Kauka Jumal

Rahwatükk 5 waatuses

A. Kitzberg

G. Roht’i (K. Sööt’i) trükk, Jurjewis 1915

Kauka Jumal

 
Eesolewa näidendi mänguluba saab autorilt, adress A. Kitzberg, Iurjewis (Tartus), — G. Roht’i (K. Sööt’i) raamatukaupluselt Jurjewis ja H. Leokese raamatukaupluselt Wiljandis. Mänguloa eest on 10 rbl. maksta, kordamise eest 5 r.; näitlemiseks ostetud raamatute-komplekti (10 eksempl,) päält antakse 25% hinnaalandust. Loata mängimise eest hoiatatakse.

Kauka Jumal

Rahwatükk 5 waatuses (6 pildis)

A. Kitzberg

G. Roht’i (K. Sööt’i) trükk, Juriewis 1915.

Osalised:

Mogri-Märt

Mari, selle naene

Märt, nende poeg

Miili, nende tütar

Mäidu, 5 aastane. Miili poeg

Masa-Ants

Leena, selle tütar

Peeter Pärn

Anu

Marjapuu

Urädnik

Töömehed, tüdrukud, poisid, joodikud, alewielanikud.

Aeg: Lähem minewik.

Kolmanda ja neljanda waatuse wahel on aasta, neljanda ja wiienda waatuse wahel wiis aastat.

Esimene waatus.

 Räätsa talus. Elumaja marjaaiapoolne külg. Akna all pink ja walge linaga kaetud laud, aia pääle on walgeks küüritud piimapütid kuiwama pandud, õunapuude alla muru pääle kangad pleekima laotatud. Kewadine pühapäewa hommik. Lahtiste aknate taga harjutab keegi wiiuliga lauluwiisisid.

1.

Leena (kergetes suweriietes : lumiwalge jaki, ripnewad juuksepatsid, tuleb toast, waatab ringi, toob siis kähku luua ja hakkab muru pühkima. Wähe aja pärast tuleb tüdruk)

Anu (wanapoolne inimene, natuke kirjudes kirikuriietes, waatab, paneb jalatsimed käest ja hakkab hääs tujus pragama): Tea, mis ta nüüd peaks jändama! Kas Räätsa talus mitte enam teenijaid ei ole, kui perenaene ise pühapäewa hommikul muru pühib! (Tahab luuda Leena käest ära wõtta, see ei anna). Mina ikka kaapisin eila õhtu üle ka, aga ju teie ikka weel mõne puru leidsite! Ega teie tahtmise järele ei saa.

Leena: Ära tee pattu. Anu! Kas sina minu suust juba halba sõna oled kuulnud, kui sa ütled, et minu tahtmise järele ei saa?

Anu: No, kui ma ka ei ole kuulnud! Kas see südant ei söö, kui näed, et teine sinu tehtud tööd üle teeb? Andke luud siia!

Leena (ei anna luuda): Sina ei ole ju süüdi. Kanad wõi kes siin on siblinud, wõi tuul põhukõrsi kokku kannud. Tööpäewal muidugi ei saa, olgu siis pühapäewa hommikulgi.

8

Anu: Tea mis kirik siin weel ei ole! Oodake, ma lasen ise uuesti üle.

Leena: Lase olla! Kui sa aidata tahad, wõta piimapütid aia päält ära, kuiwawad päikese käes lahti, ja — tibakannuga oleks waja wett tuua ja kangad märjaks kasta.

Anu (piimanõuusid tuppa kandes ja naljaga edasi tõreldes): Ega teie juures ju tööl wahet ei ole ööl ega päewal! Kui enese teada juba kõik ära oled teinud, teie leiate ikka weel midagi. Teie tahate seda Räätsa talu ju ühe aastaga rikkaks teha.

Leena (kahjatsedes): Ah, Anu, ma näen alles nüüd, et sa ennast wälja minema oled ehtinud! Lase olla, küll ma walan kangad ise üle; teed riided märjaks! — Kirikusse tahtsid minna?

Anu: Tea mida sinna kirikusse! Nüüd weel mõni ristiinimene kirikusse läheb! Emale tahtsin minna. Küll ma karja wastuwõtmise ajaks tagasi olen, kaua ma lippan!

Leena: Oleksid ometi mineku õhtupoolikuks jätnud ja koju minu seltsi jäänud!

Anu (imeks pannes): Teie seltsi? Ilma ime ikka! Mis seltsi teile waja on?

Leena: Mina ei taha ainuüksi koju jääda.

Anu: Kuidas — ainuüksi... ?

Leena: Mari ometi läks juba hommiku wara ära ja poisid nõndasama. Inimese hinge ei ole majas! Hommikune piim ka alles masinast läbi ajamata ja...

Anu: Aga peremees? Peremees ju kodus. Käätsutab toas pilli. Kas see piima läbi ajada ei aita?

Leena: Mina ei taha temaga ainuüksi jääda! Kas ilma inimesed juba küllalt ei tõuka!

9

Ann: Mis nad siis tõukwad, lass tõugata. Ega see meie peremees nii loll ei ole, et ta ei tea mis ta teeb. Wõi ma ei näe, kuidas ta silmad teie järele käiwad? Kas pistab weel jala kodust wälja? Enne ei seisnud mitte päewagi kodus, aeles ilma mööda ümber, kui tuli, oli joobnud täis, sõimas ja prassis! Nüüd kui sootu teine inimene.

Leena: Ega see minu Pärast ei ole. Kaua ta's endist elu edasi pidi elama? Ükskord pidi ometi ka mõtlema ja ennast muutma hakkama. Temast saab weel esimene noormees üle walla. Küll sa näed!

Anu: Muidugi saab, aga — kelle pärast see saab? Teie pärast. Seda näeb rumalam kui sõge. — Millal pulmad saawad, Leeni?

Leena: Pulmad? Ära niisugust juttu aja. Kellega mul pulmad peawad saama?

Anu: Wõi weel küsib? Peremehega! Kust ta weel ilusamat, paremat ja usinamat tahab leida, kui omal igapäew kodus ootamas?

Leena (õhates): Ootamas ei ole tal midagi! Ei, ei! Seda teadwad kõik ja tead sina ka, et mina — ootamise pääl siin ei ole! Räätsale oli ilma palgata orja waja, ja — kuhugile me ei pääsenud! Isa pidi Mogri-Märdi tahtmist täitma ja mu siia andma!

Anu: Kui mina ei oleks tahtnud, ei oleks mind kuue hobusega siia saadud!

Leena: Ah, Anu, sa ei tea! Siis oleks wana Märt meile oksjoni teinud!

Anu: Ja siis kisute teie ennast siin wõi lõhki? Oma eest ka ei wõi hullemini orjata kui teie orjate, et mõnikord päris kahju waadata. Teie ei läbe ju öösel ka magada. ..

Leena: Olen ma siin, siis täidan ma oma kohut. Meid on neli õde, meie ema ei ole meid teisite õpetanud!

10

Anu: Küll mina oskaks wana Märdi aia wahele ajada, et ta wõi ise paluma tuleb.

Leena: Ah, Anu, mis aia wahele mina teda ajada saan! Kas tema käe all ei kannata palju inimesi ja tema omad lapsed kõigepäält! Aga — ära minu sõnu edasi räägi, Anu, tulid kibedusega suust, ja — sa ise hakkasid. Sa oled ju minu wastu nii hää, kunagi ei ole käskida waja ega...

Anu: Teie eest, perenaene, teie eest läheks kas wõi tulest ja weest läbi. Teie olete kui omasugune peate teenijat ka inimeseks! Kui teil abimeest wõi seltsimeest waja — seda ma ütlen — wana wõi noore Märdi wastu, siis teate, kus peretoas Anu on! Wana-Anu on neist kõigist üle, ei ole neile midagi wõlgu. Teie pärast ma jüripäewal siia jäin. Kui teid ei oleks olnud, Wana-Anu koda oleks ammu mujal suitsenud. Ja kui noorel peremehel tõsine nõu ei ole, perenaene, kui tal tõsine nõu ei ole siis — (Kuuleb et Märt tuleb, näitab rusikat, wõtab aia päält pangid ja kaelkoogud, — ümber nurga ära).

2.

Noor - Märt (tuleb särgi wäel toast, paneb kaks kätt kukla taha kokku ja aigutab): Aah! Igaw, niisugune pühapäewa hommik, Leeni, mis?

Leena: Ei tea. Mina ei märka ühti, et ta igaw on.

Märt: Ja, teie! Teiega on teine asi. Teie leiate igalpool midagi teha. Aga mina? Mis mina enesega pääle hakkan?

Leena: Mängisite ju praegu nii kenasti. Ma toon wiiuli wälja? Siin akna all on hää istuda.

Märt (istub): Ei taha enam. Küllalt sai.

Leena: Ja leht? Kas see juba läbi loetud? Ma toon lehe.

11

Märt: Mis säälgi sees on? Wana tuttaw lori. Sääl ei ole ka uut!

Leena: Siis minge wälja põldusid waatama.

Märt: Tulge kaasa!

Leena: Mina?

Märt: No muidugi.

Leena: Ja ilma inimesed? Külarahwas? Mis need siis ütlewad?

Märt: Need ütlewad: Räätsa peremeest perenaest waatawad oma põldusid.

Leena: Ja see oleks siis — kena kuulda? Iseäranis minu kohta?

Märt: Ükskord see ikka nõnda tuleb.

Leena: Missugune jutt! (Pöörab ära, astub kangaste poole).

Märt: (temale järele minnes, rõhuga): Ükskord see ikka nõnda tuleb, Leeni!

Leena: (häälega, millest libedus läbi kõlab): Ei! Nõnda see küll kunagi ei tule!

Märt: Teil ei ole siis mitte ühtegi lahket sõna minu jaoks? Ja olete ometi muidu kõikide inimeste wastu hää!

Leena (üleswaadates tõsiselt): Seda te ei wõi ütelda, Märt, et mul lahket sõna teie jaoks ei ole. Muidugi, kui te niisuguse jutuga tulete...

Märt: Kas teil siis südant rinnus ei olegi, Leeni, kas teie ei tea, mis teie minust olete teinud? Inimese olete minust teinud ja nüüd ei ole teil selle uue inimese wastu mingit kaastundmust!

Leena: Ah, Märt! Kuidas teie seda wõite ütelda! Kes siis selle uue inimese üle, kellest teie räägite, enam rõõmu tunneb, kui mina? Kui minu püüdmine, teile maja kodusemaks ja armsamaks teha, selleks wähegi kaasa on aitanud, — kas ma siis selle pääle uhke ei ole?

12

Märt (tõsiselt): Leeni! Ükskord see asi meie wahel ometi kõne alla peab tulema?

Leena: Mis iseäralist küll meie wahel kõne alla peaks tulema? Midagi, mida kõne alla wõtta asjata, mille lõpp juba ette teada? Ah, Märt! Ärge tehke mulle elu raskemaks, kui see muidugi juba on!

Märt: Leeni! Teie ei tea mitte, wõi teie ei taha teada..! Ja mina mõtlesin, et teie ometi peaksite teadma..!

Leena: Mis teie ütelda tahate? Parem, Märt, kui ma mitte ei tea. Mis kasu sellest oleks? Mina olen ennast teie teiste teenijatega ühte kilda lugenud, ärge hakake mind säält eraldama, sellest ei tule hääd!

(Anu tuleb weepaariga, Märt astub kärsitult kõrwale).

3.

(Anu ja Leena hakkawad kangaid kastma, Märt kõnnib lähemale).

Märt: Kas sa kirikusse ei lähegi, Anu?

Anu: Nüüd weel? Teised hakkawad juba tagasi tulema.

Märt: Wõi muidu külasse?

Anu: Ei lähe mina kuhugile!

Märt: Mis sa’s kodus konutad? Ilus pühabane päew.. ?

Anu: Ei wõi ära minna.

Märt: No? Mispärast siis mitte?

Anu: Ma pean ju perenaese järele walwama!

Leena (näitab ühtelugu Anule silmade ja kätega, et see peaks waikima, Anu ei kuula).

Märt: So? Mis sa’s perenaese järele pead walwama?

Anu: Et ära ei warastata.

Märt: Kes teda siis ära warastada tahab?

13

Anu: Wõi mina tean. Wõib olla, peremees ise. Sel on seesugused silmad.

Märt: So? Wõi niisugune amet on sul täna? Ise hakkasid selle pääle, wõi käskis keegi?

Anu: Wana-Anu ei tee midagi, kui ei kästa

Märt: Kes see käskis?

Anu: Wõi peremees ei tea, kes majas tüdrukute käskija on. (Wõtab tühjad panged selga, ära).

Märt (Leenale otsa waadates): Teie tellisite siis omale — hoidja?

Leena (naerdes): Wõib olla ka.

Märt: Keda te siis ei usalda, iseennast wõi mind?

Leena (nagu enne): Päris hästi mitte ühte ega teist.

Anu (tagasi tulles): Minge külalistele wastu Mogri-Märt seob hobust aia külge! (Ära).

Leena (tahab ära jooksta).

Märt (Leenale wastu astudes, kirgliselt): Leeni! Et sa tead! Mitte keegi ei päästa sind minu käest Mitte keegi! Ehk mina ei ole Räätsa-Märt! (Leenale silma waadates, südamlikult): Mina —armastan sind, Leeni! (Pöörab wärawa poole minema).

Leena (silmad lööwad särama, aga ainult silmapilguks; kahte kätt kokku pannes, kurwalt): Oh Jumal, Jumal! Mis sest küll peab saama! (Kogub ennast silmapilgu, siis ka Mardile järele).

4.

(Mogri-Märt tütre Miiliga tulewad aiawärawast, Märt nagu würst, kes oma walda waatama tuleb, toores ja uhke ei kergita kübarat ega tereta. Miili jookseb temast mööda Leenat teretama).

Noor-Märt: Tere isa! Kuidas sa nii hää mõtte pääle tulid, meid waatama tulla? Praegu pidin (lööb silmad korraks Leena poole) Leenile ütlema:

14

pääle lõunat paneme hobuse ette ja sõidame Mogrile. (Sirutab käe isale wastu, see peab käeandmist asjata kombeks),

Wana - Märt (urisedes, iga sõna nagu kägistades): Mis kiiam sul siis oli?

Noor-Märt (jahedamalt, pistab ärapõlatud käe püksitaskusse): Ei midagi iseäralist. Niisamuti. Ei ole tükk aega enam kokku saanud...

Leena (ennast Miili käest lahti tehes, wõtab südamlikult wana Märdi käe, mida see nagu puutompu wapustada laseb): See oli tõepoolest ilus, et te tulite ja Miili ka kaasa tõite! Hommikust saadik oli niisugune tunne, et külalised tulewad, ja — tulidki...

Wana-Märt (urisedes): Mis ta n'd edwistab!

Leena (ei pane üratõukawaid sõnu tähelegi): Kas istute siiasamasse, wõi tulete tuppa? Siin wäljas ongi lõbusam... (Nähes, et wana Märt nii puine on. lõpewad tal sõnad suust).

Wana-Märt (toorelt): Mis sina siis halbid, ega me sinu külalised ei ole.

Leena (jahmatab, aga püüab siiski lahke olla): Minu külalised ikka ka, Miili minu külaline! Noorel peremehel oligi kõige hommiku aeg igaw...

Miili (tõmbab Leenat kättpidi eemale): Tule ära, mis sa ennast näägutada lased!

Wana-Märt (nagu lasu, raskesti pingile wajudes): Wõi igaw! Wõtku naene ära, siis ei ole enam igaw. (Pojale). No mis sa's wahid, nagu ei oleks sa mind enne näinud? Tee suu lahti ja wasta.

Noor-Märt (nukralt): Mis ma pean wastama, kui sa midagi ei ole küsinud?

Wana-Märt: No siis ära wahi, suu silmad ammuli. (Hakkab napsi pudelit taskust wälja kiskuma, Leenale): Kahwel too, wõi mis!

Leena: Kohe! Ma toon midagi pääle wõtta ka! (Jookseb tuppa).

15

Wana-Märt (silmab lina laual): Näe, missugust edewust siin ei aeta, lina laua pääl..!

Noor-Märt (rahulikult): Ära hädalda midagi, isa, see ei ole sinu raha eest. See on Leeni enese töö, näe, sääl on weel terwe rida kangaid maas.

Wana-Märt (nagu enne): Wõi ei ole minu raha eest? Kelle raha eest siis? Sinu raha eest wist?

Noor-Märt: Seekord küll! Sinule on rent makstud.

Wana-Märt (turjalt): Wõi rent makstud? Ja kolme endise aasta rent? Kus see on? Kas see ka on makstud?

Noor-Märt (pöörab tusaselt näo kõrwale).

Leena (tuleb, paneb korbitaldriku ja klaasid lauale: hakkab pudelit lahti kiskuma).

Wana-Märt: Waata, kuidas siin lagastatakse, siin süüakse korpe! Mina ei saa korpe süüa, mina ei wõi, minul ei ole seda raha, — siin süüakse korpe!

Leena: Mogri-onu, mis te nüüd kuri olete, ega me ju iga pühapäew..! Nagu aimdus oli, et külalised tulewad. Ja — meil ikka tänawu saja rubla eest wõid ära müüdud kah..!

Wana - Märt (lükkab käega korbitaldriku ja klaasid kõlinal eemale ja äigab pudeli ümbert kinni): Ja kus see raha on? (Lahtist peopesa näidates): Mina ei ole raha näinud ühti.

Leena (aralt): Raha peremehe käes!

Wana-Märt (kurjalt wahtides): Peremehe käes? Kes see siin see peremees on? (Logistab pudelist wiina ja tõstab siis pudeli poja ette). No wõta!

Noor-Märt: Tänan! Mina ei taha.

Wana-Märt (pilgates): So-oh! Minu poeg ei wõtagi wiina, minu poeg ei tahagi mees olla!

16

Noor-Märt (karmilt): Ei wõta jah. Tead küll, mis sellest wõtmisest wälja tuli. Heitsid mulle praegu maksmata jäänud renti ette!

Wana-Märt: No lõrreta siis pääle, mina wõtan teda. Mina wõin teda wõtta, minul ei ole renti maksta. (Logistab jälle pudelist).

Leena (meelitades): Katsuge ikka meie korpi ka, mis te ära põlgate!

Wana-Märt (wenitades, et õieti oma suurust näidata): Aida wõtmed ja rehnudi raamat too siia!

Noor-Märt: Isa, kui sa niisuguses tujus oled ja ilmsüüta inimestele haiget teed, siis parem kui sa ei oleks tulnudki!

Leena (nukralt): Jah, ei tea, kes wanaperemehe nõnda ära on pahandanud!

Miili (lähemale tulles): Mina tean küll. Luhtame-Jaak pidi isale täna tuhandarublalise obligatsioni oma talu pääle wiiesaja wastu ära tooma, nüüd jälle ei toonud, ootus ja lootus oli ilmaaegu.

Wana-Märt (hoiatades, rõhk wiimase silbi pääl): Miili-i!

Miili (edewalt): . . . nüüd jälle ei toonud, oli Jaasi-Jaani käest päris tuhat rubla tuhanda wastu laenata saanud...

Wäna-Märt (Leenale õelalt): Mis sa wahid siin, suu silmad pärani ja kuulatad wamiili asju!

Leena (kohkudes ära).

Miili: Mis sa's Leenile sellepärast suhu silmi kinni kargad? Ega's tema süüdlane ei ole, et sul sehwt tegemata jäi? Tuhat oleksid sa ikka wälja nõudnud, kui sa ka kõiges wiissada oleksid annud. (Jutustamise kombel wennale): Isa on pahane, et üks obligatsion wallast Jaasi-Jaani kätte läks, kuna teised kõik tema käes on...

17

Wana-Märt (ähwardates): Miili-i!

Miili: ... isa kogu ei ole täielik, üks obligatsion on mujal, seda ta ei wõi unustada!

Wana-Märt (ei jõua ennast pidada): Nojah, niisugune näljarott! Enesel ei olegi enam raha, kui kõiges see tuhat waewalt, — sellesama topib Luhtame-Jaagu kätte. Ja — tuhat tuhanda wastu! Kes seda enne on kuulnud! Kus on weel teine niisugune rumal, kes sedawiisi raha laenab! Ääh!

Miili (astub Leenile järele).

Noor-Märt (piinatult): Piinlik seda kõike kuulda, isa! Jaasi-Jaan on aus mees, et ta Luhtame-Jaagu sinu küüsist päästis!

Wana-Märt: Pois-s-s!

Noor-Märt: Sina lasud ju terwe walla pääl nagu paine! Kui palju inimesi sa oma rahalaenamisega juba õnnetuks ei ole teinud!

Wana-Märt (suurelt): Ei ole mina kedagi kutsumas käinud, ei ole minu käes ühtegi wägisi wõetud kopikat. Kõik on ausasti saadud ja iga mehe enese tahtmise järele minu kätte toodud. (Paneb rusikas käe raskesti laua pääle). Ja sina? Mis sina’s arwad? See on ometi ükstakõik, kui palju Luhtame-Jaagule anna, wiissada wõi tuhat. Äramaksta ta seda ikka ei jõua, talu ikka läheb, mingu pikka wõi lühikest aega!

Noor-Märt,: Minu meelest on see wargus, kui sa wiissada annad ja tuhat wõtad. See on enam, see on rööwimine!

Wana-Märt (wihaselt): See on protsent, mis raha kannab, raha protsent! Tark inimene wõtab wastu, mis temale tuuakse. Ja kui sina teistwiisi tahad elama hakata, on sul warsti peenike peos! On ikka hää sinulegi, kui minul midagi on. Hohoho,

18

päris hää! (Ajab ennast üles). So, ja nüüd tule, läheme sinu majapidamist waatama. Läheme wähe aida juurde, siis saame warsti näha, kui palju sul asja uhkustada on. (Astub wärawa poole).

Noor - Märt (tusaselt): Wõid waadata, kui sa tahad. (Toob toast wõtmed, astub isale järele).

5.

(Leena ja Miili tulewad käsikäes toast).

Miili (rõõmsalt): Ja — kas sa tead, Leeni, kas sa oskad aimata? Minul on — peigmees!

Leena (elawalt): Tõesti? Siis ma soowin südamest õnne! Wõi niikaugel! Ja mitte sõna ka ei ole sellest kuulnud! Muidu oli ikka terwe kihelkond kõla täis, kui sul korra jälle kosilane oli käinud.

Miili: Ega seda ei tea ka keegi inimese hing, ega ta weel isa käest küsimas ei ole käinnd.

Leena: Ah! Sul on siis enese walitud peigmees? Siis ma soowin weel enam tuhat korda õnne! Mina kartsin ikka, et sa korra oma tahtmise wastu kellegile minema pead, keda isa tahab ja sina mitte.

Miili: Isa? Isa ütelgu mis tahes, sellest mina enam ei hooli. Kas ma wanaks tüdrukuks pean jääma? Ei, seda ma ei taha.

Leena: Noh, seda Mogri-Märdi tütrel karta ei ole!

Miili: Kuidas ei ole? Kas isa mind laseb mõnele minna? Üks ei ole hää ega teine. Ühel on talu liig wäike, teisel ei ole heinamaad hääd. Kolmandal on perekonna-wõlad maksta, neljandal õde ees. Ja mis weel wiiendal ja kuuendal wiga..., isa leiab ikka midagi laita ja keelda. Pahkle-Hennu pojale oleksin ma läinud, teda ma armastasin, (hakkab nutma) selle talul ei olnud küllalt metsa!

19

Leena: Mis sa teda weel taga leinad, see juba...

Miili: Jah, temal juba ammu naene ja laps! Puldre-Peetri pojale oleksin ka läinud, jälle isa ei lasknud, selle talu piirist aeti raudtee-siht läbi, jälle ei kõlbanud ja — sedawiisi (kuiwatab silmi)... sedawiisi ongi kõik inimesed ära hirmutatud ja keegi ei julgegi enam tahtma tulla. . .

Leena: Nüüd on sul siis jälle keegi, kellele sa minna tahad? Siis pea süda rõõmus ja tee ka asi läbi! Kuuled, Miili!

Miili (läikiwail silmil): Jah, Leeni, nüüd mul on jälle! Ja kas sa tead, missugune! Ilus, elaw, uhke, niisugune kelle järele kõikide tüdrukute silmad käiwad..! Ja kuidas ta mind armastab! Ah Leeni, ma olen nii õnnelik, (kaisutab Leenit ja keerleb temaga ringi) nii rõõmus ja... ah, ma ei mõista ütelda, kuidas!

Leena: Kas mina teda ka tunnen?

Miili: Muidugi tunned! Aga pea suu, Leeni, kuuled ! Mitte elawale kui hingele...

Leena: Teadagi, kui sellest weel rääkida ei wõi. Kes ta siis on?

Miili: Kaupmees Pärn!

Leena (ennast Miili käte wahelt lahti tehes): Kaupmees Pärn? Kiriku juurest?

Miili: Nojah! Ah, ma olen nii rõõmus, nii õnnelik..!

Leena (rahuliselt): See on ju pää asi, et sa õnnelik oled. Aga — isa? Kas Pärn temale hää küllalt on? Kas isa sind temalegi minna laseb?

Miili: Isa? Tema tehku nüüd mis tahes, mina enam ei kuula!

Leena: Aga kui — isa sulle midagi ühes ei anna?

20

Miili: Ärgu andku! Pärn ütleb: tema selle järele ei küsi. Ah, kuidas ta mind armastab! Üle päewa saadab mulle kirja! Ja kui sa teaksid, Leeni, missuguse! Kui sa meile tuled, küll ma annan sulle lugeda!

Leena: Wõi iga üle päewa? Kuidas sa kirjad kätte saad, et isa ei tea?

Miili: Ja, mõtle ometi, kui kawal ta on, mis ta wälja on mõtelnud! Postitaskukandja läheb ju meilt mööda ja paneb kirja tee ääre kiwi alla. Säält toon ära. Minewal pühapäewal, kui ma sääl käisin, ütles ta. . .

Leena: Mis? Sina käisid tema juures?

Miili: Nojah, mis sest siis?

Leena: Nojah, aga... Kuidas temal siis pühapäewal aega on? Temal on ju pühapäewal pood lahti?

Miili: Poe kõrwal on ometi wäike kammer. Mina ei saa ju muul ajal kodust wälja, kui kirikusse mineki pähe. Siis, jutluse ajal. . .

Leena: Mõned ütlewad — Miili, ära sa pahaks pane — et Pärn suur tüdrukute-kütt olla ja et sääl poe kõrwal kambris alati naesterahwast külalisi käiwat. . .

Miili: Ilma inimeste jutt, Leena. Ega Pärn seda ei salga! See on muidu äri pärast, et ta mõnikord kedagi tuppa wiib, seda enam tulewad tüdrukud ostma ja ei lähe teise poodi, harjuski juure.

Leena: Wõib olla. Ja — Pärn ei tee sinu kaaswara pääle mingit rehnungi? Mõni ütleb: Pärn otsiwat rikast naist, temal ei minnagi kauplemisega hästi.

Miili: Pärn ütleb, et kui isa hääga ei anna, tema minu kas wõi ihuhalasti salaja majast wiib ja millegistki ei küsi.

21

Leena: Oh sa õnnelik Miili!

Miili: Ja, ja sina ka Leeni, pead oma Märdi saama, ajagu isa kas wõi tiritammi!

Leena: Mina? Mis juttu sa ajad? Mina?

Miili (elawalt): Nojah, sina, nimelt sina! Sa arwad, et ma ei tea? Oi, Leeni, meie teeme weel ühel ajal pulmad!

Leena (nukralt): See on ilmainimeste wäljamõeldud jutt, Miili!

Miili: No salga pääle, kui sa ütelda ei taha. Mina tean mis ma tean. Tule, lähme tuppa, teised tulewad. Sääl räägime edasi. (Wiib Leena kättpidi tuppa).

6.

(Mõlemad Märdid. Wana-Märt laseb ennast jälle nagu lasu laua juure maha, tõmbab nüüd korbitaldreku lähemale ja hakkab suure suuga sööma, kuna noor-Märt laua juure seisma jääb).

Noor-Märt (kui isa midagi ei ütle): No sa ei ütle midagi, isa?

Wana-Märt: Mis ma’s pean ütlema. Linad on sul alles. . .

Noor-Märt: Hinda ei olnud, et müüa oleks maksnud. . .

Wana-Märt (luurawalt): Palju sul siis raha waja on?

Noor-Märt: Raha? Ei tea teda praegit millegi pääle waja olewat.

Wana-Märt (palju lahkemalt): Sa tuled siis omaga üsna hästi läbi?

Noor-Märt (kehitab õlgu).

Wana-Märt (ikka süües): Kuidas sul siis töö-järg on? Millal sa sõnnikut wedama hakkad?

Noor-Märt: Sõnnikut wedama? Kas sa tee ääres tähele ei pannud? Lõpetasin eila juba sissekünda.

22

Wana-Märt (tal jääb imestuse pärast pala poole tee pääle suhu pistmata): Ime! Mina ei ole weel hakanudki. Ja — raha ei ole sul ka waja?

Noor - Märt: Ei. Kuidas sa selle pääle tuled, et mul — raha waja peab olema?

Wana-Märt: No, kui endiseid aastaid mõtelda?

Noor - Märt (silmi eemale pöörates, nagu häbelikult): Endiseid aastaid peame ära unustada katsuma!

Wana-Märt (iseeneses uhkustades): Oli ikka tark mõte, sulle noor, ilus tüdruk perenaeseks panna, seisad paremini kodus. . !

Noor - Märt (imeks pannes): Selle mõttega wõtsid sa Leeni majasse. . ?

Wana-Märt (naerdes): Mis sina siis arwasid?

Noor-Märt: Mina mõtlesin, sul seisis ainult odaw, ustaw inimene silmas, kellele Palju palka maksta waja ei ole.

Wana-Märt: Hähähä! See muidugi ka. (Lükkab tühja taldreku eemale, suud maigutades). Päris hääd! Oskab teha küll.

Noor - Märt (erutatult, sügawasti hinge tõmmates, hoogu wõttes): Isa !

Wana-Märt: No mis siis?

Noor-Märt: Leeniga on õnnistus majasse tulnud, tema läbi on minust inimene saanud, tema läbi on majapidamine niisugune kui ta on — aita mind teda nüüd ka kinni pidada!

Wana-Märt: Kas ta ärajooksta tahab? Ära karda, kuhugile ei lähe. Lase see minu mure olla.

Noor-Märt: Ah, isa! Wäe wõimuga? Sa ei saa minust aru!

Wana-Märt: No kui ta ärajooksta tahab? (Muigates). Teda hääga kinni pidada, seda peaksid sa

23

ometi ise mõistma! Muidu ei olnud sa sugugi nõnda rumal.

Noor-Märt: No ja, isa, sa peaksid mind wähe kindlamale jalale seadima. Mis sa arwad? Wana olen ma seks ometi juba küllalt, minu maja-pidamisega olid sa rahul, mina ei ole enam see mis ma olin, ja —

Wana-Märt: Ma olen sulle ju talu pidada annud, mis siis weel?

Noor-Märt: Seadi mind julgele jalale, lase Räätsa talu minu nime pääle kirjutada.

Wana-Märt: Hahahaha!

Noor-Märt (erutatult): Mispärast siis mitte? Sa näed ju, seda enam karta ei ole, et ma talu läbi löön? Sulle jääb ju su oma suur koht, seda tahtma mina ei tule!

Wana-Märt: Enne surma ei tee mina midagi. Nõnda rumal ma ei ole. Ei!

Noor-Märt: Ma palun sind, isa!

Wana-Märt: Mis sa nüüd! Küll sa korra saad kõik! Kiist see warandusehimu sulle nüüd korraga tuleb? Ja mis sa's tahad? Talu on sul käes, ela! Kui sa renti maksta ei jõua, ma ei nõua. Mis sa's weel. . . ?

Noor-Märt: Nojaa, isa, aga eks kindlam jalgealune oleks ikka kindlam! Ma olen ju wäga tänulik, et sa asjaga päri oled ja tahaksin siis küll, mida warem seda parem pulmad ära teha.

Wana-Märt: Keda sa siis wõtta oled mõtelnud?

Noor-Märt (jahmatades, erutult): Kuidas? Kellest siis meie wahel praegu kõne oli? Leenit tahan ma wõtta.

24

Wana-Märt (külmalt): Leenit! Missugust Leenit? Tee nimi pääle. (Pigistab silmad pilukile, järele mõteldes): Kellel siin ümberkaudu Leenist tütar wõiks olla, keda wõtta sünnib?

Noor-Märt (suures ärewuses): Meie oma Leenit, sedasama Leenit, kelle sa mulle perenaeseks oled pannud, kellest sa praegu ütlesid, et — seda kunsti, teda hääga kinni pidada, peaksin ma ometi mõistma? Kas sa's nüüd äkki teisiti mõtlema oled hakanud?

Wana-Märt (hakkab laia häälega naerma).

Noor-Märt (õnnetult): Mis sa's nüüd naerad?

Wana-Märt: Kuidas ma's mitte ei pea naerma! (Tõuswa meelepahaga): Mogri-Märdi ainus poeg ja Masa-Antsu tütar! Kaaswaraks toob ta sulle muidugi selle wõla ühes, mis isal minule maksta on, mis?

Noor-Märt (temal on nagu wõim põlwede seest kadunud, ta otsib istet).

Wana-Märt: Ei! Mogri-Märdi pojale ei ole kõigerikkam ka weel rikas küllalt! Mis ma räägin, nii rikast ei olegi! (Tigedalt). Ja siis kõneled sina Masa-Antsu tütrest! See peab minu poeg olema, kes. niisugust rumalat lori ajab! (Ajab ennast üles): Kaua ma's siin niisugust lollust õige päält kuulan? (Hüüab): Miili-i! (Mõurgades): Miili-i!

Miili (ilmub lahtise akna pääle): Jah!

Wana-Märt: Tule! Mina lähen! (Hakkab wärawa poole astuma).

Noor-Märt (ühe sammu temale järele astudes, südame põhjast): Isa!

(Wana-Märt ei jää peatama, ega waata tagasi. Läwe pääl jätab Miili nutja Leenaga kähku jumalaga, nokutab wenna poole pääd ja tõttab isale järele. Leena kaob tuppa).

Noor - Märt (pingile langedes, kätt otsa ette lüües, waluga): Ah!

 (Eesriie).

Teine waatus.

Mogri talus, Wäheldane, wanatmoodi taluhoone tagakammer. Madal lagi, wäikesed aknad, lihtsad majariistad; ainuke toredus on raudne rahakapp ja seina pääl naela otsas püss. Pahemat kätt aknad õue poole külge, tagaseinas uks peretoa kaudu õue, paremat kätt ahi ja teine uks. Kui aknad lahti, kuuldub eemalt kirwestega raiumist ja saagimist.

1.

(Lahtise akna all seisab Wana-Märt ja räuskab aknast wälja õue. Tantsib kahe jala pääl ärituse pärast. Ahju kõrwal nurgas woki taga perenaene. Läwe kõrwal seisab alandlikult Marjapuu, ilma et suud lahti teeks; sügab wahel habet).

Wana-Märt: Soo, no — hakka nüüd liikuma! Seda jalga tõsta — teist. Seda jalga — teist! — Said juba paigalt ära? — Rutemini wähe!

Weniw hääl (õuest): Ega ma rutemini ei saa, kui ikka inimene!

Wana-Märt: Ah rutemini ei saa, kui ikka inimene? Soo, sina oled kah inimene? Wõi sina kah?

Hääl (õuest): Ju ma ikka olen, hobune ma ju ei õle!

Wana-Märt: Wõi ei ole hobune? Waata, et ma ei tule õue ja ei pane su hobuse kõrwale tiislisse! — Taosed wõta säält seina päält! Look ka, — ohjad! Rutemini! Wõi tema ei ole hobune! Nojah, muidugi ei ole, temale maksa palka! Sa oled hullem kui hobune, hullem! Hobusele lõika piitsaga, saad ta liikuma, sind — ääh! (Pöörab akna alt ära ja tõmbab selle kinni). Oleks waja minna ja temale paar tulist kõrwetada, et ta õige näeks, mis ta on ja mis ta ei ole! Aga — noh. . !

26

Perenaene (õnnetult): Mis sa nüüd ometi nõnda räuskad, juba esmaspäewa hommikul jälle! Millal nõnda see nädal otsa saab! Sedawiisi ei wõi küll enam keegi ristitud inimene sinu teenistusesse hakata.

Wana-Märti Siis toon ma niisugusid, kes ristimata! Wenimise eest mina palka ei maksa, wenimise eest mitte! Mina ütlen temale: wõta hobune, too soo seest koorem samblaid, ehituse töömehed ootawad. Tema hakab jalgu mässima, tema — „paljaste jalgadega soo sisse ei lähe!” Mässib ja mässib, wenib ja wenib, mina — oota ja oota! Et neile kuraditele ka — kapju otsa kaswanud ei ole!

Perenaene (õhates): Püha Jumal! Mis sa nüüd ometigi suust wälja ajad! „Et neile kapju otsa kaswanud ei ole..!”

Wana-Märt: Nojah, et wiie meelega inimesel waja päält waadata ei ole, kuidas tema oma jalatsimeid mässib ja tööaega raiskab! Kallist tööaega, kui sõnnik juba isegi wedada! Muidugi, sinu tüdrukud wõiwad teha mis tahawad, nende järele ei waata keegi!

Perenaene (tusaselt): Minu tüdrukud juba hommikust saadik põllu pääl ja laotawad sitta.

(Sel silmapilgul on eestoast ja õuest tüdrukute ja poiste kilkamist kuulda, kes üksteist taga ajawad ja märjaks walada tahawad. Uks prantsatab lahti ja üleskroogitud alumiste riiete ja sopaste jalgadega, nagu nad praegu sõnnikuweo juurest tulnud, jooksewad tüdruk ees, poiss weekapaga järel, üle põranda. Poiss on wett kaela saanud ja tilgub).

Tüdruk: Jaan, kuriwaim! (Peidab enese peremehe seljataha).

Wana-Märt (parastades perenaesele): Soo! Sääl on nüüd see sinu — sitalaotamine!

Poiss (eksitamata): Peremees! Hoia wähe eest! Pange täie wett walas kuriwaim kaela!

27

Tüdruk (peremehe seljatagast): Et sul unewaew kergemini päält ära läheb!

Wana-Märt (tuliwihane, põrutades): Wälja! Kas ma hullamise eest teile palka maksan? Hark pihku ja koormat tõstma! — Siis wõtku ka weel..!

(Tüdruk on kähku läwest wälja lipsanud).

Poiss (lolli näoga ümberpöördes ja ära minnes trotsiwalt): See oli omast ajast, peremees, omast ajast! Wanakurat anda oma hingedele ka söögiaja.

Wana-Märt: Suu ka weel pääs: Suu ka weel. . . (Tahab wihaselt poisile järele tormata, aga taltsutab ennast). Ei maksa ju wihastada! Küll tuleb palgaõiendamise aeg, küll tuleb! Küll siis saame seda wanakuradi söögiaega näha. . !

2.

Noor-Märt (astub läwest sisse, jääb kuulatama ja waatab ringi, annab Marjapuule kätt): Tere meister! (Astub isa poole). Tere, isa!

Wana-Märt (ei waatagi poja pääle, Marjapuule): No, mis sina weel wahid? Kuulsid ju, et sa samblad saad!

Marjapuu (habet sügades): samblaid ikka küll… oleksin peremehega weel rääkida tahtnud, laupäewa õhtul ei saanud kokku. . . Nüüd jälle tuli teile külaline, — eks ma wõi siis pärast ka. . . (Jätab pooleli ja läheb ära).

Wana-Märt (wäikese waheaja järele tusaselt pojale): No kust sina tuled?

Noor-Märt (lahkesti): Kodust ikka. Tulin waatama, kas ma oma rahwaga sulle appi sõnnikut wedama tulla ei wõi?

Wana-Märt (pöörab pojale selja, pahaselt urisedes): Appi. . ? Ei tarwita mina sinu abi, katsu kuidas enesega toime saad!

28

Noor-Märt: Sa oled siis ikka weel minu pääle pahane? (Ema poole, kes temale lahtiste kätega wastu tulnud on): Tere ema! Kuidas käsi käib? Endist wiisi? Nojah! (Miili on tuppa tulnud ja õhinal lähemale astunud). Tere, Miili! Nüüd peate mul mõlemad appi tulema ja isat lepitada aitama, isa on minu pääle pahane!

Wana-Märt (urisedes): Kuidas ma's ei pea olema, kui sa lapsiku, rumala loriga tuled, nagu eila...

Noor-Märt (wiiwitades) Ei tea, isa, kui me seda asja uuesti iga külje päält järele kaalume, kas ongi nii rumal?

Miili: Ei ole see midagi rumal!

Wana-Märt (pahaselt): Tema ka! Ka sull risti nina all! Kes see sind on küsinud? Parem katsu, et ise korra mehele ja kaelast toita ära saad!

Miili (haawatult): Minu süü läbi ma wist weel sinu toita olen? Küll ma lähen ka, ja wõib olla, enne kui sa aimatagi tead.

Perenaene: Mis te's nüüd kohe jälle riidlete?

W a n a - M ä r t (käsa laotades): No kuula nüüd hullu! Masa-Antsu tütart tahab wõtta!

Perenaene (õnnelilult): Märt wõi? Leenit? Noh siis Jumal õnnistagu. . ! (Kohkub isegi oma sõnade üle ja jääb wait).

Noore-Märdi (silmad langemad tänulikult ema pääle).

Wana-Märt: Wõi Jumal õnnistagu? Siis lase pojal niisamasugune loll tükk teha, nagu ma ise tegin? Mis sa mulle kaasa tõid? Häbi ütelda: Paar tallekest ja mullika konti..!

Perenaene (nukralt): Jah, kolmkümmend aastat oled sa mulle seda nüüd juba ette heitnud, — nälga ei ole me. Jumalale tänu, jäänud! (Läheb õhates ära oma woki taha).

29

Wana-Märt: Sest et mees oli! Mees kes ennast näljast läbi sõi! (Põlgawalt): Sinu pärast..!

Noor - Märt (matkimise järele alandlikult): Isa! Mis tarwis sa ahnitsed seda rikkust? Mis sa temaga tahad teha? Kahte elu sul ju ei ole! Ja selle ühe sees et jõua sa sedagi, mis sul on, ära tarwitada! Mõtle ometi ka järele!

Wana-Märt (äritatult): Sina mõtle järele' Poisike mis sa oled! Et sa ilma elust ka weel mitte põrmugi aru ei saa!

Noor-Märt(õlasid kehitades): Mina saan temast omal wiisil aru. Mina ei salga rikkuse wäärtust. Nii kõrgeks kui sina, mina teda hinnata ei saa.

Wana-Märt (rinna pihta koputades): Kes rikas, on nagu Jumal! Jaa, nagu Jumal! Wõib kõik — teeb mis ta tahab! Mida rikkam keegi on, seda enam on ta — Jumal!

Noor-Märt: Aga isa! . . .

Wana-Märt (wihaselt): Kes rikas, on Jumal! (Tusaselt): Aga sellest ei saa ju sina aru, selle üle ei maksa sinuga rääkida.! (Pöörab ennast ära ja otsib kübarat).

Noor-Märt: Ära mine kuhugile, isa! Ma saan ju aru küll, mis sa mulle selgeks teha tahad. Ja — (wiiwitades) et eilase jutu pääle tagasi tulla — (weeretab kübarat näpude wahel, ei usalda hakata)

Wana-Märt: Noh?

Noor-Märt: Nojah... kui rikas siis sinu meelest see tüdruk õige peab olema, keda minul wõtta sünnib?

Wana-Märt (peatama jäädes): No — kümme-tuhat rubla kõigewähemalt! Ütleme nii rikast ei ole teada, siis ometi wiis! Wiistuhat on wäikene täpe alla seda ei wõi.

30

Noor-Märt (õhates): Palju ma siis ise sinu meelest wäärt olen, isa?

Wana - Märt: Sina? Minu meelest ei ole sa midagi wäärt. Maksad mul palju, palju raha.

Noor - Märt (libedalt): Mina ise ei ole — omaste wahel — midagi wäärt, aga tüdruk keda ma wõtan, peab wiistuhat rikas olema? Nõnda on?

Wana - Märt (pojale otsa wahtides): Mis arutamine see siis nüüd peab olema?

Noor-Märt: Mina tahaksin sinule selgeks teha, et kauba eest, millel sinu oma üteluse järele wäärtust ei ole, keegi ometi wiittuhat rubla maksma ei hakka!

Wana - Märt: Lase see minu mure olla!

Noor - Märt: Ühtlasi tahaks ma sulle ka midagi muud ette rehkendada. Wiietuhanda rubla protsent on kroonu paberites umbes kakssada, kui palju, siis kakssadawiiskünnnend rubla. . .

Wana - Märt (kui asjatundja): Hull! Wiietuhanda protsent on wähemalt wiissada rubla, rehkenda kuidas sa tahad. Kümme protsenti ometi raha peab kandma!

Noor - Märt: Olgu siis ka wiissada rubla, kui sa tahad. Räätsa talu rent on ka wiissada rubla. Õieti — wõõras seda küll maksta ei wõi, aga — olgu, isa ja poja wahe. . !

Wana - Märt; Mis jutt see siis nüüd jälle on?

Noor - Märt (natuke pahaselt ja nukralt): See rehnung käib Räätsa talu tulewase perenaese kaaswara kohta. Kolm aastat pidasin ma Räätsa talu, palju sa minu käest renti said? Kopikatki ei saanud, maksid weel minu wõlgasid: kõrtsis, poes harjukese juures ja kohtus. Perepalk jäi muidugi sinu maksta. Wiissada rubla jäi sul iga aasta saamata, teist wiissada maksid sa weel iga aasta juure, see on tuhat...

31

Wana - Märt (wihaselt): Mis sa's seda mulle weel meele tuletad? Häbi wõiks sul olla!

Noor - Märt: Mul on ka häbi, aga — wiissada jäi sul iga aasta saamata, wiissada maksid juure, see on tuhat. Sinu enese rehnungi järele on tuhat rubla — kümnetuhandalise kapitali protsent! — Nõnda suur on Leeni kaaswara.

Wana - Märt (tõstab käe üles lööma): Waata kui ma lasen sulle! Mis poisikese juttu sa mulle ajad ja seda ette rehkendad, mis ei ole? Rehkenda mulle seda ette, mis on, ja mitte tuult!

Noor-Märt (tõsiselt): Isa, mina rehkendan ju sulle kõik see aeg seda ette, mis on, ja mitte tuult. Mis sa arwad, kuhu maantee kraawi mina küll korra oleksin lõpnud, ehk kuhu kõrtsi aia taha kakeluse pääl maha löödud, kui — minu elus muudatus ei oleks tulnud? Ja mina ei oleks ennast mitte muutnud, sa tegid ju kõik tembud minuga ära. — Kas see midagi aitas? Ma olin ju rikka Mogri-Märdi poeg. Isa elas ju nõndasama, jõi ja suurustas kõrtsis...

Wana-Märt: Mitte oma raha. Mitte oma raha, see on see wahe. Kehwadel on — pane tähele, mis ma ütlen: kehwadel on igalpool oma Jumal kummardata, kirikus ja kõrtsis!

Noor-Märt: Olgu, aga — mina olin hukkaläinud inimene walmis, parandamata! Sääl sai -- kuule mind nüüd, isa! — Sääl sai Leeni majasse. Lahke oli ta igaühe wastu, töö lendas temal käes, terwe talu inimesed kiskus ta enesega kaasa, — minule . . . waatas ta ainult kurwalt otsa, kui ma joobnult koju tulin ja — kurat majas lahti oli. Aga walitsus majas libises nägemata minu käte wahelt ära, libises Leena kätte, pere tundis ja teadis ainult weel Leena käskusid ja kõik sai majas uueks. Kui ma siis jälle korra, mitte enam joobnult, waid

32

targalt koju tulin, — ah! ... Oma silmadega, ilma üheainsa sõnata on ta minust inimese teinud, isa! — Ja see ei ole sinu meelest midagi wäärt? — Meil on nüüd sinule rent makstud, meil on leib, meil on kord majas, meil on töö tehtud, meil on ka õnn majas, see kõik on — Leeni kaaswara ja enam kui tuhat rubla aastas wäärt! (Südamlikult): Isa, mina armastan Leenit!

Wana - Märt (toorelt): No — armasta! Kas mina sind teda armastamast olen keelnud? Selle jaoks tüdrukud ilmas on, ega's neid sellepärast kohe ara ei wõeta. Ärawõtmine on jälle teine asi!

Noor - Märt (rusikasse pigistatud kätega): Ah, isa, sa oled halastamata! Sinu südame pihta koputada, on nagu külma kiwi wastu põrgata! Aga — (tõuswa isemeelsusega) mina olen nõndasama kõwa, tead isa, nõndasama isemeelne kui sina — ma olen ju sinu poeg, sinu oma liha ja weri! Mis sellest siis peab saama? Mina ei jäta Leenit ja kui ma temaga ka mõisa moonakaks peaksin hakkama! Ja sina — sina muidugi järele ei anna! Siis — on lahkuminek meie wahel käes. Minul ei ole isa ja sinul poega! Arwad sa, et sa siis õnnelikum oled, isa! Ma ei usu mitte!

Wana - Märt: Hähähä! Ära minu eest karda. Ära minu eest karda! Kergem on olla Mogri-Märt ilma pojata, kui Mogri-Märdi poeg ilma isata.

Perenaene (nuttes): Mis sa nüüd kiusad oma last! Mis sa teed selle rahaga, wõi mis tema temaga teeb? Kas see raha sind on õnnelikuks teinud? Wõi meid teisi?! — Waesem ei wõi keegi waene olla õnne poolest, kui meie oleme, mõtle, Märt!

Wana - Märt (põlgawalt): No — sina nüüd..!

Perenaene: Ja, mina nüüd! Kaks pojakest wõttis sul Jumal ära, see wiimane weel — kui palju

33

ei ole ma nutnud! . . Kui juba hällis ette kulutati: see laps sureb sul wiina! Oh neid weriseid silmapisaraid ja ägamisi Jumala pale ees üksi! — Mõtle, Märt! Kui hakkab jälle jooma! . .

Wana-Märt (ülbelt): Mis siis? Las joob ja on mees! Söönud mees selle kätte ei sure. (Temale on kõik see kõne igawaks läinud, ta tahab minna).

3.

(Masa-Ants tõsine ja rõhutud, astub üle läwe).

Ants: Tere kah!

Wana-Märt: Muidugi! Masa-Ants, see ka! Seda oli arwata.

Ants (teretab kõiki käega ja jõuab Wana-Märdi juurde, wäsinult): Tere kah!

Wana-Märt (hoolimatalt): Tere jah. Noh? Oma wõlga tulid maksma?

Ants (raskelt): Kui jõuaks niikaugele, et enam sinu wõlgnik ei tarwitaks olla! Ei ole, nagu sa tead, küll praegu selleks mingit lootust. Ajad on rasked! (Toetab wäsinult Miililt pakutud istmele).

Wana-Märt (tigedalt): Ajad rasked? .. Seda wana laulu kuulen ma igapäew. Mul ei ole nad midagi rasked. Maksan, kellele mul maksta on, ja — asi korras. Ikka: „rasked”, „rasked”, aga paremat ei tule iialgi.

Ants: Wõib olla! Mina tulin (waatab ringi) — ei tea, kuidas ja kust alata. . .

Wana-Märt: Mis sa's kodus walmis ei mõtelnud? Siis — maksta sa ei jõua? — Keegi ei jõua maksta. Mina pean küll jõudma kuhu mul maksta on, mina ei wõi kellegile ütelda: ma ei jõua.

Ants (wäsinult): Mul ei olegi ju praegu maksu tähtaeg. Mis sa wägisi sinnapoole kisud? Ega see

34

sellepärast ei wõi rääkimata jääda, uus räägitud peab jaama. Mina tulin oma — lapse pärast! Leeni ei wõi enam kauemini Räätsale jääda.

Wana-Märt (külmalt): So? Wõi ei wõi? Noh, siis maksa oma wõlg! Sinu lastega ei ole minul tegu.

Ants: Sinul on tegu. Kas sa ei mäleta, mis omal ajal oli, enne kui sa mu tümaks said ja ma sinu tahtmist tegema pidin? !

Wana-Märt: Ja mis siis nüüd?

Ants: Nüüd on asi niikaugel. . .

Wana-Märt (pilgates, karmilt): Et minu poeg sinu tütart wõtta tahab? Tean. Seda aga ei ole. Ma ütlesin juba sell ajal ette, — et seda lootust ei ole. Kas ma ei ütelnud?

Ants (tema silm on murelikult uurides noore-Märdi pääle langenud, tema südames tõuseb kahtlus üles, kogeledes): Wõtta tahab ta? . . Mina — tean ainult, et ilma inimesed keelt peksawad ja et minu tütar nende suhu on sattunud. . .

Wana-Märt: Ja, ja, see tuleb kui hoiatamist ei kuulda, lootma ja õnge wäljaheitma hakatakse. Selle wastu ei wõi mina midagi.

Ants (trööstita): Oleks sinu poeg olnud, mis ta nüüd on, kümme korda oleksid sa mulle oksjoni teha wõinud ja ma ei oleks oma last mitte selle kiusatuse sisse annud! Märt oli ju — (noore-Märdi poole) anna andeks, et ma su enese kuuldes seda ütlema pean — (jälle wana-Märdi poole) hoopis niisugune, et wähe karta oli, et seesugune mõistlikule tütarlapsele hädaohtlikuks wõis saada — sellest pidi iga inimene aru saama, aga —

Wana-Märt (haawatult): Soo? Wõi niisugune ja seesugune oli minu poeg? Noh, kui minu

35

poeg niisugune ja seesugune oli, nagu sa ütled, siis on nüüd kord teiste käes niisugune ja seesugune olla.

Ants (raskesti õhkades): Wõib olla! Ma ei usu seda, ja — hoidku Jumal! . . Ma ei tahtnud sind pahandada, Märt, ega ka sinu poega haawata. Ma tahtsin ainult ütelda, kuidas lugu oli, kui ma su tahtmist tegin. Minu ainus lootus oli, et Märdi pärast Leena poolt midagi karta ei pidanud olema...

Wana-Märt (kihwtiselt): Soo? Siis sina oma tütardega walid ka?

Ants (tõsiselt ja rahulikult): Ja, Märt, nii kehwad ja waesed kui me ka oleme — meie walime ka.

Wana-Märt: No sinu tütre taolisi oleks minu poeg ka siis saada wõinud, et sega jalaga. Aga teil oli juba sell ajal teine plaan. Suu rääkis küll nõnda, aga süda mõtles teisiti.

Ants (üles tõustes, etteheitwalt): Märt!

Wana-Märt (ägedalt): Ja, nüüd mängite te muidugi, nagu oleks teile ei tea mis suurt ülekohut sündinud. Mis mina siis tahtsin? Üks tütar wähem, kaelast söömast ära. Kes siis süüdlane on? Wõisin mina sääl püstijalu juures seista ja keelata: tüdruk, ära tee, ära looda, ära ole kergemeelne, see ei ole sinu jaoks ! — Miks siis sina seda ei teinud, ta oli ju sinu tütar! Kelle süü on? Küsi minu poja käest, see ütleb: tüdruk olla temast inimese teinud! Säh sulle! Ja siis olen mina süüdlane?!

Ants (äritatult): Märt! Ja siis ei pane sina mitte kahte kätt kokku ja ei täna, et sinu pojast inimene on saanud, kelle üle sa rõõmu tunda wõid? Ja kui minu tütar selle juures kaasa aidata on wõinud, sa ei hooli siis sellest mitte midagi?

Wana-Märt: Hahaha! Kui püüdmise pääle wälja mindakse? Kui teil juba algusest see plaan

36

oli? — Kawal tüdruk, seda ei wõi salata. Olgu siis nüüd weel kawalam ja waadaku kuhu — poja paneb!

Ants (saab nagu puuga päha, langeb jõuetult istmele).

(Kõige selle kõne ajal kahe wanamehe wahel on)

Perenaene (sõnata, miimikaga, hädaldanud, wahel jälle kuulatanud, siis woki tasakesi liikuma sõtkunud ja jälle seisma jätnud ja kuulatanud. Wiimase sõna juures kargab ta kohkudes üles).

Miili (on toas tasakesi tegemist teinud, wahel nagu wihaselt ka suu lahti teha ja rääkima hakata tahtnud, aga ikka, ennast waikima sundinud, astub kohkunult sammu tagasi).

Noor-Märt (on akna all seisnud ja wälja wahtinud ning sõnu, mis nimelt teda puutusid, nagu pitsahoopisid wastu wõtnud, nüüd pöörab ta äkki ümber): Mis sa ütled! See on ju rumal lori! Leeni — Leeni on nii süüta, nii puhas, nii kawaluseta, et — mina teda iial wäärt ei ole! Ja et ... et... (Ei saa ärituse pärast sõnu suust).

Wana-Märt (Antsule): No mis sa's nüüd tahad? Oma wõlga tasa teha? Rumalus! Sada rubla ju wanasti see taks oli — kümme rubla aastas !

Ants (kohkunult taganedes): Märt!

Noor - Märt (piinatult): Ääh !

Ants (hingeni haawatult): Häbeneda wõiksid sa!.. Niisuguste sõnadega tuled sa! . .

Wana-Märt (toorelt): Mis? Häbenema pean ma, kui ma sularahaga kinni maksan? Kui ma sula rahaga kõik'kinni maksan?

Noor - Märt (kõige suuremas erutuses): Masa peremees! Ega teie ometi mind minu isa sõnade eest ei taha wastutama panna!

Ants (ilma nõuta): Tja?...

Noor - Märt (meeltheitwas ärewuses): Masa Peremees, te näete, ma olen nii õnnetu! Et teie teaksite.

37

kuidas mina mõtlen, siis palun ma — aeg ja koht ei ole seks küll sugugi sündsad — teie tütre kätt!

Ants (ei leia nii ruttu ennast olukorra sisse ja ei saa sõna suust).

Perenaene (astub lahtiste, nagu õnnistawate kätega ühe sammu poja poole).

Wana-Märt (sasib poja käewarrest kinni ja kisub teda eemale): Mis? Mis tempu sa teed? Kümme niisugust löö üle ja ikka oled sa mees, ikka oled sa Mogri-Märdi poeg! Mina maksan kinni! Kuuled, mina maksan kinni!

Noor - Märt (rahulisemalt, kindlalt): Sul ei ole maja midagi kinni maksta. Ja mida kinni maksta oleks, seda ei saa rahaga maksta. Mul on walus, et ma seda weel kinnitama pean, mis ometi iseenesestgi mõista peaks olema: Leeni on puhas ja puutumata, Leeni on minu pruut! (Pakub Masa-Antsule kätt, see nutab).

Wana - Märt: Wõi sinul on pruut? Hahaha! Sinul on pruut! Hahaha! Kuhu sa ta siis tahad panna? Kuida õige ennast ja seda teist toita? Minu leiwaga mitte! Ei, minu leiwaga mitte. Mina Masa-Antsu lapsi ei toida.

Ants: Ah, Märt! Masa-Antsu lapsi ei ole kellegil waja toita. Neil on terwed käed ja jalad, need toidawad ennast ise. Minuga tee mis sa tahad, — minu lapsed jäta rahule.

Wana-Märt (nagu arust ära): Korista oma tütar minu poja juurest! Korista ta! Tunni aja sees olgu maja puhas! Maja puhas! Ja oma wõlg maksa ära! Kaheksa sada! Kaheksa sada maksa laua pääle! Wõi oksjoni haamer lööb teile pulmalugu! Minu poeg ja — kaltsakas! (Pojale): Tahad sa minu poeg olla wõi ei taha? Tahad wõi ei taha? ..

Noor - Märt (tõsiselt): Tahan!

38

Wana-Märt: No siis löö ennast kerjustest lahti! Jalaga lükka! — Tahad wõi ei taha?

Noor-Märt: Leenit mina ei jäta.

Wana-Märt (raudselt): No siis kasi mu silmst. Ja — ja korista ennast Räätsalt! Ah, sa arwad, et ma talu sinule jätan? Miilile annan talu. Miilile puha. Mine oma kerjuste seltsi! Minu poeg sa ei ole, see ei ole poeg, kes sõna ei kuule.

Perenaene (woki tagast): Märt, Märt!

Wana-Märt (ähkides): Mis „Märt, Märt!” Kas mina wõi tema? Mina wõi tema!

Noor-Märt. Ja, isa, mina ei wõi parata. Kui see peab olema ja teisiti olla ei wõi, siis — anna andeks, isa, siis — tema!

Wana-Märt (meeletumas wihas): Kasige! Kasige! Et mu silm teid ei näe. Kas ma olen weel Mogri-Märt wõi ei ole? Kas mu sõna maksab weel midagi wõi ei maksa? (Wahib jõllis silmadena poja otsa).

Noor - Märt (paluwalt, ühe sammu isa poole astudes): Isa, ma ei saa parata!

Wana-Märt (kiwiselt): Kasi! (Pöörab ennast ära),

(Ema nutab. Miili trööstides tema ümber).

Noor-Märt (murelikkude silmadega ringi waadates, nõuta): Tja!..

 Eesriie).

Kolmas waatus.

  I pilt.

Mängukoht endine.

(Perenaene ketrab endise koha pääl; lahtise akna all seisab Miili ja wahib õue, säält kostab kirwestega raiumine ja saagimine tuppa).

1.

Perenaene: Mis sa nüüd seisad ja wahid aknast wälja, kas sul, latseke, mitte muud paremat ametit ei ole?

Miili (tusaselt): Ei ole! Tea mis minagi selle eest saan, kui ma ennast sinu wiisil waese omaks orjan!

Perenaene: Ah, latseke! . .

Miili (astub äkki akna alt ära. Wana Märt ja Anu tulewad akna alt mööda. Tõmbab akna kinni ja läheb teise tuppa. Wana-Märt ja Anu tulewad keskuksest).

2.

Anu (läwe kõrwale seisma jäädes): Tere ka, Mogri perenaene!

Wana-Märt (enne weel, kui perenaene terwist wastu wõtta saab): Hakka siis ütlema, kust sa tuled ja mis sa tahad ja kuidas sul tööpäewal aega ümberhulkuda on?

Anu: Ei hulgu mina midagi, mina olen asja pääl. Ja ei ole mul midagi tööpäew.

Wana-Märt: Kuidas siis sinul üksi mitte, kui kõigil teistel on?

40

Anu: No, kui perenaene eila õhtu äkki ära wiidi ja peremees ka ütleb, et temalgi enam jäämist ei ole?

Wana - Märt (pahaselt): Mis see's sinule korda läheb?

Anu: Keda ma's weel teenin, kui peremeest ega perenaist ei ole.

Wana - Märt: Kuidas ei ole? Peremees olen mina.

Anu: Sooh? Wõib olla.

Wana-Märt: Ja sina jääd Räätsale perenaeseks.

Anu (külmalt): Kust teie seda teate?

Wana-Märt: Mina panen. Tänasest pääle oled sina Räätsal perenaene ja wõtad wõtmed oma kätte.

Anu: Mis inimene pikal eluajal kõik kuulda ja näha ei saa. Seni oli nõnda, et ikka wana Anu ise teadis, kuhu ta sai ja jäi, — nüüd teab seda Mogri-Märt.

Wana-Märt (pahaselt): No kui sa ei taha, siis kasi koju põllu pääle.

Anu: Kus see kodu mul on? Räätsalt tulin ära, — riidekirst jäi weel sinna, — uut kohta ei ole ma weel otsinud.

Wana-Märt: Sina tulid ära? Aastapalga tahad tagasi maksta wõi?

Anu: Ei ole wana Anul teiega midagi tegu. Wana-Anu kaup oli Räätsa-, ja mitte Mogri-Märdiga.

Wana-Märt: No mina ennast täna ei wihasta. Mis sa's nüüd tahad?

Anu: Kas te's ikka päris tõesti poja Räätsalt wälja ajate wõi?

41

Wana-Märt: Mis siis sinul sellega tegu on?

Anu: Wast annate talu minule rendi pääle?

Wana - Märt (asi teeb temale nalja): Mis? Talu sinule rendile? Hähähä!

Anu: No, mis sääl's nõnda naerda on?

Wana-Märt: Kas minu poeg sind saatis?

Anu: Ei saatnud keegi. Mina juba hommikust saadik tema leiwast ära.

Wana-Märt: Soo? Sa tahad siis ise — talupidajaks hakata?

Anu: Mis siis? Teenistuse kohta ei ole, ei jõua ka enam, — tahan jah.

Wana-Märt (pilgates): Talu pidada sa muidugi ikka oskad?

Anu: No kui praegu ise perenaese ametit pakkusite?

Wana-Märt: Õige. Ja raha sul muidugi on? Pool renti ette, kautsjon ja kõik?

Anu: Raha ju teie käes ongi.

Wana-Märt: Mis? Raha minu käes? . .

Anu: Salgama hakkate wõi? Protukulli raamatus sees, ise tegime mõlemad oma käega ristid alla.

Wana-Märt: Ah soo, sa mõtled seda raha? Mis sa minu kätte hoida tõid? Üheksasada rubla.

Anu: Tuhat ikka nüüd. Kahe aasta prutsent kah.

Wana-Märt: Soosoo. Ja. Raha tahad sa siis nüüd kätte?

Anu: Kätte jah, kui te — talu ei anna.

Wana-Märt: Selle rahaga weel Räätsat rentida ei saa. Sul ei ole ju raudwara.

Anu: Kas siis raud ka mõne wara on?

42

Wana-Märt: Sina ei tea. Sul ei ole hobusid, lehmi, lambaid, wiljaseemet. Aga, sa oled ikka rikas tüdruk, ma pean su õige mehele panema.

Anu: Ei taha mina meest. Mina tahan raha.

Wana - Märt (pahaselt): No mina sinuga ka pikka lori ajama ei hakka. (Teeb akna lahti, hüüab wälja): Marjapuu! Marjapuu!

Marjapuu (eemalt): Jah !

Wana-Märt (pahaselt)! „Jah?” Siia tule kui ma kutsun! Ja wõta mõni mees ka kaasa! (Keerab rahakapi ukse lahti ja sorib paberite seas).

Marjapuu (töömehega tulles): Noh?

Wana-Märt: Teie olete tunnistusmehed. Wana-Anul on minu käes tuhat rubla hoida, selle maksan ma temale täna tagasi. (Pakub Anule wäärt-paberit).

Anu (ei wõta): See ei ole raha.

Wana-Märt: Rumal. See on tuhanda rublaline pankbillet.

Anu (pöörab paberit Wana-Märdi näpu wahel): Sellel on tükk küljest ära.

Wana - Märt: Need on äralõigatud kupongid.

Anu (peenelt pilgates): See ehk on kursiga?

Wana-Märt: Kurs? No mis siis sina kursist tead?

Anu: Ma olen ikka kuulnud kah. Kui kurs küljes, siis nagu pauslakiga hobune, ei maksa täit hinda.

Wana-Märt (wihaselt): Siis — kasi, kui sa ei taha! (Paneb paberi tagasi kappi).

Anu: Mina tahan raha.

Wana-Märt: Wõid nüüd oodata, kuna sa saad. Kaeba kohtusse kui tahad.

43

Anu (Marjapuule): Teie kuulete. Mina tahan oma raha kätte, peremees ei anna. Tuhat rubla...

Wana-Märt: Kasi!

Anu (kihwtiselt): Oma pojaga wõite mängida, sellel ei ole prutukulli ja riste all. Mina. . .

Wana-Märt (haarab Anu kinni ja wiskab läwest wälja).

Anu (wäliawiskamise ajal ruttu): Küll kohus muretseb raha! Jumalaga perenaene!

Wana-Märt (tagasi tulles): Waata kus mul loom! Nonoh, me näeme weel selle loo lõppu, me näeme weel! (Paneb rahakapi ukse lukku, istub laua juure ja sorib oma suurt rahapunga).

3.

Marjapuu (on alandlikult läwe kõrwale seisma jäänud, sügab oma habet ja köhatab, et ennast kuuldawaks teha. Leiab habemest laastu ja pistab taskusse. Köhatab, kui Märt teda ei kuule, uuesti),

Perenaene (woki tagast): Märt! Meister on sääl, kas sa ei näe?

Wana-Märt (toorelt) : Ära sina karda, et ma ei näe kui ma tahan. (Paneb rahakoti ära. Marjapuule): No mis siis weel?

Marjapuu: Ei tea nüüd, peremees — laupäewal ei olnud teid kodus — töömehed tahawad raha, — tulin paluma! . .

Wana-Märt: Juba jälle raha! Ikka pääle raha, muud juttu ei ole, kui raha! Minewa laupäew oli raha häda, juba jälle!

Marjapuu: Nõnda jah, peremees! Kui nädal mööda, siis laupäewal muud kui jälle raha! Wõi ehituse tööga teisiti on. Töömehed tahawad oma!. .

Wana-.Märt (pureledes): Töömehed tahawad oma? . . Mis minul töömeestega asja, minu kaup on meistriga!

44

Marjapuu: Teie kaup muidugi meistriga, see on õige. Meister jälle, kui nädal mööda, maksa töömeestele ära. Nõnda ju räägitud oli, et teie iga nädal töömeestele maksate. Wõi mina nii suurt ehitust muidu nii odawa hinnaga oma pääle wõtta oleksin wõinud. Teate küll.

Wana-Märt: No palju siis jälle?

Marjapuu: Läheb ära meestele üks wiiskümmend rubla ja enesele oleksin siis ka rublat kümme palunud. Hööwliraudu waja osta ja — naesele ka leiwa jaoks koju wiia.

Wana-Märt: Hull oled? Wiiskümmend rubla jälle? Kui töö ka selle järele edeneks kuidas juba raha ette on wõetud! Ega's ma raha warastanud ei ole, et seda sell wiisil wälja loopi!

Marjapuu: Nojah, suur ehitus, eks see raha wõta. Seni oli suuremalt jaolt eeltöö. Nüüd läheb muidugi rutemini.

Wana-Märt: Aga kus selle raha ots, mis juba wälja on wõetud! See on ju hirmus!

Marjapuu: Ei ole ühti hirmus, peremees. Lae ja põranda lauad ka kõik juba walmis hööweldatud, teie ei rehkenda seda.

Wana-Märt (kurjalt): Ära minule ütlema tule, et mina ei rehkenda. Mina tean! Aga see — (laotab käsa) see läheb ju liiale!

Marjapuu: Nojaa, peremees tahab suurt ja kallist hoonet, ega see odaw ei tule. Seda ütlen mina ka.

Wana-Märt: Sina ütled? . . Mis sina ütled ? Sina tee, kui mina käsin! Sina ütled! . .

Marjapuu: Nojaa, eks mina ikka. See on ju kõik peremehe asi, mis minul sääl rääkida. Pere-

45

mees maksab raha, mina teen. See tuleb teile odaw küllalt. Aga kõik kokku, eks ta siis kallis maksa. . .

4.

Kaupmees Pärn (sisse astudes): Tere siit talu rahwas! Hoo —meister! Tere, härra Marjapuu! (Raputab Marjapuu kätt). Wõi lööb siin maailma suurt lossi üles!... (Märdi poole astudes): Tere, sugulane!

Wana - Märt (ei näegi wäljasirutatud kätt, sorib rahapunga kallal): Ei ole mina igaühe sugulane, kes läwest sisse tuleb!

Pärn: Noo — ei ole! Muidugi ei ole. Aga mis ei ole, wõib tulla. Mina poissinimene ja teil tütar! Kaua sääl sugulaseks ei saada. See tuleb mõnikord üle öö ja on käes, enne kui ise ei teagi.

Wana-Märt (urisedes): Ei ole minul ilmapalumata külalisi waja! (Raha lauale lugedes Marjapuule): Siis wiiskümmend rubla?

Marjapuu (astub lähemale).

Pärn: Ahaa, peremehel on raha wäljaandmine ees? Siis on iga inimene pahas tujus, see on teada. Mina lähen siis parem perenaese jutule. (Wõtab tooli, istub perenaese kõrwale): Tere! Kuidas käsi käib? Ikka hästi, ikka suuresti? Tore!

Perenaene (wastab midagi, seletab wana inimese wiisil, enam kätega).

Wana - Märt (tahab wihaselt üles karata, aga waigistab ennast. Loeb wärisewate kätega raha, Marjapuule): Siis — wiiskümmend?

Marjapuu : Ikka kuuskümmend oleksin palunud.

Wana-Märt: Kuuskümmend? Kust siis see kuuskümmend? . . Noh, söö, söö! Kui inimene näljastega kokku on saanud, siis muidugi muud kui

46

kõnni, rahakott lahti käes ja anna! Milla see andmine korra lõpeb, seda ei tea keegi! (Lükkab raha Marjapuu ette).

Marjapuu (raha lugedes): Jah, eks peremehel oleks muidugi hõlpsam olnud rikas meister wõtta ja siis korraga maksta, aga — wõi siis selle rahaga oleks saanud, mille eest mina teen. (Annab raamatu). Kirjutage raamatusse ka.

Wana-Märt (hüüab): Miili!

Miili (tagakambri ukse wahelt): Jah!

Wana-Märt: Siia tule! Kirjuta Marjapuule raamatusse, et ta jälle kuuskümmend rubla on saanud.

Miili (tuleb, ei näegi Pärni, kirjutab. Märt sorib rahapunga, Marjapuu ära).

Pärn (üles tõustes): Tere, preili Emilie! (Pigistab kätt).

Miili (ennast unustades): Aii! Peeter, kuriwaim!...

Perenaene (jätab äkki rooli seisma, kuulatab terawasti, ketrab pärast edasi).

Wana-Märt (wihaselt): Mis jändamine see on? Wõi minu silma all! (Miilile): Kasi kambrisse!

Miili (tusaselt): Kambrisse jah!.. Tea kes mu säält kambrist wälja kutsus! (Ära).

Pärn: Mis siis selle üle kohe pahandada? Noorte inimeste asi! Maailma ime, kui kord tütarlapse kätt pigistatakse? . .

Wana-Märt: Mis — mis teie õige tahate ja siia tikute? Mina ei saa aru. . .

Pärn (nagu ei oleks midagi): Muidugi, kuidas te's wõitegi, kui me weel jutu pääle ei ole saanud. (Toob tooli lähemale, istub): Maailma suurt lossi olete ehitama hakkanud. Juhtusin siit mööda tulema ja

47

waatasin kõik läbi. See saab ju niisugune suur, et teist seesugust üle mitme kihelkonna ei ole.

Wana-Märt (urisedes): Minu jaoks ei saa ta midagi suur, teie meelest wõib ta suur olla. . .

Pärn: Muidugi, muidugi, nii rikka mehe jaoks, nagu teie, ta suur ei ole.

Wana-Märt (natuke lepitatud): Saab nii suur kui saab, mis siis.

Pärn: Ega see tänawu suwel walmis ei saa, sinna saate ikka alles tulewal suwel sisse elama?

Wana-Märt (urisedes): No mis siis kui alles tulewal suwel?

Pärn:.. Muidugi, mis siis... (Nihutab tooli lähemale). Äiapapa, kuidas on, kas saab teie käest üks tuhat rubla wõi nõnda — laenata, mis? Sügiseni, hääde protsentidega — jah? Ma tean, teil on raha kodus.

Wana-Märt (tõuswa wihaga): Raha laenata? Teile? Niisugusele? Näljasele inimesele? — Hahahaha! Mille pääle? Palja kere pääle? — Hull inimene, missuguse jutuga ta ei tule!

Pärn: Mis? Mina? Näljane inimene? No, äiapapa, nii wähe tunnete teie asja? Ja minu käest julgete teie küsida, mille pääle ma laenata tahan? Oma keha pääle, (sõrmega wastu rinda koputades) selle-sama oma keha pääle? — Peab see aga wilets inimene olema, kelle käest weel waja küsida, mille pääle ta laenata tahab, kes ise midagi wäärt ei ole! Äiapapa, mina olen natuke teistsugune mees kui teie. Teiesugune mees, kes ilma waranduseta midagi ei ole, jaa — sääl muidugi peab küsima: kas tal ka midagi on, millega ta maksta jõuab, aga — (hoobeldes) mina! Mina?

Wana-Märt: Häh-häh-häh! Püsti narr! Kuidas niisugust peaks lahtiselt ümber jooksta las-

48

tama? Tema ütleb ka „mina!” No mis niisuguse

„mina” taga siis ka on?

Pärn: Mees on niisuguse „mina” taga! Teie? Mis teie's ka olete? Mis teie's ka oskate? Waestel inimestel päält wõtta, kehwadel! Ka mõne saak! Mida sa säält wõtad, kus midagi ei ole! Aga mina! See pää siin! (Koputab otsaesise pihta). Kahju, et see ka korra ära peab mädanema! Mina wõtan rikastel päält! Saate aru, rikastel! — Teil ma wõtan ka korra päält, äiapapa, teil ma wõtan ka! Pandke tähele.

Wana-Märt: No minul küll mitte!

Pärn: Küll saame näha. Üks wõtab ühel, teine teisel päält, targem ikka rumalamal ja targema päält jälle see, kes temast targem. Nõnda see alt ülespoole läheb. Päriselt ei pääse päältwõtmise eest keegi! (Pilgutab Märdile silmi). Hakkaks ka kopitama ja halwaks minema, kahju tegema ja haigust sünnitama, see ülearune mesi, kui teda kunagi päält ei wõeta. Nagu teie juures. Hakkaksite arwama, nagu oleksite wäike jumal, kes teeb mis ta tahab. (Teisel toonil): Kuidas jääb siis raha laenamisega? Tuhat rubla, sügiseni, kaheksa protsenti?

Wana-Märt (üles karates): No see on hull inimene! Tahab ka kohe päält wõtta ja päris wägisi. Ütleb juba ise ette. — Niisugust nalja ei ole enne weel näinud. (Waatab toas ringi ja istub jälle).

Pärn (põlgtusega): Ah minge! Ega's ma seda tühja tuhandat rublat! Nii wäikeste summadega mina ei jända! Kui päältwõtmine tuleb, peab seda enam olema. — Mis ma laenan, seda ma maksan, see on teine asi.

Wana-Märt (huwitades): Kuidas te's seda enamat tahate katte saada, kui mitte sel wiisil?

49

Pärn: Küll te seda näha saate, kui ma teil korra päält wõtan, kannatage, mis te uudishimuline olete! — (Teisel toonil): Ma tõin weksli ka kohe kaasa, ainult summa pääle kirjutada. Palju ma siis wõin saada? Hädapärast tulen ma ka wiiesajaga läbi, kui teil rohkem kodus ei ole.

Wana-Märt: Hähähä! Minu käest ei saa te küll punast kopikatki wälja petta.

Pärn: Siin ei ole petmisest kõne, waid laenamisest!

Wana-Märt: No — laenamisest minugi pärast. See on ju üks ja seesama.

Pärn: See ei ole mitte üks ja seesama. Teie ütelge selge sõnaga, kas te laenate mulle wiis sada kuni tnhat rubla, wõi ei? Mina ei armasta pikka lori ajada.

Wana-Märt (tõuswa wihaga): No, wõiks siis ka weel wõtta, ei!

Pärn (külmalt): Noh — mehe sõna. Siis on teada ja siis hakkame teist juttu rääkima. (Nihutab tooli eemale). Palju teie oma tütrele raha kaasa annate?

Wana-Märt (lihwtiselt): Mis siis teil sellega tegu?

Pärn (kuiwalt). Wäga palju. Mina tahan teie tütart wõtta.

Wana-Märt (hirwitades): Tahta te wõite, seda ei saa keelda, saamisega on teine lugu!

Pärn: No kuulge! Mina saan mis ma tahan, selle juures ei ole kahtlust. Mina ei ole mitte mõni wäikene Mogri-Märt, kellel mõni tuhat, wõib olla kümme ehk kakskümmend tuhat rubla raha on ja kes selle juures ise mõtleb: Mina olen wäike jumal, mina wõin kõik! — Midagi teie ei wõi!

50

Teie jumal on wäike surnud jumal, kelle abil ju küll ka mõnda wäikest tühja asja wõib: pisikeste inimeste kukil sõita, kehwade külainimeste turjal liugu lasta ja nõnda. Aga minu jumal siin (koputab otsaesise wastu) on elaw, temaga wõin ma mis ma tahan! Ja nimelt jälle niisuguste wäikese jumala meeste kukil liugu lasta, nagu teie!

Wana - Märt (üles karates, äritatult): See on kurat hull inimene, see on hull! (Langeb jälle istmele).

Pärn: Ärge äritage ennast sugugi, äiapapa. On siis see, mis teil on, ka mõne rikkus? Teie ei ole rikast meest näinudki! Missugust rikast meest teie ka olete näinud? Parun mõisas, see ehk on teie meelest rikas? Tühi puru! Riia linnas seisawad tuhat maja üksteise kõrwal ja kõik maksawad enam kui mõis. Sääl on woorimehi, kellel rohkem raha kui teil, kaupmeestest ei maksa rääkidagi. Ja siis tahate teie oma natukesega ka — wäike jumal olla? Wäike narr wõite olla! — (Rahulikult): Et lühedalt teha — palju siis tütar kaasa saab?

Wana-Märt (üles karates): Kaasa saab?.. Koerad ässitan ma teile pääle!

Pärn (rahulikult): Istuge, äiapapa! (Märt langeb nõutult istmele). Jaa, koerad wõite mulle pääle ässitada, sellest mina suurt wälja ei tee. Teie tütre wõtan ma ikkagi.

Wana-Märt (täie suuga Pärnile näkku): Kurat!

Pärn: Wanduda wõite niipalju kui tahate, sellest mina ka ei hooli.

Wana-Märt (üles karates, karjudes ja rusikaga wastu lauda pekstes): Mina ei anna teile tütart, kuulete, niisugusele kõnnusele mina ei anna oma tütart!

Pärn (nagu enne): Äiapapa, ärge wihastage ennast. See wõib teie terwisele kahjulik olla. Olete

51

ka juba wana mees. Ja mis sellesse puutub, et teie minule tütart ei anna, — millal mina tütre andmisest olen rääkinud? Mina ei oota teie andmist, mina wõtan ise. Ainult kaaswara poolest wõib „andmisest” kõnet olla. Sellepärast ma ka otsekoheselt küsin: Palju te kaasa annate? Muidu aga — on teie tütar ju mitu aastat juba täieealine ja wõib minna kellele ta tahab. Ja kui te wahest arwate, et teie tütar mulle ei tule, siis te eksite. Meie wahel on kõik kindel. Kui te ei usu, wõite ju kohe küsida. (Läheb, awab tagakambri ukse): Emilie, tule natuke siia. (Miili tuleb). Papa ei usu, et sa minule tuled. Ütle temale.

Miili (Pärni kõrwale seistes): Tulen jah! Mitte kellegi keeldu ei kuula!

Perenaene (kargab woki tagast üles): Oh sa Issand Jumal! Mis juttu sa nüüd ajad, kas see on mõne tütarlapse jutt? Wõi mitte kellegi keeldu ei kuula? … Tule ära! (Tõmbab tütre wägist enese järel tahatuppa ära).

Pärn: Noh, näete ja kuulete nüüd. Et te teate — Miili ongi niihästi kui minu naene, ainult neid sõnu weel waja pääle lugeda lasta. Sellepärast ma ka teiega ainult kaasraha pärast räägin. Mis ma rahalaenamisest juttu ajasin, oli muidugi nali. Aga — kaaswara asja peame kindlaks tegema, minul — on nimelt mõte...

Miili (on ennast nähtawasti wägist ema käte wahelt lahti kiskunud, awab hooga ukse, hüüab üle läwe tuppa): Tulen jah sinule! Tulen kas wõi kesköö ajal ja ilma laulatamata!.. (Uks mürtsatab kinni, nähtawasti on ema ja tütre wahel heitlemine).

Wana-Märt (üles karates ja wandudes): Saatana sööt! Wõi — tulen jah sinule, kas wõi öö ajal ja ilma laulatamata! Seda minule?! Seda

52

julged sa minule ütelda! Luku taha panen ma su! Raudkammitsasse! Raudkammitsasse panen ma su!.. (Ei saa wiha pärast enam edasi).

Pärn: Ma ütlesin ju, teie ei peaks ennast wihastama. Teie panete raudkammitsasse! Teie teate ju wäga hästi, et kellegi inimese wabadust riisuda ei tohi, et see kuritööde hulka käib. Ja et mina, kui teie seda teete, kohe politseiga tulen, seda te ometi wõite arwata? (Teisel toonil): Et nüüd kaaswara asja juurde jälle tagasi tulla, siis —

Wana-Märt (wiha pärast hulluks minnes): Kopikut ei anna, punast krossi ka ei saa! Wõta siis, kui tahad!

Pärn: Kuidas te niisugust rumalat juttu wõite ajada! „Punast krossi ka ei saa!” Mina naeran selle pääle. Ega teie igaweste ei ela, pääle surma ikka saab, kui mitte enne.

Wana-Märt (nagu enne): No ei saa! Mina teen testamendi, ja — — —

Pärn (ikka enam sa enam äritades): Soo ? Wõi teie teete testamendi? Teie ei olegi nii rumal, kui arwata? Siin pean muidugi mina ettewaatama ja selle eest muretsema, et teie testamenti teha ei saa. Ja — (heidab käega) see on ju õige kerge asi!

Wana-Märt: Soo? No seda ma tahaksin näha, kes mind testamenti tegemast keelda saab??

Pärn: Mina ei tahagi teid keelda, ma tulen kas wõi ise teile nõumeheks kaasa, kui — teie testamendi minu, see tähendab, oma tütre kasuks teha lasete. Warandus kolme jakku, ühepalju iga ühele: perenaesele, pojale ja tütrele. Teie näete, mina ei tahagi ülekohut. Mis teie tütre kaaswarast kohe kätte annate, läheb muidugi pärastisest päranduse-summast maha!

53

Wana-Märt (söandates): Wõi tütrele kolmas jagu, ja kohe kätte! Sihukesele tütrele, kes ütleb, et tema wastu isa tahtmist mehele läheb! Kopikut ei saa, ei enne ega pärast! Teiwast saab, seda!

Pärn: Kui te sedawiisi mõtlete, nagu te ähwardate, siis (laotab ka tasa) pean mina muidugi, nagu ma ütlesin, selle eest hoolt kandina, et teie testamenti teha ei saa.

Wana-Märt: Ah, mina ei saa? Ah mina ei saa?

Pärn (lkka enam äritades): Teiega ei saa hääga! Mõistlikult asja üle rääkida teiega ülepää ei saa! Mina olen täna küllalt wiisakas olnud ja teiega nagu mees mehega kõneleda püüdnud, aga mis teete teie? Teie wihastate. No kui ma veel häbematuks läheks? Siis wihastaksite ennast muidugi surnuks! No ütleme: teie ei wihasta ennast mitte surnuks. Aga hulluks küll. Ja — teid hulluks wihastada on ju kerge. Siis jälle ei ole muud waja, kui käed selja pääle siduda — teate, niisuguse särgiga, millel pikad käiksed on — teid hullumajasse saata ja warandus kuratorite alla panna lasta. — Ütleme: hullumajasse ei taha teid saata, käib südametunnistuse wastu. Aga kuratorite alla panna, see on ilmsüüta asi ja ei tee teile kahju midagi. Ja on warandus juba kuratorite all, siis walwab kohus, et mingit wastuoksa asja ei sünni. Siis läheb kõik seaduse järele. Ja et hulluks tunnistatud ja kuratorite alla pandud inimene testamenti teha ei saa, seda te ometi teate?

Wana-Märt (kui tõesti meelest ära, ähkides): Mis! Kurat! Sa tahad mind — kuratorite — alla panna! Mind? (Otsib silmadega mida pihku haarata, näeb püssi, tõmbab selle pihku). Ma lasen! Ma lasen!

54

Pärn (külmalt). Ärge laske! Teate, siis on kohe Siber! Ehk — laske pääle, laske! (Hirwitades), Katsuge, kas pääle hakkab! Laske! Näidake, et teil julgust on! Näete, teie oletegi juba hull walmis, kahju et tunnistusmehi käepärast ei ole! Küll ma tulen teinekord tunnistusmeestega.

Wana - Märt (temal kukkub püss käest): See on Päris kurat! See on päris kurat — püssi ka ei karda?

Pärn: Teil ei ole julgust wägitükka teha? No siis ärge minuga ülepää hakake! Räägime parem rahulikult. Pakkuge midagi, siis ma näen, et teil hääd tahtmist ei puudu. Nimetage summa, siis wõime tingima hakata.

Wana - Märt (ägades): Kas nüüd ei ole! Kas nüüd ei ole kimpu saanud!

Pärn: Mitte sugugi. Minuga saab leplikult läbi. Ega ma kõike teie warandust ei taha. Jagame kristlikult, — kolmas osa?

Wana - Märt (ähib ainult).

Pärn (äritab edasi): Asi on nimelt see: Kauplemine ja kõik see terwe kupatus siin — külas — on minu jaoks liig wäike ja kitsas. Meie tahame Miiliga päälinna asuda ja sääl midagi suuremat ette wõtta. Mina ei taha ka, et meie halwaga lahku lähme. Teil on siin kena koht, siia on meil hää suwitama käia. — Muud kui — kukru peate lahti tegema ja Miilile häa summa kaasa andma, et meie päälinnas hõlpsasti hakkama saame.

Wana - Märt (üles karates): Wälja! Läwest wälja saatan! Ehk ma ei tea mis ma teen!

Pärn (üles tõustes): Mehe sõna! Seda oleksite pidanud warem ütlema ja oleksite minust juba ammu lahti saanud. Aga lubage küsida, mis teie teeksite,

55

kui ma ei lähe? (Hirwitades). Püssiga katsusite juba, poissa teil ka kodus ei ole, muidu wõiksite neid kutsuda. Kutsuge ometi töömehed ehituse juurest, neile ma andsin juba paar rubla napsiraha. Need näewad siis kohe, et teie olete hull ja mina päris wagune, kes midagi ei tee. Kutsuge ometi! Siis on mul tarwilikud tunnistajad kuratori seadmise jaoks ka kohe käes!

Wana-Märt: Kui ma ka siiasamasse paika suren, siis ma ka oma tütart teile ei anna ja raha weel sugugi mitte!

Pärn: Teiega ei saa täna midagi, teie hakkate ju jälle sedasama jutilt otsast pääle — teil ei ole tõepoolest õiget aru. No ja, ei ole ju imeks panna: pisike Mogri-Märdi pää! Aga mõtelge paar päewa järele, siis ütelge mulle!

Wana-Märt (ei wasta).

Pärn: Siis jääb nõnda? Paari päewa pärast tulen ma jälle, siis teeme asi kindlaks. (Astub tagakambri ukse taha). Emilie! Tule natuke wälja, ma tahan jumalaga jätta.

Miili (tuleb).

Pärn (wapustab Miili kätt): Seda wiisi! Musu kah! (Annab Miilile suud).

Perenaene (tütre selja taga, kaks kätt püsti): Oh sa.,Issand Jumal! Oh sa Issand Jumal!

Wana-Märt (kuidas weel wõimalik): Äraneetud! Äraneetud! (Rohkem sõnu ei saa ta suust).

Pärn: Mis teie nüüd neate, äiapapa? Kelle nimel teie neate? Teie ei usu ju ei Jumalat ega kuradit. Jumalat teie ei usu, see on teil kaukas, ja — kuradit teie ju ka ei karda. Kui kõige teie tegude pääle mõtelda! ... No waadake, mina ka

56

ei karda, üht ega teist, ja — teie needmist muidugi ka mitte. — Jumalaga perenaene! (Pakub kätt).

Perenaene (ei julge kätt andmata jätta, ei saa aga muud sõna suust): Oh sa Issand Jumal!

Pärn (wapustab weel korra Miili kätt ja astub läwe poole, pöörab aga uuesti ümber): Äiapapa! Ma ei soowi, et me pahandusega lahkume. Mis te's mind nõnda põlgate? Et teie rikas olete ja mina mitte? See wahe on ainult praegu nõnda. Teie olete rikas ja minust saab rikas! Mul on ainult nende esimeste kümnetuhanda rublade kokkusaamisega tegemist, pärast läheb see iseenesest. Teate ju? Selleks on mul teie tütre kaasraha waja. Teie loete mind kelmiks? Hoo, mina ei ole kelm. Mina olen selle tarkuse otsa pääle saanud: ainult kõige ausamal ja õiglasemal teel saab kaupmees edasi, teiseti mitte. Sellepärast ma ka kui aus mees teiega õiglaselt räägin. Kas istume maha ja räägime edasi?

Wana - Märt (meeletumas wihas): Wälja! (Jalga põrutades). Wälja!

Pärn: Noh, siis mitte, siis ma ei räägi enam, waid käin oma rada. Jumalaga! (Astub läwest wälja).

Wana-Märt (temale järele, kui silmadega ära söömas ja kuklasse kinni kargamas): Waras! Waras!

 (Eesriie).

II. pilt.

Näitelawa muudatus.

Wäikese alewi turuplats. Paremat kätt „Peeter Pärni talurahwa tarbeasjade kauplus”, ja pagari läwi suure kringliga. Keskel „Parun J. von Rennerti õllekõrts”, pahemat kätt apteek. Keset turu laterna post, pisikese suitsewa lambiga. — Wagune suweöö, ainult liikuwad warjud kõrtsi akna eesriide pääl lasewad aimata, et sääl weel elu on, ka kõlab, kui keegi kõrtsi uksest tuleb ja nurga taha kaob, joodikute lällutamine kõrtsist wälja.

Eemalt kuulukse paari wankrit lähemale weerewat ja poodi nurga taha seisma jääwat. Kõnekõmu ja hobuste puristamine, selle hulka kõlawad Mogri-Märdi erutatud sõnad:

Wana-Märt: Ruttu! Mis sa wahid! Hobune seo kinni, kas sa ei mõista! Urädniku härra, ma palun! — Köied! Köied wõtke kaasa! — Ants, kirwes! Urädniku härra. . . (Märt, juuksed sasitud, riided porised, hõlmad ees laiali, — tema kannul urädnik, siis paar poissi, — wiimased näewad asjas ainult janti, mida neil peremehe käsul waja kaasa teha).

Wana-Märt (ähkides): .. lähme ruttu, teeme kähku! Kui nad aimu saawad, et me tuleme, plehku panewad! Wõta siis weel kinni! (Tormab kohe poe ukse kallale). Rööwel! Waras!

Urädnik (teda tagasi kiskudes): Kas te hull olete? Mis te karjute! Te ajate ju terwe linna jalule? Siin waja wagusi ja mõistlikult, seaduse järele toimetada. . .

Wana-Märt (kiunudes): Urädniku härra! Iga silmapilk on kallis, plehku panewad! (Tormab uuesti ukse kallale). Waras! Rööwel! Tüdruk anna kätte!

Urädnik (teda uuesti tagasi kiskudes): Olge ometi mõistlik! Siin õiendan mina. Kuhugile nad ei pääse,

58

on ju üksainus uks. Kui teie ennast ei taltsuta, lähen mina oma teed. Teie olete ju — nagu ei tea, kust lahti lastud!

Wana - Märt (nagu enne): Aidake, urädniku härra, aidake ometi! See on ju teie amet! Wõtke wiis rubla, wõtke kümme, aga — lööge uks maha, tooge tüdruk wälja! Urädniku härra, ma palnn teid ! Wõtke sada rubla, wõtke tuhat? (Tormab uuesti ukse kallale). Rööwel! Waras! Tee uks lahti! Anna tüdruk kätte!

Kisa pääle tehakse siin ja sääl aknad lahti, inimesed pistawad pää wälja ja tulewad läwe pääle kuulatama. Naesed ilmuwad, käed põlle all, jääwad juure waatama.

Urädnik (raputab kahe käega Märti õladest)! Kuulge, kui teie wagusi ei ole, kisate ja kärate ja omawoli tarwitama hakkate, pean ma lõpeks teie enese wastu seadust tarwitama. Teie olete ju arust ära ja ma hakkan tõepoolest kahtlema, kas teie jutul ülepää õiget alust on?

Wana-Märt (ägedalt): Teie ometi teate, kes ma olen: Mogri-Märt! Kes seda kõik kinni maksta jõuab! Mogri-Märt! . .

Urädnik: Ärge halpige! Mogri-Märt ehk mõni muu!

Wana-Märt (nagu enne): Teie lööge uks maha, kui mina ütlen!

Kõrtsist oli keegi wälja tulnud, kuulatanud ja jälle tagasi läinud, nüüd tulewad säält — kõrtsimees, kuub lahtiselt õlade ümber ja trobikond pool-purjus inimesi.

Urädnik (inimeste poole, kes hirwitawad ja naerawad): Mis teie siin wahite? Minge minema!

Üks joodik: Ohoo! Meie ei eksita kedagi.

Teine: Siin on ju enam kui kopka eest lõbu!

Kõrtsimees (on Mogri poisi ettepoole toonud, iseksi): Mis jaht see teil päriselt ees on?

59

Poiss: Noh, preili on putked teinud!

Kõrtsimees: Mis? Miili preili?

Poiss: Kuidas siis? Teda'p me kaupmehe käest tagasi kätte saada tahame! (Pöörawad teiste juurde tagasi).

Urädnik (joodikute poole, käsi mõõgapideme küljes): Mina käsin teid laiali minna! Kuulete! (Inimesed taganewad pisut eemale).

Kõrtsimees (Märdile): Märt! Tule ära, osta kaks õlut, palju parem lugu! Mis läinud see läinud, ega kätte ikka enam ei saa! (Joodikud hirwitawad).

Urädnik (kõrtsimehele): Mis? Teil on kõrts alles lahti? No teie juure tulen ma pärast!

Kõrtsimees: No, urädniku härra, kust ta's lahti? Minge waatama, inimese hinge ei ole! Aga muidugi, kui urädniku härra ja Mogri-Märt ise tulewad, eks siis ikka. . .

Wana-Märt (karjudes): Mis kommejanti ma siin pean mängima! Mina? Mogri-Märt? Urädniku härra, kas te tahate oma kohut täita wõi ei? Minu tütar on siin sees, mina wastutan selle eest, et ta siin sees on, mina nõuan oma tütart kätte. Kas te tahate aidata, wõi ei? Mina kaeban teie üle kreis-politsei kohtusse, mina, Mogri-Märt! Tühja paljast urädnikku pean mina niikaua paluma! Poisid, tooge kirwes! Lööme uks maha !

Poiss: Mina küll! Kui peremees käsib ja urädniku härra lubab, — mina kohe!

Urädnik (waljult Märdile, kes paari sammu taganeb): Ma ütlen teile, teie olete nüüd wait! Ja kui teie weel eksitate ja segate, tarwitan ma teist abinõuu! Mõistate? (Astub ukse taha ja koputab mõõgapäraga. Korra, siis uuesti).

60

Wana - Märt (ei läbe oodata, wõtab seina äärest suure kiwi, wirutab sellega ukse pihta): Waras! Rööwel! Uks tee lahti!

Urädnik (wihaselt Märdi ette astudes): Ah teie ei kuula keeldu? (Kõrtsimehele): Kõrtsimees, hoidke teda wähe tagasi, et ta eksitada ei saa, kuni ma oma kohut täidan.

Kõrtsimees. Kui kästakse. . .

Joodikud (üks ja teine): Mina küll! Mina — jah! (Asuwad Märdi külge, kes rabeleb, aga ennast lahti kiskuda ei saa).

Urädnik (koputab uuesti).

Wana - Märt (karjudes ja rabeledes tuliwihaselt): Teie wastutate selle eest! . .

Urädnik: Hää küll, mina wastutan!

Kõrtsimees: Mis san'd rabeled! Ma ütlen ju, tulnud ostnud parem kaks õlut. . .

Aknaluuk ja aken seespool tehtakse lahti, läikiw püssiraua ots tuleb nähtawale.

Pärn (seest): Kes sääl kisab ja lõhub?

Urädnik: Härra Pärn, mina olen! Peeter Andreijitsch, urädnik!

Wana - Märt: Waras! Rööwel! Tüdruk anna kätte! (On ennast lahti kiskunud ja tormab akna kallale).

Pärn (püssi liigutades): Seisa! Ära tule! Ehk muidu! . .

Wana - Märt (sirutab käed urädniku poole): Te näete! Te näete, mis ta minuga teeb! Minu tütar on sääl, ma nägin teda tema selja taga! Ja teie lasete mind püssiga ähwardada!

Urädnik: Härra Pärn, pange püss ära. Mina olen! Peeter Andreijitsch, urädnik!

Pärn: Ma näen, et teie olete. (Wõtab püssi tagasi). Mis te soowite?

61

Wana - Märt: Tütar anna kätte! (Tormab akna kallale. Teda hoitakse tagasi; meeste käes wäänledes, — temal on kange jõud). Kas te lasete lahti! Mis te tahate minust I

Urädnik: Kas te wõtate aru päha ja jääte wagusi, wõi — pean ma teid eemale talitada laskma? Ma küsin nüüd weel wiimast korda!

Wana - Märt (ähkides): Tehke!.. Tehke mis tahate! Wägiwalla!.. Wägiwalla wastu ei wõi mina midagi. Aga! . . Ma kaeban! Ma kaeban!

Pärn: Äiapapa, mis te nii äritatud olete? Soowite minuga rääkida? Oodake, ma tulen wälja!

Wana - Märt (ähib ainult ja teeb kätega weidraid liigutusi, nagu inimene, kes wiha pärast ei tea, mis teha ehk tegemata jätta).

Pärn (awab ukse ja ilmub läwe pääle): Noh, mis siis on?

Urädnik: Härra Pärn, kas selle tütar sääl — on teie juures? Tema ütleb: teie olla tema tütre öö ajal wäewõimuga ära wiinud ja pidawat teda nüüd wägise enese juures?

Pärn: Ei. See ei ole õige. Kuidas te niisugust juttu wõite uskuda? Kes täiskaswanud inimest saab wägise ära wiia ja kinni pidada?

Urädnik: Mulle näitab asi ka kahtlane, aga siiski? Kas siis selle taga midagi tõtt ei ole?

Pärn: Jaa, midagi on selle taga tõtt. Mina ja neiu Emilie oleme juba kauemat aega pruuti peigmeest. Äiapapa aga on asjale wastu. Mis meil siis muud nõu üle jäi, kui oma pääd talitada. Meie oleme mõne tunni eest kiriku juures lugemas käinud ja — pühapäewal hõigatakse meid kantslist maha. (Natuke pilkawalt). Kellel nüüd selle wastu ütlemist on, see tehku seda aegsasti. . .

62

Wana - Märt (katsub ennast uuesti tahti kiskuda ja Pärnile kallale tormata, karjudes): Näljane inimese tükk! Näljane inimese tükk!

Pärn (rahulikult): Aga äiapapa! Kuidas te sedawiisi wõite rääkida? Tulge ometi sisse waatama. Mul on siin leiba, saia, pütt heeringaid, wõid, mune, suhkurt, kohwi, isegi suitsetud sealiha — kõike mis süüa sünnib. Lepime ära! Sähke siin käsi, tulge, hakkame kihluseid pidama! Urädniku härra, ehk teete meile ka seda au? Tuttawad sääl, kõrtsipapa ja— kõik on kutsutud. — Äiapapa, ma palun! Mis te wiha peate ja wastu seisate? Ega see ju nüüd enam midagi ei aita!

Wana-Märt (tahab Pärnile rusikaga lähatada, kistakse tagasi): Rööwel!

Pärn (ei põrka): Äiapapa! Walitsege oma suud!

Miili (näitab ennast läwe pääl).

Wana-Märt (karjudes ja rabeledes): Sina! . . Sina äraneetud hing! Siia! Minu juure! Kas sa kõik oma au ja häbi oled unustanud! Sina ülekäte läinud inimene! Kas sa ei tea enam, et ma su isa olen! Siia! . . Urädniku härra, siduge! Laske siduda! Kurr. . . (Teeb ägedaid lahtikiskumise katseid kuni ta wäsib).

Kõrtsimees: Mis sa? . .

Teised kinni hoidjad (läbisegi): Mis sa möllad! Ega sa lahti ei saa!

Miili (trepist alla astudes): Isa! Kas sa siis ikka weel järele ei anna? Waata ometi kui kena mees, kui tragi ja wahwa ta on! Kedagi, isegi sind ka ei karda! Ja niisugusele keelad sa mind minemast? Lepi ära, isa! Anna järele ja kõik on hästi. Ta tahab ju sinule hää poeg olla, mis sul siis tema wastu on? Meie ei tahagi ju sinu käest midagi, ära seda karda! Lepi ära, ma palun sind, isa!

63

Wana-Märt (kähisewa häälega, ei saa rohkem sõnu suust): Äraneetud! Äraneetud! . .

Miili (kurwalt): Mispärast sa nüüd wastu seisad, isa! Et ta nii rikas ei ole kui sina? Seda ei ole ju sugugi waja! Sina ei ole ju ka õnnelik, isa, teised on ilma rikkuseta palju õnnelikumad! Luba nüüd mind temale minna! Ja kui sa ka ei luba, ega mina temale minemata ikka ei jäta!

Wana-Märt (tõstab käe, et tütart maha lüüa): Saatana hing!.. (Teda takistakse, ta läheb ja kisendab).

Miili (pöörab nuttes minema): Ei ole siis midagi parata, ei wõi mina sinu keelust hoolida! Peeter on minu jaoks loodud ja Peetert ma ei jäta! Tee sina mis sina tahad!

Wana-Märt (ihkab Miili poole, aga teda ei lasta, kiunudes ja kirudes): Miili! Hull! Siia! Minu juure! Kuula nüüd: sa jooksed õnnetusesse! Tema ei ole midagi ja — temal ei ole midagi! Kopikut ma kaasa ei anna! Kui sa temale lähed, kopikut ma ei anna! . .

Miili (trepi päält nuttes): Mis mina wõin parata, kui sa ei anna! Mina ei wõi midagi parata.

Wana-Märt (nagu enne): Tule nüüd ! Tule nüüd ära! Mine kellele sa tahad, muud kui mitte sellele! Wiistuhat rubla annan ma sulle, kuustuhat rubla! Kümmetuhat rubla annan ma sulle, kui sa — mluud kui mitte temale et lähe!

Miili (nuttes): Kõik on hilja, isa! Mina Peetrit ei jäta! Pühapäewal hõigatakse meid maha! . .

Pärn (paneb käe Miili ümber): Urädniku härra! Kas teil mulle meel midagi ütelda on? Kaua me siin ilma inimeste hirwitada peame seisma?

Urädnik: Ei midagi. Kui asi nõnda, ei enam midagi. Wabandage tülitamise pärast.

64

Pärn: Tule, Miili! (Pöörawad minema).

Wana – Märt (tulises wihas): Libu! Siia!! — Unts! Jaan! Tõmmake kinni! Siduge!! (Saab käe lahti rabelda, lööb kõrtsimehele näkku) Sina! Kuriwaim! Lahti lase! Kas sa ei näe, et ära läheb käest! Appi!

Kõrtsimees: Oi sa! Wõi näkku lõi! Näo lõi lõhki! Pool toopi ja korw õlut! Anname waenlasekerele! (Joodikud tahawad Märdile kallale langeda, rüselemine tõuseb).

Miili (karjudes ja ülestõstetud kätega trepist alla jookstes): Appi, Peeter! Isa peksawad! . .

Urädnik (ühtlasi): Seiske! Minge koost! Stoi! Seaduse nimel, ehk ma wõtan mõõga! . .

 (Eesriie langeb ruttu).

Neljas waatus.

Aasta hiljem. Mogri-Märdi uues elumajas. Walged tahutud palkidest seinad, alles krohwimata. Kõigest on näha, et hoone alles praegu walmis on saanud ja sääl sees weel ei elata. Pahemat kätt seinas aknad. Tagaseinas, esite kahe-poolega klaas-uks, pärani lahti, wiib aeda rõdu pääle ja edasi — pahemale poole klaas uks, mis teise tuppa wiib. Paremat kätt seinas ahi, suu sisse poole. Toas ei ole weel majariistu.

1.

Kui eesriie üles läheb, seisab Wana-Märt keset tuba. Neli-wiis töömeest ja nende juhataja Marjapuu tõstawad ja nihutawad rasket raud rahakappi, mille nad praegu nähtawasti tuppa toonud, Põrandat mööda edasi.

Marjapuu: Weel natuke — hõõ-p-p!

Mehed (tõstawad): Hõõ-p-p!

Marjapuu: Tasa-tasa! Ärge põranda külge laske! Uuesti, hõõ-p-p!

Mehed: Hõõ-p-p!

Wana-Märt: Küllalt! Laske maha!

Marjapuu: Tasakesi — soo! (Mehed sirutawad liikmeid).

Töömees: Oi, on see aga ränk! Ära wenitab sooned! Mitu puuda see on, peremees?

Wana-Märt (suureliselt): Mis sina's sellega teed, mittu puuda? Tahad küll öösel aknast wälja wiima tulla? (Pilgates). Nooh! . .

Töömees: Mina nüüd! Minu pärast mädagu!

Marjapuu: Kuhu me ta’s seisma paneme, peremees?

66

Wana-Märt (awab ukse ja näitab käega): Sinna teise tuppa seina ääre.

Marjapuu (töömeestele): No wõtke siis jälle! Hõõ-p-p!

Töömehed: Hõõ-p-p! (Jõuawad kapiga läwe pääle).

Marjapuu: Tasa! Ettewaatlikult! Et läwe ära ei riku! Hõõ-p-p!

Töömees: Pea! Käe ajad wahele!

Teine töömees: Ära lahti lase! (Jõuawad kapiga teise tuppa).

Wana-Märt: Soo! Küllalt! Aitab nüüd!

Marjapuu (teises toas): Seda nurka siit! Weel enam seina poole! Hõõ-p-p!

Töömehed (teises toas): Hõu-p-p !

Marjapuu (teises toas): Soo! Loodis küllalt! Lass seisab!

Tüdrukud (toowad laua ja mõned toolid): Kuhu me paneme, peremees?

Wana-Märt (tuleb näitama): Pandke sinna akna alla!

Tüdrukud jääwad uudishimuliselt waatama, wahiwad ka üle läwe teise tuppa j. n. e.

Töömehed tulewad teisest toast, jääwad nagu midagi weel ootama.

Marjapuu (pühalikult): Nüüd oleme peremehele esimese asja uude majasse sisse toonud, selle kõige parema asja — rahakapi, nüüd ei ole muud kui raha sisse panna, siis on peremehe süda siin, ja...

Wana-Märt (kuiwalt): No, mis siis weel?

Marjapuu: Ei midagi, oleks peremehele uues majas elamiseks ka pikka iga, palju õnne ja kallist rahu-terwit soowida ja. . .

Wana-Märt (nagu enne): Tahad ka midagi selle — õnnesoowimise eest wõi?

67

Marjapuu (pahandatult): Tahan nüüd ikka kohe! Teie ikka sellega, et jälle midagi tahetakse! Kui alam inimene ka midagi ütlema läheb, siis teie muud kui kohe — et ta jälle midagi tahab... (Pöörab minema).

Wana - Märt: No ega see ka teiseti ei ole!. Muud kui anna! Anna ainult! Seda te oskate. Anna alati. Tea kui kaua inimene ikka annab ja milla see andmine ükskord lõpeb! (Töömeestele). No mis te's weel wahite?

Wanakas töömees: No ega's peremees meid sedawiisi ikka ära minna ei lase. . . (Näeb, et Marjapuu minna tahab, teda käiksest pidades). Pea, kuhu sa lähed! (Wana-Märdi poole): Kõik sooled wenitas sees segamine. Peremehel ju ikka alati seda wa wenitse-õli kodus oli... (Marjapuud müksates). Ega’s ta meid ilma ikka ei jäta!

Wana-Märt: No ja jaa! Seda ma juba arwasin! (Tüdrukutele): Tooge’s see piirituse pudel wanatare juurest siia! (Tüdrukud lippawad minema, neile järele): Ja pitsklaas ka! (Tüdrukud ära).

Noorem töömees: Kuidas see asi on, peremees, mina lugesin lehest, et nüüd ei pea raudkapid ka enam aitama? Pandawat wõtmeaugust dinamenti sisse ja lastawat lõhki karplõmm!

Wana-Märt: Tule sina ja katsu dinamendiga lasta! Siis oled ehk seda ka lugenud, et kapil laetud püss sees on, ja et kes ukse külge puutuma läheb, kuuli rindu saab?

Töömees (imekspannes): Wõi püss sees? Küll on ime, mis nüüd kõik ära ei tehta ja ei olla! Kust kohalt see kuul siis tuleb, (waatab üle läwe teise tuppa tagasi) auku ei näinud ühti?

Wana-Märt: Wõi weel! Wõi auk peab ka näha olema? Küllap sa siis tead eest kõrwale hoida.

68

Mine puutuma, kui ma kuke winna olen pannud, küll siis saad näha, kust kuul tuleb. (Töömehed naerawad).

Töömees: A'a kui te ära unustate, et püss winnas on ja ise kuuli rindu saate! Mis siis?

Wana - Märt' See'p see on, et ma ei unusta.

Töömees: Jah eks see rikkus ole! Alati ole teise juures mures ja hirmul! Minul pole midagi, laulan ja löön lulli!

Tüdrukud tulewad, üks poole-pangelise piirituse pudeliga, teine klaasiga; töömehed rõõmustawad.

Wanakas töömees: Küll on ikka peremehel ka pudel!

Teine töömees: Suur mees, suur pudel!

Kolmas töömees: Nõnda ta on. Ega's meie peremees teda sorokohwkaga hakka tooma.

Wana-Märt (pakub klaasi Marjapuule): No wõta's sina kõigepäalt!

Marjapuu (tusaselt): Mis mina temast . . . mina pole temaga harjunud.

Wanakas töömees: Ega tema ei wõta jah!

Wana-Märt (sellele): No wõta's sina ise! (Tüdruk walab klaasi täis).

Wanakas mees (wõtab, tõmbab näo krimpsu, wäänab pääd).

Wana-Märt: Noh? Oli hää?

Wanakas mees (pühib käega üle kõhu ja rinna alla): Oi sa raibe! See kisub ju kui härghööwel — laastud aga takka!

Wana-Märt: Hähähä! (Teisele). No wõtat

Teine töömees (wõtab ja purtskab köhima ja läkatama).

Wana-Märt: No mis wigurit sina pead! Hähähä!

69

Teine töömees (on wähe hinge taha saanud): See kurat on ju kui põrgu tuli!

Kolmas töömees (klaasi wõttes): Mis sa's tikud, tihane, kui sa peremehe wiina ei kanna! Piirituse wiin, selle juures olgu ka mees! (Wõtab ja püüab kõrwetust warjata). On ... ikka küll ... wali ... nagu Mogri-Märt ise!

Noorem mees (kellele klaasi pakutakse): Mina ei julge kuradit wõttagi! Oleks olema wett hulka pauna? . .

Wana-Märt: No mis sa jõõbitad!

Noorem mees (wõtab, purtskab suust ja ninast wiina tagasi ja jookseb käed suu ees, läwest wälja): Kurat!

Wana-Märt (naerab, et kõht wappub).

Tüdruk: Peremees, kuhu ma pudeli panen?

Wana-Märt (käega näidates): Wii sinna teise tuppa.

Tüdruk (juba teisest toast): Nurka maha panen wõi?

Marjapuu (on läwe pääle astunud): Pane rahakapi otsa pääle üles, siis saab kuningas auujärjele!

Tüdruk (teisest toast): Panen wõi?

Wana-Märt (naerdes): No pane!

Marjapuu (töömeestele): Noh, lähme meie peale! (Astub läwe poole).

Töömehed (läbisegi, lähewad ja tänawad): Täname siis ka, peremees! Olge terwe jah, kah! Aituma sellegi eest! (Tüdrukud ka ära, Märt jääb üksi).

2.

Ilm on pimedamaks läinud, kaugelt on aegajalt tasast kõuemüristamist kuulda. Wana-Märt toob teisest toast raha-kapist suhwlaeka, paneb akna alla laua pääle ja hakkab laekas segi läinud paberist korraldama. Wähe aja pärast perenaene, ära nutetud näoga, tuleb õuest, teeb siin ja sääl asja, et

70

Märdi tähelepanemist enese pääle pöörda. Temal on midagi südame pääl. aga julgus rääkima hakata puudub. Ta et saa aegajalt rinnapõhjast ülestõuswaid ohkamisi mitte hoopis maha suruda.

Wana-Märt (wiimaks, kui ta juba paar korda kõõrdi waadanud on): No mis sa's nüüd jälle piirad, nagu kass palama pudru umber, kui sa suud lahti ei tee? Sul ju midagi jälle on?

Perenaene (murelikult): Wõi see aitab, kas ma teen ta lahti wõi ei tee, wõi sina ikka sellest midagi hoolid! Nüüd oled muud kui oma rahakapi siia toonud! — Toonud ometi Jumala sõna kõige enne uue hoone katuse alla, nagu iga teine ristiinimene oleks teinud! Aga! Wõi sina tead midagi Jumala sõnast wõi muust!

Wana-Märt (külmalt): Sina too jälle oma Jumala sõna! Juudi juttudega ei tee mina midagi!

Perenaene (õhates): Mis sa ometi pattu teed! Wäljas tõreleb Wanaisa pilwede seest, kas sa tead, mis päew weel enne õhtut sulle toob? Õnnistust wõi õnnetust! (Hakkab uksi ja aknaid kinni panema).

Wana-Märt (ei wasta, sorib oma paberist edasi).

Perenaene (astub õue, toob põlle pääl laastu puru. süütab ahjus põlema, jääb ahju suu ette kükitama, aralt): Ma sain Petrogradist jälle kirja!

Wana-Märt (teeb nagu ei kuuleks ta).

Perenaene (ärdalt, nuuksumist tagasi surudes): Nemad on hädas, Märt! Kas ükskord sinu süda sees ei sula !

Wana-Märt (urisedes): Missugused „nemad”? Ilmas wõib palju inimesi hädas olla, kas mina neid tean.

Perenaene: Sa tead küll, missugused „nemad!” Sa lubasid mind ju maha lüüa, kui ma

71

weel korra sinu kuuldes nende nime suhu wõtan. Löö siis pääle! Siis on korra see piin otsas!

Wana-Märt (ei wasta midagi).

Perenaene: Sa tead küll, kuidas Peeter sääl oma rahanatukese kaotas ja ülelöödi! Läks suurt saama ja kaotas sellegi, mis tal oli! Asi olla kohtu all — tuleb säält midagi wälja wõi ei tule. . . (Ootab, kas Märt midagi ei ütle).

Wana-Märt (külmalt): Soo? Wõi enesel wõeti päält? Ähwardas ikka teistel wõtta.

Perenaene: Seni neil ikka läinud kuida ta läinud, Peeter käinud wabrikus tööl ja Miili pesemas. Nüüd olla wabrik seismas ja Peeter ei leidwat kusagilt tööd. . .

Wana-Märt: Wõtku nüüd rikastel päält, wõtku nüüd, nagu ta teha lubas! Sääl Petrogradis on ju rikkaid küllalt! (Suurustades): Mina —enesel päält wõtta ei lase!

Perenaene (rõhutult): Neil ei ole enam süüa ka mitte! . .

Wana-Märt (kiwiselt): Ei ole see minu süü, kui — mõnel süüa ei ole! Minul on süüa küllalt, jääb ülegi!

Perenaene (ägades): Halasta ometi! Ta on ju meie laps!

Wana-Märt (tigedalt): Meie — laps? Kui ta — öö ajal, salaja — wanemate majast wälja läks, nagu libu! Näljase inimesega, minu keelu wastu! (Wihaselt) See — see peab minu laps olema, see? See ei ole minn laps! Ei, see ei ole minu laps, mõistad? Sull on küll meelest läinud, mis kõige selle juures minu süda sees ütles, kui — ma teda — taga ajasin ja kätte ei saanud, kuidas see — koer hirwitades mulle küll mu tütart näitas,

72

aga kätte ei annub, mind üle läwe ei lasknud, waid püssiga ähwardas! Kuidas mind siis kui pöörast seoti, kui ma ust puruks lööma hakasin, kuidas maailm siis hirwitas! Siis— ei olnud ta minu laps, siis wõis ta teha mis ta tahtis, minul ei olnud tema üle mingit woli! (Wiha parast pea nuttes). Kui kirikhärra ega keegi kurat minu keeldu ei kuulanud ja minu tütart kirikus ilma minuta laulatati — oli ta siis weel — minu laps! Küsis ta siis selle järele, mis minu süda sees ütles? Ja nüüd. . . (Awab suu, nagu tahaks ta weel midagi ütelda, aga jääb wait).

Perenaene: Sinu — süda, Märt! Sinu süda? Kolmkümmend aastat oleme paaris elanud ja mina ei ole mitte tunnud, et sinul süda on, ainult sinu külma kätt enese ja teiste üle olen ma tunnud, ja nüüd — räägid sina — südamest!

Wana - Märt (kes jälle on kõwenenud, waljult): Aga minu — au! Minu au?

Perenaene (pehmelt): Au? (Mõteldes). Sinu — au? (Luksudes). Tjah! . .

Wana-Märt (kurjalt): Au mul siis ka sinu teades ei ole? Mis mul siis on?

Perenaene (nagu enne): Raha, Märt, raha! Sinul on — raha! — Au? Ah! . .

Wana - Märt (istmelt karates, leegitsewate silmadega): Jaa! Raha! Raha peab mul olema, raha! Seda olen ma wandunud kui ma alles poisike olin, siis ...(ähkides) sa ei tea, keegi ei tea ja ei pea seda ka teadma! . . Raha peab mul olema, kuni ma rikkam olen, kui tema! Mul ei pea naist olema ega last, sugulast ega sõpra, Jumalat ega kuradit, raha peab mul olema, raha on jumal, raha on wägi, raha on wõim! Ja wõtta tahan ma teda ja olen teda wõtnud ja wõtan teda, kust ma aga saan.

73

Halastamata nagu see teda wõttis. Kas sa mõistad, Wandunud olen ma seda! (Jääb ähwardawalt keset tuba seisma).

Perenaene (kiunudes): Miilil on laps!

Wana-Märt (ei saa esite aru, ei taha seda uskuda, kohkunult): Mis sa ütled?

Perenaene: Miilil on laps, ja temal ei ole enesel süüa, ega lapsele anda!

Wana-Märt (ärituse tipul): Miilil on laps! Ka see weel! Ka weel see!

Perenaene (lootes): Ja Märt! Kui see sinu südant ei liiguta, siis. . .

Wana-Märt (metsiku waatega): See? See peab minu südant liigutama? See! — Ikka oli loota, et ta ükskord ta juurest ära ajab, kui näeb et raha ometi ei saa — nüüd ka weel see!

Perenaene (ägades): Halasta ometi, Märt!

Wana-Märt (pea nuttes): Halasta? Kes keelas temale halastust? Kui ta teadis, kust tee õuewärawast wälja wiis, kas ta ei teadnud, kust tee õue jälle tagasi tõi? Tulnud tagasi, lasknud lahutada, oleks jälle Mogri-Märdi tütar wõinud olla, küllap meest oleks leidund! Aga nüüd — — —

Perenaene: Miili tahab ju tagasi tulla, ta tahab ju. . .

Wana-Märt: Nüüd? Wärdjaga? — Ei!

Perenaene (kurjalt): Wärdjaga? Sa oled hull, Märt! Laulatud abielu laps ja sina räägid wärdjast!

Wana-Märt (metsikult): Minu silmas on ta wärdjas! Laulatud? .. Olen mina neid laulatanud? Minu juurest on ta ära jooksnud, öösel, salaja. . . Ja siis ei pea tema kutsikas mulle wärdjas olema? Aga . .. (ähkides) olgu! Olgu siiski! Sääl, Petro-

74

gradis, sääl olla ju niisugune maja! . . Tulgu tagasi! Ilma lapseta, (wihaselt) ilma lapseta! Üksi! Lasku lahutada — sõna ma ei ütle! Kõik olgu nagu enne.

Perenaene: Ah, Märt! Sa tead küll! Miili ripub ju tema küljes niisuguse wäega, mida mina ega sina ei tunne ja ial ei ole tunnud! Seda Miili ei tee, kui ta ka sureb! Miilil on sinu oma süda, kõwa, isemeelne ja kangekaelne! Seda Miili ei tee!

Wana - Märt (ennast ära pöördes, kiwiselt): Kui ta ei tee siis ta ei tee! Siis ei ole weel wiimane häda õpetanud! On tema kõwa, teadku, mina olen kõwem! Ja kui ma ka. . . (Kõwem müristamine wõtab temal sõna suust).

Perenaene: Ta on ometi sinu lihane laps? Anna neile ometi natukenegi sellest, mille pääli neil õigus on, anna neile seegi, mis mina sulle kaasa tõin, et nemad ometi kuidagi jälle hakkama saawad? Nemad on näljas, Märt!

Wana-Märt: Soo? Wõi siis lasegi enesel tõepoolest päält wõtta, nagu ta ähwardas? Ei. Ja nüüd on mulle sellest jutust küllalt. Mitte sõna enam, mõistad? Kirjuta temale, wõi lase kirjutada kui sa tahad: Tulgu! Üksi! Ilma oma petjata, ilma lapseta, — mitte sõna ma ei ütle! Ja nüüd — jäta mind rahule! (Hakkab oma paberisi korraldama).

3.

Noor-Märt ja Leena astuwad waikselt sisse.

Noor - Märt (aralt, ettewaatlikult, et isa mitte pahandada) Tere õhtust, isa! (Jääb alandlikult ootama ja astub, kui isa terwist wastu ei wõta ega tema poole ei waatagi, nukralt ema poole): Õhtust, ema!

Perenaene (kes neile wastu tõtanud ja Leena nagu armsa tütre kättpidi oma juure wiinud oli, pojale kätt andes

75

ja kätt pihku jättes): Õhtust, Märt! Jumaluke, kust te nüüd tulete nii ühel nõul kahekesi?

Noor-Märt (ikka nõnda, et ta enam isa kui ema poole räägib): Tulime — tee wiis mööda; piksepilw ajas sisse warjualust otsima. Tõtt ütelda (Ei leia sellele, mis ta ütelda tahab, algust).

Perenaene: Oh Jumal jah, latsekesed... (Waikib, aralt Wana-Märdi otsa waadates).

Noor-Märt (ühe sammu isa poole tagasi astudes; on julgust kogunud, wabamalt): Tõtt ütelda, isa, ma tulin lepitust otsima, waatama, kas sinu meel minu wastu muutuda ei taha! . .

Wana - Märt (kes wärisewate kätega oma paberisi laekasse surunud oli; käsi ikka alles paberite pääl laekas, tigedalt pilgates poja poole pöördes): Soo? Su suured plaanid on siis wett wedama läinud, et sa juba isakodu tänawasse teed tead?

Noor-Märt: Ah, isa! Seda teed ei olnud ma kunagi ära unustanud, — sa olid ta mull ju eest kinni pannud!

Wana - Märt: Masa-Antsu sulase eest oli tee kinni. Kas sa katsusid tulla kui minu poeg?

Noor-Märt: Ma, ei tule kui Masa-Antsu sulane. Waid kui iseseisew inimene, kellel jalad oma laua all. . .

Wana - Märt: Siis wist ikka tõesti kui Ärma peremees? Ma olen kuulnud.

Noor-Märt:Ja, isa!

Wana-Märt: Ja, isa? . . Häbi wõiks sul olla! Inimene ei ole weel kahte kuudgi hauas ja sina kosid leske? Kolme lapsega leske! Ja —ja — (pääga Leena poole näidates) mis sa siis seda sääl weel ümber wead? Kas lesk selle ka päälekauba wõtab? (Leena nutab waikselt).

76

Noor- Märt: Sa eksid, isa. Ma olen Ärma talu rentinud. Ühes raudwara ja kewadise külwiga põllul.

Wana-Märt: Hähähä! Rentinud! Millega sa rentisid? Mina kopikutki ei anna. (Tõuseb üles, wiib rahalaeka teise tuppa ära, tuleb tagasi ja tõmbab ukse enese järele kinni): Näed nüüd?

Noor-Märt: Sul ei ole wajagi anda. Mina rentisin talu tema rahaga. (Näitab Leena pääle).

Wana - Märt (pilgates): Soo? Wõi nii? Kust temale siis äkki nii hääd teenistust juhtus? Wõi on wana Masa-Ants rahaaugu leidnud? Siis ta ikka mõne kroonu rahakorjaja maha on löönud. Wõla ta juba maksis ära. Räägiti küll, et Jaasi-Jaan obligationi oma kätte olla wõtnud, see siis ikka tühi jutt oli.

Noor-Märt: See ei olnud tühi jutt, muidugi — Jaasi-Jaani käest ei ole me talu rentimiseks raha saanud. Aga, tuli ühel päewal meie endine wana Anu ja ütles: Siin on tuhat wiissada rubla, minge ja rentige Ärma talu ära. Lesk seda pidada ei suuda ja eestkostjad otsiwad rentnikut.

Wana - Märt (wäga piinlikult puudutatud, põlastades): Tuhat wiissada rubla! Kust ta wõttis tuhat wiissada rubla?

Noor - Märt: Ei tea. No — sinu enese käes oli tal tuhat ja — wiissada oli tal weel.

Wana-Märt (hirwitades): Hähähä! Minu käest wõttis raha wälja, näe kuhu ta ta sulatas! No mistarwis ka niisugusel raha!

Noor-Märt: Nõnda siis olen ma eilasest pääle talus sees. Sääl on wanale ja uuele perele ruumi küllalt.

Wana-Märt (põlgawalt naerdes): Hähähä!

77

Noor - Märt (tõsiselt): Ära naera, isa. Meie Leenaga läheme kindla tahtmisega elule wastu. Ja mõtleme tulewal pühapäewal endid kirikus kui paari-rahwas maha hõigata lasta. Ilma teie õnnistamiseta ei tahtnud me uut elu alata — (astub lahtiste kätega Wana-Märdi poole) isa! Lepime täna!

Wana-Märt (kiwiselt): Ei!

Noor-Märt: Isa! Alandliku ja tõemeelega palun ma!

Wana - Märt (weel kiwisemalt): Ei!

Noor - Märt (mõrudalt): Tja! Siis — ei ole parata, et mina oma rada pean minema ja sina oma!

Perenaene (nuttes lähemale tulles): Märt, Märt! Mis sa nüüd kiusad teda! Ega ta enam laps ei ole, ta ju mees, kes ise teab, mis ta tahab. Üksi jääme nagu kaks wana kurge, kellest keegi ei hooli!

Wana-Märt (hoolimatalt): Üksi? . . Mina olen kõige oma eluaja üksi olnud.

Perenaene (nuttes): Jah, ja mina weel, Märt! Ja mina weel sinu kõrwal!

Wana-Märt (wihaselt): Kui minu pojal mind waja ei ole, minul teda ammugi mitte!

Perenaene: Mis siis temal sindki waja on! Mis sul temale anda on, kui sul temale armastust anda ei ole? Raha? Tema jumal ei ole raha! Miili ei tahtnud sinu raha, tema ka ei taha! . .

Wana.- Märt. Walla waestele jätan, kui oma lapsed tänada ei tunne.

Perenaene: Alles wähe aja eest nimetasid sa oma südant ja oma au. Kus on nüüd see süda, kus see au! Ühe lapse tõukasid sa juba ära, tütart sul ei ole enam. . . Ja nüüd, kus su ainus poeg tuleb ja palub... (Ei saa nutu pärast edasi).

78

Noor - Märt (isale kätt wastu sirutades): Isa !

Wana - Märt: Tule ära kerjuste seast, tõuka jalaga! Tüdruku pärast nüüd! Kõik ilm on emaseid täis, tuhat korda paremaid! Mõisa ostan ma sulle! Ainult mõni aasta weel oodata, siis on ta pankrot! Siis on ta kerjus! Siis löö kõige maailmale ratsapiitsaga näkku! Kuule nüüd! Siis ostame meie ta mõisa!

Noor-Märt (kindlalt): Ei!

Wana - Märt (wiha ja nutt segi): Ei? Sina ütled „ei”? Kellele ma siis olen kogunud? Kellele korjanud? Märt! Meie sõidame tõllaga, tõllaga sõidame me, ainult see sääl... tüdruk jäta maha, näljastega ei ole meil tegu... jalaga tõuka! . .

Noor-Märt: Ei, isa! Kõik! — Seda mitte.

Wana - Märt (ülesleekiwas wihas): No siis wõtku sind ka! … (Wali müristamine wõtab temal sõna suust),

Noor-Märt (isa juure astudes): Ah, isa! Ära nea mind! Mina ei wõi ju sinu tahtmist teha, ma ei saa ju! Lähme rahus lahku, kui see teiseti olema ei pea. Ära karda, häbi ma sulle ei tee. Ja küll tuleb aeg, kus minu naene sulle armas ja kallis on nagu oma lihane laps. See ei wõi tulemata jääda. Leena on minu ja sinu armastuse wäärt.

4.

Selle aja sees on Miili, kes haige ja äralõpnud ja ennast waewalt püsti jõuab hoida, laps süles, läwest sisse astunud ja otsib seina najal tuge.

Perenaene (on temale wastu läinud ja tunneb tütre ära. Kui poja suust sõnad lõpewad, tuleb tema suust kohkunud hüüd): Taewane Isa! — Miili!

Miili (wangub, nagu tahaks ta kukkuda).

Leena (Miilit toetama tõtates): Miili! Sa oled ju haige! Sa ei jõua ju enam jalul seista!

79

Perenaene (kohkunud ja erutatud): Miili! Tütar! Oh Jumal ... kust siis sina tuled? Ja seda wiisi! (Hädaldab tütre ümber ja toetab teda).

Miili (kustuwa häälega): Ja, ema! Haigelt tulin ma tulema, ja tee pääl — jäin nõrgaks! Mul ei olnud, et waksalist hobust palgata.

Perenaene: Miks sa siis meile ei kirjutanud!

Miili (jõuetult): Ei olnud enam aega kirjutada. Surm! Ma tundsin, et ... surm waritses päetsis ja... Peeter! Peeter ei tohtinud seda teada. Ta ei oleks lasknud! Mis oleks tema lapsega pääle hakkanud! Kodumaa mulla sisse tahtsin ma saada, oma kirikaiale! Ja kui mind enam ei ole, ema! ... Oma lapse tahtsin ma teile tuua, lapse! . .

Wana-Märt (hoolimatalt ja wihaselt): Mis? Oma wärdjaga tuled sa? Oma wärdja julged sa minu silma ette tuua? Wälja! Kust sa tulnud oled, sinna mine!

Miili (eksitamatalt, nagu enne, emale): Ma tean küll, ema, sa oled wana, ja. . . Aga! Ehk ometi? Ehk ometi kuidagi! . .

Perenaene (kiunudes): Ta sureb! Oh Jumal, ta sureb!

Wana-Märt (hoolimatalt, ennast ära pöördes): Sureb? Ei sure! Wõi on minu maja laatsaret, siia surema tulla.

Miili: Isa!

Wana - Märt: Isa, isa! Nüüd on isa! Kus siis isa oli, kui sa ära jooksid!

Miili: Isa!

Wana - Märt (pöörab selja).

Leena: Ära karda midagi. Kui sind siit wälja aetakse, meie juures Märdiga on ruumi. Siis tuled meile. Meil on katus pää pääl!

80

Miili: Ah ... Leena! Minule! Ei ole küll midagi enam waja! Aga laps? (Ägades). Laps!

Leena: Laps? Miili, see olgu rninu laps. Kui seda waja peaks olema, mina tahan temale ema asemel olla.

Miili (äraseletatud näoga) Jumal õnnistagu sind! (Sirutab käed Leena poole). Jumal õnnistagu sind!

Perenaene (kiunudes): Ta sureb! Aidake... (Langeb Miili ette põlwili ja hoiab tema ümbert kinni).

Miili: Jaa, ema! Nüüd wõin ma surra! ... Andke mulle andeks kõik! Mis tulema pidi, tuli!.. Ärge Peetrile süüdi andke!.. Isa, anna mulle andeks... (Tema kõne muutub arusaamata sosistamiseks, pää langeb tagasi, sureb).

Noor-Märt: Ära nuta, ema! Temal on nüüd hää!..

Perenaene (pää tütre süles nutab, Noor-Märt surub surnu silmalaud kinni, Leena, laps süles näib palwetawat. Waikus).

5.

Wana-Märt (kellel piinlik on, kelle südames liigutus ja kangekaelsus wõitlewad, on rahutuks saanud; temal on ehk iseenese ees häbi ja püüab seda warjata; astub lähemale, ei julge kellegile otsa waadata): No mis hulumiue see on? Kas kord lõppu ei ole?

Perenaene: Oma lapse ajasid sa surma! Sinu pärast suri ta! Ei ole sa inimene, metsloom oled sa! Aga — pääkohal on üks, wägewam sinust. Jumal!

Wana-Märt (ülbelt): Jumal! Minu jumal on siin! (Kauka pääle koputades). — Siin on Mogri-Märdi jumal!

Äkiline kõue kärgatus ja pragin; pikne on maja põlema löönud. Kõrwalise toa klaasukse ruutud langewad sissepoole kildudeks. Selle taga on tuba suitsu ja tuld täis.

81

Noor-Märt (kohkuuult): See lõi sisse!

Leena: Issand Jumal!

Wana-Märt: Sisse lõi nüüd! Nüüd lõi sisse! (Nõtkub jalgadest ja otsib istet. Katsub aga kohe jälleõlestõusta ja ei saa).

Wäljas karjumine ja jooksmine: „Tuli! Tuli lahti!”

Kohe koputatakse ka erutatult akna pihta. Aknaruut langeb puruks:„Maja põleb!”

Wana-Märt (teeb asjata katseid ülestõusta, jalad ei kanna): Seda ma arwasin! Seda ma arwasin, et sisse lõi! Eih! Ei saa! Ära wõttis jõu jalgade seest! (Wihaselt): No aidake ometi!

Noor – Märt: (erutatud, nõuta, ei tea kust hakata, katsub isa jalule aidata).

Marjapuu (töömeestega, tungib läwest sisse): Hullud! Mis te's weel ootate! Sisse tahate põleda wõi?

Noor-Märt (Miili ja ema juure tõtates): Siia! Kandke surnu wälja! Tooliga! Ettewaatlikult! (Leenale): Leena, mine! (Tõstab perenaese käte wahel üles).

Perenaene (kiunudes): Miili! Miili!

Töömehed: Ei sell ole enam elu sees! (Kannawad Miili läwe poole. Leena, hoiab ühe käega last ja toetab kaasa minnes Miili nõtkuwat pääd. Ära).

Wana - Märt (on asjata jaluletõusmise katseid teinud ja abita tooli pääle istuma jäänud, aegajalt ähkides): Appi!.. Appi!

Marjapuu (on käe perenaese ümber pannud, Noore-Märdile): No aidake Wana-Märti. (Ettewaatlikult toetades ja kandes perenaesega läwe poole. Wana-Märdile): Mis sa weel karjud! Siin ei ole midagi aidata. Pikse tuli, seda ei kustuta keegi! (Perenaesega ära).

Wana-Märt (nagu enne): Appi!..

Noor-Märt (Wana-Märdi ümbert kinni hakates ja teda jalule aidates): Tule, isa!

82

Wana - Märt (ennast poja pääle toetades, jõuetult): Jah lähme! (Korraga toetab ta käed-jalad wastu ja karjub): Minu raha! Raha! Raha tooge wälja! Raha põleb sisse!

Noor-Märt: Raha? Kus? Kas ta's sul raudkapis ei ole?

Wana - Märt (nagu arust ära): Ei, ei, sääl! (Tikub kõigest jõust tagatoa ukse poole): Lahtises sahtlis laua pääl!

Noor-Märt: Lahtises sahtlis laua pääl?

Wana - Märt (poja käte wahelt põlwili libisedes, kaks kätt poja poole ülestõstetud): Raha! Raha too wälja! Raha ja paberid! Kõik põleb sisse!

Noor - Märt (laseb Wana-Märdi lahti — see jääb ähkides keset tuba põlwili. — Kargab tagakambri ukse poole ja kisub selle lahti, — suits ja tuli lööwad wastu. Kõheleb nõutult ühe silmapilgu, korra isa otsa, korra üle ukse põlewasse tuppa waadates. Sel silmapilgul tungib Marjapuu meestega õuest tagasi tuppa).

Wana-Märt (ähkides): Raha! Raha too wälja! Raha! Laua pääl sahtlis!

Noor-Märt (waatab weel korra meeleäraheitliku waatega isa otsa ja kargab põlewasse tuppa).

Marjapuu (pikkade sammudega tagakambri läwe poole jookstes): Hull oled wõi? Tuba on elutuld täis! (Tahab temale järele jooksta. Sel silmapilgul põlewas toas plahwatus, südantlõhestaw karjatamine, mis kohe lämbub ja — tume kukkumise müdin. Marjapuu põrkab tagasi).

Mehed (karjuwad läbisegi): Mis see oli?

Marjapuu: Piirituse pudel!

Töömehed (segamini): Piirituse pudel?

Marjapuu (kõigest kehast wärisedes): Peremehe piirituse pudel lõhkes!

Töömehed (kohkunult): Taewane Isa! Noor-Märt! Kas Noort-Märti kätte ei saa! (Teewad ukse lahti, elus tuli lööb wastu. Uks jälle kinni).

83

Marjapuu: Ei tule Noor-Märt enam tagasi! Issand olgu tema hingele armuline!

Töömehed: Ehk saab akna kaudu!.. (Kargawad läwest wälja).

Wana-Märt (nagu enne): Raha! Päästke raha!

Marjapuu (Wana-Märdist karmilt kinni hakates): Tule! Siin ei ole enam midagi päästa! (Weab Wana-Märti läwe poole).

Wana-Märt (nagu enne käte ja jalgadega wastu pannes): Enne raha! Raha ja paberid!

Marjapuu (kurjalt): Kellele su raha weel waja on, kui poega enam ei ole!

Wana-Märt (ägades): Oh Jumal, Jumal!

Marjapuu: Wõi nüüd tuleb temale ka juba Jumal meele!

Wana - Märt (on hulluks jäänud, rabeleb kõigest jõust wastu, ei lase ennast läwest wälja wedada): Jumal?.. Lahti lase! Ära puutu! Kas sa ei näe? Mina olen ise jumal, mina olen ise!..

Marjapuu (teda pea kandes läwe poole wedades): Mis sa jändad? Hulluks oled läinud wõi?

Wana-Märt (karjudes): Mina olen ise jumal, mina olen ise! Ratsapiitsaga! Ratsapiitsaga löön ma igale näkku! Ratsapiitsaga!.. (Marjapuu wiib tema üle läwe ära).

 (Eesriie).

84

Wiies waatus.

Üle näitelawa surnuaia müür, selle taga puud, põesad, wana lagunud kabel, kellatorn. Läbi lahtise wärawa, keskel, hauakünkad ja ristid näha. Kirikukell lõpetab hüüdmist, mõned hilised kirikulised tõttawad mööda. Wint tiltsub, kuskil puhub poisike pajupilli. Wärawa kõrwal kiwi otsas istub Mogri-Märt, wana ja hall ja urgitseb walge kepiga midagi enese ees maas liiwa sees.

1.

Wana - Märt (liimukesele): Mis sa nüüd! Siin on ju maantee ja see on kõwa? Ega sa siin mulla alla minna ei saa, mis sa asjata puurid! Kust sa's siia said? Ahaa, öösine wihm on su wälja ajanud. Tuba tuli wett täis, mis? Ja jaa, tuleb mõnikord. Ja nüüd ei ole sul hää? Kellel ta alati hää on, minul wõi? (Paar kirikulist lähewad mööda).

Wana-Märt (nagu enne): Sa tahad siis wägise mulla alla? Päälmaa ei ole sul hää? Oota, ma wõtan ja wiin su sinna, kus muld pehme, poe siis! Noh! Roni kepi otsa pääle? Mis sa kardad, mina ei tee sulle midagi.

Marjapuu (tuleb mööda ja peatab): Tere, Märt! Mis sa sääl teed? Mis sa sääl urgitsed?

Wana-Märt (lööb korraks silmad üles): Liimukene näe! Puurib ja puurib, tahab maa alla minna. No ei saa. (Linnukesele): — Noh, roni nüüd kepi otsa pääle! Ikka ei taha? Rumal! Mina wõtan ju küll hellalt, ei tee sulle ju haiget!

Marjapuu: Wõi liimukesega mängib! Kust sa siia said?

85

Wana-Märt: Kust ma siia sain? — Jah, kust me kõik siia saame! Nagu tema? Mis teda siia ajas? Ja jaa, ma tean: tuba tuli wett täis...

Marjapuu: Käisid wist sääl — (näitab surnuaia wärawa poole) oma lapsi waatamas?

Wana-Märt: Lapsi?.. Mis lapsi siis minul?.. Ei ole mul midagi.

Marjapuu (kahetsewalt); Sa ikka mind tunned ka?

Wana-Märt (huwituseta): Mis ma sust tunnen!

Marjapuu: Marjapuu, kes sulle uue hoone ehitas, mis ära põles?

Wana-Märt: Marjapuu? (Wäänab pääd) Marjapuu?.. (Liimukesele): — Näe kui kaugele sa juba ära oled läinud! Ja ikka sinna poole, kuhu sa minema ei pea! Tulewad ju ja astuwad sulle pääle! Ratastega ajawad üle! Kas sul waesekesel siis nõndagi palju meelt-mõistust ei ole, et sa pimedast pääst... Mine ometi sinna poole, sääl on muld!

Marjapuu (nokutab pääga Märdi poole ja astub minema). Missugune mees oli! . .

Wana-Märt (Marjapuule järele waadates): Marjapuu? Marjapuu?.. Ma tean! Kuidas ta's nüüd — niisuguseks on jäänud? Minul lapsi? Ja siin?.. (Astub wärawa poole ja waatab surnuaiale). Tühi jutt! (Kahetsedes): Ja oli tark mees! (Liimukesele): Ma ütlesin ju, sa ei pea sinna poole tikkuma, nüüd ei jõua sa enam edasi ja hakkad surema! No mis mees sina ka oled, mitte midagi hoopi ei jõua sa kanda, kohe hing minekul! Oota ma wiin su, kus sul parem on! (Wõtab liimukese peo pääle). Näe, missugune sa waenekene oled!

(Kaks wana naist lähewad mööda).

86

2.

Esimene naene (teisele): Waata kus wana Mogri-Märt tee ääres kiwi otsas, walge kepp peos! Minu mehe ajas kohast wälja, nüüd on hull! (Märdile): Noh, mis sa sääl nüüd istud sa wahid? Kas on häa waadata, kuidas mina wana inimene jala kirikusse wantsin?

Wana - Märt: Ära mine! Ära mine sinna alla! See sääl on — wihane Jumal!

Naene: See on wihane Jumal jah, see ei jäta kätte nuhtlemata! Meid ajasid tuule-taewa alla, nüüd ei ole enesel ka paremat palka! Kas on nüüd hää?

Wana-Märt (jälle liimukesele): Ja jaa! Wesi tuli tuppa ja muud kui puuri pimedast pääst. . .

Naene (edasi astudes teisele): Eks korra saa igaühe mõõt täis... (Ära).

Wana-Märt: Ja jaa! Hää kui temaga tegemist ei ole! Oota, ma panen su siia kraawi põhja mulla sisse, poe nüüd ! (Teeb seda, istub jälle kiwi otsa, waatab taewa poole ja wõtab kübara pääst). Paista nüüd pääle! Minule ei tee sa halba, temale — ei pääse sa enam kallale. Ei enam! —

3.

Leena tuleb surnuaialt, poisike käekõrwal. Kohkub esite, aga kogub julgust.

Leena: Mogri-onu! Siin saame kokku! Oh Jumal!

Wana-Märt (waatab korra Leenale otsa, siis jälle huwituseta enese ette maha).

Leena (seisab waikselt Märdi ees. pühib silmi ja nutab).

Wana-Märt (jääb rahutumaks. Wähe aja pärast): Mis sa latsekene, nutad? Kas ka wesi tuppa tuli?

87

Leena: Silma tuli wesi, Mogri-onu! Ei taha säält sugugi kuiwada!

Wana-Märt: Ja, jaa! Ära uisapäisa mine! Mine sinnapoole kus muld!

Leena (raskelt): Jah, ihkaks sinnapoole minna, kus muld!

Wana-Märt: Ei saa ise! Ei oska teed! Puurid pimedast pääst. . .

Leena: Jah, ei saa! Muld ei wõta wastu! Aeg peab täis saanud olema, siis wiiakse!

Wana-Märt: Tema ma wiisin! (Mõtleb liimukest).

Leena (mõtleb oma surnud peigmeest): Jah! Tema te pidite wiima! Oleks ometi parem mina tema asemel wõinud minna! Aga tema! Tema pidi minema! (Nutab).

Wana - Märt (on osawõtmata).

Laps: Näin, mis sa iked?

Leena (last häälitsedes): Ah, latsekene! Ei midagi. Nõndasama. . .

Wana-Märt (on poisikese otsa wahtima hakanud, ei lase teda enam silmast ja jääb enam ja enam rahutuks),

Leena: Käisin praegu Märdi haual... (Nutab),

Wana-Märt (Leenale puurimalt otsa waadates): Kellest sa räägid?

Leena: Märdist, Mogri-onu!

Wana-Märt (põnewusega): Missugusest — Märdist?

Leena: Oh Jumal! Ta ei tea. Sinu pojast! Sul olid ju ometi poeg ja tütar?..

Wana-Märt (karmilt): Minul?

Leena: Kas sa siis sugugi ei mäleta?

Wana-Märt: Kus siis minul... (Raskesti mõtetes): Marjapuu? Marjapuu ütles ka!.. (Eru-

88

tatult): Kas siis minul oli?.. (Leenale): Kuule! See wäikene poisikene? . . See on ju — kes see on? See on ju Märt? Tema silmad, tema suu, tema nägu! Kuule — (tõmbab lapse lähemale). Sina oled ju Märt? Kas sa oled Märt?

Laps: Olen jah Märt.

Wana-Märt (pahaselt): Kuidas siis Marjapuu ütles, et ta sääl on (näitab käega surnuaia poole, ja (Leenale) sina ütled ka — sääl? Ta on ju siin? See on ju Märt, see on ju minu poeg! Muidugi! — Kui wäike sa oled! (Püüab mõtteid kokku wõtta): Sa olid ikka nagu suurem? (Kummardab lapse juure maha). Tule! Ma wõtan su sülle! Tule!..

Laps (peidab enese ema selja taha): Mina ei taha!

Wana-Märt (järsku): Kus ema on?

Laps: Ema on ju siin!

Wana - Märt (karmilt): See ei ole ema! — Ema? Ema wiisime ju sinna! (Näitab surnuaia poole,. Temal oli ka selle — wihase Jumalaga... Siis matsime eest ära mulla sisse! Tuba tuli wett täis...

Leena (aidates): Ei, tuld ikka! Tuba tuli tuld täis...

Wana - Märt: Ei, ei — wett! Kas mina's ei tea? Praegu ju matsin tema sinna mulla sisse... (Näitab liimukese poole).

Leena: Ei, ei — sinna ikka! (Näitab surnuaia poole). Ja — ammu juba!

Wana-Märt (pahaselt): Mis sa nüüd segad! Aga — laps sääl, see?.. See?..

Leena (nuttes): See on ju Miili poeg! Sina oled ju tema wanaisa! Oh Jumal, ta ei tea! Kõik on segi! (Lapsele): ara pelga, Mäidu, see on wanaisa...

Wana-Märt (tusaselt): Miilit ei ole!

89

Leena (kurwalt): Jah! Miilit ei ole enam! Miili ka sääl! (Näitab käega).

Wana - Märt (pahane, waatab wärawa poole) Sääl? Kõik ütlewad ikka... sääl? (Kummardab lapse juure maha). Mina olen ometi sinu isa?

Laps: Ei! Minu isa on Petrogradis!

Wana-Märt (kurblikult): Mis te nüüd kõik segate! Peaks Jaan tulema. See teab kõik!

Leena: Kes see?

Wana-Märt: Noh — Jaan! Ta tõi mu siia ja läks ise kirikusse!

Leena (raskelt): Ah Jumal! Ma tean küll!

Wana-Märt (tusaselt): Sina ei tea, Jaan teab. Tema teab kõik. Mis tema ütleb, see on, temast üle ei käi keegi. (Nagu suurt saladust awadates): Nüüd on tema Mogril jumal, nüüd on tema! (halwaks panewalt): Aga ega temast ka kauaks ei saa! Ei oska ennast eemal hoida. Läks juba kirikusse silma alla. (Jälle nagu saladust awaldates): See teine, see jälle ei salli teist enese kõrwal! Ei salli!..

Leena: Jaan? See on ju kurator, kes talu üle walitseb?

Wana-Märt (pahaselt): Ei ole mitte kurator, jumal on!

Leena (kaastundlikult): Noja, wõib olla! Wõib olla, et tema nüüd ka on, nagu sina enne! — Mogri-onu, kas ta on sinu wastu ka hää, annab sulle ka süüa ja? . .

Wana-Märt (karmilt): Miks ta's ei anna? Kõik annab!

Leena: Ja tubakaraha — kas annab ka? Piipu ei ole sul ühti? . .

Wana-Märt (wabandades): Piibu jätsin maha, raha ei ole. Ei wõi raisata, ei wõi! Kui ka olekski...

90

Leena: Kas sa wõtad wastu, Mogri-onu, ma annaks sulle natukese? Minu käsi käib hästi! Et sa päris ilma ei ole... (Annab rubla).

Wana-Märt (särawate silmadega): Minule annad selle? Päris minule annad?

Leena: Nojah, mis sa nõnda palju räägid. Pane ära.

Wana-Märt (nagu enne): Minule andis rubla! Rubla andis? (Usaldusega): Kuule! Kas sa tead? Sinule ma ütlen: mul on enne ka juba rubla, nüüd, on mul kaks! Ära sa kellegile ütle! Mitte kellegile! Kui Jaan teada saab — tema on ju kurator, ei — jumal! Ja mul on ometi raha waja, nii hädasti waja! Tead ju? Mõisat osta! — Märdile — (mõtetesse wajudes ja nagu meeletuletades) Marjapuu ütles, et Märt sääl on... (Näitab surnu-aia poole). Kas ta's on sääl? (Astub wärawa poole).

Leena: Oota, ma tulen ja näitan!

Wana - Märt: Ei, ei, mina lähen üksi! (Astub surnuaiale). Ma tahan näha, kas siis Märt on tõesti sääl...

4.

Wärawa wahel tuleb Märdile Pärn wastu. Linna moodi riides, habemega. Kohkub ja waatab Märdile järele, siis

Pärn (kergitab Leena ees kübarat): Wabandage— kas see ei olnud endine peremees Mogri-Märt?

Leena: Jaa, härra, oli küll.

Pärn (Märdile järele waadates): Kui wanaks ja halliks ta on jäänud!

Leena: Kas teie teda tundsite?

Pärn (kibe joon näo ümber): Ojaa. Wäga hästi. Aga — sellest on nüüd wiis aastat mööda. . .

Leena (kohkub, tema südames tõuseb eelaimamine üles): Wiis — aastat?..

91

Pärn (ilma kõige aimduseta, tema silmad on lapse pääle kinni jäänud): Jaa. Wiis aastat on tükk aega. Ma tean, siin on selle aja sees mõndagi juhtunud. — Kui kena laps teil on! Linnas ei näe nii priskeid poisikesi. (Kummardab lapse juure maha). Kui wana ta on?

Leena (umbuskmatalt): Wiis aastat.

Pärn (mõtetes): Wõi wiis aastat! Nii suur ja kena on siis juba wiie aastane poisikene!

Leena (nagu enne): Härral ei ole lapsi?

Pärn (piinlikult puudutatud): Ma ei tea. Wõib olla, on mul ka nii wana poisike...

Leena (erutuses, kätega, nagu oleks tal waja last käe kõrwal kaitsta): Kuidas? „Wõib olla” ... ja teie ei tea?..

Pärn: Tja! On juhtumisi elus!.. Elu on nii imelik... Wabandage! (Kergitab kübarat, tahab juttu lõpetada ja tagasi astuda).

Leena (suures erutuses): Teie? Teie olete?..

Pärn (wiisakalt): Pärn on minu nimi. Peeter Pärn! (Wähe piinlikult puudutatud). Teie ehk tundsite mind enne?

Leena (kahwatab, nagu abiotsiwa pilguga enese ümber waadates): Pärn!! Kaupmees Pärn!!

Pärn: Kaupmees? — Olnud korra. (Rahutumaks jäädes): Ja teie?

Leena (waenulikult): Mina? Kes mina olen? Oh, see on ju nii kõrwaline asi!

Pärn (wõõrastades): Soo? Palun, wabandage!..

Leena (waenulikult): Ei, ei, teil ei ole midagi wabandust paluda, aga — mispärast olete tulnud, härra Pärn? (Hirmul): Mispärast olete tulnud?.. Nii äkki! Ootamata!..

Pärn (wähe äritatult): Teie wõtate mind nagu ülekuulamise alla! Aga — olgu. Ma tahan teile

92

ütelda: Ma tulin, et oma naese haual palwetada, ja — oma lapse järele tulin ma...

Leena: Oma lapse järele tulite te! . . Mis õigus on teil lapse pääle?

Pärn (äritatult): Weidi imelik küsimine. Isal peaks oma lapse pääle ometi mingisugune õigus olema! Aga teie sõnad ja teie waenulik wiis, kuidas pean ma seda enesele seletama?

Leena (suures ärewuses): Mina olen Leena Lond, teie naesewenna mõrsja ja — laps sääl — poisikene sääl on — Miili ja teie laps!

Pärn: Minu laps! Mu Jumal, minu laps!! Sellepärast minu silm juba kohe esimesel silmapilgul tema pääle kinni jäi, nagu wäega kisti mind tema poole. . . See on minu poeg! Jumal, kui ilus ja kena poisike! Ja mina olen tema isa! (Kummardab lapse juure maha). Mäidu! Kas sa tuled isa sülle? (Laps kardab). Ta ei tunne mind weel! Küll meie häädeks sõpradeks saame! (Lahtiste kätega Leena poole astudes). Kuidas ma teid pean tänama, teie olete temal ema ja isa eest olnud...

Leena (lapsega eemale taganedes): Ärge tänage, lapse siin olen ma endale kaswatanud! Miili andis tema surmatunnil minule ja mina olen temale ema olnud. Isa — ei ole temast midagi hoolinud!

Pärn (taganedes, kätt silmade ette lüües): Teil on õigus! Teil on õigus mulle seda ette heita...

Leena: Wiis pikka aastat ei ole teie kordagi lapse järele küsinud ja nüüd korraga tulete te ja tahate mult last wõtta! (warjab lapse käte wahele),

Pärn (tõsiselt): Teil on õigus minu üle nõnda mõtelda. Seda ei wõi ma teile keelda. Aga kohut mõista, minu üle kohut mõista, seda õigust teil ei ole...

Leena (nagu enne): Kordagi ei ole teie oma lapse järele igatsust tunnud, muidu oleksite juba

93

ammu warem tulnud! Teil ei ole lapse pääle õigust' Mina ei anna teile last! (kirgliselt): Mina ei anna!

Pärn (nukralt, aga mehelikult): Teie teate, missuguses seisukorras ma olin, kui mu naene suri?! Mul ei olnud kopikutki raha taskus ega riideid ihu pääl siia tagasi tema matusele tulla! Suurlinn — see sööb, kes sääl „põhja” langeb, on kadunud. See peab ennast kõigi tuttawate eest peitma! Seda pean „uulits” nagu tangidega kinni. Ja kes sääl põhjast jälle tagasi üles päädki pääle wee tagasi tõsta tahab, sell peab kindlat tahtmist olema, jõudu ja — õnne ka oma jagu. Suurlinna õhk aga küpsetab ka — kergatisest inimese, kui — see selle kätte ei sure. — Sellepärast ei ole ma ammu ja waremine tulnud. — Ma tahtsin tulla kui uulits mind enam ei pidanud, aga siis — tahtsin ma enne midagi olla, kui ma oma lapse wiin. Ja see — wõttis wiis pikka aastat!..

Leena (ühe silmapilgu raskesti mõtetes enese ette maha waadates, siis lapse juure maha kummardades): Mäidu! Anna isale kätt. See on nüüd isa, keda sa alati ootasid. (Nutab).

Pärn (kummardab maha ja sirutab lapsele käed wastu): Mäidu! Mäidu! Pojakene! . . (Tõstab lapse suu juure ja kallistab teda).

Laps (sibab Pärni käte wahelt lahti ja surub enese ema lähedale tagasi).

Pärn (äritatult): Minu Jumal! Ta ei salli mind! Teie olete mult mu lapse wõtnud!

Leena: Ei, aga teie tahate teda minult wõtta! Kas teie teate, mis teie mulle teete, kui teie mult lapse wõtate! Kui teda ei oleks olnud, abita mahajäetud loomakest, kellele mind ilma pääl weel waja oli — ei tea, kas ma seda kõik, mis minu pääle tuli, üleelada oleksin suutnud! Laps köitis mind elu külge, mul oli temast tröösti ja rõõmu. Mogri-

94

Märdi õnnetust-toojat pärandust ei pidanud temal waja olema, ära pöörda tahtsin ma tema pääkohalt raha needmise! Laps heinakuhela sees ja rukiwihkude wahel oleme meie wana-Anuga tööd teinud, et higi woolas, oleme — kaks naesterahwast — katsunud talu pidada ja oleme seda suutnud, — puhkuse tundideks oli meil ju meie laps, meie silmatera, meie rõõm... Ja nüüd tulete teie ja tahate mult teda wõtta!

Pärn: Ma pean! Minu õnnetu naese ainuke pärandus — hääks teha tahan ma lapsele, mis ma ema wastu patustasin! Lubage mulle seda!

Leena: Ei. — Ei!

Pärn (äritatult): Kas teie selle pääle ei mõtle, kelle jaoks mina olen elanud, kelle jaoks küünte-hammastega ülespoole püüdnud, kelle eest minu juuks enneaegu härmatanud on, kes minu wanade päewade lootus! — Ma tahan oma last, ma pean oma lapse saama! (Sirutab uuesti käed lapse järele wälja).

Laps (jookseb Leena juure, hakkab tema ümbert kinni): Ema, mina pelgan!

5.

Sel silmapilgul tuleb Märt, hõlmad laiali, surnuaialt ja jääb Leena ette seisma.

Wana - Märt (erutatult ja etteheitwalt): Mis sa petsid mind, et Märt sääl on? (Näitab surnuaia poole). Sääl ei ole midagi muud, kui künkad ja ristid! Minu Poeg on ju siin, see on ju Märt! (Kummardab lapse juure maha). Mäidu? Sina oled ometi minu poeg? Mina olen ometi sinu isa?

Leena: Ei, Mogri-onu! Sääl on Mäidu isa! (Näitab Pärni pääle).

Wana-Märt: See? Kuidas siis see? See on ju wõõras inimene.

95

Leena: See on Pärn! Tuleta meele — Miili mees!

Wana - Märt (tusaselt): Miilit ei ole! (Raskesti mõtetes): Pärn?.. Pärn?.. Üks Pärn hull oli, see tahtis igalühel „päält wõtta”... (Häkki tärkab temale midagi meele, hakkab kõigest kehast wärisema). Sina?.. Sina oled, kes Miili ära wiis, kes mind läbi akna püssiga ähwardas, kui tütart tagasi nõudma läksin. Koer! Ja nüüd ei ole sul temale mitte süüagi anda! Mitte süüagi ei ole sul temale anda?..

Pärn (põrutatult): Kas teie teate, mis ma selle eest annaksin, kui ma teinud ei oleks, mis ma teinud olen! Aga olnud asju ei saa olematuks teha keegi! . Wana-Märt: Ei saa?.. Ei saa?.. Mikspärast ei saa? Kõik saab! (Leenale): Kas sa kirjutasid Miilile: tulgu ära! Tulgu muud kui ära! Mitte halba sõna ma ei ütle!..

Leena (ärdalt): Miilit ei ole ju enam!

Wana-Märt (Pärni pääle näidates): Mis ta’s nüüd jälle tahab?

Leena: Tema on Mäidu järele tulnud. Tema tahab Mäidut ära wiia!

Wana-Märt (wäga äritatult): Mis? Tütre wiis, nüüd tahab poega? Teist last ma ei anna! Teist mitte enam! (wihaselt Pärnile): Saatan! Ära tahad häwitada minu sugu maa päält?

Pärn (ei tea mis teha, wõi mis wastata, õnnetu): Mogri peremees —

Wana-Märt: Mis sul’s lapsele anda on, mis sina siis temale wõid anda? Sul ei ole ju süüa, enesele ega temale! Ahaa, ma tean küll, sa tahad laste kaudu minu raha! (Pistab käe taskusse, näitab peopesa pääl kahte rubla): On küll, ei anna! (Pigistab peo kõwasti kinni). Ei anna!

96

Pärn: Mina ei taha enam kellegi teise raha. Mina tahan ainult oma last! Oma last, et oma käte waewaga teenitud kopikutega teda üleskaswatada. Seda ei wõi mulle keegi keelda.

Wana-Märt (wihaselt): Ei wõi?.. Jaa— tean küll, kohus ja kirikhärra, kõik on sinu nõus, muud kui laulatawad, mulle appi ei tule keegi! Aga — (lapsele) sina ära mine temaga, nagu Miili läks! Temal ei ole sulle midagi anda. Süüa ka ei ole! Aga näe, mina! (Näitab kahte rublat). Mina ostan sulle mõisa! Kohe lähen ja ostan. (Meelitades): Ära mine, Mäidu, ära mine, ratsapiitsaga löö näkku. Ma toon sulle piitsa kah! (Kähku ära. Waikus).

Pärn (hingepõhjani põrutatud): Jaa! Ma mõistan nüüd! Süü olen ma oma hinge pääle koormanud ja sellest ei wabasta keegi. Uhke olin ma oma tugewuse ja terawa mõistuse pääle, aga — ühe kui teise ees, kes iseenese pääle julge, kerkib ühel päewal midagi üles, suur ja määramata ja hirwitab: siiamaale ja mitte edasi. Üks kaotab siis oma mõistuse, teine naese, lapse ja kodu, kõik mis teda elu külge seob. — Minu ja minu lapse wahel on minu naese haud — Mogri-Märdilgi wõib olla, on lapse pääle ennemini õigus kui mul — ja ennemini on õigus ta pääle ka — teil!

Leena (liigutatud): Minul? Mis mina lapse kasuks teha olen wõinud, seda on laps ise mulle kuhjaga tasunud. Ei julge ma isalt tema eesõigust nõuda! Kui teie tema mult wõtta tahate ... mina ei wõi seda keelda!..

Pärn (raskelt): Mis on minu, kõiges kahe sõnaga kirikuraamatus paberi pääl seisaw isaõigus wäärt! Mis saan mina temale olla! Last teilt wõtta tähendaks uut ülekohut. Teie olete temale ema olnud. Ei, Leena! Olgu mis mõttega tahes

97

ma tulnud, nüüd wõin ma ainult paluda: Olge edasi lapsele ema asemel. . .

Leena (niiskete silmadega): Teie jätate lapse mulle? Ma tänan, tänan! (Pakub Pärnile kätt). Kahetsema ei pea teie seda mitte.

Pärn: Teie tänate mind? Mis pean siis mina ütlema? Leena! Sõnad ei ütle ju midagi, aga kui ma juba igawesti teie wõlgnik olen, siis — jätke mulle õigus weel midagi paluda. . .

Leena: Rääkige!

Pärn (raskelt): Ma olen nüüd oma naese haual põlwitanud, olen oma last näinud ja tean, et ta armastusest ilma ei ole, ma wõin nüüd jälle tagasi pöörda oma üksildusesse, kust ma tulnud... (Leena poolt liigutus). Ei, ei, ma ei kaeba mitte, ma wõtan ju südame rahu kaasa, ma ei ole ju paremat wäärt, aga — nii egoistlik on inimene... Leena! (Leena waatab temale otsa). Kui mul sääl wäljas külm hakkab ja igatsus oma lapse armastuse järele ärawõitmata suureks kaswab... kas tohin siis — tagasi tulla, eneselegi kodu leidma? Kauka jumala needmine on meie ümber armastatud inimeste hauad üleskerkida lasknud, ehk õitseb neil küngastel õnnistus noore elu jaoks, mis meile mõlemile kallis, — tohin ma tulla?

Leena (waikselt): Tulge! (Tõstab lapse üles ja annab Pärnile sülle). Ja kui teie tulete, peab laps teile aitama kodu walmistada.

Kirikukell hakkab hüüdma. Pärn ja Leena — laps mõlemate wahel — waatawad üksteise otsa ja annawad üksteisele kätt.

(Eesriie).

Дозволено военною цензурою— Юрьевъ, 12 іюня1915 г.

K. Sööt’i-G. Roht’i kulul Jurjewis ilmunud järgmised

Näitemängud,

mis suuremalt osalt „Wanemuise” näitelawa wäljaandena ilmunud, on kõigist raamatukauplustest saada:

Mewsi ema. Wiiewaatusline draama Fritz Stavenhageni järele Saksa leetest ümber pannud Anna Haawa. Hind 50 k.

Südameuss. Kolmewaatusline lustmäng L. Anzengruberi järele O. Rüütli ja J. Liiw. Hind 60 kop.

Hasemanni tütred. Naljamäng 4 waatuses A. L'Arronge järele E. Enno. Hind 70 kop.

Puusepad. Karl Schönherri ühejärguline kurbmäng J. Liwi ja A. Simmi tõlkes. Hind 40 kop,

Kommissari herra. G. Courteline ühejärauline pilt elust A. Simmi tõlkes. Hind 40 kop.

Tiiger. Ühewaatusline naljamäng. Ed. Brifebarre ja Marc-Micheli järele L. Simm. Hind 40 lop.

Metsamajas. Näitemäng 4 waatuses. Richard Skowronek’i järele K. Luud. Hind 60 lop.

Kihlus. Ühejärguline naljanäitus. Aleksis Kiwi järele Soome keelest ümber pandud. Hind 30 lop.

Soo pinnal. Näitemäng kolmes waatuses. Hind 50 kop.

Bartel Turaser. Tööliste draama 3 waatuses. Ph. Langmanni järele K. Kadal ja A. Simm. Hind 60 kop.

Wargad. Naljamäng tahes waatuses. Rudolf Blaumanni järele Läti keelest M. Pukits. Teine trükk. Hind 40 kop.

Raamatute pääladu

K. Sööt’i raamatukaupl. Juriewis.

Etendamise luba eest ei ole mingisugust iseäralist maksu maksta.

K. Sööt’i - G. Roht’i

raamatukauplusest Juriewist

on kõiki paremaid eestikeelseid ilukirjanduslist ja teaaduslise sisuga kui ka waimulikka

raamatuid

saada. — Kõik uued raamatud on warsti peale ilmumise K. Sööt’i raamatukaupluses müüdawad.

Tellmised, mis posti kaudu kätte saadetakse, täidetakse ruttu ja korralikult.

K. Sööt't raamatukauplusel on juhtmõtteks, omas ladus häid raamatuid pidada ja neid rahwa sekka laotada.

Raamatukogudele, kooliõpetajatele ja raamatukauplustele harilikud protsendid.

K. Sööt'i raamatukauplus wõtab oma pääle terweid raamatukogusid kokku seada, millede juures antud juhtmõtet tähele pandakse, kas kogusse häid ilukirjanduslisi. teaduslisi wõi muid raamatuid soowitakse jne.

Kõiki raamatuid wõib K. Sööt'i raamatukaupluse kaudu ka kirjalikult, postiga ehk raudtee kaudu tellida, kus juures adress, kuhu raamatud saata, selgesti üles tuleb anda, ühes postijaama nimetusega. Kirjalikult tellida wõib ka nõnda, et tellitud raamatute hind jaamas ehk postkontoris, pakki wastu wõttes järelmaksetakse (съ наложеннымъ платежомъ). Soowitaw on aga, et wähemate tellimiste juures — (alla kahe rubla) raha ette saadetakse, sest et järelmaksuga saatmine wäikse paki kohta liiga kalliks läheks. Wäikseid summasid wõib tellimiste juures kinnises kirjas markides kaasa saata. Suuremate tellimiste juures paluksime wõimalikult üht osa raha tellides ette maksta.

Raamatute kättesaatmisel arwatakse saatmise kulu juurde. Ristpaela all maksab saatmine: 4 loodi päält 2 kop., päält 16 kop. postikulu, Kui sarnane saadetus kinnitatud (заказное) peab olema, siis on 10 kop. enam maksta.

Tellimise adress: Jurjew, K. Sööt’i raamatukauplus. Wene keeli: Юревъ, Лифл., Книжный магазинъ К. Сеета.

Soowijatele saadetakse Eesti kirjaturul saadawate raamatute nimekiri hinnata koju kätte.

Hind 40 kop.