GUSTAV SUITS

ELU TULI

GUSTAV SUITS

ELU TULI

LAULUD

1900–1904

HELSINGIS

YRJÖ WEILINI KIRJASTUS

TRÜKITUD

WEILIN & GÖÖS’I TRÜKIKOJAS HELSINGIS 1905.

Sisekord:

        Lhk.

Elu tuli                 1

Mehed                 5

Lõpp ja algus                 6

Kevade laul                 7

Noorte laul                 9

Noored sepad                 10

Raudlaul                 11

Tulevik                 13

Nooruse unenägu                 15

Ühte laulu tahaks laulda                 21

Laul orjadele                 23

Üks ennemuistne jutt                 27

Käkimäe kägu                 32

Mis oli see, mis juba lapsepõlves                 35

Rumal uni                 36

Laulik                 39

Meri                 41

Mis on kaunim?                 44

Sõudmas                 45

Jumalate kiik                 49

Valgus                 50

Ahastaja laul                 54

        Lhk.

Pöörase laul                 50

Surnuaia laul                 61

Needmine                 60

Oma saar                 65

Kevadel                 66

Minul on üks raamat                 67

Suvi Põhjalas                 68

Ei tea, kas oli muinasjutt                 69

Noor armastus                 70

Postkaart Põhjalast                 71

Kevade ja sügise                 72

Nooruse aeg                 73

Aeg juua joobnuks on armastusest                 74

Põhjalast tagasi                 75

Kaljuvalla neiule                 77

Nägemine                 78

Rõõm ja mure                 83

Mul oli sõber                 86

Muremõtted käivad rinnas                 87

Ma küdevasse ahju heitsin lehed                 88

Käe na’ale viimaks toetasin pää                 90

Äike                 92

                 Elu tuli.

Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,

elu tuli sähvab kui pilvedest äikene:

sätendab välkudes hämaramas öösgi,

valgustab mõtetes, tulistab töösgi –

ja kaduvikusse kustub.

Miks küll nii kohisevad kevadised veed?

Kes need sääl sammuvad mööda teed?

Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:

noored need otsivad muinasjutu Kunglat –

kuni kord seisavad Toonela väraval.

Elu tuli loidab ja sähvab ja lööb,

elu tuli inimeste südameid sööb.

Elu tuli põleb ja elu tuli kustub,

ja tule asegi viimati mustub –

jääb järele peotäis tuhka.

Püha on elu tule tuha ase.

Elu tuli punane püham on ise!

–1–

/tühi vaheleht/

I

/tühi vaheleht/

                 Mehed.

Tormi ees murduvad tammepuud:

kindlad on mehed aatele truud.

Välkugu teras ja raiugu raud:

mehi ei kohuta surm ega haud.

Kaarides maha langegu hein:

mehed seisavad niikui sein.

Seisavad. Tuld aga tuksatab rind:

suur on elu ja surma hind.

–5–

                 Lõpp ja algus.

                              Priiusepäevaks.

Kas tunnete: väriseb maa?

Kas kuulete: kisendab veri?

Nüüd tuleb kas ei või ja.

Nüüd on kallastest tõusnud meri.

 Olge valmid!

Me seisame kahe riigi väraval:

see üks on pimedus ja teine valgus.

Me, noored, ootame pilgul säraval:

nüüd see ligineb: lõpp ja algus.

 Viimaks ometi!

–6–

                 Kevade laul.

Tõest’ on, nagu laiemalt merelt nüüd tuul

 käiks noorte ja vanade üle.

On, nagu hulk lehtesid pakataks puul

 ja avaks end suvede süle.

See on nagu liginev kevade kõue,

mis põksuma lööb iga palava põue.

 Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!

Löö silmad sa ümber kõik kodumaa,

 vaat’ õhtu ja hommiku poole:

kes suudaks, kes suudaks veel kahelda,

 et liikumas kevade voole?

Kes tõrjuks veel tagasi tõuseva aate?

Kes kustutaks ära veel süttinud vaate?

 Kel silmad on näha, see nähku!

Küll kaua ju isegi silmavees

 mu kodumaa kurdab ja nutab.

Las’ tööle nüüd kiirustab igamees

 ja tegude põllule ruttab.

Me künname uuesti söötide pinda,

me külvame lootust ka vanasse rinda –

 sest tõuskem nüüd, vabad ja noored!

–7–

Sest tõuskem nüüd noored! Meid ootab ju maa

 ja küsib, mil tuleme juba.

Kõik tuled, mis on, pangem põlema,

 et säraks sest kodune tuba.

Sel valgel me nooruse-pidugi peame,

sel valgel me sihidgi ülesse seame –

 ja tööle siis tõttame välja.

Ei suuda me kõike küll muuta veel,

 sest palju on orjade sugu.

Kuid eemal sääl koidu ja mägede teel,

 sääl hõisataks imelist lugu.

Kas Kalev sääl tagasi tulemas juba,

kas tõeks lääb üks muistene tõotus ja luba?

 Miks tuksatad süda mul põues!

Uus kevade laulikud uued ka ju

 Toon’d hõiskama kevade ilu.

Nad laulavad sellest, kuis lehitseb puu

 ja leegiks saab talvine vilu.

Nad tõstavad kõrgele nooruse lippu,

nad näitavad kõrgete mägede tippu –

 kas nüüd, või ei ialgi, noored!

–8–

                 Noorte laul.

Las’ kasvame, me tõusev sugu,

 ja ootame, mil tuleb tund,

 kus nendele, kes näevad und.

kord müristame kõrvu sõjalugu.

Las kasvame! Las’ kogub rammu

 me lihastesse noortesse,

 las’ õpetab veel elutee,

kuis tuleb targu seada sammu.

Las’ kasvame! Las’ suurdub vägi,

 kel lehvib eel ju noorte lipp,

 kel sihiks on see mäe tipp,

kust muidu laulik kujutusi nägi.

Siis aga tõuseme kui rahesadu,

 mis sõuab rängalt taeva all,

 ja tulekirjal välkuval

maas viletsatel’ kuulutame kadu.

–9–

                 Noored sepad.

                             Laulavad:

Vasarad meil vuhisegu,

ääsi tuli tuhisegu!

 Süsa kandke,

 kolde pandke,

 lõõtsa, poisid, vajutage,

 leeki, leeki õhutage!

Vasarad meil vuhisegu,

ääsi tuli tuhisegu!

 Ei nüüd kustu,

 ei nüüd mustu

 valge lõke, meie lootus,

 meie iha, meie ootus.

Vasarad meil vuhisegu,

ääsi tuli tuhisegu!

 Rauda raome,

 terast taome,

 teeme mõõga, teeme oda,

 et võiks kaitsta oma koda.

 –10–

                 Raudlaul.

On kallis iga hingetõmbus:

 pea elulaene randa vaob!

Ja ainult korra leegib süda

 ja mõte aatemõõka taob.

Kui Hannibalil – noortel seisku

 nii kõrged Alpid silma ees –

ja ainult üle nende harja

 Italiasse pääseb mees.

Ja neiu – kui ei taha tulla

 ta ühes üle Alpide,

kui aatevõitlust ta ei salli:

 siis lahkume, siis lahkume.

Kuid on tal armu, lõbu kõrval

 üks säde vaimu, vaprust ka:

siis lähme mägestiku rada –

 meid ootab eel Italia.

–11–

Siis lähme mägestiku rada,

 kus Alpi roosid õilmetes,

meil rinnus elutulelilled

 ja higihelmed otsa ees...

–12–

                 Tulevik.

Italia – nii olgu Eesti tulevik.

Niin noored tahavad, et paistaks silma,

Nad loota tahavad öö järel valget ilma –

ja sellest jõud ja vägi tuleb imelik.

Oh oleks nõid, siis Eesti lumehanged

ma viljaväljadeks kõik muudaksin,

kust vahelt paistvad tammed võimsad, kanged –

oh kui ma seda suudaksin!

Kuid tean siisgi nõiasõna mõjusa,

mil kaljusid võib paigast paisata.

Töö selle nimi on, töö ilma võitja on –

ta vägevamalt astub kui Rooma leegion.

Seepärast töötab ka nii mõnigi,

kel tuksub süda rinnas soojasti.

Nii mõnelgi tööst kahvatanud palged

ja rinnas idanevad haigus-idu alged...

–13–

Mist sest, kui murrabgi neid maha

suur töö, mis üle üksikute jõuu:

muud tasu nemad ju ei taha,

kui aga kodu kaitseks leiaks nõuu.

Nad on ju suurel aatemerel käinud

ja laia vaateringi, hiigla-laeneid näinud.

–14–

                 Nooruse unenägu.

Noor olla on kevadet rinna sees kanda

 ja kevade kohinat kuulda,

kui sõuavad lootuste, ihade randa

 veed ärganud, vahused, noored.

Ja põue sees midagi tuksub ja tuikab

 ja soonte sees laenetab veri.

Ja südames midagi hüüab ja huikab

 ja silmis on igatsus-meri.

 Ja nii ahvatelevalt,

 Meelitavalt

 Tõuseb eemal lahe süles

 Sinast üles

 Õnne taeva kaar,

 Ihalduste saar.

Ja saarele puhuvad parajad tuuled.

 Näe, lahele libiseb vene,

noor käsi on tüüril ja õhkuvad huuled

 need hõiskavad tuliseid tundeid.

–15–

Ja päikene paistab ja õõtsutab meri

 ja läiklevad laened ja paisuvad purjed.

Ja tuuleke puhub nii lahedalt peri –

 ju ligineb saar... kuule! kägu sääl kukub.

 Näe, kus kased haljais lehtis,

 Toomed ehtis.

 Aga, vaata, ranna teel –

 Mis – ei suuda keel

 Ütelda seda –

 Rind üksi võib kõneleda.

Küll oli kui uni, kui varjatud aade

 nii tumedalt tuksunud põues:

nüüd tervitas ilmsi suur hellatav vaade –

 kas oli sääl haldjas või neiu?

Ta oli nii kaunis kui kevade päike

 ja puhas kui hommiku kaste,

ta paled kui helendav koidiku läike

 ja huuled kui valminud marjad.

 Oh kuidas temagi sügavast

 Südamest

 Oli nutnud – naernud – ootnud,

 Ootnud ja lootnud!

 Uinunud iha kaisus,

 Süda tundmustest paisus.

–16–

Kuid tundmuste laenetus hingamist võtab

 nüüd kinni ta õhkuvas põues...

Ja noormees on rannal – ja ruttab ja tõttab

 ja süda on südame leidnud

 – – –

 Laened aga katsutavad,

 Paisutavad

 Ranna rinda... Toomed valged...

 Noorte palged

 Näit’vad õnne otsatust,

 Selgin’d elusaladust.

                         II.

Torm viimati raugeb neil südametes

 ja õnn ennast peegeldab nendes nii

kui päikene vaiksetes sinistes vetes

 sääl lahes, kust noormees see sõudiski.

 Uinu süda õnne süles,

 Ära ärkagi sa üles!

 Elu – see on armuta,

 Unel luule otsata.

–17–

Kuid lahtise mere pääl marud käivad

 ja laulavad laened nii võimsat viit.

Ja laenete möllu sees purjed näivad –

 need kutsuvad edasi sõudma siit.

 Kaunis on küll vaikne lahe,

 Kallis arm nii hell ja mahe –

 Ei see siisgi mehe hind:

 Võitlust ihkab tema rind!

Näe, kullake, kuidas mind elu hüüab –

 see meri, need laened ja tormid sääl:

las’ paadike suurele veele püüab –

 on hilja, kui meri end katab jääl.

 Ei ju ainult ole suvi,

 Lenda ainult armutuvi:

 Tuleb talv, kus üle maa

 Lameb lumi lõpmata.

Sa kardad, mu kallike. Mõnedgi laevad

 jah tõsi! küll kadunud igavest’,

nii mõnegi aated ja püüded ja vaevad

 on neelatud vägevaist laenetest.

–18–

 Kuid mis sellest kui ka surra,

 See veel minu meelt ei murra.

 Pahem võitluseta veel

 Sõuda koju õhtu eel.

Ei midagi mehele pole palju

 kui nõuavad aated ta’lt ohvritgi:

sest lõõtsugu vastu maru valju –

 ma purjetan merele ometi!

 Tahan näidata, kuis võidab

 Võidu vaimustus ja sõidab

 Seegi väike paadike

 Julgelt üle laia vee.

Sääl lahtise mere pääl suured tuuled

 suurt vabadus-laulu meil’ laulavad;

sääl vabadust hingad ja vabadust kuuled

 ja väikestest püüetest vabaks saad.

 Ja säält kaugemalt ka särav

 Paistab igaviku värav...

 Kas ju siit ei näi ta kuld?

 Süda, süda süttib tuld.

–19–

Sest üles nüüd purjed ja algame sõitu

 ja õpime vabadus-viisi teel.

Ja laulame vaimustust, vapruse võitu

 neil’ kõigil’, kes sõuavad lahes veel.

 Küllap mõnigi neist vene

 Pöörab kas või natukene

 Lausemale merele –

 Vabaduse järele.

–20–

                 Ühte laulu tahaks laulda.

Ühte laulu tahaks laulda,

 ühteainukest:

mis kui vägev merelaene

 kerkiks südamest.

Mis kui vägev merelaene

 veereks üle maa,

kohaks läbi rahva hingest

 hiigla-ihana.

Kohaks läbi rahva hingest –

 tõuseks meeste meel,

välkuksivad vaimumõõgad

 suurte tööde teel.

Välkuksivad vaimumõõgad

 kodu taeva all...

Ja nii mõnda kuldset tähte

 säraks üleval.

–21–

Ühte laulu tahaks laulda,

 ühteainukest:

mis kui vägev merelaene

 kerkiks südamest.

–22–

                  Laul orjadele.

Kui vanemad vanasti pidasid pidu

ja kogunes kutsutuid tuba neil täis,

ja rindades pakatas ihade idu,

kapp kaljaga väledalt keerama käis –

siis astus sääl viimati ette ka laulik.

Ta istus ja kohendas juukseid halla

ja päästis siis keeled ja hääled valla –

ja helises Eesti laul auulik.

Ta laulis neist vermetest veristest,

mis tuikasid kõikidel ihus.

Ta laulis neist õigustest päristest,

mis purustud raudases pihus...

– Kuid enne. – nii kõlas ta kannel ja hääl,

– ei nii olnud kodumaa pinnal,

kui vabadus lehvis me pääde pääl,

suur loodus meid hellatas rinnal.

Siis mõlkusid mõnul kõik mõtted ja meeled

ja rõkkasid rõõmuga kannelde keeled

ja hõiskasid õndsuses lauljate suud

ja lõõrisid linnud ja mühasid puud.

–23–

See kõik meilt ju ammugi kaduma läinud

ja vajunud udude varju.

Kes oleks me seast kord päikest veel näinud

ja lootuse mägede harju!

Kuid korra, nii ütleb üks seesmine hääl,

saab kaduma udude vina:

koit kumendab lootuse mägede pääl

ja naeratab taevane sina.

Ei näe seda enam me vanade silmad,

kui muutuvad ajad ja muutuvad ilmad –

see päike vast noortele koidab.

Siis uuesti mõlguvad mõtted ja meeled

ja uuesti kõlavad kannelde keeled,

uus tuluke silmades loidab.

Ja noortes, neis idaneb vaimustus-iva

ja teadus neis elama asub,

nad raiuvad palka ja kannavad kiva –

uus ehitus ülesse kasub.

Kui tuiskavad tormid ja puhuvad tuuled,

kui murdajaid pimedas huluma kuuled,

siis varju see hoone sull’ annab.

Sääl sees on nii soe, sääl sees on nii valge,

et niiskub su vaade ja õhetab palge,

hing Taarale tänu sul kannab.

–24–

Kui aga on ilusad õhtused ajad

ja õhkuvad kullana pilvede rajad,

siis viibivad säraval väraval mehed

ja naesed ja lapsed ja seovad ehet

me vanade õnnetu soole.

Nad tänavad haudagi veel meie sitkust,

mis annab ka nendele kestvust ja pitkust,

a’ab uuele tööle ja hoole.

Nad otsivad üles me haudade künkad

ja ehivad õitega rohtunud rünkad,

ja laulikud laul’vad me vaeva ja valu,

et kuulatab mägi ja jõgi ja salu,

kui endisel muinasel ajal. –

Ja heledast’ hõiskavad kumedad keeled

ja välkuvad vaated ja mässavad meeled

ta sõnade nõiduval kajal.

Oh vaata neid vanu, ei, vaata neid noori.

Vaat’ kaasitajate kõlavat koori.

Näe priiuse-tuld,

mis kiirgab kui kuld!

Näe õõtsuvat rinda

kui mere pinda!

Näe pisaraid laugedelt liuguvaid palju,

näe käsa, mis valmis on lõhkuma kalju!

Ei ole siin kusagil orjade karja,

vaid tõusmas on äike nii valju,

et Looja ise varja!

–25–

Ja seda kõik tegi see auulik

laulik,

kes oskas – olgugi silmapilguks –

tuld, valgust süüdata, mis orjadelgi vilguks.

–26–

               Üks ennemuistne jutt.

Lauluisa Kreutzvaldi mälestuseks. 12 dets. 1903 a.

Magas maa ja tukkus taevas.

Tähek’sed vähe vilkusid.

Musta oli magav metsa.

Mustem veelgi mehe meeli,

kes ei märganud magada.

Käis aga kurvalt läbi metsa,

muremõttes läbi laane,

kus oli kuulda öiseid hääli,

õudseid õnneõhkamisi,

kus oli näha halle haudu,

külmi kalmukünkakesi,

laane roidun’d rändajatel’,

suure metsa mõõtijatel’.

Magas maa ja tukkus taevas.

Tähek’sed vähe vilkusid.

Tasa tungis tuulekene

läbi laanepuude latvu.

Värisesid haavalehed,

–27–

kohisesid vanad kuused,

õhkasivad hallid hauad – –

siis kõik jälle vaikis, vaikis.

Kuid ei vaikin’d tuikav tuska

mehe palava põue sees,

tuliselt tuksuvas südames.

Käed tema sirutas kõrgele

lagendiku pääle tulles,

kus talle sirasid selgesti

taeva tilluk’sed tähek’sed.

„Tähed, te kõrgel taeva all,

mina käin maas nii madalal!

Miks küll põleb minu põue,

õhkub minu noori meeli,

nagu taela tuline? –

Või see on üks taevatähti'?”

Vaikisivad taevatähed,

sirasid aga, särasid.

Rändaja astus edasi.

Jälle laia laane põue,

mis oli tume, mis oli musta.

Mustem aga mehe meeli,

kes see eluaadet otsis,

–28–

otsis ja haudadel komistas,

kuulis õudseid õhkamisi –

tulid need metsa pimedast põuest,

tulid need kalmudest sügavast,

tulid need omast südamest?

Udu ujub soode sülest.

Ei, need neitsid on Manalast

oma valgete varsadega,

mustade, mustade mõtetega.

Kahjurõõmus nad keerutavad,

linalakad neil lehvivad,

ise aga naeru itsitavad:

„On see küll inime õnnetu,

on see küll meesi mannetu,

kes veel eluaadet otsib

selle metsa mustast põuest:

ei tõuse ial päik’se pale

üle selle raatmaa raja!”

Kiskus kokku mehe süda,

mida valu salvas, salvas.

Üksi seisis öö sees, üksi.

Udu aga sõudis soode sülest.

Ja kui koolja kella kõlas

madalaist Manala majadest,

tumedaist Toonela tubadest.

–29–

Tuline on hingetuska!

Näe, sääl tugeva tamme all

seisab mälestusemärki

muistsest jumalate ajast,

püha Uko ohvrikivi.

Tasa jälle tungib tuuli

läbi laanepuude latvu.

Haavalehed värisesid,

kuused vanad kohisesid.

Ohvritammgi see kohises.

Pisarad paisuvad põskile

tamme kohinat kuulates

mehel, kel süda seisatas

ahastusest otsatust.

Pajatab mehele püha tammi:

„Ohverda rinna seest südamest

punast, sooja südameverd

selle külma kivi pääle,

mis pole ohvrit ammu saanud.

Tõsta siis üles taeva poole

oma välkuv vainumõõka,

vannu vannet siis vägevat:

Et sa ei taha puhata

enne kui oled päik’se pannud

paistma üle selle metsa,

–30–

metsa musta ja magava.”

Küsis kurvalt kangelane:

„Kust saan suured salasõnad?”

„Kuule, mis tuksub musta mulda,

hallid hauad õhkavad,

vanad kuused kõnelevad,

põlised pedajad pajatavad,

oma süda sosistab.

Kuule, mis keegi pole kuulunud:

suure laulu sõnasid,

elusünni saladusi.”

Ohverdas siis rinna seest

punast, sooja südameverd,

mees, kel hiigla-iha paisus.

Kõrgele tõstis ta ülesse

vaimumõõga välkuva,

vandus siis vannet vägevat:

Et ei taha ta puhata

enne kui pannud päik’se paistma

Üle selle õudse metsa,

metsa musta ja magava.

Tähed aga tilluk’sed üleval

Sirasivad ja särasivad.

–31–

               Käkimäe kägu.

Õnnetu Juhan Liivi mälestuseks.

Päikene paistis nii palavalt.

Käkimäel kukus kägu.

Karjane vaatas kase alt,

igatsust helkis nägu.

Oleksin kägu, siis tõuseks ma

Käkimäe kuuse latva,

kust mina Peipsit saaks vaadata

üle see laane katva.

Käona siis kukuksin ilmale,

mis ma näen salakesi:

kui nagu peegel mu silmale

sätendab Peipsi vesi.

Olen nii noor, ei veel jaksa ma

ronida kuuse latva,

kust mina Peipsit saaks vaadata

üle see laane katva.

–32–

Laan on nii kõrge, nii tihe ka,

takistab vaba pilku.

Peipsist ei vähemat täppi saa

varjude läbi vilku’.

Aga kui tuuled need puhuvad,

kuulen ma Peipsi hüüdu,

laened randa sääl uhuvad –

sinna ma tunnen püüdu.

 – – –

Karjane kasvas. Ju jaksas ta

ronida kuuse latva,

kust tema Peipsit sai vaadata

üle see laane katva.

Säält tema kukus siis ilmale,

mis nägi salakesi:

et nagu peegel ta silmale

sätendas Peipsi vesi.

Ja et sääl peeglis end kujutas

randlase majakene,

kalameest üle vee ujutas

kõvasti tehtud vene.

Aga see laan oli mustem veel,

kui oli endisel ajal.

Järgesti haudus ta tige meel

varjusid mäe rajal...

 – – –

–33–

Näe, laanest loogeldab otsatu

varjude pime kari.

Päästa end kägu! oh uppus ju

Käkimäe kuuse hari!

Ei enam kukujalt kuule häält.

Surnud on Käkimägi.

Varjusid tõrjuda käo päält

ei või ka Peipsi vägi.

Unustan’d kägu on koguni

need, kelle korra ta kukus.

Kas siis kõik tänugi täiesti

kukuja vastu hukkus?

Eks tema kukunud ilmale,

mis nägi salakesi:

et nagu peegel ta silmale

sätendas Peipsi vesi.

Ja et sääl peeglis end kujutas

randlase majakene,

kalameest üle vee ujutas

kõvasti tehtud vene.

–34–

       Mis oli see, mis juba lapsepõlves.

Mis oli see, mis juba lapsepõlves

mu rinda paisutanud ime-väega –

mis oli see, mis nooremehe eas

mu südant pannud rõõmus, valus süttima?

See kerkis üles nagu merelaene,

mu hinge iha, usk ja lootus – isamaa.

See oli päike minu aadetele,

kui taeva tuli kuldas noori mõtteid ta.

Ja kui ka leegionid viletsusi

see eest mind elutee pääl peaks tabama,

peaks surmgi vara vastu haigutama –

ei ial või sind unustada, isamaa!

–35–

                 Rumal uni.

Ma nägin und – ja naersin nõnda

 kui ial pole naernud ma:

nii valjult, nagu terve rahvas

 võiks naerda ühe korraga.

Ma nägin, kuidas tõusvat päikest

 üks püüdis hoida tagasi.

Ja teine vete vaba voole

 näis seadvat tõkkeid hoolsasti.

Veel nägin veskitiibadega

 üht rüütlit raskelt raiuvat.

Ja nägin Kserkses-kuningatgi

 merd meeletumat nuhtlevat.

See oli nõnda rumal uni,

 et naerust tahtsin nõrkeda.

Mis siis, kui lausa ilmsi seda

 veel juhtuks korra nägema?

–36–

II

/tühi vaheleht/

                 Laulik.

Millest küll laulik loob lugusid,

millega sütitab südameid,

kui aga klaasid need kõlisevad,

noad aga taldrikul tärisevad –

roostetab ära meeste mõõka,

ununeb hiiglategude iha?

Küllap ka joogiklaasigi ääres

ihad ja himud need idanevad,

rusikas valmis on raksama rauda.

Küllap ka tantsupõrandalgi

säravad silmad ja punavad põsed,

peksavad, põksuvad palavad põued –

Aga ei sellest saa laulda laulik.

Kas tema katki siis lööb oma kandle –

Või läheb laia mere randa,

kuuleb, kuis puhuvad taeva tuuled,

vaatab, kuis veerevad vabad laened,

laenetel liiguvad julged laevad.

–39–

Kui ta säält tagasi tuleb, siis laulab

laulu merest ja laulu marust,

laevust, mis julgesti liiguvad laentel –

sellega sütitab südameid.

Kui ta ei tule, las’ laksuvad laened

veerevad armutalt haua üle,

kuhu on kadunud laulik ja luule.

–40–

                       Meri.

Kuule – kuis mühiseb lauliku ees

 määratu meri!

Vastu kohiseb südame sees

 määratu meri.

 Hinga sügavalt

 merd oma sisse

 väsinud rind!

 Hinga sügavalt

 igavest suurust,

 väge ja värskust,

 et sinu laulud

 võiksivad veereda,

 võiksivad kohada

 nii nagu laened,

 võimsad ja vabad,

 kui nemad tormavad

 kaljude vastu

 suure ja mõõtmata mere päält tulles.

–41–

Vaata – eks ole kui igavik-silm

 põhjatu meri!

Vastu säält kumab suur saladus-ilm –

 põhjatu meri.

 Küll olen neiugi

 silmasse vaadan’d

 sügavasse.

 Aga ei ole ma

 ialgi näinud

 säärast maailma,

 hämarat, põhjatut

 merede sügavust.

 On, nagu vaataks

 öö minu otsa

 tuhandeil silmil –

 öö, kus on liikumas

 elu ja surma suur-saladused.

Kuulge, te hämarad sügavus-väed.

 lauliku vannet!

Kuulge, te kindlate kaljude mäed.

 lauliku vannet!

 Kui mina unustaks

 ialgi ära

 vägevat merd,

 suuruse aated

–42–

 sügavus-ihad,

 mis mulle paisusid

 rinnasse mõõnama

 merele jõudes:

 et ma siis kuivaksin

 ära kui kõrbe, –

 ehk nagu pilve,

 mis vihmata sõuab

 kodumaa põuaste põldude kohal.

–43–

               Mis on kaunim?

                     Eino Leino järele.

Mis on kaunim:

loota, et priius koidab,

oota, et valgus võidab

ja võidelda valguse eest?

Või võidelda

teades, et priius ei koida,

teades, et valgus ei võida,

ja ometi võidelda?

Mis on kaunim:

mõtelda: kui valgus ei koida –

mõtelda: kui priius ei võida –

miks mind võitlen siis?

Või mõtelda:

olen päikese loode laps, ei koidu,

olen valguse mees, ei küll võidu,

murduda on minu elu?

–44–

                 Sõudmas.

                Eino Leino järele.

Sui õhtul kord järve pääl sõueti –

noortmeest nägus neiuke saatis.

Ja Laina siis viimati pajatas nii

ja mõtetes vette ta vaatis:

„Ei taha ma vaadata taevasse,

vaid silmitsen uinuvat pinda.

Ju päike on astunud alla vee

ja vajunud voogude rinda.

Näe, kiikudes, liikudes hõljub ju

sääl uduste kogude vari,

ja rannal, näe, õitsemas lõhmuspuu,

vees puhkenud rooside kari.

Jah, ilm sääl ka laenete põues on

ja ilm on sääl ilusam aina.

Kas tead sa aga, miks kaunim see on?”

nii vaiksest’ sosistas Laina.

–45–

Ja sõudja see vastas tall’ ohates:

„Jah, neiuke nägus ja sale!

Eks vale näi kaunim ju tõe ees –

ja see ep see ongi kõik vale.

Ja sest siis ka noorusgi kaunis on

ja armsad on kevade päevad,

kuid sügis ja vanadus mustad on,

sest valed siis õhusse läevad.

Need lõhnad ja laulud ja õiek’sed

ja õnn ja ka armastus, naene,

ja rõõmud ja ihad ja lootused –

kõik vale on, vilets ja vaene.

Kuid tõde on maru ja hall ja mees

ja mure ja murede mõlked,

kui lootus on kustunud tõe ees

ja lendanud armastus-kõlked.

Jah, ära nüüd ülesse vaata sa,

vaid järve vee vaiksesse pinda,

säält õnne sa leiad vist üksinda

ja rahu ja rõõmude rinda.

Kuid minult on kadunud luule see,

kõik petlikud ilusad kujud,

uks kinni mul sellesse taevasse

ja riisutud õnne jaoks ujud.

–46–

Mul teised on mõtted ja tunded nüüd,

ma teisiti uskuma pean.

Tõtt leida, see oli kord minu püüd,

kuid tõelust sihiks nüüd sean.

Ja sest siis ka talvelgi kroon on pääs

ja palju on halla ja lume,

seepärast ka süda mul ongi jääs

ja tundmustes sügise tume.

Ja sest siis ka lootus on turdunud,

rõõm roostest on ammugi söödud,

ja usk’mise müürid on murdunud,

arm valudest katki on löödud.

Jah, ära siis ülesse vaata sa,

vaid järve vee vaiksesse pinda:

Säält õnne sa leiad vist üksinda

ja rahu ja rõõmude rinda!”

„Sind hakkan ma pelgama tõesti” –

nii vastu tall’ naljatas Laina.

Ja sõudja see naeratas, sõnas nii:

„Eks talve sui pelgagi aina.”

„Kuid kas sa ei usu, et taligi

peab pelgama kevade pale?”

„Eks vale tõtt tõrju ju tihtigi,

sest vägev ja võimas on vale.”

–47–

Nii nali see lendas kui soe tuul,

mis käib üle voogude pinna.

Suu naljatas, naeratas tihti huul,

kuid öö pidas omale rinna.

Kuid südame öösest nii rohkesti

ju pisarais kastet siis tõusis...

Ja vaikides neiuke istus nii

ja vaikides sõudja ka sõudis.

–48–

                 Jumalate kiik.

                     Eino Leino järele.

Kelle kõrged jumalad kiikuma võtavad korra,

ei nad teda siis ühes kohas pea –

nad heidavad teda

maa ja taeva vahel,

kuni ta’lt mõistuse valguse viivad.

Ja kes maailmade väe kuulutaja on,

see täna pilvede ääri käib

ja homme magab

maas nii sügaval

kui kosk, mis mägede

neelu sees kohab.

Kes jumalate kiigus kiigub,

ei kestev ole selle eluaeg.

Ta süü ja süütause

tipud nähku –

siis tulgu tume, tume öö.

–49–

                   Valgus.

               Petöfi Sàndori järele.

On hämar kaevandus,

sääl kaevajate tuled põlevad.

On hämar öö,

sääl taevatähed alla säravad.

On hämar inimese süda,

kuid sääl ei paista valgust ega tähte,

ei pisematgi sädet helenda.

Oh vaene mõistus!

Sa valguseks end nimetad:

siis juhi mind, kui valgus oled!

Ühtainust sammu astuda mind lase!

Ei läbi teise ilma esise,

ei läbi surmaudu minu juurde

pea tungima su kiired!

Ei küsi ma: mis ükskord minust saab?

Sa ütle aga: mis nüüd olen ma?

Ja ütle ka: mis tarvis olen ma?

Kas ainult iseenesele inimene sünnib,

sest tema ise on ju terve ilm,

–50–

või on ta ainult väikseks lüliks

sest hiigla-ahelast,

mis „inimesesuguks” hüütakse?

Kas elame me üksnes omaks rõõmuks?

Või kannatame ilma-tuska?

Kui paljud imenud

on võõra rinna seest

verd omakasu pärast

ja nuhtluseta jäänud?

Kui paljud võõra õnne eest

on valanud

verd omast rinnast

ja tasuta nad jäänud? –

Mis aga sest, kes ohvrina

end teistel’ annab,

ei tasu taha,

ta tahab ligimestel’ tulu tuua.

Kuid: kas ta tõesti

see läbi tulu toob?

See on kõik küsimuste küsimus

ja mitte: „olemine või mitte-olemine!”

Kas tõest’ see ilmal’ tulu toob,

kes ennast ohverdab ta eest? –

Kas tuleb korra aeg,

mis pahad vihkavad,

hääd aga ihkavad –

üks kuldne õnneaeg? –

Ja veel:

Mis on siis õnn?

Eks teda igaüks siin iseviisi mõista,

kas on ju keegi teda leidnud?

–51–

Võib olla, et on see,

mis meie õnneks nimetame,

miljonid huvitusi kokku,

üksainukene kiir

või kuma uuest päiksest,

mis säälpool meie ilmapiiri viibib

ja alles tulevikus tõuseb?

Oh oleks nii!

siis oleks ilmal ometigi siht!

Ja oleks inimesed alati

see sihi poole püüaksid,

siis vara, hilja kätte saaksid ka.

Kuid, oh, mis siis, kui oleme

puu sarnased, mis õitseb

ja jälle närtsib?

Või laene sarnased, mis tõuseb

ja jälle vajub?

Või kivi sarnased, mis – üles visatud,

säält jälle kukkub?

Või reisija, kes mäe otsa ronib

ja kui ta tipul’ jõudnud

siis jälle alla tuleb?

Ja kui nii igavesti kestab:

kord üles – alla siis, ja üles – alla...

Kui hirmus! kohutav!

Kell’ seda mõtet ialgi ei tulnud,

sel pole iganesgi külm veel olnud,

ei pakast tea, tunne veel.

See mõttega on võrreldes

ka palav päiksekiir kui madu,

kes nagu jää me põues roomab.

–52–

verd taretama paneb,

end meie kaela ümber keerab –

ja hinge kurgus

siis matab ta...

–53–

                 Ahastaja laul.

                   Yrjö Veijola järele.

Hõi, sügis-öö,

sa tume kurjavald.

mis viimse valgusegi riisud taeva alt:

Nüüd kilbi vastu löö

ja võitlusele kutsu öösist musta valda,

ma tunnen rinnas meeletumat võimu,

mis taganeda taplusest ei malda,

vaid murrab maha terve kurjahõimu

ja kollid sööb.

Löö, välguvöö!

Ja rõkka, sügisöö!

Mu mõõk on meistri valangist,

siin maa pääl parem sõjariist:

mu ahastus see tagus mulle mõõga,

võin seega purustada kurja-lõõga.

Siis mässa, vooga,

sa, tormi öö,

ja ohver söö!

–54–

Su mustad leegionid kat’vad taeva lage –

teel sõdima.

Hõi, sähva välk, siin seisan ma,

mu ahastus su eest ei page,

siin leiad meest!

Sääl sähvas välgujuga uuesti,

lõi rinda võõra mõtte mõlkuma...

võib olla, et ma võidelda ei tahagi,

vaid ainult langeda...

–55–

                 Pöörase laul.

Hahaha!

Ma naeran teid,

viletsad tervise-targad,

kes arstite hullusid, lollisid,

ja maalite seinale kollisid,

ja olete ise

kõik kelmid ja vargad.

Hahaha!

Jah, arstige pääle,

vast saabgi mu’st villa!

Eks ole te mõnestgi

poksivast sikust

teind vagusa lamba,

kes sööb, mis sisse

tal söödetakse;

ja joob, mis iganes

joodetakse.

Hahaha!

–56–

Kuid ei, kuid ei!

Ei ma arstida lase –

ma lõhun ja kaklen,

ma taplen ja siplen!

Hahaha!

Mind seote teie!

Te võite nii teha,

te olete võimsad,

ma väeti ja hull,

ma nullide null...

Jah arstige, arstige,

et läheks ma hauda,

et hullude mõtete

asemel ussid

sääl asuksid keerlema

ajude sisse!

Vast ongi nii parem!

Kuid, oodake, korra,

kui hullusid enam

siin koguneb kokku:

missugune mürin,

kui pistetakse põlema

hullude maja!

Las’ põlevad sisse

kõik tervise-targad,

kõik kelmid ja vargad!

Hahaha!

–57–

Ka minagi rõhun

siis vallali kirstu

ja ilmun ja lõhun

ja maksan ja tasun.

Hahaha!

Kui oleme heitnud

kõik eneste alla,

siis päästame hullude

laulu ka valla.

See alles on laul,

on võidulaul!

Kui laulame ise,

Kui müriseb meri,

kui hõiskavad marud

ja trummi lööb äike

ja takti peab hullude

südameveri!

Las’ vaatab siis viimati

alla ka päike,

mis suuremaks, suuremaks

tuleb küll teha,

sest praegune liiaks

ja liiaks on väike

ja valgustab vähe.

Ai ai ai!

Miks piinate mind?

oh, plahvatab rind!

–58–

Ma parem lään hauda!

Tõest’ hauda! – hauda?

Ei lähe aga ka!

Veel raiun ja kaklen,

veel taplen ja siplen,

Hahaha!

–59–

                     Needmine.

 Kes päälmaa tuigute:

 kõdunege mulla süles!

 Kes allmaa suigute:

 ärgake, ärgake üles!

Hirmus needmine ära sööb maa:

elu puus pühasgi koltuvad lehed.

Ei julge elavad elada:

altmaa peavad tõusma siis mehed! –

Õudselt on vait aga surnute read –

kangelased ei tõuse haudade seest.

Tõesti, kas asjata ootame meest,

kes päästaks kütked ja parandaks vead? –

 Must kui öö

 rõhub needmine üle maa.

 Töötab aga hauakaevaja –

 õnnis ta töö!

Kuid neetud kõik elavad, surnud!

–60–

                 Surnuaia laul.

Nii tasa langevad lehed,

nii vaikselt uinuvad mehed,

kõik nende püüded ja ihad,

kõik nende valud ja vihad

põrmus sügaval

küngaste all.

Näe, kus me nooruse unistusedgi,

me saanud neist hauatunnistusedgi.

Siia me nad matsime,

musta mullaga katsime

ja ise nutsime, nutsime.

Näe, nüüdgi meil niisked on silmad.

Kuid oodake, muutuvad ilmad!

 Üks vana jutt

 see räägib nii:

 et kaob nutt,

 kord täiesti:

–61–

 et elu saavad

 ka surnuluud

 ja vabisevad

 ka suured puud.

 Ja jumalate nool

 käib patuste põue

 ja kõmiseb kõue

 siis marude hool.

Oh tule, tule Jumala ilm!

–62–

III

/tühi vaheleht/

                 Oma saar.

Ma sõuan merel ja sõuan.

 Üht saart mina otsin sääl.

Seda kaua ju otsinud olen

 laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,

 mõnd sadamat vilusat.

Oma saart aga mina ei leia,

 oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel – ja hõljun

 ja laened hõljuvad ka,

kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –

 oma saart aga otsin ma.

–65–

                 Kevadel.

Suudle mind, suudle mind,

 kevade tuul,

enne kui sureb rind

 taretab huul.

Suudle mind, suudle mind!

Eks ole minulgi

 tuksuvat verd,

pilgu vast silmistgi

 igatsus-merd.

Eks ole minulgi!

Vaata, ju lehtinud

 akna all puu,

õitega ehtinud

 kevad’ ta ju.

Vaata, ju lehtinud!

–66–

               Minul on üks raamat.

Minul on üks raamat – sääl vahel

 on üks õis, üks koltunud õis.

On üks närtsinud mälestus kahel,

 kes kord kokku elu sees said.

Miks ei küsin’d, küsin’d siis mina:

 ütle, kas mind armastad sa?

Ei ka lausunud ühtigi sina –

 muudkui õie andsid sa mull’.

Minul on üks süda – see tuikab

 rinnas nii kui lahkudes siis.

Kusgil kauguses keegi kui huikab –

 aga vaikib jällegi vist...

Minul on üks raamat – sääl vahel

 on üks õis, üks koltunud õis.

On üks närtsinud mälestus kahel,

 kes kord kokku elu sees said.

–67–

                 Suvi Põhjalas.

Põhjalas on külm ja vilu,

palju lund ja palju jääd.

Kuid kui suvel sinna lääd,

hõiskab rõõm ja õitseb ilu.

Süttib süda, hällib vene!

Sõuan Põhja järve pinnal.

Tüüril istub neiukene –

see on järve-nupu õilme.

Pea ta hingab minu rinnal.

Küll on laente kõne armas

südamele petetule!

Saarte süli aga varmas

õnne hõlmas viibijale –

kägu kutsub: tule, tule!

–68–

           Ei tea, kas oli muinasjutt.

Ei tea, kas oli muinasjutt,

ei tea, kas oli naer või nutt,

mis tuli ühel suveööl –

 kui taeva ime.

Või ei see ime olnudgi,

kui äike see vist tuligi,

see tõusis nagu vete voog –

 kui maru mühas.

Või ei see maru mühandgi,

me veri see vist kohasgi.

Meil oli süda verev sees –

 sel valgel öösel...

Ei pärit sa mu rahva soost,

kuid siisgi ühest luuleloost

kaks lehte nüüd me oleme –

 mu Põhja neiu!

–69–

                 Noor armastus.

Kes suudaks küll käskida tormist merd,

 et laentes ei kerkiks ta pind?

Kes suudaks küll keelata noorte verd,

 et rinnal ei hõiskaks rind?

Ei tõusnud see vaikselt kui päikene –

 mu tundmuste tulisem hoog.

See tuli kui pikne ja äikene –

 ma olin kui pilliroog.

Noor armastus kevade-maru on –

 tamm nõtkubgi tema eel.

Noor armastus kevade-maru on –

 ja mõnigi murdub ta teel.

–70–

         Postkaart Põhjalast.

Suvi pole suve sugu –

pilves päike, põhjast tuul!

Seda kaebtust ühtelugu

kuulen igaühe suul.

Suum cuique! lausun mina,

näitku teile lugu nii:

minul aina taeva sina,

soojust vahest liigagi.

Teate: kaks on minul päikest

sätendamas tänavu –

kahest särasilma läikest

rinnas suvi otsatu.

Üks ja kaks! ja sulaks sulas

kõik mu lumi ja mu jää.

Tundejõgi voolas, vulas –

uputas mind üle pää!

–71–

               Kevade ja sügise.

Sina oled kevade mureta laps –

Kevade ise sa oled.

Mina olen tumeda sügise poeg –

Sügise ise ma olen.

Kuid mina ihkan kevade järele.

Sirutan vastu sull’ käed.

Kevad’! – ei ära sa põgenegi,

Vaid minu hõlma sa vaod.

Kevad’ ja sügise – suudelgem:

Suvi me suudlustest sünnib.

–72–

                 Nooruse aeg.

Aeg antud naerda, aeg antud nutta,

aeg antud pisaraid pühkida.

Aeg seatud elada, aeg seatud surra,

aeg musta mulla sees magada.

Kuid mis on nooruse aeg?

Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,

ei vaimu närides närtsida:

See aeg on õitseda, aeg õnne maitseda –

ja armsa kaela ümber hakata.

–73–

     Aeg juua joobnuks on armastusest.

Mistarvis piinad, mistarvis paast?

 Näe, küpsed viinamarjad ju.

Küll olen pidan’d end ammust a’ast –

 nüüd rõõmud suureks paisugu!

Aeg juua joobnuks on armastusest.

Maailm on ilusaid naisi täis,

 kuid üks on, keda ihkan ma.

Mu hinge jänu ta järel käis –

 ja nüüd mu huultel põleb ta.

Aeg juua joobnuks on armastusest.

Päev saanud kõrgesse lõunasse,

        kõik varjud põgenenud teelt – –

See on mu armas, mu iluke,

 see kihutab mu verd ja meelt.

Aeg juua joobnuks on armastusest.

–74–

                 Põhjalast tagasi.

Laev libiseb sõidule. Põhjalast mind

ta kannab ja tasaselt kiigub.

Mul maruna tuksub ja laenetab rind,

ja silmis kõik virvendab, liigub.

 Ranna kivil istub neiu,

 minu süda, minu arm!

 Oh ei luban’d saatus karm,

 et viiks kaasa kalli leiu!

 – – –

Ju liugumas laev. Muudkui hüvasti

nüüd mu suvine unistus, Maja!

Tea, kallim, et jälle mu iha ja püüd

mind toob üle Põhjala raja.

 Kevadel las’ pääsud kandvad

 sulle lõunast sõnumi,

 et ma tulen uuesti,

 ihkan suve õnneandvat.

 – – –

–75–

See suvi on läinud... Kui kiiresti ta

sääl Põhjalas mööda mus’t vilkus!

Kuis olin nii õnnelik otsata ma,

kui Põhjala päike mull’ pilkus.

 Taeva randa kaldub päike.

 Varsti veereb. Ei küll ta

 jäädvalt taha kaduda? –

 Homme jälle heidab läike.

 – – –

Ju ligineb kodumaa rannale laev.

Näe, sadamas seisavad tutvad.

Neil rõõmsad on palged, mul südames vaev,

sääl tuhanded tundmused nutvad.

 Põhjalasse jäi mu neiu,

 minu süda, minu arm!

 Oh ei luban’d saatus karm,

 et tooks kaasa kalli leiu!

–76–

                 Kaljuvalla neiule.

Sind nägin Kaljuvalla maal, kus tuhat järve

kord vaiksel vaatel nagu mõttes seisid,

kord marulaentes kohisedes tõusid.

Ja vägev Imatra sääl vabadusest laulis –

kui hüüdja hääl see kajas läbi laante.

Su silmad särasivad, nagu tuhat järve,

kui Saima naeratasid mulle vastu,

kus nägin unistuste saari.

Ja nagu Imatra su vaba rind mull’ tuksus –

su tunded kohasid kui koselaened.

Ei või sind unustada, Kaljuvalla neiu,

kui elaksin ka vanaks, nagu kalju

su jalge all, – või nagu taevas

su kohal üleval, – või nagu suured aated,

mis igavesti paist’vad südametes.

–77–

                 Nägemine.

             Pontus Artti  järele.

Öö on nii hääletu

ja mõte väsinud.

Töö vaevast vaibunud

pää vajub kätele.

Ja rinda tõuseb laene soe ja suur,

hing väriseb ja nagu palves lööb.

Kes on see? Kes see tuppa tuli nüüd?

Kes vaatab vaikselt sinisilmil,

kus on nii sügav, rahuline pilk,

nii puhas, hää?

Pää pääle langeb käsi.

Oh kelle, kelle käsi

on nõnda kerge, õrn ja hella,

mis minu kuuma otsa silitab?

Ah! tunnen sind, ma tunnen, tunnen!

–78–

IV

/tühi vaheleht/

                 Rõõm ja mure.

Helkis neiu sinisilma

või see oli taevatähit –

mehe mehise südamesse.

Rind, mis kindlaks karastatud

oli vaenunoolte vastu

suurel ilma-sõja sõidul:

tuksatas nii tulisesti,

nagu oleks Uko nooli,

taevataadi tule säde,

sattun’d suisa südamesse.

Hakkas kangelase käsi

võimsalt ümber õrna piha,

surus, surus tugevasti

vastu vahva raudarinda

unenäo nähtava.

Paitas piiga punapõski

mehe kavatanud palgeid,

suudles, suudles uhkeid huuli,

särapilgul vaatas silma.

–83–

Äkki küsis kurvalt neiu:

„Miks on mures mehe meeli?

miks on põskilt õied õitsnud

näolt naergi varisenud –

üle otsa kortsud käivad,

nagu maanteed muredele?”

Mõtles meesi mehine.

Lausus siis ja sõnas nõnda:

„Jah, need maanteed muredele!

Mõnda musta marupilve,

tuhat sügistormi hoogu

üle selle otsa sõitnud.

Sellest ongi jäljed jäänud –

mure maanteed üle otsa.

Sellest saanud silmi alla

tõmmud, kustumata tähed –

need on ilma piitsahoobid.

Ei neid uhu vesi, veri,

ei neid kuumad neiu-musud

ära suuda suudelda.”

Vaikis meesi mehine.

Vaikis piiga punapõski,

kes nüüd oli kahvatanud.

Pisar paisus laugelt alla –

helkis nagu helme palgel.

–84–

Kaugel aga kostis koha,

nagu suure maru müha...

„Taeva tuuled säält tulevad,

suured mured säält sõidavad!”

hüüdis õudselt kangelane.

Surus sooja südant vastu

Ihalduse ilusa...

–85–

                 Mul oli sõber.

Mul oli sõber. Käsikäes

me teele läksime.

Ja kerge näitas noorus-väes

siis saada sihile.

Kuid ikka raskemaks läks tee,

mis enam käisime.

Ja mitme vaeva järele

kord laande jõudsime.

Laan oli tume, murdjaid ka

ta varjas paljugi,

nii et lõi sõber kohkuma –

ja pööras tagasi.

Nüüd astun üksi metsa sees

ja raske on mu meel.

Mind oot’vad suured ohud ees –

oh oleks sõber veel!

–86–

       Muremõtted käivad rinnas.

Muremõtted käivad rinnas,

nagu rahvas suures linnas –

püsimata ööd ja päevad.

Oli minul sõber armas,

ühisele tööle varmas –

olime kui sukk ja saabas.

Kuid ta nüüd mus’t lahku võttis,

laia maantee pääle tõttis –

sihiks Room ja kõrged kohad.

Kitsas rada minu maantee,

astun läbi soode, laante –

sihiks kodutare kallis...

Muremõtted käivad rinnas,

nagu rahvas suures linnas –

oli minul sõber armas!

–87–

       Ma küdevasse ahju heitsin lehed.

Ma küdevasse ahju heitsin lehed,

kus olid mustad muremõtted pääl,

ja ise naersin, nutsin seda nähes,

kui tuleleek neid ahnelt neelas sääl.

Oot, oot, te mured, kes meist korra võidab

ja kumma tuli kumba ära sööb?

Te enne mult, kuid teilt nüüd mina küsin:

Hõi! kumb meist kumba maha lööb?

Kuid nagu valu tuksatas mull põues

ja nagu tühjus tundus otsatu...

Mis siis, kui muresidgi enam pole

ja rõõmud on kui raagus lehepuu?

Ma kohkusin... Ju kadusivad lehed...

Ja süda... süda seisatas mul sees – –

Kui mure varsti jälle tuikas rinnas –

ei olnud surma leidnud leekides.

–88–

Nüüd nutsin, naersin jälle selle üle,

et mure uuest’ õhkus rinnas mul.

Mul oli tundmus, nagu metsapuudel,

kui pakatavad sooja tulekul.

Las’ olla mure minu seltsiline,

ei teda lahutada minust saa!

Kel öö on must, see alles mõistab

ka koidukuma, päikest ihata.

Oh kumaks koit! siis punetaks kui neitsid

hulk valgepäiseid, puhtaid mägesid!

Oh tõuseks päik’! siis ärkaks nagu orus

hulk hange vilus uinun’d vägesid!

–89–

       Käe na’ale viimaks toetasin pää.

Käe na’ale viimaks toetasin pää –

nii roidunud, nii väsinud.

Kes teinud tööd, hää oleks sel, nii hää,

kui pääseks puhkama!

Kuid lühike on päev ja tööd on palju,

suurt tööd, mis oma õnne hind,

tööd, mis mu’lt nõuab oma osa valju,

ja minu rahvas õnnetu.

Käe na’ale viimaks toetasin pää.

Ju ammu mööda oli kesköö tund.

Nüüd silmad valusad on kinni lasta hää

ja näha magust und...

 Ja näha und,

et korra täiel säral lõunapäike

mu põllu üle helendab,

et pole löönud seda torm, ei äike,

–90–

vaid avar väli vastu valendab,

kust kogutakse kokku kuldavilja –

kui oleks see ka enesel’ mull’ hilja...

Nii hää on näha suvist und,

kui väljas tuiskab talvist lund!

–91–

                     Äike.

Õrnalt õõtsub tuulekene

tasane.

Vaikselt veereb laenekene

rannale.

Tuulehoog,

laenevoog

mahedasti kokku sulavad,

nagu rahulaulu laulavad.

Siisgi, sumbunud on vaikne õhk,

ja temas tundub raske rõhk –

nagu inimese hinges ahastuse sunnil,

kui see vaevleb raskel elutunnil.

Ja veel sügavamalt nupukese norgu

laseb põua piinatusel nõrken’d lilleke.

Metsaelanik, täis tuska, veab saba sorgu,

poeb õõsi varjule.

Kärsitumalt hobud tammuvad,

rahutumalt lehmad ammuvad.

–92–

Päike juba veereb silmapiiri taha –

õudsel, veretaval helgil.

Päike, ära jäta oma lapsi maha! –

varjud jooks’vad taevatelgil.

Vaata, määrased mäed need taeva piirel

üles kerkivad hirmsal kiirel!

Varsti nad katavad ehajume,

matavad kuldsete tähtede kume.

Õhk on sest sume ja meri tume...

Sihvati,

sähvati

äkitselt vingerdab tuline tuksatus

mustade kogude hämaras lademes,

pilvede sademes.

Siis naksatus,

praksatus

korraga kaikus.

Siis mürin

ja jürin –

ja jällegi vaikus.

Pilved end järgesti nihutavad,

lähemale kihutavad.

Kuule, ju eemal tõuseb sahin

ja kahin.

Tuuled sõuavad,

laened jõuavad –

ja niin turtsub, mürtsub maru lahti,

meri möllul saab mahti.

–93–

Näe, kuidas huludes vangub ligi

vägev ja vaba ja tujukas tuul,

ees ajab laeneid, mis mustad kui pigi,

vuhiseb tulles kui vaenlase kuul.

Mägesid laenetest veeretab üles,

orgusid õõnestab voogude süles.

Laenete vahus siis kaldale hüppab,

tulisel tuhinal edasi lippab...

Näe, juba südikalt

salusid sarjab,

sitkutab,

nõtkutab,

armuta harjab.

Vuhinaga,

tuhinaga

külasse tikub,

aedasid masendab,

viljapuid rikub,

katuseid asendab

seinte päält maha,

teeb veel külas paljugi paha –

tõttab edasi üle väljade,

viljade.

Neid tema kaevab,

neid tema vaevab,

ja tormab siis uhkesti

tumedasse

sumedasse

laande. Kui hirmus võitlus pääseb vallale,

–94–

kui ta tormab põlisete puude kallale!

Kuis need metsakangelased naksuvad,

vihas, valus, ahastuses praksuvad!

Aga siisgi peavad endid nikutama,

tormi jõuu ees nõtkutama...

Tormi järgi kange krabin,

rabin

ligineb ranna poole kiiresti,

jõuab maale peagi –

raske vihmasadu janus pinda niisutab.

Aga kuna sooja vihma alla piisutab,

korraga praginal,

raginal

raheterad loodust salvavad.

Majades veel inimesed valvavad –

kes see võibgi uinuda sel hirmsal tunnil!

– Kuule, kuidas akna taga vingub tuul,

kuule, kuidas vihma vastu aknat lendab tormi sunnil,

aga kuule... Issand Jumal! – palub ehmatades huul –

halasta! ... sest väljas sajab rahet...

Meie põllud, vili... valmis rukis... hukka saavad!

Aga plaginal,

laginal

ikka väljas pole vahet.

Välgujooned mene, mene tekel pilvedesse kirjutavad,

ristati,

rästati

üksteisest läbi virvendavad...

Äkki lendab tuline nool

alla hoone pihta... Suits... ja lõkked...

–95–

hädakisa... ja mis kogun’d oli verevaev ja hool,

tuhaks sai... Ei aidan’d vihm ei mingid tõkked.

Oh häda, häda. häda!

*

Kuid hommiku paistab lahkelt päikese pale,

kõik linnud laulavad, kõik õhk on värske ja mahe.

Näe, üksnes põllumehe nägu ja vaade on hale:

ta põllusaagi sootuks hävitas rahe,

ta maja süütas pikse nool

ja hukas kõik ta vaev ja hool.

Kuule, süüa tahavad lapsed, tal seda pole –

ta kivi pääle vajub, ka pisaraid pole tal,

kuid suur on südames valu ja ahastus liikuval...

Oh kuis on ta tulevik kole!

*

Ja õrnalt, nagu õhtu

õõtsub tuulekene

tasane

ja vaikselt veereb

tormijärgne laenekene

rannale.

Jällegi tuulehoog,

jällegi laenevoog

mahedasti kokku sulavad,

nagu rahulaulu laulavad.

–96–