Kreutzwald

Sisukord

Kiired kosjad

Eesti jutt: Luokene Tallinnast.

Kirjutanud

Jakob Kõrw.

Teistkorda trükitud

Tallinnas.

Trükitud H. Mathiesen’i kirjadega.

1893.

Kiired kosjad

Eesti jutt: Luokene Tallinnast.

Kirjutanud

Jakob Kõrw.

Teistkorda trükitud

Tallinnas.

Trükitud H. Mathiesen’i kirjadega.

1893.

Дозволено цензурою. — Юръевъ, 18 Сентября 1893 г.

Печатано въ типографіи Г. Матизена Ревель,

Никольская улица, д. No 23.

Kiired kosjad.

Tallinna — Lindanisa! Kelle linn? Saksa? Eesti? Wene? Kõikide! „Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu lahutagu inimene,” üteldakse abielu rahwast... Maast ja rahwastest wägewas ärawõitmata riigis piame ütlema: Mis ajalugu ühte liitis, seda ärgu lahutagu wastastikku waen, wihkamine, seisus, keel ega meel ega ka — usk! Et see ka suurelgi mõedul tõsi wõib olla, ehk et see kõige wähemalt mitte tuulest pole wõetud, seda tehku omast kohast ka järgmine lugu selgeks, mis meie üles kirjutasime. — — — —

Armsaste helisewad kellad tornidest, mis weel mõnesgi linnas pühapäewa õhtut kuulutawad ehk waikist õhtu-palweaja lõpetust Jumala-kodades teatawad. Nende tuttawad healed kumisewad nii imelikult sulle kõrwadesse ja südamesse, lõpetawad päewa-aega nagu kõrgemate, üleilmliste, pühalikkude keeltega ja uinutawad lapsi hällides ja kätkikorwikestes unele, nagu üleüldised suisu-laulud, mis kõigile, rikastele ja waestele ühesuguselt helisewad! Ja eks sinagi, lugeja, nendes sagedaste sügawat, troostiwat kõnet ja healt ole kuulnud?... Ka Tallinna linna kirikute kelladel on see wõim ja see helin — kostawad nad Greeka-Õigeusu laiadest, tugewatest ehk Ewangeliumi-Luteruse kõrgetest, sirgetest tornidest... Nad kumisewad enamiste iga õhtupoolel — mõned kutsuwad inimesi palwetunnile, mõned hüiawad wäsinutele wiimse woodisse järele. — — — — — — — — — — — —

Ühel ilusal Jaanikuu esimesel pühapäewal 1873 — sellsamal pilgul, kust meie lugu algab — helisesiwad jälle Tal-

linna õhtukellad... Kõrgest Olewiste tornist tõusis kõrge, kumisew esimene heal ühe iseäraliku matukse hauale. Eesti Jaani kiriku tornis helistati pärastlõunese palweteenistuse lahkumiseks, Greeka-Õigeusu tornidest kostis ühe homse kirikupüha kuulutuseks wägew kumin. Torni kellad lõiwad kuus.

Ühe aia wärawalle Tallinna uhke Kadrintaali puiestiku osakonnas, kus ilusad majad nagu lahutatud lambakari puude wahel laiale seisawad, ilmus üks noormees, tuetas ennast sügawas mõttes peel-aia najale ja waatis üksisilmi linna poole, mille wanamoodu kõrged majad ja tornid õhtuse päikese all helendasiwad. Kaua aega seisis noormees nagu naelutatud sammas ühe koha peal. Peale selle sammus ta küll rohkeste paar tundi aias edasi tagasi, tuli wiimaks jälle wärawalle ja silmitses uueste kaua, kaua linna poole, mis praegune looja minew päikese kiir kullatas ja siis kord korralt enam ja enam suwise õhtu heledasse ämarikusse halli karwaliseks wärwis... Öö oli selge ja walge, nagu ikka meie Põhjamaa Juuni ööd. Armsaste — ehk küll suwisel tumedusel, wilkusiwad taewa-tähed wana, kõrgete puude latwade wahelt alla. Eemalt kuuldus wankrite mürinat, mis rahwast linna ja linnast tagasi tõiwad. Pea waikis ka see, nagu oleks üteldud, et wankritegi mürinal waheaeg kätte tuleks. Kellad oliwad ju ammu waikinud — üksi kaugemalt, Narwa maanteelt kuuldus weel sõidu mürinat, mis ikka kaugemalle kuulja kõrwust kadus. Imeilus oli waikne öö!... Korraga kostis selle aruldase waikusesse, läbi õhtuse tuule õhu üks „maailma trall,” tantsu muusika kõlin, kaugemalt eemalt, kus puude all aias, Estonia seltsis, pidutseti ja saalis tantsupalli peeti. Noormees tõstis pead ja kuulas kikki kõrwul, nagu tahaks ta pillide wiisisi oma südame sügawusesse mahutada.

„Härra Paul,” hüidis tema tagaselja wana tuatüdruku mahe, aga wäsinud heal. „Majori härra on ju magama läinud. Juhan ja mina kipume ka ju woodi peale mõtlema, kas ei taha noorhärra ka ära tuppa tulla?”

„Warsti, Leena!”

Kui tüdruk aia wärawa lukku oli pannud, tuli ta oma noorehärra juurde tagasi.

„Head ööd, noorhärra,” ütles ta. „Ärge aga unustage, kui trepist ülesse oma tuppa lähete, eeskoja ust hoolega riiwi panna... Teate, et majori härra lahtist ust ega akent magades ei salli.”

„Ja jah,” wastas noorhärra kärsitumalt. „Head ööd!” Paul von Li—ld oli 24 aastane noormees, natuke õrna kehaga, aga ilusa ja sirge kasuga. Ta nägu oli pisut kahwatanud, aga sõstra silmades wälkus elaw waim ja terwise tulukene, mis musta juuste ja läikiwa musta habeme tõttu noorehärrale uhket nägu andsiwad. Tema isa, major Li—ld oli üks meiemaa mõisniku sugust mees. Ta oli kroonuteenistusse astunud, mõned head aastad gardi wäes teeninud, polnud aga kõrgemale jõudnud kui majorini. Ta oli hilja abielusse heitnud, oli aga oma kaasa warsti kautanud, kuna poeg Paul weel 6 aastanegi polnud. Et tall pärast kaasa surma ühe rikka lelle pärandus osaks oli saanud ja et ta wäeteenistuses raskeste edasi jõudis, wõttis ta ennast lahti ja asus oma terwise pärast arstide nõuu peale Tallinnasse Kadrintaalisse elama. Paul oli major Li—ldi ainus laps ja teda kaswatas wanamees kõwas sõnakuulmises ja wana mõisniku sugu wiisides. „Wana major,” nagu teda Tallinnas kutsuti, oli ihu ja hingega Baltia mõisnikkude õiguste ja seisuse alal hoidwa mõtteline mees, aga et ta ka seespidist riigi elu ja Wene seltskonda ning pealinna asju tundis, oliwad need teda omete mõnesgi asjas mõtlema pannud. Üleliiga waimukas mees ta just küll polnud, aga, õigust ütelda, oli tall inimliku elu ja olemise kohta süda õige koha peal ja tema auus meel ja eluwiis oli kõigile tuttaw. Üks asi oli temast ka tähelepanemise wäärt: ehk ta küll meiemaa mõisnikkusi ja seisust just Jumalast selle maa õnnistuseks tõendas seatud olewat, ei käinud ta nendega mitte palju läbi, waid elas suuremalt osalt omas majas nagu kloostris, ja sell mõedul kaswatas ta oma poega Pauli ainult ise. Temal oli ka see arwamine, et kõik pojad ennast ilmas kunni oma täie iani, mis tema arwates alles 26-dama aasta sees tulla, pimedispidi oma wanemate sõna ja tahtmise alla piawad andma.

Kaheteistkümne aasta wanuses oli Paul v. Li—ld Tal-

linna gümnasmmisse pandud. „Noorhärra” mõtles weel tänagi wärisedes selle aja peale tagasi, kus ta poole aastate lõpul waewase õppimise tunnistustega kodu oli tulnud. Sagedaste oli ta wiis kuus tundi ülewel Doome mäel ja Kadrintaalis ümber jooksnud, enne kui kodu ukse linki julges liigutada ja isa käratsewale wihale ning tõrelemistele wastu seista. Nii pea kui ta gümnasiumi kursuse lõpetas, saatis isa teda Tartu ülikoolisse seaduse tundmist õppima. Aga ka siingi pidas käre major oma poega kõwaste ohjades. Ta ei lasknud teda korporatsionidesse astuda ega wähematgi muud kulutada, kui ainult seda, mis tarwis. Ta andis oma Pauli ühe wagandaja sugulase naisterahwa juurde korteri ja kosti peale, kes alati palus ja ohkas ja päewas wähemalt seitse korda Piiblit luges. See oli nüid tudent Pauli hinge ja ihu waht. Paul v. Li—ld ei saanud iialgi muidu oma kambrisse, kuid pidi ikka selle püha tädi leselikust kambrist läbi minema, ja see asi sundis noortmeest alati õhtul wara kodus olema, öösel wälja peaseda polnud mõteldagi. Sellepärast pole imeks panna, et Paul v. Li—ld, ehk ta küll just hea peaga polnud, juba nelja aasta lõpel oma eksami tegi ja tubli tunnistustega kodu tuli. Sellest kloostrilikust kaswatusest ja tädi igawestest homiku ja õhta palwetundidest hoolimata oli Paul omete täitsa ilmaliku meele ja mõttega mees ja kandis wäga raskeste oma karskuse koormat. Inimese-lapsel pole mitte mängu asi, oma ihaldusi muuta, weel wähem aga wõib seks keegi oma iseloomu sundida, ja noor Li—ld, kui otsekohe piame ütlema, tundis, et selle ilma rõemud teda kangeste meelitasiwad. Tema oli tulise werega ja ilma tundmise himuline ja wõttis Tartust kodu tulles nõuks, neid meelelahutusi, mis talle senni ajani keeldi, kord täiel mõedul maitsta, nii pea kui tall ohjad pisut lõdwemalle lastaks. Aga, kärwaku lugu! Ta pidi oma ootusi juba esimesel kodu tulemise päewal suruma, sest Tallinn on ju paljudelgi teada waga linnakene. Siin elatakse ka „Waeste patuste” uulitsasgi, ja see waim oli just wesi wana majori weske peale. Kõigest noorerahwa lõbust ja rõemust hoidis ta oma poega eemalle, ega kutsunud naljalt kedagi muud eneselle, kui kaht kolme mõisnikku, kellel elu ja laste kaswatamise

kohta seesamasugused arwamised oliwad, ja oma wana õpetajat J—ni, kelle koguduse all ta pojaga oli. Poeg tahtis nüid üht kohtu ametit wõtta, mis ju iseenesestgi mõista oleks olnud, aga isal majoril oliwad ka sellesgi asjas weel hoopis teised mõtted. Ta soowis, et poeg wähemalt weel ühe aasta aega wabalt kodus edasi tudeeriks, kunni 26 eluaasta kätte jõuaks: siis alles arwas major oma poja elule kõlblikuks ja ametille kohalikuks, ja sellest mõttest, nii pensikas kui ta muudele inimestele ja pojalegi oli, ei liigutanud teda pagangi. Tema uskus nii wäga noorte inimeste libedalle teele langemisesse enne 25-mat elu aastat, et taewa wägigi teda sellest naljalt wõis pöörda. Õiete ütelda — polnud seks ka püidjaid, sest poeg oli ju õppinud, isa tahtmise alla ennast andma ja õppis ja õppis, luges ja luges, et sagedaste uimaseks jäi ja kõiki noori inimesi kaetses, kellel suurem wabadus kätte antud. Noh — ega temagi küll just mitte enam 12 aastalise jõmpsikana käsu all kodulikus wangis polnud peetud, isa lubas talle nüid küll juba wabamat liikumist päewa ajal sisse ja wälja käia, aga see polnud omete muud, kui paljas wabaduse tuju, sest major ei annud oma pojale mitte raha ega abinõuusi, et seda waba liikumist tarwitada, ja õhtu waraselt pidi ta ikka kodus olema. Selle kõrwal oli ka see asi tähele panna, ei Paul wäga wähe teiste noorte inimeste seltsis oli harjunud liikuma. Tall polnud Tallinnas, ehk ta küll siin üles kaswas, usaldawaid sõbru, ega mõistnud ta ennast seltskonnas liigutada, nagu lihtsamadgi kodanikkude pojad. — Omete läks Paulil päew päewalt igatsus seltsliku elu järele suuremaks. Püsimata ootused tõusiwad tema waimu ette ja ajasiwad südant paisuma. Talle tuliwad tulised soowid pähe ja noor jõuud ja wägi ihuliku mullase hoonesse. Ta ütles sagedaste iseeneselle, et praeguses eluwiisis iga tund talle tema noorusest nagu ära warastatud olla. Ta aigutas sagedaste paksu-kerega raamatute taga ja igawus tikkus talle uksest ja aknast sisse. Alles eile oli talle Tiina Kallas, nende wana Leena õetütar, kes nende juures pesu õmblemas käis ja Leena kaitse all sagedaste siia ilmus, nagu küla poisikesel pead pesenud selle hooletuse pärast, misga noor

Li—ldi härra omad kenamad elupäewad käed sülles mööda saatwat. See kena Tiina wõttis pesu nööri pealt aiast maha ja heitis juttu ajades tulisid pilkusi imeliku nooremehe peale, keda isa nagu kloostri elus kammitsas pidada.

„Härra Li—ld,” ütles neiu wallatumalt ja ajas ennast nooremehe ees sirgeks. „Teil näitab tõeste ilm täis igawust olewat!”

„Tõsi küll,” wastas Paul, „päewad lähewad ikka pikemaks.”

„No miks siis mitte? Teie ei raatsi muu ilmaga tegemistgi teha. See on aga tõeste noorte härradelle suureks patuks. Mis piawad siis waesemad inimesed tegema, kui Teie sugused härrad ju kõrwu longu lasewad? Tulge pühapäewal Estonia balli peale, mis siin Kadrintaalis rohelises aias peetakse ja waadake kordgi ka, kuidas muud inimesed ilmas elawad ja piskugi juures lõbu tunnewad.”

„Estonia balli peale?” ütles Paul imestawal healel, aga tasakeste. Ta kartis, et isa teda kuulaks.

„Jah, senna tuleb suurigi noorihärrasi wahel ka. Ega Teilgi Eesti Seltsist tolm külge jäeks, olgu pealegi, et ühe kõrge majori poeg olete. Mullu Jaanipäewa ajal oliwad hulk tudentisi Tartust ja mujalt meie balli peal ja kõik läks lõbusaste. Paarile, kes üle määra tegiwad, pandi warsti päitsed pähe ja wiidi wälja. Noh, ega Li—ldi noorest härrast seda karta poleks. Aga — eks T’e ole sellesuguse ballile liig uhke?”

„Kes seda mõtleks, teeks mulle ülekohut,” wastas Paul. „Kui mina mitte sinna ei lähe, siis tuleb see sest, et ma seal kedagi ei tunne.”

„Noh — noorehärral poleks seal tantsijate puudust. Kui Teie homme sinna tuleksite, siis, siis...” nende sõnade juures jäi julge neiu kogelema.

„Siis lubaksite mulle ühe kwadrille tantsu?” küsis Paul, kellele neiu lahkus ja otsekohesus meele järele oli.

„Miks ei, kui T’e seda soowite, härra Li—ld.” Seda üteldes wõttis kena neiu pesu sülle, ja lõune päike paistis talle silmadesse, roosi paledelle ja ilusa walge hammastelle, mis naeratusega ilmsile tuliwad. Ta läks ära, nooremehe

otsa naeratates, mis Pauli sügawasse mõttesse jättis... Sealt ep see tusk täna õhtu meie noore mehele oli tulnud. Juba hommikust saadik oli ta kõiki pidi mõtelnud, kuida ta salaja kodust õhtu wälja peaseda ja ballist osa wõiks wõtta, niisamuti oli ta ka keeldud wiljakese meelitust ja isa poolest ähwardawat pahandust, mis sest tulla wõis, järele kaalunud. Üks teine mõisniku sugu noormees, kes ju lapse põlwest kõiki liikumisi küllalt maitsnud, oleks wistist teenija naisterahwa kõnet ja meeletuletust paljalt naernud, aga Paulile, kes piinlikuma wahi all oli üles kaswatatud, kui mõni tütarlaps, Paulile, kes wäga arwaste mingit pidu oli maitsta saanud, oli see Estonia ball nii nõiduwa külge tõmbamise wõimuline, nagu oleks ta esimene magus patt, mis ilmas tehtud ja ära nähtud piab saama. Seal ilmus tema waimu ette nagu kinni hoitud Paradiisi wäraw, mille taga meelitawad, tundmata rõemud warjul. Korraga kõwemine ja wägewamine läbi waikse õhtuse õhu tungiw muusika helin wõitis tema wiimase kahtluse. Wõimalik polnud küll mitte, aiawärawast, mille wõtmed wana Leena ära oli wõtnud, wälja saada, ja sellepärast ronis Paul kõrge aia peeledelle üles, kargas sealt pehme maa peale maha, astus salakeste mööda puude alust edasi, et teel minnes teda kodus ei nähtaks ja jõudis nõnda warsti pidu aia wärawalle. Ta laskis ennast kui wõeras sisse kirjutada, maksis pileti ja pistis häbelikult mööda aia puude alust edasi kunni tantsijateni, kelle ümber kenad emandad ehitatud pühapäewa riietes istusiwad ja noorte nalja lahkes õhus pealt waatsiwad.

Waewalt oli Paul segadusest toibunud, seal nägi ta ka kena Tiina nägu teiste hulgas. Neiu näitis tõeste, kui lillekene oma roosa kleidiga ja weikese uuemoelise kübaraga, mille paelad õhus lipendasiwad. Tema tantsis ühe walge habemelise, lahke, naljaka näulise, suure tugewa noore härraga, kes wäga heaste tantsis ja, nagu näha, wistist esimene lõwi selle balli peal oli. Tall oli laia äärtega kübar peas ja must sammet-jakk seljas. Selle musta sammet-jaki-mehe elaw liikumine, tuline kiirus ja julge, tugewa wõimuline olek paniwad pealt waatajaid imestama.

„Waadake,” ütles üks keelepeksja, kurtunud naisterahwas, „weike Tiina Kallas armastab ilusaid tantsumehi hellaste; ta ei lähe tudent Lille külje-küljestgi ära!”

„Tema maksab wennale siin tembutates kätte, mis selle õde talle pussi on teinud,” wastas üks teine wananew neiukene, keda keegi tantsima polnud wiinud. „Selle noore tantsukuninga õde, preili Lille, olla Tiina Kallase armukese ära napsanud.”

„Oh oh, see pole wist tõsi. Kas siis küirakas kirjutaja-Saks, Oskar Baller, tõeste mõtte pähe on wõtnud, preili Lille, kes Tartus kõige kõrgemad naisterahwa koolid läbi on teinud ja nüid isa juurde Tallinnasse tuli, eneselle saada?”

„Ta jookseb ikka tema järele, wõi, Jumal teab, ehk preili Lille tõmbab teda enese järele nagu oma warju. Koerustük aga on see Ballerist omete, sest nemad on Tiina Kallassega üles kaswanud, Tiina isa aitas teda kui waest last koolitada ja nemad oliwad juba aasta eest lubatud pruutpaar. Oskar Baller on ehk Saksa wõrukael, kui ta tõeste sarnast mängu mängib ja...”

Tantsitaw walts oli otsas. Muusik waikis korraga ja häbelik Paul läks põksuwa südamega weikest Tiinat teiste seast otsima. Ta pani tähele, et ka Estoonias enamiste kõik tantsijad tantsima hakates kindad kätte tõmbasiwad, ka Paul otsis omad taskud läbi, leidis aga ühe musta kinda-paari taskus. Von Li—ldi majas ei hoolitud palju uhkusest ja must karw riietes ja kinnastes oli seal kõige armsam wärw. Kuna nüid Paul oma leinawärwilisi kindaid walusa meelega silmitses ja järele mõtles, kas mitte parem poleks palja-käsi tantsida, anti tantsu juhataja poolest kwadrille tantsu alguseks märki, ja nagu wälk seisis Paul oma tuttawa Tiina ees.

„Oi, see on tubli,” hüidis õmbleja mamsel rõemsalt, „Teie olele sõna pidanud! Andke mulle käsi!”

Paul tõmbas ruttu kurwad, mustad kindad kätte, ja Tiina, kes tema käe najal seisis, wiis teda wõidu kindluses kõige heledamalt walgustatud tantsuplatsi kohalt läbi. Tall polnud mitte wastu meelt ka kõigile näidata, et tall ilus noormees käe kõrwal, kes pealegi mõisniku sugust ja üks rikas

pärija oli ja temaga saab tantsima. Noormees märkas, et kõikide silmad tema peale waatsiwad ja julgus kadus tall nähtawalt. Mõned tantsijad nooredmehed, kes teda tundsiwad ja teda siin just mitte sallida ei wõinud, waatsiwad naeratates tema poole ehk ajasiwad temast troppides naljatuse juttusi. Paul tundis kärsitust ja hakkas juba oma „kergemeelelist tempu” kahetsema, kui korraga muusikamehed eesmängu algasiwad. Sellsamal pilgul astus rõemus tudent — kes, nagu meie seletuseks juurde piame lisama, mitte enam „tudent” ei olnud, waid Tartu ülikoolist tulew keelte-tundja (Philolog), kes oma hiljute tehtud hea eksami auuks Saksastatud Eesti Seltsis oli tõutanud terwed ööd läbi tantsida, ütelgu sellest teised mis tahes — Tiina juurde ja hüidis lahkel imestusel — kas pisut pilgates wõi puhtas rõemumeeles, kes seda teab: — „Kuidas nii, mu südame kuningas, Teie olete oma sõna murdnud ja pillate oma heldust ühe wõeralle!”

„Jah,” wastas wallatu neiu kõrgel nalja tujul. „Härra v. Li—ld on esimest kord Estoonias ja hakkajatele piab ikka julguseks kätt pakutama.”

„Ma näen, et Teie koolitajaks kõlbate ja rohkem käskida mõistate, kui mõnigi baronesse,” wastas noormees häil meelil naerdes, wõttis oma laia kübara peast ja ütles, Pauli ees lahkeste kummardaks, kes punastates huuled kokku wajutas: „Soowin Teile õnne, mu härra.”

Paul ei saanud sõnagi suust, sest tall polnud tõeste selge, kas see noormees, kellest harjunud osawust igapidi tunda oli, wallatumal nalja tujul, kuna pea pisut soe, wõi meelega pilkamisel neid sõnu rääkinud oli.

„Lõpetage juttu, härra!” hüidis Tiina wihaselt; siis pööris ta oma tantsija poole ja küsis, kas tall wastu-tantsijat juba on. Kui Paul „ei” oli wastanud, hüidis neiu walgehabemelise nooremehe tagasi ja ütles: „Minge, suureline härra, tehke ühe naisterahwalle ilus kniks ja olge meile wastutantsijaks.”

„Olen Teie käsu all, mu kõrge soowija!” Ta kummardas naljakal wallatusel, pööris kanna pealt ümber, ja tuli warsti ühe naisterahwaga tagasi.

Wastastikku-tants algas. Paul ei teadnud, mis Tiinale rääkida, sest et temal kõne sarnaste naisterahwastega täitsa wõeras oli. Jutt jäi koguni kinni ja v. Li—ldi härra pojal näitas lugu, nagu poleks balli peal poolgi nii ilus ja õnneline asi, nagu ta sellest eneselle oli ette luuletanud. Ta wärises otse kohe, kui weel ka selle peale mõtles, et ta tantsus mõnd wõeriti tükki teeks. Tema suureks õnneks aga tantsiti õige wabal wiisil ja ilma piinliku hooleta, et iga algajagi, kes iialgi enne jalgu oli keerutanud, sellega walmis wõis saada. Iga „tuuri” wahel wõtsiwad härrad naisterahwaste ümbert kinni ja keerutasiwad nendega wurinal ümber. See näitas ka Paulile meelitaw ja wõimalik olewat. Aga raskeks läks talle siisgi, teistele järel teha. Ühe tuuri juures oli tall täieste kimbatus käes. Ta arwas, nagu waataksiwad kõikide silmad tema peale, ta liikus arglikult edasi, silmi maha hoides ja ei teadnud, kuhu oma käsi panna. Wiimaks, kui tants jälle kergemalle tuurile pööris, küsis ta Tiinalt: „Kes on see noorhärra, kellega wastastikku olime?”

„See on ju Teie naaber, — gümnasiumi inspektori poeg. Ah ah, ma wõin kihla wedada, et Teie tema ilusat õde, Lille preilit, Amaliat, hoopis paremine tunnete!”

„Ei — mina tulin hiljute Tartust ja olen siinse linna ja rahwa puhas ära unustanud.”

„Noh — küll saate kõigega jälle warsti tuttawaks. Lille preiliga küll wist kõige pealt,” rääkis weike, kena Tiina nähtawa õhinaga edasi. „Lille preili sünnitab küllalt enesest kõnet ja juttu. Oi, armas Jumal! Kui meie sugune pooltgi osa nii waba wiisi- ja kõnet näitaks ja nii palju mahedaid noorimehi wangistaks, kui see Tartust siia tulnud wõsu, siis poleks tõeste nii palju kiwa, millega neid wisataks.”

„Oh oh! Kas ta tõeste nii ilus ja kuulus on, nagu räägite?”

„Noh, see on iga mehe oma arwamise asi,” — wastas Tiina, kaswawa ägedusega, kust kergeste Eewa tütarde sala kadedust wõis aimata, — „mõned nooredmehed, keda minagi mõistlikuks mehiks olin arwanud, on teda nähes nii oma uidu peast kautanud, et neid otse narriks wõiks pidada, kui muidu neid ei tuntaks. Seda meele pööritust meestele

teeb ta oma suurte silmadega, mis ta pärani laiale piab, nagu tahaks ta nendega kõik ilma ära neelda. Ja, et keegi mees ta pühast wõrgust ei peaseks, kannab ta oma üleliiga pikki juukseid nagu muistene talu tüdruk mööda õlasi laiale. Noh — Jumal teab, kui suur Saks ta ongi! Iga mees teab Tallinnas, et ta isa päris talupoja poeg Saaremaalt olla. Ema on Tallinnast ühe Saksa kaupmehe tütar. Sealt ep see suur sugu ongi. Mina omast kohast ei teaks teda suurt kiita ega laita — aga mehed on ju rumalad kui lambad: hakkawad kord üht naisterahwast ilusaks kiitma, siis laulawad kõik sedasama laulu ja jooksewad kõik oma ebajumalalle järele!”

Tantsu lõputuur tuli. Paul, kes jälle pisut julgemaks oli saanud, wõttis neiu ümbert kõwaste kinni ja tormas temaga nagu teisedgi, tulisel hool keeru, ja siis wiis ta neiu pingile istuma. See tantsu wiis tegi talle juba rõemu. Uhke pealegi, et oma asja nii tubliste oli wõinud ajada, tahtis ta uueste üht ringi kena Tiinaga hakata, kui korraga pingilt, kuhu ta neiu oli wiinud, pahandawat healt kuuldus. Paul pööris ümber. Üks teine neiu näitas Tiinale praegu wiie sõrme märkisi, mis Li—ldi noorehärra mustad kindad roosawalge kleidi peale oliwad teinud.

„Härra von Li—ld,” hüidis pahane neiu, „Teie olete mull küll kena tantsija! Waadake, mis Teie minu kleidile olete teinud!”

Waene noormees oli nagu pilwest kukkunud ja soowis ennast maa alla. Nende ümber kogus tantsijate kogu, ja pilkawatest naermistest polnud puudust. Paul punastas, palus pomisedes andeks ja kogeles. — —

„Taewa heldus,” ütles tema seljataga ühe paksu poeselli pilkaw heal — „kui härra v. Li—ld oma pojale luba andis, balli peale minna, siis oleks ta temale omete paar kindaid maksta wõinud!”

Paulil polnud kannatust. Ta pööris pilkaja wastu ümber, wõttis tema kraest kinni, raputas teda pisut ja hüidis: „Mu härra, ma arwan, Teie julgete mind teutada!”

Silmapilk seisiwad teised mehed müirina tema ümber, kes talle hea meelega paha pussi oleksiwad mänginud. „Wisake

teda wälja! kukerpalli!” karjusiwad nemad. „Arwawad siis need jänesejunkrud, et nad meie balli peal weel isandad on?”...

„Tasa, tasa, mu härrad!” kostis üks helisew heal. „Kas sedawiisi wõetakse Teil siin wõeraid wastu?” Kahe tubli õla löögiga oli eneselle härra Lille meeste ringist läbi teed teinud ja jäi nüid lahingi-walmilt Pauli kõrwale seisma. — Käsi ähwardates rusikasse heites, kübar teise poole peal, silmitses noormees naljakal näul v. Li—ldi härra wastast. Näha oli, et ta ka sedasarnast lugu Tartus polnud uurimata jätnud. „See on aga ka kisa küll; ühe rikutud kleidikese pärast!” ütles ta. „Von Li—ldi härral saab heameel olema, kena Tiina preilile üht uut kleiti kinkida, need on tema asjad. On aga Teile sellest asja, et ennast pahandate, nagu küla murid, kui wõeras tänawast läbi läheb? Teie olete mull õige imelikud näha. Teile tahaks ka üks pikk, lai wann külma weega täita ja saali ukse ette seada, et kõik sisse sulpsataksite, kui wälja astuksite: siis jaheneks palawik. Ma näen, Teile on tarwis ütelda: „Esimene, kes üht sammu minu sõbra poole astub, saab karwa pealt minu rusikatega tuttawaks.”

„Noh, Lille härra,” wastas üks noor kaupmees naerdes, „nii hull pole asi küll mitte selle jutlusega, mis Teie peate. Aga kui v. Li—ldi härra oma kerge käe poolest meid õpetamata siit ära läheb, siis sünnib see ainult Teie pärast. Teie olete meile tuttaw ja olete ise ka hoopis parem, kui Teie jutlus. Jäegu sellepärast kõik jälle rahule.”

Ka teised wõitluse lustilised tegiwad pisut lahkemad näud, waatsiwad üksteise otsa, mõtlesiwad iseeneses noore „tudent” Lille käewarte-wõimu järele ja läksiwad pomisedes uuele tantsule, sest praegu põrutas muusika esimesi polka taktisi, ja paarid keerlesiwad juba uuel lustimängul.

Paul tänas südamest oma eestseisjat. See tõmbas paljalt pisut õlasi ja wiis teda puude wahele kõrwale.

„Teie olete küll esimest kord sarnase balli peal?” küsis ta ja rääkis, kui jah wastati, edasi: „Ja jah, näha on, Teie lasete ennast weel liig kergeste wihale ajada. Aga selle wastu saab abi — wiha tagasi hoidmist sarnastes pil-

kudes õpitakse aega mööda, ka sarnaste meele lahutustega piab esite inimene harinema.”

Paul wastas, et see möll tema ihaldust awalilkude ballide wastu täitsa lõpetanud olla. Ta tahtis oma uut sõpra Jumalaga jätta.

„Pidage, silmapilk!” hüidis see, „mina ei lase Teid üksi. Tee on puude wahel tume ja üksik. Mull näitab, nagu tahaksiwad need jõmpsikad Teile kätte maksta, et üht julgesite puutuda. Olgu mis on, aga südikad on need mehed ja ei unusta naljalt oma sõpru.”

Läksiwad, Kui nad mõne sammu ju wäljas puude all astusiwad, ütles Paul:

„Kui ma ei eksi, oleme meie naabrid. Minu nimi on Paul v. Li—ld, ja, usun, et mull auu on, noore härra Lillega rääkida.”

„Jah,” wastas tema saatja ja silitas habet. „Minu nimi on Markus Lille, Tartu uniwersiteetist, keelte-tundja kandidaat. Usun, et ka Teid Tartus olen näinud ja kuulsin ka, kes T’e olete: see on kõik. Teid polnud üleüldse naljalt tuule käes näha. Olete wist ahne raamatute peale. Kuulsin ka, et tudeerimise lõpetasite ja seaduse tundja kandidaatina siin oma aega auustatud Tallinnale pühendate.”

„Andke andeks, kui teisiti tõendan,” wastas Paul lahke naeratusega, „mull rõhuwad raamatud weel aasta aega selga küirule.”

„Hm! Kuda keegi tahab. Mina ei löö ka oma aega niiwiisi iga päewi surnuks, nagu täna. Aga mull on üks patune toimetus käes sest saadik, kui tudeerimist lõpetasin.”

„Missugune see patu-tegewus Teil siis on?”

„Noh, et Teie mind wast paremaks ei pia, kui ma olen, siis pian oma kohuseks, Teile teatada, et ma just oma lusti pärast Eesti keeles midagi olen kirjutamas. Olen üks Saksa kultuura peendralle nurja läinud wõsu, nagu eilegi piiskop X. mulle juhtumise peal ütles, kus sellest juttu tuli, misga mina praegu aega wiita. Et Teie aga minust eneselle wast pahandust ei saa, sellepärast teatan Teile kohe, ma olen nõndanimetatud „Noor-Eestlane” ja ei salga seda kuski, ka

mitte Saksa ringkondades. Sellepärast: hoidke ka Teie, mu uus sõber ja wana naaber, sest patukotist eemalle, ehk lähenege temale, kuida Teie tahtmine aga on. Mind pole ka kauaks siin Teil ega muil ristiks ees.”

„Olge minu parast mureta, noor naabrihärra. Mina käin wähe kodust wäljas. Õiete ütelda, pole ma iialgi politikast ega tema „tegemisest” hoolinud.”

„See on asi kah,” wastas Markus Lille naljatujul. „Siis auustan Teie mõtteid sellsamal mõedul, nagu minu kalli wanataadi mõtteid. Tema ei ütle ka politikast hooliwat. Noh, ega minagi politikus pole. Aga — tõeste ütelda, keelab mulle kulla papakene kõigest wäest Eesti keele kirjandusega tegemist teha. See tegewus, kui ta ilmsiks tulla, rikkuwat tema ameti seisukorda ja lõpetawat temal Saksa ametiwendade seltskonnas kõik lahkuse. Noh, ehk on tall ka õigus. Sellepärast wõtsin ka kutsumise Moskwasse Saksa gümnasiumi peale wastu ja sünnitan, kui midagi Eestikeelel jõuan, omad waimulapsed teise nime all. „Suures karjas on palju kirjuid koeri,” ütleb üks Eesti wanasõna. Sellega panin ka wanataadil suu kinni.”

„Oh oh!” pomises noor Li—ld, imestates, kudas lahke naaber isalikust auukartusest rääkis. Kandidaat Lille süitas oma sigari põlema, ja tuletiku walgusel silmitses Paul tähelepannes selle rõemust, prisket, lihawat nägu, tema laiasi õlasi, tugewat, mehist kaswu. Tall tuli aruldane ette, et see tugew mees nii lustiline wõis olla, ja siisgi weel ühe „weikese rahwa kirjandusega” „aega wiita,” kuna tall, nagu ta ise ütles, warsti tähtjas kooli amet ees oli, mis küllalt tööd annab.

„Mina olen põual, nagu Sinai kõrbe,” hüidis Markus Lille, kui sigar ju suitses. „See on tõeste hale asi, et kõik märjad kohad ju kinni on...” Selle peale pööras ta juttu jälle teisalle, kiitis uut Peterburi musta-õlut, kritiseeris hingeelu uurijaid ja tähetundjaid, pidas muiste-luuletest kõnet ja hakkas wiimaks Tallinna praepannusi ülendama, kes ilma koka kunstita, ainult Jumala targa nõuu järele kallid toitusi küpsetada, nagu juba isa Abraham olla söönud, kuida piibel tema

nuumwasika walmistamisest jutustada. Markuse olemine tunnistas nii suurel mõedul wallatust ja lapse-naljasi, lahkemeelelist rõemustust ja kunstitatud ülemäärust, et Paul iseeneses küsima pidi, kas tall ühe narrilasega wõi naljahambaga tegemist oli. Oma lobisemisega oliwad nad pea kodulikkude öömajade ette jõudnud. Markus tõmbas määratuma suure eestua wõtme taskust. „See on mu ilus, weike wõtmekene, mis mulle isalikku lossi lahti teeb, aga mina tahan enne Teid kunni Teie tua ukseni saata.”

„Ohoo, seda pole tarwis! mina — mull pole — aiawärawa wõtitgi,” kogeles Paul häbelikult, „ja ma ei tahaks oma isat mitte äratada.” — Ta rääkis nüid, kuida ta üle kõrge peel-aia oli karganud.

Markus naeris täie kehaga. „Ah, ah,” ütles ta ja hoidis kõhtu kinni, „mustad kindad, Teie häbelik tantsimine, mis Teie kena, weikese Tiina kaasas üles näitasite, see seletab nüid mu silmad... Teie olete hea noormees, ja ma loodan, et me üks teist jälle-näeme. Ronige aga omast aiast jälle üle, mu sõber, ja magage magusaste!” Ta astus wilistades kodu wärawast sisse. Paul aga läks jalgtee nurgast kõrwale, astus rohuplatsist läbi ja hakkas maja tagast üle peel-aia ronima. Weel seisis ta kaksiti ühe sammas-peele otsas, kust ta ettewaatlikult alla waatas, kui üks nalja-wallaline heal talle „brawoo” hüidis, ja kui ta pead pööris, nägi ta keele-tundmise kandidaati, sigarid suitsetates omas aias puu otsas istuwat, kes ju tema ronimist suurema meeleheaga silmitses, kui kõige paremat Peterburi musta-õlle kannu wõi Tallinna praepannu tema isa Aabrami aegse pietismusega. — Paul oli üle aia peasenud. Ettewaatlikult ja tasakeste astus ta, kikkiwarwul, trepist üles. Juba oli ta selle korra peale saanud, kus ta isa magadis-kamber oli, juba arwas ta ennast rahus, kui ta õnnetumal wiisil ühe tooli külge tõukas. Sellsamal pilgul läks kambri uks lahti ja herra von Li—ld ilmus, willase öösärgi wäel, küinal käes, ukse peale.

„Kolmatkümmend! Poiss!” hüidis ta. „Arwad Sa minu maja mõneks wõerastemajaks? Mina ei salli, et minu uksed

üle kella kümne lahti seisawad. Seda piaksid Sa teadma...” Ja kui Paul ennast kogeletes wabandada püidis, lisas isa karedalt: „Küllalt! Tee, et magama saad. Sa wõid homme oma wabandusi ette tuua!”

Teisel hommikul — oli just habeme-ajamise päew — istus major von Li—ld omas köögis sohwa peal tüdruku, Leena, ja habeme-ajaja, Jowiani, wahel. Habeme-ajaja tegi wahtu, Leena hoidis puhast rätikut õlal. Päike paistis aknast haljastatud wask köögi-pannide ja kastrollide peale ja kiirgas sealt wastu... Lõbus hommik tegi iseäranis habeme-ajaja meele üli lahkeks — sest major v. Li—ld maksis heaste. Jowian — taewas teab, mis ta oli — Kadakasaks, Juut, Lätlane, Sakslane wõi — Mustlane — oli üks silmateender, roomaja ja kiitleja, sellega aga ka tige nagu wapsikas ja argpüks nagu jänes. Tema teadis kõige pealt kõik linna pahandused ja hullamise lugud ja mõistis neid weel ligeda pillamistega pipardada ja neile otse seesugust münti anda, kuida nendel magu oli, kes teda tarwitawad. Major v. Li—ld oli ainus, kes tema juttusi ei sallinud. Jowianil oli aga just selle pärast wanamehe peale sala tigedus. Tema oli ju hommiku wara woodist tõustes ühe oma kaaslase käest eilest Estonia balli, kära ja lugu sõna sõnalt kuulda saanud ja tahtis nüid elu eest seda majorille suurukse kärataks pakkuda, et wanamehe uhket, tagasi-hoidlikku olemist tasuda. See tahtmine oli temas nii kõwa, et ta waewalt suud jõudis pidada, aga ta kartis v. Li—ldi häkist wiha ja kurja sõna. Habeme-nuga wahete wahel puhtaks tõmmates, mõtles ta ühele ja teisele poole, kuida üht tarka teed leiaks, et wõimalikuks saaks, oma koormat seljast maha puistada, ilma, et oma teenistust kautaks. Täna näis wana gardi majoril wähem kui iial enne lusti olewat, oma habeme-meistriga juttu teha. Ta oli pahameelega ju woodist tõusnud. Tema lahja nägu oli kuri, kulmud kortsus ja konukas kulli nina oli weel terawam kui iial enne. Ta ei teinud suudgi lahti ja jäi ka oma kahe armsa kassigi wastu kaastundmataks, kes asjata tema pikkade säärte külge õerusiwad ja tasakeste nurristasiwad ja näuksusiwad. „Kus on mu

poeg?” küsis ta häkitselt. Leena wastas, noor Pauli härra olla ju wara hommiku metsa läinud, ja ütelnud, et ta ütelda ei tea, kas ta lõunaksgi tagasi jõuab. Sellepärast ärgu oodatagu söömaga teda. Wana major pomises kurjaste habemesse.

„Noor härra Paul” — ütles, korraga südant wõttes, habeme-ajaja — „on ime ilus noormees ja saab wistist Tallinnas kõige peenemaks tantsijaks.” —

„Kust Teie seda teate?”

„Oh — seda tean aga kuuldud jutu järele.”

„Mis tähendab Teie kuuldud jutt... Minu poeg pole weel iial jalga millegi balli saali läwe üle pistnud, ja ma ei usu mitte, et ta turu platsil hüppama oleks hakkanud.”

Jowian köhatas hoidlikult, ja wiskas wahtu habeme riistasse.

„Kas baroni härra noort Lille härrat tunneb?”

„Seda tolbakat, kes trompeeti puhub ja sagedaste minu und rikub?... Jumal tänatud — nii kaugelle pole weel ilm wabanenud, et ma kõiki noori mehi, kes saterkuuega käiwad, nime- ja sõna-pidi tunneksin. Ei — ma ei tunne teda, ja mull pole ka wähematgi lusti, teda tundma saada.”

„Lille noorhärra on ka tubli tantsija, ja pealegi rõemus poiss, julge poiss, kes naljalt ei kohku.”

Majori härra liigutas rahutumalt istmelt, ja Jowian tõmbas talle ruttu pintsliga lõua ja näu peale wahtu. Aga nii pea, kui wanamees wahu all suu kinni pidi hoidma ja oma habeme meisterdaja käes nagu wangis oli, hakkas salalik Jowian jälle kõnelema: „Kõiges linnas pole praegu muud juttu, kui sellest tormist, mille wastu noor Lille härra eile Estonia palli peal seisnud. Kuulge omete, armuline härra, see Hiiglane on eile kuue tigeda „tolbakalle” müirina wastu seisnud, kes ühele noorele auumehele, kes sealiste wiisidega weel tundmata ja esimest kord balli peal oli, kallale kippusiwad! Kes wõiks seda uskuda? Neil nüid tarwis ühe ime-ilusa noorehärraga tüli otsida, — aina sellepärast aga, et ta mõisniku seisusest on...”

Major v. Li—ld wõttis habeme-ajaja käewarrest nagu

tangidega kinni ja karjus wihaga läbi wahu: „Ütelge nime!... See oli Paul... minu poeg — kas jah! Pagana päral! Jätke oma saladus kus see ja teine ja rääkige otsekoheselt!”

„Ai! Ai! Laske lahti!” hoigas ehmatanud habeme-ajaja — „mina polnud seal... Räägiti küll ka poolkaudu Li—ldi noorest härrast, aga mina ei wõi midagi tõendada... Palun, seisge rahul, majori härra, Teie tõukate muidu habeme-nua wastu ja saate haawatud...!”

„Rääkige kõik üles!” wastas härra v. Li—ld wihasel näul — kuna ta ise rahulikumalt istuma jäi.

Tige habeme-ajaja ei lasknud kaua paluda. Leena muigutamistest hoolimata, kes sohwa tagant ähwardates rusikaid näitas, hakkas Jowian jutustama ja kõneles karwa pealt kõik, mis ta teadis, nimelt aga arutas ta aga hoolega Pauli tantsu ilusa Tiina Kallassega ja musta kinnastega, ning lõpetas oma peatükki wõidurikka Lille wahele jõudmisega.

Härra v. Lil—ld kuulas tema juttu, ilma paigast liikumata. Tema nägu oli kuri, pea longus, silmad waatsiwad maha. Wanamees näitas, nagu oleks ta surmalöögi saanud, ja Jowian kahetses, et ta liig kaugelle oli läinud. Ta tahtis oma wiga aga pisut parandada ja tähendas: „olla mis tahes, aga Tiina Kallas olewat tõeste kena neiu, ja mõnigi muu tahtwat hea meelega Pauli asemel olla.”

„Küllalt!” kärgatas wihane gardi major. „Arwate siis, et minu poeg selle tüdrukuga tegemist teeks?”

„Noh — kui see ka nii oleks” — wastas habeme-ajaja naerdes — „nii kaua, kui üks noormees terwe nahaga kodu tuleb, pole muu kõige pärast tarwis muretsedagi.”

„Aga tema läbi wõiks see noor tütarlaps paha jutualla saada!” hüidis härra v. Li—ld pahas meeles.

„Tühja ka! Tiina on kawal küllalt! Pealegi on see tüdruku oma asi ja noorhärra Paulil pole sellega tegemist.”

„Kuule — Jowian!” karjus gardi major põlgdusega — „see arwamine ja eluwiis wõib Teie pudulaste juures linna alewis maksta; aga siin, minu ümber, walitseb juhtnöör, et seda kahju piab tasutama, mis tehakse. V. Li—ldi sugukond on ikka laituseta elanud, ja minu poeg saab selle noore

tüdruku auu tähele panema. — Leena, ütle Johannille, et ta mulle wõigi sadulasse paneb!” — Nende sõnadega läks v. Li—ld wälja, Jowiani peale silmagi heitmata, kes Leena sõimamiste all nüid üle pea kaela omad kribu krabud kokku korjas ja jalgadelle tuld andis.

Kellad lõiwad seitse.

Kui wõik sadulas oli, sõitis v. Li—ld ratsul kodust ära — jalutama, nagu temal iga homiku wiisiks oli... „Nõnda siis on Paul juba komistanud,” mõtles ta iseeneses. „Olen teda asjata wahi all pidanud ja tema eest kergemeelelist, Jumala kartmata ilma warjul hoidnud — ei abi kõigest!... Wilets aastasada — nurjatu põlw!” rääkis ta ja andis wõigile, kes peremehe segameelt omaks heaks oli tarwitanud ja tee kõrwalt noori kasteheina latwu hakkas hammustama, ratsa-piitsaga tubli hoobi; siis rääkis major v. Li—ld edasi: „On aga nüid küll põlw kätte jõudnud! Täitsa elu põhjusteta ja auukartusta tõusewad noored mehed ja kaswawad wanemate ristiks üles! Ütelgu nüid omete mõni, mis sest arwata, kui üks noor rüitlisugu mees, kellel auu ja nimi ja perekond — ühes sarnatses seltsis ennast naeruks teeb! Kas siis minu pojal, Paulil, mingit häbi tundmist pole?... Hirmus lugu on, kellel nüid poegi on! Nii pea, kui neil waewalt 20 aastat seljataga, on nad nagu enne aegu hapuks läinud, enne aegu käärinud õlu, mis waadid, ja riistad purustaks, kui neile järele ei waadataks... Pagana päralt, kas siis noortemeeste pead ja südamed ikka täis rumalusi on?”...

Jumalukene, jah — kõik ühesugused! Ja kui majori härra v. Li—ld, kes praegu pärnadega puiestatud teed mööda ilusast rohumaast läbi sõitis, terasemalt ümber oleks waadanud, siis oleks ta wistist näinud, et looduses iga ainuke, ka kõige pisemgi elukas, hukkamõistetud kahekümne aastaste noortemeeste sarnane oli, ja nendesamadelle kiusatustelle saagiks langes: — kõik loomus kandis selle pärispatu märki oma otsa ees! — Mesirikkas lehi- ja lillestikus ajasiwad ilusad, kõigisugused, kirjendawad liblikad teine teist taga — ikka kaks ja kaks; mitmet karwa linnukesed kiigutasiwad ennast paaris oksa peal ja jalgtee pingil, puude warjul, andsiwad kaks armas-

tajat teine teisele palawalt suud ja tõutasiwad igawest truudust! Mina ei tea, kas gardi-major v. Li—ld neid asju nägi ehk kas need temas mõjusiwad, aga tema andis wõigile jälle ratsa-piitsaga tubli löögi, nagu oleks ruunal kõigest sellest süid. Loom pistis tuliselt traawima ja jäi alles wana Birita (Brigitta) kloostri rusude ees jõe parwe juures seisatama ja tulisest sõidust norskama. Päike seisis juba kõrgel ja saatis oma kullasi kiiresi ilusa maakoha peale. Birita jõe kohal ja liiwase mereranna peal tema ääres hõljus weel kerge udu. Aga kõrgemal, eemal, kuiwal maal oli kõik elu ja olu selge päewa käes suwe ilul õitsemas. Tallinna poole tagasi waadates paistis linn läbi kerge mere udu nagu looriga noor naisterahwas, ja punased majade katuksed wirwendasiwad ühes haljate aiastikkudega kaugelt waataja silma; akna klaasid läikisiwad wastu päikest seie, ja korstnate suitsu wahelt tõusiwad sirged tornid uhkeste sinise taewa poole üles. Paremat kätt linna kõrwalt ja tagant silmis Tallinna merelaht ja sadam oma uhkete laewa mastide, lippude ja purjudega ja nende tagant taewa sõrwast mustasiwad suure mere ja lahe wahel sinises õhus ilus Nais- ja Wulsisaar oma kena metsadega, mis nagu pildi raamid, enne laia mere tulemist, Tallinnamaa kohta tema lahega sisse piirasiwad. Ka heleda päikese paistel laulsiwad linnud, sumisesiwad mesilased ja mardikad — ja sarnaste looduse laulukooridesse helisesiwad, armsa kuminaga, kaugemalt Tallinna kellad ning nende heal kostis pühalikult üle mere lahe nurga seia. Gardi-major v. Li—ld laskis wõiki puhata ja maitses täie isuga wälise ilma ja looduse kõne healt, mis kokku kõlas, nagu kõige kenam koori laul. See maakoht oli tema sündimise paiga naabruses. Lapsest saadik oli ta Tallinna terwilist õhku hinganud, ja tema imestas ning auustas seda linna isamaaliku uhkusega. Sinise õhu all wirwendawad metsad, meri, saared, sadam, laewad, sirtsuwad rohutirtsud, linnud ja suwine looduse laulusumin, wanade kõrge Doome pealt silmawate majade nägu, hiigla kõrge, sirge Olewiste torn ja noorest põlwest saadik kuuldud kellede kumin, kes teda ju ristimisele oliwad saatnud, tuletasiwad temale selgeste aega meelde, kus ka tema

noormees oli olnud, kus ka temal pehme, kiusatuste lahtine süda oli olnud. Ta tundis ennast waigistatud ja karastatud, nagu oleks ta warajase homikuse kaste ajal supelnud. Silmapilgul sai waljul rüitlil süda pehmeks ja tema wana hingesse pöörsiwad lahked, inimlikud tundmised tagasi. „Edasi!” ütles ta õhkades, pööris ümber ja andis wõigile kannuksid. „Pian poisile naise wõtma... aeg on ammu käes!”

Paul poeg tanu walitsuse alla! See oli gardi-majori v. Li—ldi ainus mõte kodu teel ja lõunasöömal. Noormees aga hoidis ennast, isaliku wiha eest hirmudes, kodu tulemast, v. Li—ld ruttas lõunaga ja läks pärast seda ühe tuttawa lese, proua v. B—gi juurde linna. Selle lese maja oli Tallinnas kuulus oma ilusa waatekoha pärast Doome kõrgel kaldal, kust uhkete werandate ja treppide pealt terwe merepoolne linn, Kadrintal. Ülemiste mäe kaldad, uhked metsad ja salgud, meri, sadam ja linna all seisaw sõalaewastik nagu kõige parema peegli peal waataja silma ees seisawad. See maja, mis ju mitme aastasaja aegasi ja rüitlite wäge, ilu ja uhkust oli näinud, oli sell korral ainult mõningate ühesuguse mõtteliste mõisnikkude ja üksikute auu sees peetud Saksa-õpetatud-meeste kogumise paik, kellega major v. Li—ld läbi käia armastas. Täna oliwad jälle kõige ligemad sõbrad proua v. B—gi juures koos ja mängisiwad domino, kui wana major sisse astus. Maja-proua istus, pruunis siidi kleidis, oma kuuekümnest eluaastast hoolimata, sirgeste sohwa peal. Oma musta, waltsi juukstega ja tortsus näuga polnud ta enam maikugi ilus ega nähtud tema näust, et ta seda enne oleks olnud. Praegu kudus ta püsimata üht willast sukka ja ajas meestele juttu, mis armsast Tallinnast kas kodu köögis ehk naabruses eile kohwi ajal oli kuulnud.

Tema wastu istus St. O. õpetaja J—n toolil, pilgutas, nikutas tõendates pead ehk küsis uudishimulikult wana naisterahwa lahke jutu järele. See õpetaja oli keskmise kasuga, paks mees, pühaliku, aga kawala näu ja terawa silmadega. Ta oli ju kuuekümne ligidal. Esimese pilguga wõis asjatundja kohe ütelda, et see waimulik mees omasuguste keskel

lõbus, naljakas laua sõber, kärme sõna mees ja terawa waimuline politikus oli.

Kui major V. Li—ld sisse astus, tõusis õpetaja üles ja teretas lahkeste kummardates — aga sarnasel wiisil, et ka kummardamisest ja teretusest waimulikku meest wõis ära tunda — neil on kõigil omete üks isesugune olu ja tegumood... Alguses räägiti lihtlabastest asjadest, siis aga läks warsti jutt politikasse ja igamees pidas siin oma wiisi C. R. Jakobsoni kirjade kohta kõnesi, mis juba paari aasta eest Eesti Postimehes oliwad ilmunud ja mille üle ühes Eesti Aleksandri kooli asjadega igas Saksa seltskonnas nii palju räägiti, et, kui õiete piame ütlema, sagedaste sõnadest puudus tuli ja wiimaks ikka sedasama ühes kohas jahwatati, mis teisesgi. Aga jätame täna politika kõned puutumata ja lähme oma jutuga edasi... Kui ju küllalt Noor-Eestlastest oli räägitud, tuliwad jälle perekondlikumad kõned, ja kui keegi koosolejatest Pauli nime oli nimetanud, küsis proua v. B—g: „Kuida tall käsi käib? Kas peaseb juba tudeerimisest kodus lahti? Kas tõsi, et Teie teda weel mingit kohtu ametit ei taha wastu lasta wõtta?”

„Ei,” wastas gardi-major, „nii kaua kui tall 25 aastat selja taga pole ja nii kaua kui noorelmehel weel nokk kaunis haljas, ei saa mina oma poega ametit wõtta laskma. Ka on tall weel wäga tarwis, et aasta päewi hoolega riigiseadust uurib, sest, ütleme meie mis tahes ehk teeme mis tahes — meie äraseadused saawad omete pea muudetama ja Weneriigi seadused täiel mõjul sisse seatama, tuurigu see wähe ehk kaua.”

„Taewa heldus!” ohkas proua v. B—g. „Jumal kaitsgu meid ja meie sugu... Loodan küll mina, et enne silmad kinni wõin panna... Kui kõige selle peale mõtlen, mis nüid kuuled ja mis tulemas, siis... oh taewas... kes wõis seda enne arwata? Meie peale waadatakse ikka, nagu oleks meil ülekohus kottis... Rahwasgi, köögist hakates kunni turule ja sealt waldadesse ja kihelkondadesse, maale — kõik teisite, kui enne!... Lähed, kuhu lähed — ikka julgemad näud ja teisemad mõtted ja elu wiisid — iga sammu peal

näed, nagu poleks sull sõnu, kellega rahwa südamesse wõiksid mõjuda...

Õpetaja J—n, kes mitte wäga wanameeleline polnud ja ikka kahesuguste arwamiste wahel omakstelle julgust andis, hoidis täna politikast meelega kõrwale, õhkas paar kord silmakirjaks, tegi õige waga näu ja hakkas oma kuue käikse pealt tolmu otsima. See waikimine oli proua v. B—le iseäralik. Aga ta arwas õpetajat oma koguduse hingede peale mõtlewat ja pööris oma jutu jälle senna, kust eemalle oli sattunud!

„Mis aga tahate kõige selle wahe aja Paulil teha lasta?” küsis ta uudishimulikult.

„Tahan talle naise wõtta!”

„Nii kiireste!...”

„Aeg on käes,” wastas major. — Nüid rääkis ta Estonia balli lugu südame lahutuseks ja oma häkise nõuu-muutmise wabanduseks täieste üles — ja õpetaja naeratas kõige juurde, nagu mees, kes sarnast asja ammugi wõimatumaks polnud pidanud. — Kui v. Li—ld Markus Lille nime nimetas, pani proua v. B—g käed kokku ja hüidis: „Oh Jumal küll neid Lillesi! Seal pole iialgi wist korralikku majapidamist olnud. Mis perekond see küll on! Pole ka imeks panna, wist pole ka naljalt ilmas sarnast sega-sugulist perekonda olnud: Ja see ema ka — selgest Saksa sugust ja wõttis lausa talupoja sugust mehe — Eesti mehe... Aga see oli ka ju pool häda sunduse asi — pulmi ei wõidud enam päewagi eemalle jätta. Lapsed üteldakse nendel puhas meelewallaliseks üles kaswanud olewat. Poeg...”

„Noh — olgu poeg kuidas on — aga nende wanem tütar on waimukas neiu,” lisas õpetaja J—n wahele.

„Waene laps! Mull on temast tõeste hale, ta on pahaste kaswatatud! Kas tõsi on, õpetaja, et ta ühe tähtsuseta mehega, kirjutaja Balleriga, jalutamas käib ja pealegi halasti inimesi paberi peale joonitab?”

Õpetaja silmitses jälle oma kuue käikse peale ja wastas siis: „Ma tõendan Teile, armuline proua, et palju rohkem räägitakse, kui tõsi on.”

„Nojah — Teie seisate ikka tema eest. Teil on liig pehme meel kärnaste lammaste wastu.”

„Aga, armuline proua,” wastas õpetaja tasaselt — „eks see ole siis tõsine kristlik armastus? Pealegi on proua Lille, mis ma küll kord ka selgeste pian teatama, mulle kaugelt sugulane. Amalie on minu ristitütar ja mängib minu õpetuse järele orelit.”

„Noh,” wastas proua v. B—g jonnil edasi — „omete ei wõeta teda kuski tähtjas perekonnas wastu!”

„Ärge pange pahaks, kui Teile wastu räägin. Proua Gallert, kes ülemääragi piinlik elu wiiside pidaja on, käib preili Lillega heal meelel läbi ja piab teda nagu oma last armsaks...”

„Sellepärast, et ta tema tütre Klaarale joonistuse tundisi annab! Muidu mitte... Ah — proua Gallert on kawal naisterahwas...”

„Kas Teie mitte kadunud banga direktori Gallerti prouast ei räägi?” küsis v. Li—ld ruttu wahele. „Kas temal siis üks tütar on?”

„Jah” — wastas proua v. B—g — „üks ainus tütar ja üks ainus laps. Ning et Teie just Paulile üht kaasat otsite, siis leiate wistist sealt, mis tarwis.”

Gardi-major v. Li—ld ajas kõrwad kikki. Proua v. B—g aga, kes kosjade sünnitust elu eest armastas, hakkas jalamaid Klaara Gallerti üli wäga kiitma: kaheksateistkümne aastane, kena, wäga heaste kaswatatud, kakssada tuhat rubla kaasawara, — lühidelt: üks määratu hea partii.” Härra v. Li—ld oleks küll ühe mõisniku-sugu perekonnast sedasarnast kiitust ennem kuulnud — aga wana v. B—gi proua teatas, et see sugukond enne mõisniku sugust olnud, aga waesuse pärast jätnud Gallerti wanaisa oma vonni nime maha ja lasknud ennast kodanikuks sisse kirjutada. Tema kaubelnud hoolega ja poeg saanud bangaga wiimaks rikkaks meheks. Peale selle seletas nüid proua v. B—g majorille, et Tallinna ümberkaudu rüitlisugu tüdrukud wäga waesed ja juba liig wananenud olla. Aga Gallerti perekond olla neist kõigist enam wäärt. Tema lubas lõpeks just ise, kui v.

Li—ld lubaks, selle kosjasobistamise enese hooleks wõtta... Gardi-major jäi mõtetesse. Enne sedasarnast sammu tegematta oleks ta hea meelega ise enne ema ja tütart näha tahtnud, et siis otsustada wõiks...

„Kuulge” — ütles korraga õpetaja ja tõusis äraminemiseks üles — „mis mina ette tuua tahaksin, pole küll wast ehk mitte waimuliku mehe asi, aga ma usun, et taewas mulle seda kõik hea otstarbe pärast andeks andma saab. Proua Gallert ja tütar saawad homme minu juures olema, ja mitme noore tütarlastega ühes toos Maria-kooli waeste laste basaariks lillesi walmis seadlema. Tulge kella nelja ajal minule wõersiks ja tooge Paul ühes, siis saate nende naisterahwastega kokku ja noormees wõib meile ütelda, kas nad tema meele järele on.”

Herra v. Li—ld oli nõuus. Õpetaja jättis Jumalaga ja kaarti- ja shahi partii algas...

Õhtu sööma ajal wõttis gardi-major poega rõemsal tujul wastu ja ei nimetanud eilestest juhtumistest küine wäärtgi. Enne woodisse minemist ütles ta Paulile: „Homme ei lähe Sa mitte kodust ära. Meie saame üheskoos õpetaja J—nile wõerusse minema... Ja” — lisas ta juurde — „ka saad sa mulle seda meelehead tegema ning endale hallid peenikesed kindad ostma — mustadest olen mina juba täis!”

See oli ainuke tähendus, mis ta Estonia ballist ja sealsest kära-lugust pojale meelde tuletas. Muidugi wistist sellepärast, et Paulile selgeks saaks, et isa kõik teab.

Aed, mis õpetaja J—ni elumaja päralt, oli iseäralikum, kui muud aiad. Tema oli endise linna-walli-kraawi asemelle asutatud — küngasline ja järguline. Õpetaja J—n ei teadnud ega hoolinud palju aiaharimisest — sellepärast nähti ka kõiksugust kaswusi sega-saga, kuida üks kord üks, teine kord teine aednik neid oli istutanud. Seal nähti salatid wennalikult roosidega, ja kürbikseid marjapõesastega kaswamas — mitmesugusid ilu ja tulu põesaid ja puid oli rohkeste muretsetud ja kaswude eneste hooleks jäetud, Baltia kultuura armsas õhus meiemaa haridust kaswatada. Oma

koha ja taimede rohkuse pärast oli aed omete ilus. Üks uhke pärnade riastik kahel pool teed andis palawa päikese kiirte eest warju, ja kesk aeda seisis kena kiwi laud armsa lehthoone wilul, kuhu lahtise teekoha poolelt jahutaw terwiline mere õhk sisse oowas. Seie oliwad noored neiud kogunud, kes noore, lokkis juustelise, libeda, elawa silmlise köstri juhatusel paberist lillesi teatud basaari tarwis walmistasiwad. — Kui major v. Li—ld oma pojaga õpetaja maja ette tuliwad, kuulsiwad nad naisterahwa healesi, mis nagu mesilaste sumin puiestatud tee kohalt lehtmajast wälja kostis.

Tuatüdruk wiis tulejad ühte kambrisse, kus nad õpetajat Gallerti prouaga jutul leidsiwad. See oli uhke ja tore naisterahwas, aga näha wõis, et ta ikka ennem käskida, kui käsku kuulda mõistis — suur, pikk, kuiwetanud naine, wäga pika ninaga, tugewa lõuaga — kõigis iseloomuline, nagu üks iseäraline sugu tõlla hobuseid. Aga, näha oli, et ta noorel põlwel ilusgi olla wõinud, ega teda muidu banga direktor Saksamaalt polnud toonud. Õpetaja tutwustas omad külalised üks teisega ja härra v. Li—ld hakkas naisterahwaga jutustama. See ääri weeri mööda jutt ja kõne tegi aga Paulile igawust ja praegu oli ta üht haigutust tagasi pidamas, kui õpetaja talle lahkeste tähendas, et ta aeda astuks, kus tall rohkem seltsi saaks leida olema. Noormees ei lasknudgi seda kaks korda ütelda, waid jättis õpetaja ja tema wõerad ja läks aeda. Siin kuulis ta lehtmajast rõemust healte suminat ja sammus puiesteed mööda senna poole. Kui ta senna oli jõudnud, jäi ta esiteks lehemaja lehilise sissekäigu peale seisatama, kust ta neiusi nende walgetes riietes ja noort köstrit tema mustas ülikonnas nende tegemises wõis silmitseda. Lillede tegemine oli juba otsas ja noored inimesed naljatasiwad ja ajasiwad rõõmsaste juttu, ilma, et Pauli tähele oleksiwad pannud, kes lehestiku nurga taga warjul oli. Kesk selle seltsi seas seisis üks noor, õige walge näuline, ilus neiu, kelle paksud, pikad kollased juuksed wabalt üle õlade ja kena pihade laiale alla ulatasiwad; neiu hoidis praegu üht taldrekut punaste sõstra marjadega, mida ta õpetaja warajasest klaas-hoonest praegu oli noppinud, käes, ja selle

pealt pistis ta, nagu maias wärblane, üht terakest teise järele suhu. „Teie maiastate küll sõstraid enam kui teised Eewa tütred, preili Lille,” küsis sellsamal pilgul köster näkkides.

„Jah — iseäranis maias olen ma neid noppima! Ja Teie, köstri härra?”

„Mina ka. Aga mulle ei maitse mitte ainult need, mis ma ise nopin,” wastas köster igatsewal näul.

„Kas tahate minu omi?”

Köster nikutas tõenduseks pead, ja silmapilk wõttis ilus wallatu, ilma teiste neiude pahandajatest nägudest hoolimata, ühe suure, ilusa sõstra-kobara sõrme otsade wahele ja liigutas seda köstri suu ees edasi tagasi. — Waene köster läks selle wallatu tembu pärast, mis ta neiult mitte polnud ootnud, nagu wähk punaseks. Ta silmitses häbenedes ilusat wilja, mida ülemeelelise neiu käsi ikka edasi tagasi wiibutas; selles häbeluses jäi ta wiimaks puhas segaseks ja silmas weel ainult neiu walget käewart, mis laiast käiksest warjamata oli. Seesugune wallatus näitas talle liig. Korraga kogeles ta mõned poolikud sõnad, pööris ennast ruttu ümber ja astus tasasel moel lehistiku teise poole peale: Lehtmaja käigi peal seisiwad Pauli tagaselja õpetaja, major v. Li—ld ja proua Gallert, kes kõik seda lugu kaasa oliwad waatnud. — „Missugune sündmata teguwiis!” sosistas proua Gallert õpetajale kõrwa sisse, kes pisut uuled wingu tõmbas.... Senni pidas noor neiu, kes uusi tulijaid tagaselja polnud näinud, kobarat ikka weel sõrme otsade wahel ja ütles, rõemutujul naerdes: „Noh, nüid pian teda küll ise sööma” — nende sõnadega tõmbas ta kobara läbi suu ja maitses ka ilusa wilja ise ära. Paul astus nüid ligemalle, neiu märkas teda, liikus häkitselt pisut paigast ja tema hele-sinised silmad sattusiwad nooremehe imestawa pilkudega wastastikku.

„Klaara,” ütles proua Gallert tõsiselt ühe siinse noore neiule, „pane oma kübar pähe, aeg on, ära minna!”

Üks noor, musta juustega, punase paledega, ilusa, täielise kasuga neiu, kes silmi kombelikult alla hoidis, astus teiste seltsist wälja, kes preili Lille wallatust ehmatusega silmitsesiwad, ja läks proua Gallerti juurde.

„See on minu tütar, härra v. Li—ld,” ütles wana naisterahwas, kuna Klaara pühalikult wana majori ees kummardas.

„Kena neiu! üli armas laps!” sosistas auupaklik major proua Gallertille kõrwa sisse.

Õpetaja J—n tõmbas oma pühaliku näu pahaselt kortsu, wõttis kollase lokilise patustaja, neiu Lille, käekõrwale ja wiis pisut eemalle. „Amalie,” ütles ta, „ma palun edespidi minu köstrille suuremat auupakkumist üles näidata.”

„Aga, õpetaja härra,” wastas neiu naljakal torsus sõnal, „mina auustangi teda ju määratumalt isegi. See on ju päris meestesugust pärli! Tõeste, teadmata inimene ei wõiks iialgi ütelda, et see imeilus ja waimukas mees weel paari aasta eest oma isamaal, Saksamaal, kingi tegi. Imelik uus aeg sünnitab nüid imet imede järele. Minu wend Markus ütleb, et see köstri-saks orelit niisama wahwaste taguda ja suruda oskab, nagu saapa nahka enne seda, kui meie Baltia paganate sekka tuli. Aga naisterahwa ees langeb tall wahwus säärde. Oleks Te näinud, kuida tema hirmunud lambana minu sõstrakobara eest plehku pistis... Teda nähes tuleb mull püha Antonius pildi peal meelde, kuida see...”

„Amalie! Ülemeelne tüdruk!” tõreles waimulik sugulane kurjal näul, pööris kanna pealt ümber ja jättis neiu seisma, kes jälle teiste seltsi astus. Õpetaja oli küll osalt pahane, aga iseeneses ütles ta: „Aruldane iseloom. Poleks mull tema hea süda ja weel enam emapooline wõeriti kaswatus tuttaw, siis teeksin, et ta minu majast eemalle saaks, aga ainult pikema mõistliku juhi läbi saaks tast igapidi asja. Täna aga karistan teda seega, mis ta mult kuulis, homme ja edespidi saame näha, mis temaga teha.”

Kui härra v. Li—ld ja Paul õpetaja majast wälja astusiwad, küsis wanamees: „Mis Sa arwad sellest noorest neiust!”

„Wäga kaunis,” wastas noormees, kes nagu sügawatest mõtetest küsimise läbi nähti ärkawat — „missugune ilus kõne, heal ja kiirgawad kollased juuksed!”

„Kollased juuksed?” kordas isa ja jäi seisatama. „Kas mina siis pime olen? Mina arwasin teda wähemalt pruuniks.”

„Kollased juuksed, isa, pikad siidisarnased lokid, mis üle õlade maha rippuwad.”

Härra v. Li—ldil läks kulm kortsu. „Kiriwase päralt, poiss, ära mine metsa! Kes sellest edew-julgest, lõwilakaga loomast räägib? Preili Gallerist on jutt.”

„Ah... sellest,” ütles Paul wenitates. „Seda sain aga waewalt näha.”

„Wõi nii!... Kui Sull aga weel kord auu saaks olema, selle neiuga kokku saada, siis ole nii armuline ja näe teda pisut. Mina nägin teda ja mulle poleks mitte wastumeelt, kui ta minu minijaks saaks.”

Kõiges Lille perekonnas tundis ja armastas ainult Amalie oma isat nii, nagu laps wanemat armastama piab. Isa ja tütar auustasiwad teineteise tööd ja tegemist. Wanal inspektoril oli palju kooli tööd, tütar aga muretses oma nooremate wendade ja õdede riiete ja elu korraspidamist, kui ka muu maja asjade eest, sellekõrwal oli tall kõige armsam amet tseihendamine ja, nagu paljugi koolitatud tütarlapsi, õliwärwidega maalimine. Nendes tuetas teda isa Lille igapidi. Täna õhtu jalutasiwad isa ja tütar käsi käes aias, siis andis isa tütrelle armsaste suud, läks oma kooli tööde juurde ja Amalie wiis teised lapsed woodisse. Warsti koputati tema weranda-kambri ukse peale. „Sisse!” hüidis neiu ja — kambrisse astus gümnasiumi kantselei kirjutaja Oskar Baller. „Ah — Teie olete! härra Baller,” ütles neiu nagu pool ootamata. — „Mull oli Teie auustatud isa kantseleis tegemist — tema ütles mulle, et Teie siin olete, kell on küll ju üle 8, aga ma wõtsin omete julgust, sisse astuda. Teie hingate siin lahket õhku aiast ja wiibite ikka siin oma klaweri juures õhtati — muusik on ka mulle suurem elu rõem, kui igaweste kirjutuste kallalt jalga wõin eemalle tõsta. Aga — ehk tülitan Teid?”

„Seda mitte, härra Baller, aga, kui Teie mõrsja, Tiina Kallas, kuuleb, et Teie siin püiate wiibida, siis... siis teeb see talle südame walu, mis mitte tarwis pole.”

„Kuida nii?” hüidis Baller. „Mina pole selle neiu külge ju mitte siutud. Oli ainult nooruse tuju, mis mind kord köitis.”

„Sooh” — wastas Amalie Lille walusal meelel, nagu naisterahwas kunagi, kes oma sugule tehtud ülekohut õiglaselt tunneb. — „Kas Teie siis ei tea, et see neiu Teid armastab? Mulle on see tuttaw. Wõtke minu poolt head nõuu ja pidage oma sõna sell mõedul pühaks, nagu teda andsite, kui selle neiuga ennast kihlasite.”

„Ei,” wastas kirjutaja uhkelt — „mina ei wõi, ei wõi!”

„Teie ei wõi!”

„Jah — sest saadik, kui Teid nägin, kadus Tiina Kallasse kuju minu waimu eest.”

„Waene noormees! Teie olete ühe õnnetuma tundmuse sisse sattunud! Aga sellest piab Teid aeg ja mehe meel peastma, muud peastmist pole!”

„Mina olen Teid mõistnud.” ütles kirjutaja Baller, kuna ta palge kahwatas. Aga ta wõttis neiu käe ja ütles kurwalt: „Kas piate mind omaks sõbraksgi?”

„Jah — siis küll, kui Teie oma asjata külmust oma mõrsja wastu maha jätate ja... Ah jah! Teie panete minu lahkuseta olemist küll wist pahaks? Olen täna ka muid pahandanud — päris õnnetu päew. Õpetaja J—ni majas oldi minuga küll wist õigusega kuri... Teate?... seal nägin ka üht meie noort naabrit, härra v. Li—ldi. Kas tunnete teda?”

„Wähe küll — aga siisgi nii palju, et teda sallida ei wõi.”

„Miks?... Temal on mõistlik nägu, uhke pilk, must habe, ja punastab pealegi, nagu mõni kooli-tüdruk. Nooruse häbelus ja tagasi hoidew kartus ehitab noori mehi ikka, nagu õied suurt puud.”

„Paul v. Li—ld,” wastas Oskar Baller külmalt, „on üks ilusatest noorest meestest, kes juba peenikeste kinnastega ilmale sünniwad... Edew uhke, kitsa mõistusega... Ja, kui õiete piame ütlema — mis on need jänekse junkrud muud, kui asjata ilu-taimed...?”

„Ka asjata ilutaimesi piab armastatama,” wastas Ama-

lie ja naeratas. — Õhtu oli soe ja liblikad, mis aiast sisse oliwad lendanud, wurisesiwad küinla ümber, mis Amaliel klaweri peal põles.

„Need ka!” wastas kirjutaja pilkades ja näitas sõrmega insektide peale, kes oma tiiwad tulukese juures ära kõrwetasiwad. „Meie kellel mitte v. nime ees pole, oleme neile kas tööhobusteks, ehk mängi kannideks.” Seda saate Teiegi wast elus näha, mu auustatud neiu.”

„Teie olete täna armuta prohwet, härra Baller!” Amalie tõusis istelt üles ja istus klaweri ette. „Laulge, härra Baller, natuke, see saab meie kurwe mõtteid lahutama.” Neiu lõi mõned akordid nootidest üles ja näitas Patsiuse ja Abti laulude peale. Oskar Baller täitis soowi ja hakkas laulma. Temal oli wäga ilus, selge, helisew heal; toonid woolasiwad tema uuledelt ja sünnitasiwad üht mõju, mis muusika imewäge awaldawad, mis meile nii kõrge näitab, et arwame, nagu poleksgi ta siinsest ilmast. Kuna Amalie temale klaweriga kaasa mängis, wõttis see ilus laulu heale nõidus tema südant nagu wangi. — Kui Abti laul wiimaks otsas oli, pööris neiu ennast ümber ja tema silmad langesiwad Balleri sügawa, kindla waatega wastastikku.

„Teil on imeilusad juuksed,” ütles Baller tasakeste.

„Arwate?” wastas neiu ja heitis omad käed naljal oma lokkidesse. „Tühja kah! mis kasu mull sellest on? Ühel ilusal päewal pian neid omete moodu-järgi inetumasse juukse-wõrgusse siduma ja pian mõnes koolis koolmeistriks heitma!”

„Missugune nali?” ütles Baller, õlasi kergitates.

„Ma ei naljata mitte; meie oleme waesed, terwe perekond elab ainult isa palgast, seega olen mina tüdruk ilma mingisuguse kaasawarata ja pian oma leiba ise teenima — jah... ka see on parem, kui siin Tallinnas wana piigana istuma jäeda?”

„Teie pole mitte nendest, kes istuma jäewad!” wastas Baller uueste palawaks minnes. „Kas Teil siis auupüidmist pole? Kas pole Teie, keda loodus nii mitmesuguste annetega ehitas, mitte armsast kaasast ja perest und näinud, kes õnnelik saaks olema, Teid omaks kuningaks teades?”

Neiu wäristas pead ja lisas häbelikult: „Mull on liig wallatu iseloom, kuid et heaks perenaiseks kõlbaksin.”

Kerge puna tõusis kirjutaja Balleri palgesse. „Ma olen mõistnud, mis Teie ütlesite,” ütles ta kurwalt. Ta pidas Amalie kätt ihkades omas pihus. „Teie ei põlga omete wähemalt minu sõbrust?” hüidis ta — „lubage mulle siis, et Teie mingit täielikku elumuutusi ette ei wõta, enne, kui minule sellest olete teatanud... Tõutage mulle seda!”

Neiu waatas talle imestates otsa — aga wastas siisgi: „Ma luban seda” — pisut kartlikult. „Kas olete nüid rahul? Kas lubate aga ka, et minu nõuu mõnes asjas küsite? Ma tahan aina head.”

„Tänan Teid — luban,” sobistas tema ja laskis neiu käe lahti.

Sellwahel oli proua Lille linnast ühe külakäigult tagasi tulnud ja astus weranda kambrisse. Kell lõi üheksa. Baller jättis Jumalaga ja läks kodu. Tema elas ühes weikeses, näuta majas wana gümnasiumi ligi, kus tema töö koht oli. Sügawates mõtetes astus ta oma weikesse, lihtjasse kambrisse, mille aknad gümnasiumi aia wastu praegu lahti oliwad, et wärsket õhku sisse laske. Oskar Baller oli ühe Saksamaalt seie tulnud trüki-laduja poeg, isa oli tall ammu surnud, ema oli teda näputööga ja pesu pesemisega kaswatanud ja koolis lasknud käia, pärast seda oli teda Tiina Kallasse isa aitanud, et kreiskooli kursuse täieste wõis lõpetada ja peale selle weel raamatupidamise ja wana keelte õpetuses tundisi wõtta. Ta oli ametis nüid ruttu edasi saanud — omas 25 aastases wanuses oli ta juba gümnasiumi kantseleis teiseks laua esinikuks nimetatud ja ülemad pidasiwad tema usinusest ja hoolsusest lugu. Aga see Saksamaa pesunaise poeg pidas seda püidmist silma ees, et kõrgemate ringkondadega wõiks läbi käia ja ikka weel ülemalle astmelle tõusta. Tema muusikalikud waimu-anded oliwad talle juba mitmes tähtjas perekonnas uksi awanud, aga uhkemad ja nõndanimetatud „paremad” oliwad talle ikka lukus. Lille perekonnas tutwaks saamisega oli aga tema auuahnus wägewaste kaswanud. Amalie iludus ja lahke, wallatu,

heatahtlik meel oli teda täieste wangi wõtnud, ilma, et neiu, kelle ainult kaastundlikku lahkust Baller teisite tähendas, seda oleks tahtnud. Auusameelne walla neiu Lille, märkas kohe, et Baller oma mõrsja, Tiina Kallasse wastu külmnes, mis talle Tiina kord kaebas. Sellest wõeriti olust tahtis neiu Lille Ballerit lahkusega peasta. Kirjutaja saks käis aga wiimsel ajal nagu unistaja ja mõtles aina, kuida neiu Lillet eneselle kaasaks wõita. „Miks mitte?” ütles ta täna jälle iseeneses, kui kodu poole läks. „Amalie on wara poolest waene ja ei saa mitte kergeste meest leidma, kes teda ainult tema enese pärast wõtab. Mina olen waimu ja kindla tahtmise poolest teistest siinsetest noortest meestest ees. Ühe sarnase kaasaga tunnen enesel jõudu olewat, kõik Tallinna linna pea peale pöörda ja kõigist üle astuda, et oma eesmärgile jõuan. Oma endise mõrsjaga, Tiina Kallasega, pian lahkuma. Meie armastus ja abielu nõuu oli enne kohane, kui mull teine seisuse lootus oli, — nüid aga on aeg muutnud, nüid ei wõi ma enam teda armastadagi — ühe teise nägu on tema kuju minu waimu eest ära peletanud.” Nõnda wiisi mõtles Baller, kui ta oma kambrisse oli jõudnud ja sügawates mõtetes akna najale tuetama jäenud.

Tasane wee sirin naabri aknast, kus keegi lillesi kastis, äratas teda mõttest. Sellsamal pilgul kostis ühe noore neiu ilus laulu heal tema kõrwu ja kena Tiina Kallasse pea pistis ennast akna kaswude wahelt wälja. „Olete juba kodu jõudnud, Oskar? Kas tere õhtut ütlete ka?”

Tiina Kallas oli Oskariga ühes üles kaswanud ja juba paari aasta eest tema lubatud mõrsja. Ta nägi wiimasel ajal küll walusa meelega, kuida tema peigmees tema wastu päew päewalt külmnes ja seda uhkemaks läks, mida üllemalle ta ameti poolest tõusis, aga kindla ja wahwa meelne neiu ei näitnud iial awalikult ei Oskarille ega muudelle, et ta kahtles ehk kannatas, waid pidas ennast Balleri wastu üles, nagu naisterahwas, kes armastust oma peigmehe käest mitte ei taha kerjata. Oma lootust aga, kirjutaja härra Balleri kaasaks saada, ei jätnud ta mitte. Sellepärast pilkas ta sagedaste oma peigmeest ja püidis sellega talle elu õpetust jagada, mis,

nagu naisterahwa teraw silm sagedaste kõige paremine tunneb, mõnelgi mehel õigel ajal iseeneses puudub. Selle seisu korra peal oli nende kahe inimese wahel ka täna lugu. Oskar Baller teretas, nagu pool sunnitult, õhtut ja wastas: „Tulin praegu ja lähen woodisse.”

„Olete õige uhkeks läinud. Ja seda kõik sellest saadik, kus neiu Lille ja teisi ilusaid waatama peasete! Need suurelised saawad aga Teil kord pea pööritama ajama, minu waene Oskar!”

„Oleksin Teile tänulik, kui Teie neid ja mind rahule jätaksite,” wastas Baller pahuraste. „Head ööd!”

„Kannatage aga,” lisas Tiina, kes ikka wiimase sõna eneselle pidas. „Kes palju usub, see palju kautab. Ka Teie saate palju õppima. Küll tulete kord paljaks niidetult tagasi, kulla kadunud lammas.”

Baller tõmbas paukudes akna kinni ja läks südame täiega magama.

Gardi major v. Li—ld oli esimese tutwuse järele Gallerti prouaga wäga rahul ja wõttis kindla nõuu, et Pauli naise wõtmine piab ruttu sündima. Tema palwe peale oliwad õpetaja J—n ja proua v. B—g Gallerti juures koputanud ja soow oli lahkeste wastu wõetud. Selle peale laskis major v. Li—ld oma adwokati läbi raha ja waranduse asjad Gallerti prouaga wastastikku seletada ja kindlaks teha. Tema, kui tark mees, ütles: Raha asjad käigu ikka armastuse asjust lahus. Kui see oli toimetatud, anti Paulile märku, et ta nüid noore tütarlapse südant eneselle piab nõudma. — Wana rüitel soowis, et tema poeg neiule ihaldataw oleks ja mitte wägise kaela ei saaks topitud. Tõsised kosjad pidiwad alles siis tulema, kui noored inimesed ise oma wahel ühes nõuus oliwad, ja proua Gallert wõttis selle soowituse wastu, ehk see temale küll naeruwäärt luulelik näitas olema, sest et ta oma tütre sõnakuulmisest ja Klaara ilust ning külgetõmbamisewäest täieste julge oli — Paul wiitis nüid igas nädalas wähemalt kaks lõuna-pealist Gallerti majas, mis Kadrintali kõige kaugemas nurgas Ülemiste järwe wee-kose juures oli. Noormees läks

senna nüid ikka kas oma isa ehk jälle proua v. B—gi wõi õpetaja J—ni saatusel. Need pühalikud külakäigud aga läksiwad ikka wäga kurwalt mööda. Klaara täitis kõwaste oma mamma õpetusi ja istus üksluiselt ja kõrge ninaga, maha löödud silmadega omal toolil ja wõttis ainult targalikult ja ettewaates jutust osa. Kui Paul temaga rääkima hakkas, lõi neiu pikkamisi silmad maha ja waatas esite proua Gallerti otsa, nagu lueks ta ema silmist wastust. Kui ta midagi rääkis, näitas lugu ikka, nagu lueks ta pähe õpitud asju ette. Tema oli tõeste kena neiu, ehk küll tema suured mustad silmad ennem nooruse tuld, kui waimu sügawust awaldasiwad, siisgi andsiwad talle tema kenad liikmed, ilus nina ja prisked, punetawad palged suurt neiulikku külgetõmbamise wäge. Aga tema oli liig palju oma ema sõna ja mõju all, oli elu tõsidustest ja teadustest liiaste eemal hoitud, sellepärast oli tall ka kitsas mõistuse ring, ja tema pealiskaudne lobisemine ehtetest ja riietest ja kõigist tühiseist kraamidest ei jõudnud mitte Pauli waimu ega meelt elustada ega põlema süidata.

See noormees oli üks neist, kes tagasi hoidliku loomuga on ja kes ikka alles seal elusaks ja otsekoheseks saawad, kus meele äratust ja sügawat osawõtmist wastu kantakse. Tema jäi aga siin ikka jutukaks ja külmaks, ja laskis ainult õpetajat J—ni, v. B—gi prouat ja teisi, kes siin sisse ja wälja käisiwad, rääkida ja kõne-kohut täita. Need korralikud külakäigud Gallerti perekonnas oliwad temale üks raske teuorjus, ta tuli ikka uniselt ja kurwalt tagasi.

Nõnda läks esimene suwe aeg mööda. Ühel Augusti õhtul tuli ta ühest sarnasest külakäigust Gallertite juurest täitsa pahal ja torsus meelel kodu. Tema oli Kadrintali puiestikust otse teed läbi tulnud ja astus praegu jalgteed mööda oma isa ja naabri maja krundi wahelt edasi, kui teda eemalt üks rõemuline kära ja naer seisatama ja ümber waatama sundis. Tema nägi kaks last, kes üht redelit eneste järele edasi wedasiwad ja aiateedes põesaste wahele jooksiwad, kui tema tulemist oliwad märkanud.

„Tooni! Willi! Kas toote mull redeli jälle?” hüidis üks

hõbe-hele heal, mis ülewelt kõrgelt kuuldus alla kostwat. — Wallatu wõidurõemus naermine oli selle hüidmisele ainsaks wastuseks. „Päris wõerukaelad!” hüidis jälle endine saladuse rikas heal kõrgelt. — Naabri wiljapuu aias liikusiwad korraga ühe tugewa puu lehed ja Paul silmas seal neiu Lille, kes kahe suure haru peal ülewal istus ja ühes käes suurt wõileiwa tükki hoidis, kuna ta teise käega ploomisi noppis. Tema nägi wäga kena oma katmata peaga, lahtiselt alla rippuwate juustega, suurte, kiirgawate, terasete silmadega ja armsaste punetawate palgedega. Lehtede wahele piiluwad päikese kiired pistsiwad talle wirwendates kaela ja palede peale; kerge tuulekene, mis tema kleidi weert liigutas, tõi kaks weikest saapakest ja wahel koguni peenikest labajalakest nähtawalle. Kui neiu Pauli nägi, tõmbas ta armsa, neiuliku hirmuga ja kena liikumisega oma kleidi jalge ümber kindlaste kokku; siis sattusiwad tema silmad Pauli silmadega wastastikku, ja ta ei saanud naeru tungimist tagasi pidada, kui oma kõrge wangi astme peale ja häkitselt seie ilmunud noore naabri peale mõtles.

„Lubage, et Teile ühe redeli toon, preili,” ütles Paul, neiut teretates.

„Ärge tehke eneselle waewa, herra v. Li—ld,” wastas neiu, „Lapsed saawad isegi redeliga jälle tagasi tulema, kui näewad, et nende nalja-wigur mind ei kohuta.”

Paul nägi neiut imeilusaks rohilise lehestiku warjus. Kõige enam mõjus aga tema kõrgesse tundmusesse selle naiseliku ilu-olust see, et neiu oma otsekohese, rõemsa lahkusega tema tagasi-hoidlikku ja kartlist meelt täieste metsa ajas „Lubage mulle wähemalt sedagi, et Teile seltsiks olen, kunni weike Tooni ja Willi redeli jälle tagasi toowad.”

Ta kartis, et seda palwet tagasi lükatakse. Aga neiu wastas lahkelt:

„Wäga hea meelega. Et meie pealegi naabrid oleme, tahaksin ennast Teie silma ees isegi ka parema arwamise osaliseks teha. Praegu on ju teine kord, kus Teie ees laitust olen teeninud — ja omete oleks sõstra kobaraga jändamisest kalli köstri isandaga juba küllalt olnud.”

Noormees tahtis wastu rääkida...

„Waadake,” heitis neiu pool naljal, pool tõel Paulile sõna hakkamise wahele, — „Teie ei pia aga minu üle mitte mu ettewaatmata tegude järele kohut mõistma. Kui minu wend Markus siin oleks, saaks ta Teile ütlema, et mina täitsa mõistlik tüdruk olen, kui ka natuke ülekäte läinud.”

Wiimse sõna kohta tegi Paul suured silmad.

„Tahtsin ütelda: pisut meelewallaline,” seletas neiu naerdes. „Oi, Jumal halasta! Mina pole, kahjuks, mitte nii heaste kaswatatud naisterahwas, nagu preili Gallert!... Tunnete teda, arwan?... Kui tema ema teda, nagu Teie mind, ühe ploomi puu otsast leiaks, missugune jutluks tuleks siis? Ma kuulen teda ju ütlewat: „Tohu omete, tüdrukut!” — Neiu pööritas silmi, tõmbas huuled kärssu ja tegi pahandatud Gallerti prouat nii naljakalt järele, et Paul suure healega naerma hakkas. „Teil on ime ilus järele tegemise anne,” ütles noormees.

„Mull on terwe hulk sarnasi ilusaid andeid, mille pärast mind wäga pahaste kaswatatud tüdrukuks peetakse... Wahel püian oma ülemeelseid mõtte-tegusid puuri panna, aga unustan enamiste puuri ust kinni panemata ja kohe lendawad jälle nurjatumad linnud wälja. Otse teistest inimestest wastu oksa on minu meele olu: esimene mõte ja tegu, mis ma iial teen, ei kõlba iial kuhugi, aga selle wastu wõin Teile tõendada, et mu teine ikka wäga hea on.” — — —

„Seda arwan ma kindlaste,” ütles Paul südame rõemus. — Peel-aia najale tuetates silmitses ta Amaliet tõsise waimustusega. — Neiu kiigutas teist kätt lehtede wahel edasi tagasi, kus ta ploomisi otsis, mille roosa-kollase, juba lõhkenud naha wahelt sahwtine, kuld-kollane liha paistis. Neiu maitses neid armsa isuga ja nälpas nagu kass wahel keele otsaga üle niiske huulede, ehk hammustas kord jälle oma wõileiwasse. Tema kenad, weikesed, walged hambad wälkusiwad päikese käes, mille kiired lehtede wahel ka neiu walget käewart paistutasiwad. — Paul tundis ennast nagu ümbermuudetud ja märkas eneses tundmusi, millest ta senni ajani polnud aimanudgi. Need häkilised meele liigutused tõusiwad

talle pähe nagu uus wiin, ja tema tundis eneses kiusatust, et noore neiule piaks hüidma: „Mina olen igaweste wangis! Sina oled nii ilus, et pian Sinu ees palwetama!”... Wähemalt tema silmad ütlesiwad seda Amalielle, kuna uuled sõnata liikusiwad; nad ei leidnud ehk ei julgenud midagi wälja rääkida; wiimaks läksiwad nad lahti. „Jah” — kordas ta nüid sõnaga — „mina usun, et Teie niisama hea nagu ilus olete, hea, nagu kõik, mis wärske ja waba on, hea ja ilus, nagu päike ja lilled.”

„Ärge midagi ülearu ajage! Ärge tooge mingi meelitusi!” wastas neiu kindlal healel. „Pealegi lonkab Teie wõrdlus! Päike pole sugugi ikka hea; täna, näituseks, põletab ta mull käewarred ja õlad nii, et ennast lähema balli peal proua Gallerti juures waewalt tohin näidata... Teie teate wist küll, et seal tubliste piab tantsima!... Teie tantsite hea meelega, arwan?” lisas ta juurde ja heitis üht kelmilist pilku Pauli peale. — Selle tähendusega Estonia balli kohta sai Paul punaseks ja kogeles mõned arusaamata sõnad. — „Mina,” — rääkis Amalie edasi, — „läheksin seitse penikoormat jalgse, kui aga üht kwadrille wõiksin tantsida. Mull pole ka mingi asi hirmsam, kui istuma jäemine... Olen püidnud täna ennast wähem pahurast poolest näidata, et Teil mitte tarwis poleks häbeneda, kui nimetatud balli peale ka mulle ühegi tantsukese auustate”... Nende juttu lõpetas üks mehiselt heledaste helisew heal, mis hüidis:

„Ära kauta kannatust ja südame rahu, Amalie: mina toon redeli ja peastan Sind wangist!” — Markus Lille astus ühe sarapuu põesa tagast seie ja tõi lastest ära wiidud redeli. Alles nüid silmas ta Pauli.

„Jupiteri nimel!” hüidis ta, „see on minu musta kinnastega tantsu-sõber! Sina tunned siis herra v. Li—ldi, kawal kanakene?”

Paul seletas talle kogemata kokkujuhtumistest, kuna Amalie redeli ülemiste pulkadelle astus. Tema tõmbas riided kokku, kargas rohu peale maha ja wõttis wenna käe-alt kinni. Noor v. Li—ld tahtis neiut jumalaga jätta, aga Markus pidas teda kinni. „Ei,” hüidis ta käskiwal healel,

„Teie olete meie maa peale astunud ja meie piame Teid karistuseks tagasi... Täna õhtuks on minu jahisaak praaditud ja Teie piate meiega meie Põhjamaa mets- ja merelindude auuks kaasa sööma, sest mina tulin praegu jänekse ja pardiga õnne tundel kodu, nagu Nimrod Babeli jõgede saagi-rikkalt kaldalt. Tallinna metsa-tukad ja mere kaldad pole ju mitte wähem tähtjad — metsalinnukesed jooksewad just ise püssi ette. Sest kaugelt ei ulataks minu tüntsid silmad neid laskma.”

Paul tahtis ära jäeda, ja lahkuse eest paljalt tänada, aga Amalie pööris ümber ja palus ka omalt poolt lahkel rõemu meelel, et noor naaber neile auu teeks ja õhtusöömaks seie jäeks. Neiuliku kutsumise peale ei sündinud enam wastu panna; Paul laskis ennast kooli-inspektori majasse wiia, kus teda Markus oma emale tuttawaks tegi. Proua Lille näitas wäga uhke oma poja uue sõbra peale olewat, ja gümnasiumi inspektor wõttis teda tõsidusega, aga lahke ja heameelega wastu, nii et ta ennast kohe nagu kodu tundis olewat. Sööma aeg oli seekord tubli; lapsed wiisakad, laua rätikud puhtad ja Markuse jahisaagist praad wäga hea. Markus, kes tubli söögi ja uue wõera pärast rõemsal tujul oli, hakkas oma ülimääralisi wabameelelisi põhjusmõtteid arutama. Amalie naeris suure healega; tasane herra Lille aga ütles wahel, kui poja noored luulelised ja jäult Noor-Eestilised kõned ja arwamised liig kaugelle lendasiwad: „Markus, mu poeg, Sina tood mulle pahandusi kaela.” — Selle peale tõi poeg otse naljatates, aga tõsisel näul, weel wägewamaid asju ja ümberheitmise mõtteid ette, et wanameest hea südame poolest weel enam kitsikusse ajada. — Selles rõemsas ja wabameelelises süita rõemu ja heameele seltskonnas, kus tall pealegi Amalie naeratus ja waimukas pilk ikka silma ees oli, sulas Pauli süda ja meel pikkamisi omast endisest liig tagasi hoidwast wiisist ära, nagu jää kewadise päikese paistel. Kui pärast sööma theed ümber anti, oli ta juba puhas teine inimene. Ta oli jutukaks ja elawaks saanud. Ta rääkis ka iseenese lapsepõlwest, omast gümnasiumis käimisest Tallinnas, omast tudeerimisest Tartus, kus ta püha tädi

wahi all oli olnud... Amalie naeris kõigest südamest. „Aga Teil on siis ju määratu kuri isa! Kui wäga pian ma temale siis ka hiljute õpetaja majas, kus õnnetuma köstrille sõstraid pakkusin, meelewastu olema olnud!... Oi! siin on siis meie isa, meie kallis ainus papakene, omete puhas teine, — see poleks poolegi nii kõwa!” hüidis neiu ja silitas isa palet.

„Ja jah,” prumises wana inspektor, mind weetakse ninapidi ümber.”

„Ja pealegi nii kurjaste,” ütles wallatu tüdruk edasi ja wõttis isa nina oma kena sõrmede wahele, „nii kurjaste, et ninagi pikaks on saanud; aga isat armastatakse wäga!” Nende sõnadega istus ta isale ligemalle ja laskis oma roosa pale wanamehe habeme wastu. Häkitselt nähti neil hõrn tundmus wõimust wõtwat: isa ja tütar hakkasiwad südamelikult teine teise ümber, kuna Paul seda täiel liigutatud meelel waatas, kuida halli peaga wanamees oma kollase lokkidega last nii wäga nähti armastawat. Kui wana Lille ennast wiimaks tütre kaisust lahti oli teinud, läks ta oma töökambrisse ära ja soowis kõikidelle head ööd. Proua Lille wiis lapsed magama ja Markus suitsetas aias oma pikka piipu. Amalie ja Paul jäiwad üksi ühe tominga alla, mis mustadest marjadest nõrretas. Widewik oli kätte tulnud, rohutirtsud sirtsutasiwad, ööliblikud lendasiwad ja wuristasiwad lillede ümber. Amalie läks tasakeste ühe tulilillede põesakese juurde ja sai sealt ühe kena liblika kätte, kes seal õiede wahele magama oli tikkunud. Ta tuli Pauli juurde tagasi, awas pihu pisut lahti, et noorele mehele kena tiiwukat näidata, kes kõwaste oma punase- ja halliliste tiiwadega ümber lõi. „Kas pole ilus ja iseäralik lind oma terawa peaga ja suure silmadega, mis nagu suured mustad teemantid läigiwad?” küsis neiu.

Paul wõttis, et liblikat paremine waadata, Amalie käe ja hoidis seda pea oma uulede ees kinni. Neiu Lille tundis nooremehe hinge õhku oma sõrmede wastu. „Kui wäga ilusa wärwi-kirjadega sellel insektil tiiwad on ehitatud!” hüidis ta.

„Mina tahaksin heameelega üht sarnast puna-halli watti

ka omale!” sõnaldas neiu häil meelil. „Aga mull on ka suur lust, seda linnukest ühe klaasi alla kinni panna ja homme üles maalida!”

„Ei,” wastas Paul, „olge kõrge meeleline ja näidake heldust... Tema on isegi kaua küll omas kurwas tuppes wangis olnud!”

„Nagu Teiegi,” ütles neiu järele mõtlemata.

„Jah — nagu mina,” ütles noormees lustil. „See öö on wast ehk tema ainus pidupäew, ärge riisuge temalt seda!”

„Õige sõna,” wastas Amalie, „Lenda edasi, reisi-hulgus — lenda wabadusesse tagasi ja maitse seda rõemsaste.” — Tema tegi pihu lahti ja liblikas lendas lipendades ära. Paul seisis mõttes. Wast mõtles ta, et siin tema ja libliku wahel wõrdlus juba möödas oli: kuna see wabal lennul oma öökastest niisutatud lille-põesastesse tagasi pööris, jäi tema süda pandina Amalie weikeste käte wahele maha... Kui ta oma isa majasse tagasi pööris, näitas lugu, nagu oleks kõik tema sisemine-inimene ümber muudetud: temas tõusis poole-eha-aeg, üks sarnane walguse-kuma, mis siis ennast metsade peale laiutab, kui kuu tõuseb...

Sest saadik tuli Paul sagedaste Markust waatama. Ühe iseäraliku terawa mõtte abil, mis armastajatel noortel iseeneses elab, ei waewanud tall need wõeruskäigid sugugi südant, waid ta pidas neid nagu selle igawuse lahutuseks, mis teda Gallertitele wõeruseks käimisel waewas. Tema ei pidanud ka Klaarat mitte omaks mõrsjaks: ta käis senna, et oma isat mitte ei pahandaks ega talle sõna kuulmata poleks, aga kui ta sarnast igawat kohut täitis, tegi ta nagu selle tasumiseks ka Lilledelle ühe käigu, kus teda muidugi ikka kui noort naabrit lahkeste wastu wõeti. Proua Lille tõreles temaga, et ta sagedamine ei tulla, ja Amalie käis temaga kui sõbraga ümber. Neiu tundis ennast selle argliku aga omete ihaliku nooremehe poole, kes, ehk küll wähese jutuga, siisgi wahel õige elawaks ja jutukaks sai, imelikult tõmmatud. — Paul oli wäga palju lugenud ja õpetatud ja see kaswatus, mis talle isa piinliku waljuse ja wagastajate sugulaste läbi osaks

oli saanud, tegi noort meest haruldaseks taimeks — ta oli nagu üks metsa-lill, mida igas kohas ei leita. Neiu Lille aga oli jälle elawam ja wallatum. Aeg ajalt aga sai ta nooremehega ka ligemalt tuttawaks, näitas talle omi joonitusi, tegi temaga klaweri peal muusikat, ja rääkis talle Peterburist, kus ta rohkem aastat ühes tähtjas Wene perekonnas koolitajaks oli olnud — ja see oli kõik Paulile uus — Wene elu oli talle nagu kinni hoitud raamat, ehk ta küll isa soowi peale hoolega Wene keelt ja riigi seadusi oli õppinud, mis muidu Baltia noorte õpetatud meeste juures aruldane asi oli sell ajal. Amalie osaw keelte ja kirjanduste tundmine awas Paulile palju uusi mõttesi. Ta nägi ennast kõiges sellest weel täitsa rumala olewat, aga ta tundis omete, et ta kusgil juttu ja sõnu ei leia ja tall kusgil armsam pole olla, kui siin. See noor tüdruk oma elu ja oluga lõi teda täieste ümber ja ta tundis eneses korraga niisugust mehelikku julgust, südame tõstmist, mis ta iial weel eneses wõimalikuks polnud pidanud. Nende wahel polnud ka iial weel üks sõna armastusest üle uulede tulnud, jah, — ka mitte kõige wähematgi tähendust selle asja poole, muudkui wahel jäiwad mõlemad jutustamises kinni, kus kumbgi sõna ei leidnud; ka sattusiwad wahel kaks kätt korraga noodilehte ümber pöörma ja see kahe käe kokku puutumine pikendati siis nagu kogemata kaunis pikaks; Jumalaga jätmise juures nopiti mõni õiekene ja anti teine teisele — see polnud ju midagi, aga siisgi oli ta — oh kui õnnis!... Armastuse kõige magusam ja kallim tundmine seisab ka sarnastes esimestes hakatustes — ja Paul maitses südame-õnnes seda armastuse tasast eesmängu...

Mõni päew hiljem oli Paul Amalie juurest praegu wälja läinud, kui kirjutaja Baller neiu Lille kambrisse astus. Noor tüdruk istus klaweri ees ja mängis mitmelle korrale üht Paulile armast laulu. Arwata oleks wõinud, nagu oleks misgi asi õhus nimetatud nooremehe hiljutist siin olemist teatanud, sest Baller pööris jutu warsti noore v. Li—ldi härra peale.

„Ta läks praegu ära,” ütles Amalie.

„Sooh,” wastas Baller. „Teie näete teda nüid siis ikka?” Siis rääkis ta tigedal tahtel edasi: „Räägitakse linnas palju tema kihlustest Klaara Gallertiga.”

Amalie kahwatus. See ootamata teadustus sünnitas tema südames piinlikku tundmist. Tall oli hea ütelda, et tall Pauli südame kohta mingit õigust pole — ta tundis aga omete kibedat walu ja ei wõinud Ballerit selle paha teotuse eest mitte tänada. „Wõi nii!” ütles ta silmakirjalikul rahul — „see pole ime; härra v. Li—ld on naisewõtmise wanaduses, ja Klaara on hea „partii.” Aga, et Gallertitest räägime — kas teate, et nad warsti ühe balli teewad?”

„Millal?” küsis Baller arglikult.

„Tulewal teisipäewal... Kutsekirjad on ju wälja antud; papa sai meie oma eile, ja ka Teie saate oma kutsekirja wistist kodus eest leidma.”

Baller tundis ennast nähtawalt rahutu. Ikka oli tema palawam soow olnud, proua Gallerti juurde wõeruselle kutsutud saada, sest senna kogus Tallinna linnaline kõige parem seltskond. Senna kutsutud saamine tähendas noorele mehele, nagu antaks talle üleüldse paremasse seltskonnasse lubakaart kätte. Tema rahutu olek tuli nii nähtawalle, et Amalie talle pikema seletusega waigistust tahtis anda. — „Mina rääkisin Klaaraga Teie pärast,” ütles neiu, „seal piab ka peenemat muusika-mängu ette wõetama, ja Teie olete nii suur muusika mees, et Teid ei wõi unustatud saada.” — Sellegi pärast oli Baller ainult pooli-kaudu rahul. Tema ei wõinud enam paigal seista, lõpetas oma wõeruskäigi ja tormas kodu. Wärisedes pistis ta wõtme luku hauku ja keeras ukse lahti. Nii pea kui wirwendaw küinal pimedust pisut walgustas, heitis kirjutaja saks silmi oma laua peale ja igale poole — kas tallitaja kuhugi kirja polnud pannud. Aga kuskil ei näinud ta nii wäga igatsetud kutsekaarti, ja tema süda tundis piina. Uueste otsis ta ja segas kõik toolid ja riidedgi ümber. Ei ühtegi! Siis kargas ta wihaga trepist alla, et naabri ukse juurest küsida, ja poole trepi peal sai ta Tiina Kallassega kokku, kes talle ühe kokku keeratud paberi tüki kätte andis. Selle tõmbas ta neiu käest, — aga oh! see oli paljalt üks

weikene Saksa ajaleht, mis puutumata oma inetuma ristpaela all seisis! „Kas teate selgeste, et mulle mitte üht kutsekirja Gallerti balli peale pole seie toodud?”

„Tädi pole midagi wastu tootnud,” wastas Tiina, kuna kahjurõemulik jume tema näu üle lendas. — Baller kahwatas kunni uuledeni. „See piab üks eksitus olema,” pomises ta kinnisel healel. — „Ei — see pole mitte eksitus,” ütles õmbleja neiu lühidal sõnal; temal polnud sugugi wastumeelt, et tema poolwõerdunud peiuke oma peenikesest seltskonnast juba nüid esimese ninanipsu sai. — „Noh — mis Teie sellest siis teate, et nii selgeste kinnitate, et see eksitus polla?” ütles Baller kurjal healel ja heitis tigedat pilku neiu otsa. — „Mina tean seda,” wastas Tiina halastamatult, sellepärast, et ma ise just Gallertil olin, kui preili Klaara oma emale ette pani, Teid balli päewaks senna kutsuda ja lõbusat muusikat teha — selle peale aga wastas proua Gallert: „Ei! Mina ei taha hea meelega segast seltskonda...” — Kas see Teile selge küllalt on?” — Kirjutaja saks jäi wait. Tume wiha täitis tema südant, wiha ja häbi pisarad tungisiwad tema punastest silmadest. Tiina märkas seda: neiu kahetses tõeste, et temale nii armuta hoopi oli annud, ja lisas talle lahkel, armsal healel: „Mina olen Teile walu teinud, waene Oskar, aga mull on paha meel näha, et sarnased mõistlikud inimesed, nagu Teie, seda wiisi ennast naeruks teewad, ja seda ei wõi ma mitte pealt waadata, ilma et Teid hoiataksin!” — Baller jäi ikka weel wait. Tiina pani sõbralikult oma käe tema õla peale ja ütles: „Waadake — need rikkad inimesed näitawad meile sagedaste sõbralist nägu, aga nad piawad meid siisgi halwaks ja arwawad ennast teisest taignast tehtud olewat. Mina tean sest laulukest laulda — teen ju nende juures päiwiti ja nädalati oma tööd ja pian silmad ja kõrwad lahti. Hoidke omasuguste seltsi, Oskar, need näewad Teid Teie eneste pärast hea meelega. Mis suur asi see ball siis õiete on? Kui Teie uudishimulik olete, teadma, mis seal sünnib, siis saan mina Teile seda jutustama; mind telliti senna naisterahwastelle ehteid korrandama ja ehitama; ma wõin Teile pärast igast ühest ütelda, mis tall

ümber oli, ja ka iga ainsa nime piate teada saama, kes preili Lillega on tantsinud.” — Iga sõna, mis Tiina ütles, tungis nagu okas Oskari südamesse; wiimse sõna juures aga wärises ta walu pärast; tema lükkas õmbleja-neiu käe wihaselt tagasi ja hüidis: — „Teie piinate mind — ma olen haige ja tahan üksi olla!” Tiina läks õlasi nikutates wälja ja wiskas ukse wihaselt kinni. Baller istus akna ette. Selge öö oli ime ilus... Sini-selge taewas kiirgas tähtedest... Korraga ilmus imelik näitemäng taewa wõlwil: tähe-sadu — meteorid — lendasiwad iga silmapilgul üle taewa ruumi! imeilus tulewärk! ja paljudest nähti, nagu langeksiwad nad kustudes gümnasiumi aia puude taga alla. Arwata wõis, nagu peetaks taewas üht suurt pidu, üht tähtede balli!... Balleri raskeste haawatud süda paisus wihast, wihkamisest ja kadedusest. Tema oleks hea meelega soowinud, et need tuhanded ja tuhanded kiirgawad tähed tule wihmana selle Baltialinna peale maha langeksiwad, kus temaga, kes omete ka „pühast Saksa sugust”, nagu harimata pariaga ümber käidi.

Kui wäga mitmesugused wõiwad küll inimeste mõtted ja tundmused olla! Kirjutaja Baller silmitses pahaselt sätendawaid tähtesi, ja langewad meteorid kutsusiwad tema waimus ainult üht ära lagunemise pilti ette. — Mõni sada sammu eemal, Kadrintalis, silmitses Paul v. Li—ld omast weikesest magadiskambrist nagu pool unes taewaliku tähe-pidu poole ja seisis, selle kui ka mõne maapealse looduse imeteu kohta, sügawates mõtetes... Amalie õhtused klaweri helinad kostsiwad kaugelt tema juurde; temal oli iga liikumine, iga ainukene sõnakene meeles, mida noor neiu oli rääkinud, ja kuna tema tundmustest joobnud silm ime heledate, lendawate tähtede jooksu silmitses, wõrdles ta omas ihkawas meeles seda tähesadu hiilgawa lilledega, mis nagu armu- ja õnne-soowituste sadu armastatud neiu maja peale taewast maha langesiwad.

Gallerlite ballipidu oli kõigi nende sõbrakonna, kes seal majas läbi käisiwad, Tallinnas liikuma pannud. Maja proua

oli seks omad suured ruumid teise korra peal, mida juba mõned aastad enam piduks ega balliks polnud tarwitatud, wälja ehitanud. Eesti aednikud, kes Tallinnas wäga usinad ja hoolsad on, pidiwad seks kõik oma suuremate lillede waranduse wälja laenama — muidugi hea raha eest. Õmblejad naisterahwad jäiwad kesk-ööni balli-kleitisi ja kena piht-kamsolid lõikama ja kokku õmblema, tüllisi wolditama ja pitsisi tikitama. Ka woorimehed õerusiwad hea meelega käsi, sest Gallerti elumaja oli linnast eemal Kadrintalis — senna oli siis rohkeste sõitu, ja kõrgeid, kaetud, uhkeid wankreid kahe-hobuste troskadega sai palju ette ju ära tellitud. — Wiimaks tuli see suur päew kätte! Õhtu kella kaheksast seisis ju Gallerti perekond sõariistus ja ootas oma wõeraid wastuwõtmise kambris, sest Tallinnas minnakse warakult ballidelle, sest et naisterahwad punktlikult wõidu ruttawad, et balli saalis kõige parema koha saaksiwad. Proua Gallerti isa, tasane, rahu-armastaja wanakene, wiitis, wana moodu walge krae kaelas, pitsitajad lakksaapad jalas, oma aega sellega, et kikkiwarwul mööda saali käis ja lampisi natuke alamalle kruuwis. Gallerti proua kasupoeg, Georg, üks kaheteistkümne aastane gümnasiast, oli uhke oma uue ülikonna peale ja piinas ennast püsimatalt, et kitsaid, kollase-nahkseid kindaid kätte ajada, mis aga õnnetuseks wiimaks juba mitmest kohast rebenesiwad. Klaara aga seisis ühe suure, laest põrandani ulatawa peegli ees ja harjutas ennast kõrgel tõsidusel õhu lähwikuga lähwitama. Sirgelt ja kuninglikult, nagu mõni würsti kaasa, astus konu-ninaline Gallerti proua oma hele-punases sammeti riides, mis tema luiseid õlasi kunstlikult kattis, seie ja senna. Tema heitis wahel pilku wastuwõtmise kambrisse, billarti saalisse, kus tantsimine tuli, wahel jälle ehtimise kambrisse, kus Tiina Kallas tua-neitsi abiga riide numbrid ja haaknõelu walmis pani. Sedawiisi seie ja senna käigil andis maja proua kõigile pühalikka maanitsusi balli ajaks. „Klaara,” ütles ta oma tütrelle, „Sina ära tantsi kellegagi härraga rohkem kui kaks tantsu.”

„Ei tantsi rohkem, mamma... Ja härra v. Li—ldiga?” „Niisama ka, ainult kaks kord... Wahe ajal piab

pisut muusikat tehtama, Sina saad laulule klaweri peal kaasa mängima...”

„Arwan, nagu tuleks üks wankri mürin ligemalle!” — hüidis noor gümnasiast, kes galleri peal waritsemas oli. — Ja kuuldi ka ju aias kruusase tee peal üht wankrit ja rataste weeremist. Terwe perekond kogus wastuwõtmise kambri läwe peale ja seadis ennast piduliku wastu wõtmisele. Warsti kuuldi trepilt naisterahwa riiete kahisemist. „Need on kadunud Gallerti härra õetütred!” sohistas Georg, kes pilgukest läbi klaas ukse oli heitnud. — Gallerti rahwas tegiwad kohe endise pühaliku nägude asemel uhked, kõrged, põlgawad näud! „Wuih!” pahandas Gallerti proua isa, „need tuleksiwad juba enne, kui weel ainust küinlakestgi pole põlema süidatud.”

„KIaara,” ütles proua Gallert, „mahuta Sina neid kuhugi paiga peale, et nad mitte kõige paremaid platsisi balli-saalis eneselle ei wõta.” — Gallerti õetütred oliwad waesed sugulased, keda ainult kohust täites kutsuti, aga selle eest hoolimatalt wastu wõeti. Seal ep nad ka kõik kolm ühes rias sisse tuliwad — wähe kanglaselt, pool kahtlaselt, nagu inimesed kunagi, kes harwaste rikaste wõeruspidule saawad. — Nad oliwad juba iganenud neiud, kandsiwad kitsaid kleitisi, milles jalad nagu kammitsas nähti olewat, weikesi kingasi, mille lõhkenud pealisnahad nad ise uue atlasiga oliwad palistanud, walgetest kinnastest wõis näha, et neid ju kaua oli tarwitatud. „Kui ilus siin on, tante,” ütles kõige wanem, kaetsewal pilgul, heledate küinaltega särawaid kroonlühtrid silmitsetes — „ja kõigil pool lilled!... Ainu üksi saalisse olete neid küll sada rubla eest pannud...”

Nüid jõudsiwad ka teised wõerad üks ühe järele seie. Pühalikud, paksud linna-raadid, lahjad kaasad kaenlal, kes oma muslini-kleitides nagu tarretanud näitsiwad olewat; rikkad wabriku härrad rõemsate nägudega ja larmitseja wiisidega; noored neiud pehme tüllisse nagu pilwesse kaetud; siis noored meesterahwad: algajad adwokatid, koolihärrad, hoolelikult habemetest puhtaks puhastatud lõugadega, keerutatud kihw-habemelised rahameeste pojad, oma uhketes, moodu-

listes uutes saterkuubedes — kõik ilmusiwad tõttades, nagu jooksew jõgi!... Oh seda rõemu ja piinlikku ootust noortele neiudelle, et ennast sirgelt, roosa palgel, kokku nööritud korsettides ja kõrge-kannalistes tantsu saabastes näidata!... Kui mitmel noorel mehel ja neiul põksus südamekene kuuldawalt — lõi nagu sepa wasaraga!... Paul v. Li—ld oli üks kõige wiimsematest tulejatest. Ta tuli üksi, sest wana majoril oli kindel põhjusnöör elus, et ta iialgi pärast kella üheksa aega woodisse ei läinud... Paul heitis üht pilku saalisse, tantsimiseks kokku kogunud neiude peale... Amaliet polnud mitte siin ja seega lõi Paul nagu tahtmatalt norku. Muusikamäng andis üheks wastastikku tantsuks märku, ja noormees kutsus, oma isa kõwa käsu peale, Klaara Gallerti seks enesega. Neiu oligi ka seda ju ootnud ja seda tantsu temale hoidnud. Kui Klaara aga lootis, et ilus, waimustaw, elaw muusika tema noort, loodetawat peigmeest, tema ülistatud tantsijat siin ihkawas, ilusas ballisaalis saaks elawamaks ja jutukamaks tegema, kui ta muidu oli, siis eksis ta. Pausid ja tantsu tuuride waheaeg läksiwad tall Paul v. Li—ldiga nii kõnewaeselt ja külmal waikusel mööda, et ei maksa rääkidagi. Paul ei pöörnud naljalt silmi ukse pealt ära, ja uulesi awas ta aga wahel, et Klaarale mõne küsimise peale wastust anda. Preili Gallert pööris wiimaks ilma armastuse seletuse kuulmiseta, mis ta Pauli suust tänasel pidul kõigest südamest oli ootnud, oma platsile tagasi. — Piduliste kogu hakkas jälle biljardi saali tagasi woolama. Esimesed waimustawad punshi tassitäied, mis ümber kanti, oliwad kõige seltskonnal keeled ja meeled õige lahti teinud — ka wähemadgi seisuse mutrid oliwad nagu jää kewadese, pehme tuule ees murdunud. Mehed liikusiwad rõemsal tujul naisterahwaste toolide wahel ja püidsiwad kõigist asjust hõrnakestega juttu leida, kes üli peenikeselt ja ingliliku naerunägudega oma lille-kimpudest aeg-ajalt magusat õhku sisse hingasiwad. Noored neiud oliwad oma keskel troppidesse kogunud ja sohistasiwad tasakesi saladuse sõnu oma lähwikute warjul üksteisele kõrwa sisse. — Tantsijad nooredmehed käisiwad ühe tropi juurest teise juurde,

palusiwad selleks ehk teiseks tantsuks seda ehk teist neiut kaaslaseks, ja läksiwad siis ukse postide juurde tagasi, kus nad lubatud tantsud eneselle üleskirjutasiwad. Rõemus kõne kõmin ja naisterahwaste kleitide kahin täitis ruumisi. Gümnasiast Georg istus ühe pehme tooli peal ja mõtles iseeneses, et kõik see tantsu pidu oma ilu ja käraga pooligi seda wäärt ei ole, kui turnimine koolis ja soldati-mäng teiste kooliseltslastega; et oma igawust peletada, pistis ta omale sõrmed kõrwadesse, ja tõmbas neid kord korralt sisse ja wälja, nõnda, et imeline heale wahetus talle seda wiisi kõrwadesse kostis, nagu mere kohin — seda lusti maitses noor igatseja täie rõemuga. Korraga jäi juttude kumin seisatama — kõikide silmad pöörsiwad wõeraste wastu wõtmise kambri poole, mille uksest praegu proua Lille, Amalie ja Markuse saatusel, sisse ilmus. — Inspektor Lille oli Markusele kohuseks teinud, tema asemel ema ja õde Gallertite pidule saata. Proua Lille, weel ikka nagu mõni tüdruk sügawaste rinna pealt alla lõigatud roosa kleidiga, tuetas ennast uhkeste poja käe peale ja tegi eneselle majaproua juurde teed. Laulik wõi kirjanik, Markus Lille, oli tore ja ilus mees! Tema paks, kena, kollane habe kattis tema walget, siidi kaela-rätikut pooli kaudu aga kinni ja selleks õhtuks oli ta eneselle ühe uue taewa karwa sinise atlas-westi selga pannud, mis nimelt noorte neiude juures tähelepanemata ei wõinud jäeda. Tema ei tahtnud, nagu ta ütles, mitte üheks paljaks adwokatiks wõi notariuseks peetud saada, ka oli see sinine west selleks walitsetud, et wanakat, kulunud käiksetega satertuube ja weel Tartust kaasa toodud tudendi püksisi, mis peaaegu juba mõnest äärekohast narmendama kippusiwad, Tallinna upsakate silmist warjata. Amalie ülikond aga sünnitas meeste seas waimustawat imestuse kõminat ja naisterahwaste kestel kadeduse sohinat ja kortsus kulmusi. Pikk, liht ümbrik walgest gazest näitas neiu kena, sirget kaswu ülikenaste kõikide silma; selle riide peal keerles üks niisama liht ja ilus, pikk wannik põldmarja oksadest ja lehtedest õite ja noore wiljaga, õlalt alla ulatates, põigiti üle rinna, kunni niuteni. Õlade peal, wanniku kõrwal, laiutas üks sinisest

kalewist tikitud liblikas oma tiiwasi. Üks niisama sugune põldmarja lehtedeline oks hoidis ilusaid, kollaseid juukse lokkisi kokku. Julge selle mõju peale, mis see lihtjas, aga sündlikult wälja otsitud ülikond ja ehe sünnitama pidi, waatsiwad neiu suured, sinised silmad ilma silmakirjalise häbeluseta, aga niisama ka ilma kunstliku julguseta paremalle ja pahemalle poole ümber, ja lihtlabase lahkuse, julgusega ja armsa usinusega, mis ümberkaudse naisterahwaste kadedust määratumalt ärritas, istus ilus, ihkamise wäärt neiu oma ema kõrwale saali. Jalamaid, nagu oleks kõigil asi kokku räägitud, nähti ümberkaudseid seltskonna salkasi kahanewat — kõik läksiwad naisterahwaste kutsumise peale eemalle, nii et uued tulejad wiimaks seie istuma jäiwad. — Gallerti proua aga, kes oma kasupoja pärast gümnasiumi inspektoriga sõbrust ei tohtinud külmeneda laske, märkas seda, mõningate prouade läbi sünnitatud mässu, ruttu, ja sosistas Klaarale kõrwa sisse, mis peale see Amalie kõrwale istus. — „Minu ema tahaks wäga heameelega,” ütles Klaara, „et natuke muusikat tehtaks.... Kas tõite mõne oma wanadest lauludest kaasa, mida nii ilusaste mängite?” — „Mina wõin neid peastgi mängida,” wastas Amalie, „ja olen walmis igapidi Teie soowi täitma.” — Neiud läksiwad kambrist läbi, Amalie istus klaweri ette ja tõmbas rahutuma rutuga, aga omete armsa liikumisega oma kindad käest ära; siis hakkas ta, kuna kõiges saalis korraga sügaw waikus walitses, et ühe nõela kukkumist oleks kuuldud, üht oma wenna Eesti keeles luuletatud, aga Saksa-keelesse ümber pandud, kellelegi awaldamata laulu oma imeilusa healega laulma, kuna ta ise klaweriga oma enese kompositionis kaasa mängis:

„Metsa sügawuse wilul,

Kui kõik õitseb suwe ilul:

Meelitab Sind laulu lind:

„„Rändaja — kas kuuled mind?””

Salkus kukub, kuule, kägu

Nähes loodus’ rõemunägu,

Kullerkuppud, waata seal,

Õitel juba aasa peal.

Näed, kuis tõuseb tuikene

Üles; puude salgukene,

Haljendab tall’ üles ilma,

Kusa kõrgus täidab silma.

Õrnalt kutsub teda jälle

Emalindu alamalle,

Kellel süda põksub sooja: —

Arm ei lähe iial looja;

Kõigil, kõigil rõemu helin

Mäel ja orul pidu kõlin;

Kõigis kohas laulu härkab,

Kusa iial õisi tärkab...”

Amalie laul ja heal kostis nii südame põhjast, tema wägi ja tunderikas mäng waimustas terwet seltskonda nii, et, kui ta lõpetas, suur käte plaksutamine ja kiidu torm tõusis.

Ainult Gallerti wanem õetütar sohistas noorema õele kõrwa sisse; „Las nad plaksutawad käsi nii palju kui tahawad, mina näen omete neid edewaid laulusi, milles aina armastusest ja pealegi weel isa- ja emalinnukestest räägitakse, päris kõlbmataks ühes sarnases auusas seltskonnas, pealegi laulab seda kõik üks noor tütarlaps ette! Wuih!”

Sarnasi mõtteid ega kõnesi polnud aga wist palju. — Paul d. Li—ld ruttas kohe Amaliet teretama. Neiu andis talle rõemust hiilgawal näul kätt. — „Kas olen Teile meele järele kõrges siinses ülikogulises ballisaalis?” — „Teie olete imeilus!” wastas Paul waimustuses. „Need põldmarja oksad ja lehed näikse praegu metsast nopitud olewat... See annab Teile ärarääkimata iludust, ja Teie kõrwal näitawad teised tantsijad neiud nagu kunstlikud triipuse taimed, mida iga külm tuule õhk wõib närtsitada.”

„Kas räägite seda õiglaselt?”

„Oh! Minu südame põhjast!”

See otsekohene, õiglane auustus ja imestus paistis nooremehe silmist nii selgeste, et Amaliegi waewalt sellest kahtleda wõis. Neiu oli sellest õnnelikult waimustatud, ja seda enam, et Paul, enne tema juurest eemale minemist, teda lähemaks mazurka-tantsuks enese jauks palus.

„Teie tunnete siis härra v. Li—ldi?” küsis Klaara, kes seie oli ruttanud.

„Muidugi. Meie oleme naabrid ja härra v. Li—ld on minu wennaga sõber.”

„Tõeste!” ütles preili Klaara. „Sellest pole ta mulle midagi ütelnud... Noh, mu armas, kallis Amalie,” rääkis ta edasi ja tõmbas Amalie kõrwale. „Mina tahan Teile üht saladust usaldada.”

„Üht saladust?”

„Jah, ja selle eest piate Teie mulle üht meelehead tegema!... On nimelt nõuu ja jutt sellest käsil, et mind härra v. Li—ldiga paari panna. Kas teate ka seda?”

Amalie wäristas pead ja jäi wait. Kõik tema rõem oli korraga möödas ja nagu jääkülmus heitis talle südamesse. Ja siisgi polnud need kosja jutud mitte uued: aga ilma iseenesestgi küsimata, miks? oli ta omete arwanud, et nad tuulest oliwad wõetud! Klaara sõnad tegiwad talle seda täieste selgeks.

„Meid tahetakse,” rääkis Klaara jälle edasi, „paari panna, ja minu ema ütleb, kõik olla korras, kui aga tema wana majori v. Li—ldiga ühte nõuusse on saanud, aga mina ei ole mitte tema mõtetega ühes nõuus; mina näen, et minu tulew kaasa wäga külm on ja tahaksin teada, mis mõtted tema südame põhjas asuwad... Sest” — ütles Klaara, eneselle wastu rindu lüies ja ennast sirgeks ajades, „minul pole mitte kimbatust karta, kuhu ma jäeksin, ja wistst ei jäe see waew maksmata, kes mind minu enese pärast armastab!”

Amalie oli õige kahwatuks saanud ja näris häbelikus kitsikuses oma lähwiku nurka; aga Klaaral oli iseenesega nii palju tegemist, et ta seda tähelegi ei pannud, waid edasi rääkis: „Teie saate wistist temaga tantsima. Katske omete juttu minu peale pöörda ja kuulake härra v. Li—ldilt natuke, mis ta minust räägib. Teie ainu üksi wõite mulle seda head teha, esiteks, et Teil seks waimu on ja rääkida julgete, ja teiseks, et mind minu sõbrad kaitsewad ja hea meelega minult minu kosilast ära napsata tahaksiwad, kuna Teie...”

„Muidugi, mind pole loossegi arwata!” ütles Amalie ja püidis oma segadust kerge naeratuse taga warjata.

„Seda ei tahtnud ma mitte ütelda, aga Teie olete ikka ütelnud, et Te’ Tallinnasse mehele ei lähe, ja see on see pea asi siin... Noh, mu armas, kallis Amalie, tehke seda minu eest, ja kui Teie selle jutu juures parajat aega leiate, mind kiita, siis ärge laske seda eneselle kaks kord ütelda.”

Tantsu muusika algas jälle mängima, ja neiud lahkusiwad tantsu ajaks.

Tants algas peale. Muusik mängis kena Poola tantsu, Mazurka, see oli neiu Lillelt Paulile lubatud tants, ja Amalie nägi noortmeest mitte ilma ühe iseäraliku kartuseta enese poole tulewat. Ta süda põksus rahutumalt selle peale mõteldes, et ta seda ülesannet, mis Klaara ta kätte oli uskunud ja täita palunud, täitma piab, ja siisgi kihutas teda üks iseäraline piinlik uudishimu isegi selle poole, et see seletus kätte saaks. Ta wõttis Pauli käe ja siis hakkasiwad nad tasakeste ja wait olles tantsima. Tantsu-mäng oli ilus ja waimustaw. Wiled ja pasunad hüidsiwad wahete wahel oma ohkamise sarnasi heali rõemsa keele-mängi-riistade, wiiulite ja shellode wahele — paarid keerutasiwad ennast, wahel tasaselt edasi libisedes, wahel tugewal waimustuse hool hüpates, meesterahwad sirgeste püsti, pead kõrgel, naisterahwad, pehmemad ja painuwamad, lasksiwad kena näukesi tasakeste oma tantsitawa meesterahwa õla poole alla, nagu oleks muusik neid wäsitanud. Kleidid kahisesiwad, walged ja roosa karwa palekesed ja õlakesed läksiwad soojas saalis lambi walgusel nagu ilusad õunad punetama. Närtsinud ja muljutud lilled naisterahwaste juustes ja lillekimpudes täitsiwad õhku uimastawa lõhnadega. Loodus ja kunst on sarnases mänguplatsis sega-wiisi, nagu kääriw wiin. On kõwa südamega inimesi, kes alles tantsu saalis korraga armastuse tundmuste alla surunewad, nagu kuused, keda ootmata torm kõige juurtega nõtkuma paneb. Kes mees on, jäeb siisgi seisma, nõrgakesed aga langewad kõige juurtega ümber ehk saawad joobnuks — mõned ei kainugi kõigel eluajal enam. Kartlikkusi armastajaid aga wiib tantsu-aegne torm sagedaste julgelle sadamalle — kõik, mis

ilmas olnud, olemas on, ehk tuleb: kõik mõjub nii wäga mitmel wiisil inimestesse, ühele üht wiisi, teisele teisite, kuida inimese iseloom ehk eluwiis kas auus ja kõlblik, ehk kergemeelne ja nurjatu on. Tantsu on palju wannutud, hukkamõistetud ja taewani tõstetud — aga ta siin on õige tee kesk kohal. Mõistlik, paras, ja wiisakas tants on üks lahke, lõbus mäng; aga üleliigne ja wiisita — terwise rikkuja ja inimeste hukkaja. Aga et ta üks wana, ja wõib olla, nii wana nõdrus on, kui inimese sugu ise — see näitab tõsi olewat, sest igal rahwalgi on üks omasugune tants olemas ja ühest rahwa tantsust ilmub rahwa waim, niisama nagu tema muiste luulest; ka tants on ühel rahwal üks tükk ühest iseäralisest loomulikust luulest. — — Waadatagu: aga ette, et tantsides tuhandete weretilgad ei saa tallatud ja miljonite higi priisatud ning rahwa eluwiis jalge alla tallatud — siis tantsitagu peale ja kiidetagu tantsu üheks noorerahwalle igatsetawaks mängiks — korrapäralisel wiisil on ta üks lahke lusti pidu — ja seda ta ka olgu. Nutja ja ahastatud hing ei lähe naljalt tantsima. Maailmas ei nuteta aga mitte ikka ja targad mehed kuulutawad, et taewas mitte sugugi ei nuteta. Noh — luuletaja! ega sa omete arwa, et...

Paarid tantsisiwad ikka ringi, teised jälle jalutasiwad wahete wahel biljardi-kambrist gallerii peale, mõned wõeraste-kambrisse. Nõnda tuliwad wiimaks ka Amalie ja Paul tantsides biljardi saali otsa, ja siia jäi preili Lille korraga seisma. Tema ei saanud oma harilikku rahu kätte, ta oli kahwatu ja liigutas oma lähwikut ruttu edasi tagasi. „Kas olete wäsinud?” küsis Paul.

„Ei, ma tunnen ennast pisut põnewuses... Puhkame ühe minuti. — Sellsamal pilgul wuhas Klaara Markusega mööda. Neiu pilgutas Amalielle, kui ta mööda tantsis, ruttu silmi. — „Preili Gallert on wäga rõemus ja lõbus neiu,” hakkas Amalie wärisewal healel rääkima, „ta on täna iseäranis kena.” Paul oli wait. — „Kas ka Teie sedasama ei tunne?” rääkis neiu pärast pisut waikimist edasi.

„Ta on wäga priske,” wastas Paul külmalt.

„Priske aga!... See on wäga puudulik auustus, mis Teie siin awaldate... Tema on hea neiu; tall on kenad silmad, ilusad juuksed...”

„Mitte nii ilusad kui Teil!” wastas Paul ja heitis hõrna pilku kollaste lokkide peale, mis tema tantsijal neiul alla kaela peale maha rippusiwad.

„Ja teiseks,” rääkis Amalie edasi, „on ta wäga wiisakas ja tagasihoidlik neiu — ja see on minu arwates tõeste üks auustamist wäärt omadus, mis mõnelgi teisel puudub; tema on ka kõige selle suures pealegi wirk ja hoolas, armastab majalisi, kodust tallitust, sellest hoolimata, et tall seda just mitte tarwis poleks, ühe sõnaga: ta on neiu, kellel mitte üksi ihulik kenadus, waid ta muud kalliks pidamise wäärt omadused kaasas on.”

„Tema päralt on ka pealegi üks iseäraline warandus kõige nende heade omaduste kõrwal. Seda olete nimetamata jätnud wõi unustanud,” wastas noormees rahutumalt.

,,Nimetamata jätnud? Unustanud? Mis?”

„Temale olete Teie üks wäga armastaja, palaw sõber?”

Silmapilguks waatasiwad nad sügawaste teine teise silmadesse. Amalie ei saanud pisut naeratamist hoida, sai aga ruttu jälle tõsiseks ja rääkis edasi: „Mina näed Teid selles asjas liiga walju olewat... Ma tean küll, et just sündlik pole, kedagi üliwäga kiita, kellega ligilähidane tuttaw ollakse, aga mulle näitab lugu omete nii, et Teie, ehk küll Klaara Teie mõrsja on, talle ülekohut teete, et teda tema sõbral puhtast südamest kiita ei lase, kus ta tõeste kiita on.”

Pauli nägu läks tuli punaseks. „Minu mõrsja?!” ütles ta tasakeste — „ja Teie wõisite seda uskuda!”

„Igamees räägib sellest, ja Teie isa ei pia seda kellegi ees saladuses.”

„Preili Gallert wõib mõrsja minu isa südame järele olla,” ütles Paul elawalt, „aga tema ei saa iial minu omaks.” Ta lõi silmad alla, hingas sügawaste ja ütles wärisewal healel: „Minu südame järele mõrsja, see, keda ma armastan, olete Teie!” — Ta ehmatas isegi oma julguse pärast, wõttis Amalie käest kinni, ja tahtis teda uueste

tantsule wiia. — Noorel neiul waheldas kahwatus ja puna näu peal — see seletus oli talle liig häkitselt tulnud, aga tema läikiwad silmad tunnistasiwad rõemu, mis tema südant täitis.

„Amalie!” rääkis noormees edasi, keda see õnnis pilk ja muusika helin õige waimustas, „Amalie...”

„Küllalt, küllalt,” ütles neiu tasaselt, käskiwalt, aga siisgi õrna healega. — Selle juures pigistas ta tema kätt kõwaste... Kõik ilm kadus nüid õnneliku Pauli silmade ees; tema wõttis käekese, mis tema pihus liikus ja tahtis seda oma uuledelle tõsta. Saal oli tühi, keegi ei wõinud neid sell silmapilgul näha... Wähemalt uskus seda Paul; aga ehtimisekambri uks, wastu biljardi saali, läks wahete wahel kinni ja lahti, ja weikese Tiina Kallasse kena, terane silm, kes selle paari liig kaua siin olemist tähele oli pannud, waatas ukse tagast sisse, et noori inimesi silmitseda. Õmbleja neiu oli Pauli ihkawat, waimustatud nägu kohe tähele pannud... Tantsusaalis mängis muusika weel edasi... „Ma palun,” kogeles Amalie, kellel raskeks läks, oma ettewaatust üles pidada, „tantsime weel ühe weikese keeru.” — Ta algas mõned mazurka sammud ja tõmbas oma tantsija edasi. „Meie tahame need paar wiimast takti weel enese heaks tarwitada, sest täna õhtu ei tantsi meie mitte enam teineteisega...” — „Mina ei saa üleüldse kellegagi enam tantsima,” wastas Paul, kui wiimsed mazurka healed lõppesiwad... Paul läks, rõemust meeletu, ära. Amalie oli liikumata, sügawaste mõtetes, kesk saali seisatama jäenud, kui ta korraga oma käe küljes ühe lähwikuga tundis puudutawat. „Noh,” ütles Klaara tema tagaselja, „kas olete temaga minust rääkinud?” — Amalie ehmatas ja nikutas aga peaga jah. — „Teie kiitsite mind wistist tubliste,” rääkis preili Gallert edasi.

„Jah... Muidugi.”

„Mis ta wastas selle peale?”

Ettewaatlik järele mõtlemine ja kawal kaalumine polnud iial Amalie suuremad omadused olnud, ja Klaara piinas teda sarnasel silmapilgul, kus waim hoopis teistes ilmades wiibis. Pool segastes mõtetes ütles ta otsekoheselt ja tasakeste:

„Tema ütles ainult, mina olla Teile liig palaw sõber.” — Preili Gallerti ehmatanud näust märkas Amalie alles, et ta tõega liig awalik oli olnud ja teise neiule asja awaldanud, mis sügawasse südamesse torkas, ta tahtis seda ruttu weel heaks teha. Aga tema pool kartlik seletus ja kogelemine ei aitnud enam — hoop oli trehwanud.

„Noh!” hüidis Klaara tuli wihas. „Wäga hea!... Kuida tema aga tahab!... Mull üks puhas!” seda üteldes läks ta eemalle ja kähwatas weel: „See asi on otse päris naeruwäärt, kõige täiega!” — — —

Aga tunnid lendasiwad... Noor gümnasiast, Georg, oli palawuse ja pidu punshi kätte wäsinud ja ühe polsterdatud pingile biljardi saali magususte hingama jäenud... See oli üks pidu pilt. Teisi wõime weel nimetada. Waimustawa tantsu järele tuli kärarikas öösöömaeaeg. Klaaside kõlin ja taldrekute, hõbe lusikate ja kahwlite klabina wahele paukusiwad shampanja pudelite korgid. Söömasaalis, ümber pika laua, helises hõbehealeline noorte naisterahwaste naer; üks teisele kõrwa sisse sohistatud nalja sõnad, rõemsad waimustuse hüided üle laua, mille peal sätendaw, pärlendaw wiin naeratas: kõik tunnistas Gallertite rikast ja täierõemu tarwis sobitatud pidu... Kord korra peale heitis nimelt noor kandidaat Lille oma lahkemeelseid, lustilisi naljatusi, nagu raketi pombisi, üleüldise kõmina sekka. Selleks oli ta tõeste mees oma koha peal: kõikidelle koosolejatele suureks rõemu õssituseks. Markus oli ilma pikema seletuseta Klaara kõrwale istunud ja sundis neiut salakeste taga, et kaunike kord korralt tubliste shampanja märjukesesse omad huuled kastaks. Neiut nähti selles asjas nagu magu tundwat ja ennast Pauli külmusest trööstiwat... Kui pärast sööma jälle tants ette wõeti ja wiiulite heal Saksa „Reinländeri” kuulutas, wõttis Klaara luulerikka kandidaati pakutud käe jälle ja tantsis, ema endisest, targast maanitsusest hoolimata, uueste oma rõemsa laua-naabriga... Hulk oli juba wähenenud, piduliste salgad saiwad pikkamööda saalis wähemaks, wäljas kuuldi wankrid trepi ette sõidetawat. Ka proua Lille wanker oli kästud tunnil tulnud ja tema andis oma tütrelle ja Marku-

selle märki, et koduminek käes. Sellsamal pilgul kargas Paul ette ja wiis Amalie käe kõrwal riiete-kambrisse. Seal pani ta talle ise sooja rätiku õlade üle, mis neiut hommikuse jaheduse eest pidi kaitsma ja saatis naisterahwad wankriteni.

„Warsti jällenägemiseks!” hüidis talle Amalie, kuna ta kergeste ema juurde wankrisse hüppas. — Markus lõi wankri ukse kinni ja hüidis kutsarille: „Edasi! Mina tulen oma sõbra Pauliga jalgse;”

„Supeldada tahan südant hommikuses armsas kastes.

Nagu nisu koogikesta pistetakse mete-wette.”

Kell oli neli. Juba hakkas hele puna üle mere lahe Wiimsi nina poolt paistma, juba hüidsiwad linnud oma hommiku laulusi. Markus, kellel pea shampanjast soojaks oli saanud, ümises läbi uulede üht rõemust laulu ja tõmbas alles nüid oma pealiskuube selga. „Urrrr!” ütles noor Lille. „On juba pisut jahe! Aga see Gallertite pesapaik on tõeste tore ja kena! preili Klaara on armurikas, lahke tüdruk, ja tema ema shampanja wiinakene sünnib juua.” — Ta ei jõudnud küllalt preili Gallerti iludust kiita. See hea laulik, kes püsti jala peal luuletas ja oma lauludes aina lumiwalgetest liigetest ja põlewa silmadega naistest laulis, nähti aga iseäranis ühest punase paledega neiust ja tema tõmba-poolisest kenast ninast kõige enam waimustatud olewat. „Just kui Rael!” hüidis ta jälle, kui uueste preili Gallerti ümmargusi õlasi ja roosi palesi ülistas. „Oh, mu sõber, ehk küll minu südamelle kõwa metallide koor ju ümber on kaswanud ja kõigesugustest elupäewade happu-olluste roostetest hoolimata ikka paksumaks on kaswanud, aga tänasest õhtust saadik tunnen, et ta armastuse noolte ees wäriseb... Mina armastan!”

„Teie ka!” hüidis Paul mõtlemata.

„Mina jah... Aga wait! Mina ei saa teda mitte nimetama. Teie piate aga teadma, et ta ilus on, nagu taewa puna ja et ta minu armastuse tunnistuse juba wastu on wõtnud.”

„Mis! Nüid juba!” küsitas Paul.

„Jah... Teie teate küll, et ma ikka üht wõi mõnd oma iseäralikku armukiitust, minu oma salmikut, ühes kannan?”

„Ja sealsamas paigas olete neiule üht nendest ette lugenud?” küsis Paul imestates.

„Weel rohkem!... Mina pistsin oma kõige palawama salmiku tema ilusate sõrmekeste wahele ja, mu auusõna olgu Teile pandiks! tema lükkas salmikese kiirelt ja osawalt oma tantsu kindakesse ja lõi omad häbelikud tui-silmad maha!”

Paul ei wõinud naeru pidada, kui ta selle tundmata tantsija-neiu peale mõtles, kuda see selle, wistist iseäraliku laulu sõnu luges ja tähendas. Ka laulik isegi hakkas suure healega naerma ja kaua kostis mets, meri ja kõrged Kadrintali kaldad kahe sõbra rõemuliku kärale wastu. Linnud tõusiwad lauluga üles halli-sinise hommikuse taewa poole ja kallastikkudes puudes siristasiwad tuhanded teised. — „Kui wäga ilus ilm!” hüidis Paul. „Kui selge ja pilwita täna taewas! Ka wäline hommik täidab meid, öö raiskajaid, weel uue rõemuga!” Ta ümistas Amalie laulu algust järele:

Metsa sügawuse wilul,

Kui kõik õitseb suwe ilul:

Meelitab Sind laulu lind

,„Rändaja — kas kuuled mind?””

„Oi, mu sõber,” ütles ta, ju surus Markuse kätt, — kes selle muidu nii wäga tagasi hoidliku, nooremehe lahke-jutulist usaldust küllalt ei jõudnud imestada — „kui ilus on elu, kui armastatakse, ja kui wäga õnnelik olen ma täna hommikul!”

„Waat nii on õige! nii näen Teid meeleheaga! Huraa! Elagu noorpõlw!” hüidis Markus ja wirutas oma kübara õhusse ning wõttis teda siis jälle lennust kinni. „Kas wõib arwata, et paljaspäid ja jooksja haigustega koormatud linnalasi olemas on, kes praegusel tunnil woodis sirutawad ja hommikust kastet põlgawad! Rumalad, wanad raukad!”

Tema oli Pauli käe alt kinni wõtnud ja nõnda sammusiwad nad kergel sammul Kadrintali puies-teed mööda kodu poole, laulsiwad ja pidasiwad wastastikku Schillerist, Goethest, Kreutzwaldist ja Koidulast kõnesid ja lugesiwad mõnda armastuse laulu peast ette. Koju wärawalle saies tõmbas Paul suure koja-wõtme taskust, aga Markus pidas teda uhkelt tagasi. „Tohoh, mu kallis!” ütles ta. „Kas piame nii

kainelt ja luuleta, nagu palwe wennad, uksest majasse minema? Kas T’e enam Estonia balli aega ei mälesta, mu sõber, ja Teie orawa sarnalist osawust ja wirkust ronimises? Meie tahame peel-aiast üle tungida!”

„Hea meelega!” wastas Paul. — Tema oleks sell silmapilgul ka taewasse roninud ja sületäie tähti maha toonud. Nad ronisiwad, nagu tormid, üles aia peeledelle, mis nende jalgade all käuksusiwad. Kui nad mõlemad ülewalle teine teise poole aia nurga samba äärde üles oliwad saanud, teretas neid tõusew päike oma punase palgega. „Ja nüid, mu poeg,” hüidis Markus, „nüid anname teine teisele suud!” — „Anname suud,” kordas Paul ja surus Amalie wenda oma rinna wastu. — Kõrgel peel-aia otsas andsiwad nad waraselt tööl olewa aedniku silma ees, kes neid imestates silmitses, wennalikult suud. Siis ronisiwad mõlemad teine teisele poole maha ja kadusiwad kumbgi oma kodulikusse hoonesse.

Kuida jahe ilm ka kesksuwe ajal pärast liiga palawat sagedaste häkitselt tuleb, nõnda tuleb meie meele palawuse peale üks teisepooline mõju: rahuline ja ettewaatlik järele mõtlemine. See seadus walitseb niihäste eluwiisides kui ka looduse wägedes. Ka Paul v. Li—ldiga oli sarnane lugu, kui ta hommiku pärast Gallertide balli omas hommikuse päikese heleduste paistutatud kambris magusast unest ärkas. Eile õhtune õhin lahkus temast nagu kerge udu ja tegi mõtlewalle mõistusele maad. Tema armastas Amaliet ja oli talle seda ka üles tunnistanud; aga ta oli omete sellega ühes oma isa ja Gallerti perekonna liigete silmas Klaaraga kihlatud. Seda kaksik-mängu polnud siis mitte enam auus edasi mängida. Tema oma auu ja tema armastus nõudsiwad tungiwalt selle seisukorrale täielikku selgust ja otsust: teiselt poolt aga ei mõtelnud ta mitte hirmuta nende teede peale, mis ta pidi käima, et oma kaksik-mängust wälja peaseda; kõige enam peawalu tegi talle see ette teatud wiha ja torm, mis selle lugu ilmsiks saamise järele temal omalt isalt oodata oli. Aga — siiagi — midagi pidi sündima. Paul igatses Amalie järele, aga ta ei wõinud tema ette astuda, enne kui ta Gallertitega läbikäimist

oli lõpetanud. Tema wõttis nõuuks, juba täna Gallertitele minna ja sealt mitte enne tagasi tulla, kui ta täieste ja selgeste tunnistas, et ta Klaarat eneselle ei nõua. Täna tahtis ta aga seda asja täitsa saladuses pidada, et lugu weel kirjumaks ei läheks ja isa wiha-torm ei tõuseks, kui ju kõik uued lepituse plaanid nooremehe enese läbi juba ette ära wõimatumaks oliwad tehtud.

Mõteldud — tehtud! — Gallertite poole minnes tuli tall ette, ehk ta küll pikkamisi sammus, — nagu wuhaksiwad puud temast liig ruttu mööda, nagu läheks ta õige ruttu. Süda põksus tall kuuldawalt ja külm higi tikkus otsa ette. See oli tõeste üks pagana ettewõte: naisterahwaid, oma kihlatud mõrsjat, meelega ühel sarnasel wiisil ehmatama minna ja isa wiha weel pärast seda! Minnes kujutas ta ju ette, missugune torm teda Gallertil ootab, missugused juhtumised; tema leidis juba küsimused ja wastused mõttes üles ja kuulis luuleliku kõrwaga Gallerti proua pühalikka jutluse sarnasi noomitusi ja tõrelemise sõnu ju ette ära; ta nägi waimus ka seda ära, et tema, Paul, ise kõige selle juures nagu armetu patune piab olema ja wiletsat mängu mängima: ta oli ju ise oma käe annud, ja nüid läks ta seda tagasi wõtma... Ta jõudis senna... Ta tõmbas eeskoja ukse kella — selle helin käis tema hingest läbi... Ta küsis tua neitsi käest, kas Gallerti naisterahwadega kokku wõib saada... „Miks ei? Teil on ju alati lubatud tulla — proua ja preili toimetawad pisukeses elu kambris.” Ja seda üteldes ruttas tua neitsi kergel, kiirel sammul koridoorist edasi kunni kambri ukse ette. Siin käis Paulil weel kord külm higi keha üle; aga ta nõidus eneselle oma kollaste-lokilise Amalie kuju waimu ette ja sai oma julguse jälle, nii et ta kindlal nõuul sisse astus, et asi otsuselle, soowitud eesmärgile saaks. — Proua Gallert luges püsti üht pesu pakki luokaupa ja tükk tükilt järele. Akna juures seisis Klaara ja keris ilusat lõnga... Proua Gallert nägi hea meelega, et teda ja tema tütart sarnaste pudu padu maja asjanduse juurest leiti, see näitas, et tema tütar kodu-tööde armastaja ja tõsise meelne majapidaja olema saab. — Pärast tuttawaid kõnekäänusi ja tere-

tuse sõnu wõttis proua Gallert hea kompsu pesu sülle ja wiis ära, ja noored inimesed jäiwad üksi. Ka ema märkas, et Paul täna õige tagasi hoidlik oli; ja et ta arwas, et noormees tema siinolemise pärast argnes, wõttis ta nõuu, noori inimesi esimest korda üksi jätta; muidugi jäi tema aga ettewaatliku emana lähema kambri ukse taga seisma, kuhu ta nende rääkimist wõis ära kuulda.

Paul oli ühe leentooli peale istunud ja mõtles järgi, kuida ta oma kõnet piaks hakkama. Neiu Gallert keris oma lõnga edasi, kuna akna peal kaswawad Bignoniad oma oksasi tema siledaks silitatud juusteni ulatasiwad. Wäljast kuuldus weikese kose wee kohinat, mis Ülemiste järwest woolab ja kaldalt omas kaljulises sängikeses alla ruttab. Neiu algas esite juttu ja palus andeks, et ta oma tegemist edasi teeb; kui Paul oma imestust awaldas, et ta neiut pärast üht balli juba waremalt ja wirgalt töö juures leiab, wastas Klaara: „Noh, mis Te’ siis arwate? Igaüks ajab oma aega edasi, nii heaste, kui ta wõib... Mull pole ju mitte kõrgemate waimutööde abihallikaid, nagu preili Lillel”... Pauli olek balli ajal oli Klaara isearmastust sügawaste haawanud, ja seda näitas ta nüid noorele mehele walusal sõnal ja healel. Paul wõttis aga ruttu sellest parajal ajal pakutud sõnast kinni, et oma eesmärgile saada. „Ma ei usu mitte,” ütles ta, „et preili Lille palju aega wiidab, tema on ikka wirgalt tööl.”

„Oma riietega, jah... ja need on tähtjad, tõsi... Kuda oli Teile tema ülikond meele järele balli ajal?”

„Lihtjas, kena ja sündsa wiisiga.”

„Lihtjas — see wõib olla; see armetu gaze-kleidikene pole talle wistist mitte suurt maksnud; mis aga kenadusest ja sündsusest ütelda — sellest mõteldakse mitmet wiisi.”

„Mis mina mõtlesin, see on minu arwamine.”

„Wõi nii!” wastas Klaara wihaselt; siis rääkis ta ikka ägedamalt edasi: „Et Teie tema sõbrade seast olete, andke talle omete nõuu, et mitte liblikaid eneselle õla peale ei õmble, see on noore neiule, kui mitte mujal ilmas, siis omete Tallinnas wäga waba märk.”

„Selle eest saan ma ennast küll hoidma,” wastas Paul külmalt. „Preili Lille ei tarwita sarnastes wiisilikkudes asjades kellegi wõera nõuu, seks on ta liig mõistllk ja seisab oma enese jala peal.”

„Ja selle juures ilu-ajaja,” wastas neiu Gallert. „Kuidas wõibgi ta sarnasi asju jätta, mis kõikide silmi tema peale tõmbawad?” — Wõitlus oli alganud. Terawad sõnad lendasiwad nagu nooled seie ja siit senna... Aias tomingate ja pärnade warjul tõstis ka kosk oma healt ikka kõwemaks, nagu tahaks ta riidlejatega sammus käia. — „Tema on isegi ilus küll,” wastas Paul, „ja sellepärast ei tarwitagi ta mingit ilu-ajamist.”

„Kui wäga tulise palawusega Teie tema eest kostate!” hüidis preili Gallert tigedalt, kellele armukadedus esimest kord elus waimustust ja elu-ägedust andis. „Teie olete wäga palaw sõber!”

„See on rohkem, kui preili Lille mõningast omast neiulikust sõbrast ütelda wõiks.”

„See süi-andmine ei trehwa mind. Preili Lille pole mitte minu sõber. Jumal tänatud! mina mõistan oma sõbrust parema koha peale sobistada?”

„Iga üks piab oma südant, nagu ta wõib,” wastas Paul, kes nüid ka kurjaks sai. „Mina armastan teda ja ei saa mitte kannatama, et teda minu kuuldes ülekohtulikult puudutakse...” See oli wiimne tilgakene täiesse kibeduse karikasse, mis teda üle jooksma sundis. Preili Gallert tõusis wälkuwail silmil ja karjus: „Seda ütlete mulle! mulle! See on omete liig!” — Kui temal wiha keele kinni pani, wõttis ta wiimse sõariista, mis naised tarwitawad, kui nad enam wastu ei jõua panna, ja hakkas kibedaste silmawett walama. — Proua Gallert, kes kõige aja ukse taga waritsenud, ilmus häkitselt läwele ja hüidis: „Herra Li—ld, Teie piate siin ennast kõlbmatult üles... Ma kahetsen kibedaste, et Teile oma maja olen awanud!...”

„Armuline proua,” wastas Paul, oma kübarat wõttes ja kummardates, „ma saan tulewikus Teid selle kahetsemise eest hoidma...” Ta läks. Sellest wõitlusest oli mees isegi

ju palaw küllalt. Nüid aga tõmbas ta, ilma et salgas, kergemalt wäljas hinge ja läks kiiru-kääru mööda Kadrintali uhkeid puiestiku teesi edasi kunni üles tuletorni juurde mäe kalda peale. Siin istus ta lahkes õhus kaua ühe kalju rahnaku peal ja silmitses kaugelle üle linna ja mere lahe, nagu ootaks kaugusest uut jõudu ja rammu ja mõistust, millega isa poolt oodatawa tormi ja tuule wastu panna ja oma laewukest igatsewa rannale wiia. Siit sammus ta tüki aja istumise peale sügawates mõtetes kodu poole.

Kuna Paul oma politika-tempu Gallertitel tegi, oli Oskar Baller, kes oma kantseleisse oma südame tungimist ei jõudnud jäedawalt suruda, nõuu wõtnud, üht tahtjat wõeruskäiki Lille majasse teha. Tema polnud Gallertite ballist weel mitte kindlaid kõneldusi kuulnud, sest et Tiina Kallas weel mitte sealt kodu tagasi polnud tulnud; teda oli seal weel kinni peetud, et kõik korda aitaks seada, ja sellepärast oli ta ka seal ööd maganud. Kuna nüid Baller Kadrintali poole läks, näitasiwad tall suured plaanid peas olewat; tema elaw nägu oli kahwatum, kui enne ja tema rutuline käik tunnistas palawiku sarnast kartust. Enne kui ta Lille läwest üle astus, jäi ta trepile seisatama ja pühkis higi otsa eest, mis tall nagu pärlid wälja paisusiwad. Aias, kus terwe perekond ühe pärna alla kokku oli kogunud, ootas teda üks silmapilk, mis tema rahutumat meelt kauniste lahutas ja julgustas. Teda wõeti lahkeste wastu ja lapsed jooksiwad ning mängisiwad tema ümber, nagu sipelgad. Pärast lühikest kõnet härra ja proua Lillega tundis ta ennast nagu kodus. Wana Lille läks warsti oma toimetustesse ära, Baller jäi naisterahwa ja lastega aeda. „Kas oli Teil Gallerti ballil lõbus ja rõemus öö?” küsis ta wiimaks Amalielt. — „Wäga!” wastas noor neiu. „Aga, ütelge, miks Teie ei tulnud? Mina silmitsesin Teie järele seal asjata.” — „Mull polnud wõimalik tulla,” wastas Baller punastades. — Ta poleks Amalielle küll mitte kartnud, tõtt ütelda, aga proua Lille ja laste ees ei kannud tema isi-armastus omete mitte, ennast alandada ja ütelda, et teda polnudgi kutsutud ja et proua Gallerti uhkus seda lootust

tühjaks tegi. Tema lõi silmad maha ja käis sõnata edasi tagasi. Tema kahe pooline wastus ei petnud noort neiut mitte, ta silmitses teda kõrwalt ja märkas nüid selgeste seda põhjust, miks ta ballist ära oli jäenud, ehk küll Klaara teda nimelt oli lubanud kutsuda. Nii pea aga, kui neiu märkas, et noorelmehel talle wist iseäralikku midagi ütelda oli ja teda seks ei julgenud ema ees paluda, näitas ta Ballerille käega ja ütles: „Tulge minu weranda kambrisse, mull on Teile uusi nootisi näidata!” — Nii pea, kui nad üksi oliwad, waatas ta nooremehele silmadesse ja ütles: „Teil on mulle wistist midagi ütelda?” — „Jah” — sosistas ta. Siis läks ta paar korda edasi tagasi ja hakkas uueste rääkima: „Ma ei tea, kas Te’ weel seda juttu mälestate, mis meil kahe nädala eest siin oli... Teie rääkisite seekord Tallinnast äraminekust, ja tahtsite kuhugi kooli ehk perekonnasse koolitajaks minna, ja olete mulle ka lubanud, et Te’ ilma minu käest nõuu küsimata mitte üht tähtjamat muudatust ette ei saa wõtma. Kas on Teil ikka weel nõuu, Tallinnast ära reisida?” — „Mina ei tea isegi, wastas neiu punastates, „ma pian aga otsekohe ütlema, et ma mitte enam palju ära reisimise peale pole mõtelnud. Kas olete wast juhtumise kaupa kusgil mõnd sündsat kohta mulle kuulnud?”

„Ei! aga paari nädala eest tagasi olen ma ise üht suurt nõuu ette wõtnud; minu seisukord on kindel, minu palk saab tõstetud ja ma mõtlen, abielusse heita.” — Tema kõne jäi Amalie imestawa pilkude ees kinni... „See on Teil liig häkiline teatus,” rääkis ta edasi, „ja Teil on õigus — minu kõhna nägu ja liht seisus wõib ehk küll minu mõtteid, mis Teile awaldan, imelised näidata olewat! Aga — ette juba ütlen ära, et, kui minust praegu räägime, siis jäegu Tiina Kallas, kelle eest Teie mind weel hiljute minu waimu ja hinge peale halastamatult rõhusite, rääkimata. See tüdruk ei wõi iial minu wääriliseks kaasaks saada. Aga teised paremad neiud Tallinnas, kes üht noortmeest ainult wälise kuju järele arwutawad, pole mulle mõttesse tulnudgi. Nende seas ei taha mina ka oma kaasat otsidagi. Kaasa, kellest mina mõtlen, piats wähem pealiskaudne olema; tema tark pilk piaks minu

näuta koorest läbi tungima, et ta neid omadusi minus wõib üles leida, mis tõsise, kindla mehe sees elawad. Mina olen auustud ja edasi püidja, mull on wõimu küllalt, et kõrgema ameti ja koha poole püida wõin, ja mull on seks tarwilikku tahtmise wõimu, et seda kätte saan. See on selle õnne pant, mis mina oma tulewase kaasale pakkuda wõin.” — Mida kauemine ta rääkis, seda suuremaks läksiwad Amalie silmad. Neiu tuetas klaweri najale ja arwas Balleri warjatud mõtteid tema sõnadest ära mõistwat, aga tema imestawates silmades paistis niihästi üks rahuta mure, kui ka tasane kahetsus. Baller läks maha hoitud silmil edasi tagasi ja rääkis siis jälle: „See mõistlik, sügawalle nägija naisterahwas — pehme südamega ja tugewa, targa waimuga, on aga olemas! Üks õnnelik juhtumine on mind tema ligidalle wiinud ja temale arwan mina nüid oma südant...” — Tema jäi Amalie ette seisma ja silmitses talle kindlalt otsa. — „Kas saaksite mind omaks meheks wõtta häbenema, preili Amalie?” — Seekord oli ta nii selgeste rääkinud, ja neiu pidi talle wastama.

„Mina!” hüidis Amalie ehmatates.

„Kas piaksin ennast petnud olema?” rääkis Buller pisut kibedalt edasi. „Kas pole Teie mind, ehk ma küll ilust ega uhkusest ega sirgusest kiidelda ei wõi, ikka südamelikult lahkeste wastu wõtnud? Kas pole Teie mitte mulle oma mõtteid ja muresi, küll sõnas, küll muusikas, mis kõiki tundjaid ühendab, teada usaldanud, nagu ühe sõbrale?”

„Jah — nagu muusika tundjalle ja mitme minu igawa tunni peletajale sõbrale, kui tahate, jah. Mina ei ole mitte inimeste põlgaja.”

„Kas mitte siis — kui mehele, kes Teie kaaslane ja saatja wõiks olla kõigeks eluks?”

„Kõigeks minu eluks?” hüidis Amalie. „Ei! Selle peale pole ma mitte mõtelnud!”

Baller hammustas iseeneselle uuledesse. „Aga” — algas ta jälle juba pisut terawamalt — „kas pole Teie ka siis iialgi järele mõtelnud, et wähemalt minu mõtted ikka selle kõrgema eesmärgi juurde tõusiwad, kui Teie mind omete iseäraliku lahkusega wastu wõtsite? Kui Teie nii wäga sõbrali-

kult minuga rääkisite, kui meie ühes koos laulsime, ühes koos muusika imewäge tundsime, kui klaweri peal Bethoweni, Abti, Kollini ja suuremate ja pisemate muusika meistrite sünnitusi oma waimu ja tundmuste ette tõime, kus juures Teie mull kätt surusite — kas pole Teie iial selle peale mõtelnud, et see sõbralik, usaldaw koosolemine minu südames lootusi saab kinnitama, igaweste kinnitama — jah, mulle koguni üht õigust andma?”

„Õigust?” wastas neiu elawalt. „Teie olete imelikult eksinud, mu härra — mina ei armasta Teid mitte!... Kas Teie siis seda ei tea, et sõbraliku, lahke ja ka usaldawagi koosoleku ja armastuse wahel omete üks suur wahe on?”

Sõnalausumata jäi Baller neiu ette seisma ja wahtis temale suuril silmil ja pahal ehmatusel otsa. — Neiu aga kartis nüid, et ta isegi liig walju oli olnud ja rääkis tasaselt edasi: „Kui minu ettewaatamata olek ja minu usaldaw lahkus Teid selle mõttele on saatnud, seda armastuseks pidada, mis aga sõbralik seltsimine oli, siis kahetsen ma seda kõigest südamest ja palun mulle andeks anda.” — Neiu süda oli tõeste täis kaastundmist ja pisarad läikisiwad tema silmis. — Aga Balleril oli praegusel pilgul liig iseenesega tegemist, tema isi-armastus oli liig sügawaste haawatud, kui et ta noore tütarlapse õiglast, tõsist healt ja sõnu oleks mõista wõinud. — „Mina pole ennast mitte nii wäga petnud, nagu Teie ütlete,” hüidis ta kõwema healega, „waid wiimse kahe nädala sees on midagi juhtunud, mis Teie südant on ümber muutnud ja Teie mõttedele ühe teise eesmärgi annud. Mull pole tarwis kaugelt otsida, et Teie saladust leian!”

„Teie lähete üle piiri ja hakkate mind haawama,” wastas neiu pahaselt. „Mina ei mõista Teid, ega taha midagi enam kuulda!” — Neiu pööris ennast ukse poole, aga kirjutaja Baller astus talle tee peale ette. — „Teie saate mind siisgi kuulma,” wastas ta tuliselt ja heitis wihasi pilkusi neiu peale. „Mina pole mitte nii kergeste nina pidi wedada ja olen küll märganud, et Teile v. Li—ldi nimi paremine passib, kui Balleri; aga, kui mina ennast omas püidmises ja armastuses petnud olen, siis waadake ka Teie ette, et Te’ mitte oma

arwamistes petetud ei saa. See tore, ilus Paul saab Teid rahwa jutu-alla ja teutusse saatma — see on kõik, mis seda sugu inimesed teha mõistawad!”

„Teie lähete häbemataks!” hüidis Amalie. Häkine wiha täitis teda; tema uuled kahwatasiwad, tema silmad wälkusiwad tuld. Ta polnud ühest wiisakast noorest mehest sarnast ootnud. Ta wõttis kübara, mis Baller lauakese peale oli pannud, wiskas talle selle kätte ja tegi, kuna see suur „Saksamaa-sugust” kantselist põlgawal pilgul tagasi taganes, wälja uulitsa poole ukse laiale lahti ja ütles wärisewal healel: „Jäege terweks!” ja kui ehmatanud Baller liikumata seisma jäi, ütles neiu uueste, jalga wihaga maha põrutates: „Minge! Minge!”

Baller kargas wihaga majast ja aiateest wälja tee peale ja oleks peaaegu ka weel oma armu-wastase, Paul v. Li—ldi peale jooksnud, kes Gallertitelt tulles just üle tee sammus. Kirjutaja-saksa wiha sai just sellega õige puhku aetud, ja ta heitis teisele nii tigedalt silmi, et see pilk Paulil niisamasugust rahutust sünnitas, nagu latsuja madu pilgust räägitakse...

Wihma hakkas sadama... Baller wõttis kübara peast ja laskis ühe iseäralise ihkamisega jahutawaid taewa-piiskasi oma põlewa otsaesise peale sadada. Ta läks longus kodu, astus oma kitsa, poissmehe kambrisse, tuetas käed laua peale ja wõis nüid oma wiha ja wihkamisega täidetud mõtetelle keelmata teed jätta. Tema haiglased paled ja kulmud ja uuled läksiwad imelikult wingu, ja ta mässas sõrmedega nagu tangidega oma musta juuste sees. Nõnda siis oli sellel õnnetumal nädalal kaks walusat hoopi siin Baltia linnas, kus kallist Saksasugust enam sugugi ei nähtud hoolitawat, tema peale tulnud: Gallerti proua juurde ei saanud teda iialgi kutsutud ja Amalie Lille, Eesti-Saksasugust segatud neiu, oli tema kosjad tagasi lükkanud! „On see weel aeg ja on see weel elu! Enne oli omete lugu teisite: kes Saksamaalt siia ilmus, sai aasta kümnete jooksul ikka ülemiste treppidesse — kui mitme kingsepa ja kirjaladuja pojad ei saanud siin baroniks, opmannide ja metsawahtide lastest ära räägigi! Mina aga — mina pian koguni paremast Tallinna seltskonnastgi eemalle jäema, mina, Oskar Baller, puhtast Saksa sugust — paljalt kantselist

ja — seks jäengi — noh... pian jälle uueste otsast algama.” — Aga ta tundis ennast omete täieste argnewat. Seda enam mässas temas aga wiha ja pahur meel, ja nagu wastukostmiseks tema meelehärmile woolas wäljas wihma kohinal puude lehtedesse ja ladises kui ua warrest katukse rennidesse ja, akna alla maha. Kesk tema segasi, kibedaid mõtteid ja kujutusi tõusis jälle uueste, nagu kadunud paradiisi kuju, Amalie kollaste juustega, nõiduw pilt tema waimu ette, ja neiu kõrwal, wõidu-rõemus, härra v. Li—ldi nägu. Tema wiha läks kahewõrra kangemaks. „Ohoh! ma tahan weel tasuda! ma tahan tasuda!” hüidis ta ja lõi rusikaga wastu lauda.

Üks kerge kahin sundis teda ümber pöörma; ta nägi Tiina Kallast ukse peal enese ees seiswat. Õmbleja neiu tuli praegu Gallertitelt tagasi, ja et tall süda põles, kõik üles rääkida, mis ta oma endise peigmehele meeleparanduseks ütelda arwas tarwis olewat, see andis talle julgust, Balleri lahti jäetud ukse peale astuda ja sammukest kambrissegi teha. Kui neiu Balleri hüidmist kuulis, arwas ta kohe, et see juba mõnda iseäralist asja balli pealt kuulis ja ütles naljatates, aga kaastundlikult: „Noh, mu kallis Oskar, kas mull polnud õigus kui Teile ütlesin, et Teie kõrglaste neiudega tegemist ei pia tegema ega neid usaldama. Teie teate wist küll isegi juba, mis ballil sündis?”

„Mis? mis seal siis sündis?” karjus Baller ja silmitses wihaselt neiu otsa.

„Oh oh? Teie ei tea siis weel midagi!.... Kõik linn räägib sellest... Preili Lille ja härra v. Li—ld pole kõigel õhtul teine teisest lahkunud, ja mina nägin oma enese silmadega, kuida nad õrnaste üks teise kätt surusiwad.” — Tiina seletas nüid juhtumist biljardikambris ja pani weel omalt poolt tubliste juurde, kus arwas; — „igamees märkas, nagu minagi,” ütles ta, „ja mina tean selgeste, et Gallerti-preili mehele minemine ka sellesama asja pärast wette on kukkunud... Need inimesed on Teid aga seks tarwitanud, Oskar, et mõlemate armastajate mängu maailma ees warjata.” — Baller hammustas uuledesse. Tema tigedad silmad wälkusiwad.

— „Aga — kannatage,” rääkis Tiina edasi, „wana major Li—ld ei lase enesega naljatada ja saab ilusa kära tegema, kui seda uudist kuuleb. Ilusal Lillepreilil pole weel oma eesmärk käes.”

„Kas arwate, et major Li—ld pojale tõeste keelda wõib, seda neiut wõtta, kelle kätte ta nüid nagu narr lõnga on läinud, kuna Saksa-neiusi iga sõrme kohta kümme tükki tall walida oleks olnud?”

„Noh — Saksa, ehk Sandi — see on nüidsel põlwel sagedaste juba üks puhas. Jätke üleüldse, kulla Oskar, oma Saksa sõnad- ja sugu sellesama astme peale, mis me’ keegi oleme ja olge kui mees, kes oma suguste inimestega ümber käib ja neid auustab, siis leiate auustamist ka wastu. Seal, kuhu Teie kippusite, wõidi Teid küll sallida — aga pikemalt midagi, ja pärast...”

„Olgu mis tahte! Mina tahan omete tasuda ja asja wähemalt nii kaugelle saata, et edew Lille-preili v. Li—ldi ei saa!”

„Minul on kindel arwamine, et Teie nii kaugelle asja wõite ajada... ja kui Teie minu nõuu kuulete... Waadake, Oskar, mina olen leplik, ma ei kanna Teile wiha järele, teeme rahu!” — Neiu, kes unesgi seda ei teadnud, kuida Amalie Lille tema eest oli rääkinud, kandis selle peale wiha, et Baller temast taganes — ta sirutas nooremehele oma käe, kes neiu otsa küsides silmitses. Tiina aga ütles: „Olgem jälle sõbrad. Teie olete ju oma eksituste eest kibedat tunda saanud. Ma saan Teile abiks olema, et tasuda wõite.”

Kui Paul kodu tuli, kuulis ta Leenalt, et isa olla W. mõisasse oma wana sõbrale wõersiks läinud. See sõber, wana poiss, v. D., elas umbes 14 wersta Tallinnast, ilusas W. mõisas, kus majapidamises nõndanimetatud „eeskujuline wirtshast” oli sisse seatud, niihästi karja kui põllupidamises ja nimelt piimatallituses. Seda kõik armastas ka wana major v. Li—ld, kes ise mitte küll põllumees ei olnud, aga omete oma sõbra majapidamisest ja põllulistest katsetest nii suurt lugu pidas, et ta sagedaste terwed nädalad seal wiitis ja kõigis asjus isegi wahel käsi külge pani. Ta ütles sagedaste:

„Poleks ma mitte noorel põlwel waesuse pärast kroonut teenima pidanud minema, siis oleksin wistist nüid tublim põllumees, kui sõamees.” Kes teab ehk oli see ka tõsi. Nii palju oli selge, et wana major nüid, kus ta Pauli tudeerimise ja kaswatamise aja arwas mööda olewat läinud, korraga ka salakeste iseeneses nõuu oli wõtnud, omast pojast põllumeest teha, ja seks üht mõisat osta; aga rutuline poja tanu alla panemine oli nüid hädasunnil korraga risti ette tulnud. Sellele ei saanud parata. Wanamehel oli aga nõuu, poja õpetust põllutöös ise nii pea kätte wõtta, kui see aga naisemeheks oli saanud ja enam libedat teed talle karta polnud. „Tuleb aeg, tuleb nõuu,” ütles wana major, kui kodust wälja sõitis... — Kui Paul tema ära minekust kuulis, tundis ta ennast palju kergema. Gallertitega kosjade lõpetus ja tüli oli tema julguse lõpetanud, ja ta oli ühegi nädalase aja pikenduse pärast õnnelik; pikka mööda järele mõteldes lootis ta isa wihale wast kuidagi wiisi paremine wastu panna. Nii pea kui ta söönud oli, läks ta Amalie juurde, keda ta aina üksi weranda kambris tseihendamas leidis... Neiu surus sõnalausumata Pauli kätt — ta oli Oskar Balleri ära saatmise peale weel rahutu. — „Mina läksin kohe Gallertitele,” hakkas Paul oma juttu, „ja olen seal rääkinud ja teinud, nagu ma pidin. Nüid on asi täitsa selge ja mina ei tõsta enam iial jalga senna majasse. Minu süda on waba, Amalie, ja täieste Teie päralt.” — Neiu pani ühe sõrme oma uulede peale: „Psst!” tegi ta naeratates — „ja mis olete oma isale ütelnud?”

„Ei weel midagi,” wastas Paul natuke häbelikult, „tema on täna hommiku wara juba W—sse läinud; aga nii pea kui ta tagasi tuleb, saan talle kõik teatama.” — Silmapilguks jäiwad mõlemad wait, ja üks kerge pilwekene lähwitas noorel neiul näu peal. „Mulle näikse,” rääkis ta siis, „nagu oleksite Teie lõpeotsast alganud; kõige esite oleksite majori härra v. Li—ldiga rääkima pidanud.”

„Ärge andke mulle süid,” ütles Paul nii paluwalt, et neiu midagi enam ei wõinud kaebada. „Gallertil olemine on mind isegi rahutumaks küllalt teinud... Mängige

mulle pisut Mozartist, siis saab minu meel jälle lahkemaks ja julgemaks!” — Neiu istus klaweri ette ja hakkas üht sonati mängima. Paul istus tema kõrwale ja maitses täiel isul õnne, et Amaliet õhtu õhust wilkuwate küinlate walgusel silmitseda wõis... Wihma kahises wäljas aia puude lehtede peale, nagu healitseks ta sügawatundelistele, waigistawatele toonidelle klaweril kaasa... Ainult see nurk kambris, kus noored inimesed istusiwad, oli walgustatud; muu osa laias pikkas kambris oli saladusliku widewikusse warjatud — see tegi nende usaldusrikast, südamelikku üksi-olemist weel armsamaks. Nõnda saatsiwad nad kaks ilusat tundi mööda, peaaegu sõnata. Nad kuulsiwad laulu, mis noor armastus nende südames sünnitas, ja see nõiduw, külge tõmbaw laul sulas nii wäga armsaste Mozarti magusa, hella muusikaga kokku, et sellest kõigest küll sai, kõik ilma unustada. See armastus, mis Paulile nii imelikul lihtjusel ja otsetohesusel ilmus, täitis teda ikka suurema ja suurema rõmuliku õnnetundmisega. Teda oli nii kaua kõigist õrnustest eemal hoitud, ta oli nii kaua salajamate südame tundmuste ja ihkamise kutsetest eemal seisnud! Nüid oli armastuse ihkamine teda täieste wõitnud ja hoidis olu ja waimu oma wäe all... Amalie aga tundis selles noores mehes üht kõrgemat olu, kui teistest mõisniku sugu noortest meestest wõis oota. Paul oli oma seisuse ja kaswatuse kõrwal, nii ühe pooline kui wiimne ka oli, üht õrna, ja hariduse tunnistawat tundmust awaldanud. Sellest see ka tuli, et Amalie nii pea kui ta temaga esimest kord oli rääkinud, teda armastama hakkas, nii kuida üks wahwa, julge ja ise oma jala peal olew waimuoluline neiu iial wõib, puhtast, palawast südamest... Kaheksa päewa maitsesiwad nad segamata õnne. Muu ilma oliwad nad unustanud, ja lähwitasiwad kõrgel üle selle! Armastuse õnne täidetusel aga oliwad nad liig ettewaatamata, mis iseenesest süita oli, mida aga naabrid ja ümberkaudne linnaline tuttawate kogu andeks ei anna. Nemad läksiwad ja käisiwad kahe noorukese, Willi ja Tooni saatusel, Kadrintalist läbi, wälja, Ülemiste mäele ja tuletorni poole lagedalle, ning kõndisiwad uhketes kallastikkudes, kus Amalie joonitas ja õliwärwidega ilusaid kohtasi pildiks

maalis, kuna Paul talle jälle kirjandusest mõnda ilusat tükki ehk lugu ette luges. Proua Lille, kes oma tütart waimus juba härra v. Li—ldiga paari nägi pandud, ei keelanud neid kardetawaid käikusi ka milgi wiisil. — Tema polnud Amaliet iialgi kartlikult wahtinud, ja lootus tütre kõrgema seisusesse mehele saamise kohta meelitas tema uhkust ja auuahnust nii, et tall mõttessegi ei tulnud, wahtija ja warjaja ametit oma peale wõtta. Palju enam kaswatas ta eneses ikka suuremaid lootusi ja ehitas luule-mõttes kõige ilusamaid õhulossisi. Ta oli peaaegu nii kaugel, et oma sedagi wähest mõistust, mis tall üleüldse oli, täieste kautas, ja ei kartnud sugugi, naabritele ja kõigile, kellega läbi läis, tähendamast, et aeg mitte enam kaugel polla, kus Amalie ennast v. Li—ldi prouaks wõib nimetada. Nooreinimeste ettewaatamata ja proua Lille mõtlemata kõned saiwad teiste inimeste ja naabrite suus ühel sarnasel õrnal wiisil ilustatud ja ülendatud, nagu see kallil inimese sugul ika kombeks on. Juba mõne päewa pärast polnud kedagi tuttawat perekonda ja maja, kus Pauli ja Amalie armulugust poleks räägitud. See uudis käis nüid kõiges Tallinnas majast majasse, kus iial keegi räägitawaid aga tundis, ta lagunes pitgu kitsaid uulitsaid ülewel ja all linnas laiali, ja oowas sealt mööda aiasi ja salkusi jälle mere äärde kunni Kadrintalisse tagasi, kus ta just päewalikuks uudiseks sai, küll uhketes majades, küll weikestes urtsikutes ja pesuköökides. Ainult aga armastajad ise ei aimanud neist juttudest midagi. Armastajad elawad ühes teises ilmas; nende ihkamistest ja palawustest oowab üks leek wälja, mis neid teistele näitab, aga teistest eemal hoiab. Nad on nagu üks wesilindude, wesipääsukeste sugu, kes ainult kohisewa koskede keskel wiibiwad ehk tormi hoos mängiwad, kus neid küll nähakse, aga kuhu nad ise muust ilmast midagi ei kuule. Amalie ja Paul ärkasiwad alles siis oma õnne-joowastusest, kui major v. Li—ldi tagasi tulemine ette teatati. — „Minu isa tuleb homme enne lõunat tagasi,” ütles ühel päewal Paul, „mina tahan temaga kohe rääkida.”

„Mina saan ainult Teie peale mõtlema, kuna Teid kuu-

lamise alla heidetakse,” wastas Amalie; tema tahtis naeratada, aga tema hing wärises selles mõttes, et nüid täieste tema elu saatus, õnn ja õnnetus kardetawa gardimajori käes on. „Teie tulete siis õhtuks meile ja räägite mulle kõik...”

Härra v. Li—ld laskis teisel hommikul W—i mõisas oma wõigi sadulasse panna ja sõitis rõemsalt mööda kena merekallast kodu poole. Wana major oli wäga rahul. Wili oli heaste kaswanud. Kuhi kuhja kõrwal seisis wäljal. „Tänawu saawad aidad ja salwed täis.” Põllupidamine näitas talle kõigist elukutsetest kõige parem, sündsam ja loomulikum olewat. Uueste kõwenes wanamehel nõuu, et tema poeg ainult põlluperemeheks piab saama õpetatud. „Enne aga tanu alla!” mõtles ta. Kadrintali ligi jõudes ja liiwast mere äärt mööda tasakeste edasi ratsutates, mõtles ta rahulikult järele, et Pauli ja preili Gallerti wahel armastus wistist juba oma soowitawa küpsusse on jõudnud ja wõttis nõuks, pulme juba Augusti lõpul pidada. Nii pea, kui ta wõigi Juhani kätte oli annud, astus ta kööki, kus talle Leena kaks kirja andis, mis eilene post oli toonud. Esimene kiri oli üks wäga lühikene ja selge epistel proua Gallerti poolt. Klaara ema teatas wana gardimajorille kuiwal sõnal, et ta oma sõna temale tagasi annab ja seda abielu ühendust ei nõua, mida tema tütar ega ka Paul kumbgi ei soowi. — Teine kiri oli tundmata käest, ilma allkirjata. Ta oli nii: „Sõbrad, kes head soowiwad, näewad omaks kohusseks, majori härra d. Li—ldile tema poja sagedaid wõeruskäikisi preili Lille juurde teatada, kes selle läbi ju naabrite ja kõige linna rahwa suus paha kõne alla saab. Teada on, et noored rüitlisugu mehed nüidsel ajal hea meelega armastawad, noorte kaasawarata, aga armsa näuliste, neiudega oma mängu mängida... Aga need on printsi-mängud, mis ainult nendele meele heaks on, kes neid mängiwad. Kui majori härra v. Li—ld mitte pimestatud pole, saab ta üht sarnast wastastikulist läbikäimist lõpetama, millest terwe linn imestab ja mis üht kurba tunnistust praeguse noore-inimeste eluwiisist näeb, keda omete wagaduses on kaswatatud.” — Wana gardimajori suust kostis sajatus, mis köögi wärisema pani. —

„Kus on minu poeg!?” karjus ta. Paul aga oli pärast pruukosti kadunud ja Leena arwas, et ta „armulise härrale” wastu läks... Ilma pikemalt oma sõnarikka, wanaldase tuaneitsi seletusi tähele panemata, tormas gardi major niisama, kuida ta oli tulnud, õpetaja J—ni juurde. Waikne soe Augusti päew oli käes. Wanamees leidis õpetaja tema aias pärnade all, kus ta pühalikult, tasakeste edasi tagasi astus ja üht praegu saadud „Gartenlaube” lehte luges, mis ta teistele hea meelega ära keelis ja selle asemel „Daheimi” soowitas — igal rahwal omad uurijad kirjanikud, keda ise küll heameelega luetaks, kui teisi inimesi ei oleks, kes ka luewad ja neid igatsewad.

„Kas Teie teate, mis sündinud on?” küsis gardi major v. Li—ld pärast lühikest teretust.

Õpetaja J—n silmitses üle raamatu v. Li—ldi wihast wälkuwaid silmi, terawat kullinina ja korratuks läinud riideid ja küsis: „Kas Kadrintalis tuli lahti on?”

„Pagan wõtku! Nagu mina sellest hooliksin!... Pauli naisewõtmisest ei saa midagi!”

Waimulik mees pühkis omad prillid suure hoolega puhtaks. — „See pole weel mitte üksi!” rääkis wihane gardimajor edasi. „Minu poeg on ennast Lilledest, kes teda senna on petnud, pööraseks teha lasknud, on rumalal wiisil Lille tütre juures, kes üks kergemeelne inimene on, narriks saanud...” — Õpetaja pühkis tasakeste nimetuse sõrmega oma käikse pealt tolmu. — „Jah” ütles ta — „mina olen ka sellest pahandawast asjast hõngu saanud ja on mull nõuu, tõsiselt proua Lillega rääkida; aga selles piab ettewaatlikult ja mõistlikult toimetatud saama, et kõik wäline ja awalik müra sünnitamata jäeb.” — „Paganalle mingu kõik ettewaatus ja kahklus!” pahandas v. Li—ld. „Kas piab siis weel nii arglikult ja wiiwitates ette astutama, kui tarwis on, kaht hullustajat, kes perekondades segadust ja meele wallatust sünnitawad, wastutamise alla wõtta?... Kuhu lõpeb seesugune lugu!... Oh, miks ei ela meie mitte enam wanal heal ajal, kunas salaja wangistuse käsuga sõnakuulmata poegi torni pisteti ja kergemeelsed tüdrukud kloostritesse

warjule saadeti!... Aga mina saan weel ennast ja omakseid selle kurja aja eest warjama — ma saan jalamaid ise senna minema ja meeletuma naisterahwastelle pead pesema...”

„Taewa heldus!” hüidis õpetaja, „ärge sünnitage omete mingit suuremat kära, kallis, auustatud sõber!... Amalie on minu ristitütar; laske mind asja otsale juhtida ja seda noort neiu kohusse tundmisele tagasi wiia... Ma luban Teile, et weel täna nende naisterahwaste juurde lähen.”

Wana major v. Li—ld nikutas rahulikumalt pead. Polnudgi temale mitte wastu meelt, et waimulik mees selle sammu oma peale wõttis. „Mull pole selle wastu ka midagi,” ütles ta. „Teie saate wihata rääkima ja see saabgi palju rohkem head sünnitama... Ütelge neile inimestele selgeste, et ma neile keelan, minu poega wastu wõtta, ja et nemad, kui minu poeg siisgi weel senna minema saaks, talle nina ees ukse kinni piawad panema... Pealegi tahan ka ise poisi ette wõtta ja temale laulu laulda, millest ta küll saab!”

Gardimajor v. Li—ld jättis õhinal õpetaja Jumalaga ja läks kodu. Seal sammus ta oma kambrisse ja käskis, et ilma tema kutsumata keegi teda tülitama ei tohi tulla; siin, teise korra peal, wastu oma kui ka jault wastu inspektor Lille maja aeda, tahtis ta oma wiha pikkamisi jahtuda laske, kõige enam aga karistuse-jutlust wälja mõtelda, mida ta süidlase kaela tahtis puistata. Ta astus mõtetes akna ette. Aken, nagu ju tähendasime, oli wastu aiasi; härra v. Li—ld silmas naabri-aias noore pärnade all tee peal üht noort neiut tema kaheksateistkümne aastases täies ilus... Enne polnud v. Li—ld iial palju naabri aiast ega sealsest elust hoolinud. Seal polnud ju tema seisuse rahwas. Täna aga — kes teab kas pahast meelest, wõi uudishimust — silmitses ta senna. Kollastest, lahtiselt õlade peale alla rippuwatest juustest tundis ta preili Lille. „See siis ongi see kardetaw inimeseloom, kes Pauli meeled ja mõtted on seganud”, mõtles ta iseeneses. Amalie läks aia tee peal edasi tagasi, wahel kummardas ta pead, et ühest roosist hõngu tõmmata, wahel kummardas ta ennast maha, mõnd muru lille-

kest noppima... Wihast hoolimata wõttis omete selle iluduse, kenaduse ja armsa oleku nähtus nagu nõiduse wägi wana härra peale wõimust. Tema silmitses neiu tubli, kena, sirget kuju, wirka liikumist ja lahket rõemu; ta nägi, kuida ta ennast korraga ümber pööris ja oma isale, härra Lillele, wastu jooksis, kes, ühest raamatust lugedes, mööda aia teed ka seie poole tuli. Kiirel nalja tembul tõmbas korraga Amalie oma isa käest raamatu ära, mis wana koolimehe mõtteid ja olemist kinni hoidis, et ta midagi muud ei kuulnud, ega näinud. Siis pani neiu omad käed isa õladelle ja andis talle hellal, õrnal, lapselikul armastusel suud, wõttis tema käe alt kinni ja läks lõbusal rõemul nõnda tema kõrwal edasi. Wahel näitas ta temale lillisi, mis ta noppis, wahel nõidus ta oma elawa lobisemisega wanamehe tõsise näu peale naeratuse. Isa ja tütar nähti üksteist wäga armastawat, juba sellest wiisist, kuida nad teineteise wastu oliwad, wõis õrna ja südamelikku kokkuhoidmist ära tunda... Need armastuse rikkad suuandmised, see armas kaasusaldus kutsusiwad wana majori v. Li—ldi suust ühe õhkamise. Tema polnud sedasarnast isalikku armastust oma lapse poolt mitte näinud, sest et ta algusest saadik enam kartust kui armastust oli külwanud. Ta ei jõudnud mitte salata, et ta selles asjas naabrit Lille pidi kaetsema, kuidas selle tütar teda ära mõetmata õrnuse ja armastusega õnnistanud... „Oh kui ma ühe armsa, õrnatundmustega ehitatud minija oleksin saanud, oma enese wälja walimise järele, kuida oleksin mina teda hellitanud ja käte peal kannud!”... Seda tunderikast lapselikku armastust isa wastu nähes ärkasiwad kaua, kaua mööda läinud healed wana majori südames; aga v. Li—ld ei tahtnud ennast mitte pehmeks teha laske, sellepärast pani ta ruttu akna kinni. Sellsamal pilgul aga astus ka Paul kambrisse, natuke kahwatanud, aga siisgi sirgelt ja julgel sammul. — „Sooo — sealt tuleb wiimaks ka mu härra poeg!” hüidis wana major v. Li—ld, kelle wiha uueste põlema süttis. „Ma olen juba ilusaid lugusi kuulnud, mis Sa kodu oled toimetanud!... Ole helde ja seleta mulle oma kombeid, mis Sa proua Gallerti wõi tema auus-

tamise wäärt tütre wastu üles näitasid, et seda sündmata lahutust, mida ma millgi wiisil ei olnud ootnud, põhjendasid.”

„Ma tahtsin seda just ise Sulle teada anda ja kahetsen, et keegi seda ju enne mind on teinud,” ütles Paul ja lõi silmad isa wiha pilgu ees maha. „Mina jätsin omad käigud Gallertille maha, sest et ma preili Klaarat ei armasta.”

„Wõi nii!... Ja et Sinu süda mujale on kingitud — ahah! Tean ju ära kõik rumalused, mis Sa nüid ette tuua tahad. Aga miks Sa läksid siis, kui Sull pea sarnasi märatsemisi täis oli, Gallertille, sellest hoolimata, et Sa mind ühe auustamist wäärt perekonna juures seega üht naeruwäärt osa lasksid walida?”

„Anna andeks, isa — kui ma Sinu tahtmise ja kutsumise järele proua Gallerti majasse tulin, oli minu süda weel waba. Nüid aga arwan ma, et auusaste tegin, ja ennast sealt lahti ütlesin, nii pea kui üht teist armastasin.”

„Jah, üht wõiduotsijat, kelle paeltesse Sa nagu warglik warblane oled rippuma jäenud!... Mis mõtted Sull siis nüid ette on wõetud!”

„Preili Lillet kosida, niipea, kui Sinult luba olen saanud.”

„Pikemat midagi! Aga kui mina keelan?”

„Siis saan ma ootama.”

„Sina saad ootama! Mis?” hüidis wana major wihas. „Wist küll, kunni 25 aastaseks saad ja seaduslikku küsimust mulle ette wõid panna?... Aga kas ma siis und näen? Polegi siis ilmas enam usku ega perekonda ega auukartust?... Seda pakud Sina mulle!... Sina oled pea otsast kautanud, wõi on Sind uue aja kombete hukatus nii kihwtinud, et ta Sinult Su enese, Su hallipeaga isa, ja kõigi teiste auustamise riisus!”

Paul julges esimest kord oma isale täieste silmadesse waadata ja ütles kindla healega: „Mina ütlesin, ma saaksin ootama, isa, sest et ma tean Sind õiglase olewat... Kui Sina minu kannatust ja auupaklikku kindlat meelt näed, saad Sa ära tundma, et siin üks tõsine armastus on, ja Sa ei saa kaht südant õnnetumaks tegema, kes oma armastuse kõrwal midagi muud rohkem ei soowi, kui et Sind armastada tohiksiwad.”

„Juturaamatute kõnewiisid, — need sõnad kõik! Ei, Sina ei saa minu kannatust mitte nii kardetawa kaalu peale panema, ja lootma, et selleks meeletuks abieluks minu luba saaksid. Kui Sulle Su uueaja meelesegaduses minu mõtted ja wiisid enam selle auustamise wäärt ei näita olewat, mis meie seisus nõuab; kui Sina juba nii kaugelle oma sugukonna auukõrgusest oled kõigi-ilma-õnneldajate liiki astunud; kui Sull südame tunnistus oma seisuse ära salgamiseks selle naisewõtmise mõttes mingit waewa ei tee, siis saad Sina jalamaid minu majast ära minema! Mina saan Sulle Sinu päranduse osa wälja maksma ja Sina wõid kaugel minust elada, nagu ärakadunud poeg...” — Kesk seda pühalikku kõnet jäi wana major seisma. Loomulik igapäewase elu tingimine ja rüitlilik auutundmine, ühes nendega aga ka targem järele mõtlemine saiwad tema suuremeeliku kannatuse üle, mis ta praegu pidi hakkama üles näitama, täielikku wõimust. Ta kartis, et ta sõnast kinni saab wõetud ja pojale wõimuse kätte annab, täiste oma jala peale astuda, ilma isa tahtmisest hoolimata. Siis oleks pärast wanamees pidanud waranduse asjades pojale rehnungisi ja aru andma. Seda alandust ei tahtnud ta iial enese peale tulla laske. — „Oh! mis ma räägin!” hüidis ta. „Sedasarnast wõimust ma Sulle kätte ei annagi! Kui Sina aga seda kõige wiimast sammu siisgi piaksid astuma ja minult seda nõudma, siis saaksid Sa minu pühalikku wannet enese peale tõmbama!”

Paul kahwatas ja pigistas uuled kokku.

„Noh, seda ei ole meile kummalegi tarwis... Ma annan Sulle ühe kuu aega järele mõtlemiseks,” ruttas wana rüitel ruttu lisama. „Et mina aga kära mitte ei armasta, piad Sina oma järele mõtlemist mujal toimetama, kui Tallinnas”... Ta tegi ruttu akna lahti ja hüidis wälja: „Juhan, pane kaks halli weikese troska ette!” Siis pööris ta ennast jälle poja poole: „Juhan saab Sind jalamaid meie sõbra v. D. juurde W. mõisasse sõitma. Sa saad mulle seda meelehead tegema ja mõned nädalad seal olema. Õpi minu wahwa ja targa sõbra juures põllutööd tähele panema ja järele waatama, kui see Sulle wastumeelt pole — see

saab Sinu mõtteid natuke segadustest, mis Sull siin pähe on nõiutud, lahutama ja uuendama!”

Juba see mõtte, et ära tuleks sõita, ilma et Amaliet, kes teda ootas, näha ja rääkida wõis, sünnitas Paulis kõwa tahtmist, wastu panna; tema silmad läikisiwad pisaratest ja pahandus tikkus wägise uuledelle, aga tema polnud mitte asjata maast madalast isa karistuse ja kaswatuse all senni ajani olnud. Ta oli ainult seda õhku sisse hinganud, mis kõwa sõnakuulmise waimust ja kõnest lähwitas. Isaliku silma ees oli tall wõimata, oma südame soowisi weel makswaks teha, weel wähem wanamehele tema omast kohast hea tahtmisele wastu panna. — „Hea küll,” ütles ta kummardates — „ma tahan sõna kuulda.”

„Mine ja walmista ennast reisile,” wastas kõikumata rüitel, „poole tunni pärast sõidad ära?”

Ja tõeste wuras ta poole tunni pärast kahehobuse wanker Pauliga Narwa maanteed W. mõisa poole ära. Wähese jutuline Juhan andis kena hallidelle tulist hoogu, nagu oleks tagaajajad kannul. Seda oli wist major v. Li—ld nõnda käskinud... Aga kui nad Kadrintalist mööda oliwad ja kodukoht puude warju jäi, hakkas Paul häkitselt — ohjadesse, pidas wankri kinni, kargas maha ja ütles sulaselle: „Sina sõidad W. poole edasi ja ootad esimese kõrtsi ees. Mull on Tallinnas tegemist ja lähen natukeseks ajaks tagasi!”

„Pauli noorhärra,” hüidis ehmatanud Juhan, „see ei tohi sündida!... Teie olete sellest süid, kui mind baron omast teenistusest ära ajab.”

„Minu isa ei saa midagi sellest teada, ja mina luban Sulle, et enne kesk ööd Sulle järele tulen... Mine!” hüidis Paul käskiwalt. — Siis pööris ta kanna pealt ümber ja peitis ennast puiestikusse ära, kuna isalik wanker kurwalt W. mõisa poole edasi sõitis...

Paulil oli ihaldus, Amaliet näha, temale wõimalikult tänase päewa juhtumist teada anda ja kinnitada, et misgi asi tema südant ümber muuta ei wõi. Tema rändas Kadrintali kõrwalisemas kohas, tammistikus ja kallastikus nii kaua seie

ja senna, kunni õhtu kätte tuli; kui widewik Kadrintali mäed ja oru oma hõlma oli wõtnud, waatas Paul tuletorni juurest Ülemiste mäelt oma armukese maja poole alla, sammus uueste mööda tammistiku kõrwalist teed ja jõudis läbi metsa oma isaliku maja kõrwale, inspektor Lille aia taga. Üks tule walgus paistis alt aknast Amalie kambrist, see andis talle uut julgust; siis lipsas ta salajalt paksu ilupõesaste tagast üle aia. Weranda kambris, oma maalimise raamide kõrwal, ühe lambi lähedal, mille waikne heledus neiu punaseks nutetud silmi ja kurba nägu paistutas, istus Amalie, käed kahel pool juustes, küinarnukud laua peale tuetatud. Ta polnud mitte üksinda; proua Lille käis kambris edasi tagasi; tema elawad liikumised ja pahandaw heal tunnistasiwad, et tema meelt mõni wäga wastu meelne sündmus rahutumaks tegi. „Kas sarnast hullustust omete keegi wõiks mõtelda?” hüidis ta wihas... „Ja seda kõik mulle weel õpetaja J—ni suu läbi ütelda laske! Nagu mina oma tütart mitte hoida ei mõistaks! Oh rumalaid inimesi ja seda wiletsat, alatumat Tallinna pesakonda!” — Selle wahel ilmus Paul klaas ukse peale. Amalie kiljatses ootamata ehmatusest, kuna aga proua Lille wihane imestamine weel suuremaks kaswas. Kunstliku kõrgusega astus ta noore mehe ette, kes häbelikult ja kartlikult oma wabandamist kogeles. ja ütles: „Härra v. Li—ld! Kui Teie mind edespidi weel waatama tulete, siis olete nii helded ja tulete nagu teisedgi inimesed maja eest uksest sisse; weel parem aga oleks — Teie teete mulle seda rõemu, et Te iialgi enam ei tule. Mull pole tõeste selle järel ihaldust, weel kord Teie isa poolest sõnumeid ja süi andmist kuulda, et mina Teid oma majasse olen awatelenud... Mull on aga praegu hea meel. et Teile sellel juhtumise korral ütelda wõin, et Teie perekonnas küll liiaste iseenese kõrgeks pidamist elab. Kust on siis, tahaksin küsida, Teie isalik härra selle mõtte pärinud, et mina Teid enese lõnga olla tõmbanud? Hoitku ja wahtigu ta oma poega, mina saan oma tütart hoidma mõistma. Mina keelan Amalielle ära, Teid edespidi wastu wõtta.” — Kui Paul asjata oli püidnud, seda kõne jõge pisut kinni pidada, tegi ta juba suu lahti, et wastata... Seal waatas talle Amalie nii wäga paluwalt

ja õrnalt otsa ja näitas talle käega, et ta ära läheks. Paul wastas selle käsule ühe palawa, ihkawa pilguga — ja — see oli kõik! Tema kummardas sõna lausumata ja astus trepist alla, kuna proua Lille tema taga klaas ukse põrisedes kinni lõi... Oh armastus — küll on sull sadanded wiperused!

Nagu pea peale paugutatud uimane mees läks Paul aia teed mööda edasi. Tall polnud kohe wõimalik oma mõtteid koguda, tundis aga tumedalt üht suurt õnnetust. Aia wärawalle jõudes tõmbas ta weel kord lillede ja rooside õhku oma ninasse, mis armastatud neiu lillepeenartes õitsesiwad; siis astus ta wärawast wälja ja sammus mere äärde Narwa maanteele. Siin istus ta weel kord ühe suure kiwi peale ja silmitses kurwalt Tallinna tornisi, wana aegseid majasi oma kõrge kallastiku peal ja — armast Kadrintali, kuhu tall kõik maha jäi... Sealt — sealt kaugelt puude wahelt, Amalie aknast wilkus tulukene nagu kurb Jumalaga jätmise pilt lahkuja poole... Pauli heal jäi kinni — tema silmad saiwad niiskeks ja kurb nutu heal kuuldus tema uuldelt. See oli tema esimene, suur walu. Selle ette arwamata õnnetuse kõrwal naitasiwad temale tema kooli-aastate kurwastused, tema üksiku noorepõlwe mured nagu pisukesed nõela torkamised... Kell lõi kümme. Tema tuletas Juhanille antud lubadust meelde ja ruttas mere äärt mööda edasi. — Öö toob ilmale ühe imeliku, iseäralise näu. Tuhanded asjad saawad salgus, wäljal ja liiwa peal kas teise suguse liikumise ehk tasasusega rahu... Tasane tuule õhk puhus mere poolt enne, kui Paul tagasi oli läinud, nüid oli kõik waikne, lehedgi ei liikunud puude ladwas, pühalikult lautas omad tiiwad kõige ilma peale, waikne, selge, soe Augusti öö! Merigi läikis kuu walgel nagu üks kõige puhtam ja selgem taewa ja maa peegel!... Paulil ärkasiwad kurwa, mureliku meelesse, mis tema südant täitis, tuhanded mälestused uueste, mis senni ajani wiimaste nädalate rõemsamate tundide läbi oliwad tähele panemata jäenud, ja tõstsiwad nüid oma heali. Temal tuliwad nüid ka kõige wähemadgi Amalie sõnad, tema liikumised, tema waimukas nägu ja tegumood meelde. Selle juures tuli

Paulil ette, nagu kuuleks ta waiksest ööst üht healitsust, tema kadunud õnne prohweti kuulutust: „Ei iial, iial tule ma tagasi!” Tema ruttas sammudega ja sai pea Juhanille järele, kes kõrtsi ees seisis. „Kas Teie olete, Pauli noorhärra?” hüidis talle teendri murelik heal wastu. „Ega omete majori härra Teid ei näinud? Ta saab mind küll kurjuste tõrelema — juba oleksin ammu tagast pidanud olema!” Nüid läks sõit tuld ja tuhat kunni W. mõisani. Seal astus Paul tuapoisi abil ruttu wankrist ja laskis ennast ühe weranda kambrisse wiia, kus ta ka ennegi, kui siin wõeruseks käis, nagu oma kodus oli elanud ja heitis woodisse. Kõigel ööl ei tahtnud talle und silma tulla, ehk ta küll wäsinud oli. Koidu ajal uinus ta ja ärkas alles teisel hommikul kello kümne ajal, ilma et häkitselt aru oleks saanud, kus ta oli, raske tundmisega, nagu rõhuks üks kiwi ta peale. Ta õerus silmi, tundis oma magadis kambrit W—s. ja märkas, mis ta südant kokku surus... Siin, wangi mõistetud, wõerus-paigal läksiwad tema esimesed teretused v. D—niga, kes teda rõemuga wastu wõttis, pea mööda, aga mitte nii ruttu ei kadunud temal tunnid pärast. Õhtu eel ei jõudnud ta enam igawusele ja rahutumale meelele wastu panna ja rändas kaks wersta läbi metsa Tallinna lahe äärde mererannale, et linna ja tornisi igatsetes silmitseda... Teisel päewal tehti sedasama... Juba enne lõunat rändas ta ühe metsasalgu äärde mere randa, mäe peale. Siin ronis ta ühe suure tamme otsa, pikksilm kaasas, et Tallinna ja Kadrintali üle lahe silmitseda, kus ta süda ja luule eeskuju wiibis. Teisel pool lahte nägi ta pikasilmaga selgeste nagu peegli peal iga ainust puukest Kadrintalis, iga kirja majade akna kardinatesgi. Ka oma isa ja Lille maja oli ta pea üles leidnud, ja wiimse pealt ei pöörnud ta oma silmi enam ära. Kell oli üksteistkümmend. Olewi tornist kuuldus tasane kella helin; siis hüidis üks aurulaewa kell oma kaasa tulijaid reisijaid wiimast korda. Korraga ilmus Lille maja trepi peale üks walgetes riietes kogu. Nooremehe süda põksus waljuste, klaas wärises tema käes. Warsti ilmusiwad lapsed ja nende järele Markus Lille. Walge kogu

astus pikkamisi trepist alla, teised läksiwad ta järgi, ja kõik kadusiwad Kadrintali puiestikusse. Pauli nägu lõi norku; aga tüki aja pärast nägi ta neid nelja kogu mere äärde maantee peale jälle wälja ilmuwat. See oli tõeste Amalie ja Markus weikese wenna ja õega. Lastel oliwad liblikate-wõrgud, Amaliel maalimise raam ja Markusel käsitool käes. Nad rändasiwad edasi Narwa maanteed mööda ja pöörsiwad sealt korraga paremalle poole kõrgest kaldast üles. Senna seadsiwad Markus ja Amalie raami korrale, Amalie istus wälja-tooli peale. Nagu näha, oli ta eneselle ühe ilusa koha walinud, kus ta Kadrintali ja linna ilusaste wõis näha ja maalida... — Paul oli ühe paiga peal nagu naelutatud paigal seisnud. Tema ootas, sest ta teadis, et see koht Amaliel armas oli. Nad oliwad enne siin sagetaste ühes koos seda ilusat maa kohta, kuhu Kadrintal, Tallinn ja merelaht imeilusalt waataja silma ette kujunes, waatanud ja Amalie oli mitu kord ka soowi awaldanud, seda maakohta tseihendada ja üheks õlipildiks maalida... Noormees õiskas puu otsas, et ümber kaudne ilm kaikus. Palju ei puudunud, et ta selle rõemuga poleks käsi lahti löönud ja uperpalli maha langenud... Tema südame palawam soow, noort neiut jälle näha, oli nii suur, et ta mingit sündsat juhtumist kaduda ei tahtnud laske, mis tema soowi iial täide wõis saata. Ta ronis kiireste puu otsast alla ja hakkas ettewaatlikult, nagu Indiaanlane jahi peal, Kadrintali kallastilule ruttama... — Paul polnud ennast ka petnud. Amalie Lille oli ka tõeste oma wenna Markuse ja weikese Willi ja Tooniga, keda Paul oli näinud, seal... Kui Amalie joonitama hakkas ja lapsed liblikaid püides ümber jooksiwad, pani Markus kaasa toodud asjad rohu peale, pühkis kord higi otsa eest ja ütles: „Head jälle nägemist. Jäege Teie seie eksitamata. Mina lähen pisut mööda kallast eemalle. Tahan üht wõimalikku isusat laulukest siin lahkes taewa õhus wälja mõtelda, mis ma oma üliilusa, wõrdlemata neiule, kes mu südant on haawanud, kinkida wõin... Sest,” ütles ta lisaks, kui Amalie uuledel weikest naeratust märkas — „ka mina olen palawas armastuses, armastan

kõigest werest ja kõigest hinge wõimust; ka mina palun tähtede ja taewa wägede poole, et nad ühe kõwa, walju ema südant pehmendaksiwad ja seda päewa tõusta laseksiwad, kus meie elukäik igaweste ühendatud saab...” — Tema läks eemalle ja laulis:

„Lilled nurmel nõrretasid;

Kastetilgad tuhandella,

Rõemu pisaratena

Nuppudesta naeratasid...”

„Markus!” hüidis Amalie, „ära mine kaugelle, mull on üks iseäralik hirm. Tule õige pea tagasi!”

„Head jällenägemist! weerand tunni pärast tulen!” hüidis wend ja sammus lauldes edasi... — Lapsed ajasiwad kallastikust mõned sammud eemal lagedal liblikaid ja mardikaid taga. Kaua istus Amalie sügawates mõtetes oma wälja-tooli peal maalimise raami taga. Maakoht on siin imeilus. Kauge ja lai paistis siin suur meri, sinine wete pind, saared, laht ja rannad, teisel pool jälle all orus Kadrintali mets, mille ladwad lagedikuna waataja silma ees üheks pinnaks kujunesiwad; eemal linn, Doom, uhked majad ja tornid; taewas oli selge ja sinine; walged pilwed aga lendasiwad täpikestena siin ja seal kõrges ilma wõlwis edasi, tasasel tuule õhul. Kõik oli ilus ja õnnis, aga Amalie palel lähwitas sügaw hinge mure... Kuna ta Paul v. Li—ldi kuju oma waimu eest wägise unustuse walda tahtis suruda, mõtles ta omete ikka tema peale. Kui Paul nii karedalt ja waljult ära oli saadetud, oli neiu ise eneselle sagedaste rasket süid annud, et asi nii kaugelle üleüldse oli wõinud minna. Sada kord oli ta ju iseeneses tõutanud, need meeletumad neliteistkümme päewa ära unustada ja jälle mõistlikuks saada. Ta wõis küll ikka ja ikka korrata, et Paul weel noor ja tema isa oma seisuse peale liig uhke, kui et nende armastuse olu mingiks muuks asjaks wõiks kosuda, kui ainult lühikeseks, mööda lendawaks mängituse ajaks — aga naabri-nooremehe kuju ei kadunud tema waimu eest mitte, waid tungis iga tunniga wägewamine tema hingesse. Tuttawal balli-ööl oli Amalie oma südame ära kinkinud, ja tema tundis, et tall raske saaks olema, seda

tagasi wõtta... Tema õhkas ja raputas oma pikki juukse lokkisi, nagu noomiks ta iseennast oma mõtete pärast... Tema kurwades silmades läikis korraga midagi, nagu selge hallika woolus wäikse, halja metsa lehtede all, ja kaks pisarat weeresiwad tema pale pealt alla. Rahutumalt pühkis ta neid käega ära ja wõttis oma tegemise käsile... Juba oli ta riide peale mitmed jooned kujutanud, kui kalda pealt wõsadikus krabin teda üles tõusma sundis. Tema kiljatses, ja kahwatas... Paul seisis tema ees. — „Kas olete mulle kuri, et Teie peale nii salajalt tulin?” ütles noormees tasasel healel. — Neiu wäristas pead — naeratus lähwitas tema uuledel ja niisked silmad saiwad elawamaks. Noormees astus weel paar sammu lähemalle ja laskis ennast neiu jalgade ette. „Ärge tõrelege mind,” palus ta, nagu mõni koolipoiss, keda keeldud tegewuse juurest leiti. — „Ei ma ei tõrele Teid ka mitte,” wastas neiu uueste naeratates; „miks pian salgama? Ma mõtlesin Teie peale.”

„Kas see tõeste tõsi on?”

„Mina olin sellest wäga kurb, et Teid wiimati ainsagi wabanduse ja troosti sõnata ära lasksin minna!... Teie ei tohi minu emale mitte sellepärast kuri olla; õpetaja J—ni karistuse ja noomimise jutlused oliwad teda liiaste ärritanud, aga iseenesest on ta wäga hea, kui ka keel rohkem räägib, kui tarwis.”

„Oh” — ütles Paul rõemul, „ka mina pole sugugi kuri... Mull walutas aga süda, et mind nagu ära neeti, Teid iialgi enam nägemast.”

„Et aga mind nüid nägite, piate jälle kaduma... Mis saaks üteldama, kui Teid siin leitaks! Ma kardan, mõni kiriku torn saaks ehmatusest ümber kukkuma ja majori härra v. Li—ld peast nõdraks minema.”

„Kas teate, et ta mind W—sse wangi pani?” õhkas Paul. — Amalie pidi tahtmata naerma... „Kuiwa leiwa peale wist!? Missugune mees küll Teie isa on! Ma kardan teda!” — Paul jäi wait ja ei liikunud paigast. Neiu aga pööris poolkaudu oma kena pead sinna poole, kus Paul põlwili seisis ja ütles, talle kätt andes: „Minge nüid — jäege terweks!” — Paul surus Amalie kätt ja pidas seda omas

käes kinni. Nad waatsiwad pisut aega teine teise otsa, siis tõmbas neiu ruttu oma käe tagasi. „Minge!” kordas ta nõrgemal healel, kui enne.— „Ei mitte,” palus Paul, „laske mind enne weel ütelda, kui wäga ma Teid armastan!” — Amalie nägu oli tõsine ja tema sinised silmad waatsiwad sügawaste Pauli silmadesse. — „Nüid on minu kohus, Teilt küsida: Kas see tõeste tõsi on?” ütles ta tasakeste. Kui Paul rääkida tahtis, pani neiu tasakeste oma käe tema käewarre peale ja rääkis edasi: „Kuulge mind; mina pole mitte, nagu palju teisi neiusi Tallinnas; ma pole mitte maast madalast õppinud, oma sõnu kuldse kaalu peale panema ja kartlikult küsitellema, kas nad ka kõigi siin wiisiks olewa seltskonna wäljaspidiste reeglitelle sünniwad. Mina räägin, nagu ma mõtlen ja teen, nagu ma räägin: otsekohesel tõel, kuida minu enese tundmine mind sunnib. Olete Teie aga omast südame põhjast selles mõttes, et Teie mind tõeste ja õiglaselt armastate? Mina saan seda uskuma, kui Teie weel kord seda kinnitate, aga ärge ütelge seda mitte seekord enam ainult kergel wiisil. Kui teie ennast selles tundmises petnud olete, siis saaksin mina wäga palju pärast selle all kannatama.”

„Mina armastan Teid,” hüidis noormees südame ja waimuga, „mina armastan Teid ja minu elu on Teie päralt!” — Amalie laskis oma pea alla. — „Teatage mulle, mis Teiega sest saadik, kui meie lahkusime, on sündinud.” — Paul rääkis talle kõik oma kannatused ja hädad üles, kuna neiu wärisewal käel joonitas. Paul rääkis pikkamisi — tall oli süda kergem, et siin, üksikuses, armsa neiuga wõis wiibida ja oma südant wälja puistada... Jutustades noppis Paul lillesi rohu seest ja puistas neid Amalie ette maha.

„Ärge kartke, noored rahwas!” hüidis korraga üks tugew mehe heal, mis neid wärisema pani. — See oli Markus, kes praegu kallastikust sarapu wõsu tagast üles astus ja naerdes oma walget habet wäristas. Amalie uuled liikusiwad ehmatusest ja pahandusest — nagu tahaks ta midagi ütelda; ta jäi wait. Paul aga tõusis üles, näust punane nagu wähk. — „Miks Teie punastate, noor wägimees?” rääkis laulik edasi, „kas arwate mind mõneks armu-põlga-

jaks wanataadiks wõi halastamata wennaks?... Kannatan isegi ka armastusewalu sa tunnen teda teistega kaasa... Mina seisan ikka armastajate eest, keda isad ja emad ja eestkostjad ning käemehed taga kiusawad.”

„Markus! Pia suu!” hüidis Amalie.

„Taewa ja kõigi tema wägede nimel!” rääkis aga Markus edasi — „mina räägin tõsises meeles!... Paul armastab Sind, tema isa walitseb teda waljuste, ema Lille keelab Sulle, teda wastu wõtmast ja — kuule ülekohut — nägemastgi!... Mina aga olen armastajate poolt — olen noorte poolt wanade wastu ja Teie wõite minu peale loota... Sõber Paul, Teie olete auumees ja tahate minu õde kosida?”

„See on minu palawam soow ja minu ainus nõudmine ja püidmine,” wastas Paul tõsiselt.

„Hea, siis lööge kokku!” hüidis Markus ja andis Paulile oma tugewa käe... „Meie saame wanad pea õigelle mõistusele saatma ja laulame siis: Sind, kõrge taewas, kiidame!...”

Amalie oli purpuri punaseks läinud. „Aeg on juba kaugelle jõudnud,” ütles ta. „Meie piame minema!”

„Kas lubate, et Teid siinsamas edespidi jälle näha tohiksin?” julges Paul häbelikult küsida.

„Mina ei tea,” wastas neiu ja waatas kord Pauli, kord oma wenna otsa.

„Ja miks pärast siis mitte?” hüidis Markus rahutumalt. „Kas pole mina ka kaasas ja kas sellest küll pole?... Ma ei tahaks kellelegi julgust lubada, et selles midagi ülekohut tohiks otsida...”

Kõik kolm andsiwad üks teisele kätt, ja Paul pööris rõemsal südamel W. mõisa poole tagasi.

Sellest saadik oliwad Paul ja Amalie iga päew, kui aga ilus ilm oli, sealsamas kohas kokku saanud. Markus oli oma õel ikka kaasas; aga, et armastajaid mitte ei segaks, jättis ta neid wiimaks ikka üksinda ja rändas ise lagedal ümber, ehk läks koguni alla Kadrintalisse tiigi-wõerastemajasse pruukosti wõtma. Sellega jäiwad Paul ja Amalie täieste oma eneste keskelle... Amalie uskus Pauli armastusesse —

see usk ja tundmus oli neiu südames nüid juba nii aset wõtnud, et keegi seisuslik ega seltslik mõte seda peletada ei wõinud. Nõnda oliwad ühel päewal Amalie ja Paul jälle oma ilusa kallastiku peal koos. Noor neiu oli maalimise raami, riide ja pintsli toonud, ei puudutanudgi aga palju nende külge; tema silmitses kurwalt esimesi kolletawaid puulehti, mis ju pudenema hakkasiwad... — „Teie olete mures,” ütles talle Paul; „mis peale T’e mõtlete?”

„Meie eneste peale,” wastas neiu tõsiselt.

„Ja see teeb Teid kurwaks! Pole me’ siis õnnelikud?”

„Kas saame kauaks seks jäema? Mull on üks ettetundmus, et meid järele wahitakse ja mind teutuse alla saadetakse. Kui wiimast kord lahkusime, sain ma Gallerti tuaneitsile wastu — sellega ühes oli ka kena õmbleja, Tiina Kallas, ja sellest, kuida need kaks mulle otsa waatsiwad, märkasin, et seal perekonnas midagi aimatakse. Keegi on meid wistist siin näinud.”

„Kas kahetsete siis, et seie tulite?”

„Ei” — wastas neiu elawalt; „kui ma kardan, siis ei sünni see mitte minu pärast... Mina mõtlen oma armsa, hea isa peale, kelle koht kõikuma hakkaks, kui meie keeldud kokku käimised siin wäljas ja üksiuses teada saadakse... Kes siis selle tormiga ja käraga enam jõuab heidelda, mis sarnasel korral sünnib?”

„Teil on õigus,” õhkas Paul, — „ja mina olen ainult iseenese otsija!”... Ka tema jäi mõttesse... „See asi ei wõi mitte enam niiwiisi edasi minna,” ütles ta korraga ihkawal ägedusel. „Mina armastan Sind, ma olen iseenese isand, ja ma saan oma isa mõtteid õigeile teele pöörma!...”

Amalie tegi suured silmad; tema pool uskumata, pool imestaw pilk näitas nagu küsiwat, kuida ta seda wõiks ette wõtta.

„Mina saan weel kord tema peale tormi jooksma,” rääkis Paul edasi, „ja kui ta järele ei anna, saan ma temale ähwardama, et ma tema majast eemalle lähen.”

Noor neiu wäristas pead — naeratus lähwitas tema uulede ümber. Ta ütles: „Nii kuida Teie oma isa mulle

olete kujutanud ja temast rääkinud — saab ta Teid rahul minna laskma, — ja siis?”

„Siis saan ma ootama, kunni kakskümmendwiis aastat wana olen ja temale kohtulikult küsimuse ette wõin panna.”

Amalie kulmud lõiwad kortsu. „Sarnasel korral astun mina tagasi,” wastas ta uhkelt. „Mina ei saa iial ühesse perekonnasse ennast wägise toppima, kelle pea mind wastu ei wõta!”

Pauli julgus oli otsas; ta ei saanud sõna suust, nõnda nööris tall mure keele kinni. Amalie märkas seda ja sai liigutatud; ta püidis rõemus olla, andis Paulile käe ja ütles: „Noh ärme mõtleme ühtegi enam kurwa asjade peale... Miks piame oma lõuna aega seega kautama, et ennast piiname? Waadake, kui ilusalt mere pool pilwed nagu walged müirid wastu päewa hellendawad ja laewade purjud nagu luiged walgendawad. See koht, kus meie seisame, on tõeste nagu peegel kõige selle maakohale... Tahaksin seda pilti oma südamesse üles wõtta ja iialgi seda unustada!” Kõige selle aja oli neiu käsi Pauli käesse jäenud; nemad istusiwad siis sõnalausumata teine teise kõrwal, ja kõige maakoha üle lähwitas tasane, suwe lahkumise aegne rahu — oksakene ega lehekenegi puude küljes ei liikunud — Augusti tuttaw waikus walitses ilma... Amalie ja Paul tundsiwad üht määramata igatsust rinnas, mis waikne suwe lõpp meie Põhjamaa lastele hingesse walab... Paul tundis ennast Amalie sini silmadest nagu magneti wäest külge tõmmatud, juba oli ta walmis, üht esimest musu neiu uuledelle suruma, kui korraga kõwad healed kuuldusiwad ja proua Gallert hulga neiude ja noorte meestega mööda kalda äärt seie tormas. Gallertitel oli üks pidu olnud ja seltslased oliwad ühes koos üht käiki wälja ette wõtnud... See mõjus nagu wälgu löök... Noored ehmatanud armastajad ei saanud arugi, mis teha, kui seltskond nende ümber liikus. Jutt ja kõne waikis — armastajad oliwad mõlemad tuntud. Amalie oli näust punastanud, kummardas oma joonituse laua peale; Paul oli üles tõusnud ja seisis kahwatanud, kokku surutud uuledega tema kõr-

wal. Tulejad, kes suuremalt osalt sarnast kokku juhtumist polnud teadnud, näitasiwad niisama häbelikud olewat, nagu need, keda nende ootamata tulemine ehmatas; proua Gallert aga ei kautanud oma külma werd. Tema läks õnnetumast Paulist mööda, ilma, et tema peale pilkugi oleks heitnud; siis pööris see halastamata naisterahwas Amalie juurde ja ütles pilkawal lahkusel: „Meie eksitame Teid, preili?” Ta waatas korra maalitud riide peale ja rääkis weel: „See on wäga ilus, mis T’e siin teete...” — Ilma rohkem Amalie kitsikust lugust hoolimata, ütles ta oma seltslastele: „Lähme meie oma käiki edasi, et preili Lille oma tegemist wõib toimetada!” — Ta sammus üht weikest jalgteekest wõsadesse edasi, ja suur rida noori naisterahwaid ja härrasi temale järele. Waewalt aga oliwad nad kõik metsa warju alla jõudnud, siis tuli pilkaw naer — üks ütles seda, teine teist, ja tuul kandis armastajate kõrwadesse proua Gallerti sõnad tagasi, kes teistele wastu hüidis: „Noh, see on preili Lillele õnneks; nüid teab tema lipitsemist ka muu ilm, ja temal on ju selle läbi õigus käes, Paul v. Li—ldi sundida, et ta teda ära wõtab.”

Kui kõikide healed waikisiwad ja minejad ju kaugelle saiwad, siis julges alles Paul Amalie otsa waadata, kes käed silmade ette oli surunud ja liigutamata paigal seisis. Noormees ehmatas neiu kahwatanud palgedest ja tema meel läks wäga haigeks. „Oh” — õhkas neiu — „ma usun — ma olen kadunud!”—Paul silmitses teda murelikult ja ringutas käsi. „Ja mina olen Teid hukka saatnud!” hüidis ta. „See wiletsameelne naine maksab Teile seda kätte, et mina tema tütart ei wõtnud.” — Ta käis kallastiku ääres edasi tagasi, wandus proua Gallertit ja sõnus poolikuid, segasid sõnu. „Mis piab meist saama?” küsis ta wiimaks. „Mis piame tegema? Homme saab terwe linn kõik teadma, ja minu isa ei saa mulle iialgi andeks andma.” — Kõigest sellest märkas Amalie aga nii palju, et Paul wana majorit hirmsaste kartis, ja et see hirm tema meeled ja mõttedgi wangi wõttis. Neiu tundis, et temal kahe eest julgust tarwis oli, tõusis üles ja wõttis omad maalimise ja joonitamise nõuud kokku.

„Lahkume,” ütles ta kurwalt. „Minge Teie W. mõisasse tagasi ja jäege mõned päewad senna täieste rahule.”

„Mina pian senna wangi jäema! ilma Teist sõnakest kuulmata! Ei iialgi!” hüidis Paul. „Ma kuiwaksin seal pikkamisi ära... Mina tulin Tallinnasse tagasi ja panen tormile wastu!”

„Ma keelan Teile seda!” wastas Amalie kindlal sõnal. „Teie häkine olu saaks kõik asjad täieste sassi ajama. Kuulge minu soowi, kui Te’ mind armastate. Jätke inimestele wiis kuus päewa aega, et Teid unustawad, kunni Markus Teile kirjutab... Jäege terweks, mõelge minu peale!” — Ta andis Paulile ruttu kätt ja läks kiireste kaldast alla kodu poole... „Amalie!” hüidis Paul kurwalt, aga neiu ei kuulnud teda enam, ja warsti kadus tema walge kogu, mis weel pisut aega läbi wõsu wilkus, jalgtee pööri juures wõsadiku warjule. — Amalie tõttas kõige õigemal radal kodu tagasi, kus ta omas kambris haledaste pisaraid walas. Markus polnud kodus. Sööma ajal oli Amalie wait ja julges waewalt oma isa otsa waadata, kes kõigest asjast weel midagi ei teadnud. Kui laualt üles tõusti, kaebas Amalie, et tall pea walutab, ruttas oma kambrisse ja nuttis siin uueste palawaid pisaraid... Mis pidi ta nüid tegema? Homme, wõib olla ka ju täna, saaks see lugu nagu kulu tuli kõiges naabrikonnas ja kõige tuttawate keskel linnas lagunema, ja wistist ei saaks ka hardaid südameid puuduma, kes major v. Li—ldile sellest kõigest teatawad. Inspektor Lille perekondlik seisus ja auu saaks selle läbi wäga puudutud ja just tema hea tütre läbi kõikide tuttawate juures teutatud. Amalie pisarad jooksiwad weel rohkem selle peale mõteldes ja ka Klaara ema, proua Gallerti kurjad sõnad helisesiwad talle uueste kõrwadesse: „Noh, see on preili Lillele õnneks, nüid teab tema lipitsemist ka muu ilm, ja temal on ju selle läbi õigus käes, Paul v. Li—ldi sundida, et ta teda ära wõtab,” —oli proua Gallert ütelnud. — Põlgdus, mis ta nende sõnade kohta eneses tundis, elustas tema kadunud julgust jälle. „Ei!” ütles ta iseeneses, „seda ei pia sündima! Mina tahan neile näidata, et ma, oma ettewaatamata olekust hoolimata, omete parem olen, kui nemad kõik!...”

— Kord korralt kõwenes temas mõte, Peterburis üht kooliõpetaja kohta otsida... See järgi jätmata õnne tundmus, mis wiimse nelja nädala sees tema meelt ja waimu enese alla oli wõtnud, oli kõik ära reisimise mõtted temast eemale peletanud... Õnnetus Ülemiste kaldal oli aga nüid kõik õnnelootused igaweste rikkunud. Ta ei lasknud ennast enam petta ja tundis selgeste, et tema armastus lootuseta oli. Paul ei saaks iialgi julgema, oma isaga wõitlema hakata, ja kui ta ta seda teeks, saaks tema teguwõim wana rüitli kangekaeluse ees wäsima. Ja kes teab, kas ta, Paul, ükskord isegi neist kodustest wõitlustest ei wäsi ja kahetse, et ta Amaliet tundma ja armastama oli saanud... Ei, tuhat kord ei! Paulil ei pidanud iial asja olema, teda sajatada; ja ühe teise perekonna, ühe isa ja poja rahutu meel ja tüli oli neiule wastumeelne asi. Parem oli, et ta siit kadus. Oli ta kaugel Tallinnast, siis wõidi teda ja kõik unustada, ja isal polnud pahandust ega kartust, et ta oma kohta kautab tütre pärast. — Kõik need põhjused kaalus ta ära, kuna looja minew päike oma punasi kiiresi kambrisse saatis... Tema endine tuttaw koolijuhataja naisterahwas Peterburis oli talle sagedaste soowitanud, et ta tema juurde tütarlaste koolisse tseihendamise õpetajaks tuleks. Amalie kirjutas talle ruttu mõned riad, kus ta oma tulekut kohe ette teatas ja tema juures ulualust palus. Siis wiis ta ise kirja posti kasti... Kui ta tagasi tuli, oli ta rahulikum ja jättis eneselle süiandmise wähemaks. Üheksateistkümne aastastel neiudel on sagedaste suur ihkamine, ennast kõige eest, mis nendel kallis, ohwriks anda... Amalie hakkas jalamaid oma asju ärareisimiseks koguma. Tema otsis omad asjad kõigist kappidest ja riiulitest üles ja pakkist kõik need armsaks saanud olukesed reisikastisse: õitsewa põldmarja krantsi, mida ta Gallertite balli peal kandis, armsad raamatud, mida ta Pauliga luges, kaks kolm kuiwatud lille, mida noormees talle oli noppinud, siis lihtsad kleidid, mis nii wäga odawad, aga omete sündsad oliwad ic. „Jah,” mõtles ta, kui ta kõik need asjad paigale seadis, „nõnda ei saa talle, kui ta minu peale mõtleb, keegi mõrudus seda mälestust segama, kui ma ära olen; tema saab, kui ta mind tõeste ja kindlaste armas-

tab, waimus mind ikka nägema, kuidas ma Gallerti palli peal ja mujal temaga olin; tema ei saa mitte kahetsema, et ta mind tundis ja saab mulle üht osakest omas südames sõbrusel ja segamatal tundel alles hoidma... See usk saab mind kaugel kinnitama, kui ma omast isast ja temast lahutatud olen ja wõeraste inimeste keskel elan.” — Maja oli sügawas rahus; ainult wäljast kuuldus üht kanget sõidu mürinat. Reisikast oli täis. Amalie pühkis pisaraid silmast ära ja wõttis ennast riidest selles mõttes lahti, et see öö wiimne on, mis ta isamajas wiibib...

Teisel homikul wara astus Markus Lille oma õe kambrisse ja leidis selle reisile ette walmistamas. Neiu pakkis praegu oma joonituse ja maalimise nõuusi hoolega kastikesse. Amalie andis wennale kätt ja teatas pisaratega, mis eile Ülemiste kaldal oli sündinud ja kuida proua Gallert teda Pauliga üksi üles oli leidnud. Markuse põlwed nõtkusiwad. Ta pidi istuma. „Oh mina loll, lambapea!” hüidis ta. „Miks ei olnud ma alati Teiega kaasas?! Siis poleks wõinud sellesarnast sündida ja kellegil poleks olnud asja kõigest sellest rääkida ja kahtlaselt mõtelda! Oh minu armas, kallis õde, mis piab nüid Sinust saama? Oh mina ette waatamata ja kergemeelne wend! Kas polnud minu kohus, Sind igal pilgul saata ja kaitsta?!” Ja tugew mees Markus Lille hakkas nutma nagu laps.

„Ära ole kurb,” ütles Amalie, tema meelehärmi nähes, „meie oleme kõik kolmekeste selles asjas süidlased, ja mina kõige enam... Sinule pole ma mitte sugugi kuri, wana kullane kergemeel!” Ta koputas wennale tasakeste õlale ja tahtis uueste tema käsi wõtta.

„Pagana päralt!” hüidis Markus wihas. „See asi ei wõi mitte nii wiisi edasi minna... Mina rändan W. mõisasse, Paul on auu-mees: meie läheme kahekeste tema isa juurde ja see auuwäärt raudlane piab hea ehk paha meelega oma luba andma...”

„Sina piad selle kõik tegemata jätma, Markus?” ütles Amalie kindlaste wenna jutu wahele.

„Kuidas nii?” hüidis laulik püsti karates. „Sina

saad siis ennast teutada laskma, ilma, et oma õigust nõuaksid, mis Sull on?”

„Mina tahan seks jäeda, mis ma olen: üks wiisakas tüdruk, ja ma ei soowi mitte, et mulle keegi õigusega wõib süid anda, nagu oleksin ma üht mässu ja segadust abinõuuks wõtnud, et mehele saada. Mina kirjutasin Peterburisse, oma tuttawa kooliprouale ja reisin täna õhtu ära.” — Ehmatanud laulik seisis nagu soolasammas. „Minu kallis wend,” rääkis Amalie edasi, „Sina piad mind kuulma ja minu ette wõtteid teadma... Kui ma kord ära olen, saab mind unustatama, ja kõige käradelle ja juttudelle tuleb ots, mis minu kohta oowaksiwad, kui ma siin oleksin. Meie isa amet ja seisus wõiks selle läbi kõikuda. Ja mis saaks meie perekonnast, kui tema oma koha kautaks? Aga Sina piad mulle tõutama, et Sa minu ärareisimist Paulile midagi ei teata, enne kui ma luban... Ma ei taha mitte, et ta mõnd hullu tempu teeb.” — Tema jäi pilguks ajaks wait, wõttis ühe oma maalitud maakoha pildi seina pealt ja rääkis siis edasi: „Pärast poole, kui kõik rahule jäeb, anna temale see pilt minu mälestuseks... See saab talle meie ilusaid, armsaid käikisi meelde tuletama...” Pisarad paniwad tema heale kinni, aga ta tahtis kindlaks jäeda ja neelas nutupiisad alla. Markus hakkas waimustawa õrnusega õe kaela ja surus teda oma käte wahele, üteldes: „Tõeste, õde, Sina oled parema saatuse wäärt, aga... olgu nii, kuida Sa nõuks wõtsid!”

„Tee siis, mis ma Sulle ütlen, jäta mind üksinda, ära räägi enne pruukosti minu nõuust kellelegi, aga mine ja telli mulle õhtuks kella 9 ajaks woorimees, kes mind Sinu saatusel waksalisse wiib.”

Seega oli kõik üteldud... Markus läks.

Amalie pani kübara pähe, astus wälja ja läks St. Olewi kirikusse... Täna oli pühapäewa hommik. Amalie polnud just mitte liig wagade seast, aga temal oli oma enese usk ja omasugused arwamised, sellega ühes ka oma osa ebausku, täis lapselikku tundmusi kõrge looduse ja elusaatuse kohta, mida üks igawene, ära arwamata wägi juhib... Kiriku uksed

oliwab lahti. Jumala teenistuse aeg polnud weel käes. Neiu langes ühe kõrwalise, kõrge wõlwi samba juurde põlwili ja palus palawalt: „Mu Jumal! Lase minu äraminek mu eksituse karistuseks küllalt olla; anna, et mina, ainu üksi mina, oma wigaduste pärast kannatan, aga mitte tegi muu!”... Ta ei tohtinud mitte selle palwelle juurde lisada: „Tee, et Paul mind ei unusta!” — aga see soow tõusis, sõnata, tasase palwe tiiwul, tema sügawamast südame põhjast. Kui ta oma pea jälle üles tõstis, näitas talle see wana, kõrge wõlwiline kirik weel kõrgem ja püham, kui iial enne — aga ka üks kurwem ja walusam tundmine tungis neiu hingesse siin pühas kojas, kui iial enne... Kristus, kes kahe kurjategija wahel ristis rippus, näitas neiule täna iseäralikku walusat, kannataja nägu, ja must surma-pilt, mis wanal ajal juba üks Katoliku piltnik maalinud, näitas, nagu sirutaks ta oma kätt ähwardates neiu järele wälja... Tall käis külma wärin üle keha, ta tahtis kirikust wälja põgeneda... Pea tuli aga rahwast kirikusse, Jumala teenistus algas, ja selles leidis Amalie pisut ärgutust ja rahu... Kui jutlus lõppis, läks neiu wälja. Ja sell pilgul, kus ta kiriku nurga kõrwalt Pika-uulitsasse pööris, seisis korraga Oskar Baller tema ees. Kirjutaja-saks oli teda kirikus näinud ja tema wälja tulemist tähele pannud. „Tahaksin aga paar sõna Teiega rääkida,” ütles ta, enne kui neiu temast eemalle sai pöörda. „Ehk Teie mulle küll ust olete näidanud, ei kanna ma Teie peale mitte wiha, ja Teil pole kindlamat sõpra kui mina.” Amalie kiirustas sammusi sõnakestgi lausumata, aga Balleril oli kindel nõuu, talle järele astuda. — „Noh,” rääkis ta edasi, „mis mina ette ütlesin, pole mitte kaua tulemata jäenud... Teie olete nüid teutatud, kõiges linnas ei räägita kellegist muust, kui Teist; mina omast kohast ei usu kõigest sellest, mis räägitakse, wähematgi, ja tunnistuseks minu ütlemisele olgu see, et ma nüid oma küsimust Teile uueste ette panen... Kas tahate mulle oma kätt minu nime eest anda?” — Wiha puna tõusis Amalie näu üle. Teutuse jutt ja häbikõne pidi wistist wäga suur olema, kui Baller selleks teutawaks pakkumiseks julgust wõttis...

— „Teil on alatum meel ja mõte, kui mina Teist arwata oleksin wõinud,” wastas neiu põlgduses ja wihas.

„Ja Teil õige wisa lootus!” wastas Baller. „Mõtlete Teie siis weel ka pärast seda, mis eile sündis, ikka selle peale, et härra v. Li—ldile wõite minna?”

„Mina mõtlen selle peale, et täna õhtu selle linna tagaselja jätan, ja wiimne pahandus, mis ma lahkumises tunnen, on see, et Teid weel nägin ja Teiega rääkisin!” Neiu tõstis pead, heitis kirjutaja-saksale ühe põlgawa pilgu, ja astus ühe maja eeskotta sisse... Nii pea kui ehmatanud Baller edasi oli läinud, tuli neiu jälle uulitsalle ja pööris kodu poole...

Lõuna ajal ütles Markus talle kõrwa sisse: „Woorimees on õhtuks kella üheksa ajaks tellitud.” — Nüid oli siis aeg tulnud, waitolemist jätta, ja Amalie süda põksus kõwaste; temal ei tahtnud kuidagi julgust tulla, — härra Lillele, kes talle, tema rahutumat olekut märgates, põnewalt silmadesse waatas, — oma ette wõetud nõuu awaldada. — „Pian seda kohe ütlema,” ütles Amalie iseeneses, aga ajas ikka aega edasi, kardetawa pilgu peale mõteldes. — Wiimaks, kui ju laualt üles taheti tõusta, ütles ta tasase, wärisewa healega: „Kallis isa, Sina tead, et minu heategija sõber, proua H. Peterburis wäga soowib, et ma tema koolis joonituse tunnid enese peale wõtaksin — mina olen tema nõuu kaua ja selgeste järele kaalunud ja tahan jalamaid tema soowi täita.” — Härra Lille kahwatas ja tema proua jäi lahti suul Amalie otsa wahtima. — „Mina saan kohe ära reisima,” rääkis Amalie ruttu edasi, „mina olen wenna Markuselle omad põhjused kõik teada annud ja tema on minu otsust heaks kiitnud, eks ole tõsi, Markus?” — Laulik pomises mõned arusaamata sõnad nagu heaks kiidetud nõuu tõenduseks ja hakkas, kuna tall raskeks läks, kindlaks jäeda, oma piipu toppima. — „Kuida nii siis?” ütles wana inspektor segasel healel... „Saame ju weel näha... Pole sellega omete weel nii ruttu.”

„Mina pian proua H. head tahtmist aegsaste tähele panema ja omaks heaks tarwitama. Täna õhtu pian ma ära

100

reisima.” — Sõna juures: „ära reisima” hakkasiwad Tooni ja Willi, kes Amaliet wäga armastasiwad, suure healega nutma ja hakkasiwad tema ümber. — „See nõuu on ju päris torm,” hüidis proua Lille ehmatuses; „täna õhtu! Mis Sull siis arus on? Sinu pesugi pole weel korras ega kohwer pakitud!”

„Anna andeks! Mina olen ju kõik, mis mull hädaste tarwis, sisse pakkinud. Muud asjad wõid ju mulle pärast järele saata.”

„Sedasarnast asja pole weel ilmas olnud,” rääkis ema edasi. „Sinul üksi on sarnased tujud... Mis saawad inimesed ütlema, kui Sina nii häkitselt ära reisid, nagu oleksid Sa mõnd kurjatööd teinud?”

„Inimesed wõiwad ütelda, mis nad tahawad,” wastas Amalie lühidelt. „Mina pole harjunud, nende arwamistest hoolima.”

Härra Lille oli wait; tema wõttis oma tütre käe kõrwale ja wiis teda aeda. „Minu laps,” õhkas wanamees. „sellel häkisel ärareisimisel on üks põhjus, mis Sa minu eest warjad... On Sulle keegi siin paha teinud?”

„Kallis isakene, mina olen nii õnnelik, kui iganes wõimalik, aga, tead — ka tulewiku peale tuleb mõelda... Lapsed saawad suuremaks ja Sinu sissetulekud ei suurene sell mõedul, nagu noorte isu kaswab.”

„Ma mõistan — Sina oled hea tütar... aga kuida wõin ma Sinuta olla... Sina olid minu kõige kallim laps, mu kõige armsam seltslane... Jah — aga isad ei tohi mitte iseenese otsijad olla... Anna mulle suud, tütar!” — — Amalie heitis ennnast isa rinna wastu ja püidis oma pisaraid warjata. Pärast lõuna aeg läks kurwalt mööda. Kui õhtu oli söödud, ja ära reisimise aeg kätte tuli, sõitis woorimees ette. Proua Lille, kes lapsi pea magama pidi wiima, arwas paraja pilgu käes olewat, et oma walu wõis näidata, ja walas kibedaid silma pisaraid. Lapsed, nagu iseenesestgi mõista; tegiwad sedasama. Amalie hakkas nende kõikide ümber ja andis neile suud; aga omad palawamad suudlemised hoidis ta oma isa jauks. „Kirjuta mulle õige pikad kirjad!” ütles

101

hea wanamees, kuna pisarad ta healt kinni paniwad. — „Edasi!” hüidis Markus, kes kõigest wäest pisaraid tagasi hoidis; „aeg jäeb hiljaks ja meie ei tohi rongist maha jäeda.” — Amalie astus wankrille, ja see wuras kergeste minema... Et mitte linnast läbi ei tuleks minna, laskis Markus üht kõrwalist uulitsat Narwa maanteele sõita, kust sadama kaudu raudteele wõis saada. Nad saiwad just maanteele, kui kell üheksa lõi. Aega oli weel rohkem pool tundi, ja et raudtee rong kella 10 ajal wälja sõidab, käskis Markus woorimehel, hobuseid tasasel sammul minna lasta... Mõlemad, wend ja õde, oliwad wait: polnud muud kuulda, kui hobuste kabja astumist ja wankri rataste tasast mürinat. Wiimaks ütles wend õele: „Sina siis, Amalie, ei taha sugugi, et ma Paulile Sinu ära sõitmist teatan?”

„Ei, ma palun Sind!” wastas Amalie kindlaste.

Markus, kes oma õe kindluse pärast pahane nähti olewat, pomises aga midagi iseeneselle, ja sellega oli jälle jutt otsas. — Kui nad juba Tallinna sadama kõrwalt mööda sõitsiwad heitis kuu, mis häkitselt taewa sõrwast üles tõusis, oma puna-kumedaid kiiresi mere ja linna peale ja walgustas majasi ja waikist weepinda paremal pool kõrwal. Markus tõusis istest üles ja näitas käega üle lahe W. mõisa poole, mille majade katuksed kuu walge all terawa silmale pisut wirwendasiwad, selle juures pomises noormees: „Sealt paistawad meie sõbra wangihoone katuksed... Mis piab ühe õige inimese süda, kellel keskaja rooste peale pole löönud, ütlema, kui teab, et waene Paul seal surmawat igawust kannatab, ilma et teaks, et teisel pool lahte mina Sind praegu wast igaweste Tallinnast eemalle saadan! Kas pole, kallis õde, wõimallk: jäe homme õhtuks minema — ma sõidan Sind woorimehega L—sse lelle B. juurde üheks päewats wõersiks — seal wõib Su meel lahkemaks saada? Paul pole sealt ka kaugel — ma lähen teda waatama — tema teeb minuga ühe jalutamise käigu — teie saate weel kokku ja Sina wõid tema südant kergitada, kui oma ärareisimise põhjusi talle awaldad?”

Amalie süda põksub kõwaste: ta ei wõinud ka teisite,

102

ta tõusis wankris püsti ja waatis üle lahe. Heleda kuu paistusel wõis ta selgeste W. majade kogu näha. Tall oleks aga üht sõna tarwis olnud ütelda ja Markus oleks walmis olnud, hobust ümber pöörda laskma ja lelle B. juurde sõitma. Ta oleks Paulile homme ootamata rõemu teinud... Kiusatus oli suur... Üks kuu aega warem poleks ka Amalie sellele mitte wastu jõudnud panna; aga wiimsete päewade mure oli neiu mõistust küpsetanud ja meelewallaline weri, mis talle muidu pähe tõusis, näitas jahedaks saanud olewat. Tema surus uuled kokku, pani silmad kinni, laskis ennast wankri leeni najale tagasi ja arwas sellest küllalt, et oma wennale ütles: „Lase hobust sõita; meie saame muidu liig hilja rongile!”

Markus pahandas jälle, wilistas korraga kõwaste, woorimees tõmbas ohjad pingu ja hobune hakkas kiireste sõitma. „Imestamise wäärt on küll naisterahwad!” hüidis Markus ja silmitses kõrwalt õe otsa... „Nende sees on nii palju salajaid olemisi warjul, et mina neid küll ära mõista ei wõi.”

„Kelle kohta ütled Sa selle oma arwamise, wõi tähenduse?” küsis Amalie tasa.

„Sinu kohta, pagana päralt!... Sina lähed Tallinnast ära — laulu- ja luguta, lähed lapsi õpetama, kuida silmi ja kõrwu joonitatakse; mina tunnistan küll, et see julgust tunnistab, aga siisgi ei mõtle Sa sugugi selle peale, mis sõber Paul kannatama saab... Omete armastab ta Sind, olgu pealegi, et ta küll pisut jäneksejalg on — Sina, nagu näha, oled seda kõik hoolimata jätnud...” — Kõik need seletused tungisiwad nagu nooled Amalie südamesse. Tall polnud julgust wastata ja pööris aga oma pea kõrwale, et kuuwalgus tema pisaraid ei näitaks, mis tema silmadest weeresiwad. — „Jah” — rääkis laulik halastamatult edasi, „Teie, naisterahwas, olete teist wiisi inimesed, kui meie. Teie olete kõwad, Teie olete hirmus armutumad, Teie ei mõista armastada!”

„Küllalt, Markus,” ütles Amalie paluwal healel — „Sina teed mulle walu!” —Ta peitis oma pea rätiku sisse ja tegi, nagu tikuks tall uni peale. Aga nad oliwad ju waksali ette jõudnud. Kaugelt kostis ühe masina wile heal, punased ja rohelised tuled wilkusiwad ja wirwendasiwad raudtee

103

liinist. Amalie kuiwatas pisaraid ruttu silmist. Markus wõttis warmalt reisikasti kätte ja andis muist pakki saatjate kätte ära. Warsti oliwad nad kahekeste suures oote-saalis. Alles nüid nägi hea noormees oma õe haledat, kurba nägu ja tema süda hakkas walusaste põlema. Amalie surus oma näu akna ruutude wastu ja silmitses suitsewat masinat, lokomotiwe, mis teda ära pidi wiima — ära kõigest, mis ta armastas. „Jäe terweks, armas, kallis Markus,” ütles ta — „ole isale hea!...”

„Taewas ja tähed!” hüidis laulik — „Sina nutad, Amalie — ja ilma minu kergemeeleta poleks seda kõik mitte sündinud!... Poleks mina mitte Sinu juurest ära jooksnud ja Sind üksi jätnud Pauliga, siis poleks kõik seda rumalat juttu karta olnud!... Aga kui mina selle äraneetud proua Gallerti oma woli alla saaksin, siis piaks ta omad tigedad kiusud kalliste maksma!...”

„Pia rahu, Markus — ole mõistlik!” ütles Amalie ja ähwardas teda sõrmega.

„Mõistlik olla sarnases asjas — see on otse kõige wähem minu omadus; aga kõige pühade nimel — kõige taewa wägede nimel — ma wannun Sulle, ma tahan Sinu eest tasuda!”

„Teine kell! Peterburisse?” hüidis konduktör ja tegi uksed lahti... Wend ja õde hakkasiwad üksteise ümber weel wiimast kord, Amalie astus wagunisse — siis pandi uksed kinni. Kui rong liikuma hakkas, tähendas Amalie Markusele weel käega suudlemist, ja rong sõitis ära.

„Jumalaga! Jumalaga!” Walged rätikud lähwitasiwad: „Jumalaga!”

Sagedaste petab inimest tema lootus. — „Kui ma aga Tallinnast ära olen, saab kõik unustatama,” oli Amalie iseeneses ütelnud, et oma julgust ärareisimiseks ülendada; aga ta tundis oma naabrikonda ja Tallinna waga linna wäga wähe, ehk oli liig otsekohene ja headuse uskuja, et ta teda täieste oleks mõistnud. — Wäga suurtes linnades saab üks sarnane pere- ja naabrikonnalik juhtumine, kui ta ka kes teab kui palju ägedust sünnitab, wõi kes teab kui palju seltslikus elus tolmu üles kihutab, ruttu lämmatatud kõigisuguste uute juhtumiste ja sündmuste läbi — teisite on aga lugu pisemates

104

linnades, ja nende hulka piame küll weel ka Tallinna lugema. Niisuguste wäheste linnade seltslikud ringid on nagu järwekesed, kelle laeneid suured ega sagedad tormid ei liiguta; aga ka kõige pisemgi kiwikene, mis selle siledasse pinnasse wisatakse, sünnitab laenete wirendusi, mis suuremalle osale seltskonna kaaslastele nähtawalle tulewad. Sarnastes linnades ja naabrikondades on siis ka palju inimesi, kes alate oma akna kardinate tagast naabri tegemist ja liikumist luuriwad ja üht käralikku juhtumist nagu kallist maijuse asja teretawad. Seda rooga tehakse siis weel kõigisuguste lisandustega maitsewamaks. — Ka Amalie kiire ärasõit ei lämmatanud juhtumist Ülemiste mäel mitte naabrite ja tuttawate seas linnas ära, waid andis asja, kõik seda lugu kõigesuguste iludustega ja terawameelse arwamistega ehitada. Selle ära minemise tõsised põhjused oliwad liig lihtsad ja auusad, kuid et keegi selle mõtte peale oleks tulnud, just neid meelde tuletada; selleks otsiti teisi põhjusi ja Tallinna seltskonna luule tõi siin imestamise wäärt wilja. — Kena Tiina Kallas oli kõige esimene, kes tähendas, et selle üle pea kaela ärareisimise põhi tõsisem olla, kui arwatawat. „Kui inimesel midagi oma südame tunnistuse ees süid pole,” ütles see otsekohene neiu, kes ise ka just nii mõtles, „siis ei põgene ta mitte nagu mõni kurjategija — ja kui preili Lille salajalt Tallinna korraga seljataga jättis, siis tegi ta seda wistist, et oma metsas ja mäel ära elatud kena jalutamise käikide nähtawaid märkisi warjata.” — Selle kõne juures pilgutas habeme ajaja Jowian silmi ja ümistas nagu lõpemänguks üht kahtlast laulu... Need mõtted, mis neiu oli awaldanud, oliwad just wesi Jowiani weski peal... Warsti sohistati tuttawate seas üksteisele kõrwa sisse, et Paul v. Li—ld Amalie Lillele kõige suuremat pahandust olla sünnitanud — see neiu olla täieste teutatud... See paha jutt, mida esite silmakirjalikult nagu uskmatalt wastu wõeti, lagunes läbi kõige linna, kus aga iial neid inimesi tunti, ja et see noor neiu kui oma jala peal seisaw naisterahwas oma waimurikka naljatuste ja tempudega ning oma iludusega sagedaste armukadedust ja pahandust teiste südames oli äratanud, sellepärast leidis tige teutus pea igal pool uskumist.

105

Amalie peale kaebajatest oli proua Gallert kõige kurjem ja kardetawam. Tema oli teutanud teda mitte awalikult otsekoheselt, aga ta tegi, nagu wabandaks ta teda ühel iseäralisel wiisil — ja see oli otse ussi wiisil nõelamine. „Mina omast kohast pole iial kenast Lille preilist kurja mõtelnud, ja kristlik armastus keelab mind, ligimest liig ette waatamatal wiisil hukka mõistmast. Aga — kui ma selle õnnetuma tütarlapse troostita kaswatuse peale mõtlen, siis näen ma tarwis olewat tõendada, et kõik tõsi wõib olla. Pole elupõhjusi, pole ka wiisakat eluwiisi — pole õiget ja kindlat ema, kes tütart juhib ja walwab: kuida wõib siis head otsa loota?... Sellepärast ei wäsi ma iialgi, emadelle, kellel tütreid on, ütlemast: „Mu kallid laste wanemad, meil piawad kindlad elupõhjused olema — lapsed, iseäranis weel tütarlapsed, piawad emade walwamise all olema, et nad iialgi patuse ilmaga kokku ei puutu ega tühja tarkust oma pähe ei topi, mis neid enne aegu rikutud ilmaga tuttawaks teeb; saawad tütred mehele, siis on neil aega ja mõistust küll, tundma õppida, mis neil tarwis on. Ilma sarnaste põhjusmõteta, ilma wagameeleta on ka kõige paremad waimuomadused asjata. — Jumal tänatud, minu tütar Klaara on teisite kaswatatud. Mina ei julgenud teda ka mitte tütarlaste kooligi panna, waid lasksin teda enese silma all kodus õpetada; minu omad silmad on teda ikka walwanud, temal pole mingit saladust oma ema eest, ja mina luen tema südamest nagu lahtisest raamatust. Sellepärast aga wõin ma tema eest ka niisama nagu iseenese eest seista.” — — Mis aga meil preili Klaarast ütelda oleks, on see, et ta oma ema poolest liig kotis oli hoitud ja nõnda kaswatatud, et ta ei omast naiselikust seisusest, seltslikust olust ega ta ilma-asjadest üht weikest osagi ei teadnud, mis omete iga täiskaswanud inimese kohus teada on... Kõik need kuuldud jutud, mis Amalie kohta käisiwad, paniwad aga selle, „teisite kaswatatud” tütarlapse sügawatesse mõtetesse. Ehk küll, nagu nimetasime, Klaara Gallert mitmes asjus puhas teadmuseta oli, ehk küll sell „kõigest ilmast eemal hoitud ja walwatud” neiul wäga terawat mõistust polnud, äratasiwad siisgi kõik need warjatud mõttelised arwamised Amalie ära reisimisest, mis selts-

106

konnas ja kodus Klaaral alati kuulda oliwad, selle süita, aga uudis himulise neiu meelt ja uurimise himu õige elawaks. Tema ei teadnud tõeste nende päris tähendust. Aga ta küsis sagedaste iseeneses õige rahutumal mõttel, kuida see siis omete wõimalik piaks olema, et need salajad kooskäimised Kadrintali kallastikklidel ja Ülemiste mäel, mis preili Lille ja Paul v. Li—ld ette oliwad wõtnud, nii ruttu sarnasi paha järgesi wõisiwad sünnitada. — See eeskujulikult ja seisuslikkude elupõhjuste järele kaswatatud neiu tundis nüid ennast seda enam rahutuma olewat, kuna temal mõnesgi asjas mõnd pattu Markus Lillega sõbrustamisest südamesse oli asunud: tema oli nimelt balli peal Markuselt ühe armastuse-kiidu laulukese wastu wõtnud, oli nooremehega pärast tantsu wastastikku käsi surunud — jah, koguni kaks kolm kord, ja õige õrnaste; rääkimata weel pärastised õige sagedaste maanteel ja jalutuse käikides kokku puutumise korral waheldawad, palawad armastuse pilgud! Eks need olnud ka hullud asjad küll! Jah — omas truusüdamlikus teadmatauses ja rumaluses küsis Klaara iseeneselt suurel hirmul — kas ta just isegi ka sedasama kardetawat teed polnud astunud, mille peal Amalie nii hirmsaste oli langenud, — ja siisgi ei wõinud ta omas hinges üht iseäralikku wastu waidlemise healt waigistada, kes temale õigust andis, ja temale ütles, et ta sellega mingit kurja ega pattu polnud teinud, kui ta selle tugewa, kena mehe ja ilusa, rõemsa lauliku poole oma südame ihaldust nägi sõudwat — Markus Lille poole, kes nii wäga elawa waimuline, meelepäraline eksitaja ja südant wõitew mees oli!... — Pahad ja libedad jutud oliwad aga Amalie kohta õige suureste liikumas ja lagunesiwad majast majasse kõige tuttawate juures... Ainult Lille ja v. Li—ldi läwedelt libisesiwad nad mööda. Aga ka wiimsesse majasse tuliwad nad Leena läbi pea, kes turul majatarwitusi ostmas ja Tiina Kallassega läbi käis. Aga wana Leena tundis oma härrat liig heaste, nii et ta sellele kõigist neist juttudest mitte sõnakestgi ei tohtinud lausuda. Juhan mõistis ka täitsa suud pidada. Kõigest sellest waitolemisest hoolimata oli härra v. Li—ld omete wäga rahuta; kes teda tähele pani, oleks wõinud arwata, nagu tunneks ta min-

107

git hõngu õhus. Kust see tuli? — Wana major oli eile wana proua v. B. juures wõerusel käinud — nii pea kui ta kambrisse astus, jäi sealsete koosolejate jutt häkitselt seisma; kõik koosolejad sõbrad ja tuttawad oliwad kahklewad näud teinud ja nagu küsides üks teise otsa waadanud; ka proua v. B. isegi oli pisut kahkwel olnud ja polnud ka Pauli käekäigust sõnakestgi küsinud, mis muidu haritud seltskonnas hea tutwate keskel iial ei unustata. Üks uus tuleja, kes pärast härra v. Li—ldi senna oli ilmunud, hakkas, niipea kui ta kohwi lauale oli istunud, preili Lille põgenemisest rääkima; üleüldine waitolemine tuli selle, kogemata ja teadmata ette toodud kõne peale ilmsiks: keegi koosolejatest ei wastanud ei ega jah. Seda märkas ka kõneleja kohe, ja pööris jutu muu asjade peale... Seda aga kõik oli härra v. Li—ld selgeste märkanud. Wana major tuli sellepärast sügawates mõtetes kodu ja tegi ainult söömaks ja joomaks suu lahti; siis läks ta oma kambrisse ja wilistas üht sõjalaulu — see aga, nagu Leena ikka tähele oli pannud, tähendas kurja tuult ja maru... Lähem päew oli jälle habeme ajamise päew wanal v. Li—ldil; wana major istus omas köögis toolil ja ootas tuttawat habeme ajamise pilku, kui Jowian alandlikul küirutusel ja niute nikutamisel sisse astus. Habeme-ajajalle oliwad muidugi kõik need jutud teada, mis wiimsel ajal Pauli ja neiu Lille üle linnas räägiti; aga tema oli kahjust targaks ja ettewaatlikumaks saanud, ja ehk ta küll iialgi weel müra juttude lautamises wiimne polnud olnud, oli ta omete täna siin kõige aja wait, kus ta wana majori lõuga puhastas. Härra v. Li—ld tegi ise selle wait olemisele otsa ja ütles: „Noh — Jowian, mis uudist?” „Ei midagi, baroni härra, mitte midagi!” „Hm!... Ühe Teie-kohase mehe kohta on asi siis nii kaugel, et Teie kõik oma elu ja olu olete kautanud... Mis Teist siis weel üle jäeb, kui Te’ midagi enam tähele ei pane — muidu oli Teil kõige suurem uuditsete wara kõige linna kohta... Teie ei tea siis wist sedagi, et meie naaber, preili Lille, Tallinnast ära on läinud?”

„Andke andeks,” wastas habeme ajaja, „seda teadsin küll, aga kartsin, Teid selle tühja jutuga tülitamast.”

108

„See pole kellegi tühi jutt — see on sündinud asi,” rääkis härra v. Li—ld süita näul edasi.

Jowian silmitses segaselt wana majori otsa. Ta sai wanahärra rahulikust hoolimata näust petetud — kes alles oma habeme-meistri suust sellest asjast midagi teada lootis saada — ja arwas, et wana rüitel isegi ju kõik teab ning oma poja jändamistest midagi ei hooli. Sellepärast läks mehike täitsa lõnga ja rääkis mahedal näul edasi: „Jah, sellel sündinud asjal pole midagi enam kahklust... Kahjuks küll ... Aga Teie teate ju, baroni härra — kõik asjad ilmas tehakse ikka ülearu suuremaks, ja sellepärast ei wõi küll üks õige inimene iial rohkem kui kaheksamat osa sellest uskuda, mis räägitakse...”

Härra v. Li—ld ajas kõrwad kikki ja kargas, kui just habeme ajamine walmis oli saanud, üles ja hüidis: „Ja mis, pagana päralt, räägitakse siis?” seda üteldes wahtis ta ehmatanud habeme ajajalle kullisilmil otsa. — See õnnetu märkas, et ta lollust oli teinud, ja püidis omal wiisil jälle wabandada: — „Oh — rumalus kõik,” ütles ta ja katsus julget nägu näidata, „ilm on ikka kuri! Mina omast kohast wõiksin kihla wedada, et kõige selle asja juures muud paha pole, kui pisut noorte inimeste kerget meelt. Noorel baroni härral Paulil pole ju midagi süid...”

„Paulil!... Tuhat ja tuline, mis piab siis minu pojal jälle selle naeruwäärilise luguga tegemist olema? — Wana rüitel oli wihas üles tõusnud ja kurjal näul Jowiani köögi nurka ajanud, sest et see hirmuga ikka taganes. Habeme-ajaja oli näust walgem, kui lubjatud sein ja katsus ennast peasta, ning silmitses südame igatsusega ukse poole. „Kas ma siis noort baroni härra poega olen nimetanud?” ähkis ta. „Mina eksisin wist sõnas. Kes teab üleüldse sarnastes asjades, kes isa on? Jumal teab seda üksi!”

„Kes isa on? Mis asja teab Jumal?!” Nende sõnadega haris härra v. Li—ld õnnetuma Jowiani kraest kinni, surus teda wastu seina ja karjus wihast wärisewal healel: „Ohoh — Sina äraneetud metsaloom, Sa tead rohkem kui Sa ütelda tahad! Räägi silmapilk selgeste ja otsekohe, muidu kisun Sull

109

Su alatuma lobalise keele suust ja naelutan teda oma hobuse talli ukse külge!...”

„Mis ma pian siis ütlema?” kogeles pool kägistatud Jowian. „Mina tean aga seda, mis kõiges linnas räägitakse; tõendatakse, gümnasiumi inspektori tütar olla wäga hästi teadnud, miks pärast ta kaduma pidi, ja inimesi on, kes nii alatumad küllalt on, arwama...”

„Et minu poeg teda õnnetusse on kukutanud?”

„Näha on, et seda üteldakse; aga mina ei usu...”

„Uskuge ehk ärge uskuge!” karjus wana rüitel ja keerutas Jowiani ratas-kuuri enese ümber ja karjus jälle: „Kas arwate omas jahupeas, et mina Teie arwamisest wõi uskumisest midagi hoolin?... Kasige, härra... Jowian ja ärge tõstke iial enam jalga minu majasse!” — Habeme-ajaja katsus aga usinaste kaduda. Wana rüitel jäi nagu sammas läwele seisma. Tema oli puhas põrutatud. Leena nägi teda kõigest liigetest wärisewat. Korraga kiskus härra v. Li—ld öökuue seljast maha, wiskas selle Leenale wastu nägu ja ütles müristawal healel: „Minu kuub!” — Nii pea kui talle kuub seie toodi ja ta ennast riidesse oli pannud, ruttas ta õpetaja J—ni juurde, kellelt ta kõik karwa pealt teada pidi saama. Õpetaja teadis, et Amalie Peterburis ühe tütarlaste kooli peal aset oli wõtnud; tema teadis ka kõik jutud, mis selle noore neiu kohta ümber oliwad kantud ja pidi, ehk ta küll Amaliet süidlaseks ei arwanud, raskel meelel tõeks tunnistama, et waene tütarlaps tühja-jutu alla oli sattunud. See aga ei jõudnud wana majorit kuidagi waigistada; ta jäi umbes tunni aega õpetajaga nelja silma all kokku ja waewalt oli ta õpetaja juurest tulles Kadrintalisse jõudnud, kui ta ka Pauli Narwa maanteelt kodu wärawalle nägi pöörwat. — Noormees näitas mures ja kahwatanud olewat — silmadgi oliwad tall hauku langenud — ta oli täieste rahutu. Neli, surmale igawat päewa oli ta W—s. Amalie lubatud kirja ootnud. Ta ei maganud enam, ega leidnud kuskilt rahu — jooksis iga päew meele ära heitmises kunni poole tee peale Tallinna poole, Pirita jõe äärde. Iga silmapilk oli ta mõttes, Amalie keelust üle astuda ja Tallinnasse

110

rutata. Ainult see hirm, et juba sünnitatud õnnetus oma seal olemise läbi mitte weel rohkem ei saaks suurendatud, pidas teda parwelt tagasi ja kihutas jälle W. mõisasse wangi. Wiimaks, wiiendama päewa hommikul, ei jõudnud ta enam kannatada; ta jättis W. mõisa Jumalaga ja tuli palawiku sarnases rahutumas meeles, pool lõetsutates Tallinnasse ja seisis sellsamal pilgul kodu ukse peal, kui isa õpetaja juurest tagasi tuli. Süidlast nähes wälkusiwad wana majori silmad tuld, ei puudnud palju, siis oleks ta ju uulitsa peal oma wiha wälja puistanud. Siisgi aga oli ägeda wihalisel rüitlil weel wõimu, ennast pidada; ta näitas Paulile, kes palja peaga tema ees seisis, käega ust ja ütles! „Mine minu kambrisse, mull on Sinuga rääkimist!” Kõne heal, milles see käsk anti, ei jätnud Paulile enam kahklemist, mis meeles ja mõttes tema isa oli. Paul tundis, et suur torm tulemas piab olema. Kui ta trepist ülesse astus, mõtles ta iseeneses: „Tema teab wistist kõik, ja nimelt seda wiimast juhtumist Ülemiste mäel: seda parem — siis pole mull seda piinlikku lugu tarwis talle rääkima hakata, ta teab seda isegi.” — Kui nad üles oliwad saanud, kus koridori aknad Lille aia poole lahti seisiwad, heitis Paul silmi senna poole, et wast Amalie nägu kusgi puude wahelt näha, mis talle jälle tublimat julgust oleks annud; isa aga ei annud talle seks aega. Käskiwalt näitas ta käega oma kambri ukse peale, ja kui wana rüitel ukse enese ja poja taga ägedalt kinni oli heitnud, ütles ta: „Waata mulle silmadesse ja wasta mulle kord ka omas elus auusaste ja tõelikult... Kas Sa tead seda lugu ja juttu, mis linnas ümber käib?”

„Jah — isa.” wastas Paul, arwates, et ta sellest lugust Ülemiste mäel tähendab, mis Gallerti proua oli sünnitanud.

„See on siis tõsi!... Ja Sina tunnistad seda ka ise!” hüidis wana major walusal healel.

„Mina tunnistan seda.”

Wana rüitel jäi pilguks ajaks wait; poja kindel ja julge sõna ajas tema meeled segadusse. „Missugune häbi,” mõtles ta, „ja tema julgeb seda tunnistada! Kõrge taewas, missuguses ajas meie küll elame? — Sina piaksid sada sülda maa alla

111

põgenema,” rääkis ta jälle, „kuna Sina sedasarnast nurjatumat tegu oled teinud.”

„See sõna on pisut liig,” ütles Paul, kes isa ülikareda tähenduse peale pisut naeratas.

„Kolmat kümment!” pahandas härra v. Li—ld ootamata wihas — „Sull on weel julgus mulle suu sisse naerda? Mina olen seda tegu nurjatumaks ütelnud, ja jäen ka selle ütlemise juurde; see pole poolegi küllalt selle asja tähenduseks.”

„See asi on omete loomulik. Sina olid ka kord noor, isa, ja oleksid just niisama teinud, nagu mina.”

„Iialgi mitte?” wastas wihane ja ehmatanud rüitel. „Kas Sa ka üks auu-mees oled, poiss!?”

„Ma arwan.”

„Wõi nii? Sina oled auu-mees? Mina aga, omast kohast, hakkan selles Sinu üle juba kahtlema. Noh — mis Sa mõtled nüid teha nendes asjades, kuida nad on?”

„Selle üle tahtsin ma praegu just Sinult nõuu ja luba paluda,” wastas Paul alandlikul ja sõnakuulelikul näul.

„Oi! Minu käest küsida!” karjus wana major tulises wihas. „Kas Sinu soontes siis meie sugukonna werd enam piiskagi ei tuksu? Enne kui Sa seda eksitust tegid, oleksid Sa minu arwamist kuulma pidanud. Sina ütlesid, mina olla noor olnud, nagu Sinagi... Arwad Sina siis, et, kui minul üks sarnane õnnetus oleks juhtunud, mina siis weel kellegi käest nõuu oleksin küsinud, mis mull teha tuleks? Meie, wanema ja auusama aja lapsed — meil oli teine wiis, oma kohusid ära tundes! Mis mina oleksin teinud? Mina oleksin hobuse sadulasse pannud — siis polnud weel pagana raudteesi — ja oleksin noore tütarlapse üles otsinud, keda aga Sina ära reisida lasksid, kui Sa teda auutumal wiisil olid teutuse alla lükkanud.”

„Amalie on ära reisinud!” hüidis Paul wärisewal healel.

„Ära mängi kometjaani, nagu ei teaks Sina kõigest midagi!” tõreles major edasi, kuna ta kambris edasi tagasi ruttas; „kas wõis siis see noor õpetatud naisterahwas seie jäeda selles olekus, kuhu sisse Sina teda oled saatnud? Noh! Kuhu nüid siis minnakse?” küsis ta, kuna Paul ukse poole kargas.

112

„Mina tahan teha, mis Sa mulle süiks annad, et ma seda ju ennem pole teinud,” wastas noormees, kes näust wäga kahwatanuks oli saanud; „mina tahan selle neiu üles otsida.”

„Jäe seisma!” ütles wana rüitel kurjaste käskides ja hoidis poja käe warrest kini.

„Isa, lase mind minna!”

„Ma keelan seda Sulle! Sina oled küllalt rumalusi teinud; nüid on kord minu käes, teha, kuida ma õigeks arwan.”

Paul, kes nägi, et ta see nõuu, mis isagi talle oli kohuseks arwanud, omete sellesama kohustaja poolest keeldud saab, tundis mehelikku wiha ja jõuudu oma sees — ta katsus kõigest wäest, isa käest lahti saada ja ukse juurde peaseda. Aga ka wana majori wiha läks põlema... Noormees heitles nagu õppimata sõidu hobune ratsulise kannukse all, ja nüid algas nende wahel sõnata maadlemine ja wõitlemine, mis kurwalt ähwardas lõppeda. Isa ja poeg ei tunnud iseennast enam, nad oliwad mõlemad wihast liig täis — muudkui nii palju pidas Paul siisgi meeles, et ta isale mingit paha ei tahtnud teha, waid aga oma keha rammuga teda ukse juurest tagasi tõrjuda. Sedasama püidis aga ka wana major. Ja et poeg wiimaks oma sündmata heitlemist isa wastu ära tundis, sai tugew wanamees temast omete wõitu ja surus poja ühe sohwa peale istuma. Siis kargas wana rüitel imeliku rutuga üles, oli ühe ainsa sammuga juba ukse juures, tõmbas selle lahti, lipsas wälja, pani poja luku taha wangi ja läks ise ära.

Mis liig, on liig. Wõitlusest wäsinud ja oma enese isaga heitlemisest rammestunud noormees jäi ehmatuses ja mures tükikeseks ajaks sohwa peale istuma. Tema isa süiandmised ja pahad sõnad helisesiwad nagu wiimse kohtu pasuna healed tema kõwadesse. Kõik, mis wiimse weerand tunni sees sündis, näitas talle nagu piinlik unenägu olewat. Pool uimaselt aga kuulis ta hoowi pealt wõigi trampimist, keda Juhan ratsutitest kinni pidas, selle wahele kostis tema isa kõwa heal ja imestawa Leena wastused. „Tooge minu weike reisikott seie!” karjus wana gardimajor. — „Reisikott?”

113

kordas Leena. „Kõrge taewas! Kümnest aastast saadik pole majori härra teda enam tarwitanud!”

„Juhan — pane eneselle sõiduruun sadulasse — Sa saadad mind Lagedi poole-jaama peale ja tood hobused sealt tagasi. Tallinna waksali peale me enam rongi minekuks ei saa — pagan! Kell ju üle kaks!”

„Kulla kallis majori härra!” karjus Leena ahastates. „Mis õnnetus Teile siis juhtus! Minu Jumal! Lagedi poole-jaama peale weel rongile saada, kui Tallinnast ära-sõit hilja!”... Selle peale aga wastas wana rüitel jalga tampides ja sajatates. Wiimaks, palju edasi tagasi jooksmiste ja kõwa hüidlemiste peale siuti reisikott hobuse selga kinni ja Paul, kes akna ette oli astunud, nägi, kuida tema isa sadulasse kargas ja hobuselle tugewa löögi piitsaga andis. Juhan istus teise hobuse selga ja warsti kostsiwad aga weel hobuste kabja löögid uulitsalt ehmatanud nooremehe kõrwu; wana major oli ära reisinud, — Kui Paul hoowi poolt aknast teise akna juurde pööris, nägi ta Markus Lillet aias puude wahel käiwat ja suitsetawat. „Ohoh!” mõtles Paul; „nüid saan omete kord seletust?” Isa kinni pandud uksest hoolimata, astus ta aknast wälja ja ronis, Leena silma ees, alla hoowi peale. Paari silmapilguga oli ta Lille aias Markuse jaures.

„See on tubli!” hüidis see ja sirutas talle käe wastu. „Teie ei lasknud ennast mitte koolipoisina wangi jätta. Mina teadsin kindlaste, et T’e mulle appi saate ruttama.”

„Kus on Amalie?” küsis Paul.

„Ära reisis.” wastas Markus õhkades. „Pärast lahingi kautamist Ülemiste mäel ei wõinud ta oma kantsi mitte enam hoida... Oh, mu waene sõber, mina olen tema wastu suurt ülekohut teinud! Amalie põgenes proua Gallerti juttude ja wiha eest; aga selle eest olen mina seie jäenud ja lahingi liinisse astunud — ma saan selle pagana naisterahwalle omast köögist üht suppi maitsta andma!”

Paul käis Markuselle peale — ja see andis talle wiimaks teada, kus uulitsas ja majas Amalie Peterburis warju oli leidnud. — „Tänan,” hüidis Paul. „Ma lähen otse-

114

kohe ja jalamaid Peterburisse; kas tahate minuga kaasa tulla?”

„Ei — praegu mitte. Mina mõtlen tasumise plaani ja ei saa oma wõitlemise paika jätma; aga, kallis sõber, mis tahate seal teha?”

„Mina tahan,” ütles Paul kindlal sõnal, „Amaliet näha ja temale näidata, et minu südames mingit muutust pole olnud — ma ei taha ka mitte enne seie tagasi tulla, kui ma teda oma kaasana ühes wõin tuua,” — Tema silmad wälkusiwad ja tema näust paistis nii aruldane, kindel tõsidus, et Markus teda imestates silmitses, temale aga siis tugewaste õla peale koputas ja ütles: „Mungake, mungake — käid nüid küll rasket teed!... Aga — Teie olete mu meele pärast. Pagana päralt — Teie olete mees! Reisige ja — head õnne Teile! Aga ärge ütelge, et mina Teid kihutasin, muidu kautate mängi.” — — —

Selle wahe sees kihutas wana gardimajor oma Juhaniga Lagedi waksali poole. Püsimata rüitlille ei tahtnud need seitse kaheksa wersta sugugi lõppeda, ja tema andis sellepärast oma wõigile ikka kannukseid, et waene loom ähkis. Ehk wana rüitel küll raudteesi ja kõiki uuendusi suurt ei sallinud, oleks ta nüid omete heameelega weel rutem Peterburisse sõudnud, kui raudtee rong wiia wõis. „Praegu on silmapilk käes, kus inimesi ilmas olemas on,” mõtles ta iseeneses, „kellel tõeste õigust on ütelda, et v. Li—ldi sugukond auuta tegu on teinud. Meie senni aegist rüitli-wappi pole iial weel keegi ühe musta märgiga roojastanud — aga nüid on tema peal üks teutaw märk!” See mõte ajas wanamehele häbipuna palgesse. Ta tundis, et ta enne rahu ei saanud, kui see must märk ära pestud saaks saama. Kuida ta seda korda saaks saata, ei teadnud ta praegu weel mitte, ja ta julges waewalt selle hella asja külge mõttesgi puutuda. Kuna ta aga seda surumist ja piinlikku lugu, mida talle tema poja rumalus kaela oli toonud, needis, ütles ta omete iseeneses: „Kõige pealt pian ma seda kurjasünnituse inimeselast kord silmast silma nägema.. Missugune tüdruk piaks ta küll olema? Jumal seda üksi teab! Küll wist mõni õnne-

115

ajaja — eksitawa, nõiduwa silmadega ja meeste meelewangistawa wõrgutawa olemisega. Kui Paul mõne waese, häbeliku, hara tütarlapse oleks ära teutanud, siis oleks mull ehk kergem lugu laulda olnud; aga nüid pian ühe segawerd, ilmaliku, liig haritud naisterahwaga kokku tulema... Pagan wõtku kah!” Tema wihkas Amaliet kõigest südamest, ta oli neiu peale pahane, et ta Tallinnasse üleüldse oli tulnud, wist küll just wana majori plaanisi nurja ajama ja tema poja tulewikku hukka saatma. Ja siisgi ei wõinud ta wiha ja pahanduseta selle peale mõtelda, et see üheksateistkümne aastane tüdruk Pauli süi läbi ära oli rikutud... Rüitli uhkus, auutundmus ja isalik iseenese otsimine waidlesiwad wana majori tusameelses, aga omete auuwäärilises hinges. — „Mull ei saa iial rahu, enne kui ma teda näha saan!” hüidis ta; „ärawannutud kiwine tee ja roobastikud — kas nad ometi kord otsa ei saa!” — Noh — nii pikk polnudgi tee — see lühenes silmanähtawalt — muudkui wana rüitli ägedus näitas teda pikemaks, kui ta oli. Lagedi külast nägi gardimajor waksali ja kuulis masina wilet kaugelt — rong tuli ju Tallinna poolt. Wanamees kartis, et ta maha jäeb, andis weel tulisemalt hobuselle kannukseid ja kihutas kui meeletu waksali poole. Õnnetuseks aga ei olnud wõigi wõim enam nii suur, kui peremehe kiirustas — waksali tee kääraku peal komistas hobune ja kukkus, ning ägedane rüitel kukkus ühe kiwi hunniku wastu. Raudtee asjandajad, kes appi ruttasiwad, tõstsiwad werise näuga wanamehe üles ja wiisiwad waksalisse. Wana major hoigas ja ähkis raskeste. Rong tuli waksali ette. „Aitage mind esimesse klassi!... Juhan — wii hobused tagasi!” hüidis õnnetu, kuna teda mitme abil wagunisse aidati — rong sõitis edasi.

Wana rüitel tundis kanget walu sääres ja pigistas uuled kokku, et karjumist tagasi hoida, kuua konduktör teda riidest lahti wõttis; aga ihulik walu polnud wanamehel weel nii suur kui hingelik ahastus, sest ta nägi, et ta nõndawiisi otseteed kunni Peterburisse mitte jõuda ei wõinud. Walu läks sääres ja põlwes ikka kangemaks, nii et gardimajor meelt ära tahtis heita. Aga ta kannatas siisgi ja läks edasi,

116

kunni Tapa waksalini, kus õnneks raudtee welsker käepärast oli. See katsus haiget läbi ja andis talle nõuu, Rakweresse rongilt ära minna ja seal oma jalga ja pead tohtril läbikatsuda ja rawitseda laske. See seletus oli wana rüitlile küll jäle kuulda, ja ta sajatas kõik raudteed ja tema welskerid maa alla, aga Rakwere waksali peale jõudes nägi ta omete ära, et tall mõistliku arsti abita wõimata oleks, kauem kannatada. Ta laskis ennast wagunist wälja aidata ja sõitis rääkimata walus ja pool minestuses tohter V. juurde... Kui tohter haiget hoolega läbi oli katsunud, seletas ta, et jalg mitte murtud pole, waid raskeste muljutud ja põrutatud. „Walu on Teil küll mõned tunnid weel kannatada, aga muud suuremat häda pole Teil karta, jooge pisut arnikat, laske eneselle apteegist kaanisi tuua ja pange neist kümme tükki sääre ja põlwe ümber, siis on asi Teiega warsti jälle hea.”

„Ja homme wõin edasi sõita?” hüidis v. Li—ld ägedaste.

„Seda küll mitte — aga nelja päewa sees, kui Teie kõik nii teete, nagu ma õpetan .. Kümme werekaani kõige pealt, kas olete tähele pannud?”

„Neli päewa,” pahandas wihane rüitel, nii pea kui arst teise tuppa oli läinud, „see on wõimata; see pagana loll-pea tahab mind seie Rakweresse ära surmata.” —Siis istus ta woorimehe peale, sõitis „Baltia-hoowi,” wõttis kõige parema kambri, mis seal saada oli, ja käskis jalamaid apteegist nelikümment kaani tuua.

„Palun andeks, baroni härra,” ütles tohter V. tüdruk, kes talle tallitajaks kaasa oli tulnud, „tohtri härra käskis kümme...”

„Tohtrid on eeslid!” wastas wana rüitel kurjaste. „Kuulge, mis ma käsin!” — — Kui kaanid oliwad toodud, saatis wana rüitel kõik hingelised omast kambrist wälja ja hakkas ise nüid neljakümment kaani oma sääre ja põlwe ümber panema. Kui wäemees, uskus härra v. Li—ld ainult hobuste tohterdamisse ja sellepärast oli ta iseeneses selle imeliku otsuselle tulnud: „Kui ma kümme kaaniga nelja päewa sees terweks saan, siis wõin ma homme juba jalul olla, kui ma neli-

117

kord rohkem kaanisi imeda lasen.” Seda nimetas ta üheks mehiseks asja toimetamiseks; wäga mehine küll, sest kolme tunni pärast, kui kaanid teda werest peaaegu puhas tühjaks oliwad imenud ja ta walgem kui tema kambri lubjatud sein wälja nägi, langes wana rüitel minestusse ja sai aga waewalt weel enne seda appi hüida...

Rutuga seie kutsutud arst, kes oma haige wägimehelikust tööst ehmatas, wihastas ja imestas, ei wõinud ka paremat teha, kui lõi käed kokku ja hüidis: „Noh, nüid olete heas korras! Nüid saab Teile 14-neks päewaks küll! Kui inimene nii määratu rumalust teeb, siis ei jäe karistus tulemata!” — Ühel teisel korral ja ajal oleks wana härra Li—ld selle weikese linna arstiteadnikule karedat õpetust annud, aga nüid polnud tall jõuudu, wihaseksgi saada. Ta õhkas õige kurwalt ja mattis ennast walusal meelel tekkide alla. Arst aga jättis talle oma wana tüdruku tallitajaks ja laskis kõik teha, mis wana rüitli heaks wõis tehtud saada.

Nii kiireste, nagu Paul v. Li—ld arwas, ei läinud tema Tallinnast Peterburisse reisimine mitte. Ära minnes oli wana major pojale ühe tähekese jätnud, et ta ühe weikese, aga tähtja raha asjade õienduse Paide kõrwal P. mõisas ühe sugulase juures jalamaid pidi ära toimetama. Noormees sülitas tuld — aga selle asjaliku toimetuse juurest ei peasenud ta milgi wiisil. Ta sõitis Paidesse ära, selle kindla lootusega, et ta wähemalt kolme nelja päewa lõpul omete Amalie juurde Peterburisse jõuab... Noh — jätame Pauli tema wastu meelselle Paide teele ja waatame ta wahel teisele poole ümber. — — — — — — — — — — — —

Kuna Wana rüitel v. Li—ld Rakweres „Baltia-hoowis” rahutumalt ennast parandas, mõtles Markus Lille Tallinnas ikka enam ja enam järele, kuida ta proua Gallertille wõiks tasuda. See kõrgemeelne, ligimestega kannatamatu, iseenesest lugupidaja naisterahwas, kes ennast kõige naabrikonna ja jäult ka kõige linna eluwiiside kohtu mõistjaks toppis, oli Markust ikka pahandanud. Aga Amalie ja Pauli wastu tehtud salalikku tempu Ülemiste mäel, mille läbi tema õde teutuse all ära reisima pidi, ei kärsinud noor wabameelne lau-

118

lik milgi wiisil kannatama. Iga hommiku üles tõustes tõutas ja kinnitas ta iseeneses, et ta Tallinnast enne ära ei lähe, kui ta selle naise kõrget meelt pole alandanud. Et talle aga kõige paremine sõda kuulutada — hakkas ta tema tütre peale palawalt armu tormi jooksma... Juba Gallerti balli ajast saadik, kus preili Klaara temalt üht tema iseäralikku armastuse-kiidu-laulu wastu oli wõtnud, polnud Markusel sugugi mitte tähele panemata jäenud, et see kena, weike, sala-häbelik, aga terwe ja armastuse ihaldaw neiu teda wäga hea meelega silmitses. Meie ei tea mitte, kas neiu neid tühisi, iseäraliku waimustusega luuletatud lauliku salmikesi sell mõedul mõistis, nagu nad oliwad kirjutatud — aga noor neiu wõtab laulust, mille waimustuse põhjuseks ta pealegi weel iseennast arwab, ikka suure rõemuga wastu. Nõnda oli siis ka Klaaragi noore Lille härra laulukesi hoolega warjanud, ja luges neid salajalt ikka uueste, ilma et neist just palju aru oleks saanud... Rõemus Markus oli aga just armastaja, kes selle süita neiule meele järele pidi olema. — Wäsimata tantsija, terwise-punal jumetawa näuga, paksu, tubli habeme, julge silma ja elawa kõnega tõusis ta pea Klaara waimu ees üheks iseäralikuks ärawõitjaks wägimeheks, kelle wastu asjata püiti panna. Preili Gallert tundis lauliku Lille armastust magusaks ja meelitawaks, nagu üht keeldud wilja. Tema juhtus sellepärast ka Markusele iga kord wastu, kui see kodust wälja läks, ja juba ammust ajast ei puudunud Markus milgi pühapäewal Olewiste kirikust, kus ta ikka Klaara istepaiga ligidal seisis ja neiule tuliseid armastuse pilkusi saatis. Oli küll üks kuri, karistuse wäärt mõtete-wangistus, aga see sünnitas siisgi Klaarale armast, kallist meelitust. Wahel siisgi tundis ta aga nooremehe julge peale tungimise katsetest üht pisukest hirmu — see aga kaswatas salajate armu tundmiste mõju weel enam neiu südames... Teatud lugust saadik Ülemiste mäel, mis Amalie põgenema ajas, polnud Markus jalgagi enam Gallerti majasse tõstnud, et terawate, nõelawate küsimiste eest hoida; kui aga Klaara kuuwalgetel õhtatel oma magamisetua akna pealt alla puiestikku waatas, nägi ta — Jumal teab kas unes wõi ilmsi — ikka Markust nende aia taga parkis ümber rända-

119

mas — ja neiu nägi teda juba waimus üle müiri roniwat ja üht köisredelit tema akna simsi külge siduwat... Siis läks Klaara lapselikus hirmus woodisse, nägi omast auustajast õrna und ja tõusis ikka wahete wahel öösel üles, akna pealt palja jalu silmitsema, kas noormees weel seal wiibib ja kusgi puiestiku tee peal üksikuses rahus oma armukese peale mõteldes seisab... Aeg ajalt tundis Markus isegi magu sellest armastuse mängust, mis ta esite küll nagu pool nalja pärast oli hakkanud ja ainult sellel lootusel tõsisemalt edasi ajanud, et proua Gallertit wihastada ja talle Amalie teutust tasuda... Aga Tallinna kena, waga kaswandiku Klaara Gallerti armsad, kirsipunased paled, salalikul häbelusel maha löödawad silmad, täied roosi karwa uuled oliwad üks wägi, mis wiimaks Markust isegi kõige rammuga rabelemiselgi lahti ei tahtnud laske... See armastuse pilkude waheldamine, mis ta esialgu mängides oli hakkanud, sai — ehk küll mitte üheks põlewaks leegiks — seks polnud Markus Lille mitte kindluseta küll — siisgi omete üheks otsekoheseks armastuse tundmiseks, mis päew päewalt tõsisemaks läks. Ei olnudgi palju aega möödas — seal ütles Markus: „Minu tasumine ei pia mingi wähene ega silmapilklik rõem olema, waid Klaara piab minule saama; see olgu ainus tee, kus peal ma Gallerti prouale lepitust pakun. Seega on ka minu õe teutus wiisilikku tasumist leidnud!” — — — — — — — — — — — — —

Suwe lahkumise aeg oli tulnud. See on see aeg, kus meie Põhjamaa metsad kirjuks lööwad ja puude lehed kollakaks ja paljudel punaseks lähewad, enne kui pudenewad. Metsas ja puiestikus lööwad wahtrad kolla-punaseks ehk kollaseks kirjuks, papli-haawad saawad puna-pruuniks ja meie maa päris haawad jäult pruuniks, jäult weri punaseks. Üli ilusa Kadrintali puiestiku oli suwe lõpp sarnase kirju tekiga katnud... Linnast lähewad ilusa, waikse ilmaga rõemsad rahwa salgad wiimselle suwe käigile wälja, puude ja lehistikkudega jumalaga jätma. Noored inimesed piawad wanade kaasas lahket nalja, naeru ja rõemu hüidel, ja alles päikese weerul rutatakse kodu poole tagasi... Markus Lille hoidis selle eest, et ta milgil päewal jalutamiste käikudest ja tuttawate salkadest eemalle ei

120

jäenud, ja seda enam, et ta preili Gallertiga lootis mõne nende rõemsa seltside keskel kokku saada. Armastuse jumal näitas talle helde olewat, ja ühel ilusal päewal pärast lõunat leidis ta teda ühe oma sõbraliku perekonna kaasas wäljas jalutamise käigul. Klaara oli ülirõemus, Markust nähes, ja üks sõber, kes ka asja pisut aimas, palus oma kaaslasi naisterahwaid, et nad Markust aitaksiwad enese kaasas wälja-käigule kutsuda, mis käiku ka noor laulik pikema jututa wastu wõttis... Et aga Markus oma õnne täna õige täieks wõis pidada, tuli sellest, et proua Gallert, keda homikust saadik raske peawalu waewas, oma tütre ühe sõbraliku wana proua hooleks oli annud ja teda sellega ühes naabrusesse saatnud. See oli laulikulle, nagu ju tähendatud, õnnelik juhtumine, ja sellepärast oli isegi arwata, et ta seda kasulikult tarwitas... Joosti kõrwustikku paarimängul, tehti weikesed tantsikesed lageda söödi peal puude all ja pigistati käsi... Kui õhtul linna tagasi mindi, palus sõbra kaasa Markust ja neiusi õhtusöömaale; naisterahwaste auuks laskis Markuse sõber shampanja wiina tuua. Klaara, kes wahutawat, magusat wiina ka sugugi mitte ei põlganud, laskis ennast meelitada ja jõi terwe jalg-klaasi korraga wälja. Laulik ei olnud ka häbelik, waid jõi selle auuks omalt poolt sõbraga wastastikku kolm klaasi, ja kui laualt üles tõusti, oliwad pead soojad, keeled lõbusad, meeled julged, ja silmad täis elu ja tuld... Klaarale tuli tua neitsi kodust järele ja sõitis woorimehega ukse ette... Klaara tõusis üles, läks wõeraste kambrisse, oma mantlit selga panema. Üleüldisest jutu ja naljatuse seltsist läks julge Markus korraga tuast wälja, ilma et palju mõtlesgi, mis ta teha tahtis. Ta pööris sööma-saalist läbi ja sai just pool walgustatud koridori peale, kui ta korraga preili Gallerti enese poole nägi tulewat. Klaara astus rõemsalt söömasaali ukse poole edasi ja sumistas üht laulukest. Iialgi polnud ta Markusele weel nii ilus näitanud olewat, kui nüid. Noormees waatas teda waimustawalt. Nagu üteldud — Markusel oli pisut pea soe, ja ka Klaaral oli meeleke rõemsam, kui muidu ja peake pisut kihamas... Tänane jalutuse käik, rõemus õhtu-sööma-aeg ja weini klaasike oliwad mõjunud. Klaara nägi üliwäga priske ja südant

121

wõitew olewat, ja koridor oli nii waikne, et kedagi muud inimese hinge nähtawal: pole siis imeks panna, et Markus ennast eksitada ei lasknud, esimest, julget armastuse tunnistust sõnata awaldamast; ta tundis enesest, nagu ajaks teda üks nägemata käsi taga; sõna lausumata wõttis ta Klaaral, kes talle wastu naeratas, mõlemad käed enese kätte, surus nende peale omad uuled, niisama ruttu suudles ta ka neiul õitsewaid roosiuulesi.... Esiteks oli neiu täieste ehmatuses — oli see nüid häkitsest meele liikumisest, ehk hirmust ehk wast ka sellest, et kenakene selles suudlemises sarnast magusust leidis, mida ta weel iial polnud tundnud — sest olgu küll, kui ütleme, ta ei liikunud paigastgi eemalle, ja Markus arwas nägewat — laulikud on ju ikka liig iseenese lugu pidamist täis — et Klaara uuled tema suudlemise eest sugugi ei põgenenud. Häkitselt kiljatses neiu; üks uks oli sellel wahel lahti lükatud, ja Tiina Kallas, kes ka siin õmblemas oli, Gallertite tuaneitsiga seie ilmunud. Preili Klaara tegi ennast wihasel näul nooremehe juurest wabaks, punastas kunni kõrwuni ja põgenes tubadesse. Markus aga oli rahul ja õnneline oma korda läinud armastuse awalduse peale, ja et tall pea tubliste soe oli, põles tall Klaara südamlik suuandmine magusalt meeles. Siin oli selgeste näha, et tall Klaara poolest midagi wastu panemist karta polnud, kui ta oma kosja jutuga proua Gallerti ette astub....Ta jättis sõbra perekonna Jumalaga, astus hõiskawal meelel trepist alla ja ütles iseeneses: „Nüid olete ninapidi weetud, proua Gallert! Wõit kadunud — minu kättemaksmine on lõpmata magus!” — — — — — — — —

Klaara läks segases hirmus ja armus Kadrintalisse tagasi. Temal oli üks iseäralik rahutu tundmine. Selles waheldasiwad hirm ja kartus, kui ka rõem ja igatsus... Kui Markuse uuled tema uuledega kokku puutusiwad, oli tall wahel tuli palawus, wahel jää külmus keha üle jooksnud, ja tema süda wärises küll, aga ta tundis seda omete just sell pilgul täis elu ja igatsust olewat, ja — ta pidi seda iseeneselle tunnistama, ehk ta küll isegi sellest punastas — ta oleks heameelega soowinud, et see suudlemine iialgi ei lõpeks. Praegugi tundis ta weel Markuse julgete uulede surumist oma suu

122

peal... Aga warsti sai neiu süita, waga hing hirmu täis; see oli üks patt, mis ta täna õhtu oli teinud, ja wistist pidi see ka üks jäle patt olema, et ta nii rahutumat, aga armast palawikku järele jättis!... Kui aga see põlastaw patt, nagu taewa karistus, temas neidsamasi, õnnetumaid järgesi sünnitas, nagu gümnasiumi inspektori tütrel!... Amalie Lille, kes nii halastamatult karistatud ja hukkamõistetud oli saanud, polnud wast ka midagi kurjemat teinud!”... See imelik ahastus käis Klaaral kõigest ihust ja hingest läbi — tema ei saanud mingi muu asja peale enam mõtelda...

Kuna neiu Gallert sarnaste mõtetega omas kambris ainuüksi wiibis, kaswis tema hirm kahewõrra... Ta heitis pilgukese peeglisse, pööris aga siis ruttu pea ära. sest tema silmade walus kuju kaswatas tema ahastust... Üks asi oli tema meelest selge — midagi uut, mis ta iialgi enne polnud tundnud, oli temas nüid sündinud. Ta tundis palawikku, ta wärises, ilma et isegi teadis miks pärast. — „Oh Jumal, Jumal, mis piab minust saama!” mõtles ta ja kattis oma peakese patjadesse — „ja see Tiina oma libeda keelega, ning meie oma neitsi oma libisewa kõnega, need on kõik näinud ja räägiwad kõigile!.. Homme räägib minust kõik ilm!” Ta nuutsus ja ahastas tasakeste... Siis aga jäi ta rahulikumaks — silma pisarad kergitasiwad südant. Ta uinus magama ja nägi kõige öö Markus Lillest und. — — Nii pea kui ta hommiku ärkas, ruttas ta oma peegli juurde. Kui ta aga oma silmade ümber kanawarwaid, oma näu peal murekujutust ja uuledel kahwatanud karwa nägi, polnud tall enam kahklust, mis oli sündinud — ta tema oli rikutud — oli kadunud! Kuida tohtis ta weel oma ema walju, läbitungiwa silmadesse waadata? Ja omete pidi ta wälja ilmuma, — pruukosti ajaks läks ta wärisedes oma kambrist wälja... Õnneks oli proua Gallert pesunaisele üht suurt hulka pesu praegu wälja andmas ja ei pannud oma tütre segast olekut ja muutust tähelegi. Kunni lõunani oli Klaara sõnalausumata ja kartuses. Kui ta kunagi peeglist mööda läks, nägi ta hirmul oma kahwatanud nägu ja tema kartus tulewate asjade eest kaswas. Tema rahutu olek ja kurbdus ei jäenud õpetaja

123

J—ni eest warjule, kes pärast lõunat Gallertille tuli. See waimulik mees oli Klaarat lapsepõlwest saadik tunnud ja suurelt osalt tema kaswatust tähele pannud, ta käis temaga sellepärast nüidgi nagu weikese koolineiukesega ümber. Temal oli teraw silm inimeste tundmises. Ta imetses selle muutuse üle, mis neiuga, kes alati õitsewal näul ilutses, nüid oli ette tulnud. Ta arwas, et Klaara Pauli kihluste nurjaminemise pärast kurb on ja et see lugu teda pikkamisi enam muresse surub, kui enne arwati, ja sellepärast wõttis ta nõuuks, noore neiuga sellest nelja silma all rääkida. Kui ta proua Gallerti juures Jumalaga jättis, ütles ta Klaarale: „Kuule, mull on Sinuga altari teki pärast rääkida, mis Tallinna neiud õigeusu üles wõtmise pühaks wälja õmblewad ja tikitawad. Tule homme enne lõunat minu juurde.”... Preili Gallerti hirm ja kartus tõusis selle kutse läbi weel suuremaks. „Wistist teab õpetaja juba sellest asjast”, ja tema wärises, kui mõtles, et nüid temalt eneselt seda kõik weel järele saab kuulatama... Teisel hommikul, pärast rahutumat ööd, tõmbas ta wärisedes õpetaja ukse kella. Waimulik mees oli praegu kodu tulnud ja käis, noort neiut oodates, omas kirjutuse kambris edasi tagasi. Nii pea kui ta teda nägi, saatis ta omaksed kõik wälja, ja nüid lükkas õppinud kohtuhärrana oma leentooli pisut akna ette, et noore neiu pale otse wastu walget tema poole seisma pidi, siis wõttis ta Klaara käest kinni, laskis teda enese ette toolile istuda ja ütles: „Noh, mu armas laps, mis Teie pool uudist?”

„Mitte midagi, õpetaja härra. Mamma toimetab igapäewast toimetust, wanaisa sõitis täna maale wõersisse.”

„Ja Sina — mis teed Sina? Teraseste pealt waatja piaks arwama, et Sull igawus on — Sinu nägu läheb lahjemaks.”

Klaara wärises ja ta nägu kahwatas koguni... „Mina?” wastas ta ehmatuses küsides ja lõi õpetaja waate ees silmad alla. „Mull pole midagi... seda wõin Teile ütelda.”

„Miks Sull siis nii mureline ja kahwatanud nägu on?” — Õpetaja J—n silmitses teda oma prillide tagant ja märkas, et neiu segaseks sai. „Ma ütlen Sulle,” rääkis

124

waimulik mees edasi, „Sina oled ennast wäga muutnud — ilma põhjuseta ei tehta ka mitte sarnast nägu. Tule, laps, ära pia midagi saladuses, waid räägi mulle omad mured üles; Sina tead juba, et ma mitte wali pole, nagu Sinu ema. Sa wõid minu peale täielikku usaldust panna.”

„Oh — õpetaja härra!” hüidis Klaara käsi ringutates, silmi maha hoides. „mina ei julge seda Teile iial ütelda!” — „Kas see asi siis nii suur on?” küsis õpetaja, lahkeste naeratates, et neiule selle läbi julgust anda. — „Mull ei ole mitte wõimalik, seda Teile ütelda,” sõnus Klaara tasakeste; siin kogeles ta wärisedes; aga hirmu ja südame häda pärast, mis tema healegi kinni surusiwad, ei wõinud ta omete wait olla, ütlemast: „Õpetaja härra, mina olen üht ekslikku sammu astunud!”

„Üht ekslikku sammu?” kordas, pisut ehmatanud õpetaja. Ta silmitses Klaara ahastawat nägu ja ütles tõsisemalt: „Kas soowid, et ma Sind pihtin?” — „Oh,” wastas Klaara kurwalt, „seda pole tarwisgi... Ma pian omete oma emale üles tunnistama, missuguse jala peal mina praegu seisan.” — Õpetaja kargas üles ja lükkas oma tooli tagasi. „Mis asi see siis on, ütle, mis oled Sa siis teinud?” — „Mina usun,” õhkas waene tütarlaps... „Ma kardan, et ma niisamasuguses olekus olen, nagu preili Lille!”... Ta kattis käed silmade ette. Õpetaja ehmatas ja astus sammu kaks tagasi. „No noh,” ütles ta tasakeste läbi uulede. „Mis Sa räägid? Oled Sa peast nõdraks läinud?... Tule, mu laps, seleta mulle selgemine ja täitsa tõega... Mis on siis sündinud?... Sarnast eksitust, nagu see on, millest Sina tähendad, ei wõi mitte paljalt mõtetega teha... Sarnasel wiisil ei patustata — mitte — mitte ainu üksi.” —Waimulik mees pühkis otsa eest, sest see piinlik järele kuulamine surus talle higi näusse. „Ma ei olnudgi ka üksi,” wastas Klaara; siis walas ta lõpmata pisaraid ja hakkas korraga awalikult kõik rääkima: „Oh, õpetaja härra, mina olen kadunud!” — — „Püha Jumal!” hüidis õpetaja ja lõi käsi kokku. „Kes on see kõlbmatu, nurjaläinud mees, kes nii kurjusesse on langenud, et Sind?...”

125

„Markus Lille härra...”

„Markus!... Seda ka weel!... Selle perekonna peal on wist üks iseäraline wanne!... Tule, õnnetu laps, ütle mulle kõik; siin pole enam midagi salata. Kus see sündis siis omete?...”

„Trepi peal, härra W—neri juures,” ütles Klaara nuutsudes.

„Trepi peal?... Häbemata julgus!” hüidis õpetaja segases wihas ja meele härmis. „Noh — ja mis siis?...” Nõnda wiisi siis järk järgult awateles ta preili Gallertilt tema pahanduseta saladuse. Nagu haawa leht wärisedes teatas neiu kõik: kuda Markus, kellele Klaara ise igapidi julgust oli annud, nii wäga teda oli auustanud, kuida ta temalt armastuse laulu oli wõtnud, temaga armastuse pilkusi wahetanud, palawalt käsi surunud; kuida ta tema akna all öösse jalutanud; kuida ta noorestmehest kõiksugusi unesi näinud; kuida nad wiimaks jalutuse käigil teiste seltsis kokku saanud, sõbra W—neri juures õhtust söönud, wiina joonud — pisut liiaste nippanud, kuida Markus talle wiimaks seda hirmu ja ahastuse sünnitawat silmapilku toonud, talle suud annud ja kuida see suudlemine talle rõemu ja armast tundmist südamesse kallanud...”

„Ja siis?” küsis õpetaja wihaselt.

„See on kõik,” ülles Klaara tasakeste, ja walas ikka palawamaid pisaraid. — Õpetaja tõmbas kergemine hinge.

„Sa ütled mulle omete täielikku tõtt?”

„Oh — jah, õpetaja härra!”

Ehmatusest hoolimata, mis ta praegu oli tunda saanud, sai aga õpetaja suure waewaga üht naeratust tagasi pidada... See süita olu pani teda imestama. Tema jäi wait ja silmitses oma käikse peale. Wiimaks pööris ta ennast jälle Klaara poole, kes häbis ja nuttes ootas, ja ütles tõsiselt: „Kuiwata oma pisarad ja jäe rahule! Taewa heldus on armuline... Seda, mis Sina kardad, ei sünni iialgi esimesel korral. Aga hoia ennast — sest kui Sa seda weel teed, siis ei wõi mina millegi eest seista.” — Ja tõusis üles ja hakkas edasi tagasi käima, kuna Klaara oma silmad kuiwatas ja

126

natuke rahulikumaks sai. „See asi,” rääkis õpetaja edasi, kui ta noore neiule tubli noomimise jutluse oli pidanud, „pole siisgi mitte wähem kaebamise ja kahetsemise wäärt — ma loodan, et see maailma eksitaja, Markus, wähemalt oma tempudest suud saab pidama; ma tahan ka temal kohe pead peseda, siis kaitseme omete sedagi, et see asi ilma kella külge ei saa siutud.” — „Jah — aga kaks inimest juhtusiwad senna juurde, kes meid nägiwad,” wastas Klaara tasakeste. Ja siis rääkis Klaara, kuida Tiina ja nende eneste tuaneitsi häkitselt nende juurde trepile oliwad ilmunud. — „Jumal hoidku,” hüidis õpetaja. „See ajab siis kõik nurja!... Need inimesed on siis juba kõigil pool rääkinud... Nüid olen ma sunnitud, Sinu emaga rääkima.” — Seda kuuldes hakkas Klaara uueste nii härdaste nutma, et õpetajal süda haledaks läks. „Noh” — ütles ta, kui neiu Jumalaga jättis — „ära kurwasta, mina wõtan kõik enese wastutamise peale ja saan muretsema, et Sind mitte ei tõrelda.” — Ta pidas sõna. Weel sellsamal päewal läks ta Gallertille, kutsus Gallerti proua kõrwale ja rääkis temale kõige selle lugu. Juba esimesi sõnu kuuldes sai see wiisakas proua hirmus wihaseks Markuse peale ja tõutas, et ta ise just saab tema häbemata tegu kohtulle üles andma. — „Pidage aga suud!” ütles õpetaja tasases meeles. „Klaara heaks ja auukaitsmiseks piame meie just hoidma, et see õnnetu lugu mitte inimeste sekka wälja ei pease; wäga kahju ongi, et ka seegi meil naljalt enam wõimalikuks ei saa, et sellest sõnakestgi ei laustaks, sest selle süita, aga sündmata korral sündinud teu juures on kaks nägijat olnud; Tiina Kallas ja Teie enese tuaneitsi on kõik näinud.”

See teatus ärritas proua Gallerti wiha õige põlema. „Noh” — hüidis ta. „See on siis ju iseäraline põhjus, et selle wägiwõimulise inimese teutaw pealetungimine kohtu karistada tuleb anda, ja selleläbi Klaara süita olu selgeks tehakse.” — „Lubage, et Teile laiemalt tähendan,” ütles õpetaja; „asju piab niiwiisi mõistetuma, nagu nad on! Härra Lille on wistist wäga süidlane, aga ka Klaaral on selle juures pisut pattu; tema tunnistas mulle, et ta midagi pole teinud, et seda mõtlemata noort meest eemalle hoida,

127

waid pealegi...” — „See pole mitte wõimalik,” kinnitas proua Gallert — „minu tütar on nii wäga heaste kaswatatud”... — Õpetaja wäristas pead ja seletas nüid sõna-sõnalt kõik üles, mis talle Klaara oli rääkinud. — See pani proua Gallerti mässama... „Kui wäga õnnetu mina nüid olen,” rääkis ta pika waikimise järele. „Tütar — keda ma ainult hea elupõhjuste järele olen õpetanud!... Oh Jumal... Mina saan kõige linnale naeruks!... Mis pian ma selle wastu tegema, õpetaja härra?” — Üks abi on olemas, mis kõik jälle wõiks heaks teha,” julges õpetaja ütelda — „Klaara armastab härra Lillet.... Laske neid paari minna!” — Proua Gallert läks tuli wihaseks; kõik tema uhkus ja meel läks mässama; ta hakkas suure healega karjuma: „Iialgi, ei iialgi!... Mina piaksin siis oma tütre ühe sarnasesse perekonda mehele andma, ja pealegi weel nüid, kus preili Lillega niisugune lugu on sündinud, kellest kõik ilm kära täis? Ma saaksin ennast surnuks häbenema.” — „Noh, proua Gallert,” wastas õpetaja. „Kes ütleb Teile, et Amalie tõeste eksinud on — kes teatab, et tall tõeste seesugune süi on, mis ilm temast räägib! Seegi asi, mis praegu minu suust olete kuulda saanud, piaks Teid omete pisut ette waatlikumaks tegema selles süiandmises. Klaara on süita ja puhas tütarlaps ja siisgi wõiwad ju homme needsamad tühjad teutuse kõned tema peale wälja lautatud olla... Tehke minu nõuu järele — laske põleda, mis enam ei wõi kustuda, ja tehke kõik lorid sellega tühjaks, et noored inimesed paari panete.”

„Ennem lasen ma oma tütre wanaks piigaks jäeda,” wastas painumata naisterahwas. Kõik tema wiha hoog pööris nüid Klaara peale. Ta karjus meelt ära heites: „Tema on üks nurja läinud laps — ma — tahan teda karistada!” — „Tema on selle ahastuse ja hirmu läbi küllalt karistatud, mis ta oma liig lapseliku teadmatuse tõttu on kannatama pidanud,” ütles õpetaja wahele. „Kõige parem oleks, kui tühja juttude kärin keeldud ja lämmatud saaks. Ja seda wõib aga selle läbi, et Teie kui tark ema teete, mis selles asjas Teie kohus on.”

128

„Üht sarnast meest wastu wõtta, kuna minu tütar juba hiilgawad ja kõrged kosilased tagasi on saatnud!... Ei — see on wõimata!”

„Noh” — ütles õpetaja, kuna ta oma mütsi wõttis ja Jumalaga jättes kummardas: „Mõtelge weel kord järele — kaaluge kõik, mis selle poole ja wastu on... Markus Lille pole sugugi põlataw mees. Ta on tubliste õpetatud, astub praegu Moskwasse tähtja kooli koha peale. See pisuke osa kerget meelt, mis talle ehk süiks wõiks anda, saab abielu tõsidus tall piagi wälja ajama... Klaara armastab teda, nagu ma selgeste tähele panin ja näha on, — ka Markus Lille meeled on täieste Teie tütre poole pöördud — sealt ep ka pisut see kergelane tegu W—neri trepi peal... Kaaluge seda weel, ja weel kord kõik järele... Ma saan homme tagasi tulema ja waatama, kuida Teie käsi käib. Senniks kaitsgu ja juhatagu Teid Jumal.”

Kuna see, mis ülemal pool jutustasime, Tallinnas sündis, oli wana majori herra v. Li—ld oma mõtlemata teu läbi sünnitatud neljakümne werekaani haigusest toibunud. Nii pea, kui ta jälle täieste terweks oli saanud, sõitis ta lähema rongiga Peterburisse, kuhu ta õhtuks jõudis. Tema asus ühe wana moodi weikese wõeraste majasse korterisse, kus ta juba enne wahel olnud oli. — Teisel hommikul läks ta omas pikkas mantlis, oma walge kraega, laia äärtega kübar peas, pühalikul sammul selle tütarlaste kooli poole, kuhu Amalie Lille Tallinna tormide eest warjule oli põgenenud. See tütarlaste kool oli Liteinajas, Newski Prospekti ligidal. Wana gardemajor polnud enam kolmekümment sammu sellest kohast, kuhu ta läks, eemal, kui ta korraga imestates seisma jäi. Ta tõstis käe oma silmade kohta, sest päikese kiired pimestasiwad tema wana silmi — siis sajatas wanamees waljuste — umbes 10 sammu tema ees seisis Paul. Noormees silmitses, ühe müiri nurga najale tuetates, kurwalt üht suurt rohelist trepi koda, mille peal ülewel suurte tähtedega seisis: „Tütarlaste gimnasium. Asutatud 1861.” Wärawa taga hoowis kaswasiwad kaks

129

suurt wahtrat, millede suurtest harudest kollatanud lehed pudenemas oliwad...

„Pagana päralt! Poiss!” hüidis wana gardimajor ja raputas korraga noort meest sügawatest mõtetest üles. „Mina pian wist Sind ikka seal eest leidma, kus Sind mitte tarwis ei ole ja kus Sa olema ei piaks!”

Paul ehmatas, nagu oleks pikne teda löönud, kui ta oma isat nägi. Aga — tema auuks piame ütlema, et ta ometi warsti jälle julgemaks sai. „Isa”... ütles ta. —

„Mis, pagana päralt, on Sull siin tegemist?” küsis wana rüitel waljult.

„Oma ülekohut heaks teha!”

„Kas Sa seda preilit jällenägid?”

„Ei,” wastas Paul armetumalt, „esimestes päewades, kus ma siin olin, oli ta haige, ja mina ei wõinud temaga sellepärast kokku saada; nüid aga, kus ta jälle terweks on saanud, ei anta mulle luba, tema juurde saada.”

„Sellega tehakse wäga õigeste; Sinu siin luurimine ei ole kohane... Nüid on minu kord, preili Lillet waatama minna,” wastas wana rüitel ja helistas ukse kella.

„Luba mulle, isa, Sinuga ühes sisse minna,” ütles Paul paluwal healel tasakeste.

„Paigast mitte!”

Juba tuldi ust lahti tegema — nüid wõttis Paul oma isa käewarrest kinni ja palus: „Sina saad Amaliet näha, isa, ole tema wastu hea, ära lükka mind meeleäraheitmisesse!”

„Tuhat ja tuline! Poiss! Kas Sina mulle elu wiisi tahad õpetada?... Pia oma enese asjade eest muret ja mine kodu!” — Wana rüitel rääkis otse nii, nagu poleksiwad nad kolme werstagi Tallinnast eemal. Aga kui ta silmapilgukese oli kahklenud, ütles ta: „Ehk oota parem siin, kunni ma tulen!”

Wana gardimajor astus uksest sisse ja raske uks langes jälle lukku. Temal oli üks nime-kaart ühes, mille peale ta oma tugewa käega oli kirjutanud: „Gardimajor v. Li—ld soowib preili Lillega rääkida.” Ta saatis selle teatuse noore neiule ukse hoidja läbi ja sai weerand tunni pärast peale

130

seda ühesse weikesse kambrisse wiidud, kus Amalie tööd tegi. Üks laud ja üks riiul täis raamatuid, mõningad hõlepõhjaga toolid, weel üks laud, mille peal weeklaasis üks hiline roos õitses — see oli kõik selle kambri ilu ja auu, kuhu wana rüitel nüid pühalikul kõrgusel ja püsti hoitud peaga, walge kraega, kortsus kulmudega ja uhkeste kokku hoitud uuledega astus... Amalie oli weel puhas ehmatanud sellest ette kuulutatud ootamata wõeruskäigust, ja seisis laua kõrwal. Tema ilusad lokkilised juuksed, mille lahti seismine Tallinnas wana rüitli meelt nii wäga oli pahandanud, oliwad nüid ühe sinise lindiga üles kinni siutud ja katsiwad jäult aga weel neiu kahwatanud palesi.

„Preili,” algas wana rüitel ruttu juttu, „mina olen gardimajor v. Li—ld.” — Amalie kummardas. — Wana major rääkis edasi: „Mina pole weel iialgi oma kohusse täitmisest kõrwale põgenenud, ja ehk küll esimene süi selles õnnetumas asjas Teie pool on...”

„Majori härra v. Li—ld,” ütles Amalie ruttu wahele, „Teie olete halastamata!... Mina olen iseennast küllalt juba karistanud, kui ma kõiki, keda ma armastan, maha jätsin, ja Teie piaksite süiandmisi, kui ma neid ka teeninud oleksin, minust eemal hoidma.”

Gardimajor nihutas ennast imestates. Tahtmata tundis ta ennast Amalie armsast healest liigutatud, ja selle wana rüitli wali, painumata meel ja süda sai sarnasel wiisil pehmeks, kuida ta seda enesest kõiges elus polnud tunnud. Ta tõstis silmad üles, ja ei wõinud ennast mitte pidada, et selle noore tütarlapse kõrge, auusa, lihtja meele ja sõnade üle poleks imestanud. Tema oli arwanud, et ta siin ühe kergemeelse inimesega, kes kõik süid teiste peale ajab ja halatseb ja nutab, kokku saab, ja sellepärast pani teda Amalie uhke, aga siisgi elusaatuse alla andew olu täieste imestama. „Kuulge mind lõpuni,” hakkas ta jälle, rääkima. „Teie olete mind waleste mõistnud. Teie enese tegemine ja eluwiis ei puutu minusse sugugi, aga minul on kohuseks, oma poja eluwiisi ja tegemise eest muretseda ja tema rumalusi

131

heaks teha. Mina olen rüitlisugust mees ja pian oma maja ja perekonna auu!”

„Palun wabandada,” ütles Amalie, „mina ei saa Teist aga weelgi aru.”

„Siis tahan ma selgemine seletada,” wastas rüitel rahutumalt, sest tema arwas preili Lillel meeleterawusest puudus olewat, ja et ta õrnade kõnekäänude poolest just meister polnud, lisas ta kurjaste: „Minu poeg on Teile üht kahju teinud, ja meil on Teile seega kahju tasumist wõlga.” — „Kahju tasumist!” kordas Amalie ja waatas talle imestates otsa. — „Jah,” rääkis wana rüitel edasi; „nii raske, kui selle kahju tasumise ohwer ka olgu — aga meie perekonnal on ikka see wiis olnud, oma wõlgasi maksta, ilma, et hinnast tagasi tingime, mis maksta on.” — Seekord kartis noor neiu, et ta wana rüitli sõnu oli mõistnud — tema arwas korraga, et wana rüitel eneselle nõuu pähe oli wõtnud, Amalielle rahalikku tasumist selle pärast anda, et ta Tallinnast ära oli reisinud. Tema paled hakkasiwad punetama ja kõige oma elawa waimuga ütles ta wihaselt: „Olen ma õiete kuulnud? Mis T’e selle sõnaga „wõlg” ja „maksmine” tahate tähendada? Kas olete wast seie tulnud, et mulle üht kasulikku kaupa pakkuda?”... — „Kuida, kuida?” pomises wana rüitel. Need neiu wiimsed sõnad oliwad kõik tema kahtlust jälle üles ärgutanud. Tema kandis ju isegi kodanikusugust inimeste wastu ikka kahtlust ja kartis, nagu püitaks teda petta. Rüitlilik uhkuse- ja kitsameeleline waim tuli jälle kõige jöuuga tema hingesse. Tema arwas, et tall ühe sarnase kawala naisterahwaga tegemist on, kes aga mõningate juhtumiste juures kära sünnitawad, et siis nende wastupanekut kalliste ära ostetaks. Wana rüitel ja gardimajor wõttis sellepärast nõuks, Amaliet proowi peale panna. Tema püidis oma weikeste halli silmadega Amalie otsekohesest näust tema mõtteid lugeda. — „Ja kui see nii oleks?” ütles ta silmakirjaliku lahkuse ja usaldusega.

„See oleks mulle kõige hirmsam karistus!”

132

„Siis tõukate Teie minu pakkumised tagasi, olgu need missugused tahes?”

„Jah! Wistist!” hüidis Amalie elawalt ja wihaselt. „Näha on, et mind wäga wõeriti mõistate! Mina pole mitte rüitlisugust taim — minu isa on Saaremaalt talupoja poeg — minu ema Tallinna kodaniku laps, aga minu südames ei põksu milgi wiisil alatum weri kui Teil!... Mitte üht sõnagi enam, majori härra v. Li—ld! Olge nii helded ja minge.” Nende sõnadega astus neiu, kui nägi, et wana rüitel paigastgi ei liikunud, paar sammu ukse poole. Wana gardimajor, ehk küll wäga häbil, oli südamest rõemus ja silmitses teda ikka suurema hea meelega. „Aga — taewas tule appi!” ütles ta. „Teie ei wõi mind omete mitte keelda, seda walu ja haiget, mis minu poeg Teile on teinud, jälle heaks tegemast?”

„Inimestele ei tehta selle läbi mitte haiget, kui neid armastatakse,” wastas neiu kurwalt naeratates, „ja see ülekohus, millest Teie räägite, on ainult wõerite pähe wõetud asi.”

„Wõerite pähe wõetud asi? Omete mitte täieste wõerite, sest et see Teid sundis, Tallinnast ära reisima.”

„Minu ärareisimine oli ammu ette ära arwatud — ma saatsin teda aga mõne nädala warem täide.”

„Aga — kui Teie ära reisisite, olite Teie... teutatud?”

„Mõningate inimeste silmas, kes mind wihkawad, wõib see olla; aga minu enese ja minu sõbrade silmas mitte... Ja miks pärast siis? Wast selle, et mina üht inimest auusaste armastasin ja ainult sellepärast Tallinnast põgenesin, et mitte minu läbi selle perekonnas wiha ja lahkumist ei sünniks, keda ma armastasin — kas piaksin mina siis selle pärast teutatud olema? Ei, majori härra v. Li—ld, minu südametunnistus on rahul ja minu auu on rikkumata!”

„Ma palun andeks — Teie sõbrad Tallinnas mõtlewad teisite.”

„Ja mis wõib siis keegi teisite mõtelda?” hüidis Amalie imestates, suure healega.

„Tõendatakse”... hakkas wana major kogeletes edasi rääkima — aga see asi polnud kerge seletada; ta jäi wait ja

133

silmitses pilguks ajaks noore neiu ilusat nägu ja kogu, wallalist, kõrget, tarka otsaesist, selgeid, auusaid silmi, waimukat suud, mis tunnistas, nagu poleks iialgi üks wale sõna tema puhta ja julge uulede üle tulnud. Waene rüitel sai ikka arglikumaks. „Andke andeks,” rääkis ta nii tasase, lahke healega edasi, kui aga wõis, „kui ma seda õrna asja puutun, aga mina olen seie tulnud, et otsekohe räägin. Tallinnas on inimesi, kes selles mõttes kindlad on — ma punastan, seda wälja üteldes — et Paul polla mitte häbenenud, Teid... Teid — tõeste teutamast, ja et Teie ainult sellepärast linnast olete ära läinud, et üht eksi-sammu warjata...”

Kuna ta rääkis, läksiwad Amalie silmad nähtawalt suureks; esiteks punastas ta, siis sai ta häkitselt kahwatuks, tema hing jäi kinni, ja tema kahwatanud uuled wärisesiwad. Et sõnagi suust wälja ei saanud, palus ta wana rüitlit ühe käenäitamisega, et see wait jäeks; siis istus neiu segaselt ja walusal murel laua äärde. — „Mina?... Mina?” sosistas ta tasakeste. Gardimajor silmitses teda rahutumalt ja hakkas kahetsema, et ta nii karedalt ja waljult neiuga oli sarnastest asjadest rääkinud. Sewastopoli kantside ees, Inglaste suuretükkide wastas oli wana gardiohwitser tõeste julgem olnud, kui nüid ainuüksi selle murtud noore neiu ja tema sõnata walu juures. Amalie ehmatawast hüidmisest kostis nii tõsine, otsekohene heal, kõigest tema näust paistis sarnane tõsidus ja õiglane olu, et wana gardimajor häbenes, Tallinnas wäljalautatud tühje juttusi uskumast.

„Preili!” julges ta arglikult ütelda.

Amalie kargas ehmatusest sirgeste istule. — „Ah — isa — waene isa!” hüidis ta rääkimata waluga. — Selle peale mõteldes, missugust rasket südame walu härra Lille, tema armastatud isa, piab tundma, kui ta seda teutawat juttu kuuleb, tõusis neiu süda rääkimata walu täis. Tema rind tõusis, ta silmadest weeresiwad pisarad ja tema hakkas nii haledaste nuutsuma, et kõik ta keha nõksus. See oli üks wägew, lapselik walu — üks silmawee oja, millest näha oli, nagu ei tahaksgi ta lõppeda. Härra v. Li—ld sai neiu meeleahastuse nähtusest sügawaste liigutatud. Temal tuli see juh-

134

tumine meelde, kus ta isa ja tütre õrnast armastusest pealt nägija oli olnud, ja mõtles nüid ka selle peale, kui südantliigutaw talle see armastus olnud, ja selle läbi mõistis ta seda walusat ahastust, mis Amalie oma isa peale mõteldes tundis. „Tema esimene mõte oli tema isa peale,” ütles wana rüitel iseeneses, „mina olin teda waleste mõistnud.” Tema lähenes neiule kahetsewal näul. Sellsamal pilgul langes Amalie ilus, kollaste juustega pea suurest murest nõrku, ja wana major kartis, et neiu minestab. Ehmatuses ja nõuuta laskis ennast painumata wana rüitel noore neiu ette, ja häkitselt kummardas ta oma halli pead ning surus õrnal hoolitsusel, mis ainult üks isa oma lapse wastu wõib üles näidata, omad uuled suudletes preili Lille käe peale.

„Andke andeks!” ütles neiu, kuna tall pisarad woolasiwad. „See teatus rõhus mind nii wäga maha. Tema löök oli nii häkine ja nii ootamata!... Mõtlesin kohe selle peale, kui rasket südame walu see kurjus minu isale saadab... Mina olen küll wist õige kergemeelne olnud, kui minust sedasarnast wõidi mõtelda? Ma palun Teid, ärge uskuge, et ma iseennast ja oma ning oma perekonna auu nii wiisi oleksin wõinud unustada! Teie poja armastus minu wastu oli ikka niisama õrn kui auupaklik — ma wannun seda Teile ja tema ise saab seda tõeks tunnistama... Miks pärast ei ole ta seda Teile mitte juba ütelnud?”

„Jah — miks?” ümistas wana rüitel häbelikult. „Noh, — just sellepärast, et mina teda mitte rääkida ei lasknud, waid kohe liig ägedaste pihta panin, teda kambrisse põrutasin ja ise ära reisisin!... Aga” — rääkis ta pühalikul tõsidusel edasi — „tema tõekstunnistust pole tarwis, ma usun Teid, preili, ja panen omalt poolt oma kõige alandlikuma andeks palumise Teie jalgade ette.”

Amalie kuiwatas oma silmi ja nägi nüid korraga, et wana major ühe põlwe peal tema ees põlwili seisis, neiu sirutas talle oma käe, ja palus teda üles tõusta. — „Teil pole mitte tarwis, andeks paluda, härra v. Li—ld, mina pian Teilt andeks paluma, et ma nii ettewaatamata Teie rahu olen rikkunud ja Teie soowide täide minemist keelnud.”

135

Wana rüitel näitas wastu pannes käega.

„Minuga piab andeks andlik oldama,” rääkis neiu edasi ja waatis oma suurte siniste silmadega wana rüitli otsa — „mina olen liig wabaste kaswatatud. Kui ma Tartust sugulaste juurest ja koolist Tallinnasse oma wanematele pärast kooli aega järele tulin, arwasin ma, et mulle kõik lubatud oleks — minu ema ei teinud minuga palju tegemist — ja minu isa,” ütles neiu pisut naeratates, „ei olnud mitte walju, nagu palju teisi... Tema on mind hirmsaste ära hellitanud!”

„Ja Teie armastasite teda selle eest!” ohkas wana rüitel.

„Oi jah — ja see on minu kõige suurem mure ja kurbdus iga päew, et ma teda mitte enam nagu enne ei wõi ümber hakata.”

„Kannatage! Tagasi minnes saate seda ära tasuma, mis nüid wõlgnete.”

Amalie wäristas kurwalt pead. „Mina ei saa iialgi enam Tallinnasse tagasi minema!” ütles tema kindlal healel.

„Noh — eks näeme!” hüidis gardimajor v. Li—ld. „Küll ma Teid seks sundima saan.”

„Teie — härra v. Li—ld?” — Neiu waatas talle imestates otsa.

„Jah — mina wististe!... Arwate Teie siis, et mina ennast selle pagana raudteel üle 12 tunni wäntsutada lasknud olen, et Teid ainult nutma panna? Kas T’e siis aru ei saa, mikspärast mina siin olen?”

Amalie palel hakkas rõemu paistus, ja imestamine andis ühe teise tundmusele aset, millel midagi enam walu ega kurwastusega tegemist polnud. „Aga... Ma arwan...” kogeles ta rõemu ehmatuses... „Ma ei tea...”

„Kas Teie siis minu poega enam ei armasta?”

Neiu punastas ja tema uuled liikusiwad, ilma sõnagi suust wälja saamata. —

„Ärge mulle wastakegi!” hüidis tuline gardimajor. „Odake, kunni ma tagasi tulen!” — Ta tormas kambrist wälja, kargas neli tuhwi korraga trepist alla ja otsis Pauli üles, kes kõigesuguste piinliku mõtete waewas uulitsal edasi tagasi sammus ja meelt ära tahtis heita. „Tule minu järele!”

136

käskis wana major. — Noormees ja tema isa astusiwad pikkamisi trepist üles. Kui nad selle weikese kambri ukse juurde jõudsiwad, mille warjul Amalie iseeneselt wärisedes küsis, kas ta mitte und pole näinud, koputas wana major tasakeste ukse peale. Sisse astudes kummardas ta auukartuses neiu ees ja ütles: „Preili Lille, mull on auu Teie kätt igaweseks ühenduseks oma pojale Paulile paluda.” Siis pööris ta Pauli poole ja ütles: „Edasi, mu poeg, anna oma mõrsja käele suud!”

Kahekordne rõemu healitsemine kostis selles weikeses kambris. Paul oli tormil Amalie käe wõtnud ja suudles seda rääkimata õnnes. Päikenegi rõmustas ennast nendega kaasa; tema oli oma sügisese udu-waipa lahti löönud, saatis üht oma kõige heledamatest kiiredest läbi akna ja laskis seda noore neiu kollaste lokkide ümber kiirgada ja täieste lahti puhkenud roosi nupu ja Pauli pea peale paista, kes hellaste armastatud armukese ette oma pead alla kummardas. Ühes nurgas kõrwal seisis wali wana rüitel ja waatas seda armastuse sündmust ja kuulatas tasast õrnast kõnelemist, kunni ta korraga üht iseäralikku südame liikumist tundis, mis tema healegi kinni püidis panna... Tema nägi seda silmapilku kätte tulemas olewat, kus tall pisarad silmadesse kipuksiwad peasema, ja häbenes sellest liiast liigutusest ja püidis neid juba sajatamise abil tagasi tõrjuda. „Tuhat ja tuline!” pomises ta.

Selle heale juures tõstis Amalie pead, tõmbas omad käed Pauli suudlemiste eest ära ja tähendas talle ühe kiire silmapilguga tema isa poole. Noormees mõistis teda, kargas wana rüitli juurde ja hakkas tema ümber... Esimest kord ühendas wana majorit v. Li—ldi ja tema poega tõeste soe ja õrn ümberhakkamine ja isaline ja lapseline südame armastus...

Tallinnas oli imestus suur, kui uudishimulised, kes raudtee waksalis ja selle ees edasi tagasi käisiwad, korraga ühel hommikul Pauli ühes oma isa ja preili Lillega wagunist wälja astuwat nägiwad... Wana major v. Li—ld näitas kümme aastat nooremaks saanud olewat, ja ajas ennast

137

kõiges omas endises sõamehe kõrguses sirgeks, kui ta wagunist wälja astuwa Amalie oma käe kõrwale wõttis. Paul, kelle rõemust hiilgaw nägu tema õnne tunnistas, pidas ennast noore neiu teisel poolel... Kuna nad nüid kolmekeste tasasel sõidul woorimehe troska peal linna ja sealt läbi Kadrintali poole sõitsiwad, waatsiwad kõikide silmad, kes neid tundsiwad, nende peale ja neile järele. Wana gardimajori auu-tõsine, aga rahuline olu ja Pauli rõemus nägu ei jätnud kedagi kahtlusesse, missugune tähendus sellel koossõidul oli ja missugust otsa nende endiste kahe armastaja hädaohud oliwad saanud. Aga kui ka weel keegi kahewahel oleks olnud, siis oleks ta proua Lille wõidurõemulisest näust, mis see oma tütre tagasi tulemise päewal awaldas, wistist täitsa teistele mõtetelle saanud. See kooli-inspektori proua sai peaaegu pool meeletumaks uhkuse ja rõemu pärast; tema juturikkus ei tahtnud kuidagi lõppeda, waid ta rääkis ja seletas suure edewusega kõiksugusi juhtumisi — Jumal ise teab, mis ta kõik omast „puhtast Saksa hingest” arutas... Aga kõigest sellest hoolimata, pööris Tallinna linnas, kus, nagu igal pool, julget meelt ja õnne-eesmärkide kättesaamist heameelega auustatakse, kõik see awalik laimdus, mis enne Amalie Lille peale oli tehtud, lausa kiituseks. Üksteise wõidu seletati nüid, et selle neiu peale sünnitatud jutud tühjad ja nurjatumad olnud — ja igamees kiitis pealegi, et tema juba esimesest päewast saadik kohe oli arwanud, et Amalie ja Pauli armastus õnnelise eesmärgile saab jõudma; ka Jowiangi kiitles, et tema selleks abiks olla olnud... Et aga üksgi õnngi wana rahwa sõna järele mitte üksi ei tule — siis wõitis Pauli ja Amalie kihlus ka täieste proua Gallerti kahklemise... Tema tegi wastumeelse asja kohta lahke näu ja andis Markus Lillele oma tütre käe, nõnda et wana tubli õpetaja J—nil see heameel osaks sai, mõlemaid paarisi ühekorraga laulatada... Selle püha toimetuse peale sai meie laulik, Markus Lille, elust alles magu tunda, sest Klaara oli hea südamega naisterahwas ja ehitab oma noore mehe elu tema raskete kooli tundide järele ikka armastusega... Niisama õnnelik oli ka lugu v. Li—ldide majas.

138

Sooja ja waimurikka armastuse kiirede ees, mis Amalie ja Pauli armastusest wälja woolasiwad, sai wana gardimajori elu ja olugi muudetud; wanad majad, kus armastajad südamed wiibiwad ja seisuslikku wihkamisi ja kõrkusi ümber muudawad, saawad jälle uueste ilma ja inimeste keskel elule nooreks, ja wana rüitel oli oma laste õnnest õnneline, kunni wäikse, rahulise elu otsani.... Aga kahe ootamata, kiire kosjade mõjul oliwad ka weel kolmandama sünnitatud, keda ju mõnedgi enne arwasiwad katki jäewat: Oskar Baller ja Tiina Kallas astusiwad altari ette. Otse meele härmi läbi sai kirjutaja Baller selle mõttelle, et ta selle neiule rääkimata ülekohut oli teinud. Ta läks Tiina juurde tagasi ja pakkus talle uueste kätt. See aga mõistis teda enne ilusaste paluda laske, kui kadunud lammast jälle oma juhile wõttis. Oskar Ballerille oli see aga õnneks. Sest saadik läheb tall kõik korda. Ta on üli rõemus mees, laseb aga ennast ainult oma naisest juhatada ja walitseda. Nad elawad rahul teine teisega. Sellest siis ep wast tulebgi, et nende abielu mitmewõrra õnnistatnd on: neil on palju lapsi. Kui aga õhtu hilja laste kära kambrist lõpeb ja woodisse minnakse — — ütleb Baller kaasale: „Ära nurise, Tiina, Muid õnnistab Jumal muuga, Saksa rahwast aga rohke lastega. Ja minu isa tuli Saksamaalt.”

Hind 45 kop.