P. Rummo, Jõepere (1955)

Siin kogu vaateväli vilja kaob.
Näol kooldus kõrred, teratulvast rasked,
Käin kassitapulises vesivaos.

Kesk küpse põllu kumendavat vaske
kolhoosinurme rüppe peitunud
on rohtund ahervare, neli nõtket kaske.

Hea tundmatu poolt istutatud puud
täis rästanoorikute jutuvada:
ei väsi lennumuljeist nende suud.

Mu mõte rändab minevikurada
ja seisab Ristmetsa tare ees.
– Läind aasta-verstaposte poolteistsada...

Tuhk, tukid vingu vinetavad lees;
On ahju pandud aganased kakud
ning koldel kördipada juba kees

Suits paja-august tahmund räästast lakub.
Ristmetsa noorikut kui ilmsi näen...
Ann tõstab rasket toobrit lävepakul,

Vaest põllusiilu silmitsema jääb.
Ta seisab mõtlikuna tuulekojas
ja hellalt põlle alla surub käed,

rõõm, mure silmis tulevasest pojast. 

Paul Rummo, Jõepere. –  P. Rummo, Veerev kivi. Luuletusi astast 1951-1954. Tallinn: Eesti Raamat, 1955. Lk 45-46
(tsüklist “Lauluisa noorusmail”)