Hermann Hesse (1877-1962)

Hermann Hesse oli saksa-šveitsi kirjanik, kelle misjonärist isa oli baltisaksa päritolu. Ta sündis Württenbergi lähedal Calwis (Švaabimaal). Temas tärkas varakult protest usurange õhkkonna vastu, mis teda perekonnas ja koolides ümbritses. 15-aastaselt põgenes ta evangeelsest kloostriseminarist ning pärast vaevalisi tööotsinguid hakkas tegutsema raamatukaupmehena ja antikvaarina. Seejärel elas vabakutselise kirjanikuna väikelinnas Gaienhofenis. 
     
Tema esimene menukas teos oli kasvatusromaan „Peter Camenzind“ (1906). 1911. aastal reisis Indias, orientaalsed huvid ja patsifistlik eluvaade paistavad välja ka tema loomingust. Esimene maailmasõda pani Hesset julgelt protestima šovinistliku sõjaõhina vastu ja tõi tema peale ametlike ringkondade viha, sõja ajal töötas ta Bernis sõjavangide hoolekandeametis. Keskendumine isiksuse kujunemisele ja tugev kasvatusromaanilikkus iseloomustab peaaegu kõiki Hesse tähtsamaid teoseid. Nietzsche-mõjuline verepilastuse motiivi psühhoanalüüs hõivas keskse koha romaanis „Demian“ (1919). Idalikku elutarkust ja looduslähedust peegeldavad „Klingsori viimane suvi“ (1920, e. k. 1965) ja „Siddharta“ (1922, e. k. 1986). „Hommikumaaränd“ (1932, e. k. 1986) ülistab Ida kui universaalset vaimukestvuse sümbolit. Hesse üks mõjukamaid teoseid oli „Stepihunt“ (1927, e. k. 1973), mis käsitleb isiksuse kahestumist ning iha ja vaimu vahelise kooskõla otsingut. Sama teemat käsitles ka romaanis „Narziss ja Goldmund“ (1930, e. k. 1995). Oma elufilosoofia püüdis Hesse kokku võtta romaanis „Klaaspärlimäng“ (1943, e. k. 1976). See on utopistlikus vaimud arenguromaan. 1946. aastal sai Hesse Nobeli preemia. Oma filosoofilis-intellektuaalsetes teostes ei üritanud Hesse jäädvustada ühiskondlikku olu, ta keskendub sümbolistliku koloriidiga ümbritsetud isiksusele. Ida filosoofia ja kirjanduse mõjul meenutavad nii mõnedki tema jutustused muinasjutte või mõistukõnelisi vesteid. Hesse tegelased esinevad pigem sümbolitena kui psühhologiseeritud indiviididena. Äralõigatus ühiskondlikest seostest rõhutab eksistentsiaalset probleemiasetust – ühiskondlik elu on teisejärguline, seevastu kõige olemuslikum on indiviid oma isikliku saatusega. Hesse kaldub lüürilis-romantilise, kohati ka pateetilis-sentimentaalse väljenduse poole. Kogu tema loomingut läbib tugev eetiline hoiak. On kirjutanud veel jutustuse „Knulp“ (1915), luulevalimiku „Astmed“ (1961), esseed „Sõda ja rahu“ (1946), e. k. proosavalimikud „Eelkevad“ (1929) ja „Unenäokingitus“ (1970).

ALLIKAD
J. Talvet, Romaaniuuendused XX sajandil. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 268–271. 

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Sündmused (1)