Kreutzwald

Sisukord

Karolus.

Ajalooline jutustus Eesti minewikust.

Kirjutanud J. Järw.

Tallinnas

K. Laurmann'i raamatukaupluse kuluga.

1892.

Karolus.

Ajalooline jutustus Eesti minewikust.

Kirjutanud J. Järw.

Tallinnas

K. Laurmann'i raamatukaupluse kuluga.

1892.

Дозволено цензурою. Дерптъ, 13-го Іюня 1892 года.

Цечатано въ типографіи Г. Матизена въ Ревелъ.

Никодъская улица, д. No 23.

All orus liikus jõe wesi wagusalt edasi, ülewal kaldal oli kena loss. See oli tore ja tugew ja ta torn säras wastu päikest heledaste. Ta oli hilja ehitatud.

Praegu oli lossi kallal suur hulk inimesi töös. Ühed tegiwad ülewal kõrges müüri, teised kandsiwad kiwa ja saue neile kätte, kolmandad weda-siwad kraami tööplatsi peale: uuele lossile ehitati walli.

Töö käis kärmeste, sest tegijad oliwad tuge-wad, nende hulk suur ja sundijaid ka küllalt.

Kui luba anti lõunat pidama hakata, ütles üks teiste seast:

„Mis tarwis peame meie siin sihukest tööd tegema? Hooned nende eneste ja nende loomade tarwis on ometi walmis, ja tugewad ja ilusad on need kõik. Müüri sees, mis praegu ehitame, ei wõi keegi elada. Mis jaoks oleks seda tarwis, kui neil meiega õiged mõtted oleks? Wennad, meie ehitame siin eneste wiimsele wabadusele wangikoda. Wõi kas ei ole seda mitme lossi juures juba küll nähtud?"

„Sa räägid õigust, Oglas," tähendas teine wastu. „Aga kuhu wõime pääseda?"

„Iseenesele wangiraudu taguda, päälegi ilma-süüta, ei kõlba meestele," ütles Oglas kindlalt. „Seda ei tee meie enam. Mis arwate — uhame ristimise ära ja räägime lossihärrale tõesõna: meie walli ei ehita! Meie ei lähe kellegi pääle ega ka tema pääle, kui ta inimene on; mispärast siis see walli ehitamine?"

„Jah, uhame ära!" hüüdsiwad teised wastu.

„Kerge ütelda," hoiatas üks hulgast. „Aga siis tehakse meid kõik pärisorjaks. Mis siis?"

Oglas, arwata ligi neljakümne aastane kindla moodiga mees, waatas tõsiselt hoiataja otsa. „Palju meie põlw siis nüüd ristiwee all parem?" ütles ta. „Ja pahemaks läheb ta weel ikka. Eks meie näe ja kuule seda igaüks. Seda wõime ka neist wallidest mõista, mis praegu ehitame. Ja tulgu mis tahes, aga see ei sünni seotawale, et ennast ise siduda aidata. Ludinghausen on küll parem härra kui mõned teised, aga siisgi tõusewad need wallid selleks üles, et siit weel enam häda meie pääle heita ja ise nende warjul julgemalt elada wõida. Ei, meie auu, meie langenud waba-dus, meie wahwate wanemate palaw weri, mis wabaduse eest woolanud, — weel peawad need meile pühad olema. Mina wõin esimene olla, kes Ludinghauseni ette astub ja ütleb: Meie pühamad mälestused ei luba meid seda tööd enam edasi teha. Aga enne ristiwesi ära."

Tema julged, mehised silmad põlesiwad, kui ta neid sõnu rääkis.

Nad läksiwad alla jõe äärde. Oglase sõnad oliwad kõikide südame waimustuses ja julguses kui põlema süütanud, igamees tundis enesele suuremaks häbiks ja alanduseks, walli ehitamise tööd eneste wabaduse kõwemaks wangistajaks weel edasi teha. Wapper waba waim meeste rinnas oli alles elaw, kui ka wägewamate wäewallaga maha rõhutud.

Ja mehed astusiwad jõe kaldale kokku ja üks hall isakene nende hulgast tõstis silmad taewa poole ja rääkis:

„Wana isa kõrges walguses, waata meie pääle! Otsas on sinu laste iluajad. Rasked murepäewad on meie pääle langenud, rõõmupisarad kadunud, leinapisarad woolawad. Metsad kuhawad nende kurwastusest, kes hilja rõõmsad oliwad, tuuleõhud wärisewad nende õhkamistest, kes hilja hõiskasiwad. Ja, ära lahutati sinu lapsed sinust. Waata meie pääle! Tagasi tuleme meie sinule. Kinnita meid! Ole meiega!"

Palawad igatsuse pisarad kadunud kalli aja järele weeresiwad wanakese wagadest silmadest. Nooremate silmist säras kindlus ja wahwus.

Ja nad heitsiwad riided ära ja läksiwad jõkke ja pesksiwad eneste päält ristimise ära, nagu nad arwasiwad. Neid oli suur hulk.

Weest wälja tulles tundsiwad mehed endid uue eluga täidetud olewat. Pesemise puhtuse tundmine ihus ja waimustus südames oli neile iseene-

sest kergituseks, pääle selle weel see teadmine, et nad endid eneste arust oma jumalaga oliwad lepitanud, suure patusüü tema wastu ära parandanud.

Sel ajal, see oli teise aastasaja algusel pärast ristiusu siia toomist, sündis seda sagedaste, et siinsed uued kristlased ristimise enestest „ära pesksiwad" ja oma wanade jumalate juurde tagasi pöörasiwad. Neile oli Ristiusu tõsine tuum tundmata, sest neile ei õpetatud seda. Weel enam: neile näitas päälepakutud uus usk koguni kui wiha ja kurjuse usk olema, sest neid omadusi nägiwad nad selle usu toojate juures eneste wastu igal pool, ja enamiste ainult sunduse ja wägiwalla wõimul oliwad nad see usu wastu wõtnud. Päälegi läks nende elu selle uue usuga aeg ajalt neile raskemaks ja kurwemaks. Ei olnud siis ime, kui mõnel waimukal pilgul ehk meeleheitlisel häda-tundmisel halwaks leitud uus usk ära heideti ja endisesse pagana usku tagasi astuti.

Kui ristimise pesejad jõe äärest minema läksi-wad, ütles üks nende seast uhkeldawal: „Mind nad on juba kolm korda ristitanud ja nüüd olen ma ka juba kolmat korda selle maha pesenud, neljat korda ma neid enam kallale ei lase, kas mis taht."

Kaks teist meest tähendasiwad sedasama. Weel mõningad teised ütlesiwad, neil olnud teine puhk risti-misest endid ära pesta ja ka nemad ei tahta endid enam ristida lasta.

Tööle minemise ajal pärast lõunat ei kuulnud

lossi walli ehitajad enam sundijate sõna. Nad läksiwad hulgas lossi trepi ette ja nõudsiwad, et lossihärra Ludinghausen wälja tuleks. Kui see läwele ilmunud, astus Oglas teiste ette ja rääkis kindla sõnaga:

„Suur härra! Meie oleme sulle lossi walmis ehitanud, ta on tugew ja ilus. Ela selles ja walitse meie üle, aga ära nõua meie käest tööd, mis meile hirmus on ja mis meid teotab. Mis muu asja pääle on neid wallisid sinu lossile tarwis, kui et nende tagant meie pääle raskeid orjaikkeid kõwemine kütkendada? Kudas wõime meie ise sind niisugust tööd teha aidata meie õnnetuse rohkendamiseks? Seega lõhume oma kurba südant, teotame oma kallimaid, pühamaid mälestusi, oma kadunud wabadust, oma unustamata wapraid wanemaid, kes wabaduse eest nii truuiste wõidelnud. Ei, meie oleme walliehitamise töö seisma jätnud ja selle pääle tahame jääda. Tee ise need wallid walmis, kui sa sellest jätta ei wõi, meie ei taha sind selles keelda, aga ära sunni meid sellele iseenese tapmise tööle. Suur on meie õnnetus juba küllalt, meie oleme wõidetud, meilt on kadunud, mis kallim on kui elu, — lase meid seda leinata waiksemas wabaduses. Mõtle, missuguseks häbiks peame seda enestele tundma, missuguseks toetuseks eneste wahwatele wanematele pidama, kui meie, nende lapsed, maa wabaduse kütkendamiseks niisugust tööd teeme, kuna nemad wabaduse eest elu jätsiwad? Mälestused ja tundmused mis sinule

pühad oleksiwad, tohiwad ka meile seda olla. Meie loodame sinu aususe pääle, et sa meid wabandad, kui sellest tunnist saadik wallitöö meie poolt katki on."

Härra Ludinghauseni nägu oli tumedaks löö-nud. Kurjal pilgul wahtis ta rääkija otsa. Wiimaks ütles: „Räägid sa teiste eest, Oglas?"

„Jah?" kostis see kindlalt ja paar sada suud tema selja taga kordasiwad sedasama julgeste järele: „jah, jah!"

„Aga kudas teie wõite niisugust?" küsis lossi-härra wihaga „Mis räägite teie kadunud wabadusest ja wabaduse kütkendamisest? Teil on teie wabadus alles ja maa on teil ka.*) Aga mõtelge, teie wõite need kaotada, kui wastu panema hakkate. Kas te ei tea, et teised härrad naabruses oma rahwa käest kõige wähema wastutõrkumise pärast maa ja wabaduse on ära wõtnud ja nad pärisorjadeks teinud?"

„Meie usume, et meie härra parem on kui teised," kostis Oglas. „Ja see wabadus, mis sina meil alles arwad olewat, on wäga kehw selle wastu, mis meilt kadunud. Meie oleme langenud, wõidetud, oleme sinu ja su wendade sulasteks saanud. Leinas ja pisarates peame sinu wabadusel endist taga kurtma."

*) Sakslaste ja Daanlaste walitsuse esimesel aastasajal oli suurel jaol siit rahwal maa ja wabadus alleskäes, kuid niisugusel kitsamal piiril, et nad tehtud lepingute järele maa eest oma isandatele maksusid maksiwad ja oma meestega nende sõjakäikusi kaasa tegema pidiwad. Rutenberg I. lhl. 391.

„Küll! Töö juure!" kostis uhke Daanlane wägewa häälega.

„Ei!" kostsiwad kõik. „Aga walmis tahame meie olla muud tööd tegema oma maa maksudeks. Mis meie sinu hääks tõotanud, tahame pidada."

Mis maksab nendega rääkida," ütles wallitöö ülewaataja wahele. „Nemad on kõige pahemat teinud, nad on ka püha ristiusu ära heitnud ja jälle paganateks saanud. Jõest nad tulewad praegu."

Ludinghausen waatas sügawa põlastusega oma „rahwa" pääle. „On see õige?"

„Jah!" kostis Oglas. „Ka see asi, meie wana usk, on meile püha mälestus meie kadunud kallist ajast, ja armas on nii kallis mälestus leinapäewil. Jätke ta meile meie kurwastuses! Meie ei tea ega mõista teie usust midagi. See pisut aga, mis temast teada oleme saanud, ei sünni meile. Pidage teie oma usku, meie ei taha teid selles segada, aga laske meid ka meie usust lugu pidada ja ärge nuhelge meid, kui ta meile armas on. Teile ei ole sellest ühtegi tulu, kui meie teie usku oleme, ega ühtegi kahju, kui oma usku peame. Laske see ainuke tingimine meie lepingust jääda, ta on teile kasuta. Kõik muud aga, mis teile tuluks, tahame pidada."

Äritatud kristlane surus oma tuska tagasi ja rääkis: ,,See ainukene asi, usk, on kõige ülem punkt meie lepingus. Püha Ristiusku oleme meie teile tooma tulnud ja see õnnistus peab teile saama

ja jääma. Teie olete minu alamad ja mina olen ühes teiega wägewa Daani kuninga alam. Kuningas aga nõuab, et tema alamad peawad Kristlased olema. Seda nõudis juba Waldemar II ja seda nõuab nüüd ka Erich IV. Need mõlemad kuningad on meile ka täieliku woli andnud, teid karistusega Ristiusu pidamisele sundida. — Ja weel tuletan ma teile meelde: seitse aastat tagasi, see oli aastal 1306, peeti Rakweres maa asjade ja seaduste korraldamiseks suurt maapäewa ja kinnitati sääl siis uueste seda asja, et need tulewad pärisorjadeks teha, kes Ristiusust pagana usku tagasi langewad. Ja Tallinna piiskop Heinrich I. nimetati maapäewa poolt Daani kuninga asemikuks, kes selle maa üle kuninga nimel ja asemel walitseb. Missuguse südamega peab nüüd piiskopp kuulma teie usust äralangemisest? Kas niisugust kuulda pole temale raske? Weel nüüd peab seda asja ette tulema! Kas see pole inetu? Ja ärge arwake mitte, et nii suur süü, nii raske usu teotus wõib andeks antud saada? Teie kõik langete pärisorjadeks, ehk olgu siis, et kohe kahetsete, andeksandmist palute ja uueste endid püha ristiweega pühitseda lasete. Siis saaks kuninga ja piiskopi wiha teie päält ära langema ja ka paawsti enese süda teile halastust andma. Mõtelge siis! Kuulge halastuse häält, jätke endine kuradi teenimise usk!”

Mehed raputasiwad pääd ja läksiwad ära. Nad jäiwad kindlaks oma otsusele. Selle järele tuli ka

karistus. Kõikide käest, kes lossi walliehitamisest ja Ristiusust ärataganenud, wõeti maa ning wabadus ära ja tehti nad pärisorjadeks. Pärisorjaks saanud inimene tähendas juba siis, pärisorjuse algusel, kui asja, keda omanik wõis tarwitada, kudas tema tahtis, keda tema ka ära müüa ehk loomade wõi asjade wastu ära wahetada wõis. Ainult äratapmine oli keelatud.

Ludinghauseni uusi pärisorjasid ootas raskem saatus, kui nad ise arwanud. Nende isand ehk oleks omast meelest nende wastu pehmem olnud, sest tema oli selle aja möödu järele üks kõige parematest; aga teised wõimumehed naabruses ja Tallinnas tungisiwad temale pääle, wastutõrkujad ja usuteotajad pidada waljumalt karistatud saama, õpetuseks ja hirmuks teistele, et sarnatsed sündmused kord kaoksiwad. Pehmus nende wastu anda teistele suuremat julgust, ka wastu panema hakata. Saiwad siis uued orjad esiti tubliste peksa. Seepeale waliti wagusama loomuga mehed nende seast wälja ja ainult need pidas Ludinghausen enesele. Südakamad ja elawamad mehed müüs ehk wahetas ta kaugematesse kohtadesse ära, et nõnda neid laiali saata ja seega seda kahjulist waimu, mis nendes tõusnud, enam ära lämmatada. Ühes koos elades ja üksteiste õhutusel wõis see waim ka orja rinnas edasi leekida ja wiimaks ehk ka weel kangemale wastupanemisele lahti lüüa.

Iseäraline aga oli, et Oglas, kui kõige südakam ja wahwam wastutõrkuja Ludinghauseni lossi

pääle jäeti. Aga oma armsast naesest ja pisikesest pojakesest sai ta lahutatud; need pidiwad mõnikümmend wersta lossist eemal elama, kuhu neile härra poolt asu antud; aga Oglas teenis pärisorjana lossis.

II.

Ligi aasta aega oli ülemal räägitud sündmusest mööda. Lämela lossile — nõnda Ludinghauseni mõisa nimi — oli tugew wall juba ümber tõusnud. Kõik oli walmis. Palju oli selle ehiehituse juures higi walatud, palju sääl orjad ja wabad kannatanud. Ja ikka läks orjade ja ka waba rahwa elu raskemaks; seda nähti igal pool. Weel kiiremalt kaswas pärisorjade hulk. Sest ka kõige wähemate eksituste ja süüde eest heideti eksija põlwest põlweni pärisorjusesse ja eksitusi leiti igatahes nii palju kui aga taheti. Ja ka ilma misgisuguse süüta hakati inimesi juba pärisorjadeks pidama. Orjade wahetamist teiste orjade, asjade ja loomade wastu tuli ka juba siin ja sääl ette, nimelt seepärast, et sagedaste hulk inimesi korraga pärisorjadeks pidiwad saama, see on, kui nad ühes nõuus wastutõrkumise waimu oliwad näitnud. Kes wõis siis sündsaks arwata, neid säherdusi orjasid ühte hulka jätta.

Ja mida raskemaks orjade ja rahwa elu läks, seda enam tikkus wiha ja sala tasumisemõte rahwa

seas tõusma. Nii oli lugu paganausu poolehoidjate juures ja umbes nõnda ka Kristlaste seas. Ristiusu kallist wennastuse waimu ja leplist meelt ei tuntud weel palju kusgil, kuigi selle usu nime kanti. Ainult arwaste leiti mehi, kellede juures südame häädus suurem oli kui meele toorus.

Ka Ludinghauseni alamate ja orjade seas liikus oma isanda wastu suur salawiha. Paljud mõtlesiwad selle pääle, kudas temale kahju teha, kudas temast lahti saada wõida. Kas sellest neile enestele kasu wõi kahju wõiks tõusta, selle pääle ei tahetud mõtelda. Oodati aga parajat aega, mill oma tahtmist täide saata. See aeg arwati nüüd tulemas olema. Ludinghausen tahtis oma lossi ehituse töö lõpetamiseks suurt pidu pidada. Palju rüütlisid, wasallisid ja muid isandaid oli sellele pidule palutud ja praegu walmistati pidu wastu kibedaste. Kõige peenemaid söökisi walmistati päratul hulgal, kallimaid jookisid weeti kokku koormate killal, ehitati ja walmistati sees tubades ja wäljas aedades ja õues. Pidu pidi kõigiti tore ja suur saama. Ka elatanud piiskopp Heinrich I. Tallinnast oli pidule kutsutud, niisamuti ka kuulsamad Daani wasallid Leo von Orgies ja Johann von Waighite. Praegu ei olnud jo kellegi wälise waenlasega suuremat sõeaaega ja rahuajal oli rüütlite, wasallide ja teiste isandate tähtsam toimetus pidude ja pallide pidamine ja priiskamine.

Seda suurt pidupidamist arwasiwad orjad ja muud maaelanikud siin ja ringkonnas parajaks sünd-

saks ajaks, et suurt hulka eneste waenlasi ära surmata. Nende mõte oli, et kui pidulised küll on söönud, joonud, tantsinud ja nõnda endid ära wäsitanud, siis öölõpul lossi tungida ja eneste kurja nõuu täide saata. Suurt wastupanemist ei arwanud nad karta olema, sest pidulised pidiwad kõik puru wäsinud ja purjus olema. Lossi lähemate teendrite käest oliwad nad pidupäewa waremalt ette teada saanud, niisamuti ka seda, et palju wägewaid mehi oli pidule kutsutud.

Et ka õnnetu pärisori Oglas sellest kurjast nõuust teadis, on mõista. Oli ta jo esimene wapper mees wälja astuma, kus sellest kadunud wabadusele kaitset wõis tulla. Siin aga oli ta teiste tahtmisele, kui nad öösel metsas koosolekut pidanud, kangeste wastu waielnud. „Mõtelge, wennad," oli ta ütelnud, „asi on wähemalt kahest küllest hirmus. Esiteks saab selle pidu pääl ka palju meie isandate naisi ja tütreid koosolema ja need ei ole meile mitte paha teinud. Ka meeste seas, kes sääl koos, saawad mõned paremad olema, kes kudagi pole surma ära teeninud. Aga teie tahate neid kõiki sääl surmata. See ei pea sündima, see pole õige. Teil ei saaksgi wõimalik olema, nende elu sääl hoida, kes õiged on, kui teie neid küll hoida tahaksite. Meie tahame mehed olla, jah, aga mehe nimi, mehe auu ei kannata süüta werd. Teiseks: kui meie tõeste nii hoolimatad oleksime ja kõikide nende piduliste elu lõpetada wõiksime, kas wõiks sellest meile midagi hääd tulla? Ei ialgi. Mujale

jääks neid ikka järele weel küllalt ja meie kuri weretöö saaks meile hirmsal wiisil kütte nuheldud. Meie wennadgi, kes meie nõust ei teaks, ja ka meie lapsed, peaksiwad meie mõtlemata hoolimata töö pärast kannatama, sest ialgi ei saaks meie mässu järele maa ja rahwa elu kergitatud, waid tõeste saaks see palju raskemaks ja õnnetumaks muutuma. See saaks ka siis sündima, kui teie ettewõte piduliste kohta tühja läheks, kui meid peaks tagasi lüüa wõidama. Nõnda on minu mõte, wennad. Ma olen ikka walmis olnud, häält tõstma ja sammu astuma, kui sellest midagi hääd wõis tulla ja kui see meeste auuga ja õigusega kokku sündis, aga see mõte, wennad, käib kõige mõistuse wastu, on kõigiti kahjulik ja seepärast jätame tema."

Mõningad koosolejad andsiwad Oglase mõtetele õiguse ja soowisiwad kurja mässunõuu ära heita. Teised aga waatasiwad kahtlasel pilgul õiglase rääkija pääle ja mõtlesiwad temast seda ja teist alandawat mõtet. Siisgi jäeti mõeldud nõuu seekord katki.

Aga wist sündis see katkijätmine ainult silmakirjaks, nimelt Oglase ja mõne teise tema meelelise pärast; sest pea oldi jälle kokku tuldud, aga ilma Oglasele ja mõnele teisele teatamiseta. Ja siis oldi ometi kuri nõuu otsuseks wõetud, Oglase mõtted ka hoopis hukka mõistetud. Tema eest katsuti uut otsust täitsa salajas pidada, sest teda ei usaldatud enam.

Ja mõeldud pidu tuli ja piduperemehe orjad ja alamad oliwad ka omalt poolt selle wastu walmistanud. Teise pidupäewa wiimasel öötunnil tuli neid suur hulk tasasel sammul lossi wärawa ette. Pika redeli paniwad nad walli najale ja pea oliwad mõned mehed üle walli sees. Siin wõtsiwad nad wärawawahi kinni, kes nende wastu wagune oli kui tall, ja tegiwad siis wärawa lahti.

Nagu jõgi woolas meestewägi wärawast sisse. Kõik oli wagusi, wärawawaht ka ikka weel.

Kui muist mehi õues oli, langesiwad lossi wärawad korraga prahwatades kokku, redel, mis esimesed sissetulejad walli pealt alla lasknud, tõmmati maha ja igast küllest tormasiwad sõjaliste hulgad sisse pääsejate kallale. Hirmus raiumine tõusis. Wäljast tulejad nägiwad, et neid siin oli oodatud, nägiwad, et nende suurem hulk kinni langenud wärawa tagant neile appi saada ei wõinud, nägiwad, et neil siin ainult surma oli walida, sest elawalt endid alla anda pidi palju pahem olema kui surm.

Ei läinud palju aega, kui wangi langenud õnnetu meeste salk peaaegu kõik oma weresse oli maha raiutud. Nende mõningate pääle, kes weel jalal seisiwad, ei tunginud wõitjad enam ja nendest ei olnud ka enam wõitjate wastu mõõga tõstjat.

Nii wäga teisiti läks Lämela meeste asi, kui nad arwanud. Härra Ludinghausen oli nende nõuu enne pidu teada saanud ja siis mitu sada sõjameest pidu ajaks lossi walmis muretsenud. Tema

enese sõjamehed ja pidulised weel pääle selle. Mis paremat saatust wõis siis pääletungijatele siin loota olla, päälegi kuna neil kellegil õiget sõjariista ei olnud.

Õnneliku wõidu õhinal peeti pidu nüüd weel rõõmsamalt edasi. Ühtlasi hakati ka otsima ja uurima, et ka neid kurjanõuu osalisi kätta saada, kes wõitlemise algusel wärawa taha jäänud ja säält ära põgenenud. Mitte ühtainust ei saadud neid kätte. Need mõningad, kes tapluses lossi õues elusse jäetud, ei andnud ei mingisuguse piinamise ega ka meelitamise pääle mitte üht üles, kes nende nõuulised ja seltsilised olnud. Nad ei nimetanud ühtegi nime elawatest, kes wärawa taha jäänud, ega ka surnutest, kes tapluses surma saanud. Kui neid küll oli usutatud ja piinatud, poodi nad juba pidu ajal lossi wärawa ees üles.

Neid oli wiis meest. Üks nendest hüüdis wõlla all, kui maa tema jalgade alt kadus: „Oh Oglas! Sull oli ikka õigus. Nüüd saab nende wiha weel raskemalt kõige meie õnnetu sugu pääle langema."

Wärawawaht, kes neid sõnu kuulis, ütles surmaminejale wastu: „Seda sa tead muidugi. Sina oledgi see esimene, kes üle walli sisse tuli ja mind kinni wõttis. Teie mõtlesite mind purjus olema, aga ei olnud. Tegin paljalt nõnda, sest nõnda oldi mind kästud. Küll meie oleme kawalad. Sääl oled sa nüüd!"

„Daani koer!" ütles üks sureja wihaga. Siis kadus maa tema jalgade alt. Nad kõik jäiwad wärawa ette wõllatesse rippuma.

Kudas oldi lossis kuri mässunõuu enne pidu teada saadud? Oglasse naese läbi. See oli rahwa käest kuulda saanud, et tema endine mees, kes nüüd lossis pärisorjaks, teiste mässumõtte kord nurja ajanud ja et teised siis tema eest warjates selle kurja nõuu uueste otsuseks wõtnud, mille juures mõningad Oglast ka olla ähwardanud. Nad arwanud teda waenlaste sõbraks, wõi ka koguni eneste äraandjaks saanud olewat, et nõnda nii alatumal wiisil, ennast pärisorjusest lunastada wõida.

Need mõtted oliwad armastawa naese leinatud mehe elu pärast kartma pannud. Ta arwas, mässajad wõida oma wihas ka tema mehe ära tappa Ja kuigi nad seda ei tahaks, sündida wõida ehk see siisgi, sest lossis wõida hädaga ka orjasid mässajate wastu kaitseks tarwitatud saada. Saaksiwad aga mässajad Oglast eneste waenlaste seas wõitlemisel nägema, siis saaksiwad nad muidugi tema elu pääle tungima. Temast ei oleks enam seda mõeldud, et ta ainult sunduse mõjul oma wendade wastu wõitleb.

Nõnda mõtles armastaw naene ja see armastus kaotatud mehe wastu ajas teda kurja mässunõuu Ludinghausenile üles andma. Kui tema seda teada saab, siis saab mässamine enne tõusmist, ära lämmatatud, arwas naene, ja siis on ka Oglase

elu julge. Ja nii oli ta Lämelasse ruttanud ja rääkinud, mis ta kuulnud. Selle pääle oli ta sääl kinni wõetud ja ühes oma lapsukesega, keda ta enesega ühes toonud, lossi pääle wangi pandud. Kes usaldas teda enam wabaks jätta. Tema palwe, et ta ka oma meest siin wõiks näha saada, oli kindlusega tagasi lükatud.

Nüüd, kus mässamine mööda ja selle kõige õnnetumad ohwrid wõllas kõlkusiwad, laskis Ludinghausen Oglase naese oma pojakesega wangist piduliste ette tuua ja ütles neile: „See on see naene, kes orjade hirmsa nõuu üles andis. Wõib olla, et meie kõik, kes siin seisame, elawate seast kadunud oleksime, kui tema poleks tulnud ja kurja nõuu awaldanud."

Wägewad wasallid, nende prouad ja tütred, rüütlid ja nende kannupoisid waatasiwad iseäralikul pilgul ettetoodud naese pääle. Ta oli alles noor inimene, tema nägu lihtne, aga armas. „Kus minu mees Oglas on?" kasis ta. „Siin on siisgi mässamine olnud — kas Oglas on alles jäänud?"

„Ta on alles ja pole mässu näinudgi," ütles Ludinghausen.

Naese kurwa näo pääle tõusis ilus rõõmujume.

„Mis su nimi on?" küsis keegi piduliste hulgast.

„Saale," kostis Ludinghausen.

„Saale, sa oled meile hääd teinud," rääkis küsija, „meie tahame sulle ka tasuda." „Seda üteldes pani ta mõned rahatükid laua pääle.

Teised pidulised tegiwad kohe sedasama ja pea seisis raske rahakuhi laua pääl.

„See on sinu, Saale," tähendas lossihärra.

Naene waatas üle uhke piduliste hulga, tema pilk muutus kurwaks ja ta ütles: „Wõtke raha tagasi! Minu südamele saab sellest walust küll, et mu wendada weri siin woolanud. Werehind on Oglase naesele hirmus. Mina mõtlesin, et minu ülesandmise läbi kasuta werewalamine üleüldse tulemata jääb ja et siis ka Oglase surma karta ei ole. Nüüd on, kuda kuulen, Oglas küll alles, aga hirmus werepidu on siisgi sündinud, werepidu minu wendade südamest! Oh mis raske saatus! Meie õnnetu rahwas! — Hirmus raha!"

Ta keeras oma leekiwad silmad rahakuhjast põlgtusega kõrwale.

„Ütle siis, Saale," rääkis see piduline, kes temale rahapakkumisega hakatust teinud, „ütle, misga wõime sinu häätegu tasuda?"

„Kes sa oled?" küsis Saale.

„Mina olen Tallinna piiskopp ja kuninga asewalitseja Heinrich I.*). Palu, mis sa tahad, ja meie tahame täita."

Uus waimutuli wälkus Saale silmis. „Jah, ma tahan paluda," ütles ta elawalt ja astus hiilgawail silmil piiskopi ette. „Ärge otsige taga ega ärge nuhelge neid, kes wälja walli taha jäi-

*) Piiskopp Heinrich I. walitses Tallinna piiskoppkonda aastast 1289 kuni 1314. Praegu oli ta walitsuse eeswiimne aasta 1313.

wad, kui teie wärawad kinni lõite ja seesolejad maha raiusite. Ärge pange rahwa peale enam raskemat koormat. Andge minu mehele wabadus tagasi. See on minu palumine. Ta ei ole teile mitte raske.. Täitke teda! See tuleks ka teile enestele õnnistuseks."

Halli pääga waimulik mees taganes palujast tagasi. Tema nägu tunnistas, et ta neid palweid liiaks pidas. Siis ta ütles: „Saale, saa tahad wõimatumat asja paluda. Nii suuri kurjategijaid ei pea ometi mitte karistamata jäetama. Siisgi, maawalitsus ja maanõuunikkude kogu saab sinu palwe üle aru pidama."

„Ei, see ei lähe!" hüüdsiwad mitmed isandad Piduliste hulgast. „Kurjategijaid mässajaid peab otsitama ja peab leitama, kas wõi rauaproowiga*) ja peab neid karistatama. Ise asi olgu meie

*) Eestimaa wasallid oliwad 1306 aastal Märtsi kuul maa sead-luste korraldamiseks ja „hääde kombete kinnitamiseks" kokku astunud nõuu pidama ja oliwad siis teiste karistuseseaduste seas ka järgmise teinud: Kui keegi mõne Eestlase pääle mõnd kuritööd teab arwata, aga mitte kindlamalt kui seega, et aga üks Eestlane seda teinud siis wõib see arwataw ainult rauakandmisega ennast kahtlusest puhastada." See rauakandmine wõi rauaproow oli nõnda: Kahtluse alune pidi tulist rauda määratud tüki maad kandma ehk palja jalu üle tulise pleki käima ehk tuliste adraraudade pääl seisma. Sai ta ihu tulisest rauast põletatud, siis oli see kindlaks tunnistuseks, et ta tõeste süüdlane on. Seda rauaproowi oli siin juba waremalt tarwitatud ja paawst oli seda siin ka ära keelanud, aga sellest keelust hoolimata oli ta siin uueste tegemise labi ikka alles hoitud. Ajaloo kirjutajad ütlewad: „See rauaproow heitisi' g a Eestlase elu iga muulase tahtmise alla." Meie ei wõi aga mitte arwata, et sarnane seadus ja rauaproowid ainult nende tegijate südame kurjusest tõusiwad; et, ka selleaegene ebausk rumalusega oliwad siin mõjumas. Arwati, et süüta olek raua põletamise wastu kaitseb ja et süüta inimestel rauaproowides midagi kannatada ei olegi.

pärast Oglase wabaks laskmisega. Rahwa elu ei raskenda muidugi keegi."

„Raskendatakse küll!" hüüdis äritatud naene waljuste. „Iga aasta on seda näitanud. Ja mina kardan, nüüd saate teie seda selle äraneetud mässukatse ajamisel weel palju enam tegema. Aga kuulge mind, ma palun weel teid, halastage selle waese rahwa pääle! Ta on juba küll õnnetu. Laske tema õnnetuse mõõt kord täis saanud olla. Ärge lisage enam juurde. Kord juhtusin ma kuulma, et teie Ristiusk ka ligimese armastust õpetada. Laske seda õpetust siin wähemalgi wiisil elus nähtawaks saada. See oleks teie auu. Seni ajani ei ole rahwas uue, parema usu toojatest muud näinud kui südame kurjust. Pange kord sellele piir. Rahwa ohkamine on suur. Kuulge mind!"

Suur pidusaal jäi waiksemaks kui magamisetuba. See tuline waim, see palaw süda, need elawad, wahwad sõnad selle naese suust oliwad suure toreda piduliste kogu kui kohmetusesse löönud. Keegi ei näitnud midagi kosta teadma. Meele-paha, häbi ja imestus ühtlasi sulgusiwad kõikide suud. Wiimaks ütles üks — see oli endine kuninglik asewalitseja Johann Sakseson Tallinnast — tema ütles:

„Pane tähele, naene, mis sa räägid. Sina julged meile südame kurjust ja rahwa koormamist ette heita. Mis arwad sina südame kurjuseks? Kas meie peame selle kurja südamega rahwa kur-

jad teod hääks kiitma ja karistamata jätma? Kas teie ei sunni meid ühtelugu oma wastuhakkamistega waljust tarwitama? Kus maailmas on weel niisugusid kuradi tegusid kuuldud kui teie seas sünnib? Kus teie ial kedagi meie seast kätte saate, seda tapate ära ja kisute keha liikmed koost kui põrgulised. Ja kudas tegi ja teeb teie rahwas meie sõjawangidega? Hirmus on selle pääle mõtelda! Kusgil mujal maailmas pole nii hirmust piinamist, nii hirmust teotust ja südame toorust kuuldud ei nähtud. Kas ei pea nii hirmsate tegude läbi meie südamed haawatud, äritatud ja waljusele aetud saama, et teie õelust ja jumalakartmata pagana meelt maha suruda. Mis tahtis siinsamas lossis selle pidu pääl sinu sugu kõikide nende süüta inimeste wastu teha? See on õelus ja kurjus, mille sarnast põrgusgi ei tunta. Ja sina, naene, julged siin meile weel südame kurjust ette heita."

„Ka ussikene palawa paiga pääl kõwerdab ennast," kostis Saale. „Teie, auulik isand, ei näe süüdi mujal kui meie pool. Kumb tuli enne kummagi pääle, — kas meie? Kumb kiskus kummagi käest ära tema õnne ja wabaduse? Kumb tegi kummagi enese orjaks? Kumb rusub kummagi pääle kõiksugu raskustega? Mõtelge! Kas ei pea see, kes enne wabalt elanud, kelle käest nii palju ara riisutud ja keda nõnda seotakse ja surutakse, kas ei pea tema ennast liigutadagi tahtma ega tohtima, kas ei midagi tundma, mis temaga tehakse?"

„Küllalt! Wiige ta ära," käskis Johann Sakseson.

See sündis.

„Lubage, et ma oma meest näha saaksin," ütles Saale minema hakates.

„Sa wõid teda näha, aga mitte praegu," anti talle wastuseks ja saadeti uksest wälja.

„Missugune wahwus, missugune waim!" imestasiwad pidulised. „Ja mis kena lapsukene tal," ütlesiwad mõned teised. „Kust on seesugune sihukese mõistuse ja julguse saanud?"

„Wististe oma mehest Oglasest," arwas pidu peremees. „See on hoopis teist münti mees, kui ma kedagi teist nende seas olen näinud."

„Soo! Meie tahame ka teda näha," hüüdsiwad pidulised. „Tooge ta ette!"

Warsti astus üks paras pikk laiade õlgadega mees kehwas orja riides sisse. See oli Oglas. Ta oli küll kuiwetanud kui ori, aga ta julgetes silmades ja mehises näos ei olnud orjawaimu märkigi näha.

„Sina oled ka mässajate nõuust teadnud, Oglas," ütles kuninglik wasall Leo von Orgies temale, „miks ei andnud sa seda nõuu üles? Ori peab oma isandale truu olema."

„Mina olen oma isandale juba ütelnud, et ma nende nõuust teadsin," kostis Oglas. „Aga mina teadsin ka, et see nõuu katki jäi, nagu mina nõudsin, sest ta oli rumal ja paha mitmetpidi. Mis katki oli jäänud, seda ei olnud enam asja

isandale rääkida ja ei olnud see ka minu kohus. Teie näete, mina ei ole teie seast."

„Sina oled ka sellest teadnud, et nemad teist korda hirmsa mässamise nõuuks wõtnud."

„Ka seda olen ma oma isandale juba ütelnud, et ma sellest teisest nõuust ei teadnud, ja seega ei ole mull sellest midagi enam ütelda."

„Sina oled juba waremalt rahwast ja orjasid wastupanemisele üles kihutanud," rääkis Orgies edasi, „nüüdne hirmus weretöö katse on suurel Mõõdul sinu kihutuste wili."

„Mina ei ütle ial sõna, mis mu wendasid rumalatele, mõistmata tegudele wõiks äratada. Aga kui mina midagi maa ja rahwa kasuks wõiksin, siis, arwan ma, ei peaks ma seda küll mitte jätma. Rahwal ja maal on raske lugu käes, weel raskem tulemas, nende tulu püüdmises tohiks siis küll igaüks, ja ka mina, auusal, õiglasel wiisil tegew olla nii palju kui wõib. Aga nüüd olen mina, nagu näete, õnnetu pärisori, kes midagi ei wõi."

Leo von Orgies waatas tõsiduse ja imekspanemisega aruldase orja otsa. „Meie teame, et sa teisi hirmsa tapmise töö pääle selle pidu ajaks üles kihutasid. Räägi tõtt, siis jääb su nuhtlus kergemaks."

„Minu tõtt selles asjas tunnete teie juba," kostis ori kindlas rahus. „Siisgi üks sõna weel selles asjas: Waene ori Oglas palub teid kõiki, näitke halastust selle õnnetuma rahwa wastu!

Ärge arwake ühe weikese osa hirmust kurja nõuu kõikidele süüks, ärge kõikide kütkeid seepärast raskendage. Teie olete muidugi wõitnud. Hulk mehi meie seast, kurja nõuu osalistest, on teie mõõga all langenud, nagu olen kuulnud; wõtke seda lepituseks."

Orja silmist paistis armastus ja imeline igatsus, kui ta neid sõnu rääkis. Orgies kostis:

„Ole mureta! Midagi ei sünni enam kui õigus."

See pääle wiidi Oglas ära — wangi. Ta oli juba siis wangi pandud, kui kuri weretöö nõuu Saale läbi Ludinghausenile teada antud, ja nüüdgi ei usaldatud teda weel wabaks lasta. Sest just teda ja tema mõju teiste kohta kardeti. Et ka tema naene siin lossis wangis oli ja et just tema mässunõuu lossihärrale awaldanud, sellest ei tead-nud Oglas midagi.

„Minul on kui oleks kuningas oma rahwa eest palunud," ütles wana hallipääga piiskopp, kui Oglas wälja wiidi. ,,Missugune mõistlik kõne, missugne tarkus, kindlus ja mehisus, ja missugune tasane armastuse meel wendade wastu. Aruldane inimene!"

„Seda ta on," tähendas Ludinghausen. „Ei wõi ka ütelda, mis weri tema soontes woolab, kuigi ta ise sellest midagi ei tea. Arwamisi on tema sugu kohta tähtsaid, aga siin ei ole koht nendest rääkida."

Pidulised waatasiwad küsiwal pilgul rääkija otsa ja ootasiwad ja nõudsiwad tema suust Oglase

kohta selgemat sõna. Aga ta ei ütelnud niigi palju, kui temast juba kuulsime.

Seega oli pidu lõpekorral. Oli juba wiis päewa söödud, joodud, tantsitud ja priisatud, sellest wõis siis küllalt olla. Enne lahkumist tuletas piduperemees oma külalistele weel Saale häätegu eneste wastu meelde, nimelt seepärast, et tasumise nõuu selle hääteo eest esimesel korral katki jäänud. „Tema ei wõtnud raha wastu," ütles ta, „ja palus wõimatumaid asju. Üks kõik. Mis wõimatu, on wõimatu. Aga ma wõtan tema weikese poja ja kaswatan ta, emale tänuks, tubliks haritud meheks. Minul on, kui saaks tema pojast kõige wägewam rüütel sõjakäikude pääle, ehk kõige tulisem preester Jumala sõna mõõgaga nende kiwisüdamega paganate ümberpöörmiseks ja allaheitmiseks. Mõtleme seepeale, missugune hing ja waim elab tema isas ja emas. Seesama on ka pojas. Kui see saaks õigeste haritud ja kaswatatud, tõeste wõiks temast imet tõusta."

„Jah," hüüdsiwad külalised, „see on tubli mõte. Sellest poisist peab haritud mees saama — meie mees."

„Ja tema isa ja ema wabastamiseks tahan ka ka sammusi teha," rääkis Ludinghausen edasi, "aga nõnda kudas mõistlik ja tululik on ja kudas poisikese ema rahul olla ja seda tunda wõib, et temale tema hääteo eest wastuhääd on tehtud ja tänulik oldud. Mina tahan, minu rahwal ei pea mitte õigust olema minu üle nuriseda Aga

selle mässunõuu osalised peawad maa seaduse järele muidugi karistatud saama, kui neid leida wõidakse."

„Wabadust Oglasele!" hüüdis üks hääl piduliste seas. „See on hull! Hoia selle teo eest, Ludinghausen!"

„Küll ma sellega walmis saan," tähendas pidu peremees. „Tema suguse wabastamisega tuleb muidugi ettewaatlik olla."

Pidulised lahkusiwad Lämelast. Ainult mõned maanõuunikud jäiwad weel sinna, et kurja mässunõuu osalisi otsida aidata ja leitawaid karistuse alla wõtta. Ja neid leiti ka, enamiste aga arwamise järele, osalt ka lossi teendrite ja ülewaatajate tunnistuste waral, kes aga ainult Daanlased ja Sakslased oliwad. Need oliwad enne pidu mõningaid Eestlasi mõnd iseäralist ähwardawat sõna kuulnud ütlema ehk kedagi nendest mõnel ööl kodust ära olema leidnud. See oli nende kohta kahtlustaw, see segas ka mõnede nende kõnet, kui neid ülekuulamise alla wõeti. Nõnda langesiwad wäga mitmed suure süü ja weel suurema karistuse alla. Mõningate, nimelt nende juures, kes südakamad ja isandate wastu waenukamad teati olewat, tarwitati ka hirmust rauaproowi tunnistuseks, arwates, et nemad wististe mitte mässunõuust teadmata ei olnud. Muidugi andis tuline raud oma tunnistuse ikka isandate poole ja pidiwad need niisugused „süüdlased" siis surma surema. Ja tulise raua tunnistuse läbi kaotasiwad siin neli meest oma elu. Ludinghausen

omalt poolt ei tahtnud küll selle poolt olla, et rauaproowisid ette wõtta, aga teised, maanõuunikud, ei andnud järele.

Oliwad need kõik oma karistuse kätte saanud, kelle wastu raud ehk lossi teendrid Daanlased ja Sakslased oma tunnistuse andnud, siis arwati kõige suurem hulk weel üsna umbkaudu, ilma misgisuguse tunnistuseta kurja mässukatse kaaslasteks ja ka neid karistati: Ludinghausen müüs ehk wahetas nad kaugematele isandatele, osalt koguni Liiwimaale, pärisorjadeks ära. Wastuhakkamise waim pidi nõnda laiali pillutatud ja kangemaks kaswamise wastu takistatud saama.

Ka Oglas anti uue peremehe omanduseks ja ka Liiwimaale Ludinghauseni õemehele von Daalenile. Tedagi ei julgetud siia jätta, ehk küll usuti, et tema wiimsest mässunõuust tõeste mitte osaline ei olnud. Aga kui iseäralisele aruldasele mehele ja ühtlasi ka kui tänu lisanduseks ta naese hääteo eest näidati tema wastu seda halastust, et Daalen teda mitte tõsiseks pärisorjaks, waid kui poolwabaks teendriks pidi pidama. Selle juures aga pidi ta teda hästi silmas hoidma ja mitte palju tõsiste orjade ega rahwa sekka usaldama.

Oglase naesele Saalele, kelle läbi, nagu arwata tuleb, hulk maa isandaid ja nende naesi ja tütreid hirmsa surma ja teotuse eest saiwad päästetud, tehti tõeste tähtjas tänutunnistus: Ludinghausen kinkis talle suure tüki maad jäädawaks omandu-

seks, aga oma lossikonna kõige kaugemasse nurka ja selle tingimisega, et tema ikka sääl peab elama, ei ise rahwa sekka minema ega rahwast oma juurde tulla laskma. Walwajaks selle wastu pandi üks ustaw Daanlane tema juurde elama. Sellel ei olnud aga Saale kohta misgisugust muud woli kui tähendatud tingimiste asjus. Kolm korda igal aastal tohtis Saale ka Lämelasse tulla, muidugi ikka walwaja saatel, oma poega waatama, tohtis siis sääl pojale ka ütelda, et ta tema ema on; aga midagi tähtsamat ei tohtinud ta temaga rääkida. Tahtis ta wahest ka kaugemale sõita kui Lämelasse, siis wõis ta ka seda paar korda aastas teha, aga ikka walwaja saatel.

See maakinkimise lugu Saalele anti ühes ta tingimistega ka Oglasele teada. Siis kutsus Ludinghausen nad mõlemad ühes nende pojakesega ette ja ütles: „Nüüd jääb teie laps ühtlasi ka minu lapseks, ja ma tahan teda hoole ja armastusega kaswatada. Ta peab kuulsaks, suureks meheks üles kaswama, palju kuulsamaks ja õnnelikumaks kui see teie eneste juures tal wõimalik oleks. Palju peate temast rõõmu näha saama. Ja kui ta ükskord, nagu ma loodan ja Jumal aitama saagu, oma kuulsate tegudega maad imestama on pannud, siis wõite jälle temaga ühenduses ja tema juures elada. Jääks ta aga teie juurde, kaswaks ta teie juures selle toore rahwa seas ilma õpetamata üles, siis ei saaks temast midagi."

Nende sõnadega wõttis ta paariaastase poisikese sülle, andis talle suud ja ütles:

„Sinu nimi on Kahro. See pole midagi, see ei tähenda midagi. Ma nimetan sind Karolus, see tähendab wägew, tugew, tegew. Kaswa suureks, saa wägewaks ja tugewaks, saada oma sündimisemaale palju kasu! Sest tunnist saadik oled sina ka minu poeg ja mina sinu armastaw isa. Jumal sinuga!"

Ta waatas magusa häämeelega kena lapsukese otsa. Poisike oli wäga kena laps. Ta oli juba uutesse ilusatesse riietesse pandud, näitas nendes wälja kui inglikene.

Poisikese isa ja ema näitasiwad rasketes tundmustes wõitlema. Mõlemate huultes liikus wärin, mõlemate silmist wälkus walu, wiha, armastus segamini.

Siis läksiwad ema huuled lahti ja ta kaebas:

„Mispärast pean ma nii nõrk olema ja sina nii wägew, et sa ka minu kalli lapse minult wõid ära riisuda! Ja weel tänu nime all peab ema süda seda sündida laskma! Oh et minul wõimu oleks kõik maailma ära purustada, sest et ta nii-sugust ülekohut enese pääl kannab! Aga midagi ma ei wõi. Pojakene, taewa isa olgu sinuga! Ta hoitku sind, et sa seda sugu ei unustaks, seda werd halwaks pidama ei hakkaks, millest sa oled tõusnud!"

Tema silmas säras lõpmata emalik armutuli, kui ta nõnda rääkides oma pojakese pääle waatas.

„Tröösti ennast, Saale!" ütles Oglas. „Süüta kannatus on küll walus, aga temast jookseb ka jõuuhallikas Ära lase seda hallikast enesele ära kuivada. Ja sina, Ludinghausen, ära looda, et sa sellest werest wõid eneste werd teha. Mina, Oglas, wannun sinule ja su sugule ei pea see mitte õnneks tulema, et sa mehe ja naese lahutamisega weel mitte ei lepi, waid ka kallima lapse ta wanemate käest kisud. Oglasest ja ta naesest ei pea mitte teie tahtmiste tuge ega teie tööriista tõusma. Lapsukene — ta keeras ennast selle poole — jää meile alles ka siin toredas lossis. Jää meile alles ka ilma, et su isa silmad sind wõiks näha ehk ta sõnad sind õpetada! Kaswa üles selles armastuses, mis su ema hinges põleb, selles waimus, mis su isa weres woolab! Kaitsegu sind siin eksitavas, meelitawas hiilguses meie waprate wanemate waimud!”

Ta tahtis kallist armastatud pojakest Ludinghauseni sülest oma sülle wõtta ja rinna wastu wajutada, aga lapsukene hoidis Daanlase kaelast kinni, ei tulnud talle. Ta ei olnud jo teda aastal ajal näinud, ja siis oli ta ainult ühe aastane olnud kui isa temast ja emast ära lahutati, ta ei tundnud siis teda. Ludinghausen aga oli teda juba mitu korda sülle wõtnud ja nii oli lapsukene temaga juba tuttaw.

Isa südamest käis hirmus waluhoog läbi, kui ta pojakene tema eest põgeneda katsus. Aga ka Ludinghauseni palgelt oli rõõm ja lahkus

kadunud, mis kena lapsukese mõjul esiti sinna ilmunud. Lapse isa ja ema kibedad rasked sõnad mõjusiwad nüüd tema pääle. Tema käsi, mis poisikese ümber, wärises, kui selle isa rääkis. Ta oli kui segadusesse langenud, ja kui ta nüüd teendrid hüüdis Oglase ja Saale ära wiimiseks, siis sündis see nõnda, nagu oleks ta häkitselt unest ärkanud.

Teendrid tuliwad.

Oglas, kes senini kui raud kindel seisnud, ei jõudnud ennast enam pidada. Tema palgel nähti pisar weerema ja surutud häälel sõnas ta:

„Kallis naene! Minu silmad ei saa sind ja meie poega wist enam näha saama. Jää kindlaks, katsu meie lapsukest kaitseda ja tea, et sinu mees ka sügawas õnnetuses ja kaugel, kaugel sinu juurest ära olles sinust õnne tunneb."

„Tulge!" ütlesiwad kutsutud teendrid.

„Kui kaunis on nii kallis naene!" ütles Oglas minema hakates kui iseeneses.

Lapsukene sirutas käed ema järele wälja ja hüüdis nutuse häälega talle järele.

Ema keeras ümber ja kostis rõõmsaste:

„Ära nuta! eit tuleb tagasi jälle."

„Kallis naene!" liikusiwad Ludinghauseni huuled.

III.

Arnulf von Ludinghausen oli tark ja tähtjas mees. Teised wasallid ja rüütlid pidasiwad te-

mast suurt lugu, muud kui mõningate meelest oli ta waimuliku mehe moodi ilma suurema walida wiisita, pehmema loomuga, kui sihukestele meestele sell ajal omaseks arwati. Kuninga enesegi ees Daanis oli ta kauni nime all tuntud. Oligi ta siin maal üks kuninga wasallidest*), pääle selle maanõunik. Aga körgemat ametit tal weel ei olnud. Ometi oleks ta seda häämeelega himustanud, et siis maale ja riigile rohkeste kasu saata wõida. See ihaldus, maale kasulik olla, wõis ehk kõige enam auupüüdmise himust kui ühegist muust põhjusest tõusta, aga elawalt liikus ta tema südames ikka. Ka weikest Kahrot ta waeste wanemate käest ära wõttes liikus see mõtte ta pääs. Kahro, nüüdse nimega Karolus, pidi tema kasupojaks saama ja tema kaswatamise waral wägewaks meheks tõusma, olgu kas Jumala sõna mõõgaga siinse paganliku rahwa pööramiseks ehk ka terasest mõõgaga siinsete riigirajade laiendamiseks ja waenlaste wõitmiseks. Kumba neist kahest temast pidi saama, oli Ludinghausenile nüüd weel salajal, aga midagi iseäralist pidi niisuguste wanemate pojast hää kaswatuse all tõusma; selle pääle

*) Vasalliks, see on laenupidajaks, nimetati wanast neid mehi, kelledele würstid, kuningad ehk teised kõrged isandad tüki maad eluajaks pidada ja walitseda oliwad andnud, mille eest nad maa andjale tasumist, nimelt sõjakäikudes toetust andma pidiwad. Maaga ühes oli ka rahwas, mis maa pääl elas, wasalli wõimu all. Ordo walidate seaduste alt oliwad wasallid wabad, wõisiwad näituseks naist wõtta ja warandust koguda, mispärast neid siis mitte päris rüütliteks, waid lihtrüütliteks hüüti. Wasallide laenkondadest saiwad meie maal pärastised wallad, ja wasallidest enestest meie mõisniku seisus.

oli Arnulf kindel. Kasupoja auupaistusest arwas ta siis muidugi kauni osa ka enese pääle langema.

Kui ta selle asja üle enam järele mõtelnud, sai ta wiimaks sellele otsusele, et poisikesest ikka Issanda sõna sulast kaswatada katsuda. See oli tema meelest maa ja rahwa kasuks parem ja igapidi ka õigem, kui et teda mõõgameheks meisterdada. Oli ta jo poisikese tänutäheks ema hääteo eest enese kaswatada wõtnud. Niisama pidi selle kange meelega paganliku rahwa südame pääle see palju enam mõjuma, kui ta enese seast tõusnud mees temale ta wana ebausu pimedust ette maaliks ja seda hukka paneks ning kristliku armastuse tulise sõnaga temale ristiusu õnnistuse õpetust kuulutaks.

Kui kiriku truu poeg teadis Ludinghausen ka küllalt, kuda juba wana suur Albert*) ise siit rahwa poegi preestriteks kaswatanud, nagu näituseks Soome Peeter, Wirumaa Johann, Peeter Kakewald j. t. (kuda meie seda Läti Hindriku käest kuuleme). Ka ei olnud Ludinghausenil sell ajal, kui ta Kahro wõttis, enesel ühtegi last.

Oli Karolus seitsme aastaseks saanud, siis algas ta kooliaeg. Kasuisa wiis tema Tallinnasse doomekooli. Siin pidi ta 12 aasta wanaduseni õppima, nagu selleaegne koolikord nõudis. Siis wõis ta, kui ilmalikuks meheks tahtis saada, koolist

*) Riia ja Liiwimaa piiskopp aastast 1189-1229.

wälja astuda, aga kui waimulikuks, siis tuli kaheksa aastat weel õppida, et preestri kuube selga saada.

Karolus kaswas nii kauniste, et igaühel rõõm näha. Terwe ja kena, terane ja waimukas. Kasuisa oli juba nüüd tema pääle uhke, kui palju enam tuli tulewikust loota. Ja emagi, kui ta teda arwaste näha sai, tundis temast iseäralist õnne, ehk ta küll tema käest oli ära kisutud. Aga isesugused kanged leegid tõusiwad tema hinges, kui ta lühikese koosolemise järele lapsukesest jälle pidi lahkuma, ilma et temaga oma tahtmise järele rääkidagi oleks wõinud. Mis ta neil lahkumise kordadel tundis, mis ta mõtles, kes oli, kellele ta seda wõis ütelda. Mitu korda nähti tema silmist kibedad pisarad weerema, kui ta pojakese juurest lahkus. Mis mõtles, mis tundis ta? „Oglas, Oglas!" kuulis kord üks kooliõpetaja teda ohkama, „kus oled sa? Kes ütleb sulle, kudas sinu laps elab, mis ta ema süda tunneb? Kes ütleb mulle, kus oled sina, kui kurb sinu elu? Oglas!"

Kaheteistkümnema eluaastaga oli weikene Karolus doomkooli paremaste läbi õppinud kui keegi teine. Nüüd jättis Arnulf tema pooleks aastaks kodu, et ka ise teda isalikult õpetada, tema waimu õigete teede ja kõrgemate asjade poole juhtida. Ta tahtis teda nüüd täieste kui oma pojaks pidada, seda enam, et temal enam lootust ei wõinud olla, ise poega saada. Sest kolm, neli aastat warem oli surm tema abikaasa hauda wiinud, selle järele, kui see temale weikese tütre-

kese kinkinud. Tütrekesele oli Kordelia nimeks pantud. Ka tema näitas kenaste kaswama ja pidas isa teda ema mälestuseks wäga kalliks.

Pea istus Karolus jälle koolipingis, nüüd aga kui Tallinna doomkiriku kooliõppija. Siin oli ta õppimises weel terasem kui esimesel koolipuhul. Sest siin tuli juba tähtsamaid õpiasju ette, mis terase loomuga poisile himu tegiwad. Oliwad jo siin esimestel õpiaastatel nimelt ilmalikud teadused, Trivium ja Quadrivium, õppida, nagu sel ajal nimetati. Triviumis oliwad grammatik, kõnekunst ja mõtteteadus, Quadriviumis rehkendus, geometria, muusika, taewateadus. Need seitse teadust nimetati keskajal seitse wabakunsti ja just preestri ameti ihaldajad pidiwad neid õppima. Sest waimulikud mehed oliwad sell ajal ka ilmalikkude teaduste õpetajad, pidiwad siis neid teadusi tundma. Mida kaugemale Karolus nendes sai, seda enam hakas usuõpetus ja Jumala tundmise teadus tema õpiasjaks tulema. Nende usuliste teaduste wastu aga hakas õpilane pea tüdimust tundma. Ka suurem osa waimulikka mehi, kes neid teadusi õpetasiwad, ei meeldinud Karolusele mitte. Nende elukombetes, nende Jumala teenistuse wiisides, nende riietesgi oli mõndagi, mis Karoluse maitsele kudagi omaks ei harjunud. Et tema ka isemeelne oli, siis tuli wiimaks nende temale meeldimata asjade pärast wahel tüligi ette. Aga tema ennast siin süüdi ei tundnud. Lõpelugu oli see — Karolus keeras koolile

Tallinnas selja. Lämelas seletas ta kasuisale, tema ei wõida niisuguseid asju õppida, nagu wiimsel ajal talle õpetatud, ja kuigi see weel läheks, siis olla suurem wiga weel see, et mitmed waimulikud mehed temaga ega tema nendega läbi ei saada. Tema olla küllalt juba õppinud, preestrit temast ei saada, kas ei wõida tema kool lõpetatud olla? Ta oli sell ajal juba pisut üle kuusteistkümme aastat wana, seega teisel koolipuhul neli aastat õppinud.

Ludinghausen ei tahtnud poisi otsusega rahul olla. Ta oli Paadise kloostrist palju hääd kuulnud, mõtles siis kasupoega sinna wiia. Kui Karolus seda nõuu oli kuulnud, ütles ta rahulikult: Kui säälsed asjad ja inimesed nii palju paremad on, siis lähen ma häämeelega.

Mõne päewa pärast wiidigi Karolus Paadise kloostrisse*). Siit elu näitas tõeste talle meeldima. Sest siin walitses waimuliku asja kõrwal ka tubli ilmalik töö, iseäranis põlluharimine, aia pidamine j. n. e. Neid ilmalikka töösid põllu pääl ja aias wõis ta Karolus teha ja pidigi tegema. See aga oli tema loomule omane, ehk ta küll nende tööde juurde weel ei olnud puutunud. Kohe teisel päewal siia tuleku järele läks Karolus ühe osa munkadega kloostri aeda tööle. Siin hakkasiwad ühed nendest kaewama ja rehitsema,

*) See klooster oli Harjumaal praeguses Madise kihelkonnas, kus suur osa tema hooneid ja müürisid nüüd Kloostri mõisaks pruugil on, milledest ka praegu weel wõib näha, kui suur ehitus see klooster on olnud.

teised puhastasiwad ja istutasiwad wiljapuid, kolmandad kandsiwad seljaga ritwasid tapuaeda ja lõiwad neid siia maa sisse. Karolus oli wiimaste hulgas. Ka tema pidi ritwasid maa sisse taguma ja noori tapuwäädi otsakesi nende juurde juhtima.

Mungad oliwad selle töö juures hästi rõõmsad. Igaüks nendest wirutas ritwasid maa sisse mis matsub ja elaw jutt tapuwäätide tähtsuse üle lõbustas tööd. Mitu munka kiitsiwad tapuwäätisid tähtsamateks taimedeks kui õunapuid ja muid sarnasid teises aias.

Wiimaks hakkas üks munk, kellel kõige ümargusem kõht, sügawjämeda häälega laulma:

Humalas, humalas odraka sõpra,

Südame noorus, täis wõimu ja waimu,

Keeruta, keeruta kõrgesse ennast,

Humalas, humalas armsam mull ilmas!

Siis wõttis ta seljatagant maast tugewa õllekruusi ja kummutas tugewates lonksudes. „Ah, see on asi, see humalamahl!" ütles ta suud pühkides ja siis wirutas jälle ritwasid maa sisse. Ka teised rüüpasiwd aeg ajalt töö wahele waimustawat märga ja Karolus ei jätnud ka suud kuiwaks. Wiimaks, söömawahe lõpu lähidal, jäi see waimulik mees, kes humala ja õlle waimu kõige enam kiitnud, sooja kewade päikese kätte kummuli maha. Jook, mida ta nii wäga kiitnud, oli tema wõimu wõtnud. Üks teine wend andis talle tapuridwa ladwaga külle pääle ja hüidis: "Wend Basilius, tule üles! Tööle!" Basilius ei

liigutanudgi. Üks teine wend kinnitas: „Tööle, tööle! Töö on wanem hingeleib kui Issanda sõna." Basilius ei kuulnud midagi.

Karolus waatas wäsinud wenna ja tapuwäätide taimede pääle. „Kui neist noortest taimedest ükskord õlut saab, nagu teie ütlete," rääkis ta, „siis on meil tarwis nende harimist ka rahwale õpetada. Mina olen kuulnud, et siit rahwas kangeid jookisid sugugi ei joo ja ma ei ole ka ühtegi siit inimest joonud näinud. Aga meie juures juuakse tihti purju ja pikali maha. Tahame meie nüüd seda rahwast oma meelseks kaswatada, siis õpetagem neile meie kombeid, ka kangete jookide tegemist ja joomist. Kui nad kord nõnda juba joowad, nagu meie juures sünnib, küll nad siis oma kangekaelsuse ka kaotawad ja meile kõiges alla annawad. Waatke wend Basiliust — kas pole õpetus meile tubli? Kas on keegi siit rahwa juures niisugust alandust ja tasandust näinud? Eks ole ilus?"

Teised saiwad aru, et noormees pilkab. Pisut wõõrastawal pilgul waatasiwad nad tema pääle. Siis ütles üks: „Ja, ja, kena poisikene, niisuguse joogi walmistamine on meie kunst*). Need rumalad paganad seda ei mõista."

*) Õlle tegemise kunst näitab kõige enam munkade läbi Eesti rahwale tutwaks saanud olewat. Sest just mungad kloostrites armastasiwad ja walmistasiwad seda jooki tubliste ja harisiwad kloostrite aedades suurel wiisil tappusid. Ka sõna humalas näitab meile munkade käest tulnud olewat, sest Ladina keeles, mis mungad tarwitasiwad, on

„Minule aga näitab, et nad seepärast meist pahemad ei ole," tähendas Karolus wastu. „Eneste seas näeme sagedaste, kõige enam pidude ajal, et mõistus pääst ja jalad alt ära juuakse, aga nende seas olla see tundmata hirmus asi. See on wististe neile kiituseks, mitte meile, kuna meie neile küll uut ja kallist usku toome."

Waimulikud wennad waatasiwad weel enam imestades oma noore seltsilise pääle. Mis jutt see oli, mis ta rääkis? — Keegi ei kostnud talle midagi. Mis oli ka niisugusele kosta?

Sell silmapilgul kuulutati kloostriwendadele, et lõunalaud walmis, ja igalt poolt, aedadest ja põldude päält, hakkasiwad munkade parwed kloostri poole kokku wenima. Ka tapuaiast kadu-siwad nad. Ainult Basilius jäi sinna. Temast ei küsinud keegi. Ta jäi siruli.

Kloostri wendade wõõrastus Karoluse wastu kadus aga pea, kui nad nägiwad, et tema südame poolt mitte nende wastu ei olnud. Seda wõisiwad nad küll mõni kord temast leida, et ta mõne kõrwalise asja juures teisiti mõtles kui nemad, aga tema tahtmise leidsiwad nad hää ja auusa olema.

Selle wastu leidis Karolus omalt poolt ka need waimulikud mehed paremateks kui need Tallinnas olnud. Wististe oli see munkade tubli

humala nimi homulus. Enne munkasid ja teisi ristiusu toojaid tegi Eestirahwas ktüll mõdu meest ja wist ka linnastest, aga ühtegi kanget jooki ta ei tunnud.

kehalik töö põllul, aedades, metsas ja kodus, mis neid eluwiisi poolest terweks ja paremaks hoidis kui näituseks linnas. Ka hoidsiwad need wälised tööd Karoluse oma meele lahkemaks ja terwemaks. Ta tegi wanade kloostri wendade seas wälja pääl tubliste põllutööd, kündis, lõikas, peksis rehte j. n. e. Kõik need tööd oliwad talle armsad, kuigi ta enne kloostrisse tulemist midagi neist ei teadnud.

Nõnda läks edasi terwe sui. Talwel aga, kus wälised tööd wähemaks jäänud ja mungaliste usu asjadega ning palweliku oluga enam tegemist oli, siis hakas ka muu asi muutuma: kloostri elu läks Karolusele hapumaks ja kloostri walitsus tema wastu ka rahutumaks. Kloostri abt kirjutas ka juba Lämelasse, et noore Karoluse põlwed palwelikule elule mitte hästi painduda ei tahta j. n. e. Arnulf sõitis seepääle Paadisesse, et asja paremaste ülekuulata ja kasupoega manitseda. Sellest ei tulnud muud kui Arnulfile see kindlam otsus, et Karolusest õiget usumeest ega Issanda sõna sulast ei saa. Nooremehe igapidine olek ja ta kostmised kasuisa sõnade pääle näitasiwad seda otsust selgeste. See oli ka kloostri abti arwamine. Muidu aga oli Karolus kui noor lõwi, elaw, tugew, waimukas, julge. Mõistlikul kasuisal ei jäänud siis muud nõuu üle, ta wiis kasupoja kloostrist kodu: mõõgamees pidi temast nüüd tulema. Selleks näitas ta esimene olema. Seda nägi Ludinghausen nüüd selgeste ja üsna lahke

meelega laskis ta kasupoja õpiasjas teist teed keerata. Tema enese juurde jäi Karolus mõõgamehe kunsti õppima.

Kui Saale nüüd oma poega, pärast selle kloostri elu, jälle Lämelas näha sai ja asja muutumist kuulis, oli temagi rõõmus. Ta ei olnud sugugi tahtnud, et tema poeg usumeheks peaks saama, selle usu õpetajaks, millest tema midagi hääd ei olnud kuulnud, waid ainult paha selle usu toojatest.

Waata ja saa aru nüüd, ütles Ludinghausen Saalele, kudas ma sinu lapse kaswatamises sinu nõuu järele käin. Mõista sellest, et ma tõsises tänutundmises sinu hääteo eest ja sinule rõõmuks temast suurt meest tahan teha.

Ja Karolus oligi osalt juba suureks meheks tehtud, suureks nimelt teadusliku kaswatuse poolest. Enama hulga wasallide ja rüütlite teadus ei ulatanud ligigi nii kaugele kui praegu Karolusel. Sest temast taheti waimuliku seisuse meest saada, ja ainult waimulik seisus oli ja pidi olema sell ajal teaduste tundja. Teistelt seisustelt seda ei nõutud, olgu nad muidu kui wägewad ja rikkad. Waimuliktude meeste käes seisis usu teadus ja ilmalik tarkus. Niisuguse loomuga ja niisuguse waimuga mees, nagu Karolus, wõis siis selle teaduse ja tarkusega, mis temal oli, suuremast hulgast wasallidest ja rüütlitest mõnesgi asjas kaugele üle ulatada.

Hoolega oldi Karoluse kaswatamise juures iseäranis selle eest muretseda püütud, et tema meele poolest nõnda üles kaswaks, nagu õigeks arwati, et tema maa isandate olu ja asju armsaks peaks ja maa pärisrahwa harimata wiiside j. n. e. wastu põlgamist saaks tundma. Seda mõtet oli Ludinghausen oma kasupoja õpetajatele ikka meelde tuletanud ja need ei olnud seda ka unustanud. Nende töö pidi küll ka wilja kandnud olema. Karolus oli jo kahe aasta wanudusest saadik nende käe all ja pidi siis nõnda kaswama, nagu kaswatati. Nõnda oldi temale küll niisugust meelt saadud, nagu taheti, aga tema loomu ei oldud mitte ümber luua wõidud. Kas ei wõinud niisuguse loomu, niisuguse teaduse ja niisuguse minewikuga noormees siisgi kardetawaks saada? Arnulf näitas seda kartma. Karolusel ei olnud jo mitte teadmata, et tema ema ei Sakslane ega Daanlane ei olnud; ta nägi ka, et emal tema, oma ainsa lapse kohta täielist wabadust ei olnud; ta nägi ka, et sellel alamal rahwal, kelle hulgast temagi wististe pidi tõusnud olema, wäga palju oli kannatada. Kõike seda tähele pannes soowis Arnulf iseeneses wäga, et kuhugile poole kasupojaga sõjasõidule wõiks minna, kus siis wiimsel mahti ei oleks, koduste asjade pääle mõtelda ega neid tähele panna. Sõja kunsti wõis Karolus ka ainult sõjas kõige paremaste õppida.

IV.

Ja Karolus oli sagedaste iseeneses rahutu; lõ-bus, lahke meel puudus. Selle wastu katsus kasuisa seega abi otsida, et rohkeste kasupojaga ringkonnas wõõrusel ja pidude pääl käis. Aga pidud ja külaskäigud ei näitnud nooremehe südamele õige rohi olema. Kui teised pidudel jõiwad, tantsisiwad ja laulsiwad, katsus tema kõrwale hoida ja tõsisemate asjadega tegemist teha.

Kui nad kord jälle ühe pidu pääle läksiwad, näitas Karolus teel olles üsna kurwaks jääma. „Mikspärast ei ole sa rõõmsam, mu poeg?" küsis Arnulf temalt. „Kas meie elu pole siin maal lahke? Meie elame kudas tahame. Daani ülemwalitsus jääb iga päewaga nõrgemaks, praegu juba oleme meie ainult ise peremehed, walitseme ise oma Eesti riiki ja teeme mis tahame. Kristof II. ei saa ial enam Daani trooni tagasi saama. Kõik wõimus siin pinnal on meie päralt. Seepärast tahame rõõmsad olla, rõõmsad ja wahwad. Sina oled noor, Issand on sulle waimu ja tugewust andnud, ära mata neid häid andeid asjata haiglase meele alla maha. Sinu sugune mees wõiks tõusta, palju tõusta. Mina tahan, näita ka Owerskoni juures pidu pääl ennast oma õiges mehisuses, mitte nii tumedal mungalikul moodil."

„Ma soowiksin, et meie praegu minu isa haua pääle läheksime, mitte pidu pääle," ütles Karolus otsekoheselt.

Ludinghausen näitas kui kohkuma.

„Ütle, armas kasuisa kord," rääkis noor mees edasi, „kus on minu isa haud? Millal wõin ma seda paika näha saada, kus tema elu kustus, kus tema luud hingawad? Kudas oli tema surm?"

„Jälle küsid sa seda," ütles Arnulf. „Olen ometi sulle kõik rääkinud, nii palju kui tean. Oled ise ka need kirjad lugenud, mis mulle selles asjas tulnud. Sinu isa luud puhkawad kaugel Liiwimaal ja sina tead juba, et tema oma paganausu kangekaelsuses seda wäärt ei olnud ega ole, et meil tema hauale nii kaugelist ristisõitu sünniks ette wõtta. Sina tead ka, Kristuse pärast peame meie kõik maha jätma, ka isa ja ema, peame neid ka põlgamagi, kui nemad Kristust ja püha õndsakstegewat usku wihkawad. Ja sinu isa wihkas teda. Ka sinu ema on sulle seda rääkinnd. Wõid siis küll uskuda."

Noor mees ohkas.

„Oh et sinu emagi ükskord tõe wäge tundma saaks," rääkis Arnulf targalt edasi, „et tema ristiusku armastama hakkaks ja paganate kombetest taganeks! Kui suur rõõm saaks minul olema, seda armast muutumist näha saada! Nüüd peab minu armsam kasupoeg oma emast lahus elama, ei wõi teda armastada — usu ja Kristuse pärast, sest tema on nende wastane; aga siis wõiksite ühenduses ja armastuses koos elada ja tema hing oleks ka päästetud."

Karolus ohkas jälle. Siis ütles ta: „Ma armastan teda ka nüüdgi — Issand ära arwa

seda minule mitte patuks! Jah, kasuisa, ma armastan oma ema. Ehk küll pagana usu poole hoidja, mis mind kurwastab, on tema siisgi minu hingele nii kallis ja armas, ja minu süda tahab teda suureks pidada. Jumaluseks oleks ta mulle, kui tema Issanda poole pööraks."

„See on inimliku südame loomulik tundmine, millest sa praegu räägid," arwas Arnulf, „ja nii-sugust tundmust oma uskumata ema wastu ei saa Issand sulle patuks pidama. Aga ise asi on kristliku meele ja jumaliku armastuse tundmusega. Katsu seda oma Issandale ja Lunastajale puhtaks pidada. Mis sa arwad, kas lubaks sinu süda sind su emaga seltsis elama ja tema tahtmisi nõnda kuulda wõtma, nagu see uskliku ema ja lapse wahel peaks olema?"

Karolus raputas pääd: „Issanda sõna peab enam kuulma kui isa ja ema sõna," ütles ta. Ma armastan oma waest ema, ma palun Jumalat, et ta tema südant walgustada wõtaks, aga suur wahe, mis mind ja teda lahutab, ei saa wist minu silmast kaduma. Mina loodan, et tema pea Kristuse tõtt tundma saab ja siis saan ühes sinuga ka mina rõõmus olema."

Arnulfi nägu lõi rõõmsaks nende sõnade juures. Ta tundis, et kasupoeg õiglasel meelel rääkis.

Sell silmapilgul jõudsiwad nad metsast wälja, millest tee läbi tulnud. Ja nad nägiwad eneste ees iseäralise inimese salga teed mööda edasi liikuma:

umbes kümme meest, kõigil käed jalad tugewate ahilatega seotud ja ajajad keppidega kannul.

„Waata, kasuisa," ütles Karolus, „kudas meie siin maal walitseme ja peremeest teeme. On see siis tõeste kõik nii rõõmustaw?"

„Ja, need on ka orjad, ja nad on wastu pan-nud," ütles Arnulf. „Olgu rahulikud, siis ei seo neid keegi."

„Jah, olgu rahulikud," tähendas noor mees pilkamiseks, „kui neile kõiksugu ülekohut tehakse. Kes ial juhtub ülekohtu kannatamisel pisut märku andma, et temal hing ja elu sees, seda ootawad ahelad ja kepid ja Jumal teab mis."

Sell silmapilgul juhtusiwad mõned hoobid ühele orjale pihta langema, kes teistest pisut maha jäänud. Õnnetu inimene ei tahtnud ka praegu seega rahul olla. Aga ta käed ja jalad oliwad kinni, ta ei saanud wastuhakkamiseks muud, kui sülgas sellele näkku, kes talle löönud. See oli õli tulesse. Kahe mehe kepid langesiwad sülgajale selga.

Karolus aga kargas hobuse seljast maha — nad oliwad juba wangide salga järel — ja astus wahele. „Rahu!" käskis ta. „Mitte sõrme ei tohi keegi enam õnnetuma wastu tõsta!"

„Ta on wastu pannud, härra."

„Ükskõik. Tee pääl ei ole kohus ja teil ei ole ühtegi woli neid peksta."

Wangide ajajad waatasiwad wõõristawalt noore mehe otsa. „Meie oleme härra Owerskoni nimel wäljas," ütles üks nendest, „kes tohib meid tülitada?"

„Mina tahan härra Owerskoni ja seaduse ees teie pääle kaebdust tõsta," tõreles Karolus. „Teie peate wastamise alla langema. Ilma wähema süüta lõhute teie keppidega inimesele selga!"

„Ta elajas sülgas mu näkku."

„Seda tegi ta alles siis, kui sina teda mitu korda asjata olid löönud. Mõtle, mis ütleks sinu süda, kui sind nõnda raudades weetaks ja asjata peksetaks."

Wangide wiijad jäiwad kahtlaseks, näitasiwad kartma. Õnnetu wangi silmad, mis tulises wihas enne põlenud, muutusiwad tasasemaks ja ta waatas tänulikult oma kaitseja otsa. Suu oli tal kangest wihast wahul ja ta pühkis seda teise õnnetuma õla wastu; teisiti ei saanud. „Tänan, härra!" ütles ta siis oma kaitseja poole. „Kudas tahaksin sulle seda häätegu tasuda, aga sina näed, ei wõi." Ta waatas alla oma jalaraudade pääle.

„Mis tegid sa süüdi, et sind raudu pandi?" küsis Karolus.

„Mitte midagi."

„Nad on orjad, härra," ütles üks wangikubjas. „Härra Owerskon on nad enesele ostnud ja saatis meid järele; aga nemad paniwad wastu, ei tahtnud tulla. Siis pandi raudu. Uusi orjasid weetakse muidugi ikka raudades. Kas härra ise ei tea?"

„Aga mitte nõnda pekstes ei pea neid weetama," käskis Karolus. „Hoitke, et seda enam ette ei tule. Siis saaks wastutamine raskemaks minema. Mina saan Owerskoni juures ees olema."

Ta kargas hobuse selga ja nad sõitsiwad edasi. Mõlemad oliwad tüki aega wait. Wiimaks algas Arnulf juttu. „Mina soowin," ütles ta, „et sa Raudorul nende pääle mitte kaebama ei hakkaks. Sellest ei tuleks midagi; aga enese teeksid sa ainult naeruwääriliseks teiste ees ja minule puutuks see ka. Sina ega mina ei jõua ilma ümber teha. Meie peame asjadega ja ajaga nõnda rahul olema, kuda need kord on."

„Aga talurahwas on ka inimesed, neil on ka ihu ja hing, millega tunnewad," ütles Karolus pool ägedalt. „Mõteldagu, mis nendega sünnib. Kas läheb see selle Ristiusuga kokku, mis meie neile kuulutame ja pakume?"

Ludinghausen waatas teraselt kasupoja otsa. „Siin räägid sina küll Ristiusust," ütles ta, „aga ise põlgasid sa selle usu õpetaja ameti ära."

„Ma ei põlganud seda mitte usu enese pärast, usku pean mina suureks, aga preestrite ja munkade iseäraliste wiisidega ja elukombetega ei wõinud ma kokku sündida. Usk pühas kirjas on teine asi ja munkade ja preestrite wiisid ja kombed teine asi. Ja mina ei ole mitte nendest, mina olen siit ma pärisrahwa seast tõusnud, ei ole siis ime, kui munkade ja preestrite isewärki wiisid minu werele ei passi. Sinul näiks kui ka selle wastu midagi olema, et ma sääl sellele õnnetumale appi läksin, aga mis õpetab meile Issanda sõna Samaria mehest ja sellest, kes rööwlite kätte sattunud. Ja mina ei olegi sellele rahwale siin wõõ-

ras, mina olen, kui see minule ka alanduseks on, — mina olen temast tõusnud. Nii hästi kui ma näeksin, et Ristiusu kaswatamise hääks midagi teha wõiksin, nii hästi soowiksin ka, et selle rahwa wiletsuse wähendamiseks midagi tehtaks."

Mehed jäiwad seda puhku wait.

Kui nad ligi paaripäewase teekonna järele Raudoru lossi von Owerskoni juure jõudsiwad, oli sääl juba palju wõõraid koos. Pidu oli suur ja lustilik. Aga lustiasjade wahel räägiti sääl ka tõsisemate asjade üle. Mõned pidulised teadsiwad ütelda, et Kristof II., kes mõne aasta eest Daani riigi auujärjelt ära aeti, nüüd sinna jälle tagasi saamisel olla. Mitu kubermangu seista juba tema all ja ta kanda jälle Daani kuninga nime. Aga suur raha puudus olla temal ja ta tahta Eestimaad kellegile ostuhimulisele ära müüa. Seda sarnast müümist pidasiwad siinsed isandad eneste kohta kahjuliseks, arwates, et kellegi teise ülemwalitsuse all neil nii suurt omawoli ei saaks olema, nagu praegu Daani nime all. Sest tõeste ei tundnud nad siis siin Daani wõimu misgis asjas, oliwad aina ise maa ülemwalitsejad ja tegiwad kudas tahtsiwad. Nimegi järele oli Daani asewalitseja amet siit kadunud. Wõeti siis nõuuks, Kristofi käest hinna eest üht kirja osta, millega see tõotaks, ei kellegile ega misgi tingimiste all Eestimaad ära müia, ei ka kellegile pandiks anda, ega siin ilma kohalise walitsuse hääksarwamiseta ka muudatusi ette wõtta. (See niisuguse

tõotuse ostmise mõte oli juba mujal mõne koosoleku pääl rääkimise all olnud, siin toodi ta jälle ette ja tehti küpsemaks. Ja pea läksgi ta korda. 21. Septembril 1329 andis Kristof II. Eestimaa rüütlikogule tingitud summa eest tähendatud tõotu-sed oma kuninglikus kirjas.)

„Kui niisugused tõotused enestele kuningalt saame," ütles Ludinghausen pidu pääl, „siis arwan ma, peame ka rahwa raskusi kergitada katsuma, kus see wõimalik on. Rahutu meel ja mässulikud wastupanemise katsed on nende seas tõusmas ja just mitte ilma põhjata. Igal pool peame meie elu pärast hirmul olema ja mitmed meie seast on nende tasumise wihale juba ohwriks langenud. Sellele kurwale loole saaks lõpp tulema, kui nemad meie poolt wähem waljust ja enam armastust näeksiwad." Siis tõi ta mitu kurba näitust elust ette ja lõpetas wiimaks järgmiselt: „Ma panen seda ette kui oma enese ja weel enam kui ühe noore mehe, oma kasupoja Karoluse mõtet. Tema on teadusi ja tarkust õppinud ja arwab, et see ükskord ikka meile kahjuks ja kahetsuseks saab tulema, kui meie Issanda ar-mastuse käsku oma alamate wastu enam auu sees ei pea. Karolus ise ei arwanud ennast sündsaks neid mõtteid siin awaldama, sest et ta alles wäqa noor on. Mis teie arwate?"

Mitmesugused rahutumeele awaldused oliwad neile sõnadele wastuseks. Üks ütles ka: „Kui see Karolus nii noor on, siis olge teie wanem ja laske

ka teda kaswada, kuni talle mehe aru ajusse tuleb. Ei tea, mis lapsed kõik tahawad."

Sellega oli see asi mööda. Hiljem ütles Arnulf kasupojale. „Nägid nüüd ise. Kas ma ei ütelnud sulle tee pääl, et meie asjadega peame katsuma nõnda rahul olla, kuda nad kord on?"

Kurb aga oli Eestimaa lugu sell ajal küll, palju kurwem kui Liiwis. Aga meie jutu asi ei ole, seda lugu siin kirjeldama hakata, seepärast läheme edasi.

Pidul räägiti weel rohkeste maa ja rahwa asjust, ka mitmetest kuritöödest ja kuritöö katsetest, mis asjade ja rahwa poolt siin ja sääl isandate wastu sündinud. Üks rääkis ühele, teine teisele, kudas alamate wastutõrkumisele ja kuritöö katsetele paremaste tõket teha wõida. Üks Liiwimaa mees teadis rohkeste ka Leedu paganate riigist ja selle kuulsast kuningast Gediminist rääkida. Selle kuninga ja tema rahwa kangekaelsus Ristiusu wastu olla suur, aga niisama suur ka nende wahwus Kristlaste sõjawägede wastu. Palju wahwaid Kristlasi olla nende wastu wõideldes langenud ja nende lunastatud weri kisendada taewa poole ja nõuda tasumist. Ristikogudusele olla ka häbiks, et siin püha Maarjamaa rajal weel pime pagana riik asuda ja Kristuse koguduse wastu waenu pidada julgeda.

Ja mitmed ütlesiwad, nemad tahta ka selle Ristikoguduse waenlase wastu sõdima minna, et oma kristlist kohut täita ja taewas ühe osa õnnistust enam omaks saada. Mõningad teised jälle, kes taewa

õnnistuse pääle wähem mõtlesiwad, arwasiwad paremaks Liiwimaa rüütlite ordole Riia linna wastu appi minna; sest see linn ja ordo oliwad wastastiku waenus.

Karolus oli selle pidu pääl nukram ja tumedam kui kasuisa temast enne näinud. Maa isandate wali wastus kasuisa kõne pääle, rahwa raskest põlwest midagi hoolida, oli tema tuju üsna rikkunud. Ta oli alles wäga noor, tuli ka alles hiljuti kooli ja kloostri seinade wahelt, ei tundnud siis elu õieti, nimelt mitte maa isandate meele külmust rahwa wastu. Usu ja teaduse seisukohast arwates oli tema mõtelnud, et nad nii hoolimatad ei wõi olla, nagu ta nüüd nägi. Tema tundis küll usu ja teaduse waimu, nagu ta seda seinade wahel lapsest saadik õppinud, aga nende waimu ei olnud ta sügawamalt weel tundma saanud, kes siin usu nimel maa ja rahwa üle walitsesiwad. Õpiajal oli ta küll waimulist seisust enam tundma saanud, aga mitte ilmalist ülemate seisust. Sellest oli ta enamiste selle mõõdu järele mõtlema saanud, nagu ta oma kasuisa nägi olema. See aga oli üks kõige parematest ja nii oli noore mehe arwamine eksil olnud.

Oma eksituse aimamisel jättis Karolus siis ka selle kaebduse tegemata, mis ta tee pääl orjaajajate pääle teha tõotanud. Kui need orjad Raudorusse neile järele saiwad, ütles ta Owerskonile ainult nii palju, et need orjade toojad eneste isanda usalduse wäärt ei näidata olema. Tema

olla tulles näinud, kuda nemad õnnetumaid orjasid armetumalt peksnud.

Owerskon lubas asja järele kuulata, aga wististe ei kuulanud ta kedagi. Sellest ei olnud midagi kuulda. Päälegi oli ta Arnulfi hoiatanud, et tal seesugust tulipääd hästi walwul pidada ja nimelt tema ema mõju eest hästi hoida tulla.

Pea pärast seda pidu käis kõne läbi maa, pagana kuningas Gedimin Leedumaalt tungida oma wäega juba põhja Liiwimaale, häwitada kirikuid, purustada lossisid ja tappa Kristlasi hirmsaste. Ordomeister Monheim ise ei wõidagi tema wastu omadele appi tulla, ta olla Riiga ümber piiramas, et seda enese alla maha suruda.

Ja palju Eestimaa wasallisid ja rüütlisid ruttasiwad kurja pagana kuninga wastu wälja. Ka Arnulf von Ludinghausen laks Karolusega.

Sel ajal purustas Gedimin Helme ja Karksi lossisid, kus temale wastu panna ei jõutud. Helmest edasi tungides tegi ta Tarwastu lossi kallal esiti sedasama, sai aga wiimaks raskes lahingus tagasi löödud, nii et ta koju poole tagasi pööras*). Ta wiis küll palju saaki kaasa, mis ta Kristlastelt riisunud, aga wiimne lahing Tarwastus oli tema meeste hulga siisgi wähendanud, nii et ta seda korda muud ei wõinud, kui pidi tagasi pöö-

*) See sündis aastal 1329.

rama. Liiwimaa rüütlite ordol oli sellegi üle häämeel ja ei tahtnud ta siis kellegi nende wastu tänamata olla, kes wiimses lahingus Gedimini wastu wapramad ja tublimad olnud. Üks niisugustest oli Karolus Lämelast. Tema nooruse järele arwates wõidi tema sõjamehelist südidust ja tugewust imeks panna, mis temast siin nähtud. „Sellest mehest wõib palju loota," ütles ordomeistri asemik, tõstis Karoluse wasalli auusse ja kinkis temale Põhja-Liiwimaale kena laenmõisa.

Karolus wõttis kingi wastu, aga suuremat rõõmu ei näitnud ta sellest tundma. Tema hinges näitas küll kaunist tegudehimu põlema, aga tegude eest auu ja tasumist tahta, sellele ihaldusele näitas ta enam külm kui soe olema. Ta oli selle aja waimu ja mõõdu järele nõnda ütelda õige kristlane, aga ka õige mehine mees ajaliku elu asjus, muud kui alles noor, ja osalt seepärast wanemate meeste seas ka weel tagasihoidlik.

Rõõmsam Karoluse tõusmise ja õnne üle kui Karolus ise oli Arnulf. Alles nii noor mees, alles esimesel sõjasõidul, ja juba nii rohkeste auustatud. See lubas tulewikus palju loota. Ja see nii suurte lootustega mees oli tema kasulaps. Usuwihkawa kangekaelse halwa rahwa seast ja käest oli ta tema wõtnud ja niisuguseks meheks teinud. See oli auu.

Nad andsiwad Karoluse mõisa aastate pääle ühe säälse tuttawa kätte laenule ja sõitsiwad Eestimaale Lämelasse tagasi. Ludinghausen tahtis mõne

aasta weel kasupojaga koos elada, et teda weel oma waimu järele juhatada wõida. Ka Karolus ise ei tahtnud kasuisast weel lahkuda, päälegi tema tahtmise wastu. See oleks helde kasuisa wastu kõlbmata tegu olnud, nii järsku ja noorelt temale selga pöörda.

Nüüd tõusis Karoluse nimi Eestimaa aadelimeeste seas laialt tuttawaks. Nii noorelt oli tema wahwuse ja tubliduse eest ordo walitsuse poolt tähtsal wiisil auustatud saanud. Tema, see halwa rahwa seast tõusnud „kloostripõgenik" ja „poolmunka," nagu mõned ülbemad isandad teda enne Tarwastu lahingut pidude pääl nimetada armastanud. Ja temast räägiti seda enam, et tema sugu ja sündimise järele nii madalast paigast pärit oli. Muidugi oli ka nüüd neid isandaid weel, kes temast halwakspidawal mõttel rääkisiwad, aga targema loomuga ja tähtsamad mehed ei wõinud oma südames temale auustamist ega lugupidamist keelda.

Ka ema Saale hakas nüüd pojast enam lugu pidama ja temaga meele poolest pisut liginema. Ta nägi, et tema poeg siisgi nii tubli mees oli, ehk ta küll nende hulka hoidis, kes siit rahwa enese orjaks teinud. Siisgi, päris nende meeleline ei olnud tema ka; seda hakas ema ikka selgemalt nägema, seda selgemalt, mida wanemaks poeg sai. Suurem wahe ema ja poja wahel oli weel usu asi. Sest Karolus oli oma teada tõsine kristlane ja pidas kalliks seda usku; aga ema oli senini

selle usu põlgaja. Ometi hakas tema süda selle wastu juba pehmemaks lööma, sest poja eluwiisi ja osalt ka tema sõna järele sai tema sellest usust juba paremat teadmist.

Nõnda läksiwad Lämelas mõned hääd päewad mööda. Karolus tõusis täieiasse ja soowis oma mõisat Liiwimaal ühe teise wastu Tallinnamaal ära wahetada. Temal ei olnud mitte tahtmist sündimisemaalt mujale minna. Lämela raja wastu leidis tema ka ühe mõisa, millega wahetamine mõlemilt poolt kokku sündis. Kasuisa hoolitsemise abil sai ta pea ka loa, et tema Eestimaal mõisapidajaks wõis hakata ja et teda siin mõisnikkude wõi wasallide kilda wastu wõeti. Aga üks iseäralik okas oli sellel lubal külles: ta anti ainult selle tingimisega, et wastuwõetaw selle seisuse auu ja kasu, millesse ta wõetakse, peab kalliks pidama ja nende wastu patustamise eest ennast hoidma. Sündida seda, siis wõida ta oma seisuse ja ka omanduse kaotada. Karoluse tundmustele oli see punkt küll torkaw, aga et teda ära ei heidetud ja temal omalt poolt ka kindel nõuu oli, siis tegi ta ilma pikema kaalumiseta asja walmis: wõttis tingimised wastu.

See tegi maa ülemate isandate meeled tema wastu weel lahkemaks ja sõbralikumaks, sest nüüd arwasiwad nad endid seepääle julged olla wõima, et tema mitte neile wastu panema ega rahwast nende wastu üles õhutama ei hakka. Senini oliwad nad seda temast kartnud. Nüüd oliwad nad julged

ja tahtsiwad aga näha, kui kaugele see halwa pagana mehe poeg tõuseb. Nad teadsiwad, missuguse kõrgema teaduse osaline tema oli, nad oliwad tema mehisusest ja waimu tublidusest ta mõndagi kuulnud, neile oli siis tähtjas, et see nii iseäraline mees nüüd kindlate sidemetega nende elu ja olu, nende waimu ja wiiside külge oli seotud. Ja nad hoidsiwad temale kõik teed lahti, ja arwasiwad asjalikuks, temale igal pool soojust ja sõbrust awaldada. Karolus pidi tundma, et tema nende seas igal pool kui armastajate sõprade seas on, kus iga süda temale lahkuses tuksub, igaüks teda õiglaselt auustab.

Ja pea nimetati Karolus ka maanõuunikuks, ning mitte ainult auustawaks meelitamiseks, waid enam selle asjaliku tõemõttega, et teda targaks ja tubliks teadusemeheks teati ja peeti.

Karolus wõttis pakutud nime wastu, kui ka külmalt. Ta arwas selle nime waral ikka midagi hääd teha wõima. Sest sell ajal walitses Eestimaal raugenud Daani wõimu asemel ainult maanõunniku kogu, mis rüütlid ja wasallid iseeneste hulgast walisiwad.

Aga ehk küll endine orjalaps ja nüüd auustatud ülema seisuse mees ei wõinud Karoluse süda selles ülemas seisuses siisgi rahu leida. Ta elas nüüd enamiste oma enese mõisas Tawanas, wahel ka Lämelas kasuisa seltsis. Keelamata oli temale nüüd ka emaga ühes seltsis elamine, sest ta ei olnud enam laps. Teiseks ei olnud seda keeldu

ka seepärast mitte enam tarwis, et tema oma mõisa asjus pakutud tingimised oli wastu wõtnud. Pidudele kutsuti teda ka igale poole ja auupakkumisega oldi ikka helde. Nii oli temal liikumist ja meelelahutust, lõbu ja lusti ikka küll. Aga kõige selle juures puutus tema silma ja südamesse ka muud. Ta nägi rahwa rasket lugu ja ta isandate halastamata meelt; nägi, kudas waba rahwa hulka wähendati, igal pool neid enam ja enam pärisorjusesse heideti; nägi, kudas ka seda nõndanimetud „waba rahwast" ennast ikka enam koormama hakati. Daani wõim oli täieste kadunud, wähematgi warju ega kaitset temast rahwale ei saanud. Kui küll Daani asewalitseja nimi Tallinnas weel alles oli, siis oli see ka ainult paljas nimi, muud temast enam ei tuntud ega teatud. Daani Eestimaa oli aristokratia (mõisnikkude) iseriigiks saanud, kus ainult nende maanõuunikkude kogu walitsejaks, seaduste tegijaks ja kinnitajaks oli, ja kus siis iga aadelimees oma raja rahwaga tegi, mis aga tahtis. Rahwal ei olnud enam muud õigust ega seadust, kui aga see, kudas tema isandad siin ehk sääl tema kohta himustasiwad ja tahtsiwad. Siissese pimeda, toore aja olu järele aga oliwad need himud ja tahtmised hoopis armutumad, wägiwaldsed, toored. Rahwa häda ja õhkamine oli arwamata. Seda nägi, seda kuulis Karolus; seda kurba lugu sai tema aeg ajalt seda enam tundma, mida kauemine ta siin rahwa seas elas ja käis. Ja see oli rahwas, kellest tema tõus-

nud, tema sugurahwas. See'p see oligi, mispärast tema süda rahu ei saanud.

Ta teadis, et tema isa waene ori olnud, teadis, mispärast ja kudas ta orjana siit ära saadetud, teadis ka, missugune mässamise katse Lämela lossi pühitsemise pidul olnud, kudas see nurja läinud, kudas sääl hulk tema sugurahwast maha tapetud ja teisi pärast raskeste nuheldud ning kudas siis teda selle mässukatse nurjaminemise eest kui tänuohwriks Issandale usu walguses ja teaduses üleskaswatada wõetud ning nõnda tähtsaks õnnelikuks meheks tehtud, wabaks kõigist koormatustest, suureks, auustatud aadelimeheks.

Mis pidi ta nüüd tegema: Kas oma inimliku kaastundmuse õnnetuma sugurahwa wastu südames ära lämmatama, kõigiti maaisandate meeleliseks saama ja nendega seltsis ainult lõbu ja lusti maitsema, õnnes ja pehmuses elama, küsimata kõigest sellest, missugust häda ja piina selle rahwa ihu ja hing tunneb, millest tema tõusnud? Selle tee pääl oleks teda ainult ilusad rõõmupäewad, küllus ja auu ootanud. Wõi kas pidi ta hoopis teist teed keerama, õhkawa sugurahwa eest ülesse astuma? See tee oleks kõige okalisem olnud, kõige suuremad raskused ja hädaohud pidiwad siin ees ootamas olema, kõik õnn ja auu, lahkus ja lõbu pidi kaduma. Ja mis Karoluse kristlikule meelele kõige mõrudam, selle tee pääl pidi ta nende weriwaenlaseks saama, kelledele tema kõige suuremat tänu wõlgu oli, kes tema waimu kallite tea-

dustega ja selge taewaliku walgusega walgustanud, kes tema niisuguseks suureks meheks teinud.

Raske, raske oli tal otsusele jõuda, mis teha. Ta oli kaua aega iseenesega wõitlemises, ta hing tundis piina, et põlewast kimbatusest kuhugile poole wälja ei tahtnud saada. Päälegi oli temale ka kahtlane, kas tema misgisuguse katsega rahwa hääks ialgi kudagi jõuaks läbi murda. Sest ta teadis ennast ülemas ringis ainuüksi selles mõttes olema. Ainukene, kes tema mõtetest selles asjas midagi pidas, oli ta oma kasuisa Arnulf. Aga ka temast ei olnud palju loota. Tema oleks rahwa käekäigule küll pisut kergitust ja ainult suurte wägiwalla tegude wastu kaitset soowinud, aga mitte niisugst parandust, millest tarwilist abi oleks wõinud tulla. Karolus oli temaga selle asja üle küllalt rääkinud.

Wiimaks ei wõinud ta enam. Ta oli asjaga kindel. „Saagu, mis saab," ütles ta Ludinghausenile, „aga nõnda ei wõi enam. Mina tahan sellega kord hakatust teha mis mu hinge pääl põleb. Mina tahan nõuda, et maapäew kokku kutsutakse ja sääl minu mõtted maa ja rahwa asjus läbirääkimise alla wõetaks."

„Niisuguste mõtete pärast, nagu sina mõtled ette panna, ei saa ial maapäewa kokku kutsutama," ütles Arnulf.

„Siis pean muidugi ootama, kuni maapäew muude asjade pärast ükskord kokku tuleb, ja siis saan ma ka oma plaaniga ette astuma."

„Sinu plaani, nii palju kui sa mulle temast oled awaldanud, ei saa sääl keegi wastu wõtma."

„Siis saan ma paludes paawsti ja Saksamaa keisri juurde minema."

„Kerge ütelda, aga raske täita," tähendas Arnulf. „Ühes kohas saaksiwad teewaritsejad sind ikka kätte saama."

„Ma saan mõistma nende paelte eest ennast hoida."

„Wõib olla, et sa seda wõid ja oma palwega paawsti ette saad, aga mis wõib siin paawst ehk keiser? Käskima saawad nemad küll, et uuele usklikuks saanud rahwale siin liiga koormat pääle ei pantaks, aga nende käsk saaks ka nüüd surnud käsuks jääma, nagu ta mõnda korda enne juba jäänud. Nemad ise ei wõi siia tulla oma käskusid täitma, ja siinsed tahtmised on teisiti harjunud."

Nooremehe silmad lõiwad leekima. Siis sai ta kurwaks ja ütles: „Jah, armas kasuisa, ma näen, asi on nii hull, nagu sa arwad. Ka Jumala käsust ja ristiusust, mis nad rahwale tahawad pakkuda, ei küsi nad ise midagi. Aga kui mina ka midagi ei peaks jõudma korda saata, siis jäägu parem kõik, siis tahan mina parem oma wendade seas waewa ja häda kannatada, kui teie seas auus ja kuulsuses elada. Jumal saab minule andeks andma, et ma nende sõnadega ka sinu wastu tähendan, armas kasuisa."

Ta süda oli nii rusutud, tema weri nii mässul, et ta enam midagi kuulda ei tahtnud, mis ehk kasuisa weel oleks wõinud ütelda. Järsku tõusis ta üles

ja läks wälja; sääl ehk oli tema tundmustele enam ja lahedamat ruumi. Kuhu ta siin pidi minema, ei teadnud ta isegi. Esiti sammus ta talli poole, et hobust wõtta ja koju ratsutada. Aga jälle keeras ta ümber ja läks ilusasse lossi aeda. Kui ta sääl rahutumal sammul käis, kuulis ta aia walli taga ilusal kõlawal häälel järgmisi sõnu:

„Dagobert, Dagobert, sa ei tohi enam lüüa! Kuule! Mis rääkis Karolus sinuga? Kui ta wälja tuleb, ta wõib sind puruks teha."

Karolus tundis seda häält. Ta waatas üle müüri wälja alla orgu. Wiis tüdrukut puhastasiwad sääl jõekaldal muru, üks ülewaataja ähwardas kepiga ühe piha juures ja weike peenes riides neiuke, arwata kolm neli aastat alla kahekümne, waidles kepimehele wastu. See oli lossihärra Arnulfi tütar Kordelia.

„Mis Karolus!" hüüdis kepimees. „See kollanokk! Temal siin midagi ütelda! Teiseks, ilus preili, pean ma neid lojukaid enne weel tubliste õpetama, enne kui siit lahkun. Teie ise rääkisite, et teie isa oma rahwa kohta ka selle Karoluse seaduse maksma paneb, orjad wabaks laseb ja kellegi külge enam puutuda ei luba. Mina siis siin küll enam ei teeni. Saadana uss see Karolus. Segaja!"

„Ka rääkida ei tohi sa nõnda, Dagobert," ütles neiu. „Karolus on tõsine rüütel. Isa saab oma rahwaga muidugi ka nõnda tegema, nagu tema ees teinud. Sinu kepp saab pea murtud."

„Aga nüüd on ta weel terwe," kostis teine

keppi wibutades, „ja seepärast tahan teda weel tarwitada. Mull on paar tükki sellele suurele suule ja teine paar sellele laisale maidale weel wõlgu " Ta tõstis kätt ja tugew plaks käis.

„Dagobert!" karjus Kordelia ja tahtis meeletuma inimese käe külge kinni ajada.

Sell silmapilgul kargas Karolus üle müüri wälja, jooksis alla ja sasis Dagoberdi turjast kinni. Ta oli wihane, tema silmad põlesiwad, ta olekski õela inimese puruks teinud; aga ta sai ennast weel tagasi pidada ja ei teinud nurjatumale muud kui wiskas tema üle kalda sumatades jõkke.

Kordelia kohkus, wist kartis ta Dagoberti jõkke jääwatgi. Aga kui see põhjast jälle pääle tõusis ja wälja tuli, hakkas neiu lõginal naerma. Dagobert oli just otsa pidi jõe põhja põrkanud ja ta pää oli mudanei, nii et suu- ja silma-aukusid weel waewalt näha wõis.

„Kui sa weel peaksid kellegi külge puutuma," ütles Karolus, „siis kohe oled sa siit kadunud, Mina tahan rääkida."

Siis läks ta tagasi, Kordelia temaga ühes.

„Tänan sind, Kordelia," ütles ta ülewal, „et sa neid õnnetumaid püüdsid kaitseda ja ka mind ei tahtnud teotada lasta."

Kordelia punastas. Siis istusiwad nad aeda pingi peale. Nad oliwad jo kasulapsed, seeqa tuttavad, üks aga teisest kümme aastat wanem.

„Karolus, sa ei ole enam nii lahke, nii elaw,

nagu enne," ütles neiu mõttesse jäädes. „Nooruses ikka peab rõõmus olema."

„Tõsi küll," kostis Karolus, „aga minu saatus on tõsine ega taha lahkust ja rõõmu minu juures sallida. Palju, palju häid andeid on tema minule toonud, aga mitte rõõmu ja õnne."

Kordelia waatas maha ega ütelnud midagi. Näitas, kui ei tahaks tema ütelda, mis ta mõttes liikus. Ta jättis kostuse andmata. Karolus rääkis edasi:

„Minu wennad ja õed kaebawad hädas ja teotuses, minu sugurahwas õhkab ahastuses, ta süda nutab werd — kas wõin mina selle pääle hõiskada, mina, kes ma sellest hädast olen wälja tõstetud, mis neid rusub?"... Ta tõusis üles, tema süda paisus.

Kordelia õhkas. „Mina näeksin," ütles ta siis, „et sinu rahwas jälle wõiks waba ja õnnelik olla. Wõiksid sina kudagi nende pisaraid wähendada, saaksin ka mina sellest rõõmu tundma."

„Mina usun, et sinu süda nii õiglane ja auus on," ütles Karolus tasasemalt, „aga nende pisarate wähendamiseks ei taha abinõuu leida olla. Kõik südamed on siin parandamise mõttele ja inimlikule tundmusele surnud." Ta läks rahutumaks. „Jumalaga!" ütles ta neiule kätt pakkudes, läks istus sadulasse ja kadus kui wari.

Kordelia waatas temale järele nii kaugele kuiwõis. Siis tõusis jälle õhkamine tema rinnust. Siis ta murdis õitsewa oksa roosist, mõtles ja suuteles seda. - - - -

Kui Karolus koju sai, leidis ta oma wärawa ees kaks meest põlwili maas olema. Ta mõistis, mis need tahawad. Ta oli oma wärawa ees palujaid küllalt juba näinud.

„Kallis armuline härra, aita ka meid!" ohkasiwad mehed. „Meie oleme põgenejad — Raudorult. Põgeneme surma eest. Poomise võllad ootawad meid."

„Tõuske üles," käskis Karolus. „Rääkige, mis teie süü on?"

„Raudoru noorhärra Ottokar on hirmus inimene. Eile sidus ta neli orja pikkade paeladega oma hobuse külge, siis istus ise sadulasse ja kihutas kui hull ümber lossi. Waesed orjad ei jõudnud nii ruttu jooksta kui hobune, hale oli neid näha. Minu süda ei jõudnud kannatada, jooksin teibaga hobusele wastu, keelasin seisma ja lõikasin köied katki. Mind pandi torni ja lubati tulewal nädalal üles puua, kui wõllad tühjaks saawad. Kudas olla mina tohtinud wastu hakata. Wangitorni akna august nägin, et õnnetumad orjad uueste oliwad hobuse külge kinni seotud ja Ottokari kannupoiss istus sadulas ja ajas. Ottokar ise waatas päält ja naeris. Ta ütleb, tema õpetada orjasid nõnda jahikoerdeks; muidu ei õppida nad jooksma. Ottokar on hirmus inimene, ja hirmus oli näha, kudas hobune õnnetumaid järel wedas. Esite jooksiwad küll, aga wiimaks kukkusiwad. Ottokar joob kangeste, wist on ta ühtepuhku purjus ja ei tea siis, mis ta teeb. Päästa mind, kallis härra, tema eest, ära

anna mind temale välja! Ma olin tema ori, oh et ma sinu ori wõiksin olla!"

Teine ütles: „Mina olin Owerskoni rajades peremees. Mu isa ja ema on surnud, aga minul oli ilus õde. Seda tahtis Ottokar lossi wiia, et tema auu temalt rööwida. Mina ei lasknud teda wiia. Siis tuli kuri Ottokar ise hulga meestega. Ja nad wõtsiwad minu sõsara kinni, meie ei jõudnud wastu panna. Kui nad temaga minema hakkasiwad, sai ta ometi nende käest lahti, ei tea kudas. Ja ta jooksis minu juurde hüüdes: Weli, kallis weli, tapa mind! Ja mina wõtsin oda ja pistsin tema südamesse, just siis, kui Ottokari mehed uueste teda kinni haarata tahtsiwad. Ja kui tuline weri tema rinnast wälja purtsas, siis naeratas tema magusaste ja ütles: Kuuno, ah minu hää weli, tänan sind! Kuuno, päästa ka ennast! Siis langes tema, ma hoidsin käed wastu, ta langes minu rinnale — waata, helde härra, see on tema weri, millega minu rind ja ame praegu wärwitud on."

Tuline walu põles rääkija silmadest. Ta hakkas walusaste nutma. Siis ütles edasi: „Oh mu kallis sõsar! — Aga ennast ei saanud mina päästa. Nad tõmbasiwad oda minu käest, sidusiwad mind ja wiisiwad lossi wangi. See oli tunaeila. Eila toodi tema ka minu seltsi — ta näitas kaaslase pääle — ja tulewal nädalal pidime ülestõmmatud saama."

„Kudas saite teie lahti?" küsis Karolus.

„Kesköösel tuli Owerskoni tüttar," rääkis õe leinaja, „keeras ukse lahti ja ütles, meid saada mõne päewa pärast tõeste ära poodama. Temal olla minust hale, minu õe wahwus ja surm olla teda wäga liigutanud, meie wõida põgeneda."

„Aga siis tõmmatakse uksehoidja wõllasse," ütlesin mina.

„Tema on juba põgenenud," ütles kalli südamega neitsi. Põgenege, kui teil elu magusam on kui surm.

„Meie langesime maha, andsime tema inglipõlwedele suud ja siis kadusime. Aga kuhu pidime mujale põgenema kui sinu juurde, suur kallis härra. Wõta, kaitse meid, ehk anna nõuu, kuhu peame warjule minema, ehk tee meiega, mis sina iial tahad. Meie ihu ja hing on sinu."

„Kas Raudorul palju inimesi on ära surmatud?"

„Jah palju," kostis teine mees, „aga seda ei tea, kui palju. Kaks wõllast seisawad lossi wallide wärawa ees, härra ise on neid näinud küll, ja juba mõnest ajast saadik on noor härra Ottokar nõuuks wõtnud, iial neid wõllaid tühjalt seista lasta. Ikka puuakse paar korraga ja ikka tahetakse neid elawate hirmuks nii kaua wõllas rippuda lasta, kuni teine paar jälle on saadud, keda surma wäärt arwatakse."

Karolusel oli, kui oleks ta seda meest enne näinud, aga kus, seda ta praegu ei mälestanud. Tema küsimise peale kostis mees: „Jah, härra on mind näinud; seda on juba mitu hääd aastad ta-

gasi, siis, kui mind Raudorusse orjaks wiidi. Härra kaitses juba siis mind sundija kepi wastu."

Karolusele tuli meelde. Põgenejal oli nii isemoodi olek, nii raudkindel nägu, et seda kaua mälestada wõis. „Jah, ma mälestan, ütles ratsanik. Tulge sisse, katsume teha, mis wõime. Kudas sinu nimi on?"

„Peeter on nad mulle nimeks pannud," ütles mees.

„Ja sinu nimi on Kuuno?"

„Jah, härra," kostis teine.

Nad läksiwad õue. Karolus wõttis nad oma teenistusesse ja lubas neid kaitseda, nii kaua kui ta wõida. Ta oli juba palju põgenejaid wastu wõtnud ja warjanud, nii kardetaw ja tülikas see ka oli. Keda ta enam hoida ei wõinud, need saatis edasi. Mõned põgenejad, kellel suurt nuhtlust karta ei olnud, oli ta kohe nende isandate juurde tagasi minna käskinud. Praeguse kahe pärast oli ta mures, kudas neile kindlamat kaitset saada. Seda ta teadis, et Owerskon nad tema juurest wälja otsib ja siis õiguse nimel ikka ära wiib. Ta sõitis siis Lämelasse tagasi ja palus isa, et see Raudorusse läheks ja wanalt Owerskonilt tema põgenejatele armu paluks ning neid temalt ära osta nõuaks, üteldes, et põgenejad olla tema juurde jooksnud. Minna asi nõnda korda, siis tahta tema kasuisale kaubeldud hinna Kuuno ja Peetri eest wälja maksta. Ta ise ei wõinud selle mõttega Owerskoni ette minna, teades, et sellest hääd ei tuleks.

Nõnda ka sündis. Raimund von Owerskon, juba wana mehike, oli küll walitsuse poja kätte andnud, aga wõttis siin naabri palwe pääle ometi ohja otsa oma kätte ja ei lubanud poega põgenejaid tagasi nõuda, waid müüs nad palujale ära. Et Ludinghausen wanamehe nii kaugele saanud, selleks oli ka wanamehe oma tüttar teda paluda aidanud, seesama, kes wangid põgenemisele aidanud ja keda Ludinghausen Karoluse soowi järele enesele abiks palunud. Niihästi tütar kui isa teadsiwad, et Ottokar põgenejate elu ei saaks jätma, kui ta nad kätte saaks.

Nüüd maksis Karolus kasuisale kaubeldud hinna Peetri ja Kuuno eest ära ja need mõlemad jäiwad tema juure Tawanasse wabasse põlwesse elama, Peeter mõisasse, Kuuno eemale mõiskonda peremeheks. Karolusel oli lust neid mehi näha. Mõlemad oliwad ta enese sarnased tugewad ja kindlad, nagu wasest walatud. Ja mõlemad oliwad ihu hingega oma härrale truuid.

VI.

Karoluse püüe oli nüüd, et maapäewa kokku saada, kus siis oma ettepanekutega wälja astuda wõiks. Kui tema ka muud siin ei oleks wõinud saada, mõtles ta, aga nii palju lootis ta ikka, et kõige hirmsamate wägiwalla tegude wastu pisutgi karistawat keeldu tehtaks. Mitu korda käis Karolus selle asja pärast Tallinnas asewalitseja

Konrad Preen’i juures. Aga see ise oli ka hoolimata meelega inimene, tegi suuri wäewalla tegusid ja oli maa aadelimeestega igas tükis ühes meeles. Karolusele seletas ta, maapäewa pidamise tarwiliseks arwamine ei olla tema, waid maanõuukogu asi. Teiseks ei olla tema teada selleks ka misgit tarwidust, et maapäewa kokku kutsuda. Kudas keegi härra oma rahwaga ümber käia, see olla igaühe oma asi, sest kelle maa, selle oma olla ka rahwas.*) Nii palju üleliigust ei sündida rahwa wastu ka mitte, et sellepärast mõnda uut seadust sünniks teha ehk maapäewa kokku kutsuda.

Umbes sedasama ütlesiwad ka maanõuukogu liikmed, kui Karolus nendega selle asja pärast rääkis. Nii läks ligi paar aastat edasi, enne kui see asi kindlaks sai, et maapäew kokku tuleb.

Kui kokkumineki aeg ligidal oli, sai Karolus Lämelast Kordelia käest kirja, milles see teda palus, enne ärasõitmist weel neile tulla. Temal olla talle tähtsat teatada.

Siin juures on meil tarwis ka seda kuulda saada, et Kordelia südames Karoluse wastu see palaw tundmus oli põlema süütunud, mis noorte südamete juures tuttaw asi on. Karoluse südamega ei olnud ka teist lugu. Ja mitu korda oliwad nemad juba käsi käes selles kõrgemas, ilusamas õnnetaewas istunud, mis noorte armastajate päralt on. See oli wiimase kahe aasta jooksul

*) Nõnda olt selle aja üleüldine arwamine.

sündinud, see on pärast seda kui meie Karolust nägime Lämelas kepimeest Dagoberti jõkke wiskama. Siis oliwad Kordelia õrnad tundmused Karoluse wastu alles esimesel ärkamisel, nagu meie tema sõnast ja olekust ka wõisime aimata.

Tema nüüdse kutse pääle läks Karolus kohe. Ta süda ei kannatanudgi kallima soowi täitmisega wiiwitada. Kordelia poolt määratud ajal oli ta Lämela lossi lähedal teatud kohas metsas ootamas. Pea tuli ka Kordelia. Ta oli seekord kõige ilusamas piduehtes ja ta ilusal palgel õõgas iseäraline õnn ja magusus.

Karolus oli sadulast maha karganud ja ruttas armastuse õhinal talle wastu. Õitsew õnnelik neiu näitas kui sulamas olema, aga siisgi oli tema seekord arg ja kui kartlik. Tema huuled oleksiwad kui wärisenud, niisamuti ka tema käsi, kui ta selle teretades tulejale wastu ulatas.

„Minu kuningas ja minu kallim!" ütles ta teretamiseks.

Karolus waatas wõõrastawalt tema otsa. Tema iseäraline olek ja ta teretamise sõna paniwad nooremehe imestama.

„Mis sull on, Kordelia?" küsis ta kohkumisi. „Sa ei ole nõnda nagu enne."

„Jah, ei ole Karolus," ütles neiu ja ta silmad särasiwad õnnelikult. „Ma ei tohigi nõnda olla, nagu enne. Enne ei teadnud ma, et sa nii palju oled, nüüd ma tean — sina oled minu kuningas!"

Enam ütelda ei näitnud ta nagu jõudma. Armastuse ja nähtawa auustamisega puutusiwad tema roosilised huuled selle sõna pääle noore mehe uhke otsa külge.

„Kas sa haige oled, kallis Kordelia? Kas Sa jampsid?" küsis Karolus. „Mis kuningast sa räägid."

Neiu waatas õnnelikul, uhkel näol tema otsa ja ütles: „Jah, sa oled kuningas! Sina oled — kuninga poeg'"

„Õnnetu orjalaps olen ma," ütles noormees pool segaselt, pool kurwalt wahele.

„Ei, Karolus, — kuule mind! Siisgi oled sina kuninga poeg. Ma nägin küll ikka sind kui iseäralist auusust ja suurust, kõik sinu olek ja komme oli minule nii kuninglik, nii isewiisiline, ja ainult sind wõisin ma kui õiget mehist meest, kui õiget rüütlit enesele ette kujutada; aga mina ei teadnud mitte, et sina ka sündimise poolest seda oled. Üks sinu wanematest, wististe sinu isa wanaisa on pääle sada aastat tagasi siin maal selle rahwa üks kuningas wõi wanem olnud. Tema nimi olnud Warpo ja ta olnud kuulus oma wahwuse ja rammu poolest. Aga Sakslaste wastu wõideldes langenud tema ühe teise Eesti wanemaga ühes Eesti kindluses, kus pääle meeste ka naesed ja lapsed waenlase eest warju otsida püüdnud. Kui lahing Sakslaste wõiduga lõpetatud olnud ja wanem Warpo surnukeha tema naesele näidatud, kes weikest pojakest süles hoidnud, siis tõmmanud wapper wanema naene oda ja tahtnud ennast ja oma lap-

sukest surmata. Aga surmaoda hoitud tema käes tagasi, lapsukene wõetud temalt ära ja ta ise wiidud teiste wangidega sõjasaagiks, kus ta wiimaks surmaohwriks antud. Tema lapsukese aga wõtnud see rüütel omale, kelle käe läbi Warpo langenud. Kuninglik poisikene kaswatatud üles, aga mitte würstlikul wiisil, waid umbes nõnda, nagu teised selle allaheidetud rahwa lapsed kaswanud. Ka hoitud tema eest kangeste salajal, mis sugust tema olla, kartes, et tema selle teadmise tõttu oma sugu pääle uhkeks saaks, ka rahwa ülemaks katsuks tõusta, nagu ta isa olnud, ja siis wõitjatele uueste wastu hakata. Ses samas kartuses warjatud seda sugusaladust ka tema laste ja lastelaste, see on sinu isa ja ka sinu eest, kuni sina nüüd seda minu suust kuuled."

Karoluse uhke, mehine nägu muutus selle silmapilguga weel uhkemaks ja waimukamaks. Tema rind paisus, jumesklemise punastused tõusiwad ja langesiwad tema palgel, käsi pigistas teadmata ennast mõõgapära ümber. Nähtus, kui tõuseks ta kõigiti kõrgemaks.

Ja Kordelia tundis, kui ta selle näo pääle waatas, ärarääkimata õnne; aga ta tundis ühtlasi ka, kui ei kannataks tema silmad enam selle näo pääle waadata. Ja ta waatas maha ja mohales õnnelikult.

Karolus wõttis tema käe pihku ja küsis: „Kordelia, kust sa seda tead?"

„Minu isa rääkis seda von Daalenile, kes siin oli ja temalt selles asjas selgemat teadust küsis;

osalt näitas ta seda juba teadma. Aga nemad kumbgi ei teadnud, et mina nende juttu kuulsin. Minul oli küll raske oma isa wastu salakuulajaks olla, aga ennem oleks ma surra wõinud, kui seda pattu tegemata jätta. Ega minu salakuulamisest isale ka kahju wõi tulla. Isa ja külaliste wahel, kes meil käiwad, kuulukse nüüd jutu sees ikka ka sinu nime ette tulema; seepärast katsusin korra salakuulajaks olla; sest minul oli kartus sinu pärast, aga nüüd kuulsin sinu kohta selle õnneliku saladuse."

„Siis teadis sinu isa minu sündimise saladust wist juba siis, kui ta mind oma kasulapseks wõttis?"

„Jah, juba siis," kostis neiu. „Osalt selle teadmise tõttu, osalt sinu isa ja ema wahwuse tõttu ja osalt ka tänuks sinu ema hääteo eest olla ta sind oma kasulapseks ka wõtnud. Nõnda ütles ta Daalenile."

„Kordelia, ütle weel üks sõna; kas sina ka seda kuulsid, mis ajast saadik on minu wanemad wõi eeswanemad sinu sugukonna alla saanud?"

„Jah, kuulsin. Juba sest ajast saadik, kui lahingis langenud Warpo pojakene tema kõrgemeelelise ema surmawa käe alt ära wõeti."

Karolus kargas pingilt püsti. Nagu wälk oleks tema kehast läbi löönud.

„Siis on üks sinu wanematest minu endise wanaisa Warpo mõrtsukas!" hüüdis ta kui tormis ja segaduses.

Neiu näost käis tuline puna üle. „Jah!" ütles ta nagu wiimse jõuuga, „kui sa seda nõnda tahad mõtelda. Aga sõda ei tunne mõrtsuka nime. Kui sina selle raske nime asemel wõitja ütleksid, oleks õigem."

Karolus keeras enese kõrwale. Nii mitu suurt saladust korraga, osalt nii ilusad ja ülendawad, osalt nii rasked ja kohutawad, päälegi nad kõik kõige armsama huultelt — see oli liig. Ta oli kui tummaks saanud.

Kordelia astus tema ette. Ta wärises ja rääkis:

„Karolus, ära wõta minu ilmutust nii pahaks. Ainult armastus, igawene armastus sundis mind sinule seda awaldama. Ma oleksin wõinud neist saladustest sinule ainult ilusama osa awaldada ja seda sulle salajasse jätta, et üks minu eeswanematest sinu kuningliku endise esiwanema mõrtsukas on, aga just armastus sinu wastu sundis mind kõik rääkima, ka seda, mis mulle enesele halwaks, — tahad sa siis seda minust pahaks pidada, seda — minu armastust? Mina olen ilma süüta sellest, mis saatuse tahtmisel meie esiwanemate wahel sundinud. Tahad sina siisgi oma hinge walu ja põlgamist minu pääle heita, mind enesest ära lükata, siis tahan mina ka sellega sinu poolt rahul olla; aga ikka saab minu süda sinule põlema jääma ja ainult sind meeste seas selleks pidama, keda tema armastada wõib. Ka oma isa tahaksin ma sinu wastu süütaks pidada. Tema wõimuses ei olnud

mitte, sinule su endiste wanemate auu ja kuulsust tagasi anda. Ja mis tema sinu wastu teinud, on ehk enam hää kui halb. Et sinu õnnetu isa siit ringist ära saadeti, oli enam teiste maaisandate kui tema tahtmine. Ja kuule mind weel: Tõuse üles, kui sina wõid, saa tõsiseks kuningaks, wõida oma langenud rahwale maa ja wabadus tagasi, aja minu sugurahwas siit wälja ja walitse ja ole siin õnnelik kuningas. Mina ei tahaks oma sugu ja oma wannemate kasu pärast seda õnne sulle keelda. Aga mälestada, kalliks ja suureks pidada tahaksin sind ka kaugelt."

Karolus oli kuulnud ja mõistnud, mis neiu rääkinud, nii südamlikult rääkinud. Ta seisis weel pisut aega wait, kui oleks temal iseenesega midagi wõidelda.

Siis laskis ta ennast rüütliliku kombe järele põlwe pääle, wõttis neiu käe ja rääkis:

„Kordelia, see tund siin pehme metsakoha all on suur ja püha. Mina olen siin wõidelnud ja olen wõitnud — wõitnud iseenese. Ma tahan lepitatud olla selle mehega, kes ainukene on sellest sugukonnast, kelle läbi minu kuninglik eesisa langes ja minu sugukonna kuulus nimi häbi ja alanduse sisse ära kustus. See ainukene on sinu ja minu kallis kasuisa. Tema kohta käis praegu tasumise tule õõq minu kehast läbi. Aga jälle sain ma enese üle wõidu, sain selle sinu sõnade juhtimisel. Ma tahan sinu kallist isa weel enam armastada kui teda enne olen armastanud. Sest tema üksi on, kes

minu ja seega ka minu sugukonna wastu on hääd teinud. — Kordelia, nüüd on minul enam julgust ka sinu kohta, sest sina ise oled mind kõrgemasse tõstnud. Kuninga poeg, nagu sina ütled, aga siisgi ka õnnetu orjalaps, palun ma sind, saa täieste minu omaks, kui sa seda tahad."

„Jah, mina tahan!" ütles neiu palawalt.

Karolus wajutas tema sõrmed oma huulede wastu ja rääkis edasi: „Kordelia, meie oleme täna minu kuningliku wanaisa werega kihlatud. See on püha kihlamine. Aga kui sinu isa selle wastu peaks olema, kas sa arwad, et meie tema südant jõuame keerata?"

„Mina loodan kõik ja ei karda midagi," ütles neiu wahwalt. Isal ei saa meie wastu wist palju ka olema. Nagu ise tead, peab tema sinust palju lugu ja meie sõbraliku seltsimise wastu ei ole tema ka olnud. Mina märkan ja usun temast, temal ei ole meie wastu midagi. - Minu kuningas!"

Karolus tõusis üles. Kuninglikus uhkuses, mehelikus täiuses waatas ta ringi eneste ümber, kui katsuks tema ruumi mõõta enese tundmuste ja õnne suurusele.

Neiu ilusais silmis, tema mohalewal palgel paistis nii magus õnn, et sellest midagi et maksa kirjutada katsuda.

„Karolus, nõnda ei ole ma sind ial näinud, ütles ta. „Nõnda, niisugust meest ei mõista unenägu ette kujutada. Karolus, nõnda tahaksin ma sind ikka näha."

Ta ulatas käed tema kaela ümber ja ta pää wajus tema rinnale. Karolus wõttis tema ellalt wastu. Siis oli wait.

„Sina tahad mind omaks wõtta," ütles wiimaks Karolus kui kurblikult. „Aga minu saatuse pääle ei taha lõbu ei rõõmupäike paista, nagu sinule omane oleks. Raskused ja hädad näitawad minu ees ootamas olema. Tahad sina ka nende wastu kartmata olla?"

„Sinu juures ei ole raskust ei häda, sinu juures on õnn ja lõbu," ütles neiu ja wajus uueste kallima rinna najale.

Sell silmapilgul nägiwad nad kaht ratsanikku metsalahku mööda eneste juurde sõitma. Ja teine nendest ütles:

„Tema on. Lojokad peaksime olema, Dagobert, kui meie nüüd ei tasuksime."

„Minu pärast kõige paremaste, Ottokar."

Ja kohe kargasiwad nad hobuste seljast ja tõmbasiwad mõõgad tupest. „Seda teotust ei wõi jätta," ütles Ottokar metsliku wihaga. Ka niisuguse rüütliliku neiu külge tohid sa puutuda, selle külge, kelle pääle minul kõige suurem õigus on. See on rüütliauu hirmus teotamine. Ka teda tahad sina minu käest ära kiskuda. Sellest ei ole weel küll, et sa minu kaks meest kawala kaubaga ära rööwisid. Tasumist! Dagobert, anna!"

Karolus oli oma mõõga ka wälja tõmmanud. Mõlemad mehed tormasiwad hullupööra wihaga tema pääle. „Tunned sa nüüd, keda sa kord jõkke

wiskasid!" karjus Dagobert ja tahtis oma arust kohe esimese hooga wastalist surmata. See nägi tema tahtmist ja katsus siis nii ruttu kui wõimalik esiti temaga walmis saada. Ja kohe kukkusgi mõõk Dagoberti käest ja ühtlasi langes ka tema käsi wõimetumalt alla. Ühe waenlasega oli Karolusel nüüd lapsemäng walmis saada. Tugewa hoobiga wajutas ta tema mõõga kõrwale, sasis siis päris käega tema rindu pidi kinni ja wiskas tema maha, nõnda nagu oleks ta kinnas. Siis pani ta mõõga otsa tema rinna wastu ja ütles:

„Elaja nägu. Sina oled minu wendade ja õdede pääle rääkimata õnnetust saatnud, oled nendest hulgad hirmsa surmaga ära hukkanud, oled praegu ka mind surmata tahtnud, kas pean sulle elu alles jätma?" Aga pea wiskas ta teda jalaga eemale. „Mine, mõnitus! Katsu, et siit kaod!"

Ta wõttis hobuse käe kõrwale ja saatis Kordelia kodu. Ottokar ja Dagobert, kes tema kallale tunginud, oliwad mõlemad Raudorult. Dagobert, kes enne Lämelas walitsejaks olnud, oli säält tõeste ära läinud, õigem ära lastud, sest Ludinghausen oli oma rahwa kohta Karoluse seadluse ka ikka maksma pannud ja selle seadluse juurde ei wõinud Dagobert sündida. Owerskon Raudorult oli tema oma teenistusesse wõtnud, seda parema meelega, et ta enesel Lämela poole mitmes tükis teadis tegemist olema. Nagu palju teisi rüütli Poegi, nii mõtles ka tema Lämela Kordelia pääle, sest see oli ilu kui ka wooruste poolest kuulus.

Et temal aga Tawana Karoluse wastu Kordelia pärast kahtlust oli, siis oli ta mõnda korda Dagobertiga Lämela lossi ringis luusimas käinud, et ehk seda siit leidma juhtuda, keda tema nii wäga wihkas. Nüüd oligi ta teda leidnud, oma esimese arwamise järele enese õnneks, aga siisgi õnnetuseks.

Tee pääl rääkisiwad Kordelia ja Karolus ära, isale sellest ei kudagi märku anda, et nemad tema saladust Karoluse sugukonna minewiku kohta teawad. Ja nõnda astusiwad nad tema ette ja palusiwad eneste südamete kohta tema isalikku luba ja õnnistust.

Arnulf waatas imestadas nende otsa, aga ütles pea: „Minul ei ole midagi sinu wastu, armas poeg, ja ma ei taha mitte oma tütart sinule keelda, kui näen, et sina oma muudes püüdmistes piiri pead, õnnetust ja wiletsust enese pääle ei tõmba."

Lapsed tänasiwad kõige õnnelikuma südamega. Niisama õnnelikult sõitis Karolus kodu.

Siin ei wõinud ta ennast kauemine keelata, ka emale rääkida, mis tema oma suguseltsi endisest suurusest ja langemisest kuulnud ja et ta ennast oma kasuõe Kordeliaga kihlanud. Ja ema tundis õnne ja uhkust oma pojast, neid tähtsaid uudist temast kuuldes. Ta oli temaga juba kaunis ühemeeleliseks saanud ja tema kaudu ka Ristiusuga kokku leppima hakkanud. Usk enamiste oligi see asi, mille pärast ema südames poja wastu kaua aega wõõrastaw tundmus asus.

VII.

Mis sündis maapäewal? Karolus oli uhketes tundmustes, aga raske südamega sinna läinud. Ja ta oli elust wõetud raskeid wägiwalla tegusi rahwa wastu pääle sada punkti kõrgele kogule ette lugenud, oli näitanud, mis hirmus häda ja nuhtlus usutoojatega selle rahwa pääle langenud, ja siis oli tema asja parandamiseks plaani ette pannud. Ja nemad ei olnud teda keelanud rääkimises. Ühed oliwad tummas wihas, teised tummas imestuses tema pääle wahtinud, teda tema kõrgewiisilises mehises olekus tähele pannud, kui ta rääkis. Oldi jo temast, sellest „orjade ninamehest," nagu teda nimetati, wäga palju kuuldud; nüüd tahtis igaüks teda õige rohkel wiisil ise oma silmaga näha ja oma kõrwaga kuulda, mis ta õige tahab ja mis ta ise õige on. Päälegi oli tähtsamate meeste wahel ära räägitud, et teda rääkimise ajal mitte tülitada. Siis wõida koosolejad kõik tema mõtted, mis ta ütelda tahta, täieste ära kuulda, ja nii saada siis koosolek seda enam tema wastu üleskihutatud ja seda walusamalt talle pääle käima, kui wiimaks tema süüasjad ette saada wõetud.

„Kõrgeauuline koosolek!" lõpetas wiimaks Karolus. „Mõtelgem järele! Tuhanded südamed on hädas lõhkemas, tuhanded ja tuhanded hääled hüüawad raskes ahastuses meie poole, terwe maa õhkab ja nutab werepisarates — nendes werepisarates, mis maaisandate waljuse all õnnetumate ihust

jooksewad. Õigust ei ole rahwale enam kusgil. Loomade wastu näidatakse palju enam kaastundmist ja halastust, kui siin inimeste wastu. Niisugusel wiisil oleme usu teotajad, mitte usu hoidjad ega kaitsjad. Auulised härrad! Meie auu, meie usk, meie Jumal, meie alamate hale hädahääl, ka meie eneste tulewik nõuawad meilt järelejätmata rahwa elukorra kergitamist. Ja seepärast palun ja loodan ma enese ettepanekute kohta läbirääkimist ja nende wastuwõtmist.”

Ja läbirääkimine tuligi. Juhataja ütles: „Koosolejad on kõik kuulnud, mis kõneleja ütles, koosolejad saawad siis ka ise teadma, et kõneleja oma süütõstmistega ja weel enam oma nõudmistega liiale on läinud.”

Üks teine ütles: „Mina olin sellest tulipääst palju kuulnud, aga ma pean tunnistama, et temas enam waimu ja teadust on, kui ma ilma tema kuulmiseta ja nägemiseta ialgi oleks uskuda woinud. Aga üks asi on halb: tema waim on iseäralisel wiisil haige, ja haige waimu mõtted ja rääkimised on null.”

Kolmas ütles: „See on õige, mis praegu kõneleja waimu oleku kohta üteldi. Tema tahab koguni seda nõuda, et meie oma rahwast enam ei pea wõima lüüa, müüa, ei hinna ega süü eest pärisorjaks teha. Pagana lugu, kelle see rahwas siis on kui mitte meie? Kas pole need mitte meie, kes nad enestele oleme wõitnud? Ja niisugust hullu jutlust peame meie siin enestele ette lugeda laskma!”

Neljas ütles, kui kära suuremaks läks: „Mina olen siin hää pää täie maganud, mu pää oli hakatusel wäga soe. Ja ma ei tea mitte, kas ma nägin und, wõi kuulsin ma läbi une kedagi hüüdma, et mina ei tohtida oma orjadele walu anda. Soo, soo, soo. Tehke lõpetust! Kohe tahaksin ma minna ja neile näidata. Weri taga!”

Kui weel selles samas waimus wasturääkimisi tehtud, kui ka Karolus oma mõtete kaitsemiseks weel mitu korda katsunud rääkida, siis ütles juhataja: „See on iseenesest selge, et härra Karoluse ettepanekutega sell wiisil midagi ei wõi teha. Kes wõiks siis weel elada, kudas kord ja kohus maal siis ülewal seista, kui igal ühel oma rahwa üle mitte ei oleks tarwilist woli? Ja kus ilmas on siis meie ajal rahwast, kes ilma õige karistuseta sõnakuulelik ja allaheitlik oleks? Meil ei ole siin aega asjata raiskamiseks. Koosolekul tuleb selles asjas kohe otsus teha.”

Ja otsus tehti kohe. Karoluse ettepanekud lükati tagasi. Need oliwad selle aja wiisi ja waimu järele ka tõeste liiad, päälegi siia maa kohta, kus rahwas pikalise ja waenulise wõitlemise läbi oli alla heidetud ja ikka weel üles tõusta katsus, ning kus sissetulnud wõõraste isandate käes kõik wõimus seisis.

Nüüd keerati nooli teraw ots Karoluse enese poole. Asewalitseja Konrad Preen pani ette, Karolus olla maa rahu, maa kombe ja korra wastu palju eksinud. Kaebdused tema wastu olla rasked.

Tema olla orjasid ja rahwast ülesse kihutanud, olla palju põgenejaid ja kurjategijaid enese juurde wastu wõtnud, sääl warjul hoidnud ja edasi saatnud, ja mitte neid wälja andnud, kui omanikud ehk seadus neid taga otsinud. Tema mõis ja wald olla põgenejate ja kurjategijate pesaks saanud. Sell wiisil ei wõida maa mitte elada, ei keegi õige inimene elu pääle julge olla. Asja loo järele olla Karolus oma aadeliku auu ja mõisa pidamise õiguse kaotanud. See auu ja see õigus olla temale siin ka ainult selle pääle antud, et tema oma seisuse auu ja kasude wastu midagi ei pidada tegema. Aga praegu olla tema just siingi näidanud, et kõik tema püüdmine ja tegemine oma seisuse kasude wastu käia. Mis ütelda selles asjas koosolek?

Koosolek ütles: See asi ongi kindel. Tema on mõisapidamise õiguse ja aadelimehe auu juba kaotanud, sest ta on meelega kõik need tingimised rikkunud, mis pääle temale need kallid õigused anti. Ta ei tohi maapäewa koosolekust enam osa wõtta. Minema temaga.

„Aga wõib olla, et tema ehk tahab kahetseda, armu paluda ja nüüd uueste sõnakuulelikult maa seaduste alla heita. Seepärast tuleks temale minu arust homseni mõtlemise aega anda. Home wõiks teda selles asjas weel kuulda."

Nõnda rääkis koosoleku juhataja. See wõeti wastu ja siis wiidi Karolus koosolekult ära. Walu ja waimutuli põlesiwad tema silmis, aga siisgi

astus tema päält näha külmal, uhkel sammul koosolejate ridadest läbi wälja.

See oli lühike otsus, mis Karolusel nüüd teha tuli, aga siisgi oli ta raske, wäga raske. Ta teadis, mis tähtsast sugust tema sündinud, ja nüüd pidi tema oma enese walimise teel jälle tagasi nii alla astuma. Ta teadis ka, et see nii ingliilus ja taewakallis neiu, keda tema nii palawalt armastas, siis temast tingimata peab jääma, kui temalt ta nüüdine seisuseauu ja wara on kadunud. Juba tema enese südametunnistuse otsus oli nõnda, et ta siis selle neiu pääle enam mõtelda ei tohi. Ja kui wäga raskeks arwas ta selle hoobi kallile neiule enesele olewat! Ta uskus, et selle neiu südames armuleek tema wastu ei kustu, et Kordelia walus ja mures teda saab leinama. Ja missuguse südamega pidi tema seda teadma, seda kannatama! Ta higistas selle pääle mõteldes.

„Oh, mis hirmus saatus!" õhkas ta. „Mis pean ma tegema? Minu isamaa, minu õnnetu sugurahwas — pean mina neid ära salgama, neid lahti lõhkuma oma südame küllest, seepärast, et nende rusujate seas auus ja kuulsuses elada, nende hulgas õnne ja lõbu maitseda wõida — ja seepärast, et seda kallist neidu mitte kaotada, teda mitte walusse leinama jätta?... Ei, ei!" raputas ta oma pääd ja higipisarad langesiwad tema otsalt. „Ei. Sinule tahan mina truuiks jääda, minu kallis isamaa, minu waene rahwas! Ja kui mina alandatatud põlwes sinu hääks küll ka midagi ei peaks

teha jõudma, ometi tahan siis sinu juures leinada, sinu walust walu tunda, sinuga seltsis õnnetu olla. Minu wanemate waimud, olge minuga! Kinnitage mind, et mina ka alanduses ja põlgduses wõiksin õigusele abiks, wendadele ja õdedele toeks olla, kadunud kallist wabadusest neile üht sädemekestgi õhkumisel hoida. Warpo, minu wanemate kuninglik esiwanem, sinu õnnetu lapselaps wõitleb rasket wõitlemist, ole minuga!"...

Tema kasuisa Arnulf tuli sisse. Ta leidis iseenesega heitleja kasupoja nõretawais higipisarates. Ta tuli, et teda trööstida, weel enam, et temale nõuu anda, mitte ennast õnnetumaks teha. Ja ta rääkis temaga selle pärast. Ta seletas temale sedasama, mis ta temale juba mitu korda seletanud, et üks ega ka kaks ei jõuda ilma ümber muuta ja et meie pidada oma meelt selle järele hoidma, kudas ilma ja aja olek tarwitab. Muidu saada meie aja woolu ees ära purusstatud.

„Ei!" ütles Karolus kui tigedusega. Mina peaksin õigusele ja tõele seepärast selja pöörama, et ilm, et teised selle õiguse ja tõe wastu on? Alatu mõte."

„Aga mõtle, et sa sell wiisil enese põlgduse ja waesuse sisse lükkad, ka minule, oma kasuisale, palju muret walmistad ning ka minu armsa lapse Kordelia surmani õnnetumaks teed."

Karolus õhkas raskeste. „Õnnetumaks tema — surmani... see'p see hirmus lugu on. See lõhub mu südame..."

Ta pigistas näo kätesse. „Aga siisgi," rääkis ta edasi, „ma ei wõi. Oma südametunnistust needmise alla heita, oma waesest sugurahwast ei midagi hoolida tahta, — ei, seda ei wõi sina, ei saa ka Kordelia minult nõudma. — — Kordelia — Kordelia! Unustagu tema mind ja leidgu — leidgu oma südamele teine… Kasuisa — luba mind üksinda jääda... Ära räägi enam neist asjust…" Ta keeras enese temast ära, astus waluga eemale.

Kasuisa katsus weel rääkida, aga tema ei kostnud enam. Arnulf läks ära.

Teisel päewal toodi Karolus maapäewa ette tagasi. Toodi? Jah. Ta oli eilsest saadik wahi all olnud. Kõik silmad waatasiwad tema pääle, kui ta oma wastaste ridadest läbi koosoleku ette otsa astus. Ta näitas näost kahwatanud olema, sest ta ei olnud minewal ööl silma kinni saanud. Aga ta käik oli kindel, tema olek julge ja mehine. Otse nagu kuninglikult seisis tema suure kogu ette. Wõitmata waimutuli, wõitmata wahwus leekis tema silmades kui ta rääkis:

„Härrad! Teie olete eila minule mõtlemise aega andnud ja seega wististe lootnud, et mina oma parema tundmise, oma südametunnistuse ja oma armastuse, tõe ja õiguse meie waese rahwa wastu teile ära müüksin teie lahkuse eest. Ei! Mina põlgan niisugust kaupa. Mina ei kahetse midagi, mina ei tõota midagi, mina ei palu midagi."

Kõik oli wait. Kõikide pääle oliwad need sõnad nagu elektri löök mõjunud.

Karolus waatas korra üle kogu ja astus siis minema. Ta arwas, et ta nendest nüüd waba on ja minna wõib.

„Pidage!" keelas juhataja. „Teie ütlete, et teie tahate maale ja seadustele wastu panejaks jääda. Teie olete rahwast ülesse kihutanud ja olete kõrgele kogule julgenud mõista anda, et ikka seda tahate teha. Maa seisused ei wõi teid siis enam wabaks lasta. Teie olete wang."

Ja kõik seisused*) tõstsiwad oma hääle ja ütlesiwad:

„Tema on wang."

Ja weel otsustati, et Karoluse mõis Tawana Daani kroonule langeda ja asewalitseja Preeni woli alla jääda. Siis andis juhataja käsu, Karolust ära wiia.

Aga tema ütles weel: „Mina ei kahetse siisgi mitte. Rahwa üleskihutajaks, mässajaks peate teie mind. Mina wõin Jumala ees tunnistada, ma ei ole ühtegi inimest misgisugusele pahale teole kihutanud. Aga teie mässate inimeseõiguse ja Jumala tahtmise wastu. Igaweste ei wõi niisugune hirmus mässamine wõimul seista. Üks-

*) Seisusteks arwati sell ajal 1. rüütlid ja kõik aadeliseisuse liikmed 2. waimulikud mehed ja 3. linnade kodanikud. Kõikide nende seisuste saadikud wõtsiwad ka maapäewast siis weel osa. Talurahwast arwati orjadeks ja isandate omaduseks, mitte seisuseks, ja ei wõinud tema siis ka maapäewale ega maa asjade ajamiseks puutuda.

kord saab õigus tõusma ja teie tegude wanne ja needmine teile osaks jääma."

Hirmus kisa ja trampimine tõusis; selle all wiidi Karolus ära. Ei antud temale enam sammu wabadust. Kohe pandi ta wangi.

Raske oli see hoop Kordelia südamele, raske see langemine ja alandamine, mis tema kallimale osaks saanud. Aga neiu palaw süda ei tahtnud siisgi teda jätta, ei wõinud jätta. Leinas ja mures palus ta oma isa ees, et see kõige oma jõuu ja waraga Karoluse wabaks saamist katsuks korda saata. Asewalitseja Preeni ja piiskopp Olaus’e juures käis ta ärdate palwetega ja lunastuse hinna pakkumisega, et Karoluse wangipõli saaks lõpetatud ehk ometi kergitatudgi. Ja wiimaks läks ta isaga koguni ka Liiwimaa ordomeistri Monheimi*) juurde, kes Karolusele wasalli auu ja mõisa kinkinud, et temalt abi paluda.

Ja nõnda läks palju päewi mööda. Karolus oli juba üle poole aasta wangis olnud, alles siis oliwad Arnulf von Ludinghausen ja tema tütar osalt lunastuse hinna maksmise, osalt ordumeistri eestkostmise waral nii kaugele saanud, et Karolus wabaks lasti.

See oli Kordeliale kallis päew, magus rõõm, jälle seda näha saada, kes tema kõrgem paleus, tema hinge ülem iha. Küll oli see tema paleus

*) Eberhard von Monheim oli aastast 1328 kuni 1340 Liiwimaal ordomeister ja Olaus 1326 kuni 1355 Tallinna piiskopp.

nüüd maha surutud ja kehwaks tehtud, ilma kõigest warast, ilma wõimust ja auust, aga Kordelia südamele ei olnud ta mitte alamaks ei wähemaks saanud. Ta oli temale seesama päike, mis ennegi.

Ludinghausen tahtis Karolust nüüd jälle oma juurde elama wõtta, nagu see aastate eest enne olnud. Ta tahtis seda juba seepärast, et siis kasupoeg tema silma all oleks, sest osalt tema wastutamise pääle oli ta wabaks lastud. Aga Karolus ei läinud tema juurde. Ta läks oma ema juurde selle priikoha pääle, mis Arnulf temale andnud, kui ta tema käest ta poja ära wõttis. Siin tahtis tema wagusalt elada ja järele mõtelda, mis ehk weel wõimalik teha oleks. Siin elades oli tema ka Kordeliast eemal, kellega tema nüüd ühes majas elada ei tahtnud. Nii waene, alatu mees, nagu ta nüüd oli, ei wõida ta Kordelia pääle enam mõtelda, ütles ta; seepärast saada ühes seltsis elamine mõlemate südamele ainult suuremaks koormaks olema, ja seepärast ei tahta tema Lämelasse jääda. Ometi ei jäänud ta siit päris wõõraks. Seda ei lubanud juba kasuisa. Sest Kordeliale näitas ilm ilma Karoluseta tume öö olema ja seda ei wõinud isa süda oma ainsa lapse kohta kannatada. Seepärast oli Karolust sagedaste Lämelas näha, ja tema igakordne käik tõi kurwa neiu südamesse uut elu.

See neiu oli üks nende seast, kellede armastus on kui tuleleek õlis, mida üksgi weewoog ei kustuta. Ta ei tahtnud midagi küsida sellest, et

Karolus nüüd waene, põlatud mees oli, päälegi kõige maa wõimumeeste wiha ja waritsemise all, kes teda iga päew uueste wõisiwad pimedasse wangikeldrisse wiia. Oli jo sell ajal kõik wägi ja wõimus nende isandate käes. Wiisiwad nad mõni aasta hiljem (1342) asewalitseja Konrad Preen'igi Paidesse wangi; mis siis weel Karolusest arwata.

Kordelia teadis, nägi, et asjalugu nõnda oli, aga tema armutuld see ei wähendanud. Küll ei tunginud ta oma armastusega nüüd altari ette astuma, mida isa ja Karolus ka ei lubanud. Aga oma neiuliku armastusega tahtis ta ikka teda armastada, neiuliku südamega ikka tema oma olla. Ja nii kurb kui ta wahel üksina oli, nii üliõnnelik ja rõõmus oli ta siis, kui ta jälle wõis Karoluse kaunisse palgesse waadata, oma kätt tema käes tunda.

VI.

Ühel päewal ütles Arnulf Karolusele: „Kui kaua tahad sina iseennast kiusata, armas laps? Sa ei wõi ometi midagi korda saata, mis sina püüad. Muud kui enesele walmistad õnnetust. Seeparast wõta teine meel, tõota neile truudust ja rahu, ja sina saad oma waranduse ja auu jälle tagasi. Siis wõiksiwad ka Kordelia kurwad päewad lõppeda.”

„Ei, kallis kasuisa, ennem wõin ma surra kui seda teha," ütles teine kindlaste wastu. „Auu ja wara wõiksin mina ka õigemal teel saada. Mi-

nul on iga päew tee lahti, kas Liiwimaa ordo teenistusesse astuda, wõi sedasama Poola ehk Leedu kuninga wõi mõne muu würsti juures teha. Waenusi ja sõdasid on neil kõigil ühtepuhku ja minu käsi on tugew küll, niisuguses teenistuses enesele auu ja wara teenima. Aga mina ei taha seda weel. Mina tahan weel katsuda oma õnnetuma isamaa ja rahwa eest rahulikul teel teha, mis wõin. Ning kui kõik rahumõttelised katsed asjatumaks peaksiwad jääma, siis tahan mina küll siit lahkuda ja mujal katsuda ja näidata, mis mina wõin. Aga oma rahwast ja isamaad ei wõi mina ial unustada; ükskord saan mina, kui Jumal laseb, jälle tulema ja ikka midagi siin teha wõima."

Ta rääkis need sõnad ägedal meelel. Kordelia, kes tema kõrwal istus, tundis palawat oma põskedesse tõusma. Häbelikul ja surutud häälel ütles ta: „Mine, Karolus! Tõuse ruttu wägewaks — ja tule jälle..."

Ja Karolus läks. Aga mitte ei läinnd ta weel „wägewaks" saama, ta läks Liiwimaale ordomeistri Monheimi ja pääpiiskopi Friedrichi ette, et neile Eestimaa talurahwa häda ette panna ja neilt abi paluda. Ilma takistusteta sai ta Monheimi ette, sest ta oli ordole kord hääd teinud ja seeläbi siin hää nime all tuntud. Aga tulu ei tulnud sellest ettesaamisest midagi. Ordomeister seletas, tema mõju ei ulatada mitte Eestimaale, sest see ei olla ordo maa. Nii ei olla temal Ees-timaa asjade kohta misgisugust woli.

„Teie seisate Eestimaa rüütlikoguga ühenduses," ütles Karolus, „ja wõite sellele tarwilikuid ettepanekuid teha. Mõnes muus asjas olete seda teinud ja nemad on teid kuulnud."

„Need muud asjad oliwad niisugused,” andis ordomeister kostuseks, „et nad mitte ei puutunud säälsete rüütlite ja wasallide omaduse õigustesse, nagu ise saate teadma. Siin on teine lugu. Aga maa ja rahwas on nende oma, sääl ei maksa minu ei ordowalitsuse sõna midagi."

Karolus lahkus tema eest kurwal meelel, Ta nägi, et Monheim ei tahtnudgi teda kuulda. Koguni ilma wõimuta ei olnud ta mitte. Oli ka Karolus tulles küllalt tähele pannud, et ordo enese riigis, Liiwimaal, talurahwa lugu mitte palju parem ei olnud kui Eestimaal. Kui oma rahwaga nõnda, mis siis weel teistest küsida.

Enam oli Karolus pääpiiskopist Friedrich’ist lootnud. Piiskoppide rahwal oli ikka lahkem elu ja praegusest pääpiiskopist oli Karolus enam hääd kui halba kuulnud. Pääpiiskopil oli maa korra kohta ka kaunist woli. Ka wõis tema, kui ta oma sõna ei tahetud kuulda, paawsti juures kaebdust tõsta, ja siis oli kaebealusel warssi kirikuwanne kaelas, kui ta hääd ei kuulnud.

Aga Karolus ei leidnud pääpiiskoppi kodust. See ei elanud enam siin, waid Avignoni linnas paawsti juures Italias. Ordo pidas temaga ja kirikuga hirmust waenu ja enamiste selle pärast oligi Friedrich paawsti juurde läinud, kiriku wõi-

must ordo wastu kaitsema ja wiimse pääle kaebama. Piiskopi lossi ja maade ülem walitseja wõttis Karoluse kaebtuse küll wastu, aga ei wõinud nende kohta muud ütelda, kui et ta nad Italiasse pääpiiskopi kätte saata ja paawsti ette panna soowida. Mis ehk kas sellest midagi tulla, ei wõida tema ütelda. Paawst olla Liiwi ordole eneselegi mitmesuguseid käskusid andnud, aga wäga wähe wõtta ordo neid käskusid kuulda. Ordorüütlite süda ja hing olla niisamuti rauasse ja terasesse kaetud, nagu nende keha.

Nagu näeme, ei leidnud wäsimata eestpaluja ka pääpiiskopi lossist suuremat lootust. Mis pidi ta nüüd tegema? Kas koju tagasi minema? Ei. Ta läks Leedumaale, et kuningat Gedimini ligemalt tundma saada ja waadata, kas tema juures midagi ei wõiks pääle hakata ehk wiimaks tema nõuul asjaga eemale saada. See oli seesama pagana kuningas Gedimin, kelle wastu Karolus waremalt Tarwastu rajades wõidelnud. Nüüd ei olnud ta mitte pahem kristlane kui enne, aga wõis siisgi sõbralikul mõttel selle pagana mehe juurde minna.

Sell korral oli Leedu rahwal raske aeg. Palju würstisid ja krahwisid oliwad suure wäega Leedu rajadesse tulnud nõndanimetatud „paganajahti" pidama, nagu neid sell ajal tihti peeti. Et kuningas Gedimin hulga meestega kodust kaugemal oli, siis tungisiwad „jahilised" nagu torm üle maa edasi. Kaitseta rahwas ei wõinud esiti palju muud kui katsus eest põgeneda. Pillene kindlusesse oli

nelituhat hinge warjule põgenenud, see on meeste, naeste ja lastega kokku nii palju. Sakslased tungisiwad kange wõitlusega kindluse pääle, aga weel wahwamalt wõitlesiwad Leedu mehed kindluse seest. Tormilik wõitlemine wältas mitu päewa, kindluse wallikraawid aeti täis, lõhkumise masinad weeti ligi. siit ja säält tungiti walli pääle, aga ikka löödi pääletungijad tagasi. Wiimaks tuli üks Saksa rüütel selle mõtte pääle, nooliwarbasid kangeste põlewa ollusega määrida ja siis põlema süüdatult kindluse walli sisse lasta. Ja põlewad noolid tungisiwad suures hulgas puust walli sisse ja süütasiwad selle põlema. Kui kindluses olejad nägiwad, et nad nüüd enam kaua wastu panna ei jõua, siis ladusiwad nad oma ülema, würst Margeri, lubaga suure puu ladu ülesse, süütasiwad põlema ja kandsiwad esiti kõik oma waranduse tulesse. Siis tapsiwad mehed oma naesed, isad oma lapsed, ja need igaüks andsiwad endid ise surmawa terase ette, ja surmajad heitsiwad oma armsate surnukehad wägewasse tuleleegisse wihaseks saanud jumalatele ohwriks. Siis astusiwad järele jäänud mehed, kes seda hirmsamat ohwritööd oma armsate kallal teha suutnud, nad astusiwad paari kaupa tuleleegisse, pistsiwad wastastiku teineteisele oda rinda ja langesiwad ilma kaebehääleta lõõmawa leegi sisse maha. Weel mõned mehed hoidsiwad oma kaela ühe wana preestrinna ette, kes nende wägilasehinged maintsest wangist wabastas ja siis ka iseennast kangesse tuleleegisse kukutas. Würst

Marger oli nii mehine olnud, et tema kõik seda hirmust surmatööd hakust lõpuni pisarata silmil oli päält waatanud. Kui kõik mööda, siis andis ta oma naesele wiimast korda suud, pistis tema läbi ning ennast tema surnukeha üle kumardades surmas siis ka iseenese. Mõningad waenlastest oliwad seda ühest kohast walli päält, kus weel tuld ei olnud, päält näha wõinud. Kui Sakslased wiimaks kõik kindlusesse tungisiwad ja nägiwad, mis sündinud, täitis see paganate sarnastamata wahwuse tegu ometi nende südant imestusega ja kohutusega. Aga kindluse põletasiwad nad siisgi maani maha ja wägilaste tuha puhus tuul laiali. See lugu, kui kõige kõrgem inimliku suuremeele tegu, sündis aastal 1336. Kindlust, kus ta sündis, nimetawad ajalookirjanikud ka Pilleyne, Pullene, Puhnien, Plonjan. Niisugust suurt tegu nähes ei julgenud Sakslased seekord enam sügawamasse maa sisse tungida, päälegi kuna nendest palju mehi oli langenud ja palju haawatud. Ilma saagita ja suure kahjuga keerasiwad nad seekord tagasi.

Sell ajal saigi Karolus Leedosse. Praegu kuuldud paganate suur tegu liigutas tema südant wägewaste. Peaaegu tahtis temas kristlaste usu ja Jumala kohta kahtlus tõusta.

Kui ta Gediminile oma mõtet awaldanud ja see teda oma teenistusse wastu wõtnud, ei wõinud tema süda muidu rahu saada, kui et ta Pillene kindluse waremetele läks. Pühaliku auukartusega waatas ta seda kohta, meelde tuli talle siin see

endine Eesti kindlus, kus tema würstlik wanaisa langenud ja kus selle naene oma pojakest tappa tahtnud. Imestuse wärin wapustas tema tugewat keha. Ja iseäralik palwe tõusis tema südamest; ta õhkas: „Suur, wägew waim, kes sina wististe pead olemas olema ka paganate Jumalaks, kinnita ja wahwusta ka minu rahwast. Niisugune suurmeel, niisugune kõrge wahwus, nagu siin ilmsiks saanud, wõib ainult jumalikust meelest ja Jumalast tõusta. Hoia niisugust suurtmeelt ja wahwust igale rahwale, aga walgusta ka iga rahwast sinu tõtt ära tundma. Sinu kalli usu ristinime kandjad tahawad ka seda rahwast enese orjaks ja wangiks teha; see ei wõi Sinu ees õige olla. Kaitse ja kinnita siis seda rahwast, hoia teda tema wahwuses, hoia teda langemise eest!"

Ja Leedolased ei näinud rahupäiwi. Kord tungisiwad Preisimaalt, kord Liiwimaalt raudriide mehed neile pääle ja ei tahtnud ühtegi armu ei halastust tunda. Gedimin pidi ühtepuhku waenu wäljal seisma, kord ühel kord teisel pool waenlasele wastu panema. Nii oli ka Karolusel siin tööd küll. Ja pea nähti tema osawust ja tugewust ja Gedimin usaldas teda palju üle. Aga ainult üheks aastaks jäi tema siia. Gedimin sai 1337 aastal Baiernburgi kindluse ees Sakslaste wastu sõdides surma, tema truuid alamad põletasiwad tema surnukeha Suintorohas leina ja kaebelaulude all pühas tuleleegis ära ja tema kaks poega, Olgerd ja Kynstutt, hakkasiwad riigi üle walitsema. Needgi mehed

100

oliwad wahwad ja tugewad, aga waenlased tikkusiwad nüüd, kus kardetud Gedimin langenud, weel walusamalt nende pääle. Nii oli neil weel enam oma riigi kaitsemisega tegemist, teiste hädaliste aitamisest ei mõtetgi. Karolus, kes siin mitte oma enesele auu ja wara otsimise pärast ei teeninud, ei mõelnud siis ka enam Gedimini poegade teenistusesse jääda. Ka mõned pagana usu kombed oliwad temale siin wäga wastu meelt, niisamuti ka halastamata waljus sõjawangide wastu. Ta keeras siis kodumaa poole tagasi. Igatsused põlesiwad ka sinna poole. Sest saadik, kui ta säält ära tulnud, ei olnud ta midagi kuulnud, kudas asjad sääl seisawad. Ja ometi sundis tema süda teda sääl olema oma wendade juures, nende häda nägema, nende kurwastust kaasa tundma. Ja Kordelia — ka sellest ei teadnud ta midagi.

Ta läks Riia kaudu. Sääl tahtis ta järele kuulatada, kas ehk pääpiiskopp ei hakka Italiast kodu tulema ehk kas wahest tema palweasjade kohta midagi juba kuulda ei ole? Kummagis asjas ei kuulnud tema hääd. Pääpiiskopp üteldi ilma koju keeramise mõtteta ikka Italias elama, ka haiglane olema. Tema palweasjus ei wõinudgi selle ühe aasta wältusel midagi sündinud olla.

Kui ta nende teadustega säält tulema oli hakanud, astus korraga salk mehi temale ümber, ta wõeti wangi. Tugewate müüride taha, kitsasse tumedasse ruumikesesse anti talle ase. Kes tema wangiwõtjad nimelt oliwad ehk mispärast ta wangi

101

wõeti, ei teadnud ta. Ainult arwata wõis ta seda, kuni pärast poole ehk ka kuulis.

Sell ajal walwasiwad raudriide mehed hoolega selle wastu, et kaebduste kandjad rahwa seast pääpiiskopi ega ka ordomeistri ette ei saaksiwad. Kellest walwajad seda märkasiwad, seda ei lastud enam edasi. Ta saadeti, kui muidu hääks meheks arwati, koju poole tagasi, ehk heideti wangi. Pääle selle walwas ordo walitsus ka selle wastu, et kaebduste kandjad kirikliku wõimu ega Riia linna poolt wäljamaale ei pääseks minema paawsti ega keisri ette. Teedegi pääl hoiti wahtisid wäljas, ja mitte ainult maal, waid kahtlamastel aegadel ka merel. Tõeste oliwad Karoluse wangiwõtjad niisuguste walwajate hulgast. Ja wõib olla, et teda ehk ka tunti, kes tema nimelt oli. Ehk teati, et tema koguni paganate seas kaasa wõidelnud ja et tema see Karolus oli, kes Eestimaa seisustele kord tuska teinud.

IX.

Nädalad läksiwad nädalate, kuud kuude järele, Karolust ei kutsutud korda kuhugile ettegi, et temale ta süüdi teada anda. Talle ei üteldud ühtegi sõna, ta ei näinud ühtegi muud hinge kui söögi-toojat ja uksehoidjat.

Ja igaweseks ajaks muutus talle siin ta elu. Tema ihu kuiwas ära ta kontide pääl, rammu kadus tema kehast, iga päew põles tema süda walus ja piinas, pääle nelisada päewa oli ta juba lugenud, mis ta siin mööda saatnud. Pääsemise

102

lootust ei näitnud enam olema. Kaua ei wõinud tema nii surmawas õhus, nii tumedas keldrikambris ometi mitte elada. Hirmus mõte — niisuguste suurte tahtmistega nõnda ja nii noorelt surra — siia ....

Ta katsus ja mõtles, kas kudagi ei saaks müüri alla auku teha. Aga millega? Seinad kui ka põrand oliwad raudkiwist tehtud ja nii tugewad, et inimene palja käega nende kallal enam midagi ei wõinud kui kõige nõrgem putukas. Aken lae all oli ainult rusika augu suurune, sellelgi jämedatest traatidest raudwõre ees. Misgisugust muud abinõuu ka ei olnud kui küüned sõrmedega. Hirmus elu!

Ühel päewal toodi talle seltsiline. See oli üks wana hall mees, aga silmist õõgas tal siisgi weel elu ja tuli. Wist ei olnud mujal temale ruumi kui siin Karoluse juures.

,,Mispärast sind siia tuuakse?" küsis Karolus.

„Tahtsin pääpiiskopi ette saada, et temale teada anda, mis rahwaga maal tehakse," ütles wanamees. „Sind ometi ei ole tarwis karta; sest wang pead sa ikka olema. Kawal salakuulaja ei wõi nii ära lõpnud olla nagu sina."

„Jah, mind wõid usaldada, isakene," ütles Karolus. „Ka minul on umbes seesama süü, mis sa enesest ütled. Kust poolt sa tulid?"

„Mina olen kaugelt Soontaga *) maalt, ühe

*) Praegune Pärnu maakond.

103

härra Daaleni endine pärisori. Hale on meil rahwa elu. Kas ehk tead, mis nad siin meiega teewad?"

„Meie peame wististe siia surema. Sinu omaksed, isakene, ei saa sinu palget wist enam näha saama."

Wanamees ohkas. „Omaksid ei ole minul, nendest sain ammu lahutatud. Aga tagasi tahaksin siisgi. Oleks ma ometi pääpiiskopi ette saanud! Temast räägiti meie pool, et tema ehk ikka aidata wõida."

„Kas tema nüüd kodus olla?"

„Ei ma tea. Ei saanud weel tema majasse."

„Sina ütlesid, et sind omaksist ammu olla ära lahutatud," rääkis Karolus. „Said siis wist ära müüdud?"

„Müüdud wõi kingitud, mina seda ei tea. Aga lahutatud sain ma nendest, ära toodud kaugele. Mu waene naene! Mu kallis laps Kahrokene!"

Wiimse sõna juures käis kohutus Karolusest läbi. „Kahro oli sinu lapse nimi? küsis ta rutuga. „Kuhu jäi sinu laps sinust maha?"

„See oli kaugel, Eestimaal, Ludinghauseni lossis Lämelas."

„Issand Jumal.'" karjatas Karolus. „Minu isa elab! — Isa — mina olen sinu poeg Kahro."

Ta langes wanamehele kaela.

„Ei, laps, sina eksid," ütles see, „minu Kahro on ammu surnud."

„Ei, ta elab! Ta on sinu kaelas! Usu! Kuule, ma tean ka sinu nime — Oglas, minu

104

kallis isa! Ja minu armas ema — Saale on tema nimi! Nüüd sa usud!"

Wanakese silmas läikis kui tuleõõg. Nagu äraseletatud õndsal pilgul waatas ta seltsilise otsa ja wärisewad huuled liikusiwad wäsinud, surutud häälel:

„Kahro! Minu poeg!"

Siis pigistas ta tema enese kaissu. „Kas sinu ema ka elab?"

„Jah, ta elab. Ta elas ja oli terwe, kui ma paari aasta eest säält ära tulin."

„Jumalatele kiitus!" hüüdis wanakene rõõmu silmapisaretega. „Nemad ei ole ometi minu last jõudnud eneste meeleliseks kaswatada!"

Nüüd rääkis poeg isale pikemalt, kuda tema Arnulfi juures üles kaswatatud, kuda tema mõisnikuks ja jälle lihtmeheks saanud, kuda Leedu rahwa seas sõdinud ja wiimaks siia wangi langenud.

Ja isa jutustas pojale, kuda tema Soontaga maal härra Daaleni juures orjaks olnud ja wiimaks enesele wabaduse lunastada jõudnud. Rahwa raskest elust sunnitud tulnud tema nüüd siia õnnetumatele abi paluma, aga langenud wangi ja leidnud siit oma poja. Et Arnulf Lämelas Oglase ja Daalen Liiwimaal tema poja ja naese surnuks tunnistanud, nagu mõlemad nüüd üksteisele ka jutustasiwad, seda arwasiwad nad kas üksi Daaleni ehk ka tema naese wenna Arnulfi kawaluse tükkis. Wististe tahtsiwad nemad, arwasiwad wangid, sel wiisil isa igatsust naese ja poja järele

105

ning nende igatsust tema järele ära lämmatada, et siis põgenemist üksteiste juurde karta ei oleks.

Ja hiljem rääkis poeg ka seda, mis tema eneste endisest kuulsast sugust Arnulfi tütre Kordelia suust kuulnud ja kudas tema ja selle neiu südame lugu wastastiku olnud.

Oglase süda oli täis imestust kõik seda kuuldes, aga ta oli ka õnnelik. Ja õnnelik oli ta Karolus. Mõlemad oliwad õnnetumalt wangi langenud, aga mõlemad oliwad siin selle kallima leidnud, mis mõlemile enne surnud oli. Nii oli raske wangipõli selle leidmise läbi mõlemile kergemaks ja õnnelikumaks saanud. Karoluse soontesse tõusis uut elujõudu, uut lootustgi. Kahekesi oleks kui kergem olnud, päewad nagu ennemalt mööda läinud. Siisgi, siisgi — oh kui palaw igatsus põles mõlemate rinnas, siit ära pääseda ja ühes seltsis kaugele Eesti rajale kalli naese, kalli ema ja armukese juurde jõuda! Aga — kui ilma lootuseta oli see palaw, magus igatsus! Ei olnud pääsemist loota ei näha. Surm üksi näitas nende lootus olema. Üksgi hing nende armastajatest ega tutwatest ei wõinud ka unesgi teada, kus nemad kumbgi on, ehk kas weel elawate wõi juba surnute seas. Midagi teatust ei wõinud nemad kudagi wälja ka saata. Uueste hakkas Karoluse rammu kahanema. Wahel tundis ta, kui läheks tema süda waluga lõhki ja nii hirmus torm mässas tema hinges, et ta kõik ilma oleks tahtnud puruks lüüa.

Kui kord jälle tema rinnas nii kange torm

106

mässas, wõis ta kuulda, et ka wäljas looduses tormi mäss tõusmas oli. Maa wärises ja tümises nende all, äike paukus eemal wägewaste, wälgu walgus wilkus pisikesest akna augukesest sisse, torm tuhises wastu seina. See oli ühel ööl suwe lõpul.

Karolus ja Oglas oliwad õlesasi pääl, mis neile woodiks oli, maas ja esimene neist wõrdles mõttes oma südame lugu praeguse looduse mässuga. Wäline mäss läheb mööda, mõtles ta, ja siis tuleb ilus, rõõmus homik. Peaks ometi minu hingemässude järele kord ka waikne ilus ilm tulema. Peaksime meie weel näha saama Jumala kallist päikese walgust, tema puhast elustawat õhku looduses!

Siis sündis hirmus pikse raksatus. Ja wangid nägiwad, kui oleks nende kitsas ruumikene piksetuld täis löönud. Ja maa wärises, kui peaks wangikoda kokku langema. Ühtlasi kukkusiwad mõned kiwid ülewalt seina seest kolinal alla. Üks neist oli Oglase käe pääle langenud.

Karolus tundis ennast wälgust uimaseks löödud olewat. Aga pea oli ta toibunud. Ta katsus enese kõrwale ja leidis isa eluta olema. Ta liigutas, hüüdis teda, ei olnud elu märgata.

„Tema waew on lõpetatud!" ütles poeg. „Issand, wõta tema hing oma rõõmule!"

Aga ei läinud kaua, kui ta isa juures hingamist kuulis. Ta oli pikse löögist ainult uimastusesse jäänud ja nüüd ärkanud.

„Aita mind, poeg," ütles ta nõrgalt. „Ei saa kätt wälja."

107

Poeg katsus ja leidis suure kiwi isa käe pääl. Ta lükkas selle ära. Isa istus üles, ütles enese wäga uimase olema.

Wäljas paukusiwad ikka pikse löögid ja wälgud walgustasiwad wangikoda. Karolus nägi nende walgusel, et mitu kiwi akna augu kõrwalt oliwad maha langenud ja et sääl ülewel pääle selle ka suur pragu müüri sees oli. Tähtjas mõte käis tema pääst läbi.

Ta tõstis maha langenud kiwid seina äärde üksteiste pääle, astus nende otsa ja katsus. Akna kõrwal müüri sees oli suur pragu ja mõned kiwid ka lahti põrutatud. Ruttu kiskus ta müüri prao sest kiwi killu, tonksis ja nühkis sellega lupja, mis weel põrutatud kiwa kinni pidas, ja pia wõis ta üht kiwi teise järele müürist maha tõmmata. Wärske, puhas õhk tungis talle müüri prao seest wastu. Oh kui elustaw, kui magus oli see Jumala õhk! Karolus oleks rõõmu pärast peaaegu karjunud. Ta wärises õnnelikus lootuses.

„Isa! Jumal on meid pikse löögiga päästa tahtnud!" ütles ta kui uues elus.

„Aga ära kiwa kukkuda lase. Kolisemine wõiks kuuldud saada. Lase ma aitan wastu wõtta."

Ta katsus kiwi maha tõsta. „Ah, ei lähe hästi," ütles ta. „Esimene kiwi on teise käe muist sõrmi puruks löönud. Näh, üsna puruks."

Aga sellest ei tundnud töö takistust. Karoluse kätesse tuli õnne lootusega hiiglajõud. Tugewad kiwid käisiwad üksteise järele müürist lahti ja maha.

108

Kellele ta ial käe nurga külge sai, see pidi tema wägewa wapustamise all katkema, kuigi kõue kärakas teda lahti põrutanud ei olnud.

Wäljas huugas ikka tormilik tuul. Juba hakkas ta müürilõhkujale läbi prao ka näkku käima. „Õnn," ütles see, „et tuul tugew on. Peaks ta mitte waikima!"

Weel mõned wapustused, weel mõned kiwid, ja juba oli elutee wabakssaamiseks walmis. Poeg ronis enne läbi, siis tõmbas ta isa järele.

Weel oli wäljas pime, weel huugas tuul. Põgenejad ei wiiwitanud enam. Nagu waimukujud liikusiwad nad läbi pimeduse edasi.

Kui koit tärkas, oliwad nemad juba metsas. Ja pilwe lahkus taewast, sadu läks üle, loodus sai waikseks.

Taewas ei ole wist magusamat õnne tuntud kui seda meie põgenejad maa pääl tundsiwad. Pääsenud oliwad nad pimedast, niiskest, läpastawast surmaaugust. Terwe, puhas õhk, armas päikese walgus piirdus nende ümber, uus elu ärkas nende liikmetes — wabad oliwad nemad. Umbes kaks aastat oli Karolus sääl pimedas augus kannatanud, nüüd ometi oli ta pääsnud, nüüd wõisiwad nad rõõmsas elulootuses oma armsa kodukoha poole rutata. Oh mis õnn!

Nad rändasiwad metsi mööda, tee pääl oli kartlik. Kui nad ühes kohas puhkasiwad, waatas Karolus isa kätt lähemalt järele Kolme sõrme luud oliwad katki. Ta mässis need kinni, nii hästi see

109

kasinate abinõuudega wõimalik oli. Kui selle aja õpetatud mees tundis tema kauniste ka arstikunsti.

Esimesel wabaduse õhtul läksiwad nad ühte külasse, rääkisiwad ettewaatlikult, et nad põgenejad olla, ja palusiwad süüa ja, kui jätkub, ka uusi riideid. Mõlemaid anti neile häämeelega. Päälegi katsuti puhkamiseks neile ka salajamat kohta anda, et tagaajajad, kui need tuleks, hõlpsaste neid ei wõiks leida. Wahidgi pandi wälja walwama.

Kui nad jälle edasi rändasiwad, anti neile hulga maa pääle saadikudgi kaasa, kaitseks tagaajajate ja luurajate kartuse wastu ja ühtlasi ka juhiks, et nad kardetawate kohtade pääle ei juhtuks. Siis oli armastus ja wennalik meel selle rahwa juures üksteiste wastu weel alles.

Niisama sugust wennalist meelt leidsiwad põgenejad ka eemal igas kohas, kus nad talurahwa juurde sisse keerasiwad. Õnnelikult saiwad nad wiimaks omaksete juurde Lämelasse.

Missugust rääkimata õnne see mitmekordne jälleleidmine sünnitas, mis Oglas ja Saale tundsiwad, kes ligi kolmkümmend aastat üksteisele surnud olnud, mis ema südant poja tagasisaamisel ja Kordelia kurba rinda kallima ilmumisel täitis, kes jõuaks seda rääkida. Uus elu oli neile tõusnud, uus õnnelik ilm ärkanud, uueks oli kõik saanud.

Ja isa ja ema ja poeg jäiwad nüüd ühteseltsi elama. Wiimast nähti muidugi wahel ka Lämelas. Sest ikka pidas Arnulf teda kui oma pojaks, ikka Kordelia teda oma päikeseks. Ja Oglase siia

110

ringi jäämise wastu ei olnud nüüd Arnulfil ka midagi. Oli ju Oglas juba hall wanakene, päälegi nüüd tema armastatud kasupoja isa, ja kui niisugust ei wõinud tema enam tagakiusata tahta. Ka oli wanakene Oglas nüüd wagusamaks jäänud, Arnulfi wastu päris wagusaks. Ja ülekohut oli Arnulf temale ta nooremal põlwel küllalt teinud. Nüüd pidi sellest küllalt olema, juba nende laste pärast küllalt.

Arnulfi tahtmine oli küll, et tema tütar ta kasupoja unustaks ja mõne teise mehe juures oma südamele õnne leiaks, aga selle tütre juures ei olnud see wõimalik. Niisamuti tahtis Arnulf, et kasupoeg ükskord meelt muudaks, mill teel tema siis kas siin ehk Liiwi ordo riigis mõisapidajaks wõiks hakata, ja siis wõida tema ja Kordelia armastus täies õnnes ühendatud saada. Aga see Karolus raputas ka nüüd weel selle ilusa plaani wastu pääd, ka nüüd — ehk küll enese süda teisiti leekis.

Kaugel sügawas metsas, südaöösel, oli hulk mehi koos. Ehk küll suweaeg, oli öö siisgi pime, sest taewast kattis paks pilwe. Mets kohises tuules. Üks meeste hulgas rääkis:

„Teie olete lähemalt kuulda tahtnud, kas Liiwi ordo riik tõeste Eestimaa ära ostnud, ja kui nõnda, kas siis rahwal paremat põlwe peaks oodata olema. Jah, tõsi küll, Daani asekuningas Waldemar on

111

meie maa ordole ära müünud kolmteistkümme tuhande marga eest. Nüüd kolm kuud tagasi on nad kauba walmis teinud*). Ordole on see muidugi kasuks, sest see pole kellegi hind nii suure maa eest, aga meile ei näita sellest midag kasu tulema. Iga isand saab ikka oma rahwaga teha wõima, mis tema tahab. Minule ei ole meie wendade elu ordo riigis ka tundmata. Kurb on ta küllalt. Meie jaoks ei saa enamat armu alles hoitud olema. Meie isandad ei ole seni ajani ka mitte ainult Daanlased; muist on Sakslasi, ja ühe hääd on nad mõlemad. Ka minu kasuisa Ludinghausen ei arwa sellest kaubast meie rahwale midagi hääd tulema.”

„Kes wõiksgi sellest midagi hääd loota! hüüdis üks mees hulga seast ägedalt. „Sellepärast lööme lahti ja teeme asjale ots. Lugu on hirmus! Räägime Ugaunia, Sakala ja Soontaga meestega kokku, igaüks algab oma nurgas pääle, wõit saab meie olema! Kahtlemisest ei tule midagi." Kõneleja silmad läikisiwad öö pimeduses.

„Ei, armas Peeter," ütles esimene rääkija, „nii kergeste ei lähe see suur asi mitte. Meie peame weel aega andma, peame õigeste ja targaste endid ette walmistama, ja kui algame, siis õtgel wiisil Praegu ei ole meie weel sugugi nii kaugel, et oma maa kasuks kui mehed midagi hääd korda saata wõiksime. Toorel wiisil midagt teha kat-

*) See müümine sündis 21. mail 1341. Selle aja mark arwatakse meie raha järele 15 rbl. olnud olevat.

112

suda, nagu mõned teie seas ennemalt on arwanud, see oleks kõigiti kõlbmata, sellest ei oleks ka õiget tulu loota, ja sell lool ei lubaks minu auu ja minu südametunnistus mind teie nõuus olla. Rumalatest, walmistamata katsetest ei saaks midagi hääd tulema, waid ainult rasket kahju. Mõtelgem, kui meie katse teeksime ja see nurja läheks, mis oleks siis selle wili? Mitukord raskem rõhumine saaks meie pääle langema kui see enne olnud. Meie peame oma püüdmistes targad, aga ka auusad olema. Muidu ei saa taewas meie ettewõttele oma õnnistust lubama. Seda ei ütle ma ainult sulle, armas Peeter, waid ka mitmetele teistele, kes enam ei taha aega anda."

See oli Karolus, kes need sõnad rääkis. Peeter, kelle tähenduse wastu ta nõnda ütles, oli seesama Peeter, keda kord Raudorult kuulsime Tawanasse põgenema ja kellele Karolus oma rahaga wabaduse lunastas. Ta elas praegu Tawanas, oli sääl Saaro talus peremeheks. Tema silmad läksiwad Karoluse nüüdse kõne all weel enam kiirgama.

„Palun wabandada, armas Karolus, kui ma pahaste rääkisin," ütles ta. „Mina tahaksin walmis olla sinu eest elu andma, sest sina oled minu wastu palju, palju armastust näitnud ja oled mind wabaks lunastanud. Aga süda tahab ka lõhkeda seda nähes ja kuuldes, mis iga päew meiega tehakse. Kaua jõuame meie siis oodata? Eila päew tuliwad mõisast isandad ja opmannid minu üleaedsesse peresse, ütlesiwad, koha peremees olla mõi-

113

sas wangi ära surnud, seepärast tulnud nemad tema waranduse järele. Sest kõik, mis talumehel on, olla nende oma, ütlewad nad, ja wõtawad temalt juba eluajal, mis tahawad, ning surma järele weel wiimse. Nõnda ka eile. Mina tahtsin keelda, ütlesin, see on kadunud laste osa, aga nemad tegiwad minu selja siniseks ja wiisiwad kõik ära. Surgu lapsed ehk saagu nendest mis tahes. Niisama sündis paari nädala eest meil ühe teise isa lastega, kes kodus suri. Ühest ainsast wallast wõiks iga päewa kohta hulk hirmutegusid ette lugeda, aga mis see kõik aitab. Igaüks teab seda ka muidugi. Kui sina olid Tawanas härraks, Karolus, siis oli sääl nii kallis põlw, et meie esiwanemad wanal ajal paremat ei wõinud tunda. Igal ühel oli õigus, igaüks elas rahus ja õnnes. Aga nüüd — igal pool õhkamine ja silmapisarad, häda, nälg ja walu. Ükskord kuulsin mina, kui paater rääkis, et taewas olla iga päew rõõm ja õnn joones, ja armastus ja rahu. Mina ei saanud aru, mõtlesin, et ta Tawana rahwast rääkis ja kiitsin pääle: „Jah, see on õige, mina ise olen kah Tawanast ja tean, et sääl nõnda on; aga ühegis muus wallas seda ei ole. Muud härrad on kõik kui murdjad. Tawana härra aga ei ole teie seast." Mina mõtlesin, et paater selle õnne ja rõõmu jutuga, mis ma Tawana kohta arwasin, kõiki oma härrasid meile ette kiita tahtis. Seepärast ütlesin nõnda wastu. Ja selle sõna pärast taheti mulle walu anda. — paater rääkis ka põr-

114

gust, missugune häda ja ahastus sääl pidada olema, kudas kuradid sääl inimesi kiskuda ja waewata. Tawana on nüüd niisugune põrgu, teised wallad ja lossikonnad niisamuti. Mina omalt kohalt ei jõuaks siis küll enam kannatada, ja mina arwan ka, et meie oma suure, õige püüdmise juures tarwiliste abinõuude kallal mitte nii palju ei peaks walima ega waatama, üteldes, see on auus, see auuta. Nõnda ehk ei wõi meie asjast igawel midagi saada. Auus on siin, mis eesmärgile wiib."

„Ei, sõber," ütles Karolus, „need abinõuud ja plaanid, mis sina warematel koosolekutel ette panid, ei saaks eesmärgile wiima, ei ole ka lähidaltgi nii auusad, nagu meie õige asja juures tarwis. Midagi ette wõtta, millest õnnetumale isamaale ja rahwale ainult kahju näitab tulla wõima ja mis päälegi ka minu südametunnistuse ja Jumala tahtmise wastu on, seda ei wõi mina mitte. Varematel koosolekutel olen mina oma mõtted ja plaanid meie ettewõtte kohta laiemalt teile ette pannud, teie kõik kiitsite nad esiti õigeks ja wõtsite wastu, aga pea hakkasiwad mõned teie seas teisi nõuusid awaldama, mis meile sündsad ei wõi olla, ja ikka liiguwad need teised mõtted edasi. Armsad wennad, ma palun südamest, mõtelgem järele, nii järsku ja niisugusel wiisil ei lase see asi mitte ennast hääks muuta. Seiskem ühesmeeles! Tehkem kõik, mis teeme, tarkuse ja kindluse ja kõige ettewaatusega, siis wõime julged olla, et

115

meie isamaale õnnepäike jälle ülesse tõusta wõib, jälle õnn ja wabadus meie rahwale osaks saab."

„Jah, sinul on õigus," ütles üks wanem mees koosolejate hulgast. „Sinul on tarkust ja teadmist, sina tunned neid ja nende wõimu ja kawalust, sa tunned ka meid ja meie õnnetust. Sina oled ammu näidanud, et sa muud ei wõi tahta kui seda, mis meile paremaks tuleb. Seepärast peame meie kõik üksi sind kuulma, see saab ikka kõige parem olema. Seepärast, mehed, wennad, ütleme kõik uueste selle pääle jah!"

Ja nemad ütlesiwad kõik „jah!" Ka Saaro Peeter ütles teistega ühes. Aga kohe selle pääle ütles ta tasakeste oma kõrwalseisjale: „Mina mõtlen ikka, Karolus on oma südame sellel tüdrukul sääl Lämelas teisiti pöörata lasknud. Mis see tähendab, et tema ikka wiiwitab ja abinõuud ära põlgab, mis kõige paremad on. Kui temast wiimaks meie asjale koguni kahju ei hakka tulema. Mis sina arwad, Kuuno?"

„Mina seda küll ei usu," kostis see. „Nii kallis südames, kui tema rinnas tuksub, ei wõi niisugust salakawalust olla. Mõtle, mis tema meie pärast juba on teinud. Ka oma mõisa ja auunime on ta ära andnud."

„See oli siis," ütles Peeter. „Aga nüüd on mitmed tema kohta kahtlased."

Koosolek wältas weel edasi. Karolusel oli weel mõnda teada anda, mis tema mitmete Liiwimaa tähtsamate Eestlastega rääkinud ja mis need

116

mõtelda. Mõne asja üle oli ka weel aru pidada ja otsust teha. Aga kõik püüti ruttu teha, sest wähemalt lähemalt mehed pidiwad ööpimedusega jälle koju saama.

Ja kui asjad räägitud ja aeg mööda, läksiwad koosolejad igale poole laiali. Tee peal räägiti ka weel Saaro Peetrist ja tema tahtmistest. Mõningad oliwad tema mõtete poolt, aga suurem hulk pidas teda segajaks ja ühemeele rikkujaks, olgu küll, et temagi ainult hääd tahta. Üks wanadlane mees arwas koguni, Peetri teisiti tahtmised ei tulla just mitte palawast armastawast südamest, nagu Karoluse juures, waid auuahnus näidata teda taga kihutama. Tema ihaldada wististe ise päämees olla. Tema kohta ei olla ka ime, et ta ühest meelest nii wähe hoolita, mis asja Eestlaste juures muidu pühaks peetama. Tema ei ollagi sündimise poolt õige Eestlane, waid ühe Daani opmanni sohilaps. Ainult tema ema olla Eestlane. Nii segatud were juures ei wõida ühemeele odawaks pidamist imeks panna. Muidu olla ta meele poolest küll kange Eestlane, seda tulisem, et ta isandate poolt küllalt kibedat kannatanud ja Eestlast oma isaks uskuda. Rahwas teada aga selles asjas teisiti. Kahju olla, et tema tuline olek nooremate ja teiste tulisemate meelte pääle nõnda mõjuda. See segada asja ja teha Karolusele kurbdust ning tema tööd ühtlasi raskemaks.

Kurb oli Karolus ka tõeste selle Peetri pärast. Kui ta kodu sai ja maha heitis, ei tulnud uni ta silma. „Õnnetu rahwas, — raske mõte!" kae-

117

bas ta iseenesele. „Ta on rumal, harimata, ei mõista niisuguses asjas tarkuse teed tunda. Metslik tasumise wiha põleb temas, tarkust, õiget järelmõtlemist on ainult üksikutel. Needgi wõiwad nooremate tuhinast eksitatud saada. — — — Kas wõib temaga nii suurt asja korda saata? — Kui meie langeme, mis siis? Missugune hirmus nuhtlus — mäherdused uued rusumised ja koormatused langewad siis õnnetuma rahwa pääle! — Hirmus!... Ja kas saab olema ühtegi kätt, kes minu nime tema õiges, auusas tahtmises ajaloosse üles tähendaks? — Häbi ja teotuse wärwis saaks ta sinna pandud. — Üksgi suu ei saaks järelilmale ütlema, et mina õigust tahtsin, et mina mitte enese armastuses ei enese auuks, waid isamaa ja wendade kasuks nende wastu üles tõusin. Ja kelle wastu? Nende wastu, kes mind teaduses ja tõe walguses üles kaswatanud, ja kelle hulgas üks on, kes mind kõige kallimaks peab ja keda mina nii kalliks pean. — Ja siisgi — siisgi ei wõi mina teisiti. See peab sündima. Õnnetu isamaa hüüab. Aga hirmus, hirmus kui langeme!"

Ta tõmbas riide üle pää. Külm higi piiskus tema otsal.

„Kas sull külm on?" küsis isa tema kõrwal.

„Natukene on."

„See tuleb rahutumast meelest. Jää magama."

„Jah, ma jään. Kas sa Soontagas palju osawaid, tugewaid mehi tead?"

Jah, tean. Sääl on neid enam kui siin.

118

Kolmkümmend tükki tean, need on kui terasest tahutud, ja wahwust ja mõistuseterawust on neil koormaga. Igaüht wõiks neist esimeheks panna. Teisi on weel, need on küll tugewad keha rammu poolt, aga waimu ja wahwuse poolt on nad esimestest taga. Jää nüüd magama."

„Jah, uni tuleb. Silmad wajuwad kinni. — Kas sa tead, kas Soontaga meeste südames põleb ka isamaa wabastamise mõte?"

„Eks ikka. Jää nüüd rahule, Kahro."

„Rahule — rahule. — Ära ütle Kahro. Nemad on mind Issanda käsusõna järele ristinud ja Karolus nimetanud. Issanda käsusona peab auustama. — Rahule — jää rahule! — Kust on rahu saada? Isamaa õhkab õnnetuses — ohkab ka — unes — unes — ka unes — —

Ta magas. Natukese aja pärast kuulis isa tema huuli weel tasakeste liikuwat:

„Isamaa — Isamaa! — Kordelia, — maga sina magusaste — magusaste. —"

Ja isamaa õhkas õnnetuses. Tuhanded ja tuhanded õhkasiwad unesgi. Unigi ei wõinud walu wermetest ära wõtta, ei lõhutud südameid sütitada. Orjapiits ja orjaahil oliwad sell ajal juba täieste töös. Kõike, mis maa pääl liikus, kõige esiti inimest, arwati sell toorel ajal ühes maaga maaisanda omaks, millega igaüks wõis teha, mis meel mõtles. Ja hale on ajaloo kirjanikkude käest kuulda, mis nendega tehti. Järwa-Jaani õpetaja Kelch ütleb oma ajaraamatus lehekülg 115 sellest

119

ajast: „Liiwimaa*) oli sell ajal aadeliseisuse taewas, waimulikkude meeste paradiis, wõõraste kullakaew, talurahwa põrgu." Wigand von Marburg ütleb lehekülg 382: „Rüütlite ja wasallide wäewalla walitsus oli seesugune, et nemad Eestlaste ja Saarlaste tütartelt ja naestelt nende auu riisusiwad, neilt nende waranduse ära wõtsiwad ja neid kui pärisorjasid pidasiwad." Krantz (Vandalia VIII. 27.) ütleb Eestlaste õnnetusest nõnda: „Õnnetumaid rusus nii raske orjapõlw, et nemad wabadust tagasi saada püüdsiwad, sest meie koeri peetakse paremaste kui neid inimesi; nii õnnetumas orjapõlwes koormatakse neid."

Balthasar Russow, Tallina Pühawaimu kiriku õpetaja, räägib oma ajaraamatus Eestlaste õnnetümast elust mitmes kohas. Meie jutu käigu ajast ütleb ta selles asjas: „Ja nii härrandlikud ja suured kui aadeli seisuse õigused siin maal oliwad, nii õnnetumad, ilma õiguseta ja kohtuta oli siin waene talurahwas. Waesel talumehel ei olnud mitte enam õigust kui just tema isand ehk junkur tahtis. Ja waene mees ei tohtinud misgisuguse ülekohtu ega wägiwalla pärast kusgil kohtu ei ameti ees kaebdust tõsta. Ja kui talumees ja tema naene suriwad ja lapsi maha jätsiwad, siis kanti laste eest nii hoolt, et härrad kõik wara, mis wanematest maha jäänud, wõtsiwad, ja lapsed pidiwad halasti ja paljalt junkru tule ääres soendust ot-

*) Sell ajal nimetati enamiste kõik Liiwi- ja Eestimaad kokku Liiwimaaks.

120

sima ehk linnades kerjama ja oma wanemate warandusest ilma olema. Ja kõik, mis waesel talumehel waraks oli, ei seisnud mitte tema wõimu all, waid oli tema härra oma. Ja kui talumees midagi süüdi oli teinud, siis laskis tema junkur ehk ülem kõige halastuse ja inimliku tundmuse wastu tema halasti kiskuda ja, wanaduse pääle waatamata, pikkade witsadega peksta. Oli ka härrasid, kes oma talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wastu wahetasiwad." — „Igal aadelimehel oli oma enese mõisas õigus ja kohus, kaela ja keha (see on elu ja surma) üle kohut mõista. Ja kui mõni süüdlane ühe härra maa päält kätte saadi, siis ei antud teda mitte walitsuse ega kohtu kätte, waid selle mõisniku kätte, kelle rajades tema kinni wõeti. — Ja weel palju muid eesõigusi ja wabadusi oli aadeliseisusel, kõige tahtmise, kõige lusti ja lõbu järele."

Karolus ei olnud weel ärganud, kui ta läbi une ahilate kõlinat kuulis. Ta mõtles, et teda tullakse wangi wõtma. Aga asi oli teisiti. Üks põgeneja noormees oli tulnud, käed raudades, ja palus wastuwõtmist ja warju: Ta wõeti wastu ja tehti ta käed lahti. Noormees seletas, tema tulla kolmandast kihelkonnast ühest mõisast. Ta olnud juba enne, kui sinna mõisasse wiidud, põgeneja. Kui ta põgenemise teel metsas maganud, juhtunud kaks härrat, kelle maade piir sääl lähidal olnud, teda leidma. See härra, kelle maa pääl tema olnud, seletanud teda enesele omanduseks; aga

121

teine härra, kes teda ennem näinud, tahtnud teda oma leitud asjaks pidada. Nõnda tõusnud härrade wahel tüli. Õiguse mõistmiseks ja otsuse andmiseks pannud nad siis tema rauaproowi alla. Temale pandud teise õla pääle teine palaw raud, kuna rauad enne ära tähendatud olnud, kumb kummagi härra jagu olla. Kumma raud nüüd rohkem põletada, sellel olla õigus ja selle omaks pidada leitud mees saama. Tema aga wisanud rauad, kui need oma aja ta õlgadel seisnud olnud, wihaga härrade poole; teisele härrale läinud ka külge ja saanud see kaunis hää hoobi. Sellesama raud olnud ka rohkem põletanud ja saanud ta leitud mehe omale. Aga et ta ühtlasi ka hoobi saanud, siis pannud ta mehe käed raudu ja lubanud teda tubliste nuhelda kui ta terwemaks saada. Aga tema tahtnud ennast nuhtluse eest hoida ja saanud põgenema.

Nemad waatasiwad tema õlgasid; need oliwad mõlemad põlemise haawades kärnas.

Karolusele näitas poiss wäga meele järele olema ja ta lubas tema enese juurde jättagi kui tagaotsijaid ei tulla. Poisi nimi oli Hannus.

XI.

Weel läksiwad edasi päewad ja ajad. Karolus käis mõnda korda Liiwimaal säälsete meestega rääkimas, mis tarwiliseks teadis. Mitu korda oli tema oma ringkonnas ka weel koosolekuid pidanud, arupidamiseks, õpetamiseks, walmistamiseks, waigistamiseks.

122

Kord oli ta kutsumise pääle Lämelasse läinud. Siin wõttis kasuisa tema seekord usutades ja noomides ette.

„Karolus, mu poeg," ütles ta, „sinu pääle ei wõi enam julge olla. Mitmel korral on nähtud öösel metsast mehi wälja tulema, mina kardan, need nähtused puutuwad sinuga kokku. Kas ei ole sinul mõtet rahwast kurja nõuu pääle tarwitama hakata?"

Karolus waatas tõsisel, uhkel pilgul kasuisa otsa. „Kui sa minust seda wõid karta, mis auuta ja kõlbmata, siis on see asjata iseenese hirmutamine. Mina olen rahwast kurja nõuu päält küll kõigest wäest tagasi hoidnud, ja mina loodan, et nemad mind selles asjas saawad kuulma, tui ka mõned tulisemad ennast kergeste taltsutada ei taha lasta; aga kurja nõuu pääle neid tarwitada tahta, see mõte on minust kõige kaugemal ja ta on minule ka hirmus."

„Aga sina otsid abinõuusid, et ülemate wõimust murda — ja kust tulewad siis need öökäigud?"

„Jää rahule, armas kasuisa. Peaksin mina ialgi rahwa hääks midagi teha wõima, ehk nagu sina ütled, maa isandate wõimu murda suutma, siis ei tohiks see ial teisiti sündida kui kõige auusamal wiisil, nii et see inimeste ja Jumala ees õige on."

„Kas ei taha sina selles asjas minule, oma kasuisale, selgemalt ja enam rääkida?"

„Enam ei ole minul midagi rääkida. Ainult nii palju weel, et minul wõimata on misgisugust

123

auutumat abinõuu tarwitada tahta, ja et mina oma harimata wendasid kõigest wäest tagasi hoida tahan, kui nemad auutumate abinõunde pääle peaksiwad mõtlema. Et neil asja on abinõuusid otsida, see ei ole sinule wähem selge kui mulle."

„Ja, kurb on asi küll," ütles Arnulf teisele mõttele keerates. „Minagi ei saa enam rahu sugugi. Wahet pidamata tulewad põgenejad, kaitseotsijad ja muud abipalujad juba minugi mõisa. Ei suuda neile enam wastu pidada. Näitab laiemalt teatawaks saanud olema, et mina oma rajades ka selle seadluse olen maksma pannud, mis sinul enne Tawanas oli. Pean wist tema ära lõpetama. Muidu läheb jutt minust ikka laiemale, ja pea saab abiotsijaid siin murruna koos olema, nii et enam elada ei wõi."

Karolus waatas nukralt tema otsa. „Kurb küll, kui sa ei tahaksid oma muidu lahedas elus seda nii palju tülinat kannatada, et õnnetumatele abiotsijatele enam midagi lahkust näidata ega ka oma walla rahwast enam inimesteks pidada."

Ludiughausen ei oleks seda nagu tähele pannudgi, Ta ütles edasi: „Teiseks on asi selle poolest weel pahem, et mina teiste ees põlgamise ja halwa mõtte alla olen langenud, mille alt ennast päästma pean."

Kolm kõndijat poisikest ilmusiwad praegu lossi õue pääle. Kordelia, kes Karoluse ja isa seltsis ka trepi pääl istus, nägi kõndijaid kõige enne ja ütles:

„Waata, isa, niisuguste pääle peab ometi halastama."

124

„Kust te tulete, lapsed?" küsis Karolus.

See küsimine tegi lapsed kohe julgemaks. Enne seda oliwad nad wäga hirmul. „Meie oleme Raudoru ringist," ütlesiwad nad.

„Miks te siia tulite?"

„Meil on kõht tühi."

„Kas emal süüa ei ole?"

„Meil ei ole ema. Ta suri ära, ja isa kah, ja mis meil oli, selle wõtsiwad saksad ära. Siis hakkasime kõndjaks."

Neile anti süüa, siis läksiwad jälle. Kui ka Arnulf ära läinud, ütles Kordelia:

„Karolus, sa rääkisid isale kahtlasi sõnu, sa ikka midagi iseäralist mõtled. Kas sa ei hakkaks enese elu pääle mõtlema. Pea wõid sa jälle wangi langeda ja ka elu kaotada.

„Ta wõiks ka kaduda," ütles Karolus, „kui aga õnnetu isamaa sellest kasu saaks. Niisugune, nii õnnetu ja ära teotatud elu, nagu kõigel minu isamaal — kas see on weel elu? Kas ei ole midagi kõrgemat, auulikumat, paremat, kui niisugune elu? Oh, Kordelia, kui lugu nõnda, siis oleks inimene wäga armetu asi. Aga ei ole nõnda. Tark ja helde Looja ei ole kedagi inimest teistele piinata ja waewata loonud, waid kõik selleks, et nemad elust õnne ja rõõmu wõiksiwad tunda. Selle Looja seaduse poole pean mina püüdma, see on minu elu kõrgem, püham ülesanne, tulgu wangistus, tulgu surm täna ehk homme. Isamaad, wendasid õdesid sügawas hädas, raskema koorma all pisutgi

125

aidata wõida ja selles töös elu jätta — Kordelia, see on tuhat kord suurem, kallim, enam kui elu niisugusel lool. Aga ära karda sinagi, et mina selles püüdes sinu seisuskonna wastu midagi mõtlen, mis õige ehk auus ei oleks. Ole julge! Sina ütlesid minule, et mina kuninga poeg olla. Seda enam tahan mina ainult kuninglikult mõtelda, ei midagi alatumalt ega õiguse wastu. Mina tean, siin wõin ma nõnda rääkida, sest ei sina ega isa ei lähe minu kaela tarwis ahelat tooma. — Wõib olla, Kordelia, et mina nii pea enam teile ei tule, ära siis minu pärast kurwasta. Ma mõtlen minna kuhugile, aga mitte nõnda ega niisugustesse kohtadesse, kus midagi wõiks karta olla. Wõib olla, ehk saawad siis, kui ma kord jälle tulen, ka sinu murepäewad lõppema hakkama. Jää Jumalaga seda korda, ja kui sina oma kasuwenda unustada ei wõi, siis palu tema eest."

Ta läks. Kordelia jäi segaselt nagu unenägemisesse maha.

XII.

Kuhu läks Karolus? Ta oli Soome maale läinud, et sääl Abo ja Wiipuri piiskoppide käest oma plaanide tarwis abi paluda. See nõuu oli esimeeste koosolekul metsas Karoluse enese ettepaneku pääle otsuseks wõetud. Temale oli ka woli antud et tema, kui muude tingimistega abi ei peaks anda tahetama, siis Eestimaad Rootsi walitsuse alla wõida lubada, kui nad aga seekord aitaksiwad.

126

Nii suurt tasu aga Karolus lubada ei mõtelnud; ta lootis ka kergemate tingimistega naabrid oma nõuusse saada. Wiisi pärast wõttis tema ka paar teist meest kaasa. Aga pääsaadik oli tema. Tema üksi wõis ka igal pool asja ajada, sest tema tundis tarwilised keeled.

See oli talwe lõpul 1343, kui Karolus Soome läks, ja meri oli juba lahti. Aga warsti pärast tema ärasõitu ajas pikaline põhjatuul Soomelahe suurest merest jääd täis, mispärast tema ennemalt tagasi purjutada ei wõinud. Tal ei olnud ka just häda nii wäga kiireste käia. Suure kewade poole sulas jää muidugi, ja siis wõis rahuga tulla. Aga mureta ei olnud tema ka. Ta teadis, et kodus kannatamata tulipäid on, kes nüüd, tema pikemal äraolemisel, asjas ehk saaksiwad segadust tegema.

Nõnda ka oli. Kohe pääle selle, kui Karolus ära sõitnud, oli Saaro Peeter mõningate oma meelelistega rääkinud ja neile seletanud, nüüd teada tema täieste, et Karolus Kordelia läbi waenlaste nõuusse olla meelitatud. Nende seas olles tahta tema nende asja aga pikendada, seega wiimaks seda koguni ära sumbutada. Soomest ei saada tema muidugi ka midagi abi nõuutama, ega ka teisi nõuutada laskma. Oma mitme keelega wõida tema teiste nõuud ka nurja ajada. Seepärast olla nüüd, kui tema ära on, ruttu tarwis uus otsus teha õige plaani järele. Nüüd saada asi hästi ja ruttu tehtud. Tema kodus olemisel aga olla uue plaani wõtmine raske. Tema saada seda oma

127

sõprade läbi ikka teada ja ilmutada seda siis ka waenlastele. Aga nüüd — nüüd olla õige aeg.

Ja Peetri nõuulised läksiwad laiali, wiisiwad need mõtted enestega ühes ja kutsusiwad koosoleku ruttu kokku. Ja otsus tehti Peetri juhatusel tuliselt ja palawalt: Lähme, loome, tapame, põletame, wõidame. Peeter, nagu ta oli, rääkis tuliselt ja süütawalt, — ja selle aja südamed jänunesiwad muidugi ammugi tasumise järele — selle aja moodi tasumise järele. Nii tuli, et uus plaan ja uus otsus kohe sai tehtud, asi korraga teisiti pööratud. Ja sõnumed saadeti igale poole üle maa wälja ja üeldi, millal lugu lahti minna. Ühtlasi saadeti ka, nii pea kui jää lubas, uued saadikud Soome. Nõuu ja mõte oli hirmus, aga ta oli raske piina ja meeleäraheitmise wili.

Ja Jüripäewa öösel 23. Aprillil 1343 oli korraga üle maa hirmus mässamine lahti, esiti nimelt üle Harjumaa. Ajalookirjanikud Hiärn, Russow, Rutenberg*) ja teised kirjutawad sellest järgmisi: Igasse mõisasse tungisiwad südaöösel wihased hulgad sisse ja kõik Daanlased ja Sakslased kisuti woodist ja tapeti ilma armuta hirmsal wiisil ära, kõik, mis wihatud Daani ja Saksa keelt rääkis: mehed, naesed, ka lapsed, ka kõik junkrud, walitsejad ja muud teendrid mõisates, kui need Eestlased ei olnud. Kes põgeneda katsusiwad, need wõeti wälja pääl kinni ja surmati ära. Ainult mõned üksikud on halasti ja paljalt

*) Waata Hiärn lehel. 152,. Russow lk. 43, Rutenberg II lk. 356.

128

Tallinna, Paide ja Rakwere kindlustesse põgeneda saanud. Mõningad põgenejad on metsadesse nälga ära surnud. Weel suuremas wihas ja lustis tapeti preestrid, mungad ja muud waimulikud mehed. Paadise kloostris üksi, Tallinna ja Hapsalu wahel, tapeti 28 munka ära, kuna teised mungad säält põgenema saiwad, siis aga metsas nälja kätte ehk muul wiisi surma saiwad. Mõisad, lossid, kirikud ja kloostrid purustati ära, kisuti maha ja pandi põlema. Tuleleegid loitasiwad igalt poolt taewa poole. Ainult esimesel mässu algamisel, Jüripäewa ööl, sai pääle tuhat kaheksasada Daanlast ja Sakslast ära tapetud. — Pea tungis mässamine ka teistesse maakondadesse, Wiru- ja Läänemaale ja Saaremaale. Ja suur mässajate hulk, 10,000 meest wägew, tungis Tallinna alla, et ka seda wastaste warjupaika ärapurustada. „Ja needsamad," ütleb Russow, „nimetasiwad eneste seast kuningad ja würstid, ja saatsiwad saadikud Soome Abo ja Wiipuri piiskoppide juurde abi paluma ja lubasiwad oma maad ja Tallinnat Rootsi walitsuse alla anda, kui neile tarwilist abi antaks." Hiljem piirati ka Hapsalu linn ühes oma piiskopi ja doomhärradega ümber, ja Saaremaal tapeti waimulikud mehed ja muud ülemad ära ja põletati kirikud ja lossid maha.

Kui Daani asewalitseja Tallinnas*) mässu suu-

*) Daani kuningas ei olnud koduste segaduste pärast Eestimaa müümise lepingut Liiwiordoga weel mitte täita võinud, mispärast siis tema asewalitseja nime järele ikka weel siin oli.

129

rusest teadust sai, oli tal weel wõimalik, saadikuid Liiwi ordomeistri von Dreilöweni*) juurde saata abi paluma. Dreilöwen oli sel korral Wenelaste wastas Isborski juures suure wäega wäljas, aga nüüd ruttas ta siit kohe Eestimaale. Tema wägi oli suur. Tallinnas aga ei olla ümberkaudse maa endistest wasallidest ja muist isandastest enam järel olnud kui wiisteistkümme meest. Eestlaste wägi seisis Tallinna juures mere ääres leeris ja ootas igatsusega Soomest abi, mida aga ei ilmunud. Kui neile siia teatus tuli, et ordomeister suure wäega Tallinnale appi tulla ja juba ligidal olla, langes nende julgus. Nad nägiwad, mis saatus neid nüüd ootas. „Seepärast saatsiwad nad," nii ütlewad Hiärn ja Russow, „saadikud Dreilöwenile wastu ja lasksiwad ütelda, nemad tahta küll endid ordo ja selle walitsuse alla heita ja neile mõlematele maksusid maksta; aga mõisnikkude ülema wõimu alt paluda nemad wabastatud olla, sest nende wägiwalda ja armutumat rusumist ei jõuda nemad enam kannatada, ehk parem tahta nemad surra. Aga ordomeister ei lasknud ennast seeläbi mitte eksitada. Ka ei andnud aadelimehed ega teised ülemad temale mitte järele, ta ei pidada niisugustele mõrtsukatele mitte armu andma. Tungis siis Dreilöwen oma wäega neile pääle ja kõik see kümmetuhat meest saiwad maha tapetud. Aga suuremast soost mässajad*) ja mässu walmis-

*) See mees oli Liiwi ordomeister 1340—1345,

**) Oli siis ikka ka Eestlaste eneste seas suurematest soost mehi alles

130

tajad saiwad kõige hirmsama piinamise läbi Tallinnas ära surmatud." Krantz ütleb sellest asjast: „Päämehed ja mässamise alustajad saiwad wälja otsitud piinamiste läbi ära hukatud." Russow ütleb: „Niisuguse wõidu järel on suur,rõõm ja rõõmustus Tallinnas ja kõigel maal Sakslaste juures olnud. Tallinnast on suurel hulgal inimesed lahingu platsile ruttanud ja on sääl surnukehasi rõõmuga waadelnud." — Alles nüüd, kui wõit täieste Sakslaste käes, ilmusiwad palutud Rootslased Soomest kahe laewaga, ei julgenud aga nüüd enam ütelda, et nad Eestlaste aitamise mõttes siia ilmunud ja keerasiwad 21. Mail omale maale tagasi, kuna nad ordomeistriga siin ka lepingu oliwad teinud, et nad wähemalt lähema aasta läbi Tallinna ja Eestimaaga rahu saawad pidama.

Nii järsku oli mässamine Harjumaal tõusnud, nii ruttu tema jälle täieste lämmatatud. Dreilöwen pani senise Wiljandi komturi Goswin von Herike hulga meestega Tallinnasse rahukaitsejaks ja ise ruttas Läänemaale Hapsalu linna päästma, mis Eestlastest ümberpiiratud oli. Eestlased põgenesiwad tema eest metsadesse, ja soodesse, kus nad endid kuni sügiseni rohust ja juurtest toitsiwad. Üle maa aga käisiwad otsijad ja luurajad, ja kus nad mõne nälginud põgeneja leidsiwad, lõiwad maha. — Sellsamal ajal oliwad Harju Eestlased Pihkwa Venelaste juurest abi palunud. Need tuliwad, langesiwad Otepää all ordo wäega kokku, aga wõitjaks ei jäänud ega wõidetud ei saanud kumbgi.

131

Weel oli ordo kõrgemeister, kuningas Ludolf, sellsamal ajal, suwel 1343, Heinrich Dusmer von Arffbergi suure wäega siia saatnud ja temale kõwa käsu andnud, Harjumaa ja Saaremaa Eestlasi kui waljumaid usu waenlasi täieste ära häwitada ja ära tappa. Dusmer täitis kõrget käsku, nii palju kui ta lühikese ajaga wõis, wäga tubliste. Ta tuli Harjumaale, pidas siin, „hirmust werist tasumist," nagu Vogt ütleb, ja siis läks Saaremaale, aga sinna Dreilöweni wäega ühenduses. Saarlased oliwad oma rajades sedasama teinud, mis Harjulased Jüripäewa öösel oma ringis, ja oliwad iseeneste keskest endile ka kuninga walinud, nimega Wesse. Dusmer ja Dreilöwen lõiwad Karja kihelkonnas leeri üles, tungisiwad siit igale poole ja wõtsiwad ka ühe kindluse ära. Siis tuli päris taplemine. Üheksatuhat Saarlast saiwad sõjasõidul maha tapetud ja õnnetu kuningas Wesse kõwaste kinni nööritud ja jalgupidi üles poodud. Elusse jääjad pidiwad trahwiks Sonnenburgi lossi ülesse ehitama. Talwel 1344 läks Dusmer oma sõjahulgaga jälle Preisimaale tagasi.

Rutenberg ütleb: „Selle Eesti- ja Saaremaa mässu äralämmatamisega kadus Eesti rahwa wabadusest ka wiimne wari, ka nimigi, kus see weel senini oli olnud. See wari ja see nimi oliwad aga ainult piiskoppide ja teiste waimulikkude asutuste mõisates weel alles olnud, igal pool mujal, ka piiskoppide wasallide mõisates oli pärisorjus juba 1290 aastal üleüldiselt maksmas. Nüüdsest

132

ajast pääle tehti talurahwa orjaike weel raskemaks, kütkendati orjaahelad weel kõwemine kui enne."

See oli selle niisuguse parandamisekatse wili. Meele äraheitmisel, wäheses ettewaatuses oli see katse tehtud, ja ta tuli ainult raskeks kahjuks, nagu, Karolusgi niisugusest katsest oli kartnud.

Aga kuhu jäi Karolus ja meie jutu teised tegelased? Karolus oli nii palju kui wõinud, Soomest rutata katsunud, oligi enne Rootsi laewu siia jõudnud. Raskeste selle üle kohkudes, mis ta siin kuulnud, oli tema weel ruttu Tallinna poole ruttanud, et ehk weel midagi aidata wõi parandada wõida. Aga oli juba hilja. Juba oli Dreilöweni mõõk palju Eestlasi maha niitnud, kui Karolus sinna jõudis. Siisgi katsus ta wendade hulka saada, et ehk kudagi pisutgi weel abi wõida teha — ehk ühes nendega surra. Tema süda lõhkes, tema liikmed kippusiwad waluga kangeks jääma selle hirmsa loo üle, mis tema äraolekul sündinud. Aga weel juhatas ta, weel wõitles ta surmawas mässus — kuid asjata. Nagu teisi ülemaid püüti ka teda elusalt kätte saada ja saadigi. Ka Saaro Peeter oli elawate seas. Tema mõisteti kõige raskema piinamise surma alla. Sest tema oli ka üks ülem ja ta oli mõisates hirmsaste tapnud. Esimeseks päämeheks ei olnud teised teda tõstnud, nagu ta nii wäga igatsenud ja seepärast Karolust ja tema plaanisid nõnda kahtlustada püüdnud.

Kui Peetrit piinaratta pääl hirmsaste wenitati, kui liikmed tema keha küllest katkemisel oli-

133

wad ja põrgu walu nendes põles, kisendas tema kangeste:

„Karolus! Karolus!"

Need oliwad tema wiimsed sõnad.

Karolus wõeti pikema läbikuulamise alla. Dreilöwen ja ka tema wäeülemad tahtsiwad seda iseäralist meest lähemalt kuulda. Oldi jo neile temast palju räägitud.

Suur saal oli uudishimulisi päältwaatajaid täis, kui Karolus ette toodi. Suurem hulk waatajaid oliwad rüütlid ja muud mõõgamehed Dreilöweni wäe hulgast, nende seas aga mõningad Eestimaa wasallid ja mõisnikud, kes mässust pääsenud, ka Tallinna doomhärrad, piiskopp Olaus, asewalitseja ja muud linna ametnikud. Ka mõned naesterahwad oliwad tulnud. Taga pool teiste seas istus ka Arnulf von Ludinghausen ja tema kõrwal, osalt tema najal, üks naesterahwas, nägu paksu musta loori alla kaetud — wist Kordelia. Nende loss Lämela ja ka nemad ise oliwad mässajatest täieste puutumata jäetud.

Kohtuks oli iseäralik sõjakohus nimetatud.

Karolus toodi ette. Ta astus kindlaste. Tema mehisest näost paistis küll walu, aga ka wahwus, suurmeel, julgus. Kartusest, kahetsemisest ei olnud märki märgata. Otsegu oleks ta kuninglik wõitja, nii kõrgel, tõsisel pilgul waatas ta üle suure kogu. Wõib olla, ehk otsis tema silm nende hulgast kedagi tuttawat.

„Karolus, sina seisad raske kaebduse all,"

134

algas kohtunik. „Sa oled rahwast ja orjasid mässamisele kihutanud."

„Ei, mina olen neid mässamiselt tagasi hoidnud," kostis kaebealune kindlalt. „Mõrtsukatöö pääle ei õolba minu käsi."

„Ära waleta! Sinu juhatusel ja äratusel on nad selle hirmsa nõuu pääle tulnud."

„Mina juhatasin neid kõrgemate, auusate abinõuude tarwitamisele, aga selle paha nõuu põlgamisele. Mina tahtsin õige ja auusa sõjaga orjakütkeid purustada ja õigust ja wabadust siia õnnetusemaale jälle tagasi tuua. Mõrtsuka kätt ei oleks pidatud ühegi hinge wastu tõstetama. Kõige esiti oleks pidanud Tallinn sõjalahinguga wõidetud saama, siis teised kindlused. Aga pime tasumise wiha teie hirmsate wäewalla tegude wastu on piirita olnud. Minu äraolemisel on õnnetumad raske eksisammu astunud. ,

„Aga sina wõitlesid siisgi nendega ühes."

„Ja, aga ainult siis, kui kõik muu hilja oli, kui ma muud midagi enam ei wõinud."

„Mässamine on siisgi sinu töö wili," ütles kohtunik. „Sinu nuhtlus on — surm piinapingil."

Karoluse kõrgewiisiline kuninglik olek näitas mitmete juures kaastundmust äratanud olewat, ja see hirmus sõna kohtuniku suust kohutas mitut südant. Õnnetu surmaohwer ise aga oleks kui weel kõrgemaks, julgemaks tõusnud. Dreilöwen, kes senini imestusega tema palgesse waatanud,

135

lõi nüüd oma teras-silmad maha. Naesterahwas Ludinghauseni kõrwal wajus koguni tema najale.

Karolus rääkis:

„Mina ei karda teie otsust ja minul on ka wõimus teda tühjaks teha. Mina olen kuninga poeg; endine Eesti rahwa kuninglik wanem Warpo oli minu esiisa. Mina seisan kõrgemal kui teie. Mina wõitlesin õiguse, wabaduse ja õnnetumate eest, teie wõitlete õiguse ja wabaduse mahamatmiseks, õnnetumate orjakütkete kinnitamiseks, ülekohtu kaitsemiseks. Hirmus! Seekord olete teie wõitnud. Õnnetu isamaa, õnnetu rahwas, kurwemaks weel pidi saama teie saatus! Isamaa — waene isamaa! — Aga ärge lootke, et teie ülekohtu wõit igawene on. Sellest werest, mis teie walate, nendest silmapisaratest, mis teie piinawalitsuse all woolawad, saab ükskord tõusma üks wägewam wõitja. Teie eneste tegude needmise all saab teie wõim ja walitsus langema."

Siis oli kui waataks tema leekiw pilk kaugele, kauasele, ja ta rääkis weel ja ütles:

„Isamaa, kannata — oota weel! Päästja tuleb."

Siis langes ta pilk Ludinghauseni peale ja ta ütles:

„Ka sina, mu isa! Tröösti minu armsaid, ka Kordliat. Tänan sind kõige eest, mis sa mulle teinud! Terwita minu poolt Kordeliat. Jää weel, ma palun sind, oma rahwa wastu halastajaks! Hoia alles seda armastuse ja tõe waimu, milles mina elada püüdsin — hoia teda seemne iwakeseks tulewatele aegadele. Jää jumalaga, kallis isa!

136

Siis hoidis ta oma sõrmuse pää, milles wist surmakihwt warjatud oli, oma huulede wastu, waatas üles poole ja ütles:

„Sinu juures, Igawene on rahu!"

Siis langes ta maha.

Weel liikusiwad tema huuled: „Kordelia — Isamaa!" ja siis oli temale rahu tulnud.

Karolus — Karolus!" liikusiwad Kordelia kahwatanud huuled isa rinna najal poolminestuses ja siis nõrkes ta ära.

„Tema oli tõeste kuninga poeg," ütlesiwad mitmed päältwaatajad iseenestele ja mõtlesiwad tema sõnade pääle.

Järgmisel päewal nähti lahingu platsil, mere ääres kõrge kaljumaa pääl, kadunud kalli mehe leinajaid walusaste nutma. Need oliwad need, kelledele Karolus armastuses hääd teinud ja kes tema kõrgematest tahtmistest aru saanud. Ja nad katsusiwad maapinda langenud wendade palawast verest, mis nüüd tarretanud oli, puhastada, ja nende suust kuuldi kaebehäält kajama:

„Karolus, Karolus!,,

Ka õnnetu Kordelia ilmus siia werewäljale teiste leinajäte hulka. Aga ei nutnud tema siin nutjatega ega leinanud leinajatega. Hirmuga waatas ta weres punawat wõitlemise wälja ja läks edasi. Nagu oleks surmariigi waimud teda siin elawate maal taga ajamas, nõnda näitas ta wälja. Ja ta läks eemale teiste juurest, üles kõrgele kalju serwale, kus merelaened all sügawas kaljuseina peksiwad.

Ja siit kadus tema elawate silmist ära, kadus alla sügawasse.

Ja läbi tühja ruumi, läbi waikse õhu kajas haledaste ja kange waluga tema wiimne hüüe:

„Karolus, Karolus!"

Raamatud,

mis K. Laurmanni raamatukaupluse kuluga on trükitud ja tema juurest, Tallinnas Harju wärawas pagar Tesloni majas, üksikult ja hulgawiisi kui ka teistest raamatukauplustest saada on:

1. Ben hur ehk Kolgata. Jutustus Kristuse ajast. Eesti keelde toimetanud Iakob Kõrw. Kõwaste köidetud. Hind 1 r. 30 k.

2. Laste palweraamat. Tarwiline ja tulus ta kõigele noorele rahwale. Hind 5 kop.

3. Usklikkude palwe wägi. 26 armast lugemist meeleparandamisele äratamiseks ja usu kinnitamiseks. Hind 20 kop.

4. Waikne palwekoda. Mitmesuguste palwete ja laulu salmidega. Kõwaste köidetud. Hind 20 kop.

5. Waimude riik ehk hingede elu pärast surma. Hind 20 kop.

6. Kuul pähe. Uudisjutt Tallinna elust. Tõsiste sündmuste järele Eduard Wilde. Hind 20 kop.

7. Luteruse sõrmus. Jutustus Wilhelm Blumenhageni järele. Hind 20 kop.

8. Maja tohter. Juhatus, kuda arsti abi puudusel igasugu haigust ise wõib kergitada ja parandada. Sissemiste asjade ministeriumi arsti teaduse jaoskonna loaga trükitud. Hind 30 kop.

9. Ristitütar. Ajalooline jutustus Eestimaa Katoliku usu ajast. II trükk.. Kirjutanud J. Järw. Hind 20 kop.

10. Sõnumed hukatuse ja õnnistuse teelt. Kirjutanud J, Järw. Hind 20 kop.

11. Tema ja ta laps. Eduard Wilde uudisjutt. Hind 15 kop.

12. Wanakawala küüned. Naljajutud. H. 20 k.

13. Wõitluste tormis ehk Uus Robinson Jutustus ühe naesterahwa imelikust elust. Kirjutanud J. Järw. Hind 40 kop.

14. Ilm ja elu. Jutud, õpetlikud ja teatuslikud kirjutused ja laulud. Kirjutanud J. Iärw. I., II ja III. anne. Iga ande hind 30 kop.

15. Joomise-katk ja wõitlemine tema wastu. Kirjutanud J. Iärw. Hind 35 kop.

16. Inimesesoo häätegijad. Äratawad ja õpetlikud elulood suurtest häätegijatest. Kirjutanud J. Iärw. Hind 30 kop.

17. Italia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno. Tema wahwa wõitlemine ja hale surm. Wäljaannud J. Iärw. Hind 8 kop.

18. Mehised mehed. Õpetuse ja äratuse sõnad mehise oleku kaswatamiseks. Kirjutanud J. Iärw. Hind 20 kop.

19. Norra rannas. Pildikene Norrast. Kirjutanud Eduard Wilde. Hind l5 kop

Tellimise adres: K. Лаурманъ,Ревель. — K. Laurmann Tallinnas.

Hind 30 kop.