Kreutzwald

Kindel eesmärk.

Eesti jutt.

Kirjutanud

Jakob Kõrw.

Teine trükk.

Tartus.

Trükitud Eesti Kirjameeste Seltsi kuluga.

1889.

Eesti Kirjameeste Seltsi toimetused. — Kirjawara N° 31.

Kindel eesmärk.

Eesti jutt.

Kirjutanud

Jakob Kõrw.

Teine trükk.

Tartus.

Trükitud Eesti Kirjameeste Seltsi kuluga.

1888.

Trükitud K. A. Hermann’i kirjadega Tartus.

1868. aasta Juunikuu päike oli palaw. Tolmu pilwed seisiwad sõidetawate suureteede peal. Kauge põuud närtsitas rohuliblekest ja lillikukest kesa peal. Parmude parwed wurisesiwad õhus. Halastamata kuum piinas iga wäljal liikujat. Wermel jooksis kündjate ihust higi kuiwa mulla pinnasse, mille peal nad oma adra ja looma taga astusiwad. Tigedad parmud waewasiwad loomasi hirmsaste. Kui raudselt helises sõna töötegijate kõrwus: „Oma pale higi sees piad sina leiba sööma, kunni sina jälle mullaks saad, kust sa oled wõetud.” Kõigest ihust jookseb higi, kuues päew nädalas on juba käes. „Ole julge, mu tütar, mu poeg, taewas saab kõik tasutud. Ilm ei ole muud kui hädaorg!” — Aga ilmal on oma head küljed ka, ja seda tunnewad jälle mitmed ilma kahklemata selgusega, kes ilmast teisiti mõtlewad.

Umbes kolm weerand wersta K. mõisa wäljast suurt-teed mööda Peipse järwe poole edasi minna, seisab ilus kase mets pahemal pool teed, arwata 30 sammu teest eemal. Mõlemil pool teed aga loksab ilus, sirge ja paks lepistik, meie Eestimaa hea

põllumaade kõige auusam puiestik ja ilu. Ehk küll kange keskpäewa palawus ka siin nagu saunas haudub ja iga inimest ehk metsa elukat sunnib lehestiku warjule hoidma, siiski on siin wabas ja rikkumata looduse kojas hoopis teine olek walitsemas, kui lagedal põllul, niidetawal heinamaal, ehk kesa wäljal. — Linnukesed, kellest mõned ka palawal armastawad oma healt kuulutada, siristawad üksikult siin ja seal. Liblikud lendawad ühest teisi. Mesilased aelewad lillede peal. Paksus rohistikus, metsa lagedal, sumiseb miljonite weikeste lennukate heal. Palawus ei ole neid mitte nõrgastanud ega waikima pannud, ta on neid just elawalle liikumisele ja rändamisele meelitanud. Oi kuda sumiseb kõik see elu ja liikumine siin wähemate loomade ilmas nagu taewa inglite koorilaul ühe üksiku rändaja kõrwu, kes seie metsa pühadusesse kesk lagedikku ühe kase tuka wilule maha on istunud. Taewa päikese halastamata kiired, mis kesa peal orjajat nõrgastusele suruwad — need kiired waatawad siin naeratades läbi walgete kaskete, nende roheliste, nõrgetawate lehtis oksade wahelt alla. Põua waljus ei mõju seie mitte nõnda raskeste. Mets on waikne tempel ka täna, nagu ikka. „Oh kui ilus oled Sina, isamaa!” hüiab põesastiku tuka ääres ilusa rohu peal oleja noormees, keda meie ülemal rändajaks nimetasime. „Oleks sa nõnda õnnelik olewat, kui sinu looduse iludus ja sinu mereligidane ja järwede rikkaline taewa ilm! Oi, ma tahaksin ikka tunnistuse meheks olla, kuda sinu lapsed siis sind armastasiwad, kuna nad ju nüidki häda ja waewa sees sinu pinna külge südame ja hingega kinni kaswanud on, et neid siit mingi muu maade headus ega lootus mujale ei

jõua kutsuda.” — Nõnda rääkis noormees. Ta tõusis püsti, waatas päikest, pistis ühe raamatu ja plaanitatud poogna oma kaelas kantawasse reisi kotti ja astus tasasel sammul mööda kitsast, kena metsa teed edasi ja sai pea suuretee lagedalle wälja.

Et meie siin üksikus paigas seda meest, kes meie jutus sagedaste ette astub, pisut tundma saaksime õppida, siis kujutame teda nüid jo jault oma lugejatele. Tema on keskmise, kauni kaswuga, parajate, tugewate liikmetega. Pealt nähes on ta tasase loomuga, aga sinihallidest silmadest wälgub tulukene, ja elaw, läbitungiw silm tunnistab julget, kindlat waimu. Üksi olles aga seisab seesama silm sagedaste kaua nagu naelutatud mõne lehise põesastiku peal ehk ülewel puude ladwal, ehk walgete kase tüwede peal, nagu oleksiwad seal ka silmad, kes wastu waatawad ja ennast nii kaua selgitama sunniwad. Palgel seisab punane terwise jume. Lahke nägu, keda ruuged tihedad juuksed paksudes lokkides ja mustad silmakulmud haruldaselt ehitawad, ühtlasi ka kaunis kõrge otsaesine, kutsub nagu igaüht küsima: Kes see mees on? See mees aga teab ise küll, kes ta on. Ta on eluraskustega wintsutaud ja kindlate püidmstega waimustatud Eesti rahwa truu laps, kes, ehk ta küll nüid jo paremaid päiwi oma isa õnneliku töö ja raugemata tegewuse läbi on kätte saanud, iial oma rahwast, kelle kännust ta wõsunud, ära ei unusta, waid oma elutegewust, wäsimata, auusaks wendade abiks seab. Aga et küll tema loomus mitte see ei näita olewat, igamehega kohe esimesel sammul kokku juhtudes juttu, weel wähem aga tutwust hakata, seisab ometi tema lahke, targa näu peal nagu kirjutatud:

„Tutwus tuleb pärast iseenesestki, kui seda meie eneste ehk meie elupõhjuste pärast tarwis on.” Metsast lagedalle minnes oli meie noormees sügawatesse mõtetesse wajunud, sest ta sammus pikkamisi edasi ja ei tõstnud silmi enne ilusalt rohu lagedalt üles, kui umbes saja sammu taga weike tee lõppis ja mineja korraga kesk maanteed seisis. Siin waatas ta ümber. Palaw päikese kiir rõhus higi otsa ette. Ta astus siiski ärksalt edasi. Umbes poole wersta taga, P. küla wälja äärde saades, jäi ta korraga seisatama. Peipse järw paistis nelja wersta kauguselt nagu sinine, pikk taewalautuse ja maa-pinna side wilja wäljade, heinamaade ja lühikese wõsandiku üle rändaja silma.

Umbes seitsme wersta tagast silmas seisataja ka A. mõisat ja selle uhkeid ehitusi. Wägewas waimu liikumises silmitses noormees seda maakohta. Kõik näitas tundmata talle, aga siiski rääkis ta kindlalt iseeneses: „Ma ei taha midagi muul wiisil tasuda, kui aga nõnda, kuda minu auutundmine nõuab ja minu wennad, Eesti rahwas, seal wallas kasu saawad. Ma tahan püida, neile tundma õpetada, et see sõna tõsi ei ole, mis omakseid kõige waljumateks walisejateks nimetab.” —

Tee ääres kündis üks alaialine noormees. Peenes riides tulejat silmitsedes, jättis kündja hobuse seisma ja pühkis weerewat higi otsaesise pealt.

„Tere, jõudu tööle!” ütles wõeras.

„Tere Jumalime, jõudu tarwis!” wastas kündja.

„Kas Teie teate, kust siit kõige õigem tee A. mõisasse läheb? Suure-tee kaudu, tean ma, on umbes 10 wersta rohkem.”

Lähem tee wiib siit karjalaanest läbi. Et noor „saks” jalgsi on, oleks tänase palawaga siit metsa-teekest walitseda. See saab kahe tunniga ära käidud.

„Tänan wäga, kulla sõber,” wastas meie noormees.

Noormees astus üle wälja wõsadiku poole, kust juhatatud jalgtee noore laanesse wiis. Ta ei olnud aga üle wälja weel kolm sada sammu edasi jõudnud, kui korraga suuretee poolt haruldast wankri mürinat kuulis. Mõne silmapilgu järele läks see ikka kangemaks, sellega ühes kostis warsti hobuste kapjade plagin ja inimeste appihüidmine. Meie rändaja pööras ruttu ümber ja nägi kündjat noortmeest ühe kangipuuga suure tee äärde jookswat, kust mõni kümmekond sammu neli hobust ühe uhke, suure tõlla ees hirmsaste lõhkudes mäe kõrgustikust alla tormasiwad. Tee läks aga pea ühest kingust üles. Kündja pois seisis selle kingu all, jäme teiwas käes, ja ootas tõlla tulemist. Meie rändaja ruttas ka tagasi, aga et ta juba kaugemal oli ja enam appi jõuda ei wõinud, jäi ta jälle seisatama. Hobused oliwad tõllaga just kingust ülesmineki kohta jõudnud, ja sellsamal silmapilgul nähti ka kündjat poissi kangiga tegemas olewat. Meie noorel rändajal käis kuum wesi keha üle. Ta nägi üht naisterahwast pead tõlla aknast wälja ajawat ja appihüides käsi ringutawat. Sellsamal silmapilgul heitis künnipois kangi tõlla kodarate wahele.

Need praksatasiwad, paar wist murdusiwad. Kang jäi aga kodaratesse, ratas ei weerenud enam, waid hobused pidiwad tõlda kõige tema raskusega maad mööda tõmbama. Juba mõne paari kümne sammu taga jäiwad nad lõhkumisest seisma. Rändaja jooksis nüid kiireste sinna. Ehmatanud tuapoisile ja kutsarille oli ta kohe abiks. — Tõllast tulejal herral ei näidanud sugugi meelde tulewat, teretada. Korraga aga nägi ta peenes riides meest eemal, pööris ruttu tema poole, teretas kõrge lahkusega ja tänas peastmise eest. Meie noor rändaja aga seisis, tõllast tulnud herra lahkust külmalt mõetes, sügawas mõttes, nagu ei oleks tall kellegagi tegemist, nikutas uhkelt peaga ja wastas:

„Auustatud tundmata herra! Teil ei ole mitte mind tänada. Siin seisab teie peastja, ilma kelle terawa ja julge meeleta Teie ehk mitte nii kergeste ei oleks peasnud, kuna Teie hobused lõhkusiwad. Tänage teda. Mina olen aga paljalt Teie kitsikuliku juhtumise pealtwaataja olnud.”

Wana härra waatas külmalt rääkija otsa, nagu ei oleks ta korraga enam aru saanud, mis siin temale üks wõeras ütelda ja meelde tuletada julges. Tema auuks aga piame tunnistama, et ta tõeste isegi ei teadnud, kes teda peastnud. Nüid aga astus ta warmalt künni-poisi juurde, kes tee kõrwal, enam kartlikult kui osawõtlikult, seisis.

„Sina siis, poiss, oled selle kangi minu tõlla rataste alla pistnud, kui hobused lõhkusiwad?”

„Jah, herra,” wastas poiss kartuse ja rõmumeele wahel.

„Tubli poiss oled Sa. Ma ei saa Sind unustama. Kuda Sinu nimi?” —

„Jaan Ounamäe, auustatud herra.” —

„Sooh! Sina siis Õunamäe Andresse poeg oled?”

„Jah, herra.”

Poiss tõmbas kangi tõlla rataste alt ära ja ruttas oma hobuse juurde adra taga, kuna tuapoiss herrat tõlda aitas ja kutsar kiirelt puki peale kargas. Hobused oliwad hirmunud ja rahutumad. Tõld liikus edasi. Aknast aga waatas wana herra ja nikutas külmalt Jumalaga jättes meie rändajalle, kes niisama külmalt pead nikutas. Pilku edasi liikuma hakkawa tõlla akna peale heites nägi noormees siis ka weel kaht elawat silma nagu sinilillekest kaste tilkades enese peale waatawat, ja üks noore naisterahwa ilus pea heitis ennast akna peale, noore mehe poole tagasi waadates. Noormees ei teadnud isegi, mill wiisil ta nende silmadesse waatas ja seisatama jäi. Nende tõsine ja sügaw pilk tuletas talle nagu juba nähtud nägu meelde. Ta seisis korraga paigal ja waatas tõllale järele. Siis tõstis ta uskumatalt pead ja astus endiselle teele, kust ta tagasi oli tulnud.

„Kes see oli, kelle elu Sa nii wahwa wirkusega ja kohtlase meelega praegu peastsid? Tõlla sees näitas ka üks noor naisterahwas olewat?”

„See on meie K. mõisa herra oma ilusa tütrega.

Nemad sõitsiwad P. järwest ujumast. Ime ei ole hobuste pillumine mitte. Herra laseb alati kihutada, nagu oleks tall kiusajad kannul. Täna ei näida-

nud ta tütre lahke meel tema tormamise himu tallitsenud olewat.”

Noor rändaja jättis poisi teist kord lahkeste Jumalaga ja sammus endist weikest laane teekest mööda ära.

II.

Mõni kord on weikestel asjadel suured sündmused järel. Ja mõnel inimesel on niisugune iseloom ja waim, et lihtlabased, igapäewased juhtumised, millest mõne arwu järgi „suurt poleks tarwis rääkida”, kustutamata ja unustamata tema hingesse mõjuwad. Üht niisugust lugu wõime meie siin ühest Eesti mehest rääkida, kelle poega omas esimeses jutu jaus kui noort rändajat pisut tundma oleme saanud. Wanasõna ütleb: „Käbi ei kuku kännust kaugelle.” Saame näha. Et meie aga oma pisut tundma saadud noortmeest ja tema elu ning lugu selges Eesti elust kaswanud kujus näeksime ja teaksime, selle pärast nimelt jutustame ka tema isa käekäigu ja eluloo tähtsamad sündmused ära.

22. Aprilli hommikul kella pool 8 ajal 1830 läks parun S—g rohelises kodukuues, käed taskus, oma kirjutuse kambrist wälja. Tema auustamise wäärt nõuu oli, aias jalutada ja siis maitsewamalt kohwi juua. Parun S—gil oli Peipse ranna ligidal Tartu maakonnas ilus suur mõisa ja lai wald, kust iga päew tema wäljale, kui tarwis oli, 150 teumeest ja 200 päiwilist tööle tuliwad. Parunil oli ka üks noor kärneri abiline 18 aastat wana, nimega Tõnu Konrad, kes tema armu osaliseks mitte ei mõistnud ehk ei tahtnud saada. See noormees oli waene laps, kellel enam isa ega ema ei olnud. Tema wanemad oliwad mõisa

maa peal ühe weikese kohakese peal elanud. Isa, ehk küll tugewa terwisega, oli mõisa wiinaköögis ühe raske tõstmise läbi wigaseks saanud, siis ühe weikese eksituse läbi raske witsakaristuse alla tulnud ja pea pärast seda südame krampide kätte surnud, alles 27 aastane mees! Ema ei jõudnud wiletsas elus ja rääkimata kurwastuses ka kaua enam raskelle tööle wastu panna, mis tall kohakese eest mõisawäljal ja kodu teha oli. Kaks aastat pärast mehe surma jättis ta 1 1/2 aastase pojakese maha ja wald kandis teda mulla alla. Paruni herra oli sell ajal weel noor mees. Ta juhtus matukse päewal majakesest mööda minema ja sai peakohtu-mehe käest teada, kui õnnetumalt siin üks inimese laps wanemateta ilma peale maha jäenud oli. Inimliku tundmise heal wõitis noore paruni südant. Ta käskis peakohtumeest, waest poislast kunni 10 aastani kaswatada. Nõnda ka sündis. 10 aasta wanaduses wõeti meie noor Tõnu mõisa. Nagu nüid näeme, sai noor poiss ühest niisugusest armastusest kaswatatud, mis, kui õigust piame tunnistama, mitte palju tema heaks ei teinud. Tema oli kohtumehe majas nagu kunagi waene laps ilma hellitamata üles kaswanud. Kõik walla rahwas teadis talle rääkida, et temast kord „mõisamees” saada. Tönu aga ei näidanud omast tulewikust seal mitte liig taewalisi piltisi waimu ette kujutawat. Teda anti, nagu meie jo enne nimetasime, aedniku juurde õppijaks. Parunil oli nõuu, teda selle 8 kord 10 teupäewa eest, mis ta kohtumehele poisi kaswatamise eest oli alla jätnud, endale kärneriks õpetada, kes ilma palgata pidi teenima, kunni ta 35 aasta wanuses „nekruti hirmust” wabaks sai. Enne seda ei wõinud

ju poiss mõteldagi teenistuse eest palka nõuda ehk teise paika ametit otsida. Kaswatusega oli mõisas aga wäga waene lugu. Kärneri juures ei wõinud noorukene oma 10 aastase jöuuga ega nõuuga küll midagi üleliiga suurt toimetada ja, nagu näha, ei nõudnud ka parun tema juures üleliig suurt tööd, aga ei hoolinud sellsamal mõedul ka tema kaswatamisest. Poiss kaswas ja elas oma enese käe peal, ja kes teab, kas temast midagi oleks saanud, kui õnneks mitte noor õpetaja-kandidaat Janter sinna paruni noorele õepojale koolmeistriks ei oleks tulnud ja meie weikest Tõnut tähele panema hakkanud.

Tema wõttis teda aiast kord enese kambrisse, küsis tema käest seda ja teist ja nägi, et poisil wäga teraw waim ja tark mõistus oli, nii wähe kui selle eest ka senni ajani mõisas muretseti ehk seda ära tunti. Janter wõttis nõuuks, teda natukene meeles pidada. Ta õpetas temale lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja, et poisil iseäraline õppimise himu oli, ka tseihendamist ehk joonitamist ning — mis sell ajal iseenesestki mõista — Saksakeelt. Ka Janter oli aiatöö armastaja. Selle läbi sai nüid meie noor Tõnu korraga õigelle elu õpetusele ja kaswatusele. Umbes aasta pärast hakkas ta Wenekeelega peale. Ta armastas oma heategijat koolmeistrit wäga. See teda mitte wähem. Parun aga nurises Janteriga sagedaste, et see Tõnut hellitada, temale laialisi ilma mõtteid pähä istutada, ning poiss selle läbi wiimaks ninatargaks minna. Mõne aasta pärast sai Janter Kursi kihelkonda õpetaja koha ja jättis ära minnes oma armsa Tõnu kui wirga, l8 aastase, kärneri-abilise mõisa aeda. Ta lepitas

paruni meelt poisi wastu lahke sõnaga ja palus temaga pisut hõrnemalt ümber käia, kui puhas õpetamata inimesega. Ta tõendas pealegi parunille, et Tõnu Konrad mitte waimu hariduseta ega ka kõrgema mõtteta ei olla, ta olla pealegi wahwa töös ja mõistlik kõiges tegewuses. — Seda teadis iga inimene mõisas ja wallas, et Tõnu Konrad paruni herra armu läbi üles kaswatati ja pealegi nüid pea mõisa aednikuks wõis saada. Tõnu tundis ka selle asja tõsidust ja ei olnud mitte tänamata, aga siiski kõige oma töö ja püidmise juures jäi ta ometi niisuguseks, keda, nagu ta iga päew nägi, parun ei armastada, ega täitsa rahule jätta ei jõudnud. — „Seda ei wõi mina aru saada”, ütles parun kord wana kärnerile, „kas see poiss mulle waenlane wõi sõber on, ehk, kui ma õiete näen, siis ei ole ta ühte ega teist, waid üks igawene wõerastaja ja kange peaga mees.” — „Ärgu pangu kõrge paruni herra pahaks, see poiss on küll natukene isemeelne, aga ta teeb oma töösi suure hoolega ja ei ole ta paruni herrat weel iialgi sõna ega teuga pahandanud. Waese lapse asi.” Need head sõnad Tõnu eest, mis wana aedniku suust tuliwad, keda parun kui wäsimata ja truud teenijat ju oma isa ajast tundis ja temast seda wõitu ka lugu pidas, ei jäänud esiotsa küll mitte ilma wiljata. Parun wõttis nõuuks, noore kärneri isetmeelt täitsa tähelepanemata jätta ja ainult tema tööga, kui see hea oleks, leppida.

Nii kaugel oliwad siis asjad, kui parun S—g rohelises kodukuues, käed taskus, oma ilusasse aeda jalutama läks. Kärneri Tõnu oli praegu ühe pirnipuu krooni lõikamas. Wähese jutuga noormees, kes

pärast oma wanaduse päiwil liialtki jutukaks sai, oli, nagu meie ju tunneme, hoolas ja wäsimata töötegija, magas wähe, tõusis wara üles, oli tahtes tegew ja täitis korra pealt oma kohut. Kuulus Saksa laulik Goethe ütleb, et keskmiste waimuannetega inimestele töö ehk käsitöö ainult tööks ehk käsitööks jäeb, aga rohkema waimuannetega inimestele olla ta kunstiks, iseäraliku kõrge waimuannetega ehitud inimene ühendada aga enese sees mõlemad, töö ja kunsti; tema näeb omas töös üksi seda kuju, mis siin ilmas inimese tegemine nii heaste korda saadab, kui iganes wõimalik. —

Tõnu Konrad tegi kõik, mis ta tegi, heaste; ei mitte selle pärast, et ta teiste käest kiitust ootas, waid tema pidas sellest kõige suuremat lugu, et tema töö Tõnu Konradi enese meele järele pidi olema, kes mitte kergeste iseenesega rahul ei olnud.

Parun astus Tõnule weel lähemalle ja waatis tema tööd pealt. Siin sündis Tõnu ja paruni wahel midagi, mis meie rääkimata jätame. — — —

Tõnu Konrati kõige wiimne nõuu oli ja jäi wiimaks ainult seks — siit mõisast ja, kui wõimalik, ka siit maakonnast ära minna. Et aga walda tagasi toomise eest peaseda, selle tarwis tahtis ta oma endise koolmeistri Janteri käest abi paluda, et see teda oma teenistuse nime all ühte linna lubaks tegewust otsima minna. Selle heateu saamise üle ei kahtlenud tema mitte, sest ta teadis, et õpetaja Janter teda weel niisama armastab, nagu koolmeister Janter enne.

Tema läks salajalt ja tasakeste mõisa, wõttis omad kimpsud kampsud kokku, sidus nad oma paberitega ühes kimpu. Oma weikest rahawarandust üle-

waates, mis ta umbes 8 rublani koguda jõudnud, oli ta iseenesega kauniste rahul. Tema oli kokkuhoidlik olnud ja wõis puhta südamega tunnistada, et ta iial kopikat asjata ei kulutanud, ehk ta küll oma koha ja olemise järele mitte räbalas ega närus ei käinud. Selle peale sammus ta lõunesel puhkamise tunnil mõisast wälja, ilma kedagi jumalaga jätmata ehk ühtki wastutulejat teretamata. Praegusel silmapilgul mõtles Tõnu Konrad ainult iseenese peale. Kui ta mõisa wälja rajale jõudis, küsis ta ühest suurest metsast teed läbi, mis Kursi kiriku poole wiis ja ruttas kiirel sammul sinna poole, nagu oleksiwad tall tagaajajad lausa kannul. Mitme tunnilise teekonna peale istus ta Ellistwere metsas kõrge mäe peale männi puude alla maha. Ta oli juba raskeste wäsinud; päikene seisis juba mäealuste puude ladwul weeremas, ja jahe kewadine õhk woolas soodest metsa ja mägede wastu. Siin alles nuttis Tõnu Konrad walusaste ka pisaraid, nagu teisedki surelikud wahel; aga tema kindla ettewõtmise jõuul kuiwasiwad need pea jälle. Ta magas selle öö lausa taewa all, kuiwa liiwa nõmmes, nina sammalte sees, aga ta magas head und, ärkas wirgal meelel päikese tõusu eel ja tundis enesel jõudu küll olewat külma, nälga, janu ja kõiksugusi kiusatusi, mis teda ehk edespidi ootasiwad, kannatada ja ära wõita. Teisel päewal kella 11 ajal enne lõunat jõuudis ta Äksi kiriku juurde. Sealt, kolmandama päewa hommikuks Kurssi. Õpetaja Janter tuli praegu hommikuselt jalutamiselt tagasi oma õue peale. Ta tundis peagi, kes see tuleja oli, aga ta ei wõinud sugugi arwata, mis asi Tõnu Konrati seie oli toonud.

„Noh, kulla Tõnu, kust Sina seie tuled ja mis tähendab Sinu suur kimp seljas?

Tõnu jäi wait ja waatas maha. Tema endine koolmeister wõttis teda käekõrwale. Siis läksiwad Tõnul keelepaelad lahti, ta pühkis pisarad silmist ja ütles:

Wäga pahaste käib praegu minu käsi, helde õpetaja herra. Mina olen parun S—g juurest ära põgenenud ja palun nüid abi, et ma tema kätte tagasi ei saa wiidud.”

„See on paha!” wastas õpetaja kortsus kulmul. „Minul ei ole midagi armsam kui see, et Sind wõiksin aidata, sest et ma Sinust ikka head inimest lootsin saawat, aga põgenejatega, kes oma leiwawanemate ja kaswatajate juurest lippama panewad, ei tee mina mitte tegemist. Mine tagasi ja palu andeks, see on minu esimene nõuu, mis ma Sulle annan.” Tõnu oli nagu pilwest kukkunud. Tema oli hoopis teist wastust ootnud.

Nüid palus Tõnu, et õpetaja teda oma lugu rääkida laseks ja siis talle kas õigust annaks, ehk teda ka enesest ära lükkaks.

Kui Tõnu oma lugu paruniga täielikul tõsidusel oli lõpetanud, ütles õpetaja tasasel ja sõbralikul toonil: „Parun S—g on natukene äkiline, seda ei wõi salata, aga ta ei ole mitte paha inimene. Sina ei wõtnud tema nõuuandmist krooni-puu lõikamise juures wastu. Juba see oli Sinu poolest liig, sest tema on tõeste Sinu eest muretsenud. Kes wõib selle eest nüid parata, mis sinuga on sündinud?”

Tõnu aga ei annud siin oma jonni sugugi järele ja ütles:

„Pirni puud lõigata mõistan mina wäga hästi ja parun S—g ei ole mitte see mees, kes selles asjas mind õpetada wõib.”

„Aga tema wõib sind küll õpetada sõnakuulelik ja lahke olla. Oma ülemate wastu piab iga inimene allaheitlik olema ja neid lugupidamisega auustma, minu Tõnu.” Õpetaja Janteri nägu läks õige tõsiseks. „Tõnu,” ütles ta, „Sina lähed tagasi, lepid paruniga ära, ehk muidu ei tee ma sinuga enam mingisugust tegemist.”

„Ei iialgi lähe ma sinna tagasi ega palu andeks, kus andeks paluda ei ole. Parem...”

„Noh, mis parem?” küsis õpetaja rahulise ja kindla sõnaga. „Ära ole meeletu omas kangekaelsuses, poiss. Mina olen Sinust lugu pidanud ja tahaksin Sind ka aidata. Aga Sa ei pia unustama, et mina meelewaldust ega iseennast täis olewat meelt mitte ei ei taha kaswatada. Kas Sina ei teagi siis, et Ewangeelium meid õpetab alla heitma ja kõiki süisi leplikul meelel andeks andma? Mina annan Sulle õigust, et parunil ka süid oli. Aga anna temale andeks, minu ees wähemalt, siis tahan ma Sind oma teenistusse wõtta ja temalt Sinu põgenemise pärast ka Sulle andeks andmist tuua. Tema on minu wastu hea ja saab minu palwet kuulma. Sinust aga ei loodagi ta eilse juhtumise nähtusel wistist enam head, ega nõuagi Sind minu juurest, nagu ma arwata wõin, tagasi.”

„Minul ei ole midagi andeks anda,” wastas Tõnu.

Jakob Kõrw, Kindel eesmärk. ……………………………2

„Tee Sina, mis Sina omas peas arwad, aga nende sõnadega ei ole mina mitte rahul,” ütles õpetaja õige tõsiselt.

„Ärge pahandage, kallis heategija! Ma palun, muretsege mulle pass,” palus Tõnu.

„Mis nõuu tahad Sina nüid ette wõtta ja mill wiisil oma elu auusaste üles pidada, kui mina sulle ka passi muretsen ja Sind oma teenistuse nime all walda tagasi nõuudmise eest peastan?”

„Mina lähen siit kohastki ära.”

„Ja kuhu Sa siis lähed?”

„Oh, see on, kallis õpetaja herra, minu saladus. Minul on üks mõte, mida ma teuks tahan teha,” ütles Tõnu ja tõstis pea üles.

„Tigedameeleline tujupea!” wastas temale õpetaja. „Küll oled sina nüid korraga rikas ühe oma palja mõttega! Wõib ennast keegi ühest mõttest toita? Annab ta sooja? Täidab ta nälginud kõhtu? Kaitseb tema raskuste ja puuduste eest, mis ilma kahklemata Sulle Sinu liig kanglane meel sagedaste elus saab tooma?”

„Üks kõik, õpetaja, minul on aga siiski üks mõte ja seda ei jäta ma iial maha, saagu minu elukäiguga, mis saab.”

„Mina kardan, et see paha on”, wastas õpetaja tõsiselt, aga osawõtlikult. „Waata ette, Tõnu! On palju mõtteid, mis sandikepile wiiwad ehk haigemajasse, mõned aga otse wangimajasse ja Siberisse.” Selle juures waatas õpetaja Tõnule silmadesse ja lisas oma maanitsusele juurde: „Mina arwan tõeste, Tõnu, Sinul wahib kurat silmist!”

„Kes seda teab?” wastas Tõnu ülemeelselt. „See on mulle ka nüid üks puhas, õpetaja herra. Ma luban, Teie ees, siin seistes, auus olla, kuhu ma ka lähen. Ainult loll-pead ei ole auusad. Ja kui minul iial see alatu mõte pähä piaks tulema warastada, siis saaksin ma Teie auusa nõu, Teie lahke olemise, Teie uhkuseta meele peale, talurahwa ja minu wastu, ning Teie lihtsa kuue peale mõtlema — ja see kõik saab mind hoidma käsi teiste inimeste taskusse pisimast. Aga weel kord, kallis õpetaja herra, lubage mulle tõendada, et, mis wargusesse ehk muu kurja asjasse puutub, mitte minu mõte ei ole. Õpetaja herra! mina tõutan Teile, et ma iialgi ei warasta!”

„Noh, kui asi nõnda on, siis — ehk Sina küll oma Jumala kartmata meele pärast seda ära ei ole teeninud — olen mina sinu „mõtte” ja ettewõtte truu sõber ja tahan Sind aidata, et Sa weel täna wõid ära Tartu linna reisida. Seal ootad Sa kaks nädalat minu sugulaste majas, kus senniks enesele aias tööd leiad, passi, mis ma Sulle paruni poolt järele muretsen. Siis wõid Sa Tartusse jääda, kui tööd leiad, ehk wõid minna, kuhu tahad. Oleksid Sa õigel wiisil, ilma põgenemata, siia tulnud, siis oleksin Sind ka enese juures pidanud, kunni pass siia oleks jõuudnud. Aga et Sa praegu põgeneja oled, ja ka weel Jumala kartmata, — kangekaelne, selle pärast just saadan sind karistuseks minema. „„Küll ilm sind õpetab.”” Ja kui Sa kord häda ja wiletsust maitsta saad, siis leiab Sind ehk ka Jumala waim ja õpetab Sind paluma ning alanduses elama.”

Nende sõnade järele läks õpetaja mõtetes tuppa

ja tuli warsti ühe kirjaga tagasi, mis ta Tõnule oma sugulaste kätte kaasa andis. Siis wõttis ta kaks hõbetükki taskust ja pistis ka need weel Tõnule pihku. Tõnu kahtles neid enesele pidades. Siiski mõtles ta warsti teisiti ja ütles: „Tänan wäga! Teid ei saa ma iial unustama. Kui ma jõuukaks saan, tahan ma kümmekord niipalju Teie auuks ühele anda, kes hea nõuuga peale hakkab. Siis jättis ta Jumalaga ja läks teele, pool häbis, pool haleduses, kõige suuremalt osalt aga kanges isemeeles, keda keegi sõna ega tegu tema peast ei jõuudnud kustutada.

Õpetaja Janter silmitses temale tükk aega järele. Tõnu läks wankumata sammul Tartu poole edasi, porist ja weeloikudest keskteed läbi, jäme kadaka kepp käes, kimp seljas ja „mõte” peas. Tema endine koolmeister soowis talle südamest õnne.

Ja mis oli siis selle kangemeelse ja siiski auusaist elupõhjustest kinnihoidwa Tõnu Konrati „mõte?” Tõeste ütelda, oli see weel udune, aga et ta puhas aruta ja tühi suurustus ei olnud, seda saame pärast Tõnu elust nägema. Nüid aga oli Tõnu „mõte” üks umbes-asi, üks sündimata laps, üks — Jumal teab, mis. Tõnu Konrad oli nimelt omas lühikeses noores elus juba sellele selgusele ja tähelepanemisele saanud, et ilmas ainult kaht seltsi inimesi olla: rikkad ja waesed. Jah, ühel päewal piab Tõnu Konrad rikas olema, ja siis pidi midagi nähtama. Mis aga pidi siis nähtama? Tõnu ei teadnud seda isegi weel. Aga need, kellel head silmad peas, pidiwad tõeste midagi nägema. Pea asi oli, rikkaks saada? Kudas aga? Tema oli oma endisele koolmeistrile ja heategijale

lubanud mitte warastada. Tema tahtis töö- ja waibumata püidmise läbi rikkaks saada. Tõnu oli ka ammu juba tähele pannud, et tema mõne tunniga enam ära wõis teha ja korda saata, kui mõned teised terwel päewal, ja et tema töö parem oli, kui nende oma. Missugust tööd ja tegemist pidi ta walitsema? Selle asja üle oli ta ka weel kahtlane ja tahtis parajat silmapilku tähele panna. Maa-elu ta tundis. Siis oli weel niisugune aeg, kus keegi maal-elus edenemise peale ei wõinud loota. Aga ta oli ammu kuulnud ja pealegi mõistlikkude meeste suust kuulnud, et suurtes linnades küll wõimalik pidi olema edasi saada, kui aga mees töös ja tegewuses mõistlik ja püidlik on. Wenekeelt mõistis ta natukene, seda wõis ta weel pea ka asjatoimetuses juurde õppida. Saksakeeles oli teda Janter juba kauniste õpetanud: läbi lootis ta ju saada, ja selle pärast oli ta enesele mõtte pähä wõtnud, esite Riiga minna ja sealt pärast, kui tarwilik ja kasuline, Peeterburisse ehk parem weel — Moskwasse. Ja Riiga läks ta ka, pärast seda, kui ta Tartus passi oli oma heategija läbi kätte saanud. Riia teel sai ta rohkeste ka kannatada, aga rühkis edasi, küsis möödaminejate käest teed, elas kuiwast leiwast ja puhtast weest, magas talupoegade juures hõlgede peal ehk, kui ööd ja ilmad lubasiwad, lausa taewa all ja laulis sagedaste. Selle juures ei kautanud Tõnu iial oma „mõtet” peast. Ja see „mõte” aitas temale kõik raskused kanda, ning andis talle iseenese peale julgust ja usaldust.

III.

Tõnu Konrad pidas sõna: Tema ei warastanud ega petnud mitte, aga sai sellegi pärast rikkaks meheks. Mis sa arwad, küla wader? Üks keeruline, raske lugu, aga tema täidesaatmine on ometi auustuse wäärt, kui asi õigel teel ja õigel wiisil sünnib. Et keegi meile süid ei annaks, nagu oleksime meie liig kergel wiisil, paari sule kriipsuga, Tõnu Konradi rikkaks teinud, selle pärast kuuleme parem Tõnu enese suust, kuda temale see korda läks. Tõnu ei armastanud küll oma eluloost palju rääkida, weel wähem oma tegudest kiidelda, aga ometi jutustas ta kord ühe truu sõbrale oma elulugu järgmiste sõnadega:

„Tühja taskuga Riiga jõuudes langes mull esimestel päewadel küll süda rinnus alamale. Suure waewaga sain Saksakeele abil esite kui liht töömees päewapalgaliste Lätlaste hulgas, kelle keelt ma sõnakestki ei mõistnud, kaheks päewaks tööd. Ühe kontori puuladujate seas makseti mulle 25 kopikat päewas. Ma nägin küll kohe ära, et siin see paik ei wõinud olla töö ja waewaga oma jala peale tõusta, weel wähem warandust teenida ehk rikkaks saada. Aga et nälg halastamata kubjas on, tegin ma nurisemata oma tööd ja wõtsin alles teise päewa õhtul nõuuks ühe kärneri juures ametit otsida, sest et ma seda tööd õppinud olin. Tööd leidsin ma küll, aga mitte just suurt palka ega ka õiget juhatustki, sest minu peremees ei olnud jõuukas, ega ka wäga osaw omas ametis; ma nägin ju esimesel päewal ära, et ka siin mitu aastat otsa piaksin ära elama, enne kui üht paremat kärneri

kohta kas maal mõne mõisa peal ehk, mis weel raskem, linnas oma enese käe peal kätte saaksin. Kärneri ametis sain ma pea mitme müirisepa poisiga tuttawaks, kes minu korteri kõrwal ühes weikeses hoowi kambris elasiwad. Need oliwad jault rõemsad ja lahkemeelsed Lätlased, kelle keelest ma aga esiteks igas päewas umbes kümme sõna ära õppisin, jault aga oliwad nad Peipsiranna äärest Wenelased, ehk Wenemaalt pärisorjusest siia põgenenud Wene talupoja poisid, kes, ehk küll ilma mingi õpetuseta, ometi warmad töölised ja mulle weel rõemsamad seltslased oliwad, kui Lätlased, kelle keelest ma ka hoopis wähem mõistsin, kui Wenekeelest. Ka mõistsiwad Peipsiranna Wenelased kauniste Eesti keelt rääkida. Need mehed saiwad sell korral, nagu ka enamiste ikka, kauniste rohkem palka, kui keegi kärneri poiss, ja mina wõtsin mõtte pähä müürsepaks õppima hakata. Minu noored sõbrad wõtsiwad mind esite lahkeste oma töö juurde kaasa, kus ma mitu päewa ainult nende tööd pealt waatasin, kiwa lõhkusin ja lupja ümber segasin. Küsimises ei ole ma iial laisk olnud. Ma nõuudsin kõikide asjade üle selles töös järele ja uskusin sellegi pärast rohkem oma silmi, kui nende sõnu. Ma hoidsin silmad ja kõrwad alati lahti. Omas meeles ja mõttes ning kõiges omas waimus tundsin ma suurt rahulolemist, aga niisamuti ka suurt liikumist, ja enne kui ma esimese nädala lõpul selle töö peale wäsinult ja rahul woodi heitsin, tundsin ma selgeste, et müirisepa ja ehituse töö minule ametiks piab saama. — Teisel nädalal olin ma ju kindlaste müiri tööl. Lubja ämber seljas sammusin ma julgeste laudredelit mööda üles ja nägin seda hea mee-

lega, et redel minu jalge all wärises ning sellega ühes minu lootuste kättepüidmiste üle tunnistajaks oli. Kõrgelt müiri pealt waatasin ma sagedaste alt möödaminejaid ja küsisin iseeneses: kas neil inimestel ka üks mõte on? On inimesi, kellel üks eesmärk ja mõte on, aga palju on neid, kellel midagi edasipüidmise mõtet ei ole. Minul oli aga. Õpetaja Janter oli eksinud, — edasipüidmise mõte toidab, joodab, annab talwel sooja ja jahutab suwel palawuses; tema on truu seltsimees, ta räägibgi ja annab kõigis raskustes kinnitust ja paremuse lootust. Oma mõtte abil ei tunnud ma iial igawust. Mull ei olnud iial tarwis oma waewaga teenitud kopikat kergemeelse ajawiituse ja nõndanimetatud meelejahutuse peale raisata.

Minu mõte ei jätnud mind iialgi üksi, ei päewal ega ööl. Kui mull wahel nälg käes oli ja odawam ja terwiline toidukoht kaugel, siis nägin ma üht mõisat, aeda, pirnipuud enese waimu ees, ja nälja kipitus andis järele. Ka nägin ma oma noort koolmeistrit ja õpetajat enese ees, kes mulle silmi maailma asjade teadmisesse lahti tegi ja kes mulle kaks haljast hõberublat kätte andis. Mull on need mõlemad alles. Need oliwad tagawara kapital, kellest ma tõutasin, et ma teda iial ei tarwita. Ka oliwad nad nagu elusaatuse and, mis mulle õnne on toonud. Mina elasin pihust suhu, nägin wahel ka nälgagi, aga ma olin oma töö ja püidmise peale julge ja seda wõisin ma ka selle pärast olla, et mull taewas hea terwise on annud. Ma leidsin nõuu ka raamatuid ja sirklisi osta, mis ehituse asjus edasiõppimiseks tarwis oli; ka õppisin geomeetria rehkendust, geomeetria tseihkendust, pu-

has üksi, ilma abita, ilma juhatajata. — Ühel päewal ütles üks meister: „Sellel noorel Eestlasel on selge silm ja teraw pea. Sellel on silmad öösel ja päewal õige koha peal.” — Lubja kätteandjast sain ma warsti müirissepaks ja tundsin lühikese aja järele kõik, mis see töö nõudis. Minu endised sõbrad ja seltslased ei armastanud mind minu rutulise edenemise peale mitte enam, aga ei julgenud mulle seda ütelda ega minu otsa kurjaste waadatagi. Minu silmis oli midagi, mis neile kas hirmu ehk lugupidamist õpetas. Aga kas seda päris põhjust teate, miks nad mind mitte enam nii ei armastanud, nagu enne? Mitte üksi kadeduse pärast, waid kõige enam selle pärast, et mina nendega iial enam kõrtsi ega söömakohtadesse ei läinud, kui ma juba oma töö tegemist heaste mõistsin ja head palka sain. Alguses olin ma sunnitud nendega wahelgi ikka ka ühes eksima. Minul oli aga juba noorest saadik see arwamine, et inimene ise piab edasi püidma, mitte teiste peale waatama. Iga weikestki asja piab mõistlik inimene suure hoolega tähele panema. Maailmas on sagedaste weikesed asjad igas töös ja töötegemises just need, mis suuri asju edasi ajawad. Aga kui palju leidsin ma tuhande mürissepa hulgast neid mehi, kes tööd ja selle mõistmist ning töö plaani ettewalmistamist suuremaks asjaks piawad, kui kõrtsis käimist? Wast ühe, ehk palju kui kaks ehk kolm, ja need jõuawad wäsimata hoole ja kindluse abil wiimaks etteseatud märgile. Teised, kes wiina joowad ja korratumat elu piawad, jääwad maha, sinna, kus nad enne oliwad ja kaebawad sagedaste siis ka asjata nende peale, kes kainusel ja hoolel edasi on jõudnud.

Mina ütlesin, — kui mulle ette heideti, et ma „ülekohtuga teiste juhtijaks olla saanud” — Wene ja Läti seltsimeestele, kelle sõbrusega ma enne töö juurde sain kutsutud: „Hoidke käed, millestki raskusest hoolimata, julgeste tööl, ärge laske jalgu wäsida, pidage selge mõistus peas, waadake iga asja oma enese selge silmaga ja ärge arwake ennast paljaks tööloomaks, waid wabaks inimeseks, kes tööd teeb, et seega oma elu ülendada, ja nõudke ärksas waimus igast asjast kõige paremat wälja otsida, siis pannakse teid tähele ja teie ei jää mitte kaua ainult tööliseks. Kui ma juba müiri silendajaks olin saanud ja mehi enese juhatuse alla sain, tundsin ma, et ma nagu kodus olin. Selleks olin mina nagu sündinud. Kuulsin wahel küll kaebdust, et mina liig wali juhataja olla. Siiski õppisin mina pea iseennast tallitsema ja nõdrematega kaastundmist leidma, mis minul alguses, nagu ma nüid isegi nägin, kippus puuduma. Kui pea ei saa inimene ülemeelseks ja waljuks isandaks! Taewale olgu tänu — mina peasesin aegsaste sellest wiast jälle, et ligemisi mitte põlgama ega halastamata ülekohtusel wiisil halwaks panema ei hakanud. Mina õppisin enam ja enam kaastöölisi armsaks pidama ja tundsin sellest just ise kõige suuremat õnne. Töömehed armastasiwad mind ja pidasiwad minust sellsamal mõedul lugu, nagu mina neist. Töö läks seega minu juhatuse all ilusaste ja wirgaste, et mull pärast naljalt kellegi üle kaebada ei olnud. Mina teadsin, mis ma õpetasin, selle pärast oliwad minu käsud nii selged, et töömehed nähtawalt iseenese kasuks sest ka igamees õpetusi leidsiwad ja otsisiwad ja selle pärast juhatust

rõemuga täitsiwad. Meister oli päew päewalt minu wastu parem ja lahkem ja ütles kord: „Teie, Tõnu olete kui loodud töö juhataja, sellest saawad nii hästi töömehed, töö kui meister kasu. Teie olete küll tööliste wastu wist liiga hea, siiski lähewad töölised Teie käsu all kas wõi tulesse. Aga ka siis, kui Teie wähem hea oleksite, läheks ometi Teie selge ja kindla käsu all töö ilusaste. On ju wana tuttaw asi, et ühe töö juures olewad inimesed ka ühe jämeda ja kareda mehe all paremine rahul on, kes teab, mis ta tahab, kui mõne pehme ja näsulise käsu all, kes kuhugi asjasse õigel wiisil ei tea juhatada. Hobused näewad jalamaid, kas see, kes ohjad kätte wõtab, ka mõistab neid juhtida. Ratsa hobusel on wiha mõistmata sõitjat seljas kandes, aga tublit ratsulist kannab ta, et rõem näha.” — Need sõnad kirjutasin ma enesele siis kõrwa taha ja ma leian, et nende sees sula tõsi elab. Muudkui nii palju pian ma ütlema, et mull iial meelde ei tulnud, kedagit meistrit wõileiwa eest teenida. Juba minu kaasa toodud mõttega ei käinud see kokku: Ma teen oma kohut kõige suurema hoole ja tahtmisega — aga selle eest pian ma ta oma palga saama! See oli mu põhjus ja sõna.

Ehitusemeister, üks rikas herra Kolbing, kelle juures ma tööd juhtisin, oli just mees, keda mina tarwitasin. Temal oli mind waja, sest et ta liig palju tööd ette wõttis ja ta palju raha toreduse läbi wälja andis. Oli ka just tema suur lust, liig kardetawaid ja suuri asju ette wõtta. Temal oli, nagu mina arwasin, rohkem püidmist ja ka kasu ostmise mõtteid, kui terwet asja kaalumist ja selget arusaamist.

Tema oli wast ikka liig julge oma ettewõtmistes, mis sagedaste silmanähtawalt kardetawad oliwad. Mõned inimesed segawad oma elu ja tegewust liig weikeste asjade sisse ära, teised jälle ei hooli sugugi weikestest asjadest ja ajawad üksi suuri taga. Aga kesktee selle wahel on kõige parem. Täieline mees näeb oma silmaga kõik, ja ei pia iialgi üksikuid ning weikesi asju tühjaks. Herra Kolbing põlgas weikesi asju ja tegemisi ja andis minu hooleks neid tema eest toimetada. Selle juures armastas ta ka liialt meelejahutust ja rõemust elu. Minul ei olnud seda tarwidust, ja minu arwates ei ole see mitte keeldud teiste inimeste kergest ja hoolimata meelest oma tõsise tegewuse eest kasu nõuuda.

Ühel päewal tegi herra Kolbing rumaluse omas liigjulguses — wõiksin ütelda — natuke kerglases ettewõtmises. Tema wõttis ühe wäga suure, kardetawa ja kalli ehituse liig odawalt enese kätte. Mina keelsin teda. Tema ei kuulnud minust. Pea tuli õnnetus ilmsiks. Kolbing kautas mitmed kümned tuhanded. Ja ehk ta weelgi rikas küll oli — wõttis ta ühel päewal korraga hullu nõuu ja jooksis Düina jõkke. Mina olin tall aga kannul ja tõmbasin teda karwupidi weest wälja. Sest tunnist saadik sai ta kainemaks, aga ta kuulis ka sestsamast tunnist saadik nagu imeteu läbi ainult minu nõuu ja mina sain talle nii kalliks, nagu silmatera. Tema oli kas saadud kahju läbi, kelle eest mina teda keelasin, wõi ka külmas Düina wees oma iseuhkuse ja liig julguse puhas kautanud, ja just mina olin selle pärast edaspidi tema ainus nõuumees, tema ettekuulutaja, tema abimees, tema parem käsi.

Korraga tegin mina näu, nagu tahaksin ma tema teenistusest ära minna. Tema oli täitsa kohkunud. Et mind aga pidada, tegi ta mulle kuldse tee ja andis mulle ka oma asjatoimetusest ühe osa. Et asi õige kindel oleks ja mina iialgi äraminemise mõtet enam ei wõtaks, tegi ta mind wiimaks omaks kaas-osanikuks ja andis iga aastasest puhtast kasust ühe jau mulle. Mina ei olnud nüid mitte enam tema käsiriist, waid osanik kõigest tema asjatoimetusest. Selle eest ei olnud tall ka tarwis kahetseda. Truuimat asjatoimetuse seltsilist ei tahtnud ma talle kedagi muud olla lasta, ja see oli minu õnne päris algus, sest Kolbingi asjaajamine läks aast aastalt laiemaks ja sissetulekud ikka suuremaks. Meid köitis lugupidamine teine teise külge, kunni Kolbing, kes umbes 70 aastat wanaks sai, suri.

Pärast surma wõtsin mina tema asja toimetuse täieste enese kätte, sest et tema pärijatest kedagi selle tegewuse sees ei olnud; mind usaldati nüid niisamuti, nagu Kolbiugit enne, sest et kõik mind juba endise meistri soowituse läbi tundsiwad ja keegi minust mõnd kelmistükki ei olnud näinud. Selle pärast sain ma ka parajal ajal suuri laenusi, kui teatawad suured tööd teha olin wõtnud. Kui seda wiisi teistele olin ehitanud ja enese jõudu kaswatanud, wõisin ma pea juba oma enese rehnungi peale ehitada. See oli just Ungri sõa sõpul 1849-mal aastal. Wenemaa sadama linnades, nimelt aga Riias, ehitati sell ajal wäga palju. Mina ostsin odawa hinnaga enne wõeramaa segaduste hakatust, kus kõik ilm kohkumas oli ja Saksamaal, Prantsusemaal, Itaalias ja Austrias mässamised põlesiwad, 1848. aasta suwel, ühe oma suure ehituse

rehnungi tasumiseks kõrwalises linna kohas ühe suure maatüki wäga odawa hinna all. Pea ehitati aga sinna üks uus uulits, sest et see nõuu ju ammu oli peetud. Paari aasta pärast müisin ma selle maatüki üksikutes jagudes majaehitajatele wäga hea hinnaga ära — ja minu õnn oli tehtud. Ülejäänud rahaga tegin ma edespidi ettewaatlikult sedasama ja ehitasin, et mull kui ehituse meistril nüid jõud ja materjal käes oli, ise majad oma platside peale, mis warsti rahwaga saiwad täidetud, sest et mina iialgi wiimast üiri ei wõtnud ja kedagi õiglast inimest, kes kainel meelel elas ja kudagi õnnetusse oli langenud, imeda ei armastanud. Palju enam leidsiwad kõik, kes tööd armastasiwad, minu juures ametit, olgu ühel ehk teisel wiisil. Oli siis aeg, kus minul, nagu ütelda: omad majad, oma töö ja ka oma rahwas oliwad. Teades ei ole ma senni ajani kedagi rõhunud, aga tuule peale waeste andisi teiste wariseeride kätte wälja jagada ega iseenese käest pillutada ei ole mull ka naljalt lusti olnud. Ma aitasin oma enese ümber, kus iial tarwis nägin olewat ja muretsesin puudulikkudele, kes minuga kokku juhtusiwad, kõige pealt tööd ja teenistust, olgu minu enese ehk teiste juures. Mina püidsin eneselle ikka ette ütelda: „Sa tead ise, kudas waesus ja madalus maitseb, saa õigusega rikkaks, aga ärgu sull iial oma südame teades sinu tuhandete küljes waeste ja õnnetumate weretilkasi olgu. Häda ja ülekohut on isegi ilmas küll, ära kaswata sina teda oma waranduse püidmises suuremaks!” Teiselt poolt aga õpetas mulle igapäewane elu jälle nõnda mõtlema: „Tee, mis sa teed, aga ära sa oma õigust

ega õiget tasu iial silmast ära lase. Petta püiab sind kõik maailm ja teadmata on sull, kas teine maailma warandusega paremine ümber käib, kui sina. On sull esite enesel midagi, siis alles wõid sa ka teistele abi teha, kellele tõeste tarwis näed olewat.” Need oliwad minu põhjus-mõtted ja usutunnistus, mis ma elus ja higis ja waewas olin korjanud ja küpsetanud, ja senni ajani ei ole nad mind petnud, ega ei ole ma oma südame teades neid ka jätnud. Üteldud on, et mina kõiksugusi keernsi ja kunsttükkisi mõistwat. Aga kui ma oma wastaste ees suurustada tahaksin, siis oleksiwad minu sõnad need: „Minu keerustükid on: kõik heaste teha, mis ma teen; mina olen mõistnud ehitada, osta, müia; mina olen mõistnud oma raha tarwitada — aga mina ei ole iial kardetawate, kahtlaste ja liig julgete ettewõtmistega tegemist teinud ega juhtumise peale ettewõtmistes kasu otsinud ja iialgi ei ole mind rahapaberitega börse peal õnne teiste õnnetuseks otsimas nähtud. Ka on üteldud, et minul kõigis ettewõtmistes õnn on olnud: see on wõimalik, aga see mitte üksi — inimene piab parajat aega tähele panema, piab mõistma kannatada ja meeles pidada ja rahu südames hoida, ilma et ta selle juures hoolimataks ehk raskemeelseks saab, ei pia oma ihu liiaste hellitama, ega ka iseenese liiale lugupidamisele ja uhkusele maad andma, mis warsti iga mehe peale tikub ja teda nagu teiste ees suurustades wõi iseenese üli auupaistust taga ajades õige sagedaste libeda jää peale wiib. — Ka sellele, mis kaugel ees seisab, piab inimene alati oma tähelepanemist ärksa hoidma ja kõige pealt ka rasked asjad ja õnnetumad

silmapilgud läbi elama, ilma lootust kautamata ehk oma enese peale usaldust ära heitmata. Niisugustel silmapilkudel soowin mina igamehele, kes wõib — julgeste mõnd rõemust lugu laulda. Mulle on see igakord kergitust teinud ja eilased murekoormad kadusiwad sagedaste tänase laulu all.”

Need on Tõnu Konradi omad sõnad tema eluloost. Aga meie teame, et wast keegi inimene ise ennast täieste ei tunne, ehk aga nagu isepoolikult tunneb ja et meie Tõnu hea külje kõrwas ka mõne tema wiaga tuttawaks saame ning sellestki weel ehk neid häid külgi üles leiame, mis Tõnu ise ei teagi; et wanema aja haruldasest Eesti mehest rohkem pilti saaksime: selle pärast waatame tema iseloomu ja elutegewust weel pikemalt ning õpime sellest mõnda, mis laita, ehk mis hea on, tundma, see on kõik sealse aja kohta wistist tähelepanemise wäärt, sest et siis kõik Eesti rahwas, kelle kännust Tõnu oli kaswanud, raske põlwe ja waesuse all ägas ning naljalt ei wõinud arwata, et taewas tema peastmiseks Aleksander II, Wenemaa troonil nii suure inimese armastuse ja helduse waimuga saab ehitama, kes ka Eesti rahwale wabaduseliku elutegewuse edenemise ukse lahti teeks. Tõnu Konrati elulugu ja iseloom aga wõib meile igal ajal õpetuseks olla. Hea ja tähtjas kuju ei kauta iial oma hinda.

Tõnu Konrad kandis oma elulugu oma näu peal. Keskmise kaswuga tugew mees. Rahulik, aga siiski mitte ilma jututa. Tema käis ikka liht riides, ja nägi oma jämedas kuues ennem wälja, nagu mõni talupoeg, kui peenikene herra, kellel sajad tuhanded

ja pärast ka miljon waraks oli. Tema tuhanded ei olnud mitte palju tema Eesti talupoja waimust muutnud, ehk sell ajal küll Eesti nime muidu ei nimetatud kui orja ja sulase mõttes. Üht nõnda ütelda isamaalikku püüdmist Tõnu Konrat weel ei tunnud. Aga tema ei olnud siiski mitte mees, kes oma sugu salgas. Kui tarwis tuli, tähendas ta kõwa sõnaga, et ta Eesti talupoja sugust waene laps oli, keda kord üks parun nagu teelt olla leidnud ja omaks käsiriistaks kaswatada tahtnud. Nii kuda ta ennast sealt olla wälja rabelenud, nõnda saada ta ka Riia linnas iga mehega walmis. Nagu üteldud, oli Tõnul kujus kõige pealt Eesti talupoeg, siis alles ilmus ka ehituse meister, kes palju aastaid linnas ja haritud rahwa seas elanud ja ka mõnda, mis elule tarwis, raamatutest õppinud. Tema tugew pea seisis nõrkumata tema laia õlade peal, silmaripsmed oliwad paksud. Tema sinine läbitungiw silm tunnistas selget mõistust ja kindlat tahtmise wõimu ja oli kardetawas tules, kui ta wihaseks sai. Kortsud tema näu peal, tema kõne, wiis ja olemine teiste inimeste wastu näitasiwad iseenese lugupidamist, aga ilma, et ta omast uhkusest kudagi wiisi täis aetud oli. Aga juba kaugelt nägi iga mees ära, et Tõnu Konrat enesega naljatada ei lase. Temast nähti meest, nagu oleks ta praegu sõast tulnud ja lahingi wõitnud, sest tema oli piskuga, õiete ütelda, ei miskiga alganud ja iseenese kätega enesele teed teinud. Kui suur oli tema warandus? Keegi ei teadnud seda, kui tema ise üksi. Wanadusega sai ta jutukamaks ja armastas ka wahel oma seisukorra üle rääkida. Aga kui ta seda tegi, siis oli ikka

Jakob Kõrw, Kindel eesmärk. 3

midagi selle asja taga, mille üle ta mitte ei raäkinud. Oli tall üks maksmine, siis ei teinud ta oma kappi mitte lahti, enne kui ta ust enese taga kõwaste lukku ei olnud pannud ja kiirel pilgul kambris ümber waadanud, kas ta ka tõeste üksi oli. Kui inimesi ei usta, siis läheb asi wiimaks ka nii kaugele, et ka seinugi ei usta. „Metsal silmad, seinal kõrwad,” ütleb Eesti wanasõna, ja Tõnu ei näidanud seda mitte unustanud olewat. Tema ei uskunud oma koeragi, kellel, otsekohe ütelda, see laiduwäärt wiis oli, iga suuplaadikussegi nina ajada. Üteldakse küll: „Kes teisi ei usalda, seda ei ole ennast ka usaldada,” aga see ei ole Tõnu kohta mitte õige. Tema arwamine oli teisiti: „Ära usalda teisi nagu iseennast, aga pia oma auu kinni, siis ei ole ilmal sulle midagi süid anda, millest sinul hoolida oleks.” Tõnu Konrati auu ja nimi oli wigata. Tema ei olnud iialgi oma sõna truudust murdnud, ei olnud kellegile rubla ehk kopika eest meelega ülekohut teinud. Tema täitis oma kohuseid teiste wastu piinliku hoolega ja karwa pialt. Tema oli selle peale uhke, et ta iialgi waletanud ei olnud, aga ta ei arwanud iialgi enese kohuseks teistele nende eksimistes silmi lahti teha, kui need eksitused temale kasuks tuliwad. Tema pidas elu nagu sõaks ja arwas sõakawalust niisuguseks abinõuuks, mis lubatud on, — muud kui enese wastu ei lasknud ta seda mitte teistel tarwitada ja sai õige kurjaks, kui temale sellesama mõeduga kätte tasuti. Niisugustel kordadel oli Tõnu naljakalt eluwiiside jutustaja ja imestas, et maailm nõnda nurjas olla. Tema tegus ja olus oli ka loomulik põhi ikka kõige suuremas kaalus. Ja et

ta küll kõik asjad iseenese südame taga pidas, oli ta siiski palju otsekohesem, kui temast arwatigi. Kui temale mingisugune õnnetus oli juhtunud, siis oli nagu iseenesestki mõista, et kõik teda kaebasiwad. Teiste õnnetuse juures aga ei kaebanud Tõnu sõnakestki. Ta ei tahtnud midagi silmakirjaks reha. See ei olnud nagu tema asigi, paljalt sõnadega kahetseda, aga, ilma et hädaline teadiski, muretses Tõnu temale kõrwalisel teel niisugust abi ja tuetamist, et kahju kandja uues töös ja tegewuses wanast kitsikusest wälja peasis. Aga seda sarnast kulu ei tahtnud Tõnu iial otsekohe enese peale wõtta. Tema sõna oli: Igamees rabelegu ise kitsikusest wälja. Tema jautas õnnetumaid kolme osakonda: süita juhtumise läbi õnnetumaks saajad, kellele ta ülemal nimetatud wiisil abi soetama walmis oli — ja — narrid ja haiged. Haiged juhtis ta haigemajasse. See kardetaw Tõnu oli raudse terwisega, mis palju uinumist ei nõudnud. Uneta öödel laskis ta oma päewased tegemised ja asjatallitused enese waimu eest mööda käia ja pani igale mehele tema pauna selga. Selle pärast oliwad mõnedki, kes tema tahtmist puhas ilma nurisemata ei täitnud, pahased, kui kuulsiwad, et Tõnu Konrat öösel tuas juba pärast poolt ööd woodist wälja oli pugenud ehk edasi tagasi sammunud. Siis oli ikka päewal töö juures kibe lugu käes ja Tõnu ka hirmus kare, ei lasknud ta niisugusel korral naljalt omast tahtmisest, kas mingu see ka tulest läbi ehk maksku waewa, mis tahes. Selle pärast kartsiwad tema käsualused tema mõtteid, mis tal wahel öösel ju ette ära kaalutud oliwad.

Tõnu Konrati iseloom oli enamiste parem, kui tema wälisest olemisest nähti. Tall oli aga wahel õige kentsakas nalja tujugi, mida küll keegi temas ei oleks otsinud, kes teda töö ja tegewuse palawuses tema painumata meele poolest tundis. Sõnas kõwameelne — aga teus ei wõinud keegi tunnistada, et ta ligemist hädas maha jättis. Oli keegi õnnetusesse sattunud, nagu ju tähendasime, ei kahetsenud Tõnu Konrat teda iialgi ilma ees, waid laitis ennem seda ehk teist. Aga parajal ajal ilmus ta sagedaste aitama, ilma et keegi muud sest teadis, kui aidetaw ise. Tõnu ei armastanud, et teda ilma ees heategijaks kiideti, ümberjooksjate kerjajate wastu aga oli ta kõiges tões õige weider ja naljakas. Kui keegi sellesarnane julges tema juurest halastust otsida ja tema ukse lõksu awada, siis karjus Tõnu:

„Kes wiib mull selle päewawarga kaelast ära? Kes on seda loba siia sisse lasknud? On minu maja üks weski, kust tolmu lakkuma tullakse? Sina, mees, oled nüid just õige koha peale tulnud, Kas mull muud tegemist ei ole, kui sind kuulata? Mina ei ole iial kellegi käest midagi kerjanud. Mull ei ole kedagi teist armuanniliseks aitajaks tarwis olnud, selle pärast jäätagu mind ometi rahulegi ja tehku iga sinusarnane noormees tööd, siis ei ole nälga näha. Sinul ei ole raha, et öömajaksgi üiri maksta. Maga suwel lausa taewa all ja mine talwel talupoegadega metsa puid raiuma, küll sull siis päewase higi eest seal ka öömaja leida on. Mina, kes sinuga praegu räägin, olen sagedaste wäljas maganud ja ei ole sellest mitte surnud. Sina ei tea, kust sa lõunat saad, tugew,

terwe mees! Kas töö maailmast ära on kadunud? Sell ajal, kuna mina redelit mööda ülesse ronisin, sõin ma tooreid sibulaid Wenelastega ühes lõunaks ja olin sestki rõemus küll... Ole aga wait. Wõi arwad õige, et mina sinu nutulaulude ja wäljamõteldud lugudega ennast wõrku lasen wõtta? Sina oled laiskleja, kes, käsi liigutamata teiste tööst enesele leiwa teenistust otsib. Minu juurde juhtusid sa nüid õnnele! Minul aga on pühalik hirm nõrkade käte, peenikeste sõrmede, karjajaagust wärisewate huulte ja logelise tahtmise eest. Mina olen 30 aastat higistanud. Higista, mu poeg. Mina olen waewelnud ja küllalt kibedust maitsnud, õpi ka waewa nägema ja kibedust maitsma. Mina olen waewade seinast üle roninud, roni, mees, sina ka. Ei! Sulle ei anna ma midagi. Ah jah! Ma annan sulle! Ma tahan sind seda tundma panna, mis minule kõigel elu ajal juhtnööriks oli! Tahad? Noh, siis kuule: Inimene, kellel mitte üleliiga tarwitust ei ole, saab enne ehk pärast ikka selle isandaks, kellel palju tarwitust on. Kas kuuled? Nüid aga tee minekut.”

Kui nüid ühe niisuguse jutluse all oleja, kes selle peale ometi midagi lootis, nägi, et ta asjata ennast läbi lipu lasta oli annud ja keewa südamega kõik seda ära kuulanud, — wiimaste sõnade järele ukse lahti wõttis ja läbi hammaste urises: „Wana metsa koer!” siis hüidis talle metsakoer järele: „Oota!” Silmi kõrwale pöördes, wõttis ta oma rahapunga prauksile, pahemale ja paremale poole ümberwaadates, et selja tagant midagi karta ei oleks, ja tõmbas kas rubla, poole, ehk ka rohkem wõi wähem wälja, mis ta palujale

andis, üteldes: „Katsu ruttu, et minema saad, muidu jooksen sulle järele ja wõtan jälle käest ära.”

Aga ka otsekohestel „metsakoertel” on sagedaste pehmem meel, kui teisel hundil lamba nahas. Tõnu Konrat oli wist ehk ikka parem, kui tema karedast toorest ütelda ja arwata wõidi. Üteldi sagedaste: Tõnu ei armastawat maailmas muud, kui oma tööd ja tegu, ja olla ainult iseenese olemisega rahul. Need oliwad aga Tõnu waenlased, kes nõnda rääkisiwad, ehk nad ei tunnud teda sugugi. Tõmu armastas wäljas ja oma perekonnas wäga korralikku elu, aga ta ei leppinud mingisuguse — nagu ta ütles — üleliigse linna wiisiga ja uhkusega. Ka ei olnud ta pahade asjade laituses naljalt tagasihoidlik. Sealt ep mõnegi wiha Tõnu üle ilmus. Üle kõige armastas Tõnu oma poega ja kui loomulik, hea kaswatamine ja poja enese wäga korraline waim ei oleks appi tulnud, siis oleks Tõnu siin ometi ühe suure wia oma elus teinud ja poja ära hellitanud. Selle wia parandas osalt tema abikaasa ära. Tõnu Konrat, oli siis abielusse astunud, kui tema käsi paremine hakkas käima. Tema oleks küll hea meelega parem oma kodukohta tagasi läinud ja ütelnud: „Waatke, siin ma olen, teie muistne Konrati Tõnu, keda Parun S—g nõnda ja nõnda rawitses ja kes nüid suureks ehituse meistriks on saanud!” Aga selle tembu jättis Tõnu tegemata, see oleks talle asjata maksnud ja oma mõtet ei wõinud ta ka weel mitte täide ajada. Selle pärast waatas ta Riias noorte neiude seas ümber, ehk tall seks küll mitte palju aega ei olnud, ja pakkus wiimaks ühele waese kodaniku

kenale tütrele kätt. Ja kui õigust piame tunnistama, ei olnud Tõnu Konrati sugugi raske asi tanu alust saada, tema mõistis kõik asjad ajada, mis ta aga ette wõttis. Liig häbelikku kartust ei wiinud Tõnu ta esimeselgi kihluse lubaduse korral kaasa. Tema oli nõuuks wõtnud naist wõtta ja seda ta ka ilma pika jututa tegi. Tall oli ka igaw söömamajast süia ja tahtis majawalitsejat saada. Tema läks siis, nagu me ju nimetasime, ühe kodaniku tütrega abielusse, kes oma südame ja mõistuse poolest Tõnu arwamise järele ülemal seisis, kui teised selleaegsed Saksa neiud ja mõningad kadakasaksa plikad. Wiimseid ei olnud sell ajal weel palju olemaski.

Üle pea kaela, ilma oma tulewat kaasat tundmata, ei astunud Tõnu küll seda sammu mitte, aga ta noppis siiski selle lille, et ta teda kergeste sai. Aga, nii wäga, kui meie Tõnut kiita wõime, piame siiski ütlema, et ta oma abikaasa tõsist wäärtust mitte ära ei tunnud. Tõnu sai wiimsel ajal liig ärahoidlikuks kõikid asjade eest, mis just tema igapäewasesse tegewusesse ei puutunud. Nõnda oli siis ka lugu tema abielusse heitmisega. Tõnu läks, kui ja sõna oli saanud, raadi peale ja palus, et sealt teda tema pruudiga õpetajale teadustataks, et nad abielusse astuwad. Kes teab, kuda see lugu oli, aga Tõnu ei armastanud muud õpetajat kui oma Janterit, ja et Janterit siin ei olnud, selle pärast soowis ta, et raekohus tema tõsist elusammu õpetajale teadustaks. Asja otsekoheseks ajamisest ei peasenud aga Tõnu mitte. Ega ta ometi Prantsusemaal ei elanud. Aga seda meie teame, et pruudi isa õpetaja oma majasse Tõnu

ja tütre laulatamiseks pidi tooma. Kirikusse ei läinud Tõnu selle püha kombe pärast mitte. Pärast kaheksateistküment kuud sai Tõnu esimest kord oma naise peale pahaseks. Ühel hommikul tuli naine suure rõemuga Tõnule oma uut kollakat rohelist kleiti näitama, mis ta enesele teha oli lasknud. Aga õnnetuseks — see kleit oli just seda karwa, nagu paron S—gi kodukuub, — see ep see oli, mis Tõnut naise peale korraga pahaseks tegi. Ehk küll kakskümment aastat mööda oliwad läinud, oli Tõnul waimu ees nagu näeks ta sedasama kuube jälle. Tõnu meelest aga oli, otsekui teeks tema noor naine talle sellega suurt ülekohut, mida mitte andeks anda ei wõi. Nagu näha, ei ole see aga sugugi Tõnu parem külg ja kui õiete piame ütlema, siis oli ta ise ülekohtune, sest kuda wõis naine selles kollaka-rohelises kleidis süid olla, mis Tõnul parun S—ga oli sündinud? Tõnu kutsus aga sest ajast oma naist edewaks ja pani pahaks, et ta laia siidi paelaga oma juukseid sidus ja pead ehitas. Hõrn ja nõrgukene naisterahwas sõitis ka wahel woorimehega turult koju, et 15 kop. eest waew nägemata jääks, rasket käsikorwi kandes. Tõnu ütles sarnastel kordadel: „Minu naine ajab kõiksugust uudist taga. Temal on linna aru peas.” Paha ei olnudki Tõnu abikaasa mitte. Temal oliwad lahked silmad, usinad käed ja hea süda. Tal oli rohkeste häid mõtteid. Ta tegi palju head, hoidis aga seda hoolega oma mehe eest warjul. Ta ei tahtnud endale ütelda lasta: „Sinu linna aru teeb mind waeseks.” Tema mees tegi just oma uskmata olemise läbi naise elu õnnetumaks. Mehel oli naisest kahtlus, et see tema

wõtmeid enese kätte tahta saada ja tema kappisi läbi sorida. Naine kannatas seda ülekohut tasase meelega. Eks ole ilmas inimesi küll, kes wähe sellest räägiwad, mis nad kannatawad — eks ole woorusi, mis tasanduses ja waikuses ülekohut heaga tasuwad. Seda teewad just suur hulk naisi oma meeste wastu, kes oma naistele sagedaste asjata waljud ja usaldamata on. Aga ehk küll Tõnu Konrati emand kollast-rohelist wärwi armastas, wahel ka laiasi lintisi pähä pani, woorimehega koju sõitis ja salajalt häid tegusid tegi, oli tema teiselt poolt ometi oma mehe meelest wäga kallis: Ta oli temale ühe poja kinkinud. Selle peale waadates armastas Tõnu oma kaasat ja tunnistas temale seda sagedaste kõige õrnemas helluses.

Tõnu ristis oma poja õp. Janteri nimega, Johannes. Tõnu ei olnud suur õpetajate sõber, aga Janterit ei unustanud ta iial meelest. Seda pidas ta ainsaks õpetajaks, teisi nimetas ta paljaks palgalisteks ja leiwasööjateks. Weikese Johannese päralt oli warsti Tõnu Kondrati süda. Tema hellitas teda, täitis kõiki tema tujusi. Ta mängis titaga, nagu laps. Seitsme aasta wanuses jäi laps raskeste haigeks. Tõnu kutsus kõige kuulsamad Riia arstid kokku ja — laps peasteti. Kui ta jälle terwe oli, tegi tema isa talle juba aruannet, kui palju tema haigus talle maksma tulnud, ka apteekri rehnung ei olnud selles aruandes ära unustatud. Igal inimesel on oma wiis — armastada.

Nagu ju nimetasime, ei rikkunud Tõnu hellitus last mitte, sest ema mõistis poega parajas karistuses ja õiges meele hariduses kaswatada. Poja ärarääki-

mata kurwastuseks suri aga ema ära, kui Johannes alles 18. aastane oli. Ema surm ja selle hella mälestus tegi noorest mehest, kes senni ajani maailma elu ainult õnne ja naeru poolest oli tundma õppinud, tõsise mehe, kellele isa hellitused mitte enam kahjuks ei wõinud saada. Lapseliku hellitamise aeg oli ka möödas. Nüid oli ka Tõnu oma poja wastu märka tõsine, iseäranis selles, mis raha wäljaandmise külge puutus. Kui tema ema ära suri, oli Johannes gümnaasiumi kooli lõpetamas. Tõnu oli seadnud, et tema poeg kõik pidi ära õppima, mis tema ise ei mõistnud: Ladina, Greeka, Wene, Prantsuse, Saksa ja Inglise keelt, siis tseihkendamist, muusikat, ja kõiksugust peenikesi elu teadusi. Tõnu tahtis omast pojast õiguse tundmise doktorit ja pärast koguni mõnd riigi saadikut ehk ministrit teha. „Mina olen oma maja rajanud ja asutanud, tema asi piab see olema, seda wälja ehitada,” ütles Tõnu iseeneses. Aga enne kui ta riigisaadikuks wõis aimatagi saada, oli Johannes üliwäga wirk koolipoiss — ja see oli kõige parem. Tema sai katsumises ikka esimesed numrid ja tema edenemine kõdistas isa auutundmist ehk Tõnu küll poja eest seda warjul hoidis. Iga aasta wiimsel õhtul tuletas ta Johannesele meelde, mis tema koolitamine maksab. Ta ütles: „Kui õnnelik oled Sina, minu poiss! Sulle oli aga see ainus waew kanda, et ilmale sündisid. Mis oleksid Sina ilma minuta?” Siis pani ta nooremehe peenikese, walge käe oma kareda, kõwa käega kõrwu ja ütles: „Näed? Siin on üks käsi, mis midagi ei tee, ja üks teine käsi, kes tööd teeb. Kuule! Ma ütlen Sulle, ära nõua mitte üleliig palju raha oma koolitarwituseks,

minul ei ole lusti, Sinu pärast ennast paljaks teha!” Ja kui ta siis seda kena, sirget ja tubli kaswuga poissi punaste palgetega ja paksude kollaste juukstega silmitses, mõtles ta iseeneses wahel: Pagana päralt, kas see tõeste minu poeg on? Ühel päewal kirjutas talle Johannes gümnaasiumist ja awaldas palawat soowi ratsasõidu harjutuseks tundisid wõtta. Tõnu wastas talle lühidelt ühe sedeliga: „Noormees, ikka ilusaste jalgsi.” — Warsti aga mõtles Tõnu Konrat asja ümber ja oligi tall selge asi, et ratsasõitmist iga tubli noormees mõistma piab. Ja mikspärast siis ei wõinud tema Johannes terwes õhus hobuse seljas, oma noort keha wäsitada. Tema andis talle kõik järele mis ta tahtis — ja weel seda enam, et, nagu Tõnu salakeste iseeneses aru sai, Johannes iialgi weel raiskamisega ega pillamisega isa meelt ei olnud kahtlaseks teinud. Tema poeg oli ka tema kõrgem uhkus, ja see Tõnu, kes südame ja teu poolest kõikumataks Eesti selleaegseks talumeheks oli jäänud, oli rõemus, et tall üks pärija oli, kes würstidega kooliteaduse ja kõige muu asja poolest ühe sarnane oli. — See „prints” oli ka oma isa sarnane waimu terawuses, kindlas meeles ja auupüidmises, aga oma ema käest oli ta enesele lahke südame ja hellalikuma meele pärandanud, mis tema isal raskete eluwõitluste läbi, kui korralt wõerastest kaswatatud waesel lapsel, kaduma oli läinud. Kui Tõnu Konrati teenijad ehk ametnikud midagi kätte saada tahtsiwad, mis raske oli, siis otsisiwad nad ikka Johannest oma asja ületajaks, ja siis oli julge asi, et nad oma palwet Tõnult täidetud saiwad. Niisugustes asjades aga sai Johannes wahel ka terawaste nina peale. Isa

ütles talle siis: „Oh, jäta mind oma luulemeelsete segadustega rahule! Niisugustel pilkudel ei olnud Tõnuga midagi teha, ka Johannesel mitte. Tõnu Konrat pidas sagedaste kõiki neid luulemeelelisteks segapäiks, kes hõrna ja lahket meelt kõikide wastu üles näitsiwad ehk muu asja peale waatsiwad, kui üksnes kindlate, asjalikkude asjade peale. Kõiki neid, kes oma südant tundmiste ja luuletustega koormasiwad ja kes minutit selle tarwis kulutasiwad, et taewa pilwede jooksu luulelikul tundel tähele panna ehk tähtis taewast igawese ajaga wõrrelda, nimetas Tõnu „Luulelisteks segapeadeks,” aga ta ei pilganud siiski neid mitte, waid kuulas sagedaste ka oma poja käest juttusi sügawast mõttekunstist ehk tähetundjate arutustest. Wiimaks ütles lahkeste: „Oh, tühi kõik! Kes käis waatamas ehk mõetis seda just nõnda ära, nagu mina omad majad, mis enesele ehk teistele üles ehitasin? Siin ei lähe numrid wiltu, aga tähetundjad ja mõttekunstnikud sõidawad sagedaste surnud hobuse seljas!”

Johannes oli sellel ajal õppimas, kus meie Balti maades ka õpetatud meeste seas Eesti ja Läti noorimehi hakkas tekkima. Oma isa poolest teadis ta ju, et ta Eesti talurahwa wõsu oli. Tema terane ja otsekohene inimese armastaw meel ei wõinud mitte kannatada, et ta ennast Sakslaste sekka ära kautaks. Tema sai paljude Läti rahwa õpetatud meestega tuttawaks, kes oma sugurahwa ärkamise ja eluparanduse kallal töötasiwad ja need mõtted ja tundmised wõttis ta kaasa, kui ta wõeral maal, ja pärast Moskwas isa ja oma enese soowi peale tudeeris. Tartusse ei saatnud isa teda. „Mina wõin oma poja kas wõi Jaapanis

tudeerida lasta,” ütles Tõnu, ja Johannesel ei olnud selle wastu midagi. Sellest ei saanud Tõnu aga mitte aru, mis see pidi tähendama, kui Johannes wahel seletas, et Eesti ja Läti rahwas olla üles ärganud ja tahta ennast waimu ja ihu kütketest wabastada. Tõnu ütles siis: „Miska? Ega nad ometi ahju harkidega oma waesust ja wiletsust ära ei wõi ajada?” Tõnu Konratil oli elu wintsutustest üks isesugune poliitika pähä läinud ja see aitas talle oma endist mõtet selgeks ette kirjutada. Nüid teadis Tõnu juba, mis ta mõte õieti olema pidi. — Üks ainus tõsine sõber oli Tõnu Konratil, üks endine Soome kangur, Kukkaharu, kes rohkeste ilmas oli rändanud, pärast Riias eluaset wõtnud ja Tõnu abiliseks saanud. See oli aega mööda tema majade ja asjade ülewaatajaks heitnud ja nad elasiwad suures sõbruses, mis, ehk see küll mõnele imelik näitas, ometi iialgi rikutud ei saanud. See wõis ka Tõnule iga kord tõtt ütelda ja sagedaste tarwitas Tõnu tema juhatust ning nõuuandmist, ning ei teinud naljalt selle wastu. See mees oligi tema ainus alatine seltsiline, kuna Johannes wõeral maal 4 aastat ja pärast Moskwas 3 aastat tudeeris. Tõnu Konrat oli Riia linna ikka nagu ajutiseks elukohaks pidanud ja teda ainult üheks paigaks arwanud, kus ta elas ja töötas, et heale korrale jõuda. Kui aeg tuli, siis tahtis ta siit jälle ära minna, kuna ta oma eesmärgile oli jõudnud ja niipalju jõudu saanud, et oma mõtet täide saata. Nüid, kus tall poeg ju 2 aastat Strassburis, 2 Wiinis oli tudeerinud ja sealt koju tagasi reisis, et Moskwas, Wene riigi pealinnas, täit riigi keele õpetust ja teadust õppida,

mõtles Tõnu Konrat selle peale, et oma endist mõtet täide saata, linnast ära minna. Linna elu oli Tõnu Konratile, kes teab miks pärast, wasta meelt. Tema kutsus kõiki puiestikka siin ja mujal linnades kunstlikuks sohimetsaks ja nimetas kõiki linnas elawaid haiglasteks, kes teiste käest jalgugi alla laenada, et paigast edasi saada. Ei linna teatrid, tsirkused ega naljad ning rõemud ei jõudnud teda naeratama panna. Ühes Eestimaakonna nurgas oli üks wald, külad ja kohad. Need oliwad Tõnule kustutamata meelde jäänud. Needsamad oliwad tema meelest maailma keskpaik ja koht, kuhu ta tagasi tahtis rännata, et oma kogutud warandusega põllumehena elada ja wiimastel eluõhtu päewadel alatist „Puhast Jumala õhku” sisse hingata. A. wallas oli tema sündimise koht. Tõnu Konrat ei tahtnud mitte enam oodata, kuni ta 60 aastat wanaks sai, et oma suurt plaani korda saata. 55 elu aastas oli ta küll weel wäga tugew niihästi waimu kui keha poolest. Tall oliwad weel oma käed ees ja taga ja hambad suus terwed, kui kunagi terwel Eesti mehel, aga tema juuksed hakkasiwad halliks minema, ja see oli talle täheks, et enam ei wõinud Riias wiita.

IV.

Kannatamatalt ihaldas Tõnu Kondrat kord juba ära rohelisesse minna ja elu lõppu lahke taewa õhu sees sündimise kohal ära elada. Teda peeti siiski Riias weel mitu kuud kinni. Jault oli tal lõpurehnungisi teha,

jault wõlgasi oodata, kes halwa ajaga wabandasiwad ja kannatada palusiwad. Tõnu auuks piame ütlema, et temal siin midagi ei olnud kätte maksa. Selle pärast ei teinud ta ka kedagi oimetumaks, waid seadis omad waranduse asjad pitkamisi korrale. Kesk Augusti kuu sees 1868 kutsus ta ühel õhtul sõbra Kukkaharu oma söömalauale. Kõigel söögi ajal oli Tõnu kurwa pärnalistes ja õige tõsistes mõtetes ära reisimisest, ja õhkas sagedaste. Tõnu õhkas siis ka ikka kõige enam, kui ta iseenese plaaniga rahulik ja täielikult õnne tujul oli. Tema palus sõpra küll kümme korda südamest pojale Johannesele sagedaste kirjutada ja teda kõikide rumaluste eest hea nõuu mõjul hoida, mis Tõnu suurtekoolide peal noortel meestel ikka ja ikka ütles olewat. Warsti kirjutas ta aga ise Johannesele Moskwasse, et ikka peale õppida püiaks, et kuulsaks ja tubliks meheks saada. Kui Tõnu Kondrat nõnda kõik oli korda ajanud ja sõbrale weel tuhanded asjad ette õpetanud, läks ta Pihkwa raudtee hoowi. Ta õhkas weel raskeste, kui wagunisse astus. Et tal rõemus meel oli, ei pruukinud teised keegi teada.

Lähemal hommikul oli ta Pihkwas ja teisel päewal pärast seda Tartus. Siin laskis ta oma weikesed kimpsud kampsud ühe wankri peale panna, keda enese ees ära saatis ja läks ise jalgsi Peipse piirile, ehk küll kõwerat teed, — Kursi kiriku poole teele, et oma wana heategijat kõige esite näha saada. Teel kuulis ta aga, et õp. Janter mitte enam Kursis ei ela, waid ameti muude meeste auuks „wabatahtlikult” käest ära on annud ja nüid oma wäimehe juures A. karjamõisas parun S—g walla all elab ning wanu päiwi raa-

matulugemise ning waeste eest hoolekandmisega wiidab. See sõnum ei olnud Tõnule mitte wastu meelt. Seda wõrt kõweramat teed käis ta oma wanade mälestuste auuks heameelega ära ja pööris nüid kohe endise kodu koha poole. Käes kandis ta oma wana tugewat kadaka keppi, mis ta juba ligikaudu 40 aasta eest A. mõisast põgenedes oli tee kõrwalt lõiganud ja teda kalli asjana alles hoidnud. Igal mehel on oma jagu luule ja wana mälestuste andi, — Ka Kondratil oli seda. Hommik oli ütlemata ilus ja Tõnul pidulik meel. Tema hinges asus ilutsus, nagu mõnel wangil, kellele jälle wabadus kätte antud. Tõnul oli seesamasugune rõemulugu, nagu Israeli rahwal, kui nad nii ülemäära kaua Waaraonide piramidide kallal telliskiwa oliwad teinud. Mis tema omas südames tundis, oleks salmides pidanud wälja üteldama, nii kõrgele tõstetud oli Tõnu tänane olemine. Aga need salmid oleks mõni teine mees Tõnule pidanud tegema. Tema ei olnud laulik — aga siinsed noore põlwe mälestused sumisesiwad siisgi linnu perena tema waimu silmades ja kõrwades. Igal pool mõtles Tõnu Kondrat tuttawaid nägusi nägewat — nagu oleksiwad need talle pidanud wastu tulema. Tõnu silmitses wahel ikka keppi. „Kas oli see lugu eile, wõi oli see tunaeile, kuna meie kahekesi siit mööda läksime! Meie ruttasime Kurssi, Tartu, Riiga, meil oliwad räbalad seljas, meie terwet warandust oleks kassike reisipaunaga ühes ära wõinud wiia; kas sa mälestad?” Ja kepp teadis seda ka. Korraga nägi rõemus mineja A. kiriku torni, kelle kuldrist päikese käes hiilgas! Kiriku torn tundis ka Tõnut ja kukk risti otsas hüidis: „Waatke, Peipse rah-

was, Tõnu Kondrat on jälle siin! Ning hakkas ka Kondrati herra süda just laulu rõemul hüppama. Sellel päewal oli Tõnu tõeste waimus laulikuks saanud, minu pärast ka pillilööjakski — kõigeks, mis aga taheti! Ei puudunud palju, siis oleks Tõnu oma endist pühakoda silmates „Wiruwaltsi“ tantsinud. — Warsti aga jahenes — ja pooli kandu pahaneski Tõnu meel jällegi, sest mõnigi asi oli puhas uus. Uued majad, aiad, tööd ja toimetused igal pool — ja wastutulejad oliwad kõik tundmata. Nagu näha, ei olnud nad keegi wist Tõnu tulekut ootanud. „Aga koht ikka wana,” mõtles Tõnu, „ja kõige pealt pian wana Janterit otsima.” Ta astus kiriku-kõrtsi, et seal õpetaja Janteri järele küsida. Kõrtsimees teatas, kus wana Janter elab, aga tähendas, et ta juba wäga wana ja põdur olla.

„Mis jutt see on? Niisugune tugew mees põdur?” ütles Tõnu pool pahaselt.

„Tuhat ja tuline!” wastas kõrtsmik. — „Temal on oma 70 aastat turja peal!”

„Olgu peale 70 aastat. Mis siis!” wastas Tõnu weel pahasemalt. — Kõrtsimees aga oli uhke, oma wabameelt näidata, ja wastas: „Mis siis? Kas mõni inimene siis ilmsambaks jääb? On üks surnud, tuleb teine asemele. Inimesed surewad kõik. Meie piame ka kaduma. Ka armu leiwa saajatel on teisi ootamas. Kas see wale on?”

„Mis pagan Te sõnute!” wastas Tõnu elawalt ja wahtis kõrtsimehe otsa, kelle nägu talle häkitselt wastumeelaks lõi ja kelle kõnega ta sugugi rahul ei tahtnud olla. Kondrati Tõnul ei olnud ju sugugi

Jakob Kõrw, Kindel eesmärk 4

lusti surra. Kus sa hullu mõttega lähed? Ega ta selle pärast A—sse ep olnud tulnud! Tõnut pahandas ka see, et kõrtsmik nii wabal toonil õp. Janterist rääkis. Tõnul oli üleüldse üks suur wiga wiimsel ajal külge tekkinud. Tema ei tahtnud mitte, et „liht inimesed” ise mõtlema hakkaksiwad. Tema arwas waba mõtlemist ainult rikaste omanduseks.

Nii pea kui ta suurust oli wõtnud, läks ta Janteri poole. Ta jõudis ka pea A. karjamõisa trepi ette. Siin lootis ta wanu Janteri teenijaid enesele wastu tulema. Ei ühtegi! Üks tundmata tüdruk tuli talle trepi ees õues wastu ja küsis, kes wõeras herra olla ja mis ta tahta. Tõnu Kondrati juhatati aida, wana õpetaja olla aias. Tõnu lükkas aida wiiwa jalgwärawa lahti. Siin oli kõik waikne lugu. Aga Tõnu nägi esimesel sammul suure rõemuga, et aiatööd, kellest tal weel mõnigi wana hea mälestus allal oli — suure hoolega juhiti. Aid oli nagu weikene paradiis: Pahemal pool, wastu põhja, noorte ilusate, paksude kuuskede rida, siis õunapuud, ja lõunapoolses pooles kirsid ja pirnid. Kesk aida oliwad lindude pesitamise kastid wast iga puu küljes. Peale seda seisiwad lõuna-poolses aia jaus mesipuud ja nendest eemal wastu päewa köögiaid kõiksuguste kasulikkude kaswudega. Lilled õitsesiwad igal pool, iga weikene nurgakene jälle üks lillede kogu. Ütlemata kena puu kool tuhandete noorte puudega seisis kesk aida lahke päikese kiirte käes. Seda kena, töö ja hoolega rawitsetud paika nähes tundis Tõnu ennast jälle nagu uues nooruses. Aga ehk küll see aid noor ja ilus oli — oli tema harimise juhtija ja istutaja

juba wana ja põdur. Ta oli praegu kanadele teri aiakaswude wahele pildumas, kust need nokkima jooksiwad ja ühtlasi ka taimede ja kaswude pealt wanamehe silma ees söödikuid ära nokkisiwad. Tõnu Kondrat tundis oma endist koolmeistrit tema naeratamisest. Oli ju hall wanamees, ja tõreles praegu kanadega, et ta neile palju head teeb, aga nende käest küintega sabitsemise läbi aiapeendrates niisama tänamata meelt tunda saab, nagu inimeste käest, kes „kuue hobuse tõllaski otse põrgusse sõidawad.” Wanamees rääkis neid mõtteid meelega nii kõwal healel, et wõeras tuleja teda kuuleks. Siis alles küsis ta:

„Kellega on mul auu rääkida?” Nende sõnadega kutsus ta Tõnut ühe weskikiwi pingile istuma. Laud oli pool küllakile wajunud oma kiwi postide peal, nagu tunnistaks ta sellega oma peremehe wanu päiwi. Mesilased sumisesiwad nende ümber. Jubap nad wana õpetajat auukartuses nägiwad ja wõera ümber wihaselt lendasiwad. Nõnda mõtles Janter ja, wõib olla, Tõnu ka.

Tõnu trommeldas sõrmedega wastu kiwi-lauda. „Waatke mu otsa. Teie ei tunne mind enam, õpetaja herra?” ütles ta wiimaks.

„Ärge pange pahaks. On ju natuke silmad tõntsiks läinud.”

„Ja Tõnu Kondrati olete ära unustanud? Kas Teie üht waest maha jäänud last mitte ei mälesta, keda parun S—g üles kaswatanud üteldi olewat ja keda Teie mõisas noore kärneri abilisena nii suure hoolega õpetasite?”

„Oi, ometi — ootke, mul tuleb meele — aga sest oli kaua aega! See wõrukael! Ta lippas ühel ilusal Jumala päewal suure ilma ja ei ole iial küinewõrt enesest teadustanud. Mina arwasin, et ta laiale teele satub ja mõnes hospidalis ilmast lahkub. Ta ei tahtnud õiget wiisi Jumalagi sisse uskuda.”

„Õnneks sai ta ühe hea mehega, Teiega kokku, kes teda noores põlwes õpetas, et ta mujale wõis näha, kui ainult jala ette musta mulla wõi aia peendra pinda. Üks teine hea mees oli temal weel käepärast, kes teda hoolitses, teda wäsimata tööle õpetas ja teda jalal hoidis, oma elu ülespidamist wäsimata tegewusel ja õigel wiisil nõudma. See teine mees olen mina, ja mind tuleb Tõnu Kondratil tänada, et ta mehist teed on käinud. Ta ei ole kül wist mitte miljonääriks saamid — oh Sa kallis Jumal! Igamees teeb, mis ta wõib, ja üht miljoni ei ole mitte uulitsalt leida. Tõnu Kondrat aga saab tänapäew igapidi omaga läbi, ühe sõnaga: on nõukas mees. Tema äraminemise päewal andsite selle wõrukaelale kaks hõberublat. Siin nad on! Ikka needsamad! Ta ei anna neid Teile mitte tagasi. Ta tahab neid Teie mälestuseks alal hoida. Need kaks hõbe rubla on õnnerahad! Õpetaja herra! Ma olen kuulnud, et Teie siin ümberkaudu waestele head teete ja neid aitate, see on aruldane asi mõnede meeste juures. Mina olen ikka omad wõlad ära maksnud. Siin on 500 rubla Teie waestele.”

Wanamehel läksiwad silmad suureks.

„Kes Te siis olete, et Tõnu Kondrat Teiega nii ühe kuue all elab?”

„Tõnu Kondrat olen.”

„Kathariina, kallis tütar, too meile üleeilist Eesti õlut, mis ma teha lasksin, ja muud kõige paremat, mis käepärast leiad!” hüidis hallikene õpetaja Janter. „Mina tahan Tõnu Kondrati tagasitulekut tubli pruukostiga pühitseda, kes oma wana koolmeistrit ei unustanud ja waestele sõber on.”

Tõnu Kondrat imestas, et teda korraga waeste sõbraks nimetati. Senni ajani oli ta kuulnud, et mõnedki teda päris ihnuseks hüidsiwad. Tõnu ei teadnud kumbgi neist olewat; kõige rohkem oli see temale wastu meelt, kui sellest palju helistati, mis ta tegi ehk tegemata jättis. Ka tänagi läks tal teadmata kulm kortsu, nagu ikka, kui üks asi talle ootamata tuli. Tema Janter oli ainus inimene, kellele ta wõlgnes. Tõnul oli ainus tahtmine oma endise heategija wõlast lahti saada. Kathariina tõi kaks klaasi ja ühe kannu õlut, kellega kord korralt keelt kasteti. Jutt algas.

„Jumal tänatud,” ütles wana õpetaja, sest Kondrati herra oli wait ja mõtetes. „Teie olete elus õnnele saanud. Nüid wõite wist ehk ju intressidest elada?”

„Intressidest? Neid pole kül palju, aga elada wõin. Olen ennast kül waewanud. Nüid ei jõudnud enam, pistsin punuma! Inimene pole ju mitte rauast. Mõtlesin ka wiimaks: pööran Tartumaale Peipsipiirile tagasi: igal linnul wana pesa armas. Siin on

päikese paistet meile kõigile, eks ole tõsi? Kardan aga, et maa lapikest siin wäga kallis on osta.”

„Minge ikka! Külap leiate, mis soowite,” wastas wana õpetaja, Tõnu nõuu rõemuga kuuldes. „Kes üleliiga ei nõua, leiab ikka, mis ta otsib. Pealegi olete kodu kohta tagasitulekut ühe heateuga alganud. See saab Teile õnne tooma, mu armas Kondrati herra.”

„Wõlga piab ikka maksetama, wastas Kondrat ja laskis Janterit jutustada, mis selle pika aja sees A—s oli sündinud. Alles siis küsis Kondrat üht asja, mis tal kõige rohkem südame peal oli kipitanud: „Aga parun Leonhard S—g — kuida käib selle käsi?”

„Parun Leonhard S—g? Teie ei tea enam siit nurgast siis midagi! Tema suri just 1865. aastal, ilma kedagi omaksetest enese ümber nägemata. Poeg Wiktor oli reisil ja poja tütar Riias mõisniku naisterahwa koolis. Mul oli hale meel wanast Leonhardist, ta oli kül wali ja hoidis oma seisusest kinni, aga wäga paha mees ta mitte ei olnud ja kandis oma põllutöö ja majapidamise eest suuremat hoolt, kui naljalt keegi teine.”

Tõnu Kondrati kulm oli jutu algusel kortsu löönud. Tal oli sarnane tundmine, nagu oleks ta üht jagu omast eesmärgist ära kautanud. Janteri jutu lõpul küsis ta häkitselt: „Ja kelle käes on nüid A—mõis?”

„Kelle muu, kui poja käes?”

„Ohoh! — Selle weikese Wiktori päralt on nüid see mõis — selle mehikese päralt, kes ikka sinise

kuuega mööda wälja ja puude latwade ümber jooksis, kui…”

„See mehike,” lisas wana õpetaja naerdes wahele, „on 46 aastane mees. Ta jäi leseks. Temal on ilus tütar, keda nüid Riias mõisniku naisterahwa koolis kaswatatakse.”

„Kuda kül ilm muutleb!” hüidis Tõnu Kondrat, kes ainult oma alalise „mõttega” tegemises oli. „Kas parun Wiktor S—g niisama sugune mees on, nagu ta isa?”

„Noh, seal on kül enam kui waks wahet. Isal oli ainult A—s hea meel olla. Ta elas iga päew siin. Pojal on meie koht igaw. Ta tuleb aga mööda minnes, nagu kogemata, siia oma walitsejaga rääkima ehk sügisel wõi talwel jahti pidama.”

„Ja kus ta siis muul ajal on?”

„Pariisis, ujumise kohtades, Itaalias, Peeterburis ja kes teab kus. Tema aeleb mööda ilma ümber. Tema on kergejalgne.”

„Noh, jalga ja kätt üles tõsta mõistis tema isa ka,” pomises Tõnu Kondrat. Tal tuli seal kohas nagu midagi meele.

„Ei!” wastas Janter. „Siin ei wõi kül mitte ütelda: „„Kuda isa, nõnda poeg.”“ Parun Leonhardil ei tulnud iialgi meele, põllu ja majapidamisest eemale jääda. Tema hoidis oma mõisa tööde üle silmad ees ja taga, ei pillanud iial, waid korjas kokku ja toimetas kõigis asjus nagu haamriga naela pea pihta…”

„Jah, just kui haamriga,” kähwatas Kondrati herra wahele.

„Missugust kurbdust piaks ta aga teises ilmas tundma, kui ta warsti peale oma surma ju nägi, et tema mõisad suure wõla alla saiwad ja pool isa maad, päris mõisa maad, ju ära müidi.”

Tõnu Kondrati silmad hakkasiwad hiilgama. „Parun Wiktor on pool osa A— mõisast ära müinud?” küsis ta kõwal healel. Kas see kül üks weike kuri tegu ei ole, üht nõnda ilusat mõisat tükeldada! Kes oliwad ostjad?”

„Üks rikas Lätlane, potisepp, kes siin head sawi leidis, ja üks Eesti mölder üle Emajõe, kes siin wiljaga kauplema hakkas, kõigilt poolt wilja ja linu üles ostis ja mõisa maad, mis ära ostis, suuremalt osalt aastate kaupa ainult linadega täis külwas. Siin on head liutuse kohad, ja linad kaswawad ime ilusaste. Peale selle aga on parun raha tarwituse pärast weel ikka tükk tükilt omast mõisa maast müinud, kui aga raha kätte makseti. Aga, kallis herra Konrat, asi on maailmas wahel kül ka imelik. Meie talupojad ütlewad naljatades, et see wäga kardetaw asi olla, wana „Leonardi” paruni mõisa küljest maad osta, kes oma põldu ja heinamaad nii wäga armastas, et ta neist wahel kesk ööselgi läbi rändas, nagu kardaks ta, et mõni tükk ära kaub. „Ta tasub pärast surmagi neile kätte, kes sellest jalatäit omandada ehk tükeldada julgewad,” nõnda räägib peaaegu terwe wald. Jah, nagu piaks just lugu talupoegade jutu järge olema: Läti pottide wabrikant on sellest siinsest elust „kaelani täis,” sest ta kautas mullu oma ainsa tütre siin ära ja mattis A. kirikaida, kus ta nüid päewad ja wahel ka öödki abikaa-

saga ühes oma lapse haual nutab. Ta tahab, kõik ära müüa. Aga ostjaid on wähe. Lina kaupmees on nüid ju aastate kaupa ainult kahju saanud, müiks ka omadgi maad ja majad ennem täna kui homme ära.”

Tõnu Konrat ei lausunud sõnagi, ja seisis mõtetes. „Mis Te mõtlete? küsis õpetaja Janter.

Konrat ärkas korraga mõtetest. — „Mina arwan, õpetaja herra,” wastas ta, „et parun Wiktor S—g selle pärast mõisa maad ära müis, et tal walusaid wõlgasi oli. Niisamuti arwan ma, et tal wõlgasi ainult selle läbi wõis olla, et ta lusti ja tralli taga ajab.”

„Nõndap see küll wist on,” wastas wanakene kurwal meelel.

„Üteldakse, et Robinsoni saare peal wõi koguni suure Ilmamere weerte waldades inimese sööjaid olla... Mina, kulla õpetaja härra, pian tunnistama, et nii kaugele ei ole tarwis minnagi, kui inimese sööjaid tahetakse näha. Nägin Riia linnaski ilusaid, suuri ja weikseid, naisterahwaid, kellel elukutseks ja ametiks on mehi ära süia. Nemad puewad just raha-meestele ja paronitele sagedaste otse südame ligidale keresse, just nagu piiblis Beltsepulist räägitakse. Need uuemoodilised linnukesed sööwad aga tänapäewal oma ohwri nõnda õenseks, et paljas nahk ja kondid järele jääwad ja kaks wesist silma. Paron S—g sai ka wist mõne niisugusega kuski theatris wõi palli peal kokku. See „Inglike” nõidus teda, ajas tal südame põlema — ja mees, kellel suured mõisad kodus ja kellel süda põlemas, sellel ei ole enam arwamisi, ega mehist mõtlemist, ega

midagi selle sarnast. Siis tulewad rumalused uksest ja aknast — siis langetakse kasuwõtjate küisi ja wiimaks müidakse mõisa küljest kõrwaline wälja tükikene, siis kõrwaline heinamaakene, siis terwe wäli, siis pooled mõisa maad üle oja, ja pottsepad ning linakaupmehed ei kahetse. Kõik läheb wiimaks oma teed ja suured suguwanemad, kes hauas on, ei ole sellega sugugi rahul.”

See halastamata arwamine ja külm pilkamine ei olnud õpetaja Janterile sugugi meelt mööda. Ta wastas siiski lahkeste: „Noh, kulla Konrat, nõnda liiale ei ole lugu weel läinud, Jumal tänatud…

„Paron Wiktor on küll oma pärandust kärpinud, aga tal on ikka weel oma loss, kõige paremad wäljad, ilupuiestikud ja kõige ilusamad osad oma metsadest alal. Oma lossi ära müia, kus tema wanemad aasta sadade kaupa elasiwad, — seda häbi ta enesele küll ei tee. Selle poolest tunnen ma teda. Ka on ta juba liiad sarwed nüriks jooksnud ja hakkab wanaduse abiga mõistlikumaks saama. Tema ei olegi paha mees. Rahwaga ja kõikide inimestega on ta palju lahkem kui ta oli. Teda ei wihka wast keegi. Ka on tema sugukonna päralt weel K. mõisa, seal elas ta oma tütrega suwi ajal mõni aasta, kui koolid kinni oliwad, rahulikult ja waikseste. Ta armastab ka raamatuid, ainult wahetundidel tuleb tal lendamise himu peale. Siis läheb ta ära, ehk kui seda mitte, siis kihutab ta ratsa ehk wankriga ümberkaudu, nagu tuule hoog. Jääks ta alati koju ja piaks oma mõisade eest hoolt, siis wõiks kõik muud wiad unustada. „Säh, joome õige meiegi Wiktori paroni terwise peale. Jumal õnnis-

tagu teda, tema lossi ja kõige enam tema wäga mõistlikku ja ilusat tütart!”

„Ilma tema linna armukesi unustamata”, — wastas Kondrat pilkawal naeratusel. „Tema on üks esimene mees, Teie Wiktori paron. Aga mulle teeks südametunnistus waewa Teie õlut wõtta ja seda kallist märjukest ühe narri terwiseks ära juua.”

Janteri nägu läks tõsiseks. Ta wastas aga siiski lahkeste: „Mõistlikka mehi armastan ma kõige ees, aga need olgu ka andeksandlikud, ärgu pilgaku nõtra, ja uskugu Jumalat.”

„Inimene usub, kui ta wõib,” wastas Kondrati herra pool pahaselt. Kui ma siin omas sündimise kohas ühe aiakese, lillekesed, puud ja põesakesed saan ja ühe koha leian, kuhu sauna ütikese üles wõin ehitada, nõnda ütelda, oma peale, kus oma tuba ja oma luba, kes teab ehk tuleb mulle siis ka usk.”

Tõnu Kondrat läks wana Janteri juurest ära ja waatas kõik endised tuttawad kohad läbi. Siis sattus ta ka nende teekeste peale, mille kruusa ta enne wahel palja jalu oli tallanud. Kui keegi teda siin minewat nägi, kindluseta sammul, nagu mõni ära eksinud linna sell, kes uidab, wahib ja kardab, kas kustki koerad tulewad; küll oleks mõni teda, wõib olla, hulguseks pidanud, kellel midagi ei ole. Tõnu Konrat oli sügawais mõtetes. Ta jõudis mõisa metsast läbi — ikka wana tuntud teed ühest mäe kaldast alla ja sealt üle oja ja nõndanimetatud A. mõisa järwe äärt mööda üle silla, ning sai kuulsa „linnamäe” alla, teine pool järwe,

wastu mõisa lossi, kus enne Eesti kindel linn sa pärast rüitlite miüiri kindlus oli olnud, mis Rootsi sõja ajal puhas waremetesse langes ja kus nüid kena ilupuiestik ehk „park” uhkeste oma latwu taewa poole tõstab. Ta istus ühe tamme alla, kus ta enne üht Hanibali wannet oli wandunud, millele ka tammgi liigutult „jah” oli ütelnud. Siin istus ta ühe kiwi peale ja silmitses poole kallastiku kõrguselt ümber seiswat ilusat orustikku ja maad. Talle tuli pirnipuu meele, paron ja mitu muud asja. Ta silm seisis, nagu naelutatud, ilusate metsa tukkade peal, mis nõudanimetatud „Wana” ja „Uue mõisa” wahel kallastikkudel kaswab. Kesk heinamaad tõuseb ilus ümargune mägi, keda Kalewipoeg üteldakse kuue hõlmast kautanud, kui siit umbes pool wersta eemale oma sängi ehitas. Tõnu Kondrat katsus oma senni ajani põues kantud mõtet enesele selgeks teha. Ja waata: See mõte seisis korraga nagu järwest ilmunud näkineiu tema waimu silma ees, nii selge, et selgemat enam tarwis ei olnud. Tõnu Kondrati silmad hiilgasiwad, mõisa ja lossi poole waadales. Oleks paron Wiktor S—g seda pilku näinud ja selle seest lugeda wõinud, siis oleks ta oma ilupuiestikugi uksed kahekordsete lukkudega lukustanud. Kondrati silmade ees aga ilmus weel üks teine pilt: Ta nägi uue toreda maja, rohu platsid, wäljad, heinamaad ja wiimaks ühe uhke kodukäija, kes ühe elawa mehe poole oma surnulinade alt käed ähwardades üles tõstis ja hüidis: „Kas Sa weel ikka elad ja ära kannatad, et see pagana inimene meie käest kõik on ära kiskunud. A. mõisa on nüid tema päralt! 270 aastat elasiwad sinu isaisad

siin. Selle ilma hallid pilwed lendasiwad nagu wanad tuttawad meie mõisa kohal, wingusiwad auupaklikult mööda. Nende wälk ei puutunud meid iialgi. Sinu kohta lõi marutuul sisse ja ajas kõik meie kogutud waranduse ja päranduse ja nende õigused, nagu tolmu laiale. Wõerad koerad hauguwad praegu iga salgu ees ja iga risttee peal. Hoidku minu silmad seda asetki iial weel nägemast!”

VI.

Paron S—gi sugukonnal oli auuwäärt minewik. Ta ei olnud küll just mitte kõige esimeses otsas nende seas, kes riigi teenistuses seisiwad, aga temal oli mitu liiget, kelle nime kodumaa ja riigi minewikus nimetati. Meil pole tarwis küll ristisõitudeni ja mõegawendadeni tagasi minna, aga üks paron S—g ohwerdas ju Rootsi kuninga Gustaw Adolfi eest oma elu ja aitas ta omalt poolt siin maal Rootsi wõimust jalale. Pärast seda oliwad mitmed nendest jälle Weneriigi teenistuses. Paron Leonhardi isaisa oli Katharina II. ajal keiserinna kantseleis teeninud ja oma ametit auuga üles pidanud. Paron Leonhardist teame ju, et ta kõwa käega põllumees oli olnud, ja tema pojast Wiltorist — et ta elu lustiline ja reisihimuline oli. Tema oli ilus mees, kena kasuga, oli ikka uhkeste riides — kõige uuemates moodudes. Walgeid kindaid tarwitas ta päewas wähemalt 10 paari. Mis ta käest ära wõttis — neid ei pistnud ta enam kätte. Omast noorest põlwest saadik oli sellel ilusal, kollaste lokkidega noorel paronil suur mõju ja wõimus naisterahwaste keskel ja tema wõitusi sellel põllul wõis

leegioniks nimetada. Õnnetuseks oliwad aga ka wäga kallid nende seas, nii et ta juba isa surma ajal kaelani wõlgade sees seisis. Ta wõttis warsti peale seda rikka abikaasa. Sellel naisel oli tugewat meele jõudu ja ta pidas oma meest kaks aastat ohjades. Pärast seda aga ruttas paron Wiktor oma endisele ilusale elule tagasi ja mängis abikaasa warandusegi puhas ära. Õnneks jäi talle A. mõis ja tütrele K. mõis, mis ta nii wõlgade alla ei saanud panna. A. mõisast aga wõis ta kärpida, nii palju kui tahtis, see oli tema pärandus. Neil ei olnud last. Paroni 30 aasta wanaduses aga üteldi neile tütar sündinud. Pool teist aastat peale selle suri abikaasa mures ja kurwastuses ja paron Wiktor S—g oli lesk. Et oma elu õige rõemsalt ja mureta mööda saata, jättis ta oma õe hooleks oma tütre. Ka õde, krahwi-kaasa G., oli lesk. Sellel läks aga pea raskeks, oma wenna tütart kaswatada. Ta andis teda Riiga ühe mõisnikkude laste kooli- ja kaswatuse majasse.

Isa Wiktor käis teda ühe ainsa korra seal waatamas, kui ta ju peaaegu täiskaswanud neiu oli. See oli 1868. Paron Wiktor S—g andis ruttu oma tütrele suud, üteldes: „Oi! Therese, Sina saad imeilusaks neiuks, üks miljon on Sul kerge omandada. Kooli lõpul näen Sind jälle. Siis sõidame K—sse Sinu pärandust waatama ja jääme terwe suwe sinna. Hakka mu ümber, kallis tütar, — Jumalaga nüid!” Nõnda oli paron Wiktori elukord. Aga laseme teda suurde ilma palju nägema ja palju elama ja lähme Tõnu Kondrati juurde A—sse tagasi.

Kondrati härra ei jäänud kauaks kiriku-kõrtsi

elama. Wana õpetaja Janter teatas talle, et ligidal küla ja mõisa wäljade wahel üks weikene endine metsawahi koht müia olla. Paron Wiktor S—g müinud teda umbes 10 aasta eest wana kärnerile ära. Kärner olla selle maalapikese peale ilusa weikese majakese ehitanud, endise metsawahi õuna aia kõrwale uue aia, nagu weikese paradiisi, asutanud ja iga pidi kenaks elukohaks ümber muutnud, kuida taluseisuses wõimalik. Nüid olla ta wana ja lesk, ja ainus poeg, keda ta Tartu kreiskoolist läbi lasknud käia, olla mõnda aastat paroni teises mõisas K—s walitsejaks olnud. Hiljuti ostnud ta üle Peipse Wenemaale ühe weikese mõisakese ja tahtwat wanaisa enese juurde ära wiia, et rahuga poja juures päiwi wõiks lõpetada, kellel juba igapidi kaunis elukord käes. Tõnu oli määratu rõemus, nii kenal wiisil siin A. mõisa küljest üht kohakest omaks saada. Ta jooksis enam kui käis sinna, waatas majakest ja kohakest: see oli just seda wärki, nagu ta esiteks soowiski. Niisugusest hakatusest oli ta ju Riias kord und näinud. Ta ostis kohakese ja majakese ära, ja nüid oli tal tükike oma maad A—s jalge all ja oma katus pea kohal. — Sest ajast saadik wiitis Kondrati herra, nagu teda rahwas hakkas kutsuma, oma päiwi aina ümberjalutamisega palju enam ära kui aiatööga, mis talle wana kontide pärast mitte enam igapidi meelt ega tahtmist ei täitnud. Tal oliwad ka hoopis teised mõtted peas, kui paljas aiatöö ja lillede ja kaswude kosutamine. Ta ei olnud midagi unustanud ja alles nüid oli tal kindel arwamine, et tema mõtte täitmine mitte enam pilwede taga ega igawese aja hõlmas ei warjunud. Tema sammus kõi-

gil pool wallas ja mõisas, wäljadel ja metsades ümber, õppis kõik tundma ja oli põhjatu uudishimuline. Kõik asjad, mis nimelt paroni ja tema põllulise majapidamise ehk tema eluloo ja käekäigu, töö ja tegewusesse puutusiwad, kuulas ta imeliku wäsimatusega järele — rahul ja tasa, nagu oleks ta paron Wiktor S—g kõige suuremi auustaja. Juba paari kuu pärast teadis ta kõige mõisa maad ja kohad, wäljade seisu-korrad, sissetuleku ja wäljamineku, nagu iial teada wõib.

Ühel keskhommiku ajal, kuna ta oma ukse ees lehtmaja kõrwal noori puid puhastas ja juturikka naisterahwaga, kes temal maja ja toidu asjade muretsejaks oli, kõneles, ütles see talle korraga:

„Näe imet! Meie paron on ka kord meile sattunud. Näikse juba wagaks meheks saawat. Ajab praegu wana Jantriga juttu ja käib sellega tasast sammu, nagu mõni õpipoiss wana meistri kõrwal.”

Kondrat tõstis pead ja nägi umbes kolmkümment sammu Jantrit ühe noorema, ilusa, walwaka-juustelise mehega, kes küll mitte enam noor, aga ka mitte liig wana ep olnud, teed mööda tasakeste sammumas. Tõnul tuli mõttesse, nagu oleks ta seda herrat kord Riias näinud. — Wana Janter silmas ka warsti Tõnut, kui lähemale oliwad jõudnud ja näitas käega, ligemale tulla. Siis ütles ta:

„Lubage, paroni härra, Teid Tõnu Kondratiga tutwustada, kellest mul auu oli, ükskord Teile jutustada.

„Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra

Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades.

„See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. Teie olite küll weel õige noor, kui mina Teie isa juures liht teenistuses elasin. Sellep on Teil õigus, kui Teie mind koguni olete unustanud.”

„Noh! Tere tulemast A—sse. Meie kodukoht on ikka uhke nende poegade peale, kes oma mõistuse ja tubli tegewuse läbi ilmas auusamale korrale on jõudnud.”

Paron rääkis need sõnad just nii, nagu piaks ta mõisnikkude maapäewa peal kõrgel healel tähtjatest põlluasjade küsimistest kõnet. Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüks arwama pidi: see parun on uuema aja laps. Tõnu märkas aga, et paruni mõtted kaugel oliwad — wõib olla Pariisis, wõi Londonis.

„Ja Teie ei igatse enam Riiga tagasi?” küsis temalt parun S—g.

„Ei! Mitte maikugi, paruni herra! Siin olen mina just nagu kala omas-wees, olen õnnel, nagu wanal ajal prohwet Joonas oli. Olen peaaegu 40 aastat suures linnas nagu walaskala kõhus olnud ja oleksin sinna peaaegu lämbunud. Jumal tänatud, et ta mind wälja sülitas. Näen jälle taewast ja haljast ilmamaad. Arwawad enesel taewa olewat — kõik need Riialased

ja suure-linnalased — pole neil seda sarnast ühtegi. Nende puudki on aga nalja mäng.”

Parun S—gil oli põhjatu igaw Tõnu Kondrati jutlust kuulda. Tema armastas räägitud walaskala wäga. Ta jättis isalikul kõrgusel Jumalaga ja ütles: „Kui ma millesgi asjas Teile head wõin teha, siis usaldage minu ette omad soowid. Mul oleks rõem suur, kui Teile kuidagi wõiksin heaks olla.”

„Tuhat tänu, paruni herra!” wastas Tõnu Kondrat, silmakirjaks sügawaste kummardades.

Parun kartis ennast sõnast kinni peetawat ja lisas weel ruttu enne minekut: „Oi, küll on mul kade meel Teie peale, Kondrati herra. Teie jääte nüid lahkesse Jumala õhusse ja haljasse ilma. Teie wõite oma eluõhtut A—s ära elada. Mina aga pian juba homme ehk ülehomme rohelised metsad ja niidud Jumalaga jätma. Hirmus hädalised asjad kutsuwad mind Pariisi ja sealt alles mõne kuu pärast Peeterburisse. Minu äraolemise ajal wõite minu walitseja Wolsi läbi, kes haritud mees ja Saksamaalt pärit on, saada, mis mõisa poolest soowite. Ma saan temale käskima, et ta Teie soowisi tähele paneb. Uut jällenägemist, herra Kondrat!” Ta läks wana Janteriga tasakeste minema.

„Noh, paruni herra,” küsis Janter tükimaa taga. „Mis arwate meie Konrati herrast?”

„Mina pian teda tubliks meheks,” wastas parun. Ta näitab otsekohene ja igapäewase elu kohta päris meister olema. Muretsege, et tal siin elu meele järele oleks. Mul ei ole tema wastu midagi.”

Parun ei kuulnudgi enam, mis talle wana Janter selle peale rääkis. Temla silmas üht ilusat talupoja noorikut üle tee minewat, kes palju armsam näitas olewat, kui wanake, kes ta kõrwal astus ja kes teab mis tühja Tõnu Kondratist pajatas. Warsti jättis ta wanakese Jumalaga. Kui ta oma A. lossi tagasi jõudis, oli ta Kondrati puhas meelest unustanud.

Warsti peale selle reisis see ilus, asjata parun Wiktor S—g Pariisi, kuhu ta ka kõigeks lähemaks talweks jäi ja oma päewad ning ööd kõige armsamal wiisil mööda saatis. Tema oli ära reisides küll nõuuks wõtnud, sealt lähemaks kewadeks koju tagasi tulla — aga ei sest nõuust saanud ühtegi. Märtsi kuul oli ta juba Monakos, elas uhkes lahkes majas oliwipuude keskel, armsal Itaalia päikese paistel, krokuse ja annemonide seas. Juuni algusel oli ta Koppenhagenis, Juuli esimestel päewadel Norwegi kohisewate koskede ja kaljustikkude keskel paaditamas ja sõitmas. Juuli lõpul jõudis ta Soome ja sealt Peeterburisse, kus ta terwe wiis kuud wiibis. Sõpradele kirjutas ta sealt, et ta talwel kodu-reisi peale mõteldagi ei tohi. Tema kartwat, et rinnapõletik tekiks — tal olla ju rinnad pisut kinni. „Parem hoida kui hoiata” ütleb Eesti wanasõna, ja baron Wiktor S—g oli ka wast näinud, et siin tõsi sees on. Ka ei tohi wanasõna õpetust mitte põlata!

„Waimurikkad” inimesed on ka sagedaste juhtumiste kimbatuses ja niisuguses kimbatuses oli ka parun S—g, kes ise teadis ja kellest teised arwasiwad, et ta waimurikas mees oli. See juhtumine aga, mis panni S—gi loomulikult teelt, oma mõisa rutemine tagasi-

tulemast, ära wiis ja teda nagu mõnda taewaruumi komeeti iseäralikkude teede peale talutas, mis Monakost, Koppenhagenist, Christianast ja Soomest Peterburisse käis, see juhtumine oli üks põhjamaa naisterahwas: Norwegi lume lillekene, laulatatud, nagu ütelda, aga niisama hea, nagu mitte laulatatud. See oli parun S—gile, nagu tema kindlaste arwas, taewaliku armastuse ihkamist oma ingliku olemisega tundma õpetanud. Parun S—gil oli mõttes, nagu oleks ta just selle inglikese läbi 20 aastat nooremaks saanud. Temal, waimurikkal mehel, oli püha südamelik arwamine, et see naisterahwas ainus tõsine õnneingel siin ilmas piab olema, ta arwas, et ta praegu esimest ja wiimast korda tõeste armastab. Oma hirmus pikalt reisiteelt kirjutas ta walitseja Wolsile A—sse wähemalt sada korda, et see talle raha saadaks. Raha saadeti ja saadeti. Aga kust? — seda saab lugeja pärast teada, sest mõis oli ju isegi nii wõlgade all, et sissetulek aina intresside maksmise peale ära kulus, ja auus wõeramaa mees Wols ei unustanud ka mitte ära, et tema käes täieline walitsus oli. — Kõige pitkemadgi reisid ja kõige magusamad eksitused saawad otsa — jubap nad wist elusaatusest ette on kirjutatud. Parun S—gi armastus läks kord korralt jahedamaks, mida rohkem kewade ligenes ja ilm soenes. Mindi lahku. Kes kummastki ennemine kainenema hakkas, tema wõi ingli-ilus armukene? Kes seda läheb uurima? Tõsi aga oli, et parun S—g 1869. aasta kewadel A—sse reisimist ette wõttis. Minek ja tagasitulek — selle sees seisab wahel terwe eluialine tähendus. Tema oli wäsinud. Ka oliwad tal mõned sügawad kortsud otsa ees ja silmad waa-

tasiwad nagu pool uniselt ümber, need ei läikinud enam pooltki nii, nagu ärareisimisel.

Wols oli Tartusse rutanud, et oma herrat, kes Pihkwast aurulaewaga tuli, wastu wõtta.

Parun S—g aga jättis tühja hooleks oma walitsejaga ühes sõita, teretas teda lahkeste ja käskis ees mõisa sõita, aga mitte kellegile ütelda, et parun tuleb. — „Seekord tahab parun S—g wist kõigile teadmata ilmuda, et majapidamisest aru nõuda”, mõtles Wols. „Õnneks sain minagi talle õigel ajal wastu.” — —

Parunil oli aga puhas ise põhjus, mikspärast ta üksi sõitis: ta oli hõiskawal rõemul kodunt ära reisinud, nüid tuli ta norgus tagasi ja tahtis kära ja mürata koju jõuda, kuhu ta elulõpuni tõutas jääda. Tõeste, wäga hea nõuu.

VII.

Parun oli ööse koju jõudnud — wäsinud ja norgus. Ta ei olnud ööse midagi oma mõisast näinud ega kuulnud. Kodus magas ta aga õige rahulikult. Temal oli niisugune iseloom, et ta kõik unustas, mis möödas. „Olnud asja ei wõi enam olemataks teha,” ütles ta ikka. Niisugune õnnelik iseloomus aitas teda kõigest heast ja pahast kergeste mööda. Alles hommikul kella 10 ajal, kus ta weel woodis oli, laskis ta oma walitseja Wolsi oma kirjutuse kambrisse kutsuda. Tema ise ajas waewalt öökuue selga ja astus alles pool 11 ajal kirjutuse kambrisse, kus Wols teda nagu süte peal ootas. Wols tahtis teretada ja herra kodu-

tulekuks õnne soowida. Parun aga küsis: „Noh mis on minu äraoleku ajal A—s sündinud?”

Wolsil oli alati paruni asja ajamistes ja kõiges majapidamises kitsendamata woli käes ja, mida waesemaks ta parunit teadis saanud olema, seda julgemaks ta läks. Ta oli ööse järele mõtelnud ja leidnud, et parun enam tema käes on, kui tema paruni käes, selle pärast wastas ta otse niisama lühidalt nagu küsiti:

„Minu kirjad, paruni herra, on Teile kõik teatanud.”

„Teie kirjad oliwad pagana lühikesed?”

„Kui nad pikemad oleksiwad olnud — oleksite Teie neid lugenud?” — küsis Wols pilgates.

Parun waatas imestades talle silma: „Andke mulle kõigest uueste teadust”, wastas ta kaunis käredaste.

„Oh Jumal! Mull on Teile ainult paha asju ilmutada. Teie äraolemise ajal on kõik siin nagu pea peale pöördud.”

„Kirewase päralt! Mis siis?” karjatas parun.

„Läti potisepp ja Eesti linakaupmees, kes kül mõlemad omale ilusad majad oliwad ehitanud ja Teile mitte pahad naabrid ei olnud, on ühe korraga nagu imeteu läbi omad maad ja majad ühele ära müinud, kes Teile wast mitte nii lahke naaber ei taha olla. Peale seda on nagu maade äramüimise haigus siinsete mõisa maa ostjate inimeste sisse tekkinud. Oh Jumal, kui head hinda antakse, miks siis ühes kohas ei wõi müia ja teises osta? Suur hulk siinseid äramüijaid on kõik juba üle Peipsi weikeste mõisate omanikud, teised jälle ostsiwad suured mõisad ühes koos

ära. Need, kes Teie mõisa maast enne tükkisi ostsiwad, on nüid kõik ühe ainsa mehe käes.”

„Noh, kui muud midagi pahemat ep ole sündinud, siis olete just minu meele ürituseks seda asja kurjemaks kujutanud kui tarwis? —- wastas parun igawalt. On see põllupidaja „Jüts, wõi Mats, Wenelane wõi Wadilane,” nagu rahwas siin ütleb, — maa, mis minu päralt ei ole, mis on minul sellega tegemist, kes tema peremees on ehk kes teda harib?”

Wols jäi natukeseks wait, siis wastas ta tõsise, aga pilkawa kõnega: „Paruni herra! Kas Teie siis oma poliitika arwamist nüid muutnud olete?” Wõi ei ole Te sugugi enam meeles pidanud, kuida riigid oma poliitikat ajawad. Teie olete oma mõisaga, nagu üks riik, ehk küll weiksemas kujus. Enne oli ka A—s tõeste nagu üks lahutamata suur riik, wähemalt oliwad mõisamaad hiljuti weel kõik Teie käes. Hiljem oliwad tema ümber nagu weikesed Saksamaa hertsogi riigikesed, potisepa ja Eesti linakaupmehe maad, ja taluriigikesed jälle nagu Saksamaa krahwi wallakesed nende kõrwal, ümber ja wahel. Aga nüid on nad kõik ühendatud. Teil on nüid üks suur riik küljel ja mina olen julge kül Teile tõendama, et Teie selle läbi weiksemaks olete saanud, paruni herra.”

Wiimsed sõnad mõjusiwad wäga. Parun S—gi kulm läks kortsu. Ta oli sohwa peale ennast õige laiale sirutanud. Nüid tõmbas ta ennast ruttu istukile, nagu oleks tal tõeste kartus, nii suurt ruumi tarwitada, kuna ta oma endise suuruse poolest oli wähenenud.

„Ja kes onsiis see pealetungija inimene, kes poo-

led A. mõisa ja lossi maad enese kätte kiskunud ja ühendanud?”

„Üks tähtsuseta mees, kes waesusest ja madalusest ennast üles on upitanud ja tubliks jõukaks meheks saanud. Tal olla auu olnud, enne Teie wiimist äraminekut Teid näha saada ja rääkida. Tema nimi on Tõnu Kondrat, terwe maakond räägib temast.”

Parun S—gil tuli esite suure waewaga üks sarnane nimi ja lugu meelde. Siis mälestas ta jälle selgeste, et seesama mees enne tema äraminekut ühe weikese kohakese endisest mõisamaast oli ostnud. Nüid mõtles ta iseeneses: „Eks ole talupoegade seas juba mehi, kes rohkem wõiwad, kui arwati.”

„Jah, paruni herra, Teie ei ole weel mitte kõigega tuttaw, mis siin on sündinud. Nende sõnadega näitas suguwend Wols parunile aknast wälja. — Parun astus akna ette ja jäi sinna, nagu kinni naelatud, seisma.

„Mis pagana ehitus see seal teisel pool oru kaldal on? hüidis ta, kui jälle meelt oli kogunud.

„See on uus maja, mis see ärawõitja ja weikeste riikide ühendaja enesele ehitab. Praegu on seal aga müirid katukse alla saanud. Tõnu Kondrat elab nüid alles Lätipotisepa endises majas, kuhu ilus aed asutati, mis ta nüid märka suurendanud. Aga selle uue maja kallal on tal terwe sõawägi töölisi. Räägitakse, et ta suwel oma ehitusega alles täieste walmis saab.”

Parun S—gite loss seisis ühe mäe kalda peal. Selle ees, kahe oru wahel, jookseb ilus jõekene. Senni ajani oli lossist wäga ilus teist poolt kallast üle jõe näha, uhkete mäekühmastikkudega, metsastikkude, kuristikkude ja lehestikkudega, mille tagant kaugemalt wäljad

ja nende tagast suur mets paistis. Sellest ilusast waatest warjas nüid uus Tõnu Kondrati kõrge maja suurema osa puhas ära.

„Saatan!” karjus parun. „Meid on otse kui kinni müiritud!” Siis heitis ta enesele käe otsa ette ja ütles Wolsile: „Seda Kondrati Tõnut saan ma sundima, et ta siit wälja kasib oma uue müiri ja majaga. Selle maatüki teisel pool jõge, mõisa lossi wastas, mille peale tema heaks on arwanud, oma kasarmut wõi loomalauta ehitada, olen mina, nagu selgeste mäletan, Teie läbi selle tingimisega müinud, et ostja seal ainult wiljawäljasi wõib pidada, aga mitte midagi sinna peale ehitada. Kõige wähem aga weel seda suurt kõrget müiri-lasu otse minu lossi wastu? seda punkti oleksite Teie pidanud ometegi meeles pidama, Wolsi isand!”

„Seda olen mina ka meeles pidanud. Teie ise aga olete ühe hiljema lisa sellest unustanud, paruni herra. Tõnu Konrat on sellest punktist, mis hakatuses talle Teie minu läbi ette kirjutasite, ennast 8000 rubla eest wabaks teinud.”

„Ja Teie olite sellega rahul?”

„Tuletage armulikult meele, paruni herra, umbes aasta ja ühe kuu eest kirjutasin ma Teile Pariisi sellest asjast. Teie wastasite õige lühidelt: „„Saame näha”“. Ja sellesama kirjale olite Teie alla weere peale „N. B.” lisanud, wist pärast seda, kui rohkem järele olite mõtelnud: „„Hea kül! 8000 rubla ei ole selle tühja õiguse eest, et keegi ehitada tahab, mitte põlata. Kui jalamaid wälja maksetakse, saatke raha

siia. Müige.”“ Mul on see kiri alles, paruni herra wõib teda näha, kui tahab.”

Parunil tuli selle jutu peal korraga mõttesse, et see tema waenulise ostjaga wist mitte ilma tasumiseta ühes nõuus ei ole ja wõttis ette, temast lahti saada. Mitmekesine Wolsi elutarkus näitas talle päris häbemata. Ta ütles: Mina tähendasin Teile juba, Wolsi isand, et Teie kirjad liig lühikesed oliwad ja mingit õiget selgust mulle asjade üle ei awaldanud. Teie mõistate, nagu ma alles nüid omaks kahjuks märkan, wäga hästi sogases wees kalu püida.”

„No noh, paruni herra. Kas see siis minu süi on, et pikad seletused Teile ikka pahandust on teinud?”

„Wolsi isand!” hüidis parun wihaselt. „Kui mina üht meest tarwitan, kes ainult seda teeb, mis minule hea ja kõlbuline on, siis ei ole Teie see mees mitte. See mees aga on praegu, nagu asjad mind on õpetanud, ainult siin.” Seda üteldes lõi parun iseenesele käega rinna ette. „Minul piab aga ka minu juures üks auus nõuuandja olema, kui ma üleüldse sarnast weel tahaksin tarwitada. Teie ei ole seda, ma ütlen weel kord, mitte, ja mina näen, et mul muud nõuu üle ei jää, kui Teie lähedust jätta.”

Wolsi isand, auus wõeramaa mees ja paruni suguwend ristisõitude ajast saadik, tarwitas ka omalt poolt nüid parajat aega, et silmi mujale pöörda. Siin oli tal ju kõik tehtud. Ta oli walmis. Kümne aastate jooksul, mis ta A—s elas, oli ta oma sehwti teinud. Tema kõrwalised, lubata sissetulekud oliwad rahulisel kohal paigal. Summa oli ümmargune. Kes teab, ehk oli neid ka Konrati Tõnu oma ostmiste ajal pisut

paisutanud. Nüid oli Wolsi armsam soow, parunist lahti kuulutatud olla. Tal oli nõuu, linnas enesele maja osta ja kaupluste agendiks hakata. Mis tarwis pidi ta ka weel A—sse jäämagi? Kanad olid lahjaks saanud. Wolsi herra kitkus ainult raswaseid kanu. Ta wastas parunile terawal sõnal, pool pilgates: Kõik sündigu Teie soowi järele, paruni herra. Et teie minu head ja truu teenistust enam ei tarwita, lähen ma juba lähema kuu wiimasel päewal Teie majast ja mõisast. Polegi asi weel õige selge, kas ta Teie omaks kaua jääb. Konrati herra käes on ju pool osa Teie mõisast. Tema ei saa enne rahule jääma, kunni ta ka teise osa pärib. Nagu kuulukse, olla ta wandunud, et Teie isade loss üks kord tema oma pidada olema. Pidage kini! Teil on kõwa wastasega tegemist. Seda teatan Teile suguwenna poolest. Meie oleme mõlemad, ma usun, weel segamata Germaania wõsud.”

Selle häbemata mehele wastas parun kõrge tasandusega aga nii palju: Teie muretsete minu eest üleliiga, Wolsi isand. Aga olge rahul. Mina loodan oma isa isade lossis surra. Ka Teie uus sõber, Tõnu Konrat, piab selle saatusega leppima.” —

VIII.

Wols oli tõeste Wols, ja ühes sellega ka weel — Rebane — ehk kanawõtja. Et ta oma truuduseta teenistuse läbi parun S—gi juurest lahti sai, läks ta tigeduses, et parunile paha teha, päris äraandjaks igapidi. Parunil oli nimelt Riias kaks suurt pangapidajat, kes talle hulga raha wekslite peale oliwad

laenanud, kui see wõeraid maid läbi rändas. Senni ajani ei olnud nad talle iialgi pakki teinud, waid oliwad rahul, kui nad omad „ilusad protsendid” saiwad. Wols aga teadis kõik paruni asjad ja olekud karwa pealt, sest et parun teda kõigiti oli usaldanud. Nüid kirjutas ta Riia pangapidajatele, et paruni mõisad liia wõlgade all olla ja rutustas neid, wekslid parunile üles kuulutama, ehk kül paruni wõlad weel mõisa kohta kardetawad ei olnud. Paroni ja Tõnu Kondrati wahel oliwad aga mitmed protsessid tõusnud — esiteks ehitamiste pärast ja siis teede pärast lossi õuest läbi. Ehitamiste pärast ei saanud parun midagi teha, kautas protsessi, sest tema oma wolinik, Wols, oli Kondratile täieliku ehituse õigusega kõik maad müinud. Aga kaks protsessi kautas Kondrat ja need walutasiwad. Paron oli nimelt jõe ääre kõwa raudaia teinud, nii et Kondrati mõisast keegi otse teed käia, ammu weel jalgagi lossi poole tõsta ei saanud. See tee ei olnud kaardi peal, protsessi wõitis parun ja Kondrat pidi, kui oma majast, kus ta nüid juba elas, suure tee peale tahtis saada, umbes 3 wersta ümber järwe käima. Selle peale tõutas Kondrat, et ta enne ei taha surra, kui kõik A. mõis ja loss tema päralt ei ole. Noh, see mõte ei olnudgi ka uus. Üks teine protsess tuli jäneste pärast, keda parun lossi ligidal ühes metsa pargis, Kondrati nüidse raja ääres, ümberaiatatud koplis, õige rohkeste pidas ja nuumas. Need tigedad loomad aga pugesiwad aia wahelt wahel wälja ja koorisiwad, nimelt talwe öödel, Kondrati herra noored aiapuud paljaks ja suwel ei annud nad ka tema kapstastele ega muudele aiakaswudele armu, mis

Kondrat lahkes jõe kaldas pidas. Seda ei teinud need kurjad linnud, nagu Tõnu sagedaste ütles, mitte nalja pärast, sest neil oli pargis süia küll, waid otse kohe tigeduse pärast. Selle üle kaebas Kondradi herra jälle — aga kautas hulga raha adwokatidele ja kautas ka selle protsessi. Noh — nüid ei olnud pahameel mitte weikene, Tõnu Kondradil ei olnud senni ajani elus pea midagi takistust olnud, kust ta üle ep oleks saannd — ja nüid niisugune wingerpuss! Sellest rääkimata, et rahwas ja lossis elutsejad temast ütelda wõisiwad — protsess kautatud ja jänestele jäi õigus. Just sell ajal nüid õssitas Wols Kondrati ja pangapidajaid üles ja soowitas wiimastele, et nad omad wekslid Tõnu Kondradile ära müiksiwad. Kondradi herra olla kord, nagu rahwas üksteisele kõrwa sisse sosistasiwad, paruniga lepitust otsinud ja temale tema lossi eest head hinda pakkunud. Parun saatnud teda aga pika ninaga tagasi. Selle juure tuliwad weel protsesside kautamised, ja nüid oli Tõnu Kondrat täieste parun S—gi waenlane.

Kord seisis ta järwe otsa juures silla peal, kust maantee metsa poolt läks, ja waatas paruni järwe püidjate tööd pealt, kes praegu wõrkudest kalu lootsikutesse wälja wõtsiwad. Need oliwad parun S—g oma tütrega, kes koolist wälja oli tulnud ja nüid kodu elas ning ka oma isa koju külge köitis. Parun tuli tütrega üle silla ratsul tasakeste ja ei pannud nagu Tõnut tähelegi. Tõnu Kondrat ei olnud mitte eluwiisita — teretas. Seda teretust wõttis ainult tütar uhke peanikutamisega wastu, parun ise wahtis järwe poole, see oli wistist meelega, arwas Kondrat,

ja selle peale läks tal kops üle maksa. Ta hakkas juttu:

„Soowin Teile õnne Teie protsessi wõidul, paruni herra. Nüid on Teil hõisata. Aga” — wihane tuju pani tal sõnad suhu kinni — „küsige omalt südametunnistuselt…. kas Teie tõeste arwate, et Teil õigus on? ainult selle pärast arwate seda, et üks pagana adwokat ja kohusse täitmata kohus…. Teie park ja jäneksed ja tee kinnipanemine…. Tõeste, see kohtu otsus on alatu, on õiguse pahupidi pöörmine!”

Ta ei saanud enam edasi rääkida. Wiha ja ägedus pani ta sõnadele nagu pulga ette.

Alles nüid pööris parun S—g silmad järwe poolt Tõnu Kondradi poole ja tegi, nagu ei oleks ta wähematki sennini omast naabrist kuulnud ega tema siinolekust teadnud. Kondradi wiimaste sõnade peale wõttis ta mütsi peast ära, teretas — ja see teretamine oli nii kõrget lahkust täis, nagu oleks ta pilwede pealt waese põrmlaste peale alla naeratanud. See teretus oli ka ühe peenikeste wiiside tähelepaneja kohta weel ikka üks iseäralik meistritükk. Siis näitas ta käega tütre poole, andis pisut hobusele kannusid ja sõitis parajal traawil edasi. Tütar aga ei läinud temale kohe järele, waid pööris hobusega Tõnu Konradi ette. Pead lahkes toreduses üles tõstes, ütles ta:

„Konradi herra. Teie olete wihane. Ja kui wihane oldakse, Kondradi herra, siis ei lähe mitte õnneks, kõnet täieste täita, ja see ei olegi paha, et lugu

wiha tujul enamiste nõndawiisi on, sest wihas ütlewad inimesed enamiste rumalust.”

Tõnu Kondrat läks weel enam täis, seda toredat kõnet kuuldes. Ta tundis ennast korraga nagu tasase lamba olewat. Preili S—g waatas talle üksisilmi otsa ja selle naisterahwa silmist paistis Tõnule üks iseäraline selgus, mis temalt wiha ja pahurust lahutas ja teda nagu sõariistata wangiks tegi. See oli ühe inimese silm, kellel midagi ei ole warjata, ja kes küllalt teab, mis ta tahab. Tema ei olnud ka praegusel silmapilgul wihast naabrit sugugi kartnud. Ta oli teda wihas kätt tõstwat näinud, aga ta ei pilgutanud silmigi. Sellel noorel tütarlapsel oli otsekohene, tigeduseta, uhke waim. Tema tundis, et inimene sagedaste iseenesele liia argdusega hädaohtu sünnitab. Selle asemel, et Tõnu wihasest olemisest ja sõnadest hirmuda, tundis ta korraga enam ja enam, mida tasasemaks ka wihase naabri nägu läks, selle wastu kaastundmist. Parunesse arwas nägewat, et see wihane mees omast kohast auustamise wäärt ja pealegi ilus mees, ehk küll wana oli. Ta näitas talle nagu Greeka jumala Titani kuju, keda wälk pisut puudutanud. See wägimees, kellest ju kõik teadsiwad, et ta tühja käega ja palja jalu oma elukäigu tegewat külge oli alganud, pani kõrge seisuslise kõrgeste haritud naisterahwa otsekohesele kaastundmisele ja imestamisele. Peaaegu meelitawal healel ütles ta:

„Olge ometi mõistlik, Konradi herra. Iga inimene piab oma liiga muretuska ise ära wõitma. Sündinud asja ei wõi keegi sündimataks teha. Elu

on nagu pallimäng, ja mängija piab osawuses harjuma. Kui aga kedagi ära wõidetakse, siis ei wõi see, kes kautas, mängu-palli oma wõitleja wastu pead wisata. Palju käib selles ilmas ka õnne mööda. Teie wõitsite esimeses wõitluses, kautasite kahes wiimses. Ehk wõidate weel kõige wiimase, ja siis on Teil hea küll, meid naerda. Mina tõutan Teile, et ma seesugusel päewal mitte wihane ei taha olla.” Siis lisas ta weel: „Noh, nüid jätke mind lahkeste teretades Jumalaga. Mina tänan Teid kõige lahkemalt.”

Ilma selgeste teadmata, mis ta tegi, wõttis Tõnu mütsi peast ja teretas, nagu ka tema linnas oli õpinud. Igal mehel oma peen wiis. Tõnu Konradil oli ka. Parunesse S—g naeratas, andis hobusele kiiret ja jõudis natukese ajaga isale järele. Kaua wahtis talle Tõnu Kondrad järgi. Teda oli see imelik naisterahwas talitsenud. Enne ei olnud seda naljalt elus ette tulnud. Ta küsis: „On see paruni tütar ilus wõi inetu?” Niisugusest küsimisest ei olnud Tõnu naljalt hoolinud ja praegu ei tahtnud ta sellesarnast asja teadagi — kus sa hullu küiruga lähed? ega ma ometi noor tujupea ole. Tõsi aga oli, et parunesse S—g teda iseäralikult liigutas. Tema iseäralik pilk, tema imelik ilus heal, nooruse hõbe heal, see mõjus Tõnu külmusesse — kui wäga oleks kõrgeseisusline preili S—g imestanud, kui ta Tõnu Konradi liigutust oleks näinud?

Tükk aega hiljem istus Tõnu omas uhkes uues majas ja mõtles. Korraga astus üks teener lossist,

sisse ja andis ühe korwi ja kirja peremehe kätte. Kirjas seisis nii:

„Parunesse S—g saadab kurjale, uuele ülejõe-naabrile kõige suurema kurjategija, kes ühes teiste sarnaste watimeestega tema kapstaid ja puid on häwitanud, ja palub kelmi peale kõige raskemat kohut mõista, teda armuta ära praadida. Seda on need arad, aga warglikud loomad kõige enam ära teeninud.”

Tänane päew oli nagu ära nõiutud. Tõnu Konrat nimelt nägi iseenesestki, et kõik lugu harilikust roopast wälja jooksis. Ime ei oleks sugugi olnud, kui kirjatooja Tõnu käest kolki oleks saanud ja kiri tüka kistud. Aga ei! Tõnu andis saadikule lahkeste kõhu kinnitust ja pani kirja kasti paigale. Külap ei tahtnud ta mitte wähem suuremeelne olla, kui noor 20. aastane parunesse S—g. Nuumjänese wõttis ta ka wastu ja käskis teda praadida. Puhas ettewaatmata ega pimeusaldaja ei olnud Tõnu küll ka mitte. Enne praadimist otsis ta selle kurja linnu kere suure hoolega läbi, kas seal ehk mitte arseniku wõi muud kahjulikku saladust sees ei oleks. Läbiotsimine tõi hea otsuse ja süies mõtles Tõnu Konrat palju parunesse S—gi peale. Tänasest päewast saadik pidi see naisterahwas tema tulewiku plaanides suure tähtsuse saama ja tema „mõtet„ koguni täiemaks tegema. Mis nõuu oli tal temaga? Ta ei teadnud seda isegi weel õige selgeste, üksinda olles nimetas ta iseeneses tema nime, tema silmad wälkusiwad ja kerge puna tõusis Konradile palgesse. Silmanähtawalt oli tal üks iseäraline plaan peas, wast ka kaks. Teisega

tahtis ta oma selget mehist mõistust lepitada, aga mõistus ütles talle: „Tõnu, sina ei ole kõigel elu ajal narr olnud. Ära nüid ka enam narriks saa.”

IX.

Tõnu Konrat oli Juunikuu algul oma uude majasse asunud. Pärast poole tegi ta ühe pidu ja kutsus tutwaid ja sõpru soolaleiwale oma uuesse majasse. Seda wiisi pidust ei pidanud Tõnu iial palju, aga ta ei olnud ka nende waenlane. Nii üksilik, kui ta oma töödes oli — nähti tal ikka rõemus meel olewat, kui nimelt oma enese kodus tutwate keskel wõis wiibida. See on meie arwates Eesti ise loom, nagu ka mitme muu rahwa.

Wõerusele kutsutute seas oli ka agent Wols, endine parun S—gi truu suguwend ja walitseja, kelle sarnast parun meie maalt enne kedagi ei arwanud leidwat. Tõnu ei pidanud sellest suurest Saksamaa Wolsist küll mitte head lugu, aga ta tarwitas teda, nagu ju lugeja teab, wahel. Seda teadis Wols ka ja tegi ennast koosolejate ees nii laiaks ja lahkeks, et Tõnu Konradil nali peale tuli, teda tähele pannes. Wiimaks ütles ta, wist pilgates: —

„ Agendi herra Wols. Õpetage mind ka libe ja lahke ning nii elawalt sõbralik olema. See on põld, kus peal Teie suur meister olete.”

Wols ehk märkas pisut pilkamist ja wastas niisamuti: „Kõige peenemat lahkust ja kibedust wõite preili S—gi, oma uue sulgis naabri käest õppida. Kas Teie teda tunnete?”

„Wähe küll. Olen aga siiski kord kesk teed, sil-

la otsas, temaga sõnelenud,” wastas Tõnu Konrat, ilma külmuseta, ta heal wärises natukene. See oli Wolsile ime ja uus Tõnu Konradist. Auus Saksamaa mees Wols märkas, et midagi Tõnu meelt oli liigutanud. Ta arwas paraja aja olewat, Tõnut selle uhke neiu ja paruni wastu kõige wõimuga hässitada, ning ütles:

„Armas sõber Konrat! Ärge olge kahe wahel. Preili S—g on Teie kõige suurem ja mõjukam waenlane. Kaks kuud on ta siin lossis, aga selle aja sees on ta Teile enam kahju teinud, kui kõik Teie protsessid kokku. Mulle räägiti, noor paronesse olla igas kohas ümber käinud, ühe ja teisega lahkeste lobisenud -— kõikide wastu hea ja armuline. Ta olla oma äramõedetud naeratusi ja meelitusi kahluga wälja jaganud, Jürile ja Marile, talupoegadele ja mõisa rahwale, handwärkidele ja harjakatele ning kaubajuutidelegi, et aga Teid naerda ja Teile ja Teie nimele rahwa ees kahju teha. See on päris wõrk, see kõrgemeelne naisterahwas. Ta käib järgijätmatalt, nagu ema-kass hiirte järel ja rahwas usub teda, sest Teie olete oma musttuhandetega natuke kõwameelne kõikide wastu. Ärge pange pahaks — nõnda üteldakse, Teie ja Teie miljonid teewad möödakäijatele natuke winge näu. Teil ei ole aga mitte jõudu küll, selle noore naisterahwa wastu wõidelda. Jätke parem järele ja pugege oma uude kindlusesse ilusaste warjule.”

„Jätan ka järele,” wastas Tõnu Konrat tasaselt.

Ka see oli Wolsile uus, ta katsus oma okast edasi

tarwitada ja ütles: „Mina arwan, kui see suur Therese mõne jänesejunkrule tanu alla läheb, siis teeb ta selle warsti mõneks sillakohtu herraks wõi koguni hoowikohtunikuks. Sellel naisterahwal on tõeste mehe pea otsas, ta pöörab kõikide meeled nagu wee osakesed oma tahtmise järele.”

Tõnu Konrat istus Wolsi kõrwale ja wastas: „Ärge wisake ega ette kuulutage. Parunesse S—g ei wõi nii pea meheleminemise peale mõtelda. Tal ei ole wa nodi olemaski. Auus isa on kõik wõla alla pannud.”

„Oh, oh!” wastas Wols. „Tal on ikka weel K. mõisakene ilma suure wõlata. Ka saab ta oma ema wenna pärijaks. Ja sellel üteldakse mõnda head summa olewat. Armastab oma õetütart narri wiisil, seda enam aga wihkab ta parun S—gi tema pillamise pärast.”

„Noh, et ta oma õetütart armastab, seks on tal enam kui õigus,” wastas Tõnu. „Sellel naisterahwal on rohkeste loomulikku mõistust, olgu ta muidu mis tahes, ehk üteldagu tast mis tahes.”

„Aga herra Konrat. Teie hakkate ju paronesse S—gi eest seisma, kuna tema Teie nime rahwa ees maha kisub. Kas ehk olete Teiegi kogemata liig sügawaste silmadesse waatanud?”

Tõnu Konrat punastas kunni kõrwnst saadik ja Jumal teab ise, et Tõnu iial weikese asja pärast oma näu wärwi ei muutnud.

„Jah, temal on rohkeste loomulikku inimese mõistust,” wastas ta kindlaste. Ja see on jälle loomulik asi. Kui ühel naisterahwal õnnetuseks on pandud, et

ta isa üks narr piab olema, siis tunneb ta neid puudusi ära, mis perekonnas olemas on ja püiab mõistlikuks saada. Eks te seda tähele ei ole pannud, et meeletumatel wanematel sagedaste mõistlikud lapsed on, ja liig wagadel ilmalikud. Waadake õpetajate perekondasi — isa ja ema paluwad palju, lapsed wäga wähe ehk ei sugugi, ja nõnda läheb ilma asi kõik ümber keeru. Selle põhjuse peal on ka paronesse S—g üks wäga mõistlik, wirk ja tark neiu.

„No jah. Rahwa ees! Seal ja teal, kus teda mitmed silmad näewad, püiab ta mõistlik olla. Aga kodus on ta natuke teisiti. Üks kord kui ta weel noorem oli, ronis ta ühe kirsi otsa ja wiskas mulle sealt peutäie marju otse wastu silmi.”

Tõnu Konrat naeris. Talle näitas see asi küllalt aru saadaw, et üks ülemeelik noor paroni tütar oma isa inetu-näulise walitsejale, kellest just mitte kõige armsamat eluwiisi ei kuuldud, pihu täie kirsi marju puu otsast alla wiskas. Weike wallatuke ei teadnud ka ehk weel sellest, et Wols kallis suguwend oli ja kuulsalt Saksamaalt siia toodi, mõisa „wirtshahwti” ja sissetulekuid kõige paremas korras pidama.

„Noh,” algas Wols jälle, kellele Konrati herra naer terawaste oli torkanud. „Ärge arwake, et ta Teile wiskamata oleks jätnud. Mis oleme meie nende ees? Alatumad — ja hea weel kui paljalt igapäewased inimesed, keda nad kõiki südame põhjast wihkawad. Kui see paronesse nüid targalt lahkust näitab, on ta ikka paronesse S—g, peast kuni jaluni, üks ehtetitt, kes oma esiwanematest jumalikku lugu piab ja nende nimest ristisõidust ja mõegawendadest saadik iga õhtu

ja hommiku reegistritest järele lueb. Temal ei lähe ial see arwamine ära, et alles paroniga päris inimene algab. Teie ja mina oleme neile alles inimese nägu.”

„Tühi kah!” wastas Tõnu Konrat, kes ikka aga oma mõttega tegemises oli, „Üks mõistlik, waene tüdruk, olgu ta ka nii uhkemeelne kui tahes, painutab ennast elutingimiste alla. Tulewiku peale mõteldes jääb kõrge meel ikka tolmu hooleks.”

„Nimelt siis, kui ilusad silmad tulewa elu käekäigu heaks kedagi rikast krahwikest ehk, kui seda ei saa, junkrukest wõiksiwad õnge otsa wõtta.”

„Wolsi saks,” küsis korraga Tõnu. „Kas paronesse S—g siis tõeste ilus on? Teie näitate neis asjus tundja olewat.”

Wols hakkas suure healega naerma. See on naljakas. Teie olete mõne minuti S—gi parunessega rääkinud ja sest wõtsite kohe tema loomulikku mõistuse rohkust ära näha, aga Teie ei tea, kas ta ilus on wõi mitte? Tõeste, Teie olete päris imelik mees, Konradi herra.”

Tõnu aga seisis mõtetes ja wastas: „Muidugi, wäga imelik.”

„Mis asja Te nii wäga sügawaste mõtlete.” „Oma kohust ja õigust ja sellega ühes ka oma nime auu kindlaste jälle üles seada, mis Teie ka ühe naisterahwa läbi ütlete nüid juba wintsutatawat. Kas teate, Wols, ma ei tahtnud Teie soowi täita ja neid Teile tuttawaid wekslid enesele osta, sest et ma oma wastaseid sarnasel teel kitsikusse ei tahtnud ajada. Aga Teie nõuuandmised on ka ju pisut wälja kannud ja

üks tõsine rahwa sõna ütleb: „„Kui sa ennast ise ei aita, siis ei aita sind keegi.”„

„No waatke!” hüidis Wols, „Nüid olete Teie mees, nagu mina soowin! Riia pangapidajad L. ja Z. ei saa mind ka hea nõuu eest unustama ja — Teie ka wist mitte, Konradi herra?

„Noh saame näha,” wastas Tõnu Konrat ja pööris ruttu minema. Minnes urises ta aga Wolsi kohta: „Päris Saksamaa wõrukael. Sinu tigedust ma kül ei täida, kui asjad nii kaugele ajan, et nad korras on.” — —

Eluwiisi parandus ja head ettewõtted kannawad inimesele sagedaste tema enese küljes juba kohe head wilja. Arwaku Wols ja ka Tõnu Konrat, mis tahes, aga paron S—gil ei läinud, wähemalt esiotsa, omas mõisas elamine ja majapidamisest osawõtmine mitte läilaks, nagu enne. Wana sõna ütleb: „Inimene wõib kõik, mis ta tahab.” See on kül aga nõnda mõtelda, et inimene palju wõib, kui ta tahab. Seda imelikku asja sünnitas ka paron S—gi kindel tahtmine ilmale. Ta sai päew päewalt enam peremeheks, tõusis wara üles, läks õigel ajal magama, pidas silmad ise lahti igal pool, ühe sõnaga auustas tegewalt seda eluwiisi, mis suure ja weikese põllumehe kohus, olgu ta miljonär ehk ühe lapikese maatüki peremees. — Kui keegi prohwet mõned aastad enne seda meele ja eluwiisi muutust paron S—gile ette oleks kuulutanud, siis oleks parun teda paronilikult wälja naernud ja ütelnud: „See on wõimata!” Aga, mis siis wõimata oli, kui tuhandeid weel igalt poolt A. mõisa peale saada, oli nüid õnneks weel seegi —

wõimalikuks saanud, kus walus reisikepp mitte enam kaugelt tuua et olnud. Trall oli isegi kaua kestnud. Suur õnn, kui selle armastus nüid tõeste möödas on. Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on.

Paron S—gil oli oma eluparandamise läbi südames kaunis osa rahu, sest tema iseloom unustas kergeste, mis enam muuta ei wõinud. Ka ei olnud tema töö mitte weel puhas asjata. Wähemalt sai talle seegi selgeks, kui wäga teda suguwend Wols, keda ta Saksamaalt nagu kallist pärlit oli leidwat arwanud, warastanud ja kõik aga iseenese kasude järele pöörnud. Parun katsus nüid neid haukusi kinni toppida, kust kõik sissetulek wälja oowas. Suurt osa elusoola aga andis talle Tõnu Konrat, kes teda ähwardas. Selle trotsimiseks just oli parun ka nüid oma mõisasse nii mehiselt paigale jäänud. Poleks seda põhjust olnud, kes teab, kas ta siis mitte warsti poleks igawust hakanud tundma ja jälle A—le selga pöörnud, kui juba paar tuhat taskusse oli saanud. Tema oli aga nüid nagu ümberpiiratud linnas ja suurt rõemu tegi talle see, et enese eest wõidelda wõis, löök löögi peale tagasi andes, waenlase altmaa kaewandusi jälle omalt poolt wastu kaewandustes õhusse põrutada ja ligemale tungimise katseid tagasi lüia. Sõariistade õnn näitas talle osaks saanud olewat. Ta tänas iseeneses Tõnu Konratit, kes talle sell wiisil igawuse lahutust walmis-

tas. Natuke rahutu oli ta suurte wekslite pärast Riias, mis, terwelt 60,000 rbl., iga päew talle üles wõisiwad kuulutatud saada. Kui wäga tall selleks kartuseks asja oli, seda saame kohe näha.

Ühel ilusal Augusti päewal tõi Tõnu Konradi teener paronile kirja järgmise sisuga:

„Herra paron! Mul on auu Teile teatada, et Riia pangapidajad G. ja Z, need wõla summad, mis Teil neile maksta, minu kätte on ära annud. Summad on ühte kokku 60,000 rubla. Ka ei ole Teile teadmata, et laenu ajal kokku räägitud tagasimaksmise tärminid juba ammugi möödas on. Mina ootan kibedaste teatust, mis Teie selles asjas mulle wastate. Wõtke minu lihtsat teatust heaks, paroni herra. Teid kõrge auustusega auustades Teie alandlik teener

„Tõnu Konrat.”

Paron S—gil käis külma wärin üle ihu. Mitu korda järestiku luges ta seda kirja. Wiimaks rebis ta teda mitmeks tükiks. Aga ka see ei peastnud teda piinlikust tõsidusest. Ta laskis wiimaks „õnnetuse” löögi ees oma uhke pea norku. Aga ta wõttis ometi kohe nõuuks, häda wastu abi otsida ja jalamaid Tartusse ja Riiga sõita. Ta kirjutas Tõnule:

„Mu herra! Ma palun Teid, minuga mõnda päewa kannatada. Kahe nädala lõpul saan ma wõla maksma. Teid wäga auustades Teie

Paron S—g.

Ta tuli Tartusse. Siit ei saanud ta mingit abi. Riias oli ta wiimne lootus. Jalamaid sõitis

ta aurulaewaga Pihkwasse, sealt raudteel Riiga. Mitu päewa käis ta oma suurtsugu sõprade ja muude raha meeste juures — uksest ukseni. A. mõisa peale, kus ju hüpoteegi wõlad isegi suured, ei laenatud midagi. Mõned kõige paremad sõbrad lubasiwad aga pisukesed summakesed. See kõik aga ei peastnud teda enam. Nüid wõttis ta nõuuks ennast alandada ja karikat juua. Ta pööras A—sse tagasi. Mõni tund pärast oma tagasitulekut seisis ta Tõnu Konrati ukse taga, piinlikud tundmused südames, mis tema uhkust halastamata rõhusiwad. Aga parata ei olnud.

Tõnu Konratil oli õnneline päew. Sõber Kukkaharu oli Moskwas ja kirjutas Konrati ainsast pojast Johannesest suure kiitusega, kuida see oma eksamid nummer esimeselt ära teinud ja wäga kiidetawalt Doktori auunime saanud. Kirjas seisis järgmiselt:

„Mu armas sõber! Olin Johannese kutsumise peale tema eksamide lõpetuseks Moskwasse läinud. Üks kõige parematest eksamidest, mis siin iial on nähtud, tegi Teie poeg. Wene õpetatud seltskondades räägitakse sellest wäga palju, et üks noor Eestlane seaduse tundmises kõige kõrgema auukraadi osaliseks on saanud, mis Moskwa suur ülikool annab. Keegi aga ei ole tema peale kade, sest see noor õpetatud mees mõistab oma aset korralikult igas kohas ära täita. Talle pakuti kohe tähtsaid kohte. Aga ta ei wõtnud neid wastu. Olge selle pärast mureta, mu armas Kon-

rat, tema ei hakka mitte adwokatiks, ja see on hea. Teie olete sest ajast saadik wist küll hirmus adwokatide wihkaja, kui oma protsendid kautasite. Teie saate küll nägema, et ta näust muutnud on, ta on palju lahjemaks saanud, kui ta noorel põlwel oli. Tema tegi liig palju istudes tööd. Nüd on Teie kohus, teda jälle kosutada. Aga ka nõuda, nagu ta praegu on, on ta ikka weel kõige ilusam noor poiss maailmas. Mina tunnen naisterahwaid, kes niisamuti mõtlewad, nagu mina. Ja mis weel kõige enam kiita — tema mõtted ja tahtmised on kindlad, on needsamad, mis tal ju ennegi oliwad: tema tahab kas politika meheks saada, ehk kõik muud jätta ja põllumees olla. Sest on ta ka suure kooli peal palju teaduslikku õpetust kogunud, siis armastab ta aga ka oma sugurahwast, niisama nagu oma suurt isamaad, kelle teaduse hallikast ta wiimsete aastate sees nii wäga palju on osa saanud ja kelle auunimed tema õppimise lõputööd on krooninud, Wenemaa saab temast head ja kõlbulist teendrit leidma. Temal on kõik headused, mis meie praegusel ajal noorest mehest piame lootma: põhjalikud teadused, selged kindlad tahtmised, wabameelsed pindmised, uhkust ega rõhumise waimu tal ei ole ja kirjatöös näikse tal ka rohkeste luule annet ilmuwat, eht ta kül laulikuks ennast ei ütle loodud olewat. Aga, mis ma ometi lobisen?... liig kiitus wähendab kauba wäärtust… Teie olete õnneline isa, mu armas sõber; kas teate aga ka selgeste, mis Teie poeg wäärt on? Teie olite, ärge pange pahaks, wahel ka ikka liig palju raha ja waranduse auustaja. Aga maailmas on ka muid asju, mis ra-

hast ja warast mitte wähem tähtjad ei ole. Kas tunnete nüid ka täieste oma õnne Teie poja teaduse rikkusest ja wahwast inimese sõbralikust meelest?“

„Kuule nüid hullu! Kül aga on ka naljakas mees, see sõber Kukkaharu. Tema julgeb mulle õpetada, mis minu poeg wäärt on. Külap tuleb tal ühel ilusal päewal mõttesse, et minu Johannes tema poeg on ja tema rahaga koolitud.”

Siiski aga tahtis Tõnu Konrat Kukkaharu kirja weel kord läbi lugeda. Korraga toodi talle üks nimekaart. Waewalt oli ta selle peale waadanud, siis tõusis ta üles ja hüüdis: „Laske see herra sisse tulla:“

Parun S—g tuli. Tema oli oma ahastust talitsenud, ta näu pealt wõis lugeda; Tulgu mis tahes, aga mina olen parun S—g.

Tõnu Konrat kohkus. Paruni rahuliku näu peale waadates tuli talle mõte pähä, et ta raha on saanud ja wõlad ära maksab.

Parun S—g, kes wast ehk aimas, mis tema waenlase mõttes mõlkus, ütles: „Olge rahul, Konrati herra. Mina olen nüid Teie käes.”

Konrat wiis paruni oma kirjutuse tuppa. Parun istus Konradi soowimise peale. Ta waatas suurest aknast wälja oma lossi poole, mis talle ütles: „Pea jätame Jumalaga!” Siis ütles parun ruttu: „Konradi herra, räägime oma asjad läbi. Mina tulin Teid paluma, et minu wekslite aega pitkendaksite. Wõtke intressist, kuida tahate.”

Konradi rind paisus. Ta wastas parunile alles natukese aja pärast: „Ma näen kahetsusega, pa-

runi herra, et Teie mind weel sugugi ei tunne. Kelleks Te mind piate? Selle eest tänan wäga. See teeb Teie kõrgele seisusele suurt auu. Aga lubage mind Teile seletada, et ma iialgi mustal wiisil raha ei ole tahtnud teenida. Tööga olen ma waranduse kogunud ja olen ikka seda tahtnud, et minu rublad niisama auusaste tegewuses on, nagu mina ise. Mina olen, nagu Teie isa kord ütles, tee äärest leitud, aga minu rublad teawad, et nende peremehel mustuseta auu on, ja et ta punastamata palgega päikese walgel kõnnib. Ei, paruni herra, mina ei ole iialgi ahne kasuwõtja olnud ega Juudasse intressist oma wõlgnikkude käest pärinud. Täna ei taha ma sellega ka enam algada. Soowige mõnda muud nõuu.”

„Wõtke obligationisi wõi pantkirjasi sellest, mis minu mõisast ja warandusest weel minu oma on,” wastas parun lahkelt hingates.

„Obligationidest ehk pantkirjadest olen ma ikka ainult esimesed wastu wõtnud.”

Parun S—g pea langes norku selle paugu all, mis Tõnu Konrat talle andis. Siis wastas ta wärisewal healel: „Wõtke siis maad.”

„Missugust maad? Terwe A. loss ja wald, mis Teil weel järel on?” küsis Konrat õhinal, — oma saaki nähes, mis enam tema käest peaseda ei wõinud.

„Kannatage ometi, mu kallis herra, Teie, kes kõik minu luud ja asjad wiie sõrme pealt teate, — kas Teie mitte ei piaks teadma, et A. mõis ja loss palju enam wäärt on, kui 60,000 rubla. Teie piate mitmega jagama. —”

Tõnu Konrat jäi silmapilguks wait, siis ütles ta: „Paruni herra! Mis ma Teile ütlen, see saab Teid imestama. Aga mina tean, et Teil wäga walus saaks olema, oma wanemate lossi ära müia, aga ära müima piate Teie teda. Muidu Teie oma wõlglastega toime ei saa. Mull ei ole mitte põhjuseid, Teie head nõuda. Teie olete oma jänestega, tee kinnipanemisega mulle meelehärmi teinud, olete kõwa ja uhke südamega minu wastu astunud — kõrgelt alla. Noh, meil tuleb enne küsida, kummal seks õigus oleks…”

„Oh, jätame selle, Konradi herra. Mina arwasin, et Teie see olete, kes protsessib…”

Tõnu Konrat läks rahutumaks, aga wastas siiski rahulikult: „Mina tõendan Teile, paruni herra, et mul põhjust ei ole Teiega pehmelt ümber käia. Aga mull ei oleks siiski mitte tahtmist, A. mõisat koguni Teie käest ära wõtta ega teda haamri alla ajada. Kas Teie teate, miks pärast ma seda ei tahaks? See tuleb nimelt sest, et Teil üks tütar on. Teie ajate silmad suureks? Ärge kahkelge, asi on nii. Mina olen parunesse S—gi paariks minutiks näinud, tema rääkis mööda minnes wast aga kaks sõna minuga. Aga mulle on sest küll, et üht inimest kord näen — sest saab mulle küll, kas ma kedagi armastada ja auustada, wõi põlata ehk tühiseks pidada wõin. Teie tütar aga on minu meele pärast. Mina ei tahaks selle pärast teda õnnetumaks teha. Kas teate, mis siis sünniks, kui ma Teilt A. mõisa ära ostaksin? Kümme kuud pärast seda… Noh, ärge pange pahaks, aga mina olen wana poole mees ja

ilmas mõnda näinud, selle pärast wõtan julgust, Teile otsekoheselt rääkida.... On inimesi, on käsi, kelle käes raha sulab, nagu tule peal... ja on ka mehi… noh, kuida neid kutsutakse? wist küll raiskajaks. Ärge pange pahaks, see ei ole ju Teie süi. Inimene on noor, ja linnad…. Peeterburi, Pariis ja Jumal teab, kuida neid kõiki kutsutakse, aga nende lustid, nende ilusad naised.... lühidelt, kui Teie A. ära müiksite, oleks Teie tütar kümne kuu pärast õnnetu, ja ma olen ju tähendanud — ma ei tahaks mitte, et parunesse S—g õnnetumaks saaks.”

XI.

Parunil keerlesiwad mitmesugused tundmised ja mõtted peas ja südames. Ta oleks hakatuses, kui Konrat tema raiskamisest nii määratu jämedalt rääkis, oma waenlasele heameelega kõrwalopsudega wastanud, aga.... ta tallitses ennast, sest muud teed ei olnud. Kõne lõpul aga oli ta otsatumas imestuses. Kuida oli siis see lugu? Kas oli tema tütre lahke meel siis tõeste seda lõukoera, kes neid murda ähwardas, taltsaks teinud? Ta waatas oma lossi poole ja wõttis jälle lootust, et see weel kunagi peastetud wõiks saada! „Mu armas, armas herra,” ütles ta. „Tänan Teid wäga selle hea tahtmise eest minu tütre wastu. Aga et Teie mulle wekslid mitte ei pikenda, küsin ma Teilt: Mis on Teil mulle teatada?”

Tõnu Konrat tõusis häkitselt püsti ja wastas, nagu ükskord õpetaja Jantrile: „Minul on üks mõte.” Ja iseeneses lisas ta täna weel tasakeste

juure: „Ta ei ole küll täieste seesama, mis enne oli, aga ma usun, ta on weel parem.” Selle peale hakkas ta tuas ruttu edasi tagasi käima. Parun ootas nagu süte peal. Ta oli nagu kohtu ees, kust hukkamõistmise ehk peastmise otsus oodata. Wiimaks pööris ta parun S—gi ette ja hüdis: „Mina ei jää iialgi poole tee peale seisma. Oleme sõbrad? Ehk oleme waenlased? Üks kahest: kas sõda ehk rahu, ehk koguni sõprust, mis hea lepingu peale põhjendab. See on minu wiimne sõna.”

„Ja missugused on selle lepingu tingimised?” küsis parun S—g.

Tõnu Konrat wiiwitas wastusega. Ka temal oli see seletus ja ettepanek piinlik. Wiimaks ütles ta: „Paruni herra, Teil on tütar, ja mull on poeg… Teie tütar on mõistlik, on ilus. Minu pojast wõin ma wähemalt sedasama ütelda. Lugege seda kirja, mis mulle üks tähtjas mees, minu sõber Kukkaharu, üks Soomlane, temast kirjutab. Et meie asi kord teineteise wahel iseäralik on, selle pärast annan Teile selle kirja. Seal ei ole sõnagi liiaste. Saate ise pärast näha, kui soowite. Nende sõnadega andis ta paruni kätte Kukkaharu kirja. Parunil oli esite mõte, seda kirja Konradile wastu silmi wisata, ja warsti üks teine mõte: suure hea meelega naerma hakata. Aga ta ei teinud, kui pisut oli järele mõtelnud, midagi sarnast. Ta mõtles kolmandalt kohe oma 60,000 rublase wõla ja lossi peale, mis talle nagu ühe imeteu läbi tagasi anti. Ta jäi aga pärast kirja lugemist kauaks wait. Ta südames kees uueste „pa-

runilik weri” ja seda oli raske tallitseda. Tõnu Konrat sai selle waikimise pärast pahasemaks. Ta ütles kaunis karmilt: „Seisuslik uhkus, paruni härra, ei too midagi sisse, ja mõni kord maksab ta üleliiga hinda. Olen ma Teid pahandanud, siis ei taha ma sest ka sõnagi enam lausuda?”

„Pahandanud ei ole Teie mind mitte. Aga — õigeste ütelda: ootamata küll on Teie ettepanek mulle tulnud. Uskuge, Konrati härra, et ma Teie head tahtmist ja selle ühenduse kasu kõrgeks pian, aga…”

„Ärge midagi agatage,” wastas talle Konrat jutu wahele. „Teie ei ole weel aega saanud, selle ühenduse häid külgi läbi mõtelda. Teie weike wõlg — noh seda õiendame oma eneste wahel pikkamisi ära. Ja mõtelge ka oma tütre peale. Mis wõite Teie oma tühja kätega tema heaks teha? Kui ka wast mõni krahw ehk jäneksejunkur teda tema enese pärast wõtab, siis ei saa ta talle ometi seda eluhead anda, mis ta wäärt on. Ja kas teate, missugust ohwrit mina oma pojale tahan tuua? Heidab ta minu soowi järele abielusse, siis annan talle ühe terwe mõisa, wõlata, ühes 100,000 rublaga kätte. Ja pärast, kui mind enam ei ole, pärib ta wähemalt ühe miljoni. Noh, meie piame ka midagi oma isamaa kohta tegema. Keiser annab meile uusi seadusi — seisused saawad seaduslikult kõik seaduse ees ühesuguse käsu alla. Aga wanad ja uued seltskonnad seisawad weel teineteise wastu. Meie maal on palju mehi, tuhandeid kodanikka ja talupoegi nagu mina, kes parunite peale wõerite waatawad, ja parunid ja rüitlid jälle ütlewad: „Minge päewa eest, meie tahame ennast paisutada.”

Armas Jumal! kas siis päikese paistet kõigile küll ei ole? Selles lugus on aga tarwis kokku leppida ja noori inimesi abielu läbi ühendada. Paruni härra, kui Te mees olete, siis teate, et töö hoolsus ja tegew elu wõidab ja paljas nimeline auuseisus ilma rahata nagu tühi kott on, mis iseenesest enam püsti ei seisa. Ja weel: meie oleme kohtus käinud ning meie mõlemate üle naerawad mõnedgi. Aga kui üks kord meie lapsed käsi käes A. lossiteedel käiksiwad, siis oleksiwad naerjate suud kinni.”

Parun istus nagu süte peal. Ta oli kümnele korrale nõuuks wõtnud, ära minna, aga ta istus ikka weel. Ta oleks hea meelega oma kõrwad kinni toppinud, aga ei wõinud ja kuulas ikka weel, pani kõik sõnakesed tähele, mis see imeline mees rääkis.

Wiimaks ütles ta: „Konrati härra, siia tulles ei wõinud ma aimatagi, missugusid nõuusid Teie awaldate, selle pärast ärge olge mitte kuri, kui ma ütlema pian, et mul suurt waewa maksab, kõik seda selgeste aru saada. Tõeste! mind saaks see küll rõemustama, kui kokku lepitaks ja noori inimesi ühendataks, kus lubataw ja tarwiline. Aga meie lapsed ei ole teineteist iialgi näinud. Kes seisab Teile selle eest, et mu tütar Teie pojale meele järele on?”

See küsimine näitas Tõnu Konratile puhas edew olewat. Ta wastas: „Kuidas? Mis Te ütlesite, paruni härra? Minu poeg tohiks mulle ütelda…. tohiks teisite teha, kui mina tahan. Kolmatkümment! Ma ütlen talle: Ma tahan, et ta Sulle meele järele on, ja siis piab see ka nõnda olema.”

„Soowin Teile õnne, Konrati härra, et oma poega nõnda olete wõinud kaswatada. Mina omalt poolt pian tunnistama, et ma oma tütart mitte selle täiusele ei ole jõudnud saata ja, kui ma tema südame arwamise wastu midagi ette wõtaksin…”

„Oi, oh,” ütles Konrat wahele — „kui tema minu pärijast midagi laita leiab, siis ei saa ta iialgi mehele minna tahtma.” Nende sõnadega wõttis Tõnu õige uhkelt kapist ühe päewapildi ja andis paruni kätte. Parun waatas seda esimesel silmapilgul, nagu oleks ta üht ratsa hobust silmanud ehk mõnd sugu-oinast paksu willaga. Aga pikema nägemise peale pidi ta iseeneses tunnistama, et Konrati pärija üks täieline, ilus noormees oli. Isaga oli tal aga nii sarnadust, nagu ühel ilusaste ja sirgeste kaswanud kasepuul ühe tugewama wana jalakaga. See kiidetud noor Eestlane näitas ka ju pildi peal ühtlasi tõsine kui tasane, otsekohene ja mõtterikas, tema nägu äratas waatajas kohe üht iseäralikku kaastundmist. Kui parun wanast põlwest päris oli ja Tõnu Konrat ühest uuemast, siis wõis arwata, et tema poeg Johannes ühe kolmandama, uue põlwe päralt on, kelles weel tulewiku saladused warjul seisawad.

Selle wahel tõi Tõnu Konrat kaks stempelpoognat. — Mõlemate peale oli ta midagi kirjutanud. Esimese peal oli üks leping, millele parun S—-g pidi alla kirjutama, et tal Tõnu Konratile 60,000 rubla wõlgu on ja keda mitte enne nelja aastat tagasi pärida ei wõi. Teine paber oli ka ju walmis kirjutatud, järgmise sisuga: Tõnu Konrat ja Parun S—g on lepingu teinud, et nad oma laste Therese S—g

100

ja Johannes Konrati abielusse minemist mitte ei takista. Astub aga parun S—g ehk tema tütar ühenduse wastu, siis on parunil järgmise 8 päewa sees 60,000 rubla Tõnu Konratile wälja maksta. Aetakse aga Konrati ehk tema poja poolest see ühendus lahku, siis ei wõi Konrat enne nelja aastat oma päritawat summa parun S—gile mitte üles kuulutada.

Parun oli esimese paberi alla kirjutamises kohe walmis, aga teist pööras ta kümnele korrale ümber. Wiimaks ütles ta: „Teie, Konrati härra, olete wäga osaw asja ajaja. Andke mulle 48 tundi mõtlemise aega.”

„Wõtke, niipalju, kui tahate,” wastas Konrat. „Aga Teie asemel teeksin mina teisiti, ma annaksin kohe otsuse. „Sündinud asju ei wõi sündimataks teha”, ütles kord parunesse S—g järwe silla peal. Ma küsin: Kui päike weel kaks kord Teie kahklemise ajal tõuseb ja looja läheb: mis wõib ta muuta? Mitte midagi. Mina ei saa wistist, nagu ma loodan, surnud olema ja omast ettewõetud nõuust ei tagane ma ial. Et Teie mind teelt ära ei hakka muretsema, seda usun ma ka.”

„Jumal hoidku!” wastas parun lahkeste, „Teie, mu härra, olete üks kõige tähtsamatest iseloomudest, keda mina ial nägin, ja mul oleks süda walu täis, kui Teie sugu kauks.” Siis oli ta kaua aega mõttes ja rääkis iseeneses.

Tema tuli otsusele, et mees, kes oma elu esimeses pooles ainult rumalusi ilmale tõi, teises pooles poliitikat piab ajama. Ta tõusis üles, wõttis sule, kirjutas kõik, mis nõuti. Oli see tehtud, silmitses ta

101

oma sõrme otsasi, et näeks, kas ta neid mitte Konrati tindiga ei olnud määrinud.

„Paruni härra,” ütles Konrat, kes nüid enam ei pilkanud. „Meie oleme auusad inimesed. Meie allkiri on kui kuld, Teie olete rüitlisugu mees, minu nimi on Tõnu Konrat. Meil ei ole selle kinnitamiseks kohut ega notäärisi tarwis.” Seda üteldes andis ta parunile kätt, kes teisiti ei wõinud teha, kui seda wastu wõtta ja pigistada. Konrat saatis teda kunni wärawani ja oli tema wastu lahke, nagu iga peremehe kohus oma wõera wastu on. Majarahwas, kes neid mööda minemas nägi, aimas, et midagi iseäralikku oli sündinud. Konrati nägu hiilgas rõemust ja uhkusest. Tema tõmbas rohkeste hinge, nagu tahaks ta kõik õhku ainult oma rinnasse wõtta, et parun ega teised sellest midagi ei saaks. Tema silmis oli nagu suurte tähtedega üks uudis lugeda, mis kõiges ilmas tähelepanemist pidi äratama: „Lühikese aja järele saab Tõnu Konrati pärija parun S—gi ainsa tütre wõtma; see on taewa tähtedes kirjas selle pärast, et see esite minu peas kirja sai pandud.”

Parunil oli hoopis teine nägu. Ta nägi küll rahul olewat, aga uhke olla ei arwanud ta tänase juhtumise pärast mitte wõimalikku olewat. Kui ta oma lossi astus ja oma esiwanemate piltisi waatas, mis seinte peal seisiwad, tuli talle ette, nagu wahiksiwad need kurjaste tema otsa, ta wastas neile aga pahaselt: „Teil on hea. Teie ajal ei olnud weel Eesti Tõnudega ja Konratidega tegemist. Siis ei olnud meie noori inimest weel nõnda sunnitud ühendama, nagu nüid. Aga ärge olgegi kurjad. Teie ei tea minu ja minu ka-

102

dunud abikaasa saladusest midagi. Ja abielu parunesse S—gi ja Tõnu toreda poja wahel polegi ka weel käes.

XII.

Juunikuu hommik oli ilus. Tõnu Konrat oli juba eila õhtu hobused Tartusse saatnud, et sealt poega Johannest ära tuua, kellele ta ju lapse põlwel mõnda mälestust omast waeselapse elust A—s oli rääkinud ja temale palju omast sündimise kohast jutustanud. Studeerimise ja reiside pärast ei olnud Johannes oma isa uut elukohta weel mitte näinud ja isa ei olnud teda ka siia enne kutsunud, kui uus maja walmis ja kõik korralikult seatud.

Päewal läks hirmus palawaks, Tõnu ei ootanud poega küll enne õhtut siia jõudwat, aga ta läks põnewat igatsusel wähemalt kümme korda trepi peale ja silmitses teed. Korraga kuulis ta õues sammude müdinat ja nägi aknast wälja waataades ilusat, prisket noortmeest, reisipaun kaelas, trepi ette astuwat, jala. See oli Johannes. Tõnu Konrat tõusis pool poolite ju toolilt, et pojale wastu joosta ja tema kaela hakata, aga ta muutis oma ettewõtet kohe. Ta arwas, et see tema isalikku auu mahendama saaks. Ta jäi liikumatult seisma. Warsti seisis ka üks noormees tema kaela ümber, sirge, kena mees, näust natuke kahwatanud, silm sügawal, aga täis nooruse waimu ja tuld. Isa tõmbas teda ühe peegli ette ja ütles: „Meie näeme küll puhas teine teist wiisi wälja. Kas rahwas piaksiwad ka uskuma, et siin isa ja poeg on?”

103

Siis küsis ta korraga: „Kuida sa täna ju siia jõudsid? Kas minu hobusid ei näinud? Ma walmistasin Rulle-tõllasse kõik nii, et Sind teel nagu ema süles teadsin olewat.”

„Kallis, armas isa, ära pane imeks, ma ruttasin Tartusse jõudes kohe siia, et Sulle ootamata rõemu teha. Ja et ma wälja ei näeks nagu tita, keda hellitatakse, olen ma J. postijaamast saadik K. mõisa kaudu jalgsi tulnud. Tahtsin maid ja metsa suwe ilul rohkem näha ja rahwa elu ju teel tulles pisutki tundma õppida, selle pärast tulin tasakeste rännates. Teed ja kohad lasksin enesele nii ette seletada, et kinnisilmil Sind siin ilusas A—s üles oleks leidnud. Mul polnud ka muud kaasas, kui oma reisikott. Raamatukogu ja muu kraami jätsin Tartusse Sinu tuttawate korterisse, sealt kuuleb ka poiss, et ma ära tulin ja toob kraami järele. Kas oled rahul, armas isa, et nii ruttu Sinu poole lendasin?”

„Rahul — miks mitte. Aga parem oleks olnud, kui sa postiga siia oleksid rutanud ja mitte jalgsi rännanud, nagu mõni sell.”

„Noh, armas isa, mis inimesed, kes ise raske waewaga päewast palka teeniwad, piawad, külap seda mina ka wõisin. Tegin noore tudendi wiisil. Nüid olen siin.”

Tõnu Konratil ei olnud poja jalgsi tulemine küll mokka mööda, aga ta pidas seda ka kõrwaliseks asjaks ja ei tahtnud mingil wiisil oma poja jällenägemise rõemust kärpida. Ta laskis lõuna ootust tuua ja hakkas temalt sadandeid asju küsima. Johannesel oli ütlemata rõemus ja armas päew, ta wastas isale

104

kõigi küsimiste peale, nagu üks teaduse rikas ja küpse mõtetega õpetatud mees wastama piab. „Küll sest saab üks kõnemees!” mõtles Tõnu.

Kui Johannes ennast kinnitanud ja isa teaduse himu rohkeste täitnud oli, wõttis Tõnu teda käe kõrwale ja wiis ühte kambrisse, mis ta ise oma käega pojale oli korda seadnud ja tuhandete tarwituste ja mitte tarwitustega ehitanud.

Johannes pani nii ruttu kui wõis, teised riided selga ja ruttas isa juurde tagasi, kes, oma endist kadaka keppi käes hoides, teda ootas, et oma maad ja mõisat pojale näidata. Käidi siis kõik läbi: hobuste tallid, loomalaudad, sulgloomade tallid ja muidu karjakaswatamise tarwitused. Siis mindi uude ja uhkeste asutatud wiljapuude aeda ja sealt köögikaswude aeda. Johannes pidi, kas tahtis ehk tahtmata, kõiki asju imestama. Lõpeks mindi piimatallituse hoonesse ja sealt wäljade peale. Lõpeks küsis Tõnu Konrat pojalt: „Mis Sa arwad kõigest sellest?” Johannes wastas lühidelt, et ta oma isa majapidamise osawust wäga auustab ja, nii palju, kui temal tuttaw, ei olla kuskil kõik asi kasulikumalt ja kohasemalt toime seatud, kui Tõnu Konrati mõisas. Tõnu oleks aga poja suust suuremat kiitust ootanud, tema arwates ei oleks pidanud poeg mitte üksi imestama, waid waimustatud olema. Kord korralt jäi wanamees waiksemaks. Nad jõudsiwad ühe heinamaa niisutamise kohale, kus madaliku wees suur hulk wesilillesi oma laiu lehti ja ilusaid walgeid õisi lautasiwad ja oma kullaste keskpungadega weepinda katsiwad.

105

„Oi neid imeilusaid lillesid!” hüidis Johannes. Ja nüid oli tema imestus täis waimustust. Tõnu Konrati nägu läks tõsiseks, nagu oleks ta mõrudat õuna hammustanud.

„Kas sa wõiksid mulle ütelda, mis kasu neist lilledest on?” küsis ta pojalt.

„Ei midagi, nii palju kui mina tean. Mis ilus on, ei pruugi igakord mitte just kasuline olla.”

„Missugused jutud! Kuhu jõuaksime meie sarnaste mõtetega? Mina armastan aga niisugusi lillesi, mis ühtlasi ilusad ja kasulikud on. Aga tahtsin küsida: Kas siis ainult need weeroosid tõeste ainsad siin minu maa ja koha peal on, mis mu poega waimustawad?”

„Kuida nii, kallis isa?” küsis Johannes imestades.

„Ma panin tähele, et minu muud seletused ja näitused Sulle igawad on.”

„Ei iialgi isa! Ma ei taha neid wesiroosisi waadatagi,” wastas poeg waimustawalt, „kui ma sellega Sinu tahtmise wastu oleksin.” Nende sõnadega wõttis ta isa käed enese pihku ja andis neile suud, üteldes: „Kõige enam, kui midagi muud, imestan ja auustan ma neid käsi, mis kiituse wäärt lahinguid elus on wõitnud!”

Need sõnad ja tegu waigistasiwad jälle Tõnu Konrati pahandust. Tema nägu läks rõemsaks. Lahkel jutul mindi edasi, ühe mäe kalda peale tammistiku warjule istuti ilusa rohu peale maha. Siit paistis neile A. loss omas uhkes ehituses silma. Johannes aga ei imestanud midagi selle maakoha ilust enam. Ta kartis oma isa asjalikku meeleolu sellega

106

pahandada. Isa märkas seda, ja tundis, et ta noorele mehele liiga oli teinud, ja ütles: „Ära pane oma tundmusi pressi alla. Sina armastad wistist ilu, mis mets ja maa ja maja pakub. Tunnista aga selle pärast otsekohe üles, et Sa kümme tükki niisugusi uusi majasi ja asukohte, nagu minu nüidne mõisake on, selle rüitliku mänguasja, selle toreda, wanaaegse ehituse eest annaksid!”

„Sugugi mitte!” wastas Johannes, kes mitte õppinud ei olnud, oma isa mõtetest aru saama ja parajal ajal wait olema, et elupõhjuste ja mõtete läbi waidlusi ei tõuseks. „Sinu uus maja on palju ilusamine ja elu tarwis lahkemine seatud ja tehtud. Kui mulle praegu see rüitli loss kätte antaks, siis oleks minu armastus ja auustus tema kohta niisugune, et ma isegi ei teaks, mis ma temaga peale hakkaksin.”

„Aga siiski wahid Sa tema peale, nagu tahaksid teda sülle wõtta!”

„Noh, nii waimustatud ma temast küll ei ole. Waatan teda hea meelega, aga teda enesele igatseda ei ole mul mõttessegi tulnud.”

„Tõeste? Noh, mina mõtlesin teisite, sest mina näen kõik seda hea meelega, mis mu päralt on. Sellel lossil aga on paha haigus küljes, kas Sa wõiksid arwata, mis?”

„Noh, mis siis? Mina ei näe seda haigust mitte.”

„Obligationid — pantkirjad,” wastas Tõnu.

Johannes naeris kõigest südamest. „Obligationisi ei mõista ma mitte näha. Haisu tunda ei wõi neist ka mitte.”

107

„Aga mina, mu noor herra, näen neid. See ongi see asi, milles meie mõtted ehk jälle lahku lööwad.”

Johannes nikutas järele mõistes pead, ja küsis: „Parun S—g asjaajamised ei ole siis mitte korras?”

„Asjaajamised ei ole korras?” kordas Tõnu Konrat naerdes. „Küsi parem, kas tal üleüldse asjaajamist ehk majapidamist on? Kas on neil inimestel üleüldse asjaajamisi?”

„Mis inimene see parun siis on?”

„Üks narr. Pillaja! Temal on aga üks tütar, sellel on terwet inimese mõistust, aga seda on ta wist emalt pärandanud… Aga ma arwan, Sina wõiksid omas luulerikkas mõttes ka sarnaseid narrisi igapäisteks inimesteks pidada ja armastada, sest, kes ju kasuta wesiroosidest waimustatud saab, see piab üht tööta paronit wähemalt suuremaks asjaks, kui lillenupukest metsas ehk wees?”

„Jah selles põhjuses, nagu Sina arwad, ei põlga mina neid mitte. Nende tujud on sagedaste isesugused, ja ilma sarnasteta oleks ilm — liig üksipidine.”

„Seda head wõib neist kiita,” wastas Tõnu naerdes, „et nende edewus mõistlikkudele inimestele rahaks on. See siin on inimeste seltskonnale üht head saatnud, et ta oma wanemate liikumata waranduse jälle jooksma on pannud. Selle pärast wõiks teda ehk ka hea meelega näha, kui ta mitte jäneksejunkur ei oleks. Aga kes teab, ehk armastad Sinagi ka jäneksejunkruid?”

„Noh, kuida juhtub.”

„Mis juhtub?”

„Seda mööda, missugused inimesed nad on ehk kes nad on.”

108

„O, tühi jutt! Sina oled siis wistist üks wanameelne, kes tagasi poole rühib. Sina ei usu selle põhjusmõttesse, et inimesed kõik ühesugused ja ühe wäärilised on?”

„Kui kõik inimesed ühe sugused on, miks pärast piad Sinagi siis ühest parunist rohkem lugu, kui ühest mõisa sulasest? Miks pärast räägid Sa tema wigadest ja edewustest, nagu oleks need Jumal teab, mis wäärt?”

„Nõndasugused olete Teie, õiguse doktorid. Teie waigistate oma südant õiguse ümberpöörmistega. Misgi muu asi ei sega inimese meelt nii ära, kui adwokatide olu ja elu. Mina aga ütlen Sulle: Mis otse kohe õigus ei ole, seda ma ei salli. Ma wihkan neid kõiki, neid pagana jäneksejunkruid. Kas ei tule hale meel peale, kui inimesi näed, kes waesed, nagu kirikurotid, ja selle juures weel suurelised? Ja miks pärast? Selle pärast, et nemad sündimise poolest midagi olla. Kas siis mina wõi mõni muu ilma sündimata oleme ilmale tulnud? Mul on Sinust kahju, arwasin Sind wabameelseks.”

„Seda ma ka kõigest hingest olen. „„Ela ise ja lase teisi elada”“ ka niisuguste inimeste püidmisi ja mõtteid, keda mitte ei armastata, see on minu wabameele põhjusmõte.”

„See on küll wäga ilus,” wastas Tõnu Konrat. „Aga kas Sa wõiksid mulle siis ära seletada, mis asja kasuks tema on, see parun S—g, et teda auukartusega teretatakse, kui ta A. wallast ehk mõisast läbi läheb. Ja ometi teab igaüks, et temal pea-aegu sandikepp käes on!”

109

„Seal ep see on, mille kasuks tema elab,” wastas Johannes pool naljal, pool tõsiselt. ,,Mina pian sestki lugu, mis ta siinse inimestele mõttesse sünnitab, et ta neid harjutab mõnest muust asjast ka lugu pidama kui üksi rikkusest.”

See mõtlemata sõna sünnitas suure pahanduse. Tõnu heitis kurjalt omad silmad poja peale. „Oh, noor härra põlgab rikkust? Wäga ilus! Meie noor härra elab nagu würst, õpib kallid teadusi, reisib wõeral maal, sõidab ratsa, käib theatris ja ei jäta ennast millestki asjast ilma, mis süda kutsub. Noore härrale on aga õnneks, et ta isal sadatuhanded käes on ja wähemalt terwe miljon waranduseks. Noor härra tarwitab oma isa tuhandeid ja teeb pealegi näu, nagu põlgaks ta neid. Tõeste, see on üks imeilus mõte, sellega wõib raha põlata, kerget ja head elu armastada.”

„Mina ei põlga Sinu sadatuhandeid ega miljonit mitte. Jumal hoidku mind selle eest!” wastas Johannes, oma piinlikka tundmusi tagasi hoides. „Aga ma ei taha neid ka mitte rohkem auustada, kui kõik muud head, mis inimeste seltskonnas maksab. Ma ei wõi raha-rikkust mitte kõige suurema auustusega auustada.”

„Noh, tagaparemaks! Siis ei auusta Sina ka oma isa mitte?”

„Mina auustan ja pian teda kõrgeks, mitte selle pärast, et ta rikas on, waid, et ta mulle eesmärgiks on auususele, õiglase meelele ja tööle,” wastas Johannes tasasel ja lahkel, kui ka armastawal healel. „Mis minu isa mulle õpetuse ja kaswatuse kui ka seltsliku

110

elu-tarwituse peale on kinkinud, selle eest olen ma wäga tänulik. Aga ma tõendan, et ma ka ilma selleta läbi wõiksin saada.”

„No seda tahaksin ma näha,” ütles Tõnu Konrat ja naeris, et kõht wabises. „Mis saaks Sinust ilma minuta? See on ka mehel mõte! Saaks aga sellest küll nalja! Kuule, Sina oled niisamasugune narr, nagu Sinu hea sõber, jäneksejunkur.”

„Muidugi, sest mina olen niisamuti oma sündimise peale uhke, nagu temagi. Ma olen uhke, et ma ennast Konratiks nimetada wõin, olen uhke, ühe mehe poeg ja nimekandja olla, kes wiletsusest ja waesusest jõukaks meheks on saanud. Nüid löö mul wõi pea otsast ära. Mina olen oma sugu ja seisuse peale uhke, ma olen kõrgest sugust, weikese, tööka, wahwa Eesti rahwa wõsust.”

„Oh, tühi kah,” hüidis Tõnu Konrat, kelle pahameele see meelitus korraga ära pühkis, „meie oleme pudurahwast pärit, aga ka mina olen ainult selle peale tore. Mina olen rahwa päralt ja armastan rahwast, kelle seast ma tõusin.”

XIII.

Tõnu rääkis sellest nüid õige südiste. Ta ei olnud aga weel mitte kaua rääkinud, kui korraga ühe puu wankri käginat kuuldus, mis rutulisel sõidul paruni metsast Konrati metsa tuli. Seda kuuldus selgeste. Tõnu jooksis metsa, Johannes astus talle ruttu järele, aga kautas isa silmist, ja sai wiimaks alles õigel ajal talle järgi, et üht õnnetust keelda.

111

Tõnu hoidis praegu ühe noore poisi kraest kinni, nii et see waewalt hingata sai. Hobune palja nelja wankri rattaga seisis nende juures. Johannes märkas, kuda asi umbes oli ja nägi ka, et tema isa rahwast, kellest ta ise ennast kiitles wõsunud olewat, täna selles ainsas mehikeses, kes ta kätte oli sattunud, peaaegu ära oleks käkistanud.

„Sina närukael! Olen Sind ometi kord kätte saanud. Sa warastad suurema heameelega kui tööd teed. Arwad Sa, et ma 50 aastat selle pärast higistanud ja waewelnud olen, et sinusugustest nüid paljaks riisutud saaksin? Minu mets on wist kõigile siin selle pärast, et tulge aga ja wiige ja laastage? Kül ma Sind nüid õpetan, et teistele ka mõjub!”

Waene poiss tõmbas Tõnu seletamise wahel pisut hinge tagasi, palus ning wabandas, et ta ainult siit metsast läbi on tahtnud sõita, ühelt kaugelt künni wäljalt kodu poole minnes. Ta olla praegu juba parun S—gi käest oma osa kõwaste peksa saanud selle sama tee peal, et ta metsast läbi tulles kuiwi puu okse ja paar kuiwa teiwast paruni metsast wankrisse löönud. Täna hommiku olla ta alles parunit, kus hobused K. mõisa ligi mäe all pillutanud, surmast peästnud, aga metsas leidnud teda parun ja kubjas — ja — kes enam hommikust asja meeles piab?

Johannes tundis nüid alles, et see seesama noor poiss oli, kes tema silma ees nii targa ja julge kahtlusega ühe kangi tõlla rataste kodaratesse oli heitnud, kui hobused kohkusiwad. Ta imestas seda suurt tänutundmist, mis ta praegu parunist kuulis. Mitte wähem ei imestanud aga ta seda üleliig kalki meelt,

112

mis ta ka omast isast nägi. Ta ei oleks seda mitte uskuda wõinud, kui ta oma silmaga poleks näinud ja kõrwaga kuulnud, mis paari kuiwa puutüki pärast siin maal kõik ära ei wõi sündida. „On siis just meie Baltias kõik inimlik tundmine metsa heidetud?” Nii küsis Johannes ja astus ligemale. Tal oli nõuu, waest noort meest lahti peasta ja isa waigistada, kellest ta täna nägi, et see mõisnikumaks oli saanud kui mõnigi mõisnik.

„Kelle on need kuiwad puud siin wankris?” kärgatas Konrat poisi peale, uuesti tema kraest kõwemine kinni hakates.

„Need on, auus Konrati herra, Teie metsast. Parun laskis omad minu wankrist maha heita. Meil ei ole kodu tõeste pulkagi paja alla panna, selle pärast wõtsin paar raagu ja ühe maha langenud kuiwiku wankrisse.”

„Sooh! Wõi minu mets on Sulle siis ülespidajaks! Ma tahan Sind õpetada, minu metsast ja teedest eemale hoidma!” Ta raputas teda uueste, mis aga wõis. Õnnetu noormees ei peasenud. Ta oli nagu pihide wahel. Ta silmad läksiwad wett täis ja weel suurem oli tal hirm, hobusest päewaks kaheks ilma jäeda ja kohtusse kaewatud saada. Ta palus härdal healel andeksandmist. Edespidi ei tahta ta iial ka üht sõrmepitkust murdnud oksakestki kaasa wõtta. Johannesel tuli härdas meel. Ta astus ligemale.

„Ära hoia teda nii kõwaste. Sina käkistad selle waese poisi wiimaks ära,” palus ta.

113

„Ja mis kahju sest siis oleksgi?” wastas Tõnu Konrat. „Mine parem, kui kõrgeid palweid hakkad lugema, too metsawaht siia ja laseme teda kui tunnismeest protokolli wõtta. Tema on aga 200 sammu siit eemal, näed, seal läheb teekene metsawahi wälja äärde.”

Johannes ei liigutanud paigast. „Kas Sa ei tahaks mulle meelehead teha, kallis isa. Ma palun selle waese poisile andeksandmist!”

„Kelleks Sa mind piad? Mina ei ole weel iial warastele armu õiguse eest osaks annud. Mina tunnen seadust ja pian teda auu sees. Ma nõuan, et teised seda ka teewad. Igale inimesele on see õpetuseks ja kõigile kasuks, kui nimelt niisuguste asjade juures, nagu metsawargus on, mitte karistuseta kedagi läbi ei lasta. Sina aga ei lähegi metsawahle?”

Johannes astus minemise asemel oma isa ette ja püdis tema käest poissi tasaselt peasta. Tõnu lükkas poja wihaga tagasi. Korraga aga märkas ta, et sarnane lugu pojaga rahwa seas tuttawaks wõiks saada. Ta neelas paha meelt alla, laskis poisi lahti, andis talle weel ühe wõmmu selga ja karjus: „Katsu, et minema saad, warganägu!”

Kes oli rõemsam, kui peasenud poiss? Ta unustas oma kingadgi maha, wõttis hobuse ohjad, istus rataste wahele ja läks. Warsti märkas Johannes tema kinga paari jalanartsudega, noppas nad ruttu kätte ja jooksis talle järele…. „Säh, suur kelm,” ütles ta. „Wõta oma kingad.” Neid andes tegi ta oma rahapunga lahti ja andis 3 rbl. poisile üteldes: „Ostke sellega puid.” Noormees oli nagu pilwist kuk-

114

kunud, tahtis juttu teha ja tänada, Johannes aga ütles: „Katske, et minema saate. Muidu wõite jälle kinniwõetud saada.” Seda ei lasknud poiss enesele teist korda ütelda.

Ühe kase najale tuetades, ootas Tõnu Konrat wihas oma poega. „Kallis mees,” ütles ta, kui poeg siia jõudis, „mina seletan Sulle tänaseks ja kõigeks eluajaks, et mina kellelegi luba ei anna, ennast minu asjade sekka segada. Kui Sina siia tulid mulle õpetust andma, siis oleks parem olnud, et Sa ära oleksid jäenud.”

„Jumal hoidku mind, ennast Sinu asjade sekka segamast ehk õpetada tahtmast,” wastas talle tema poeg. „Aga sellest waesest poisist oli mul hale meel. Tal wõib ka kodus tõeste suur puudus olla, puist ja muist, selle pärast tulin talle appi, enam palwega kui teuga.”

„Toogu ta oma elu tarwitust, kust tahes, aga ta ei tohi mitte minu metsa wargile tulla, kuni minu silmad lahti on. Näen ju ette ära, kuda pärast tulema saab. Ühel ilusal päewal saad Sina pasunaga ümberkaudistele inimestele kuulutama; „Wõtke, mis leiate, pange riidad minu metsast üles ja täitke oma taskust. Lahke Johannes Konrat on waga lammas, wõi uus wabameelne jagaja, mis tema päralt on, see on ka Teie päralt!”... Ja jah, nõnda on need seaduse tundmise doktorid — need on needsamad, kelle abil igamees oma protsendid kautab. Sina oled kõikide inimeste wend, see olek näikse sulle õige meele järele olewat. Sina oled sotsialist!”

115

„Sotsialist? Enne ütlesid, armas, kallis isa, et ma tagasi poole wedaja, wanameelne olla. Nagu näed, on siis minu seisukoht õige raske,” wastas Johannes naeratades.

Tõnu Konrat lõi jalga maha. „Kui mina ei naera,” karjus ta, „ei pia keegi naerma minu silma ees!”

„Anna mulle andeks,” wastas noormees meelitawal healel ja südamlikult. „Tänane päew on mulle pidu päewaks, ma olen õnnelik, Sind kolme aasta pärast palest palesse nähes — selle pärast soowin ma kõigile head, niihästi jänekse junkrutele, kui metsawargatele. Pealegi olin mina oma silmadega tunnistajaks, kuida seesama poiss, keda Sina kinni pidasid, Sinu tuttawa paruni ühest häda ohust, ja wõib olla, ka kaelamurdmisest wahwa meelega ära peastis. Ta ise rääkis aga juba siin meile, kui wäga suure tänuga Sinu parunlik naaber selle eest teda on tänanud.” Nüid rääkis Johannes isale, mis ta noorest poisist teel siia tulles oli näinud. See lahutas Tõnu wiha ja ta wastas:

„Noh, minu pärast, las see asi ja poiss rahule jäeda. Aga ära näe mitte asjata waewa, et mind Sinu mõtete ja põhjuste poole pöörda. Wõta parem minu omad enesele, see saab Sulle ja mulle parem olema?”

„Kallis isa! wastas Johannes tõsiselt, aga südamest tulewal lahkel sõnal: Minu põhjusmõte ei ole mitte pillamine, ega ilma teenistuseta jagamine kellegagi, aga ma püian kaas inimeste ja kõige enam oma sugu rahwa wastu heatahtmiselist otstarbet tarwitada.

116

Ka olen mina selles mõttes, et raharikkus küll kokku hoitud, aga just tema läbi ka kaasinimeste elukord tõstetud ja kosutatud piab saama, nii palju kui inimlikus wõimuses seisab. Ma arwan, et raha ja waranduselik jõud küll wõib kaswada, ilma, et selle pärast meie talupojad seda kõige wiimastki, mis nad teeniwad, iga aasta rendi eest piawad ära andma. Selle läbi läheb ka meie sissetulek tagasi. Talu rentnikud piawad minu arwates pisutki ka metsast puid saama, et oma maja üles pidada wõiksiwad, ja et neil mitte kallist töö aega ära ei raisku, 2—30 wersta kauguselt puid wedada, mis wist 4 kord kallim tuleb, kui oma juurest metsast. Mida rohkem rentnik jõudu kogub, seda paremaks teeb ta oma põllud ja heinamaad ja sellel teel tõuseb ka mõisa pidaja kasu, ehk küll pitkamisi, aga ometi kindlalt, sest meie Eesti rahwas on tähelepanemise wäärt töötegija ja põllu eest hoolitseja rahwas. Talupidajate jõukas seisus on ka mõisapidajate kõige kindlam kapitaal. Nõndasamuti on lugu ka mõisamaa põllumeestega. Need on lühidelt minu tudeerimises saadud mõtted ja arwamised meie maa põllu tööst. Wõib olla ehk on mul selles ka wigasi — aga ma arwan nõnda ja käin nende põhjuste järele, kuni mul eluteel teisi ei tule. Selles samas põhjuses ei tahaks mina ka kedagi kuiwa puu oksa pärast metsas peksta ega teda ka mitte takistada. Rahwas, kui ta ka waene ja närusse jäenud on, ei ole mitte igakord ise oma waesuse süidlane. Meie rahwa peale ei wõi selles asjas keegi nuriseda, ega teda hooletumaks nimetada. Anna mulle, ma palun, andeks, aga ma ei saa wististi naljalt teisiti mõtlema

117

ega tegema. Sind tahan ma aga töö ja hooleliku tegewuse poolest ikka eesmärgiks wõtta. Selle pärast loodan ikka Sinu meele pärast jäeda.”

„Need ilusad, ilma õnneldamise ja puuwargate eest kostmise sõnad on just needsamad riistapuud ja neist samust mõtetest, mis Sa ju enne oled awaldanud. Wõta minu õpetust ja selles on ka Sinu õnn.”

Nende sõnadega astus Tõnu Konrat minema. Tema nägu oli pilwine, tükikest aega ei lausunud ta ainustki sõna. Johannes oli kurb. Juba kolm kord oli ta oma isa paha meelt äratanud. A—sse tagasi minnes tõutas ta iseeneses, et ta kõigel omal siinolemise ajal iial enam isale wasta ei taha rääkida. Ta wõttis ette, jälle armu leida ja see läks ka wiimaks korda. Tema rääkis oma häkilisele pahasele wanamehele ühest eeskujulisest mõisawirtshawtist, mida ta Inglismaal Kanti krahwi wallas ühe rentmõisa peal oli näinud. Ka jutustas ta ühest uuest wäljade sisseseadmisest seal, mille abil karjale palju heina saadi ja mõisa kasu umbes 20°/° suuremaks tõsteti, kui endisel wilja ja ühe ainsa ristikheina wälja pidamisel. Et tema tähele pandus selge mõtteline oli ja üht wäga terawat meelespidamist awaldas, seda nägi Tõnu Konrat warsti rõemuga. Ja kui poeg talle ka kõik küsimised, mis isa pool pahane heal ette pani, wäga selgeste ja karwa pealt wastas, mõjus see Tõnusse nii wäga, et ta wiimaks jälle täieste oma pärijaga ära leppis ja tema „rumalused”, nagu ta neid nimetas, andeks andis. Kui nad kodu wärawale oma ilusa uue maja ette jõudsiwad, oli Tõnu ladus

118

meel jälle käes ja ütles Johannesele: „ Ruttame lauale, ma olen näljane, nagu wana karu.”

Laual koosolemine läks lõbusalt mööda. Söök oli tubli ja mõlemad mehed tegiwad tema walmistajale auu. Kui kohwi oli toodud, käskis Konrat teenrit, Johannesele ühe peenikese sigarite kasti tuua, mis Tõnu ise oma pärijale senna walmis oli pannud. Tema tegi ühe neist kastidest lahti ja ütles pojale: „Suitsuta, sest et Sinul see harjunud wiis ju olemas on. Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud. Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?”

See pakkumine oli nii wähe julgustaw, et Johannes sigarit wastu wõttagi ei tahtnud. Aga Tõnu sundis teda nüid kõwaste neid tarwitama. „Suitsuta ikka. Sa teed mulle seega head meelt. Sinu wiadki on minu uhkus.” Noormees pistis ühe sigarile tule otsa. Konrat, kes kõiges elus iial ei olnud suitsutanud, waatas pealt, istus otse tema wastas ja trommeldas sõrmedega wastu lauda. „Kas sa tead ka, pärija, miks ma Sind siia lasksin tulla?” küsis ta.

„Noh, ma arwan, wistist, et teine teist kaua aja pärast jälle kord näha saaksime?”

„Seda muidugi. Aga see ei ole mitte pea asi. Sina ei aima seda wist mitte? Mina tahan Sind tanu alla panna?”

„Sina tahad mind tanu alla?” hüidis Johannes kohmetanult. „Sellega pole ju nii ruttu. Oota ometi, kuni ma kakskümmentwiis aastatgi wanaks saan.”

119

,,Ei. Nõnda kaua ei taha ma oodata. Üks juhtumine on olnud. Mina tahan Sind jalamaid naisemeheks teha.”

Kellega Sa mind siis naisemeheks teha tahad?” „Arwa ometi,” wastas Tõnu. Siis rääkis ta edasi, rõemus selles lootuses, et ta poja tundmist seitsmendama taewasse tõstab:

„Sina piad jäneksejunkrutest suurt lugu, mis Sa sellest ütleksid, kui ma Sulle ühe paruni tütre naiseks annan?”

„Mina ütleksin, et Sina minu üle naerda tahaksid. Sinad wihkad kõiki jänekse junkruid ilmas nii wäga, et Sa iial nendega ennast ühendama ei saaks. Ja ühest lossist ei saaks Sina iial enesele minijat otsima.”

„Selles Sa eksid. Mina saan oma minija, kui see Sulle mitte meelewastu ei ole, ühest lossist otsima, ja see loss ei ole siit mitte kaugel. Sina oled seda ju isegi näinud ja ta oli Sulle wäga meele järele.”

„On see siis unenägu, mis näen?” küsis Johannes kord korralt rohkem ja rohkem imestades. „Sina tahad, et mina…”

„Et Sina parunesse S—gi piad wõtma,” heitis Tõnu Konrat poja jutu wahele. Siis küsis ta: „Kas minuga rahul oled, mu poiss?”

„Mina ei usu Sind. Sa teed nalja. Parun S—g on Sinu waenlane. Teil on protsessi olnud….” — „Neli, kellest mina kaks kautasin. See on neljas, selle olen mina wõitnud! Tõeste!”

„Ah, — see asi on siis tema tahtmise wastu?...”

120

„Millgi wiisil,” ütles Konrat ruttu, oma eksitust märgates. „See ühendus ajab teda hüppama — täidab kõik ta soowid. Tema tütrel pole waranduse warjugi. Sina saad aga temale ühe miljoni wiima. Kas Sa mõistad ka, mu poiss, mis terwe miljon tähendab!”

„Ja preili S—g on ka rahul?”

„Tema auustab Sind, nagu Jumalat?”

„Ilma mind nägemata?”

„Noh, mis seal siis weel on? Tema on Sinust küllalt kuulnud.”

„Nimelt aga miljonist. Edew, kergemeelne tüdruk.”

„Tema on ilus neiu,” wastas Tõnu pool pahaselt — „ja kui ma teda ise oleksin wõtta wõinud… aga see on asjast eemal,” ütles ta kindlaste… Näha oli, et ta sedagi ka läbi oli mõtelnud. Aga loomulik mehe mõistus oli selle wastu. „Mina annan teda Sulle,” rääkis ta edasi „ja mina tahtsin Sulle meelde tuletada, et ma selle eest Sinu tänu ootan?”

Johannes tuetas toolis tagasi ja wahtis sügawas mõttes oma sigari suitsu. Selle sees ilmus tema waimu ette üks noor neiu, ilus, priske nägu, mis teda imelikult oli waimustanud ja — ta pidi tunnistama, tema südant kinni köitnud. Selle peale mõtles ta igal hinge puhul. Ka praegu seisis ta tükikese aega wait, nagu ei mõistaks ta kahte sõna enam.

„Sinu waimustus on õige pisuke — mees — wesilillede auustaja,” hüidis korraga Konrat, kes kärsitumaks hakkas saama.

121

„Jah, — ütle mulle armas isa, miks piad Sina sellest nii suurt asja, et mind parunesse S—ga abielusse panna?” küsis Johannes, uueste nagu ärkades.

„Ah ah! Nüid ta tahab weel minu põhjusi teada.”

„Ütle mulle ühtki nende põhjuste seast,”

„Noh, tühja kah! Kas see Sulle siis mitte nalja ei tee, et rahwas siin ja hilpharakad Riias, kes Sind ja mind tunnewad, ühel ilusal Jumala päewal ütlewad: „Kas teate uudist? Tõnu Konrati poeg on parun S—gi tütre wõtnud!”

„See ei soojenda mind sugugi.”

„Oh oh. Mulle ei ole see sugugi nii külm. Ka ei näita Sina seda mõistwat, et meie siis Sinu raiskaja äiataadile nõuu saame anda, et ta siinse koha täieste meie hooleks jätab. Meie maksame talle aastas ühe teatud summa renti, kuni ta elab — saadame teda jälle tema armsate jalutamise platside peale, Pariisi ja minu pärast weel kaugemale. A. loss piab tema tütrele jäema. Mis tema oma on, on Sinu, mis Sinu, on minu. Sina ja mina — eks see ole üks kõik? Meie saame kõik ühisuses olema. Midagi enam raudaidadest ega piiritamisest jõekese ääres. Ka saame wanad A. mõisa piirid jälle kätte saama ja siis on see mõis täieste Konratite päralt. Seda olen ju aasta kümnete kaupa peas kannud. See saab meie ühendatud Eesti ja Liiwimaa olema. Ütle, poeg, kas see üks mehine tükk ei ole?” — Selle jutu juures õerus Tõnu käsi, nagu oleks tal weel midagi ütelda, mis raskem. Siis rääkis ta pool arglikult edasi: „Ega jäe ka pa-

122

run S—g igaweste ilmasambaks. Surres jätab ta Sinule… noh — need asjad wõiwad korda aetud saada... on ju kõiki sarnaseid tegemisi ette tulnud. Miks ei wõiks ka Sinul, minu pärijal, kord päew tulla, kus Sa parun oled?”

„Näe nüid,” hüidis Johannes — „kas tõeste Sina see oled, kes minuga praegu juttu ajab — Sina, kes Sa natukese aja eest inimeste ühesugusest olemisest jutlustasid ja kõiki sarnaseid nimesid kui ka nende kandjaid ei miskiks pannud?”

„Ära hakka minu ütlemisi ja rääkimisi kritiseerima,” wastas Konrat pahaselt. „Mina tean, mis ma räägin ja kui ma ka wahel teisiti räägin kui enne, mis sest siis wiga on? Kas mul kõigest õigust küll ei ole? Kas mul raha puudub, nagu jäneksejuntrutel ehk nagu raamatute tolmulistel?” Nende sõnadega tõmbas ta taskust hulga kuldrahasi ja wiskas wihaga laua peale, kust nad igale poole weeresiwad. See sündis tõeste suures toreduses, nagu põlgaks Konrat seda kribu krabu täiesti. Tõele auu andes piame aga tunnistama, et ta neid ruttu jälle üles otsis ja tasku pannes järele luges. Pole mitte kõigil see osaks antud, wisatud rahast uhkelt eemale minna ja teda põrandale maha jätta.

Johannes seisis jälle wait ja mõtetes.

„Kas tead, Johannes,” ütles isa — „mul on aimamine, et Sina kas Riiga ehk Moskwasse ühe naisterahwa lipaka maha oled jätnud.”

„Sina eksid,” wastas noormees külmalt. „See on mul kastiga kaasas. Homme saan ma teda sealt wälja wõtma.”

123

„Mina ütlesin juba et, kui ma tõsiseist asjadest räägin, siis ei luba ma mitte, et keegi oma naljatusi wahele topib,” karjus Tõnu Konrat wihaselt. „Ilma naljata, armas isa. Mina tõendan sulle, et kui mulle wastu meelt on, paronesset S—gi wõtta siis ei ole see mitte selle pärast, et mina mõnd lipakat armastan, kellel woorus ja ka auu kadunud on. Nendel ei ole iial õnne olnud, minu elus, weel wähem minu südames, aset leida. Ma tõutan Sulle selle pärast südameliku tõsidusega, et ma iial ilma Sinu luba ja heaks kiitmiseta naist ei wõta!”

„Oh Sa Jumal, kui hea ta on, see minu kallis noormees,” lisas Tõnu pojale jutu sekka.

Poeg aga rääkis rahulikult edasi: „Aga selle juures palun Sind wäga, minu wabadust pisutki tähele panna. Anna mulle wähemalt aegagi, et asja järele wõin kaaluda ja tundma saada. Kes teab, kui ma seda noort tüdrukut näen, keda mind wõtma sunnitakse….”

„Keda sind wõtma sunnitakse!” kordas Tõnu jälle Johannesse jutu wahele. „Mis kõned need on? Sind ei sunnita ainult, waid Sina piad. See on ju walmis tehtud asi!” Nende sõnadega lõi Konrat pahas meeles käega wastu lauda ning hüidis! „Ja kui paronesse S—g lonkur, kõwerjalgne, ühe käega ja inetu oleks, et hirm peale tuleks, siis ei aitaks seegi, Sina piaksid teda wõtma, kui mina tahan!”

„Mina olen wäsinud, luba, et ma puhkama lähen,” wastas noormees. „Kui Sa tahad, wõime homme oma juttu jälle edasi ajada.” — Ta astus isa juurde ja wõttis tema käe, et sellele suud anda.

124

Tõnu Konrat andis käe külmalt. Siis wõttis ta pojal kuue nööbist kinni ja ütles pool naerul, aga ometi tõsiselt:

„Homme wara on mul waja Tartusse sõita, kus mull üks tähtjas asi õiendada on. Enne hilja ööd ei tule ma wist tagasi. Mõtle senni järele ja katsu oma wastupanemist ära kaaluda ja ka seda meele tuletades mis nendest wälja tuleks. Minul on püha põlgdus kõigi üleliigse sõnade eest.”

Johannes läks oma kambrisse. Üksi jäedes käis Tõnu Konrat pahaselt tuas edasi tagasi. Tänane päew ei olnud talle sugugi kõik seda toonud, mis ta ootas. Ta arwas näinud olewat, et tema pärijal Jumal teab mis mõtted peas oliwad. Neid tahtis ta temal wälja ajada. Ta andis talle mitu süid. Esiteks: Johannes ei olnud tema uut maja mitte küllalt kiitnud, aga wesi roosidest oli ta liiga waimustatud. Teiseks oli ta mõtteid päewa ette kannud, et jänekse junkrud ka mõneks asjaks kasulikud olla. Kolmandaks oli ta tõendanud, et maailmas ka muid asju rohkem auustamise wäärt olla, kui miljon. Neljandaks oli weel ühe metsawarga eest palunud. Kõigest kõige pahem aga oli, et ta paronesset S—gi enne näha soowis, kui teda kohe omaks tunnistas. Sellega oli ta oma isa kallist uuest mõttest, mis Tõnu Konrat nii suure lugupidamisega meeles ja peas oli kannud, ennem paha meelt kui waimustust tunnistanud. Tõnu Konrat käis ikka edasi tagasi, ja et tall kedagi ei olnud, kelle wastu oma paha tuju pillutada, andis ta iga kord toolile, kui mööda läks, ja-

125

laga ühe matsu, nagu oleks see üks jäneksejunkur wõi metsawaras, wõi koguni wanameelne tagasiwedaja, wõi sotsialist, ehk „laiskusest haige” ehk „narr.”

XIV.

Johannes Konrat polnud reisil palju silmi kinni saanud. Ta läks omas kambris warsti woodisse ja magas, oma mure mõtetest hoolimata, kunni hommikuni head und. Ärkades tuliwad aga eilsed asjad ja mõtted elawamalt ta waimu ette: nad ootawad neid ikka. Tema tõusis ruttu woodist, pani ennast riidesse, astus akna juurde, laskis ennast siin käsipõsikile ja waatas kaua wälja. Maa ja koht, kes temaga nagu ühes ärkanud näitas olewat, oli rõemus ja kena. Lähedal puudel sirutasiwad linnukesed. Heinamaadest orust, keda öösene kaste oli niisutanud, woolas jahutaw õhk. Jõekene oma kõrgete kallastikkudega ja metsasalkudega oli täis ilu, puude madalale ulatawad oksad näitasiwad oja rinnale, nagu arglik peigmees mööda tõttawa mõrsjale kätt pakkuwat. Üks rida kõrgeid tammesi ülewal kalda mäel heitis pitki warjusi halja orakse wälja peale. Ümberkaudu mäekeste otsast paistsiwad kanarpiku noored rohelised salgad. Udu sambakesed tõusiwad tasakeste õhusse, tasasel õhu woolul ühele ja teisele poole waarudes, nagu piaks nad esite oma teed üles poole õppima. Taewa serwas liikusiwad paar hõbe-halli pilwe salka, nagu täispuhutud laewade purjud tasasest tuulest aetud. Kõiges orus aga walitses weel hommikune rahu, nagu oleks see taewast alla saadetud. Kõige wähemgi lii-

126

kumine ehk wabin oli kuuldaw: ühe ligidal seiswa haawa lehed lõdisesiwad tasase hommiku tuule käes, nagu räägiks õhu wool neile salakeste möödaläinud wõi tulewatest asjadest. Kell lõi kuus. Warsti pärast seda kaikus ühe wikati luiskamise helin Johannese kõrwu: Tallipoiss niitis jõe äärest lopsakalt aasalt hobustele noort rohtu. See hariliku tegewuse helin äratas Johannest tema mõtetest ja kaugelt külast teretas teda kohe selle peale ühe ilusa karjapasuna heal. Kes teab, kuda see oli, aga Johannes Konratil tuli waimu ette, nagu oleks see karjapasuna heal temale esimeseks teretuseks, esimesel hommikul, siinse Eesti külade ja rahwa poolt, kelle wastu tal kui mehel weel palju kohussid täita oli. Sellsamal silmapilgul aga silmas ta ka A. lossi. Preili, paronesse S—g tuli talle isaga ja kõige nende wastastikku protsessidega meelde. Seda naisterahwast pidas Johannes omaks õnnetuse ingliks, keda ta kus seda ja teist soowis. Pika siia ja sinna kaalumise peale tuli tal üks mõte. Ta wõttis sule ja kirjutas järgmise kirja:

„Kallis herra Kukkaharu! Teie olete üks niisugustest sõpradest, kellele kõik wõib ära ütelda. Mina ei ole weel 24 tundigi oma isa mõisas elanud, aga pian Teile ju midagi teatama. Teie olite mulle kui selgeste nägija mees ette kuulutanud, et minul isaga mõned õerumised saaksiwad tulema. See on rutemine sündinud, kui mina wõisin arwata. Meie seisame peaaegu juba teine teises laagris, ja mina ei usu mitte, et süi just minu pool oleks. Mina olin küll ettewõtnud, temale, kellel ju oma elu ja ilm tuttaw küll ja kes oma elupõhjustega palju korda saatnud,

127

kõigiti sõna kuulda ja ennast tema tahtmiste alla suuremalt osalt kõigis asjus anda, aga tema nõuab minult liig palju. Ta tahab, et mina ka oma meelt ja mõtetki piaksin ära muutma, ja selle pärast kahtlen ma wäga, kas minu tarkus ja alandus wastu jõuab pidada. Teie teate, et ma mitte paha poeg ei ole. Teie teate, kui wäga ma oma isa auukartusega auustan ja armastan ja kui wäga ma himustan, temale kõige oma elu ja oluga rõemu teha ja temale töös ja tegewuses näidata, et ta mitte asjata minu kaswatuse peale ei ole kulutanud. Kui üks asi ette tuleks, wõib minu isa kõik minu elu, mu tööd, mu jõudu tarwitada. Aga kas wõin mina oma auutundmist, südame tunnistust ja elupõhjusi ainult tema armu kätte anda? Mis on üks mees, kelle iseeneses midagi tahtmist ja elu põhjust ei ole? See ei ole kellegi mees — ja mina tahan mees olla!”

Mis asi teil siis ees on? küsite ehk Teie. Noh, ma ütlen lühidalt: Ilma minult sõnakest küsimata on isa mõtte wõtnud, mind tanu alla panna. Kellega? Preili Therese paronesse S—ga, sellesama paroni tütrega, kellega nad protsessisiwad, kes tema surma waenlane on ja keda ta weel mõne päewa eest wihkas, nagu põrgu tuld. Kas ei ole lugu siin niisamuti, nagu tahetaks ilusat Eesti maad oma kase ja lepa metsadega suure Ahwrika kõrbega, kust kõik looduse ja elu-ilu ammu kadunud, kihlata? Tõsi kül; Ahwrika kõrbe on õnnelik selle uue oasi peale, aga Eestimaa tõstab selle wastu healt. Baronile on see ühendus oma kasu püidmiseks, Tõnu Konratile, minu isale, on ta uhkuse kõdistamiseks. Aga mina kutsun taewa

128

kõrgust ja maa täiust ja oma wana sõpra Kukkaharut tunnismeheks, et mina ka oma elu ja mõtete peale uhke, aga edewusest ometi waba olen. Kas mõne paroni ehk ühe päewapalgalise tütar, mis on mul selle järele küsimist? Naisewõtmises ei tee ma selles mingi wahet, ja see naisterahwas, keda ma enesele wõtan, on see, keda ma armastama saan. Ei! Seda paroni tütart ei saa ma mitte wõtma. Missugune wilets süda ja eluwiis wõib tall olla! Tema annab ennast ühele mehele nagu ära müia, keda ta ial pole tunnud! Kallis sõber, tulge mulle appi. Teie olete ainus mees, kellel minu isa kohta mõju on. Mõni kord on ta Teie nõuu järele mõne asja teinud. Kirjutage temale ja seletage, et minust siis mitte auusat ega elutegewuses tublit meest ei saa, kui tema mulle liig wara ühe jau warandust kätte annab ja mind täitsa iseenese peremeheks teeb. Minu isa on auuahne minu tulewiku peale. Ütelge, et mina laisaks wõin jäeda ja mitte enam edasi püida. See saab teda ehk teiste mõtete peale juhatama. Teie näete mind nüid, kallis sõber, nagu üht mere hädalist, kelle laew hukka läinud ja kes walge rätikuga kalju nurga pealt lähwitab, et talle appi tuldaks. Olge mulle oma terawa mõistuse ja hea tahtmisega abiks. Teie heategu ei saa ma iial unustama ehk ma küll tänagi, kus seda kirjutan, mitte wähem Teid ei auusta ega armasta, kui siis, kui mind sellest piinlikust lugust kudagi wõite wabastada. Teile oma isaliku sõbrale tuhat terwisi soowides

Teie Johannes.”

Johannes pani kirja kinni. Selle juures põksus ta süda kuuldawalt. Tema waimu ette tõusis jälle

129

ühe neiu kuju, teda ta juba nelja aasta eest Riias oli näinud, ja kes tema südamesse kustutamata mälestust oli jätnud. Kes oli see naisterahwas? Ta ei teadnud seda isegi. Lugu oli järgmine: Nelja aasta eest, kui Johannes wõeralt maalt tagasi tuli, käis ta ühel kewadisel päewal Riia wärawa ees Pärnu maanteel jalutamas. Kewade tungis omast talwe wangist wälja ja haljad rohu ladwad ning lumelillekesed tikkusiwad wägise talwe endisele mõjule ja jahedale Põhja-Hommiku tuulele wastu panema, kes suwe ilu tulekut tagasi püidsiwad tõrjuda. Taewas oli weel jahedate tuulte, kui ka heleda päikese paistel nagu waheldawalt mõjutatud ja weikesed walged pilwe tükikesed lendasiwad rutuga Põhja-Hommiku poolt Lõuna-Õhtu poole. Korraga kuulis ta ühe hobuse hirnumist. Ta pööris ruttu ümber ja nägi üht noort poolkaswanud naisterahwast ühe wana, hallipeaga mehe saatusel ratsul mööda sõitwat. Kui nad mööda sõitsiwad, silmitses Johannes neile kaua üksisilmi järele. Keegi hinge-elu uurija arwab tõendada wõiwat, et iga mees ilma oma enese teadmata ühe naisterahwa kuju omas waimus kannab, keda ta oma enese luule mõjul enesele on kujutanud. Kui see mees siis üht tundmata naisterahwast nägema juhtub, kes tema waimukujutuse sarnane on, siis ütleb ta: „See ta on!” Johannesel tuli mõttesse, nagu oleks ta seda sarnast noort, siniste, elawate silmade, ruuge juuste ja kena kehawormiga neiukest juba kord enne näinud. Aga juba oli ta kahjuks, noore studenti silmist nagu tuul kadunud! Parem oleks olnud, kui ta tema peale sugugi poleks mõtelnudgi — aga ta mõtles ometi ja küsis omas

130

mõttes: „On see wanamees selle neiu isa ehk tema tulewane äiataat? Sest tundmata ei ole see asi mitte, et seisuslikud ja wormi ja waranduse jahilised isad juba sarnaseid noori neiukesi poegadele kaasaks walitsewad, enne kui nad weel lillena täieste õitsema on löönud.

Terwe Aprilli kuu otsa käis ta kolm korda igas nädalas sedasama teed mööda jalutamas, ja walitses seks sellesama tunni, kuna tal enne õnneks wõi õnnetuseks oli olnud — oma unenäulist kuju selge silma ees näha. Ta nägi wiimaks teda kord jälle, ja weel kord ja weel — aga ilma, et neiu temast midagi oleks mälestanud ehk tema alatisest käimisest tähele pannud. Tema ei teadnud, kui pool kaswanud neiukene aimugi, et praeguses kewadises jahedas ilmas üks mees olemas oli, kes just seks siia oli tulnud, et ennast tema nähtusest õnneldada….. Miski asi ei ole tusasem, kui üht naisterahwast armastada, ilma et see teaks, kas sind ilmas ongi. Üks juhtumine tuli Johannesele õnneks pisut appi. Kaheksa päewa pärast nägi ta seda, keda ta ootas, uueste mööda sõitwat, ja seekord kuulis Johannes ka tema hõrna healt. Põlewal silmal, kewadisest waljust, kõledast tuulest punetawal näul, lipendawail juukstel laskis ta oma hobust tuhat nelja lennata ja hüidis oma kaaslasele, halli peaga mehele: „Kallis onu, ärge püidkegi mulle järele, Teie wõite häda saada, laske oma wallatumat õetütart natuke pillutada — kül ta ootab Teid wiiendama wersta posti kohal, nagu waikne lamba tall.”

„Noh, hea küll, tuulehoog. Waata aga ilusaste ette, et Sa ei weerdi!” wastas wanamees lahkeste

131

naeratades ja jättis oma hobuse tasakeste traawile, kui noor neiu oma hobusele kannuksid andis. Waewalt aga oli neiu hobune kuus seitse sammu hüpanud — seal komistas ta ja wiskas noore sõitja sadulast maha. Tuule kiirusel oli Johannes tema kõrwal ja pakkus talle oma abi, mida aga neiul waewalt waja oli. Ta oli kukkudes jalule jäenud ja hoidis hobuse ratsutist kinni. Kübar aga oli tal peast maha langenud. Johannes tõi selle talle kätte. Enne kübara pähä panemist silis neiu oma ruugeid juukseid, mis lahti oli läinud, kokku. Johannes sirutas oma käe wälja. Neiu jalg puutus, nagu kerge sulg, käe peale ja juba seisis ta sadulas, kuna onu tema ettewaatamuse pärast tõreles.

„Andke seda Winkelmanni süiks,” wastas neiu wallatumalt. „Mina mõtlesin tema peale, kui ma maha langesin.” Nende sõnade järele pööris ta oma ilusa noore näu Johannese poole, tänas lahkel naeratusel, ja laskis kiirel traawil minema. — See naeratamine oleks meie noortmeest õnnest joobnuks teinud, kui noor neiukene mitte ühest Winkelmannist poleks rääkinud. See Winkelmann oli wist tema tulewane osa, kuda jõukad Riia ja Baltia Saksad sagedaste juba l6 aasta wanaduses oma lastele wastastikku ära määrawad ja, kui neiuke leeritud, kohe ära kihlawad. Nii pea, kui neiu taewa pulmalt oma 17—18 aastaga koju on tulnud — hakatakse maapealise pulmale teda walmistama. Nõnda mõtles Johannes ja sõnas iseeneses: „Oh teie rahaihnused laste kauplejad! Teie kihwtite kõige parema ilma-elu headuse ja õnnetundmise ära, et noor süda iseenesele teist

132

et wõi otsida, kes talle truuduses puhtas tundmises tuksub. Teie teete paradiisi paljaks rahatagujate wangimajaks.... Seda oli ta oma kõrwaga kuulnud, ja kelle suust? — ühe neiu suust, kes talle nagu taewane olemine üle kõige kõrge näitas olewat, mis silm siin ilmas iial näha wõib. See enne aegu ligi topitud Winkelmann oli neiugi elu rikkunud — sest see ingel mõtles tema peale, kui ta hobuse seljast maha langes. Ja et see mälestus mitte just see kõige parem ei olnud, seda oli neiu oma suuga onule teada annud. Oh kui õnnelik aga oli siiski see narr — see Winkelmann! Mis on tema teinud, et selle taewaliku heateu osaliseks sai?” Nõnda mõtles Johannes ja oli wist esimest korda maailma peale kuri. Sagedaste tuli ta siia puiestatud tee kõrwale kena rohumaale tagasi, aga ei näinud enam oma tundmata neiut. Juba oli ta lootuse kautanud, teda weel kord näha, sest ta pidi Riiast warsti ära reisima, ometi saatis õnne täht teda weel kord laste-teatrisse. Ta oli aga waewalt oma platsi peale istunud — seal nägi ta teda tema onu saatusel ühte esimesse iseäralist isteplatsile ilmuwat. Tema oli roosa kleidis ja juukstes oli tal ilus lill. „Kas tuleb Winkelmann ka?” küsis Johannes iseeneses. Ta ootis teda iga silmapilguga neiu istekambrisse astuwat. Aga Winkelmannist ei olnud warjugi näha, ja et Johannesel täna iseäraline hea meel oli, waigistas ta ennast mõttega, et see Winkelmann suur wõidumees ei olnud, nagu ta enne oli arwanud, ehk et selle nimeline ka mõni puurilind, papakoi, ehk ka koguni suur õuekoer wõis olla. „Kui see üks ettemääratud peigmees oleks

133

olnud — kas oleks siis neiu temast minu kui wõera inimese kuuldes onule sedawiisi rääkinud?” See oli üks õnne täis õhtu Johannesele. Ta silmitses liig sagedaste oma neiu poole ja oleks soowinud, et keegi teised seda poleks teinud. Tuhanded mõtted tormasiwad juba nooremehe rinnas. Ta pani seda isegi imeks. Senni ajani oli ta weel peaaegu kõigist naisterahwastest terwe südamega mööda käinud Kas oli neiu teda täna ka silmanud? Kas mälestas ta seda päewa, kus Johannes tema jalga oli wõtnud ja teda sadulasse aidanud? Aga neiul nähti silmad ja kõrwad ainult näitemängu tarwis olemas olewat Mängu tükiks oli kuulus Saksa muistejutt: „Rüitel sinihabe, kes armuta oma abikaasa surma saadab, kuni ise wiimaks langeb.” Neiu oli selle sees nagu teises ilmas, kus ta kedagi muid inimesi enese ümber ei nähtud mälestawat. Kui wahetekk maha langes, ei mõtelnud neiu weel äraminemise peale. Onu koputas talle tasakeste õla peale. Tema ärkas nagu unest, tõusis üles, wõttis mantli ümber ja kadusiwad onuga rahwa sekka ja läksiwad nooremehe silmast.

Johannes ei näinud teda iial enam, aga ei unstanud teda ka iial. Siiski ei olnud see armastus wõi südame ihkamine mitte seda wärki, et noormees töörahu oleks kautanud — seda näeme tema doktori eksamist Moskwas. Aga südame tundmuses ja hingeelus on lugu ka enamiste nii, et see, mis wõimata asi näitab olewat, aga meie südant hea tundmistega täidab, kõik inimese olemist nagu tõstab ja pühandab kuna meil ikka nagu üks üleilmlik kuju waimu ees seisab, mis, ehk meie teda küll ei näi kätte saada wõi-

134

wat, inimest ometi, nagu kaitse-ingel kõigi libedate teede ja komistamiste eest hoiab. Johannesega oli niisugune lugu: teda ei sidunud pärast enam ükski silm. Ta ütles wahel: „Mina kannan ühe naisterahwa kuju hinges, kelle sarnast ma mujal ei ole näinud ja selle pärast on mulle teised kõik nagu lilled, kelle hõngu ma ei tunne. Ma imestan neid, nad on sagedaste palju ilusamad, kui minu tundmatu neiu — aga waimustada ei jõua mind keegi muu.” Ka täna ütles ta: „Mul on selle tundmata naisterahwa wastu suur wõlg — wõi temal ehk ka minu wastu, sest ta keelab mind paronesset S—gi wõtmast. Kõigist põhjustest, mis ma selle ühenduse wastu iseenese ees ette tuua wõin, on see kül kõige wähem asjaline — sest Jumal teab, kes ehk kus see tundmata neiu ilmas olemas on ja kas minu silm teda iial enam näha saab — aga — teda unustada — seda ma ei jõua.” Nõnda mõtles Johannes ja wõttis nõuuks, kõik teha, mis iial wõis, et isa meelt sulatada ja ennast paronessest S—gist peasta. Sellest näeme, et wõib inimene kül seadusetundja doktor olla ja minu pärast ka ministriks saada tahta — aga noore põlwe sügaw armastuse tuul mängib südamega, tundmustega ja terwe mehega, nagu oleks kõik üks õielehekene sinise taewa all õhus. „Tuul tuleb, kust ta tahab — sina kuuled tema healt.... ütleb Kristus — kas siis armastuses ei ole mitte ka püha waim?....

XV.

Johannes pani kirja kinni, saatis seda jalamaid posti taskusse, wõttis pisut suurust ja läks siis eilse

135

käigi kaudu jalutama. Oma teed edasi sammudes ei mõtelnud ta muud kui seda, et mõne tunni pärast isa jälle tema ette ilmub ja küsib: „Noh, kulla poeg, kas oled järele mõtelnud?” — Aga mida kaugemale ta sammus, seda kindlamaks sai ta nõuu ja seda wastumeelsemaks läks talle paronesse S—g. Tema kujutas teda enesele kui üht üleliig lobisejat naisterahwast, kellel pea täis kõiksugust wäikesi rumalusi ja suuri seisuslikku uhkust, wahel näitas ennast see naisterahwas pitk, kidur ja kuiwetanud, wahel nurgeline, kollase näuga, pitka kõwera hammastega, kange kui hunt, iga liikumine ette ära mõedetud, nagu mõnel masina wändal. Aga… olgu selle neiu nägu ehk tegu ka kuida tahes — Johannes ei tahtnud temast midagi teada, ta oli uhke ja hõrn oma wabaduse eest ja ei tahtnud iial lubada, et tema südamega kaubeldi, ilma temalt küsimata, kuna tema kui mees kindlasti nõuuks oli wõtnud, ainult naisterahwast wõtta, keda ta armastas. Nõnda mõtetes olles nägi ta ennast jälle eilses tammikus, kus ta isaga käis. Tema astus tammikust läbi, läks ilusa kalda-aluse rohuplatsi üle, mis kuni jõekese äärde ulatas. Ühe wana, suure toominga warjule kalda rinna alla, umbes 30 sammu sellest jõekohast, kus wesiroosid õilmitsesiwad, jäi ta seisma ja waatas taskukella. „On weel kolm tundi aega kuni lõuneni, pole tarwis rutata.”… Nende sõnadega sirutas ta pitka ilusa rohusse, kuni maani ulatawa toominga oksade warjule maha, kelle magusa hõnguga lehestikust tema waimu ette endise tundmata neiu sinised silmad ilmusiwad. Ei tuurinudgi kaua, seal wajusiwad lihalikud pooli kaudu kinni. Armas

136

õhk ja eilane wäsimus oleksiwad teda wistist uinuma sundinud, kui tal mitte alati uueste isa ja paronesse S—g mõtete ees ei oleks seisnud. Ka mõtles ta ühe kirjaliku töö peale, mis ta Moskwas oma sõbraliku prosessori P—ki nõuu peale rahukohtute sisse seadmise ajaloost kõige Euroopa riikides ja nende seadlemise nõuust Baltias ühe tähtsama Wene ajalehesse tahtis kirjutada. Ta mõtles seda kirjatööd kõiges tema plaanis juba nädalate kaupa peas walmis ja ütles selle juures ise enesele: „Mees, kes mõtleb ja tööd teeb, ei ole iialgi koguni õnnetu.” Korraga kohmetas ta — healt kuuldes. See heal lauletas ühe tuttawa Eestirahwa laulu sõnu, Saksakeele Neusse tõlgist, wallatumalt klõksutades:

„Mis wiga Wirussa elada,

„Wiru kuuskede wilussa,

„Arju tammede tagassa.

Johannes tõusis künarkülle rohusse ja waatas ümber. Üks noor neiu oli jõe kalda äärde ühe pähkle põesa juurde maha istunud. Tema pea oli alla poole kummardatud, ta nägu ja silmad laia hõlekübara sõrwade all täieste warjatud. Seda wiisi jõge ja rohulillikesi silmitsedes, algas neiu uueste laulu aga seekord Eesti keeli, jälle tuttawatest Neussi kogutud Eesti rahwalauludest!

„Siin on rida neidisida,

„Heakord kogus pärjasida,

„Ulk on ummiskingasida,

„Salk on saare lillesida!

„Kas lähwad linna ehitama,

„Pitka torni pillamaie,

„Wai lähwad saaja sagamaie?

137

„Teewad linna linakestest,

„Torni peale toomingasta.

,,Lähme Riiga rikkumaie,

„Riia linna rööwimaie,

„Tallinnada taotama,

„Wõnnu linna wõttemate!

„Waht siis hüiab walli pealta:

„Jäegu Riiga rikkumata,

„Tallinna taotamata,

„Wõnnu kinni wõttemata,

„Jäegu Siiga soola tuua,

Tallinn meil tubakat tuua,

„Wõnnu wõtmeid wedada….

Siis tõstis neiu korraga pea üles, ja Johannes oli kui pilwist kukkunud. Ta arwas, et ta und näeb. Süda tuksus tal nagu haamriga. Palju ei puudunud, siis oleks ta suure healega kiljatanud. Oi imet!... Seesama noor tüdruk, kes siin wallatumalt wõib olla, pool arusaamata, Jumal teab, kust kätteõpitud rahwa laulusi laulis ja jõekaldal istus, polnud keegi muud, kui tema Riias, Pärnumaanteel, pärast laste teatris nähtud imeingel, tema tundmata neiu! Johannes seadles ennast, et teda näha ei wõidud; üks weike küngas ja paksud toominga oksad ja pitk rohi warjas teda. Aga nii pea, kui ta esimesest õhinast oli toibund, lükkas ta käega enese silmade eest pitka rohtu kahele poole, nõnda, et tema kõik näha wõis, aga teda mitte näha ei wõidud. Wait, liigutamata, hinge kinni pidades, jäi ta tuksuwal südamel rohusse nagu laps, kes kardab, üht liblikat ära hirmutada. Tema teadis ka juba, et tundmatatel neiudel nagu tiiwad olemas on ja nad ära wõiwad lennata, et neid silm iial ei näe… Kes oli see neiu?

138

See oli preili paronesse S—g. Ta oli pärast suurukse wõtmist oma weel järele jäänud A. lossi ilusasse ümberkaudesse jalutama läinud ja nõnda jõe äärde tulnud. Tema ei olnud mitte neiu, kes liia järelemõtlemise ehk kurwastusega oma südant lossi maade kadumisest oleks waewanud, mis midagi enam ei aidanud. Et ennast kõigist muremõtetest ilusas looduse hõlmas wabastada, hakkas ta wallatumalt Eesti rahwalaulusi laulma, mis ta lossi bibliotekis Neussi ja Knüpseri kirjadest oli õppinud. Üleüldse tegiwad Eesti rahwa laulud talle rõõmu. Ta armastas neid — ilma et isegi teadis, miks pärast. Nad oliwad tema meelest nii wäga iseäralised ja ka õpetatud seltskondades oli ta neist palju kiitust kuulnud ja lugenud. Iseäralikud asjad oliwad talle meele järele. — Ta jäi korraga wait. Tal tuli mõte, üht ilusat wesiroosi oma juustesse pista, mis ta mõnd sammukest kaugel, teisel pool jõe serwas märkas. Ta teadis, et need wesiroosid waenlase päralt oliwad ja see kihutas weel enam tema tahtmist — aga ta teadis ka, et waenlane ikka waritses ja et see kardetaw oli, temaga kokku puutuda. See teine mõte pani teda kahtlema. Igatsus lille järele wõitis aga tarkuse ära. Ta tõusis üles. Tema esimene mure oli, niidetawal jõeäärsel heinamaal üht reha leida. Selle ta leidis ka ja silmitses teraseste ümber. Aga ehk ta küll kõigile poole waatas, ei näinud ta ometi, et üks õiguse tundja doktor mure sees mauldes ja tema silmade eest maha ulatawa toominga oksade taga warjul oli. — Et kedagi inimese hinge näha ei olnud, istus neiu maha ja hakkas oma jalgu lahti wõtma. Pärast saa-

139

baste maha tõmbamist lükkas ta sukad maha, ja Johannes, kes ainustki neiu liigutamist silmist ei kautanud, nägi kaht imeilusat jalga, mis rohu peale astudes nagu munakoor läbi paistsiwad. Neiu wahtis isegi oma jalgu heameelega. Talle oli sagedaste üeldud, et tema jalad wäga ilusad olla. Ta teadis aga seda isegi, ilma et talle seda kellelgi tarwis oli ütelda. — Oma ettewalmistamisega walmis saades, sammus ta ettewaatlikult wäikesest kaldakesest alla ja astus wette, mis praegusel aasta ajal õige madal oli, waewalt mõne sügawama koha pealt ulatas wesi talle üle põlwede. Kesk jões oli wesi kõige sügawam. Neiu oli warsti kuni teisepoolse kaldani jõudnud, ulatas käe rehaga wälja, et üht pitka lillewart enese poole tõmmata, kellel ilus lillekroon küljes, aga rehaga ei saanud ta ikka weel teda kätte. Ta pistis reha ühe puu oksa peale rippuma, mis kaldal jõe kohale ulatas, noppis siis käega lillewarrest kinni, tõmbas tema ladwa üles ja näpsas ühe kõige ilusama lille ära — „Kui ilus sa oled”, hüidis ta, lillekest hiilgawal silmil wahtides. — Nende sõnadega wautas ta lille oma huulte wastu, pööris jälle omale poole kaldale tagasi, astus kaldast üles ja ruttas sukke ja kingi jälle jalga ajama. Kui ta sellega walmis sai ja juba minemas oli, silmas ta, et oma reha teisele poole kalda ääre puu oksasse oli jätnud. Sellsamal silmapilgul nägi ta aga ka üht ilusat noort meest enese ees seal seiswat, nagu oleks ta maa seest üles tõusnud ja kes ennast sügawaste tema ees kummardas.

Neiu kiljatas ja esimesel liikumisel oli tal mõte, põgenema pista. Tema suureks pahanduseks wiskas

140

üks häkine, weike tuulehoog tema laia hõle kübara peast ja ajas jõkke. Õige suures kahkluse kitsikuses jäi ta seisatama. Aga juba oli Johannes reha wõtnud ja tõmbas sellega kübara, mida wee wool ähwardas edasi wiia, weest wälja. Kui see tehtud oli, seisis ta paronesse S—giga teisel pool jõge otse kohestikku ja ütles, „On mul ehk see auu, preili S—ga rääkida?” — „See ehk wõiks olla,” wastas neiu, ilma aimamata, kui wäga Johannes ennast pidi talitsema, et wärisemata ja rahulikul healel küsida — küsimist küsida, mis tema kohta üliwäga raske ja suur asi oli — sest — kes see neiu oli, seda ei wõinud Johannes arwata, ehk ta küll nõnda pidi küsima, et selget otsust saada. Neiu küsis: „Aga kas tohiksin teada, kes mul seda auu aimab, ja mult küsib?”

„Minu nimi on Johannes Kondrat,” wastas noormees.

„Noh, wäga hea. Herra Konrat, olge nii armulikud ja andke mulle tagasi, mis Te minult ära wõtsite.”

„Kohe, mu preili,” wastas Johannes tõsisel näul. „Aga ma palun, mulle esite seletada, kust see tuleb, et see reha siin pool jõe kaldal kõlgub — kas ta aina üksi siia tuli?”

„Mu herra — ma wannun et ta minu päralt on.”

„Kas wõite niisama rahulikult wanduda, mu preili, et ka see wesiroos, Teie käes Teie päralt on?”

„Teie olete siis kohe oma wesilille ära tunnud!” hüidis neiu. „See ei pane mind imestama. Teie perekonnas on omaduse aim nii suur, et see juba märatsemise piirini ulatab. Wõiks wist sada wesiroosi

141

Teie ette wälja lautada — Teie saaksite, ilma silmapilkugi kahklemata, ütlema: „„See siin on minu,”“ Oh õnnelik waimuand! — Aga kui mina praegu wastu paneksin seda wesilille Teile tagasi andmast — kas saaksite seda kohtu teel kätte nõudma? Õige wist — sest kohtute puudust ei ole meie kodumaal tõeste!”

„Ei, mu preili — ma ei saa kedagi kohut Teile kaela saatma — aga selle eest saan ma selle kübara hoolega alal hoidma.”

„Minge ikka! Laske oma meelt heast waimust juhatada, olge kallimeelne ja andke üks kordgi, ilma et selle eest midagi nõuate, üht andi. Mis Te sest waesest lillikesest saate?”

Kõige pealt on ta minu oma ja teiseks — olete teie teda noppinud.”

„Oi Sa kõrge taewas!” hüidis neiu, täis wallatumat nalja. Selles sõnas on tundmine ja luule. Mina poleks mitte uskunud, et see lill siin maal wõiks kosuda.”

„Kõik haljendab ja õilmitseb, mu neiu, sellest silmapilgust, kus Teie siin olete.”

Neiu kummardas lühidelt ja hakkas pisukese hing-puhu järele jälle juttu: „Mina olin ettewaatamata, lasksin ennast kätte saada ja pian nüid hädas olema. Aga kuida hakkame teine teisele omadust tagasi andma. Meie ei wõi ometi teine teisele neid üle wee wisata.”

„Teie unustate, neiu, et kaks sada sammu eemal sild on.

„Ja Teie, mu herra, unustate, et sellest sillast käimine keelatud, teed raudaiaga kinni tehti ja sild kordse aianduse ja lukkudega topitud on.”

142

„Mina ronin üle.”

„Teie oma häda ja wastutamise peale”, wastas neiu.

Seda üteldes laksuwad nad teine teist poolt jõe kallast mööda edasi kuni sillani. Johannes astus sillast ja aedadest üle ja paronesse S—g tuli temale wastu. Häkitselt aga seisatas neiu ja astus ruttu mõne sammu tagasi. Pidage silmapilguks, mu herra”, ütles ta. Üks kahtlus teeb mind kartma. On see sild Teie wõi meie?

„Ma arwan, ta on Teie,” wastas Johannes.

„Teie arwate? Selles piame kindlad olema. Mõtelge järele — see asi on tähtjas. Kui mul õnnetus ehk üleliig julgus oleks Kondratite pinnale jalga pista — siis wõiksin wast pea karta, et mulle üks protsess kaela aetakse.” Selle peale muutus neiu heale ja rääkis edasi: „Mu herra, kas me ei wõiks mitte head nõuu leida, et need wiletsad protsessid lõpeksiwad, mis meile mure ja tuska teewad, kes kautawad, ja nende auu ei ülenda, kes wõidawad! Selle juures waatas neiu Johannesele terawalt silmadesse. Rõemsa waimustuse õhin käis Johannesest läbi ja ta tahtis juba wastata; „Aga, kas Teie siis ei tea weel, et see nõuu meie kohta juba leitud ja ka Teilt eneselt heaks kiidetud on? Mina omast kohast pian seda nõuu täis taewa õnne?” — Aga ta ei saanud suud lahti, neiu tuli talle ette ja ütles: „Tõeste, mu herra, mina arwan, et ma Teid ju enne kuskil olen näinud.”

„Ja mina tean seda selgeste.”

„Aga kus?”

143

,,Mõtelge järele,”

„Ah jah! Riias, sell päewal, kus ma hobuse seljast maha kukkusin.” Seda üteldes punastas neiu — tal tuli meelde, et see noormees tema jala oma peu peale wõttis, teda hobuse selga aidates, ja silmapilgul tuli tal meelde, et ta ka täna palja jalu oli olnud. — „Mis tegite seal toominga all?” küsis ta korraga kõrgel, naisterahwa kuninglikul tõsisel healel.

„Magasin.”

„Ja missugusel silmapilgul Te ärkasite?”

„Lubage, wastas Johannes — „enne kui ma selle küsimise peale Teile wastan, üht teist küsimist Teile ette panna.”

„Tõeste — Teie aga mõistate kaubelda: „„Annad Sina mulle — annan mina sulle.”„ Mina näen küll, et meie oma protsessidega niipea walmis ei saa... aga küsike siiski.”

„Mul on piirita ihaldus teada saada, kes on Winkelmann?

Neiu liikus imestades. „Winkelmann? Kes rääkis Teile Winkelmannist?”

„Teie ise, mu neiu.”

„Mina? Teie näete und!”

„Ei ma näe und. Kas Teie mitte sellsamal korral, kus mul õnn ja auu oli, Teiega Riias Pärnu maanteel kokku saada, oma saatjale minu oma kõrwa kuuldes ei üteluud: „„Winkelmann on minu õnnetuse süidlane, mina mõtlesin tema peale, kui ma hobuse seljast maha kukkusin?”“

144

Neiu hakkas suurel healel naerma, „Teie tahate siis teada, kes Winkelmann on? Olgu siis. Winkelmann...”

„Therese, kus Sa ometi oled? kostis üks heal korraga.

„Juba tulen, armas tädi,” wastas paronesse S—g, wiskas Johannesele wesilille, wõttis oma reha ja kübara ja pistis kui tuul minema.

Johannes läks ka, kui tuul, aga nüid — nagu mees, kes suurt rõemu tahab warjata. Rõem annab jalgadele niisama tuld, nagu hirmgi. Johannese rõem oli mõetmata. Juhtumisel oli temaga hea nõuu — taewas oli temale kõige suuremat head teinud, et teda halastamatust piinast peasta. Ta oli õnnelik, nagu kulla otsija, kes kulla hallika leiab, ehk nagu sant, kes kuuleb, et ta esimese wõiduloosi on wõtnud, ehk rõemuõhinal nagu üks laps, kes õhtul magama heites kuud taewast enesele soowis ja hommiku ärkaks teda peatse padja all leiab. Ta tahtis kedagi ümber hakata. Korraga märkas ta wesilille käes, kelle peale ka paronesse S—g oma huuled oli wajutanud. Tema suudles ka lille, nagu oleks see taewalik jook olnud — ja see oli suur narritemp, sest õige ligidal oliwad inimesed wäljal töös. Tal ei tulnud enam mõttesse, paronesse S—g peale, kes külmal wiisil wõi raha pärast üht meest walmis oli wõtma olnud, keda ta iial polnud näinud, pahane olla. Ta leidis selle mõtte wabanduseks päris tühiseid põhjusi üles. Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul.

145

Otse kell 6 oli Tõnu Konrat tagasi. Ta polnud eluilmas minutitgi wiibinud. Ta astus söömasaali, mille põrand ta jala all kägises, ja teretas oma poega külmalt, kätt andes. Sööma-ajal näitas ta pahane ja kuri olema. Ta oli nagu uut moodi Kruppi suurtükk, mis, nagu suuni laetud, iga silmapilk lahti wõib minna. Kui kohwi oli toodud, tühendas ta klaasi ühe hingpuhuga ja saatis teendri ära. Siis pani ta tuttawal wiisil oma rasked käed laua peale, laskis ennast käsi põsekile oma tugewate käewarte peale, mis inimese seltskonna tungiwast hulgast omale teed oliwad mõistnud teha, ja tema weel selgetes silmades, keda wanadus sugugi ei näidanud tõntsitanud olewat, hiilgas, nagu selges peeglis, tema endine mõte jälle.

„Noh, Johannes, kas oled järele mõtelnud?” küsis ta lühidelt. Kärpsed, kes nende kahe ümber sumisesiwad — jäiwad waikima, nagu oleksiwad nad selle silmapilgu tähtsust teadnud, ja sügaw waikus walitses kõiges kambris. Johannes wiiwitas kaks silmapilku wastusega — need kaks pilku näitasiwad tema isale nagu igawene aeg. Wiimaks tegi noormees suu lahti ja wastas tasaselt: „Jah! Mina olen järele mõtelnud. Ma saan tegema, mis Sa tahad.”

Tõnu Konrati nägu lõi punaseks. Ta tõmbas rätiku taskust ja kuiwatas otsaesist ja palet, mis rõemust niiskeks oliwad saanud. „See on hea ja õige!” hüidis ta. „Mina teadsin, Johannes, et Sina mõistlik inimene oled. Sa tegid oma arwutüki ja leidsid, et Sinu isal õigus on. Mul — see pole uus — on ikka õigus. See on minu wiiside ja olemise kõige wanem wend. Sinu järelemõtlemise otsus on aga

146

ka tubli. Sina oled aimanud, et ühele edasi püidjale nooremehele üks paronesse S—g mitte põlata ei ole. Neil jäneksejunkrutel on ikka kasulikka kaaslasi ja ühismehi — seal ja teal igas nurgas üks krahwlik sugulane — ja kõik need inimesed on midagi wäärt. Nende abiga saadakse ruttu edasi ja nad saawad kaua — olgu küll, et neil nüid ehk tiiwasi kärbitakse — mõjulisteks inimesteks jääma. Waata minu protsessisi! Neil oli waewaks, kohtuherradele kõrwa sisse sobistada, ja iseenesestki mõista, et nende jäneksed minu puid ja kapstaid polnud söönud. Siis saiwad need kohe metsalinnuks, kuna neid muidu kodulinnu auu sees iga karjakrantsigi eest kaitsetakse. Ja tee-pealne raudaed — seda üles ehitada arwati ju Aadama ajast saadik parun S—gil õigus olewat — kõik Jumalastki ette määratud — muud kui pia suu, kauta protsess ja lase õigus lennata. Maailm on ju täitsa edew! Ja pealegi — ma olen Sulle ju ütelnud — see paruni tuisupea ei ela wanaks — tal ei jää mehist järeltulejat, kes tema nime pärib. Pärast tema surma wõiks wäga kergeste....”

„Ah — jätame selle jutu,” ütles Johannes wahele. „Mina olen Sulle lubanud teha, mis Sa soowid.”

„Just nüid räägime sellest edasi,” wastas Tõnu Konrat. „Mina kinnitan Sulle, et see naisewõtmine Sinu õnn on. Parunesse S—g on kül weel noor ja ilma elu tundmata, aga tal on siiski rohkeste mõistust ja ta teab, kuida ta ilmaga ümber piab käima, Tema saab sullegi abiks olema Sinu teed kõrgemale tasandada, seda olen ma ka Wolsi juttudest tähele pannud.”

147

„Kes on see Wols?” küsis Johannes.

„Üks Saksamaa närukael.... Ja ära Sa usu, et parunesse S—g nii inetu on, et tema eest piaksid hirmuma. Sedasarnast ütlesin eile Sulle, pisut äritades, mis Sa täieste ära olid teeninud. Sa wõid isegi arwata, et mina omaks minijaks kedagi näutumat kurja looma ei taha saada. Homme saad Sa teda näha. Mina sain praegu koju tulles parunile wastu, rääkisime kõik ära, ja homme teen ma Sind seal tuttawaks. Jumalukene! Ma ei ütlegi ju, et ta selle pärast taewalik ilus oleks....”

„Kulla isa, jätame selle seletuse,” ütles Johannes wahele. Talle tuli see kõik piinlik, nagu teeks isa awaldus tema õnnele paisusi ette.

Aga isemeelne wanamees ei lasknud lahti, mis korra tema käes oli. Ta algas uueste: „Ära ole mul torssus, poiss, ma olin Sinuga eile pisut kare. Jumalukene, ma märkan ka, et Sul seal wõi teal üks kena neiuke südame on warastanud, noh, kõigis sarnatseis asjus pole ma Sulle kunagi keeldusi ette kirjutanud. Kenad naisterahwad pole mitte põlata, kui nad wahel Su meelt lahutawad — aga sellest pilgust saadik, kus nad tõsiste asjadele takistuseks on…. ah, tühi nali! Armastajad lollid mõtlewad, et üks ainus naisterahwas ilmas on, neid on tuhandeid ja weel tuhandeid, Mitte kõige ilusamat, waid kõige kasulikumat tuleb wõtta. Sina oled tõsine, tubli mees. Näen sind ju sadulas — edasi, hobune! Kaerte eest pian mina muret. . .”

„Jumala pärast — ära enam seleta,” hüidis Johannes, kelle õrna meelele isa wõrdlused piina tegi-

10*

148

wad ja puna palgesse ajasiwad. Õnneks teatati sellsamal silmapilgul wana õpetaja Janteri tulemist, kes Tõnu Konrati pärijaga tutwustama tuli.

„Tulge, õpetaja herra,” hüidis Konrat, „Näe, siin on minu kroonprints. Ta on ilusaste kaswanud. Tunnen teda ju sest saadik, kui rusika suurune oli. Kas ma Teile aga ka juba ütelnud olen, et ta nimi Johannes on, nagu Teil? Nimepoeg saab Teile auu tegema. Aga õpetajaks ei saa ta mitte saama. Temal ja minul on ühesugused mõtted ja ühesugused tahtmised.”

„Muidugi Teie omad — herra Konrat?” wastas wanakene naeratades, nagu mees kunagi, kes liig palju julges tähendada.

„Nagu Teile ütlesin — minu omad on ka tema omad,” wastas Konrat. „See näitab Teile, käärkambriherradele, kül wist ime? ,,Aga” — lisas ta weel Johannese õla peale koputades — „ärge nähke ühes asjas ilmaaegu waewa. Minu pärija waimu ja meelt Te ei pööra. See jääb rikkumata. Tema teab, mis ta mulle wõlgu on, ja pagan wõiks mind wõtta, kui ma kahetseksin, mis tema kaswatus mulle maksis'.”

Johannes awaldas eilist wäsimust, läks pärast õhtu sööma kohe oma kambrisse ja jättis isa ja wanakese jutustama. Ka õnnel on uneta öösi — ja täna öösel ei maganud Johannes wast sugugi. Ta kartis, nagu tungiks waras sisse ja rööwiks tema kallima waranduse ära — ja tema ei jõudnud aega oodata, kus ta teda kõwa hoiu alla saaks panna. Wara homiku tõusis ta üles ja kirjutas herra Kukkaharule ainult järgmised riad: „Mu wäga auustatud herra!

149

Ärge pidage minu esimest kirja mingiks asjaks. Ma olen parunesset S—gi näinud. Juhtumine mängib sagedaste inimese lastega ja nende waeste südametega ime mängi!”

Selle oma enese sõna ja weel mõne muu teu ja olu tõsidust pidi Johannes homme weel enam tunda saama. Wõitlused ja seisuste wägiwõimud pidiwad tema waba ja mehist meelt raske proowi peale panema.

XVI.

Wõib küll uskuda, et Tõnu Konrat parun S—gi kahtlaste tõenduste peale eksitatud ja ninapidi weetud sai, kui ta pojale nii kindlast paruni rõemu pärast hüppamist oli teatanud. Asi aga oli nii, et parun oma tütrele sõnakestki iseäralisest lepingust polnud ütelnud. — Parunesse S—g ei wõinud unesgi aimata, et teda mehele panna taheti. Kui ta seda oleks teadnud, poleks ta wist mitte nii wallatumaid laulusi jõe ääres laulnud, millest ta wistist mitte täit aru ei saanud, kuid et nad aga rahwalaulud oliwad, millest koolmeistrid kooli tunnil kiites kõnelesiwad. Ka poleks ta naljalt, kui kõik oleks teadnud — palja jalu wesilillede riisumisele wälja läinud.

Parun S—gil ilmusiwad mitu põhjust oma tütre ees waitolemiseks. Esiteks oli ikka tema wiis, wastumeelseid asju pitkale wenitada. Teiseks kartis ta oma tütart, kellest ta aimugi ei teadnud, mis see selle asja kohta, et Tõnu Konrati pojale minna, mõtleb ehk ütleb. Kolmandaks tuli parunil sagedaste

150

wärin peale, mõteldes, et ta oma tütart seisuse nimeta mehele piab panema. Tal oli wahel kõwa nõuu Konratile minna, teda kepiga läbi urwata ja ütelda: Nüid, wäga auustatud herra, ostke mu loss. Mure, et teda Teie käes näen, on ühe teise tõeste taewaliku rõemu läbi maksetud, et Teie oma nahatäie weel enne seda minu käest kätte saite. — Aga ta ei olnud seda kõik mitte teinud. Parun oli aeg ajalt tasahiljukeste järele mõtelnud ja iseeneses ütelnud: „See pagana talupoja loru on minu wõlauskuja, põhjatu rikas, ja tema auuahnus ei jää tema rikkusest järele. Kui ma ei ütlen, pole tal halastust, ütlen ma aga jah, siis wõin ehk weel kõik tema käest saada, mis tahan. Asju ei tohita mitte palawalt ajada. Neid piab järgi mõteldama, kas ehk selle juures mitte head wälja ei saa taguda ja seisuse auu hea käekäiguga kokku sünnitada.” Parun mõtles ka nüid sagedaste ühe oma endise sõbra sõnade peale: „Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi wõiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga.” — Parun oli niisugust kärpse joomist juba õppinud. Praegu oli kärbes kül määratu tugew, just nagu Tõnu Konrat — aga kõrge herra ei olnud klaasi enesest weel mitte eemale lükanud, ja, mis tema wõitlust rüitliliku südametunnistusega päew päewalt kergemaks tegi, see oli — oma tütre käekäigu eest mure, kellele tal midagi pärandada ei jäänud. Ka see warandus, mis onu Thereesele K. mõisakesega pärast surma wõis jätta,

151

näitas talle nii suur, et kass teda sülega ära wõis kanda, sest wanamees elas Riias nii suures kitsuses, et parun S—gil, kes ainult raha pillata mõistis, tõeste häbi peale tikkus sarnasest sugulasest. Lühidelt: parun S—g oli eilse Tõnu Konratiga rääkimise järele otsusele tulnud: — oma tütrele täna omast nõuust teadust anda, ja teda kosja wastu ette walmistada. Wana, uhke lesk tädi, krahwi kaasa G. oli täna ka siia jõudnud ja tahtis oma õetütart walwata, et ta uue aja waimu kustki sisse ei hingaks. Aga tema püie noort neiu mõjutada oli asjata, sest Thereese seisis ju kaswatuse läbi oma jala peal ja oli õppinud igast asjast oma otsust wälja harutama ja selle järele käima. Isa ei wõinud ta kül tema pillamise pärast auustada, aga ta armastas teda siiski ja oli rõemus tema lahkeid naljatusi kuuldes — sest parun S—gil oli see omadus, et ka mure ja kitsikus teda kergel wiisil naljatama ajas. See aga oli ka nüid kõik tema warandus. Täna õhtu sööma ajal oli parun S—g ka täis nalja tuju. Tal oli suur asi ees, ta jõi hoopis rohkem, kui wiimastel päewadel muidu, ja ajas kord korralt, kui söömalt ära mindi, juba natuke liiale oma nalja teatusi ja rääkis ka kõigest sellest, kuida ta kena naisterahwaid tundma õppinud ja nende häid omadusi uurinud. Korraga küsis Thereese:

„Aga, isa — kuhu on Sinu kalli kiwidega kulduur jäänud, mis mamma Sulle kinkis?”

„Armas Jumal” — ohkas parun — „meie oleme kõik surelikud — uur ehk weel enam.” Selle

152

peale jäi tütar wait, sirutas jalad sohwa ees kamina tule poole, et neid soojendada ja jäi sügawasse mõttesse.

Tükikeseks ajaks jäi kõik wait. Siis ütles parun S—g: „Kül on Sul kenad jalad, mu kallis tütar?”

„Arwad Sa?” küsis neiu tähenduse-rikkalt. „Mina pole iial teisi näinud, mis ilusamalt kujutatud oleksiwad?”

„Ja Jumal teab — Sul on selles teadust. Aga mina tean ka üht inimest, kes siin oma otsust wõiks ühes anda, sest et ta neid on paremine näinud, kui Sina iial näha wõid.”

„Kes on see õnnelik siin ilmas?”

„Jala arst ei ole ta mitte.”

„Kes siis?”

„Üks mees, kes neid lausa sukkadeta nägi.”

„Sukkadeta?”

„Puhas paljalt,” wastas neiu ettewaatamatalt kõwaste, nii et tädi, krahwi kaasa G., kes pool kurt oli, ja praegu sukka kudus, seda sõna kuulis ja kohe hüidis: „Oh Sa Jumal! Mis asjast Te kõnelete? Kes on paljas?”

„Tema küsis,” — hüidis talle parun kõrwa sisse — „kas puhas palja hobuse seljas sõita wõib.”

„Armas laps, kas Sa mitte wiisakamalt rääkida ei wõi?” küsis tädi õige pahaselt!

„Meie rääkisime ainult hobusest,” wastas Thereese wallatumalt.

„Hobusest ehk mitte hobusest — sõnu on palju, mis heas ja kõrgeseisuse seltskonnas mitte ei tarwitata. Sa oleksid ometi ütelda wõinud: sadulata hobuse sel-

153

jas. Millal hakkad sina ka seisuslikult rääkima?” Krahwi kaasa hakkas jälle kuduma. Parun S—g küsis tasamine oma tütrelt: „Kellel see hella õnn siis oli Sinu sukata wõi paljast jalga näha?”

„Arwa ise... aga ei... Sina ei saaks seda iial ära arwama, üks noormees, Sinu surmawaenlase poeg Johannes Konrati herra.”

„Seda ma küll iial poleks arwata wõinud. Aga — kuida see siis ometi juhtus? Ega Sa teda ometi kutsunud ja ütelnud: „„Näete — waadake kui ilus ta on!”“

„Nõnda pole ma ka teinud, ma ei ole Sulle ka mitte ütelnud, et ma temale teda näidanud oleksin. See noormees on aga üks kelm. Ta teeb, nagu ta magaks — aga ise ta ei mõtlegi magamise peale.” — Selle juures tuli nüid täieline jutustus wesilille riisumisest. Parun S—g kuulas suure rõemuga seda lugu ja tänas taewast, et talle kitsikusest teed oli näidanud, mida ta nüid ju tunni aega nagu palawate süte peal oli otsinud. Kui tütar oma jutuga lõpetas, ütles parun: „Sina oled siis seda kuldlindu palest palesse näinud?”

„Missugust kuldlindu?”

„Johannes Konratit.”

„Mis asjas ta kuldlind on?”

„Tema ei ole mitte ainult tähelepanemise wäärt, waid tõeste üks iseäralik, üliwäga suurte waimu annetega ehitatud noormees, kes suuri asju korda wõib saata ja kellele Moskwa adwokaadid ühestsuust auuwäärt tulewikku on ette kuulutanud. Seda Sa wist sugugi weel ei tea?”

154

„Ma ei wõinud küll selle tähtsa nooremehe otsaesise pealt lugeda, missugune kõrge tulewik temal weel ees wõib, seista. Ka oli meil jõgi wahel.”

„Tema oli Sulle aga meele järele?”

„Tema polnud mulle ka mitte meele wastu. Ta wõttis waewaks näidata, et kui tarwis on, siis ka üks Konrat mõistlik, lahke ja koguni peenikesel wiisil auupaklik olla wõib.”

„See ei pane mind imestama. Ta on mees. Seda on ka adwokaadid ütelnud. Ma lugesin nende kirja, seal oliwad kohad, mida mul kahele korrale lugeda lasti. Tõsi aga on, et selle noore mehe järele kõikide naisterahwaste meeled kihawad. Tal piab ka kuldne süda, hõrn meel, wäga tubli iseloom olema, lühidelt: kõik omadused, mis ühe perekonna õnne põhjendawad.” Parunesse S—g kuulas isa juttu esite naerdes pealt. Aga kui ta nägi, et ta tõelikult rääkis, sai tema ka tõsiseks. Wiimaks küsis ta äkitselt: „Sina kiidad seda noormeest nii wäga. Ehk on Sul nõuu, mind temale mehele panna?”

„Oi, see on üks nõuu!” hüidis parun S—g. „On küll üks naljakas nõuu, aga ta polegi pahem, kui mitmed nõuud, sest wiimaks” ...siin kogeles parun ja waatas krahwi kaasa poole kõrwale ... „Kas Sa seisuse peale uhke oled? Mina ei ole. Mina olen uuema aja päralt. Iga inimene piab oma aastasaja arwamisi tähele panema. Seda piame hoolega silmas pidama, mu kallis tütar, muidu teeme ennast wõimatumaks — kõlbmataks — ja kõige esimene kohus on igal inimesel, et ta oma ajale ja seltskonnale kõlbaw on.”

155

„Oi, kui tädi seda kuuleks,” ütles neiu.

„Jumal tänatud. Tema ei kuule ega mõista meid. Mina armastan ja auustan teda südamest, aga kõikide inimeste seast, kes enam meie aja seltskonda ei kõlba, on tema just esimene, kes sohu ega saarde ei sünni. Tema on nagu ilus ehe ühe — surnuwankri peal, — kuna Johannes Konrat. . .”

„Juba jälle! Kas räägid Sa tões, wõi teed nalja?”

„Muidugi teen ma aga nalja. Aga siiski... inimesel piab julgust olema oma mõtteid ütelda, ja minu tõsine mõte on, et see ilus Johannes wäga hea peigmees on.”

„ Parunesse S—gile?”

„Muidugi!”

„Ära mine ometi liiale.”

„Mitte maikugi. Kõige suurem asi, mis selle juures tähele panna tuleb, on Konrati miljonid — esimene Eesti Tõnu, ainsa Eesti Tõnu ja kõige kindlama Tõnu wägi ja wõim — ja mina tean selgeste, et kui ta oma pojale naise wõtab, siis seab tema noorepaari üliwäga tubli jala peale.”

„Mina olen uhke ja usun, et Konrati miljonisi wõi tuhandeid minu õnneks mitte tarwis pole.”

„Noh, seda wõib aga niisamuti — ütelda. Aga ühe naise õnne tõsised põhjused on rasked kätte saada ja kallid. Lilled, mis meiesuguste elu ilustawad, nõuawad palju rammusat mulda. Pealegi oled Sa mulle ju isegi tunnistanud, et see noormees Sulle meele järele on.”

156

„Kui noormees, kellega ühe jõe ääres kokku juhtutakse. Aga sellest silmapilgust, kus teda enesele meheks tuleks wõtta, on tall üks andeksandmata wiga.”

„Missugune wiga?”

„Tema on oma isa poeg — ja — arwan kindlaste,— et ta sedasama wärki meele ja mõttega on: raha — raha, ja kõik muu ilm olgu ümber wõi surnu haud!”

„Oh Sa taewane kartus! Noh, kuule, ma tahaksin Sult kord ka ühe südame-tunnistusesse tungiwa küsimise ette panna: Kui mina Sulle tõeste nõuu annaksin teda enesele meheks wõtta, mis Sa wastaksid mulle?”

Käsi risti pannes hüidis neiu kindla ja kõikumata healega: „Mina ütleksin: Parunesse S—g ei ole mitte seks sündinud, et Tõnu Konrati pojale minna!”

Krahwi kaasa ehmatas hüidest uueste ja kiljatses: „Mis asjast te räägite? Ma kuulsin tõeste, Thereese räägib Konratist.”

XVII.

Preili S—g jooksis tädi juure ja hüidis talle kõrwa sisse: „Ütlesin praegu isale, et Konrad üks hirmus inimene on ja tema poeg mitte wähem.”

„Kuida? Tema poeg? Tal on nüid poeg? Kui niisugustel pojad on — kuhu läheb siis maailm? Ja, kui nüid järele mõtled, et need wiletsad täna wäljade ja maade omanikud, mis enne parun S—gide pärandus oli — kui need wilja kokku panewad, mis endiste A. mõisa wäljade peal kaswab...! Silmitsen siis küll

157

wahel neid maid ja wäljasi — need on nagu peenikest sugu tõlla hobused, kelle seljas talli Jaan sõidab.”

Krahwi kaasal G—l oli niisama teraw nägemine, nagu Konratil. Üks nägi palja silmadega ära, et lossil pantkirjad wõi obligationid kaelas oliwad. Teine waatas paljalt wäljade peale ja nägi neid põhjatu alatumad ja teutatud olewat, et nad Tõnu Konradile wilja pidiwad kandma. „Ja nõnda saawad nad edasi tungima — need wiletsad!” rääkis ta järele, suuremat tõtt wälja üteldes, kui ta isegi mõtles. „Nad ei saa sellega mitte leppima, et nad meilt kõik on ära kiskunud.”

„Ei nad seda saa, armas tädi, selle eest seisan mina,” wastas talle õetütar.

„Sina seisad selle eest? Thereese — Sul on küll kaunis õiged tundmused, aga ma ei tea siisgi, kust see tuleb. Sinu sõnadel ja jutul on ikka niisugune heal, nagu ei passiks ta mitte õigele kohale.”

„Aga, kallis tädi — mina olen ometi sedasama järele rääkinud, mis Sina praegu ees ütlesid.“

„Sina unustad, kallis laps, et mina kuuskümmend aastat wana olen, ja et mull paljugi luba on ütelda, mis Sina mitte mõistagi ei tohi.”

Preili S—g pööris näu jälle isa poole ja ütles: „Sellel Konratil on siis julgus olnud sulle üht sarnast soowitust ette panna, ja Sinul see karistamise wäärt nõrkus, tema nõuu kuulda?”

„Ah — luba mulle ometi tõendada, ma pole omapoolist lubamist mitte weel annud.”

„Seleta ometi, kuida see asi siis tuli.”

158

„See on Sinu oma asi. Sina oled selle pagana kurjategijale üks kord wastu tulnud. Üteldagu, mis tahes — aga Tõnu Konratil on pehme süda naisterahwaste wastu ja Sinu olu ja iludus on temasse kustutamata mälestust järele jätnud. Ühel päewal, kui meie kahekeste kokku juhtusime, tunnistas ta otse kohe, et ta Sind enesele tahaks wõtta. Wõid isegi arwata, et mina ei ütlesin. „„Noh — hea kül,”“ wastas ta mulle, „„kui ta minu kaasaks ei wõi saada, siis piab ta wähemalt minu minijaks saama. Misgiks piab ta mulle saama.”“ Seda teatades hoidis parun S—g silmad maas ja naeratas, kui ta neid kartlikult tütre poole üles tõstis.

„Jumala pärast — ära naera! Minul ei ole maikugi naeru tuju. Sellel inimesel on wistist ühel ehk teisel wiisil Sinu üle wõimus. Missugused õigused on tal Sinu kohta?”

„Pian ma siis tõeste Sulle ütlema? Wõlauskuja õigused — wõlglase kohta,” wastas parun S—g armetumal healel ja laskis pea norku.

„Sina laenasid temalt raha?”

„Jumal mind selle eest hoidku! Tema on häbematal wiisil minu asjaga ümber käinud. Ta ostis minu wekslid ära, et neid minu käest sisse pärida.” Nüid seletas parun tütrele kõik karwa pealt, nagu seisaks ta pihtil.

Neiu seisis tormisel mõttel ja tuetas ennast kamina wastu. Elu, mis tal senni ajani täit ilu ja lahkust oli näidanud — oli tal nüid walus ja põlastamise wäärt. „Raha — raha, mõtles ta — see teeb ja wiskab seisused ümber, müib lapsed wõlglaste

159

kätte. Näha on, et inimese sugu ikka ühes ahelas piab olema. Mina aga ei taha neid ahelaid kanda, mis mitte wabalt tulew armastus ei köida, waid raha ja kawalus. Siis pole ka see ilus kena noormees, keda saatus minu ette juhatas, muud midagi, kui ainult raha peale lootja — külm, südameta inimene. Aga mina tahan, kui ka mu süda lõhkeb, sellesugnsele eluwiisile wastu panna, ajawaimust hoolimata, keda ka mina weel eile walmis oleksin olnud kumardama. Ka temas ei olnud muud, kui rõhumise waim ja raha on tema truu teener. Parem, kui selle alla ennast heita, tahan ma elada ja surra — ilma armastuseta — ainult kui parunesse S—g, oma wanemate mälestuse auuks, kes, olgu kui neil ka palju suid — mull ometi kallimad piawad olema, kui kõik praegune ilm oma arusaamata orja ahelatega?” Neiu waikis kaua — siis tõstis ta silmad parun S—gi otsa, kes ka nagu waene patune wait seisis — ja ütles: „Nõnda on siis üks seadus ilmas olemas, mis wõlauskujatele õigust annab, oma wõlglaste tütartega tahtmise järele teha, ja üks seadus, mis wõlglastele õigust annab tütreid ära anda, ilma nendelt midagi küsimata? Oh — mu isa — Sina oled mind ära müinud — ära müinud!” hüidis ta ahastawas olekus, ei jõudnud ennast mitte tallitseda. Ta wiskas ühe gipsi-kuju wastu põrandat sadandeks tükiks!

Neiu ägedust ja põrandal katkenud kuju tükka nähes kukkus krahwi kaasal sukawarras käest — wanamoor kargas püsti ja kiljatses: „Kas ta on hulluks läinud, Wiktor.”

„Pole ühtegi,” wastas parun, „Torm tõusis — Thereesel on täna närwid.”

160

„Tema pole weel kahekümne aastane ja juba käiwad närwid?” wastas krahwi kaasa pahaselt. „Wiktor, see oli hirmus lugu, mis ta meile ette tõi. Mina arwan, ta lueb uueaegsid romaanisi, need teewad noored tütarlapsed peast segaseks.”

„Ole andeksandlik, tädi,” wastas parun talle meelitades, „Thereese on täna natuke piiramata wihane.”

„Kuida wõib üks parunesse S—g piiramata olla? Lõhub keegi õige S—gi sugu liige asju ära? Oh Jumal, missugune kaswatus nüidsel põlwel maad wõtab! Ta oli ometi hulga aastaid Riias rüitlite koolis. Nojah — aga enne ja pärast elas ta enamiste meeste seltsis.”

„Wabanda mind, mu tädi,” ütles Thereese talle. „Mina olen tõeste haiglane ja lähen woodisse. Nende sõnadega wõttis ta küinlaga tule ja läks saalist wälja: Parun S—g läks talle abiks järele, sai teda magamise kambri trepi peal kätte ja ütles lepitawal healel: „Tõeste — ühest mõistlikust tüdrukust poleks mina sedasarnast olemist mitte ootnud! Kuida Sa ometi arwata wõid, et mina Sind tõesti Tõnu Konrati pojale soowin? Sa ei saanud siis sugugi märku, et ma ainult Sinu usku tahtsin katsuda? Meie teeme ka oma asjaga nii ja müime A. mõisa ja lossi ära.”

Thereese huuled läksiwad torssu. „A. ära müia? Meie wanemate kallis asukoht ilma hooleks jätta? See oleks üks igawene teutus!”

„Armas laps — muud nõuu ei jää, kui need wanad müirid Sinu õnneks tarwis on, siis piad Sa ennast Tõnu Konrati tingimiste alla andma.”

161

„Ei iialgi!” wastas paronesse S—g.

„Nagu Sina, ütlen mina: iialgi!” kinnitas nüid parun oma tütrele järele, nagu pooliitikamees kunagi. „Kui meie ka need wanad müirid oleme müinud, siis pole meil weel surma häda. Sina saad onu juures warju. Mis minust saab, ei tea ma weel mitte — aga selle pärast ära pia muret.”

„Ära räägi,” wastas Thereese. „On naljasi, mis südant lõhkema ajawad.”

„Jah, mis parata? Ehk juhtub õnne ja saab pea Balti raudtee ehitatud, siis wõin ka weel raudtee paruniks saada. Sa oled minu peale wihane, kuri tüdruk? Sa lähed ära, ei anna oma isale suudgi?”

Thereese tuli ülewalt trepilt jälle tagasi — aga ei annud suud, waid seisis, käed wahestiku rinna peal.

„Kõigist kõik” — hakkas jälle parun S—g juttu, „on küll tõeste ainult minu süi, et me mitte miljonerid ei ole.”

„Jah,” naeratas Thereese, kes jälle ju leplikum näitas olewat — „Onu ütleb, et Sina üks suur patustaja oled, kellel kõigipidised wiad.”

„See on üks armuline, lahke wanamees — ja Sina usud kõik, mis ta ütleb?”

„Kõik.”

„Taewa heldus! Mis ma piaksin ometi tegema, et jälle Sinu silma ees armu leida?... Pia — mull tuleb üks mõte,” seda üteldes oli parun S—g nii tore, nagu oleks tall taewast üks uus nõuu saadetud. Tütrele jättis ta aga seda seletamata, et tall see nõuu wiimseks abiks oleks, kui tütar Tõnu Konrati tingimistes ennast isaga ei ühenda. „Selle

162

wannutud lepingu kirja järele, mis mull pagana naabriga tehtud, olen ma kohustatud oma wõlga Konratile kohe maksma, see on: 8 päewa pärast seda, kui minu ehk Sinu poolest kosimisele wastu pannakse. Kui see asi aga ühe teise asja pärast tühiseks jääb, millele mina midagi ei wõi parata, siis on mull neli aastat selle wõla maksmiseks aega. — Selle wahe sees wõib paljugi sündida, ja mina saan ka ainult oma majapidamisele elama. Selle wahe sees piab meie warandus jälle tõusma ja meie wõime Konratile tema raha auuga tagasi maksta. See imetöö üht ilusat noort meest mitte wastu wõtta ja A. lossi mitte ära müia teeks minu kõrwadele paradiisi head — kui nüid Sina aga ühe nõuu leiaksid, seda doktorite pärlit, kõrgemeele peeglit ja looduse meistri wärki nii kaugele saata, et tema Sind wihkaks, Sind lausa kiskjaks linnuks piaks ja selle pärast Sinu kätt ise tagasi tõukaks.... on küll raske... Sina oled nii wäga kena neiu... aga kas Sull ometi wõimalik poleks, mingit nõuu seks leida? Ole kawal. Seda Sa ehk ometi ka wõiksid... mis eest Sa siis üks naisterahwas oled?”

„Hea küll — saame näha,” ütles neiu. — Oma kambrisse saades istus ta woodi otsa juurde toolile maha ja jäi, kuna ta pitkamisi oma juuksid lahti wõttis, kõige kurwematesse mõtetesse. Häkitselt raputas ta neid enesest eemale ja hüidis: „Oh Winkelmann, Winkelmann!” Siis naeratas ta ja lisas weel: „See on üks mõte. Nüid piab mulle Winkelmann kord ka abiks olema!”

Weerand tundi hiljem magas ta ju kõwaste. Taewa heldus oli parun S—gi wiimse wõsule lahke naeratamise ja magusa une täie käega jaganud.

163

XVIII.

Teisel päewal kella kolme ajal pärast lõunat awas Tõnu Konrat oma aia wärawa, kust jõe poole tee wälja läks, ja astus oma poja saatusel jõe sillast üle, mida parun täna täieste lukustamata oli jätnud. Täna oli Konrat õige heal meelel. Kõige tee wilistas ta oma endist laulu: „Eesti mees ja tema sugu.” Kui ta üle silla astus, lükkas ta jalaga silla müiri küljest ühe pool-lahtise kiwi wette ja ütles Johannesele: „Nõnda piawad need oma asju korras. Alles meie saame neile seda head tegema, et nende sild parandatud saab.” — Krahwikaasa G. ei näinud seda wõeruskäiki. Oleks tema Tõnu Konratit sillast tulewat näinud ehk weel pealgi aimanud, mis ta lossis otsis — ta oleks wistist mõistuse kautanud wõi Jumal teab mis karutükki teinud. Tõeste oleks ta aga taewale süid annud, et see parun S—gide sugukonda nii hirmsaste karistab, — ja nende tütart ühe „talupoja” pojale sunnib. Parun S—g aga teadis seda, ja oli krahwikaasa G. ära ühe naabri mõisasse kohwijutule saatnud. Parun teadis ka, et Konrat kella kolme ajal punktlikult tuleb. Ta tundis seda hirmust korralikku meest ja ootas oma waenlast, omas puiestatud tees edasi tagasi sammudes. Nii pea kui ta neid kaugelt nägi, läks ta neile wastu, kübar käes, üks lill kuuenööphaugus, jalutuse kepp käes. — Tõnu Konrat jäi seisma ja hüidis talle wastu: „Siin paruni herra, on ta, minu poeg, mis Te tast arwate?”

Parun silmitses tähelepanelikult Johannest, kes pärast seda, kui ta parajaste oli kumardanud, läbitungi-

11*

164

walt oma silma paruni peal hoidis. „Noh, mu herra,” ütles parun, „Teie kiitust on siin ju kuulutatud. Aga, ma usun, see on esimest kord, et kiituse pasun mitte pole waletanud.” Seda üteldes andis ta nooremehele kätt ja ütles talle kõige lahkemal wiisil tere tulemast. Kunni parun Johannesega rääkis, astus Tõnu Konrat edasi. Temal oli jälle oma mõte peas ja ta walmistas sellele täit mõju. Õuna-aia ette jõudes lükkas ta weikse wärawa lahti, astus sisse ja silmitses üht kohta. Ta otsis üht pirnipuud, mis mitte enam olemas ei olnud. Aga tema kotka-silm leidis ometi selle aseme, kus ta oli seisnud. Tema näitas parunile ja Johannesele käega, ja kui need siia oliwad tulnud, ütles ta omal kindlal healel: „Paruni herra, omal ajal seisis siin üks pirnipuu. Mina olin seekord weel liht töömees, aedniku abiline, õige uhke, et ühe parun S—gi teenistuses elasin. Aga siiski ei wõi ma suurt Teie isa heldusest kiita. Ma ei taha temast mitte paha rääkida. Jumal hoidku; aga tema tahtis midagi kärneri tööst teada, ei teadnud aga maikugi. Tema tõendas, puukäärid olla wiljapuude lõikamiseks paremad kui aia-nuga. See on aga wõeriti, puhas wale. Kõik, kes sellest midagi mõistawad, wõiwad seletada, et puukäärid ikka lõigatawat oksa purustawad, lõigu kohta pilbendawad.” — Konrat rääkis sellest pirnipuu luust nii elawalt ja tuliselt, nagu oleks see terwe 40 aastat ikka seletamata seisnud. See mees oma kindla eesmärgiga ja mõttega ei pannud ajajooksu misgiks, tema mälestused oliwad ikka noored. — „Noh” — rääkis ta edasi — „mina olin ühel warahommikul pirnipuu krooni lõikamas. Oli just

165

poole 8 aeg. Teie isa astus minu juure, waatis paar silmapilku minu tegemist — siis tõmbas ta käed taskust, sõimas mind eesliks, lollpeaks, ja ütles, mina rikkuwat tema pirnipuu ära. Mina seisin siin — tema seal — mina wastasin asjalikult paar sõna, laulsin ka pisut peale selle, — Mull ei olnud tõeste mitte süid — pirnipuust ei hoolinud ma küll ühtegi — mis oli mull asja, et teda rikkuda? Mull pole küll teiste warandusest iial suurt hoolida olnud, aga ma olen ikka püidnud kõik, mis teen, heaste teha.” Tõnu Konrat hakkas suure healega naerma, siis lõi ta enesele käega wastu rindu, istus pingi peale, pani käed puusa ja hüidis: „Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” Seda üteldes tõusis Konrat püsti, nagu oleks ta ütelda tahtnud: minul on käskida, Teil on aga teha!

Parun S—g kuulas tema kõnet ja silmitses oma keppi. Tall oli suur lust teda Konrati selja peale katki peksta, aga warsti ajas ta kõik kurjad mõtted ära ja wastas meelitawal healel, kawalal lahkel naeratusel: Konrati herra — wõimalik on, et minu isa puulõikamist ei mõistnud. Aga ta oli waimurikas mees. kui ta ette ära oleks wõinud arwata, et ühel päewal tema perekonnale nii õnnelikku sündmust tooks, siis oleks ta wistist kaks kord nii palju karistanud.” Kõik aeg, kuna isa rääkis, oli Johannesel piinlik tundmine ja rahutu meel. Ta oleks maa sisse pugenud. Parun S—gi wastamise järele aga tõusis ta

166

sirgeks ja tundis enesele puna palgesse tõuswat.. Tõnu Konrat aga oli mõtetesse jäänud — tema küsiteles iseeneses, kas ta paruni wastust heal wõi pahal mõttel piab arutama. Koor oli kullasest paberist, aga tema all oli kõwa ubatera magusa pombongsi asemel. Korraga waatas ta kindlalt jälle paruni otsa, kes aga täieste otsekohese ja süita näu tegi. Tõnu jäi ka rahulikuks.

„Igal linnul oma laul” — ütles ta ja warsti oli ta jälle heal meelel. „Kus on siis preili S—g?” küsis ta. „Aeg on käes, ma tahaksin temale oma poega tutwaks teha.”

„Seda pole tarwis,” wastas parun. Juba eile on noored inimesed üks teist näinud ja tutwaks saanud.”

„Ah, kelm,” naeratas Tõnu ja ähwardas sõrmega Johannese poole. „Mulle ei lausunud Sa sellest sõnagi.”

„Mu herra,” ütles parun, Johannese poole pöördes. „Ma tahaksin Teie isalt, kes nii wäga wiljapuid mõistab rawitseda, mõnda nõuu küsida. Minu tütar on kuskil kohal rohu aias. Olete wast nii lahke, otsite teda seal üles. Tema on ette walmistatud ja ootab Teid.”

Johannes ei lasknud seda enesele kaks kord ütelda. Ta läks — segases meeles ja raske südamega. Tema hõrn tundmine ja auu oli paruni wastuse läbi isale puudutud — ka isale andis ta süid, et ta wanu asju paruni ürituseks wõi alandamiseks ette tõi. Tema eilne loodetud õnn näitas talle korraga nagu üks ilus õun, kelle sees korraga uss ilmub. „Aga siiski” — ütles ta wiimaks — „pea asi on ainult

167

see, mis wiisil neiu S. ja mina teineteisega rahul oleme.” Johannes tuli rohu-aia lahtise wärawa ette. Endisel ajal oli aid siin imeilus olnud. Ilusad, suured puiestatud teed, ilupuud ja põesad — kõik aga oliwad wiimsetel aasta kümnetel korratuma ja hooletuma korrasse jäänud. Loodus läheb ikka kunstist üle ja pühib tema jäljedgi ära, kui teda kunst enam omas ahelas ei wangista. Ka hulk gipsi kujusi aias oliwad wigastatud ja endised uhked wee kraanid kesk aeda näitasiwad nagu küsiwat: mis tarwis me õige siin weel oleme? Aed, kuhu Johannes astus, oli juba paruni isa ajal, kes ainult põllul ajandada mõistis, korratumasse korda jäänud — aga paron Wiktori eluajal oli halastamata aeg kõik soga-saga sünnitanud. Siiski oli aed ja koht weel wäga ilus looduse poolest. Ja — kui mitmed kõrged ja uhked peremehed polnud aasta sadadel siin kohal juba jalutanud ja aias wanade Greeka jumalate kujudega kõnelenud, kuna nutt ja ahastus wäljal ümber kaudu ilma täitis ja raske higi ja lugemata were tilgad woolasiwad? Mööda oliwad aga nüid, Jumal tänatud, need ajad, ja uued sugud ja uued põlwed astusiwad oma aja wiisi järele oma elu teed. Need oliwad umbes mõtted, mis Johannes tundis, kui ta neiu S—gi otsides aias ümber käis. Ta ei leidnud teda aga mitte. Ta ei teadnud aimata, et neiu S—g ühes paksus lehtmajas warjul oli, kust ta nooremehe tulemist ja otsimist lehtede läbi selgeste wõis silmitseda. Paronesse wahtis põnewalt, ja tahtis nooremehe näust ja südamest tema mõtteid lugeda, kas tema ka ainult raha ja wägiwallaga kõik lootis kätte saada — ka ühe uhke ja waba-

168

dust armastawa neiu südant ja kätt. Ta ei wõinud aga kõige järelemõtlemise peale muud arwata, kui seda, et Johannes Konrat teda tema kõrge seisusega wägiwallaliselt omaks tahab saada, ilma küsimata, kas neiu teda armastab wõi ei. — Kui Johannes juba kaks kord aiast läbi oli käinud — edasi tagasi — tahtis ta juba ära minna, korraga aga hüidis teda üks heal: „Mu herra, kas mina see olen, keda otsite?” Johannes kahwatas, pööris ruttu ümber ja läks tagasi. Lähemal silmapilgul sai ta ühe kiwipingi ette lehestikusse, kus parunesse istus. Johannes palus luba ja istus ka.

Paronesse S—g waatas täna nooremehe otsa, nagu ei tunnekski ta teda ja ütles: „Mu herra, üteldakse, et meie teineteisega piame rääkima — hakake Teie, mina saan Teile wastama.” Seda ütles ta kuiwalt, kõrgel healel. Johannes Konrat märkas kohe, et ta ennast eile oli petnud, ehk et teda oli petetud. Ta tundis, et ta ilus unenägu mööda oli ja et tema õnneks ja auuks oleks olnud, kui ta iial A—sse poleks tulnud. Tema julgus kadus ja sügaw kurwastus asus ta hingesse. Sõnagi suust wälja ütlemata waatas ta nagu pool unes paronesse S—gi peale, kes teisel pool pingi otsal istus. Temale näitas, nagu istuks see neiu teisel pool ilma otsas. Tema kahetses kibedaste, et ta seda mitte ju enne ei olnud mõtelnud. — Paronesse S—g aga tegi kannatamatu näu ja ütles wiimaks: Kas teate, mu herra, et sell wiisil meie rääkimisest midagi ei saa? Aga — meie piame üksteist natuke aitama, muidu ei aita meid keegi. Teie tahate siis, et mina rääkimist pian algama? See ei ole mitte õige. Kas Teil siis nii raske oleks ütelda, et

169

Teie mind ilusaks, armsaks piate ja mind pühalikult auustate? Aga Teie olete waimurikas mees. Teie wihkate ilusaid kõne käänusi ja edewaid walesi. Ka teate Teie, et mina Teid mitte ei usuks.

Johannesel peasesiwad alles nüid keelepaelad lahti ja ta wastas: „Kui ma Teile ka ütleksin, mu preili, et mul sellest päewast saadik, kus mull see õnn ehk õnnetus oli, Teid näha, mitte korda ei ole läinud, Teid unustada ja et mina terwe kuu otsa igal hommikul selle koha peale tulin, lootuses Teid, mu preili, jälle näha — kas Teie seda siis usuksite?”

„O! Oi! See on heaste arwatud!” wastas neiu ja waatas talle uskmatalt ja põlgawalt otsa. Lugu polnud küll nii, et ta seda sugugi poleks uskunud, et ühel noorel mehel tema wastu ju nelja aasta eest, kus ta alles pool kaswanud neiuke oli, süda põlema läinud — ei! siin ei tahtnud ega wõinud neiu õigeks wõtta, et see kena noormees tõtt oli rääkinud. „Terwe kuu otsa” — wastas ta — „see on terwe kolmkümment päewa — ilma et wihmasid päiwi maha arwaksime. See on kindel, ilus iseloomus. Ja kui Teie siis koju läksite mind nägemata, kas mõtlesite ka tõsiselt selle peale, et enesele kuuli otsa ette kihutada?”

„Ei!” wastas Johannes naeratades, „ma pian otsekoheselt tunnistama, et ma iial kuuli peale ei mõtelnud. See kord oli mull pealegi mu pead wäga tarwiss, sest ma walmistasin ennast Doktori eksamile, ja olin ilusa tundmata neiu wastu otse pahane, et ta minu mõtteid teaduse töö juures oli seganud. Ma naersin ennast isegi ja ütlesin: „„Oh Sa Jumal,

170

kui wäga mõistmata, igapäewane ja naeruwääriline Sa oled!”“ Ja ma lubasin iseenesele, et ma Teid unustan, aga — homme päewal olin jälle seal tee peal puiestikus.”

„Ja Teie Doktori eksam läks nurja?”

„Kahjuks pian Teile teatama, et mind kiideti.”

„Raske alandus mulle!... Aga, mu herra, kuidas Te teada saite, et see tundmata, kes Teile nii kardetawaid segadusi tõi, parunesse S—g oli?”

„Seda tean ma alles eilsest saadik.”

„Seda pahem. Teie siis, mu herra, armastasite seda tundmatat, aga parunesse S—gi tahtsite wõtta?”

„Jumal tänatud, parunesse S—g ja see tundmata on üks ja seesama, ning, ma wannun Teile, poleks see mitte nõnda, siis ei oleks mina ka praegu mitte siin!”

Neiu waatas talle uueste, nagu pool imestades, otsa, punastas pisut — aga ütles siis warsti: ,.Eile oleksin ma seda uskuda wõinud, täna ei usu ma Teid aga mitte.”

„Miks mitte?” küsis Johannes.

„Selle pärast, et ma eile midagi ei teadnud, aga täna tean ma kõik.”

„Ma palun Teid, seletage, mis?”

„Mis asjale oleks sest head?” wastas parunesse S—g kuiwalt ja uhkelt. „Ja mis wõiksin ma Teile siis uudist teatada, mida Teie juba isegi ei teaks?”

„Aga kelleks Teie mind siis piate, mu preili? Mis asjast piaksin mina teadma, mis kõigipidi awaldamise ja auuga kokku ei käiks?”

171

Parunesse S—g wastas temale: „Kui ka muud midagi pole — eks ole ikka pehmemeelseid, sõnakuulelikkusi poegi, kes kõigeks, milleks isa rahalise rikkuse abil jõudu saab ja soowib, amen ütlewad. Eks ole heaste kaswanud noori mehi, kes maast madalast õppinud on, oma südant ja oma enese auutundmust ohwerdama. On ka auuahneid noori mehi, kes wahel heaste oma arwutükkisi teewad ja leiawad, et see ehk see noor tüdruk, kellel wanemate poolest nime ja sugu kõrgust päritud, ka rahata ja warata wõib wõetud saada, ilma et teda tarwis oleks armastada. Mis armastusest puudu jääb, seda tasub ilmas seltslik nimi ja kõrgem seisus ära. Teie olete leidnud, et üks parunesse S—g Teile mõnes asjas kasulik wõiks olla, kui tal ka raharikkus puudub. See on mulle wäga auustaw, ja ma tänan ka selle auu eest, mis Te mulle näitate.”

Johannes Konrat tõusis sirgeste püsti. „Nõnda siis mõtlete Teie minust!” hüidis ta — „ja Teie ei ole mind weel mitte ära saatnud?”

„Mina Teid ära saatma? Selle eest saan ma ennast hoidma.”

„Noh, kuida siis, mu preili? Teie saaksite siis ennast alandama ja seda pehmemeelelist, narrimeelelist isa-poega, seda täispuhutud — südametunnistuseta wõerast auust auuotsijat wastu wõtma?”

„Mis Te alandusest räägite? Oi — mina pole mitte tüdruk, kes ennast kellelegi ohwerdab. Meie teeme aga kauba — ja see kaup teeb kaks õnnelikku. Teie aga tahate ehk ka, et ma Teid oma südame põhja waadata lasen, noh — ma tahan mahalöödud

172

silmil tunnistada, et ma ikka ühest miljonist und nägin. Ma tahtsin wähemalt ühe miljoni mehele kaasaks minna. Aga et inimene mõistlik piab olema ja taewa käest mitte üleliiga nõudma, selle pärast arwasin oma miljonimeest umbes wiie, kuuekümne aastaseks, inetumaks, haiglaseks, juuksita mehikeseks — olin sellegi pärast temaga rahul. Taewas teeb mind aga nüid lõpmata õnneliseks. Miljonimees, keda ta mulle saadab, on weel täies juusteis. Mina ei tea küll, mu herra, millega ma Teile kasuks wõiksin olla, aga seda tean ma wäga selgeste, misseks Teie mulle kasuks saate olema, ja et Teie minu kätt abieluks nõuate, annan ma Teile teda.”

„Mu preili — saatke mind minema! Saatke mind halastuse pärast ära!” kordas Johannes.

„Ei! Teie ei saa mind nii kaugele üritama,” wastas parunesse S—g ja lisas juurde: „Kas ehk teeb Teile minu otsekohene, awalik meel haiget?”

„Teie otsekohesus?! Neiu! Tunnistage, et Teie ainult kometit mängite ja et see kometi mängimine Teile ja mulle auuta on.”

Parunesse S—g waatas talle korraga nii lapseliku imestamisega otsa, et Johannes sugugi enam aru ei saanud, mis ta pidi mõtlema ehk tegema.

„Teie arwate, et ma kometit mängin?” wastas neiu, „Ei! Mina räägin otse, nagu mõtlen. Kelleks Teie mind siis piate — arwate wast, et mina mõni luulelik neiu olen? Ei! Mina olen põhjatu asjalik. Mulle on ju kaswatuses üteldud, et ühel noorel tüdrukul, kes heast seisusest on, wäga paha elu lugu ees seisab, kui tall raha küllalt ei ole. Mind on

173

õpetatud, waesust kõige hirmsamaks asjaks pidama. Ma pian Teile ütlema, et kui minu isa mulle Teie kosja pakkumist teatas, panin ma esiteks sellele wastu. „„See on ju abielu minu seisusest all,”” ütlesin mina. — „„Ah, üks kõik,”” wastas tema mulle, „„see on rikas seltskond!”” — „„Kas ei wõiks ma siis üht niisama rikast ka omast seisusest leida?”” — „„See näitab mulle wäga kahtlane olewat.”” — „„Kinnita mulle wähemalt, et see noormees mulle meele järele on.”” „„Sest on küll, kui ta sulle just wastu meelt ei ole... .”” — noh — mu herra, minu isal on õigus. Teie ei ole mulle mitte wastu meelt. Mina pian Teid armsaks meheks ja olen hea meelega walmis selle wõrdluseta abielusse astuma.”

„Oh sa Jumal, kui helde Te olete!” hüidis Johannes pilkawal, lahkel, aga südamest tulewal wihameelel. „Minu õnn on otsata. Kas ma ei pia Teid — põlwili tänama?”

„Pole tarwis, kingin Teile selle waewa.”

„Ma arwan — nüid on küll,” wastas Johannes ja tõusis üles. „Meil pole üks teisele enam midagi ütelda.”

„Siiski weel: mull on Teile weel midagi tunnistada, mis mul raskeste südame peal rõhub. Sellest tahaksin kohe lahti saada: Ma arwan, Teie olete natuke armukade, mu herra. Eile, kui mul see rõõm oli, Teid lillelisel jõekaldal näha, oli Teie esimene mure, teada, kas minu süda weel waba on, ja Teie ruttasite ka kohe õhinal küsima....”

„Kes Winkelmann on” — ütles Johannes jutu wahele. „Ma ei taha seda enam teada.”

174

„Aga, lubage — minu otsekohesus sunnib mind Teile seda ütlema…”

„Kes Winkelmann on? Mina tean seda niisama hästi, kui Teie,” ütles Johannes jälle wahele. „Winkelmann on üks iseäralik, peenikene, auuwäärt, ilus noormees, mitte lollpea ja edew inimene, nagu mina, ta on noormees, kes Teile mitte wastumeelt pole, waid ka wäga, wäga meele järele, ta on üks mees Teie seisuskonnast, teda wõiksite meheks wõtta, ilma et Teil sellest ühendusest häbi oleks. Miks aga ei ole tall mitte see tühi miljon, mille järele Teie ju wistist lapse põlwes ohkasite? Oi — waene Winkelmann! Teda ohwerdate Teie nüid kahetsemata ja südame waluta.”

„Südame waluta wast küll — aga kahetsemata — selles on teine lugu. Noh — oli ka ainult koolitüdruku armastus, ja ma palun Teid, uskuge, ma pole iial teda enesele meheks wõtta lubanud.”

„Teie olete teda aga lootuses julgustanud.”

„Oi — mu herra, meie waidleme juba? Mis piab siis pärast saama?”

„Sinna ei wõi midagi parata. Lugu on nii. Aga Teil on õigus — mina olen mees, kes armukade, ja ma tunnistan otsekohe, et see Winkelmann... Noh — kuida hakkame temale nüid tema õnnetust kuulutama?”

„Jumalukene” — ütles neiu wägise naeratades — „mina temale otsekohe seletama, et praegusel aastasajal üks ainus Jumal olemas on — see on: raha Jumal ja Johannes Konrat tema prohwet.”

175

Johannes astus ruttu neiu poole, waatis temale julgeste ja teraseste otsa ja hüidis: „See on siis see Riia puiesteel nähtud neiu! See on see pea, mis selle kübara all warjul oli, mida mina pärast nii sagedaste unes oma waimu ees nägin? See on see süda, mis sõiduriiete all tuksus, mille külge mina wärisewal käel puudutasin! Oh esimese kewade rõõm ja õnn! Oh püha saladus! Kui wäga petlikud teie olite! Oh minu luulet, elujuhtumisi, minu rumalust!... Ma ei jõua Teile mitte üles harutada, mu preili, kui wäga palju mull Teid tänada on. Paari silmapilgu eest tundsin ma ennast weel wäga õnnetumaks — minu süda oli raske ja kurb. Ma tänan Teid. Teie auussameelne otsekohesus on mind peastnud, parandanud. Mina lähen waba, kerge südamega siit.” Nende sõnadega kumardas ta ja astus ju minema, kuna neiu häkitselt temalt küsis:

„Kuhu Te lähete, mu herra?”

„Pehmemeelne, allaheitlik poeg” — wastas noor mees — „ läheb jalamaid oma isa juure, temale teatama, et ta täna parunesse S—gi wiimast korda on näinud.”

Parunesse S—g oli oma sõjaplaani heaste, wõi pahaste korda saatnud. Aga korras ta oli, ja ilma suure waewata oli ta wõitnud. Aga — mis liikus korraga tema südames? Tema tõusis üles, astus Johannesele tee peale ette ja äkitselt ümber muudetud näul ütles ta wärisewal healel: „Teie olete siis üks auumees, mu herra? Mina ei mõista Teid mitte enam. Oh, mu herra — aga auumees ei topi ennast mitte wägise peale..”

176

Johannes astus sammu tagasi — imestades, missugune muutus neiuga silmapilgul oli ilmunud... „Mis Teie sellega tahate ütelda?” küsis noormees. „Millal olen mina ennast Teile wägise peale toppinud?”

Parunesse S—g tegi häkitselt oma kübara paelad lahti, mis tema wihal nagu ees oliwad. Kübar langes peast maha. Neiu ei tõstnud teda üles. Johannes ei teinud seda ka, waid seisis uhkelt seal. Tema teades ei olnud tall midagi süid, mis eest tema auul ehk karta oli. Neiu aga märkas, et ta siin ühe kõwa kalju wastu oli tõukunud. Ja — et oma naiselikku uhkust milgi wiisil mitte salata, astus ta sellega wälja, mis, nagu ta nüid nägi — Johannesel ehk küll teadmata wõis olla — isade wahel ära oli tehtud. Sirgelt nooremehe ees seistes, pead kõrgel hoides — tuliselt wälkuwate silmadega hüidis ta wihas: „Olgu ka küll wast, mu herra, et Teie järelemõtlematult ühe auuta kauba juures osanikuks olete saanud. Mina wõiksin ka uskuda, et Teie mind kenaks piate. Mul on ehk õnn, Teie meele pärast olla. Teie käisite wast ehk ka oma südame kutse ja mõttekujude järele, kui ennast ühe sarnase terawameelse arwutükisse kaasa andsite, mis Teie ise wistist mitte poleks wälja mõtlema hakanud. Siiski ei ole see mitte wale, kui ma ütlen, et see mees, kellena Teie praegu siin seisate, Teie tõeliku olemise wäärt ei ole, nagu ka see edew kometimäng, mis mina praegu mängisin, minu inimliku olemise wääriline ei ole. Teie julgete ütelda, et Teie mitte pole püidnud, ennast mulle wägise peale toppida? On siis rööwel, kes teekäijale mõne metsa tuka juures kaela tuleb ja

177

temalt kas raha ehk elu nõuab, ta üks auu-mees — tema laseb kahe asja wahel walitseda, ta auustab oma ligemise wabadust? Ah, mu herra, Teie arwate seda päris õigeks ja lihtsaks asjaks, et Teie isa meie wõlakirjad üles ostis, et parun S—gi oma pihku saada! Teie piate seda täitsa õigeks tegemiseks, et ta temale, lepingukirjad käes, ütles: „„Teie saate mulle kas oma lossi, wõi oma enese ja oma lapse auu ära andma, üksi raha eest; üks kummast: Teie tütar tuleb minu pojale, ehk Teie maksate mulle jalamaid selle wõla, mille wekslid minu käes on ja mis Teie seega mulle wõlgnete!”” See tegemine näitas ka Teile õige ja kohane olewat. Teie ütlesite iseeneses: „„See neiu on minu meele järele, ta piab minu omaks saama, seda pole tarwis, et mina tema meele pärast pian olema.”” Eks see, kes nõnda teeb ja mõtleb, tõeste hõrna tundmisega mees ei ole? See on kõrge mehisus, wõi rüitlisus, wõi Jumal teab, mis kõrge auus wiis — ehk — mina ei mõista sellest suurest asjast mitte maikugi enam. Õiguse pärast piaksingi mina selle peale päris uhke olema, et minu isa oma wõla minuga maksab. Mina olen siis terwe 60,000 rubla wäärt. Senni ajani ei tulnud mull iial mõttesse, kui palju ma ka wäärt oleksin. Oi, mu herra, kas olete ka julge, et õiete rehkendasite? Kas ei ole mõni eksitus wahele pugenud? Kui palju maksab minu naeratus? Kui palju minu ilus juuks? Mu südamest ma ei räägi — selle peale siin kaubas ei waadeta. Teie teadsite küll wist, et see iial Teie päralt ei saa olema? Mu herra, ma küsin weel kord — kelleks Teie mind pidasite? Minu tädi, krahwi

178

kaasa G. kordab mulle iga õhtu ja hommiku, et mina üks parunesse S—g olla. Ma ei taha waletada, ma olen uhke parunesse S—g, ilma et ennast mõnest teisest taignast arwasin olewat, kui igaüks muu inimene. Aga — kui ma ka liht kodaniku tütar, üks töötegija ehk talu tütarlaps oleksin — iial ei saaks ma ennast nagu kaupa kaubelda laskma! Ei, mu herra — siin ei leita kedagi tüdrukut osta. Pöörge mujale kuhugi, ehk pidage oma miljon. Mina põlgan seda miljonit, mis mulle üks mees niisugusel häbematal wiisil, mind kaubana ostes, kaela tahab heita.”

Mitu korda tahtis Johannes talle wahele rääkida — aga ta ei saanud äritatud naisterahwa wihasele kõnele paisu panna, mille woog käis, nagu üle kallaste woolaw jõgi. Johannesel oli tundmus, nagu tambitaks temale nuiadega selga — ta imestas weel, et ta juba pihuks ja põrmuks polnud saanud. Parunesse S—g rääkis tuhinal edasi: „Jumal teab, kui kallis minu meelest A. mõis ja loss on ja kui kõwaste mull endised mälestused hinges seisawad. Lagunenud marmori ja gipsikujud, mõni ilma peata, mõni käeta, mida Teie siin aias näete, on mulle kallimad, kui kõik ilu ja hiilgus külmas, südameta, rahalises ilmas, mis mulle pakutakse. Ainult siin olen ma õnnelik. Hommiku äratab mind wana tornikell, mille kähisew heal nagu minewikust kuulukse tulewat, mida, ehk ta küll palju kurjust, wägiwalda ja ülekohut enese hõlmas warjab, ma siiski armastan. Jumal — kes jõuab oma wanemate ülekohut wihata, mida ise oma silmaga pole nähtud. Oma eluga ja tegewusega tahaksin ma kõik siin tasuda ja heaks püida teha, kui mind lastaks

179

ja kui Jumal milgi wiisil mulle seda wõimust weel jagama saaks. Aga oh — kõik läheb wist nurja! Olgu peale — mu herra, wõtke see maja, kus ma sündisin, wõtke minu lapsepõlwe mälestused, minu õnn, wõtke kõik, aga parunesse S—g ei saa mitte Teie päralt olema — ei saa ennast rahale ega wägiwallale müima!.... Aga — weel üks asi, enne kui meie teineteisest igaweste lahkume... Mina tõusin täna hommiku ühe kurja mõttega üles. Minul oli nõuu, õige ettewaatlikult, õige osawaste ja kawalaste asja ajada, et Teie sunnitud pidite saama, minu jah-sõna peale ei-sõna ütlema. Sellega oleks meie ühenduse murdmine Teie süiks. Aga — tuleb ju sagedaste ette, et kes osaw tahab olla, pole seda just mitte. Mina täitsin oma plaani nii wigasel wiisil, et Teie kohe minu otsekohesust kometi-mängimiseks nimetasite. Ma ei leidnud õigeid sõnu, ja ei saanud neljandamat jagugi kõnest korrata, mis ma pähä olin õppinud — minu tühi pea-aju ei tulnud mulle appi ja Teie saite aga poolikaudu minu poolt tembutatud, mitte nii täieste, nagu ma ette olin walmistanud. Mu herra, nüid seisan ma tõeste oma jala peal! Minge oma isa juurde ja ütelge, et see kaup, mis ta mulle peale toppis, mind põlgawasse wihasse ajab. Ütelge temale, et ma seda häbi iialgi kandma ei saa, ja et tema miljonid, millest ta kiitleb, iialgi temale aitama ei saa, üht parunesse S—git osta. Ütelge temale — see loss on tema päralt, aga see käsi siin pole mitte osta. Teie ei saa seda iial oma kätte saama.”

Johannes oli ootamata kimbatuses — meelest

12*

180

segane — nagu pitksest löödud. Niipea kui ta sõna wahele sai hüida, hüidis ta ka: „Mu preili, ma wannun Teile, et ma sellest kõigest midagi ei teadnud…..„ Rohkem ei saanud ta ütelda, segadus, wiha, lootuseta olek matsiwad tema mõtted ja paniwad tema heale kinni. Tema silmitses weel parunesse S—gi üks pool silmapilku — nagu oleks teda ärawannutud seda neiut iialgi enam näha, ja nagu tahaks ta teda ainult oma silmadegagi kaasa wõtta. Siis pööris ta ümber ja läks kui tuul. Wana lagunud Kreeka Jupiter, Neptun, Pan, Wertumnus ja Silen, Pomona ja Pales — kõik siinse rüitliku parun S—gide endise auu ja ilu ajal üles pandud jumalad nägiwad teda põgenewat — ja arwasiwad wist, et see ära ruttaw noormees üks waras on, keda otse kurja pealt kätte saadi…..

Ja parunesse S—g? — — Ka tema oli nagu wälgust löödud. Ta nägi jälle, et ta ühe kalju wastu omas uhkes rüitlilikus lootsikus oli põrkunud. Tema waimu ees seisis ilus, sirge noormees — ehmatanud, aga siiski julge ja kõrge — see mees ei saa wistist andeks andma, et teda südame müimise ja külma kaubanduse edendajaks oli üteldud. Neiu seisis, nagu sammas oma koha peal paigal... tema kõrwade ees helisesiwad sõnad: „Mu preili, ma wannun Teile, et ma sellest kõigest midagi ei teadnud!” Ja jälle:... „Paari silmapilgu eest tundsin ma ennast wäga õnnetumaks.... Minu süda oli raske ja kurb. Ma tänan Teid... Mina lähen waba, kerge südamega siit.... „Täna olen ma parunesset S—gi wiimast korda näinud.”....

181

— — — Oh ilm ja loomuwastane seisuste uhkus ja wihawaen — kui kergeste otsite teie wastastikku teine teiselt süid, kuna teie ise ilusat ilmamaad — ka püha Eestimaad wande alla surute ja piinlikul uhkusel iseeneste ja teiste tundmustest üle tallate, mida loomuse püha, kõrge eluõhk kõikidele südamesse sünnitab. Aga — weel ei ole kurjus ja wägiwald ilma wõitnud. Ka kõige uuematest ahelatest saab arm ja waba mõte läbi murdma. Tema sünnitusel algab siis ka ülem ja parem aeg. Kui kaugel aga wiibib ta weel?...

XIX.

Johannes oli lossist ära tulles nii õnnetu ja meeleõhinal, et ta teelt ära eksis. Ta läks mäe kalda all puiestikus edasi, südame walust ja häbist joobnud. Kui ta jälle täiele mõttele sai, nägi ta ennast A—st kaugel jõe ääres. Sealt rändas ta mures ja ahastuses sügawais mõtetes tagasi. — Tema walu oli kahekordne: tema süda ja auu oliwad haawatud, tema oli oma tundmata neiut tundma õppinud ja näinud, et sellel auus, kallimeelne waim ja hing oli, mitte wähem, kui temal enesel. See neiu oli wäärt, temast armastatud saada. Tema armastas teda selle põlgduse pärast, mis ta tema wastu oli üles näitnud. Tema armastas tema wiha niisama nagu ta iludust. Ta arwas teda ikka weel enese ees seiswat sätendawail silmil ja wärisewail huultel, kus ta temale ütles: Mina ei saa iial ühe mehe päralt olema, keda ma mitte ei armasta!” — See ilus ema-

182

lõwi oma wastuoksa juustega oli Johannese südame enese kätte kiskunud ja hoidis seda enese küintes, hüides: „Too oma süda ära, kui Sa julged!” Ühe tee peale wälja saades, silmas Johannes jälle lossi, kes tema häbi ja teutust oli näinud. Ta andis ka iseenesele süid, et ta nii kergelt oma isale järele oli annud ja armastuse woogude aetusel kosjateele läinud, kus tõsine wastu-armastus weel teadmata. Jälle pööris noormees metsapaksustikusse ja usaldas oma walu tummadele puudele, kelle keskel ta nüid liikus, nagu üks kadunud hing. Talle tuli hingesse, nagu oleksiwad wanad tammedgi osawõtlikult tema peale waatnud ja lehtedes tasa healitsenud: „Jah — see on õige õnnetu lugu — aga need sinised silmad pole mitte unenägu, ja tänasest päewast kaua ajani, — ööd ja päewa — ei saa sina mitte tema peale mõtlema, ilma et üht madu tunneksid, kes Sinu südant närib.”

Tõnu Konrat oleks lõpmata imestanud, kui ta praegusel silmapilgul oma pärijat oleks näinud, kuida see metsapuudega juttu ajas. Pärast seda, kui Tõnu parunile aiatöös õpetust oli annud, läks ta pea koju tagasi, arwates, et kõik tema tahtmise järgi saab korda minema. „Tänane päew olgu armu silmitsemiseks ja ilutsemiseks — tõsised asjad tulewad alles homme.” Nõnda mõtles Tõnu ja tema näust hiilgas rõem. Kõik wastutulejad saiwad täna temalt üli lahkelt teretada. „Oi, Sina kelm,” rääkis ta iseeneses. „Nägi juba eile tulist neiukest, aga ei lausunud wähematgi sõnakest mulle.” Tõnul ei olnudgi wastumeelt, et oma poega sarnaste suudpidajate kelmide hulka wõis

183

lugeda. Tema arwamise järele oligi niisugustel inimestel rohkem wõimalik elus läbi saada, kes mõtteid ainult enese teada hoidsiwad. „Temal on hea wesiroosisi armastada, mina kannan kulu. Otse minu luust ja lihast see poiss.” — Kell lõi seitse — Johannest ei tulnud weel tagasi. „Nemad jätsiwad teda wist sööma-ajale,” ümises Konrat. „Ma hakkan juba aimama, et see kosimine neile weel enam rõemu teeb, kui mulle — nad kardawad, et meie ehk käest ära lipsame”.... Aeg läks edasi. Johannest ei tulnud ikka weel. Konrat sai juba rahutumaks. Korraga kuuldus rutulist sammude astumist trepi peal, uks läks lahti. Johannes tuli. Tema näu pealt oliwad südame liikumise jäljed kadunud. Silmadest ei tuntud wähematki märki tema saladusest. „Ah, sealt tuleb mu wõidumees!” hüidis Konrat pojale heal meelel wastu, „Kas polnud mitte wanal ajal Rooma Tsesar, kellest ajalugu ütleb: „„Weni, widi, wiki”” („„Ma tulin, nägin, wõtsin…” Kas tuleb ütelda wiki wõi wici, Johannes?”

„Wici tuleb ütelda, kulla isa.”

„See on ka minu terwe Ladina keel, mis ma enne Janteri juures õppisin ja pea jälle unustasin. Oi — see pagana Ladinakeel! See on ainult maailma pettuseks, päris adwokatide tarkus — teda räägitakse ainult seks, et teiste mõtteid segada ja omi warjata. Aga kas tead ka, pois, et Sina terwe igawese aja seal jänekse junkrute lossis ära wiitsid. Rahwukesed ei tahtnud Sind enam ära lasta — maiad mokad!”

184

Johannes istus lauale, wõttis ühe pudeli, mis laual seisis, tõmbas korgi pealt ja jõi kaks klaasi sellest teine teise järele ära. Tema kurk oli kuiw.

„Pagana päralt! Sina jood mehiselt!” ütles wanamees naerdes. „Näikse, et neil õlletilkagi majas polnud — arwan juba, et nad alati paljast wett lakuwad. Ja selle juures on need inimesed weel määratu uhked, kes teab kui suured! Noh — ma loodan — ega Sa ometi waranduse asju seal jutule ei wõtnud — see on minu asi. Mina saan tingimise tegema, et A. loss Sinu pruudi kaasawaraks tuleb, muidu ei saa kõigest asjast ühtegi.”

Johannes waatas isa otsa, — senni ajani polnud ta silmigi tõstnud — ja ütles: „Sa wõid waewa jätta, et lepingu üksikuid asju järele mõtled — oleks ainult raisatud aeg olewat.”

„Kuida nii? Raisatud aeg?”

Johannes wastas rahulikult: „Selle pärast, et mina parunessel S—gi iialgi ei wõta.”

Tõnu Konratil käis seda kuuldes nagu wälk kehast läbi. Tall oli tundmine, nagu kütil, kes jänekse peale laskis, aga püss läks tahtmata ajal lahti. Ta ei usaldanud oma kuulmist. „Tee mulle meele head ja räägi neid sõnu weel kord, mis Sa praegu ütlesid,” ütles ta Johannesele.

„Mina ütlen, et ma parunesset S—gi iialgi ei wõta,” wastas Johannes natuke kõwemine.

„Ja miks pärast mitte, mu kallis?”

„Miks pärast? Tema ei ole mulle meelt mööda.”

Konrati süda läks kergemaks. Kõik see rutuline wastus näitas talle tõsiduseta. „Naljahammas!” ütles

185

ta naerdes. „Tema pole Sulle meele järele? Eile oli ta Sulle meele järele.”

„Wahel muudetakse arwamisi. Seda tegin ka mina.”

„Sooh. Minu poeg on oma arwamist muutnud! Kas tohiksin teada, miks meie noorherra täna teisele mõttele on sattunud? On wast märkanud, et parunesse S—g waltsjuukseid kannab? Kas tead ka, kulla mees?... Siis piad Sina just selle naisterahwa wõtma, ja kui tall ka wõeras nahk seljas ja puhas wõerad juuksed peas oleksiwad. Mulle on ta meele järele, sest on wist küll, arwan ma.”

Johannes jäi rahulikult ja kurwalt seisma ja wastas: „See wõib olla, et ta Sulle wastu meelt ei ole. Aga mina teda ei taha ega wõta.”

„Kes Sina oled — tahtmast wõi mitte tahtmast? Mõtled Sina, et mina ühe poja ilma olen sünnitanud, kes mulle wastu meelt wõib teha! Mis on mull Sinu soowimistega, tujudega wõi rajudega, lubadustega ja jälle wasturääkimistega asja? Meie noorelherral näikse tõeste suur uhkus iseenese peale peas keerlewat, seda näen ma ta silmist. Sulle on wist ette lobisetud, et Sa waimurikas mees oled — see kiitus wuhiseb Su kõrwus, see mõte aelab Sull, nagu sügisene tormi hoog, ka nüidgi peas. Selle pärast oled Sa ka iseennast täis. Kolmat kümment! Mis oleksid Sina minuta? Mina olen iseennast seks teinud, mis praegu olen. Olen ennast waewanud — küll ihulikult, küll waimulikult, olen nälga ja jänu kannatanud, keegi ei aidanud mind. Ühel päewal, kui esimest kord 20 kopikat lõunasöögi eest wõisin wälja anda, arwasin ennast kui looduse walitsejaks. Sina

186

aga oled peenikestes kullatud mähkmetes sündinud, ja see oli Sinu õnn. Sest Sina poleks iseennast elus aidata wõinud, nagu mina. Waata oma käsi — need on noore tüdruku käed. Kes on sind toitnud? Mina. Kes on Sind kaswatanud? Mina. Kes laskis Sind reisida? Jällegi mina. Sa oled mull paljugi maksnud, kullakene. Kui Sina ka homme kõrgeks kohtu herraks, riigi saadikuks, wõi koguni ministriks saaksid — kelle headuse läbi tuleks see? Kelle päralt on see kiitus ja auu? Minu! Mina olen kõige kulu kannud. No jah — sellel aga, kes hinna maksis, on õigus käskida, wõtjal on paljalt kohuseks sõna kuulda, ja Sina piad sõna kuulma — seda tõutan ma kõikide pirnipuude ja parun S—gide nimel — kelle käest ma esimese ja wiimse hoobi sain,” — Johannes ei lausunud sõnagi. Konrat rääkis, teda pool wõeriti silmitsedes, edasi: „Ma nägin ju esimesel õhtul Sinust selgeste: Sina oled ühe meele-keerutaja neiu lipaka kas Moskwasse wõi Riiga, wõi Jumal teab kuhu jätnud, kelle heaks Sa hullutempusi oled teinud, mis Sinust mitte ei oleks wõidud arwata. Sina mõtled aga wist, et parunesse S—g mitte nii ilus pole, kui see kena lipakas. Seda teed on siis minu rublad läinud, et ühele sarnasele pitsisi, puuwiljasi ja marjawiinasi osta. Ja kui ta ka ingel oleks, mata ta unustuse hauda maha. Pagana päralt, ma murran teid mõlemaid ära, kui minu plaanidele risti ette tulete!”

Johannes ei lausunud ikka sõnagi. Tema tunnistas iseeneses, et parunesse S—g wistist palju hirmsam piaks olema kui tema isa. Sest selle neiu ees oleks ta meeled segaseks läinud, kuna ta siin oma

187

waimu täies wabaduses tundis olewat. Kui ta wait oli — ootas ta aga parajat aega sõnale. Tema isa ei mõistnud tema meelt ja olu õieti, waid arwas, et poeg järele hakkab andma. Ta arwas temast julgust langemas ja kindlust nõrkemas. Ta astus nooremehe ette ja nägi, et kaks suurt pisarat pitkamööda tema põskedelt alla weeresiwad. Need pisarad paniwad teda mõtlema — tema heitis käega otsa ette. „Mina olen ka otse kui laps,” ütles ta tasasemalt. Nüid näen, mis asi on, ja tean, mis juhtus. Need parunlikud S—gid on häbematud inimesed, ja nii wiisakas, kui see wiimne wõsukene ka on, selles asjas läheb ta teistest kõigist ette. Tema on Sulle oma uhke meelega tunda annud, et Sina paljalt Konrat oled ja et tema Sulle Jumal teab kui suurt auu teeb, kui Sind meheks wõtab. Kas on minu arwamine õige?”

„Wist,” wastas Johannes, pead püsti heites.

„Nõnda arwasin tõeste. See kena paruni neiu on Sind oma uhkusega haawanud. Sina oled ka uhke. Seda ei pane ma Sulle sugugi pahaks. Kui mina selle kuulsa jala hoobi sain, — oi! Kas kuuled! kolm tundi olin mõnegi kurja nõuu killas, ja mõtlesin lossi põlema pista. Aga sain paremasse mõttesse — enesele warandust teenida. Uhkust on kaht liiki, poeg! Üks uhkus lõhub ja häwitab wihaga — teine tasub õiguse teel ja maksab selle pärast mõnusamalt kätte. Sina saad ka kätte maksma — kannata aga. Ah — see preilike mängib kõrget sugu! Wistist pole talle weikesi asju kõiki teatatudgi. Homme on ta rahuline nagu kanakene. Ole aga julge. Tema on meie pihus.”

„Tema on meie pihus?” küsis Johannes.

188

„Meil on kaks paberit... tema isa pole neist talle wistist sõnakestki lausunud.”

„Mis paberid need on?”

„Ma olen wiltu teinud, et Sulle nendest midagi ei ütelnud. Tahtsin salajalt asja ajada. Ma ostsin parun S—gi wekslid 60,000 rubla eest üles ja selle summa peal on meil kaup, et ta kohe piab maksma, kui tema tütar Sind wastu ei wõta. Neidsugusi inimesi piab pihus peetama, nad on kui heina ilm.

„Ja selle wõlatähele on ta alla kirjutanud? Ei usu! Täie nimega alla kirjutanud?”

„Oh Sina uskmata Toomas! Sina usud aga, mis näed,” wastas Tõnu naerdes. „Polegi paha. Sina oled sedasama, mis mina. Mina olen ikka enne kõik asju näinud ja käega katsunud, kui uskusin. Oota natuke, Sa piad kohe nägema ja oma enese pihus katsuma. Siin on mull Sinu usku tarwis. Ta läks ja tuli warsti rõemsal näul tagasi, paberid Johannese ette lauale pannes. „Ära Sa aga nende peale kõwaste hinga,” ütles ta naerdes pojale. „Need wõiwad lennata — see pudi-padi on kallis.” Johannes luges mõlemad paberid tähelepannes läbi. Palawik tõusis ta pähä. Tema meel oli haige. — Mis oli tema isal niisugust wägiwalda tarwis. Ta tundis tema kättemaksmise tahtmist ja ühtlasi ka selle õigust. Aga — kas oli siis parunesse S—gil sellest süid, mis tema wanaisa Johannese isale kord oli teinud, et teda nüid nii alatumal wägiwallal mehele sunniti, mis igale õiete mõtlejale walus ja põlastaw lugu on? Nõnda mõtles noormees. „Tõeste,” hüidis ta —

189

„see hingekirjutus, mis parunesse S—g mulle wiha ja meeleõhinaga kaebas. Ehk ta küll walmis oleks minule tulema, seletas ta mulle otsekohe, et see üks alatu inimene on, kes sarnatsel wiletsal wiisil oma asja ajab. Neil jänekse junkrutel on iseäralised arwamised auust ja selle piinlikust kaitsmisest. Parunesse S—g arwab, et see wäewõimul sunnitud meheleminemine temale kõige suuremaks teutuseks on. Ja mina arwan jälle, kui tal sedasugust tundmist mitte ei oleks, siis ei oleks ta mitte wäärt, et teda armastataks.”

Tema isa, kes pool segaselt jalul seisis, karjus wiimaks: „Kas Sa Hiina keelt räägid, wõi mis? Mina pian tunnistama, et ma seda kõnet ei mõista.”

„See saab selgem olema,” wastas Johannes, rebis kirjatüki katki, astus söömatuast üle ukse kööki ja wiskas pliidi alla…

Tõnu Konrat jäi, nagu wälgust löödud, seisma. Et tema poeg otsekohe tema wastu hakkaks ja üht paberit hukkaks, mis isa päralt oli ning mille läbi ta just A. lossi enese kätte pidi saama — seda ei wõinud ega mõistnud ta ära seletadagi. Ta nägi aga ometi, et see sündinud oli — nüid kui ta jälle pisut mõtete üle walitses — müristas ta nagu wihane lõwi, kargas oma poja kallale, nagu ta üleeile metsas künnipoisi peale oli hakanud, ja wõttis Johannese kõrist kinni, nagu tahaks teda ära kägistada. Johannes ei püidnudgi wastu panna.

„Tee minuga, mis Sa tahad,” pomises ta ja pigistas silmad kinni, sest et isa hirmus wihane pilk ja kuri nägu tema südant wärisema pani. Tall jäi hing kinni — ta arwas, et ta surema piab, ta oli ju

190

pool uimane. Häkitselt läksiwad surmajad sõrmed, kes teda ära kägistada ähwardasiwad, temast lahti. Ta langes tooli peale istuma. Kui ta jälle silmad awas, nägi ta uueste seda nägu, mis teda hirmuma oli pannud, raske ja kõwa käsi wajutas talle kübara pähä ja üks kare heal hüidis: „Wälja minu majast igaweste! Kas Sa ei märka, et ma Sind surmaksin, kui uueste mõtlen, mis Sa oma isa wastu oled teinud?”

Johannes tõusis üles, läks kaks korda kambris edasi tagasi ja otsis ust, mis ta meele ahastuses ja südame walus ei leidnud. Wiimaks leidis ta — läks wälja, astus trepist alla, sammus õuest läbi ja laskis imestanud aiapoisil jalgwärawa lahti teha. See tahtis temalt midagi küsida, sest kõik oliwad teda paari päewase siin-olekuga juba armastama hakanud tema lahke ja selge oleku eest. Johannes aga ei wastanud sõnagi. Ta läks ühe talupoja juure, tellis hobuse ja wankri ja sõitis läbi öid ära. Pärast keskööd jõudis ta Tartusse. Seal magas ta ööd, et homme aurulaewaga Pihkwasse sõita. Ta astus Peeterburi hotelli ja tellis enesele seal keha karastust, ta polnud weel lõunest saadik iwagi suhu pistnud. Pärast sööma laskis ta tinti ja sulge tuua ja kirjutas järgmise kirja:

„Mu preili! Ma ei korda mitte uueste, et kui mina Teiega tutwaks sain, minul see täieste teadmata oli, mis lepingud ja kontrahid minu isa parun S—giga oliwad teinud. Kahele korrale ei anna ma mitte oma sõna: seda pahem neile, kes mind ei usu. Kahetsemise wäärt on, et Teie walelikku nägu õiglase

191

mehe näust, uhket südant ja hinge kõlbmata, alatuma tegewuse ja püidmistega südamest ja hingest ei mõista lahutada. Teie wabandus on kerge leida: Teie pole weel kakskümmend aastat wana. Mina olen oma isale seletanud, et mina sellesse abielusse, mis ilma minu teadmata tema auuahnuse unenägu oli, ei heida. Kindluseks minu wabadusele olen selle lepingukirja, mida parun S—g andeks andmata kergel meelel alla oli kirjutanud, katki rebinud ja tulesse wiskanud. Nüid on temal neli aastat aega, abinõuusi leida oma wõlga tasuda, ilma et tall tarwis oleks, seda maja ja paika ära müia, kus Teie sündisite ja mis Teile kallis on. Andke mulle minu tahtmata pahategu ja see kurbtus, mis mina Teile olen sünnitanud, andeks. Teie ei saa mind iialgi enam nägema. Teil saab kerge olema, mind unustada. Mina soowin Teile, mu preili, südame põhjast kõik õnne!”

Pärast selle kirja kirjutamist ja kinnipanemist tundis ta ennast rahulikuma. Temal oli tundmine, nagu oleks kõik jälle oma wana paiga peale nihkunud; nagu oleks ta tasunud, ja oma auu küljest pleki ära pesenud. Talle tuli ka see tundmine, nagu oleks talle iseenese lugupidamine selle kõigega jälle tagasi kingitud saanud… ja see haaw parandatud, mis preili S—gi süiandmine, et ka tema külm ja südameta inimene oleks, kes rahaga ka inimese wabadust ja armastust tahaks sundida, temale hingesse oli löönud. Aga — kas saab siis ka iseenesegi lugupidamisest ja puhtast auutundmisest küll, kui õnnetus kaelas on parunesset S—gi armastada? Ei usu!

192

XX.

Põleb Su maja — kustuta! on ta juba ära põlenud — katsu teda jälle ehitada! Millgi wiisil poleks muidu ilmas elada? Õnnis iga inimene, kes millegi takistuse, walu ehk nurjaminemise läbi pead ei kauta. Inimene ärgu jäägu iial lamama, kuhu ta kukkus. Kerge ei ole seda õpetust täita — aga ta on wäärt, et teda keegi, ka sant, ei unustaks. — Johannes Konrat oli isa käest iga aasta suured summad saanud, kellega ta elas ja õppis. Isa oli küll kokkuhoidlik, aga oma ainsa pojale oleks ta üleliigagi kätte annud, kui poeg ise mees mõtlemas oleks olnud ega rahaga õigel wiisil ümber käinud. Siisgi elas Johannes tõeste lahkel wiisil. Seda ta ju wõis. Nüid oli see korraga kõik möödas. Isalt ei wõinud ta enam midagi loota. See pisuke raha summa, mis tall weel kaasas oli, ei wõinud kuigi kauaks kesta. Ta pidi nüid ainult iseenese tööst ja tegewusest elama hakkama. Tema auuks aga piame tunnistama: see asi ei teinud teda mitte rahutumaks. Temal oli Moskwas ja selle läbi ka Peeterburis palju sõpru, nende seas ka mitmed kõrge ameti mehed. Ühe ministrigagi, ühe endise õiguse tundmise prohwessoriga, oli ta, kui see kord Moskwas käis, ühes prohwessori perekonnas tuttawaks saanud. See pidas mõistlikust, targast, lootusrikkast noorest mehest suurt lugu. Aga — ka nendelt ei tahtnud ta enne aega abi otsima minna. Temal oli ka oma mõte. Tema tundis oma waimu andeid ning ka oma auuahnust. Tema tahtis omast wäest miskiks saada. Isa oli talle ütelnud:

193

„Sull polnud muud waewa, kui sündida — mis oleksid Sina oma tööga, ilma minuta?” Nüid aga tahtis poeg just tema kindlust, julgust ja agarat tööhimu eesmärgiks wõtta ja ise oma töö ja waewaga näidata, et ta edasi saab. — Oma reisi ajal Inglise-, Prantsuse- ja Saksamaal oli ta ühe kõige suurema Peeterburi ajalehega ühendust teinud. Sõnumed, mis ta Londonist, Pariisist ja Berliinist saatis, leidsiwad tähelepanemist. Teda paluti alatiseks kaastööliseks, aga ta ei wõtnud seda wastu. Ta ei wõinud arwatagi, et ta oma eluteed kord ka ajalehtede kaudu piab käima hakkama. Kohe teisel päewal pärast seda, kui ta ühe odawa ja lihtsa korterikese oli üirinud ja ennast sinna elama seadelnud, kirjutas ta Balti talurahwa seisuse ja põllu asjade kohta ühe artikli. See tegi palju juttu, ja mitmete silmad läksiwad mõneski tükis selle asja kohta paremine lahti. Teisel päewal kirjutas ta õigusetundlikust seisukohast poliitika päewa-küsimustest. See oli, nagu talle üteldi, üks inimese mõistuse meistritükk, täis elawat selgust ja wärwimata tõtt. See tükk, nii pea kui ta waewalt ilmus, tõmbas wastuseid wälja, kellele ta weel tugewamalt wastas ja neid tühjaks tegi. See esimene poliitika wäljale astumine tegi suurt kära, aga seisis tähtjais põhjustes ja uut kirjanikku kutsuti kohe teatud ajalehe toimetusesse ametisse. Johannes ei wõtnud aga kutset wastu. Ta tahtis ennem kõrwalt tööd teha ja ka adwokaadi ametit otsida — ainult oma jala peal, nii wäga oli ta oma wabaduse peale kõige wastu kade, ta kartis, nagu tahaks seda temalt keegi ära nälbata. Sellest päewast saadik makseti talle tema kirjatükkide eest juba kaunis parajaste hinda. Esimene

194

raha, mis ta oma enese töö eest sai, tegi teda tema kitsas kambris õnnelikuks, nagu Diogenest tonnis. Kõik oma ülejäädawat aega tarwitas ta nüid seks, et üht tükki Baltimaale soowitawate rahukohtute kohta kirjutada. Ja seda ta pea ka tegi. Määratu oli waimustus, millega tema kirjatööd lueti. See parandas juba tema sissetulekut ja oli talle suureks rõemuks. Raha, mis talle anti, tundis ta tõeste iseenese teenitud olewat. Senni ajani oli ta isa käest kõik nagu teenistuseta saanud. See rõem oli eht waese rõem, kes oma kätewaewast elab. Aga ometi, ehk ta küll oma elutee ju tasandatud nägi, oli tema südames ikka üks haaw õige sügawal. Se oli — mälestus parunesse S—gist. Ta teadis küll, et tema armastuse luule unenägu iialgi täidetud ei wõi saada. Aga ikka uueste kippus see talle waimu ette. Tema armastas tõeste. Muud kui mõistus ja iseenesest lugupidamine andis tunnistuste „Jäägu tundmine südamest, mis minu wäärt ei ole.” — — Talw tuli ligi. Johannes istus sagedaste õhtuti ainu üksi oma küdewa ahju suu ees ja silmitses tulesse. Tall tuli ette, nagu sööks palaw tuluke ka tema südame kallal. Niisugustel kordadel nägi ta sagedaste oma waimus üht neiu, kullaseid juukseid ja sinisilmi, mis temale tuleleegistki wastu paistsiwad, ehk korraga kambri nurgast nooremehe ette suure toredusega ilmusiwad. Selle ime-näuga tuli siis pitk jutt.

„Kes Sa oled?”

„Oh oh — Sa teed, nagu ei tunnekski Sa mind.”

„Kust Sa tuled?”

„Sinu mälestuste sügawustest ehk Sinu südamest.

195

Sa arwad, et ma mitte enam seal ei ole. Ma olin aga weel seal.”

„Mis Sa otsid siit?”

„Tahan Sinu tahtmiste nõrkust seletada, mille peale Sa nii uhke oled. Sina tahad mind unustada, aga selle asemel tuletad mind just meelde.”

„Mis Sull sellega asja? Mina ei armasta Sind enam. Minu tundmused Sinu wastu polnud muud kui tuju. Ma armastasin Sind ainult silmadega, ja see oli kõik see asi.”

„Ära kiitle. Ühel päewal nägid mind wihas. Sest ajast on Sinu silmade tulukene wägewaks ihkamise leegiks saanud.”

„Ma wannun Sulle, et mull üks puhas on, kas Sa ilmas oled ehk ei.”

„Oleks Sull julgust seda mulle suu sisse ütelda?” — Nende sõnadega näitas, nagu wahtisiwad neiu sinised silmad temale kiuslikult, uhkeste otsa, weike suu ja huuled läksiwad suure healega naerule. Johannes wõttis nüid ahjuhargi sõariistaks kätte ja segas tubliste süsi ja tuhka, nagu tahaks ta seda nägu sinna tulisesse hauda maha matta, aga mõne silmapilgu järele ilmus ta jälle nooremehe mõtetesse, ja ta pidi temaga uueste juttu algama.

Ühel päewal, kui Johannes natuke hilja lõunasööma-ajale oli läinud, sai ta just söömamaja trepi peal oma isaliku, sõbraga Kukkaharuga, kes Riiast asjaajamiseks siia oli tulnud, kokku. Tema wend oli ministeeriumis Soome jauskonna ametnik, kes ka Johannesega südamelikus sõbruses elas. Aga Johannes Konrat oli wiimsel ajal ennast ka sõbrast eemale hoidnud ja ainult

13*

196

üksi olles tööd teinud. Ukse peale kirjutas ta ikka: „Ei ole kodus.” Wana Kukkaharu lõi käed kokku Johannest nähes, kuna see ühest lihtsast trahterist wälja astus. „Teie tõeste siin! Miks Teie minu wenda wastu ei wõta? Mis Teie teete nii kaua Peeterburis ja isa juure koju ei rutta? Ega Teie ometi seal igawust tunnud? Ja mis Teie siit kõrtsist otsite?”

„Rääkige auupaklikumalt sellest kohast, wana sõber, ta on wiisakas ja kõlblik paik.”

„Wõib olla — aga Sinul oli enne ikka see wiga, pisut maias olla. Kas siis nüid tõeste siin nii maitsewaid roogasi tehakse, et Sulle maitsewad; wõi ehk oled Sa oma wabameelt juba teuks tegema hakanud ja rahwa toitusi ning tarwitusi uurima hakanud?”

„Teie otsite rohkem head minust, kui ma wäärt olen, herra Kukkaharu. Mina käin siia igapäew lõunale.”

„Teie siia lõunale?” hüidis Kukkaharu. „Teie olete wiimasel ajal täitsa mõistatuseks saanud. Enne nägin Teid ikka kõige paremates kohtades. Mis muutus Teiega? Ka omad sõbrad unustate ära. Nädala päewad juba olete kodust ära, ei lähe minu wenna juure, ega anna ennast temaga enese koduski kokku. Mina ei mõista Teist midagi arwata. Kunas Te sell wiisil oma pulmadki teete?”

„Mis pulmad?” küsis Johannes rahutumal healel. See wanamehe häkine küsimine oli teda segaseks teinud.

„Kas Teie siis panrnesset S—gi enam ei wõtagi?”

„See nõuu oli paha nali”, wastas Johannes külmalt.

„Nali?” hüidis Kukkaharu. „Aga need kaks kirja, mis Te mulle kirjutasite... Seal on mõni asi kor-

197

rast ära ja — et ma Teid kord juhtusin nägema, tahan ma tõeste selle mõistatuse seletust kätte saada. Wii mind oma korterisse, seal wõime paremine lobiseda.” Seda üteldes wõttis ta nooremehe käe alt kinni ja Suure-aia uulitsa poole minnes rääkis ta edasi: „Kas Teie naisemees ehk mitte naisemees olete, see on mulle ükspuhas. Aga minu wend oli eile õhtu Kohtuministeeriumis käinud — seal oli Teist juttu olnud. Teie olla hiljuti ühe tüki rahukohtute asjus Balti-maades ajalehes awaldanud. Mina pole sedasarnast palju tähele pannud, aga minister olla seda lugenud ja olla ütelnud, et see üks meistritükk olla. Teie teate wist — tema ei olewat kiitusega mitte liig helde. Selle kõne juures olla ta ka Teie järele küsinud: „„Mis saab temast? Teda pole enam kuskil näha?”” Pärast seda rääkinud ta, mis Te ehk isegi arwata wõite, ühest teisest asjast. Seadke endid selle järele, noor sõber! Teie tunnete Peeterburi. Kõige raskem kohtumõistmine, mis kellestki üteldakse, on see! „„Teda pole enam näha.”” See on mahamatmise hakatus. Teil on õnn üks noormees olla, kellest palju loota wõib — Teid ei nähta enam! Kui Teie weel mõne aja nägematuks jääte, olete Teie lühikese aja pärast kadunud. Mina aga arwan, et Teil suur nõuu on olemas olla.”

„Olge aga rahul”, wastas Johannes naljatades, ta tõmbas nende sõnade juures ühe ukse kella, mille juurde ta seisma jäi.

„Kuhu Te mind wiite?” küsis Kukkaharu, maja silmitsedes, mis sugugi sarnast nägu ei näinud olewat, et Tõnu Konrati pärija siin wõiks elada.

198

„Minu korterisse, kolmat kümment!” hüidis Johannes naerdes ja tõukas wanamehe uksest sisse. Siin astus ta wanast, mustast trepist üles, mis tema kambrisse wiis. Kui Kukkaharu sisse astus, waatas, ta imestades ümber.

„Minu palee ei ole Teile mitte meele järele?” küsis noormees, wana sõbra nägu teraselt silmitsedes.

„Üleliiga küll mitte. Koera kongiks oleks ta tõeste paradiis. Teie endised korterid oliwad mulle tõeste palju rohkem meele järele. Pagana päralt: siin külmeb nina ära! Kutsu oma tuapoiss ja lase teda tuld ahju panna.”

„Siin ta on — walmis Teid teenimas”, wastas talle Johannes enesele wastu rindu lüies. „Ja — uskuge — ta on rohkem wäärt, kui teine, kes iialgi käe pärast polnud, kui teda tarwis oli.” Seda üteldes süitas ta walmis pandud puud ahjus põlema, mis warsti rõemsaste loitama hakkasiwad. Siis tõukas ta wana sõbrale wana, pool kulunud selgtooli ette. Ise istus ta temale otse wastu ühe teise liht tooli peale.

„Teie tahate ennast seesuguse eluwiisiga kõige külma ja kurja wastu kõwaks teha?” küsis temalt Kukkaharu.

„Küllap wist — ja tänini on mulle see nõuu korda läinud.”

Kukkaharu kargas häkitselt toolilt üles, pani käe nooremehe lõua alla, tõstis tema pead, waatas talle silma ja ütles: „Ma wõin kihla wedada. Mu noor sõber on oma kullase, kõige kallima pärlilise isaga tülisse läinud, ja see on tema aastase abianni lõpetanud.”

„Abianni lõpetanud?” wastas Johannes. „Ei puudunud palju, siis oleks ta mull ka elu ära lõpetanud.”

199

Naeratus kadus Johannese näust. Ta arwas, nagu näeks ta uueste oma isa enese ees, kuna ta tema kõrist kinni oli wõtnud ja, nagu pool hull, teda ära kägistada ähwardanud. Ta ei wõinud iialgi selle sündmuse peale hirmuta mõtelda. — Kukkaharu oli mees, kes kõiki asju põhjani teada tahtis. Johannes ei tahtnud esiteks millgi wiisil rääkida — aga — wana sõbra küsimistest ei saanud ta ka kaua mööda ja algas pool naljakalt oma lugu isaga pisut jutustama. Aga naljaline kõne ei kestnud kaua. Nooremehe jutt läks õige tõsiseks, ja wana sõber märkas kohe, et ta ühe asja puhas seletamata jättis. Nimelt parunesse S—gi nimetades kogeles ta ja laskis pea longu. Kukkaharu polnud aga mitte mees, kes paljalt küsis, waid oli ka teraselt nägija tark mees, kes oma arwamistega ikka õigele kohale juhtus.

„Tõeste” — ütles ta, kui Johannes oma juttu oli lõpetanud — „Teie kallil isal polnudgi mitte laita mõte, Tema on selle täidesaatmises aga wiltu teinud. Kui osawad inimesed kord üht asja wõeriti käsile wõtawad, siis ajawad nad just kõik täieste wõeriti — ja teiste inimeste, olgu ka jänekse junkrute tühiseks pidamine — see on paha nõuuandja. Arwaste wõib üks sõaülem lahingit wõita, kui ta oma waenlast tühiseks piab. „Tõeste — sest on kahju! Parunesse S—g on üks armastuse wäärt neiu.”

„Teie tunnete teda?” küsis Johannes punastades.

„Minul oli mõne päewa eest paar korda auu teda minu wenna juures ühes tema onuga näha, kes juba aastate kaupa tema, onu, raha asju riigipanga juures toimetab. Wanakene on õige kidur — ühe jalaga juba

200

haua ääre peal. Neil olla nõuu kauemine Peeterburisse elama jääda. Wanal onul olla siin waranduselikkude asjade korraldamist, ühtlasi tahtwat ta ka kuulsa Wene arsti Botkini juures oma wana terwist teritada. Aga — kas tead — parunesse S— g oma pruuni juustega ja roosa paledega on wäga ilus neiu, mis weel kord pian ütlema: tema sinised, elawad silmad wõiwad mõnd noort meest lausa ära nõiduda. Minu arwates pole ta tõeste mitte Saksa werd. Teda wõiks ennem igatahes Soome hõrnakestega wõrrelda. Kuulge, kallis noor sõber — kas ei ole tema ka Teid nõidunud?”

„Olge rahul. Mina olen temast weel puhas terwe.”

„Tõeste? Teie ei pia teda ilusakski?”

„Wõimalik, et ta ilus on. Minul pole see selge.”

„Mis Teil siis selge on? Pange käsi südame peale — Teie ei armasta teda mitte?”

„Selleks pole mull aega ega lusti. Mina jätan teda täieste tema Winkelmanni hooleks.”

„Kes on see Winkelmann?”

„Mina ei tea seda isegi, ega pole mull ka ihaldust teada.... Jäägu see jutt. Kui Teil wastu meelt pole, wõime pisut Balti rahukohtute seadlemise nõuust lobiseda.”

„Oi — seks pole mull praegu enam aega”, wastas Kukkaharu, oma uuri waadates. Aga — kas lubate, ma tulen homme ja wiin Teid õhtuks oma wenna juure. Tema ootab Teid ammu. Seal wõite oma poliitika plaanid kõik wälja puistata ja — kui Teil lusti, wõite mu wennale ka kõik seletada, mis lugu Teil A—s isaga ja parun S— gide wõsudega on olnud.

201

Kui Te mulle lubaksite — räägiksin ju täna wennale kõik, mis lugu Teiega üleüldse on. Tema armastab Teid, nagu oma last. On ju lapseta lesk, nagu mina lapseta wanapoiss olen. Ta soowib Teile head. Teate küll. Mina mitte wähem.” Nende sõnadega läks wana sõber, ja lähemal õhtul oli ta jälle seal ja ütles; „Noh, kas olete walmis? Tulin ja lähen jälle. Mull on rutt. Aga ma ei keela Teid mitte, mind, nagu lubate, minu wennale saatma tulla, kui üleüldse Teie suurte paranduste plaanidesse kõlbab oma wana sõpra saatma tulla.”

XXI.

Johannes wõttis kübara ja kepi. Läksiwad. Öö oli hästi külm - aga rõemus ja selge. Kui nad adwokaat Kukkaharu juurde oliwad saanud, tuli see Johannesele wastu, wõttis tema käest kinni ja küsis: Kõige selle peale, mis ma Teist nüid nägin ja oma wennalt kuulsin — kas olete tõeste maailma wihkajaks saanud?”

„Missugust suurt wäärtust arwate Teie, kallis sõber, maailmal olewat?”

Selle wastuküsimise peale wõttis adwokat Kukkaharu Johannese käe alt kinni ja ütles: „Kas wõite wanduda, mu poiss, et Te mitte parunesset S—gi ei armasta?”

„Pian ma siis ka Teile seda jälle kinnitama?” wastas Johannes wihasel healel ja kortsutas imelikul tõsidusel kulmusi.

Wanad sõbrad hakkasiwad mõlemad naerma. Adwokaat aga wastas: „Noh — ärge saage kurjaks. Aga kas teate, on asju ilmas, mis mõtelda annawad. Mull

202

ei olnud mitte aega Teie kirjatöösit Balti rahukohtute asjus lugeda, mida ma juba ministri herra kiituse peale kõrgeks pian, aga mina olen teisi tükka lugenud, mis Teie ajalehes awaldasite ja mis tähelepanemist sünnitasiwad. Need tükid on mind wäga rõemustanud, aga on mind ka pahandanud. Mina ei taha põhjusmõttelikult Teiega mitte waielda. Teie olete wabameelne, tõeste rohkem kui mina — see on wistist Teie kohta loomulik asi, mull pole midagi selle wastu. Aga Teie kõne-wiis on natuke tormine, liig wali, wõi, kui õiete ütleme, kibe, ja mina arwan ometi — see kirjutuse wiis ei ole muidu mitte Teie iseloomu kohane. Teie ei ole loomuse poolest mitte häkine ja Teie nali pole mitte tige. „„Mis on sellega sündinud?”” mõtlesin ma iseeneses. „„Arwata wõiks, et tema seespidine inimene kihamas ja kohamas on ja et ta ühele wõi teisele kätte tahaks maksta.”” — Noh, see pole ime — on kõik ju ilmas ette tulnud. Kõige tublimad ja kõige paremadgi inimesed on wahel oma pahameelt Hintsu ja Hantsu wastu riigi ja rahwa seltskonnas wälja walanud. Nemad pole rahul — ja selle pärast arwawad nad, et kõik wiltu läheb, ja panewad ka riigiwalitsustki oma südamewalu pärast süidlaseks. — Jumalukene! Seda ei ütle ma mitte aiuult Teile — aga, kas tahate mulle wistist tõendada, et Teie parunesse S—gi peale ei mõtelnud.”

„Ah, wõi sinna Teie tüirite, mu kallis Kukkaharu herra!” hüidis Johannes. „Küll on terwemeel, küll on tarkus! Teie olete esimene ilmas, kellel wõimus on kesk järwe peale tuld teha ja majast, mis suuremad, kui ilm ja taewas, nõela pea peale ehitada.”

203

„Aga näha on, et minu nõela terawad-otsad siiski nende sajade altki weel torkawad. Aga see ei ole weel mitte kõik, tagast tuleb weel targemat. Teie kirjutasite, nagu mu wend mulle eile õhtu teatas, pahasel sõnal, et isa Teile päris kaelalõikajaks hakanud ja naeruwäärilist nõuu wõtnud Teid ühe paruni tütrega kihlata. Seal tõendasite, et see kihlus Teile südamest wastu meelt olla, ja palusite, kas ei wõiks tema Teid sellest kudagi peasta. Asi oli kiire ja minu wend, kes, nagu Teie teate, Teid mitte wähem ei armasta, kui mina, nööris juba reisipauna, kui Teilt wastu-käsk tuli. „„Mu kallis härra!... Ärge pidage minu kirjast tühjagi. Mina olen parunesse S— gi näinud!””... Ütelge nüid ise: Kes pagan sellest aru saab?”

„Noh — nägin teda, ta oli mull meele järele”, wastas Johannes. „Aga uueste nägin teda, ja — tema oli mulle õige rohkeste meele wastu.” Siin läks Johannes tahtmata pahaseks ja rääkis kõrgel sõnal: „See paruni-tütar kannab wäljaspidi ilusaid tundmusi silmapetteks, mina pole aga narr, kes ennast tema kõrgest uhkusest wõi nõndanimetatud peenest tundmusest köita laseb. Kas tahate tema täit saladust teada. Tema on endasuguste liiga lugupidamist ja teiste halwaks arwamist täis. Ütlegu tema, mis ta tahab: tema usub ennast teisest taignast loodud olewat, kui muud igapäewased inimesed. Kahesõnaga: Paronesse S—gil on kitsas waimu ring ja wilets süda.”

„Ja selle pärast Teie kirjad maakonna walimiste wastu?... Ja jah, mu pois, Teie seisukord on tõsine.”

Johannes wajutas huuled kokku. „Kulla herra Kukkaharu”, wastas ta külmalt ja kõwa sõnaga, „ma

204

tõendan Teile, et mull parunesse sedasama on, kui see kipsikuju siin Teie tuanurgas, kellega mull auu on Teid tuttawamaks teha.”

„Teie olete tõeste tubli, meie tunneme teineteist ammugi, see kuju ja mina”, wastas pealeajaja wanamees; „aga nüid on mu süda rahul, ja see on mulle kõige armsam. Sest 20 kopiku eest ühes keeduköögis lõunal käia, ühes wiletsas, weikeses, külmas kambrikeses elada, neid hädasi wõib kanda. Aga üht halastamata naisterahwast armastada... Oh, oh — Teie tahate minult lippama panna? Noh, hea küll — Teil on himu oma Eedenisse tagasi jõuda?... Aga enne kui Te lähete, paluksin ma: kas teeksite mulle üht meelehead?”

„Missugust?”

„Laenake minult paartuhat rubla,”

„Iialgi!”

„Mina olen hea mees, ma annan järele — laenake üks ainus tuhat.”

„Kas Teil nõuu on minule haiget teha?”

„Ei! Mull oleks suur rõem Teie laenaja olla!”

„Iialgi, seda kinnitan Teile!”

„Teie olete rohkem oma isa sarnane, kui isegi arwate. Mis Teie kord enesele pähä olete wõtnud, sellest ei liiguta Teid kumbagi pagangi. Aga... tuletage sedagi meelde, et kui Te enne Peeterburis wiibisite, oli Teil ikka see kallis wiis, iga esmaspäewa lõuna söögiks minu juures olla. Mull on nüidgi just ikka sell ajal pisut aega. Tulewal esmaspäewal ootan Teid. Ja ma palun Teid — pange oma kirjadesse üks teine heale kõla. Mina tean küll, et palju kirjanik-

205

kusi on, kellel wahel just wäga tarwis on wihaseks saada, et nende waimu-anne seda enam mõju saaks. See aga ei ole mitte Teie waimule kohane. Teie olete selge-, sügawa-mõtteliseks, wõi mõtte kunstnikuks sündinud ja need mehed ei saa mitte kirjades ägedaks — ka siis mitte, kui nad üht paruni tütart armastawad.”

Johannes wõttis häkitselt oma wana sõbra mõlemad käed enese pihku, wapustas neid kõwaste ja ütles: „Noh - jah! Mina armastan teda kõigest südamest, ma armastan teda, nagu narr, nagu päris lollpea — ja seda ma ka olen. Lubage mulle, et Teie teda iial mulle enam ei nimeta, muidu ei näe Teie mind kõigel eluajal enam!”

Mõlemad wanad sõbrad silmitsesiwad teda suure imestusega. Nad oliwad muutusest, mis temas häkitselt ilmus, niisama ka walusast tundmisest, mis tema näu peale tuli, ehmatatud. „Mu tubli noormees”, ütles adwokaat tükiaegse waikimise peale, „ma pole mitte kahklenud, et haaw nii sügaw on. Ärge pange minu tallitsemata nokkimisi pahaks, ma saan Teid edespidi nende eest hoidma. Aga... wõtke mind omaks abiks; käskige, mis tahate... Kas ei ole siis mingit abinõuu?...”

Johannes pani talle käe suu peale ja hüidis: „Olge ometi wait, kulla herra ja sõber Kukkaharu — üks wana adwokaat ei tohi ometi rumalusi sünnitada.”— Nende sõnadega jättis ta mõlemate lahke sõpradega Jumalaga ja läks. Kui ta Wassili-Ostrowist üle silla tuli, jäi ta silla parda najale tuetama. Neewa polnud weel kinni jäänud. Mõnd silmapilku silmitses noormees sügawais mõtetes wee pinda, millest laterna

206

tuled sillal ja jõe sõiduteel wastu paistsiwad. Ta arwas nendes kiirgawaid silmi nägewat, kes ka wee sügawusest talle trotsides wastu waatsiwad. „Oh — tühi” — mõtles ta, „need ja ikka need, ka Neewa sügawusestki!” Ta astus ruttu minema, iseenese, oma tahtmise nõrkuse, jänekse junkrute ja nende tütarte ja kõikide naisterahwaste peale üleüldse wihane. Kukkaharu oli aga teda teutanud — tema polnud oma kirjades riigiwalitsust mitte selle asja sekka kiskunud. Ta raputas wägiwaldselt mõtted enesest ära, mis talle selle kurja neiu ilmas olemistki meelde tuletasiwad, kes teda ammu juba unustanud oli. „Ja jah”, ütles ta iseeneses, „aeg parandab kõik haawad, seks piab aga tõeste ka mulle aega antama.” Kui ta oma korterisse sai, silmitses ta kambris ümber — ja see liht kambrike naeratas talle wasta. Tall oli tundmine, nagu poleks ta mitte üksi — nagu oleks keegi olemas, kes tema äraolemise ajal tema peale oli mõtelnud... Ta ei petnud ennast ka mitte. Kui ta ka paronesset S—gi ei olnud wõtnud, oli ta ennast ometi waesusega kihlanud, — ja see hea majahoidja on meile ikka seltsiks, ta on ikka kodus — tema käsi on kõige meie elutegewuste, weikeste ja suurte asjade kaasas tegew, tema ei unusta meid iial ja ei luba ka, et meie teda iial unustaksime.

XXII.

Räägitakse, et Abas-pasha, Egiptuse wiitse-kuningas, ikka ainu üksi elanud. Linnasi ja inimesi ta wihkas. Oma rahwas ega wõerad, keegi ei saanud teda naljalt näha. Tema armsad kohad oliwad ainult imeilusad paleed, mis ta kõrbesse ehitada laskis. Seal elas ta

207

metsloomadega, mis ta puuridesse oli kogunud. Ainult mõned pärisorjad, kes küirutades, roomates ja hirmul käisiwad ja oma isanda kulmude kortsutamisest wärisesiwad, oliwad tema ainus inimeselik selts. Tema ots oli niisama hirmus, nagu tema elu üksik oli olnud — kaks tema oma pärisorja kägistasiwad teda magamise peal ära.

Sellest tormilisest silmapilgust saadik, mis Tõnu Kondratil pojaga oli olnud, sellest õnnetusest saadik, kus tema kallis plaan tuttawa kirjatükiga ära põletatud sai, oli tema elu peaaegu niisugune, nagu Abas-pashal kõrbe paleedes. Tõnu armastas ainult weel oma kurje õue koeri, kõige enam aga üht suurt pollat, kellel keel alati lõugade wahelt rippus. Sellele andis ta wahel suhkurt, wahel piitsa. Sõnakuulelik loom laskis ennast ühesuguses alanduses suhkruga ja piitsaga sööta. See oli ainus elukas, kes Tõnu Kondratit nii sõnakuulelikult armastas, nagu ta armastatud olla tahtis. Wanamees oli nüid ikka kuri ja pahane. Nimelt õhtul pärast sööma, kui ta oma hukkasaanud lepingu peale mõtles, läks tall silm kurjaks ja tema tundis lusti, midagi ära purustada. Nädalad läksiwad. — Tõnu Kondrat ei purustanud midagi — aga tema wiha ei jäänud ka järele. Selle mehe süda oli nagu põldkiwist, mis kord sinna sisse oli kirjutatud — see ei kustunud. Õnnelikum oli ta küll kui Abas-pasha — teda ei mõteldudgi, ei une pealt ega ilmsi, kägistada; nii pahane, kui ta nägu ka oli, maksis ta oma palgalistele ja teenijatele, kes tema asjad soowimise järele korras pidasiwad, paremine, kui keegi muu ja ei lasknud neid iial palga järele oodata. Ühel päewal sai ta kirja,

208

mida wana sõber Kukkaharu iluta Johannese teadmata talle oli kirjutanud: „Mu wana, kulla sõber! Kas see tõeste wõimalik on, et Sina oma pojaga, kes nii wäga hea poeg on ja kelle üle Sull iialgi pole kaebada olnud, lahku oled läinud? Kas wõid Sina ise seda tubli elu-käiku, mis nii auusaste algas, rikkuda? Ma sain Johannessega hiljuti Peeterburis kokku. Oi! mu sõber! kui Sina teaksid, kus Su pärija elab ja mis ta sööb, Sinu isasüda saaks werd jooksma. Ruttu tallitsege oma wiha, mille põhjust mull raske on wõimalikuks pidada! Aga kui Sull ka kümme kord õigus oleks — wiha läheb, armastus jääb. Kirjuta mulle mõned riad, mis ma Johannesele wõin näidata, tema saab Sind kohe jälle waatama tulema ja enne kui kümme päewa kauwad, on jälle kõik korras. Iseenesestki mõista, ei tea Johannes sellest midagi, et mina Sulle kirjutan, ja ma palun Sind, seda minu püidmist lahkeste tähele panna ja sõbralikult ning isalikult kaaluda.”

Tõnu Konrat pistis jalamaid sule tinti ja wastas omal kõwal, kõikumata wiisil: „Mu armas Kukkaharu! Kas Johannes ühes Peeterburi uhkes wõerastemajas ehk Wene kõrtsi söömaköögis sööb, ehk sugugi ei söö, kas ta mõnes laekambris ehk palees elab, kas ta oma naisterahwukesega rõemu näeb ehk igawust tunneb, kas ta wõlgasi teeb, mida mina iial maksma ei saa, ehk kas ta midagi ei tee, sellega pole mull küine wäärtki tegemist ja sellest kõigest ei hooli mina niisama palju, nagu jõe ääres wesililledest ehk mägedest, mis kuu peal on. Minul oli see nõrkus, seda poissi kõrgeks ja kalliks pidada, tema aga on mulle sõnakuulmist unustanud ja minu tahtmist ei miskiks

209

pannnd, tema on mulle wastu pannud ja mind teutannd. Mina olen teda omast südamest wälja kiskunud, tema ei saa enam sinna peasema. Mina ei taha tema nime enam kuulda. Sina ütled, Sa kirjutawat mulle ilma tema teadmata. Mina ei usu seda. Tema näeb oma lüpsi lehma kadunud, kes ennast nii armsaste lüpsta laskis. Seda pahem temale. Tema piab tööd tegema õppima! Sina tead neid ohwrid, mis ma tema heaks olen toonud. Tema ei saa tänasest päewast saadik oma isa käest roostetanud tengagi. Lahkumise päewast saadik on ta mulle wõeras, ehk nagu surnud. Teie kinnitate mulle, et wiha üks möödaminew tundmus olewat. Minust tean ma, et see igaweste kestab. Ka tean, et ma iialgi sellega aega pole wiitnud, teistele nõuu anda, niisama wähe soowin ma, et teised seda minule annawad. Jätame asjad, nagu nad on, ja pidage mind, kui endist sõpra ja alandlikku teendrit, meeles.”

Teisel päewal tuli endine parun S—gi walitseja, nüidne kauba-agent Wols Konratile wõeraks. See hoolas mees, kes oma kaubanduse asjus kõige wananaiste uudistega ikka tutwust taga ajas, oli teada saanud, et Tõnu Kondrat oma pärijaga tülis oli. Ta tuli, nagu kaarnas, kes raibet kaugelt haisutab. Wols, nii kõhetanud mehike, kui ta oli, tungis lõwile naha peale, ega kartnud selle müiramist, kui aga kuidagi, ehk midagi wõis teenida, „On ju kaua, Konrati herra”, ütles ta, „kuna mull enam õnne pole olnud Teid näha. Olen kaua igatsenud jälle kord Teie enese suust kuulda, kuida Teie terwisega lugu on. Käib käsi hästi?”

210

Tõnu Konrat nihutas õlasi ja waatas talle wõeriti otsa. „Millal hakkate Teie oma tühje küsimisi minu wastu jätma, kulla Wols?”

„Andge lahkeste andeks. Ma näen, et Teie tamme puuna kõige paha ilma wastu panete. Täna aga olete ometi näust natuke lahjem.” „Minu nägu on, nagu iga päew”, wastas kardetaw Tõnu. „Arwate wast, et ma siis, kuna mull auu on Teid, kõrge Wolsi herra, näha, iseäralise näu piaksin muretsema?”

Wols, kawal rebane, nägi, et ta seda wiisi sellest raudmüirist üle ei saanud. Ta kumardas alandlikult ja küsis: „Kas lubate mind oma pojagagi tutwaks teha? Noorherra on wistist siin ja ma loodan, et Te minu südamelikku soowi täidate.”

Nüid karjus talle Kondrat wastu: „Mina keelan Teid temast rääkimast'.”

„Miks?” küsis Wols salalikul imestusel.

„Mis on Teil minu asjas uudishimu?”

„Seda mull ka polegi. Mina olen ilma inimestest kõige wähem uudishimuline. Aga mina ei teadnud mõtelda, et Teile meele wastu oleks, kui Teile sellest wäga tähelepanemise wäärt tublist noorest mehest räägin, kellel õnn on Teie poeg olla, kelle peale Teie uhke olete ja teda auustate.

„Mina wihka teda”, wastas Konrat.

„Aga lubage — minul pole sellest ju midagi süid! Aga — mis lugu see siis on? Mis on Teil oma kullasele pojale süid anda? Kas ta ehk wast taewa wõlwisse augu tegi?”

„Arwate, et ma Teile piaksin seletama?”

211

„Näen, et pahal ajal tulin”, ütles Wols ja tegi nagu tahaks ta minna. „Jumal andku Teile terwit, Konrati herra. Ma tulen ühel teisel päewal, kui Teie nõnda rahutu pole.”

„Seiske — ma käsin!” karjus Konrat jämedalt ja wajutas talle käe õlale, et ta istuks. Pärast weikest wahet seletas Tõnu Konrat ometi sellele mehele, keda ta wähematki ei auustanud, waid ennemine põlgas, peaaegu kõik ära, mis oli sündinud. See oli esimene sarnane wiga tema elus, aga ta tahtis nagu oma wiha weel kord ise täielikult maitsta ja selle pärast oli tema iseäralikule iseloomule nagu tarwituseks sedasarnast seletust ühe teise inimese ees teha — oli see ta wõi — Wols.

„Weider jõmpsikas — Teie poeg”, hüidis Wols, kes Tõnu jutustust salalikul auukartusel kuulas. „Pärgli päralt! Üht parnnesset S—gi tagasi lükata! See herrakene walib üleliiga. Selle taga piab wistist mõni muu inglike olema.”

„Mõtlete, et Teie alles mulle seda teatate? Seda sarnast meelt on ta emast pärinud. Sellel oli ikka sarnane linnaline aru peas, ehk ta muidu küll kallis inimene oli.”

„Selle asja juures piate tasakeste järele andma, mu kulla Konrati herra”, ütles Wols jesuiitliku kawalusega, et wanameest ikka enaml äritada. Kui üks noor imeilus naisterahwuke ühe nooremehe korra ära teinud on, siis aitab isalik tahtmine wäga wähe.” Kuulge, kulla Wols: üks isa on kõik!”

See on paljalt Teie arwamine, aga mitte neiukeste

14*

212

ega noortemeeste, kõige wähem aga hooliwad sellest need ilusad lipakad, kes rikaste meeste poegi nõiuwad.”

„Üks isa on kõik, kinnitan ma Teile”, kordas Tõnu ägedaste. „Ühel isal on õigus käskida ja keelda, korraldada ja kautada, üks isa wõib teha, mis tema tahab.”

„Miks mitte? Onnis Kreeka jumal Saturn sõi omad lapsed naha ja karwaga ära ja suured luuletajad tõendawad, et ta neid wäga lahkeste ära seedis.”

„Ärge ajage narri juttu. Mis on minul Teie Saturniga tegemist? Mina räägin omast pojast.”

„Isegi mõista. Mull aga näitab tema teguwiis andeks andmata. Parunesse S—g on nii wäga armas neiu!”

„Minul on aga õnnetus Teie arwamist tühjaks pidada. Mina tunnen, et see täitsa wastu oksa wõsukene on”, wastas Konrat, kes muiski asjus naljalt teistele järele ei kiitnud.

„Millest ajast saadik? Enne näitas lugu ometi...”

„Nüid aga ütlen ma Teile, et tema üks ehte-ajaja, kõrge ninaline, loom on. Ütlen ka, et mina päris lollpea olin ja minu plaanil wähematki terwet inimese mõistust ei olnud. Kui täna Teie parun S—g seda preilikest põlwili paludes mulle pakuksiwad ja minu poeg ristis kätega teda enesele paluks wõtta lubada, saaksin ma ei ütlema. Mina olen oma endisele mõttele ümber pöörnud, mis õige oli. A. loss ja paik saab minu päralt olema, üksi minu päralt! Kui mina ka neli aastat pian ootama, ootan ma. Aga arwan, wistist saab ju asi kahegi aasta pärast siledaks.”

213

„Noh, see saab wist küll nõnda olema. Aga, — mis pahandus on Teil siis weel pojaga?”

„Minu poeg on häbemata. Ma saan teda pärandusest ilma jätma”, karjus Konrat käsi rusikas näidates.

„Need on paljad sõnad! Isad ei wõi oma poegi nüid mitte puhas päranduseta jätta. Seadus keelab seda.”

„Kas olete täna wandunud, et mind wihale ajada? Minu raha on minu päralt, arwan ma. Kas on ehk teda poeg mulle teeninud?”

„Raha on Teie päralt — raisake ta ära. Aga Teil pole wõimu raha läbi lüia, ja kõik, mis Teie surma ajal järele jääb, saab Teie poeg pärandama, ehk — palju ei puudu sellest. Üks seaduse paragrahw ütleb: „„Päranduse tingimused ei tohi mitte kõrgemad olla, kui pool warandust, kui päranduse jätjal üks ehk mitu abielu last maha jääb.””

„Jätke mind oma seadusega rahule, see on üks weider raamat.”

„Noh tühi kah — inimene piab aga mõistma ise toimetada... Kas teate, kulla Konrati herra, mis mina Teie asemel teeksin?”

„Sealt upitab küll jälle üks rumalus ilmale. Noh puistage ta wälja.”

„Mu kulla Konrati herra, kõige kurjem temp, mis üks isa pojale mängida wõib, on, et ta teise naise wõtab.”

„Mina teist naist wõtma?” naeris Konrat suure healega. See iseäralik mõte ehmatas teda koguni. Ta oli uus ja näitas weider. Ütlesin juba, et Teie suust üks rumalus ilmale upitab.”

214

„Rumalus? Miks? Teie olete ometi weel tugew ja terwe, kallis Konrati herra. Teil on kõik hambadgi suus. Teie olete inimeste seast, kes iial ei wanane. Wõtke jälle naine, sünnitage kolm, neli wõi ka kümnie last — ja mina tunnen ühe mehe, kes selle peale winge näu saaks tegema.”

„Ja Teie wõtaksite wistist waewa enese kaela ühte naist wälja otsida?”

„See pole raske”, wastas Wols õhinal. „Aga walimises tuleb ette waadata. Mina omast kohast mõtlen, et Konrati herra teine kaasa piaks kõlbawa näu-ja tegumooduga olema, aga mitte liiga kena. Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla. Ka ei mõtle ma mitte, et ta õige noor tohiks olla. Mingu noored narrid kus seda ja teist! Neid on raske hoida ja nõuawad üht head ja lusti teise järele. Kaasawara on ka kõrwaline asi. Kas Teil siis õiete sarnast tarwis, kellel palju pärandust kaasa tuleb? Kui temal midagi ei ole, saab ta täieste Teie küljes kinni olema ja piab tegema ja jätma, mis Teie tahate. Mina soowiksin, et ta aga tüdruku põlwes ka midagi mustapäewa tarwis on mõistnud korjata, see näitaks, et ta majapidamist ja kokkuhoidmist mõistab. Oi, laske aga mind teha, küll mina Teile selle asja korda ajan.”

XXIII.

Kuna Wols rääkis, mõtles Konrat järele. Temal tuli meelde, et Wols talle enne ühest oma õest oli rääkinud, kes wistist juba wanaks piigaks oli jäämas ja juba mõnda aastat Wõrumaal ühes mõisas pere-

215

mamseliks oli. Wols ehmatas, kui Konrat pilkawa naeruga ütles: „Arwan, kulla isand, et Teie mulle wistist üle Emajõe seda kallikest tooma sõidaksite?”

Kauba-agent heitis ruttu jälle pea püsti. — „Minu õde?” kiljatses ta, nagu wares, kui teda koer sööma kallalt hirmutab. „Teie arwate, et ma Teile oma õde soowitan? Sellest ei mõtelnud ma aimugi. Aga — kas teate ka, see mõte pole sugugi paha? Tahate teda näha — see ei tee Teile wähematki kulu.”

„Tänan wäga. Teie olete õige helde”, wastas Tõnu Kondrat. „Olen oma aja ära teeninud. Naisemehe rangid on mull tagaselja ja mull on rahu kallis. Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi. Ei! Põlledega ei taha ma midagi tegemist teha ja kättemaksmine, mis ma oma pojale teen, piab see olema, et ma wähemalt sada aastat wanaks saaksin.”

„Kuida ise arwate”, wastas Wols üles tõustes ja Jumalaga jättes. Tema oli seemne külwanud ja jättis nüid päikese, wihma ja aja hooleks, seda kaswatada. — Aga — inimene ei tohi iial kiidelda, et ta sada aastat elab — see toob õnnetust. Neli wiis nädalat pärast selle tähtja sõna rääkimist jäi Konrat, kes terwe ja tugew kui tamme puu, Konrat, kes iialgi närwi- ehk hamba walu polnud tunnud, jah, mitte tõsiselt nohugi näinud, tõeste ja raskeste haigeks. Selles oli ta ise süidlane. Ühel hommikul oli ta märganud, et aiast kolm kõige suuremat kürbist puudusiwad ja ühtlasi ka mitu muud head kaswu. Ta ei tahtnud mitte wahimehe hooleks jätta warast wahtida ja kätte saada.

216

Ta arwas, et kelm ühe naeri pärast ei tule, waid warsti uueste ka teisi häid suutäisi ahnitseb. Selle pärast tahtis Konrat õnnelik olla ja oma enesje kätega selle pagana warganäul kaela ümber pöörata. Selle pärast jäi ta ühel jahedal Septembri õhtul terweks ööks aeda lausa taewa alla wahtima. — Teisel päewal tundis ta natuke paha kõigis liikmetes. Tall oli külm ja selle kõrwale asus weike, kuiw köha. Ta ei jätnud aga edasi tagasi toimetamast ja ajas oma asju harjunud wiisil. Õhtul läks lugu pahemaks ja öösel tuli tall kõwaste palawik. Sellegi pärast oli ta teisel hommikul juba kella 6 ajal jalul — aga külm ja köha läksiwad kõwemaks ja ta tundis küljes paha walu pistmist. Oma tuapoisi Joosepile näitas ta kohe ust, kui see talle nõuu andis woodisse tagasi heita ja tohtrit tulla lasta. See nõuu näitas talle päris teutus olewat. Haige olla, nagu mõned teised surelikud! Tohtrit tarwitada, tema, Tõnu Konrat, kellel iialgi kedagi polnud tarwis olnud! Haigus aga läks ju hommiku poolsel päewal nii kangeks, et rahutus teda wõitis. Ta käskis tulisel rutul hobused ette panna ja Tartusse arsti järele saata. Õhtu hilja tuli arst kiire postiga. Ta tundis, et haigel raske palawik ja kopsu põletik oli, ning käskis teda kohe woodisse heita ja sealt mitte üles tõusta. See oli „päris hullu lugu”. Mis Konratit woodis olemisel kõige enam piinas, polnud külmawärinad ega ka põlew walu rinnas, waid see mõte, et haigus üleüldse tema kallale julges. Seda pidas ta otse omaks auuteutuseks. Puudutatud auutundmise piina juurde tuli weel mure waranduse eest. Mis pidi majast ja mõisast saama? Tema nägi ju ette, et tema kapid tühjendati.

217

Iga krabin oli talle kahtlane asi. Ta wärises oma hõbe asjade, pesu, lauanõude ja majariistade eest. Ta polnud iial kedagi usaldanud. Haigusega aga läks tema usaldamata meel päris meeletumaks. Ühel päewal hüidis ta Wolsile, kes teda waatama oli tulnud: „Kulla Wolsi herra, Joosep jäi määratu kauaks kööki, waadake Jumala pärast järele, mis ta teeb! —” Joosep, oli aga waewalt jälle kambrisse tagasi astunud, seal hüidis Konrat talle: „Joosep, kulla Joosep, kuhu kadus Wols? Palun, waata järele, mis ta wäljas ümber luusib.” Dr. Walterile ütles ta natukse aja pärast, kui see wäljast jalutamast tagasi tuli: „Doktori herra, kus on Joosep, kus on Wolsi herra? Palun Teid südamest, waadake järele, mis nad teewad.” — Kui tohter selle peale tagasi tuli, leidis ta Konratit mõlemate jalgadega woodist wäljas, lähedase ukse juures, kus ta, nagu „kelm tohter” kohe armas, läbi wõtme augu silmitses, mis Walter teises kambris tegi. — Tohter pahandas temaga tema ettewaatamata oleku pärast tubliste ja seletas temale, et tema haigus wäga kardetaw, kopsupõletik kõige tigedamal näul on.

„Kopsupõletik kõige tigedamal näul!?” karjus Konrat, nagu usuks ta alles nüid, et tall tõsine haigus käes. „Kas see haigus ka — kas selles ka juhtub — kas wõib ka...?”

„Jah — ettewaatamatad surewad sellesse!” wastas Walter talle.

Et Tõnu Konrat surra wõis, see iseäralik, mõistmata, tõeste meeletu mõte polnud talle iialgi pähä tulnud. Tema uskus kindlaste kõige inimeste surma; see oli iseenesestki mõista aga tema surm —? Mis? Kas

218

selle pärast oli tema niipalju tööd teinud ja higistanud, et nii wiletsalt ära piaks minema ja oma waranduse teistele jätma? Teised pidiwad oma nina tema asjadesse pistma? Teised pidiwad wõtmetega, tema armsate wõtmetega tegema ja toimetama? Teised pidiwad tema kappidesse, kastidesse ja laadikutesse nina toppima ja wahtima, mis tema sinna oli kogunud? Teised pidiwad tema paberid sorima, teised kirjutuse laua ümber sorima? Seda kõik mõteldes tuli talle wiha peale. Ei see hullulugu polnud wõimalik! Konratil tuli mõttesse, nagu jääks suur tükk illma tühjaks, kui tema kauks ja midagi enam temast järele ei jääks. Mis jäi siis päike tegema, kes nüid tema wilja küpsetas ja tema auu ja wõitu paistutas? Tema otsus oli, et tohter Walter üks lollpea on, ehk kui mitte seda, siis oli ta wast parun S—gist palgatud. Tema esimene mõte oli tohtrit paluda, et ta läheks ja enam tema silma ette ei tuleks. Siis wiskas ta Joosepile ühe klaasi wastu silmi, kes talle theed annud ja tilgakesi padja peale lasknud. Seda nähes sai tohter Walter kurjaks ja seletas talle pühalikult, et kui tema haiged mitte mõistlikud ei ole ega sõna pealt arstlikku nõuu ei täida, siis ei wõi ta nende elu eest wastata. Konrat waatas talle silmadesse ja oli korraga teine ja rahul. Senni ajani oli ta arsti ette-kirjutusi aga pool pooliti täitnud, sest et need soowitused nagu käsud wälja näitasiwad, ja tema oli harjunud käskusi andma, aga mitte neid saama. Sellest silmapilgust oli ta sõnakuulelik, nagu lammas. Ta laskis enesele kuppusi ja kaanisi panna, kuis aga taheti. Ta ütles peaaegu armsal, tasasel healel: „Näete, doktor, kui rahul ma olen? Ütlege aga, mis Te aina

219

soowite, ma teen kõik, nagu Te tahate.” Sala aga ütles ta iseeneses: „Kui ma jälle jalule saan, küll ma Sulle näitan!”

Siiski oli tall teisel päewal jälle üks wiha hoog. Doktor Walter sai tõeste oma haige eest rahutumaks, teatas wana õpetaja Janterille kartust ja hea wanake, kes isegi iga hommiku Konratit waatamas käis ning ainus mees oli, keda haige tõeste auupaklikult kuulas, wõttis südant ja küsis, ääriweeri mööda jutustades, korraga, kas mitte tarwilik poleks, tema pojale teadust saata ja teda tulla lasta. Konrat lõi kätega ja wastas: „Seda kõige tänamata-meele hiiglast ei taha ma iial näha!”

„Ma tean, et Teil temaga wastastikku seletusi on olnud,” wastas Janter. „Ma ei tunne Teie muret ega pahameelt tema wastu mitte ja tahan hea meelega uskuda, et need wäga tõsised on. Aga — üks hea südame liikumine tuleb igale ühele tagasi! Poeg on ikka poeg!”

„Tänamata poeg pole kellegi poeg!”

Nüid wõttis hea õpetaja kõik oma julguse kokku ja hakkas pitka kõnet, milles ta temale seletas, et meie neile andeks piame andma, kes meile haiget on teinud, kui meie tahame, et igawene õigus meie patud andeks annab; seletas talle, et hirmus olla, kõige kõrgema kohtu järje ette astuda, kui wiha südames; seletas temale ka, et taewas tasaste ja andeksandlikkude päralt on.

Konrat hüidis talle wahele: „Kelleks Te mind piate? Kujutage oma lugusi wana naistele ette! Usun ma siis sarnasi luulejuttusi? Mina, õpetaja herra, usun

220

sellesse.” Nende sõnadega näitas ta oma wõtmeid, mis ta paelaga oma willase ööjaki ja särgi wahel alati kaelas kandis. — Järgmine öö oli õige paha ja näitas, nagu ei tahaks Konratil enam peasemist olla. Waewalt oli kesköö tund käes — kui Tõnu Konrat selgeste „wikati- wõi sirbi-meest” enese ees nägi! Ta seisis püsti tema woodi ees? Temap ta wistist oli, oma tömbi ninaga, oma palja ja walge palega, oma tühjade silmaaukudega, hirewel hammastega ja kõige selle iseäraliku oluga, mis teda küll kõige loomulikumaks asjaks ilmas teeb, mida meie kõik wanast ajast saadik tunneme, ja kes meid ometi hirmu ja uskumata meelega täidab, kui ta meie ette astub. — Tõnu Konrat rääkis temaga pitka juttu, nagu ei teaks ta, et see jäle mees kurt on! „Sina oled uksest eksinud,” ütles ta „wikati mehele”. „Ega Sa ometi mind wiima tulnud? Wõta üks teine. Wõta, keda neist aga tahad. Wõta õpetaja Janter, see on ju wana puduke ja usub Jumalasse. Wõta Joosep, see on põhjatu kohmetanud. Wõta minu palgalistest, kes laisklewad. Wõta doktor Walter, see pole muud kui päris lollpea. Mina — mull on weel palju teha. Ma pole oma mõtet weel täitnud. Wõid ka wiie — ei — kümne aasta pärast tagasi tulla — aga — täna — see saaks selle parunile liiga rõemu ja nalja tegema! Selle annaksin Sulle — ka tema tütre, tema õe, krahwi kaasa G., kõik paruni teenrid, kõik tema maja — kõik wõid sa wõtta, aga — tee et siit minema saad!” — Wikati mees ei wastanud, waid jäi, tühjad silmaaugud Konrati otsa hoides, liigutamataks. Wiimaks sai Konrat aru, et isand surm kurt on. Nüid tuli

221

talle surma hirm ja külm, higi tõusis talle kõige ihule. Ta wõttis wiimast jõudu kokku, et pisut käte peale üles tõusta ja läbi akna kuu-walgesse öösse wälja waadata. Ta silmitses akna poole, millest ta enne woodisse heitmist oli näinud: — wäljasi, heinamaid, metsa, õitsewat puu aida, mäe kallastikka ja uhket parun S—gide lossi, kelles ta oma tasumist pulmadega oli tahtnud pühitseda — ta silmitses, aga — ei näinud midagi, mitte warjugi! Nendest kõigist kujunes tema waimu ette aga wärskelt üles kaewatud mulla hais wastu ja need kõik oliwad tühi, nagu surnu haud, mis oma puusärki ootab! — Siis tundis ta, et talle eluots kätte jõuab, ta märkas, süda ei tahtnud enam tuksuda, ta aimas, nagu wõtaks teda külmus oma hõlma, nagu kauks elu tema ihust, nagu lendaks tema mõte ära, nagu läheks pea-aju tühjaks ja nagu wauks temast ja temaga ühes kõik tühjusesse ja koledasse waikimise sügawustesse, kus hirm ja ahastus walitseb! Tema pani silmad kinni, siis katsus ta kallist wõtit omas kaelas puudutada, mis tõeste tema õnne, tema hinge wõti oli. Tema wõimuta sõrmed ei ulatanud enam sinna. Nüid tundis ta, et temaga lugu lõppenud oli. Kõik oli talle wõimata! Tema tahtmistki oli üks halastamata „ei mitte!” ära murdnud. Ta langes woodisse, nagu igawese aja hõlma, kust keegi enam sell kujul tagasi ei tule! — — — — —

Mõni tund hiljem, kui herra Walter oma haiget waatas, keda ta kadunud arwas olewat, magas Konrat raskes unes. Wiimaks ärkas ta; aga enne, kui ta silmad lahti tegi, pidas ta mõnd silmapilku iseenesega nõuu, et aimata saaks, kus ta oli, kas siin, wõi mõnes

222

muus ilmas. Temal tuli aeg ajalt meel ja mõte tagasi. Ta sai aru, et haigus oli pöörnud, et kõige pahem pilk mööda oli läinud ja tema jälle elawate päralt oli. Kui tall korda läks, ennast istuma ajada, kiskus ta rätiku pea ümbert, mis sinna oli siutud, ära, wiskas selle oma woodi jalutsisse ja silmitses tohtrit pilkawa naeratusega: „Eks ole — Teie imestate, doktor? Ja jah — üksi rumalad lasewad ennast surnuks teha.”

Kümme päewa pärast seda oli ta jalul, tubli ja rõemus ja sõi endise isuga. Tema omad oliwad nüid jälle tema maad, majad, kapid, kastid, paberid. Aga see katsumine polnud mitte jälgedeta mööda läinud. Kui surmaga pitka öö otsa räägitakse, jääb ikka midagi järele, wõimata on kõiki unustada. Ka Tõnu Konratil oli wähem iseenese peale julgust. Tema ei olnud enam kindlas mõttes, et tema tahtmine kõwem oleks, kui kõik muu, ja et tall kedagi tarwis poleks. Tema maja näitas natuke tühi ja üksiolek pani teda kartma. Aga mõtet, et pojaga leppida, ei tärkanud talle siiski. Tema mõtles tõsiselt järele, mis nõuu Wols talle andis. tema tunnistas iseenesele, et kui korda läheks üht naist leida, kes weel rohkem sõna kuuleks, kui tema esimene naine, aga kes weel wähem tarwitaks, kui see; naist, kes kõik tema arwamisi ja tahtmisi omaks wõtaks ja tema alandlik teenija oleks, siis oleks tema maja palju armsam, kui tall mõni inimene enese ümber oleks, kelle kallal ta oma wõimu wõiks katsuda ja oma meelt jahutada; see keegi piaks siis ikka käepärast olema, temale wastama, piaks tema wõtmete eest walwama, ja kui tall weel haigus julgeks külaliseks tulla, theed ja suppi andma, ilma et linade peale kallaks, nagu see pagana

223

tõmpnui Joosep. Konrat pidas seda mõtet kaks päewa peas ja läks siis selles asjas juba teadusi koguma. — Õpetaja Janter tundis preili Wolsi, ja tema jutustas Konratile, ilma et ta wähematki tema päris põhjusest aimas, kõik selgeste, et see naisterühmas üks sarnane null olla, nagu Konrat omaks majatallitajaks iganes tahaks. „Temal pole linna aru peas,” ütles Janter, „ja kui otsekohe pian tunnistama, siis pole tall üleüldse täit aru, mis meie kindlaks tahtmiseks wõi oma jala peal seismiseks kutsume. Aga muidu on ta kaunis kõlbaw naisterahwas ja teeb kõik, mis kästakse.” See seletus oli Konratile otse meele järele. Üks ainus asi aga tegi talle tuska — tema ei wõinud selle mõttega sõbrustada, et ta Wolsile auu ja wõidu jättis, ja see tema sugulaseks tõusis. See oli liig suur auu ühe Saksamaa jooksikule. Mis pidi ta tegema? Ise enesele naist hakata otsima ja kallist aega wiitma — see ei sündinud selle sultanile sugugi. Tema oleks kõige paremaks arwanud, kui kõik mehele minemise wäärilised neiud siit kaugelt Konrati mõisasse oleksiwad ilmnnud ja tema silma eest mööda käinud. — Aga sultanidgi ei saa kõiki asju nii, nagu soowiwad. Ka Konrat wõttis wiimaks nõuuks selle mehe abiga leppida, keda ta põlgas. Tema tõutas iseenesele, et esimesed kolm käsku, mis ta oma teisele naisele annab, järgmised oleksiwad: Ära unusta iial, et Sinu wend üks narukael on, kes Sind ainult enesele kasu lootes Konrati herrale naiseks sobitas; ära räägi temaga iial oma asjadest, weel wähem minu asjadest, ja katsu omaks suuremaks kindluseks pidada, et temaga warsti tülisse lähed ja talle näitad, kus uks on. — Ühel päewal,

224

kui Wols jälle teda waatama tuli, ütles talle Konrat, tembukombel silmi pilgutades: „Noh, wana sõber, kas leidsite teda?” — „Keda siis?” küsis Wols. „Noh, seda kõige paremat naist, mis Te mulle kohaseks arwasite.” — „Laske ütelda,” hüidis Wols, kes sellest asjast isu tundis, nagu näljane hunt, kellele lammas põesa taga suhu jookseb.

„Laske otsekohe ütelda, et Teie minu head nõuu põlgasite...” — „Noh, oli ka edew nõuu,” heitis Konrat wahele, „ja on praegugi edew.” — „Kui asi nii, siis räägime parem muud”, wastas kauba agent. — Räägiti ka muud. Aga paari silmapilgu järele heitis Konrat jälle sõnakese, Wolsile wõeriti otsa waadates: „Et Teie seda tõeste tahate, kulla Wols, noh, kirjutage siis talle." — „Kellele?” küsis Wols wasta. — „Noh — ärge näidake ennast süita tallekeseks. Aga — kuulge! Ma annan Teile head nõuu: ärge talle mitte seda teatage, et ma teda enesele naiseks tahan, waid aga, et ma teda maja hoidjaks soowin ja rohkem palka maksan, kui ta seal saab, kus ta nüid on. Ma tahan teda esite oma silmaga näha. Mina pole mitte mees, kes põrsast kotis ostab. Olen teda näinud, ja on ta mulle meele järele, küll siis asjad joonde saawad.” Tema rääkis sellest naisest nagu lehmast, mida turult ostetakse. — Weel sellsamal õhtul kirjutas Wols kaks kirja, ühe oma õele ja teise Peeterburisse Johannesele. — Õpetaja Janter, kellel korda oli läinud, Johannese adressi saada, oli sellele isa haigust teatanud. Johannes oli ju walmis, A—sse tulema — seal tuli wana õpetaja käest teine kiri, et haige juba peasenud oli. Johannes oli esimese kirja peale raskes südamewalus olnud. Mõte, et isa oleks

225

surra wõinud, ilma temaga leppimata, piinas teda. Pärast terweks saamise teadust kirjutas ta isale: „Kallis, armas isa! Ma olen küll Sinu soowimist naisewõtmises täitmata jätnud, aga ma ei wõinud teisiti. Anna mulle andeks! Wõib küll olla, et ma iialgi naist ei wõta. Tõsi ja kindel aga on, et ma seda iial ilma Sinu tahtmata ei tee. Ma palun Sind südame põhjast, anna mulle see mure, mis ma Sulle olen pidanud tegema, andeks ja pööra oma armastus jälle minu poole. Sina oled haige olnud ja wõerad ning palgatud inimesed on Sind tallitanud. Miks ei lasknud Sa mind tulla? Mina pole Sulle siis enam midagi? Luba mulle, et sa edespidi oma haiguse ajal kedagi muud omaks tallitajaks ei wõta, kui mind. Sinu tänulik ja armastaja poeg Johannes.”

Tõnu Konrat aga ei wõtnud sugugi heaks pojale wastata. Ta andis seda Wolsi hooleks, kes seda asja järgmisel wiisil täitis: „Mu herra! Mull on meel haige, Teile teatades, et Teie isa selle tüli järele, mis Teie ja tema wahel ette tulnud, Teid esialgu mitte näha ei soowi. Ehk ta küll täieste terweks on saanud, keelab temale tohter kõwaste ära üht piinlikku üritust tegemast, mis wistist sünniks, kui ta Teid jälle näeks. Kui tall ehk ka tõsist asja on Teie peale pahane olla, siiski ärge arwakegi, et temal sellest naisewõtmise loost meelehaiget on, mis Teie mitte wasta ei wõtnud. Kui see abielu nüid weel wõimalik oleks, ei saaks ta enam lubama, et sellest kõnetki tehtaks. Tema ei saa parun S—gile ja tema tütrele seda salalikku, auuta tegemist, mis nad selles asjas on näidanud, iialgi andeks andma. Aga ta wõtab Teie lubadust, et Teie ilma tema taht-

226

mata abielusse ei astu, heameelega kuulda. Tema arwab aga ka, et Teist see kõige wähem on, mis Teie temale wõlgu olete. Teie head meelt ja mõtet tundes andis ta mulle käsku, Teile teatada, et Teil tulewikus tema pärast mingit muret ärgu olgu. Tema ei saa mitte enam wõeraste ja palgatud inimeste hoolde jääma. Tall on nõuu, õige warsti abielusse astuda. Ta ei kahtle mitte, et see sõnum Teile rõemu teeb ja teatab Teile seda ka selle pärast, et ta Teie lapseliku armastuse meelt, mille eest ta Teile tänulik on, rahule teeks. Wõtke heaks, mu herra, ja teadke, et ma Teid wäga auustan ja olen Teie sõnakuulelik.

XXIV.

Mõnedgi arwamised, mis pahas meeles sünniwad, on puhas nõrga jalgade peal. — Kui Tõnu Konrat arwas, et ta oma poega selle teatusega, et ta teise naise wõtab, suure südamewalusse ja hirmusse saadaks, siis pettis ta iseennast wäga. Johannes oli omas praeguses meele-olus walmis kõigele warandusele selga pöörma, millest talle süid oli antud, et ta mitte ise mees ei saaks olla, kui abiand kinni pandi. „Oleks neid aga palju olewat, kellega jagada wõiksime”, mõtles ta Wolsi kirja lugedes. Temal oli wäga wähe aega. Tema pea oli auust ja lootustest, eluplaanidest ja kurwastusest nii täidetud, et tema isa kättemaksmine teda sugugi ei pahandanud. Tema esimene wäljaastumine ajakirjanduses oli õnnelik olnud. Mõne kuuga oli ta nii kaugele saanud, et ta juba elada wõis, ja tema nime auuga nimetati. See polnud küll weel päris kuulsus, aga koidu ehal on üks imelik armas

227

tundmus, mis lõune päikesel mitte enam pole. Nüid oli Johannes ka oma üksikut kodu istumist pisut järele jätnud, selgeste teades, et kambris paha poliitikat tehakse. Ta teadis, et niisama tarwilik on maailmaga õeruda, kui ka ennast mailmast õeruda lasta, ehk küll kõige kardetawam lugu see on, kui ennast täieste ilma kätte antakse ehk iga tuule järele suurt kära tehakse. Tema korda läinud kirjatööde tähtsus, tema peenikene, aga lahke ja sõbralik eluwiis, tema waimu terawus walmistasiwad talle igal pool lahket wastuwõtmist. Meelitawad kiitused, mis temale wastu toodi, ei jätnud teda küll mitte külmaks — aga seda ei wõi ka kellestki nõuda. Nii puhas, kui tema iseloom oli, polnud tema iseenese armastusest mitte puhas waba. Tingimata iseenese halwaks pidamine on ju lausa meeletus ja rumalus, ja „mina” on ainult siis wihkamise ehk naeruwäärt, kui midagi selle taga pole. Johannes oli auupüidja ja tall oli kindel nõuu, iseenesele teed teha, aga ta wihkas kõweraid teesi, nurga harusi, tema tahtis oma elu lahingut otsekoheselt ja auusaste wõita. Tema tahtis ise meheks saada, et selle poliitikale ja oma rahwa asjale, mis tall kallis oli ja kelle lootusi ta oma enese lootustega ühte köitis, teed teha. — Aga parunesse S—g, küsitakse wahest, kas mõtles ta ka selle peale weel? Kahjuks küll, jah! — Seda unustada polnud tall mitte wõimalik olnud. Ta arwas küll wahel, et ta teda on unustada jõudnud ja et ta teda enam ei armasta. See neiu ajas temale ühe tundmise südamesse, mis wihkamisega üks ja seesama näitas olewat. Ta ütles sagedaste: „Kadugu see minust”, ehk: „Mine, Sull on kitsas waim ja kitsas süda!”

15*

228

Ta uskus seda ju isegi. Ta püidis enesele ka ette harutada, et tema silmad wõeriti seda neiut oliwad näinud, et selle parunesse iludusel weel paljugi waja jäewat ja et ühe ilusa naisterahwa esimene ilu headus see oleks, et ta musta juuste ja sõstra silmadega ehitatud oleks. See mõte ajas teda kõigis seltskondades ja saalides taga. Tema otsis üht sõstrasilmalist, kellest ta oleks ütelda wõinud, et ta selle neiukese wastu tõeste põlewat armastust tunneb. Aga see oli paljas kius. Kuud kuude järele läksiwad mööda, ei Johannese süda saanud ega saanud terweks. — Ühel päewal läks ta suure Newski peale üht sõpra waatama. Alles teel oli ta märganud, et ta oma kindad koju oli unustanud. Ta astus ühte poodi sisse neid ostma. Waewalt oli ta mõne minuti seal olnud, nägi ta üht uhket tõlda poodi ukse ette sõitwat. Warsti astus ka üks wana naisterahwas tasasel, aga uhkel sammul poe uksest sisse, tema järele üks noor neiu. Johannes ei tunnud wana naesterahwast, kes ennast krahwi kaasaks G—ks nimetas, aga ta tundis noort tüdrukut, enne kui ta selle nägugi oli näinud. Kõik weri woolas Johannesele südamesse. Ta oleks tuhat penikoormat siit eemal tahtnud olla. Ta ei leidnud omale midagi muud abi, kui astus poe tagumise osasse, lootes, et naisterahwad warsti ära lähewad. Ta eksis. Krahwi kaasal G—l oliwad kuiwetanud käed, nagu kalawardad, ja imelik tahtmine, nii et kinda paarid keegi ei passinud. Parunesse S—g, kes seda teadis, istus tooli peale, wõttis ühe ajalehe lahti, mis ta teendrit teel oli osta lasknud, ja hakkas tähelepanemisega lugema. Johannes oli omale kindad juba leidnud ja

229

oli nad maksnud. Tall ei olnud miskisugust asja kauemine poes wiibida, kui wõeras kaupmeeste silmas kes teab, kelleks ei tahtnud arwatud saada. Tall ei jäänud muud nõuu üle, kui ära minna ja seda nõuu ta ka wõttis. Õnnetuseks istus aga parunesse S—g just ukse juures, ja selle pärast oli wõimata wälja saada ilma temast mööda minemata. Noormees läks, pead kõrgel ja silmi kõrwale hoides, aga märkas ometegi kui ta ust kinni pani, et parunesse S—g tema peale oli waadanud ja et see ajaleht, mida ta luges, seesama oli, millesse tema kirjutas, ja tükk, mida neiu wäga sügawalt uuris, tema kirjutatud oli. Just sellesama tükiga oli ta ka isegi rahul olnud ja oli ka tema peale uhke. Ta tundis aga nüid ka, et ta oma ebajumalat mitte ei olnud ära purustada jõudnud ja et sagedaste inimene ennast terwe arwab olewat, kus ta seda mitte ei ole. — Teisel päewal sai ta Kukkaharu käest, kelle juures ta jälle iga esmaspäewal käis, mõned riakesed. See palus teda enese juurde. Johannes tuli seatud ajal. Sööma laual waieldi poliitika päewaküsimustest ja riieldi. Kukkaharu tõendas, poliitik olla ainult seks üles leitud, et riielda. Söömalaualt üles tõustes palus ta oma wõerast, teda Moika äärde saatma tulla. Seal olla temal üks asjandus ajada. „Meie suitsutame tublid sigarid, kui sinna jalutame. Minu wõeruskäik ei saa mitte kaua kestma. Peale selle wõime oma õhtu mõnes theatris mööda saata. Minul on täna põhjatu hea tuju, tunnen ennast nagu uueste nooreks saanud ja mõtlen ühet wiguri tempu weel täna õhtu teha.” — Trepist alla jõudes wõttis ta nooremehe käest kinni, et ta tema käest lippama ei peasenud, ja

230

ütles: „Sina ei ole talle siis weel ikka mitte andeks annud?”

„Kellest Te räägite?” küsis Johannes külmalt ja püidis oma kätt lahti tõmmata... „Meil oli ometi oma wahel kindlaks tehtud, et meie temast mitte enam ei räägi.”

„Minu majas küll mitte. Seal olen ma piinlikult sõna pidanud. Aga praegu oleme uulitsal, ja üks kord ei ole ühtegi. Kuule, mu poiss, see pole mitte ilus: Sina saad temaga ühes poes kokku ja teed, nagu Sa teda ei tunnekski.”

„Kas ta Teile seda kaebas?”

„Ei — aga tema awaldas mulle imestamist. Ütle, kui Sa teda oleksid teretanud, kas oleksid sellest surnud?”

„Teie näete teda siis sagedaste? Teil on wist auu tema usaldusemees olla?”

„Jah, mõnest päewast saadik... Oi — ära püia lippama panna. Sa ei pease minu käest nii kohe. Wõta aga heaks minu juttu kuulda... Ma rääkisin kord ju Sulle, et tema onu, krahw B. kolme kuu eest rabandusesse ära suri. Parunesse S—g jäi Peeterburisse ja sai tema päranduse kõik omale, mille seaduslikud pooled minu hooleks oliwad õiendada. Sellest wõid Sa arwata, et mull küllalt wõimalik on olnud, temaga lobiseda. Krahw B. aga oli üks pentsikas wanamees. Nagu Sinu isal, oli ka temal üks mõte. Oma õetütart, kes, nagu wanamees ise ütles, omas isas kõige suurema Jumala witsa osaliseks oli saanud, armastas ta üliwäga. Ta oli teda kõige oma waranduse pärijaks teinud ja et see warandus wõimalikult

231

suur wõiks olla, elas wanake nagu waene mees, mis kõige parem abinõuu on laenajaid eemal hoida. Mõtle aga parun S—gi ja kõige ilma imestust, kui teada saadi, et parunesse S—g pärast oma onu surma terwe miljoni pärandajaks sai.”

„Rohket rõemu talle”, ütles Johannes külmalt.

„Oh — üksi rikkus ei tee õnne kellelegi täielikuks. Tema pole iialgi õnnetum olnud, kui sellest saadik, kus ta rikas on.”

„Mis asjast ta siis kaebab?”

„Näe nüid uudishimulist!”

„Herra Kukkaharu — räägime tänastest kursidest ja poliitika seisukorrast — ma wannun Teile, et see mulle rohkem tähelepanemise wäärt on!”

„Mine ikka, kiitleja! Mis tarwis kõwem ja külmem wälja näidata, kui tõeste ollakse! Kui parunesse S—g Sulle midagi enam ei oleks, kas oleksid teda siis kindakaupleja juures ära tunnud?”

„Mikspärast olete Teie ometi täna nii wägise mull just selle neiuga nagu painjas kaela peal?” küsis Johannes wihas.

„Selle pärast, et mina mingi ülekohut ei salli ja mina tean selgeste, et Sina sellele kõige armsamale neiule andeks saad andma, kui Sa tead, et tema niisama, nagu Sinagi, perekonna pitsituse all ägab. Teda tahetakse wägise ühe mehega kokku sundida, keda ta mitte ei salli, krahw P—ga, kellega tema isa alles hiljuti Peeterburis tuttawaks sai. Tema oli waewalt suurest pärandusest kuulnud, mille osaliseks parunesse S—-gi sai — kohe tegi ta parun S—ga sõbrust. Kui tark ja ettewaatlik krahw, tuli ta siis kohe minu

232

juure, et teäda saaks, kas parunesse S—gil tõeste nii palju pärandust on. Mina ütlesin talle oma ameti kohut mööda tõtt. Sellest teadusest suurel rõemul läheb ta jalamaid paruniga, laseb ennast pärandajaga tuttawaks teha, armastab neiut esimesel pilgul juba „tuli palawalt” ja pakub talle oma kätt. Hea nimi, auus ameti koht, lahke olek, osaw jutuajaja, igapäewasel mõedul waimuannet, kõikumata iseenesest lugu pidamine, kõik tema omadused — mis Sa weel tahad? See noormees on „hiilgaw partii”, nagu üteldakse. Õnnetuseks aga ei taha parunesse S—g sellest kõigest rääkidagi lasta. Kõige esite nõudis ta, et talle kolm kuud aega antaks, oma onu leinata, keda ta wäga armastas. Need kolm kuud on möödas, krahw P—l on jälle ette astunud ja et tema arwab, et minul wast mõnda mõju parunesse S—gi juures on, palus ta mind, et tema eest tõstaksin ja teda ülendaksin. Nagu isegi arwata wõid, ei wõtnud mina seda nõudmist wastu, aga nüid on krahw seda agaram, iseenesele teed wõitma. Armetu neiu on otse kohe tagakiusamise all; temale käiakse peale, tõreldakse temaga, piinatakse ja tülitatakse teda tunnist tundi. Seda teeb nimelt tema tädi, krahwi kaasa G. Kas Sa tunned seda naisterahwast?”

„Ei, ja mull pole himu teda ka tundma saadagi.”

„Sull on õigus. See on üks naine, kes elu aina hädaoruks piab ja teiste inimeste selga kõik oma koormat paneb. Temal on oma õetütre peale ikka paha meel, see ei olla küllalt rüitliku naisterahwa mõtteline, ta teeb neiule oma kõne ja kiusuga praegu elu päris hapuks. Ta on ka wandunud, et ta

233

oma õetütre nii kaugele weab, et ta krahw P—le läheb. Seda krahwi auustawat ta narri wiisil, ilma et ta teda weel kordagi oleks näinud, sest tema ei olnud kodus, kui krahw wõerusel käis. Arwatakse, et parunesse S—g ise selle asja nõnda wiisi olla seadnud. See wana kräuks tõreleb ka paruniga, et see liig pehmelt tütrega ümber käia ja käskida ei mõista. Mina põlgan just seda krõmpsu ja tahaksin talle kõigest hingest üht tempu mängida. Ja mis ta kõik ei ole juba wälja mõtelnud? Ta palus mind, et mina üks kord krahwi enesega kaasas sinna tooksin. Ta loodab õetütart selle wägimehega silmast silma waadates kõikuma panna, nii et ta mitte enam ütelda ei julgeks. Oi sa wana krõnks! Arwab tema mind mõneks kosja sobiajaks?... Et aga mina kõiges omas elus ikka noorte inimeste ja süita meele poole olen hoidnud, selle pärast andsin ka nüid parunesse S—gile teada, missugusesse paela teda tahetakse awateleda.”

„Teie olete eksinud, Kukkaharu herra, süita meelt ja noorust ei tohita mitte nii kergeste usaldada. Mina arwan tõeste, et krahw P— täitsa parunesse S—gile kõlbab. Pange käsi külge ja kandge hoolt, et see abielu sõlmitud saab, parunesse S—g saab Teile tänulik olema.”

„Tasa, tasa! Tema pole mind küll mitte oma saladustega tutwaks teinud, aga mina arwan siiski, et tall üks rahutu asi, üks magus mälestus, üks sala armastus südames on, mida ta alati oma hinge põhjas kannab... Ja Sina ise — kas Sa ei annud mulle kord mõista, et üks Winkelmann tema juures wäga heas kirjas seisab?”

234

„Tõeste — mina olen Winkelmanni puhas unustanud!” hüidis Johannes, „Jumala nimel, jäägu siis Winkelmanni peale see asi. Laske teda ruttu see mees wõtta, et üks kord lugu lauletud saab; aga ma kinnitan Teile kõwal sõnal, räägime parem oma kohtu ja poliitika asjadest.” — Nende sõnadega wõttis ta sigari suust ja wiskas tema maha — see maitses wiha, tema suits oli wänge.

XXV.

Nad oliwad Wosnessenski peale jõudnud. Kukkaharu jäi ühe maja ukse peale seisma. „Meie oleme siin, kuhu tulime”, ütles wana adwokaat. „Mina pian sisse minema ja ühe wana prouale, kes mitte igapäew lahke pole, üht wastust wiima. Käi Sina siin senni mõni silmapilk edasi tagasi, mull ei lähe kaua aega. Siis — üht silmapilku mõteldes, ütles ta: „Weel parem — tule minuga ühes sisse. Seal on ühest seaduslikust küsimusest juttu, mis õige keeruline on, ja Sina wõid mulle seal oma noore nõuuga abiks olla.” — Johannes ei wõtnud esiteks seda kutsumist wastu. Wiimaks andis ta Kukkaharu tungimistele järele, see tõmbas teda siis koja uksest sisse ja helistas kella. „Kas naisterahwad kodu on”, küsis Kukkaharn teenrilt, kes ust lahti tegi. „Ei ole tarwisig teatada, et meie tuleme; nad teawad, mina olen tuttaw ja meid oodatakse.” — Nende sõnadega wõttis ta Johannese käe alt kinni, keda ta lahti ei tahtnud lasta, ja astus temaga üht kiwist treppi mööda üles. Lähemal silmapilgul lükkas ta teda ühest saali uksest sisse, kus üks pikerkune, ümargune, heledaste walgustatud laud seisis. Mõlemail poolil lauda istus üks naisterahwas, kellest üks

235

tudus, teine luges. Mõne päewa eest oli Johannes neid mõlemaid naisterahwaid ühes kindakaupluses näinud.

„Oi, see on ilus Teitest, herra Kukkaharu!” hüidis krahwi kaasa G. ja tõusis häkitselt üles temale wastu tulema.

„Kõrge krahwi kaasa”, wastas naljakalt naeratades Kukkaharu, „Teie sunnite mind täna wäga iseäralikku, wäga kardetawat tegu tegema, mis ühele Soome jauskonnaametnikule mitte ei lubata. Õnneks on mull ju pea hall ja on mull isegi nõuu, oma wanade päewade pärast ametist tagasi astuda, kuna ma Teilt nüid ühe kõrwalise akti tegemist juba korra enese peale olen wõtnud. Tulgu, mis tuleb, Teie tahtmine sündgu.” Nende sõnadega kumardas wana wigurimees adwokaat, läks ukse juurde ja — kadus. Johannes oli uimane, imestuses, arwas ennast und nägema, tall keerles pea otsas, aga ta ei mõtelnudgi Kukkaharule järele minna. Udu tuli talle silmade ette. Aga selle udu läbi nägi ta kaht suurt sinist silma, kelle waade teda selle kohale nagu kinni naelutas. Selle wahel oli parunesse S—g üles tõusnud ja tegi, nagu tahaks eemale minna. „Jääge siia, preili”, ütles talle tädi käskiwal healel. „Teie siinolemist on meile tarwis.” Siis pööris ta ennast Johannese poole ja lisas meelitawal lahkel naeratusel juurde: „Tere tulemast, mu kallis armas krahw; mina tahtsin heameelega ju ammu Teiega tutwaks saada.”

„Teie eksite, auustatud proua”, wastas Johannes, „mina ei ole mitte krahw P—”. — Krahwi kaasa G. naeratas weel lahkemalt. Johannes polnud nii kõwaste

236

rääkinud, et wanad wastikud kõrwad teda oleksiwad kuulnud. Noormees tahtis uueste sedasama wastata, aga parunesse S—g, kes temale toolit tuues oli lähenenud, ütles talle ruttu ja waewalt kuuldawalt: „Mu herra, mina wõtan kõik enese peale, ja Teie olete ka praegu minu juures; ka olen ma wäga õnnetu, et mulle kõik peastmise teed lubatud piawad saama, kui mind mu mõningate süide alla ei taheta rõhuda. Ma palun, jätge krahwi kaasa G. tema eksitusse; tema saab Teile asju ütlema, mis mina Teile mitte ütelda ei wõi. Mu süi keelab seda... ja... wõib olla, ehk saate Te tema ütlemisi tähelepanemise wääriliseks pidama.” — Johannes oli ehmatanud ja segane, ta ei teadnud isegi, mis see kõik tähendas, ehk mis ta tegi, aga need suured, sinised silmad nõidusiwad teda. Tema jättis krahwi kaasale selguse andmata; ta istus ja ootas, mis tuleb. „Mu armas krahw”, ütles krahwi kaasa, täis auutõsidust, lahkusel, „minu auustatud sugulane parun S—g on mulle seda sammu teatanud, mis Te tema juures olete astunud. See soowitus, mis Te talle ette olete pannud, on talle meele järele ja mina tahtsin Teile heameelega ütelda, et see ka minu meele järele on.”

„Sellest ei ole mitte küll!” hüidis talle parunesse S—g wahele.

„Ma palun Teid, mu herra”, rääkis krahwi kaasa edasi, „ärge pidage minu õetütre sõnadest wäga lugu. Tema on weel laps. Aga — ärge kartke ühtegi, tema saab ka rahule jääma ja meiega nõuusse saama. Mina annan Teile oma sõna, et ta wiimaks kõige suurema rõemuga meie kõikide soowi alla ennast annab.”

237

„Noh — ma luban ka alla heita, aga ühe tingimisega.”

,,Missugune on see tingimine?”

„Mina soowin, et Teie selle herrale otsekohe seletate, missugused põhjused mull olla wõiwad krahw P—t mitte kaasaks wõtta.”

„Kuida, Thereese, Sina nõuad, et ma temale räägin...?”

„Mina nõuan”, heitis neiu elawalt wahele. „Mina tahan, et tema kõik teada saab, siis wõib ta oma nõuu wõtta. See on ka tema õigus... Eks ole tõsi, mu herra?”

Johannes jäi wait ja seisis liikumata, nagu kiwi-sammas.

„See herra ütleb, et see tema õigus olla”, rääkis neiu oma tädile kõwa healega kõrwa sisse. „Tema tahab kõik teada saada.”

„Mind pannakse, mu armas krahw, wäga raske katse alla”, wastas krahwi kaasa G. „Ma olen siis sunnitud Teile ütlema, et ilmas üks Konrat olemas on. Ma arwan, nõnda umbes oli ta nimi. Ta on üks inimene, kellel minewikku pole, aga ta on miljoneriks saanud ja mõtleb nüid, et ta oma miljoniga kõik kätte saab, ka tähti taewast. Noh, mis sest pikemalt rääkida — on Konratid olemas — kes teab, ehk on mõni neist ka Teilegi wastu juhtunud tulema.”

Johannes kumardas sügawaste, tunnistuseks, et see tõsi on.

„See, kellest mina rääkisin”, sõnas krahwi kaasa pahasemaks minnes edasi, „oli meeletumat, päris hullu plaani wõtnud... Kuida pian ma seda seletama...?

238

Mõtelge ometi — temal on üks poeg, sellel meeletumal inimesel — ja, et minu õemehel siis just raha puudus oli... See Kondrat mõistis seda tarwitada ja kiskus tema käest kirjaliku lubaduse... Ah — laske ma jätan selle jätku rääkimata ... Oi — kui mina seda oleksin aimanud... Aga — mina sain seda alles pärast teada. Kuulge ometi hullu lugu! See poole-aruga noormees tuli ka ise just minu õetütrele oma kätt ja südant pakkuma. Ma wõin aga õnneks omast õetütrest tunnisada, et ta temale kõwa sõnadega ütles, et küllalt sai. Sell lapsel on terwet mõistust, tall puuduwad aga seltsliku elu wälimised wiisid, ja neid saab ta Teilt õppima.”

Parunesse S—g nägi, et tädi pea asjast kõrwale kaldus, ta ütles wahele: „Ja siis, tädi?”

„Siis tuli lugu nii, et see noormees, kes natuke wähem ülemäära kõrglane on, kui tema isa, oma meeletumat tegemist ära tundis. Tema mõistis oma liig kõrgele lendamise patule ise kohut ja kiskus selle lubaduse-kirja, mis tema isa südametunnistuseta wiisil paruni käest enesele oli kiskunud, katki ja põletas ära. Nagu näha on, pani talle tema isa seda tegemist wäga pahaks, nad on tülisse ja lahku läinud ja waene poiss elab nüid Suures Sadowajas ühes laekambris, kus wistist Teie ega mina teda otsima ei tahaks minna.”

„Meie wõime kihla wedada, kõrge proua, et ta täieste õnnelik on”, wastas Johannes, kellel kõne ja heal jälle tagasi oli tulnud.

„See pole õige, mu herra!” hüidis parunesse S—g. „Mina kutsun wana Kukkaharu tunnistajaks,

239

et Te tõtt ei ütle ... Aga — tädi, Teie pole oma lugu weel lõpetanud.”

„Noh, ma tahan kõik rääkida. Selle luu ots oli, et korraga narri tütarlapse südames muutus tuli ja et see noormees, mida ta enne alatuks, jälgiks, häbemataks ja põlastawaks pidas, talle häkitselt armsaks on saanud. Aga... ärge olge mures — see noormees ei tea sellest kõigest midagi ja ei saa seda ka iial teadma.”

„Muidugi... tõsi küll”, ütles Thereese wanamoori jutu wahele. „Mull poleks iial julgust olnud seda temale oma suuga tunnistada — seda pidi üks teine minu eest tegema. Aga mis Te arwate, mu herra, kas Teiegi ei näe, et see kirjapõletaja wäärt on, et teda armastatakse?”

„Päris lapse jutt see kõik, seda kinnitan Teile, krahwi herra!” hüidis wanamoor ägedaste. „Minu õetütar pole seda Johannest enam näinud ja ei saa teda ka enam nägema. Annaks Jumal, et ta praegu siin oleks! Kui minu õetütar teda Teie kõrwal istumas näeks, saaks ta wõrdlema, ja see ei oleks ühe Johannes Konratile mitte kasuks. Iga rüitlilik neiu saaks täieste seda wahet ära tundma, mis ühe meie sugust nooremehe ja ühe Konrati wahel on. Mis Sa arwad mu kõnest ja nõuust, mu preili?”

„Ma arwan, tädi, et natuke tõtt selles on, mis Te ütlete, ja et mull mitte enam tarwis pole, järele mõtelda ega wõrrelda”, wastas neiu meelelwallal. „Kui see herra, kellest Teie räägite, mind nüid weel tahab, siis saan ma hea meelega ennast selle alla andma, nagu ma Teile ju ütlesin.”

240

„Ma tean küll, et minu mõte hea oli”, hüidis krahwi kaasa G. wõidurõemus, „ja et sellest küll saab, kui Te ennast aga minu silma ees siin näitate, mu armas krahw, et mu õetütre wastupanek murtud saab.”

Johannes pani silmad kinni ja tegi nad jälle lahti et aru saaks, kas ta mitte und ei näe. Siis kumardas ta pea kõrwale ja ütles parunesse S—gile: „Aga — kui asi nõnda on, kes on siis Winkelmann?”

„Ah, Winkelmann! Pian Teile siis kord ka weel seletama, kes Winkelmann on. Mu herra... Winkelmann oli üks iseäralik inimene, kes mind pinni all hoidis, keda ma wäga kartsin, keda ma pahaks pian, ja kes ometi enam ilmaski olemas ei ole. Tema oli aga enne ilmas — ta oli minu tseihenduse-õpetaja, üks Baierimaalt mees, punaste juustega, nagu eht Iirlane ja laia ninaga, nagu... ei tea kes. Mina põlgasin teda, tema maksis mulle sellesama mõeduga tagasi ja lõi mulle tubliste sõrmede peale. Juba kahe aasta eest suri ta Riias ära — aga mina nägin teda sagedaste enne surma oma onu juures, kes temast wäga suurt lugu pidas ja, nagu ma nägin, üksi tema nõuu järele minu tahtmisi wahel murdis. Ta oli wistist tubli ja mõistlik mees meeste seltsis, aga see ei jõudnud mind teda sallima teha. Tema näitas mulle ikka nagu see, kellest kõik paha minu peale tuli. Mina maksin seda paha tundmist talle ka oma onu ja isa ja tädi ees ikka kuhjaga kätte. Kui mu hobune komistas ehk kukkus, andsin Winkelmannile süid. Kui mu isa... wait! — Nõnda olen ikka Winkelmannile kõik süiks annud. Kui A. loss ära oleks müidud, oleksin ma Winkelmannile weel haua põhja süid annud ja —

241

kui krahw P. mulle oma kätt pakkus, hüidsin jällegi: Oi, Winkelmann!... Aga... mina olin Teile ütelnud, et Teie seda... minu kätt... iialgi enese kätte ei saa. Kas tahate teda weel? Siin ta on! Kui Teie wastu panete teda wõtmast, siis saan ma Winkelmanni peale ka selle pärast kaebama, saan teda mulla põrmusse minu õnne surmawaenlaseks tunnistama!”

„Oh sa Jumal! Krahw, mis ta räägib Teile?” ütles krahwi kaasa G. „Mina arwan, Jumal hoidgu... tema piab Teile wist mõnd kõnet.”

Ka wale krahw P. näitas sellel silmapilgul, et tõsises armastuses inimene kergeste pea otsast kautab, nii et ei tea, mis tähtjal silmapilgul ütelda ehk teha, ja et need noored inimesed, kes täieste oma meelt ja olu walitsewad, mitte täieste ei armasta. Ainus wastus, mis Johannesel meelde tuli, oli, et ta käe, mis talle pakuti, wastu wõttis ja oma huulte wastu surus. Siis tormas ta krahwi kaasa G. juure ja ütles: „Mina armastan Teid wäga, krahwi kaasa, sest Teile on mull oma eluõnne tänada!” — Siis jooksis ta minema. Tema tundis tarwitust, oma rõemuga ühte üksikusse kohta põgeneda ja seda taewa tähtedele ette laulda. See häkine põgenemine aga pani krahwi kaasa imestama. Tema ütles: „See on aga üks mees! Missugune kõrge olu, missugune lahkus! Kui wäga wõib temas kohe meest ära tunda, kes heast seltskonnast, paremast sugukonnast pärit!”

„Ja missugune tähelpanemist wäärt ja tark kõne tall on!” lisas parunesse S—g juurde.

242

„Tema oli täna natuke meele õhinast segane — teine kord saab ta rohkem rääkima”, wastas krahwi kaasa G. „Aga — mõtle selle peale, mu armas kallike, et Sa oma sõna oled annud ja et sellest enam juttugi pole, et seda tagasi wõtaksid.”

„Ma ei saa seda ka tagasi wõtma, tädi”, wastas neiu. „Teie näete mind ju täieste selles nõuus, et ma selle mehe wõtan, kes praegu wälja läks.”

XXVI.

Oli mis tahes, kas wesiroosi warastamine ehk mehele minemine sellele, keda ta armastas: — kõigis ettewõtmistes oli parunesse S—g üliwäga otsekohene ja kiire. Õnnelikul silmapilgul,kus Johannes Konrat leppides armastuse õhinal talle käe andis, oli ta iseenesele tõutanud, et ta weel täna omas õnnes kindel tahab olla. Nii pea, kui krahwi kaasa G., oma sõaplaani peale uhke, wõidu rõemus magadis-kambritesse puhkama läks ja õetütre üksi jättis, käskis Thereese kutsaril hobused ette panna. Pisut aja pärast sõitis ta oma tuaneitsiga Liteinaja uulitsa poole edasi, kus parun S—g noore poismehena üksi oli elama asunud, seletades, et seal majas, kus tütar ja tädi elasiwad, tema ristiks ees olla. Thereese jõudis siia, astus trepist üks kaks kolm üles. Tema häkiline ilmumine pani isa kammerteendri kõige piinlikumasse kimbatusesse; ta astus parunessele wastu ja ütles: „Mull on wäga kahju, mu preili, aga paruni herra ei ole mitte kodu.”

„Olgu peale! Mina saan teda häda pärast kunni hommikuni ootama”, wastas Thereese. „Aga,.. lubage küsida... mina nagu kuulsin praegu tema healt tuast?”

243

Teener kratsis kõrwatagust. „Ärge pange pahaks, armuline preili, paruni herral on toimetused käsil, ta keelis kõwaste ära, et kedagi ei tohita sisse lasta.”

„Kas teate ka, Janka, et minul tähtjam asi on, kui kõik tema toimetused?” heitis Thereese kurjal näul teendri jutu wahele.

„Ma pian talle ometi teatamagi”, ütles Janka, ja läks ruttu koridoorist edasi. Parunesse S—g läks talle kannul järele, kuni sööma-tua esimese ukseni, sellsamal pilgul, kui ta esimest ust lahti oli tegemas, kuulis ta kedagi teisest uksest suure kahinaga wälja minewat. Parun S—g kargas tütrele wastu ja hüidis: „Kes seal on, kes julgeb...?”

„Olge rahul, pole waras, mina aga olen”, wastas Thereese.

„Sina!” hüidis parun S—g, kes oma segadust ja pahameelt ei jõudnud warjata. „Mis Sa tahad siit? Warsti juba poole öö aeg käes! Sellel ajal Peeterburi uulitsatel ainu üksi ümber joosta,.. see on sündmata...!”

„Kas wõib kunagi sündmata olla oma enese isa waatama tulla. Selle pärast on wistist arwata, et Sa mind suure rõemuga siin näed.”

„Lõpmata rõemuga. Aga Sina oled paha aja walinud. Minul on tähtjad toimetused käsil.”

„Nagu näha, Sinu toimetused on need”, ütles neiu ja näitas ilusa wiina pudelite ja linnupraadi kookide peale, mis lumiwalge rätikutega kõigesuguste muu kalli toitude keskel laua peal oliwad.

„Mull on palju kirju kirjutada ja sõin suure rutuga.” Sellsamal pilgul pööris parun pea kõrwale ja

244

märkas tooli peal kardetawa asja, mis ta ruttu lauarätikuga kinni kattis, mida ta oma käes oli pidanud. Parunesse tarwitas aga ka seda pilku ja astus senna lähemale.

„Sina sõid küll ainu üksi?”

„Ainu üksi oma mõtetega.”

„Siin seisab ühe naisterahwa kinnas”, ütles Thereese naeratades. — Oliwad ka tõeste kahe inimese jauks laual taldrikud ja rätikud walmis pandud.

„Mina wõtsin, kui teatrist tulin, oma wana sõbra, doktor Wallini kaasa”, wastas parun elawalt ja lisas weel: „Ma polnud seda kallist meest juba aastate kaupa enam näinud; aga waewalt istusime õhtu lauale, seal tuli tall meelde, et ta üht haiget piab waatama minema.”

„Oi, Sina hellitad teda wäga, seda doktor Wallini, wastas Thereese ja silmitses kuue pudeli shampanja wiina peale, mis keskel lauda seisiwad. — Lugeja piab teadma, et parun S—g iseäralikkudel kordadel mitte wäga suurt auu shampanja pudelitele ei annud ega neid ka põhjani ei tühjendanud; tema maitses aga pudeli pealt kaks esimest klaasi, wõttis siis jälle uue pudeli ja jättis põhjad teendritele juua.

„Noh — mis Sa tahad siis minust?” hüidis ta ägedalt ja rahutumalt. „Ütle ruttu ja mine!”

„Anna mulle esite midagi juua, mull on suur janu. — Oi — mitte shampanjat. Mis on see teine wiin siin? Ah — Ungar-wiin! Hea küll!... Anna sellest paar tilka... Oi! Ära kalla Jumala pärast doktori klaasi...... kalla ühte teise.” — Ja kui ta joonud oli, ütles ta: „Waene doktor, kui wäga

245

wõis ta oma haiget wanduda, kes teda sundis sarnastest suutäitest eemale jooksma! Sest tõeste, Sinu wiin on üli hea, tall on just taewalik magu!”

„Ja nüid — head ööd!” ütles parun. Aga — ehmatusega nägi ta, et tütar ühele toolile rahulikult maha istus, nagu oleks tall siin lõpmata meele järgi ja ei mõtlekski äramineku peale.

„Sa tead”, ütles ta, „et ma mitte siia Sind tülitama poleks tulnud, kui mull Sinuga mitte ühe wäga tähtja asja pärast rääkimist poleks. Ka mull on toimetusi.”

„Homme wõime sellest rääkida.”

„Ei! see asi ei kannata wiiwitust! Kuule, kulla isa, minu juttu! Enne, mõne nädala eest, andsid Sa mulle süid, et ma rumalal wiisil üht noormeest olla armastama hakanud, kellel sugukonna auu ja nimi puududa ja keda ma ise kord minema olla kihutanud, nagu jooksikut. Sina kinnitasid, et ma teda uueste trotsiwast isemeelest olla pähä wõtnud ja kuulutasid mulle ette, et ma pitkema ja targema järelemõtlemise peale kuue kuu jooksul, kuna ma kõrge seisuse noori mehi tundma saaksin, teda nii ära saada unustama, nagu mullust kastet Jaani ööl. Ma tahtsin Sulle aga weel täna õhtu teatada, et kuus kuud möödas on, et ma küllalt suurtsugu noorimehi ja kahwatanud krahwlikka nägusi olen näinud, aga ikka mõtlen ma weel tema peale. Ta ei lähe ega lähe meelest. Sina kinnitasid ka, et ma omast armastuse tujust kaineks saaksin, nii pea kui ma seda sugunimeta Eesti talupoja poega jälle näeksin. Ma tahtsin Sulle aga weel täna

246

õhtu üles tunnistada, et ma teda natukese aja eest jälle nägin, aga kaine ei ole ma sugugi.”

„Jälle see Johannes Konrat meie teel!” hüidis parun S—g. „Kus Sa nägid teda?”

„Minu juures.”

„Ainu üksi?”

„Ei, tädi oli ka seal.”

„Tädi andis siis luba teda wastu wõtta?”

„Tema pidas teda krahw P—ks. — See on lugu, mida ma Sulle pärast räägin, ma ei taha Sinu kallist aega muidu tarwitada. Aga ma tahtsin enne seda ju Sulle teatada, et meie umbes ühte nõuusse oleme saanud teine teist wõtta.”

Parun tampis jalga maha. „Thereese”, ütles ta ägedalt. „Sina oled nurjatu wiisi wõtnud minuga nalja teha. See on mäng, mis mulle mitte meelt mööda pole!”

„Mina kinnitan Sulle, et ma iialgi weel tõsisem pole olnud, kui praegusel silmapilgul. See abielu saab meid kõiki õnnelikuks tegema.”

„See abielu ei saa iial sündima. Arwad Sina wast, et Sull minu luba tarwis pole?”

„Seda mitte! Aga ma tulin praegu just seks siia, et Sinu luba paluda.”

„Ma ei saa seda iial andma. Kas kuuled? Iialgi! Sest on küll. Pööra koju tagasi.”

Neiu tõusis üles. Paruni silmad hiilgasiwad. Ta arwas, et ta temast lahti saab. See rõem aga oli lühikene. Thereese istus häkitselt jälle toolile ja ütles: „Ei, asi on kindel, mina ei lähe enne, kui Sina jah oled ütelnud.”

247

Parun tampis jälle jalaga: „Oi, mu armas, Sina tarwitad minu kannatust pahaste, ja mina ei tea tõeste enam, mis ma Sinust pian arwama. Krahw P. on rikas mõisnik, armsa näuga ja wäga kena wiisidega — ja Sina räägid sellest Johannesest, alatu Eesti talupoja jõmpsikast, kelle sugu ja selts tee äärest üles leiti. Kas Sull uhkust ei olegi? Kas Sa parunesse S—g ei ole?”

„Nüid laulad Sa tädi laulu järele.”

„Selle laulu sõnad on mulle meele järele ja wiis ka... Aga — mis ma jutust pikendan? Krahwile olen ma ju oma sõna annud.”

„Sa wõid seda aga tagasi wõtta. Wõid talle ju seletada, et iga inimene wahel sõnas komistab.”

„Mina ei komista iial sõnas!”

„Oh, luba: Umbes üheksa kuu eest pidin ma wägise Johannest Konratit wõtma.”

„See ei ole õige... Ja kui see ka õige oleks...”

„Mull on hea mälestus, wõiksin Sulle kõik ette arutada, mis Sa mulle see kord ütlesid. Sa küsisid, kas mull seisuslikku uhkust olla. No jah — mull oli pisut, ja ma olen päiwi ja öid — terwed nädalad sellega wiitnud, et seisusliku uhkuse wastu wõidelda. Aga nemad on mull wõidetud. Mull pole neid enam olemaski. Sina pidasid mulle ka suure kõne aastasaja waimust, wanast Saksa ja uuest Eesti ja Läti sugust. „„Need rahwad tulewad”„, ütlesid Sina mulle, „„ja meie läheme.”” Ma kardan — ehk pole ma Sinu sõnu mitte enam õige selgeste meeles pidanud.”

„Need sõnad pole ka õiged, ja Sina sunnid mind nüid otse teisiti ütlema, kui ma seekord ütlesin.”

248

„Noh — siis saab kord ju otsusele. Jah ehk ei? Kas Sa ei ütelnud, et see noormees suurte waimu annetega olla ja et tema päralt tähtjas tulewik saada olema? Wana Soome herra Kukkaharu on Sinu tõendustega täitsa ühes nõuus, ta saab neid, kui tarwis, wandega kinnitania. Taewa Jumal! See krahw, keda Sa mulle kiidad, on kaunikene tubli mees, seda ma ei salga; aga — kui wäga suur wahe on nende kahe mehe wahel! Üks on weike, wanamehike, on ju noorelt liig palju ilmast ära pruukinud — ka on ta oma sündimise poolest ju wana; teine saab aga ikka noor olema; esimene on ju kõigest täis, teine aga auu-püidja ja tegew. Kui wäga armas aga on ühe naisele, kui tall waimukas, tegew ja auupüidja mees on! Hoopis teine elu! Mina saan temale abiks olema, mõndagi asja kodu ümber ja mujal parandama — jah — meie saame teed leidma, kaunis kõrgelegi teed leidma. Ja kuule, kui meie A—st ära reisisime, silmitsesin ma kõiki meie perekonna piltisi seina peal pool kahtlaselt ristisõijast hakates kunni Katharina pitseri hoidjani. Ma wahtisin neile otse kohe silmadesse ja ütlesin: „„Tunnistage aga üles, et Te sugugi kurjad pole selle pärast, mis mull peas ja südames on. Eks Teilgi seesama mõte pole, et palju parem on elu algada, kui lõpetada, ja et üks uus elu wanas majas tõeste täieline õnn on?”” — Nemad oliwad nii armulikud mulle wasteana: „Mine, tütar, meie oleme Sinu nõuus, meie õnnistame Sind — saada oma isa õigele mõttele.”

„Mu sõna ja a u u n i m e l”, hüidis parun, „tema on meelest ära! Ta on hull!”

249

„Selle pärast, et ma Sinu enese endiste mõtetega ühes nõuus olen? Kas minu süi on, et Sina ennast oled muutnud?”

„Ei!” karjus parun ikka ägedamalt. „Sina ei saa mind mitte meelemuutlejaks tegema, kes iseenesega wastastikku sattub. Üheksa kuu eest oliwad lugud puhas teised. Siis polnud Sinul midagi, ehk kui Sull midagi oli, siis polnud see nimetamise wäärt, ja mina ei wõinud sulle wähematki kaasawara anda. Kui kõigest ilma ollakse, siis alandatakse ennast üht Konratitki wõtma. Kallis Jumal! Mina seadsin ennast Sinu kohale ja nägin, et Sulle wilets elu, raha ja warata, tulemas oli. Meie seisuse naised arwawad kõike maailma põrguhauaks, kui neil teemandi ehteid, iseäralikka teatri platsisi ja tõldasid pole. Neil on arwamine, et elu päris hädaoruks saab, kui mitte omad hobused tallis ei hirnu ja kui kuhugi wälja sõites woorimees kipitkasse piab astuma — jalgsi-käimisest pole juttugi — seda peetakse päris põrgu piinaks juba. Noh — Sinu lugu näitas mulle kahetsemise wäärt ja mina mõtlesin iseeneses: „„Peastame ta põrgu walu eest!”„ Aga nüid, kus Sa rikas oled ja meheks wõid wõtta, keda tahad — nüid Sind meelega alandada, üht kuulsat krahwi sugu noortmeest tagasi saata ja üht Eesti talusugu poissi wõtta, kes ajalehtedesse kirjutamisega oma pead toidab...”

„Oh — mis Sa seda arwad? Selle peale tuleb waadata, kuida ja mis kirju kirjutatakse. Mina olen peaaegu kõik tema kirjad lugenud. Kui wäga waimukad tööd!”

250

„Järelearwamata”, — rääkis parun edasi, „et see ajalehe tööline Jumal teab, kus laekambris elab ja waene, nagu rott on, kuna ta oma isaga lahku läks...”

„See on tema kõige suurem auu. Ma palun Sind, missugune on selle tüli ja lahkumise põhjus?”

„Need on tema asjad, mitte minu. Mina ei sega ennast iial wõeraste asjade sekka, millega mull midagi tegemist pole.”

„Noh, mis mull tegemist on, et... jah... tahan ütelda... on... et ma teda armastan!”

„Sina armastad ühte noortmeest, keda Sa waewalt tunned ja keda Sa wiis minutit oled silmast silma näinud?”

„Mis Sa arwad? Wiis minutit? Lue neli ehk wiis Riias, Pärnu puiestikus, kümme ühe jõe ääres, kakskümment meie omas aias pingi peal ja täna õhtu umbes niisama palju. Waata siis, kui kõrgele see arw läheb. Ja pealegi: eks Sa isegi mulle mitu korda pole seletanud, et armastus üks asi on, mis häkitselt tuleb, ei teagi kuida?”

„Mitte sõnagi enam”, wastas parun, „muidu saan ma tõeste kurjaks,”

„Oh, seda Sa ei saa”, wastas neiu naeratades.

Parun S—g ajas ennast sirgeks, heitis pea tagasi ja tegi enesele auuwäärt tõsise näu — ühe sarnase nägu-moe, mida temalt aga waewalt aastas kaks kolm korda nähti. Tema oli praegusel silmapilgul nagu mõni püha-isa, muistene Rooma senator wõi Kreeka tark. „Thereese”, ütles ta, „mina jätan sinuga waidlemise ja ei salli seda kauemine, et Sina minus isalikku auu

251

ja kõrgust rikud. Sinu õnn on ikka minu elule kõige suurem hool olnud, ja elu on wäga tõsine asi, millest weikesed tüdrukud midagi ei aima. Jah, Sina oled aina laps. Kas tahad Sina nüid ühele elusküpsenud mehele, kes palju järele on mõtelnud, tema kohust meelde tuletada? Mina seisan siin mõistuse ja tarkuse asemel, ja Sina tuju ja mõistmata meele asemel. Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista! Minul on kohuseid, ja sügaw tundmine sellest, mille eest ma wastutan. Selle pärast wannun Sulle oma tundmise, oma õiguse, oma isaliku auu juures, et Sina nii kaua, kui mina elus olen, Johannest Konratit mitte wõtma ei saa!” — Kuna ta nõnda rääkis, tõukas ta tasakeste tütre, tema õlast kinni hoides, ukse juurde. Thereese wastas talle minnes: „Ja mina? Mis juures wõiksin mina wanduda?” Siis seisatas ta tooli kõrwal, mille peale parun enne ühe lauarätiku oli wisanud. „Mina wannun”, ütles osaw neiu — „selle tooli juures ja mis tema peal on...” Thereese ei ütelnud midagi rohkem, waid tõmbas ruttu lauarätiku üles ja selle all nähti üks ilus naesterahwa kübar, wäga kena uhkesti ehitatud, nagu lille põesas, üks taewalik kübar, waimude kübar, mida tuule õhk ära puhuda wõis. Thereese pöörles teda sõrme otsadega ümber ja sosistas: „Kui wäga sügawates mõtete segadustes see doktor Wallin küll on olnud! Tema on oma kübara maha unustanud.” — Nende sõnadega waatas ta oma isa otsa ja ütles: „Head ööd, head elu, isalik auu ja kõrgus.”

252

Parun S—g kautas oma kindluse ja tundis, kuida ta kõrwuni punastas, aga pahameel ja tusk wõitis ehmatuse. „Wõta keda sa tahad”, karjus ta, „ja mine juudale!”

„Juudale mitte,” wastas Thereese, „aga Moika äärde, otse oma koju, kus ma tädile, krahwi kaasa G—le teatan, et Johannes Konrat Sinust ära walitsetud wäimees on.”

Parun S—g pani ukse tema taga lukku. Ruttu aga tegi ta selle jälle lahti ja hüidis talle järele: „Minu wäimees, kui Sina seda nii üle pea kaela tahad, aga mitte enne, kui ta oma isaga on ära leppinud!”

Ja kui parun S—g seda oli ütelnud, pööris ta tuppa doktor
Wallini juure tagasi. — — — —

XXVIII.

Asjata püidis Tõnu Konrat oma poega unustada. Sada korda päewas mõtles ta ometi ikka tema peale. Suuremad ja wanemad õigused, sügawam armastus ei lase ennast mitte nii kergeste wälja kiskuda südamest. Tuleb wahel tüli, wihkaminegi ka — aga omaksed ei unusta teine teist ometi. Ta ei jätnud küll järele „tänamatat” poega sajatamast, kellest ta nimelt seda mitte ei wõinud unustada, et ta ilma oma isata oli edasi wõinud saada. Ta oli alguses selles mõttes rõemul, et Johannes ometi puuduste läbi wäsib ja Wolsi häbemata kirjast hoolimata tagasi tuleb, alandlikult isa ukse külge koputab ja silmaweega andeks palub. Paawst Gregor VII. laskis Saksa keisert Hindrekut IV. kolm päewa palwe kuues palja jalu lumes põlwili olla ja oodata. Kes teab,

253

ehk oleks Tõnu Konrat umbes seda sama soodu teinud. Aga Johannes oli uhke ja mehise auu tundlik — ja Tõnu Konratil oli see suur wiga, et ta teiste inimeste uhkust sugugi ette ei mõistnud arwata.

Üks juhtumine, mis talle õige südamesse läks, suurendas weel tema pahameelt. Kui ta ühel päewal pärast lõunasööma oma aega pähkle kraksutamisega wiitis, kukkus tall korraga üks puri-hammas suust wälja. Tema andis Joosepile, kes talle pähkla tangid lauale toomata oli jätnud, kõige suuremat süid. Aga see kord ei aidanud: hammas oli wäljas ja jäi wälja. See wälja kukkunud hammas oli nüid tema silmis nagu määratu suur asi ja ta pani imeks, et sellest kõik ei rääkinud, ja wana Jannsen seda asja mitte Tartus „Eesti Postimehesse” ep olnud pannud. Sest päewast saadik sündis sagedaste, et Konrat südame põhjast ohkas, ja kui keegi temalt selle põhjust oleks julgenud küsida: „mis Teil wiga?” siis oleks ta wastanud: „Mina mõtlen oma puri-hamba peale, mis mull suust wälja kukkus, ja — oma poja peale, keda ma wihkan ja sellest saan ma aru, et ma naist pian wõtma.”

Mida kauem aega läks, seda kindlamaks sai tall see nõuu. Wiimaks igatses ta lausa, et see abielu juba joonde saaks. See oli tõeste ainus abinõuu kättemaksmise magusust tunda saada ja igawust suretada, mis teda piinas. Warsti peale seda teatas talle Wols, et tema õde Tartusse olla reisinud ja sealt warsti A—sse tahta tulla. Kondrat wastas jalamaid:

„Tooge teda ülehomme kohe siia. Meie piame

254

ühes koos lõunat ja räägime jutud kokku. Aga pidage meeles, et mina ennast nägemata ei siu.”

Teisel päewal, kuna tema jälle oma kadunud õntsa hamba peale mõtles ja järgi kaalus, mis suguseid küsimusi ta Wolsi preilile ette piaks panema, et temast aru saaks, kas tall linna wõi maa aru peas, wõi mingit aru — jooksis korraga Joosep laiali silmil sisse ja teatas talle, et paronesse S—g siin olla ja Konrati herraga rääkida soowida. Tema imestamine oli piiramata.

„Mis see paruni tütar minust tahab?” karjus ta. „Saada teda minema!”

Silmapilk aga tuli tall teine mõte. Ta läks talle wälja wastu, kutsus teda sisse ja ütles pilkawa lahkusega:

„Parunesse S—g Konrati majas! Missugune määratu auu sellele mehikesele!”

Neiu istus temale otse wastu ja hakkas pitkema käänlemiseta rääkima:

„Konrati herra! Minu isa ja mina — meie tulime eile Peeterburist siia ja toome ühe uudise ühes, mida ma Teile teatama ruttasin — muidugi mõista, et see üks hea uudis on.”

„Üks hea uudis, mu preili?” hüidis Konrat. „Ja Teie suust pian seda kuulma?”

„Kuulge, ma seletan. Teie auustatud poeg, minu isa ja mina — kõik oleme järele mõtelnud. Selle asja järg aga on, et Teie auustatud poeg ennast alandas minu kätt paluma, mina seda temale andma, ja minu isa seda abielu õnnistama, aga selle tingimisega, et

255

Teie armulikult lähenete ja kahetsejale nooremehele andeks annate ja temaga ära lepite.”

Konrat waatas neiule silmadesse, et näha saaks, kas ta tõsisel mõttel räägib. Siis sai ta jälle endist wiisi rõemsaks ja pilkawaks lahkeks ja wastas, käsi õerudes:

„Ah ah! Nikse — meie mõisaga ja lossiga on lugu paha — selle pärast tuleme jälle endise lepingu juure tagasi. Aga — mis Teil arus on? Üht parunesset S—gi ühe Konratiga abielusse panna? Ütelge oma isale, mu preili, et mina ka järele olen mõtelnud, ja see meeletu kosimine ei saa iialgi minu poolt luba saama!”

„Mikspärast mitte?” küsis neiu.

„Selle pärast, et mina kõiki parunid ilmas ja paruni tütreid läilaks pian.”

„Teie peksate iseenese peale keelt,” wastas neiu. „Läilust ei teinud ma Teile iialgi. Esimene kord, kui meie teine teist nägime, arwasin ma tähele pannud olewat, et ma Teile meele järele olin.”

Nende sõnadega astus ta edasi ja wahtis oma siniste silmadega wanamehe halli silmadesse. Konrat tundis uueste nende nõiduwat wäge, mis juba enne kord jõe silla peal teda oliwad köitnud, ja temal sai teist korda selgeks, et parunesse S—g kellegi muu naisterahwa sarnane polnud — midagi oli temas olemas... Mis aga?... Nii palju oli selge, tema ei lubanud mitte, et teda keegi oleks nägemata jätnud.

„Oh, tühi,” wastas Konrat ja püidis neiu nõiduwate silmadele wastu panna. „Mull on auu Teile teist kord ütelda, et meie wahel asjast midagi ei

256

saa. Mina olen sõa sõber — see on mäng, mis mulle õige kohane, ja seda enam, et ma tõeste pian wõitma. A. loss saab minu päralt olema; see oli ikka minu mõte, ja mina saan seda ka täide saatma! Arwate Teie ehk wahest, et Teie igaweste wõlgade sees isa iialgi minule oma wõla wõib ära maksta? Ta oli nüidgi jälle mitu kuud Peeterburis ja Jumal teab kus ilmas. Taewas ise teab, missugust elu ta elas ja missugused pagana summad ta wälja andis! — Minul pole muud tarwis, kui oodata, nagu kalamees, kes wõrgu on wälja pannud ja teab, et kallis lõhekala tuleb ja kinni jääb. Mina ei tohi kosimisest midagi kuulda, ega lepingust, ega obligationist, jah, ei rahust ega leppimisest ega ka minu noorest herrast pojast. Mina mõtlen aga weel iseenese peale. Waadake, siin on käsi, selles pihus on warsti A. loss ja mõis. Mull on Teie pärast aga kahju, mu ilus preili.”

Neiu hüidis korraga: „Oh — mis on inimene kõige oma plaanidega! Teie olete kahetsemise wäärt, mu kallis herra Konrat, A. loss ei saa iial Teie päralt olema!”

Pilkawa naeruga wastas Konrat:

„Ja mina kinnitan Teile, et weel enne aasta lõppu..,”

„Ei enne, ega pärast,” wastas neiu talle wahele. „Kuulge siis, et mina rikas olen, ja homme, kui soowite, wõiwad Teie kuuskümmend tuhat rubla wälja maksetud saada.”

Need sõnad trehwasiwad teda nagu katukselt langew kiwi, mis alla-jääja surnuks lööb, laiaks muljub ja ära purustab. Tõnu Konrat tundis ennast nagu

257

tühja lehe olewat nende sõnade ees. Tema suur südame walu aga ei riisunud temalt mitte waimu ja mõtte wabadust. Tema liikuw pea-aju algas jälle oma tegewust. Tema tundis, kust see haaw tuli, mis praegu tema peale langes. „See oli siis üks wiguri mees, see krahw?” urises ta.

„Kuulge edasi,” hakkas parunesse S—g jälle rääkima. „Minul on isaga kokku lepitud, et A. loss ja mõis minu päralt saab olema. Mina armastan seda paika. Iialgi ei saa ma lubama, et keegi sellest weel üht jalatäit omale saaks, olgu kes tahes. Ajage selle pärast need mõtted peast. Jah, Konrati herra, mina olen rõemus, et mull ka üks mõte ja tahtmine on, nagu Teilgi.”

Kinnast käest ära wõttes, tõstis ta seda wanamehe ette üles ja ütles: „Sõber wõi waenlane, Konrati herra?”

Tõnu lükkas selle käe tagasi. Pahane, nagu pime pitkse pilw, wõi nagu wangimaja müir, istus ta oma tooli peal, küirus, kortsus nägu, pea sügawas norgus. Nõnda oli siis temalt nüid kõik wõetud: lossid ja parunid — tema saak oli sõrmede wahelt ära libisenud, lõhekala kõige wõrguga oma teed läinud. Tema terwe elu näitas talle nüid nurja läinud. Mis pidi ta nüid toimetama hakkama? Mis asja peale mõtlema? Tulewik näitas talle tühi. Ta hüidis wihaga: „See pagana krahw!”

Parunesse S—g, kes küll aimas, mis tema rinnus mässas, wõttis jälle sõna ja ütles:

„Oi! kallis herra Konrat — kui Teie mõistlik oleksite, kui teie paruni tütrete wastu oma wihkamist

258

jätaksite — kui õnnelik oleks siis terwe ilm! Mina ei mõista põllu-tegewust, mull saab nõuu ja tuge tarwis olema, ja minu isa saab ikka Peeterburis, Berliinis ja Pariisis wõi Jumal teab kus olema. Minul aga tulewad pealegi käed täis tööd! Meie tahame mõndagi oma mõisas ja wallas korda saata, mida senni ajani ei tahetud ega mõistetud. Meie tahaksime pärast ka, kui ajad ja seadused muudawad, kõrgemat ametit kätte saada ja teeme juba nüid selleks tööd. Näete —teha on palju. Kas Te siis tõeste oma abi kõigis minult eemale tõmbate?”

Konrati nägu läks jälle elawamaks, aga ta ei lausunud sõnagi.

„Uskuge mind,” rääkis neiu edasi, „ja olge mõistlik. Teie nägite waimus ja luules, et Teie nagu wõitja A. lossi sõidaksite, Teie ei saa sinna mitte kui ärawõitja waenlane astuma, waid kui sõber saate Teie sinna tulema, kui see Teile meele järele on! Armastus ja mõjudus on palju kallimad asjad, kui wägilwald ja kuiw, seaduslik wõimus. Need ei murra mitte uksi maha. Nendest tuleb aga üks sõna, ja uksed lähewad ise lahti. On nüid, nagu ju teame, wägi ja wõimus meesterahwastes ühendatud, siis on ju armastus ja mõjudus naisterahwaste omadus — ja kas pole mitte naisterahwad need, kes kõik ilma walitsewad? Nad ei tee seda küll wäe ja wõimusega, nagu mehed — aga nad walitsewad salakeste siiski. Eks wõiks Teie ka, kui waewa tahaksite näha, pisutki ennast wahel naiste mõjuwusest walitseda ja juhatada lasta?”

259

Tõnu wäristas oma tugewat pead ja somistas midagi iseenesele. Karud õpiwad tantsima — aga Tõnu Konratist nõuda, et ta ennast naisterühmast walitseda laseks! Niisama wõiks siis üht elewanti taga ajada, et nõela silmast läbi läheks.

„Ja siis” — rääkis neiu edasi — „mõtelge ka, et ühel päewal saab keegi tulema, kes A. lossi ja Teie mõisa pärandab, kes mõlemate omanik on. Kui Teie tahate — nimetame meie Teda Tõnuks, nagu Teie.”

Tema wäristas uueste pead. Weikesed tulewiku Konratid ei olnud talle mitte enam meelt mööda, nagu enne.

„Mina olen julge, et Teie teda armastama saate”, rääkis julge naisterahwas edasi. — Tema saab Teile ikka meelehead tegema, meie saame teda õpetama Teid kui sugukonna põhjendajat auustama. Oi — mu auustatud herra, kui inimesel üks mõte on, kas sest siis ju küllalt ei ole, kui ka poolgi sellest täide saadetakse?”

Põhjused, mis parunesse S—g ette tõi, ei liigutanud Konradit mitte liiaste — ei muutnud tema mõtteid mitte palju: aga neiu heal helises temale armsaste kõrwadesse. Selles heales kui ka kõiges parunesse S—gi olemises oli midagi, mis wanameest imestama pani. Neiu sirutas talle teist korda käe ja ütles: „Waadake ometi mu otsa! Kas Teie siis mitte juba minu silmadest ei näe, et see kõik südamest on räägitud? Noh — üks käe pats: waenlane wõi sõber, Konrati herra?”

Tõnul sai wiimaks nõuuks, seda kätt wõtta — seda weikest käekest, mis nagu linnu sulekene tema

17*

260

tugewas pihus seisis. Tema tõusis üles ja silmitses seda paruni tütart. Talle tuli uueste mõttesse, et ta meeste-nõiduw neiukene oli, ja Tõnu mõtte-wägewus luuletas silmapilgu kiirusel ühe määratuma armastuse loo. Ta mõtles: Selle asemel, et ta teda wõtab — eks ta parem mind wõta, siis oleks silmapilk kõik jälle hea.” — Selle nõuule oli raske sõnu leida. Ta jättis selle. — Tall oli suurt waewa oma endist kindlust jälle kätte saada. Ta jäi mõtetesse, nagu unenäusse ja meel oli pahane. Korraga mõtles ta iseeneses, et weel ju mõndagi wõiks sündida. Eks wõiks ka juhtuda, et kaks Konrati Tõnut — üks, kes kuuskümmend aastat wana, ja teine, kes weel sündinud ei olnud, pitkemat elu elaksiwad, kui teised inimestd ja kord aina kahekesi üle jääksiwad, teine teisega wastastikku, üks teisele sõnakuulelikult silmadesse nähes? Siis wõiks kõik asi hästi käia, üks aga neist wõiks teisega teha, mis ta aina tahab. Tõnu Konrat waatas üles laesse, ta oli luulelikuks saanud ja nägi seal oma mõtte — see elas!

Tema tõusis toolilt, tõmbas kella ja ütles Joosepile, kes sisse jooksis: „Laske silmapilk hobune ette panna, saatke üks Tartusse Wolsi juurde ja ütelge, et ta siia ei tule, mina olen ära reisinud.”

Siis pööris ta parunesse S—gi poole ja küsis:

„Ta on siin?”

Neiu nikutas tõenduseks pead.

Tõnu Konrat tõmbas õlanukkasi ja ütles lugupidamata healel:

261

„Nõnda on need nüidse põlwe herrakesed — just kui waesed patused muistsel ajal — ei mõista midagi mehiselt tahta ega jõua midagi kanda.”

„Oi — kui wähe Te teda tunnete!” wastas neiu elawamalt. „Meie ajasime taewa ja põrgu liikuma, et teda tema laekambrist maha saime. Kas teate, mu armas Konrati herra — tema on niisama uhke, nagu Teie. Ärge teda mitte puutuge. Kui hobusele wastu pead lüiakse, ütleb siin rahwa sõna, siis ei lase ta päitseid pähä panna. Teil on ka süid; Teil lippasid mõned sõnad, mis talle raskeste südamesse läksiwad. Tema oli tõutanud, et tall kellelegi midagi tänada ei pia olema, ka mulle mitte, keda ta auustab, ja kelle ees palwetab — meie oma wahel ütelda. Hoidke ennast! kui Teil mõttesse tuleks, üht sõna tarwitada, mis temale haiget teeks, saaks ta oma saadikule süiks andma, et see teda siia tõi, ja pärast oleks tall weel asjagi oma naisega tülitseda. Teate isegi — meestele ei tohi sarnaseid sõariistu kätte anda.”

„Noh — jäägu kõik heaks”, wastas Konrat lühidelt. „Laske teda siia tulla!”

Pruut tõusis üles, läks akna alla ja näitas walge rätikuga. Mõne minuti pärast astus Johannes pool lahtisest uksest sisse, kahwatanud palgel, nõrkuwal sammul, astus kolm sammu kambrisse, jäi häkitselt seisatama ja ootas.

Tõnu Konrat seisis, nagu juurdunud tamm oma koha peal, käed taskus, kuri, pahane, lähenemata ja kätte saamata, nagu muistene linnamägi.

262

„Oi — minu pärija — wesililledega mees,” pomises ta.

Kui aga tema silm kauemine ilusa nooremehe ja tema kollaste juuste peale waatas, tundis ta isalikku armastust oma südamesse tulewat; ta murdis oma pead, et mõnda armast sõna ütelda, ei leidnud aga muud nõuu, kui käsi laiale lahti sirutada ja liigutatud healel hüida:

„Lollpea! Tuled ometi jälle leiwamärsi juurde tagasi!”

* * *

Lugeja ehk tahaks teada, mis nüid sai? Meie aga arwame, et iga mees seda isegi mõistab. Ka ei ole meil mitte luba, kaugemale selle perekonna lugu järele uurida. Meie ei karda küll mitte protsessi, aga hea pole mitte, teiste kaasajaliste lugusi ilma ette kanda, kiita ehk laita. Õiguse pärast tohime ainult nendest täielikkusi lugusi kirjutada, kes ilma Jumalaga jätsiwad ja eluiga lõpetasiwad. On ka kergem teiste inimeste häid ja wigu näha, kui omi. Iga mees aga pühkigu iseenese ukse eest.

Üht asja aga tohime lugejatele weel pahandust kartmata teatada, mis ustawate inimeste suust kuulsime: Johannes Konrati ja tema kaasa esimene töö pärast oma laulatust olnud Õunamäe Andrese pojale, kes, nagu lugejad meie jutu algusest mälestawad, Thereeset ja tema isa, parun S—gi K. mõisa teel eluõnnetusest peastis, wanemate weikest kohakest igaweste päranduseks kinkida. Warsti peale selle kutsuti ka A. ja K. walla peremehed kokku ja teatati, et tänasest

263

päewast saadik nende kohad neile päriseks on müidud. Taalri hind oli 80 rubla. Igale talule lubati oma jagu metsa maade kõrwa. Sellsamal korral lueti neile ka kontrahid ette teatusega, et iga taaldri pealt juba 20 rubla sisse makstud olla — Thereese S—gi, nüidse Johannes Konrati kaasa, kingitus. Tänu ja rõemu awaldust selle auusa ja lahke tegemise kohta ligemiste elu kergituseks jätame lugeja enese mõista. Tõnu Konrat aga, kes ka selle toimetuse juures oli, maanitses, et lähemad tärminid hoolega saaksiwad peetud. „Iga üks rabelegu ikka ise kitsikusest wälja,” ütles ta.. Aga liig waljuse, mis Tõnu mõisnikuks saades pärast A—sse tagasitulemist oli omandanud, unustas ta oma pojaga ja tema mõtetega tutwamaks saades aeg ajalt enam ja enam ära. Räägitakse, et ta sagedaste oma minijaga ja noore Tõnuga, kes umbes aasta pärast peale pulma ka tõeste A. lossi oli reisinud, õige sagedaste wallas ümber sõitis ja walla põllutööd ja käekäiku nõuu ja teuga edendas. Mõnelegi kõhnale oli ta omast taskust Johannese kätte koha-aasta-raha ära maksnud. Kord aga sai ta usukatsumiseks pojalt selle pärast tõsisel näul sõidelda. Johannes ütles: „Noh — kallis isa — kas oma sõna igaweste oled unustanud: — „Iga mees rabelegu...” „Ah — lass olla,” wastas Tõnu. „Ma ei kingi kellelegi asjata. Ma usun, õigel ajal antud abil on majapidamises suur wäärtus. Olen ka tähele pannud: terwel Eesti põllu rahwal on kindel eesmärk.”

Дозволено цензурую. — Дерптъ, 31 Августа 1888 г.

Sisukord