Kreutzwald

Sisukord

Wändra jutumees.

I. jagu.

Kümme õpetlikku muistejuttu.

1. Otsekohene. 2. Taewast ja põrgust. 3. Kom õde. 4. Kõige ilusam laul. 5. Kolm wenda. 6. Ujuw saar. 7. Piripill. 8. Päewatõus. 9. Põuasitika pulmareis. 10. Ussikuningas.

Eestikeelde toimetanud

T. A. J.

Trükitud M. Tõnissoni kuluga.

Дозволено цензурою. – Дерптъ, 1 Іюня 1889 г.

Trükitud H. Mathiesen’i kirjadega. Tallinnas 1889.

1. Otsekohene.

Kord elas kalamees kolme pojaga. Esimene poeg sõudis kõige paremini terwes külas ja mõistis targaste wõrkusi seadida. Teine mõistis õngitseda ja wilet lüia; tema mõistis nii kenaste wilistada, et kalad päris lusti pärast õnge otsa hakkasiwad. Kolmandal ei olnud midagi osawust; ta oli aga tugew ja ütles igamehele tõtt. Et inimesed seda ilmasgi ei salli, kui keegi neile ütleb: „sull on punane nina,” ehk: „sina oled lobasuu,” ehk: ,,sinu tarkuse kannab kass saba otsas ära,” siis ei sallinud nad teda. Et ta aga sedawiisi otsekohe kõik wälja ütles, siis hüiti teda Otsekoheseks.

Ühel päewal püidis Otsekohene isa ja wendade seltsis kalu. Ta oli wäga ettewaatlik, et ta noota laskes seda mitte katki ei kisuks, sest tema näpu wahel oli see nii kui siid. Töö läks temale õnneks ja nad lasksiwad nooda sisse. Nüid hakati teda kaldale tõmbama. „Küll ma olen ettewaatlik,” ütles Otsekohene ja tõmbas oma aru järele üsna õrnaste; tõmbamine oli aga ometi nii kõwa, et wennad, kes teinepoolt

nooda otsast widasiwad, wette kukkusiwad ja kalad noodast wälja läksiwad. Isa taples ja Otsekohene ütles: „Sa näed, armas isa, ei lähe, ma pole selle töö tarwis mitte küllalt õrn.”

Üks raske asi oli aga siiski noota jäenud; teine wend widas ta waewaga nähtawale. See oli määratu suur mõek, üsna haljas, ehk ta küll wees oli seisnud. Kui Otsekohene seda nägi, lõiwad ta silmad särama; ta wõttis mõega wenna käest ja wihistas teda ümber pea, nii et ta kui wälk päewa wastu sähwatas. „Hurra!” kisendas Otsekohene, „nüid on mull mõek, millega ma kaugele ilma wõin minna omale kuningriiki wõitma.”

„Rumal poiss!” ütles isa, „just kui kuningriigid igal pool mööda tee ääri wedeleksiwad.” Otsekohene tahtis aga minna.

Teisel hommikul seadis ta oma reisipauna walmis, pani mõega wööle, jättis wanemate ja wendadega jumalaga ja läks. Nüid ta alles nägi, kui suur ilm oli. Ta käis mäest ülesse, teisest alla, ja igakord, kui ta uue mäe harjale jõudis, oli silmapiir mõetmata. Wingid istusiwad tee ääres puude otsas ja laulsiwad: „Hurra! ikka edasi, ikka edasi!” Siis lindas lepalind tema ees puust puusse ja sädistas ühte lugu: „Oleks sull kaks tiiwa, wõiksid kaasa linnata!” Rongad aga, jämedad nagu nad ikka on, koonutasiwad ülewel suurte oksade

wahel ja kisendasiwad: „Otsekohene! Otsekohene!” See aga läks naerdes neist mööda.

Kui ta juba mitu maad oli läbi käinud, juhtus ta ühel päewal paksu pimeda metsa sisse. „Tuleks ometi mõni häda-oht wõi karu-tükk,” mõtles Otsekohene, „nõnda läheb juba igawaks. Ma soowiksin, et mõni lindaw madu, paar lõwi ehk mõni muu koletu elukas wasta tuleks, keda ära wõiks tappa.” Aga ta rändas päewa otsa, ilma et midagi oleks näinud.

Wastu õhtut, kui juba üsna pime oli, nägi ta kaljude wahel tule kuma. Ta läks sinna poole ja jõudis suurde koopasse, kus tuli maas oli. Tule ümber istusiwad neli rööwelt ja tule ääres üks wanamees, käsist ja jalust siutud.

„No see on hea, et wanamees meil kord käes on,” ütles üks rööwel, „homme piab ta oma kaljulinnas meile waraaidad kätte näitama. Kui ta ei taha, küpsetame teda natuke tulel, küll ta siis järele annab!” Teised rööwlid naersiwad, aga Otsekohene kargas järsku wahele ja hüidis: „Laske wanamees lahti, ehk ma wirutan teid kõik maha!” Rööwlid kargasiwad ülesse ja tõmbasiwad mõegad pihku. Otsekohene jooksis aga kui wälk nende kallale ja mõne silmapilgu pärast oliwad kõik neli maha löödud. „Nüid tule, wana mehikene,” ütles ta mõegaga wanakese sidememeid katki lõigates,

„need neli herne hirmutust ei tee sulle enam midagi.”

Wanamees tänas ja kutsus teda enesega oma lossi. Nad leidsiwad koopast latri; wanamees käis nüid latriga ees, Otsekohene järele. Nad sammusiwad järsku jalgrada mööda alla, kuni ühe äkilise kalju seina juurde jõutsiwad, mis öö pimeduses neile wastu mustas.

Wanamees wõttis kepi ja lõi sellega kolm korda wastu kiwi. Tasane kõmin käis nüid mäest läbi ja kalju sisse ilmus awandus, millest nõrk tule kuma wastu paistis. Nad läksiwad sisse ja mägi wajus niisama mürisedes kinni. Maaaluses käigus, kus nad nüid kõndisiwad, ei põlenud ühtki tuld, aga ometigi oli seal walgust küll, sest kiwiseinad särasiwad. Siis jõutsiwad nad määratu suurde, wõlwitud laega saali, kus suur hiilgaw kuul walgust andis. Muud polnud saalis midagi näha, kui üks ümmarguse ladwaga puu, mis just kuuli all seisis ja kuldseist, ilusaste nikerdatud aiast sisse oli piiratud. Kui tulejate sammud poleeritud marmori põrmandu peal kuulda oliwad, hakkas puu latw liikuma ja elutsema. Sadanded õuna suurused õienupud awasiwad endid, ajasiwad omad lehed laiali ja igast nupust waatas weikene inimese pea wälja, mille kaela ümber lehed kui püst krae seisiwad. Seal oli neegri, Hiinlaste ja Indiaanlaste päid,

kõiki sorti inimestest, mis aga maa peal elawad, ja nemad kõik waatasiwad imestanud nägudega Otsekohest; kõik need sadanded näud oliwad tema poole pöördud. Siis pistsiwad nad pead kokku ja kihistasiwad isekeskis naerda ja sosistada; järsku waatasiwad nad kõik jälle Otsekohese peale, ja terwest puust kõlas peenikene, pilkaw naer. Selle naeru kahina järele sai lae all pikuti jookswa kuld wõre taga kõik korraga elawaks; rohelised, sinised, punased, üsna isewärki imelised linnud wahtisiwad sealt wälja, ja kui nad Otsekohest nägiwad, lõiwad nad tiiwu kokku ja hüitsiwad peenikeste ja jämedate healtega segi: „Otsekohene! Otse-kohene!” nii et hirmu kisa tõusis. Wanamees wiskas aga järsku oma wiletsa wammuse maha ja seisis korraga pilkas siidikuubes, kuld tähtedega kui ülekülwatud, mille üle ta suur hõbedane habe maha ripendas. Ta sirutas oma kepi wälja, mille otsas üks säraw kiwi hiilgawaid sädemeid andis, ja ühekorraga oli kõik wagusi. Linnud läksiwad oma puuridesse tagasi ja lehenupud läksiwad üks teise järele jälle kinni, nii et roheline puu jälle waikselt seisis, nagu enne. Sellepeale wiis wanamees Otsekohese ühest saaliuksest weiksesse kambrisse, kus pehme woodi ja laud kalli roogadega ja joodawa wiinaga walmis oli pantud. Siia jättis ta wõera üksina. Kui Otsekohene ennast laua ääres kalli roogadega oli kinnitanud, heitis ta woodisse

puhkama. Pehmed padjad wajusiwad tema üle kokku, ja warsi norskas ta magusas unes.

Kui ta hommiku hilja ärkas, paistis päike läbi woodi eesriide ja walgustas imelisi kujusid, mis sinna sisse oliwad kujutud. Otsekohene sirutas ja ringutas heameelega sängis, sest nii hästi polnud ta käsi weel kusagil käinud. Kabina peale, mis ta woodis pöördes tegi, tuli üks suur sinine papakoi lae alt mööda woodi eesriiet ronides tema juurde ja ütles woodi jalutsisse seisma jäedes ja kolm korda auupaklikult kummardades: „Soowin Teile alandlikult head hommikut! Mull on auu Teile teatada, et minu härra ja peremees, suur salakunstnik Wuribundes oma täheuurimise tuas on ja walmis on härra Otsekohest wastu wõtma.” Seda kõik paristas ta nii ruttu ja imelikult, just kui oleks tal mõned uuri ratta wärgid keres. Otsekohene kargas woodist wälja, ei leidnud tooli pealt aga mitte enam omi wanu riideid, waid kallid printslised ihukatted. Kui ta need selga oli tõmbanud ja sinise, hõbedaga tikitud ja kotka sulega ehitud kübara oma kulla karwa juukste peale oli wajutanud, ei tahtnud ta peeglis iseennast enam tundagi. Sellepeale sidus ta oma mõega, mis nüid ilusa kuld tupe sees oli, wööle ja läks papakoi järele, kes tema ees lindas, iga silmapilk aga jälle ümber pööris ja õhus auupakkudes uperpalli laskis. Kui ta suurde saali tuli, oliwad weikesed pead puu otsas kõik juba ärkanud, ja just kui soldatid kaman-

duse järele pöörsiwad nad kõik oma silmad tema poole. Kui nad aga wägewat meest, laia rinnaga ja toreda kuldse juuksetega, ilusas riides nägiwad, siis ei naernud nad mitte enam, waid terwest puust käis ühehealelille imestuse kahin läbi, ja kõikide silmad waatasiwad teda ühtelugu, kuni nad teda aga nägiwad.

Wana salakunstnik istus oma täheteadlises töötuas imeliste, hiilgawate riistade wahel. Tema ees oli mustast kiwist poleeritud laud, laua peal kuld tahwel. mis mitmekarwalise, hiilgawate, ristati joontega kaetud oli. Kui Otsekohene sisse astus, teretas ta teda sõbralise peanikutusega ja palus teda ka laua äärde istuda. Siis ütles ta:

„Mina nägin juba kohe eile õhtu, et sinu käes kuulus Weritera mõek on, ja et seda mõeka ainult neile inimestele antakse, kes säetud on, suuri tegusid tegema, siis küsisin ma ööse tähtedelt sinu saatuse üle otsust. Selle kuld tahwli pealt wõid sa näha, mis mina uurisin. Aga tumedaks ja segaseks jäi mull mõnigi asi. Ma sain küll selgeks, et suur lunastuse töö su hooleks on antud, aga suur hädaoht on sellega ühendatud, mille äratundmiseks minu jõud ei ulata. Kuninga tütar, kes ootab, et sa teda kurjast nõidusest pead wabastama, on Morgane, aga maa ja koht, kus ta elab — seda ei saanud ma kätte. Ma tahan kõik teha, mis minu wõimus on, et neid puuduwaid teadusi

kätte saada. Kõige esiti tahan ma päewapaistelt küsida, aeg on paras.

Sala-kunstnik pani hiilgawa kuld tooli laua peale, tõmbas akna eesriided tagasi, nii et päewa kiired laialt sisse tungisiwad ja tool just kui läikiwas tules oli. Siis haaras ta kätega särawat walgust ja mässis ja wormis seal kätega, imelisi sõnu ümiseks, läks seal juures ühtelugu toolile ligemale, mille hiilgus ikka suuremaks läks, tihedamaks kokku wajus, kuni tast aega mööda nägu ja kuju sündis: toolil istus wiimaks tuline, hiilgaw inimesekene. See oli päewapaiste ise, inimese näul.

Kunstimees kõigutas oma keppi tema ümber, nii et sätendaw kalliskiwi kepi otsas tulise ringi sünnitas, siis küsis ta: „Anna mulle wastust, kus on kuninga tütar Morgane?”

Päewapaiste leekis heledamalt ja wastas kõwa healega:

„Mina tunnen kõik kuninga tütred, kelle peale minu kiir paistab, nii kaugelt, kui maailm ulatab. Ma nägin neid purtskaewu ääres jalutawat, kus ööpikk laulis; ma nägin neid walge hobuse selgas, kull käe peal, jahile sõitwat; ma tunnen wiltuse silmadega ja kõwerajalglist Hiina keisri tütart, ja Ahwrika Neegrikuningate tütred põletab mu kiir weel mustemaks kui nad on; kuninga tütart Morganet ma aga ei tunne.”

„Tänan sind”, ütles kunstimees, „on juba

küllalt.” Seal käis särin ja wärin päewa mehikesest läbi, ta kahwatas ja kadus, ja nüid oli ainult wirwendawaid päewakiiresid toolil näha. „Täna õhtu piame kuupaistelt küsima,” ütles nõid; „kui see ka midagi ei tea, on minu kunst otsas.”

Kui õhtu kätte tuli, pani kunstimees hõbe tooli lauale ja laskis kuuwalget peale paista. Tema silitas ja muljus teda ja sünnitas wiimaks hõbewalge udumehikese, kes rahuliselt toolil istus. Siis lõi ta jälle oma nõiaringi ja küsis: „Anna mulle wastust, kus on kuninga tütar Morgane?”

Kuu paiste ütles pehme healega: „Küll mõndagi kuninga tütart olen ma näinud, kui öösel ümber ilma rändasin, küll mõndagi on mu kiir musutanud, kui ta öösel siidipatjades uinus, aga kuninga tütart Morganet ei ole ma mitte näinud.”

„Tänan sind,” ütles kunstimees, „on juba küllalt.” Seal kahwatas ja kadus hele mehikene ja paljalt kuu kiired mängisiwad tooli peal.

Kunstimees süitas nüid suure wask lambi laua kohal põlema ja ütles: „Nüid ei tea ma enam mingit teed, kudas kuninga tütre Morgane elukohta kätte saada.” Siis tuetas ta ennast seljakile leentooli ja waatas mõttes lambi tuld. Aga nii pea, kui ta Morganet nimetas, särises lambi tuli ja hüppas nähtawalt. Siis läks ta tihedamaks, inimese näuliseks ja istus wiimaks tahe peal, kui weikene mehikene toolil..

„Mikspärast ei taha sa lambi tulelt küsida?” ütles ta peenikese healega.

„Noh, mis sa siis tead ütelda?” küsis nõid. Lambi tuli leekis heledaste ja ütles: „mina olen teda näinud. — Sa tead, meie lambi tuled ei sure, ja kui kuskil üks kustub, siis leegitseb ta teises kohtas jälle. Mina istusin ühe seltsimeeste ringis suure lambi sees, mis nii kui päike säras, ja seal olen ma kuninga tütart näinud. Tema jalutas ühes aedas, mis toredam on, kui kõik aiad, mille peale kuu ja päike on paistnud. Nemad ei wõigi sinna paista, sest aed on ühes määratumas wõlwialuses ilma akendeta, ja tema lilled on kullast, hõbedast ja tallidest kiwidest.”

„Kus see wõlwialune on?” küsis kunstimees.

Lambituli ütles: „Morgane on Barokko kuninga tütar, ja wõlwialune on sealtmaa pealinnas.”

„Ma tänan sind”, ütles kunstimees, „küllalt juba!” Seal sirutas ja ringutas weike mehike ja lagunes jälle pehmeks leegikeseks.

„Nüid teame juba küllalt”, ütles nõid; „nüid mull aga tarwis weel raamatust järele waadata.” Ta wõttis ühe määratuma raamatu riiulilt, pööris natukene aega lehta ja ütles siis pikkamisi lugedes; „Barokko, kuningriik ilma otsas, wasakut kätt ümber nurga minna, 20 miljoni elanikka. Pealinn: Patsipere, 300,000 inimesega, Wändaku jõe kaldal. Walitseja ku-

ningas: Bombastus XVI.” „So, nüid wõime rahuliste magama heita”, ütles ta siis, ja nii see ka sündis.

Teisel hommikul jättis kunstimees Otsekohesega jumalaga. Kui nad puust mööda tuliwad, nikutasiwad kõik peakesed sõbraliselt jumalaga jätmiseks. Kui nad kalju wärawa ette tuliwad, seisis seal üks piimawalge hobune, ilusti sadulasse pandud, ja tampis aga jalgu; selle kinkis temale kunstimees lahkumiseks. Otsekohene kargas sadulasse, keerutas mõeka ümber pea ja kihutas minema. Tema sõitis mitmed maad ja kuningriigid läbi, tappis oma mõega Weriteraga kõik lindawad maud ja ühesarwega elukad, kus ta nendega kokku puutus, ja tegi palju imelisi tegusid, nii et ta kuulsus ruttu suureks läks. Lõpeks jõudis ta Barokko riiki ja sõitis otsekohe pea linna.

* * *

Printsessi Morgane ära nõidumine oli aga järgmisel wiisil sündinud. Barokkos elas üks wägew, aga kuri Murueide tütar, kes wäga uhke ja tore oli, sest et ta ainus hing selles kuningriikis oli, kes ennast suurde Muru eide perekonda tohtis arwata. Ta oli sellepärast wäga wihane, kui teda printsessi warrule ei kutsutud, tuli kohe peale lõunat sinna ja kuulutas kuninga tütre kätki ääres, et lapsel suur õnnetus oodata olla, kui ta enne oma kuueteistkümnet eluaastat päewa ehk kuu walgust piaks

nägema. Ta saaks sellest põduraks jäema ja õnnetumalt surema. Sellepärast hirmusiwad kuningas ja tema abikaasa wäga ära, ja lasksiwad last nii hoolega hoida, et tõeste ka kuusteistkümmend aastat täis saiwad, kus ei kuu ega päewa kiir Morganet ei olnud puutunud. Selle aja sees oli aga Metshallijas printsessi meele wist ära seganud, sest näha oli, et neiu päris ilma ja päewa walgust wihkas ja põlgas. Ta ei tahtnud nüid kätte saadud wabadust kudagi tarwitada. Wanemad saatsiwad saadikud suurte kingitustega Murueide tütre juurde ja lasksiwad nõuu ja abi paluda; aga saadikud tuliwad kingitustega ja selle otsusega tagasi, et abinõuu Printsessi lunastuseks õige lihtne olla; see noormees, kes teda kosida tahta, pidada selle rohu aga ise leidma, muidu ei aidata see midagi.

Kõige selle juures oli aga kuninga tütar heas tujus. Lossi kõige suurema wõlwialuse saalil oliwad kõik uksed ja aknad kinni saanud müiritud, ja Morgane, kelle tahtmist wanemad kõiges asjus tegiwad, oli sinna toreda aia lasknud ehitada, mis aga igas tükis kunstlik oli. Kollased lilled oliwad kullast, walged hõbedast, soomustest ehk kallidest konna karpidest, punased rubiini ja sinised sahwiiri kiwidest. Rohilised lehed oliwad kallist nahast ehk kõwast siidist wanutatud ja puu tüwed kullatud ehk ilusti lakeeritud. Seal oliwad kunstlikud kaljud ja klaasist jõekesed kuld sildadega, kirikud kellator-

nidega ja paigamehe elukohad, ja okstes laulsiwad kirjusulgedega linnud, need oliwad ka kunstlised, ilma eluta, keres laulis neil uuri moodi masin. Mööda saali seinu ajasiwad endid järeletehtud wiinamarja warred ülesse, millede küljes suured, wägewad, sinised ja rohilised kobarad rippusiwad. Wõtsid sa ühe marja ära, siis oli see pudelikene, joodawat wiina täis. Ja seal oli kõik nii puhas, peenike ja poleeritud. Kõik teerajad oliwad kulla liiwaga üle riputatud, ja wahetpidamata käisiwad kümme teendert paabulinnu sulgedega ümber, et wiimast tolmu kibemekest ära kasida. Lillede jauks oliwad teist kümme, nõnda nimetatud „lõhnajat”, ametis, kelle mure see oli, alati iga lillel lõhna juures hoida. Nemad seisiwad kuningliku koja „ülemlõhnaja” käsu all ja lille hais oli neil juba sada sammu eemalt külges tunda.

Aegamööda tuli kui haigus kõige kuninga koja peale, ja kõikide loomulikude asjade põlgamine läks ikka suuremaks, nii et kojaneitsisid ja kammerherrasid oli, kes loomulikku roosi nuusutades tema lõhnast kohe uimastatud saiwad ja minestusse langesiwad. Nemad ahwisiwad kõik järele, mis Morgane ees tegi, ja wiimati oli kuninga Bombastuse koda täis narrust. Mehed lõikasiwad oma loomulikud juuksed maha ja paniwad määratumad suured parukad päha, ja naesterahwad ajasiwad nii suure hunniku jahuseid juukseid päha, kui suur sipelga pesa. Peale selle

kantsiwad nad krinoliinidega seelikuid, et nad just suure kahe kõraga kella nägu oliwad, ja käisiwad kõrge kontsadega saabastega, nagu kompade otsas. Nii rändasiwad nad printsess Morgane aedas kunstlise päikese walgusel, mis ühe iseäralise kojatäheteadlase plaani järele käis, nuusutasiwad kunstlillede lõhna ja kuulsiwad surnud lindude laulu ja istusiwad weikestes kirikutes, kus weikesed kellad tilisesiwad, jõid aga shokolaadi, kus jäe asemel munawalget sisse pandi.

Kui printsessi äranõidumise jutt ilmas laiali oli lagunenud, tuliwad aegamööda palju printsisid ja ümberuitjaid rüitleid, kes kõik printsessi lunastada tahtsiwad, sest kuningas oli sellele, kes seda wõiks teha, oma poole kuningriiki ja tütre lubanud. Niipea, kui nad aga Patsipere linna tuliwad, hakkas kuninga koja lõhn nende külgi; nad lõikasiwad juuksed ära, paniwad küinrapikkused parukad päha ja tegiwad printsessile auupakkudes niisuguseid niksa ja konksa, et pane nad kas wõi klaasi alla kommetit tegema. Aga waewalt saiwad nad kaks kolm peenikest, kruwitud kõnekäänu walmis, siis tuntsiwad niisugust kangust lõua luudes ja kõigis liikmetes, et nad järsku kui elusuurused sarwikud istuma jäiwad; ainult peaga wõisiwad nad weel tubliste wändata.

Kunstlise aia kõige suuremas uulitsas oliwad mõlemil pool pikad riad niisuguseid nõiu-

tatud printsisid ja rüitlid ülesse seatud. Iga kord, kui Morgane seda uulitsat mööda käis, tõukas ta oma tuule lehwitamise tiiwaga neile wastu pead, nõnda et nad kõik tema järele pead nokutasiwad ja ütlesiwad: „Ja, ja, ja, ja.”

* * *

Kui Otsekohene mööda Patsipere uulitsaid sõitis, jooksiwad inimesed aknate alla ja ajasiwad suud ja silmad pärani, sest niisugust wägimeest polnud nad enne näinud. Tema aga sõitis otse teed kuninglikku lossi ja nõuudis kuninga jutule. Kui ta sellele oma asja ära oli rääkinud, wiis üks teender teda toredasse tuppa, ja waewalt oli ta seal, kui kaks siledat mehikest suurde kumardustega sisse astusiwad ja endid tema teenistusse pakkusiwad. üks neist oli ülem juukselõikaja, teine ülem riidesse paneja. Kui Otsekohene aru sai, mis nad tahtsiwad, et esimine tema toredaid kulla karwa juukseid ära soowis lõigata ja temale waltsjuukseid päha seadida ja teine temale lõhkise sabaga kuube selga, põlwpüksa, siidisukki ja pannaldega kingu jalga himustas panna, siis hüidis ta nii hirmsa healega: „Kasige wälja!” et mõlemad ehmatusest tükk aega üsna kanged oliwad, siis hirmu pärast küllalt ruttu uksest wälja ei saanud ja wiimaks üks teisest üle komistades mööda treppi alla hilplesiwad.

Natukese aja pärast tuli ülemkojameister

kahekümne kammerteendriga ja palus wärisedes Otsekohest printsessi juurde tulla, ühel hoobil küsis ta hädalise healega, kas rüitle härra mitte nii helde ei oleks ja wähemast kõlisejaid kannusid ära ei wõtaks, printsessin olla wäga õrna närwidega, et ei tea...

„Piab tal ära saama harjutud!” ütles Otsekohene; „edasi!”

Ülem-hoowimeister läks lõdisewa põlwedega ees ja kakskümmend wärisejat kammerteenrit käisiwad järele. Kui nad üle õue läksiwad, kuulis Otsekohene haledat kisa. Kui ta juurde läks, nägi ta üht meest sellilt, käsist jalust siutud; timukad wirutasiwad teda keppidega jala põhja alla. Otsekohene ütles: „Pidage! miks peksate seda meest?”

Üks timmukas wastas: „See siin on üks lõhnaja printsessi aiast. Ta on täna teenistuses rängaste eksinud, on pipramündi lõhna roosidele kallanud, mille läbi printsessi esimine kojaneitsi omad haistmise närwid ära on nikastanud.”

„Laske ta lahti!” ütles Otsekohene ja läks pead raputades edasi. Pea jõutsiwad nad aia kinnisesse eeskotta, kakskümmend teendrit kiskusiwad suured tiiwuksed pärani lahti, ülem-hoowmeister astus ette ja hüidis: „Rüitli härra Otsekohene von Weritera!” sest liht „Otsekohene” ilma von’ita ei tulnud tal üle uulde. Suures poolringis oliwad kõik kuninga kodakondsed istu-

mas, kesket poolringi printsessin, taga pool kõrgema istmete peal kuninglikud wanemad, ja ümberringi hiilgas ja säras kunstlik aid omas täies toreduses. Kui Otsekohene sisse astus, läks kihin ja kahin kõigest naisterahwa hulgast läbi ja ühel healel sosistadi: „Koletu, sellel hullul on omad juuksed peas!”

Otsekohene aga sammus hoolimatult kõlisewa kannustega otse printsessi ette, kumardas ja istus ajawiitmata tooli peale, mis tema jauks sinna walmis oli pandud. Et ta aga kõik selle hommiku metsadest läbi oli sõitnud, oli tal wärske metsa lõhn juures, mis temast wälja läks ja terwet seltskonda sundis nuusutuse klaasisid nina alla panema.

Waewaga jõudis printsessin selle hirmsa nähtuse üle oma rahu ja toredat seisu alal hoida ja walmistas ennast kolme küsimist ettepanema, mis temal kõige teiste rüitlite wasta nii suureks abiks oliwad olnud.

„Kus on kõige ilusam aid maailmas?” küsis ta. Selle peale oliwad endised rüitlid umbes nii wastanud: „Meie oleme praegu selles aias, auuwääriline kuninga tütar. Kui Teie sulasel luba on, oma kõige alamat arwamist auupaklikult awaldada, siis arwab ta seda aida just otse pärliks, millAe sarnast kuskil ilmas, ei ka isegi imerikkas Indias ei saa leida olema.”

Otsekohene aga waatas põlastades ümber ja

ütles: „Tule minuga metsa, kuninga tütar, kus wägewad puud oma latwu taewa poole tõstawad ja hirwed rahuliselt nende okste all sööwad, kus jõed lohisedes mägedest alla kargawad ja waiksetel heinamaadel metslilled õitsewad. Seal on kõige ilusam maailma aid. Seda siin pian ma pargitud nahaks ja kirjuks klaasiks arwama.”

Printsessin kahwatas, kojaneitsid aga ütlesiwad: „Wuih!” ja isandad urisesiwad läbi hammaste: „harimata inimene!” Nad kartsiwad aga seda waljuste ütelda, sest Otsekohene oli kõigile hirmu peale ajanud. Wäljas aga kõmises, kui tõuseks pikse pilw ülesse.

Printsessin küsis teist korda:

„Kus paistab kõige heledam ja ilusam päike?” Teised rüitlid oliwad õntsa pilkudega kunstpäikese poole ülesse waadanud ja tõendanud, et tema sarnast ei olla. Otsekohene aga ütles: „üks ainukene päike meil on. See tühipaljas seal pole muud kui üks eli-lamp!”

Kuninga tütar läks kahwatuks kui surnu; kolmteistkümmend kojaneitsit ja wiis härrat minestasiwad ära, kuna mõned käed mõekade külgi paniwad ja neid tupest korraks wälja tõmbasiwad — ruttu aga jälle tagasi pistsiwad. Wäljas paugatas kange kõue mürin üle wõlwialuse ja aia, nii et ta alused wabisesiwad.

Kui terwe seltskond jälle natukene toibus, küsis printsessin kolmat korda, kuna ta ülesse tõusis ja sammu edasi astus:

„Kes on kõige ilusam kuninga tütar ilmas?” ümbruses oli kõik wait kui haudas ja terwe kuninga koda ei julgenud hinge tõmbata — isegi hiilgawad linnud ei laulnud enam; nende masin oli maha käinud. Otsekohene wastas: „Mina olen küll mitu riiki läbi käinud, aga kõiki kuninga tütreid pole ma mitte näinud, ja ei wõi sellepärast selles asjas midagi otsustada. Sina aga oled täieste herne hirmutuse nägu!” Nende sõnade juures langes terwe kuninga koda ühe hoobiga minestusse ja printsessin wajus ehmatades oma istmele tagasi. Otsekohene aga rääkis rahuliste edasi: „Sinul on wõerad surnu juuksed peas, ja need on hallid kui mõne wanamoori omad. Sinu nägu on maalitud ja plaastri lappidega kaetud. Sinu keha on keskelt kinni kruuwitud, kui wapsikal; inetu kanade kong on sull allkülgis rippumas, ja sinu jalad on inetumalt kõwerdud. Sina oled kõige inetum kuninga tütar, keda ma iial olen näinud.”

Korraga praksatas hirmus kõue mürin, nii et maa alus kõikus ja saali seinad kokku langesiwad — koja katuse aga kandis kange tuulekeerd ära. ühel hoobil kallas wihma kui pangega maha, mis terwe kunstlise aia paigalt loputas ja ära wiis. Aegamööda läks wihm tasasemaks ja päike maalis kena wikerkaare taewasse. Kunstlise aia pinna peal wiras aga rohiliselt, mis kord korralt selgemaks läks ja ro-

hilise wärwi wahelt nähti sinawat, kollendawat ja roosikarwa punawat. Rohi ja lilled tärkasiwad, ja madalaimal kohdatel paistsiwad õrnad kannikesed. Hallikad hakkasiwad sirisema ja nende kohal põesastes hõiskasiwad ööpikud. Siis jäi wihm aegamööda üsna üle ja hiilgaw päike kuiwatas kõik.

Kuhu oli aga printsessin kõige oma kaaslastega jäenud? Oi, need oliwad heaste pesta saanud! Ei neil polnud enam soppisi ega sakkisi, ega Wwrewitsad käinud neil enam riietest läbi; kena näu wärw oli kadunud. Kojaneitsid kantsiwad pehmeid riideid, mis ilusti ümber keha hoitsiwad, ja juuksed, pikad kollased, pruunid ja mustad, rippusiwad wabalt õladelt. Kõige nägusam nendest oli aga Morgane, ja nüid nähti alles selgeste, et tema kõige ilusam kuninga tütar ilmas oli. Seda nägi ka Otsekohene joonelt ära, ta tõmbas ta oma hõlma, andis temale suud ja kihlas ennast neiuga sealsamas. Sellel silmapilgul tuli nende juurde salk ilusas riides rüitleid ja printsisid, needsamad, kes kangeiks kujudeks oliwad muudetud olnud. Nad tuliwad parajaks õnnesoowi ajaks. Oleks keegi neist teadnud, et printsessi ainult siis sai lunastada, kui keegi temale kolmkorda ühte järgi tõtt oleks ütelnud, siis oleks muidugi üks nende seast juba ennemalt kuningliku neiu peigmees olnud.

Noh, kudas lugu nüid edasi läheb, on juba

näha. Oli tore pulm, ja kui wana kuningas suri, sai Otsekohene tema asemele auujärjele.

Et Otsekohese isa juba surnud oli, siis kutsus ta omad wennad enese juurde, kinkis kumbagile mõisa, nõnda et neil nüid üksnes lustipärast weel himu oli mõnda peenemat seltsi kalu püida, nagu lõhesid, latikaid ja muid.

Otsekohesel ja tema kaasal Morganel oli palju lapsi; pojad saiwad kõik tugewad kui isa ja tütred nii hellad kui nende ema. Ligidal ja kaugel oli aga kuninga Otsekohese I. nimi ja wägewus kuulus.

2. Taewast ja põrgust.

Oli sell ajal, kui ilm kõige ilusam on ja inimesel kõige raskem on surra, sest õispuu lõi omad õied lahti ja roosi nupud paisusiwad; kaks inimest rändasiwad seal taewa. teed, üks waene, teine rikas. Nad oliwad ühel maal, ühes linnas ja ühes uulitsas elanud, rikas suures toredas majas, waene wiletsas onnikeses. Et surm aga niisugustest wahedest ei hooli, siis juhtus, et mõlemad ühel ajal suriwad.

Nii juhtus siis, et nad taewa teel kokku oliwad saanud ja käisiwad mõlemad wait olles kõrwuti. Aga tee läks ühtelugu järsemaks, ja rikkal oli waene edasi rühkida, sest ta oli paks, lühikese hingewahega ja ei olnud ilmaski nii

pikka teed jala käinud. Seal sündis, et waene tüki maad ette jõudis ja hulk aega enne taewa wärawa taha tuli. Et ta aga wärawa peale koputada ei julgenud, istus ta wagusi maha ja mõtles: „Ma ootan siin rikast meest; tema koputab muidugi, kui ta tuleb.”

Tüki aja pärast jõudis ka rikas sinna. Kui ta wärawa kinni leidis olewat ja keegi kohe lahti ei wõtnud, hakkas ta raputama, lõhkuma ja rusikaga wastu wärawat lööma. Seal kargas Peetrus rutuste ukse juurde, wõttis ta lahti, waatas mõlemate otsa ja ütles siis rikkale: „Sina ju muidugi see olid, kes oodata ei jõudnud. Ma arwan, sull poleks tarwis ennast niiwiisi laiutada. Meie siin ülewel pole s’ust suurt headust kuulnud, kui sa all maapeal elasid!”

Seal langes rikka julgus hea tüki madalamasse; aga Peetrus ei teinud temaga enam tegemist, waid pakkus waesele kätt, et teda kergemalt ülesse aidata, ja ütles: „Astuge aga mõlemad seie ettekotta; mis pärast tuleb, saate isegi nägema!”

See ei olnudki päris taewas, kuhu nad nüid sisse astusiwad, waid üks suur, laialine eeskoda mitme kinnise uksega, pingid mööda seina ääri

„Puhake natukene siin,” ütles Peetrus jälle, „ja oodake, kuni ma tagasi tulen; aga tarwitage oma aega heaste, sest kui ma tagasi tulen,

piab iga ühel arwatud olema, kuidas teie siin ülewel tahate elada. Iga üks piab karwa pealt kõik nii saama, kui ta soowib. Mõtelge siis järele, ja kui ma tulen, siis ütelge kartmata, ja ärge unustage midagit; pärast on juba hilja.” —

Ta läks. Kui ta siis tüki aja pärast tagasi tuli ja järele küsis, kas juba walmis mõeldud olla, mis keegi igaweseks ajaks soowib, kargas rikas pingilt ülesse ja ütles, et tema tahta suurt, kuldset lossi, ilusamat kui kellelgi kuningal, ja iga päew kõige paremat süia. Hommikust shokolaadi ja iga lõuna wasikapraadi õunapudruga, ja riisi suppi ja worstisid; pärast weel muud maiust. Need olla ta armsamad toidud. Iga õhtuks soowida aga ise sööki. Edasi soowida ta weel head leentooli ja rohilist, siidi öökuube; ja ajalehti ärgu unustagu Peetrus ka mitte, et ta teada saaks, mis ka mujal sünnib.

Seal waatas Peetrus haleda pilguga ta otsa, oli kaua wait ja küsis lõppeks: „Ja muud ei soowi sa enam midagi? —”

„O ja!” ütles rikas ruttu, „raha, palju raha, kõik keldrid täis; niipalju, et seda enam lugeda ei jõua!”

„Kõik seda piad sa saama,” ütles Peetrus, „tule mu järele!” Ta wõttis hulga uste seast ühe lahti ja wiis rikka päratu toredasse lossi, kus kõik nii oli, kui ta oli soowinud. Kui

Peetrus rikkale kõik oli kätte näidanud, läks ta ära ja lükkas suure raud riiwi ukse ette. Rikas aga tõmbas rohilise siidi kuue selga, istus leentooli, sõi ja jõi ning ta käsi käis heaste. Kui kõht täis oli, luges ta ajalehti. Iga päew ükskord käis ta all keldris oma raha waatamas. — —

Kakskümmend ja 50 aastat läksiwad mööda, ja jälle wiiskümmend, nii et sada sai — see aga on alles waksakene igawesest ajast — seal oli rikkal omast ilusast lossist nii isu ära, et ta seal enam olla ei tahtnud. „Wasika praad ja worstid lähewad ka igast tükist halwemaks,” ütles ta, neid pole sugugi wõimalik süia!” Aga see polnud tõsi. Ta oli neist toitudest üksnes tüdinud. „Ja seda ajalehte ma ju ammugi enam ei lue,” rääkis ta edasi; „see on mull üks kõik, mis seal all maas sünnib. Ma ei tunne sealt ainukestki inimest enam. Tutwad on mull juba ammu surnud. Inimesed, kes nüid elawad, teewad niisuguseid tükka ja räägiwad niisuguseid hulla jutta, et pea ümberkäima hakkab, kui seda lued.” Sellepeale aigutas ta ja jäi wait, sest igawus oli suur. Natukese aja pärast ütles ta jälle:

„Oma hulga rahaga ei tea ma ka midagi teha. Mis tarwis ta mull õieti on? Siin ei saa ju midagi osta. Kudas inimene ometi nii loru wõib olla ja taewas raha omale soowida.”

Siis tõusis ta ülesse, wõttis akna lahti ja waatas wälja.

Aga ehk lossis igal pool küll walge oli, wäljas paistis kõik kottpime; nii kottpime, et oma kätt silma ette näha ei wõinud; kottpime öösel ja päewal ühest aastast teise ja nii wagusi kõik, kui surnu aedas. Siis pani ta akna jälle kinni ja istus oma leentooli; ja igapäew tõusis ta nii üks- ehk kakskorda ülesse, aknast wälja waatama. Aga kõik jäi ühte moodu. Ja ikka hommiku shokolaad, iga lõuna wasika praad, õunapuder, riisisupp, worstid ja pärast maius road; ikka ja ikka edasi, üks päew niisamasugune, kui teine. —

Kui aga tuhat aastat möödas oliwad, kärises suur raud riiw wärawas ja Peetrus astus sisse: „Noh, kudas sull siin meelepärast on?” küsis ta.

Seal sai rikka mehe süda täis: „Kudas mull meelepärast? Sugugi, mitte sugugi pole mull siin meelepärast! Kes siin niisuguses tühises lossis elada wõib! Kudas sa seda wõid arwata, et keegi siin tuhat aastat wõib olla! Siin ei kuule ega näe sa midagi; ei siin hooli sinust keegi. Ei pole teie taewas ega igawene õnnistus muud kui puhas wale. üsna wilets wärk kõik!”

Seal waatas Peetrus imestades tema otsa ja küsis: Sa ei teagi siis, kus sa oled? Arwad wist, et sa taewas oled? Sa oled ju põrgus.

Sa soowisid ise põrgusse saada. See loss siin on ju päris põrgus.”

„Põrgus?” kordas rikas ehmatades. Ega siin see koht siis ometi põrgu pole? Kus siis kurat, tuli ja katlad on?”

„Sa arwad küll”, wastas Peetrus, „et patuseid nüid ka alles ikka praetakse, nagu enne? See pole kaua enam sedamoodi. Aga põrgus sa oled, sellepeale wõid julge olla, ja nimelt hästi sügawas sees, nii et s’ust küll juba hale meel on. Küll sa sest aegamööda isegi aru saad.”

Seal langes rikas ehmatades oma leentooli, peitis silmad käte wahele ja nuutsus: „Põrgus, põrgus! Mina waene, õnnetu inimene! Mis piab minust küll saama?”

Aga Peetrus wõttis ukse lahti ja läks wälja; kui ta suure raud riiwi wärawa ette lükkas, kuulis ta, kuda rikas sees ikka alles nuttis: „Põrgus, põrgus! Ma waene, õnnetu inimene, mis piab minust saama?” —

Ja jälle läksiwad sada aastat ja jälle sada aastat mööda, ja aeg läks rikkal nii hirmsaste igawaks, et ei wõi ära mõtelda. Kui teine tuhat aastat jälle möödas oli, tuli Peetrus uuesti sisse.

„Oh,” hüidis rikas mees talle wastu, „küll ma igatsesin sind taga! Ma olen ütlemata kurb! Ja nii kudas nüid siin on, piab see igaweste jäema? terwe igawese aja?” Ja natukese aja

järele ütles ta: „Püha Peetrus, kui pikk wõib igawene aeg küll olla?”

Seal wastas Peetrus: „Kui weel kümmetuhat aastat mööda lähewad, siis ta alles hakkab.”

Kui rikas seda kuulis, laskis ta pea rinnale wajuda ja hakkas kibedaste nutma. Peetrus aga seisis tema tooli taga ja luges ta pisaraid. Kui ta nägi, et neid nii palju oli, et helde Jumal temale tõeste nüid andeks annab, ütles ta: „Tule, ma tahan sulle midagi ilusat näidata! Ülewel pööningul on minu teada üks oksa auk seina sees, sealt wõib natukene taewasse näha.”

Nende sõnadega wiis ta rikka pööningu treppi mööda ülesse ja mitmesugusest wanast kraamist läbi ühe weikese kambrisse. Kui nad sisse astusiwad, langes oksa august kuldne kiir Peetruse otsa ette, nii et ta seda nägu oli, kui põleksiwad tule leegid ta peas.

„See tuleb päris taewast”, ütles rikas mees wärisedes.

„Ja!” wastas Peetrus, „nüid waata siit kord läbi!”

Aga oksa auk oli natuke liig kõrges seina sees, ja rikas weikese kaswuga, nii et ta heaste waatama ei ulatanud.

„Sa piad ennast hästi pikaks ajama ja kikiwarwule tõusma,” ütles Peetrus. Seal sirutas rikas ennast nii suure waewaga, kui ta wähe wõis ja nägi nüid tõeste taewast. Seal

istus armas Jumal oma kuldsel troonil, pilwede ja tähtede wahel, lõpmata auus ja tema ümber kõik pühad ja inglid.

„Ah!” hüidis ta, „see on nii ilus ja tore, kui seda maa peal ei wõi aimatagi! Aga ütle, kes on siis see, kes just Jumala jalge ees istub, selg minu pool?”

„See on waene mees, kellega sa maa peal ühes elasid ja seltsis seie tulid. Kui ma teid käsksin järele arwata, mis teie igaweses ajas saada tahate, siis soowis tema omale weikest jalg pingikesi, kellega ta Jumala jalge ees istuda wõiks. Seda on ta ka saanud, just nii, nagu sina oma lossi!”

Kui ta seda oli ütelnud, läks ta tasakesi ära, ilma et rikas seda tähele pani. See seisis ikka weel wagusi kikiwarwul ja waatas taewasse, ilma et ta isu waatamisest ära oleks läinud. Küll oli waatmine raske, sest auk oli kõrges seina sees, ja ta pidi alati kikiwarwul olema; aga ta tegi seda hea meelega, sest mis ta nägi, oli wäga ilus.

Jälle tuhande aasta pärast tuli Peetrus wiimast korda. Seal seisis rikas ikka alles pööningul seina ääres kikiwarwul ja waatas oksa augu läbi taewasse, ega wõinud oma isu ära waadata. Ta oli nii waatamisesse wajunud, et ta Peetruse sisse tulemist sugugi ei kuulnud.

Wiimaks pani Peetrus talle käe õla peale, et ta ennast ümber pööris, ja ütles:

„Tule ligi, sa oled küllalt kaua siin seisnud! Su patud on sulle andeks antud; mina pian sind taewasse wiima. — Kas pole tõsi, sull oleks palju hõlpsam olnud sinna saada, kui sa aga oleks tahtnud?”

3. Kolm õde.

Kord elas mees, kellel 3 tütart oliwad. Kõige wanema nimi oli Armide, uhke ja upsakas tüdruk. Tema juuksed oliwad sinakad mustad, kui ronga suled, nahk peenike ja walge kui elfenbein. Kui ta ilusais riidis mööda uulitsaid rändas, jäiwad kõik inimesed teda waatama ja nimetasiwad teda „must printsessin.” — Liisa oli teise nimi; see oli pruuni juuksetega, rõemsa naeratama näuga neiu, kui selge kewade hommik. Tema sammud näitasiwad enam tantsides kui käies olewat, patsid ja lindid lindasiwad tal ümber pea. — Kolmas, Leena, oli tasase loomuga, ega pandud teda õdede kõrwal palju tähele. Küll oliwad ta juuksed ilusad, kui kulla lõngad; aga tema õrn nägu oli tedre täppa täis kui linnu muna, ja et ta alati liht riides käis, tasakesi ja mõttes, siis ei paistnud ta õdede kõrwalt sugugi wälja, ja keegi ei teinud temaga suurt tegemist. Kuna teised õed endid ehtisiwad ja lusti pidasiwad, talitas tema kodu ja oli, kui hea waim, köökis ja tuas tasakesi tegew.

Nende isa jäi kord haigeks, ja nii raskeste, et keegi arst aidata ei wõinud, ehk nad küll kõige kangemaid ja kallimaid rohtusid antsiwad.

Ei aitnud tohtritel otsaesise kortsutamine ega kõrwa takka kratsimine midagi, nad ikka haigusest aru ei saanud. Mees kidures edasi ja läks kord korralt nõrgemaks, ja kui abi ei tulnud, oli näha, et ta pidi surema.

Naabruse metsas, pimedas kalju koopas oli aga üks allikas, kus weewaim elas. Jutt käis inimeste seas, et see wesi, kui teda just allikast wõtad, kõik haigused parandab. See tuli kõige suuremas kitsikuses weel meelde, ja kõige wanem tütar läks wett tooma. Ta wõttis wana hõbe kannu kuld kirjadega, mis wana perekonna warandus oli, ja läks metsa. Tema oli toredaste ehitatud, siidis ja kullas, käte ja kaela ümber kallid rõngad, nii et ta riided kahisesid ja ehted kõlisesid, ja et kõik metsa linnud okste peal imestades teda waatama jäiwad. Nii jõudis ta pimedate kaljude wahele orgu ja pani weemehele oma palwe uhkeste ette.

See waatas oma weikeste rohiliste silmadega imelikult tema otsa ja ütles: „Wett wõid sa minu käest saada, piad aga siis minu naeseks heitma. Kalju sees on seal üks koobas; seal wõid sa pehme samla peal puhata ja mina tahan truiste sind hoida.”

Kohmetades waatas Armide weemehe otsa, sest ta arwas niisugust nõudmist täeiste häbe-

mataks. Ilus ei olnud weemees tõeste mitte, seda wõis ütelda. Tema laiast suust wahtisiwad terawad rohilised hammad wälja ja tompu wanunud sinakad juuksed rippusiwad tal kui kupulehed mööda wasekarwa nägu alla. Peale selle oli ta üleni karwane, kui saarmas ja tema pika küintega warwaste wahel oliwad inetumad ujumise lestad, nii et ta käed just kui suured konna jalad oliwad. Ja edasi wiibisiwad Armide pilgud märjal kalju seinal, kust wett tilkus ja pikad kollased weelima kiud maha ripendasiwad. — Tema ei mõtelnud mitte waese isa peale, kes kodu haigewoodis waewles, waid ta meeles oli üksi see, kudas tema selles niiskes, pimedas kohas niisuguse hirmutsi kõrwal pidi elama, kangel päewa hiilgusest ja ilma läikest, eemal nendest inimestest, kes teda imestasiwad.

„Ei ilmaski!” ütles ta uhkeste ja waenuliselt weemehe otsa waadates.

„Seda ma arwasin küll!” ütles see ja hirwitas, nii et suur suu kõrwuni lahti läks ja rohilised hambad wälkusiwad. „Aga,” ütles ta, „see pole mitte sünnis, et üks niisugune tore preili jala käib, ma tahan sulle ühe hobuse laenata, kes sind koju wiib.”

Nende sõnadega otsis ta käpuga midagi allika põhjast, wõttis ühe musta libeda leiwakiwikese wälja ja wiskas õhusse. Enne aga, kui see weel maha sai sadada, oli seal üks weike must, rammus hobune, kes üsna wagane näitas

olewat ja esimese jalaga kannatamalt mulda kaapis.

Armide silmad hiilgasiwad, sest ratsa sõit oli ta suurem rõem. Ta waatas sõbraliselt weemehe peale ja naeratas talle wastu, kui see wiisakalt juurde tuli, teda sadulasse aitama. Must hobune traawis esiti ka üsna wagusaste edasi, kui korraga hirmsaste kässa plaksutadi ja weemees heledaste hüidis, et kaljud ümberringi wastu kõlasiwad: „Hei, hopp! Tuhatnelja! hopp!” Seal läks kui kurat hobuse sisse. Esiti ajas ta püsti, tõmbas siis pea esimiste jalgade wahele ja kihutas minema, et sõitjal kuulmine ja nägemine kadusiwad. „Hei, hopp!” metsast, rägastikust ja põesastikust läbi, nii et siidi ja kulla riide lipakad mööda oksi lipendasiwad ja oksad tüdrukule silma näu pihta lõiwad, nõnda et weri taga oli. Siis kihutas ta üle liiwase nõgese ja ohaka wälja, nii et liiwa pilw ülesse lindas ja kui suitsu sammas teed tähendas, siis kõrgest kaldast sügawasse jõkke, et wesi ülepea kokku plärtsatas, ja siis heinamaadest ja rabadest läbi, kuni saatana hobune wiimaks ühe pauguga neiu isa maja ees kinni pidas, takka ülesse wirutades oma ratsaniku liiwa sisse maha wiskas ja sellsamal silmapilgul jäljetumaks kadunud oli. Weike naabri poiss leidis warsi peale seda selle koha pealt weikese musta liiwakiwi. Kui ta seda allikal pesema hakkas, libises ta sisse ja keegi ei leidnud teda enam ülesse.

Teisel päewal läks Liisa, teine õde, weemehega õnne katsuma. Temal oliwad hõbekarwaga riided selgas, tuhande läikiwa litritega ja kirju, lehwiwa lintidega ilustatud, ja wõttis weenõuuks wäga ilusa ja kalli klaaskannu. Nii läks ta pool tantsides mööda teed, ja patsid ja lindid lõid selja peal takti. Kui ta allika juurde oli jõudnud, tegi ta weemehele ilusa niksu ja pani talle oma palwe ette. Et ta muidugi niisamasuguse wastuse sai, nagu õde, siis tuli tale seesugune nõudmine nii imelik ja naeruwäärt ette, et ta kudagi naeru ei jõudnud pidada. Ka tema ei mõtelnud isa peale, kes surres waluwoodis oigas ja kosutawat terwise wett igatses, waid naeris weemehele otse wastu. Siis wõttis ta peenikeselt näpu otstega oma riided ülesse, pööris ennast kolmkorda kenaste weemehe ees ümber, nii et riided lindasiwad ja ütles:

„Seda sa küll tahaksid, sina wana mätaskaru. Sest ei tule midagi. See oleks kensakas, kui mina niisuguse lompjalaga tantsma lähäks!”

Weemees hirwitas jälle, et suu kõrwuni lõhki näitas olewat, ja ütles: „Seda ma arwasin! Aga ma näen, sull on tansu himu. Ma tahan sulle tantsija ligi anda, kes kõige paremini ilmas tansib; see on tuulispask ise!”

„Mina teda ei salli, mina ei taha!” hüidis Liisa, aga juba oli weemees õhusse puhunud, seda õhtu siis sõrmedega keerutanud ja pöörnud, ja juba tundis Liisa, kudas üks nägemata waim

ta ümber hakkas. Siis wilistas weemees läbi sõrmede, mis kõlas, ja purskas wett oma allikast ülesse: „Hei hopp! Tansi, mu pupeke! Hei, hopp!” hüidis ta, ja nüid pigistadi Liisa kõwemini kinni ja keerutadi minema, nii et tolm ja kuiwad lehed keerlesiwad ja puude ladwad kohasiwad, kust nad mööda läksiwad. Oho! see oli tants, metsadest läbi, üle wälja ja nõmme ja üle kohawa jõe! Ja selle tuulispasaga kihutasiwad pikne ja wälk ja mühaja wihm kuni Liisa isa maja ette, kus Liisa hingetumalt, märja, narustatud riietega maha jäi ja ta tansu isu täieste aetud oli.

Järgmise päewa lõuna aegu läks Leena, kõige noorem weel wiimaks õnne katsuma. Tal oli puhas walge riie selgas ja käes waabatud sawi potikene, nagu neid Petseris tehakse ja Setu welled müiwad. Oli aga palaw lõunaaeg, kus kõik linnud waikisiwad ja lehed metsas magasiwad. Isegi oja, mis kaljude wahelt wälja jooksis ja mööda kiwa edasi woolas, wulises nii uniselt, nagu keegi magades räägib. Tema astus metsa waikusest ja palawusest wilusse orgu ja sirises üle sammaldanud heinamaa. Kõrges jõe kaldal pakkusiwad wanad kuused üksteisele kätt, nii et aga wahete wahel tükk sinist taewast okste wahelt paistis. Kuna kaljud nüid mõlemil pool jõge ikka kõrgemaks läksiwad, jõudis ta wiimati oru otsa, weemehe elukohale, allikale. Allikas oli kui kiwi waanas, mille serwade üle

selge wesi ühe teise suurema nõuu sisse jooksis, millest jälle kitsas tirekene kiwide wahelt wälja woolas. Neiu ei kuulnud midagi muud, kui wee wulinat ja sulisewat tilkumist märja seinte küljest.

Häkiste ehmatas ta, sest ta nägi, et üks inetu inimese sarnane kogu kaewu ja kalju seina wahel oli. See oli weemees, kes wagusi magas ja ühe oma konnajala üle allika serwa wee sees laskis rippuda. Külm wärin jooksis neiu kehast läbi, kui ta koletumat elukat oma ees nägi. Siis ootas ta natukene aega, kas magaja ehk ei ärkaks. Kui seda ei tahtnud sündida, wõttis ta ühe kiwikese ja tuiskas allikasse. Kudas ehmatas aga Leena, kui weemees nüid ärkas ja oma rohilise silmadega tema otsa wahtis.

„Juba jälle üks!” ütles ta. „Mis sa minult tahad?”

Leena rääkis arglikult ja tasa oma palwe ära ja sai niisamasuguse wastuse, nagu teised õed. Jälle jooksis külm wärin neiu keha üle, aga ta mõtles oma sureja isa ja tema surma wõitluse peale ja ütles: „Heameelega olen ma sulle naeseks, kui sa aga mu isa terweks teed.”

Weemees muigutas iseeneses heameele pärast mokki, ja ime oli waadata, kudas tema inetu näu üle nii sõbralik jume wõis käia. „Ma arwasin kohe!” ütles ta. Siis upitas ta allika põhjast ühe smaragdi kiwi karwa rohilise pudeli wälja, mis eluweega täidetud oli ja andis seda neiule. Kui wiimne nüid suure tänuga minema

tahtis hakata, ütles weemees: „Oota natukene,” kastis käe allikasse, pirtsas siis Leena pead ja riideid weega, mille tilgad endid kõik pärliteks ja kalliskiwideks muutusiwad, nii et Leena korraga hiilgawas kuninga tütre ehtes oli. Siis silitas ta pehmelt neiu palet ja ütles: „Waata allikasse!”

Selles selges peeglis nägi nüid neiu omaks heaksmeeleks, et tema nägu inetumatest tedre täppidest täieste puhas oli.

Siis wõttis weemees kolm liiwa kiwi, pani nad maha, piiskas wett peale ja pomises sõnu, millepeale kiwid ennast kaheks ilusaks piimawalgeks hobuseks muutsiwad, kes walge, hiilgawa pärlmutri ja elfenbeini wankri ees oliwad. Kui Leena tõlda istus, sõitsiwad hobused ilusti ja wiisakalt minema, kuna weemees nii armsaste kuldkandlil mängis, et imestama pidi, kudas seesugused õrnad healed nii näutuma keha sees wõisiwad elada.

Armide ja Liisa oliwad juba tükk aega akna all ootamas, sest nende kahjurõemuline süda lootis ennast sellest rõemustada, kudas noorem õde ka ilma asjata ja kahjuga tagasi tuleb. Aga kudas nad imetelesiwad, kui järsku üks läikiw imenähtus ümber maja nurga pooris, mis päewa käes. läikis ja säras. Keskel säras kui rohiline täht; see oli elu wee nõuu, mida Leena kaes hoidis. Kui nüid see imeline tõld maja ukse ette oli jõudnud ja neiu wiisakalt wälja astu-

nud, oliwad hobused ja sõiduriist korraga kadunud ja ainult kolm hiilgawat liiwa kiwi oliwad maas.

Leena läks nüid elurohuga isa haigetuppa, kus kohe, kui ta sisse astus, lille lõhn ja kalli joodawa wiina lehk ennast laiali lautas. Haige tõusis asemelt, ja tema näu üle käis wärske puna, just kui terwise koidu wiir. Ta wõttis kahekäega nõuu ja jõi pikas janus elu, terwist ja jõudu, ja kohe taganes haigus.

Kui nüid wanemad õed seda nägiwad ja need toredad ehted, mis Leena kandis, neile silma paistsiwad ja nad selgeste küll arusaiwad, et tema neist nüid palju ilusam oli, siis täitis kadedus ja paha meel nende südant, ja nad pilkasiwad ja narrisiwad Leenat, et ta nüid weemehe naiseks pidada saama, ja nimetasiwad teda konnakuninga prouaks. Leena kannatas seda kõik aga tasase meelega, ega waielnud neile mitte wastu.

Järgmisel ööl aga, koiduaegu, kui Leena kambris oma sängis oli ja uni raskete mõtete pärast sugugi peale ei tulnud, seal kuulis ta järsku, kudas wäljas õueukse pihta koputadi ja üks heal hüidis:

„Kas, nägus neiu ärkamas? Su peigmees ootab wärawas!”

Leenal aga oli kole hirm ja ta tegi, nagu ei kuuleks ta midagi. Siis kuulis ta aga, kudas õue uks lahti wõeti ja alt eeskojast kõlas ülesse: „Nüid tule, ilus neiuke! Ju tuas on su peiuke!”

Leena aga ei liigutanud ennast. Seal kuulis ta, kudas rasked jala asted mööda treppi ülesse patsutasiwad, ja kohe koputadi kambri ukse peale ja heal hüidis:

„Oh tule, tule, neiuke! Ju ukse ees su peiuke!”

Seal tõusis ta ülesse ja wõttis ukse lahti. Ukse taga oli weemees täies inetuses. „Ma tuletan sulle su lubamist meelde”, ütles ta, „ja olen tulnud, sind kaasa wõtma.”

„Mina olen walmis”, ütles Leena, ehk ta süda küll hirmu pärast wärises.

Seal naeratas weemees nii sõbraliselt, kui ta wõis, ja ütles: „Pese mind enne!”

„Nii kudas sa käsid härra”, ütles Leena, tõi wett ja hakkas teda pesema. — Aga imelik — kus ta teda aga puudutas, seal langes saarma nahk kui põlenud tuhk temast maha, ja pea seisis neiu ees ütlemata kena noormees, ilusasse weekarwa rohilisse siidiriidesse pandud, ja nii armsa näuga, et neiu süda kohe armastuses tema wastu põles. Noormees wiis Leena wälja maja ukse ette. Seal seisis üks kullast hiilgaw tõld, hõbewalged hobused ees, sinises riides teendrid tõmbasiwad tõllauksed lahti, ja edasi kihutasiwad nad, mis hobuste kabjad plagisesiwad.

Pime kalju lõhestik oli ennast toredaks aiaks muutnud, kus kohawad allikad ja purtskaewud sees oliwad. Kesk aida aga oli loss, nii ilus kallis, et säärast waewalt leida oli. Seal ela-

siwad nad mitu aastat ühes meeles, neil oliwad kenad lapsed, ja rõem ja lahke meel walitses seal.

Armide ja Liisa aga pahandasiwad endid selle üle nii, et neil kadeduse ja hapu meele pärast kollatõbi hakkas, mis nende ilu kautas. Nendest sai aega mööda siis kaks õige wanat ja inetumat piigat.

4. Kõige ilusam laul.

Oli kord üks waene, wäga waene ema. See kiigutas iga õhta oma weikest pojakest Peetert magama ja laulis mõnikord oma nõrga, wärisewa healega, temale uinulaulu, mõni kord ka mitte, kui mured teda wäga rõhusiwad. Nüid oli ükskord taline õhtu, wäljas oli lumi maas, ja külm tuul kiunus ja ulus ja ajas lume kibemid wastu akent. Ahjus aga tuld ei olnud, sellepärast, hoidis ema oma weikest Peetrit sooja rinna wastu ja kiigutas ning kussu tas. „Emakene,” palus poeg, „laula ometi, sa mõistad ju nii ilusti!” Ema aga ei mõistnud mitte ilusti laulda, — talle polnud keegi seda õpetanud, weikese poisi meelest oli tema laul aga ime ilus. Teiste salmide hulgas laulis ta ka järgmist:

Küll iga õhtu ümaral

Weel ilmub taewa wärawal

Üks ingel, alla lendab ta

Ja laste silmad unega

Ta täidab, kinni surub nad,

Et laps ja ema uinuwad, j. n. e.

Sellega jäi weike Peeter magama, ja ta ema silmad wajusiwad kinni. Nad magasiwad mõlemad. — Ja kui nad nõnda magasiwad, seal läks uks lahti ja wana hall naine astus sisse. Tal oli käe all rätikus midagi hoida. Selle asja pani ta kaendlast tasakesi maha, wõttis niisama tasakesi poisikese waese ema sülest ära ja wiis ta ära, kui ta enne seda oma kompsu magaja emale põlwede peale oli pannud. Kui waene ema ärkas, leidis ta surnud lapse sülest ja sealt juurest niipalju raha, kui ta unes ka ei oleks mõistnud arwata. Hakatuses arwas ta, et ta oma Peetrikene ära oli surnud, ja hädaldas ja kaebas selle üle nii, et inimesed nutu heale peale sisse waatama tuliwad, mis tal wiga oleks. Pea aga sai ta aru, et see tema Peetrikene mitte ei olnud. Ja kuna auusad naabrid surnud last matsiwad ja raha ema tarwis seisma paniwad, sest ta ise ei tahtnud seda nähagi, jooksis waene ema wälja maanteele ja küsis igaühe käest, kas mitte tema Peetrikest kusagil pole nähtud. Keegi ei teadnud midagi.

Waene ema rändas edasi ja ikka edasi ja küsis igapäew ja igaühe käest, — kuni inimesed

ütlesiwad, ta. olla arust ära, sest Peeter olla juba ammu mulla all. Aga ta ei uskunud seda mitte. Nädalite, kuude, aastate kaupa käis ta ikka, ja inimesed oliwad temaga ja tema küsimisega, kas keegi weikest Peetritest pole näinud, nii harjunud, et keegi seda enam imeks ei pannud. Naeratadi paljalt selle üle weel, et ta oma Peetri otsmist ükskord ometi järele ei jäta.

Wanamoor aga, kes Peetrikese ema sülest oli wõtnud, wiis ta ära ühte uhkesse lossi ja pani ta pehmesse woodisse, mis ütlemata toredas saalis oli. Kui poisikene ärkas, mõtles ta, et ta taewas on. — Ta waatas ümber, — aga taewas ei olnud tal sugugi enam meelepärast, sest ema puudus tal seal. Ta hakkas hüidma: „Ema, ema! Minu ema!”

Juurde tuli hüidmise peale üks tore ja uhke proua, siidis ja kullakarwa riietes ja nimetas Peetrikest omaks pojaks, kummardas tema poole oma armsa näu ja meelitas teda. Poisikene aga waatas üsna imestades tema otsa, sest tall oli kuld kroon peas.

See oli kuninga proua ise. Ta kaisutas ja musutas weikest Peetrikest nii, et see tõeste uskuma hakkas, et tema ema temaga ühes niisuguseks saanud muudetud. Sest ei saanud ta aga aru, miks ema teda nüid enam põlwede peal ei kiigutanud ega ei laulnud. Ometi unustas ta ka sellegi asja wiimaks kõige ilu ja

headuse kõrwal ära, mis talle nüid igapäew osaks oli. —

Ja ta kaswas tõeste kui prints, läks suureks ja targaks, targemaks, kui printsessid muidu on; kui aga wiimaks wana kuninga proua suri, sai ta kuningaks ja hakkas walitsema. — Nüid oli tal kõik head kaes, oli wägew kuningas, wõidurikas waendlaste wastu, armas oma rahwa meelest — hea kuningas, kes oma rahwa head põlwe taga nõudis. Ta oleks pidanud wäga õnnelik olema, sest tall ei puudunud midagi.

Aga siiski waewas teda wahel üks hale igatsus, mis aega mööda ikka kangemaks läks, — sügaw nukrus, mis enamiste kõige suurema lusti aegu ta peale tuli, iseäranis, kui ta näitemajas oli ja ilusat laulu kuulis, ehk mängu toonid ta kõrwu kohasiwad. Seal lehwis talle nimelt ikka waimu silma ette laul, mis kõigest sellest muusikast ilusam oli, mille sõnu ja wiisi ta aga asjata meelde tuletas. Nii palju waewa, kui ta ka nägi, nii sügawaste, kui ta ka järele mõtles, kus ta seda laulu oli kuulnud, ja kudas ta oli olnud: ei tulnud ega tulnud see meelde.

Sellepärast läks ta ikka nukrameelelisemaks; ja et temale kõik wiisid ja laulud, mis tema laulikud mõistsiwad, mitte küllalt ilusad ei olnud, et seda igatsust ilusama laulu järele kautada, mis ta kusagil oli kuulnud, siis läks ta himu, seda laulu kord jälle kuulda saada,

nii suureks, et ta wiimaks suure auuhinna sellele tõutas, kes temale kõige ilusama laulu laulaks.—

Nüid tuliwad kõige targemad lauljad ja mängijad kuningriigist ja näitasiwad, mis nad wõisiwad. Kuningas aga raputas pead; — nii heaste, kui nad ka laulsiwad: seda temast igatsetud kõige ilusamat laulu ei mõistnud keegi. Itaalia laulurikkad suud katsusiwad oma teada kõige kenamad wiisid wälja tuua, nad lõõritasiwad kui lõukesed ja ajasiwad ööpikuga wõitu, aga kuningas aegutas. Tema wäemuusika koorid põrutasiwad toredamaid wõidu marssisid, kõik riigi laulukoorid õiskasiwad oma ilusamaid koori-laulusid kuninga lossis; rahwas laenetas riigi laulu lauldes pealinna uulitsaid mööda: kõik asjata. Naljategijad katsusiwad kensakate lauludega kuningast rõemustada ja Tiroolilane huikas oma mägede karjaste liigutawaid wiisisid: kuninga igatsust kõige ilusama laulu järele, mis ta oli kuulnud ja mille sõnad ja wiis tall ununud oliwad, ei jõudnud keegi kautada.

Ta oli rõemus, kui kõik need lauljate hulgad jälle läinud oliwad, seisis jälle üksi ja nukralt oma lossi akna all ja waatas wälja õhtusse ilma, kus lume kibemed õhus tantsisiwad. Tall oli kõik, mis ta soowida wõis. Ainult see üks laul puudus tall, — ja keegi seda ei mõistnud.—

All õues aga, lossi trepi alumisel astmel istus üks waene wana wäsinud naine ja laulis kareda, wärisewa healega kaebades iseene-

sele. Kui kuningas seda kuulis, — hakkas ta kuulama, terawaste kuulama. See heal käis tall südamest läbi. See tungis talle nii iseäralikult hingesse, nii armsaid, õntsaid tundmusi äratades, nõnda et ta silmad niiskeks lõiwad. — „Kes laulab seda laulu? Kes laulab seda laulu?” hüidis ta nii kui käest ära, nõnda et kammerhärrad, teendrid ja adjutantid ehmatanud sinna kokku jooksiwad. „Kes laulab seda laulu?” — Üks waene wana naesekene ööldi ta olewat, kes mitte täies mõistuses ei olla, igamehe käest oma Peetrikest taga nõuda, kes nüid juba kolmkümmend aastat surnud olla, ja seal juures laulda wanamoor üht tasast unelaulu, ümiseda seda peaaegu iseeneses. — „Tooge ta ülesse!” ütles kuningas elawalt, hiilgawate silmadega. Ta oli jälle selle laulu wiit ja sõnu kuulnud, mida ta nii kangeste taga igatses.

Wana eit toodi ülesse ja ta laulis jälle oma weikese wäriseja healega tooli peal seda laulu, mis kuningale kõige ilusam oli. See pidi teda küll sügawalt liigutama, sest ta seisis akna all, pisarad silmas. Tema terwe lapse-põli weikeses madalas tuas ema süles õitses talle selle laulu helil uuesti, elawalt ja tõeste, — mis talle seiemaale wahest kui unes oli ilmunud, paistis nüid suures selguses.

Seal jättis wanakene laulu järsku katki ja waatas kaeblikkude silmadega kuninga otsa.

„Kõrge kuningas, kas Teie pole mitte mu Peetrikest näinud? Minu weikest, waest, armast Peetrit, kes sellkorral ära läks ja ilmaski enam tagasi ei tulnud!” — „Ema, ema, armas ema!” hüidis seal kuningas ja langes wana eide kaela ümber, „wõta oma Peeter jälle rinnale.” — Ja nemad hoitsiwad kaua üksteist kaisus ja jäiwad sest tunnist saadik ühte elama.

Ja see on kõige ilusama laulu lugu, mida keegi muu laulda ei wõi, kui ema suu. —

5. Kolm wenda.

Ühes külas elas lesk naine kolme pojaga. Temal oli weike majakene, tükk põldu ja heinamaad, aga selle weikese koha saak oli nii weikene, et ema waewalt kolme lapsega süia sai. Oliwad aastad head, siis läks asi weel, aga kui mõnikord põud ja ikaldus tuliwad, siis asus Naphans majasse, ja waene lesk ei teadnud, kudas läbi saada. Tall oli weel paljalt natukene kartohwleid ja jahurokka lauale tuua, et suurt nälga kustutada. Sellest oli iseäranis Kristjanil, wanemal pojal kahju, sest tema tahtis head sööki ja kui wõimalik, palju süia. Kui waagnad ja taldrekud üsna puhtaks oliwad tehtud, läks ta kurwalt õue, istus ukse ette seina äärde pingi peale ja nägi munakookidest, pekilihast ja muust niisugusest wärgist lahtise silmega und.

Enne oli pühapäiwiti neil ikka ka wahel klaas joodawat wiina olnud, aga nüid mitte tilka enam. See kurwastas wäga teise poja Madise südant, sest tema meelest ei olnud midagi ilmas nii mõnus, kui klaas head joodawat wiina sõbrade seltsis. Nüid aga seisis ta keel kuiw, nii wäga, kui ta ka head lonksu ihaldas. Pühapäewa õhtul lonkis ta janunewa meelega ümber trahteri, kus rikkad taluperemehed punetawate nägudega istusiwad ja ühe tipsu teise järele wõtsiwad. Igatsedes waatas ta sisse.

Kõige paremini oli noorem poeg Jakub oma waese põlwega rahul, sest ta oli rahulise südamega, lahke ja sõbraliku kombedega. Napp söök andis talle weelgi jõudu, sest ta paled punetasiwad ja silmad sätendasiwad. Tall oli kena heal, ja kui tall wahete wahel aega oli, siis oli ta kõige suurem lust metsa minna ja laulu lindudega wõitu laulda, nõnda et mets kõlas.

Häda läks aga ikka suuremaks ja ühel päewal kui ema oma weikest tagawara järele arwas ja leidis, et see ainult mõne nädali weel wasta piab, siis rõhus teda perekonna wilets seisukord nii, et ta kibedaste nutma hakkas. See läks kolme pojale wäga südamesse ja Kristjan, kõige wanem, tõusis ülesse ja ütles:

„Küpseta mulle üks kook”, ema, et mull hea teeroog on, siis tahan ma kaugele ilmasse rännata õnne katsuma. Teil on siis üks sööja

wähem, ja mina tahan katsuda, kas ma meie wiletsat elujärge parandada ei saa!”

Oli weel paar nuaotsatäit wõid, mõni muna ja natukene mett järele jäenud, ema wõttis hea kamalu täie jahu pooltühjast jahutonnist ja küpsetas nii hea koogi, et kõik maja magusat lõhna täis oli. Kristjan pistis koogi mokki muigutades kotti, hakkas weel korra ema ja wendade kaela ümber ja läks.

Ei olnud weel kaugele jõudnudki, kui juba nälg tugewaste kõhu nahka näpistas, ja armas lõhn, mis reisi kotist ülesse tuli, talle sugugi enam rahu ei annud. Tema istus tee äärde puu alla, ja et ta kaua aega enam nii head suutäit polnud saanud, oli terwe suur kook natukese aja pärast raasutumaks söödud. Nii hea kõhutäiega, nagu kaua mitte enam polnud saa-nud, heitis Kristjan pikali ja magas weidi. Kui ta ärkas, seisis päike juba pooles õhtus. Kaugel oma seljataga nägi ta weel koduse küla kiriku torni haljast nuppu puude wahelt hiilgawat, tema ees oli wõeras tundmata ilm. Ta oleks heameelega tagasi läinud, aga oli ju wäga häbi. Ta kobis ülesse, wõttis jalad selga ja rändas ohates edasi. Wastu õhtut jõudis ta suure Nõmme äärde, kus lugemata hulk lõukesi oma õhtu laulu lõõritasiwad. Kaugel õhtuses punases päewa walguses mustas kui mets ja puude ladwad. Need oliwad aga ühe suure toreda lossi tornid. Tema sammus otse sinna poole,

kuni pimedaks läks; siis heitis ta kamariku sisse pikali ja magas hommikuni.

Teisel hommikul nägi ta, et nõmme otsas puude wahel tõeste loss oli; hommikune päike wirwendas ta akentel ja korsnastest tõusis suitsu sammas otse hommikuse puhta õhusse. See nähtus oli temale wäga trööstlik, sest kust suits tõusis, seal keedeti ja küpsetati ka, ja tema arwas, et tall praegu midagi muud rohkem tarwis ei ole, kui tubli suurukse toit. Aga kuni lõuneni pidi ta palawa päewa käes läbi liiwa käima, enne kui sinna jõudis; no siis wõib arwata, kudas lugu Kristjani kõhuga oli.

Lossi lähekorras muutus tühi nõmm aegamööda toredaks aiaks, kus allikad sirisesiwad ja paksu lehtedega puud maad warjasiwad; ja nii ilusad lilled õitsesiwad seal, et Kristjan säärasid enne ilmaski polnud näinud. Aga enam, kui kõik muu asi, rõemustas see ta südant, et igal pool aedas palju wiljapuid leida oli, mis suud kõdistawa wilja all raskuse pärast painusiwad. Aprikoosid oliwad parajalt walmis ja rippusiwad kuld kollastes kobarates; kõige küpsemad oliwad juba maha langenud ja seisiwad awatelewalt rohu sees, nõnda et Kristjan oma himu ei jõudnud talitseda ja mööda minnes mõne maast wõttis ja ära sõi.

Lossi wiis suur, lai marmori trepp, aga et ta seda mööda minna ei julgenud, pööris ta kõrwale ja leidis ühe teise ukse. Sealt astus

ta sisse ja läks üht eeskoda mööda juhtumise kombel sinnapoole, kus köök oli. Oi, missugused toredad lõhnad oliwad seal. Seal põlesiwad suured tuled, millede peal maitsewaid mets lindusid küpsetadi; seal halli suitsuse õhu sees toimetasiwad lumiwalgeis riidis kokad ja köögitudrukud, kelle käte all kokakunsti kõige toredamad sünnitused siginesiwad. Tõeste, see näitas temal paradiis olewat. Järsku astus üks ilusas riides teender aurawa supiwaagnaga köögist wälja. Just kui magneedi wägi kiskus Kristjani selle järele, ja edasi minnes jõudsiwad nad toredasse saali, kus üks uhkeste kaetud laud, kuld ja hõbe sööginõuudega näha oli. Selle laua ääres istus neiu, ilus kui päike, nii et Kristjan imestusest tummaks jäi. Aga neiu kutsus teda lahkeste lauda istuma ja söögist osa wõtma. Seda ei olnud näljasele Kristjanile tarwis kahte korda ütelda, ja et nüid üks kallis roog teise järele lauale kanti, unustas ta kõik oma kartuse ja hakkas ahne looma moodi sisse ajama, niiwiisi maiustama, kudas süda kutsus. Kui ta ennast juba nii ümmarguseks oli söönud, kui türgi trumm ja ohkades aru sai, et enam wõimalik polnud süia, siis laskis ta ennast laisalt leentooli wajuda, pani käed üle kõhu risti ja tundis ennast lõpmata rahulise ja õnnelise olewat. Ilus naesterahwas aga, kes teinepool lauda istus, küsis tema käest naeratates:

„Nüid ütelge mulle, auus külaline, mis

Teil minu lossis ja aias kõige enam meelepärast oli?”

See küsimine näitas meie Kristjanil wäga kerge olewat wastata, et tall sugugi tarwis polnud pikemalt arwata. Ta ütles aja wiitmata:

„Kõigest imest ja ilust, mis ma siin lossis ja aedas näinud olen, hella neiuke, on teie köök küll kõige suurema auuhinna wääriline, kust nii ülimaitsewad road tulewad.”

Seal läks ilus kuninga tütar wihapärast näust punaseks ja ütles: „Sina loll, sina söödik, kas sa muud paremat ei tea ütelda! Käi koera onni!”

Seega plaksutas ta kässa; kaks tugewat teendrit kargasiwad sisse, tõmbasiwad ehmatanud Kristjani kinni ja wiisiwad ta ühte müiritud ja wõlwitud tuppa, kus raud warwad akende ees oliwad. Kubu õlga oli tall siin asemeks ja wesi ja leib toiduks. Kõige halwem oli aga see, et kambrist üks raudwarwadega wäraw kohe kööki wiis, mille läbi ta kõige suupäralisemaid roogasid seal nägi tehtawat, kuna tema paha meelega oma koorukesi pidi närima.

* * *

Et wanemat wenda tagasi ei tulnud, ütles wiimati Madis ühel päewal, kui häda ikka suuremaks oli läinud: „Anna mulle, ema, see pudel weini, mis sull weel keldris on, tee peale ligi siis tahan ma minna ja katsuda, kuda meie häda wähendada wõib.”

See sündis, ja ühel ilusal sügisesel hom-

mikul rändas ta ilmasse wälja. Ta jõudis seesama puu alla, kus ta wend oli puhkanud, ja et see hommiku just iseäraline kuiw, janune õhk näitas lehwiwat, siis istus ta ka sinna, et natukene wiina pudelit järele waadata. Wein aga jooksis nii armsaste tall kurgust alla, et Madisel natukese aja pärast pea täis ja pudel tühi oli. Kui ta oma peatäie wälja oli maganud, rändas ta sedasama teed mööda edasi, kust wend oli läinud ja jõudis just niisama teise päewa lõunaks ilusasse aeda ja toredasse lossi. Ka tema ei julgenud otse suurt marmori treppi mööda ülesse minna, waid läks wasak poole kõrwa, kus ta ühe ukse juurde sattus, kus parajalt weini aamisid wankrilt maha wõeti ja keldrisse wiidi. Heameelega waatas Madis läbi ukse suurde keldrisse, kus weini waadid rias seisiwad, ja hingas isuga weini lõhna sisse. Temal näitas see ütlemata armas koht olewat, ja keldri ülem, kes seal tähtsa näuga weini waadist laskis, kaetsemise wäärt mees. Äkiste tuli üks teender keldritrepist ülesse. Temal oli kumbagis käes kristalli kannud, ühe sees kullakarwa kollane, teise sees punane joodaw wiin. Selle teendrile läks Madis järele ja jõudis sinna samassegi saali, kus wanem wend oli olnud. Ilus neiu kutsus teda enesega sööma, ja tema oli sellepeale walmis. Ta hakkas aga kõige enne meeleheaga weini maitsma, ja enne kui ta õieti aru sai, kummas parem oli, kas see, mis

kullakarwa sätendas ja armsaste lõhnas, wõi see, mis punas kui rubiin ja nii mahedaste üle keele jooksis, oliwad mõlemad kristall kannud tühjad, ja mehel juba weikene kriips peas. Et ta nüid juba natukese segase silmadega paremale ja pahemale poole waadates uusa pudelid otsis, küsis kuninga tütar mahedaste naeratades:

„Nüid ütelge mulle, auus külaline, mis Teil minu aedas ja lossis kõigest, mis nägite, kõige enam meelepärast oli?”

See küsimine näitas purjus Madisel kõige kergem olewat wastata, ja juba kange keelega kogeldas ta:

„We… we… weinikeller, kallis printsessin, muidugi weinikeller!”

Neiu sai aga wäga wihaseks ja ütles:

„Oh sina loll, sina lakekoer, kas sa midagi paremat ei tea nimetada?! Käi minema, koera onni!”

Teendrid kargasiwad juurde, ja ehmatanud Madis sai wee ja leiwa peale kindlasse kambrisse kinnipandud, kust ta keldrisse sadandete weini pudelite ja waatide peale ainult wõis waadata, aga oma janu weega pidi kustutama.

* * *

Natukese aja pärast, kui kumbgi wanem wend ikka koju ei tulnud, wõttis ka Jakob nõuuks, oma õnne katsuma minna.

„Anna mulle oma õnnistust, emakene!” ütles

ta, „ma tahan minna oma wendi otsima ja waatama, kas mulle õnn osawõtlikult ei naerata.”

Ema ei tahtnud teda minna lasta, sest talwe oli ukse ees ja ilmad külmad; aga tema ei lasknud ennast omast nõuust pöörda ja läks rändama. Et ta sedasama teed käis, mis wennad oliwad käinud, jõudis ta teise päewa lõuna aegu sinnasamasse lossi. Ta läks otse marmori treppi mööda ülesse, sammus ühest eestuast läbi ja juhtus sinna kambrisse, kus ilus kuninga tütar laudas istus. Aga uhkusest ja toredusest ei näinud ta midagi, sest tema silmad tikkusiwad neiu ilust pimestama. Kudas neitsi taewakarwa sinises sameti riides istus, lahtised kollased juuksed lahtiselt üle piha, kudas ta roosikarwa näust kaks sõstra silma tasaselt ja hellaste tema otsa waatasiwad, see näitas tall kõige toredam olewat mis see ilm wõib anda. Lille armsus ja päikese hiilgus nähti selle õrna keha sees ühendatud olewat. Peaaegu wärisedes istus ta lauda, ja nii suur oli ta argtus, et tall meelegi ei tulnud magust rooga maitseda ega kallist wiina katsuda. Kui kena neiu teda sööma sundis, üteldes: „Noh, sööge ja jooge ometi, see saab teile ju heameelega antud,” siis wõttis ta küll käsutäitmiseks ruttu tükikese ja lonksukese, aga warsti unustas ta seda kõik jälle ära, sest temal näitas see kõlwatu, niisuguse inglisarnase inimese juures olles nii kõrwaliste asjade peale mõtelda, kui söök ja jook on.

Kui nüid söömaaeg möödas oli, tõusis neiu ülesse ja küsis hellaste nooremehe otsa waadates:

„Nüid ütelge mulle, auus külaline, mis Teil minu aedas ja lossis kõigist, mis näinud olete, kõige enam meelepärast oli?”

Jakob läks tulipunaseks, ja waatas oma ette maha. Siis wõttis ta julgust ja ütles:

„Ärge pange seda mitte pahaks, ilusam kuninglikkudest neiudest, kui ma oma arwamist wabalt ja otsekohe ütlen. Küll on Teie aed imeilus ja selle lossi kenadus aruldane, aga mis tähendab see kõik Teie iluduse hiilguse wasta, mis kõigest üle särab, nii et ma peale Teie midagi muud ei näe!”

Seal õõgas neiu nägu kui eha puna, ja kui mahe päewa paiste, ilmus naeratus ta näul. Ta ütles:

„Oh sa armas noormees, kui kenaste mõistad sa kõneleda. Niisuguse suule tarwis musu anda, mis nii kuldseid sõnu pajatab.”

Nende sõnadega astus neiu Jakobi juurde, hakkas pehmelt ta kaela ümber ja andis talle suud. Nemad läksiwad nüid kohe üksteise meelest nii armsaks, et nad sugugi lahkuda ei wõinud, ja juba kolmandal päewal peeti pulmad suure toredusega ära. Wana ema oli ka seal ja mõlemad wennad, keda peigmehe palwe peale nende wiletsast tornist lahti lasti. Neil läks mõlemil paremini, kui nad wäärt oliwad, sest üks neist sai köögi, teine keldri ülemaks. See

oli wäga meeste meelepärast, ja ei kestnud kaua, seal oli Kristjanil kõht ette nuumatud, et ta ümmargune oli kui muna, kuna Madise weini sortide proowimine ja uurimine tema näu nii punaseks oli teinud, kui päike uduse ilmaga looja weeredes on. Jakob aga elas oma ilusa abikaasaga rõemsaste, kuni õntsa otsani.

6. Ujuw saar.

Wanaste kui weel rohkem metsasid oli, kui nüid, oli ühes wanas lossis, suure järwe kaldal, lossi walitseja oma naisega ja ainsa poja Priiduga elamas.

Krahw, kelle päralt loss oma ümberkautse metsadega oli, käis enne ikka iga aasta sügisel mõne nädali aja seal jahi peal ja tõi oma sõbrade ja jahi seltsilastega kära ja müra lossi waiksesse müiridesse; aga sest saadik, kui wana krahw surnud oli, ei käinud keegi enam seal, sest tema poeg, nüidne krahw ei armastanud jahti ja elas omast suurest sissetulekust pealinnas ja reisidel. Poleks mitte wahete wahel üks naabri kütt, kelle hooleks metsa järele waatamine oli ustud, sinna tulnud, siis ei oleksid lossi elanikud muust maailmast midagi kuulnud.

See wana kütt oli Priidu ristiisa ja armastas poissi wäga. Tema wõttis teda enesega metsa ja õpetas teda elajate wiisisid ja kombeid tundma ja taimede ja puude loomust

tähele panema. Peale selle oli tema pea täis jahilugusid, mis ümberkaudu rahwa suus aga wähegi liikusiwad. Ta jutustas neid Priidule nii sagedaste, et see neid lugusid warsi niisama heaste teadis, kui ta ise. Imelikud oliwad need lood küll. Wana lossi lähedal oli üks põline tamm, mille otsas must toonekurg pesitas. „See on juba ammu seal,” ütles wana kütt. „Enne, kui krahwi härrad weel tihti lossis käisiwad, oli siin üks teender, kes lossis sündinud ja kaswanud oli. Seda oli meie nüidse krahwi wanaisa Hommikumaale reisi peale kaasa wõtnud. seal oliwad nad siis ka Ahwrikasse juhtunud, kus inimeste ihunahk üleni must on. Kui see teender seal nüid üks kord sadamas jalutab ja wõeramaa laewu ja isemoodi inimesi waatab, kes seal ümber hulguwad, seal hüiab üks wõeras heal päris maakeele tema nime: „Tere, Juhan! Kust sina seie said?”

Kui tema imestades ümber waatab, näeb ta ühe laewa peal pika koiwadega musta mehe, kes peaga tema poole nikutab ja hüiab: „Noh, sa ei tunnegi mind? Mina olen must kurg sealt sinu kottu. Talweks lindan ma Ahwrikasse ja elan siin kui inimene!”

Juhani meelest olnud see nii kole, et tall kana nahk üle ihu jooksnud, ja ta katsunud, et ta minema saanud. Must mees aga naernud ja plagistanud oma walgid hambid, just nagu toonekurg nokka, ja olla talle weel järele

hüidnud: „Jumalaga, Juhan! Kodu näeme teineteist jälle!”

Muidugi pidas Priidu musta kurge sest ajast wäga tähtjaks ja saladusrikkaks loomaks, ja kaua seisis ta ülewel lossi torni luugi ääres ja waatas põlise tamme poole, kus kured talitasiwad, oma poegadele lähedalt soost toitu tõiwad ja neid rawitsesiwad. Palju rohkem, kui see kure lugu, oli tall ujuwa saare jutt meele pärast, mis kütt talle nii sagedaste rääkida ei jõudnud, kui tema kuulda tahtis. Suurel järwel, mis nii lai oli, et ta ka kõige selgema ilmaga teisi kallast näha ei olnud, pidada ennast mõnikord ilusatel suwe päewadel ujuw saar näitama, mis pikalt kui luik mööda järwe pinda edasi libiseda ja wiimati kaugele sinasse kaduda. Enne wanaste olla mõned seda näinud, ja üks wana kalamees olla kütile mitu korda jutustanud, kuda tema ükskord noorel põlwel palawal jaanikuu päewal järwe peal lootsikusse magama jäenud ja imelisest helinast ja kõlinast äratud saanud, mis kui taewa muusika ta kõrwu kostnud. See tulnud ujuwalt saarelt, mis mitte kaugelt, üsna selgeste nähtawalt, mööda ujunud. Ilusad inimesed olla seal hiilgawais riietes wiljapuude all kõndinud, ja neitsid ja noored mehed, näud kui õuna õied ja juuksed kui kulla lõngad, olla kalli kiwidega ehitatud pärlmutri paadikestes saare ümber sõudnud ja mängides üksteist punase õuntega pildu-

nud, nii et õhk kui kulla wihma pisaraid täis olnud. Seal juures olla nad ilusti laulnud, kuna teised särawatel mänguriistadel mänginud. Imelik olnud aga see, et kellegil paadimehel mõla ega aeru pole olnud, ainult paadi ninas olnud peenikene loor, nii kui ämbliku wõrk õrn ja läbipaistaw, ja näha olnud, nagu tõmbaks see paatisi edasi. Ja edasi jutustanud kalamees, kudas tema ehmatusest üsna kange, lahtise suuga seda imet waadanud, kuna kõik pikalt kaugusesse kadunud. Siis olla kerge sinine udu saare ümber heitnud, kuni kõik imeline nähtus sinna sisse kadunud ja ainult mitmesugused armsad helinad temale weel kõrwu kostnud. Wiimati olla ka needki waikinud, sinine udu lahkunud ja ümberringi pole midagi muud enam näha olnud, kui tühi õhk.

See imeline lugu seisis alati Priidu meeles, ja midagi toredamat ei arwanud ta ilmas olewat, kui kord seda saart näha. Aga nii sagedaste kui ta ka ilusail suwe päiwil lossi tornist alla järwele waatas, ehk waikse ilmaga oma isa waikese paadiga kaugele järwele sõudis, ilmaski ei leidnud ta järweimest jälgegi. Imelikud märgid oliwad aga mitugi korda näha. Juhtus mõnikord, et kui ta mööda randa, mis liiwakiwidega ja hiilgawate konnakarpidega kaetud oli, rändas, nimelt pärast tormi, et mõni iseäraline lill, wäga ilusa õitega ehk mõni punane lõhnaw õun weest randa oli aetud, nii-

sugused kaswud, nagu neid seal kohal mitte ei olnud. Pani ta niisuguse wilja tuppa seisma, siis täitis ta kõik oma hea lõhnaga, ja tema maitse oli wärske kui kaste selgel hommikul ja magus kui lillelõhn. Niisugused tähelepanemise wäärilised leidused, mis ainult ujuwast saarest wõisiwad tulla, äratasiwad Priidu himu ikka rohkem ja rohkem ja kinnitasiwad tema nõuu, mis ta kord juba oli wõtnud, nimelt seda, et ta suureks kaswanud mehena selle saare ülesse tahtis otsida, maksku mis maksab.

Waheajal oli Priidu wiieteistkümne aastaseks saanud ja awitas wanematel juba weikest aeda harida, ja nende põllulapikeste peal tööd teha, millepärast tall mitte enam aega polnud niipalju mõttes unistada, nagu enne. Aga lossi torn jäi ikka ta armsamaks kohaks, kust ta takistamata üle metsa latwade ja üle piirita järwe pinna wõis waadata. Kui ta kord jälle nii waiksel, palawal Jaanikuu päewal pärast lõunat seal istus ja oma pilku üle libeda järwe pinna laskis käia, nägi ta järsku kaugel midagi, mis just weikese lootsiku nägu oli ja liikumata järwe pinnal seisis, ühtki inimest polnud seal sees näha, ja ta hiilgas ja säras nii imelist, et see Priidul kensakas oli waadata. Siis tõusis tasane tuulehoog, mis järwe pinna kergeste wirama pani ja wõera sõiduriista pikkamisi edasi lükkas. Priidu läks ruttu torni otsast maha, jooksis

järwe äärde oma isa paadi juurde, wõttis ta ahelast lahti ja sõudis rutuste sinna kohta, kus ta wõerast sõidu riista oli näinud. Kui ta ligemale jõudis ja terawamalt juba näha wõis, siis pani ta imeks, kudas weikene paadikene ilusaste tehtud oli, kudas ta pärlmutrist hiilgas ja kallist kiwidest läikis. Kannatamatult tõusis ta oma paati püsti, et näha, mis seal sees oleks, ja nägi midagi, mis kui kuld ja õuna õis eemalt säras. Ruttu tõmbas ta oma paadi ligemale, kuna tall süda üritusest peksis ja weri püha tõusis, sest imelik arwamine oli tall selle kohta tulnud. Kui ta oma paadi tasakeste wõera kõrwale oli ajanud ja sisse waatas, nägi ta imeilusa noore neiu, kes paadis magas, pea sinise taewa karwa sameti padja peal. Juuksed oliwad tall kui kullalõngad, nägu kui puhkenud õunapuu õis. Tall oli walge pehme riie seljas, mis kaela ja käiksete ümbert ja alt palistusest kuldkirjadega kaunistatud oli. Peas oli tall ilus kroonikene, mille sees üks hõbedast luik säras, kõige peenem töö, mis mõtelda wõib. Priidul jäi peaaegu waimustusest hing kinni, kui ta seda üliilust neiut imestawa silmadega waatas. Waheajal oli päew pilwe läinud ja sellepärast käis wilu tuulehoog üle järwe pinna. Paadid kiikusiwad tugewamini ja just kui tasane wärin käis magaja liikmetest läbi. Siis liigutas ta kätt, ajas silmad lahti ja waatas segase pilguga Priidu peale. Äkiste nägi tall midagi meelde

tulewat, ta tõusis ruttu põlwili ja waatas surmani ehmatanud pilguga lootsiku ninasse ja katsus seda wärisewa kätega. Näha oli, et sealt lootsiku ninast midagi wäga tähtsat kaduma oli läinud. Aga ta otsimine oli asjata, ta ringutas sõna lausumata õrnu kässa ja laskis etsiwat pilku üle järwe pinna käia. Siis tõstis ta, ikka alles põlwili olles, käed abiotsides Priidu poole ja waatas paluwa pilguga tema otsa.

Priidule oli abitarwitawa ja haleda näuga wõeraga nii suur kaastundmine, et ta kas oma elu oleks annud, kui ta aidata oleks wõinud. Et neiu tema küsimiste peale aga midagi ei wastanud, waid paljalt sõrme suu peale pani, märgiks, et ta waikima pidada, siis ei teadnud Priidu muud nõuu, kui sidus piiga paadi oma paadi külge kinni ja sõudis koju poole. Wõeras neiu pani mõlemad käed silmade ette ja laskis seda wastutõrkumata sündida.

Priidu wanemad oliwad wäga imestanud, kui ta iseäralise sõiduriistaga ja wõera selsilasega wana jahilossi juurde jõudis. Ilus laps näitas ennast oma saatuse alla annud olewat; hirmu ja kurbtuse märgid näitasiwad tema näust kadunud olewat ja nende asemele oli waikne alandus aset wõtnud. Tema üleloomuline iludus aga ei lubanud peaaegu sugugi arwata, et ta loomulik inimese laps on. Temast läks kui taewa paistus igale poole laiali, ilmsüitus ja jumalik kenadus oliwad õrna õhuna ta ümber,

ja oma sätendawa krooniga ja särawa riietega wõis teda ennemalt mõneks waimude kuninga tütreks, kui mullaliseks neiuks pidada. Mõlemad wanemad tundsiwad auukartust tema eest; neil oli, kui oleks tõeste kuninga tütar nende waese majasse tulnud, ja nemad püitsiwad kohe, kõik teha, mis nad wõera neitsi silmist arwasiwad ära tundwat, ja nii heaste teda ülewel pidada, kui nende jõud kandis.

Mõned päewad läksiwad mööda, mis Priidul ka pärast ikka need kõige hiilgawamad ja ilusamad tema elust näitasiwad olewat ja alati ta waimu silma ees seisiwad. Küll asus tema kena seltsilase näul ikka mahe kurbmeel, mida arwaste mõni sõbralik naeratuse läige seletas, aga Priidul oli sellest küllalt, tema juures olla, teda teenida ja kaitsta ja wahel sõbralikku tänupilku palgaks saada. Ta sõudis neiut iga päew paadiga ülesse järwele, sest seal näitas ta kõige parema meelega wiibiwat. Neiu istus siis paadi ninas ja waatas igatsewa pilguga kaugusesse. Ilmaski aga ei näitanud ta leidwat, mis ta otsis, ja kui Priidu siis lootsiku lossi poole tagasi pööris, näitas ta weel kurwem olewat, kui muidu. Priidu käis temaga mööda metsi ja kaugel järwe kallastel, ja näitas temale kohti, kus kõige ilusamad maasikad ja kaunimad lilled kaswasiwad. Peale selle oli imelik, et midagi maapealset tolmu kibet neiu külgi ei hakanud,

ehk ta küll sagedaste Priiduga soodest ja pehmeist raba kohtadest läbi rändas. Tema heledad riided oliwad ikka ühesugused wärske lume karwalised ja tema kuldkingis jalad ühtemoodi laitmata puhtad. Päike tema nägu ei põletanud, ja wihm libises külgehakkamata tema pealt maha. Keegi okas ei pidanud tema riidid kinni, keegi nõges teda ilmaski ei kõrwetanud, ja keegi sääsk ei julgenud tema õrna naha peale lasta. Aga tema jume, mis enne roosa-walge õunapuu õie sarnane oli, kahwatas iga päewaga ikka rohkem ära, kuni ta hiilgawa lume sarnane oli, sest igatsus kodu ja kadunud sugulaste ja sõprade järele, närisiwad nähtawalt kauni neiu südame kallal.

Ühel päewal kui liig kardetaw oli järwele sõita sest et raske palaw õhk pikse pilwesi kokku audus ja torm oodata oli, tuli Priidul oma wana armas koht torni otsas meelde, mille ta kõik selle aja ära oli unustanud. Ta wiis neiu sinna ülesse, ja see oli õnnelik, et ta silmgi wähemast siit kangele üle järwe wõis ulatada. Waewalt oliwad nad seal silmapilgu aega seisnud, kui üsna ligidal kõwa plagin kuulda oli, mille peale wõeras neiu rõemsa ehmatusega ümber pööris ja musta kurge nägi, kes omas pesas istus. Neiu oli korraga kui muudetud; tema nägu säras roosina lootusest ja õnnest, ja ta tegi käega imelisi tähtesid õhus, mis kurge sundisiwad pesa pealt ülesse tõusma, sinna lindama

ja torni käsipuude peale istuma, kus ta seisma jäi, ja neiu käest käsku näis ootawat. Piiga wõttis peene kuldketi oma kaelast, mille külges üks wõeras raha rippus, ja pani selle kure kaela. Lind ajas pea selga, plagistas nokaga kangeste, tõusis õhusse, tõttas rutuste linnates minema ja kadus warsi järwe poolt tõuswa pimeda müristamise pilwe warju. Hiilgawa pilkudega waatas wõeras neiu tema järele, ja kõik kurbtus oli ta palelt kadunud. —

Waheajal oli pikse pilw täieste ülesse ajanud, ja pime paistis järwe pind wastu sinist pilwe. Kaugel nähti juba pikad wihma jooned maha wajuwad, milledest walendajad walgud ristati läbi lindasiwad, kõuemürinat mürina peale sünnitades. Juba rühkis ka torm jõude ligemale, mis selgeste eemalt laenetawast järwe pinnast näha oli, —

Priidu üidis: „Meie piame maha minema, siin ülewal on kardetaw!” aga neiu ei pannud seda sugugi tähele, waid waatas rõemsa pilguga kaugusesse. Seal ilmus pimeda udu seest järsku walguse wiir, kui hele pilwe serw, mis suurte pilwede ees käib, ja lähenes tormi tiiwul. See oli walge lehwiw loor, mida must toonekurg noka wahel hoidis. Neiu sirutas talle mõlemad käed wastu, kui ta ligidale mühas, ja wõttis peene wõrgu ja wajutas selle oma uulede wastu. Siis, kuna torm täies jõuus lahti läks, ja praksuwal pikse mürinal

esimesed rasked wihma piisad kukkusiwad, lehwitas neiu loori ümber pea ja jooksis nii ruttu trepist alla, et Priidu talle waewalt järele sai. Nii kärmi, kui walge tuwikene lindab, jooksis ta läbi aia järwe kaldale, kus tema paadikene kaldasse oli siutud. Ta kargas lootsikusse ja pani loori ette ninasse kinni, kuna Priidu pool uimaselt kaldal seisis ja mitte aru ei saanud, mis mõte tall oli. Kui neiu teda nägi, kargas ta weel korra kui wälk wälja, langes Priidu kaela ümber ja andis talle suud. Siis ruttas ta paadikesesse tagasi, sirutas käskiwalt oma käekese wälja, ja wastu wihma, tormi ja laeneid liikus see edasi, ja kuna wägew mürin mürina järele maad wäristas ja wälgud pimestawalt maha keerlesiwad, ujus ta kõrgele järwele ülesse. Neiu seisis püsti lootsikus, laenete mässamisest hoolimata, tema lahtised juuksed lindasiwad kui kulla leek tuule käes, ja tema walge kogu läikis, hiilgas weel kaua. Nii kantsiwad laened teda ja ta laewakest ülesse ja alla purtsawast wahust läbi, ja ikka oliwad ta silmad Priidu poole pöördud, ja oma lumiwalge kätega nikutas ta terwitates, kuni ta ränga wihmahoo sekka wiimaks ära kadus.

Kui armas, aga lühikene unenägu oli wõera neiu wõersil olek lossis; imelikul wiisil oli ta tulnud, weel imelikumalt ta kadus, ja mitte jälgegi ei jätnud ta enesest järele, nii sagedaste

kui Priidu ka torni otsast järwele waatas ehk kõrgele ta pinnale ülesse sõudis. Ainult ühel suisel pärast lõuna ajal oli tall, kui näeks ta kaugel libeda weepinnal udupilwekese ujuwat, kuna imekaunis helin lahkest õhust läbi käis. Kui ta aga ruttu waatama sõudis, oli kõik kadunud. Aga sagedam kui enne, leidis ta kaldalt imelisi õunu ja lillesi. Ükskord, kui ta ühe kõrkjarikkal neeme kaldal õngitsedes suisest päikesest rammestatud magama oli jäenud, kuulis ta järsku oma kohal lohisemist, wari läks tall üle näu, ja ühel hoobil kukkus üks kerge asi ta rinna peale. Ta tõusis ruttu ülesse ja waatas ümber, ei näinud aga muud midagi, kui musta toonikurge, kes oma pesa poole lindas. Järsu tõusmisega oli midagi kõlisedes paadi põhja kukkunud; ta wõttis selle ära ja leidis ilusa ümmarguse kuld kapsli, mis peene keti otsas rippus. Seal sees ei olnud muud midagi, kui üks weikene kristallist peeglikene. Kui Priidu terawaste sinna peeglisse waatas, hakkas ta natukene wirama, siis säras ta roosikarwa ja kuldselt ja paisus ja wenis wiimaks armsaks neiu pildiks, mis naeratades tema otsa waatas. See oli wõera neiu pilt täies armsuses. See imepeegel oli nüid Priidu kõige suurem warandus, ta kandis teda alati kaelas riiete all warjul ja ei jätnud teda kusagile enesest maha.

Aeg läks edasi ja üks aasta oli möödas. Seal sündis, et kurjad päewad maale tuliwad,

sest pikk sõda hakkas, mis katku ja kallist aega enesega ühes tõi. Küll jäi üksik loss järwe ääres oma üksildase seisukoha pärast esiotsa sõja hädast puutumata, aga teadused, mis wana kütt, ehk mõni põgeneja rändaja tõi, oliwad wäga kurbliku sisuga. Lõpeks ei tulnud wana kütt ka enam, sest ta oli katku kätte surnud. Sellajal juhtus üks wõeras kaupleja, kes metsas ära oli eksinud, lossi tulema. Temal oli eesel ühes, kelle selgas tall kõiksugusid wanu riidid ja asju oli, mis ta müia pakkus. Priidu ema ostis mõned neist asjadest ära, mis ta muidugi mitte ei oleks teinud, kui ta teadnud oleks, et need kõik niisuguste inimeste riided oliwad, kes katku kätte surnud oliwad. Nii sai haiguse idu koju toodud ja mõlemad wanemad suriwad ära. Ka asjade kaupleja ei peasnud, ta jäi üksikus metsa kohas haigeks ja suri. Puuraijujad leitsiwad tema luud mõne aasta pärast sealt.

Nende kurwa sündmuste pärast sai teine walitseja lossi. See oli ahne ja kõwa südamega inimene. Tema ütles Priidule kohe, et wanemad temale midagi pole järele jätnud, ja et tall nüid tarwis olla ise oma leiba teenida. Selle üteluse peale tuetades sundis ta poissi walju sõnadega raske tööle, mis tema kere kohta liialt rasked oliwad. Mälestus paremaist aegadest, imelik peegel ja lootus, wõerast imeneiut weel kord näha saada, oliwad tema ainsad

trööstijad selles wiletsas põlwes, mis teda toorust ja walju ümberkäimist unustama sundisiwad. Peegel kuld kapsli sees oli ta suurem warandus, ja igakord, kui ta mõnel silmapilgul prii juhtus olema ja ennast üksina arwas, wõttis ta selle hoolega hoitud waranduse wälja ja waatas armast nägu, mis kristallpeeglist nii õrnalt temale wastu naeratas. Wiimasel ajal ei naeratanud pilt aga mitte enam, waid oli tõsiseks ja haleda näuliseks läinud ja silmad waatasiwad tasase osawõtmisega, kui teaks nad kõik, mis oli sündinud. Ja, ühel päewal, kui walitseja tema wastu iseäranis kuri oli olnud, arwas Priidu nägewat, et pilt sõbraliselt tema poole pead nikutas, tasane helin tõusis õhus, millest wiimaks selgeste järgmised sõnad kuulda oliwad: „Looda ... aeg tuleb ... mis sind wabastab ... ta on ligidal . . . Looda aga!” —

Juba ammu oli Priidu arwanud ja nõuu pidanud, kas tal mitte parem ei oleks põgeneda ja kaugel ilmas kui sõjamees ehk kütt oma õnne katsuda, aga ta ei suutnud järwest lahkuda, mille külgi teda nii armsad lootused ja kaunid mälestused köitsiwad, ja praegu ülemal jutustatud lugu kinnitas temas uuesti seda nõuu, et paigale jäeda ja kannatades oodata ja loota, mis aeg kord saaks tooma.

Ühel päewal tuli aga juhtumine, mis tema elule uue ootmata pöörde tõi. Ühel pühapäewal oli ta aedas warjulises kohas, üsna järwe kalda

ligidal peeglikese wälja wõtnud, ja kalli näu joonte armsusesse waadates nii mõttesse wajunud, et ta enne walitseja tulemist ei märganud, kui see juba üsna tema juures oli. Kui ta nüid ruttu ja kohkudes oma kallist warandust riiete alla tahtis warjata, hüidis walitseja: „Mis sa seal peidad? Anna seie; ma tahan näha!”

Priidu raputas kindlaste pead ja hoidis käe kapsliga kõwaste rinna wastu.

„Mis, sina paned wastu?!” hüidis walitseja wihaga ja tõstis keppi, mis tall käes oli. „kust wõtsid sina kulda ja kallid kiwa? Kust sa nad wõtsid!?”

„Ma pole seda kellegilt wõtnud!” ütles Priidu, „ja ei näita seda ka kellegile. See on minu omandus, mis keegi minu käest wõtta ei tohi!”

„Poiss! sina hakkad wastu, mis?!” kisendas walitseja ja läks wihapärast siniseks. Tema tõstis keppi ja ähwardas lüia. Priidu kargas kergeste paar sammu tagasi ja hüidis: „Seda ma ütlen, et kui Teie lööte, siis hakkan ma wastu! Teil pole sugugi õigust mind lüia!”

Need sõnad tegiwad mehe täitsa pööraseks; ta kargas Priidu kallale ja kisendas: „Ma tahan su tümaks teha!” Aga poiss oli waheajal juba ümber waadanud, millega ennast kaitsta wõiks, ja et ta muud midagi ei näinud kui mõned teiwad ja mõlad järwe ääres paadis, siis tuli tall järsku teine mõte. Ta jooksis usinaste randa, hüppas paati ja tõukas selle ruttu kaldast ära.

Ta oli järsku kindla otsusele jõudnud, mitte enam lossi tagasi pöörda, saagu mis saab. Walitseja seisis kaldal, wihapärast kui käest ära ja käskis Priidut kõige suurema ähwardustega, kohe maale tulla, see aga wõttis tugewaste aerud ja ajas paadi kõwa löökidega kõrgele järwele. Siis keerutas ta kaldal käratseja poole weel kord mütsi, hüidis rõemsaste: jumalaga! ja jättis ta oma wihaga tükkis maha.

Endistel sõitudel oli Priidu mõnikord kaugel järwel ühe saare näinud olewat; sinna wõttis ta nõuuks sõuda. Räägiti, et seal juba mitu aastat üks paigamees üksikut elu elawat, kes ilma kärast eemal seal pelgupaika leidnud. Kalamehed olla teda näinud, tui ta lootsikus, mis õõnistatud puutüwest tehtud, kalda ligidal õngitsenud, ka nähti wahel selgeil ilmadel saare metsa puude wahelt suitsu riba ülesse tõuswat, mis inimese elukohast tunnistust andis. Ebausklik kartus selle mehe eest hoidis inimesi tagasi, temaga rääkida, sest teda peeti mõneks üleilmlikuks olemiseks, ja teegi ei julgenud oma jalga saarele tõsta.

Päew oli palaw ja tee pikk; alles pärast lõunat jõudis paat saare randa, weikesesse käärusse. Priidu õnneks oliwad paatis, nagu alati, tarwilised õngitsemise riistad, sellepärast hakkas ta kohe usinaste oma õhtusöögi eest õngitsedes muretsema, mis seda tarwilisem oli, mida wähem ta täna homiku oli söönud. Warsi läks tall ta õnneks, hea suure kala kätte saada. Ta tõmbas paadi kaldale, tegi tule ülesse ja küpsetas oma saaki nii heaste kui wõis. Siis sõi ta päewa weerul oma õhtu korra ära, heitis rohu sisse pikali ja uinus magusaste päewa wäsimusest une hõlma, kuna tähed tema kohal ülewal oma igawest rada rändasiwad.

Kui ta teisel hommikul päewa tõusu ajal ülesse ärkas, seisis tema ees iseäralik imeline mees, looma nahkadega kaetud. Peawarjuks oliwad tall ainult lühikesed walged juuksed, tema nägu oli päewatanud, ja pikk walge habe rippus tall rinna peale alla.

„Tõuse ülesse ja tule mu järele!” ütles see mees kange keelega. Näha oli, et ta kauaaegsest waikimisest rääkimise oli poolest saadik unustanud. „Kas Teie olete see, keda rahwas paigameheks nimetab?” küsis Priidu.

„See ma olen!” ütles teine ja rääkis siis edasi: „Kui magus on, kaua aja takka jälle inimese healt kuulda ja inimese nägu näha. Ma arwasin, et mull sellepeale sugugi enam himmu ei ole, sest et maailmas nii palju paha maitsta sain. Räägi nüid, armas poeg, mis sind ajas seda üksikut kohta ülesse otsima.”

Kuna mõlemad mööda liiwast järwe kallast edasi sammusiwad, jutustas Priidu oma elulugu. „Ah siis ujuwat saart tahad sa otsida?” ütles see, kui Priidu oli lõpetanud. „Oh, teda leida, pole mitte raske, kui selle peale tõsine tahtmine on, aga tema pinnale saada ja tema elanikkude õnnest osa wõtta, see läheb wäga wähedel korda. Oled sa aga üks ärawalitsetude seast, noh, siis wõid loota. Ei ole sa mitte ärawalitud, siis läheb sull niisamuti kui minul, kes oma nooremail elu aastatel ta kõige hinge ihaga seda eesmärki kätte saada püitsin ja mitte ei saanud. Minule pole muud midagi järele jäenud, kui kustutamata igatsus ja wahete wahel õnn, õnnist saart, mis minule kätte saamata ja lukkus on, näha mööda minewat.”

Waheajal jõutsiwad nad ühte kohta, kus orukese põhjast ojakene allikast tulles üle sammeldanud kiwide järwe sulistas. Nad läksiwad natukese maad selle ojakese kallast mööda ülesse ja jõutsiwad sinna kohta, kus paigamees oma onni metsrooside alla oli ehitanud. Ukse ees oli pink ja lauakene seatud, kust istudes mööda rohelist oja

põhja hiilgawa järwele wõis waadata. Wägewad puude ladwad. mis mõlemilt poolt kokku langesiwad. sünnitasiwad selle koja kohta nagu katuse. Kui nad seie saiwad maha istunud ja Priidu ennast toiduga kosutanud, ütles paigamees weel temale: „Sa wõid seie minu juurde jäeda, kuni paras aeg tuleb. Seda ei ole enam kaua. Ma tean, et saar pööripäewal lõuna ajal nähtawale tuleb. Sa wõid siis oma õnne weel sellsamal nädalil katsuda, sest ülehomme on suine pööripäew.”

Pärast lõunat toimetas Priidu oma paadi sinna jõekese suhu ankrusse. Pööripäewal läks ta wana paigamehega sinna. See pani temale käe pea peale ja õnnistas teda. Siis wõttis Priidu lootsiku lahti ja tahtis ülesse järwele sõita, kui järsku armas laulu helin ja mahe mängu kõlin kuulda oli ja metsa nukka takka kullakarwa kirjult särama hakkas. See oli ujuw saar, mis päikese paistel läikides kui luik pikalt mööda libises. Ilusad inimesed rändasiwad seal wiljapuude all, ja ümber halja saarekese kihasiwad weikesed lootsikud, millede sees noored neiud ja peiud istusiwad, näud kui õunapuu õied roosilised ja juuksed kui kulla lõngad. Nemad tegiwad kenaste lauldes ja mängides sedasama wiskamise ja kinni püidmise mängu, mida kalamees juba enne oli näinud, aga seekord ei olnud mitte õunad, mis õhtu wihmana täitsiwad, waid weikesed lille kimbukesed.

Priidu wõttis mõla kätte ja sõudis saare poole. Aga imelik, nüid näitas ennast saar niisama ruttu temast kaugendawat. sest ligemale ta ei saanud, ehk ta küll kahekordse jõuga sõudis. Ka ei nähtud teda wist ühestki saare elanikust, sest kõik mängisiwad mureta edasi. Tükk aega oli ta juba kõigest jõust sõudnud ja tahtis juba meelt ära heita, kui ta nägi, et kerge sinakas udu saare ümber tõusis ja teda warjama hakkas. Seal wiimsel silmapilgul tuli tall oma imepeegel meele, mis tall riiete all rinna peal oli. Ta tõmbas ta ruttu wälja, ajas

ennast sirgeks ja hoidis peegli kõrgel ülewel. Seal hakkas kristall tema käes hiilgama ja särama, ta kiired ühendasiwad ennast wägewaks paistuseks, mis udu saare ümbert lahutas, nii et kõik jälle endises selguses tema ees oli. Kõik näud oliwad Priidu poole pöördud, ja kõik käed seisiwad korraga, nii et lillewihm ühekorraga õhust kadus. Kaldal nähti rahwas ennast kihawas hulkas koguwat, ja hiilgawatest majadest, mis kaugemal õitsewa põesaste wahelt paistsiwad, tuli alatasa uusi juurde. Järsku lahkus inimeste hulk ja andis ühe hiilgawa neiule maad, kes ruttu ühte rannal seiswa paadi sisse hüppas ja wiibimata teistest lootsikutest läbi Priidu poole sõitis. Teised paadid lõiwad tema eest teine teinepoole kõrwa ja sünnitasiwad neiu paadile niiwiisi lageda wee tänawa. Priidu nägi. et wõeras tema endine lõbus neiu oli. Walge loor lehwis lootsiku ninas ja särawail silmil sirutas ta Priidule käed wastu ja hüidis: „Tule, oh tule, aeg on täis!”

Priidu astus oma paadist neiu paati, ja käsikäes sõitsiwad nad õntsale saarele. Kuna teised paatidega mõlemil pool seistes armsaste mängisiwad ja laulsiwad, wiskasiwad nad osawaste ja kiireste üle nende peade üksteisele lillekimbukesi, nii et mõlemad kui lindawa lille wärawa läbi saarele sõitsiwad. Wana paigamees aga seisis kaugel teisel kaldal ja hoidis õnnistades käed ülewel, kuna kaks suurt pisarat tall päewatanud palede üle maha weeresiwad.

7. Piripill.

Elas kord kuningas, kellele tema noor proua tütrekese oli kinkinud; aga kuninga rõem imeilusa tütrekese üle muutus warsi kibedaks kurbtuseks, sest kuninga kaasa suri warsi soojatõbesse ära. Kui surnud proua troonisaalis kultses, lilledega ehitatud puusärkis oli, nii waikse ja rahuliku näuga, kui uinuks ta wagusi ja näeks õntsat

und, wõttis kuningas oma armsa lapsukese käe peale, laskis nuttes puusärgi ääre põlwili ja tõutas eluaeg leseks jäeda, et tema armas tütrekene kord riigi ja trooni temalt wõiks pärida. Tema pidas ka sõna, jäi leseks ja hoolitses kõige suurema truusega oma tütre kaswatuse eest.

Kui last pesti, siis pidiwad kaks kuulust kuninga tohtert kõik see pesemise aeg wanni ääres olema. Kui kuld wann kristall selge, sooja weega täidetud oli, pistis see, kes neist kahest tohtrist ülem oli, oma sõrme otsa pesuwee sisse ja ütles kõwa healega: „Hum!” Selle juures waatas ta küsiwa pilguga teise peale. Sellepeale pistis see oma sõrme otsa wette, nikutas peaga ja ütles tasakesi „Hem!” ja see oli täheks, et wesi paras oli. Kui see oli sündinud, astus kuningas ise wanni juurde ja walas mõne tilga ühest weikesest kullasest, timandi kiwidega ehitatud pudelist wanni, millest wesi nii armsaste lõhnama hakkas, kui oleks ta roosi meri. — Nüid tõstis kuningas sõrme ja esimine kojaproua, walges siidi riides, tõi weikese printsessi purpuri mähkmetes ja laskis ta ette waatlikult wette. Tohtrid seisiwad seal juures, hoitsiwad sõrmed nina külgis ja tegiwad tähtsad näud. Kuningas aga, kes kaugele ei näinud, pani prillid nina peale, waatas pesemist pealt ja rõemustas, kui tütrekene kala kombel wannis sulksutas. Sellepeale kuiwatasiwad arstid lapse pehme rätikutega hoolega ära ja mässisiwad ta sooja willase teki sisse. Siis pandi ta kojaproua sülle, kes lapse kuningale musutada andis ja siis kätkisse tagasi wiis. — Laps kaswas ilusti ja läks päew päewalt kenamaks ja suuremaks. Lossis ei räägitud palju muudest, kui weikesest printsessist, ja kui ta suuremaks kaswas. püitsiwad kõik inimesed teha, mis nad tema ilusaist sinisilmadest soowi arwasiwad aimawat. Ei olnud siis ime, kui laps sedamoodi kiusakaks läks, ja wiimaks oma tahtmist ajades ja saades päris kangekaelseks kaswas. Kuningas oli ta ühe naesterahwa hooleks kaswatada annud, sellele aga kõwaste ära keelnud, mitte üht

kurja ega walju sõna lapse wastu tarwitada. Kui kaswataja kord sellest käsust üle oli astunud ja printsessi üleannetuse pärast noomis, sai ta kohe ametist lahti lastud ja uus kaswataja wõetud. Nii sündis, et tüdruk ikka kangekaelsemaks läks; keegi inimene ei saanud tema tahtmist, ja et ta siis iga weiksema kui asja üle pahandas ja siis wingus oli ja pirises, siis oli tall wiimati piriseja ja kärin heal. Weikese printsessi isemeelt sai terwe kuninglik koda kannatada; isekeskis kaebasid kõik oma häda, aga kuninga ees ei tohtinud keegi pahameelt näidata. Kaks wana kojaneitsit, kes wäga äritud närwidega ja äkilised inimesed oliwad, lasksiwad ette waatuse pärast oma näud osawa maalmeistri läbi nii ära maalida, et neil ikka lahke naeruline nägu oleks, ja et kuningas ilmaski aru ei saaks, kui nemad tema tütre üle wihastasiwad. Kojamarshalli aitas ta kuld tubaka toos, sest ta nuuskas oma wiha tubakaga ninasse.

Kui tütar suuremaks sai, pidi kuningas ise ka sagedaste palju oma ilusa lapse kange pea pärast kannatama; aga ta kannatas kõik rahulikult ja mõtles, et kui tütar walitsema hakkab, siis kasuks wõib tulla, kui tall kindel tahtmine on; temal enesel olla ju ka wali tahtmine, aga üksnes oma lapse wasta anda ta järele, sest et ta teda nii wäga armastada. — Nii kannatlikud ei olnud aga kuninga koja rahwas mitte; nad nimetasiwad paha meelega kuninga tütart eneste keskil ainult „printsess Piripill.”

Et kuninga tütar aga ime ilus oli ja kord suure riigi pidi pärandama, siis käisiwad palju kuninga poegi tall kosjas; tema oli aga selletarwis liig uhke, et ennast kellegi meesterahwaga laulatada lasta; ta tahtis üksina trooni kanda.

Kuninga tütrel „Piripillil” oliwad kõige ilusamad tuad lossis, tema kõige armsam tuba aga, kust ta lähidasse metsa wõis waadata, oli tall ühel hoobil rõemustuse ja pahanduse paigaks. Nii sagedaste, kui ta aknast läbi metsa waatas, pirises ta: „Oh mis inetu!” See

sõna käis weikese majakese kohta, mis metsa ääres seisis ja ühe õige wana naese päralt oli, keda inimesed sellepärast kolmejalgseks metsmooriks nimetasiwad, et ta alati kepi najal käis. Seda naist kartsiwad kõik inimesed, sest üeldi, et ta ütlemata kuri nõid olla. Kuninga tütar oli wanamoorile kulda kulla peale pakkunud, et ta selle maja ära müiks, aga wanake ei lubanud maja mingi hinna eest müia, sest see olla tall just paras; ta tahta sette sees surra, ja nii kaua pidada printsess ootama. — Seal wõttis kuninga tütar nõuuks, mitte ilmaski enam sinna oma tuppa minna, ei saanud seda lubamist aga peetud; just kui nägemata jõud kiskus teda ikka jälle sinna tuppa, ja tahtku ehk tahtmata, pidi ta ikka jälle akna alla astuma ja ennast kolmejalgse nõia maja üle wihastama. Wiimati ajas ta kuninga oma alalise pirisemisega sinna maale, et ta wanamoori wägise omast majast laskis wälja ajada ja temale selle eest uue maja käskis kätte juhatada. Metsmoor oli wägiwalla eest taganenud, aga uude majasse ta oma jalga ei pistnud. Nüid sai wanamoori onn metsa ääres maha kistud ja tema asemel kuninga tütre soowi peale ilus lusthoone ehitatud. Selles lusthoones wiitis kuninga tütar oma aega kojaneitsidega ilusatel suwe õhtatel. — Ühel õhtul rändas ta oma suwemajakesest üksina metsa. Natukene aega enne seda wihastas ta oma kojaneitside peale, siis rätsepa ja wiimaks taewa peale, et see pilwe oli läinud. Seal oli siis ilusas metsas talle ka kõik wastu meelt; tema pirises lindudega, et nad nii rõemsaste laulsiwad, ja pirises rohiliste puude latwadega, kes õhtu õhus tema pea kohal mühasiwad; tema meelest oli see jäle, et kuuskedel okkad oliwad ja mitte lehta ei olnud, ja et kadaka põesal roosi õisi külges polnud, see pahandas teda weel iseäranes. Ikka edasi pirisedes jõudis ta ühte kohta, kus ta imestades seisma jäi. Ühe lageda koha peal oli kiwidest ring lautud, mis sõnajalgadega imelikult ühendatud oli. Kui printsess Piripill silmad ringi pool hoidis, oli tall, kui tuleks kiwidesse

elu ja nagu kisuksiwad nad ennast imelikkudeks päkapiku meeste nägudeks ja tontide peadeks. Tüdrukul tuli hirm peale, aga ta oli kui kinninaelutud ühe koha peal ja tahtis ikka ja ikka jälle üht armsa lõhnaga lille waadata, mis oma õie praegu lahti oli löönud. Wiimati astus ta kartlikult ringi sisse, et lille noppida. Waewalt oli ta aga seda teinud, kui ta jalad sügawas maa sees tundis olewat, Piripilli juuksed muutsiwad endid kuuse okasteks ja käed oksadeks. Pea seisis ta saleda kuusena ringi keskel ja pirises ja kääksus nii, nagu ta weel ilmas enne polnud pirisenud; aga kõik tema pirisemine oli asjata, ta oli ja jäi mis ta oli. Ta oli kääksuja ja piriseja kuuse puu. Metsmoor aga, kes kuninga tütre muutmise aegu pilgates tema ümber kargas, läks enam ja enam öökulli moodi; wiimati raputas ennast wanamoor ja lindas, täieste öökulliks muudetud, kuuse otsa ja karjus: „kuuit! kuit!” nõnda et mets kõlas.

Kui tütart tagasi ei tulnud, saatis kuningas käskjalad ja saadikud saadikute järele teda otsima, aga kõik pöörsiwad tühjalt tagasi. Piripillist polnud jälgegi leida. Seal läks kuningas kurwameelseks ja elas suurema jau oma päiwist weikeses lusthoonekeses, mis temal mure majaks oli saanud. Ükskord läks ta üksina kurwalt metsa rändama. Korraga seisatas ta kuulatades. Ta pani käe kõrwa äärde, et terawamini kuulatada, rõemukiir paistis ta silmist ja õisates hüidis ta: „See oli minu tütre heal!” Oli tormine ilm ja kuusk pirises ja kääksus kangeste, sest ta oli wihane, et tuul tall nii hoolimata läbi ladwa wuhas. Kuningas läks pirisemise heale peale ligemale; wiimati seisis ta kuuse all ja sai aru, et heal sellest tuli. — Ta kuulatas ja ütles kord korra järele: „Just kui minu armas tütar!” Siis istus ta puu alla ja ta himu ei läinud ära, pirisemist kuulatades. Sest ajast oli ta igal päewal pirina kuuse all ja mida pahuram ilm, seda armsam tall oli, sest tormi käes ei wäsinud kuusk kääksumast. —

Kui kuningas wiimaks tundis, et surm läheneb, käskis ta ennast weel korra kääksuja kuuse alla kanda ja seadis kindlaks, et teda sinna pidi maetama. Nii ta wiimaks sündis, ja waiksel kuninga haual piriseb ja kääksud kuusk weel tänapäew ja tema ladwast alla hüiab weel praegu pimedatel öödel suur öökull, kelle silmad koledaste wälguwad: ,.kuuit! kuit!” nõnda et mets kõlab.

8. Päewatõus.

Elasiwad kord mees ja naene. Neil oli weike elukoht: maja, kus nad elasiwad, paar lauta, kus elajad oliwad, keller ja küin, kuhu nad oma tagawara korjasiwad. Usinuse ja mõistuse waral oliwad nad nii kaugele saanud. Oma sulased ja ümmardajad hoitsiwad nad mõistliku walitsuse all; nad kantsiwad hoolt, et lojustel tubli söök oleks; ei lasknud nad ka parajat aega mööda minna, kus rammutada ja harida, künda ja külwata, lõigata ja koguda wõis. Aga kõik nende warandus oli naabrite omaga wõrreldes ikka weike.

Päewa loode poolt oli maa lage; seal oli weel mitu niisugust peret näha. Päewa tõusu pool oli aga tihe mets. Teesid sinna sisse ei läinud. Sinna metsa ei astunud keegi jalaga, ka mitte ahjukütet ei mindud sealt tooma. Kütmise puid kaswas isegi mööda põesaid ja kraawi kaldaid põldude wahel. Mets oli täis rägastikku ja wäga wana. Ei teatud sugugi, kui suur ta igapidi oli, ehk mis nägu tall seest wõis olla.

Mõne aja pärast sündis selle naese ja mehele tütar. Seal ütlesiwad mees ja naene: „Nüid piame weel ükskord nii wirgad ja hoidlikud olema, kui enne; nüid teame ometi, kellele meie tööd teeme ja kes seda kord tarwitab.”

Lapsel oli wäga sõbralik ja lahke loomus. Kelle otsa ta waatas, selle süda tundis rõemu; kelle poole ta käed sirutas, see tahtis talle heameelega armastust üles-

näidata; kelle poole ta jooksis, see tuli talle üle poole teed wastu. Nii oli see noorest iast saadik ja nii see ka jäi, kui laps suuremaks kaswas. Iga päew püitsiwad sulased ja tüdrukud, kõik. kes aga majas oliwad, teda kordgi näha saada. Alles siis, kui nad lapsukest oliwad näinud, hakkas neile tõsine päikene paistma. Ta läks igaühel nii kalliks, et tema ristinime üsna ära unustati. Kõik nimetasiwad teda „Päewatõusuks.”

Kui Päewatõus wanemaks läks. mõtlesiwad isa ja ema: „Nüid on aeg. teda tööle harjutada; sest mis aitab wara ja hea põlw, kui wirkust ja hoolt ei ole, seda kinni hoida.” Kerge oli last õpetada. Kõige peale, mis temale näidati ja õpetadi, oli ta tahtlik ja osaw. Seda ette ei tulnud, et tema tööst ära tüdines. Kõik oli enne walmis, kui wanemad ootasiwad, ja et mõni wiga wõi ettewaatmata eksitus oleks juhtunud, sest polnud juttugi.

Kui Päewatõus wanemaks sai, et tema mitte enam üksi ema silma all tööd ei teinud, waid juba põllul ja heinamaal hakkas käima, siis tõi tema pere sekka oma ligiolemisega suurt rõemu. Aga rõemu kõrwal oli ka midagi, mis wanematele mitte meele pärast ei olnud. Kus neiu midagi tegema pidi, seal astusiwad teised kohe juurde ja ütlesiwad: „Waata aga pealt, Päewatõus; sina oled meie ülem, meie teeme sinu eest kõik ruttu walmis.” Kui Päewatõus seda abi ei tahtnud tarwitada, siis oliwad teised juba selle aja sees, kui ta wasta puikles, enama jau tööd ära teinud.

Wanemad wõisiwad sellega, mis nii moodi tehti, küll rahul olla; sest kus nende laps oli, seal taganes wäsimus ka teistest. Ja iga õhtu paistis wälja, et midagi wiidetud polnud, waid palju enam tehtud, kui muidu. Aga oma lapse pärast ei olnud neil see teendrite agarus mitte meele pärast. „Tema harjub laisaks,” mõtlesiwad nad, „ja süda läheb uhkeks.”

Kui wanemate südames juba niisugused mõtted pesitasiwad, tuliwad teisa weel tihti juurde. „Ei see lähe

mitte, see igawene naermine ja mängimine. Töö nõuab tõsidust. Mitte see ei ole üksi tubli, kes ruttu ja osawaste kõik teha mõistab, waid see, kes wastu piab ja ennast mõistab walitseda.” Ja nad hakkasiwad kahjatsema, et nad lapse isewiisi mitte ennem juba kautama ei olnud hakkanud. „Meie ei oleks mitte pidanud sallima,” ütlesiwad nad, „et teda Päewatõusuks hüitakse! Ta piab ju sedamoodi wägise arwama hakkama, et ta enam wäärt on, kui teised inimesed!”

Ja isat emat wõtsiwad nõuks, temale teiste inimeste moelisi elukombeid juurde harjutada. „Et ta nüid suur tüdruk on, siis on aeg küllalt, et ta olema ja elama, tööd tegema ja kõnelema õpib, nagu teised inimesed ja nii, kudas see meie sugustele sünnib.”

Seal andis ema tütrele suure koonla linu kedrata, käskis teda üksi rehetuppa minna ja seal senikaua kedrada, kuni kõik walmis oleks. Oli aga juba kaunis hilja õhtu ja widewik mitte enam kaugel. Tuas koldes põles tuli.

Seal tuli, kui wiimne päewa kiir magama oli läinud, weike hiirekene august. Ruttu jooksis ta woki juurde, kargas wirga tüdruku sülle põlle peale ja ütles: „Päewatõus, anna mulle natukene süia.” Ja tüdruk wastas: „Heameelega annaks, aga mull ei ole ju midagi. Ma ei tohi ka tuast praegu wälja minna, sulle tooma. Aga kui sa seda woki raswa tahad närida, millega ma woki määrin, siis wõta; ma saan ilmagi läbi.” Ja hiirekene tänas ja sõi raswa.

Kuna hiirekene weel sõi, kuuldi raskeid sammusi ja mõmisemist ja uksest tuli suur karu tuppa. See tatsutas pikkamisi mööda põrmandut, kunni ta woki juurde tuli. Seal waatas ta oma metsiku silmadega neiu otsa ja ütles: „Päewatõus, tule nüid; sa piad minuga sõgesikku mängima.”

Seal ehmatas Päewatõus wäga ja mõtles: „Oh häda, kui keegi mind ometi selle karu käest peastaks!

Tõmbab see mind oma käpaga ja küintega, siis kisud ta mull käte pealt ja õladelt naha maha.”

Enne weel, kui Päewatõus selle mõttega walmis oli, ronis hiir temale teinepoolt õlale ja sosistas kõrwa sisse: „Ära karda. Päewatõus; ütle temale: jah, mängime. Kustuta siis tuli koldest ära ja istu nurka woki taha warjule. Küll mina siis sinu eest jooksen ja weikest kella kõlistan, et karu usub, et ta neid weikesi rõngaid sinu kõrwades kuuleb tilisewat.”

Ja tüdruk ütles sellepeale julgemini: „Hea küll, mesikäpp; meie mängime kahekesi sõgesikku. Aga esite lase ma kustutan tule koldest ära, et sa mind ei näe. Mine seniks minust natukene eemale!”

Karu läks tua teise nurka. Tüdruk pani aga woki nurka, kustutas tule ja peitis ennast ära.

Nüid hakkas hiirekene weikesi kellakesi kõlistama. Kohe komberdas karu sinna poole. Hiirekene aga kargas teine poole, ja helistas jälle. Ja jälle kompsis karu tema poole. Hiirekesel oliwad kerged jalad ja ta kargas suured sammud; karul oliwad rasked käpad ja ta astus lohakalt. Ikka helistadi sealt kaugel, kus tema oli. Hiir mängis ikka lustiliselt ja wirgaste: karu wäsis ikka enam ära. „Küll ma su kätte saan, küll ma su kätte saan. Päewatõus!” ütles ta ja wõttis kõik oma jõuu kokku. Tunnid läksiwad mööda. Juba oli homikust ja kukk laulis; ja ikka weel jooksis hiirekene karu jalge wahelt läbi ja hüppas temast üle; hiirekene oli igal pool oma kellakesega kuulda. Karu meelest oli, et kellakesed igal pool korraga helisewad. „Oota, oota, Päewatõus, nüid ma su wõtan!” hüidis karu ja kargas paremale poole. Lipsti, oli hiirekene wasakul pool ja helistas. Karu pea hakkas alalisest pöörmisest ringi käima. Ta komistas, kukkus maha ja lõõtsutas wäsimusest. „Küllalt, küllalt. Päewatõus!” hüidis karu. „sa oled sõgesikku mängimise peal minust kangem!”

Seal oli neiul karu pärast hale meel ja ta astus nurgast wälja, higise tarule rätikuga tuult lehwitama.

„Oh häda,” ütles karu, „see ei wiluta ega jahuta. Sa piad mu kasuka maha tõmbama.”

„Kudas ma su kasuka maha saan?”

„Siit paremast esimesest käpast hakka kinni!” Ja waewalt oli tüdruk karu musta käpa külge puutunud. seal laenetasiwad walguse kiired mõlemite ümber, karu ja tüdruku ümber, nii et neiu silmad heleda paistuse pärast kinni pidi pigistama. Kui ta aga silmad jälle lahti ajas — — waata! kelle käsi oli ta peus? ja kelle peus oli tema käsi?

„Meie oleme oma lossis,” ütles kuninga poeg, kes rõemust läikiwa näuga neiu ees seisis. „Sina oled mind nõia paeltest lunastanud ja terwe metsa sortsist peastnud. Sina walitse nüid minu riikis! Kõige teede peal sõidad sa minu kuld tõllaga; ja kõige rahwa südant saad sa oma lahkuse ja pehme pilgu läbi rõemustama, et neil päewatöö lustiks ja rõemuks on, et kusagil häda pärast tüli ega waewa pärast kaeblusi kuulda ei ole. Sinu isale ja emale aga saatsin ma sinu eest tasumiseks karja hobusid ja kaksteistkümmend wankri koormat head nisu.” —

Päewatõus walitses nüid oma noore abikaasa kõrwal seal suures riikis, kus enne tema isamajast homiku pool teeta ja tihe mets ja rägastik oli olnud.

Ja igapäew, kui ta oma mehe riigist läbi sõitis, pööris ta ta natukene kõrwale oma kasukohakese juurde, ja terwitas, nagu ennegi, isa ja ema ja kõiki lahke pilguga. Ja isat emat rõemustasiwad oma tütre õnne üle.

Esimene asi aga, mis Päewatõus oma kaasa käest palus, oli seadus, et kõigile kassidele riikis kellad kaela said siutud.

„See on küll wist sellepärast,” küsis kuningas ma-

heda naeratamisega, „et nad hiirtega sõgesikku mängiwad?”

Ja kui Päewatõus tasakesi oma kaasa poole pead nikutas, käskis kuningas, et see nõnda pidi saama seaduseks tehtud.

9. Põua sitika pulmareis.

Põuasitikas pidas pulmi ja see oli ütlemata tore ja ilus.

Aga põuasitikas oli ta heast, wäga heast perekonnast. Tema isa, üks tore härra, oli wanaste palawa wõitluse järele ühe warblase härra poolest nahka pandud, ja tema ema, lesk proua, elas sest ajast õunapuu otsas, mis tema päralt oli, nagu ta ise tõendas.

Põuasitika ema oli aga wäga uhke ja oli kaua walitanud, enne kui ta oma härra pojale paraja preili pruudiks leidis.

Põuasitika pruut oli ka põuasitikakene, ja missugune weel! Temal oli wasaku pool tiiwa peal üsna tillukene musttäpikene, ja see oli tema juures iseäralik; põuasitika ema aga armastas iseäralikku, igapäisel asja ta põlgas

Noorepaarile anti üks üsna noor weikene ploomi puu elukohaks, ja iga pühapäew tohtisiwad nad wana proua, põuasitika ema juures süia.

Pulm oli weikene, sest ema ütles, et see wäga toores olla, suuri pulmi teha, ja nii oliwad üksi kõige ligemad sugulased kutsutud, aga kuda üeldud, kõik oli ütlemata ilus. —

Peale pidusöögi, mida ühe pirnipuu otsas peeti, mis õisi täis oli ja ka wana proua põuasitika ema oma oli, nagu ta ise ütles, sidusiwad põuasitikas oma pruudiga omad uued tolmumantlid ümber keha ja algasiwad oma pulmareisi.

Wana proua põuasitika ema oli nimelt ütelnud,

et pulmareis mitte küll just wäga iseäralik ei olla, aga selle eest hästi peenikene kombe, pulmareisi ette wõtta.

Pääsukene oli aga emale, kui ta alles noor preili oli, ütelnud, et kaugel ilmas soojad maad olla, ja olla palju temale pajatanud, kui ilus ja tore seal kõik pidada olema. Peaaegu oleks pääsukene põuasitika preili ka sinna ligi wõtnud, aga asi jäi katki, ja nüid oli ema soowinud, et poeg pruudiga pulmareisi soojamaale ette wõtaks; ta ei teadnud küll just mitte juhatada, kus külgis see soe maa oli, aga see oli just iseäralik selle asja juures.

Nii oliwad siis pouasitikas ja ta pruut pulmareisil.

Noor põuasitika proua aga ei olnud iseäranis mitte reisimise peale waimustatud, tema oleks palju ennem kusagile suwitama jäenud. „Reisi peal sünnib niipalju hirmsaid asju,” ütles ta, ja siis hakkas ta nutma, ja ta katsumise sarwed wärisesiwad ärituse pärast.

Põuasitikas tahtis sellepärast peaaegu meelt ära heita, aga wana proua, ema, oli soowinud, et nad pulmareisi soojale maale ette wõtaks, ja nii pidi see ikka sündima.

Et aga pime juba kätte tuli, ja noor proua tundis, et ta haiglane oli, siis istusiwad nad õispuu põesasse ja ootasiwad hommikut, et edasi reisida.

Teisel päewal aga sadas kangeste wihma. Õispuu lehed muud kui madiseid, pealeselle oli tuul külm, ja päikest ei kusagil näha.

Põuasitikas istus oma prouaga suure õispuu õitsme all wäga kurwalt ja oliwad juba läbi märjad, ka külmetasiwad nad kangeste.

Õispuu põesas seisis just suure, ilusa maja akna all, ja üks weikene ninatark poisikene lükkas praegu akna lahti; maja akna peal oli aga ilus roos, see õitses ja lehkas nii ilusaste, seal juures nikutas ta ikka nende poole, nii et põuasitikas oma prouaga otse tema poole lindasiwad, sest nad arwasiwad, et roos neid kutsub.

Weikese poisile aga kukkus wihma piisk just nina peale, see pahandas teda, ja ta tõmbas akna ruttu jälle kinni.

Põuasitikas ja tema proua oliwad nüid wangis. — Tüdruk oli tule ahju pannud, sellepärast oli tuas hea ja soe; igal pool oliwad õitsewad lilled, palmid ja lehttaimed; tapeetidel seinte peal oliwad aga koguni suured metsad peale maalitud, ja nii loomulikult, et arwama pidi, et need pisikesed karjapoisid ja tüdrukud seal elus on, et linnud laulawad ja puude oksad tõeste liiguwad.

„Ah,” ütles põuasitikas, „need on need soojad maad, jah tõepoolest, need nad on; pääsukesel oli ometi õigus, nii tore, kui siin soojas maades, ei ole kusagil!”

Ja põuasitika proua pidi ise tunnistama, et suwitades kusagil ilusam poleks olnud.

Nii lindasiwad nad siis lustiliselt edasi ja tagasi. „Purr, purre, purr!” ütles põuasitikas, ja „Surr. surre. surr!” hüidis tema proua oma peenikese healega wahele.

Weike ninatark poiss aga, kellele wihma piisk ennemalt just nina peale oli kukkunud, kuulis seda surisemist ja purisemist, ja ruttu kutsus ta oma wennakese, ja siis jäiwad mõlemad kesket tuba seisma ja laulsiwad walju healega:

„Sitik linda, — astu rinda, — isa on sull türgi sõjas, — ema ülekaela ojas, — sitik linda!” —

„Oh,” hüidis põuasitika proua, „ma kardan, ma kardan hirmsaste!”

Nüid aga tõmbasiwad mõlemad weikesed poisid ninarätikud taskudest, jooksiwad mööda tuba ümber ja kihutasiwad põuasitikaid taga, ilma et nad põuasitika proua õrna närwidest oleksiwad hoolinud.

Need oliwad tõeste kaks weikest wäga kurja poissi. — Põuasitikad oliwad hirmu ja hädaga juba pool surnud, kui uks lahti wõeti ja poissa õnnekohe hüiti.

Weike ninatark poiss wõttis aga akna enne minekut jälle lahti, ja et wihm nüid üle oli jäenud ja päike jälle paistis, jättis ta teda ka lahti, siis jooksis ta wälja ja laulis weel kord: „Sitik linda!”

Põuasitika proua wajus ühest minestusest teise, ja

põuasitikas ise tundis ennast wäga nõrga ja wäsinud olewat.

Kui nad weidikene oliwad puhanud, lindasiwad nad ruttu minema, ja ei puhanud ega hinganud enne, kui nad jälle kodus oliwad.

Emale nad aga ütlesiwad:

„Wana proua, meie käisime sooja maade sees, aga seal pole midagi iseäralist toredust; seal on küll wäga palaw, aga on ka palju üleannetumaid kurjategijaid seal, kes peaaegu meie elu oleks wõtnud; kodus on ikka kõige parem.”

„Ja,” ütles wana proua. „teil wõib õigus olla, aga see on ometi wäga iseäralik wõerail soojail mail käia.”

Ja nüid hakkasiwad nad jälle oma weikese ploomi puu otsas elama, mis parajalt õitses, ja oliwad seal üheskoos wäga õnnelikud, nad oliwad koguni iseäralikult õnnelikud, ja see on alati peaasi. —

10. Ussikuningas.

Elas kord lambrine, sellel oli peale jämeda riide, mis ta keha kattis, weel kaks asja, wile ja Miina, ümmargune, pruunikas tüdruk, rooaipunase mokkadega. Wile oli ta ise omale walmistanud, tüdruku metsast leidnud, kus selle isa süssa põletas. Et neist kord mees ja naene pidi saama, sellepoolest oliwad mõlemad ühes nõus ja wana süepõletajal polnud ka midagi sinna wastu ütlemist; nad oleksiwad kohe wõinud altari ette astuda, oleks neil peale armastuse weel muud midagi olnud. Aga armastusega üksi, olgu ta ka kes teab kui pala, ei saa kudagi suppi keeta ega leiba küpsetada. „Ootame siis,” mõtlesiwad nad ja lootsiwad paremaid aegu tulewat.

Ühel päewal istus ilus Miina suitsewa süeaugu äärel, mille juures isa ametis oli, ja tema kõrwal seisis lambrine, ta armukene, kuna lammad koera ülewaatmise all raiestikus sõiwad. Tüdruku peakohal lautas wana pihelgas oma oksi laiali, mille külges punased marjakobarad rippusiwad. Tema oli omale hulk marju sülle noppinud ja ajas neid nüid ükshaawalt niidiotsa rongi. Sest tuli ilus helmerida wälja. Willem, nii oli noore lambrise nimi, waatas neiu toimetust, kudas weikesed sõrmekesed wirgaste liikusiwad, ja siis waatas ta piiga punaseid palesid, siledat otsaesist ja kõik ta iludusi järgimööda ja mõtles iseeneses: „Küll ta on aga ilus ja armas!”

Nüid oli pärlirida marjadest walmis. Miina pani ta oma paksude, tumepruunide kokkupalmitsetud juukste peale ja waatas kui laps rõemsaste naerdes oma armukese otsa. See aga läks korraga kurwaks. „Ah, Miina,” õhkas ta, „miks olen ma nii waene? Miks ei wõi ma sulle kuldsõrmust sõrme ja pärlirida kaela osta?”

„See on kord nõnda, mis seal teha,” ütles neiu waigistades. Punased marjad on ju ometi ka ilusad?”

Lambrine ei näitanud ta sõnu kuulwat. Tema waatas suitsu juga, mis süeaugust siniselt tõusis ja üle metsa ladwa wenis. „Miks ei tule õnn mulle wõeraks?” ütles ta kurwalt. „Nii mõnigi warandus on mägedesse warjule nõiutud, aga üksnes lollidele naeratab õnn wastu, ja kui nad siis õisates teda kinniwõtta tahawad, wajub tuld penikoorma sügawusele maa sisse. Mina olen igal öötunnil metsas walwanud, aga ei paista mull ühtki sinist tulukest, ei näita ennast keegi walge naesterahwas, ega wii mind keegi härjapõlwlane waranduse mäele.”

„Willem,” ütles piiga tõsiselt, „ära hakka raha augu otsijaks ega nõiduse uskujaks! Sealt ei tule midagi head wälja.” Ja naljatades rääkis ta edasi: „Ennem ja hõlpsam saad sa kuldsarwedega hirwe läbi rikkaks, kellega

murueit mööda metsi sõidab. Iga aasta wiskab see hirw omad kuld sarwed maha. Otsi neid, mu Willem! Selleaastased sarwed on wist alles siin kusagil rägastikkus.”

Süepõletaja oli juurde tulnud ja wiimseid sõnu kuulnud. „Ohoo,” ütles ta, „teie tahate neid kuldsarwi kätte saada? See on suur soow. Kas ei saa teil juba kärje wõi musta rähni rohu juurest? Ehk kuda oleks lugu ussikuninga kuldkrooniga, mis seal all wee ääres saada on? Kui mina omale midagi wõiksin soowida, siis soowiksin ma omale sõnajala seemet, mis nägemataks teeb. Oi, see oleks kena! Mis ütleks paks karuperemees, kui ma tema warandust iga õhtu kergitaks ja kõige suurema worsti tema katlast wälja wõtaks?”

Jutt läks edasi. Räägiti weel mõnestki nõidusest, mille all mets olla ja lambrine hakkas ikka rohkem järele mõtlema. Muidu oli ta õhtul jumalaga jätmiseks oma armukesele wilet ajanud, aga täna ei mõtelnud ta sellepeale lahkudes sugugi. Norus peaga sammus ta oma karja ees, mida koer haukudes kokku tõrjus.

Päewaratas oli oma ringi lõpetusel, ja punakas udu paistis mägedel, kui lambrine oma karjaga metsast wälja hakkas jõudma. Tema ees oli rohiline heinamaa, millest lai ja madal oja läbi jooksis, ja teine pool oja oli, kui määratu suur haua küngas, üksik punane kiwi näha. Waarga põesad ja metstapu wäänded piirasiwad teda ümber, ja tema pragudes kaswas sammal ja õitsesiwad mürgi rohud. Siin pidi ussikuningas elama.

Karjane ajas lammad, kui nad joonud oliwad, läbi oja. sest küla. kust tema oma karjaga pärit, oli teine pool mäe rinda. Ta tahtis punasest kaljust mööda minna, nagu alati, aga ta jäi kui naelutatud seisma, sest põesastes nagu liigutas ennast keegi.

„Wiimati ehk on ussikuningas ise!” mõtles ta, ja et ta kord oli kuulnud, et ussid wile puhumist armas-

tawad, wõttis ta oma pajuwile kotist ja hakkas üht mahedat lugu puhuma.

Ja waata, waata! Seal tõusis põesast wisiseja ussi pea, suure, walge ussi pea kuld kroonikesega.

Ehmatades wõttis poiss wile suu äärest, ja silmapilk oli ka uss kadunud.

Oli siis ometegi tõsi, mis süepõletaja ennemalt ütles. Kartlikult astus karjane tagasi ja ajas karja kaugelt ümber kiwi ringi küla poole. Ussikuningas, ehk palju õigem, tema kuld kroon, oli tall nüid ööd ja päewad meeles. Aga kudas pidi ta ometi peale hakkama, et warandust kätte saada? Wana küla sepp oli tark mees, kelle kolu hästi keerd oli; wast teadis see temale midagi õpetada. Ta läks sellepärast ükskord sepikotta, kui meister sellidega juba õhtul oli, küsis jutujätkuks, mis nõuu sepp haige lamma parandamiseks teaks anda, ja tuli wiimati ümber ääri weeri ka jutt ussikuninga peale. Tema oli õige mehega kokku juhtunud. Wana sepp teadis karwa pealt ütelda, kudas kuldkrooni wõimalik kätte saada, ja ei salganud seda ka sugugi rääkida.

„Kes ussikuninga krooni kätte tahab saada,” seletas ta, „sellel pole muud teha, kui korka ette, kus ta elab, üks walge rätik maha lautada. Kohe tuleb madu, paneb krooni rätiku peale, ja kaub jälle. Nüid pole muud kui rätik ühes trooniga äratõmmata ja nii ruttu, kui wähegi wõimalik ühe wee taha katsuda saada. Sest niipea, kui ussikuningas wargust märkab, kihutab ta hirmsa susisemisega wargale järele, ja ei saa see mitte kuskile wee taha ennast peasta, siis on ta surma laps. Jõuab ta aga õnnelikult üle jõe teinepoole kaldale, siis ei wõi madu talle midagi teha, ja kroon on tema.”

Nii jutustas sepp, ja lambrine pani wiimase kui sõna hoolega tähele.

Mõni päew pärast seda istus süepõletaja ilus tütar oma isa urtsiku ees. Seal tuli tema armukene tuhat-

nelja jootstes, wiskas neiule ühe hiilgawa tipulise wõru sülle ja langes kui eluta maha.

Miina hakkas waljuste kisendama. Tema isa tuli juurde, ja üks pilk hiilgawa krooni peale õpetas talle, mis sündinud oli. „Tema on ussikuninga krooni ära wõtnud,” ütles ta. Siis tõstis ta hingetuma ülesse, kandis ta tuppa ja püidis teda jälle minestusest elusse äratada. See läks korda, aga terwe öö oli ta waene kanges palawikus asemel maas; alles wastu hommikut jäi ta rahulisemaks.

Päewa jooksul toibus ta täieste ja jutusas oma lugu. Hirm ja mure lahkusiwad süepõletaja onnist, ja rõem asus asemele. Seal oli waewaga wõidetud ussi warandus armastajate ees laua peal, kes käsi käes istusiwad ja tulewiku plaanisid tegiwad. Kuldkrooni muidugi ei wõinud nad omale hoida, see pidi linna kullasepa juurde rändama, aga selle eest ehtis mõrsjapärg jälle warsi Miina kaunist pead, ja kui pulma kära waikinud, siis tahtis Willem oma noore kaasa weikesse majasse wiia, ja Miina teeb seal siis oma lõukale tule ülesse. — Oh õnne, oh õntsust!

Teisel hommikul läks Willem oma külasse tagasi. Punasest kiwist läks ta muidugi kaugelt mööda.

Ussikuninga kroonil oli kaksteistkümmend aru, ja iga aru sees oli üks weripunane kallis kiwi ilustuseks. Kui peigmees ära oli läinud, wõttis Miina ta kirstust wälja, kus ta peidetud oli, ja pani ta omale pähä. See oli koguni teine ehe, kui pihelgamarja pärg. Oleks ta ka ise waadata wõinud, kui kena ta selle krooniga oli, aga süepõletaja onnis peegelt ei olnud. Kui Miina oma pruunikat nägu waadata tahtis, siis jooksis ta süeahju ligidale, kust üks allika kaew metsa wahel ülesse kees; sinna läks ta ka nüid. Tema kumardas selge wee üle ja rõemustas hiilgawa peaehte pärast.

,.Noh, kas ma pole kena?” ütles ta paksu konnale, kes allika äärel istus. Ja konn ütles: „Kwak. kwak!”

laskis põhja ja rääkis seal oma naesele, mis imet ta näinud. Rohiline sisalik sabistas kuiwa lehtede sees; tema tõstis pead ja waatas uudishimuliselt ehtind tüdruku otsa. Siis lipsas muru alla kambrisse ja jutustas oma õdedele ilusast neiust, kellel kroon peas oli. Sinised tihased tuliwad uudishimuliselt ligemale, ja wainukägu raputas kadedalt oma tutti, kui ta hiilgawat ehet piiga peas nägi. Orawas luuris teraselt kuuse tüwi takka, ja nirk ajas kahe jala peale püsti, et üle rohu kroonitud neiut näeks.

Trapp, trapp, kuuldi nüid sammud lähemale tulewat; wast oli kulla hiilgus mõne põdra ligemale petnud. Aga ei hirwed ja põdrad ei astu raudus kabjadega; need on hobused. Kirjud riided wirasiwad puude wahelt, ja rõemsad inimeste healed puutusiwad neiu kõrwa. Tema kargas kaewu äärest ülesse ja tahtis tuppa jooksta, aga juba oliwad ratsamehed süepõletaja onni ees. Oliwad seal härrad rohilises jahiriides ja naesterahwad pikas lehwiwas sõiduriietes, noored saledad kullimehed ja päewatanud habemega kütid. Piiga kummardas sügawaste. Tore härra halli hobuse seljas oli krahw, kelle päralt ümberkaudne maa oli. ja noor ilus naesterahwas tema kõrwal teise hobuse seljas oli ta abikaas.

Alandlikult juhatas Miina härrastele teed oja äärde heinamaale. Seal juhtus krahwi proua silm kroonikese peale, mis tüdruku peas oli, ja imestades hüidis ta: „Ütle, ilus neitsi, kust sa selle kalli waranduse said?”

Tüdruk oli wait ja kohkunud, aga süepõletaja, kes waheajal sinna oli tulnud, andis targa wastuse: „See on üks wana pärandus, armuline proua, sõjasaak, mis minu wana-wana-isa wõeralt maalt sõjast toonud. On see Teil meele pärast siis wõtke ja waadake!”

Krahwi proua wõttis krooni Miina käest, ja preilid, kes tema ümber oliwad. waatasiwad uudishimuliste pilkudega kallist ehet.

„Selle krooni pian ma omale saama,” ütles proua ja waatas magusa pilkudega oma abikaasa peale.

See naeratas ja wõttis raske koti sadula küljest. „Waatke, see olgu teile krooni eest,” ütles ta süepõletajale, „see on kulda täis. Teie, rumalad inimesed wist ei teadnudki, missugune warandus teie onnis warjul oli?”

Preilid pistsiwad kroonikese kahe hõbe nõelaga proua sametist tanu külgi, siis antsiwad ratsalised hoostele kannusid, tõstsiwad jumalaga jätmiseks süepõletaja ja tema tütre poole kätt, sõitsiwad edasi metsa.

Pea oliwad jahilised metsast läbi, ja nende ees oli heinamaa oja ääres ja punane kiwi. Pehme oja sees oliwad sagedaste kõrkja ja pilliroo padrikud, kus pardid ja mitmesugused wesikanad elasiwad. Kullimehed antsiwad jahikullid naesterahwaste kätte, ja kõikide silmad oliwad kõrkjate poole pöördud, mis oja kallast palistasiwad.

Nüid lindas suur part porisedes ojast ülesse. Ruttu wõttis krahwi proua oma kulli lahti ja wiskas lindu. Kiiksudes tõusis kull ülesse, kuni ta pardi peakohal oli. Siis laskis ta kui nool alla, pardile selga. Mõlemad tukkusiwad keereldes alla poole, ja matsatades langes tapetud part üsna punase kiwi ligidale heinamaale maha. Proua ajas kõige enne hobusega sinna. Õõgawa palgedega kargas ta sadulast, et parti kulliküintest wabastada ja hõbe rõngast kullile tiiwade peale tõmmata, kus tema nime sisse oli lõigatud. Äkiste kiljatas proua heledaste ja langes maha. —

Jahilised kihutasiwad ehmatanud ligemale. Krahw wõttis oma noore naise sülle ja küsis kartes, mis wiga Proua aga nuttis ja näitas käega jala peale. Krahw kumardas ja nägi siidisuka peal were pisara. „Sina oled orgi otsa astunud,” ütles ta naeratades, „sest pole midagi.” Proua aga nuuksus tasakesi, tema meelekohad hakkasiwad kangeste peksma, ja surnukahwatus kattis ta nägu.

Ehmatanud krahw andis käskusi. Kaks kütti pidid tohtrite järele sõitma, tema ise mässis wäriseja kaasa oma mantli sisse, wõttis ta oma ette hobuse selga ja kihutas teiste jahiliste saadetusel tuhat nelja lähemasse külasse. Seal käskis ta haigele aset teha ja ootas hirmuga arstide tulekut.

Haigus läks iga silmapilk pahemaks. Wana sepp, keda waatama kutsuti, arwas pead raputades, et jala sees mitte orgi haaw ei ole, waid nõelussi hamma jälg. Sedasama arwasiwad ka arstid, kui nad pärast sinna tuliwad. Nemad rääkisiwad üksteisega ladinakeeli, ja toherdasiwad tilkadega ja salwidega, nagu nende kunst käsib. Aga paranemisest polnud juttugi. Haige läks kord korralt jõuetumaks ja kui ehatäht paistma hakkas, oli ta meel juba segane. Õues ukse ees aga ootas surm.

Selleaja sees ajas lambrine Willem oma karja küla poole. Miina oli temale jutustanud, et krahwiproua ussikrooni ära ostnud, ja siis oliwad nad oma raha lugenud ja nõuu pidanud, mis sellega teha. Heas tujus sammus lambrine nüid karja ees ja ajas wilet.

Seal jäi ta hing järsku kinni, ja ta juuksed tõusiwad hirmuga püsti. Põesastikust keerles ussikuningas wälja ja tõstis tema ees susisedes oma kroonita pead.

„Seisa, ehk sa piad surema!” kähises madu, ja waene mees seisis ja tuetas ennast wärisedes oma kepi najale.

„Kuule, poiss, mis ma sulle ütlen,” rääkis madu. „Naene, kes mu krooni kannab, on surma oma: mina hammustasin ta jalga. Aga mull on ka see rohi, kelle mahl ta terweks teeb. Tule järele, ma näitan sulle seda elurohtu!”

Madu wingerdas läbi rohu ja karjane käis kutsuwa südamega ta järele. Punase kiwi juures jäi ussikuningas seisma. Ta wõttis ühe rohu ja andis seda karjasele. See oli õrn taimekene, just kui ussikeel.

„Nüid rutta,” ütles madu, „nii kärme, kui sa wõid sinna külasse, kus haige on, ja tilguta temale üks tilk

selle rohu mahlast haawa peale, siis saab ta terweks! Palgaks aga küsi omale see kroonikene ja too mulle tagasi! Seda piad sa mulle wandega tõutama.”

Wärisedes wandus karjane nii, kudas ussikuningas nõudis, siis ruttas ta külasse ja laskis ennast haige juurde wiia.

Krahwi proua elas weel, aga hingas juba wäga nõrgaste. Tema paremal poolel istus krahw, käed silmade ees; wasakul pool istus preester ja luges palweid.

„Katsu oma kunsti!” ütles krahw lambrisele. „Wõid sa teda terweks teha, siis teen mina su rikkaks.”

Seal ohkas karjane taewa poole ja laskis ühe tilga omast rohust haawa sisse. Kohe lõi haige silmad lahti ja hingas sügawaste. Siis tõstis ta oma ilusa pea patjadest ja waatas õrnalt abikaasa otsa. Sestsamast silmapilgust hakkas palawik alanema, ja koidupuna aegu oliwad ka proua paled niisama punased, nagu enne, ja kõik haigus oli temast kadunud.

Heameelega andis proua kroonikese lambrisele, kes ta terweks oli teinud, ja see pidas oma wannet, ja wiis kroonikese wiibimata punase kiwi juurde, kus ussikuningas ta wastu wõttis.

Ka krahw pidas sõna. Ta kinkis oma proua peastjale ilusa mõisa, kuhu Willem Miina perenaeseks wiis.

Kas ussikuningas weel elab, kas ta punase kiwi all weel oma krooni kannab, seda ei saanud ma kudagi kuulda. Mõisakene, mida krahw lambrisele kinkinud, on aga praegu alles ja teda nimetatakse ussimõisaks.