Juta.

Neljajärguline kurblik luulelugu.

Anton Jürgensteini

wälja antud.

1886

Tartus.

Trükitud A. Grenzsteini trükikojas.

Juta.

Neljajärguline kurblik luulelugu.

Anton Jürgensteini

wälja antud.

Tartus.

Trükitud A. Grenzsteini trükikojas.

Дозволено Цензурою. — Дерпть, 19. Априля 1886 г.

                     Eessõna

 Missugust tundmusrikast inimest ei kohuta mitte ühe saatus-kurbmängu (Schicksalstragödie) wägiwaldne hirmus lõpp, olgu ta ka kes teab kui kenaste kunsti nõudmisi mööda tehtud! — Wäristades pöörab tänane inimene kuristiku serwalt tagasi, kus raudne saatus niisama raudse, ülekeewaist tundmustest ärritatud ja eksiteele weetud inimese tahtmisega kokku põrgates inimesele lahtise haua awab, kuhu ühe langemine teise ilmpeastmata järele kisub. — Troostita lahkub waataja näitemajast. Kõige paremal korral imestab ta kindlaid laadisid (karakterist), kes ennem murduwad kui painuwad.

 Seesuguste laadide kindluse juures wõib aga sagedaste õigusega kahkleda, sest tihti on see kindlam, kes ränga saatuslöökide järele weel eluga edasi wõitleb, kui see, kes kõigile wiletsustele enesetapmisega otsa pääle teeb. Sellepärast armastatakse nüüd ka saatus-kurbmängusid wähem kui enne. Inimesed jõuawad ikka enam selle tundmisele, et kõige ilusam on, auusat inimese loomu loomuliselt kujutada; mitte üksikuid, pea inimese loomusest ülekäiwaid imetükka. Meie aeg ei lähe sellepärast mitte kaineks ja

— IV —

luulewastaliseks, nagu mõni kardab, waid haridus on mõtteid luule üle muutnud. Laps armastab puhas teistmoodi luulet kui wana inimene.

 Eesti muinasjutt Endlast ja Jutast käib oma lõpu poolest just eelnimetatud saatus-kurbmängude wastu. — Saatus-kurbmängud, nagu ülepea suurem jagu kurbmängust lõpewad terawa dissonanziga, kuna Juta lugu terawatest toonidest kaeblisteks, kaeblistest kurblik-ilutsewateks akkordideks sulab. Endel saab küll surma, aga Jutat trööstib imeline kuldsilmawari, luulewägi, mis tema rõhutud mõttelennule uut hoogu annab, seda minewikku wiib, kus neiu õndsaist aegadest ilutsedes kurba tõsidust unustab ja eluga uuesti lepitatud saab. Need lihtsad sõnad Juta luos on kõige suurem kiitus luulele ja kõige kunstile (sest Ilmarine, kuustijumal, tegi warju); luule tehakse siin ainsaks, kõige suuremaks rohuks, mis murtud südamesse uut eluwaimu walab. Niisugune suur lugupidamine kunstist, mis nii ilusas kujus meie ette astub, näitab aga selle rahwa kõrget luulelist andi, kelle süles säärane jutt on sündinud. Ta tunnistab aga ka ühel hoobil tema iseäralist, walmind mõttewiisi, mis mitte tume, tormiline ei ole, waid sügaw ja tasane. — Armastust ja luulet, mõlemaid ülendab nimetatud Eesti muinasjutt; armastuse kadumisega kaub elu ilu — üksi luule wõib teda

— V —

silmapilkudeks tagasi nõiduda, tema, kes armastusest wõsunud, jälle armastusesse wiib.

 Juta laenab oma liinikut wahel ka inimestele, — see on Eesti luule sündmus. Mis siis imeks panna, kui Eesti rahwalauludel kõige rõõmu kõrwal kaeblik mõnu juures on! Nii kui Juta oma armukest Endelt kurdab, nii kurtis Eestlane oma kadunud armukest, wabadust taga. Nii kui Jutal luule üksi langenud elujõuudu alal hoidis, nii seisis ka kõigest wiletsustest hoolimata Eesti rahwa iseloom ja rahwuslik woorus rahwaluules alal, kuni ta lahkemal ajal uue jõuuga wõis ärgata.

 Juba koolipoisina kodumaa tundmist õppides tõmbas see ülikaunis jutt minu tähelepanemist suurel mõõdul oma peale. Ma ootasin alati, kas mõni laulik ehk wanaaja uurija seda sisurikast jutukest mitte mõne kirjatöö ehk arutuse aluseks ei wõtaks, aga siiamaale on see ootus asjata olnud. Küll on Kuhlbars kena laulu „Ma kõndsin kord Endla wee ääres”, luuletanud ja Eisen „Juta leinamise” loonud, aga mõlemad laulud lähewad paljalt puudutades jutust mööda, ei ulata tema südamesse ega seleta pikemalt jutu iseloomu. Kuhlbars’i laul annab jutule koguni wõeriti tähenduse, kui ta ütleb, et Juta end Endlasse on heitnud „ja Endlas on uinunud”.

— VI —

 Küll kartes wõtsin ma sule kätte, et seda lühikest, aga tähendusrikast juttu tema õiges põhjusmõttes laiendada ja uues kujus ilma saata. Kui hästi ehk halwaste see mull korda läinud, selle üle tehku sõbralik lugeja sellepeale waadates otsust, et ta üks esimistest seda tõugu töödest Eesti keeles, ka wäljaandja esimene töö on. Kui hea meelega oleksin ma selle töö mõne kangema, wanema kirjaniku käest wastu wõtnud, kui selleks praegusel ajal wähegi lootust oleks olnud. — Et seda aga naljalt ei olnud oodata, siig julgesin — jacta alea est!

 Arwustajatele, resp. karwustajatele wõin ma tõendada, et ma sellest eksimõttest hoopis eemal olen, kui oleksin ma eesolewa kirjakesega midagi täielikku sünnitanud. Ma olen juba õnnelik, kui minu tööst mõnigi ülwal arutatud mõtetest leida on, kui lugeja mõnestki kohast weidikene lõbusat ajawiidet peaks leidma, mis teisi künklisi kohti unustada aitab. — Sell põhjusel tohin ma siis asjalikku, kriitikat loota.

 Orajal, lehekuul 1885.

 Wäljaandja.

Osalised:

Wanemuine.

Juta, tema kasutütar.

Ilmarine.

Endel, Ilmarise poeg.

Sarwik, kurat.

Kalamees oma armukesega.

Näkineitsi

Esimene järk.

Esimene etendus.

Endla järwe ilusal kaldal.

Wanemuine.

Waikne, waga järwekene,

Rikkumata rahurand!

Teretan sind, salgukene,

Kes mull kasutütre annd.

Siit ma leidsin leinamasta

Noorukese, nuttewat,

Kase alta kaebamasta —

Pühkisin ta pisarat.

Siin ta sirgus, silmatera,

Mängis muru mättalla,

Siit ta ilu ilmakera

Laseb kuulda lauluga. —

Palju on mull elupaiku

Taara taewa ruumi sees;

Waatan ilma käekäiku,

Laulan kõrgel trooni ees.

Ülewal seal hiilgus, sära

Kandli keeli kiigutab,

Unustades kõik muud ära,

Hõiskeheal neid liigutab.

Laulan seal, kuis ratasringil

Ilma kehad keerlewad.

9

Igawesel armukingil

Ehatähed elawad. —

Aga lausa rõõmulugu

Igaweste lukuta,

Kiita jumalate sugu,

Nende wägi lõpmata:

Ei see tõsist luulerinda

Igaweste waigista,

Kiita üksi õnne hinda,

Murest, walust waikida.

Kalewide kangel sugul

Sündimisest südamest

Heliseb ka ärda heal

Põrrnuliste põueksest.

Kui kord ilmaneiu ilu

Wõttis wangi igawest,

Siis ju Kalewide elu

Algas armu leekidest. —

Jumalik sest meie sugu,

Waba aja woolusest,

Aga ema leinalugu,

Neitsi kadund noorusest,

Pesitas ka poja põuue,

Elab hellalt edasi,

Meeliteleb wende õuue,

Alla ilma alati.

Siit ma leian leinalaulul,

Kurwal lugul kuulajaid,

Siin ma ise niiskeil silmil

Walan pärli pisaraid.

Siin ma wahel waluwendel

10

Rõõmurikkaid wiisa loon,

Rõõmusädet sekka nendel

Taara telgilt maha toon.

Kui on päewapaistet, wilu:

Õnnistatud suwe siis;

Siis on laulul õige ilu,

Hõiskab, kaebab tema wiis.

Järweke, sest jäed sa mulle

Kauniks, kalliks alati;

Ehtsin elupaigaks sulle,

Jutakene, järwekse.

Tema kaldal kuule sala

Tuulemängi lehtega,

Tema pinnal waata kala

Laksu lööwa lainella!

Helisegu rõõmu healed

Siin su õrnailt huuledelt!

Ärgu muret kandle keeled

Toogu karmilt tuuledelt! —

Teine etendus.

Wanemuine, Juta.

Juta.

Tere, lahke laulujumal,

Tere helde isake!

Oled aega saanud omal

Tulla alla ilmasse?

11

Wanemuine.

Aega saanud? Armas laps sa,

Räägid üsna imelist!

Terwes Taara telgis leida

Pole selle nimelist. —

Ah, sa elad ju allilmas,

Ja, siin aega arwataks;

Jumalate selges silmas —

Kes tad tunneks, nimetaks!

Juta.

Jätame nüüd selle jutu. —

Aga ütle, taadike,

Ütle mulle õige ruttu,

Kust saan uue wiisikse?

Wanemuine.

Mis siis wanal wiisil wiga,

Lustilaulul laitust tead?

Kui sa laulad, kas siis iga

Hing ei tõsta õnnel pead?

Õpetsin sull selle wiisi,

Et sa ilmal rõõmu lood,

Kui sa laulad, et siis Hiisi,

Pahareti pakku a’ad.

Juta.

Tõsi, kui ma kukun, karjal

Kalad järwel kuulawad,

Lustikeerul laene harjal

Õhuringi hüppawad.

Linnu rongid ritta jäewad,

Rändwad rõõmsast edasi,

12

Inimesed tants ma läewad,

Kuulwad lusti lugusi. —

Wanemuise tütar aga

Peab kõik tükid tundema,

Kus ta läheb lauludega,

Seal peab süda sulama;

Leidsin, et mu rõõmu lugust

Igaüks ei rõõmusta.

Wanemuine.

Usun, inimeste sugust

Tahad seda tunnista.

Armas laps! wast nende süda

On neil ära mõistmata.

(Kõrwale.)

See on, sa ei pea teda,

Muret noorelt tundema.

(Waljust,)

Ilma weike walitseja

Imeline inime,

Jumalatel sugulane

Ja niisama sinule —

Tema rinnas laenetawad,

Tõuswad, langwad tundmused,

Tema mõtted tuju muutwad,

Nõnda kudas sündmused.

Wahest ta just soowib walu,

Musta muret muljuma;

Ei siis keegi teda talu

Ilupinki istuma.

Juta.

Isa, siis see kurbdus peab

13

Wist ka magus maitsema.

Miks ta muidu ennast seab

Kurba kangest kaitsema! —

Juba aiman seda ka. —

Eile õhtu enne eha,

Kui weel lahke lauluga

Tahtsin kaldal rõõmu teha,

Nägin neiu, nägusa.

Kallistades kaelas rippus

Tema peiul peeniksel,

Õnne läige näul kippus,

Nutt neil naeru huuledel’. —

Ah, nad rääksid armuaja

Õnsaist õnnetundmustest,

Lootusest, et oma maja

Seltsis leiaks ilma seest. —

Häbelikult ära peitis

Neiu peiu rinnal pead,

Hellalt ümber kaela heitis

Teine teisel pehmelt käed.

Puudusest siis piiga kurtis,

Kaebas noormees kahjudest:

Kõik ta katsed maru murdis,

Et ei jäenud jäljekest.

Walju waesus walutada,

Keelda käimast käsikäes,

Astma ühist elu-rada

Alustada armu wäes.

Jälle sügawasse silma

Õrnad waated wajusid;

14

Ilustab kuis wihmast ilma

Wikerkaar, wiib sajusid:

Nõnda läbi pisarate.

Naerateles õnnis paar,

Läbi musta mure katte

Silmas säras wikerkaar.

Algasin siis lustilugu,

Sala kurbdust kauta,

Hõiske heali mitmet sugu,

Walu alla wauta,

Ei seal aidand laulu anne,

Waid weel tõstis haledust.

Ütlid: „Näkineid, ei tunne

Sinu süda armastust!”

Sest ma tahaks seda wiita,

Mis neid waeseid rõõmustaks,

Ehk wõiks nende seltsi liita,

Muret kandma ühendaks. —

Ma tean, wahel waiksel tunnil

Laulad seda lugu sa

Muiste mälestuste sunnil:

Seda nüüd mull õpeta!

Wanemuine.

Laps, ei seda lugu saa

Keegi ära õppida!

See peab wool’ma südamest,

Ära tuntud tundidest,

Järelkõla päewadest,

Waikind walust, muredest. —

15

Juta.

Kuulen küll su heale mõnu,

Seleta kuid rohkem sõnu!

Wanemuine.

Õnnelaps, sa õnne kiida,

Et see tundmus wõeras sull’;

Süita põlwes aega wiida,

Hõiska ehal, koidikul. —

Okastee on armu rada,

Arwad roosid tulbana

Wõtwad wõerast awatada

Rasket rada rändama. —

(Ära)

Kolmas etendus.

Juta üksi.

Juta.

„Okastee on armu rada!”

Kuulsin praegu noomitust;

„Näkineid ei sinu süda

Pole tunnud armastust!” —

Hoiateleb hoolas isa,

Kalliks kiidab kõndija,

Aru saada on siit wisa —

Paar näis õnnis olema.

(Kuulukse kure heali.)

Astke rongi! Teele, teele!

Juba jälle kodumaal.

Teie tunnete mu keele,

Linnud, kõrgel õhu ra’al.

16

Asutan teid iga aasta

Laia iluta lendama,

Terwitan teid, wõtan wasta —

Ei mind keegi terwita! —

Kodu ilusa mull ehtis

Wanemuine, waesele;

Lilled lehkwad, puud on lehtis,

Laened mängwad lahkeste;

Aga omasugust pole

Ihulista hingekest!

Neljas etendus.

Juta, Sarwik.

Sarwik.

Ilus neiu, üksi ihkad,

Soowid saada seltsilist;

Wäga õige, et sa wihkad

Wangipõlwe, waewalist.

Wanemine on sull siia

Külmad kalad seltsiks pannd,

Tulin sest, sind tahan wiia,

Kus on rohke rõõmu-rand.

Juta.

Rõõmu on mull siingi rohkest,

Muud kui mure puudub weel,

Aga nendest kortsus lohkest,

Mis on sinu otsa eel:

Sealt ma teda ka ei taha.

17

Ta ei sünni sõbraks mull;

Puhtust nõuan, aga paha

Lausa loen silmist sull. —

Miks sa kohe kahtlust külwad,

Wanemuisest räägid walet?

Kes sa oled? Miks sa peidad

Nõdra silma eesta palet?

Sarwik.

Kes wõiks päikse peale waata

Lausa lahti silmega!

Samuti ka wõtad saata

Pimestawaid pilka sa.

Kes ma olen? mis sest küsid?

Nimi on ju naeru asi.

Kui sa kõnet kuulda püsid,

Arutan sull’ oma sasi:

Kui kord elu ilmaloojal

Üksinda läks igawaks,

Kõige elu ettetoojal

Oma elu mõrudaks:

Siis ta aina ajawiiduks

Surmariigi sülesta

Kutsus elul’ oma kiiduks

Waimud warjukütkesta.

Amet, elu mull ka anti,

Teda kiita lõpmata,

Alamaid mull teendriks panti,

Kõigil elu, otsata. —

Iga taadi tujukesta

Pidin tuulest täitama,

Juta, A. Jürgenstein.

18

Tema auuks alandusta,

Kartust üles näitama. —

Ilus neiu — mis siis ime,

Wiimaks sellest tüdib mees,

Wäsib mängust, mis nii pime,

Mehe tegewust ei sees.

Hakkasin sest aru nõudma,

Miks mind loodud loomaksa?

Kas ei piaks Jumal jõudma

Ilma mu’ta elada? —

Wiha täit’ siis Wana waadet,

Tõukas minda trooni eest;

Pidin ise oma saadet

Juht’ma läbi aja-weest.

Mis siis ime, et mu palgelt

Leiad lohud sügawad!?

Juta.

Igawesest armuwalgelt

Lang’wad üksi jõledad.

Petis, mis sa lugu luiskad.

Ümber ääri silitad!

Ütle nime, ja sa tuiskad

Kõik head, auusust minema.

Palgel kurjus-, walemärgid —

Oled päris paharett.

Sarwik.

Nõnda on need ilmawärgid! —

(Kõrwale.)

Wana roostend mõtte-kett!

(Waljust.)

Ega nime meest ei riku. —

19

Waata wana Wanemuist!

Ise jumal! eks ei tiku

Lahut’ma sind elu suist? —

Tule, tibu, seltsiks mulle

Astma armu radasi,

Maitsma elu; armu-tulle

Jäeme aasta-sadasi.

Juta.

Räägid elust, armastusest

Walekeelel, mahedal,

Aga armu-, elu-lättest

Lahkund meelel, mõrudal.

Mis see elu ilmas maitseb,

Kes kõik hellust häwitab,

Kurjust kahjurõõmul kaitseb,

Usku, lootust unustab!

Sarwik.

Usk ja lootus! — Lastemängi

Mõistlik waatab — naeratab.

Sadamad kõik surmasängi,

Hauast elu alustab

Usklikuile, seda ootwad,

Kurjad saawad karistust,

Pattu pelgwad, tasu lootwad,

Wiimast kohut, õnnistust:

Kõike seda tühja märki —

Kes kõik jõuab nimeta! —

Just kui wana kulund särki

Meelel maha wisata,

Sõuda udust selgusele,

20

Warju seesta walgella

Silmapilku püüdemaie:

See on, elu maitsema.

Juta.

Imeilusaste oskad

Sõnu sõlmi, siduda,

Lookas asja õigeks luiskad,

Püüad tõe sees piduda.

Aga rahwas ränka juttab

Sinust naeru lugusid,

Rumalaks sind teha ruttab,

Pilkab tondi sugusid —

Sarwik.

Ja, see Eesti „esirahwas”!

Küll on walmis pilkama!

Kui sa wähe wäärud — wahwas

Õnnetusest kilkama. —

Mull on wahest plaanid laiad

Terwest ilma wärgist peas,

Unustan siis weiksed asjad,

Eestirahwa teiste seas.

Iga sõna, weikest tegu

Saa siis nõnda walwama,

Usinad nad seda segu

Tarwitama, salwama;

Wana Hans weel kõige ergem

Petma oma peremeest,

Teistel kelmidel siis kergem

Naerda lollist kuradist. —

Olgu peale; peaks nad minda

21

Üsna lolliks pidama,

Rohkest oma wäe rinda

Wõiks neid warsi ajada.

Aga need ei ole lambad!

Tundwad minu tükkisid:

Terawad neil nalja hambad,

Silm peab selgeid sihtisid. —

Aga jäägu nüüd kõik kõrwal’,

Meeles mõlgud üksi sa;

Waata õnnel taewa sõrwal

Koitu Hämarikuga!

Tahan sind ka talutada,

Wiia tõetundele,

Peenem piiga, armastada.

Tule, tuike, minule!

Juta.

Mine! Sinu tõetundmist

Minu hing ei igatse.

Sarwik.

Silmatera! ootad sundmist

(Kurjaste.)

Wiin su, kas wõi wägise.

(Läheneb wõtma.)

Juta (põgeneb, hüüab).

Häbemata! Uku aita!

(Müristamine ja wälk; Sarwik kaub rusikat näidates.

Sellsamal silmapilgul ilmub Endel,

Juta jookseb hirmuga tema hõlma,

põrkab aga lähemal silmapilgul häbenedes tagasi.)

22

Wiies etendus.

Juta.

Anna andeks! hirmul mina,

Põgenesin põrgu pildist,

Noormees, näitasid mull sina

Peastjaks tulnud taewa telgist.

Endel.

Kuhu läks see kuri looma,

Kes see neiut nutustab?

Pisart nõnda hellalt tooma —

Weri süüd siin kustutab.

Juta.

Oleks tall ka werda olnud,

Seda walama su käsi,

Mis on nõdral nõuuks tulnud,

Karskust kaitsedes ei wäsi

Liiga puhas — —

Endel.

Neiu, näitad minda tundwat!

Tead wast, et ma isamajast

Tundsin tumet wõimu sundwat

Lahkuma mind kodu rajast.

Tahtsin ränn’da mööda ilma,

Kurjust, kus näen, kauta,

Iludust, kus puutub silma,

Südamesse wauta.

Luba sest mind, linnukene,

Sini-siidi silmasse

23

Waata waikselt pilgukene —

Ja siis rändan ilmasse.

(Waatab Juta otsa.)

Juta (waatab Endla otsa).

Waata! wahest seda kuju

Näed sa minu silmades,

Kelle hõlma hirmu-tuju

A’as mind, pahalt pelgudes. —

Ei ma muud ei sinust tea,

Kui et pelgund wiletsast

Oled see, mis kurjast hea. —

Miks nii waatad wõerast last?

Endel (Juta otsa waadates, kui iseennast unustades).

Selle pildi südamesse

Wõtan ligi — igawest;

Sinna sinisilmadesse

Waatan — wajum waadetest.

Meeled, upute kõik õnsalt

Sini-woo sees sügawas, —

Pea käib ümber, pillub jalalt —

(käega puust tuge otsides.)

Waim, sind waade wangistas.

Juta (hirmuga teda toetades).

Noormees, ähwardab sull ohtu?

Heldeke, sa wärised!

Endel (ennast kindlaks pannes; surub Jutat weel kord palawalt rinnale).

Sa tõid tõbe, sa tood rohtu —

24

(neiu otsa waadates)

Nõidwad silmad, sinised!

(laseb Juta lahti)

Selgib õnnis unenägu,

Jumalaga, neiuke!

Kui wast kuuled mõnda tegu,

Kus on wõidelnd wahwaste

Ilmarise poega Endel,

Aitnud mõnda õnnele,

Annud abi waesil wendel,

Siis ma jälle järwele

Tulen siia, olen süüdi,

Mis mind koormab, kustutand,

Tohin loota elu-hüüdi

Piigalt, kes mind paelutand.

(Ära.)

Kuues etendus.

Juta.

Kadus — kallis kaitsewaimu!

Wast üks õnnis wiirastus! —

Ei mull iial olnud aimu,

Et nii magus — armastus.

Mis see muud siis tuksub põues,

Ihkab teda, ilutseb

Kohe taewaliste õues,

Kui tall mõte lähineb?

Mis see muud nii oli walus,

Kui ta silmist kaugenes?

25

Wärises kõik elu alus,

Mõttelend, rõõm raugenes.

Nüüd ma tunnen armurada,

Tunnen roosi tulpasi:

Julgest wõtwad juhatada

Õnnist rändjat edasi. —

Ilmarise ilus poega,

Kas su põues pesitab

Ka see tundmus, õnne aega

Tänast meelde tuletab? —

Mis sa sõnasid seal wõlast,

Et sull kustutada süüd!

Arwasin ju heale kõlast:

Sust ei leita muud kui hüüd.

Aga ei sa tunne walet —

Siis peab süüd sind suruma!

Miks nii ruttu peitsid palet?

Wõin’d muist mu peal’ weereta.

Kaheksi me jõuaks kanda

Kõige ilma wõlgasid:

Arm ju wõtaks abi anda,

Toetada õlgasid. —

(Laulab.)

Tõuse taime, õrnakene,

Sügawamast südamest!

Pisar, kastab, kallikene,

Mure paksust pilwedest;

Ja kui õrnad õhtu tuuled

Ajawad nad laiali,

Naeratawad neiu huuled:

Arm on tulnud tagasi!

26

Siis end hella armu päikel,

Ilus idu, sojenda!

Katsu kulda koidu läikel

Haljaid lehta ajada. —

(Wahetekk langeb.)

Teine järk.

Esimene etendus.

Kalamehe urtsik Endla järwe ääres.

 Kalamees (saeb oma wõrkusid).

 Lähen jälle kord järwele õnne katsuma. Ei tea, mis see ometigi on, et mind ei lasta õnnelikuks saada. Kudagi moodi ei anna püük niipalju wälja, et elada saaksin. Ja, mina saan elada, aga üksipäini; see elu pole aga sedawiisi kellegi elu. Seesugust elu elab hunt metsas, elab wares õhus ka. Luurib ümber ja peab selle eest muret, et kõht täis ja nahk kaitsetud oleks. — Ja seesugust elu elawad ka mitmed inimesed, kuda ma näinud olen: süüa, juua, magada — kaugemale ta soowid ei ulata. Saab ta seda, siis on ta õnnelik. Mina olen selle poolest nüüd puhas isewärki. Minul ei maksaks üksipäine kõigesuurem küllus midagi, kui ma seeläbi teisi inimesi, kõige pealt oma neiut, õnnelikuks ei wõiks

27

teha. Kui minu hea meele üle teisel ka hea meel on, siis alles tunnen ma rõõmust õiget magu; kui ma oma neiu silmas tänulikku pilku wõiks äratada, siis oleksin ma õnnelik. Aga nõnda neiut oma naesukeseks teha, nagu nüüd, kus tall iga päew puudus wastu wahib, kus tall tuhat soowi südames wõiwad olla, millest mina ühtegi täita ei suuda — ei! — Ma tahan tööd teha — jõukamaks saada, üksi tema pärast. —

Teine etendus.

Kalamees ja tema armukene, kes salaja ligi tuleb ja selja tagast käed temale silmade ette paneb.

Kalamees.

 Sina, mu neiu! Keegi muu ei tule ju waest kalameest kallistama, kui sina. (Neiu laseb ta silmad lahti; nad waatawad mõlemad teineteise otsa.)

Neiu.

 Kellegil muul neiul ei ole seda õigust. Tuleks paljugi, aga mu tujukas armuke ei näita muudele head tuju, kui aga minule.

Kalamees.

 Piiga! Sinu pärast oleksin ma Kalew; tooksin sulle kõige hiilgawamad tähed Ilmarise wõlwilt ehteks. Mingu kõik ilm pimedaks — sellest ma ei hooliks, kui aga minu neiu ilutseks.

Neiu (naljatades).

 Waata, kui tark Wanataat on, et ta niisugus-

28

tele armuhaigetele, kui sina oled, wõimust ei anna. Sa kingiksid terwe maailma oma armukesele, kes selle suure waranduse ja hiilguse juures su enese wast unustaks.

Kalamees (kurwalt).

 Oh, jäta naljatus. Meie oleme oma lootustega alles niisama kaugel, kui enne. Kalapüük ei õnnista sugugi, nõnda et ma omale majakesegi saaksin, kus meie kahekesi ruumi leiaksime. Sellest oksa hunnikust puhub tuul läbi, ja eluaeg me teineteise kaenlus siin kaldal ka ei wõi istuda.

Neiu.

 Ah, peaks Juta, järweneiu, ka kord armastust tundma, siis õnnistaks ta sinu püüki tõeste, et inimesi õnnelikuks teha. Aga ta on niisama külm, kui ilus. Tema juhatab küll lindudele teed sojale maale, aga et inimese hingel ka koht on, kuhu teda teadmata igatsus tõmbab, kui lindu sojale maale, seda ei näita ta tundwat.

Kolmas etendus.

Endised. Juta, kes salaja ligi tulnud.

Juta.

Õnnelapsed! ohkel ikka.

Mis sull puudub piigake?

Hoiad kaisus armurikka

Ilusama peiukse.

29

Hinged on teil ühendatud,

Mis te’ muud weel waatate!

Õnneaeg saab lühendatud,

Kui te muidu kurdate.

Kalamees.

 Ah piiga! Sa ei tunne wist meiesuguse inimese elu. Oleks meil hinged üksi, siis me küll ei küsiks midagi; ehk oleks meil seesugune wõimus, kui sinul, kes sa ühe sõnaga linnuparwed taewa all ritta sead — jah, siis oleks meil sellest üksinda küllalt, et meie hinged ükstõist leidsiwad. Meil on aga ka waewaga oma keha eest hoolitseda, ja see walab mõnikord oma raskusega kibedaid tilkasid hinge rõõmusse. — Minu neiu peab waesuse pärast teisi orjama, see sööb mull südame! Mina aga ei jõua jälle omale kudagi õiget pääwarju muretseda, kuhu me omale kahekest wõiksime pesa ehitada.

Neiu.

 See walutab jälle minul, et tema minupärast niipalju muretseb ja waewa näeb. Oh järweneiukene! Kui sa ka kord armastaksid, siis aitaksid sa armastajaid ühendada; see oleks sull kerge olewat, kui sa tema kalasaaki aitaksid suurendada. Aga sina, Wanataadi sugulane, pead armastust wist muidu tühjaks inimeste nõdruseks. Ja mis ta muudki on! — aga Magus nõdrus, kelle pärast isegi jumalad inimesi peaksiwad kahetsema.

Juta.

Mitte nõdrus. Elujõuu

Tunnistas see püha tuli. —

Lootke, küll ma leian nõuu,

Kui teil puudus koormaks oli. —

30

Teid ma kaetseks, päris tõde,

Kui mull oleks süda tühi,

Aga armutuid, oh õde,

Ei sealt keegi wälja pühi.

Neiu.

Siis ka sina, järweneiu,

Külma woode walitseja,

Oled leidnud omal peiu,

Wõi ei armu talitseda?

Juta.

Jumalaida, inimesi

Armuleek kõik ühendab;

Nii kui selge hallikwesi

Puhtaks teeb meid, pühendab

Õde, palu Wanaisat,

Et mu armu hoiaks ta;

Teine poole Lindanisat

Wõttis kaugel’ rännata.

Armukindlalt kui kord heita

Wõin ta kalli kaenlasse;

Piiga, siis ka sina peita

Wõid pead peiu rinnale —

Kalamees.

Tänu! Jumaline Juta,

Et teed õnneliseks mind.

Neiu.

Taara hiies tahan nutta,

Et ka hõiskaks sinu rind.

(Mõlemad ära.)

31

Neljas etendus.

Juta (üksina).

Endel kõneles, et süüdi

Wõib ta omast weereta,

Kui ta saadab teistel hüüdi,

Ehitab neid õnnega.

Kerge nüüd mull kahte aita,

Asutada armupidet;

Kustub süüd, siis lubab köita

Endlaga meil elu sidet. —

Tulge siis, mu kalad, pikka,

Pean teid saatma tema wõrku

Oma õnnel kanged ikka

Ilmas ohwerdawad nõrku.

(Ära.)

Wiies etendus.

Sarwik (astub ümber waadates).

 So—oh! Wõi niisugused märgid! Noh ma tahan katsuda, kas kuradit maa pääl on, wõi mitte. See tüdruk peab minu olema — ehk, mingu nad kõik hukka! Wõi inimesi õnnele aidata, ja siis ise ka õnnelik olla. Seda on weel tarwis! Just nagu inimesed õnnes mõistaksiwad elada. Ja mis pöörane põhjus see on: teise õnne läbi saab ise õnnelikuks? — Minu arwamine on kindel ja ära katsutud: Teise õnn on minu õnnetus, ja ümber pöördud. Oot, oot, poisike Endel! Siis temal hää taga järele suurus-

32

 . tada, kui tüdruk mulle selle pagana Uku kaela kiunus. — Ma pean tunnistama, et ma ennast siin Eestimaal sugugi pole üles pidand, kudas õige kuradi kord ja kohus oleks. Olen ennast laiskuse ja hooletuse läbi mitmet pidi lasknud pilgata ja tüssata; selleläbi kautan wiimaks oma lugupidamise. — Nad peawad mind teisest küllest tunda saama. — Endla ja selle kalamehe paari katsun nüüd kõige pealt, auku ajada; läheb see korda, — siis kihutan pilkamise eest Eestlastele mõne wõera rahwa kaela. — See Juta on aga üks pagana tüdruk! Üsna õige, mis ta ütles, et armastus olla elujõuu tunnistus. Ka minu krõmpsunud patuse südamesse ajas ta elujõuudu, laiskuse asemele erkust. (Iseennast weidralt sõrmega ähwardates.) Wanapoiss! sull tükiwad üsna imelised mõtted pähä. Aga armastus annab ka igaühele isesugust elujõuudu. Juta südames sünnitab ta teistele rõõmupisaraid; kuradi armastuse juures peab walupisaraid nutetama! Siis on mull päris tore pulmatuju. — Häa on, et Endlal pisukene konks sääl Wanataadi juures õiendada on. Kui ma selle õiendamise ära jõuan keelata, siis on wõit minu. Muidu, üsna jõuukaupa nende Kalewitega rinda mõeta, pole ka kiidu asi. Kondid walutawad mull praegu alles, kui wa Linda poeg mu wastu kõwa põrgu põrandat wirutas! — Ramp, wiis mull sellkorral kolm kena tütarlast ära; nüüd püüa, kust sa jälle asemele saad! — Juta oleks nüüd esimene — (luurib ümber) Ahaa! säält ta mu tibuke tulebki. Seisan siin puu warjus, muidu jookseb nihuke räpakas loom kohe ära. Nüüd, wanapoiss! katsu aga jälle ilusaid sõnu korrutada.

33

Kuues etendus.

Juta (tagasi tulles, ei näe Sarwikut).

Sulguda sull, Endel süüd.

Oh, kuis see mu südat sööb!

Peaks ma teada saama nüüd,

Kas su süda weel mull lööb?

Sarwik (warjult, kõrwale).

 Endel jookseb nüüd kui narr ilma kaudu, oma enese wäljaarwatud süüdi kustutama.

Soome sortslane, kelle käest ta nõuu läheb küsima, on minu teenistuses;

küll see temale jumalate tahtmist seda wiisi kuulutab wõi mäletab, kuis mina tahan. —

Aga nüüd on paras aeg neiu uudishimu waigistada.

(Ette astudes waljuste.)

Mull on kahju, neiu kallis,

Et m’e waenus lahkume!

Mull on süüd; miks süda sallis,

Et läks suu mull liiale!

(Läheneb kummardades.)

Juta.

Mine, mehikene, põrgu!

Põlgan sind, sa seda tead.

Ära näita oma sõrgu —

Siis sa teed mull meelehead.

Sarwik (salaliku alandusega).

Oh, wõiks sa mind näha läbi,

Siis mull oleks teine palk!

Aga õiglane saab häbi,

Teda kiusab Uku walk. —

34

Lähen kohe, kui sa tahad.

Tulin paljalt paluma,

Et sa m’ust ei mõtle pahat. —

Tahtsin ka weel teatusta

Endlast, kes sull armas näitab —

Juta.

Endel! ja, ta nime täidab

Mull ju õnnes südame.

Sarwik (pilgates).

Ka weel täidab Endla nime

Mitmel muudel südame,

Aga isewärki ime

Teeb seal, ajab wihale.

(Tõsiselt.)

Wana Taara, taewaisa

Ei wõi teda sallida,

Sest kord kostis kuri kisa

Temast üles ilmala

Sajatusta, neiu nuttu,

Ohkamisi õnneta,

Wana Taara kuuleb ruttu,

Süüdlast ei ta unusta.

Juta.

On siis Endel eksiteele

Kukkund nõnda kurjasse?

Kes tall segas selge meele?

Räägi, Sarwik, selgeste!

Sarwik.

Noorte asi. Palaw meri,

35

Saa end ikka walits’ta;

Tundmuslaened, armumeri

Tahtwad kangest talits’ta.

Juta (ruttu wahele).

Mis sa räägid armastusest?

Keda Endel armastas?

Sarwik.

Ütlin juba; kuumast werest

Kihutatud kallistas

Natukene neiukesta,

Mis ju teisel tõutud.

Kaua seegi ka es kesta,

Warsi oli kautud.

Aga selles ajas neiu

Armukesest hingewalu

Tegi wesineitsil peiu —

Lõpetas üht lolli elu. —

Neiu nuttis pisaraid,

Saatis üles ohkamisi;

Jumalad sest teada said,

Taara tõutas nuhtlust isi.

Juta.

Andeks antaks eksitust,

Mida kuri meel ei teinud.

Endel otsib lepitust,

Kauged maad ju läbi käinud.

Sarwik.

Saagu andeks! ütlen ju

Minagi, nii torm ma olen;

36

Aga Taara! — paraku,

Näed ju ise, kuis ma tulen,

Alanduses astun ette,

Siiski kurja Uku noolt

Laseb ajada mind wette! —

Ei ta pole armu poolt.

Kahetseb wast Endel hästi,

Teeb hulk tubli tegusi,

Kuulab kõik, mis teda kästi,

Siis wast jääb kõik wagusi.

Aga selget armu õnne

Ilmas leia enam ta;

See on ülekohtu wanne,

Et ei jäta maksmata.

Ma ju tunnen seda asja!

Mitme eluõhtul ma

Olen waielnd Taaraga,

Kumb wõib minna hingel kosja. —

Juta.

Mis siis mina teinud kurja,

Et mu õnn ka häwitaks?

Küll ma mõistan, ajan nurja —

Sarwik, nõuu sull tühja läks.

Sarwik.

Aga . . .

Juta.

Mine! Tahtsid praegu mult

Petta Endla armu ära.

Taara pöörgu ära sult

Igawese armusära.

37

Sarwik (ähwardades).

No noh! Küll ma plaanid tean

Kalame’ega aru pean.

(Ära).

Seitsmes etendus.

Juta (üksi).

Hirm ja mure, kartus — lootus

Armastus — oh paisu rind!

Wõitlemine, õnneootus,

Et ei lõhu puruks sind.

Kes teid peastis kütkest walla,

Unes uinwad sala jõuud?

Wõta jälle wõimu alla,

Kes mull annaks seda nõuud! —

Armastus, su pühas kojas

Tohiks keegi tikkuda

Eksitama rinnas sojas,

Kus sull hellal elumaa.

Seal sa waikselt walitseda

Wõiksid üsna üksina,

Mängitada mõttes teda,

Kes sind süütas salaja. —

Põleks siis, kui pehme lõke

Õitselistel õiekuul,

Takistaks sind keegi tõke,

Õhutaks õrn õhtutuul. —

Aga kade tuule-ema

Tõstab tiiba, kõhistab

38

Puude ladwul, järsku tema

Maruhoona mühistab;

Paiskab tulde tuulewaimud,

Peastab walla pidemed:

Wõidu lõõtswad kanged kaimud,

Lendwad suits ja sädemed;

Tahtwad puhast leeki matta

Suitsu pilwes pimedas,

Kõik ta hiilgust kinni katta

Tuulekeeru tuhinas.

Siis’ep piina pigistusel,

Kiusuks kurja tuulele,

Tema wiha wingumisel

Leeki lagub laiale;

Wõtab jõuudu, kange kuma

Tõnseb üles taewani,

Surub suitsu, jõuetuma,

Leeki paisub pilwini. —

Nõnda ma, kui õitseline,

Leidsin lõkkest sojendust,

Jätsin muud kõik, õnnetine,

Hoidsin Endla armastust.

Siis kui kurja maruhoogu

Sarwik saatis hulguma

Hirmu, laimu, murehoogu,

Püüab leeki lämmata;

Aga nii kui tuule wuhin

Tuleleeki tuetab,

Nõnda tundmustormi tuhin

Armu leeki hakatab.

Kõige kiusatuste kiuste

39

Tungib üles taewani,

Nii kui kumaw koidupaiste

Tõuseb Taara troonini.

Wanataadi targast silmast

Pehme paistus peletab

Wihawaadet, alta ilmast

Taewa tundet seletab.

Ohkan siis, ehk pilwe piirilt

Tõstab õnnistawad käed:

„Laps, su peale armuliselt

Alla waatwad taewa wäed!”

(Wahetekk langeb.)

Kolmas järk

Esimene etendus.

Endel (üksi).

Jah, see on seesama wesi

Ja seesama kalda weer,

Kus m’e ükskord kahekesi —

(Näitab järwe poole.)

Sinna käis just laene keer. —

Tere teile, mätas, muru,

Teile, lahked lehepuud!

Eks sind Juta jalg ei suru

Sammal? sulle annaks suud. —

Sahistad sa südamelle

40

Rahu, waikne metsa wiir!

Naeratelled rõõmsatelle,

Ülepilwne sini piir! —

Mis siis mina otsin siia?

Wahin, wandealune!

Wõin siit rahu ära wiia,

Mitte saada omale. —

Lootsin wandelt wabastatud

Tulla siia tagasi;

Nüüd mull kindlast kuulutatud:

Ta ei kustu iialgi.

Et teil pole armu tundmist,

Taewalised, minuga,

Kas siis sest mull tõuseb tundmist

Helde olla sinuga? —

Ette öeldi, elu saatust

Kui ma ta’ga ühendan,

Siis ma mõlemite lootust

Õnnetusel, pühendan.

Ei, ei, Juta, sinu elu

Iäegu tormist puutmata;

Paistku sulle päikse ilu

Igaweste muutmata! —

Ülekohtu wanne, kuri,

Mille all pool kogemata

Minu eluõnne suri,

Närtsis ära nägemata:

Oleks sa waper waenumeesi,

Kes mu piiga ära peitis,

Tahtis rikku õnneteesi,

Jutakesta kinni keitis:

41

Siis minu mõõk peaks müristama,

Tuhat korda andma tuld!

Kalju rahnud katkestama,

Werd peaks jooma Eesti muld!

Aga tume tulewik

Sala waenlast warjab süles,

Kelle jõud on jumalik,

Ei tall luud ei liha külles.

Raudne saatus, nõnda hüüab

Teda targu mõtleja,

Kättemaksu käsust püüab

Süüdlan’ hirmul pageda;

Waga waatab argselt üles;

„Jumalate õige wiha

Nuhtleb surelikku liha!”

Jõuetumalt käed tall süles. —

Leian ma, mis leian eest,

Üksi tahan seda kanda;

Saatus peab leidma meest,

Kes ei hirmul maad wõi anda.

Tahan ükskord sind weel näha,

Ütelda, et iialgi

Juta meelest mull ei läha —

Ja siis rändan edasi. —

Teine etendus.

Endel. Juta

Endel.

Juhtud wahest, järwe neiu,

42

Mõttes mäletama meest,

Kellel lootus kuldse leiu

Lubas selle salgu seest.

Rahutult siis rändas temalt —

Õnnis ootus südames,

Soowis tiiwu tuule emalt,

Jõuaks jälle lennates,

Kui ta oleks walju wahe

Kaugel käel kautand,

Saatus-pale oleks lahe,

Mis tend nukralt ähwardand.

Juta.

Juba tagasi ta jõudnud,

Minu peastja parajalt.

Endel.

Silmapilguks siia nõudnud,

Minema peab warajalt.

Juta.

Wastumeelt sull siin wist nõnda

Näitab elu olema,

Et ei wõtaks wiibi, mõnda

Päewakest siin piduda?

Endel.

Endel wiibiks elu-aja

Juta juures õnnela,

Aga Endla õnne-maja

Maha langeb armuta.

Juta (kohkudes).

Kudas pean mõistma neid

Õnne, hirmu sõnumeid?

43

Endel.

Puudutab mu saatus sind? —

Oh ma näen su silmist seda!

Ka mull kangest kuumab rind,

Waewalt jõuan walitseda. —

Aga kuule, kulda neid!

Minu kätkit kiigutanud,

Unewiisi weeretanud

On wist wana sortsi nõid:

Ilmaski ei wõi ma oota

Armupalka, piigalt loota.

Juta (hirmul paludes).

Endel, ära patusta!

Endel (walusatlt).

Hilja! noomimine hilja!

Juba tunnen patu wilja,

Nuhtlus on ju kuulutud:

Lähed Jutalt armu otsma,

Saatuselt tad ära trotsma —

Neiu õnn ka häwitud. —

Ole külm ja kalk mu wastu,

Hirmuta mind seinale.

Et ei wõi su ligi astu:

Kadu toon su õnnele.

Juta.

Minu õnn? — On mull kord olnud

Õnne? — Tõeste ma ei tea!

Õnnetuse tundmus tulnud,

Kui sa lätsid m’ust nii pea,

44

Wangistas mu mõtteid, meeli,

Mure muljus kandle keeli,

Nõrgalt lehwis lootus-tiib. —

Täna paistis õnne päike,

Aga tema helde läike

Sinu lahkumine wiib.

Endel.

Sull saab jälle õnne õitsma,

Ajad toowad armusid,

Uusi rõõmusid saad maitsma,

Unustama endisid. —

Juta (õhates).

Endelt! — oh, ei iialgi!

Endel.

Juta, ei ka mina saa

Iialgi sind unusta!

(Heidawad teine teise hõlma.)

Unustame armu rinnal

Silmapilguks ilmamaad!

Unustam’, et meil ta pinnal

Kibuwitsad kaswawad.

Juta! Juta! kulda neidu!

Joowastab su hinge õhk! —

Warja palekene peidu,

Järwest puhus wilu lehk. —

Armukene, wõiks m’e helju

Nõnda üle ilmade!

Ühes kurjast ilmast pelju

Sõuda taewa sinasse!

45

Juta.

Ikka tahad ära rutta!

Armukene, asu siin!

Ajame ustwalt armujutta,

Lõpeb lahutuse piin.

Näitab õnn meil naeru huulta—

Silmast silma naeratame;

Õnnetus, toob karmi tuulta:

Sojas kaisus kannatame.

Endel.

Ei ma wõi sind hädas näha,

Kus mull abi wõimata,

Sest ei ühendus meil läha,

Katsun üksi kannata,

Wõidelda, wast wõita ohtu,

Mida warjab tulewik,

Minna saatusega kohtu,

Maha matta minewik.

Ei ma tohi süüta sinda

Teha ühes õnnetuks;

Nõnda noomis targu minda

Soome tark, kell wallal uks,

Lahti tulewiku tuba;

Nõnda noomib süda kuum

Sinuta, kell’ ilma ruum

Ühtki lahket pilku luba.

Juta.

Kaud minust, kallikene,

On mull kõik ka kadunud;

Katkeb elu lõngakene,

Sinu külgi seutud.

46

Mind ka ligi sammu lase

Waljus elu wõitluses:

Sinu kõrwal on mu ase,

Elan, suren — õnsuses.

(tuliselt.)

Kalewite kange weri

Keeb ka minu soonte sees:

Waikselt woolab — armu meri,

Mässab maru hoogudes.

Endel.

Miska teenisin ma ära,

Juta, sinu armusära!

Juta.

Waata alla, armukene!

Järwele seal jõuab wene,

Kannab kaunid lootusi.

Õnn ka sellel mehel tõrkus,

Kaladega nüüd tall wõrkus

Täidab otse ootusi.

Lähme, Endel, hiljukesi

Ranna poole rändama;

Jutustan seal juhtumesi,

Kuis ka meile kahekesi

Wõib sest õnne algada.

(Mõlemad ära järwe poole.)

Kolmas etendus.

Sarwik (astub luurates põõsa tagant wälja).

Noh, oled sa aga parajaks ajaks siia juhtunud,

47

Endel! Küll ma sinu nüüd toimetan. — Olen selle asja aga pagana kenaste kokku keerutanud. Soome sortsi sain oma nõusse, et see Endlale weikese süü eest suuri nuhtlust ette kuulutas ja teda kangeste kaelamurdwate tegudele kihutas, sest üksnes siis olla süü kustutust loota. Kalamees on praegu järwel; kui ma nüüd selle näkineitsiga weel kokku räägin, et see kalamehele hää tormi muretdeb, siis on Endel kohe abis. Näkineiu on temale aga liiga sügawaste silma waadanud, kui et ta teda enam tagasi laseks. — Juta nuutsub natukese naeste moodi, küll pärast nõusse lööb! (Ajab ennast sirgeks.) Ega ma siis liiga narr mees ka weel pole! Kus ta nüüd jääb jälle, see Ahto tütar? (Läheb luurates põõsaste warju.)

Neljas etendus.

Näkineiu (õitsewaist wesililledest pärg pääs; ülesse taewa poole waadates).

Seda pehmet õhku tema

Saab wast ikka igatsema

Wete all, kus wilu, waik! —

Aga nii tall kässa kaela

Tahan panna, armu paela,

Et tall unub endne paik.

On wast närtswal ilmaneiul

Kestwat armu anda peiul? —

Närtsib arm tall eluga!

Lõpmata, kuis waikne mesi

Liigub, kiigub hiljukesi —

Elab arm meil iluga.

48

Jutal’ ei sind jäta. siia,

Endla tahan ära wiia

Wete alla wilusse.

Seal kui raskest unest ärkab,

Armu kaenlus õnne märkab,

Asub Ahto ilusse.

Rumal Sarwik, arwab tema,

Et ma peaks muretsema

Ta heaks Endlal hukatust?! —

Mõtled mind tööriistaks sulle —

Ise täidad soowi mulle,

Pärid Jutalt — põlastust. —

Wiies etendus

Näkineitsi. Sarwik.

Sarwik (rutuga).

Oled siin! waat, see on hea

Ole hoolas, sõna pea.

Näed seal paati kiikuwal?

Lõõtsu nüüd tall tubli tuulta

Et ei pease surma suulta

Endel, kui läeb appi tall.

Näkineitsi.

Ütle, mis siis sina kasu

Tahad saada sellest tasu,

Läheb Endel ilmast siita,

Laulab Juta leinawiita ?

49

Sarwik (kawalaste).

Mis on lahjal õllel umal,

Seks mind ilma seadnud Jumal,

Wõitma elu ühtewiit;

Kus õnn tikub a’ama üle,

Puistan sinna täie süle

Paha, mõru põuest siit. —

Lähme, näe sealt tulewad!

(Mõlemad ära).

Kuues etendus.

Endel, Juta, (tulewad käsi käes).

Endel.

Kui ka; — siis ma peaks kui kinki

Wõtma õnne teiste armust.

Oma jõud peab ilupinki

Tõstma meesta, peastma põrmust.

Juta.

Kingin sulle ise end —

Wastu wõtma oled walmis;

Miks siis, imeline wend

Põlgad, mis mu käsi palmis?

Endel.

Tamm peab kaitsma taimekest,

Hoidma õrna õita südi;

Häbi tundku tugew sest,

Pöördaks lugu teisipidi.

(Järwelt kuuldakse appi hüüdmist).

50

Juta (waatab järwele; kohkudes).

Armu, Taara! — Endel, näed?

Waata, kuis on wesi waga!

Mässus marueide käed

Üksnes paadi ees ja taga;

Tõuswad, langwad wetemäed —

(Kuuldakse jälle appihüüdmist.)

Endel (wälkuwail silmil).

Astke nüüd mu wasta rinda!

Waenulised salawäed!

(Jutale, kes hirmuga ta käest kinni hoiab.)

Lase, kallis, lahti käed,

Las’ nad lõhku wete pinda!

(Tahab ennast lahti teha; järwelt kuuldakse maru mühinat.)

Juta.

Ilma paadita see kallas —

Kudagi ei appi saa!

Endel.

Wesi on mu meelewallas,

Wõidan laened kätega.

Juta.

Ahto hoonet, armukene,

Ära iial usalda!

(Paludes.)

Jää mu juure! —

(Tormi mühin, appihüüdmine kõwemalt.)

Endel.

Kuule marus häda healta!

51

Hädas meie temaga.

Kohus kutsub kangest sealta:

Lase, laps, mind minema!

Juta.

Endel! mina aiman paha;

Sa ei saa sealt tagasi.

Endel.

Silmapilguks jäed sa maha.

Nüüd, ehk mitte iialgi

Wõi sind teeni. — Surun sinda,

Arm, weel korra wasta rinda,

Ja siis julgest edasi!

Kustub silm ka laenes mull,

Kustumata särab sull’,

Arm mull ikka, alati!

(Kaub jookstes järwe poole. Appihüüdmine; maru mühin.)

Juta (langeb kummuli maha).

Kõik on kadunud! —

(Wahetekk langeb.)

Neljas järk

Esimene etendus

Ilmarise sepikoda. Wanemuine, Ilmarine.

Ilmarine.

Wõis nii walust teadet tuua

Sinu lahke laulu-suu!

52

Wanal põlwel weel saan juua

Kurbdus kannust, õnnetu.

Endel surnud! Elu eha

Tumestab see särawat;

Surm, ka mull wõid lahti teha

Igawuse wärawad!

Wanemuine.

Wõta südant, Ilmarine!

Ei sind üksi puutund oht.

Mullgi saatus salaline,

Walutab seesama koht. —

Mäletad ehk Jutat wahest,

Kasutütart. . .

Ilmarine.

Seda ilust sini-silma?

Mis tall wiga? jutusta!

Rõõmustab wist ikka ilma

Oma lahke lauluga?

Wanemuine.

Ah! ei tema huuled peida

Ainust rõõmust naeratust!

Waikist walu näust leida,

Närtsind noorus rõõm ja lust.

Endla armus elas neiu,

Elas elu taewalist;

Nüüd on kurbdus tema peiu,

Wihkab elu, waewalist.

Kenad järwe kaldad juba

Sooks ja rabaks nutetud;

Neiupuude lehtis tuba

53

Leinakaseks kaebatud.

Kus ta astub alatseja,

Sinna sammal sirguneb;

Langeb pisar laugudelta:

Kamarik seal kaswaneb.

Ilmarine.

Kõike kahju kannatada

Jõuab ilmas inime,

Aeg wõib palju paranda,

Täita tühja aseme:

Armu haiget neidu aga

Üksi arm wõib arstida;

Surnud arm: — kõik seljataga!

Süda murtud murega,

Keegi arst ei awita!

Wanemuine.

Ometi! — Kell olewikku

Kautanud kade käsi,

Saadab silma tulewikku,

Uuta ootamast ei wäsi;

Kellel aga musta mulda

Maetud need mõlemad,

See peab tooma targu tulda,

Walgustama minewat.

Seal on temal paigal pantud

Õnsaid õnnetundisid,

Mis tall, kord siin kätte antud,

Warjukombel wajusid. —

Nii kui rikas oma raha

Särawsilmal sõrmitseb,

54

Nõnda ajast, mis jäi maha,

Õnnetu ka ilutseb. —

Waja üksnes wõtit leida

Minewiku majasse.

Ilmarine.

Eks siis lõbus luule heida

Pilku läinud ajasse?

Wanemuine.

Inimestega, sa tead,

Wõrrelda ei wõi m’e end,

Neil on mitmed meie head,

Puudub meie mõttelend.

Üleinimlisi andi

Sai küll Juta Jumalalt,

Siiski inimene pandi

Temal rinda tuksuwalt;

Järsku tema elu juuri

Endla surm nii raputas,

Äkist ehmatus nii suuri

Hingeelu häwitas:

Lõikas noored luule-tiiwad,

Mis meid minewikku wiiwad.

Ainult haledusta weel

Kaebab tema kandli keel.

Ilmarine.

Tahan seda teiseks muuta,

Wanemuine, usu mind!

Mõttelend saab hoogu uuta,

Paisuma peab nõder rind. —

Wõtan kokku kõik mu nõuu,,

55

Kõiki nõidwat, meelitawat,

Salawäe, imejõuu,

Kõik, mis hinge ülendawat

Minewik wiis magamaie,

Peab sealt ette ilmuma,

Tahan seda taguda

Kulda warjulinikusse.

Waatab läbi selle warju,

Läbi luule-liniku,

Wiibib maal, kus maasik marju

Leiab lille lepiku,

Järwekaldal kasesalga,

Kus ta mure asemel

Endla süles, südamel

Leiab õnsa armupalga.

Siis ta waimu jälle kannab

Minewikku luule tiib;

Läinud õnnel kätt kui annab,

Küll siis kurwad kujud wiib,

Luule wõim, tall läinud ilu,

Õnne aega silma toob

Jänus hingel warju, wilu,

Karastust, kust süda joob.

Sarwik wõib siis sajatada,

Et ta nõuu on nurja läind:

Kalamees sai põgenema,

Pulmad ammu ära teind.

Endelt warjab wesi-osja —

Aga tema neiule

Läheb warsi luule kosja,

Ei ta kuku kurjale.

56

Wanemuine.

Õige! Wõta kohe kulda,

Mis me tõime Kungla majast,

Teeme warsi üles tulda,

Et suits tõuseb sepipajast.

Lõõtsa tõmbab luulejumal,

Tauwad Ilmarise käed:

Luule tuule tulekumal

Ühte heitwad ime-wäed.

Sünnib nõnda luule wari

Inimestel ilmala,

Lepiteled Ilmatari

Ära waewa eluga. —

(Wahetekk langeb.)

Teine etendus.

 (Endla järwe ääres. Endised ilusad kaldad rabasamlaga kaetud;

leinakased allarippuwate oksadega katawad kaldaid. Juta istub sambla mätta otsas,

kannel süles ja laulab. Laulu ajal ligistawad ennast Wanemuine ja Ilmarine salaja.)

Juta.

Eks te ükskord kuiwa, pisarhallikad,

Saada troosti taewast, helded jumalad!

Endel surnud! — meeled, kas te mõistate?

Oh ei! — süda üksi tunneb selgeste.

Kaunis kaske, mis sa kurwalt riputad

Oksi, alla hoiad, waikselt wäristad?

Sull ei olnd ju silmi näha tend,

Ei ta hellal rinnal sojendand sa end.

57

Katad leinasamblal ennast, murupind:

Pisaratega ma kaua kastsin sind.

Oled silmaweel su, sammal, tärkanud,

Leinalaulul mullapõuest ärkanud?

Kaeblikult ma kuulen kurtwat sind,

Lõbus laulu looja, kuldne künnilind.

Kas sull ka on kadund aimus armuke?

Tunned, et mull mure murdnud südame?

Meeled, kas te tõik mind aina petate? —

Käiks kui leinahelin läbi looduse.

Muidugi, kõik õitsew elu kurdab tend:

Meil ja kõigel ilul ots, kuis oli sinul, wend.

Oh, mis raske ilmas üksi rännata!

Ilma lootuseta otsa oodata.

Kadund armukeste taga kaebades

Kaub iga rõõmu säde südames.

Woolake, kui wesi, palgelt pisarad,

Kuni silmist walguskiired kustuwad!

Kuni hing ja ihu wiimaks ühtlase

Sulawad nad ainsa waluwiisisse.

(Ilmarine ja Wanemuine on seliatagast ligi astunud; Ilmarine paneb kuld silmawarju Jutale silmade ette; astuwad ise põõsa wariu.)

Juta (ilma ümber waatamata; esite on ta hääles imestus, mis ennast kord korralt ilutsewaks rõõmuks ülendab.)

Mis tõuseb säält tumeda wete seest,

Ja lahutab langewat udu?

Mull wõtab kui warjusid silmade eest,

Oh ilusam hiilguse-kudu!

Kuis wiibisid kaua sa warju ra’al,

Oh õnnetundmine! Eestimaal

Ei olnud sull kalliksel kodu.

58

Surn’d süda, kuis jällegi tuksud mu sees!

Mis kuumad nii, weri? ma pärin. —

Mis ilmub säält udust üks imelik mees?

Mind raputab õnsuse wärin!

Oh Endel, mu armuke oled sa?

Et tule, ja leinast mind lunasta!

Mu põues kui sädeme särin.

Ju seisab ta silmas, see õnnelik koht,

Kus armus me ujusime,

Sa järwek’se kallas, sa lehkaja roht,

Sa põõsas, nii usaldaw pime!

Siin wajus mu huultele sinu huul, —

Siin sosistasid kõrwasse sojal suul

Mull magusa armukse nime.

Õhk mängib sääl õrnaste õiedega

Ja kuulukse lindude kaja;

Leht libistab tasakest lehtedega:

Eks armusta juttu nad aja!

Oh Endel, et kässa ka lauta,

Su neiukest rinnale wauta! —

Las’ õisata pulmade saja!

Oh lase mind igawest hingata,

Truu mälestus, armukse rinnal!

Meid käsi-käes las’ kõndida

Siin ilusal Eestimaa pinnal:

Siis armu laulu ma rahwale loon,

Nii ihk’wa! — tast läbi käib walulik joon —

See seisab küll igawest hinnal. —

(Wahetekk langeb.)