Rättsepp Õhk

Wiiejärguline näite-

mäng rahwa elust

Kirjutanud A. Kitzberg

Nº 6934.

Къ представленію дозволено. СПБ.,

10 Іюля 1903 г. За Цензора драма-

тическихъ сочиненій А. Косоговскій.


Rättsepp Õhk

Wiiejärguline näite-

mäng rahwa elust

Kirjutanud A. Kitzberg

Jurjewis (Tartus), 1903.


Дозволено цензурою. — Юрьевъ, 5 Мая 1903 г.

Trükitud „Postimehe” trükikojas, Jurjewis.


Tegelased:

Pääosad:

Rättsepp Õhk, (30 aastane, natuke lonkur),

Hans, tema õpilane, (16 aastane wallatu poiss),

Tõistre-Toomas, (wanaldane mees, kõhukas ja uhke).

Silk, linakaupmees, (upsakas isand),

Weskimäe perenaene,(wanaldane inimene),

Henn, tema poeg,

Tiina, tema tütar,

Warik, walla wahimees, (räägib ametlikul häälel ja kõnepidamise tujul).

Kõrwalised osad:

Kiilaspää, Õhu õemees, (maalt kaupmees).

Mari, Tõistre-Tooma tütar,

Kohtumees, (wanapoolne mees, köhatab enne kui räägib),

Johan Joowikas, isa, (näsu wanamees, hädise häälega),

Johan Joowikas, poeg, (joodik, pudrutab, kui sagaks sõnu).

Seitse rättseppa, (lontrud ja küürakad, edewasti riidis).

Lätlane,

Külatädi,

Kiilaspää naene,

Õhu noorik.

                                          Külarahwas, muusikakoor.


Tähelepanna!

Tegelasi näitab esimesel silmapilgul palju olewat, aga lähemalt järele waadates selgib, et mitmetest osadest wäga hästi üks ja seesama tegelane kaks osa ja enam enese pääle wõtta wõib. Nõnda Tõistre-Toomas — lätlase osa. Silk — noore Joowika osa, Tõistre-Mari — Kiilaspää naese osa, (reisiriietes ei pruugi nägu suuremat nähtawale tulla), ja külatädi osa (suur rätik ümber pää, ei pruugi tädi nägu sugugi nähtawale tulla), kohtumees — wana Joowika osa (riided, nägu, kombe ja hääl muuta) jne. Nõndasama wõib mõne teise kõrwalise osaga toimetada, kui hää näokunstnik (paruka-tegija) käepärast on. Mõistagi, tahab ettekandmine hoolega ettewalmistada.

Mängukoht.

I. järk, Tõistre-Tooma talus,

II., III. ja IV. järk, mõni nädal hiljem Weskimäe talus,

V. järk, kolm kuud hiljem, säälsamas.

Lõpupilt pulmamajas (wõib ka ärajääda).

4


Esimene järk.


Tuba Tõistre-Tooma talus. Esimene uks wiib õue, teine taha-kambri. Ees, keset tuba, rättsepa töölaud masinaga.


Esimene etendus.


Õhk ja tema õpilane Hans, istuwad töölaua juures. Öhl õmbleb kiiresti masinaga ja wilistab selle juures tasakest lustilist lugu. Hans, töö süles, püüab kärbseid.

Õhk (silmi üles lüües).

Poiss, sina ilmarigu, kas sel wiisil peab sinust tubli rättsepp saama? Oota sa! (kahmab winkli ja rabab Hanssu üle laua lüüa, see hoiab eest kõrwale ja winkel kolksatab wastu lauda.)

Hans.

No-no, peremees!

Õhk.

Mis „no-no, peremees!” Küll ma sind õpetan! Oled töö juures, siis pane pihta, — paned töö käest, siis löö tulli. Igal asjal oma aeg.

Hans (naerdes).

Ega’s töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb, ega inimene puu ega luu...

Õhk (tõsiselt).

Hans, Hans, ei sinust küll saa õiget rättseppa, kellest meie seisusele auu loota; sa oled ju päris laisk-mait. Inimene ei pea töö armastaja olema, waid töö wihkaja, aga sina armastad tööd.

5


     Hans.

Siis on ju hästi, meister.

Õhk.

Mis hästi, ma ütlen: sa oled töö armastaja, sa armastad, et sul tööd on. Aga sa pead töö wihkaja olema, teda ärahäwitama, ärategema, et teda enam ei ole.

Siis oled sa mees! — Näita, missugused su nööbiaugud on saanud.

(waatab üle laua Hansu tööd.)

Näe, näe, need nüüd mõne nööbiaugud, konarikud kui sea songermaa! Siledad peawad nad olema, siledad nagu. . .

(Kahmab jälle winkli järele, Hans aga on kärmem, tõmbab winkli ära ja hoiab selja taha.)

Õhk (ümbert laua longates ja Hansu pool naljaga, pool pahaga õlast wapustades).

Sina, sinust ei saa õiget rättseppa. Töö on sul kõrwaline asi, sa mõtled gummikraede ja siidilipsude pääle. See on edewus! Waata, mina, kas oled mul gummikraet ehk siidilipsu näinud?

Töö juures olen ma lihtsalt särgiga, kui wälja lähen, raiskan õhukese siidi-rätiku ümber kaela. Sina aga ehid ennast untshantsakate järele.

Katsu, mis saks sa mul weel ei ole. Waat, mis saksa hilpude asi on: hilbud küll, aga, kui sul raha taskus ei ole, oled hilpharakas.

Sina ehid ennast juudirättsepa taoliseks! — Mis, sul on uurikett? Kas sul uur ka on?

(Tõmbab keti otsa Hansu taskust wälja, uuri asemel tuleb sibul nähtawale.)

Hans (kahmab keti järele).

Meister!

Õhk.

Hahaha! Sibul! Kuulnud olin, näinud ei olnud sarnast lugu, hahaha! Oi-oi poissi, noo-noo poissi, küll ma räägin su emaga.

(Wiskab keti nurka.)

Pressraud wii tulle, pärast räägime edasi. — Niisugune ilmarigu!

(Istub töö juurde.)

      Hans (häbelikult, otsib nurgast oma keti, siis pressrauaga ära).

6


Teine etendus.


Õhk, (üksi).

Nõnda see meieaegne noorsugu on, ajab aina edewust taga; edewust, wedelat elu ja lõbu! Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, kus oli siis lõbu, kus oliwad maniskad, lipsud, gammassid ja galossid! Nüüd juba tõmbawad weesaabastele galossid otsa! Kas nad sellepärast paremad on? Wõta näpust. Wõi õnnelikumad? Wale! Tõistre-Tooma tütrel käinud hiljuti kosilane, ise talu peremees, aga kolm särki üksteise üle seljas: öösärk, willane sark ja triiksärk; kaks paari saapaid jalas. Toomas näidanud teisele läwe ja ütelnud : ei sinu pisike talukong anna sulle kolme särki wälja. Ujuuh! Jäta pagan kolm särki ometi linna untsakatele, kes kasukat ei jõua selga saada. —

Küll aga siin neid kosilasi ka käib, iga õhtu, iga päew — kõik aiateibad juba wäimeeste täkkudest walgeks jüratud. Kehw peremees saaks sellega oma kesapõllukese ärawäetada, mis wäimeeste hobused siia sõnnikut kokku kannawad. — Wiks tüdruk see Manni ju ka on, sirge kui osi, ilus kui ubin ja oma tuhat wõi paar paneb wana Toomas tõesti temale põlle pääle. Paarist tuhandast on ilm nüüd küll juba kuus ja kaheksa teinud, sellep need maailma kehwad siia kõik kokku jooksewad. Ja, ja! (õhkab.)

Ja mina käratsen Hansuga, aga ise istun käed süles! Ega see Hans nii laita poiss ei olegi, küll ma temast tubli mehe wälja teen. Nooruse wallatus! Ja wõi ta kerge on, päew otsa laua juures istuda ja sortida!

Ja jah. Manni ja paartuhat!

Kuripatt, miks see nüüd ilmas nõnda peab olema, et inimene sündides ise omale isa ja ema walida ei wõi! Tont, kui see waba oleks olnud, mina oleksin omale ka mõne rikka abjaka isaks wälja walinud, kes (näitab kätega) kaks pöialt wöö wahel, wöö üle paksu teha alla wajutatud, rahulise meelega, külmalt päält waatab, mis ilm teeb. Siis oleksin nüüd ka täkkhobuse aiste wahele pista ja Tõistre-Tooma tütrele kosja tulla wõinud! Oh Manni kui teaks sa, mu süda tuksub ta, (wõtab wiiuli ja surub kaisutades käega wastu rinda) ja mõistaks armasta — kust rättsepp saab! (Jäeb mõtetesse. Korraga kargab üles, wõtab wiiuli ja hakkab lustilist lehepilli lugu mängima).

7


Kolmas etendus.


Õhk ja Mari, pärast Hans.

Mari (sisseastudes).

Mis selle meistrile nüüd pähe tulnud, mängib nagu, nagu ... (Istub Hansu istme pääle).

Õhk.

— nagu pöörane, nagu ajaks teda kiilid taga. Teil on õigus, Manni, ega õige asi minuga ei ole. Mõtlesin niisama ja tuli meelde...

Mari.

Wist mõni ilus küla neiu?

Õhk.

Kes teab, wõib olla ka! Mannikene, kas arwate, et mul, kui mul ta üks jalg teisest lühem on, kiwikild rinnus tuksub? Seda ei, ole. (Mängb ja laulab.)


Ka mulle põuepõhja pandnud

On Looja armastuse tuld,

Ka mulle õnnetundmust andnud —

Ma sulle, — Manni, truu kui kuld.

Mari.

Mulle?

Õhk.

Miks mitte ka? Teid armastawad ju nii paljud! Teate, Manni, kui mul ka oma tubli talukoht ja mõni tuhat taskus oleks, küllap siis ka mõnigi küla neiu waataks minu kõwerast jalast mööda, ainult terwe jala pääle, ja ei paneks teotuseks sugugi, kui mina üle tema toa läwe sisse lompaksin, — nõnda aga ...

(Hans pressrauaga, tuleb lahtisest uksest ja jääb kuulatama).

Mari.

Ärge rääkige patujuttu, meister, nõndagi, nagu te olete, waatab teile mõnigi armsasti risti otsa. Teie ei ole ju sugugi oma ameti järele, ma ei oska nõnda ütelda, nagu ma mõtlen, aga. . .

8


    Õhk.

Teie ei taha ütelda! Aga mulle ei ole see sugugi walus. Tean juba, et rättseppa kerglaseks inimeseks loetakse. Noh, enamasti annawad nad ka seks ise asja. Aga, wõi mina siis selle juures süüdlane olen!

(Hans teeb järgesti tagaselja wigurid.)

Mari.

Muidugi mitte, meister, muidugi mitte, aga mis ma tahtsin ütelda ...

Õhk.

Mis siis. Manni, mis siis?

Mari.

Teie wõtke rikas naene, meister, niisugune, kes paartuhat rubla kaasa toob. Niisugune laitmata inimene kui teie! Mina tean kindlasti, et teil on, mis kellegil teisel rättsepal ei ole, oma tuhat rubla, wõi enam, enese kogutud raha taskus. Siis ehitage kahekesi kusagile maja ja hakkage kauplema, wõi wõtke muud sehwti ette.

Õhk (naerdes).

Hahaha, Manni, kui kena nõuu teie annate.

Mari.

Ei ole sugugi hull nõuu!

(hans torkab näpuga näidates Mari poole.)

Õhk.

Hahaha! Kust niisugune rahaline küll leida peaks olema ja — rättsepale! Ei saa waestgi tüdrukut kätte! Näete, kui palju teid, Manni tahtmas käiwad. Miks teie mõnele ära ei lähe? Ootate ikka weel seda kõige rikkamat, kõige suurema koha omanikku, seda kõige kuulsamat.

Mari (tõsiselt).

Ei ole õige. Rikkal tüdrukul on raske meest leida. Kes need minu tahtmas käijad siis on? Soomest ja saarest

9


käib neid kokku. Kas nad mind tahawad? Isa raha nad tahawad. Mina olen kõrwaline asi. Wõlad on neil kaelas, wõib olla, mõnel oksjoni haamer upakile. Minu kaaswara peab need kinni maksma. — Õige mees, kellele maksaks minna, ei tulegi mulle kosja, ta häbeneb niisuguste pardiajajatega ühe ree pääl istuda.

Õhk (wangutab pääd).

Õigus teil on.

Mari.

Teie ütlete kohaomanikule? Kas talu perenaese põli siis kõige kergem on? Igawene pere riidepalgategija ja sigadesöötja. Tõmba hõlpad õlale ja wii perele sööki põllule järele...

Hans (laseb pressraua kolinal põrandale kukkuda, ja raputab kätt, nagu oleks ta näpud ära kõrwetanud).

Ai, ai, ai!

(Mari lipsti ära,)

Neljas etendus.

Õhk ja Hans.

Õhk (pool nalja, pool tõega).

Poiss, sina ilmarigu, kuidas sa tohid luurata ja kuulatada?

Hans (tõsiselt ja aega mööda, käega näidates).

Meister, tõuse üles, tapa ja söö!

Õhk (wihaselt, tõmbab winkli.)

Poiss, niisugused sõnad jäta puutumata!

Hans.

Teised ütlewad alati nõnda. ,

10


     Õhk.

Teised! Teistele ei ole midagi püha. Aga sinust peab õige ristiinimene saama! (Tõstab winklit ja astub Hansu poole).

Hans.

Aih! (Sügab selga, nagu oleks ta laksu pihta saanud. Läwest wälja.)

Õhk (wõtab pressraua üles ja katsub märja näpuga).

Niisugune ilmarigu! Nüüd on pressraud ka külm. Külm nagu rikka tüdrilku süda. Kehw pistku kümme kord näpuga külge, ei susise. — Ja-jah! Aga see Manni, see näitab küll teisest puust ja teisest luust olema. Kui õiged mõtted tal on. Üsna tuliuus külg! Mina ikka mõtlesin ja mõtlesin, miks need rikkad tüdrukud neid kosilasi nii palju waliwad ja läbilasewad. Kõige selle kosilaste pahna sees pole ju ka õiget iwatera leida. Näljawaressed kõik, kes siia kokku käiwad. Mida uhkem saan wõi troska, seda suurem wõlg.

Aga, mis see mulle aitab! Rikkamaks ei saa mina selle ega muu läbi mitte maikugi. Kui saaks ühe suure lahmaku korraga kuskilt lüüa, wõi kui loosiga wõidaks! — Suurt loosi ei täidi osta, raha jääb ilma protsendita, ja neid wäikseid, mis nüüd on, neid ei ole kusagilt enam saada. Tont ka, kui sääl sisemaal neid näljahädalisi nii palju oli, oleks wõinud ka neid loosisid nii palju teha, et igamees ühe oleks saanud. (Pahaselt.) Nüüd, tee wõi tõrwa, loosi saada ei ole. (Hakkab tööle) Muud kui lase aga masinaga ja waata, kuidas kopika kaupa rahwa käest saad. — Kus see Hans siis jäi? (hüüab) Hans! Hans!

Wiies etendus.

Õhk. Toomas ja Silk, tulewad.

Silk (piitsa käest ärapannes).

Tere, rättsepmeister! (Istub ja wõtab rahapuuga põuest.) Kas jääb siis nõnda: 10 kaalu takuprakki 26 rubla ja 10 kaalu dreibanti 30 rubla kaal? Ma kirjutan tähe walmis?

11


    Toomas (naerab).

Takuprakki, 26 rubla kaal! Tõistre talu põllud ei ole weel eluilmas takuprakki kandnud. Miti kuntru sell pakkus läbisegi 32 rubla kaalust.

Silk.

Schmidti kontori sell? See oli kahe nädali eest. Miks te’ ära ei andnud? Nüüd on hinnad langenud.

Toomas (põlgawalt).

Hinnad langenud! Kes kaupmeeste wigurisi ei tunneks! Preilandi sell pakkus alles üleeila 30 rubla läbisegi.

Silk.

Ma wõin teile kontori kirja näidata. Iga päew langewad hinnad! Meri on kinni, laewasõit otsas, hinnad maas.

Toomas.

Pange 30 rubla täis, kakskümmend kaalu läbisegi ja wõtke pääle.

Silk.

Hahaha! 28? Olgu 29!

Toomas.

Ei.

Silk.

29 ja pool!

Toomas.

Mitte üks ting alt selle.

Silk (õhkades).

Siin on käsiraha! Olgu! Tõistre-Toomaga ma ei tingi. Kõige rikkam mees üle mitme walla ja kihelkonna.

12


    Toomas.

Kõige rikkam! Kui linakaal 30 rubla maksab, ole siis rikas.

Silk.

Eks teie ole enne selle kõrtsiga raha kokku ajanud küllalt. Teie tallekene ammu kuiwal.

Toomas.

Mis nüüd tüll kõrtsiga wõi... mina ei ole kedagi oma kõrtsi kutsunud. Kes tuli, hää mees, kes ei tulnud, ka hää mees. Mina ei ole kellegile pääle ajanud. Ostis keegi, hää küll, ei ostnud ..., eks ta ise teadnud, mis ta tegi.

Silk.

No-noh, Tõistre! Kurjad keeled teadwad ütelda, et teie üleliia hää ja õiglane mees olla olnud, nii et keegi teie läwe eest mööda ei ole saanud. Naabrid ümberringi olla igapäew ainult teie juures istunud ja — kiratsema jäänud, paaril tükil olla koguni pankrott tulnud ja talud äramüüdud. Teatakse ütelda: talud olla teie taskus.

Toomas (naerab).

Kiusujutt kõik. Õigemat kõrtsimeest ei wõi olla, kui mina olin. Kas ma olen karmantsikutega sehwti pidanud, wõi mis? Kas wõib keegi seda ütelda?

Õhk.

Ei seda wõi ütelda. Tooma kõrts seisis rahwarikkas kohas, mõne wersta ringi sees oli teisi kõrtsisi weel kuus ja seitse. Kes teab missugusesse kõrtsi pankroti mehed omad talud ära jõiwad. Aga wedelaks tegiwad nad kohad tüll.

Silk.

Rättseppmeister ikka kõige targem. Temal ka raha. Mis temal wiga, kõik paremad suutäied, lamba küljeluud ja kanakintsud, ikka kõik rättsepa päralt. Säält see tarkus tuleb.

13


    Õhk.

Mis teie, saks, waest rättseppa pilkate. Hää, kui ennast ka ära toita jõuab. Rättsepal raha! Kaupmehe sakstel on raha. Nende kätte ta kokku läheb.

Toomas.

Ja kui nad mõni aeg kaubelnud ja raha kokku ajanud on, siis nad pankrotti teewad ja rahwa üle lööwad. Mis hääga kätte ei saanud, see siis kurjaga nende kätte jääb.

Silk.

Mis meie, sõbrad, waidleme, (suulustades. näitab lahtist rahapuuga) siin on raha! Ja tuhat rubla olen ma juba täna käsirahadeks wälja andnud.

Õhk.

On ikka pumask küll. Kas need sinised ka rahad on?

Silk.

Ei, need on näljahädaliste wõiduloosid. (Näitab.)

Õhk (hääl meelel).

Oi kui palju! Saks, müüge üks mulle ära!

Silk (naerab).

Hahaha, müüge ära! Missuguse ma pean ära müüma? Kas ma tean, missuguse pääle wõit langeb?

Õhk.

Andke pääle üks ära. Teil on ise rahawara küll. Lass rättsepp saab ta rikkaks. Ehk pime kana leiab tera.

Toomas (üle läwe, teise tuppa).

Mari, Mari! Tule siia.Tahtsid ikka neid õnneloosisid näha, — tule nüüd waatama.

14


Kuues etendus.


Endised. Mari.

Mari.

Tere, kaupmehe saks! Wõi õnneloosid. Mina ikka tahtsin küll ammu teisa näha. Kas on ka ilusad?

Silk.

Siin nad on, waadake, preili.

Mari.

Wõi preili. Küll see kaupmehe saks aga oskab. Kui talutüdrukud juba preilid on, mis nimi siis neile preilidele saab? (Loosi waadeldes.) Ilusad sinised ikka küll, just kui wiie rublalised rahad.

Silk.

Kas teil ei ole loosi?

Mari.

Ei ole meil kellegil.

Toomas (targu.)

Mina ei ostnud. Kas mõni on loosiga midagi wõitnud? Mine tuult taga ajama! Loosiga ei ole keegi rikkaks saanud, kui ise rubla rublale juurde koguda ei oska. Raha raisk kõik niisugune looside ostmine.

Õhk.

Ja-jah! Ikka „rublale rubla juurde!”

Silk.

Ootke, preili. Mina kingin teile ühe loosi. Ma kirjutan numbri üles. (Kirjutab.) Soo. Seeria 343, nummer 32. Kui wõit tuleb, siis on teie õnn. Teie wõite küllalt kaupmehe prouaks saada. Palun!

Mari.

Tänan, mina ei wõta. Isaib mulle ise osta, kui ma tahan.

15


    Silk.

Wõtte aga, preili, wõtke!

Mari.

Tänan wäga, mina ei taha.

Toomas.

Mis sa jonnid. Mari, ära ole rumal. Wõta wastu, mis sulle antakse. Ega saks enam ei kingi, kui ta kinkida ei jõua. Saks on rikas, temal on sajarublalisi kui sõnnikut. See rubla on tal ammugi meie käest teenitud. Ega kaupmees ilmaaegu ei kingi.

Mari (wõtab loosi ja annab Õhule.)

Olgu! Ja mina kingin loosi edasi, rättseppmeistrile. Tema tahab loosi. Kingitud loosil öeldakse õnn olewat.

Toomas.

Pea, mina...

Õhk.

Ja mina ka loosi muidu ei taha. Rubla, mis tema maksab, annan ma waesele lesenaesele, Sauna-Liisule.

Silk (pahaselt.)

Tehke igaüks mis te tahate! Mis kingitud, on kingitud. Mina lähen minema. Jumalaga.

Toomas.

Ootke, ma tulen saatma.

(Mõlemad,. Mari ka — ära.)

Seitsmes etendus.

Õhk, üksi.

Soo, õnneloos on käes ja kahe käe läbi kingitud. Kui sel õnne ei ole, siis ei ole õigustgi. Ja Sauna-Liisu, kui ta rubla saab, palub ka weel Jumalat. Kuri-

16


patt, kui mõni tuhat tuleks, wott siis, Mats puhu sarwe, rubla kuus ja peremehe leib! Ei siis enam Õhk-rättsepal waja pole, talust talusse rännata jakkisid ja kasukaid õmblema! Siis tõukame ka söögipauna ette õieli, nagu wana Toomas seda wäga hästi oskab. Siis tuleme kas wõi Mannit ennast omale küsima, — kus ta jääb!

(Wõtab wiiuli. mängib ja laulab.)

Südamest armastan,

Neiuke, sind!

Tuhat kord terwitan,

Neiuke, sind!

Olen nii mitu ööd

Uneta õmmelnud,

Sinu pääl mõtelnud,

Oh, kus ma jään!


Teised on pulmad tein’d

Tpru, tpru, tpru, tpruu!

Mind pole keegi näin’d

Nnju, nnju, nnju, nnjuu!

Oh, oi, oi, oi ja ja,

Muud kui lase lennata ...

(Läheb wiiulil lustise lehepilliloo pääle üle. Siis istub jälle töö juurde.)

Kaheksas etendus.

Õhk. Hans, tuleb, istub ta töö juurde. Toomas.

Toomas.

Kuhu see loos jäi?

Õhk.

Loos on minu taskus.

Toomas.

Ega siis seda wiisi...

Õhk (imeks panes).

Kuidas? Ma ei saa aru ...

17


    Toomas.

No-jah, ega siis loos nõnda ei wõi sinu kätte jääda.

Õhk.

Ma ei mõista. Manni ju kinkis loosi minule ära.

Toomas.

Ah mis! Kinkis! Kinkija on Riia linna wärawa ette kiwi sisse kinni müüritud. Mannil ei ole midagi kinkida. Sa pead loosi eest ikka midagi maksma ka.

Õhk.

Soo? Palju te’ siis nõuate ?

Toomas.

Ega alla kahte rublat nüüd neid keegi enam ära ei anna.

Õhk.

Küll teie ka olete. — Ise ju ütlesite, et loosiga ei ole keegi weel midagi wõitnud.

Toomas (elawalt).

Miks ei wõida. Märjalohu Peetri poeg oli Riiast loosi päält püssi wõitnud. Wiljandi raeherra olla kaks korda 75 tuhat wõitnud! (aeglasemalt.) Muid ma küll ei ole kuulnud. Siin oli ka korra kiriku oreli hääks loosimine, loos maksis 10 kopikat. Kirikuherra ajas wägise pääle, siis ma ostsin ka ühe ära. Mina küll ei wõitnud, aga mõned ikka saiwad midagi. — Wõidab ikka küll loosiga, miks ei wõida.

Hans.

Meister, ära anna kahte rublat ära. Peremees pilkab ja naerab neid, kes ei oska raha hoida.

Õhk (Hansule).

Sul on õigus.

18


    Toomas (Hansule).

Wõe, wäike-rättsepp, kui tark tema weel ei ole, wõi pilkab. Keda ma juba ära olen pilganud?

Õhk.

Olgu, ma annan kümme kopikat päälisraha.

Toomas.

Olgu poolteist rubla.

Õhk (otsib raha).

Siin on rubla ja kaheksateistkümmend kopikat. Enam mul peenikest ei ole ja enam ma ei anna ka.

Toomas (wõtab raha, käed wärisewad).

Kitsipng, sa ikka oled. Wäike-rättsepp hirmutas su ära. No olgu pääle. Kust iga kord seda wiimast kopikat kätte saab! (Raha näpu wahel, ära.)

Õhk (õmbleb natuke aega, siis rõõmsalt).

Wäite-rättsepp, tont! Kui ma kümmetuhat wõidan, siis on kõik sinu, käärid sinu, pressraud sinu, käärikott ta sinu! Amet sinu, wiiul ka sinu. Ilmariga (waimustuses, pool karjudes) hoia eest, ma wiskan! (Wiskab pressraua kolinal läwe poole põrandale.) Raud wii tulle!

(Hans ära.)

Üheksas etendus.

Õhk, Mari, pärast Toomas.

Mari.

Mis kolin, mürin siin oli?

Õhk.

Wabandage, mina olin. Mina wiskasin pressrauaga.

19


     Mari.

Mispärast?

Õhk.

Niisama, suure kuraasiga. . .

Mari.

Mis häämeel teil siis oli?

Õhk.

Mõtlesin, mis ma siis tegema hakkan, kui teie piletiga — ühe suure summa raha wõidan.

Mari (naeratades).

Mis teie siis teeksite, meister?

(Wana Tooma, tuleb, jääb läwe pääle kuulatama.)

Õhk.

Mina — mina tuleksin teile kosja.

Mari.

Soo? Wõi küll.

Õhk.

Ilma naljata, mina tulen kosja, mis sest, kui teie mulle koerad pääle ajate. Teist teie sarnast armast ja mõistlikku tütarlast ma ei tea ja. . .

Toomas (wahele astudes, kärgib).

Mis! Mis sa ütlesid? Kosja? Minu tütrele! Sina! Näljane rättsepp ... Wälja! Wälja läwest selle-sama korraga. (Karjudes.) Korista ennast siit, et ma su nägu enam ei näe!

Mari.

Isa! Mis nüüd?

20


     Õhk (waigistades).

See oli ju muidu nali!

Toomas.

Wõi nali. Minu tütar ei ole rättsepa naljatada! Käi minekit!

Õhk.

Kuidas, peremees, selle tühja sõna pärast . . .

Toomas (jalaga tampides).

Kas sa weel siin oled? Näljane, wigane rättsepp! Hei, poisid! Hei!

Õhk (wihaselt).

Siis sundku ta sind weel! (Karjub ka.) Wäike-rättsepp! Käärid kotti! Masin kasti ja lähme — kus seda ja teist! Mina ennast siin sõimata ei lase! (Toomale.) Minul ei ole sind ega sinu rikkust waja, mõistad seda! Ah sina oled rikas? Sa oled kümme korda oma rikkuse ori! Näe, rättsepp on waba mees, lähed ja tuleb sel ajal ja siis kui tahab! Wäike-rättsepp, hei! Tule!

Waheriie langeb.

21


Teine järk.


Tuba Weskimäe talus. Keset tuba rättsepa töölaud masinaga. Pahemat kätt seina ääres woodi, paremat kätt wokk. Keskuks wiib tahakambri, külguks õue.

Esimene etendus.

Hans, nokitseb töölaua juures. Perenaene, ketrab. Õhk, woodis pikali. Pärast Henn. Kell lööb 8.

Õhk (haigutades).

Oeeh! Mis kell on?

Hans.

No-noh! Meister nüüd ei tea. . .

Õhk (pahaselt.)

Rigu! Palju kell on?

Hans.

Kaheksa. Tulge üles, meister.

Õhk (kargab üles).

Kaheksa! Tont, nii palju juba! (Jääb uniselt woodi ääre pääle istuma, Wahel pühib käega üle näo, nagu peletaks kärpseid ära.) Mis päew täna on?

22


     Hans.

Ilus selge päew, meister.

Õhk (wihaselt).

Susi söögu sind! Mis tänase päewa nimi on, küsin ma?

Hans.

Neljaspäew.

Õhk.

Sina! Sina tee oma nalja mujal ja mitte minuga. Sa oled mul kui rist jalus! Kus sind waja ei ole, sääl sa oled alati, aga kus sind waja on, säält sind ei leia.

Perenaene.

Mis see wäike-rättsepp sulle nüüd kurja tegi, et sa nii pahlur oled?

Õhk.

Mina? Pahur? Ära hellitan oma poisi. Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, wana meister oli kui selge kuriwaim! Ei olnud sel ajal weel masinaid, kõik torka näpuga. Küll tema mind juukseid pidi sarjas ja kõrwu pidi tuuseldas, ma usun, (katsub käega oma kõrwu) mu kõrwad on sest ajast weel praegugi pääluust natuke kaugemal, kui teistel inimestel (püüab silmadega ümbert pää waadata) — ei saa neid ise näha.

Hans.

Jah, teil on ikka suured kõrwad küll.

Õhk (kargab üles.)

Suured kõrwad? Sinu omad on sinu jaoks liiga suured, aga eesli jaoks ikka weel wäikesed. Küll nad sul weel kaswawad kah . . .

Perenaene.

Sa oled ikka küll, meister, halwasti maganud, wõi halba und näinud, muidu sa nõnda pahane ei ole. Kes käsib ka riietega maha heita.

23


     Õhk.

Ah, Mis! (lööb käega).

Perenaene.

Sa ikka midagi nägid. Mõtle järele. Sa muidu nii tige ei ole.

Õhk (mõteldes.)

Jah, ma nägin küll. Ja päris weidrat und. Kõik mu ihu oli söödikuid täis, nii et neid käpuga sai päält maha pühkida. Küll mina pühkisin ja pühkisin, midagi see ei mõjunud. Ikka uusi ja uusi tuli asemele.

Perenaene.

Oi, see on hää uni. See tähendab raha.

Õhk (umbuskmatalt.)

Tea, kas söödikud tähendawad raha?

Perenaene.

Tähendawad jah. Mina olen wanemate inimeste käest alati kuulnud, et kui söödikutest und näeb, siis tuleb raha wõi wara.

Hans.

Meistril ju õnneloos on. Wõib olla on paarkümmend tuhat wõitnud. Esmaspäew see wõitude tõmbamise päew oli.

Perenaene (ehib ära minema).

Õhule ikka tuleb küll, tulgu mis temale tuleb. Ega uni ei waleta. (Ära.)

Henn (tuleb.)

Mis selle Õhule tuleb?

Hans.

Kakskümmend tuhat, näljahädaliste loosiga.

24


     Henn.

Hahaha!

Õhk (pahaselt.)

Sina ära naera, ilmwõimata ei ole midagi. Üks ometi wõidab...

Henn.

Pista, pista edasi, Õhk, et mu uus kasukas täna walmis saab. Ma tahan õhtu naesemõisa sõita.

Õhk (urisedes.)

Wist ta Tõistrele? Sääl te’ kõik käite — saati hiilimas.

Henn.

No-jah, Tõistrele.

Õhk.

Mann näitab sulle pikka nina, ja wana Toomas ajab koerad pääle.

Henn.

Lori. Wana Toomas laseb täku talli wiia ja kaeru ette anda kah. Seda ta teeb.

Õhk.

Mina wõin sulle ütelda: wana Toomas teab liig selgesti, et täkk hobune on talu lagedaks sööja, kui keegi teda uhkuse pärast peab, nagu sina. (Hansule) Säh, pressraud wii tulle.

(Hans wiibib, nagu tahaks ta midagi ütelda,)

Õhk.

No mis on? Käi minekit.

Hans.

Meister, kui teie nüüd wõitnud olete, — ega mina ennast ülelüüa küll ei lase. Masin ja riistad on minu.

25


      Õhk (urisedes.)

Kuula kurjawaimu! No-jah, sinu! (tõstab piessraua koltsatades Hansu nina alla.) Ilmarigu, säh! Wii!

Henn.

Mitmes seeria ja pileti nummer sul on? Ma sõidan kohtumaja juurde, täna tuliwad uued ajalehed, ma waatan, kas sa wõitnud oled.

Õhk (üles karates.)

Kas sõidad? Ma tulen kaasa!

Henn.

Ega ma sind kaasa ei wõta. Tee kasukas walmis. Ega ta eest ära ei jookse, see wõit, kui on. (Ära.)

Õhk (istub õhates töö juurde.)

Jah, ega ta eest ära ei jookse!

Teine etendus.

Õhk, Toomas.

Toomas.

Tere, meister!

Õhk.

Tere, tere! (Kõrwale:) Wait, mis see siis tahab?

Toomas.

ris üksi kodus? Seda parem. Mul oligi teie juurde asja.

Õhk (külmalt.)

So-oh?

Toomas.

Ma tõin teie raha tagasi ja tahan oma loosi kätte.

26


     Õhk (imekspannes.)

No nüüd on lugu lahti. Mis loosi?

Toomas.

Mis minu tütar teile kinkis.

Õhk.

Kinkis? Teie ju ei lasknud kinkida. Sularaha eest müüsite.

Toomas.

See oli muidu nali. Ma tõin raha tagasi. Kingitud asja ei tohigi müüa.

Õhk.

Ei see olnud nali sugugi. Teil oli kahju rublast, mis Sauna-Liisule pidi saama! Ma andsin Liisule sellegipärast rubla. Wõib olla, tema palus Jumalat, ehk loos wõitisgi.

Toomas.

Kes nüüd küll wõitu teab wõi on —

Õhk.

Teil ikka midagi haisu ninas peab olema, muidu teil nii suur himu loosi tagasi tahta ei ole. Aga seda ärge lootke!

Toomas.

Iga kaubast on luba taganeda. — Siis lased mind küll kohtuga nõuda?

Õhk.

Ega küll. Mina ei karda.

Toomas.

No-noh, pääkohtumees on minu lellepoeg, kas seda ei mõtle ka?

27


      Õhk.

Ärge teda teotage. Pääkohtumees on õige inimene, kes sõbruti midagi ei tee.

Toomas.

Anna nüüd pääle, pojake, mulle loos hääga tagasi.

Õhk (kõrwale.)

Loosiga nüüd ikka tõesti midagi on, kas suur wõit, wõi wäike kaotus. (Toomale) Ei!

Toomas.

Sa oled kuri selle tühja tüli pärast, mis meil ees oli? Minul ei ole wiha midagi. Kui see asi õige on, siis wõid, poeg, mulle wäimehess käia küll ka.

Õhk.

Soo? Ka teiste kombel?

Toomas.

Kui see asi õige on? Miks ei?

Õhk.

Kuulen küll.

Toomas.

Siis te’ ei anna ühti mulle loosi tagasi?

Õhk.

Sellesama hää jutu, kõne ja — luba eest?

Toomas.

Raha on ju ka laua pääl.

Õhk.

Wõtke Jumala nimel oma raha, ja kui loos wõitnud on, siis on see minu ja Sauna-Liisu õnn. Teie pühkige suu puhtaks.

28


      Toomas (wõtab kübara.)

Siis sa ei anna kätte?

Õhk.

Jätke mind rahule.

Toomas (ähwardades).

Küll kohtu ees saame kokku! (ära).

Kolmas etendus.

Õhk, Warik, perenaene, Tiina, Henn.

Warik (kolina ja mürinaga ja kepi põrutamtisega, juba taga näitelawa kuulda.)

Peremees! Majarahwas! Hei! — Ei ole inimese hingegi. Wallawahimees tuleb! (Tuppa astudes.) Peremees! No! Tere, isand rättseppmeister. Kus peremees ?

Perenaene (sissetulles.)

Mis sa nüüd kolad?

Warik.

Tere, auuli taluwalitsus. Kus peremees? Ho, Tinsi ka sääl. Tere, preili.

Tiina.

Ega see Warik, kui ta tuleb, rnuud ei oska teha, kui pilgata.

Õhk,

Tema ju see walla politika-laewukese juhtija ongi. Kas wallawanem ja kirjutaja saawad mõne asjaga walmis, kui Warikut abiks aitamas ei ole.

Wari (põrutab kepiga wastu põrandat.)

Kogudus wait! Käskude ettelugemine hakkab pääle; Kolmaspäew Keiserliku wallakohtu ette peremees Henn Änilane ja talusulane Hans Piir. Reede auuliku walla-walitsuse juurde pääraha maksma, kõik maksuarulised

29


walla hinged ja lubatähte ette näitama kõi wõõra walla liikmed. Teisipäew Turandi metsa Jussi silla haampalkisid wedama Weskimäe talust kaks hobust ...

Perenaene.

Haampalkisid wedama? Juba jälle? Kariste sillatalad wedasime meie, siis teisi ei saadetagi raske töö pääle?

Warik (pilgates.)

Kes käskis Hennu wallawanema walimise juures wana wallawanemat ametist lahti ütelda? (Loeb edasi.) Laupäew Takepera metsa koolipuid wedama kaks hobust, esmaspäew kohtumaja juurde wangi küüti, üks hobune. Laupäew kiriku kümnese kokkuwõtmine ja suitsuraha maksmine...

Perenaene (kahte kätt kokku lüües.)

Heldene taewas! Kõik ühe korraga! Seda ei jõua meelesgi pidada, weel wähem kõik ära täita.

Warik.

Kogudus wait. Nüüd tuleb mõisa suurherra käsk: „Esmapehw olgu keik welguset protsenti rahat ja kapitali welat moisan eramakstut, kui tulep riisomen.”

Perenaene.

Kas nüüd on läbi?

Warik.

Läbi, auulik taluwalitsus. Nüüd muud kui wahimehele weel pits wiina waewa pääle, wõi weidi pruukosti.

Tiina.

No tulge, tulge pruukostile. Rättseppmeister, olge hääd. Tea, 'kus see wäike-rättsepp on?

Warik,

Tinsi, teie olete ikka hää laps. Teid mina kiidan tühjas kirikus ja täies kõrtsis.

30


     Õhk (Warikule.)

Kas uusi ajalehti ta kaasas on?

Warik (wõtab „Olewiku”.)

On, ja näljahädaliste loterii wõidud ka sees. Kaupmees Silk, temal oli 26 loosi, on wõitnud kakskümmend tuhat. Weskimäe Hennul oli 10 loosi, tema on wõitnud kümmetuhat. Rättseppmeistril Õhul, tema on kokkuhoidlik mees, tal oli üks loos, tema ei wõitnud midagi. Wallawahimees Warik ka mitte. Kellel on, sellele peab antama, kellel ei ole, selle käest peab ära wõetama.

Õhk.

Sina wõitsid niisugused sõnad ka jätta, läilaks lähewad juba. Anna leht siia, ma waatan ise.

Warik.

Näe siin, siin. (Näitab näpuga.)

Õhk (waatab, kohkub.)

334, nummer 32! Toho tont! 334! Ehk on trüki-wiga? Toho...

Warik (erutatult.)

Kas sinul siis on 334? „Postimehes” on 343, nummer 32.

Õhk (kui arust ära. jookseb mööda tuba ümber.)

334, ei 343! 334 nummer 32! Tohooh !

Warik (Õhku õlast kini pidades.)

Mis sa jaburtad, kas sinul siis on niisugune nummer?

Õhk (ei kuule ega näe enam, tõmbab kübara ja tahab läwest wälja tormata.)

334, nummer 332, 343... (põrkab läwe pääl Hennuga kokku. See etendus lahtise läwe pääl. tuleb suure elawusega mängida.)

31


     Henn.

Noo! Pea! Mis on?

Õhk (hingetult).

Henn, weli, wõta hobune ja laseme nüüd!

Henn.

Mis siis on?

Õhk.

334 nummer 32, 343 ...

Henn (ka äritatult).

Mis on?

Õhk.

Trükiwiqa, 334, ei 343! Kargame pääle ja laseme nüüd! Laseme, mis hobune jõuab!

Henn.

Kas tõesti? Kuhu me’ laseme?

Õhk.

Mina ei tea! Laseme kooliherra juurde, sel käiwad Wene keeli lehed, need teewad õigust. Kui õige on, siis waljai waksali ja raudtee pääle!

Henn.

Huraa! (Mõlemad Õhuga läwest wälja).


Neljas etendus.


Warik, perenaene, Tiina. Hans (tuleb ja asub töölaua juurde).

Tiina.

Sina heldene aeg, just kui arust ära! Rättsepp läks ilma iwata minema.

32


      Perenaene.

Õhule ikka tuleb küll, tulgu temale mis temale tuleb, ega uni ei waleta.

Tiina (Warikule.)

Tulge nüüd teiegi ometi pruukostile! Wäike-rättsepp, tule!

Warik.

Madis wõtku Õhku ja tema õnneloosi. Mina ütlen ikka ja alati: Weskimäe Tiina on kõige ette tüdruk üle walla. Tema peab ometi walla wahimehe eest ka hoolt.

(Warik, Hans ja Tiina tahakambri ära, uks jääb wahelt lahti,)


Wiies etendus.


Perenaene, pärast Tiina. Hans ja Warik tagakambrist.

Perenaene (woki ette istudes.)

Saab nüüd ikka näha, saab näha, kas ongi Õhule mõni wõit tulnud wõi? Ime asju ju ikka sünnib ilmas ka weel alati. Meie Hennul oli ikka ka mitu loosi, kas temale siis ka mitte midagi wõitu ei tulnud?

Tiina (tuleb ja istub ema juurde.)

Mis sina sellest loost arwad, ema?

Perenaene.

Mis ma oskan arwata. Kui õige on, siis on ikka küll waja mõistlik olla.

Tiina.

Kuidas nõnda?

Perenaene.

Ise nüüd ei saa aru. Siis on Õhk rikas mees!


     Warik (teises toas.)

Noormees, mina ütlen sulle: Rättseppi on kahte jagu, ühed on, kes pilli lüüa ei oska, ainult püksa ja simmanni teha mõistawad; neid otsitakse taga ainult siis, kui kuuewarukad läbi on kulunud. Teised aga on, keda läbi mitme walla kui tulega taga otsitakse, küll rankanahaga palistatud kasukaid tegema, tüll pidudele pilli lööma. — Kas oled juba mõnda pidu näinud, kus rättsepp pilli löömas ei olnud?

Tiina (emale.)

Kuule, kui Warik peab jälle kõnet. Küll sellel on aga suu! — Õige jah, et ilma rättsepata küll pidusid ära pidada ei saa. Mine kuhu sa tahad, ikka rättsepp ees. See on kui maha tehtud.

Perenaene.

Kui rättsepp rikas, siis on ikka talutütrel suur õnn, kui rättseppa kätte saab. Sa katsu Õhu ümber mahe olla...

Warik (teises toas.)

Aga terwet aru ei ole ühelgi rättsepal. See tuleb sellest, et rättsepa jaoks taludel alati need tallekesed maha-tapetakse, kellel kopsulutikate pärast pää ümber käib. See haigus on külgehakkaw. Igal rättsepal on mõni kruwi pääs lahti.

Tiina.

Õhk ei waatagi minu pääle...

Perenaene.

Siis oled sa ise süüdi. Iga meesterahwas läheb mõrda, kui naesterahwas püüda oskab.

Warik (teises toas.)

Kuidas sina, noormees, rättseppade sumpti sekka oled sattunud? Sinna ju kahe jalaga poissa ei wõeta. Ainult lontrud on otsitud. Nüüd on sul ka juba kahe aasta pääraha wõlgu ...

34


      Perenaene.

Kui see asi õige on, siis sina Õhku lahti ära lase...

(Hans, wesiseid silmi pühkides, tuleb.)

Tiina.

No, wäike-rättsepp, mis nüüd? Oi heldekene, wõi nutab!

Hans (hästi wingus ja kõwerate mokkadega.)

Ja-ah, wahimees ei lase süüa, pilkab pääle...

Tiina.

Kuula nüüd. Sinul ikka ka muidu suu paraja koha pääl; sina pilka wastu. Tule, tule tagasi sööma.

(Wiib Hansu kätt pidi tagasi ja tõmbab ukse enese taga kinni.)

Perenaene.

Kui õige on, siis Õhust minu wäimees peab saama. Mis see teeb, et tal üks jalg teisest natuke lühem on. See ei tee midagi. Raha teeb ikka teise jala ka palju pikemaks . . .


Kuues etendus.


Endised. Õhk ja Henn, tulewad.

Henn (kuraasiga).

Wot kus tükk! Kus wõit ja warandus! Kümmetuhat rubla!

Perenaene (Õhule.)

Kas ikka tõesti õige on wõi? Mina ütlesin, ega uni ei waleta.

Õhk.

Mina ei tea midagi, mina ei saa enam maast ega ilmast aru. Mul on pää juba segamini. (Kisub ennast woodisse maha ja tõmbab kasuta üle pää.)

35


      Henn.

Õige on küll! Wene keeli seitungis seisab ka seesama nummer, mis Postimehes, see nummer mis Õhul on!

Tiina (tulles, õhule.)

Ärge nüüd minge magama, meister. Olete ju alles ilma pruukostita. Tulge sööma, toit parajasti laual.

Õhk.

Tänan wäga, mina ei taha.

Tiina (kummardab ennast Õhu üle, armsasti.)

Tulge nüüd, tulge, meister, muidu jääte haigeks weel.

Õhk.

Waese rättsepa haigusest! Mõne asi! Ei ole temast enne keegi hoolinud, ega hoolita pärastgi.

(Tiina nukralt ära.)


Seitsmes etendus.


Endised. Silk ja Kohtumees.

Silk ja Kohtumees.

Tere, külarahwas.

Henn.

Tere! Saab kaupmehe-saksa ka meie pool näha. (Kohtumehele.) Tere, piirimees.

Perenaene (natuke kohkunult.)

Tiina, paku külalistele istet. Ei tea, mis nüüd on, et kaupmehe-saks kohtumehega tuleb?

Silk.

Ärge kartke midagi, meil ei ole teiega asja. Kas rättsepp Õhk on teil õmblemas?

36


      Henn.

Mis kaupmehe-saksal siis on? Õhk on küll meil.

Õhk (ajab ennast istukile.)

Noh mis siis? Siin ma olen.

Silk (kohtumehele.)

Ma palun, kohtumees, õiendage.

Kohtumees.

Rääkige ise oma asi ära.

Silk.

Asi on see. Mina olin renteist näljahädaliste wõiduloosi kupongi — seeria 343, nummer 32, ostnud ja selle omanik. Selle wõiduloosi kinkisin mina Tõistre-Tooma tütrele. See pilet on nüüd kümmetuhat rubla wõitnud. Talurahwa seadus ütleb, et iga kingitust, mis üle 20 rubla suur, kui see kinkimine kohtu juures maha kirjutatud ei ole, on luba tagasi wõtta. Mina wõtan oma kingituse tagasi ja nõuan oma loosi kätte. Tõistre-Tooma tütar kinkis loosi rättsepp Õhule edasi ja on loos praegu Õhu käes. Mina nõuan, et Õhk loosi mulle tagasi annab. — (Kohtumehele,) Küsige, kohtumees, ma palun, kas loos seeria 343, nummer 32 on Õhu käes?

Kohtumees (paneb ameti raha kaela, köhatab, rehitseb rindu.)

Rättseppmeister, kas kaupmehe-saksa jutt on õige, ja loos teie käes?

Henn (õhule.)

Kas nüüd ei ole pagan lahti!

Õhk.

Ei ole õige, mina olen loosi Tõistre-Tooma käest ostnud ja selle eest sularaha maksnud.

37


      Silk.

See ei ole õige, teie saite loosi kingitud. Ühe waese inimesele teie lubasite loosi eest rubla kinkida.

Õhk.

Tõistre-Toomas wõttis pärast omalt poolt weel loosi eest rubla ja 18 kop. minu käest wälja. Küsige ta käest, kui te’ ei usu.

Silk.

See ei ole minu asi. Kas mina olen selle loosi Tooma tütrele kinkinud wõi ei? Ütelge!

Õhk (mõteldes.)

No olete.

Silk.

Kohtumees kuuleb, mina wõtan oma kingituse tagasi. Palun wõtke loos Õhu käest ära ja andke mulle kätte.

Õhk (wihaselt).

Loosi mina ei anna, kas wõi mis!

Kohtumees.

Ja, aga kaupmees ütleb, tema wõtab oma kingituse tagasi, ja nii kui asi üle 20 rubla wäärt on, ja kohtu juures maha kirjutatud ei ole... See asi peab kohtu õienduse alla minema, ja seni kui asi õiendatud saab, wõin mina ainult loosi kohtu hoiu alla wõtta.

Warik (kes seda asja läwe pääl päält oli kuulanud, etteastudes.)

Tere, auulik kohtumees, tere auus kaupmehe-saks! Isand Õhk, kas lubate, et ma teie eest räägin?

Silk (pahaselt.)

Aa, walla wahimees! Tema ikka oma keelega igal pool kõige targem! Meie wahele adwokaati waja ei ole.

38


      Õhk (terawalt.)

Mina luban, et isand Warik minu eest wõib rääkida.

Warik.

Tänan. Auus kaupmehe-saks, mis see loos maksis, mis teie Tõistre-Tooma tütrele kinkisite?

Silk.

Ja siis? ...

Warik.

See loos maksis üks rubla. Kas on õige? Auulik kohtumees, ma palun, küsige.

Kohtumees (rehitseb rindu.)

Kas loos maksis üks rubla?

Silk.

No-ja, maksis. Aga ta on nüüd kümmetuhat wõitnud. Ma olen Peterburist telegrahwiteel järele küsinud, asi on õige.

Warik.

Palju aega sest on, kui teie loosi olete ära kinkinud ?

Õhk.

Nelidalat. Seda ib Tõistre-Toomas tunnistada.

Warik.

Kas on õige?

Silk.

See ei puutu siia.

Warik.

Palun, auulik kohtumees, küsige, kas kinkimine oli mõne nädala eest?

39


      Silk.

No ja oli. Aga see on ükskõik.

Warik.

See ei ole sugugi ükskõik. Loos maksis sel aial, kui teie tema ära kinkisite, ühe rubla. Wõitude loosimine oli olemata, keegi ei wõinud teada, et selle loosi pääle wõit langeb. Loosimine oli alles mõne päewa eest. Nõnda olete teie kõigest rublalise asja ära kinkinud, ja niisugust kingitust ei ole kusagil seaduses lubatud tagasi wõtta. Auus kohtumees, kas pole õige?

Kohtumees.

Kaupmehe-saks, mulle näitab ka Wariku seletus õige olewat. Mina ei wõi siin midagi teha. (Wõtab raha kaelast ära,)

Õhk (Warikule ümber kaela hakates.)

Sõber! Kui raha käes, sind ja Sauna-Liisut ei unusta ma ial ära!

Silk (tusaselt,)

No nõnda mina seda asja ei jäta. Mul on weel teistsugusemaid adwokaata, kui walla wahimees!

Warik.

Saks, ärge pahandage, waatke, mina annan paremat nõuu. Õhk on teie poodi küllalt raha kokku kandnud, küll säält rankanahka, woodririiet ja nööpa wälja wedanud. Ja kui Õhk rahameheks saab, wõite weel edaspidi suuremat sehwti üheskoos pidada. Sehwtist ilm elab — Teie muretsege Õhule Peterburist raha wälja, muiduqi mõista maksu ja tasu eest, waat, siis olete mees! (õhule) Ega sa siis ise ometi Peterburki raha järele minna ei taha!

Õhk (aralt.)

Peterburki? Mina? Kust mina Peterburki saan, suur linn wõõras keel; nad panewad mu kinni, kui sinna raha nõudma lähen! Karmantsikud tapawad mu tee pääl ära.

40


      Silk (kawalalt.)

No mina ka kohut käia ei taha ja Õhule on wõitu rohkem waja, kui minule. Palju protsenti te’ mulle waewapalgaks maksate, kui teile raha Peterburist kätte muretsen?

Õhk (rõõmsalt.)

Kas tõesti?

Silk.

Makske wiis protsenti, siis on kolme kuu pärast raha käes.

Õhk.

Kolme kuu pärast! Saks, wõtke kümme, wõtke kakskümmend protsenti, aga makske raha kohe wälja! Teie olete rikas mees, mis see teile teeb.

Silk (tõsiselt.)

Kas jääte oma pakkumise juurde? Homme päew ma wõin raha muretseda, kui kakskümmend protsenti annate?

Õhk.

Mina jään kindlaks, makske aga raha wälja.

Silk.

Kui see asi nõnda on, siis palun teid, auulik kohtumees, seda asja päält kuulata, et pärast waielust ja taganemist ei tule.

Õhk.

Mina ei tagane.

Kohtumees.

Majarahwas, minu kohus on küsida, kas — Õhk on ka terwe aruga? Kas teie wiimasel ajal ei ole temast midagi wõõriti asja märganud ?

Õhk (pahaselt.)

Kuidas nii?

41


      Kohtumees.

Mina pean seda teadma, wahest on pärast tarwis kohtu ees tunnistust anda.

Õhk (nukalt,)

Auulik kohtumees, teie olete ka selle weega ristitud, kes arwawad, et rättsepal terwet aru ei ole. Aga mina olen terwe.

Kohtumees.

No mis ilma ime pärast teie siis nii palju protsentisid ära lubate?

Silk.

Ega mina ei sunni, kui Õhk ei taha.

Õhk.

Tahan, tahan! Mis palju see on? Nad pakuwad mulle mu oma raha eest, palja laenu eest kaheksa protsenti. Saks maksab mulle raha homme päew wälja, see on ka midagi wäärt.

Silk.

Ja see on ometi ta suur raha häkisti kokku muretseda. Ma pean alles waatama, kust ma homseks linnast nii palju sularaha saan. Lööme käed kokku.

Õhk (kätt andes.)

Mees ja sõna. Teie maksate mulle homme wõidu laua pääle, ja saate selle eest kakskümmend protsenti.

Silk.

Palun, kohtumees, lööge kauba kinnituseks käed lahti.

Kohtumees.

Kaup on kaup ja iga mehe waba asi. Mina ei wõi muud, kui ainult selle tunnistusmees olla. (Lööb käed lahti,)

42


      Silk.

Nüüd, auulik kohtumees, sõidame minema, mul on rutt. Ma wiin teid koju. Jumalaga herra Õhk, nüüd te’ olete rikas mees. Homme toon teile raha. (Wapustab Õhu kätt.) Jumalaga, peremees.

Warik.

Mina tulen ta ühes. Jumalaga.

Õhk (tagant järele.)

Kauprnehe-saks!

Silk.

Mis on?

Õhk.

Tõistre-Toomale saatke kuus pudelit konjaki minu rehnungi pääle kodu kätte. Aga seda kõigeparemat mis teil oma jaoks on. Las ta joob minu terwiseks, et ta mulle õnneloosi müüs.

Silk.

Peab sündima! (Kõik kolm ära.)


Kaheksas etendus.


Õhk, Henn, Hans (istub töö juurde,)

Henn.

Kui sa kaupmehe sunnikule palju kasu ära ei lubanud, — kakskümmend protsenti on palju.

Õhk.

Mis palju. Kas ma hakkan seda rehnungi pidama. Kui palju see ikka wõib olla, on mõni paarkümmend rubla. Mul oli raha sõbra käes, sain wiis protsent:, see tegi wiis rubla, kakskümmend protsenti, see ehk on kaksümrnend rubla. Wõi on enam. eks me’ kuule .Mina

43


ei hakka täna sellega oma pääd waewama. Kuriwaim, tahtis loosi käest ara wõtta, sai weel Warik õigel ajal wahele.

Hans.

Meister, ega mina ennast tüssata küll ei lase. Lubasite küll masina ja riistad minule ja ameti ka, aga amet ei ole weel selgeks õpitud. Teate, meil on kolme aasta pääle kaup! Aasta on weel ees, teine pooleli, — mina teid lahti ei lase.

Õhk.

Ilmarigu!(Tõmbab winkli ja hakkab Hanssu taga ajama.)


Waheriie langeb.

44


Kolmas järk.

Mängukoht endine. Nurgas leiwaastja, jahunõuu pääl. Töölaud — lage.


Esimene etendus.


Õhk, istub laua juures ja waatab oma piletit. Pärast Henn ja Hans.

Õhk.

Pisikene sinine lehekene sina oled, aga kümmetuhat rubla pidawat sina wäärt olema, kümmetuhat ja korraga! Õhk, Õhk, sina wõta nüüd oma meel ja mõistus kokku, et sa selle suure raha juures narriks ei lähe. Suurtele rikastele ei tähenda see raha küll weel midagi, aga waese kehwa lesenaese pojale! See on kui unenägu. Ütlewad, loosiga raha wõita olewat niisama raske, kui käsi herne kotti pista ja waka herneste seast kuldhernes kätte leida. Mina pean juba uskuma, et mina niisugune õnnelaps olen. No wana Sauna-Liisule annan ma sada rubla, tema õnn see on, ta on mul ka alati ema asemel olnud ja mu sukad ära kohendanud. Warikule niisama, tema oli, kes mulle õigel ajal appi tuli. No, olgu Hennule ka, sõbra mees ta on, ja tema talus on see õnn mulle tulnud. Sugulasi mul ei ole, olgu siis weel õe-lastele wäike kingitus, nad on ise rikkad inimesed. Ha! Õemees sai kõrtsimehe ametiga ta rikkaks ja hakkas kauplema, ei tahtnud enam minuga midagi tegemist teha, luges ennast paremaks. Noh, ja nüüd? Nüüd olen mina rikkam, kui tema kõige oma kraamiga kokku. Koidku! Ei mina ennast ei muuda. Mina ostan omale tubli

45


talu ja hakkan elama kui mees, wõib olla, sõidan Tõistre-Mannilegi kosja, — mitte tema raha pärast, ei, waid et ta meele järele tüdruk on...

Henn (sissetulles.)

Mis sa arwad, millas kaupmees rahaga tuleb?

Õhk (mures.)

Tuleb ta wõi ei tule sugugi. Kes seda wõib teada!

Henn.

Kus ta pääseb! Aga ime küll, kuidas see jutt juba laiali on, just kui kulutuli on ta jooksnud. Ega nüüd muud juttu enam kuskil pool ei kuule, kui sinu wõidust. Minu sõprust otsitakse ka juba. Paar hääd peremeest on minuga juba nõnda ääri-weeri mööda juttu teinud, kas sinu käest ei peaks raha laenata saama?

Õhk.

Ega küll. Seda ma juba arwasin, et nüüd raha-näljased kokku jooksma hakkawad.

Hans (üle ukse.)

Meister! Meister! Rahalaew all!

Õhk.

Mis sa räägid?

Hans.

On jah! Kaupmees! Rinna ümbert kõik nii jäme, nagu paistetanud!

Õhk (erutatult.)

Sind oma loriga. No saame nüüd näha.

46


     Teine etendus.


Endised. Silk ja Hans.

Silk.

Tere, herra Õhk, soowin õnne! Otsige pilet wälja, raha on siin. Tere, peremees! Mul on wähe aega. (Istub ja hakkab raha pakkisid lugema.) Lugege raha üle.

Õhk.

Pilet on siin. (Istub kaupmehele wastu.)

Silk (silmitseb piletit ja annab siis raha.)

Esimene tuhat. Lugege!

Õhk (hakkab raha lugema. See raha lugemine peab ruttu minema, et igawaks ei lähe.)

Tuhat! Säh, Henn, sinule sada rubla, sa oled selle asja juures ka waewa näinud.

Henn.

Sada rubla on wäga palju. Kümnest oleks küllalt.

Õhk.

Wõta ja pruugi rõõmuga. Siin on teda ju küllalt. Ja et ma lubatud asja pärast kahetsema ei hakka, wäike-rättsepp! Säh, siin on sada rubla, wii Tõistrele, Sauna-Liisule ja — siin teine sada, wii wahimees Warikule ja ütle minu poolt palju terwit.

(Kaupmees hirwitab salakesi.)

Hans.

Kas kohe?

Õhk.

Jala päält, ja waata et sa raha ära ei kaota.

Henn (Hansule.)

Wõta hobune, pane sadul selga ja lase siis.

47


      Hans.

Tobra! (Ära.)

Silk.

Teine tuhat. (Annab.)

Õhk (loeb.)

Teine.

Henn (Õhule.)

Sinu käed ei wärise sugugi, nii suurt summa raha lugedes.

Õhk.

Pea’s inimene õnnega ära ei paneta.

Silk.

Kolmas tuhat. (Nõnda loeb ta Õhule kaheksa hunnikut raha ette.)

Õhk (kui Silk temale wiimse paki kätte andnud ja enam ei anna; paneb käe raha kihi pääle.)

See on ju kõiges kaheksa tuhat?

Silk (tõsiselt,)

Muidugi kaheksa tuhat. Terwelt kaheksa tuhat.

Õhk.

Kuhu siis kakstuhat jääwad?

Silk.

Kakstuhat lähewad ometi maha, kas te’ oma kaupa enam ei mäleta. Kakskümmend protsenti kümnest tuhandast jääwad minule. — Ei jäägi terwelt minule, sest ma pean ka weel kroonu protsendid maksma.

Õhk (kohtudes.)

Ega siis kakskümmend protsenti ometi weel kakstuhat rubla wälja ei tee?

48


      Silk.

Justament teewad nad seda wälja. Kas teie siis rehkendada sugugi ei oska?

Õhk.

See ei wõi olla!

Silk.

See rehnung on kerge. Kui teil sada rubla on ja 20 sellest ära wõtate, palju jääb? Kaheksakümmend! Kakskümmend protsenti ära, jääb tuhandast kaheksasada ja kümnest tuhandast kaheksa tuhat.

Õhk (järsult,)

Te’ olete mind petnud!

Silk.

Kuidas nii? Tuletage meelde, te’ olete mulle seda ise pakkunud; ma ei ole teid mitte sundinud, mittegi nii palju küsinud.

Õhk.

No-jaa, aga kaks tuhat rubla! See on ju häbemata.

Silk.

Ärge minge jämedaks. Pidage oma pakkumist meeles. Mina olen kaupmees ja sehwt on sehwt. Ma ei ole ka nii palju sularaha maast leidnud, pidin ta raha-kehwa ajaga ise alles wekslite pääle laenama ja kõrget protsenti maksma.

Õhk,

Aga kakstuhat rubla! Teie oleksite mulle seda pidanud ette ära ütlema.

Silk.

Ette ütlema? Teie enese pakkumise pääle? Et ma narr oleksin. Ma mõtlesin, teie olete auus mees, kes kergesti saadud raha juures ka soowib, et teised wahelt peawad teenima. Mees, kes ise elab ja teisi elada laseb.

49


— Ärge kahetsege midagi, sehwtist ilm elab. Ja — kelle pilet see õige on, mis teile raha tõi? Minu Pilet. Seda pidage ka meeles. Kaheksatuhat olen ma muidug: ära kinkinud.

Õhk (kukalt sügades.)

Henn, meie oleme sissekukkunud, koera kombel sissekukkunud. Kellel raha on, peab rehkendada oskama ja seda meie ei mõistnud. — Et Warik ka nii pää pääle oli kukkunud! Kohtumehel oli õigus, kui ta wastu seisis. Wana auus mees, tema sai asjast aru küll! — Aga las’ ilm elab, siin on teda weel küll minugi kaoks! (Topib raha põue.)

Silk.

See on mehe kõne. Ah, Tõistre-Tooma kuus pudelit konjaki, need unustasin ma maha wõtmata. Ma saatsin talle eila kätte.

Õhk.

See unus mul ka selle waluga meelest. Palju maksta on?

Silk.

36 rubla.

Õhk.

Mis? 36 rubla? Kuue pudeli konjaki eest? Kas te’ hull olete?

Silk.

Teie käskisite ju kõige paremat konjaki saata. Kuus rubla pudel, kallimat mul ei olnud.

Õhk.

Kuus rubla pudel? Kus pagan! Seda ma ei ole enne kuulnudgi.

Silk (kawalasti.)

Nii rikas mees, kui teie! Kas pean tagasi tuua laskma ja halwemat saatma?

50


      Õhk (käega lüües.)

On ta läinud, mingu weel. Las’ laulab. Mees ja sõna. Siin on raha.

Silk.

Tänan! Siis jumalaga! Soowin teile rõõmsat ja õnnelist elu, mul on wähe aega.

Õhk ja Henn.

Jumalaga, jumalaga, kaupmehe-saks! (Saadawad läweni.)

Silk (ümberpöördes.)

Kui mul raha waja, siis tulen herra Õhu juurde laenama. (Ära,)


Kolmas etendus.


Õhk ja Henn, pärast perenaene ja Tiina.

Henn (teise tuppa.)

Ema ja Tiina! Tulge nüüd Õhu õnne waatama. Õhul raha käes.

Perenaene (kahte kätt kokku lüües)

Kas ikka õige on wõi?

Õhk (õhkades, istub laua juurde.)

Õige on sedakord küll!

Perenaene.

Sõge, näita ometi ka. Mina ei ole oma elu sees weel nii palju raha korraga koos näinud. Kui mu õnnis mees alles elas ja me’ talu ostsime, siis sai küll ka korraga tuhat rubla mõisa wiidud, aga — kus Õhu raha ots!

Õhk (lahkemalt, ladub raha laua pääle.)

Palju on teda minu jaoks küll.

51


      Tiina (tulles, imelahkesti.)

Oi, meister! Soowin nüüd ka tuhat kord õnne!

Õhk.

Tänan wäga, tänan!

Tiina.

Kui ilusad sajarubla-tükid ja kui palju! Kui säält saaks korra käpuga wahelt tõmmata!

Õhk (neiu käest kinni wõttes.)

Mis maksab üks musu, Tiina?

Tiina (lahti kiskudes.)

Wuih! Meister! (Nurka jookstes.) Õhk on hulluks läinud, päris päisepäewa ajal tahab musu. (Piilub aga siisgi hääl meelel raha poole.)

Perenaene (Õhule.)

Mina mõtlen ikka, mina mõtlen, nüüd sa ostad minu tütrele ka mõne siidi-rätiku, wõi sõrmuse.

Õhk.

No, eks pärast saa.

Tiina (nurgast.)

Mina ei tahagi tema sõrmust.

Perenaene.

Küll sa tahad, kui antakse.

Henn.

Mis teie sõrmusest wõi siidi-rätikust räägite, näete siin on Õhu kingitus. (Näitab raha.)

Perenaene.

Oi heldeke, wõi sada rubla minu lastele! Tiina, läheme nüüd süüa tegema; waatame, mis me selle hää meele pääle kätte saame! (Tiinaga koos ära,)

52


      Neljas etendus.


Õhk, Henn, Hans, tuleb, perenaene ja Tiina, tulewad lauda katma.

Hans (lõõtsutades.)

Küll mina lasksin, et punane ruun walges wahus oli.

Henn.

Palju maad sul lasta oli, see natuke!

Õhk.

Mis tuli sul siis taga oli? No, mis nad ütlesiwad?

Hans.

Wahimeest ei olnud kodus, jätsin raha naese kätte, ja wana Liisu on omas saunas alles praegu põlwili maas. Tänab suure häälega Jumalat. Lubas omale kohe laadalt lehma osta.

Õhk.

Soo, wõi nii. (Murelikult Hennule.) Kuhu me’ nüüd selle hulga raha paneme. Kas sul kindlat kohta on, Henn? Kui karmantsikud kuulda saawad, et meil palju raha kodus on, — nad wõtawad meil hinge seest wälja.

Henn.

Pole wiga, küll me' nõuu leiame. Esiotsa ei tea seda ju weel keegi.

Hans.

Meister! Pugege rehe ahju, see on kõige kindlam koht. Jätke jalad wälja, keegi ei pääse kallale.

Õhk (Hanssu juuksist sarjates.)

Poiss, sina! Wõllaroog mul.

Hans (wingus mokkadega.)

Aih! Aga see on päris õige nõuu. Wana Weermann oli korra kindla koha pärast külas ahju pugenud.

53


     Temal ei ole tüll raha kaasas olnud, waid palju kohtu-aktide ärakirju.

Henn.

No, tema oli ka kange kohtuskäija, ega temal kohtukäimisega muud wara enam ei olnud, kui paljalt weel kohtu-aktid.

Hans (endise wingus suuga.)

Meister, kas nüüd tööd ka annate wõi?

Õhk (paukudes.)

Wõi sa ilmarigu, wõi tööd! Kas sa weel ei tea, et nüüd kõik sinu on, masin, kui pressraud ja käärikott! Wõta kõik! Wiiuli ma annan ka, aga jäta mulle eestkätt mängida, seni kui ma omale uue muretsen.

Tiina (lähemale astudes ja õhule pai tehes.)

Meister, tehke ikka minu poolik jaki enne walmis. Kes ta muidu mulle ära teeb. Teie sarnast meistrit ju enam ei ole.

Õhk.

Olgu siis, Tiina, (paneb käe neiule ümber piha), aga — siis peab see küsitud musu ka tulema.

Tiina (Õhku eemale tõugates.)

Õhk! Hull kuriwaim! Kas ta nüüd käest ära ei ole!

Perenaene (pahaselt.)

Wa’ kergatis! Tea mis see meister sulle weel ära ei tee. Õhk teeb muidu nalja, ega ta sind kohe ära ei söö!

Waheseina taga on kardpillide muusikat kuulda.

Henn.

No-noh, mis nüüd!

54


     Wiies etendus.

Endised ja seitse rättseppa (lompawad muusika ajal ridamööda sisse ja seawad ennast ringi. Kõne ajal tuleb ka muusikakoor sisse, kui selleks ruumi on. Muidu wõib koor ka taha waheseina jääda. Rättsepad hästi edewasti riides.)

Esimene rättsepp.

Auulik ametiwend, herra Õhk! Teie olete üks kuulus mees enne olnud ja nüüd weel kuulsamaks saanud. Ei ole teist teie sarnast. Meie rättsepad oleme tulnud teid teretama ja teile õnne soowima, sest teie olete meie seisuse auu ja ilu. Rättseppade seisus on üks ärawalitsetud seisus, see on ammust ajast kindel. Mina ei ole küll mitte mõni peenikene saksa-rättsepp ja ei oska oma sõnu ilusasti seadida, aga see on kindel, et rättsepa seisusest kõik ajad ja rahwad teadsiwad lugu pidada. Juba wanem kui ajalugu — muinasjutt teab rättseppadest rääkida, kes wanal ajal Türgi sõtta läksiwad ja teile wahwadest karutükkidest karjalapsedgi üksteisele pajatawad. Pärast — ajalugu teab paljugi teatada rättseppadest, nagu näituseks ühest, kes koguni Ameerika Ühisriikide trooni pääl istus ja kelle walitsuse küünarpuu alla endid maailma rahwad kummardasiwad. Ja teisest, kui kuulsast kindralist, kes oma suure nõelaga terwed sõawiied enese ees põgenema ajas. Laulikud on meitest laulnud ja würstidel oleme meie — püksimõõtu wõtnud! Mina ei ole aga mitte harjunud pikka kõnet pidama, waid enam nõelaga torkama, sellepärast wõtke hääks, kui ma ütlen: kuulsamat ei ole minu teada rättseppade soost ülestõusnud, kui teie, sest teie olete kümmetuhat rubla wõitnud. Ja raha on, mis kuulsaks teeb. Raha peab wõtma rahwa käest, aga teie olete teda ka loosiga saanud. Ja nüüd lõpetan mina selle salmikesega:


Need meistrid meie oleme,

Kes targasti tööd teewad,

Kui lõikame ehk paikame,

Siis käärid käes tuld lööwad.

Herra Õhk elagu, huraa!

Seitse rättseppa (kargawad.)

Huraa, huraa, huraa!

55


     Õhk (ette astudes.)

Armsad ametiwennad! See on teist wäga ilus, et niisuguse nalja olete teinud, aga — mosekandid maksawad raha, see oleks pidanud teile tasku jääma. Ma tänan teid — (Hennule) Peremees, olge hääks, saatke poiss kõrtsi juurde ja laske neli korwi õlut tuua. Mina ei ole ju mingi kuulus mees ja ei ole ka rättsepa seisusele midagi iseäralikku auu teinud — perenaene, olge hääks ja pandke pool siga keema, mina maksan — ja palju inimesi ei ole mind sugugi täieks rättseppaks pidanud... ah, mis tarwis nii palju kõneleda. Hakkame siin pikki kõnesid pidama? Saab sestsamastgi. Olge terwe kõige eest.

Seitse rättseppa (läbisegi.)

Õhk, herra Õhk elagu!

Muusika hakkab mängima.

Kuues etendus.

Endised. Warik.

Külarahwast, tüdrukuid ja poissa kogub tahapoole.

Warik (tormab sisse ja kohe Õhule ümber kaela, wapustab kätt, tänab. Annab Õhule kolm kirja ära, mis see tasku paneb. Siis hakkab ümber waatama ja waljusti rääkima, nõnda et see muusikast üle käib.)

Mis awalik rahurikkumine siin täna on. Pasun plärtsub, tuuba turtsub, wilispill löö tirilitti. Wäljas kaagutawad kanad, hauguwad koerad, röhiwad harjas-loomad, külarahwas kogub kokku. Kelle lubaga? Wallawalitsuse nimel küsin ma! (Muusika raugeb.)

Seitse rättseppa (Wariku ümber, läbisegi.)

Meie, meie tulime Õhule õnne soowima!

Warik.

Õhule õnne soowima? Teie! (Külarahwas kõhutawad naerda, rättsepad jääwad norgu.)

56


     Warik.

Kogudus wait! Mul on teile sõnakene ütelda. — Auulik kogudus! Mis teie olete kokku tulnud waatama, kas rättseppa, teda talust talusse weetakse, ehk meest, kes üle öö on rikkaks saanud? Teil on õigus. Rättseppade seast ei ole rikkamat kui herra Õhk. Temal oli ja temale anti. — Aga kelle sarnaseks tulewad needsinatsed siin, tema ametiwennad arwata? — Nemad on kehkenpüksid sarnased, kes pilli lööwad ja simmanni teewad ja kelledel ep ole raha, pääraha wõlg ära maksta. Waid Õhk oli mees mis mees, täitis walla punktid ja inimesed ütlesiwad: tema pole mitte kerge aruga, kui needsinatsed….

Hääled rahwa keskelt.

Elagu isand Warik, temal on õigus? (Rättsepad nurus.)

Warik.

Kellel on, sellele peab antama, aga kellel ep ole, nagu neilsinatsil teistel rättseppadel, nende käest peab, see mis neil on, ära wõetama. Häda teile, teie jakimeistrid, wallawalitsus tuleb teie pääle kui paine öösel ja wõtab pääraha wõla ette ära teie gummikraed ja uuriketid, ja neid ei pea teps teie juures leitama. (Rahwas naerab.)

Teid kõik, kes teie mitte rättsepad ei ole, teid palun mina ligi astuda ja tõstame selle tooliga isand Õhk üles, täheks, et tema tänase päewaga rättseppade, sumptist on wälja astunud ja erainimste kilda üles wõetud. . .

(Kisa ja kära. Õhk tõstetakse huraa hüüdmisel lae alla üles. See peab aga kõik ruttu minema, et igawaks ei läheks.)

Warik (toob jahu-nõuu nurgast ette laua pääle.)

Kogudus wait! — Et meie nüüd sellesinatse sõbra Õhu rättsepast lahti ja selle seisuse sisse oleme tõstnud, kes rättseppa tarwitab, siis lahutagem nüüd wälja talled sikkudest ja rättsepad rahwa seast, ja tehkem wahet rättseppade ja mitte rättseppade wahel. Ma palun teid, auusad rättsepa isandad, kes teie tuulese ilmaga käärikotti kaenlas ja pressrauda kalitsas kannate, astuge lähemale ja pistke, et mütimulla hunikut saadawal ei ole, ninaga hauk siia jahu sisse, et meie teie arwu kokku saaksime ja ära lugeda wõiksime, palju teid siia täna on kokku tulnud...

57


      Õhk.

Auulik wahimees, ma palun sõnaõigust.

Warik.

Herra Õhu käes on sõna! Kogudus wait.

Õhk.

Teie nali läheb liiale, ja teine toon oleks teie kõnele ka sündsam. Rättsepa seisus on auus seisus, sest, „kes tunneks saksa santidest, kui rättseppaid ei oleks”. Ehk, „kes tõstaks mütsi würsti eest, kui nende nõel ei õmbleks”...

Warik (naerdes.)

Sest mähähhä, mäk, mäk, mäk!

Õhk.

Palun mitte eksitada. Teie, kes teie ial ei ole rätt-sepp olnud, ei wõi mitte ühe rättsepa hingeelu saladuse sisse tungida, ega wõi mõista, kas rättsepa süda sees nutab wõi naerab, selle üle, et ta rättsepp on. Rättseppade seast on tublisid mehi üles tõusnud ja wälja tulnud ...

(Rätsepad on rõõmsamini elewil.)

Warik (naerdes.)

Ülestõusnud ja wäljatulnud, aga mitte rättsepaks jäänud!

Õhk.

Kui teie eksitate, siis ma ei wõi rääkida. — Ja mina ise? Teie olete mind minu enese tahtmata ja wasturääkimisest hoolimata rättsepa seisusest lahti tõstnud, mina aga ütlen — kui laulusalmikest solkida tohib:


Rättsepp ma olen ja rättsepaks jään,

Kuni ma elan ja hauasse lään,

Rättsepaks taewas mul elu on andnud,

Rättsepaks ema mind õppima pannud.

Rättsepp ma olen ja rättsepaks jään.,

Kuni ma elan ja hauasse lään.

Elagu rättsepad!

58


      Seitse rättseppa (hääl tujul, kui mesilasid Õhu ümber.)

Elagi, herra Õhk, elagu!

Õhk.

Auulikud pillimehed, lööge üks lustiline lugu. Küla neiud tahawad tantsida. Aga üks tubli talupoja jant. Talupoja jant on alati kõige parem.

(Muusika hakkab kohe mängima, rättsepad tõttawad tantsima. Tants rättseppade lompamise pärast hästi weider.)


Waheriie langeb.

59


Neljas järk.

Mängukoht endine;.


Esimene etendus.


Õhk hästi unine, istub laua juures ja rehkendab, pärast Henn.

Oeh! sellest eilsest jandist pää päris unine ja segane. Juudas wõtku neid, kas mul seda joomist tarwis oli! Enese raha eest osta omale haigust kaela. Aga nüüd mina astun ka jalamaid karskuse seltsi liikmeks, et sellest sunniwiisil joomisest korra lahti saab! Seni ma ikka hoidsin ennast kõrwale ja mõtlesin: Inimene jõuab ise enese üle walitseda. Tühja ka. Mis sa wastad neile, kui nad pääle ajawad ja sul karskuse tõotust ei ole antud. Aga, on tõotus antud, siis on wastus kerge: Auu asi, mees peab sõna pidama. — Oeh!


Kui suur see eilane rehnung siis oli ja palju mul weel seda raha on? Kakstuhat rubla on muidugi oma rumaluse pärast mokas! (Rehkendab.) Hennule sai sada — Warikule sada — Sauna-Liisule sada. Õe lastele ma saadan 50 — kiriku waestele 10, konjak maksis 36 — ja eilne pidu 13 rubla 20 kopikat. Palju siis weel jääb? Kümmetuhat oli, ei, kaheksatuhat — siis on mul weel seitsetuhat wiissada ja üheksakümmend rubla. Heldene aeg, just kui sulab käes kokku! Neljas jagu wõidust juba ära! (Pistab käe tasku.) Mis kirjad need siis on? Ah, Warik eila tõi. Kolm tükki korraga? See on liig. Ei mõista põrmugi arwata, kust nad on. (Kisub esimese kirja lahti ja loeb.)

60


„Kõrgeauuline herra! Suur õnn, mis inimesele ootamata jagatakse, teeb südamed heldeks wiletsate wastu, keda saatus põrmu sisse rõhunud. Üks halatsemise wääriline inimene ja lesknaene wõtab enesele julgust, teid paluda...”


Kes niisugune halatsemise wääriline inimene ja lesknaene on? — „Emilie Sipelgas.” — Ei ole kuulnud ega näinnd. Mis niisugune siis tahab?


„... üks paarsada rubla laenata, mis ma tänuga teile jälle ära maksan...”

Sundku ka sind weel! (Wiskab kirja laua alla.)

Henn (tulles.)

Noh, mis pää teeb? Walutab?

Õhk.

Muidugi walutab. Kus ta jääb!

Henn.

Wana Kaali-Juhan oli juba hommiku wara siin, tahtis sinu käest raha laenata. Lubas obligatsioni wastu teha. Kõht ette paksuks joodud, palged ripnewad. Ma ei lasknud sinu jutulegi; ütlesin, et sa kodus ei ole. Tea, mille pääle ta weel obligatsioni teeb, talu polegi muud enam, kui obligatsionide hunik. Oma paksu keha pääle wõiks ta obligatsioni lüüa lasta, see oleks aga ka kõik.

Õhk.

Ega nüüd keegi enam muud ei mõistagi, kui raha laenata tahta. Üks kerja-kiri praegu laua all. (Hakkab teist kirja lahti wõtma ja lugema, Henn loeb seda, mis laua all oli.) Kuula siin. Hahaha!


„Auustatud herra! Mul on suur perekond, kaheksa last, kaheksa poega ja kaheksa tütart. Tahtsin linna kolida, ja woorimeheks hakata, millega hää teenistus pidawat olema, aga hobune ja troska puuduwad. Palun teid Jumala pärast mulle omast suurest rikkusest üks sada rubla laenata, et ma oma

61


      kaheksa lapse ja laulatatud kolmanda naesega linna wõiksin kolida. Ma maksan tänuga ära, kui, nagu loota, hääd sehwti saab.”

Henn.

Kes niisugune on?

Õhk.

„Teie sõber ja handwärlkPeeter Pintsol.”

Henn.

Hahaha, wana Pintsol! Waata, mis tema wälja arwanud. (ära.)

Õhk.

Jää aga, wana wennas ja handwärk, omale maale ja toida ennast auuga. Minu käest ei saa sa krossigi. — Ega see kolmas kiri ka parem ei ole. (Loeb.)


„Auustatud suguwend! Häda ajab härja kaewu. Mis mina teid palun, kui see täide läheb, oleks see küll üks ootamata ime, aga imetegusid sünnib maa pääl iga päew. Ma palun alandlikult, laenate mulle nelikümmend rubla õmbluse masina ostmiseks. Jumal saab teid hääteo eest õnnistama ja aegapidi tahan ma teile laenu tänuga ära tasuda.

Minu wana isa oli eluaegne mõisa aidamees. Kui palaw kuiwatamise rehi ja külm ait temale lõpuks jooksja haiguse liikmete sisse tõiwad, lasti ta lahti. Nüüd meie elame ablaagris. Mis meil oli, on isa põetamise pääle ära kulunud. Isa käis küll ka herra juures abi palumas, aga sääl öeldi, seda ei olla weel keegi kuulnud, et eluaegne aidamees ei olla ennast rikkaks warastada oskanud. Ometi on see nõnda ja meil ei ole muud, kui mis mina kümne küünega teenin ja isa ei saa weel ikka toast wälja. Kui mul masin oleks, küllap ma siis kergesti enesele ja isale jõuaksin päätoidust muretseda, aga — kust wõtame masina!

Laenake mulle see raha. Kaks inimest saaksiwad teie eest alati Jumalat paluma.

Tiiu Ellerhein.

62


Sa sitikas, päris südame teeb haledaks sees! Raske on küll uskuda, et wanal aidamehel midagi ei ole, aga — õige wõib see olla ka. Masina pead sa saama, sa wäikene wint, kui ma järele kuulan ja õige on, mis sa laulad. Et ma pärast ei kahetse, panen kohe raha ümbriku sisse ja kirjutan aadressi pääle. (Teeb seda.)

Henn (üle läwe.)

Keegi sõidab klirinate ja kelladega õue, suur ilus poleeritud ja polstertatud saan, aga hobune aiste wahel kui roots.

Õhk.

Siis on mõni lätlane. Neil on alati wedruwanker, aga hobust ei ole ees ega sedulkat pääl. Eestlasel on hää hobune ja tugewad riistad, — kas tal regi wõi tööwanker järel, see on tal enamasti ükskõik.


Teine etendus.


Õhk, Lätlane.

Lätlane.

Labriiht! Tere hummungus ka !

Õhk.

Tere, tere!

Lätlane.

Kas ta Ehku, rattsepp Ehku maaja om?

Õhk.

Ei ole kodus. Mis teie temast siis tahate?

Lätlane.

Ma ta'a natuks kokku saama.

Õhk.

Rääkige asi minule ära, ehk ma wõin temale ütelda.

63


      Lätlane.

Ma kuule, kus ta teme om muid paillu ra'a Mina om ra'a wajag. Mina om naabur, teine lätlan, teme tee oplikaks un wota igaun-pus ra'a wellgu. Sis ma ka tee oplikaks, un ta'a ka ra'a wellgu wotamen. Ma ei saa maaksiel niants sellge, bet ee...

Õhk.

Mis te' rahaga tahate tegema hakata?

Lätlane.

Ma ta'a nain wutamen un tee eerban. Bet nu ei om jouud, permand ei om walmis.

Õhk.

Mis pagana „permand” see on?

Lätlane.

Sisama permand, (Näitab põranda peale.)

Õhk.

Ahaa!

Lätlane.

Slitt, kausch slift, wega pa'a, kus ta Ehku ei om maaja. Ma juba ta'a waremb on siia, bet eege kjulm ilm om wälla, siis ma ljää kertsi sissi un wota suutäis wi-in, un sis tule ilja. — Ei kjedegi, sis ma era leits un tule teine kjerd. Ar deawin! (Ära.)

Õhk.

Ar deawin, ar deawin! — Küll on aga ka jutt juba laiali!


Kolmas etendus.


Õhk. Perenaene.

Perenaene.

Tulin waatama, kas lõunale tulete ka wõi ?

Õhk.

Tulen ikka, perenaene, miks ma ei tule!

64


      Perenaene.

Minge siis tahakambri, Henn on juba sääl.

Õhk.

Mina tahtsingi teiega rääkida, perenaene, kuidas nüüd minuga saab wõi on. Teate ju, et rättsepal, poiss-inimesel korterit ei ole. Kas ma ei wõiks esiotsa teile korterisse jääda? Söögi ja kõige eest tahan ma auusasti tasuda.

Perenaene.

Ja muidugi! Kuula nüüd, weel tasuda! Kas küll juba tasutud ei ole? Meil tillukene tagakammer ju päris tühi seisab. Tiina woodi sees. Selle wõime wälja wiia!

Õhk.

Ega siis minu pärast ei ole waja tütre woodit wälja wiia!

Perenaene (hääl meelel, lööb Õhku nalja pärast.)

Kuule nüüd kurjategijat. Kas siis ruttu küll jälle woodit sisse tagasi ei saa, kui lood nõnda lähewad. Nüüd wiime ikka wälja.

Õhk.

Pai, perenaene, ega ma nõnda ei mõtelnud. Mina tahtsin ütelda, et ma Tiinat tülitada, ja tema tuba ärawõtta ei tahaks.

Perenaene.

Tulge no tulge lõunale! (Ära.)

Õhk.

Waata, kuidas inimene mõni kord sisse ei kuku!


Neljas etendus.


Õhk. Kiilaspää.

Kiilaspää.

Terre, naesewend, terre! (Hakkab wäga soojalt Õhule ümber kaela.)

65


      Õhk (natuke külmalt.)

Tere, õemees.

Kiilaspää.

Ma tulen sulle õnne soowima,naesewend, palju õnne. Kus selle raha ots, mis sina korraga oled saanud! Naene ja lapsed saadawad ka palju tuhat terwist.

Õhk (kibedalt.)

Tänan, Õnne mul on juba, õemees, kaupmehe saks hakkab rättseppa sugulaseks lugema.

Kiilaspää.

Aga, wend, miks sa wiha pead! Mõtle, kui meie enne ühes karjas käisime ja olime. Kas meie ei olnud üks süda ja üks hing? Miks sina minu wastu nukker oled?

Õhk.

Üks süda ja hing olime meie küll, aga ainult seni, kui sina ootamata wiisil ristiisa käest nelisada rubla pärisid ja kõrtsimeheks hakkasid. Kui sul siis warandus kaswama hakkas, siis sa ei hoolinud enam rättsepast. Ja weel, kui sa kõrtsimehe ameti maha panid, ja kauplema hakkasid. . .

Kiilaspää.

Jaan, wend, südames olen ma sind alati sugulaseks lugenud. Mis sa jonnid ja wanu asju ette tood. Unustame ära ja oleme jälle wennad.

Õhk.

Istu, õemees.

Kiilaspää.

Mis sa siis nüüd selle hulga rahaga tegema hakkad? Ka minu wiisil kauplema wõi?

Õhk.

Ei ole weel aega olnud, seda plaani teha.

66


      Kiilaspää.

Kas tead, meie pidasime kodus naesega nõuu. Sinul seisab raha ilmaaegu kodus, mis ta hallitab! Raha on waja teenima panna.

Õhk (natule pilgates,)

Ma wiin raha panka.

Kiilaspää.

Aga kui pank pankrotti jääb? Ja mis sa sääl oma raha eest saad? Waewalt neli protsenti. Ja mina wõiksin nii kenasti, kui sa paartuhat kuue protsendi pääle — ega ma ju ilma ei taha — mulle laenad, kewadeni mõni hää sada kaalu linu osta ja mõni sada teenida. Ja mis weel poekaup linakauba läbi jookseks! — Ja raha oleks ometi minu käes täitsa julge, ega ma ju wõõras ei ole.

Õhk (nukralt.)

Sa ei tunnegi linade sehwti.

Kiilaspää.

Mis? Iga kolmas tühi talu peremees ostab meie ajal linu, ja siis mina ei peaks oskama, kuna mul ometi kõik kaupmeeste wigurid juba tuttawad on!

Õhk.

Iga teine kolmas neist on aga ka pükste pääle saanud, luieni.

Kiilaspää.

Ütle parem otsekohe wälja, sa ei taha anda.

Õhk.

Mis nüüd küll seda. Õige on küll ka see, sest ma mõtlen enesele talu osta, kui sündsa leian:.

Kiilaspää.

Talu osta! Ega sul ju kohe raha talu eest wälja maksta ei tule. Kewadiks, kui linade sehwt läbi on,

67


      saad ju oma raha jälle kätte. Mina weel kirjutasin kodus hää lootuse pääle, et sa oma õele ja õemehele raha ei keela, weksligi walmis, — nüüd on tempelpoogen ka maha wisatud.

Õhk (pahaselt.)

Waata nüüd? Sa nopid juba sulgi, kui lind alles otsa pääl on!


Wiies etendus.


Endised. Joowikas noor (joobnud.)

(Joobnud oleku kujutamine ei tohi mitte inetuks minna.)

Joowikas.

Tere, terekst kah, jah! Istume kah! (Langeb istme pääle.)

Õhk.

Tere, herra Joowikas! Kust teie siis tulete! Lubage, et ma esitelen: wallawanema abi, herra Joowikas, ja minu õemees, kaupmees Kiilaspää.

Kiilaspää.

Meie juba tunneme üksteist. Tere, wallawalitsus!

Joowikas.

Tunneme jah! Noh, wõtame suutäis napsi kah, jah! (Kisub pudeli taskust ja palub Õhule.) Suutäis jah! Nononoh!

Õhk.

Tänan, mina olen karsk.

Joowikas (rüüpab ise.)

Jajajah, karskeid peab ikka olema kah, jah! (Pakub Kiilaspääle.) Wõtame ise kahekesi kokku, (Õhule.) Sa tule nüüd mulle appi, appi jah!

68


      Õhk.

Nonoh?

Joowikas.

Appi, appi, muuduu nüüd enam ei ole jah! Rüüpame kah!

Õhk.

nan, ega mina ei rüüpa.

Joowikas (kaardi toru põuest wälja kiskudes.)

Ma tõin kontrahi ja kaardid ära teie juurde sisse kah! Pandke ära jah!

Õhk.

Mis jutt see on? Mina ei saa aru.

Joowikas.

Punga-Mart teeb mulle liiga, liiga jah, tahab wägise talu ära wõtta kah. Pane kaarditoru ära jah!

Õhk.

Mis see Punga-Mart teeb?

Joowikas.

Sa maksa talle raha ära jah ja wõta obligatsion oma kätte kah! Nõnda jah.

Õhk.

Mina ei saa ikka weel aru.

Kiilaspää.

Oota, mina sulle seletan, wallawalitsus on täna natuke nipsus.

Joowikas.

Ole, ole hää mees jah, aita kah!

69


      Kiilaspää.

Wallawalitsusel on Punga-Mardi käes kahetuhanda rublaline obligatsion. Punga on selle üles ütelnud ja tahab raha kätte. Nõnda wist on?

Joowikas.

Jajajah, nõnda jah! Ole hää mees, aita mind nüüd jah! (Kiilaspääie.) Rüüpame kah! Nonoh noh!

Kiilaspää.

Tänan, seletame enne asi ära. Wallawalitsus tahab wist siis nüüd, et sina wana Pungale raha ära maksaksid ja obligatsioni oma kätte wõtaksid. Nõnda wist on?

Joowikas.

Jajajah, nõnda jah! (Paitab Õhu kaela.) Tule nüüd appi jah!

Kiilaspää (toob Õhu ettepoole.)

Sina küsi talu osta. Wot kus on koht. Esimese numbri põllud, heinamaa jõe ääres, kasemetsa on. Temast ikka selle pidajat ei saa.

Õhk.

Kes nüüd joodikuga hakkab jahtima!

Kiilaspää.

Mis? Joodikuga on kõige kergem sehwti teha. Tema ei jõua oma kohta hoida. Paar korda on kohus juba liikuwat warandust kirjutamas käinud; siis maksis isa oksjoni kinni. Punga-Mart on sellepärast obligatsioni üles ütelnud, et talu haamri alt oma pojale osta tahab.

Joowikas (ulatab pudeli.)

Wõtame napsi kah, nononoh! (Jääb tukkuma.)

Õhk.

Joowika koht on mulle meele järele, aga — kust teda kätte saab?

70


      Kiilaspää.

Sina maksa tõesti Punga-Mardile raha ära ja wõta obligatsion oma kätte. Siis aja koht ise haamri alla.

Õhk.

bi asi. Ei, seda mina ei taha. Jah, kui hääga osta saaks.

Joowikas (pudelit käest maha ja katki kukkuda lastes, ajab korra silmad lahti.)

Wah! (jääb jälle tukkuma,)

Kiilaspää (naerab põlgawalt, siis Õhule.)

Kuule, mina kauplen sulle talu kätte, kas tahad?

Õhk.

Kui sa selle tüki läbi teeb, pead sa kewadeni ilma protsendita minu käest kakstuhat rubla kaubelda saama.

Kiilaspää (annab kätt.)

Asi tops! (Raputab Joowikut õlast.) Wallawalitsus! Herra Joowikas!

Joowikas.

Jajajah! (Silmi lahti ajades.) Noh? (Silmab pudeli tükkisid maas, tõstab pudeli kaela üles, haledasti.) Katki läinud !

Kiilaspää.

Lass tühi läheb. Kuidas see meie jutt, kõne jäi?

Joowikas.

Jutt kõne jah? Kuidas jäi jah? (õõrub silmi.) Kas Õhk tuleb mulle appi, jah?

Kiilaspää.

Ei! Aga mina annan sulle paremat nõuu. Sina müü talu Õhule ära, siis oled korraga kõigest murest waba. Saad weel sularaha peo pääle kah. Punga-Mart ajab ta sul ikka haamri alla. Palju sa talust tahad?

71


      Joowikas.

Ega see halb nõuu ei ole kah, halb nõuu ei ole kah. (Waatab pudeli kaela.) Sõidame alla kõrtsi juurde jah, kõrtsi juurde jah, sääl wõime edasi kaubelda kah! (Ajab ennast püsti.) Läheme jah!

Õhk.

Ei, kaupleme siinsamas...


Kuues etendus.


Endised. Tõistre-Toomas.

Toomas.

Tere!

Õhk.

Oo! Tere, tere.

Toomas.

Tee wiis mööda, tulin sisse waatama ja tänama ka konjaki eest. Miks te ilmaaegu ennast kulutasite!

Joowikas (Toomale.)

Sõidame alla kõrtsi juurde jah!

Kiilaspää.

istre peremees, teie tulete just kui kutsutud. Meil on kaubad pooleli, naesewend tahab wallawalitsuse talu ära osta. Aidake teie ka kaubelda, teil on niisugused asjad enam tuttawad.

Toomas.

Soo? Miks ei wõi.

Õhk (Toomale isekeskis.)

Kas talu on ka tema? Wõib olla, on isa ostetud?

Toomas.

Ükskõik, kelle ostetud, kui aga koht poja nime pääl on. Siis wõib ta kohaga teha, mis ta ise tahab. Ja

72


      koht on poja nime pääl. Ega ta muidu ei wõi wallawalitsuse ametit pidada, kui koht tema ei ole. (Joowikule.) Kas siis kaup hakkab kokku minema ka wõi?

Joowikas.

Saab kah! Sõidame alla kõrtsi juurde jah, sääl wõime rääkida kah! Sääl jah.

Kiilaspää.

No lähme siis.istre peremees, tulge teie ka kaasa.

Toomas.

Ja, miks mitte. Minge teie ees. Meil on Õhuga weel paar sõna rääkida, me tuleme kohe järele.

Kiilaspää.

Noh, wallawalitsus, lähme pääle, nemad tulewad järele.

Joowikas.

Lähme jah, tulge kah, jah ! (Kiilaspääga ära.)


Seitsmes etendus.


Õhk ja Toomas.

Kumbgi ei taha juttu algada.

Toomas.

Kas weel kuri olete minuga?

Õhk.

Mitte märki. Mikspärast?

Toomas.

Teie ei pista meie poole enam jalgagi. Töö on ka weel pooleli, — seda teie nüüd muidugi enam ära ei tee.

73


      Õhk.

Ei olnud mahtigi tulla ja — kuidas ma wõisingi tulla...

Toomas.

Mari ütles weel eila õhtu: Õhk on nüüd rikas ja uhke...

Õhk.

Kuidas te nõnda wõite rääkida!

Toomas.

Siis on hästi. Ja mis sellesse asjasse puutub, ega minul ei ole wastu midagi.

Õhk.

Oh, kust mina nüüd tohin seda mõtelda.

Toomas.

Mis? Raha paneb kõik rattad käima. Lähme nüüd kõrtsi juurde talu kauplema. See talu on wäärt osta, katsu, et selle kätte saad.

Õhk.

Joowikas on täna joobnud...

Toomas.

Mis? Kas kaine pääga mõni saab mõnda kaupa teha? Joodiku läbi tark inimene elada saab. Joodikul ei ole oma armas.

Õhk.

Ja, aga ...

Toomas.

Kui sina ei wõta, teine ikka jälle wõtab. Lähme!


Waheriie langeb.

74


Wiies järk.

Mängukoht endine.


Esimene etendus.


Õhk (üksi.)

Sääl ta nüüd on! Wana Eesti laulik ütleb ikka õieti: „Sakste woodis on ka kirbud, mis ei lase magada.” Mina himustasin rikas olla. Kas ma olen õnnelikum kui enne? Wale! Enne mina käisin talust talusse, laulsin ja lõin pilli, mure oli tundmata. Ja nüüd? — Söök ega jook ei lähe sisse. Unest ära räägigi. Rahwas tõukab hullu juttu, õemehe linakauplemise sehwt minna halwasti, wõib olla, jääwad minu kakstuhat rubla sinna! Ja ma ise? Talu on küll ostetud ja raha maksetud, — aga Jüripäewakene jõuab juba kätte, täna juba lihawõtte pühade laupäew ja — mul ei ole weel hobust ega atra, ei teenert ega tüdrukut. Kuidas ma selle asjaga toime saan wõi olen. Kui wahest wana Tõistre-Toomas wõi mõni muu nmulle appi ei tule, mina ise küll ei oska hulluks ega targaks, mis kõige päält ette wõtta wõi jätta!


Teine etendus.


Õhk, perenaene, (pärast) Tiina.

Perenaene.

Mis te nüüd istute ja muretsete siin Üksinda? Teie wõiksite ometi ka lustilisem ja rõõmsam olla.

75


      Õhk.

Ah, perenaene, mis ma paremat mõistan teha. Eks ole ka pää muresid täis. Rahwas tõukab kõiksugust juttu, ei jõua kõike ära kuulatadagi.

Perenaene.

Ja sellesama asja pärast minagi teiega tahtsin rääkida. Meie peame teid poiss-inimest nüüd ka juba mitu kuud siin korteris, külarahwas küsiwad ikka minu käest, millas pulmad tulewad. Minule te ei ole midagi rääkinud, Tiinale ka mitte; mina kui lapse ema pean ometi teie käest küsima, kuidas asi jääb? Teised kosilased ei julge teie pärast ka enam tulla.

Õhk (kohkudes.).

Oi heldeke, perenaene, niisuguste juttude wastu ei wõi mina midagi. Kust mina nüüd naesewõtmise pääle tohin mõtelda, mina ei ole ju weel midagi. Kui ma koha kätte saan ja taluwärgi juba sisse seadinud olen, ehk siis hakkan mõne teenija tüdruku pääle mõtlema. Wõi talulapsed minule ikka tulewad.

Perenaene.

Küllap nad tulewad, wõi te olete kellegi käest küsinud.

Õhk.

Oh, ei mina ei julge. Kus selle häbi ots, kui ma pika nina saan.

Perenaene (hüüab).

Tiina! Tiina, tule siia.

Õhk.

Oi, oi, perenaene, ärge hüüdke, mina pelgan. Mina lähen ära. (Kahrnab kübara ja läwest wälja.)

Perenaene (järel waadates).

Wot, kus mul wana narr!

76


      Tiina (tuleb).

Mis oli, ema?

Perenaene.

Sa pead Õhu ümber palju mahedam olema, et ta julgust saab. Tema narr pelgab. (Mõlemad ära.)


Kolmas etendus.


Õhk (waatab ettewaatlikult ukse wahelt, kas tuba tühi — sisseastudes).

On ära läinud, taewale tänu. Just kui tangide wahele pani! — Tiina on ju wiks tütarlaps, aga mul ei ole seda weel unesgi meelde tulnud. Oi, oi, oi! Ka selle asja poolest anti enne rahu. Küll olen mina waene mees wõrakis! Koliks wälja, kuhu lähed hingega kallil pühade laupäewal!


Neljas etendus.


Õhk, wana ja noor Joowikas.

Noor ei räägi midagi, seisab kui nui nurgas.

Wana Joowikas.

Tere hommikut. Juhatati siia tuppa. Kas teie olete rättsepp Õhk wõi?

Õhk.

Nõuda mind enne hüüti küll.

Wana Joowikas.

Ega te mind, wana inimest, küll ei tunne?

Õhk.

Ärge pandke pahaks, ei küll mitte.

Wana Joowikas.

Mina olen selle isa sääl. (Näitab näpuga poja pääle.)

77


      Õhk.

So? (kõrwale) Waid mis nüüd tuleb.

Wana Joowikas.

Mina tulin õige ristiinimese poolest teile ütlema, et teie teate ja wahest ilmaaegu enesele kulu ei tee: Teie olete petta saanud. Minu poeg, see lakekoer sääl, olla teile talu müünud. Temal ei ole talu ega muud. Talu on minu ostetud ja minu oma. Raudwaragi talus on minu. Talu oli ainult poja käes pidada!

Õhk.

Kuidas! Mina olen talu eest nelituhat rubla sularahas wälja maksnud!

Wana Joowikas.

Kahju küll, armas ligimene.

Õhk (pahaselt).

See on rumal lori. Kaup on notariuse juures tunnistusmeeste wahel tehtud, see waatas paberid ja kontrahid läbi. Kõik oliwad õiged. Talu ou kontrahi järele teie poja, Juhan Juhani poja Joowika oma. Kontraht on juba kohtu juures kinnitada.

Wana Joowikas.

Ei ole õige, armas ligimene. Kontraht on minu nime pääl, minu allakirjutatud. Selle pääle wõin ma kümme tunnistusmeest ärawanduda lasta. Minu isa nimi oli ta Juhan ja minu nimi on ka Juhan Juhani poeg Joowikas.

Õhk.

Seda rääkige wanadele naestele. Kas siis notarius asja ei tundnud ? (Noore Joowikule pääle karates.) Miks sa siis ei ütelnud, et talu sinu ei ole?

Noor Joowikas.

Talu on minu, eluaeg olen ma teda pidanud, eluaeg jah!

78


      Wana Joowikas.

Rendi pääl, pojake, rendi pääl. Rent on sul wõlgu, mul on kontraht ja tunnistusmehed.

Õhk.

See on kõik tühi jutt. Mina ei lase ennast hirmutada. Küll kohus asja õiendab, kui waja on.

Wana Joowikas.

Ja-jah, küll kohus õiendab, armas ligimene. Protsessige, wisake weel üks tuhat wõi paar adwokaatidele kurku. Minge kohtu juurde kuulama, siis kuulete, ma panin proklama kinni. Ega kohus mind muidu kuulda ei oleks wõtnud, kui mul õigus ei oleks olnud.

Õhk.

Kas ikka tõe jutt on wõi?

Wana Joowikas.

Tõe jutt, tõe jutt, armas ligimene.

Õhk (hirmsas wihas mõlematele rusikaga nina all).

Karmantsikud! Makske mu neli tuhat rubla tagasi! (Wingudes) Mu raha makske tagasi, ma ei tahagi teie talu !

Noor Joowikas (nukralt.)

Raha kandsiwad wõlauskujad kui kaarnad laiali. Kopikat mul ei ole! Hinge tahtsiwad ka weel seest wälja wõtta, wälja wõtta jah!

Wana Joowikas.

Kahetuhandaline obligatsion on teil ju alles. See raha ei lähe kaduma.

Õhk (karjudes).

Wälja, wälja läwest, ehk ma ei jõua ennast enam walitseda. Wälja!

(Joowikud taganewad hirmuga läwest wälja.)

79


      Õhk (langeb istme pääle).

Oeh! (Käsipõsakile.) Püha kuningas, tule sa ise appi, kui see nüüd tõsi on! Oeh! Tõistre-Toomas manitses küll, waata ette, waata ette, aga ise ta aitas mulle talu kaela kaubelda. Kes teab, kas oli notarius, kuhu nad mu wiisiwad, wõi oli mõni kabajantsik wõi kelm koguni, kus nad moodi tegiwad ja mu raha käest ära wõtsiwad. Toomas ligi ei olnud. Oeh! (Jääb käsipõsakile raskesti mõttesse.)


Wiies etendus.


Õhk, Kiilaspää, naesega.

Uks läheb lahti, Kiilaspää naesega tulewad sisse ja jääwad alandlikult Õhu taha seisma; sosistawad isekeskis.

Õhk (tõstab pää üles, karmilt).

Noh, mis on?

Kiilaspää (waatab enne naese, siis Õhu otsa, õhkades, alandlikult.)

Tulime, wend, sinu palwele. Häbi on küll, aga ei wõi parata! Kõik muu nõuu on ära katsutud.

Õhk (karmilt).

Noh, mis on? Minu kaks tuhat rubla mokas?

Kiilaspää (kahte kätt üles tõstes).

Halasta! Päästa mind, armas naesewend!

Õhk.

Kuidas mina sind pean päästma. Mul ei ole enesel enam midagi.

Kiilaspää.

Ehk sa wõid weel kuidagi! (Naene hakkab waljusti nuuksuma.) Mul on tänapäew tuhat rubla tarwis, muidu nad müüwad mu maja ja wara, ja ma olen kerjaja walmis. Tuhanda rublaga oleksin ma aidatud ja kõik wõiks weel hääks pöörata. Sa ei usu, kui suurte kelmide kätte ma langenud olen, oh Jumal!

80


      Õhk.

Ma olen ise weel suuremate kelmide kätte langenud! Aga mis sest rääkida!

Kiilaspää (ägades).

Oh Jumal! Ta ei anna! Oh mu waene naene ja õnnetud lapsed! (Langeb jõuetult istmele. Naene nutab.)

Õhk (wihaselt).

Seda sa ei tohi ütelda, et ma ei anna! (Kisub punga põuest ja wiskab rahapaki Kiilaspää ette laua pääle.) Mu Wiimased tuhat rubla, (näitab) pung on tühi! Wõta ja minge. Näete, mul ei ole enam midagi, kui need paarsada rubla weel. Nendega ma sõidan linna, ostan enesele masina ja hakkan jälle rättsepaks. Jumal aidaku meid kõiki.

Kiilaspää (üles tõustes).

Lähme, naene. Tulgu mis tuleb, sel wiisil andes meie tema raha ka ei taha, kui ta sellega meie kui tema warandus oksjoni haamri alt päästetud wõiks saada! Lähme! (Hakkawad liikuma.)

Õhk.

Soo? Muidugi! Paluma pean ka weel, et te’ mu raha kaasa wõtaksite? Olgu siis see ka weel, ma palun: Armas õemees ja õde, olge hääd, wõtke. (Wõtab raha laua päält ja surub õele pihku.) Soo! Minge nüüd Jumala nimel! Andke mulle kord tagasi, kui jõuate. (Tungib neid tasakesi läwest wälja.) Minge, minge! Tänu ma ei taha. Jumal teiega.

(Tagasi tulles.) Oh mu waene, waene pää, ta ei jõua seda kõik kokku wõtta! — Siis otsas kõik, see minu suur wõit? Läbi? Pung — tühi? Hahaha! Ja protsess ka weel kaelas!


Kuues etendus.


Õhk, Warik.

Warik.

Tere, herra Õhk! Kaks kirja. (Käega Õhu õla pääle koputades, kawalasti.) Soowin õnne. Tõistre-Tooma ja Marie preili poolt. (Annab kirjad.)

81


      Õhk (kurwalt).

Pandke sinna laua pääle. Ja kas ma tohin teid midagi paluda?

Warik.

Aga muidugi!

Õhk.

Jätke mind üksi. Mulle on rahulist silmapilku waja.

Warik.

Aga häämeelega. Hääd päewa, herra Õhk.


Seitsmes etendus.


Õhk (üksi), perenaene (käib läwe pääl kuulatamas).

Õhk.

Tõistre-Tooma ja tütre poolt. Tean juba, mis nende sees seisab! Kas ma wõtan neid lahti wõi ei? Äritust on täna isegi küllalt olnud, enam kui waja! Ah, mis! Inimesel peab jõudu olema hoopisid kanda, mis nad mehele ikka teewad. (Kisub esimese kirja lahti.) Tooma oma. (Loeb.)


„Armas Õhk-rättsepp! Kuulen rahwa käest, et teie suur wõit hakkab läbi saama. Kas ma teile küll ei kinnitanud: Joowikule ei tohi enne raha maksta, kui kohtu poolt kinnitatud kontraht taskus ei ole. — Ma tulin linnast ja olen kohtu juures järele kuulanud: talu on tõesti wana Joowiku, ja teie ei saa neile midagi teha. Notarius on selle läbi eksitatud saanud, et wallawalitsus talu poja Juhani omaks tunnistas. — Nii kergemeelse inimesega, nagu teie olete, kes rahaga sugugi ei oska ümber käia, ei wõi meil mingisugust ühendust olla. Jääme terweks.”


Arwasin juba. No, Jumal tänatud, et mul nii kalgi südamega inimestega „mingisugust ühendust ei wõi olla.” Naljaks loeme ka weel ära, mis Marie preili kirjutab. (Kisub teise kirju lahti.)

82


      „Armas herra Õhk! Annan teile teada, et ammu oodatud kosilane, herra Maasikas, eila minule wiinad kodu tõi ja mina ennast temaga kihlanud olen.”

(Wirutab kirja wastu lauda.) Hahaha! Külm, nagu ärajahtunud pressraud! Südant niisugustel rinnus ei ole!

Wõib olla, neil on õigus, ehk on, nagu ilm ütleb, rättsepp kerge aruga, ja oli ilmaaegu punnimine kõik, kui mina ennast terwe aruga inimeseks lugesin! Hahaha!


Ja seda kõik oli minule waja? Minule? Mis saawad ilma inimesed ütlema! Kuidas saawad nad naerma ja hirwitama!


Naerma ja hirwitama? Mis? Kas ma madalamale olen langenud, kui ma enne olin? Ma ei ole oskanud raha hoida? Kellele ma kahju olen teinud? Iseendale, kellegile muule. Rusikas hirwitajatele nina alla! Mina oma kuraasi ei jäta. Öeldakse, et eestlane, kui tal süda süüta ja puhas, madalamale ei wõi langeda, kui sinna, kust ta tulnud, adra taha tagasi. Noh, Õhk-rättsepp langeb ta töölaua taha tagasi, aga madalamale ka mitte üks toll! Pää püsti! Nõnda on õige.


Kaheksas etendus.


Õhk. Külatädi (suure pehme puntraga).

Tädi.

Terekst ka!

Õhk.

Tere. Mis jälle on?

Tädi.

Kas teie olete Õhk-rättsepp wõi?

Õhk.

Mina olen küll.

Tädi.

Teile saadeti see pakk siin. Ei lastud enne lahti teha, kui homme hommiku.

83


      Õhk.

(Kõrwale.) Waid mis uus löök see jälle on! Täna on mustade murede päew, aga —tulgu! Mina olen juba panetanud. (Tädile.) Kes see saatis?

Tädi (kawalasti.)

Mina ei tea.

Õhk.

Mis jutt see on. Kust te’ olete?

Tädi.

Mind ei kästud ütelda, mina ei tea midagi.

Õhk.

Taga kirjumaks! Mis pakk see on?

Tädi.

See on lihawõtte-pühade muna. Rohkem mind ei kästud ütelda. Mind kästi ära anda ja ruttu ära tulla. Iäämekst jumalaga.

Õhk.

Pea, pea, kuhu te’ jooksete! Räägime ometi natuke.

Tädi (läwe pääl.)

Mina ei tohi, minul ei ole aega. Jumalaga.

Õhk (järele waadates.)

Kust niisugune wana naene ometi on wälja wõetud, kes saladusi oma teada jõuab pidada. (Astub laua juurde ja silmitseb pakki.) Mina teda lahti ei julge wõtta. Wahest on dünamiidi pomm! Mina ei usu enam kedagi inimest. (Katsub käega.) Dünamiidi pomm küll ei ole, ta on pehme.

(Perenaene tuleb, näost punane. Tahab mitu korda rääkima hakata, jääb aga ikka jälle kuulatama.)

Õhk.

Kas ma wõtan lahti wõi ei? Ma jätan pääle pühi. Ah mis! Mees olgu mees. (Lõikab nöörid lahti,

84


punane tikitud woodi waip tuleb nähtawale.) Ohoo! Mis see tähendab? (Leiab muna ja sedeli, loeb muna päält.) „Oma auusale häätegijale — õmbluse masina saaja.” (Laseb wilet. Loeb sedelit.) „Tuhat tänu! Esimene neljandik minu wõla tasumiseks. Jumal õnnistagu teid.” Ja — kümme rubla! (Õhk on esiti kui uimane, siis — lööb rusikaga wasta lauda ja hüppab mõlemate jalgadega õhku üles.)

Wott kus tüdruk! Pagana päralt, selle tüdruku wõtan ma ära! Söögu mind susi, kui ma selle tüdruku teistele jätan!


Üheksas etendus.


Õhk.Perenaene.

Perenaene (kui wihane kull keset tuba astudes, kihwtiselt.)

Soo! Wõi selle. (Käratsedes.) Mina ei julge enam siin majas elada, seni kui teie oma wõidetud rahaga meie katuse all wiibite. Eila õhtu hulkus juba jälle üks habemik mees meie õues ümber. Nad wõtawad wiimaks meil kõigil teie pärast elu seest wälja.

Õhk.

Ohoh! Mul ei olegi enam raha.

Perenaene.

Teil ei ole jah, aga wõi karmantsikud seda teadwad, et teil ei ole.

Õhk.

Noh, nii hull see asi ka ei ole. Kus see habemik mees siis oli?

Perenaene.

Olgu kus ta oli, meil on tuba ise ka tarwis. Tiina tahab oma woodit tagasi sisse wiia.

Õhk.

Soo, wõi säält poolt puhub tuul.

85


      Perenaene (ikka wihasemaks saades.)

Wõi pilkate ise ka weel. Teotuse alla olete minu lapse juba saatnud. Jändate maailma tüdrukutega. Tõistre-Manni te’ ei saanud, minu tütart ei taha, nüüd jahite juba jälle kolmandaga. Raha krossi teil enam ei ole — (põrutab jalga wastu maad,) wälja minu majast I

Õhk.

Kas sedamaid?

Perenaene.

Sedamaid jah, sedamaid! Kerge aruga inimesi mina oma katuse all ei pea. Kõik ilm ütleb, rättsepad on kerge aruga, aga nii kerge aruga, kui Õhk-rättsepp, teisi enam ei ole. (Haledasti.) Ei ole.

Õhk (hääl tujul, wõtab saadud punase waiba enesele ümber ja hakkab rõõmus kui narrikane, perenaese ümber tantsima ja seda ka enesega kaasa kiskuma.)

Õht-rättsepp on narrilane olnud jah, on jah! Õhk-rättsepp ei ole enam narrilane, ta on tüki targemaks saanud. Õnneloos on temale õnne toonud, jah, jah. Waadake ise!

Perenaene (karjudes ja ennast lahti kiskudes.)

Appi, appi, kuuljad nägijad, Õhk-rättsepp on hulluks läinud. (Läwest wälja.)

Õhk (temale järele waadates, siis ettepoole astudes.)

Õhk-rättsepp ei ole hulluks läinud, tema on ainult oma mammonast lahti saanud ja on õnnelik. Õhk-rättsepp läheb linna, ostab omale uue masina ja hakkab jälle Õhk-rättsepaks. Ja Õhk-rättsepp läheb ja wõtab pühade muna saatja wäitese naisrättsepa ära, kui ta saab. Seda ta teeb, wot siis on asi joones! Jäägu tema pärast rikkus kõik rikastele.

Seda ma teen! Ja pilli löön ma ka jälle ja laulan kah! Jumalale tänu, et ma jälle nii kaugel olen. (Wõtab wiiuli ja hakkab mängima.)


Waheriie langeb.

86


      Lõpupilt.


Õhk oma noorikuga, Warik, seitse rättseppa, Kilaspää oma naesega, Henn, Kohtumees, Silk, Hans, tüdrukud ja poisid. Muusikakoor, (wõib ruumi puudusel ka näitelawa taha jääda.)

Kirju pilt. Noor rahwas ümber keskel istuva noorpaari ringmängu tegemas, laulawad:


Tule, tule, tuulekene,

Wii minu laulu häälekene,

Rõõmsa rahwa ridadesse,

Lustiliste laua taha,

Kussa pulma peetanessa,

Kussa lustil luisatakse,

Et saaks häälta ärgitama,

Et saaks südant sütitama.

Warik (ette astudes.)

(Mängu tegijad lööwad tahapoole poolringi.)

Kogudus wait! Minul on sõna ütelda. — Auulik kogudus! Mis teie siia olete tulnud, kas pulmailu pidama mehe ümber, kes loosiga raha oli wõitnud, wõi noore paari ümber, kes oma elu-õnne aina armastuse ja Singeri ja kompanii õmblusmasina pääle ülesehitada tahawad? Mina ütlen teile, suuremat õnne ei wõi õnneloos kellegile tuua, kui ta neile kahele on toonud. Pidu peremees minu kõnetooni palju ei armasta, sellepärast teen ma lühidalt: Hõissa pulmad, elagu noorpaar, elagu!

Pulmalised (läbisegi.)

Hõissa! elagu! hõissa!

87


      Õhk.

Armsad sõbrad!

(Hans tungib ettepoole, kui tahaks ta midagi ütelda, Warik paneb temale käe suu pääle.)

Warik.

Kogudus wait!

Õhk.

Armsad sõbrad! Isand Warik on minul sõna suust ära wõtnud. Minu kuulsa õnneloosi ja tema tagajärgede asi on teile tuttaw, sellest ei pruugi ma sõnagi lausuda. Selle lühikese aja sees, mis mina rikas mees olen olnud, olen mina seda aru saanud: Raha wõib hää asi olla rikastele, kehwad lesenaese lapsed temaga ümber käia ei oska, ega temast õiget rõõmu tunda ei suuda. Meie kaks siin, mina ja minu Tiiu, — tema on ka rättsepp ja õmbluse masina läbi õieti oleme paari saanud — meie ei taha rikkuse pääle, meie tahame töö pääle oma õnne rajada. Töö teeb meele rõõmsaks ja südame rahuliseks ja iga auusa töö pääl hingab õnnistus.

Auustatud ametiwennad! Mina astun rättseppade sumpti jälle tagasi!

Hans (ruttu wahele.)

Meister! Minu wõtate nüüd ka tagasi? Mul omal masin!

Õhk (naerdes.)

Ja muidugi!

Rättsepad.

Elagu isand Õhk, elagu noorpaar, hõissa!

(Elaw pilt. Noorpaar tõstetakse toolidega üles. Bengali tuli, muusika. Wäike rättsepp kõige ees kessel, kerib käega, nagu ajaks ta õige ruttu masinat wändaga ümber.)


Waheriie langeb.

88