Ristitütar.

Ajalooline jutustus Eesti-

maa Katoliku usu ajast.

Kirjutanud J. Järw.

Tallinnas.

K. Laurmanni raamatukaupluse kuluga.



Ristitütar.

Ajalooline jutustus Eesti-

maa Katoliku usu ajast.

Kirjutanud J. Järw.

Tallinnas.

K. Laurmanni raamatukaupluse kuluga.


Дозводно цензурою. Дерптъ, 10 Мая 1891 г.

Цечатано въ типографіи А. Зейдельберга въ Вейсенштейнь


Kaks meest tuliwad surnuaiale, ühe haua juures, mille küngas wärskest mullast, jäiwad nad seisma, waatasiwad haua pääle ja ohkasiwad.

„Jumal, Issa pojuke, Püha ristike!” ütlesiwad siis mõlemad ja hakkasiwad kaewama. Töö läks ruttu edasi, sest nad ei teinud mitte uut hauda, waid kaewasiwad wana lahti, kuhu hilja maetud. Kui töö poole pääle sai, küsis üks teiselt:

„Kui palju sirakaid sa said ka selle eest, et ise ära matsime?”

„Ei lugenud; aga palju ei olnud.”

„Mina sain wiiskümmend. Saab näha, kui kaua nad nüüd matmata peawad. Minul küll neile matuseraha maksta ei ole.”

„Minul ka mitte,” kostis teine. „Tehku mis tahawad. Löögu seina pääle wõi kiriku ukse külge. — Aga mis nad sulle pihtimise pärast ütlesiwad! Minule paniwad seda ka patuks, et ma olla naese ilma pihtimata lasknud ära surra. Teab seda nende Jumalat, mis ta kõik tahab. Mis ma wõisin teha, ega ma teda pihtida mõistnud.”


4

„Ei ma kuulnud pihtimise pärast sõnagi,” rääkis teine. „Lapse hinge ikka lubawad ilma pihtimata wälja minna. Ta ep mõista weel rääkida. Millas sa ka ise pihtimas käisid?

„Mina nende pihtimist tean,” ümises küsitaw wastu ja wiskas mulda wälja.

„Mina käisin kewadel suure-reedi nädalal,” seletas küsija ise edasi. „Kes tohtis minemata jätta. Ähwardati kirikus kõwaste, et need saada ära wannutud, kes pihtima ei tulla ja pattusid üles ei tunnistada. Rooma paap lubada need kõik kuradile, kes ei pihtida. Läksin siis ikka ja rääkisin talle mis mõistsin.

„Tont wõtku nende Rooma paabi ja pihtimise,” pahandas teine, „mina neist ei küsi. Ühe ainsa korra olen nende pihtilaua juures käinud, aga mis nad saiwad sest? Pooli asjugi ma ei rääkinud. Andeks andis siisgi. Rumal wasikas. Parem ma palun ikka meie wana jumalat; kui ta iga kord ka ei aita, aga ega ta minu käest ka nii palju ei nõua, nagu nende täitmata kotid. Küll neil meie pattude pääle silmad on, aga ise teewad põrgu tegusid. — Oh-oh! Juba kirst paistab.

„Jah, juba ta neil warsti käes,” tähendas teine. „Wõtku siis ja lugegu ja õnnistagu kudas tahawad, kui ilma rahata seda oskawad. Aga see on sinu oma, ta on suur. Ma katsun oma enne wälja saada, mul pisikene.

Jätame neid nende surnukirstusid kiskuma ja kuulame lähemalt, kes nad on. Nad on kaks talumeest


5

Eestimaa Katoliku usu ajast. Üks nendest on oma naese, teine oma lapse ilma kirikliku õnnistamiseta maha matnud, osalt seepärast, et matuseraha maksmisest pääseda, osalt seepärast, et neil, nagu ka kõigel muul siit maa rahwal, Ristiusust weel wäga wähe tundmist oli. Nende tegu on ülematele ilmsiks saanud ja nad peawad oma surnud ise hauast üles wõtma, et need siis preestri läbi kristlikul kombel wõiks maha maetud saada ja et paganlik wiis mitte ei wõiks julgust wõtta.

Sarnast pagana wiisil matmist salajalt on meie maal Katoliku usu ajal mitmel pool ette tulnud, siis iseäranis rohkeste, kui see usk siin esimestes aastasadades oli. Saadi niisugustest matmistest teatust, siis wõeti surnud ülesse ja pidiwad nad preestri ehk munga läbi kiriklikult maetud saama. Tallinna Dominikaneri kloostri mungad, kellede wastu kirikute waimulikud mehed, preestrid ja piiskopid wiha pidasiwad, kaebawad ühes kirjas aastast 1422 ordomeistri Sywart Lander’ile selles asjas muu seas järgmist: Et kirikuid maal wähe oli, „siis olla palju lapsi ilma ristimata pidanud surema ja ka abielu rikkujad ilma trööstita ja ilma pihtimata hauda minema. Kui waesed Eestlased oma preestritele wähe raha maksnud, siis olla seda sagedaste ette tulnud, et need mitte ei olla tulnud surejatele waimulist tröösti tooma. Ja kui siis talurahwas oma surnud ilma preestrita maha matnud, siis olla preestrid, ehk küll ise süüdlased, need wälja kaewada ja kiriku ukse külge ehk muidu kuhugi


6

seina külge ülesse panna lasknud, ja, Jumalale ja inimestele jälestuseks, enne neid mitte matnud, kuni nende waesed omaksed seda raha ehk neid asju maksnud olnud, mis neilt nõutud.”*) — Sarnasel lool käisiwad Dominikaneri kloostri mungad Tallinnast ise maad mööda ümber, nagu mujalgi Katoliku usu maades, et inimesi pihtida, surnuid matta, rahwale palweid ja usku õpetada jne, mille juures kirikute preestrid aga neid takistada püüdnud ja nende wastu wiha kandnud, sest see munkade töö puutus nende kasude külgi. Enamiste käisiwad need rändaw-mungad jala, pisike altar seljas, arukordadel aga ka hobusega.

Kui mehed surnukirstud hauast wälja saanud, nägiwad nad eemalt üle oru kedagi kalda rinnakut mööda tasakeste alla sõitma. Wankri pääl näitas üks suur kast olema ja kasti otsas rist. Kasti ees istusiwad kaks isemoodi meest.

Surnukaewajad waatasiwad ja tunnistasiwad.

„Pea, Toots,” ütles teine wiimaks, „need on Mustad wennad!”

„Jah, Mustad wennad jah!” imestles teine wastu. „Nüüd kiriku saksal pikk nina.”

Tulijad oliwad tõeste Mustad wennad, selgema nimega mungad Tallinna kloostrist. Neid kutsuti jutlustajateks munkadeks, mustadeks munkadeks ja mustadeks wendadeks, nagu kõiki teisi dominikaneri ordo


*). Nõnda kirjutab Gothard von Hansen oma selle asja kohalikes raamatus ja tunnistawad seda ka mitmed wanad ajaloo kirjutajad tõeks.


7

munkasid. Sõna „mustad” tuli sellest, et nende päälmine mantel must oli, kuna kirikute waimulikud mehed walget ülikonda kandsiwad.

Mustad wennad oliwad juba alla orgu saanud. Siit oli waewaline hobusega üle saada. Org oli mäda ja ojasoonetus tema keskel sandi sillaga. Mõlemilt poolt silda oli teekoht suurte kiwidega ja kändudega täidetud. See oli küll kiriku-tee, aga siisgi nii sant. Ta wõis ka seda olla, sest kirikusse käidi siis jalgsi ja nõnda saadi ikka siit läbi. Mungad aga oliwad hobusega, seepärast nende lugu siin pahem. Neil juhtus silla pääl õnnetus. Hobune läks jalga pidi silla puude wahele ja nii õnnetumalt, et jalg nikastas. Waewalt wedas ta wankri weel silla päält ära, selle kõrwale kiwidega täidetud kohta, aga siis mitte enam. Tema nikastatud jalg wääratas uueste ühe kännu juurikate wahele ja kui see wälja tuligi, oliwad rattad oma korda suurte kiwide taha jäänud, kust waene loom haige jalaga neid enam järele tõmmata ei jaksanud.

Mungad sundisiwad ja sundisiwad hobust, andsiwad ka keppi, aga ei tulnud sest ühtegi.

Surnukaewajad waatasiwad haua ääres asja päält.        

„Mats, läheme appi!” ütles üks

„Läheme, Toots!” kostis Mats.

Nad läksiwad.

„Tere, wagad wennad!” ütlesiwad nad alla saades. „Nägime teil õnnetust olema, tulime appi.” Nad lükkasiwad, tõmbasiwad, ei tahtnud aidata. Mungad


8

ise aitasiwad ka, aga wanker ei hakkanud weerema.

„Wagad wennad,” ütles Toots, „hüüdke ka Jeesukest. Paluge Maarja poole.”

Wagad wennad nõõtasiwad, sundisiwad, tõmbasiwad, mehed lükkasiwad, hobune tõmbas ka ja juba aitas. Wanker hakkas üle kiwide weerema! Hobune aga lompas kõwaste.

Kui nad kiwidest üle saanud tasasema tee pääle, tikkus Toots kohe hobuse jala kallale seda arstima. Ta musis ja muutsutas teda, õõrus ja wajutas ja ise luges:

„Jeesus ja Peetrus käisid kahekesi kiriku teed. Nende eesli jalg nikastas ära. Jeesus ütles: Oot, oot! ma tahan nikastust aidata. Luu luu asemele, soon soone asemele. Aamen, aamen, aamen.”

Kui ta neid sõnu kolm kord üle lugenud, küsis ta munkadelt:

„Kas on õige nõnda?”

„Wäga õige,” kostsiwad mungad.

Toots arstis weel edasi:

„Jeesus sõit silda mööda, mäkke mööda, jõkke mööda. Surnu mere randa mööda. Warsa jalga waperdelli, ruuna jalga raksatelli. Püha Peetrus, tule toes, astu abis, tee haige terwes, wõta walu ära. Sooned kokku jo sobigu, weri kokku jo wedagu, luu liha loperdagu. Aamen, aamen, aamen.”

Mungad kiitsiwad ka seda salmi õigeks. Toots luges ka teda kolm korda üle, kuna ta ise ikka jalga seadis ja õõrus. Kõige wiimaks luges ta Issa meie palwe, aga tagurpidi, lõpu otsast ette poole, ja siis


9

ühe korra õiget wiisi. Sellega pidi nikastanud jalg õiget wiisi jälle tagasi minema.

Praegu küll ei olnud see weel sündinud, sest kui hobune minema aeti, lonkas ta ikka. Aga aegapidi wõis küll lonkamine lõppeda.

Kaldast ülesse saades rääkisiwad Toots ja Mats, mis lugu neil surnutega olla, ja palusiwad munkasid neid matma tulla. Need läksiwad tõrkumata, lugesiwad surnute pääle oma ladina salmisid, piserdasiwad neid oma pühitsetud weega jne. Lõpeks andsiwad nad mõlemile meestele tähed, et nende surnud õige õndsaks, tegewa usu seaduse järele olla maetud ja et nad neid jälle wõida hauda panna. Kui neid selle asja pärast weel peaks tülitada tahetama, siis tulla neil munkade tähte näidata.

Mehed oliwad rõõmsad. Iseäranis armas oli neile see, et matjad raha ei küsinud. Kohe paniwad nad surnud nende rahupaika tagasi ja hakkasiwad hauda kinni ajama. Seniks läksiwad mungad kiriku juure preestrile ütlema, et nad need ja need surnud olla ära matnud. Wististe ei üteldud sääl neile selle eest hääd sõna, sest mehed haua juures kuulsiwad kiriku poolt kui sajatawaid hääli.

Kui mungad hobuse juure tagasi tulnud, palus Toots neid ka oma kodu tulla. Tema naene olla sääl raske haige ja igatseda pihtijat. Mungad läksiwad sinnagi hää meelega ja natukese ajaga oli see tee käidud. Tootsi elukoht oli kiriku lähidal.

Mustad wennad wõtsiwad oma pihtitooli ja kan-


10

netawa altari rataste päält maha, wiisiwad sisse ja seadsiwad korralikult üles. Siin oli haige maas ja oigas; weike tütarlaps istus ta ees ja waatas kurwalt ta pääle. Mungad saatsiwad kõik siit wälja, ka lapsukesegi, kes umbes kuue seitsme aastane wõis olla; sest pattude tunnistamist ei tohi keegi muu kuulda kui see, kellele neid tunnistatakse.

Haigel pidi wististe palju pattusid tunnistada olema, sest umbes tund aega läks ära, enne kui mungad teisi jälle sisse tulla lubasiwad. Hulk paksu paberit oli ülestunnistatud pattusid täis kirjutatud. Munk keeras paberi kokku, pani oma kloostri pitseriga kinni ja ütles Tootsile:

„Püha neitsi Maarja saab tema eest paluma ja Jumal saab kuulma. Ta on kahetsewa, rusutud südamega oma patud üles tunnistanud ja ma olen temale andeks andmist kuulutanud. Nüüd anname temale ka altari sakramenti. Ta hing on waewatud ja tahab kinnitust. Kurat on tema juures wägew olnud, aga Jumala Ema püha neitsi palwe on wägewam.”

„Kurat taganegu ära üle üheksa soo, üle üheksa järwe,” ütles Toots.

Nüüd taheti haigele püha õhtu söömaaega anda; aga ei olnud wõimalik. Ta oli ennast pihtimise all palju wäsitanud ja wist ka äritanud, mispärast siis nüüd tema walu ja nõrkus wäga suureks läks. Ta oigas kangeste ja näitas iseäralikult rahutu olema. Mungad palusiwad ja ohkasiwad, aga ladina keeles. Toots, haige naese mees, palus ja luges oma


11

keeles: „Mina arsti, mina sobi, Jumal appi, Jeesus appi, Maarjate walu wõtma! Arsti käsi, risti wesi, püha ristikene! Awitage, awitage! Kutske kuri kauge-elle, matke haigus aia taha, wiige walu waarikusse. Issa meie, kes sa oled taewas.”

Haige oigas edasi. Walu ei wähenenud. Toots heitis tema üle sõrmega ristisid ja käskis:

„Hüüa ikka Jeesukesta, hõika Maarjada aitama!”

Siis pööris ta munkade poole ja ütles: „Jah, kurja wägi on suur tema juures. Ehk on saksa wiha ka weel selle juures. Kas ta ise ei rääkinud? Mis ta pihtis ka?”

Kui mungad midagi ei kostnud, hakas ta jälle edasi lugema:

„Mine ära, hõel, mine ära, kuri! Mine mööda maad metsa sisse, näri haawa, näri haawapuud, wiska wiha wahtra sisse, heida armu, heida armu! Püha Peetrus, Mateus, Markus! Awe*) Maarja, santa Maarja! Jumala ristike ette, Jumla ristike taha. Jumala ristike maast taiwa! Aamen, aamen, aamen.”

Haige näitas waiksemaks jääma. Meele äritus, mis pihtimisega tõusnud, jäi tagasi. Nüüd ruttasiwad mungad altari sakramendiga. Nad paniwad sakramendi ande segatud olekus altari pääle, õnnistasiwad seda ja andsiwad haigele. Katoliku usu maades ei anta altari sakramendi wiina ja leiba mitte lahus, waid segatult ja nimelt selles mõttes nõnda, et ihu ja weri, mida siin ustakse, ikka ühendatud koos on.


*) Ave ja Sancta on Ladina sõnad — õnnistatud, Püha, ja nendega algawad kaks Katoliku usu igapäewast palwet, Ave Maria, ja Sancta Maria.


12

Haige jäi weel waiksemaks. Tal näitas kergem olema. Tema mees arwas seda ka enese palwe wäest tulnud olema ja luges siis weel ühe lugemise haige pääle. Ühtlasi tahtis ta sellega wagadele wendadele näidata, kui palju palweid tema mõistab ja kui auus ristiinimene ta on. Ta oli ara loomuga mehike, ülemate wastu ikka hää tahtmise ja allaheitliku meelega, selle eest aga ka himukas enese kohta rahulolemist ja kiitust kuulma.

Haige jäi magama.

„Aitäh Maarjale! aitäh Jeesukesele!” ütles Toots. „Las ta magab. Kuri on wõidetud. Ta on temast eemale põgenenud. Ei minu lugemised üksi wõinud seda wäärt mõjuda. Olge terwed, kallid wennad, tulemast! Waatage wana hõelust, kudas ta teda waewama hakas, kui teie siia tulite ja üksi sees olite. Nüüd ma näen, kudas ta teile ja pühale ristile wastu sõitleb. Aga ei jaksa. Pidi põgenema.”

Ta waatas haige pääle: „Kui waikselt ta nüüd magab. Neitsi Maarja ise warjab teda. Küll ta nüüd paremaks saab kui ta magada wõib. Ta on muidu wäga hää inimene, ilus ristiinimene, aga — noh, wagad wennad teawad ise parem. Ruuta ikka pihtis teile. Mis ta pihtis ka oma nooremast ajast, kui ta weel minu naene ei olnud?”

Mustad wennad waatasiwad tõsiduse ja waikimisega küsija pääle. Sellest tundis Toots, et tema küsimist talle pahaks pannakse. Pihtimine peab igawesti sala


13

olema. Kes õige ristiinimene tohib selle katte warjule waadata tahta. Toots tundis nüüd seda ja ei küsinud enam. Et ta ennast arwas wendasid pahandanud olema, siis hakkas ta uueste usulikuist asjust rääkima, et oma kristlist wäärtust wagadele kloostri-wendadele selgemalt nähtawaks teha. „Ma tean weel palju lugemisi ja palweid mitmesuguste haiguste ja nõiduste wastu,” ütles ta. „Ja Issa meie palwe oli mul juba siis pääs, kui ma kahekümne aastane noormees olin. Meie wallas tean ma weel ühe mehe, kes Issa meiet oskab. See on Waarumatsi Hannus. Aga tagurpidi lugeda ta seda ei oska. Siis loeb ka weel Hannuse naene meie wallas Issa meiet ja minu Ruuta ka. Pihtile ei taha meie walla rahwas ka palju minna. Ma käisin Lihawõtte pühade eesnädalal ja aasta pärast tahan jälle minna. Pihtiks ennast nüüdgi wagadele wendadele, aga ei tea suurt asja weel hinge taga olema. Sügise poole, kui enam teol käimist, siis juhtub enam patu asju ette tulema.”

„Aga kas teie rahwas Jumala wiha ei karda, kui nad nii wisad on pihtil käima?” küsisiwad mustad kloostriwennad. „Paawst Innocenz kolmas kinnitas juba 1215 aastal, et iga täis kaswanud inimene wande-alla langeb ja meie kirikust wälja heidetakse, kes mitte wähemalt üks kord aastas pihtima ei tule.”

„Meie rahwas on waene,” kostis Toots, „ja preestrid nõuawad pihtimise eest palju raha. Ka palub meie rahwas oma wanu jumalaid. Nad arwawad, et Risti usu Jumal parem ei ollagi ja enam kedagi


14

ei aidata, kui meie pagana aja jumalad. Aga eqa mina nõnda mõtle.”

Kloostriwendade palge pääle tõusis põlastus kui kuulsiwad, kudas rahwas Jumala kohta mõtelda ja et pagana jumalate poole palutawat.

„Ah mis ilusad kõlawad Maarja palwed teie pühas keeles,” rääkis Toots, munkade wastu hää olla püüdes. „Oh kui teie ka mulle neid wõiksite õpetada selles keeles!”

Teine munk luges:

„Ave Maria, plena gratia, dominus tecum, benedicte tu in rnulieribus.”

Toots katsus järele painutada, aga ei läinud. „Ei mu keel kanna,” wabandas ta ja soowis teist palwet ütelda. Munk ütles ka selle.

„Sancta Maria, dei genitricx, ora pro nobis veccatoribus.”

Toots kangutas ka selle kallal oma keelt, aga paremat ühtegi.

„Ütle neid oma keeles,” käskis munk.

„Terwitatud Maria, täis armu; Issand olgu sinuga, sa õnnistatud naeste seas!” luges Toots wõrinal.

„Teine,” käskis munk. Toots luges niisama.

„Püha Maria, Jumala sünnitaja, palu meie patuste eest!”

„Õiged mõlemad,” tähendas munk, „aga õpeta neid ka teistele ja oma weikesele tütrele.” Ise waatas ta teraselt lapsukese pääle, kes kurwal näol haige


15

ema wiletsa sängi ees istus. „Mis armas laps! Sa pead teda hästi kaswatama. Temast peaks Maria õde, nonn, kaswatatama. Kas sa ei taha teda Tallinna nonnekloostrisse anda?”

„Mis mina tean, kallis, auulik wend,” wabandas Toots. „Ristiisa ise olla ikka lubanud tema eest hoolitseda, eks saab näha, mis ta teeb. Minust küll saa ühtegi. Ma ep tohi mõeldagi niisuguste asjade pääle.”

„Ah ristiisa olla lubanud?” küsis munk teraselt, aga tasa ja ise waatas haige poole. Ta tahtis tähele panna, kas see wahest unest üles pole ärkanud. „Sa tunned tema ristiisa?”

„Miks ep tunne,” kostis Toots, „olin paari aasta eest ise tema juures wahimeheks ja Ruuta oli lambatüdrukuks.”

„Armastas ta ka oma ristilast?”

„Mis mina waene, kallid herrad wennad, sellest tean ütelda. Enamaks ikka pidas, kui teist oma rahwa lapsi. Ega ta laita saks ole, mõnikord aga äkilise meelega.”

„Kas tal muid niisugusid ristilapsi weel peaks olema?”

„Eks ikka ole.”

„Enesel on tal ka wist lapsi?”

„On ikka.”

„Kui palju!”

„Üks poeg.”

„Käib ta ka kirikus?”


16

„Eks ikka käi.”

„Kudas su kena lapsukese nimi on?”

„Meie kutsume Madliks, aga mõisas taheti teist Madalleenaks kutsuda. Minu arust oleks see kui sõimunimi. Eks igaüks näe muidugi, et ta madal ja weike on, ta jo alles noor. Meie hüüame ikka Madliks. Madlike, tule siia, anna sakste käele suud.”

Madlike tuli ja andis. Mõlemad mungad waatasiwad teraselt ta silma. Neile näitas Madlike iseäranis armas olema. Nad ei raatsinud pilku ta päält ära pöörata. „Wõi niisugune laps,” ütles teine kloostriwend. „Ja, ja, armas laps, sinul peaksiwad ilusamad päewad ees olema, kui selles majas neid leida on. Püha neitsi wõtku sind oma hoole alla.”

„Jah” ütles Madlike, „püha neitsi tahab mind hoida. Ma nägin eile ööse unes, ta tuli meile ja andis emale rohtu ja mulle andis ilusa, ilusa risti. Kas eit saab terweks?”

„Jah, püha neitsi saab teda aitama ja tema terweks tegema,” kostis munk.

Siis keeras ta jutu jälle rahwa usuliku elu pääle ja päris, kas tulla siin rahwa seas ka laulatamata abielusi palju ette, kas laulatamise asemel weel naisi rööwitawat, kas lapsi ristimata jäetawat, kas pagana jumalatele weel ohwrisi toodawat, kas kirikutes ja surnuaedadel pärast matukseid, ka weel sööma- ja joomapidusid peetawat jne. Toots kostis nende kõikide küsimiste pääle jah. Küll ei olla keegi neist pattudest


17

enam üleüldiselt moodus, aga ette neid tulla, mõnda õige rohkeste. Tema, Toots, ise teada wanemaid, kes alla ja üle kümne aastasid lapsi olla wana pagana wiisi järele metsa maha matnud ja mõned neist lastest olnud ka ristimata. Niisama teada tema mehi, kes enestele wanal wiisil naese olla warastanud ja nendega ilma preestri lugemiseta elada, ja weel teisi mehi, kes eneste naesed olla ära wahetanud, nagu wanast wahel tehtud. Ohwrisi wiidawat wanadele jumalatele weel igal pool ja Risti usu Jumalat põlatawat.

Mungad raputasiwad pääd ja ütlesiwad: „See on kangekaelne rahwas. Ligi tuhat wiissada aastat on Issanda Jeesuse sündimisest mööda ja weel sünniwad siin püha Maarja maal niisugused pagana teod. Kangekaelne rahwas!”

Siis nõudsiwad nad Tootsi käest selgemalt järele, kes ja kus need inimesed olla ja elada, kelledest Toots tähendatud pagana tegusid teada. Toots juhatas neile niisugusid suure hulga.

„Aga kudas elab teie paater?” küsisiwad nad siis talumehelt edasi. „Kas ta peaks auusa elukombega mees olema?”

„Meie kirikusaksa arwate teie? Oi, sihukest ei ole enne siin kiriku pääl weel nähtud. Igaüks teab temast paha rääkida.”

„Ega ta majas naesterahwaid ei ela?”        

Toots mühatas. „Noh, kus neid siis weel elab, kui mitte sääl. Tal on lapsigi.”

„Kus ta kaswatab oma lapsi?”


18

„Mis mina tean,” ütles Toots wabandlikult. „Mõned on ta enese juures kodus.”

„Ta enese juures kodus!” imestasiwad mungad. „Koguduse silma all!”

„Jah, koguduse silma all,” tõendas Toots. „Tema enese lapsed. Igaüks teab.”

Munkade imestus ja põlastus oli suur. „Oh kui häbemataks on sinu karja kaitsejad saanud, Issand! Kõige rojasemal wiisil teewad nad sinu seadmiste wastu. Kas nõnda õpetab ta eluga oma kogudust? Kas ta ei tea pääpiiskopi kanget keeldu, et paatrite majas naesterahwast olla ei tohi, olgu siis mõni nende ealine lühidalt sugulane? Lahti peab ta saama ametist ja ta lapsed kiriku pärisorjadeks surmani. Kui piiskopp Tallinnas meie kaebdust ei kuule, pääpiiskopp Riias saab seda kuulma.”

Munk oli äritusest punane ja ei pannud seepärast tähelegi, et siin sünnis ei olnud waimulikust mehest nõnda rääkida, sest selle seisuse liige oli ta jo ise ka. Nüüd tuli tal wähemalt see meelde, et haige uni tema kõne läbi wõiks rikutud saada ja ta hakas tasasemalt rääkima. Ta kirjutas Tootsi suust mitu inimest üles, kes kiriku paatri elu olu pidada tundma, kirjutas ka tema laste nimest ja nende emade nimest ja tõotas asja kõrgemate kiriku ülemate ette wiia. Enne lubas ta ka weel teisi asjaloo tundjaid kuulatada, keda Toots nimetanud.

Nüüd pakkus Toots oma külalistele süüa. Need wõtsiwad seda wastu ja muud nad oma pihtimise eest


19

ka ei soowinud. Kui nad söönud, andsiwad Tootsile pihtitähekese, et nad tema naist Ruutat pihtinud, kraamisiwad siis oma asjad wankri pääle ja hakkasiwad minema. Ära minnes ütlesiwad Tootsile:

„Aga kui Jumal peaks sinu naese ära kutsuma, hoia et sa teda pagana wiisil ei mata, nagu seekord lapse olid matnud.”

„Ei, ei,” tõendas Toots, „teda ma nõnda matta ei taha. Mis ristiinimene ma oleksin, kui oma naest nõnda matta tahaksin.”

Mustad wennad läksiwad surnuaia poole jälle tagasi, et säält mööda lähemasse külasse minna ja sääl jutlusi pidada ja pihtimist toimetada, nagu nende amet oli. Ka tahtsiwad nad sääl mõnda nendest üles otsida, kelledest nad Tootsi läbi paganlikka asju kuulda saanud, et neid õpetada ja noomida. Aga nad ei saanud mitte õnnelikult sinna külasse. Kui nad kirikumõisast mööda läksiwad, tuli salk inimesi säält wälja ja hakkasiwad munkasid sajatama ja sõimama. Wiimaks wiskasiwad nad nende wankri ümber, altari jaod läksiwad kõik maha. Mungad mõistsiwad küll, kust see oli. Kiriku preester oli sajatajad saatnud ja nad üles kihutanud. Pahanduse ja häbiga läksiwad nad edasi, kui oma asjad oliwad üles korjanud.

Tükk aega pärast munkade äraminemist ärkas haige üles. Ta oli kaua maganud. Nüüd tundis ta enese sugu kergema olema. „Oh Jumal, kudas need mind oma küsimiste ja usutamistega waewasiwad,” ütles ta. „Ära tahtsiwad hinge wõtta. Ei jäta ega jäta.


20

Oh Jeesuke, Maarjake, awitage ise! Ei neist piinajatest saa midagi.”

„Ära ütle, Ruutake, santi sõna,” waigistas Toots. „Suured asjad abimehed nad küll ei näita olema; ei saanud oma hobuse jala nikastusegi wastu ohtu. Aga las neid Jumal näha. Ma hakkan nüüd ka arwama, et nende lugemisest üksi ühtegi ei tule. Miks jäid sa raskemaks, kui nad üksi sinu juures sees oliwad sind pihtimas ja mina wäljas pidin ootama? Aga kui ma sisse sain ja ise ka sinu pääle lugema hakkasin, siis sai sinuga paremaks. Ruutake, ma tahan ikka sinu eest lugeda ja paluda.”

Haige jäi uueste magama. Toots wõttis aega ja luges tema juures oma lugemisi ja Issa meiet ja ka esimest ja teist käsku. Neid kahte ta mõistis kah.

Surm ei tulnud. Haige sai aega mööda terweks. Tootsil oli sellest hää meel ja ta hakkas kindlamaste munkade ja iseenese lugemiste terwekstegemise wäe pääle uskuma.


Toots oli Kõõlukaela talus peremeheks, aga alles teist aastat. Endine peremees oli ühe kardetawa asja pärast kõige naese lastega siit ära põgenenud, üle mere Soome läinud. Mõisa härra oli siis enda senise wahimehe Tootsi wastu nii lahke olnud ja tema siia peremeheks pannud, aina oma enese kraami ja loomadega; sest Tootsil ei olnud midagi.

Aga Tootsist ei saanud õiget peremeest. Ta abeles oma isemoodi loomuga siia ja sinna, ja õiget asja


21

ei olnud temast kusgil, olgu küll, et ta ennast ise õigeks ristiinimiseks kiitis. Tema käest ei saanud igas asjas piiskopp oma kümnest ega mõis õigeste oma maksust. Sellest tuli, et härra lähemal kewadel tema koha päält mõisa wahimehe ametisse Mugalasse jälle tagasi wõttis; sest selles ametis oli ta hoolas ja krabe olnud. Seda oli ta ka nüüd uuel puhul siin jälle, midagi ei jäänud temast nägemata, mis tema ametisse puutus.

Tootsi naene Truuta tallitas Mugala mõisas karja, puhastas lossi õue, tegi rohuaias seda ja teist tööd jne, nagu kõik teised mõisa orjad ja tendrid. Tema oleks küll parem Kõõlukaelale perenaeseks jäänud, kui mõisas orjaks olnud, aga see ei olnud tema teha.

Rõõmus aga oli weike Madlike, et ta mõisasse tagasi saanud. Ta uskus, et ta siin jälle ristiisa käest ilusaid riideid ja asju kingituseks saab, nagu ta enne saanud, ja et ta oma endise tutwa, Edgardiga, siin ka jälle mängida tohib. Ta oli õigeste uskunud. Tema ristiisa, mõisa omanik von Rottendorp, leidis tema selle kahe aastaga, mis ta wallas olnud, weel ilusamaks lapseks kaswanud olema. Tal oli armas tema pääle waadata, ja pea oli ta temale ka uued ilusad riided kinkinud. Ka andis ta oma pojale Edgardile, kes ta. ainuke laps oli, luba, et ta jälle wahel Madliga seltsida ja mängida wõida, kui ka mitte iga tahes ja ilma ette antud piirideta. Selle loa üle oliwad mõlemad lapsed rõõmsad, iseäranis Edgard, sest temal ei olnud muud mänguseltsilist, kuna


22

Madlil neid küll oli. Ka näitas poisikene Edgard niisuguse iseäralise loomu ja waimuga olema, et tema isa maja toredas elus ja ilus enesele küllalt armast lõbu ei leidnud. Tema meel ja mõte kaldusiwad tõsisemata asjade ja lihtsuse poole. Madli, kes temast paar aastat noorem, oli küll enam elawama loomuga, aga siisgi sündisiwad nad mängides armsaste kokku. Suurelt osalt pidi see ka sellest tulema, et Madli, kui ta enne siin elanud, Edgardiga seltsides juba ka wiisakamat olekut oli õppinud. Oli jo neil nende mängude juures Edgardi õpetaja ja järelwaataja ikka juures, kelle juhatusi siis ka Madlikene kuulis ja tähele pani, mis pääle ta wäga terane oli.

Aga Rottendorpi lahkus oma ristitütre wastu läks weel suuremaks. Ta astus ühel päewal wahimehe juure ja ütles:

„Kuule, Toots, sul on kena tütar, tõeste kena.”

„Mis mina tean, pai härra,” wastas see kõige alandlikumalt.

„Ma rõõmustan oma ristitütre üle, ja tahan, ta peab hästi kaswatatud saama. Ta peab ka kooli saama.”

„Kui härra käsib, siis peab see küll sündima,” ütles Toots, „aga ega mina seda wõi; mina pole midagi. Mina ise olen härra ja minu hing ja meie Madlikene kah.”

„Mina tean seda,” ütles härra, „aga sina pead seda hääks pidama ja selle eest truuim ori olema, kui


23

mina sinu Madli kooli panen. Minu ristilaps peab hästi kaswatatud saama.”

„Jah, jah, kallis härra, ma kiidan härrat wäga palju, härra teeb kõik hästi, ja ma tahan kallile härrale ikka truu olla ja ikka kõik teha, mis härra tahab.”

Toots oli rõõmus. Kui ta mahti sai, läks ta ruttu kodu ja ütles: „Kas tead, Ruuta, meie Madlike saab nüüd küll weel ilusamad riided. Härra paneb tema koguni kooli. Küll ta kiitis teda ilusaks.”

Madlikese ema oleks kui jumestanud. Wist oli see rõõmu jumestus. Siis jäi ta mõttesse. Pea waatas ta enda noorema tütrekese pääle ja ütles: „Aga sinule ei anna küll keegi ilusaid riideid, waeneke!”

Juba lähemal päewal oli Madli koolis. Rüütel, Rottendorp oli oma mõisa pääle weikese kooli asutanud, kus ta enda paremate teendrite ja orjade lapsi natukene õpetada laskis. Pää õpiasjad oliwad muidugi tähtsamad kiriku palwed Awe Maria, Sancta Maria, Issa meie, kümme käsku ja mõned usuõpetused. Kes terasemad ja härrale muidu enam meele järele oliwad, need lasti kauem aega koolis käia ja neile õpetati ka kirjutust, Saksa keelt jne. Trükitud raamatu õppimist weel ei olnud, sest trükikunst, mis alles hilja Saksa maal leitud, ei olnud weel siia ulatanud. Õpetamine sündis muidugi enamiste Saksa keeles. Koolitajaks oli üks nõnda nimetatud „kirikuori,” kelle Rottendorp lähema kiriku juurest siia kooliametisse oli kutsunud. Ta oli selle aja järele kaunis kena koolitaja ning muidu ka hää inimene. Kiriku orjadeks kutsuti sel ajal


24

neid inimesi, kes kiriku preestrite läbi oliwad sündinud, ja nad oliwad ka tõeste kiriku orjad. Pääpiiskopp Henning Riias oli Riia kiriku kontsili pääl 1428 aastal seaduse teinud ja selles muu seas ka seda kinnitanud, „et lapsed, kes preestrite läbi sündinud, ja ka nende emad, surmani peawad pärisorjadeks tehtama ja igaweseks ajaks selle kiriku teenistusesse jääma, kus nende isa preestriks oli wõi on.” Sarnased kõlwatumad preestrid ise pidiwad ametist ära heidetud saama. Seda seadust oli pääpiiskopp seepärast tarwiliseks arwanud anda, et tema walitsuse all seiswatel paatritel tihti lapsi oli, kuna Katoliku usu waimulikud mehed ometi abielusse astuda ei tohi. Igal tarwilikul korral ei saanud see seadus küll mitte täidetud, aga üsna ilma mõjuta ei jäänud tema ka. Wähemalt mõnede eksimiste kohta sai ta ka täidetud, ja mitmed temas tähendatud lapsed ja nende emad kirikute pärisorjadeks kinnitatud. Niisugune kirikuori, preestri laps, oli ka see mees, kes Rottendorpi mõisas, Mugalas, koolmeisiriks oli. Säält kihelkonna kiriku juures oli sarnasid orjasid rohkeste, nii et neid sinna liiaks oli, ja sarnasel lool wõidi neid iseäraliste tingimiste all ka mujale teenistusesse panna, mis siis ka siin sündinud.

Madli õppis selle kirikuorja juures wäga usinaste. Tema terawat mõistust ja rutulist edasisaamist pandi imeks. Seda enam tundis temast ta ristiisa Rottendorp rõõmu ja laskis teda, kui kirikuorja kooliteadus tema kohta lõppema hakas, ka oma poja kaswataja läbi wahel õpetada. Seega puutus Madli weel enam


25

Edgardiga kokku ja wõis temaga wabamalt mängida kui enne. Sest nüüd oli ta osalt kui Edgardi kooliõde, kombetes ka enam haritud ja nägusates riietes, mispärast siis Rottendorp nende mängimisele ja seltsimisele enam wabadust lubas.

Nii oli weikese Madli elu siin kõigiti õnnelik. Ta ei tundnudgi, et ta orjalaps oli. Ta ristiisa laskis talle koolis süüagi anda, mis muidugi parem oli kui wanemate wesine leem. Nõnda läksiwad mööda mitu aastat. Madli oli juba neljateistkümne aastaseks saanud ja igal aastal koolis käinud, kui ka mitte ikka päewast päewani. Aga siis tuli tema õnnele äkiline lõpp. Rüütel Rottendorp hakkas märkama, et tema poja tundmused lossiwahi tütre wastu wististe mitte enam ainult lapselikust sõbrusest juhitud ei ole, waid wist ka misgisugust teisest kindlamast tundmusest. Edgard ei olnud ka enam wäga laps, waid juba sugu üle kuueteistkümne aasta. Nii wõis iseäralisi tundmusi tema südames küll juba tõusnud olla, seda hõlpsamalt, et ta pehme, luulelise loomuga ja osalt unistawa hingega oli. Oliwad need tundmused aga wahimehe Madli kohta, siis oli see isa teadmise järele wäga kardetaw, nimelt seepärast, et tema Edgard wälistest wiisidest palju lugu pidada ei mõistnud ja oma isemoodi meele järele käia armastas. Isa arwas siin siis kohe lahutust teha, muidu wõis Edgardi sugusega asi wäga pahaks minna. Tuluke pidi kustutatud saama kui ta weike on, suureks saades arwas Rottendorp tema kustutamise raske olema; sest ta tundis oma lapse loomu.


26

Seda oli ta ka selgeste wälja saanud, et tema Edgardi iseäralised tundmused kellegi muu kohta ei käi kui wahimehe Madli kohta. Wälised seisuse waheseinad, olgu küll tugewad ja kõrged, ei olnud siin seda seespidist hingesarnadust, mis Looja ehitanud, wististe mitte lõhkuda jõudnud.

Ühel päewal kutsus von Rottendorp wahimehe ette ja ütles:

„Toots, sa ei ole enam minu oma. Ma olen sind uue peremehe omaks andnud. Täna lähed minema.”

Toots kumardas alandlikult ja ütles: „Paluksin ka oma naist ja last minuga temale ühes anda. Meie ei tahaks mitte lahkuda ja ma olen härrat ikka hästi orjanud.”

„Kõik, kõik olen ma teid ära andnud, kõik lähete tükis,” kostis härra.

„Aga kudas härra ristilapsega jääb? Kas tema kah?”

„Jah, tema kah!”

„Jeesuke olgu härraga, Jeesuke meiega,” ütles Toots, — „tea kuhu siis saame wõi kes meie uus härra on.”

Selsamal päewal pidi Toots oma perekonnaga Mugalast lahkuma. Mineku pääl läks Madli oma ristiisal weel jumalaga jätma ja tänama.

„Tänan teid wäga, kallis härra ja ristiisa!” ütles ta ja hääl wärises enesel liigutuse pärast. „Ma olen waene halb laps, aga teie olete mind nii hästi kas-


27

watanud, katnud ja koolitanud. Tänan südamest selle kalli armu eest!”

Ta wõttis härra käe ja andis sellele suud. Tema ilusad selged silmad oliwad niiskeks löönud, ta süda tundis tänu kõrwal ka haledust, et siit pidi lahkuma, kus ta nii wäga õnnelik olla wõinud. Ta ei oleks sellest käest lahti lasta tahtnudgi.

Rottendorp rääkis temaga paar sõna ja kinkis talle ühe trükitud Uue Testamendi, mis paar aastat waremalt Saksamaal oli trükitud. Madli oli siin koolis wiimsel aastal küll pisikest usuliku sisuga raamatut trükikirjaga näinud, aga Testamenti seni ajani ainult kirjutatud kirjaga. Seepärast oli ta selle kingituse üle wäga rõõmus ja ei teadnud, kudas kinkijat tänada. „Lase olla, armas laps,” ütles see. „Sa wõid seda raamatut lugeda ja saad temast armsaid asju leidma, aga hoia teda hästi, et teised teda lugeda ei saa, kes ehk seda oskaksiwad. Sa tead, et rahwale on pühakiri keelatud. Aga ole sa ikka hää laps.”

Selle pääle jättis Madli ka Edgardi jumalaga, mille juures neile mõlemile pisarad palgele weeresiwad. Madli hakkas nuttes minema. Tema haleduse ja ingliwiisilise oleku läbi sai ka tema ristiisa süda liigutatud. „Ära nuta!” ütles ta temale järele. „Uues kodus saab sul wäga hää olema. Ma olen teie uue peremehega sinu pärast rääkinud.”

Lapsuke keeras usaldusega ümber ja küsis: „Kes on meie uus härra? Kuhu wiiakse meid?”

„Teie lähete Aatla härrale; ta on wäga hää härra,” kostis Rottendorp lahkeste.


28

„Ah, Aatla, see mõis ei olla siit wist mitte kaugel,” ütles laps lahkemalt ja läks.

Rottendorp keeras oma enese tuppa, pani ukse kinni ja istus. Ta näitas iseeneses rahutu olema. Tüki aja pärast liikusiwad tema huuled tasaste: „Kallis, kallis laps. Kes oleks wõinud arwata. Kui armas on.ta mu südamele! Ma oleks ta kõige paremaste üles kaswatanud ja koolitanud, aga mis ma wõin parata. — Oh et niisugune ometi päris mu oma tütar wõiks olla!”

Kui Madli härra juurest tagasi tuli, ronis tema pisike õeke juba rattile. Ema küsis Madli käest: „Mis ristiisa ütles ka?”

„Ta ütles,” kostis laps, „meid wiitawat Aatla härrale ja Aatla härra olla ka hää härra.”

„Seda praegu küüdimees ütles juba,” rääkis isa „et ta meid Aatlasse wiia, — ükskõik, kuhu wiiakse.”

Nad istusiwad pääle.

„Aatla ei ole kaugel, isa, kas ei ole?” küsis Madli Mugala õuest wälja minnes. „Ma mõtlen, ma saan weel ristiisa näha. Ah, Rottendorp on wäga hää ristiisa.”

„Aa Jumal, tütreke!” õhkas ema ja kuiwatas silmi. „Ei sinu jalad küll enam Mugalasse saa. Kes hoolib meie sugustest! Eks ole küllalt sedagi armu, mis sa temalt juba saanud.”

„Ära kurwasta, ema,” ütles Madli nende sõnade pääle. „Von Rottendorp on jo minule wäga hää ristiisa olnud. Aatla härra on wististi ka niisama


29

hää. Ta oli eile siin ja rääkis minuga wäga lahkrste.

„Siin oli?” küsisiwad ema ja isa. „Eile? Oli siis küll seesama, kes ka meie juures käis ja korra meie pääle waatas.”

„Nujah!” kinnitas naesterahwas üksi weel juure. „Eks tal olnud ka tarwis oma asju enne hinna maksmist näha. Ega Rottendorp meid muidu pärast temale ei annud. Kuri hing!”

„Ära ütle kurja sõna,” waigistas mees. „Ta on meile ka — ”

„Ära ütle,” hüüdis naene wihaselt wahele. „Kes weel peab ütlema, kui mitte mina? Sajatama peaksin ma teda. Minu müüb ta ära ja mu lapse! Sinust ma ei räägi.”

„Ole ikka rahul, kulla Ruuta,” palus Toots. „Ta on ometi meile ka palju hääd teinud. Waata, kui ilusad riided Madlil seljas. Ja kudas ta teda koolitas! Missugust näputööd mõistab Madli juba; kui kenaste ta wõib lugeda ja kirjutada ja weel kõik Saksa keeles! Mis oleks ta kõigest sellest teadnud ilma selle ristiisata? Ja kes ristiisa on nende seas meie suguse lapsele küll enam armu näitnud?”

„Ristiisa! Ristiisa!” kordas naene ägedalt. „Midagi ma ei räägi enam; ma olen wait.”

Tema paled, milledest küll kehwus aga ka ilu paistis, õõgasiwad. Ta oli enam äritatud kui orjalikust loomusest oleks wõinud arwata. Kui aga nüüd ka tema tütrekene oma ilusa pehme häälega teda waigistama ja trööstima hakas, kadus ärituse õõg tema


30

palgelt pea. Lapselik süüta sõna, lapse lahke, magus hääl, tema puhas, selge silm jõuawad palju. Ema palgele tõusis ärituse asemele naerataw lahkus. Ta wajutas tütre armastusega kaissu.

Nüüd alles näitas Madli wanematele ka oma trükitud Testamenti, mis talle kingitud. Ta oli enne mõtelnud, ka wanematele teda mitte näidata, aga nüüd tuli tal meelde, et nende eest teda tarwis warjata pole, sest need ei tunnud seda keeltgi, milles see oli trükitud, ei mõistnud ka misgisugust keelt ei kirja lugeda. Tähtjas oli neil aga kuulda, et selles raamatus Jumala pojast, tema elust ja sündimisest, ta emast ja jüngritest jne. räägitawat.

Nõnda rääkides lahkus ära müüdud perekond oma senise härra juurest, nõnda oli von Rottendorp oma poja ja oma ristitütre ära lahutanud.


Aatlas pandi Toots jälle wahimehe ametisse. Mugala Rottendorp oli teda selle ameti pääle ettekiitnud ja Aatlas oli see amet hilja tühjaks jäänud. Tootsi naene tegi kõik muud tööd, mis teistel orjade naestel teha oli, nagu ta Mugalasgi teinud. Madli pandi tuppa peremamselli juure, et sellele abiks olla ja ühtlasi tema juures ta ametit ka õppida. Tema töö oli siin kerge ja prii-aega jäi weel ülegi. Seda oleks ta õppimise pääle tarwitada tahtnud, aga kahju, tal ei olnud siin õppimises juhatajat ega ka tarwilikka raamatuid. Tema tähtsam raamat oli ta Uus Testa-


31

ment ja sedasamagi luges ja uuris ta himuga. Rohkeste aga wõis ta siin näputöö asjus õppida ja õppis ka. Nii oli Madli käekäik ka siin, olgu küll, et kool puudus, üsna kaunis. Tema endine peremees ja ristiisa pidi tema pärast wististe ta uue omanikuga rääkinud olema ja tema soowi ja tingimiste järele wõis noor tütarlaps siin nii palju lahkust leida. Oli aga Madli mõne päewa siin teeninud, siis näitas ta härra temast ka ta enese wooruste pärast lugu pidawat ja oli talle iseäranis lahke. Ta rääkis temaga tihti, küsis, kudas Madli siin oma eluga rahul jne. Tütarlapse mõistlik, wiisakas olek ja aruldane iludus ei wõinudgi kellegi pääle, kes teda rohkem nägi, ilma mõjuta jääda. Ka hakati teda siin härra tahtmise järele tema tõsise ristinime järele Magdaleenaks kutsuma.

Kui von Horsten — nõnda oli Aatla härra nimi — nägi, et Magdaleena raamatute sõber oli, siis andis ta temale ka mõnda oma raamatut lugeda, millede poolest ta aga temast mitte wäga palju rikkam ei olnud. Ometi leidis noor õpihimuline neiu nendestgi raamatutest mõndagi uudist ja wõis nende abil oma teadmise piirisid laiendada. Kui ta nende raamatute sisuga tutwaks saanud, sai ta weel teisi ja iseäranis häid raamatuid, aga mitte siit, waid Mugalast. Ühel pühapäewal oli üks Mugala mõisa mees Aatlasse Madli ema juure tulnud ja sellele paki raamatuid ja ühe kirja andnud, üteldes, Mugala noorhärra olla need tema tütrele saatnud. Raamatutest oliwad mõned trükitud, mõned kirjutatud. Nende


32

saatja, oli Edgard. Kaasa antud kirjas ütles ta, tema saata need raamatud oma endise tutwuse mälestuseks, teades, et Magdaleena raamatuid armastada. Raamatud wõida mitmeks ajaks Magdaleena juure jääda. Kui talle neid waja, siis saada ta ise neile saadiku järele läkitama, wõib olla ka weel uusi raamatuid juure saatma.

Neiu oli raamatute juures õnnelik. Ta luges neid hoole ja isuga. Üks kirjutatud raamat teiste seas oli Johannes Hussi õpetustest, tema ärapõletamisest ja Konstantsi konziliumist, kes ta hukka mõistis. See raamat sünnitas terase waimuga neiu südames imestust ja kohutust. Ta luges siit Hussi õpetusi ja leidis need wäga armsad ja kaunid olema. Ta nägi, kui wäga nurjatu oli waimuliku seisuse elu ka wanemates Ristiusu maades ja kudas wahwa waimuga Huss selle wastu wõidelnud ja kiriklist olu parandada püüdnud. Ta nägi ka, kui ülekohtusel wiisil püha konzilium Hussi pääle kaebdusi tõstnud, kui hoolimata meelega teda piinatud ja wiimaks elusalt ära põletatud. See raamat tõi kui uue ilma ärksa neiu silma ette. Seda oli kõrge kiriklik wõimus nõnda piinanud ja ära tapnud, kes nii tuline tõsiduse sõber olnud, kes woorust ja häädust õpetanud ja nõudnud nii julge meelega, nii suure armastusega. Ta oli inimeste ärapõletamisest ja piinamistest enne küllalt kuulnud, aga need õnnetumad pidiwad kõik nõiad, ketserid ehk muud suured kurjategijad olema — Hussi aga nägi ta kõige parema, kallima inimese olema. Niisugust


33

teada oli puhta südamega neiule liig. Ja pääle selle need muud pahad eluwiisid, mis see raamat Hussi hukkamõistjatest kõrgetest waimulikuist meestest teadis rääkida kuni paawsti eneseni! Iseäraline hirm käis neiu südamest läbi. Mõnda paha oli ta küll ka siit maa alamatest waimuliku ameti pidajatest kuulnud, aga nende kõrgetest ülematest kaugel maal oli ta lapselikult ikka kõige paremat uskunud. Paawstist enesestgi rääkis raamat kõige pahemaid häbitegusi ja kõiksugu halbu kombeid, milledest sellesama kontsiliumis, mis Hussi hukka mõistnud, ka küllalt kõnet olnud.

Raamat Hussi üle oli kui uks, mille läbi neiu kahe iseäralise ilma sisse wõis waadata, mida mõlemaid ta seni ajani wähe tundnud. Need kaks ilma oliwad Katoliku kirik oma waimuliku seisusega ja Püha kiri. Magdaleena senise arwamise järele pidiwad need mõlemad teineteisega täieste kokku sündima, aga tähendatud raamatu järele oliwad nad üsna teine teise wastu. Et raamat Püha kirja õpetuste ja waimu kohta õigust rääkis, seda nägi neiu ise, sest tal oli Püha kiri saadawal, kust ta asja lugu järele uurida wõis, ja selle järele arwas ta, et tema raamat wististe küll ka Püha kirja õpetajatest ja nende elust õigust ütleb.

Sellest ajast pääle läks kena neiu enam iseäraliseks. Ta oli tihti mõtetes ja luges hoole ja uurimisega oma Uut Testamenti. Mis temale enne siin mõistmata olnud, oli nüüd Hussi õpetuste läbi selgeks muutunud. Ta kaswas kindlaks õigemas kristlikus meeles, tõusis kõiges tões ja mõistuses.


34

Kui Magdaleena nõnda mitu aastat Aatlas elanud ja juba täieks inimeseks kaswanud, tuli tema elu kohta jälle midagi iseäralist ette. Kilter oli tema ema raskeste peksnud ja see täitis Tootsi südame, ehk ta muidu küll arg mehike oli, walu ja paha mõttega. Ta mõtles kiltrele kätte tasuda. Seda mõtlesiwad ka mitu teist meest, kellede wastu kilter niisamuti ülekohut teinud. Ja nad oliwad nõuu kokku pidanud, ükskord kiltre kinni wõtnud ja teda kõwaste peksnud. Küll oliwad mehed seda öö warjul ja määritud nägudega teinud, aga siisgi tuliwad nad ilmsiks. Nad wõeti kinni ja pandi wangi. Teisel wangistuse päewal oli Aatlas suur pidu ja palju wõeraid koos. Härra von Horsten pühitses oma kolmekümne aasta sündimise päewa. Selleks päewaks oli ta ka kiltri peksjad karistada jätnud, millega ta külalistele enam mitmesugust pidulõbu arwas tegema.

Kui pidu täies hoos oli, kui küllalt söödud ja joodud, siis laskis von Horsten oma wangid ette tuua ja mõistis igaühele sada kolmkümmend hoopi. Oma sündimisepäewa pidu pärast aga ütles ta sellest teenitud nuhtlusest igaühele nelikümmend hoopi kinkima, nii et igal mehel ainult üheksakümmend hoopi saada olla.

Nuheldawaid oli wiis meest. Kõige wiimseks jäeti wahimees Toots. Kui ta maha oli tõmmatud ja mõned hoobid tema palja piha pääle antud, tungis üks neiu ümber seiswa pidurahwa seast wälja, laskis wahimehe pääle maha, karjus ja palus temale armu.


35

„Wisake ta minema!” hüüdis peksmise juhataja mahatõmbajatele.

Need tahtsiwad käsku täita, aga ei saanud. Neiu oli kindlaste käed peksetawa mehe ümber heitnud ja ei lasknud mitte lahti.

„Halastage!” hüüdis ta. „Peksge mind kui tahate, aga halastage mu isa pääle! Kallis härra von Horsten, halastage?”

Peksmise juhataja, kelleks üks piduline oli, ei tundnud, kes see paluja oli, jäi aga siisgi tema wahwuse ja ta paremate riiete pärast pisut tema kohta mõtlema. Aga mis aitas siin mõtlemine. Uueste käsgis ta, et neiu peksetawa küllest lahti peab tõmmatama. Kuid asjata püüti tema käsku täita. Kaitseja ei katkenud oma isa küllest. Ta palus ikka tema eest ja warjas teda.

Von Horsten nägi küll, et see Magdaleena oli, ja tal oli halb, et niisugune segadus tõusis, aga tema rüütlilik uhkus ei lubanud teda wahele minna asja teisiti pöörama.

Lööjad hakkasiwad uueste tööle, et keppide abil neidu lahtilaskmisele aidata. Kui paar hoopi tema pääle langenud, kargas üks noor mees ümberseisjate hulgast wälja ja hüüdis:

„Pidage! Teda ei tohi teie peksta. Wahwus ja halastus ei ole ometi mitte süü, waid kõrge woorus.”

See oli Mugala noorhärra Edgard; sest ka tema oli isaga siin pidul.

Lööjad ei tahtnud wõõra nooremehe keeldu kuulda.


36

tõstsiwad kepid jälle tuulde. Keelaja ei lasknud neid maha langeda, astus wahele.

Kõik kogu oli neiu wahwusest nagu kohmetanud. Niisama leidis noore rüütli mehine wahele astumine iseäralist imekspanemist. Mis oli temal siin asja wõi õigust, keelmist wõi käskimist?

Aga tema tahtmine jäi makswaks. Sest von Horsten tõstis ise sõrme ja ütles:

„Laske jääda seda korda.”

Siis laskis ta Tootsi uueste wangi wiia. Pidulised aga ei suutnud Magdaleena päält silmi ära pöörata. Tema wahwus ja ilu oli neid kõiki enese külge kui wangi wõtnud.

„Kudas see on,” sosistastwad ühed ja teised. „Niisugusel mehe pässakal wõib niisugune tütar olla, nii pilt-ilus, nii wapper! Ja noor rüütel Rottendorp — mis tähendab see, et tema siin wahele tuli?”

Neiu ise oli häbist ja õnnest kui segane. Ta oli õnnelik, et peksmine katki jäänud, ja häbelik, et nüüd nii palju silmi tema pääle waatasiwad ja et Edgard tema kaitsejaks tulnud.

Wana Rottendorp tundis ühtlasi tuska ja ühtlasi ka rõõmu. Tal oli hää meel, et tema ristitütar nii wähese waluga pääses ja et ta temast nii ime suurt wahwust nägi; aga wäga halb oli talle see, et tema Edgard siin Magdaleena kaitsejaks olnud. Kas ei olnud see märgiks, et tema pojal ka nüüd weel auuta orjalapse wastu wõis iseäralisi tundmusi olla? Ehk kas ei wõinud selle loo läbi isewiisilise nooremehe südames kaht-


37

lased tundmused kangel hool oma lapsepõlwe seltsilise wastu õhutatud saada? Von Rottendorp kahetses, et ta poja pidule kaasa tulla lubanud. Aga kas ta wõis ette niisugust asja aimata? Ta oli mõtelnud, et Edgard mitme aastase wahe järele Magdaleenat enam ei mälestagi, — aga nüüd oli see pagana peksulugu wana tutwuse ja wist ka sõbruse — nii kartis isa — uueste üles ehitanud.

Nüüd ei rääkinud keegi piduline muust kui Magdaleenast, tema wahwusest, tema armastusest isa wastu, ja tema inglilikust ilust. Ja üks ja teine piduline tuli neiu juure ja tahtis temaga rääkida, et tema kõnet kuulda ja tema haridusest märku saada.

Magdaleena oleks kõigest meelest piduliste seast kiireste kadunud, aga ta ei saanud neist lahti. Temaga rääkides nägi igaüks, et kenal neiul tema suure wahwuse juures ka haridus oli, mis mitte orjalast, waid kui suurtsugu haritud inimest tunnistas. See pani meeled mõtted tema kohta weel enam liikuma. Niisugune iludus, niisugune wahwus, niisugune haridus ja wiisakus, — see kõik oli päris keskaja naesterahwa eeskuju.

Neiu enese kaitseja, Edgard von Rottendorp, hoidis nüüd wagusalt temast eemale. Ta süda peksis kangeste, tema tundmused ja mõtted kihasiwad segamine — nii ime kenaks, wahwaks neiuks oli tema lapsepõlwe sõber kaswanud ja niisugune lugu oli temaga siin sündinud!

Kui piduliste jutt ikka weel mitte wahwa neiu ja


38

tema kaitseja päält ära ei pööranud, palus wana Rottendorp von Horstenit, et see külalised tuppa kutsuks, ja sääl siis muid asju kõnesse saaks wõetud. See oli ka Horsteni soow. Kohe palus ta wõõrad tuppa ja ütles:

„Armsad pidulised! Ma tahtsin nende nurjatumate karistamisega pidurõõmu wahel teile natukene iseäralist ajawiidet pakkuda. Palun wabandada, et selles niisugune segadus ette tuli. Jätame siis nüüd selle tühja asja ja laseme midagi muud tähtsamat kõnesse tulla. Härra von Rottendorp on kirjade uurija, tema saab meile midagi uudist jutustama.”

Selle pääle wõttis wana Rottendorp sõna ja ütles: „Jah, sõbrad, mul on suurest uudisest jutustada. Meie aastasada lõpeb kõige suurema uudisega, mis ial wõib päikese all kuuldud saada. Ei olnud sellest weel küll, et selles aastasajas trükikunst ja mitmed teised tähtsad kunstid on üles leitud, ei, ka üks uus ilm on leitud. Leidja on Hispanlane Kristof Kolumbus. Nagu mitmed teie seast teawad, astus ta nüüd ligi paari aasta eest, 12. Oktobril 1492, selle uue ilma rannas maale. Juba on sellest uuest ilmast tähtsaid teatust ka meie juure ulatanud. Uus ilm on lõpmata ilus, ära arwamata suur tema looduse rikkus. Ja suur on ta, mitte kui saar meres, waid tõsine suur ilm. Hispania on uhke ja õnnelik selle leiduse juures.”

Kui kõneleja uue ilma ilust ja rikkusest pikemalt seletanud, hüüdsiwad mõned sooja pääga pidulised waimustusega temale wahele:


39

„Elagu uus ilm! Elagu Hispania ja Kolumbus! Aga kahju, et meie wanemad nii lollid on olnud ja selle maa leidmata jätnud. Oleks nemad tema leidnud, siis oleks ta meie päralt olnud, ja siis hõiskaksime nüüd sääl ilusas ilmas von Horsteni sündimisepäewa pidulauas. Ah, see oleks tublil Aga nüüd ole ainult selle weikese Maarja maa lapikesega rahul.”

Seega oliwad piduliste meeled Magdaleena ja tema kaitsemise loo juurest laiemale lahutatud ja jälle wältas pidulust edasi. Söödi, joodi, rõõmustati ja tantsiti kange õhinaga.

Noor Rottendorp aga oli mõttes ega ihaldanud ta ühtegi lõbu. Seda ei pandud tema juures ka wõõraks, sest umbes sarnane oli ta enamiste ikka. Ometi oli tema südames seekord enam kui arwati. Tema mõtted ei saanud lahkuda selle juurest, keda ta kaitsenud. Ja kui öö kätte tuli ja teistel kibedam tantsu õhin oli, siis teadis ta kohta leida, kus ta isekeskis temaga rääkida wõis. Tema sõnad neiu wastu oliwad tõsised ja lühikesed ja lõpeks tähendas ta temale, ta ei wõida sellest päewast saadik enam teda unustada.

Wististe oli see tõotus kindlast südamest tõusnud; sest pea pärast seda pidu sai Magdaleena Edgardi käest kirja, milles see jälle iseäralist soojust näitas. Neiu ei näitnud tahtma oma meeli segada lasta. Ta saatis kirjatoojaga tohe wastuse tagasi ja palus selles, et Edgard ial enam niisugusel wiisil tema pääle ei mõtleks, parem teda koguni unustaks. See sõna ei sündida kudagi tema kohta, et Edgard teda ei tahta


40

unustada. Ainult paha wõida sellest tulla ja ei ühtegi hääd, sest tema, neiu, olla alatu, kõlwatu orjalaps, Edgard aga suurtsugu ja kõrge auuga aadelimees. Neiu omalt poolt saada tema wastu tema rohkete häätegemiste eest küll alanduses surmani tänulik olema, aga muud iseäralikumad tundmused ei tohtida nende wahel sugugi ruumi saada.

Need mõtted neiu poolt oliwad wististe õiged, aga palawa hingega noormees ei tahtnud oma iseäralises loomus nende järele teha. Ta kirjutas neiule mõne nädala pärast jälle ja ikka weel jälle, ning iga uue kirjaga näitasiwad tema sõnad weel soemaks minema. Et Magdaleena teda weelgi parematele mõtetele püüdis saata, sellest ei näitnud ta kui midagi mõistma.


Horsteni sündimise päewa pidul jäi wahimees Toots küll karistamata, aga lähemal päewal pidi ta siisgi selle kätte saama. Ometi jäeti Magdaleena palumise pääle tema karistus üle poole kergemaks ja anti talle ainult nelikümmend. Siisgi ei muutnud see nõrgendatud karistus tema südant, ehk see küll arg oli, ei kristlikumaks ega ka muidu paremaks. Tema südames tõusis kiltre wastu weel suurem tasumise himu. Ta oli kartlik ja arg küll ülemate ja suurte sakste wastu ja ei julgenud nende wastu suuremat paha mõtet naljalt eneses tõusta lasta, aga kiltre kui oma taolise wastu oli tal tigeduse sappi sees küllalt. Oliwad nad jo mõlemad mõisa ametmehed, ja siisgi oli kilter tema


41

Truutat nõnda peksta tohtinud, ja nüüd oli ka weel tema ise kiltri pärast nahatäie saanud. See tema südamele rahu ei annud, nii hirmukartlik see küll muidu oli. Aga raske oli tal kiltri wastu tasumist õnnelikult täide saata. Tegu wõis jälle täielikult ilmsiks tulla ja siis oleks weel suurem naha täis wastu wõtta olnud kui esimesel puhul. Seepärast mõtles Toots oma tarkuses enne endale kaitset ja kinnitust muretseda. Ta läks pühapäewal pärast kirikut paatri juure ja palus endale waluwõtmise sõnu õpetada. Ta tahta hästi maksta ja soowida siis ka hästi wägewaid sõnu. Ta teadis, et nende paater kõiksugu sõnade õpetamises osaw walmis mees on.

Nagu lugeja ise wõib arwata, ei olnud Toots sõnade oskamise kunstis mitte wiimaste hulgast. Ta teadis ka waluwõtmise sõnu mitu jagu, aga ta tahtis neid weel muretseda, nimelt kõige uuemaid ja mõjusamaid. Päälegi oli ta wiimse peksmise juures märganud, et tema senised waluwõtmise sõnad natukene nagu nõrga mõjuga olnud. Oli siis paremaid tarwis.

Kui ta paatrile oma tuntud sõna-waranduse ette kraaminud, ütles see enesel küll weel mõjusamaid olema ja nimetas nende hinda. Toots maksis hinna wälja ja palus õpetada. Paater luges:

„Jeesuke kata, Maarjale mata, kurja kepi eest, witsa walu eest. Wõta ära walu, aja ära halu, maa sisse, metsa sisse, soo pääle, wee pääle, wana kurja watsadesse. Jeesust löödi pillirooga, — pillirooga, suure malgaga, ei olnud walu ühti. Aamen.”


42

Tootsil ei olnud küll mitte hää pää, aga wäga hää tahtmine, ja tahtmine on wõimine. Tal oliwad siis need waluwõtmise sõnad mõne korra ettelugemisega käes. Kodu minnes rääkis ta ka naesele ja tütrele, et ta enesele uued waluwõtmise sõnad olla saanud ja ise oli rõõmus ja. luges nad ette.

Naene nurises natuke kui ta kuulis, mis nende sõnade eest makstud ja küsis, mis tahta Toots nendega siis nii kähku tegema hakata?

„Eks juhtu meie sugusel ikka tarwis tulema,” arwas Toots. „Wõi üht päewagi julge olla.”

„Mis sa tühja usud, isa,” ütles Magdaleena. „See ei wõi olla, et sõnad walu wastu kaitsewad. Minul on üks raamat, selle sees õpetab üks auus mees Johannes Huss, et kõik sõnad ja posimised, mis mõned paatrid ja mungad õpetada, tühi loba olla.”

„Olen jo nende eest hinna maksnud,” ütles Toots kindlaste. „Patudgi wõidakse raha eest paatrite käest andeks osta, miks siis weel mitte natukest sõnu walu wastu? Oleks ikka raha, peaks nõuu kokku, tapaks nad kõik maha ja patud ostaks kah andeks kõik.”

Neiu waatas kahetsewal pilgul isa pääle ja rääkis: „Pattude andeks müümine on weel jõledam pettus kui sõnade müümine. Minu Püha kirja raamatutes ei ole kusgil sõnade ega pattude andeks müümine lubatud. Usu mind, isa, ja saa aru, kudas wõib kuri tegu sellega Jumala ees kustutatud saada, kui selle eest inimesele raha maksetakse?”

„Aga kudas nemad oma patud raha eest andeks


43

saada wõiwad?” küsis Toots iseseiswas kindluses.

„Nemad ostawad raha eest ainult kiriku wanemate lahkuse enestele tagasi,” ütles neiu, „aga õigust Jumala ees ei wõi keegi rahaga osta. Ka seda ütleb Johann Huss selgeste.”

„Mis meie teame,” segas isa. „Kui nemad seda teewad, eks siis pea ikka uskuma, meie oleme nende wastu rumalad. — Ah, nujah,” ütles ta siis ruttu edasi, „kui nende eneste ees wõib süüd nii kergesti andeks osta, siis wõib seda ka nende Jumala ees. Üks saks oli, sa tead, kahel orjal keeled suust ära lõiganud ja pärast nad raske piinaga ära tapnud. Selle eest mõistetud talle, et ta kirikule peab wiiskümmend marki maksma ja ta on praegu nende seas niisama auus mees kui enne; seega on tema süü siis selle raha eest tasa. Miks siis nende Jumalaga nõnda ei peaks olema? — Oleks aga ikka raha oleks!”

Magdaleena ei jõudnud tema ebausku murda, ehk ta seda küll ka enne juba katsunud ja pärast weel katsus. Tõsise kristliku usu asemel oli inetu ebausk rahwa seas walitsemas, osalt endise pagana aegse usuga segatud, osalt oma enese iselikus loomus. Neiu terane waim aga oli selle asja kohta juba selginud, iseäranis Hussi kirjade läbi, ja tal oli kurwastaw näha, missugune pimedus õnnetumat rahwast ka waimu poolt mattis „Oleks neil ometi Jumala sõna oma keeles saadawal,” mõtles ta, „ja kui mõnigi seda lugeda mõistaks, siis saaks ikka walguse terakesi sellesse pimedasse öösse, aga nüüd ei tea keegi midagi kristliku usu õigest walgusest.”


44

Ja kui ta selle asja juures weel pikemalt mõtelnud, oma Püha kirja raamatuid ja rahwa usulist elu enam ja enam uurinud, tõusis temas see liiakas mõte, kas ta ei wõida ise Pühast kirjast midagi rahwa keelde ümber kirjutada ja siis mõnedelegi seda nende oma keeles lugeda ja õpetada. Ja see mõte ei lahkunud temast enam. Kui ta küll püüdis seda jätta, ennast selle pääle nõrgaks ja kõlwatuks arwates, aga ta ei wõinud, süda ei saanud rahu. Kui kange sala wägi oli teda ajamas. Ja ta wõttis wiimaks sule kätte ja katsus painutama hakata. Aga ei saanud hakatusegagi kudagi pääle. Ei saanud ühtgi sõna kudagi kokku sünnitada. Sel ajal, 1500 aasta alguse ligidal, oli küll waewalt Eesti keeles mõnda sõnakest kirjutatud, millest Magdaleena ka midagi ei olnud kuulnud. Ainustgi sõna ei olnud ta Eesti keeles kirjas näinud. Seepärast oli ettewõte ütlemata raske. Saksa keeles mõistis ta üsna hästi kirjutada, natukene ka Ladina keele kirjas, kuid ilma selle wiimse keele oskamiseta, aga oma enese emakeele kirjutamisega — sellega ei saa-nud kudagi.

Ta oli esimeseks katseks Johannese ewangeliumist 15. päätüki ümber panna wõtnud. See oli temale muu seas iseäranis armas. Aga asi ei läinud.

Ja waga neiu heitis põlwili ja palus Jumala poole, et see teda ta ettewõttes aitaks, tema waimu walgustaks. Kui ta mitu kord katsunud ja mitu kord palunud, hakkasiwad wiimaks ometi tähed sõnadeks kokku ühinema. Kui ta weel katsunud, saiwad mõned salmid walmisgi.


45

Seega oli ta enese arust juba palju wõinud: otsitud tee oli käes. Ja oli see tõlk nii hää paha kui ta oli, aga mõte oli salmidel sees ja need oliwad rahwa keeles kirjutatud. Nüüd wõis töö juba minema saada, ja neiu wõis mõnedele mõisa inimestele ja orjadele warsti midagi nende omas keeles Pühast kirjast ette lugeda, nagu ta ihaldas — ja tarwiliseks tundis. Sest sel ajal räägiti meie kirikutes peaaegu ainult wõõrastes keeltes, enamiste Ladina keeles, ja see natukene, mis mõnes kirikus rahwa keeles üteldi, oli ka nii armetu, et keegi sellest mõtet leida ega midagi mõista ei jaksanud.

Mõne aja pärast oli waimurikas waga neiu Uuest Testamendist kaks raamatut ümber tõlkinud: Johannese ewangeliumi ja Pauluse Kolosusse rahwa raamatu. Juba hakas ta neid ka tarwitama. Ühel pühapäewa õhtul oliwad mitu inimest tema ümber ta ema juures koos, ja ta luges neile oma enese tõlgitud Jumala sõna ja seletas seda, kus kuuljad aru ei saanud, oma teadmist mööda.

Enam osa kuuljaid oliwad neiu lugemisest ja seletusest waimustatud. Neiu enese ema nuttis liigutuses, kui tütar Kristuse kannatamisest luges, ja tema emast, kes ka risti all seisis. Ka isa süda oli liigutatud, tui ka ilma selgema arusaamiseta.

Kui neiu lõpuks Kolosuse rahwa raamatu kolmandamast päätükist luges, et meie üksteisega pidada kannatama ja teine teisele andeks andma, küsis Toots tohe järsku wahele: „Aga kas me siis kiltrele ka peame andeks andma? Mis seisab seal kiltrite pärast?”


46

Magdalena kostis, et Püha kiri mitte üksikute kohta eeskirju ei anda ega ka kedagi oma nõudmiste alt wälja ei arwata. Nii pidada küll ka kiltrele andeks andma.

„Siis sa ei tea seda asja hästi,” ütles Toots. „Nõnda see olla ei wõi. Ta tapab su ema kas wõi surnuks, ja mina pean ikka kõik andeks andma. See jutt pole kudagi. Näh, praegu tuleb meelde — ühekorra rääkisid sa, et Jeesuke ise olla teisi piitsaga kirikus laksutanud, ja mina ei wõi siis weel kiltrelegi anda. Kõigile oleks neile waja.”

Magdalena seletas, et tasumine olla Jumala päralt. Sellest ei tulla ka midagi hääd kui meie tasuda püüame. Meie ülemad saada selle läbi meie wastu weel enam äritatud, meie elu saada seega raskemaks, ja hõlpsaste wõida meie tasumise tööd ka teatamaks saada ning siis olla karistus raske. Kas isa ise ei mälestada?

Nüüd lõi Toots kartlikuks ja andis järele. „Ja, parem oleks ikka küll talle andeks anda,” ütles ta. „Siis ei oleks uut nahatäit karta. Testament on ikka hästi tehtud.” Tema agara ja ara loomu järele oliwad sarnased arwamised tema kohast wist õiged.

Mõne nädalaga oliwad Magdaleena lugemise tunnid üle mõisa tutwaks, räägitawaks asjaks saanud. Ta pidas lugemisi igal pühapäewa õhtul ja kuulajaks oliwad temale enamiste kõik mõisa rahwas. Tema sõna oli elaw ja süütaw, tema kõne selge ja waimukas; selle juure weel tema armas, mõistlik wiis ja


47

aruldane iludus, see tegi teda paljude meelest kui uueks Püha neitsiks. Ei olnud keegi rahwa seast unesgi kuulnud Jumala sõna selles selguses, selles waimus, selles armastuses, nagu seda nüüd Magdaleena suust kuuldi. Inimesed oliwad waimustatud temast ja ta lugemistest. Kui tema Jumala poole palus ehk kurbasid Jumala sõnaga trööstis, siis hiilgasiwad ühtlasi tema ilusad sinised silmad nii elawas armastuses, nii kindlas usus, nagu oleks ta taewalik olemine. Ka ümberringi wallast käisiwad inimesed tema lugemise tundidele ja saiwad täis imestust ja liigutust, kui nad teda palwes nägiwad ja kuulsiwad.

Härra von Horsten teadis kõik, mis tema pere mamsel — seda oli Magdaleena nüüd täieste — usu asjus tema mõisa pääl tegi. Ta oli mõne korra ka ise tema lugemise tunnil käinud ja ka imestuse ja rahulolemisega säält tagasi tulnud. Sest Magdaleena oli tõeste hoopis aruldane inimene, weel enam waimu ja hinge rikkuse kui wälise ilu poolest. Selleks oli teda suurelt jaolt tema kaswatus teinud. Oli ta jo nõnda ütelda ülema seisuse ja alama rahwa wahe pääl üles kaswanud, oli nende mõlemate elu olu nõnda tundma saanud, ühtlasi ka kauni jaokese haridust saanud, mis Johannes Hussi kirjade läbi weel iseäranis rohkeste ja uuendawalt oli selgitatud ja puhastatud. Nii ei olnudgi wäga ime, et see kõrgemate aimetega terane waim nii walgustawaks tuleks üles tõusis.

Von Horsten oli wahel küll mõtelnud Magdalee-


48

nale lugemisi ära keelata, sest selle aja kirikliku seaduse järele ei tohtinud keegi ilmalikust seisusest inimene Püha kirja teistele seletada. Weel wähem tohtis seda ilmalikust seisusest naesterahwas teha. Ka oli Püha kirja rahwa keelde ümberpanemine keelatud. Seda teadis Horsten ja wist ka Magdaleena, aga kumbgi neist ei näitnud see pääle palju mõtlema. Horsten nägi ka, et Magdaleena lugemistel tema rahwa kohta kasulik mõju oli ja, et neiu ise seda kõigest meelest tahtis, siis ei tahtnud ta teda nii kergeste keelda.

Ometi kirjutas ta sellest asjast korra neiu enese ristiisale Mugala Rottendorpile, ja küsis temalt kui suuremalt kirjatundjalt nõuu, mis teha. Rottendorp sõitis Aatlase, et imelist ristitütart tema lugemises ja kirja seletamises ise kuulda. Ta läks kui segaseks, ta süda sai palawaks, kui ta teda kuulis ja nägi. Kui lugemine lõpnud, ei wõinud ta ennast pidada. Tema rüütlilik kõrge meel näitas kadunud olema, tormilikult wajutas ta tema enese rinna wastu ja ütles: „Ah, ristitütar! Sinus näen ma kui Püha neitsit ennast!”

Kõik paniwad imeks, kui palju see härra ennast Magdaleena wastu alandas. Rottendorp isegi nägi nüüd enese üle piiri astunud olema, aga ei saanud enam parata. Kui ta lugemiselt ära läks, kihises ta pää kõiksugu mõtetest. Ta oleks kõigest meelest oma ristitütre enese juures pidanud, oleks ka nüüd tema mis tahes hinna eest tagasi ostnud, aga see pagana armastuse wimm Edgardi südames, see ei lubanud


49

midagi. Ja midagi ei tahtnud ta ristitütrele tema usuasjalises tegewuses ka keelda; ta oli temale nii armas. „Peaks Magdaleena asi piiskopi kõrwade ette kantama,” ütles ta Horstenile, „siis tahan mina selle eest muretseda, et säält midagi paha kellegil karta ei ole.”

Nõnda wõis Magdaleena oma armuõpetuse tööd edasi teha; ainult seda paniwad Rottendorp ja Horsten temale ette, et tema ial püha Katoliku kiriku wastu midagi ei pidada ütlema, nagu ta erajuttude järele temast karta wõida.

Aga juba oliwadgi Magdaleena lugemised kihelkonna kiriku paatri kõrwadesse kostnud. Ta kirjutas selle pärast Aatla härrale ja ka neiu ristiisale Mugala Rottendorpile, ning nõudis keelatud halwale asjale lõppu. Kui ta mõne nädala ootanud ja oma nõudmisele täielist täitmist ei kuulnud tulema, kirjutas ta Tallinasse piiskopile, seletas asja kirikule kardetawaks ja palus sellele rutulist ülekuulamist.

Sel ajal istus Tallinna piiskopi tooli pääl Nikolaus Rottendorp,*) wististe Mugala Rottendorpi lell. Ta sõitis mitme doomhärraga Mugalasse, kus teda suure auuga wastu wõeti. Säält mõtles ta Aatlasse edasi sõita, jättis aga selle nõuu katki, kui kaebealuse ristiisaga oli rääkinud. Ainult kirja saatis ta Aatlasse, millega nõudis, et von Horsten Mugalasse tema ette tuleks ja et neiu Magdaleena lähemal pühapäewal


*) Nikolaus Rottendorp walitses Tallinna piiskopkonda aastast 1492—1509. Ta oli waimulikkude würstide seast laisa loomuga, hooletu ja ilma suurema waimuta mees ja iseäranis suur jookide armastaja.


50

kiriku juures pidada olema, kus kiriku ülematel temaga rääkida olla.

Horsten andis wiimse nõudmise Magdaleenale teada ja ütles ka, et piiskopp Rottendorp ise saada ka sääl olema ning saada ka Jumala tenistusest osa wõtma. Teatus oli neiule küll kohutaw, aga siisgi oli ta rõõmuga walmis minema, sest ta ihaldas piiskoppi kuulda ja näha saada, oli ka juba warem selle pääle mõtelnud, et temaga mõnede asjade üle rääkida wõida. Nüüd wõis siis sündida, mis ta ise soowinud. Seepärast oli ta walmis minema, ehk küll oma jagu kartes, ühtlasi aga ka rõõmu tundes. Ta andis Horstenile sõna, ta saada soowitud ajal kiriku juures ees olema, ilma kellegi wiimata.

Lähemal pühapäewal oli Magdaleena aegsaste kirikus. Inimesi tuli täna ka õige rohkeste, sest umbes poolele kihelkonnale kiriku lähedal oli kõwa käsk antud, et kirikus peawad olema. Aga weel enne kui toredad Jumala sulased tuliwad, ilmusiwad kaks unekubjat pikkade ritwadaga rahwa sekka. Sest inimesed oliwad wäsinud ja jäiwad magusas pühas kojas kohe magama. Unekubjad käisiwad ühel pool ja teisel pool ja piilusiwad teraselt rahwa sekka. Kus nad ial mõne pää nägiwad liialt wiltu langenud olema, kust nad norinat wõi kõwemat hingamist kuulsiwad tõusma, sinna andsiwad oma teibaga müksu külge. Seda ei tohtinud olla, et kogudus kirikus noorskab kui piiskopp ise sisse astub.

Juba tuli piiskopp doomhärrade saatel sisse. Ta


51

oli toredas walges siidi riides, kulla ja hõbedaga ehitud. Magdaleena süda paisus waimustuses teda nähes. Piiskopp läks altari ette, luges, suitsutas ja laulis liitani laulusid, aga ei ainustgi sõna rahwa keeles, päälegi ka kõik nii laisal, wintskel wiisil, et ta ise näitas magama jääma kippuma. Kogudus oli selles muidugi hästi usin. Suigukubjade käed tikkusiwad wäsima, sest norin tõusis ühelt poolt ja teiselt poolt, pääd tikkusiwad wankuma siin ja sääl, neid kõiki oli waja udistada.

Kui piiskopp kantslisse tulnud ja parajasti tahtis pajatama hakata, hüüdis üks hääl rahwa seast paha-selt:

„Miks sa mind müksid?”

„Ära maga!” hüüdis suigukubjas wastu. „Kuula Jumala sõna!”

„Ma pole maganud,” ütles see wastu. „Ma õhkasin Jeesukese poole, sa mõtled aga kõik magamise nohina olema.”

„Wait, lurjus!” käskis suigukubjas ja ulatas talle teise müksu ridwa otsaga lõua alla. „Jumala sõna kuula!”

Tülitatud mees kuulas teda küll tõeste, muud kui mitte sõna ta sellest ei mõistnud, sest kõik oli wõõras keeles. Unekubjas jättis nüüd tema ka rahule ja läks teisi kubjatama. Seega hakkas piiskopp kantslis ka oma tööd pääle, muidugi jälle tõik wõõras keeles. Näha oli, et ta ennast ega ka kogudust kaua waewata ei tahtnud; sest wäsimus tikkus mõlemile pääle. Ta tegi


52

lühidelt. Pääle selle pidas ta enamiste iga sõna järele nii pika pause, et uut sõna enam oodata ei teatudgi.

Kui jumalateenistus lõpnud, oli Magdaleena wististe rahutum kui keegi muu. Nii kehwal kombel oli piiskopp hingerooga andnud. Neiu oli tema sõnast õpetust, waimu ja elu lootnnd, aga ei sugugi seda leidnud. Tõsiselt ja walusalt tuli temale Huss oma õpetuse ja kannatusega meelde, sest juba selle kõrge waimuliku mehe jutlusest wõis ta märgata, missuguse kõlwatuse wastu Huss wõidelnud.

Pea kutsuti Magdaleena ette. Piiskopp istus mitme doomhärra ja kahe preestri keskel lauas. Neiu sisseastumisel jäiwad nad kõik iseäralisel pilgul tema pääle waatama. Näitas wälja, kui oleks kõigil meelest läinud, mis küsimisega nad hakatust mõelnud teha. Wiimaks algas üks doomhärra ja küsis:

„Teie olete Püha kirja raamatuid rahwa keelde ümber kirjutanud?”

„Ja olen,” kostis neiu kindlaste, „aga wäga wähe.”

„Teie olete neid inimestele ka ette luqenud?”

„Olen küll.”

„Püha kirja raamatute rahwa keelde kirjutamine on keelatud, teie langete kiriku karistuse alla.”

„Mina ei ole sellega midagi paha teinud. Püha kirjas ei seisa ka mitte, et teda ei pea rahwa keelde ümber pandama. Ja kas see ei ole kurb näha, et rahwas Püha kirjast ega ka usust nii hästi kui midagi


53

ei tea, seepärast ka pimeduses elab ja kõiksugu eksiteede pääle langeb. Seepärast olen ma sellega, mis teie mulle süüks arwate, ainult hääd teha mõtelnud, olgu ka ainult meie nurga inimeste kohta. Minu peremees ja härra wõib ka tunnistada, et minu nõdrast tööst ühtegi paha ei ole tulnud, waid wististe hääd.”

Tema käest küsiti weel, mis olla ta Pühast kirjast nimelt ümber tõlkinud ja nõuti, et ta need tõlked siia preestri kätte peab tooma ning ei ial enam seda tööd tegema ega rahwale midagi ette lugema. Karistusest jääda ta wabaks, sest tema ristiisa von Rottendorp olla tema eest palunud ja selle eest seista lubanud, et ta enam sarnasid keelatud tegusi ei saada tegema. Selle otsuse ütles piiskopp ise, päälegi ilma pikema ülekuulamiseta. See oli tema poolt iseäralik armu andmine. Ta oli kaebduse pääle oma kaaskonnaga kohe siia sõitnud, oli ka kaebduse õige leidnud olema, aga nüüd tehti asjale nii wäga kerge lõpp. See oli Mugala Rottendorpist tulnud, osalt ka Horstenist. Rottendorpil oli oma ristitütre kohta iseäralisi paremaid tundmusi, ja et piiskopp temale lühidalt sugulane, siis oli ta selle meelt rohkeste painutada wõinud. Siia sõites ei olnud piiskopp teadnud, et neiu, kelle pääle kaebati, Mugala Rottendorpi ristitütar on. Ta oli siis usinaste tulnud, et ketserist süüdi ülekuulata ja selle kohta nuhtlust muretseda, aga nüüd oli Mugalas ta meel muudetud.

Kohaline preester kui kaebaja aga oli kangeste selle otsuse wastu. Mis puutus see temale, et kaebealune


54

nii tähtsa mehe ristitütar oli ja et selle ristiisa piiskopiga nii lähidalt sugulane ja sõber oli. Magdaleena oli tema ametkonnas teinud, mis tema auu wastu ja mida seadus kangeste keelis; ta ei tahtnud siis nii pehme otsusega ial rahule jääda. Piiskopp andis küll otsuse ära, mis juba Mugalas suure joomapidu saatusel walmis tehtud, aga ei märkanud kaebaja südant küllalt mõista, ehk see küll Magdaleenat koguni ketseriks seletanud ja temale seaduslist ketseri nuhtlust nõudnud. Ta mõtles, kui piiskopp oma otsust awaldas, Riiga pääpiiskopi juure edasi kaebada. Selle juurest ikka pidi teine otsus tulema.

Kui piiskopp Rottendorp oma otsuse awaldanud, ütles Magdaleena: „Ma tahan häämeelega oma nõrga töö teie kätte tuua, aga ma palun teid, kõrge härra piiskopp, muretsege siis ise selle eest, et mõned osadgi Püha kirja rahwa keelde saaks kirjutatud ja rahwale tema oma keeles Jumala sõna kuulutatud. Teiseks mõtlesin ma teid, kõrge härra, weel ühe teise asja pärast paluda. Mõned mungad ja paatrid õpetawad inimestele mitmesugusid nõia sõnu, et nendega seda ja teist imet teha, ja wõtawad nende sõnade eest raha. Niisamuti müüwad mõned teised mungad ja paatrid raha eest pattude andeksandmist. Härra piiskopile ei saa need asjad wist mitte tundmata olema. Kas ei wõiks need teod ära keelatud saada, sest need on tõeste pahad teod ja sünnitawad ka paha, kuna minu tegu, milles ma mõnda kohta Jumala sõna rahwa keelde katsusin kirjutada, kudagi paha tegu ei wõi olla.”


55

Need sõnad oliwad mitu waimulist meest wihaseks teinud. Kõige wihasem oli kaebaja paater Benedict Bomhawer. Juba piiskopi otsus oli ta südamesse sappi sünnitanud; nüüd oli ta weel enam paisu läinud, nii et ennast pidada ei wõinud. „Kas nüüd ka weel ei nähta, missugune ta on,” hüüdis ta ägedalt. „Kas pole needgi juba ketserlikud sõnad, mis ta praegu kõrge kirikliku kogu ennese ees ütleb? See on hirmus! Kohe peaks ta inkwisitsioni kätte antama.”

Piiskopp ei olnud oma rahu mitte kaotanud. Peaaegu lahkeste waatasiwad tema pisikesed tuhmikad silmad paksust ümargusest näost ime ilusa neiu pääle. „Waata ette, armas laps, mis sa räägid,” ütles ta siis manitsewal toonil. „Kudas julged sina püha õndsakstegewat kristlist kirikut õpetada tahta. Kirikul on wõimus pattu audeks anda, seda on Issand Jeesus ise nõnda seadnud, ja kõrged kiriku ülemad on juba ammust ajast saadik selle armu eest tihti ka tasumist wõtnud. Wiimaks tegi paawst Klemens IV. aastal 1349 päris kindlaks seaduseks, et kirik pattude andeks-andmise eest ka raha wõtta wõib.”

„Ja mida suurem raha summa, seda raskem patt saab Jumala juures kustutatud?” küsis neiu ja punastas käis üle tema hõrna näo.

„Wait, nurjatu tüdruk!” käratas paater Bomhawer. „Teie olete pääketser!”*)


*) Ketseriks nimetati ja nimetakse seda, kes selge teadmisega oma kiriku usuõpetustest ära taganeb, ja niisuguste kohta oli keskajal enamiste kange nuhtlus.


56

„Teie ütlete ainult, auulik paater, et ma nurjatu olla,” ütles neiu waikselt ja julgelt, „aga teie ei tõenda oma sõna. Parem oleks, kui teie selle sõna juures oma enese elukombete pääle mõtleksite. Aga mina seisan ilma süüta teie ees.”

„Wangi! Wangi ta!” karjus trehwatud paater, „Tal on kurat! Ta on ketser ja nõid ühtlasi.”

Koosoleku juhataja helistas. Teendrid astusiwad sisse, Magdaleena saadeti nendega ära. Nad ei wõinud teda enam küsida ega eneste ees seista lasta, sest ta tikkus sõnu ütlema, mis nemad kuulda ei wõinud.

„Ketser on ta tüll,” ütles ka üks doomhärra,*) kui neiu ära wiidud. „Sest nagu ise näeme, on ta mitmes tükis kiriku õpetuste wastane, on ka ise teisiti õpetanud ja ka weel Püha kirja rahwa keelde tõlkinud. Aga meile on ka selge, et tema seda just mitte pole paha mõttega teinud, ja noor on ta kah weel, seepärast wõib küll temale andeks antud saada, nagu piiskopp juba otsustanud. Tema auuline ristiisa von Rottendorp on ometi tema eest nii wäga palunud ja tema eest edespidi wastutada lubanud, — kudas wõiksime teda siis kohe kohtu alla anda. Aga õpetatud ja manitsetud peab ta saama, kuni ta jälle kiriku õnnistusesse tagasi pöörab.”

Selle juure jäädi. Paater Bomhawer ihaldas küll muidugi kohtu alla andmist, ja üks doomhärra oli ka selles nõuus, aga piiskopp ise ja kolm teist waimu-


*) Doomhärrad oliwad Doomkirikute waimulikud mehed ja ühtlasi piiskoppide nõuukogu liikmed.


57

list meest tahtsiwad teisiti ja piiskoppi tahtmine sündis.

Magdaleena kutsuti weel ette ja piiskopp ise ütles jälle temale:

„Neitsi Magdaleena, teie olete oma eluga ja iseäranis ka siin kõrge waimuliku kogu ees näidanud, et teie püha õndsakstegewa kiriku tööõpetustest mitmes tükis olete ära taganema hakanud. Sellega olete nuhtlust teeninud. Aga teie kõrgeauuline ristiisa von Rottendorp on teie eestpalujaks astunud ja seepärast antakse teile armu, nagu juba kuulutasin. Aga üheks aastaks lähete teie kloostrisse meeleparandamisele ja patukahetsemisele, kus teie eksitusesse tikkuwat hinge õige Jumala sõna õpetusega ka saab walgustatama. Teie ümberkirjutused Püha kirjast aga saawad kohe teie käest ära wõetud.”

Magdaleena palet wärwis iseäraline jumestus. „Mina tahan oma meelt parandada,” ütles ta, „sest kõik inimesed on ekslikud, aga mõtelge järele, kas ei ole teile enam meeleparandamist tarwis kui minule.”

See sõna täitis kõik waimulikud mehed tulise wihaga, osalt ka häbiga. Nad waatasiwad osalt üksteiste otsa, osalt maha. Neiu pääle, kellele nad kohtunikkudeks oliwad ja kes ise nende pääle kohtunikuks saanud, ei kannatanud nende süda waadata. See seisis ka kartmata ja kindlaste nende ees kui nende tõsine kohtumõistja. Tema silmis säras waim ja julgus, ta ilusal palgel kindlus ja õigus.

Waimulikkude kogu tõusis üles, neiu saadeti jälle wälja, koosolek oli lõpetatud. „Inglilik iludus päält,


58

aga seestpidi küll ketserlist waimu täis,” ütles üks toomhärra. „Mitte ainult ketser,” hüüdis paater Benedikt Bomhawer, „waid ka nõid, nagu juba ütlesin. Iseenese ristiisa ja kaitseja poja Edgardi on ta ära nõidunud, ütlen ma.”

Piiskopp ja doomhärrad ei tahtnud paatri uutest kaebdustest midagi kuulda. Wanadegi süüde eest, millede tõsidus juba selge oli, ei wõinud ega tahtnud nad midagi nuhtlust mõista, miks siis weel uusi süüdisid kõrwade ette tulla lasta. Piiskopp oli lõdwa ja loiu loomuga mees, toimetas siis, kus nõnda juhtus, enam sõbruse ja sugulase tundmuste järele, kui asja seisu mööda. Doomhärrad aga ei tahtnud igakord tema wastu seista, iseäranis selles asjas mitte, sest mitte üksnes piiskopil, waid ka Mugala Rottendorpil oli nende kohta omal wiisil mõju.

Nüüd anti Magdaleena ühe doomhärra ja ta enese omaniku von Horsteni hoole alla. Need pidiwad temaga Aatlasse sõitma, sääl tema ümbertõlgitud kirjatööd tema käest ära wõtma ja siis tema Tallinnasse kloostrisse wiima. Piiskopp ise sõitis teiste härradega weel Mugalasse tagasi, sest sääl oli pidu alles pooleli. Sinna oli palju õlut ja muid jookisid ning söökisid kokku toodud, sest seda nõudis piiskopi wastuwõtmise komme, ja see piiskopp mõistis neid asju ka tarwitada. Ka ei tahtnud Mugala Rottendorp teda weel ära sõita lasta, sest ta tahtis temaga weel oma ristitütre pärast rääkida. Ta istus temaga ühte tõlda ja nii sõitsiwad nad Mugalasse tagasi.


59

Rottendorp arwas põhjust olema karta, et Magdaleenaga pahaste wõiks minna kui ta kloostrisse wiiakse. Oli jo mõnigi noor inimene sinna jäänudgi ja ei enam päikese walgust näha saanud. Seda oli nimelt niisugustega juhtunud, kes kellegile kõrgemale wõimule wõi mehele wabas elus kudagi pahanduseks oliwad. Sarnased sündinud asjad ei olnud Rottendorpile mitte tundmata. Seepärast oli temal oma armsa ristilapse pärast küll siin asja karta ja ettewaatlik olla.

Ta palus tungiwalt, et see waga neiu weel wabaks jäetaks. Tema ise tahta ta eest wastutada; ta tahta neiu enese juure wõtta, teda siin walwada ja tema juures tööd teha lasta, kuni ta oma eksitust tundma saada, ennast ümber muuta ja ennast ise murtud südamega kiriku wõimu alla saada alandama. Piiskopi pää oli pidukraamist niisama aurune, nagu ta loomus muidu lõdw. Ta andis sugulasele järele. Kohe saadeti käskjalg piiskopi kirjaga Aatlasse ja kästi selles doomhärrat, ainult Magdaleena tõlketööd ära tuua, teda ennast aga weel sinna jätta.


Kõrged waimulikud härrad sõitsiwad ära. Magdaleena jäi wabalt Aatlasse. See oli ka von Horsteni meele järele. Kui ilmalik isand ei teadnud tema seda aruldast neidu kudagi süüwääriliseks pidada ja päälegi oli Magdaleena ka tema südamele kallim kui palju igapäewaseid orjasid kokku. Ta ei oleks teda misgi hinna eest oma mõisast ära anda tahtnud.


60

Mugala Rottendorpil aga oli nüüd kindel nõuu, ristitütart oma juure tagasi saada, nagu ta piiskopile tõotanud. Edgardi pärast ei arwanud ta nüüd selles asjas palju karta olema, sest ta oli Edgardi mõne kuu eest Tallinnasse weel õppima saatnud. Noorele rüütlile ei olnud küll enam koolis õppimist just tarwis, aga isa oli märganud, et tema Magdaleenale kirju kirjutab, ja nimelt seepärast oli ta tema kaugemale saatnud, arwates, et ta kodus olles neiuga wõiks kokku saada, sest Mugala ja Aatla ei olnud teine teisest kaugel. Tallinnas oli ta tema ka kõwa ülewaatuse alla andnud. Nii oleks ka selle asja pärast parem olnud, kui ristitütar ta enese juures oleks olnud. Siis oleks ta ise wõinud teda paremaste walwada ehk, kui poega tarwis koju tulla lasta, siis teda kaugemale eest ära saata. Selleks kaugemaks kohaks mõtles Rottendorp oma wenda ja ta mõisat Lätimaal.

Ja Rottendorp pakkus Horstenile Magdaleena tagasi ostmiseks kõrget hinda. Aga see ei tahtnud ühegist hinnast midagi kuulda, ei üleüldse ilusat neidu ära anda. Kui oma waheline rääkimine ei aitanud, läks Rottendorp oma asjaga kohtusse. Siin põhjendas ta oma nõudmist seepääle, et temal kui ristiisal õigus olla Magdaleenat tagasi saada, et siis isalikul wiisil tema eksituse teele langenud hinge eest muretseda wõida, nagu ta ka piiskopile olla tõotanud. Kohus nõudis seda lepingut teada, mis järele Horsten Magdaleena ja tema wanemad enesele saanud. Horsten pani oma ostukontrahi kohtunikule ette. See luges:


61

„Rüütel von Rottendorp Mugalas on oma wahimehe ja selle naese Truuta nende sündinud ja sündimata lastega Aatla härrale von Horstenile ära müünud. Tootsi ja Truuta praegused lapsed on tütar Magdaleena, neliteistkümme aastat wana, ja tütar Mari, neli aasta wana. Mugalas 12. Augustil


Kui selle pääle von Horstenit weel küsitud, kas ei tahta tema nimetatud neidu tagasi müüa, ja tui Horsten „ei” kostnud, lükkas kohtunik Rottendorpi nõudmise terwelt tagasi. Nii pidi Rottendorp rahule jääma ja ristitütre Aatlasse jätma, nii halb see talle ka oli.


Magdaleena ei pidanud oma wabadust ka mitte odawaks. Ta pidas pühapäewa õhtatel ja homikutel mõisa rahwale lugemisi niisama kui enne. Ta oli Püha kirjast lugenud, et Jumalat pidada enam kartma kui inimesi, ta arwas ka, et tema wabaduse päewad kaugele ei saa ulatama; ta tegi siis oma õpetamise tööd usu asjas waimustuse ja armastusega edasi. See asi oli kord tema pühamaks püüdeks saanud, seda tundis ta ebausu pimeduses eksiwale rahwale ka wäga tarwis olema, ta ei wõinud siis ennast kõrgete waimulikkude isandate otsuse järele tagasi hoida. Kiusatuse mõjul oli tema sõna ka weel mõjuwamaks, tema armastus elawamaks saanud. Ja ta tegi seletusi õigest Jumala kartusest, õigest usu tuumast, õigest kristlikust elust jne., nagu ta Jumala sõnast enesest ja ka Hussi kirjadest neid asju tundis. Ta seletas, ei


62

aidata preestritele pihtimine, ei sõnumiste sõnade õppimine, ei palju kordne Issa meie lugemine ega roosikrantsi*) lugemine, kui süda tõewaimust ja õigest wagadusest tühi olla.

Rahwas mõisast ja ringkonnast kuulasiwad nüüd teda ka iseäralise waimustusega. Nad oliwad kuulda saanud, et nende kallist Magdaleenat kiriku juures lugemise pärast kimbutatud ja lugemist temale ära keelda püütud; see süütas. Teiselt poolt tundis Magdaleena wäga hästi rahwa elu olu, ihu kui hinge asjus, wõis siis oma kauni teadmise ja kauni kõneosawusega ka mõjuwalt nende südamesse rääkida, seda enam, et ta enese süda sellest palaw oli, millest ta rääkis. Pääle selle püüdis ta ka ihulikuis asjus oma ligimesi aidata, nii palju kui wõis. Ta käis haigeid waatamas ja aitas ja õpetas neid jõudu mööda. Ta palus kubjaid ja kiltreid mitmete nende wihaaluste pärast kui ka üleüldse, et nad inimeste wastu halastust tunneksiwad, mitte nendega metslikult ümber ei käiks. Ja ta sõna mõjus siin igal pool. Oma ingliwiisilikus olekus, oma tõsises wagaduses ja armastuses wõis ta enam ehk wähem igale südamele ligi saada ja nende


*) Roosikrants on Katoliku usus üks nöör, millele hulk auguga kuulikest otsa lükitud ja mida palumise juures nõnda tarwitatakse, et palwe igakorra üle lugemise järele üks kuulikene teiste juurest ikka eemale lükatakse, mille waral siis kergem näha on, mitu korda palwet läbi loetud on. Näituseks on Ave Maria roosikrantsil 50 ja Issa meie roosikrantsil 10 kuuli otsas, mis patusel kõik tulewad läbi paluda. Nii tuleb Ave Mariat selle kodhase roosikrantsiga 50 korda ja Issa meie 10 korda järestiku läbi paluda. Wähem kordade nende ja muude palwete lugemine ei pea raskemate pattude wastu mõjuma.


63

pääle mõjuda. Kui ta haigetele tröösti sõnu rääkis ehk isunejatele hinge rooga andis, siis tundsiwad need, kui oleksiwad taewa inglid temaga nende juure lehwinud ehk kui oleks ta ise ilusam, püham taewaline.— Ka oma härra von Horsteni ees palus ta tihti orjade ja teendrite eest, iseäranis kui nendest mõni oli eksinud, ja ka siin ei palunud ega rääkinud ta asjata. Kõige selle mõjul hakkasiwad mitmed teda kui üleloomuliseks olemiseks ja pühaks neitsiks pidama, ja awaldasiwad tema wastu iseäralist auukartust. Seda enam wõis aruldase neitsi õpetus niisuguste südames mõjuda. Nii saiwad inimesed siin Magdaleena sõna läbi wooruslikumaks, paremaks ja usu asjus õigemale teele. Ja mitmed jätsiwad maha pimeduse tegusi ja tasumise wiha wõimukamate wastu. Sellest osalt wist tuligi, et von Horsten ka nüüd Magdaleenat tema lugemises ei keelanud. Teiselt poolt arwas ta, et Mugala Rottendorp oma ristilast küll ikka saab piiskopi juures kaitseda jõudma, kui selle pääle jälle peaks kaebatama. Ka oli Rottendorp Magdaleena eest wastutamise aina oma pääle wõtnud, kuna Horsteni käest keegi midagi wastutamist ei olnud nõudnud. Siis oliwad weel ilmalikud ja waimulikud isandad sel ajal siin maal teine teisega waenus, millest ka tuli, et ühed teiste otsust ja tahtmisi palju täita ei tahtnud. Ühel pühapäewal, kui Magdaleena ema korterisse tuli, andis see temale ühe Ave Maria roosikrantsi ja ütles, üks peremees wallast olla selle siia toonud ja ütelnud, ta ei saada seda enam tarwitama. Jumalale ei


64

olla seda waja, et tema lapsed üht palwet mitu kümme kord järestiku läbi paluda. Sellest olla tema siin sinu sõna läbi aru saanud, seepärast anda tema oma roosikrantsi siia ka ära.

Magdaleena ütles: „Ja, tõe walgus saab tõusma, kui ka tema täielikum wõit meie silmadest nägemata jääb. Tõde ei põle tuleleekides, on Huss ütelnud ja seda wõime uskuda.”

Ema jäi mõttesse, waatas tütre pääle ja ütles:

„Tütrekene! Tee, mis sa teed, aga mõtle ka otsa pääle. Sina ei jõua ilma ümber muuta ja minu süda tunneb, kui oleksiwad rasked ajad sind ootamas. Minule on see Jumala sõna küll kalliks saanud, mis sina loed ja seletad, ma olen rõõmu ja õnne tundnud taewalikust walgusest, aga mu süda saaks walus lõhki minema, kui meie paater oma soowidele sinu kohta ometi teed wõiks leida. Ta on wäga õel inimene; sina oled weel noor, ei tunne ilma hästi. Ja ütle, kas sa tõeste tead, et nüüd see Hildebrandi härra Riias pääpiskopiks on, kes enne Tallinnas doomhärra oli?”

„Jah, seesama,” ütles tütar.

„Nujah, rääkis ema edasi, „kui wiimaks meie paater wihaga temale kaebab, siis ei wõi Tallinna piiskopp enam sinu wastu pehme olla. See Hildebrandi härra elas, kui ta Tallinnas oli, sinu ristiisaga suures waenus. Mina sain teda tundma, kui ta temaga weel sõber oli. Mugala härra elas mõnikord mitu nädalat Tallinnas, ja siis käis Hildebrandi härra sa-


65

gedaste meil, kui neil weel wiha ei olnud. Saiwad nad wihaseks, jäiwad muidugi ka wõeraks. Hildebrand ei saa neid aegu unustanud olema, ja kui temale sinu pärast peaks kaewatama, siis saab ka küll üteldama, et sina Mugala härra ristilaps oled ja tema wastutamise pääle kloostrisse wiimata jäid. Mina mõtlen, tema ei saa siis halastust tundma. Kahju, et mull seda ennemalt meelde ei tulnud.”

Tütar kuulatas ema kõnet ja laskis külamehe roosikrantsi kuulikest läbi näppude kõriseda. Siis küsis ta: „Mikspärast nad siis wihaseks saiwad?”

„Jumal nende asju teab,” wastas ema.

Sel pilgul tuli Toots sisse ja silmas roosikrantsi Magdaleena näpu wahel.

„Noh, mis sa hakad sellega tegema?” küsis ta temalt. „Sa ikka räägid wahel niisuguste asjade wastu, nüüd hakkad ise kuulisid lugema.”

„Ega see minu pole,” ütles neiu. „Üks külamees olla toonud. Ta ei tahta teda enam. Ta tahta Jumalat ilma kuulideta paluda.”

„Siis wõib see roosikrants õige mulle saada,” ütles Toots. „Ilma hinnata. Kena.”

Tema naene hakas poole suuga naerma, ehk ta praegu küll nii tõsine olnud. „Ega tema ometi arusaama hakka,” ütles ta mehe kohta. „Mis sa temaga siis tegema hakkaksid. Ega sa laps ole, et asju tahad.”

Toots waatas pool tusaselt naese pääle ja ütles: „Mina teist aru wõin saada. Paater ütleb, et peab roosikrantsi kuulidega paluma, sina ja Madli ajate jälle teist juttu — mine teid tea.”

Sellega pidi nende jutt katki jääma, sest mõned lugemise kuulajad tuliwad sisse. Kui weel inimesi tulnud, astus Magdaleena jälle Testamendiga nende ette ja kuulutas neile Jumala sõna. Täna luges ja palus ta iseäranis südamest. Üksgi kuulaja ei jäänud liigutamata. Ta oli küll ammu uskunud, et tema luge-


66

mistele kord lõpp tehakse, ja et ehk ka tema wabadus temalt wõetakse, aga senini ei olnud ta neile mõtetele palju maad andnud, weel wähem ennast neist kohutada lasknud. Nüüd aga oliwad need mõtted ema sõnade ohutusel sügawamalt tema hingesse tunginud. Iseäranis oli ema tähendus pääpiiskopist Hildebrandtst teda mõtlema pannud. Temal oli, kui oleks tema wabad päewad loetud. Selle juures mõtles ta raske meelega iseenese ja oma weikese noore koguduse pääle. Ta oli siin tõewaimu äratanud, selgemat, puhtamat usku inimeste südamesse istutanud, õige elusõna seeme, mis ta külwanud, oli kaswama, haljendama löönud, mida ta rõõmuga nägi, — see kõik pidi temast ilma hoolitsejata maha jääma, jälle tühja minema ja otsa saama, kui tema wabadus temalt saaks wõetud. Ei olnud siin ühtegi, kelle hoolde tema weike karjakene oleks wõinud jääda, kes temast algatud tööd oleks wõinud edasi teha. Keegi tema seltsilistest ei mõistnud Püha kirja lugedagi, sest keegi ei mõistnud Püha kirja keelt, ei teadnud ka oma enese keeles lugemisest midagi. Ainult Magdaleena enese ema wõis Saksa keelelisest Testamendist natukene aru saada, aga see ei ulatanud selleks, et teistele midagi ette tõlkida. Päälegi puudus temal ka muidune laialisem teadmine ja julgus. Armastust asja wastu oleks tal küll jaokene olnud, see oli tütre äratawal sõnal tõusnud, aga sellega üksi ei wõinud midagi.

Need ja muud seda seltsi mõtted oliwad Magdaleena hinges liikunud, kui ta tänast lugemise tundi alganud. Sellest oli neiu sõnadele iseäraline liigutamise mõju tulnud.

Lugemise tunni lõpul awaldas neiu seltsilistele mõtteid, temale wõida ehk juba pea wõimatuks tehtud saada, siin Jumala sõna kuulutada. Peaks seda sündima, siis, manitses ta koosolejad, pidada nemad hakatud asjas kindlaks jääma, Kristuse usus ja sõnas


67

kaswama ja ei kellegist endid segada laskma. Tõetunnistajast ja usukannatajast Hussist olla wägew kogudus järele jäänud, ka siin wõida tõesõna seda wäge awaldada.

Kuuljad ütlesiwad kõik kui ühest suust: „Meie sind ära wiia ei lase. Kas tulgu jälle mässamine, nagu enne ilmalikkude asjade pärast mitu korda olnud, aga sina pead meie juure jääma.”

Kui kuulajad ära läinud, toodi Magdaleenale üks kiri. Neiu wõttis kirja lahti ja luges:

„Kallis Magdaleena! Ma palun sind wäga, jäta oma lugemised ja usuasjadega ümberkäimine maha ja katsu paater Benediktiga ennast lepitada. Mina arwan siin mõnest asjast märku saanud olema, kui oleksiwad rasked tunnid sind ootamas. Nimelt käis üks siitene doomhärra, kes meie paatri Benediktiga hää sõber on ja temaga ühes sinu wastu ka tuld turtsuda, — tema käis Riias ja olla nüüd tagasi tulles ühele meie koolimungale rääkinud, et ühe ketseriga Tallinna ringkonnas olla iseäralist uudist oodata. Siit piiskopp ei olla tema saadanlist kiriku lõhkumise tööd tähele panna tahtnud, nüüd saada pääpiiskopp Hildebrand asja enese juhatamise alla wõtma; pea olla temalt käskusid oodata. Keda muud wõib ta selle ketseriga mõtelnud olla kui sind. Seepärast wõta minu nõuu kuulda, jää rahule ja katsu paatriga paha meelt enese wastu lahutada. Teiseks teatan sulle weel midagi, mis sinule ka wõib märkuseks olla. Minewal pühal anti siin doomkirikus teada, et paari kuu eest tagasi, 23. Mail 1498, Italia maal Florenzia linnas üks õige suur ketser olla ära põletatud. See mees olnud dominikaneri ordo munk Girolamo Savonarola. Ta hakanud kiriku wastu uut õpetust õpetama, asutanud Florenziasse ka juba uue kirikliku riigi oma uuendatud usuga ja nõudnud, et paawst Aleksander saaks auujärjelt ära heidetud. Muidugi ei olla kirik seda sallida wõinud Savonarola saanud palju piina-


68

mise järele ära põletatud, teistele ketseri mõtetega inimestele manitsuseks ja püha kristliku kiriku kaitsemiseks. Ma loodan, et sa seda lugu enese kohta tähele panemata ei jäta. Loodan, et sind pea näha saada wõin. Sind meeles kandes


Tallinnas 1. Augustil 1498.        Edgard.


Neiu jäi mõttesse. Silmad lõiwad tal pisarasse ja ta õhkas: „Tõeste, see on jälle üks Hussi sarnane puhta hingega mees olnud. Meie kirik põletab oma tõsised armastajad ära. Issand, millal tuleb abi!”

Lähemal Neljapäewa õhtul hilja oliwad Jumala sõna kuulajad Magdaleena juures jälle koos. Pisike toake oli neid täis. Neiu tuli ja seletas neile seekord Issanda tähendamise sõna wiinapuust ja wiinapuu oksadest. Ta manitses neid usus ja armastuses Issanda külge jääda, nagu oksad wiljapuu külge. Ta kinnitas ja julgustas neid, ikka selles seisma, mis nad Kristuse sõna seletusest olla tundma saanud. Rasked tunnid olla neile tulemas, aga jumalik tõde ei karta raskusi.

Magdaleena oli manitsuse lõpetanud ja palwe tegemist alganud, kui wiis iseäralist meest sisse astusiwad. Nende oma kihelkonna paater Benedikt Bomhawer, kolm kohtuametnikku Tallinnast ja üks doomhärra. Wiimne oli Riiast pääpiiskopi saadik.

Doomhärra astus teiste ees palwetaja neiu poole, aga kui ligidale sai, jäi seisma. Wististe oli tema esimene mõte olnud, kohe palwe ajal teda wangi wõtta lasta, aga siis, kui ta neitsilist palwetajat tema imelikus armsas wiisis ja ilus selgemalt silmanud, tundis ta auukartust ja tahtis palwe lõpuni oodata.

Magdaleena nägi sissetulijaid küll, aga ei lasknud ennast segada, palwetas edasi. Kui palwe lõpnud, ütles doomhärra:


69

„Mina olen pääpiiskopi Michael Hildebrandi*) saadik Riiast ja tema käsu pääle wõtan ma teid, neitsi Magdaleena, ülekuulamise alla wangi. Ärge kartke, teile ei saa midagi paha sündima. Ometi peab teid üle kuulatama ja teie eksiteele langenud hinge päästa püütama. Selleks tulete minuga kaasa. Teie ei ole kirikule niigi palju auu andnud, et piiskopp Rottendorpi otsuse järele oma lugemised oleksite maha jätnud.” Neiu tõusis üles, waatas doomhärra silmasse ja ütles: „Teie teate, Jumalat peab enam kartma, kui inimest. Siisgi seisan mina teie wõimuse all, eks teie tee, mis arwate.”

Doomhärra küsis iga koosoleja käest tema nime, kirjutas need üles ja lubas siis Magdaleenale weel tunni aega walmispanemiseks.

Neiu oli weel lühema ajaga walmis. Ta jättis kõik seltsilised jumalaga ja andis silmaweel neile kätt. Kui ta ka emale kätt andis, langes see temale kaela ja ei tahtnud temast lahkuda. „Wiige mind ühes mu lapsega!” hüüdis ta järge mööda. „Ma ei wõi temast jääda — ma pean teadma ja nägema, mis temaga saab.” Härrad käskisiwad neidu, ta pidada tulema. Aga ema ei lasknud ikka temast lahti. Ta nuttis ja kaebas õnnetumalt tema kaelas. „Ma palun, wiige mind temaga ühes!”

Kui nad weel ei lahkunud, tuli Toots wahele ja ütles: „Ruuta, mis sa jampsid, saksad wõiwad pahaseks saada. Lase lahti! Püha ristike ja Maarjale igal pool meiega.” Wiimse sõna juures waatas ta Magdaleena wangistajate poole. Ta tahtis sellega neile märku anda, et tema Maarjakesele ja püha ristikesele ja seega ka neile igas tükis truu on. Ta oli nagu ta ikka olnud.


*) Michael Hildebrand, endine Tallinna doomhärra, oli aastast 1484 luni 1509 Riias pääpiiskopiks. Pääpiiskopi käes seisis ülem waimulik walitsus Liiwi, Eesti ja Kuura maal.


70

Magdaleena ütles emale mõne tröösti sõna ja keeras siis ennast härrade poole. „Kas sünnib teie tegu minu wastu,” küsis ta, „ka härra Horsteni teadmisega?”

„Praegu ei tea ta sellest weel mitte,” kostis doomhärra. „Aga see on ükskõik, tema ei julgeks ometi meid pääpiiskopi käsu täitmises takistada, kui ta küll seda peaks tahtma. Ta teab hästi küll, et talle siis kiriku wanne ja nuhtlus walmis oleksiwad. Teatame temale pea.”

Ei lastud enam palju aega wiita. Tehti tütre ja ema wahele lahutus. Magdaleena astus ukse ees ootawasse wankrisse. Sõit algas.

Ahastaw ema langes nuttes selle pisikese lauakese pääle, mille ees tütar lugenud ja palwetanud. Inimesed, kes siin lugemisi kuulanud ja neidu kaitseda lubanud, waatasiwad kohkunud wiisil, aga liikumata päält, mis sündis. Keegi ei näitnud selle pääle mõtlema, mis nad hilja ütelnud, et nemad küll ei lasta Magdaleenat ära wiia. Rahwa wapper waim oli juba rusutud.

Kui ema kuulis wankert weerema hakkawat, kargas ta üles, jooksis wälja wankrile järele, — jooksis tüki maad wankriga ühes. Ta hoidis wankrist kinni, nagu tahaks ta teda paigale pidada. Ja ta hüüdis ühte lugu: „Mu laps! Mu laps! Mis saab sinust! Oh et mu silmad weel sind näeks!” Wiimaks oli ka kui needmise sõnu tema suust pääpiiskopi ja paatrite kohta kuulda, aga siis andis kutsar hobustele enam piitsa, õnnetu ema jäi maha.


Nad wiisiwad Magdaleena Tallinna nonneklostrisse. Kitsasse tumedasse keldrituppa, kloostri alla, pandi ta kinni. Siia käisiwad mõned kloostriõed ja doomhärrad temale oma epistlist lugema, et tema eksinud hinge hukatuse teelt päästa, kiriku puhtasse walgusesse


71

teda tagasi tuua wõida. Praegu tegi Riiast tulnud doomhärra tema kallal oma armuõpetuse tööd. Kui ta puhu aega tema südame kallal murdnud, ütles neiu kindlalt:

„Ärge waewake ennast, härra Baldinus. Kui teil ligimeste meeleparandamise pääle nii rohkeste armastust on, siis teeksite paremaste, kui minu päälekaebajate poole pööraksite.”

„Keda teie selle sõnaga mõtlete?” küsis teine tusaselt.

„Kõige päält meie kihelkonna paatrit Benedikti. Kuulake järele, kui nurjatumas olekus tema hinge lugu seisab, kui hirmsaste tema usku ja wagadust teotab oma tegude ja eluga, kuulake järele seda, siis saab teil aru käes olema, kust kohtadest neid tuleb otsida, kellede juures meeleparandamise tööd nii wäga waja.”

Magdaleena oli kauniste äritatud, kui ta neid sõnu rääkis. Doomhärra Baldinus waewas teda oma sõnadega juba mitmendat korda, mispärast neiu kannatus wähenema hakkas.

Aga südi doomhärra ei wäsinud ka. „Ma ütlen teile weel, mõistke ükskord,” pahandas ta, „teie olete oma waimulikkude ülemate ja nende käskude wastu teinud, seega ka Jumala wastu, sest ülemad, iseäranis waimulikud ülemad, on Jumalast nende ameti pääle pandud.”

„Jumal on tõsiduse, hääduse ja õiguse Jumal,” ütles Magdaleena kindlaste, „mitte pimeduse ja pettuse Jumal. Teie ei tohi mitte Jumalat enesele selles arwamises toeks ega katteks wõtta, kui waimulikud mehed patu orjuses elawad ja see juures õigeid ka weel taga kiusawad. Teie panete minule suuremaks süüks, mina olla Püha kirja raamatuid rahwa keelde kirjutanud ja seda inimestele ise ette lugenud, — näidake, kus ütleb Jumala sõna seda süüks wõi keelatud asjaks?”

Baldinus oli näost punaseks läinud. „Mõistmata


72

inimene,” käratas ta, „kas teie ükskord ei wõi mõista, et Jumala pühad mehed, paawstid ja piiskopid, on seda ära keelanud Püha waimu juhatusel. Ja pääpiiskopp Henning on seda omal ajal nimelt ka meie Maarja maa kohta ära keelanud.*)

„Auulik härra,” kostis neiu rahulikult, „teie näete, nende keeldus ei sünni tõega ega Jumala sõnaga kokku. Ja mina ei ole nende keelu wastu tegemisega mitte kurja ega kahju teinud, waid ennemalt hääd. Sest pimedus ja rumalus on rahwa seas suur ja õpetust igal pool hädaste waja. Mis paatrid ja mungad kirikutes räägiwad, ei wõi ühtegi aidata, sest et see rahwale tundmata keeles sünnib. Ja kui ka mõnd natukest kusgil rahwa keeles ütelda tahetakse. siis on ka see nii wäga segane, et arusaada ei wõi. Pääle selle teewad wäga mitmed paatrid ja mungad oma sõnade ja salmide õpetamisega koguni kahju, eksitawad


*) Pääpiiskopp Henning Scharfenberg Riias, kes aastast 1424—1448 walitses, pidas 1428 aastal Riias suurt kiriku kontsiliumi, kus ta oma ametkonna kogudustele ja kirikutelt suure kirikliku seaduse tegi. Selles loeme muu seas: § 2. Keegi ei tohi püha Katoliku kiriku seaduste juures oma enese armumist paremaks pidada, nagu see usust ära langenud ja hukka läinud ketserliku seltskonna läbi, mis Hussi õpetuste läbi tõusnud, täna päewil sünnib, waid igaüks peab kindlaste ja kahtlemata meie kiriku kombetest ja õpetustest kinni pidama. — §38. Ühelegi lihtinimesele ei ole lubatud, ei awalikult ega erawiisil Katoliku usu õpetuste üle kõnest, läbirääkimisi ei waidlusi pidada. Et aga meie suureks waluks meie aegadel wäga paljudes paikades, nagu meie teame, hukkawaid ketseri õpetusi wälja laotatakse, siis kinnitame meie, et igaüht usust ärataganemist piiskopile ehk kohalisele kiriku preestrile kohe peab teada antama, ja et neid, kes seda teadaandmist tarwilikul korral tegemata jätawad, kui ketseri õpetuste edendajaid peab trahwitama. — § 47 Waimullikkudele kui ka lihtinimestele keelame meie kiriku wande pääle. panemisega ära, et nemad ei misgisugusid waimulikka ega kiriklikka raamatuid ei kirju, ka mitte neid, mis kiriku ajaloolise ja kirikuõiguslise sisuga on, ei ise rahwa keelde ümber ei kirjuta ega ta kedagi teist ümber kirjutada ei lase.


73

rahwast kõiksugu ebausu sisse, nagu juba küllalt olen seletanud ja näidanud.”

Doomhärra keeras ümber ja kohmis wälja. ,,Päris saadana hing,” ümises ta wihaga. „Wäljaspidi kõige ilusam ingel, aga seespidi pahareti kangekaelust ja ketserlist waimu täis.”

Magdaleena jäi kauaks ajaks kloostri wangikotta. Pääpiiskopi saadik laskis Aatlas kõik need inimesed, kes tema wangi lugemisi kuulamas täinud, üle kuulata, et ehk iseäralisi waleõpetusi Magdaleenast kuulda saada. Magdaleena ei olnud oma lugemistes selle aja usulikkude kombete wastu mitte palju ütelnud. Tema seletused oliwad enamiste see pääle käinud, et rahwale üleüldisest risti usu waimust, Jumala kartusest ja kristlikust elust selgemat aimu anda. Ja mis ta ta siis-seste usu kombete kohta ütelnud, seda ometi katsusiwad tema kuulajad nõudjatele awaldamata jätta.

Baldinus kirjutas asja loost ka pääpiiskopile Riiga, ja mitu korda. See kõik wõttis aega. Ka oli neidu nimelt waja kaua wangistada, et ehk seeläbi teda meeleparandamisele painutada wõida. Temale taheti seda tundmist südamesse teha, et ta enese eksijaks tunneks, oma pattu kahetseks ja kirikule jälle sõnakuulelik olla tõotaks. Aga ei saadud lootustgi, et sinna maale jõutaks. Küll käisiwad wägewad, kawalad kõnemehed tema südant murdmas, küll tegiwad seda ka mõned walitud õed kloostrist, aga nende kellegite sõna ei suutnud siin midagi. Magdaleena kostis walidatele walidamalt, tasastele tasasemalt ja ikka niisuguse osawusega, et need wiimaks waikima pidiwad.

Mõne korra oli ka tema ristiisa Rottendorp tema juures täinud. See oli kohe Tallinnasse ruttanud, kui kuulnud, mis Magdaleenaga sündinud, ja oli siin tema hääks wähemalt sedagi teha püüdnud, et tema wangipõlw ja temaga ümberkäimine wõimalikult inimlikum oleks. Tema sõna näitas ka ikka mõjunud ole-


74

wat. Magdaleenal ei olnud siin wangis ühtegi neid raskusi kanda, millede alt ketserlikud wangid muidu ial ei pääsenud. Talle anti süüa kui inimesele, talle oli ka woodi ja mõned tarwilikumad riided magamise jaoks antud, ta ei olnud mitte raudadesse pandud, tema juure wõisiwad ka kloostriõed wahel juttu ajama minna, et siis ühtlasi teda paremate mõtete poole äratada katsuda. Nii läks tema wangipõli siin korda, ainult seda oli karta, et kohtulik otsus tema kohta raske wõiks olla. Juba seadis doomhärra Baldinus pääpiiskopi käsul ja juhil ketseri kohut kokku, sest inkwisitsioni siin maal ei olnud.

Ühel õhtul andis söögitooja, üks noor õde, Magdaleenale ka ühe kirja. See oli Edgardi käest. Ta oli tema wangipõlwest kuulda saanud ja ihaldas temaga kokku saada, milleks ta ka juba oli teesid katsunud tasandada. Tallinna nonne klooster, päris nimega Mikaeli klooster ingel Mikaeli järele, ei olnud ilmalikkude inimeste sisse pääsemise wastu mitte kindel koht. Oli mitu korda ette tulnud, et mõned ilmalikud mehedgi öö aegadel siia sisse saada wõinud; oliwad ka mõned nonned siit salajalt ära wiidud ja naeseks wõetud. Noorel rüütlil Edgard Rottendorpil oli aga kõige armsam tuttaw ja kasuõde siin wangis raske kaebduse all, temas tõusis siis palaw igatsus, ühel ehk teisel wiisil selle wangiga kokku saada. Osalt selle pärast oli ta temale ka kirjutanud. Tema kostus wõida kirja tooja läbi sündida kas suuga ehk sulega.

Muidugi pidas Magdaleena Edgardi kloostrisse tulemist wäga kahtlaseks ja laskis temale ütelda, et tema mitte tulla ei katsuks. Sellest ei saada kellegile ka ei midagi kasu tulema.

Sellest kostusest hoolimata astus Edgard lähemal õhtul söögitooja seltsis, kelle sõbruse ja usalduse ta enesele wõinud muretseda, siisgi kloostri wangi juure sisse. Ta oli enese nonne riidesse pannud ja nõnda


75

öö katte all hõlpsaste siia pääsenud. Neiu kohkus, kui ta teda nägi ja tundma sai. Edgard jäi aga rahulikult siia, kui söögitooja wälja läks, ja soowis, et neiu temaga põgeneks. Kohtu otsus tema kohta saada raske olema ja ainult põgenemise läbi wõida sellest pääseda. Pääle selle wõida nad sel teel ka kindlamalt ühendatud saada, sest nad põgeneda kaugemale, kuhu enam kiriku wõimus ega ka isa keeldus neid tülitama ei ulatada.

Noormees awaldas neid mõtteid õõgawal hingel, elawal armu tujul. See, kes siin wangis kannatas, oli temale enam, kallim kui üksgi ingel. Lennata oleks ta tahtnud selle ilusama ingliga, lennata armu ja õnne tiiwul. Ehk kui mitte, siis oleks ta ainult surra tahtnud tema eest.

Neiu rind oli tõsistest asjust täidetud — aga kuumaks lõi ta noore mehe armuõhinlise kõne ees. Looduse käsk ei kaota oma mõju ka kloostri müüride taga ega pühamate püüete peletamisel. Neiu näitas, nii waga ta küll oli, siisgi enam wangistatud olema noore mehe armu õõgest, kui kloostri wägewatest müüridest. Millele ta seni ajani kindlusega wastu seisnud, kui Edgardi kirjade pääle wastanud, oli siin tumedas külmas kloostri aluses korraga wägewaks leegiks tõusma tunginud. Wististe oli selles ka see asi mõjunud, et tema siis kardetawa kohtu eest ja ka oma armastaja isa keelu eest pääsenud oleks, kui pakutud armastuse wastu wõtaks.

„OH Edgard,” õhkas ta osalt õnnes osalt mures, „sa oled raske kiusatusega minu juure tulnud. Aga ei — ma tahan oma asjas siisgi kindlaks jääda, tahan julge meelega kohtu ette astuda ja tema otsust kuulda, mitte põgeneda. — Oh, mu hing tunneb õnne sinu armastuses, sa wõid seda uskuda — aga see oleks kõlbamata, Issandale tööd teha, siis aga inimeste kar-


76

tuse ja inimese armastuse pärast põgeneda, ei — ennem peaksin ma surma walima.”

Edgard rääkis temale weel oma nõuust, seletas ka, et põgenemise juures kartust ei olla, aga ei saanud neidu oma nõuusse. Küll näitas sellele jah ütlemine kergem olema kui ei, siisgi jäi ta wiimse juure.

Kui nonneks moondunud noormees kloostrist lahkus, oli tema mitmesugustest tundmustest, mis ta põues kihasiwad, üsna segane. Ta tundis, nagu ei wõiks ta ilma Magdaleenata sammu enam edasi saada, wähemalt siis mitte, kui Magdaleena wangis on. Palju parem polnud lugu Magdaleenaga. Edgardi sõnad oliwad tema südamesse ühe leeke põlema süütanud ja rahu sellest wiinud.

Kolmandamal õhtul tuli Edgard jälle oma nonne mundris. Kui ta kallist wangi teretanud, hüüdis see tuliselt wastu:

„Oh Edgard, ära tule — ära tule ühe õnnetu õnnetust weel suuremaks tegema — ära räägi sõnu, mis mind piinawad.”

„Magdaleena!” ütles noormees õhkades ja wajutas tema sõrmed oma huulede wastu. Kui ta weel rääkinud, wajus neiu nõrgalt tema najale, nagu oleks ta magama jäänud. Siis liikusiwad tema huuled tasaste:

„Edgard, wii mind, kuhu tahad — ma ei wõi enam wastu panna.”

Nooremehe muidu kahwakas pale lõi ilusal jumel õõgama. Õnn säras tema silmadest, õnn täitis tema hinge. Neiu, keda ta nii wäga armastas, wõis tema omaks saada, wõis ülekohtuse karistuse eest ka pääseda. See oli kahekordne suur wõit. Põgenemise enesega arwas ta hästi walmis saama. Ta oli selle pääle juba mõtelnud.

Warsti lahkus ta kloostrist, läks ühe waimuliku mehe juure, kellega ta juba rääkinud, ja käskis seda lähemal ööl laulatamise pääle walmis olla. Lähemal


77

päewal muretses ta hobused ja muud asjad põgenemiseks, muretses mõrsjale ka laulatuse riided ja paar tunnismeest laulatuse juuresolejateks. Ja kui õhtu saanud ja tükk ööd mööda läinud, läks ta jälle nonne riides kloostrisse ja tuli pisut aja pärast Magdaleenaga, kes ka nonne riidesse warjatud, wälja. Oma walewõtme jättis ta meeles ukse ette, et seega kloostri wõtmehoidjat ja teisi sarnasid ametnikka süütaks näidata katsuda.

Nad saiwad õnnelikult kloostrist wälja. Ei wõinudgi siin õnnetust tulla, sest Edgard oli wahid ära ostnud, ja walwamine ning sisse- ja wäljakäimine ei seisnud Tallinna nonne kloostris mitte kõige paremas korras.

Kui neiu mõrsjaehted selga pannud, ei olnud tundmustel tema rinnas enam ühtegi piiri. Niisugusest mehest tohtis tema armastatud olla, tohtis teda armastada, temaga altari ette astuda! See õnn oli rääkimata. Teiselt poolt langes selle õnne pääle nagu kole must wari see lugu, et tema põgenejaks saanud ja et Edgardi isa tahtmine nende ettewõtte wastu oli. Ja tema senine püüdmine, tema wahwus ja kindlus oma õige asja juures, — seda kõike oli ta nüüd ise kui häbiks ja teotuseks teinud. Nende mitmesuguste tundmuste all heitles ta iseenesega. Tal oli kindel nõuu olnud, ennast ja oma asja kohtu ees kõige wahwusega kaitseda, ta oli neile näidata tahtnud, kuda kiriku enese elu ja olu wigu ja haigusi täis on ja kuda sarnast tööd, nagu tema teha püüdnud, selle haiguse wastu hädaste waja olla, aga nüüd oli see kõik mööda. Ta oli alatumaks põgenejaks saanud.

Ja noorel mõrsjal tuli mõte, kloostri wangikotta tagasi põgeneda — aga seda ei wõinud tema ka. Ta oli kui ära nõiutud, iseenese tahtmise wastu tegema. Armastuse leek Edgardi wastu käis kõigist mõistuse otsustest üle. Selles asjas oli waga jumalakartlik


78

neiu korraga kui ilmalapseks saanud. Ta ei jõudnud teisiti. Ta oli tundmustes kui närtsinud.

„Aga kas sa ei karda mitte, Edgard, et meie Tallinnastgi wälja ei saa?” küsis ta wärisewal häälel. „Meie wõime kinni wõetud saada.”

„Ära karda,” kostis Edgard. Kõik suud, kes meie asjast teawad, on täieste kindlad, ja kohe pääle laulatuse oleme siit kadunud.”

„Kuhu sa wiid mind?”

„Meie sõidame Narwa kaudu Wenemaale. Sääl on teine usk, sinna ei ulata siinse kiriku ega ka ordo wõimus sinule enam järele, sääl oleme pääpiiskopi ja kõige tema nõuuliste eest warjul ja wõime täieste wabalt elada.”

Selle pääle ruttasiwad nad mungakloostri kirikusse, kus laulataja ja tunnistajad juba ootasiwad.

Raske oli mõrsjal altari ette saada. Tema põlwed tikkusiwad nõtkuma, ei tahtnud enam teda kanda jõuda. Kui ta altari ette sai ja siin põlwili langes, nagu komme nõudis, oli see tema noorusele õnneks. Seista ei oleks ta jõudnud.

Juba algas püha talituse toimetaja oma „jah” sõna küsimisi. Aga enne kui kumbgi temale weel kosta oleks saanud, hüüdis sügaw tume hääl kusgilt kiriku pimedast nurgast:

„Rüütel Edgard von Rottendorp, sina wõtad enesele naeseks oma enese õe!”

Laulataja suus jäi sõna kinni. Peigmees ja mõrsja waatasiwad üksteise otsa, surmakujuline kahwatus kattis mõlemate palget.

Siis tõusis Edgard üles, keeras suu kiriku suure ruumi poole, mis kaugemalt üsna pime oli, sest ainult altari juures oli natukene walgust tehtud, mis säält kaugele ei ulatanud. Ka tunnismehed keerasiwad ümber, waatasiwad tumedasse ruumisse ja wärisesiwad hirmu pärast.


79

„Kes oled sina, kes sa mind keelata tahad?” küsis noor rüütlilik peigmees osalt hirmul, osalt julgust otsides.

„Rüütel Edgard von Rottendorp, sina wõtad enesele naeseks oma enese õe!” tümises wägew sügaw hääl teist korda.

Kõikide hirm tõusis. Kõik wäriesiwad. Ka Magdaleena oli üles tõusnud ja toetas ennast altari ma najale. Ta weri, mis praegu palawalt woolanud, kippus tarretama. Jälestus ja kohutus imeliku kuulduse üle süda öösel tumedas kirikus oli kõikidele osaks.

Sel silmapilgul astus suur salk inimesi kirikusse, mitmetel tuled käes. Kui nad altari ligi saiwad, nägi Magdaleena nende seas ka pääpiiskopi saadikut Baldinust, paar teist doomhärrat ja ka oma ristiisa von Rottendorpi.

Waewalt oliwad tulejad altari lähidal seisma jäänud, kui kohutaw waimu hääl weel kolmat korda hüüdis:

„Rüütel Edgard von Rottendorp, sina wõtad enesele naeseks oma enese õe!”

See waimuhüüe mõjus ka uute juuretulijate pääle raske kohutusega. Edgardi isa näitas koguni kukkuda tahtma seda kuuldes. Aga ta sai ühe tooli najale toetada. Siis jäi kõik waikseks, nagu haud. Usuti waimu häält kajanud olewat.

Kui südamed uueste toibunud, wõeti Magdaleena ja Edgard, kui ka nende katki jäänud laulatuse tunnismehed wangi ja hakati kirikust minema. Enam kohkunud ja nõrgem kõikidest oli wälja minnes wapper rüütel Rottendorp, Edgardi isa. Waimu wägew hüüe oli teda kui halwanud. Ta oli selle läbi ka selle naesterahwa isaks tunnistatud, kes ainult tema ristitütar pidi olema, kes ketserliste kaebduste all seisis ja nüüd põgeneda püüdnud ning tema pojaga ennast laulatada tahtnud. Waimuhüüe oli neid mõlemaid tema lasteks, õeks ja wennaks, tunnistanud — suure inimeste salga ja tähtsate meeste kuulmisel.


80

Magdaleena oli esiti selle tunnistuse kuulmisel kui unenäosse langenud — imelik hüüe näitas temale tõsi olla wõima. „Wend, kallis wend!” ütles ta wälja minnes Edgardile ja andis temale kätt.

„Õde!” kostis teine wastu ja püüdis neidu toetada. See hakas ka ise oma nõrkusele wastu panema, nähes, et nüüd uueste kõige kangemat wahwust waja tuleb. Kaunis kindlal sammul astus ta kirikust wälja. Ometi oli tema südames iseäraline, mitmepidine torm mässamas. Korraga oli temale nagu taewast hüütud, et tema selle wägewa rikka rüütli tütar olla, kelle pojaga ta ennast palawas armastuses laulatada tahtnud. Esimest korda pääses see ime mõte tema hingesse; aga ta näitas temale õige olema. Miks oli ta ristiisa teda muidu nii wäga isewiisil kallistanud ja armastanud — teda, waese rumala wahimehe ja orja tütart?

Palju waiksemad ei olnud ka Edgardi tundmused, sest ka temale näitas imelik hüüe tõde olema, ehk seni ajani küll midagi sellest mõttest tema hingesse ei olnud puutunud, mis kiriku tumedusest neile kajanud.

Kõik kirikust tulejad oliwad kui raskest hirmutawast unenäost ärganud. Imelik hüüe oli neid läbi ja läbi kohutanud. Wististe nad kõik uskusiwad seda hüüet ühe iseäralise walwawa waimu hüüdmiseks, kes püha seadust kaitseda püüdnud ja wenda ja õde meheks ja naeseks saamise teel keelama tulnud. Sel ajal oli, waimude usk wägew, ja et siin waim rääkinud, seda uskus wana Rottendorp küll weel kindlamalt kui keegi teine. Sest üksgi elaw inimene ei wõinud seda saladust siin teada ja ometi oli selle hüüde mõte tema teada õige. „Jumalale tänu, et nad altari ees jah sõna teine teisele weel ära ütelda ei saanud,” rääkis ta iseenesele. „Siis oleks asi weel hullem olnud.”

Nüüd pandi Edgard Magdaleenaga kui ka nende tunnistajad wangi. Wiimsed lasti aga pea lahti, ainult Magdaleena jäi wangi. Teda hoiti nüüd palju


81

walidamal wiisil ja ka kõige suurema hoolega, sest nüüd oli tema süü palju suuremaks saanud; wägewad waimulikud mehed pidasiwad teda nüüd ka nõiaks, kes Edgard von Rottendorpi olla enese armastamisele nõidunud. Muidu ei olla nii suurtsugu mees tema kui alatu tüdruku armastamisele wõinud langeda, päälegi nii kindluste, et ta temale ka wangikotta järele läks ja teda enesele naeseks laulatada tahtis. Asi pidi nõia wäe abil sündinud olema, seda uskusiwad doomhärrad kindlaste. Sel ajal ei olnud nõia usk igal pool Europas küll weel mitte oma täies wägewuses, aga nõrk ei olnud ta ka enam.

Kuna nüüd Magdaleena pääle nõidumise süü langes, siis jäi seeläbi Edgard tema armastamise ja wangist wäljatoomise asjas koguni süütaks, niisama ka tema tunnismehed. Seepärast lasti nad ka lahti. Mis wõib keegi selle wastu, kui teine tema ära nõiub. Nõnda arwati ja selle järele siis ka tehti. Nõidust aga peeti nii suureks süüks, et nõiad ära hukati olgu kas tule, uputamise ehk mõne muu surma läbi. Seepärast oli siis nüüd ta kõik pehmus õnnetuma neiu wastu kadunud. Ka wana Rottendorpi eesträäkimised ei aitanud siin midagi.

Et kirikus kuuldud imeliku waimu tunnistuse kohta ka elawa inimese suust seletust saada, selleks kutsuss doomhärrade kogu Mugala Rottendorpi ette ja küsis temalt:

„Tunnistate teie kirikus kuuldud waimuhüüde enese kohta tõeks ehk ei!”

„Waimu tunnistuse wastu ei wõi mina midagi,” ütles Rottendorp.

„Teie olete siis selle usust ära langenud nurjatuma tüdruku Magdaleena isa?” küsis doomhärrade kogu juhataja, Baldinus, edasi.

„Wististe nõnda.”

„Kes on tema ema?”


82

„Minu endise wahimehe Tootsi naene Truuta, kes siis aga weel naene ei olnud.”

„Kes on Teie poja Edgardi ema?”

„Minu endine seaduslik abikaas, kes ammu surnud on.”

Enam ei olnud küsijatele selles asjas Rottendorpi suust tarwis. Nad paniwad asja loo pääpiiskopile ette ja küsisiwad temalt juhatust. Wastus tuli tagasi ja selles kästi, Magdaleenalt tulla nõidumise abinõuud wälja uurida, kui tarwis ka waljuse teel, siis saada näha, mis temaga pidada sündima.

Selle järele oli waesele neiule kõige pahemat karta. Neiu oli tema tõeste weel, sest jah sõnad jäiwad põgenemise ööl ütlemata ja käed kokku panemata. Kiriku ülematel oli see ka üks kõik, kas neiu ehk naene, kui ta aga nõid oli. Nõia süüdi peeti Magdaleena juures raskemaks kui tema waremalt arutatud ketserlikka süüdisid. Päris tõsiseks ketseriks ei olnud nad jo teda leidnud, aga nõia süü tunti küll kindel olema ja sel ajal oliwad nõiad ning ketserid kirikule mõlemad ühe hirmsad — mõlemad surmasüüdlased. Palju tuhandeid nõidasid põletas Katoliku kirik ära, mitmed ka meie maal, mida siin ka weel Lutheri usu ajal sündis. Aga ketserite hukkamist ei ole, nii palju kui ajalugu teab, meie maal ette tulnud, kuna aga teistes riikides ka wäga palju ketserist ära põletati.


Kudas oldi põgenemise ööl teada saadud, et Magdaleena kloostri wangist kadunud ja Edgardiga mungakloostri kirikusse läinud? Arwata on, et nonnekloostris need, kes sellest põgenemisest teadsiwad, oma suu küll kinni pidasiwad. Aga üks wana hall munk teisest kloostrist näitas sellest asjast haisu ninasse saanud olema, ja wististe osalt seeläbi, et tema Edgard von Rottendorpi oli näinud ühe oma kloostri wennaga salajalt rääkima. Ta näitas noort Rottendorpi ja


83

tema armastuse lugu kauniste tundma, sest ta oli oma ametiwenda pärast seda, kui ta Edgard Rottendorpi temaga näinud rääkima, mõistu wiisil hoiatanud. Pääle selle oli ta põgenemise õhtul ühe oma kiriku laulupoisikesega nonnekloostri wärawate lühidal hulkunud ja siis säält ruttu ära kadunud, kui põgenejad kloostrist wälja tulnud. Kaasas olewa poisikese oli ta tundmata wiisil ja ilma nimeta kirjaga doomhärra Baldinuse juure saatnud, mis kirjas ta sellele Magdaleena põgenemisest märku andnud. Sellest oligi asja ilmsiks saamine tulnud. Kust aga tähendatud hall munk ise selle asja wälja nuhkida teadnud, ei olnud mõista, niisama ka mitte seda, miks ta nii warjawal wiisil oma tähtsat teatust awaldanud. Wõib olla, et tema see waim ka oligi, kes kirikus Edgardile wägewa keelusõna ütles. Munkadel ja preestritel ei olnud inimeste salajatest asjadest nii hästi kui midagi teadmata. Nimelt oli pihtimine neile wõtmeks, mille läbi nad enamiste igale warjatud asjale juurde pääsesiwad. Edgardi armastus Magdaleena wastu aga ei olnudgi kellegi tõsine sala asi. Seda wõis iga munk wäga hästi teada, sest see oli juba Mugala ja Aatla rajades teatud, ja säälne preester oli juba ammu kaebdust teha katsunud, et Magdaleena ka nõid olla, nimelt Edgard Rottendorpi südame kohta. See oli aga iseäraline, et waimuhääl palju enam teadis, neid õeks wennaks teadis.

Mispärast Edgard ennast just põgenemise paigas Tallinnas laulatada tahtis, ei wõi ka selgeste mõista. Wist arwas ehk ta, et tema Wene maa rajades kusgilt oma usu preestrit ei oleks saanud, kuna tal säält oma usu maale tagasi tulemine laulataja otsimiseks ka julge ei näitnud olema, sest et kinni oleks wõinud wõetud saada. Nüüd oli seeläbi, et ta ennast Tallinnas laulatada tahtnud, küll see temale awalikuks saanud, et ta endale oma enese õde naeseks wõtta taht-


84

nud, ja seesuguse eksisammu katki jäämine oli talle muidugi meele järele, aga — nüüd seisis endise mõrsja asemel tema armastatud õde wangis rasket nuhtlust ootamas. See oli ka paha, ja Edgardi südamele wäga walus.

Magdaleenal oli nüüd iga päew pihtijatega tegemist. Üks waimulik mees tuli teise järele ja igaüks nõudis temalt südame nõidumise saladusi ja pakkus temale oma kõrwa, et neiu sinna sisse pidi pihtima, missuguste nõianõuudega tema Edgard Rottendorpi südame enese külge sidunud ja missugusid ühenduse tegusi ta saadanaga tegewat. Muidugi ei pihtinud Magdaleena neile kellegile midagi, ei olnud ka temal neis asjus midagi pihtida. Kõige agaram oli Baldinus teda pihtimisele awatelema ja sundima. Mitu korda kinnitas ta temale ka, teda saada ainult natukene karistatama, kui ta kõik ära tunnistada, mis tema abinõuud Edgardi ärategemiseks olnud ja missuguses ühenduse olekus tema kuradiga seista. Et neiu ka niisuguste meelitawate katsete wastu kindlaks jäi, nõutawaist asjust midagi ei ütelnud, siis katsus Baldinus ahel ähwardustega.

„Teie saate raskeste piinatud ja kõige alatumal wiisil ära hukatud,” ütles ta, „kui teie suu tunnistamiseks lahti ei lähe.”

„Teie ei tohi ilma süüta kedagi piinata ega hukata,” ütles neiu walidalt. „Kui küll pääpiiskopp Hildebrand minu were järele nii wäga januneb, siisgi, tema ei ole weel ilma ülem walitseja. Mina annan enese paawsti kaitse alla.”

Baldinus näitas wiimse sõna juures naeratama. „Paawsti kaitse alla?” küsis ta kui imestawalt. „Aleksander kuues peaks teid kaitseda wõtma meie ja pääpiiskopi wasta? Nii palju wõite teda siis pääpiiskopist enese wastu paremaks arwata? Alles nii rumal wõite teie selles asjas olla? Siin wõib teid ainult kahetseda.”

Neiu wahtis kindlal pilgul doomhärra otsa. „Teie


85

tahate oma kõnega ütelda,” küsis ta siis, „et paawst Aleksander VI. õigusest ei hooli ega seda kaitse?”

„Nõia ja ketseri õigust, nagu teie mõtlete, ei wõi üksgi paawst kaitseda, weel wähem praegune. Aga siisgi, ühe tingimise all saaks Aleksander kuues ehk küll teid surma wastu kaitsema, nimelt, kui ennast oma iluduses temale wõiksite näidata. Aga siis oleks teie elu ka ainult temale kaitsetud.”

Nende sõnade läbi sai Magdaleena äritatud. Tema näost käis jumestus üle. Küll oli tema paawst Johannes XXIII üle, kes Hussi ajal (1410 — 1415) walitses, Hussi kirjadest kõige nurjatumaid tegusi lugenud, aga Aleksander kuuendast ei olnud ta midagi paha kuulnud. Konstanzi kontsiliumi kardinalide kogu oli ka Johannes XXIII tema ropu elu pärast paawsti auujärjelt ära heitnud, ja just sel põhjusel oli Magdaleena praegust paawsti, Aleksandrit, osaltgi niisuguseks arwanud, nagu sarnase suure, püha ameti pidaja olema peab. Aga nüüd mõistis ta tähtsa waimuliku mehe enese sõnadest, kes teda pilgata tahtis, ka praeguse paawsti kohta hoopis teisiti. — Aleksander VI., endine kardinal Borgia, kes 1492—1503 paawsti auujärjel istus, oli ka tõeste kui kõige hirmsama patuelu eeskuju. Kulla wõimul paawstiks tõusnud, elas tema kõiksugu wõimalikudes pattudes ja nurjatumates tegudes, mis toores meel ial mõtelda mõistab. Italia würstid ja muud wägewad mehed, kes temale wastu olla julgesiwad, laskis ta salajal wiisil kihwti läbi enese tülinast teisi ilma toimetada ja jagas nende mõisad oma sohilastele, mis tal oma ilusa armukese, Rosa Vanozzaga ja teistega olnud. Ka üht oma enese ilusamat tütart, Lucrezia Borgiat, kelle ema praegu nimetatud Rosa oli, pidas ta enesele armukeseks. Üksgi tähtsam mees, keda tema kudagi enese plaanide ehk eluwiiside wastalise teadis olema, ei wõinud ühegi pidu pääl, ei ühegi söömalaua juu-


86

res julge olla, et ta siin Aleksandri salaluuraja toimetusel kihwti ei saaks ega sureks, nagu wäga sagedaste sündis. Seepärast kanti wastakihwtisid igal pool kaasas, aga paawsti kihwtide wastu nende mõju palju ei ulatanud. Oma waimuliku wõimu suurendamise ja oma perekonna rikastamise eest kandis Aleksander kangeste ja kawalusega hoolt. Julges keegi selles teda takistada tahta, siis pidi see warem ehk hiljem ühe laua juures langema. Sawonarola, kes tema tahtmisel hiljuti Florenzias ära põletati, oli temast ühes oma jutluses ütelnud: „Häbita auuta metsaline, usu ja wooruse teotus, kes oma enese roojuse mudas püherdab kui siga.” Ta suri sellesama kihwti läbi, mis üks tema poeg ühele kardinalile oli walmistanud, kes tema juures pidul oli. — Ometi oli ka jumalakartlikka, puhta ja auusa elukombega paawstisid, kes wooruse ja tarkusega oma kõrget ametit pidasiwad ja ristikogudusele õnnistuseks oliwad.

Kui Baldinus Magdaleenaga weel katsus rääkida, oli see kui tummaks jäänud. Ta ei tahtnud, ei wõinud enam midagi ütelda, kui ta praegusest paawstist enesest nii kahtlast lugu kuulis. Doomhärra läks tusaselt wälja.

Ja Magdaleena ei tunnistanud ial midagi, mis nõuuti, ei ütelnud ennast ka ühesgi kaebduses süüdlaseks, ei kahetsenud ka, ega tõotanud „õigeks kristlaseks” saada. Teiselt poolt seisiwad pääpiiskopp, tema saadik ja mitu teist niisama kindlaste tema wastu. Ei aitanud siis aja pikendamine midagi, hakati otsust walmistama. Ja ühel päewal toodi Magdaleena ketserliku kohtu ette ja Baldinus kui eesistuja rääkis:

„On awalikuks tulnud, et teie kuradiliku nõia wäega noore rüütli Edgard von Rottendorpi olete ära teinud, — kas tahate seejuure jääda, et teie ennast selles süüdlaseks ei tunnista ega oma nõidumise abinõuudest midagi ei taha ütelda?”


87

Magdaleena kostis kindlaste: „Kui minust tõeste peaks nõidust usutama, siis on see uskumine suur südame sõgedus ja kõige suurem eksimine. Mina ei lase ennast ial kõige inetumale waletamisele sundida.”

Baldinus rääkis pühaliku tooniga edasi: „Ainuke õndsakstegewale kirikule on kohuseks, et tema nõida eneses ei tohi sallida, ja temal on wõimus ja käsk, nõidasid enese seast ära häwitada, — kas teie ka seda wõimust, mis kuni teie elu kohta wõib puutuda, ei taha karta ja tõtt üles tunnistada?”

„Mina ütlesin juba,” kostis neiu, „ma ei lase ennast misgi asja läbi waletamisele sundida. Tõtt peab palju enam auustama ja Jumalat palju enam kartma kui inimesi nende sõgestatud nõudmistes.”

Kohtunikkude silmis wälkus wiha.

„Suu, nurjatu tüdruk!” käratas üks kohtu härra. „Sinul on kurat!”

„Need loomad näikse ainult teie enese tumedates arwamistes pesitama, auulik doomhärra,” kostis neiu waikselt. „Mina neid ei tunne.”

Kui üritatud doomhärra seepääle weel uusi käritusi tegi, andis Tallinna piiskopp Rottendorp Ladina keeles märku, Issanda sulased ei pidada endid mitte wihale äritada laskma ja soowis, et asja juurest kõrwale ei mintaks.

„Kohus peab siis selle pääle jääma,” algas Baldinus uueste, „et teie selle juures kindlaks jääte, mis ütlesite?”

„Jah!” kinnitas Magdaleena.

„Aga Teie olete Aatlas ka Püha kirja raamatuid rahwa keelde kirjutanud ja lugemisi pidanud, milledes meie õndsakstegewat usku tema puhtuses olete seganud,” rääkis Baldinus.

„Selles teie üteluses on kõik muu tõsi,” kostis kaebealune, „aga see mitte, et mina usku oleksin seganud. Nende läbi, kes mind kuulnud, wõib tõeks tehtud saada, et mina mõtteid ja arwamisi usu asjus


88

ja usu tõe tundmiseks ainult selgendanud olen.”

„Teie olete ütelnud, et pihtimine ja roosikrantsiga palumine olla Jumala ees jõledus.”

„Ei. Mina olen ütelnud, et palumine roosikrantsiga ja pihtimine siis tühi silmakirja töö ja ka jõledus on, kui see tõsisest südamest ei tule, waid ainult wiisi pärast.”

„Tahate teie ikka seepääle kindlaks jääda, et teie Püha kirja raamatute ümberkirjutamist ja oma lugemisi endale süüks ei pea ega neid tegusi kahetseda ei taha?”

„Jah!” kostis neiu walju häälega. „Surmani jään mina seepääle kindlaks, ja palun teid südamest, ütelge seda ka kõigile neile, kes minu lugemisi kuulnud on: Mina olen Jumala kartuses ja tõsiduse auustamises elanud, ja kudas wõiksite teie mõtelda, et mina siin teie ees Jumala salgajaks ja tõsiduse teotajaks saaksin. Üksgi wägi ei saa mind sellele sundida jõudma.”

Tema ilusal palgel paistis iseäraline waimustus ja julgus, kui ta neid sõnu rääkis, mille läbi ka mitmed waimulikud härrad näitasiwad südames puudutatud olema. Kui kaitseta waest wangi püüdsiwad nemad teda wõita, aga mitu nendest pidiwad siin tundma, kui oleks wangistatud neiu neid wõitnud. Baldinus aga hoidis oma külmuse alles ja rääkis weel:

„Teie olete oma nõiatööga ja kangekaelsusega surma teeninud, mis annab teile julgust kõrge kohtu ja surma wastu nii kartmata olla?”

„Õigus!” kostis neiu waimustuse ja wahwusega. „Teil on wõimus ja teie wõite mind surmata, aga teie tunnete hirmu seda tehes.”

„Temal on kurat,” hüüdis üks teine doomhärra jälle. „Saadan ise annab temale julgust ja õpetab teda nõnda rääkima.”

Magdaleena silmist hakkasiwad pisarad weerima. Nii hoolega kui ta küll ennast pidas, läks tema süda siisgi haledaks. „Doomhärra,” ütles ta waikselt, „Jumal on minu julgus. Teda eneses ja ennast temas


89

tundes olen mina ka surmale walmis nõnda kui siin seisan. Ma palun, tehke minuga ruttu, mis teete.”

„Kurat on sinu julgus ja saadanaga elad sina häbemata ühenduses,” ütles üks kohtunik wihaga. „Sa teotad Jumalat raskeste, kui tema nime nimetad.”

„Mina soowiksin, et teie teda ei teotaks,” ütles Magdaleena. „Minu teotamise eest ei ole teil tarwis teda kaitseda.”

Wihane kohtunik läks weel ägedamaks. „Ta on päänõid ja saadanaga kõige pahemas ühenduses. Saadana abiga näitab ta ennast meestele ka nii ilusaks. Tal peab ka nõiamärk ihu pääl olema. Kas on tema nahk hoolega läbi otsitud?”

„Jah on,” kostis Baldinus.

„Leiti nõiamärk üles?”

„Ei, tema ihu pääl ei ole ühtegi märki leida,” ütles Baldinus.

„Nujah!” kostis teine, „saadana abil teeb tema kõik — saadana abil warjab ta ka oma nõiamärgi otsijate eest ära. Aga mina tahan selle wälja otsida. Wiidagu tema siit kohtulikust pühast kohast ja kisutagu tema riided seljast, mina pean tema nõiamärgi leidma. Mina tahan saadana wõimu selles asjas tema juures tühjaks teha. Minu silma ta moonutada ei pea jõudma, olgu tal sada saadanat sees.”

„Saadanal wõib wõimust olla,” ütles Magdaleena wiha ja põlgdusega, „aga mina ei luba enese ihu, mis Kristuse werega pühitsetud, ühegi saadanliku silma alla. Jumal saab mind selles aitama.”

Selle pääle wiidigi Magdaleena kohtu eest ära. Aga „nõiamärki” ei tuldud tema juures otsima. Piiskopp Rottendorp seisis sellele nõuule wäga wasta ja seletas, see ei olla Issanda sulastele sünnis, teist korda niisugust naesterahwast riidest lahti teha ja tema ihu küllest teist korda nõiamärki otsida. Tema soow wõeti maksmaks, kuna mõned kohtuliikmed küll teisiti tahtsi-


90

wad. Sel ajal arwati, et igal nõial kusgil warjulises kohas ihu pääl nõiamärk olla. Selle pärast oli wiisiks, et nõia nime alla langenud inimestel piinamise eel kõik ihu läbi otsiti ja see juures ka kõik ihukarwad igast kohast ära aeti, et nõiamärki leida. Kui siisgi misgisugust iseäralist märki kusgilt ei leitud, siis üteldi ja usuti, nõid warjata kuradi abil oma märgi otsijate silmade eest ära ja peeti teda oma soodu ikka nõiaks. Magdaleena nõiamärki ei oldud aga mitte wäga piinlikul wiisil otsitud. Ometi usuti kindlaste, et tema nõid on. Sest nõiausk walitses siis wägewaste, ja ei mitte ainult rumalama rahwa juures, waid nimelt ka waimulikkude ja ilmalikkude ülemate, würstide, kohtunikkude ja teadusemeeste juures, ainult mõni aruldane wälja arwatud. Arwati ka, et naesterahwa seas palju enam ja wägewamaid nõidasid on kui meestesoo seas, sest kurat mõeldi nimelt naestesoo wastu lahke olema neile oma salajat nõiawäge andma; kurat pidi naesterahwastega, kes temalt nõiawägesi wõtnud, põrgulist armastuse elu elada wõima. Nõiausku arwatakse juba enam kui tuhande aasta eest Ristikoguduses nii wõimuka olnud olema, et alam rahwas nõidasid ära põletanud. Kiriku poolt sai nõiausk esimese kõrgema kinnituse paawst Gregor IX. läbi 1233 aastal ühe selle kohalise seadluse ilmumisega. Pärast seda andis weel paawst Johann XXII. aastal 1307 ja 1327 inetule nõiausule kuradi abil uute seadluste läbi kõwemat kinnitust ja kangemat hoogu. 1350 oliwad ristiusu maades juba kanged nõiajahid lahti. Dominikaneri munga ordo liikmed ja teised waimulikud mehed käisiwad maad mööda ümber nõidasid ja ka ketserisi üles nuuskimas, ja kes ühe wõi teise põhjuse pärast niisuguse kahtluse alla juhtusiwad langema, wõeti warsti kinni ja hakati neilt kõiksugu nõiatunnistusi nõudma, ka siis juba raskete piinamiste najal. Läksiwad ajad weel edasi, tõusis nõidade põletamine hirm-


91

sale wägewusele. Üks Würzburgi piiskopp üksi laskis 600 nõida elawalt ära põletada ja Fulda würst-abt üksi üheksa aasta wältusel 700, Trieri pääpiiskopid 6000 nõida. Thomas de Torkwemada, kes 1483— 1489 Hispanias ülem inkwisitor oli, laskis sellel oma ameti ajal 8800 inimest elawalt ära põletada, muist nendest kui nõiad muist kui ketserid. Kes kudagi teiste inimeste ees kahtlaseks, põlatawaks ehk wihatawaks saanud, kellede kohta ülemate eht alamate poolt midagi iseäralist mõtelda wõidi, oli pea kas nõia ehk ketseri nime all kinni wõetud ja kiriklik wõimus tegi temaga mis arwas. Wõidi ometi Prantsuse maa päästjagi, waga ja wahwa neitsi Jeanne d'Arc, nõiaks arwatud ja nõiana (1431) ära põletatud saada, ilma et kuningas Karl VII., kellele imelik neiu tema riigi ja auujärje tagasi andnud, tema kaitsemiseks midagi oleks teha püüdnud. Ei olnud siis ka siinsetest waimulikkudest meestest selle aja järele kudagi ime, et nemad Magdaleenat suureks nõiaks ja madalamal traadil ka ketseriks pidasiwad. Oli neil jo oma teada mõlema süü tarwis tema juures põhjust küllalt. Et nad temalt piinamise abil tunnistusi ei pressinud, mida ta jo hääga ei andnud, oli nendest muidugi heldus küllalt. Tuli see heldus wist sellest, et siin maal nõidade põletamine nii harjuuud asi ei olnud nagu õhtupoolistes riikides. Aga karistawa otsuse tema kohta pidiwad nad raskema tegema, selleks oliwad tema süüd nende nägemise ja selle aja olu järele wäga suured ja awalikud.

Kui nad tema eneste eest ärasaatsiwad, hakatigi otsust walmistama. Aga midagi muud ei tuntud selleks omasemaks kui surm. Kergemat otsust ei wõidud ka pääpiiskopi kirjade pärast anda, sest iga kohtunik wõis ise raske kahtluse ja ketserliste kaebduste alla langeda, kui ta nõia wõi ketseri wastu pehme oli. Siisgi katsus Tallinna piiskopp Rottendorp surma otsuse tegemise wastu siin rääkida, sest temal oli siin


92

sugulase põhjusel asja halastawam olla, ja Mugala Rottendorp oli teda sellepärast ka nimelt palunud. Kui aga mitmed teised walidamalt surma nõudsiwad, jäi tema järeleandlikult wait, sest piiskopi kübar oli temale armas asi, mida ta nii kergemeelega kaotada ei tahtnud, kuna ta selle saamiseks ka hää summakese raha oli kulutanud. Päälegi oli ta loiu loomuga pehme mees, ilma misgisuguse kindla tahtmiseta ja mehisema waimuta.

Kui Magdaleena uueste ette toodi, ütles kohtu juhataja Baldinus temale: „Kohus on walmis teie kohta oma otsust tegema, aga oma heldes, õiglases meeles annab tema meie õndsakstegewa püha kiriku armul teile weel luba, enese kaitseks midagi ütelda. Tahate teie kiriku armu meelt enese ja oma hinge wastu, ära tunda ja oma süüdisid ülestunnistada ja tahet-seda, siis tehakse otsus seda mööda teie kohta kergem.

Neiu waatas tõsisel, waimukal pilgul kõrge kohtukogu pääle. „Mina olen juba ütelnud,” kostis ta siis, „et ma selles süüta olen, mis teie minu wastu kaebate, ja et ma surmani selles mõttes kindlaks jään. Minu kaitsemiseks aga ei wõta teie ühtegi sõna minu suust kuulda, ei taha ka mind rääkidagi lasta. Mina ei tea ühestgi kuradi wäest ega nõidumisest midagi, olen seega nõia süüst puhas. Ja seda, mis teie minule ketserlikus asjas süüks panete, olen mina otse jumalikul tahtmisel teinud, et pimeduse wõimu wähendada ja jumalakartust, usku ja woorust inimeste juures kaswatada püüda. Tänu Jumalale, seda on ka sündinud, olgugi ka pisut; aga paha, millest teie räägite, ei ole minu töö läbi kusgil sündinud. Teie ei wõi seda näidata ega tõeks teha. Jumal ei ole mitte pimedus, et tema meie juures kõiksugu pimedust ja rumalust armastaks. Jumal on walgus ja tõde ja tema armuline seadus on, et ka inimesed walguses ja tões elaksiwad, ja see on ka minu nõder püüdmine minu tutwate ringis olnud.


93

Teil on mõte mind seepärast karistada — mina ei wõi teid selles keelda, sest wõimus on teie käes. Aga ühte palun mina, mõtelge selle rahwa pääle, kelle sekka teie olete tulnud Kristuse õpetust wälja laotama, et tema päästetud ja lunastatud saaks pimedusest. Aga weel ei tunne see rahwas usu walgust, ei Kristuse armuõpetust. Mitmes asjas on ta weel sügawamasse pimedusesse langenud kui tema enne oli. Ja kui õnnetumaks on tema saanud ilmaliku elu asjus, kui ära riisutud õigustest, eluhäädustest, ja seda kõik nende läbi, kes temale Kristuse armuõpetust ja usu walgust tuliwad tooma. Sellepärast, Kristuse järelkäijad ja tema karja kaitsejad, mõtelge, mis teie wõlg ja kohus on ja mis eest teie Jumalale peate wastust andma. Kui teie selle rahwa ajaliku elu õigustest olete ära riisunud, halastage siis tema pääle hinge asjusgi, walgustage teda waimu walgusega. Minu kaitseks ei taha teie minult midagi kuulda, kuulge mind siis, kui selle rahwa kaitseks midagi ütlen, kes waimu asjus teie hoole all seisab.”

Kohtu liikmed waatasiwad osalt häda ja häbiga, osalt kange wihaga tema pääle. Üks nendest kattis oma kõrwad käte alla ja karjus: „Keelatagu teda! Tal on kurat — ta on häbemata seltsiline saadanale ja räägib saadana ette ütlemisel. Hirmus Jumala teotus, mis teda lubatakse suust wälja lobiseda.”

Kohtu juhataja andis jälle märku, et teda ära wiidaks, mis kohe sündis. Aga pea toodi ta tagasi, suruti põlwede pääle maha ja Baldinus luges otsuse ette: „Süüdlaseks leitud saadanlikus nõidumise kunstis, saadanaga ühenduses olemises ja ketserliste mõtete poole hoidmises. Surmale mõistetud nende kõikide süüde eest, iseäranis nõidumise eest.”

Magdaleena kahwatas. Siis tõusis ta üles ja ütles wärisewa, surutud häälega: „Mind surmate teie küll, aga tõtt ei jõua teie surmata. Mina suren kartmata,


94

aga teie ei wõi minu were pärast mitte ilma kartmata Jumala ette astuda, kui teie surma tund tuleb.”

Mõni päew hiljem tehti turu pääl homiku wara walge tulles suurt puuriita. Esiti pandi tugew tulp püsti, siis laoti sellele puud ümber. See oli õnnetu neiu Magdaleena tarwis. Selle tuleriida pääl pidi ta elu lõpetama.

Juba hakkasiwad kirikute kellad helisema. Magdaleena toodi timukate wahel ja waimulikkude ja ilmalikkude kohtunikkude saadetusel wangikojast surmapaiga poole. Waimulikud isandad laulsiwad ja lugesiwad oma salmisid, et surmaohwri hingele põrgu walu wastu kergitust teha, nagu usuti, asjalikult aga enam seepärast, et rahwas surmaohwri sõnu kuulda ei wõiks, kui see rääkida tahab.

Kui tuleriida lähidale saadi, nähti taewa alust eemalt tumedaks lööma. Kange tuulispää wiis kaugemal liiwa ja kõiksugu prügi pilwena taewa alla ja tuli lähemale.

Mehed seisiwad tulelontidega juba riida kõrwal ja süütasiwad sellele tuld külge.

Ka Magdaleena ümbertõlgitud raamatud Testamendist pandi tuleriida pääle, et neid tema enesega ühes ära põletada.

Tuulepööre tuli ligemale.

Saadanale ära antud ohwri toojad jäiwad seisma ja üks neist hoidis risti selle ette ja rääkis temale:

„Wannu weel ära oma jumalakartmata tegusi ja ühendust saadanaga, siis saad sina tulesurmast päästetud.”

„Katsu ennast päästa igawesest surmast,” ütles Magdaleena ja keeras põlgdusega temale selja.

Siis hakati teda tuleriida pääle üles wiima, mis teisest küllest juba põlema hakas. Aga ei läinud see enam. Kange tuulepööre oli siia ulatanud, wiskas majade päält katukseid ära, pillas inimesi turul maha, keerutas puud riidast laiale ja üles õhu sisse. Ja selsamal pilgul tuli suur salk ratsawäge kangeste ajades turule ja tuule


95

kiirusel tõmmati surmale mõistetud wang ühe hobuse selga ja, jälle kihutas ratsaliste salk tuhat nelja tagasi.

Kohtuametnikud kui ka nende teendrid ja ka rahwas oliwad tuulispää keerutusest ehmatanud ja selle hoopidest osalt uimased, mitmed ühest kohast teisi wirutatud ja ägades maas, ei mõistnud ega wõinud siis ka midagi ratsanikkude salga takistamiseks teha. Suurem hulk pidas tuulispääd Jumala saateks, mõned ka Magdaleena enese nõiatööks, kõik aga oliwad kui halwatud ja jäiwad kohkumisega järele wahtima, kui ratsalised tagasi kihutasiwad. Muist kohtunikka ei näinudgi segadusega kohe, et Magdaleena ära oli. Kui seda nähti, hakati küll hobuseid otsima, et ratsanikkude salgale järele ajada; aga see ei läinud enam. Neil ei olnud ühtegi hobusemeest kaitseks ega saatjaks, kui nad wangiga tuliwad, sest kes wõis arwata, et keegi oleks julgenud saadanale ära antud nõida päästma tulla.

Aeti küll weel mitut teed mööda linnast wälja, et nõia Päästjatele järele saada, aga ei saadud neid nähagi. Iga tee ääres kuuldi küsimise pääle ainult nii palju, et ratsalisi siit mööda kihutanud, aga kes nad olnud wõi kuhu läinud, sellest ei teatud midagi.

Magdaleena jäi kadunuks. Kõik kuulamine ja otsimine oli asjata. Nii palju usuti, et Edgard von Rottendorp tema päästja olnud, sest ka see ise oli kadunud. Saadi wiimaks ka kuulda, et Magdaleena läbi Narwa Wenemaale wiidud.

Wenemaalt oli Edgard enesele mehi palganud ja nendega siia ruttanud. Paar päewa enne surmaotsuse täitmist oli ta nendega siia jõudnud ja siin neid osalt linnas, osalt linna rajades salajal hoidnud, kuna ta ise paraja päästmise pilgu pääle luuranud. Tuleriida pääle toomine oli selleks kõige õigem aeg. Siis oli ta oma meestega Magdaleena surmarongile wastu tormanud ja tema elawalt nende käest ära päästnud.

Wenemaal jäiwad Edgard ja Magdaleena õena ja


96

wennana elama ja oliwad ka selle wiisiga õnnelikud. Siin ei olnud neil enam karta, sest siia ei ulatanud Katoliku usu wõimus.

Pea kirjutas Edgard siit ka oma isale ja andis temale oma adressi teada. Sellel oli iseäraline ihaldus oma laste juure elama minna. Ta müüs oma mõisa siin maal ära ja läksgi laste juure wägewasse Nowgorodi linna. Ka Magdaleena ema Truuta ja selle wõõra isa Tootsi wiis ta kaasa, sest nüüd, kui Magdaleena ära, ei olnud Aatla härra neid enam temale keelanud. Ta oli nad temale kergete tingimistega andnud, sest temagi soowimine oli see, et Magdaleena ja tema ema weel üksteist näha saaksiwad.

Nowgorodis rääkis Magdaleena ema, kui kord waimuhüüdest jutt oli, mis Tallinna mungakloostri kirikus kuuldud, ka ära, et tema ühele mungale, kui ta Mugala wallas perenaene olnud, Magdaleena sündimise saladust olla pihtinud, sellele oma tütrekese õiget isa nimetanud Sellest märkasiwad teised ka selgeste, et see waim, kes sääl Magdaleenat Edgardi õeks tunnistanud, seesama munk oli, kes ligi paarikümne aasta eest Truutat pihtinud. Ta ei olnud awalikul wiisil seda tunnistada wõinud, sest pihti saladuste awaldamine oli ja on raske trahwiga keelatud, mispärast ta siis salajalt ja waimu wiisil pidi sääl takistajaks hakkama, kus seda tarwis teadis olema.

Rottendorpi perekond elas Nowgorodis õnnelikult ja rahulikult. Pea sai Magdaleena siin ühele Wene würstile mehele, kellega ta armastuses elas. Ka wana Rottendorp armastas teda ellaste, ei nimetanud teda ka enam ristitütreks, waid tütreks; ja tema ei nimetanud teda ka enam ristiisaks, waid isaks.

Lõpp