wanamees toetas end wastu seina. Ta hall särk oli rinna päält lahti, särgi august waaras weel hallem karwane rind wälja. Sees aga kõlises, korises midagi, nagu oleks sääl isesugune masin liikunud ja suur sepikoja lõõts puhunud. Pikad, kõhnad, siniste soontega käed hoidsiwad suurest puulusikast kõwasti kinni, wärisesiwad kangesti ja jõudsiwad waewaga pudru tükki suu juurde tõsta.

 Kõikide pereinimeste palged oliwad kortsulised, täis jämedaid habeme karwa tüükaid. Isegi perenaisel mustendasiwad nad palge pääl. Suur tuul ja külm oliwad nad kaswatanud.

 Nii istusiwad nad sääl, — ja eemalt näitas, nagu oleks salk nõidasid põlise metsa sügawuses salatule ümber miski õige tähtsa kallal sõnalausumata ametis olnud... Sammaldunud kiwi pääl seisawad kõrged kausid rohelise ja halli wedelikuga... kõwerate wanaaegsete kulpidega liigutawad nõiad wedelikku... ussid on ennast kausside ümber kerasse tõmmanud... ülewal taewas särab üksainuke täht ja heidab puu latwade wahelt wäikest walgust... On sügaw öö... ja nõiad keedawad elurohtu...

13

 Laua ümber istusiwad aga wäsinud, roidunud inimesed. Neil ei olnud nõia-sõnu, et oma wiletsat elu ümber muuta; kui weskikiwi lamas see nende seljas, surus nad maani maha, ei lasknud hingatagi. Tähtede asemel waatasiwad ülewalt nende pääle ahned silmad ja küsisiwad: „Kas teie mitte liiga palju ei söö? Lähete wiimaks weel uhkeks”...

 Nälg... töö... waew...nälg... ja mis on wiimaks?... Surm... Mõtelge ometi — ärakadumine, ilma et midagi järele jääks ...

 — Nii jah on meie elu! ütles korraga kandimees kui mõtetest ärgates. — Jumal ei anna meile midagi, mitte midagi. Oma higi ja oma waew. Ei anna tema nendelegi, kes kraaksuwad, et kõik ikka jumala käest tulla. Sääl on õpetaja, sääl on mõisnik. Ütlewad, et jumal neile nende hääd põlwe nende hää ja auusa elu eest andwat. Waletawad puha! Kandimees ja moonakas annawad, mitte aga jumal.”

 — Mis sa nüüd ikka! hakkas naene rääkima: Ega sina hooli ei jumalast, ei kirikust”

 — Kandimees ja moonakas on nende jumal, kes omast waesusest annab, lausus mees mõttes edasi. — Aga sellest jumalast ei hooli nemad mitte kui midagi. Sülgawad sulle näkku, — waat!

 — Kurrradid! pigistas noorem mees, kandimehe wend, hammaste wahelt wälja. Ta noorewõitu nägu läks wiha pärast punaseks ja ta silmad wälkusiwad. Ainult temal oli weel jõudu wihastada, weel omale wiletsale elule julgesti wastu astuda, weel lootust.

 — Lauletakse küll, rääkis kandimees: — „Ei ole enam wanaaeg, ei süüa enam silgupäid.” Kuid waletawad lauljad. Praegugi wõtaks wahel silgupäid leiwa kõrwale soolaseks, aga — neidki ei ole! Nälg on nööriga kaelas. Maa lapp on —kui pori haud, selle eest tee kas wõi aastaaega päiwi ja maksa maksusid. Ennem toitis linagi. Nüüd ei saa sellest ka enam midagi, mõisnik ei lasegi maha teha — kurnata maa ära! No tohoo kurat säh, kas ma ta siis taewasse pean külwama, wõi? Orja, orja ja orja aga — ja lauletakse weel: „Priius kallis

14

 
anne, taewa kingitus”... Teie priius wõi asi! Waewle ja wingerda aga selle ilma wägewate jalgade all... Isegi teises ilmas lubawad nad su keewa tõrwa sisse panna, sest et siin küllalt wirk ri olr nendele warandust koguma ja ise ka süüa tahad...

 — Oh-oh-oh!” ohkas wanamees laua otsa juures, walutawat selga paenutades: Mis sa hing teed!? Ela ja ära piiksata! Ei wastu hakata tohi, poeg, ei tohi!

 — Noo, seda alles waatame! ütles noorem mees: Ega siis meiegi wiimased sead ole ja nemad taewas jumalad. Kurrat, — kaua sa ennast ikka puua lased! Nende kaelad on niisama jämedad wõi weel jämedamad — kannawad nööri wälja küll...

 Ja jälle wälkusiwad ta silmad.

 — Mis sa hing teed! lausus kandimees. — Jõud ja wõimus on nende käes. Ei ole sul kohut, ega kedagi.

 — Kus sul kohut nüüd! ütles wanamees: Mina otsisin ka noorel põlwel kohut ja õigust. Sada wiiskümmend witsa sain aga. Ei suuda nendega maadelda. Kus sa nüüd wäike inimene suure saksaga kohtusse lähed! Ei tule sellest midagi wälja. Kannata parem aga, kannata aga...

 — No kaua sa siis kannatad! hüüdis noorem wend äritatult: Kas kord ometi igawaks ei lähe! Poowad sind kogu su eluaeg, — ära ei poo ka weel: wintskle kui orgi otsas!

 Minutiks oli toas wait. Kostis ainult

15

lusikate ja hammaste klõbin; see oli nii, nagu oleks lambakari kobinal üle külmanud künni läinud. Wiha ja meeleäraheitmine wälkus kandimehe ja ta wenna silmis, kurja kuulutasiwad nende tumedad näod. Lapsed aga lamasiwad hirmust laiade silmadega ja kuulasiwad ja õppisiwad — elu... Ja kui mürki jõiwad ka nende hinged seda uimastawat wiha ja meeläraheitmist juba maast madalast eneste sisse...

 — Raske see meie rahwa asi on! ütles wiimaks Remmelgas: Oleks laiemal hulgal rohkem haridust, arusaamist — —

 Ta jäi peatama. Kandimees waatas wihaselt naerdes talle otsa.

 — Haridus — — arusaamine! muikas ta: Ei tea, millest sa siin muust aru saad, kui et su kõht tühi on. Oo, sellest saab ka iga tola aru! Aga kust süüa saada, — waat seda ei tea. Haridus!? Haridus olla nüüd kõigile lahti. Mis haridust wõib aga waene inimene saada? Sääl, (ta näitas lusikaga laste rea pääle), suur on nende haridus?! Hahaa! Ei wanasõna walesti ütle: „Kes rikas, see tark.” Waesel aga ei olegi rohkem tarkust, kui et ta wiis ja wiis kokku oskab arwata ja teab, et tal kümme sõrme on, milledega tööd peab tegema. Ei ole julgust, ei ole tarkust. Aga rikas aga oskab sind niiwiisi nöörida, et sa arugi ei jaksa saada, kuidas su wask-wiielised tema kotti weerewad. Wahel hakkad isegi selle üle naerma, kui osawasti sind petetakse.”

 — Mis sa sääl weel naerad, lausus perenaine, — kui omal särki seljas ega pudru kõhus ei ole: paljas ja jõuetu, kui kiriku rott!

 — Nüüd on leibagi, — lausus wanamees mõttes, kuna ta karwase pää kõhna käe pääle toetades: Kui mina kaswasin... ei olnud siis. Hagana kakku sõime... ei olnud ka sedagi, et kõhu täis oleks saanud. Olin peres karjas... wald pani... ei olnud isa ega ema. Perenaine saatis mind ahju hagana-kakku matiga wälja tõstma: oli nii rabe, et muidu wälja wõtta ei saanud... kuiw ja kale oli... Minul kasukas seljas, wöö pääl. „Miks sa kasukaga ahju lähed?” küsib perenaine. „Et lämmi manu ei tuleks,”

16

wastan ma. Ise aga toppisin põue ahjus hagana-kakku täis... sai paariks päewaks karja juures wõtta... Nälg oli muidu... nälg... Nüüd on leiba, lapsukesed... leiba ja kartulid...

 — Ei tea, kas need leiwad ja kartulid sulle taewast sadawad! wiskas kandimees käega: Selle leiwa ja nende kartulite eest murdu mõisa wäljal päiwi tehes kas wõi pooleks.”

 — No siis aja ometi ennast sirgu kord! ütles noorem wend: Nemad käänawad sinu kas wõi umb-sõlme, kui sa aga järele annad.

 — Sõlme käänawad, lapsukesed, mõmises wanamees, sõlme, nii et oimugi ei liiguta. Mis sa sääl weel sirutad! Nende käes on kohus ja õigus. Kes saksa wastu tohib!? Ei tohi, lapsukesed, ei tohi...”

 Noorem wend tahtis nagu midagi ütelda, wiskas aga siis pudruse lusika wihaselt laua pääle, istus nurka ja hakkas pastla nöörisid lahti arutama. Üksteise järele langesiwad põrandale mudased suuad, siis pudenesiwad ka mustad jalgrätid maha.

 Laste uudishimulikud kartlikud silmad ei wälkunud aga enam; lapsed magasiwad...

17

2

 
IW

 Hingemaa! — Jumalast on rist,

 Jumalast on saksad. — Kas

 siis mingit pääsmist ei ole?

 Enne magama jäämist tõusis wanadel jutt uuesti:

 — — — Ehh, wahel tuleb mõttesse, lausus kandimees, et wiskan siin kõik maha, reisin Siberisse, ostan suure tüki maad ja elan, kui inimene kunagi. Aga need täid ripuwad mu küljes (ta tähendas naise, laste ja wanamehe pääle). Üksinda oleks ma, — ammu oleksgi juba siit kadunud. Aga kuhu sa sarnase karjaga lähed?! Reisi rahagi ei ole. Ise roomaks kas wõi nelja käpa pääl pärale, aga mis need kutsikad teewad?!

 Kõik oliwad juba pikali heitnud, lamp kustunud; õhus tundus petroleumi suitsu ja wingu. Õled kahisesiwad külje all.

 — Kui kord juba sääl oled, siis ei siis ole enam midagi wiga. Maa saad ilma hinnata. Kroonu aitab maja ülesehitada. Metsad kubisewad metshobustest ja teistest loomadest: püüa aga kinni ja pane adra ette. Soldatiks enam ei wõeta. Mõni leiab maa seest kulda, nii korraga rikas mees!

 Remmelgas naeratas omal asemel.

 — Ega see Sibergi tõotatud-maa polegi, lausus ta mis piima ja mett jookseb.

 — Eks, kurat, sääl ikka parem ole, kui siin põrgus! sülitas noorem wend.

18

 — Hingemaa on sääl, lapsukesed... oma maa!.. lõõtsutas wanamees.

 Tundus, kuidas ta hääl sisemisest liigutusest wärises, nagu oleks ta midagi wälja ütelnud, mida eluaeg hinges oli kannud, kõige oma kallima, kõige oma suurema mõtte. Hingemaa! Missugune sõna, mis tema kõik ei tähenda! Ta tähendab hobust, lehma, oma pääwarju... Hingemaa! Missugune kurwa-tooniline sõna, mis kõige raskematel ikalduste- ja mure-aastatel kui leinakella hääl üle kodumaa on kostnud! Lapsed jooksiwad särgi wäel külatanumis, räägiti: „Kui isa hingemaa saab, siis ostab ta mulle saapad ja ema teeb püksid.” Lapsed tõusiwad, käisiwad mõisat orjamas, räägiti hingemaast; inimesed saiwad wanaks, suriwad, wiimne õhkamine oli aga: „Hingemaa!”.. Terwed põlwed kaswasiwad selles lootuses üles, et ükskord tuleb „kroonu maa”; isegi usku wahetati, et aga maad saada.

 Iga oma liikmega peawad need murest ja waewast murtud inimesed sellest mulla pinnast kinni; ja kui suur tuule-puhawus neid põllu-peenrast lahti tõmbab, linna wabriku pääle wiib, siis on nad kõik oma iseseiswuse, oma julguse kaotanud. Ainult kauge metsa-tagune soone põllu-riba teeb neid selleks, mis nad on. Nendel on põllumeeste usk ja jumal, mõtted ja ilmawaade.

 — Hingemaa!..” ohkas wanamees: Ära läheks siit... Siberisse... Krimmi... Samarasse... Oleks aga jõudu!.. Oma põld oleks, ei oleks mõisnikku... Ohohoh!.. Elu aeg olen ootnud... Ei näe wist silmad teda... Aga küll tema tuleb, kui kuningas kuulda saab, et meil nii suur nälg ja wiletsus on... Tarwis oleks Peterburi õigust otsima minna... Aga wõi kessi seda talupoega laseb Peterburisse?!... Ei lasta, lapsukesed, läbi peksetakse...

 — Kes see nüüd ikka peksma hakkab! ütles kantnik: Aga wõi mis kasu säält Peterburistki tuleb: saksad sääl niisama kui siingi. Aga ära siit oleks tarwis minna, wiletsus kaswab üle pää. Igaüks, kellel weel kõri kõwem, see on su ülem.

 — Ei tea, mis sa siis sääl Siberis pääle hakkad! lausus noorem wend: Küllap säälgi ülemaid leidub, — ära karda, et puudus tuleb! Ega sa siis weel maailmast wälja pole pääsnud. Tantsitakse su kaela pääl, niisama

19

2*

nagu siingi. Parem võta siin teiwas pihku ja katsu, kas saad enese jaoks süüa, wõi mitte! Mine sinna maailma taha wõõra rahwa sekka, — ei tea kas sääl parem nälga surra on, kui siin?!

 Pimedas toas oli wait, Õhk oli raske, niiske-aurune, sumbunud.

 — Aga mis sa siin teed? ütles wiimaks jälle kandimees: 135 rbl. wõtab ta aastas renti, 20 wakamaad on põldu. Päewades tasu temale see raha ära. Kas see päewa tegemine nali on?! Naese päew maksab 30 kop., mehel 40 ja 45. See on raskel suwisel tööajal — päikese tõusust loodeni, 17 tundi, rohkemgi weel, ja kui jao-töö, siis murrad ka öösel pimedas. Ja ega sa ometi siis lähe tööle, kui sa ise tahad, waid siis, kui tema kutsub. Enesel seegi wilja natukene wariseb maha, wõi hein kopitab ja põleb luha pääl, sina aga kombi mõisa poole, sirp wõi wikat õlal...

 — Tuled kodu, lausus naene wahele, ja pisarad kostsiwad ta hääles: süda tõmbab walust kokku, kui oma põllu lapikest näed... Tööd teed selle wilja wähekese eest, nii et küünte alt weri peab tilkuma, aga oma silma all läheb see wili hukka. Tänawu aasta oli: Oder kaswas õige kange, mäe pääl pani mahagi. Aga mis tast sai! Pani maha, terad pudenesiwad, hakkasiwad uuesti kaswama, ja meie ajasime wiimaks kui sõnnikut hunikusse, tegime tööd, nutsime ja palusime Jumalat...

 — Ja wandusime! lõpetas kandimees: Mis Jumalat sa siin weel palud wõi oled, kui näed, et ta ainult rikast aitab ja sinul wiimase suu täie käest ära kisub!

 — Ega teie kõik ometi sellest kandikohast ei ela? küsis Remmelgas.

 — Ei tea, millest siin weel elada! wastas kantnik: Wend käib niisama mõisa põllu pääle päiwiti tööle, suwel lõhkus kiwe. Kiwi kild tõmbas ühe sõrme otsast ära, käänas käe paigast. Terwe kuu põetas kätt, käis tohtrisi pidi, — mõis aga ei maksnud mitte kopikat selle hääks: tulnud hooletuse läbi, ise oled süüdi! Sa taewas küll — temale tee tööd, tema töö juures saad kas wõi eluajaks wigaseks, aga tema ei liiguta sõrmegi, et sind aidata, — süüdistab sind weel päälegi! Kas ei lähe hing täis!

20

 — Kurradid sarnased! pigistas noorem wend hammaste wahelt wälja.

 — Mis sa nüüd jälle kurja tarwitad! õhkas perenaene: Mis see ikka aitadb Oled juba wiletsusele ja waesusele müüdud, ei ole kusagilt abi...

 — Müüdud?! Ei tea, kes mind müünud siis on?! Eehh!...

 — Jumalast on puha, Jumalast on rist pääl... hoigas wanamees: Jumalast... patu pärast...

 Wanakese hääl kustus sosinaks.

 Keegi ei wastanud temale enam, igaühe ajus pöörles pime, raske mõte, küsimus, et miks on elus nii palju waewa, wiletsust, nälga?... kuna see ometi lõpeb?... kas siis enam millegi pääle lootust ei ole?..

 Mõte pöörles ja põletas, aga ei olnud kedagi, kes nende raskete küsimuste pääle wastust oleks annud. Mõte pöörles ja põletas, kuni ta laiali weeres ja ära kustus. Wäsinud inimesed jäiwad magama.

 Ainult Remmelgas käänas ühe külje päält teise pääle ja mõtles ka sedasama mõtet. Kuid ta nägi, et kandirahwas temast, ega tema nendest aru ei saanud.

 Milles on see wiletsuse põhjus? küsis ta wäsinud, unine aju: Kas on nad ialgi selle üle järele mõtelnud? Mõisnik nöörida. No kas ta siis metsaline on, et tal inimese südant sees ei ole?! Kantnikud wõiks ta kord oma poole kutsuda, näidata: „Waatke, herra, nii ja nii, sarnane kole on meie waesus ja nälg, porine on meie elu, waim jääb pimedaks, aidake kuidagi sellest hädast wälja!” Kas ta siis mitte aitama ei peaks — ta on ju ometi inimene! Ta wõiks ju ennast ka kandimehe seisukorras kujutada. Siis tuleks tal tõesti hale meel ja ta jääks mõtlema... Tarwis oleks mõisniku ja ta sulase wahele rohkem läbikäimist, sõprust, seltsimehelist waimu — elawad nad ju mõlemad ühest ja sellestsamast põllust, Haridust ja iseteadwust oleks tarwis, — see on pääasi... Siis muutub asi, inimesed saaks süüa, ei oleks enam surumist...

 Ikka roosilistemaks läksiwad Remmelga mõtted, ja nii kerge näitas olewat korraga ilma ümber pöörata, — ainult tahta oleks tarwis! Wiimaks aga ujusiwad mõtted korratult pääs laiali... ja mees jäi sooja ahju kõrwal magama.

21

 Ümberringi hingati raskesti, lapsed sonisiwad millestgi unes. Tunni wõi pooleteise pärast ärkas Remmelgas üles ja sirutas. Uni oli raske, haiglane olnud, kondid walutasiwad.

 Läbi neljakandilise akna paistsiwad kaugel mudalagendikul, kui kesk määratumat kuristikku, üksikud kollased tulukesed kui pisikeste tontide kawalad silmad. Sääl nendes onnikestes oldi weel ülewal, tehti weel tööd...

 Missugune sügaw, pilkane sügise öö! Kusagil muda lagendikul istuwad inimesed walutawate selgadega onnides ja teewad weel tööd... et ainult oma kõhtu täita, seda mõõtmata ahnet kõhtu.

 Juhan Remmelgale näitus nii, nagu oleks terwe maakera pind ilmaääreta mudalagendik olnud; selle lagendiku pääl seisawad pisikesed sawist ja hagudest onnid punakas-kollaste neljakandiliste akendega. Ülewast mustawast tühjast taewast niriseb külma wihma alla; maapääl läiklewad aga suured muda loigud... ja onnides kollase tule walgel teewad küürus inimesed tööd.

 Ikka sadab wihma... ikka wärisewad ja wabisewad kollased tulukesed... ja igawesti teewad inimesed tööd...

 Kui Remmelgas teine kord wirgus, siis oliwad tuled lagendikul juba kustunud, kuid metsa tagast tõusis kuu — kollane — werine — — nagu mõne metsalise silm, ja ta luuras, kas weel mõni elab... Remmelgal oli hirm, ta arwas nägewat, kuidas see metsalise silm ikka lähemale ja lähemale tuli, ja nüüd neelab ta warsti selle muda-lagendiku ära — kollane — werine...

22

W.

 Kuhu sa kahe palja käega lähed!

 „Kes’ on pandud orjama, see

 ...” — Ei kandimees seits-

 Mendat käsku tegema ei lähe;

 — see on mõisa herra tehtud.

 Ei ole aega oodata, kuni tae-

 was kõht täis saab, — juba

 maa pääl tahetakse süüa. ••

 Kui taewas walgemaks lööma hakkas, tõusis kandimehe pere jalule. Kõik oluwad weel wäsinud, roidunud, unised. Nohisedes ja urisedes kisti narmendawad pool-mädanenud riide-hilbud selga, mähiti mudased räbalad jalgade ümber ja nende otsa topiti lapitud pastlad.

 Söödi seda, mis eilagi. Noorem wend wiskas kirwe õlale sa läks kusagile tööle. Kandimees wõttis ka leiwakoti selga ja astus mõisa poole: weel wiimased päewad oliwad teha.

 Remmelgas läks temaga ühes, — oli ühine tee.

 — Eh-eh, seda elu! ohkas kantnik ja kergitas leiwakotti õlal: Nõnda ta läheb, aga parandust ei näe kusagiltgi. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni — kuni wiimaks pikali langed ja — kärwad! Uut ega paremat ei tule midagi,

 — Siin on need põllud, algas ta natukese aja pärast jälle uuesti ja näitas käega üle lagendiku: Nagu sea songermaa. Kewadel ega sügisel ei kanna jalga, külwades waju kas wõi põlwini sisse. Ega ta muidu kandile poleks antudgi, kui mitte wilets ei oleks. Aga rent! Orja aga

23

ja orja!... Wälja pääsemist ei ole kuhugi, kui mitte nälga surra ei taha!

 — Kas ei saaks mitte mõnda teist ametit.., ükskõik, missugust, mis aga kergem oleks? tähendas Remmelgas.

 — Teist? Mõisa moonameheks saaksin weel, — mujale mitte kuhugi. Sinna aga läheksin siis, kui nöör poomiseks kaelas on... Kui juba inimene kord päri mäge minema hakkab, siis ei aita teda üks kuriwaimgi enam endisele järjele. Teie ärge arwake, et mina terwe eluaeg kandimees olen olnud. Ei ole. Olin kord ka rendi talu peremees. Naesega sain paarsada rubla ühes, enesel oli ka poissmehe põlwes natuke kogutud. Siis selle rahaga wõtsingi talu. Kuid mis sa maidaga teha suudad! Rent kõrge, wili odaw, ikalduse-aastad... Kolm aastat maadlesin ära. Siis ei olnud mul enam muud, kui ainult osa talu kraami. Ei olnud midagi teha — asusin kandi-kohale. Siin orjan ja nälgin pooleni. Kuid näed ja näed, kuidas ikka wiletsamaks ja wiletsamaks jääd. Talu loomad on ammu kadunud, reed-rattad kaowad, isegi riided seljas kuluwad ja rebenewad — aga uut ei ole ei enam kusagiltgi wõtta. Waesus tuleb! Purele kas wõi hammastega wastu — tuleb aga teine ja tuleb! Midagi ei aita. Tunned, nagu wajuks aegamööda raba sisse, rabeled kisendad appi... Rabelemine ajab weel sügawamale sisse, appi aga ei tule keegi...

 — Kaua siis niiwiisi waewelda tuleb? lausus Remmelgas mõttes: Kole lugu, tõesti kole!

 — Kaua? Moonameheks tuleb wiimaks ometi minna... See on aga wiimane koht — ei säält enam wälja saa: sinna oled nagu kinni tinutatud, ehk kui lähed wälja, siis waestemajasse — kui wald wõtab... Ei ole enam lootustgi oma jala pääle seista. Praegu siin olen weel kandimees, olen weel nagu wana usu pääle; teises kohas ei suudaks aga enam püsida. Ei julgu sellepärast ennast liigutadagi.

 Mehed sammusiwad mõttes roopalist teed mööda hommiku hämaras edasi.

 — Praegu minu wend, ütles kantnik siis jälle: mõtleb weel nii mõnegi asja pääle. Las aga saab wanemaks,

24

wõtab naese, tuleb pere, terwis kaob, — küll siis näeme, kui kaugele tiiwad kannawad! Moonakaks tuleb tema niisama, kui minagi. Ei tea, kuhu sa kahe palja käega ikka ikka suudad!?

 — Kas ei paraneks siis lugu, kui maad kergemini saaks? päris koolmeister.

 — Eks ikka paraneks muidugi. Aga kust ja kuidas kergemine? Jõudu on ikkagi tarwis. Osta ei suuda. Rentida? Noh, mina ju ka praegu rendin, See ei ole rentimine, see on wõllas kõlkumine! Ostmiseks on palju raha waja, rentimisega on aga teine lugu, kui aga maksud teistsugused oleks. Räägitakse, et kui kroonu käest rentida saaks, wõi need rendi maksud, mis mõisnik wõtab kuidagi seaduse poolt ära oleks määratud, siis ikka parem oleks. Niisama ka hingemaa ... eks ole teda oodatud küllalt... kuid kes õige annab!...

 — Ei tule tollest hingemaast midagi wälja! wiskas Remmelgas käega: Kui ka ta antaks, — ega ta siis kedagi ometi ära elata! Sääl nälgib praegu terwe Wenemaa ühes kõige oma hingemaaga!... Setudel on ka hingemaa. Mispärast nad siis meie juures narusid korjamas käiwad? Meil ei oleks aga enam kusagile potidega kauplema minna. Ei saa selle hingemaa pääl ei elada, ei surra.

 —Küllap teda siis juba liiga wähe, wõi maksud liiga suured on... arwas kantnik: Aga kõneldakse — Siberis.. Waadake, sääl saada inimene alles elada. Wahest, kui enam muu ei kanna, lähen ise ka wiimaks sinna... Kui aga jõudu oleks! Ei suuda kuidagi pärale saada...

 Mehed sammusiwad sõna lausumata edasi. Pime näriw aastate pikune näljamõte pöörles ja keerles suures kantniku pulstinud pääs, rabeles ja otsis pimedas teed wälja pääseda. Aga teed ei olnud, kohutawa tondina seisis moonamehe põlw ja waestemaja silma ees. Mööda nendest pääseda ei ole wõimalik. Ehk wahest siis, kui... ühel hääl päewal koorma alla jääd... wõi mõisa adra taga hobune su surnuks lööb... wõi tuleb ise mõni äkiline surm ja teed korraga otsa pääle... nagu rabandus wõi lendwa... Aga siis läheb pere ilma mööda laiali...

25

naene koltub waestemajja seina najal... lapsed paneb wald karja... wanamees sureb kusagil maantee kraawis... Kah naene sureb; lapsed kaswawad suureks, on noored ja julged, asutawad oma elamist, mõtlewad pilwede pääle ronida... aga ei — seesama kandikoht, töö wiletsus, waew ja wiimaks waestemaja ootawad neid... Ja nii edasi: põlwest põlwe... nagu öeldud on: „Orjaks oled loodud ja orjaks pead jääma,” wõi jälle: „Kes on pandud orjama, see”... Ho hoo hoo!.. „orjaku häämeelega”... Põlwest põlweni, igawesest ajast igawesti...

 — Nõuda! ütles kandimees, korraga mõtetest ärgates: Kas tulewa Jüripäewal weel Kurukalmul olen, wõi ei — ei tea. Herra ähwardab renti pääle panna. Herra oli Saksamaal, Parisis, wõi kus... Nüüd on tagasi. Rääkis, et meie olla rumalad ja laisad. Ähwardab kandimajasid maha lõhkuda ja maad mõisa kätte wõtta. Aetakse meid 13 peret ilma mööda laiali: uut kohta enam wõtta ei jõua... wend tahab ta ära linna minna, ehk saad wabrikusse... Taewas seda teab, mis tuleb! Teaks weel midagi, otsiksgi... kuid mis sa pime ja rumal inimene teed, ei oska tuhugi poole pöörata, oled ainult oma nurka, oma aiatagust näinud. Wõib olla, on mujal pool maad paremad, rendid odawamad... Kuid kes sinule seda siis ütleb!

 — Ei tea, mis mujalgi on! Kus meid ei ole, sääl on hää, ütles Remmelgas: Kas siis maad ühes tükis on?

 — Kus nüüd ühes tükis! Üks lipakas siin, teine sääl, heinamaa on kolm wersta eemal. Mõisnik on ju kõik halwemad ridad, soo nurgad, kiwi murrud kantnikkudele oma krundi seest wälja korjanud... Näit., heinamaa... Aru heinamaa, põllu serwad, kus ristikhein, jänese hernes kaswab, on mõisa käes; madalamad mätlikud ja soosed lapid, kus ainult tõrwa lill ja ilwes õitseb, on jällegi kantniku päralt. No mis sa sarnase heinamaaga teed! Ehk oleks ta weel lähedalgi — ei ole, kolm wersta on kaugel. Eila jäin koormaga pori sisse, mõtlesin, et tuleb juba terwe öö läbi mülgetuse sees mässata.

 Läksiwad jälle natuke aega waikides.

 — Wõi see kütis... ütles siis kandimees: Mõisa poolt saab kolm sülda hagu... enamasti on haawa ja

26

lepa wõsu. Jala pääl seisab — toores; raiud maha, paned wirna — hakkab kopitama, mädaneb, — ära ometi ei kuiwa. No mis sa sarnase asuga teed!? Paned paja alla — susiseb ja ajab pilli ainult, aurab ja annab suitsu. Tuleb nii wälja, et küta rehi, aja haod parsile, kuiwata ära, ja alles siis wõid nende samade hagudega reht kütta, et wilja kuiwatada. Nali ainult ja muud ei midagi, Kaewaku siis mõisnik, et kantnikud metsa warastawat. Ei tea, mis sa muud ikka pead tegema, kui ärakülmata ei taha!?

 — Kas siis muidu kuidagi ei saa... õigusega?...

 — Õigusega?! Kirikus loetakse küll käsku: „Sina ei pea mitte warastama.” Aga küllap kandimees sarnast käsku tegema läks; see on mõisa herra tehtud.

 — Aga kui, näituseks, mõni teie wiimase lamba talle wõi hobuse-kondi ära wiib? küsis Remmelgas, et näha, mis kandimees selle pääle ütleb.

 — Jaa... see on hoopis teine asi! Mina olen oma waewaga, pale higi sees muretsenud. Ja wõi see mets ning wesi wõi õhk kellegi oma on, — see on kõikide päralt, niisama kui maagi peaks kõikide oma olema. Mets kaswab, — kas mõisnik tema kaswamise juures waewa näeb wõi kulu kannab? Iseenesest kaswab. On aga puu üles kaswanud, siis on ainult mõisnik peremees. Mispärast? Ei, mina nägin niisama, kui sinagi, kuidas see puu kaswas. Sinul ei ole aga seda puud nõnda tarwis, kui minul...

 — No aga seadus, õigus...

 — Õigus, seadus nüüd! Ei tea, kes neid meie ajal nõnda taga ajabgi! Üks petab ühte, teine — teist. Mõisnik koorib mind, eks mina wõi siis temale niisama wastata. Teda peetakse koorimise pärast osawaks majapidajaks, mind aga pandakse warguse pärast wangi. Muud wahet ei ole. Ütlewad ja hirmutuwad aga, et pärast surma tulla kõike kurja kurja pärast kaela. Kes nüüd teab, mis säält tuleb, wõi toda keegi näinud on. Aga ühte peab ütlema, et kui säält tuleb, siis peaks need hirmutajad, õpetajad ja muud, seda küll kõige enam kartma. Ei näi aga nii olewat. Waat see paneb sind ennastgi kahtlema.

27

 
— Ja usk... algas Remmelgas.

— Mis see minule hääd on toonud? Wõi tema süüa annab? Uskuda ja käskusid täita wõib ainult see, kellel on, mis suhu pista. Aga meie... kandimees wiskas käega: Minul ei ole mitte aega oodata, kuna kord taewas kõhu täis saan, — mina tahan juba siin, maa pääl süüa!

 Mehed oliwad tee lahkmele jõudnud.

 — Jällenägemiseni siis! ütles Remmelgas.

 — Wõi kunas meie siin weel üks teist näha saame! lausus kandimees oma krobalist pruuni kätt andes: Eks aga jumalaga päälegi... Iga inimene läheb ise poole, igal ühel oma tee... Jumalaga siis, jumalaga...

 Ilm oli õige walge juba.

 Remmelgas astus jõudsal sammul mäe nõlwakut mööda üles, ikka roosakamaks lööwa taewa kaare poole, ja mõtles oma noore elu ja küüraka kandimehe pääle.

 Elu muinasjutt, mis pääajus heljus, sai ikka mitmekesisemaks, keerulisemaks, ja mees mõtles, et kas maakeral tõesti obadust ei ole, mille waral teda üles tõsta wõiks?

 Juhan Remmelgale tuliwad kandimehe sõnad meelde: „Küll näeme, kui kaugele tiiwad kannawad! Kahe palja käega ei suuda midagi ära teha”...

 Rumalus! Peab suutma, peab! Mis tarwis siis niiwiisi wingerdada?!

 Peab suutma, peab!

28

 
VI.

 Inimene ei ole mitte jänes,

 aga maakera on õige raske.

 Seitsme jala pikune hingemaa.

 — — — Aga kokku saiwad nemad ometi kord. Ainult aastat kaks-kolm oli mööda läinud. Nende magamise asemed oliwad otse kõrwu. Mitu päewa oliwad nad juba ühes elanud, ilma et üksteist ära oleks tunnud. Ühel õhtul istusiwad nemad mõlemad akna pääl ja waatasiwad läbi jämedate roostetanud raudade wälja linna pääle, kus juba wali ja tuisune tali walitses. Sääl ütles kandimees:

 — Kas teie et käinud mitte paari aasta eest Kurukalmul koolmeistri kohta otsimas?

 — Käisin küll. Mis siis?

 — Nu jaa! Minul näitas juba algusest saadik nagu oleksin teid ennem, näinud: Teie olite siis minu juures öömajal.

 — Mis?! No waat see on alles kokku juhtumine! Ja terwe selle päewa õhtu ja weel mitu päewa järgiööda oli nendel palju, palju juttu.

 — — — Nälg ja wiletsus läks ikka suuremaks, rääkis kandimees: Paljud rääkisiwad, et maad saab, mõisaid jagatakse... Olime meiegi kihamas: maad tahtsime! Kuidas sa hing ometi ilma maata saad! Põllu

29

 
inimene oled, ega sa siis jänese kombel haawa päält koort näri ja sellest ela! No mõtlesme ka, et kui tuleb maa, ega siis enam midagi häda ole. Läksime mõisa, ütlesime herrale, et waata, jaga maa ära! Mis sinul temast niigi kasu, — warandust nõnda, et sead magagu paberi raha sees. Meie aga ei tea, mis suhu wõi selga panna. — Ütles, et ega minul tolle wastu suurt ei olegi, aga laske ma mõtlen weel. Mõtles teine ja mõtles, aga kahe päewa pärast oli 20 kasakat mõisas. Sügasime siis kõrwa-tagust: No kurat su sisse! Ega sina hääga küll anna! Niikaua lubad, kui jõud meie käes; oled aga sina wõimuses, siis pühi nina puhtaks. — No arwasime jn arwasime, et kui sa sunnikas ei anna, et ehk siis annab kroonu, mai wõtame ise.

 Pääses siis mujal pool jaht lahti, läks puha, kui suits. Tuli meilegi salk mehi, — muusika-poisid ees, teised ratsal taga, punased lipud seljas, laulsiwad:

 Mõisad põlewad,

 Saksad surewad;

 Mets ja maa on meie oma...

 Lõiwad teised wiina mantidel keldris põhjad alt, kopsisiwad sakste majas asjad puruks ja pistsiwad tule otsa. Ise aga läksiwad jälle lauluga minema.

 No mõtlesime siis meie, et ega paremat aega ikka enam ole: saksad on läinud, mõisa on üksi — jagame maa ära. Kui kroonu jagamisega kord meie poole jõuab, on wast kewade ammugi käes, ei saa wilja enam õigel ajal maha teha. Wõi kuidas selle kroonu jagamisega

30

õige lugu on: kas tenia teab, kui palju kelleile tarwis, wõi missugune tükk parem wõi halwem: tuleb weel tüli ja pahandust; parem teeme ise asja ära. Läksime siis wälja pääle, jagasime maa ära, panime kupitsad üles: Waata, Jaak, see saab sulle, ja see, Märt, sinule... No hää oleks olnud, ega nuriseda midagi, kui ilma saksuta ja maksuta — mis sa weel kaebad!

 — Ja millega lugu lõppes? päris Remmelgas.

 — Millega ta siis weel lõppes! Teine päew tuli sõjawägi. Minu wend poodi üles; kaks meest lasti maha; teistel wõeti kuklast kinni, tõmmati sirgu ja walati igale ühele oma paarsada ära. Mitmed on praegu weel siin kinni. Sääl nüüd su hingemaa! Tarwis teda ju on... oi, kui tarwis! Aga kuidas sa ta kätte saad?!

 — Milles teid siis kõiki süüdistati?

 — Meie olla mõisa põlema pannud, olla mässajad! No mis mässajad meie siis õige oleme!? Maad tahame ainult! Taewas halasta — inimene tahab süüa, no kust sa seda süüa wõtad?! Ei tohi süüa tahta, — oled mässaja...

 Ja terwe õhtu kuulas Remmelgas kandimehe kurwatoonilist õhkawat juttu maast, et teda ikka tarwis on, aga kuidagi kätte ei saa... Mõlemad lamasiwad nad kõrwu ja waatasiwad wangikambri tahmase lae poole. Ja kui nad wait oliwad, siis mõtles kumbgi nendest oma ära murtud, mudasse tallatud elu üle, tulewiku ja oma tumeda saatuse pääle.

 — Mispärast teid siis siia toodi? küsis kandimees Remmelgalt uneta ööl, kui äramõistmata igaw ja tühi hinges tundus olewat.

 — Eks ole minagi „mässaja”, naeratas Remmelgas kibedalt. — Mõtlesin palju teha, kui koolmeistriks sain. Aga mis sa teed, kui käed-jalad kinni on! Iga sammu pääl seisiwad mul inspektor ja õpetaja, käsukirjad ja keelud ees. Saadeti ühe koha päält teise, kui pidali-tõbist. Ära tahtis neelata kõik see mülgetus. Sain wiimaks aru, et ei suuda siis rahwale walgust anda, kui sa ei tohi, kui seda ei taheta. Siis hakasin teistmoodi tööle ja... nüüd olen siin...

 Mõttes lamasiwad mehed wangimaja õle-koti pääl, kuhu imelik saatus neid kõrwu oli pannud.

31

 Hämar on wangimaja, igaw ja tuim tema elu. Kõik huwid kustuwad, inimene wajub ikka madalamale ja madalamale. Igaw on nii elada — päewad ööde taolised ja ööd päewade sarnased. Siis ootad omas elus muudatust, — kas wõi ka halwema poole, — kui see aga muudatus oleks.

 Wangid ootasiwad, ja muudatused tuliwad.

 Remmelgas, kes nõnda wabadust ja walgust armastas, saadeti kaugele põhja poole, kus nii külm on, et sääl ka kõige palawamad soowid jahtuma peawad.

 Põline Põhjamaa mets taiga kohiseb lõpmata juttu kõigest sellest, mis ta omal pikal eal näinud on. Aga ühe uue jutu teab tema nüüd — see on nendest elujulgedest inimestest, kes taigas ilma plaanita ja sihita ümber uidawad, wõi kaugelt külmade maalt läbi taiga oma wangikohast lõuna poole põgenewad...

 Ühel hommikul koidu eel toodi ka kandimees wangimajast wälja, ja inimene, kes terwe oma eluaeg maad oli igatsenud, sest et tema mite jänes ei olnud, kes haawa koorest elab, sai wiimaks ometi maad, ometi kord!

 Seitse jalga pikkuselle, neli jalga lai

 — — — — — — —

 Ei, ei, kes neile nii palju maad andis: neid aeti kolm meest ühte hauda....

 (Lõpp.)

 
„Noor-Eesti” (Kirjanduse Sõprade) Kirjastuse

 wäljaandel on ennem ilmunud:

 Teaduseline, kunstiline ja kirjanduseline aasta-album

 „Noor-Eesti” I

 Wälimus maitseline, hulka ilustusi ja kunstilisi kaasandeid.

 234 lhk. Hind 1.25 kop., iluköites 2 rbl.

 ————

 Kogu wäljaanne

 „Wõitluse päewil”.

 80 lhk., hind 25 k.

 Sisu: Gustav Suits: Jumalad ja rumalad, Wõitluse päiwil, Mei eesimene luuletaja, Kirgede laul, Suum euique! — A. Mõttus: Tõuseb... — Fr. Mihkelson: Oma päikese poole, Ühe luuletuste-kogu puhul. Kui wihma sadama hakkas, — Bernhard Linde: Sädemed, Merd igatseb mu hing..., Sääsk sümiseb surma laulu, Kirikus, — Helene Taar: Uue aja naisliikumine, — Marie Heinamägi: Ju kumab, koit, Su murelaps wist olen mina, Kewadel metsas, Öösel mere ääres, Sõudja laul, Unenägu — P. Attila: Kes on siis süüdlane? — Ansomardi: Ilmaelu, — Mait Metsanurk: Mistarwis? — Noor-Eesti poolt.

 Saada igast raamatukauplusest. Kommisjoni ladud: Tartus „Postimehe” raamatukaupl., Tallinnas S. Pihlakas. Üksikute tellijate kohta oleks soowitaw, et nad oma tellimised otseteed meie Kirjastuse nime pääle saadawad, kust neile raamat ilma potsikuluta kätte saadetakse.

 Toetage ettewõtet Kirjastuse wäljaannete soowitamise ja laialilaotamisega!

 Adres rahakirjadele kui ka teistele saadetustele: Tartu (Юрьевъ, Лифл.) „Noor-Eesti” — „Kirjanduse-Sõprade” Kirjastus

 
„Noor-Eesti” Kirjastuse

 Wäljaandel ilmuwad käesolewa aasta jooksul kõigepäält

 Järgmised raamatud:

„Noor-Eesti” aasta-album II. (jõuluks).

Marie Heiberg: „Murelapse laulud”.

A. Kitzberg: „Tuule pöörises”.

Arvid Järneselt: „Maaema lapsed” (Maaemon lapsia).

W. Bölsche: „Inimese põlwenemine” (Die Abstammung des Menschen).

A. Bogdanow: „Lühikene majandusteaduse õpetus” (Краткій курсъ экономической науки).

 ——

 Palutakse käsikirju kirjastamiseks, — iseäranis aga wähemaid teaduslisi töösi, et nende abil odawat puhast rahwakirjandust rohkendada. Honorari tingimised lisatagu juurde. Käsikirjade tagasisaatmiseks wõi wastamiseks järelpärimiste pääle olgu tarw. osa postmarkisid kaasa pandud.

 Hind 12 kop.

 Pääladu K. Sööt´i Raamatukaupl.

 Aleksandri uul. Nr. 5