Eesti-rahwa

muiste-jutud ja wanad-kõned.


Kirja pannud

Jakob Kõrw


Esimene kimbukene.


Wiljandis.

Trükitud S. Seldti kirjadega.

1881.







Eesti Kirjameeste Seltsi toimetused

No. 51.




Eesti-rahwa

muiste-jutud ja wanad-kõned.


Kirja pannud

Jakob Kõrw


Esimene kimbukene.


Wiljandis.

Trükitud S. Seldti kirjadega.

1881.


Zensuri poolest lubatud. Tallinnas, 1. Januaril 1881.


Soome Kirjaliste Seltsile

(Suomen Kirjallisuuden Seuralle)


tema


wiiekümne aasta mälestuseks


pühendanud


raamatu kirjutaja.


Sisu


Lehek.

Waesemehe poeg ja Wanapagan                1

Kolmest Eesti järwekesest                30

Tükikesed Kalewipojast                32

Halli- ja Musta-järwe tulemine                36

Tundmata neiu                39

Kala-püidja Jaanipäewa kimbatus                42

Lausa nähtud näkineiu                44

Wete-ema heategu                47

Wee-jumala heategu ja karistus                49

Niki Näki Noki otsa                51

Noore jeä käik ja Weealused                52


Waesemehe poeg ja Wanapagan.


1.


 Muiste elas üks waene, lesk mees rikka naabri suure talu kõrwal omas majakeses, haris oma wiljalapikest, mis tall talu põldude kõrwale oli kütistatud, käis ka wahel talu põllul päewapalgal, nokitses tööwahel ja talwel puutöös, miska mõnda taalritest teenis; sellekõrwal kaswatas ja õpetas ta wanematest päritud wiisil, karistates ja kallistates, oma ainust pojakest, kes jo poole aastasel pillil ema-armust marjukesena maha oli enud – ja saatis rahul ja kaebamata oma üksikuid lesepäewi, ega soowinud suuremat õnne kui noorukese täiemaks tõusmist ja suuremaks sirgumist, „tueks töösse ja abiks armu andjalle, nagu ta ikka kinnitas, kui tall poja meheks saamisest kellegagi juttu tuli.

 Ja mehel oli heaks lootuseks küllalt asja: sest poeg oli terane ja tubli ja mitte üksi isale hea, waid ka kõige ligirahwa silmatera: kodus sõnawõtlik ja sobe, wõerastelle naljakas ja nobe, ja teadis iga wana ja noore inimesega nõnda ümber käia, kuida sõna sünnib sõnale ja tegu teule.


2.


 Poisil saiwad neliteistkümment aastat seljataga.

 Sügise oli käes. Weikene põllusaak seisis jo aidas warjul, ja heina ja põhu korjandus pööningulle peidetud. Rohi kollatas ja lehed pudenesiwad puust. Kord istus mees pojaga koja läwel, sõela-põhja kokku sõlmides ja noorusele osawat tööd


1


2


ülendates. Rikas naaber astus õue. Ajasiwad paari sõna sõbrana juttu, siis küsiti tuleku asja. Rikas mees ütles:

 „Ole wana kullane mees, mine üle wälja metsa, raiu üks tugewamaid kuuskesid maha ja tee mulle sealt üks suur karjaküna, ma maksan sulle kuuendiku tündrit kulda.

 Kaup oli aetud. Teisel hommikul wõttis saunamees terawa kirwe õlale, läks metsa, walitses ühe Hiigla suuruse kuuse ja hakkas raiuma. Ilm oli wilu ja kange tuul kohises metsa ladwus. Kui kolmas osa puud jo raiutud sai, kuulis mees üht harakat särtsatawat. Ta waatab kõrwale, pühib higi otsa eest ja hakkab jälle.

 Laastude kogu näitab tüwe kõrwal maas natukene pisem kui enne.

 Wist mull palawa ja häkise tööga silmad kirjuks läinud. Arwasin jo kolmandama osa puud läbi olewat, aga ei weel ligigi. Nende sõnadega kiirustab ta mõnusal löögil tööd.

 Tüki aja pärast sai kuusk üle poole raiutud. Mehel oli kõht isunemas. Ta wiskas kirwe mättalle, waatas päikest, mis jo tubliste üle keskhommiku näitas, istus sammu kolm kõrwale leiwamärsi juure kännu otsa ja wõttis einet.

 Esimest iwakest suhu pistes kuuleb ta jälle säredat haraka särtsatamist.

 Kodus kuulutab selle kirju-isanda sagin wõera tulemist; aga mis tall metsas tähendust, ehk kes kuuse all külaliseks?

 Karu kuusiku kuninga,

 Hunti haawiku isanda,

 Wana aga kuuske kõigel metsal, kõigil puudel kuningaksa,

mõtleb mees ja naljatab edasi:

Wõib olla, wahest tulebki wa karwa-kasukas ehk jälle mustmokk metsalell suurt okaskuningast jumalaga jätma, mille elupäewi mina täna lühendan. Tulgu! Kirwes ootab mättal. Metsiku-nahka õlal kandes on kodutee kiirem.

 Oli linnupete wõetud ja käsi kangunud, ilma et keegi arwatud külalistest sööjat oleks eksitanud, tõusis ta üles, astus tööle ja näeb: ei kuuse küljes kirwemärkigi.

 „Mis ime see on? Kuhu need laastudki on jäenud? Kas on see seesama raiutaw puu, wõi on mull täna pea


3


uimane ja silmad seletamata? Aga kirwes on ka jo ometi siin. samas mätta peal, ja eesseisaw kuusk ei wõi ka taewast kukkunud olla, waid peab seesama olema, kus kallal mina täna pooleks ilma imeks asjata peasooja olen näinud.

 Nende sõnadega noppas mees ajawiitmata kirwe ja raius nii et mets paukus ja laastud wunisedes kõrwale lendasiwad. Häkise töö-hajuga sai talle palawat, ta seisatas natuke, wiskas kübara peast. Korraga kuuleb ta jälle kahe haraka saginat otse oma tagast puu otsast ja lööb, tahtmata silmad üle õla tagasi: Senni kaswas puu jälle kinni.

 „Mis sina nüüd ära tahad teha? tuskas mees. „Ei see enam õige asi ole. Siin on nägemata käsi kiusamas. Kas tembutab mind õige Metshaljas wõi mõni muu? Temp küll. Aga mis asi see on, et ma kuuske maha ei saa ja wõigas-kimbutajale wõitu annan!? Silmitse ta ei tule. Raie on mull nägemata kinni kaswanud. Nüüd hakkan lahti silmil tööle, ja wäsimatale jäeb ikka wõit!

 Uuel jõuul raius mees. Hoop ja laast, kunni lõuneks kuusk jo ligi läbi oli raiutud, aga sellega ka raiujal jõuud ära wäsis, et ta tööd joonega lõpetada ei jäksanud. Ka nälja-kipitusele järele andes wõttis mees seisatamise aega ja mõtles:

 „Palju enam küll ei ole raiuda, aga ei ka enam käsi tõuse, ega keha kinnituseta ei lepi. Läen õige lõunelle ja hoian silmad alati terawaste kuuse poole, et enam niisugune temp kätte ei tule.

 Ilma kuhugi kõrwale waatamata kui ikka kuuse poole, taganes mees mätta peale, istus, sõi ja silmitses raiet. Wiimast iwakest suhu pistes, kukkus see näpu wahelt ja sööja silmad weeretasiwad palukesele alla järele, kohe küll jälle kui wälk ülesse: Aga: juba kuusk jälle terwe nagu hommikugi!

 Sõna lausumata tõuusis mees mättalt, läks puu juure, katsus raiet, aga mis terwe see terwe. Mõtles nüid weel mõndagi, imestas ja waatis ja kähwatas wiimaks suure healega:

 „Jäe sina minust ja mina sinust ja kaswa kas weel tuhande aastani!

 Weel oliwad mehel wiimsed sõnad suus, astus üks metsast seie ja küsis:

 1*


4


 „Kellega nõnda kõwa jutt?

 Mees wastu:

 „Kellega? Ennä selle kuuse kallal tambin jo kaks söögiwahet otsa, ei saa ega saa töö tehtud. Käänan waewalt silmad, kaswab raie jälle. Ei kirwemärkigi taga. Pidin temast jo täna õhtaks naabrille küna walmis tegema. — Seda kahetsesin ja sanusin paha meele jahutuseks ja lähen praegu ta juurest.

 „Hunt ep ole nii suur, kui hurjutatakse. Kui sa tahad, mina wõin sulle natukese ajaga kuuse maha raiuda, küna walmis teha ja kodu tuua, et töö tänane ja asi homne. Aga töö maksab mehe waewa, teeme kaupa.

 „Küllap kaupa on kerge teha, wastas mees. ,Mina olen isegi palgaline. Ja kuisugusel tuule tiiwul siis sinu töö jookseb, et sull külamehe-lubamine ka teuks saab?

 „See ei ole sinu asi. Tõstan ma käsi, siis on töö minu enese rutendada. Aga ma näen, sina minu abi ei tarwita!

 „Miks ei, wastas mees. „Õigel ajal ei kästa tööjõudu põlata. Kui palju nõuad tasumist, kui lubamise äratäidad?

 „Kui palju? Ei suurt, ei wähe. Mis mehel marjalt waja, seda nõuab. Anna see mulle, kes sulle täna õhtu kõige esite wastu tuleb, kui õuewärawast sisse lähed.

 Mees naeratas ja mõtles:

 „Kes mulle muud kõige enne wastu tuleb, kui wana koera risu. Ehk kulub see metsamehel isegi marjaks ära. Kuuendik kulda aga on mull hooletu, kui küna walmis saab ja kodu wiime. Aga kui ep tee, raiub wahest kuusegi maha. Asi seegi.

 „Noh, kas saame kaupa?

 „Miks ei, kui sina oma küsimise juure jäed?

 „See on minu mure, wastas wõeras ja hakkas tööle.

 Nagu imeteuga oli natukese ajaga kuusk maas ja warsti künagi walmis. Tegija kandis teda õlal kodu, kunni saunmehe õuewärawille. Waewalt aga oliwad nad sinna saanud, tuli mehel poeg jookstes wastu ja tegi õuewärawaid lahti. Isal tõuusis kuum wesi üle ihu. Nüid läksiwad tall silmad lahti, mis metsane kaup tähendas.

        „Kaswab küll waesel inimesel muidugi iga sõrme wahelt ise-õnnetus: Aga mina olen sind, mo pojuke, täna mõtlemata


5


meelel kulla eest ära kaubelnud! ütles isa haledaste, poja ümber hakates ja temale oma kaupa wõeraga rääkides, kes sambana wärawas oli seisatama jäenud ja silmigi poisikese pealt ei pöörnud.

 Poeg aga wastas isale:

 „On kaup olnud ja sõna antud, jäta siis kahetsemine ja kartus. Tõotus tahab täita ja lubamine leppida. Mees sõnast, härg sarwist. Küll ehk jätab wõeras mees mind weel mõneks aastaks sinu juure kodu, et kaswan ja kangun ja wõera teenistuse wastu walmin.

 „Kolme aasta pärast ole walmis, siis tulen ma sulle sellsamal tunnil ja tähel järele, kuna täna sind seie jätan, ütles wõeras ja läks.

 Unenäona kadusiwad isal ja pojal weel jäetud ühes elamise päewad. Isa muretsemist, kui jo lahkumise aeg ligi jõudis, waigistas poeg julge sõnaga: „Mees käib kõigest ilmast läbi ja tuleb teiselt poolt ilmagi weel tugewam tagasi!

 Tõutud aeg oli wiimaks mööda ja just silmapilgul, õhtuse widewiku lõpetusel, kuna kolme aasta eest oli lubanud, seisis wõeras õuewärawal ja wiis poisi enesega ära.


3.


 Mitu tundi, kunni sügawa ööni rändasiwad minejad metsi ja soosid, mägesid ja orgusid ja tuhandid ristteesid ja umbharusid, ilma kumb kumbalegi sõna lausumata. Esite näitsiwad noorele mehele maad ja kohad wõeruseta, wiimaks aga hakkas kõik enam ja enam wõeraks saama ja eest poolt koledad mustad metsad paistma.

 Kord korralt kiirustas ees mineja sammusid.

 Ühte musta metsa ja pimeda paksu männistikusse minnes, nägi noormees lumiwalgel ühe kuiwand puu oksa peal pesakonna muste rästaid, kes tulejaid teraseste wahtisiwad ja siis korraga healt tegiwad rääkides:

 „Meesi! Meesi!

 Tea teed,

 Pea pead

 Ja waata ette!


6


 „Mis need rästad räägiwad sulle? küsis wiija poisilt.

 „Kes nende juttu ära mõistab! wastas noormees ja wiskas ise rästaste head nõuu märgates iga seitsme sammu taga ühe herne tera maha, mis ta kodust taskusse oli ajanud.

        Tüki maa taga tuli minejatele määratu suur kase mets wastu, kuhu kitsas radakene sisse wiis. Serwmise tee äärse kase ladwal istusiwad mõni pea tedresid. Ja kui noormees puu alt mööda läks, tõstsiwad nad kõik ühest suust healt:

 „Noor ja nõrguke,

 Kuule kurdet!

 Kuule kurdet!

        „Mis need kirjukaelad kudrutawad sulle? küsis ees mineja pool pahaselt.

        „Mine mõista nende sõnu! wastas küsitaw.

        „Loragu peale! kähwatas küsija ja kiirustas sammusid.

 Hulk maad eemal, paksu pimedat metsa mööda jõuudes, läks käik ikka pimedamaks ja wõeramaks. Korraga hüidis korpits mäe kalda pealt suure arulise tammepuu otsast:

 „Hella isa poega!

 Ära usu,

 Ei ta tapa,

 Küll sa peased!

        „Mis see sirgenokk sulle jälle siratseb? küsis ees mineja ja waatis kulli silmil poisi otsa.

        „Mine saa kõige metsa-linnukeste sirinast sonkko! wastas poiss nalju.

 Küsija pööris ruttu ümber, astus pitkal sammul minema, ühe puu tüwest teise juure karates. Noorel mehel jooksis higi kõik üle ihu, aga ruttas siiski ees mineja kannul.

 Wiimaks saiwad minejad, kui weel hulka pimedaid metsi, soosid ja saaresid oliwad läbi rändanud, ühe metsa lagendikule, ühe lauugewa mäe kalda peal seiswa suure talu juure. Õuewärawad, puhas rauast ja määratu tugewa tamme sambadega, läksiwad iseenesest lahti, ja, kui minejad õue oliwad astunud, langesiwad ise jälle kinni. Hooned oliwad talul kõik suured ja tugewad, kõige toekam aga oli keskmie üks määratu suur, keldri


7


moodi hoone, tagumist otsa-pidi wastu mäge maa sisse kaewetud, suured tugewad uksed ees.

 „Siin olen mina peremees ja siin on sinu uus kodu, kus mull tahtmist täitma ja sõnawõtma pead. Oma isale ei saa sa enam. Unusta, mis mööda ja pea seda kalliks, mis käes. Ligine neile, kes lahkust pakuwad. Karda peremeest peaks ja wõta tema lihaseid heaks.

        Selle sanumisega wiidi noormees ühte ruumikasse kambrisse, kus kõiki toitu laual ja pehme woodi nurgas seisis.

        „See kamber on sinule, ela sees, kuida ise tahad. Nüid söö ja joo ja siis pane pea hõlgedelle. Iga hommiku aga, ja nõnda ka homme, ole sa aegsaste jalul ja tule õue, et sulle päewa tööd kätte juhatan, ütles peremees ja läks uksest wälja.

 Noormees kinnitas keha tubli roogadega ja heitis kõige riietega woodisse, sest et surnuks wäsinud oli ja hommikuks kartis wiibida. Rahul magas ta öö ära.


4.


 Nii pea kui meie noormees hommiku tuast wälja astus, oli ka peremees seal ja ütles:

 „Hea, et õigel ajal ees oled. Mina lähen iga päew kodust ära ja jätan majatoimetuse sinu hooleks. Lojustelle ja hoostelle muretse toidus õigel ajal ette. Seda aga ei pruugi sull ise teha, waid kui söötmise aeg käes, pööra lauda uksed lahti ja anna aga töölistele käsku. Lojuste laudas hüia: „Töömehed! Heinad ja põhud sarwipäidelle! Ja hooste tallis: „Kaerad, heinad kabjakandjatelle! On kõik söödetud ja jootmise aeg käes, hüia: „Jooki joojatelle! Ei sull siis enam pitkemat. Tuleb mull poeg metsast ehk ilmast asja toimetuselt kodu ja tahab hobul wälja sõita, tühja tuult taga ajama, muretse teda kiirelt teele ja muud kui hüia tallis: „Wile täkku waljastelle!' Küll talle siis musta kapja ette tuuakse. Peale selle pane sa õige tähele, et mull naisuke ja ainus tütreke hellitada ja wahel ka teele tallitada tulewad, kui mõnikord minu kodust äraolemisel tahawad walge wirra poole Wenemaale lelledelle ja langudelle wõersi minna. Suuremat aga sull siingi


8


pole, kui jälle tallis hüida: „Põlwipoisid! ruunad ratastelle!' küll siis kõik walmis seisab ja toime aetakse. Käbeda käte ega tegewate tööliste puudus mull majas ei ole, muud kui tahawad aga parajal ajal asjale ajada. Ja nüid, säh, wõta see wõtme kimp ja taba talw! Siin on kõige hoonete awamed ühes. Kõik lukud wõid sa lahti teha ja iga hoonet ja kohta läbi käia, muud kui õuekeldri kõige tagumiste kambritesse, mille luku siin uks suur wõti lahti teeb, ei tohi sa jalga tõsta ega nende uksi awada. Kui sa aga seda teed, raiun ma so pea paku peal otsast ära. Teed mull aga kõik korrapärast, mis sulle juhatan ja hooleks annan, küll siis mult wiimaks suurtki saad ja kallist kannad. Siis ep weel mõndagi ligileppijatena kokku sobime.

 Nende sõnadega andis ta poisile wõtme kimbu ja läks ise wärawast wälja, mis talle jälle iseenesest lahti ja kinni läksiwad.

 „Mis ikka Wanapagan ise, see ise! mõtles poiss järele jäedes. „Ei see ole kellegi õigeinimene.

 Pea norgus ja mõtetes käis noormees ümber, maja asju ajades, kuida kästud, ja tallitas lojuksed ja hobused ettejuhatamist mööda ära, mis tall ka seda mööda kerge oli korda saata. Iga hüidmise peale tuliwad laudas ja tallis weikesed wiledad, härjapõlwekõrgukesed mehekesed kui maa alt wälja ja kadusiwad pärast niisama jälle, kui kästud töö ära tehtud. Waidlesiwad mehikesed wahel tühja hõlekõrre ehk weetilgakese peale küll üks teisega ja siis kõige hulgaga karwupidi koos ja näitasiwad õige tigedad ja riiakad wälja, nii et noormees nende jagina pärast esite kas kaela katki naeris; aga kuna mõnele jo liiga kippus saama, keelis ta nende tigedust ja ühe ainsa sõnaga oliwad nad koost ära ja rahul — kargasiwad kui tuul igaüks jälle oma tööle. Pärast seda käis noormees õue ümber kohte ja hooneid läbi ja läks ka wiimaks õuekeldrisse.

 Esimese keldri kambris ja esimese ukse taga leidis ta toidu kraami, teises lõpmata wilja, kolmandamas raua warandust: kõiksugu suuri ja weikesi mõeku, kirweid, nuie ja muudsugusid sõariistu, — neljandamas waske, wiiendamas hõbedat, kuuendamas kulda; kõiki määratu palju.

 Keldri kõige tagumises otsas oli ära keeldud seitsmes osa hoonet, määratu raud uksed ees. Esiteks katsus poiss kaua wõtit


9


käes, mõtles ja arwas, kas lahti teha, wõi jätta. Wiimaks aga tuli tall korraga rästaste manitsuse wiimane sõna meele:

 „Pea pead

 Ja waata ette!

 Jala pealt pööris ta ümber, pani kõik uksed lukku ja läks õue peale tagasi.


5.


 Õues silmitses noormees mõnda ümber, käis kõik õue kohad läbi ja tuli wiimaks ühte kõrwalisemasse nurka, kust wäraw aeda läks. Tugewa tamme sammastega, raud warwine wäraw oli pauksille, ja raudne link wäljast poolt lahti.

 Rästaste manitsus, mis noortmeest keldri ukse juurest oli tagasi kohutanud, helises tall ka siin kõrwus. Ruttu mõtles ta aga ümber ja tähendas asja nõnda, et pea-pidamine ja ettewaatmine Wanapagana majas kõige paremine seega tehtud saab, kui kõik, mis wõimalik, waadatud ja läbi nähtud on.

 „Aia eest ep olnud keeldust, pole ka kohut! mõtles noor-mees ja astus wärawa wahelt tasakeste aeda.

 Siin läksiwad tall aga kohe esimesel sammul silmad suureks: Wäljas oliwad metsad jo puhas paljad, puude lehed maha pudenenud ja kollatand, siin kõik haljas ja ilus, kui kõige kenamal suwel; mõned wiljapuud seisiwad weel õitel, teistel oliwad suured õunad punetates ja kollendates oksadel, ja marjapõesastel ja toomingatel nõrretasiwad oksad marjadest. Harakad särtsatasiwad puude otsas ja iga oksa peal istusiwad paar mustalindu. Imetades ei tulnud nooremehel mõttessegi, midagi aiast maitsta, waid ta astus esite tasakeste, siis kiiremine edasi; aga korraga leidis ta ennast nagu määratumas metsas, ja ei silmanud aial kuski äärt ega otsa. Ta sammus ühest teise ja silmitses asja ümber, aga et mets kord korralt, mida kaugemalle mees astus, paksemaks läks, pööris ta ümber ja astus kiirel sammul tuldud wärawa poole. Korraga kuulis ta midagi, ja ühe orustiku keskelle seisma jäedes ja kuulates kostis talle lokkawais lehtis marjapõesaste tagast tume inimese laulu heal kõrwu. Mees jäi kauemine seisma ja kuulama, wahtis ümberringi, ei silmanud inimese hingegi kuskil, aga selgeste kuulis ta kaugelt


10


eemalt põesastikust laululist juminat ja sõnasominat kord korralt tõuuswat. Ta wõttis nõuuks, asjaga lähemalt tutwustada. Rästaste sõnad tuliwad talle jälle meele. Tasakeste, salaldes, waatis ta kummarikul läbi põesaste ja nägi teisel pool wõsadikku ühe sügawa oru koha, kus sees üks määratu suur laia aruline tamm kaswis. Tamme wilul istus noorepäraline aga musta werd, iluta naisterahwas, tamme puust pingi peal, millel hõbedast jalad all oliwad, ja keris kullast lõnga, mis juures nähtawal rõõmu tujul peaga kahele poole kiigutades laulis:

 „Keerle, käärle kerakene,

 Weerle kallis kulda palli,

 Weerle neiu sõrmedella,

 Kes on hella eide lapsi,

 Taadi silmale teraksi,

 Kellel eide kulda-eied

 Kulla-kangaks kootaneksa,

 Weime-kirstu kantaneksa,

 Kellel taati kaugelt maalta

 Kannab noori nobedaida,

 Otsib kena kähedaida

 Käherpeaga peiukesi,

 Kulda juuksil kosilasi,

 Keda mulle soowitakse,

 Kaasaksi annetakse.

 Aga kesse pakkumista,

 Eide armu ajamista,

 Taadi kulda-tootuseta,

 Lahedada lubamista

 Wõtab wastuse wihkada,

 Julgeb hella eide lasta,

 Taadi silmale terada

 Paljuks panna ja põlgada,

 Mustaaksi sõimejeda:

 Sellel kaswab nelja jalga:

 Saab kas kabja-kandijaksa,

 Ehk saab metsi-murdejaiksa…”

 Siin katkes korraga neiu kuldõng. Aga kiireste sõlmas kerija teda jälle kokku ja tõstis edasi weeretates uueste laulu:

 Keerle, käärle kerakene,

 Weerle kallis kulda palli,

 Weerle neiu sõrmedella,


11


 Kes on hella eide lapsi,

 Taadi silmale teraksi,

 Kellel eide kulda-eied

 Kulla-kangaks kootaneksa,

 Weime-kirstu kantaneksa;

 Kellel taati kaugelt maalta

 Eile jällegi koduje

 Kandis noore ja nobeda,

 Ülikena ja käheda,

 Käherpeaga peiukese,

 Sini-silma, sirge mehe.

 Las lääb kuusi kuuda mööda,

 Seitse kuuda selja taga,

 Siis tad mulle soowitakse,

 Kaasaksi annetakse.

 Aga kui ei pakkumista

 Mõista ep kalliksi pidada;

 Eide armu ajamista,

 Taadi kulda-tootuseta,

 Lahedada lubamista

 Wõtab wastuse wihkada;

 Julgeb hella eide lasta,

 Taadi silmale terada

 Paljuks panna ja põlgada,

 Mustaaksi sõimejeda:

 Siis tal laswad nelja jalga:

 Saab kas kabja-kandijaksa,

 Ehk saab metsi-murdejaksa;

 Pantaks keldri peraje

 wa lukkude tahaje,

 Kunni pöörab meelta meesi.

 Siis-ap neiu nende seasta,

 Keda kinni peetaneksa,

 Teda walitseb omaksi,

 Wõtab kalliks kaasaksi.

 Aga teised tõrges-kaelad

 Jäewad loomaks lomberdama;

 Neljal jalal komberdama.

 Üks saab eide hobuseksa,

 Teine õue-koeraksa…


        Lauuljal tuli jälle weike häpardus. Kera weeratas käest suurele kaugelle maha, õnneks aga mitte wastu waritsejat, waid teisele poole eemalle. Must neiu hüppas kergel sammul kerale järele, ja senni lipsas noormees põesastikust jälle kummarkülle


12


tagasi. Hea meelega oleks ta inetuma kullakerija suust, kes uueste pinki tagasi istudes kuuldus laulma hakkawat, weel mõnda kuulda tahtnud, aga ta ei wõinud ennast näidata ega kauemine seie wiibida.


6.


 Õue tagasi minnel ja loomade lõunesel toidustamisel mõtles ta wäsimatalt ikka peale musta neiu laulu tähendust järele, märkas seda küll muist, aga suuremalt osalt jäi asi talle ometi uduseks ja umbseks. Oliwad loomad toidetud ja joodetud, waatis ta jälle kõik kohad ja lukutagused läbi, ilma aga sellepoolest mingit targemaks saamata. Rahutumalt käis ta ka uueste õuekeldri kuus kammert läbi kunni keeldud ukse taha. Siin mõtles ja arwas ta kaua ja keerutas wõtit pihus ümber, kord pistis jo kätt wälja, kord lõi jälle tagasi. Aga ikka suuremaks sai tall julgus ja nõuu, nende kambrite saladust näha saada. Wiimaks lõi ta südame rindu ja keeras ukse lahti. Sisse astudes ei leidnud ta selles kambris muud kui keskel ühe suure raie-paku ja selle peal laia sõakirwe. Taga pool aga oli niisamasugune roostetanud uks nagu seegi, mis ta praegu oli lahti teinud.

 „Kui ühe keeldud ukse olen awanud, ei wähenda süid ka teisegi puutumata jätmine,” mõtles mees ja awas ukse.

 Lõukoer ja hobune oliwad kambris, mõlemad tugewate raud ahelatega omas latris kinni. Lõukoeral oliwad kaerad ees, hobusel liha. Lahkeil silmil waatsiwad mõlemad sissetuleja peale ja hakkasiwad paluma, nende toitu ümber wahetada, ja kaebasiwad haledaste oma nälga. Noorele mehele tuliwad ka tedrede sõnad meele:

 „Kuule kurdet!

 Jalapealt täitis ta palwet, andis hobuselle kaerad ja lõukoerale liha ette.

 „Selle eest, wennike, et meie hädaliste tahtmist oled täitnud, ütles lõukoer tänades, „leiad heateu eest, ja Taewataat annab sulle rusust saadik kuldkäed.


13


        Noormees ei pannud seda suuremat tähelegi, astus ruttu wälja ja pööras jälle uksed lukku. Nii pea kui aga ukse oli kinni keeranud, nägi ta, et tall käed tõeste rusust saadik kullast oliwad. Esite ehmatas ta, pärast aga mõistis, et see heateu pärast nii oli saanud ja warjas neid enam käiksete alla.

        Pärast õhtust elajate söötmist tuli peremees kodu, waatas üht ja teist ümber ja küsis siis:

        „Noh, kas kõik tegid, kuida käskisin?

        „Kõik, wastas noormees.

        „Ega sa üle keelu ei läinud? Näita wõtit!

        Poiss andis wõtme.

 „Ohoh! Kust sa need said? küsis ta poisi kuldsõrmi nähes. „Ja mis tempu sa oled teinud? Wõtme otsa küljest rooste kulunud! Tule mulle järele! käskis ta kõwal sõnal ja wiis poisi kunni keldri seitsmendama roostetand ukse taga.

        Seal küsis ta:

        „Mis sa nägid selle ukse taga kambris?

 Poiss ei wastanud ja Wanapagan küsis weel:

        „Kas nägid siin kirwest ja raie-pakku?

        „Nägin, wastas poiss.

        „Pane tähele, mis ma sulle ütlen. Et sa noor ja teadmata oled, jätan ma täna sulle sinu ülekeelu-minemise andeks. Aga kui sa weel oma jala üle selle ukse senna kambritesse tõstad, langeb sull pea sellesama paku peal ja selle kirwega otsast, mis siin kambris nägid! Kas pead meeles?

        „ Küll! wastas noormees.

        „Noh, mine öömajale ja ole hommiku warajane!

        Noormees läks sõnalausumata ja rõõmus, et nõnda kergelt oli pääsnud.


7.


        Teisel hommikul anti jälle wõtmed ja majatallitus talle hoolde ja Wanapagan läks, aga seekord pojaga ühes, jo koidu ajal ära. Poeg oli palju pitkem kui isa, must ja tugew nagu karu, käis nii et maa mütsus ja suured jäljed kõwa õue murule taga jäiwad. Isa läks wärawast, poeg kargas üle wärawa.


14


        Noormees tegi jälle omad tegemised ja laskis härjapõlwelistel asjad korda toimetada. Kui aga loomad jo söödetud ja joodetud saiwad, tuli tall igawus peale ja nii suur tusk, et ta kusagi rahu ei saanud. Ta käis jälle õuekeldrit nagu eilegi läbi, kunni keeldud ukseni. Wiimaks keeras ta ukse lahti ja astus sisse. Kõik asjad oliwad karwa pealt nõndasamuti kui eile. Kirwes seisis sellesama koha peal paku otsas, teises kambris aga jälle hobuse ees liha, lõukoera ees kaerad. Mõlemad kaebasiwad jälle kibedaste oma nälga ja palusiwad toitu ümber wahetada, mis ka noormees kohe tegi.

        „Tänase heateu ja siinkäimise eest ei ole sull weel karta. Ähwardatakse küll, ega kurja weel ei tehta, ütles hobune, kuna poiss pärast toidude wahetamist jalapealt uksest wälja astus. Lõukoer lisas juure:

        „Ja Taewataat annab sull küinarpuust saadik kuldkäed.

        Poiss käänis ukse lukku ja tundis ka kohe, et käed küünarnukast saadik kullast oliwad.

        Wärawast sisse tulles näitas Wanapagan täna jo õige pahane, waatas pisut siin ja seal ümber ja küsis poisilt jälle nagu eilegi:

        „Kas kõik tegid, kuida käskisin?

        „Kõik, wastas poiss.

        „Ega sa üle keelu ei läinud, näita wõtit!

        Poiss andis wõtme.

 „Ohoh! kust sull käewarred kullaseks said? ja näe mis tempu sa jälle oled teinud! Wõtme küllest rooste kulunud! Tule aga nüüd järele, käskis ta kõwal sõnal ja läks keldrist läbi, kunni seitsmendama ukse juure, waatas kurjaste poisi otsa, tegi ukse lahti ja käskis poissi järele tulla.

        Poisil wärises süda sees, aga korraga tuliwad talle korpitsa sõnad meele, siis ka hobuse ütelus: „Ähwardatakse küll, aga kurja weel ei tehta, ja täitsa sku täites ja julgust näidates astus ta kambrisse.

 Wanapagan seisis paku kõrwal, kirwes käes. „Pane pea pakule ja jäta elu! paugatas ta kurjaste ja tõstis kirwest.

         Weel täiemas julguses aga sõna lausumata kummardas poiss paku peale.


15


        Wanapagan härgitas kirwega, aga poiss ei nõksatanudki, waid seisis liikumata, pead pakul hoides.

        „Olgu peale! ütles wiimaks Wanapagan ja pani kirwe rwale. „Ma ei taha sind julget tubli poissi tappa, jätan weel; aga wiimne kord! Kui sa weel minu keeldu tühiseks paned, siis enam sull eluga peasemist ei ole. Pead sa aga minu sõna ja kuuled sku, siis on sull mõne aja pärast kõik asjad teadawad ja kohad käidawad. Nüid aga, mis sinule ei puudu, sellega ärgu olgu sull ka järele ajamist. Ega noorel inimesel iga saladusega tegemist saa olla. Pangu käsi sinna külge, kuhu lastakse ja hoidku sealt ära, kust keeldakse. Sedap nõuu ma sulle annan. Ja nüid mine, aga ole jälle homme hommiku koidu wiiruga jalul.


8.


        Noormees läks, rõõmustas peasemise üle, ehk küll suurt headmeelt jäedawalt ei wõinud saada, sõi natuke, sest et suuremat isu polnud ja heitis magama. Und aga ei tulnud tall suuremal osal ööl silma. Sadandel wiisil mõtles ja arwas ta oma lugu ja tagus nõuusid, kuida Wanapagana kojast peaseda. Kõige kaalumise ja peamurdmisega aga ei paistnud noorel mehel ei kuskilt lootuse koitu, mingit peasemise teed. Wangis oli ta Wanapagana majas, nagu hiir lõksus. Õuestki wälja peaseda ei olnud lootust, sest seitsme sülla kõrgune ja üheksa kordne palgi müir piiras kõik talu nagu must pilw ümber. Õuewärawa oli ta eile küll katsumata jätnud, aga selle tarwis puudus saladus, kuida seda lahti tehti ja läbi käidi. Mõtles mees kuhu tahtis: wang ta oli ja orjaks ta jäi. Mustad ja koledad paistsiwad talle tulewased päewad, ja lootus, weel isa silmi näha ja lapsepõlwe muru tallata, kustus enam ja enam ta silma eest ja kodumaa mälestuse täht läks pimeda kurbduse öösse looja.

        Rahutuma öö järele wajusiwad wiimaks noorelmehel silmad kinni. Siin nägi ta ennast unes kõrgel taewa all kahel kotka tiiwal lendamas, hommiku alt õhtu poole, kiiremine kui tuul. Wiimaks näeb ta enese taga paksu suitsu ja


16


tuld selge taewa alt üles ajawat, suuremaks ja suuremaks kaswawat. Tema põgenes kiiremine, aga suits ja tuli langesiwad temale lausa järele. Korraga ilmus üks haljas maatükk, nagu kõrge pilliroo paksustik, pööris häkitselt põgeneja ja suitsu ja tuleleegi wahele ja warjas lendajat; kiiremine ja kiiremine põgenes ta edasi, kord nagu ööse kuu ja tähtede wahelt läbi, kord nagu päewal heleda päikese alt mööda, aga ilma et siiski kuhugi hädast ja hirmust oleks peasenud. Uus suitsu ja tule sammas kaswas üles, kattis poolt taewa alust ja ajas kohinal põgenejalle järele. Temal mässis kole hirm hinge kinni ja tiiwased käed ja jalad seisiwad nagu kammitsas. Korraga aga kaswas taewa alla must kiwiwarrem ja selle tõuusmisega kadus suits ja tuli. Aga ei kuigi kauaks. Jälle tõuusis mürinal ja kohinal tuline suitsu salk üles, praksus ja paukus. Juba kõrbnesiwad põgenejal juuksed kangest palawast, ta tundis ennast uueste nagu kammitsas ja nagu oleks teda kinni peetud ja tagasi kistud. Hirm ja järel tnlew suits surusiwad tall lausa hinge kinni. Ta põgenes ülewel juba ligi taewast, aga ei saanud enam edasi ega peasenud palawast ja nägemata kinni pidajast. Nüid wiimaks tõusis kangel tuulel ja wuhinal ilmatu suur pilw ja mattis suitsu ja tule. Põgenejal kadusiwad taewa alune tee ja lend: Ta seisis niitmata heinamaa peal, määratuma suure kuiwand lehtede hunniku otsas, teises käes pitk kuiw kepp, teises kaks kirju muna. Taewa peal wehklesiwad heledad wirmalised. Sest ärkas ta üles, kargas kohe jalule ja ruttas wälja, sest taewa serwas punas koitu.


9.


 Peremees ootas ukse ees.

 Hea, et mull tuled," ütles ta wihasel näul poisile. „Oleksid sa weel silmapilku wiibinud, siis oleksin ma sull silmad tagakukla pöörnud. Aga seekord jäegu so wiibimine weel arwamata. Mull on eneselgi tuline rutt taga. Turjamaal ehitab üks sugulane enesele kodu ja koda. Juba oleme tall mõnda päewa abil käinud, piirasime eile õuele palgi walli ümber, täna otsime talle pojaga kumbki ühe tugewama tamme metsast


17


ja wiime wärawa sammasteks. Poeg juba läks, küllap jo metsas tööl. Säh wõtme kimp ja tallita ilusaste kodu. Aga hoia keeldud kohta minemast.”

 Seda üteldes läks ta wärawast wälja. Wäraw kukkus põrinal kinni.

 Weider ja hirmus elukas,” mõtles poiss, „ei saa mina temast õiget märku. Ise käib kodust ära, jätab wõera hooleks kodu ja annab oma sala-koha wõtme sellele kiusatuseks kätte! See kõik ei ole muud kui üks kawalus ja mulle kas wõrguks ehk hukatuseks arwatud. Sellele pean jälgile saama, tulgu mis tuleb!”

 Nende mõtetega sammus noormees rahutumalt üle õue oma tallitustele, ega teadnud tähelegi panna, et perenaine nagu wari temal kannul käis. Wiimaks astus ta nooremehe ette. See tõstis silmad üles, nägi musta, tugewat wananaist, kohkus, nagu oleks see tõik tema mõtetest aru saanud ja ei teadnud sõnagi. Wananaine aga siteleb mahedal sõnal oma kareda healega:

 „Miks on norgus noorimeesi?

 Miks sa kurdad käidanessa,

 Sammud, silmad ala maassa?

 Eks ep majas perenaista,

 Kesse wõeraste tulejat,

 Uue kohasta olijat

 Ustawalta wasta wõtaks?

 Miks ep ole? Siin ep olen!

 Tule meesi tubase,

 Astu eide akna alla,

 Istu kulda-pingi peale!

 Tule, wirka noorimeesi,

 Kojaeide kamberisse.

 Eidel kodussa kanake,

 Majassa maasik-marjake,

 Kellel sala soowimista

 Ammu ilulla südames;

 Kesse kena noortameesta,

 Uuta kodu hoidijada,

 Mõistab kullala kududa,

 Hõbedalla helmitada,

 Mõistab noori mõteeida

 Sala sõnule sõlmida.


18


 Jäta kurba meelta, meesi,

 Tule eidega tubaje!”

 Noormees mõistis nüid enam weel, kui kunagi enne, kust poolt tuul puhus ja sai asjust kindlamalt aru. Ta wastas wabandates:

 Ei mull aega, eidekene,

 Nüid ep tullaa tubaje.

 Mull on palju tegemista,

 wa käsu täitemista.

 Ei ep mull ka poisikesel

 Julgust jäksa, eide kambri

 Tulla asja ajamaie,

 Kanakesta kallistama,

 Maasik-marja noppimaie.

 Wanamooril ei olnud nooremehe wastamine meelt mööda. Ta nuratas kurjaste, waatas pahal näul teise otsa ja läks.


10.


 Poisil tuli nüid jälle oma tallitus, aga meel jäi tall ikka ja enam rahutumaks. Wanamoori kutse, paha nurin ja kuri silm ei kadunud sugugi mõttest. Ilma aru saamata, nägi ta ennast jälle keldris ja nagu nägemata wäega kisti teda ka täna keeldud uksi awama. Wanapagana ähwarduste kiuste, tahtis ta ka täna weel salakohta ära käia. Pealegi tuliwad talle jälle korpitsa sõnad meele, ja julgustatud meelega pistis ta wõtme auku, keeras tuttawal wiisil ukse lahti ja astus sisse.

 Esimene kamber näitas täna koledat kuju. Raie-pakk oli werine ja kirwes seisis peal, terapidi wastu taewast. Esimese silmapilguga läks noorelmehel kuum hirmu wärin üle ihu. Aga uueste korpitsa sõnast:

 „Küll sa peased!”

julgust wõttes, tegi ta ka teise ukse lahti ja läks sisse. Siin oli lugu jälle endist wiisi: lõukoera ees kaerad ja hobuse ees liha.

 Jälle tõstsiwad need nälja kaebamist ja palusiwad toitusid ümber wahetada. Noormees täitis palwet ja lõukoer ütles:

 „Taewataat annab sulle õlast saadik kuldkäed!”

 Selle järele ütles talle hobune:


19


        „Nüid tee ennast walmis ja pane kõik oma kraam kokku, mis kodust ehk ühes oled toonud. Niipea kui mina kaerad ära olen söönud, istud mulle selga ja põgeneme. Jäeksid sa weel täna õhtuni seie, tehtaks sulle üheksa koledat imet. Nüid aga pane tähele, mis sulle õpetan: Mine õuewärawa juure ja löö meie siinse kambrite roostetand wõtmega wastu wärawa posti. Oled seda teinud, astub weikene Wenemoodu poisikene wärawa posti alt wälja. Seda saada kuhu tahad, ta läheb kui tuul, ehk ütle ja õpeta talle mis tahad, ta teeb ja räägib sõna-pealt nagu käsid. Ei maigukest enam ega wähem. See mehikene saada perenaise ette ja lase ütelda, et peremees kaugelt sona saatnud, et teda üheksaks aegaks kõige tütrega taga Wenemaa sugulastele kiireste ilule ja hüwile kutsutakse, et nad jalapealt ja wiibimata minema sõidawad, seal laulu ja tantsu lööma, kunni ka peremees pojaga järele tuleb, sugulastega rõõmu tundma ja pulme pitkendama. Niipea kui wanamoor tütrega wärawast wälja sõidawad, astu peremehe tagumisse kambrisse. Seal, põhjapoolse akna peal, on kuinud witsaoks, liiwa tera ja weetilk, wõta need hoolega kätte ja hoia, et mõni neist ei kau. Oled need kätte saanud, mine peremehe sängile, tõsta peatset natuke, seal all leiad ühe kena, rauudse kellukese, wõta see ka ära, seda tuleb meile kõige enne tarwis. Rutta siis ilma wähemat wiiwitamata ja mingi muu asja ehk waranduse külge puutumata minu juure tagasi ja teeme, et minema saame!”


11.


        Noormees tegi kuida õpetatud. Saatis perenaise tema tütrega minema, kellele tema hüidmise peale: „Põlwipoisid! Ruunad ratastelle!” — weikesed härjapõlwlased tuule kiirusel hobused ja tõlla tõiwad, kaks tükki juhimeesteks istusiwad ja perenaise ja tütrega mürinal wärawast wälja kihutasiwad. Siis wõttis mees kästud kolm asja kambri akna pealt, kellusese sängi peatsest neljandamaks ja läks hobuse ja lõukoera juure tagasi.

        „Karga nüid mulle selga ja helista kella!” ütles hobune.

        Noormees helistas: korraga katkesiwad hobusel ja lõukoeral ahelad.


20


        „Hoia ennast kõwaste minu seljas, ja kui õuewärawalle saame, helista weel kord.”

        Hobune pööras poisiga, ja lõukoer taga järel, keldrist wälja. Õuewärawa ees helistas poiss jälle kella: wäraw käis põrisedes lahti, ja niipea kui minejad wäljas oliwad, langes ta niisama jälle kinni.

        „Pista kellukene hoolega põue, et ei kau. Meil ehk tuleb teda weel kord waja,” ütles hobune.

        „Noh, kes teed teab?” küsis poiss.

        Hobune wastas:

 „Ei nüid ole teed nõuuda, waid minna, kuhu jalad juhatawad. Mull on aga praegu pea wastu päewa ja senna poole tarwis rutata. Taga-ajajal on silm wastu walget nüri.”

 Nõnda rääkides oli jo hobune minemas, nii et tuul ratsulisel mööda kõrwu uhus ja mäed ja orud, metsad ja mädamaad ja taewa pilwed nägemata maha jäiwad, lõukoer jooksis nagu koerakutsikas järel.


12.


        Nõnda ruttasiwad nad ühe puhuga kunni päikese loodeni edasi.

        Enne päikese weeru ütles hobune poisile:

        „Pööra pea ümber ja waata tagasi.”

        Poiss waatas.

        „Kas näed midagi?” küsis hobune.

        Ei midagi,” wastas poiss.

        Natukese aja pärast käskis hobune poissi jälle tagasi waadata.

        Poiss waatas.

        „Kas on midagi näha?” küsis hobune.

        „Ei mina näe midagi,” wastas poiss.

 Weel natukese aja pärast käskis hobune:

        Waata nüid tagasi, kas näed midagi, mis enne ei olnud?”

        „Ei muud, kui et aga nagu kaks musta pilwe-tükki kerkiwad taewa serwast ülesse.”


21


        „See on meie kuri peremees oma pojaga. Ta on meil jälgil ja tõttab järele. Pea aga nüid hoolega silmad terased ja wahi alati tagasi. Kui ta õige meie ligi saab, ütle mulle.”

        Poiss wahtis tagasi ja hüidis natukese aja pärast:

        Juba õige ligi!”

        Wiska see kuiwand witsaots üle pahema õla oma taga-selja maha.”

 Poiss tegi nii: ja korraga seisis ilmatu suur ja paks mets nende taga, puu puu küljes kinni, ja taga-ajajad kadusiwad. Põgenejad seisatasiwad silmapilgu ja tõttasiwad uueste edasi.


13.


 Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan seisis pojaga teisel-pool metsa, tuskas ja silmitses wastu taewast kõrgeid puude latwu ja siis jälle üks ühe kõrwal seiswaid tõredaid, jämedaid tüwesid.

 e, poeg, mis tempu nemad meile ei mänginud. Imet mõista, kust neil meie isa-isade sala-asjad kätte ja teada saiwad. Mis nüid nõuuks, poeg?”

 Poeg ei teadnud ka kohe nõuu, ja katsusiwad wiimaks läbi metsa pugeda. Aga mõlematel jäiwad kõrwad puude wahele, et ei kumbki enam edasi ega tagasi peasenud. Suure waewa ja rabelemisega sai wiimaks poeg oma pea puude wahelt tagasi, tõttas isale appi, murdis teise kuuskedest maha, kus wanamehe pea wahel oli ja peastis selle kõrwad lahti.

 „Ole sina tuhandeks terwe, pojakene, peasemast, ja mind peastmast, muidu oleksime mõlemad seie haledat waewa surma surenud!”

 „Tänu ilus küll, isa! Aga mis nüid teha?” ütles poeg.

 „Mis teha? Hea nõuu kallis. Nüid on meil hirmus eluwõtja mets kõrgelt ja laialt kui taeiwa-pilwe müir ees, et linnukegi ei pease läbi lendama. Ümber minnes tuluksiwad jalad alt ja ep oleks muud enam taga ajada kui tühja tuult: mis muud teha, poeg, kui anna jalule tuld ja too kodust terawad kirwed, et enne ehatähe kustumist tagasi jõuad ja metsast tee läbi raiume!”


22


        Muud polnud tarwis üteldagi. Poeg pistis tuulena kodu poole ja tuli warsti kirwestega tagasi. Kõige öö otsa raiusiwad mehed, et ilm paukus, aga alles pooleks päewaks sai tee metsast läbi.

        Kuhu kirwed paneme?” küsis poeg isalt.

        Pista kuuse oksade alla,” wastas see.

        Poeg hakkas kirweid oksadesse peitma. Tihane kisendab kuuse otsast:

 en, näen, wõtan ära!”

        Wanapagana-poeg waatab puu otsa linnu poole ülesse ja karjub:

        „Ah, wõi ära!” Sõi kirwed sisse.


14.


        Põgenejad oliwad päewa otsa ruttanud. Õhtu eel ütles hobune poisile:

        „Pööra pead ja waata tagasi.”

        Poiss waatas.

        „Kas näed midagi?”

        Ei midagi.”

        Natukese aja pärast käskis hobune poisil jälle tagasi waadata.

        Poiss waatas.

        „Kas on midagi näha?”

        „Juba mustab, nagu eilegi, taewa serw!” ütles poiss.

        „Siis on nad jälle kannul. Kui ligi saawad, ütle mulle.”

        Natukese aja pärast ütles poiss:

        Juba õige ligi.”

        „Wiska liiwa sõmer üle oma pahema õla maha.”

        Poiss tegi nii. Korraga seisis ilmamata pitk, pilwini kõrge mägi nende taga selja. Ei taga-ajajaid enam silmagagi näha. Põgenejad seisatasiwad silmapilguks ja tõttasiwad uueste edasi. —


15.


        Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan jäi pojaga teisele-poole mäge, kui mägi


23


neile nina ette üles tõuusis, ja esimeses kohmetuses nõksatasiwad nii häkitselt seisma, et mõlematel jalad kangest jooksust põlwini maa sisse tungisiwad. Katsusiwad mehed kord kõige hooga wastu mäge üles tormata. Aga mägi oli nii häkine, et mõlemad nagu määratumad pallid tagasi weeresiwad ja wastu maad räntsatasiwad. Pojale ei saanud wiga. Isa kukkus uimaseks. Ajas aga kohe jälle üles ja ütles:

        „Rutta poeg kodu ja too kaks labidat. Ei aita muud, kui kaewame mäest tee läbi. Muidu ei ole ülepeasemise lootust. Tuli hea nõuu mull praegu kukkumise peal. Asjata oli meil seegi kontide põrutamine.”

        Juba poeg oli minemas. Maatükid keerlesiwad jalge alt wastu taewast ja jooksu müdin kuuldus teisele-poole mäge. Enne keskööd oli ta labidatega tagasi. Öö otsa kaeweti ja ka suurem osa päewa taga järele, ilma iwakest aega püsimata ja ilma wäsimata. Pärast lõunat sai tee mäest läbi.

        Kuhu ma labidad panen?” küsis poeg.

        „Pista liiwa sisse,” wastas isa.

        Poeg hakkas labidaid liiwa sisse peitma. Tihane kisendab mäe otsast:

 Näen, näen, wõtan ära!”

 Wõta! Näe!” hüidis Wanapagana-poeg ja neelas labidad alla.

        „Täna peame kolmekordse rutuga tõttama,” rääkis isa pojale, kes labida neelamist lõpetas ja mokke muigutas, „muidu oleme omast kahepäewsest higist ja kallist ajast ilma.”

        „Oleme siis mehed, isa! ja anname jalgadelle tuld. Küll saame jooksikud enne kätte, kui isegi arwata mõistawad.”

        Ja nüid alustas Wanapaganatel lend. Mitme penikoorma taga müdises maa ja hulus ja kohises õhk ja riidehilbud lehwisiwad meestel linnu tiiwuna.


16.


        Põgenejad oliwad täna õiete wäsimises. Jo enne lõunat ütles hobune poisile:

        „Pööra pead ja waata tagasi!”


24


 Poiss waatas.

        „Kas näeb midagi?”

        „Ei midagi!”

        Jälle ütles hobune:

        Waata taga!”

        Juba kerkiwad kaks musta tükki taewa serwast,” ütles poiss.

        Waata weel!” käskis hobune.

 Ei tea, kas täna enam peaseme!” hüidis poiss. „Juba warjud suurel kõrgel ja tulewad õige ruttu ligemalle, lausa kaks musta, pimedat pilwesalka, kohinal ja mühinal nagu kuri marutuul!”

 „Täna on ta kõige wihasem,” ütles hobune, „sellep ta ka mustab ja tormab. Meil on wiimne katse ja püidmine ja tagaajajad teawad, et meie warsti oma murule saame. Lase neid weel ligemalle kui enne, ja kui jo õige ligi jõuawad, siis ütle mulle.”

 Noormees hüidis warsti:

 Juba nii kaugel, nagu esimesel päewal maha jäiwad. Aga tuule tuhing tahab mind wägise seljast maha wisata.”

        Hobune ei wastanud muud kui küsis:

        „Kas jo õige ligi?”

        „Öige ligi!” wastas poiss.

        Ligi jah!” hirwitati tagast. „Ei te enam pease! Kõik kolm teid neelan kõigega!”

        Wiska weetilk üle pahema õla!” ütles hobune poisile.

 Poiss wiskas weetilga maha. Sellesama korraga kadus tuule maru. Põgenejate kõrwu kostis suur wee kohin ja laenete wulin.

        „Pööra nüid julgeste pea tagasi ja ütle, mis näed!” käskis hobune.

        Poiss waatas tagasi ja ütles:

        Määratu meri, silmamata lai ja pitk, laenetab meil tagaselja. Ei taga-ajajaid kuski.”

 „Nüid oleme peasnud!” ütles hobune seisma jäedes ja käskis poisi maha astuda. Poiss astus hobuse seljast maha, ja kõik kolmekeste laisksiwab murule hinge tõmbama.


25


17.


        Wanapaganad jäiwad teisele poole merd. Esimesel silmapilgul ja taga-ajamise tuhinal, kuna nad jo põgenejaid oliwad kinni wõtmas, tormasiwad mõlemad kaelani wette. Aga ruttasiwad uppumise hirmul üle pea kaela kaldalle tagasi. Siin aelesiwad ja tuskasiwad mehed tulisel wihal, kui esimene ehmatus üle läks.

        „Mis nüid nõuuks, isa?” küsis poeg.

 Mis nõuuks? Peastmise nõuu ei läbi mere ega üle mere. Ei kumbki meie ega kõik meie sugukond wee juures südamikud pole. Küllap oleksime praegugi esimese tuhinaga merest läbi peasenud; aga wanematest päritud wee-hirm ajas südame külmaks ja kiirustas jalgu kaldalle.”

        Jah, isa!” wastas poeg. „Juba mull kadus põhi jalge alt ja süda tarretas hirmu pärast.”

 „Nõndap ta on, poeg! Ja kas meil wees waenu-ajajate puudus. Jäegu kõnelemata, ja hoiame elu! Ei wees oksakest, kellest kinni wõtta ehk kellesse tukistada, ega mättakest, ei kiwi, kännukest saadawal, kelle wastu jalga tuetada, kui alla kistakse. Sellep kõige parem nõuu, poeg, hoiame jalad kuiwal ja joome mere tühjaks. Teeme aga asja kõikide kiuste õige ruttu. Muidu on taga-aetawad läinud.

        „Kullane nõuu, isake!” hõiskas poeg. „Mina joon ta üksinda kuiwaks.”

        „Ei tea, poeg, kas jõuad. Joome mõlemad!”

 „Küll, küll, isake! Mis eest mull siis oma keri on?” wastas poeg, laskis mere ääre ja hakkas jooma.

        Natukese aja pärast alanes jo meri: aga joodud wesi hakkas mehikesel paisuma, kippus mõnest kohast wälja käima ja meresse tagasi oowama.

        Mine, isa, too heina kuhi, mis eemalt paistab, ja paneme mulle tropitseks,” ütles poeg.

        Isa tõi heina kuhja ja täitis jooja tahtmist.

        Poeg jõi uueste. Weepind alanes nähtawalt. Isa rõõmustas kaldal ja hüidis:

        „Kinnita, poeg, punnita, poeg, juba pool merd wäheneb!”


26


        Poeg kinnitas: kinnitas ennast — lõhki. Wesi langes wälja ja wiis jooja ühes.

        „Appi! Appi! Isakene!” karjus ta wee woodest.

        Isa kargas järele. Wesi wiis poega jo kesk mere poole. Sealt karjus ta weel:

        „Hiljal Hilja! Isake! Pööra tagasi! Juba mind kistakse alla!”

        „Oh mo ainus pojake,” halestas Wanapagan ja tormas nii et waht keerles meresse, kuhu poeg alla wajus.

        „Nüid upub ainus pojuke silma ette ja ei peasemist kuski!”

        Korraga kadus tall enesel jalge alt põhi, ta karjatas jäledaste, et kõik ilm wastu kostis ja wajus mees sennasamasse, kuhu poeg. —


18.


 Peäsenud põgenejad kuulsiwad merd karjumisest helkuwat, tõuusiwad üles ja seisiwad kolmekeste ranna ääres, poiss keskel, hobune ja lõukoer kahel pool kõrwal.

        Hobune naeratas:

        „Nüid on taga-ajajad all wett ja ilm Wanapaganatest lahti!”

        Siis ütles ta poisile:

        „Tee weel, mis ma sind käsin: wõta siit kõrwalt põesast üks sirge pihlakas, laasi oksad küljest ja löö sellega mulle kolm korda pitku kesket selga. Enne aga — ja seda pidin praegu unustama — tõmba mull kõik rauad alt ära, ja kui meil edespidi isu tuleb ja milgi wiisil toidu saamist ei ole, helista minu raudu wastastikku.”

        Poiss tegi kohe, mis kästud, tõmbas esite rauad hobuse alt, siis wõttis pihlakase kepi. Kui ta sellega kolm korda hobuselle keskel pitku selga oli löönud, langes sellel nahk seljast: ilus noor mees seisis lööja ees ja ütles:

        „Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja nõnda mulle peastjaks saamast. Mina olen kuninga ainus poeg. Kodus hoiti mind kui silma tera. Läksin üks kord metsa, eksisin ära ja rändasin mitu päewa mööda metsa ümber, ilma kuhugi


27


poole wälja saamata. Mets läks ikka paksemaks ja wõigasliseinaks. Sain ühe suure musta mehega kokku. See ütles, et ilma tema abita mina kodu ei saawat, kas käia kõik elu aeg ehk kas wõi teise ilmani ümber ja mässata laant risti ehk põigiti läbi. Ta kutsus mind eneselle sulaseks. Mina küsisin: kui kauaks. Tema wastas: mõneks ajaks. Mina ei teinud tegemist ja käskisin teda juurest minna. ,Eks me näe!' ütles ta ja läks. Miina rändasin weel päewa ja öö, sain temaga teisel õhtupoolikul kokku. Kutsus mind kolmeks aastaks omale ja lubas mind pärast seda aega kodu juhatada. Mina ei wõtnud nüidki tema nõuu ja rändasin weel, ehk küll nälg jo elu kippus wõtma, ühe öö ja päewa. Sain temaga jälle kokku. Minu küsimise peale, kes tema on, wastas ta: ,Olen ma kes ma olen, aga sind tean ma ammu. Jäta oma hulkumine. Sa näed ise, et sa metsast ei pease Tegime kauba ära, et mina teda kolm aastat otsa teenin, kulda palgaks saan, nii palju kui enesega ühes kanda jõuan ja tema mind pärast lubatud aega kodu juhatab, kui minul lusti ei oleks, igaweste temale jäeda. Poole aastat ja weel mõni nädal teenisin ma teda, siis hakati mind mitmetpidi wõrgutama ja mulle musta tütart pakkuma. Mina põlgasin pakkumise ära ja perenaine wiskas ühel õhtul mulle hobuse naha selga ja muutis mind hobuseks. Siis pandi mind keldrisse. Mõne aja pärast toodi ka lõukoer senna mulle kõrwale. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal päewal aga mulle liha ja lõukoerale kaeru. Sedawiisi lasti meid iga nädala kaks päewa kibedat nälga näha. Sinu sealolemise ajal aga anti meile kolm päewa järestiku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.”

        Kui hobune oma lugu lõpetas, palus lõukoer, ka endale kepiga lüia. Noormees ei lasknud paluda, lõi talle pihlaka kepiga kolm korda pitku selga. Nahk langes maha. Jälle tuli noor, tugew ja priske mees wälja ja ütles:

        „Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja mulle peastjaks saamast! Mina olin meremees ja hulga laewade ülem. Purjutasin maast madalast mõnda aastat õnnega ühest merest ja ühest ilma nurgast teisi. Olin wiimaks kodu poole tulemas, tõuusis kole torm, hukkas laewad, mattis seltsimehed


28


mere põhja ja ajas mind uimaselt ainu üksi kaldalle. Kui natuke toibusin, leidis mind Wanapagan, kes ennast rikkaks peremeheks ütles, ja mind mahedal sõnal ja pool wägise oma majasse wiis. Seal pakuti mulle musta tütart, ja et mina selle ära põlgasin, wiskas mulle perenaine ühel õhtul lõukoera naha kaela: mina sain lõukoerks ja siis pandi mind tagumisse keldri kambrisse, kus hobune ees oli. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal aga mulle kaeru ja hobuselle liha. Nõnda lasti meid iga nädala kaks päewa kibedaste nälga näha. Sinu sealolemisel aga anti meile kolm päewa järestitku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.”


19.


        Nende jutu peale rääkis ka meie noormees oma lugu. Siis hakkasiwad kodumineku peale mõtlema. Teed ei teadnud keegi. Sellepärast käisiwad juhtumise peale ja wõtsiwad nõuuks, üheskoos iga ühe omaksid üles leida. Oliwad mehed tükikese maad käinud, tundsiwad kõik kibedat nälja näpistamist, aga keegi ei julgenud teisele oma häda awaldada ega südant koormada, sest ümberkaudu polnud kuski inimeste elu-jälgi näha ega toidu lootust mõtelda. Meeste ees oliwad aga lausa pimedad metsad ja tundmata mäed ja orud. Wiimaks, kui nad ühte suurde tamme-metslise mägestikku jõuudsiwad ja kurwalt järestiku edasi sammusiwad, sest et nälg ikka kibedamaks kaswas, tuli korraga waesemehe pojal endine hobuse õpetus meele. Ta jäi teistest natuke taga, wõttis hobuserauad taskust, istus ühe suure harulise tamme alla sambla peale ja helistas raudu. üteldes:

        „Nälg on meil kõigel kolmel, kustki ei näe kustutust, rauad tooge rooga!”

        Waewalt oli ta wiimse sõna wälja ütelnud: seisiwad tall mitmed road sambla peal ees. Ta hüidis seltsimehed tagasi. Ja ei mehed nüid roogadelle elu annud. Kui isu oli aetud ja jälle kolmekeste minekus walmis seisiwad, tõstis waesemehe poeg kogemata silmad üles poole ja tundis, et see suur tamme-


29


puu, mille all praegu toitu oliwad wõtnud, seesama oli, kust otsast talle korpits Wanapaganaga minnes julgustamise sõnu oli hüidnud. Nüid tuliwad tall tee-poolest silmad lahti. Mustarästaste õpetust mööda oli ta teed tähele pannud. Iga seitsme sammu taga maha wisatud herned oliwad jo kaswamas ja õitsesiwad. Ta awaldas asja seltsimeestele, ja mehed rändasiwad rõõmuga edasi. Kase metsas, selle puu all, kust otsast waesemehe pojale tedred õpetust oliwad hüidnud, sõiwad rändajad jälle hobuse raudade toodud toitu, nõndasamuti ka weel eespool, kus mustad-rästad teda juhatanud, ja nõnda jõuudis ta seltsimeestega oma isale. Isa ja poja wastastikku rõõmu jällenägemises ei jõua keegi üles ütelda. Oli esimene rõõm siin mööda, läksiwad nooredmehed jälle rändama, kunni ka teised kaks omakstelle jõuudsiwad.

        Siis peeti nõuu kokku ja ehitati tuldud teele tekkinud mere rannale kolm määratu suurt laewa, pandi sada meest ja wankritega hoost iga laewa ja purjutadi minema Wanapagana majast wara ja rikkust ära tooma. Ülemere minek kestis üheksa ööd ja päewa, maa tee teist üheksa ööd ja päewa, enne kui Wanapagana maja silma ette ilmus. Kaasas peetud kellukene awas jälle wärawad lahti. Majas leiti kõik asjad liigutamata paigal, niisamuti ka kõik warandused keldris. Aga ei perenaist, tütart, endisid härjapõlwe mehi ega muud elawat looma ja liigutajat polnud olemas. Hüidis küll meie noormees kõigil endistel kutse-sõnul, aga ei tulnud wastust ega ilmunud kedagi. Kraamiti siis kõik parem kraam ja kuld ja hõbe wankritesse, wiidi mere ääre laewadesse ja purjutadi koju tagasi. Peale seda elasiwad meie kolm peasenud meest õnnelikult, saiwad üks teisega sugulaseks ja pidasiwad truust ja sõbrust elu otsani.


30


Kolmest Eesti järwekesest.


 Põhjapoolses Tartu maakonnas seisawad kolm järwetest, kaks, Kuningwere ja Must-järw, Kodawere kihelkonnas Kokkora wallas, kolmas, Kaiu-järw, Maarja-Mahdalena kihelkonnas Jõe wallas ja saawad suuremalle osale lugejatele küll puhas tundmata nimed olema, sest et neil pitkuse ega laiuse poolest geograsia tähtsust pole; mis aga neid siiski natuke tutwuse wääriliseks wõiks tõsta, on nende külge kaswanud muistesed jutud ja mõned udused wana-aja mälestused, mida neist siinse rahwa suu awaldab.

 Westetakse esiteks, Kalewipoega neist nooremehe naljal läbikäinud ja nõnda nende sügawusega oma pitkust siinse rahwalle teada jätnud. Teiseks jutustab rahwas neid järwi mitte loomulikult, nagu muud, oma kohta saanud, waid hallil wanal ajal imelist wiisi korraga tulnud. Kolmandamaks tunnistawad muistesed jutud järwekestes wee-jumalaid ja nende kodatondsid, niihästi isasid kui emasid, asupaika pidanud olewat ja praegugi pidawat.

        Enne kui neist muistesid jutte ja arwamisi awaldan, lubatagu mulle, järwekeste koha ja olu üle mõnd sõna seletuseks tuua.

        Kaiu-järw seisab arwata kolmkümment wersta Peipsist ja peale kahtkümment wersta teistest kahest eemal õhtu pool. Tema on enam metsade, soode ja heinamaade wahel, suuremalt osalt inimeste elukohtadest lahutatud. Sellepärast kuulukse tema kohta ka rahwa suus wähem juttu, kui teistest kahest. Tähtjas on ta siiski iseäranis aga ka seepärast, et Kääpa jõgi, kuhu Kalewipoja mõet jäi ja mille ääres kangemees ise ka surma sai, temast wälja jookseb. Jõe-suu poolses küljes aga olla tema ääres jo ammust waunst ajast inimeste elukohad olnud ja nõndasamuti ta üks suur matutse paik ehk kalme, kuhu kaugelt ümbertkaudu surnuid maetud.

        Kuningwere ja Must-järw seisawad wersta kaheksa üheksa Peipsist õhtu pool. Esimese pitkus kannab enam wersta ja laius arwata kaks kolmandikku. Ümbertringi piirawad teda kenad kõrged mäe-kallastikud, kus endisel ajal ja ka weel mõne kümne-


31


konda aastagi eest mitmet sugu suur ja uhke mets olnud, nimelt tammed, jalajad, künnapuud, toomingad, suured sarapuude põesastikud, ka mets-õunapuud ja muud. Nüid on nimetatud puude seltsidest aga ainalt mõned wõsukesed allastikkudel näha, sest et tule- ja tarbepuude puuduse pärast kõik jo ammu kirwe alla on langenud. Kohta wõib tõeste ilusaks nimetada, ise-äranis suwel, tema Kuningwere küla ja ümberkaudsed kaldad selgest weepinnast nagu peeglist wasta paistawad. Endisel metsarikkal ajal aga pidi järw ja koht, muidugi mõista, weel palju ilusam ja armsam olema, — mõned wanemad inimesed ütlewad kallastikkusid ja metsa ka pühaks ja puutumataks peetud, millep siis ka ime ei ole, et wee-jumalad ja näkineitsid siin mägede wahel järwe waiksuses aset ja puhkust pidasiwad ja ka Kalewipoeg kaldast alla astuda ja „hoidukestest” läbi sammuda asjaks arwas, nagu eemal pitkemalt näeme.

        Õhtu pool on kitsa kõrge mäe-kühma taga Must-järw, arwata ligi kaks wersta pitk ja laiemast kohast ligemale wersta lai. Nimi wõib tall küll wistist mustakast metsade ja soode weest tulla, mis talle kahel ojal rohkeste sisse oowab ja tema wett luirde karwaliseks teeb, ehk küll rahwas tema nime teisel wiisil, mis eemal näha saame, põhjandada püiab. Suurem osa kaldaid on tall madalad ja ilma iluta. Aga tema kõige kitsam koht, Kuuse-jõeks kutsutud, on häkiste, kõrge ja kenade kallaste wahel, mis mõlemilt poolt nii rinnal ja ligistikku üles tõusewad, et muiste ajal puud oma latwade ja oksadega wastastikku kaldailt segamisi kokku kaswanud ja kellegi silm suwisel lehtis metsa ajal ülewelt alla ei olla wõinud tungida ega warjutud waikist weepinda näha; muud kui weteneitsi laulujumin aga kostnud sealt sagedaste, iseäranis suwistel õhtutel, üksiku möödamineja kõrwu. Keegi surelik ei olla endisel ajal siit tohtinud mõnd puud raiuda ega oksa laastada. Hiljemine aga, arwata nüidsest ajast ligemalle sada aastat tagasi, nagu wanemad inimesed oma wanematest teawad rääkida, olla mitmed mehed mõisa käsu peale puid kallastelt maha hakanud raiuma, niihästi omaks kui mõisa tarwituseks; mõnele raiujalle olla otse silma nähes häda tulnud, ühele kirwes kohe esimese puu külge löömisel põlwe sisse wäärdinud, kaks peale seda warsti ära


32


surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma wigata peasenud, ja nõnda langes aega mööda ilus kallastiku-mets halastamata kirwe alla. Nüid wõib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuuse-jõge ja tema endist peidetud weepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei warja enam muud, kui sarapuu wõsukesed ja waarmarja warrekesed. Weteneitsi laulust ei tea noorema põlwe inimesed enam märkigi kuulnud olewat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist pagana-aja arwamist unustusse uinutanud. — Kuningwere järwe kutsutud kaugel-wanal põlwel Halliks järweks ja nõnda ka weel Kalewipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommiku poolsel kaldal, nõnda nimetatud Kadrina mäe peal, üks Walge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahwa suust aru — ja sest saadik hakatud teda Kuninga-weereks, hiljemine Kuningwereks kutsutama. Sest kuningast teawad rahwas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise „Musta-kuuinga” wastu sõda pidanud ja wiimaks kahe järwe wahele mäe peale mitmepäewases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukse-küngad ehk „kääpad”, ehk siinse murde järele „käipäd”, seisawad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese „Musta-” ja „Walge-kuninga” sõa matukse-küngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kausid on, see tahaks uurida. Kaewades olla aga mõned sealt seest sõariistu ja wask- ja raud- plaatisid, mõndasugu wõrusid ja muud sedasarnast leidnud.


Tükikesed Kalewipojast.


Kalewipoeg


olnud kuueteistkümne aastane, kuna ta esimest kord „Maalt” Peipsi poole tulles Musta-järwe kohta juhtunud. Wiiesülla pitkune kõre palk-kuusk kepiks käes, astus ta järwe kitsama koha ehk „Härjaloomukse” (mõned ütlewad Kuuse-jõe) teiselt kaldalt teisi ühe sammuga üle ja arwas nüid jälle kuiwa maad minna olewat, kuna tall aga kohe esimesel sammul ka Kuning-were järw oma kõrgete kallaste wahelt tee takistajaks ilmus.


33


Sest üle astuda ei ulatanud Kalewigi samm; üle hüpata arwas noor wägimees ka natuke kauugeks ja kahtlaseks; aga et ta teed kõwerdada ei armastanud, wõttis ta riided selga kimpu, astus kaldalt wette ja sammus järwekesest läbi minema, mis suuremalt osalt poole põlwini ulatas, aga ühest kohast siiski sügawam oli, kui mineja ette oleks wõinud arwata, sest otse jo ligi teise poolse kalda alla saades, wajusiwad jalad poisil korraga alt, wesi tõuusis poole kaelani, ja roomaja katsus, sammusid kiirustades, et aga kaldalle sai. Jalga kuiwale pistes ja silmi tagasi lüies nägi ta tuldud sügawa koha peal Wette-ema weepinnal istuwat, kes naerdes ütles:

 „Kõwa peaga poisikene

 Ära astu iga auku!”

 Kalewipoeg naeratas wastu:

 Ei ole wiga, Wette-eite,

 Kalew ei waju kuhugi!”

 Pärast seda käinud ta weel mitu kord nooremehe põlwel päris tembu pärast niihästi Kuningwere- kui Musta- ja Kaiu-järwest läbi*) ja mõetnud nalja katsel nende sügawust.

 Kalewipoeg ütelnud kord järwedest:

 ,„Ise weike hoidukene

 Halli-järwi, hoi mis sügaw,

 Kaiu-jäiwe kaksik welje:

 Mõetwad meesta rinna alta,

 Katswad poisi kaenlaasta:

 Suuri põldu Peipsieegi,

 Märka merda, ei sügawa:

 Küirakas ja künguline —

 Teeb aga korralt tallad märjaks,

 Korralt kastab kannad märjaks.


*) Mikspärast ainult noorel põlwel ja naljal ? Seda näitab siinse rahwa rääkimist mööda sellega wastata wõiwat, et Kalewipojal wanema mehe põlwel seks ei enam aega ega tahtmist näitnud olewat ja tall siis kibedad, tõsised tööd käsil oliwad. Ta läks siis, kui ta Peipsi poolt ja Alatskiwilt kas linnamäelt ehk Peatse-kiwi mägede wahelt omast sängist tuli, pahemalt poolt järwi üle „Kalm-oja” mäe ja siit üle Luige nõmme ja Selgise mägede Tartu poole. Kuida meile Dr. Kreutzwaldi Kalewipoja laulust jo isegi tuttaw, wedas kangemees Wenemaalt (wõi Narwast) läbi Peipse jalgse lauudu.

3


34


 Siis-ap paisub üle põlwe,

 Tõuseb taasta p—eeni,

 Eesta kastab kellukeste.

        Üks teine wete-mõet rahwa suus Kalewipoja pitkusest on nii:

 „Soome-meri säärini,

 gawamalt seljani!

 Peipsi-järwi p—ni,

 Kaiu puudub kaenelani,

 Ema-jõõgi helmedeni,

 Musta-järwi m—ni,

 Halli-järwi üle õla,

 Ilmjärw ilma põhjata.”


Hundimägi.


        Ükskord läks Kalewipoeg Kuningwere järwest läbi ja istus natuke kahe järwe wahele kaldalle; korraga näeb ta hunti järwe otsast metsa-soost wälja jookswat ja põesast põesasse lamba-karja poole kawaldawat, mis järwe ääres rohumaa peal sõi. Liiwaka mäe otsas ei olnud kangemehel midagi kiwi ega kändu kätte wõtta wiskamiseks, sellepärast torkas ta oma kepi otsaga tüki mäe kallast lahti, kõige puude ja põesastega, ja wiskas kriimsilmale üle järwe nurga. Kiskja jäi wisatud maatüki alla, ja sest sai järwe otsa mäeküngas, mida praegugi Hundimäeks kutsutakse. Seda kalda kohta aga, kust kangemees tüki ära wiskas, kutsutakse Kalewi kraawiks, enamiste aga Talwe-teeks, sest et siit kohalt üksi talwe ajal risti üle järwe tee käib. Nimetatud juhtumise juures tegi siis kuulus kangelane kaks heategu, ühe küll sekssamaks korraks, teise aga igaweseks ilma põlweks siinse rahwalle, kunni iial saaniteel sõidetakse.


Linnamägi.


        Kalewipoeg ja Sulewipoeg ehitasiwad Alatskiwile linnamäe, „tuetumatele tueks, wanadelle warjuks,” tahtsiwad siit kunni Peipsi rannani weel ka suurt linna ehitada ja esimene wedas seks läbi Peipsi Narwast laudu. Aga üksi linnamäe


35


saiwad nad jäedawalt üles teha, muu töö oli kangelastele asjata wäsituseks, sest rannas elas Peipsisorts ehk „Wanapagan” oma sugukonnaga, kes Kalewide ehitamist silma otsas ei wõinud sallida. Niipea kui Kalew ja Sulew tüki ehitust oliwad korra toimetanud ja uut töötarwidust läksiwad juure otsima, kargasiwad öösetel sortsid platsi ja lautasiwad linna, nõnda et kiwide ja lauade kolin mitme kümne wersta taga ümberkaudu ära kuuldus. Mitu kord oli ehitus kunni linnamäe külge kõik ümbertkaudu maani maha lõhutud, kunni wägimehed kodu jõuudsiwad. Kalewite tulemise eest aga oliwad kurjategijad iga kord kui maa alla kadunud. Wiimaks wõtsiwad wägimehed nõuuks, lauad ja kraami, mis tarwis oli, kõik enne kokku kanda ja siis ehitada. Sulewipoja jättis sellepärast Kalewipoeg püsti linna juure wahtima ja käis ise Wenemaalt laudu toomas. Üheksamat suurt seljatäit tõi ta siis läbi Peipsi, kuna rannas kükitaw Peipsi-sorts järwe nii mässama puhus, et koormaga tulejal laened mööda keha kuuni kaenla-aluseni üles kippusiwad. Kuiwale saades wiskas kangemees, kuna päikene korraga pilwede wahelt palawaste paistma hakkas, silmapilguks koorma seljast maha ja heitis halja rohu peale „Lemmusoo” metsa ääre wäsinud kontisid sirutama. Siin kargasiwad Peipsisortsi pojad oma weskikiwisõlmiliste piitsadega tema kallale ja nende selga wirutas Kalewipoeg oma suurema osa laua koormat katki, kunni siili tark nõuu temale: „teriti lauda, teriti lauda, Kalewipoeg!” appi tuli ja talle kurjategijate peale wõitu andis. Sest saadik ei tohtinud ennast enam ükski sortsilane Kalewipoja silma anda ega tükil ajal tema tööde ligi tulla. Ta saatis Sulewipoja ära Tartut ehitama ja tahtis ise üksi siinset tööd täiendada. Aga ta ei saanudki siin asjaga tahetud järjele, sest kuna ta Peatse-kiwi mägede wahele oma sängi, mis linnamäest arwata poole wersta eemal ja linna ehituse kohalt weel oma jagu kaugemal ära on, kõwa töö peale öösetel raske unesse uinus, tuliwad warsti jälle sortsilased oma sala urkeist wälja, iga kahe nädala tagusel kolmel kuuta ööl, ja lautasiwad enamiste kõik ehituse ära, muud kui linnamäele aga ei jaksanud nad kõige püüdmisega midagi teha. Wiimaks pahandas ennast Kalewipoeg, „argpükste” „kelmistükkide” pärast aega wiitmast, „kes ennast

3*


36


ise näidatagi ei julgenud, aga wargsi mehist tööd püidsiwad lautada.” Kangemees jättis kõrwalise linna ehitamise nõuu seekord katki ja kelmide ülesotsimise teiseks korraks, kuna tall abimehi ja walwajaid ei saaks puuduma. Ta kõwis linnamäe weel kõwemaks ja kindlamaks kui enne, wedas muist laudu ja tarwidusi ära Tartusse. Siin ehitasiwad Sulewiga ühes koos Taara-mäele ühe kindlama linna ja tegiwad talle nii kõrge üheksakordse walli, et „wareksel kõigel kangemal talwel kasukas palawaks sai, kui maast üle walli linna tahtis lennata.”


Halli- ja Musta-järwe tulemine.


        Wanal hallil ajal olnud Halli- ja Musta-järwe asemel madalad aasa-heinamaad, kust iga aasta warakult hein ära tehti ja siis õits nende noore hädala peale käis. Ühel suwisel neljapäewa öösel oli mitme küla õitsi-selts oma määratuma hulga hoostega Musta-järwe asemel hädalal. Suur tuli põles ja õitsilised kilatsesiwad ja naersiwad, wedasiwad wedupulki ja laulsiwad ja lõiwad tralli suurel lustil ja rõõmul, nagu ikka walwaja õitsiliste wiis. Wiimate saiwad nad hulgakeste ülemeelseks ja hakkasiwad üht waestlast poisikest pilkama ja winsutama. Poisikene hakkas nutma, läks tule juurest ära, käis korra ümber hooste, istus siis teistest ja tulest eemale mätta peale ja hakkas omi kadunud wanemaid taga kaebama:

 „Isa, mo armas isake,

 Ema, mo hella emake,

 Poja kulda kaswatajad,

 Armu-kaisus kallistajad!

 Teida nutan, poega noori,

 Teida haladan alate!

 Miks te surmale suigite,

 Miks te mind maha jätite

 Omakstelle ähwardada,

 Wõerastelle winsutada,

 Teistele lastele tõugata,

 Kõigile külale lükata?


37


 Taati, kulda taadikene,

 Eite, hella, armuline,

 Nähke lasta alta ilmast;

 Nähke marjukest mättalla!

 Kes teid laseks Mana-maalta

 Tulla mullasta murule,

 Külmalt kalmult kodumaile

 Pojakesta paisutama,

 Waeste lasta warjulema,

 Silma-wett tall waigistama,

 Õhkamista uinutama,

 Isa, armas isakene,

 Ema, hella emakene!

 Tulge ära Mana-maalta,

 Ilmuge mullasta murule!

 Siis-ap kaub mull pisar palgelt,

 Tutwate pilkus taas taganeb!”

        Poisike on waewalt kaebamist lõpetanud, ja korraga kuuleb ta, ehk küll taewas selge kui klaas ja tähed kuldana hiilgawad, nagu pitkese müristamist ja sellega ühes üht imelist healt.... Tema ei saa aga midagi aru, mis heal see on ehk kust pooltki see tuleb. Teised õitsilised ei pane sest käratsemises tähelegi, waid naerawad, laulawad ja hullawad edasi ja ajawad uusi hagu tulesse. Waenelaps jäeb ka jälle oma mätta peale mõtetesse istuma. Natukese aja pärast kostab weel kõwem kõmin kui enne ja selle järele kuulukse selgeste nagu hüidmine: „Minge ära!” Mõned õitsilised tule juures seisatasiwad ja ütlesiwad teistele: „Mis see peaks olema, mis müristab ja nagu hüidis?!” Teised ütlesiwad wastu: „Mis muud, kui pitkne müristab selgest taewast!” Mõned teised jälle: „Las peksab Sortsilasi metsast meresse!” Selle peale aga hakkasiwad nad jälle oma ilutsemist, tule ümber kuuti lüies. Waenelaps silmitses hoolega senna poole, kust see imeline heal ja kõmin jo kahte korda oli kostnud. Wiimaks näeb ta korraga õhtupoolist taewast mustama hakkawat ja nagu koledat pitkse pilwe metsa tagast ruttu ligemalle tõuuswat. Tema astub mättalt püsti ja tahab tule juure teiste seltsi tagasi hakata minema, lööb aga nagu kogemata silmad teisele poole ja näeb päikese tõusme poolsete heinamaade wahel kõrgema kallastiku peal kaht määratumat härga, teine hall, teine must, kes mulda


38


wastu taewast üles kaapides praegu teine teise wastu oliwad minemas, mis juures mõlemad kurjaste müirasiwad, aga nagu tumedal kinnisel healel. Wiimaks lõiwad nad jõmsatades sarwed kokku ja hakkasiwad kaewlema. Jälle hüidis waljumine ja kõwemine see imeline heal: „Minge ruttu ära!” Nüid jäiwad kõik õitsilised kohklema ja küsisiwad üks ühelt imestades ja hirmul, mis sest müristamisest ja tema arusaamata healest ometi arwata? Keegi aga ei teadnud wastust ega olnud healest õiget aru saanud. Ja natukese ajaga läks kõigil jälle hirm meelest ning hakkasiwad õitsilised wana soodu ilule ja trallimisele, ega pannud suuremat sest asja, et taewas pea puhas jo kott pimedaks oli minemas. Waenelaps ei teadnud mis teha. Süda põksus tall tundmata hirmust. Juba oli ta ka jo tule ääre astumas ja lootis teiste seltsis kohutawatest mõtetest peaseda, korraga aga lõi temal kaewlejate härgade peale waadates, kes wastu hommilnpoolist pilwita taewast tähewalguse kumal nagu kaks mustawat mäge heitlesiwad, weel enam süda hirmuma; tall ei olnud rahu, nagu oleks teda wägisi minekusse aetud ja edasi kistud, ehk ta küll isegi ei teadnud kuhu minna ehk mis teha. Sellega tuli tall wiimaks häkitselt nagu käskiw ütlemine mõttesse: „See on ometi ikka üks asi, miks mulle selgeste hüiti, et ära minna!” — Temal ei olnud muud hoost, kui üks teise-kewadine warss, ja see oli ka kõik warandus, mis talle wanemad madala sauna urtsiku kõrwas pärandada jätnud. Ta otsis selle üles, wõttis käe kõrwale ja läks temaga õhtupoolse mäe kalda poole, kaewlejatest härgadest eemalle. Minema hakkades hüidis ta ka teisi õitsilist ära tulema, neile koledaid kaewlejaid näidates, teised aga ei pannud omas käratsemises tema hüidmist ega midagi tähele. Waewalt aga saab, waenelaps mäerinnale, kui korraga kaewlejad härjad teisel pool heinamaid mäel nii koledaste röögatawad, et maa põriseb ja metsad kohatades wastu kostawad. Sellesama korraga aga kukuwad kaewlejad härjad mõlemad lõhki, teine teisele poole mäge. Silmapilgul mustab mõlemil pool mäge järw, laenetab ja wahutab marul mässaw wesi. Mustast härjast ilmus Must-järw, hallist härjast Hall-järw ehk praegune Kuningwere järw. Kõik õitsilised ja nende hobused jäiwad Musta-järwe wee alla ja ajawad oma trallimist


39


õitsipidu all ilmas praegugi edasi. Waenelaps aga peasis oma warssaga, sai pärast rikkais meheks, ja tema suust jäi see jutt rahwalle *).


Tundmata neiu.


        Mustast-järwest käinud muiste üks poole ialine ilus piiga kesk suwite ikka ühel neljapäewa öösel wälja. Enamiste tuli ta enne ehawalge kustumist järwest üles, istus natuke aega järwe ääres kaldal, wahel ka natuke eemal ühes salukeses, pildus liiwa sõmeraid ja kiwikesi wette ja laulis haledal healel, ilma et siiski keegi tema sõnadest aru wõis saada, sest et ta kedagi inimese hinge enese ligi ei lasknud. Niipea aga kui koit oli hakkanud, kadus ta kiireste järwe. Kuna aga Jaanipäewa laupäew mõne aasta tagast neljapäewa peale kaldus, ilmus neiu natukene warem ja tuli tunni Sawastwere külasse, seisatas siin ehk seal mõne maja kohal tänawal, sagedaste ka mõne sauna hakna all, kusa naisterahwas wihtlemas oliwad, näitas nagu midagi kohta otsiwat ja silmitselwat, läks aga siis jälle ruttu järwe-kaldalle salusse, kus ammu endisel ajal küla wainu olnud, istus siin ühe kiwi otsas laulul kunni koidu hakkatuseni ja astus siis korraga kiirel sammul järwe tagasi. Nõnda oodeti teda jälle ühel neljapäewsel Jaani laupäewa õhtul. Ja mitu südakat meest oliwad oma keskes salaja nõuu wõtnud, teda waritseda ja kinni püida, et näha saada, kes ta oleks ja mis temast arwata. Neiu tuli ka, nagu oodetud, käis tuttawal wiisil külas ära ja läks salusse. Senna aga oli ennast jo


*) „Kas see küll tõsi peaks olema?” küsiti wanataadi jutu peale „Kes seda nüid küll kõik wõib teada? Aga wõi ep ole ilmas mitmesugusidki asju sündinud? Seda juttu kõnelesiwad wanemad rahwas siin ligi ja kaugelgi ümberkaudu ühest suust. Ja miks ta tõsi ep ole? Hilja aja eest nähtud ikka weel, kui rasket wihma ehk kurja ilma olnud oodata, küinide palkisid weest wälja paistnult, ja hooste hirnumist ja õitsiliste kilatsemist kuuldud sagedaste suwisel neljapäewa öösetel, ka weel minu wanemategi elupõlwel ühel Jaanipaewa õhtul. Ja ega wanarahwa jutud tühjast tuulest pole wõetud.”


40


ammu enne päikese loodet üks täiskaswand poisike, ilma kellelegi ütlemata, paksu toominga põesastiku warjule peitnud. Ta nägi, kuida ilus neiu weest wälja ilmus, salakeste mööda kalda äärt külasse läks, warsti aga kergel sammul külast tagasi tõttas, salusse kiwi otsa istus ja, ilma nooremehe ligiolemist wähematki aimamata, laulu tõstis, esite nii tasa ja jumistades, et kuulja arugi ei saanud, wiimaks aga paraja kuuldawa healega ja selge sõnadega, aga kord korralt wahet pidades ja siis uueste hakkades:

 Tulen tasa peale-ilma,

 Astun mäele wete alta,

 Salakesta sügawalta:

 Kaswu-kodut katsumaie,

 Häte salut silmamaie,

 Lille wainut waatamaie,

 Kusa enne kõõrutelin,

 Lapse päiwil lauletelin.

 Linnu keelil laksutelin....

 Igaw on Ahtussa asuda,

 Ülla-ilmassa elada,

 Wete-woolu tembutusel,

 Musta laente lõputusel;

 Sellep kulda külakene,

 Muiste-kodu kohakene,

 Pealse-ilma paigakene

 Iga aasta meele ärkab,

 Wete-wallast mind awatab.....

 Tulen tasa peale-ilma

 Ehapuna paistusella;

 Astun mäele marjudelta,

 Tõusen muistse murudelle,

 Haljast heina tallamaie.....

 Aga ei siin endist aega,

 Endist ilu ei ihastust —

 Ei siin enam eidekesta,

 Ei siin tarka taadikesta,

 Ei neid enam pealta ilma

 Ilmu kustki silma ette....

 Juba kulda kallikesed

 Ammu maassa magamas,

 Ammu külma kalmudelle

 Muru põueje pugenud....

 Selle-ep jällegi tagasi

 Tõttan lausa laenetesse,

 Wilu woogude warjule


41


 Juba mind wette wajund lasta,

 Ilma süita uppund lasta

 Warsti waja leietase,

 wal sul nõuetakse....

 Kuule: Healta helkinessa,

 Ahtu kutse kaiunessa,

 Wete põhjas põrkunessa,

 Laente pinnal laksunessa,

 Isa healel hõikunessa!....

 Ilus on Ahtussa elada,

 Wilu-woogudes walada:

 Wete-ema hellitusel,

 Wete-näide naljatusel,

 Wete-wäe wallatusel,

 Ahtu õuede warjula

 Alla-ilmas olla õnnel.....

Noormees kuulas hõngutõmbamata ja hoimu liigutamata, sest ta märkas nüid kord korralt, kuida asi lauljaga oli; ta arwas neiut oma silma eest igal pilgul kaduwat ja wette ruttawat, ja see täitis teda kartuse ja haledusega. Kuna aga neiu nagu laulu oli lõpetamas ja kiwi pealt ehtis üles tõusma, tahtis ka tema waljult wälja astuda, ometi paari sõnagagi küsida ja näha, kas ja mill wiisil ta sureliku pealtmaa inimesega weel juttu teeks, ehk kas ta siis tõeste ennast wette tagasi minemast ei wõiks peasta? Korraga aga kiljatses neiu, nii et waritsejal poisikesel weri tarretama jäi, ja pistis suure kisaga salust wälja küla poole wälja peale ja sealt kaugelt ringiteed järwele. Hulk mehi, kes mööda kallast ilma nägemata ennast salu ja järwe wahele oliwad salaldanud, jooksiwad talle küll weel mitmelt poolt järele. Aga neiu läks nagu mõistataw wari kõige kangema tuule hoo kiirusel ümber meeste ria ja kadus enne silmapilku wee alla. Korraga helises järwest hooste hirnumine ja kostis inimeste healitsemine kõikide meeste kuuldes, kes kohkudes kaldalle seisatama jäiwad. Kodu poole minnes rääkis neile poisikene laulust, mis ta neiu suust kuulnud, ja mehed tõutasiwad ühel-sõnal, ei elu-ilmas enam sarnaste asjadega tegemist teha ega wee-neiut tema endisest kodukohast hirmutada. Seda lubamist aga polnud enam tarwis, sest peale seda ei näinud neiut enam kellegi silm.


42


Kala-püidja Jaanipäewne kimbatus.


        Ühel Jaanipäewa hommikul läinud üks mees hõngega Mustale-järwele kalu püidma. Sõuab mees wenekesega kesk järwe peale, hõngitseb siin ja wõtab hulga kalu. Wiimaks saab ta ka weel ühe suure awi (haugi), kellel saba ots tömp nagu ära raiutud. Peale seda hõngitseb püidja weel tükikese aega, ei aga saa enam loomagi, ja hakkab ära kodu poole minekusse. Ta aerab, ilma midagi muud mõtlemata, kui oma õnnelist kalasaaki. Juba on ta sedawiisi arwata tükikest aega sõudnud, aga ei rand lähenegi, ehk küll küna noolena waiksel weepinnal edasi liuugeb. Nüid aga kiirustab ta enam weel aerusid, sõuab hulga aega, kord korralt wahwamine tõmmates, aga ometi ei saa serwale ligemalle. Ikka tugewamine teeb mees tööd, nii et higi tall wiimaks laenena ihule tõuseb ja juuksed peas tilguwad, aga järwe kallas näitab lausa weel kaugemallegi eest ära minewat ja järw ise pitkemaks ja laiemaks. „Noh, mis ime see minuga nüid on?” mõtleb wiimaks sõudja hirmul tuksuwa südamega. Kõigest ihu hinge wäest lisab ta uueste aerudelle jõuudu, ja weneke lennab kui ratsa hobusega üle sätentawa weepinna, mis peale warajane hommiku päike oma kiiresid kullaselt wälja puistab, — aga weel ikka kaugemalle jäeb kodurand ja kaugemal ja kaugemal wirwendawad ümberkaudsed teisedki järwe kaldad. Ka päikene tumeneb ja sinise suitsuline, sogane õhk katab selget taewast nagu ähwardawa waibaga. Sõudjal käib pea ümber ja jõuud rauugeb üle-aru sõudmisest; ilm aga läheb lausa pimedamaks, ehk küll päikene weel keskhommiku aega näitab. Ja wiimaks ei saa mees enam isegi õiget aru, kus ta õiete on ehk mis teha ehk kuhu minna. Muud kui hirm ei anna siiski asu seisatada, ta sõuab mis wähegi wõib, wene näitab ikka kord korralt rutemine edasi lendawat, nagu hullu sõidul, aga ei rand lähene, waid wajub silmist enam ja enam wirwendawasse sinisesse udusse. Juba jõudis päikene otse kesk lõunasse. Ja nüid wiimaks tuli aga mehel korraga üks mõte pähä, mis teda nagu unest äratas. Ta istus tagasipidi lootsikusse, tõmbas mõlemate aerudega weel kord lootsikut edasi


43


minema ja waatas ise ruttu läbi oma särgi-käikse weepinna peale. Nüid nägi ta selgeste, et weneke puhas paigal seisis. Sellesama korraga kadus aga ka segane ilm, kadus järwe laius, ka tiüe õhk, ja päikene paistis nii selgeste, kui ta iial paista wõib. Ühtlasi selle muudatusega wähenes ka mehe hirm ja ta hakkas jälle wahwaste sõudma. Jälle lendas paat nähtawa kiirusega; aga kalda ligemalle ei saanud mees ometegi. Ta waatas jälle läbi käikse, ja nägi ennast jälle petetud, sest paat seisis. Uueste sõudis ta, uueste jõudis ta wihinal mööda weepinda edasi, aga kallas jäi ikka kaugelle. Korraga kuuleb ta järwes kõwa heale kaikumist, ta jäeb kuulama: Kõik wait. Muud kui pardid krääksuwad pilliroos ja kaldalt kostab sisaski laksutamine. Mees lööb sõuudes jälle aerud wette; aga uueste ja selgeste tõuseb järwest inimese heale kaikumine, nagu oleks midagi loome kutsutud. Ja sellepeale küsis selgeste üks heal järwe põhjas: „Kas kõik on kodus?” Üks hele naisterahwa heal wastas: „Teised on kõik kodus, muud kui üht tõltsaba sikku on waja.” Mees kuulas, uueste hirmudes, natuke aega; aga et kõik jälle waikseks jäi, hakkas jälle kõigest jõuust sõudma. Nüid aga nägi ta lausa, et ta paigastki ära ei saanud ja kõige päewa sellesama koha peal oli waewlenud. „Mis lugu see ometi on? Kui kaua mind täna siin kimbutakse? Ja miks? Kas tähtpäewa pärast?” Weel katsus ta sõuuda, ehk küll tänase otsata winsutamise peale jo wõim mehel puhas kadunud oli. Wene aga seisis nii kõwaste paigal, nagu oleks ta kõigilt poolt järwe pinnasse kinni kaswanud. Asjata püidmiste peale seisma jäies tuliwad mehele mitmesugused jutud meele, mis ta wee- ja järwekimbatusest oli kuulnud kõneldawat, üht ja teist oli tall ka Mustast-järwest meeles. Ja wiimati mõtleb tema: „Ehk see ilma sabata awi ongi järwe wee-alusele rahwa tõltsaba sikk? Ja mikspärast hoitakse minu küna ikka weel kinni? Wõtan ja lasen õige awi järwe tagasi. On ta mehike küll jo hulga, aegse kuiwal olemise peale pool uimaseks jäenud, aga küna põhjas oli natukene wett, ta elab weel täieste ja lööb lupsu.” Seda rääkides wõttis mees awi ja laskis wette. Warsti hüiab jälle üks naisterahwa heal järwe põhjas, käsi kokku laksutades: „Näe nüid, kuida wana tõltsaba sikk tuleb keereldes kodu poole,


44


nõnda et tee tolmab!” Siis jäi kõik wait. Järw oli jälle selge ja waikne nagu enne. — Mees hakkas sõudma ja sai silmapilk kaldalle.


Lausa nähtud näkineiu.


        Keegi wanataat jutustas wee-jumalatest ja tõendas ise noorel põlwel üht weeneiut näinud olewat. Kuuljate palwe peale rääkis ta:

        „Ühel Jaanipäewa hommikul päikese tõuste istusime õitsi-lapsed Kuningwere järwe otsal kingul suure kiwi ümber ja kõnelesime öösest Jaanitule põletamist, kusa mitmed naljad ära said teha ja ilud ära näha. Wiimate aga wõttis soe päewaterakese paiste ja öösine wäsimus kõikide üle wõimust ja tegi hallile Unewanamehele ameti kergeks. Minul üksi ei tulnud und. Tõuusin sellepärast üles ja sammusin kõrgema järwekalda otsa, Iaanipäewa ilu nägema.

        Paks kaste oli maas ja säras hõbehelmina kõige põesaste lehtedel ja rohulatwadel; udu pilwed tõuusiwad müiril järwest üles; wastu päewa mäekallaste kohal seisis udus ilus wikerkaar nagu määratu hiigla rõngas; teisel pool järwe kaldal kuuse ladwal kukkus kägu; sisask laksutas küla-all toomikus; kalad lupsutasiwad järwes; pardid aelesiwad krääksul pilliroos ja luhas ja pidasiwad oma perekondadega Jaanipäewa jahti.

        Mina istusin suure kiwi otsa ja ilutsesin, ei tea isegi kui kaua, ilusat hommikut. Kõik, mis silmad nägiwad ja kõrwad kuulsiwad, oli mulle nii armas, nagu oleksin täna hommiku esimest kord seda kõik kuulnud ja näinud. Kui ma märka aega olin istunud, ja ilumõju jo natuke üle hakkas minema, tuli mulle meele, et eile õhtu hõngenõuud kaasa olin toonud ja paju põesasse peitnud. Jooksin siis mäest alla hõngele.

        Weikese perwetüki ääres järwe serwas oli mull ammu tuttaw püidmise koht, ja sinna heitsin hõnge wette. Toimetasin, toimetasin raasikese aega, aga ei näinud tükil ajal maimugi. Ühe korraga aga tuli perwe äär kihinal kalu täis. Kalad wõtsiwad nii ahneste hõnge, et mull ime oli. Muidu sai


45


mitmed korrad terwe hommiku järwe ääres ära wahtida, ilma kümment- ehk kahte kalapojakest saamata. Aga täna hommiku, kui ikka wiskasin hõnge wette: kala otsas, jälle hõng wette, jälle kala otsas. Juba olin peale wiitkümment suurt kala wälja tõmmanud ja ütlesin siis nagu pool kogemata:

        „Kui sedawiisi edasi neid kuiwale lopsin, ei tea, kes neid siis kodu jõuab winnata?”

     Nõnda kui selle mõtte ära olin mõtelnud: ei loomagi tulnud enam järwest wälja. Ja teisel silmapilgul ei olnud ka mitte ühte liigutajat ei silmaga näha. Ei tea illma, kuhu kohta nad sellesama puhuga nagu ära tõmmati ehk wajutati.

        Tükikese aega hõngitsesin mina weel, aga ei midagi. Wiimate tõstan silmad üles, waatan läbi udu kauugemalle järwe peale ja näen: Üks imeline-ilus, kollaste juustega naisterahwas istub, ei kuigi kauugel minust, weepinnal udu sees, sueb juuksid, kullane kamm läigib tall wastu päikese paistet käes, ja ise ta jumistab laulda. Olin mina jo oma wanemate ja teiste inimeste käest ammu kuulnud, et järwedes ja meredes sagedaste-pealegi wee-jumalaid ja näkineiusid nähtud, ilma et nad kellelegi kunagi suurt paha oleksiwad teinud; aga süda lõi mull siiski kõhklema ja ei ma saanud paigastki esimese mõttega ära. Warsti aga kaswas mull julgemeel jälle südamesse ja hirmu juhim läks üle. Jubap teadsin ammu, et ka Kuningwere ja Mustas-järwes sagedastegi näkineiusid nähtud, sellepärast tahtsin teda nüid õige tähele panna. Wagaseste jäin oma paika seisma, ilma hoimagi liigutamata ja wahtisin teda tüki aega. Ilus naisterahwas kenitab aga niisama wagaseste edasi oma koha peal, sueb ikka oma kuldse kammiga juukseid, paneb wahel pihuga wett pea peale ja kõwib korralt oma lauluhealt, nõnda et see minul läbi südame käib. Mina wahin ja wahin, unustan hõnge ja kalad ära ja mõtlen:

        „Taewa ingel üeldakse küll maapealse inimeselastest kõigist ilusam olewat, aga ilusamat seda ei wõi ka ükski ingel enam olla!” —

        Wiimati hakkas ta õige teraselt minu otsa wahtima, ja juba mõtlesin, et hakkab juttu tegema ehk midagi ütlema; aga ei lausunud ta musta ega walget, ja mina ka ei tohtinud


46


suudki lahti teha. Sedawiisi silmitsesime mõlemad hulga aega wastastikku. Wiimate wõtsin mina ometi sürame rindu — „et ma õige hüian teda, ega ta mulle ometi sellepärast ei tea mis kurja ep tee.” Ja hüidsin

        „Kuule neiukene!”

        Ei tema pannud tähelegi.

        Läks natuke wahet ja mina hüidsin jälle poolkõwa healega:

        „Näkineiu!”

        Nõnda kui ma selle sõna nimetasin — oli ta kadunud nagu tina tuhka. Muutkui wesi wirwendas sealt kohalt tükikene aega, kuhu weenaisterahwas kadus. Häkitselt aga kahises ka luha, laenetas pilliroog ja puhus kõwa tuulehoog, ja minul läks tükiks ajaks kõik silme ees kirjuks. Wiimati ärkasin nagu unest üles, ja südagi walutas, nagu ei tea mis käest ära oleks kadunud. Nõnda wist wetenägu oli mull meele ära seganud, ja ei saa ma praegugi aru, kas nägin asja unel wõi ilmsi. Mõnedki Jaanipäewa hommikud peale seda olen ma hõngel käinud ja järwe ääres wiitnud, aga ei sedasarnast ole enam minu silma juhtunud.” —

        Kui wawamees juttu oli lõpetanud, sis üks pealt kuulaja:

        „Kas nägid, w'a jutuhammas, seda just ise, nagu meile praegu puhtusid?”

      „Kas mina just ise nägin? — Waata mis kena küsimine! Kui teie ei usu, mis otse nägija oma suuga kõneldakse, siis on jutul jo pool tulu juurest ära, ja ei wõi ma isegi uskuda, et just ise seda nägin. Üks teda aga ikka sedawiisi pidi nägema, kust ta muidu siis kõneldawaks on saanud. Mina aga usun seda, mis meie lell olewat näinud, sest lausa sedasama, mis ma praegu kõnelesin, näkineiust, kaladest, hõngitsemisest, käust ja sisaskist: just nõndasamuti kõneles seda tuhandelle korrale meie lell. Kes nüid minu juttu ei taha uskuda, see ei usu wast lellagi juttu. Aga ega meie lell petnud muistejuttusid kõneldes kunagi, kõneles igakord, nagu ikka see, kes ise nägi: Jubap see siis ometi tõsi peaks olema. — Nüidse-põlwe rahwas ei juba tahagi enam midagi uskuda, mis muistejuttude all kõneldakse, ja mõned riidlewad siingi juures suusisse: wee-juma-


47


laid ei olewat ollagi. Aga küsi wanult inimesilt, waata mis nemad üks seda teine teist kõnelda teawad, kuida wee-jumalad ja näkineiud ennast näha annud ja mõnikord inimestega suust suhu kõnelenud ja korralt head, korralt pahagi teinud. Meie wanaisa kõneles mitmed korrad tõest ja tõest: Tema läinud ükskord Kuningwere järwe suplema ja tahtnud üle järwe nurga ojuda. On ta jo tüki teed wee peal, näeb korraga natuke maad enesest eemal ühe ilusa tüdruku kiikudes laenete pinnal istuwat: tema lööb esite hirmuma, mõtleb aga kohe warsti: ,Kes nii ilus on, nagu see seal wee peal istub, ega see kurjast ole.' Ujub wanamees serwa tagasi, wõtab küna ja tahab senna sõuuda, kusa näkinaisterahwas wee peal istub; saab aga sõuudja waewalt kümme sülda edasi mindud, kadub näkineiu, muudkui üks part ojub seal kohal weepinnal, kusa enne ilus naisterahwas hulga aega laenetel kiikudes istus.”


Wete-ema heategu.


        Ükskord istus waenelaps, seitsmeteistkümne aastane tüdruk, järwe kaldal jõe-suu ligidal, nuttis oma muldaläinud emat ja isat taga ja kaebas armsatelle teisi ilma järele, et temal elu waene, perenaine ja peremees kurjad. Häkitselt paneb temale üks käe õla peale. Tema pöörab silmad ümber: Ilus, kollaste juustega ja sõstra-karwa silmadega, wanakas naisterahwas, imelikul riidel, seisab tema kõrwal, hoiab walgeid kiwikesi põlles ja ütleb lahkelt naeratates:

          „Ära nuta! Halwade päewade järgi wõiwad paremad tulla!”

          Nende sõnadega laseb ta omast põllest waesel-lapsel rüpe kiwikesi täis ja ütleb ise:

       „Mine kodu, pane need kiwid oma riide kirstu; aga kellelegi muule ära ütle sest midagi, mis täna minult kuuled ehk mis sulle olen annud. Sellele aga, kes sulle homme kosja tuleb, wõid kõnelda ja näidata, mis praegu minu põllest said.”


48


        Waenelaps ei saa esite kohe sõnagi suust, wiimate aga naeratab ta pool tahtmata ja ütleb:

        „Kosja? Ei tea kes mulle waeselle tuleb kosja!”

        „Küll näed! Usu mo sõna: Ei ma ole senni põlweni petnud!”

        Waenelaps küsis:

        „Aga kust sa siis oled ja kuida sa seda wõid teäda, mis homme tuleb ehk ei?”

      „Kes ma olen ja kuida ma wõin teada, seda ei tohi ma otse praegu üelda. Aga kust ma olen? Mina olen sealt, kusa päew ja kuu ja tähed alt üles poole paistawad, ja mägede otsad ja puude ladwad allapoole kaswawad. Seal, kust mina olen, ei ole kellelgi halwa elu, ei ole kurje peremehi ega perenaist, ei palawat ega külma, ei nuta keegi ega halada.”

      „Aga kust sa siis nõnda häkitselt seie minu juure tulid ja ilmusid?” küsis nüid julgunud tüdruk terawamalt.

        Wõeras naisterahwas naeratas ja ütles:

        „Mina tulin sealt, kuhu praegu lähen,” ja hakkas nende sõnadega järwe astuma.

        Waenelaps saab nüid asjast selgeste aru ja kogemata tuleb talle sõna suhu:

        „Sina siis oled Wete-ema?!”

      Ei saanud tall sõna täieste suust wäljagi üeldud: ja imeline wõeras oli kadunud. — Tütarlaps oleks seda nägu täitsa unenäuks arwanud, sest tema pea ja mõtted jäiwad natukeseks ajaks segamine. Aga walged kiwikesed põlles tunnistasiiwad nägu ja lugu ilmsiks, sest siin kohal järwe ääres ei olnud mitte ainust sarnast kiwikest, ja taewast nad ometi ei olnud wõinud kukkuda.

       Tüdruk läks ruttu kodu ja pani naljapärast need antud kiwid kirstu. Teine päew tuli üks rikas perepoeg ja kosis tütarlapse omale. Pruudil ei tulnud eilest weeäärist lugu enam meelegi, ennekui peig kodu hakkas minekulle, siis aga kõneles ta temale ära, mis eile oli näinud ja wiis peiu oma kirstule. Kui kirstu-kaas lahti sai tõstetud, oli kolmas osa kirstu hõberaha täis. Peig langes oma armsalle kaela ümber ja ütles:

        „Raha on raha. Sest ei olnud mull muidugi puudus. Sinu rikkus ei tee mind rõõmsamaks kui ma muidugi olen:


49


aga kellele Wete-ema head teeb, see on kõige parem ja puhtam inimene. Selle ümber sünnib head ja tema käes kosub ja läheb kõik edasi.”

        Peiu sõna ei jäenud waleks: Paari-elus nägiwad nad rõõmsaid päewi, head kaekäiki ja wiimaks lõpmata rikkust; aga endisest waesest lapsest sai kõige selle juures ometi kõige heldem ja lahkem perenaine ümberkaudu, kes kõigile hädalistele head tegi, kedagi palujat oma ukse tagast tühja käega ära ei saatnud ja iseäranis iga waest last kõige parema emana hoolitses.


Wee-jumala heategu ja karistus.


        Järwe kaldalt raius ükskord üks waene sulane mees suurt leppa maha. Korraga aga kargas kirwes warre otsast ära ja kukkus sügawalle wette. Mees katsus pitka teibaga mööda wee-põhja, tundis puu otsa wastu, nagu oleks kirwes põhjas, wõttis ruttu riided maha, kargas wee alla ja otsis, aga ei saa kätte ega leia; mitmelle korrale käib ta weel wee alla, otsib ja teeb kõik mis wõib, aga mis ei see ei. Astub siis raske meelega kaldalle, paneb ennast riidesse, wahib wesistel silmil sinna kohta järwe, kuhu omast ilma oli jäenud ja läheb wiimaks kodu, peremehe käest teist kirwest tooma. Peremees, küll ilma-rikas, aga esimene ihnus ja tige, ütleb:

        „Kui kirwe järwe wisasid, raiu wõi käega, muudkui puusüld olgu õhtuks ülewel! Päewapalka muidu sa ei saa wana krossigi.”

          Sulane läheb jälle tagasi, otsib uueste, käib jälle mitmelle korrale wee all. Aga ei ühtegi.

        Mis nüid ära tahad teha,” ohkab mees ja istub kalda serwa maha. „Nüid olen kirwest ilma ja päewapalgast ilma; naine lapsed jäewad homme ilma iwata!”

        Waewalt oli ta need sõnad ära saanud üelda: seal kuuleb korraga wett kohatawat ja wulisewat ja näeb wana, suure halli habemega meest kesk järwest serwale ojuwat. Kaldal istuja lõi kohkuma. Wanamees aga tõusis püsti ja küsis sõbrute:

4


50


        „Mis sa muretsed, mees?”

        Puuraiuja kurtis oma lugu, ja wanamees wastas:

        „Tean küll! Oota, ma otsin so riista üles.”

        Ta kadus wee alla, tuli aga silmapilk tagasi, wask kirwes käes, näitas seda ja sis:

        „See on sinu kirwes?”

        Ei ole!” wastas mees.

        Weewanamees läks teistkord põhja, tõi hõbe kirwe, näitas seda ja küsis:

        „Kas see?”

        Ei!” wastas mees.

        Kolmat korda käis hallmees weeall, tuli kuld kirwega tagasi, näitas seda ja küsis:

        „Noh, kas siis see?”

        Ei ka!wastas mees.

      Jälle läks weewanamees järwe põhja ja tõi nüid puu-raiuja päris kirwe, mida mees suure tänuga wastu wõttis. Aga wee-jumal kinkis temale ka need kolm teist, kuld, hõbe ja wask kirwed. Sellepeale tegi mees oma töö ära ja kõneles peremehele õhtu kodu oma õnne.

         Ihnus mõtles:

      „Oota! Sina ei mõistnud kallist asja muidu wastu wõtta kui wägise pakkumisega; aga mina lähen katsun oma õnne paremine!”

        Tema pani kolm kirwest lõdwalt warre otsa, läks järwe ääre, raius esimesega mõne paugu: see käis otsast ära, suurele kaugelle järwe, teine ja kolmas nõndasamuti. Sammub mees ja tuskab ja kahetseb, kunni wee-jumal wiimati tuleb, tema ahastust järele küsib, põhjast kolm kuldkirwest wälja toob, päewa kätte üles tõstab ja küsib:

        „Need ep wist sinu omad ongi?”

      Jah needsamad!” kähwatab ahne mees suure hea meelega ja sirutab kätt wõtma. Häkitselt kohiseb koledaste wesi, wahutükid käiwad mehele wastu silmi. Sellesama silmapilguga kaub weewanamees, waikneb wesi: ei laenekestki liigu. Ootab kohkuud mees weel uimaselt hulga aega: ei kuhki ega kahki kuski. Silmad häbi täis, süda walus, meel hirmul, ja kõigest


51


kolmest kirwest ilma, ärkab mees nagu unest üles ja katsub et aga minema saab. Ei tohtinud mees peale selle kõigel eluajal enam jalga järwe kaldaile wiia.


Niki Näki Noki otsa.

„Ärge wanduge lapsed ega olge

kurjad wee ääres.”


         Kord istusiwad ja mängisiwad lapsed järwe kalda ääres. Wiimate läksiwad kaks tükki taplema, ei tea mis peale, ja mõned hakkasiwad kurja wanduma. Korraga hüidis üks laps teistele:

        Waatke! Üks põhjatu suur pa’lk ojub järwest otse meie poole!” Kõik pöörawad silmad wastu järwe, näewad: tuleb ka määratu pitk, jäme ja jorgeline (muhkline ja kõwerik) palk, tasakeste ojudes, ja jäeb otsa-pidi õigeste laste ette kalda wastu seisma. Üks laps ütles:

        „Astume kõik selle palgi peale ja sõidame parem temaga wee äärt mööda ja supleme, kui et riidlete ja kurja haugute!”

        Teised lapsed wõtsiwad ka kohe tema sõna ja asusid kõik kihinal kahinal palgi peale, Üks kõige wanem ja mõistlikum keelis neid küll seda tegemast, sest tall näitas palk paha ja kohutaw, aga teised oma hulgalises saginas ei kuulnudki, mis tema kõneles. Kui wiimate palgi kalda-poolne pool jo lapsi täis oli saanud, hakkas palk tasakeste järwe poole liikuma. Kõige wanemal lapsel, kes teisi oli keelnud, ei jäenud ruumi kuhugi teiste sekka istuda, ehk ta küll ka seda ei mõtelnud tehagi, sest silmi järwe poole lüies, nägi ta korraga, et palgi teises otsas kaks suurt oksa juurikut nagu hobuse kõrwad edasi ja tagasi liikusiwad ja palk jo ruttu edasi järwe poole wajus. Ja et nägijal lapsel iste aset ei olnud jäetud, ütles ta ruttu:

        „Täis kõik Tirsu Türsu tipud! Kuhu mina istun? Niki Näki Noki otsa?”

        Niipea kui tall need sõnad suust wälja said, kadus palk silmist ja käest. Lapsed istusiwad kõik järwe serwas madalas wees, üks ühest kinni hoides, ja katsusiwad, et aga kodu saiwad.

4*


52


Noor jeä käik ja Weealused.


Muiste sõitis üks mees oma pojakesega õige noore jeä ajal üle järwe. Otse kesk järwe kohal aga murdus jeä ja mees oma poja ja hobusega langesiwad tükil alla. Kohe jeä all tuli neile hall wanamees pahase näuga wastu ja ütles mehele:

        „Sina tulid meelega pealt ilma seie, ja sellep seie ka jäedki, kas tahad ehk tahtmata. Annan sulle halli hobuse ja kuldjalastega saani ja panen sind iga sügise noore jeä all wastu-otsa sõitma ja mürinat tegema, et igaüks suurele kaugelle kuuleb ja et jälle iga pealt-ilma edew kergel meelel minu maja ja laia wete-walla katust sisse ei sõtku, ennekui Taewataadi külm teda täitsa tallatawaks ei kõwinud. So poja aga ja hobuse upitan ma peale-ilma tagasi, sellepärast et nad sinu teul süita ja tahtmata seie sattusiwab.”

       Nende sõnadega noppas wana weehall hobuse ohjad, pani poisikese rekke ja sellesama korraga oliwad nad jeä peal. Siin ütles ta poisikesele:

        „Ole isa pärast mureta, meie seltsis all-wee on elu kullane, ilus ja tulus. Nüid katsu aga kodu saada, ja ära reest midagi kauta!”

        Poisikene sai hirmu ja märjaga aga waewalt wee-jumala sõnadest aru, tegi hobuselle ruttu, ja pool roidunud ja unine jõuudis ta tükikese aja pärast kodu. Kaks suurt jeä tükki oliwad järwest rekke jäenud, need wiskas ta ukse ette maha. Aga et nad wisates katki ei läinud, waatas poisikene neid terasemalt ja nägi nüid, et nad mitte jeä ei olnud, waid selge hõbe. Sest ai ta rikkaks meheks ja elas õnnelikult. Iga aasta aga, kui noor külm wesisid kaanestas ja noor jeä jõrkus, käis ta kurwal mõtetel mööda järwe äärt, et ehk oma armastatud isat weel näha. Aga ei kunagi ei olnud temal seda õnne, nende mõtete täitmist näha, ehk küll wahel tall kohe otse jalge ees jeä mürkus ja paukus, nagu oleks isagi ka poja igatsemist ära tunnud, aga omast tööst ja toimetusest siiski mitte ennast ilma peale ilmutada saanud.

        Nõnda läksiwad mõned kümned aastad taga selja ja mees sai jo wanaks ja hallikeseks. Siis läks ta jälle kord, nagu


53


ikka, noore jeä ajal järwe ääre, sammus kurwalt sinna ja tenna ja mõtles oma isat taga. Wiimati lööb tall meel nõnda walusaks ja igatsema, et hallikene kaks kätt südame wastu peab suruma. Ta istub järwe jõe-suu kõrwale kiwi otsa, ja silmist weerewad tall pisarad laenel mööda palgeid maha. Korraga näeb tema, silmi üles tõstes, jõe-suus hõbedase wärawa kuldse warwadega. Tema tõuseb istmelt, astub wärawa ette, lükkab wähekese: wäraw läheb kergeste lahti. Wanakene mõtleb, seisatab natukene ja astub siis edasi. Siin sai ta pimekasse, rauudsesse tänawasse, ja seda mööda edasi minnes näeb ta tüki maa taga jälle niisamasuguse, muudkui palju suurema wärawa. Selle ees aga seisab üks päkapitkune mees, suur kiwine kübar peas, raud riided seljas, wask wöö wööl ja sülla laiune wask kirwes käes. —

           „Sina wist otsid oma isat näha?” küsis ta lahkeste wanakeselt.

        Jah, kullane meesi,” wastas wanakene, „kas sa ei wõiks teda mulle näidata ja mind temaga kokku laske saada? Minu elu läheb muidu wanapäewade wastu kord korralt ilma peal igawamaks!”

        „Seda ma küll ei wõi ega tohi lubada!” ütles weike mehike. „Pealegi on tema praegu omas ametis. Sõidab — kuuled küll! — halli hobuse rakkel ja kuldsel saanil mööda meie-ilma hõrna hõbedast katust, et seda pealt-ilmaliste hoolimata tallamise eest hoida. Aga, et sa korra meile külaliseks oled juhtunud ja tulla julgenud, tahan ma sulle meie wee-ilma elu-majasid ja asupaike näidata. Meie rahwas, pere ja perepidajad on kõik kodust ära, ja sellepärast wõime kohad ja kojad eksitamata läbi käia.”

        Seda üteldes puudutas ta sõrmega wärawasse, see läks lahti ja wanakene ja tema wiija astusiwad silmamata suure ja uhkesse klaas hoone, mis aga sugugi nii pereta ei olnud, nagu päkapiku-mees oli ütelnud. Noori ja wanu mehi ja naisi ja lapsi oli siin hoones hulgana ees, üks seal, teine teal, mõned käisiwad ja toimetasiwad, mõned jälle oliwad mitmekesi koos, kõneldes ja naljatades, ilma et aga keegi sisse tulejate peale silma oleks löönud, neid tähelegi pannud ehk sõnakest neile


54


lausunud. Päkapiku-mees ja tema wõeras, kui natuke oliwad seisatanud, sammusiwad määratumat hoonet mööda edasi, mis ikka heledamaks ja toredamaks tõuusis. Kõik majariistad oliwad puhtast kullast ja hõbedast, sumamata kõrge lagi hellen-dawast klaasist ja põrand puhtast wasest, ja mida kaugemalle nad laksuwad, seda uhkemalt hiilgas ja kiirgas neile igalt poolt hoone wastu, ilma et tall otsa ehk lõpetust kustki oleks silmata saanud ehk tulnudki, ^iig heledns ja walgus pani luanamehe pea ümber käima ja ta soowis wiimate üinder kääuda. Kohe täitis pälapiku^mees tema tahtmist ja ütles:

        „Hea, et sa sellepeale õigel ajal jo mõtlesidki. Mida eemalle me läheksime, seda kiirgawam tuleks hoone. Siit natukene aga eemal on jo nii hele ja hiilgaw, et pealt-maa inimese silm seda ei jõuagi kannatada. Sest siin elab meie wägew kuningas oma helde emandaga, nende ümber teised meie wete-walla wõimsad ja ilusad.”

          „Kus nad siis nüid on?” küsis wauamees meelt julgustates.

       „Selle küsimise peale ei ole minul wastust,” wastas päkapiku-mees. „Nõnda palju aga ütlen sulle:

 Kusa merda mürgatella —

 Ahtu heali kaigatella;

 Kusa laene liigutella —

 Wete-wägi kiigutella;

 Kusa wahtu weeratella

 Wete-ema keeratella;

 Kusa woogu wilgatella

 Wete-neiu naeratella.”

          Wanamees mõistis asju muist, wõttis aga weel julgust teisi asju pärida ja küsis:

        „Sina ütled pere ja perepidajad kodust ära olewat, aga kes siis need on, kes siin eespool kojas liiguwad ja elupäewi peawad? Nagu näitab, ei lõpe wanadel jutt, noortel nalja tegu ega lastel kulla ja hõbeda ja iluasjadega mängupidu? Kas need teie pere ei ole?”

      „Pool-poolite on, aga ei ole siiski,” wastas päkapiku-mees ja waatas küsitawa rahwa peale ümber. „Need on — kui ma nüid sulle tohin ütelda?! — need on pealt-ilma inimesed, kes meie kodu on korjunud, üks seekord, teine teinekord.


55


Neil on siin elu hea küll, oma wana-ilma tagasi ei ole keegi tahtnud, ja ei neid lastakski ka. Sest kes meie koduhooneie korra kaldub, see seie peab ka jäema.”

        „Kas mina ka?!” küsis wanakene kohkudes, ehk küll ta isegi ei teadnud, mis temal siinse elu poolest karta oli.

         „Noh, kas sinul siis meie kodu wastu nõnda meel wõeras on? Aga ära karda ja ole mureta! Täna sa wõid minna kui tahad ja jäeda kui tahad. Mina tõin sind wabalt sisse ja wiin sind wabalt wälja. Aga see on esimene ja wiimane kord, et siit keegi sureline peale-ilma tagasi läheb.”

        „Kas siis mina oma isat enam iialgi näha ei saa?” küsis wanamees ja kaks pisarat tõuusiwad talle jälle silmi.

         Ei muidu millalgi, kui tule nädalat kolm hiljemine seie, kui jeä on wananenud, siis on sinu isal waba aeg, kuna tall kõik selle-aasta toimetused lõpetatud, ja peab meie hulgas siin rõõmsaid päewi, kunni jälle aasta ümber läheb ja temal jälle enam kuud aega toimetust tuleb.”

        „Aga kas siis tema igaweste seda tööd peab tegema ja sellega iga aasta oma eluõnnetust mälestama?” küsis wanamees nukralt.

           Päkapiku-mees aga wastas:

        „Kes sinna wõib parata? Senni ta seda toimetust siin täidab, kunni jälle mõni kergemeelne pealt-ilmast juhtub meie koja noort talwe katust rikkuma ja ise läbi alla langema: siis on endine noorejeä sõitja sest asjast waba ja uue kätte tuleb tegemine.”

        Nõndawiisi küsides ja wastates oliwad wanakene ja tema saatja jälle tagasi endise wärawa ette saanud. Siin waatsiwad minejad nagu küsimisel mõlemad ühe korraga teine teise otsa ja päkapiku-mees naeratas sõbralikult, andis wanakese kätte kaks wask pulka ja ütles:

        Kui sa kunagi seie wärawa ette tuled ja mind ei ole siin, waid ehk mõni teine, kellele sa tundmata oled, siis helista neid pulke wastastikku, küll ma siis tulen ja sinu tahtmist täidan, kui asi nõnda on, et ma wõin.”

        Sellega laskis ta wõera esite suurest wärawast wälja, saatis teda ka rauud tänawast läbi weiksema wärawa juure,



56


awas siis selle ja wanamees seisis jälle jõe-suu kõrwal järwe ääres, nagu pilwist kukkunud; tuldud wäraw oli silmist kadunud, aga wask pulgad tunnistasiwad asja tõsidust; need pistis wanakene ihupõue ja läks mõttes ja pool uimaselt kodu. Siin aga ei saanud tema süda enam kuski rahu ega tunnud mees miskist asjast rõõmu, kolm nädalat käis ta iga päewi jõe-suule ja istus siin nagu unenäul kiwi otsas, kunni wiimate nagu maa alla kadus ja ei enam kodu tagasi ilmunudki.