Nõia tütar.

Jutustanud

Juhan Liiw

Jurjewis ja Riias.

Schnakenburg’i trükk ja kulu.

1895.

Hind 20 kop.

Nõia tütar.

Jutustanud

Juhan Liiw

Jurjewis ja Riias.

Schnakenburg’i trükk ja kulu.

1895.

Дозволено Цензурою. – Юрьевъ 15. Сентября 1894 г.

1

Ema õpetus.

Mihkel rakendas hobust saani ette, aga weel ei teadnud ta kuhu sõita.

Ja Mihkel tahtis kosja sõita.

See wõib ime olla, aga Mihklil ei ole aega ime pääle mõelda. Mihkel on hädas, päris hädas. Suuremas hädas kui siis, mil ta lauda hakkas tegema ja aru tuli pidada, kas kõwerate ehk õigete jalgadega, suuremas hädas kui see, kes maja tahab ehitada, aga ei tea, kust materjal wõtta, isegi weel suuremas hädas kui mullu ta naber weski Andres, kes wesket tahtis ehitada, ja juba mõttes jahutolmu riiete päält pühkis, mõttes teri kolosse laskis ja mõttes ilusat sõna „mölder” kuulis, aga asi mõtteks jäigi – Mihkel on palju, palju suuremas hädas.

Kuhu minna?

4

Jah, kuhu? Kui keegi ütleks, kuhu. Wald tüdrukuid täis, madalaid ja sirgeid, musta, sõstra ja sini silmalisi. Igaüks isemoodi, üks ilusam kui teine, mine wõta kinni, missugune kõige sündsam oleks. Sääl Poti Peetri tütar ilus sirge, kui osi. Alutare Hansul jälle madal ja tasane; ei näita suurem asigi, aga hakka aga waatama, näe, õige ilusad silmad teisel. Kirsi Jaagu Wiiu on küll tore, aga temale ta tuleks küll. Kassi-Hansu Miina on küll õige weikekene, aga kärme ja käbe nagu nirk, ja waata aga waata, õige kena naine saaks teisest! Kui nüüd üks niisugune nendest, kas Poti Leena, Kirsi Wiiu, Kassi-Hansu Miina ehk Alutare Hansu Eewa tema armas kena naesukene oleks, kergelt, walge põll ees, kambris tiperdaks talle pai teeks ja ütleks: Mihkel tule sööma! ja kui põrandal weikesed punapõselised ja käherpääsed patjalad kilkaks — oi, küll see oleks kena! Jaa, aga missugune nüüd nendest wõtta — õiete ütelda, ta wõtaks neid kõiki aga kui ta üksikult hakkab arwama, ei siis ta nagu mitte ühte ainust nendest ei tahaks.

Ütelgu weel keegi, et Mihkel hädas ei ole. Nõnda ja nõnda mõtles Mihkel rangi linnust kinni tõmmates, kuhu juurde ka

5

jalga abiks waja oli. Siis pani ta willasest lõngast kujutud plettohjad pääle ja hobusele kurinad kaela Need kaks asja ei tohi isegi jõukamal wabadik-peiul puududa, saadik siis perepojal.

Siis astus ta kambri, et kapist weel uus kaelarätt kaela, tuhkrunahkne kübar pähe ja hall kraega kasukas selga pauna — punane wöö litris otsadega sinna peale, siis on kosilane korras.

Isa istus laua taga, prill nina pääl, piibel ees ja mõlemad käed selle pääl ning luges. Kui nii tähtjas asi on toimetada, nagu poeg kosja saata, siis teeb Jumala-sõna salmikene ennem hääd kui halba. Ema istus teisel pool lauda sõrm suu ääres, tunnistus, et ta mõtles.

„Oota, ma aitan sulle kaelarätti seada — pane sõlm nii — nii”, ütles ema üles tõustes ja aitas kaelarätti seada. Wahest jäi tütarlaps just selle kaelaräti sõlme külge.

Wiimaks oli kosilane ka ise rakkes.

Ema oli wait. Isa laskis silmad korra prillidega majas ringi käia ja luges edasi.

„Aga kuhu sa nüüd lähed?” küsis ema rahutu erutusega.

„Ei — tea isegi”, kostis Mihkel häbelikult.

6

Isa köhatas, lõi piibli kokku ja hakkas piipu seadma.

„Kuda sa siis ei tea?” noomis ema.

„No, wai tüdrukuid puudus!” salwas isamees, arwata kolmekümne aastane üleaia perepoeg Andres. kellel suur tuluga kübar pääs oli ja piitsa käes keerutas. „Neid tühje on igas kohas küllalt”, kinnitas ta weel kord.

„Mine aga werista ühe kõrw ära, oli kes oli”, arwas kasutütar Leena wokki seisma jättes; ise ohkas ta nii saiakesi, et ta ka isegi seda ei oleks uskunud, et ta ohkas.

„Poeg”, algas isa. kes nagu näha, kõik aeg oli mõelnud ja käsipõsakil Mihkli otsa wahtis, „poeg, minu isa ütles minule kui mina sinu emale kosja läksin: Rikkast paigast osta hobune, waesest wõta naine”.

„Säält perest, kus suur puuriit õues, sinna mine jooma, kus suur puuriit ja rammus koer, naist otsima”, lisas ema juurde, „saäl on hoolikad ja jõukad inimesed”.

Mihkel naeratas.

Emal oli täna tähtsam silmapilk elus. Häämeel, lugupidamine ja armastus oli ta näol ja selles pilgus, mis ta aegajalt poja pääle heitis. Tema emauhkus, rõõm ja trööst oli ta, tema ainus poeg. Ta mõt-

7

les nüüd, kuda ta tema pärast nii palju hoolitsenud, kuda ta teda kiigutades ööd läbi walwanud, lambike sängi sambal, küll mähkmeid kuiwatanud, küll äio-äio laulnud, kisa põhjusi otsinud ja kui see ei aidanud, kisawõtjatelt abi otsinud — kuda ta teda käima õpetanud, talle „linukese muret” lugenud, teda kooli, leeri ja lauale saatnud — kuda ta kõik seda teinud. Ja nüüd astus ta sellele teele minema, kus, nagu üteldakse, laps oma isa ja ema maha jätab ja oma naise poole hoiab. Kes teab, kes see on. keda majasse tuuakse ja kuda ta on. Kas ta nendega, kas nemad temaga rahul on, ja kõige rohkem, kas poeg ise hää naise saab. Kõik seda mõtles ema sel silmapilgul ja õnnega mis ta kosjamineku üle tundis, oli ka oma osa muret koos kanda. Ta pani käe isa kaela ümber ja kui Mihkel nende õpetuse pääle naeratas, ütles ta:

„Ära naera ühtegi, pojakene. Mina olen küll wana inimene ja rumal, ehk nüüd küll noorsugu tark on ja raamatuid ja seetonid loeb, kamasseridega käib ja kriiksu kinga sisse laseb panna, aga ma ütlen seda mis ise ilmas olen näinud. Nüüd ei kõneldagi enam muust kui raamatutest, seetonitest ja patsitikatest — ”

8

„Patsillustest”, parandas isa.

— „wai patsillustest, aga näe, nüüd lähed naist wõtma, ei seeton ei ütle keda wõtta. Waata poeg. Kui sa halwaga kokku juhtud, ega ta nael tubakat ei ole et ta ikka ära tarwitad, olgu ta nii halb kui on; ei ole hobuseks, et ära müüd, kui peru on; sina oled temaga eluks ajaks kokku pantud. Ära tee sellepärast üle pää kaela. Kui kosja lähed ja peresse astud, waata kõige esite, kas luuda nurgas näha on; tee ta nagu kogemata maha ja waata, kes ta ära wõtab. See tüdruk naiseks ei kõlba, kes luua jalaga kõrwale lükkab ja ise edasi läheb. Kuula, kas ka teenijad pererahwale sekka räägiwad ja kuda nad räägiwad. Kus nad liig julged on, sääl ei mõisteta maja pidada; kus nad tummalt waikiwad. sääl on pererahwas liig tore ja teenijate wastu südameta. Waata ka, kas peretütrel king lapiti jala all, wõi ilusti ümber jala; lohak ei kohenda riideid. Waata, kui peretütrel niit sassi läheb, kas ta tema rips raps katgi tõmbab wõi ta kannatlikult lahti arutab. Kui juttu aetakse, waata, kas peretütar üksi ja teistest üle tahab kõnelda; edewad teewad nii, mõistlikud räägiwad kui kord tuleb. Waata kas peretütar poiste juurde

9

jäeb kui teile süüa tehakse wõi ise usinaste kaasa aitab. Ära wõta seda. kes koolis kõige targem tahtis olla ja tuleta meelde, kus kohas kirikus keegi istub. Edewad tükiwad ette. tossikesed teiste seljataha, aga kes sinna istub, kus parajaste paik olemas see on otsekohene inimene. Ära wõta seda, kes kirikus üksisilmi maha wahib, see on liig tossukene, aga ka mitte seda kelle silmad poiste pääl seisawadki. Parajat igas asjas. Kes poissi ei näe, ei näe ka tööd teha; kes üksi poissi näeb, sellest ei saa naist kellegile. Ära waata üksi ilu pääle, ilu ei kallata katla, aga ära wõta ka tuleharki. Ära wõta üksi rikkuse pärast naist — naise rikkus on lühike, aga etteheitmine eluaegne. See on minu nõu. Wõta, keda tahad; wõta üks ära, olgu ta kes tahes, aga wõta wiks tubli inimene”.

Mihkel sügas kõrwatagust ja sõitis isamehega minema. — —

Aia talu oli üks jõukamatest külas. Et nüüd Mihkel kosja sõitis, siis pidi see teadagi kõikile naabritele tähtjas olema, keda ta wõttis. Ka Aia wanad ise tundsiwad selle silmapilgu tähtsust. Nad waatasiwad üks teise otsa mis nii palju tähendas kui: Aiale tulewad suured ajad, suured

10

ajad, suured saajad. Tõe poolest, suured pidiwad pulmad olema, weel suuremad, kui Pihleka Part mullu omale pojale tegi. Ütle mis poolest oli Part neist rikkam? Mitte kudagi. Aga wanade tänane päämurdmine oli esiteks ikka see, kes nende tulewane minija wõis olla. Et ta laitmata wanemate laps pidi olema see oli muidugi esimene päätingimine. Aia omad ütlesiwad küll kui Mihkel kosja läks: ära waata rikkuse pääle, ise oliwad nad aga sääl juures mõelnud: no, rikkam oleks ometegi parem. Seda juba sellepärast, et neil sellest walla rahwa ees suurem auu oleks. Õieti ei olnud siin rikkuse ja rikkuse wahel küll mitte palju wahet. Kõik Weola walla talunikud oliwad weel rentnikud, aga näe, ühte kiideti rikkaks ja ta tütart ihaldati, teist ei. Wahe oli see, et rikka talutütar kaks lehma kaasa sai, waese oma ühe, wõi mõnele utt ehk oinas weel rohkem anti. Siiski helises ühe rikkus.

Aia wanad arwasiwad järele. Nad oliwad ju kuuskümmend Mihkel kakskümmend aastat wana. Oleks tal weel natukene waragi naist wõtta, aga saab naine, seisad poiss pühapäewiti paremine kodus. Jäeb ka mõni kopik tagasi, mis nüüd

11

baiasi õlle eest wälja läheb. Saab aga naine kodu, noh, küll see kari pääle paneb. Ja nad on vanad, töötegijaid just hädaste tarwis.

Teisi lapsi neil enam ei olnud kui Mihkel. Leena oli, aga see oli kasutütar. Oli neile natukene kaugelt sugulane. Ta wanemad oliwad warakult ära surnud. Lapsel ei olnud muud warandust jäänud, kui üks hõbe taaldritega sukk, aga see sukk oli hõbe-rublatükka täis. . . Aga ei sukast, Leena wanematest ega Leena lapsepõlwest ei rääkitud Aia peres ilmas midagi, mitte, kunagi. Kui keegi jutuga selle pääle tuli, siis tegiwad Aia wanemad teist juttu, — kas ilmast, wiljakaswust ehk millestgi muust.

Leena kaswis kui kõrkjas. Ei uskunud kasu wanemad isegi, et weikesest tütarlapse tallikesest nii kena neiu pidi sirguma — neiu kui orawas terane, paled muudgu punetasiwad aina. Ja silmad oliwad tal nagu rõngad, ütlesiwad nad. Aga keegi tal kosjas ei käinud, et ta waenelaps oli.

Ei tea, kas üksi sellepärast?

Kui nad weel weikesed oliwad, Mihkel ja Leena, siis oli nendel kakelust ja wanematel kohtumõistmist küllalt. Kord kaebas Leena emale, et Mihkel tema pudi ära

12

söönud, kord Mihkel jälle, et Leena teda löönud. Mihkel oli poisikesena natukene aeglane, Leena aga kärme ja terane kui wälk ja peksis tõe poolest palju suurema kasuwenna läbi, kui seda tarwis oli. Koolis käisiwad nad kui õde wenda kunagi, sõiwad ühest leiwakotist ja kasuweli aitas kasuõele poiste seast „meest”, kasuõde kasuweljele „naist” walida. Mäng nõnda nõudis. Pärast kui nad ju leeritud ja täis inimesed oliwad, siis tuli muidugi ise aeg. Mine wõta kinni kuda Leena Mihklit häbenema hakkas, mine saa aru, kuda Mihkel Leena wastu araks läks. Mine wõtta kinni! . . .

Wanad istusiwad praegugi weel laua ääres ja mõtlesiwad kõiki neid asju järele. Leena oli oma woki eemale tõmmanud, sinna kohta, kuhu lambiwari heitis, ajas korrati wokki ümber, korrati toetas wokikäsipuu najale ja mõtles.

Perenaine istus Leena wastu. Tuli see sellest, et ta wastu istus, tuli talle wahest hõberubladega sukk meelde; ta müksas peremehele külge ja sosistas talle salakesi kõrwa sisse:

„Ega tal wahest oleks waja olnudgi, sel Mihklil, omast majast wälja minema, kui — ”

13

„Ah, lase olla,” wastas peremees, köhatas ja waatis wargsi Leena poole.

Leena toetas woki käsipuu najal.

„Leena mis sul täna õhtu wiga on?” küsis kasuema.

„Mu pää valutab,” wastas Leena ja hakkas wurinal ketrama

„Heida siis pikali kui pää walutab.”

Ta heitis pikali, kuda kästi. Ta jäi magama ja nägi unes, et ta Mihklile ühe musu andis ja kui ta palawal ihul ärkas, tuliwad talle pisarad silmi.

2.

Kuhu ta läks?

Weel suuremas hädas kui Mihkel minnes, oliwad naabrid, kes küsisiwad, kuhu ta läks. Jah, kuhu ta läks? Üks oli kurinaid kuulnud, teine õuest waljasõitu näinud, kolmas kuulnud, et Hansu Andres Aiale läinud ja pühapäewa riided selga pannud — see ikka midagi tähendas. Kui üks noor perepoeg kosja kingi kannab, on naabritel teraw aimamine; on aga naisewõtja rikas on kihin kahin seda suurem. Üks loodab õnne oma tütrele, teine sugu-

14

lasele, kolmas, kellel kumbagi ei ole, tahaks wähemalt teada, kuhu seesugune hää suutäis kaldub

Ja weel need naised, need naised!

Wõibla Annusse pererahwas istusiwad tares peretule ümber. Peremees punus lehma lõõga, sulane parandas hobuseriistu, naised kedrasiwad. Wõibla peres elas ka Pläralära Leenu, oma rohke lora pärast nõnda nimetatud wanatüdruk. Leenu istus ahju pääl ja sõi lusikaga kausist suppi, mida perenaine talle praegu oli annud.

Karjapoiss tuli õuest ja ütles, et Aia õuest kaks meest pühapäewa riides täkuga, saaniga ja kurinatega wälja sõitnud.

„Ehk Mihkel läks kosja,” ütles Leenu ja peatas süies.

„Wõi, wist sinna!” arwasiwad naised. „Ta käis minew nädal linnas — ehk wist kosjawiina toomas.”

„Selle sääl täkku turgutati,” arwas peremees.

„Küll siis läks kosja,” üteldi mitmelt poolt.

Leenu pani lusika käest.

„Kuhu, kuhu? Wõi ikka kosja! Jajah, näe, läks kosja. Ei tea kas Mäe Mihkli

15

Maiele? Wõi Puskari Anule? No kuhu ta ometi pidi minema? Wist Kirsi Wiiule, kuhu siis mujale. Wiiul suur kirst riideid täis: kolm kasukat, wiisteistkümmend seelikut, kakskümmend paari kindaid — näe tuli tahab nuusata — kolmkümmend meeste särki — riitsika raiped oma kisaga — wõi läks koguni Raismiku Leenule. Seda öeldakse ei kuulwat madalast — wõi, no kuhu ta ometi läks?”

Ja Leenul tuli meelde, et tal homme Kõgedi külasse Jalaka perenaise lõnga tarwis ära minna wiima. Kui ta nüüd ei tea ütelda, kuhu Mihkel kosja läks, siis ei ole tal pääle Ohela Peetri otsasaamise mitte ühte uudist enam kõnelda.

Leenul ei maitsenud enam toit ega ahjupäälne, Ta kobis enesele wana kasuka selga ja läks Aia peresse puhtele.

Tükk aega pärast Mihkli ära sõitu lipsaski Leenu Aia omade kambri. Ta jäi ukse kõrwale seisma ja pistis käed kasuka siilu alla.

„Tere ka, siittalu rahwas.”

„Tere, Jumalime. Eks aja taga poole.”

„Wai ei saa.”

„No mis siis kuulub?” küsis peremees.

16

„Keda, nõndasama.”

„Toeta ikka ka puu pääle,” käskis peremees.

„Wai ei saa alati istuda,” wastas Leenu, istus aga nüüd pakutud istmele.

„Tulin waatama, kas teie naistel ju kedrus otsas on,” algas Leenu toas ringi waadates. Kui selle pääle keegi wastust ei annud, küsis ta nagu kogemata:

„Teie Mihklit ei olegi kodus?”

„Sõitis natukeseks wälja.”

„Eks ta ole. Noortemeeste asi, kes teab kuhu läks.”

„Mis teie naised teewad?” tegi perenaine teist juttu.

„Nõndasama. Perenaine kedrab willu, tüdruk wantsib takku. Laisk tüdruk. Magab rohkem kui näppusi liigutab. Kuhu Mihkel läks?”

„Läks natukeseks wälja.”

„Wai wälja. Ei tea kui kaugele. Kus Leena on?”

Peremees, kes juba tüdinenud oli, läks heitis sängi pikali.

„Leena ütles pää walutawat, läks magama,” wastas perenaine, kes tülikast wõerast mitte ka nõnda kergeste lahti ei pääsenud.

17

„Tütarlapse asi, eks waluta ka wahest päägi. Pällu Miina olla Kaabu Peetri kihlad tagasi wiinud, kas olete kuulnud? Wõi, mis ilusad teki lõngad teil! Obela Peetri hobune olla minewal öösel otsa saanud. Kas linnikud juba walmis? Wõi olemata. Juudi Juhanile tahetawat kewadel oksjoni teha, ei jõudwat wõlga jäänud renti ära maksta. Perenaine, kas annad mulle matikese tangu, ma teen suil lõikuse päewa.”

Sel kombel podras Leenu weel tükk aega edasi, aga nähes, et ta Mihkli sõidust ometigi otsa kätte ei saanud, läks ta wiimaks minema.

Kodus rääkis ta, et Mihkel Kirsi Wiiule kosja läinud ja Leena selle südame waluga, et teda ei wõetawat, silmad pääst wälja tahtnud nutta ja ei tea kuhu ära jooksnud. Kirsi Wiiu muidugi aga Mihklile ei tulewat, tal olla ju rikkamaid.

Teine päew rääkisiwad küla naised: Kirsi Jaak wisanud Mihkli kättpidi kambrist wälja. Leena olla ennast pimedaks nutnud.

„Kes kõneles?”

„Pläralära Leenu.”

18

3.

Soojad sidemed.

„Kuhu me siis õige lähme?” küsis Andres Mihkli käest, kui nad Aia wärawast wälja sõitsiwad.

„Laseme tee pääle wälja, ehk tuleb siis hää nõu,” wastas Mihkel.

„Kuule, jätame hobuse hooleks. Kuhu peresse ta ise sisse pöörab, sinna lähme kosja.”

Mihkel ei wastanud midagi. Ta oli nii erewil ja ühtlasi ka natukene rõhutud — ei, palju kohe. Esiteks oli waja selle pääle mõelda, missugusel wiisil ämma rahwa poole sisse astuda ja kuda kõnet algada: kas nad õhwakese kadumisest wõi tedre jälgede otsimisest juttu teewad, wõi jätawad need wanarahwa kongud koguni ja räägiwad asja kohe awalikult südame päält ära. Ja siis, kuda tüdruku enesega juttu alustada, et ka kui terane poiss maksta. Kõige pahem oli ikka see, et kuhu minna. No ütle, kuhu sa ometi lähed? mõtles Mihkel. Poti Peetri oma nüüd on ilus küll — aga nagu ei taha. Kirsi Wiiu kõik nõnda sirge ja elaw — niisugusega oleks õige ilus kiriku sõita — aga jälle ei

19

taha. Ja nõnda on lugu igaühega. Ikka on midagi wiga. Ema sunnib: wõta, wõta. n—o ütle, keda sa sel kombel wõtad?

Hans pühib taskurätikuga otsaesist. Punased nimetähed räti nurgas kukuwad ta silma. Need on kasuõe õmmeldud. Kui ilusad! Nimetähede päält libisewad ta silmad kinnaste pääle. Kui peenikesed, nagu siidist! Kasuõe koetud. Temal on hää wiks kasuõde — neiu kui tigane. Ema ütleb juba paarist aastast saadik: Wõta niisugune naine nagu meie Leena on. Aga mine wõta! Emal hää ütelda, aga mingu wõtku ise! Kolle Liisa, Pindsi Maali ja Alekörre Anna — keegi ei ole niisugused, arwa keda tahad. Ja Hansul tuleb meelde, kuda nad kord Leenaga heinamaal oliwad. Leena niitis ees. Mihkel järele oma kaarega. Leena leidis mesilaste pesa ja andis ka temale mett — jah, kui weider see oli, kui imelikult Leena seekord tema otsa waatas. Jah. Leenal on ilusad silmad. Puhtad ja suured! Ja üks kord, kui neil sõnnikuweo talgud oliwad ja Leena teiste tüdrukute seltsis talle wett oli wiskanud, nagu kombe, rabas ta naljatades Leena piha ümber kinni — wõi jah, kuda Leena näost punaseks läks ja wärisema hakkas; jooksis ära aida juurde

20

koguni. Oi tea, kuda see tal nüüd meelde tuli, ehk mis see oli, aga tema meelest oli, nagu sõidaks ta walge käest pimeda kätte; hobuse rajak ei jäe ka seisma! Jah, tema lapsepõli on lõppemas, peab ta isegi tunnistama. Kui ta ka küll ema õpetuse pääle on naeratanud, tõsi ta ometi on. Ja kui armas oli talle mõnigi asi enne. Kuda nad Leenega kahekesi karjas käisiwad, peitmist mängisiwad, kahe kase wahel kambri otsas kiikusiwad, mille oksad ta ühte oli pannud. Kuda ta sinna keskele okstest pehme pesa tegi, Leena pääle tõstis ja kiigutas. Nad mängisiwad siin Hani-Peetrit, seda laulu rahwas laulis. Mihkel oli Hani-Peeter, Leena Pudi-Hansu Kai. Mihkel kiigutas Leenat ja laulis:

Äio, äio, kussu, kussu,

Äio kallis naesuke!

Mihklile tuli see nii elawalt ette, et ta praegu seda wiisi ümistas.

„Andres!” hüüdis ta siis korraga.

„Keda.”

„Ära ometi nii hulluste kihuta!”

„Kas tahad, et tee pääle magama jääme wõi. Sa laulad juba lugulaulusi.” —

„Kuule Mihkel.”

„Noh.”

21

„Ma ei tea — ei taha õieti mitte kuhugile minna.”

Mihkel wahtis pärani silmil seltsilise otsa.

„Ära tee nalja!”

„Ei tea tõeste.”

„Miks sa siis minema hakkasid?” pahandas Andres, kes alles nüüd uskuma hakkas, et Mihklil sellega tõsi taga oli. Senini oli ta kõike naljaks pidanud.

Miks sa siis minema hakkasid?” lisas ta juurde

„Isa ema sundisiwad.”

„Keda nad sulle soowisiwad? Keda nemad tahawad?”

„Ei kedagi. Nemad ütlewad ainult: Wõta naine!”

„Aga wõtma piad sa ikka ometi.”

„Ükskord küll.”

„Miks siis mitte nüüd?” päris Andres.

Mihkel waikis.

„On sul mõni, keda sa wõtaks, aga keda wanemad ei taha? Wõi on see sinust kõrgem ja ei tule sulle?”

„Ei tea kedagi.”

„Kärwaku sind! Siis ma sinust küll aru ei saa.”

„Ma ei saa isegi enesest aru,” wastas Mihkel tumedalt.

22

„See on, sul ikka on mõni, kes sulle armas on?”

Mihkel waikis, ütles aga wiimaks wiiwitades: „Jah, on küll.”

„Lähme siis sinna,” arutas Andres edasi, „siis saame tõbele kohe abi.”

„Kuhu?”

„Sinna kosja, kus su tahetaw on.”

„Ise enese kodu?” küsis Mihkel hirmuga.

Andres tegi suured silmad.

„Jah, Leenat ma mõtlen küll,” hakkas Mihkel arglikult kõnelema. „Mina ei tea, kust see tuleb, aga praegu leian ma, et ta mulle nõnda armas on, et ma kudagi ei saa naist wõtta.

„Eks Leena ole mõistlik tütarlaps,” ütles Andres. Iseenesele mõtles ta aga weel tasa juurde: Aga waene laps!

Mihlil jooksis nagu soe üle ihu — Andrese suust oli tal sedagi kiitust wäga magus kuulda. Ja ta kõneles mõnda juhtumist Leenast ja iseenesest kuda süda teda sel silmapilgul sundis ja kõige lõpp oli ikka: Leena on Mihklile wäga armas, Mihklil ei lähe Leena meelest ära.

„Eks wõta ta siis ära,” arwas Andres.

Mihklil tuli see nii häkitselt ja oli nii hää, et ta selle sõna pääle oleks hõisanud,

23

aga ta ei tahtnud seda teisele kohe nii selgeste näidata.

„Aga ehk sa oled ära tehtud?”

Mihkel ütles seda sellel häälel, nagu see ütleb, kellel midagi meelde tuleb, mida ta isegi selgeste ei usu, aga uskumata ka ei saa jätta.

Mihkel wahtis Andrese otsa.

„Jajah, seda on olemas,” seletas see. „mina kõnelen, kuda ükskord minul oli: Sa mäletad küll seda tüdrukut, kes aasta kaheksa eest Wõidla perre teenijaks tüdrukuks oli, suurte sõstra silmadega, ruuge, käher-juustega. Maali nimi. Sina olid siis weel muidugi poisikese lorots, aga mina olin ju täis noor poiss ja tüdrukud — wai, oleks aga kätte saanud. Noh, mina ajasin Maaliga tihti päälegi juttu kui Wõidla Madist waatama läksin, kes sel ajal weel poiss oli. Maali oskas ilusaste juttu ajada — kui leoke. Ta hääl oli õige ilus, kui naeris, siis muudgu lõgises. Ja Maali naeris tihti. Ja kõik ta wiis ja olemine oli igapidi ilus — kas wähe ilusad ikka ta hambad oliwad kui ta naerule lõi, nagu tallekesed karjamaal. Kõigiti tark tubli inimene, muudgu aga need nõia kongud oliwad ta sees, nagu pärast

24

Paraku ära nägin. Ühel pühapäewa õhtupoolel kui ma jälle Wõidlale läksin, oli Madis kodunt ära. Muud ei olnud nende rahwast kodus kui Maali. Meie hakkasime kõnelema, ühest ja teisest, poistest ja tüdrukutest. Maali oli sel korral õige jutukas, naeris ühtelugu ja oleks häämeele pärast ei tea mis ära teinud. Nii rõõmsate silmadega ja kergejalgist ei olnud ma teda weel millalgi näinud. Kui me tükk aega olime naljatanud, läks wõttis Maali kirstukapist kaks õuna, hammustas ise teise küllest, teise andis minule. Wõi mina seekord teadsin mis õun see oli. Ma sõin selle ilusa õuna ära ja kui weel natuke aega olime kõnelnud, läksin ma ära koju.

Õhtul ei tule minul uni. Ei tule uni, kas tee mis tahad. Kardan et haigeks jäen, aga ei jäe ka. Aga ei rahu kuskil, ei mõista, mis ära teha ehk olla. Teine päew ei ole asi parem ühtegi. Söögil polnud õiget maitset ega joogil; meel ühtelugu rahutu ja mõtlen — mõtlen alati Maali pääle, Maali sõstra silmade, Maali käherate juuste ja Maali naeratuste pääle. Alati nagu tahaks Wõidlale minna Maalit waatama; silmad seisawadgi alati säälpool,

25

kus Maali elab. Ja Maali on mu meelest korraga nii armas, et ei mõista ära ütelda kuda. Ei jõua enam mina sääl ära käia. Iga pühapäew istungi ma Maali kõrwal ja nädalad on nii pikad, et sure kas ära. Ma jäin näost otsa, meel oli alati nukker. Wiimati kurtsin kadunud Möldri-Kaarlile oma lugu. Ma olin weskel ja Kaarel hakkas pärima, miks ma näost nii ära olen lõpenud. Kaarel teadis nii mõndagi häda aidata, sellepärast ütlesin talle, et nõnda ja nõnda on. Tema kadunud wõttis piibu suust ja ütles: Sina oled äratehtud. Ütle kolm korda: juuda sitt, juuda sitt, juuda sitt ja sülita iga korra wahel kolm korda, siis kaob ära, nõnda et mitte kedagi wiga ei ole.

Nõnda õpetas tema kadunud. Mina tegin nõnda kuda tema õpetas. Siis läksin weel lähemal pühal Wõidlale, haugutasin kõikide kuuldes Maali läbi, et ta mind julges ära teha. „Ära sa mõtle”, ütlesin ma, „et sa oma nõiakunstiga mind ära jõuad wõrgutada; ma sind ikka ei wõta!” Sest saadik ei meelitanud Maali mind enam kordagi — näe kuda aitas! — waid läks säält teenistusestgi ära. Minul oli küll esiotsa eneselgi süda haige — nõiutud

26

õuna wõim ei olnud weel täiesti kadunud — aga näed, abi sain ma sellest. Nüüd, kaheksa aasta pärast tuleb mulle Maali weel korra meelde: oli üks ilus wiks inimene igapidi, aga waata missugused nõiakongud tal sees oliwad. Ja nüüd olen ma kolmkümmend aastad wana ja ikka weel poiss,” lõpetas Andres ohates.

Mihkel ei wastanud midagi Uskus ta, mis talle kõneldi, ehk mitte, aga iga Andrese sõna torkas kui teraw ehal ta südame külge. Praegu arusaadud õnnetundmus ta rinnus sai walusa hoobi — Leena oli nõia tütar.

4.

Nõia tütar.

„Nõia tütar?” Raske ohkamine tuli Leena rinnust. Jah, ta oli nõia tütar. Ehk küll kodus sellest iial ei räägitud, ka wäljas talle seda keegi weel polnud ütelda julgenud — ta oli siiski nõia tütar. Üksi oma mõistliste kombete, lahke awalise meele ja auusa elu läbi oli ta ennast senini selle sõna kuulmise eest kaitsenud, sest temast peeti lugu. Tema oli tark ja mõistlik

27

noor tütarlaps. Tema õpetas teistele enese wanustele neidudele peenemaid näputöösi ja kus ta pidule ehk pillgari õhtule tuli, tegi ta mis teisedki, aga ial ei leitud tema kombes kuskil unustamist, sõnas puudumist ehk seda, mis noorele tütarlapsele pilgates järele oleks wõidud ütelda. Noored mehed pidiwad temast lugu pidama, ta oma seltsilised tütarlapsed temast lugu pidama, teda auustama.

Ja siiski oli ta nõia tütar!

Ta kandis pääd püsti kus seda tarwis arwas, andis terawad wastused, kui leidis, et see ära oli teenitud, wõttis tansule kutsuja üksi siis wastu, kui sellel baiase pärast mitte kübar teise kõrwa pääl ei olnud ega tubaka junn suus.

Anti seda talle andeks? Ei. Et tema nii tagasihoidlikult elas, sellega tahta ta enam olla, kui nemad, need rikkaste peremeeste tütred. Et temaga noored mehed tegemist tegiwad ja teinekord koguni peretütreid istuma jättes temaga tantsima läksiwad, seda ei wõinud nad temale, nõiatütrele, mitte andeks anda.

Nad pistsiwad pääd kokku ja rääkisiwad temast — kellest siis muust pidiwad nad rääkima? Üks teadis ütelda, et ta ei kuul-

28

wat madalast, teine, ei nägewat selgeste, kolmas teadis weel pahemat, mõnda naiste wiga — tüdrukute jutt ja asi! Wiimaks uskusiwad kõnelejad isegi, et see tõsi olla, kui nad asja ju teise ehk kolmanda käest tagasi kuulsiwad. Mõni ehk mõtles ka sääl juures korraks, et see ligiimese laimamine on, aga siis tuli tal jälle meelde, et wai ta ilma asjata seda tegi. Leena oli nõnda uhke kui hirmus, ei hoidnud nende seltsi, oli suureline, et temast lugu peeti ja ei pannud neid tähelegi — ega nad siis ilma asjata kõnelenud. Ja üks asi oli ikka pääasi, nõiatütar ei tohtinud enam olla kui nemad.

See nõiatütar oli waene laps. Nelja aastaselt kaotas ta surma läbi ema ja pea pärast seda ka isa. Isa oli wanal põlwel abielusse heitnud. Ta ema. ka waene laps, peres ja mõisa wäljal kõikide torgata ja tõugata, läks haigele wanakesele ometi, kui ta ka nõid oli. Ja nõid ta oli, seda ei salganud ta ka ise, inimesed weel wähem. Hammaste wahel pani ta warastatud asja tagasi tooma, kui ta „tegi,” hobuse jalad, keha wenitamised, ussi hammustamised ja kõik niisugused asjad arstis ta. Ja ikka sõnadega, see on tegemisega.

29

Rohi oli muidugi esimene asi anda, aga inimesed uskusiwad rohkem sõnade kui rohu wõimu ja tema siis andis sõnu ka. Mis eest ta siis nõid oli?

Üteldi, et ta rikas olnud. Mine tea. Majakene tal oli, aiakene ka, olgu ka. et mõlemad renditud. Kui talle tütar sündis, jooksiwad wanakese silmad rõõmuwett — põlatud nõial oli nüüd ometi üks olemine, kes tema oma liha, tema oma armastus oli ja kellelt ta sedasama wastu lootsi. Mis sa teed. Ta oli enne ka nõukam olnud, taluperemees siit kaugel, aga sääl laastes tuli ta waranduse ja kerjaja, kes häil päewil kord looma arsti korteris pidanud, oli mõndagi õppinud. Weolasse tulles oli ta rentherra hobuse ja kohtumehe jala terweks teinud — sellest tuli kõla, ta olla tark. Ja kui ta juurest abi tuldi otsima, taheti ka sõnu ja kui ilma sõnadeta abi ei ustud, täitis ta soowi. Nii leidis ta ülespidamist, wiimaks pääwarju.

Weel praegu teati sellest kõnelda, kuda ta oma tütrekest armastanud. Isegi külasse tulles olnud tal weike patjalg käe kõrwal — tal ei olnud ju enam ema, kelle hooleks ta oleks jäänud. Ja kui ta weel oma wana wiiuli wõttis ja weikesele ette män-

30

gis, Wiruwaltsi lõi, kuni weike rõõmu pärast kilkama hakkas . . . siis tõmbas ta tütrekese wastu rindu ja nuttis.

Ja sääl aiakeses, otse mõisa salu all mäe rinnakul oli weikesel hää tema käe otsas — oh kui hää! „Isa hobe, hobe!” näitas ta käekesega, kui saksad alt teed mööda sõitsiwad. Wanake laskis siis luuwalust hoolimata nelja käpakile ja kui tütar „hobuse” selga ronis ja weikesed käekesed ta kaela ümber pani, tantsis isa: upadi, upadi!

Kui nüüd ka tema ära oli surnud, ei olnud waesel lapsel ühtegi tuge enam. Aia peremees ja perenaene, kellel rohkem lapsi ei olnud kui üks ainus poeg, wõtsiwad weikese tütarlapse endale kaswandikuks. Osalt sellepärast, et ta ema perenaisele kaugelt sugulane, osalt, et laps nii ime armas terane laps oli, osalt — et tal hõbe taalritega sukk oli.

„Näe ikka kui priske nagu õun,” ütles perenaine tihti peremehele, sirguwa tütarlapse pääle näidates ja see wastas: „Noh, leiwa kannika otsas kaswab, miks ei wõi priske olla.” Seda rääkisiwad mõlemad, et iseenese kiitusega enesele ka natukene hääd meelt teha.

31

„Sest saab pojanaine,” ütles perenaine ja ohkas.

See ohkamine ütles: Nõia tütar!

Ja mis ikka nõid see nõid. mõtles mõnigi tütreema külas kui õpetaja ühel kewadel kooli katsumas käies Leenale hõbe haakidega lauluraamatu kinkis. Tema laps oskas niisama, aga waat — nõia tütar oskab südameid ära teha.

„Wõi kes on näinud, et kasutütrele saapad ostetakse, aga oma ainus poeg pastlatega koolis käib,” rädistas Pläralära Leenu, „kes seda enne on näinud?”

Sukast, millel rublatükid sees, Leenu muidugi ei teadnud.

Õde ja wend ise ei waadanud selle pääle, kellel saapad ehk kellel kingad oliwad. Ei olnud aegagi. Kui mäng siis mäng, kui kakelus, siis kakelus. Kas Leena seda wõis jätta, et Mihkel tema titad kirstu alt aidast üles otsis — oh seda nina küll! — ja nad ojasse wiis. Ja kuda weel! Ta jättis nad kõige ilma nähtawale ja läks kõneles ise teiste Jaanile: Need on meie Leena titad! Taewas, kuda siis kõik külapoisikesed naersiwad ja titast, jalad ülespidi, käes wäntsutasiwad! Selle eest lõi

32

Leena Mihkli puuhobusel ühe jala maha ja laskis teda nõnda longata.

Siis oli waja tapelda, kui muidu läbi ei saanud.

Aga kõik see lõppes juba enne Leena leeri minekut. Leena ei löönud enam lehe pilli, nagu poisikesed, ei lasknud Mihklit ennast enam kiigutada — ei enam! Kasuema ütles Leenast wahest „imelik” ja mõnikord koguni söögilaual: „Ära ole edew!”

Siis toetas Leena wahest kopli aia pääl, kuhu ta wasikaid käis jootmas, toetas ja jäi waatama. Mõtles kas palju ehk ei mõelnud mitte midagi, wahtis nii kaua ja nii imelikult õhtu widewikku, kuni teda õuest pidi ära hüütama Mõnikord tuliwad tal silmad wett täis; ei tea, mikspärast. . .

Wiimaks teadis ta, see oli kaua aja pärast — sõniku weo ajal. Ta läks Mihklile wett wiskama. Mihkel wõttis ta piha ümbert kinni — Leenal hakkas palaw. Ta jooksis aita. Kudas ta Mihklit sel silmapilgul wihkas. . . ta oleks ta maha löönud!

Sest saadik oli Leena jälle endine. Ei olnud emal asja ütelda „imelik”, ega „edew” enam. Kõik läks nõnda edasi, nagu ühes taluperes talu kasulapsel peab minema.

33

Nõnda ütelda, kõht täis ja riie seljas.

Kui nüüd tänawu sügisel ju Mihkli naisewõtmisest kõneldi, torkas igakord nagu ohak Leena südamesse, ja kui ju kosjawiinad kodu toodi, oli Leena mõnel silmapilgul näost kahwatu.

Wihapärast, et mis see temasse korda läks.

Ta ei tahtnud seda enesele tunnistada, et see temasse puutus ja siiski ei saanud ta sellest mõttest mitte lahti. Päew päewalt pakitses ta süda rohkem — ei olnud see wiha üksi, see oli ka walu, ära ütlemata teraw walu. mis Mihkel temale tegi.

Ja ometi ei teinud Mihkel temale mitte midagi, otsustas ta teisel silmapilgul. Mitte põrmugi ei teinud talle Mihkel wiga, kõik see õnnetu asi tuli sellest, et Mihkel temasse puutus.

Ja kuda puutus ta temasse? Ta leidis, et see — et tal nii ütlemata haledus pääle tuli selle mõtte juures, et Mihkel kosja läheb. Kõik. kõik tuli siis Leena meelde: kuda nad Mihkliga kiikusiwad, kui lahke Mihkel temale mõnikord olnud ja — kui kena mehine mees Mihkel ise oli.

Ja wiimane mõte oli see kõige terawam ohak, kui kahju tundmus sinna juurde tuli.

34

Kui nüüd Mihkel ennast kosjariidesse seadis, wärises Leena jalg woki tallamise laua pääl ja ta katsus uskuda, et Mihkli kosjaskäik sugugi temasse ei puutu, et tal kibedaste waja on kedrata. Ja wärisedes katsus ta oma kohut täita ja ennast salata et teised midagi ei märkaks. Teised aga ei mõelnudgi, et teda sellel silmapilgul kambris oli. Alles siis, kui ta ütles, nagu ikka üteldakse, et „mine werista ühe kõrw ära,” mis nii palju tähendab kui: märgi ära! nagu perenaised märgi pärast lamba kõrwad ära märgiwad, siis kuuldi ka, et tema toas on. Ka see tähelepanemata jätmine oli talle kibe.

Aga mis teistel siis temast oligi? Just see oli kõige kibedam. Kui nad teaks, mis ta süda praegu sees teeb? On nemad ka niisugust walu tunnud? Kas ei ole see walu wäärt, et teised temast natukenegi lugu peaks! Oh kui üks kaastundlik nägu nüüd ta otsa waataks! Aga nad on nii tuimad ja kõige haledam on see, et ka Mihkel teiste sugune on — täna ei näegi ta enam teda.

Ja nüüd weel see unenägu, mis teda kohutas . . .

Ta nuttis ärkades.

35

Sel ajal klõbatas ukse link ja käimist oli kuulda. Mihkel ja Andres tuliwad tagasi.

Ema, kes erewil woodis oli oodanud, ajas wälja ja tõmbas tule üles. Ta oli kõik selle aja oodanud, küll esite ülewel olnud ja lugenud, pudi teinud ja ajawiiteks söönud, küll sukka kodunud, küll kapi ees pühapäewa riideid läbi waadanud — aga ikka ei läinud aeg kudagi edasi, ega tulnud kosilasi tagasi. Wiimaks oli ta woodi heitnud, aga uni ei tulnud. Nüüd ometi wiimaks oliwad kosilased tagasi ja ta wõis tuld lambi külge panna, et õnneliku, häbenewa poja nägu näha . . .

„Noo — oh!”

Waikus kui surnuaias.

Isa, kes woodis sel kombel hingas, nagu oleks ta maganud, ise aga ülewel oli ja imeks pani, kuda kosilased nii ruttu tagasi jõudsiwad, pidas hinge kinni, kui see ema „noohh!” milles kõik lootus ja uudishimu koos oli, kuuldus.

Aga piinlik waikus.

„Kuda te nii ruttu tagasi saite?” ütles ema, kes armsa mine küll kohe oleks küsinud kes ja kus, aga praegu pidi ta ometi seda ohwrit tooma.

36

Waikus.

Leena süda peksis kui haambriga. Tema meeled oliwad weel enam pingul kui wanematel. Oh kui —?

„Kas te ei käinudgi kuskil?” Seda küsis ema ainult sellepärast nii, et sel kombel tulejad sunnitud oleks kohe õiget wastust andma.

Andres köhatas.

„Wõi, no wist teie ikka ei käinudki!” küsis ema, kes isegi seda kartma hakkas.

Leena süda ähwardas lõhki karata.

„Ei!”

See kõlas tumedalt Mihkli suust, kes ennast räntsatades tooli pääle laua juurde maha lasi.

Andres jättis Jumalaga ja läks ära.

„Taewas, mis sul wiga on?” küsis ema.

Isa ajas sängis istuli.

„Kas sa haigeks jäid?” päris ema.

„Ei.”

„Läks saan katgi!”

„Ei."

„Ei wõetud teid wastu?”

„Meie ei käinudki kuskil.”

„Miks?”

„Ma ei wõtagi naist.”

„Miks?”

37

„Ma — ma ei taha.”

Leena ei olnud Mihkli imeliste wastuste pärast mitte wähem hirmus, aga siiski pidi ta enesele tunnistama, et need teda rõõmustasiwad.

5.

„Mis meie Mihklil wiga on.?”

Ilus juuni kuu oli käes.

Kirsi talu on wiimane küla otsas, juba natukene külast wäljas. Elumaja on siin rehetuast lahutud suurte pärnade all, mida ju praeguse peremehe isaisa istutanud. Toa akna all on kaunis suur wiljapuu aed, õuna ja kirsi puudega. Laudad, aidad ja muud hooned on nägused ehitused, seisawad ringis ümber õue, mis mäerinnakut ümber piirab ja hoonete tagant läheb kiriku tee mööda. Kõik hooned siin tunnistawad hoolikat jõukat peremeest.

Praegu on mehed wäljal kündmas, naised aga kodus. Nüüd enne heinategu on naiste päris kanga kudumise, riide walimise ja näputööde aeg. Heina ajast poole

38

sügiseni ei ole enam aega. Nüüd olgu aga näpud nobedad ja kirja ja plaanid käe pärast.

Elutoa tagumises kambris, mida sulased pilgates peretütre kambriks kutsuwad, istuwad wastu õunapuu aeda olewa akna all kaks neidu. Üks ajab käterätile kirjasi otsa, teine õmbleb. Õmbleja on peretütar Wiiu, kitsa, weidi lahjapoolse näoga wäheldane naisterahwas. Aga nägu on kena ja ühtlane keha, kõrge rind ja peenikesed pihad teewad temast keskmise iluduse. Sõstra silmad waatawad õige lustiliselt. Teine on weidi palselja sinisilmadega ja walkjas kollaste juukstega, mis praegu kahes pikas patsis mööda selga maha ripuwad. See on kohtumehe Kassi-Hansu tütar siitsamast lähidalt. Ta on oma näputöö kaasa wõtnud ja sõbrannale seltsiks siia tulnud.

Sohwa ees on punakas-walget kirja õuekoer maas, see magab pää kätte pääl.

„Kas kingad ju kätte said!” küsis esimene neid.

„Homme lõunal tuuakse ära.”

„Katsu katsu, et nad homme õhtuks walmis saawad. Ma käsksin sulast noori kaski metsast tuua ja eeskambri ära ehitada, siis on lõbusam tantsida.”

39

„Kas Manni Kaarel ka peaks tulema?” küsis Anna.

„Kuhu ta siis jäeb — aa, seda sa ei tee asjakski — küsi parem, kas Pihelga Jaan tuleb.”

„Sind oma Jaaniga” wastas Anna ja näris sassi läinud niiti.

„Ja ometi ei räägikski sa muust kui Jaanist,” wastas Wiiu, „Jaani silmadest, Jaani ruugest habemest, mida ta nõnda ilusaste piirata oskab. Mäletad, kui wiimati Raismikul tantsiti, kuda sa siis ta ümber olid — ja kui weel Hans seda waltsi mängis — kuda ta nüüd oligi — kas oskad weel seda:

tam, tam, tam, taah

mis nagu ujudes läheb ja siis —” „ — nii pöörab:

tai laadi, liidi lallallah,

traleriidi ruudi rallallah”

trallitas Anna wahele ja kiigutas oma keha kahele poole. ,,Ma olin ta wahe ajal ära unustanud, aga ühel päewal õppisin aida taha ja nüüd lasen jälle nagu ratast.”

„See on kui sind Jaan keerutab.”

„Ja sind Aia Mihkel,” sähwas Anna.

Wiiu otsis laadikust, nagu oleks talle uut nõela wõi ei tea mis maja.

40

„Ooh, mine ikka!”

„Oo, arwad sa, et ma aru ei ole saanud, kuda Mihkel sulle meele järele on. Kas ei olnud see minewal pühal, et me kirikust tulles risttee pääle ootama jäime, et sa Mihklit tahtsid näha.”

„Ja sina oma Jaani.”

„Muidugi, aga sina oma Mihklit enne. Ja kes see oli, kes Mihklile tubakakoti õmbles? Noh, ilus poiss ta on, pea niisama ilus nagu Jaangi. Pääle selle räägitakse — ”

„Mis räägitakse?” rabas Wiiu wahele.

„Räägitakse, et Mihkel sulle kosja ehtiwat tulema. Ema ja isa annawad nõu — ”

Wiiu läks näost punaseks, siis oliwad mõlemad tüdrukud tükk aega wait.

Wiiul tuleb mõnikord ette, et ta niisugused asjad, millest ta kellegile ei mõtle kõnelda, teisel simapilgul — ei tea kuda— ära kõneleb. Kohe ei saa kõnelemata jätta.

„Anna,” algab ta. ,,sa tead muidugi, et Mihkel mulle — meele järele on. Ta on ilus poiss, wanemad jõuukad, isa wallawanem — Mihkli wõtaksin ma küll wastu, kui ta kosja tuleks. Ja on üks ütlemata lahke ja hää mees. Juba koolis mõtelsin wahest Mihklit — mis sest salata, sina

41

tead isegi kõik. Juba minewal talwel ootsin ma Mihklit kosilaseks, aga ei tea mis see on, Mihkel on wiimasel ajal nõnda iseäraline. Ta ei tule enam õhtuti teiste seltsi ehk kui tuleb, siis ei tantsi, ehk kui tantsib, siis on ta nõnda — weider. Kuule — ta pani pää Anna kõrwale ligemale — Andres kõnelenud meie sulasele, et ta Mihkliga talwel ju kosja sõitnudgi ja meile pidanud tulema, aga sääl keeranud ta hobuse ümber — ei tea miks. Kas mõni minust õige halba on kõnelnud wõi mis. Mu süda walutab kohe — mine usu nüüd inimesi/”

„Ka minul tuleb see weider ette,” mõtles Anna.

Sel silmapilgul urises koer sohwa ees, kargas üles ja ajas harjaksed püsti.

Eeskojas oli kolinat kuulda, uks läks lahti ja Pläralära Leenu astus sisse.

„Tere, tere, tulin ka peretütart waatama,” ütles ta ja kobis lähemale, ,,ennäh, kohtumehe tütar ka siin!”

Tüdrukud andsiwad Leenule tooli. „Kas peate ju homse õhtu tantsupio üle aru? Noored lapsed, eks taha ikka tantsida. Aga mis ilusad puhtad toad teil ikka.”

Leenu nikutas pakutud istmele, wahtis ümber ja pani käed kokku. Tüdrukud tegiwad oma tööd edasi.

42

„Wõe ikka wõe, kas teate, mis lugu Mihkliga on?”

„Mis lugu?” hüüdsiwad tüdrukud ühest suust ja tõstsiwad pääd üles.

„Eh sina imekene küll, mis kõik ilmas ära ei sünni. Kes oleks seda uskunud. Wõe ikka wõe.”

„Mis tal siis on?” küsis Anna, „kas naist hakkab wõtma?”

„Jah, hakkab? Hähäh — hakkab. Kui ta saaks hakata.”

„Ütle ometi kord, mis talle siis on juhtunud?” ütles Anna kannatamatalt. kuna Wiiu nagu tegemistgi ei teinud.

„Eks ta ole ära tehtud,” paugutas Leenu.

„Kes tegi?”

„Noh, ikka Leena, kes muud. Ei saa enam kodunt kuhugi kosja minna — Leena on ta ära teinud.”

Anna ja Wiiu waatasiwad üksteise otsa.

„Kuda, ah Leena on ta ära teinud?” küsis Anna.

„Jah Leena — nõia tütar ikka nõia tütar. Mihkel tahtnud talwel kosja minna, aga tulnud teelt tagasi, kõnelenud Andressele, et ta Leenat tahtwat — et Leena ta juudasitaga ära teinud. Jah, oh sina imekene

43

seda ilma! Nüüd Mihklil ei enam asu kuskil, ei lähe töö ega puhkamine. Wõe ikka wõe. Ei saa enam kustkilt naist wõtta, Leena ei anna rahu. Tahtnud teine Leenat wõtta, aga isa ei luba. Isa lubaks ehk weel — kardawad inimeste juttu. Wõi inimestel aru pääs, mis kõnelewad. Oh sina imekene küll seda waest Mihklit. Perenaine ütleb ikka: „Mis meie Mihklil wiga on?” ja jälle: „Imet, mis sel meie Mihklil ometi wiga on!” Jah, mis wiga. Ära tehtud, wot mis wiga Perenaine ise teab küll mis wiga. „Leena mu tuike!” ei ole nüüd enam tuike, waid hundiroog, aga kes käskis nõida majasse wõtta!”

Nõnda podras Leenu wahetpidamata edasi. Tüdrukud kuulasiwad pärani silmil. Mihkli weider olek oli neil nüüd mõistetaw — Mihkel pidi Leenat armastama, mis sääl weel muud wõis olla.

„Perenaine lubas pätsikese leiba, Wiiu. Ei tea kas on kodus?”

„Mine aita, ema on sääl,” wastas Wiiu, häbipärast lõkendawal näol.

Leenu oli tüdrukutele kõik uudised ära toonud ja läks neid oma korda nüüd pere-naisele arutama.

44

Tüdrukud jäiwad nii wait, et igaüks iseenese hingetõmbamist wõis kuulda.

„On sul Mihklist kahju?” küsis Anna tüki aja pärast.

„Mihklist?” küsis Wiiu kõige suurema imestusega. „Mihklist? Mõni poiss see Mihkel. Suu kõwer, käib kui wana tatarjalg, waene kui kirikurott. Hähäh, niisuguse pääle ma ei waatagi.”

„Ega ta ei ole küll suur asi.”

„Mitte tenga wäärt.”

„Leenale üsna paras.”

„Paar kui loodud.”

„Üks kõwera suuga.”

„Teine sassis juustega.”

„Üks nõid — ”

„Teine kirikuwarga poeg.”

„Ja wananaene — ”

„Tulehark.”

„Kõneleb läbi nina.”

„Mis imet ometi sel meie Mihklil on?” kihistas Wiiu läbi nina. Et häält paremine järele teha, hoidis ta näpuga ninasõõret kinni.

Anna naeris et ümber weeretas.

„Ütle weel!”

„Mis imet ometi sel meie Mihklil wiga on?” tegi Wiiu uuesti.

45

Mõlemil oliwad pisarad silmis kange naeru pärast. Mihkli ema kõneles ka tõesti sest saadik läbi nina kui ta kord redeli päält maha kukkus ja otsaesise katgi lõi.

„Ütle ikka Leenat, wõi niisugune mõte!” sõnas wiimaks Anna.

„Nõial nõia kongud.”

„Ja inetu nõid.”

„Silmad kui susil.”

„Imet ometi, et need poisid ta ümber keewad. Mina ei tea, mis nad leiawad?”

„Tühja, kes teda siis nii tähele paneb. Temaga tantsitakse üksi siis, kui meie südameid tahetakse täita.”

„Aga ka kooli Kristjan peab temast lugu,” arwas Anna.

„Wist on ta selle ka ära nõidunud,” wastas Wiiu südame täiega.

Nüüd alles hakkasiwad nad üksteise wõidu Leenat tõmbama.

„Oleks ise seda olema, mis näitab. Minew aasta käis Kelgu Juhaniga puhmas.”

„See on õige küll, et ta seda teeb, minew pühagi läksiwad Juhaniga koplist warikusse ja waatasiwad ise mõlemad tagasi,” lisas Wiiu.

„Ah sina nägid.”

„Ei — näinud. Sina nägid?”

46

„Ei näinud ka.”

„Aga ta wõis küll puhmas Juhaniga käia.”

„Ja wõis ka warikusse minna.”

„Wõimata see ei ole.”

„Ei sugugi.”

Wiimaks uskusiwad mõlemad isegi seda, mis nad kõnelesiwad.

„Kuule!” ütles Anna tüki aja pärast.

„Noh.”

„Kas me seda jätame?”

„Mitte sugugi.”

„Teeme nii, et ta mitte enam jalga kuhugi teiste sekka ei saa tõsta.” Seda ütles Anna. Kui Wiiu waikis, seletas Anna edasi.

„Homme õhtu on ta ka muidugi siin, Mihkel muidugi ka. Teeme riidu ja kui ta jälle kõrgistama hakkab nagu oleks tema see ainukene ingel maa pääl, siis ütleme: Uhujuuh, nõia tütar, kuda sa Mihkli ära tegid!”

„Oi seda teeme. Seda teeme nimelt. Kuda me enestega ometi nii kaua sedawiisi mängida oleme lasknud, sellest ma ei wõi kudagi aru saada.”

Nad rääkisiwad weel ühte ja teist, kuda seda kõike tuleks toimetada, jõiwad meele kindlustuseks kõwa kalja ja lahkusiwad selle kindla tõotusega, et sõna pidada.

47

6.

Hakkab mõjuma.

Leena tõmbas sauna taga koplis kangaid muru pääle laiali.

Õhtu päike säras selges taewas, palawus oli lõpnud. Igal pool ilu, mahedus, lõbu, lahkus. Külaalused madalad heinamaad oma põesastega ja üksikute suurte puudega on nagu pidupäewa ehtes; ei lase silma päält ära pöördagi, kui waatama jäed. Selle taga on suur mets kui sini müür weel ilusam ja helgib õhtu päikese kiirtest. Koplid, aiad, tänawad, aedade ääred kõik ilu ja lõbuga täidetud. Linnukesed siristawad wõidu all wõsas, kirjud liblikad hõljuwad lillest lille — elu, wärske waba elu igal pool.

Leena pistis kangad konksudega maa külge kinni, et tuul neid tükki ei wiskaks, nüüd tõusis ta üles ja üks walus õhkamine tuli ta rinnast. Otsata kibe tundmus näris teda. Ta wiskaks ta enesest; ta wiskaks iseennast ei tea kuhu, aga ei saa kuhugi minna, ei saa kusagilt abi. Ei tal ole kuskil rahu. Mine kangast kuduma, ei tõuse käed; mine kedrama, on

48

jalad jõuetumad; mine koplisse ehk haljale karjamaale, sääl tahaks süda lõhki minna. Wahest nagu jäeks üle, aga siis tuleb weel suurem kibeduse hoog tagasi. Kõik ta silmis on tume, nagu ta enese nägu — rõhumine südame pääl, nüüd, igapäew, alati...

Mis peab ta kõik kannatama? Sellest ei ole weel küll, et ta Mihklit oma mõttest mitte eemale ei saa tõrjuda; et ta igal tunnil tema pääle peab mõtlema. Ja ometi teab ta, et see mõte asjata on — ja oh kui walus see on, et seda kõike üksi peab teadma ja kellegile awaldada ei wõi. Sellest ei ole weel küll! Talwest saadik kannatab ta kahekordselt. Keegi ei ütle talle midagi, ei kasuema ega kasuisa, aga nad waatawad tema pääle tumedalt, nagu midagi warju on nende silmades. Mõnikord püütakse lahke olla, aga siis näeb Leena, et see tema pärast on — kõik on tagasihoidlik, tume, warjaw. . . Kui palju kannatab ta selle all, kuda ootab ta üht troostisõna, aga seda sõna ei ütle talle keegi. — Kui wanemad kahekesi kõnelewad ja tema nende juurde juhtub tulema, lähewad nende näod teiseks ja ta saab aru, et nad teist juttu käsile wõtawad. Mikspärast teewad nad tema eest nõnda? On

49

see kartus, on see põlgamine, on mõlemad? Mis on ta neile, mis on ta kellegile teinud, et inimesed temast eemale hoidwad!

Miks peab ta kannatama? küsib ta iseeneselt.

Ja Mihkel? O, see on weel see kõige walusam. Ta hoiab oma kasuõest imelikul kombel eemale ja siiski — siiski! Arusaamata on ta olek. Ta waatab nii imelikult, oh nii imelikult. Mõnikord töö juures jäeb ta mõttesse, waatab tema pääle — ta peab wärisema selle pilgu ees. Jälle kord on ta niisugune, nagu tahaks need simad talle midagi ütelda ja nagu oleks nendes sügaw kaastundmus… siis korraga lähewad nad teiseks ja ehmatawad uueste teda. Kord tahaks nad talle ütelda: õnnetu laps! kord on nendes midagi, mis hüüab: tagane!

Mihkel puutub temasse, seda ei saa ta salata, nii wäga, kui ta seda tahaks. Ka seda ei saa ta salata, et ta teda täie hingega armastab. Miks ei läinud Mihkel kosja? Miks on kasuwanemad sestsaadik tema wastu muutnud. Keelis tema teda kosja minemast? Ei! Tahab tema Mihklit enesele. Jah. Aga wõtab ta teda wastu? Mitte ial mitte. Nii palju on tal käes,

50

et tema wanemate pahameele ja tusatuju põhjus on. Ja see on torkaw. Sellepärast ei wõta ta Mihklit ial wastu, kui ka Mihkel teda kord peaks nõudma. Ainult ühte tahaks ta teada — mis Mihkel temast mõtleb. Et Mihkel teda natukenegi armastaks — seda tahaks ta küll, aga wastu wõtta teda ei wõiks ta mitte. Alguses, alguses mõtles ta küll, kui esimene umbusalduse wari tema hinge heitis: Miks ma kannatan? Seda peab Mihkel kord minule iseenesega tasuma. Siis wõis ta weel asja naljakast küljest waadata. Aga kui kahtlus ju oma terawa okka ta südamesse pistis, ärkas talutütre iseenese tundmus ja ta ütles: ei, tuhat korda ei!

Ja need mõtted lendasiwad ka nüid läbi Leena pää kui ta kangaste juure alla koplisse wasikaid läks kodu ajama. Oo. kuhu nad siis pidiwad jääma? Nad saatsiwad teda ju iga sammu pääl.

Sel ajal istus ema piimakambri läwel ja lõi wõid. Enne oli wõitegemine ikka Leena asi. aga kewadest saadik toimetas seda perenaene ise. „See on nagu enam wanainimese töö,” ütles ta Leenale.

Isa, kes praegu mõisast tuli. kus ta toa ahjule kiwa käis küsimas, kiskus hobust

51

lahti. Hobune ei olnud enne kärsituma ümber käimisega harjunud, ta kargas kõrwale ja tahtis käest lahti tõmmata. Peremees, selle läbi ärritatud, hakkas loomale pähe peksma, mis muidu mitte tema wiis ei olnud.

„Ära löö hobusele pähe!” hõikas ema koja läwelt.

„See ei ole naiste asi,” wastas isa, ja nüüd lõi ta weel rohkem, et keelati. Siis tõi ta hobusenõuud kotta, mis piimakambri ees oli.

Uus pahandus.

„Kes pärgel need wanad töönõuud jälle siia wisanud — kes piitsa siit ära wõtnud? Mis see on, et kedagi sinna ei jätta, kuhu mina panen! Missugune Juuda mood! Kus Mihkel on?”

„Künnab ülewel väljal,” wastas ema.

„Ja mina käsksin alla wäljale minna! Nüüd keeratakse kõik wastuoksa, nagu oleks põrgu lahti. Tema läheb üles wäljale — niisugune — niisugune — ”

Köha tuli pääle ja ei lasknud enam muud ütelda.

„Ära ütle nõnda halwasti oma enese pojast. See on ju üks kõik, kumb wäli enne ära küntakse, kas alumine wõi ülemine. Mis sul täna on?”

52

„Mis on siin, mis on sääl. Pärgel, mis siin kõigil igapäew on. Keegi ei tee enam seda, mis käsid, üks ei saa ühest, teine teisest aru.”

Wiimsed sõnad ütles ta ju tasamine. Õieti, mõtles ta, wõisiwad need wanad nõuud ka siin warjus olla. Oli ka üks kõik, kas Mihkel ülemist wälja kündis wõi alumist. Meel oli natuke lahkem ja sellepärast oli wiimati kõik nõnda kõige parem kuda just oli ja ta küsis õige mõistlikul kombel süia.

Perenaine pani talle wõipiima ja wõid lauale, lükkas piimakambri ukse kinni ja tuli ise, kui peremees sööma hakkas, sinna.

„Kuule Madis, mul on sulle midagi ütelda”, algas ta.

See ei olnudgi nii kerge ütelda — kui mitu korda oli ta ju nõnda algada tahtnut, aga ikka ei olnud ta saanud. „See on Mihkli pärast,” lisas ta juurde.

„Mis on Mihkliga?”

„Noh, sa näed ise, et kõik enam korras ei ole nagu peaks olema. Miks jättis Mihkel naisewõtmise katgi ja miks on ta nõnda imeline nüüd?” Ja ise pani ta wõikausi lauale ja läks waatas aknasse, kas wast Leena ligidal ei ole.

53

„Jälle wana laul — kas mina tean?” „Jah, aga meie peame niisuguse loole kord lõpetust tegema. Meie peaksime Leena majast ära saatma.”

„Kes teab, kas ta süüdlane on, nagu sina arwad?”

„Muidugi on. Kas mul wanal inimesel siis silmi ei ole?”

„Aga kas see siis mõne õnnetus on — olid ise korra üsna selle nõus,” ütles peremees proowiks.

„See oli enne!”

„Miks siis mitte ka nüüd?”

„Sellepärast, et Leena Mihkli ära on teinud.”

Ja perenaene ohkas.

„Tühja, naiste lori.”

„Kas siis sina enam ei usu?”

„Kes seda wõib uskuda? Kes wõib kedagi ära teha. Waata ometi, mis tubli inimene Leena on. Sa ise kiitsid teda enne alati.”

„Ta oskas nõnda teha.”

„Leena otsekoheses olemises ei ole mina ilmas walskust näinud. Mina ei olegi weel üht noort tütarlast näinud, kes nii tubli ja mõistlik oleks.”

Ja peremees kiitis weel paljugi Leena häist omadustest..

54

Perenaine kõngutas pääd. „Kõik ärategemine!” Ta ohkas ise ja nimelt sellepärast, et ka tema ennast niisama oli petta ja eksitada lasknud — ja nüüd weelgi mõnel silmapilgul laskis ta ennast ära teha, kartis ta.

Peremees, kellel meelde tuli, kui pe-melt ja õrnalt kord Leena haiguse ajal teda talitas, ütles kaastundlikumalt.

„Waata ometi, kui armsad ja auusad silmad tal on.”

„Ta oskab aga nõndawiisi teha.”

„Mul on hale meel tema pärast, kui me teda wõeraste juurde saadame.”

„Ta oskab seda haledust sulle teha.”

„Ei ma seda küll usu.”

„Siis oled ka ise ära tehtud.”

Peremees oleks selle wastuse peale naernud, aga naer ei tahtnud tulla. Õieti ütelda, tal oli majapidamisega isegi küllalt muret, mure laste pärast tuli nüüd weel sinna juurde. Üks oli oma lihane poeg, teine armas kasutütar — enne armas, ja temale weel praegugi. Ja nüüd — majast ära saata? Kuda sa saadad. Kuda sa hakkad seda talle kõnelema: mine ära! Nõidust ta ometi uskuda ei tahtnud — ei, ei mitte sugugi — hoidgu

55

selle eest! Aga need keeled, need keeled! Need kurjad kihwtised keeled! Kord oliwad nad ju emaga mõlemad selles mõttes Leenast enese pojale minijat saada, aga sääl oli ema talle wiimaks kõrwa sisse ütelnud: „Ära ikka hakka Mihklile nõu andma, inimesed hakkawad kõnelema: Wõtab kohe nõia tütre!” See oli teda küll ära hirmutanud. Et keegi tema last ehk kasulast laimama wõis hakata — see ajas talle kananaha ihu pääle.

Ja siis — ega see ka ikka kõik wale ei wõi olla, mis rahwas kunsimeestest ja nõidadest kõneleb. Aga — oh ei, ta ei usu seda — ei. Jumala pärast mitte sugugi, mitte põrmugi!

„Leena waene saab küll palju kannatada,” ütles ta, „ta on wiimsel ajal nii kahwatanud, ta silma ääred lihti punased — waene laps!”

„Aga miks ta siis sõnagi ei lausu ega kellegile kaeba,” arwas perenaine selle kohta.

„Ütle, kuda ta kaebab? Kuda ta seda julgeb kõnelema hakkata. Ka ei tea ta sugugi selgeste, mis meie temast mõtleme, — mis sina mõtled,” lisas peremees parandades juurde.

56

„Aga aimata wõib ta küll.”

„Paljugi, mis aimatakse. Kas sellest kohe kõnelda ehk seda seletada saadakse, mis aimatakse.”

„Kas sa siis ikka teda pojale soowid.”

„Seda mitte.”

„Siis saadame ta teisi paika teenistusesse.”

„Seda ka mitte.”

Seda ütles peremees koguni kindlalt ja kohkus isegi, et saatmist temalt nõuti.

„Kuda siis saab?” küsis perenaine, kes peremehe rahulisema meele läbi ise ka nagu rahulisemaks jäi

„Ehk Jumal aitab nõndasama läbi. Ütle ometi ise, kui me ta selle rumala lori pärast — hm, eks ta ole ikka lori muud midagi — selle rumala lori pärast ära saadame, mis ütlewad siis muud inimesed temast? On tema süüdlane selle juures, et ta isa nõid oli? Ei ma seda küll ei tee, et temale niisugust juttu hakkan kõnelema.”

Selle pääle wiskas isa pikali woodisse.

Ema määris wõid leiwa pääle ja läks seda wäljale Mihklile wiima.

Mihkel oli üleni märg. Tugew loom oli üleni walges wahtus; ettepanekust seni ajani ei olnud Mihkel weel seisatanud, ehk küll päike warsti weerul oli. Ta sundis

57

hobust taga ja waotas adra sügawale maa sisse. Ta ei pannud enne ema tähele kui see teda hüüdis ja kui ta seisma jäi ja leiba wastu wõttis wärisesiwad ta tugewad käewarred.

„Sa tapad ennast sel kombel ära tööga.” Seda üteldes waatas ema küsides poja pääle — see waatamine küsis teist asja kui sõnad.

„Ah!” tegi Mihkel.

„Kõwa maa kui raud. Ah, tahtsin küsida, kas te linaseemnele ju lisandust olete saanud?”

„Tead ju ometi, et Kirsi peremees lubas anda.”

Waat, sinna just ema juttu tahtis wiia.

„Ehk jäeb külw kauaks. Mõned juba lõpetawad täna linategemist.”

„Eks ma homme õhtu ütle, et sulasega seemned ära saadawad.”

„Kas sina ka siis homme nende tantsule lähed?”

„Mõtlen minna.”

„Wõi mis siis. Eks Kirsi Wiiu ole tubli kena tüdruk.”

„Ah!”

Selle ahga lõppes jutt ema ja poja wahel. Ema ei teadnud enam kustgi otsast pääle hakkata.

58

Äraminnes oli ta meel nukram kui tulles. Mihkel lõpetas tee ääres künni nurka. Ta tahtis hobust praegu lahti teha. kui üleaia Andres linna poolt mööda sõitis.

„Terejõudu!”

„Tarwis, ehk küll ju lõpetan.”

„Käisin linnas.”

„Aa.”

„Rinnad on ju mõnest ajast saadik kinni — käisin tohtri juures.”

Andres keeras küliti teise wankrikülle najale.

„Tead, Mihkel, see Maali, kellest sulle ükskord kõnelesin, elab linnas.”

„Aa.”

„Jaah! Ja läheb mehele.”

„Soo.”

„Ühele rikkale nahakaupmehele — Sa ei ütle midagi?”

„Mis ma pean siis ütlema.”

„Et ma wist ikka küll rumal olin, et teda kord ära põlgasin — ooh! Aga ta oli nõid, muidu ilus wiks inimene — mis ja arwad?”

„Ei tea midagi arwata.”

„Eks ta wist nõidnud ka seda meest ära. Kuda sinu asi nüüd seisab?”

„Missugune?"

„Noh, naisewõtmine.”

59

„Ah, tühja.”

„Nonoh, ära lase ikka kõrwu longu langeda.”

„Sina peaksid ometi enne wõtma,” pikendas Mihkel pool wägise juttu, ehk ta armsamine küll kohe ära oleks läinud.

„Mina — ooh! — mina ei wõtagi.”

„Mina ka mitte.”

„Ära tee nalja. Kirsi Wiiu ootab, et silmad ju ära weniwad ja Kassi-Anna — kaua see sulle ilma asjata otsa wahib. Aga kui lähme, siis ei lase ma sind enam teelt tagasi tulla.”

„Ma ei lähegi enam kuhugi.”

„Wõtad siis oma kodust?”

Mihkel kummardas ja uuristas näppudega pastla äärte wahelt mulda wälja. Kui ta pää üles tõstis, oli ta nägu tume ja tusane.

„Kuule, wiimati sa oled ikka ka tõeste ära tehtud, nagu minagi.”

Tume werehoog tungis Mihklile näosse. Ta jättis Jumalaga ja wiis hobuse heinamaa äärele sööma.

Andres raputas pääd.

60

7.

Pidu.

Kirsi kambrist kuuldus kära ja pillimäng. Siin peeti pillgari. Siin uhuti tantsu, joodi kodu tehtud õlut, suitsetati, mängiti, aeti juttu.

Mida waljem kõne, mida kõwem pillimäng, mida ägedam tantsu uhtumine, seda lõbusamasse tujusse saiwad noored inimesed.

Siin oliwad perepojad ja sulased, peretütred ja teenijad tüdrukud; siin oliwad, kellel mehelemineku lootus weel nagu wiimse juukse karwa otsas rippus ja need, kes alles mullu nukud nurka oliwad wisanud. Ei tuntud wahet kedagi, kõik näitasiwad ühesuurused, üheauusad. Aga ainult wälispidi. See, kelle isa kohtumees ehk nõumees, teadis, kui palju ta sellest enam oli, kelle isa seda mitte ei olnud. Teenijad tüdrukud, kes rikast peremeest teenisiwad, pidasiwad endist enam lugu, kui need kes waestel oliwad. Üks tüdruk arwas, mis see ehk see perepoeg temast praegu mõtleb ja seda, mis ta siis mõtleks, kui ta nii ehk nii palju rikkam ehk nii mitu aastat noorem oleks. Teine mõtles, et ta sellele ehk sel-

61

lele läheks, kui sääl mitte nii palju poisi õdesi ees ei oleks; kolmandal ei olnud õdesid ees, aga sääl oli ema liig noor. Neljas ei armastanud seda ehk teist toitu, mis sääl peres söödi. Wiies tahtis just täna õhtu teada, kas ta ihaldataw temast wähematgi hoolib, wõi on kõik lootus tühine. Ta arwas järele, kuda ta paremine meeldiks — kas ta peab libe ja lahke, wõi külm ja hoolimata olema. Mõni arwas, et tal sugugi weel wiimast lootust ei maksa ära heita, teine jälle, keda see ehk see tahtis, arwas seda wäheks: kui ta weel kahe aasta pärast mehele ei ole saanud, siis läheb ta alles sellele, kes teda praegu tahab. Mihkel ja Leena oliwad mõlemad tulnud. Esimene, et tal mujale ei olnud minna, wiimane jonni pärast. Ta teadis, et teised wiimasel ajal temast halba rääkisiwad — just sellepärast tahtis ta siin olla, et näidata, et ta neid mitte ei karda. Jäeks ta tulemata, siis räägitaks temast weel rohkem. Sellepärast — ta tuli. Kui nad Mihkliga ühel ajal sisse astusiwad, oli suurem jagu noori inimesi juba koos. Pill mängis; ühed tantsisiwad paaris, teised istusiwad. Mõni noor alaline jäi aralt ukse juurde teiste selja taha, ega

62

tulnud enne taha poole, kui keegi kutsuma läks. Teised tahtsiwad, et neid ju õuest pidi kutsutama ja wägise sisse lükatama — enne nad ei tulnud. Keda rohkem kutsuti ja kes kauemine tuppa tungimisele wastu pani, see oli enese meelest seda auusam.

Praegu tuliwad mitu tükki, nende seas ka mõisa toapoiss ja kohtumehe tütar. Nende auuks peeti weikene vaheaeg. Tüdrukud silusiwad päid, poisid istusiwad pinkide pääl ja keerasiwad tubakast ja paberist junnisi suhu. Mõnel oli walmis paberossi kaasas. See pakkus neid teistele ümber. Sääl juures oli ta ise palju sirgem kui muidu, eks see olnud ju auu, et ta pakkuda wõis. Et ta nad ju nädala eest kodu toonud ja ise ilma olnud, kes seda teadis.

Pill hakkas mängima ja tantsijad lõiwad paaridesse. Pillimees, Alupere Peep, mängis nüüd seda wiisi, mis ta kewadel Wihtla walla poiste käest õppinud kui ta sääl pulmas oli. See oli üks niisugune tah, tah, et nagu ise juba jalgu tõstis. Kooli Kristjan wõttis enesele Leena. Andres tantsis Poti Miinaga ja üks wõeras poiss, kes Mäe Mihklil wõeraks oli ja siniseid prilla kandis, tantsis Kirsi Wiiuga, siis Kassi Annaga. Sulased tantsisiwad ena-

63

miste teenijate tüdrukutega, aga Oti sulane, kes talwe kihelkonna koolis käinud, Alupere Eewaga ja üks noor teenija Mai. keda aga ju pooliti kasutütreks peeti, Kõgedi küla Tootsi perepojaga.

Mihkel ei wõtnud sellest tantsust osa. Mitmed tüdrukud oliwad teda oodanud, aga kui ta ei tulnud, weel wiimsel silmapilgul teise tantsitaja wõtnud. Mihkel jäi nende sekka istuma, kes meelejärelist tantsijat ei leidnud, ehk, mis pahem, kes ei oskanud tantsida. Üks wiimastest, üks pika punase ninaga poiss ütles, et talle tohtri poolt tantsimine ära keelatud, ise aga oli ta terwe. Mihkel suitsetas ja jõi õlut.

Kohtumehe Anna ja Kirsi Wiiu jäiwad teise tantsu ajal nimelt Mihklit ootama. Kui ta aga ei tulnud, rabas Anna wiimsel silmapilgul Raismiku sulase tantsitajaks, Wiiu aga jäi kõigest ilma. Wõeras prillidega poiss tantsis sellel korral Leenaga.

Wiiu südamesse torgati — nagu ohakaga.

Kui waheaega peeti, pistsiwad mitmed tüdrukud pääd kokku ja kõnelesiwad isekeskis — ikka sääl, kus Leenat ligidal ei olnud. Kõnelejate seas oliwad ka Wiiu ja Anna.

Wiimaks tantsis ka Mihkel. Esite Annaga, siis Wiiuga, siis mõlematega natukene

64

nagu kombe pärast. Siis jäi ta jälle laua äärde õlletoobi juurde istuma.

Tuli waheaeg, mil aru peeti, mis mängida. Kas hiirt ja kassi ehk kes aias, saks läks lindu laskema, Haniwarast, ehk jälle mõnda istemängu, nagu ma olen sinusta wihane ehk muud.

Sel ajal oli üks jagu tüdrukuid nurka woodi ja pinkide pääle istunud. Nad kihistasiwad, lükkasiwad ühteteist, lõiwad küünarnukiga üksteisele külge: Ütle sina, ütle sina!

Aga keegi ei ütelnud midagi. Uus kihin, tonkimine, naer. Wiimaks üteldi teiste seljatagant nagu iseenesele, siiski nii, et kõik wõisiwad kuulda:

„Üks olla teise ära teinud.”

Keegi ei teadnud, kes ütleja oli, aga kõik hakkasiwad naerma. Üksi wõeras prillidega poiss waatas küsides ümberringi, siis Leena otsa, kelle kõrwal ta istus, aga selle wastu waade oli niisama küsimine, nagu temagi oma. Üks aga teadis weel küll, mis see ütlemine tähendas, aga see üks ei naernud.

Mihkel istus käsipõsekil laua ääres. Ta nägu jumestas silmapilguks, siis waatas ta ähwardawalt tüdrukute poole. Silma-

65

pilguks jäi kibin wait, siis läks ta seda suuremaks — Mihkli waatamme osatas weel.

Sel silmapilgul wisati Wiiule Leena seljatagant lõngakera sülle. Wiskamine oli kaunis kõwa, sest Wiiu karjatas, siis aga tõusis ta üles ja tuli Leena ette.

Wiiu tulek oli nii äge, et kõik waatama jäiwad.

„Miks sa wiskasid?”

„Mina?” küsis Leena imestades.

„Sina jah.”

„Mina ei ole wiskanud.”

„Aga mina nägin, et sina wiskasid.”

„Siis tahad sa waletada.”

„Mina waletan!” Ja Wiiu kerkis kehast kõrgemaks — tema pidas Leenat tõeste wiskajaks — waatas ümberringi ja hüüdis:

„Mina waletan! Ega ma mõni nõiatütar ei ole. Kas sa mind ka tahad ära teha. nagu sa Mihkli ära tegid?”

Surma waikus tuli selle pääle. Kella tiksumine oli ainus hääl.

Wiiu waatas uhkel wõidurõõmul ümberringi.

Hirmus oli nende sõnade mõju Leena kohta. Ta nägu lõi surnukahwatuks, must wari lõi ta silmade ette, ta oleks pingilt

66

seliti ümber kukkunud, aga wõeras poiss toetas teda — ta sai enne Leenast kinni kui Mihkel, kes ka appi kargas.

Toas olejatele oliwad minutid aasta pikkusteks saanud. Ükski ei rääkinud, ükski ei nihkunud paigast. Ainult üks oli, kes rusuwale waikimisele otsa tegi ja see oli — Leena. Kust ta selle jõu praegu wõttis, seda ei oleks ta homme kellegile seletada saanud, aga nüüd tõusis ta järsku üles ja seisis sirgelt oma wastase ees.

„Olen mina nõid?” küsis ta rusutud häälel.

„Oled.”

„Ja Mihkli ära teinud?”

„Jah, et sa teda enesele tahad.”

„Tee sina teda enesele — mina — mina ei taha teda ial — ial, kas kuuled!” Siis waatas ta korra teiste poole ringi ja ütles: „Kes nõidumist usuwad, need on wanad naised, nüüd on nende seas ka Kirsi Wiiu.”

„Uhujuuh, nõid, nõid —!” ta ei julgenud enam edasi ütelda.

Mihkli silmad põlesiwad, lõug wabises, nina äärsed sooned wärisesiwad. Enne kui Wiiu edasi sai ütelda, tuli wõttis ta kasuõe käest kinni ja käskis karmilt:

67

„Lähme koju!”

Ta hääl kõlas tume, ähwardaw.

Leena tundis ainult ühte — seda, et ta käsi selle mehe käes oli, kelle pärast ta nii põhjatumat südame walu kannatas. See käsi rõhus wangistawalt teda, nagu tume käskiw: Lähme koju! Ainult selle inimese käsule weel ei wõinud ta sel silmapilgul wastu panna, aga muust kõigest maailmast ei hoolinud ta enam.

Ja sellel mehel ei olnud teiste karistuseks mitte ühte sõna! Mis mõtles ta küll siis, kui nad ju ukse juures oliwad ja tema, ukse link peos, weel korra tagasi waatas, siis aga kübara pähe waotas ja teda enesega ühes wälja kiskus? Oli tal kahju teiste seltsist lahkuda, wõi tahtis ta neile wiletsatele midagi karistuseks ütelda. Mis mõtles ta siis?

Ja mis mõtles ta nüüd, kui nad kahekesi sõnalausumata, üksteise silmi waatamata kodu poole kõndisiwad? Kas tal mitte ühte ainustgi troosti ega kaastundmuse sõna ei ole. Ja ometi oli ta terwet elu, ta ainus wara, auu, mõne silmapilgu eest ära purustada tahetud ehk ka juba purustatudgi — ka tema ei kahetse seda.

68

Aga ta kõndis selle karmi käe kutsele järele, mis ka ise wärises, ja kelle omanik nii tume, nii ärritatud oli. Mis ta mõtles?

Mis mõtlesid nad mõlemad?

8.

Mis nad mõtlesiwad.

Aia peres algasiwad rasked ajad, kurwad ajad, tumedad ajad. Perenaene nuttis igapäew oma päätäied, peremees oli häkiline kui püss. Kui ühel päewal Leenu sinna komberdas ja inimeste kurje keeli hakkas kaebama, wiskas ta teda uksest wälja ja lõi ukse nõnda kõwaste kirudes kinni, et seinad mürisesiwad. Mihkel peksis hobuseid, kord koguni karjapoissi, Leena käis kui wahakuju talu taliuses ümber — ei olnud ju kellelgi õiget töö himu ega südamerahu.

Ja kuda siis wõib himu olla? Sarwik ise inimeste sisse on läinud, pahandab peremees ja läheb wahest külameeste seast meelelahutust otsima. Aga wäljas käies saab ta alles uut südametäidet juurde. Sääl panewad kaks inimest pääd kokku kui tema mööda läheb ja waatawad tema poole —

69

muidugi räägiwad nad temast. Ja kus nad rääkida ei sa, sääl pilgutawad nad wähemalt üksteisele silmadega — midagi ometi tehakse, mis temasse puutub.

Läheb perenaine pühpäew teiste naiste sekka kiriku, sääl kuuldub talle sosin ju suurelt kaugelt wastu; jõuab ta aga ju nende juurde, kaob kõik ära. Mihkliga ei ole lugu sugugi parem. Puutub ta küla poiste sekka, hirwitawad need hambad laiali kui koerad!

Need pääde kokkupistmised, silmapilgutamised ja tähendused oliwad torkajad nõelad isale, emale, pojale.

Ja Leena?

Kirsi talus peetud tantsuõhtust saadik oli temaga iseäralik muudatus sündinud. Töö juures liikus ta masina kombel tundide kaupa wõis ta enese ette wahtida ja tööd tehes kukkusiwad näpud töö juurest lahti. Ta käis ümber kui unenägija. Küsiti temalt midagi, siis waatas ta nagu praegu üles ärgates küsija otsa ega saanud aru, mis see oli; ta ei olnud midagi tähelepannud, mis ta ümber sündis. See tarretanud olemine tegi teda tuimaks kõige wastu. —

Aiapere kambri otsas kaswasiwad mõned jänderikud kased, paar jalakat ja mõned

70

pähklepuu põesad. Selle kõrwale rajatud uude wiljapuu aeda oliwad noored wiljapuud istutatud.

Siia, kahe kõwera kase juurika wahele sarapuu põesaste keskele oli Mihkel pingi pannud. Siin oli pühapäewiti hää wiluda käes istuda. Siin oliwad ka endisel ajal Leena ja Mihkel kahe kase wahel õõtsunud ja Hani-Peetert mänginud. Pärast, kui Mihkel suureks sai ja külapoisid Aiale hakkasiwad käima, mängiti siin murul maas kaarta, maadeldi ehk weeti wägipulka. Mõnikord lauleti koguni ja tehti ringmängusi kui ka tüdrukuid kokku oli tulnud. Oli aga Aial mõnikord sui ajal midagi pidulist, nagu talgude õhtud ehk nii, siis oli lustipidamise paik kambriotsne sarapik.

Siin pingi pääl istus Leena ühel õhtul pärast päewa loodet, silmad ehawalge poole pöördud. Ta nägu oli walge kui lubi, silmadest paistis isewärki wõerastaw läige. Nendes ainult wõis elu näha, muidu oli tüdruku olemine nagu tarretanud kiwi kuju. Õhtu läks wiludamaks, kaste heitis ta näole, aga ta ei tunnud seda. Ta jäi ühtewiisi liikumata paigale, salaline, waritsew leek silmis. . .

71

Siis — üks sügaw ohkamine tõusis ta rinnast — tegi ta oma sukapaela lahti ja waatles seda . . . waatas ümberringi . . . silmad hiilgasiwad iseäraliselt. . .

Weel üks waade paela pääle, siis. . .? Aga käed langesiwad tagasi, istuja peab nagu aru, siis laseb ta paela maha kukkuda.

Sel silmapilgul kuuleb ta kambri poolt sammust, mis temale lähenewad. Ta wõtab ruttu paela ja peidab ta ära oma põue.

Tulija jõuab ta juurde — see on perenaine. Ta on enesele räti üle pää wisanud, murelisele näole on hallid juuksesalgad langenud, mis räti alt wälja on jäänud. Näha on, et ta woodist on tõusnud.

Kui ta Leenat siin näeb, tahab ta tagasi pöörda, siis jäeb seisatama, tuleb tagasi ja istub Leena kõrwale pingi pääle. Siis nihutab ta ennast istudes küll ühte, küll teisipidi; näpib sõrmega nina, seab rätti, waatab korra ruttu Leena otsa, siis maha.

„Ütle ometi, lapsuke, kas sa oled ta ära teinud?” küsis ta wiimaks.

Leena ihust käib wärin läbi. Ta tahab suud lahti teha, aga hing jäeb kinni; pisarad purskawad jõena ta silmist.

„Kuda teed sa meile wanadele inimestele nii suurt südame walu, et meid rahwa-

72

jutu alla saadad! Kas me ei armastanud sind nagu oma last ja kas me ei saanud üksteisega kõige paremine läbi. — ”

Nuutsumine kuuldus ta kõrwu; ta waatas Leena otsa.

„Ära nuta lapsukene, ega ma halwa pärast ei kõnele. Waata, meil oli isegi mõte sinust enestele minijat saada, aga nüüd — miks sa pattu tegid? Kiri ütleb: Ei su seast ei pea leitama nõida, ega waluwõtjat — ”

„Oh Jumal!”

„Ega teadmameest. Ja sina teed pattu!”

„Issand Jumal, ma suren.”

„Sa oled kurjust täis muud midagi,” ütles perenaine korraga ülestõustes teisel häälel, kui ta tundis, et haledus temale pääle tahtis kippuda. Ja eks see haledus olnud nõiutud haledus!

Tükk aega jäi Leena liikumata oma asemele.

Siis — nagu oleks teda isesugune wägi täitnud, tõmbas ta põuest sukapaela wälja ja tulise kiirusega seadsiwad sõrmed ta \silmuksesse ja..

Põesad kohisesiwad ja teisel silmapilgul heitsiwad kaks tugewat kätt Leena ümber ja wärisew sügaw mehe hääl hüüdis:

73

„Leena, Leena!”

Ahastus ja rõõm segamine oliwad selles hääles — Leena tundis ainult, kuda teda tormilikult rinna naale kisti, kuda kuumad pisarad ta otsaesise pääle langesiwad, kuda üks kare mahe nägu ta nägu otsis ja kuda kaks kuuma musu ta huultele suruti. . . ta silmad wajusiwad kinni.

„Leena, Leena! Ära tee enesele kurja — ma kuulsin kõik. mis ema ütles — anna talle andeks, ta on ebausu kammitsas, o, anna andeks. Ka mina olin, aga laupäewa õhtul langes kate mu silmist — Leena, Leena, anna mulle andeks!”

Ja Mihkel nuttis kui wäeti laps ja rõhus wärisewat Leenat uueste oma rinna wastu.

Wõimuta oli Leena Mihkli ägedate kaisutuste wastu. Oh kui lõpmata hää oli tal nende kätte wahel — kõik ta sala walu, kõik ta hinge ahastus oli kadunud, tume luupainaja oli ta hinge rõhumast ära läinud. Ta palaw ihkamine, ta aastate salane soow oli tõeks saanud: ta oli Mihkli rinnal, tundis tema sooja südame lööki, ta käte pehmet rõhumist, ta hääle sula kõla — oh kui armsaste, kui kaastundmust äratawalt see hääl paluda oskas!

Aga siis kiskus ta ennast lahti.

74

„Leena!” Mihkli hüüd oli kohkumine. „Ei anna sa mulle mitte andeks?”

„Sinule ei peaks ma andeks andma — o, kui sa teaksid, mis ma sulle praegusel silmapilgul kõik wõin andeks anda.”

„Siis tahad sa tõeste et — ”

Aga jälle lükkas Leena Mihkli käe eemale. „Mihkel,” ütles ta, „sa nägid, kuhu mind meele äraheitmine tahtis ajada — ära karda, seda ei sünni enam,” ütles ta, Mihkli uueste tõusewat hirmu nähes. „Üks inimene on ära tunnud, et ma süüta olen ja selle inimese arwamine on mulle enam, kui kõige ilma arwamine. See oled sina.”

„Oh Leena!” hüüdis Mihkel ja ta nägu läks suuremaks, silmad rõõmsamaks. „Kui sa seda tunned, siis saa nüüd ka minu naiseks!”

„Ei, selleks ei saa ma sulle mittte.”

„Leena!”

„Ei tohi saada.”

„Siis ei ole sa mind mitte armastanud, nagu ma arwasin,” ütles Mihkel ja ta nägu läks tumedaks. „Siis ei ole sa mind mitte armastanud!” Ta ohkas sügawaste.

Leena pühkis põllenurgaga silmi. Siis ütles ta tasase kurwa häälega, aga ühe iseäralise tõsidusega:

75

„Ma ei taha salata — ma olen sind armastanud, armastan ka praegu, aga sellest ei tule midagi. Siis, kui sa kosjateelt tagasi tulid, lootsin ma küll ja kui sellest mulle nagu ettewiskamisi tehti, tõotasin sind kiuste kohe ära wõtta. Aga kui esimene aimamine mind selle pääle tõi, mis minust mõeldi ja kui kõik see kauaaegne kahtlus Kirsi tantsu õhtul nagu wälk awalikult mu pääle langes, siis tõotasin ma omas südames, sind ei ial wastu wõtta, kui sa mind peaksid tahtma.”

„Siis ei anna sa mulle mitte andeks?”

„Ära ütle nõnda, Mihkel. Kuda wõin ma sulle midagi andeksandmata jätta — arwa ometi ise, kui ma ütlen, et sa mulle üle kõige armas oled. Aga see on wõimata, mis sa nõuad. Ütle ise, mis mõtleksiwad su wanemad kui sa selle jutuga nende juurde läheksid. Nad usuwad ikka. et ma sind ära olen teinud ja nüüd wast õieti sinu üle wõimust saanud. Jõuad sina seda kannatada? Ja mis ütleb külarahwas sinu naisest? Et ta nõiatütar on. Siis on see usk nende seas weel seda kindlam. Ja kui paljud ka seda ei usu, aga nad kõnelewad ometi ja tahad sina niisu-

76

gust naist, kelle pääle kõik teised sõrmega näitawad. Kas ei ole mul õigus.”

Mihkel kuulas esite kärsitumalt, aga siis pani ta teise põlwe teise pääle ja kuulas häämeelega nagu juba mõne noore naise mees. Kui ta aga ikka tõendas, et tema, Mihkel küll talle armas olewat, aga külarahwa ja wanemate pärast sest kedagi ei saawat, mõtles Mihkel ju palju kergema südamega: No, sellega saame walmis. Naised tahawad ikka weel tõrkuda, oleks nad hingega juba ei tea kus.

„Aga minul on ka õigus,” ütles ta ja põrutas rusikaga wastu pinki, „on ka õigus, kui ma sind nende kõikide wastu kaitseda tahan. Ja seda õigust ei anna ma mitte käest.”

„Mõtle, mis su ema praegu ütles,” wastas Leena tõsiselt — seda ei oleks ta ütelda tahtnud, aga ta ei saanud Mihklist muidu jagu.

Selle pääle Mihkel ei olnud mõelnud. Ta lõi näost weidi karwatumaks, siis wõttis ta Leena käe, rõhus seda ja waatis talle silma.

„Oh Leena — jäe minu omaks!”

Leena rääkis enne küll tõsisest südamest Mihklile täieste wastu, aga selle mõttega, et — ei tea kuda wiimati siiski lugu läheb.

77

Ta ei tahtnud sellega küll mitte Mihkli ihkamist suurendada, aga kui Mihkel teda armastas ja takistuses ära tahtis wõita, siis —? Edasi ta enam ei mõelnud. Ja nüüd see palwe: jäe minu omaks! Nagu ei oleks ta südames ju aastate kaupa tema oma, kas ei kista teda nagu nõia sidemetega Mihkli külge? Ta ei saagi temast enam kudagi lahti, kui ta ka tahakski.

„Leena, warem ehk hiljem, olgu kannatada mis on. aga luba. et sa mitte mehele ei lähe, ükskord annawad wanemad ometi luba ja külarahwale jutu jätku anda — see teeks mulle otse rõõmu. Leena, jäe mind ootama!”

„Ma jäen!” wastas ta ja nüüd laskis ta seda sündida, et Mihkel ta uueste kaissu tõmbas ja suuteles.

„Ah, sa teed lahkumise mulle raskeks,” ütles Leena wiimaks.

„Lahkumise?” küsis Mihkel kohkudes.

„Jah lahkumise, sest nüüd ma lähen muidugi siit ära.”

Weel üks suutelemine selle pääle. Teisel päewal läks Leena majast wälja. Enne oli weel poja ja wanemate wahel riid olnud.

Leenat ei keelnud keegi minemast.

78

9.

Murtud süda.

Kaks aastat on sest saadik mööda läinud.

Need oliwad rasked aastad olnud nii hästi maamehele kui linnalasele. Esimesel oli wiljasaak kehw, siis tuli talw kange külmaga ja tormidega, siis wiimaks weel rõuge haigus, mis linnas kui maal palju ohwrisi päris. Waene aeg. raske aeg, kaebasiwad inimesed maal. seda rohkem weel linnas; kopik ei tahtnud kustgilt tulla, aga oli waja elada ja olla, waja oli turul iga päew raha wälja anda, aqa turult oli wähe saada ja mis oli, siis oli see üleliiga kallis.

Ja seda tunnewad praegu linna kodanikud iseäranis rõhuvalt, alamal rahwal on päris kitsas käes.

Weikeses pool lagunud majakeses, ühes linna osas, kus pea üksi Juudi plekksepad, kübarate ja tanude tegija elawad, paistab südaööl weel tuli. Teistest majadest on see sellel ajal siin linna jaos ju ammu ära kustutatud.

Majakene on ju wiimastes elu päewades. Tuul kobistab ta lohekile jäänud akna luukidega, keda hoolitsew käsi ei ole

79

parandanud ja kes ju oma wiimase wärwi jälje on kaotanud, torm mängid lume hebemetega ta weikeste madalate akante taga ja kõdunenud seinad ohkawad ja wobisewad.

Aga majakese seespoolne on ometi elamiseks kõlbuline — tuul ja torm ja lumi peawad weel ootama, enne kui nad sisse pääsewad, olgu küll, et teine majakese ots juba nende woli all on.

Elamiseks tarwitatawa toakese akna all on walge, peenikese pitsilise linaga üle tõmmatud laud, selle pääl põleb lamp ja walgustab wäikest ruumi. Palju asju ei ole siin näha: Paar lihtsat tooli, aga niisama helewalgete üleriietega kaetud, ühes nurgas kapp, mille uks aga ju uueste on paigatud ja millel üks katki läinud päraga wõti ees on, teine sein on enamiste ühe riidega warjatud, mis kardinaks on pandud, pea terwet seina täidad ja ainult nii palju ruumi üle jätab, et weel ühe naisterahwa kummutile ruumi on saadud anda weike ja mille kohal ülewel ühepommiga seinakell tiksub.

Laua ääres istub noor, pool linna, pool rahwariides tütarlaps ja laseb wirgaste nõela läbi sameti käia, mida ta õmbleb. See samet peab wõeras olema, sest mitte

80

enesele ei õmble ta sametit, seda tunnistawad ta lihtsad riided, weel enam ta nägu. kust kannatuse ja puuduse jäljed wälja paistawad.

Tugew tuulehoog, mis luugi august üles lae pääle puhub ja pööningul kolinat teeb, paneb teda silmapilguks pääd üles tõstma, siis aga laseb ta weel wirgemalt nõela läbi riide käia — ta tahab tööga seda pisarat tagasi hoida, mis warsti ta teise silma tahab tulla.

Kaardina tagant kuuldub nõrk köha ja hoigamine. Õmbleja wiskab töö käest ja pühib põlle nurgaga üle silmade — pisar tuli tõeste wälja — ja astub kaardina taha.

Walgete woodi riiete ja patjade pääl on üks kõhetu naisterahwa kogu. Pää, käewarred ja natuke rinda on kattest lagedad; nendest paistab kurwastus ja häda, haigus sisselangenud paledest. Silmad on auku waonud ja kuiwa läikelised. Kurb tänuline naeratus liigub ta huulte ümber kui teine ta woodi ette astub ja kaastundlikult ta pääle waatab.

„Kas tunned ennast weidi terwema?” küsis tuleja pehmelt ja seadis haigele tekki paremine ümber.

„Jah,” wastas haige ja katsus naeratada. Seda wastust ei olnud teine mitte oodanud.

81

„Ära karda, mul ei ole wiga — ” köha hoog ja walus hoigamine ei lase teda edasi rääkida. Palawiku hoog tuli talle peale, ta hakkas sonima ja paled lõiwad punetama. Sõna lausumata seisis tütarlaps ta woodi ees. Kui haige tüki aja järele uueste magama jäi, läks ta weikesesse kööki ja pani teemasinale süsa sisse, et haigele parnaõie teed keeta.

Ta ei olnud sellega weel walmis, kui ta ju oma nime kuulis hüütawat. Ta astus haige juurde tagasi.

„Leena,” ütles haige ja ta nägu oli wagune ja hääl nagu terwel inimesel, „Leena, ma tunnen, et mu surma tund ligidal on ja ma tahaks sulle weel midagi kõnelda — ära nuta! — kõik läheb weel sinu elus hästi. Mind ei wõi aga keegi enam aidata. Ma pean lahkuma. Meie oleme ju ligi kaks aastat ühes elanud; ma ei taha oma elust ainust saladust sinu eest mitte warjata — ainult sinu eest mitte. — Ära nüüd nuta! — Ma tean, mis sul kannatada on ja sellesama pärast olen ka mina kannatanud. Weel raskemine, sest minu lugu oli haledam, mind põlgas ka tema. Sa wiisid päewal minu kirja posti pääle. See oli esimene kiri mul kellegile

82

kirjutada. Ma saatsin ta ühele inimesele, keda ma weel enne surma tahaksin näha, kes mind ilma enese teadmata — aijeh! — õnnetumaks tegi.”

Leena oli woodi ääre pääle istunud ja wõitles siin pisaratega. Haige wõttis ta käe oma lahjade sõrmede wahele ja kõneles edasi:

„Kümne aasta eest olin ma rõõmus ja lustiline tütarlaps. Ma olin küll üksik, ilma wanemateta ilmas, aga mul oliwad hääd perewanemad, kes mind kasutütre asemel pidasiwad. Need oliwad Wõidla talu omad. Küll oli siis mõnikord lust ja lõbu, kui Wõidla koplis pühapäiwiti mängida sai. Ah, kuda see kõik nii kurwalt lõppes! Mind tahtsiwad mitmed noored mehed, aga ma ei läinud ühelegi. Teie üleaedne Andres oli sel korral noor kena poiss. Meie ajasime tihti pühapäewiti juttu, Andres ja mina, Andresel oliwad nõnda rõõmsad ja lahked silmad, nagu hääl ja lahkel inimesel ikka. Ma ei tea isegi, kuda ma temast aega pidi iseäralist lugu hakkasin pidama ja neid tundisi tagasi igatsema, mil tema jälle meile tuleks.

Ühel pühapaewal olin ma üksi kodus ja mul oli igaw olla: ma mõtlesin, kui nüüd Andres meiletuleks! Imelik, nagu

83

oleksin ma ette aimanud, sest Andres tuli ka tõeste. Siiski aga ehmatas mind seekord tema tulek, ma ei saanud isegi aru, mikspärast: mul oli nii hää, kui ma teda nägin. Meie olime seekord iseäranis rõõmsad ja Andrese lahke naeratamine puutus kohe mu sildame külge. Sääl tuli ta nädal hiljem tagasi — aijeh! ja sõimas mind kõikide kuuldes, et mina olla teda ära teinud.”

„Ära teinud!” ütles Leena, kelle enese südant see meeldetuletus haawas.

„Jah, ärateinud! See oli hirmus tund minu elus. Ma tundsin, nagu oleks mind korraga üks raske asi puruks löönud, aga ma elasin, see oli ainult tundmine nii. Enne pidasin ma ennast nii waeseks, et mul kedagi kaotada ei ole, nüüd tundsin ma, kui määratu rikas ma olin — mul oli minu auu! Selle olin ma nüüd kaotanud. Aijeh. Minu auu purustamisega tapeti ka mind ennast. Ära nuta! — Aijeh! — Hirmus on see piste, mis mind weel praegu pistab. Siis aga läks kõik mu silmade ees korraga mustaks. Laps, laps, see on hirmus, kui kellegil inimesel tema auu ära määritakse. Oleks mind seekord ära tapetud, see ei oleks nii walus ülekohus olnud, kui auu tapmine. Ja kes

84

seda tegi? See, kes mulle nii armas oli, et ma oma elu tema eest oleksin annud, see wõttis ta. Ma ringutasin taewa poole käsa, ma palusin Jumalat — oh ei kustgilt, kustgilt antud mu auu enam mulle tagasi. Aijeh! Igal pool pandi pääd kokku ja naerdi kuhu ma läksin ja igal niisugusel korral tungis laimu mõek mu südamest läbi.”

„Waene, waene Maali! ära nuta, ära eruta ennast!” palus Leena haige pääd silitades. Aga kuna ta teist troostis, woolasiwad ta enese silmad wett. „Sa oled süüta, Maali, oh ära nuta!”

„Jah süüta. Aga ilma ees olen ma süüdlane. Ma põgenesin linna ja sain wiimaks kauaaegse nälgimise ja kannatamise järele köögitüdruku koha. Aga mu elujõud oli murtud, ma ei saanud teda pidada. Tohter ütles, pikaline rinna tõbi ja südame wiga. Wiimaks sain sellesse majakesesse korterisse ja toitsin ennast näputööga. Weel korra taganes haigus, aga ei taganenud meele kibedus. See nahakaupleja, siin meie wastu tahtis mind aasta kolme eest kosida. Ta on auus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Ma ei wõinud mehele minna. Sööja walu uss mu südames ei olnud mitte surnud; ta magas ainult ja

85

salwas uueste. Ta salwas päewal, magama heites, öösel silmi lahti lüües, hommikul üles tõustes: mu auu! Oh Jumal, anna jõudu, et ma weel elu wiimsel tunnilgi seda unustada saaks, mis ma ilma asjata olen kannatanud. Aijeh!”

Haige, kes senini kõike oma jõudu kõnelemiseks kokku wõttis, langes nüüd jõuetult patjade pääle. Uni halastas ta pääle. Leena kohendas, mis ta juures tarwis oli ja nägi, et rasked higitilgad ta otsaesisele tuliwad.

Leena tõi teemasina tuppa. Aga et haige alles magama jäi, ei tahtnud ta teda mitte äratada. Ta tõi oma näpu töö siia ja katsus siin tööd teha, aga ei saanud. Ta mõtted käisiwad kodu kasuisa majas, wiibisiwad Mihkli juures.

Kui päike hommikul aknast sisse waatas, leidis ta haige walwaja tukkumas — loodus nõudis oma õigust.

Haige oli ärkanud. Ta oli külleli woodis, silmad ukse poole — ukse poole?

„Leena?” hüüdis ta wiimaks tasa. Kui Leena jahmatades ärkas, küsis haige temalt tasa:

„Kas ta peaks tulema?”

„Kes?”

86

„Tema.”

Leena arwas, et haige sonima hakkab. Ta tahtis uueste küsida, aga sel silmapilgul oli ukse taga kobinat kuulda.

Nõrk puna lehwis üle haige näo — see oli wiimne elu, wiimane nooruse ehapuna. Aga juba teisel kahwatas nägu walgeks, haige surus kätt südame pääle ja keha kokkutõmbamisest wõis tunda, et waluhoog ihust läbi käis.

Uks läks lahti. Andres astus sisse: tume, kohkund, nõtkudes. Oma nööridega pühapäewa kuue oli ta täna hooletult lahti jätnud, juuksed oliwad sassis, silmis häbi, walu. . .

„Andres!” hüüdis haige.

See hääl wärises; selles hääles oli ehmatus, õrnus, lepitus, palwe — ta oli sõna, mida süda kümme aastat oli hüüdnud. Nüüd kõlas ta kõigest sellest, mis ta wahe ajal kannatanud.

Tume werehoog tungis Andrese näosse, wiha ajas ta sinna — wiha iseenese pääle; ta seisis ju iseenese ohwri ees. Pikkamisi, kartes astus ta lähemale, kohmetult jäi ta woodi ette seisma — ta ei teadnud muud teha, ta oli nõuta...

87

Leena waatas imestades mõlemate otsa, tal oli sinna asja. . .

Andres astus weel sammu kaks lähemale...

Maali hingas raskeste:

„Ma kutsusin sind... ma tänan, et sa tulid... ma tahtsin ütelda, et ma sind mitte ära ei teinud . . . waid — sind armastasin ... ma ei wõinud ilma selle tunnistuseta . . ilma leppimata surra . . . aita Leenat mu surnukeha mu oma kihelkonna surnuaeda muretseda . . .”

Mihklil oli, nagu oleks ta kustgilt kõrgelt maha kukkunud, nagu uimaseks löödud, asjata katsus ta häält teha . . . rinda rõhuti kinni . .

„Maali, Maali!” tuli karjatus wiimaks ta suust ja tume mütsak kuuldus Leena kõrwu kööki. Kui ta selle pääle sisse astus, oli Maali hing ihust lahkunud. Andres oli woodi ees põlwili ja rasked pisarad woolasiwad ta silmist. Ta kiskus oma juukseid pääst, nimetas ennast kõige pahemate, Maalit kõige õrnemate sõnadega, aga Maali ei kuulnud neid enam. Ta oli hilja tulnud. Teine kosilane, surm, oli temast ette jõudnud.

Kaua aega jäi Andres sellesse olekusse paigale. Ta oli raputatud, kõik ta meeled

88

nõnda läbi põrutatud, et ta midagi mõelda, midagi teha ei teadnud. Ta oli oma surnud mõrsja ees . . . ta oli kohutaw kosilane. Leena seisis nõuta kest tuba. . .

See oli aruldane seltskond, kes kolmandal päewal linnast wälja Wõhela poole läks. Kaks hobust wankritega, kaks meest, üks puusärk ja üks noor tüdruk. Need oliwad kaks mõrsja paari; üks peigmees wiis oma mõrsjat puusärgis, teine oma enese kaenlas. Inimesed waatasiwad küsiwalt nende pääle, aga mis läksiwad inimesed teekäiatele korda. Leena ja Andres oliwad Maali weikese kraami ära müünud ja selle eest nii palju saanud, et nad surnu wiimist soowi saiwad täita; nad saiwad puusärgi raha ja haudapaneku toimetusteks jäi weel üle. Isegi raud rist wõidi osta. Nemad hoolitsesiwad kõige eest. Kes siis oleks hoolitsenud, kui mitte nemad seda poleks teinud?

„Nii oleks ka sinu käsi käinud,” ütles teel Mihkel Leenale, „kui ma ebausu kammitsast mitte aegsaste lahti ei oleks pääsenud.”

89

10.

Nõiduse wägi.

„Imet, imet, mis nüüd kuulda ära ei saa.” imestasiwad Wõhela naised. „kes enne seda nägi ehk kuulis, et tüdruk poisi oma surmawoodi juurde kutsub ehk et poiss tüdrukule puusärgi ostab ja teda oma surnuaeda toob.” Ja naised imestasiwad ja Leenu wõis kolmkorda päewas walla ümber käia ja ikka uudist kõnelda. „Wõe ike wõe,” ütles ta, „wai Andres ilmaaegu surnut ära hakkas tooma. Maalil jäänud suur kasti täis raha järele ja see kõik jäänud Andressele. Kõik, kõik puhas. A wai Leenagi ilma jäi, oh sina imekene küll kuda teisele inimesele õnn ilma asjata sülle kukub. Wai nüüd Mihkel Leenat enam wõtmata jätab. Küll wõtab teise ikka ära, wai miks ta muidu ta linnast ära tõi.” Ja Leenu komberdas ühest talust teise, ei tal olnud enam aega kedrata ega sukka kudada.

Ometi oli Maali lugu ka paljudele inimestele südamesse läinud — Andres ise oli kõik ära rääkinud, mis ta teadis ja linnas nägi. Paljud, kes tütarlapse

90

külast äraminekut oliwad pilganud, kahetsesiwad nüüd oma südames teda ja paljud kes ka Leenat nõiaks sõimasiwad, waatasiwad tütarlapse otsa nüüd lahkemail silmil. Isegi Leenu ütles oma podina wahele: „No ütle ikka inimesi, mis nad oma kurja keeltega ära ei tee!”

Kõige rohkem oli Maali surm Aia peres mõjunud.

Miks ta ometi sääl ei pidanud mõjuma? Sest saadik, kui Leena ära läks, kaebas perenaine, et ta enese paremast käest ilma jäänud. Ta kaebas seda üksi iseenese mõttes, õigem, ta püüdis selle wastu panna, et seda mitte uskuda. Niisama ka seda, et ta Leenale ülekohut oleks teinud. Mõnikord aga ütles ta iseenesele: kes teab, kes teab! Ei muud ühtegi. Peremees oli koguni pahuraks läinud. Ta ei leidnud enam midagi säält kohalt, kuhu ta asjad pannud, ei künnetud ka kunagi just nii ja säält kust tema tahtis: kord oli naine, kord poeg, kord sulane, kord tüdruk süüdlane. Ta pahandas, et ükski inimene enam temast ei hooliwat, tema jalarätid pesemata jäetawat ja särk pahempidi selga antawat. Tuli wiimaks weel wilja ikaldus, kippus rent wõlgu jäema, siis jäi peremees kohe

91

kõweraks, luges ikka sagedamine piiblit ja katsus meelde tuletada, kus ta jälle pattu teinud. Ja siis tuliwad weel need rõuged ja tõmbasiwad ema woodisse. Kui siis tema ja poeg ema woodi ees istusiwad, oli emal, oli isal, oli pojal üks inimene meeles, kes siin kõik oleks teinud ja osanud, aga keegi ei ütelnud oma mõtet teisele. Ema sai terweks ja nõnda jäigi ütlemata.

Ja siis see ebausu ohwer!

Peremees sai nagu nooremaks kui Mihkel Leenaga õue sõitis ja ema oli sel päewal mõne aja tagant täieste rõõmus. Peremees pani täna sigari suitsema, mida ta eesolewateks Lihawõtte püha hommikuks oli toonud; perenaine lõi lõunaroaks lihale muna pääle ja keetis klimbi suppi — „eks jäe ka pühadeks weel jahu üle,” wabandas ta iseenesele. Pärast sööki läks ta Leenaga aita. Siin näitas ta kõik oma uuemad wahe ajal walmistatud waibad, lõngad ja sukad. Iseäranis uhke oli ta ühe paksu willase waiba pääle, mida ta. kirstu põhjast wälja tõmbas. „See saab pojale” kui kord naise wõtab ja waatas ise hääl meelel Leena pääle.

Leena wõttis perenaise olekut nõnda, nagu peaks see nii olema, nagu ei oleks

94

sõrmega laksu ja mõnikord, kui Leena toitu lauale kandis, kohmas ta perenaisele küünarnukiga külge: „Näe ikka kui kärmelt see nüüd läheb. Enne pidid wahest tunni wiisi ootama, kuni söök lauale sai.” Kui aga Leena uue Mihkli laua pääle peene walg eegeldatud liua tõmbas ja wanale ilusa tikitud sigari toosi Mihklile uuritasku sinna pääle pani ja walge lambi sinna juurde, wõttis wanamees Leena ümber kinni ja laskis paar keeru waltsi.

„Ära ikka mind wiimati unustab,” naeris perenaine.

Ühel puhapäewa hommikul — Leena eegeldas aidas — istusiwad isa. ema ja Mihkel kambris laua ümber. Mihkel istus selg wastu seina, üks jalg pika säärega saapas risti teise pääl ja keeras tubakat paberi sisse; peremees luges prill nina pääl piiblit ja ema aitas huulte liigutamisega tasa järele, kus tuttawad kohad oliwad. Wiimati pani isa piibli kinni, köhatas, seadis piibu põlema, trõmistas sõrmedega wastu lauda, nagu see ta wiis oli kui ta mõtles. Ta waatas ema otsa, Mihkli otsa, siis ema ja isa ühes koos Mihkli otsa.

Mihkel suitsetas rahuliste oma tubakajunni.

95

„Mihkel, poeg,” ütles isa ja köhatas jällegi.

Mihkel waatas ümber.

„Kas oled juba rääkinud?” kaks köhatust.

Mihkel ei saanud aru.

„Isa arwab,” seletas ema, „kas sa Leenaga juba rääkisid.”

Mihkel ei taha aru saada.

„Mida?” küsib ta.

Isa köhatas, tõmbas piibust õige suure suitsu ja ütles siis: „Nõnda — seda. mis noored inimesed ikka räägiwad — seleta sina, ema,” ütles ta, et ise korda ei saanud.

„Kas ta sulle naiseks tuleb,” seletas ema nüüd selgelt ja lühidelt.

„Olen rääkinud,” ütleb Mihkel wagusi.

„Millal?”

„Kahe aasta eest.”

„Soo!” tegi wanamees. „Ja nüüd ei ole?”

„Ei.”

„So!”

,,Mul ei ole enam midagi rääkida.”

Wanamees lõi rusikaga wastu lauda.

„Siis — siis ei ole sa minu poeg, kui sa Leenat kosida ei mõista.”

„Olen seda ju kahe aasta eest teinud.”

„Poiss. Wõrukael, nii oled sa mulle armas!” Seda üteldes wiskas wanamees

96

piibu laua pääle ja keksis wälja — tema tahtis see olla, kes Leenale rõõmusõnumi wiis.

„Eks nüüd wist küll ole!” mõtles Leena kui wanameest niisuguse ajuga nägi tulewat.

See tuli, wõttis ta käest kinni ja tõi teda kambri, et Leenalgi raske oli nii ruttu järele saada kui wanamees tahtis.

Nad jõudsiwad kambri. Wanamees tegi ennast naljakas-tõsiseks ja ütles nagu oksjonil:

„Siin küsin ma sinult oma tütrepoja nimel — kell enesel julgust ei ole — kas sa tahad seda wõrukaela enesele meheks — no miks ei taha — eh? See, mis ta kahe aasta eest ütles, ei maksa täna enam midagi.”

Mihkel tuli wõttis Leena rinnale ja suuteles teda südamlikult.

„Nii, nii!” kilkas wanamees.

„Jumal õnnistagu teid!” ütles ema rõõmusilmaweel. „Leena — mu armas tütar!” Kui siis Leena peenema kombe järele äiale ja ämmale kaela hakkas ja otsa ette musu andis, pühkis wanamees oma habet ja ütles naljakalt:

„On aga sul kurjategijal silmad küll — need teewad weel minugi wana inimese wiimaks ära.”

Juturaamatud

mis Jurjewis Schnakenburg’i trükikojas on ilmunud:

Australia maa- ja merepildid. Imelikud juhtumised Lõunameres. Saksakeelest ümber pannud J, Kanter. Hind 20 kop.

Jõulujutud. Wälja annud L.G. MaIrn. Hind 20 kop.

Juhan ja Adele ehk armastus ei küsi seisuse järele. Wälja annud J. Pärn. Hind 20 kop.

Jumala abiga omast jõuust. Eesti rahwa elust. Kirja pannud J. Pärn, Hind 35 kop.

Kiusatused elu teede peal. Õpetlik jutt noorte sõbradele. Saksakeelest eestistanud F. Hoffmanni järele C. Tiedemann, Hind 25 kop.

Kümme lugu. Widewikul sõbradele jutustanud. Juhan Liiw. Hind 25 kop.

Meremadu ehk 80.000 wersta wee alt läbi. Prantsuse kirjamehe Jules Verne järele. Hind 10 kop.

Paljasjalgne tütarlaps. Berthold Auerbachi „Barsüssele” järele ümberpannud A. Linde. Hind 60 kop.

Pealiku tütar. Kasakate mässamisest Katarina II. walitsuse ajal aastal 1773. Aleks. Pushkini jutustamine. Wenek. ümberpannud J. Kõrw, h 28 kop.

Pildid Püha Issameie Palwe seletuseks. Üheksa juttu, kirjutanud N. Fries, kirikuõpetaja Heiligenstedtenis. III. jagu. Iga jagu maksab 40 kop.

Rahwaraamat, Uus kogu wanu jutte. I—V. jauni. Iga jagu maksab 20 kop.

Tobi ja Mali. Üks õpetlik ilus jutt minu noorte sõbradele. Franz Hoffmann’i jutustamine. Saksakeelest ümber pannud J. Kõrw. 2. trükk. H.25kop.

Ühe muna parast. Jutt Baltimaa elust Th. Herman’'i järeie Saksakeelest ümber pannud M.Põdder. H.30 k.

Wana mamseli saladus. Õpetlik jutt. Saksa keelest E. Marlitt’i järele Eesti keelde kirjutanud Dr. K. A. Hermann. Hind 80 kop.

Willi. Jutustus Ameerikamaalt. M.J. Eisen. H. 24 k.

Wõitlemine Plewna linna ümber ja Plewna ära wõitmme. Ühe kaardi ja kuue pildiga. Wälja annud M. J. Eisen. Hind 40 kop.