JUHAN

LIIWI LUU-

LETUSED

JUHAN LIIVI LUULETUSED

KR. RAUD: RAAMATU ILUSTUSED EESTI AINETEL/ N. TRIIK: LUULETAJA NÄOPILT.

JUHAN LIIWI

LUULETUSED

NOOR-EESTI WÄ-

LJAANNE TARTUS

Trükitud „Postimehe” trükikojas, Tartus 1910.

Sisu.

        Lhk

Noor-Eestile        13

Ema        15

Mine ära        23

Naised kangast seadvad        25

Üks suu        27

Siis kui ma laulud olin ära põletanud        29

Ma kõndisin metsa poole        31

Oh sõbrad, ei lase ma öelda        33

Sina ja mina        35

Mu ilus kullakene        37

Üks mälestus        39

Vulkan        41

Sa tulid        43

Öösse ära kadus        45

Must lagi on meie toal        47

Lilleleid        49

Tallinnas        51

Koidul on kõnesid palju        53

Uus ja vana        55

Kevade lähenemine        57

Üks märtsi hommik udune        59

Hommik        61

Suine tuul        63

        Lhk.

Üle vee        65

Läänemere lained        67

Lained, kuhu te tõtate        69

Põhjareis        71

Merehädaline        73

Sügise        75

Oh kanarpik, oh lilleke        77

Lehed langsid        79

Rukki vihud rehe all        81

Külm        83

Tuisk        85

Talvine tihane        87

Hellenlane ja perslane        89

Kui tume ka kauaks veel sinu maa        91

Meri        93

Ta lendab mesipuu poole        95

Ma lille sideme võtaks        97

Las' lapsed teevad        99

Kes meeldida tahab        101

Kiil        103

Laul sellest kaduvast        105

Nagu ilusamgi hele hääl        107

Noor-Eestile.

Mind ärge austage —

ei iial iganes!

Üks valus vale mõiste

on liikvel aja sees.

Nad hirmsad on, mu laulud,

ja hirmus mu süda sees,

nii hirmus, nagu mu saatus —

ei, mind mitte iganes!

Te austage mehi,

kes kasvand valguses,

kes teaduses krooni saanud,

kes tööl on selguses.

Ja kui neid mehi ei ole,

siis endil’ nad mõelge,

kõik voorused mõelge kokku —

ei mind mitte tõesti!

Kõik voorused mõelge kokku,

me esivanemad,

me kallid, kallid kalmud — —

ja endi vanemad:

Siis leiate ehk mehe,

kui üles kasvate,

kes oleks noorte ehe,

ei, mind mitte tõesti!

13

Emale.

Oh minu armas emakene,

oh minu kallis emake!

Surnuhaud ma ise olen,

astes sinu hauale.

Käi minu järel! õpetasid,

käi minu järel, pojake!

Ei ma sinu järel käinud, —

neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud,

oh ei seda tea ma,

emakene, — enda jälgil,

vahest võiksin ütelda.

Neiu jälgil mina käisin,

neiu jälgil, emake.

Annaks suud ta saapa tallal’,

minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin,

tuule jälgil käisin ma,

hiljem, hiljem, emakene,

unistasin kodumaa!

Oli arm mul unenägu,

laske näha edasi.

Isamaa, — kui petis kägu,

Elada ei tahagi.

15

Oh mu süda, ta on haige,

on nii haige, emake!

Oh mu süda, ta on haige,

rohtu ei saa temale.

Ei ma adra järgi kasvand:

teisi vendi oligi;

ei ma kooli järgi kasvand:

vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin,

tuule järel, emake, —

karjas ainult metsakaja —

luule jälgil, emake!

Vaene oli meie talu,

vaene ilma otsata,

pilgata sain palju, palju, —

vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud

koolis, ega — eluski,

rehkendada numbritega,

mesikeelel — samuti!

Ei ma silmakirja mõistnud, —

sina olid tõsine!

Ei ma roomata ka mõistnud —

sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud

karjased kõik teevad nii;

karjas oli palju aega,

aega üleliiagi. —

17

Ei nad meie kohta ostnud,

kulla kallis emake!

Mättaid niitsime me ise,

jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu

vanast võetud võimuga:

herra tema mõisa külge

võttis kavalusega.

Kuida asemele anti

metsast kehva söödike;

kuida säältki ära aeti —

sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene:

kuhu lähen lastega!

Sääl siis põdesid ja kurtsid,

seda kõik sain näha ma.

Oh ei sindki mina tunnud,

kallis, kallis kodumaa!

Kust siis lagund talumaja

ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles —

sind ei leidnud, kodumaa.

Palju tähti taeva süles —

sind ei siiski näinud ma.

Kui nad mulle haiget tegid,

pilkasid su madalust,

emakene — siis mu süda

võttis Eesti armastust!

19

Hilja, hilja, emakene!

udust olin väljas ma:

hilja — hilja, emakene,

varemeid jäin vaatama.

Minu isamaa on vaene,

oh mu hella emake ;

tema üle uhab laine —

aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene,

mina ise vaene ka.

Ühest on ta üksi rikas —

murest, hädast otsata.

Leian siiski kadund kinda,

avaldan maailmale!!

21

Mine ära.

Mine ära, mu noorus, sa —

sind mina näha ei kannata!

Mine ära, au kõrguste unistus,

nagu paha südametunnistus!

Mine ära, igatsus tuline,

tegude himu, lootus kullane.

Auline eesmärk, au varigi,

minge — ülearu olete!

Minge sinna, kus mehed valmivad,

laulutarkade lauas istudes,

vanatarkade juttu kuulates,

kangelaste tegusid imestes.

Minge sinna ja viibige nende reas —

lootus ja tulevik on ju nende seas,

kes on loodud radade rajajaks,

kodule kaunile kaitsejaks.

Mulle miks tulete haiget tegema,

mulle miks heljute südamepiinaks te,

mulle miks okkaid puistate

rinnale haigele, rinnale haigele!

23

Naised kangast seadvad.

Naised kangast seadvad

kambri akna all.

Minu mõttekangas

hõlju ligidal.

Oh mu mõttekangas

ilma otsata!

Oh mu mõttekangas

ilma ääreta!

Ükskord oli tema

veripunane,

oli lumivalge,

helesinine.

Punane ja valge,

taevasinine;

südamesse paistsid

tähed, päikene.

Minu mõttekangas

katki kärisend.

Tuhatkorda temast

süda värisend.

Tükid tuule kaudu

ümber lendavad.

Kartes, õnne tundes,

leian räbalad!

(Omi mitmel korral ära põletatud laulusid mälestates 1899.)

25

Üks suu.

Üks suu, nii vana

kui mullake;

ja mõttis nägu,

nii vagune.

Ja mõttis nägu,

nii aus ta;

nii vaikne, valul

ja sõnata.

Nii aus, nii vaikne,

nii mullane,

nii selge ja õige

ja kullane.

See on mu ema,

mu mullake,

see on mu ema,

mu kullake!

27

Siis kui ma laulud olin ära

põletanud.

Tuisk jookseb võidu tuisuga,

ja tume taevas, tume maa:

nii armas, armas mulle ta,

silm paremat ei kannata.

Ja väli must ja murelik,

siin vanemate minevik:

kuussada aastat läinud ta,

ei ainust tähte näha saa.

Kuussada aastat läinud ta,

ei ainust tähte näha saa:

nii armas, armas mulle ta,

meel paremat et kannata!

29

Ma kõndisin metsa poole.

Ma kõndisin metsa poole,

kus vaiklik üksildus;

siin leidus mu nukker süda:

mu noorus ja armastus.

Ma kõndisin välja pääle

ja üle kirikutee.

Siit rahvas sõitis mööda,

Mull’ haiget tegi see.

Siin tuli ta mu meelde —

otstarbeta elu ja töö:

kuis kurbtus köitnud mu keele

kuis raugemata on öö!

Ma astusin mäe pääle,

kust näha võis edasi:

sääl muistne aeg tuli meelde

ja lossid tagasi.

Sääl muistne aeg tuli meelde,

sest kõigest paisus aim.

Sest silmad langesid märjaks

ja õieti kurvaks läks vaim.

Sa mine kuhu tahad,

sul ikka varemed ees,

nii metsas, mäel, väljal,

sa ikka nende sees!

31

Oh sõbrad, ei lase ma öelda.

Oh sõbrad, ei lase ma öelda,

et oleks nii haige ma.

Ja et ma terve oleks —

ma seda ei ütlegi ka.

Ma olen nõnda terve,

et rahvas kõik minu ees,

kes nõnda vigane, haige —

enda vigu näeb minu sees.

33

Sina ja mina.

Mu ees on surm,

ma tunnen ta vina.

Ja säälpool on nurm,

kus õitsed sina.

Küll ilus on nurm,

kus õitsed sina.

Mu ees aga surm,

ma tunnen ta vina.

35

Mu ilus kullakene.

Mu ilus kullakene,

mis mõtled nüüd jälle sa?

Pääd kumardad armsast’ alla

ja naeratad salaja.

Mu ilus kullakene,

mis teen ma sinuga?

Sul on nii ilusad silmad

ja mehele tahad sa.

37

Üks mälestus.

Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda

oma hinge kõrguse tunnil:

kes leidis kõrgema jumala —

ja põlvitas südame sunnil —

see põlvitas pühal minutil

ise enese hinge ette!

Mis otsis ta kaugetel randadel,

ta selle sai siit nüüd kätte.

Sest kõik, mis suur oli hinge sees,

arm võttis vastu selle:

ja sääl ta teistkorda kujunes —

säält andis ta tagasi jälle.

Sest ikka hävitavad jõud,

kui võisid kord ühendust tuua:

sääl üheks saades suur oli sõud, —

suurt võis see silmapilk luua. . . .

Kes sellel pühal minutil

läks elutähest mööda,

see kustus, kadus jäljetult,

kui täht, mis valgustas ööda.

39

Vulkan.

1.

Ta viskas lõkkeid ülesse:

all piinas pitsitus.

Kas oli parem pilve all

kui ma sees kitsikus?

2.

Ta jahtus ära, langes tuhk

maa pääle maha.

Nii taevani tõusnud kirge

näed rämpsuna maas —

kivikski kerge!

41

Sa tulid.

1.

Sa tulid tuppa, ja valgust

ja selgust sai tuba täis.

Su üle oli kui päike,

kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust

ja selgust sai tuba täis.

Su üle heljus kui muusik,

su komme — valgust täis.

2.

Sa tulid nagu päikene,

kui hommik tulid sa.

Sa tulid nagu päikene,

ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene

ja paistsid südame —

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

43

Öösse ära kadus.

Öösse ära kadus

vanker vurinal,

udu sisse, tee pääl,

tähtis taeva all.

Ühes ära kadus

minu süda ka,

vankri vurinaga

sõitis minema.

45

Must lagi on meie toal.

Must lagi on meie toal,

on must ja suitsuga,

sääl ämbliku võrku, sääl nõge,

on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,

ei suuda ütelda, —

kuis valu viskab varju,

kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,

ja palju riidu ka,

nii palju, palju valu, —

oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal

ja meie ajal ka:

ta nagu ahelais väänleb,

kui tema saaks kõnelda!

47

Lilleleid.

Küll on ilus lilleleid!

Naerateleb päikserind.

Lilleleidja kenam neid —

lilled on nad mõlemad,

päiksepaistel põlevad,

hüüdvad vastu: vaatke mind!

1896.

49

Tallinnas.

On üle linna udu,

ja udu on välja teel, —

nii tihe, tume udu,

just nagu minu meel.

Ja, vana kants, sa seisad

nii piiratud ududest,

kui keeksid hämar ja udu

kõik välja sinu seest.

51

Koidul on kõnesid palju —

Koidul on kõnesid palju,

tähtedel tarkusi tuhandeid,

tuuledes haiguserohtu,

lilledes hädadel’ ohtu,

südamele magusaid sidemeid,

mälestusepidemeid:

kellel nii palju on aitajaid veel?

1908.

53

Uus ja vana.

Ma astsin hommiku õue,

tulin meeletult tagasi,

kõik end’ne elu surnud,

uuest’ sündind ma jällegi.

Kõik elu, ta oli vangis,

oli raudas, ahelas,

oli midagi selle vahel,

mis põues lainetas.

Nii iga päev ma suren,

suren alalõpmata

ja tuhatkorda süda

kokku käänab valuga.

Nii igal hommikul ärkan

ma uuest’ sündinud.

Siis uuesti ära suren,

Uuest’ ärkan muudetud.

55

Kevade lähenemine.

Tuhat nägemata silmi

vaat’vad murult vagusalt,

tuhat kuuldemata hääli

heliseb ju salajalt.

Üle laane lootus luikab,

kõne-kõmin metsa pääl,

üle oru ootus huikab,

vaimud vaat’mas mäe pääl.

Langevad nad ükskord kokku:

kõne-kõmin metsa päält,

ast’vad vaimud mäelt alla,

kose kohin tõstab häält —

siis kõik väljad valendavad,

lahti iga lille silm,

järve lained helendavad,

ilus päiksepaiste ilm.

Siis kõik kaua kannatavad

nupud rõõmu-silmavees,

eluvaimud lehvitavad:

kevade on meie ees.

57

Üks märtsihommik udune.

Üks märtsihommik udune,

soos puude all hämarus.

Ja poolesringis kaugele

käib metsa palistus.

Ja väli kaetud lumega,

teed sulad, poriga

nii kaugele kui näed sa —

mets, udu, sulaga.

Mets. Harvad, kurvad kasepuud

mustavad varjuna,

ja märjad oksad ripuvad

alla nii nõuta.

Öö nagu vastu paneb veel,

tusk tume puude all,

kurb, kidur põõsas kurdab teel —

mis muremõte tal?

59

Hommik.

Ju karjane lääb karjaga:

till tall! must kirjak kõige ees,

till tall! ka kostab metsa sees

ja vastab niit ja karjamaa.

Ju kõlab läbi hommiku

üks pasun eemal: tu, tu, tu!

Jõe ääres aurab lokkav hein,

siit tagapool mets, mäesein,

kust läheb linnatee

ja kaob puude vahele —

just nagu tänav silmale.

Sääl tuleb naaber koormaga

ja süütab piibu põlema.

Käis veskil.

Valgel kübaral

käib mölder veskitiiva all.

Kuid väljal kõnnib põllumees,

muld muhe, must tal jalge ees —

ja ennäe! seeme kukub ka.

1896.

61

Suine tuul.

1.

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,

tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,

hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,

siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.

Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,

kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

1896.

2.

Kuis häilib ja kiigub metsa äär,

kuis õõtsub ja puhub tuul suine,

kuis lilledest lainetab heinamaa käär

siin mängib Lämmeküne.

Ja juuniõhk ja juunituul,

ja algav videvikjume,

ja õilmed kõik puhes õilmekuul,

pilv taeva all pehme ja sume.

63

Üle vee.

Üks laevuke

lääb üle vee,

lääb üle vee

ja lainete.

Kui valge luik

kaob üle vee,

kaob üle vee

ja lainete.

Mu armuke

ja kullake —

läks üle vee

ja lainete.

Silm kaugele

käib üle vee,

käib üle vee

ja lainete.

Ei laineke

ei kõnele

mul üle vee

ja lainete.

Mu armuke

ja kullake —

on üle vee

ja lainete!

65

Läänemere lained.

Sa magad, sa magad, sa magad,

sa magad, mehike,

nii kaua koputame

me kivi kaldasse.

Sa magad, sa magad, sa magad,

sa magad, mehike,

ja rauad käsist ja jalust

sull’ lõikavad lihasse.

Sa magad, sa magad, sa magad,

sa magad, mehike,

nii kaua koputame

su unustud rannale.

67

Lained, kuhu te tõttate —

Lained, kuhu te tõttate

ojakeses sulisedes,

päikese vastu hüpates,

lillelisel kaldal vulisedes?

Meresse meie tõttame,

tantsime kuldse päikese ees

taeva ääre all sinades,

kadudes uduvinades.

69

Põhja reis.

Jää sisse kinni jäänud

on põhja piiril laev.

Ei enam teda siit lahti

saa inimlik vaev.

Ja laevameeste liikmed

on külmast kangenud.

Jää, lumi igavesed —

kõik lootus langenud.

71

Merehädaline.

Laev eksind põhja merele,

ta mehed meresse langend —

üle jäänud on üksainuke,

külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,

pool omapääd luusib see veedel.

Ei laeva jõua ta juhtida,

laev sõuab juhuse teedel.

Siis lõuna poole pöörab sõit

kui puhub põhjatuul —

ah väike, väike seegi võit,

ei rammu tüüripuul.

Laev uitab ümber omapääd,

laev uitab ümber umbkaudu

ja leiab vett ja leiab jääd,

ja laine lõhub laudu.

Kui aga puhub lõunatuul,

toibub mees tüüripingil,

käed püsiksid nüüd tüüripuul,

keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:

Sest kuhu veab tee?

Just kaugele põhja sisse!

Veab otse surma südame

Lõuna soe tuulekene.

73

Sügise.

Igav liiv ja tühi väli,

taevas pilvine;

jõuan tulles metsa äärde,

tuleb nõmmetee.

Männi roheline sammet,

üksik metsatee:

pedak heleroheline,

kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,

kask kuldkollane!

Nõmm on sügisele

langend kaenlasse.

75

Oh kanarpik, oh lilleke!

Oh kanarpik, oh lilleke,

nii kõle, kõle sügise!

Nii väsinud, nii kurb on meel,

sa pehmelt, õrnalt õitsed veel,

oh lilleke!

Oh kanarpik, oh lilleke,

mind kurbtus rõhub rängasti:

sääl arm, sääl surm, sääl sügise

su silm nii taevasinine —

oh lilleke!

77

Lehed lang’sid.

Tuulehoog lõi vetesse,

lehed lang’sid laintesse:

lained olid tuhakarva,

taevas üle tinakarva,

tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:

sääl olid tunded tuhakarva,

taevas üle tinakarva,

tuhakarva sügise.

79

Rukki vihud rehe all.

Puhtal põrandal,

puhta rehe all

uudisvihud nad

ahet ootavad.

Vaikus pühalik

raskeis vihkudes,

kuldseis kõrredes

puhtal põrandal.

Puhtal põrandal,

puhta rehe all

rahu pühalik,

mõte vihkudes . . .

Küll nad mõtlevad,

kuidas vanake

valgejuuksene,

seemne kukutas.

Vaga meelega,

vaikse sooviga:

õnne talule,

õnne majale —

õnne pojale,

pojapojale,

pojalastele ikka, igavest’!

81

Külm.

Mets härmatises surnuvaik,

koit idas veripunane,

Lehk põhjast — tuleleil on see!

Loom koiduvalgel kisendab,

hunt, põder, metskits ägavad.

Puu väriseb . . .

siis naksatab —

külm plaksatab,

siis jällegi kõik surnuvaik . . .

kõik metsapaik . . .

koit idas veripunane . . .

83

Tuisk.

Tuisk jookseb võidu tuisuga,

ei teine teisest mööda saa:

üksteise ette tõttavad,

üksteist nad maha jätavad.

Ma vaatan, kuni väsib silm,

mu mõtte tuleb vaimuilm:

tuisk jookseb võidu tuisuga,

ei teine teisest mööda saa.

*

Need lumelained väljal,

nad on nii armsad, hääd,

kui süda on tusas ja palav,

nad jahutavad pääd.

Ja põhjatuul on nii lahe,

nii lahedaks läheb pää;

jah isegi surm on nüüd mahe

ja isegi hukatus hää.

85

Talvine tihane.

Tihane lendab mu aknale:

kaela alt valge, kõht kollane,

nokib, nokitab, vaatab targasti

sisse — tihase viis on see —

kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:

vaene linnuke, talve käes üksinda!

Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,

lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga

teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jäen neid vaatama:

mõtlen ma: Tuli ta:

lahtistel tiibadel lennuga —

teine ka!

87

Hellenlane ja perslane.

Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal,

siit leidis perslane ta lõuna ajal.

„Sull’ isamaa on olnud kohtus äge:

nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.”

„Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan,

kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.”

„Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,

ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”

89

Kui tume veel kauaks ka sinu maa.

Kui tume veel kauaks ka sinu maa

ja raske su koorem kanda,

kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka

sa soovide siniranda.

Täht süttib ehk taevas su üle veel,

lill tärkab su haua pinnast

ja sinu mõte ja sinu meel

kord tuksub su rahva rinnast —

ja liigub ja loob ja lehvitab

ja kaunid radasid rajab,

su rahva koda see ehitab

ja põlvest põlveni kajab.

1894.

91

Meri.

Meil ukse ees lainetab meri,

käib alla ja ülesse;

siin laine lainet ajab,

küll taga järgesti.

Siin lainetab rukkiväli

kuldlaineid mu õue all.

Ja isa, ema ja käli

nad vaat’vad väraval . . .

Mu üle Eesti taevas

on nõnda sinine

ja Eestimaa päike paistab

nii selgesti, nii soojasti.

93

Ta lendab mesipuu poole.

Ta lendab lillest lillesse

ja lendab mesipuu poole ;

ja tõuseb kõuepilv ülesse —

ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele ka tuhanded:

veel koju jõuavad tuhanded

ja viivad vaeva ja hoole

ja lendavad mesipuu poole.

Kuis süda mul tuksud sa rahuta,

kuis kipud sa isamaa poole!

Kesk kodumaad — siiski nii koduta,

mis ihkad sa tema poole!

kuis püüad sa välja kahtlusest,

kuis ikka leiad sa tema eest,

kuis rõhub rusuja voole

sind, tungides tema poole!

Oh sina, kes oled sa väljamaal,

kuis õhkad sa isamaa poole!

kes väljamaal oled raskel aal —

kuis ihkad sa tema poole!

Ja puhugu vastu sul surmatuul

ja lennaku vastu surmakuul —

hing tõuseb isamaa poole!

Ei ole sa, süda, väljamaal,

kust ihkaks sa kodu poole.

Sa oled kodu, kesk isamaa raal

ja otsid teed tema poole.

Teed otsin, oh teed otsin ma

ja suren ja ärkan tund tunniga:

kuid kuhu mind viskab ka voole:

hing tõuseb säält sinu poole.

95

Ma lille sideme võtaks —

Ma lille sideme võtaks —

sind köidaks sellega,

sind köidaks sellega ühte,

oh õnnetu Eestimaa!

Ma taeva sina võtaks,

võtaks päikese särava,

võtaks eha, võtaks koidu —

sind köidaks sellega.

Ja armastuse ma võtaks,

võtaks truuduse, aususe ka,

ja köidaks sellega ühte

sind, kallis kodumaa.

Ja vere sideme võtaks,

võtaks venna südame ma —

ja köidaks sellega ühte

sind, õnnetu Eestimaa!

97

Las’ lapsed teevad.

Las’ lapsed teevad targemalt,

meil omiks päeviks sedagi!

Nii öeldi enne, öeldaks nüüd —

ei avita see kedagi.

Sest lastel sama vabandus

ja nõrkus nüüd kui ennegi.

Ja tõotatud Messias

on tulemisel alati.

Sest lastel nõnda samuti

on isaisailt pärandus:

kõik nende eksitused veel

ja endi eksiv noorusmeel.

99

Kes meeldida tahab —

Kes meeldida tahab, peab roomama,

„jah” üteldes „ei” peab mõtlema,

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja — tänama!

Peab kandma lõpmata palju veel,

peab tundma, kuidas tal murdub meel,

peab kumardama kulla eel —

peab nuttes naeratama veel.

Ja kes ei taha, ei meelita ta,

ei taha, ei taha, ei tahagi ta!

Vaid külmalt elugi pakub ka —

tal enesel katsutaks meeldida!

Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,

ta tõe-armastus puut’mata,

üks peab nüüd kahest sündima:

ta peab nüüd tõusma ehk langema!

101

Kiil.

Kiil kasvab kapsale alla

ja kaalikale kiil ;

kui liig palju vihma ehk kuiva,

kasvab mõlematele kiil.

Kiil kasvab kaalikal’ alla

ja ajalehele kiil,

ja ajale kiil kasvab alla

ja kirjandusele kiil.

See kiil on viha ja mõru,

ei lastele kõlba ta,

ei kõlba ka vanadele,

pääd uimastab üksinda.

On kiilisid igal ajal,

on kiilisid alati.

Kuid ainult kiilid meil ikka —

ei kaalikaid kunagi!

103

Laul sellest kaduvast.

Laul sellest kaduvast suvest —

see on kurbline laul;

laul sellest kaduvast elust —

see on kurbline laul;

närtsivast noorusest laul on

kurbline laul;

närtsivast voorusest laul on

kurblisem laul; —

laul sellest langenud vahvast,

kurbline laul;

laul sellest rusutud rahvast

kurblisem laul.

jah, sellest loodusesurest

kurb on laul

ja sellest südamemurest

kaebab laul.

105

Nagu ilusamgi hele hääl —

Nagu ilusamgi hele hääl

mäe koopast kostab koledalt,

haua sügavusest haledalt,

kui on koolja-koorem pääl:

nõnda kustub püham püüegi,

nõnda närtsib surematuski,

nõnda vaibub selgem tõdegi,

sumbub öösse ärdam hüüegi.

107

POETÆ CORONA