Eesti Rahwa-Biblioteek No 15.

 Esiwanemate warandus.

 Tartus.

 Schnakenburgi trükk ja kulu.

 Hind 20 kop.

 Esiwanemate varandus.

 Kohalised Eesti muinasjutud

 Esimene anne.

 Kirja pannud

 M. J. Eisen

 Tartus.

 Schnakenburgi trükk ja kulu.

 1882.

 Zensuri poolest lubatud. – Tallinnas 16. Juulil 1882.

 Eessõna.

 Ennemuistsid juttusid on ju mitu raamatut ilmunud, aga kohalikka juttusid on nende hulgas wäga wähä olnud. Niisugusid raamatuid, mis üksnes kohalikka juttusid lugijatele toonud, ei ole tänini weel sugugi ilmunud. Ja ometi huwitawad kohalikud muinasjutud lugijat enam kui muud. Et nimetatud puudust wähendada ja kohtade kauneid muinasaja mälestuse lugusid alal hoida, ilmub see kohalikkude muinasjuttude korjandus. Kõigile neile, kes selle juures nõuuga ja teuga abiks olnud, olgu siin südamelik tänu awaldatud. Ühel hoobil olgu aga kõigile lugijatele see sõbralik palwe ette pandud, et igamees omast kobast niisugusid juttusid korjaks, raamatu toimetaja kätte läkitaks ja nii teda teiste jagude wäljaandmisel toetaks. Sellele kasulikule ettewõtmisele palub igameest kätt panna

Raamatu toimetaja.

Wooru mägi ja Andresjärw.

 Pikasilla lähedal üsna Wirtsjärwe ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Wooru mäeks hüütakse. Ühelt poolt järwest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud, katawad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiawad oma latwu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama.

 Tõeste oligi Wooru mäel muiste kindlus. Enne weel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba seal mäe peal wäga rikas kaupmees Wooru Andres. Temal oli hulk laewu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järwe poole ja sealt edasi Narwa purjutasiwad, teine pool aga niisamati Wirtsjärwest jõge mööda Wiljandisse ja sealt edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli üksi tema käes. Tartu linna rahwal ei olnud kauplemise poolest midagi

–6–

teha. Suures hädas wõtsiwad nad wiimaks nõuuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas wastasid. Hulga kaupa tuliwad Tartlased mäe juurde kokku ja piirasiwad mäe ümber. Andres naeris aga esite ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Naljaga tahtsiwad nad Andrest alla heitma sundida. Kui wiimati häda koguni suureks läks, wõttis Andres nõuuks ära põgeneda. Õnnega peasis ta waenlaste wahelt läbi, aga peagi saiwad need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasiwad nad teda taga ajama. Pärnu maantee ääres Purtsi weske ja Pühaste küla wahel järwe ääres jõudsiwad nad ta järele. Selgeste nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pease. Siiski ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järwe ääres parwe silmates kargas ta parwe peale, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Waenlased piirasiwad järwe ümber ja pidasiwad wahti, et ta sealt ära ei peaseks. Sõuriista puudusel ei saanud nad järwe peale Andrese kallale. See jäi seni parwe peale kunni ta nälga suri, sest et peasmist ei olnud. Seda järwe hüütakse sest saadik Andresjärweks.

–7–

 Kui Andres oli surnud, läksiwad waenlased ta mäe otsa, lõhkusiwad ning purustasiwad ta majad ära ja wiisiwad ta kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Wooru mäe nime.

 Aakre herra on hiljemal ajal Andresjärwes kõiksugu kalu kaswatanud. Kui järwewaht lootsikuga järwe peale läks, tuliwad kalad karja kaupa lootsiku ümber kokku ja ootasiwad, et neile leiba antakse. Kord julges keegi talumees öösel ühe latika järwest enesele wõtta. Asi tuli wälja ja mees sai mõisa herra käest armetumalt peksa. Sest saadik hakkasiwad kalad järwest kaduma. Praegu on Andresjärw üksnes linaleutamise järw.

 Peipsi järw.

 Muiste walitses korra meie maal wägew ja kuulus kuningas Karkus. Sell ajal elasiwad paksude metsade sees hirmsad karud ja metshärjad; põdrad ja metshobused lippasiwad kerge jalaga seal nii et puud ragisesiwad. Ei olnud siia weel wõeralt maalt ei kaupmehi oma laewadega ega sõjamehi terawa mõegaga tulnud ristitähte üles asutama, waid täielises wabaduses elas alles rahwas.

–8–

 Kuninga Karkuse maja oli kallist hiilgawast kiwist üles ehitatud ja läikis eemalt otsegu kuld, mis päewa paistel särab. Püha hiie lähedal, kus kolm walget head ja kolm musta kurja waimu asusiwad, seisis kuninga loss; seal elas tema kõige oma perekonnaga. Waenlased kartsiwad teda wäga; ta oma rahwas armastas teda nõnda kui oleks ta nende tõsine isa olnud. Tema oli rikas ja kuulus, aga siiski puudus temal üks asi, mis ta suuremaks õnneks arwas olewat, see oli: tema naesel ep olnud sigidust. Ta tõutas walgetele jumalatele palju ohwrid anda, kui nemad tema palwet kuuleksiwad ja tema ihaldamist täidaksiwad.

 Ja waata: seitsme aasta pärast kuuldi tema palwe, ja tema armas abikaasa sai nurgawoodi kaksikutega. Üks oli poeg, nii nobe ja terane kui taat ise; teine oli tütar, walgeruge peaga, ja silmad kui sinikad jaanililled, naeratas kätkist eide wasta. Kuningas ohwerdas rõõmuga walgetele jumalatele rohked annid, nõnda kui ta tõutanud; mustad jumalad aga puhkesiwad tulist wiha täis, et Karkus neid mikski ei pidanud, sest nemad arwasiwad endid ka tähelepanemise wäärt olewat. Nemad ässitasiwad sellepärast paha waimu, kes surma

–9–

üle walitses, et ta oma paha, suretawa silmaga kuninga pojukese peale waataks ja teda ära hukkaks.

 Lapsuke kosus seni nähtawalt ja tegi wanematele rõõmu kui juba keeleke suus liikus ja isa, ema wõis ütelda: aga siis käis paha silm ta üle ja pani teda kidunema. Mõne aja pärast oli noor wõsu surmale närtsind ja maeti maha. Õde Rannapuura jäi elusse ja õitses kui lilleke ihu ja hinge poolest kuninglikkude wanemate rõõmuks, kelle ainus laps tema nüüd oli.

 Õeluste wiha ep olnud pooliku tööga weel mitte kustutatud; nemad lasksiwad sellepärast, kui kuninga tütar seitsme aastaseks sai, teda ühe wana kurja nõia küüsi sattuda. Selle nõia nimi oli Peipa. See wiis Rannapuura ära oma hirmsasse pesasse, mis Ingrimaal kõrge mäe all kalju sees oli. Kümmekonna aastaid elas õnnetu lapsuke seal jäledas ja hirmsas paigas! Kui palju Rannapuura waewa pidi nägema ja kui karm wana nõid Peipa tema wasta ka oli, kosus Rannapuura siiski ikka enam ja enam, seni kui neitsi-ealiseks sai. Ei nähtud maa peal kusagil nii ilusat neitsit kui Rannapuura. Otsegu koit wara hommiku madalas

–10–

taewa piirtes punetab ja selget ilma kuulutab, nõnda paistis Rannapuura lahke nägu, täis õnnist rahu, ja tema silmist wõis näha, et tall süda nagu inglil oli.

 Karkus teadis küll, kus tema tütar wangis seisis; seda oli temale üks hea waim kuulutanud; aga ehk tema küll wägew oli, ei wõinud ta jõud ometi Peipa ja õeluste kavaluse ja wäe wasta midagi. Sellepärast ei wõinud tema ka mitte loota, et ta tütreke häda orust peaseks. Wiimaks halastasiwad walged jumalad Rannapuura ja tema wanemate peale, sest kuningas oli neid ärdaste palunud ja neile suured annid annud. Aga nemadki ei julgenud mitte suisa wägewa Peipa kallale minna, waid läksiwad kawalaste ümberkaudu temaga sõdima. Nemad läkitasiwad salaja ühe tuikesega, kes nende teenistuses oli, Rannapuurale hõbekammi, harja, suure õuna ja lumiwalge woodi lina ja lasksiwad temale öelda: hoia need neli asja, mis walged jumalad sulle läkitanud, ja põgene nii pea kui sa iial wõid omast wangikojast. Kui Peipa sind taga ajaks, siis wiska walgeid jumalaid appi hüüdes esmalt kamm oina selja taha maha ja pärast, kui see mitte ei aita, hari. Ei hooli ta sest, waid tungib siiski

–11–

sinu kannule, wiska õun, ja wiimaks woodi lina oma selja taha. Pane hoolega tähele, et sa wisates ei eksi.

 Rannapuura tõutas tuikesele, kes temale seda sõnumit tõi, kõik meeles pidada, mis teda kästud, tänas walgeid jumalaid ja saatis tuikese tagasi.

 Kui Peipa esimesel teisipäewal pärast kuu loomist südaöösel kaksiti wana kulunud ahju luua selga istus, nõnda kuida nõiad Ingri- ja Eesti maal iga aasta kolmandamal, kuuendamal, üheksamal ja kaheteistkümnemal kuu loomise ajal seda tegiwad, ja nõnda kottu ära sõitis, puges Rannapuura enne koitu oma wangikojast wälja ja wõttis need neli asja, mis temale oli läkitatud, kõrwalisest nurgast kaasa. Tema jooksis nii ruttu kui suutis, otse kohe edasi isa lossi poole. Lõuneks oli hulk maad käidud. Nüüd waatas Rannapuura tagasi ja nägi ehmatades, et tema wangikoja perenaene wana hirmus nõid Peipa teda taga ajas. Raudwemmal paremas käes, kellega põgenejat ähwardas, istus tema määratuma kuke seljas ja jõudis parajalt põgeneja kannule.

 Rannapuura wiskas walgeid jumalaid appi hüüdes hõbekammi selja taha. Silma-

–12–

pilgul wenis kamm woolajaks jõeks, mis mitu peenikoormat pikk, wäga lai ja sügaw oli. Peipa põrmitses tulises wihas oma wangi üle, kes teine pool jõge kerge jalaga edasi ruttas teda kaugele maha jättes. Tüki aja pärast aga leidis paharet jões ühe koha, kust jalgsi läbi sai, ja ruttas uueste põgeneja järele. Nüüd paiskas Rannapuura harja selja taha wasta maad ja waata: iga harjas sirgus üles suureks puuks, nõnda et paks laan neid mõlemaid ühest ära lahutas. Läbi metsa ei saanud nõidki ratsuti oma põrgulise turja peal sõites, waid pidi terwe päewa sõitma, enne kui ümber laane peasis.

 Kaks ööd ja ühe päewa oli õnnetu põgeneja ilma eineta ja ilma uneta edasi jõudnud; nüüd oli jalg wäsinud ja wõim lõpekorral. Mis imet, et teisel päewal pärast lõunat kuri waenlane jälle kallale kippus. Rannapuura wiskas nüüd õuua selja taha. Õun kerkis üles märatu kõrgeks raudkiwi mäeks. Kitsas, kõrge teerada, otsekui oleks madu loogates teda rajanud, juhatas küll üle mäe, aga enne kui Peipa sealt suure waewaga üle sai, kippus jälle lõuna kätte. Waene neitsi ei olnud kaugele jõudnud; wäsimus oli teda tükiks ajaks magama uinu-

–13–

tanud. Üles ärgates tundis tema ennast küll tugewama, aga häda oli ka jälle määratumaks kaswanud. Nõid oli nüüd kolmandama päewa õhtul nõnda lähedale jõudnud, et Rannapuura isamaja eemalt nähes enam kuhugi ei wõinud põgeneda. Õigel ajal tuli weel meelde, et neljas asi maha wiskamata jäänud.

 Suures hädas wiskas Rannapuura lina maha. See hakkas kohisema ja paisus laiale suureks järweks, kelle lained walges wahus Peipa ümber kurjaste möllasiwad. Kange torm peksis wett ja wahtu nõiale wasta silmi; ei aidanud enam ta põhjatu tigedus ega põrguline kukk, tema ratshobune, kellel ka wiimne häda käes oli. Küll ta sirutas tiiwu ja kaela, nokk laiale lahti; küll ta nurjatu rabeles, et wee seest wälja saaks, aga kuhu ta peasis: ära ta õelus kõnges sellegipärast. Peipa wandus kurja suure kisaga kõiki paharettisid appi hüüdes. Siiski ei wõinud need mustad parata: wanamoor waus hulgudes põhja.

 Seal ta mässab praegugi weel ära rääkimata walu sees. Augid ja hirmsad sügawuse elajad näriwad ja piinawad teda lõpmata. Tema peksab kätega ja jalgadega, ja sirutab ja wenitab sooni välja

–14–

juures waewas; sest tuleb, et see järw, mis nüüd tema nime järele Peipsi järweks hüütakse, alati laenetab ja tormab.

 Kuninga Karkuse nime kannab praegu weel Karksi kirik. Rannapuurat, kes hea terwisega oma isa juure tagasi jõudis ja lühikese aja pärast enesele würstlikku peigmehe leidis, tuletab meile Ranna-Pungerja mõis ja wald meelde, mis Peipsi järwe põhja pool kaldal Eesti ja Liiwi raja peal seisab. See jõgi, mis hõbekammist woolama hakkas, on Pliha jõgi oma halja weega. Kes seda jõge tunneb, wõib küll ära mõista, et tema kammi sarnane on. Parema ja pahema poole otsekohe tee pealt ära põigates, nagu oleks tema üks kammi pii alla, teine üles rajatud ja Naroowa jõkke oma märga walades, kukutab tema sellega seltsis ennast meresse. Harja sarnane mets seisis mitu sada aastat, kunni kahe saja aasta eest Rootslased Poolakatega Liiwimaal sõdisiwad. Poolakad oliwad seal metsa sees warjul, aga Rootslased pistsiwad metsa põlema ja põletasiwad ta suutumaks ära. See mägi aga, mis Rannapuura õunast üles kaswas, seisab tänapäewani, kuid raudkalju ei ole ta enam, waid paas.

–15–

Õisu ja Kariste järwed.

 Muiste ei ole Õisus järwe olnud, waid olla hiljem alles Tallinna maalt Õisu mõisast sinna toodud. Ühel päewal tuli põhja poolt suur must pilw kui kott, mis kõik Õisu järwe wee enese sisse wõttis. Pilwe ees jooksis suur must härg wihaselt möirades ja pilwe sees ülewal lendas üks wana mees. kes ühte lugu suure tuhinaga hüüdis! „Järi Õisu! Järi Kariste!” – Kui härg sinna kohta oli saanud, kus praegu Willandi Loodi kõrts seisab, wiskas ta wihaselt oma sarwe maa sisse ja kaapis korra jalaga, kust kaks suurt ja sügawat auku järele jäiwad, mida iga Willandi poolt tuleja paremat kätt Loodi kõrtsi ees tee kõrwal praegu wõib näha. Kui pilw sinna paika jõudis, kus Õisu järw ja mõis seisab, oliwad inimesed parajaste heina tegemas, kes, kui nad nägiwad, et nii suur must pilw tuli, weel rutuga oma heinu kokku püüdsiwad panna. Kui pilw nende pea kohta sai, sadas sealt seest maha esmalt suur puu peaga nuga ja pärast müdinal ja madinal kõiksugusid kalu ja wiimaks wihma kui uawarrest.

–16–

 Heinalised põgenesiwad ruttu alt ära, aga üks noorik, kes oma helmed heina sao peale oli jätnud, tahtis neid weel ära wõtta, aga juba hilja: äkiste langesiwad järwe wood tema peale ja matsiwad teda eneste alla. Sest saadik on Õisu järwes näkk, kes iga aasta ühe inimese hinge enesele pärib, ja upub siis ka praegu Õisu järwe enamiste iga aasta ikka üks inimene. Nõnda on järw Õissu saanud. – Nõndasama on järw Karistesse tulnud, muud kui et sinna keegi alla ei jäänud ja siis seal sees ka mitte näkki ei ole.

 Walgjärw.

 Enne oli praeguse Helme Walgjärwe wõi Koorküla järwe asemel tore loss. Seal elas üks rikas herra oma õega, kelle südames keeldud armastus õe wasta põlema süttis. Hea maksu eest oli preester walmis neid paari panema. Siiski ei julgenud ta üsna omast peast neid mitte laulatada, waid käskis paawsti käest luba küsida. Noor mõisnik läkitas paawstile suured kingitused ja sai luba. Ilma aja wiitmata saatis ta nüüd ümberkaudustele mõisnikkudele sõnumid ja palus neid pulma.

–17–

 Niisama kutsus peigmees talurahwagi noori mehi ja neiusid kokku, kellele ta lossi õue peal toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäewal pulma tahtsiwad minna, tuli neile lossi mäel hall wanamees wasta, kes neid koju tagasi käskis minna. Wanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi wasta ei julgenud panna, waid igaüks kärmeste ümber pööris.

 Saksu selle wasta kogus pulmatuba otsani täis. Kui preester laulatust pidi alustama, astus peigmehe onu peigmehe ette ja manitses teda südamest, et ta õde enesega mitte laulatada ei laseks. Peigmees naeris aga onu manitsuse üle ja ütles enesel paawsti lua taskus olewat. Nähes, et peigmees oma ettewõtte sisse kindlaks jääb, hüüdis onu: „Et wõtke siis hukatust wasta, kes teie hukatust otsite!” Seda üteldes ruttas ta õue, hüppas hobuse selga ja kihutas oma teed.

 Kui onu teisel päewal pulma majasse tagasi läks, ei näinud ta enam kusagil mäge, kelle otsas tore loss seisis. Mäe ja lossi asemel laenetas temale suur järw wasta, kelle põhjast aga weel sügawast wee sest lossi torni otsad paistsiwad. Loss oli maa põhja waunud ja tema

–18–

asemele järw astunud. Järw ise kannab sest saadik Walgjärwe ehk Koorküla järwe nime.

Kahala järw.

 Ligi wiis penikoormat Tallinnast kaugel on Narwa maantee ääres järw, mida Kahala järweks hüütakse. Wanal ajal ei olnud see järw mitte praegusel paigal, waid Maardu järwe kõrwas Tallinna lähedal.

 Et Maardu ja Kahala järw liig ühe teise juures oliwad, puutusiwad nende wetewaimud tihti ühe teisega kokku ja sattusiwad tülisse. Kui nad isekeskes tüli enam ei jõudnud seletada, tõttasiwad nad oma kaebdustega Wana-taadi ette. Niisugust lugu juhtus liig sagedaste. Wiimaks tüdines Wana-taat Maardu ja Kahala järwe wete waimude alalisest kaebamisest ja riiu seletamisest ära ja wõttis nõuuks nende tülile jäädawalt otsa peale teha. Järwi pidi ühest ära lahutatama, et wete waimud ühe teisega enam kokku ei saaks ega tüli wõiks tõsta.

 Ühel kaunil suisel päewal tõusis suur must pilw mõlema järwe poole. Kahala järwe kohta saades seisatas pilw ja hakkas siis järwe wett ülesse tõmmama. Natukese

–19–

aja pärast ei olnud endisest nägusast järwest enam muud midagi järel kui porine soo koht. Siis hakkas must pilw oma märja koormaga ida poole purjutama. Kuusalu kiriku lähedal kukus korraga üks jagu wett pilwest maha. Sest sündis wäike järw, mis „Tuurakakatku” nime kannab ja mida praegugi weel wõib näha. Järele jäänud weekogu purjutas aga pilwega uhte lugu edasi, kunni nüüdse Kahala järwe kohale jõudis. Seal oli sell ajal kena nurm. Kündjad ja äästajad tegiwad parajalt tööd, kui äkiste musta pilwe nägiwad tulewat ja selle seest walju kohinat kuulsiwad. Pilwe silmates tõusis üks lind inimeste pea kohale lendu ja hüüdis ilma wahet pidamata walju healega: „Põgenege mehed! Põgenege mehed! Järw tuleb!” – Mitmed paniwad linnu hüüdmist tähele ja põgenesiwad rutuste eest ära; teised aga ei hoolinud sest midagi, waid naersiwad üksnes selle üle. Pea ulatas pilw nende pea kohta. Nüüd woolas wett nagu uawarrest pilwe seest maha. Kes linnu hüüdmist enne kuulda ei wõtnud, püüdsiwad nüüd küll ära põgeneda, aga hilja: wee wood ei lasknud neid enam peaseda. Kui pilw ennast sai tühendanud, laenetas endisel nurmel nüüdne Kahala järw.

–20–

Sinihallikas.

 Laiuse kirikust õhtu poole seisab Laiuse mägi, kelle lõunepoolist jagu Wilina mäeks kutsutakse. See mägi langeb õhtu poole järsku alla, kust koormatega wäga waene üles ja alla saada, sest tee käib just kõige kõrgemast kohast üle. Põhja, hommiku ja lõuna poole lähäb ta pikkamisi laiemaks. Selle mäe peal on palju aukusid ja orga, mis nõnda sügawad on, et mõne seest kuiwal suwelgi wesi suutumaks ära ei kau. Wilina mäe peal on Kalewipoja säng.

 Aukude ehk lohkude seast on iseäranis üks ju wanast ajast saadik kuulus. See org wõi lohk on peaaegu kolme nurgeline, 70 sülda pikk ja 50 lai ja praegu kaswab ta ümber wäikene lepik. Wihmasel ajal kiigub see wäikene sookene nagu häll, kus midagi suuremat ei kaswa kui sammalt ja wähä jõhwikaid. Kesk sood on weeauk, mis peaaegu kolm jalga pikk ja kaks lai; wesi on sinine, kust see auk ka nime saanud, sest teda kutsutakse Sinihallikaks.

 See hallikas oli wanast ümberringi wäga kuulus, sest ta wõis rahwa usu järele wihma ja põudu saata ja sellega

–21–

wilja ikaldust ja õnnistust anda. Oli põua aeg, siis käisiwad teda kolm ühenimelist leske naist jutluse ajal puhastamas ja laiale kiskumas. Igal ühel pidi aga labidas, reha, konks, leiwamurikas ja lauluraamat kaasas olema. Wihma ajal aeti hallikas jälle kinni, ja kohe mõjus.

 Kord kiskusiwad kolm leske Anne hallika wäga lahti, ja wihm läks warsti liiale. Naistel oli wana walu taga, sest igamees tahtis neid selle eest nuhelda. Teine kord tuliwad jälle kolm naist kaugelt hallikat puhastama, aga kui nad Sootaga kõrtsi juurde saiwad, tuli kirikurahwas kirikust wälja ja nende teekond oli asjata. –

 Räägitakse ka weel, et kolm ühenimelist leske meest hallikat on wõinud puhastada. Kord katsusiwad need hallikat puhastada; et nad aga enne kirikut sinna saiwad, pidiwad nad Sootaga kõrtsis parast aega ootama, kus nad ülearu napsi wõtsiwad ja jutluse aja mööda lasksiwad minna.

 Kord tahtis rahwas Sinihallika sügawust ära mööta. Nad sõlmisiwad seks mitu pikka köit kokku, paniwad kiwi otsa ja lasksiwad siis alla. Aga kui köis wälja tõmmati, ei olnud kiwi enam otsas. Nüüd

–22–

lasksiwad nad kiwidega täidetud paja alla, aga wälja tõmmates nägiwad nad ehmatates werise oina pea paja asemel köie otsas. (Mõned ütlewad wasika, teised jälle inimise pea). Nad tahtsiwad weel kolmat korda katsuda, aga siis hüüti hallikast: „Kui weel lasete, siis langete kõik ise alla.” Hallika sügawus jäi teadmataks.

Tiigid.

 Wigala lossi walitses korra wäga rikas, aga kuri proua, kes oma rahwast töödega kangeste waewas. Wiimaks saiwad kõik tööd otsa. Siiski ei lasknud proua inimesi koju puhkama. Ta arwas uue too wälja, mis inimesi kauaks ajaks kinni pidi pidama. Suure weerandwersta pikkuse, sügawa tiigi laskis ta kaewada ja sinna sisse mitu saart teha. Ühe saare peale laskis ta kaksteistkümmend weskekiwi ühe teise otsa püsti panna, istus nende peale ja waatas siis ülewelt kõrgelt rahwa tööd pealt. Kui wiimaks esimene tiik walmis sai, laskis ta esimese otsa teist ümmargust kaewama hakata. Selle tiigi keskele jäeti wäike saar. Juba oli tiigi töö kaunis kaugele jõudnud, kui proua ühel päewal jälle töötegijate juurde

–23–

tuli, saare peale sammus ja sealt waatas, kudas kaeweti. Töö läks proua meelest liig pikkamisi edasi; ta hakkas waljuste käratsema ja sõimama ja ähwardas töötegijaid palju kangemale tööle panna. Kui see ümmargune tiik walmis saada, tahta ta kolmandama tiigi kaewada lasta, mis kolm kord nii pikk, nii sügaw ja nii lai kui kaks esimest kokku. Kuna proua weel nõnda töötegijatega pragas, tuli korraga waskuss maa seest wälja, nõelas prouat ja kadus siis jälle ära. Proua ei saanud enam paigaltki ära; mõne silmapilgu pärast oli ta juba surma ohwriks saanud. Ta maeti sinnasamasse tiigi saare peale maha, kus uss teda nõelanud. Haua peale pandi aga mälestuse kiwi püsti, kuhu rõngas uss wälja raiutud. See kiwi oli weel hiljuti saare peal näha, aga nüüd on ta aja hamma käes ära kõdunenud. Tiigi kaewamine jäi proua surmaga pooleli; tiik ei ole sellepärast mitte ka nii sügaw kui esimene. Kolmat tiiki ei kaewatud enam.

Tallinna asutus.

 Ligi tuhande aasta eest elas Daani maal üks kuningas, kelle poeg ja tütar

–24–

üht teist keeldud wiisil hakkasiwad armastama. Kuningas sai aga asjast aru ja wõttis nõuuks tütart, keda ta suuremaks süüdlaseks pidas, omalt maalt koguni ära saata. Ta laskis tütre laewa peale wiia, laewa tüüri aga ära wõtta ja siis laewa merele saata.

 Tüürita laew rändas merel ühest kohast teisi, kunni torm wiimaks laewa Eesti maa randa äärde ajas. Kuninga tütar käskis laewa ankrud merde heita ja läks siis paadiga äärde maad waatama. Rannas edasi rännates puutus temale Kalewi kalmuküngas silma. See koht oli nõnda kuninga tütre meele pärast, et ta siia linna tahtis ehitada. Kottu oli ta rohkeste kulda ja hõbedat kaasa wõtnud; seda tõi ta nüüd laewast wälja ja kandis ülesse mäele oma telki. Ta kutsus rahwast rohkeste enese juurde kokku ja laskis oma kulla ja hõbeda eest enesele esmalt toreda lossi, siis aga ka weel wäikse linna ehitada. Kes kõige wapramad, agaramad ja tulisemad oliwad, neile kinkis ta uued majad. Nii asutas ta aega mööda lossi ümber rohkeste inimesi elama, kelle läbi linn jõudsaste kaswis.

 Kui isa kuulda sai, et tütar linna asutanud, leppis ta tütrega ära ja tahtis linna oma wõimuse alla wõtta. Tema saatis

–25–

oma mehed tütre linna. Pea saiwad aga linna rahwas aru, mis mõte wõerastel oli. Sedamaid rookisiwad nad wõerad kõik jälle minema ja jäiwad ise linna peremeheks. Linna ennast hakati sest saadik Daani linnaks hüüdma, kellest rahwas hiljem Tallinna tegi.

Olewiste kirik.

 Muistsel ajal oli Tallinn koguni wäike. Linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi; kaugemal ei teatud temast midagi. Päris kirikki puudus linnal. Linnarahwas himustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mill wiisil seda toime saata. Küll katsusiwad nad üht ja teist abi, aga asjata. Wiimaks tuli ühel mehel ometi hea nõuu meelde: ta käskis niisuguse kiriku ehitada, kelle sarnast teist kusagil ei ole. See nõuu oli teistel meele pärast; nii wõisiwad nad ehitusest ju ometi kahekordse kasu saada.

 Suure waewa ja otsimise järele leidsiwad linnarahwas targa meistri Olewi, kes kiriku ehituse töö määratuma palga ja maksu eest oma hooleks wõttis ja nii pika torni

–26–

lubas ehitada kui kellegi silm maailmas ei ole näinud. Ilma aja wiitmata hakkas ta tööle. Töö läks ütlemata ruttu edasi ja jõudis pea juba lõpe poole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik teda kiitsiwad, kes nägiwad. Iseäranis paniwad kõik kiriku pikka torni imeks. See oli nii kaugel juba walmis, et enam muud ei olnud teha kui risti torni otsa panna. Olew ei tahtuud seda tööd kellegi muu kätte anda, waid tahtis ise risti torni otsa seada, et nii oma tööle pärga pähä wõiks panna ja nii täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks. Risti torni otsa panemise järele lubati Olewile ehituse palk wälja maksta. Kui Olew wiimast tööd läks tegema, hüüdis naene kodu rõõmuga: „Täna tuleb Olew koju, toob tuhat tündri täit kulda!” – Õnnelikult pani Olew risti paigale, aga waewalt oli see sündinud, kui ta libises ja ülewelt torni otsast alla langes. Maa peale maha sattudes kargasiwad temal konn ja madu suust wälja. Olew maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua peale pandi aga kiwi Olewi, konna ning mao kujuga. Kirikut ennast nimetas rahwas sest saadik targa meistri mälestuseks Olewi ehk Olewiste kirikuks.

–27–

 Mida rohkem kõik rahwas kena kiriku üle rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast wanal paganal. Kaua aega waewas ta selle arwamisega pead, kudas kirikut ära wõiks häwitada. See töö ei oleks tema käes sugugi raske olnud, kui ta kiriku juurde oleks julgenud minna. Wiimaks lootis ta ometi hea nõuu leidnud olewat, kudas kaugelt seda toime saata. Ta wõttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kiwi, kellega kergel kombel Olewiste torni arwas puruks wisata wõiwat, pani lingu peale ja wõttis siis joont. Kui ta aga parajalt linguga wiristas, katkes määratuma kiwi raskuse pärast lingu pael. Sellegi pärast lendas kiwi enam kui poole maad edasi, kunni wiimaks Ruila mõisa põllule Pärnu-Tallinna tee äärde maha sattus. Seal puhkab lingukiwi praegugi weel.

 Pühalepa kirik.

 Enne ristiusu toomist meie maale oli Hiio maal suur hiie lepik, kus rahwas jumalatele ohwerdasiwad ja pühi pidasiwad. Ristiusu wäljalautamise ajal raiuti terwe lepik maha. Üksnes üks põline, ilus

–28–

lepp jäeti järele. Hiidlased tahtsiwad selle lepa lähedale oma uue kiriku ehitada, aga ristiusu toojad oliwad kangeste selle wasta. Tüli tõusis. Ei tahtnud ühed ega teised järele anda. Wist oleks waenuwikat wälkuma hakanud, kui mitte üks Hiidlane head nõuu ei oleks annud, kellega ristiusu toojadki rahul oliwad. Tema käskis kaks härga wankri ette panna, ehituse puud wankri peale laduda ja siis härgi oma tahtmise järele edasi minna lasta. Kuhu härjad seisma jääda, sinna pidada kirik ehitatama.

 Mees ajas enne oma härjad hiie lepa juurde, kus lopsakas rohi kaswis, laskis seal tüki aega süüa ja wiis siis wankri juurde. Nii pea kui härjad wankri ees oliwad ja oma tahtmist mööda minna wõisiwad, ruttasiwad nad hiie juurde murule, jäiwad seal seisma ja hakkasiwad sööma. Nüüd ei aidanud ristiusu toojate wastapanemine midagi; nad pidiwad kokkuleppimise järele sellega rahul olema, et kirik hiie lepa juurde ehitati. Kui kirik walmis oli, nimetas rahwas kiriku lepa järele, mida pühaks peeti, „Pühalepa” kirikuks.

–29–

 Uus kirik oli wanal paganal okkaks silmas. Ta wõttis nõuuks kirikut kiwidega puruks wisata. Ühel öösel läks ta Õunaaugu mäele, wõttis kaks suurt kiwi kaasa ja wiskas. Päewa oli ta hoolega tähele pannud, kus kirik seisis. Sellepärast lootis ta kindlaste, et ta märki oskab ja kaks kiwi küllalt aitawad. Pimedas ei näinud ta kirikut; ta wiskas wähä wiltu. Esimene kiwi langes üsna kiriku lähedale maha, teine natuke kaugemale. Et mürinat kuulda ei olnud, kargas ta hobuse selga ja sõitis waatama, kudas lugu kirikuga on. Juba jõudis ta üsna kiriku juurde, kui kukk korraga laulis. Wihaga pööris wana pagan ümber ja sõitis koju tagasi. Hobuse jäljed on aga praegugi selle koha peal nähtawal, kus kuke laul wana poisi kõrwu kostis.

 Püharisti kirik.

 Wiljandi Wastsemõisas oli korra pime mõisnik. Ühel päewal sõitis ta oma kutsariga metsas teed mööda edasi. Korraga näeb kutsar tee ääres imeilusa kuldristi. Ta ei tea, mis loost peab arwama ja räägib seda herrale. Waewalt kuuleb herra

–30–

lugu, kui ta kutsari südamest palub, et kutsar ta risti juurde tallutaks. Kutsar täidab herra soowimist. Risti juurde jõudes puutub mõisnik risti külge. Nii pea kui see sündinud, lähäwad ta silmad lahti ja ta näeb niisama nagu muud inimesed. Tänu tunnistuseks laskis mõisnik warsti selle järele sinna koha peale, kus ta kuldristi näinud ja risti läbi nägijaks saanud, kena kiriku ehitada, mida risti nägemise pärast Püharisti kirikuks nimetati.

 Kui hiljemal ajal meie maale sõjad tuliwad, häwitasiwad waenlased Püharisti kiriku ära. Üksnes müürid jäiwad weel seisma. Kirikut ei ehitatud enam ülesse: talurahwal ei olnud jõudu ja mõisnikud ei annud abi. Nii jäi kirik waremetesse. Aega mööda kaswis kiriku müüride peale suur puu. Rahwas pidas puud pühaks, lootis temalt abi ja wiis temale mitmesugusid ohwrid. Seda ei sallinud saksad: kõwa käsk anti wälja, et puu pidi maha raiutama. Kirik seisis kolme walla rajade peal; kolme walla rahwas aeti kokku käsku täitma. Aga ükski ei julgenud kätt püha puu külge pista. Kui kuri mõisnik. kes rahwast nii palju kokku ajanud, seda

–31–

niigi, sai ta ütlemata wihaseks, tõmmas kirwe peusse ja raius puu maha. Nii pea kui see oli sündinud, jäi mõisnik pimedaks ja pidi teisi ennast koju wiia laskma.

Risti kirik.

 Kui Risti kirikut hakati ehitama, ei tahetud teda mitte praegusele paigale ehitada, waid koguni teisale ühe kõrtsi juurde. Juba oli tükk tööd tehtud, kui sarwiline sest teadust sai. Sedamaid ruttas ta kiriku ehitajate juurde. Päewa ei wõinud ta midagi teha, aga nii pea kui öö kätte jõudis, lautas ta ära, mis päewa oli ehitatud. Sellegi poolest ei jäetud ehitust järele. See wihastas wana paganat weel rohkem. Ta lautas nüüd müürid maani ära ja kiskus alusegi weel maa seest wälja.

 Ehitajatel oli hea nõuu kallis. Nad saiwad selgeste aru, et selle koha peale wõimalik ei olnud kirikut ehitada, aga kuhu siis, seda ei teadnud keegi. Wiimaks andis üks tark head õpetust. Sellsamal öösel, kui sarwiline kiriku põhjani ära purustas, oli ühel lehmal kaks lumiwalget wasikat olnud. Tark käskis need wasikad suureks

–32–

kasuda lasta, siis wankri ette rakendada, risti wankri peale panna ja selle peale wasikaid oma teed minna. Kuhu nad seisma jääda, sinna tulla uus kirik ehitada. Risti käskis ta sinna püsti panna; siis ei olla enam karta, et keegi ehitust tulla rikkuma. Kiriku ehitajad tegiwad nii, nagu tark õpetas. Selle koha peale, kus wasikad seisma jäiwad, lõiwad nad risti püsti ja hakkasiwad uueste tööle. Sarwiline kartis risti ja ei julgenud enam kirikut lautada. Õnnega sai kirik walmis ja nimetati kaitsewa risti auuks ja mälestuseks Risti kirikuks.

Kullama kirik.

 Kaks meest läksiwad metsa puid raiuma. Ümber waadates, kus tööle hakata, näeb teine mees korraga mitu ussi. Ta wõtab tubli wemla kätte ja lööb paar ussi maha; teised aga põgenewad ära. Mees kutsub teise mehe ligi ja ruttab neid taga ajama. Korraga silmab ta aga suureks ehmatuseks päratuma ussi hunniku enese ees. Ja usside keskel seisab õige jäme uss püsti, kuldkroon peas. Suure hirmuga panewad mehed

–33–

plagama. Tagasi waadates näewad nad kuldkrooniga ussi endid taga ajawat. Nad jooksewad mis jaksawad, aga ikka lähemale jõuab uss. Nüüd pöörab teine mees ümber ja annab ussile kirwega pähä. Sedamaid on uss kadunud, tema asemel hiilgab aga terwe hunnik kulda. Ussi hunniku juurde tagasi minnes ei leia nad enam üht ainustki ussi, küll aga seal niisamagi teise hunniku kulda. – Mehed wiisiwad kulla hunnikud koju; ühe jagasiwad eneste keskes ära, teise eest aga lasksiwad sinna lähedale kena kiriku ehitada, kust nad esimese kulla hunniku leidnud. Kirikut ennast hakkas rahwas aga kulla leidmise koha järele Kullama kirikuks hüüdma.

Wiljandi kirik.

 Muiste ei olnud Wiljandi kirik mitte linna sees, waid linnast wäljas järwe lähedal. Selle kiriku kohta ööldud ehituse ajal, et kirik nii kaua seista, kunni seitse wenda korraga kirikusse minna. Rahwal oli see sõnum teada; sellepärast hoidsiwad kõik wennad ühel hoobil kirikusse minemise eest. Sell kombel ei nähtud mitte kolmegi wenda korraga kirikus.

–34–

 Korra läksiwad ometi seitse wenda nii kirikusse, et ükski ei teadnud, et teine seal on. Waewalt oliwad wennad kirikus, kui kirik wauma hakkas. Hirmuga jooksis rahwas kirikust wälja. Kõik peasiwad õnnega wälja; üksi seitse wenda, kelle pärast kirik ära pidi wauma, jäiwad sisse. Kirik waus nii sügawasse, et mitte torni otsagi wälja ei paistnud.

 Kes uue aasta keskööl endise kiriku lähedal kõnnib, kuuleb korraga imelikku, südant sulatawat healt, mis igaüht enese lähedale meelitab ja helistamist kuulama paneb. Kuulaja ei raatsi sellest taewalisest healest enne lahkuda kui kellad, mis maa all weel helisewad, wiimaks jälle waiki jääwad.

 Kiriku enese kohal ei ole praegu muud midagi näha kui aga hallika sarnane paik.

Jõhwi kirik.

 Kes Jõhwi kirikut ja seda kohta on näinud, kuhu kirik ehitatud, peab küll peaaegu arwama, et seal endisel ajal mõni loss olnud. Otsegu lossidel muistsel ajal sügawad kraawid ümber oliwad, kelle jälgi

–35–

osalt praegugi wõib näha, nii on Jõhwigi kiriku ümber nüüdsel ajalgi weel wanad kraawid. Jõhwi kiriku ehituse kui ka tema kraawide üle kõneleb rahwa suu järgmisel wiisil:

 Muistsel ajal elasiwad praeguses Jõhwi kihelkonnas kaks wenda, kes suurt sugu ja wäga rikkad oliwad. Wanemal wennal tõusis nõuu enesele uhket lossi ehitada. Et tall enesel aga mitmesugused sõjad ja wõitlemised ees oliwad, palus ta nooremat, et see ehituse enese peale wõtaks. Noorem wend täitis palwet ja hakkas selle koha peale lossi ehitama, kus praegu Jõhwi kirik seisab. Juba oli ehitus kaunis kaugel kui wanem wend sõjast tagasi tuli. Ehk küll noorem wend nii hästi oli ehitanud kui iganes wõimalik, ei olnud wanem sellega ometi mitte rahul. Nende wahel tõusis tüli. Kumbki ei tahtnud järele anda. Wiha tujus kargas wanem wend noorema kallale ja lõi ta surnuks.

 Waewalt oli kuritegu sündinud, kui wenna surmajat ränk walu ja kange kahetsemine hakkas waewama. Aga see aidanud enam midagi; wend oli ja jäi surnuks. Et oma rasket weresüüd wähendada, wõttis ta nõuuks mõnda suuremat Jumala meelepäralist tegu teha. Ta laskis pool walmis saanud lossi maani maha kiskuda ja toreda kiriku sinna asemele ehitada. Kraawisid aga, mis lossi tarwis oli kaewatud, ei aetud mitte umbe, mispärast siis kirikulegi wäljaspidi lossi nägu jäi.

Jaki kontori asutus.

 Suure katku ajal suri nii palju inimesi, et Lääne maale Hanila ja Karuse kihelkonda kumbagisse aga üks mees järele jäi; esimene Karuse kihelkonda Nihatu walda Kamsa peresse ja teine Hanila kihelkonda Wirtsu walda Kelle peresse. Katku kadumise järele hakkas Kelle mees suurt rikkust koguma. Et majad inimestest igal pool tühjad oliwad, käis ta kõik talud läbi ja wõttis kaasa, mida kaasa sündis wõtta. Pärijat järele jäänud warandusel ju ei olnud. Nii korjates sai ta pea paari waka täit kulda kokku. Hõbedat selle wasta kogus ta terwe tündri täie; waske wõttis ta mõne korra küll ka kaasa, aga pidas nii halwaks, et teda mõõtmise wäärt ei arwanud olewat.

  Nii palju rikkust kui mees nüüd ka kokku pannud, ei olnud ta selle juures

–37–

ometi mitte õnnelik. Tema oli üksi ja tundis igawust. Temal puudus lahke abikaasa, kes temale seltsiks oleks olnud. Aga kust seda wõtta. Katk oli kõik hauda kannud; ligidal ega kaugel ei puutunud mehele inimese hingegi silina. Wiimaks wõttis mees nõuuks Saare maale waatama minna, kas seal ehk õnn teda ei awitaks. Ilma pikema mõtlemiseta istus ta wenesse, wõttis aerud kätte ja hakkas üle wäina Muhu maa poole sõudma. Siit lootis ta wististe leidwat, mida ta nii südamest ihaldas.

 Risti ja rästi rändas mees Muhu maa läbi, aga kusagil ei näinud ta inimese hinge. Katk oli siin niisama kõik maha murdnud nagu suurel maalgi. Üksnes järele jäänud loomad wahtisiwad talle siit ja sealt wasta ja paniwad imeks. et hulga aja pärast inimest nägiwad.

 Muhu maalt pööris mees sammud Saare maa poole. Aga siingi ei olnud mehel paremat õnne. Ehk ta küll saare põigiti ja pikuti läbi kõndis, silmas tema siiski kõigis paikus surma laastawat tööd; haua waikus walitses igal pool.

 Nüüd läks mehe meel koguni kurwaks. Lugu näitas, nagu oleks tema aina üksi

–38–

maailma järele jäänud. Niisugune üksik elu ei maksnud tema meelest aga midagi. Ta arwas paremaks surra kui nõnda üksikult elada. Enne kui ta aga õiete surma peale hakkas mõtlema, tahtis ta weel wiimast katset teha ja Hiio maale waatama minna.

 Raske südamega sõudis ta üle Sõela wäina. Ei tall olnud enam palju lootust üle jäänud. Ja tõeste rändas ta siingi kaks päewa ilma asjata ühest paigast teisi. Kuid kolmandamal päewal sai talle korraga ootmata rõõm osaks, Rõige kiriku lähedale jõudes nägi ta wiimaks inimese ja see oli – nägus neiu, kes karja kurwa meelega hoidis. Rohkeste rõõmustasiwad endid mõlemad, sest üks kui teine oli juba arwanud, et ta ainukene inimene maailmas.

 Enne weel kui ise aru saiwad, oliwad mõlemad suureks sõbraks saanud, istusiwad lootsikusse ja sõudsiwad mehe koju Wirtsu randa. Mees wõttis tüdruku enesele naeseks ja hakkas tema abiga talu tallitama. Aega mööda sündis neile seitse poega. Kui need mehe päewade sisse astusiwad, asutas neist igamees wanemate warandusega enesele uue koha. Nii sündisiwad Wirtsu Kelle küla kuus talu kohta.

–39–

 Kõige nooremal pojal Jaagupil ei olnud aga himu põllumeheks hakata. Ta laskis isa enesele oma jau pärandust kätte anda ja läks siis Pärnusse, kus ta kauplemist alustas. Et tall kauplemises rohkeste õnne ja osawust oli, käis tema käsi wäga hästi, nii et ta wiimaks koguni kauba kontori asutas. Wennad aitasiwad teda oma waraga, mida nad kõik tema kätte usaldasiwad. Ometi ei tahtnud nad kellegille oma wara suurust teada anda; sellepärast ei lasknud nad oma raha mitte üles kirjutada, waid tegiwad maha, et see kõik jäädawalt wenna kätte pidi jääma, neile aga see eest nii palju kaupa wenna kontorist antama kui nad iganes tarwitasiwad. Uuele kontorile andis rahwas aega mööda „Jaki” nime, sest et asutaja iga korra, kui pea soe otsas, ühe jala pealt teise peale hüppas ja ise seal juures õiskas: „Õissa Jak! Õissa Jak!”

 Kiriku kell.

 Wigalasse oli kena kirik ehitatud, aga ometi puudus kiriku kenaduseks midagi weel ja see oli kiriku kell. Kogudus, kes oma

–40–

kulu peal kiriku üles ehitanud, tahtis wiimast ohwritki weel anda ja kirikule ka kena kella muretseda. Kõik nende warandus oli aga kiriku ehitamisega ära kulunud. Sellegi pärast leidsiwad nad nõuu. Neitsid wõtsiwad hõbesõled kaelast, noored mehed hõbesõrmused sõrmest, eided ja taadid wõtsiwad preesid rinnast ja andsiwad kõik kiriku kella heaks. Sell wiisil oli lühikese ajaga kella jauks warandust küllalt koos. See wiidi meistri kätte, kes siis kirikule suure kella peaaegu puhtast hõbedast walas. Kellal oli nii mahe, armas ja kaunis heal kui kellegil muul kellal ligidal ega kaugel; kes ta heli iganes kuulis, ei see wõinud wasta panna, waid pidi kirikusse minema. Kogudus oli uhke oma kauni kella peale.

 Sõda tõusis ja waenuwanker hakkas weerema. Hirmuga kuulis kogudus, kudas waenlased ümberkaudu kirikuid põletasiwad ja riisusiwad, Suurt muret tegi kogudusele kell, mida nad millgi kombel waenlastele ei tahtnud anda. Kui waenlased ligidale jõudsiwad, wõeti kallis kell tornist maha. Kaugele ei olnud enam wõimalik kella wiia, sest et waenlased igal pool waritsesiwad; ei jäänud muud abi üle kui kella

–41–

kiriku juurde jõkke lasta. Nuttes anti kell jõe wee hooleks.

 Pea tuliwad waenlased ja riisusiwad kiriku ära. Nii wäga kui nad kuulust kella ka taga otsisiwad, ei leidnud nad teda ometi mitte. Kogudus ei pannud kiriku riisumisest suuremat tähelegi, sest et oma kalli kella waenlaste eest warjul teadsiwad olewat. Kui aga pärast sõja lõpetust kella jõest wälja mindi tooma, ei leitud teda enam, nii wäga kui teda otsiti. Laupäewa õhtutel wõis ta armast heli küll jõe põhjast kuulda, aga silma ei puutunud ta kellegil enam. Mõni mees käis hiljemal ajalgi mitu korda weel otsiteel, aga kell oli ja jäi kadunuks.

 Tähendus. Sarnasid juttusid kiriku kellade warjule heitmisest wette kuulukse wäga mitmest kohast.

 Jaani-päew.

 Missuguse noore inimese süda ei lähäks rõõmsaks, kui Jaani päew käes? Kes oleks, keda kaunid jaanituled ei rõõmustaks? Ja kui noored inimesed kooris weel jaanitule ääres nelja healega laulusid laulawad ning lõbusaste aega wiidawad, saawad vanemadki

–42–

seda kuuldes ja nähes otsegu nooreks ja peawad pool tahtmata nende aegade peale mõtlema, kus nad ise niisama jaanitule ümber endid rõõmustasiwad. Paraku ei ole aga niisugune lõbus jaanitule pidamine igal pool wiisiks. Soowida oleks ometi, et kõik rumalad tembud sell õhtul maha jäetakse, kus neid weel tehakse, ja kauni lauluga ning mänguga kena jaanitule ümber seda õhtut pühitsetakse. Kudas rahwas jutustab, on jaanitule tegemisel oma põhi. Ta olla tähtsa juhtumise mälestus ja niisugust mälestust peab alal hoidma.

 Muistsel ajal nägi üks noor Eesti rahwa wanem korra ühe kena Rootsi kuninga tütre, keda ta niikohe armastama hakkas. Ööl ega päewal ei saanud ta enam rahu; ikka mõtles ta nägusa neiu peale. Oma sulaste läbi sai ta wiimaks kuulda, et temagi neiul wäga meele järele olla ja neiu teda armastada. Nüüd oli ta nõuu peetud; sedamaid tahtis ta kuninga tütrele Rootsi maale kosja minna. Noormees oli aga wägewa tuuletarga tuuslari oma waenlaseks teinud. See arwas nüüd paraja aja olewat, kus noort maawalitsejat hukatusesse wõis saata. Waewalt oli noor wanem oma laewadega merele purjutanud,

–43–

kui tuuslar kõik tormid ja tuuled kosilase wasta wälja saatis. Aga noore mehe laewad oliwad tugewast tamme puust ja karraga tubliste üle löödud, nii et tuul ega torm neile midagi wiga ei jõudnud teha. Juba oli noormees õnnega Rootsi randa jõudmas, kui tuuslar wiimase jõuu kokku wõttis. Mis ta enne ilma asjata katsunud, läks nüüd täide. Enne weel kui laewamehed õiete tähele wõisiwad panna, tõusis äkiste hirmus tuule hoog ja wiis wanema laewa Rootsi randa kaljude otsa. Noormees peasis ometi upumise surmast ja peasis ühe tühja kalju otsa. Waewalt oli ta seal, kui ta pea suure lootsiku mitme mehega enese poole nägi sõudwat. Noormees ei aimanud sugugi, et need tuuslari sulased oliwad, kes teda hukatusesse tahtsiwad saata. Rõõmuga astus ta lootsikusse, kui mehed teda kutsusiwad ja maale wiia lubasiwad. Nad wiisiwad peiu küll maale, aga mitte Rootsi maale, waid kauge tühja saare peale, kus inimese hingegi ei elanud. Seal lasksiwad nad noore mehe lootsikust wälja ja purjutasiwad ise ära.

 Wiis aastat elas noormees ainuüksi kaugel tühjal saarel ja ootas ärapeasemise tundi. See tuli, aga koguni niisugusest

–44–

küljest, kust ta seda sugugi ei teadnud mõtelda. Rootsi kuninga tütar oli kuulda saanud, et meie maa noor walitseja temale kosja tulnud, aga tee peal waenlaste kätte wangi sattunud ja tühjale saarele wiidud. Sedamaid wõttis julge ja agar tütarlaps nõuuks peigu peastma minna. Tarkade abiga laskis ta enesele Rootsi rannas hõbedase laewa ehitada ja sellele niisugust wäge sisse panna, et ühegi nõia ega tuuletallaja võimus sellele laewale wiga ei wõinud taha. Selle tugewa laewa peale läks kuninga tütar ise, wõttis mitu laewa täit seltsilisi kaasa ja ruttas teele. Küll katsus tuuslar weel kuninga tütre laewa kallal oma jõudu, aga tema asi ei aidanud enam midagi. Kuninga tütre hõbedase laewa sisse pandud jõud käis tuuslari jõuust üle. Õnnega jõudis kuninga tütar tühjale saarele, kust ta kallima eest leidis ja ära peastis. Mõlemad läksiwad nüüd hõbedase laewa peale, lasksiwad purjud ülesse tõmmata ja noormees ruttas oma kallima waraga koju poole. Tuuslar sai oma nõrkusest aru ja ei läinudki neid enam tülitama. Tasase tuulega lendas hõbedane laew waikist merepinda mööda edasi ja tõi õnneliku paari ütlemata kiireste meie maa randa. Et neil edaspidi

–45–

iialgi enam tuuslari tigedust ega wõimust karta ega tunda ei oleks, lasksiwad nad siin hõbedase laewa ära lautada ja pistsiwad teised puust laewad põlema. Siin noore mehe isamaal elasiwad nad õnnelikka päiwi kunni eluotsani, ilma et ükski waenlane neile enam tüli oleks tulnud tegema. Rahwale sai noorik peagi niisama armsaks kui peig, keda nad tihti käte peal oliwad kannud. Selle tähtsa juhtumise mälestuseks, et neile nende kallis walitseja jälle tagasi tulnud ja kauni ja lahke abikaasa kaasa toonud, wõtsiwad nad nõuuks seda päewa iga aasta pidulikult pühitseda. Et neil lugu hästi silma ees seisaks, walmistasiwad nad suured tõrwawaadid, paniwad postide otsa ja süütasiwad põlema. See pidi laewade põletamist tähendama. Tagasitulek ja laewade põletamine olla just Jaani päewal sündinud. Selle mälestuse alalhoidmisest ja iga-aastasest pühitsemisest olla meile siis meie Jaani päew tulnud.

Maalinn.

 Muistsel ajal, kui rahwal weel paremad ja õnnelikumal ajal oliwad, nii kõnelevad

–46–

wanad inimesed, oli Lääne maal kõwa ja tugew linn, mida Maalinnaks hüüti. Siin elas rahwa oma soost wanem ja walitses armastusega rahwast. Maalinna ümber ligi ja kaugel oli wäga hea maa. Suured külad ja tublid talud paistsiwad waatajale igalt poolt silma. Ja agarate wanemate walitsuse all kaswis Maalinn aega mööda ikka kangemaks ja wägewamaks. Kõik see tegi waenlasi kadedaks. Nad hakkasiwad katsuma, et millgi kombel Maalinna oma kätte saaksiwad.

 Sõda tõusis. Küll oliwad Maalinna mehed tugewad ja osawad, aga siiski wõideti nad wiimaks ära. Nad oliwad siia maale harjunud wastastega alati auusal wiisil wõitlema ja auusal wiisil wõideldes oliwad nad ikka teistest üle olnud. Selle korra ei tulnud waenlased nendega ometi mitte auusal wiisil tapluse tallermaale, waid nagu hundid lamma naha sees. Keegi ei teadnud waenlasi karta. Ilma teadmata tungisiwad wastased Maalinna wäe kallale ja wõitsiwad ta kergel kombel ära. Ligidal ja kaugel lõiwad nad Maalinna ümberkaudu inimesed maha. Üksnes linn ise ei olnud weel waenlaste käes. Aga kaua aega ei wõinud enam minna, kus seegi waenlaste omaks sai.

–47–

Kõik wastapanejad oliwad kawalate waenlaste käe läbi surma leidnud. Maa wanem ja linna walitseja oli ainukene, kes weel elus. Südame waluga ja silmapisaratega waatas tema maa haledat lugu. Juba tungisiwad wastased linnagi kallale, mis wastapanejate puuduse pärast küll peagi wist wõeraste omaks sai. Meele äraheitmisega tõstis wanem käed taewa poole ja hüüdis: „Kui see peab olema, et waenlased wõitu peawad saama, siis ärgu olgu neil mingisugust kasu sest maast. Ärgu mingu korda, et nad iialgi oma wõidu üle wõiksiwad hoobelda!”

 Waewalt oli ta oma palwe lõpetanud, kui seda juba täideti. Korraga hakkas maa wauma, ja kadus pea ära. Maa asemele astus wesi. Linn kadus ja linna wallide taga linnaga ühes ka suur osa waenlasi. Ja mitte üksnes linn, waid ka kõik ümberkaudused kohad. Kus enne kaunid külad ja ja toekad talud, nägusad nurmed ja wagusad wainud seisiwad, sinna astus nüüd wesi, sinna sündis nüüd sügaw järw, kelle peal laewadki purjutasiwad.*) Hiljem kadus

 *) Paari kümmekonna aasta eest on Wõhmas soo äärest muistne soola laew kõige soolaga leitud.

–48–

wesi ikka rohkem ja järwest jäi soo järele. – Maalinn ise aga ei olnud mitte nii sügawasse waunud kui ümberkaudused kohad. Soo wesi ja muda, pahn ja puhn sünnitas tema koha peale hiljem wäikse saare. Aega mööda asusiwad inimesed soo saare peale elama ja ehitasiwad sinna paar peret. Endise Maalinna nime järele hüütakse neid peresid seal praegugi weel Maalinna peredeks. Ajaloo uurija aga leiab siin selle koha, kus muiste kõwa Eesti kants Soontagana on seisnud, kelle ärahäwitamist rahwa suu soo sündimisega on ühendanud ja sest ülemal kõneldud jutu teinud.

 Raha laegas.

 Raske sõda oli alganud. Igal pool rüüstati maad ja tapeti rahwast. Hiiogi maa ei pidanud sest nuhtlusest puutuma jääma. Waenlased tungisiwad sinnagi ja hakkasiwad seal sedasama tegema, mis nad suurel maal teinud. Nad lõiwad inimesed maha ja riisusiwad wara ära. Hirm ja kartus oli kõigis paikus otsata suur. Kärdla mehed ei tahtnud ometi oma elu ega rahawarandust waenlastele anda. Nad tegiwad

–49–

suure laeka, lasksiwad sepa tubliste ära rautada, paniwad kõik oma kulla ja hõbeda sinna sisse ja lasksiwad siis ojasse wana silla lähedale. Ise aga põgenesiwad nemad metsadesse. Waenlased nuusisiwad ometi metsadki läbi, kus mitmed põgenejad nende käe läbi surma leidsiwad. Teised peasiwad küll waenlaste käest hingega ära, aga kui warsti pärast sõda kange katk hakkas möllama, kustutati nendegi eluküünal. Kedagi ei olnud neist enam hinges, kes rahalaeka ojasse lasknud. Ja teistele kellegile ei olnud nad laeka laskmise lugu ka mitte rääkinud. Jutt lagunes küll laiale, et suur raha laegas maha olla maetud, aga kuhu, seda ei teadnud keegi ütelda.

 Kaua aega oli sest saadik mööda läinud ja rahalaeka lugu rahwa suus peaaegu unustatud. Kui ühel õhtul üks mees hilja weel kõrtsi tahtis minna ja oja äärde jõudis, nägi ta korraga wäikse tulukese oja ääres mõni toll maapinnast õhu sees põlewat. Sedamaid tuli temal rahalaeka lugu meelde ja ta tahtis kohe waatama minna. Ta wõttis piibu suust ära, pani enese kõrwa kiwi peale ja sammus siis kikiwarwul tulukese lähemale. Üsna lähedale jõudes kadus tuluke korraga ära ja mees ei leidnud temast

–50–

mingisugust märki, nii palju kui ta ka otsis. Paha meelega pööris ta ümber. Kiwi pealt piipu wõtma minnes ootas teda uus pahandus, piipki oli kadunud. Terasemalt tähele pannes nägi mees ometi piibu asemel raha olewat. Ta waatas ümber, aga ei näinud kedagi, wõttis raha, pistis tasku ja ruttas siis kõrtsi poole, kus ta sell õhtul enesele saadud raha eest õige sooja pea tegi. Teisel õhtul jälle kõrtsi poole kompides läks ta nalja pärast kiwi waatama, kus eile piip kadunud, ja ennä imet: jällegi oli raha kiwi peal, mis mees niisama kõrtsis ära tarwitas kui esimesel õhtul. Nii sagedaste kui nüüd edaspidi mees kiwi juures käis, iga korra leidis ta raha. Kõik tuttawad paniwad wiimaks imeks, kudas mehel alati nii palju raha oli ja nõudsiwad tema käest seletust. Ilma salgamata jutustas ta ta neile oma juhtumist. „Loll inimene,” ütlesiwad teised; „eks sa aru saa, et seal katkuaegsete meeste rahalaegas on. Seda peab sealt wälja toodama. Läki ruttu targa juurde nõuu küsima!”

 Mees pani hea wiinapudeli tasku ja sammus siis ilma aja wiitmata targa poole. Meelehea peastis targa keelepaelad lahti. Kui mees oma leiu loo põhjani ära oli

–51–

seletanud, ütles tark: „Rahalaeka kättesaamiseks ei ole muud tarwis kui kolm neljapäewa õhtut selle koha peale minna, kus sa tuld näinud ja seal iga korra kukke ära tappa. Näed siis, mis näed, aga ära lausu selle üle sõnagi. Küll siis rahalaegas sinu on.” Mees tänas hea nõuu eest ja läks siis seda täitma. Esimesel neljapäewa õhtul tappis ta kuke ära, aga ei näinud midagi. Niisama teisel neljapäewa õhtulgi. Kolmandamal neljapäewa õhtul wõttis ta mitu seltsimeest ligi ja tappis kolmandama kuke. Waewalt oli see sündinud, kui äkiste suur rahalaegas ojas wee peale tõusis. Silmapilk saatis mees seltsimehi köisi, kangisid ja oowasid tooma. Nii pea kui seltsimehed tagasi oliwad, hakati tööle. Rahalaegas oli otsata raske, nii et mehed kõigest jõust pidiwad wedama. Suure waewa järele saadi rahalaegas wiimaks ometi juba üsna äärde. Üks mees tõstis pead, waatas silla poole ja nägi sealt pisukese poisi sea seljas sõites tulewat. Tema imestlemine oli nii suur, et ta ilma tahtmata pidi hüüdma: „Waadake ometi, mis mees sealt tuleb!” Nii pea aga kui sõna ta suust oli libisenud, kadus siga poisiga, köied ja kangid läksiwad katki, rahalaegas wajus tagasi ja kadus nagu tina

–52–

tuhka. Küll katsusiwad mehed pärast weel mitu korda neljapäewa õhtuti kukkesid tappa, aga rahalaegast ei tulnud enam nähtawale.

 Raha leid.

 Üks Rootslane, nimega Torsten Grön, ei olnud koduse eluga rahul, waid tahtis wõeraid maid ja wõerast rahwast näha saada. Kingissepa ameti oli ta kätte õppinud ja nii ei kartnud ta enesele leiba puudust tulewat. Oma rändamisel jõudis ta wiimaks Leedo maale, kus ta ühe meistri juure kauemaks ajaks tööle jäi.

 Ühel pühapäewal oli ta kõige pärast lõunese päewa kõrtsis sõpradega rõõmust elu elanud. Kui ta wiimaks koju hakkas minema, nägi ta liiwa mäest mööda sammudes natuke maad enesest eemal tule liiwa peal põlewat. Kingissepp astus lähemale ja hakkas seal kohas kaewama, kus tuli põles. Pea puutus temale randkast silma. Lahti tehes leidis ta kastist kannu, mis kulda täis oli. Mees pistis tasku, mis mahtus ja wõttis kaasa, mis wõtta jõudis; mis ei jõudnud, jättis ta kastiga ja kannuga sinna ja ruttas siis koju poole.

–53–

 Teisel hommikul kuulutas kingissepp meistrile, et ta enam tema juures tööd ei taha teha, waid edasi tahab rännata. Teele minnes jõudis ta wiimaks Rõngu, kus ta Rõngu herrale kingissepaks jäi. Kui ta seal ühel päewal üksi tuas istus, kuulis ta korraga lossis waljuste sarwe puhutawat. Kedagi ei olnud õue peal näha. Imeks pannes läks ta wälja waatama. Aga siin ei silmanud tema rohkem kui tuas. Tuppa tagasi minnes kuulis ta teist korda sarwe puhutawat. Uueste waatas ta wälja, aga ei midagi.

 Mees ei teadnud, mis loost arwata. Ta wõttis palweraamatu kätte, luges õhtupalwe ära ja heitis magama. Tüki aega oli ta juba maganud, kui ta korraga üles ärkas. Lossis kuulis ta nii suurt kolinat ja mürinat, nagu langeks terwe maja maha. Silmi lahti lüües nägi ta tuas hulga põlewaid küünlaid ja kaks naesterahwast oma woodi ees seiswat, kellest üks punases, teine rohelises riides oli. Need pakkusiwad temale kätt ja kutsusiwad suurde saali tantsima. Kingissepp oli weel poolunine; tema pidas neid mõisatüdrukuteks ja ütles neile: „Minge põrgu, plikad, kas nüüd kellegi tantsi aeg on”.

–54–

 Naesterahwad pöörsiwad ümber ja wastasiwad: „Mõtle selle raha peale, mis sa liiwa mäest said!” Selle peale läksiwad nad saali ja lõiwad ukse selja taga nii waljuste kinni, et kõik maja wärises, mis peale küünlad kõik korraga ära kustusiwad. Mees aga pööris ennast teise külje peale ja magas edasi. Hommiku üles ärgates leidis ta pea ja ülemise poole keha saalis, jalad aga oma tuas olewat. Kõik keha walutas hirmsaste ja paistetas ülesse. Särgi all ihu peal oli kaks käe märki, kus kõik sõrme asemed näha oliwad.

 Suure walu käes elas ta weel poole aastat, ilma et käe asemed ta ihu pealt oleksiwad kadunud. Pisut aega enne surma kutsus ta kirikuõpetaja enese juurde ja lubas kõik oma raha ja waranduse kirikule. Selle eest pidi kirikule suur kell walatama. Kui aga pärast surma raha mindi ära tooma, leiti kast tühi olewat, ehk küll uks kõwaste lukus oli. Kuri waim, kes talle raha annud, oli selle tema käest jälle ära wiinud. Mees ise maeti Rõngu kirikusse kantsli alla maha.

–55–

Lihula rahategijad.

 Kes Lihulasse sõidab, näeb eemalt kaugelt juba lossi waremid nagu suurt koera seiswat. Koera kuju olla lossil, räägib rahwas, sellepärast, et seal lossis enne põrgu koer asus. Sõja ajal häwitati loss ära, aga wägewa koera wõimu peale jäi ometi üks jagu müüri koera näul seisma. Lossi waremetes asus koer edasi nagu enne. Inimestest ei julgenud keegi õhtu ega ööse lossi ligi minna; seal kuuldi pimeda ajal alati mürinat ja kolinat.

 Üks noor mõisnik, kes lossi lugu kuulis, wõttis nõuuks waatama minna, mis seal, ööse tehakse. Küll keelasiwad teda teised, aga ta ei pannud sest midagi tähele. Ta naeris nende kartuse üle ja sammus julgeste lossi poole. Korraga astus talle aga pikk mustas riides mees tee peale ette ja tähendas, mõisnik pidada tagasi minema. See ei hoolinud musta mehe keelust ühtigi, waid kõndis agaraste oma teed. Korraga kadus maa mehe jalgade alt ja ta langes alla sügawusesse. Alla sattudes ja silmi lahti lüües nägi ta ennast õlgede peal olewat. Tema seisis suures saalis, kell mitu ust oli.

–56–

 Wali mürin ja kärin kostis ta kõrwu. Hoolsamine waadates silmas ta, et üks uks pauksil seisis ja et teises tuas palju töömehi tööd tegiwad. Ta sammus ilma hirmuta ukse juurde ja astus teisi tuppa. Siin seisiwad päratumad kulla ja hõbeda hunnikud, kellest mehed tükkide kaupa wõtsiwad, alasile paniwad ja siis rahaks tagusiwad. Imestledes pani mees rahategijate tööd tähele. Äkiste nägi teda aga üks rahategija. „Sina pead surema!” hüüdis ta. „Siia maale ei ole keegi inimene meie töötegemist oma silmaga weel näinud.” – „Jätame ta elusse,” ütlesiwad teised, „aga selle eest peab ta tõutama, et ta seda mitte wälja ei lobise, mida siin näinud. Muidu toob meie peremees koer tema siia ja paneb siin igaweste raha taguma.”

 Mõisnik tõutas wandega, et ta kellegile ei jutusta, mis ta näinud. Sellega oldi rahul. Ja enne weel kui ta õieti aru sai, kadus kõik ta silmade eest ja ta leidis ennast jälle ülewelt lossi waremete juurest.

 Mõisnik pidas sõna. Kümme aastat läksiwad mööda. Keegi ei olnud kuulnud, mis temale lossi waremetes juhtunud. Kui ta ühel päewal lugu mõtles, seisis korraga üks must mees tema ees, andis mehise

–57–

koti tema kätte ja ütles: „See olgu sulle su sõnapidamise palgaks.” Kotti lahti tehes leidis mõisnik koti kulda ja hõbedat täis olewat.

 Nüüd algas mehel nagu uus elu. Alati pidas ta pidusid ja käis ise pidudel. Tema oli suure waranduse saanud, kust ta tarwilisel korral wõttis, ilma et kahanemist oleks näinud. Kõik paniwad imeks, kudas mees nii rikkaks saanud. Üks ja teine katsus nüüd taga pärida, kust niisugune rikkus mõisniku näppu puutunud. Kui korra mõisniku juures toredat wõeraspidu peeti ja uueste rikkuse hallika lugu küsiti, awaldas mõisnik, kelle keelepaelad wiin lahti peastnud, kõik oma juhtumised wõerastele. Waewalt lõpes aga pidu ja lahkusiwad wõerad mõisast, kui mõisnik nagu tina tuhka ära kadus. Küll otsiti teda igalt poolt, aga asjata. Wiimaks tuli wõerastel meelde, et mõisnik ähwardusest kõnelenud. Et mitmed wõerad ära sõites mõisa õue pääl suurt musta koera näinud, arwati, et see muud ei wõinud olla kui Lihula lossi koer, kes wäljalobiseja raha taguma wiinud.

–58–

Must surm.

 Muiste möllas mitu korda must surm meie maal. Kuhu tema iial peasis, seal päris ta oma ohwrid; külad jäiwad tühjaks, peredes suriwad inimesed sagedaste wiimse hingeni ära. Wäga aruldane asi oli, kui inimest nähti.

 Korra oli jälle niisugune must surm lahti peasenud. Igal pool oli ta ohwrid nõudnud; üksi Pakri saar oli temast puutumata jäänud. Saare rahwas lootsiwad juba kindlaste, et edaspidigi meri surma neist eemale hoiab.

 Ühel päewal oliwad Pakri saarlased „suurele maale” läinud. Juba oliwad nad koju tagasi sõudmas, kui korraga ühe musta mehe, suur wikat käes, suure rutuga eneste poole nägiwad tulewat. Nad jäiwad imelikku meest waatama ja ei sõudnud äärest ära. Nii pea kui must mees nende juurde jõudis, kargas ta sõna lausumata ootsikusse ja tõukas selle äärest ära. Juba eemalt kaugelt paistis saarlastele kojutulejate lootsik silma. Imeks pannes waatasiwad nad musta meest, kes tüüri juures liigutamata istus.

–59–

 Nii pea kui lootsik saarele jõudis, ruttasiwad mitmed kojutulejatele wasta kui ka ühel hoobil wõerast musta meest waatama. Aga kõik seisiwad lootsikus paigal ega annud küsimiste peale mingisugust wastust. Nüüd alles saiwad waatajad aru, et kellegil enam elu sees ei olnud. Sellsamal silmapilgul kargas must mees lootsikust wälja. Rannal olejad jäiwad nagu soolasammad seisma, külm wärin käis üle nende keha, nad langesiwad maha ja oliwadki surnud. Must surm oli suurelt maalt lootsikuga kaasa tulnud, lootsikus olejate elu wõtnud ja astus nüüd Pakri saarele inimesi suretama.

 Üksnes mõned rannal olejatest peasiwad weel põgenema ja kuulutasiwad teistele hirmust sõnumit. Hirm ja ehmatus täitis kõikide rinda. Enne weel aga kui mitmed oma ehmatusest toibusiwad, oli surm juba seal ja niitis maha, mis ette juhtus. Ükski ei leidnud armu tema ees, kelle peale tema korra waatas. Mõned nägiwad teda, teised mitte. Kes teda nägi, tarretas ehmatuse pärast enne weel kui sõna suust sai.

 Ühel õhtul müristas kangeste ja lõi wälku. Üks wanaeit oli ainuüksi sauna

–60–

urtsikus ja kedras. Korraga läks tua uks lahti ja wälgu walgusel astus must mees sisse, suur wikat käes. „Nüüd on mu wiimne tund tulnud,” mõtles wanaeit. Juba tundis ta, kudas weri tarretama hakkas. Wiimast jõudu kokku wõttes hüüdis wanaeit waljuste: „Tere, Jumaleme!”

 Must mees kohkus, waatas kõrwa ja ütles: „Saagu sest!” Sedamaid sammus ta uksest wälja ja kadus wanaeide silmist. Wanaeide weri peasis uueste woolama ja ta elu jõud tuli jälle tagasi.

 Õue waatama minnes nägi wanaeit musta mehe oma wikatiga lootsikusse astuwat, äärest ära lükkawat ja lootsikut tüürides kaugele merele minewat. Mida kaugemale ta jõudis, seda waiksemaks jäi müristamine. Kui lootsik ju silmist kadus, ei kuuldud enam kõuekest. Sest saadik ei surnud enam keegi. Taewa wiha oli musta surma manitsema tulnud, et ta tööd peaks lõpetama. Wanaeide julget teretust ja Jumala nime nimetamist kuuldes pidi surm inimesi rahule jätma. Sest saadik ei nähtud teda enam kusagil.

–61–

Katk.

 Sarnast lugu räägitakse ka Noarootsist. Noarootsis ei ole ometi must surm ehk katk musta, waid halli mehe näul ilmunud, ühes käes tuli, teises kepp, kaenlas raamat ja kolmetopiline kübar peas. See hall mees käinud ööseti perest peresse, waadanud raamatust järele, kes tema ohwriks saawad ja tunnistanud siis tulega, kas ta õige inimese külge puudub. Keda tema enesele pärinud, selle külge puutunud ta kepiga.

 Ühel pereisal ei ole ühel õhtul katku ajal und silma tulnud; ta weeretanud ennast ülewel ahju peal ühe külje pealt teise peale, aga tee mis tahad, magama ei jäenud. Korraga kuulnud ta tua ukse kääksuwat. Ta tõstnud pea ülesse, waadanud ja näinud, et hall mees tulega sisse astunud, magajate juurde läinud ja kepiga kõikide külge puutunud, mis peale see, kelle külge puudutud, raskeste soigunud. Kätkis maganud wäike lapsuke. Selle juures seisatanud hall mees, sorinud raamatu lehti ja läinud ära, ilma et külge oleks puutunud. Teisel hommikul olnud kõik pererahwas raskeste haiged; üksnes pereisal ja lapsel ei ole

–62–

wiga midagi olnud. Enne weel kui kukk järgmisel hommikul laulnud, olnud kõik haiged surnud. Pea         selle järele jäänud ka suremine järele.

Wana pagana sepapada.

 Pühalepa kiriku lähedal on mere ääres kaunis kõrge kaljumägi, kus mitu koobast sees. Nende koobaste sees pidas wana pagan muistsel ajal sagedaste eluaset, nimelt ühe sees, kus temal sepapada oli, mispärast siis rahwas seda koobast wanapagana sepapajaks hakkas kutsuma. Ses sepapajas tegi wana pagan päewa tööd, ööse aga laskis ta enesele kaheksa musta täkku suure musta tõlla ette panna ja läks siis lusti sõitma. Iseäranis hea meelega sõitis ta Suurdemõisa, kihutas seal mõnda korda ümber mõisa, pööris siis ümber ja sõitis kirikust mööda sepapatta tagasi.

 Suuresmõisas oli suur hirm. Inimesed ei julgenud enam magadagi. Iga ööse tuli wanapagan suure käraga ja müraga ja hulga sulastega mõisa õue, kus ta hulga aega oma tükkisid tegi. Et temast lahti peaseda, läksiwad mõisa rahwas kiriku-

–63–

herra juurde ja palusiwad teda wanapagana wasta appi. Õpetaja wõttis teisel õhtul piibli ja lauluraamatu ühte ja risti teise kätte ning sammus Suurdemõisa. Kui ta seal tüki aega oli oodanud, kuuldi korraga walju müdinat, nii et maa jalgade all üsna wärises. Ja warsti selle peale wurises wanapoisi tõld mõisa õue, kaheksa noorskawat täkku ees, kell tuli nina sõõrmetest wälja kargas. Julgeste astus kirikuherra piibliga, lauluraamatuga ja ristiga wana pagana wasta ja hakkas kurja waimu sõnu lugema. Wanapoiss kiristas wiha pärast hambaid ja ähwardas, kui teda kirikuherra siit ära ajada, kirikuherrale koju kallale minna. Kirikuherra ei pannud aga ähvardamisest tähelegi. Wanapoiss pidi wihaga koju poole sõitma.

 Paar päewa pärast seda nägi kirikuherra sulane, et wanapoiss suure tuhinaga kirikust mööda sõitis ja otsekohe kirikumõisa poole kupatas. Ilma aja wiitmata jooksis sulane kirikuherra magamise tuppa, et kirikuherrat unest üles äratada. Juba oli kirikumõisa õue saadana sulasid täis ja wanapagan ise kirikumõisa tuppa astunud, kui kirikuherra unest üles ärkas. Suure rutuga pani kirikuherra kiriku kuue selga, võttis

–64–

piibli kätte ja läks wanapoisile wasta. Niisuguse wäe wasta ei wõinud wanapagan panna, waid pidi taganema. Õue tagasi minnes andis ta sulastele käsu sepapatta tagasi sõita. Sest ajast saadik ei nähtud teda enam mõisa ega kiriku juurde sõitwat. Omas sepapajas tagus ta nüüd alati ja tegi hirmust kära, nii et mõned wanad naesed, kes mere ääres pesu pesiwad, ära tüdinesiwad. Nad wõtsiwad märjad särgid kätte, otsisiwad wanapoisi sepapajas üles ja andsiwad temale nõnda walu, et ta sepistamise töögi täieste maha jättis.

Sääreluu.

 Kes endisel ajal Wigala Selja kõrtsi poolt õhtuti mõisa poole, ehk mõisa poolt kõrtsi poole läks, kuulis tee ääres männikus haledat soigumist. Õhtu ei julgenud keegi waatama minna, kes tee ääres soigus. Kui mõni mees päewa sinna sammus, kust õhtu soigumise healed ta kõrwu kostsiwad, ei olnud seal muud näha kui sääreluu.

 Üks julge noormees oli ammu rahwa suust soigumise lugu kuulda saanud. Kui ta ühel õhtul ise mõisast tuli, kostis soigu-

–65–

mise heli temagi kõrwu. Noormees wõttis südame rindu ja sammus tee kõrwa männikusse waatama, kes seal soiub. Küll wahtis ta seal, kust healed tuliwad, igasse külge, aga ei näinud midagi. Wiimaks puutus talle sääreluu silma, mis mõlemast otsast kangeste wahtu wälja ajas. Terasemalt tähele pannes sai ta aru kätte, et sääreluust soigumise healed tuliwadki. Sääreluud peusse wõttes kuulis ta korraga healt ütlewat: „Kanna mind liiwa aukude taha kalmukünkale, kus mu muud luud on ja mata mind sinna maha; mina tahan su waewa auusaste tasuda!”

 Noormees wõttis sääreluu, wiis kõrtsi ette liiwa aukude taha kalmukünkale, kus sõja ja katku ajal inimesi oli maetud, ja mattis sinna teiste luude juurde maha. Kalmuküngast kinni ajades puutus ta labidas kõlisewa asja külge. Järele waadates leidis ta suure raudpoti, tõstis maa seest wälja ja wiis koju. Kodu potti lahti wõttes nägi ta selle hõberaha täis olewat.

 Kodu-uss.

 Ühel Tolli mehel oli suur must kodu-uss, keda maja rahwas wäga kangeste auus-

–66–

tasiwad. Tema elas majas ja sai iga korra esimese jau enesele, kui midagi keedeti ehk küpsetati. Perenaene oli tüdrukutele ja sulastele kõwa käsu annud, et nemad ussi wasta auupaklikud pidiwad olema ja temale kõik andma, mis see iganes tahtis. Wõerastest ei teadnud keegi, et peres niisugust looma peeti. Kui aga peretütar mehele pandi ja pulmi peeti, nägiwad korraga pulmalised, et suur must uss lihapaja juurde roomas, mitu tükki liha pajast wälja wõttis ja ära sõi. Pulmaliste süda oli nii hirmu täis, et nad esiotsa seda lugu kellegile ei julgenud kõneleda. Pea kutsuti neid sööma lauale, aga seal ei läinud neil liha suutäitki alla; ikka mõtlesiwad nad musta ussi peale, kes pajast liha wõtmas käinud. Warsti pärast sööma aega läksiwad paar meest õue hobusid jootma. Kaewu ääres seistes ja kaewust wett wälja winnates ning künasse kallates puutus neile korraga must uss silma, kes künale hobuste juurde jooma tuli. Mehed ei olnud ometi nii arad nagu naesed, kes pealt waatasiwad, kudas madu liha pajast wälja wõttis. Üks lõikas piitsaga paar head sähmu ussile ja teine kallas pange täie wett weel kaela. Uss ise aga kadus selle peale nagu tina tuhka.

–67–

 Kui hobuse jootjad tuppa läksiwad, oli pereisa suremas haige. Perenaene tuli kirudes meeste juurde, sõimas neid mõrtsukaks ja ütles: „Kudas tohtisite teie ussi luua? Tema on meie peremees. Tema on enne meid siin olnud ja jääb pärast meidki siia. Tema on meie maja õnne tooja. Et teie teda löönud, selle eest pärib tema meie käest ohwrit. Nüüd peab isa surema! Ja see on kõik teie süü!” Mehed wabandasiwad endid, et nemad kodu ussist midagi ei teadnud, aga kui perenaene kirumist järele ei jätnud, saiwad nende meeled pahaseks ja nad läksiwad ära. Ka teised pulmalised sõitsiwad selle peale koju. Nii lõpesiwad pulmad wäga kurwal kombel. Teisel päewal pärast seda suri pereisa. Kõik ümberkaudused inimesed hoidsiwad aga edespidi sest perest eemale, kus koduuss elas, ega julgenud peaaegu ükski enam jalaga sinna minna.

 Libakaru.

 Simona kihelkonnas Määri mõisa karja laudast hakkasiwad korraga loomad ära kaduma. Wärawad oliwad hommiku niisama kinni nagu õhtu pandud, aga sellegi pärast

–68–

leiti iga päew üks loom puuduwat. Süü lükati karjatse peale, kes hooletumalt karja järele waadata, ja taheti teda, kui edaspidi mõni loom weel ära kaub, kahju maksma panna. Ses kitsikuses ei teadnud karjane muud nõuu kui walwama hakata. Kesköö aeg oli pea kätte jõudmas, ilma et karjalaudas midagi iseäralikku näha oleks olnud. Wägise kippus temale uni peale, mis ta suure waewaga laugedelt eemale tõrjus. Äkiste läksiwad wärawad kahinaga lahti ja sisse sammus suur karu. Kange hirm tuli karjatsel peale; ta oli nurgas wagusi nagu hiir augus ja ei julgenud ennast liigutadagi. Wagusi pidi ta pealt waatama, kudas karu kõige rammusama mulika laudast kinni sasis ja temaga wälja astus, mis peale wärawad iseenesest jälle kinni läksiwad.

 Nüüd oli mehel teada, kudas loomad ära kadusiwad. Ta muretses enesele karu püüdmise rauad ja pani nad wärawa alla õhtu maha, lootes, et karu ööse lauta minnes lõksu lähäb. Aga oota seni! Hommiku jälle tubli mulikas laudast ära ja karu näha kusagil. Küll katsus karjane kolm neli ööd raudadega, siiski ei paremat palka ühtigi. Selle asemel kadus ometi iga ööse uus loom.

–69–

 Karjatsel oli hea nõuu kallis. Suures hädas tõttas ta wiimaks targa juurde nõuu küsima ja abi paluma. „Rumal mees”, ütles tark, „eks sa seda kohe märganud, et loomade rööwija kellegi õige karu ei ole, waid libakaru, kes iialgi raudu ei lähä. Tahad sa temast lahti saada, siis pead ööse walwama minema, püssi kaasa wõtma, hõbewalget sisse panema ja kui karu looma wiima tuleb, laskma. Üksi see abi wõib aidata.”

 Karjane tänas ja ruttas koju, Sedamaid muretses ta püssi ja hõbewalge. Nii pea kui pime kätte jõudis, oli ta walwamas. Wasta keskööd kuulis ta korraga karu kahinat. Kiirelt luges ta „Issa meie” ära ja pani püssi palge. Karu wõttis lehma kinni ja tahtis temaga laudast wälja sammuda. Sellsamal silmapilgul kõlas püssipauk. Wali hädakisa tõusis. Karu laskis saagi lahti ja jooksis waljuste edasi. Karjane tõttas kaugelt ta järele ja nägi teda wiimaks kiriku lähedale Katku külasse ühte sauna minewat. Sauna ukse taha jõudes kuulis karjane saunameest saunas haledaste ägawat ja soiguwat. Selle peale kutsus saunamees lapsed enese juurde ja manitses neid, et need mitte tema tegusid

–70–

ei teeks, muidu tulla kuriwaim ja pärida wiimaks nende hinge niisama ära, nagu ta nüüd temal ära pärida. Karjane ei tahtnud kauem ukse taga kuulata, waid astus sauna. Sauna põrmandal nägi ta karu naha maas olewat ja saunamehe enese woodi peal wingerdawat. Kui karjane kuulutas, et ta loomade wargust oma silmaga näinud ja ise karu laskja olnud, tunnistas mees üles, et ta oma hinge wanapaganale müünud ja selle eest luba saanud ennast ööseti karuks muuta, kui seda tahta. Hõbewalgest püssikuul olla wanapagana poolt saadud wõimust ja wäge lõpetanud ja ta pidada nüüd oma hinge saadana omaks andma. Selle tunnistusega heitis ta hinge.

 Kui mõisaherra lugu kuulda sai, laskis ta sauna ja saunaga ühes ka kurjale waimule müüdud mehe surnukeha ära põletada. Karu laskmisest saadik ei kadunud enam loomi mõisa laudast.

 Huntide söök.

 Üks Wõhma mees tuli Lihulast. Lihulas oli temal hea tükk aega ära läinud, nii et

–71–

ta alles õhta hilju koju minema sai. Hobune sörkis pikkamisi ja mees istus ise küllakile saani peal. Kui ta suurde suhu jõudis, kuulis ta korraga walju huntide hulgumist. Mees ei pannud sest esmalt suuremat tähelegi, waid sõitis ühte soodu edasi. Korraga nägi ta aga, nagu käiksiwad natuke maad temast eemal hulk inimesi tuledega. Puude warjus ei wõinud ta muud näha kui üksi tulesid. Mõne silmapilgu pärast jõudis hobune põõsaste wahelt wälja lageda peale ja oh seda ehmatust, mis nüüd: mees nägi mõlemil pool tee ääres hulga huntisid, kes sagedaste püsti kargasiwad, suud taewa poole hoidsiwad, wahel lõugadega matsutasiwad ja ise seal juures waljuste hulgusiwad. Ja wahete wahel nähti, nagu oleks midagi taewast maha sadanud, mis nad suure kiirusega püüdsiwad.

 Hundi karja mõlemil pool tee nähes tõusiwad mehel ihukarwad püsti. Mis pidi ta nüüd tegema? Kas tagasi ehk edasi minema? Ta oli nõnda huntide lähedal, et põgenemise peale mõtetki ei olnud. Hundid oleksiwad tema silmapilk kätte saanud. Tüki aega seisis mees hobusega ühe paiga peal ja ei julgenud ennast liigutadagi. Wiimaks sai ta pisut julgust; ta andis hinge taeva

–72–

hoole alla, luges „Issa meie” ära ja lõikas siis piitsaga hobusele mehise sähmaku. Tuhat nelja kihutas hobune teed mööda edasi. Hundid pöörsiwad pea mehe poole ja hulgusiwad edasi. Nad oliwad püüdmisega nii kangeste ametis, et neil mehe peale aega ei olnud mõteldagi. Kui mees huntide karjast tüki maad edasi oli sõitnud, julges ta alles tagasi waadata. Siiski näe, üks hunt jooksis tema saani taga järele, kuna teised wana koha peal edasi hulgusiwad. See ei kippunud küll mehe kallale, aga ei jäänud temast ka mitte maha. Ühe pärast ei olnud mehel enam liig suurt hirmu ja ta sõitis wana soodu edasi. Wiimaks jõudis ta õnnelikult koju, aga waata, hunt tuli wärawasse järele. Asju saanist wälja wõttes leidis mees ühe neljanurgelise tahusarnase asja. Mehel tuli meelde, et huntidele taewast wahel süüa saada antud ja et see tahusarnane asi, mis ta leidnud, wist hundi päralt wõis olla, selle pärast hunt tema järele jooksnud. „Wõta, kui see sinu!” ütles ta ja wiskas leitud asja hundi kätte. Suure ahnusega neelas hunt tahu alla ja kadus siis ära.

–73–

Möiraja härg.

 Korra tungis wägew waenlaste sõjawägi Haapsalu lossi kallale. Et wõitlemise wäljal waenlaste hulgale wasta ei maksnud panna, ruttasiwad Haapsalu kui ka ümberkaudused maarahwas Haapsalu lossi warjule. Waenlased piirasiwad ometi lossi ümber ja tahtsiwad rahwast nälga ära suretada. Rahwast oli lossis wäga palju koos ja häda oleks tõeste pea kätte tulnud, kui nad endid ühel wiisil aidata ei oleks wõinud. Kaua aega enne sõda oliwad mungad Haapsalu lossist maa-aluse tee mere alt läbi Uude mõisa wälja kaewanud, kust nad oma tahtmise järele lossist maale wõisiwad minna. Seda munkade maa-alust teed mööda läksiwad nüüd ka lossi kaitsejad ööseti wälja, tõttasiwad kaugematesse küladesse ja peredesse ja tõiwad sealt toiduwara. Seitse aastat kestis sell wiisil ümberpiiramine. Wiimaks lõpes waenlaste kannatus otsa. Nad saatsiwad ühe salakuulaja waatama ja kuulama, kui kaua loss weel wasta jõuab panna. Seda saiwad lossi kaitsejad ometi õnne korral teada. Nende häda oli wiimasel ajal wäga suur. Waenlased oliwad ümberkaudused külad enamiste kõik

–74–

ära põletanud ehk tühjaks riisunud nii et lossi rahwas oma öösistel käikudel peaaegu enam midagi kätte ei saanud. Ja waenlastel enestelgi ei olnud enam midagi wõtta, sest et kõik ära oli häwitatud.

 Salakuulaja tahtmist kuuldes tuli lossirahwal kawal nõuu meelde. Nad püüdsiwad salakuulajale awalikult näidata, et neil sugugi weel puudust ei ole. Neil oli wähä linnassid weel tagawaraks. Need tegiwad nemad õlleks. Selle peale wiisiwad nad ainukese elusa härja, mis neil weel hinge taga oli, lossi walli peale, kuhu enne seda õlletõrs oli pandud ja lasksiwad härja õlle ära juua. Õlut tegi härja pööraseks; ta hakkas mööda walli jooksma, möirama ja jalgadega maad wasta taewast wiskama. Möirajat härga walli peal nähes ehmatas salakuulaja hirmsaste ära. Ta ruttas sedamaid tagasi ja kõneles waenlaste ülemale lugu. „Kell weel seitsme aasta pärast möirajad härjad lossi walli peal jooksewad,” ütlesiwad waenlased, „selle wasta ei aita meie asi midagi. Neil on siis weel moona õige küll, kuna meil ammu suur puudus. Parem on, kui koju lähäme!” Ja waenlased jätsiwad sellsamal päewal ümberpiiramise järele ja läksiwad ära. Nii oliwad

–75–

Haapsalu lossi rahwas endid härja läbi waenlaste käest ära peastnud.

Paide warandus.

 Enam kui kolmesaja aasta eest elas Paides wäga rikas lossi walitseja, kell kulda ja hõbedat tündrite kaupa oli mõõta. Kui ta mõne korra kottu wälja läks, pani ta enesele kuldkee kaela, mis nelikümmend naela kaalus. See kuldkee oli nii pikk, et lossiwalitseja teenrid teda niisama pidiwad kandma nagu mõnel suurtsugu naesterahwal kleidisaba. Paide lossi walitseja rikkusest ja warandusest räägiti igal pool Eesti maal. Kui Wene suurwürst Eesti maale sõtta tuli, sai ta ka Paide lossi walitseja suurest rikkusest kuulda. See oli magus suutäis Wene würstile. Sajatuhande mehega ruttas ta Paide linna alla, et linna ära wõita ja warandust enesele wõtta. Aga nii suur kui ta wägi ka oli, ei jaksanud ta ometi Paidele midagi teha. Paidel oliwad sügawad kraawid ja kõrged müürid ümber, kelle taga linna rahwal wiga ei olnud. Wenelased ei wõinud oma suurt sõjawäge ülepea sugugi tulesse saata, sest kolme külje peal oli lossi ümber

–76–

raba, kus waenlased kallale kippuda ei saanud. Linnarahwas naersiwad ümberpiirajate waenlaste üle ja tegiwad neile, kell mingisugust warju ei olnud, wäga palju kahju.

 Wene walitseja wiha oli hirmus suur. Tema wandus, et ta Paide alt enne ära ei lähe kui ta linna kätte saab, kestku see ka seitse aastat. Tema piiras linna nii ümber, et mitte üht ainust elusat hinge linna ei peasenud. Sell wiisil tahtis ta näljaga linnarahwast alla heitma sundida. Lossi walitseja ei hoolinud sest ometigi midagi. Lossist käis maaalune tee Mündi mõisa, kust alati uut moona lossi toodi, nii et linna rahwal puudust ei tulnud.

 Terwe aasta otsa kestis linna ümberpiiramine. Wenelased oleksiwad wiimaks wististe tühjalt ära pidanud minema, kui nad mitte üht wana naist kinni poleks wõtnud ja seda nii kaua hirmutanud, kunni see üles tunnistas, et linnast maaalune tee Münti minna, kust moona linna weetakse. Sedamaid saatis Wene würst hulga sõjamehi Münti walwama ja ära keelama, et midagi linna ei wiida.

 Suur häda tõusis Paides. Moon lõpes otsa, ja uut ei saadud enam, sest et waenlased tee suu ees oliwad. Lossi valitseja

–77–

wõttis nõuuks alla heita. Siiski ei tahtnud ta oma suurt warandust Wenelaste kätte anda, waid mattis kõik maha. Kui nüüd loss ja linn Wenelaste kätte langes, oli Wenelaste esimene nõudmine, kus lossiwalitseja warandus olla. See ei teatanud seda mitte. Mis ta aga heaga ei teinud, seda taheti teda tegema sundida. Teda pandi suurde õli katlasse ja tehti siis õli tuliseks. Aga nii hirmust walu kui lossi walitseja ka tundis, ei tunnistanud ta Wenelastele ometi mitte ülesse, kuhu ta oma kulla ja hõbeda maha oli matnud. Weel täna päew magab see mulla põues. Iga uue aasta ööse ilmub üks walge kogu ja kutsub inimesi, kes sell ajal ligidal juhtuwad kõndima, warandust maa alt wälja tooma. Aga kellegilgi ei ole julgust olnud kutsujale järele minna. Mitmed on küll juhtumise kaupa kaewanud, aga lossi walitseja warandust ei ole ometi keegi kätte saanud.

Kärnkonn.

 Üks Hiio maa mõisniku proua läks oma tuatüdrukuga jalutama ja nägi laia kärnkonna üle tee roniwat. „Löö see

–78–

raibe suurnuks!” kisendas proua, aga tuatüdruk halastas konna peale, tõstis ta tasakesi ülesse ja pani tee kõrwa põõsasse. Ei läinud nädalat aega, seal tuli ühel õhtul üks wäike mehikene tuaneitsi juurde ja palus teda oma lapsele waderiks. Neitsi seisis wasta ja ütles, et tema leiwawanemad temale mitte nõnda palju aega ei andwat, aga mehikene palus weel haledamini, kunni neitsi süda pehmeks lõi ja ta ometigi, kui mitte muidu, siis sala minna lubas.

 „Aga kus sina siis elad, wäike mees, ütle mulle kodu ja juhata teed?”

 „See on kulda neitsi wäga kerge; mina elan sinu köögi trepi all maa sees ehk alumises maailmas. Mina ise tahan sind warule parajal ajal kutsuda; kui sina siis wasta paned, käib sinu käsi halwaste.”

 Tulewal neljapäewa õhtul tuli wäike mees neitsi juurde ja tallutas teda suurt treppi mööda alumise maailma suurde ilusasse küünaltest walgustatud palju kambritega majasse. Wõeraid oli kõik tuad täis ja warsti kutsuti neid söömalauale, kus meie tuaneitsile kõige armsam koht istumiseks anti. Kui ta sugu oma oli waadanud, puutusiwad tema silmad

–79–

lae alla, kus ühe juukse karwa küljes tema pea kohal teraw mõõk rippus.

 Tüdruk tahtis ära põgeneda, aga peremees käskis teda rahulikult istuda ja laskis oma orjad mõõga ära wõtta.

 Tite ema aga ütles: „Nõnda kui sinu pea peal surm sind juukse karwa otsas ähwardas, nõnda peene kütke küljes rippus ka minu elu, kui proua mind käskis surnuks lüüa, sest mina olin see kärnkonn. Sinule olen mina palju tänu wõlgu.”

 Peale söögi ja ristimise saatis wäike peremees tuatüdruku lahkeste ära, käskis minnes põlle ülewel hoida ja wiskas temale kühwli täie mulda põlle sisse. Tüdruk ei tahtnud mulda kanda ja raputas maha, peremees aga waatas nukra näuga tema otsa ja ütles: „Ära põlga wäikest andi, see tuleb heast südamest;” korjas siis mulla ülesse ja raputas jälle neitsi rüppe, kes teda oma tuppa kandis ja sängi päitse otsa nurka maha wiskas. Teisel hommikul leidis tema aga nurgast suure hunniku kuld- ja hõberaha. Wäike mees tuli teda nüüd weel mõnda korda waatama ja palus wiimaks tüdrukut nõnda hea olla ja iga hommiku korteri rõõska piima köögi treppi

–80–

alla kallata, mis see ka rõõmuga tegi.

 Piima walamist nägi aga tige tuapoiss ja kõneles lugu prouale ja see käskis teise hommiku õige wara korteri palawaks tehtud piima trepi alla kallata, mis ka tuapoiss täitis.

 Mõne tunni pärast tuli wäike mees nuttes tuatüdruku juurde ja ütles: „Minu laps on täna hommiku palawa piimaga ennast ära põletanud ja ära surnud. Kes seda teinud, on minul teada; seepärast korja kõik oma warandus kokku ja mine siit majast silmapilk ära.”

 Tuatüdruk kuulis käsku. Kui ta oma wiimse waraga ära läks, nägi ta ümber waadates mõisa mitmest nurgast põlewat ja mõne tunni pärast polnud majast kui ka tema sees elajatest muud kui tuha hunnik järel. Tuatüdruk aga ostis enesele wäikese maja ja läks peale selle noorele kenale mehele, kellega tema õnnelikku ja pikka elu elas ning oma laste lapsi nägi.

–81–

Leitud laps.

 Hiio maal magas ühes talus õhtul wäike poisikene wäga rahutumaste. Tema isa nägi sängi kohal uherdi augu, kust tuul sisse puhus, toppis selle puu pulgaga kinni, sest ta arvas tõmbawat tuult last hirmutawat, aga warsti silmas tema poisikese kõrwal wäikse ilusa tüdrukukese, kes poisikest magada ei lasknud, waid temaga mängis. Tüdrukukene pidi nüüd majasse jääma, ja kui ta suuremaks kaswis, teiste lastega ühes tööd tegema. Ta oli wäga wirk ja tuline ja igaüks majas armastas teda.

 Poisikene kaswis meheks ja ta armastas üksinda seda tüdrukut, kes tema sängist ühel öösel leitud oli ja wõttis ta enesele naeseks.

 Mõned aastad elasiwad nemad wäga õnnelikku elu ja neil oli kaks last.

 Ühel pühapäewal läksiwad nemad kiriku ja seal nägi mees oma suureks imeks, et tema noor naene jutluse ajal naeris, ehk küll ühtegi naeru wäärt asja näha ei olnud.

 Peale kiriku teenistuse küsis mees naeru põhja järele ja ta naene wastas:

–82–

 „Kui sina minule ütled, kuida mina sinu majasse olen saanud, siis tahan mina ka sinule öölda, mikspärast mina kirikus naersin.”

 Mees ei arwanud midagi paha sellest tõuswat ja lubas seda, sest tema isa oli juhtumist temale mitu korda kõnelnud.

 Naene ütles: „Mina nägin kiriku seina peale suure hobuse naha naelatud olewat, kelle peale wanapoiss kõigi nende nimed ülesse kirjutas, kes kirikus magasiwad ehk muidu lobisesiwad ehk jutlust tähele ei pannud. Nahk sai wiimaks nimesid täis ja wanapoiss pidi teda oma hammastega laiemaks wennitama, kus juures ta oma pead wasta seina peksis ja hirmsat nägu tegi, selle üle naersin mina.”

 „No, nüüd tahan mina ka sulle öölda, kuida sina minu majasse tulid, aga enne peame koju minema.”

 Kodu tõmmas mees puu punni uherdi augu eest ära ja ütles „Siit oled sina sisse tulnud.” Sell silmapilgul aga kadus tema naene läbi uherdi augu tuast ega tulnud enam ilmaski tagasi, ehk noor mees küll ennast pool pimedaks tema järele nuttis, sest tema ilu ja lahkus ei läinud mehe meelest. Tema lapsed aga

–83–

kaswasiwad suureks ja elasiwad õnnelikku elu. Rahwas rääkis, et nende ema neid weel mõni kord salaja waatamas käinud ja neile sala warandust majasse toonud.

 Neli kingitust.

 Neli last mängisiwad ühel pühapäewal Peipsi järwe ääres. Üks wana mees pika, halli habeme ja juustega tuli nende juure, waatas tüki aega nende mängu ja ütles: „Lapsed! mina rõõmustan teie üle, teie olete oma aega lapselikult täna pruukinud; kui teie aga suureks kaswate, siis minge igal pühapäewal kiriku ehk lugege kodu raamatut, aga ärge eladeski argipäewa tööd tehke. Teile olen mina igale ühele wäikese kingituse kaasa toonud, tulge siia ja walitsege ise!” Lapsed jooksiwad wanamehe juure, kes kiwi otsas istus, ja tema süles oliwad: wäike wene, wäike wasar, wäike ader ja wäike raamat.

 „Mis meie nendega teeme?” küsisiwad lapsed.

 „Wõtke aga igaüks üks asi ja siis tahan teile öölda, mis nendega peate tegema.” Lapsed wõtsiwad igaüks ühe asja.

–84–

Wana mees tõusis püsti, waatas nii läbi lõikawate silmadega laste otsa, et need üsna wärisesiwad ning ütles: „Need asjad hoidke hästi paigal ja ärge neid mitte murdke ega kautage. Kui teie meheks saate, siis püüdku wenekese saaja kasu, adra saaja kündku maad ja harigu põldu, wasara saaja tagugu rauda, aga raamatu saaja lugegu ühtepuhku raamatuid. Igamees teie seast pidagu aga minu annet auu sees, siis käib teie käsi hästi ja teie saate kõik wanaks ja rikkaks ning kõik rahwas auustab teid.” Wana mees kadus kiwi alla ja järw kohises tüki aega kangeste.

 Poisikesed pistsiwad omad asjad põue ja jooksiwad koju, kus igaüks oma annet salajas hoidis.

 Wasara poiss oli keha poolest kõige tugewam. Ta läks sepa juurde poisiks ja ta töö pääl hingas suur õnnistus. Tema nimi oli Mustpea. Kui walmis meister asus ta wiimaks Peipsi järwe ääre elama, kus Sõõra jõgi ehk oja järwe jookseb ning kus juba mõned kalameeste urtsikud seisiwad, ja tegi oma tööd laitmata. Kõigilt poolt mõisadest ja lossidest toodi temale tööd ja terwe küla nimetati tema nime

–85–

järele Mustweeks, mis nüüd juba wäikeseks linnaks on kosunud.

 Wenekese saaja kaswis suureks, rändas mõne wersta Mustweest lõuna poole, ehitas enesele maja ja püüdis kalu. Temal oli nii suur õnn, et terwed kihelkonnad endid tema kaladest kosutasiwad. Temal oli walge kähar pea ja rahwas nimetas teda Kasepeaks, mis nime weel tänagi suur Eesti küla Peipsi rannal kannab.

 Adra saaja kaswis suureks, saatis sammud Peipsi põhja poole ning leidis wäga kenas kohas metsa sees suure kuuse all ulualuse öö puhkamiseks. Teisel päewal raius ta metsa maha, puhastas maad ja tegi põldu. Warsti tuli ka teisi tema juurde elama ning nad asutasiwad Ulwi küla, mis weel tänagi seda nime kannab ja kus wäga wägewad wilja maad kroonu kaitsmise all seisawad. Tema suri kui rikas põllumees, kõigest kihelkonnast auustatud, sadandamas elu aastas.

 Raamatu saaja hulkus mõnda aastat mööda maad, õppis wanemate walitsuse all lugema, rääkis mitu keelt, tundis mõnda kirja, käis saadikuks Saksa maal, keele tulgiks Türgi maal, waenu kustutajaks Wene maal. Sai wiimaks wanemaks.

–86–

Ropsis Rootslast Rootsi maal, tagus Taanlast Taani maal. Mõistis kohut kõigile, õigust õiglasele. Tema nime auuks ja kinnituseks rajati kesket maad Lääne mere ja Peipsi ranna wahele uus kihelkond ning nimetati Jaani kihelkonnaks, mis nime ta weel tänagi kannab.

 Nii käis lastel kõigil, kes näki sõna kuulsiwad, käsi hästi ja nad saiwad kõik kuulsaks meheks, keda praegugi weel mäletatakse.

 Näkk.

 Pärnu linnast arwata kakskümmend wersta põhja pool mere ääres elas wanal ajal tugew kalapüüdja Kuusepea. Temal oli üks ainuke poeg Pihlakas. Wanemad ellitasiwad ainukest last üliwäga ning ta tegi sellepärast mis tahtis. Ühel päewal küsis ta isa käest hobust lusti sõiduks, aga isa ei lubanud. Poisi süda läks põlema, tampis jalgu wasta maad ja ütles: „Taat! mina wõtan hobuse oma luaga, sest mina tahan seda”. Isa ütles: „Poeg, ära mine sõitma, sa murrad oma kaela!” Aga poeg ei kuulanud isa keeldu,

–87–

wõttis hobuse koplist ja sõitis sellega nii kaua kunni loom maha kukkus ja ära lõpes.

 Õhtu tuli ta koju ning kõneles naerdes oma tänast juhtumist. Isa wandus hirmsaste, aga ei karistanud poega sugugi. Teisel päewal kõndis poiss mere ääres ning nägi wäga ilusa hobuse sööwat. Ta astus ligemale, püüdis kinni ning tahtis eilast sõitu jälle sõita. Korraga kuulis ta isa heale selja taga, kes teda palus maha karata ja ära põgeneda, aga ta oli nagu naeltega hobuse selga kinni naelutud. Hobune jooksis tuhat nelja mere poole ja kargas wiimaks merde, kus ta kõige poisiga laenete sisse kadus.

 Wanemad nutsiwad poega kaua aega taga, keda näkk oli uputanud. Weel tänagi päew sõita mõni kord näkk ranna ääres poisiga ja hirmutada sõnakuulmata lapsi.

 Kalapüüdja.

 Ühel kewadesel päewal sirutas ennast üks kalamees Pärnu lahe ranna liiwa peale maha wäsinud konta kinnitama ja uinus

–88–

magama. Pea ajas teda üks tundmata mees ülesse ning ütles: „Kaua sa magad, kalu kõik meri täis!” Magaja wastas: „Ära waleta, külamees, juba mõne päewa olen mina ilmaaegu tööd teinud ja mitte poegagi püüdnud; mu naene ja lapsed surewad nälga, kui ma täna weel ilma koju lähen.” – „Ära siis maga,” wastas wõeras, „waid tule, mina awitan sulle püüda.” – „Ole terwe mees,” ütles kalapüüdja, „mu kondid teewad mulle walu, lase mind weel puhata.” – „Ära lobise, laisk!” wastas wõeras wihaga, „maast ülesse ja püüdma, ehk muidu ma wean su kõige sügawama mere hauda.” Magaja kargas ülesse, ringutas ennast ja siis läksiwad mõlemad püüdma. Enne päewaloodet oli wene kalu täis. „Mine ja müü kalad ära ja too pool raha minule, pool anna naesele, aga hoia selle eest, et sa kõwerust ei tee, muidu käib su käsi pahaste, ja siis tule homme jälle kalu püüdma.” Magaja mees täitis käsku.

 Nüüd püüdis ta iga päew wõera mehega kalu, kes poole raha peale müümise wasta wõttis ja siis kalamehele jälle riistade eest mõne kopiku, kui ka weu raha tagasi

–89–

maksis. Töö järele kadus ta aga iga korra suure kiwi taha.

 Waene kalamees sai jõukaks ja ehitas enesele wäikese maja ning uue wene.

 Ühel päewal müüs ta kalad ära ja mõtles: „Oot, oot! ma annan oma wõerale täna wähem, ega ta kohe aru ei saa.” Seda ta ka tegi, aga teisel päewal oli kala õnn hoopis wäiksem ja wõeras mees waatas mõnda korda haleda silmadega mehe otsa. Õhtu aga käskis ta kalu ära müüa ja poolt raha jälle temale tuua. Mees tegi seda, aga andis täna weel wähem wõerale. Merel aga ei saanud nemad enam sugugi kalu. Wõeras mees ütles kalamehele: „Sina oled mind petnud ja kaks päewa raha wõeriti jaganud. Walmista ennast surmale!” Mees palus wasta ning ütles õigust teinud olewat, aga wõeras haris ta peast kinni ja wiskas teda kui õle kõrt merde.

 Kahe päewa pärast leiti surnud keha mere äärest ja maeti maha.

 Lesk naene nuttis kibedaste mehe haua peal. Äkiste puutus üks tugew mees tema külge ja ütles: „Ära nuta naene, waid ole rõõmus. Sinu mees oleks wiimaks wõlla surma surnud. Mina olen

–90–

teda tema kurja elu alustusel merde wisanud. Säh siin on koti täis raha, mis tema on teeninud ja minu juurde rendi peale annud. Mina olen mere näkk.”

 Naene waatas ümber, aga ei näinud enam ühtegi meest, waid siidist rahakott täis kulda seisis tema ees ja tema süda läks korraga rõõmsaks, pööris koju ja elas oma lastega õnnelikult.

 Kabeli herra.

 Üks Wigala herra oli waga kuri ja tige ja waewas walla rahwast ilma armuta. Kepp ja piits hüüdsiwad kubjaste käes hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kõige wiletsam elu aga oli mõisa kutsaril. Kui herra kottu ära oli, wõisiwad teised lahkemalt hingata, kuna kutsaril siis alles tõsised piina päewad algasiwad.

 Wiimaks suri tige herra ära. Enne surma oli ta üsna kiriku lähedale wäikse kabeli lasknud ehitada; sinna kabelisse käskis ta ennast matta, lootes, et wanapagan teda sealt mitte kätte ei saa. Aga juba teisel ööl kuuleb kutsar walju sõidu müdinat; ta arwab, et wõerad saksad mõisa tulewad

–91–

ja jookseb talli poole hobusid wasta wõtma. Kudas ehmatab ta aga, kui näeb, et toredal tõllal kaheksa süsimusta täkku tuhat nelja tõlla ees sõidawad ja täkkudel enestel suust ja ninasõermist tule rada wälja jookseb. Ja kes puki peal istub, ei ole keegi muu kui endine mõisa herra, kuna wana pagan ise selite tõllas seisab ja ajawiiteks piitsaga oma kutsarile tubliste pihta annab. Mõisa trepi ette jääwad hobused seisma; wanapagan kargab tõllast ja surnud herra puki pealt maha. Uksed lähäwad nende ees iseenesest lahti, mõlemad astuwad sisse ja käiwad siis walju kolinaga ja mürinaga ühest tuast teisi. Kui wiimaks kukk laulab, jooksewad mõlemad kärmeste õue, õues herra pukki ning wana pagan tõlda. Hobused panewad nagu tuul minema, sarwiline aga haklab piitsaga jälle tubliste herra nahka parkima. Kutsar waatas seda kõik kõrwalt pealt ilma et lähemale minna oleks usaldanud.

 Teisel ja igal järgmisel õhtul seesama palk. Kutsar oli esiotsa wäga rõõmus, et herrale nüüd tema tegusid kätte makseti. Pika peale läks temalegi asi liiaks. Seni kui wanapagan ja herra mõisas ööse kolistasiwad ja müristasiwad, ei saanud kutsar

–92–

silmagi kinni. Kui lugu ei paranenud, läks ta targa juurde nõuu küsima. Tark kostis, et wanapagana ja surnud herra kodukäimise kautamiseks muud ei ole tarwis kui iga kabeli aknale risti ette teha ja selle peale akent kinni müürida. Küll siis mõisarahwas öösistest wõerastest lahti peaseda.

 Wahe ajal oli proua suures ahastuses kõik teinud, et kodukäijaid enesest eemal hoida, aga asjata. Ükski ei teadnud nõuu. Proua pakkus wiimaks sellele tündri kulda, kes abi saadaks. Kutsar, kes targa käest õpetust toonud, arvas herral piinast küll juba olewat; ta läks proua juurde ja lubas kodukäijad kautada, kui see temale lubatud hinna maksab. Proua tõutas maksta. Selle peale õpetas kutsar, mis proua pidi teha laskma. Kabeli aknad müüriti kinni ja ongi sest saadik kinni. Kui kutsar selle peale proua käest maksu läks nõudma, käskis proua teda oodata, sest ta ei wõida mitte julge olla, et herra wanapaganaga uueste ööse teda kiusama ei tulla. Kutsar ootas mõne nädala, aga seesama wastus. Kolmandal korral ka paremat palka ühtigi. Nüüd sai kutsar selgeste aru, et temale sugugi palka ei tahetud maksta. Weel korra läks ta proua juurde ja ähwardas herrat uueste koju saata,

–93–

kui proua tõutust ei täida. Kõik ilma asjata.

 Kutsar ei mõistnud nalja. Ilma aja wiitmata sammus ta kiriku kabeli juurde, raius ühe akna kohta augu sisse ja lõi risti eest ära. Selle peale läks ta koju nagu ei oleks midagi sündinud. Kodu ootas ta igatsusega õhtut. Õhtu tuli ja temaga ühes wanad wõerad: kaheksa hobuse tõld sõitis müdinal õue, herra pukis, wana pagan tõllas. Kuke lauluni kolistasiwad ja müristasiwad nad jälle mõisas. –

 Teisel hommikul oli proual esimene asi kutsari enese juurde kutsuda ja paluda, et ta kodukäijad jälle kinni paneks. Kutsar nõudis lubatud palka. Sedamaid laskis proua kutsarile tündri kulda wälja maksta. Kutsar wõttis selle eest mürissepa kaasa, näitas temale kabeli akna augu kätte, laskis uue risti ette panna ja siis augu kinni müürida. Sest saadik ei tulnud wanapagan ega herra enam mõisa wõerusele.

 Kättemaksmine.

 Üks Rõngu ja Rannu herra oliwad wäga suured sõbrad. Üks ei teinud midagi

–94–

ilma teiseta. Alati oliwad nad ühe teisega koos. Wiimaks tõusis nende wahel ometi tüli. Rõngu herra sõidab Rannu, teeb laheda ja maheda näu, nagu ei oleks midagi juhtunud, kutsub koju minnes Rannu herra poja enese juurde wõeraks ja kässib Rannu herrat kolme päewa pärast poja järele tulla.

 Rõngu jõudes laseb aga Rõngu herra koka Rannu herra poja sedamaid kinni wõtta, poisil pea otsast ära raiuda ja siis keldrisse wiia. Kui isa kolme päewa pärast poja järele tuleb, palub Rõngu herra Rannu herra enese juurde lõunele. Lõune roaks laseb Rõngu herra koka tapetud poisi liha küpsetada ja siis söömalaual wõerale anda, enesele aga looma liha ette panna. Kui Rannu herra söönud, küssib Rõngu herra, kas ta teada, kelle liha ta söönud. Ja kui Rannu herra ei ütle teadwat, laseb Rõngu herra tuapoisi Rannu herra poja pea kausiga lauale tuua ja isa ette panna. Hirmuga kargab see laua äärest püsti ja tõmmab mõõga kätte. Werine wõitlemine algab. Wiimaks peab Rannu herra ometi põgenema ja kodu parajat aega ootama, mill kurja kätte tasuda.

 Seesama Rõngu herra oli wäga rikas. Tema proua ajas ütlemata uhkust ja toredust taga. Oma ainukeseli tütrele laskis ta

–95–

iga päew kakskümmend rätseppa kleitisid teha. Ja wiimaks ei olnud sest weel küll; Saksa maalt tellis ta abilisi juurde. Wana sarwik ilmus ise ühe Saksa maa rätsepa näul. Nüüd tehti tütrele sarwiku abiga niisugune kleit, kelle sarnast teist kusagil pool maailmas ei olnud. Kõik rahwas rääkis sest toredast kleidist. Kui kleit wiimaks täieste walmis sai, hüppas wanapagan ühe jala pealt teise ja naeris ise waljuste.

 Sest saadik kadus õnn Rõngu lossist. Rannu herra tungis ühel öösel Rõngu ja purustas lossi ära. Proua peasis põgenema, aga kõik ta wara oli otsas; ta pidi wiimaks Haapsalus nälja surma surema.

 Otepää warandus.

 Sell ajal kui Otepääs weel tore loss oli, maeti korra sõja korral tündri täis raha lossi mäe sisse maha, kust teda pärast sõda enam wälja ei toodud. Hiljemal ajal kui loss ära oli lõhutud, tuli ühel peremehel kange himu maha maetud raha enesele saada. Ta läks targa juurde küsima, mill kombel raha kätte saaks. Tark käskis

–96–

tada pühapäew jutluse ajal paar haokubu selga wõtta, lossi mäele kanda ja seal seista. Mis siis sündida, seda olla tall tarwis oodata.

 Mees tegi, mis tark käskis. Ta ootab lossi mäel, aga ei näha kedagi. Jutluse aeg lähäb mööda, rahwas tuleb kirikust wälja. Mehele ei ilmu ikka weel midagi. Wiimaks wäsib ta ootamisest ära, wiskab haod seljast maha ja hakkab koju poole kõmpima. Korraga tuleb temale wanapagan kiriku poolt wasta ja annab hirwitades temale raudwemlaga, mis tall käes oli, kolm niisugust matsu, et wemmal käes kõweraks läks. Kui see sündinud, kaub sarwiline nagu suits mehe silma eest ära.

 Suure waluga sammus mees koju poole. Koju jõudes heitis ta sedamaid woodisse. Aasta otsa põdes ta, kunni wiimaks surm ta siit ilmast ära koristas. Warandus seista aga praegugi weel mäe sees warjul ja oodata oma wäljakaewajat.