Kümme lugu.

Widewikul sõpradele jutustanud

Juhan Liiw

Tartus ja Riias.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1893

Hind 25 kop.



Kümme lugu.

Widewikul sõpradele jutustanud

Juhan Liiw

Tartus ja Riias.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1893


Дозволено Цензурою — Дерпть14. Декабря1892 года.


Esimesed kirjaniku tundmused.

Trrr! ... Wiimse poogna wiimse lehekülle wiimse rea alla lendas rägisedes paks tindi joon. Walmis! ütles sulg. See oli hõiskamine, wäljakannatud hädade lõpu-hymne — oli, nagu oleks kindral oma wäega praegu waenlase linnawärawa lahti murdnud, tuhandekordne hurraa läbi õhu helisenud, keegi luupainaja alt lahti saades äganud, mõrsja aasta ootamise järele peiu rinnale langenud. nagu oleks tuhat suurttükki lahti lastud — kõik need hääled oliwad segamine koos ja siiski ei olnud see muud midagi kui kirjutuse sule rägisew trrrr! Walmis! hüüdis sulg nagu sõjapasun wapruse, wiha ja hõiskega segamine — walmis!

Mis teie arwate? Aastad mõtte juures pääd murtud, kuud kibedaste kirjutatud, nädalad uneta oldud, päewad söömata ja tunnid paberossita mööda saadetud ja nüüd kuulutab sulg selle suure sõnume: Walmis!

Aasta pääd murtud ja kuda murtud, paraku?

Kas olete näinud, kuda hobustega harjumata noor inimene peru hobuse selga istub? Tõmbab üht, tõmbab teist oheliku aru, aga kes tõmbab, on hobune, keda tõmmatakse, — noorherra ise! Mitte ratsutaja, waid ratsu tahtmine sünnib. Sõit läheb sinna, kuhu Jumal aitab. Kui hobune tahab, wõib nooreherra eluga kodu saada, minu pärast terwete kontidegagi. Siiski aga on kardetaw ikka küllalt peru hobusega wälja sõita, päälegi siis kui seda pühapäewa ratsanik teeb. Harilikult on aga perud hobused just need kõige ilusamad ja neid leitakse — kogemata.


4

Suurem häda muudgu sellele, keda mõte sõidutama hakkab. Ilus mõte on peru hobune — õige tõsi! Tuleb kogemata ja lugu läheb kirjuks, kui sõiduhimu suur ja sõitja süda südi, aga loogika waljastega weel hästi ei oska ümber käia. Tunnete seda lugu, kus Pegasus noore luuletaja seljast maha wiskab ja hirnudes edasi kihutab? Küllalt. Noh, arwake ise. mis niisugune sõit aasta läbi pääajule maksma tuleb ja teie saate selle endise aja doktoriga ühes hüüdma et mõtlemine kanade päralt raske olla.

Usun, sõber!

Kõik need suured asjad üleüldse ja weiksed weel iseäranis, wõiwad noort kirjanikku küll mõtlema panna. Ei wiska sind mõte õnnekorral mitte kraawi, ei taba tema sind, waid sina wiimaks teda — mis su tööst wiimaks õige tuleb? Ei, tuhat, mis tuleb? Kes seda küsib! Wõi kesse teab, mis kunagi millestgi tuleb, täna, homme, tuna-homme ehk tuna-aasta? Kuule nüüd! Kirjuta minu pärast wagoni täis raamatuid — kirjuta aga — ega see sinu süü ei ole, kui nad trükitud ei saa. Millest siis weel midagi peab tulema kui tööst ei tule? Ei loe su raamatuid keegi — kirjuta neid enesele südame kosutuseks.

Aga see sule südi hõiskamine? Jaa, waatke, on koguni ise asi. Mikspärast sulg hõiskas? Sulg teadis, mis ta lõpetas. Sulg ehitas piramiidi. Ei wõinud Warao see ja see rõõmsam olla, kui ta neljakümne aasta ehitus wiimse tipukiwi sai, kui mina, kui ma wiimse joone tõmbasin.

Ja nüüd — trükkijad?

Oh trükkijad!!

See ohkamine on nüüdne, seda pean ma ütlema. Sel korral ei tunnud süda muud kui aina rõõmu, rind oli juubeli koda.

Joon oli siis juba wiimse lehekülle pääl all, see tähendab: töö oli walmis.


5

Ma ei oska ütelda, missuguse tundmusega — enese meelest olin ma juba kuulus kirjanik — seadsin ma walmis saanud käsikirja raamatuks kokku ja ajasin palitud selga — teate ise mikspärast. Mu talitaja naisterahwas, wana krimpsunud näoga lahke wanake, punane põll ees ja suureruuduline rätt pääs, tuli sel silmapilgul tuppa, waatas söögilauale, minu otsa ja raputas pääd. Nagu ennegi, nii oli ka täna toit pea puutumata. Mis aga enam tähendas, paberossidest, mida hää wanake kolme päewa eest ainult ühe päewa tarwis toonud, oli suurem osa alles. Ta oleks hää meelega kõnelema hakkanud, et maitsew supp ja pruun praad külmaks läinud, oleks küsinud, kas see Miili, Maali wõi Mathilde süü on — kõigile neile on sonett isi tehtud ja wanake oskab lugeda — aga ta teadis, et siis ta palk ära wõetakse, nagu ju mitme nädala eest meie wahel maha oli tehtud.

Trükkijat otsima, see oli kõik mille pääle ma maailmas weel mõtlesin.

Minu tuba on teise korra pääl. millest kaunis häkiline trepp alla wiib. Ma astusin uksest wälja — pumps! Nii ruttu ei olnud ma tal alla astunud. Astunud! Kullake, mitte astunud, waid kukkunud! Kui inimesel suured mõtted pääs, ei ole aega weikseid treppisi tähele panna. Ei ole ka aega kuulata, kas mingi koht haiget sai. Mu käsi rabas käsikirja järele tasku — see oli wigastamata ja oli jalg ehk käsi katgi, see oli weike õnnetus.

Wiimaks olin ma uulitsal — kuhu nüüd? Missuguse raamatu kaupleja juurde? Annan ühele käsikirja ära. teine wihastab, miks teda ilma jäeti. Wiimati lähewad isekeskis tülisse, üks teeb teisele halba ja minu süü? Teadagi, minu käsikirja tahawad kõik saada, maksku mis maksab. Ma ei taha aga häid inimesi waewata. Ma wõtan ainult 100 rubla poogna eest, sellest on mulle küll! Mis siis ülearu


6

tahta? Korraga tuleb mulle meelde, et see kardetaw asi on kalli käsikirjaga üksi pimedas wälja minna. Mu waenlased wõiwad kudagi kuulnud olla, et käsikirja wiima lähen ja — kallale tungida. Kahju, et kaitseriista ei ole!

Kui inimene nädalate kaupa toas istub, kange theega und ära ajab, oma närwid surmani ära kurnab, tulgu siis ja ütelgu talle keegi, et see „fixe Idee” on, mis ta mõtleb. Kes ei usu ja õndsaks ei saa. see on tema. Jaa, jaa, sõjariist oleks hää asi, mõtlen mina, olen ju nüüd kuulus tähtjas mees — — —

„Alt ära!”

See oli woorimehe hääl. Hobused, õnnelikult kõrwale käänatud, trahwiwad küll minust mööda, aga wankri tagumine nurk põrkab häkilisest pöördest kõrwale ja riiwab mu külge. Nüüd alles saan aru, et surma suu lähidal olen olnud. Karwakene weel, ja ma oleksin hobuste jalgade alla jäänud.

Sugurahwas oleks pärast siia kohta mulle auusamba ehitanud, mõtlesin mina.

Selle töö eest, mis mu taskust oleks leitud.

Astusin ühte raamatu kauplusesse sisse. Astusin sisse? Teie arwate, et see niisama oligi. Ma kukkusin, tormasin sisse. Niisuguse pilgu ja kombega, nagu kuningas talupoegade keskele. Ütlesin, seda ja seda käin, nii ja nii on.

Ma olin oma kirjatöö tähtsuse pääle kaljukindel. „Küll ma loen, kui aega saan,” ütleb Eestijuttude kirjastaja, „jätke aga siia!”

Mis see oli?

Mis see oli, küsisin ma iseeneselt. „Jätke aga siia, küll ma loen, kui aega saan,” ütles ta. Kui hirmsa, raudse rahuga tegi ta seda! Inimene ae, kas sul sooja werd sugugi soontes ei woola? mõtlesin ma iseeneses. Ah


7

ta teab, et raamat rasket raha maksab, sellepärast. Ma wõin ju ka 99 rublaga poogna anda, mõtlesin ma suuremeelselt juurde ja tahtsin seda talle hakata seletama.

„Küll ma loen, kui aega saan”, ütles ta uueste, nagu näha, oma rehknungidega kibedaste ametis.

Ma astusin kauplusest wälja, tulin aga saja sammu maa päält uueste tagasi.

„Mu herra, kas teil tule- ja weekindlat kappi on?” küsisin ma kaupmehelt.

„Mis sellega?”

„Noh, käsikirja pärast. Wõib ju tuleõnnetus juhtuda.”

„Mu herra, meil on ju tuletõrjujate selts.”

„Ei, mu herra, waatke — wõib ju — maawärisemine juhtuda ja sääl wäriseb teie tuletõrjujate selts ühes — terwe linn wõib wees ehk tules hukka saada.”

„Siis ei ole ka käsikirja enam tarwis”, wastas raamatukaupleja, keda arwatud nali wäga lõbustas.

„Jumala pärast, ei wõi sugugi nalja teha. Kui te —?”

„Juba ma loen, küll näen, olge mureta.”

Mis sa inimesele teed? Tule ära muud midagi. Kodu poole minnes ei olnud ma iseenesega just kõige paremine rahul. Aga kui weike rahuline toakene, kirjutuse laud ja raamatud lambi walgusel jälle wastu naeratasiwad, olin ma õnnelikum inimene maailmas. Walmis! See oli muusika, see sõna. Kauaaegne rahutu mõtlemine, tormamine ja siia sinna raplemine mööda ja nüüd — terwe maailm ees lahti, kuulsus ja rikkus tulemas! Mis küll inimesed ütlewad, kui loewad? Mis ütleb kriitik? Üleüldine suur imestamine, siis waimustatud hõiskamine. O! Ma pigistasin silmad kinni — magus, magus! Ja enne kui küsib, kas tohib, mängib mõttekujutus minuga nagu kass hiirega: Seesamasugune waikne tuba, seesama kirjutuse laud ja keegi, nagu mina ise, kirjutab kiireste midagi wäga


8

tähtsat. Theemasin sahiseb nii armsalt ja — minusarnase mehe wastu teise pool lauda istub keegi — keegi, kelle weikseid walgeid käsa ma ainult näen, kuda nad weikese korwikese kõrwal liiguwad — magus, magus! Sääl kaowad käed, kerge kuju liigub eemale, kerged sammud — thee laua juures on midagi sääda. Sääl pannakse pehme käsi mu kaela pääle: Tule sööma, kallis!

Tohoo piinajad! Ära, ära niisugused õhupildid! Nüüd ou palju, palju tähtsamat mõelda, kui magedat perekondlise elu pudi ettekujutada. Ja, jaa, palju tähtsamat!

Aga ei saa midagi mõelda.

Ma lähen söögilauale — oh häda! Nüüd wast õieti on söögiisu kadunud!

Ma heidan woodi — wale! ei tule uni!

Mis saab käsikirjast? Kas ta on nii tähtjas. Kas kirjastaja juba loeb praegu? Oh, kui ta nüüd juba loeks! Kas ta maksab? Kui palju? Kui palju aega ta nõudis — kaks päewa. Hirmus! Missugust kohta ta praegu ju küll peaks lugema? On sääl üks niisugune koht, mis teda waimustab — teda ja kõiki? Tingimata. See sääl ja see teine weel enam. Kaks päewa — ooh! Mis kell on? Wiis minutit ühe pääl. Hirmus! Hulga aja eest waadasin, oli kaksteistkümmed. Ja kaks — päewa!

Niisugune nõiaissameie wältas hommikuni.

Kannata, see oli alles hakatus! Nagu unenägija wankusin ma kakskorda 24 tundi läbi, siis läksin otsust tooma. Otsust? Keegi kohtualune ei ole küll nii wärisenud kui mina.

„Ei saanud aega lugeda — nii, natuke ka ikka lugesin”, ütleb kirjastaja.

„Kas trükite?” Wäljas on see küsimine kord.

„Ei — tea.”

„Kas — see on, ei trüki?”


9

„Ei tea — ei wist küll — hm — ei tea.”

„Jumalaga!”

Nüüd läks tee N. N. juurde. Küll ta kahetseb et nüüd N. N. ära wõtab, trööstisin ma ennast.

N. N. waatab, küsib:

„Teie ei ole enam — sääl?”

„Kus sääl?”

„Noh — sääl.”

„Ei ma ei ole küll enam „sääl”.

„Jah, armas sõber, waatke — hm — oleksite sääl olnud — koguni ise asi. Oleksite wõinud ise enese üle kriitika kirjutada ja asi oleks läinud. Tunnen teie tööst, nad on hääd, lugesin ise neid, kui sääl olite, aga — hm — nüüd ei ole te enam sääl, nagu ütlete.”

„Tule Jumal appi — ise kriitikat kirjutama — kas päike nüüd õhtast tõuseb ja hommikusse looja läheb wõi?” „Jah, sõber, waatke, nii tehakse shewti, nii shewt läheks. Nüüd aga — hm, hm — ei wõi trükkida.”

Ptüi!

Kannata, see oli alles hakatus. Ma lähen N. N. N. juurde, M. M. juurde, M. M. M. juurde — ei ühtegi. Ühede kartus on see, et ma enam sääl ei ole, teised kahetsewad, et mu jutus ühte ainust mõrtsuka tööd, ühte ainust palawikku jäänud neiu armuawaldust, jah, isegi mitte ühte musu ega kõrwalopsu ette ei tule. Ilma nendeta ei wõi raamat „minna”. Ei mõtetgi. Jah, oleks wähemalt mõni lapse wahetaminegi, üks ainus tilk kihwtigi jutus leida oleks!

Juba käe on wiimsed ajad,

Meri, maa.

Wõtwad ette nuhelda

laulan mina kodu poole minnes. Imet, kirjastajate „põhjused”, miks nad raamatut trükkida ei taha, oliwad mind lustiliseks teinud. Aga kui ma õhtul peegli alla astusin,


10

leidsin ma oma pääst — halli juukse! Kahekümne aastane hallpää — mis ütlewad neiud.

Neiud ütlewad: Ah Gott! Herrje! Was ist das dort auf den Kuusenbaum?

Järgmisel päewal uus rändamine. Hää mees pakub kolmkümmend rubla. Wõta! Anna! Ei.

Tuhat, missugune hää summa! Jaa, aga kullakesed, mis nüüd? Raha otsas, aeg otsas, tööhimu otsas, kõik otsas. Endise kõrge kuuni roonimise järgi pidi tagasi kukkumine tulema, see on ju loomulik, püüdsin ennast trööstida, aga et kukkumine nii sügawasse maa põhja sünniks, oli ta kibe. O, kes, ütelge kes on kuulus omas linnas ja omastest ära tuntud!

„Ja ta tuli omaste juurde ja omaksed ei wõtnud teda mitte wastu.” Säält — õpi! Loe Lermantowi ja Pushkini „prohwet” loe — ja mõtle.

Ühel õhtul istusin pehmes leentoolis, kurb, abita, nõuta. Pehmes toolis patjade pääl ja — abita? Jah, kui õli jaoks enam raha ei ole, mis siis? Tool on ju korteri peremehe oma, mille eest homme üüri tahetakse.

Kuu waatab läbi akna osawõtlikult mu otsa. Tema on palju, palju suuremaid õnnetumaid näinud kui mina olen, aga ühtegi küll, kes nii kahwatult, nii rahutult ta pääle waatab. Ja kuu laenab mulle õli raha. Armas kuu, tänan walge eest! Kuu wastab: Tänu kord ka mu walge eest — hää laps! Meie hakkame kõnelema, kuu ja mina. Aga kuu on nii salaline — ta wahib, wahib, kuni mu silmad kinni lähewad. Magades? Ei, ma olen ülewel wist. arwan ma. Aga mul on nii hää, iseäralik, ma — ei tea kuda — ei saa liigutada. Ma waatan teise seina, kuhu kuu paistab, ei saa silmi lahti teha, näen aga siiski — näen, näen terwet seltskonda. Kõik mu jutu tegelased seisawad pool ringis minu ees: Õnnetu karjapoiss waeste külast oma kahwatand näoga, waene wabatnaine wiisade,


11

kaltsjalanõude ja katgise kuuega, rüütel meie aja ülikonnas, talu peremees ja perenaine ja paar neidu. Nende kõikide jalge ees, kesk pool ringi, on mu käsikirja tühjad kaaned ennegi — aga ei, säält nurga wahelt tulewad weel kaks inimest, pisukesed nagu pöidlad, nähtawale. Teine neist lükkab lehe ääre üles ja — wäljas nad ongi! Kuna käsikirjast nüüd tõeste enam muud ei ole jäänud kui kaaned, paisuwad kaks wiimast tegelast, üks käbedaks kärmeks mehikeseks, kuna teine kui koljat aeglaselt oma konta paenutab. Kõik waikiwad ja ootawad.

„Mis teie tahate?” küsin mina.

„Meie kaebame,” kostab rüütel.

„Kelle pääle?”

„Selle peale, kes meid kaheksa päewa sees loonud.”

„Sõber, kuue päewaga loodi maailm, miks ei wõi kaheksa päewaga weikest juttu luua?”

„Aga aeg on lühike — liig lühike.”

„Sõber, kui teie Eesti kirjanikka üles peate, siis ütelge, et see aeg lühike on.” — „Anna mulle mu seisuse järele riiet — sa näed, ma olen pool halasti, weel wähem rüütel. Anna mulle mu raudriie, mu mõek, mu kannel.”

„Sõber, ma ei wõi sulle mitte anda, mis sul enesel ei ole. Nii auustamise wäärt kui see aeg oli, mil sa mõek ühes, kannel teises käes käisid, kord lahingitesse murdsid kord armukese akna all laulsid — see aeg on mööda. Raudriie ei kõlba enam ja kandle asemel wõtab teid ema alma mater rinnale. Ma ei wõi sulle midagi anda, kui seda, mis aeg sulle andis.”

Ja teie. kahwatanud kujud, mis soowite teie?

„Peasta meid siit kaante wahelt, meil on kitsas siin!” paluwad teised.

„Kitsas on ka mu enese rinnas, mu lapsed, ma ei wõi teid aidata,” wastan neile mina. Kas teie igaweste


12

kaante wahele käsikirjasse jääte ja mu rind igaweste kitsaks jäeb, seda ei tea ma ütelda. Teie ei ole selle seltskonna meele järele, kelle maitse Münchauseni imelugudega, tapmistega, musudega ja kõrwalopsudega nüriks on tehtud — teie olete oma kodu-külast, aga küla rahwas, teie naabrid, ei tunneks teid wast esimesel silmapilgul ära. Kannatage minu pärast, nagu ma teie pärast kannatan. Aga jätke oma küla hallid kuued selga ja wiisad jalga, mida te oma eluajal auuga olete kannud.”

Wagusi jäiwad kujud seisma. Siis hakkasiwad nad kõikuma, tasakeste nägematult käsikirja kaante ümber kokku koguma — muutusiwad weikesteks, siis lehe kujutisteks ja lükkisiwad üks teise järele raamatuks kokku.

Puuh! uni. . .

Ma lõin silmad lahti; kuu waatis mu otsa ja naeratas osawõtlikult, siiski nii nagu pilgates.

„Kuu, kas ka sina usud, et käsikiri nii tähtjas on!”

Kuu naeratas rohkem.

„Kuu, kuu, kas ta siis midagi wäärt ei ole?” hüüdsin ma meelt ära heites.

Kuu jäi tõsiseks.

Kuu kõneles midagi, millest ma aga mitte aru ei saanud. Alles hiljem, hiljem mõistsin, mis kuu sellel kurwal õhtul kõneles:

„Noor inimene, muretse iseenesele kaal, ära küsi teiste otsusi. Sa oled ärritatud närwidega — oled noor inimene, see on kõik su wiga, see on ka su jutu wiga. Ka selle wiga, mis praegu kirjutad. Naljast kargad sa nutusse — kus on loogik, kus arendus, iseloomude kokku kõla? Nut-naljakas lugu! Ära kõnni pilwede pääl, ära rooma põrmus!”


Tänan kuu, mitme aasta pärast!


13

Peipsi pääl.

Kui kesk talwel külm õige pakaseks läheb, raputab wangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all waikiwast põuest kõlawad suurtüki sarnased paugud ja mõõtmata lume lagedal tulewad sinised wiirud nähtawale — sinaw wesi paistab rannasolewale waatajale silma, esite lai kraawi sarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob wiimaks kui sinine niit, kui juukse karw halli taewa lootuse sisse ära. Need on praod, mida külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jäeb wõeras waataja lõikawast külmast hoolimata silmapilguks järwede järwe kaldale seisma. Kuula! Paukumine ja ähkimine ja siis jõrin, nagu sõidaks Kalew kuue hobuse saanis raksudes üle jää. See on Soome külma taat, kes sääl põristab, põhja tuul ees, jää saan taga. Ei, see on liikumata kühmas, tormist sügisel kokku wisatud jäätükkide hunik. Üks raks käib, ja otse waataja jalge kohalt jookseb waewalt arusaadaw kriips noolotse üles järwe pääle. Pea aga läheb ta laiemaks ja mõne tunni pärast on ta lai pragu.

Niisugused praod on ju nii mõne inimese elu nõudnud. Häda ülesõitjatele, kui nad kaugel järwe pääl prao ette jõuawad, millest hobused üle ei jõua hüpata ja öö kätte tuleb. Sagedaste on nad üle järwe sõitjaid ja kalamehi ööks ehk kaheks wangi pannud, sagedaste ka — kui loom hilja pragu märkas, et enam seisma ei saanud jääda — hobuse, sõiduriista ja mehe tükkis neelanud. Ja need oliwad praod, ainult Peipsi praod!

Weel kardetawam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõni-


14

kord ei taha ega taha jää järele anda. „Tänawu ei jõua weel Jürigi Peipsist jagu saada!” ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jäeb ja Jüripäew ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talw mitte wäga äge ei olnud, kui lõuna tuul, mis Ema põue, see on jõe-suu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab häkitselt oma ahelad ja ta wihane müüramine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma wangi kütkeid lõhub. Hommikul paistab sinaw wesi uju-wate ja randa wisatud jäätükkidega randlase silma.

Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, ehk weel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette wõttis!

Kahekümne aasta eest seisiwad ühel Märtsi kuu hommikul kaks jalameest jääl pool Peipsi kaldal, Duduwa linna lähidal, ja pidasiwad aru. Mehed oliwad Lohusuust pärit. Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein, kes paar nädalat tagasi Peipsi tagant maad oliwad läinud kuulama. „Wenemaalt” oli sel ajal kerge weiksid mõisaid rendi pääle saada ja muud Wenemaad Lohusuu ega Kodawere mehed ei tunne, kui see mis Peipsi „taga” on. Hirm ja igatsus oli meelte tõsistelt nägudelt näha kui nad kodu poole waatasiwad, kus neid omaksed ootasiwad. Soe ilm, sula lõuna tuul ja Peipsi päälmise jää wesine rabe kord ei kuulutanud meestele hääd. Häkilist järwe lagunemist oli karta, sellepärast oliwad mõlemad kaubaga ruttanud — laguneb järw ära, mis siis ilma rahata wõera maa sees, wõera rahwa seas teed? Aga järw näitab wäga kahtlane — mis teha? Küll ju pool tundi waatawad mehed kodu poole, üksteise silmi, kumbgi ei taha esimest sõna ütelda.

„Läheme, Rein!” Jaak waatab taewa poole — tal oli raske seda ütelda.

Ta seltsimees waatab küsides ta otsa — mitte sellepärast, mis ta ütles; ta ise tahtis sedasama praegu Reinule


15

ütelda, — waid et seltsimehe otsa waatamine talle troosti annab.

„Meie upume, Jaak.”

„Kui upume, siis upume Jumala nimel, Rein.”

Ja jälle mõedawad mehed lagedat jää wälja. Tee on märgitud, nad on mõlemad tublid käijad, nad jõuawad õhtuks kodu.

„Mina lähen. Jaak.”

„Mina ka!”

„Upume ehk ei, Jaak.”

„Elu ehk surm, Rein. Minu naine jäi kodu nõnda — ta wõib sellesse surra ja ma ei saa teda enam näha kui ma jää äraminekut ootama jäen.”

Südilt ja üksteise käest kinni hoides alustawad Jaak ja Rein teekonda. Wali lõuna tuul puhub külle päält ja paks pilw katab taewast, aga nende süda on südi, liikmed tugewad ja jõudsalt jäeb ikka enam maad nende selja taha. Kõik näitab hästi minewat. Pilwes ilm neid ei hirmuta, lõuna ajal on nad ju arwata kesk järwe. Jää on küll wesine. aga üle ja üle lõhkemata.

Nüüd hakkab paksu lume räitsa sadama. Tuul hulub langemine ja ajab lund meestele wastu silmi. Nad suudawad waewalt tee märkisi, witsa raagusi, tähele panna. Mehed lööwad weidi kohkuma, astuwad aga wapraste edasi. Aja järele arwata, on' nad ju üle poole järwe, aga hirmus ränk on käia kange tuulega. See raputab nende riideid, kisub nende hõlmast, nagu oleks ta wihane, et tema wõimule järele ei anta.

Sääl — mis see on — kaugel kohab midagi! Nagu halwatud jaäwad Jaak ja Rein kuulatama — tõeste, kaugel tuule pääl kohab — wesi! Järw on lagunemas. Mehed ei näe küll weel ta lagunemist, aga nendele on see tuntud, mis sääl kaugel sünnib: wesi wahutab, jää tükid tantsiwad


16

ja raksudes murrawad lained üht tükki teise järele lahti — hirmus, hirmus!

„Meie oleme kadunud, Jaak!” hüüab Rein, wõtab mütsi pääst, loeb Issameie — „edasi Jaak!” hüüab ta siis.

Mehed ruttawad, kõwemaks läheb mühin. Jää ähib ja wabiseb jalgade all. Edasi, edasi, ruttu, ruttu!

Silmapilgu seisatawad mehed. Wööd wõetakse wöölt, sõlmatakse kokku ja kui arwatud pikkus wälja ei anna, leigatakse leiwa kotid ribadeks, keeratakse kokku ja jätkatakse otsa. Teine mässib teise otsa enesele ümber käe. Kui üks sisse langeb, wõib teine teda wälja tõmmata — jää jalge all ei wõi enam kaua lõhkemata jääda. See kõik sünnib tulise rutuga. Nad tõotawad wastamisi teine teise naise ja laste eest hoolt kanda, see on kui nendest teine peaks pääsema. Edasi, edasi! Mühin läheb suuremaks, tuul täieks tormiks, lund tuleb nagu kotiga — oh Jumal, oh Jumal!

„Ma kingin kirikule kroonlühtri, kui ma pääsen,” hüiab Rein.

Oh Jumal, Jumal!

Jaak ei wasta midagi, aga ta lubab oma südames ial enam enese naist peksta, kui Jumal teda weel päästab, ial lina leisikasse wett raputada, et kaupmeest petta, ial naabri heinamaal ööse hobust sööta, ial kirikus jutluse ajal tukkuda, ial magaski teradesse haganaid panna — ei midagi, ei millalgi midagi niisugust enam.

Oleks mõni truu hingekarjane sel silmapilgul nende meeste südamesse wõinud waadata, küll ta oleks rõõmustanud.

„Ruttu, ruttu, oh Jumal, oh Jumal!”

„Oh Jumal, oh Jeessuke!”

Kui weel tund aega antaks, siis pääseks hingega. Juba on selgeste jää räginat kuulda — kui weel tund aega antaks! Maa ei wõi enam kaugel olla. Ruttu, ruttu!...


17

Wesi kargleb saabaste alt üles, teda on ju nii rohkeste jää pääl. Juba — oh juba mustab Lohusuu kiriku torn, aga juba paistab ka wesi!

Weel umbes wiis wersta...

Jää põrub, ähib, jooned lööwad sisse. Kui weel pool tundi aega antaks — oh Jumal!

Werst...

Jää paendub jalge all — selgeste on tunda, et ta tüka kui pudru on, aga weel koos hoiab — üks ainus kõwa laine, siis wõib ta lagunud olla! Üksainus sõna on meeste huultel, üksainus: Jumal.

Pool wersta...

Ühe jää tüki päält teise pääle hüppawad mehed, enam kui üks kord on teine teist weest wälja tõmmanud, weel on elu ja surm teine teisega wõitlemas.

Weel — ?

„Aa, kurat, maa!” hõikab Rein, põlwini wee sees, kuhu ta jää tüki päält kukkunud — „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!”

— — — — — — — — — — — —

„Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel weikese küünlajala.

Kui Jaak nädala pärast kaupmehele linu läheb ära wiima, siputab ta wihaga igale lusikale natukene kastet pääle: „Maksud suured, — kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk wähem.”


18

Onupojad.

„Onupojad tulewad pühadeks kodu, Lilli,” ütleb wana Liiwoja mölder Lillile hommiku kohwi laual. Ise tõmbab ta piibust õige suure suitsu, et kihwasi keerates kahjurõõmulise naeratusega tähele panna, kuda ta sõnumit kena onutütar wastu wõtab.

„Kaarli ja Mihkli,” täiendab paks möldri teinepool, kellest ümberkaudu üteldakse, et tal rääkimine niisama raske on kui waitolemine; rääkimine liia paksuse, waitolemine rohke kõneanni pärast.

„Mihkli ja Kaarli,” kordab isand. Lilli kummardab oma kuldjuukselist pääkest iga uue nimede kerdamise järele madalamale kohwi tassi pääle; kuri kohwi ka, nii palaw, et palged — noh, ütleme palgekesed — punetama paneb. Aga weike kena nägu püiab nii imetõsine olla nagu oleks ükspuha, kas Mihkli ehk Kaarli ilmas on ehk olemata. Paar suurt tarka lapse silma katsuwad kord nii rahulikult onu otsa waadata, et onu peaaegu ehmatada wõiks, kui ta nende kõnet oskaks; wõi oskabgi ta, sest magus omakasuline meelehää on see, mis säält lahkest wanaldasest näost ja silmaääristest naljakas-kawalatest kortsudest wastu wahib. Üks asi on onukesel selge, aga paraku mitte otsani selge. Ta teab, et mitte kohwi palawus kena onutütre palgeid punaseks ei teinud, waid Kaarli ehk Mihkli. — jah, aga siin on onukese tarkus otsas, kumma? — nimetamine. Et teise nimi Lilli südamekesele magus on, see on juba mitme aastane awalik saladus, millele aga onu kawalus jälgile ei saa, kas ta nüüd Kaarli ehk Mihkli nime enne nimetab. Kawalatel onudel on harilikult weel kawalamad onutütred.


19

Wõi oli see punastamine koguni Miitsu süü? Miitsu on ehk oli walgete käppadega ja walge rinnaesisega kassikene, Lilli parem sõber ja esimene arm. aga tema kadunukene ei ela enam. Nelja aasta eest, kui onupojad kauaks ajaks ära ülikooli läksiwad, oli just õnnetus tahtnud, et koer sel päewal Miitsu ära murdis. Lilli oli trööstimata ja laulis kurbi laulust, nagu: „Su silmad on nõidnud mind ära,” ehk: „Kui kaks armast lahkuwad,” ja mitut teist muud, mida ta W. tütarlaste koolis teiste omasuguste käest oli ärakirjutanud, kellel juba omad kallikesed wälja oliwad walitud. Onut onunaist ei jõudnud aru saada, mis imet nende wiieteistkümne aastasel sugulasel wiga oli, kes weel mõne nädala eest nukku oli mänginud, — jaa, aga see oli ju enam salajas sündinud! Wiimati näitas onu saladuse jälgile saanud ja ütles enesele magusaste habemesse: Miitsu süü! Aga et onule Miitsuga ka Mihkli ja Kaarli meelde tuli, see tuli nüüd sellest, et Miitsu sell päewal suri, kui onupojad ära läksiwad.

Nii palju oli onu kätte saanud, et Miitsu registrist wälja tuleb jätta ja kaks wiimast, onupojad, sinna seada, aga kumb neist see õige on, seda ei tea onu.

Ehk ei tea Lilli isegi?

Kui juba Neli-pühi ukse taga oli. kus Köögi-.Riinu ju pühaliku näoga köögis pühade waheroogast walmistas ja sääl juures näo tegi, nagu oleks ta pääle mõisa kubja abikaasa see kõige tähtsam inimene ilmas, ja ta weike poeg — lusika ots suus, hoolega iga nõu pääle waatas — sääl. selsamal ajal walmistati ka kahte imeilusat pühade muna. Ehk nägi õhtul kuu läbi akna, kumba neist noor neiu hellama pilguga waatas, kui ta kingitusi kappi pannes käe tuksuma südame pääle waotas. . .

Kumb oli?


20

II.

Teistel on hää waest Lillit naerda, aga mis wõib Lilli parata kui ta isegi ei tea kumb on. Kaarli ja Mihkli on kaksikud ja nii hirmus ühte nägu, et armastuski wõib ära eksida, arwab onu. Mõlemad on nii iseenese nägu sirged noored mehed, et kui naisterahwad ütlewad: Mihkli on ilus mees! siis maksab see niisama hästi ka Kaarli kohta. Mõlemil on nii usaldust äratawad näo jooned, mis kedagi sulle ju enne armsaks teewad, enne kui temaga oled rääkinudgi. Wõib olla sellepärast oligi onu oma mõlemad pojad ülikooli saatnud, et teine neist ta suure talu wõi mõisakese pidajaks jäeb, sest onu arwamise järele wõis ka weel ülikoolis olnud inimene põldu harida. Aga — temagi ei tea kumb kodu peab jääma, waid jätab seda saatuse hooleks.

Lilli leiab, et kummagil onupojal üks wiga on: Mihkli suitsetab, Kaarli — luuletab. Luuletusi loeb Lilli küll hää meelega, aga luuletajad ise ei ole ta meelt mööda. Wahe on ainult sääl, et Kaarli laulud täis nalja, Kaarli ise lustiline, kuna Mihkli klawerimäng nutt ise on, sest saadik kui Kaarli ja Mihkli kodu tuliwad.

Nädalad, kuud lähemad mööda. Tõsine ja kurb, istub Mihkli õhtu eel toas. Ta on nii kurwalt klaweri pääl unistanud, et lilledgi lahtise akna all kurtes kuulma on jäänud ja Mihkli pärast mängimise lõppu ise ka sügawaste ohates maha istunud. Kaarli ja Lilli jalutawad praegu aias käsikäes. Ta ei saa isegi aru, miks see ta meele nukraks teeb. Teab ta ju ometi, et Lilli alati temast eemale hoiab ja ta wastu koguni kare on. Nõnda oli ju wanast ja nõnda on ka nüüd. Weel eila õhtu oli Lilli teda koguni tähelepanemata jätnud ja usaldades Kaarli käe kõrwal kõndinud. Lilli on tale tihti „herra” ütelnud, tihti kibedaid


21

wastusi annud — ja ta õnnetu Mihkli julges maale tulles arwata, et nüüd aeg oleks, kaua peidetud tundmist awaldada! Et ta wanemad wastu oleks, seda ta ei kartnud. Ja nüüd läks kõik teisiti. Kodune õnn ja waikne perekondline elu, mille pääle ta lootnud, näis kättesaamata. Oma kunstile tahtis ta nüüd elama hakata.

Selsamal ajal naeris Kaarli: Waene Mihkli, kuda ta ennast waewab! Mina tean midagi, aga mis mul asja!

Onu on ju mitu päewa rohkem mõttes, kui muidu; ühel õhtul ütleb ta oma teisele poolele.

„Tead, meie Mihkli tahab selle nädala sees ära päälinna reisida?”

„Tõeste? Mina arwasin et Kaarli reisib.”

„Ka mina. Aga Mihkli andis seda ise täna teada — ahah, Puritani eesli lugu tuleb mulle meelde — sest saab kena nali, et see nii läheb!”

„Mis naljatusi sa jälle kraamitsema hakkad? See ei ole sugugi naljatada, kui üks laps wanemate majast lahkub.”

„Waata, just sellepärast. Ma tean selgeste, et meie noorte inimeste wahel midagi olemas on, aga kätte ei saa ometi kudagi, keda Lilli armastab. Et lugu nõnda on. näen ma ta olekust ja sellest, et ta täna omakord minult luba palus, kui lastekoolitaja ise oma pääd ilma wälja rännata.”

„Imelik, seda rääkis ta mõne päewa eest ju mulle, aga ma pidasin seda naljaks,” imestas paks möldri emand. „Ja nüüd tahab ka Mihkli minna.”

„Just sellepärast on eesel paraja koha pääl.”

„Aga ma ei saa aru, mis sul Lilli wastu on, ehk kuda sa siin tõsises asjas pilgata wõid.”

„Wälk ja pauk — Lillit pilgata — mina? Wälk-neiu. silmaterake, päike ise! Aga kas sa siis tead, kumb Lilli kallis wõiks olla?”

„Aa — oo!” tegi emand. „Aga eesel?”


22

„Noh, eesel on eesel! Waata, ühest Purtani eeslist räägitakse, et ta kahe ühesuguse ja ühe wärskuse heinatüki wahele nälga on surnud, et ta kummagist tükist ei usaldanud wõtta, et ta otsusele ei saanud, kumb heinatükk magusam on. Kui aga teine heinatükk ära oleks wõetud, siis oleks üks ainus jäänud ja siis — ”

„Oh sa patune lobiseja!” müksas emand isandale külge, oli aga isegi selle hää nõu üle tuli õnnelik ja jäi warsti magama.

Kui paar päewa hiljem Mihkli onutütre kambri astus teda Jumalaga jätma, leiab ta neiu kohwrit pakkimas, silmad enesel nutust punased.

„Ma tahan ära reisida, onutütar Lilli.” ütleb Mihkli kurwalt.

„Ka mina reisin ära ja tahtsin praegu teid tulla Jumalaga jätma,” ütleb Lilli weel kurwemalt.

Wahe aeg.

„Mis see tähendab?” küsib Mihkli niisuguse häälega, nagu see inimene küsib, kes praegu mingist asjast aru hakkab saama.

„Mis see tähendab?” küsib Lilli aralt oma korda.

Mina ei tea, mis neil see tähendas esite. aga natukese aja pärast on mõlemil selge, mis see tähendab ja Lilli ütleb Mihklile:

„Aga mu süda, kuda wõisid sa minust seda mõelda, see oli ju meie enese Kaarli.”

„Meie enese Kaarli jah,” naerab Kaarli wanematega tuppa astudes ja kõik annawad õnnistust. Kõik nad kolm oliwad korda mööda wõtme august waadanud.

„Meie jääme mõlemad koju!” ütleb Mihkli Lillile.

Mihkli oli!


23

Pahased naabrid.

Kujutus küla elust.


„Ma ütlen sulle, mina ei jäta!”

„Mina ka mitte!”

„Hee. kui arwad, et sinuga muidu naljatama oleksin tulnud, siis ütlen weel kord: Kuule Enn! Kas mingu mu wiimane kopikas taskust, krunt ja pood weel taga järele, aga õigus peab minule saama, kas kuuled?”

„Ja mina ütlen sinule, Jaak: Kui mu jõud otsas, müün weske, kui weske otsas, müün talu. aga kohut tahan ma käia kas wõi wiimse päewani! Saame siis näha, kellel õigus, kellel mitte!”

„Sinu weske loks kukkub muidugi warsti ümber.”

„Sinu pood langeb muidugi warsti haambri alla.”

„Sinu tütar — ei kuule madalast.”

„Sinu pojale käib langetõbi. . . .”

Jaak tahtis midagi weel kibedamat tagasi anda. kui ta hääl korraga ühe tõusnud kära läbi kuulmatuks jäi. Käredate sõnade pärast oli õues kirju kukk nõnda ära ehmatanud, et ta kisades puu riida alla põgenes, aga õnnetuseks just magaja Tuksi pähe, kes unest ärkades suure ehmatusega kilades haukuma hakkas. Temale lõi naabri suur karjakoer laisas taktis au, au! sekka ja warsti paukusiwad terwe küla koerad ühes kooris: peenikesed piibari ja jämedad passi-hääled läbi segi. Mehed, kes pärast rehepeksu parajale keskhommikut sõiwad, waatasiwad aknasse, kas wast mõni saks külast läbi ei sõida; naised paniwad imewad lapsed kellegi teise sülle ja tõttasiwad tüdrukutega ja poisikestega wälja waatama. Mihkli Peetri noor hobune tõmbas koplis


24

ennast köiest lahti ja jooksis krampides ja noorskates läbi kapsaste ja ubade.

„Mis sääl nüüd lahti on?” küsiti mitmes kohas korraga.

„Pääkohtumees ja wallawanem tülitsewad, sõimawad wastamisi, teine oma, teine oma õues.”

See oli sõnum!

Oleks tülitsejad keegi teised olnud, poleks palju tähele pandud. Aga et just wallawanem ja pääkohtumees need oliwad, tahtis imet igaüks enese silmaga näha ja kõik tõttasiwad waatama. Isegi Hinnu pere sulane, kes kõik selle hommiku keskhommikust klimbi supi ootusel kärsitu oli, ja perenaise wäljaminekul nüüd seda tihedamalt lusikat tarwitas, isegi tema jättis söömise pooleli, kui tal meelde tuli, et pääkohtumees talle maksmata jäänud pääraha pärast mullu trahwi mõistis.

Suur hulk külarahwast oli tülitsejaid päält kuulamas. Mehed, sinised jakid seljas, piibud suus rinnuli oma aedade pääl, tüdrukud tänamas kikltates ühes koos, mõnel wee ämber weega, mõnel poolele pesemata piimanõuud käes. Üks neist kuiwatas praegu põllega silmi, kellele naabri pere-poeg teisalt poolt kaewu wett oli wisanud. Weikesed Mannid, Lekod seisiwad rippuwate patsidega wanemate tüdrukute wahel sõrme küüsi närides ehk särgi käeksega nina pühkides ja waatasiwad sinna poole, kust tüli tuli. Seakarjanegi küla all oli nii ennast unustanud, et tähele ei pannud, kuda üks must orik praegu ninaga esimest kartohwli pesa üles lükkas...

„Mi— mis sa ütlesid?” küsis wallawanem Jaak kuna ta wiha pärast näost punaseks läks — „wõi mina warastawat walla raha.” Enam ei saanud ta jällegi ütelda. Perekonna asjadest halba kuulda, kannatas Jaak weel ära, aga mis walla asjadesse puutus, selles ei mõistnud õiglane wali korrapidaja Jaak nalja. Seda tahtis ta weel kibedamalt tagasi anda.


25

„A sina mõistsid meepoti eest Lutsu Wiiule õiguse!” oigas ta nii kõwast, et seda terwe küla kuulda wõis.

See oli Ennule enam kui liig. Hinge tagasi hoides näis temas üks suur otsus walmiwat, millega wastast karistada.

„Kuule Jaak! Oma kõwernina poeg hoia minu tütrest eemale! Ega ma oma tütart selle tarwis ole kaswatanud, et teda sinu tühja palja pojale sülle wisata. Kuuled! Sinu poeg ei tohi mitte enam minu tütre järele wahtida, temaga kõnelda, ega ise ei tea mis mõelda. Saad aru!”

„He, hee! Arwad, et sinu linalakk tütar ka mõni asi on, keda niisugune poiss, kui minu Hain. peaks tahtma! He, he, oh sa rumal Enn! Niisugust saaks ta iga sõrme jaoks kümme tükki!”

„Aga minu tütar sinu pojale ei lähe.”

„Minu poeg aga sinu tütart ei wõta.”

„Sinu poeg ei tohi enam minu tütrele kiriku teel kompwekkisi anda, ma ei salli seda!”

„Ja sinu linalakk tütar ei tohi enam meil tantsimas käia, ega all koplis laulu kõõrutada, kui minu poeg enese õues midagi teeb. Seda pane tähele!”

Kust riid naabrite wahele tulnud?

Ei olnud suurem asi. Eile oli Jaagu koer Ennu sea jalga hammustand, täna Ennu kana Jaagu seemendatud rukki põllul käinud. Aga Jaagu ja Ennu kohta oliwad need asjad juba suured asjad. Nad osatasiwad wanu haawu.

See oli nädala paari eest kui nad esimest korda tülisse läksiwad. Jaagu ja Ennu koplite piiril kaswis suur endisest ajast jäänud õunapuu. Seni ajani oliwad mõlemad naabrid sõbralikult ta õunu maitsenud, ilma et kumbgi puud ennast enesele oleks tahtnud. Nüüd oliwad aga ühel päewal


26

Jaagu weike Kusti ja Ennu weel weiksem Jassi õunapuu all ühe punapõselise õuna pärast, mida igamees enesele ihkas, tuttipidi kokku läinud. Lapsed kaebasiwad emadele, emad hääl silmapilgul isadele ja isad lubasiwad läbikatsuda, kelle see õunapuu õiete on. Aga pika mõtlemise järele oliwad mõlemad wistist ühele otsusele saanud: puu on minu oma. Ma ütlen meelega „wistist”, sest päris kindel ei olnud asi mitte. Ainult sellest, kuda kummagi pere karjaste olek üksteise wastu oli, wõis arwata, mis mehed kodus mõtlesiwad. Nii nimelt ütles Jaagu karjane: Õunapuu on meie oma. sest ta suurem osa juuri on meie koplis. Ennu karjane wastas: Seda ei ole! Õunapuu on meie, ta latw on rohkem meie kui teie pool. ja lehed, mis maha langewad, teewad üksi meie heinamaale kahju.

Enne sõbraliste naabrite naised ja lapsed on riius, kui kaua wõisiwad siis mehedgi wastu pidada. Mõni päew pärast laste õunalahingit mõtles Enn: Ega see Jaak ei olegi nii hää mees, kui ta näitab. Ta on üksi sellepärast mu sõber olnud, et pääkohtumees olen. Wähe aega hiljem mõtles ta koguni: Jaak on see kõige pahem inimene maa pääl Jumal teab kuda ma — seda waremine ei märganud.

Kui sellepärast Enn Jaagust nurgeti hakkas mööda käima, arwas wiimane: See on ometi ime asi, kuda ma alles nüüd ära näen, missugune hirmus inimene Enn on. Tal on kohe niisugune õel nägugi: näe. missugune kuri — kawal! Kui nüüd aga weel weikesed piiripahandused ette tuliwad, ei jõudnud naabrid enam wiha warjata. Täna hommikul, kui mõlemad naabrid rehe all reht peksiwad, kus nad wastamisi lahtistest wärawatest üksteise tööd nägiwad, arwas Enn, et Jaak nagu pilgates tema poole oleks waadanud, Jaak jälle, et Enn nagu just teda trotsides wardaga nõnda kõwaste lööb. Ikka tihemine sinna poole waadates


27

läks ikka rohkem ta süda täis. Ta sülitas pihku, wiskas warda käest maha ja läks wälja õue pääle jahutama.

Waewalt oli Enn sääl, kui Jaak oma poolt sedasama tegi. Ta läks toetas oma õue wärawa kõrwale aia pääle ja waatas wäljakutsuwalt Ennu otsa.

„Mis sa wahid sääl aia pääl minu õue — sina? Mis sul asja wahtida on?” küsis Enn.

„Mis sinul minu wahtimisega asja on? See on minu aed, mille pääl ma wahin.”

Nende sõnadega oli sõim alganud. mida kukk ja Tuks kahekesi nii suureks tegiwad. Tüli lõppes sellega, et naabrid üksteist kohtusse lubasiwad kaewata. Pääle selle lubas Enn ka weski ehitada, et keegi enam Jaagu weskile, Jaak enesele poe asutada, et keegi enam Ennu poodi ei läheks.

Selle mõttega heitsiwad naabrid täna õhtul magama ja mõlemil oli täna kahe nädala järele esimest kord hää uni.



II.

Need, kellede kohta isade ähwardus käis, saiwad üksteisega weel wähem korda. Et Jaagu Hain ja Ennu Miina üksteisega ju wanast ajast saadik waenlust pidasiwad, see oli kõigile tuttaw. Mikspärast, seda ei teadnud keegi, nemad ise weel kõige wähem. Kui nad koolis käisiwad, kaebas Hain Miina peale, et see oma rehkenduse tüki raamatust teinud, Miina Haini pääle. et sellel „küsimise” ajal sõrm Piibliloo ehk Katekismuse wahel seista, ehk jälle ta õigest-kirjutuse ajal raamatu laua all lahti hoidwat. Selle eest lükkas Hain Miina kodu minnes tee kõrwale lumesse, mille eest ta „Kõwernina Hain!” Miina käest palgaks sai. Kui teised selle üle naersiwad, kõneles Hain oma seltsimeestele, iseäranis Tooma Tõnisele, kes Miinast palju lugu pidas, et Miina alles lappidega ja nukkudega mängiwat. Nende sauna Mann ise olla näinud. See oli aga Miinale, kes


28

ju minewa talwel ühepäewa käijate sekka arwatud ja tänawu kui täiskaswand tüdruk tahtis maksta, kõige suurem teotus, mis aga ilmas wõib olla ja nüüd ei annud ta Hainile enam teist nime kui: Jaagu kõwernina! Hain andis jälle „Ennu linalakk” tagasi ja nii oliwad mõlemad teineteisele sõimunimed seadnud, millega neid terwe küla nimetas.

Pärast leerimist, mis ühel aastal sündis, oli neil weelgi üksteisega jagamist, ehk nüüd küll ju mõlemad teine-teisest enam eemale hoidsiwad. „Mõni poiss ka, see Hain,” ütles Miina teistele tüdrukutele kui need Hainist rääkisiwad. Ja kui Haini sõbrad Miinat kiitsiwad, nagu neil Miina ikka esimeseks jutuks oli ja silmateraks, wastas Hain: „Tühja. ei ole suurem asi!” Ükskord ei tulnud Miina pruutneitsina sinna pulma, kus Hain peiupoiss oli. Hain kannatas selle ära, jättis aga paar kuud hiljem J. küla näitemüügil Miina ilusaste istuma, kui ta kõik tüdrukud kordamööda, isegi poollombaka Oro Kadri tantsule wiis. Miinale kippusiwad pisarad silma, aga temagi jättis tulewiku tasuda. Korra oli Hain Miinale koguni „laulu teinud,” mida iseäranis õitsipoisid laulsiwad, et sellega kui täied mehed maksta. „Oh sa kõwernina!” nuttis Miina, tõotas mitte ilmaski enam Hainiga sõna kõnelda, ega Jaagu omade poest kaupa ostma minna.

Kui aga Miina midagi uut wiperust jälle Haini jaoks wälja oli mõelnud, kadus pahameel ja Miina oli jälle niisama lahke kui enne.

„Kuule Hain,” küsis Miina ühel pühapäewa õhtul, kui kõik ümberkaudsed noored inimesed Ennu omadel mängimas oliwad. „Kas see tõsi on, et sa Oro Kadrit oled kosimas käinud?”

„Mina, Oro Kadril?”

„Sina neh!”


29

„Seda lombakat?”

„Seda neh!”

„Seda rõugearmilist?”

„Sedasama.”

„Kelle peig, Kalts-Kaarel minewal aastal Ülejõe Jüri teenistusest ära jooksis, Miina?”

„Aga kes sellegipärast sulle tulla ei tahtnud.”

Kas said nüüd? naeris Miina iseeneses.

„Aa, see on jälle üks sinu leidustest, Miina. Ega ma sind ikka ei wõta.”

„Kui ma aga sulle enne tuleksin — hihi!”

Ja selle pääle tantsisiwad Miina ja Hain kahekesi nagu midagi ei oleks olnud.

Sel korral, kui nende isad tülisse läksiwad, sai Hain poest tulles tänawa kaewu kohal Miinaga kokku ja wist oleks tänagi nende wahel midagi „kanakakkumist” olnud, kui isade poolt praegu mitte kõigile ootmata asjad nende kõrwu ei oleks kostnud.

Hain jäi sambana seisma. Praegu räägiti weskest ja poest.

Hain seisis — Miina näris põlle nurka. Nüüd räägiti juba walla rahast. Hain laskis nõuta kaewu posti najale. Miina kahwatas ära. Juurde tulnud külarahwas waatas nende mõlemate otsa. Korraga räägiti pojast ja tütrest: „kõwernina poeg — ” — „linalakk tütar” — „ei tohi kompwekkisi anda” — „ei tohi minu poja pärast koplis kõõrutada” — „ei wõta” — „ei tule — ”

Hirmus!

Hain kargas kaewu posti juurest ära ja seisis, kui mees, kel korraga oma mõte tulnud, sirgelt püsti. Miina oli oma õhetawa näo kätega kinni katnud.

Neil oli nüüd selgeks saanud, mis see tähendas, et nad üksteist kiusasiwad. Nad oliwad — üksteisele — hääd!


30

Ja niisugusel lool pidi see neile selgeks saama! Kui nad ise üksteisele imelisi nimesi oliwad mõelnud, siis oli see nii weider, nii kena, nii hää olnud. Aga nüüd neid terwe küla kuuldes teiste suust kuulda — oh sa paraku!

„Anna andeks Miina, mis ma sulle teadmata paha olen teinud!” palub Hain wiimaks aralt. — „ma ei tahtnud — ”

Aga Miina oli ju kiljatades ära jooksnud.



III.

Aasta on sest saadik mööda läinud. Ennut-Jaaku käiwad kohut. Wallakohtust minnakse kihelkonna kohtu, kihelkonna kohtust linna kohtu, linna kohtust ikka jälle linna kohtu ja ikka nõnda edasi. Ükski kohus ei mõista aga riidlejaid rahule lepitada ega nõnda mõista, kuda mehed lepiks: kord mõistab ta õunapuu ühele, kord teisele poole, kord ei kummalegi.

Ja naabrid ise on — teadagi wihased. Nad käiwad ju kohut. Nad ei käi mitte nõnda kohut, nagu mõned Wiljandi maal, kus — nõnda üteldakse — wastalised ühes wankris kohtu sõidawad, ühest topsist joowad, ühel teisel pidudel käiwad ja ainult kohtusaalis wastased on. Ei, Ennut Jaaku on päris mõistlikul kombel wastased. Kui Ennu põrsas Jaagu kartuliste läheb, lüiakse tal jalg maha, kui Jaagu hobone Ennu oraksele jookseb, tuuakse kohtumees. Jaak käib 20 wersta taga weskel, et mitte Ennu weskele minna ja Enn toob oma soola koti ja pastla paarid kaugelt linnast, ennem kui neid Jaagu poest ostab.

Ja Miina ja Hain? Nad hoidwad sest saadik üks-teisest eemale kui nad isade riidlemist kuulsiwad. Tuleb see sellest, et igaüks oma isa poole hoiab, ehk et nad üks-teisele ju küllalt kibedust on teinud ja halba ütelnud ehk midagi muud. Nii palju on selge, et nad eemale hoidwad.


31

Ükskord on nad kiriku teel kogemata kokku saanud. Hainil on nii halb, et ta Miina kõrwal peab käima ja jälle nii hää, et ta mööda ei raatsi minna. Ta tahab Miinale midagi ütelda, aga imelikul kombel ei leia ta kudagi parajat sõna. Pika mõtlemise järele arwab ta hää kõne alguse leidnud, aga sääl tuleb üks nende küla mees hobusega järele ja wõtab Miina pääle ja wiib ära. Teine kord juhtub Hain Miinaga wainul kokku, aga sääl tuleb Oti karjane sinna ja Hain ei saa jälle midagi ütelda. Kolmas kord ei ole küll kedagi rääkimas, aga siis ei ole Hainul julgust enam.

Hain on ju mõni aeg näost kahwatu. aga see tuleb küll sellest, et ta kewadel puu metsas jala ära on raiunud, mis mõni aeg parandamist nõudis. Miina ei wõta enam ühestgi küla tantsupidust osa, aga seegi wõib ainult sellest tulla, et ta weike õde mullu sügisel ära suri.

Millest siis muust?

Naabritel ei tule leppimist mõttessegi. Keegi ei taha ju sellepärast lepitusega algada, et wastane wõiks arwata, et teda kardetakse. Aga kahju teeb kohtukäimine. palju kahju. Palju päewi saawad mõlemil pool wiidetud, kodus ei ole kes sulaste järele waatab. Aga ka kohtuasi ei tõota kummagile hääd. Mis neile wiimati linnas üteldi, sellest ei räägi kumbgi kellegile sõna, aga Enn ei tule kaks korda selle järele sööma ja Jaak otsib kodu tulles pahandust. Et ta aga parajaste kedagi toas ei leia, ei naist, kellega pahandada, ega ühte lastgi, kellele lüia, siis peksab ta koera...

Ennu käsi hakkab halwaste käima ja Jaagu lugu ei ole mitte parem. Ükskord kui Jaak linnas kohtus wiibis, on wargad ta kõige parema hobuse ära warastanud. Sulased oliwad õhtul talli ukse lukutamata unustanud. Jaak kuuleb naabri kahjust ja ta läheks sellele küll hääd tröösti sõna ütlema, aga siis wõiks Enn mõelda, et ta lepitust tuleb otsima. Sääl tuleb Jaagul enesel raskem õnnetus:


32

ta elumaja põleb ühel öösel ära. Jaak on rikas mees weelgi ja wõib warsti uue maja üles ehitada, aga kahju on siiski suur. Enn näeb naabri õnnetust ja tal on kahju. Ta hakkab mõtlema, kas Jaak tõeste nii halb mees on. Weel minewal pühapäewal on Jaak kiriku pingis nii, nii — Ennul tuleb see nüüd meelde — nagu paludes tema pääle waatnud. Juba ajab ta oma pühapäewa kuube selga, et Jaagule minna, sääl näeb ta, kuda Jaak enese õues nii toredalt kõnnib — süda ei anna järele! Süda annaks weel, aga mis ütleksiwad siis teised? Ka ei ole ta ise wähem õnnetu. Ta ainukene laps, Miina, on ju kaks nädalit elu ja surma wahel palawikuga wõitlemas — tema kallis Miina, keda kõik külarahwas ta mõistliku meele ja lahkuse parast kiidab.

Sest ei ole weel küll. et nad muidugi õnnetumad on. Rahwas räägib, et nad teineteisele wastastiku kahju tegewat. See on mõlemile raske kanda. Kui ka muidu wihased, nii nurjatumaid asju ei jõua ometi kumbgi kummagist uskuda. Nad on tülist wäsinud ja tahaks küll lepitust, aga keegi ei taha esimest sammu astuda.

Ühel päewal sõidab Enn linna adwokaadile mune ja mett wiima. Haini isa Jaak sõidab kiriku juure.

Hain jäeb kodu. Hain on kahwatanud, wäga kahwatanud, aga ta on ju jala ära raiunud. Täna on Hain weel rohkem kahwatanud kui muidu. Täna on ta ka sellele otsusele tulnud, haiget Miinat waatama minna. Kui Miina sureb? . . . mõtleb Hain. Ta ei tea, mis siis. . .

Hain läheb Ennule. Hainule ütleb üks imeline tundmus, et ta Ennule peab minema.

Eestoas istub Miina ema, kortsus näoga wanaemakene ja kudub sukka. Aeg ajalt käib ta waatamas, kas haigel midagi tarwis on. Hain räägib siin weidi aega ja palub siis luba Miinat waatama minna.


33

Haige kamber on peaaegu pime. Aknad paksude eesriietega kinni kaetud. Imeline waikne on siin. . . Haini süda peksab, aga siiski on see peksmine nii hää.

„Hain!” hüiab keegi teda tasa.

Hain wäriseb. Ta näeb enese ees ämaruse sarnases walges üht woodit, üht walget kogu. üht ... kätt.

Ta näeb, et tool woodi ees on ja istub selle pääle.

„Miina!”

Poolpimedas ei wõi ta näha, kas haige ta tasast hüüdi tähele on pannud. Ta kuuleb nagu tasast ohkamist.

„Miina — anna andeks, et — et — meie isad nii tülitsewad — ma kahetsen, et see nõnda on.”

Kõik waikne, tume.... Hain näeb, et walge käsi woodi teki pääl tema poole sirutab, Hain wõtab käest kinni ja waotab õrnalt...

Kätt ei tõmmata mitte ära.

„Miina — anna andeks — saa terweks — ole minu!” palub Hain õrnalt. Häkki tõmmatakse käsi ära ja selle liigutuse juures tunneb Hain, et ta enese käe pääle soojad pisarad langewad.

„Miina — Miina!”

Tasast nuutsumist on kuulda....

Hain on woodi ees. Haini pää langeb alamale. . . alamale....

Hain jäeb kauaks ... ei tea kui kauaks

Kui ema tuppa tuleb ja akna riide kõrwale lööb, siis alles ärkab Hain, kohmetab . . . tõuseb püsti ja otsib kübarat — kübar on aga käes. . .

„Häkine walgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema.

Ema teab kõik, kõik....

Kui Hain minna tahab, tuleb talle Enn ukse pääl wastu. Enn tuleb praegu linnast.


34

„Säh sulle! Wanad käiwad kohut, noored — ”

„Leppige ära naaber — ma palun südamest, leppige ära!”

„Wõi leppida — waata ikka waata!” ütleb Enn, aga pahandus on enam sõnades kui hääles. „Kas tead ka, mis adwokat mulle ütles. Adwokat ütles, et meie asi tühja läheb, aga meil mõlemil hää summa kohtu kulusi tuleb kanda.”

„Just sellepärast, pai naaber, leppige! Mina ja Miina armastame üksteist ja te teeksite meid õnnetumaks. Mõelge oma haige lapse pääle!”

Ennul lööwad silmad märjaks.

„Hain, sa oled kuldawäärt poiss ja su isa on kulda-wäärt mees. Wõta Miina, kui surm ta üle jätab — see on ju mu ammune nõuu.”

Hain läheb õnneliku meelega kodu, aga ta ei lähe üksinda. Isa ja wäimees lähewad wäimehe isale kosja — poega kosima.

Jaak nutab . . . Kirikherra on imet teinud. — Kaks suurt talukohta saawad üheks. Neljasaja rublane õunapuu jäeb kesk krunti.

Kui Hain, punaste tressidega must mulgi wammus seljas, oma õitsema noorikuga kiriku sõidab, ütlewad kõik, et õnnelikumat paari enam ei wõi ollagi kui Miina ja Hain.


35

Saaniga sõitsin ma sohinal…

I.

Rõõmsaste kõlawad kellad, lustilikult kidisewad saani jalased ja hobu jalad lööwad trah, trah, trah! takti juurde. Tugew ruun traawib noole kiirusel edasi, nagu oleks saan kahe noore mehega tema taga mängukann Trah, trah!

„ Eduard!”

Kõrged lumega kaetud kuused kahel pool teed jääwad üksteise järele nagu noppides seljataha. Tedred ja waresed, kes kaskede ladwas istuwad, tõusewad pahinal lendu, et ootamata rahurikkujate eest eemale saada. Pahinal langeb lumi kuuskede okstelt alla. Hobu noorskab: trah, trah!

„Eduard, inimene, unimüts!”

Hobu pöörab häkilise hüppamisega teelt kõrwale ja lähemal silmapilgul oleks kerge saan wastu kuuski kildudeks käinud, kui mitte teine seesistuja oma seltsilise käest ohje wiimsel silmapilgul ära ei oleks kiskunud. Selle raputuse läbi kohutatud, waatab Eduardiks nimetatud kohkunult ümber.

„Mis?”

„Oo, nüüd alles küsib ta, mis? Üks silmapilk hiljem, ja meie kondid oleks niisama ilusas pudis kuuse kännu pääl, nagu supiks keedetud kukel sinu tulewase ämmaeide laual, mida Maali ise — ”

„Nõh — nõõ!”

Eduard paneb selle nõh nõõga enesele nagu nägemataks tegewa küüne kaabu pähe. Tema nõh nõõ ütleb sõbrale nii palju kui: Mis see sinusse puutub, ehk: Kes teab, ehk:


36

Jäta mind rahule, ehk: No, küll ma sind tunnen rebane, kust sull juustu lõhn nina sügab. Jah, sõbrale ütleb see nõh nõõ kõik, enesele aga mitte midagi. Eduard ei kuule kellade lustilist laulu, saanitallade sahinat, mis Pritsule nii armas on nagu theemasina keemine, ei näe toredat walge waiguga kaetud kuuse metsa, kus lumi nagu magab, mõtleb ... Eduard ei kuule ei näe, ei tea ei tunne midagi, seda ka mitte, et tal ohjad käes on. Sellepärast ütleb Eduard esite, kui teine ta surma suust wälja on kiskunud: „mis?” ja kui teine teda ta soowide paradiisi ukse taha tahab wiia: Nõh, nõõ! Eduard ei näe ega kuule, ja mis sa siis inimest waewad, kui ta niisugune on. Aga ei. Eduard näeb praegu küll midagi. Lumiste kuuskede ja hõbelitris kaskede ja walges narmas põesaste wahelt paistab talle kaks — sõstra silma, käherad juukse säbarad, pehmed paled ja punane suukene — wiimaks on terwe sirge neiu, lustiline kui elawhõbe, ta silma ees. Näe, näe, mis metsas ei wõi olla? Wale, ei ole metsas! Eduard ei ole praegu Pritsuga, oma südame sõbraga metsas, waid Põmmadu walitseja majas — sääl pärnade all! Ei, ei, näe mis lahke mees see Põmmadu oma ise on? Istub ahju ääres, tõmbab Eduardile teise tooli kõrwale, toob kaks pikka piipu ja ütleb: kanade päralt, olete teie aga mehed nüüd isegi, herra studiosus! Pudel weini wiie mehe pääle lükkab teid igaüht kraawi, minu päewil jõi igamees pudeli ja jäi kesk teed! Ja walitseja naerab tulise hää meelega kohmetanud üliõpilast waadates, kes kolme tule wahel on — üks, mis ahjus, ütleme kaminis põleb, teine, mis walitseja pudelitesse puutub ja kolmas — aga see on see kõige kardetawam, teisest seinast klaweri kõrwalt sohwa päält kähera juukse sõbarate alt tema poole wälgub. Eduardi, see on, tema enese, nägu kuumab — tule paistest muidugi, mis kaminis ja ta waene ei tea, kelle parteisse heita: Põmmadu wana, wõi ta tütre


37

wõi — naise parteisse, kes sohwa tulede kõrwal istub. Wana on omal ajal ülikoolis päris Eesti üliõplaste öökulli peegel olnud ja, mõistagi, auustab ta weinisi kui tarkade olimpia jüngrite jooki; tütar aga tahaks muust kõnelda kui weinidest ja abikaasa, Jumala armust õle kuhela paksune, tahaks parem teada, kas kaupmehe Roberti emanda uus piibri-nahkne kasukas ju walmis on ja kas Eduard nende wiimsest hõbepulmast ka osa wõttis. Wali, waene Eduard, mõtle järele kuda sa kõikide soowisi ühetasa ära täidad. Pagana piip ka ei põle weel — ptüi! Eduard mõtleb ohja aru tõeste piibuwarre olema.

„Eduard — pagana poiss!”

„Prits!”

„Sa murrad täna tõeste meie mõlemate kaela. Anna ohjad päris minu kätte!”

Eduard annab ohjad mõeldud piibu asemel Pritsule, Pritsule oma kalli sõbrale. Need on kord inimesed, keda wist kümme surmasunnikut üksteisest ei lahuta. Kui ka Prits, kõikide tükimeeste pää, pedellide ahastus ja ööwahtide Kolgata, palju waiksemast Eduardist naljas ja kõnes nii palju ülem on kui päike kuust heledam, siiski ei ole talle ükski sõber nii tuline mõnus mees kui unistaja Eduard. Nad elawad ühes korteris, sööwad ühe lusikaga, põletawad üht paberossi kui raha kahe jaoks ei ulata ja jääwad üksteise eest wõeraste majasse panti kuni teine raha „pumpab”, see on laenab, ja siis ka sõbra wälja ostab. Mis enam, nad on ühes seakarjas käinud, ühes koos naabri sulase poisi käest peksa saanud, kui sead kartohwlis oliwad, ühes karja, ühes õitsipoisi ajad ära elanud, ühes kihelkonna koolis — ühes iga Jumala koolis käinud! Eduard leiab, et Pritsu pikk lahja nägu ja suur õige nina niisugune on, nagu Themistoklesel; Prits waatab Eduardi selgetesse sinisilmadesse, rahulise walge näo pääle, tedretähtede pääle, nii ise


38

moodi igatsewa näo pääle ja leiab Aristotelese kuju. Hiljem, kui Eduard riimima hakkab, on ta just Homeri nägu. Eduard on wagusam, aga talle tulewad mõnikord, sarwik teab kuda, nii mõnusad mõtted ühe asja kohta, et Prits kohe kurja wannub. Pritsu aga auustab Eduard kui oma herra ja meistrit kõiges, mis wahwuse, ruttutegemise ja lõbuleidmise ehk karutükkide tegemise kohta puutub. Eduardi „ideed” aga on järeleleidmata ja Pritsul naerab süda, kui sõber talle oma päewaraamatust midagi loeb. Ühe asja pärast lööks siiski Prits Eduardi kohe maha ja see on wäga iseäralik asi üliõpilase elus. Põllekandjate ees on Eduardil niisugune püha hir,. et ta sääl wiimasest logardist taha jäeb. Keegi ei ole noorte neidude seltskonnas ja perekonna pidudel abitum, kondilisem, wiletsam, rumalam kui Eduard ja — see just köidab teda weel enam imelise „subjekti” külge, nagu Prits Eduardi nimetab. Ta on ainult üks-kord Eduardi niisugusele pidule meelitada saanud, aga selle järg oli, et Eduard ühele neiule jala pääle astus ja ise teisi tuppa jooksis, siin pähe wastu riidenagi pommi lõi, theelaua ümber tõukas ja koera sabapidi ukse wahele lõi, kes selle eest ta püksi sääre lõhki kiskus. Kui Eduard hingetult kodus jõudis, wiskas ta oma walged kindad ja sabakuue ahju. Ja seesama Eduard oli kõrwuni sellesama neiu armastuse wangis, kelle — jala pääle ta astus. Ma ütlen kõrwuni, sest kui niisugune peru püssirohi tuld wõtab, nagu see, mis Eduardi põues on, sääl ei ole enam otsa ega aru. Ei söö, ei joo, ei kirjuta, ei loe ja kes niisugune oli, see oli meie Eduard pärast õnnetumat õhtupidu. Enne ülikooli uhkus, ei teadnud nüüd professorid, mis mehega pääle hakata. Ta teeb oma eeskujulistes sisseantud kirja-töödes korraga wigasi, mis hobune ka ei tee, mis kõige rumalam kreiskoolipoiss ei tee, ütleb näituseks, et tunde-närwide liikumine nii aeglane olla, et kui meil ühe million


39

penikoorma pikuse sabaga kass oleks ja kui selle kassi saba ots potti keema pandaks, walu alles kümne aasta pärast kassi kehani ulataks ja alles siis kass kisendama hakkaks. Niisugust hullu näitust wõib ennegi see inimene wõtta, kes ilma kübarata ettelugemiselt kodu läheb, poti kaanega raamatu asemel tundi tuleb ja mis muud pöörast weel. Alguses mõtles Prits sõpra hullumajasse wiia, aga pärast sai ta õigele tuulele. Midagi soneti sarnast luges ta Eduardi päewaraamatust, mis ühele „inglile”, oli pühendatud, kelle jala pääle Lutsifer astunud. O, kelle jalg oli see nii — õnnelik jalg! mõtles Prits ja pika waewa järele sai ta teada, et see Põmmadu walitsija Maali jagu olnud.

Ja Prits wõttis nõuks sõpra arstida. Sobi-rohud, palwed, paastumine ega maanitsus ei mõjunud siin midagi seda ta teadis. Hädasünnitajat üles otsida, see oli ainuke nõu, aga keda sarwik ka sarwipidi järele ei saanud tõmmata, oli Eduard. Muudgu kes omast nõust weel seda wähem järele andis, oli Prits. Ja nii sündis, et kord Prits Eduardi, kui nad jahil käisiwad, Põmmadu walitseja juurde petta oskas — tal olla üks tähtjas Hollandi maaldri pilt, üks imetegew Madonna ja niisugune kunsti asjade uurija, nagu Eduard, ei lasknud seda kahte korda ütelda.

Läksiwad ja mõju oli ettemõtlemata, kui sõber sõbra pettusest aru sai ja pildi Madonna asemel elawat Madonnat enese ees nägi. Jala pääle küll ta enam ei astunud, aga — jah, kuda. ehk mis see „aga” oli. mis ta sääl tegi ehk ütles — sellest kõigest Eduard midagi enam ei mäleta. Kui ta Pritsult küsib, kas ta wahest jälle rumal olnud, naerab see ennegi kawalalt.

Ja nüüd lähwad sõbrad teist korda Põmmadule. . .


40

II.

„Maali! — Maali, kus sa oled?”

„Mis on, isa?”

„Anna mu piibu pääle see süsi — näe, sääl on tangid.”

See, kelle hüüdmise pääle praegu sirge noor neiu sisse astub, on Põmmadu wana, nõnda nimetab teda ümberkaudne rahwas. Imet, tuba on just niisugune, nagu Eduard enne kinnisilmil näeb, aga selle wahega, et nüüd Põmmadu wana ise tagapool seinas sohwa pääl külleli on. kuna naine kesktuba ümmarguse laua ääres istub ja. suur must pitsidega tanu pääs, sukka kudub. Põmmadu wana ise — on Põmmadu wana, wa paks ümmargune onkel, punase punjas näoga, mida õhuke walge juukse-karwa sada, enam neid sääl ei wõi olla, kõrwade ümbert piirab. Keskpää on paljas nagu täiskuu. Põmmadu wanal on hää sohwa pääl selili olla, wäga hää. See wiis, kuda ta magusas rahus pikka piipu imeb, näitab ütlewat, et tal ju kõige wähemalt oma paartuhat pankas on, sest muidu ei wõi karjamõisa rentnik ihuilmaski nii rahulikult sohwa pääl istuda. Wanal on aga wast enamgi kui paarkümmend tuhat, ega muidu ta nii ümmarguseks oleks läinud. Need mõisawalitsejad, see on weikeste mõisate pidajad, keda rahwas „walitsejateks” kutsub, nagu suurte mõisate opmannisigi, ei kärsi weel kõhtu kaswatada, kui neil üksi paar-kümmend tuhat on. Harilik mõet läheb neljakümneni. Siis alles ütleb põllupidaja: nüüd olen juba wana inimene, mis niisama palju tähendab kui: ela ja maitse, mis Jumal annud. Ja mõnikord inimene maitseb ja maitseb ja maitseb nii, et ta enesest koguni teistsuguse inimese maitseb. Kes täna Põmmadu Roberti näeb, see ei wõi sugugi uskuda, et see paks rahumats kord kõige riiukam ja lustilisem üliõpilane on olnud. Waatab ta korra oma hobuseid ehk


41

karja, wõib küll kena olla. kui tead, et seesama „asja-tundja”, pilk kes hobuse wanaduse juba minu pärast ühe kõrwa otsast ära näeb, kord ära teadis ütelda, kas see wanaaegne waagen Atheni ehk Korinthuse kunsttöö on.

Tütar wiib tangide wahel söe kammist piibu pääle, seisatab ja tahab minna. Põmmadu wana waatab oma kalli külleluu pääle, aga kui sellelt midagi märki ei tule, ütleb wana:

„Istu ema kõrwale. Maali, kõneleme — midagi.”

Maali teab, et isa sagedaste temaga hää meelega kõneleb, ainult nii — ajawiiteks. Sest saadik, kui ta enesele kirjutaja peab, on wanamehel sagedaste igaw. Siiski näib talle isa tänane soow weidi iseäralik.

Ema näeb aga wäga selle nõus olema, et Maali siia jäeb, annab talle weidiks ajaks sukka kududa. „mu näpud on wäsinud,” ja waatab oma mehe otsa.

„Palju aega sest on ju. kui Friedrich P. ja Eduard K. siin käisiwad?” küsib Põmmadu wana nagu kogemata.

„Arwata kolm kuud aega,” wastab ema.

„On kena sõbrapaar.” arwab esimene jälle.

„Üks üleliiga arg. teine päris wõrukael,” kostab ema jälle.

Maali kudub sukka.

„Mis see nüüd oligi — kõige parema tohtri eksami olla K minew nädal teinud, lugesin ma ajalehest,” alustab wana jälle.

„Waata ikka — niisugune — ei näita ise suurem asigi,” wastab naine.

Maali kudub sukka.

„Maali, — sina ei — räägi midagi?” küsib isa.

„Ei mitte sõnagi ei lausu sa”, ütleb ema kiirelt wahele.

Maali on ühe suka silmalise warda päält wälja lasknud ja nüüd peab ta pääd alamale kummardama, et paremine näha. Aga see on ainult silmapilguks.


42

„Mis ma siis peaksin arwama, isa?”

„Noh, nõnda muidu — noortel inimestel on wahest ikka wiisikis noorte inimeste kohta oma arwamist awaldada.”

„Friedrich on lõbus seltsiline, kaupmehe Roberti Helene on temast nagu nõiutud; Eduard on — on liig arg.”

„Arwan!” pomiseb Põmmadu wana oma habemesse ja naerab magusalt: „ega sa muidu enam siin ei istuks” — kõwaste aga ütleb ta: „Paraku, liig arg!”

„Maali ei wõi talle andeks anda, et ta tema jala pääle astus — Helene rääkis!” naerab ema.

Maali lööb punaseks.

Maali kudub sukka        

„Mulle meeldiwad nad mõlemad,” wastab wana Põmmadu. „Prits on nagu noor mees nooremehe aastates peab olema, Eduardi teaduse ees aga pean ma, nõnda ütelda, waikima. Mina olin ka omal ajal parem kunsti-teadlane, aga see noormees kippus mind wägise ümber kiskuma, kui me, mäletate, teise korra ajal, kui riidu läksime.” Ja wana waatab nagu kogemata aknast wälja.

Maali kudub sukka, Maali aimab, ei saa aga isegi aru, mis see tänane kõne tähendab ehk kuhu wanemad sihiwad. Maali ei lase asjata pääd alamale — Maali ei tea isegi mis olla ehk teha. sellest õnnetust piduõhtust saadik. Ta kardab, et ta kudagi Eduardile häbi on teinud — Jumal teab, mis ta seekord wõis teha ehk olla, kui Eduard nii ära kohkus. Wist küll on ta kudagi eksinud — mis Eduard ometi temast sel kombel mõtleb? Ja mis Eduard temast mõtleb, seda tahaks ta hää meelega teada. Maali ei ole küll mitte niisugune neiu, kes luuletusi lugedes kätt rinnale rõhub ja kuu kahwatanud walgel unistab — ei, ta on palju praktikalikum! Ta teab, et luuletamine isesugusest palawikust tuleb ja kuu walgus sugugi „kahwatanud” ei ole, waid et ta lihtsalt kuu walge on, aga —


43

just sellepärast meeldib talle Eduard, et ta nii arg on. Meelitamised, millega teised noored mehed nii ohtrad — neid Eduard ei oska ja see on weel parem. Eduard ei ole mitte weel seltskonnast täitsa „lihwitud”, nagu isa ütleb, on kare koore poolest, aga — seda puutumatum on tuum. Kahekümne kahe aastane Maali on küllalt ju mõtlema õppinud ja tunneb, kui tühjad sagedaste need seltskonna kõige paremad „waimud” on. Eduardi päälsikaudse kehwa koore warjul elab aga teraw mõtleja waim ja auus soe süda — ühe sõnaga, ta oleks õnnelik naine, kui ta selle mehe naine oleks, aga teda ei saa ta küll ial kätte. Kui ka tema kõige parema naisterahwa hariduse on saanud, on ta tütarlaps, nagu tuhat teist, kuna Eduardi suur tulewik ootab. Wanemate tänane tähendus teeb talle sellepärast enam haiget. Eduardil ei ole küll enam meeleski, et teda ka ilmas on... .

„Kelladega sõidetakse,” ütleb Põmmadu wana ja astub kärmest aknale. „Näe ikka, meile tulewad wõerad,” lisab ta juurde.

„Mis — need on ju meie praegu räägitawad noored herrad Tartust”, ütleb ema nagu tõeste ootamata asja nähes. „Maali, Maali, waata ometi!”

Maali süda nutab ja naerab, Maali süda peksab....

Minnakse wastu, see on, wana ise läheb kuni saanini, kust praegu Prits ja Eduard suurte kasukate sees wälja astuwad.

„Said ommeti ta tõrgesse siia?” küsib Pommadu wana naeratades Pritsult, kui nad enam mahti saawad.

„Küll wägise!” wastab Prits.



III.

Need, kes kahekesi saalis istuwad ja räägiwad, õigem ütelda, rääkida tahaksiwad, on Eduard ja Maali. Nad


44

on kahekesi, õige tõeste, kahekesi. Põmmadu wana on Pritsuga jahile läinud ja kui Eduard ka ühes tahtis minna, arwas wana: „Doktori herra. mina olen ka natuke oma ajal arstiteadust õppinud ja et teie teel köha olete saanud, siis — seaduse nimel, peate koju jääma!” Ema magab lõunaunekest ja nii peawad nad tahes ehk tahtmata üksi olema.

Weel ilmas ei ole Eduard nii hädas olnud kui praegu.

Weel ilmas ei ole Eduard sõnakehwem, nii naeruwäärt kohmetu olnud.

Jumal teab, mitu korda ta ju ilmast on rääkinud?

Maali, Eewa tütar nagu nad kõik, näeb, et siin lootust Eduardi pääle panna ei maksa. Ta ei saa küll enne surma oodetud sõna suust. Tarwis aidata, aga kuda?

Ta teeb mannöweri — Eewa kawalusega — saadab ratsawäe, jalawäe wälja, laseb tageneda, ümbert minna, piirata, tormata —

Ei!

Eduard waatab maha saabaste pääle, lakke, pühib higist silmi, hoiab ohkamist tagasi:

„Ütlemata ilus päikese paiste!”

Wale kõik, wäljas ei olegi nii ilus paikese paiste.

„Jah, natuke on päewa näha,” wastab Maali, mõtleb aga: „Oli tal seda nüüd tarwis ütelda.”

„Warsti hakkawad päewad soojemaks minema,” leiab Eduard.

„Juba kuu aja eest hakkasiwad,” wastab Maali, mõtleb aga: „Päris hale kohe!”

Maali tahaks juba haleduse pärast aidata, aga — kuda sa aitad?

Korraga leiab Maali, et ta süda nii raske olla.

Sedasama leiab imelikul kombel Eduard ja ohkab.

Maali leiab, et ta siit kaugele, kaugele tahaks minna — nii rahutu olla tema.


45

Eduard leiab, et siis mõni õnnetu oleks.

Maali arwab, et ta wanemad tema pärast juba ennast trööstida teaksiwad, kui ta iseenesele koolipreili elukutse waliks ja waatab paluwalt Eduardi silmi.

Eduard arwab korraga tundwat, et ka weel keegi muu Maali lahkumise pärast kurb oleks, et, nagu ta ammu, ammu leidnud, — tema see oleks.

Ja Maali leiab, et tema just sest saadik rahu kaotanud, kui — kui kaupmehe Roberti juures õhtupidu oli.

Nad leiawad ja leiawad, kuni nad üksteist kaendlasse leiawad.

,,Ükskord ometi!” hüiab Põmmadu wana jänest pingi pääle pannes. „Prits, wälkpoiss, ta on lõksu läinud!”

„Ei, lõksust wälja wõetud!” wastab Prits, tasakeste ütleb ta aga: ,,Unistuste käest päästetud, mille eest mul ju tema pärast hirm oli.”

„Isa, sa lubad?”

,,Tütrekene, sinu õnn on kõik, mille jaoks ma olen elanud ja weel elada tahan. Saa õnnelikuks!”

,,Meie tundsime su südame lugu — Prits, tule ma annan sulle musu — enne kui te ise kumbgi teadsite,” ütles juurde tulnud ema pisarad silmas.


46

Muldmäe Mats.

Peerg põleb ahjunurga wahel ja walgustab musta talutuba. Seinad on suitsunud, parred ja lagi paksult nõgised, aga kui wäljas pakane külm plaksu lööb, on nõgi talupojale niisama armas nagu must samet suure herra toas. Wana auus paekiwidest keresega Eesti ahi muretseb selle eest, et toas palju nõge, aga ka palju sooja on ja annab wanaaegsele talutoale ustawa kuju. Põrand on sawist tehtud, ahju ees lai paekiwi, kuhu põlewate peergude söed kukkuwad ja kus peerga kistakse, et mitte põrandat ei rikutaks.

Lõuka ees peeru walgel kedrab Muldmäe perenaine takku, triibuline undruk wööl; tema kõrwal seisab kaheksa aastane terane Katt' ehk Kati, kukega aabits käes, punane ristiema kingitud pael juustes, pikk walge särk seljas ja seab a - b - d tähti kokku. Enne kui ta a - st b - ni jõuab, waatab ta kuda ahjukapi äärel suure pääga riitsik jookseb, ehk kuda tulesüsi peeru otsast maha tahab näpistada, ehk kuda praegu kirju kana walget kana lööb. Kesk tuba aeleb wiie aastane sassis pääga Miku paljaste arukestega kaksiti luua warre pääl. Sellele on ta jalad alla ja saba taha mõelnud ja usub nüüd isegi, et see hobune olla. Kui Mikk suureks saab, tahab ta enesele niisuguse hobuse osta kui Osman pashal on, nagu ta minewa jõulu ajal koolmeistri seina pääl näinud.

Mees, kes selili ahju küljel, jalad parte pääl, on weikse Muldmäe koha peremees ise. Sellest, et Matsi silgumärss ning taarilass seinas warnas talwekorteris on, on näha,


47

et Matsil mõisapäewad tehtud ja tal nüüd aega ja luba on ahju pääl olla. Ja ahi on Matsile hää armas seltsimees, on ta nõupidamise paik, hädast aitaja ja trööstija. Kui Mats haige on, läheb ta sooja ahju pääle terwist otsima; kui Mats terwe on, läheb ta ahju pääle kuulama kui hää on terwe olla; kui tal leib otsas ehk mõisa päewad tegemata, läheb ta ahju pääle mõtlema ja kaebama. On aga päewad tehtud, ihutoiduse eest muretsetud, naine lapsed terwed, läheb Mats ahju pääle ja mõtleb kui õnnelik see inimene siin ilmas on, kellel leib, silk ja soe abjupäälne ei puudu; mõtleb, kuida neid häid asju ka taewas lätte saada ja jorab laulu:

„Su laual lapsed istuwad

Kui õlioksad ilusad.”

Ja selle maapäälse ja tulewase sooja ahjupoolse pääle mõeldes peab Mats ennast õigusega õnnelikuks inimeseks. Kai leiab küll, et Mats ju natukese ülearu ahjul magab, et must pullikene laudas külge ära loiutanud, kirju talleke otsa saanud, et lund lauda nurgast sisse ajas, mida Mats ei näegi, aga selle eest on Mats suil, ja iseäranis mõisas, rasketöö tegija.

Kai ja Mats elawad, näete, õnnelikku elu. Aga wana aja mõttetarkade järele peab kurjus alati häädusega sõda. Wistist oli wana õel siis, kui Jumala lapsed Kõigewägewama ette läksiwad ka nende seas olnud, Matsi pääle kadedalt karbdust tõstnud ja tema kiusamiseks luba saanud. Kõrtsi näol tuli ta maa pääle tagasi maha. Enne ei olnud J. wallas kõrtsit, aga nüüd ehitati ta just Muldmäe naabrusesse. Kas teda just waja oli, seda ei uskunud ehitaja isegi, aga miks ei wõi kõrtsi ehitada, kui ehitus just meelde tuleb ja raha on?

Katsu, katsu teist natukene, läheb risu wiimati armsaks, et ikka see wiin. Esite läheb Mats üksi waatama, mis teised kõrtsis teewad, wõtab ka tipsukese keele pääle, korralt ka


48

rohkem. Wiimati tusk kui jälle ei saa wõtta. Pääle silkude, hapu kalja ja sooja ahjupäalse on õnnelik olemiseks ka suu-täis wiina waja, arwab Mats. Aeg ajalt tuleb ta ju täiel pääl kodu. Kai näeb, kuda kõik asjad majas loga laga lähwad, palub, pahandab, aga ei aita. Mats lubab parandada ja mõtleb nuttes ahju pääl kui halb inimene ta on ja tõotab wiina hoopis maha jätta — see on siis, kui ta maha jätmise mälestuseks weel enne kord on rüübanud.

„Mats, sul on ju aastarent wõlgu,” ütleb herra rendimaksmise päewal.

„Pai herra, kulla herra, kannata weel mõni kuu. Pai herrakene, ma maksan ka ikka.”

„Jäta joomine maha!”

„Oh sa heldekene, mis ma siis ära ei joo? Lähen wahest ka suu soolast wõtma, aga juhtub, et wõtan natukene rohkem. Sestsamast teewad inimesed kisa wälja, et Mats joob.”

Aasta kahe kolme pärast on Mats jälle rendimaksul.

„Mats, sul on kahe aasta rent wõlgu.”

Jälle läheb Mats norgus pääga kodu, jälle tõreleb Kai, jälle lubab Mats wiina igaweste maha jätta.

Aga rendi maksuga on niisamasugune lugu nagu wiina mahajätmisega. Kui jälle aasta mööda, ei ole Mats mitte üksi jälle aasta rendi maksmata jätnud, waid musta härja, pühapäewa kuue ja naise suure sõle ära joonud, päälegi weel hulga wõlgasi mujale teinud. Rendi maksmise päewal ta enam mõisasse ei lähegi, raha tal ju ei ole. Aga sääl tuleb mõisa wahimees Matsile järele ja Mats peab mõisa minema. Matsi süda on raske, ta õnnetu teab, et nüüd teda majast wälja aetakse, teab ka, et Kai teda enam ahju pääle ei lase minna, teab, et elust igate moodi enam kasu ei ole. Pühalikult tõotab ta ial enam wiinatilka suhu wõtta kui ta sel korral weel hääga mõisast pääseks.


49

„No Mats, sinul on ju kolme aasta rent ja poole sui päewad wõlgu,” algab herra.

Mats weeretab kübarat käes ja waatab maha.

„Jah, herra, aga kui herra mind weel wälja ei aja, tõotan ma kõik ära maksta.”

„Sa jood kõik ära, Mats.”

„Tänasest päewast saadik ei joo ma enam tilka.”

„Soo, soo! No olgu, teeme weel kord proowi.” Nende sõnade järele läheb mõisnik ära. Natukese aja pärast tuleb ta tagasi ja wiib Matsi ühte kõrwalisesse saali. Mats wäriseb ja kohmetab ilusat tuba nähes ja ei wõi taewa pärast aru saada, mis temast nüüd tahetakse.

„Waata Mats,” räägib herra ja läheb seina sees olewa kapi juurde, „siin on 10 tuhande rublane rahapaber ja siin pudel wiina. Kui sa kaks päewa siin ära elad — kõik mis sa soowid, toob sulle minu toapoiss — nõnda, et sa seda wiina ei puudu, siis ei ole mitte üksi see 10 tuhat rubla sinu, waid ka Muldmäe koht igaweseks ajaks. Wali, kumba soowid!”

Esimesel silmapilgul oli Mats nagu pää pääle kukkunud. Lahtise suuga jäi ta kui sammas kesk tuba seisma. Siis näpistas ta oma kõrwa ja kiskus juukseid, et aru saada, kas ta mitte und ei näe. Ei, ta ei näe und. Seda ära tundes wiskab Mats pehme sohwa pääle pikali ja naerab nii, et wesi silmist jookseb.

„Oh sa rumal herra, wot ütle, saksad olla targad! Minul 10 tuhat rubla raha ja Muldmäe koht päriseks — hõissa!”

Ja nagu arust segane püherdab Mats sohwa pääl, tõuseb üles. kõnnib tuba mööda, läheb kapile ja waatab rahapaberit. „Nuüd olen ka mina herra. Muldmäele ehitan enesele toreda maja, nii suure saali, nagu see siin, aga igasse seina suure ahju laia ahjupäälsega. Hapu taari


50

asemel joon selget weini — kui rumal ma olin. et silku sööma ja haputaari jooma hakkasin. Nüüd lähme Kaiega Saksa maale, nagu herra käis, ja kui tagasi tuleme, lauldakse ka meile trepi ees: Jumal oh wõta sa ülemaid õnnista!

„Kui selle õnne pääle midagi rüübata — ” oi, külm wärin jookseb Matsil selle mõtte juures läbi ihu. „Oleks” jätab ta sellepärast mõtlemata. Jälle kõnnib Mats tulewiku õnne pääle mõeldes mööda tuba.

„Kui ma õige seda wiinapudelit waataksin,” mõtleb Mats, „waatamisest ei wõi ju kahju tulla. Ei ma ei mõtle sugu selle päälegi,” teeb ta südame kõwaks ja pöörab kapile selga. „Aga sääl wõib ikka ise üks hää wiin olla — oh kui palju, kui palju raha! — missugune see pudel õige peaks olema? — ja Muldmäe koht — terwe koht — millal ma ju wiimati jõin? — oh, mis selle rumala asja pääle nüüd mõelda!” Ja Mats maadleb mõtetega, wiimati istub ta kapist hoopis kaugele nurka.

„Rumalus, waadata wõin ma ikka!” Ta teeb kapi ukse lahti ja waatab kaugelt — „ilus pudel, wäga ilus! — Näe kuda wiin läigib!” Mats waatab wesise suuga kõrwale: „ei mõtle, mitte ei mõtle! Aga ma lähen ligemale, siis jäeb süda rahule, pudeli kättewõtmine ei ole ju weel joomine. Näe, missugune ilus keeruline kael sel puudelil on! — Kui meelitawalt wiin sees wulksatab — kui ma teda korra nuusutaksin! — nuusutamine üksi ei tee midagi.” Matsi käed hakkawad wärisema, kiusatus on suur. Ta paneb pudeli käest ja jookseb teise seina äärde.

Mats waatab tagasi: „Ma wõiksin tilga keele pääle lasta, ainult keele otsa külge lasta! Ma jääksin rahule, kui teaksin, mis maitse tal on.” Ja juba on Mats pudeli juures ja sellel korgi päält ära wõtnud. Süda peksab tal kui haambriga — „ei mõtle! ei mõtle!” Aga juba woolab wiin kurgust alla. .. Külm higi tuleb talle otsa ette. Ta


51

tahab kisendada, wiina pudelit maha wisata, aga lööb käe wastu ahju äärt ära ja jalad langewad parre päält maha...

„Kati, süsi aabitsa pääl!” hüiab Mats ahju pääl ärgates, „küll see oli aga uni!”

„Et sa täna esimest korda oma elus wiina täis oled joonud, Mats,” wastab Kai, „Jumal, mis meist saab, kui sa jooma hakkad!”

„Ole mureta, naine! See oli esimene ja wiimane kord, et ma wiina suhu wõtan!”

See ka oli esimene kord, et Mats oli wiina joonud. Ta oli uut kõrtsi käinud waatamas ja sääl ilmaimeks ka kord joonud. Aga uues nähtud 10 tuhandest rublast oli tal nii tuline kahju, et ta tõeste enam teist korda wiina, suhu ei wõtnud.

Tal oli kerge oma tõotust täita. Walla nõumeeste palwe pääle pani herra kõrtsi kinni kui awalikuks tuli, missugune suur mõju wiina lähidusel inimeste kohta on.


52

Ootajad.

Mina ootasin kirja, tema ootas kirja.

Meie ootasime kirju kallimate käest.

Ja elasime ühes majas.

Mina ootasin kirja oma Juno, tema oma Apollo käest, see on, tema paleus oli kõrge tsilinder, prillid ja ilus ruuge moka habe, minu ihaldataw oli casus Feminina.

Ja ühes majas elasime meie.

Kui nüüd üks inimene kirja ootab, päälegi oma „tulewase” käest, siis on iseäralik lugu selle inimesega. Ta leiab, et kuu wäga kahwatu, lilled wäga külge tõmbawad, päewad wäga pikad on. Ja on ta ju seda ära leidnud, siis leiab ta, et ta esiteks kurb, siis — „üksinda” on. Üksinda olejal on luba kurb olla. Ja kes kurb on, selle elu ei ole iseenesest mõista, midagi wäärt, see soowib surma, ehk — ise asi, kui kiri tuleb.

Ja kõik pannakse nüüd selle pääle, kas ja millal kiri tuleb — elatakse ainult kirjale.

Kiri, kiri, kiri? Mitu päewa, tundi on sest saadik, kui ma temale kirjutasin, mõeldakse. Millal tuleb wastus, täna homme, ülehomme, — nädala pärast — ah! Ehk jälle: praegu loeb ta minu kirja, mõtleb minu pääle, naeratab, pigistab ta wastu rinda - ah! Kui siis selle pääle oma korda hakatakse ootama, millal post midagi toob, mida wastu rinda ehk huuleid pigistada — (tema teeb seda küll, mul — noh, hää kui tema üksigi seda teeb, ega minu arm sellegi pärast wähem pole) — siis tulewad need tunnid, need tuhande aastased tunnid, nagu laulik ütleb. Mida


53

lähemale aeg jõuab, mil kirjakandja majas käib, seda pikemaks nad lähewad — wiimased minutid on pikemad kui esimesed tunnid. Ollakse maal, siis teeb iga koera haugatus rõõmsa ehmatuse, ollakse linnas, siis paneb iga kobin kojas südame tuksuma. Tuleb, tuleb! Tuleb wiimaks ometi kirjatooja nähtawale, siis ei saada aru, kuda see inimene ometi nii hirmus pikaline wõib olla ja nüüd — ah! — ta käsi läheb pauna — silmad wiibiwad põnewusega ta pääl — nüüd, nüüd wõtab ta tema ju wälja — wärin, kuum — jah, midagi walget on ta käes — kiri! Kõrwale pöördud näoga wõetakse kiri wärisewal käel wastu, et teised äritust ei näe — kapi uks tahab parajaste kinni lükata ehk tarwis on uulitsale waadata ja nii saab näo kõrwale pöörmiseks ikka asja küllalt. Siiski kardetakse, et teised kõik ära näinud ja aru saanud, ehk teised küll, kui söögi aeg, waewalt muu pääle mõtlewad, kui seda, missugune suu täis kõige meelitawam näitab. Halb on aga kirja saajal. Jäta ta kinni, see on pärastiseks lugeda, arwatakse, on armukese kiri; loe teda aga kohe, sääl loewad nad su näolt kõik ära! Jaa — see kõik on siis. kui kiri tuleb, aga kui ta nüüd ei tule? Kui ta täna, homme, tunahomme ei tule, tulewal, ületulewal nädalal ei tule, mis siis?

Siis soowitakse — surma.

Kui nüüd aga ühes majas kaks niisugust kirjaootajat on, tema ja temakene, mis siis? Siis on see iseäralik lugu weel iseäralikum.

Niisugune lugu oli meiega.

Temakene oli ehtemagasini omaniku ainus tütar ja mina herra magasini pidaja Teufelskerl’i comp., herra Langmüthigkeit. Meie nimed oliwad imelikud, kes seda tahab salata, aga ärile oli see seda parem. Neiu oli ilus nagu Juno. sirge, sõstra silmiline, wallatu, ühe sõnaga: ilus, koolitatud, noor, rikas ja waimurikas. Aga ta oli waenekene


54

ennast raskeste „ära armastanud,” ühe Doktor Eiteamisteadusemees sisse. Doktor wõis wist kas wäga inetu ehk wäga kohmetu olla, muidu ei armasta ilusad ehtemagasinide pidajate tütreid mitte „õpetlasi.” Wähemalt pidi tal üks käsi kõwer, ehk üks õla madal olema. Ja see doktor Eiteamisteadusemees oli Afrika neegrite seas Musta mere ääres uurimas, nagu Miia ütles. Waene Miia! Wiimati wõtawad mustad su kallima lõunaroaks ja sulle ei jäe muud kui mälestus! — Aga minu enesega ei olnud lugu karwa wäärt parem. Mina olin surmani lolliks tehtud ühe pisitillukese Preisi koolmeistri tütre läbi, keda Riias kaubareisil aasta eest tundma sain. Mina ei teadnud muud põhjust ütelda, miks ta mulle armas oli, kui see, et tal weike käsnakene pahema palge pääl oli, ja lõua ümber weikesed lohukesed, kui ta naeris. Käsnakene ja lohukesed ei läinud nüüd meelest enam ära kas tee mis tahad.

Sellepärast ootasime meie kirju.

See oli ju wäga loomulik, et meie üksteisele seda tundes oma saladused ära rääkisime. Weel loomulikum oli, et meie kui ühesugused õnnetumad teine teiselt troosti otsisime. Tema oli minu hää sõbranna, mina tema hää sõber. Kui tema oma doktori häädest omadustest kõneles, ja kaebas, et ta nii kaugel olla, tegin ma osawõtliku näo ja kui ma temale oma weikest käsnakesega inglit ette maalisin, kes nii wäga mu järele igatseb, kuulas tema kannatlikult päält — ja minul oli kaks kasu — waatis oma ilusate silmadega minu pääle. Ja tröösti oli paraku meile mõlemile tarwis, sest meie kallikesed oliwad laisad kirjutama.

Jälle ükskord jäiwad kirjad kauaks ära ja küll mõlemil pool korraga. Minu weike kaebas, et mina enam wiimses kirjas kordagi „mu süda!” ei ole ütelnud ja Miia leidis, et tema doktor Eiteamisteadusemees palawas Afrikas külmemaks minna. Kui aga, nagu üteldud, meie selle pääle


55

kirjutatud kirjad wastamata jäiwad, hakkas Miia õhtutel kuu walgeid öösi wahtima ja mina — mina ostsin kaupmees Rahatahan poest kolme kopiku eest — paela.

Kes teab mis oleks sündinud, kui meie nüüd üksteisele troosti ei oleks jaganud. Miia tuppa minnes tundsin ma haawatud südamele kergitust ja Miia kuuwalge nägu läks elawaks, kui ta minu raamatukogu tuppa tuli ja ma teda istuda palusin. Ja hää Miiakene rääkis kui südamest hää mees doktor olla — ainult sellepärast et ta kaugel on, mõtlesin mina — ja kui wäga, kui wäga ta õnnetu on, et kirja ei tule. Miia kaebas, Miia kurtis ja nii osawõtlikult, nii trööstiotsiwalt waatas mu hää sõbranna mulle silma. Kui nüüd mina omad mured wälja kallasin, ja ütlesin, et mu Friderike see häädus ise, inglikene, särasilmakene on, naeris weike kelmikene Miia silma nurkades ja — waata ikka — kui armsad lohukesed lööwad ta lõua ümber kui ta naerab! Ja meie kurtsime üksteisele oma hädad ära ja siis olime lõbusad ja lustilised kui kaks last.

Warum willst du weiter schweifen,

Sieh’, das Gute liegt so nah’.

Läksiwad mööda nädalad, läksiwad mööda kuud. Kirjast meie enam nii wäga ei ootanudgi ja see tuli sellest, et meie üksteist trööstida oskasime. Kui hää, kui õnnetul õnnetuses seltsiline on, kes ise ka sellessamas õnnetu. Meil nüüd küll tröösti just nagu wäga waja ei olnudgi, aga — waata, seda wiisi oli meil asja kokku tulla kõnelema. Ja sääl rääkisin ma oma Friderikest ja mõtlesin Miiat ja Miia — ?

Ükskord wõtsin südame rindu ja ütlesin:

„Miia — meie oleme mõlemad puru õnnetumad, mis siis kui meie omad õnnetused ühendaksime — Miia mu süda!”


56

„Oi, küll me oleme õnnetumad!” hüüdis Miia kui ta õnnest särawal silmil mu kaenlast ärkas. Teine päew seisis ajalehes:

Miia Teufelskerl

Willem Langmüthigkeit

kihlatud.


57

Algupäraline mõte.*)

Neiu Helmi istub saalis rohilise kirjutuse laua ääres, ilus roosa paber peenikeste näppude wahel, ja wahib — kähar juukseline pääkene ette poole kummardatud — hirmus sügawa mõtteliselt paberi poognatest ja iseenese ilusate sõrme küünte pääle. Neiu Helmi ei taha kena kewade päikese paistel jalutada, neiu Helmi tahab luuletada, neiu Helmi tahab uudisjuttusi kirjutada, neiu Helmi tahab — kuulsaks saada, neiu Helmi otsib — algupäralist mõtet! aknad on eesriietega kinni kaetud, et kewade noormees wäljast tuppa ei saa waadata, linnu lend teda eksitada, karja kellad kõrwu tungida. Pehmed tekkid katawad põrandat, uksele on riiw taha lükatud — mõtted, kus te olete?

Uus sulg pannakse sulepää otsa. tehakse küüne pääl kriitsa, kriitsa, pää waob weel sügawamale laua pääle — soo, käes! Sulg kastetakse tintipotti ja nüüd. — ah sa kuriloom kärblane! Piriseb aknal ja ajab algupäralise mõtte ära! See tarwis enne wälja lasta. Waata missugust suuri asju weiksed pahategijad wõiwad ära rikkuda! Üks ainus kärblane wõib sinu kuulsuse riisuda. Aken pannakse weel suurema hoolega kinni, Schiller, Heine, Geibel ja teised luulekogud, mis nii mõtte-häwitawas korras laua pääl on, seatakse paremine korda — noh, nüüd wõib algupäraline mõte keetmata tulla. Tark pääkene rändab luule ilmas ümber, — ah sääl tuleb imekena luule — mõte kuust:


*) Ühe Saksa jutu mõtet tarwitatud.


58

Kuuke kumad ülewalt,

Waatad ilma wagusalt

Üle wee ja mägede . . .

Wäsimus tuleb peale, enam ei saa. Ei saa kuust luuletada! Armastusest? Siis mõeldakse, et ise armastad. Ja weel see Org, see Org! See Org on ju päris Afrikaanlane, ehk ta Europa hariduse küll trepist trepini läbi on käinud. Inimene, kes kõik teaduslised ja kunstikirjad läbi wõtnud, wõib — kena tulewase kuulsuse ninakene läheb wiltu — hobuste kaswatamisest ja kunstsõnnikust rääkida! Ja nii halastamata pilgata!

Luulemõtte ajas kärbes täna ära, sellepärast parem üks uudisjutt kirjutada. Tarwis aga jutu sisu kokku kawatseda, siis läheb asi juba ise enesest. Aga kuda? Noh, armastuse jutud on kõik ühesugused. Nii: Arnold ja Helene armastawad üksteist. Esimene armutunnistus. Lahkumine musudega. Kahklus. Suur saladus, mida Arnold ei tunne. Tagasitulek. Lepitus ja — pulmad! Soo, nüüd tööle. — Ja Helmi kirjutab:

„Soe päike paistab nii armsaste, nii armsaste. Helene kõnnib kätt südame pääle waotades, ah nii waotades, sest ta Arnold on nii kaugel, nii kaugel, nii kaugel ...”

Ei, see ei lähe. See kirjeldus on igaw, aga nii tuleb teha: Helene ja Arnold armastawad kaua. Ialgi ei pea Arnold seda teada saama! mõtleb Helene. Aga waene Helene jäeb palawikku ja jampsib, millest Arnold kõik teada saab. Ah, tühja, parem nii: Arnold tahab Helenega pulmi pidada, aga raudteel murrab ta jala, kaks kätt. Saab terweks, aga sääl saadetakse ta Türgi sõtta. Türklased tahawad teda wõllasse tõmmata, aga Arnold rabeleb lahti, wõidab oma sõpradega Konstantinopoli ära, toob sultani Tartu raekotta wangi ja tahab Helene järele Kuressaarde sõita, aga Hiina mererööwlid tungiwad laewa kallale, müiwad Arnoldi Muhu


59

saare paganatele pärisorjaks. Säält põgeneb Arnold ära, ta wõetakse Australia laewa pääle; laew läheb hukka, Arnold upub ära. aga tõuseb Wiiko-Wooku saarel jälle elama, kui säälne kuninga tütar teda enesele tahab, aga — Arnold ei murra Helene wastu truudust! Et teda wahitakse, põgeneb ta kotka seljas Tallinna alla ja sääl peetakse pulmi. Nii on jutt põnew ja mõte algupäraline ja nõnda jutustawad kõik kuulsamad jutustajad meie maal. Kuulsus on magus, rumalad neiud, kes mehele lähewad!

Neiu Helmi on kawa walmis saanud, nüüd puuduwad weel üksi wahetükid, mis juttu — pikendawad. Helmi astub akna juurde — o, sääl seisab Nõmmiku omanik Org akna kohal isa kõrwal ja nad wahiwad nende uut hobust. Org waatab akna poole — mehine kena nägu, mõtleb Helmi; — kui ta aga kunstide ja kirjanduse wastu mitte nii hirmus tuim ei oleks. Kuda isa niisugusest ka ometi lugu peab? Helmil tärkab hää nõu. Herra Org, kes nii palju lugenud, wõib talle juhatust anda. Juba sellepärast peab ta wastumeelset pilkajat kannatama.

Org tuleb tuppa, saapa sääred nii pikad, et üle põlwede ulatawad, nägu päikesest pruun. Kui julge, mõtleb Helmi.

Org istub kõige lahedamal wiisil pakutud toolile. Erk, lahke nägu.

„Herra Org, siin tahtsin ma üht uudisjuttu kirjutada — andke mulle üks algupäraline mõte!”

Ja Helmi räägib jutu kawa ette: „Armastajad ei julge tundmusi awaldada; nad ei tea kumbgi, kas wastuarmastust wõib loota ja — ”

Sääl tuleb siis Org (Org tõuseb püsti ja waatab paluwalt Helmi otsa) palub palawal keelel: neiu Helmi, ole minu, ilma, et ma meresse uppuma, ehk kotgaga sõitma läheksin, — neiu Helmi, kas see ei ole — algupäraline mõte?


60

Neiu Helmi leidis jutukirjutaja terawusega, et see wäga algupäraline olla.

„Isakene, ma andsin Orule oma ja-sõna — kas oled kuri?”

„See oli sinust esimene mõistlik — algupäraline mõte, tütrekene.”


61

Aias.

Ühes käes lillepärg, teises wõileib seisab ta sääl, waatab kord oma laia õlekübara alt üles kahara wahtra otsa, kord küsides minu pääle — wiieteistkümne aastane kenadus — nii naljakalt, nagu — kuda ma pian ütlema — weike, armas ahw.

Nagu oleks ta päikese pailaps, wiibib see meelehääga weikese lillewaenlase pääl, kes oma kurjatööd praegu wõileiwaga pühitseb. Ta waatab naeratades kirjulindilise laia kübara, selle alt wälja waatawa juukse, sinilillega kaunistatud õrna rinna ja sirge paenduwa keha pääle; weikese ilusa kinga pääle, mis praegu puutüwest koore korbast lahti nokitseb ja mille wallatul omanikul täitsa ükskõik näitab, mis muu ilm temast arwab, wast nii: Ei see ega teine, ei laps ega neiu — niisugune armas segadik mõlematest, nagu ainult üks wiieteistkümne aastane neiu alustus wõib olla.

Ja nüüd pöörawad kaks päikest minu poole — mitte taewast, waid kenast ümmargusest lapse näokesest — ja küsiwad, kas siis neiu Lilli oma pika teaduslise wadina pääle wastust ei saagi, mis ta praegu rutuga lintidest, Heine lauludest, kanapoegadest ja kompwekkidest pidas. Noh — kas?

Soo! Nüüd istutakse puu alla maha. pannakse lillepärg wäga tõsiselt kõrwale ja wõetakse kena kirju kassipoeg sülle, et sellega oma wõileiba jagada. Kaetsemise wäärt kassipoeg!

„Kas herra tädipoeg ei arwa hääks sõnagi wastata,” küsitakse niisuguse häälega, nagu Mamma õhtu seltskondades Lilli tähele on pannud.

„O ja, Lill — neiu Lilli,” wastan mina, kes ma sammu kolm eemal wiludas lehtmajakeses istun, paks Darwini


62

kirjakogu kõrwal pingi pääl. Ma olin järelemõtlemisega ametis, kas ahwid tõeste meie esiwanemad on olnud, kui see weike nõid oma ilmumisega mu tähelepaneku ahwide päält enese pääle tõmbas. Mina olin siin sugulaste juures suwist koolide waheaega pidamas — aga no see siia ei puudu.

„O ja, neiu Lilli,” wastan mina, „aga teie olete wist pahane ju koguni?”

„Mina ei pahanda ialgi.”

„So?”

„Ei mitte kunagi.”

„Esimene niisugune pärli naiste seas.”

„Õde ütleb, mehed on, kes alati ja iga asja juures pahandawad, naise süda annab kõik suuremeelselt andeks.”

„Aa, tark õde, piab ütlema. Aga mis neiu Lilli ise ütleb? Annab kõik suuremeelselt andeks, ka selle, kui talle koolmeister „wäga hää” asemel „rahul” kirjutab?”

„Mamma ja õde ütlewad, et tütarlaps sugugi wihastada ei tohigi.”

„Ilus nendest. Aga tohin küsida, miks neiu Lilli teisi enese eest kosta laseb?”

„Et herra tädipoeg mu enese arwamised wastamata jätab,” kostab Lilli terawalt.

„Aa, wõi säält puhub tuul! Esimene tunnistus „suuremeelsest” andeksandmisest! Noh. aga nüüd üks walus kahetsus ja alandlik andekspalumine lunastab jälle lepitust.”

„Lepitust teeme üksi, kui mulle õiguse annate, et kus pahandus meeste ja naisterahwa wahel olemas on, süü ikka meesterahwa pool seisab. Kui naeruwäärt asja juures nad näituseks pahandawad.”

„Näituseks?”

„Näituseks luuletajad. Heine ütleb — Lilli hammustab suure tüki wõileiba — et ta oma naisele kõik andeks annab, aga jalapäält temast lahutada laseb, kui ta tema laulusi laidab.”


63

„Paraku tõde, mu ärarääkimata tark onutütar. Aga on weel palju naeruwäärilisem asi, mis naisterahwad kohe ära pahandab ja mida nad, weame kihla Lilli, ka kõige kaunimeelsem, kõige naiselikum nendest, igaweste andeks ei anna, mis raskem süü on kui — kuda nüüd teie katekismuses seisab — teotamine pühawaimu wastu, Lilli.”

„Seda asja tahaksin ometi mina teada”, ütles Lilli, nähtawalt uudishimuliseks saades. „See on küll jälle üks teie niisugune luule.”

„Sula tõde, weike päälekippuja, sula tõde.”

„Jäen ootama.”

„Teie ei usuks, kui muidu ütleksin. Meie peaksime katsuma, ma peaksin tegelikult näituse andma. Aga kust me nii kannatliku naisterahwa wõtame, kes seda andeks annaks, mis mul proowiks ütelda oleks.”

„No — wõtke selleks mind!”

„Ei tahaks teid pahandada, Lillikene.”

„Mind?”

Ja Lilli mõetis mind päälaest jalakannani ja tegi sääl juures hirmus tähtsa näo.

„Teie wihastate nimelt,” puiklesin ma wastu.

„Ei ial. Weel kord, ei ial, mitte ilma päälgi.”

„Olgu. ma annan järele. Aga jäägu wastutamine teie enese pääle kui kihlweo kaotate.”

Ta silitas weikest kassikest, seadis teda oma lillepärja sisse magama, aga sellest õrnusest ei näitnud wiimne liiga lugu pidawat.

Wiimaks ütlesin ma nagu kogemata:

„Ma pidasin teid ilusaks, Lilli.”

„Kas ma siis seda ei ole wõi? Kõik ütlewad, et ma ilus olla,” wastas ta kõige wabamalt.

„Sellega on nad eksituses, nagu minagi olin —”

Lilli waatas ehmatawalt küsides mu silmi.


64

„Eksituses — ?”

„See liig madal otsaesine näituseks — —”

„Aga herra —”

„On päris inetu ja silmad liig hallid — —”

„Häbemata — Teie julgete — — ”

Enam ei saanud ta ütelda, pisarad tuliwad silmi. Ma olin oma weikest sugulast, kes praegu alles kui kehastatud kewade kuju, lõbu, õrnus ja wallatus ühe raami sees, sügawaste haawanud, seda nägin ma ta walusast nuuksumisest.

„Aga Lillikene — Jumala pärast — see oli ju ainult nali.”

Waikus.

„See oli kihlwedu. ”

„M —i — s?”

„See oligi see proow, Lilli.”

Lilli waatas tummalt küsides minu otsa, tunnistades, meelde tuletades. Siis aga nähti teda aru saawat.

„Aa—ahh!” hüüdis ta üleni punaseks minnes.

„Te kurjategija! Kudas ma nüüd wõisin seda ometi unustada?”

„Teate nüüd, mida naisterahwad ial andeks ei anna?”

„Jaa, aga sedawiisi ei tohi ütelda. Esiteks ei ole see wiisakas, teiseks ei ole see ilus ja kolmandaks ei ole see sünnis,” seletas Lilli targalt. „Meie koolipreili ütleb, et ühegi inimese kohta, weel wähem ühelegi inimesele ei tohi ütelda, et ta inetu on, waid iluta. Kellel ilu ei ole, ütleb ta, ega see inetu ei ole, waid ta on üksi ilma iluta. Inetu on üks sõna, mis sõnaraamatus sugugi ei tohiks olla, ehk ta küll minusse sugugi ei puutu. Mis teie arwate, kõrgeste auustatud, haritud ja tark herra?”

Mis mina arwan?

Mis mina arwasin, oli see, et ma sellele weikesele armsale suukesele hää meelega ühe musu oleksin annud.


65

Igapäine lugu.

Kõik jutud algawad sellega pääle, et kuskil midagi iseäralist sünnib, et kuskil midagi saab sündima, ehk et kuskil midagi on sündinud, millest iseäralised asjad järele on jäänud.

Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist; sellel ei ole muust jutustada kui ainult waesest Punasoo Marist.

Ja ühe Punasoo Mari elus ei ole tõeste midagi iseäralikku ette tulnud, ei alguses ega lõpus. Kuda ta elas ja oli, nõnda on palju teisi ka elanud. Need ristikesed mis kirikaeda katawad, ühed täna pandud, teised kõdunenud, kolmandad pool küllakile, neljandad päris maha langenud — need kõik rääkiwad Maridest, kes kord sündinud, elanud ja surnud nagu Punasoo Marigi.

Kui ta poole aastane oli, suri ta ema ära ja kui ta roomates ukse päält kukkus ja otsaesise ära lõi, wõttis teda karjatse naine kaswatada, kus ta nii kaua põrandal kasuka tüki sees istus kuni käima hakkas.

Isa oli ju enne ta sündimist surnud.

Kui ta küla sead ära oli hoidnud ja weel aastat kuus kaswanud, oli tal suur õnn: ta sai taluperenaiseks. Kus külas perenaised riide „kruuti” otsisiwad, sääl wõeti seda Punasoo Marilt, kus perenaised tüdrukudele eeskuju juhatasiwad, sääl nimetasiwad nad Marit, ja kus kord jõukaks ja õnnelikuks loodeti saada, jääl soowiti Punasoo Mari sugune olla ja kus sant weel kesk öö ajal ulualust leidis, see oli Punasoo.

Punasoo oli talu nimi.

Kui Mari mees ära suri, oli tal wiis poega. Kõige wanem trallitas karjas, kõige noorem hällis.


66

Wahemised kisendasiwad weel kõik, tihti ühe korraga.

Mari lõikas ühele leiba, pani teisel jalgu kinni, seadis kolmandale pudipõlle ette, mõetis sulastele wilja seemet wälja, muretses, et krediit-kassa wõlg iga aasta tasa sai, ehk küll mees wiimse rublani esimese sissemaksu ajal koha eest wälja oli annud.

Mõnikord üteldi ka, Mari olla lastele kuri. Mine katsu enne poeglastega walmis saada, katsu siis ja ütle. Päälegi, kui neid wiis tükki on. Siin kinga pael wibupüssile pandud, sääl wokinöörid puuhobusele ohelikuks lõigatud, kaalikas käidud ehk sauna katus sisse tallatud. Kuhu waatad, sinna wõmmi waja.

Aga Mari kaswatas pojad üles ja et aeg niisugune oli, mil kroonuteenistusest iga wiisi wabastada lubati, pani Mari ühe peremeheks, teise peremehe abiks, kolmanda rõugepanijaks, neljanda kellegile kasupojaks ja wiienda koolmeistriks.

Kõik jäiwad talle „enesele” ja ta ei tarwitanud kellegi abi selle juures, nagu ta enne nende kaswatuse ajal kellegile nende pääle ei kaebanud.

Pojad sirgusiwad üles kuusena, ema jäi alla poole kõweraks. Ema ei nõudnud nende käest isesugust tänu, poegadel ei tulnud meelde seda pakkuda. Ema andis weel kotikesi ja pekikesi lagast järele, kui pojad ju ise enese peremehed oliwad. Ei ta ütelnud kellegile: Maksa ära!

Aga siis tuliwad Marile rasked ajad. Neli poega suriwad ühe aasta sees. Ta käis neid kõiki surnuaiale saatmas. Mis ta kodu tegi. kes seda nägi — aga ei ta jooksnud kellegi juurde külasse nutma.

Kui wälk ta maja põlema lõi, kus wanem poeg peremees oli, oli Mari ainuke, keda tulest wälja toodi, majad põlesiwad wiimsem.

Uus peremees wõttis Mari enese sauna.


67

Kui ta nüüd, kepike käes, pühapäewal kiriku mäest üles palwele tudiseb, ütlewad talle inimesed:

„Küsi ometi walla waestekassast enesele raha. Sul on ju õigus saada.”

Siis waatab Mari rahulikult otsa ja ütleb:

„Kuni ikka weel näpud suka juures liiguwad, ei ole waja.”

„Kes sulle ka annab?”

„Perenaine andis eilegi kakukese leiba ja potikese piima. Palju mulle wanale inimesele waja on.”

See oli jutt waesest Punasoo Marist.


68

Juhataja.

        Lehekülg.

 Esimesed kirjaniku tundmused        3

 Peipsi pääl        13

 Onupojad        18

 Pahased naabrid        23

 Saaniga sõitsin ma sohinal        35

 Muldmäe Mats        46

 Ootajad        52

 Algupäraline mõte        57

 Aias        61

 Igapäine lugu        65



Schnakenburg’i juures Tartus ja Riias on trükitud ja igas raamatupoodis saada:


Abelliino, suur bandiit ehk eluwõtja. Rahwa õpetuseks jutustanud J. Permann. Hind 16 kop.

Agnes Bernauer, waene habeme ajaja tütar ja Baieri hertsogiina ehk armastuse ja hariduse wägi. Hind 30 kop.

Alfonso ja Rooja, ehk armastus ja kättemaksmine. Üks hale lugu. Ümber pannud H. Thuberg.Hind 16 kop.

Ameerika metsades. Pilt elust uues maailmas. Wälja annud F. Mettus Hind 18 kop.

Ära müüdud kuningas. Hale jutustus noore rahwale. Hind 15 kop.

Ilus Mageloone. Wäga armas ja hale jutt noore ja wanale jutustanud J. Pärma nn. Hind 10 kop.

Jõulujutud. Wälja annud L. E. Malm. Hind 20 kop.

Jõulu-puu. Jõulu kingituseks noorele rahwale. Kirjutanud M. J. Eisen. Hind 15 kop.

Juhan ja Adeele ehk armastus ei küsi seisuse järele. Wälja annud J. Pärn, Hind 20 kop.

Jumala abiga omast jõuust. Eesti rahwa elust. Kirja pannud J. Pärn. Hind 35 kop.

Jumala maakeses. Jutustused Kuuramaa elust. Kirjutanud T. H. Pantenius. Hind 20 kop.

Jutustused Wenemaalt. Kottu korjanud ja wälja annud M. J. Eisen. Hind 20 kop.

Kaks sõjawangi. Üks jutustus Inglis-Prantsuse sõjast. Wälja annud M.J. Eisen. Hind 20 kop.

Kilplaste imewärkilikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud. Wälja annud Dr. Fr. R. Kreutzwald. Teine trükk. Hind 20 kop.

Kiusatused elu-teede peal. Õpetlik jutt noorte sõbradele. Franz Hoffmanni järele C. Tidemann Hind 25 kop.

Kooperi jutustused Ameeritamaalt. Nahksuka jutud. Eesti rahwale Franz Hoffmanni järele jutustanud J. Lill. Esimene jagu. Hind 50 kop.

Kudas elu, nõnda surm. Jutustus Pariisi elust. Hind 15 kop.

Pildid Püha Issameie Palwe seletuseks. Üheksa juttu, kirjutanud R. Fries, kirikuõpetaja .Heiligenstedten'is, III. jagu. à 10 kop.