Jack London (1876-1916)

Jack London oli San Franciscost pärit ameerika kirjanik. Perekonna vaesuse tõttu sai väga lünkliku hariduse, mida püüdis hiljem igati täiendada, jõudes isegi ülikooli. Samal ajal tegi ta läbi karmi ja seiklusrikka elukooli. Edu saavutamata läks London Alaskasse kulda otsima ning avastas seal endas kirjanikukutsumuse. Valmisid Alaska-teemalised väga populaarsed novellikogud „Hundipoeg“ (1900), „Kauge Põhja jutud“ (1900) ja „Pakase lapsed“ (1902). Nende teemadeks ja juhtmotiivideks on raske eluvõitlus keset lumevälju, võitleja-karakterid, traagilised kokkupõrked, vabadusearmastus ja inimese ülistus. Külma maa elanike lihtne ja looduslik elu huvitas lugejaid väga. London kirjutas ka filosoofilise alltekstiga loomaromaane „Ürgne kutse“ (1903, e. k. 1932, 1975), „Valgekihv“ (1906, e. k. 1923, 1975). Vähem tuntud on tema romaanid „Merehunt“ (1904, e. k. 1936, 1985, koos Saul Bellew`ga), „Mäng“ (1905), „Enne Aadamat“ (1906), „Smoke Bellew“ (1912), „John Odraiva“ (1913), „Kuuorg“ (1913). Saavutatud kuulsus ja edu andis Londonile võimaluse reisida ja tutvuda ka teiste maade inimeste elu ja hingega, London kirjutas oma kodumaast ühiskonnakriitilisi esseesid. 1907. aastal avaldas ta tulevikuromaani „Raudne kand“, mis räägib XX sajandi teise poole sotsiaalsetest probleemidest. Järgnes Londoni üks mõjukamaid romaane, autobiograafiliste mõjudega „Martin Eden“ (1909). See kirjeldab töölisnooruki teed edukaks loomeinimeseks ja kirjanikuks. Algselt lihtne meremees, õpib Martin iseseisvalt kirjutamist, tekib armastus haritud Ruthi vastu. Peategelane saavutab küll seltskondliku positsiooni ja rikkuse, kuid see ei paelu teda enam. Ta pettub endistes eesmärkides ning armastuses. Üksindusest meeleheitel, uputab kirjanik enda. Järgmisena avaldas London jutustuse „Mehhiklane“ (1911) ja kogumiku „Lõunamere jutud“. Eesti keeles on ilmunud jutukogud „Elu seadus“ 1939), „Armastus elu vastu“ (1950), „Eluihk“ (1981) jm. London lõpetas oma elu enesetapuga.

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Sündmused (1)