GUSTAV SUITS

TUULEMAA

GUSTAV SUITS

TUULEMAA

LUULETUSED 1905–1912

NOOR-EESTl VÄLJAANNE

1913

HELSINGIN UUSI KIRJAPAINO-OSAKEYHTIÖ 1913

/pilt/

/tühi vaheleht/

                 TUULEHAUD.

Ma laulan muutunud laulu

 vaatepiiri varjutuste all.

Ma laulan muutlikku laulu

 aja tuulte, ummingute all.

Mõnda ringi käind aastate kerilaud.

Jäänud helkide, kajade tuulehaud.

–7–

Mu paremat laulu ära küsi:

 rütmust, kuju saanud pole see.

Mu kaunimat tuuleteedelt küsi:

 äraaurand, möödalennand see.

Mõnest kõlanud puhangust helipill.

Harvast seemnest mu Tuulemaal tõusnud lill.

Kas kaitsmata olnud see liialt

 lagendikul, tuulerahva raal?

Kas veetlend mind uitmine liialt

 kõigi tuulte vabariigi raal?

Ei ma tea, kastan lille, näen raatmaa paed.

Ümber hoidmata päevade surnuaed.

–8–

I

/tühi vaheleht/

                   TUULEMAA: I.

Ju roobitsenud Pärtlipäeva rajud

puud esimestest koltund lehtedest;

maast käinud üle rängad, külmad sajud.

Nüüd raskest terast kaugel’ lendab lest,

kus aasta lõikust juba tuulatakse;

tuul puhub läbi rehealustest.

Nüüd uudsevilja veskil jahvatakse,

näe, pilvemüüri vastu kerkib tiib;

ja uusi ahtmeid parsil’ ahetakse.

–11–

Käes sügisene pööripäev. See viib

mu mõtte väljadelt, mis maameest kiitvad.

Kui lahja on su oma põllu riib!

Siin põhikirde hiilid noorust niitvad,

ei pärjaks ole iial valminud

su pööripäevad, päikest, tormi liitvad.

Kui vähe oled salmiks valminud!

–12–

                 TUULEMAA: II.

Maa tuuline mull’ harida on antud,

ei teinud seda luule viinamäeks;

mu vaimustused liivasse on kantud.

Kes Alpisid kesk soosid enam näeks,

kesk lausku varjamata lagendikka?

Neid noorena kord nägin. Valjuks väeks

rist-tuuled olnud: ilmu imelikka

nad loonud, kuid siis heitlikud need jõud

ka raband meele ootus-lootusrikka.

–13–

Kus käinud alles kevadised kõud,

külv uudsemullast tõotand ohtrat lõikust,

sääl sügisviru löönud noored tõud.

Ma olen kuulnud Wolbri tuulte hõikust

ja poris näinud vabaduse vaod;

ma olen tunnud võimetuse võikust.

Mu ohvrisuitsu maha vaotand saod.

–14–

                 LAUL EESTIST.

Õudne kui needmine ajalugu,

maha tallatud jõuetu sugu,

Kõverad, küürakad vaevakased

juurtega, juurteta mädasoo mülkas.

 See on Eesti.

Kes küll kuivatab korra neid soosid?

Noorelt ju närtsivad põskede roosid,

roostetab tegude haljas teras.

Rängalt rabavad hallaöö piitsad.

 Oleme Eestis.

–15–

Kes küll heledalt naerda siin suudaks?

See, kes mured kõik rõõmuks muudaks.

Koorma all kummarkil õhkab elu

veel aga Hädaoru küla kohal.

 Eesti elu.

Hundipajud, pedajapalud...

Teistviisi mühavad tammesalud,

teisiti viinapuulehestikus

lõuna taeva all kostavad laulud.

 Eestis sajab

hääletult roosteudude märga.

Ei siin haljast loorberipärga

vajuta keegi lauliku pähä.

Saatustest troostitam sündida

 laulikuks Eestis.

Laulame tundes, et varakult kaome,

siia neetud soo sisse vaome.

Millest aga unistame, surmalapsed?

Paremast teistele elupäevast.

 Eesti päevast.

–16–

                 SÜGISEPÄEV.

Vaata: see on sügispäike.

Madal päike! Kõrgeid käike

kevadel küll taevas astus.

Vaibumas nüüd särav vastus.

Sääl, kus haljaid pärgi tehti,

koltund lehti, langend lehti

kuldab põiki-kiirte läike.

Vaata: see on sügispäike!

–17–

Sügis, sügis, vaikne, valju,

rinnas hääli helab palju.

Kumisevad Toone kellad

hirmsad, armsad, õudsed, hellad.

Üle laane, üle luha

kostab mere, mere uha

vastu halli ranna kalju.

Sügis, sügis, vaikne valju!

Kuldsed tõed on elupuudes,

viljad küpsnud sügiskuudes.

Kehast viirg käis läbi vilu,

kohutav on sügis-ilu.

Ruttu tõtsid, ruttu rauged,

need on saladused kauged.

Ah, nüüd tunnen lihas, luudes:

Kuldsed tõed on elupuudes!

–18–

                 MAIKELLUKESED.

Mu tuba on küllastatud lõhnadega

maikellukestest tillukestest.

Mu süda on troostide kõhnadega

tulnud närtsimistest sügisestest.

Ah, viimne mu esimestest armastustest,

mu igatsustest varisenud!

Mind meeles pea! lõhnast meeltkiusavast

sest oleks vastu nagu värisenud.

–19–

Kuid liiga naivne nende lillede leid

on põletatud päevade pajast.

Ei avatle enam mind Kevadeneid

ega kellukesed musude ajast.

On hüüdnud mind teistsuguste kellade suu,

käi järel! kutsund Vabaduse jumal.

Torm keerutand pilvesid ümber mu kuu,

lahtund rohelise kevade humal.

–20–

                 PAINAJA.

Päevast veel valutab pää.

Uneks ka öö pole hää

 kodumaal siin.

Röövitud nooruse usk.

Südames imelik tusk,

 painaja piin.

Hallide päevade töö

sulgumas sügise öö

 nõiutud ring.

Pimedas vangis on maa,

painajast vabaks ei saa

 uneski hing.

–21–

Pimedas vangis on maa,

lagendik, kuuvalgeta.

 „Aidake mind!”

oleks kui kellegi häält

tuules seletand säält.

 „Aidake mind!”

Tundub, kui tõstaks sääl käe

tapmiseks, mida ei näe,

 põrgulik vaim.

Tundub, kui hüüaks mu vend.

Aga ei anda saa end

 appi mu aim.

–22–

                 NEBULOSA.

Kui tume sonimine täitis rinna,

oktober sadu alla valgutas.

Meid kannatuste vaprus hulgutas

alleedel tuttavatel siia-sinna.

Ju hämarasse õhtu mähkis linna

ja eemal mõni latern vilgutas.

Meid kannatuste vaprus hulgutas

alleedel tuttavatel siia-sinna.

–23–

Kuid kadund paradiisi pääsmata

arm pelgus imet ootes asjata

öö kaugustesse kurbadesse pakku.

Ja unenägudeta tutval teel

üksteise kõrval kõndisime veel

ja rändasime jalad ainult rakku.

–24–

                 SÜGISELAUL.

Hall on taevas ja must on maa.

Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,

haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,

tuul selle udu kord laiale ajaks!

–25–

Ilm aga sumestab hääletu.

Sügisepäev jõuab õhtule ju.

Kuhu küll lõpeb rändaja tee?

Öö tuleb, pime ja pilkane.

Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,

kui veel see öögi nii otsatu poleks!

–26–

                 ELAGU ELU!

Miks enne sügist ju koltuvad lehed,

küpsmata variseb vili meil maha?

Miks meil ju roiduvad nooredki mehed,

laulikud õhkavad tähtede taha?

Umb-udu ammune õhu sees ujub,

päevade paine nii raskeks teeb sammu.

Vanadus hämbliku-võrkusid kujub,

soonte seest imeb see elu ja rammu.

–27–

Vanne on vanadus, keskmiste voorus,

roostena sööb see, ei maruna murra.

Tule ja tuksata, nooruse noorus,

vaimustus elada, vaprus ka surra.

Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,

piitsana sähvata vanade üle.

Tule ja tõuse kui pilvedest päike,

loomise rõõmuga sütita süle!

Elagu elu, mis põletab rinda,

sulatab, seletab võimete kulda.

Elagu elu, mil võitluseks hinda,

kevade külvideks kütise mulda!

–28–

                 VANAD NOORED.

Me istusime sagedasti üheskoos,

kui noored olime, jumalatehämaras.

Me tulime vihmavoogudes.

Me läksime tuulehoogudes,

säravas udus täis päikesesüsteemisid –

me otsijad, trotsijad katusekambritest,

kui olime noored.

–29–

Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt

meil, katusekambritest tulijatel,

meil, elu urangutesse minejatel:

aateid, vaateid, ihasid, vihasid,

käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi

nende ärevate päevade sumeduses,

õhtute kumeduses –

ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest

ei olnud iial puudust.

–30–

II

/tühi vaheleht/

                 VARANE LUMI.

Näe, äkki üllatanud lumetormi keerud

on valge tuisu sisse sulgund välja veerud.

Tuisk jäätab aias puud ja põõsast hilis-haljast,

hiil peksab hiili järel hõbepaplit paljast

ja viimseid lillekesi, kaua rabituid,

levkoisid, astrid mässib, matab abituid.

Märg räitsakate lobjak aknaruutu piirab,

mets eemal läbi tuisu tumehallilt viirab –

–33–

ja iga rohelist tuisk halvab, salvab lehte,

kõik safran-kollase ja purpurliku ehte

ta okstel tuhmistab ja maha virutab,

lund, karmi koormat, kõige üle sirutab.

Ja kuna tormavat silm väljas tuisku uurib

ja haledus meelt kõige halja pärast puurib,

noor naine, sama tunde aetud, aeda rühib,

kus lumi, kurt ja külm, ta lille peenart pühib.

Näen, kuis ta lõdisevat astrit taotab,

näen, kuidas lumi teda ennast saotab.

–34–

       MEIE AJA MUINASJUTT.

Astusime läbi lume,

pilves oli taevas tume.

Mis sääl vastu paistvad ööst?

Need on kodu metsasalud,

metsa taga tutvad talud,

magus uni päeva tööst.

Hingas korra tuulehoog.

Kuulge, mis see öö seest kaikus?

Üles kohkus talve vaikus,

rinnas kerkis hämar voog.

–35–

Kelle õhked, kelle nutt?

Mitmekordne hädakaja

kostab üle koduraja.

See on tume muinasjutt.

Süda äkki jahmatas,

luust ja lihast läbi lõikas:

keegi musta öö seest hõikas,

keegi naerma pahvatas.

Ära kaua kuula, mees!

See on hädaohtlik lugu.

Oled ise seda sugu,

see on kodu meie ees.

Astusime läbi lume,

pilves oli taevas tume.

–36–

             JUMALAD JA RUMALAD.

Kõrgel sääl asuvad suremata jumalad.

Madalal sumavad surelikud rumalad.

Ei näe siin päevalgi otsa ega algust.

Neilt aga öösitigi vilksub veel valgust.

Tuhanded, tuhanded aknad sääl valged!

Ülesse vahivad viletsate palged.

–37–

Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad.

Tumedalt seisvad mu sõbrad ja tuttavad.

–38–

                 TALVINE HOMMIK.

Veel virgudeski raputasin tusa lõõga.

Nüüd pääsnud une vaenuliku odadest

pää kohal tõelikkuse aiman mõõga.

Kui pelgupaika otsin metsakodadest.

Ma kütkestatud päevi, öösid lohistanud

nii avatlevaks tunnen puude valged paod.

Kui poleks tuuled, sajud iial kohistanud

siin vaiksed seisvad okste härmatanud haod.

–39–

Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund

ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.

On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,

kuid veretades lõõmab idataeva vask.

Kiirt kiire järel saates kaugeist ladvust hargub

ka päike viimaks, lume läigil pimestav.

Teerada krigisevat käies mõte kargub,

silm raiendikul peatab valgust imestav.

Mull’ meeldib kuulatada külma lahastusi,

kui eemal, ligidal aeg-ajalt praksatab

puu, kivi mõni. Keeletuid kui ahastust

hing tundes ergult nagu kaasa plaksatab.

Nii kaugenevad nagu pettumuste kahjud,

on nagu hukatuski langetaks ju oa.

Ja koju teel mul näib kui saadaksivad ahjud

nii luulelikult õhku halli suitsujoa.

–40–

                 VALGE KÄSI.

Vastu aknat tuiskab lund:

ei saa und, ei saa und!

Olen naisi vist näinud vähe:

meelest üks valge käsi ei lähe!

Nagu marmor, meistritöö:

vilgub ja välgub läbi öö!

Tuksub süda ja kuumab palge:

küünarnukini paljas, valge!

–41–

Ah, üks mõte südant sööb:

kelle ümber see käsi lööb?

Kelle kaisus ta praegu magab,

kellega armu ja kirge jagab?

Käänlen, ei saa uinuda,

nõnda üksinda olen ma.

Nõnda palju mul tuiskab põues,

kõle on toas ja vingub õues.

Mis küll ihkab, õhkab rind?

Valge käsi et vaigistaks mind.

Tuleks ja kallistaks salakesi,

huultele langeks musude mesi!

Vaiba sisse mässin end,

vaiki, vallatu mõttelend!

Homme on tõsiseid ettevõtteid,

mõeldakse jällegi talvemõtteid.

–42–

               IHITAJA.

Kevade ja noorus,

armastus ja voorus –

ha-ha-ha!

Olen mõtte tambiks,

tule köögilambiks –

ha-ha-ha!

–43–

Karskusest löön trummi,

ise rüüpan rummi –

ha-ha-ha!

Puhas kunst ja inimesesugu,

ülekohus ja ajalugu –

ha-ha-ha!

Tühi töö ja võitlus,

sõgeduse sõitlus –

vanitas vanitatum!

Võidab siiski rumal

pärasoolika jumal –

sanitas sanitatum!

Nõnda kuulsin ihitajat,

kuskil meelte sihitajat –

kuulsid sa?

–44–

                 TUULEMAA: III.

Maa-ala eluks ahtakeseks muutub

ja tagaaetud, sõtkutud mu au.

Mu silma kannatuste rada puutub.

Ja pisar, klaasitanud, üle lau

kui tuleleilis jäises palge uurdub,

teed teist, kristallist, tunnistab mu sau.

Maa kitsaks jääb, kuid ümber taevas suurdub,

nii üksilduses läheb vaimu tee.

Hing üli-maise armastuses juurdub.

–45–

Ei olnud loodud ennast müüma see,

maa võitmiseks end laskma lingutada,

või sütitama kodu vaikse lee.

Ei siis ka käsi tule ringutada,

kui katkeb eluks viimne hädasild.

Jäänd järel Tuulemaale pingutada,

jäänd talvetaeva puhte, kiirtepild.

–46–

               TUULEMAA: IV.

Ju tunnen õrenevat maiset rõhku,

ju tallan mõttes kõrge kõrbe jääd.

Ma tunnen avaruste tuule õhku.

Mul seltsiks vaimud julged, pärjapääd,

ja troostiks helgid kaugest laotusest,

ma aiman surnud ema pilku hääd,

ma osatuks jäänd maade jaotusest.

Nii kahvatab mu taga kodu kund,

meel kerkib kaotuste vaotusest.

–47–

Ei küündi sinna vihkamiste sund,

kus nukrus kiirtesäras puhtas hangub,

täht külmast avarusest paistab lund.

Näen, kuidas otsatuse öödes vangub

maa, inimene, elu petlik tund!

Vaim üksik vaatlemise leinas kangub

ja üle aja, ruumi tõstleb und.

–48–

                 ÜHELE LAPSELE.

Su hele naer mu tuppa äkki põikas,

 su hele naer

mu raamatute nukrust läbi lõikas

 kui järve aer.

Kaks palmikut ja lohud kenad põskis,

 kaks palmikut

ja silmad säravad (need ema mõskis):

 kaks salmikut.

–49–

Ja karg ja kihk su rõõmsais tantsujalus

 ja karg ja kihk:

nüüd mängib tuulispääna terves talus

 su elu ihk.

Aprilli urb, nii läbi elu püsi,

 Aprilli urb,

laps lustiline, ära iial küsi,

 miks olen kurb.

Las’ tantsivad su kergemeelsed jalad,

 Las’ tantsivad –

oh oleks lahti neil kõik mängu-alad

 ja päiksemaad.

Kuid vägitöö on leina naerdes kanda,

 kuid vägitöö

on vilistades käia Lethe randa,

 kui langeb öö.

–50–

             MIDAGI ISAMAALIKKU.

                                1.

Laululinnud ja talupoja-kultur.

Kes meil sündind laulikuks,

selle kodu ungas, urgas

tihti kuskil tare nurgas.

Madis see saab aulikuks,

kui tall’ puistab mõne pära.

Ajaleht teeb kiidukära.

–51–

Kuid kord ärkab mõte halv:

miks meil kestab laulutalv?

Laulik külmand, kängund ära.

                          2.

Kodumaalik kevademeeleolu.

Põllukraavi vulin,

lõokeste tiri-liri.

Juurde: Martin Lipp’u mulin,

muistne Eesti vöökiri!

                          3.

Hingelised klassivahed.

Ühed lilledelt korjavad kärjemett.

Teistel tonnid täis on solgivett.

Ühed hinge põhjani sukeldavad tuukritena.

Teised hinge keerata püüavad muukritena.

–52–

III

/tühi vaheleht/

               KEVADE AIMDUS.

Ja kevad tuleb siiski,

ju aknal koputab.

Ju esimesi piiski

ta lahkelt loputab.

Kaks silma lambi-arga

sees tööle andunud.

Meel mõne kauge targa

tööst läbi kandunud.

–55–

Ja silmadelt kui kelmed

kord-korralt langend on.

Kui mere põhjast helmed

Guyau, Henri Bergson.

Ja vana meister Goethe

viib ringist väikesest.

Veed sinised, te lööte,

jää sulab päikesest!

Kui tarretusest riivab

järsk kohin jälle verd.

Hing ankruid jälle hiivab

ja ihkab tuult ja merd.

Öö läbi vastu ruutu

vihm rõõmsalt robiseb.

Mis asjasse ei puutu

ta sekka lobiseb.

Ma usun une raugel:

Mull’ valmistatud vist

veel ligidal ja kaugel

mõnd saatust imelist!

–56–

               RISTI-RÄSTI.

Ei läinud, kuhu kästi,

teed käinud risti-rästi:

kas halvasti või hästi,

kas vägev ma või nõrk?

End tuultel’ olen annud,

Neil’ vastu olen pannud,

üht lippu olen kannud:

kas võidab see või kaob?

–57–

Kas kuulsid sa mu huiget,

kas aimasid mu tuiget,

kas märkasid mu muiget:

meist üle kummast kumb?

Lään üle kevad-oidu:

kas olen mees ma koidu?

kas sütitan ma loidu,

kas tuli ma või suits?

Nii keegi elus tõtleb,

teelahkmetel ta võtleb,

ja keegi temast mõtleb:

näokate, tõde kus?

–58–

                 MERESÕITJA LAUL.

Need on nüüd vististi viimased majakad:

hüvasti, hüvasti kodumaa rand!

Kisaga saatvad mind merele kajakad:

pole vist arveid veel lõpetand.

Oleks ka minulgi mõnigi õpetus

kimplejatel’ kodus olnud anda veel.

Lõin aga käega: parem on lõpetus,

parem on purjetada mere teel.

–59–

Tühi siis nendega, las’ nemad jännata,

korra ehk tagasi tulen veel ma.

Nüüd aga lust on mul sõita ja rännata,

luusida läbi kõik ilma ja maa.

Mis on need purjed, mis vastu mull’ vilkusid,

küllap need meie poolt pärit vist ka?

Tõsi: sääl suguvennad püüavad silkusid,

Madis aga olgu nendega!

Edasi õõtsuvale, lõõtsuvale merele,

mul pole maksetav, mõõdetav hing.

Lahutust, jahutust noorele verele,

elagu mõõtmata silmaring!

–60–

                 MA VAATAN.

                     Obstfelderi järele.

Ma vaatan valge taeva pääle,

ma vaatan sinihallide pilvede pääle,

ma vaatan verise päikese pääle.

See on nõnda siis maailm.

See on nõnda siis maakera kodu.

Üks vihmatilk!

–61–

Ma vaatan kõrgete majade pääle,

ma vaatan tuhandete akende pääle,

ma vaatan kauge kirikutorni pääle.

See on nõnda siis maa.

See on nõnda siis inimeste kodu.

Sinihallid pilved tihenevad. Päike jääb peitu.

Ma vaatan toredate herrade pääle,

ma vaatan naeratavate daamide pääle,

ma vaatan norutavate hobuste pääle.

Kuidas sinihallid pilved saavad raskeks!

Ma vaatan, ma vaatan...

Olen tulnud vist võõra kera pääle!

Siin on nii imelik.

–62–

                 RENDEZ-VOUS.

Toast tulijal ju kõrvu sööb

aprilli päeva rattakärin.

Naer, rahutuse uue värin

mull’ uulitsatel vastu lööb.

Ju esplanadi pühitakse,

kus märkan tungi, süttimisi

ja võrkudega küttimisi,

–63–

kus päiksepaistel rühitakse

ja eideid, poisikesi vapraid

näen müüvat külma-ätseid apraid.

Ma üle Tähetorni mäe

lään teesid tõusvaid, künkalisi,

tuul tõukab pilvi rünkalisi

ja silmi ette pannes käe

näen lahti mere hõbeviiru,

näen kajakate julget tiiru.

Park. Mere lõhn. Pea tuttav seelik

teel helendab. Näen, riiet tuul

veab vallatades isemeelik

ja punane on neiu huul.

See kokkusaamine on varglik

ja neiu pilk ja mõte arglik

on võrgutand mind tõega.

Ma kõnelen kui õega,

kuid vaatan, vaatan salamahti:

on süda imelikult lahti

ja kevade on jälle noor.

Ja mööda sulavaid alleesid

ja mööda tuules viivaid teesid

mu kõrval lehvib siniloor,

ei tea, kas ainult ajaviiduks,

ei tea, kas õnne kestvaks liiduks.

–64–

                 OOTAMATUSED.

Õrn, häbelik su hing mu poole huljus –

kui teiselt rannalt suudlesin ma sind.

„Pead enam, enam armastama mind!”

sul arm ja hirm ja uhkus silmist suljus.

Kuid poolikkuse õud mu südant muljus,

ei jumalate urja maitsnud rind.

Kurb üksildus nüüd oli huulte hind

ja meeltes kõlas kaduviku kuljus.

–65–

Sa surusid mu kätt siis sõnatult

ja läksid: paistsivad su kitsad pihad,

su siniloor maiõhtu kulla seest.

Sääl äkki nool, ei tea kust, trehvas meest

ja teine neidu: lõkendasid ihad

meil uuteks kallistusteks ootmatult.

–66–

                 INSPIRATSION.

See on nii imelik, nii imelik ja hää!

Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää

ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla,

kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.

Kuis nõnda soojaks süttis, ärdaks hellus rind!

Ma mõtlesin: kui vaikne hääl see otsiks, kutsuks mind,

siis üle maa ja mere, läbi tormi, tuule kuuleks

ja äraeksind viimsest ilma äärest tõttaks, tuleks.

–67–

Kust kumab minu üle valgus, selgus see?

Ma vaatan üles kahe silma kiirtesse:

kaks kaugemeelset silma hellalt naeratades paistab –

neist ei või pilku pöörda ma, neid iial unustada.

Neid silmi kinni suruda ei suuda surm.

Kui tühjaks lagedaks ka jääb mu elu-nurm

ja kustuvad üksteise järel minu luule tuled:

veel läbi kesköö säravad ses laulus sinu silmad.

–68–

               FRIEDEBERT TUGLAS.

Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus

arg närbuv lillekene üles leidmata

ja varisesid toome helbed asjata,

jalg valged õied põrmu sisse surus.

Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –

ei hoolitud sest proosarahva turus.

Ah, tuikas armu valu hõõgamisi

täis igatsuse õnne noore rinna all

ja sumbus ilma laanes nuutsumisi

kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.

Lõi noored meeletused karmilt elu hall,

ei hellatand neid keegi leinamisi.

–69–

Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.

Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel

ja vabaduse-neitsi tormis, kõues

(ei maine naine!) teda suudles teiste eel.

Kuid rõhus kaotus siis ja kahtlus põues

ja lillest, taevast, armust hellus tema meel.

Käid kaugel nüüd sa meie elu kärast,

tead üle lille, armu käivat jahendust,

meil’ kingid igatsuste sinist mahendust.

Sa leinad loomata maailma pärast,

me joobume su kunsti kergest särast

ja ootame su taeva pilvelahendust.

–70–

             VANEMUISE KANNEL.

Mis see sääl sätendab lootuste valgusest?

Märk see on loomise nädala algusest.

Heledalt helkimas üle Eesti

 Vanemuise kannel.

Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud,

igatsust hingedes lõkkele ajanud?

Muinasjutt kaunis sest järele jäänud –

 Vanemuise kannel.

–71–

Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada,

südameid sütitada, südameid ühendada,

et sind kõik tunnevad, kuulevad,

 Vanemuise kannel?

Midagi, midagi on meil küll liikumas,

metsades mühamas, lainetel kiikumas.

Kevad vist! Hõiska siis valjusti,

 Vanemuise kannel.

Kui aga kuristikud üksteisest lahutavad,

vihade veed meie vahel ju vahutavad,

jääb siis see ükski veel ühiseks meile –

 Vanemuise kannel?

–72–

                 IMPROMPTU.

Kesk suudluste äikese-sadusid,

kesk ihalduste hämardavaid padusid

need tunnid, need tunnid kadusid

kui öösised välgud pilvedest sähvates.

Ei mäleta muud kui kallistuste hoogu,

kui noore vere põhjani vapustatud voogu

ja käte vahel painduvat pilliroogu –

rõõm tuli kui väehulk lippudega.

–73–

                 MÄLESTUSEKS.

Kellele antud on paista kui päikene,

paistku siis päiksena üle maa.

Kellele kästud on lüüa kui äikene,

löögu see valjult ja armuta.

–74–

IV

/tühi vaheleht/

                 ROOSIDE ELEGIA: I.

Käes käsi samu teesid ikka käinud

me aias oleme keskpäevil neil,

kus roosid valged hõõgel õitsma läinud

ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.

Ei kaunimalt me paindund oksi näinud

veel olnud õitsmisest neil aia teil.

Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud

sest uimast, üksi aimatavast meil.

–77–

Nii helget õnne, magust valu läitis

tumm õite ärdus, südameid meil täitis

kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.

Kui esimesi õisi tuule puhk

siis varistas, ihk tundus imeline:

üksteise armus ärapillamine.

–78–

                 ROOSIDE ELEGIA: II.

Üks suvepäev lääb looja jälle hele,

ei tõtta see, ei õnnes peata.

Ju langend helbeid aia radadele

kui ohvrid valgeid ilma veata.

Ei päike, tuul neid enam hellatele,

neist homme mälestust ei teata.

Muud päevad minnes nõnda helevele

ei rõõmu, leina rinnas reata.

–79–

Maa põgenevaid unistusi kannud,

arm ühes aia lilledega annud

ka oma aprad lõhnad tuulesse.

„Kas sulguda võib seda luulesse?”

sa küsisid mult õhtu kuldsel kumal

kui ihalduste närbiv-magus humal.

–80–

           VALGE KUU.

              Verlaine’i järele.

On üle metsa

nüüd valge kuu

ja okstes sosin

käib otsatu

lehtede varjus.

Mu armas, ainus!

–81–

Kui sügav peegel

on tiik täis vett,

kus paistab paju

must silhuett,

tuuluke nutab.

Nüüd unistagem!

On nii kui valguks

suurt vaigistust

ja õrnust alla

kõrgustest, kust

siravad tähed.

Oh õndsad tunnid!

–82–

             KERKO-KELL.

Nii vaikse kodokülä talo,

kui undse Wooremäe pääl.

Teed kabelihe üle palo

lää lõunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,

see lööjä om so oma lell!

Heng niikui taiva poole püvväs,

nii rasselt kaibap, ikep kell.

–83–

Om asja ilman imelise

teed toda kävven mõtli ma:

sääl saatva kooljat peijelise,

siin jooskva latse lustiga!

Om asja ilman imelise

nii jäi ma veelgi mõtlema:

sääl hauda kandva inemise,

siin, mõteten, veel astu ma!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi

ja lööjä olli oma lell.

Mo emä aus sis joodi, söödi –

see mäletüs om mulle hell.

Ma tulli, kui so vaene korjus

jo külmän lautsin magasi.

Maa pääl kui lõpnu oll’ so orjus,

so emäs võitsi tagasi.

Es kaiba enämb huule hätä

ja kadonu so tõbe lõhn.

Nii rahulik ja uhke nätä

so nägo olli kirstun kõhn.

–84–

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,

see lööjä om so oma lell!

Heng niikui taiva poole püvväs,

nii rasselt kaibap, ikep kell.

So käe oma ohtjit kaknu

ja sälgä tõstnu toobripuud.

So kässi lehmä, peni laknu,

so oma poig es anna suud.

Poig harva üle kodo läve

so manu jõudse kooli teelt.

Sis tuuli, pilvi perän käve,

es kuule emä lihtsat meelt.

Kui imelik: om armastanu

nii kavva, kavva emä arm.

Kui valulik: veäp havva manu

liig hilda elo saatus karm!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi

ja lööjä olli oma lell.

Mo emä aus sis joodi, söödi –

see mäletüs om mulle hell.

–85–

So havva päitsin orjavitsa

nüüt kate puu all häitsevä.

So poja tee om ollu kitsa,

vast laja küll na näitsevä.

Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –

ei löö vist enämb oma lell!

Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs? –

oh kerkokell, oh kerkokell!

–86–

           SAAREMAA RANNAL: I.

Rändaja rahutu, tüdinult tulnud, peata

 ja puhka

ääres vaigistavalt soliseva

 ranniku vee.

Venuse vaevadest vabana, puutmata

 Amori nooltest

tunne, kuis edela-tuul rahu

 lehvitab sull’.

–87–

Õnnetus õnneks saab uidates

 rihvaga kaetud rannal.

Peegliks merele meel suvele

 tänulik veel.

–88–

           SAAREMAA RANNAL: II.

Ei kalju seinale kirjutada ma oma mälestust

 mõtlegi.

Nüüd ranna liivasse oma jälje ma astun,

 mujal’ ei tõtlegi.

Ei tulesambana juhatama ma Tõotud maale ka

 olnud mees.

Nüüd jälgin, mähitud mühasse, ranna viiru

 keerlevat oma ees.

–89–

Ei vii see kuhugi välja vistist. Ehk Hundva-

 ninale jõuan ma.

Oh tulge, tuuled, ja laulge, lained! Teid olen

 tervitand lauldes ka.

Käin paljajalu, aeg-ajalt tunnen nii laine

 löökide riivamist.

Hallrohelise vee veerul lahes näen laeva

 ankrute hiivamist.

–90–

                 SOOLAUGASTEL.

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu

või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

Oh igatsused, salajad soovid soode sees,

oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!

Veest tõusvad mullid üles hõbedased!

–91–

On kängus, maani längus maarjakased.

Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,

kus maetud umbe sumbunud voolud sügaval.

On kängus, maani längus maarjakased.

Musttuhat sääski surub soode üle.

Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,

neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame.

Musttuhat sääski surub soode üle.

–92–

         VÄRISEVATE HAABADE ALL.

Ma kõnnin värisevate haabade all,

ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist.

väsind lugemast kuulsaid unistusi.

Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat

 saagapunaselt

näen vaesete palavikuliste silmadega.

Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest

haabade ladvus.

–93–

Üle niidetud luha hilised puhangud Tuulemaalt

aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.

Üle niidetud luha õhtu roidumises heinalised

koju lähevad rippuvate kaskede keskel.

Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,

omataolisele olevusele end tahaks teatada.

Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

Ma kõnnin värisevate haabade all

tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

–94–

                 LIGINEV PIKNE.

Kõrvetab päike.

 Raske ja palav on õhk

 lõhnade magususes.

 Tundub kui rõhk

 helgetavas vagususes.

 Haudub äike.

–95–

Pilvi tumesiniseid lõunapool

pikkamisi üles ajab.

 Kõue kauge hääl

 kumedalt kusagil kajab.

 Tulevirav nool

 Kabelipalu pääl

 välgatab.

Pimedaks tõmbavat kaugusi säraseid

näen ju sinetava pilve varju all.

Kõmin kui sõjahobuse tammumine üleval.

On nagu asju salapäraseid

 teatataks pikse ligineval mürinal.

Helgetav päike end pilvesse peidab.

 Ikka eredamalt välku heidab.

 Kärgatuste kurjakuulutav järskus

 aknaruutusid täristab.

Põua pika, lämmatava ummuse käristab,

latvasid längutab, lehtesid väristab

tuulispääna tulevate puhangute värskus.

–96–

               ÕHTU ÜLE NIIDU.

Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse

ma märganud võitluse viiki.

Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,

kes valitud valguse riiki.

Kui sosin käib pühalik üle maa,

nad tõusevad tähtede poole.

Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,

teiselpool vaeva ja hoole.

–97–

All, pimedas, igavest’ hukuvad

kõik suured ja väikesed laimud.

All, unustud, igavest’ kukuvad

kaasaeglaste kimplenud vaimud.

Nii aimdus näeb valguse väravad,

näeb kurjade nõiduste vaalud.

Kesksuve öö selguses säravad

poolvarjatud tähtede kaalud.

–98–

SISU.

Tuulehaud                 7

I.

Tuulemaa: I                 11

Tuulemaa: II                 13

Laul Eestist                15

Sügisepäev                 17

Maikellukesed                 19

Painaja                21

Nebulosa                 23

Sügiselaul                25

Elagu elu                 27

Vanad noored                 29

II.

Varane lumi                 33

Meie aja muinasjutt                 35

Jumalad ja rumalad                 37

Talvine hommik                 39

Valge käsi                 41

Ihitaja                43

–99–

Tuulemaa: III                 45

Tuulemaa: IV                 47

Ühele lapsele                 49

Midagi isamaalikku                 51

III.

Kevade aimdus                 55

Risti-rästi                 57

Meresõitja laul                 59

Ma vaatan. Obstfelderi järele                61

Rendez-vous                 63

Ootamatused                 65

Inspiratsion                 67

Friedebert Tuglas                 69

Vanemuise kannel                 71

Impromptu                 73

Mälestuseks                 74

IV.

Rooside elegia: I                 77

Rooside elegia: II                 79

Valge kuu. Verlaine’i järele                81

Kerko-kell                 83

Saaremaa rannal: I                 87

Saaremaa rannal: II                 89

Soolaugastel                91

Värisevate haabade all                 93

Liginev pikne                 95

Õhtu üle niidu                 97

–100–