Luigemäe Olli.


Kujutused Eesti minewikust,

1217-1224. a.


Kirjutanud Jakob Kõrw.


Eesti Kirjameeste Seltsi wõidupidul 1890. a.

esimese auhinnaga kroonitud.


Teistkorda trükitud.

Tallinnas.

Trükitud H. Mathiesen’i kirjadega. 1893.


Luigemäe Olli.

Kujutletud Eesti minewikust,

1217-1224. a.


Kirjutanud Jakob Kõrw.


Eesti Kirjameeste Seltsi wõidupidul 1890. aastal

esimese auhinnaga kroonitud.


Teistkorda trükitud.


Tallinnas.

Trükitud H. Mathiesen’i kirjadega.

1893.


Дозволено цензурою. Юръевъ, 10 Iюня, 1893 г.

Иечатано въ тицографіи Г. Матизена, въ Ревель.

Никольская улица, д. No 23.


Luigemäe Olli.


 Muisteses Eestimaa jauskonnas, Nurmekondas, mida Paala jõgi niisutab, murti Saksa raudrüitlite orjaks heitnud Lätlaste ning oma rahwa äraandja Liiwlase Kaupo sõasalkade abil Rooma-Katoliku risti kuju all Eestlaste wabadus ja iseseisus.

 

 Nurmekonnast Homiku-Põhjapool, Metsepole- ja Sontagaga ühes rias, seisis sell ajal wäga suur, pikk ja lai metsade laan. See metsamaa laiutas ennast praeguse Kursi, Äksi ja Tartu kaudele ning wenis sealt nimelt praeguse Maarja ja ühe osa Kodawere kihelkonnast läbi kunni Peipse järweni... Nurmekonde ümberkaudu on mets suurelt osalt juba ammu kadunud, põllud, külad ja rüitlite mõisad seisawad selle asemel. Kursi kihelkondas on teda jault weel alal, aga Maarja ja Allatskiwi kihelkondas, Ellistwere, Kaiawere, Kudina ja Allatskiwi walla maades, Selgise, Hiidla, Postowa ja Wälgi ümber seisab mets ilusais mägestikkudes ja orgudes weel uhkelt oma isa-isa-isade kändude asemel püsti. Siit Homiku-pool weniwad põlised laaned nimelt Alllatskiwi ja Kawastu walla maadest läbi kunni Peipse rannani — pikalt ja laialt ulatab uhke puude wald oma latwu pilwede poole. Suurtes lagendikkudes ja raiastikkudes aga näikse, kuida kirwes ja saag wiimaste aastate jooksul selle kalli waranduse kallal on närinud, ja mõtleja inimene wõib pea selle küsimusele tulla: Kui kaua aega weel — kus ka siinsete põliste laante wallad


4


lagedalt kurtma saawad?.. Kui ilus ei wõinud see maakoht oma uhkete metsadega ja nende warjul olewate Eesti rahwa asutustega enne olla! Siin ep küll elasgi muiste wist ka metsajumal Tapio oma pereka käsutäitjatega. Siin asusiwad ka sortside pojad, kellede kojas kord Kalewipoeg öömaja wõttis... Siin saiwad ka mitmed werised taplused tapeldud, pärast seda, kui Eestlased Paala ääres, nagu tähendatud sai, Saksa raudriieteliste meeste ja Lätlaste läbi wõideti — pärast seda, kui Eesti wahwa ja osaw pealik, Lembit, wõeraste wägiwalla wastu wõideldes, Paala kaldale langes ja oma wanemate usus wõera Õhtumaa kurjuse eest Toonelasse läks... Siin seisawad ka nüidgi weel eemal nimetatud muisteaja asukohad: Selgise, Hiidlase, Postowa, Järwepära — ja nende ligidal, uhke metsa all, kena mägeline kõrgustik, mida Luigemäeks kutsutakse — mikspärast? — seda jutukirjutaja, kes eemal awaldatud kujutused rahwa juttude nõlwil kokku on seadnud, ei tea. Siia, Luige mägestikuse, ühe soode ja metsadega sisse piiratud ilusasse orusse, oli üks siinse nurga Eestlaste pealik, Luigemäe Olli, juba ammu ühe redupaiga oma perekonna ja muude ümberkaudse sugukondade perekondadele asutanud ja ise seal elanud. Pärast Paala lahingut, kus ta mehiselt oli wõidelnud, põgenes ta senna waenlaste taga ajamise eest oma tuttawasse sügawasse metsa nurka oma lähema sugukonna perekondadega warjule. Siin asutasiwad need perekonnad päriselt Luige, Selgise, Hiigla ja Järwepära kohtadesse aluasemed kaugele waenlaste rööwimiste eest eemale, soodest ümber piiratud mägestikulise metsasse. Paalal langesiwad Luige Ollil kolm wanemat poega. Nooremad kaks, kes kodus oliwad olnud, jäiwad talle wanaduse tueks, nendega ühes neli ilusat tütart ja wanemate poegade naised ja wäetimad lapsed. Tugewa käega hakkas 60 aastane Luige Olli metsas asuma, laastas puid maha, põletas raiasmaad põlluks ja ehitas talu hooneid üles. Tema päris asukohta kutsuti sest ajast Selgiseks. Wistist küll sellepärast, et see paik ja koht kesk metsa laanesse laastatud sai. Üht naabri asutust kutsuti Hiigla kohaks, üht teist Postowaks ja kolmandat Järwepäraks. Need nimed ja kohad on weel praegugi alles,


5


ja et oleks wist ekslik arwata, et sealsed elanikud pärast Luige Olli päiwi kunni nüidse põlweni seal elasiwad. Nad ei kautanud ka siis oma püsimata tööhimu, kui kõik Eesti maa rüitlite ikke alla ära wõidetud sai, ja ka esiisa Luige Olli asutused sügawas metsas wabaduse kautasiwad ja noor ning wana wõerate ette pead kummardama ja orja seisusse jäema pidiwad. Aga enne pidiwad weel mitmed korrad tuli ja mõek, ja ärahäwituse tormi hood nende Eesti asukohtade üle käima, mis mõned aastad pärast asutust uute asujate läbi märka oliwad kaswanud. Praegugi seisawad weel seal ümberkaudu metsades nende tugewate perekondade asukohtade aherwarred waataja silma ees, oma minewiku mälestust tunnistades — mis räägiwad nemad meile?


 Paalalahing oli 1217 olnud. Ka Eestimaa Eestlased saiwad Saksa rüitlite, Daani kuninga Waldemari ja Lätlaste abil raske ikke alla pandud. Rõhumine ja wägise ristmine oli igal pool. Põlenud külade waremetel aeti lagedal rahwast, nagu lamba karja kokku, — ristmisele. Luige Olli asundustes ja Selgise ümber metsades polnud aga weel mitte wabadus murtud... Niipea kui Daani kuningas Waldemar oma wäega Eestimaalt ära oli läinud, tuliwad kõige pealt Saaremaa Eestlased, kes Lembitu langemise ja Saksa-Daani-Läti wõitude järele oma julgust polnud kautanud, kokku, saatsiwad kõige Eestlaste maale saadikud ja kutsusiwad neid wõerate rõhujate wastu elu ja surma peale kõigis kohtades kui üks mees wälja astuma. See kutse sai kuuldud. Kõik Eestlased, kes iganes sõariista wõisiwad kanda, ka jault naisterahwasgi, tõusiwad ühel meelel üles ja tapsiwad Saksa rüitlid ja preestrid ära, kes aga maal elasiwad. See oli 1223 aastal... Enne, kui oma juttu edasi jutustame, tahame mõnda lühidelt selle sõa üle ajaluolikult ütelda: Selle, kõige Eesti rahwa wiimse jõuu kokku tmine alustas Warbolas, Läänemaal. Seal oliwad Daanlased Eestlastele kui oma alamatele ühe wiskmasina kinkinud. Selle järele walmistasiwad Eestlased Läänes ja Kuresaares palju masinaid, piirasiwad Daanlaste lossi ümber ja pildusiwad tema


6


peale kiwa wiis päewa seitsmest wiskmasinast. Warbolas sees olewad Daani ja Saksa rüitlid saiwad sunnitud, seda kindlust Eestlaste kätte jätma ja Tallinnasse ära minema, kuna üks tähtjas rüitel Diedrieh v. Apeldern ühes mõne teisega Saarlaste kätte pandiks jäiwad. Wõitjad tegiwad lossi maa tasa, nii et kiwi kiwi peale ei jäenud ja kuulutasiwad oma wahwa tegu läbi kõige Eestimaa. Selle teaduse läbi kaswas allarõhutud Eestlaste rinnus uus julgus ja teguwõim Daanlaste ja Sakslaste wastu. Nemad saatsiwad saadikud Warbolasse kokku ja siin wõeti nõuu, uueste kõik maad wabastada. See tegemine algas sellega, et mõned Rooma-Katoliku usku Daani preestrid, kes wägiwallal rahwast oliwad ristinud, Warbolas ära saiwad tapetud. Sedasama tehti ka Wiljandis 29. Januaril 1223. Seal kogusiwad Eestlased ühel pühapäewal lossi ja linna ümber kokku, tungisiwad linna, piirasiwad Jumala teenistusele kogunud Sakslased ümber, sidusiwad ühe osa mehi, keda nad ei usaldanud, ahelatesse, tapsiwad pahemad ära. Werega punastatud mõegad ja saagiks saanud sõariistad ja hobused läkitasiwad nad tunnistuse täheks Uganniasse, Wõru poole ja Tartumaale Metsepolesse ja Sootaga ning kutsusiwad kõigil pool Eestlasi üles, et nad sedasama teeksiwad. Jälle neist kohtadest, külast külasse, talust talusse läksiwad saadikud, et iga Eesti meest elu ja surma peale wõitlusele wälja kutsuda. Wabaks saanud Eestlased wõtsiwad jälle omale naised tagasi, mis neid ristimisel maha jätma oli sunnitud, kaewasiwad oma surnute kehad maast üles ja põletasiwad neid oma endise pagana usu järele ära, pesiwad omad elumajad puhtaks, nagu nad ütlesiwad, ja saatsiwad sõaliku piiskopp Albertile Riiga sõnumed, et nad iialgi ristiusku wastu ei saa wõtma, „kunni weel üks aasta wanune küindra pikkune poisikenegi nende seas elus on. Et aga selleks suureks ettewõtteks rohkem kindlust ja julgust saada ja Saksa rüitlite ning piiskopi käsikute, mõegawendade hulkade eest oma isamaad mõjuwamalt kaitsta, saatsiwad Eestlased Pihkwasse ja Nowgorodisse saadikud, et Wenelaste poolest, kes Eestlasi ikka oliwad õhtupoolse orjasundijate wastu aitanud, ruttu abi saada. Selle peale ruttasiwad ka Wene-


7


lased, ehk neil küll isegi Tatarlaste salkadega alati wõitlemisi oli, mõne sõasalgaga, mis usinaste kokku jõudsiwad wõtta, üle Narowa jõe Eestimaale ja wõtsiwad mitmed rüitlite lossid enese kätte, kuna jälle mõned teised salgad Pihkwa pool kokku kogusiwad, et Eestlastele iga tahes mõlemilt poolilt Peipsit abi tuua. Nõnda hakkas siis sõda kõiges Eestlaste maas ja kõigis selle piirides uueste.

 Määratumad waenlaste parwed tungisiwad kõigist rajadest Eestisse: Ordurüitlid oma Saksamaalt sisserändanud ja palgatud jalameestega, Lätlastega, Liiwlaste salkadega ja — kõikidega Õhtumaa jooksikutega, kes iial wõerast warast rikkaks saada ja maad onmndada püidsiwad. Ordurüitlid ja nendega ühes Lätlased oma hirmsa pealiku Rameke juhil ilmusiwad nagu rohutirtsude parwed, tungisiwad oma suurema hulgaga Uganniasse, Sakalasse ja laastasiwad, põletasiwad ja riisusiwad jäledaste. Aga just siin kaswas Eestlaste wastupanek nii tugewaste, et waenlased löödud saiwad, hirmusiwad ja põgenesiwad. Nende kannul kogusiwad Eestlased omad sõamehed kõik kokku, keda iial selleks tarwitada wõis. Wiha waenlaste peale oli nii suur, et keegi ennast meheks ei pidanud, kui ta, oli ta ka wana hallikene, wälja ep oleks astunud. Eestlaste kogumisest nägiwad jo ordurüitlid, et neil head oodata polnud: nad ei wõinud ennast ega oma orjaks saanud Lätlaste maad Eestlaste wastu kaitsta. Enne oliwad nad kõik Eestimaad enese kätte kiskunud, nüid saatsiwad nad hädaga saadikud Riiga Saksa piiskopi juurde, et see kõik omad abilised ja sõasalgad Ordurüitlitelle appi saadaks. Aga piiskopp ja tema all olewad rüitlid lubasiwad Ordurüitlitele ainult siis abiks olla Eestlaste wastu, kui kõik Eestlaste maa kolmeks ühesuguseks osaks ära jautatud saaks: Riia piiskopi Alberti, Eestimaa piiskopi Hermanni ja Ordurüitlite kogule. Selle tingimisega pidiwad Ordurüitlid leppima, kes suures hädas ja näljas oliwad. Nad wõisiwad seda kõige kergemine jo sellepärast lubada, et neilt Eestlased juba pea kõik maa, kui mõne ainsa kantsikese maha arwame, mille seas ka Tallinn oli, Eestlaste kätte oliwad kautanud — wõerast warast on


8


jo kerge palka maksta — sellepärast tunnistas Ordurüitlite kogu ka püha wandega, et nad mitte enam Eestimaa ainsad peremehed ei taha olla, mis neile enne Daani kuningas Waldemar omaduseks oli lubanud. Nüid kogusiwad Ordurüitlid esimehe Volquini raudriideliste rüitlite juurde Riia ja Tallinna piiskoppide raudriideliste jalameeste ja rüitlite määratumad parwed, keda kõigilt poolt kokku tõmmati — peale seda weel kõik Lätlased ja suured salgad Liiwlast, kes oma ülema Kaupo läbi eksitatud ja juba täieste Sakslaste käsi riistaks oliwad saanud. Et Eestlaste õnnetust weel suurendada ja nende maad tõeste igaweste käest ära riisuda, tõi Semgalli piiskopp Bernhard Saksamaalt suured hulgad uusi ristisõitjaid siia. Nüid polnud rüitlite, Sakslaste, Lätlaste, Semgallide ja kõigi muu ühendatud salkadel muud, kui ühes jalamaid kümme kord wähema Eestlaste peale tungida, kellel aga mõned ainsad salgad Wenelasi appi oliwad jõudnud, sest Wenelastel enestel oliwad homiku poolt Tatarlaste sugukonnad alati kaelas. See õnnetus tõi ka Eestlastele Saksa orjaikke kaela ja riisus neilt nende maa igaweste, sest iga inimene wõib arwata, et weike Eesti rahwukene, oli ta nii wahwa kui tahes, omete mitte kaua Õhtumaa raudsalkade ja nende ühendatud hulkade wastu ei jõudnud panna. Eestlased oliwad oma wõitude järele mõningate Wene salkadega Tartukaudelt, pärast seda, kui Tartu kantsid rüitlite käest ära oliwad wõitnud, Lätimaasse tunginud. See oli kewade ajal 1223. Senna tõttasiwad nüid Saksa rüitlid oma määratuma hulga ühismeestega, ja siin tuli jäle lahing. Wene salkasi oli wähe, need löödi pea taganema. Eestlased paniwad kõige jõuuga wastu, saiwad aga mitmetunnises lahingis waenlaste ülisuuremast hulgast Imeri (Nmer) jõe ääres löödud: 600 Eestlast jäiwad üksi lahingi wäljale surnuks, ise weel haawatud ja surnud, mis põgenedes langesiwad. See oli walus kuulutus — ja ette juba nägiwad targemad juhatajad ära, et Eestlaste maa ise oma jõuuga mitte raudriieteliste rüitlite ja kõigi Lõunepoolt peale tungiwate rahwaste wastu ei wõi kaua panna, ehk nad küll rind rinna wastu waenlaste ees sõdisiwad ja iga sammu werega katsiwad, mis


9


tagasi läksiwad. Uueste saatsiwad nad Wenelaste juurde abi palujaid — nad oliwad näitnud, et nad sõdida wõiwad, kui aga wähegi tuge suure, wägewa pealetungijate hulkade wastu tagaselja on... Imeri lahingis oli julge ja kuulus Saksa rüitel Theodorich surma saanud — temaga ühes langes Lätlaste ja Sakslaste hulkadest küll wähemalt seesama wõrs, nagu Eestlasi... Warsti pärast seda lahingit liikusiwad Sakslaste ja nende abiliste hulgad nagu wesi Eesti rajadesse, Piiskopp Bernhard wiis oma 18,000 sõalist, mõega wennad, ristisõitjad ja kõiksugused õnne ajajad linnu parwena edasi, nendega ühes Lätlased ja Liiwlased — Wiljandi wastu, kus Eestlastel küll kõige tugewam kindlus oli. Aga Sakalased ei teinud raudmeestele edasi tungimist mitte kergeks — iga samm, mis Lõunalaste hulgad astusiwad, wäetati wahwa Eesti meeste werega! Alles Juuli kuu lõpul jõudsiwad waenlased nii kaugele, et maa lagedaks oliwad teinud ja wiimsed Sakalaste salgad Wiljandi kantsidesse warjule ajanud. Juuli wiimaste päewade sees, nagu ajalugu räägib, algas kindluse ümber piiramine. Kaks nädalat wõitlesiwad Sakala Eestlased siin wiimse jõuuga, tulisi kiwa, tõrwa ja muud wiskamise kraami waenlaste peale maha pildudes. Siis rauges nende wõim ja nälg hakkas kätte. Ikka rohkem kogus Sakslaste ja Lätlaste salkasi linna ümber. 15. Augustil, nälja ja haiguste läbi murtud, palusiwad Eestlased Wiljandi kantsis rahu, ja lubasiwad — sest et muud peasemise lootust polnud — ennast alla heita ja ristida lasta. Selle peale tungisiwad Sakslaste hulgad oma kaaslastega linna ja — kuida nad oma lubamisi pidasiwad, mis kantside alla-andjatega enne nende allaheitmist kokku rääkisiwad, sellest annab see tunnistust, et mõne tunni pärast kõik Wenelased, kes Eestlaste seas leiti ja kes juba risti usku oliwad — kindluse ees kaagu otsas rippusiwad — teistele — Eestlastele hoiatuseks — ütlesiwad Saksa rüitlite esimehed! — Wiljandi järele langes ka Paala wõi Põltsamaa kants Sakslaste kätte. Nende hulgad ujusiwad nagu jõgi üle Eestimaa....

 Uueste saatsiwad Eestlased Wenelaste juurde abi otsijaid.


10


Seekord oli Wenelastel Tatarlaste eest pisut rahu ja Nowgorodi würst Jaroslaw tuli 20,000 sõalisega Eestisse, wõttis Tartu ja Otepää enese kätte ja tungis ka Sakalasse Sakslaste wastu edasi — siis aga pööris ta Saaremaa Eestlaste palwe peale Tallinna wastu. Raske katku tõbi aga oli nagu nimelt Eestlaste hukatuseks, meie maale asunud rohkete sõdade ja surnu kehade mädanemise läbi — see murdis nüid niihästi weel wiimsete Eestlaste kui ka Tallinnat ümber piirawa Wenelaste hulgas hirmsaste mehi maha — hullemine, kui waenlaste mõek ja tuli! Eestlased ei saanud Jaroslawi wäge Tallinna ümber tuetada, sest et Sakslaste parwed igalt poolt, maalt ja merelt Eesti maasse tungisiwad.... Neli nädalat piiras Jaroslaw Tallinna kantsi ümber. Sakslased saiwad aga mere poolt abi ja toidu kraami. Linnas oli Sakslastel ka isegi enne ümber piiramist rohkeste toidukraami kokku weetud kõigist kohtadest, kust nad Eestlaste eest seie põgenesiwad. Nende wõim oli sellepärast palju suurem kui Wenelastel, kes oma wähese meestega linna mitte täielikult ei saanud sisse piirata. Wõitlemised igapäew ja nälg ning katk laastas Wene sõasalga nii ära, et nad Nowgorodisse tagasi pöörsiwad, kust pealegi rahutumad sõnumed Tatarlaste sisse tungimisest oliwad tulnud. Nüid polnud Eestimaa Eestlastel enam ainustgi abimeest. Üksipäini pidiwad nad samm sammult, nagu Sakalagi Eestlased, Saksa raudriieteliste rüitlite ja nende määratuma abiparwede wastu wõitlema ja — samm sammult saiwad Eesti wõitlejad Tallinnast wälja tungiwa ja muude Saksa salkade abil maha tapetud ja Harjumaal suurem osa Eesti kantsist ära wõidetud. Nüid astusiwad Sakslased, et iseenese keskel enam mingit riidu ega lahknemist ei tuleks, Estimaad jagama, ja see tegu oli neil seda kergem, et Daani kuningas Waldemar 1223 1225 aastani ühe Saksa grahwi Heinrich von Schwerini käes wangis oli ja seega wõisiwad Sakslased Eesti maid ainult oma keskes jagada, ilma et jagu kellelegi neile pisemaks oleks saanud, kui endiste jagamiste järele, kus weel Daani Waldemar suuremat osa Eestimaast ühes Tallinna linnaga enesele pidas ja Eestirahwast korralikult püidis kaitseda, mis


11


rüitlitel mõttessegi ei tulnud... Piiskop Albertille lubati nüid tema endise piiskopkonna kõrwale weel Läänemaa, Eestimaa piiskopiks walitseti tema wend, Hermann ja tema waldadeks määrati Ugannia (Tartu ja Wõrumaa) ja praeguse Tallinna Eestimaa jäuskonnad ilma Lääne-maata. Rüitlite ordule määrati Sakala ja Nurmekunde (Põltsamaa) ja ümberkaudne maa. Nendele jagudele arwati weel mitmed weikesed osad (kihelkonnad) ümbert kaudu juurde... Daani kuningas Valdemar oli järgmisel wiisil wangi saanud: Daanlased ja Sakslased oliwad Eestlaste poolest Tallinna kantsidesse tõrjutud, aga siit sõdisiwad nad Saare- ja Tallinnamaa Eestlaste wastu kõwaste, sest et nad mere poolt wahel abi saiwad ja Eestlased, nagu jo tähendasime, eemale pidiwad ruttama, sest et Riia- ja Läänemaa poolt Sakslased Eestimaasse sisse tungisiwad... Sellepärast jäiwad ka Wenelased, kui nad Tallinna alla jõudsiwad, üksi siinset linna piiramaa, kuna Eestlased oma piirisi pidiwad kaitsema minema. Enne sõa algust aga oli Daani kuningas grahw Heinrich von Schwerini juurde Põhja Saksamaale jahi peale palutud. Seal aga pani grahw Schwerin Daani kuninga alatumal wiisil wangi ja hoidis teda nii kaua wangis, kunni ta oma wõimust Põhja Saksamaal ja ka Eestis käest ära andis... Kuninga Waldemari wangis olemise ajal reisis ka Riia piiskopp Albert Saksamaale ja sai wangis olewa kuninga käest (Juuli kuul 1224 aastal) selle tunnistuse, et Daani kuningal midagi selle wastu pole, kuida Saksa rüitlid ja piiskopid Eestimaad jäutawad. Pealegi pidi kuningas ka Alberti wenda Hermanni Eesti piiskopiks tunnistama, nõnda et Daanlasel enam midagit Eestimaal ütlemist ep olnud. See oli walus löök Daanimaale, aga ka Eestimaale, sest kahklemata oleks Eestimaal rahwa elu Daani kuningate warju all hoopis korralikuma ja lahkema seisuse sisse saanud, kui piiskoppide ja raudrüitlite walitsuse all, kus maa ja rahwas ainsa sõnaga nende saagiks saiwad ja Eestlaste wastupanemise wõim endise 14 aastase ja nüid weel kahe aastase sõa läbi täieste rauges. Et aga Eestlastel wabaduse peale wiimnegi lootus kadus, tuli sest, et Daani wõimus Põhja-Saksa-


12


maal puhas otsa sai ja Lübeki sadam ennast „Liiwimaa paganate ärawõitmiseks Saksa ristisõidu laewadelle nüid täieste wallaliseks sai. Nüid polnud enam ristisõitudel Daani poolest ega Lübeki sadamast keeldust, ja siit oowasiwad nüid kõik head ja kurjad inimesed, kes kodumaal käsu ja seadusega toime ei saanud, ehk kes ennast korraga „wõera paganate maast ja warandusest tahtsiwad rikastada wõi ka otse jalgse taewa riiki saada — jõena õnnetuma Eestimaa poole ehk nõndanimetatud „Liiwimaale, nagu sell ajal Saksamaal kõiki Läänemere gubermangusi kutsuti.

 Üks ainus tähtjas koht, mis weel pärast seda lugu Eestlaste ja Wenelaste käes oli, oli Tartu. Siinne loss wõi kants, mis praeguse Doome mäe peal oli, oli wistist küll kõige kindlam koht kõigel Liiwimaal. Juba endised Eesti kantsid oliwad siin tugewad ja kindlad. Peale selle oli teda Ordu rüitlide kogu enne Eestlaste praegu jutustawat sõda weel kindlamaks teinud ja sõariistu ja sõakraami talle sisse kogunud. Enne Wenelaste tulemist oliwad Eestlased siit Sakslased wälja kihutanud... Nii pea aga, kui Wene wäe salgad seie jõudsiwad, anti Tartu kants ühe osa Wene salkade kätte! ja Eestlased tõttasiwad ise Lätimaale Lätlaste ja Sakslaste järele. Pärast Eestlaste lahingi kautamist, Imeri jõe ääres, taganesiwad muist Eesti sõalisi Wenelaste juurde Tartu kantsisse ja siin wõeti nõuuks, et, kuna Sakslaste parwed ikka rohkem ja rohkem wõites edasi tungisiwad ja Jaroslaw ise oma wäega Tatarlaste pärast Wenemaale ruttas, Tartu kantsis Sakslastele wiimse meheni wastu pidi saama pandud. Eestlased ja Wenelased wõtsiwad nõuuks, ennem surra, kui ennast hirmsate rüitlite ees alandada. Tallinna alt ära minemise järele oli würst Jaroslaw Eestlastele omete weel Nowgorodist ühe weikese sõameeste salga (200 meest) ühes ühe wahwa pealikuga Wetsheslawiga (Vesceko) 1223 aastal appi saatnud ja temale lubanud, et ta selle maa walitsejaks saab, kui seda Sakslaste wastu wõib kaitsta, kunni Wene poolt rohkem abi juurde wõib saata. Selle Wetsheslawi oliwad Sakslased enne Kokenhusenist wälja ajanud ja temal oli enesel sellepärast Ordu rüitlite wastu


13


kõige suurem wiha. Sellepärast püidis ta Eestlaste ühenduse ja oma weikese sõasalga abil wägewa Sakslastele kõigest jõuust nende ülekohtulist peale tungimist kätte maksta ja julgustas Eestlaste meelt kõigi pidi. Ta teatas neile ka, et Wene würstid Eestlasi sundima ei saa oma maad ära anda ja selle eest risti usku wastu wõtta. Homiku poolsel Greeka usu kirikul polnud üleüldse seda wiisi, et rahwaid halastamatalt oma waimuliku kingituse nimel kõigist ilmalikkudest wabadustest puhtaks riisuda ja nende käest maad ära wõtta. Wene würstid püidsiwad neid mereäärseid maid aga oma riikliku ühenduse sisse wõtta, ja neid selle eest wõeraste rõhujate ja peale tulijate eest kaitseda. Ristiusu edenemist lootsiwad Wene würstid Eesti rahwa seas iseenesest aega mööda korda saata, ilma sundimiseta. Ja see oli ka wäga õige mõte. Sellest wistist tuli ka Eestlaste kaastundmine Wenemaa ja rahwa poole, kelle seas ka palju Soomesugu rahwa osasi elasiwad ja ühes Slaawi rahwastega Wene riigi rajasiwad. Eestlaste äramõetmata õnnetuseks aga oli see, et just sellsamal ajal hirmsad Tatarlaste sõaparwed Homiku poolt Wene riigi, ehk õigem ütelda Slaawi-Soomesugude ühendatud riigi poole lähenesiwad ja kord korralt hirmsama wäega Õhtu poole tungima hakkasiwad. Seda teadsiwad ka Saksa piiskopid ja Ordu rüitlid ning kogusiwad kõik wäge kokku, et Eestlastelt wiimist wabaduse warju wõtta ja neid ühes nende maaga omaks orjaks teha, kunni Wenelased ja muud Soomesugu rahwad oma noort riiki Tatarlaste wastu wiimse werejõuuga peasta püidsiwad... Julgust ja lootust aga ei kautanud Eestlased, kelle keskel ka wahwa Wetsheslaw oma weikese salgakesega wiibis, mitte. Tartusse kogus igalt poolt Eesti põgenenud salkasi kokku, kellel kodu külad põlenud, sugulased, sõbrad, naised ja lapsed tapetud. Wiha Saksa rüitlite ja wägiwaldse ikke üle oli nii suur, et Tartu kantsis küll naljalt ainust Eestlast ei olnud, kes oma isamaa wiimse warjupaiga peal ennem ei oleks surra tahtnud, kui eluga ennast Sakslaste alla anda... Tartu kantsides warjul olewate Eestlaste ja Wenelaste eest oli ka Saksa rüitlitel ja piiskoppidel, ehk küll see paik peaaegu wiimne oli, mis weel


14


itmata, suur hirm, sest nad oliwad kuulnud, et, ehk küll Wenelastel Tatarlastega rasked wõitlemised oodata, Nowgorodi würst omete üht salka Wenewäge Eestlastele Tartusse appi tahta saata.... Sellepärast wõtsiwad piiskopid ja Ordumeister nõuu, wõimalikult ruttu kõik oma sõajõuudu, mis iial wõimalik, koguda ja Tartut ruttu ära wõtta. Kõige Liiwimaale saadeti sellepärast kutse ja käsk, et Saksa rüitlid, mõegawennad, ristisõitjad, kõik Läti ja Liiwi saadawad sõasalgad wõttaks ja Bewerini lossi juurde (Lätimaale, Burtneki järwe äärde) kokku kogutaks. Seie ruttasiwad siis, et jäedawalt Saksa rüitlite ja piiskoppide wõimu meie maale asutada, Ordu rüitlid Volquini juhatusel, Saksamaa ristisõitjate parwed, kes õiete ütelda nagu näljased kaarnad saagi järel ahnitsesiwad, Saksamaalt seie tõttanud kaupmehed, õigemine ütelda ärapõgenenud ehk kurjatööde pärast seie pelgu põgenenud inimesed, kellel midagi kautada ei olnud, kui nurjatu elu, aga wõita: rikkus ja seisus. Peale selle oowas seie suur kogu Riia kodanikusi, kes selle sõa ajal juba riisumisest rohket magu oliwad tunnud. Peale nende Sakslaste aga tuliwad seie jault rüitlitest aetud ja surutud Lätlaste ja — Soomesugu rahwaste häbiks piame tunnistama — ka Liiwlaste salgad, keda nende kadunud pealiku Kaupo nõrkus ja äraandmine Saksa orjadeks oli teinud. Kõige nende rahwaste sega-kogu oli aga nüid üks wäga suur ja hirmus sõawägi — see hirmus hulk oowas nüid nagu wesi Uganniasse ja piiras Tartu linna, wanad Doome kantsid, sisse. Suure kiirusega, et enne Wene abi oma eesmärgile saada, ehitasiwad Saksa rüitlid oma määratu wäega puust tornisi, mille warjul Eesti kantsid ja müirid alt õensaks kaewati. Nendesamade tornide seest ülewelt ja alt maast heideti noolesi, kiwa, tuliseks aetud raua tükka ja tulega täidetud pottisi Eestlaste kindlusesse ja wõideldi wahwa Eesti-Wene meeste wastu kõige tigedama wiha ja saagi himuga! Aga, nagu jo tähendatud, Eestlased ja peutäis Wenelasi nende seas, kes wiimse wihaga wastu paniwad ja ennem surra kui alla heita tahtsiwad, näitsiwad siin nii suurt waprust üles, et Saksa rüitlite hirm päew päewalt kaswas, sest


15


wõideldud oli jo mitu, mitu päewa, aga edasi ei saadud ühtegi ja — et Wenelaste abi tulemas oli, seda teadsiwad piirajad ja piiratawad... Ikka uusi salkasi tuli Sakslastele juurde ja, et Eestlaste julgus kauks, tegiwad nad hirmsat kära ja müra oma sõa salkadega... Öösetel kostis ümberpiirajate wägede laagrist mürin ja müdin ning sõalik muusika helin üles kindlusse.... Aga ka ümberpiiratawad tõstsiwad mehisel julgusel oma sõahealt ja puhusiwad lahingipasunaid, waenlasele näidates, et nende julgus nõrkemata oli...

 Mõlemilt poolilt teati, et üks Wenewäe salk Tartus ümberpiiratawatele appi tulemas teel oli. Selle lähenemist saiwad Sakslased oma salakuulajate läbi kõige esite teada ja nõudsiwad sellepärast Eestlastelt, et nad kindluse ja kantsid ära annaksiwad ja alla heidaksiwad. Wenelastele lubati wabalt ära minna, oma kraami ja warandust ühes wiia. Selle Sakslaste lubamise peale wastati kindlusest uue wõitlustega — sest niihästi Eestlastel kui Wenelastel oli wistist teada, kuida Saksa rüitlid Wiljandis oma lubatud „sõna pidasiwad. Eestlased ja Wenelased ütlesiwad: „Parem sõakantsides näljaga ehk waenlaste mõegaga surra, kui petjate raudmeeste lubadust uskuda ja pärast puu oksas kõlkuda!... Sarnase wastuse peale wõtsiwad Sakslased oma ikka suuremaks kaswanud abihulkadega nõuu, tormi joosta, sest Wene wägi oli jo rajale tulemas... „Kes kõige esimene saab olema, müiri peale tungima, piab kõige parema saagi osaliseks saama. Wetsheslaw aga ja tema pea abilised piawad kõige kõrgema puu oksasse poodama... See oli see Sakslaste ewangelium, mis nad nii wahwaste kuulutasiwad, kus päris rahwas oma isamaad nende rööwli salkade eest kaitsesiwad!... „Läti Hindreku ajaraamat ütleb: ,,Pärast üleüldist palwet Kristlaste Jumala poole, hakkas üleüldine tormi jooksmine. Ühe müirisse lõhutud lõhe läbi wisati tulerattaid kindlusse ja kindluse tornide peale... Põlewaid, tõrwasi kuulisi heideti wäljast alalõpmata kindlusse, mis eest „paganad hirmusiwad. Tormi jooks oli hirmus. Iga mees tahtis kõige parema saagi osaliseks saada... Ja kuna igalt poolt hulk hulga ja salk salga


16


järele wäljast müiride poole tungiti ja mõlemilt poolilt kõigisuguste abinõuudega wõideldi, ronis üks rüitel Johann von Alperden ühe tormiredeli abiga kõige esimeselt kantsi müiri peale. Tema taga kõik teised rüitlid oma raudriietes. Sellega oli Sakslastel tee lahti. Kõik tungisiwad nagu kaarnad kindlusse, kus Eestlaste ja Wenelaste wähem hulk jo surmale wäsinud oli... Jäledaste tappis nüid mõek ja oda... Peale tungijate hulgal oli kerge asi, wäsinud wastupanejate elu lõpetada... Jäledas werepulmas saiwad kõik Eestlased ja Wenelased wiimse meheni surma! Ka Wetsheslaw langes wõitluses. Peale mõne ainsa naise ja lapse, kes kõrwale oliwad põgenenud, jäeti terwest Tartu kindlusest üks ainus mees, Wenewürsti sõasaadik elusse. Talle anti üks hea hobune ja saadeti teda Nowgorodi poole teele, et ta omakstele teada annaks, mis Eestlaste ja Wenelastega Tartus oli sündinud... Jaroslaw, kes juba ühe kaunis suure sõasalgaga Tartu poole teel oli, pööris päärast selle kurwa sõnume „südame waluga, nagu ajalugu ütleb, Nowgorodisse tagasi. Tema wahwa meeste surm Tartus tegi teda wäga kurwaks, sest nüid oliwad kõik kindlad kohad Liiwimaal Saksa rüitlite ja piiskopp Alberti käes. Neid sealt wälja tõrjuda ei mõjunud allarõhutud Eestlaste wägi... Eestlased oliwad suuremalt osalt oma isamaa eest wõitlemises surma saanud, ainult wanakesi ja naisi ning lapsi oli rohkem järele jäenud, kes metsa sügawusse ja urgastikkudesse oliwad warjule põgenenud.. Sakslased aga pidasiwad määratuma rõemu hõiskamise all oma wõidu pidu, mida põlema süidatud Eesti kantside ja „wiimse paganate ohwrikoha tuleleegid walgustasiwad... See sündis 15. Augustil 1224 — just Wiljandi, Sakala kindluse langemise päewal, aasta pärast...

 Tartu ärawõitmine oli kõige suurem wõit, mida Saksa rüitlid piiskopp Alberti lippude all oliwad wõitnud... Tema järg oli ka tähtjas, ehk küll Eesti rahwale kõige hirmsamaks õnnetuseks, sest rüitlite ja sõaliku piiskopp Alberti teenistuses seiswa raudmeeste raske ikke oli nüid nende osa, kes weel isamaa eest wõitluse weremängust oliwad üle jäe-


17


nud. 16 aastase sõa läbi (1208 1224) oli Eesti rahwa kõige wiimnegi im murtud. Daanimaa oli kuninga Waldemari wangipõlwe läbi alandatud ja Wenelased, kes kõige enam Eestlaste eest oliwad püidnud teha, oliwad isegi hirmsas lahingis Kalka ääres Tatarlaste kätte oma wabaduse ja wõimuse kautanud (31. Mail 1224), sellepärast oliwad kõik Wene würstid sunnitud, waikseks jäema ja Sakslastega rahu tegema.... Nüid polnud Eestlastel enam mingit tuge ega abi — ja rüitlite, piiskopp Alberti ja mõegawendade wõimus läks Baltia maades nii suureks, et nad allaheidetud rahwastega teha wõisiwad, mis ise tahtsiwad... Ajalugu ütleb: „Piiskopp Alberti riigil polnud kedagi wälist waenlast enam karta. Teda kardeti tema wägewa sõameeste pärast. Albert wõttis Riias kõigist Liiwimaa paikadest rahu saadikuid wastu, kes talle rikkaid andisi tõiwad — ainult Saaremaa Eestlased mitte, kes aga nii palju rahu pidamist tunnistasiwad, et nad enese juures pandiks hoitud rüitli, Dietrichi, piiskop Alberti wenda, Riiga ära saatsiwad, ilma et nad ennast milgi wiisil alla heitsiwad ehk rahu palusiwad. Seega jäiwad Saaremaa Eestlased üksi weel wabaks ja sõajala peale piiskopp Albertiga — sest ka Wene würstid, nimelt Pihkwas ja Nowgorodis tegiwad temaga rahu, kes neile selle eest Tolowa maakonna sissetulekud lubas... Ja nõnda sai esimest korda sest ajast, kus Saksa rüitlid ja mõegawennad oma piiskoppide ja preestritega seie maale tuliwad, 40 aasta jooksul, kõigel maal „rahu aeg. See sõna „kõigel maal käib nimelt Liiwlaste, Lätlaste ja Düna jõe äärest Wenelaste käest ära wõetud maade kohta, niisama ka kõige Eestlaste maa kohta... Alatiste wõitluste ja sõawiletsuste läbi oli maa tühjaks ja koledaks saanud. Külad ja talud oliwad tuhahunnikuks ja aherwarredeks muudetud, nimelt Eestlaste maal. Nälg ja wiletsus, kui sõakära waikis, andis wiimast julgust ja ajas rahwast oma sügawate metsa urkadest ja koopadest wälja. Siin ootas rahwast küll raske orjus ja hirm wõera ära wõitjate eest, aga omete lootis rahwas nimelt waimuliku meeste juurest, kes uut usku peale tõrjusiwad ja selle juures armastusest


18


rääkisiwad, uut asumise kindlust. Endiste külade asemele hakati majasi ehitama ja põldusi harima. Ka ärahäwitatud kirikud sunniti rahwal kohe üles ehitama... Aeg ajalt, kuna pärast sõda ka ärawõitjad alguses pisut pehmemalt inimestega ümber käisiwad, hakkas maa ja rahwas jälle kosuma ja elama ning asjatoimetuses algas läbi käimine kõikide wahel endist wiisi.... Waimulikud mehed ja rüitlid püidsiwad rahu aega selleks tarwitada, et oma walitsust ja mõju kaswatada ja uute waenluste wastu kõigite walmistada. Et seda wõimust kätte saaks, asutati ikka rohkeste sõasalkasi ja ehitati kindlaid kohtasi tugewaks... Piiskopp Hermann von Alperden asus Lihulast, kus tal Daanlaste ja Saaremaa Eestlaste eest, kes weel wabad oliwad, kindlat julgust ei olnud, Tartusse ja hakkas siit oma piiskopikonda walitsema. Seie rajas tema ümberkaudse rahwa werewaewa ja abiga kõige ilusama kiriku, mis Baltia maades iial olemas on olnud. Selle uhke templi alus tõusis 1225 aastal endise hirmsa wõitlemise paiga peale Doome mäele... Tema rusud on praegugi alles — mis räägiwad nemad meile? Tartusse ehitas seesama piiskopp Hermann ka ühe kloostri, mille abtiks (ülemaks) ta oma wenna Rotmari nimetas. 24 wallakonda ümber Tartu maksiwad omad kümnese maksud piiskopile koduseks taskurahaks — muudest maadest sissetulnud maksud tarwitas piiskopp oma wäe suurenduseks. Oma maadest andis ta Ottepää oma wennale Dietrichile, ja sealt kaudelt ühe teise suure osa oma õemehele Engelbert von Tiesenhausenile. Peale selle pani ta oma maade isandateks igas kohas sõalikud rüitlid, nagu nimelt Johann von Dolen ja Himold von Plessen j. n. e.... Et aga uue riigi wastupanemise wõimu wäliste peale tungijate wastu ülendada, hakati igal pool, rüsi, tugewaid lossisi ehitama. Kus iial ilus, kohaline mägi ehk küngas, wõi jões ehk järwes saar oli, enamiste endiste Eesti kantside asemelle — igasse kohta ehitati müirid ja kantsid, Saksamaa rööwli losside sarnatsed, kust rahwa üle raudriiete ja mõega, wõlla ja kepi abil kerge oli walitseda.

 Kui raske sellel ajal allaheidetud talupoegade põlw oli


19


— kes jõuab seda üles kirjutada? Iga lossi ja ringmüiri küljes seisawad Eesti meeste ja naiste higi ja were pisarad.... Kõige suuremad lossid ehitati kindla elumajadena, nende ümber peale seda weel tugewad paksud, kõrged ringmüirid tornidega. Ümber kõige aga kaewati weel sügawad kraawid, nagu Saksamaa lossidel... Wiljandi endise Eesti kindluse asemelle, kõrgele, ilusa järwe kaldale ehitas Volquin mitme kordse ringmüiridega tugewa lossi. Kõik ümber kaudne maa orjas raskes higis — Eesti rahwas pidi wedama ja waewlema — kunni see hirmus kindlus walmis sai, kust wiimastgi wabaduse warju raudse käega maha murti!... Kui palju Wiljandi lossi kallal tööd pidi tehtama, seda tunnistab ka tema pärastine tähtjus — ta pani ka uuemal aeal edenenud sõakunstile kaua wastu ja kõik waenlikud sõawäed püidsiwad teda enam äraandmise kui sõariistade abil kätte saada... Wana Eestlaste kindlus, Ottepää, mis 1220 aastal raske wõitlemise läbi Saksa rüitlide kätte sai ja kindlamaks ehitati, tehti siis, kui piiskopp Hermann Tartust oma tegewust hakkas, rohkeste kindlamaks ja kõwemaks. See loss Ottepää mäe peal oli rüitlitele nüid esimüiriks Wenemaa wastu. Nõndasamute ehitati ka praegusel Eestimaal lossisi ja kinnitati wanu. Losside sees ehk nende kõrwal asutati kirikud — enamiste endiste Eestlaste ohwrikohtade peal, kuhu juba „paganad auukartuses ja palwes oliwad käinud — nõnda ütleb Sakslaste kirjutatud ajalugu... Juba 1225 aastal oli rüitlitel seega kõik maa lossisi täis... Nende losside nimed aga ei saanud mitte kõik endisi Eesti nimesi; paljudelle andsiwad rüitlid oma isamaa kohtade nimed — wistist küll jäult sellepärast, et maad uueks Saksamaaks ümber luua. Kõik need kindlad lossid, millele tuhandete allaheidetud ja orjaks tehtud inimeste elu ja terwis ohwriks sai, kinnitasiwad ka edespidise ajani Saksa rüitlite wäge ja wõimu. Nende kõrgete, paksude müiride taga paniwad rüitlite salgad oma sõalistega igakord ka suuremate sõasalkadelle ja sagedaste uueste wastu hakkawate Eestlastele wastu, kunni suuremad rüitlite wäed appi jõudsiwad ja wastaste sõariistuta hulka nagu lamba karja tapsiwad. Kuna


20


aga wiimaks uuem aeg püssirohu üles leidis ja sellega ka meiemaa Saksa rüitlitele aeg ajalt wõimust wähendas — langesiwad suurtükkide wägewuse ees kõige paksemad müirid ja endised lossid ja müiritatud kindlused ei wõinud wägiwallalistele enam täielist kaitsemist anda! See oli ka meie Eestisugule õnneks, et weel orja elust wabaduse lilleke wõis idaneda ja endiste sundijate wägi langeda! Ka nende lossid on suuremalt osalt jo enne nende eneste wõimust langenud. Taewa ilmade, tuule ja sadude ees seisawad aga weel nende sammaldanud tornid ja rusud, meie mägede otsas — üks hirmu ja jälestuse märk Eesti sugule — üks walus ja hale mälestus meie wanemate werest ja higist ning õnnetusest. Nad tuletawad meile neid raskeid wõitlusi ja ahastawat wabaduse kadumist meelde, misga meie esiwanemad 16 aastat Saksa raudriietes rüitlite ja mõega wendade wastu oma isamaa armastust ja wahwameelt üles näitasiwad, kunni nad waenlaste määratuma hulga ees langesiwad ja wäetimad lapsed, naised ja wanakesed waenlastele orjaks saiwad. Wõerad sõalised, mõega wennad ja saagiajajad, keda usu kujukuub seie tulles nagu huntisi lamba nahas kattis, tegiwad oma walitsust Eesti werepõldude ja ärahäwitatud aherwarte peale kindlaks.

 Aga ka sellel õnnetumal, hirmsal ja wiletsal ajal ja siinse ülekohtuliste rõhujate keskel oli mõnigi ülema ja kõrgema mõttega inimene — ristiusu tõsise walguse ja armastuse kuulutaja ja kandja kesk rööwlite ja kurjategijate seas — see oli üks Italia mees ja temaga ühes küll weel mitmed tema kaaslased, kes halastawa ja armastawa südamega õnnetuma, alla rõhutud rahwale tõsist head pakkusiwad ja, kus iial wõimalik, tema põlwe püüdsiwad parandada. Need oliwad meie õnnetumatele esiwanematele head inglid kesk kuradite seas. Sellepärast tahame siin esite ühest kõige tähtsamast rääkida ja pärast omas jutus ühest teisest kujutada, nagu luule sellest jäledast ajast iial lubab...

 Kui sõalik Riia piiskopp Albert oma raudmeestega kõik maa täieste enese alla oli heitnud, palus ta paapsti Honoriust, kes ajaluos üks kõige parematest paapstidest on,


21


et ta üht saadikut Rooma paapstlikust esikonnast saadaks, kes uut Maarjamaa riigikonda korrandaks ja ristimise ja ümberpöörmise tegewust õnnistama pidi... Piiskopp Albert lootis küll sellega ühes ka eneselle metropoliti auunime ja õigust saada... Paapsti enese kantsler, piiskopp Willem von Modena, tuli suure saatekonnaga Riiga (1. Juulil 1225) ja sai siin määratuma auunäitusega pidulikult wastu wõetud. Läti Hindrek jutustab temast palju head: Ta tuli kristlikus armastuses täidetud südamega, kuulas ära wõidetud ja alla heidetud „Maarahwa lugu ja tarwitusi järele, püidis nende keelt õppida, soowitas seda ka teistel teha, laskis juba ka raamatuidgi nende keelde ümber panna ja sai oma seadlemistega küll kõikide heategijaks siin maal, sest senni ajani polnud muud püitud, kui aga wägise rahwast ristida, ilma õpetamata, ja maad ja saaki riisuda. — Allaheidetud maad leidis ta wiieks piiskopikonnaks jagatud: Riia, Semgalli, Tartu, Saaremaa ja Tallinna piiskopikond. Wiimne oli paapsti poolest Lundi peapiiskopi alla antud, neli neist seisiwad kõik Riia piiskopi Alberti all, kellel metropoliti õigused oliwad, ilma, et teda paapst tõeste ka wormilikult selle ameti auusse oleks tõstnud, ehk ta seda küll oli palunud... Willem von Modena reisis, Alberti saatusel, kõigel Baltimaal ümber, igas kohas kuulutas ta rahwale selgeste ja arusaadawalt kristliku õpetuse tõutust, andis suure hulga Eesti poisikesi, mis rüitlid Tallinnasse, allaheitmise ja rahule jäemise eest pandiks, oliwad wõtnud, wanematele tagasi ja maanitses waimulikka mehi — iseäranis aga Ordut, s. o. rüitlid ja mõegawendasi, et nad ülekohut ja rahwa rõhumist jätaksiwad ja õigust, inimlikku lugupidamist ja tasandust õpiksiwad ja üles piaksiwad oma allaheidetud siinsemaa pärisrahwa wastu... Riiga ilmusiwad Modena Willemi ette palju saadikuid... Ka Wenelased Nowgorodist keda Tatarlaste ike niisama hirmsaste rõhus, nagu Sakslaste ike siinsemaa rahwaid, palusiwad teda, et ta seda rahulepingut, mis nad piiskopp Albertiga ja Orduga oliwad teinud, kinnitaks... Sellest on näha, et Wenelased ei Albertit ega Ordurüitlid ei uskunud, waid nendest


22


alatist rööwimist ja rahurikkumist kartsiwad. Willem tegi ka nende soowi järele ja kinnitas rahu... Niisama tuliwad tema juurde rahu lepingulle Semgallide pealik Westhard, peale seda Daani piiskopid ühes Eestimaa Eestlaste saadikutega ja Saaremaa Eesti saadikutega — kõiki neid maanitses tema, et nad rahu piaksiwad ja ühes meeles iga mees omaga rahul oleksiwad... Need oliwad küll head sõnad — aga — kuida wiisi rüitlid pea allaheidetud rahwaga hakkasiwad ümberkäima ja kui pea nad paapsti saadiku sõnad unustasiwad — sellest tunnistasiwad rahwa alatu elukord ja pärastised werised luod, mis maailma ajaraamatus, ajaluos, weriste tähtedega uurija ette astuwad...

 Kuna nüid Italia piiskopp Willem von Modena pärast oma esimest ülewaatamise reisi rahulikka asju Riias toimetas, tungisiwad Sakslased Ottepääst Wirumaale Daanlaste wastu jälle uude sõtta, wõitsiwad sealses maas kõik lossid enese kätte, tegiwad Eestlased omaks orjaks ja ajasiwad Daanlased minema (sügisel 1225), selle peale tuetades, et Wirumaa ühes teiste Eesti maakondadega juba esimesel Saksa mõegawendade seie tulemise ajal allaheidetud olla saanud... Et neid tülisi ja werewalamisi waigistada ja õiendada, reisis Willem Semgalli piiskopi Lambertiga ja suure waimuliku saatekonnaga (1225 a. Januaril) Tallinnasse, mõistis siin tüli all olewad Wiru, Järwa, Harju ja Rotaalia (Lääne) maakonnad paapsti omaduseks ja sundis Sakslasi niihästi kui ka Daaniasi ennast nendest maakondadest lahti tunnistama. Selle peale seadis ta seie oma kaplari, Magister Johannese, paapsti asewalitsejaks. Kui see maa ikka paapsti omaduseks oleks jäenud, siis oleks wistist see talle ennem õnnistuseks olnud, kui rüitlite walitsus... Daanlased, kes selle läbi seekord kõige enam kautasiwad, sest et neile ainult Tallinna kindlus ja üks osa Harjumaad jäi, ei wõinud selle tegemisele kõige wähematgi wastu panna, sest et nende kuningas Waldemar ikka weel wangis oli; nõndasamute alandasiwad ennast ka rüitlid silmakirjaks ja lühikeseks ajaks — aga ainult selle mõttega, et nad seda seadlemist mitte kaua tähele panema

 
23


ei saa. — Aga, kui warsti kohe rüitel Johann von Dolen, üks Tartu piiskopi wägimees, Willemi käsu wastu mitu korda Wirumaale tungis, riisus ja põletas, karistas Willem teda sellega, et temalt lossid ja maad koguni ära wõttis ja teda kogudusest ning armulauast ilma jättis. Sellest wõib weel nüidselgi ajal näha, et see tegemine mitte iga kord nii kuri asi polnud, nagu seda pärast Luther arwas. Sellel wägiwallalisel ajal ei saadud rööwlirüitlitega muidu läbi, ja see karistus oli wast ainus, mis sell ajal meiemaalgi wõidi rüitlite nurjatuma tegudelle peale panna. Von Doleni mõisad wõeti Riia linna omaduseks, sest ka Tartu piiskopp polnud sellest riisumise süist waba... Üleskirjeldamata on aga kõigis ajaluo lugudes see jäle aeg, mis pärast Willemi ära minekut Eestimaade peale tuli! Siis oli siin Pappide paradiis, rüitlite taewas ja talupoegade — põrgu!... —

 Enne oma ära reisimist Liiwimaalt (Baltiast) kutsus Willem von Modena waimulikud mehed, Ordurüitlid ja linnade kodanikud Riiga Doome kirikusse üheks pidulikuks konseiliks (kiriku koguks) kokku, kus ta need otsused, mis suur Rooma kiriku kogu 1215 a. tegi, ka Baltia maades makswaks tegi, uusi seadlusi juurde lisas ja kõik riiu asjad mitmesuguste parteide wahel lepitas... Talu rahwas, siinsemaa päris elanikud, oliwad oma maaga ka selle lepituse ohwri lambad.... Ärawöidetud maad saiwad ühe suurusteks osadeks Ordurüitlite, piiskopi ja Riia linna wahel ära jagatud. Riia linn oli siis aga weel kõige selle ettewõtmise pesapaik. Sellele linnale anti siis ise oma seadus ja kohtud, ja tema olu seati kindlaks. Kodanitkudelle saiwad mitmesugused eesõigused — sellesama eeskuju järele pärast ka Tallinna kodanikkudelle — Riia piiskopile aga anti ka rahategemise õigus, mille järele Albert niisamute igatses, nagu maade ja sõaliku suuruse järele. Ehk küll paapsti saadik enamiste ainult „head ja tublidust paapsti ees siinsest uuest Kristlikust kogudusest teadis rääkida ja ka Läti-Hindreku ajalugu just selles nõuus oli kirjutatud, et Alberti tegewust ülistada ja kiita — siisgi ei tõstetud Alberti mitte metro-


24


politi eht peapiiskopi auu sisse — ja seda küll wist sellepärast, et tema kiituse kõrwal ka küllalte jäledaid, halastamata tegusid, mis siinmaal piiskopp Alberti ajal sündisiwad, — wistist mitte ilma tedbmata aga küll soowimiseta paapsti ja tema kaaslaste kõrwadeni oliwad ulatanud. Ka arwatakse, et alatised riiud Daanlastega tema meelt ja olu selgeks tegiwad, mis küll kõik muud wõis olla, aga mitte Kristuse rahukuulutaja olu!... Willem von Modena läks Riiast (26. Mail 1226) ära, pärast seda, kui ta oma saatust „kõikide parteide rahul olemiseks, kiituse wäärt õigusega oli täitnud. Ja seda wõib temast ka suurelt osalt küll ütelda. Willem von Modena siin olemise aeg on wistist küll see ainus walguse tooja silmapilk kõigest sellest ajast, kus esimesed Saksa rüitlid meie randa ilmusiwad ja siin aasta sadade kaupa „paganaid õigeteks ristiinimesteks harisiwad. Alberti nimetati õigusega „sõariistus Apostliks, nagu jälle Willemit „rahu Apostliks wõis nimetada. Tasaselt ja tõsiselt astus see mees uute, ristiususse pöördud rahwaste setka. Temal ei puudunud riigimehe tundmusi ja mõistusi — aga weel suurema osawusega tundis ta inimese südame tarwidusi, ta karistas ja hirmutas õigel ajal, ja andis õigel ajal armastust ja halastust. Ta oli ikka, ütlewad temast ajakirjutajad, inimlik — ta oli — rahwa sõber!... Aruldane asi sellel ajal selle seltskonna seas, nagu Ordu rüitlid! Oleks selle tõsise rahuapostli seadused, seadlemised ja sõnad meiemaa Ordurüitlitele ja piiskoppidelle wähegi kauemaks meelde ja südamesse jäenud, siis oleks küll ristiusu toomine jo meie esiwanematelt õnneks ja elu ülenduseks saanud, kuna aga pärastine ajalugu meile sellest õnnistusest terwe 500 aastat midagi muud rääkida ei wõi, kui jäledat musta waluööd ja korratumat lugu, keda lugedes ja uurides hirm peale tuleb ja igal mõtlejal inimesel küsimine tõuseb: Kas oli Baltia maades ristiusu algusest kunni Rootsi ja Wene Walitsuse hakatuseni iial muud seisu wõi riiki kui: seaduseta ja korrata riik — wõera keele sõnaga: Anarchi?!

 Sellest esimese armastuse ainsast pilgust, mis Willem von Modena siin olemisega nagu pilukene, nagu wilgutaw


25


päikese kiirekene hirmsast, sadade aastate pilwede ööst meie esiwanemate aasade peale alla waatas, tahaksime meie, ristiusu tõsise armukäsu selget õnnistust pühaks ja kalliks pidades, ühes selle aja sündmustega edespidi jutustada, kui aeg lubab. Et aga meie praegust juttu rahwas täielikult wõiks mõista, sellepärast arwasime wäga tarwiliseks, ajaluo teatust sellest ajajärgust pisut laiemalt ette tuua. Sellega saab ehk lugu, nagu loodame, meie lugejalle elawamaks ja armsamaks. —

 Sõapasun hüidis! Terwel Eestimaal — Soome merest kunni Läti piirini — Peipsi järwest kunni Liiwlaste Metsepoleni astusiwad mehed wälja — et weel kord katsuda — oma isamaad peasta. Kuida meie selle aegsete Eesti esiwanemate käsi selles sõas käis — seda oleme üleüldiselt juba ajaluo piltidena jutustanud. Kahe aasta jooksul oli kõik wabadus were sisse tallatud. Kõik oli kadunud: wabadus, maa, majad, wilja wäljad, karjad! Kõik! Kõik! — Eesolew jutt näitab meile ühe üksiku inimese käe- ja elukäiku sellel kurwal ajal ja toob mõned pildid kannatajate hingeelust lugeja silma ette.

 Luigemäe Olli oli oma kahe pojaga ühes Tartu ja Wiljandi Eesti sõalistega 1223 a. Lätimaasse Sakslastele järele tunginud. Imeri jõe ääres lahingis langes werises wõitluses tema silma all ta wanem poeg. Olli tungis oma meestega ja oma noorema 18 aastase pojaga kõige paksema waenlaste salga poole — mõegad, nuiad ja odad mässasiwad hirmsaste! Waenlaste salk taganes pisut tagasi, aga wana Olli oli ühe rüitli odast surmahaawa rindu saanud. Ta õnnistas oma poega enese kõrwal, kes ta silmad kinni wajutas ja andis tema kätte kõik oma päranduse õiguse — ka poja nimi oli Olli. —

 Waenlased jäiwad wõitjaks.

 Terwe Eestlaste wägi oli murtud; 600 meest, nende seas wana Luige Olli ja tema poeg, hingasiwad were sees lahingi wäljal; ka noor Olli, kes üksi mehena omast perekonnast oli elusse jäenud, oli raskeste haawatud. Oh! — miks ei astunud ka tema waimude riiki alla ilma! Siis oleks tema kõigest wiletsustest peasenud, mis teda weel maa peal ootasiwad! Waimud


26


tahtsiwad aga teisiti — teda kisti põgenejate salkadest edasi ta langes, werejooksust nõrgastatud, maha. Waenlaste salgad wedasiwad teda wangi. Lühikeseks ajaks oli ta elu ja surma wahel — aga üks Liiwlane Ellawa, üks pealik, naiseta mees, kes sõateenistuses elas, sai tema noorusest ja sugukeelest liigutatud — wõttis teda oma hoolde, wiis teda Liiwi Metsepolesse ühe lossisse ja andis teda oma 50 aastase õe hoolde rawitseda, et teda, kui ta terweks saaks, ristida lasta. Tema peastja läks uueste jälle sõtta. Noor Luige Olli jäi üksi selle hea Liiwi naise hooleks. See hakkas teda hõrnaste armastama, nagu oma poega — ta oli oma kolm poega juba mitme aasta eest sõas kautanud... Nõnda paranes Olli pitkamisi, kuna kõik Eestlaste wastu sõtta tõttasiwad, rohkem kui kuu aega lossi müiride warjul omast haawast; siis aga hakkas ta rahutumaks saama — tema omaksed, isamaa ja wabadus oliwad eemal ja heitlesiwad surmaga! Ta kurtis ja jäi waikseks — tema waewalt saadud terwis läks uueste kiduraks. Halastawa, lahke naisterahwa tröösti sõnad ega luulelikud, pool poolite ebausuga segatud kõned Jeesusest ja taewa riigist — misgi ei ergutanud ega kinnitanud tema meelt ega wähendanud muret! Ta jäi silmanähtawalt kollaseks ja kahwatas päew päewalt rohkem! Wahel istus ta tundide kaupa kena oja ääres, mis lossi õuest läbi woolas ja kelle kaldaid kenad wõsud katsiwad. Kurwastawas hinge walus silmitses ta oowawaid wee wulinaid. Ta mõtles nende woogude oowu nähes oma isamaa metsade ja ojakeste peale, ta meeles seisis kodumaa aasa, kelle rohtu waenlaste jalad tallasiwad, kelle hooneid tuli sõi ja kelle poegade werd mulla pind jõi! Kõik tema mõtted lendasiwad ainu ja ainu üksi isamaa metsade, wäljade ja külade poole! Wiimaks ei jõudnud ta selles wangisarnases elus müiride ja kantside warjul enam kannatada. Ühel homikul, kus talle teatati, et talle ühe preestri poolest „püha risti täht saab külge pandud ja teda ristiweega paganate elust puhastatud, et ta pärast surma Sakslaste, Lätlaste ja Liiwlastega ühes kõrgemasse, ilusamasse ilmasse wõida saada — nagu talle Liiwi wanakene, tema hoolitseja ja rawitseja, ütles


27


astus ta omas endises Eesti sõariides, millel weel Imeri lahingist were märgid küljes, lahke Liiwi naise ette, ühes käes wibu ja nooled, teises käes mõek, mis talle tema elu peastja oli jätnud. Need sõariistad andis ta oma armsa kaitsjalle ja hoidjalle ära, siis langes ta pisarates tema põlwede ette, kaebas iseenese peale tänamata meelt, andis endalle kõige inetumad sõimunimed ja ütles lõpeks: „Sa näed, mu hea ema, ma pian kas siia müiride wahele pea surema, pian nagu kuiwanud kasteheina kõrs mullale langema, kui ma mitte pea oma Eesti kodumaale omakste keskelle ja sugurahwa sekka tagasi ei saa, kelle wäljasi, majasi, kantsisi, linnasi ja külasi tuli laastab, kelle meeste rindasi sõanooled haawawad, kelle hoonete waremetel tuhanded walus hoigawad ma pian omakste juurde ruttama ehk siia — kuulmata ja teadmata surema, närtsima, nagu õieke kuuma liiwa kalmu otsas!

 Liiwi naine oli wäga ehmatanud — ta katsus noort Eesti meest, kelle sugulus ka sellel ajal wistist Liiwlastega tundmata ega nii külm polnud, nagu seda selle aegsetest lahinguwäljadest ja suitsewaist hoonete waremetest arwata wõiks, tema ettewõttest ära pöörda. Ta tuletas temale meelde, missugune püha tegewus teda ootab, et ta ristitud ja parema ilmale puhastatud piab saama. Ta tuletas temale kõiksugusi kardetawaid hädaohtusi meelde, mis teda pikal teel ootasiwad, kus sõda ja werewalamine mässas. Kui ta aga nooremehe kindlat meelt kuidagi pöörda ei saanud, ja Olli ennast ise oma mõega sisse tõutas langetada, kui teda emakene wõeraste wangist ei peasta, siis hakkas Liiwi naine suure healega nutma — pisarad oowasiwad tema põskedelt ojana, ta surus raskest haigusest peasenud noortmeest emalikult oma rinna wastu ja hüidis: „Pööra siis, Sina sõaline metsade poeg — Sina Eesti naise rinnal kosunud laps — oma sugurahwa paganate maale tagasi, mine senna wabadusse, mis Liiwi ema, kelle pojad kõik kolm sõtta langesiwad, Sinult mitte riisuda ei taha! — Kui ma noorem oleksin — ma isegi tuleksin Sinuga teele, juhataksin Sind salajamaid teesi, mis mull weel endistest noorepõlwe päewadest meeles on.


28


Olen Põhja serwas Liiwi Metsepoles wõsunud, seal tõi mind minu kadunud mees seie lõune poole kihelkonna serwa, kus ta ise langes ja pojad. Wend Ellawa muretses mulle seie warjupaiga. Seie tahan ma surra, ja palun kõrget Jeesust, kes ristis suri, et ta mind seie kalmudele, ojakese äärde, kelle kaldal iga kewadel kenad kullerkupud ja kanakoolud kollendawad, laseks mulla põrmusse warjule saada — et ta mu wenda hoiaks, mulle mu silmi kinni wajutama? — Oled Sina juba oma isamaa metsadesse warjule jõudnud, siis mõtle wahel ka wana Liiwi naise peale, kes Sulle lahkust näitas selle Jeesuse pärast, kes inimesi armastas ja nende eest ristis suri! Wanaema lõpetas oma kõnet palwega Kristlaste Jumala poole, kellesse Olli ei uskunud ja sellepärast ka milgi wiisil Kristlaseks saada ei tahtnud — kelle usu kuulutajad tema arwates kõige suuremaks ristiks Eesti maale ja sugule oliwad!

 Silma pisaratega lahkusiwad nemad lähemal öössel. Liiwi naine awas ühe wõlwi teekese lossi wärawa müiri warjult ja õpetas noorele mehele teed Põhjapoole läbi suurte laanede. Olli oli wäljas, hingas lahket taewa õhku — oli waba! Jah — ka linnukesed taewa all on wabad! Kus oli sell ajal wabadus? — igal pool woolas weri — surm ja wangipõli ootas iga üksikut rändajat.

 

 Nagu oleks Kristlaste Jumal, kelle eest Olli oma isamaale rutates põgenes, karistusega juba tulnud — noormees eksis paksus metsas teelt ära. Ta kallas liig palju homiku poole, ja päewa tõusu ajal alles sai ta ühe lageda koha peale, kust teed leidis — aga ühtlasi silmas ta ka ees ja taga suuri ratsa ja jalameeste salkasi, ja enne kui ta midagi mõtelda sai, nägi ta ennast ümber piiratud ja wangis. Tema wangi wõtjad oliwad Saksa ja Liiwi sõasalgad, kes Wiljandi ümberpiiramiseks teel oliwad, aga siin oma hulkasi kokku kogusiwad ja mõneks päewaks laagrid pidasiwad, uusi salkasi Riia poolt järele oodates. Olli riietest, kõnest ja muist märkidest saiwad nad aru, et ta Eestlane oli. Teda siuti, muud kui tema haiglase oleku ja nooruse pärast mitte liig


29


kõwaste. Ehk ta küll lahja ja põdenud oli, siisgi oli ta ilus noormees. Sirge kasuga, tugewa liikmetega, elawa, suurte silmadega ja kollaste, paksu juustega. Teda waadati nagu imelooma, ja üks Liiwi pealik, Tammiulwa, küsis tema nime.

 „Minu nimi on Olli, wastas noormees. „Ma olen Eestlane. Teiselt poolt Tartu kantsi, Luige Olli poeg, sellesama Luige Olli, kes Paala ja Imeri ääres kümnete kaupa ristitatud rööwlid nende palawasse põrgusse saatis, enne kui ise langes ja Eesti esiwanemate juurde Tonelasse läks!

 Tammiulwa wastas: „Olli, noormees, wana Olli poeg — walmista ennast siis — Sina saad kas risti inimeseks, usud Jeesuse sisse, kes ristis suri, et ka kõiki paganaid taewa saata, wõi — sured tule-surma puuriida peal. Nõnda on sellest saadik, kui Saksa wägimehed meile risti tõiwad, meie sõa sk!

 „Hea küll! wastas Olli ja hakkas oma Eesti sõalikku surma laulu laulma:


 „Meie mees läks möllamaie,

 „Sõa salka surmamaie,

 „Tapuriga tappemaie,

 „Kurja waenlast waigistama,

 „Läti wõrki wemmeldama!

 *

„Teel oli palju tugewaida;

„Wastu seisid salgad suured,

Halliwati warjud suured,

„Mõegad waljud wäga suured;

„Tormi puhus mõega möllust,

Rahe raksus rauasta;

„Meie mees ei nõrgestanud

Ega enne rammastanud,

Kui oli raidund salgad suured,

Halliwati warjud suured,

„Mõegad waljud wäga suured,

„Wõerad parwed, paharetid.

*

 „Nõnda waikib waenu woogu,

 „Kuida mõeka niidab loogu.


30


 „Nagu woolab wete woogu,

 Jõed suured ja sügawad!

 *

 Nõnda möllab meie meesi

 „Sõa salku surmatelles,

 „Tapuriga tapetelles,

 „Läti wõrki wemmeldelles,

 „Kurja waenlast waigistelles.

 *

 „Mees ei põrka põgenema

 „Sõaseltsist jagelema;

 Surm ei sunni meie mehi

 „Pelgu warjul wärisema!

 „Surm on sõas mehe auu!

 

 Ehk noor Olli küll wang oli, ei wõinud ta mitte otsekohe waenlaste kurjusest kaebada — palju enam oli tall asja neid imestada. Liiwlased, kelle keelest Olli wäga hästi aru sai, oliwad mõndagi sõakunsti, mis neil enne Eestlastega isegi mõista ühe sarnane oli, Sakslastest, Lätlastest, Semgallidest jne. juurde õppinud ja neid wana Soomesugu sõawiisidega seganud. Oma sugulaselist eluwiisi polnud nad Eestlastest aga millgi wiisil muutnud, muud kui et nad praeguse olu ja elukorral hoopis rõemsamad ja julgemad wälja nägiwad, kui Eestlased, kelle maad juba 14 aastat alatise sõahäda all ohkasiwad. Iseäranis paistsiwad Olli meelest aga Sakslased wälja. Ehk need küll Ollile ja kõigi Eestlastele nagu hirmu ja jälestuse täheks oliwad — siisgi nägi noormees nendest ka häid külgi: nad oliwad laagris täis rõemu, armulusti, aga muidu rahulised, nimelt sõbraliku meelega Liiwlaste wastu, kes kohe juba esimesel ristitoojate tulemise ajal oma ülema pealiku Kaupo läbi ennast nende abiliseks oliwad annud. Saksa sõalised oliwad laagris teiste kaassõaliste wastu otsekohesed ja südamlikud. Nad rääkisiwad palju, ruttu, nende keel oli kerge ja hüppaw-ladus: ka kõige wanemadgi Saksa sõalised polnud mitte rõemsa meeleta: nende rahwalaulud kõlasiwad Liiwlaste omadega wõidu...

 Nende rõemsa tuju ajal aga nuttis Olli salajalt oma kodu ja omakste järele palawaid pisaraid! Tema ootas iga silma-


31


pilk jäledat surma wõi orjust — ja tema õed ja omaksed — kas ei põlenud praegu nende hooned — kas ei olnud nad kusgil sügawas näljas ja taga aetud, nagu metsaloomad! Üks Liiwlaste küla oli aga pisut eemal laagri kohast. Naised ja neiud, kellel sõasalgas tuttawaid ja omakseid oli, tuliwad siia. Nad oliwad õrnad ja osawõtlikud noore Eesti wangi wastu, ja näitsiwad talle kõigipidi oma lahkuserikast uudishimu... Nemad küsisiwad ja nutsiwad härdaste, kui nad kuulsiwad, et noor Eestlane ristiusku põlgas ja et teda sellepärast nii hirmus surm ootas.

 Teisel öössel istus Olli oma wahiga metsa ääres laagri serwas tule juures ja mõtles oma surma peale, millesse ta sõaliku julgusega kõige waenlase wäe ees tuleriidal tahtis astuda, ennem kui oma wanemate jumalaid salgada ja teutada. Häkitselt kuulis ta riiete kahisemist rohu peal, ja üks pool poolite kaetud näuga naisterahwa kogu istus tema ja sõamehe seltsis tule äärde maha. Naisterahwa silmades läikisiwad pisarad. Tule walgusel hiilgas üks kullane rist tema rinna peal. See naisterahwas oli tugew, sirge, ilus; tema näust lehwis armas häbelus ja ihkamine, mille wägi iga surelikku ära wõitma pidi. Selle kõige juurde tuli weel, kui ta omad huuled awas, lõpmata armas heal ja tasane kõnewiis. Sügaw tundmus ja härdas meel paistis tema silmadest. Tema naeratus oli täis taewalikku rahu ja õndsust.

 Olli arwas, et see üks kõrgem olu, üks metsa neiu oleks, keda, nagu Eesti muistejutud teatasiwad, metsajumal Tapiu puude warjul sõawangidele waenlaste leerisse enne sõasurma saadab, et nende wiimseid tundisi armsaks teha. Selles mõttes rääkis noormees pomisedes ja rõemu-tundel wärinaga, mis wistist mitte tule riida hirmust ei tulnud:

 „Neiu! Sina oled esimese armastuse õnne wääriline, jumaluse olemine — Sina oled kõrgem ja ülem, kui et Sind wiimse ihkamise saagiks tohiks anda, ihkamise, mis ka alla ilma minnes weel noores südames leegitseb.... Aga südame kohisewad hoowud, mis surma ees mehe rinnus mässawad, kus südame tuksumised pea lõpewad — need saaksiwad


32


Sinu heldeid tundmusi nõrgalt tasuma. Missugust õigust on õhtusel kustuwal ämarikul koidu puna ees? Ämarik kustub pea. Koit jäeb ilmale selguseks. Sinu nägu nähes nutan ma weriseid pisaraid, et ma iial päikese palet olen näinud, kelle eest ma põgenema pian... Saagu üks teine noormees õnnelikum olema, kui mina. Saagu sirge kase puu tugewamale tammele ümber hakkama!

 Liiwi neiu wastas:

 „Mina pole mitte wiimsetunni armupalk ega metsakuninga tütar. Ma olen inimene... Mikspärast ei ole Sina mitte kristlane?

 Olli wastas:

 „Mina pole oma isamaa ega oma isaisade jumalaid ära wandunud, teutanud ega salganud!

 Neid sõnu kuuldes wärises neiu ja waatas ehmatades nooremehe otsa. Siis ütles ta:

 „Ma kaeban Sinu pärast, et sa kurje waimusi appi hüiad ja et sa nii õnnetu ebajumala teenija oled... Minu ema on mind ristiinimeseks teinud. Minu nimi on Palle — ma olen sõaliku Liiwi sugukonna pealiku Tammiulwa õde. Mu isa ja ema on surnud. Minu wend jäeb weel kolm päewa seie, wiimasel päewal walmistakse Sulle tuleriit!

 Nende sõnadega tõusis Palle üles ja läks ruttu ära.

 Teisel päewal wiidi Olli, kui palaw päew wälja oli tulnud, ühe ligidal olewa metsa salgasse, ilusa kingukese kaldalle, mille all üks ojakene woolas, ja köideti teda ühe puu külge. Wastumeelt wõttis üks sõamees tema kõrwal wahtimise ametit wastu.

 Waewalt oli noor Eesti sõamees mõned pilgud seal kinni siutult olnud — kui Palle teisel pool ojakest ilmus, weest läbi astus ja puu alla ruttas, kus wang kinni oli ja waht juures seisis.

 „Sõamees — ütles Palle. ,,Kui Sull lusti on, siis mine metsasse ja püia lindusi. Mina tahan senni wangi wahtida.

 Neid sõnu oma pealiku õe suust kuuldes, kargas noor waht nagu põder rõemuga minema ja ruttas metsa, et ilusa


33


neiu palet mitte enne näha, kui jahisaaki rohkeste kaasa poleks tuua.

 Imelik on inimese süda! Noormees, Olli, kes eilsest saadik wäga oli igatsenud, neiut, keda ta esimesest pilgust saadik oli kõige sügawama südame tundmusega armastama hakkanud, weel korragi enne oma hirmsat surma näha saada ja talle oma kõige salajamat hinge tundmist awaldada, seesama Olli oli nüid tumm ja arg ja häbelik, ja ta arwas, et ta ennast ennemine huntidelle metsas roaks oleks lasknud heita, kui et ta Pallele midagi oma südame mõtetest nelja silma all kõnelema hakkaks. — Liiwi neiu polnud mitte wähem arglik ja häbelik, kui wang; nad oliwad mõlemad wait; armastuse õnne-waimud oliwad nendelt kõnekeele ära wõtnud.

 Wiimaks ütles Palle suure argdusega:

 „Sõamees, Sina oled aga nõrgalt siutud. Sina wõid ennast lahti teha ja põgeneda!

 See sõna peastis noorel mehel jälle keelepaelad lahti ja ta wastas:

 „Nõrgalt olla mina siutud?... Oh neiu!...

 Ta ei mõistnud muud midagi rääkida.

 Ka Palle jäi pilguks ajaks sõnataks — siis ütles ta, nagu unest korraga ärkades:

 Peasta ennast omete!

 Tema peastis nüid nooremehe puu küljest lahti. Olli aga wõttis niine köie, surus seda wägise ilusa neiule kätte.

 „Wõta teda ja siu mind igaweste! hüidis ta.

 „Sina oled meeletu! ütles Palle. „Õnnetu inimene! Kas Sa ei tea, et Sind surm ootab? Mis pian mina siis tegema? Ehk kas Sa ära unustad, et mina ühe Liiwi sugukonna pealiku tütar olen? Wõi on Sulle teadmata, et meie sõa seadused Saksa rüitlite ja Riia piiskopi poolest ette on kirjutatud? Sinul ei ole peasemise warjugi! Et Sa ristiusku põlgad, ei jäe Sull muud üle kui tule riit!

 Jah — see saab sündima, ütles Olli pisarsilmil. „Minu käes pole wõimu, oma hirmsat otsa muuta. Oma wanemate jumalaid aga ei salga ma mitte. Ka mina olen pealiku poeg!... Oli kord aeg, kus ma rõemul oma isade aasadel ja õue-

 2


34


murul mängisin!... Oli aeg, kus mina julgeste wibu ja ammuga ja tugewa küttide seltsis kirwega metsas käisin. Minu isal oli siis weel ilus maja ja koda — ilusad karjad, hobused ja loomad — ilusad wiljawäljad, uhked heinamaad ja karjamaad — ilusate ojakeste ja hallikate seest jõiwad suured karjad ja sõiwad rahuliselt aasadel. Need on nüid kõik, kõik otsas. Kõik on Saksa raudmeeste ja äraandjate Lätlaste ja Liiwlaste saagiks saanud. Mu isa ja wennad magawad wõeras mullas ehk nende luudkondid pleekiwad Lätis Imeri juures taewa õhu käes. Minu omakste kodud ja kohad on wist kõik tule ja were alla tallatud ja mina ise rändan mööda ilma ümber — õnnetu wang!.. Kui mind enam pole, ei saa keegi omakstest ega sõbradest rohtu minu haua peale riputama ega minu põrmu wõeraste tallajate eest kaitsma! Ühe waese wõera nooremehe põrm ei leia kedagi järele nutjaid!

 Need sõnad liigutasiwad Palle meelt hädaste... Tema pisarad langesiwad jõe hallika sinisesse wette.

 „Oh — kurtis noormees edasi. „Kui Sinu süda räägiks, nagu minu oma, siis põgeneksid Sina minuga nende hirmsate inimeste ja nende usu käest, mis tuld, surma, hukatust toob igale poole, kuhu ta ilmub — mis kõik wõeraste omadust ja eluõigust riisub, kuhu tema kuulutajad iial jalga tõstawad! Suits, tuli ja tuhk hoonetest ja weri ja surnu luud inimestest jäewad järele, kuhu tema kuulutus kostab ja — orja ikke! Põgeneme selle eest! Kas pole ilm lai, kui meil wanemate kalmude ümber enam rahu ei jäeta? Ehk leiame weel kusgil maa nurga, kuhu raudmeeste jalg pole ulatanud ja kuhu ennast wõime peita ja — rahul elada! Kas meil põhjamaalastel palju tarwis on, et rahul ja õnnelikult wõiksime elada? Oh — ilus, armas neiu — Sina! ilusam ja ülem kui esimene pulmaöössene unenägu! Oh mu armastatud hing wõta julgust, minule teed näidata ja minuga ühes paremalle maale rutata, kus oma wanemate usu pärast kedagi noort ega wana tuleriit ei oota! Nõnda rääkis Olli ja tema pale pealt weeresiwad kaks waimustuse pisarat nagu pärlid alla.


35

 

 Palle wastas talle tasaselt:

 „Minu noor sõber. Sina oled isegi Sakslaste raudmeeste kõne ära õppinud. See on jo wäga kerge, üht waest Liiwi neiut petta!

 „Kuidas! — hüidis Olli. „Sina nimetad mind omaks nooreks sõbraks. Olen — kui üks waene ori...

 „Noh— olgu kõne otsekohene! Mis tahab see waene ori?

 „Ta tahab üht tunnistust — oh — mis wõib üht tunnistust anda sellest, et tema ihataw truudust ja ustawust pakub? ütles noormees tuliselt. „Kas ei wõiks suuandmine, kas ei wõiks kõige pühama tundega kallile ümberhakkamine seda tunnistada, mis südames elab?!

 Palle kuulis tema palwet.

 Nagu noor põder, kes üle häkise jõe kallastiku ühelt poolt teisele poole üle hüppab — nõnda heitis ennast noor Eesti sõamees ilusa, armsa Liiwineiu kaela — hakkas palawaste tema ümber ja — nende huuled seisiwad kaua koos.

 „Oh, neiu Palle — mu kallim elu! Kui wäga lähedalle ulatab walu õnnele ja ahastus armugi taewalikuma tundelle! Oh — miks piab see silmapilk, kunas mulle Palle oma esimese armastuse panti andis, kõik minu lootused halastamata jälle ärahäwitama!?

 Kui wäga suur oli nooremehe imestus ühelt poolt ja walu teiselt poolt, kui Liiwineiu talle selle kaebduse peale wastas:

 „Ilus wang! Kes Sind keelab elamast? Usu ristirahwa Jumalasse, pööra ennast pagana usust — ära palu kurje waimusi, ainult kes taewa all tuule hoogu ja metsas maru walitsewad, aga kedagi oma palujat surmast peasta ei wõi. Pööra Jeesuse poole, kes elu pakub ja kelle healt kõik wägewad piiskopid ja kuulutajad wälja hüiawad. Teed Sa seda, siis saad elu. Sind wõetakse Liiwi ja Saksa salkadesse üles. Siis wõib Sinust wägimees, tugew sõamees saada. Sa oled üksi siin! Sa oled wahwa Eestlane. Sinu julgust ja eilest sõalaulu imestatakse! Saa — kristlaseks!

 „Ei — kristlaseks iialgi! Weel ei ole meie wanemate jumalad ära põgenenud! Weel pole nad risti ees wõidetud! Metsad ja maad on weel nende walitseda — meri nende


36


tallitseda. Iialgi ei saa ma orjaks ega tööriistaks wõerastelle — parem on jäledam kui jäle surm!

 „Oh — Sina õnnetu pagan. Oh — eks olnud see wäga rumal minust, et ma Sinu soowile järele andsin... Sest — kuhu wiib meid meie ihalduse tuju! Üks ülepeasemata mägi ja jäle sügawus on meie wahel. Sinu pagana usk! Minu ristiusk! Jah — weel — weel muud! Oh — mu ema, mis oled Sina teinud!...

 Palle jäi häkitselt wait. Ta hoidis midagi kardetawat saladust südame taga warjul, mis temalt peaaegu wälja oleks peäsenud.

 Neiu sõnad ja noomitused saatsiwad noortmeest meele ära heitmisele.

 „OIgu! hüidis ta. „Siis tahan mina Sinuga wõitu joosta halastamata meeles! Mina ei taha mitte põgeneda! Sina saad pea mind tulesurmal nägema — Sina saad minu liha hirmust särisemist tuleleegis kuulma ja saad selle üle hõiskama, et üks pagan niiwiisi sureb! Jah — Palle!

 Palle pigistas Olli käed oma käte wahele.

 „Õnnetu noormees! hüidis ta. „Wilets pimeda pagana usu ori! Kui wäga pian ma Sind kaebama!. Kas ei pia mina enesel hinge seest wälja nutma? Oh õnnetust ja ahastust — oh walu! Ah ah — Sa küsid: Miks ei wõiks ma Sinuga põgeneda? Õnnetu pagan! Kas tahad Sina ka mind hukatusesse saata? Kas pian Sinuga ühes metsa ja maru waimusi palwetama?.. Mujal pole abi, kui ristirahwa Jumala juures! — Õnnetu Palle ema! Kas oled Sa mind seks ilmale toonud, et üks pagan oma armastusega minu igawest elu riisub?.. Oh — miks pärast ei lähe ma metsa ja heida ennast huntidelle roaks?!

 Nõnda kaebas meeleäraheitmises Palle. Widewik oli juba käes. Niipea kui neiu oma kaebu sõnad oli lõpetanud, tõstsiwad korraga kaugelt metsast hundid oma hulumise healt. Mõlemad noored inimesed waatsiwad kohkudes üks teise otsa.

 Palle ütles nooremehele wärisedes: „Tule — läheme nüid siit lageda poole, küla ligemalle. Mina tean seal ühe peidu koha, kust Sind keegi ei otsi. Nende sõnadega tõm-


37


bas ta noortmeest kättpidi küngastiku kaldast alla ja läbi oja edasi. Waikses ja pühalikus rahus seisis mets. Ainult siin ja seal kuuldus puutori healt — ja külast kostis hobuste hirnumine ja härgade müiramine.

 Wast sõnakestgi teine teisele lausumata läksiwad nad metsas edasi. Olli käis Palle kõrwal. Neiu hoidis köie otsast kinni, mis noormees talle kätte oli surunud. Wahel nutsiwad nad ühe korraga mõlemad, wahel katsusiwad jälle naeratada, wahel tõstsiwad noored põgenejad pilku sinise taewa poole, wahel kuulsiwad nad armsate pajulinnukeste sirinat põesastes ja puudes — ik see õhtane suwe ilu ja elu kostis nüid ühel iseäralikul wiisil nende kõrwadesse, ja siisgi ei saanud ikka kumbgi noor inimene sõna suust, ainult mõni õrn, arg käe pigistus ja südame tundete sunnil õhkamine... Oh esimene kahe armastaja koos käimine, kui wägewad wõiwad selle pilgu tundmused olla! Weel wanapõlwe inimestelgi tuleb nende peale mõteldes sest õnnest ja olust üks armas aim, mis neid uueste nagu nooreks teeb!... Oh ülesrääkimata armastuse ihalduste wägi! Armsa hea Liiwinaise emalikust warjust ja lossist põgenes noormees kõige hirmsamatest hädaohtudest hoolimata, et jälle oma isamaa metsadesse tagasi jõuda ja seal waba õhku sisse hingata: ja ühe naisterahwa üks ainus pilk muutis korraga kõik tema plaanid, mõtted, püidmised! Ta unustas oma kodumaa, oma tegu-wõimu ja unustas ka hirmsa surma, mis teda ootas, ta oli tuimaks saanud kõige muu wastu, mis Palle ei olnud. Jõuta, et ennast mehe mõistusesse jälle üles aidata, oli noormees korraga nagu lapselikusse olekusse tagasi langenud — ta ei tulnud ilma Palleta kaugeltgi enam selle mõtte peale, et ähwardawast eluõnnetusest peaseda. Tema meel ja waim oli ainult Liiwi neiu wangis, ilma kelleta tall elu hinnata ja midagi enam wäärt polnud.... Asjata heitis ennast Palle metsas tema jalge ette ja palus, et noormees tema juurest ära läheks ja põgeneks. Olli ähwardas koguni laagrisse tagasi minna, kui neiu teda mitte jälle selle puu külge ei siuks, kust ta teda oli lahti peastnud. Liiwi neiul polnud ka muud nõuu, kuna ta nooremehega põgeneda ei tahtnud,


38


kui teda tagasi puu juurde wiia ja jälle kinni siduda, lootes, et ta teda pea mõistlikuma mõtetelle wõiks saata... Nüid pidi ta aga kurwalt ja sõnalausumata maas istuma ja Ollit, oma wangi, wahtima, kunni sõamees tagasi ilmus. Öössel, kuna waht raskeste magas, tuli Liiwi neiu jälle, peastis nooremehe lahti ja wiis teda ruttu ühe lähedasse kuuse salgasse ja palus ja kaebas uueste, et Olli põgeneks.... Ilma sõnakest selle peale wastamata, wõttis Olli tema käest kinni ja tõmbas teda nagu ehmatanud, nõrka tallekest enesega sügawama metsa poole üht jalgteekest edasi. Öö oli armas ja õhk lahke ja jahutaw. Pilweta taewas hiilgasiwad tähed ja kullane kuu-sirp seisis taewa sõrwal ning heitis oma hõbedast kuma nõrgalt waikse suwisesse öösse läbi metsa ladwade. Öö waikus hingas metsa üle, muud kui eemalt jõe äärest kuuldus põesastikkudes ikka elawam öö-linnukeste sirin:... Meie noormees kandis Pallet sülles ühest ojakesest läbi ikka kaugemalle metsasse ja rääkis talle sõnu, mis meie sulg waewalt wõiks üles kirjutada... Mis asi peastis Pallet loomuliku sündmuste ohwriks langemast? — Tõeste ainult üks ime! ja see ime sündis. Liiwi pealiku tütar otsis omale warju kristlaste Jumala poole palwetates... Tema langes, kui noormees teda jälle maa peale maha pani, põlwili ja saatis palawat palwet neiude kuningakaasa poole... Sellest pilgust tungis ehmatanud Olli hingesse üks kõrge tundmus ristlaste usust, mis metsagi sügawuses ja häda ja kiusatuste surumise all kannatajale, kelle südames ta elab ja õhkab, rahu ja kaitsmist ja helduse andisi jagab; sellest usust, mis nõrga inimese lapsele wäge annab, ka ihkamiste wägewate mässawate oowude wastu panna ja nende wõimust murda... Tema üle ei tõusnud Olligi silmis, kes praegu ägeda tundmuste ja ihkamistega ning ärritatud meelewägede wastu wõitles, mitte enam looduse salajane wägi ega metsade waikne olu, kuhu kellegi inimese silm ei tunginud... Nagu üks taewaline, teise ilmline olemine näitas tema meelest nüid see nõrk, liht, õpetamata, loomulik Liiwi neiu olewat, kes ühe kuuse tüwe ääres, nagu ühe altari ees põlwili oma armastatud nooremehe eest palwetas... Tema öösese tähtede poole


39


pöördud silmad, tema pisaratest läikisiwad paled oliwad tõsise, imeliku taewaliku iludusega... Mitu kord mõtles Olli, et see imeilus neiu tema silmade eest kaub, nagu üks jumalik olemine; siis arwas ta jälle, et see naisterahwas üks ristiusuliste uutest waimudest, inglitest, wõis olla, keda ristirahwa Jumal õnnetumaid trööstima läkitab.

 Senni aga walas Palle nii palawaid pisaraid ja näitas nii õnnetu olewat, et Ollil juba nõuu oli ära minna ja neiu palwe peale põgeneda, kui korraga sõahüided metsas kõlasiwad. Mitu Liiwi ja Saksa sõameest jooksiwad kahe armastaja kaela; Olli põgenemine ja Palle abiandmine selleks oli ilmsiks tulnud ja pealik käskis jalamaid kõik mehi tagaajamisele minna. Silmapilk oliwad noored inimesed ümber piiratud. Peasemisest polnud juttugi enam.

 Palle, kes omas uhkes käigis nagu kuninga kaasa näitas olewat, ei alandanud ennast sõalistega sõnagi rääkima. Tema waatas meeste otsa käskiwal pilgul ja läks ise jalamaid Tammiulwa juurde... Seal aga ei wõinud ta midagi noore wangi heaks teha. Nüid wahiti Ollit kahekordse hoolega ja hoiti tema armastajat temast eemal.

 Nõnda läksiwad weel kaks päewa mööda. Üks munk tuli ja katsus kõigipidi Ollit ristiusule pöörda. Aga — asjata. Noormees oli kõige seletuse ja ähwarduse wastu nagu kiwi. Kolmandamal päewal oli wangi pärast sõanõuukogu koos. Üks preester tõusis üles ja rääkis:

 „Kristuse sõamehed, Saksad, Liiwid ja Lätid! Siin näete oma ees üht ristiusu ja Kristuse waenlast, kes oma pagana usku ja kurjawaimude auustamist ei jäta ja meie püha usku teutab! Ärge laske mitte sündida, et meie sõakäsust ja seadustest midagi saab muudetud! Põletagem see pöörmata wang ära, et meie usu wõimus paganatele selgeste silma wõiks paista! Teile antakse küll mõnelt poolt nõuu, et wangid elusse jätta, kui nad paganaks jäewad, aga see on meile hukatuseks. Peasewad sarnased kõwad paganad lahti, siis tulewad nad uueste meie wastu mõega ja tulega, et Kristuse riiki ära häwitada. Mina olen Teile tõtt rää-


40


inud ja nõuan Teil meie usu lautamise nimel selle täitmist! Kristuse waenlased kadugu!

 Kogu seas tõusis liikumine. Suur osa hüidsiwad: „Jah, püha isa tahtmine sündgu. Ristirahwa waenlased kadugu!

 Selle peale tõusis üks wana rüitel üles ja rääkis:

 „Mu isa! Sinul on usu mõistus ja tõe sõna. Meie tahame teineteisega rahu ja sõbrust. Aga laske meid nüid oma sõaseadusi wangide ära hukkamise kohta muuta. Meil on orjasi tarwis, kes raskeid töösi ära toimetawad ja meile maksusi maksawad. Mis tarwis tapame meie neid ära. Kes teeb meie tööd ära, kui paganate wastu piame sõdima ja uut ristiriiki ülespidama? Mina soowiksin, et wangid elusse jäewad, olgu nad paganad ehk ristitud!

 Hirmus kisa ja kära tõusis nende sõnade peale. Lõpeks aga wõitis omete munga kõne osawus ja usu põhjus, ja pöörmata wang mõisteti tulesurma puurida peel. Weel anti päew aega, kus wang wõis pöörda ja ennast ristida lasta... Olli aga jäi kõwaks ja laulis maanitsewa mungale oma sõalaulu uueste... Teda oli nüid seliti maa peale pandud ja tema käed ja jalad niine köitega, kahele poole maa sisse peksetud tikkude külge, köidetud...

 Öö tuli kätte — wiimne öö Ollile selles elus... Laulud ja kõnede kära waikis sõalaagris aega mööda koguni; tulede paistus aga heitis punakat selgust laagri peale ja üksikute weel liikuwate inimeste healed kostsiwad kurwa wangi kõrwadesse nagu hüided teisest ilmast... Wiimaks magasiwad kõik. Ainult metsas ja põesastes kuuldus üksikute lindude öösist healitsemist ja weikene tuul lohistas ligidal seiswaid puid — öö oli walge. Eha ja koit pidasiwad kihluse aega. Walusa ite all lamas Olli piinlikus mõttes selili maa peal. Ta silmitses selget taewast ja tumedaid tähtesi, kes kergete pilwekeste wahelt alla waatsiwad, nagu tahaksiwad nad waest wangi Jumalaga jätta tema wiimses elu öös... Palle seisis Ollil lõpmata meeles... Kas jäeb ta eemalle nooremehe eest, kes wõera rõhujate usku ei wõtnud? Kas unustab ta noore mehe südant, kes ennast ennem tulesurmale andis, kui neiust lahkus?.— Need oliwad


41


küsimused, mis wangi hinges liikusiwad... Ja kõige selle juures tundis ta, et ta seda imeneiut enam kui iial enne armastas. Ta oleks kõige suurema rõemuga oma elu tema eest jätnud, kui ka neiu teda unustas.

 Kõige ihu ja waimu-headuse-tundmisel on okas küljes, kes meid äratab, nagu tahaks ta meid maanitseda, ära ruttawat silmapilku õiete tarwitama; aga suurel õnnetusel on sarnane omadus kaasas, et ta meid surub ja magama uinutab; silmad, mis wäsinud ja roidunud on paljust nutmisest, püiawad wiimaks iseenesest kinni langeda, ja nõnda on isegi ka õnnetuses igawese helduse halastus nähtaw... Unenägude ja walwamise wahel tuli Olli peale wiimaks raske uni, mis isegi kõige wiletsamat wahel kosutab ja jahutab... Temal oli tundmus, nagu peastaks keegi tema köisi lahti; tema arwas just sedasarnast armast, kergitawat tundmist maitswat, nagu iga wang tunneb, kui aitaw käsi walusaid siukseid tema liigete ümbert peastab... Koidu walguse kumal, millest üks kiir just praegu kahe pilwe wahelt wälja lõi, nägi ta üht kõrget naisterahwa kogu, walge nagu lumi, kes tema peale kummardates sellega tegewuses oli, tasakeste tema itmeid lahti peasta... Ehmatusest oleks Olli peaaegu suure healega karjunud, kui üks kallis, armas käsi, mis ta kohe ära tundis, tema suu kinni sulus. Üks ainus köis oli weel järel; siisgi näitas neiul wõimata, teda katki lõigata, magawat wahti, sõameest, puutumata, kes teda peaaegu oma terwe kehaga kattis. Palle lõikas; sõamees ärkas pool poolite üles ja tõusis istukille. Palle jäeb liikumata seisma, ja waatab talle, une-joobnulle suuril silmil otsa. Liiwlane arwab omas ebausus mõnd waimu nägewat ja pigistab hirmuga silmad kinni, kuna ta kõiki häid waimusi ja pühasi, kelle nimed talle ristiusu kuulutusest meelde on jäenud, appi hüiab; wiimne sõlm on juba nüid katki lõigatud... Olli tõuseb üles ja läheb oma julge peastja järele, kes talle ühe oda otsa kätte annab, mille teisest otsast ta ise kinni hoiab. Aga kui palju hädaohtu piirab neid weel! Wahel tõukawad nad jo peaaegu mõne magawa sõamehe külge, wahel küsib neilt mõni unine waht: „kes olla, ja Palle wastab talle wõera hea-


42


lega; sumin tõuseb siin ja seal, üksikud wahid hüiawad siin ja seal... Waewalt saawad põgenejad hirmsast laagrist wälja, kui wihane hulumine ja kisa tõuseb, millest waikne öössine mets jäledaste wastu kostab: laager on korraga liikumas, hulk tulesi leekiwad üles, igalt poolt näikse sõamehi tõrwaksetega ja tuletukkidega ümber jookswat; põgenejad ruttawad kõigest hingest, ja metsa wari wõtab neid oma kaitsele... Edasi, ikka edasi!

 Kui suurem koit maad ja ilma walgustas, oliwad nad juba kaugel... Kui suur olli Olli õnnetundmus, weel kord Pallega, oma peastjaga, oma armastaja Pallega, sügawa metsa saladuses koos olla! Sõnad puudusiwad tall, ta langes põlwili ja rääkis Liiwi pealiku tütrelle:

 „Inimesed on wäga wähe wäärt, aga kui Jumalikud olemised neid waatama tulewad, siis pole nad midagi. Sina oled Jumalik olu; Sina oled minu juurde tulnud ja mina ei mõista Sinust rääkidagi.

 Palle andis talle naeratates kätt.

 „Mina pian küll Sulle järele tulema, ütles ta, „sest et Sina minuta omete ei põgene. Täna öösse palusin ma oma wenda, sõalistele õlut ja kanget mesimõdu nii palju juua anda, kui külas aga saada oli. Ma ütlesin: See olgu minu mälestus selle Eesti nooremehe surma ees, keda ma armastan. Mu wend mõistis jäult minu mõtteid, et ma Sind peasta tahan, aga, et ma Sinuga põgeneksin, seda ei wõinud ta unesgi mõtelda. Ma tahan aga Sind peasta, olen ma elu Sinu eest pandiks pannud, sest et Sina oma elu minu pärast juba andsid, kui Sa wabatahtlikult ennast uueste puu külge lasksid siduda. Jah, noor ebajumalate teender, lisas ta wärisewal tõsisel healel juurde, mis Ollit ehmatama pani: „ohwer piab mõlematelt poolilt ühesugune olema!...

 Palle andis nooremehele ühe mõega, mis ta targal meelel kaasa oli wõtnud. Siis korjas ta ühe lageda põllu äärest raudrohtu, õerus seda kiwide wahel ja sidus neid talle haawade peale, mis köied talle lihasse oliwad lõikanud. Kui


43


ta neid rohu õerutud lehtega puhastas, langesiwad tema pisarad nende haawade peale.

 „Sina tilgutad omas pisarates Ukko-õli minu haawadesse, ütles Olli.

 „Ma kardan, Sinu usk kurjawaimude sisse teeb seda kihwtiks, wastas Palle kurwalt ja lisas juurde: „Kui see, minu pisarate oja, Sinu haawadele head teeb, siis tuleb see abi pühast Maarjast, kelle poole Sinu pöörmiseks need pisarad oowawad... Neiu kiskus oma rinna rätiku katki ja sidus seda oma juukse salgakesega Olli käewarte ümber...

 Joobnud olemine ja selle läbi suur segadus laagris keelis ristlaste sõasalkasi põgenejaid taga ajamast. Kui nad ka pärast seda tegiwad, siis läksiwad nad wist õhtu poole, lootes, et põgenejad mere poole wälja püiawad... Palle ja Olli aga läksiwad liikumata-tähe, põhja naela poole edasi ja kui päike tõusis ja tähed kadusiwad, tunnistas sammal metsa puude küljes Ollile selgeste, kuida teed põhja poole leida... Aga warsti saiwad nad aru, et nad Olli peastmisega esialgu mitte palju polnud wõitnud. Liiwimaa põlised metsad ja suured sood keelsiwad neid ruttu edasi saamast; lagedatesse aga ei tohtinud nad, taga ajajaid kartes mitte minna, niisamute suure kartusega pidiwad nad teedestgi kõrwal käima — ja nõnda wiisi umbes edasi minnes — mis pidi neist saama? Siisgi rühkisiwad nad järgi jätmata edasi. Toiduse puudust polnud neil just kohe esiotsa karta: Palle oli põgenemiseks leiba, kala, juustutatud piima ja pisut liha kaasa wõtnud. Neist andidest pakkus ta Ollile, kui nad jo palju maad oliwad käinud, kinnitust. Nad istusiwad, palawusest wäsinult, suure puu warju maha ja wõtsiwad einet... Peale sööma punus Palle Ollile lilledest pärja, mida aga siis noormees neiule ümber pea sidus... Metsa sügawuse warjul, uhkes looduse templis, kus suured, määratu pikad ja tugewad puud oma latwu taewa poole tõstsiwad, istusiwad need kaks armastajat kõrwu ja waatsiwad üksteisele silma... Mõlemad oliwad wait. Üksi südamed ja silmad rääkisiwad.... Warsti aga ruttasiwad nad jälle edasi... Õhtuks oliwad nad juba mõetmata palju maad


44


põhjapoole jõudnud ja meelega ühe suure, sügawa metsa poole pöörnud, et seal rahulikumalt peale juhtuwate inimeste ehk taga ajajate eest kartmata olla. Pimedamaks saamisel korjasiwad nad kuiwe puid ja raaga kokku ja süitasiwad tule põlema, mis Palle kaasa toodud taela ja tule kiwi abil noorel mehel laskis üles lüia...

 Hommiku tulemisega hakkas nende teekond uueste... Wahete wahel otsis Olli kastest nõretawaid lillesi ja puistas neid neiu kätte. Neiu wõttis neid, imes nende lehtedest ja õitest öösest kaste tilku, mis taewa ilmuke taimedesse oli puetanud — nagu igawene ilmalooja öössel sureliku murelikusse südamesse magusaid lootusi ja taewalikka woorusi inimliku elu wiletsuse süllest laseb kaswada ja tõusta.

 Omaks kurwastuseks märkas aga Olli warsti, et ta ennast Palle pealiskaudsest rahust liig wara oli rõemustanud... Mida kaugemale nad läksiwad, seda kurwemaks sai neiu. Sagedaste wärises ta põhjuseta, ja pööris häkitselt pead tagasi... Wahel sattus Olli pilk tema pilguga ootamata wastastikku, kuna ta ihkawal tulel nooremehe peale waatas ja siis jälle sügawas mõttes ja raskes kurbduses sinise taewa poole silmitses... Mis Ollit aga kõige rohkem ehmatas, oli üks saladus, üks warjataw mõte, mis neiu hinge põhjas näitas asuwat ja mis Olli temal silmadest luges. Kuna ta noortmeest wahel jälle tagasi lükkas, elustas ja uuendas ta uueste tema lootusi, ja sagedaste, kui Olli arwas, weikest sammukest tema südame ligemalle jõudnud olewat, nägi ta ennast korraga jälle endise koha peal seiswat, kust ta oli alganud. Kui sagedaste ütles neiu talle:

 „Oh mu noor, kallis sõber! Ma armastan Sind nagu kallist metsawarjude wilulist jahutust keskpäewa palawuses. Sina oled ilus kui suwine mets ja maa oma kenade lilledega ja armsa õhuga! Kui ma ennast Sinu lähedale kummardan, siis wärisen ma; kui minu käsi Sinu kätte wajub, siis on mull, nagu piaksin ma surema. Kui Sinu pea ükskord minu süles hingas ja tuul mulle Sinu juukste lokid pale wastu ajas, arwasin ma nägemata waimude tasast puudutust tundwat. Jah, mina olen palju Liiwi, Eesti ja


45


Saksa noori mehi näinud, ma olen tarkade hõbehalli juustega wanameeste tarku kõnesi kuulnud, kes täis ja wäsinud oliwad selle ilusa ilma maa elust; pole aga kõige nende noortemeeste tegu ega nägu nii armas, pole wanameeste tarkus nii wägew kui Sinu armsad kõned. Ja siisgi, Sa waene Olli, ei wõi ma iial, iialgi Sinu omaks saada.

 See oli Ollile arusaamata. See naisterahwas sai temale mõistatuseks... Tema alatine mitmesarnane olu; tema palawad ihkamised ja kartused ja hirmumised; tema magus õrnus ja tema wiisakas puhtus; tema iseloomu uhkus ja tema sügaw tundmus; tema wast enam kui inimlik waimu-jõud suurtes, tema nõrkus weikestes asjades, kõik see tegi teda arusaamata olemiseks. Ilma oma enese teadmata oli temal iseäraline wõimus kõige muude surelikkude kohta. Ta oli täis ihkamist, aga ka täis wõimu ja wäge; teda pidi kas palwetama ehk wihatama.

 Kahe päewase kiire käigi järele saiwad nad Koiwa jõe ääre Liiwlaste-Lätlaste raja ligi. Liiwlaste elukohte tunti kõrgetest kohtatest, kuhu nende esiwanemate tuhk oli maetud, ja Soome moodu majadest sammeldatud õle katustega, mis siin ja seal eemalt paistsiwad. Suuremaa pool eemal seisis kõrge, pime mets. Jõgi, mille ääre rändajad wälja oliwad saanud, jooksis wahutates kõrgete kallaste wahel, ja liikuwatest woodest kujutas ennast päikese looja mineku kullane sära. Ainustgi hinge ilma meie rändajateta polnud siin metsa poolel jõekaldal näha. Siisgi sammusiwad meie noored põgenejad otse pimeda metsa poole omale öömaja otsima... Ehapuna paistusel nägiwad nad wiimaks üht meest, kellel wibu käes, kaugel ühe jõekalda kõrgemal künkal oma oda najal seiswat ja sambana paigal seistes, nagu metsajumal, jõewoogudesse silmitsetes...

 Ainsagi sõnaga polnud Palle ega Olli seda looduse waitlemist ümberkaudu seganud. Korraga andis ilus Liiwi pealiku põgenew tütar oma armast healt, täis liigutust ja kurba kaebu healt, wäiksesse õhtu õhusse kuulda. Tema laulis oma maha jäewa isamaa rahwalaulu:


46

 

Õnn kes isamajadella

Ema armsa hoidedella

Kodu koha kallastella

Elupäiwi wõib pidada;

Õnn kes wõera wärawalla,

Wõera õue wainudella

Ei läind aset otsimaie,

Kodu kohta kuulamaie:

Wõeral rahwal wiha meeli,

Wõeras kohas kurjekeeli,

Wõeras paigas walu palju,

Wõera maadel waewa palju,

Kodumaa on kullane!

 

 Nõnda laulis Palle, ja tema kurb kaebu heal kostis metsa waikusest ja jõe woogudest helkides wastu. Siin ja seal kaikus weel kahekordne kaja, üks waiksem, teine weel waiksem, nagu räägiksiwad kaks armastajat ja teine wastaks aga weel poolikaudu sala healega oma armukese tasase küsimise peale.

 Aga meie kaks põgenejat oliwad jälle juba metsa alla jõudnud, omale öökorterit saama... Palle oli mõtetes ja täis kurbdust. Tema oma rahwa laul oli teda wägewaste liigutanud ja kutsus tema mõtteid kodu poole tagasi... Siisgi aga süitas üksik koht, alatine armastatud nooremehe kaasas olek ja wiimaks ka mõlemate õnnetu lugu iga pilguga nende armastuse palawust ikka enam põlema... Palle wõimud hakkasiwad kaduma, ja ihkamised, mille tuli tema üdi ja kontisi põletas, tahtsiwad peaaegu tema wõidukrooni riisuda.. Tema palus alati oma õndsa ema poole, nagu tahaks ta selle wihast warju waigistada... Wahel küsis ta Ollilt, kas tema üht kaebawat healt ei kuule, kas tema tuleleekisi maa seest üles tungiwat ei näe!? — Olli, kes rändamisest roidunud ja siisgi ihkamisest tuli palawuses — arwas ennast selles metsas täieste wooruse sõale kadunud... Mitu kord oli ta walmis, Pallet oma naisena oma käte wahele suruma; mitu kord täna õhtu andis ta juba neiule mõista, et nad ennast ühendama ja siis ära Wenemaale põgenema piaksiwad, kuhu raudrüitlite wõimus


47


ega orja ike ei ulata... Siisgi surus Palle teda jälle eemale ja wastas:

 „Mõtle, mu noor sõber, mis sõamehel isamaale wõlgu on. Mis on naine nende kohuste wastu, mis Sull oma kodumaale täita on? Ole julge, Luige Olli poeg, ja ära waidle mitte oma elusaatuse wastu! Inimese süda on nagu jõe kala: wahel joob ta selget hallika wett, kui jõgi selge ja puhas on, wahel ujub ta porises mudas, kui torm wetewood on segand. Kas on kalal jões õigust ütelda: Pole maru-wihma, pole wesimässu ega päikese paistet?

 Oh lugeja! Kui Sina südame tormi ja rahutust kardad, siis ära usalda ennast waikse üksikusse oma armsamaga! Suured ihkamised tulewad Su südant kiusama, ja neid metsa sügawusesse kaasa wiies antakse neile weel suurem woli kätte... Mure ja kartuse, surutusel ja waenlaste ning metsa loomade eest kartusel istusiwad täna ööse põgenejad tuld üles tegemata ühe suure kuuse all teine teise külge tuetades. Täna saiwad nad weel waewalt oma enese käest ihukinnitust — teisel päewal näitas juba nendel ka näljaga wõitlemist tulemas olewat — nad oliwad mures ja nõuuta, kuhu oma sammusi pöörda, igapidi näitasiwad nende kannatused juba nii kaugele jõudnud olewat, et nad mitte enam suuremaks kannatanud minna, kui korraga weel üks sündmus nendele krooni pähe pani... Juba päewa lõpul oli taewas Põhja-poolt paksu pilwe näitnud. Korraga kattis öö tulemise ajal see pilwede kogu kõik taewast paksu, musta pilwedega. Metsa linnukesed jäiwad wait; ainustgi healt, ainustgi weikest kabinat polnud kuulda, ja ümberkaudu üksikus metsas haudus rahu ja waikus.

 Aga torm pesis õhus, ja mõned pilgud hiljem ähkis ja hulus juba tuul oksades, ja mürisewal kohinal tungis maru metsa puudesse... Sell wahel kaswas pimedus ikka. Pitkse pimedad pilwed katawad metsa ja maad, wett oowab jõena alla ja wälgud aelewad läbi taewa wõlwi nagu tulised maud! Missugune hirmus, missugune kõrge nähtus! Wälk heidab oma tuld metsasse; tule leek lööb üles nagu wihane lõwi. Katab Kõrgewaim metsa ja maad jälle


48


jõgedega, mis pilwest alla oowawad, pilkane pimedus wõtab jälle wõimust ja pitkse wägew mürin kostab metsast jõest ja ümberkaudseist mägestikkudest wastu... Kõrge waim seal ülewel teab, mis maa peal sünnib!... Sellel silmapilgul nägi Olli ainult Pallet mõttes, looduse mässamistest hoolimata, waatas ainult tema peale. Ühe hiigla suure paksu oksadega jalaka all sai ta temale wihma eest pisut warju. Olli ise aga, kui ta nõnda oma armsamaga puu tüwe najal istus, Pallet oma kätewahel hoides, tema jalgu oma kätega soojendates, oli õnnelikum, kui üks noor naine, kes lapsukese esimesi liikumisi oma südame all tunneb...

 Nemad kuulasiwad tormi müra ja mässu; ja nende eneste südames ei mässanud mitte wähem torm; korraga tunneb Olli üht Palle pisarat oma rinna peal.

 „Oh südame torm, hüidis ta, „kas see on Sinu wihma piisk?

 Siis hakkas ta oma armsa ümbert palawamalt kinni.

 „Palle, ütles ta temale, „Sull on üks saladus minu eest. Ütle mulle omete, mis Sind nii surub ja ahastab, mu armastatud hing! See jahutab südant, kui sõber meie hingesse waatab. Teata mulle teda, Sinu salajat walu, mida Sa minu eest niisuure isemeelega warjul hoiad. Oh, ma näen küll — see on Sinu kodumaa, mida Sa taga igatsed.”...

 Palle wastas talle ruttu:

 Jah, mu sõber! Mu süda on täis igatsust oma kodukoha ja rahwa järele, aga sellest kurwastusest ei taha ma mitte ennast sellel teel kõikuma panna laske, mis Sind peastes ja saates olen ettewõtnud. On jo isegi mull mu kodumaal kõik rõem ja õnn kadunud: mu isa ja ema puhkawad muru all, wend on juba aastate kaupa alati sõateel... Minu kurbdus on suur, aga ma ei taha Sind jätta... Mu süda ja hing otsiwad Sind... Järgi jätmata palun oma risti rahwa Jumalat ja Jeesuse ema, et Sina õigelle Jumala tundmisele walgustud saaksid.

 Nende sõnade peale jäi Olli kauaks wait. Ka Palle ei rääkinud enam, waid kattis oma pea kuue hõlmaga kinni ja


49


tuetas seda nuttes Olli najale... Ta arwas nooremehe waikimist selleks tähendada wõiwat, et tema wastu panek ristiusu wastu kõikuma hakkab...

 Sest ajast hakkas aga ka Palle wõitluse wõim nooremehe armastuse wastu wäsima... Ei aitanud see talle mitte suurt, et ta käe oma rinna wastu surus ja kõigest jõuust heitles; Olli oli juba tema ümber hakanud, oli tema hinge õhust joobnuks saanud ja äramöetmata noore armastuse nõiduwat õnnewäge tema huuledelt joonud...

 Silmad taewa poole üles tõstetud, hoidis nüid Olli wälkude walgustusel, igawese taewa silma ees, oma walitud mõrsjat oma käte wahel... Oh pulmapidu wälkude ja pitkse mässamisse all — sa oled wäärt nende kahe armastuse ihkamise wäge ja palawust nägema! Oh toredad põlised metsad, kes teie oma pilwede poole tõuswa kuuskede latwade ja laiade oksadega nende noort kannatajate pulmawoodid katate! Teie kõrged kased, teie walged riided oliwad nende pulmapidul! Teie wägewad jõe wood, teie metsikud mäed ja kaldad ja sinu hirmus ja wägew, kuninglik loodus, oh — kas pole teie kõikide auu ja ilu muud midagi, kui üks tühi uhkus, et kaht noort südant petta! Ja kas poleks siis mitte wõimalik olnud üheks lühikeseks silmapilguksgi teie pühaduse wägede kuuega armsa kattena ühe sureliku õnnewärinat katta ja warjata? — —

 Palle pani aga weel nõrgalt wastu; Olli oli juba oma õnne lähidalle saamas, kui korraga hirmsa löögiga üli suur ja laia keeruline wälgu-kiir ööpimedusesse alla käis, nii et mets korraga hellendas, tuleleegis ja weewlis seisis, ja üks puu just nende jalge ees puruks ja pihuks maha löödi. — Nagu imeteu läbi seisawad meie kaks noort inimest weel terwed!

 „See on ristirahwa Jumala noomiw sõrm! kiljatses Palle.

 Nad põgenesiwad edasi.

 Seal — oh imet — läbi looduse waikust, mis nüid tuli, kuulewad nad ühe kella healt.

 Ehmatuses kuulatawad mõlemad siin metsastikus sarnast


50


ootamata helinat... Lähemal pilgul kostab kaugelt ühe koera haukumine nende kõrwu; see on üks wõeras, Bernardini koer, seda kuulukse tema iseäralikust haukumisest! ta läheneb; ta on siin; ta hulub rõemuga leitud noorte inimeste jalgade ees; üks wana asuja misjoner, munk, latern käes, tuleb koerale metsa pimeduses järele.

 „Kiidetud olgu Jeesus Kristus! hüiab ta, nii pea kui neid näeb... Mina otsin Teid juba paarist tunnist saadik. Meie hea koer on Teid juba enne pitkse tormi hakatust haisutanud, ja nüid tõi ta mind seie... Oh Jumal, kui noored Teie olete, olete sell hirmsal ööl metsa eksinud! Mis olete Teie küll tormi ja pitkse käes kannatand! Tulge seie minu juurde! Siin on üks karunahk, mis ma kaasa wõtsin — see on Sulle, waene noor neiu; ka on weel pisut wiina minu kürbitse pudelis... Jumal olgu kõigis tema tegudes natud; tema heldus on suur ja tema arm otsata!

 Palle langes waimuliku mehele jalge ette.

 „Palwe eestkostja, ütles ta temale. „Mina olen ristitud. Jumal ise on Teid mulle saatnud. Oh peasta — peašta mind ja minu noort saatjat siin!

 „Mu tütar, wastas asuja munk, teda üles tõstes, „meie helistame ikka oma weikese palwemaja kella ööse, kui torm ja kuri ilm käes, et selle läbi metsa teedel ehk jõel eksijaid warjule kutsuda; siis oleme meie oma Helweetsia wendade eeskuju järele siin kaugel põhjamaal uue usu lautamise heaks eksijatele ja sõahädalistele warju kohtasi asutama hakkanud. Mind on nüid pühaisa lubaga tema Liiwimaa kiriku asjade püha saadik Willem von Modena, kes ise ka warsti seie uusi risti usulisi kinnitama ja kaitsma saab tulema — enesele eele saatnud ja ma olen Jumala abiga Liiwi, Läti ja ka Eestikeelt õppinud ja seie Liiwi-Läti rajale õnnistusega Issanda wilja teri külwama hakkanud. Siin oleme ka oma truu koerale õpetanud, wõeraid mööda-käijaid ja eksijaid üles otsida.

 Olli omast kohast sai munga Liiwikeele kõnest aga waewalt aru; siisgi liigutas selle ligimese armastus ja tasane, lahke, auuwäärt olek teda ja temale näitas see wõerastele

 
51


heategewa misjoneri wõi usu kandja olek nii kõrgel üle inimeseliku olemise ja inimese looduse, et ta tõeste ennast und arwas nägewat.

 Weikese laterna walgusel, mis munk käes hoidis, nägi ta tema pikka, hõbehalli habet ja tema jalad, käed ja nägu oliwad kibuwitstest weriseks kistud.

 „Oh wanamees! hüidis Olli, „missugune julgus on Sinul, et sa kibuwitstesse õnnetumatele wõerastele appi ruttad, kartuseta, et Sind Pikkeri nooled ja wälgukiired siin wõera ilma käes tagaajawad ja maha wõiwad lüia?

 „Kartus? wastas paater soojalt. „Kartus piaks mull olema, kui inimesed hädas on, kellele ma appi wõin rutata? Siis oleksin ma Jeesuse Kristusele üks kõlbmata teender, kui mind sellest tegemisest kartus tagast hirmutaks!

 „Sina ei tea aga weel mitte, wastas Olli, „et mina mitte ristlane pole?

 „Noormees! — wastas wana kuulutaja. — „Kas olen mina Sinu usku küsinud? Ja ka Kristus pole mitte ütelnud: „„Minu weri saab seda ehk teist puhastama; tema on Juutide ja paganate eest surnud, nagu risti inimestegi eest ja tema on inimestes ainult wendasi ja õnnetumaid näinud. Mis mina siin Teie heaks teen, on wäga wähe, ja Teie saate teises kohas wistist tublimat abi leidma; siisgi selle palk ei ole mitte preestrite päralt. Mis oleme meie waesed sõnakuulutajad muud kui kõlbmatud tööriistad taewaliku armastuse tegewuses maapeal? Missugune sõamees oleks nii auuta ja nurjatu, maha jäema, kui tema Jumalik sõaülem, rist käes ja kibuwitsakroon peas, nende ees inimestele appi ruttab?!

 Neid imelikka sõnu kuuldes paisus Olli süda, ja tema walas imestuses ja liigutuses pisaraid.

 „Minu armsad lapsed, ütles nüid wana preester, „mina õpetan siin metsalises ja wõeras kohas Teie wendasi Jeesuse armastuse tões ja pühas ristiusus. Minu majakene pole kaugel siit; tulge minu järele ja soojendage ennast. Teile saawad seal küll külluse anded puuduma; siisgi saame meie omete lahket, sõbralikku warju isekeskes leidma ja ka


52


selle eest piame Jumalat tänama, sest ilmas on inimesi palju, kellel ka sedagi ei ole?

 Maailmas on õigeid inimesi, kelle südame tunnistus nii rahul on, et ka teised, kes neile lähenewad ja nende kõnet kuulewad, sellest rahust osa saawad. Kui preester oli rääkinud, jäi pikkamööda ka Olli südames ja rinnas torm wähemale, ja ka wäljas looduses näitas maru tema heale eest taganewat... Warsti lahkusiwad pilwed ja meie sõbrad wõisiwad puu warjult minema astuda. Kui nad metsast wälja oliwad sammunud, pidiwad nad ühest häkisest mäest üles minema. Bernardini-koer traawis nende ees ja kandis ühe kepi otsas wanamehe ärakustutatud laternat. Palle ja Olli läksiwad misjoni-waimuliku järele. Tema waatas sagedaste nende järele tagasi ja näitas nende õnnetusest ja nende noorusest wäga liigutatud olewat. Üks raamat oli tema kaela siutud, tema ise tuetas ennast ühe walge kepi najale. Tema kasu oli kõrge, tema keha ära kurnatud ja lahja, ja tema näu tegumood lihtjas ja auus. Kui ta paigal seisis ja nendega rääkis, siis oli juba tema tasasel healel üks iseäraline wägi... Kes teda nõnda sammumas nägi, sellel oli juba selge kuju ühest kristlikust rändajast... Minejad saiwad wiimaks waimuliku mehe majakese juurde, mis ühe mäekalda sisse koobasse oli ehitatud. Maja esimene osa oli mäest wäljas, aga tagumine mäe sees. Meie tulejad ei leidnud seal muud, kui üht waest, õlgedest aset, ühe kürbikse pudeli, puu pange, millega wett wõeti ja mõningad puust riistad, peale selle seisis nurgas weel: üks puu labidas, üks kiwist laud, selle kõrwal ristikuju ja ristirahwa raamat — piibel.

 Wanamees süitas kohe kuiwa õlgede abil lee peal tule üles ja pani kuiwe puu otse põlema. Siis õerus ta kahe kiwi wahel nisu teri, tegi neist ühe koogi ja pani teda tulise tuhasse küpsema. Kui see kook tulises tuhas pruuniks oli läinud, kandis teda wana preester tulipalawalt lauale ja pani sellele wahtrapuu kausiga rõeska piima kõrwale. Senni oli juba homiku tulemisega ilm jälle selgeks ja heledaks saanud ja Jumala Waimu sulane soowis, et Palle ja Olli temaga


53


ühes koos majakese ette õue istuksiwad. Need läksiwad temale järele ja maitsesiwad üht imeilust, rahu ja rõemuga täidetud homikut. Pitkse pilwed oliwad kaugemale Lõuna-Homiku alla läinud, nende wälgud keerlesiwad weel ikka silmanähtawuses, aga mürinat ei kuuldunud enam. Mäe all oli torm ühes kallastikus palju kuuskesi maha murdnud ja mässaw jõe wool oli sealtsamast hulga aasamaad liiwa ja sauega täitnud, mis ühest kalda nurgast lahti ujutatud maast järele jäi.

 Selle ilusa looduse nähtuse juures jutustas Palle mäewanakesele oma ja Olli lugu. Waimulik mees oli wäga liigutatud ja pisarad jooksiwad tema palelt läbi habeme alla.

 „Minu laps, ütles ta Pallele. „Sina piad Jumalale oma kannatust ohwerdama, kelle auuks Sina juba nii mõndagi oled korda saatnud; tema saab Sulle Su rahu jälle andma. Sa näed seal, kuida metsad suitsewad, kuida jõed jälle oma asemele, mis nad ära on lõhkunud, tagasi pöörawad, ja kuida pilwed lahknewad; ja kas usud Sina siis, et see, kellel wägi on, sarnatseid tormisi walitseda, ka mitte inimese südames tormi waigistada ei jõua?... Puhka nüid siin omast reisist, siis saame näha mis teha... Kui aga Sull mitte mujal kodu kohta ega peawarju pole, mu hea tütar, siis pakun Sulle siin minu koguduse seas, mida mull õnn oli, meie Lunastajale Jeesusele Kristusele wõeralmaal wõita, aset ja paika. .Ma tahan Ollit kristlikus usus õpetada ja teda Sulle meheks anda, niipea, kui ta Sinu wääriline on.

 Neid sõnu kuuldes langes Olli pisaratega waimuliku mehele põlwede ümber, kuna Palle kahwatuks sai, nagu surnu... Wanamees tõstis Ollit lahkeste naeratates üles.

 „Mu süda hüppaks rõemu pärast, kui ma Sinus, noormees, üht paganat wõiksin suretada ja kristlast, kes Jeesuse sisse usub, äratada. Siin wõeral kohal ja üksikuses walmistan mina ennast jo ammugi surmale ja igawese elule ette, mille lähedust mulle mu wanadus iga päew ja tund meelde tuletab. Ja enne kui minu mullane hoone langeb, on minu kõige ülem õnn see, et ma siin, kuhu ma omale tööpõldu olen walinud, tõsise ristiusu liikmete hulka wõin


54


kaswatada. Wiimaste sõnadega langes wana asutaja põlwili; Palle tegi sedasama ja surus ka Ollit selle eesmärgi järele tegema. Wanakene hakkas kõwa healega palwele ja Palle palus kaasa. Wahete wahel wälkus weel ikka hele wälgu kiir Lõunapoolses taewa serwas, Õhtupoolsed pilwed helendasiwad ja punasiwad, nagu tule meri tõusewa päikese esimeste kiirte käes ja lähedased wõsu oksad ja mets kohisesiwad tasakeste homikuses tuule õhus...

 Koosolejad pöörsiwad majakesesse tagasi, kuhu wanakene Pallele puhkamiseks hõlgedest aseme walmistas. Neiu rahutumad pilgud ja nägu näitasiwad üht iseäralist muret ja kurbdust; tema waatas kaua preester Leo peale, nagu tahaks ta sellele üht saladust awaldada, siisgi aga näitas mõni asi teda sellest tagasi hoidwat, oli see Olli siin olemise pärast, ehk oli see häbenemise wõi tunnistuse asjata olek, kes seda teadis... Warsti läksiwad need kaks meesterahwast pisut eemale ja wanakene näitas Ollile maja warjul ühe teise koha, kus ka tema wäsimusest wõis puhata... Lõune eel tõusiwad nad üles, wõtsiwad oma heategijaga jälle ühes koos südame kinnitust ja wanakene rääkis neiu kuuldes palju Olliga ristiusust ja selle õnnistusest, tulewast elust, wiimsest kohtust ja Jeesusest Kristusest... Nõnda jõudis õhtu kätte... Ööseks juhatas waimulik mees jälle igale ühele oma aseme kätte... Ollil aga ei tulnud und, ja ta kuulis, et ka Palle sugugi ei maganud, waid üles tõusis, ja wana preestrit taga otsis. Seda ei olnud aga siin, ta oli wälja läinud, et mäe kalda kõrgemas kohas Jumalat paluda. Ta ütles Ollile seda teisel homikul, et see öösene palwetamine ka talwel temal wiisiks olla, sest et ta heameelega nägewat, kuida metsad oma paljaid latwu liigutawat, ja edasi ruttawad pilwed tuule aetusel mööda lendawat, ja et ta suure rõemuga tuule mühinat ja jõekohinat kuulawat, milles igawene Looja oma healt kuulutawat... Palle pidi siis, ilma et wana preestrit üles leidis, oma asemele tagasi minema, kus ta nüid warsti magama uinus. Oh — õnneliku lootuse joowastusel ei näinud Olli neiu rahutumas olekus muud, kui mõnda naisterahwa nõrkust ja lootis, et see pea kaub.


55

 

 Teisel homikul ärkas Olli kägude kukkumisel üles, noppis maja kõrwalt alt aasalt kullerkuppusi ja pani neid, mida homikused koidupisarad oliwad kastnud, neiu rinna ja pea peale. Neiul nähti iseäranis raske uni tema eilese wäsimuse ja öösese rahutuse järele peale tulnud olewat ja Olli ei tahtnud tema rahulist hingamist mingil wiisil segada. Siis otsis ta lahke waimuliku mehe üles. Ta leidis teda wäljas kalda peal ühe ümber langenud kuuse tüwi peal istumas. Preester kutsus Olli enesega alla palwe kohale. Täna oli ristirahwal pühapäew, ja wanakene seletas teel Ollile selle püha tähendust ja pühitsemise tõsidust. Palle armastuse ohwer, ja selle misjoni wanakese heldus, lahkus ning pühalik tõsidus, misga ta ka ühe wõerale tundmatale inimesele suurt head üles näitas, kõik see hakkas aeg ajalt Olli seespidist inimest ümber muutma ja sünnitas tema hinges üht iseäralist auustust ristiusu wasta.

 Minejad saiwad warsti teisele poole üht mäe künku, ilusa armsa orusse, kus wilja wäljad tasase tuule ees laenetasiwad ja ühes külakeses inimeste asukohast elu ja liikumine kostis. Tee kõrwal on weikene surnu-aed, ühes weikeses, ilusas künka pealses metsa salgus, kus männid, kuused ja mõned kased oma latwu warajases homiku tuules liigutusiwad. Kesk wähemaid ristisi, mis iga kalmu peal seisiwad, nähti üht õige suurt risti kesk surnu-aeda, mis selle pühitsemise ajal oli püsti pandud... Niipea kui rahwas oma waimuliku isa nägi, ruttasiwad nad teda teretama ja temalt õnnistust saama. Ühed suudlesiwad tema riideid, teised käisiwad tema järele; emad tõstsiwad omad lapsed käte peal üles, et neile Jeesuse Kristuse armu õpetuse kuulutajat näidata, kellel seda nähes pisarad üle palede alla woolasiwad. Ta kuulas nende teatusi ja päewalikka uudikseid külast, andis ühele nõuu, teisele tasast noomitust, rääkis tulewasest lõikuse lootusest, trööstis kannatustes, ja juhatas igaüht ikka wiimaks Jumala ja Issa juurde.

 Julga rahwa saadetusel saadi wiimaks ühe ilusa salgu juurde kingu peale küla keskelle, kus jälle üks õige suur rist puude wahel püsti seisis. Siin pidas Jumala teender hari-


56


likult oma püha usu teenistust. Ta tegi seda ka täna. Pärast lühikese palwe lõpetust kogus ta kõik koguduse enese ümber.

 „Minu armsad sõbrad, wennad ja õed Issandas, hakkas ta rääkima, kuna ta lahkel näul oma noore koguduse peale waatas, „teie olete enesele ühe uue wenna ja ühe uue õe juurde saanud, ja omaks ülisuureks rõemuks näen ma, et taewa Jumal minewal öösel teie wilja-wäljasi selle hirmsa tormi ajal kõige kahju eest on kaitsnud — kaks suurt asja, mille eest teda tuleb tänada. Peale seda on mull teile teatada, et see maakoht, mis meie oleme sisse piiranud, igaweseks ajaks püha Katoliku piiskopi alla jäeb ja meie enese uue kiriku wallaks saab. Seda sõnumit sain ma ühe kirjaga piiskopi saadiku läbi täna homiku. Seega pole teil kümne aasta jooksul mitte maksusi maksta, nagu rüitlite waldades, waid sellel ajal tuleb meil Jumala abiga meie uue koguduse õnnistuseks kirik üles ehitada. Ma tean, et need sõnumed teid rõemustawad; meie elukäik siin hädaorus on aidatud ja kinnitatud. Wõtkem sellepärast kohe püha ohwrit ette, ja igaüks pangu seda sügawas palwes, kindlas uskus ja südamlikus alanduses taewa Isa palge ees tähele.

 Nüid wõttis Jumalakartlik preester, — kelle sarnast küll wist naljalt teist sellel jäledal ja hirmsal Liiwimaa orjaaja algusel leida ei olnud, kui ka tema saatjat, Willem von Modenat, maha arwame, — ühe walwaka riide enesele ümber, pühad riistad wõeti ristiga ühest juurde toodud kirstust wälja; ühe kiwi peal oli altar ehitatud; lähedast jõest toodi wett; ühest sawisest kruusist kallati joodawat wiina wette; kõik kogudus, ühes sellega ka pisut eemal seisaw Olli, langes põlwili pika rohusse; pühalik Jumala teenistus püha-õhtu-sööma-ajaga algab, oma taewaliku ühisuse iluga ja püha saladusega!

 Hele päikese kiir, mis häkitselt ühe pilwe tagant wälja lõi, paistis kõige koguduse palede peale. Puude lehed ja rohi ja lilled läikisiwad; hele päikese kiir langes ka pühitsetud leiwa, hostie, peale, keda preester praegu üles tõstis... Oh salaja kristliku usu wägi! Oh püha ja kõrge risti kogu-


57


duse Jumala teenistus! Ohwerdaja üks wana. nõrk mees, altariks üks kiwi, templiks kõrge metsasalk, ja palujad need, kes omal lapse põlwel weel kõik mitme jumala ees oma põlwi oliwad nikutanud... Ei — ka Olli, kes kõigest ainult pealiskaudu aru sai, ei kahklenud sellel pilgul, et salalik ime, millest talle wana preester enne oli rääkinud, tõeste siin oli sündinud, et ristlaste Jumal maa peale maha tuli; sest ka ristimata noormees tundis tema lähedust oma südames.

 Pärast ohwrit, mille juures ainult Liiwi pealiku tütar Palle puudus, läksiwad preester ja tema wõeras ühes koos külasse. Rõemuga sammus Olli wanakese kõrwal edasi, kuna ta palawal armastusel Palle nägu enese silmade ees nägi ja lootusrikast õnne maitses, tema peale mõteldes. Tema imestas kristliku usu wõitu ka siinse endise paganate üle, kes wana preestri õpetusel lahkemaks ja wagamaks oliwad saanud, kui muidu neist oleks wõinud arwata.

 Külas toodi waimuliku-mehe ette üks laps, keda ta toomingate wilul ühe hallika juures ristis. Peale seda kanti tema järele üht surnud — waikses leinas, aga uskliku lootuse pisarate all — surnu aeda. Üks noorpaar sai ühe tamme all ühe maja õues laulatatud ja kõik kogudus saatis neid üksikusse majakesse, kus wana preester aga lühikest aega pulmapidust Olliga ühes osa wõttis. Koguduse karjane astus siis rahwa saatusel jälle minema, ja õnnistas paremale ja pahemale poole majasi, põldusi, puid ja hallikat, kuna ta oma karjaga jumalaga jättis. Olli meelde tuli wana preestri kõne, kuda Jumal maad ja ilma, mida ta oli loonud, õnnistas, kui ta seda Aadama sugule kätte andis... See kõik liigutas ikka ja ikka uueste nooremehe tundmist ristiusu poole.

 Kodu poole minnes tahtis ta wanalt preestrilt teada saada, kuida ta oma kogudust juhatab, et nad tema sõna ja soowisi nii wäga walmis on täitma; tema wasta suure lahkusega:

 „Mina ei ole neile mingit walju käsku, waid aga õpetust annud, ühtteist armastada, Jumala poole paluda ja üht tulewat, paremat elu pärast surma loota: selles on kõige ilma käsud ja seadused koos. Sina nägid teiste küla majade


58


seas üht puust maja, mis suurem kui teised ja kelle kõrwal üks kell pukkide wahel kõigub — see on wihma ajal ja talwel meie kirik ja palwemaja. Homiku ja õhtu, kui tööd ehk toimetused iial lubawad, ja igal pühapäewal kogub meie weike kogudus senna sisse, Issandat kiitma, ja kui mina mitte seal ei ole, siis piab üks Liiwi wanakene, keda Jumal suurte waimu annetega on õnnistanud ja rohke tundmisega ehitanud, palwe tundi; sest ka wanapõlwe päewad on isegi iga inimese juures preestri ameti päewad. Arwa senna juurde weel meie usuteenistuse kõrged ja pühad wiisid, waimulikud laulud, rist, mille ees meie palwetame, see leherikas jalakas, mille wilul mina ilusatel päewadel jutlust pian, meie hauad wõi kalmud, mis nii tõsiselt meie wiljawäljade ligidal künka peal seisawad, meie jõgi ja tema ilusad kõrwalised ojakesed ja hallikad, mille sisse mina weikesi lapsi püha Johannese wiisil uues Betaanias kastan, kui neid risti wäele pühendan: siis on Sull selge kuju sellest weikesest Jeesuse Kristuse riigist, mis mulle Jumal siin on aitanud asutada.

 Wanakese sõnad paniwad Olli sügawa mõtetesse. Waluga mõtles ta oma kodumaa ja oma isakodu peale, mis tall wangipõlwe häda ohtudes ja armastuse tulukese leekimise juures küll meelest wahel pisut oli ununenud. Nüid ei wõinud ta ka walusa tundmiseta siinse imeliku koguduse ja küla peale mõtelda — sest — mis oli ta siin, üks wõeras põgeneja, kaua juba isamaalt eemal, rändaja — kodumaale jõudes, kui see iial õnneks läheb, mis saab ta seal leidma? Majad ja hooned risus ja tuha hunnikus, õed, wennad, sõbrad ja naabrid hauas! Ehk mis muud wõis tema lootus olla — sest wõeraste ühendatud sõa salgad rändasiwad nagu rohutirtsude parwed Eestimaa poole... Uueste ärkas Olli südames igatsus oma kodumaa ja oma usu ja jumalate järele — mikspärast pidi siis see uus, kallis usk, keda hallipealine paater Leo nii suure õnnistusega kuulutas, Eestimaal kõik tuha ja põrmu alla matma ja inimesi paljaks riisuda aitama, kuna omete siin selle pühaliku preestri weike kogudus selles usus nii rohkeste rahu ja õnnelikku elutegewust


59


wõis maitsta. Kas oli siis kaks risti usku ja kaks Jeesust — üks, kes õnnistab ja ehitab, ja teine, kes neab ja hukkab?

 Need küsimused ja kahklused tormasiwad preestri maja poole minnes Olli südames.

 Oli Ollil unenägu õnnest ja õntsusest elaw ja armas olnud, — siis oli ta omete liig lühike, ja walus ärkamine ootas õnnetumat noortmeest juba wana misjoneri majakese juures... Kui nad lõuna ajal senna jõudsiwad, pani Olli wäga imeks, et Palle temale mitte kohe wastu ei tulnud. Häkine hirm ja wärin käis tema kehast läbi ja, kuna nad koopa uksele jõudsiwad, polnud tall mitte julgust Pallet nimepidi hüida: sest tema kartis ja aimas juba, et ta üht õnnetust kuuleb.

 Nad astusiwad majakesse... Palle oli oma aseme peal maas ja — hoigas raskeste... Misjoner tõstis pisut riiet kõrwale ja waatas kummardades neiu aseme kohta... Kahwatanud näul ja segaste juustega ajas ennast ilus, armas kogu pisut üles ja tuetas pead käe najale. Külmad higi tilgad läikisiwad tema otsa ees ja walusalt naeratas ta weel Olli poole. — Nagu wälgust löödud, hirmuga üksisilmi neiu otsa wahtides, käed laiale ja suu sõnata, seisis Olli seal, ei saanud paigastgi liigutada. Sügaw waikus walitses pilguks ajaks nende kolme walu-lugu nägeja keskel. Wana misjoner hakkas kõige esite rääkima:

 „Saab wist, ütles ta Pallele, „warsti üleminew palawik olema — wistist Teie paljust käimisest ja öösesest külmast ja märjast. Ja kui meie ennast aga alanduses Jumala Issa alla anname, siis saab ta meie peale halastama.

 Neid sõnu kuuldes jooksis seisaw weri Ollile uueste südamesse, ja ta sai, nagu kunagi looduse-laps, määratumast hirmuwärinast liig ruttu wabaks ja rõemsa lootuse tundjaks. Palle ei jätnud teda aga mitte kauaks sellesse... Kurwalt wäristas ta pead ja näitas meestele käega, et nad tema woodile ligemale astuksiwad.

 „Mu helde isa, ütles ta nõrgal healel, preestri otsa waadates. „Minul on surm ligi. Oh, Olli — kuule siis nüid seda õnnetumat saladust, mis ma Sinu eest warjasin,


60


et Sa mitte puhas ilmas troostita jäeks Sinu õnnetumas eluluos ja, et oma ema käsku täidaksin. Ära takista enam nüid mitte walusate kaebamistega minu, kõnet, mis neid wähesi silmapilkusi, mida mull weel elada jäeb, lühendaksiwad. Mull on palju rääkida, ja oma südame rahutumatest löökidest, mis ma kord korralt nõrgemaks kuulen jäewat, ja sellest koormast, mis mu südant rõhub, tunnen ma, et ma wäga pian ruttama.

 Pärast weikest waikimist kõneles Palle edasi:

 „Minu kurb saatus hakkas juba enne minu sündimist. Minu ema sai mind ühel õnnetumal tunnil, kus minu isa, Taprel, enne wastu wõetud ristiusu ära wandus ja ristiusule kindlaks jäewa Kaupo käest Kubbesele kindluse ära wõttis, sest Kaupo hoidis Sakslaste poole ja pidas oma wannet, mis ta püha ristile wandus, kinni. Minu isa ja teised Liiwi pealikud ja rahwas, kes ristiusu ära wandusiwad, ühendasiwad ennast Wene Polotski würsti Wladimiriga ja Lithawlastega, et Sakslasi meie maalt ära ajada ja nende orjusest peaseda. Aga meie rahwa wana waenlane, Semgallide würst Westhard, andis Sakslastele ja Kaupole selle ühenduse nõuu teada, tuli määratuma Semgalli sõawäega Riiale appi, enne kui Wenelased ja Lithawilased seie jõudsiwad. Meie Liiwi rahwad saiwad waenlaste tugewa hulga läbi wõidetud, Kaupo tormas Sakslaste abil oma lossisse ja põletas seda ise maha, minu ema langes Sakslaste kätte wangi, aga teda jäeti elusse, et ta usku polnud jätnud. Pärast rahu tegemist, kus hilja seie jõudnud Wene wägi jälle kodumaale tagasi sunniti pöörama, palusiwad Liiwlased rahu. Aga neile anti seda walju tingimiste all, ehk küll minu isal weel üks loss oli, mis Sakslased ära wõtta ei saanud. Nüid pidiwad Liiwi pealikud oma perekondadest lapsi Riiga pandiks andma ja wangi langenud omaksed, olgu meeste ehk naisterahwad, Sakslaste kätte jätma, kunni kõik Liiwlased ristiusku saaksiwad ristitud. Nõnda jäi ka minu ema, kui pealiku naine, Riiga pandiks... Ta nuttis palju, kuna ta mind südame all kandis; ta oli ristiusule truu, aga ta oleks kõigest hingest


61


oma armastatud mehe juurde ruttanud ja teda tõsiseks ristiusuliseks oma silmawee ja palwete abil pöörnud... Aga sedagi ei lubatud... Minu ema jäi Riiga pandina. Sell walu ajal lähenes ka see tund, kus mina maailma walgust pidin esimest kord nägema... Minu ema aeg sai täis... Mina piinasin sündides tema süllet... tema tõi mind kange waluga ilmale... Mina olin nõrk... Wangipõlwe ja sõa-aja hädad ja walud ja waewad oliwad mind jo ema ihus waewanud. Ma olin sündides wäga waewane. Minu elu pärast kardeti... Et aga mind, walulast, peasta ja minu isale armu pandiks hoida, tõutas minu ema püha Maarjale, et minu neitsilik olu igaweste puutumata ja taewale pühendatud piab saama, kui ma aga elusse jäeksin... Õnnetu tõutus — see lükkab mind nüid nii noorelt hauda!

 „Sellel wahel läks Liiwlaste waewa põlw kord korralt suuremaks... Sakslased wõtsiwad kõik nende lubatud õigused enam ja enam ära. Üteldi: Liiwirahwas olla ristiusule ikka wastased... Preestrid aga käisiwad nende maad läbi. Kirikud ja kloostrid ehitati — ja Liiwlased pidiwad seda kõik oma käega tegema, sest Saksa woli-kord ja kohus oli igal pool wõimust wõtnud. Juba ühe aasta jooksul kuulutati, et kõik Liiwlased Düna ääres olla ristiusulised... Minu emal oli lootust, nüid pea kodu poole lastud saada ja oma meest jälle näha, talle tema walude troostiks noort tütart, kes priskeste kosuma hakkas, näidata. See lootus läks täide! Aga pea tuliwad uued wiletsused! Liiwlaste wiha Sakslaste wastu kaswas uueste ikka enam. Üks minu isa sõber ja sõaseltsimees oli suremas haige. Liiwi wennad seisiwad kurwalt tema wiimse lahkumise juures. Üks munk rääkis surejaga ja seletas temale ja ümber seisjatele sellest õnnistusest, mis truudel ristiinimestel taewases Jerusalemmas olla oodata — ja mis neid põrgus oodata, kes usuta surewad...

 Siin tegi minu isa omas wihas Sakslaste ja ristiusu wastu ühe teu, mis teda õnnetusse saatis ja — mind waeseks lapseks ning mu ema leseks jättis... Tema astus munga ette ja hüidis:


62

 

 „Põrgu minge teie ise ige oma õpetusega, usuga ja sõawägedega, kellega meid olete paljaks riisunud ja orjaks teinud! Missugune on see Jumal, kes teie kätte maailmas kullad ja teiste inimeste warandused annab ja pärast surma weel kõige paremad taewa linnad, peale kauba! Mine siit ja jäta meie wend rahule, et ta omas Liiwiwanemate usus wõib surra ja rahuga silmi kinni panna!

 Need sõnad oliwad nagu tuli hõlehunnikusse. Liiwlased tungisiwad munga peale ja lõiwad teda. Minu ema ruttas wahele ja püidis lepitada. Ei aitanud. Munk langes oma were sisse maha ja kanti kõrwale. Minu ema jäi tema juurde. Ta toibus pea jälle ja läks uueste surnu juurde. Nüid lükkas aga minu isa teda tasa kõrwale, astus sureja sõbra aseme juurde: see waatab talle wiimse pilguga naeratades ja heaks kiites otsa; see oli ta wiimne jumalaga jätmine. Ta sirutas ennast ja — oli lahkunud. Minu isa surus tal kurwalt kõige Liiwlaste silma ees silmad kinni ja ütles:

 „Mine, armas Liiwiwend, meie õnnetuma isamaa poeg, teise paremasse ilma, kus Sakslased mitte Sinu käsuandjad, waid Sinu sulased saawad olema!

 „Selle järele tuliwad nüid hirmsad päewad jälle! Saksa rüitlite kohus kutsus minu isat, enese ette tulla. Minu isa ei läinud nende juurde... Siis tuldi teda kinni wõtma... Minu ema abil peasis tema aga ära ja põgenes Kokenoisi lossi Wene-sõbralise Wetsheslawi juurde; senna põgenesiwad ka teisi osalisi, pealikuid ja noori ja wanu sõamehi, keda Sakslased munga löömise pärast kinni püidsiwad... Wetsheslawiga ühes tungisiwad nad nüid üksikute Sakslaste salkade ja asutuste peale. Warsti aga kogus ordumeister Vinno suured Sakslaste salgad kokku, piiras Kokenoisi lossi ümber ja tormas selle wastu. Sõameeste hulk lossis oli weike, minu isa ja Liiwlased wõitlesiwad kõige wihaga ja wahwusega, aga tema ja teised Liiwlased langesiwad kantside peale. Wetsheslaw süitas ise oma lossi põlema ja põgenes Wenemaale... Kokenoisi loss sai Saksa rüitli Rudolph


63


Jericho kätte. Tema käest palus minu ema oma mehe surnukeha ja mattis teda sinna ristirahwa surnu aiale sõa wälja äärde — haledaste tema hinge eest pisaraid walades ja teda leinates... Õnnetuma lese lein ja mure, kes ikka ristiusule truuks oli jäenud, liigutas wõitja rüitli südant. Ta wõttis mind, kolme aasta wanuses, ja minu wenda, 12 aasta wanuses, omas lossis kaswatada ja kandis ka minu ema eest hoolt. Minu wend kaswas talle truuks, wahwaks sõameheks. Rüitel andis talle Liiwimehi juhatada ja saatis teda pärast Metsepolesse ühe oma teise maakoha ja weikese lossi walitsejaks. Sealt käis minu wend alati rüitlile sõateele abiks ja seal kaswasin mina oma ema hoole all tõsise ristiusu tõe sees üles. Mina armastasin oma ema wäga õrnaste ja palawaste, oma wenda niisama... Ükskord — ma olin juba 15. aastane, minu wend oli sõateel, tuli aga jälle Jumal mind raske waluga katsuma — minu ema jäi häkitselt raskeste haigeks — ja kolme päewa pärast oli ta juba suremas. Mõni tund enne oma wiimast lahkumist hüidis ta mind oma woodi juurde.

 „„Mu tütar,”“ ütles ta, kuna ka üks misjoni munk seal juures oli, kes teda trööstis. „„Sina tead juba sellest tõutusest, mis ma ükskord Sinu eest olen teinud. Armas tütar — Sina ei saa minu tõutust mitte waleks tegema? Sa waene laps —, mu südame Palle — ma jätan Sind maha, ühte ilma, mis mitte wäärt pole, üht tõsist kristlast omaks nimetama. Siin walitseb kurjus, uskmata meel, Jumala põlgamine. Sellele langes ka Sinu isa, mu armastatud mees, ohwriks. Mine kloostrisse, nii pea kui Sa 20 aastaseks saad — pühitse oma elu palwele oma isa eest ja löö oma liha risti kõige ihaldamiste ja himudega!... Kuna Sina kloostrisse lähed, jätad Sa ka oma enese hinge õnnistuseks maailma maha — ei saa Sind siis perekonna mured ega patused tahtmised, mis ikka iga noort tütarlast sellel hirmsal waenu ja sõa ajal waritsewad, kiusata, mille eest iga ema süda oma tütre peale mõteldes mures ja ahastuses on... Tule siis, mu kallis laps, tule ja tõuta selle pühitsetud preestri, Jumala sulase parema käe peale ja oma su-


64


reja ema käe peale, et Sina mind taewa silma ees mitte walelikuks ei saa jätma! Mõtle, mis ma Sinu eest olen lubanud ja kohuseks wõtnud täita, et Sinu elu siin maa peal ja pärast igaweses elus peasta! Luba ja tõuta ka Sina nüid weel püha wandega, et, kui Sull iial mõttesse tuleks, seda wannet murda — siis — siis Sinu ema hing Sinu läbi igawese piinale saagiks piab jäema!”“

 „Oh minu ema, hüidis Palle waluga, „mikspärast rääkisid Sina nõnda?... Oh usk, kes sina ühtlasi minu kannatuste ja walude ja õnnistuse hallikas oled, kes sina mind hukatusse kukutad ja siisgi jälle jahutad oma magusa kinnitusega! Ja Sina — minu südameihkamiste olemine ilmas, oh Olli, Sina tead nüid minu walju ja hirmsa elusaatuse põhjust!... Pisarate oowul heitsin ma ennast oma sureja ema rinnale ja lubasin kõik, mis aga minult taheti. Misjoner ütles mulle selle hirmsa wandesõnad ette, misga mina kunni surmani ennast maailmast lahutasin. Minu ema ähwardas mind wandega, kui iial oma tõutust murraksin, ja — lahkus minu kätewahel siit ilmast. Enne seda aga wõttis ta minult tõutuse, et ma seda asja kellegile ei pia teatama, kunni ma 20 eluaasta algul kloostrisse astuma pidin... Alguses ei aimanudgi ma wande raskust. Täis püha püidmist, ihu ja hingega ristiinimene olla, ja uhke oma Liiwi sugu pealiku were peale, mis minu soontes jooksis, nägin ma ikka ainult sarnasi mehi enese ümber, kes wäärt ei olnud, minu kätt saama, ja ma rõemustasin juba, et minu tõutus sugugi raske polnud täita. Ma olin õnnelik, selles tundmuses, et ma kedagi muud abikaasat ei saa enesele saama, kui oma ema Jumalat taewas... Seal nägin ma Sind, noor ja ilus sõawang... Sinu elusaatus liigutas mind, mina julgesin esite aga tule ääres metsas Sinuga rääkida — ja nüid alles tunnen ma oma tõutuse koormat ja raskust!...

 Olli kuulas üli rahutuma põnewuse, hirmu, walu ja wärinaga Liiwineiu kõnet... Kui Palle oli lõpetanud, astus ta rusikas kätega misjoneri ette ja hüidis:

 „See on siis see taewalik usk ja õpetus, mis Sina mulle nii wäga kõrgeste oled kiitnud! Ära neetud see wanne


65


ja tõutus, mis minult minu Pallet riisub! Ära neetud see Jumal, kes loodusega wastamisi seisab! Oh mees! Preester! Mis on Sull siin metsades tegemist — mis otsid Sa Liiwi ja Eestirahwa maades? —

 „Sind ja teisi pimedaid paganaid tahan ma peasta, wastas wanamees üli häkitselt hirmsa healega... Sinu meeletumaid ihkamisi ja eksi-usku tahan ma tallitseda, kautada ja sind keelda — Sina Jumala teutaja — et sa taewast Jumala wiha enese peale ei koorma! Igawene kõrge Jumal, — kes kõik on loonud, on üks kõigil — paganatel ja ristirahwal — tema ilmumisest inimesesugu ära peastmiseks ilma sisse oma Poja läbi kuulutab aga ainult püha ristiusk. Need mitmed Jumalad, keda Sina ja muud paganad Igawese Looja kõrwal auustawad, pole muud kui looduse wäed, kellele pimedad pagana inimesed wale auu annawad — need on kurjad waimud, keda nad looduse wägedes auustawad, sest et nad head Igawest Loojat on Tema loodusse ära unustanud. See Wana Isa ja Looja, keda Sina ega paganad õiete ei tunne — on üks kõigis kohas — oma Poja läbi, kes inimeseks sai ja kõike ilma lunastas, kutsub ta nüid kõikide rahwaste sugusi ristiusu õnnistuse ja tõotuste läbi jälle omale. See Jumalik heldus õpetas kõigile, ja ka mulle kõlwatumale, armastust kõigi inimeste wastu, ja selle igawese armastuse waim ajas tõekuulutajad seie — Põhja maale Liiwi, Eesti ja kõigi rahwastelle seda õpetust jägama, mis kõiki inimesi Ärapeastja, Jumala Poja were ja kannatuse pärast Igawese Armule tõmbab!... On see siis õige ja kõlblik, noor mees, kes Sina waewalt oma mehepäewade elu ilmas oled alganud, ainult oma kannatustest kaebada, ilma selle peale waatamata, et kõik ilm inimeste patu ja kurjuse all ägab! Need Sinu walude harmid ja haawad, need wiletsused, õnnetused ja ülekohtud, mis Sulle ja Sinu sugule on tehtud — kas arwad Sina neid ristiusu wõi tema tõsiste kuulutajate süiks? — Ei! need on inimliku õeluste, patu ja kurjuste sünnitused, mis sagedaste ka püha ristiusu kuube oma õeluse ja were ja saagi janule katteks wõtab. Ka risti rahwa seas walitseb weel palju


66


kurjust ja ülekohus pesitab Saatana teendrite läbi sagedaste ka kõige pühama templis. Aga kes on Sind kõige selle kohtumõistjaks teinud? Ehk kus on Sinu rahwa-, kus Liiwlaste ehk Lätlaste-, kus kõigi paganate head teud, mis nemad inimese sugule on teinud, et nad terwe ristiusu koguduse peale, kes maailma Jumalalle, Tema Poja peastmise ohwri abil, ruttab üheks koguduseks koguma — kiwa wiskawad?... Kus on Sinu enese woorused, kus Sinu head teud, mis Sulle wähegi õigust annaksiwad sarnastelle kaebdustele? Kus on need suured ärateenimised, mis Sina ilma ja inimese sugu eest oled teinud, kus on see armastus, mis Sina inimeste lastele oled üles näitanud?... Õnnetu, pöörmata pagan — Sina näitad aga rumalaid ihkamisi üles, ja julged, Jumala ja tema taewaliku usu peale kaebada! Kui Sina niisama, nagu mina, kord kolmkümmend aastat nagu waene põgeneja ühes üksikus, koledas metsikus mägestikus oleksid elanud, siis ei saaks Sina naljalt nii ruttu Taewase walitseja teede peale kohut mõistma; siis saaksid Sina aru saama, et Sina midagi ei tea, midagi pole, ja et mingit rasket karistust, mingit nii hirmust walu pole, mis meie patune liha täieste poleks ära teeninud.

 Wälgud, mis wanamehe silmist käisiwad, tema habe, mis talle kunni alla rinna peale ulatas, tema sügawad, usutundmuste ja elumõistusega täidetud sõnad andsiwad temale üht jumalikku nägu... Imelik oli see wägi, mis nendest kõnedest noore ristimata mehe ja pagana peale mõjus, kes küll mitte kõigest täit aru ei saanud, mis wana misjoner kõneles, aga, et ta loomusest üks iseäranis sügawate tundmustega noormees oli, läks tema mõtetes omete ristiusu tõsiduse kohta nagu üks uus uks lahti, kust ta, ehk küll mitte misjonerile kõiges asjas õigust ei mõistnud anda, omete üht uuemat ilma nägi ja selgust wõrdlemiseks risti usu ja oma senniajani kalliks peetud pagana usu arwamisesse sai... Ta jäi pilguks ajaks mõttesse. Talle tuli uueste wanamehe kogudus ja õpetus meelde. Usinaste lendasiwad tema waimu eest kõik head ja kurjad teud ja mõtted mööda... Temale tuli liigutatud südamel meelde, et see imelik wanakene esi-


67


mesest kokkusaamise silmapilgust talle siin ainult head oli teinud, teda ja Pallet ühe temale arusaamata heldusega oli wastu tnud, armastanud, õpetanud, söötnud ja warjanud... Imelik arusaamata sügaw kartuselik häbidus ja auutundmus selle wana usukuulutaja wastu täitis tema rinda. Ta sai tema waimulikust, kuninglikust, preestlikust kõrgusest ära wõidetud ja sunnitud — ta langes wana halli ette põlwili ja palus oma hätist wiha andeks.

 „Minu poeg, ütles wana preester nii tasasel healel, et selle südames weel walusam kahetsemine wõimust wõttis „minu poeg, mina pole Sulle mitte sellepärast noomitusi teinud, et mina kui inimene teutatud oleksin saanud. Oh — Sull on õigus, mina olen wäga wähe head siin metsades teinud — Jumalal pole kedagi kolbmata sulast, kui mina... Aga oma Kuninga ja Looja, Taewaliku Juhataja ja Saatja peale, mu poeg, ei pia mitte kaebatama! Ära ole mulle kuri, kui ma Sulle haiget olen teinud, ja kuuleme nüid oma õe kõnet! Ehk wast on weel teed leida, kuida sellest ahastusest peaseda — meie tahame kõige paremat loota, Olli — usk ja õpetus, mis lootust ja lootamist üheks kõige kõrgemaks wooruseks ülendab ja tõstab, on tõeste Jumalikust Algusest!...

 — — — „Mu noor sõber — nõnda algas Palle jälle rääkima, „mina wõin Sind minu raske wõitluse tunnismeheks hüida —ja siisgi oled Sa sellest ainult kõige pisemat osa näinud; suurema jäu hoidsin ma Sinu eest salajas. Ei ka kõige alam sõaori, kes lahingute taga rasket tööd teeb ja koormat kannab, on wähem õnnetu, kui Palle! — Sind ikka põgenemisele soowitades ja siisgi selgeste teades, et Sinu põgenemine mulle surma tooma pidi; kartes, Sinuga Liiwimaalt wõera metsastikusse põgeneda — ja siisgi metsade pimeduses süda täis ihkamist ja igatsust... Oh — oleks see ainult minu wanemate-maa, wenna, sõbrade ja kodukoha ja — oh hirmus mõte! — oleks see ka minu enese hingeõnnistuse kautamine üksi olnud!... Aga Sinu wari,oh mu ema, Sinu waim lähwitas päewad ja ööd minu


68


ümber ja pidas mulle Su piinasi silmade ees? Mina kuulsin Sinu kaebamisi, nägin, kuida põrgu tuli Sind kõrwetas! Hirmu kujud riisusiwad minult ööse une, ja trööstita kadusiwad minu päewad; õhtune kaste kuiwas ära, kui ta minu põlewa liikmete peale langes; mina tegin omad huuled jaheda tuulele lahti, aga jahutuse asemel tõi ta mulle ahastawat palawust ja minu hingeõhk käis mu huulede üle, nagu tuline leil!... Missugune piin — Sind, Olli, ikka minu ümber näha, kaugel kõigist teistest inimestest, sügawas metsa teel — ja üks ülepeasemata sügawus minu ja Sinu wahel! Oma elu Sinu jalge ette tooda, Sind orjana teenida, Sinu sööma-aega ja Sinu aset kusgi tundmata maanurgas walmistada oleks mulle kõige ülem õnn olnud siin ilmas! Sellele õnnele olin ma nii ligidal — aga ei tohtinud seda omete omaks nimetada! Missugusi plaanisi mõtlesin ma wälja! Missugusi unenägusi ei näinud küll see kurb süda! Sagedaste, kui minu pilgud Sinu palet silmitsesiwad, läksin mina jo nii kaugelle, meeletumaid niihästi kui ka süiwäärilisi, soowisi soowima; wahel oleksin ma Sinuga ainus elaw hingeline maailmas olla tahtnud — ja kui ma siis eneses Jumalat tundsin, kes neid hirmsaid ihkamise tormisi tallitses, siis soowisin ma selle Jumaluse kautamist, kui ma aga, Sinu kätest ümber hakatud, Sinust kantud, Jumala ja maailma rusudes ühest sügawusest teisi oleksin kukkunud... oh — kas wõin ma seda ilma häbita tunnistada? — Nüid, kus ma igawese aja wärawatel seisan, kus ma pea andeksandmata kohtumõistja ette pian astuma, sell silmapilgul weel, kus ma rõemuga näen, et minu emale toodud ohwer minu elu ära sööb, sell silmapilgul — oh hirmus wastane olu!... wõtab weel kahetsus minu peale wõimust, et ma wähemalt üks kordgi selles elus koguni ja täieste Sinu oma ei olnud...

 „Minu tütar, ütles wanamees Pallele nüid jutu wahele, „Sinu walu saadab Sind eksima; see ülemääraline ihkamine, mille alla Sina ennast annad, on harwaste õiglane, jah — ka mitte loomulikgi, ja sellepärast on ta ka Jumala silma ees wähem karistuse wäärt, sest et ta rohkem waimulikust wale teadest kui südame wigadusest tulnud on.


69


Ära anna seepärast tulewikus sarnastelle oma ihkamiste tungimistele mitte enam maad; nemad ei sünni sinu süita olule mitte... Ka on Sulle, mu armsam laps, Sinu palawaks saanud mõtete luule, seda tõotust, mis Sa omale emale tegid, liig hirmsas kujus näidanud... Kristlik usk ei nõua mingit üleliiga ohwrit meilt, mis inimlikust olemisest üle käib. Inimese tõsised ja õiglased südame püidmised, tema parajad woorused on palju enam wäärt, kui pahade wägi-tegude ülemäärased tundmused. Ja kui Sulle ka inimlikult nõrkus kätte oleks tulnud, et Sa igawestes wõitlustes alla oleksid jäenud: — kas ei ole meil mitte Jeesuses hea karjane, kes taewaliku helduses ja tasanduses kadunud lammast jälle tagasi toob oma truude sekka? — Kahetsemise ilmlõpmata rikkused oliwad ka Sulle lahti: — Were jõgedest ei saa sgedaste mitte küllalt, et ilma silmas meie pattusi tasuda: Jumalalle saab ühest ainsast silma pisarast küll. Sellepärast ole rahul, mu tütar, Sinu praegune olek nõuab rahu. Meie tahame Jumala poole paluda, kellel üks palsam on nende kõikide kõigi waludelle, kes teda teeniwad. On nüid — ma loodan seda wähemalt, tema ära uurimata nõuu, Sind weel terweks lasta saada, siis tahan ma Riia piiskopile kirjutada; temal on see woli, Sind Sinu tõotusest, sest et see pealegi weel ühekordne on, jälle wabastada, ja Sina saad siis omad päewad Olliga, oma abikaasaga, minu juures elama.

 Nende wanamehe sõnade juures tuliwad Pallele häkitselt krambid peale — kestsiwad kaua. Nendest toibus õnnetu neiu ja jäi hirmsa ägeda walu kätte. —

 „Kuidas? hüidis ta, ahastuses käsi kokku lüies ja ringutades: „oli siis weel tõeste üks peasemise tee olemas?!

 Jah, mu tütar, wastas wana misjoner — „Sull on see weel wõimalik.

 „See on liig hilja — nüid on hilja! hüidis Palle. „Kas pian ma siis sell silmapilgul surema, kus ma teada saan, et ma wiimaks omete õnnelikuks oleksin wõinud saada?


70

 

 Oh — poleks ma mitte nii meeletu ja hull olnud omas ahastuses ja ihkamiste tormis! Miks ei saanud ma juba ennem selle püha wanamehega kokku? Oh missugune õnn õitseks mulle nüid Sinuga, minu truu Olli?... Trööstitud, rahule saadetud oleks meie elutee selle auuwäärt preestri läbi!... Elaksime meie siin metsastikus ehk mujal kus tahes meie truudus ja õnn kannaks meid kunni hauani!... Ah liig suur oleks minu õnnetundmus olnud! —

 Jäe rahulikumaks, ütles temale Olli ja wõttis ahastawa käest kinni. „Jäe aga nüid rahule; selle õnne osaliseks saame meie weel saama.

 „Iialgi, ei iialgi! Oh nüid mitte enam! nuuksus Palle.

 — „Kuidas?! küsis Olli ehmatuses.

 „Sina ei tea weel mitte kõige hirmsamat asja selles sündmuses! karjus õnnetu tütarlaps... „Üle minewal öösel müristamise ja wälgu löömise ajal... olin mina pea aegu oma wannet ja tõotust murdmas, ja selle läbi oma emat põrgu sügawusesse kukutamas; — juba lähwitas tema äraneedmine minu peakohal, juba petsin ma Kõigehalastajamat, kes mind elus hoidis... Kui Sina seal minu wärisewaid huulesi suudlesid, ei teadnud Sa weel mitte Sa ei teadnud mitte, et seda wiimist kord tegid ja et Sa ühe surma mineja ümber hakkasid!

 „Oh mu Jumal! karjus waimulik mees. — „Armas laps, mis Sa oled teinud? —

 „Üht hirmust kurja olen ma teinud, mu hea isa, ütles Palle, hirmsaste pööritawal silmil ümber waadates... „Aga siisgi — Jumal olgu tänatud — mina üksi olen kadunud, — minu ema on peastetud!

 „Räägi täieste! hüidis Olli hirmsas ehmatuses. —

 Noh — olgu siis, rääkis Palle edasi — „mina olin oma nõrkust ette ära näinud, ja kui ma oma kodumaa maha jätsin, wõtsin ma eneselle...

 „Mis Sa wõtsid?! karjatas Olli omas ära rääkimata.


71


hinge ahastuses, neiu suust üht kõige jäledamat süna aimates.

 „Kihwti kaasa?” küsis preester kahwatades.

 „Jah!” wastas Palle, waewalt kuuldawalt „kihwti wõtsin kaasa juba mässab ta minu soontes ja ihus!... Üle-eile oli mull juba see kindel nõuu, kõigest sellest ajast ei saanud ma enam rahu, kui mulle mu nõrkus awalikuks sai, et ma wiimaks omete oma tootust piaksin murdma. Minewal öösel ei tulnud mulle und silma... Põrgu tule leegid ja igawene, sügaw pimedus, kus mu ema pidi waewatud saama, seisid alati mu silmade ees... Täna kus Teie ära olite wõtsin ma surma rohtu et üksi hukka saaksin, aga mu ema peaseks!...”

 Lont kukkus wanamehe käest ja nagu surnud langes ka Olli Liiwi pealiku tütre kõrwale maha. Wana misjoner wõttis neid mõlemaid oma käte wahele, ja pime koobakamber kostis nende ühisest walu hingamisest wastu...

 „Kinnitame ennast, kinnitame ennast! hüidis wiimaks julgemeelne wanamees. „Meie kautame kallid silmapilkusi: — kui kartmata kristlased tahame õnnetuse-tormidele wastu panna; köis kaelas, tuhk pea peal tahame ennast Kõigewägewama Jumala ees alandada ja tema halastust appi paluda, ehk tema püha nõuule alanduses allaheita. Ehk on weel aega. Miks Sa ei ütelnud mulle kohe seda?

 „Oh, minu hea isa, ütles Palle, „mina ootasin Sind igatsusega — Jumal aga laskis Teid minu karistuseks kauemine kodust ära jäeda. Nüid on küll ik abi asjata, sest selle kihwti wastu, millega Sakslased oma odasi määriwad, kui sõtta lähewad, ei leita enam wastu kihwti... Oh Olli! Mõtle aga minu imestamise peale, kui see surmaw mõju mitte nii ruttu mind maha ei wiskanud, kui ma seda olin ootnud! Minu ihkamised on. minu ihujõuudu kahewõrdseks teinud; minu hing ja elu ei tahtnud ennast mitte nii ruttu Sinu omast lahti kiskuda.

 Nüid ei rääkinud Olli Pallele sõnagi wahele, ega nuut-


72


sunud ega nutnud, waid ta mässas oma südamewalus kui meelest nõder, nagu looduse lastel omaduseks on. Ta pöörles nagu meeletu maas, heitis kätega ja hammustas iseennast wihas ja ahastuses hammastega. Heldemeelne wana misjoner ruttas imewäärt õrnusega wenna juurest õe juurde ja näitas neile lõpmata armastuse tegusi. Oma rahust täidetud südame abil mõistis ta, oma wanaduse päewadest hoolimata, meie noorte inimestele seletada, mis tema arwas ja mõtles. Ja tema usklik mõte andis talle sõnu, mis õrnemad ja tulisemad oliwad, kui noorte inimeste ihkamiste ja ahastuse tulukene... Kas pole see preester, kes juba 40 aastat ööd ja päewa Jumala teenistuses oli, Israeli põletuseohwrite sarnane, mis Issanda auuks mägede peal järgi jätmata suitsesiwad?

 Asjata püidis wana misjoner Palle walule rohtu otsida: wäsimus, mure, kihwt ja walulik nurjaläinud armastuse tulukene, surmawam kui kõik muud maailma kihwtid, mõjusiwad kõik ühes koos selle Liiwimaa lille elu peale. Õhtu ees tuliwad hirmsad walu hood! Wiimaks hakkasiwad Palle liikmed üleüldse halwatud wiisil kangeks jäema, enne kui ta ise weel surnud oli.

 „Puuduta kord minu sõrmi, ütles ta Ollile. „Kas Sa ei tunne mitte, et nad külmad on nagu jää?

 Olli oli nõuuta — tuimalt ja kangelt seisis ta paigal, ja juuksed tõusiwad tall hirmu ja ahastuse pärast püsti. —

 „Üle eile õhtu, mu kallis Olli, rääkis ta edasi, „pani Sinu tasane puudutamine mind armsal õnnetundel wärisema, aga nüid ei tunne ma Sinu kätt mitte enam, kuulen waewalt Sinu healt, ja ka selle majakese seinad ja asjad kauwad wirwendates minu silmade eest. Kas ei kuule ma mitte lindusi laulwat? Päike piab nüid just looja minemas olema — oh — Olli — kui ilusaste saawad tema kiired metsa kõrwal küngul minu haua peale paistma!

 Kui Palle märkas, et tema sõnad teistel pisaraid jooksma paniwad, ütles ta neile:


73

 

 „Andke mulle mu kõned andeks, armastatud sõbrad. Mina olen wäga nõrk — aga Jumal annab mulle wist weel jõudu, ma loodan. Oh, küll on raske nii wäga noores ias surra — kui süda weel nii wäga täidetud on elulustiga!... Sina, palwe eestseisja, oh halasta minu peale — Sina piad mind kinnitama ja trööstima. Oh — ja kas arwad Sa omete, et minu ema nüid rahul on, ja et Jumal mulle andeks andma saab, mis ma teinud olen?

 „Minu tütar, andis talle wana, waga preester wastuseks — pisarates, mis ta oma silmist oma kuiwetanud kortsus sõrmedega ära pühkis. — „Kõik Sinu õnnetus on aga ühe kahetsemise wäärt eksituse põhjusel sündinud. Sinu paha kaswatus ja tarwiliku õpetuse puudus on Sind hukatusesse kukutanud. Sina ei teadnud mitte, et üksgi kristlane sugugi oma tahtmise järele oma elu ei tohi wõtta... Tröösti aga ennast, mu armastatud tall; Jumal saab Sulle Sinu lapseliku südame pärast andeks andma. Sinu ema ja see ettewaatamata misjoner, kes teda pihtis, on suuremad süidlased, kui Sina; sest nad on oma kohustest ja õigustest üle astunud, kui nad Sinult nii liig rutulist tõotust wälja surusiwad; aga Issanda rahu olgu ka nendega!... Teie kolmekeste näitate jälle üht hirmsat nähtust, kui wäga kardetaw märatsemine ja usu asjade sügawama tundmuse puudus on. Jäe nüid rahule, mu laps; see, kes südamed ja neerud läbi katsub saab Sinu peale Sinu nõuuwõtmiste järele kohut, mõistma, mis puhtad oliwad, ja mitte Sinu tegemiste järele, mis karistuse wäärt on... Ja elu? — Kui see silmapilk läheneb, kus Sa Issandas õntsaste hingama jäed — kui wäga wähe kautad Sa siis, mu kallis laps, sellest ilmast wälja astumisega? Ehk Sa küll enamiste üksikuses oled elanud, oled Sa muret ja walu juba küllalt näinud. Mis piaksid Sa siis weel mõtlema, kui Sa nende kannatuste tunnistaja oleksid olnud, mis seltslikust elust tulewad — ja oleks Sinu kõrw kõik seda igawest sõa mürinat, riisumist ja tapmist ja waesete inimeste hädakisa kuulnud, mis Õhtu-Europas riigist riiki kostab? Waeste hõle katukste all ja ka lossides


74


ja palleedes elab halatsus, kaebus ja walu ja oigab inimesesugu! Mina nägin kuningakaasasi nagu waesid naisi nutwat, ja keegi ei tahaks uskuda, missugune see pisarate jõgi küll olema piaks, mis kuninga-kaasade silmi niisutab... On see Sinu ilus armu õnne-kadumise õhu-pilt, mis Sinule nii wäga walu teeb siit ilmast lahkudes? — Oh, mu tütar, see oleks niisama, nagu lapsed ilusat unenägu järele nutawad, millest nad üles ärkasiwad. Kas Sa tunned siis inimese südame loomust ja kas Sa wõid tema armastuste ja soowide muutlemist harutada? Kindlamine ja õigemine wõiks Sinu silm wete woogusi ja laenesi lugeda, mis merd tormi ajal enesega üles ajab. Oh, Palle! Ohwrid ja headteud pole mitte igawesed kinnitused; ükskord oleks wahest ka Sinu maitstud õnnele wäsimus järele tulnud, endised armsad päewad poleksiwad mitte enam arwatud saanud ja siis oleksid Sina wast aga üht wastumeelist siutust enese ümber tunnud... Kõige ilusam ja armsam armastuse põlw oli wistist sellel mehel ja naisel, keda Looja käsi kõige enne lõi — eks ole tõsi? — Üks Paradiis oli neile loodud, nemad oliwad süita ja suremata. Nad oliwad täielikud ihu ja hinge poolest, ja lbasiwad üksteisele kõigi pidi. Adam oli Ewale, Ewa Adamille loodud. Ja kui nüid ka needgi oma õnne hoida ei wõinud, missugune paar wõib seda siis weel loota? Mina ei taha Sulle mitte esimeste inimeste, esimeste sündinute abielust ja naisewõtmisest rääkida — nendest ülesrääkimata ühendustest, kui õed ühtlasi ka wennale abikaasaks oliwad — kui armastuse palawus ja õe- ja wenna armastus ühes ja sellessamas südames kokku sulasiwad, ja ühe puhtus teise rõemusi ülendas... Kõik needgi ühendused saiwad segatud; armukadedus salaldas muru-altari juurde, kus noori kitsetallesi ohwerdati; ta walitses Abrahami telgi all, jah, ka nende laagri-telkidesgi, kus esi-isad nii üliwäga suuri rõemusi maitsesiwad, nii et nad oma emade surmagi sellepärast ära unustasiwad... Ja kas arwasid Sina küll, mu laps, et Sina süitam ja õnnelikum omas abielus Olliga oleksid olla wõinud, kui need pühad perekonnad, kellest meie Issand ja Õnnistegija ise on sündinud? Mina ei tahagi


75


rääkida kõigist majapidamise muredest, sõnawaheldusest ja riiust ning wastastikkudest süi-andmistest, rahutumast meelest ja salajatest kannatustest, mis abieluliku peapadja all waritsewad. Naise walud tulewad ikka uueste, kui ta jälle emaks saab, ja pisarate all astub mõrsja laulatuse-altari ette. Missugust walu ei tee küll see südamesse, kui imew lapsuke kaub, keda ema oma piimaga toitis, ja kes siis tema rinna ääres sureb! Walu-kaebdused täidawad mägesi, Rael ei asknud ennast trööstida, sest tema poegi polnud enam!.... Need iga ilmaliku armu ja õnne külge siutud wastupidised olemised on nii suured, et mina omal isamaal ja kõiges Õhtu-Europas kõrge seisuslisi, kuningatest armastatud naisterahwaid olen näinud, kes kuninga maja maha jätsiwad ja kloostrisse läksiwad, oma wastast ihu suretama, kelle rõemud ainult walu sünnitawad... Sina saad ehk mulle wastu ütlema, et sarnatsed näitused, nagu need, mis mina räägin, Sinu kohta mitte ei maksa; et Sinu terwe auu ja püidmine ikka see saaks olema, oma ärawalitsetud mehega ka kõige waesemas urtsikus metsastikus elada; et Sinu meel ja mõte wähem abielu rõemude, kui selle ainsa ilusa rumaluse, õnnerikka tundmuse järele on püidnud, mis inimesed armastuse-õnneks nimetawad. — Oh mõttekujutuste pettused ja udupildid! Oh tühjad, haiged, palawate meelemõlgutuste unenäud! Ka mina, mu tütar, olen neid tormisi ära elanud; see pea polnud mitte ikka nii paljas ja see rind mitte ikka nii rahuline, nagu nad Sulle nüid näitawad olewat. Usu minu elunähtusi: kui inimene alati üks ja seesama oleks oma armastustes ja ikka toidust leiaks oma alati noorendatud tundmustele, siis oleks tall tõeste ka wõimu olewat, armsa Jumalaga ühe sarnane olla — püha ja õige; sest need on kõige kõrgema olemise kaks ainust rõemu. —

 Aga inimese süda ja hing saab warsti wäsinuks ja tuimaks — ja iialgi ei armasta ta üht ja sedasama olemist ühe ja sellesama palawusega. Ikka on üksikuid punktisi, kus kaks südant üksteisest lahkuwad ja neist wähestest punktidest saab aega mööda küll, et inimese elu kurwaks ja tühiseks


76


muuta. Lõpeks, mu tütar, on inimese kõige suurem õnnetus ja ülekohus selles, et ta ennast sagedaste õnne-unenägude wõimusesse ära annab sellel ajal siis wigad, walud, haigused ja sureliku olu ära unustab, mis omete inimese loomu küljes olemas on: — ilus unenägu saab kord otsa. Warem ehk hiljem, — olgu Sinu õnn siis maa peal nii suur kui tahes olnud, — saaksiwad Sinu ilusad paled selle wanuse kätte saama, mis haud Adama lastele osaks annab. Ka mitte Olli silm ei jõuaks Sind Sinu haua-õdede seast ära tunda. Puusärgi usside juures lõpewad armu lust ja õnn!... Mis ma ütlen? Oh edewuste edewust! Mis wõin ma weel sõbruste wäest rääkida siin maa peal? Kas pian Sulle ütlema, mu hea tütar, kui suur ta on? — Kui kord üks ainukenegi inimene ka mõne ainsa aasta pärast peale oma surma jälle selle ilma walguselle tagasi tuleks, siis kahklen ma, kas teda ka needgi, kes tema mälestusele kõige rohkem pisaraid on pühendanud, tõsise rõemuga jälle teretama saaksiwad; nii ruttu ja kergeste harjunetakse uutesse olemistesse, nii loomulik on inimese meele unustus, nii wäärtuseta on meie elu, ka meie sõbradegi südames!... Ütle sellepärast kiitust ja tänu Jumaliku heldusele, kes Sind nii pea sellest hädaorust ära kutsub. Juba saab lumiwalge kuub ja neiude kiirgaw kroon Sinule walmistatud, juba kuulen ma inglite ema-kuningat Sulle hüidwat: Tule, mu wäärt-arwatud ümmardaja, tule, mu tuikene, istu puhtuse ja ilmasüituse troonile neiude hulka, kes oma ilu ja oma nooruse-õnne inimesesugu teenistusele, waestelaste kaswatusele ja patukahetsemise tööle on ohwerdanud. Tule, Sina waimuliku saladuse lill, Jeesuse südame juures ja tema rinnal hingama!... See warajane surnuraam, see pulma woodi, mis Sa eneselle oled walitsenud, ei saa Sind petma, ja lõpmata saab Sulle Sinu Taewalik peigmees ümber hakkama!


 Kuida wiimne loojaminew päikese-kiir tuult tasanema paneb ja rahu ja waiksust toob wäsinulle maale, nõnda waigistas wanakese rahuline sõna Olli armukese tarwilikka süda-


77


metundmisi. Neiu nähti nüid ainult weel nooremehe walu peale mõtlewat ja tema surew mõte otsis abinõusi, kuida Ollit trööstida ja teda armastatawa kautamist kandma õpetada. Wahel kinnitas ta Ollile, et temal, Pallet, surm mitte nii raske ei oleks, kui noormees talle tõutaks, mitte enam nutta, waid rahulikumaks jäeda; wahel rääkis ta Olli kadunud emast, omakstest, kodumaast; ta püidis tema praegust kurbdust ja walu ära ajada, kuna ta talle minewikku wabalt jälle mõttesse äratas. Tema maanitses teda kannatusele, mehiselle olekulle ja kindlalle meelele.

 „Sina ei saa mitte igaweste õnnetumaks jäema, ütles ta; „kui Sind Jumal nüid katsub, siis sünnib see wistist aga sellepärast, et Sind teiste inimeste kannatustele tundlikumaks teha. Inimese hing, oh Olli, on mõningate puude sarnane, kes ainult siis inimeste haawadelle parandawat waiku ehk mahla annawad, kui neid ennast surmale on haawatud!

 Kui ta nii oli rääkinud, pööris ta ennast preestri poole ja otsis tema juures rahu oma hingele; ja kuna ta Ollile taewalikuks trööstijaks oli, laskis ta ta iseennast auusa wanakese suu läbi trööstida ja wõttis temalt surma woodi peal elusõna wastu.

 Sell wahel oli hea misjoner ikka tegewamaks ja elawamaks saanud, lahkujaid tallitates ja trööstides. See kristlik armastuse näitus tõi wanakesele nagu uut noorust liikmetesse, ja kuna ta ikka uusi rohtusi walmistas ja majakese ligidalt metsast wärskeid samblaid ja hea hõnguga rohtusi haige woodisse tõi, rääkis ta pühas palawuses Jumalast ja õigete õnnistusest. Usu küinal käes — näitas ta Palle ees alla hauda astuwat, et surejalle selle salajaid imesi näidata. See weike kooba-sarnane majake oli täidetud selle kristliku suremisega, ja wistist oliwad taewalikud waimud selle sündmuse tähelepanejad, pealt waatajad, kus ainult kristliku usu püha wõimus maapealse kõige wägewama ihkamise, nooruse-meelenõdruse ja surma wastu wõitles.

 


78

 

 Ja tema itis — meie Jumalik ristiusk, ja selle wõidu nähtaw täht oli üks pühalik halemeel, mis mõlemate noorte inimeste südametes endise meeleäraheitmise peale aset ttis. Wastu keskööd nähti Pallel uut jõudu tulewat, nii et ta palweid järele wõis rääkida, mis waimulik mees hauakaldal ette üles. Warsti peale selle andis ta Ollile käe, ja rääkis weel waewalt kuuldawa healega:

 „Oh Eestimaa poeg! kas Sa mälestad weel seda esimest ööd, kus Sa mind wiimse armastuse taewa-neiuks pidasid? Imelikud ettenägemised meie elusaatusest!

 Tema tõmbas kaua hinge tagasi ja rääkis jälle:

 „Oh, kui ma selle peale mõtlen, et ma Sind nüid, halastamata, Jumalaga pian jätma, siis saab elu tahtmine jälle nii elawaks minu südames, et ma oma ihkamise wäes peaaegu jõudu arwan leidwat, ennast suremataks teha. Siisgi — oh mu Jumal! Sinu tahtmine sündku!

 Palle jäi wäsinult lõõtsutades tükiks ajaks jälle wait, siis rääkis ta edasi:

 „Mull ei jäe nüid muud, kui Sind nende walude ja murede eest andeks paluda, mis ma Sulle nii wäga sagedaste sünnitasin. Oh Olli, üks pihutäis mulda, mis minu haua peale saab wisatud, heidab üht terwet ilma minu ja Sinu wahele, ja peastab Sind igaweste minu õnnetuse koormast!

 ,,Minul Sulle andeks anda? wastas talle Olli walusate pisaratega. „Mis on mull Sulle andeks anda? Kas pole just mina kõigi Sinu walude ja kannatuste sünnitaja?

 „Mu sõber, rääkis talle Palle wahele. „Sina oled mind wäga õnnelikuks teinud, ja kui ma weel kord ilmasse tagasi tuleksin, ja kui ma oma elu weel eest otsast peale algada wõiksin, oh, ma tean, ma walitseksin seda taewalikku õnne, et Sind mõned silma pilgud Sinu walusas wangi põlwes ja põgenemise teel armastada wõiksin, ikka omale, kui mind ka muidu mu kodumaal kõige eluaegne rahu ja õnn ootaks!...


79

 

 Siis nõrkes Palle heal, surma warjud lähwitasiwad tema suu ja silmade ümber; tema rabas oma sõrmedega sinna ja senna õhus ümber, nagu tahaksiwad nad midagi nägemata asja kinni wõtta ehk otsida; tema rääkis juba teise ilma waimudega. Warsti peale seda püidis ta waewaga, aga asjata, weikest risti omast kaelast lahti wõtta; tema palus Ollit, et ta seda lahti teeks, ja ütles siis:

 „Kui ma esimest korda Sinuga rääkisin, nägid Sa juba seda weikest risti tule walgel minu südame juures läikiwat; see on see ainus maapealne warandus, mis Pallel on. Minu ema sai seda Riias wangi põlwes, kui ma esimest kord ristiweega olin kastetud, ühe waga munga käest, kes minu ristiisa oli... Wõta see pärandus minult, mu armastatud wend, ja hoia teda minu kannatuste mälestuseks! Wõta, oh wõta wahelgi rasketel päewadel ristirahwa Jumalat omaks warjuks ja tõtta tema Poja, selle risti-kannataja juurde abi otsima! Oh Olli! Weel üht palun ma Sinult: see on minu wiimne sõna Sinule siin maapeal! — Meie õnn siin ilmas oleks wast omete lühike olnud; aga selle lühikese maapealse elu järel on üks pikem, parem elu. Kui hirmus oleks juba see mõte, et meie igaweste piatsime lahkuma! Nüid aga lähen ma Sinule muudkui ette ära, ja ootan Sind seal ülewal, taewalikus riigis! Kui Sa mind tõeste ja õiglaselt oled armastanud, oh siis lase ennast kristlikus usus õpetada, mis ainus tee on meie tulewaseks ühenduseks. Tema teeb Sinu silma ees suurt imet, see usk, sest et ta mulle wõimust annab, Sinust lahkuda, ilma et piinaga ja meeleäraheitmisega sureksin! Siisgi aga soowin ma ainult üht liht lubamist Sinult, mu kallis Olli, sest ma tean nüid, kui kalliks inimesele üks wandelik tõotus maksma tuleb. Kui kergeste ei saaks see tootus ükskord üht ülepeasemata sügawust ühe teise naisterahwa ja Sinu wahele looma, kes õnnelikum on, kui mina. Oh mu ema, anna oma tütrelle andeks! Oh Püha Neitsi, halasta minu peale ja ole minuga selles wiimses eluwõitlemises! Oh ma tunnen, ma langen oma endisesse nõrkusse tagasi, ja wõtan


80

 

Sinu eest, oh Jumal, omad mõtted ära, mis ainult Sinu, Igawese ja Kõigehalastajama päralt on.

 Walust ja kurbdusest täidetult lubas Olli Pallele, et ta wistist ajajooksul ennast ristiusu poole pöörab.Seda nähes ja kuuldes tõusis wana misjoner waimustawal näul üles, tõstis käed wastu lage kõrgelle ja hüidis:

 „Aeg on käes, aeg on käes, Jumalat, Issandat meie juurde kutsuda!

 Waewalt oli ta neid sõnu rääkind, kui nagu üks üleilmlik wägi Ollit sundis, põlwili maha langema ja Palle woodi kohta oma pead kummardama. Preester tegi ühe warjatud kasti lahti, mille sees üks kuldne, ühe looriga kaetud ohwri toos oli, ja heitis palwetates selle ette ennast maha. Häkitselt näitas kooba-majakene heleduste walgustatud olewat; inglite ja taewaliste kannelte healed kuuldusiwad õhus; ja kui wana misjoner püha riista tema ümbrusest wälja wõttis, arwas Olli, nagu näeks ta Jumalat ennast mäe seinast wälja astuwat.

 Preester tegi karika lahti, wõttis püha leiwakese oma kahe sõrme wahele ja lähenes Pallele, kuna ta ise saladuserikkaid sõnu rääkis. Selle õntsa sureja silmad oliwad püha waimustusega taewa poole tõstetud, kõik tema walu näitas temast kadunud olewat; kõik tema elu wõim kogus tema suule ja tema huuled awasiwad ennast, et harjunud leiwa sees warjatud Jumalat auukartusega wastu wõtta. Sellepeale kastis jumalik wanamees ühe puhta walge riide tükikese püha õlisse, ja õerus sellega Palle meele-kohtasi; siis silmitses ta silmapilgukese aega surewat neiut ja hüidis korraga kõwal healel:

 „Lenda üles, oh kristlik hing, ja ühenda ennast jälle oma Issandaga ja Loojaga!

 Nüid tõstis Olli oma norgus pead ja ütles, üht pilku õliga täidetud riista peale heites:

 „Kas saab see eluwesi minu Pallele jälle elu andma?

 Jah, mu poeg, wastas preester ja langes tema käte wahele — „igawest elu!


81

 

 Pallet ei olnud enam.

 

 Ma ei taha püidagi, oh lugeja, Sulle nüid seda meeleäraheitmist kirjeldada, mis Olli peale tuli, kui Palle oma wiimast hingetõmbamist oli lõpetanud ja wiimast õhkamist õhkanud. Selleks kirjelduseks oleks palawamat waimu tarwis, kui mulle osaks on antud. Oh lugeja — meie uuema aja meelitused piaksiwad oma udu meie silmade eest ärasaatma, et neid pisaraid ja seda walu täieste wõiksime mõista, mis pilwede ajal walati, mille taga meie Eesti esiwanemate wabaduse ja omaduse-päike looja läks — kes mõistab nüid weel kõiki neid walu-ojasi, mis sealse päikese-all woolasiwad! —... Jah — kuu, mis praegu rahulikult meie kohal hiilgab ja waiksel öötunnil kirjaniku töökambrisse sisse waatab, saaks ennem ära wäsima, Eestimaa metsade ja mägede, külade ja linnade peale kumamast — meie jõed ja weed, mis meie isamaa aasadest ja paikadest läbi woolawad, wõiksiwad ennem seisma jäeda, kui et noore Olli silmad oleksiwad wäsida wõinud, oma suguõe, Liiwimaa lillekese pärast nutmast, kes ennast nii palawas armastuses ja kaastundmises tema elusaatuse külge köitis ja teda saatis, kunni teda karm elusaatus ja teiste wale õpetus nii wara murdis!...

 Kaks terwet päewa ei pannud Olli kõrw midagi kõnet wana misjoneri suust tähele... See tark ja mõistlik mees ei tarwitanud ka mingit asjata troosti sõna — ta oli wait ja laskis walu ja kurbdust silmawee abil ja aja-wiiwul wäheneda. Ta ütles aga:

 „Mu poeg, see on Jumala tahtmine, ja sellega hakkas ta nooremehe ümber. Iialgi poleks Olli arwata wõinud, et niipalju troosti Jumala alla alandawa kristlase tahe sõna sees seisis, poleks ta seda mitte ise nüid tunda saanud. Wana preestri õrnus, püha tõsidus, lahkus ja kõikumata rahu wõitsiwad wiimaks selle wintsutatud nooremehe tallitsemata walu. Weel enam aga mõjus temasse wanakese üleskirjeldamata kaastundmine. Ollil oli wiimaks häbi nendest pisaratest, mis wanakene tema pärast walas.


82

 

 „Mu hea isa, ütles ta temale wiimaks, „see on liig — ühe nooremehe tormised walutundmused ei pia mitte kauem Sinu päewi pilwitama. Lase ma wõtan oma mõrsja luud-kondid kaasa ja matan neid ühesse salajamasse metsasse maha, ja kui mulle weel kauemaks elu on mõistetud, siis tahan ma püida selle taewalilk kihluse, wääriliseks saada, mis mulle Palle tõotas.

 Selle temale puhas ootamata pöörde peale nooremehe waimus, mis sellele jälle uut julgust ja jõudu tagasi tõi, wärises heasüdamega preester rõemust.

 „Oh Kristuse püha weri! — hüidis ta — „oh meie Jumaliku õpetaja weri — siin tunnen ma Sinu wäge! Wistist lased Sa wiimaks ka sellele noorele mehele oma helduse ja armu walgust paista! Mu Jumal, lõpeta, tee täieks oma tööd! Anna sellele ihkamiste tormidega täidetud südamelle ja meelele rahu jälle tagasi, ja lase talle ainult alandlikku, waga ja parandawat mälestust tema kannatatud waludest jäeda!

 Palle kallist põrmu ei annud Ollile õige preester mitte, waid soowis, oma noore koguduse lapsed kokku kutsuda ja Liiwipealiku tütre kõigi kristliku wiisi- ja iluga matta.

 Selle wastu aga oli jälle Olli.

 „Palle õnnetus ja woorused on inimestele wõerad; saagu sellepärast meie kätest walmistatud haud niisama saladuse warjude alla warjatud olema!

 Nemad leppisiwad teineteisega, et nad teisel hommikul Palle surnukeha sennasamasse ilusa metsa alla jõe kalda ligidalle matawad, kus noored inimese seie jõudes hirmsal kõueööl warju oliwad otsinud. Ka wõtsiwad nad nõuuks, tänast ööd weel selle püha kannataja põrmu juures palwes walwada.

 Õhtu eel paniwad nad oma kalli õe põrmu kooba-majakese ukse ette. Misjoner oli teda ühesse linasesse riidesse mässinud, mida talle ta enese ema oli kudunud... Palle ihu pandi esiteks halja sammalte peale maha; tema jalad,


83


tema pea ja õlad ning üks osa rinda oliwad lahti. Tema juukseid ehitas üks närtsind Jaanilill — see oli seesama, mis Olli talle kord magades sülle oli puistanud... Neiu külmad huuled oliwad haledal, tasasel naeratusel kinni, huuled, mis selle närtsinud, kolme päewa eest nopitud lille sarnatsed oliwad. Neiu palete peal, walged nagu lumi kuu kuma ees, oliwad mõned sinikad sooned näha. Tema ilusad silmad oliwad kinni; tema puhtad jalad oliwad üksteise peale pandud, ja tema alabastri sarnatsed walged käed pidasiwad üht ristikujukest rinna wastu; tõotuse mälestuse-rist oli tall kaelas. Mure ingel ja süita uni näitasiwad teda omas nõiduwas sülles hoidwat. Iialgi polnud Olli taewalikumat nähtust näinud. Kes mitte ei teadnud, et see armas nägu ja kogu kord elas, pidi teda mõneks raiutud ilu-kujuks arwama — üheks magawa neitsi pildiks...

 Waimulik mees palwetas wahet pidamata kõige öö läbi. Olli seisis waitolles oma Palle surnuwoodi juures... Kui sagedaste oli ta, kui neiu rändamise peale magama uinus, tema ilusat pead oma põlwede peal kiigutanud! Kui sagedaste oli ta ennast neiu kohta kummardanud, et tema hingamist kuulata ja tema hingeõhku sisse hingata! Oh, nüid ei tulnud ainustgi healt enam nendest liikumata huuledest ja rinnadest, ja asjata ootis ta nüid selle iluduse uueste ärkamist!...

 Suwine ööde-eha heitis oma tumedat walgust selle surnu walwamise üle. See põhjamaade ilus ämaruse-kuma seisab üle metsade ja maade nagu üks püha saladuse-aeg, kus linnukesed üksikutes puudes ja põesastes armsast suwe ilust tasakeste juttu westawad... Wahete wahel kastis preester üht õieoksa pühitsetud weesse, kastis sellega surnu keha, ja täitis nõnda seda leina-ööd taewaliku lille haisuga... Wahel laulis ta ühe wana wiisi järele järgmisi salmisi ühe wana-ilma laulikust — Iiob oli selle nimi:

 „Ma olen närtsinud, nagu lilleke, ma olen kuiwanud, nagu rohukõrreke wäljal...”


84

 

 Mikspärast anti wiletsale walgust näha, miks anti neile elu, kelle südamed täis kurbtust on?

 Nõnda laulis wanakene; tema kõlarikas heal kostis wägewaste metsa waikusesse; Jumala ja haua nime kostsiwad ümberkaudu metsad ja jõekaldad wastu. — Siristawad pajulinnukeste healed, jõe ja metsa ojakeste kohin, ja siis ka tasane, hele kella heal eemalt sulasiwad kokku nagu surma lauluks, ja eemalt surnuaia-salgust kuuldus wastukostmine, nagu hüiaks seal endiste lahkunute waimud wana preestrile tema palwetesse oma heali kaasa...

 Sellwahel saiwad Hommiku pool päikese tõusu kiired nähtawaks; linnud tõstsiwad ühes kooris oma heali, orawad lipsasiwad oma haukudesse õensa puudesse tagasi, et oma homikust und magada... Palle matmise aeg oli es... Olli wõttis kalli surnu oma õlade peale, ja wana misjoner astus tema ees, labidas käes.

 Nad läksiwad tasakeste edasi. Teise wanadus ja teise raske koorem keelasiwad nende sammusi ruttamast... Koera nähes, kes neid metsas oli leidnud, ja kes nüid rõemul karates neile üht teist teed näitas, oowasiwad Ollil pisarad ojana maha... Sagedaste heitis Palle pitkade juuste salk, millega hommikune tuul mängis, oma kullast loori Olli silmade ette; sagedaste, kui ta raske koorma all wäsis, pidi ta teda halja rohu peale maha panema, et uut jõudu koguda... Wiimaks saiwad nad selle paiga peale, mis Olli omas walus oma armsa haua-kohaks oli walinud; nad paniwad surnu maha ja — kaewasiwad siis hauda selle noore neitsile, kelle ihu ka surmas üliwäga ilus näitas, siin jõe kaldal, metsas... Kui nad oma tööga walmis oliwad, kandsiwad nad seda ilu tema mullase woodisse... Oh — kui wäga teistsugust woodit oli Olli talle oma unenägudes osaks arwanud!... Siis wõttis ta wana misjoneri eesmärgi järele ühe pihutäie mulda ja waatis sõnata ja kurwalt wiimist korda Palle näusse. Wiimaks riputas ta une-põrmu kaheksateistkümne lille-aja pale peale, ja nägi, kudas aeg ajalt Palle nägu


85


musta igawese-aja loori alla kadus; tema rind paistis weel pisut aega mullast wälja, nagu üks lill, mida warajane külm wõtab.

 „Liiwi sõjamees! hüidis Olli walusal, südant lõhestawal healel — „waata, kuida üks Eestimaa poeg Sinu tütart matab! ja seda üteldes kattis ta Pallet taieste mulla alla.

 Nemad pöörsiwad misjoneri kooba-majakesse tagasi, ja Olli teatas hea preestrile oma nõuu, igaweste tema juurde jäeda. Pühamees, kes inimese südant enam tundis, kui wähe teisi, märkas kohe nooremehe püidmist ja kawalust, mis tema omas walus oli wälja arwanud.

 „Olli, Eesti pealiku poeg, ütles ta sellele. „Nii kaua, kui Palle elas, olen ma Sind ise palunud, minu juurde jäeda. Nüid on asi teisite ja Sinu isamaa kutsub Sind tagasi. Usu mind, mu poeg, walud pole mitte igawesed; nemad piawad warem ehk hiljem lõppema, sest et ka inimese süda kord tuksumast seisma jäeb. See on meie täiuseta olemise iseäraline omadus, et meil ka sedagi mitte wõimalik pole, et ennast kauem aega õnnetumaks tunneksime. Pööra oma kodumaale, Peipsi-ranna maadesse, tagasi — tröösti omakseid, keda eest leiad, ja kanna nende eest hoolt, kes Sulle armsad on.... Lase ennast oma Palle usus õpetada, niipea kui see Sinu wõimuses seisab, ja pia meeles, et Sa temale surma woodi juures oled lubanud, heaks inimeseks jäeda ja ristiinimeseks saada. Mine, mu poeg! Jumal, Sinu lahkunud õe Palle waim, ja wana preestri sõbrus ja õnnistus tulewad Sinuga.

 Nõnda rääkis kristliku sõnamees. — Nii wägew oli mõju, mis iga sõna tema suust noore Olli hingesse kandis, et ta wasturääkimata kuulis, mis wana waga hallpea ütles, kelle käest ta ainult head oli saanud ja keda ta auukartusega kõrgeks pidas... Juba teisel hommikul lahkus Olli omast auusast heategijast, kes teda pisarates oma rinna wastu surus, ja temale weel oma wiimast nõuu, oma wiimast õnnis-


86


tust andis. Olli läks lahkudes weel kord oma armsama haua künkalle, ja nägi imestates, et üks weike rist selle peal oli, mis surma ööst üles tõusis, just nagu merewoogudest sagedaste weel ühe alla wajunud laewa mast üles ulatab. Sellest nägi Olli, et misjoner öösse siin oli palwetanud. See sõbruse ja sügawa usu täht liigutas noortmeest pisarateni... Tall tuli mõte, seda kallist põrmu jälle üles kaewada ja oma armastatud Pallet weel kord näha; aga üks püha kartus hoidis teda sellest tagasi. Tema istus wärske haua mulla peale. Kätt põlwede peale tuetates ja peuga silmnägu kinni kattes jäi ta sügawatesse leina mõtetesse. Siin, oh lugeja, mõtles Olli esimest kord maailma tühjuse peale ja weel suumalt edewuse peale, millega inimesed oma plaanisi ajawad, nagu oleks neil siin igaweste jäedawat aset. — Oh — lugeja — kes poleks küll juba kord sarnasi mõtteid tunnud?

 Selle küsimise peale wõib kõige enam üks wana ja hallikene wastust anda, kelle elupäewad suuremalt osalt juba läbi on käidud — kas teab ta palju inimesi leidnud olewat, keda nende õnne-unenägu mitte walusaste poleks petnud, kellel mitte salajatest haawadest süda werd ei jookse? Ka kõige rõemsamgi meel ja olu on sagedaste ühe wõsadiku wahel haljal rohumaal olewa mülk-hallika sarnane — pealt näha selge ja ilus; waatad sa aga sügawamine alla, siis silmad sa ehmatuses tema salajas urkas üht wesimadu, mida rohumaa tiigikene oma põhja peal toidab...

 Pärast seda, kui Olli nõnda weel ühe terwe päewa siin mure kohas oli wiibinud — hakkas ta teisel wara hommikul esimese käu healitsusel oma armsama pühast rahupaigast minema. Tema lahkus sellest, kui ühest piiritähest, millest saadik ta eneselle üht uut elutegewust ja ilusaid woorusi ettewõttis, et neid korda saata. Aga mis? — seda ei teadnud ta isegi!... Kolm kord hüidis ta Palle hinge — ja kolm kord wastas talle Eesti esiwanemate Metsa-haltias tema enese healega — kaugel, sügawas metsas... Siis pööris ta ennast Hommiku poole ümber, enne kui Põhja-Hommiku poole hakkas sammuma — ja ta nägi eemalt läbi metsa lagediku


87


wana misjoneri ühest künkast üles sammuwat ja ühele surejale haigele külasse wiimast troosti wiiwat. Nüid langes ta weel kord põlwili maha, hakas kätega haua ümber ja hüidis:

 „Oh hinga rahus selles wõeras, Sulle Su elu ajal tundmata kohas, kodupaigast eemal — Sina, minu õnnetuserikas Palle! Sinu truuduse ja ustawuse, walude ja kannatuste ja kodust ära lahkumise palgaks jätab nüid ka Olli truuduseta Sinu haua maha!

 Silmapisarate ojal lahkus Olli wiimaks Liiwi pealiku tütrest... Ta kiskus ennast wägise sellest paigast lahti ja jättis selle looduse mälestuse künkale weel ühe teise mälestuse seie: üht liht hauda, kus üks puhas ja wooruslik neiu — rikkumata ja kõigist kiusatusest wõitmata — oma igawest und hingas!

 Oli tõttas kodumaa poole teele. Pea jõudis ta Wiljandi radadele. Igal pool suitsenud waremed, riisutud külad ja wallad — igal pool werewalamine, tuli, mõek ja sõahäda! Seda lugu rääkisiwad isad oma lastele, põlwest põlweni — ja mina, selle sündmuste kirjutaja, rääkisin üles, mis muisteste aegade heal mulle kõrwu kandis. Mina nägin selles lugus ja tujus ühe waba, põllu ja karjakaswataja rahwa orjusesse langemist: ma nägin temas aga ka usu-olu ja tõsise ristiusu wilja, ühes pimeduse ja waleõpetustega. Seal õpetab meid ristiusu kuulutaja, wana preestri nägu ja tegu, üleüldist inimestust — Ewangeliumi tõe waimus; seal näeme seda õpetust wõitlustes ihkamiste ja ihaldustega, seal näeme kristliku usu wõitu niihästi ühelt kui teiselt poolelt. Õnnistus ja wanne!

 Kui läinud aja mälestused mulle seda lugu ilmutasiwad, leidsin ma seda tähelepanemise ja üleskirjutamise wäärt. Siin ta on... Lugejale jäeb aga weel teada tarwis — mis sündis Olliga — mis sündis tema heategijaga, wana prestriga? Kaua ei teadnud seda keegi ilmutada — wiimaks jutustas mulle seda waikne tuule kohin puude ladwust, ühes Eesti salgus, Luige-mäe ligidal, Hiigla metsas, kus meie


88


esiwanemate põrm, kes oma isamaa pinna ja kodu koha waremetel langesiwad, hingab...

 Olli oli juba Paala jõe kallastele jõudnud, aga ikka koledamaks läksiwad ärahäwituse jäljed... Ühel hommikul nägi ta, kui ta ühest kündmata wäljast üle oli läinud, üht naist ühe puu all rohu sees istuwat, üht surnud last sülles hoides. Tasa lähenes Olli sellele noorele emale ja kuulis nüid, kuida see oma surnud armsakesele rääkis:

 „Kui Sina meie juurde oleksid jäenud, kallis laps, kui wäga tugewaste oleksid Sina mõeka kannud. Sõjas oleksid Sa kümned raudmehed maha löönud, kes nüid nagu hundiparwed üle maa ujuwad, meie omaksed surmawad ja külad ja majad ärahäwitawad! Walge, kallis lapsuke — juba nii wara pidid Sa alla-ilma astuma! Kuida hakkad Sa seal elama? Su isat pole seal, kes Sind jahist ja põllust toidab; Su emat pole seal, kes Sind kurja tule eest kaitseb! Sa saad külma, ja keegi ei anna Sulle katet; Sa saad sadandeid hädasi ja keegi ei tõtta Sulle appi. Oh, ma pian ruttama, Sinuga kaasa saama, Sulle laulusi laulma ja Sind oma rinnaga toitma!

 Nõnda laulis noor ema walust wärisewa healega; selle juures kiigutas ta last oma põlwede peal, kastis tema huulesi oma lumi walgetest rindadest ja raiskas kõik seda õrna hoolt, mis ema elus oma lapsele kingib.

 See naine oli praegu wana Eesti usuwiisi järele oma last, nagu surnukehadega tehti, ära põletamas. Ta wõttis tema ümbert riided ära, hingas mõned silmapilgud talle oma hinge õhku suu peale ja ütles:

 „Sina, minu poja hing, armas hing, Sinu isa on teda kord minu suud suudletes sünnitanud; oh nendel Sinu isa huuledel pole mitte enam wõimu, et Sulle uueste elu anda!

 Siis wõttis ta oma rinna lahti ja surus uueste lapsukese külma keha nende wastu. Wistist oleksiwad need armastuse näitused, mis ema südame palawusest ja tulukesest tunnistasiwad, lapsukese keha elusse äratanud, kui see Jumaliku


89


hinge õhu wägi, mis elu algust annab, mitte üks ime asi poleks, mida aga ainult Jumal, kes kõige elu üle ainus walitseja on, sünnitada wõib.

 Naine tõusis üles ja otsis hoolega kuiwa puu risu kokku, mille peal ta oma lapse surnukeha wõis ära põletada. Selleks otsis tema ühe ilusa koha, kahe suure kiwi wahele, ühe laia jalaka puu alla. Senna kogus ta kuiwe puid ja hagu, siis otsis ta kõige ilusamaid lillesi, rohtusi, noori, haljaid lehtiskasusi puudest ja tõi luidapu õilesi — nendest walmistas ta kuiwikute hunniku peale ilusa woodi oma armsalle. Sellelt woodilt pidi siis tuli lapsukese keha, nagu õiekest, siit-ilma näust ja tegumoest ümber muutma, ära wiima! Kui ase walmis oli, pani ta lapsukese surnukeha senna wiimsesse woodisse. Oh kui liigutaw on seegi endiste Eestide pagana aja pruuk!... Õige kohtumõistja ees on see jo üks kõik, kas tuli, muld ehk wesi wõi mis tahes asi meie põrmulist hoonet wastu wõtab. Tuli annab omad surnud, wesi omad — muld awab ennast ja annab omad — kõik ilmuwad, kui Looja neid uue näule kutsub. —

 Olli lähenes leinaja naisele, kes jalaka-puu all õhkas; ta pani käed kurtja pea peale ja hüidis kolm korda oma leina healt noore lillekese närtsind kalmu eele ja laulis siis:

Tuli tulli taewa laelt;

Tuli sõie suured linnad,

Kõrwetas majad tugewad!

Tuli wõtab waljud wäed,

Tuli wiib wõimsad ja wägewad,

Matab musta mulla alla.

Miks ep kurtu kullerkuppu,

Miks ep närtsi noori-lille

Tule leegis teisi ilma?...

Armsakesta, kallikesta

Wõta, tuli, kanna, tuli,

Warju-waipal alla ilma...

Kurtu, kallis kullerkuppu,

Närtsi noori-lillekene —

Maa peal nüid mustad päewad,

Kungalal on kurjad põlwed,

Sõa-aegsed armid suured.


90


Mine lapsi, saa tuhaksa.

Saad siis alla haua warju,

Maana mustale murule.

Hauda kattab kolla-lille,

Kulmul kaswab kaunis lille,

Rinnal musta leina lille,

Silmil ilus sini-lille,

Põlwil potermu leheke,

Kaelal kena kaseke,

Sõrmil memme-sõlelille,

Kaenla-alla kullerkuppu,

Jalgadella kasteheina.

Südamel pääsu-peake,

Suukohal suuri kuuske,

Kalmu ümber kaunis metsa.


 Siis wõttis Olli ühe leherikka puu oksa ja ajas kärpsed ära, kes lapse surnukeha ümber sumisesiwad.

 Sellwahel nuttis ema rõemu pärast, kui ta ühe wõera ja tundmata mehe poolest oma lahkunud lapse wastu nii liigutawat osawõtmist nägi. Pea pärast seda astus üks nooreialine mees seie ja ütles:

 „Kallis naine, wõta laps jälle enese juurde ja tõttame. Meie ei tohi mitte kauem siin wiibida. Praegu tuleb üks sõnumetooja, et Paala kants juba raudmeeste ja Läti-salkadega ümber on piiratud. Senna ei pease meie enam sisse. Meie weike seltskond jäeb warjuta. Ei ole meil kusgilgi enam jäemist. Wiljandis:, Paalalt kunni Peipsi rannani woolawad Sakslaste, Lätlaste ja Liiwlaste parwed. Ainult Tartus on weel warju kantsisi; aga senna ei pease meie enam, sest et ka senna teed kinni on pandud. Ainust peasemise teed wõiks ehk weel Wiru metsade kaudu Alutagusesse leida. Sealt ehk saame üle Kose-jõe Wadilasse ja Wenemaale warjule. Siitpoolsed kantsid ja metsad on juba kõik riisujate es!

 Olli ütles siis:

 „Wend, ma soowin Sulle sinist taewast ja päikese paistet, soowin Sulle rikkust karjade ja põldude poolest ja head


91


lootust. Sina ei ole siis mitte siitpoolt, Paala ja Nurmekunde mehi?

 „Ei, wastas noormees, „seda wõid jo minu keelemurdest kuulda. Olen Peipsi-rannalt. Seal on kõik maa- ja mets täis Saksu ja raudriietega ratsulisi. Määratumad parwed tuliwad neid Tartu ja Musta-metsa wahelt kunni Peipsi rannani. Kõik külad ja kohad on tuhahunnikuks tehtud. Taplus kestis päewad ja ööd otsa. Meie mehed on enamiste kõik langenud, naised ja lapsed hukatud. Üks weike salgakene peasis meist Maapoole põgenema, läbi metsade ja soode. Lootsime Paala kantsist warju saada. Nüid on ka seegi lootus otsas: juba piirawad Sakslaste ja nende orjade parwed kantsi ümber ja uued wäesalgad woolawad meie peidupaikade poole. Meile ei jäe muud kui Wenemaa tee, Põhja poolt Peipsi järwe, läbi Wirumaa ja Alutaguse. Meie oleme wäljaaetud ja piame uut kodumaad otsima!

 Seda üteldes laskis Eesti sõamees oma pea nõrku ja lõi oma odawarrega lilledelt päid otsast ära. Olli nägi selle loo taga enesel ja teistel silmapisaraid ja jäi wait. Noor naine wõttis oma lapse jälle tema walmistatud tulewoodi pealt ära ja andis teda mehe kätte, kes teda kandis. Nüid, enne kui oma lugu rääkis, küsis jälle Olli: „Kas lubate mulle, et teie juurde wõin jäeda ja teiega ühes rännata? Ka mina ruttan Peipsi poole. Aga ühi-üksi ja palja kättega ei wõi ma selle peale nüid mõteldagi. Wõin ma teie seltsis olla?

 „Meil pole küll enestelgi tuleasetgi enam. On Sull aga meele järgi, siis tule. Meie laager on teisel pool Paala jõge.

 „Ma olen teie laagriga rahul. Kus teie tee, seal on wist ka minu tee. Sellest aga räägime weel pärast.

 Nad läksiwad ühes ja jõudsiwad warsti Põhjapoole Paala jõge. Siin oliwad rohu peal wanad hallikesed mehed, naised, nooremad naised ja lapsed, ühtekokku umbes 40 hinge, osalt mustade riiete, osalt looma nahkade peal. Nende kõr-


92


wal maas oli weel mõnda kribu krabu kraami, ja muu kraami seas mõni kimp inimese luid ja luude tuhka... Niipea kui sõnum oli tulnud, et Paala kantsisse peasemist ei olnud ja et riisujate wägi edasi woolamas oli, walmistati ruttu Alutaguse ja Narwa poole teele.

 Olli istus pilguks ajaks noore naise kõrwale, kellega seie oli tulnud, rohu peale maha, kunni teised asju kokku wõtsiwad, ja küsis sellelt:

 „Kuhu t’e siis lähete nüid õiete, mu õde? Juba see teekäigi nõuu on wist ammugi peetud? Ja missugused oliwad need kurwad sündmused, kes teid kunni Paalani oma kodukohast eemale sundisiwad põgenema, enne kui Wadjalasse pöörma piate?

 Naine wastas:

 „Wend! — see siin on ka isamaa pind; ja see siin on — ta näitas luude ja tuha urnide peale — meie wanemate põrm, mis meile nüid wõerale pinnale kaasa tuleb.

 Ja missugune hirmus lugu sündis siis enne teie põgenemist — ning kust kohalt Peipsi äärest teie õiete olete?

 „Meie oleme kõige wiimsed Waigala elanikud. Jäult on meie kaasas ka Selgise ja Hiidla rahwast, kelle juures meie, Luigemäe kantsis ja pelgupaigas, mõned päewad warju leidsime.

 Neid sõnu kuuldes wärises Olli süda ja hing. Aga ta ei lausunud sõnagi ega annud naisele märki, kui wäga see teatus temasse puutus. Ta kartis, et kui ta ennast teataks, kust ja kes ta on, siis naine, tema tundmuste haawasi kartes, mõnda teatust saaks tagasi pidama.

 Naine rääkis edasi:

 „Pärast seda, kui Waigala rahwas ja sõalised, kes üli wahwaste wõitlesiwad, oma weresse waenlaste mõega tera alla langesiwad, kes meile oma wendade äratapmist kätte maksiwad, peasis meid üks weike salgake Luigemäele pelgu. Siinsed sõamehed oliwad küll juba kewade Läti-


93


maale sõtta läinud ja keegi mitte tagasi tulnud. Naised ja üks osa mehi aga oliwad kodu kohta kinnitanud ja weikeste kantside sisse warju otsind. Seal elasime mõned nädalad rahul ja warjul. Aga ka seegi peasemus ei kestnud kaua. Seitsme päewa eest tungisiwad ratsuliste salgad nagu mustalindude parwed meie warjupaigasse. Meie panime kõik wastu — mehed ja naised... Aga waenlaste hulk oli tuhat kord suurem. Enamiste kõik langesiwad, kes põgeneda ei saanud. Meie peasesime weikese seltsikesega ühest salast kantsiteest paksu metsa ja sohu, Suurde-sohu. Sealt ruttasime, pool halasti ja paljad, Paala kantsi poole teele, kust weel ehk ainustgi warju kõigelt maalt arwasime leidwat, sest mõne päewa eest oli üks sõnumit tulnud, et siin waenlasi weel tänawu polnud nähtud. Kõige paksematest metsadest otsisime teed ja warju. Teel sain mina lapsega maha, ja et mull kõige wiletsuse ja kannatatud waludega piim rinnas kihwtiks sai, sellepärast suri meie armas silmaterakene selle kätte ära!

 Seda rääkides nuttis noor naine haledal walul, mis kiwisi oleks liigutanud.

 ,,Mu õde, ütles Olli talle nüid, et tema walu mõtteid waigistada: „Palume kõrget Jumalat, kes taewa ja maa on teinud; mis siin ilmas sünnib, seda teab tema. Meie oleme kõik aga rändajad siin maa peal; meie wanemad oliwad nagu meiegi — aga üks koht on, kus meie hingama saame omast rändamisest... — Kui ma mitte ei kardaks, et teie mind ehk mõneks Saksa raudmeeste sõbraks, Liiwimeheks piate — siis tahaksin Sult küsida, kas Sa Luige-Olli kaasast, tema tütardest ja perest selgemat midagi tead?

 Neid sõnu kuuldes waatas naine terawaste Olli otsa ja ütles:

 „Kes on Sulle Luige-Ollist ja tema perekonnast midagi teatanud?

 Olli wastas:

 „Tartus. Ma tunnen neid.


94

 

 Naine ütles:

 „Ma tahan Sulle kõik rääkida, mis ma sellest heast auustuse wäärt perekonnast tean, sest Sa oled wistist üks Eesti sõamees — Sa oled tark ja hea noormees; ka minu lapse surnukeha kallalt hoidsid Sa kärpseid ära ja laulsid nii wäga ilusat laulu suurest taewa wõimust ja tulest. Mina olen Waigala maawanema Illo tütar ja ühe wahwa sõamehe naine, keda Illo, kellel poega ei olnud, poja asemelle wastu wõttis. Minu mehe isa, kes ennast enne ristida oli lasknud, ja minu isa saiwad jäledas tapluses Waigala wälja peal surma...

 „Inimene läheb wahetpidamata walust walusse — wastas Olli norgus peaga. — „Wast ehk wõid Sa minule edasi teatada, mis Sina Luigemäe perekonnast tead?

 „See polnud mitte õnnelikum kui minu omaksed, wastas naine. „Saksad ja nende sõa-orjad, Läti-salgad, tungisiwad Luige kantsisse, kuhu nad metsast kodu tulewa karjale järgi oliwad tulnud. Taplus oli hirmus. Luigemäe perenaine, wana ja hallikene, aga julge naine, ei põgenenud, waid wiis ka teised naised meeestega ühes waenlaste wastu. Ta oleks küll wõinud põgeneda, sest et tall iga salateeke tuttaw oli, aga ta ei teinud seda. Ta ei tahtnud omaksid maha jätta, waid tahtis neile oma eeskuju läbi julgust anda, et kodukohta peasta. Aga pea wisati teda hobuste jalge alla, ja sealt ühe põlewa puu riida peale. Hirmsa piina all suri see pühalik naisterahwas tulesurma, kuna tema oma silmade ees ta tütred langesiwad, ja misgi asi ei wõinud teda sundida, oma jumalaid ja kodumaaad teutama. Ta ei jätnud piina ajal järele omakste eest taewa Taadi poole palumast ja oma laste surma pärast tasumist hüidmast. Wiimaks wiisiwad jäledad sõa-orjad ühe noore, hirmsate haawadega kaetud Eesti mehe tema ette ja tõstsiwad teda põlewalt riidalt maha. Kui wäga imestasiwad nad, kui noormees põlwili langes ja wana-emakese haawadelle suud andis, kes talle julgustades hüidis:

 
95

 

 „Mu poeg, ole kindel ja julge, meie seisame nüid oma kodu koha waremetel ja tuleasemel, kus kõik on riisutud ja kus Sortsilaste walitsus algab. Ärgu nähku waenlased, riisujad ja põletajad, meie meelt surma ees nõrkumas.

 Wihaga torkasiwad talle sõalised ühe tulise rauaga kaelasse, ja ta suri, kui ta enam teisi kinnitada ei jõudnud... Kõneldi, et Saksad ja Lätlased, kes küllalt on harjunud, oma wangisi kõige hirmsamate piinamiste ja tule surmaga waewama, kui nende usku wastu ei wõeta ega neile orjaks ei heideta, seda ülijulge naisterahwa surma nähes imestates käsi kokku löönud — ja üks olla üelnud: „Need rahwas ei ole ilma Jumalata! Neile on tarwis aga ristimist ja Püha-waimu, siis on nad paremad ja tugewamad Jumala-wõitlejad, kui meie!

 Kui Olli seda oma ema ja kodakondsete kurba surma kuulis, jättis ta kokkusaanud põgeneja seltsiga jumalaga, läks ruttu kodu poole, omakste tuhka mälestuse-matuseks kokku koguma. Ta tuli tormisammul senna kohta, kus enne ilus küla tema isa walitsuse ja hoole all oli seisnud — ta ei wõinud seda kohtagi enam heaste ära tunda — kõik oli maaga tasa — tuha ja süte hunnikud igal pool. Jõekene oli ühest kohast kinniaetud, ta oli kallastest wälja jooksnud ning kõik küla kohad sooks muutnud; ilus kiwiseintega puu sild oli ära rikutud — ja püha surnu tuhamatmise kalmud ja hiis oli puru ja risuga täidetud ja ärahäwitatud — hauad hirmsaste üles kongitsetud... Sakslastel ja Lätlastel oli mooduks, Eesti kalmusi üles kaewata, kuhu rikkamad kulda ja hõbedat surnu tuhaga ühes maha matsiwad... Kaua aega rändas Olli selles orus ja ümberkaudsetes mägedes. Ta istus hiie-salgasse ühe suure kiwi peale. Üks sulg oli senna peale kellegi suurema ründawa linnu tiiwast langenud... „See on ainus asi, mis ühe looma elust ja olemisest siin weel näha wõib... mõtles Olli... Kuna ta pisaratel istus, roomas korraga üks sisalik üle kiwi ja peitis ennast Olli eest ühe pisukese mätta alla... Noor-mees waatas talle kaua järele ja ütles: „Sull, loomake,


96


on weel kodu ja koda, ja wast ka omaksed — mis aga mull?!... Siin istus noormees kõige kurwemates mõtetes kunni öö läbi. Enam kui üks kord arwas ta oma ema, õdede ja isa waimusi nägewat, ta aimas neid hiiesalgus rändawat — sõbralikud näud ja kogud, kelle peale ta siis pühas wärinas haledusega mõtles. Asjata otsis ta teisel päewal waratselt jälle oma esiwanemate haudasi taga — kõik, kõik oli häwitatud ja üles kistud! Wiimaks kuulis ta üht harakat särtsatawat — ta ruttas senna poole ja nägi lindu õmmik-kase ladwal — ja selle puukese kohalt, mis tall enne tuttaw oli, tuli tall korraga paik meelde, kus tema sugukonna kalmud seisiwad... Ta segas liiwa ja leidis tuha riismed, poti moodu riistad oma esiwanemate märkidega. Ta mässis neid auukartuses ühe kaasas kantawa naha sisse ja mattis neid endisesse paika sügawale maasse... Siin magas ta mitu ööd oma wanemate põrmul, seie tõi ta ka sealt tuhka, kus ta ema oli põlenud, ja mattis maha.... Peale selle leidis ta sügawalt metsast — kus praegu Postowa koht seisab, weel üksiku talu ja inimesed, kes omad metsa teed oliwad ära häwitanud ja seega riisumisest peasenud... Siin otsis ta peawarju ja leidis... Aga iga suwe ööl magas ta kalmude kiwi peal — siin nägi ta und armastuse küllusest, eluõnnest ja inimese pühadusest — woorustest; üles ärkades aga leidis ta — õnnetuse, kurjuse ja ärahäwituse jälgesi — ja need mõjusid tema hingesse nii wäga, et ta kurwameelseks ja kurtjaks sai... Kord lahkus ta jälle siit ja hüidis silmawees:

 „Nõnda kaub kõik ilmas, mis hea, mis wooruslik ja täis tundmust on! Oh inimene! Sina pole midagi muud, kui üks unenägemuste kuju, üks walurikas elamine; õnnetus on see koor, kus Sina elad — ja Sina pole muus asjas suur, kui aga oma hinge kurbduses ja oma südame mõtetes ning raskes meeles!”... — Teisel hommikul, waratselt, lahkus ta siit... Weel oli Eestimehi siin metsades... Uueste kogusiwad wahwade salgad... Tartu pidi kaitsetud saama... Ka naisedgi paniwad ennast meeste riidesse ja läksiwad ühes.... Sõamehed läksiwad rongi ees, naised


97


ja wanakesed taga järele; nõnda rändasiwad weel wiimsed Waigala rahwaste salgad minewiku mälestuste ja tulewiku lootuste järele oma praegust kodukohta jättes ja uut otsides... Oh kui palju pisaraid oowab, kui nõndawiisi kodukohta maha jäetakse, kui kõrgustiku pealt wiimast kord seda paika waadatakse, kus lapsepõlw mööda on läinud! Weel enam aga woolawad waluojad siis, kui mets ja nurm ja maa orja-põlwe alla on langenud ja ühe waba rahwa käest tema iseõigus ja kodumaa ärariisutud!

 Oh õnnetumad Eesti esiwanemad, kes Teie oma isaisade kalmudel seie ja senna mööda maad hulkuma pidite — kas on see wanne Teie laste-laste pealt juba kadunud?! Weel mitte täieste! Sest nagu Teie — rändawad ja eksiwad weel palju Teie lapsi, — wõeraste lükatusel ja tõugatusel — ümber ja sagedaste weel Teitest õnnetumalt; — sest Teie tõttasite sõtta ja wõitlesate ja langesite oma kodumaa pinnal — aga Teie wõsudest piawad palju, palju ka oma isade põrmu Jumalaga jätma ja kaugele kodumaa rinnalt ära tõttama!... — —

 

 Nagu lugija näeb, on Luigemäe Olli jälle sõa-teel. Kuida oli ta senna oma kurwameele ja roiduse ajal saanud? Järgmised riad tehku seda selgeks: Oma esimeste kodukoha waremetel olemise ajal oli ta Postowa talu-isaga, kes osaw majapidaja ja tubli ja wahwa sõjamees oli, kokku saanud ja see teda omakste keskele kutsunud, kus Tartusse põgenemise pärast uut nõuu peeti ja kuhu ümberkaudsetest metsadest kõik weel elusse jäenud pereisad ja sõalised oliwad kokku tulnud.... Siin rääkis Olli oma lugu. Mehed kuulasiwad liigutuses, naised nuttes — ja kõikide suust kuuldi igaühe juhtumisi, õnnetusi ja hädasi — aga ikka kõige enam südamesse tungiw Ollile oli ta oma häda ja walu — wistist küll, et seal armuwalu, ristiusu õpetuste mõju, Eesti endiste Jumalate mälestus ja kõik iseäralikud tundmused segamine mässasiwad. Mitukord awaldas ta soowi, sõale igaweste selga pöörda; teinekord jälle, kui talle Õhtumaa meeste jäledad teud ja halastamata meel, ta omad õnnetu-


98


sed ja walud meelde tuliwad, põles ta tättemaksmise wihas ja siis tungistas ta teisi sõtta, kunni wiimaks sõamõte kõik ta hinge täitis. Ja et see mõte kindlaks sai, selles oli temasse üks Postowa peremehe kõne wäga mõjunud... Kord rääkis Olli jälle oma lugu wõeraste seie tulejate soowi peale, kus juures naisterahwad haledaste silmawett walasiwad — seal tõusis nimetatud peremees üles, astus kogu ette ja seletas:

 „Mina omalt poolt ei leia Sinu lugust tõeste midagi, mis enam halatsemise wäärt oleks, kui kõige meie isamaa ja rahwa lugu. Waata aga ümber, mu poeg, ja Sina saad weel palju tuhandeid sarnasi õnnetuid ja weelgi õnnetumaid meie seast leidma!... Mis teed Sina siis metsas, kus Sa oma kohut maha jätad ja omad noored päewad surnuks lööd? Sa eksid, kui Sa usud, et igal mehel iseenesest küllalt saab. Üksius on hukatus — ta kosutabgi küll ihu-jõudu aga ta riisub seda wõimust Sinu käest, oma jõudu tarwitada. Kes taewa all jõudu ja wõimu on saanud, piab neid omakste ja oma kodukoha eest tarwitama! Lastakse mehist hoolt silmast, siis tuleb tusk ja näriw mõte karistajaks, ja warem ehk hiljem saadab Taewajumal niisugusele kõige hirmsamaid karistusi!

 Nendest sõnadest ehmatas Olli oma muremõtetest ja kahtlustest uueste elule üles ja hakkas armastuse ja auustuse täheks wana peremehe ümber. Selle peale rääkis üks teine wanakene:

 „Mu poeg — Postowa talu isa räägib Sulle waljult aga tall on õigus. Sina piad tõeste selle kartusele ja haudade peal istumisele selga pöörma ja jälle meheks ja sõameheks saama, kes wõerastele kurjust wõib tasuda ehk — auuga surra! Õnne, mu poeg, wõib aga sealt leida, kust teda kõik muudgi inimesed otsiwad — wõida ehk kauta! Arwad Sina siis tõeste, et meie waenlased igaweste wõitjaks ja saagi saajaks jäewad? Kuule siis, mis muiste-ilm rääkis: „„Kord oli jõgi oma algushallikate juures pahane, et ta


99


aga pisukene, selge ojakene oli. Tema palub siis taewaisalt, et see talle rohkem metsajõgesi, lumesulamisi ja soo wett ning pitkse wihma ja rohket sadu juurde annaks. Taewaisa kuulis! Jõgi paisus ikka ülemale ja lahutas omad arused kaldad. Alguses rõemustab ja hõiskab uhke jõgi oma wägewusest; aga wiimaks märkab ta, et paremal ja pahemal pool kõik maa tema ümber ära häwitatud saab ja näutuks, paljaks ja wiletsaks jäeb; ta märkab, et ta laened mudased ja porised, ja et nad lõhutud ja koleda kallaste wahel ehk mäda soosi mööda piawad oowama, ta ei kuule enam enese ümber rõemsat lindude laulu ega näe ilusaid lillesi, ei puid ega armsaid hallikaid, mis teda esialgul ta jooksu peal igal pool terwitasiwad — siis palus ta jälle pisukeseks ja selgeks hallika rikkaks ojakeseks saada — aga Wana-taat ei lausu sõnagi ja jõgi mässas edasi, kunni ta iseenese liia kaasa weetud liiwasse ja ümberkaudsetesse soodesse laiali lagunes, nii et teda ilmas enam ep olegi. Küll tuleb päew kord, kus Saksa raudmeeste wägi ja wõim niisama kaub; see aeg aga tuleb siis, kui neil omast häwitustest küllalt on saanud, ja kui need neile isegi juba läilaks on läinud!

 Olli jäi wait. Metsas kuuldus kulli heal, kes lähenewat pitkse tulemist ja maru ettekuulutas. Kõik koosolejad sõamehed ja naisterahwad läksiwad oma warjukohtadesse tagasi — warsti selle rändamiselle ja sõateele walmistama... Nende kahe wanamehe kõne wõitis Olli südamest ja hingest kahtlust, ta sai ergumaks ja sõameelsemaks, ja enne Tartu kantsidesse minemist heitis ta Postowa peremehe tütrega abielusse — muud kui selle lepinguga, et kõik naised Postawa metsadesse warjule jäewad, kunni sõakäik lõpetatud on. Selleks ei antud aga wahwa meestele ega armastawa naistele taewa poolt õnne sugugi... Nagu jo jutu algusel tähendatud sai ja nagu ajalugu selgeste teatab, langesiwad warsti teisel aastal kõik Tartu kaitsjad wiimse meheni. Ka Luigemäe Olli, kellest tema noorele kaasale kaksikud pojad järele jäiwad, sai oma teiste seltsilistega isamaa wiimse tugewa kantsi eest wõitlemises surma. — Tema lapsed aga


100


elasiwad pärast, nagu kõik Eesti pealikute ja liht sõameeste lapsed, orja põlwes, ikka Luigemäe ligidal, wana kantside kaudel, Selgise, Postowa ja Järwapära metsades, kunni pärastised sõaajad ka nende eluasemelle weel mõndagi warret oliwad sünnitanud... Aga weel wõime julgeste arwata, et wahwa meeste järel-sugu ja nende mälestus sealt metsataludest ja küladest kadunud pole, sest hiljute weel näitas selle luo kirjutajale üks wana hallikene üht kalmu-lühku, kus Luigemäe Olli enne Tartu kantsisse tõtates oma perekonnaga ja noore kaasaga olla istunud ja hiies jumalatelt sõaõnne palunud....


 Külap näeme selle kannataja ja wahwa sõamehe sarnasi kujusi oma rahwa ajaluolikkudes lugudes weel.

 

Ots.

 

Hind 40 kop.