Wastse laulo

ja

kannel.

Päiw ajap ärra pimmet ööd,

Laul rahwa rojust, roppo tööd.

Fr. R.

Tartun, 1863.

Trükkitu nink müja H. Laakmanni man.

Von der Sensur gestattet.

(Nr. 92)

Dorpat, den 3. September 1863.

Laulja engel

ja temma kullane kannel.

Üts engel walgusest om tulnu alla,

Ke krandsidega kattap ilma ma;

Ta pästap pimmedusse kaplu walla,

Ja rahwas nakkap päiwa näggema; —

Ei sedda würsti ilma würsti talla,

Na temma rinna küllen engawa;

Ei röwelgi täll’ tapjat lingu sõlma,

Ta wõttap temma latsi rõõmsast õlma.

 Ta kannap meid Salemi mäkki päle,

Ehk me kül rijo-orrun ellame;

Ta annap meil’ me rõmopäiwi jälle,

Kui südda kurw nink awust werrine;

Ka awawa ta kuldse kandle äle

Me söand, kes oll’ kalg nink kiwwine.

Ta omme sõpru rinna küllen oijap,

Nink sõa-tullen neide awu woijap.

1*

— 4 —

 Ta lendap laulden, mängen ülle mäkki,

Ta engap rosipuhmin orge seen;

Nink orjawits, mes johtup temma käkki *),

Saap äitswas lillis temma palge een.

O tulge, sedda perlit otsma läkki,

Ehk ihho kül jo ojop iggiween!

Sis rühkem ülles Eesti mäkki päle,

Ehk kuleme sääl temma laulo äle.

 Ma olle rühknu alla rosiaida,

Nink aiksast jälle olnu mäkki pääl;

Ma olle tedda otsnu paljo aiga,

Ka kuulnu kandle äle mitmal maal; —

Ta laulo ma ei kule! — Löwwa paiga,

Kos enganu ta kawwa — mitmal a’al;

Ent tedda ma ei löwwa: murre laine

Mo pati pessawa, ke murdlik, maine.

 Ei anta rõmo-karrikat mull’ juwwa;

Oh katta waiklik aud mo! — Minno keel

_____

*) älli.

— 5 —

Jääp kanges: ma ei jõwwa ennamb luwwa

Nüüd wastsit laule, ke mo trööstsit teel,

Ei wannu laulda, ei ka palwit tuwwa

Mo söamest; — mes annap jõudo weel!

Mo südda nakkap kangest wäest pais’ma,

Nink ma jä nõrken kengu weren saisma.

 Näts, kuldnu walgus josep ülles jonin,

Üts rosimerri ojop taiwa päl’;

Kiik pilwe lend’wa, ke siin surma-onin

Me otsa katwa ellun siin nink sääl;

Üts wastne waim naks tuksma minno sonin.

Mes kule ma! — Se om üts pühha ääl!

Se ääl wõip kiwwipael’ ello anda,

Nink kolokihha sisse enge panda!

 Sääl iilgap mäel selgen rosimerren

Üts engel! — Kohhes pea paggema? —

Suur surmairm mo piinap; minno werren

Ei olle rahhu; pea kole ka.

Oh, eidas ommatside rinnal, armsan perren

Nüüd enge, kallin rahhun koles ma!

— 6 —

Te pühhad, kaugele meist oitke enda,

Et meije tuwwikenn’ meist wiitmata ei lenda! —

 Sa otset mo, kui järwe wolas wessi,

Nink nakkat nüüd ni kangest pelgama;

Kui maggus om mo pühha rindu messi,

O tulle maitsa, enda kostuta!

Sis rühhi; kule, kae, õppi essi

Kuis aotähhe rõõmsast laulawa,

Kuis nemma ümbre loja troni lend’wa,

Nink temmaga mailma walgust kandwa!

 Siin äitsep pühha ello-pu pääl illu,

Nink rõmu kannap selle rigi ma, —

Ei warja so siin surma one willu;

Se rigi templi waljust iilgawa.

Nüüd kae läbbi minno sõrmi pillu,

Sis näet ka, mes weel es mõtle sa. —

Et emma wö mo ammo olles katnu,

Nink enne sünd’mist sija merde matnu!

 Mes om sääl udsun kiik me lilliaija?!

Mes om kiik rööm, mes om kiik meleä?!

— 7 —

Mes om kiik one pikka, kõrge, laija?!

Kiik ehte, surus?! Mes üts kawwal pä?!

Kui selgen walgusen neid wõttat kaija,

Sis näet, et na pea kadduwa;

Neid kattap tolm, nink surma wikkat nelap

Neid aiksast jo, nink neide äits’mist kelap.

 Ma tahha alla Liwa-male tõtta,

Nink kigel’ rahwal’ sedda kuluta;

Ehk nemma püüdwa endal’ ettewõtta,

Se rigi pire pole tõttata;

Ehk nemma wibimatta rühkwa sõtta,

Wõitlema pimmedusse waimoga.

Ent anna kui mo liikme pandas sängi,

Et ma so jalgu een wõis kannelt mängi. —

 Ma sa sull’ walgit rõiwit sälga pandma,

Sest sinno muste närtse wihka ma;

Sa peat minno pühha lippo kandma,

Nink Eesti-rahwal’ wõit sis laulda sa;

Ma sa sull’ wastset meelt nink waimo andma,

Et sinno laul wõis äste kõmmada. —

— 8 —

Ta kastse minno enge rosimerde;

Ta waimust jäije ossa minno werde. —

 Kui wiimselt saisma jäwa sinno sone;

Kui kauges jäwa sinno sõrm nink keel;

Nink ülle palge jooskwa surma-jone;

Kui nõrgas lät so südda, waim nink meel:

Sis jätta omma maine kitsas one,

Nink rühhi sija, — siin om rumi weel; —

Ent wõtta nüüd mo rinnast sedda kannelt,

Kui wõitja wõido perra kullast pannelt. — —

 Ma näe tõuswat Eesti mäkki päle

Jo lauljat englit wõitja lippuga,

Nink temma kuldse kandle pühha äle

Mo waimun Liwa-rannal kõmmawa.

Oh, tulle pea, laula meile jälle,

Kes wannal ajal meile laulsit sa;

Et mustne waim wõis wäggewast’ end’ näita,

Nink selle aja waimo wastsest läita!

 Ent kasta Liwa-merre kitsast randa,

Sa kõrge mäkki wäggew kunningas,

— 9 —

Nink wõtta kangen wäen meile anda,

Et Eesti mõtsa saasse lahhembas;

Ka wõtta lättit pae sisse panda!

Ma näes, et Liwa-rand jo aljendas,

Et Laulja engel tõusjat rohto wallas,

Nink wanna waim jo Eesti rinnun pallas!

 Sa jannune, ke pimmen lanen sandit,

Nüüd minne mäele wärske lättele!

Sa, kes sa omma enge põrgu pandit,

Iks rühhi ruttun sammun mäele,

Nink prugi Wannaessa kallit andit,

Mes temma jaggas sinno engele!

Sis sinno awwa seest üts suggu tõssep,

Kes rosimerren omma enge mõssep.

Äitsme - mehhe.

Sääl, kos ne wanna tamme sais’wa,

Sääl om üts illus ainama,

Nink selle ainama pääl pais’wa

Ka äitsmis rohhu äitsmeta.

— 10 —

 Üts udsu-merri jodap lille,

Nink werip ülle ainama; —

Ei kuulta karjalaste pille,

Kiik ellu lähhap engama.

 Siin tõstap ülle mõtsa milga

Ku, öse walgus, omma pääd;

Ei näe tedda lome ulga,

Ent lilli tõstwa ommad käed.

 Na awwawa nüüd omme uli,

Ja lowa laule udsu wees;

Ei näe nemma torme, tuli,

Ei kule neid ka eggamees.

 Na kõnnelewa kuldsest ajast,

Na kõnnelewa kurjast tööst,

Au-tronist, ja ka puhtast pajast,

Nink ommast jummalikust ööst.

 Neil’ laulwa wannu losse müri,

Kuis wannal ajal elleti; —

— 11 —

Oh karga südda, rinda küri;

Ei tule sedda engligi!

 Neil awwaldawa kuldse torni,

Mes perran meid saap sündima;

Ja rasse aja, tule, tormi

Na meidest ärrakänawa.

 Na omma selle orru poja,

Ent kõrge made kunninga;

Neid jodap kuldse mäkki oja,

Kui meije lätte kuiwawa.

 Na kandwa lille-mäkki päle

Neid omma taiwa-õnguga,

Nink meile kõmmawa sis äle,

Mes ilm es jõwwa sünnita.

 Na palmitsewa närtswa kroni

Meil’ närtsimatta lillega;

Na ehhitawa ello troni,

Kos surm es lasse ellada.

— 12 —

 Na towa meile suri andit,

Mes meije ma ei walmista;

Na lõppetawa kurje wandit,

Ke meid siin surma sunniwa.

 Ent sattap üts neist Äitsme-mehhist, —

Ni wõi ma neid kül nimmeta, —

Sis katwa krandsi tammelehhist

Neid neide äits’wa awwaga.

 Werd ikwa söame nink silma;

Ei tedda nemma nätta sa;

Ent temma õng käip ülle ilma,

Ta nimmi peap ellama!

Pühhapäiw.

Õitsja äle ülle ilma und’wa;

Neide sõbra taiwa rõmo tundwa,

Waggun mõttin templi pole rühkwa,

Läikwit perlit ommist silmist pühkwa.

— 13 —

 Jehowa, ke suur, om ilma õlm’nu *),

Taiwa andit ilma külge sõlm’nu,

Pühha engust terwel’ ilmal’ tonu,

Kiki rindu wastset söand lonu.

 Sääl, kos elli murre, pelgus, wärrin,

Sääl, kos troonse rojus, wanne, kärrin,

Sääl meil’ kõikwa pühha äle wasta,

Taiwa udsuga me söand kastwa.

 Rahho wallitsep nüüd rijo-turrun,

Puhtus aijan, murrun, owin, kurrun;

Engli ellawa me waesin onin,

Pühha-waim me söamen nink sonin.

 Meije mõtte ni kui kotka lend’wa, —

Essamaja pole käänden enda, —

Ülle pilwi, üle paljo made,

Ei na kae kõrwale ei tade.

_____

*) õlma wõtnu.

— 14 —

Pühha ö.

Kulutaja engel taiwan.

Taiwa wäggi, wastsit asju kule!

Suri sõnnu kandwa minno ule:

Kristus, wõitja kunningas om tõtt’nu

Sõddima, nink lihha ennel’ wõtnu.

 Kerubi nink Serawimme sure ulga,

 Andke auwo pühhale Jehowale!

 Lennake nink andke teda ilmale,

 Et ta allan kinnit omma templi nulga.

Englide ulk taiwan.

Tõstkem siwu taiwalikkun wäen,

Wainlanne om tõest meije käen.

Üts karjus Petlehemi nurme pääl.

Mo Jummal, kaitsa mo,

Mes paistminne om se!

 Es näe eale

 Ma säär’tse walgusse.

— 15 —

Ma olle wistist eila surmaauda lännu,

Kos ollesminna muido taiwawalgust nännu.

Ma näe englit kõrgen taiwa pilwin;

Üs iilgaw pissar ojop minno silmin

Öine karjus.

 Mes näe ma! Üts wastne päiw om taiwan,

Nink kõrgen kule pühha laulmist ma.

Oh Issand Jummal essi allesta,

Mo waene eng om suren peljun, waiwan!

Kolmas karjus.

 Suur Jehowa,

 Jo tullet sa

Nüüd omme mitmatuhhandidega

Sin ommi latsi kokkokogguma!

Ma olle sinnust ärratagganu,

Nink kawwa pattu õlman magganu;

Nüüd pea põrgu wärja pole ast’ma, —

Mo werri saap mo wiimsit jälgi kastma.

 Suur Jehowa,

 Oh allesta!

— 16 —

Kulutaja engel:

 O ärge wõtke peljata,

Teil’ tahha rõmo kuluta:

Se towotedu armo-kaiw

Om teil’ nüüd wallal’ ö nink päiw,

Englide ulk:

 Auw olgo kõrgen Jummalal’,

Suur rahho temma taiwa al,

Nink ä meel innemistele;

Sest Kristus sünnip ilmale.

Karjuste ulk:

 Me tenname so, pühhaus,

Et wanna aja towotus

Nüüd lähhap ütskõrd täitmissen.

Kos löwwame se engliken?

Kulutaja engel:

 Te towotusse linan om

Teil’ sündinu se pühha woon,

Ta engap tõpra-lome een

Sääl ütte kitsa sõime seen.

— 17 —

Karjuste ulk:

 Auw olgo Essale,

Wäggewa saatjale!

Tenno ka Pojale,

Pattaste pästjale!

 Auw engli wäele

Sõnnume tojale,

Ke nüüd wiip mäele

Tenno me lojale!

Englide ulk:

 Kitkem iks Jehowat,

Kes nüüd om wõtnu

Saata teil’ kunningat,

Abbis teil’ tõtnu.

Karjuste ulk:

 Nüüd rühkem Petlehemile,

Et lunnastajat näeme;

Sis laskem wäljalaota

Taad rõmo ülle ilma-ma.

— 18 —

Kulutaja engel engli wäege taiwade lennaten:

 Ma näe, kuis tuggewa müri

Kiik kokkosattawa,

Kuis laija nink kitsemba piri

Kiik üttesullawa;

Üts kange rawwatse käega

Sääl wallitsep põrgutse wäega.

Nüüd tullep üts pühha mees asten,

Taht parrembit päiwi neil’ tuwwa,

Kes äddan; taad wõetas puwwa

Nink naglata wande-pu külge.

 Ent kaege kunninga keppiga

Sääl ülle wäggede lendap ta; —

Ta oijop jo kõrgide pilwede pääl,

Ta elli, se kõmmab kui wõitjade ääl.

Jo wallitsep ülle ilma-ma

Ta targa nink tassatse melega,

Nink tahhap meid mäele tõmmata,

Kes temma jällin sääl kõnniwa.

— 19 —

Englide ulk:

Oh tulge sis, Adami latse, me welle,

Kui õikap teid Zioni passun se elle!

Teil’ ö nink päiw Salemi wärrai om walla,—

Me same teid ootma nink tõttame alla.

Wastne aig: wastne ello.

Päiw näitap ea-mäkkil’ omma wäkke,

Nink ohhap lumme-oarmist meije maad;

Jo tõusep wastne kewwai ülle mäkke,

Nink temma latse tõstwa rõõmsast pääd;

Päiw lainap nõrgal’ iddul’ kangit kässi

Nink kallit ehtit nore äitsmele:

Ei wõi nüüd petja ling ämb lindu mässi,

Sääl kos üts kerjas — toit om säitsmele.

 Päiw murrap auwo-wärjit wastsel’ ajal’,

Nink jodap märja sambit kullaga:

Ei suigu waene lats nüüd kitsal pajal;

Ei maadle tõusja roht ämb mullaga,

— 20 —

Ei kurna silmawessi waeste silmi, —

Nüüd lõwwap wärsket rohto lehhe poig.

Jo mõõtwa wõra linnu taiwa pilwi,

Nink kigil narap wasta wastne aig.

 Ni tõusep awwa põhjast suren wäen

Se woon, ke wande-pu pääl me eest poos,

Üts ärrawõitja lip om temma käen,

Et ta meil’ wastse waimo-aja toos.

Ta jaggap põlletuile walgit särke

Nink pühha rõmo wandekandjile,

Ta litsup otsa päl’ neil’ omma märki,

Ei anna wõimust ärrawandjile.

 Ei kanna sundust nüüd Adami poja,

Üts wastne aig neid rõõmsast terretap.

Jo jodap ilma Libanoni oja,

Nink taiwas waestel selgest werretap;

Jakobi reddel taiwa wäkki kannap,

Neid, kes siin allan wõra olliwa,

Ja neile äitswa lille aidu annap,

Kes ussun wona sisse koliwa.

— 21 —

 Oh tulge, — rühke teije, kelle nimmed

Om wõra wona ello-ramatun,

Ja wõtke kaeda sedda pühha immet,

Nink wastsit asju wastsen kerrikun!

Se lättele, kost josep ello oja,

Nüüd tõstwa omma wahwa palget kiik;

O tõstkem omme silmi Ewa poja

Nüüd ülle pilwi, sääl om teije riik!

Suwwiste pühha.

Suwwiste pühha eht Moria kroni,

Jehowa one iilgap wallusast;

Päiw paistap wastset ello kiki soni,

Zioni wahhi puhkwa maggusast.

Ei olle Salem särast päiwa nännu:

Jerusalemi auw ei olle auda lännu!

Nink Israel lät sure pühhale.

 Ka meile paistap selge walgus alla

Sest maast, ke met nink piima loop,

— 22 —

Nink meil om kige pühhamb taiwan walla, —

Üts mees meil’ pühhi-andit toop;

Se mees om ma nink taiwa essi lonu,

Ehk ta kül surman risti-kannun ponu;

Ehk ta kül meije welles sai.

 Näts, tulle legi katwa sinno maija,

Nink pühhaus om sinno kambrekenn’;

Nüüd wõtta omma söamette kaija,

Se om so ärapästja templiken.

Ei olle särast päiwa Abram nännu:

Ei olle pagganitte trööst weel auda lännu!

Jerusalem om sinno urtsikun.

 Ei wõi nüüd walloga sa enge panti,

Sest enge pästja om so söamen;

Ei prugi romaten nüüd leiba santi,

Sest ello-leib om sinnul Piibli seen.

Sa peat omma südda puhhas oitma,

Sis saap so Jehowa so ikkes toitma,

Nink sa läät sisse taiwa rõmule.

— 23 —

Auw Aleksandrele!

Auw Aleksandrele,

Me sure keisrile,

Ke söamen meid kannap,

Meil’ essa armo annap!

Nüüd laulge Eestimehhe,

Kiik lossi, lina, rehhe:

Auw Aleksandrele!

 Auw Aleksandrele,

Me kalli keisrile!

Ke suur om jo siin waiwan,

Ent suremb kõrgen taiwan;

Ke murdnu wangi-raudu,

Meil’ katnu rõmo-laudu.

Auw Aleksandrele!

 Auw Aleksandrele,

Me armsa essale!

Kiik ma nink mõts nink merri,

— 24 —

Ja kiki õng nink weri,

Kiik laulgo ütten melen

Nüüd mittotuhhat kelen:

Auw Aleksandrele!

Jummalaga rahho-org.

Jummalaga minno lilli!

Jummalaga ainama! —

Jummalaga laste pilli!

Ei ma teid nüüd kuulda sa.

Minno a’wa tormi, tule,

Minno kutswa wahwa ule.

Jummalaga essama!

 Jummalaga kuldne lätte!

Jummalaga minno tiik! — —

Kiki anna essa kätte,

— 25 —

Kell’ suur wõimus, kell’ suur riik.

Sõa-lippu minno õik’wa,

Ihkamisse söand lõik’wa.

Jummalaga rahho-org!

 Jummalaga rahho-päiwa!

Kas ma teid siin nätta sa? — —

Jummal teed kuis kuli käiwa,

Pandwa minno maggama. —

Jummalaga essa, emma!

Jummalaga neitsi kenna!

Jummalaga essama!

 Kui om käggu kuknu surma,

Ärge minno ootke sis.

Neitse ärra söand kurna,

Ja ma ello tulle wist’;

Tahhame sis pühhi pitta,

Sõpru säden saja-ritta; —

Jummalaga rahho-org!

— 26 —

Sõamehhe rõmolaul.

Kule, — jo õikap meid pässuna elli!

Wõtta nüüd püssi ja mõka mo welli.

 Sõddi sa wahwa mees,

 Kui sul ka werri kees!

Kui sinno ello sis undawa wõtwa,

Wõitjade krandsi sull’ wasta iks tõtwa.

 Purruta wainlast, nink wainlasse walle,

Pillu täll’ kule kui mängija palle!

 Wõitle iks söamest,

 Enda nink rigi eest!

Sis saap ka kule wihm rõmo sull’ toma,

Nink sinno rinnan üts autäht saap poma.

 Jehowa Jummal saap kaugest meid kaitsma,

Wainlasse Eestlaste käewart maitsma.

 Wõitle iks sõamees

 Enda nink tõiste ees!

Murretu mõga so wäkke sis kitwa,

Tulliste kule al wainlasse ikwa.

— 27 —

 Kikide söame rõmo sis tundma,

Kulide rahhed meil’ laulosit undwa.

 Sõamees õiska sa,

 Wainlasse paggewa!

Werrewit riste na sälja pääl kandma,

Tundmatta modusit ilmale andwa.

 Welli, mo welli, nüüd wellitsit õika, —

Wainlaste päid ma kui narid sääl lõika;

 Tõttata tahha ma

 Ilm aja wiitmata

Wainlaisi lahhingu-platsi päält pühkma, —

Tantsma nink kargama, laulma nink — rühkma.

 Kule, jo kutsup meid trummide kärrin;

Südda nüüd rindu ja kaddugu wärrin!

 Wõitle sa wahwa mees,

 Kui sul ka werri kees.

Kui sinno ello ka undawa wõtwa,

Wõitjade krandsi sull wasta iks tõtwa.

— 28 —

Lillikenne nink inneminne.

Egga lillikenne iilgap

Ütskõrd selle ello seen,

Kui ta ehte mahhasattap,

Emma muld taad õlmawõttap.

 Kuis näep wälja lillikenne

 Kui ta äälme saddanu?!

 Kuis näep wälja inneminne,

 Kellest norus tagganu?!

Mo rosikenne.

Lillikenne äitsep, —

Lillikenne närtsip, —

Ommen mahhasattap,

Muld taad kinni-kattap.

 Ni kui lillikesse

Om ka innemisse:

Täämba kannist äits’wa,

Ommen jobba närtswa.

— 29 —

 Selle et sa äitset,

Ommen jobba närtsit,

Armasta sa minno,

Ni kui minna sinno.

 Rosikenne tulle, —

Minno sõnna kule, —

Ommen ehk sa sattat,

Muld so kinnikattap!

 Kae minno silma,

Tulle minno õlma!

Rinnan ma so kanna,

Armun suud sull’ anna.

Mo engel.

Minno kallimb engel

Siin ma-ilma pääl,

Sa ei to mo engel

Rahho siin ei sääl.

— 30 —

 Sinno wälgo-silmi

Pea kaema,

Muido rahho-pilwi

Ei sa nätta ma.

 Sinno rosi-uli

Pea putma ka,

Muido murre kuli

Minno surmawa.

 Keisri, jägo sulle

Sinno keisri troon!

Armsamb om ta mulle

Kui üts kullast kroon.

 Rõõmsast laulap temma

Kui üts engliken;

O kuis om ta kenna,

Armas söamen! —

— 31 —

 Lasse armul kaswa,

Sis ne rosi ka,

Ke ta palget katwa,

Sawa paisuma.

 Ei ma tedda anna

Ilma warra eest;

Ta om taiwa manna,

Antu üllewest!

 Rinnan sa ma kandma

Tedda siin nink sääl;

Nõu saap ta mull’ andma

Ilma reisi pääl.

Mo tuwwikenne.

Mo tuwwikenn’ tulle,

Nink anna mull’ suud!

Mo närtsiwa ule

Ei nõwwa joht muud.

— 32 —

 Sa ollet mo wandnu,

Sa wihkat ka mo;

Ma olle kiik kandnu, —

Nink armasta so.

 So põsse ne walge

Om kauni nink ä;

Oh, olles so palge

Mo rõõm nink mo pä!

 So äitsewa ule,

So taiwalik ääl,

Omm’ laine nink tule

Siin merre-we pääl.

 So läikiwa silma

Om selgemb kui klaas; —

Ja sinnust ma ilma,

Mes om sis mo paas! — —

— 33 —

 Ent rinnun sul ellap

Üts wihkaja meel,

Nink se sinno kelap,

Mo armasta weel.

 Mo tuwwikenn’ wõtta

Nüüd unneta kiik,

Nink wasta mull’ tõtta, —

Ja meil om se riik.

 O armasta minno,

Ni kui minna so;

Ma armasta sinno, —

Sa tunnet jo mo.

 Mo tnwwikenn’ tulle,

Nink anna mull’ suud!

Mo närtsiwa ule

Ei nõwwa nüüd muud.

2

— 34 —

Mo one.

Sinna mo weap mo käik,

Kos sääl se onekenn’ läik;

One ni weike, ni ä,

Sinnust ma möda ei lä.

 Sulle, o taiwalik and’,

Ammo mo südda jo wand

Iggawest armo, — et sull

Olles üts nurgakenn’ mull’!

Ärra jätta armo mahha.

 Aui sull’ sääl

 Mäe pääl

Udsu pilwe wastakõikwa,

Sinno kuldse torni õikwa;

Kui so kutswa ma nink merri,

Põsse, ke kui piim nink werri:

Mõtle sis, et silmawessi

Kallimb om kui kuld nink messi!

— 35 —

 Nink kui ka

 Lahkewa

Rosinuppu so een saiswa,

Suren illun äälmes pais’wa,

Sinno sõprust, armo tahtwa;

Paljo sinno otsa wahtwa:

Mõtle sis, et õige illu

Enda näitap läbbi pillu!

 Käna weel

 Omma meel,

Kui sa ülle mäkki lännu,

Kui sa maad ja ilma nännu,

Sija; — tulle minno õlma,

Wanna armo wastsest sõlma; —

Ärra otsi rikkust, rahha,

Ärra jätta armo mahha! —

2*

— 36 —

Peigmehhele saja-päiwa ommungul.

Täämba lähhap prudikenn’

Pühha altri ette,

Temma pään om krandsikenn’,

Illus om ta katte.

 Peigmees lille korja sa,

Rapputa te päle,

Et ta wõisse rõmoga

Tõtta templi pole.

 Minge ajawiitmata

Urbe-osse toma,

Palmitsege olega

Krantse, kalli loma.

 Kambrit kaunist kassige,

Sõpru saja saatke;

Ärge ärrawässige,

Ärge laisalt waatke.

— 37 —

 Et ta elde melega

Emmas teil’ wõis olla,

Rõõmsa näo, kelega

Teile wastatulla.

 Peigmees, mõrsjat koddo to

Ni kui silmaterra;

Rõmo karrikast sis jo

Rõmo rõmo perrä.

Prudile saja-päiwa ommungul.

Olle rõmus täämba sa,

Ommen ollet wannemb,

Ello talw sull’ tullep ka,

Ja sa ollet kurwemb.

 Karga, tantsi minnoga,

Rõmo laule laula!

Minna rõmus sinnuga

Laula, tantsi, karga.

— 38 —

 Aijan äitsep lillikenn’

Sinno puhtal pajal,

Murrun tantsip wonaken

Kewwaditsel ajal.

 Lilli kauni lodawa,

Et sa neid saas toma;

Kiki silma odawa

Sinno armast loma.

 Ent ei kigest oli sa;

Arm om sinnu köitnu, —

Arm om ainult ütsinda

Sinno söand wõitnu.

 Selle mõrsja rõmoga

Templi pole tõtta,

Omma armsa peijoga

Õnnistust sääl wõtma.

— 39 —

 Peigmees saap sis tabbama

Sinno nink so kaitsma;

Latse põlw lät maggama, —

Sa saat armo maitsma.

 Teije sate sullama

Kokko, ütte jäma,

Ka sääl kõrgen ülle ma,

Kui kiik surma läwa.

Peigmees nink mõrsja.

Kattekeste omma nemma,

Noormees omma mõrsjaga;

O se rosikenn’ om kenna! —

Mehhe õlman engap ta.

 Tõine tõisega na läwa,

Kes wõip neid weel lahhuta?

Iggawes na ütte jäwa;

Arm ei lasse lahhuta!

— 40 —

Tõnnis ja Maije.

Õnnis, säitse kõrda õnnis

Om mo kallimb söbber Tõnnis;

Ta om lõidnu allan taiwast,

Päsnu murrest, äddast, waiwast.

 Õnnis, õnnis om ka Maije;

Tõnnis põlgse Matsi Kaije.

Mai rühk Tõnnisele wasta,

Tahhap kuiwa söand kasta.

 Mai oll’ Tõnnist ärrapõlgnu,

Ehk ta kül tall’ armo wõlgnu;

Ent nüüd om ta söand köitnu

Tõnnis, nink tall’ perrasõitnu.

 Arm om jobba joobnus jootnu

Neid, kes wastset aiga ootnu;

Neil’ nüüd paistap kõrgen taiwan

Wastne päiw jo allan waiwan.

— 41 —

 Kuldse pilwe nüüd neid katwa,

Engli neide söand atwa

Immudega, ke om terra

Wiimselt armo kuma perra.

 Arm wõip meile taiwast tuwwa,

Mõttist suri asju luwwa;

Annap meile taiwa õhku,

Nink wõip kiwwi-mäkki lõhku.

 Selle säitse korda õnnis

Om mo kallimb söbber Tõnnis;

Ta om allan lõidnu taiwast, —

Päsnu ärra murrest, waiwast.

Mo päiw.

Päiw tõssep rõõmsa näoga,

Nink annap male suud, —

Ja lähhap temma maggama,

Ei te ta mitte muud;

Ta põsse armust pallawa,

Nink ni kui lilli äitsewa.

— 42 —

 Nüüd lähhap kange wäega

Ta omma päiwa tele;

Nink känap pea rõmoga

Jäll’ koddo pole mele,

And suud nink lähhap maggama

Tullitsen armun peijoga.

 Se iilgaw armo-tullekenn’

Ka pallap peijo rinnun

Ni kangest, et ta söamen

Om sakkest suren irmun;

Sest selget teedmist annawa

Kiik mäe, ke tuld purskawa.

 Ent ütskõrd saap üts sajapäiw

Ka suren auwun petus; —

Oh awwa enda armo-kaiw,

Nink ärra elju lotus,

Et me wõis saju rõmoga

Nink õiskaden sis pühhenda!

— 43 —

 Sis sawa kuultus passuna,

Peigmees saap tullen klantsma,

Nink omma armsa prudiga

Sääl rõmo-tantse tantsma;

Ent wiimselt sawa tullega

Na üttekokko sullama.

 Nink ku ja tähhe sawa ka

End’ tullest joobnus jootma,

Nink irmsa õiskamisega

Toist päiwa endal’ ootma;

Ent kui se päiw saap tõssema,

Meid siin ei sa amb leitama.

 Nüüd tosse ülles rõmoga

 Mo päiw, mull’ anna suud,

 Ja kui sa eitat maggama

 Sa ärra te joht muud;

 So põsse sawa pallama,

 Nink ni kui lilli äitsema! —

— 44 —

Ihkamine.

Ommen warra lähha ma

Sull’, mo ello, wasta;

Kui sa ärra, ommawa

Päiwa mull’ kui aasta.

 Rööm mull’, sinno näe ma,

Minno õn nink illu;

Pea, pea toot mull’ sa

Murre kuma willu!

 Kiik om ärranärtsinu,

Kiik om ärralännu,

Kiik om ärrakaddonu,

Mes ma illust nännu!

 Sinnoga na lendsiwa

Ülle we ja made,

Ohkamisse pinawa

Minno — kae tade.

— 45 —

 Sinno söamen ka wist

Kiik ne pühha äle,

Mes mult wiis üts maggus rist,

Kulus wastsest jälle.

 Ehk siin allan enga ma,

Minno mõtte käiwa,

Wõtwa sakkest endaga

Minno ööd nink päiwa.

 Et nüüd pea näes ma

Sinno armo-silmi;

Iggitsego ilm sis ka

Irmsit pikse pilwi!

 Ei sest kigest oli ma:

Arm wõip minno katta;

Arm wõip ainult ütsinda

Minno kurbust matta! —

— 46 —

Tüttarlatse kaibaminne wöral maal.

Mo essama wäggede taiwalik lätte,

Konnas so mättal jäll’ enga ma? —

Kes and mull’ mo lotusse päiwi weel kätte!

Wiitmata lotele aijewa na.

Oh et ma nüüd äitsesse essama süllen

Ni kaunist, kui ossakenn’ wigipu küllen!

Ma wõttasse lendawat aiga sääl köita,

Nink temmaga witen sis tassembast sõita.

 Kiik linnu sääl põlgsiwa põhjama päiwa,

Lennaten lämmama rannale:

Ma waene jätti mo essama taiwa,

Sõuden nink purjeten ilmale.

Kos om kül ne taiwatse ojoja jõudnu;

Na omma ni tulliste lõunale sõudnu?

Mes olle ma lõidnu?! — Ma pea end pandma

Nüüd engama anda, nink ihkamist kandma.

— 47 —

 Sa iilga iks ilja weel ommongo kullan

Mulle, kes warra mull’ paistsit sa,

Et ma ei pea sääl süggawan mullan

Ihkaden, waidelden walwama.

Oh, wõtke mo trööstida, kullatse jone,

Te kõrgemba wäggede tuksuwa sone

Sääl lättel, et wõis ma weel lendawat köita,

Nink ohkawat ihkamist wäggewast wõita!

 Oh, konnas mo närtsiwa ule so putwa,

Taiwalik, jummalik, pühhended’ ma! —

Mo trööstija engli kiik minnoga nutwa,

Eest kaugel, kaugel mult ollet sa.

Oh wõis ma nüüd wäggewin sõmen weel juwwa

Mo essama lillede õngu, nink tuwwa

Mo söamest tenno! — Oh et ne mo äle

Wõis eljuda essama piride päle.

 Mo sõbrade onet, sääl kengude küllen,

Kuis te ni kaugel mult ollete?!

Ma engasse teljega essama süllen,

Oh et te minno nüüd põllete!

— 48 —

Mo rõmo ma rijota teijega jaggas,

Sääl maggusast pühhended’ taiwa al maggas;

Oh et iks ne lotusse tähhe end’ käändwa,

Nink mäe ja oru meil’ pirisit säädwa!

 Mo kaddunu taiwast ma allan ei näe, —

Närtsinu mulle ta illu nink ä!

Ent kõrgen mull’ iilgawa parremba mäe, —

Sinna nüüd wiitmata purjeta.

Üts pimme ö minno siin õlma saap wõtma,

Ent laulden sa minna siist mäele tõtma;

Sest sinna mo tõmbawa kõrgemba wäe,

Nink sinna end’ käändwa mo wässinu käe.

 Nink altar, sa saat minno ärra siist saatma,

Sinna, kes warra jo terretit mo, —

Ja pikkin silmin mo perra ka waatma;

Mõrsjade krandsin es näe sa mo.

Oh, — et ni warra üts wikkat jo neelse

Mo tõusewat rõmo, taad äitsemast keelse!

Se pinap mo sõand, nink surman mo wõidap,

Ja minnoga wiitmata mäele wist sõidap.

— 49 —

 Mo essama wäggede trööstija lätte,

Wõis ma so mättal weel engata!

Kes and mull’ mo lotusse päiwi weel kätte?!

Ke wiitmata lotele aijewa!

Oh wõis ma weel aljenda essama süllen

Ni kaunist, kui ossakenn’ wigipu küllen!

Nink wiimselt sis lend’waga mäele sõita;

Ehk lassep ta enda sääl üllewan köita.

Rosi ohhaka.

Oh, et iks siin allan ni paljo weel waiwa!

Ma lasses end’ parremba male siist kaiwa:

 Petja om mele,

 Wõlsja om kele; —

Ma istu nüüd laiwa nink otsi mo taiwa.

 Päiw ajap mo kaugele ommmigo male,

Siin paistap päiw selgeste kurjal’ nink wale,

 Parradis annap

 Rõmo mull’, kannap

Mo kõrgemba, parremba, rõõmsamba male.

— 50 —

 Ent kaugelt üts elli mo taggasi õikap,

Kes ni kui mõõk kaibawat söand mul lõikap;

 Wõrast maad jätta, —

 Kaos mo ädda

Mo essamaal, kohhes se elli mo õikap!

 Ent tüttarlaits ehhitap wõlsijat palgel

Siin lillega warra, — oot kaddunut walget;

 Lingu ta säep

 Mehhel’, nink näep

Sis naarden, kuis pissara katwa ta palget.

 Weel täämba ta lubbap siin sõbrale armu,

Ent ommen teep temmale kuma nink karmu;

 Meest temma narap,

 Kes tedda arap,

Nink tõisele mehhele wannup ta armu.

 Sa kae seperrast, mo sõbber nink welli,

Ehk rose al maggap üts aukuja penni:

 Wõlsja om mele!

 Petja om kele!

Sa kule mo sõnna, mo sõbber, mo welli!

— 51 —

Öige tuggi.

 Kui kiik sinno ülle narap,

Ädda sinno kangest arap,

Nink kui rasse pina aja

Litswa sinno nink so maja.

 Kui so kippe silmawessi

Maggus om kui piim nink messi

Neile, kes sull’ olli enne

Sõbra, suggulasse, welle.

 Kui so mõrsja sinno wihkap,

Nink tõist noortmest endal’ ihkap

Söamen, ent ütlep: kule:

Puhhast armo wannu sulle.

 Kui kiik pikse irmsast kärkwa,

Nink kiik kurja waimo ärkwa;

Sinno lotusse kiik koolwa,

Neelwan jõen merde woolwa.

— 52 —

 Sis mo welli, sis sa näet, —

Risti lüwwen ommad käed, —

Et se ilma rõõm nink warra

Kadduw om, nink lõppep ärra.

 Sis sa näet, et libbe kele,

Kes sul seggasiwa mele,

Olli lamba-rõiwin soe; —

Õn et sul üts parremb toe.

 Selle pale ellun loda,

Temma käest abbi oda;

Se saap sinno kangest kaitsma,

Sa saat puhhast rõmo maitsma.

Kadduw aig.

Ah, kuis ruttu kadduwa mo päiwa!

Pea jättap jooksmist aja-kell!

Millioni, ke siin päiwi näiwa,

Engawa nüüd põrmun mulla al.

— 53 —

 Minno naabri omma auda tõtnu,

Awwa pole astu minna ka;

Aig om minno sõpru üttenwõtnu,

Wõtnu armsit päiwi endaga.

 Kiik ne tunni, mes ma olle nännu,

Juhhatiwa minno läbbi ma,

Nemma omma minnust ärralännu,

Es na wõtta minno ennega.

 Küllalisses minnule weel käiwa,

Kui ma ilda istu ütsinda,

Minno sõbra, armsa tunni, päiwa; —

Sis ma ohka: „Engas teijega!” —

 Lähhikesse awwa weren sattap

Auwo kroon, nink sandi trööstija;

Mõtle sinna, kedda illu kattap,

Ehk sa jõwwat pea sinna ka!

— 54 —

 Ärra otsi rikkust, auwo, rahha

Omma terwe jõuw’ nink wäega;

Aig neid jättap rijus ilma mahha,

Nink ei sada sinno maggama.

 Ärra kae omma kotti pikkust,

Ärra mõda tedda punnaga,

Kerjaja; sest selle ilma rikkust

Aig ei wõtta mitte sinnoga.

 Minge kergest, saatja tunni tahtwa

Tõise male teid siist juhhata; —

Ne, kes selle ilma illu wahtwa,

Ne ka jäwa sinna maggama.

 Rasse, rasse om ehk sul se mõtte:

Pea wõt üts tund mo endaga!

Ja mo armas sõbber, se om tõtte:

Pea läät siist ärra sa!

— 55 —

 Sinno sõbra omma auda lännu,

Awwa pole astut sinna ka!

Kiik ne tunni, mis sa ilman nännu,

Sinno töise male sadawa.

 Pik om tullew aig,

 Lühhike lännu aig; —

Om eddimänne ärralännu,

Kes om sis temma pikkust nännu?

Nink immetellen näet sa,

Et tõises ajas sanu ta.

Mo adra-luits, mo pibo-suits.

Kui mo wallus adra-luits

Taiwa tahti kojop *),

Nink mo nõnna-koa suits **)

Pilwi pole ojop;

Om mull’ kiik mu ilma-illu

Ni kui surma-warjo willu.

_____

*) malip. **) pibo-suits.

— 56 —

 Minno ümbre pallawa

Waikselt Jani-tulle;

Minno juusten äitsewa

Pibo-suitso sulle,

Kandwa minno ülle pilwi,

Andwa mulle waimo silmi.

 Sinno auwus laula ma,

Minno nõnna-kodda; —

Lass ne käo kukkuwa,

Et sa surma odda. — —

Ja, kes mõto ärrapõllep,

Endal’ surma rindu sõllep.

Kewwai.

Kewwadine aig om murrun;

Lambakenn’, ke talwen kurrun

Olli, kargap kermeste, —

Ärja, lehma, wonakesse

Nink kiik maja lomakesse

Löidwa toitu rohkeste.

— 57 —

 Linnu lendawa nink andwa

Lojal’auwo, laulden kandwa

Ossakeise pessale;

Kaunist paistwa lillikesse;

Rõõmsa omma innemisse, —

Saatwa tenno essale.

 Rõmusta end’ rõmo ajal,

All pä kaitsja keppi najal!

Noremb suggu laula sa!

Õnne tunne lomakenne!

Lõhna armsast lillikenne!

Puhhu taiwa-mängija!

 Talw saap rõmo ärrawima,

Neelma rõmo-emma pima;

Kallis aig lät maggama.

Külma sängi saap teid pandma,

Kitsast rumi teile andma,

Rõmo, murre jaggaja.

— 58 —

Karjalatsele.

Ümbre lätte kamba

Lilli kaswawa,

Lille sean lamba

Rõõmsast kargawa.

 Wonakeste kalan

Krandsi äitsewa,

Ke ka minno melen

Ei sa närtsima.

 Karjus lambil sõdap

Kaunil karjamaal,

Ja neid saggest jodap

Lättel — kuiwal a’al.

 Laulden ajap temma

Lambit koddo pol’; —

Murreta om nemma, —

Täl om neidest ool.

— 59 —

Närtsiwad lilled.

Kos on keik need lilled jäänd,

Ke meil’ rõemo kandsid,

Nink kui päik’ end’ loja wäänd,

Maggust lõhna andsid? —

Päike werib maddalast;

Talw meid arap wäggewast. —

 Kes on kül neid neitsid näind,

Kes iks lille nopp’sid?

Kohhes on keik linnud läind,

Ke weel laule õpsid? —

Kewwad’ on meist tagganud;

Neitsid, lauljad kaddonud! —

 Wi mind senna lättele,

Kos se neitsi seisis,

Ke iks minno juukstele,

Lille-krone leidis. —

Noor mees, allik külmanud,

Neitsi ärraäitsenud! —

— 60 —

Ölle-laul.

Minno õlle-kannikenn’

Om mull ikkes armas;

Trööstip minno kurbusen,

Teep mo liikmit kärmas!

 Keswa leem, mes kanni seen,

Om meil’ taiwast antu;

Temma om üts kallis leem,

Waim tall’ sisse pantu.

 Näe, wanna emmakenn’

Kaep klasi põhja;

Sääl om kenna peegliken,

Kes üts kange sohh’ja.

 Se om kül üts possija,

Näe, eit saand nores;

Minne rühhi kossija,

Wähk om wärskes kores!

— 61 —

 Nore sawa norembas

Õlle-kanni läbbi, —

Sõbber, sa läät wannembas,

Ärra te mull’ äbbi!

 Et me wanna eidekenn’

Nores sai, näid isse, —

Siin sull’ õlle-kannikenn’,

Kae sinna sisse.

 Murre pilwi ajap ta

Sinno otsast ärra,

Rõmo päiwa näet sa, —

Ta ei te sull’ kärra.

 Kui ma temma mannu sa,

Unneta mes wäljan, —

Ja kui tedda jätta ma,

Istu runa säljan.

— 62 —

 Keisris olle sanu ma,

Ei wõi jalksi minna; —

Ent, — mes sünnip keisriga?

Kroon jääp täl iks sinna.

Römo-päiwa nink arm.

„Zõzze, mes nüüd küllan kulus?

„Kas sa Maije näijet ka?”

„„Jobba luggu Maijest tulus

„„Tagga külla tannuma;

„„Maijel om nüüd omma luk,

„„Mees ni illus, kui üts nuk.””

 „Kule, kule, welli nida!

„Maije olli wäega pai;

„Kül ka mõnne rõiwa-rida

„Prudi-andes ütten sai.”

„„Rõiwit tälle kül es anna;

„„Tapsi põrs, kes näddal wanna.

— 63 —

 „„Saja saiwa priskest petus, —

„„Tuksgi wõip weel mälleta, —

„„Saiwa libbe kogi ketus

„„Numa-põrsa raswaga, —

„„Nink ni sai sis Maijeke

„„Luwwaseppa sellile.

 „„Kolme päiwa jäije waja,

„„Muido olles näddal täis,

„„Et mull’ alt nink ülle paja

„„Põrsa rassu nõnna käis,

„„Ehk ta kül ni karwane

„„Oll’, kui karwamarjake.

 „„Sis ma wõtti õlle-tuusti,

„„Leij’ tall’ pähhä sellega; —

„„Mõtle, läbbi kõwwa nuusti

„„Naksi rassu tilkuma!

„„Tuks laks’ perrast tuusti ärra,

„„Nink sai kigest ikkes perra.

— 64 —

 „„Wiimse päiwa lõunal tälle

„„Kinnas soormit moldi täits’;

„„Sest mull’ oll’ iks alw nink jälle,

„„Nink iks südda ülle läits,

„„Kui mo emma worste teggi; —

„„Sööp jo zigga soormit essi.

 „„Rikkus mõnni worste padda,

„„Es na kõlba kohhege!

„„Saije tõisi päle sadda, —

„„Mõnda ma es loege.

„„Essi seij’ weel sugguge,

„„Tuks es sö no sukkuge.””

 „Sul sis olli rõmo-aja,

„Kulla wanna zõzzeke;

„Nõid nüüd litsup meije maja,

„Ei ta lasse ellade:

„Wõt mul mehhe, lehmawaska,

„Eila öse kirju taska.”

— 65 —

 „„Oi, kas Mats jo surma maitsnu?””

„Lõuna ajal mattime.

„Waskat, kedda essi kaitsnu,

„Isse minna wäege;

„Kaibassi iks omma ätta,

„Es sa selget päiwa nätta.”

Kül ma tõise mehhe sa,

Ent mes te ma lehmata?! —

Römus Mihkel.

„Mihkel, mes sa nida rõmus, —

„Kas sa mõnnes pikkas sõmus

„Nõija nõija-peeglit näit?

Mihkel, Mihkel, se om pahha,

„Sedda peat jätma mahha;

„Sinna peas kolin istma,

„Nõnna ramatude pistma!”

3

— 66 —

 „„Es ma näe nõija-peeglit, —

„„Siski südda rõmus mul, —

„„Saije selget tuld nink weewlit;

„„Oi, ma olli õige ull:

„„Tõije tammest süllem’ mahha, —

„„Messilastel’ oll’ se pahha.

„„Nänn’ mull’ teij’, et lätsi tamme,

„„Wannast kottist wastse amme.””

Herra ja Mats.

(Üts mustine jut.)

„Armas herra, waiwap murre

„Teid, et te ni kurwalik?

„Lennasiwa jobba kurre,

„Nink kiik ilm om rõmolik;

„Röa orras aljas lööp,

„Lehm ja lammas lille sööp; —

„Mes nüüd kallist herrat rõhhup?”

— 67 —

 „„Kulla Mats, kiik äitsep sulle

„„Ent ei mitte minnule;

„„Lõoke ei laula mulle, —

„„Ei ma suwwe näege!

„„Mulle tettas pahha kärrä,

„„Aijas ommast mõisast ärra:

„„Pea santma minnema.””

 „Kulla herra, kuidas nida?

„Mõisa om jo teije ä;

„Sedda kitwa rehhe pida,

„Kui ma kurwalt mõdalä; —

„Wõlg om ärramassetu,

„Tö-waiw ärratassutu —

„Kes wõip mõisat ärrawõtta?”

 „„Nüüd om jobba aastat kümme,

„„Kui ma mõisa herras saij’,

„„Kui ma wanna tamme tümme

„„Probis omma kirwest aij’;

„„Kiik saij’ äste nakkatu,

3*

— 68 —

„„Wõlg saij’ ärrakistotu, —

„„Ent nüüd armas Matsikenne!

 „„Espä lätsi Tarto-lina

„„Wannu sõpru kaema;

„„Sääl ma saije rasse pina,

„„Mes ei ial unneta:

„„Nüüd just kümne aasta eest

„„Sõime sadda munnakest,

„„Nink ei wõine wõlga massa.

 „„Essand munne wõlgo andse;

„„Wõlga tahtse massa nüüd, —

„„Ta mull’ rehnung ettepandse,

„„Kell’ es löwwa keski süüd, —

„„Ent ni paljo nõudse ta,

„„Et es jõwwa tassuda,

„„Nink nüüd pea mõisat müma.””

 „Tohho perdik, kule immet!

„Sadda munna? — nink üts mõis! —

— 69 —

„Mes om neide sakste nimmet?

„Kingis neile mõnni köis, —

„Et siist kulla-male na

„Wõisse ruttu purjeta,

„Nink kiik alpe tempe jätta.”

 „„Ommen peat lina sõitma,

,,„Nink sääl kohtosakstele

„„Sedda enge külge köitma,

„„Et na mo eest saisasse.

„„Kõrtsmik minno rassest leij’,

„„Temma munne kannus teij’;

„„Kanna andwa jälle kannu.””

 „Herra, kui se assi nida,

„Ja te sedda tahhate,

„Mes ma sis weel aiga wida;

„Lähha ommen Tartude.

„Teile kallist terwist sõwwa!

„Teije ääd ja kaswu nõwwa,

„Kui ma Tarto-lina sa.” — —

— 70 —

 „„Mats, kas ollet herrat nännu?

„„Kohtun piddi ollema!

„„Käsk om ammo ärralännu,

„„Et ta piddi tullema.”” —

„Ei wõi minno herra tulla;

„Temmal tahhap südda sulla,

„Et kiik assi alwas lat.”

 „„Mes sa lorrat, rummal zigga!

„„Kos sa nida kaugas jäit?

„„Sinno pääl om herra wigga!

„„Kas sa wällan keppe näit?”” —

„Sure herra, andke aiga,

„Kül sis omma ädda kaiba,

„Sis kiik assi äste lät.

 „Oa-rehhi olli pessa,

„Piddi uppe keetma ka;

„Nink kui poig, ke targemb essa,

„Naksi neid sis küllima.

„Oa kangest kaswiwa,

— 71 —

„Ni et neide rahhaga

„Loda munna-wõlga massa.”

 „„Toge witsa! — Wälla lassi! —

„„Ta om wõrro wina täis.”” —

„Herra, mul om weel üts assi,

„Mes mul melest ärraläits:

„Kõrtsmik olli munne andnu,

„Kedda tulli katlan raudnu,

„Siski kannapoige sai.”

 „„Ha, mo Mats, sa ollet wõitnu!

„„Mats, sul om üts kawwal pä!

„„On, et sinna lina sõitnu;

„„Nüiid om assi jälle ä.

„„Sul om nüüd paar rubla massa

„„Kõrtsimehhe ahne kassa.

„„Rahhoterwist herrale.”” —

— 72 —

Mo lõhmus.

Mull’ ei olle middä ilman

Armsamb kui mo ellopaik;

Minno muido kurwan silman

Siin üts rõmo-pissar läik.

 Wannast kurwassiwa minno

Päiw nink ö — nink minno meel;

Siin kuldkarwa laulja linnu

Kuulda; — minna ella weel.

 Ilda, warra aiwa minno,

Ni kui purjet kauge tuul,

Kurwa mõtte; nüüd ne linnu

Laulwa minno kõrwal’, suul’.

 Nemma towa mulle rahho,

Rõmo minno onede;

Ei ma nüüd ämb tallu tahhu,

Olle koddun rahhule.

 Lõhmusse päält päiwa alla

Puhhup laulo-loja mees;

— 73 —

Te ma ilda akkan walla,

Äitswist mõttist südda kees,

 Tuhhat kuldsit mõttit kandwa

Mulle läbbi lõhme-pu

Pühha engli; mulle andwa

Laule tähhe, päiw nink ku.

 Minno laulel’ wise luwwa

Wõtta, laulo kunningas,

Omma kannelt wõtta puwwa

Minno rinda, minno paas!

 Armas aig weel kawwa wajo

Alla läbbi lõhme-pu!

Sinno pole minno ajo

Kääntu om, mo südda, su.

 Lõhmus, kaswa taiwa tulen, —

Mulle wastsit laule to,

Minno onen, minno ulen

Suri nori asju lo!

— 74 —

Mo org.

Ma saise kõrge mäe pääl,

Nink kaije alla orgu;

Sääl kõmmas laste laulo ääl,

Nink lamba leiwa sõrgu; —

Ent omman melen mõtli ma:

Mes wõip kül orrun siggida? —

 Ja säitse aastat olliwa

Tost ajast mödalännu,

Kui orgu mahhajätti ma,

Nink taad es olle nännu;

Ma olli mehhes kassunu,

Org oll’ mo melest kaddonu.

 Siin saisten nida mõttelden

Ma kuulse ütte äle,

Se oigas minno söamen:

Kuis kaet orru päle?

Sääl allan kaswi lillikenn’,

Ke kand sull’ äälmit lotussen.

— 75 —

 Kui terraw odda awas se

Mo söand kangest ärra;

Ma rühkse alla kermeste,

Es kule ilma kärra! —

Mo südda sulli silmaween,

Mo kehha tilkse ihhoeen *).

 Mo löwwa, mes mo südda siin

Jo paljo a eest nännu!

Se õng mes kostutamb kui piim

Oll’ minnust ärralännu:

 Ma laula, oh laula ka Eesti-mees,

 Ehk iggi kül sonin nink söamen kees! —

Laula ni kawwa, kui keel sul weel painup,

                                           siin ärra sa puhka!

Uinut sa, enga sis õnsast, sest pissara otswa

                                           so tuhka! —

_____

*) iggin.

Juhhataja.

1.         Laulja engel ja temma kullane kannel                3

2.         Äitsme-mehhe                9

3.         Pühhapäiw                12

4.         Pühha ö                14

5.         Wastne aig: wastne ello                 19

6.         Suwwiste pühha                21

7.         Auw Aleksandrele!                 23

8.         Jummalaga rahho-org                24

9.         Söamehhe rõmolaul                26

10.       Lillikenne nink inneminne                28

11.       Mo rosikenne                28

12.       Mo engel                29

13.       Mo tuwwikenne                31

14.       Mo one                34

15.        Ärra jätta armo mahha                34

16.       Peigmehhele saja-päiwa ommungul....        36

17.       Prudile saja-päiwa ommungul                37

18.       Peigmees nink mõrsja                39

19.       Tõnnis ja Maije                40

20.       Mo päiw                41

21.       Ihkaminne                44

22.       Tüttarlatse kaibaminne wõral maal....        46

23.       Rosi ohhaka                49

24.       Öige tuggi                51

25.       Kadduw aig                52

26.       Pik om tullew aig                55

27.       Mo adra-luits, mo pibo-suits                55

28.       Kewwai                56

29.       Karjalatsele                58

30.       Närtswad lilled                59

31.       Ölle-laul. 32. Römo-päiwa nink arm. 60, 62

33.       Römus Mihkel. 34. Herra ja Mats. 65, 66

35.       Mo löhmus. 36. Mo org .... 72, 74