Wari.

Lugu lähemast minewikust

Jutustanud

Johannes Liiw.

Tallinnas.

Trükitud G. Pihlaka kuluga.

1894.

Wari.

Lugu lähemast minewikust.

Jutustanud Johannes Liiw.

Tallinnas.

Trükitud G. Pihlaka kuluga.

1894.

Дозволено Цензурою. – Юрьевъ, 20 Января 1894 г.

Цечатано въ типографіи Г. Матизена, Никольская ул. No23.

I.

Põllukene mis sa põed?

Meie seisame saare pääl. Mitte just saare pääl, sest wett ei ole ümberringi ja Peipsi on weel kaugel, metsa taga hoopis, aga siiski saare pääl. See saar on ainult mõni sada sammu pikk looga sarnane liiwa seljandik soo sees. Soos ei kaswa midagi, liiwikul, puhta walge liiwa sees, wast õieti mitte midagi. Keegi ei ole ka ial nõudnud, et siin midagi kaswaks — siin? Mis siin kaswab, kaswab iseenesest: mõni pihutäis kanarpikku sääl, kust kohalt liiwiku selja äärest soo hakkab, mõni igaw üksik rohu kõrrekene, mis oma seltsimehe järele hüiab ja saare ühes otsas jänderik mänd. See on Jumal teab kuda siia saanud ja tal näib nagu eneselgi kahju, et ta siin on. Eemal soo sees näeme tillukesi imelisi kaski ja mändasi, kes aga salgamata pöidla jämedustel juurtel oma küpse wanadust näitawad, et mõni mitte ei arwaks, et nad poisikesed on, ei, waid wanakesed, kes aastasajade pikkusel küllalt ju on näinud ja seda wõrd lugupidamist nõuawad. Sääl, windunud juurikul, on see kõik küllalt selgeste kirjutatud.

4

Ja nagu oleks sellest rikkusest juba sellele kohale üleliigagi, kaowad needgi äbarikud wiimaks ära. Punakas, rooste karwa turwas läheb madalamaks, et pudru sarnast raba sünnitada, kus wirtsa näoline wesi suwe läbi wahel seisab. See on just kesk sood, selle koha pääl, mis liiwiku seljandikust ja talurahwa põllumaast ühe wõrd kaugel on. Nõnda läheb ta nagu rõngas ümber saare, ainult üks koht on puu hagudega ja kiwidega nõnda ära täidetud, et siit hobusega üle saab. Sui ajal ei kanna soo kõik kohad mitte inimest, nimelt sääl, kus wirtsane wesi ja pudru rabe turwas on. Mõni kõrre jämedune pajukene ehk männi kasw on kõik, mis wiletsate sookaela põesakeste wahel silm näeb. Näitab nagu oleks loodus siin oma ehituse tööd koguni seisma tahtnud panna, aga et enesele mitte auku sisse jätta, on ta kõik üle jäänud kõlbmata tükid siia kokku wisanud, mida keegi omaks ei tahtnud wõtta. Ta on nõnda ütelda üle-jäänud tükk ja praegugi ei ole tal päris teatawat peremeest. Talupoeg teda ei taha, päälegi waene Nurmeküla talupoeg, ja mõisa ei tea temaga ka õiete midagi pääle hakata. Üheks asjaks kõlbab ta siiski. Seda tunnistawad mitmesugused hobuste, loomade, koerte ja kasside luud, mis siin maas pleegiwad. Kui üks neist loomadest otsa saab, olgu haiguse, elu tüdimuse ehk noole läbi, on nende kehasi wäga sünnis siia wisata. Seda teewad ümberkaudsed talupojad. Muidugi ei ole see selle paiga kohta lugupidamist suurendanud ja mõni karsk Nurmeküla naine ei lähe siit mitte hää meelega mööda ehk läbi. Wähe-

5

malt sülitab ta kolm korda, enne kui temasse sisse astub ja wiga sest ei ole, kui ta seda wälja saades weel kord teeb.

Soo järele algawad talumeeste wiljapõllud. Harwad, wikati jälilt üle jäänud poolikud wiljakõrred, rohu mättad, wõsuga kaswanud kiwi aherwarred põllu sees ja pool kinni waonud kraawikesed tunnistawad, et põllud ehk nende omanikud ka soo lähiduses põewad. Eemal küll, — ja sääl, kus tume kuuse mets mühab ja ühes kohas nagu kübar mäe kühma otsas kaugele paistab — sääl küll on tugew põllumaa, aga see on mõisa jagu ja ka Kõrgepalu küla meeste kohti on sääl. Siin aga, siin on sellest küllalt, kui soo ääred kaeru kannawad ja hääl aastal wiis seemet annawad. Siia ei ole loodus midagi annud, ei ilu ega sigidust, waid ainult liiwa ja raba. Ja ilust ei oleks siin keegi küll ta mitte lugugi pidanud? Mis siis ilma asjata raisata . . .

Ja ometi ei ole see soo, mille sisse raiped ja muud ülejäänud asjad wisatakse, mitte ilma eluta, mitte tühi. Tema keskel kõwera looga sarnase saarekese pääl, liiwikul, on — linn! Kukulinn. Linn! täieste linn. Ei kuskil, ei rahwa suus ega kirjas, kui Kukulinna üleüldse ka kirja pannakse, ei ole tal teist nime. Tema ei ole suurem kui üksteistkümmend ütti, üksteistkümmend sauna. Kõik ühe sugused, ühe suurused. Üksi esimesel on wastu lõunat laud, wasta põhja puu katus; teisel katust polegi, kolmas on upakile, neljandal ehk wiiendal jälle tas seina nurk lagunemisel ehk on maja ise küllakile jne. Midagi kur-

6

wemat, igawamat ei wõi enam mõelda kui need saunad oma lapitud katustega ja wiltu seintega ja nende ukse esised oma kurwa tühjusega, kui säält kõle sügise tuul wingudes üle puhub ja liiwa sinna tänna keerutab — kuni närudega kaetud akna auguni, kuni paljaks waratuks jäänud roowiku lattideni. Tühi, tühi — huu, huu! laulab tuul nagu hakkaks temalgi siin igaw ja ruttab üle soo kaela kuuse metsa, kus koguni mõnus on mühistada. Siin, see on lõuna pool küljes, kuhu poole ka saunte aknad uksed on, on liiwiku looga rõnga seespool linna — kaewud, wee sopikesed, mõnel koguni rakkedgi ning kook pääl, see on, teiwas pika raudnaelaga. Natuke ülemal looga kõweral turjal, juba selgel liiwikul, seisab ilmatu suur kõrge kiwi, mille üks nurk õige pikk on. See on kauniste hobuse pää nägu ja wanast köie tükist on talle päitsed tehtud, mis tunnistab, et siin ka lapsi on. Mõnigi sohu wisatud saapa pää, kausi tükk, wikati kaud, kõlbab nii mõnusaste mängu asjaks ja neid näikse kiwi ligidal küllalt.

See on kõige wallale kuulus linn, — Kukulinn.

Kukulinn — mikspärast? Mine küsi? Linnas eneses, ega ka terwes wallas ei teata seda, mikspärast just Kukulinn ja mitte mõni muu linn. Küsid sa seda ühe käest, siis jäeb ta su otsa wahtima, nagu tunnistada, kas õieti kuulis ja mõtleb küll iseeneses: Jumalukene, kui weidralt see küsib! Olgu nüid kuda on, Kukulinn on Kukulinn, olgu et nime panejal just see sõna käe pärast oli, olgu, et juhtumisi mõni teda nõnda nimetas ehk et paremat meelde ei tulnud.

7

Linnasaamine ise ei ole aga sugugi teadmata asi. Wallas, mõisas ja mõisa ümber oli waeseid inimesi, kes kellegi päralt ega kellegi teenistuses ei olnud, ega ka tedagi teenida ei wõinud; olgu, et üks ühe käega, teine ühe jalaga, kolmas pool pime ehk muud oli. See nüüd oli hää küll, et nad kellegi teenistuses ei olnud, sest keegi neid ka sinna ei tahtnudgi. Kellegil, ei mõisal, ega ka wallal, ei olnud nendega just mitte midagi tegemist. Muidugi nemad arwasiwad enesel mõisaga ehk ka wallaga tegemist olema — kerjasiwad ja manusiwad leiba. Mis sa teed ära, inimene on inimene. Aja ta kord ära, ta tuleb jälle tagasi, ta elab. Sääl tuli mõisas ühel hääl tunnil kas opmannile, aidamehele, kutsarile, toa- wõi tarepoisile mõnus mõte: Paneme need leiwamanujad ja kõrwase himustajad Soku soo liiwikule! Soo ei ole kellegi päralt, nemad ei ole kellegi päralt ja sedawiisi saawad nad üksteise päralt. Kuda mõeldud, nõnda tehtud. Mõisa kinkis ehituse materjaliks wana heina küini, metsast palgi otsukesed, mis mujale ei kõlbanud, walla rahwas ehitas üles ja nõnda sündis Kukulinn, kus inimesed elawad, kes kellegi päralt ei ole ja linn ise ka praegu õieti kellegi päralt ei ole.

Uue linna korterid oliwad ju enne ära jaotud, kui linn ise katukse alla sai. Siin oli lesk ema kolme, sääl nelja wäetima lapsega, kellele kodaniku õigused anti; siin pääst ogaraks läinud küla karjane, sääl wana 25 aastat teeninud, nüid ju wanaks jäänud soldat ja sääl Käe-Madli, kes ka enese õigusi ei

8

lase käest wõtta. Mitmest üksikust waesest tehti kokku üks perekond. Talu rahwas, kui neil loomalaut weike, panewad mõnikord soku, oina ja kuldi ühte aeda — mis sa teed ära, kui ruumi ei ole. Mõisa käest sai iga waene kaks kolmandikku rukkid, kaks naela raswa ja kohtumehe käest kolm rubla raha, mille eest aga kohtumehele 20 kopiku eest wiina tuli osta. Muidu wõis järgmisel aastal armuraha kaduda.

Linna ja wallarahwa wastastikune seis ei olnud sugugi nii lihtne, et seda ühe kahe sõnaga ära saaks ütelda. Talupoegadel, kellel kibe mõisa orjus seljas, kuhu ka weel kiltri kepp pidi sündima — ja kuuekümne aasta eest sündisiwad sinna mõlemad — oli see suureks troostiks, et nendest weel üks selts inimesi alamad oliwad. Kukulinna rahwas aga, kelle eest mõisa isa hoolt kannud, arwasiwad, et nemad sugugi nii wäga talupoegade torgata ega torkida ei ole. Ja kui arwamised kahele poole kalduwad, sünnib arwajatega enestega sedasama. Tapelsiwad Kukulinna ja Nurmeküla poisike wastastiku, siis oli kindel, et Kukulinna poiss protsessi kaotas kui seletajaks tuleja kolmas Nurmekülast ehk Kõrgepalult, wõitis, kui Kukulinnast oli. Ametlik peks langes sits paraku selle osaks, kelle wastaerakonnast riiu seletaja oli. — Oli ju ka weel muidki asju — sina aeg, wõi inimesed kusgil inglid on! Püüdsiwad suureks saanud ja teenistusesse läinud Kukulinna tütred talutütartega ühehäädselt riides käia, siis oli see andeks andmata süü. Korra oli koguni ühe Kuku-linna poisikese jalas saapaid nähtud, kuna talulapsel

9

neid weel kellegil polnud. Saapad oliwad küll ristiisa kingitus, kes Tartus kiwa raidus, aga kes seda nägi ehk uskus? Tuli waene aasta ja läksiwad Kukulinna lapsed kotid kaenlas alla külasse kerjama, siis ei jäetud küll ka saapa poisikestgi ilma, aga saabastest kõneldi enne ikka.

Kes ei tee nalja — kui nali tuleb? Üks rahwas, olgu ta kõige sulaselikumas ikkes, ei kaota oma rahwa laadi, oma terwet rahwa nalja, oma himu pilgata, oma soowi, enese ja teise weel alama wahel wahet teha. Kukulinn ja ta elanikud oliwad nalja märgilaud, üks tükk juba sellepärast, et tal nii tore nimi oli. Räägiti linna lossidest, uulitsatest, „wurledest,” alewi ja südalinna rahwast. Linnas oligi ka midagi, mis terwes wallas mitte: Käe katsujad, roosi ehk elitingi sõna mõistjad, kupu laskjad, nikastuse arstijad ja jala lahasse panejad. Linna arstid oliwad otsitud, aga muidugi ainult üksi sel korral kui häda majas oli. Kukulinna ei tulnud muidu keegi, aga kui karjatseid, teopoissa tarwis oli, läks esimene tee Kukulinna. Sedasama tehti, kui rukkid pudenema kippusiwad. Siis saadi siit pool muidu päilist. Muidu oli Kukulinn — noh, Kukulinn. „Kust sa oled?” küsiti kerjaja poisikese käest, kellest aga juba küll teadi, kust ta oli. „Kukulinnast.” „Mis linna saksad teewad?” Kui aga „Tõmmu” külasse tuli, oi, siis oli lastel pidu! Tõmmu oli Jütsi-Jaani naise rumal poeg, ilmatu suur kolak kõwera ninaga poiss. Talle oli mõisa koerapoiss suure karwase kübara kinkinud, mis ta ise kolme aasta eest kutsari

10

Käest saanud ja sellega oli Tõmmu kui prints kunagi. Arwati, Tõmmu ei ollagi rumal ka wäga, waid wigurimees. „Tõmmu, mine nüid ikka sinna nukka,” kõnelesiwad talle naised, kui Tõmmu just selle kõige tähtsama koha pääle, lõuka ette, aset wõttis. „Oh ära ikka muretse, mul on hää siingi,” wastas Tõmmu. Kui teda mõnikord pere hulka sööma kutsuti, see on, kui ta just söögi ajal tuli, sõi ta enamiste üksi liha, kui seda oli. „Tõmmu, wõta ikka suppi ka!” — „OH, ma olen lihagagi rahul,” wastab alandlik Tõmmu. Ükskord oliwad lapsed ta kübarasse emakassi pesa teinud. Tõmmu pistis kassi kotti ja wiis ära, jättis aga edespidi kübara enese kõrwale. Nüüd aga lubasiwad emad, kui lapsed nuttu maha ei jätnud, lapsi Tõmmu kotti panna ja see aitas iga kord.

Kukulinnast ei tahtnud keegi hää meelega olla. Küll oli Kuuse peremees ise Kukulinnas üles kaswanud, aitas häämeelega waesid kui wõis, aga seda ta ei tahtnud kuulda, isegi siis mitte, kui ta laupäewa õhtul saunast tuli ja walge särk seljas oli. Kubjas ütles kord kohtumehele, kelle talu Nurme külas wasta Kukulinna esimene oli, õieti üksi wäljal seisis, ta olla Kukulinna alewist. Kohtumees oli kubjaga selle eest kaks aastat wihane, ega leppinud enne, kui kubjas poole kruusi wiina ostis. Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kaswanud, sest et igaüks säält põgenes kui jõud wähegi kandis, mis aga ka millalgi weiksemaks ei jäänud, et ikka jälle armetuid leiti, kellele

11

warju waja — ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.

II.

Sool — sabata silk,

Waeste laste wõi.

Rahwasõna.

Oktobri kuu on lõpul. Taewas on paksus lume pilwes ja winge põhja tuul puhub Peipsi poolt. Soo lõikusi, mida sügise wihmad suuremaks paisutanud, katab ju jää, kaikad ja kiwid sääl pääl, tunnistawad, et ta ju lapsi kannab, mis siin ju oma tralli on ajanud.

Kurikas käes, seisab wanadlane naisterahwas esimese Kukulinna üti ligidal soo loigu ääres, madal pesu pingile ees, mille pääl ta üht riide tükki ümber keerab ja talle tubliste pihta annab. Ta ei hooli kõledast tuulest, millest käed ja nägu õhetawad, pilwes taewast, kust paksu lund maha hakkab tulema. Üks hoop teise järgi sadab triibulise riide tüki selga. Ise waatas ta korrati hoolitsedes senna poole, nagu oleks sääl üks armas asi, mis selle riide tükiga ühenduses on, sest lähem pilk sauna päält ära pöördes, on riide jaoks. Ometi sunnib kange tuul teda korraks sirgu ajama ja külmast kangeks jäänud käsa puhuma ja riideid, mis põlwini märjad, tuule wastu kaitseks kõwemine ihu ümber tõmbama. Hästi ei taha see küll korda minna, selleks nad liiga närused,

12

käed liig kanged. Jalas on porised lapid, ühes king, teises saapa pää otsas. Wiimne on nii katkend, et punased warba otsad wälja paistawad. Wiimaks ometi on ta tööga walmis ja rahulolles waatab ta ümber, kuhu pesu kuiwama panna. Sauna seina ääres on kaks teiwast, üks otsapidi palgi lõhe wahele löödud, teine maa sees püsti ja mõlemate otsad on ristamisi õle sidemega kokku seotud. See on ju ennegi pesunööri ehk lati aset täitnud ja sinna poole pööras naine nüüdgi sammud. Ta laotas riide laiale, waatas korra katusele kas sinna mõni kiwi tuule hoideks waja ei ole ja puhub käsa. Ise on ta selle juures krabe ja kärmas ja pilade mustade kulmukarwade alt waatawad kaks elawat musta silma, kord pilwedesse, kust ikka rohkem lund hakkab tulema, kord Nurme küla poole, kas sääl inimesi liikwel on. Tuul tõmbab ta räti pääst lahti, aga sest ei ole wiga. „Uhujuuh!” hüiab ta rätist kinni rabades nagu mõnele teisele inimesele, „sel ei ole ka enam aru raasugi!” Sellega ühtlasi muutus ta kärme tüse keha nagu tugewamaks, et millegile wastu panna. Rohkeste krimpsunud lahke nägu läheb ühtlasi murelisemaks. „Näe, säält on ometi tuul katukse lahti kangutanud!” Tükk kanarpikku ja paar kiwi katawad tehtud auku. Nüüd wiimaks on aeg sauna sisse minna.

Suits tuleb ukse päält wastu. Naine kummardas ja waatas tunnistades tagumisesse nurka, kus midagi woodi wõi lawa sarnast suitsenud seina äärest wastu kumab.

Saunal on üks ainus aken, weike kui silm, wastu

13

lõunat. Aga sellel on aruldasel korral klaasid ees, mis terwest Kukulinnast enam ei leita. Üks ruut on küll ju katgi, ennegi kolm weel olemas, aga klaasi tükid, näe, on seina wahel, ootawad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduwa ruudu asemele on wana lauluraamatu laudne kaas pandud, mille nahk küll ju nii adraks läinud, et kaas ära tulnud. Akna all põrandal seisawad kaks puu pinki, esimene küll söögilaua, teine istepingi tarwis. Akna wastu ukse kõrwal on ahi, mille lõukal praegu ühe potisarnatse asja all tuli põleb ja suitsu ajab. Ahju kõrwal must suitsunud wokk, tema kohal ahju kapis paar wärtnat, lõnga kera, kannikas leiba, tohust soolatops, paar lusikat kulbi suuruses, tõrwane päähari ja ühe kaanega lauluraamat, mis teise aknale klaasiks on pidanud andma. Woki taga seinas ripub meesterahwa kampsol, ühe luu nööbiga ja kahe puu pabolaga. Näha on aga, et kampsolil enam peremeest ei ole, sest ta on tagasi lõngakeraks hakanud saama. See ripub ta kohal all maas ja pooleli arutatud käissest jookseb lõng alla kerasse — seda mööda rändab kampsol wiimati küll kõigeni kera kõhtu. Kesk tuba on üks kolmejalgne järg külili maas.

„Ema, süia tahan.”

Hääl tuleb nurgast, mis toas kõige pimedam on. Aega mööda harjub silm ka siit asju nägema: pikad õled ühe lawa pääl, mis teiwastest ja laudadest kokku raamitud. Teiwaste, wõi kuda tuleb ütelda, sängi sammaste otsas on paar pooleli nõelumata sukki. Kesk õlgi lawa pääl mustab midagi — õigel

14

ühe lapse pää, mis naiste undruku seest nagu kupp wälja paistab. Aga ainult pää. Aga selles pääs on midagi, mis, ei tea ütelda, kas wõerastama ehk imestama paneb, mis nagu oma koha pääl ei oleks ja siiski jälle nagu on. See on, et see lapse pää peab olema ja kogu järele, mis undruku sees warjul, wõib see laps ainult toite, palju kui kuue aastane olla. Pää ise aga oleks nagu kahekümne — nagu kuuekümne aastane. Aru ei wõi saada, kumba suurema õigusega. Nägu on nõnda tõsine, nõnda tume rahuline, lahja ja tüse ühtlasi, suu nõnda kiusakas tõsiselt kinni, lõug nii tugew kont nagu kuuekümne aastasel. Ots aga, enam paled, on nõnda pleekind, et kenal kombel kahekümne aastane wälja tuleb. Nüüd aga ütlewad ses näos midagi, et siin ei kuuekümne ega kahekümne aastane, waid laps meie ees on. Need on silmad. Kaks süsimusta silma. Need ei ole sugugi selle tuima näo päralt — nad on uus mõistatus selles imelises pääs. Nad otsiwad rahutumalt midagi taga, mis siin toas ei wõi ollagi, — nad otsiwad midagi kustgilt kaugelt, mis hoopis taga pool siinseid seinu wõiks olla ja mis nõnda nagu ta ei taha saadagi näha... Süsimustad juuksed on sassis, üksi otsa eest on nad märja käega siledaks tõmmatud.

„Ema, kas saab ju süia?”

Nüüd alles on eide silmad ära näinud, et kõik wana wiisi korras on. Tunnistuseks lööb ta käe korraks undruku kupu külge, mille üks äär weidi kõrgem on. Kui aga ühe kana kökök! siit wastu

15

kuuldub, jäeb ta rahule. See on haige jalaga kana; laps ei ole mitte üksinda kupu sees. Kana jala on Kupu-Kaie poeg eile katgi wisanud, see suur poisi wõrukael! Willule seltsiks, kes praegu paraku ilma särgita on, sest et see alles parsil kuiwab, on ema ta sängi pannud. Kupu-Kai ei näe just häämeelega, et Käe-Madli, Willu ema, ühe osa tema leiwast ära wõtab. Tema oskaks niisamuti kätt katsuda, ehk weel paremine kui Madli.

„Ema, kas saab juba süia?”

„Oota ometigi, Mustlane. Ma lähen enne külasse. Kuuse Peetri naine, Jumal andku talle terwit, lubas kampsuli eest püti täie haput piima. Hää piim. Kuuse omadel on ikka hää piim. Näe, pudru ongi ju walmis. Panen õige weel kaane alla hauduma, kuni tagasi tulen. Küll siis sööme. Ära sa kuku, Willu. Ära kana jalale haiget tee!”

Emakene, nähes et suits wälja läinud, lükkas ukse kinni ja läks soost üle külasse.

Ära kanale haiget tee, oli ema ütelnud. Mikspärast haiget teha? Oli ta ometi tema saatuse osaline, see haige jalaga kana, maja ainus rikkus. Kana ei saa wälja, Willu ka ei saa wälja. Kana jalg on haige, tema jalad — ah! on nii terwed, tahaksiwad hää meelega oidu pääl liugu lasta, kus praegu Kupu-Kaie pojad tantsiwad, kepiga jää sisse lööwad ja — ah! nii rõõmsaste huikawad: uhtii! Kuda nad lendawad, ühest äärest teisi — siuhh! Willul ei ole särki, kuub on, aga see on alles pooleli paikamata. Ja Willu aastane südame soow —

16

saapad — ah! Kui tal saapad oleksiwad! Niisugused, nagu kohtumehe pojal, kes mullu isaga siin käis, kui waestemajasi üle waadati. Tal oliwad saapad jalas. Kui ilusad kollased! Ja alt, mis ilusad pruunid, tökatiga nii kenaste ära määritud — ah! Ehk ikka missugused punased paelad äärtel, pundikud otsas! Sest saadik ei ole mitte ühte päewa läinud , mil ta mitte saabaste pääle ei oleks mõelnud. Korra on ta unes näinud, et tal just niisugused saapad jalas oliwad, aga ta ärkas enne üles, kui ta nendega jää pääle sai minna...

Weike kahwatanud mees kummardab ette poole ja waatab aknast läbi loigu poole, kuhu ikka rohkem küla lapsi kogub. Ta waatab, kuni wäsib, mõtleb ja mõtleb ...

Kuule! Mis see isewärki tume mühin on, mis kostab, nagu määratu linnuparwede tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügawam — ah, nii armas, nii igatsust ärataw! See on, mida kahwatu lapse silmad enne wäljast otsisiwad, see on — Peipsi kohisemine! See on, mis waese lapse palged kahwatuks kohab — seda ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah — ei wõi! Paks läbi tungimata mets warjab järwe ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järw on, ema ütleb, metsa taga on suur wesi ja see wõib nii imelikult kohada . .. Tõeste peab ta suur wägew asi olema, see suur wesi. Kui Willu silm wahest pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu pääle minna, mõtleb ta selle kohina pääle ja weel enam pisaraid tuleb silmi. Aga selle järele läheb

17

süda nii kergeks ja Willu naeratab koguni... Siis on nii imeline hää, ja kui päew soe, nagu suil, istub Willem suure kiwi otsas, ajab hobust ja uikab, et mets wastu kajab... See järw, see järw, kui teda kord näeks?...

Ükskord ometi on ta teda — wistist näinud. Sääl kaugel — kaugel — jah, sääl! Willu ei tea enam isegi kui kaugel, aga kaugel pidi see olema, kuhu ta kord ära eksis. Hirmunult ronib Willu mäe kühma otsa. See kuuskedega sinaw mäe kühmas sääl, ema ütleb, Palupera Kuusemägi. Laps waatab ümber selge sinise lautuse sisse ja sääl — just sääl, kust ime kohin tuleb, paistab puude wahelt midagi sinist — nii selge kui Looja silm! Kuda ta sätendab, läigib!... Suuremaks ja suuremaks lähewad lapse silmad. Ta wahib ja wahib, ega mõista imele seletust anda... wahib ...

Teisel hommikul leiab ta ennast tumedast sauna nurgast, lawalt õlgedelt. Õla walutab kangest ja teine käsi on kriima täis ja sinine. Ema ütles pärast, ta saadud hundi käest weel kätte.

„Willu, tule nüüd sööma!”

Willu on tukkuma jäänud ja mitte kuulnud, kuda ema kodu tuli, piima püti lauale pani, pudru kausi koldelt kõrwale tõi, siis pardalt kuiwaks saanud särgi wõttis ja sellega tema aseme ette astus, kus ta nüüd praegu teda äratab.

„Willu!”

„Hunt — sinine — järw — warjab — mets

18

mets — kas mets ikka weel warjab?” sonib unine Willu.

„Jälle mets, mets igapäew. Tule sööma!”

Ruttu on weike mees ja särk üksteisega ühendatud ja kärmeste ronib Willu lawalt alla. Selle juures tuleb lapse kõhnetanud walge jalg nähtawale; kõik on ta keha külles, õladel, seljas nii nurgeline, kondine ja nõrk — laps wõib küll ju kuue aastane olla, aga kaswu järgi peaks teda paar aastat nooremaks pidama.

Ema ja laps istuwad sööma, panewad käed kokku ja laulawad ühe lauluraamatu salmi igaüks ise wiisil. Õieti ei ole see küll kellegi laulmine, lugemine seda wähem, ta on nii laulmise ja lugemise wahe. Willu hakkaks küll kõige armsamine kohe sööma, sest tangupudru, mida Jumal teab, millal ta wiimati sõi, on nii meelitaw ja täna ei ole ta weel midagi suhu saanud, aga ta teab, et siis ema käest lüia saab. Kes niisugust asja nagu tangupudru, ilma salmita sööma hakkab!

Ta uni on nagu ära pühitud. Iga lusika täie järele lähewad elawamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume.

Ema näus on midagi kui rõõmsat saladust, mis wägise wälja tahab kippuda, aga ta ei tea, kuda peab algama. Wiimaks ometi arwab ta otsusega walmis olema.

„Willu!”

„Keda.”

Kui sa Kadrina päewaks „Kas on linnukesel

19

muret” ja „Issameie” selgeks saad, teen sulle jõuluks uued püksid.”

Willu on pudruga ametis, niisama tõsine kui ennegi.

„Püksid, ema?”

„Ilusad triibulised püksid.”

„Aga sul ei ole riiet, ema?”

„Täna hommiku pesin su püksi riiet — näe, sääl — missugune riie! Sest saawad aga püksid, missuguseid ka opmanni pojal ei ole. Walget ja kollast triipu, nii ilusad, nagu seda üksi nende koortega saad teha, mis Kõrgepalu emalepilt saadakse. Tunaeile tudusin ta Kuuse Peetri naise telgedel ära. Kuuse ema ütles, tema kadunud Jassil olnud just niisamasugused ja kui Jassi ära surnud, lasknud ta säärte otsast tükid ära wõtta, siis olnud nad Mikule üsna parajad. Näe, mis paks mure piim see on! Kohe kas murra lusik sisse. Püksid saad ilusad. Wärw hakkas ka kohe külge kui koori keetsin. Eks ole, kui inimene aga oskab. Jah. On ikka ühed hääd inimesed, annawad kohe suure püti täie piima ja töö alles tegemata weel. — Witsa! Mis nüüd songid lusikaga, kui enam süia ei taha! Lotiga püksid on paremad. Pane nüüd käed risti!”

Willu paneb käed risti ja ütleb ema järele Issameie, mõtleb aga, millal püksid walmis saawad. Kes sa oled taewas, ütleb ema, kes sa oled taewas ütleb Willu, mõtleb aga, kas pükstele ka task tehakse. Püksid, püksid triibulised püksid, on kõik, mis talle meelde jäi.

20

„Ema, mis päew täna on?”

„Teisipäew.”

„Mis siis tuleb, kui teisipäew mööda on.”

„Kolmapäew.”

„Ja jälle, mis siis tuleb kui kolmapäew mööda on?”

„Neljapäew.”

Willu küsib kuni nädala läbi ja saab seletuse, et seitsme päewa pärast jälle teisipäew tagasi tuleb ja mööda läinud päewad siis üks nädal on.

„Mis siis tuleb, kui üks nädal mööda läheb?”

„Siis tuleb teine.”

„Ja kui teine mööda läheb?”

„Kolmas! wastab ema, kes lapse küsimistest enam lahti ei saa. „Nädal läheb nädala järele kuni aasta täis saab ja aastad kaowad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi.”

„Kuhu nad kaowad?”

„Issa ristike kui rumalaste sa küsid?” Willu kuuleb, et ta rumalaste küsinud ja jäeb rahule. Aga mitte täieste. Tasakeste kobib ta lawale.

III.

Ema, kus isa on?

Widewik on käes. Tugewamine mühab tuul, sügawamine kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama wanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiw waatamine. Ah, see kohin on nii kutsuw, nii

21

ustaw, nii igatsew, et see haiget teeb... kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks...

Nobedaste liiguwad akna all ema näpud. Sukk wenib ja wenib, niisama igawalt kui sügise õhtud — kui terwe elu! Silmaline silmalise pääle, kuni ring ümber, päew päewa järele kuni aasta täis; ring ringi järele kuni kanna käänamine tuleb, mis suka koguni kõweraks teeb, aasta aasta järele, kuni üks kord su elu koguni teise rööpasse keerab; uued ringid kuni warbani, kust wardad wälja wõetakse, uued aastad, kuni nad kord su üle puusärgi kaane kinni lööwad. Elatud ja tallatud, waewatud ja kaewatud terwe eluaeg läbi — mikspärast? Ei tea, tõeste ei tea.

Alamale langeb kuduja pää, wiledamine wilksuwad wardad.

Kõnekamalt liiguwad willu silmad, tõsisemaks läheb ta nägu.

Ema mõtleb mööda läinud päewade pääle.

Willu kohtumehe poja saabaste pääle, milledega järwe äärde küll saaks minna. Kui tall püksid ja saapad kord käes, tahab ta seda tõeste teha, olgu mets ees kui suur.

Seina koi tikitab seina sees, kui tuul wahet peab, kilk laulab ahju all...

Kohtumehe poeg tuli isaga siia, mõtleb Willu. Isaga? — Isaga, isaga? Kuda, kui temal ka —? Imelik, et ta warem sugugi selle pääle ei olnud mõtelnud — isaga, — isaga? Isaga pääseks ta tüll ka järwe kohinat nägema?

22

„Ema, kas mul isa ka on?” hüiab ta isewärki erutusega.

Naisterahwas tõuseb järsku istmelt üles, sukk langeb ta käest, must silm hiilgab. . . Wäljas! Wäljas on see sõna, mida ta ju ette on ootnud, aga mis siiski kui mõõk ta südamest läbi lõikab. Täna on see õnnetu tund käes — see tund, mille eest ta ema — ta ema, oh ta ema, ta ema! . . . Kui palju on ta sala palwet teinud, et Jumal selle lapse huultelt selle küsimise ära wõtaks, mille eest ta ema ise põgenes . . . kahekordne walu on nüüd temale osaks saanud. Oh ema ja isa nimed, kui õndsad olete te kuulda, kui teie järele lapsed küsiwad, kui hirmsad, kui süüta lapse suu neid hüiab ja nende pääl — häbi — wanne — rusub!

„Ema, kus isa on?”

„Laps, laps, küsi parem, kus su ema on. Jäe magama, Willu, jäe magama!”

Ta istub pingile, katab silmad kätega kinni. Weel kord on rasked pisarad ta palgeid üle ujutanud, kust ju nii palju wett woolanud, et nad tuhmiks on jäänud. Ainult walu ja häda on elu temale toonud, teistele ainult rõõmu. Sääl . . . sääl oli küll ka kord aeg, kus ta õnnelik oli, oh nii üliwäga õnnelik, nagu ta nüüd tunneb. Sinna lähewad ta mõtted, selle weikese majakese juurde, kuhu nii ilusaste päike sui hommikutel üle metsa latwade tõusis, karja kellad klõbisesiwad ja karjalaste lollitamine mitmekordse järelkajaga kuuldus. Kui ilusaste sinas jõgi! Nagu hõbenöör kõwerdas ta läbi aasade ja läikis

23

päikesele wastu ja otse nende toa taga tegi ta nii ilusa käänaku rammusa rohumaa kallaste wahel. Ei, kuda jooksis sääl weike tütarlaps lillede keskel ja korjas pääsusilmi, mis just nagu emakese enese silmad wastu waatasiwad. Kui siis ema järele tuli, et weike tipjalg jõkke ei kukuks ja kodus wärskest wõist paksult leiwa pääle määris, kuda oli siis nii hää! Sääl elasiwad ta wanemad. Pärast küll tüdrukuna tuliwad raskemad ajad. Mõisa päewad oliwad rasked orjata, kubja kepp alati karta, aga õigus ja usinus aitasiwad hääga läbi saada. Siis — siis tuli see auus tubli mees, metsawaht Mügisoo Hans ja nõudis teda wanemate käest enesele. Uus lodu lubas kõiki, mis noor süda soowis. Ta oli wanemate lähidal, armsa mehe kaisus, armastatud, lugu peetud, siis — oh kui armas see kuulda oli — ema! Oo, ta ilus kähärpää sõstrasilmaline tütar, kuis oli ta wanemate uhkus, rõõm, päike, lõbu! Kuda ta targalt oma lapse silmadega otsa waatis! Sügawale südame sisse waatsiwad nad. Ehk kui hõbe palge ta naer, kui ilusad ta weiksed walged hambad naeratates! Kuda ta kord wiie aastaselt kiljatades ema juurde wainule jooksis ja hüüdis: Ema, ema! Ma oskan suka silmalist! Ta jutt, kuda see nii tark oli, kõik mis ta tegi ehk oli. Ja kui isa õhtul metsast ehk jõelt kalalt kodu tuli ja ema ja tütar talle ukse ees wastu läksiwad, lastud metskitse ehk kalad wastu wõtsiwad, missugune pidu! Korra tõi ta terwe ämbri täie sudakuid. Missugused sudakud! Kuda kõik nende abielu kiitsiwad, nende tütart imestasiwad!

24

Juba kümne aastaselt oskas ta lugeda ja isegi mõisa preilid, kes nende juurde jõe äärde kalu käisiwad püüdma, imestasiwad armast tarka tüdrukukest. Ja kui Sillu preilid armsaks saanud last mõisa wõtsiwad, teda saksa lastega ühes õpetasiwad, kohkusiwad peaaegu wanemad ise oma lapse õnne pärast ja nägiwad suurt tulewikku ette. Puhas peenike, nagu weike walge inglike, tuli ta kerge kleidike seljas suil hüpates oma wanemate poole, nägu õrn ja walge nagu maalitud. Ema silm läks rõõmul niiskeks oma tütrekest rinnale tõmmates. Ehk kui siis Sillu mõisa lahked preilid ühes Mariga, nüüd Mari Mägi asemel Marie Berg nimetatud ja lahkeste, hääsüdamlised naisterahwad, nagu nad oliwad, temaga juttu ajasiwad, ega ta tütre tarkust küllalt ei jõudnud kiita, ei teadnud õnnelik ema, kuda ta Jumalat ja preilist selle eest pidi kiitma ja ka preilid oliwad mõnikord liigutatud, kui nad nii sügawat tänu ja kallist meelt talunaise silmis nägiwad, mis nad enne mitte ei oleks uskunud. Ainult tuimust ja kalki meelt oli nendest neile räägitud. See pidi rahwas olema, kellel Loojast andi ei ole antudgi ülemate ja õrnemate asjade jaoks. Metsawahi rahwas jälle õppisiwad tundma, et mitte kõik mõisa saksad nii kurjad ei ole, nagu rahwas neid selleks pidas, waid et kallid südameid nende seas leida oli. Seda kindlamad oliwad nad oma usus, kui ühel päewal Marie ütles, et teda noore herra ja wäikse preili koolipreiliks nimetatud ja et ta nüüd pääle muu 50 rubla kuus palka saab. Oh, see oli neile kuulmata ime, õnn, mis neid pea-

25

aegu kohkuma pani. Weel enam pidiwad nad kuulma. Ühel õhtul, kui Marie lastega wanemate kodunt mööda jalutas, kõndis peenike sirge noor härra kui kuusk Marie kõrwal ja ajas maheduste juttu. Wõeras härra imestas küll nähtawalt, kui jämedas riides talunaine ta kaaslase, preili juurde tuli ja see ta otsa ette suud andis, teretas aga auupaklikult, kui kuulis et see ilusa peenelt haritud Marie ema olla. Ja imet, wõeras härra tuli teine päew otse Hansu majasse, tuli weel, tuli tihti, tuli igapäew, käis Hansuga jahil, jõi Mäesool teed; kõneles, et ta härra sugulane, aga sündimise poolest Daanlane on ja Sillu mõisas ülema metsahärra ametit peab. Nende kodumaal, Daani maal, ei peeta talupoega halwemaks kui iga teist seisust. Mõisnik ja talupoeg on paremad sõbrad, kui wiimne suuremat haridust on saanud. Kõneles seda, kõneles palju muud, kõneles wäga ilusaste, wäga lahkeste. Küll ehmatasiwad mees ja naine, kui ühel õhtul Marie emale kaela langes ja nuttes ja naerdes tunnistas, et ta õnnelik mõrsja olla, aga õnn on pimestaw; oli ta senni nende lapsele lahket nägu näidanud, ekiks ei wõiwat see ka nüüd tõeks minna? Sääl tuli wälk, maha purustaw sõnum: Marie olla mõisast minema peksetud, härra ja metsahärra wahel olnud kange sõna waheldus, mille pääle wiimne üle pää kaela mõisast ära lüinud — kuhu? Jumal teab kuhu. Mõju oli hirmus. Marie jäi kadunuks, isa, ehk küll „rumal talupoeg”, suri südame walu kätte, nooreealisest naisest tegiwad mõned nädalad wana naise. Wane-

26

mate uhkus ja südame rõõm oli — langenud, kadunud õnnetu tütarlaps terwele mõisa perele ja walla rahwale hirwitada, kes saksaks tahtnud saada ja saksa meest kosida. Ja õnnetu ema — ta oleks oma last warjanud, teda wastu wõtnud, aga keegi ei olnud teda näinud, keegi temast kuulnud. Kingitused ja palga, kõik oli ta enesest ära heitnud ja nende ette wisanud, kes teda ta wanemate majast kui õnnelist last wälja oliwad toonud, aga kellel nüüd südant ta wastu ei olnud. Ta isa hingab kalmu künkas; õpetaja on teda õnnistanud, sugulased juures nutnud, köster pika palwe lugenud, omaksed mulda hauda järele wisanud — midagi ei ole puudunud, midagi kombe wastu olnud, ka matukseid peetud, söödud, wiina joodud ja — unustatud. Kas ta seda teab? Teab tütar, et ta isa kirikaial, et ta tema pärast sääl on? Sääl — naisterahwas sauna akna all mäletab seda, nagu oleks see alles täna olnud — kuuleb ta isa haua juures, kus üksi ülejäänud ema tihti käib, ühel õhtul widewikul rasket ohkamist ja sõnu. Ta näeb sääl üht kogu põlwili, paks loor näo ees. See on tema õnnetu taganutetud tütar. Siia on teda hinge piin ja ahastus ajanud. Ta jäeb ta seljataga seisma, kuulab ja mis ta siin kuuleb, nii lõhestaw, osalt mõistmata, aga sõnad ja hääl on nii lõikawat walu täis, mis kummardaja suust tulewad, kes ristis kätel isa risti pääl nutab: „Isa, anna andeks, ma ei wõi enam elada. Ma ei wõi sellele elu anda, kelle kuju igaweste mind piinama saaks, kelle palgelt ma enese süüd ja häbi

27

peaksin lugema. Mikspärast peab ka tema, see süüta taim, minu häbi all kannatama, minu pärast inimeste ees punastama. Mis wõin ma talle ütelda, kui ta küsib: „Ema, kus on mu isa?” oh teie uhke sugu, mehed, kes teie nõrku eksiteele weate ja siis ise weel — hirwitate! Oh teie wariserid, kes eksinud naisterahwa pääle põlates waatate, keda teie ise olete eksitanud! Oh teie kiwisüdamed, kes kohut mõistate süüdlase pääle, keda teie ise olete süüle awatelenud! Oh teie silmateendrid, kes auu sees hiilgate, kuna need, kelle õnnetuse sünnitajad te olete, põrmu sees roomawad. Teie lähte ja kiitlete weel päälegi wõitudest, mis teie teinud, olete uhked selle üle, aga teie jälgedel ringutawad käed, weerewad pisarad, lõhkewad südamed! Teie ei mõtle wanemate pääle, kes oma lapsi waewaga kaswatanud; ei mõtle emade uneta ööde pääle hälli juures, isade higise otsaesise pääle päätoiduse ja koolitamise eest muretsedes; ei mõtle õnnetu ja eksinud tütarlaste eneste pääle, kes ainult teile armastuseks eksisiwad ja nüüd oma walu ja teie kuju waikides südames kannawad; teie ei wõtle oma terwise, oma nooruse jõu pillamise pääle, elu kombede rikkumise pääle — teie ei mõtle millegi pääle! Õlgede pääl ja räbalates lasete oma ihusugu känguda, aga isi istute pehmete patjade pääl saalides. Eksitajad! Teadke, et teie oma südametesse põrguhaudasi ehitate, täis jääd, tuimust, haledust ja kawalust, mida teie elutarkuseks nimetate, mis teie wanad päewad pimeda öö sarnatseks teeb, neid tühjusega ja tülpi-

28

nud meelega täidab ja teie endid kui haudadest wäljakaranud luukered ümber weate ning teie lapsed on teie eneste alatuse kodunenud kujud! Rääkige siis weel wõitudest kui palju tütarlapsi teie eksitanud, kui palawalt neist keegi teie ümber hakkanud, kui raske ehk kerge kunstiga teie neid langemisele saanud! Rääkige weel!” — See on tema tütar, kes nõnda kõneleb, talunaise tütar, selle rahwa wõsu, kes midagi ei pidanud tundma, kellele ülemate annete jaoks Looja meele wõimugi pole annud! Ah, kuda läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse, kui tõed nad on, aga siiski on ta tütar üksi häbikandja ja rahwanaeru alune, kuna kaassüüdlased igal maal ja a’al mõnikord kiitust päälegi saawad. Imeline suguwaheline wahetegemine, kus mehele kõik on lubatud, naine üksi kannatajaks jäetud! „Tütar! tule mu rinnale, weel elab su ema, kes su walu mõistab!” hüiab ta ja ema ja laps nutawad surnuaial üksteise kaelas. Kahe elu on hoitud selle läbi, et weel üks inimene oli, kes teistmoodi otsustas kui teised inimesed, see igaweste äramõistmata, lõpmata armusügaw emasüda! Aga ühele elu andes lõppis teine elu, kes nii palju oli kannatanud ja üksi abita taim, kes nüüd oma isa järele pärib, jäi wanaema käte wahele. Ei ema ega isa pole sul, waene laps! Käsi waadates, millest ta enne midagi ei teadnud, siin ja sääl hääde inimeste juures ulualust ja kõhu täit saades, ründas ta lapsega ühest kohast paigast teisi, kuni wiimaks oma sündimise paigast kaugel eemal Kukulinnas wõera rahwa seas selle ütikese omaks sai. Kui palju waewa

29

on see talle maksnud, enne kui ta Willu nii wanaks sai kaswatada. Ja sääl ta magab nüüd lawal õlgede pääl, ei teagi, et tal ema ei ole, waid nõuab üksi isa järgi. Maga, laps, maga! Elu ja walu ootawad sind, maga, maga kuni isa saad!

„Ema kus isa on,” ütlewad ta kahwatanud huuled.

Kilk laulab ahju all, seina sees tiksub seina koi . . .

„Kui aga, kui aga seda metsa ees ei oleks! . . .”

IV.

Särk ihu ligi, surm ligemal.

Rahvasõna.

Nädalad, kuud on mööda läinud. Tali paugub õues, puud walge koormaga koormatud, Peipsi ei kohise enam. Ka tema rahutumale rinnale on külm kaane pääle tõmmanud. Kukulinn on nüüd palju ilusam. Soo mülkad ja liiwandikud on ühesugune tasane walge waip, mets kaugemal on nagu walge müür, toredad uhked kuused Kõrgepalu pool seisawad kui liikumata wahimehed lume troonist kõrgele tõstes. Kuusemägi kaugemal on nagu walge torn. Kuuwalgega paistab ta nagu hiiglase kübar, nagu tahaks alla külasse tulla. . . Metsameeste ree jalaste all krigiseb lumi lustilikult, kui nad hommiku koidu ajal siit mööda puumetsa sõidawad. Kui aga post talwe teed ehk mõisa saksad siit sõidawad, heliseb hele kellade hääl til, tall, trill, trall! et metsad suurele

30

kaugele wastu kajawad. Siin on noor kui wana saunade uste ees wäljas, isegi wana puujalg wäljateeninud soldat, kellel raha lindiga on, tuleb poolteist, poolteist! astudes wälja, topib piipu ja hoiab seda külge ette poole, kus pool raha ripub.

Wanemad Kukulinna lapsed käiwad koolis, nooremad ajawad kodu A-B-D. Waimurikas ei ole Kukulinna noor meestesugu mitte. Seda kaebab koolmeister. Neil on nii palju teiste laste käest küsida, et aega raamatut lugeda ei saa. Kord pekki, kord silku, kord mõlemaid. Suu on suu. Kuda sa waatad, kui teine sööb? Tütarlapsed — ise asi koguni! Nemad lööwad talulapsed üle. Ütle aga alguse sõna, siis tuleb terwe lugu nagu orilaga. Ja terased on nad kui nõelad. Koolmeister ütleb, see tulla sellest, et nende emad elawad, kes neid juhatawad. Poisslaps ema õpetusest ei hooli, kui isa „kari” pääl ei ole. Sa aeg, kas poistel selleks aega on! Nad on isekeskis korralik „linnawägi” ja talupoiste kulmud ja kuklad teawad nende lumekuulidest kõnelda. Mõnikord lendab ka rusikas kuuliga tükkis, aga siis — on toas kuri lugu. Harilikult wõetakse ikka „nahk maha,” „must madukene wälja.” Muudgu, mis sest. Kergem õhtul kodu minna. Tee pääl on sagedaste hüüdmist: Meie mehed, meie mehed! Jass ära jäta! Mikk ole mees! kuulda. Mõni mõtleb, suur taplus. Tühi kõik. Silma ega kõrwa pole weel keegi kaotanud. Kukulinna „polk” läheb ainult tulesse, muud midagi. Seda teeb ta talwel niisama suure käraga, nagu ta suil õuna aedadesse wagusi oskab minna,

31

kaalikasse, naeri. Muhud ja wommid, mis saadud, küll need pika talwega jälle ära paranewad, seda rutem, kui koolis peenikest pääle pannakse. Beltsebuli aetakse Beltsebuliga wälja.

Oi, mis mõnus on talwel liiwiku turjalt alla sohu liugu lasta! Küll pükste pääl, küll saunikutega, mida igamees enesele ise teeb. Saanikusse, jalad ette ja — uhtii! kuni alla konnasilmani. Kupu-Kaie poegadel on koguni rautatud taldadega kelk ja see jookseb ei tea kuhu. Pühapäewa õhtuti tulewad ka talulapsed siia kelkudega kokku, aga liulaskmise luba eest peawad nad koolis nii mitu tükki pekki ja nii mitu silku andma. Päris ilma ei saa keegi. Ka peawad nad liumäele aitama wett soo lõppest üles kanda, sest igakord ei saa ilma wee walamata liugu lasta. Selle orjuse peawad paraku enamiste tüdrukud ära tegema, muidu ei wõeta neid kelgu pääle. Jälle teised ajawad all konnasilma libeda jää pääl huiskudega, mida nad ise pleki tükist ja puu pakust teinud. Paraku peawad aga huisud ja kelgud nii mõnda kurja kannatama. Kui suka kinga tallad läbi leitakse ja huisud kelgud kätte saadakse, siis rändawad nad lihtsalt tulesse, sest emad ei mõista siin paraku sugugi nalja. Ja kui koolis käsk ehk päätükk wälja ei tule, on jälle waene kelk ja huisk süüdlased. Mõnikord on liulaskjad mõne seltsilise wastu ülekohtused olnud ja need on koolmeistrile ära kaebanud, et Kukulinna poisid „muudgu aga liugu lasewad.” Sellestgi hädaohust lööwad kelgud ja huisud ikka läbi ja on ikka jälle käe pärast, kui neid ka kümmekond ära wõetakse.

32

Willu waatab aknast, aga ta on weel weikene selleks, et ise enesele kelku muretseda. Ka kingad on tal katki mis hirmus, teise all wilne, teise all nahkne paik. Wilne jalg ei tule jää pääl nahksele järele, kas tee mis tahad. Üks on nagu kana, teine pardi poeg, üks tahab kuiwale maale, teine wette. Kui korraks teised teda kelgule Wõtawad, on hää küll. Selle eest peab ta aga kelgu üles wedama.

Aga Willu ei saagi palju wälja minna. Ema on haige. Woodis, juba mitu nädalat, see on, lawal. Willu peab aitama, seda teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib wahel ka ülewel, aga tal ei ole luba wälja minna. „Suren nägemata ära, waata siis!”

Mis ära surema on, seda ei tea Willu. Kes ära sureb, see ei tule enam tagasi, ütleb ema. Päewad ega nädalad ei tule ema üteluse järgi tagasi, siisgi on neid küllalt. Kaowad, kaduwad, aga ei kao ise kuhugi.

Kuuse perenaine käib nädalas mitu korda siin. Toob igakord kas sooja pätsi, tüki pekki, tangu, raswa jah, ükskord koguni tõi ta käkki! Ema keelab küll ja keelab: ära too, mis te ennast nii palju kulutate; aga Willu ei saa igakord mitte aru, miks ema nõnda keelab. Kui ta teda midagi keelab, siis ütleb ta seda koguni teise häälega ja see tähendab siis just: ära too ehk tee. Nüüd aga keelab ta ka, aga see kõlab nagu: too, too, ikka, too!

Ühel päewal on ema juba ligi õhtuni ühte järgi

33

lawal olnud. Widewikul tulewad Kuuse peremees ja perenaine kahekesi siia. See on ime asi, seda nad ei ole millalgi teinud. Tulewad laua juurde, waatawad haige pääle, üks teise otsa, Willu poole. Näe, mis nad nüüd waatawad, mõtleb Willu. — Perenaine toob poti täie sooja kapsa suppi lihaga, walab kaussi ja annab haige ette. See ajab istuli, ta on täna õige rõõmsa näoga.

„Oh Jumal, perenaine, mis te ometige kannate kõik ära siia!” ütleb ta, aga seekord tõeste ju tõreldes. „Millal jõuan seda kõiki ära tasuda?”

„Söö nüid ikka, söö, mis sul siis tasuda ära ei ole. Kampsol on ju kududa.”

Ja jälle waatawad peremees ja perenaine üks teise otsa.

„Mul on eneselgi häbi, et ta weel walmis ei ole, kui Jumal terwit annab — aehh! — siis kudun ta tulewa nädal ära. Ma tunnen, — aehh! — juba weidi parem.”

Peremees ja perenaene pilgutawad silmi. Waatawad siis mõlemad nagu käsu pääle Willu otsa.

Haige katsub suppi, mõtleb nagu süia, langeb aga aseme pääle tagasi:

„Ei tea miks süia ei taha, kas hakkab õige wanadus tulema. Kas teie — ai jeh! — linad juba haritud? Hää supp küll, aga ei taha. Mis Miku teeb — ai jeh! Kui suure lihatüki sisse panud! Kas loeb juba wõi weerib weel? Näe riitsika raibe, kuhu kargab. Ooh! Säh, Willu, söö sina — see weike lihatükk saab sulle. Suure panen ära, Kutsika

34

Krõõt lubas pühapäew siia tulla, ka suutäis ette panna. Tulew aasta — ai jeh! — katsun kudagi põrsa osta ja aeda panna, waene Willu — ooh, ooh! — lõpeb näost ära kui wari ju. Aii jeh!”

Perenaine annab peremehele märku. Nüüd on paras aeg.

Peremees köhatas, nuuskas nina, waatab ümber, kõhkleb.

„Kuule üleaedne — küla rahwas ütlewad Madlid ikka üleaedne, see on nõnda ilusam — kuule üleaedne sina anna Willu ära meile.”

„Meile kasulapseks,” ütleb perenaine kes näeb, et peremees wäga aega mööda edasi jõuab.

„Aii jah! Jumal õnnistagu teid — oh, torgas! — hääd inimesed, aga kuda wõin ma ilma lapseta ihuüksi jääda. Saun on kahelegi ju nii kole.”

„Aga sa sur —”

„St! ütles perenaene peremehele wahele ja lõi talle küünarnukaga külge. Õnneks oli peremehe ütlemine nõnda alles alt üles tulemas ja wägise, et haige seda tähele ei pannud.

„Sina tuled ise ka meile,” ütles perenaine „Ega me praegu ka weel Willut ei tahagi. Sellega on aega.”

„Teil on ju enesel lapsed, ai jah!”

„Suutäis enam ehk wähem,” ütleb peremees.

„Annab Jumal omale, annab ka wõerale,” õiendab perenaine.

„Ei tea, mis imet see täna on — ooh! — pis-

35

tab nagu noaga külle sisse. Mõtlesin ikka täna ju üles ajada — ei saa!”

Ja ta katsus tõusta, langeb aga walusa oigamisega tagasi. Imelik, et ta seda ei märka, mis teda ootab, et ta ei märka, mida laps suuril hirmunud silmil ta otsa wahib ja suutäit suppi ei ole wõtnud, ei märka, et Kuuse omad isekeskis pilkusi wahetawad ja ootel on. Juba ammu oli terane perenaine ära näinud, et Madli näost ära leppes ja ta köha ikka koledamats läks, just nagu nende kadunud Jassil. Aga juba nädal päewi tagasi märkas ta, et Madli ühe jalaga ju haua kaldal seisis, sellepärast oliwad nad ka täna tulnud, et haige wiimseid tundisi kergitada, nimelt lapse pärast. Nad oleks ammu Willu ju enesele oma surnud Jassi asemele pojaks wõtnud, teadsiwad aga, et Madli selles järeleandmata on. Willu ärawõtmise koral wägise oleks Madli surm olnud.

Haige hoigas kangeste, jäi aga wiimaks magama. Paks külm higi kord tõusis teradena ta otsa ette, hingamine oli korratu.

Peremees, kes teopoissi pidi wastu minema wõtma, läks kodu, perenaine aga jäi haige juurde walwama. Ta silm langes lapse pääle.

„Willu, kas oled hää laps?”

Willu jäi waatama.

„Willu, tule mu sülle!”

Willu waatas weidi wõerastades, nagu küsiks, mis see tähendab, tegi aga mis soowiti.

„Pane käed kokku ja ütle: „Anna meile andeks meie

36

wõlad, kui meie andeks anname oma wõlglaslele.” — Soo, hää laps! Kui sa suureks saad, siis pea meeles: See oli mu kasuema esimene õpetus. Ole mulle pojaks, Willu, ole hää laps, nagu kõik vagad lapsed hääd on.”

Mõlemad jäiwad selle järele wait. Üksi riitsika kriiskamist ja haige hingetõmbamist kuuldus

Perenaine jäi mõttesse. Mõtles, missuguse kuue ta Willule annab, et kohe uue tegemist ei ole. Wanad on muidugi oma lastele kõik ju weikseks jäänud See poolwillane toimne, mis nüüd aidas malgal seisab, mille teise käisse hiired ära sõiwad, on paras talle. Kas ta küll ju tulewa aasta karja läheb? Seakarja wähemalt wõib teda ikka küll ju saata. On ikka küll raske wõerast last toita wõtta. Kas ta wahest liig rutuline ei olnud, kui ta peremehele nõu andis, Willut kasupojaks wõtta? Wõerast last? Omal on juba kaks tükki. Poisslapsed, kas nendega kasina tegemist on? Kui soldatid! Noad kaowad laualt wibupüsside tegemisega, ei ole akna klaasidel ega riietel pidu. Enne kui näed, juba auk sees, juba ära lõigatud. Suka kinga paeladgi lõikawad ära. Sääl kisendab üks ju kaelapidi aia wahel, sääl kukub teine tiiki. Ja nüüd weel kolmas... Aga ta on waene laps — hääde, õnnetumate inimeste laps. Oh ei — kuis ma nii wali wõisin olla, — Jeessuke anna andeks. Waene laps, ma tahan katsuda su ema olla. Näe, kui kahwatud ta palekesed! Küll Jumal annab meile ja temale. Ja see on ka nii ilus tegu, waest last warju alla wõtta. Kõik küla rahwas

37

auustawad — noh, eks ta ikka ole ka auu wäärt! Ja muidugi.

Kui perenaine silmad jälle üles lõi, nägi ta, et haige silmad pärani lahti oliwad ja iseäralise läikega tema pääl wiibisiwad.

„Perenaine — aijeh! — sa oled — ainuke inimene, kes mind pääle lapse armastab — kes — teab, et see laps — aeh! — Issand õnnistagu sind! — ”

Perenaine tõusis ruttu istmelt ja astus haige aseme ligemale. Selle nägu oli sisse langenud ja läikis nii weidralt ja wõeralt, silmad oliwad isewärki naksed, nõrkend lõõtsutamine ei lasknud teda rääkida, ega istuli olla. Perenaine toetas teda.

„Ooh, ooh! — Ma tunnen — et mu tund — on tulnud — Sina tead — et Willu — mitte — mu laps — waid — tütre laps — on — ära ütle — talle seda — enne kui ta — suureks saanud — siis — anna — meile andeks meie — wõlad — ku — kui — oma — wõlglastele — —”

Ta oli surnud.

Kuda wald oma kuluga surnuid matab? Mis matab? Kohtumees annab käsu, mõisa lauad, kolmas, keegi külamees, kes selle eest küüdi korra saab, toob nad ära, neljas teeb kirstu ja saab teopäewa, wiies annab hobuse ja saani, kellega puusärk surnuaeda wiiakse. Enne kui ta kirstu pannakse, pesewad külanaised keha leige weega ja wihaga üle, tõmbawad puhta särgi selga, sukad jalga

38

kui on, kirju wöö wööle ja uus sitsirätt pähe. Kirstu panekuks kutsutakse koolmeister, kui surija rikkam oli, oli ta waene, wõib seda aga üks peremeest külas teha, kes „kirja tunneb” ja kes selle pärast sell korral kõikide silmas auus mees on. Koolmeistri järgmine kohe. Walla surnu juures ei wõi iseenesest mõista, koolmeistrist kõnetgi olla, hää, kui juba üks peremees tuleb. Kirstu pannakse surnule wiht pää alla, nõel ja niit ka ligi, et tal sääl ilmas wõimalik oleks riideid kohendada, kui ta — ärkab. Madlile tegi seda Kuuse perenaine. Ta oli sääl, kui puusärki wälja wiidi ja hoidis Willut süles. Pääle tema ei olnud siin muud kui Kukulinna naised lastega, mitte kõik, mõned waatasiwad oma sauna uste ees, teised suure mängukiwi otsas. Kui surnu sauna eest minema läks, lauldi „Nüüd surnu keha matame,” aga ainult nii kugele kui liiwiku rinnalt alla. Säält saadik jäi laulmine maha, saatjad tuliwad tagasi.

Kuda walla surnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamiste on see aga köster, kes walla surnud hauda paneb — haua kaewajad ootawad niisamuti juures, labidad käes... Issa poja ja Püha waimu nimel, aamen!” Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaewajad ning surnu tooja hobuse mees.

Mis walla surnust räägitakse?

Kesse räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on. Kellele teda tarwis oli? Kellele teda waja jäi? Siiski — kui lapsed õhtul magama ei jäe, kui nad

39

sööma ei tule, kui nad sõna kuulmatad on, ööldakse: „Oota, sa, oota! Kui sa wait ei jää, tuleb Kukulinna wanana ja wiib su ära kirikaeda!” Seda walla surnust räägitakse.

V.

Kui pajupill ja pasun sääI

On hüüdmas poisi suus.

K. A. Hermann.

Pulmad, pulmad! See on pulmamäng, mis looduses kõlab, need on mõrsja ehted, mida loodus nüüd kannab! Kuda sinendawad metsad ümberkaudu, nagu sulaks nad sinise taewa lautusega kokku! Kuda kajawad kaasikud karjalaste laulust, kuda läigiwad luhad lilledest, kuda sinendab Peipsi nagu mõõtmata peegel! Kuda siristawad linnud, kuda kepsutawad tallekesed, kuda wulisewad selged karged hallika sooned! Kui karastaw on ta karjasele, kes teda tohust torbikuga suu juurde paneb, koer kõrwal, kaelkott kaelas; eemal loomakari, lehmad, lambad, mullikad: ühed söömas, teised pikali maas, kolmandad tulewad oja äärde ja rüüpawad himukalt. . . Loomu rind tilgub rikastest annetest inimestele, jagab täiel käel oma andeid, ei küsi, kes neid wastu wõtab. Inimene üksi tuleb ja teeb wahet oma ja oma wahel. Siin hällib rukki wäli nagu ilmatune waip tuule käes, nagu puri, sääl sinetab tõu wili lopsakas kaswamise koos; igal pool kaswamine, lubamine, lootus; igal pool, kuhu

40

inimese käsi piirist pole pannud ega oma wõimu sirutanud, lust, lõbu, sirin ja laul — kuldne, kuldne waba põli. . .

„Päits kus sa lähed, näh!”

Karjane hallikal ruttab päitspää härjale wastu, kellel mõte on heinamaale minna. „Krants wõta!” Loom jookseb karja juurde tagasi, nähes, et tal siin woli ei ole. Karjane istub kase alla, wõtab kotist kanika leiba ja silgu karbi ja hakkab sööma. Koer istub ta jalgele ja wahib. . . loodab. . .

Karjane on umbes 15 aastane tubli poiss, aga weidra, isewärki näoga. Alguses näitab see nägu wana, inetu, hale; aga pikemalt waadates kaob see inetus ära, ja mingi arusaamata on neis elawais silmis, otsaees, mis selle näo koguni isewärki armsaks teeb. Tuleb tundmus, nagu oleks ta nagu rutem kaswanud ja mehewalmim kui muu keha.

See on Willu, Kuuse talu karjapoiss. Kasuwanemad on poisi eest hoolt kannud, nagu näha. Tugewad kondid awaldawad terwist, tüse keha jõudu. Ema surm ei ole teda wistist palju kurwastada jõudnud. Siis, kui ta ju aru sai, mis surm on, ei olnud ka kurbdus ema mälestuse järele nii suur enam. Ta on rahuline poiss. . .

Ja Peipsi? Oh, seda on ta ju nüüd küllalt näinud, mitu korda. Imelik — kui ta sinna tagametsa läheb, kus Peipsi on, ei — ole sääl midagi igatsuse wäärilist! Kui ta aga kaugel üht purju näeb, mõtleb ta igatsewalt: Kui sinna teisele poole Peipsit

41

saaks — mis sääl on? Peipsis eneses ei ole muud kui wesi. . .

Ei olnud — tõeste? Järwes eneses küll mitte, aga see pilk, mis ta Kõrgepalu Kuusemäelt nägi, sel korral kui hunt ta õla hammustas? . . . See ei olnudgi ka wist järw, mis teda seekord liigutas, waid midagi muud . . . Seesama, mis korrati ta meele nii imelikuks teeb, kui ta metsa all istub, üksi... Ehk kui ta ümber mets nii waikne, nii mõttes on, nagu tahaks ta temale midagi ütelda... Ehk sügise, kui waikse ilmaga lehed pikamisi maha tulewad . . . tasa . . . keerletes. . . Mis see ometi on, mis siis ta meelt nii imelikuks teeb? Ehk kui kured kõrgelt suures pikas reas üle pää lendawad ja soojale maale lähewad ja nagu Jumalaga jätmiseks üksikuid hüüdeid alla saadawad.

Soojale maale? Ah ja, see ta imelik tundmus tuleb küll sellest, et ta kord mõisa waimu tüdrukutelt üht laulu kuulis, mis kurede minekust kõneleb. Waimud kolkisiwad linu ja laulsiwad:

„Teele, teele, kurekesed.

Üle metsa, maa!

Üle suurte linnade,

Üle mere ka

Ikka ikka lõuna poole,

Kus Egipti maa.”

Kust tüdrukud need sõnad saanud, kes seda teab. Aga kui ta üksinda mättal istub, kui kõle sügise tuul ta pääle puhub, kui pilwed kõrgel, üks tömp

42

teise järele lendawad, siis on temal rinnas nii imelik arusaamata igatsus, ikka nagu heliseb ta kõrwu:

„Ikka, ikka lõuna poole!”

siis nagu tahaks ta ka sinna poole, nagu tahaks ta ka enesele tiiwi, et siit ära lennata, kaugele, kaugele. . . Mis wõib aga maailmas kõik ära olla? Need imelikud maad, millest Piibel räägib, need inimesed, kuningad ja nende wäed, sõjad ja kanged mehed? Ükskord pühapäewa õhtul, kui külamehed Kuuse peresse tuliwad, kõneles Tõhu Andres, kuda Prantsus Moskus käinud. Kui Riia all sõditud, siis müdisenud maa ja porisenud akna ruudud. Hm — hirmus! — kiwidega purustatud teineteist kui piigid katki läinud! Oleks tema sääl olnud, küll ta siis Prantsusele oleks näidanud! Kas Prantsuse inimesed ka niisamasugused on kui meie? Kas nad siis tõeste inimese liha sööwad? Kus pool küljes peaks küll nende maa olema, kas sääl pool Peipsit, sääl pool Kukulinna wõi Kõrgepalu? Wõi sääl, kus ilma ots on? Kus päew mäe sisse looja läheb? Püssi-Madis, kes kakskümmendwiis aastat kroonu pääl olnud, ütleb, et ilma ots sääl on. Ükskord, kui nad laewaga mere pääl sõitnud, saanud nad ilma otsa juurde ja pidanud üle ääre alla kukkuma, saanud aga weel aegsaste laewa tagasi keerda. Missugune on meri? Wist palju suurem kui Peipsi. Missugune on laew? Kus on need suured uhked linnad, millest nii palju lugusi kõneldakse? Ah, kui neid wõimalik oleks nähe!

,,Üle suurte linnade.

Üle mere ka.”

43

Imelik, kuda need sõnad nüüd ikka ta meelest ei lähe? Nagu kisub, tõstab, teeb nagu haiget, on aga siiski jälle nii hää... Pilwed, pilwed! Lendawad edasi, aga on nüüd palju tuttawamad, armsamad. Näe, see tükk, sääl, on just ratsamehe nägu... Kuda ta kihutab ees nagu kindral, teised kõik taga järele nagu sõjawägi... Näe, nüüd lööwad kokku, nüüd on nagu suur kohaw puu... Nüüd kaowad nad Kõrgepalu Kuusemäe taga ära...

„Ikka ikka lõuna poole,

Kus Egipti maa!”

Ai! Süda walutab! Ja Willu jäeb mättele istuma, mõtleb ja mõtleb.. . Korraga kargab ta maast üles ja:

„Halih halih, haliluu, haliluu!” kõlab hele karjalapse trall ta huultelt, nii hele, nii rõõmus, et see metsast kümnekordselt wastu kajab: Haliluu!...

„Selle süda on õige rõõmu täis,” ütleb perenaine kodus aida ukse pääl wõid lüies ja peremees, kes teise ukse pääl pastlaid teeb, sõnab:

„Las saab tiopoisiks, küll siis rõõm kaob; küll need sääl rõõmu wälja wõtawad!”

„On üks imelik poiss kõige oma elamise ja olemisega,” sõnab perenaine jälle, „ei ole sugugi nõnda kui teised lapsed. Alati nii tõsine nagu wana Muri Madis, kui siis aga kord rõõmsaks saab, siis on nagu maru tuul. Niisugust looma ei ole weel mina näinud — kõti näh, wõi koore kallale! — temast wõiks tubligi mees saada.”

„Miks ei wõi.”

44

Perenaisel aga kipitab nimelt midagi südame pääl ja praegu on paras aeg.

„Peeter, ma mõtlen, kui sa — kord silmad kinni paned, oled ju wana.”

„Särk on ihu ligi, surm weel ligemal. Wõi kes kellegi päewi on lugenud,” wastab peremees ja koputab pastla õmblust.

„Ja Miku on mõisas — näe ikka kassi rojot — toapoiss.”

„Andku Jumal talle terwit!”

„Ja talu, meie talu?”

„On mõisa oma.”

„Sa nüüd ikka ei saa aru, wõi ei taha aru saada. Ma mõtlen, et kui sina ära sured ja Miku on mõisas toapoiss, siis ei ole Kuuse talul peremeest.”

„Seda teab igaüks ilma mõtlematagi,” ütleb peremees, kes täna aru ei saa, mis perenaine tahab.

„Siis oleks paras, kui sa talu Willule annaksid ja teda mõisas peremehe kirja laseksid panna. Sellega on ju aega, Willu ei ole weel mees, aga ega see wiga ei tee, kui me aegsaste selle pääle mõtleme. Willu on tubli poiss, temast wõiksid sa tubli mehe teha, mis sest, et ta waene laps on.”

„See on ju minu ammuaegne mõte,” wastab peremees, „mina arwasin aga, et sina wahest seda ei taha, et oma laps kõrwale jäeb.”

„Saks tuleb nüüd enam talupojaks, kuule nüüd! Mis Mikul mõisas wiga on. Nööbid ees ja taga, kärin taga, kui astub. Parem mõisa kubja keppi

45

kanda, kui et härra wahest kõrwa näpistab? Noor härra ei ole sugugi ka kuri inimene.”

„Soo-oh!”

Mõlemad waikiwad. Peremees riputab pastlad, mis homseks waimu tüdrukule peawad saama, paelupidi naela otsa ja tahab minna, kui korraga näeb, et wärawast keegi tuleb. „Näe, ikka näe, Kai, mõisa wahimees tuleb, ei tea mis see peaks käima?”

Perenaine paneb ehmatades wõi kausi käest, peaaegu pidi see katki minema. Wõeras ei tohi koort näha, siis ei lähe ta kokku, teiseks ehmatab teda wahimehe sõna.

Tuleja paneb praegu wärawa haaki kinni ja seisab seljaga nende poole. On üks kärme kõbus mehikene, paks willane kamsul selgas, paigatud püksid ja wiisad jalgrättidega jalas. Pää on sügawaste kübara sees ja näib pea paljas, üksi kukla pääl on weidi walgeid udemeid näha. Sellepärast küll kübar nii alla on langenud, sest enne on ta muidugi paras olnud. Nüüd keerab ta ümber ja tuleb kärme lühikeste sammudega toa poole. Alles poole tee pääl märkab, et pere rahwas aida ees on ja pöörab sinna. Hehe, hehe, mis palaw! Ta waatab suure kübara sirmi alt üles. kus juures ta aga pää selga peab ajama. Tubaka ja tulenõud on ühe, pussnuga tupega teise poole pääl. Hehe, hehe, on aga täna kuum küll! Kohe pää sai ligedaks, kõneleb ta, nagu näha, küll iseenesele, aga nõnda kõwaste et seda ka teised wõiwad kuulda. Nüüd on ta aida trepi ees. Ta wõtab kübara pääst ja pühib käitsega silmi.

46

„Tere, tere Kuuse peremees.”

„Tere, tere Salu onu. Noh, mis kuulub, kuda käsi käib?” sõnab peremees, kuna wõeras trepi ääre pääle maha istub.

„Ikka käiksest läbi!”

„Kas poeg ju naist hakkab wõtma?” küsib perenaine, sõrm suu ääres.

„Hehe. hehe, ei wõta teine ikka weel naist ei kedagi,” wastab Salu onu piipu suhu seades. „Wai ep ole weel aega naist wõtta ja olla. Wai tüdrukud eest ära jooksewad?”

„Kuda siis! Wai ikka aega ei ole et.”

„Kas naine lapsed terwed?” küsib perenaine.

„Terwed seekord, Jumalale tänu. No kuda siis teie oma pool elate?”

„Ole terwe küsimast! Ikka tasa pisikesi.”

Salu onu paneb piibu kõrwale ja waatab ümber.

„Ole hüwa inimene ja anna mulle kapaga kalja — puuh! On aga see üks palawus!”

Perenaine astub aita ja tuleb walge puhta kibuga wõera juurde.

„Peti piima tõin, kali on praegu ju wana.”

„Aitüma! aitüma! küll oli suur janu — äähh!” Salu onu annab kibu tagasi, wõtab taela tüki küllest raasukese, seab tulekiwi pääle ja hakkab piibu pääle tuld lööma.

„Sul ikka asja ka oli?” küsib peremees, kes selili aia najale tuetab ja rohkem mõtleb kui muidu. „Wai sinusugune mees ilma aegu käib.”

„Oli ikka ka natukese. Hehe — hehe!”

47

„Oli wist tähtis asi?” küsib peremees ja nüüd kipub ka ju temale köha pääle.

„Ei tea mis siis tähtjas õige. Hehe! Kas teie odrad tänawu hästi üles tuliwad ka? Hehe!”

Peremees aga mõtleb muu, kui odrade pääle.

„Ega ometi mõni halb asi ole?”

„Opmann käskis sind homme oma karjapoisiga mõisa tulla,” wastab Salu onu wiimaks.

„Issa ristike, karjapoisiga!” hüiab perenaine. „Jumalukene, meie ei ole ju kedagi teinud, peremees, Jeesuke, mis nad ometi peaks tahtma, Salu onu?”

„Mine wõta kinni! kuulsin, opmann ütles kirjutajale: „küll me ta jänesse liha himu ära ajame”, kes teab, mis neil jälle seal on, ehk mis metsawahid kaewasiwad.”

Rahulise pererahwa pääle on korraga hirm ja argdus langenud. Wahimees tunneb, et tal enam siin hää ei ole olla ja jätab Jumalaga.

„Ära muretse, Peeter, ära muretse! Sina oled üks neist wähestest peremeestest, kes ilma kubja ja kasaka hoopideta on jäänud, ega nad ka nüidgi su hõlma hakka. Karjapoisi — tema asi näib see õiete olewat — kriimustawad nad küll wist ära. Ära sina muretse perenaine kedagi.”

Weel rutemate trippsammudega kui tulnud, läheb Salu onu minema. Onu on hää kübe mehikene, kellel mõisa ligi weike maa nurgake harida on, mille eest ta mitte tioorjust ei orja. Elaw ja terane, on opmann teda mõisa wahimeheks pannud, kellel selle eest mitmesugused kohused on täita: Mõisa kä-

48

sud laiali kanda, mõisa wäljasi waadata, et talupoegade loomad ega hobused wilja ei tule, mõisale luudi teha, rehepapile abiks olla, perekööki puid ja proua alamale köögitüdrukute süsa muretseda, weski järwest kokale wärskeid kalu püüda, ja selle järele waadata, et koerapoiss hurte igapäew korra wälja kõndima wiib. Üksi Salu onu wõib nii suurte ametitega korda saada, muudgu Salu onu on jälle täieste Salu onu. Ehk küll mees igapäew higi otsast pühib, on onul tundmus, nagu wõiks saksad kord aru saada, kui kerge põli temal on ja seda ta käest ära wõtta. Onu arwab, et ta opmanni õige tüssab, kes talle selle samakese eest maa ilma tio päewadeta andis. Küll on põli! Ah, aga need jalad nii kanged! Ei tea kust see ometi tuleb? Hommikul ei saa lawalt kudagi maha! Eks ole, wana inimene juba, kondid kanged! Meiesuguse asja nüüd! Peksa saab küll mõni kord üsna Jumala muidu, mõtleb onu, aga mis see mõni ime on. Miks ei peksa, kui on keda peksta! Herra peksab opmanni, opmann aidameest, aidamees kubjast, kubjas tiomeest, tiomees tiopoissi, tiopoiss karjast, karjane koera — miks ei peksa, kui waja peksta? . . . Nõnda mõtles Salu on, kui ta wälja wahe teed mööda mõisa poole tagasi tripib.

„Peeter” — —

„Peeter, tule siia!”

See on Kuuse perenaine, kes senimaani aida ukse pääl seisis, käed ristis, aga kellel üks mõte tuli, mis teda ruttu aita sundis astuma ja nüüd ühe wõi anuma ees seisab.

49

Peeter, nägu tume, suu ümber trotsiw joon, astub aita, kuhu kutsutakse.

„Näe!”

„Wõi anum!”

Perenaine ütleb, ehk küll kedagi nende juures ega koduski ei ole, Peetrile kõrwa sisse:

„See wii opmannile!”

Peeter saab aru . . .

„Hali, hali, hali luu, hali luul” kõlab metsast . . .

VI.

Mis wara waikselt minu põues tuikes,

Kui nooreks meheks olin sirgunud?

Lenau.

Pikad ridaspuude read. Kohawad wahtrad kahel pool laia õige tee ääres. Kõrwal maa kuum Juuni kuu päikese kõrwetusest, mis sinisest taewast otse pähe paistab, wilu ja armas puude all. Ilu puiestikud. Purtskaew oma sätendawa weega. Loss ehk lossi moodi uue aja ehitus oma tornikestega, lipukestega, akante ridadega, palkonitega. See on mõis. Ilus Murumäe mõis.

Lossi eest, ilumetsa seest, seal, kus kerge walgest riidest telk, laenetawad imelikud hääled. Nagu kiwi wee laentes rõngaid sünnitab, nõnda paisuwad nad, ringiwad üks teisest läbi, wõtawad üks teise kaelast kinni, tantsiwad, hõiskawad õhu laentel wirwendades just nagu päike hõbetatud torni katuksel sätendab —

50

siin paisub ta üheks ainsaks magusaks häälte mereks — nii pehmeks, nii mahedaks, sääl külwab ta nagu sätendawaid hõbeda teri kergelt lipates laiali. . . Kargab siis kui maru tuul tamme metsa . . . mühin, raksumine, põgenemine, hirm, waikus . . . säält, säält ärkab tasane arg hääl . . . magus . . . kosutaw, hõiskaw, nagu oleks pimedad wõimud wõidetud, lepitatud, nagu pühitseks ta suurt üleüldist wõitu . . .

Waene poiss, kes sa tükk maad eemal opmanni toa juures seisad — tuulad, kahwatanud nagu surnu näost, silmad hiilgel nagu tahaks pää seest wälja tulla, rind rappumas, nagu tahaks hing säält wälja tulla ja iluhelide meres ujuma minna; waene poiss, ära eksi, sa ei ole mitte taewas! Sa oled siin toa nurga juures, et tuas sinu pääle kohut mõistetakse selle jänesse pärast, mis sa paeltega püüdsid, et aega wiita, teadmata, missugune karistus sind ootab! Sina ei ole mitte taewas, sina oled mõisas, oled Willu. See ei ole mitte inglite laul, mis sa kuulad, see on Bethoveni sonate, mis mõisapreili klawerilt tuleb; need walged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, waid tantsijad neiud, kes nooreherra sündimisepäewapidule naabri mõisadest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimisepäew, mis üks kõrgeste haritud õrn neiu, mis üks Bethoven on? Waene poiss, kust wõid sa seda teada! Kes ütles sulle nendest karjawainul, kus sa oma metsa kohinaga kõnelesid, kurgedele laulsid, Peipsi kohinaga ühkasid, — kes ütles sulle Kukulinna sauna lawal õlgedel, kui sa palawalt õhkasid: Oh kui see mets, kui nüüd see

51

mets warjul ei oleks?! Kes ütles sulle karjamaal niisugustest asjadest, kui sa maailma linnade, sõjade, kuningate, merede, laewade pääle mõtlesid, — kes ütles sulle seda? Kes tõi sulle sõna, et üks muusika würst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järwe kohinas, maru mürinas ja Marduse kiljatuses kuulsid, üheks ainsaks muusika tükiks kokku walas, taewaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle wägewad hääled nagu wastupidamata laened su hinge pääle langewad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Sääl selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püiad, tahad, mis sa kord Palupere Kuusemäe otsas arwasid nägewat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida weel paksem mets kui enne warjab — weel paksem mets! Kukulinna laps ja Bethoven — oh kui sa ise selle pääle mõtelda oskaksid? Su lumivalgeks kahwatanud pale ütleb seda, et sa selle pääle mõtelda oskad, su rahutu silm, et sa seda metsa näed, mis seda wahet warjab — ära katsu iial teda oma nõdra jõuga taastama hakata! On enne sind andeid hilpude alla magama jäänud, on jäänud, jäeb igapäew ja saab ikka weel jäema, nii kaua kui maailm seisab. See hiiglane, elutõde, on igaweste ära wõitmata, igaweste peab ta hommiku tähtedega sõda, igaweste kestab ilma wõiduta sõda tõe Kalewi ja luule Ingli wahel, igaweste jääwad tähed meist kaugele ja sel surelikul, kes nende pääle saaks, läheks neist isu ära. Ja õigused, rikkus? Püia neid saada, aga ära wihka

52

neid, kellel nad on. Sina teeksid sedasama nende asemel, mis nemad on teinud. Nad on inimesed nendesamade tundmustega, mis sina ja ka hääd inimesed, ehk nad küll sinust aru ei wõi saada, sest et nad oma aja wangis on. Nad on endid sinust paremaks hakkanud pidama, seda nad ei näe, et sinu südames seesama liigub, mis nende südames, sest wari on ka nende silma ees, mis nende pilku warjab. Sinu silmi warjab waesus, nende oma rikkus — ühesuguse warjumetsa tagused olete mõlemad, ollakse mõlemil pool.

Kõik mitte!

Opmanni toas peetakse kohut. Opmann kirjutajaks ja ühtlasi pääkohtumeheks. Kohtumehed ja pääkohtumees on küll. Ka — nende hallid kuued on igatahes sääl ja neid ennast leitakse ka säält seest kui terawamine waatama hakatakse. Opmann aga on otsuse tegija, ülekuulaja ja maksma paneja. Kuulatakse, kuulatakse. Asi on selgem kui selge. Kuuse talu karjapoiss on paelad maha pannud, metsawaht ise on seda näinud, aga nad sinna jätnud, et süüdlast süüteo päält kätte saada. Ja teisel päewal leiab metsawaht jänesse paeltest, jäeb aga põesa taha waatama, kuni Willu jänest tuleb ära wõtma. Ja ta tuleb. Ja Aru peremees, kes puukoormat kodu wiib, näeb ka, et see nii on. Küsitakse Aruperemehe käest. Tõsi! Peremees ei tahaks küll tunnistada, seda tunnistab ta kohmetu nägu, aga — ei, kuda tohib ta mõisa wastu olla? Otsus on teada, kuda ta tuleb.

Weel ikka seisab poiss wäljas, weel ikka joob ta

53

hing himukalt neid hääli, mis ülewalt lustmetsa aiamajakesest tulewad.

„Poiss, mis sinu waatab!”

See on sügaw mehe hääl. Willu pöörab ümber. Tema ees seisab kõrge sirge noormees, mantel üle õlade, õle kübar musta lindiga pääs ja raamat käes. Tungiwalt waatab ta must põlew silm, lõuga katab ilus must habe, nägu on nii selge, usaldaw, et Willu kohkumine warsti kaob.

„Kes sinu olep?” küsib jälle noormees, kes juba kõik selle aja ühe sireli põesa warjul talu poisi tähele pani, kuda see liikumata nagu kiwikuju muusika hääli kuulas, kuda ta kahwatas ja kuda ta silmad särasiwad. See on Murumäe mõisa noorhärra, kes Tartu suurekooli päält eile kodu on tulnud.

Sel silmapilgul wiib üks mees witsu kohtutuppa, mida ta kaewu künast wälja wõtab ja kaks meest, teine neist kasaka abi, tulewad Willut tooma.

Poisi silmad hiilgawad imelikult. . .

„Mis see poiss tegema?” küsib noormees meestelt.

Mehed wõtawad mütsid pääst ära ja kasaka abi, kes ju peeneid kombeid mõistab, ütleb: „Kuda härrad küsiwad! See poiss on jänesse püüdnud ja kohus mõistis talle kolmkümmend.”

Nooremehe silm waatab küsides ümber, kohtutoa, meeste, witste, poisi pääle ja astub kohtu tuppa.

Kohtumehed tõusewad püsti ja kummardawad auupaklikult, opmann kõige rohkem.

„Kuda, kas see poiss olema süüdlane?”

„Jah, auus härra,” wastab opmann, ta on mõisa

54

jänesseid püidma hakkanud. Walu niisugustele talu-poja — ”

„Mina küsin kohtumehelt!”

„Jah, auus härra, opmanni isand räägiwad õigust,” wastab pääkohtumees ütlemata waga näoga. Temal on see and, et ta nägu wäga wagaks läheb, kui ta suuremate inimestega kõneleb.

„Talle on tarwis nii anda, et elu aeg mäletab,” ütleb opmann, kes noore härrale iseäranis hääd meelt tahab teha, sest wana härra sõitis tunni aja eest ära Saksamaale ja mõisa ülem walitsus jäi poja hooleks.

„Waja on talle nii anda, et tal jänesse liha himu —”

„Wait!”

Opmann ehmatab, imestab, aga kohtumeeste ees ei taha ta ka lasta mitte oma auu kaduda.

„Armuline härra — eksiwad — wana härra laskis niisuguseid mehiselt parkida, kui ta nad kätte sai. Ükskord pani ta — ”

„Wait!”

„See poiss on kang — ”

„Wait, inimene, ükskord jääma. See olep minu papa jänes. Kui minu tahab, et peab jääma peks, siis ei peksa peks. Olep minu jänes, siis olep minu asi.”

Opmann, aga weel enam kohtumehed, ei teadnud oma kõrwu uskuda. See oli saks, härra enese poeg, kes nõnda rääkis; talumeeste südames algas parema aja lootus, opmann aga mõtles: „No, no, kolla-

55

nokk, lase saad koolipingilt enne ära, oled weel õelam kui wana härra ongi.”

Wäljas jäi noor üliõpilane poisi ette seisma. Midagi näitas ta meeles liikuwat, mis nüüd niisama ta hinge ülendas, nagu see, kui professor waimustatud sõnal maailma rahwaste saatusest kõneldes noorte kuuljate südameid kaasa kiskus ja wana Rooma ja Greeka aja kui elawaks, praegujeks tegi. Kõigile läks see südamesse, wähedele jäi ka sinna.

„Poiss, kas sinu oskama lugeda?”

„Jaa.”

„Oskama ka kirjutama?”

„Jaa.”

„Imelik poiss olema. Keegi siin maal ei oskama, koolmeistrid isegi weel ei oskama. Kust õppima? Jänesse pärast enam ei kartma.”

Kartusest ei olnud see poiss senini weel midagi tunnud. Mis sääl põues oli, see oli walu.

„Mõisa toapoisi käest.”

„Toapoisiga tuttaw olema?”

„Minu kasuweli.”

„Kust oskama toapoiss!”

„Mõisa noorhärra õpetanud, ütleb ta. Noor härra pidanud ükskord Mustlaste käest naha pääle saama. Sellest hädast päästis teda minu kasuweli, kes aga ise Mustlaste parkida jäi ning ka noore härra pilt, mis ta Mustlastest tahtis teha, läks kaotsi. Selle tärniks õpetanud noore härra talle kirjutuse selgeks ja ka mõne sõna Saksa keelt.”

56

„Soo, soo! See noorhärra wõima siis wist üks hää härra olema?”

„Mina ei tea. Ma ei ole kuulnud, et keegi härra hää oleks olnud.”

„Aga kui üks noorhärra, nagu see, kellest me kõneleme, toapoissi lugema õpetab; kas see ei olema häädus?”

„Kui tal selle eest terwe nahk, toapoisi oma aga katkine, siis on see tasumine.”

„Hm — terane poiss! Mis nimi olema?”

„Willem.”

Ikka rohkem meeldis noorele mehele julge terane talupoja poiss. Ta waatas mõttes raamatu pääle, mis käes.

„Säh, wõtma see raamat ja lugema. See olema maakeele kirjutatud. Maamees ka kirjutada oskama, maamees ei olema rumal. Ja siin see teine raamat kirjutama saks, aga maamehi armastama. Ütlema isale, et mõisa tulema, minu tahtma temaga rääkima.”

Lõi mantlit õladel koomale ja läks.

Imestades waatasiwad kohtumehed ja opmann kohtu toa ukse ees, kuda noorherra tükk aega talupoisiga nagu omasugusega kõneles. Pääkohtumehe waga nägu paistis nii rumal ja imestaw, opmanni oma häbi pärast nagu kupatatud gurk, üksi kasak oli päris rõõm ise, et tal täna waja ei olnud kisa kuulda, ega tükkida. Ta ei tea isegi kuda, aga tal on ikka nagu hale, kui ta inimese ihu pääle peab lööma. Wiskaks selle ameti hoopis käest, aga naine ja lapsed tahawad toita, ei saa kudagi! Kiriku

57

juures hoidwad kõik temast nagu eemale ja see on siis niisamasugune halwa tundmuse ärataja, nagu see, kui ta ju kätt tõstab, et lüia. Jaa, mõnikord laseks ta parem ennast lüia, kui ta selle eest teiste löömisest lahti pääseks. See oleks kergem kannatada. Ükskord rääkis ta seda õpetajale, aga see arwas, et karistus tuleb Jumalast ja karistaja on Jumala käsu täitja. Aga see ikka nagu ei tahtnud aidata, ega ole ta oma ametiga mitte täieste rahul.

Willu kõnnib puiesteed mööda mõisast wälja, pää imelisi mõtteid täis. Sulatawad muusika hääled on weel ikka ta kõrwades, kerged walged, elawad murueide tütred ta silmade ees. Mis see oli? Unenägu? Ei. Tal on praegu kaks raamatut käes, Masingi „Näddala leht” köidetult ja graf Manteuffeli „Walmid.” Ja imelik see tundmata herra oma pärimistega? Kes see oli? On see siis tõeste tõsi, et ta peksmatalt mõisast pääses? Kas see mitte unenägu, mitte ka taewas olek ei olnud, mis ta woli nõnda wangistas? Siis oli ometi midagi selle sarnast tõeste ilmsi olemas, millest Tähu Andres nii palju teadis jutustada: Mets halliatest, muru neidudest, näkkidest, kes kõik waeseid karja poissa kuninga lossidesse juhatasiwad ja nad kuninga wäimeesteks tegiwad? Oli see tõeste inimene, kes need ilusad hääled sünnitas? Tema meelest oli, nagu seisaks ta teistkorda Kuuse mäel ja näeks imelist sinawat wett. Ja nagu seisaks teist korda põline laan selle wahel, mis ta üksi mäe otsast nägi ja selle wahel, mis täna kuulis ja nägi. Imelik, imelik...

58

Aga mis... On see jälle silma wiirastus, mis ta sääl näeb? Ei säält tulewad tõeste kaks muru neidu eemalt puiesteed mööda temale wastu üks teise käe alt kinni hoides! Kui ilusad on nende kujud särawa päikese walgel, kui kerge aste — nagu ei puutuks jalad maa külgegi! Lumi walged riided katawad nii ilusaste sirgeid kehasi, rinda, käsi, kaela... nagu luiged on nad, wõi inglid, wõi muru neiud — nõnda just on nad Tähu Andrese juttudest ja nõia losside loodest talle meelde jäänud. Ei, nad räägiwad üksteisega, naerawad nii hõbe selgelt kui talupoisi imestust näewad, need on elawad inimesed, need on wist sündimise päewa külalised? kerged, laia äärtega õle kübarad liiguwad sinna tänna elawa jutu ajamisega, kerged lindikesed kübara külles liiguwad nõnda isewärki ilusaste, kui üks ehk teine jutu sekka oma näki sarnast pääkest nikutab... ei sarnaseid nõiduskujusi pole ta weel ilmasgi näinud. Willu ei pane tähelegi, et ta otse kesk teerada seisma on jäänud ja wastutulejatel kitsas on mööda saada. Pisem nendest on liig kaugele kohawa wahtra alla tungitud. Enne kui ta teab ette waadata, on üks madalale kaaluw oks ta kübara pääst ära tõmmanud ja ilus juukse pats ise on oksa külles wangis. „Ai!” kiljatab ehmatanud muru neid, kes hirmul, kuna ta alles paari silmapilgu eest nii wallatumalt naeris.

Ruttu astus Willu neiu juurde ja katsub wangistatud juukse patsi oksa sarika küllest lahti teha, mis aga sugugi nii kerge ei ole. Juuksed on pehmed ja

59

käherad kui siid, ja et oks nad lahti tõmmanud, hakkawad nad isukalt igale poole kinni. Wiimaks ometi kui ju ka teine seltsiline kohmetusest toibub ja appi tahab tulla, läheb tal korda neidu wabastada. Nüüd tõstab ta ka maast õle kübara ja annab teda ta omanikule kätte — seda kõik teeb ta täie rahuga, nagu lõikaks ta korwi witsu.

Neiu waatab oma aitaja otsa — ta ümargune peene lapse näokene on imestaw ja tänulik ja uudishimulikult wiibiwad suured selged sinised silmad tõsise, rahulise talupoisi näol.

„Hää poiss, tänan — teid!”

Kui pehme ja tänulik on see hääl? Niisugust ei ole Willu weel enne kuulnud. See tuleb nagu kustki paremast ilmast kui see siin, kus ühe armsa jänesse pärast inimene kolmkümend wõib saada. Ja see tuleb selle neiu suust, kes nii wallatumalt naeris kui talupoiss tee pääl sambana seisis, selle sama neiu suust, kellel nii puhtad selged sini silmad on? Kuna nad tema otsa waatasiwad, nii — nii — pehmelt! Ta seisab ja — nii hää on see — waatab weel korra nende silmadesse, kes, nagu ei oleks nad senise arwamisega rahul, weel kord talupoisi tõsist nägu tunistawad. Isewärki hää on see kui nad waatawad ... — „Ma — ma — jäin teele ette — minu süü!” kogeldab Willu wabanduseks.

„Ei, poiss, mis raamatud sul sääl on?” küsib teine neiu, kui Willu raamatud maast ülesse wõtab, mida ta enne rutuga maha wisanud. Küsija seisab sammu kolm eemal, ilus, külm ja wali on ta küsimine.

60

„Ah raamatud?” wastab Willu küsijat tunnistades.

„Ehk sa — käisid kusgil —?” küsib teine weel terawamalt, ei saa aga oma küsimist lõpetada.

„Aga Adelheid —!”

See ehmatuse hüüd tuli weiksema neiu suust, kes näost punaseks on läinud ja nüüd noomiwalt oma kaaslase pääle waatab.

Willu seisab, — kahwatu, — trotsite waade silmis. Esimest korda oma elus tunneb ta ühte pistet südames ... Esimest korda mõtleb ta selle pääle, et ta on linnas üleskaswanud...

„Kui teie neid raamatuid omaks peate — wõtke nad!” On kõik, mis ta ütelda wõib.

„Imelik poiss!” ütleb nüüd pikem neiu nagu weidi häbenedes, „ma tahtsin üksi teada, kes nad sulle andis. Talupoisid ei kõnni mitte raamatutega.”

„Nad andis mulle üks noor härra, kes mind — ka kohtumeeste käest päästis.”

„Sooh — üks noorherra? küsisiwad mõlemad neiud ühest suust. „Missugune see herra oli?”

„Missugune — kes ta oli, seda ma ei tea — mantel, õle kübar, mustad silmad ja — enam ma ei mäleta.”

„Minu wend Hugo!” hüüdsiwad kaks imestawat häält ühe korraga. Kerge puna lendas üle noorema näo.

„See on tema maitse järele, talulaste järele wahtida,” naeris Adelheidiks nimetatud, „aga et ta neile koguni raamatuid kinkima hakkaks, seda nüüd ei oleks ma uskunud — mis imelist asju nüüd aga

61

ülikoolis noortele meestele pähe pannakse! Wõid minna, poiss. Pea, kust sa oled?”

„Kukulinnast.”

„Kukulinnast. Ah soo, säält wallawaeste külast. Kes su isa on?”

„Kasu isa.”

„See on nüüd. Aga enne?”

Willu kahwatab.

„Ema?”

„Kasu ema.”

„Kes oli pärisema?”

Waikus.

„Ei, ei, selle poisi suust peab iga sõna nagu ostma — ma arwan, ta on wist weel uhke koguni. Mine!”

Willu läheb, aga weiksema neiu tasane pilk langeb nagu palgaks ta näole, mis ütleb, et ta oma seltsilise wiisiga mitte rahul ei ole.

Okas torkab teda jälle ...

„Adelheid,” ütleb teine neiu, kui nad käsi käes jälle edasi kõnniwad, „sa tegid sellele poisile ilma aegu haiget.”

„Ei, ei — waata ometi õrna südant! Haiget. Kust wõisin mina teada, et need raamatud mu wennast talle oliwad kingitud. Neid sulaste ja küla lapsi jookseb siin igapäew tosinate kaupa ümber ja kes wõib teada, kas mõni mitte midagi kustgi ära ei warastada. Linnas tahtsiwad uulitsa poisid meid

62

lagedaks warastada, kui aia poolsed aknad lahti jäiwad.”

„Need oliwad uulitsa poisid. Meie mõisas ei ole weel ettetulnud, et midagi lapsed oleks warastanud.”

„Ohoo, see kõlab ju kui kaitsekõne, mu Helenekene. Tröösti ennast. Mis haigetegemisesse puutub, siis ole mureta, talupoegadel ei ole sugugi nii õrnad kõrwad, et — ”

„Adelheid!”

„Ei, ei — meie lähme wiimati tülisse koguni. Sellele talupoja poisile tuleb koguni Helene v. B. kaitsejaks. Üleüldse” — pehme naeratus wiibis Adelheidi näol ja õrnemalt rõhus ta oma seltsilise ümber kätt — „oleks mul meelde pidanud tulema, et sinu ja Hugo maitse igas tükkis ainult ühesugune tohib olla.”

„Ei sugugi!” hüüdis Helene, kes ise ometi üleni näost punaseks oli läinud. „Mis ma ütlesin, ütlesin ma enese parema äratundmuse järele. Sa tegid talle haiget, — oleksid sa aga tähele pannud kuda ta kahwatas, kui aru sai, mis sa mõtlesid ja kuda ta silmad — ”

„Mis nagu näha, sulle pähe on hakkanud, „põlesiwad” tahtsid sa küll ütelda. See kõlab ju wäga romanilik — ei ja, rüütel adranik tuleb ühel öösel kui rüütel keskajast ja wiib oma ilusa Kuningunde kodu — Hugo waadaku, kuda mõrsja rööwli kätte saab, — ha — ha! Sinu aastates mõeldakse muidugi nii, — eks, mu sõbrannakene!”

„Sinu mõnus pilkamine meelitab mind jälle ära,

63

Adelheid, aga õieti peaksin ma sulle kuri olema. Sa waatad üleüldse talurahwa pääle kõrgelt, mitte kui nende pääle, kes talupojad on, et nad seda peawad olema, waid kui ei wõiksgi nad muud olla kui talupojad.”

„Trehwatud.”

„See on aga wale waate seisukoht, tõeste wale.”

„Näituseks?”

„Näituseks on igal ajal ja igal maal talurahwa seast suurte annetega mehi tõusnud ja ajaloosse elama jäänud.”

„Nagu ma seda ise ei teaks. Need oliwad aga teistsugused rahwad, Helenekene, selle rahwa seast siin, ei tõuse iial niisuguseid.”

„Soo, soo — kui naised politika asju arutawad, siis peab ilm küll paradiisiks saama, ehk — käru pääl prügi hunikusse aetama,” näitas tugew tenori hääl ja Hugo, kes wahtra alt pingi päält praegu üles tõusis, tuli waidlejatele neidudele naerdes wastu. Ta oli neidudele teele wastu tulnud ja siis pingi pääle maha istunud, kuna tulejad teda aga waidluse pärast sugugi tähele ei olnud pannud. „Teid tuleks tulewaseks maapäewaks Riiga saata ja sääl tahaksin ma oma ärawõitmata õele ütelda, et ka selle rahwa seast mehi wõib tõusta, juba ongi tõusnud!”

„Kes aga juba nüüd sõjariistad käest maha paneb ja ennast alla annab,” naeris Adelheid, ,,sest üks kahe wastu, oleks ometi liig julgus. Kui noore-

64

herra mõttetarklane ja preili kaastundmus von B. endid ühendawad, sääl oleks asjata katse wastu panna.”

VII.

Läksin, tilluke, tiole,

Waba waimuke waole.

„Käi, Küüt!”

„Punu, wagu!”

„Astu!”

„Nöö, nöh!”

See on mõisa põllu pääl. Kõrwetawalt paistab Juuli päike, tuli palaw on muld. Tiomehed künnawad kesa. Higi tilgub inimeste otsa eest, waht hobuste ja härgade selga mööda maha. Kubjas kõnnib, kepp käes, ühe juurest teise juurde, kiidab, laidab, kirub, ähwardab. Korra ilmub ka kirjutaja ehk opmann õle kübaraga wälja seljal nähtawale, waatab, kaob jälle. Südamed tuksuwad, kui õle kübar eemalt walendab, hingawad kergemine kui ta kaob.

Õhk on raske kui sauna leil. Maa on kõwa kui pae pank, ammu juba oodetakse igatsusega wihma. Siin murdub ader, mida kohe parandama hakatakse, kuna kubjas kirub, sääl aga — waatab teomees, kus pool kubjas kõnnib, et nii tasakeste lasta kui võimalik, aega orjal, aega härjal! See on aga üksi sääl wõimalik, kus künd jao pärast ei ole. Kus wakamaa kätte mõedetud, ja seda on enamiste kõi-

65

gil, kui põld niisugune on et mõeta saab, sääl ei saa pikaline olla!

Täna ometi on üks niisugune õnne päew, mida tiomees niisama ootab, nagu jõulu pühi. Kitsas põlluriba heinamaa ääres on nii sakiline ja sopiline, et teda wakamaadesse panna ei saa, sellepärast huupi kätte on antud. Siin on nüüd aega ja wõimalik „wenida,” nagu tiomees ütleb, see on siis, kui kubjas juures ei ole. Muidugi teatakse, teawad tiopoisid ja mehed ka täna, et niisuguse wenimise pääle ühti keppi antakse, aga mis sest. Keppi saab muidugi, weni ehk ära weni. Ole kui usin, kes teab, kust küllest siiski kepp tuleb. Ja — kuda mina ruttu künnan, kui teine kõrwal pikaline on ja hobuseid hoiab. Kas tema maad, mille eest orjab, weiksemad on? Parem siis ise ka wenida ja — ennast wenitada lasta, kui see just peab olema.

Siin, mõisa poolt tulla, põllu riba wiimses tipus, metsa serwal, künnawad kolm tiomeest. Need on Räpsi-Rein,Weni-Willem ja —kolmas on Willu. Kaks esimest on aga teo seltsile nii tähtsad, terwele wallale nii palju räägitawad,et me niisugustest meestest üksihaawal peame rääkima.

Räpsi-Rein, oma kõbusa, kärme oleku pärast nõnda nimetatud, on peremees ühe metsa koha pääl, koguni kehwa mees, aga temast räägitakse rohkem kui kõige rikkamast. Juba Reinu wäljaspidine mood on isewärki: Tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösi nina, mille ots nagu sarw üles poole üle pää püiab waadata, pisikesed hallid silmad, mis nagu kust

66

ilmast wälja waatawad ja nagu ühte lugu wigurisi täis on, ümmargune käbe keha ja lühikesed jalad, kuna ta ruttu käies ka natukene lonkab. Kui Rein teiste sekka tuleb ja ühe sõna ütleb, on naer lahti. Mitte, et Reinu naeretaks, hoidgu, seda ei ole weel terwes ilmas keegi teinud, waid see on juba loodud asi, et Reinu sõnu peab naerma. Ja see tuleb küll sellest, et Reinu kõne, nagu rahwas ütleb „wigurid täis” on. Reinu meelest on terwe ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi, mida ta nii mitmet wiisi oskab muuta. Ja Reinul on hää hääl. Rein räägib kartohwlitest, mida ta Jaani päewa ajal maha pannud, ja mis „nõnda üles tuliwad, et maatükid seljas tantsisiwad ja aega ei saanud maha kukkuda,” Rein räägib — nagu ainult Rein räägib. Mõnikord ei ole ometi Reinu sõnades wähematgi nalja, aga et Rein neid ütleb, siis naerdakse neid ometi. Nagu keegi Reinu ei pilka, nii Reinu ka keegi ei wihka — Reinu wihata? Seda ei ole weel kellegil meelde tulnud. Rein saab oma naljaka olekuga, kadedusega kõigil pool läbi, ka sääl, kus kõige tähtsam mees wallas kimpu jäeb. Sagedaste jäeb ta kubjale nagu kahe silma wahele, kui teiste käsi halwaste käib. Ja keegi ei wihka teda selle eest, see on ju — Rein! Isegi Reinu karmus on naljakas. Kui mõnikord wihm heina ajal seisma sunnib ja teolised mõisale wihtu ja luude teewad, paistab nii, nagu teeks Rein selle aja sees kümme wihta kui teine wiis saab. Hakkab aga keegi teraselt tähele panema, siis leiab ta, et

67

Rein wiis, aga teine kümme teinud. Keegi ei ole kade, kubjaski mitte, see on ju — Rein. Mõtlemine ja täide saatmine sünnib Reinu juures ühel ajal. Siis öeldakse ka: Oh Rein. Kui aga kedagi oodetakse eemalt ja kui tulijast ära paistab, et see Rein on, öeldakse: Ah, Rein!

Kuda Rein oma „räpsi” nime kärmusest, nõnda on Weni-Willem oma nime oma aeglasest olekust saanud. Kõik on Willemi juures weniw, tasane, nagu magama panew. Wahest tuli see sellest, et ta nii tugew on, nagu Koljat, tugew kontide ja keha — iseäranis aga paksuse poolest. Ükskord lõiwad Sepa Mart ja Mõnniste Mihkel käed selle pääle, et Willem nii jäme on, kui nelja wakane jahu kott. Raskuse poolest ei olnud Willem, isegi mõista, tagasi. Kui kord opmann heina koormat laskis kaaluda, pani ta Reinu teise kaalu laua pääle istuma, katsudes, kas heinad on üle seitsme puuda. Mõtlemise poolest oli Willem weel aeglasem. Kui ta näituseks teada tahtis, kas ta homme willased ehk linased labased jalga peab panema, siis istus ta maha ja mõtles mitu tundi, kui aega oli. Kui ta aga seda teada tahtis, kas ta tulew suwi sulase ehk tüdruku peab wõtma, siis käis see üle Willemi jõu. Kewade tuli kätte, Willem ei olnud ikka weel otsusel ja kui mitte naine ei oleks otsustanud, ei, oleks ta kumbagi saanud. Kord küsiti magasi wilja andes Willemi käest, kas ta rukkid wõi odre tahab. Willem mõtles nii kaua, et ta mõlemist ilma jäi. Ja niisugune tugew mees pidi tänase palawa päewaga mõisa kesa kündma,

68

sest talwel oli ta jälle nii kaua mõtelnud, et sulane wõtmata jäi; naist ei olnud seekord enam nõuandjaks. Ja ometi ei olnud Willem sugugi sihuke mait, kes tööd ei oleks teinud. Igatahes tegi ta rohkem kui Räpsi-Rein, aga unise oleku pärast ei paistnud see wälja.

Niisugused oliwad Räpsi-Rein ja Weni-Willem.

Päike paistis sulatawalt. Teomehed oliwad aeglased, aga nad oliwad ka tõeste ju wäsinud. Mõisa söögiwahe on pikk ja lõuna oli ju oodata.

Mis mitmed kartsiwad, sündis. Mõisa poolt tuli kubjas põllu riba mööda alla ja kätega ja kepiga wehkimisest oli näha, et hääd oodata ei olnud. Kubjas oli ise heinaliste juures käinud ja töömehed oliwad wähem ja sandemine künnud kui muidu. Asi lõppes sellega, et kõik korda mööda keppi saiwad, oli keegi õige ehk kõwer. Igaüks ootas oma korda, ikka lähemale jõudis kubjas meie kolme kündjale.

Rein waatas, waatas:

„Ei hobusekene,” ütles ta hobuse rangisi lahti tehes, „siin on juba kurjad päewad, lähme aga metsa.”

Ja Rein kargles hobu nina all, nagu süte pääl, et ära oodata, kas peksmine ehk järele ei jäe. See, mis ta nägi, ei wõinud wist rahul oldaw olla ja üks, kaks kolm oli Rein hobuse seljas.

„Mis teie weel ootate?” hüüdis ta Weni-Willemile ja Willule.

Weni-Willem mõtles, mõtles, astus hobuse rangide juurde ja jäi kaaluma: kas teha lahti, wõi ei teha.

69

Üks teise järele wõttis kubjas läbi ja jõudis ikka lähemale.

Räpsi Rein tõmbas ohelikust.

„Kas teha lahti, wõi ei teha?” mõtles Weni-Willem.

Kuus kündjat oliwad weel peksmata.

Rein ütles: „Nõõ!”

„Kas teha lahti wõi ei teha,” mõtles Willem.

Kolm kündjat.

„Kas teha lahti, wõi ei teha.”

Kaks.

Willem seisis liikumata.

Üks.

„Kas teha lahti, wõi ei teha?”

Sel silmapilgul lõpetas kubja kepp Willemi mõtlemise. Nüüd oli aeg Reinul ära sõita. Kui ta ju parajas kauguses arwas olema, jäi ta peatama. „Ära mine, ära mine!” hüüdis kubjas talle järele. „Tule tagasi!”

Rein aga arwas: parem on parem ja sõitis weel tüki maad.

„Tule tagasi, ma ei tee sulle kedagi.”

Nüüd arwas Rein paraja aja olema rahutingimisi ette panna.

„Kas ei tee kedagi?”

„Ei tee.”

„Kas tõeste ei tee kedagi.”

„Jah, tõeste ei tee kedagi.”

Rein sõitis tagasi ja — kubjas ei teinud midagi.

Willu üksi oli weel.

70

„Poiss, wõta kampsol maha!”

Willu seisis sirge kui küünal.

„Poiss, wõta kamps maha!”

Põlgaw waatamine.

„Ohoo, see poiss suurustab! Oota sa — säh.”

Üles tõstetud käsi langes kepiga tagasi. Willu waates oli midagi, mille üle kubjas kohkus ja kindluse kaotas. Aga ainult silmapilguks. Teisel silmapilgul tõstis kubjas löömiseks uueste kätt, aga alla jõudes ei olnud ta enam waba. Willu oli käest kinni rabanud ja enne kui kubjas aega sai silmapilku aru pidada, oli kepp käest ära kistud, pooleks murtud ja eemale põllule wisatud.

Kubjas tõstis kära, teomehed, kes ligemal jäiwad waatama.

Sel silmapilgul astus, püss seljas, linnukoer järel, Hugo metsast wälja.

See oli kubjale nagu kutsutud.

„Mis siin on?” küsis noorhärra.

„See poiss hakkab wastu.”

„Kuida wiisi?”

„Ta kiskus mu kepi käest ja murdis katgi, kui ma teda lüia tahtsin.”

„Mis eest?”

Kubjas jäi waatama — tõe poolest, seda ei tulnud talle eneselegi meelde.

„Mis eest sa tahtsid teda lüia?”

„Armuline härra — selle eest, et — et teomehed tänase lõunawahe puhtani ära on laiselnud, kui

71

ma ise heinaliste juures metsa taga olin, — kõik teolised ja see poiss ühes.”

„Kui muud kaebdust ei ole — see poiss ei laiskle, seda ma tean. Jäta ta rahu. Ah — õieti on häa, et ma siia juhtusin — ma olin puhtaks ära unustanud. Sina oled seesama poiss, teda ma kahe aasta eest opmanni toa juures nägin?”

„Jaa.”

„Miks sa seekord mõisa ei tulnud, nagu ma käskisin?”

„Kasuisa arwas, et seda tarwis ei olla.”

„Hm — kasuisa? Ja kes on su päris isa?”

Willu waikis ja waatas maha.

„Weider poiss — ka minu õele ei ole sa oma wanematest ütelda tahtnud. Saladus?”

Willu pää langes alamale.

„Olgu. Selle järele ma ei küsi. Kas sa neid raamatuid lugesid?”

„Härra — nende eest olen ma teile südamest tänulik, ehk nad küll — mind õnnelikumaks ei ole teinud,” ütles Willu kibedusega.

„Ma arwan — kubjas — Teie minge oma töö juurde! — et sinusuguses seisukorras inimene mitte õnnelikumaks ei saa, kui ta mõtlema hakkab. Hm — ometi, katsume sellele asjale abi teha. Tule homme pärast lõunat wististe — mõisa. Ma tahan sinu pärast enne papaga rääkida.”

Ta sammus edasi mõisa poole.

Willu kündis rahulikult edasi, nagu ei oleks midagi sündinud, aga ta seespool kääris ja kees. Juba

72

teistkorda langes ta mõisameeste kimpu, aga juba teistkorda päästis teda see noormees — noor tulewane mõisahärra. Teistkorda tõusis ta rinnas lootus, nendele soowidele täideminekut leida, mis ju warakult ta rinda täitsiwad, aga nüüd mitte enam see nimeta tume aimamine endisest ajast ei olnud, waid ikka kindlamat kuju wõtsiwad. Kuda — tahtis saatus tema wastu armulisem olla kui tuhandatele teistele ja tohtis ta teda wastu wõtta, päälegi säält küllest?

Lõuna tuli kätte, teomehed wõtsiwad hobuseid lahti. Willu sidus hobuse ohelikku pidi wankri külge, mis põllu ääres ühe põesa kõrwal oli, andis heina mõrssi ette ja sõi ise silku, leiba ja hapu piima. Ka wõid oli talle hää kasuema kaasa annud, sel ajal harwa korda teomehe leiwa kõrwane. Siis wiskas ta teiste teomeeste kombel wankrisse pikali, õhtupoolse sööma wahe tarwis puhkama.

Aga uni ei tahtnud tulla. Ta mõtles wõeraste maade pääle, millest kingitud „Näddalaleht” nii imelisi lugusi jutustas, mõtles „walmide” pääle ehk „lugemised peero walgel,” mida üks graf kirjutanud — tõe poolest, imeline graf, sellele rahwale hakkab kirjutama, keda teised nagu pilwist alla waatawad — mõtles kure wõeraskäigu, rebase ja kaarna, konna ja hiire, maja ja põldhiire ja teiste imeliste lugude pääle, mis nii sõnakalt ja selgelt selles raamatus seisiwad. Ikka kaugemale, imelikumaks läksiwad mõtted, nagu pool unes, pool ilmsi ehk nende mõlemate wahel kudusiwad nad kirjumaid kangaid. Ta on

73

nagu üksi hirmus metsa laande maha jäänud, rändab ja rändab, lõppu laanele, teed ega rada ei tule kuskil. Sääl jälle wiibib ta kui armsate omaksete keskel, kõik on nii kodune, armas, hää. Mered, mäed, lillelised waimud lähewad silmade eest mööda ta on nagu reisi pääl, kui ära eksinud. Sääl paistab midagi kui walendawat, nagu tantsiks muruneidude tütred jälle ta ees, siis kui tuleks päris ilmsi kenam, ihaldatawam nendest ta poole, kui lehwiks see ime kogu kuristiku kaldal, waataks ütlemata hellal sinisilmal ta pääle ja pakuks talle õitsewat roosi oksa... Ta tahab seda põlwili lastes wastu wõtta ja hõisata, aga lilleandja nägu on kahwatu... tõsine ja nagu kõlaks ta seljataga kaebama leina helin — — — — — —

Till, tall, till, tall!

See on mõisa kell. Ta äratab magajaid tööle.

VIII.

Ööl on üheksa poega.

Rahwasõna.

Aastad on mööda läinud.

Imelikud warjud, nagu tondikujud, roniwad mööda sirgeid kuuski üles. All on nad walged, latwade poole jõudes tumesinised ja ülewel mustad. Nad hüppawad laente moodi, kiiguwad üles ja alla, lööwad siia sinna laiali ja ühendawad endid jälle ehk

74

kaowad üles kuuskede tumedatesse kroonidesse ära, mille kohal ja läbi tähed nii heleduste sirawad . . . Hush! nüüd on nad metsa all maas nagu walge kangas, keerlewad siin ja lehwiwad metsa äärt mööda ümber, niisama suurt ringi tehes, nagu metsgi. Heledalt walendawad puude tüwid.

See on õitsiliste, õitsis olewate teomeeste tuli.

Tule ääres, mille walgus tumedat Augusti kuu suwe ööd walgustab, on hulk mehi. Ühed istuli piipusi toppides, teised sirakile maas, silmad wastu taewast, kolmandad külili tule ääres, mõned aga, nimelt pool täis kaswanud poisid, kes päewa tööst wäga ärawäsinud, noorskawad juba eemal rohu pääl.

Üks wanem mees istub tule ääres ja paikab maha saetud kuuse kännu pääl kinga. Naaskel on otseti kannu sisse püsti löödud ja pussnuga selle kõrwal, mida mõlemaid korda mööda tarwitatakse. Ta käed on tööst korbased ja mustad, nõel ei taha sugugi näpu wahel seista.

„Lapsukesed, heitke magama, ega homme pidu päew ei ole,” ütleb ta ühele noorele poisile, kes praegu selja täie raagusi metsast tulle toob.

„Ega ka kõigil see õnn ei ole, et kubja kepi katgi murdmise läbi saksaks saab,” wastab üks hääl teiselt poolt tuld ja wäike käbe mehike, kes seliti, silmad taewa poole maas wahtis, tuleb kinga paikaja juurde.

„Hm — sakste tujud,” arwab esimene.

„Ega saa ka kõik ratsa hobusega põgenema, nagu sina, et säält kubjaga kauplema hakata,” hüiab üks

75

madal paks mees lähkrist püsti jala pääl piima rüüpates, keda teolised Juhmi-Jaaniks kutsuwad, et ta ikka nii palju unustab. „Kas mäletad weel seda lugu, Rein! — ha, ha! „Kas teed kedagi?””

„Kõnelge parem mõni jutt, kui weel magada ei taha,” ütleb Weni-Willem ja tõmbab hammastega nõela kingast läbi. „Aega on weel hommikuni.”

„Kelle käes on kord?” küsib Juhmi-Jaan.

„Sinu enese käes, wastab üks sinise kampsoniga mees ja keerab teisele küljele. „Mina kõnelesin eile wanapaganast ja kawalast Hansust, sina lubasid Koerakoonlastest kõnelda.”

„Kõnele, kõnele!” hüüdsiwad mitu häält.

„Mul ei ole seda lugu enam meeles — ei, ei, ärge waewake, ma tõest enam ei mäleta. Aga ma kõnelen teile pärast midagi, kõnelege teie enne.”

„Juhm ikka juhm!” pahandasiwad mõned petetud ootajad ja paniwad pääd uueste mätta pääle.

„No madude kuningast, sepast, libahuntidest — kes lubasiwad kõnelda?” hüüdsiwad hääled läbi segi.

„Ma lähen toon weel puid tulle,” ütles endine noor poiss, et selle teenistuse eest kuulamise luba saada, sest wanad mehed sundisiwad alaealised magama, et nad raske tööle kõwemad oleksiwad.

„Ära mine, metshallias tuleb!” wenitas Weni-Willem.

„Kõnele metshalliast — metshalliast!” hüüdsiwad kõik ühest suust.

Weni-Willem nägi, et siin wastupanek wõimata, tõmbas paigatud kinga jalga ja hakkas kõnelema:

76

Metshallias.

Sest one nüüd ike juba kauwa aega tagasi — algas Weni-Willem, kes rohkem Peipsi lõuna poolist murret kõneles, kust ta pärit oli — ja mia olin ike wiil nuurmiis, õman täien rammun ja jõun. No üwäkene küll. Õhhõ! Wot siisama Kadri, miu naene — Jumal õnnistagu tämä hinge ja alandagu pattu — teie tiäta küll, oli sel a’al tüdrik. Ükskord keriku juuren ütlin mia Kadrile: mia tulen tulewa lauba õhtu sinna. Kadri ütel, tule ku tahad. A koss Kadri siis elli? Tiäta küll, et wa Soku Juhani talu igawäks kaugel musta metsä taga one. No tiätä küll, mis ke sii mets one, ehk mis ke tä wiil siis õli. Ihu karwad tõõsewad püssi, ku selle piäle mõtled. Õhhõ! A wot weli, sellest metsäst oli waja läbi minnä. Jumal ise tiäb, kost sii julgus õmete siikord tuli, ehk messi õli, aga mia wõtin südäme rindu ja läksi. Mul oli kolme kopke edest prants saia ja nelja kopke edest kompwekki ostetud ja neid — õhhõ! — tahtsin Kadrile weedä. Kui isä emä ju ära magama läksid, panin pühäpäewä semeski nahka püksid jalga, wasse kampsoli selgä, isä suapad jalge ja wõtin aga assu, otsekõhe silmõs mussa metsa poole. Õssu1) pime ja ilm pilwen nõnda ku kõhe. Juba edemält lei mulle nagu kohamus üle ihu, ku mets nagu müür ju üle eenämua2) mussama naksi3). Liän, liän4), assun, assun, süda nakub peksmä: Ärä mine! Mõtlen, seesän ja kesgi5) nagu ütleb:

1) Õhtu. 2) Heinamaa. 3) Hakkas. 4) Lähen, lähen. 5) Keegi.

77

Kadri nutab, ko assun siis õmete metsa sisse. Jumal tiäb, kost sii julgus tuli ehk messi1) õli! mets pime ja paks nagu kott, õtsin sõrmega tiirada taga. Mes kaugemale mia saen, sedä koledamaks läks mets. Niisugusel korral one nõnda, jüsku2) wajotatasse, jüsku lotsitosse3) sulle rinde piäle. Õmete ei tule mia kua mitte enam tagasi, assun aga edesi ja mõtlen: Mes sia siis õege pelgäd? Kerikun käid, kedägi pattu ei õle tehnod: ei mõisa rehest teri warastanud, ei metsäst suari toonod, ei isäle wassa4) löönod. Ei mitte kõege wähämäd. A wot, saen sinna kõhta, kohe ühel nassal5) miis6) puu alla jäe. Kahamus7) käis üle ihu ku siält läbi läksin, kos sii kolme aruline kuusk one — tiätä küll wanemad mehed. Kõik o nõnda wagane ku kotin. Ühe kõrraga — põõsad liiguwad — Õma silmägä nägin, kuda põõsad liigid ja üks jookseb miu selja taga: müt, müt, müt! Jumala rissike, miu hingekese juuren, messi õmete one ehk õlmata, mõtlen mia ja ei tõhi tagasi waadata. Ku sa nisukesel kõrral tagasi wuatad, siis süüb tä su ära. Wai kessi muu õli ku Wanajuak. Nõnda ku mul sii miilde tuli, hakkasin Issameie lugema. Ühekõrraga kadub müdin ärä ja — miu seljä taga hoiatasse8). Hoiatasse ja hoiatasse, nõnda ku kohe, ike aijeh ja aijeh! Miul peks süda, nõnda, et enam hingäta ei julenud. Sii ike one patt lauba õhtu tüdrikid õtsma minnä, mõtlin mia ja palwin

1) Mis see. 2) Just nagu. 3) Litsutakse. 4) Wastu. 5) Aastal. 6) Mees. 7) Ehmatus. 8) Holgatakse.

78

Jumalat: Ma ei taha enam eloilmangi lauba õhtu küllä minnä, ei kua ühtegi santi ilma söömätä ärä laska, ei emäle wassa tõrelda ei kua isä tagast tubakud wõtta. Ku mia selle ärä mõtlin, katti hoigamine ärä. A Jumalukene — mes sii one? Mes sii õmete one! Mia tahan juuksma poissa, aga jalad one nagu kammitsan: miu eden wahtra õksa piäl seesäl weike ilus poosikene1) jüsku tulewalgel, ilus kuld kruun2) piän. Palged tõesel nõnda punased ku õõnad3), kael walge ja ilus sinine kuub seljän, hõbe wöögä piält kinni. Istub õksa piäl ja pakub mule — õhhõ — pakub mulle kuld tubaku kotti. Missukene kott! Ilusatest siidi ja sameti lapidest, sitsi serwädega ja tuld puudikutega! Millal ju mia wõtin enesele tubaku kotti tasta4), aga ike ei õlenud mia ku poissmiis wiil nõnda rikas, et õlesin wõenud lappa õssa5) ja ja teha lassa6). Ku mia nüüd selle siin ära wõtan, mõtlin mia, kuningal ei ole kua ilusamad. Ma õege wõtan tämä tä käest ära, mõtlin mia jälle. Ärä wõta, sellest üwä ike ei tule! ütel jüsku keski miu kõrwa sisse. Ehk ma tõhin täd wähämält katsu? Higi tõusi miu õtsa ette, nõnda mia mõtlin, kas wõtta, wai ei wõtta. Ma wõtan ta ära, suagu mes suab, wõtin ma wiimäte südät — ma katsun täd — sõrme õtsakesegägi. Aga jälle ütel nagu keski: Ärä katsu — nõnda piä ku sa sõrme koti külge pissäd, oled sia ise kotin, kedä sulle pakutasse ja Wanajuak läheb suga kus kolmkümmend; ei näe enam Kad-

1) Poisikene. 2) Kroon. 3) Õunad. 4) Tahta. 5) Osta. 6) Laske .
79

rid egä isäd emäd! Nõnda ku mia selle ära mõtlin, panin käed rissi ja ütlin: Issand Jeessuke! Mes te mõtlete, mes sae? Kõik katti1) ära. Katti ärä, nagu ei õles kedägi koski õllud. Ja ku mia metsäst wälja saen ja Kadri poole minnen Soko Juhani talu silmäpaiss, küssin mia iseeneselt: Oli sii unen wõi ilmsi?”

Jutt oli lõppenud. Põnewil oliwad näod, iseäranis noortel poistel, kes hirmu pärast tule ligemale oliwad tulnud. Nüid aga oli himu kord äratatud, ja uni ära läinud, nüüd taheti palju rohkem kuulda.

„Kes kõneleb nüüd,” küsis Toru Jaagu sulane Enn, pika walge näoga kuiwetanud poiss mätta pääle sülitades ja pääd sinna kohta pannes. „Kes jutustab nüüd!”

„Aa, mis sul enesel wiga on jutustada, kas Wiljandi rahwal juttusi ei ole?”

„Ma olen aga ju lapsest saadik siin elanud,” wabandas Enn.

„Jutusta, jutusta meile Wiljandi maalt!”

„Olgu. Aga et mul ta enam hästi meeles ei ole — see lugu — siis peate ka rahul temaga olema, kui wägise sunnite.”

„Kõnele, kõnele!”

Enn wõttis taskust tüki paberit, westi taskust tubakat, keeras paberi sisse, tõmbas tule otsa ja hakkas kõnelema:

1) Kadus.

80

Ahne sepp.

Üitskõrd mia — enäm ei mälet’, särätsen külän, a miu esä-esa tiid küll — oll’ ja ell’ üten paigan ihu’ ja õrjet’ sepp. To es raatsi peri pessä keppi hindä käest anda, süwwa esi ka, ku muud inimeseks’ sööwä ja ollewe. Kerikesända es lää tä kongi kaema, ehk ku lätt’, siis kihut’ oma roskaga kõg tõse inimeseks’ raawi — läts kõrtsi manu rüüpmä. Konnegi es õll’ inimest, kes sepaga olles tapelu, ei keägi es sõbruta sellep’ ka timägä. Kõge walla inemeseks’ tiidsewä, et seppäl küllemite wiisi raha oll’, a üitski ei ihald’ timä raha hindäle, ennem and’ ta temäl’ mõne asja ilma rahat’ ku wõis. Laubatse ööd ja pühäpätse päiwä rogus ta alesi mann, ruuw’ ja ragi, põlet’ ja paenut’, küll naiste oki lüsisi ja wäitse; küll ollewa tetä kirweks’ ja peitliks’ ja tabaks’, mi iki laubatse ja pühäpätse töö ollewe. — Üitskõrd, ku sepp jäll’ laubetsel ööl ääsi man tagi, et sädemeks’ särrisewe, sõitud’ kuue hobese roska, must kutsar pukin, musta hobese een, must isand seen, sepä ukseks’ ette. Hobestel jooks suits ninast, tampsiwe jalgu ku wanajuagu. Isändal oll’ tuline händ taa poul, sarweks’ pään ku sikuks’ nõksiks’, ei sepp es pane tähele, es näe kedäg’. Must isänd, kel ninäst ja suust tuli wälja käis, nõus, sepp rautagu ta täkuks’ ärr, rubla jalg, olgu aga enne walmis, ku kikkaks’ kirgeme hakkawe. Sepp tegi rauaks’, higi juust, aga iki enneg’ mõtl rublaks’ ja jalaks’ pääle. Ku ta aga hobuseks’ jala

81

üles wõt’, ja naela raua mulgust sisse taht lüwwe, oll see — inemese käsi! Sel silmapilgul kirgesiw’ kukeks’ ja tule juga jooks’ läbi õhu, ni põrut kange kärgats. Teisel hommokulsel leiti sepp hingetult ukseks’ eest, es hinga enam eest ega — — ”

„See nüüd oleks muidu hää küll olnud, aga oli wäga lühike,” arwasiwad mitmed, kes weel kuulama seadsiwad, kuna aga jutt juba ära lõppes.

„Juhmi Juhan, jutusta nüüd sinal” kästi mitmelt poolt.

Juhmi-Juhan nägi ära, et siin wastupanek enam ei aita, hakkas kõnelema:

 Orjakiwi.

Wanast olnud rahwa põli weel palju raskem kui nüüd. Inimesi müüdud nagu wilja ja loomi müiakse, küll noori ja wanu, lapsi ja naisi, mehi ja kõiki ja ka mõnikord meest naist koos nagu pastla paari. Minu kadunud isaisa teadis lugusi jutustada, mis wäga kurwad oliwad ja mis ta weel ise oma silmaga näinud. Paljudest on mul weel üksi wähe meeles, paljud olen ma puhas ära unustanud, aga üks ei lähe mitte mu meelest ära, nii wäga isemoodi näoga jutustas teda mu isa. See lugu, mis ta oma isalt kuulnud, näib küll nii imelik ja wõimata, aga tema kõneles teda ja mina kõnelen teda teile.

Helme mõisast eemal — nõnda rääkis isa-isa, seisab maantee äärel suur kiwi, kõwa põllu kiwi.

82

Kiwi kutsutakse ka istekiwiks, et tal imelik auk sees on, just nagu oleks sääl keegi istunud ja sellest kiwi sisse iste ase jäänud. Teised jälle nimetawad teda orjakiwiks, ilma et teaks, mikspärast. Wanal ajal aga, juba mõne saja aasta eest, peasnud üks ori. keda piinamisega üht arwatud kuritööd tunnistama sunnitud, piinajate käest põgenema. Surmani wäsinud ja haawu täis, otsinud põgeneja oma tagaajajate eest weel kusagil warju, öö olnud käes, põgeneja jõud otsas. Sääl näinud ta tee ääres kiwi ja wiimse rammuga wedanud ta ennast kiwi pääle ja õhanud: „Halasta sinagi kiwi, inimeste südamed on kiwised, nemad ei tunne armu!” Sääl tunnud ori, nagu oleks kiwi ta all pehmeks padjaks läinud, magusaste jäänud ta magama ja õnnistanud weel unes kiwi, et see ta wastu armuline olnud. Kui hommikul orja taga ajajad siia tulnud, leidnud nad orja kiwi pääl — surnult istuwat, aga kui nad ta keha üles tõstnud, kohkunud nad kõik — kiwi sees olnud iste ase!” — — —

Warjud tantsiwad kuuskesi mööda üles ja alla, roniwad maha, tulewad tule ligemale, taganewad jälle enam tagasi, kui tuluke weel kord suuremat leeki annab, jooksewad tagasi puu pooleni tüweni üles, üles, tulewad siis uueste salakesi maha waatama ... kuni magajate juurde — tuli on kustunud! — — —

Päike on poolel keskhommikul, kui teomehed ärkawad. „Hobused!”

„Mu Jumal, kus on hobused?”

83

IX.

Tõest räägib igamees,

Igamehel ise tõde.

„Ma olen ikka ütelnud ja ütlen weel — nõnda ei lähe! Sest saadik kui mina sinule woli andsin, mõisa pidamises kaasa rääkida, on asi niisugune. Wili jäeb aasta-aastalt kehwemaks, sissetulek wähemaks, teomehed laisemaks, lugupidamine wähemaks ja — wiimati oleme kõrwuni sees! Leo von K. kõrwuni wõlgade sees! Säh sulle, Hollandi kari! Säh sulle, Inglise adrad! Säh sulle, Prantsuse sead, — säh sulle Hotentoti — säh sulle see uuenduste pudru puhas kõigega tükkis! Äähh!”

Ja nagu marutuul jooksis wana halli pääga Murumõisa pärishärra toas edasi tagasi, millega paks keha koguni nii wäga nõus ei olnud ja wehkles kätega iga „säh sulle” juures, nagu wiskaks ta midagi kümme wersta enesest kaugele. Härra oli häkiline ja põles kui kadakas kui wihaseks sai. Aga see hoog läks harilikult ruttu üle ja kui ta lühikesed hallid harjasjuuksed jälle madalamale langesiwad, käed wagusemaks jäiwad, wõis temaga õige mõistlikku juttu ajada — mõnikord laskis ta enesele weel rohkem ütelda, kui mõni teine oleks kannatanud.

„Teie noored inimesed ei tea, mis tahate. Ja, ja, ei tea. Teie ilm on trükimust ja „uus aeg” on teile kangeste pähe hakkanud. Päälegi sinu-

84

sugune rikki läinud mõttetark — ehk keda küll see Saksamaa uue aja kunstsõnnik ei riku, mida nad sääl üheksateistkümnendama aastasaja walguseks nimetawad. Selginud aeg, uus aeg! Haha! Uus aeg! Millal ei ole uus aeg? Igaüks arwab selle uue aja olema, milles ta elab ja alati ikka selle kõige selgema. Mõistagi. Arwad, et ma noores põlwes mitte niisama ei mõelnud kui sina, kui ülikooli uks mu seljataga kinni kukkus! Kuhu see jäi. Elu siin maal, selle rahwa seas wiis ta ära. Siitne olek peab just nõnda olema kuda ta ta praegu on; teisiti teda wõimalik ei ole seada. Ei, ei. Ei sugugi wõimalik! Muidugi teada tuuakse seda tarkuse ja wennalise unenäo kaupa ka siia. Ka Riias maapäewal on ju tulipäid, kes teo orjuse raharendiks muutmist, talukohtade ümbermõetmist ja koguni — kuule ometi — päriseks müümist unistawad. Üks samm weel edasi ja — Jüri wõi Jaan, kes sa nüüd oled, astu sisse ja wõta mõisa enesele, härra astub auupaklikult köögi kaudu wälja, näitawad need härrad soowima.”

See, kellele seda meeleparanduse jutlust peeti, seisis wagusi akna all, käed wahelite, kui see, mis sarnast asja mitte esimest korda ei kuule ja kes teab, et siin wasturääkimine asjata oleks.

„Metsa sellega! — See on üheksateistkümnendama aastasaja kunstsõnnik.” Ja nüüd hakkasiwad käed tõeste wehkima, ägedamine, kui enne. „Waata — mis ma tahtsin õiete ütelda — näe, näe — sääl

85

on jälle tükk tehtud! Jälle sinu pehmus! öösel on hobused Kirsimäe rukki põllu puhas ära purustanud, teomehed — äh! — ise pooleni — äh! Kesk hommikuni maganud — äh, äh! — ilus kord — rumal see küll!”

Põrand wärises paksu härra saapa kontsade all. Põrades wiskas ta ukse kinni ja kadus suurest trepist alla opmanni toa poole puude wahele.

Noormees jäeb sügawates mõtetes akna alla seisma. Nii on nende kõne, kui see selle asja kohta puutus, papa ja tema wahel ikka lõppenud. Papal näib mõnes tükkis ometi õigus olema — on see wõimalik, et ta ise eksida wõib? Et endine wali kartus wähenemas on mõisa põllul, see on tõsi.

Hugo, tema on see, waatab aknast wälja. Nüüd alles wõib tähele panna, et ta priske lahke nägu palju tõsisemaks on läinud. Kõik on küpsem, aeglasem, aga tugewam, ta silmis, näo pääl; Aga suu ümber — mis see on? Sääl on nagu sala walu joon, mure näha? Ja nagu midagi rõhuwat on ennast ka ta silmade taga ära peitnud?

„Hugo!”

Silmapilk pööras ta ümber ja korraga rõõmsamaks läheb ta nägu, kui ta ukse poole waatab, mis tema seljataga lahti on läinud ja kust ilus neiu pää sisse waatab.

„Tule ometi jälle kord kohtumõistjaks. Mis?

86

Kas aeg ei luba? Kui me Adelheidiga kahekesi jääme, siis on riid kolmandamaks.”

Hugo astus neiule wastu, kes nüüd kõigeni ukse pääle nähtawale tuli. Waikselt waatasiwad selle suured sini silmad tulejale wastu, must kleit kattis ta sirget siledat keha ja andis walge kaelale ja ilusale walgele, weidi kahwatanud näole seda armsamat kuju. Weike sirge sale keha näitas õrnust — weiksed walged käed aga pidasiwad midagi paberi sarnast nõnda ise teadwalt ja kindlalt käes, silmad waatawad nõnda pehmelt, aga ka nii wäga rahulikult läheneja pääle, nagu teaks nad wäga hästi, mis nad elu käest nõuda wõiwad ehk ei wõi. Jaa, midagi tõsist on selles näos. mis siiski nii lapselik ja usaldaw on, siisgi mitte enam lapse jagu ei ole, waid noore õrna neiu päralt.

„Helene — ah, hääl ajal,” ütles noormees, kelle palelt endine kurbduse wari korraga kadus — „soo, wõi tülitsesite? Lootuse järgi jõuan ma lepitada, kui mõlemad pooled üle kuulan? Küll mitte selle üle, kui pikk üks kaela lint, missugust wärwi üks kübara lint wõib olla, wõi kas üks kassipoeg süles wõi sohwa pääl ilusam on?”

Ta pakub neiule oma kätt.

„Ei seekord midagi tõsisemat,” wastas Helene, kui nad saali uksest sisse ja üle pehme põranda teki saalist läbi sammuwad. Ta seltsilise lõbu ei näita talle mitte külge hakkawat.

87

Midagi tõsisemat — jälle tõsisemat? Praegu alles kadunud kurbduse wari tuleb noore mehe näole jälle tagasi — tõsisemat! O, kui nendelt huultelt rõõmus wallatu nali woolaks — tui õnnetine oleks ta siis praegusel silmapilgul olnud! Tõsisemat — o, liig, liig palju on juba seda „tõsisemat” ta üle wõimust wõtnud! On ta oma süda üksi lõbu täis — ei! Harwemaks lähewad need minutid, mil ta selgitaw naeratus ta huultel ilmub ja see — südamest tuleb. Nad ei näe seda, kui ta hilja öö tundidel oma kirjutuse laua juures istub, pää käe pääle toetatud, ilm ei tea seda, mis ta siis mõtleb. Tundmata nime all toob nende tundide wili talle auu. See läbi mõeldud kiri, mis ta praeguse aja kirjanduse kohta awaldanud, on südameid leidnud; see, mis ta Balti maade majanduse seisukorra paranduseks kirjutanud, mitte wähem, kui ka wiimne kanget sule sõda on sünnitanud, mis ta just tahtnud — aga see on külmem südamele, see ei ole weel kõik. See waimustus läheb üle, midagi, mis mitte sellest tööst ei saada, mis teda sellele aga weel enam waimustab, ihkab süda. Ja siis — ta näeb, kuda ta laua juures kibedaste kirjutab, kuda üks armas silmapaar tähelepanemisega ta pää pääl wiibib ja iga tema liikumist tähele paneb, kuna ta oma näputöö juures näpud peatama jääwad, kuda siis üks õrn pehme käsi ta kaela pääle pannakse ja mahe hääl ta kõrwa sisse sosistab: „Hugo!” ja selgitaw naeratus nagu päikese joon läheb üle mehe näo... Sääl mängib kähar pääga laps eemal põrandal, — tema enese

88

kuju, silmad... weri. . . tuleb laua otsa ja waatab suuril küsiwail silmil tema silmadesse: „Papa!” ja jälle naeratab tõsine mees. . . Need, need on need õnnekiired, mis harwa ta palgele tulewad. Kui nad siis sel korral wastamist leiaks? Täna jälle tuliwad need kiired ta palgele, kui ta lintidest ja kassipojast rääkis, aga nüüd on nad jälle kadunud. „Midagi tõsisemat!” Ah, elu on nii tõsine! See, kes seda talle ütles, kelle kaaskiireid ta otsib, kelle suud ta naeratusel näeks, leinab praegu oma ema. Sellest tuleb see wari, mis weel mõneks ajaks tema ja ta õnne wahele heidab. Juba mitu korda on ta kõige õrnemal wiisil ühenduse täidesaatmise pääle tähendanud, aga Helene mõtleb siis midagi muud. Nüüd, mill leina aasta weel lõpnud ei ole, on ta sellele sammule silmapilgul wastu. Aga enne — kui ema elas, siis, siis — nagu oleks Helene tema tähenduse pääle natuke — jahe olnud? Ei, ei, ülekohtune mõte! — Ta ütles siis seda küll liig peidetud sõnadega ja Helene ei saanud aru ...

„Mõtle ometi, Hugo, Helene waidleb, need laulud, mis praegu ta käes, olla Willu, meie Willu luuletatud?”

See küsimine kõlab tulejatele wastu, kes saalist läbi ühte uhkesse taewa karwa sinisesse tuppa astuwad. Kerged siidi kaardinad liiguwad lahtise akna ees, kesktuba on ümmargune, peene walge linaga kaetud laud, mahagoni puust hõbedaga ehitatud toolid, marmori ja gipsi kujud seina ääriste laudade ja riiulite peal ning uhke seina kapi pääl kullatatud alustel,

89

toredad lille waagnad ja muud, on asjad, mis kõige päält silma paistawad.

Uhke siidise sohwa pääl, hommikumaa põranda riie jalge all, istub akna kõrwal pika, all pool lõua juures terawaks minewa näoga naisterahwas ja silitab karwase puudli pääd. Naisterahwas on kuiweljas, halli silmadega, mõned üksikud tedretähed näol, mis aga kitsa näole iseäralise kenaduse annawad. Hääl, mis ta sõnadest praegu kuuldus, on nagu abras, mitte tüll kare ega külm, aga nagu iseäralise ühendawa jõuta, nagu weidi kärsitu. Sääl on palju sedasama materjali, mis wanahärra Leo korraks nii abraks teeb ja keema paneb, jaa, kohati on ta tema enese oma, kui kõik karedamad ja konaralisemad kohad, mis wanahärra juures keelmata nähtawale tulewad, siin maha arwame.

„Adelheid nimetab seda wõimatuks, ja nimetab mind naeru wääriliseks et ma neid selleks pean,” wastab Helene Adelheidi kõrwale sohwa pääle istes, kuna Hugo kesk tuba laua ääres ühe tooli wõtab ja, selg laua poole naisterahwastele wastu istub.

„Willu laulud — kus?” küsib Hugo igapäisel wiisil. „Muidugi on Willu mõne salmiga katset teinud.”

„Ja, jaa, seda ma tean,” wastab Adelheid, „muidugi wõtan mina kõigest osa, mis teie pailapsesse puutub — muidugi natuke külmema werega — aga need laulud siin ei wõi ial Willu luuletatud olla — nii palju Eesti keelt ma ka oskan, et aru saada.”

90

„Näidake ometi neid kurjategijaid, mis preilist koguni kahewõitlusese on ajanud?”

Ta waatab lehte Helene käes.

„Need wõtsin ma ise wiimati ta käest, et nad mulle meeldisiwad. Aga kui minu otsust kuulda tahate, peab enne Helene neid ette lugema.”

„Mets kohas” on esimese laulu päälkiri ja Helene loeb:

Mets kohas tumedalt, tõelt...

Ma kuulasin himuga.

Ta kohin tiibi laotas

Mu üle ju hällissa.

Ta tume kohin jäi rinda,

Sääl kohab nüid alati —

Ma nagu tad taga leinan,

Ei rõõmsaks saa ialgi.

Lugeja hääl on nii pehme ja waluline, nagu kuuleks ta praegu ise seda metsa kohinat, mis laulu tegijale haiget näeb tegewat. Õnnelik naeratus, kerge, waewalt arusaadaw, on Hugo näol, et Helene laulu mõttest nii selgelt aru saab ja ühes seda tunneb, millest sääl kõneldakse.

„Ja seda peab Helene Willu tööks?” küsib Adelheid pilgates.

„Ta on seda.”

„Asi läheb kirjumaks. Wend, ka sina wõid seda uskuda?”

„Täieste!”

91

„Ah soo, ümber tehtud lauluks, mille mõte ja worm muidugi Saksa keelest wõetud?”

„Ei sugugi, õde. Siin on Willu enese mõte, enese worm.”

„Siis — siis ma ei tea, mis ma pean ütlema?”

„Seda, et see rahwas niisamuti igatseb ja tunneb kui iga teine.”

Helene loeb teist laulu ette. Selle päälkiri on, „Puude all.”

Kõik waikne. . . rahul seiswad puude lehed,

Mets jäänd kui mõtte, waikselt seisab ta;

Öö hõlmast kõrgelt waatwad alla tähed,

Kõik waikne. . . kõik on nagu ootel ka. . .

Üks närtsind leht, see langeb praegu ala

Ja keerleb ka kui ootel. . . wärinal . . .

Kui käsiks keegi wõim tad wiibi sala,

Üks wõim, mis isi ka on ootewal. . .

Siin rind jäeb waikseks, nagu rõhuks häda,

Kui tahaks nutta, tahaks hõisata. . .

Kui ootaks ta, kõik loodus ka üht sõna,

Mis ial ei sa keegi ütelda...

„Minul on niisugune tundmus, nagu seisaks ma praegu waiksel kuu walgel ööl puude all ja ootaks tähed, puud ja puulehed midagi iseäralist — nagu oleks terwe loodus mõtte jäänud,” kõneles Hugo.

Helene silmad hiilgasiwad, pale oli kahwatu. . .

Adelheid näris huuli.

„Ma ei ole südamest enam mitte selle wastu,

92

et sa Willu mõisa oled wõtnud ja teda ise nüüd õpetad, aga ma — kardan tema pärast wend.”

Ja Adelheidi nägu, kell oma wenna waimust hää osa oli antud, kes hea meelega õigust maksta laskis, kus ta teda aga oma arwamistest läbi ära tundis — Adelheidi näust paistis tõsine mure.

„Miks pärast?” küsis Hugo imestades.

„Sellepärast, et temast — mis temast sel kombel wiimaks saab?”

„Ah, selle poolest ole mureta. Ma loodan teda nii kaugele wiia, et ta gümnasiumi wiimasesse klassi sisse astumiseks eksami wõib teha, siis — on tal tee lahti.”

„Aga papa?”

„Lubab seda ilma kahtlemata. Papa on hää, kui ta ka häkilises meeles mõni kord teeb, mida ta pärast kahetseb. Praegu on jälle midagi sündinud, mis ta laenetama on pannud. Teomeeste hobused on öösel Kirsimäe rukkid ära purustanud.”

Sel silmapilgul wisati aia poolne klaastrepi uks nii kõwaste kinni, et see klirisedes katgi läks ja ähkimist ja rasket jala astumist oli lühemas toas kuulda.

Hugo lahkub naisterahwaste juurest ja läheb teisi tuppa müristamist wastu wõtma.

„Häh — häbemata — hirmus! Säh — sääl on näh — nüüd Sinu uue aja püiete wili! Kirsi-

93

mäe rukkid hih — hirmsaste ära puh — purustatud! Kammitsas hobused — öö otsa sees — kuulmata! Seda wõib üksi minu mõisas sündida, kus härra ilmaparandaja asju ajab! Wõeh häbi! — teomehed magawad — hobused sööwad mõisa rukkis! Kuule — tuule!” siin läheb wana härra hääl waljemaks — „sellel asjal peab täna ots olema! Täna — kas kuuled! Ja see pää süüdlane kõige, kõige nende õnnetuste juures — o, temaga tahan ma omal kohal ta sõnakese rääkida! Mitte nõnda — weri on weri. Ei, mitte nõnda. Nõnda ehk nõnda, aga mitte nõnda!”

Härra on nagu meelest ära. Weel ial ei ole ta oma isat nii ärritatud näinud, ehk ta küll nii häkiline on. Ta teab — siin wasturääkimine oleks õli tulesse walamine. Ta ei saa aru, kes see pääsüüdlane wõib olla, iga tahes mõni teomees, kes weel iseäralikult wana härra meelt on pahandanud.

„Sõida sina üksi wõerastele W. jaama wastu, ütleb Leo von K. läskiwalt oma pojale. Mina jään kodu ja waatan, et kõik karwa päält nõnda sünnib, kui mina tahan.”

Nende sõnadega läheb ta uueste toast wälja.

Hugo läheb pahemat kätt tuppa ennast riidesse panema. Kui ta ust kinni tõmmates tagasi waatab, näeb ta naisterahwaste toa ukse pooleli lahti ja Helene üksi sohwa pääl istuwat, käsi pää pääle toetatud, sügawas mõttes. Adelheid on wist wälja läinud.

94

Hobused sõitsiwad trepi ette. Hugo tahab praegu eeskoja ust lahti tõmmata ja teendri saadetusel tõlda astuda, kui üks pehme hääl teda hüiab:

„Hugo!”

Hääl on nii paluw ja hirmul, et noormees nagu salawäejt tõmmatud, ukse päält tagasi astub.

„Helene!”

„Kus Willu on?”

„Muidugi rohtaias — mis sul on?”

Ta waatab imestusega — neiu nägu on kahwatand rahutu, silmad waatawad hirmul ja paludes tema pääle, nagu tahaksiwad nad teda läbi waadata. Õrnalt rõhub ta tema kätt, mis teine wagusi sündida laseb.

„Miks sa — tema järele küsid?”

„Hugo, sina oled mu — täida mu palwet, see on esimene kord, seda mul sinult paluda.”

„Aga Jumala pärast —?”

„Otsi Willu üles!”

„Willu üles?”

„Ütle talle, et ta täna kodunt ära läheb — wõi parem, wõta ta enesega ühes — wõi et ta kudagi härra meelt ei pahanda — ütle talle midagi, et ta ennast teab hoida.”

„Aga Jumala pärast, mikspärast siis?”

„Ma kuulsin küll — kas sa siis selle pääle ei tulnud, kes see pää süidlane wõib olla?”

95

„Ah —!” tegi Hugo.

„Sellepärast!” ütles Helene rõhuga ja pigistas nooremehe kätt.

Ometi ükskord! Hugo huuled wiibisiwad palawusega ühe silmapilgu Helene omade pääl, kes seda waikselt sündida lasi, siis tormas ta kärneri tuppa. Willu oli nimelt noorema kärneri koha pääl. See oli nõnda Hugo tahtmine, et ta nõnda looduse teadust tegelikult õpiks. Tuba oli tühi. Ta otsis aiast, ei näinud midagi, hüüdis teda nimepidi — wastust et tulnud. Helene tuli talle kahwatanult wastu. Aeg oll kiire, ta pigistas weel korra oma mõrsja kätt ja sõitis ära.

X.

„Jää wagaks laps,

Siis Jumal sinuga!”

Kuuse talu kambri otsas on kena ruumikas aed. Noored õunapuud, alles paari aasta eest istutatud, lähewad ridades kambri akente kohalt rinnakut mööda alla. Nende wahel on marjapõesad; ka nemad näikse alles hilja olewat istutatud. Akna all on ilusad kõwerad lille peendrad, nende wahel kruusitud teerada, mis kesk aiast õunapuu ridade wahelt läbi läheb. Tee raa otsas all pool on kena ümmargune lõhmuse põesastik, pingid sees ja laud keskel. Ka siin on ümmargune plats ära kruusitatud ja äärtele muru mättad pantud.

96

See, kelle kohta mõisas nii raske pikse pilw üles ajab, istub ilupõesastiku sees pingi pääl, lahtine raamat laua pääl ees. See kõik on tema töö, mis siin aias nägime. Mõisa ei ole kaugem kui kaks wersta, säält käib ta tihti siia toimetamas ja et ta sõber ja häätegija Hugo talle õuna- ja marjapuid annud, oli tal hõlbus õunapuu aeda asutada — wiiekümne aasta eest Eesti talupojal muidugi aruldane asi.

Ta loeb, õpib ajalugu. Karthago õnnetu sõda pääletungijate Roomlastega on tal praegu ees. Et millalgi asjata aega wiita, hoiab ta ikka sellest teadusest ühe raamatu kaasas, mis tal parajaste läbi wõtta on. Nõnda ka nüüd. Aga siin on õpitaw tükk ta meeled täitsa muu asjade päält ära pöörnud. Kui wahwa, kuninglik ja auus, kerkib ta silme ees Hannibali kuju ülesse! Missuguse kuulmata imeteo läbi wiib ta oma wäe ümbert üle igaweste Alpi lume wäljade oma kardetawa waenlase maale sisse ja missuguse waimustusega wiib ta tema siis wõidule! Ja see mees, see wahwuse ja auu eeskuju, leiab nii õnnetuma otsa ahne Roomlaste pärast, kes sellega weel mitte rahul, et sõja õnn wiimats nende, Karthago õitsewad maad ära wõetud, ka Karthago enese, kelle rahwas kuulsat, suurt surma sureb, maa tasa teewad, tema asemegi ära neawad ja sinna soola külwawad, märgiks, et sinna ial enam elu ei pea ärkama! Isegi siis weel ei anna nad ta suurele pojale, Hanibalile hingamise paika, kuni ka temagi nende ohwriks langeb!

97

Sügaw kaastundmus wõtab temas wõimust. Kui inetu on see tegu Roomlastest. Aga sääl — ta tunneb ajalugu läbi ja läbi, õpib nüüd aga eksami tarwis — sääl tõusewad Roomlaste eneste seast mehed, täis tõe armastust ja eeskujulist aatelist püüdmist. Rahwas jõuab kuulsuse, wägewuse ja hariduse kõrgema tipuni, siis — kaob temagi Aasia hulkadele maad andes, mida rahwa rändamine wälja külwab. Täis segadust, pimedust, werd, rumalust, ebausku, usumääratsemist tuleb aeg, aga — hakkab selguma, selguma, üksikud salgad lööwad walgemaks üks kui teine täht tõuseb ja — särana hiilgab waimu taewas neist meie ajal. Üksi see maa siin, mida keskaja mõõk ristiusule murdis, on pime. Alles hakkawad esimesed kiired tulema, kui juba kange wastane wägi neid wastu on wõtmas — kuue saja aastane wari ei lase walguse kiirest läbi. Ja ajalugu ei räägi siin mitte selle maa rahwast, waid ühest teisest üksi, üksi nende hääst ja kurjast käe käigust, läheb aga maa rahwast enesest mööda, nagu teda ei olekski See on ordu aeg, raske aeg, kesk aeg, pime aea — wabandataw aeg! —

Ta enese lapse põli, ta enese minewik! Ei, selle pääle ei maksa mõelda... ei! Olgu ta igaweste unustatud! — Tema on ju nii kaugele jõudnud, et ta minewiku sugu süüst mitte praeguse selga ei koorma. Mis temasse puutub — sääl on tal luba seda unustada. Üksi seda, mida nüidselt ajalt nõutakse, tahab ka tema kord nõuda.

98

Tema? Kuhu kisuwad teda mõtted? On sinul julgust nende silmade särast õnne tunda, mis sinust tähtede kaugusel on, sa Kukulinna laps? Õigust? Küsib silm õiguse järele kui ta särale lööb? Tema ise on ori, aga ta — pilk on waba! Karistawad nad teda — pilk jäeb karistamata! Ja kui ta enese süda karistamata on, ei karista teda ükski ilm. Seesama nõiastaw wägi, mis walusi lõi, saab neid ka kanda aitama. Jumalat nimetab pühakiri armastuseks, kes kõik maailma on loonud ja ülewel peab. O, kui sügaw sõna, kui mõõtmata tähendus! „Ema — ma annan sulle andeks,” sosistawad ta huuled, „ma mõistan sinu eksitusest nüüd aru saada! Ja ka sina — eksitaja! Ka sina oled oma enese südame kohtumõistja ees maksnud!” Ja nagu seisaks ta jälle Kõrgepalu Kuusemäel, niisugune tundmus on Willul kui ta raamatu kinni paneb, sest lugeda ei ole enam wõimalik.

Mis sünnib küll teiega õnnetud teomehed? mõtleb ta. Ta kuulis iga sõna, mis tule ääres räägiti. Ta oli metsa serwal kõndinud ja jutlusi kuulama jäänud. Tema püiab, kus iganes wõimalik, niisuguste kõnetundide salajaks päältkuulajaks saada, et siit rahwa elawat keelt tundma õppida ja rahwalikumalt kirjutada, mis piibli keel on, mis praegu Eesti jäädawaks keeleks on rajatud ja milles need arwad raamatukesed trükitakse, mis piibli seletuseks weel ilmuwad. See on nii kange ja Saksa keele maoline, sagedaste wale ja wastaloomulik. Õnne-

99

tumad teolised aga jäiwad kauaks magama. Küll ajas ta hommiku hobused rukkist wälja, et neid päästa, aga kahju on liig suur, paistab liig selgeste silma. Ja siis — kas ta tohib warjul hoida, salata, kes ta esimene nägija oli. Ta arwab seda, sest teomehed ei jõua tehtud kahju ometi mitte ära maksta ja nende peksmine ei tee sündinud asja mitte enam sündimataks. Ometi — kui ta käest küsitakse, ei wõi ta mitte salata, et ta nägi. Ta peab asja üles andma, kui see juba iseenesest üles ei ole tulnud, saagu mis saab.

Ta tõuseb üles, et minema hakata ja kasuwanematega Jumalaga jätta, sest ta ehk ei saagi enne linna minekut siia tulla, ja astub kruusitud teerada mööda kambri poole, aga sääl tulewad nad mõlemad temale wastu ja nüüd tulewad kõik kolm lõhmuspõesasse tagasi.

Kasuwanematel nagu on midagi südame pääl, mis tema kohta puutub; waatawad üksteise silmi, siis jälle tema otsa, nagu näidata, et neil üks nõu on midagi temale kõneleda, aga jälle ei tea, kuda hakata.

Peremees köhatab ju mitu korda, perenaine istub sõrm suus ja wahib oma warwaste pääle.

„Poeg,” ütleb wiimaks perenaene — teda nimetawad Kuuse wanad ikka pojaks — „sa oled meile kui oma laps armas olnud ja sest saadik, kui Miku wana preiliga Saksamaale läks, oledgi sa weel meie ainuke poeg.”

100

„Oled meile ikka küll armas olnud,” lisab peremees juurde.

„Nüüd lahkud sa pea meist koguni ja saad ise meheks, ära siis oma kasuwanemaid ära unusta, poeg,” ütleb perenaine edasi ja waatab peremehe otsa.

„Jah, ära siis unusta,” täiendab peremees ja püiab meelde tuletada, missuguseid häid õpetuse sõnu nad kõik ütelda tahtsiwad.

„Ole usin selle tee pääl, kuhu nüüd astud, ja ära põlga omasuguseid ära, kui nendest ülemale saad,” sõnab perenaine, kellel jälle midagi meelde tuli.

„Aita hädalist, anna sandile sellest, mis sul on ja mis sul ei ole, seda ära himusta enesele ülekohtusel wiisil. Kui sul ilmatarkusest ju küll on, siis wõta wahest ka piibel kätte, maailma tarkus on tühine Jumala sõna kõrwal,” ütleb peremees korraga sõnarikkamalt ja waatab oma kasulapse silma.

„Ära jookse tütarlaste järele, kes halba teed käiwad, ära tee ühegile tütarlapsele südame walu. Sinu kadunud ema — ”

„Kasuema, ära mõista mu ema hukka,” ütles Willu korraga rahutumaks saades, „ma ei saa tema pääle mitte ilma waluta mõelda. Kui tema eksis, sääl — ”

Willu ei wõinud edasi ütelda. Kasuema nägi, et ta kogemata seda oli ütelnud, mis ta mitte ütelda ei tahtnud. Ta wõttis Willu

101

käest kinni, nihutas ennast ta ligemale, waatas niiskeil silmil ta otsa ja ütles tasakeste:

„Willu!”

„Ema — isa! Teie olete mu auusad wanemad, teie üksi, muust ma ei tea.”

„Jumal õnnistagu sind, laps.”

„Jumala õnnistus teiega, wanemad.”

XI.

Suurt mere täit sini silmi. . .

Heine.

Mõteldes astub Willu mööda puiesteed mõisa poole. Ta süda on iseäraline pehme, rahul — wagune. Kasuwanemate armastus — nii hää! Tulewik nii meelitaw! Üks teatud elukutse — teod — auu ootawad teda. Ta tahab edasi püüda — oh kuis ta tahab õppida! Need inimesed armastawad teda, kust ta praegu tuli. Nende sõnades ei ole ei tea mis, mis nad ütlewad, aga see kombe, need tõsised näod, need hääd awalised auusad silmad. Kui nende suust sõna tuleb, siis on see ikka südamest, räägiwad sedasama keelt, mis silmad, kuna mõisa rahwas, kirjutajad, metsaisandad ja härraste omad ise, hoopis teist wiisi on. Nende sõnadest ei wõi sagedaste sugugi aru saada. Nad ütlewad mõnikord seda, nägu aga näitab seda ütlewad. Mõnikord on

102

sõna niisugune: ei saa aru, kas keeld wõi käsk, kas soow wõi pahameel. Ja, nii imelik wahe on talu ja mõisa wahel. Siin nii lihtne ja wagune, sääl kõik nii tore ja käratsew, külm, hoolimata. Siin toimetatakse ja tallitatakse, et asi toimetada tahab, sääl, et toimetama peab. Siin pere leiwa, silgu ja hapupiima juures meel laual rahul ja rõõmusgi kui juhtub, sääl pilkamine ja nurin praelaua juures, kui „hantwärgi” laua osalistel midagi wastu meelt on. Ja siiski köidab üks tugew. wabastamata side teda selle wiimase koha külge. Siin elab ta häätegija, kes ta silmadele ilusa mõõtmata maailma kõige oma täiusega on awanud ja kes teda ühele tulewikule wastu wiib, millest tuhanded ja tuhanded eemale peawad jääma. Wari hakkab kaduma . .. selgimas on udu. Kuda paisutab see rinda, kuda täidab tegude himu nooremehe mõtteid! Kord on nad wajutawad rasked kanda, raputawad, wõtawad rahu ära, julgus kõikub — siis aga tuleb ta tugewamal tungil tagasi — kõik, kõik takistused tahab ta wõita! Ja mitte üksi enesele, ei, ei, ka teistele tahab ta elada, nagu nüüd ta kallis häätegija temale elab. — Sääl ah! ka tema mälestusele tahab ta elada! Selle, tema kaitseinglile, kes teda iga elusammu pääl saadab, kelle nimi talle nii auukartust täis, magus ja püha on, et ta ära kohkub, kui ta teda enesegi kuuldes nimetab. Kaks sinist usaldawat silma, tõsine lapselik nägu ja tükk kuldseid käheraid juukseid, õle kübar ja waher — need on juba karja- ja teopoisi unenägudesse endid pununud ... nii selged silmad, nagu Peipsi kõige

103

ilusamal sui päewal. Kord on nad ühe wallatu naljaka lapse, kord waikse tõsise neiu jagu, kord näeb ta neid muinasjutus ja nõia lossides, kord ruumikas walges majakeses õunapuude ja pärnade all. . . majakeses, mis kõigiti tema enese kodu sarnane on. . . oh ei, nad kaowad temast kaugele, üle saamata on see kuristik, mis nende ja tema wahel on ja seda laiem näitab ta tema silmis, mida rohkem ta elu, kohusid, seisusi ja inimesi tundma õpib. Siin ei ole silda, mis teda sellest kuristikust üle teisele kaldale wiiks. Küll on inimesed ise selle kuristiku teinud, nad on ise oma mõttes waheseinu ehitanud, aga seda kindlamalt on nad tema wangis, et see nende enese aastasadadel armsaks saanud ja paksuks wanunud mõte on.

Sääl eemal on see waher, mille küllest ta nelja aasta eest teda wabastas ja — ennast wangi andis. Nüüd on tema selle puu külles südant pidi kinni ja keegi ei woi teda wabastada, ka — tema ise mitte, ta kaitse ingel.

On see silma wiirastus wõi tõde — sääl ta seisab selle puu all ja — weri tungib ta pähe, silmis läheb tumedaks — tuleb temale wastu! Kahwatu nägu lööb häkki helepunaseks, kui ta näeb, et Willu tema otsa waatab. Willu jäeb seisma — aralt tuleb tuleja lähemale.

„Willu!”

Tuleja waatab maha, Willu oma jalge pääle, kumbgi ei tea midagi ütelda.

104

Korraga läheb Willu nägu tõsiseks. Ta wõtab kübara peast, teretab auupaklikult ja tahab uhkel sammul mööda minna.

„Willu” — kõneleb Helene ruttu, nagu oleks ta hirmul, et ta ju kaua siin seisnud, „hoidke et te wana härra meelt täna kudagi ei pahanda — Teie olete seda õnnetumal kombel täna juba kudagi teinud. Jääge täna tuppa warjule!”

„Ja teie, auustatud preili, tulite mulle seda ütlema?”

„Ma — ma — olin hirmul.”

„Minu pärast?” hüiab Willu ja see kõlab kui hõiskamine.

„Ja, teie pärast — nüüd ja ikka!”

Nooremehe huuled tahawad hõisates üht nime hüüda, kui korraga häkiline õnne läige ta näolt kaob ja sunnitud rahuga ütleb ta tõsise häälega.

„Teie — preili v. B. ühe endise teopoisi pärast?”

„Kes õnnelikum wõib olla kui — kui — — ”

„Oh, selle õnn jäeb igaweste tulemata,” ütleb Willu waluga. „Ta wõib üksi weel auu — wõib kõik muud ära teenida, aga õnne mitte.

„Willu!”

„See üksi,” kõneleb ta palawalt, „et üks süda

105

— see süda ta pärast hirmul oli, see on ta õnn, kättesaamata õnn, — Helene! Üksainumas kord nimetan teid selle nimega — ja nüüd elage hästi ja nuhelge üht waest talupoissi, kes julges — — ”

„Ei, Willu, ei. Teie mitte — teie mitte ei tohi õnnetu olla! Teid ei keela seisuste waheseinad, waid — mind, Willu! Siin” — ta wõttis rinnalt „meeles pia” lille — „siin see minult teile mälestuseks — luuletuste eest! — Laulge weel — saage kuulsaks meheks!”

„Helenel”

„Sääl” — kõneles Helene edasi ja näitas käega mõisa põllule, kus laialt rukkid lõigati — „nende kasuks wõite te palju teha — sääl kutsub teid tulewik!”

Ja ruttu, hirmunud sammul, astus ta tagasi ja kadus põesastiku wahele Willu silmist. . .

„Ta noomis mind ettewaatusele,” kõneles Willu tüki aja pärast nagu unest ärgates ja tõmbas käega üle otsaesise, „aga just tema sõnad ütlewad, mis mul teha tuleb. Härra ei ole armu heitmata, üksi liig häkilise meelega.”

106

XII.

Sa ära süitle wälku,

Mis tamme purustand

Ja ära wibu sõitle,

Mis kotkal noole kand.

„Anna talle! — Anna talle! Nii — nii! Hästi ahah, kas maitseb! Waata hobuseid — waata hobuseid! — Nii — nii! — Hästi soolaselt!”

See on wanahärra hääl. Wali oigamine kuuldub selle wahele. Opmanni hoowi pääl, puu riida kõrwal on õnnetu paljaks kistud teomees pingil pikali. Riida tagapool wajus oigawad need, kelle kord ju läbi, õue pääl ootawad kubjaste ja wahimeeste keskel teised, mil nemad käsile wõetakse.

„Anna talle! Anna talle! Nii — nii! Tubliste — nii!”

Ja härra ise lööb iga „anna talle” juures pääga takti juurde.

Ta seisab witsamehe seljataga, kubjad ja teomehed temast auupaklikus kauguses eemal.

„Anna talle!”

„Härra von K...! härra von K...!” hüiab lõõtsutamisest lämmatatud hääl ta selja taga.

See on Willu. Ta tuleb praegu jookstes hoowiwärawast sisse.

107

Kui wälk keerab wana paks härra ennast ümber. Ta punane nägu lööb tumesiniseks, juuksed tõusewad harjastesse...

„Pidage teomehed on — ”

„Kus sa olid — säh! — Säh — weel! — Weel! We — ”

Hele naisterahwa hirmu karjatus kuuldus ülewelt mõisa rohtaiast.

Enam ei saanud härra hüüda. Wiimaks pääseb hääl suust:

„Maha ja kuuskümmend!”

Kubjad kohkuwad esite, siis — täidawad oma kohut.

Õhtul on mõisas suured sõidud. Isamajast ilma jäänud poeg sõidab, pärast seda kui wana härra toas tema ja isa wahel raske sõnawaheldus olnud, praegu alles siia jõudnud wõerad sõidawad, arsti järele sõidetakse, et ehk weel Helene elu päästa, kes palawikus jampsib. Kõigil on rutt. — — —

108

XIII.

Wälk tuli pilwe põuest,

Nool lendas küti käest.

Mis tuleb aja õuest

On ülem meie wäest.

Palju aastaid on mööda läinud. Weel enne oma surma on wanahärra oma rahwa armastust ära teeninud ja ka lepitus isa ja poja wahel korda seatud. Enne kui Hugo ja Helene altarile astusiwad, tõotasiwad nad wastamisi ühel nõul walla rahwa käekäiku kergitada ja seda tõotust on nad pidanud. Wanahärra, kui ta üksi on, mõtleb ja wangutab pääd, näeb kui paha järeldus ta häkilisel wihal olnud ja ohkab raskeste. Kes wõis arwata, kes wõis arwata? Wana hallikese nägu aga katab rõõmu joon kui ta näeb, et weel wiimastel päewadel need inimesed lahkeste ta otsa waatawad, kes enne tumedal rusutud näol ta ette ilmusiwad ja wanamees ajab, kui just juhtub, mõne küla hallpääga õige mõnusaste juttu. Noorest east ja nõnda, kõige rohkem aga oma lastest ja laste lastest. Wanakese silmade ees on midagi selginud, mis kuue saja aasta jooksul warjuna sinna oli kogunud ja seda warju murdis — ah! nii raske järeldus, mis ta teol oli. Nüüd, jah nüüd, soowib ta oma poja eeskuju kõigi naabri mõisadele, aga — sääl on see wari weel niisama paks kui enne, ehk küll walguse kiired ju heledamine ta taga toowad. Nad ei näe, mis nende rahule tarwis lä-

109

heb — Murumäe mõis on weel ainuke üksik walge koht udu sees. . .

Ükskord on wanake koguni üksi jalgsi Nurme külas täinud. Kuuse talu lõhmusse põesas räägiwad kaks wana, Madis ja külaline kaua, wäga kaua aega ja kui härra aiast wälja astus, pühkinud ta Kerdo Kaie tõenduse järele silmi, kes perenaisele oma tööd, linast lõnga, ära käis toomas. Sest saadik käib wanake tihti Madist waatamas, pistab midagi paberi sees tasku ja kui pereemale, kõbus wana inime, tuleb ja klaasides wärsked piima ja wõileiba toob, istuwad kõik kolm sääl. Madise kui ka teiste talumeeste kohad on ammu päriseks ostetud, kui küll naabri mõisades weel teopäiwi tehakse. Peksmisele on aga lõpetus tehtud. Madisele on härra ostupaberist sõbrustäheks kinkida tahtnud, aga Madis ei wõtnud, waid ütelnud: „Igale ühele, mis tema oma.” Ja selle juurde ta jäänud, kuni koht tasa saanud.

Ja kõige selle ime wedru käima panejad — Hugo ja Helene? Kui nad oma õnneliste laste saatusel mõisa puiesteid mööda wälja tulewad ja töötegija mõisarahwa kohal peatawad, küsiwad nad neilt seda ja teist ja wahetawad mis asjast tahes mõne sõna. Keegi ei kuule wäljal needmist, — aga tööd tehakse rohkem weel kui kunagi enne. Kui nad aga koguni külasse tulewad, teretatakse neid kui wana tuttawaid ja lapsed jooksewad wastu ja seltsiwad „mõisa lastega.” Paljud nendest on ühed kooliwennad õed, sest mõisas on tubli kool ülema õpetuse tarwis.

110

Hugo on õnnelik, Helene wagane tasane abikaas ja lasteema. Ainult üks asi toob korrati murepilwe Hugo palgele: Oh et ka naabri mõisad Murumäe mõisaga ühes sammuksiwad! Ei, tema on üksi, tema, teistest põlatud „uuendaja,” kes seesuguse seisukorra õnnistust ära tunneb Aga weel on see teistele wara, wana ei ole weel nii elujõuetu, aga õhk on ju teine — sääl on saade siginemas, uus lahke aeg koputab ukse külge ja — talle peab lahti tehtama. Nüüd — nüüd weel on ta küll üksi ...

Ja Willu? Kukulinna esimese sauna asemel on pärnade warjul weike walge majake. Siin üksi on nõrgameelne wagune, siia wiimaks on Hugo oma sõbrale aseme leidnud, kus pime wari, mis ta hinge pääle langenud, teda ei waewa — kus ta rahule jäeb. Kui aga Peipsi sügaw wägew kohin metsa tagant, mida kirwes ikka harwemaks teeb, ta kõrwu ulatab, siis tuleb ta ukse ette pingi pääle istuma ja kuna tuul ta halliks löönud juuksid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguwad ta huuled:

„Kui seda metsa ees ei oleks!...”

Järgmised raamatud on igast raamatukauplusest saada:

1. Loomade arstimise õpetus kõigis haigustes, mis ise arstida wõimalik, ühtlasi lühikese terwise hoidmise juhatusega. Kirjutanud loomade tohter A. Ollino. Hind 30 k.

2. Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad. Kirjut. E. Bornhöhe (Ed. Brunberg’i) ajaloolik jutustus suurest Liiwi sõjast (1558—1583). Hind 60 kop.

3. Aita. Jutustus Liiwi- ja Eestirahwa wabaduse wõitlustest 12. aastasaja lõpul. Kirjutanud A. Saal. Hind 50 kop.

4. Wiimne Peruamaa Inka. Tõeste sündinud lugu Ameerikamaa ülesleidmise ajast. Hind 30 kop.

5. Eewa õun. Jutt rahwa elust. Kirjutanud J. M. Sommer. Hind 20 kop.

6. Inimene on oma tahtmise ori. Rahwa elust. Kirjutanud M. Reisson. Hind 12 kop.

7. Õnnetusest õnnele. Eesti jutustus. Kirjutanud J. M. Sommer. Hind 15 kop.

8. Tallinna saladused. Ed. Wilde naljajutud, (kolmas trükk). Hind 15 kop.

9. Suur Tõll, Saaremaa wägimees. Eestlaste ennemuistne jutt. Saaremaa rahwa suust 30-ne aasta jooksul kokku korjanud P. Süda (teine trükk). Hind 20 kop.

112

10. Waga krahwiproua Jenowewa. Ilus ja kurblik hale jutustus noorele ja wanale, iseäranis õpetuseks laste emadele ja lastele. (Ilusate kirjute pildi kaantega) H. 20 k.

11. Jällenägemine ehk Orja elulugu. Hind 10 kop.

12. Miron. Uudisjutt rahwa elust Rumenias. Toim. W. Lainela. Hind 15 kop.

13. Kaksteistkümmend luike ehk kuninga tütar Kuld-täht. Wanaaegne jutustus. Hind 5 kop.

14. Uus unenägude seletaja, kus kõik unenäud ja öösised wiirastused täielikult on äraseletatud. (Ilusate kirjude pildi kaantega.) Hind 20 kop.

15. Õnne ratas. Lõbusaks ajawiiteks noore rahwale nende mure tundidel. Hind 5 kop.

Hind 25 kop.