Kreutzwald

Iga kahe nädala järele ilmub üks anne.

Rahwa kirjakogu.

Nr. 1.

Wallimäe neitsi.

Algupäraline romaan Eesti minewikust.

J. Järw.

Wäljaandnud

Wirulase toimetus.

Esimene anne.

Tallinnas,

1885.

Iga ande hind 15 kop.

Rahwa Kirjakogu.

Wallimäe neitsi.

Algupäraline romaan Eesti minewikust.

J. Järw.

Wäljaandnud

Wirulase toimetus.

Tallinnas, 1885.

Eeskõne.

Wiimastel aastatel ei ole Eesti kirjandus mitte nii jõuudsaste kaswanud, nagu ta aeg ajalt ikka rutemalt kaswama piaks ja nagu seda tarwis on. Seda lugu tähele pannes julgeme ka meie Eesti raamatulise kirjanduse kaswatamiseks jõuudu mööda tööle hakata. Meie pakume eesolewa raamatuga Eesti rahwale esiti ühe pikema algupäralise romaani wõi jutustuse, mis lugejale wististe saab meele järele olema. Jutustuse käigukoht on esiti Wiljandis ja Tartus, pärast ja pikemalt Tallinnas ja selle ümberkaudsetes kohtades, — aeg Rootsi walitsuse lõpul ja Wene walitsuse algusel, 1690 aasta ja 1720 aasta wahel. „WalIimäe neitsi”, meie jutustuse pealkiri, on oma aja rahwa suus ühe tähtsama ja kõrgema waimuga naisterahwa nimi, kes jutustuses kõige suurema tähtsuse ja tegewusega teiste hulgas ette tuleb. Peale see on meie jutustusel weel üleüldine nimi, „Rahwa kirjakogu", ja selle üleüldise nime all tahame meie, kui jõuud ja rahwa pooline tarwitamine kannab, weel teisi raamatuid Eesti kirjandusesse saata, nii hästi romaanisid ja nowellasid kui ka nimelt teaduslisi ja õpetlisi kirjatöösid, mis rahwa teaduse laiendamiseks ja hariduse täiendamiseks süntsad on. Praegune jutustus saab 6 annet suur, iga ande hind 18 kop. Tellimisi wõiwad kõik need mehed ja raamatupoed, kes ajalehti telliwad, wastu wõtta, mida neid ka palume.

Meie teeme siis omas ettewõttes „Wallimäe neitsiga" hakatust ja julgeme arwata, et meie töö Eesti kirjandusele iluks, Eesti rahwale ja tema waimuelule kasuks ja oma aja ülesande täitmiseks on. Seda soowime südamest ja loodame oma tööle õnnistust.

Rahwa kirjakogu toimetus.

„Hilda, ära nuta!”

Õhtune waiksus lautas oma rahutiibasi tasaselt üle maade ja metsade wälja, tegi päewakärale lõpetust, uinutas hingama, mis wäsinud. Ka weikene Wiljandi linnakene oli waikseks jäänud, ainult mõni üksik inimene kõndis uulitsate peal ja seal teal nähti majade aknad lahti olewat, et karastaw kewadeõhk keelmata sisse wõiks tungida. Õhtueha ilus paiste kumetas kõrge, sügawsinise taewawõlwi serwal üli armsaste ja linna tornid ning kantsimägede waremete harjad punasiwad kenaste selles paistuses.

Mägede peal waremetes oli üsna waikne. Hommikul oli taewaisa hea hoo wihma annud, see oli mägedesse mineki teeraja natuke mudaseks ja märjaks teinud, mispärast siis täna õhtul kellegi jalg enam ilma tähtsama tarwiduseta pärast päewa seda märga teed ei armastanud käia. Kosutaw soe wihm oli aga puude pungadest selle ühe ainsa päewaga pisikesed noored lehekesed wälja meelitanud, nii et mets mägede külgedel ja all orgudes juba kaunis roheljases ehtes seisis, kuna eile seda mitte weel ei olnud. Metsa rõõmuline lehitsemine ja wärske, ergutaw õhk, mida noored lehed ja hiljuti tõusnud taimed enestest rohkeste wälja hin-

gasiwad, oli täna ka metsa laulukuninga, ööpiku keele wabastanud: ta laksutas mäe all sügawas orus toominga otsas nii kõlawal, waimustawal healel, nagu piaks kõik ilm temaga ühes rõõmustama ja teda kuulama tulema, et kaunist laulukunstist pikal talwel midagi ei ole unustatud.

Ülewal mägede otsas, kõrgete waremete wahel, oli üks inimese kogu liikumas: täie kaswuga, sirge kehaga mees käis rahutumal sammul mäe turja mööda edasi tagasi. Peenemad riided tema seljas ja kõigipidine korralik olek tema wäljanähtuses tunnistasiwad selgeste, et ta oma aja kõrgema hariduse osaline oli, kes ka waranduse poolest wististe märksamate meeste hulgas wõis seista. Ka looduse poolest nähti ta kauniste ehitatud olewat. Oma pikka-laadi näuga, kõrge otsaesise, ilusate ja tõsiste sinikate silmadega oli ta tõeste ilus mees. Aastate poolest ei wõinud ta mitte weel wana olla, sest peenikene säberjas must habe suu ümber nähti alles noor olewat, silmist säras nooruse elawus ja laia kaapkübara alt õlgade peale lotendawate musta käherjate juukste hulgas ei olnud ühtegi halli karwa. Tema wäljanähtus awaldas igapidi mehelikku tõsidust ja südame headust, tema waade ja liikumine kindlust, enesetundlikku julgust ja teuwõimu. Praegu oli ta nägu õige tõsine ja mõttes ning tihti waatas ta linna poole alla orgu, nagu ootaks ta sealt kedagi tulewat. Aga ometi ei olnud seal näha ega kuulda midagi.

Mägede pealine halli waremete wahel muutus waiksemaks ja waiksemaks, ehapaiste wähenes taewasõrwalt,

täiskuu kerkis kõrge kummi all kõrgemale ja heitis ella hõbeläiget waikse järwe pinnale rohkeste maha, mis siis oma kõrgete lehtpuuliste kallaste wahelt nagu määratune peegel ilusates raamides waremete wahel kõndijale kõrge mäe peale wastu paistis. Ka ööpik mõtles wist õhtule jääda, sest tema laulu waheajad jäiwad pikemaks, millede ajal waremetel walwaja muud ei kuulnud, kuid ainult Waaluoja wee salahealelist sulisemist, mis mäe külle all sügawas orus, homikuse wihma läbi suuremaks oli paisunud ja sell põhjusel siis kuuldawamat lohisemist sünnitas kui muidu.

Mäel oleja ei läinudgi ära, ta istus murdunud wareme müiri nurga peale maha, sest käimine läks jalgadele juba igawaks. Warsti aga oli mäe küllel puhmaste taga kerget riiete kahinat kuulda. Istuja tõusis püsti, waatas. Üks naisterahwa kogu, pikas, tumedas riides, nägu rätikuga warjatud, tuli mäest üles poole, lähines müiri najal seisatajale. Nii pia kui ta seisatajat silmas, keeras ta kohe ümber, libises kergel sammul äkilist mäe külge mööda alla tagasi.

„Kas tema oli? Ta põgeneb minu eest!” küsis müiri najal seisataja kohkudes iseeneselt. „Ei, — tema ei olnud, ta oleks mind ka eemalt tundnud.”

All orus oli tasast kõne healt kuulda ja mäel oleja nägi kuu paistusel ja eha walgusel, et walge naisterahwa kogu kõrwas ka üks mees pikuti orgu edasi sammus. „Las nad minna,” mõtles ülewal oleja, „ega nemad minusse puudu, ma ootan weel, kaua ta ometi mind enam oodata ei lase.”

Ta tuetas jälle lahti murdunud müiri rünka peale

maha, jo jäi mõtetesse. Paar minutid oliwad mööda läinud, kui jälle järsult mäe küllelt puhmastiku tagant inimese sammude sahin ja riiete kahin kuuldawale tekkis. „Ta tuleb!” rõõmustas ootaja ja kargas püsti.

Üks naisterahwa kogu ilmus jällegi puhmaste wahelt nähtawale, ei pööranud aga enam tagasi, kui ta müiri murde juures seisatajat nägi. Kergel, kärmel sammul, nagu waimutiiwul kantud, ruttas ta ülesse, langes ellal armul ootajale kaela.

„Albert, Sa ootad juba!” rääkis tuleja õnnelikult. „Tahtsin küll ennemalt tulla, aga ei wõinud, meile tuliwad külalised; pian warsti jälle tagasi minema. Aga mis Sa räägid siis nüid mulle? Kas kirja wiia tuli Tartust juba tagasi?”

„Tagasi küll, armas Hilda,” kostis noor mees tõsisel healel, „isa on wastuskirja ka saatnud.” Ta heitis käe neiule ümber piha — — huuled wajusiwad palawaste huulede wastu ja süda tuksus tormiliselt südamele õnne.

Albert ohkas.

„Mis sull on! Mis see tähendab,” küsis Hilda kahtlaselt. „Sinu süda näikse nagu rusutud ja kartlik olewat. Kas Sina wõid karta ja ohata?”

Noor mees katsus oma tundmusi warjata ja pidada. „Ei, Hilda, ei ole midagi,” rääkis ta. „Mina ei karda midagi; ma sain Sinu läbi liialt liigutatud ja mõte selle õnne peale, mis siis saab tulema, kui kõik kiusatused wõidetud, — see pani mind waimustuses ohkama. Mehe südamele ei kõlba kartus. Aga läheme ära siit, siin all orus nägin ma inimesi puhmaste

taga käiwat, need wõiwad meid kuulda, — lähme järwe poole mäe nõlwale, seal ei ole puhmaid, millede warjult meid waritseda wõidaks, — seal ma räägin kõik.”

Nad läksiwad. Neiu tuetas ennast ellalt nooremehe najale. Ta oli õnnetuse aimamisel ehmatanud, wõim põlwist wähenenud, muidugi juba õrnwalge punapõskine pale muutus meel palju walgemaks, peenlased purpurpunased huuled liikusiwad tõmblikult, kuid ilusatest sügawsinistest silmadest paistis kindel kannatamise wõim ja noor tuline waimujõuud puhtas selguses nähtawale.

„Kallis arm,” algas Albert, kui nad soowitud kohale oliwad saanud, „Sina tead, et iga minu sõna, mis Sinu südamele kurwastust wõiks teha, minu enese hinge nagu kiwikoorem raskeste rusub, aga siiski pian praegust pilku just niisuguste sõnade rääkimiseks tarwitama. Täna on aasta mööda, mill Sind siinsamas looduse pühas wabaduses esimest korda nägin ja tundma sain, täna olen ma ka sunnitud, selle sõbruse ja armastuse kohta, mis läinud aastal meie südametes wastastiku elule on ärganud, wiimast otsust awalikuks tegema. Elusaatus on sügaw ja sala; ta toob meile rõõmust ja walusi, mida meie ette aimatagi ei tea. Aasta läbi on ta meid rõõmude ja õnnede tiiwul ellaste edasi kannud, elu ja ilm on meile nagu paradiisiks olnud, ja meie oleme kõik seda õnne lahkel käel omaks wõtnud; praeguse pilgu on aga elusaatus walude tarwis walmistanud ja meie piame siis ka seda wastu wõtta suutma, piame meile peale langenud koormatust kohku-

mata ja kõikumata meelega ära kannatama, et siis õnnepäikese ilus paistus, mis pärast tõeste jälle saab särama hakkama, meile seda taewalikumalt wõiks maitseda.”

Need sõnad oliwad noore neiu haawatud südamele nagu kinnitaw trööstimise ewangeelium tõsiduse templist; hädapilwed lõiwad ta palgelt wähe lahku ja silmadest hakkas endine elusüdidus jälle selgemalt särama. „See on õige, Albert, mis sa heitliku elusaatuse kohta tähendasid,” ütles ta rahulikumal healel; „ära karda siis minu pärast, mina olen inimene elusaatuste ja elukohustuste tarwis. Ütle kohe, mis asi nõuab.”

Noormees wõttis põuest paberi lehekese wälja, ehapaiste ja kuuwalge lubasiwad weel waewalt silmal seletada, mis seal peal seisis. Ta luges:

„Armastatud poeg! Sina oled sügawaste eksinud ja meid rohkeste kurwastanud. Kui sa enne sellest köstre tütrest meile rääkisid ja kui meie Lihawõtte pühil teda Sinu juures pidul nägime ja tundma saime, siis ei wõinud meie weel uskuda, et Sinul temaga tõemõtted on. Meie pidasime teda ainult Sinu ilusaks maja sõbrakeseks ja lootsime, et Sa ka abikaasa walimises niisama mõistlik ja auus mees oled, nagu muusgi elus. Et Sa aga nüid ometi seda ilma seisuseauuta naisterahwast, üht köstre tütart, kes pealegi mitte püha Katoliku kiriku liige ei ole, oma abikaasaks tahad wõtta ja meie sugukonna liikmeks teha, siis on see koguni kõlbmata ja mõistmata tegu, mida Sinu wanemad lubada

ei tohi. Meie keelame Sulle selle mõistmata teu kindlaste ära; ja kui Sa omas mõttes nii kindlaks tahad jääda, nagu kirjas ütled, siis muretseme oma kiriku wägewa seaduste poolt abi ja tunnistame Sind oma poja õigustest lahti.

Sinu wanemad

Siegfried ja Hirlanda Gamla.

Tartus, 1691 aastal, Aprilli 17. päewal.”

Tumedad walupilwed warjasiwad uueste Hilda ilusat palet. Ta püidis häda ja ahastuse tundmusi hinge saladusesse ära peita ja rääkis siis wõimalikul kindlal healel: „Kallis arm, Albert, ära räägi enam õnnepäikese paistma hakkamisest, ära looda enam seda. Sa teed pattu, kui oma wanemate kindlast keelust hoolimata weel meie elu ühinemise peale tahad mõelda, teed pattu oma wanemate, oma kiriku, oma sugukonna wastu. Olgu kõik lõpetatud! Käsi mind, et ma Sinust pian lahkuma ja ma kuulen seda sellsamal silmapilgul, maksku see mulle kas wõi minu noore elu. Üks ainus märkus Sinu poolt ja ialgi ei saa ma neid petlikuid, heitlisi õnnepilkusi kahetsema, kus waene köstre tütar Hilda rikka kaupmehe ja mõisaomaniku Albert Gamla palawaid armastuse tõuutusi kuulas, ei saa kahetsema oma lapselist süita usaldust, mille sees mina taewani õnnelik olin, nüid aga walmis olen, kõige sügawama õnnetuse kuristikusse ennast kukutama. Elusaatus, wanemate tahtmine, usu ja sugukonna seadlus nõuab nõnda, kes olen siis mina, et ma selle mitmekordse ,kange nõuudmise wastu oma tahtmisega wõidelda wõiksin. Ei, Albert,

ära waata kahtlaselt minu peale, ma räägin, mis ma rääkima pian. Siin, nende pühalise mälestusega wanade waremete wahel, selles samas paigas, kus minu esiwanemad õnne tundsiwad ja kus nad eneste ja oma isamaa õnne eest wõideldes raskes walus langesiwad, siin pühalises paigas hakkas ka mulle elu õnnepäike särama ja siin paigas lähab see päike nüid ka waluga looja. Pime hädaöö ruttab ta asemele! — Kallis Albert, ei olnud enne Sind minu südamel ühtegi hinge, kellega ta oma tundmusi nooruse palawuses jagada oleks wõinud. Sinuga on mull seda olnud — taewalik, paradiislik oli minule see aasta Sinu selges, ilusas armastuses. Minu elukewade lõi särama, lehkama ja õnnetsema Sinu silma waatusel, mu noore elu terwe tulewik hõiskas Sinu armastuse paistuses lõpmata rõõmude ja õnnedega minule wastu. — Ma olen õnnelik olnud Sinu hinge ühisusel aasta aega — Albert, õnnelikum olen ma olnud selle lühikese ajaga, kui keski teine surelik terwe eluaja wältusel õnnelik olla wõib. Iga waatepilk Sinu truuist, õiglasest, elurõõmulisest silmast minu poole, igaüks mõttewilgukene minu südamest Sinu peale oli minu hingele palju, palju kallim ja õnnerikkam, palju magusam ja enam wäärt kui kõik ilm ilma Sinuta. Piab aga see kõige kaunim ilmasüita õnn ja see puhas armastus paha ja keelatud olema, nagu praegu luetud kirjas seda seletatakse, siis olgu. Mina olen armastanud ja armastuse õnne tundnud, millele ma omas waesuses ja alatuses mitte kohaline ei olnud, mina mõistan siis ka seda tunda. — ma tahan elu-

rõõmudega ja õnnedega juba tasa saanud olla, ehk ma küll selle aastaga alles elusse astuma hakkasin, ehk küll minu päris elu alles ees pidi olema. Mina ei ole Sind mitte keelanud, kui Sa mind enesele kohaliseks hakkasid pidama, olgu see mulle süiks ja selle süi lepitamiseks olen ma walmis, praegusel pilgul Sinust igaweste lahkuma, olen walmis ei ühtegi elurõõmu ega ühegi mehe armupilku enam sallima, waid ainult leinamises ja kurbduses elama ja leinades Sind südames kandma. Anna weel mulle siis kätt, Albert, aga — wiimast korda, — wiimaseks jumalaga jätmiseks …. Ilm on lai — mulle on seal kadumiseks ruumi küllalt, kui ma siin, oma ilusamas õnnepaigas rasket walude koormat kanda ei piaks suutma …”

Ta ulatas käe wäsinult Alberti poole. „Wiimast korda!” sõnaldas rusutud heal ta wärisewailt huultelt….

Albert wõttis käe wastu, aga mitte jumalaga jätmiseks — ta oli sügawaste neiu kõne läbi liigutud ja tahtis teda palawas armutules kaissu wajutada. Ta nägi ja tundis, kui wäga walusaste see Hilda südant oli haawanud, et Alberti wanemad teda nii halwaks pidasiwad.

Tasaselt hoidis neiu noort meest tema püidmises oma teise käega tagasi. „Albert,” ütles ta, „Sina lugesid praegu oma wanemate kirjast ja kuulsid seepeale minu suust, et minul õigust ei ole Sind armastada ega Sinult armastust sallida, miks Sa ei seisa siis eemal? Miks Sa püiad minu südant weel sügawamalt

lõhki kiskuda, kuna see muidugi juba walusaste haawatud on? Ma ei tohi enam Sinu kätt oma kaela peal sallida, mis ka muud ei oleks kui walude kustutamine uute waludega … Ei tohi enam unenägu on — mööda — elutõsidus algab…

Ta wajutas walulise palge kätesse, ei jõuudnud enam oma pisaraid pidada, ta nuttis — nuttis oma mööda jõuudnud õnnist unenägu, oma lapselist usaldust, nuttis selle lapselise usalduse õnnelist eedeni põlwe.

Paar silmapilku oli kõige sügawamas ja kõige waiksemas walus mööda läinud. Alberti põskede peal weeresiwad ka pisarad, ja jälle kuulis ta Hilda huultelt, nutuste käte wahelt, kõige walusamal healel: „Ei wõi enam …. unenägu on mööda …. isa teadis ja usku …. ema ka …. kuhu lähen ma nüid!” — —

„Hilda, ära nuta!” palus Albert ja ta püidis kaebawat kaunist neidu kallistates kaissu wõtta. Aga see tõrjus ellatahtlise püide tasase käeheitega jälle tagasi ja langes kummuli külma müiri rünka peale, mis kõrge wareme küllest lahti oli murdunud: „Ei wõi enam ….”

„Hilda, ära nuta!” palus noor mees teist korda ja püidis teda müiri rünka pealt kätt pidi üles tõsta. Naisterahwas waus rünka kõrwale põlwili. Ka Alberti põlwed nikkusiwad, nagu ilma oma teadmata waus ka tema põlwili, wõttis neiu käed palgelt ellaste oma pihku ja palus weel: „Hilda, ära nuta! Minu läbi ei pia Sa mitte õnnetumaks saama. Waigista ennast!”

Segaselt waatas neiu nooremehe otsa. „Ei — ei — ega ma ei nutnud jo,” rääkis ta räpakalt nagu palawiku tujus. — „Kas ma nutsin siis? — Ei — ma ei nuta mitte — see on rumal. Elutõsidustele wastu astumine tarwitab jõuudu, mitte nõrkust — nõrkus on häbiks. Käsi, Albert — kallis Albert, käsi — ütle üks sõna ja mina lähen — ma — tahan minna kohe — tahan kaduda — maailm on suur küll ….”

Alberti süda oli haledaks läinud. „Kas Sa ei taha siis enam minu seltsis maailmast ja elust läbi käia?” küsis ta kurwalt.

„Ei — ära räägi enam nõnda, Albert. Ma ei tohi, ei wõi.... ma olen waene, alatu, teist usku ....”

Albert wautas neiu käe tormilikult oma palawate huulte wastu. „Ära ahasta,” waigistas ta. „Mina tahan siiski oma ettewõttele ja iseenesele truuiks jääda, tahan Sind ja ennast õnnetuse eest kaitsta. Ütle, kas ma tohin Sind oma tulewaseks abikaasaks pidada?”

„Sa ei tohi seda, ei suuda seda korda saata, mis Sa mõtled. See on keelatud mitmekordselt, keelatud Sinu wanemate, Sinu usu, Sinu sugukonna poolt.”

„Mina olen Rootsi riigi alam,” kostis Albert, „ja selle riigi seadus ei keela mitte terwe mõistusega 25. aastasel mehel ise oma tahtmise järele abielusse astumast. Minu wanemad on mind ka juba nelja aasta eest meheks tunnistanud, nad andsiwad mulle suure waranduse kätte. Pealegi teen ma siin ainult armastuse ja mõistuse järele ja armastus ei tunne ühtegi keeldu ega mõista kedagi käsku ning mõistus

et ole kellegi ori ega alam. Ma tahan siis ennast kohe Sinuga laulatada lasta, tahan oma warandust siin ära müia, mis wanemad seaduse teel minu osaks kinnitasiwad ja siis lähame siit maalt ära, läheme Rootsi maale ja seal saan ma ,oma teu üle seaduse ees wastutama ja seadus saab meid kaitsma. Kosta, kas Sa tahad minu järele tulla?”

Hilda nägu oli lahkemaks löönud. Ta naeratas wäheselt ja waus õnnelikult Alberti kaissu.

„Ma ei tea, mis ma pean kostma,” rääkis ta wiimaks. „Sina oled rääkinud, et Katoliku kiriku wõimus wäga suur olla ja oma wenna ütled Sa Tallinna Katoliku kiriku ülemapreestri olewat, kes muidugi juba Sind Su ilmaliku meele pärast ei salliwat, kas ei wõiks Sinu isa oma armsa poja, Tallinna ülemapreestri läbi asja nii kaugele ajada, et ilmalik Rootsi seadus Sinu tegu Katoliku kiriku waimuliku seaduse eest mitte enam kaitsta ei jõuaks?”

„Ei ole karta. Katoliku peapiiskop elab siit kaugel, paapst weel kaugemal ja neil kummagil ei ole suurt himu, wägewa Rootsi riigi seaduse wastu oma kätt wälja sirutada.”

Nad tõusiwad püsti.

„Mull on külm,” kaebas neiu, „lähame alla, siis saame käies sooja.” Nad läksiwad.

Alla saies küsis Hilda: „Aga kas Sa saad oma warandusele nii pia kui tarwis ka ostjat? Aeg on kallis ja kardetaw.”

„Poeostja ongi mull juba walmis,” kostis Albert, „aga mõisa müimisega on lugu kahtlane. Nagu teada,

andis Rootsi kuningas Karl XI. kolme aasta eest, 1688, käsu, et kõik mõisad meie maal riigi kroonu kätte langewad, mis kord kroonu käes on olnud. Ka minu mõisa on mitme kümne aasta eest kroonu oma olnud ja wõib siis nüid kroonule tagasi saada. Maanõuunikud, tähtsad härrad von Budberg ja Patkul, läksiwad küll kõige mõisnikkude nimel Stokholmi, riigi walitsust paluma, et antud käsk kudagi muudetud saaks, aga juba on nende käest kirjad tulnud, et asi nende palwe läbi weel pahemaks muutunud.”

„Siis wõib Sa suure kahju saada,” rääkis Hilda, „ja Patkul ise saab wististe weel palju suurema kahju; temal olla palju mõisaid, minu isa oli enne köstriks saamist tema juures kutsariks, ta olnud isa ja ka teiste teenrite wastu hästi hea inimene, kuid talu rahwas ei olla küll temaga rahul olnud. — Aga mis me neist asjust räägime, millal mõtleksid Sa, kui mina Sind kuulda tohin, laulatamist ette wõtta ja kes piaks laulataja olema?”

„Laulatamine piab wähemalt lähema pühapäewa õhtul toimetatud saama ja laulatajaks saab muidugi teie oma õpetaja olema, küllap ma temaga toime saan.”

Nad oliwad käies Waaluoja äärde jõuudnud, mis wareme mägede lõuna poolt küllest alla järwe poole jookseb. Albert otsis niiske oja kalda pealt kuu ja eha walguse kasinat paistusel mõne lillekese, mis seal lõuna päikese meelitusel oma nuppusi juba lahti oliwad ajanud, pistis siis toodud lilled Hildale rinda ja küsis: „Ütle nüid, kallim, kas Sa tahad elutee käimiseks minu käe kõrwale astuda, nüid, kus minu wa-

nemad seda ära on keelanud — kas Sa tahad oma wanematest ja kodumaast lahkuda ja wõõra usulise mehega wõõrale maale elama minna!”

Hilda oli wait. Wiimaks kostis ta: „Mina olen juba ütelnud, ma ei tohi seda, aga et Sa enesel iseseiswa seaduslise õiguse ütled olewat, wanemate keelu wastu teha, siis kordan ma oma esimest „ja” sõna andmist ja ütlen ainult Sinu tahtmise põhjusel: Ma tahan! Ma tahan Sinu seltsis minna ka kõige sügawama hädasse, sest Sinu seltsis ei wõi ma häda tunda — Sinu seltsis on ainult õnn.”

Nagu unes waus ta Alberti rinna najale, — õnnelikult naeratates, äraseletamata õnnetundmuses waatasiwad tema silmad üles Alberti silmadesse ja tasane, pehme heal sõnaldas: „Minu tulewane mees.” ...

Ta tegi ennast kallima kaisust lahti, astus oja äärde, peskis enda käsi ja rääkis: „Nüid on tehtud; minu käed on puhtad; mina olin walmis üksilduses maailmasse ära kaduma, aga Sinu kindel tahtmine, Albert, hoidis mind tagasi, sidus mind Sinu külge kinni. Sinule olen ma siin sõnakuulelik olnud, mitte oma lõhkewa südamele. Sina julgustasid mind seega: Rootsi riigi seadus ei keela. Ka mina olen Rootsi riigi alam, ma wõisin siis Sinu tahtmist tähele panna.”

Albert wõttis teda uueste käe kõrwale. „Nüid lähame koju ja homme walmistame kohe laulatuse wastu. Kolme päewa pärast oleme ühendatud.”

„Seda ei pia saama!” hüidis heal puhmaste tagant. „Meie oleme kuulnud kõik!”

Albert ja Hilda nägiwad kahte inimese kogu eemal mäe külle peal puude wahelt üles poole minewat, üks meeste-, teine naisterahwas.

„Need samad, keda ma natukene aega enne Sinu tulemist eemal mägedes nägin,” rääkis Albert. „Aga las nad kuulda ja teha mis tahawad, pole sellest wiga. Ma tunnen juba teie kiriku õpetajat; muud ei ole meile waja kui teda ja temaga saame wististe walmis. Esiti saab ta ehk küll wastu rääkima, aga täie käeline palwe mõjub ka midagi. Ja kui tema tõeste mitte ei taha laulatada, siis wõime ka ilma selleta siit lahkuda ja Rootsis endid ühendada lasta, kui aga Sinu wanemad seega rahul on.”

„Wististe on nad rahul,” kostis Hilda. „Nad on juba mitu korda meie nõuu kohta ütelnud, üks Jumal ja üks jumalasõna olla Luteruse kui ka Katoliku usul, kuid inimene pidada selle jumalasõna järele õigeste ja heaste elama.”

Nad läksiwad ümber mäe koju, Hilda köstri majasse wanemate juure, Albert südalinna oma majasse. Jumalaga jättes tuliwad Hildale uueste pisarad palgele. Mitmesugused ägedad tundmused kohasiwad tema noores, lapselikus südames, kuum rõõm ja õnn, akiline elu muutmine, äkiline lahkumine wanematest ja lapsepõlisest kaswamise kohast, teadmata ja tundmata tulewik, Alberti wanemate kange keeldus — see kõik tegi tema mõistuse nagu segaseks ja oma imelises tundmuste segaduses kuulis ta ikka nagu Alberti trööstisõna oma kõrwas helisewat: „Hilda, ära nuta!”

Pulmasõit.

Kõik ilm hingas waikses unerahus, ükski silm ei walwanud weikeses Wiljandi linnakeses, aga Hilda — tema silmale ei saanud sell ööl une wiirastustki. Tema oli õnnelik — ta süda tuksus õnnetundel nii kuuldawalt, et ta ise seda piaaegu kartma hakkas — ja ta ei saanud aru, mispärast ta magada ei tahtnudgi, kuna ta ennast üsna wäsinud teadis ja tundis olewat.

Öö oli mööda. Hilda talitas jälle oma maja töös nagu ennegi, kuid waiksem oli ta kui enne ja tööd tikkusiwad tal käes segi minema. Warsti oli ka majasõber Albert Gamla seal, misläbi Hilda küll elawamaks ja rõõmsamaks muutus, talitustega aga mitte kindlama joonele ei saanud.

Kui elatand köstri isand noore kaupmehe kindlat nõuu äkilise pulmade ja ärareisimise pärast kuulis, kohkus ta esiti küll ära ja püidis temale pühakirja järele mõnd manitsemise ja järelemõtlemise sõna ütelda, aga Alberti kindel ja südi olek ning ka tema enese pikem meelisklemine awatelesiwad teda aega pidi teistele mõtetele. Pealegi oli temal teadus käes, et rikas wäimees teda ta wanaduses kõigesuguste eluraskuste ja puuduste wastu saab kaitsema ja auu ning tähtsus, nii rikka ja kuulsa, nii hea ja ilusa mehele tohe näpu pealt äiataadiks saada, oli weel peale kauba. Oli jo Albert Gamla sell ajal Wiljandi linnakeses üsna esimene mees ja sellele pidi tema oma tütart keelda tahtma! Ei ial! — Et laulatus ja kaugele rända-

mine kohe järsku tuliwad, see oli kõrwaline asi. Pealegi oli tütar ise ka kahel käel walmis, seda teadis isa juba mitu aega ja ema tundis ennast weel kõige enam auustatud olewat. Ta oli jo nüid kui kõige tähtsam tütre ema üle maa, sest kõikide teiste neiude ja preilide hulgast oli tema tütar see ainuke, keda rikas ja ilus kaupmees ja mõisnik omaks oli walinud. Köster õnnistas siis oma lapsi rõõmu silmaweel ja soowis neile kõige rohkemat Jumala õnnistust. Ka lubas ta õpetajaga rääkida, et see laulatamisega takistust ei teeks.

Kaks päewa hiljem oli ühe suurema Wiljandi linna maja ümber rohkeste rahwast koos. Maja aknad ja uksed oliwad noortest lehtedest punutud wanikutega kenaste ehitatatud ja kõik nähtawus tunnistas pidulist olekut. Pidu rahwast aga ei olnud palju kusgil näha ja kedagi tähtsamat inimest ei nähtud ka sinna sõitwat. Alles õhtul, kui tuled juba akande peal särasiwad, tuliwad mõned alama poolsed pidulised ja wiimaks sõitis ka kohaline kiriku õpetaja ukse ette. Majast tuli köster õpetajale wastu ja läks temaga sisse. Warsti tõusis õpetaja laua tagant üles ja seepeale astusiwad kaks noort inimest, üks meeste- teine naisterahwas, käsikäes teisele poole lauda õpetaja wastu — Albert ja Hilda. Mõlemad oliwad oma aja moodulises nägusas ehtes. Kõik oli peenike ja kena, kuid üleliigset ilu ja kallikiwide sära ei olnud näha. Peale peenikese walge siidi kleidi ei olnud Hilda juures palju muud suuremat ehet näha, kui aga ilusaist lehtedest pärg tema walkjas-pruunikate juukste peal.

Laulatamine oli mööda ja õpetaja kohe ära sõitnud. Ta tundis ja teadis enesel põhjust olewat, mitte kauaks sinna jääda. Ja pulma maja oli üsna waikne, ei muusiku kõla ega tantsimise müha, kuid noor paar oli õnnelikum kui sagedaste muusiku healte helinal ja rõõmuliste tantsijate kahinal. Paar tundi hiljem oli pulmamaja pidulistest tühigi, köster ja ta emand läksiwad ka ainult kahekesi kodu ja Hilda ei tulnud enam neile järele. Wanakesed oliwad küll õnnelikud oma laste õnne üle, aga siiski tikkus ka igawus ja piaaegu kurbdus neile waewa tegema: nemad ei leidnud enam oma maja tallituse kallal Hilda nobedat kätt, ei näinud tema lahket wiisakat olemist, ei maitsenud tema puhast lapselist armastust. Nagu inglikene oli Hilda elatanud wanemaid rõõmustanud ja aidanud, oli nende meelt lahutanud ja neile nende elu õnneliseks ja armsaks teinud. Aga nüid oli igawus ja tühjus tema asemel ja weikene koerakene hulus igal õhtul haledaste, kui ta nägi, et hea Hilda koju ei tulnud. —

Ligi paar nädalat läks weel mööda ennegu Albert Wiljandis oma poe ja maja müimisega walmis sai. Ka oma mõisa, Pillistwere kihelkonnas, oli ta rendi peale andnud, kuna see seni ajani ühe ustama walitseja ülewaatuse all oli seisnud. Siis tahtis ta weel enne päris ärareisimist Tartusse sõita, kus temal kauba-toimetuses raha asju õiendada oli. Ta jättis Hilda südamest jumalaga, palus teda ettewaatuse pärast mitte ilma teenri ega wanemate seltsita üksi olla, lubas mõne päewa eest tagasi tulla, et siis jäädawalt ära reisida. Hilda lahkus raske südamega oma pala-

waste armastatud mehest, soowis temale kõigest hingest õnnelist teekäiku ja rutulist tagasi saamist.

Albert ihaldas enesele edasi saamises tuule tiibu, ta tahtis nii kiireste kui iganes wõimalik jälle tagasi saada. Pikasillal tuli talle üks neljahobuse tõld wastu; tõlla aknast nägi ta üht tundmata inimest wälja waatawat ja keski teine, keda Albert mitte ei näinud, kuuldi tõlla sees rääkiwat: „Wäga mõnus! Õnn tahab tõeste hea olla.” Albert lõi kahtlema, kas ehk see sõna tema külge ei puudu ja seepärast küsis ta kutsarit, kuhu poole nad sõitwat. „Pärnusse, ikka Pärnusse, härrakene,” kostis kutsar ja seega jäi ka Alberti süda rahuliseks. Ta sõitis rutuga edasi ja kui ta Tartusse sai, siis hakkas ta kohe oma asju toimetama, aga wanemate juure ei tahtnudgi ta sisse minna, arwates, et sellest ei temale ega neile head ei wõi tulla.

Kaks päewa oli Alberti ära sõitmisest mööda. Hilda hakkas teda juba tagasi ootama, ta kartis, et ehk pahandatud wanemate lähidal temale midagi paha wõiks sündida. Ja Hilda istus sügawates mõtetes omas tuas. Korraga helises ukse kell ja üks kutsari moodu mees astus sisse, kummardas auupaklikult. Siis wõttis ta põuest kirja ja ulatas pakkudes Hilda poole: „Auuliku prouale üks kiri tema härra käest!”

Hilda wõttis kirja wastu, tegi lahti. Wõõras mees pööris tagasi ette tuppa. Kirjas seisis:

„Kallis Hilda! Kui Tartusse sain, kuulsin siin kohe midagi, mis mulle asja annab karta, et mõned meie abielu wastased Sind Wiljandisse

waritsema saawad minema. Keski on Wiljandist siia minu wanematele kõik teada annud. Mina ise aga ei wõi praegu mitte kohe ümber pöörda, et Sinu juurde jõuuda, seepärast saadan ustawa mehe tõllaga ja soowin, et Sa sellega kohe Pillistweresse, meie mõisasse sõidaksid. Sinna ei teata sulle kohe järele minna. Kui arwad, wõta üks tüdruk seltsiks ka kaasa. Paari päewa pärast saan ma siin oma asjadega walmis, siis sõidan Põltsamaa kaudu ka Sinu juurde. Sealt wõime siis meel kord seltsis Wiljandisse tagasi sõita, et Sinu wanemaid jumalaga jätta ja siis tuleb päris reis. Parem oleks, kui Sa ööse wälja sõidaksid, päewa wõidakse seda tähele panna ja waenlased wõiwad Sinule järele minna. Ole rahulik ja ela hästi õnnelikult!

Sinu südamest armastaja

Albert.”

Hilda kohkus. „Siis ei ole enam head,” mõtles ta. „Kiri on ometi õige — Alberti käsi.” Jumestuse puna lendas üle ta walge näu. „Nad tahawad siis juba käsitsi mulle midagi paha tegema hakata. Aga põgeneda nende eest ei tahaks ma mitte. Üksnes Alberti soowi pärast pian ma küll oma nõrkust warjama ja nende inimese õnne rikkujate eest põgenema.”

Ta käis ägedal sammul ja kahtlasel näul edasi tagasi, siis ta kutsus kirja tooja eest tuast sisse: „Kelle käest saite selle kirja?”

„Kas ta ei pia siis Teie kätte tulema?” küsis kutsar. „Siis ma olen eksinud ja wõerasse majasse tulnud.”

„Ta tuleb küll mulle,” kostis Hilda, „ja mina sain ta Teie käest, aga kelle käest saite Teie ta?”

„Noh, siis on asi selge ja kiri piab ise Teile ütlema, kelle käest ma tema sain. Seal ikka wist nimi ka piab olema, kes teda kirjutanud. Mina sain ta Gamla härra poja käest ja mina olen kuulnud, et kirjadel iga kord kirjutaja nimi peal on, sellel saab wististe ka olema ja küllap siis see tunnistab preilidele wõi prouadele selgemine, kui mina rumal inimene rääkida mõistan ehk tean. Mina ei tea muud, kui seda, et Gamla härra poeg selle kirja mulle andis ja käskis, et ma ta siia majasse selle kätte ära pidin andma, kelle nimi kirja peal ja siis olla mull weel peale selle üks noor naisterahwas siit Kabala mõisasse wiia. Eks preilid wõi prouad — ega mina rumal inimene tea, mis te olete — eks te ka ise, kes Gamla härra poeg on. Ta on ometi juba mitu aastat siin Wiljandis elanud ja see on tema maja, mina olen temaga mitu korda siia sõitnud ja mitu korda temaga ka Kabala wahet sõitnud, kui tal omal weel hobusid ei olnud. Ta oli jo hakatuses hoidja mees nagu wana härra isegi. Aga Teid, auustatud prouad wõi preilid, ei mälesta ma mitte enne siin näinud olewat. See on kõik, mis ma tean ja kirja olen ma Teile ka ära annud ja nüid lubate mind wist minna.”

Hilda näult oli kahtlus kadunud. „Siis on ikka õige asi,” rääkis ta iseeneses, „ja ma pian sõitma. Kes wõib teada, mis nad teha tahawad.”

Ta pööris kirjatooja poole: „Täna ööse piate siit Kabalasse sõitma,” rääkis ta, „ja ühe naesterahwa saate kaasa. Söötke siis hobused ära, õhtu on jo lühidal ja ööse kell 11 sõitke siinse kiriku köstri maja ette, sealt algab sõit peale.” Ta juhatas ja arutas wõera mehele ette, kus köstre maja on.

„Tänan, tänan, auulikud preilid wõi prouad,” rääkis tundmata kutsar omalt poolt, „saab kõik tehtud, punkti peal.” Ta läks rõõmsal näul uksest wälja.

Hilda hakkas kohe ennast reisi wastu walmis seadma. Ja oli kodus kõik korras, siis läks ta wanemate juurde, et neile ka kahtlasest asjast ja oma ära reisimisest teatust anda ja siis nende juurest öösel ära sõita. Kodust, Alberti majast ei tahtnud ta sõita, sest see oleks wõinud, kui mõni wastaline nägema juhtuks, kudagi kahjulik olla. Teist tüdrukut mõtles ta küll esiti seltsiks enesele kaasa wõtta, aga et need mõlemad tema wastu nagu salalikud ja tumedad näitsiwad olema, siis oli wiimne nõuu, üksi sõita. Tee on jo lühike ja walitseja Kabalas on kõigiti hea mees, mõtles ta, mis seltsi mulle waja on.

Kell lõi 11 ja suur kinnine neljahobuse tõld weeris Wiljandi köstri maja ukse ette. Hilda langes palawas armastuses oma wanematele kaela, andis neile

nuttes suud ja astus tõlda. Ka wanemate süda oli raske. Isa soowis rusutud healel talle Jumala õnnistust ja andis weel tõlda temale korra suud.

„Ära kurwasta, isa, trööstis Hilda tõllast, „weel tulen korra tagasi, siis läheme ära kauaks ajaks ja kui Jumal tahab, siis wõime ka weel ühe katukse all elama saada. Teie wõite jo meile järele, ehk meie teie juure tagasi tulla. Jumalaga! Elage rahuga!”

Köster lõi tõlla ukse kinni ja silmapilgul seisis ta üksina oma abikaasaga enese majakese ees. Tõld oli öö pimedusesse ja majade taha kadunud. Kui enam sõidu mürinat kuulda ei olnud, siis läksiwad kurwaks jäänud wanemad tuppa: mõlemate süda oli raske, mõlemad kahetsesiwad, et nad oma last mitte ei keelanud kahtlasel ajal wastu südaööd wälja sõita. Ja isa langes põlwede peale maha ja palwetas: „Kõige wägede Issand! Saada oma inglid, kaitse ja hoia teda lõige kahju ja kurja eest! Ära lase waenlaste paha nõuusi tema kohta korda minna! Tee häbiks kiusajate kurjad mõtted ja saada rahu neile, kes Sind kardawad. Sina ise oled nende südamed kokku juhatanud, sest Sina juhatad südameid kui wee ojasid, juhata ja aita siis ka nüid, et nad kiusatuste eest peaseksiwad ja Sinu rahu osaks saaksiwad!”

Paluja süda sai palwes kergitust. Nad heitsiwad kaunis rahulise meelega magama ja unes nägi isa oma armast last suure inglite leeri saatusel edasi ruttawat — hoitud kõige häda ja õnnetuse eest.

Ja Hilda oli ka hoitud õnnetuste eest. Ta istus üksina tugewas, kindlas tõllas, neli tugewat hobust ees, julge ja wapper kutsar pukis — sõit läks nagu lennates edasi. Kutsari piits wingus — wile kõlas — hobuste jalad laksusiwad wahel nelja jooksul, wahel rutulises traawis — raske tõld huugas aga taga. Kutsarile nähti sõit iseäranis suurt rõõmu ja lusti sünnitawat; ta oli nii heameeleline ja õnneline, et ta enam istuda ei läbenud — püsti seisis ta puki peal, nägu rõõmus, ohjad põnewaste pihus, piits keerlemas õhus: „Hee! Uih!” ….

Hilda ei märganudgi sõidu kiiru, ei olnud ta ka toredast sõidust rõõmus, ta oli sügawas mõttes taha tõlla nurka waunud — ta oli mõtetes wäsinud. — — Ta mõtted lendasiwad ilusasse, armsasse, õnnelisesse lapsepõlwesse, kus ta ühtegi elusaatuse raskust ei tundnud, kus elu temale ainult õnnelikult ja lahkeste wastu naeratas — lendasiwad kodu wanemate juurde, lendasiwad Wiljandi waremetesse ja mägedesse, armastuse awaldamise kohtadesse, kus Albert teda ja tema Alberti tihti oli leidnud... ta mõtles Alberti peale, keda ta palawal hingel praegu enesele tuetajaks ihaldas, siiski aga temast kaugel ära pidi olema — ta mõtles oma tulewiku peale, mis nagu sügaw, tume kuristik temale wastu paistis, selgust ei kusgil …. Ta nägi waimu silma ees oma wanemaid kurwal palgel kahetsewat, nägi neid armastusega tema järele käsi wälja sirutawat, — nägi Alberti oma abielu keelajatega wõitlewat — nägi enese waritsejaid Wiljandisse jõuudwat ja ennast tühjas majas otsiwat, seda,

kes oma teada ei olnud tahtnud mitte rohu kõrrekeselegi kahju ega häda teha. Ja ometi pidi ta nüid põgenema! Kas oli seda temal tarwis? Ta oli õnnelik olnud isamajas, õnnelikum kui keegi linnukene puu oksal lauldes, — miks ei olnud ta seda enam? Kes sundis teda isakodust, õnnelisest põlwest nii warmalt ja nii järsku lahkuma? Ta oli jo alles noor, ei olnud täitsa kahtkümmend aastatgi wana ja armastawaist silmadest ei olnud temal ka puudu, ega üksikuks jäämiseks kartust; mitmed jõuukad mehed oliwad juba oma õnge tema südame järele wälja heita püidnud. Mispärast pidi ta siis nüid niisugusel wiisil põgenema? — — Kõik need mõtted ja tundmused kihasiwad Hilda südames ja peas läbi segamine; ta tundis ennast õnnetuma olewat, kui seda silmaga näha oli. Ja tõld lendas ikka oma soodu kiireste edasi, ilma wähema piatamiseta. Mitu kõrtsi oliwad põgenejatele juba selja taha jäänud, tükk teed oli wististe juba ära käidud, weel ei tulnud sõidule lõppu.

Korraga kuuldi tõlla taga käredat wilistamist ja kutsar pidas hobused kinni. Kesköö oli juba mööda ja weike koidu walgus punetas heledaste kaugelt metsade tagant. Wäsimus oli Hilda silmad kerge unewiirastusega kinni wautanud ja kui ta tõlla seisma jäämisel ärkas, küsis ta kutsarilt kohe: „Kas Kabala?”

„Nii ruttu weel mitte,” kostis kutsar pukilt. „Nüid sõidame pulmasõitu ja Teie pulmasõit piab hästi pikk ja hästi rõõmus olema.”

„See on mõnus, hästi pikk pulmasõit,” täiendas üks kare meesterahwa heal tõlla kõrwal.

Tõlla uks tehti lahti ja kaks täie kasuga meest astusiwad sisse. „Soo,” ütles esimene rahulikult, „Teie taga oleme küllalt sõitnud, nüid tahame ometi ka Teie seltsis sõita.”

,,Ja muidugi,” lisas teine omalt poolt juurde. „Üksi sõitmine on Teil kui ka meil igaw, seltsis sõit on hästi mõnus.”

Hilda ehmatas walgeks, nagu surnud. Mehed tõmmasiwad tõlla ukse kinni, istusiwad maha ja sõit läks oma soodu edasi jälle. Küidimees aga, kes Hilda juure tulejate meestega seni ajani tõlla taga oli sõitnud, pööris ümber ja läks tühjalt tagasi.

Hilda aimas, kudas lugu oli, aimas, et ta petetud oli …. Ta hing kargas selles tundmises nagu tuleleeki täis, puruks oleks ta iseennast tõmmanud, aga ta liikmed oliwad nagu alwatud, ta ei suutnud kätgi tõsta. Hirmus ehmatus, walu, ahastus, wiha ja kõige sügawama õnnetuse aimamine oli kõik ta keha nagu raskete ahelatega kinni nöörinud. Ta tahtis kisendada, aga — heal ei peasenud lahti.... Ta püidis tõlla akent puruks lüia ja wälja hüpata, aga kahe mehe tugewad käed tõrjusiwad nõrkenud naisterahwa tagasi.. ..

Seejärele kadus surmawalge kahwatus Hilda näult ära ja kuum puna tuli asemele. Ta rind tõuusis ja waus... tuline hiilge tuli silmadesse, wõitmata wahwus ja julgus paistis ta palgel. „Inimese rööwlid,” küsis ta walidal, lõhkewal healel, „kuhu tahate mind wiia?! Häbenege, nurjatumad! Inimese — ilma süita inimese — mehe naise warastate teie kõige õelamal,

kõige kelmlikumal pettuse teel ära ja ise teie julgete weel minu juure tulla, nii õiglasel, häbenemata wiisil!”

Ta waus tõlla nurka tagasi, ei jõuudnud enam nii hirmsa õeluse wastu oma sõna tarwitada.

„Ärge pahandage nii palju, hea lapsuke,” pilkas teine mees. „Teil on jo meeste wastu hästi ella ja soe süda.”

Uueste täitis tuline ägedus ja rammu Hilda werd. „Plaks! plaks!” käis ta käsi lobiseja suud wastu, nii et punased werejooned sõrmede asemeid awaldasiwad.

Teist korda katsus Hilda aknast wälja tormata, aga teist korda tõmmati ta tagasi. Wälja tungides silmas ta tee ääres üht tutwat kohta ja märkas sellest, et tõld mitte sugugi Tallinna teed Kabala poole, waid koguni Riia teed lõuna poole weeris. See tõi ahastust weel ahastusele juure. „Appi! appi!” kisendas õnnetu naisterahwas. „Inimese rööwlid! Mind wiiwad nad ära!.... Appi!” ...

Ta waus nõrgalt istmele jäi nagu uimaseks. „Albert — Albert — isa — tulge, aidake mind!” hüidis ta weel nagu läbi une, siis jäi ta minestusesse....

„Seda parem,” rääkisiwad mehed tema juures, „nõnda on rahulikum sõita. Ja kui ta kuni Riiani nii wagune seisaks, siis oleks weel kõige parem. Meie tarwitame rahu. Kui ta mõne kõrtsi juures inimeste kuuldes piaks kisa tegema, siis wõiks asi halwaks minna.”

Tükk aega oli tõld jälle edasi weerinud. Ilm oli walge, päike hakkas tõusma. Hilda tegi silmad jälle lahti ja waatas wäsinult enese ümber. Ta meeliskles natuke aega; arusaamine tuli tagasi.

„Ma õnnetu inimene,” õhkas ta raskes walus, „minu õnnetu Albert, õnnetu isa ja ema! Mis ütleb teie süda, kui teile awalikuks saab, et mina põrguliste rööwlite küintesse olen langenud! …. Piaks maa lõhki minema ja mind ära neelama! ….”

„Jääge parem wagusi,” keelasiwad õelad seltsilised. „Teie näete, peasemist Teil enam ei ole, ja mida enam Teie kisa teete, seda pahemaks saab Teie lugu. Teie olete õigel ajal pulmasõidu ära unustanud, meie aitame nüid seda puudust parandada ja, — uskuge, ehk mitte, meie teeme hästi tubli pulmasõidu. Meie wiime Teid kuhugi kaugele warjupaika, seal peetakse Teid nii kaua kinni, kuni Albert Gamla, kelle südame Teie ära olete nõidunud, Teid ära on unustanud. Siis wõite jälle wabaks saada. See on meie hea nõuu ja see sünnib siis, kui Teie meie seltsis mõistlik ja wagune olete. Tahate Teie aga kära teha ja abi karjuda, siis piame Teid wagusaks jääma sundima.”

Mõlemad mehed wõtsiwad põuest püstolid ja näitsiwad neid oma wangile. „Waadake, need tunnistawad Teile selgeste küllalt, et meie mitte nalja ei tee. Loodame, et paremat walitsete!”

„Aga kes olete teie ja kuhu tahate mind wiia?” küsis Hilda julgel, walitsewal ja walust segatud healel.

„Kes meie oleme, see on meie asi ja meie ei toimeta Teiega midagi omal nimel, waid kõik püha Katoliku kiriku walitsuse nimel. Teie olete Katoliku kiriku wastu patustanud, olete ühe selle kiriku tähtsa liikme paha teele eksitanud, wististe ära nõidunud, ja nüid nõuab kirik Teilt lepitust. Mis Teiega on

sündinud ja weel saab sündima, see on ka Alberti isa tahtmine. Tema on kiriku käest Teie wastu seda abi palunud, mida ise nüid tunnete ja maitsete. Teie olete tema käest poja ja kiriku käest truu ja tähtsa liikme ära kiskunud, kuna Teie ometi omast seisukohast niisuguse mehe poole ei oleksite pidanud waadatagi tohtima — nüid wõite siis järele mõelda, kas Teie paremat palka olete teeninud kui seda, mis saate — Teie lähete Katoliku kiriku kloostrisse wangi. See on kõik, mis Teile ütleme, ja seega on jutt aetud ja nüid olge wagusi.”

„Kloostrisse.... wangi!” karjatas Hilda surmawalulise healega. „Issand, Jumal …. kas nad tõeste minuga seda teewad! ….”

Ta langes weel raskemalt minestusesse kui enne. —

Kus on minu naine?

Kaks ööd ja päewa oliwad Hilda ära sõitmisest juba mööda läinud. Õhtu oli tulemas, päike kadus praegu majade taha ära. Kange õhinaga sõitis Albert Gamla läbi Wiljandi linnakese oma maja poole, nagu oleks teda taga aetud. Oma ukse ette saies kargas ta kähku maha, waade lendas akende poole — igatsuse ja armastuse õhinal rutas ta sisse.

„Hilda! Hilda!” hüidis noor mees kuumal, õnnelisel healel, „kus Sa oled? Sa ei tulegi mulle wastu.”

Ühtegi wastust ei olnud kuulda.

„Kus proua on?” küsis Albert kahe köögis seiswa tüdruku käest.

„Ei meie tea, — nad läksid tunaeile õhta köstrele oma papa juurde ja ei ole weel tagasi tulnud.”

Nagu pool lendawal sammul ruttas Albert seepeale oma äia kodu poole. „Mis teeb minu Hilda?” küsis ta sinna saies rutulikult. „Kus ta on? Ka siin ei tule ta mulle wastu.”

„Teda ei ole jo siin Sulle wastu tulemas, kallis poeg,” kostis köster natuke kahwatanud näul. „Sinu oma kirja soowitusel pidi ta ära sõitma.”

„... Pidi ära sõitma …. minu kirja soowitusel...” Ta lõi kaks kätt otsa peale kokku... ta mõistus kippus kaduma. „Issand Jumal!” kisendas ta, „nad on mu naise häbemata walekatte warjul ära warastanud.... inimese rööwliteks on nad hakanud — ja seda on nad minu nimel teinud. Millal ta sõitis? Kuhu sõitis ta? Kus on see kiri, mis temale tuli?...” Ta hingamine oli raskeks läinud, rind tõusis ja langes lainelikult, kõige hirmsam mäss möllas ta hinges.

Hilda wanematega oli seesama lugu. Nad mõlemad oliwad raskes ehmatuses nagu sambad seisma jäänud, mõlemad näust kahwatanud nagu paber. „Kallis Albert,” kogeldas wiimaks köster, „mis ma wõin ütelda — minu ainust last ei ole siis enam — ta on surmahädas ja ahastuses — põrguliste inimese rööwlite küintes... Teise päewa õhtul peale Sinu Tartusse sõitmist tuli temale Sinu käest kiri, Sina soowida, tema pidada kohe Wiljandist ära sõitma, pidada Kabalasse minema. Sina olla kuulnud, et

waenlased teda siia waritsema tulewat. Sina ise saada Tartust ka Kabalasse minema ja siis tulla Teie mõlemad weel siia tagasi. Ja tema läks.... Mu waene laps …. ma ise saatsin ta minema....”

Ta nuttis, ei saanud enam rääkida. Ka Hilda ema ei suutnud raske hoobile wastu panna. Ta oli kummuli sängi peale langenud, kaebas ja ägas nagu rumal laps. Ainult Alberti silmab oliwad nutupisaratest kuiwad ja, ehk küll hingamine ruttu ja rusutult käis ning rind raskeste paisus, siiski oli tema nägu kindel ja murdumata nagu raud ja teras, ta silmades leekis mehisuse südidus nagu elutuli.

„Räägi edasi, kallis isa, räägi ruttu,” käskis ta. Millal ta läks? Kuhu jäi kiri? —

„Tunaeile ööse kell 11 läks ta siit minema,” sõnaldas isa läbi nutu. „Sinu kiri arwas öösist minemist sündlisemats. Kirja wõttis ta muidugi kaasa. Meie keegi ei teadnud midagi kahtleda — kiri oli karwa peal nagu Sinu käega kirjutatud ja Sinu nimi just seesamane, nagu Sa ise teda kirjutad. Ka suure ja ilusa kinnise tõlla nelja hobuse ja kutsariga olid Sa saatnud — ma õnnetu inimene …. mina ise panin tõlla ukse kinni ja andsin tema inimese wargate kätte... Mu õnnetu laps, kust wõtab ta jõuudu nii hirmsas hädas ja ahastuses kindlaks jääda ja oma elu alles hoida …. Miks lasksin ma teda ühe mehele oma südant lubada, kellele tema mitte kohaline ei olnud! Kas ei oleks ta wõinud palju ennemine minu katukse all mulda minna, kui et nii hirmus elusaatus tema ja minu peale pidi langema…”

Ta langes nõrgalt toolile — jõuud oli otsas.

Armastatud isa hingewalu ja surmahädaline kaebamine tungis Alberti mässawast, põlewast rinnast nagu tuline nool läbi. Aga siiski kogus ta oma mehe jõuudu ja katsus südant kindlaks teha. „Armas isa,” trööstis ta, „kinnita oma südant! Nii raske saatuse löögi wastu wõib ainult mehe südidus aidata. Nõrkus ja kaebamine on siin kahjulik. Ränk hoop mõjub nõrkuse kohta kõige rängemalt, tugew käsi aga wõib teda tagasi tõrjuda. Mul on lootust, et ma Sinu ainsa armsa lapse ja oma weel armsama naise siiski peasta wõin. Ma aiman kudas asi on. Siit on meie abielusse astumine Tartusse minu isale teada antud ja tema on siis asja nii kaugele ajanud. Kui mina Tartusse läksin, siis tuli mulle Pikasillal üks suur nelja hobusega tõld wastu, mis wististe Hilda jauks oli saadetud, ning Tartus kuulsin ma, et minu wend, kes Tallinnas preestriks on, meie isa juures wõerusel olnud, enne minu sinna saamist aga jälle ära reisinud. Kui Hildale tulnud walekiri minu käekirja sarnane oli, siis oli see wististe minu wenna töö, tema on meie abielu asjus minu kange wihamees ja tema wõib minu kätt wäga hästi järele kirjutada. Ehk on Hilda selle kirja wahest siia maha unustanud, katsume otsida, tema leidmine oleks wahest kasulik.”

Kõik kolm otsisiwad ja wiimaks leidsiwadgi nad kirja Hilda tuakleidi taskust. „Täitsa. minu käsi,” ütles Albert tumedal, wihasel healel, „aga wististe ka minu wenna töö.” Ta käsi wärises kirja hoides ja nuhtlemise ning tasumise wihaleek wälkus ta silmis. Ta

trööstis weel Hilda wanemaid, tähendas ka, et Hildal wististe waimujõuudu küll saab olema, ennast ahastuses kinnitada ja hädas kaitseda, mispärast siis mitte tema pärast liialt ei sündida kurwastada; ta saada peastetud.

Kahwatanud näul ja lõkendawail silmil tormas Albert köstri majast wälja, läks õpetaja maja poole. Kohe ühe joonega tungis ta sisse, astus raskel sammul kirikuõpetaja ette. Leekiw wiha ja walu paistis ta palgelt, karedaks ja kahisewaks löönud healel küsis ta raskeste: „Kus on minu naine, õpetaja härra? Teie püidsite teda mulle keelata, ei tahtnud minule teda laulatada, tahtsite Tartusse Katoliku kiriku walitsusele minu asjust kirjutada, wiimaks ometi laulatasite teda minule naiseks ja mina ei olnud Teile see eest mitte tänamata. Nüid aga on inimese rööwlid selle inimese ära wiinud, — ma näen, Teie olete wististe teinud, mida enne laulatust teha lubasite — Teie olete kas minu wanematele ehk Tartu Katoliku kiriku walitsusele kirjutanud — ruttu ütelge siis, kus on minu naine! Ise olete Teie laulatanud, Teie piate teadma. —„

Kirikuhärra ei teadnud wististe mitte palju. Ta oli hirmuga ülesse karganud. „Armas härra Gamla,” sõnaldas ta, „hirmus kahju, kui Teie prouale nii raske õnnetus juhtunud, aga mõtelge ka, et ilma Jumala tahtmata midagi ei wõi sündida. Jumal antgu aga, et Teie oma abikaasa jälle õnnelikult leida wõiksite. Mina aga kinnitan Teile oma wande ja auusõnaga, ma ei tea Teie abikaasast mitte midagi. Kui ma enne Teie laulatamist Tartusse Katoliku preestrile kirjutada

lubasin, siis rääkisin seda sõna seepärast, et ma oma ammeti kohuse sundusel kirjutama oleksin pidanud. Aga ma jätsin seda, sest ma kuulsin Teie suust, et Teie kui ma küll Teid ei laulata, ka siis selle hea tütarlapse omaks saate wõtma. Et ma aga selle õnnetumaks saanud inimesele head soowin, siis wõin ometi Teile midagi ütelda, mis ehk tema kätte saamiseks tarwiline wõib olla. Üks päew enne Teie laulatamist —”

„Rääkige ruttu, — nii ruttu kui wõite,” sundis Albert tormilikult.

„Üks päew enne Teie laulatamist,” arutas õpetaja edasi, „tuli siit lühidalt kannupois Eckbert minu juurde, püidis laulatamist keelda ja lubas ka Tartusse kirjutada. Ma usun, ta on ka kirjutanud ja nõnda wõib paha sündmus alganud olla. Küsige temalt, tema wõib enam teada.”

Alberti waiksemaks jäänud nägu lõi õpetaja kõne wiimaste sõnade juures uueste lõkendama. Ta teadis juba enne aimata, et see kannupois oli, kes mägedel teda kord ähwardas. „Ma tänan,” ütles ta rahutumalt, „ja nüid antge mulle silmapilk tunnistusetäht et mind oma köstri tütre Hildaga laulatanud olete.”

Laulatuse täht taskus, läks Albert Gamla jalamaid õpetaja juurest ühe lühidal olewasse suurde majasse, kust ta ka, ühest kõrwalisest tuast, kannupoisi leidis.

„Kuulge,” käritas tuleja, „kudas julgesite Teie ühe inimese hukkasaatmise kallal esimene peale hakkaja olla? Kudas Teie tohtisite minu asjades salateatajaks heita ja Tartusse kirju kirjutama hakata? Teie piate siis ka teadma, kuhu minu abikaasa, Hilda,

on wiidud; ütelge ruttu kõik, ehk Teie piate tundma, mis olete teeninud.”

Kui kannupois omalt poolt ka karedaks läks ja midagi ei awaldanud, siis ei wõinud Albert enam ennast pidada. Ta tundis enese wastu hirmust ülekohut tehtud olewat ja siin leidis ta oma õnnetuse walmistajatest ühe osalise. „Plauh!” käis tema käsi wastalise kõrwa pihta ja tuikudes taganes see nurka. „Tahate Teie weel oma õeluse saladusi warjata?” küsis Albert lõkendawail silmil. „Pihuks ma teen Teid, kui Teie ilmasüita inimese warastamist warjata püiate!”

Kannupois ei kuulnudgi enam Alberti sõnu, karjudes jooksis ta sisemistesse tubadesse, pahemat kõrwa kahe käega kinni hoides. „Ai, ai, ai! Kus mu kõrw — mu kõrw!”

Majaomanik Unken jooksis kisa peale kohe karjuja kallale. Ka Albert oli kannupoisile paarist tühjast tuast läbi järele astunud ja jäi külmalt wiimase läwe peale seisatama. „Ta on mind teutanud, on mind löönud — see nurjatu inimene seal,” kisendas kannupois wihaga.

„Soo. Seda tohib juba minu majas sündida,” rääkis Unken külmalt. Ta wõttis seinalt mõega ja astus noore wõera mehe ette. „Teie olete minu maja auu raskeste teutanud, härra, tehke aru!”

„Ei ole tõsi,” kostis Albert Gamla külmas rahus ja ulatas ka oma käe seina peal rippuwa mõega järele. „Ma olen aga seda salalist üleannetumat inimest löönud, kes inimeste wargatega ühes nõuus seisab.”

„Minu maja nimetasite Teie inimese wargate asukohaks,” müristas Unken tulises wihas. See teutus nõuab kohe tasumist.” Ta tõstis mõõga üles.

Albert ei olnud ka mitte laisk sedasama järele tegema. Ta süda oli raske ülekohtu nootidega kõige sügawamaste haawatud, ta tundis enesel nagu kõige ilma wastu nuhtlemise õiguse olewat — ragisetes langesiwad meeste käes mõegad kokku. Albert nägi oma wastalisel surmamise nõuu olewat ja seepärast ei olnudgi temal wõimalik oma käewarre wägewuse ja osawusega tagasihoidlik olla. Terase sädemed oliwad juba mitme kordse särinaga wastaliste südame tulisust tunnistanud, kui korraga kannupois ka mõega tõmmas ja kõige õelama wihaga härra kõrwale oma waenlase wastu tungis. Ta tahtis Albertile mõeka rindu ajada, et oma südamele wihamehe wastu lahutust saada. Tema sekka tungimise nägemisel hakkas aga Alberti käsi tulisemalt käima ja kui kannupoisi mõek kord ka juba tagasi oli löödud, siis langes Unkeni mõek käest maha ning lai were joon tuli ta põse peal kõrwa ääres nähtawale. Seda märgates kargas kannupois kõige wõimu ja wihaga wastalise peale, et teda läbi pista, aga Alberti tagasi tõrjuw mõek wõttis teda wastu, ta langes meeletumal tungimisel ise oma rinnaga waenlase mõega otsa — langes ja waus karjatades maha. —

Naisterahwad oliwad mõekade raginal teisel pool olewa laia läwe peale ilmunud, — hädalikult kilkades kadusiwad nad nüid ukse sammetiste kardinate taha ära.

Tumedal, pool kahetsewal näul waatas Albert oma wõidetud wastaliste peale. Üks seisis püsti, põsk ja õlg enese werest punane, teine selili maas, nägu surnuwalgeks kahwatanud. Keelmata tungis ta mässulisest rinnast kuum wereoja wälja. — Ta tahtis

istuli tõusta, aga ei jõuudnud. Tema härra aitas teda ta püidmises. Siis wautas ta ühe käe rinna peale mõega haawa kohta ja teise ulatas ta Alberti poole. See wõttis pakutud käe wastu.

„Lepime!” ütlesiwad õnnetuma kahwatanud huuled tasaselt. „Sina oled — wõitnud. Ma olen — langenud — olen — süüdlane….”

Albert kumardas ka Unkeni lähidale maha, aitas surmaga wõitlejat tuetada.

„Ma wihkasin Sind — wihkasin juba sellest ajast saadik — kui Sind — esimest korda — Hilda kõrvas — nägin kõndiwat. Ma käisin — teid luuramas — kuulsin wiimaks ka teie — laulatamise nõuu, — — läksin — õpetaja juurde — kirjutasin — Sinu wanematele — minu nõuu — läks korda….”

Ta huuled ja silmad wausiwad kinni — kõik oli wait …. Weel kord tegi ta silmad lahti ja waatas. „Sina oled — Albert,” liikus tasaselt tema suu. „Sinu — naine on — kaugel — wangis. — — Mina — armastasin teda — ta ei — pease enam — kaugele — lõuna poole — wiidi ta — — Minu töö on — tasutud — ma — suren — Albert — Sinu käsi on — mulle — õigust mõistnud ….”

Uueste wausiwad ta silmad kinni, hingetõmbus jäi pikalisemaks, — sügawamaks, ja wiimaks oli kõik wait, — ta oli surnud.

„Õigus on wägew!” hüidis Albert sügawal, waimustatud healel. Ta wõttis werise mõega põrandalt, sirutas käe temaga üles poole ja kõneles raskel sõnal: „Selle mõegaga olen mina ühele oma naise

rööwlile õigust mõistnud ja selle mõega juures wannun ma, mina tahan neile kõikidele õigust mõista ja tahan oma naise nende wangist peasta!”

Waimustuse jumi käis õhetawal punal üle noore wõitja pale. Seesama hea ja tasase südamega Albert, kes enne putukakestgi ei tahtnud surmale saata, ei tunnudgi nagu nüid, et see inimene oli, kes praegu tema käe all surri. Palju enam tundis ta oma hinges nagu pehmemat rahuõhku lehwiwat, sest üks tema naiserööwel ehk selle rööwimise töö abiline oli juba tasumist leidnud. Nii wäga armetumaks ja kalgiks oli Albert Gamla süda hirmsa õnnetuse läbi muudetud.

Unken aga andis nüid Albertile omas mõttes õiguse, kuna ta auuandlikult tema poole tasaselt kumardas. „Ka meie oleme lepitatud,” rääkis ta ja pakkus Albertile kätt. „Mehe südame kõige kallimad pühadused on tema perekonnas ja nende pühaduste puutumine muudab mehe südame nuhtlewaks tasujaks.”

Albert lõi mõega sureja kõrwale otsapidi põrandasse, wõttis pakutud käe wastu, kumardas ja läks. Ükski ei püidnud teda pidada.

Wäljas oli juba ämarik ja tund aega hiljem sõitis Albert Gamla tuule kiirusel Wiljandist wälja. Teisel päewal peale lõuna sai ta Tartusse. Nägu wihas ja walus lõkendawal, astus ta järsul sammul isa majasse. „Kus on minu naine, isa?” oli ta esimene sõna. „Sina oled inimese wargaks saanud, oled oma poja käest tema naise ära rööwinud — kuhu olete tema wiinud?” Ta heal oli wali ja kohutaw, ta olek ähwardaw ja äge; isa ehmatas. Aga siiski ei tahtnud ta

poega nagu tundagi. Sõna lausumata pööris ta pojale selja ja püidis tema eest kõrwale minna.

„Ära põgene!” käskis küsija. „Inimene ei tohi oma teu eest põgeneda ega oma tegu karta. Sina oled ilmasüita inimese kõrwale toimetanud, Sina piad tema ka wäljaandma! Ma ei lase Sind kuhugile poole, enne kui ennast minuga oled lepitanud.” Ta wõttis isa käewarrest kinni.

Isa pööris ümber. Tema sinikad salalikud silmad wahtisiwad hädas ja tigeduses poja otsa, trotslikud kahwatanud huuled wärisesiwad halliks löönud mustade habeme karwade wahel, ta otsis nagu nõuu, mill wiisil ometi poja käest peaseda. „Nurjatu inimene!” hüidis ta wiimaks, „tagane minust, ehk kohe saad Sa siutud ja lähed wangi!”

„Minul ei ole seda mitte karta, isa,” rääkis Albert waiksemal healel, „mina olen õiguse eest ja ilmasüita inimese peastmiseks siin, aga Sina oled inimese salateel ja raske walskuse abil kõrwale toimetanud. Räägi kohe, mis nõuu pidasite teie minu wenna, preester Urban'iga siin nelja päewa eest, kuhu sõitis Urban siit, mis tarwis saatsid Sa suure neljahobuse tõlla siit Wiljandisse ja kuhu wiis see tõld minu naise?”

„Häbene ennast, Sa hukka läinud isa südamewalu!” karjus isa suure healega. „Sa julged weel minu silmade ette tulla, kõlbamata! Sa oled lükatud minu suguseltsist, minu lapseõigusest igaweste.” ... Ta langes toolile. Wiha oli teda wõimetumaks teinud. „Räägi, kus on minu naine?” nõuudis Albert weel, aga kõik asjata. Isa suu oli tema küsimiste kohta

nagu kinni tinutatud, mitte poolt sõna ei olnud sealt loota. „Isa, kas Sa siis mitte ei wõi mõista,” rääkis poeg edasi, Sina loodad selle saladuse ja kurjateu koorma all elada wõida. Mina ei ole mitte enam laps ja minu naine on ka täie ialine inimene, meie abielu on seaduse poolt lubatud ja mina nõuan seaduse wõimul Sinu käest kurja saladuse wälja. Palju parem on warem wabatahtlikult teha, kui pärast seaduse sunniga."

„Mine kord mu majast, sa wanemate ja usu teutus!” hüidis isa kõige suurema põlgduse ja kindlusega.

Albert nägi, et isa käest tunnistuse saamisest mõtetki ei olnud; ta jättis siis seekord järele. Küll põles walu ja tasumise wiha tema hinges, aga — isa wastu kätt tõsta, seda ei kandnud Alberti süda ometi. Pool põlgawal, pool kahetsewal pilgul waatas ta elatanud wanamehe peale. „Isa,” maanitses ta lõppeks, „mõtle järele, mis Sa teed. Sinu jõuud ei ulata mitte selleks, et Sa nii rasket kurjatöö koormat saladuse katte all kanda suudaksid. Sa saad waewas ja piinas oma tegu ja ka praegust pilku kahetsema, Sinu waim ja keha saab selle koorma all nõrkema. Pahateu heaks pöörmise järel käib õnnistus, selle salgamise järel aga wanne ja needmine. Praegu on wististe weel aeg, kus Sina seda wannet ja needmist oma hinge pealt ära wõid heita, aga mida kauemine Sa oma tegu warjad, seda raskemaks saab tema heaks pöörmine, seda kindlamalt needib ka tema wanne ennast Sinu südame külge, tungib seda sügawamalt Sinu hingesse. Warsti saab ehk kõik Hilda olema ja siis rusub pahateu wanne Sind see eest sada korda ras-

kemalt, et Sa sell korral mitte asja heaks pöörda ei katsunud, kui see wõimalik oli.”

Siegfried Gamla oli külm ja tume. Ta ei rääkinud enam sõnagi, kuid põlgamine ja wiha wilkus tema palgelt pojale wastu.

Alberti süda lõi haledaks, et ta oma isaga kõige sügawamas tülis ja waenus pidi olema, pealegi ilma wähemagi lepituse lootuseta. „Mu õnnis ema,” kaebas ta, „mispärast ei wõinud sinu silmad tänase päewani lahti olla, siis ei oleks tõeste nii hirmust lepitamata elumäsu wõinud tõusta!” Ta läks uksest wälja.

Weerand tundi hiljem astus Albert ühe teise maja uksest sisse, läks kohe majaisanda tuppa. Tõsine, tuima näuga keskigaline mees istus seal raamatutega kaetud laua ees, Katoliku usu pühad pildid ilustasiwad tuaseinu ja suured paksud raamatud seisiwad laudute peal.

„Paater Ladislaos,” algas Albert sisseastudes. „Teie teate ühest inimese wargusest, kuhu wiidi see inimene.”

Laua ääres istuja waatas külma tõsidusega wõera mehe otsa: „Kes Teie olete?”

„Kaupmees ja mõisaomanik Albert Gamla Wiljandist,” oli wastus.

„Ja kelle woliga tohtisite seesugusel wiisil siia sisse tungida?”

„Õiguse woliga,” kostis Albert kindlas tõsiduses. „Teie teate minu naise wangistamisest, teate, kuhu tema wangi wiidi — ilma Teie nõuuta ei oleks temale kuhugile nii kärmeste aset saadud — ma nõuan

siis Teie käest arutegemist, Teie piate selle inimese minule wälja andma!”

„„Pidage!” põrutas preestri tume heal. „Kus on Teie aru, kus Teie meel! Kas Teie ei tea, kus kohas seisate. Teie ei pease paigastki! Nii raske teutus nõuab rasket tasumist!” Ta kirjutas paar sõna paberi lehekese peale ja andis selle üle läwe teise tuppa teenri kätte.

Albert aimas, et preester kirjutatud tähekesega ehk wahest tema wastu seaduseabi tahab muretseda. Aga ometi ei tulnud tal meeldegi sellest hoolida. Tulises ägeduses astus ta preestri ette: „Weel küsin ma kord heaga, kuhu saatsite inimese wargatega minu naise?”

Preestri käsi läks rusikasse. Weel oli mõni tuline wali sõna wastastiku kuulda, siis kuuldi karjumist ja kolinat — politsei ametnikud astusiwad paariniste sisse. Preester Ladislaos oli nurgas maas, nägu walus ja wihas lõkendawal, Albert Gamla seisis rusikas käel kesk tuba, waikne ja külm nagu kiwine sammas. Preester tõusis häda ja häbiga politsei ammetnikkude imestawa waatuse all üles ja siis ta karjus kurjaste: „Mõrtsukas! — Kinni siduge ta!”

Ta wautas hädalikult käega oma Teie käsu peale ei tohi ükski mind siduda,” ütles Albert walitsejalikus julguses. „Mina ise lähen sell silmapilgul ja annan inimese wargad kohtu alla ja Teie, härra preester, ei saa ka ialgi oma teenitud palgast ilma jääma.”

Nagu uhke wõitja astus ta tagasi wälja. Preester Ladislaos käritas küll weel mitu korda: „Siduge teda!” Aga politsei ammetnikud ei julgenud ennast Alberti wastu liigutadagi. Nad läksiwad wälja ja käisiwad eemalt Albertile järele, et näha wõiks, kuhu ta läheb. Politsei ammetnikkude järele ruttas ka Ladislaos wälja, kiirustas eesminejatele järele. Ta kartis, et Albert ehk tema käest ära kaub, ja ometi ei kannatanud tema süda kudagi, temale oma rasket tülitamist ja kõrwawalu tasumata jätta. Warsti astus Albert selle kohtukonna liikme uksest sisse, kes kaebdusi wastu wõtab. Tema järele tuli ka preester Ladislaos ja nagu nii mõneski asjas, nõnda sai ka siin wiimane esimeseks: Ladislaos sai oma kaebdusega enne ette. Albert Gamla kõnet ei wõetud kuuldagi. Mis ta ka rääkis, kõige peale kosteti: „see mees on pöörane, on meeletu.”

Ja Albert Gamla ei peasenud enam oma tahtel kohtuametniku kojast wälja; ta pandi Ladislaose raske kaebduse peale ülekuulamise alla wangi. Oliwad jo ka politsei ammetnikud näinud, kui Ladislaos oma tua nurgas maas oli ja Albert Gamla wihaselt tema lähidal seisis. Ja Ladislaos oli kindla sõnaga tõutanud, see eest hoolitseda, et wangiwõetud „pöörane” noormees nii noorelt mitte enam walget päewa ei näe. Tema tundis seda iseäranis tarwis olewat ja „pöörane mees” oli teda ka raskeste teutanud ja tülitanud.

Hilda waim.

* * * jõe weewood weerisiwad rahutumalt mere poole, aga palju rahutumalt mässasiwad tundmuste wood ühe inimese hinges, jõe kaldal olewas kitsas keldrikambrikeses. Kõik oli seal wilets ja armetu: tuba tume ja niiske, weike ja madal ning pisikene akna augukene ülewal lae all lubas päikese kiirtel wäga waewalisel wiisil weikest ruumi walgustada. Ainuke asi tuas oli üks wilets sängilaamits. Ta oli akna alla tõmmatud ja tema peal seisis üks kahwatanud näuga naisterahwas, kelle silmad põlewas igatsuses akna urukesest jõe poole wälja waatasiwad. Jõewoogude salaline kohisemine kostis temale wäljast kalda tagant meelitates ja kutsudes kõrwa, ta oleks tuhat korda ennemalt nende hädaohtliste salalikkude woogude hulgas tahtnud olla, kui siin warjawas tuas, kus küll pind jalgade all igaweste kõikumata. Aga ta ei peasenud. Tugewad, paksud müirid ja tugew paksu plekiga rautatud uks ei lubanud kloostriwangil wabaks saamisest undgi näha.

„Neli nädalat juba mööda ja ikka mina weel siin!” õhkas naisterahwas. „Mill tuleb ometi õnnis peasemise tund! Söögitooja näib küll minu wastu õiglane olewat, aga kes wõib kellegi südant läbi waadata! On tema mind petnud, siis on ka kõik lootus lõpetatud!”

Tüki aja pärast hakas õhtune ämarus wäljas walitsema ning kitsas keldrikambrikene jäi üsna tumedaks. Korraga keerati uks lahti ja söögitooja tuli õhtuleemega sisse. „Kallis, auulik proua,” rääkis ta rutuga,

„täna öösel saame wististe tubli hoo wanaisa wihma. Paksud, mustad pilwetombud rongawad juba mere poolt ülesse ja õhk on raske ja pehme. Esimene öö üle kahe nädala, et pilw selget taewast ja walget ööd pimestab. Ma arwasin siis, täna ööse wõiksite katsuda oma südame suuremat ihaldust tööks teha. Wõtmed olen ma ka juba walmis muretseda wõinud, waadake, siin on Teie ukse jagu ja siin wälimise ukse jagu.”

Ta andis kaks tugewat uut wõtit naisterahwa kätte. Tulisel rõõmul kargas see temale kaela ja andis talle põse peale suures õnnes suud.

„Miks Teie seda teete, hea lapsukene,” keelas wõtmete andja — keskialine wagase näuga meesterahwas. Igaüks piab oma ligimest hädas aitama ja ülekohtu wastu kaitsta püidma. Aga aeg on lühike, ma pian minema. Sähke, siin on Teie raha, mis ma Teie käte- ja kaelaehete eest sain, nii palju jäi wõtmete muretsemisest üle.” Ta andis 120 Rootsi tukatit*) naisterahwa kätte ja rääkis siis edasi: „Kui ainult pilwes ja wagane on, siis jätke katsumata, aga kui pilwes ja ühtlasi ka tormine on ehk hästi sajab, siis on õige aeg. Walli wärawa wõtme jätan ma enesele, sest Teil ei wõi siis enam selle luku lahti tegemiseks aega olla. Küll mina tulen kodust tagasi ja teen ta wäljast poolt lahti. Jumalaga, kallis laps, wiimast korda!”

Naisterahwa suurtest sinistist silmadest weerisiwad palawad rõõmupisarad maha. Weel kargas ta teisele

*) Üks tukat on 2 rbl. 90 kop.

kaela ümber, andis tema põsele õnnetujul suud ja siis ta pani toodud tukatitest pool jagu tooja pihku tagasi. Küll ei tahtnud see neid wastu wõtta, aga kui järele ei jäetud, siis kumardas ta ja ruttas tukatitega minema. Uks keerati lukku ja kloostriwang oli jälle üksi. Aga nüid ei tunnud ta enam ahastust ega piina, ta süda tungis rõõmu pärast koguni hõiskama. Nõnda läks tükk aega mööda.

Wäljas oli juba piaaegu kottpime: Korraga oli kaugel tumedat müristamist kuulda, mis ka kitsasse maa alusesse kloostrikambrisse nagu sügaw maawärisemise müdin ennast kuulda andis. Noore kloostriwangi süda wärises rõõmu pärast; ta tundis, et wanisa wägew heal pilwepõues põrises. — Ja jällegi oli kõwat kõminat kaugemal kuulda, ja ikka läks see suuremaks ja suuremaks, tuli lähemale ja lähemale; ja tihti lahwatas hele wälguwalgus pimeda pilwe põuest loitawal leegil alla paksu pimeduse sisse, tuule hoog tõusis, pilw kohises nagu kangeste lainetaw meri. Wiimaks hakkas ka suuri üksikuid wihmapiiskasi lopsudes selle weikse aknakese wastu langema, mille taga kloostriwang seisis. Weel paar lahwatust äikese tuld, weel kaks kanget kärgatust sügawalt mustawalt taewawõlwilt, millede põrutusel kloostri müirid wabisesiwad — ja wihma jooksis ülemalt maha nagu warinal.

Naisterahwas wangis ulatas wärisewa käe ukse poole, wõti läks tasakeste oma paika ja tasakeste keeras ta lukukeele tagasi — uks oli lahti. Ja pehmeste ja ellakeste, nagu waimu sammul, wenis arglik inimese kogu kitsast keldri kambrist paukile lükatud ukse

wahelt wälja, wenis edasi wälimise ukse poole — käsi ukse lahtistawa wõtmega wastu rinda wautatud. Ka teine uks awas ennast tuleja käe keeramisel — sügawaste tõmmas ta hinge, raskeste paisus tema rind, kui ta — kaks wõtit käes — ukse wahele astus ja pehme kewade tuul ning suured wihmapiisad temale wastu nägu langesiwad. Ta oleks kisendanud rõõmu pärast, kui ta oleks tohtinud.

Laginal jooksis wihma maha ja kloostri wangist wälja tuleja oli wihma ja pimeduse sisse ukse eest äragi kadunud. Korraga lahwatas wälk pilwedes mitu korda järestiku laias laama leegis, wiskas maailma nagu elutuld täis, kõik oli hele walge. —

„Seisa! Seisa!” kisendas wahi wali heal. Ta oli wälgu walgusel oma putkast üht inimest näinud wärawa poole minewat. „Paigal seisa! Põgeneja!” kisendas ta edasi ja jooksis pimeduses wärawa poole.

Kange, mitme korraline pikse kärgatus pani maapinna jalgade all wärisema ja jälle sähwis pilw pea kohal wälgutuld, mitu ja mitu korda järestiku, — ei tahtnud nagu järele enam jäädagi.

Põgeneja lippas läbi walli wärawa õuest juba wälja, — waht püssiga tema järel. Aga peasemist ei olnud temal ometi: ees kohises kangeste jooksew jõgi, paremal pool ulatas walli tiiw kuni jõeni ja pahemalt poolt tungis tormikas waht tema kallale.

„Paigal seisa! Paigal!” karjus tagaajaja kurjaste, aga kedagi ei olnud, kes seda tähele oleks pannud. Ja pilwed raksusiwad pikse hoopidest, maapind wankus ja wabises, wihma tuli nagu sülega, wälgutuli walendas

pimedat taewa alust, tagaajaja kisendas — püss paugatas tema käes — õnnetu põgeneja! — Ta jooksis weel — aga enam ta ei wõinud jooksta — tagaajaja oli teda jõe ja wallitiiwa wahele nurka ajanud, ja jõuud oli tal jalgadest lõppemas! — — „Käes oled sa mull, ussihing!” hõiskas juba tagaajaja ja hakkas kätt wangi järele wälja sirutama. Aga nagu waim kadus see tema eest silmi peletawa wälgu walguse sisse ära …. kange kahwatus oli jõe wees — tagaajaja nägi üht inimest woogude alt peale tõuswat — ta püss plahwatas — wälk taewast wähenes, wihma langes ikka warinal maha — jõgi woolas oma soodu …. kõik oli mööda, ja jälle oli pime. —

„Mine, mine, ussinägu! Peasenud sa ikka ei ole!” karjus kloostriwaht meeleheitlikus enese trööstimises. „Kaks püssilaengut ja jõe sügawad laened ikka sulle midagi mõjuwad!”

Ta pööras tagasi. Kloostri rahwas, pikse paukumisel üles ärganud, oliwad wahete ajal ka püssipauku kuulnud ja nüid nad wahtisiwad oma elumaja eeskojas, latretuled käes. Kloostriwaht astus oma läbimärjas riides nende hulka, kumardas ühe ette sügawaste ja rääkis: „Kõrgeauuline abt! Mina olen oma kohuse täitnud, aga ühte wangi ei ole wististe enam. Ma tegin, mis inimene teha wõib, — kaks pauku püssi lasksin ta peale — ta läks siiski ära — kargas jõkke. Üks naisterahwas oli ta — ma waatasin weel kaldal — ta ei tulnud wälja — midagi ei olnud enam kuulda ega näha. Laske ruttu järele waadata, kes on kadunud ehk kas palju on kadunud. Lukud piawad

wististe lahti olema, mujalt tulemise oleksin ma ära kuulnud — walli wäraw oli lahti ja ilma wõtmeta.”

Ta keeras ümber ja astus kärmeste oma wahipaika. Silmapilgul oliwad kõik wangikammerte uksed läbikatsutud, kõik teised uksed ka kinni ja wangid alles leitud olewat, kuid wälimine suur uks ja ühe noore naisterahwa wangikeldri uks oli lahti, wõtit ei kummalgi ees ja wangistatud naisterahwas kadunud.

Abti nägu oli tumewihane; ta ei lausunud sell korral kellegile sõna. Lahtised uksed keerati lukku, kaks uut wahti pandi walwama ja senine waht ning wõtmemees heideti wahi alla.

Ükski ei teadnud peale abti kindlaste, kes põgeneja oli, kuid nii palju teadsiwad kloostri alamad teendrid salalikult rääkida, ta olnud wististe üks noor naisterahwas, kes ilmasüita tagakiusamiste pärast hilja aja eest sinna wangi toodud. Wististe olla wägew Issand nüid ise oma käe raske löögiga tema wangikoja lukud lahti põrutanud ja teda ära peastnud. Ka püssi kuulide ja jõe lainete wastu wõida Issanda inglid teda kaitsnud olla.

Nädal aega oli põgenemise ööst mööda läinud, — põgenejast ei olnud kõige wähemat midagi kuulda ega teada saadud. Kloostriwalitsuse arwamine oli kindel, et ta jões surma on saanud, milleks ka püssipaugud pidiwad mõjunud olema. Muidugi oli kloostriwalitsus paha sündmust ka neile teatanud, kes põgenenud ja hukkasaanud naisterahwa kloostrisse oliwad saatnud.

Ühel päewal astus Tartus preester Ladislaos kaupmehe Siegfried Gamla tuppa ja andis temale ühe kirjakese. „See oli minu kirjale kaasa pandud ja mõlemad tuliwad B. kloostriwalitsuse käest,” ütles ta ja tahtis tagasi wälja minna.

„Kõrgeauuline preester saawad ometi minule seda auu tegema ja pilgukeseks ajakski tooli wõtma,” rääkis Siegfried ja astus keelates preestrile ukse poole järele. Wastumeelselt kuulas auus wõeras keeldu ja istus tumedal näul toolile.

„Olgu siis,” rääkis ta, „pilgukene aega ikka wõib istuda. Täna on Jumala ilm nii palaw, et ka üsna lühelise käigi peale warjupaigas puhkamine ära kulub.”

Elatand wanamees waatas uudishimulikult saadud kirja peale: „Aga kust tuleb mulle ometi see auu,” küsis ta rõõmsalt, „et B. kloostri walitsus ise minule kirjutab ja kõrgeauulise preestri läbi seda mulle kättesaadab?”

„Mull oli asja siit mööda minna,” kostis preester, „tõin siis Teile saadetud kirja ka kaasa, et tee äärde ära anda. Mis seal seisab, ei puudu minule ja mina ei taha sellest midagi teada.”

Siegfried Gamla oli kirja lahti rabistanud ja luges:

Auulik härra Siegfried Gamla!

See noor usu teutaja ja abielu rikkuja naisterahwas, Hilda, keda Teie kuu aja eest siia saatsite, on enesele otsa teinud. Arusaamata kombel on ta ööse kloostrist wälja põgenenud ja jõkke jooksnud, kus uppumise surm tema elu on lõpetanud. Kes tema oli ehk kudas tema patliku eluga pikemalt lugu oli, seda ei taha kirik ega

kloostri walitsus enam pärida, see jääb Teie asjaks, sest Teie saatsite tema siia. Oma pojale wõite teada anda, et nimetatud inimene meelenõdruses enesele otsa on teinud ja nõnda täitsa kadunuks jäänud.

B. kloostris, Juuni kuu 12. päewal 1691.

Kloostriwalitsus.”

„Meelenõdrusesse on ta jäänud? Ise endale otsa teinud?” küsis Siegfried Gamla wähe kohkudes ja segane kahjurõõm wälkus ta silmist. „Aga miks pakub kloostriwalitsus kõik minu asjaks ja miks nimetab ta mind üksi tema sinna saatjaks?”

Ta waatas küsiwal pilgul preestri peale: „Eks ole tõsi, kõrgeauuline preester Ladislaos? Mina üksi ei wõinud teda kuhugile saata, tähtsam saatja olite Teie kui mina; mina ei wõinud teda oma nõuu ega woliga kuhugile panna.”

Tõsise ja külma näuga waatas kiriklane kaupmehe otsa. „Mina ei teadnud temast wähematgi midagi,” kostis ta kindlaste, „ei head ega paha. Teie olite tema pattude ülesse lugeja ja tema wastu abi ihkaja, minu kohus oli siis Teie tõenduste ja palwe peale abi anda ja see kõik sündis Teie kuluga ja Teie tahtmisega. Minu käed on puhtad.”

Ta läks rahulisel, õiglasel näul wälja. Siegfried Gamla aga ei olnud mitte rahuline; nagu terawad okad pistsiwad ta südant. „Nüid piab kõik minu asi olema,” rääkis ta iseeneses pahaselt. „Ise ta on esimene meister asjade ajamises, aga kui seejuures midagi pahaste sünnib, siis ei ole temal enam midagi tegemiste

Ükskõik; minu pärast püidgu nad endid nii wagad wälja näidata, nende süda teab ikka, et asi teisiti on ja et nad waletawad. Mina ei ole mitte kirikuteener ega usuammetnik, aga seda auu ei taha ma enesele ialgi, et sellest ennast lahti waletada püiaksin, mida terwe meelega teinud olen. Mina olen selle inimese ärasaatmiseks tegew olnud, ma ei salga seda, ja mina tahan ka selle tegewuse järeldusi kanda ja omaks wõtta, olgu nad minule ka kõige mõrudamad. — Nõdrameelesse on ta jäänud, — ennast ära uputanud — aga — jäägu, — uputagu; minu perekondlik auu on ikka temast nüid lahti ja peastetud, minu poeg ei wõi enam mind ei minu usku ega sugukonda tema läbi teutada. Aga — surma sai ta — kas ta oli ka tõeste nii suur süidlane, et niisugust wangistust ja ahastust ära oli teeninud? — — Kas ei ole mina temale ehk enam kannatada andnud, kui ta wäärt oli? — Miks ei ole minu hing rahulik? Miks tunnen ma oma rinnas nagu sala pisteid?”

Ta mõtles. — „Oh, pole tühjagi,” trööstis ta ennast, „Ladislaos tegi mu südame natuke kärsitumaks, et ta ennast nii puhtaks tahab pesta, — muud mitte midagi. Küll läheb mööda kõik; mina olen mees.” —

Ta hakkas tuba mööda edasi tagasi käima ja pidas nõuu, kudas ta asjalugu ilusamal näul oma poja Albertile wõiks teatada, kellele ta nüid ühtlasi ka wabakssaamist ihaldas. Aga mõtles tema mis tema mõtles, ehk tegi tema mis ta tegi, ikka ja ikka tundis ta, nagu oleks tema südames mõni sala heal teda hukkamõistmas ja manitsemas, ikka ja ikka kuju-

tasiwad tema tundmused ja mõtted Hilda nägu temale silmade ette. Ta oli teda jo mitu korda Wiljandis poja majas näinud. —

Kaks päewa oli juba Siegfried Gamla järele mõtelnud, kudas ometi Albertile kahtlast surmalugu ilusamal näul teatada, nõnda et sellest isa ja poja wahele mitte uut waenu ei sünniks. Teatamata ei tahtnud ta ka pidada, sest see oleks ehk wõinud Albertile paremaid mõtteid tuua, kui ta teada oleks saanud, et Hildat enam ei ole. Aga mida kauemine ta mõtles, seda wõimatumaks ja kardetawamaks näitas talle see teadaandmine minewat, ja mis weel enam, seda raskemaks sai tema süda, seda wägewamalt hakkas heal temale põues tunnistama, et tema ülekohut on teinud, et ta inimese surma saatnud. — Juba kaks ööd oli ta rahutuma unega woodis käänelnud, oli unes ka näinud, Hildat enese juures kodus käiwat. Nüid oli kolmas õhtu käes ja tema süda oli weel raskem. Kell oli juba 10 löönud. Kõik muu maja rahwas oliwad ilusal õhtul doome peale jalutama läinud, oliwad ka majahärrat kaasa tulla palunud, mida aga see mitte ei teinud. Ta istus kärsitumalt oma maja toredas trepituas ja püidis piibusuitsuga oma südame tuska õhku puhuda.

Õue wäraw krääksus ja üks naisterahwas tuli nähtawale. Suwiwalges lihtsas riides astus ta tasasel, otsekohesel sammul maja poole, mille trepilt inimese köhatamine temale wastu kostis. Tuleja oli juba trepi ees; Siegfried Gamla nägi teda, aga — mis see oli? — ta silmad ei kannatanud wõera poole waa-

data. — Ta püidis ja püidis waadata, aga — pidi jälle silmad tema poolt ära pöörama. Ta tõusis toolilt püsti — surmahirm ja ahastus pani teda wabisema, — ta silmad keerlesiwad hädalikult, ta tundis ennast nagu mõne nuhtleja wägewa waimu ees seiswat.

Tuleja astus ülesse trepipõrandale ja waatas julgeste kohkunud mehe otsa, kes tema eest püidis taganeda. „Mina olen Teie poja naine Hilda,” rääkis wõeras wagusalt, „kus on minu mees? Mind panite wangi, kuhu olete teda pannud?”

„Tema waim!” kisendas Siegfried Gamla.— „Jeesus ja Maria — aidake! — — Hilda waim!” ….

Ta langes tagasi toolile, piip kukkus käest maha, wõera poole wahtiwad silmad oliwad seisma jäänud ja ei liikunudgi enam.

„Kus on minu mees Albert Gamla?” küsis walge, naisterahwa kujuline waim walidamalt ja astus sammu kaks kolm majahärrale lähemale. „Kus ta on? Mina nõuan aru.”

„Aaai! Ära tule — ära tule!” karjus Siegfried Gamla surmahädalise healega. — „Ta ei kuula mind, — ta tuleb — kägistab mind surnuks …. Püha Jeesus — püha Maria! Appi! Aidake!” …

Tema wärisewad käed langesiwad kõrwale, ei wärisenud enam, pea waus tooli leeni najale, kangeks jäänud silmad oliwad kinni läinud — ta oli minestuses. Kardetud walge waim keeras ka ümber, libises kergel sammul õuest wälja.

Tükikene aega oli mööda läinud; teised oliwad jalutamise käigult juba tagasi tulnud, oliwad härra

Gamla wäljas maja esisel minestuses leidnud, kust ta tuppa woodi peale wiidi. Praegu oli minestus lahkumas. Ta silmad läksiwad lahti ja imestuses ning kartuses waatas ta ümber. „Ah, kas ma siis tõeste weel alles olen,” rääkis ta kähisewa, hirmunud healega. „Kas ta ei ole mind weel ära kägistanud? Ei ole... Ma olen alles elus ... ei ole mitte weel waim. Kõik minu luu ja liha on siin — ja on elaw ...” Ta käed katsusiwad teisi liikmeid. „Jah, tõsi, — kõik alles ja elaw. — Aga kuhu tema jäi? — Kuhu ta läks? — Kas ta weel tuleb minu kallale?”

„Olge rahuline,” waigistas tohter woodi ääres. „Teie olete wististe mõnda silmapettelist wiirastust näinud, mis kellegile midagi paha ei wõi teha.”

„Ei! See ei olnud wiirastus,” ahastas Siegfried Gamla edasi. „See oli tõsine waim — surma saanud inimese waim. Ta rääkis minuga — ähwardas mind, — ma tundsin teda... nägin selgeste …. Oh, — paluge Mariat, — paluge Jeesust, et ta enam ei tuleks. Ma suren ahastuses, kui ta weel tuleb. Ma tõutan kõik heaks teha ja tasuda, mis — paha on sündinud. Ütelge seda palwe sees, siis ta ehk jääb ära.”

„Jääge aga rahule,” waigistas tohter teist korda. „Kõik saab muretsetud, et Teile midagi paha ei sünni. Magage natukene, siis saate rahuliseks ja kõik on mööda.”

Ta andis jampsija haigele rahustawaid rohtusi, kes seepeale warsti magama uinus. Unes sonis ta wahel küll waimust ja kodukäijast, aga ei ärkanud enne kui homiku suure päewaga. Siis oli ta küll

sugu rahulikum, aga raske sala waew ja ahastus nähti teda ikka piinawat. Kellegi küsimise peale ei kostnud ta ka mitte midagi, mis waimu ta näinud ehk mis moodu see waim olnud. Kangeste keelati aga ära, et keegi inimene majas, kes ehk wahest härra õhtusid sõnu waimu nägemisest oli kuulnud, ehk midagi sellest asjast teada saanud, mitte seda ei tohtida rääkida.

Kell sai juba 10. Siegfried Gamla istus kaleschka peale, sõitis wangikoja ette ja palus oma ära põlatud poja Albertiga kokku saada. Seda lubati ja tema wõis kohe poja juurde sisseastuda. Üks tool, woodi ja wäike laud ehitasiwad Albert Gamla kitsast wangikammert ja ta ise kõndis oma weikeses ruumis.

Imekspannes waatas noor wang oma sisseastuwa isa peale, kes kahwatanud näul ja rusutud olemises temale lähines. Alberti waatuse järele oli tema isa umbes paarkümmend aastat wanemaks muutunud, kui ta wiimasel koosolemisel oli. Tema astumine oli wõimetu ja kange, tema käed wärisesiwad nagu külmatõbelisel ja äralangenud, kahwatanud nägu awaldas sügawamat hinge ahastust. Kõik see tegi ka Alberti südame tema wastu kaastundlikuks. Kuna muidu juba külm põlgdus ja wiha tema hingesse isa wastu oli aset saanud, ootas ta nüid ometi rahulikult, mis isal temaga tegemist.

Wäsinult istus isa poja wangitooli peale. „Oh poeg,” algas ta hädalikult, „anna mulle andeks minu süid! Sina kuulutasid ette, et minu jõuud mitte seda saladuse koormat kanda ei suuda, mis ma Sinu abi-elu asjus oma hinge peale kogusin — see kuulutus

on juba tõeks läinud. Minu jõuud on otsas, surm on lähinemas. Kahel wiimasel päewal olin ma üsna rahutu, ei wõinud millgi wiisil oma südant kergitada, ja eila õhtu hilja — ma olin üksi kodus — siis ilmus minu ette — oh, see oli hirmus ahastus — minu ette ilmus — waim, üks naisterahwa kuju — see oli — oh kudas ma pian seda ütlema” — ta wautas meeleäraheitmises oma pale käte wahele — „see oli Sinu abikaasa kuju... Sind nõuudis ta taga ... ähwardas mind. Kange ehmatus käis läbi minu hinge ja were, raske ahastus ja surmahirm lõhkus minu südant — ma olin minestusesse jäänud. Wiimaks leidsin ennast oma woodist, kuhu mind oli wiidud. Ükski muu hing ei ole waimu näinud. — Kallis poeg, halasta oma õnnetuma isa peale!”

Isa ahastus ja hingewalu oli poja rinnas tasumisetundeid waigistanud ja lahkel sõnal ning uudishimuga küsis ta: „Aga mispõhjusel wõid Sa seda ilmumist minu abikaasa waimuks pidada, kas ei wõinud ta mitte elawalt minu abikaasa ise olla?”

„Ei, ei! Ise ta ei olnud,” õhkas isa — „see ei olnud wõimalik. Ta ilmus järsku minu ette — ta oli tema näuline waim — ehk wahest tema — ingel. Ta oli saadetud wististe mind minu eksinud julguses ehmatama, minu eksimist ja süid mulle meelde algatama. — Oh minu kallis poeg — kui Sa teaksid... oh kui raskeste nuhtleb siin õigus ülekohut — — kui palju, palju olen ma Sinu wastu eksinud, kui palju Sinule õnnetust walmistannd — Sinule, minu armsale pojale! — Kas ta ei olnud inimene kõige

kenam ja wiisakam, kui tõsine naisterahwa eeskuju? Eks ma näinud teda Wiljandis Sinu juures mitu korda, — tema ilusaid kombeid, tema mõistlist lahkust ja igapidist osawust, tema palge ja hinge iseäralisi iludusi. Ja ometi olin ma kõikide nende kõige kaunimate inimeses ilmuwate omaduste wäärtuse nägemiseks nii wäga pimestatud.”

„Aga räägi ometi ka, kus on siis minu abikaasa?” küsis Albert rahutumalt. „Kust wõib teda leida?”

Isa ohkas raskeste. „Ei poeg,” wastas ta, „selle küsimise kostmine ei seisa praegu mitte minu wõimus. Ja ma olen õnnetu, et ma seda saladust weel Sinule awaldada ei wõi. Aga ma tahan kohut paluda ja hoolt kanda, et nad Sind tänapäew lahti lasewad, siis ehk wõid Sa kõik kuulda. Nüid aga anna minule natukenegi mu süist andeks — ma tahan raskest õnnetusest nii palju heaks pöörda, kui wähegi weel wõimalik on. Ma lähen kohe kohtu ette ja tunnistan seal, et mina ja preester Ladislaos Sinu wastu palju oleme kurja teinud ja et Sina seega Ladislaose wastu süita oled. Siis saad kohe priiks.”

Õhkades astus Siegfried Gamla poja juurest wangikojast wälja, läks kohe kohtukotta, kus kaks härrat lauas istusiwad. Alberti süda lõi nüid natukene lahkemaks, sest ta lootis kindlaste, et isa tema õiguse awalikuks teeb, et ta seeläbi wabaks saab ja siis isaga lepituses olles oma abikaasat leida ning temaga õnnelikult elada wõib. Et isa ennast tema abikaasa näulist waimu ütles näinud olewat, seda arwas ta silmade wiirastuseks, mis paha südametunnistus ja

piinawad süilised tundmused temale ette kujutanud.

Kohtukojas ei salganud Siegfried Gamla enam midagi, ta rääkis süilisel toonil, kuda tema oma poja Alberti abikaasa, Hilda, preestri Ladislaose ja enda teise poja Urbani abi ja nõuu waral B. kloostrisse toimetanud, kuda see seal meelenõdruses ennast ära uputanud ja kuda nüid eile õhtul selle hukka saanud inimese waim temale ilmunud ja tema poja Alberti järele pärinud. Sell wiisil olla siis tema ja Ladislaos ja Urban süidlased ning Albert olla õigusewihas Ladislaose wastu kätt tõstnud. Ta olla õige ja kohus pidada teda wabaks laskma, muidu pidada tema, Siegfried, raskes piinas surema ja Albert kannatada ilmasüita, kuna tema muidugi juba ütlemata palju olla kannatanud. Nõnda olla asi, tema olla seda ainult kohtule awaldanud ja tema paluda ka, et see kohtu saladuseks jääks.

Raske tunnistuse järele oli Siegfried Gamla üsna nõrgaks jäänud. Ta palus enesele istumise luba, mida ka anti. Seepeale kutsuti warsti ka Albert ette, et temale asjaseisu ammetlikult teatada ja selle järele siis otsust kuulutada.

Albert astus sisse. Kohtunik algas: „Teie isa on praegu tunnistanud, et tema Teie abikaasa, Hilda, preester Ladislaose abil B. kloostrisse olla saatnud —”

Siegfried Gamla kargas toolilt üles, tuikus rutuga kohtulaua poole ja wärises, nagu oleks krambihaigus temale peale tulemas. „Ei, ei,” ahastas ta raskes hädas — — „ma olen ainult kohtule tunnistanud” …. Enam ta ei suutnud. Alberti silmis

wälkus leekiw hiilge ja tema kahwatanud nägu oli weel walgemaks muutunud.

Kohtunik sõnaldas edasi: „Kohus piab tunnistuste järele otsust tegema ja piab siis ka saadud tunnistusi neile kuulutama, kelle kohta nad käiwad, muidu ei wõi ta ühtegi otsust teha.” Siis rääkis ta Alberti poole: „B. kloostris on Teie abikaasa meelenõrkuses enese ära uputanud, seda annab kloostriwalitsus Teie isale kirjaga teada. Eile õhtal on Teie isa üht waimu näinud, mida ta Teie surnud abikaasa hingeks arwab, ja kõige selle põhjusel tunnistab tema Teid preester Ladislaose wastu ilma süitaks ning palub Teid lahti. Kohus mõistab, et homme kell 12 lahti olete.”

Siegfried Gamla oli nagu halwatud. Ta oli tagasi tooli peale langenud, ei jaksanud enam üht sõnagi ütelda. Kõik oli nüid awalik, midagi ei olnud poja eest enam saladuses. See teadmine tahtis wiimast weretilka tema soontes ära tarretada. „Püha Jumal!” kisendas ta wiimaks hinge põhjast. „Miks põletad Sa ometi minu hinge siin maa peal elawate inimeste hulgas nii hirmsa põrgu piinaga! Wõta mind ära, anna mulle surma!” —

Albert seisis nagu kiwisammas kesk kohtukoda liikumata paigal. See hoop oli liig raske. — Nõdrameeleliseks jäänud, jõkke ennast ära uputanud — wiimane lootuse sädemekene oli seega kustutatud, maailm oli korraga temale nagu hirmsaks pimedaks surmahauaks muutunud, kõige hirmsamad, kõige tulisemad walutormid mässasiwad tema südames, nagu raske pikse hoop oli selle pilguga ta hingesse löönud.

Aga Albert jõuudis oma mehewõimu alles hoida, suutis eneses mässama walutormi üle walitseda. Ta oli hädade ja ahastustega juba läbi ja läbi karastatud, kindlaks ja kannatajaks harjutatud. Tuline, põlew leek silmis, nägu sügawast walust nagu teraseks muutunud, astus ta wiimaks laua juurde kohtuniku lähidale.

„Teie rääkisite kloostriwalitsuse kirjast,” küsis ta kohtunikult rusutud aga kindla healega, „kus on see kiri?”

Kohtunik näitas käega laua nurga peale: „Seal ta on, praegu Teie isa käest saadud.”

Albert silmas paberi üle ja pistis ta siis oma tasku. „See on minu kiri, minu naise on nemad ära tapnud — põrguks on nemad muutnud ilma, kuraditeks on nad hakkanud ise! — Kohus, — siin on üks süidlane, üks inimese hukka saatja, — mõista õigust!”

Alberti mõnusa kõlaline heal oli hirmutawaks, kohutawaks muutunud, kõigest tema olemisest paistis nii tuline kättemaksmise wiha, nagu oleks tema kõige maailma hukkamõistjaks saanud. Kohtunikud seisiwad tumedalt, oliwad ehmatanud, ei märganud midagi peale hakata; Siegfried Gamla wärises ja ahastas, nagu wiimsepäewa kohtu ees — hirmus silmapilk. . . .

Korraga hakkasiwad Siegfried Gamla silmad pööraselt keerlema, ta waatas hädalikult kord tua tumedamasse nurka, kord jälle nagu põgenemise mõttel ukse ja akante poole. …„Oih!” ägas ta siis, „ma wilets inimene! Jälle pian ma teda nägema — jälle ta tahab mulle kallale tulla! — —Ära tule! Hilda ära tule!”

kisendas ta kurjaste ja kargas püsti, püidis ukse poole pöörda. Aga ka seal nägiwad ta silmad Hilda kuju. Ta pööris teise ukse poole, aga jällegi Hilda ees. Kuhugile poole ei peasenud ta, igal pool, kuhu ta waatas ehk ennast pööras, oli ikka hirmutaw, kardetaw waim wastas. Ja Siegfried kartis seda waimu hirmsaste, ta süda ega jõuud ei kandnud teda näha, katsus siis kord ometi temast mööda tungida, et põgenema saada. Aga ta ei wõinud; waim oli temale wastu karanud. Siegfried lõi käed ette ja karjus wiimases ahastuses: „Appi! Aidake!” — Ta langes maha. „Appi! Appi! Hilda! Halasta minu peale! Ära käkista mind!”

Kohtunikud jooksiwad talle kallale, tõstsiwad tema tooli peale ja siis jooksis teine, tõi kruusiga wett. Seda anti jampsijale juua, kelle silmist Hilda kuju toolile tõstmise ajal kadunud oligi. Ükski ei olnud midagi näinud, ei olnudgi ka midagi näha, aga Siegfriedi suur ahastus ja waimu uskumine oli temale selle inimese silmade ette kujutanud, kelle hukkasaatja ta enese teadis olewat. Nüid, kuna ta enam seda kuju ei näinud, oli ta waiksemaks jäänud, istus nõrgalt ja ohkades tooli peal.

Alberti silmist oli ehmataw walidus isa ahastuse nägemisel wähenenud. „Jumala kohus,” rääkis ta iseeneses. „Nõnda nuhtlewad kurjad teud oma tegijat. Kas mina ei manitsenud Sind, isa, et Sa oma rasket paha tegu waremalt oleksid pidanud awaldama, misläbi siis asi weel oleks wõinud heaks pööratud saada, — kas mina ei seletanud Sinule, et Sina nii rasket

koormat oma hinge peal kanda ei jõua? Nüid wist tunned Sa minu sõnade tõsidust, tunned, mis niisugune elu maitseb, mida oma poja naise warastamine ja hukka saatmine kui tähtsam tegu ehitab.

Siegfried Gamla wajutas mõlemad käed wastu rinda ja waatas paluwal pilgul poja otsa. „Oh, ära räägi,” palus ta jõuetumalt, „ära enam nõnda räägi. Kõik on hilja! Oh et ma surra wõiksin! Niisugune elu, mis mina enesele olen walmistanud, käib kaugelt üle inimese jõuu. Sada korda on mulle elu walusam kui surm! Hirmus, hirmus on wanematele, laste elupühaduste wastu patustada!”

Albert seisis nõuuta paigal. „Mis ma pian tegema, miska oma naise wanemaid trööstima,” rääkis ta nõuu otsides. „Isa on mull käes, ta on ise tunnistanud ja tema peale tunnistab ka kloostriwalitsuse kiri. Aga mis aitab mull temale nuhtluse nõuudmine, ehk mis jõuab tema kanda? Raskemalt nuhtleb juba tema tegu ise teda, kui seadus ialgi teda nuhelda jõuaks. Teistele süidlastele nõuaksin ma nuhtlust, aga kes nõuab neilt tunnistuse wälja! — Üks ainus tee näib mull weel lahti olewat — tee surmasse — temale järele. Aga — mehe käele ei ole kohaline hingewalusi werewalamisega waigistada, ei ole kohaline, sügawaid eluhaawu ise oma werega pesema hakata. Mehe jõuud piab kõige hirmsamaist elusaatustest kaugele üle ulatama.” Ta astus ukse poole.

„Pidage!” keelas kohtunik. „Teie ei tohi weel siit minna. Kohtu otsus oli, et homme kell 12 wabaks saate ja see jääb makswaks.” Teener kutsuti sisse ja

kästi Alberti ära wiia. See aga ei sallinud teenri lähidale tulemist, waid astus ise oma wangikambrisse tagasi. Ka tema isa tuetas ennast kepi najale ja katsus wälja minna. Aga tema jõuud oli weel kasin, ta ei olnud küllalt toibunud. Kohtuteenrite tuetusel tuikus ta trepist alla, istus wankrisse, mis kutsariga teda ootas, ja sõitis minema.

Kodu lähidale saies jäi Siegfried Gamla waade raskes ehmatuses ühe naisterahwa peale piatama, kes tema ees läks ja ta wankri eest kõrwale hoidmiseks tagasi waatas.

„Hilda waim!” õhkas sõitja hirmuga. „Ka uulitsal ja süda päewa ajal näitab ta ennast minule — ja ta läheb praegu minu kodu poole.”

Ta käskis kutsarit sõitu sammule jätta.

Naisterahwa kujuline kardetaw olemine jäi Siegfried Gamla õue wärawa ette piatama ja küsis ühe sealt wälja tulewa inimese käest, kas olla wõimalik majahärraga kokku saada. See tähendas lähinewa tõlla poole: „Sealt ta tuleb,” ja läks edasi.

Siegfried Gamla ehmatanud nägu lõi korraga teiseks. „Ei, ma olen wististe sügawas eksituses olnud,” rääkis ta iseeneses poolrõõmsa imestuse ja kohmetusega. „Ta pole tõeste mitte waim, — elaw inimene ise! — Sõida ruttu!” käskis ta kutsarit ja wurinal weeris wanker õue wäramast sisse — naisterahwa kujulisest kahtlasest olemisest, tagakiusatud minijast mööda.

Siegfried Gamla astus kaunis kahmakalt kaleshkast maha ja astus üsna kindlapoolsel sammul trepi

peale. Seal waatas ta tagasi. Kahtlane naisterahwas oli kõigeks paarkümmend sammu temast eemal.

„Tõeste tema — elus ja terwe inimene,” sõnaldas Siegfried ja ruttas sisse. „Mari, Mari!” hüidis ta tuatüdrukut, „mine wälja, sealt tuleb üks naisterahwas, kutsu tema sisse ja kui ta mind nõuab, siis palu teda natukene aega oodata. Ma saan kohe temaga rääkima.”

Oma elu tubadesse astudes wiskas ta sõidu riided seljast ära, jõi klaasi täie kaunist karastawat wiina, et ennast mööda läinud raske tunni järele kinnitada ja uue wastu karastada. „Imelik inimene,” mõtles ta iseeneses, „kõik teawad teda surnud olewat — ta on jõkke läinud ja ammetliste teatuste järele sinna ka jäänud, aga nüid ta on ometi siin. Wististe oli ka eila õhtul tema ise see, kes mind siin hirmutas ja tänane nähtus kohtukojas ei wõinud siis ka mitte tema waim olla, waid paljalt silmawiirastus, mis mu nõrk weri mulle ette kujutas. Kui rumal wõisin mina küll olla, et eila õhtust ja ka tänast nähtust tema waimuks arwasin! Kus minu mõistus ometi oli! Kõik see hirmus tänane mäsu oleks sündimata jäänud, kui mina eilest nähtust mitte waimuks poleks pidanud. Aga hea, et ma ometi nüidgi asjast õige aru kätte saan; see kergitab natukene minu puruks rusutud südant: ta elab jo — mina ei ole teda mitte surma saatnud. Mispärast siis nii palju hädaldada! — Aga mis pian ma siis nüid tegema? Kui ma temale ära ütlen, kus Albert on, siis muutub küll kõik korraga heaks, aga — kas ma wõin te-

male seda ütelda? Kas minu süda wõib selle mõtte all rahuliseks jääda, et nii alatu inimene minu perekonna liige ja minu poja naine wõib olla?” — Ta mõtles. — „Ei, seda ei tohi ma mitte teada, — ei tohi seda lubada korda minna. Mina olen jo ometi oma lapse wanem ja minul on siis woli ja õigus wahele astuda, kui minu sugukonna ja ka minu usu ja kiriku auule kahju tahetakse teha. Ei, niisugune poeg on nurjatu poeg ja mina pian tema üle walitsema. Nüid on nad kord lahus ja minu kohus on ainult see eest hoolitseda, et nad enam üksteisest midagi teada ei saa. Juhtuksiwad nad kord teineteisest midagi teada saama ehk kokku puutuma, siis ei jõuaks enam taewas ega põrgu neid lahutada. Nurjatumad! Mina piaksin niisuguseid kollanokkasi enesega mängida laskma! Kahju, et mull nii sant süda on ja et ma ennast nii raskeste teutada lasksin. Aga mis pian ma selle wisa hingega pagana tõhupojale ometi ütlema, et teda siit Tartust minema awateleda?” Ta jäi mõttesse. „Ja, juba ma tean,” rääkis ta natukese aja järele, kutsus tuatüdruku kella helinaga sisse ja käskis teda wõerast naisterahwast ette saata, kui see tema jutule tulla piaks soowima.

Tuatüdruk läks tagasi ettetuppa ja kardetud waimuks peetud noor naisterahwas astus sisse. Ta oli kahwatanud, lahke naeratus ja rõõmuline olek oli huultelt kadunud, sisemine hingewalu oli ta kauni näu ära kuiwetanud, kuid sügawsinistes silmades oli noor eluwõim kindluses leekimas.

Siegfried Gamla oli minija sisse tulemisel oma näu

õige kurwaks muutnud ja nõnda waatas ta pealt nähes suures kaastundlikus olekus tuleja poole.

„Kus on Albert minu mees ja Teie poeg?” küsis wõeras tõsiselt ja kartmatalt.

„Oh, kallis laps,” õhkas Siegfried, „ärge seda nii järsku küsige. Istuge siia tooli peale, ma tahan rääkida kõik.”

Hilda istus.

„Mis ma pian ütlema, mis pian kostma,” hädaldas Siegfried. „Kui Teie kolm päewa waremalt siia oleksite jõuudnud, siis oleksin Teie küsimise peale rõõmuga wõinud kosta ja minu kostus oleks ka rõõmus olnud, aga nüid on asi pahem — Albert reisis siit ära.”

„Kuhu, — kuhu ta reisis?” küsis naisterahwas tuliselt.

„Seda mina, armas laps, ei tea. B. kloostriwalitsuselt tuli siia kiri, Teie olla surma saanud. Seda kirja juhtus Albert minu juures nägema ja seejärele ei lasknud ta enam ennast trööstida — ta rändas siit maalt ära. Kuhu ta mõtles minna, seda ei tea ükski hing; ainult nii palju kuulsin ma tema suust, ta tahta siit maalt ära minna. Postijaamas on ta ütelnud, et ta Tallinnasse minna ja sealt tahta ta mõne päewa pärast laewaga kaugemale sõita. Oh minu õnnetu poeg! Ma olen südamest kahetsenud, et temale Teiega abielusse astumises wastu olin.”

„Teie kahetsete, et meie abielule wastu olite, — on see tõsi?” küsis naisterahwas walidalt.

Siegfried wajutas käega otsaesist. „Oh ma olen kõigest hingest seda kahetsenud ja minu rumalus see

oligi, et Teie raske õnnetuse sisse langesite. Ma juhtusin kogemata ühe siinse meie usu preestrile rääkima, et minu poeg ühe Luteruse usu naisterahwaga abielusse tahab astuda. Preester ei jätnud enam järele, nõuudis Teie nime ja elukoha wälja ning mina sain pärast kuulda, et Teid olla B. kloostrisse wangi wiidud. Ma ehmatasin seda kuuldes ja kui mõne päewa eest kloostrist kiri tuli, et Teie olla õnnetumal wiisil surma saanud, siis haawas see minu südant wäga raskeste, ma tundsin walusat piina Teie õnnetuse ja surma pärast, ja et Teie nüid ometi elate, siis on see mulle küll rõõmuks, aga see on poolik rõõm. Kui õnnelik oleksin ma, kui ka Albert siin Teid elawalt näha wõiks!”

„Mis põhjusel wõin ma Teie kahetsuse juttu uskuda?” küsis naisterahwas kahtlaselt. „Minu wangiwijad ütlesiwad küll minule, kõik sündida minuga Katoliku kiriku tahtmisel, aga nad lisasiwad ka juurde, Teie tahtmine olla seesama. Kas ei olnud ehk neil õigus?”

„Nad on siis teisiti rääkinud, kui teadsiwad,” wastas Siegfried agaramalt, „nad on kirikut minu auukahju peale wabandada püidnud.”

Naisterahwa nägu muutus usaldlikumaks.

„Aga ütelge minule ometi ka, mu hea laps, kudas on siis Teie surma saamisega lugu? Wõib see tõsi olla, et B. kloostris Teid surnuks arwati?”

„Ja muidugi on see tõsi. Jõkke nähti mind küll hüppawat, aga wälja tulemist ei nähtud. Kange wihma walangu ja pimeda öö warjul ojusin ma jõest ometi

wälja ja suure waewaga sain siia. Wiljandisse ei tahtnud ma enne minna, kui siit ehk oma meest leidnud olen, sest ainult siin wõis ta minu aru järele leida olla. Siin pidiwad tema naise wargad olema — mujal ei wõinud nad olla — ja siin pidi ta minu aru järele ka oma naist nende käest nõudma.”

„Ta nõuudis ka siin,” rääkis Siegfried wahele, „ta tegi kõik, mis wõimalik, et Teie pärast wähematki teadust saada, aga see kõik oli asjata ja kui wiimaks surma sõnum tuli, siis ta kadus.” Rääkija nägu oli nii kurb, nii õnnetu, et kellegi silm sealt muud midagi ei oleks märgata suutnud kui ainult seda, mida näidata taheti.

Hilda ohkas raskeste. „Ma pian Teie juttu uskuma,” ütles tema, „aga ma tahan ka weel postijaamast järele küsida, ehk ometi teatakse seal sugu, kuhu ta mõtles sõita. Ja kui ka seal enamat midagi ei teata, siiski tahan ma kohe temale Tallinnasse järele sõita, ehk leian teda weel sealt, kui mitte, siis wahest kuulen seal mõnest wõerastemajast, kuhu poole ta on mõelnud reisida.”

„Oh et Teie teda leiaksite,” soowis Siegfried sõbralikult. „Ma tahaksin nüid südamest rõõmus olla, kui minu lapsed jälle üksteisega kokku saaksiwad ja õnnelikud olla wõiksiwad. Ma olen nõdraks jäänud mure pärast, nii nõdraks, et ma eile ära olin minestanud, kui Teid üksi olles järsku nägin, sest ma teadsin Teid surnud olewat ja mõtlesin Teid siis waimu olewat.”

Hilda ei kostnud midagi. Ta oli ikka lootnud oma Albertist paremat teadust saada, aga nüid oli

korraga hädaoht jälle wahele tulnud. Õhkawa südamega läks Hilda oma äiataadi majast wälja.

„Hästi läheb,” rõõmustas Siegfried üksi jäies. „Aga nüid ma pian ruttu postijaama ruttama, muidu wõib tema enne sinna saada ja kui seal Albertist keegi temale midagi ei tea rääkida, siis on tema usk minu jutu kohta otsasgi.”

Mõne minuti pärast tuli Siegfried Gamla postijaamast juba tagasigi ja mõni tund enne õhtut sõitis Hilda Tartust wälja, sõitis Tallinnasse oma mehele järele, kes ometi Tartusse temast maha jäi.

Teisel päewal tuli Albert wangikojast wälja ja ei teadnud hingeski, et tema abikaas teda siin oli otsinud ja eile Tallinnasse sõitnud. Ta teadis aga teda õnnetumal wiisil surma saanud olewat ja see teadus põletas tema südant nagu tuli. Ta oli preester Ladislaose juurde läinud, oli teda awalikuks inimese wargaks ja mõrtsukaks nimetanud, oli ka Wiljandisse oma abikaasa wanematele 300 tukatid saatnud ja kirjas neile ütelnud, tema ja Hilda ei saada mitte nii pia siia tulema, neid ei maksta mitte oodata. See oli kõik, mis Albert Gamlast pärast wabaks saamist weel teati. Ta oli kadunud. Isa, Siegfried Gamla, oli küll ikka oma, poja wastu külm, aga kui mõni nädal Alberti kadumisest juba mööda oli, siis hakkas ta ometi temast teadustgi igatsema. Ta laskis kuulatada Wiljandis ja mujal, kus ta arwas, aga kusgil ei teatud temast mitte midagi. Üht piab nüid sündinud olema, arwas

siis Siegfried Gamla, kas ta langes ehk kloostrisse wangi, ehk ta rändas ära kaugele maale, ehk sai ta wahest Hildast teadust, leidis selle üles ja elab temaga keelmata abielus. Wiimane mõte oli isale kõige enam meele wastu, seda teadust ei oleks ta ial ega ilmasgi oma pojast soowinud, et ta Hildat oleks leidnud.

Tõutus.

Laewad tuliwad, laewad läksiwad, sadamas oliwad inimesed kihinal ja kahinal liikumas. Üks aga käis kurwal, raskel südamel teiste seas, käis ja waatas otsiwal pilgul liikuwasse inimeste murrusse. Praegu oliwad kaks laewa sadamast wälja sõitmas, üks Rootsi maale Stokholmi linna, teine Hamburisse. Teraselt pani rahutu otsija laewade peale minejaid tähele, ükski ei peasenud tema hoolsast waatest ilma nägemata mööda, aga ühtegi ei olnud ka kõige hulga seas, keda waataja oleks tunnudgi. Laewad hakkasiwad minema, kübarad kerkisiwad ja taskurätid lehwisiwad kaldal ja laewade peal: sõbrad jätsiwad sõpru, armastajad armastajaid jumalaga, kuid rahutu otsija ei jätnud kedagi jumalaga, ei soowinud kellegile mereteele õnne kaasa. Ta astus teiste seast mõne sammu kõrwale, — ta ei teadnud, kuhu ta pidi minema, — kusgilt ei paistnud temale wähematgi lootuse ehakest, ei kaugelt mere laenete tagant, kelle poole ta waatas, ei oma kaua kalliks peetud kodumaalt, mis temale walumaaks oli muutunud. Kerge suwehomikune tuule

õhk weeritas tasasel, wihisewal sulinal laeneid merelt rannale, weeritas nad kuni selle jalgadeni, kes nii rahutumalt, nii ilma lootuseta teiste, õnnelikumate inimeste hulgast kõrwale oli keeranud ja sadamasillalt praegu alla kuni wee piirdeni astunud. Lai, ääretu meri, laenete salahealeline tasane sulisemine ja wihisemine, ilma otsata kaugeline taewa piire, need kõik kiskusiwad tundmused ja igatsused rahutuma naisterahwa rinnas weel ägedama põnewusele, kui need iseenesest juba oliwad. Pisarad langesiwad tema palgelt tiheda musta loori alt maha.

Ta lükkas siin, kus enam inimesi tema kurba nägu nägemas ei olnud, ta lükkas siin loori silmade eest üles, et päris wabal waatel kauge otsatuma ruumi sisse silmata, kuhu ta igal pilgul oleks ruttanud, kui tema südamele rahulootust sealt wastu oleks paistnud. Kerge tuulepööre keerutas naisterahwale tema walkjas-pruunikad wähe säberjad juuksed õlgadelt silmade ette, mida õnnetu raskes kurbduses tähelegi ei pannud — juuksed jäiwad segatult silmade ette.

„Kolm päewa olen ma juba otsinud, kuulanud ja küsinud,” kaebas naisterahwas, „olen kõik Tallinna wõerastemajad ja sissesõitmise kohad läbi käinud aga keegi ei tea midagi. Mispärast pian mina ometi nii õnnetu olema! Albert, kuhu oled sa ometi läinud! Oh et ma seda maadgi teaksin mõtelda, kus sina oma südamele rahu püiad otsida?

Ta wautas käed nutuste silmade ette, kaebas ja ohkas haledaste. Aga see wältas wähe aega, — Hilda ei tahtnud ial waludele enese südame üle wõi-

must anda. Ta wiskas juuksed käega õlgade peale tagasi, tõmmas loori silmade ette ja hakkas rahutumal, rutulisel sammul linna sisse sammuma. Tükk maad edasi käies, ühes kitsamas, tumedas uulitsas, nägi Hilda rohkeste inimesi ühte majasse minewat. Weike ristike maja peal tunnistas, et siin jumalakoda on. Hilda astus ka teiste järele sisse ja leidis et ta Katoliku usu kirikus oli. Katoliku usk oli temale küll nende õpetuste poolest tundmata, milles ta Luteruse usust lahku läheb, aga siiski tundis Hilda selle usu wastu omas südames auukartust; see usk oli jo tema mehe usk ja ühtlasi üeldi see usk üks keelaja olewat, et tema Alberti abikaasaks ei pidada sündima. Ta püidis siis oma südant selle usu wäe ja mõjuduse alla alandada ja püidis oma hingele siit kinnitust ja tröösti saada. Ja Hilda palus kõigest hingest, et taewawägi teda kinnitaks ja et ta, kui see wõib olla, oma kallimat leiaks.

Palwe oli lõpetatud ja paluja tõstis lapselikus wagaduses silmad üles, waatas eemale ja altari poole. Kange ehmatus käis korraga tema südamest läbi, — ta oli üht tutwat nägu silmanud, nägu, mis uneski temale rahu ei tahtnud anda, waid tihti temale ennast ette kujutas. Nagu külm wesi oli üle Hilda keha langenud. Ta tahtis weel kirikus olla, weel seda nägu waadata, aga — ta ei wõinud enam. Nagu hirmust taga aetud läks Hilda kirikust tagasi wälja, kadus hoonete wahele ära. — Umbes tund aega hiljem, jumalateenistuse lõpu ligidal oli ta jälle sinna uulitsasse tekkinud. Nägu üleni tiheda looriga

kaetud, käik rahutu ja nagu kartlik, sammus ta paar korda kiriku lähidal edasi tagasi, keeras siis teise uulitsasse ja kui rahwas kirikust wälja tuli, siis oli ta jälle nähtawale ilmunud ja waatas eemalt rahwa sekka. Ta ootas seda tutwat nägu, keda kirikus oli näinud ja see ei tulnud enne, kui kõik teised juba wäljas oliwad. Hilda tundis teda, käis temale eemalt järele kuni ühe majani, kuhu eesmineja sisse läks. Hilda tahtis küll ka sinna järele minna, aga praegu ta süda seda ei kandnud. Ta oli juba kahtlase maja ukse kohta jõuudnud, ta mõtles sisse astuda — külm wärin käis üle tema keha ja hirmuga, rutuste sammus ta majast mööda, läks ära.. —

Paar tundi hiljem seisis Hilda ühe ukse ees. Tema kartlikul tõmbamisel helises uksekell, lukk keerati lahti ja tüdruk laskis tuleja sisse. „Ma palun maja härraga kokkusaada,” palus wõeras.

Tüdruk lubas kohe seda soowi härrale teatada. Ta jättis Hilda üksi ette tuppa, kes näuloori hästi sügawaste silmade ette tõmmas.

Paari minuti pärast astus tõekas täie kaswuga mees Hilda ette. Ta nägu tunnistas külmust ja tumedust ning tuhmid, sinikad silmad sihtisiwad salalikult wõerale wastu.

„Ma palun, kas ma tohin luba saada, mõni sõna pikemalt Teiega rääkida?” küsis Hilda wärisewa healega.

Tema ees seiswa mehe tuim olemine muutus kergemaks ja teraselt wahtis ta Hilda näuloori sisse.

Ta nägi, et see üks noor inimene oli, aga kes ta oli, seda ei lubanud loori tihedus tunda.

„Teil on midagi saladust?”

„Wististe,” kostis Hilda.

„Soowite pihtida?”

„Seda just mitte.”

Tume mees jäi mõttesse ja nüpeldas weikest ristikest, mis kena paela otsas kaelas rippudes tema rinnale kõlkus. „Astuge sisse poole,” ütles ta wiimaks wõerale ja pakkus sellele teises tuas istet. „Siin wõite rääkida, mis soowite, aga enne tohin ma Teid paluda ja küsida, kes Teie olete.”

Hilda wiskas loori näu eest üles. Hele jumestus punastas tema nägu, ta waatas kindlal, julgel pilgul oma ees seisja otsa. See kohkus raskeste, taganes paar sammu eemale, waatas segases olekus naisterahwa peale. „Mis ma näen!” kogeldas ta. — „On see wõimalik? — Teie olete Hilda, — minu wenna Alberti õiguseta abikaas? — — B. kloostri wang...”

„Ärge eksige,” kostis naisterahwas ägedalt. „Mina olen küll olnud B. kloostri wang, aga Teie näete, nüid ei ole ma mitte enam ja Albertile ei ole ma mitte õiguseta abikaas, waid täie õigusline ja seaduslik, ma olen kiriklikult ja seaduslikult ja oma wanemate luaga tema abikaasaks laulatatud.”

Kohkunud mees nägi, et temal siin mitte mõne nõrga kartliku lapsega tegemist ei olnud, ta mõistis siis ka asja tarwiduse järele toimetada ja kitsast kohast ennast lähedaste läbi aidata. Üsna rahulikul näul

keeras ta uksed lukku ja astus Hilda ette tagasi: „Soo, nüid wõite hoobelda omast õigusest ja kiidelda omast wabadusest, ühtegi ei wõi see eksitada; peale minu ei kuule Teid keegi.”

Hilda oli ägedaste äritatud. Selle mehe nägemine kiskus ta südame wananenud haawad uueste sügawaste lahti. Ta tõmmas loori näu ette tagasi ja rääkis: „Ärge lootke, et lukutatud uksed mind Teid kartma sunniwad. Üks kord olete küll mind petta ja wangistada wõinud, siis ma ei tundnud Teid, nüid ei wõi Teie enam, ma tunnen juba Teid.” Ta astus temale lähemale: „Kudas julgesite Teie ühe ilma süita naisterahwa rööwliks ja wangistajaks hakata?”

Preester Urbani külm nägu ei muutunud põrmugi ägedamaks. „Pange tähele, mis Teie räägite,” ütles ta rahulikult, aga siiski terawaste naisterahwale. „Teile saab kasulikum olema, kui oma keelt mõistate tallitseda. Teie annate minule inimese rööwli nime, enne kui Teie asja ei tunne. Minu süi Teie wastu on tõeste palju wähem kui Teie süi selle püha kristliku kiriku ja usu seadluse wastu, kelle auu hoidjaks mind on pühitsetud ja wannutatud.”

Preester oli raske rõhu ja ammetliku tooniga rääkinud, koguni külmalt ja waikselt, ilma et tema juures wähematgi meele ägedust oleks märgata wõinud. Aga Hilda äritatud tundmuste waigistamiseks ei mõjunud need sõnad siiski midagi.

„Mina ei olnud kellegile kurja ega kahju teinud,” seletas Hilda edasi, „mina ei olnud, kui ma mõistuse järele räägin, muud teinud, kui aga Loojast loodud

oma palawate, ilma süita südame tundmustele järele annud, muud ei teinud ka Albert, aga ometi kisuti mind kõige suurema wale katte all sellest kõigest, mis inimesele püha on, lahti; minu kallal tehti inimese rööwimise tööd, minult riisuti minu südamest armastatud abikaas, minu kallid wanemad, minu wabadus, minu inimese õigus, — ükski hing ei tohtinud teada, kuhu ma olin jäänud.... iga nõrgem inimene oleks pidanud surema nii hirmsa kannatuse ja ahastuse all, ja nüid tahate Teie seda tegu õigeks mõista! — Kui mina nii suur süidlane olin, miks toimetati siis minuga kõik salajas ja pettuse teel? Miks ei kutsutud mind awalikult seaduse ette ja miks ei mõistetud minule kohtulikul kombel nuhtlust?”

„See kõik ei olnud mitte minu tahtmine, hea lapsukene,” kostis preester Urban waikselt. „Mina ütlesin juba, ma olin Teie wangistamise wastu, ja mina tõendan seda sõna Teile teist korda, ma tõendan seda wandega. Ja kui minu wastuolek enam Teie kohta tehtud otsust muuta ei suutnud, kui mina ka selle otsuse täitmises juuresolejaks pidin olema, siis ei ole see sugugi minu süi, sest ka seda tegin ma ammeti ja seaduse nõuudmisel ilma oma tahtmiseta, — küll aga olete Teie ise oma õnnetuse meister. Teie õhutasite ise oma tundmuste leekisi ühe teise usu mehe wastu ikka suuremaks ja suuremaks ning julgesite wiimaks koguni selle mehega ennast salajas laulatada lasta, salajas, ütlen ma, sest selle mehe usu kirik, kelle südame wõrgutajaks Teie olite saanud, ei teadnud Teie teust midagi. Ja ometi keelab selle

kiriku seadus kangeste seda ära, et ükski tema alam, ükski Katoliiklane ei tohi ilma oma kiriku teadmata kellegiga abielusse astuda, weel wähem mitte ühegi teise usulisega. Sellest kõigest tormasite Teie wägiwallaga üle, ja seepärast oli kirik sunnitud, oma seadusi ja auu ka wägiwallaga kaitsma, kuna Teie teu wastu pehmemad abinõuud wõimetumaks oliwad saanud. Ilmas tuleb tihti niisugusid paha lugusi ette, kus meie kirik ja seadus eneste auu kaitsemiseks iseeneste tahtmise wastu wägiwalda piawad pruukima ja niisugune paha lugu oli ka Teie asi.”

Hilda ei wõinud parata, ta pidi preestrile selles asjas õiguse andma, et tema, Katoliko kiriku ja usu seadustest ning seisuse ja sugukonna kombedest hoolimata üle oli astunud; seda tunnistas temale ta oma süda. „Ma pian Teile ühelt poolt õiguse andma,” rääkis ta kurwalt, „mina olen seadustest ja kombetest üle astunud, ma tundsin seda wäga hästi, tundsin seda juba siis, kui seda üleastumise sammu tegin; aga, wõib olla, ehk käisin mina oma südame seadust mööda tehes Looja tahtmise järele õigemat teed, kui mina siis oleksin käinud, kui Teie käskude järele oleksin teinud, kui ma oma hinge pühamaid, tulisemaid igatsusi ära suretada oleksin wõinud. Tõeste, mina püidsin neid suretada, mina tegin oma tundmuste walitsemiseks ja wõitmiseks, mis inimene ial teha wõib, aga uskuge, mina oleksin ühes nendega surema pidanud, kui nad mitte kustutamata ei oleksiwad wõinud jääda, — teist teed nende kustutamiseks ei olnud kui surm.”

Preester oli rahutumalt tuba mööda edasi tagasi käima hakanud, ta nägi, et naisterahwas teda igast sõnast pidada oskas. „Ma palun,” ütles ta karedamalt ja pööris ennast Hilda poole, „ma palun, pidage omas kõnes ka piiri! Teie tahate juba seletada, et Teie ja Alberti abielusse astumine, ilma meie kirikuwalitsuse teadmata, õige tegu oli — mõtelge kui liiale Teie oma sõnadega olete läinud. Püha Katoliku kiriku kõrge ammet on, üleüldise kombelise heakorra ja inimeste hingeõnnistuse eest hoolitseda ja Teie tunnistate ise, et kiriku käskudest olete üle astunud — kudas wõite siis weel liiaks panna, kui Teiega mitte enam nõnda ei toimetatud, nagu Teile meele järele oleks olnud. Aga mis waidleme meie selle kallal, mille teisiti muutmine mitte minu wäes ei seisnud. Ütelge parem, kudas saite Teie siia ja mis Teie soowite?”

„Kudas ma sain,” kordas Hilda. „Ma tulin.”

„Kelle lubaga?”

„Ma sain wabaks.”

„Kudas oli see wõimalik?”

„See oli wõimalik õigusega.”

,„Kes juhatas Teid minu juurde?”

„Mitte keegi. Ma nägin Teid teie kirikus altari ees, ma tundsin kohe, kes Teie olite, ei wõinud aga enam Teid nähes kirikus olla. Nüid olete Teie tõendanud, et minu wangistamise juures ilmasüita olete, — oh et ma seda kindlaste suudaksin uskuda!”

Urban wahtis laual seiswate raamatute peale ja tegi, nagu ei puuduks naisterahwa jutt temale suurt midagi. „Eks uskuge siis oma wale arwamist, kui Teile tõe usku-

mine nii raske on,” ütles ta uhkelt ja külmalt. „Aga mis oli Teie soowimine?”

Hilda oli oma südant jälle kinnitanud. Ta tõstis loori näu eest üles, astus preestrile paar sammu ligemale ja rääkis paluwal, südamelikul healel: „Auulik preester! Teie tõendasite juba, et mitte oma tahtmisel, waid ainult ammeti nõuudmisel minu wangi wiimisel juuresolejaks olete olnud. Praegu ei ole Teil minu eluõnne wastu ühtegi ammetlist käsku, olge siis ometi nii hea, mõtelge wähegi ühe kõige õnnetuma inimese peale. Teie olete ainuke inimene, keda mina oma wangiwijatest tundma olen saanud, kas ei wõi Teie siis ehk ka minu mehest Albertist midagi teada? Ma palun, ma wannutan Teid, rääkige õigust ühe kõige wiletsama, kõige õnnetuma naisterahwa wastu! Ma olen mehe naine, olen awalikult Albertiga laulatatud, aga nüid olen ma temast lahutatud, ei tea temast mitte midagi — Teie teadsite minu kadumisest, wõimata ei ole mitte, et Teie ka temast teate. Ma ei läinud mitte wangist tulles oma wanemate juurde, mull oli häbi ilma selleta minna, kellega mind ühisusse oldi laulatatud, ma lootsin teda Tartust leida, — seda ei wõinud ma uskuda, et tema ennast wangistada laseks, — aga ma ei leidnud teda Tartust. Ma palusin Teie isalt tema pärast teadust, see näitas minu wastu õiglane olewat, ütles aga, Albert olla sealt suures mures ja ahastuses ära reisinud. B. kloostrist tulnud kiri, kui oleksin mina surma saanud, — selle sõnumi saamisel läinud ta meeleheitmisel siit maalt ära, ta lubanud esiti Tallinnasse sõita ja siit laewaga edasi reisida.

Ma ei wõinud kõik seda juttu Teie isa suust mitte weel uskuda, ma küsisin ka postijaamast, aga seal üteldi sedasama. Nüid olen ma siin kõik wõerastemajad läbi kuulanud, aga kusgil ei teata temast midagi. Wõib olla, ehk olen ma Tartus jällegi petetud, ehk on Albert ka wägiwaldsel teel wangi wõetud — oh Jumal! — rääkige ometi, mis teate!”

Õnnetu naisterahwas rääkis kõigest hingest ja südamest; ta silmade hiilge oli pehmeks ja haledaks löönud, nagu tahaks ta Urbanile paludes kaela hakata. Asi näitas temale, kui wõiks ehk Urban tema mehest ja oma wennast midagi teada ja selle teaduse wäljanõnudmiseks oli Hilda walmis paluma kas wõi surmani, olgu küll, et kõige suurem põlgdus tema südant Urbani wastu täitis. Ta ei jõuudnud ühestgi muust tundmusest, ei ühestgi muust asjast midagi hoolida, kui aga ainult sellest, et tema Albertist midagi teada saaks. Ja ta ahastuses närtsinud süda wõis omas põlewas igatsuses piaaegu igaüht kostust uskuda, mis tema palwe peale Albertist midagi oleks teatanud.

Preester nägi ilmasüita naisterahwa hingehäda. Hilda palaw palwe heal ja ahastaw waade ei wõinud tema külma südame peale mitte mõjumata jääda. Ta tundis tasast liigutust ja haledust omas rinnas. Oli jo see ka tõeste inimene, kes tema ees ahastas. Ja pealegi tunnistas tema nägu teda nii õiglaseks ja auustuse wääriliseks, ta oli nii ilus ja armas, et ka kõige kiwisem süda tema häda üle oleks pidanud kisendama. Ja wiimaks oli tema mees Urbani lihane wend ja see ei wõinud praegu mitte õnnelikum olla

kui tema naine siin, ja Urban ei teadnud temast tõeste mitte midagi, ei teadnud, kas tema wend Albert kusgil kloostris wangi piina kannatab ehk kaugel wõeral maal oma põlewat südant jahutada püiab. „Kallis Hilda,” rääkis ta waikselt, „Teie piate mind küll pahaks inimeseks ja Teil on selleks ka asja, aga mina ütlen Teile puhtast südamest, ma ei tea Albertist mitte poolt sõna. Mina tunnistaksin Teile wististe wiimase sõna tema kohta ära, kui minu hing tema praegusest olekust wähematgi aimu teaks.”

„Ärge rääkige, ärge rääkige!” karjus Hilda ja lõi kätega preestri poole. „Niisugusid sõnu ei jõua minu piinatud süda kannatada ja ma usun, Teie ei räägi mitte õigust, Teie süda ei hooli ühe kõige õnnetuma naisterahwa hinge ahastusest, — Teie ei wõi nii teadmata olla — Teie teadsite minust, kui ma kadunud olin — Teie teate ka temast, Teie piate teadma. . . Ma wilets inimene! Kes kuuleb minu südame kisendamist — kes mõistab, kes tahab tunda minu õnnetuse suurust!” — Meeleheitlik kuiw walutuli põles tema silmis, rutuliselt hinge tõmmates istus ta tooli peale tagasi. „Kedagi ei ole, kes minust hooliks! Ma olen walusi tundnud ja raskusi kandnud, mis teine inimene kanda ega tunda ei suuda, — ma olen tugewate kloostri müiride wahelt wälja tunginud, olen püssi kuulide eest põgenenud, olen woolawaist jõe laenetest enesele inimeste eest warju otsinud, olen ka sealt wälja põgenenud... ma olen jõuudnud seda, mind kinnitas ja wahwustas see ainuke õnnis mõte, et ma teda jälle leiaksin, keda mu hing nii palawaste

armastas, kelle oma ma olin. See ainuke mõte, — tema jälleleidmise mõte — see andis minule jõuudu kõige hirmsamaid raskusi ära kanda ja kõige kindlamast kohast põgeneda, aga nüid, kus ma jälle waba olen, nüid ei leia ma teda kusgilt, ei saa poolt sõnagi temast teada. Hirmus wabadus! ….”

„Teie olete põgenenud?” küsis Urban karedalt, „ja Teie ei usu minu tõendust, arwate, et ma waletan ja Alberti praegusest elust midagi tean — üks kõik — siis pian ka mina teadma, mis minu ammeti auu minult nõuab ja mis mul oma auu kaitsemiseks Teie wastu tarwis teha on. Ma mõtlesin Teie kohta kõige paremaste, kui Teie südame walu nägin; ma ei tahtnud Teie wastu oma ammetiwoli tarwitada, olin walmis Teiega ainult nõnda toimetama, kudas õnnetus inimlikult, halastajalt südamelt seda ihaldab. Aga seda kõike lükkate Teie põlastusega tagasi, piate mind waletajaks ja petjaks, kuna ise põgenenud kloostriwang olete. Kuulge siis mis ma Teile ütlen: Minule ei puudu siin muud, kui aga see, et kiriku seadused täidetud ja kloostri ning minu auu hoitud saawad ja selle eest tahan mina siis hoolitseda, see on minu ammeti kohus.”

See päew oli lõppenud, teine asemele, tulnud — Hilda ei mõelnudgi wist enam Tallinnast ära minna, juba ligi kuu aega oli ta seal ära elanud, ilma et näha oleks olnud, mispärast tema nii kauaks sinna jäi. Oma Alberti ta sealt ometi ei leidnud, seda nägi ta selgeste ja pidawat ammeit temal ka ei olnud. Kord nähti teda mere ääres üle kohisewate laenete kauge

taewapiire poole silmitsewat, kord istus tema Kalewi kalmukünkal, nõndanimetatud selleaegsel wallimäel, waatas sealt laia ääreta ümbruse sisse ja püidis oma kaebawa, õhkawa südamele waigistust leida.

Ühel õhtul oli Hilda jälle mäe peal oma meelt lahutamas. Päike oli juba looja läinud ja ilus waikne õhtu oli palju rahwast mäele meelitanud. Kõik oliwad rõõmsad ja rääkisiwad lahkeste üksteisega. Seal nägi Hilda armastajaid armastajate käe najal õnnelikult jalutawat, seal waadati elawal, palawal pilgul silmast silmasse, kurbdust ega häda ei olnud kusgil näha. Hilda ei wõinud seda kaua pealt waadata, tema südames oli ka armu leek loitamas, aga mitte hingele õnneks, waid põletamaks piinaks, — ta armastas ka — armastas lõpmata palawaste, aga — temal ei olnud, keda ta armastas. — Hilda astus walulikul näul mäest alla ja kadus puude warjule ära.

Tükk aega oli mööda läinud, rohke inimeste kogu oli mäelt juba koguni kasinaks jäänud, kui Hilda teist korda sinna tagasi tuli. Weel tükikene aega ja Hilda oli üksi. Ta süda oli teiste inimeste õnnest ja armastusest raskeste liigutatud. „Wägew Looja,” õhkas tema, „aita ometi mind selle teadmisele, kust seda leida wõiks, keda mina otsin, kellega Sa mind oled ühisusesse sidunud ja kelle järele minu hing palawaste igatseb ja igatsema piab!” Pisarad langesiwad tema silmist, ta ei jõuudnud täna mitte oma walust kõwastatud südant waigistada, ta nuttis haledaste. Ja kurwastuse kujutusel tuli temale meelde, kuda sellesama kalmukünka peal muistejutu järele leseks jäänud

Linda oma meest olla kaebanud ja nutnud ning see juures ka trööstita jäänud. See aim juhatas kurwastaja mõtteid selle teadmisele, et tema mitte üksi maailmas õnnetu ei ole, et tema sarnaseid õnnetumaid ilmas mitte wähe ei ole. Ta jäi siis selles mõttes sugu waiksemaks — jäi wiimaks kurwastuse ja haleduse nõrkuses mäe küllele magama, kus suwise sooja öö kerge, puhas õhk teda kauniste kosutas. Ta oli wist juba tükk aega maganud, kui unes üks noor naesterahwas tema juurde ilmus ja lahkel, abipakkuwal pilgul tema peale waatas. Ilmutus oli ilusa, ime walge näuga ja walgete riietega nagu taewaline, tema waade oli trööstiw ja kinnitaw, tema nägu naerulik ja julge. „Ära nuta, Hilda!” ütles ta armsaste. „Sinu leinamine saab lõppema.” Hilda küsimise peale, „kes Sa oled,” kostis wõeras: „Kas Sa ei tunne mind — mina olen Sinu tütar. Sina nutad oma meest, aga ära karda, tema on alles, ta tuleb weel tagasi!” Seda üteldes kumardas imelik unenäuline ilmutus ennast Hilda juurde ja andis temale suud. Magaja ärkas üles, waatas imestawal, rõõmsal näul enese ümber, püidis weel trööstijat ilmutust waadelda, aga — kusgil ei olnud kedagi. Nüid alles märkas Hilda, et ta und oli näinud ja ta kahetses, et tema rõõm paljalt unenäuline rõõm oli. Ta tõusis püsti, kuulatas — kõik oli wait ja midagi iseäralist ei olnud näha, kuna küll kesköö juba mööda oli ja homikune koidu walge kaugele lubas waadata.

„Imelik uni,” rääkis Hilda iseeneses. „Niisugune taewalik nähtus trööstib mind, nimetab ennast minu

tütreks, ütleb teda tagasi tulewat — paha ei wõi see ometi tähendada ja midagi piab see tähendama, — unenäud on jo palju asju ette kuulutanud. Piaks ma teda aga seletada mõistma! — Ja minu tütreks nimetas tema ennast — minu tütreks — tema — oh Jumal! Pian ma siis tõeste ikka ka emaks saama! Ja minu tütar? kas wõiks tema nii taewalik, nii ilus olla! Albert! Albert! Tule, kuule mind! Mina pian wististe emaks saama — tütre emaks — Albert! — nii ilusa, nii ingli näulise tütre emaks — Albert . . .” Hilda lõi käed laiali — Alberti kuju oli igatsuse ja armastuse luulelisel wõimul temale nagu elawalt silmade ette ilmunud, — ta kahmas kahel käel õhu seest, aga midagi ei jäänud armastawasse kaissu. „Üksi olen ma!” õhkas naisterahwas. „Albert! millal tuled Sa tagasi? Mulle on unes kuulutatud, sina saada tagasi tulema — see järele oled sa siis ikka kaugele ära läinud. Taewa wäed, kuulutage ka temale, et ta piab tütre isaks saama, nii ilusa, nii ingli näulise tütre isaks, — siis ta tuleb — Albert tuleb tagasi.” — —

Hilda süda oli kena lootusliku unenäu läbi kangeste waimustatud ja kaunis rõõmus. Ta hakkas sellest pilgust saadik julgeste lootma, et Albert mitte kauaks tulemata ei jää ja et neil kord nii ilus tütar saab olema, nagu ta unes näinud. See ilus lootus kinnitas teda praegusel raskel korral, kinnitas teda ka tulewate raskete tundide wastu. Ta raputas kaste, mis magades tema riiete peale oli heitnud, enesest maha, astus mäest alla ja läks lahke südamega oma korterisse.

Mõni päew hiljem läks Hilda jälle oma mehe

wenna majasse. Preester Urban tuli temale wastu, ammetliku pitseriga kiri käes. „Noh, laps, nüid on oodatud otsus meil käes. Tartust on awalik kiri tulnud ja se tunnistab selgeste, et minu wend Albert Gamla siit maalt ära on reisinud.”

Hilda wõttis preestri käest kirja ja luges:

„Kõrgeauuline preestri härra Urban Gamla!

Siit linna politsei walitsus annab Teie küsimise peale Teile teada, et Teie wend ja endine Wiljandi kaupmees Albert Gamla enam siin ei ela. Tema on oma usu seaduste wastu abielusse astunud. Seeläbi tulnud temale niisugusid raskusi kanda, et ta liiaste äritatud saanud ja üht kiriku ammetnikku löönud. Selle süi pärast mõistis siit linna kohus tema wangi ja kui ta sealt lahti sai, siis kuulnud ta oma isa käest, tema abikaasa olla õnnetumal wiisil surma saanud. See kurwastanud teda nii raskeste, et tema siit maalt ära rändanud. Kohtule on teadmata, kuhu maale ta on minna mõelnud ehk kus tema nüid on.

„Jumala inglid kaitsegu teda tema teede peal!” ohkas Hilda ja andis kirja preestri kätte tagasi.

Wallimäe neitsi.

Ilus on lootusepaiste inimese õnnetumas hinges; hea sellele kes weel loota wõib. Hädas lootuseta olla, on kõige sügawam õnnetus. Nii kaua kui inimene õnne-

tuses weel loota wõib, nii kaua jõuab tema ka kanda, aga lootuse kustumisega kustub enamiste ka jõuud. Lootus on nagu taewalik kaitseingel, kes wiletsat inimest elumere hirmsas mässamises, kui silm küll enam wähematgi abi ega tuge ei näe, siiski ikka weel wihaste laenete äraneelamise eest kaitseb ja põhja langemise eest hoiab, — ta on nagu kindel kalju, kelle najale elutormide käes nõrkenud hädaline teekäia siis ennast tuetada wõib, kui kitsas okaline teerajakene sügawate, ähwardawate kuristikkude wahele käest koguni ära näib kaduwat, — ta on kosutusehallikas, kust rammetumaks saanud elurägastuses wõitleja ikka ja ikka enesele karastust ja kinnitust leiab, — ta on koit ja päike õhkawate hingedele, mis ka siis weel kumetab ja paistab, kui pilkane pimedus meid warjab, kange torm meid wintsutab ja paks wilw meie elutaewast katab.

Ka Hilda lootis, ja lootis ikka. Küll ei wõinud tema oma lootuse täide minemiseks mitte midagi teha, ei wõinud kusgil pool ega kusgil kohas Alberti järele kuulatadagi, teda takistasiwad selleks kindlad pidemed, aga — lootus ei lõppenud ja lootus kinnitas, tuetas teda. Ta oli kaugel oma kodukohast, ta oli pidanud Tallinnasse elama jääma, oli ka pidanud oma nime ja saatuse salgamist enesele kohuseks wõtma; peale see ei teadnud ta esiti ka oma wanematest midagi, kas need alles elawad ehk on mure neid juba mulda wiinud, ei teadnud kõigest sellest, mille järele tema süda igatses ja põles, aga siiski ei wõinud see õnnetuse pimedus tema lootusekoitu kustuda lasta: Kus ka Hilda oli, mis ta ka tegi ehk talitas, — ikka ja igal päewal lootis

ta Albertiga kokku saamise tunni ligidal olewat. Aga ta lootis palju.

Nädalad läksiwad, kuudgi läksiwad — Albert Gamlast ei kuulnud ükski hing siin maal midagi. Mida kauemine Hilda teda oli ootanud, seda igawamaks ja piinlikumaks ooteaeg temale oli muutunud. Juba nii mitu kuud, juba üle pool aastat oli ta ootanud ja ootanud, — ikka asjata. Siis oli Hildale iga päew juba nagu lõpmata pikaks weninud, ta süda igatses ja kaebas, ta hing oli rahutu, oli lootuse ning ootuse segaste tundmustega ikka ja ikka waimustatud, kuid — ei tulnud.

Juba läksiwad mööda aastad ja mitmed aastad. Albert Gamla ja Hilda lugu oli rahwa meelest juba kustunud, neist kummagist ei teatud mitte midagi. Wiljandis oli Hildast tema wanemate jutu järele nii palju teatud, et teda öösel walekatte all ära olla warastatud ja tõllaga ära wiitud ning enam ei teadnud ka tema wanemad. B. kloostrist põgenetes oli Hilda kohe Tartusse ja sealt Tallinnasse, läinud, oli see juures ainult Siegfried Gamla ja tema poja, preester Urbaniga, kokku puutunud ning wiimne oli ainuke hing ilmas, kes weel Hildast midagi teadis. Albertist ei teadnud enam ammugi keegi midagi. Nõnda läksiwad ajad ja aastad edasi, wiisiwad wanu sündmusi enestega unustuse öösse, tõiwad uusi asemele.

Juba oliwad rahulisemad ajad Läänemere maadelt kadunud. Rootsi kuningas Karl XI. oli aastal 1697 ära surnud ja tema poeg, 16 aastane poisike, oli Karl XII. nime all auujärjele astunud. See oli wägewa Rootsi

riigi ja seega ka Eesti maa rahuaja lõpetus. Wene, Daani ja Poola maa walitsused nägiwad nüid õige aja tulnud olewat, Rootslase suurust ja wägewust wähendama hakata ja ilma aja wiitmata oliwad nad mitmelt poolt oma wägedega temale kallale asunud, ning seega suurt Põhja sõda alganud. Noor poisikene, Karl XII., oli esiti küll kõiki neid waenlasi löönud, oli oma riigi piirist weel laiemaks ajanud, kui need enne oliwad; aga tulises waenlaste maha surumise tuhinas, ägedas wõiduhimus ja kangekaelsuses oli ta warsti parajuse mõistlikult teelt kõrwale tormanud ja seega wiimaks ka wõiduõnne enesest eemale peletanud. Nii oli ta aastal 1700 Narwa linna juures Wene Tsaari Peeter L, kelle wägi tema omast neli korda suurem oli, täitsa ära wõitnud ja palju Wene wäge wangi wõtnud, aga aastal 1704, kui Karl XII. oma wäe liig mitmesse paika juba laiale oli saatnud, oli Peeter I. ometi Narwa ja ka Tartu linna Rootsi käest ära wõtnud. Pärast seda oliwad Wenelased Narwa ja Pihkwa poolt ikka sügawamasse Eesti ja Liiwi maale sisse tunginud, sest Karl XII. ise wõitles Poola maal ja mujal ning siin pidiwad tema pealikud kasina wäega maad kaitsema. Palju werd oli juba Rootslaste ja Wenelaste wahel walatud, palju oli maad laastatud, rööwitud ja põletatud, rahwa häda ja õhkamine oli otsata.

Karl XII. ise oli Narwast Peetri wõitmiselt Liiwi ja Kuura maale Poola ning Saksi sõjawägede wastu tunginud, oli nad puruks ärawõitnud ja wiimaks kõik Poola riigi ja ka mitmed Saksi linnad enese alla heit-

nud ja siis Poola ning Saksi maaga rahu teinud. Selle rahu järele oli ta kohe Wene maa südame Moskwa kallale tungima hakkanud, kuid Kassakate pealik Mazeppa oli teda sellelt teelt lõuna poole Wene maale, awatelenud, et seal, temaga ühenduses, Peetrit ära wõita. Aga ometi sai Karl XII. seal aastal 1709 raskeste wõidetud, ta pidi Peetri eest kasina kaaslastega Türgi maale põgenema, mis peale siis ka Poola maa Rootsi rahutingimiste alt kohe ennast lahti lõi ning Wenelased õnnelikult Eesti ja Liiwi maal oma wõimust wälja lautasiwad.

Warsti pärast Pultawa lahingit oliwad Wene wäed Riia linna ümber piiranud ja teda purustama hakkanud. Riia linna laskmine kestis kolmweerand aastat. Kirikud ja elumajad tehti kiwihunnikuteks, sõjawäge ja linna elanikka suri nälja ja katku kätte hulga kaupa, wiletsus oli nii lõpmata suur, et linna kaitseja, kindral-kuberneer krahw Stromberg enam ei suutnud wastu panna ja 4. Juulil 1710 linna sell tingimisel Wenelaste kätte andis, et nad Rootsi wäe linnast wälja lasewad marssida. Würst Repnini juhatusel läks Wene wägi linna sisse. Wenelased kinnitasiwad mõisnikkudele ja Riia linnale wanad õigused ning anti esimestele ka mõisad, mida Rootsi walitsus ära wõtnud, jälle tagasi. Kindel Riia linn oli langenud ja teised Liiwi ja Eestimaa linnad ei suutnud ka enam wastu panna: hirmus nälg ja katk nõrgutas linnade kaitsejaid ja rahwast liig wäga. Dünamünde linn langes sell samal aastal 8. Augustil Wenelaste kätte, Pärnu linn 14. Augustil ja Saaremaa Kuresaare linnaga Septembri

kuu hakatusel 1710. Ka Wibori linn Soomemaal pidi Wene Tsaarile warsti alla heitma. Nõnda oli siis weel kindel Tallinn Balti maadel Rootslaste käes; aga ka selle linna piirasiwad Tsaari mäed ümber. Üks wäe jauskond tuli kindral Baueri juhatusel Riiast Pärnu kaudu Tallinna alla ja kaks teist Narwast. Rootslased läksiwad oobersti parun Tiesenhauseni juhatusel Narwa poolt tulewatele Wenelastele küll wastu, pidiwad aga weikeste lahingite järele oma nõrkuse ja wähesuse pärast taganema.

Waewalt on uuemast ajaluost teist linna leida, mis missugust lõpmata hädaohtu, wiletsust ja kurbtust on näinud, kui Tallinn põhjasõja ajal 1710. Wallide taga ümber ringi wihane ja wägew waenlane, kes iga päew surma ja hukatust linna peale saatis, sees kole nälg ja katk, mis ka iga päew sadade kaupa ohwrit nõuudis. Katk tuli Poola ja Ida-Saksamaalt Läänemere maadesse. Juuli kuus 1710 kuulutas Eestimaa kuberneer Wiljandis, Tartus ja Karksi kihelkonnas olewat katk ohwrit nõuudmas ning keelas, et sealt poolt tulewad talupojad mitte linna ei tohi sisse lastud saada, ja kellel nendega tegemist on, mingu linna kõrwale „liiwa peale”. See katku wastaline abinõuu oli muidugi nii nõrk küll, et hirmus waenlane warsti ka Tallinnasse ilmus. Ta mässas siin hirmsaste. „Majad oliwad täis surnukehasi,” räägib ajalugu, „ja ei olnud wõimalik nii palju puusärkisi saada, kui waja oli, weel wähem jõueti kõiki surnukehast maha matta; igal pool kadusiwad inimesed, nagu kolletanud lehed sügisel puudest kõdenewad. Waimulikud mehed oliwad suuremalt osalt

kõik surnud, niisama ka arstid. Uulitsate peal nähti haigeid ja surnud soldatid ja kerjajaid ning wiletsus läks iga päewaga hirmsamaks.” Iseäraline tume waikus walitses linnas, kui waenlane wallide taga laskmisega wahet pidas; surmaingel oli jo oma mustad tiiwad tema üle wäljalautanud. ja täitis igaühte hirmu ja argtusega. Häda ja ahastus walitses uulitsate peal, — siin oli mõni surnukeha kiwide peal puhkamas, seal mõni katkutõbeline wiimast korda hinge tõmbamas. Majade uksed peeti lukus, aknate luugid kinni, igaüks püidis ennast ahastusega hirmsa waenlase eest sell wiisil kaitseda, kuna mõnes majas enam inimesi ei olnudki. Armaste wõis uulitsal peale soldati salkade mõnd terwet inimest näha. Arglisel sammul, nagu püiaks ta oma warju eest põgeneda, sammus see, keda tarwidus wälja ajanud, läbi uulitsate ning kartlikult ümber waadates puges ta jälle wõimalikult kiireste oma majasse tagasi. Äralahjenenud näud, nälja läbi nagu päris warjudeks muudetud inimese-kujud luurasiwad kustuwa silmadega tuimalt ja osawõtmatalt aknatest ja ukste wahelt wälja. Otsata häda oli neid tuimaks teinud, surm niitis iga tunnis inimesi, igaüks ootis järge hiljem ehk warem enese kätte tulewat, ilma peastmise ehk abi peale lootmata.

Tume ja umne õhtu heitis Tallinna peale ning mattis kõik häda ja wiletsuse jälle kord oma waipa alla. Lasna mäel ja mujal linna ümbruses loitlesiwad Wenelaste wahituled, kuna Rootsi kantsid ja wallid linnas niisamuti walgustatud oliwad. Wallide peal kõndisiwad wahid pikkamisi edasi tagasi, wahete

wahel terawaste kuulatades ja iga kahtlast sahisemist tähele pannes ning uurides. Linnas walitses pimedus ja sügaw waikus, mitte ainust käijat ei olnud näha. Mõnest aknast luukide prau wahelt paistis walgus, teised oliwad täitsa pimedad ja seisiwad salalikult üheteise kõrwal….

Meie tuttaw preester Urban istus oma kirjutamise kambris leentooli peal, tuetas pea käe najale ja wahtis liigutamata oma ette maha. Laua peal põles üksainus küinal, seegi hakkas praegu lõppema, ta leekis ja loitles lühtris. Kaheksateistkümmend aastat oli Urban waheajal wanemaks saanud, aga aeg oli temast peaaegu puutumata mööda läinud. See oli seesama kahwatanud wali nägu, seesama külm ja tume pilk, kuid otsaesise peale oli siiski mõni korts rohkem ilmunud, mis tema nägu weel waljumaks muutis.

Mis see suur külma werega mees selle jääkülma raudse näuga küll praegu mõtles ja meeliskles? Mõtles ta linnas walitsewa wiletsuse, mõtles ta surma, enese wõi katku ohwrite patuste hingede peale, millede eest paluda ja muretseda tema kohus oli? Kes teab. Tema näust ei wõinud mingisugust mõtet wälja lugeda, nii tuim, nii ühesugune külm oli ta. Ta tõstis pikkamisi pead, kui tasakesti ukse peale koputati. Sisseastuja oli üks noor neiu, kes preestri poole auupaklikult kummardas ja siis ukse kõrwale seisma jäi. Urban silmitses noort naesterahwast mõni silmapilk ja tema tõsise walju näu üle käis nagu lahkuse paiste.

„Marta, astu ligemale, mis Sa weel nii hilja soowid?”

Neiu astus ruttu paar sammu Urbani poole. Maha löödud silmadega, must käherpea weidi norgus, nõnda seisis ta preestri ees. Küinla helk langes tema kahwatanud näu peale — see oli üks isewärki, iseloomuline nägu. Nagu tasane kannatamine paistis temast, aga seal kõrmal jälle julgus ja kindlus ühes iseäralise rahutuma elawusega. Kui ta oma suure hiilgawa silmaga kellegi otsa waatas, siis käis see pilk nagu elektri säde südamesse ja kes tema nägu ialgi nägi, ei wõinud seda enam unustada.

„Auustatud preester,” ütles ta wiimaks oma täie, weidi madala aga hõbeselge healega. „Wiletsus meie linnas on suur ja raske. Ei ole peaaegu kümmet maja, kus mitte elanikkude seas haiget inimest ei oleks. Nende haigetega on hale lugu. Abita ja tuetuseta lamawad nad maas, nii hästi hoonetes kui ka uulitsa peal. Ei ole armuheitwat kätt, kes nende põlewaid huuli mee tilgaga niisutaks, kes nende kurnawat nälga leiwatükiga kustutada aitaks. Süda rinnus tahab lõhkeda, seda kisendawat wiletsust pealt waadata. Ma teen ometi õiete, minu auuwaärt heategija, kui ma kurbtuse urtsikutesse lähen ning oma wähest jõuudu õnnetumate aitamiseks ohwerdan?”

Preester Urban oli pealt kuulanud, oli wähemast üksisilmi neiu huulte peale waadanud, tema sõnu ega mõtteid aga mitte tähele pannud, tema kõrwa oli ainult Marta mahe heal tunginud, mis nagu kaeblik ja magus muusik kõlas. Ja nüid waatas neiu nagu wastust nõuudes oma suure sinise pilguga tema otsa.

100

Preester pühkis käega üle näu. „Ma ei mõistnud Sind, Marta. Kuhu Sa tahad minna?”

„Haigeid ja hädalisi aitama, minu heategija,” kordas Marta endisel kindlal toonil.

„Praegusel tunnil, üksina?”

„Ma tunnen kõik kohad ja puutuma ei saa minusse keegi. Lubage, auustatud preester. Kes teab, kellele ma weel täna surmatundi wõin kergendada, kes teab, kelle walu wähendada!”

„Mis Sull meelde tuleb, Marta, kust wõtsid Sa selle lapseliku mõtte?” hüidis Urban ja tõusis püsti. „Sina tahad praegu katku kohtadesse tungida, öösel, pilkasel pimedusel. Sina ei suuda seda!” Ta pilk käis üle neiu sirge ja õrna kuju.

„Ma palun ärge kartke minu pärast. Ma tunnen enese tugewa küllalt olewat.”

„Aga mispärast wõtad Sa siis selle imelise ülesande oma peale, Marta?” See küsimine tuli nii pehmel toonil preester Urbani huulte üle, mida temast arwatagi ei oleks wõinud.

Marta waatas pool imestama, pool pahase pilguga Urbani otsa. „Mispärast? Seda küsite Teie, mu heategija. Kas ei nõua seda meie usk, kas ei nõua seda seejärele ka Teie, et ligemist piab iseenesest hoolimata aitama?”

Preester Urban sammus tuas edasi tagasi. Ta ei wastanud. Wiimaks jäi ta Marta ette seisma ja wõttis tema käe pihku. „Minu laps, Sa ajad oma tuju taga ja lähed liiale. Sinu nõuu on jo kiiduwäärt ja ilus, aga ka ühtlasi kergemeelne. Meie

101

piame ligemest aitama, kui meie wõime. Sinule on see aga wõimata. Mis wõid Sina nõrk lapsukene praeguses surmaorus teha? Jää koju Marta ja püia niisugustest liig luulelistest mõtetest lahti saada.”

Aga Marta jäi oma nõuu juurde kindlaks. Kaua pidi ta rääkima ja paluma enne kui preester Urban talle nõuutud luba andis. Kuis oli ometi wiimne oma olekut muutnud. Isalik mure kostis tema sõnadest, kui ta Marta nõuu hädaohtlisi külgesi püidis kujutada. Ta oli neiu käest kinni hakanud ja — palus teda, koju jääda. Kui aga Marta ikka wastu ajas, siis ei wõinud ta enam kauemine parata ja pidi oma luba andma.

„Mine siis mu laps, aga mitte üksina. Ma käsin oma sulast Sinuga ligi tulla. Kaua Sa wististe ära ei jää, sest hirmus pilt, mis Sind katku asukohtades ootab, peletab Sind warsti tagasi. Haiguse külgehakkamise eest kaitsku Sind püha neitsi, nagu siiamaani!”

Oli näha, nagu tahaks ta oma kaswandiku otsaesise peale suud anda, siiski astus ta tagasi ja pigistas ainult tema kätt, mispeale neiu tuast ruttu wälja sammus.

Isewärki inimesi on palju, inimesi, kelle tujudest, tahtmistest ja tegudest teine õieti aru ei saa, ega neile õiget põhjust ei leia. Niisuguste isewärki inimeste sekka wõis ka preester Urbani kaswandikku Martat lugeda. Esimene raputas weel kaua aega pead, kui neiu uksest wälja oli läinud, ega wõinud aru saada, kust Martale niisugune tuju tulnud, õhtu pi-

102

medas wõerastesse majadesse katkuhaigeid waatama ja aitama minna. Teda ei ähwardanud seejuures mitte ainult see hädaoht, et hirmus tõbi ka tema külge ennemine oleks wõinud hakata, waid ta wõttis enese peale ka hulga haigete tallitamise ja jootmise. Mispärast? Nõnda mõtles Urban ja kahetses omas südames, et ta teda siiski minna oli lasknud. Tall oli tema pärast tõsine mure.

Kes oli siis preester Urbani kaswandik Marta? Ja, kes ta oli? selle küsimuse peale ei teatud muud kosta, kui et ta preester Urbani kaswandik oli. See olla teda umbes kaheksateistkümne aasta eest Tallinna Rannawärawa wallimäelt — leidnud — nõnda rääkis rahwa suu, nõnda tõendas ka Urban ise. Preester olla ühel õhtul sinna jalutama läinud, kus ta siis eemalt lapsukese nutu healt kuulnud. Ligemale minnes leidnud ta ühe puu alt korwi seest praeguse Marta, kes oma käekesed nagu abi otsides tema poole sirutanud. Preester halastanud waese wäetikese peale, wõtnud ja wiinud ta koju. Kõik uurimised ja otsimised lapsukese ema järele olnud asjata ning Urbanil ei olla muud nõuu üle jäänud, kui pisikest tütarlast üles kaswatada. Ta oli teda katoliku usku ristinud, talle Marta nimeks pannud ja teda oma pereemanda Maria hoole alla annud, kes ka lapsukese eest nagu päris ema muretsenud, teda wiisakuses, kasinuses ja jumalakartuses kaswatanud. Lapsukene oli aastate jooksul imekenaks neiuks sirgunud. Koha pärast, kust teda preester Urban leidnud, hakkasiwad tuttawad ja asja kaasteadjad teda nalja pärast „Wallimäe neitsiks” nimetama ning

101

see nimi sai nii pruugitawaks ja tuttawaks, et ta tutwate poolt enam seda kui nime Marta kuulis. Ka tema kasuema, preestri pereemand Maria, armastas seda imelist nime rahwa suust Marta kohta kuulda.

Nii kalk ja osawõtmata preester Urban ka kõigi teiste wastu oli, Marta kohta awaldas ta siiski lahkust ja isegi headust. Kes aga noort neiud emaliku õrnusega armastas, oli Urbani pereemand Maria. Wiimne oli ligikorra neljakümne aastane lahke ja tasane naesterahwas. Ta pidi elus palju kannatanud, palju kurbtust näinud olema, sest alati wiibis tema huulte ümber iseäraline nukker joon ja üksikutel tundidel nähti teda sagedaste nutwat. Peale Marta ei olnud majas ainust inimest, kes Maria sala kurbtuse põhjust oleks pärinud. Aga Martagi ei saanud oma kaswataja käest selgemat wastust, kui aga nukra naeratamise. „Laps, ära päri minu kurbtuse järele, ma ei wõi Sulle midagi kosta,” oli tema kostus Marta küsimuste peale. Siis tõmmas ta noore neiu oma kaenlasse ja andis talle pisarsilmil suud. Niisuguseid silmapilka tuli sagedaste ette ja Marta, kes oma kaswatajat ellalt armastas, pidi sarnase wastusega iga kord rahule jääma. — —

Preester Urban oli Martale linna minemiseks sulase kaasa annud. Marta ei olnud oma ettewõttest Mariale midagi teada annud — mitte kartuse pärast, et teda minna ei lubataks, waid palju enam sellepärast, et Maria tema ärajäämise pärast wahest liig palju muretseks. Linnas walitsew ärarääkimata wiletsus oli Marta südames imelikka tundmusi äratanud. Ta tahtis aidata, trööstida, ilma mingisuguse hädaohu

104

wõi iseenese peale mõtlemata. See ei olnud mitte auuahnus, waid ainult see waimustaw püie, kannatajatele ligemistele abi ja tuetust anda wõida, mis teda praegusele ettewõttele sundinud.

Taewas oli pilwes ja wäljas walitses pimedus, kui Marta sulase saadetusel preester Urbani maja uksest uulitsale astus. Kuhu pidi ta kõige esmalt minema, kuhu sisse astuma. Oh, igalpool walitses jo ühesugune häda, ühesugune wiletsus, seepärast kõige lähemasse majasse! Majahoidja kandis rasket korwi käes, kus kosutawad söögid, joogid ja rohud sees oliwad. Marta koputas pool argliselt esimese maja ukse peale — keegi ei tulnud lahti tegema. Alles mitmekordse waljuma kloppimise peale tehti wiimaks uks lahti. Uks kohkunud naesterahwa nägu wahtis ukse wahelt wälja.

„Kas siin majas on haigeid ja hädalisi, kes abi tarwitawad?” küsis Marta.

„Abi, oo abi,” kogeldas naesterahwas ja astus umbusaldades tagasi. „Mis Teie soowite, wõeras inimene?” Meeleäraheitmine näis tema mõistust seganud olewat.

„Ma toon Teile abi, nii palju kui minu jõuud kannab,” ütles Marta pehmeste. „Laske mind sisse!”

„Oh, meie oleme kõik haiged, kõik suremas, meile ei aita enam mingi abi,” ahastas naesterahwas, tõmmas aga ukse siiski lahti, nii et Marta ja tema järele ka sulane sisse wõisiwad astuda. Nad läksiwad läbi pimeda eeskoja käsikaudu, kuni eel kõndija naisterahwas, kes wist mõni teenija tüdruk oli, ühe ukse lahti

105

tegi. Nad astusiwad sisse. Südamest läbi lõikaw pilt seisis nende silmade ees. Keset põrandat, walge lina sisse mässitud, oliwad raamide peal kolm surnukeha: ema oma kahe lapsega. Küinla walgus langes surnute muudetud nägude peale ja see nähtus pani Marta keha wärisema. Ruumika tua teiselt poolt äärest oli hädalist oigamist ja rasket hingetõmbamist kuulda.

„Meie perekond on kõik haige, ta mina tunnen, et katk minu weresse on tunginud. Proua ja kaks last suriwad täna!” sosistas tüdruk lõdisedes ja wahtis segase pilguga sinna poole, kust haigete oigamist oli kuulda. „Oh hirmus, hirmus!”

Marta sammus üle tua, mis kaunis ilusa wäljaehitusega oli ja näitas, et siin just mitte kehwa inimestega tegemist ei olnud. Küll ei olnud kusgil korda näha, kõik majariistad ja asjad oliwad segi ja ümber langenud, aga siiski paistis igast asjast jõuukas olek. Sellest pildist wõis selgeste näha, et hirmus katk Tallinnas sell ajal mitte ainult waeste inimeste urtsikutes oma häwitamise tööd ei teinud, waid et ta ka jõuukate juures walitses ja piaaegu igast majast hulga kaupa ohwrid nõuudis. Marta oli kahe sängi juure jõuudnud. Ühe sees puhkas üks halli juukstega wanamees, teises kaks poisikest, kõik katkus hirmsat walu kannatamas.

„Wett, andke mulle natukene wett, mu kurk põleb!” ägas õnnetu wanakene.

„Mu Jumal, meil pole mitte tilka wett kodus!” hüidis tüdruk ahastusega. „Wenelased on Ülemiste

106

järwe wee sooned kõik kinni pannud ja naabri maja kaew on tühi.” Ta läks käsi ringutades teise tuppa, kust teda üks nõrk naesterahwaline heal hüidis.

Marta wõttis korwi sulase käest, kes tuimalt ukse juures seisis ja sammugi edasi ei tihkanud astuda. Marta oli teadnud, et linnas igal pool suur wee puudus walitses, ning oli eneste kaewust, mis õnneks rohkel mõedul head wett andis, mitu pudeli täit ligi wõtnud. Ta pani pudeli haige suu peale, kes himukalt mitu lonksu jõi. Siis andis ta kosutawat märga ka mõlema poisikestele.

Teisest kambrist tuli tüdruk käsa ringutades wälja. „Mu Jumal, preili sureb, heidab praegu hinge, tulge ruttu, wõeras preili, tulge ruttu!”

Marta astus tüdruku järele ruttu teise kambrisse. Seal hingas noor neiu sängis ja wõitles praegu surmaga. Ta nägu oli mustaks muutunud, käed rebisiwad kramplikult woodi tekki. „Mu Jumal, missugune häda!” käis hirmuline hüid Marta huulte üle, ta langes noore neiu sängi ette põlwili maha. Haige tõmmas paar korda raskeste hinge — katk oli jälle ühe elu igawesele hingusele wiinud.

Sügaw surmawaikus walitses tuas. Marta huuled liikusiwad tasa, ta palwetas lahkunud noore hinge eest.

Umbes poole tunni pärast astus Marta preestri sulasega siit majast wälja, kuna ta enne surnud neidu oli aitanud riidesse panna ja tüdrukule teiste haigete rawitsemiseks õpetust ning wett ja muud kosutawat kraami oli annud.

Nõnda astus ta weel mõnessegi majasse sisse, kus

107

talle aga ialgi kinni riiwitud uksed lahti tehti. Sulane pidi weel kord kodunt jookisi ja toitu tooma, ning kui teise korwi tagawara lõpnud oli, siis alles läks ta wäsinult koju.

„Oh, Sa paha laps, ma arwasin, et Sa rahuliste omas kambris magad ja nüid tuled Sa koguni wäljast, sell hirmsal ööl,” ütles Maria, kes talle eeskojas wastu tuli. „Ütle, kus sa käisid, Marta?”

„Oh, Maria, ma olen wäljas hirmsaid asju näinud, asju, mis mu südame ahastama ajasiwad,” kostis Marta hädalise healega. „Raskeste karistab Jumala käsi meie linna, raskemine, kui ma ialgi oleksin arwata wõinud. Ma olen palju häda oma silmaga näinud. Ma käisin katku haigeid waatamas.”

„Püha Jumal, laps, mis Sulle meelde tuli,” hüidis Maria kohkudes.

„Abi tahtsin ma õnnetumatele anda, nii palju kui mina wõisin,” kostis Marta waimukal pilgul Maria otsa waadates, „sest haigeid on niipalju, et nende eest enam keegi hoolitseda ei jõua. Ära pane pahaks, Maria, et ma ilma Sinu luata läksin, ma ei tahtnud Sulle minu pärast muret teha. Oma kasuisale ütlesin ma, kuhu ma läksin.”

„Imelik laps, ma ei saa Sinust aru, Sa mõtled ja teed ikka teisiti, kui teised inimesed. Kas Sa siis ise oma terwise peale nii julge oled, et Sa otse haigete sekka lähed, kus külgehakkamist nii wäga karta on?”

„Inimene ei pia mitte ennast enam armastama kui ligemist, kas Sa seda ei tea,” naeratas Marta pehmelt, kuna Maria teda oma kaenlasse tõmmas....

108

Ka järgmisel päewal läks Marta haigete juurde. Nagu abi ja troosti jagaja ingel astus ta iga läwe üle, kus rawitsejad käed puudusiwad.

Kõige hirmsamine möllas katk Rootsi sõjawäe seas. Wiiskümmend, sada ja wahel ka sadawiiskümmend meest suriwad päewas, kirjutab ajalugu. Hospidalid ja kasarmud oliwad ammugi haigeid täis, nii et neid enam kuhugi ei mahtunud. Uulitsatel, lagedail platsidel, aga iseäranis wallimägedel oli haigeid soldatid hulga kaupa surnud seltsiliste kõrwal maas. Ja iseäranis nendel kroonumeestel oli rawitsejatest, söögist ja joogist kõige suurem puudus, kuna paljudes eramajades see ehk teine ikka weel terwe oli ja haigete ning surejate eest hoolitseda wõis. Seepärast oli siis üli tänuwäärt tegu, et Marta oma abiandja käe ja troosti jagaja sõnaga ka õnnetumate kroonumeeste tõbepaikadesse hakkas käima, kus teda warsti kõige waimustusega oodati ja wastu wõeti. Päris halastaja Samariitlase kombel kõndis ta ühe haige juurest teise juurde, jagas siin kosutawat toitu, pakkus seal karastawat jooki ning trööstis igal pool surejaid pehme sõnaga. Liigutaw oli tähele panna, kudas õnnetumad sõjamehed Martat auustasiwad. Kõikide silmad läikisiwad, kui nad tema sirget kuju eemalt nägiwad. Nimi Wallimäe neitsi oli Martale kõrgeks auunimeks saanud, mida igaüks auukartuse ja alandusega nimetas. Marta ise oli oma halastaja õe ammetist nii waimustatud, et ta kõigist raskustest ja takistustest rõõmsa, õnneliku meelega üle läks, ilma nõrkemata, ilma raugemata. Ta kenad selged silmad läikisiwad rõemu ja rahulolemise pärast

109

waimukamalt kui ialgi enne. Ta tundis nagu jumalikku jõuudu eneses, oma auustamise wäärt talitust katkutõbeliste seas wäsimata edasi pidada. Ja missuguste õnneliste tundmustega ta õhtul magama ei heitnud? Kõik need tänukogeldused, mida õnnetumad põdejad ja surejad talle kõrwa ümisenud, kõlasiwad tema hinges nagu kauge kellahelin järele ning uinutasiwad teda rahulisele hingamisele. Marta ei olnud mitte ainult haigete asupaikades tuttawaks ja kuulsaks saanud, waid terwes linnas. Igaüks rääkis Wallimäe neitsist, tema julgusest, lahkusest ja heldusest; preester Urban wõis oma kaswandiku peale uhke olla.

Gustaw Abelström.

Ühel õhtul tuli Marta kaunis hilja wallide pealt oma kasuisa sulasega koju poole. Tall oli jälle õige raske päew olnud, sest katk wõttis ikka enam maad ja nõuudis ikka enam ohwrid. Kui ta parajuste mäelt alla linna poole sammus, nägi ta natukene maad enesest eemal üht tumedat kuju walli müiri najal seiswat. Nagu Marta näha wõis, püidis ta ennast waewaga müiri wastu tuetades jalal hoida. See ei läinud talle aga mitte korda ja ta langes jõuetumalt müiri äärde maha.

Marta astus kiirel sammul ligemale. Müiri ääres oli üks noor Rootsi ohwitser maas. Kuu helk langes tema kahwatanud näu peale. Ta silmad oliwad

110

kinni ja parema käe surus ta kramplikult wastu rinda. Marta karjatas hirmu pärast, sest wõera mehe käsi oli werine ja rinnast tilkus sõrmede wahelt werd wälja.

„Mihkel” — nõnda oli preester Urbani sulase nimi — „Mihkel,” hüidis Marta, „astu ruttu ligemale siin on üks haawatud ohwitseer maas ja tarwitab abi.”

Marta healt kuuldes lõi haawatud mees silmad lahti, aga warsti wausiwad need jälle kinni. Marta laskis õnnetuma kõrwa põlwili ja tegi tema mundri rinna eest lahti. Õnnetuma põu oli werd täis ning rinna pahema külle peal tuli püssikuuli haaw nähtawale. Wõeras mees hingas raskeste ja takistatult. Marta wõttis sulase käest korwi seest weepudeli ja hakkas haawa ja rinda werest puhtaks pesema. Kui ta selle tööga walmis oli, siis sidus ta haawa oma taskurätikuga kinni.

„Meie piame teda kuhugile katuse alla wiima,” ütles Marta wärisewal healel ja waatas nagu abi otsides ümber. „Jõuame meie mõlemad teda ära kanda?”

Sulane Mihkel oli tõsise ja tumeda näuga tugew mees. Ta waatas tuima näuga haawatud ohwitseeri ja siis Marta peale, nagu otsiks ta esimese raskuse ja neiu jõuu kohta määra. „Ei tea,” kohmas ta wiimaks kuiwalt.

Walli peal oli ümberringi waikne. Kuu waatas tõsiselt alla ja kantsid heitsiwad laiu warjusi musta maa peale. Umbes paarsada sammu eemal kõndis

111

üks waht raskel ühetasasel sammul edasi tagasi. Kõik oli nii tume, nii kurb ja surnud.

„Katsume järele,” ütles Marta ruttu. „Siin ei ole abi kusgilt leida, sest wahid ei tohi oma koha pealt ära tulla.”

Mihkel, korw käe warrel, astus haawatule pikkamisi lähedale: „Ma wõtaksin teda üksina oma sülle, kui Teie korwi wõtaksite, neitsi Marta,” ütles ta wiimaks oma madala kähisewa healega.

Marta wõttis korwi tema käest wastu. Mihkel oli suur ja wäga tugew mees. Kaunis kerge waewaga wõttis ta õnnetuma ohwitseeri, kes ikka weel raskes minestuses oli, oma käte peale. „Aga kuhu me wiime ta? Kõige lähemasse majasse?”

Marta mõtles järele. „Kes kannaks kõigis neis majades tema eest hoolt, ma arwan, tema wiimne tund ei ole mitte kaugel, aga meie piame tema elu kaitsemiseks tegema, mis wõimalik. Meie maja on weel haigetest tühi, seal leiab ta hoolsaid käsa rawitsemiseks, wiime ta õnnetuma sinna. Õnneks pole jo meie maja ka mitte kaugel siit.”

Sõnalausumata hakkas Mihkel oma koormaga edasi sammuma. Teda nimetadi tugewaks Mihkliks ja praegu tegi ta oma nimele auu. Üsna kergeste sammus ta edasi, ilma komistamata ja korda puhkamata, ehk küll haawatud ohwitseer sugugi wäike mees ei olnud.

„Kust ta ometi selle haawa wõis saanud olla,” rääkis Marta, „sest Wenelased oliwad jo täna wallide taga terwe päew wagusad. Nad näikse meie õnnetu-

112

mat linna nälja ja katku läbi kergemalt pigistada arwawat, kui laskmise ja tormijooksmise läbi.”

„Ma kuulsin aga all wallide taga umbes weerand tunni eest mitut püssi pauku,” ütles Mihkel.

„See oli wallide taga. Kudas Rootsi ohwitseer siis siin paikas haawatud wõis saada? Wene laager ei ole nii lähedal ja otse walli müiride taga ei ole jo waenlasi.”

„Ei tea,” kohmas Mihkel osawõtmatalt.

Nad jõuudsiwad wiimaks koju. Maria ehmatus oli suur, kui ta Martat ja Mihklit eluta seltsilisega nägi sisse astuwat.

„Laps, laps, keda Sa meile sealt tood, kas mõne katkuhaige wõi?” hüidis ta argliselt eemale hoides.

„Ei, Maria, see ohwitseer on raskeste haawatud, meie leidsime teda wallimäelt, kui ta just jõuetult maha langes. Meie ei teadnud teda kuhugi mujale wiia, kui siia, kus meie nüid tema eest muretsema piame.”

„Marta, Sa oled õige iseäraline inimene. Muidugi piab õnnetu, kui ta juba kord siin on, paigale jääma, aga kes, teab, mis kõrgeauuline preester Urban ütleb. Oh, häda on igapidi suur.”

„Pole wiga, Maria,” waigistas Marta. „Preester Urban piab ja saab minu teuga rahul olema, lase mind selle eest muretseda.”

Marta laskis minestanud nooremehe kaunis suurde tuppa kanda, mida siiamaani söögisaaliks oli pruugitud. Mihkel pani ohwitseri pehme sohwa peale, nii-

113

kauaks kui Maria sulasega ühe sängi sisse kandis, kuhu haigele pehme ase tehti.

Marta oli põlewa küinla kätte wõtnud ja waatas uurides noore ohwitseeri kahwatanud näu peale. Ta oli ilus mees, kollaka habeme ja juukstega. Iseäraline pehme rahu wiibis ta huulte ümber, just nagu oleks ta oma saatusega täitsa rahul.

„Waene mees,” rääkis Marta kaastundlikult. „Sa oled nii noor ja ilus ning juba on Sull surma seeme rinnas. Oh wiletsust, oh häda siin kurjas ilmas!”

Waheajal oli Maria wett toonud, mille abil ohwitseeri minestusest äratama hakati. Arsti abi ei läinud keegi otsima, sest kõik teadsiwad selgeste, et seda kusgilt saada ei olnud. Kes arstidest weel elas, oli haigemajades ja kasarmudes nii kibedas tegewuses, et ta ialgi ei oleks tulla wõinud. Peale selle leiti õnnetuma haawa lähemal läbikatsumisel, et see wististe mitte surmaw ei olnud. Kuul oli rinna küllelt sisse tunginud ja pool riibamisi selja poolt jälle wälja läinud. Marta ja Maria sidusiwad haawa uueste ja tublimine kinni ning pikaliste katsete järele läks neil korda, noort meest ka minestusest üles äratada. Ta lõi silmad lahti ja waatas segaselt ümber. Siis langes ta pilk Marta peale, ta püidis seepeale ruttu üles tõusta, langes aga, kätt rinna wastu surudes padja peale tagasi.

Tükk aega läks mööda, enne kui ta mõistus selgima hakkas. „Kus ma olen?” küsis ta wiimaks Madala healega. „Mis on minuga sündinud?”

Marta astus sängile ligemale. „Teie olete lahkete

114

inimeste juures, härra, kes Teid haawatult walli pealt leidsiwad. Aga Teie ei tohi palju rääkida, Teil piab rahu olema, kui Teie surra ei taha.”

Ohwitseer pühkis käega üle näu ja waatas siis üksisilmi mõttes Marta otsa. „Kes Teie olete, kallis neitsi?” küsis ta wiimaks nagu unest ärkades.

Marta seletas lahkel toonil, kes ta olewat ja kelle maja see, olla.

Noore mehele tuli mingi põnew asi meelde, ta pistis käe ruttu põue, ehmatas aga ära, kui ta sealt ei leidnud, mida ta otsis

„Kus on minu mantel, minu mantel,” hüidis ta ägedaste.

Marta ja Maria oliwad tall mantli enne sängi panemist seljast ära wõtnud ja kõrwale pannud. Ohwitseeri nõuudmise peale tõi teda Marta ruttu ära. See pistis wärisewa käe ruttu mantli põue taskusse.

„Jumal tänatud,” ütles ta rahulolemisega. „Kõik on alles.”

Marta oleks hea meelega järele küsinud, kus ja kuda noormees haawatud saanud, aga ta teadis, et kõnelemine talle ainult kahju wõis teha ja seepärast jäi ta wait.

Selle asemel hakkas aga ohwitser oma juhtumisest ise kõnelema.

„Ma sain ülema kindrali poolt käsu, täna õhtu salaja Wene laagrisse püida tungida, et nende leeride ja tugewuse üle teatust tuua.” Noor ohwitseer kõneles madala ja nõrga healega. „Täna pühitsesiwad Wenelased oma laagris üht pidu selle mälestuseks, et

115

Keksholmi kindlus nende kätte olewat langenud. Seepärast arwasin mina wõimalikuks, nende laagrile kaunis lähedale pugeda, neid tähele panna ja kantside plaanisi paberi peale üles joonida. Et terwes linnas ainust Wene ohwitseeri mundrit ei olnud saada, siis pidin ma Rootsi mundriga oma julgustükile minema. Minu ettewõte läks täitsa korda. Wenelased oliwad pidu pärast weidi mureta ja hooletumad ning ma peasesin nägemata üsna nende laagri lähedale, kus ma oma nähtused üles tähendasin. Ma ei tea, kas ma nüid tagasi tulles hooletum olin wõi mis wiisil see wõimalik oli, aga Wene wahid nägiwad mind, käskisiwad mind seisma jääda ja kui ma nende käsku ei täitnud, andsiwad nad minu peale tuld. Kuulid wihisesiwad mu pea ümber, aga kõik läksiwad mööda. Alles siis, kui ma oma salateed mööda minnes juba warsti warjule olin jõuudmas, alles siis tundsin ma, et üks kuul mulle rinda tungis. Õnneks oli mull nii palju jõuudu, et ma oma salateed mööda edasi wõisin käia ja waenlaste silmast kaduda. Nõnda jõuudsin ma linna walli peale tagasi; mis minuga pärast sündis, seda ma ei tea.”

Kõnelemine sünnitas suuremat walu, noormees jäi wait ja oigas tasa.

Natukese aja pärast wõis ta jälle rääkida. „Ma olen haawatud, ma pian Teid, minu tundmata inimesed paluma, et Teie mind niikaua oma majas sallite, kui ma paremaks olen saanud. —”

„Jääge aga rahule, härra, siin leiate hoolitsemist ja murekandmist —” ütles Marta pehmelt.

116

Ohwitseeri silm wiibis tänuliku imestusega Marta kena näu peal. „Teie olete wäga lahke, neitsi!” kogeldas ta. Natukese aja pärast, mill Marta tema sängi lähedalt eemale astus, lisas ta juurde: „Kas ma tohin Teid ühe asja pärast weel paluda? Minu seihkendused ja kirjeldused Wenelaste laagrist piawad obrist Nierothi kätte toimetatud saama, mida ma ise praegu ei wõi. Meie ülemad obrist Nieroth, Pahlen, Rutenschild ja major Strohkirch piawad isekeskes nõuu, lähematel päewadel linnast wälja, Wenelaste kallale tormata ja seepärast on neil minu kirju waja.”

Marta tõutas lahkeste, kõik tema soowisi täita ja saatis warsti sulase ooberst Nierothi juure asja teatama. Haawatud ohwitseer ütles enese nime Gustav Abelströmi olewat.

„Ma lasksin oma luaga wallimäelt eila õhtu ühe haawatud ohwitseeri Teie majasse kanda, auuwäärt preester,” ütles Marta teisel hommikul preester Urbanile, kellele ta seda eila hilise tunni pärast ei olnud teatada wõinud.

Urban istus laua ääres oma pehme leentooli peal ja luges.

Siis waatas ta pikkamisi Marta poole. „Ühe haawatud ohwitseeri? Ta on noor mees?”

„Ja!”

„Kus Sa temaga kokku said?” Urbani kulm oli kortsu läinud.

Marta kõneles talle lühidelt eilse luo ja ohwitseeri õnnetuma juhtumise ara.

117

„Sa ei teinud mitte hästi, et Sa selle noore mehe minu majasse tõid. On ta aga kord siin, siis ei wõi nüid midagi enam parata. On ta raskeste haawatud?”

„Ei, kaunis kergeste,” wastas Marta.

Urbani nägu läks weel tumedamaks — mispärast? sellest ei saanud Marta aru.

„Ma tahan teda waatama minna.”

Katk, nälg ja jänu oliwad Tallinnas raskel surmawal käel walitsemas. Need wägewad waenlased oliwad peale muu sõjamäe seas nii koledaste möllanud, et, nagu ajalugu ütleb, kõige suuremast rügemendist 90 meest, teistest kõigist ainult weel 60 kuni 70 meest elus ja terwed oliwad. Sell asjaseisul ei wõinud siis linn ennast mitte enam kaua Wenelaste wastu kaitseda. Sõjawäe ülemad Nieroth, Pahlen, Rutenschild ja teised nõuudsiwad seepärast kuberneeri Patkuli ning linna raekogu, gildede ja rüitlikonna käest tungiwalt luba, weel wiimast korda Wenelaste wastu õnne katsuda ja linnast wälja waenlaste kallale tormata. Kõigile wõerastaw ja kahtlane oli, et kuberneer Patkul selleks oma luba mitmekordse nõuudmise peale ikka keelas. Raekogu ja gildede koosolekul ilmutas ooberst Nieroth kuberneeri Patkuli kohta seda kahtlustawat mõtet, tema olewat Wene wäe ülemate Sotowi ja kindral Baueri käest mitu kirja saanud, milledest ta ainult ühe sisu neile teada annud, teised aga tõik oma saladuseks jätnud, kuna see ometi tema kohus olewat, kõiki kirju Rootsi sõjawäe juhatajatele awaldada.

9. Septembril 1710 oli kuberneeri Patkuli juures lossis linna eestseisjate, landraatide ja rüitlikonna,

118

ning Rootsi sõjamäe juhatajate suur koosolek, kus ooberst Nieroth weel kord selle plaani ette pani, linnast wälja Wene laagri kallale tungida. Aga jälle ütles kuberneer, et ta selleks oma luba mitte ei wõiwat anda ja ilma tema lubata ei tohtinud sõjawäe ülemad ega keegi muu seda nõuu täide saata. Ka ühel pärastisel üleüldisel koosolekul lükati wäljatungimise ettepanek tagasi. Seejärele ei jäänud siis Tallinnale muud nõuu üle, kui ennast wabatahtlikult Wenelastele alla heita ja selle poolt nähti ka kuberneer Patkul olewat. Ka rüitlite kogu oli kuberneeriga enamiste ühes nõuus, ka nemad soowisiwad, et linn ennast priitahtlikult Wene tsaari alla heidaks. See soowimine oli ka wäga arusaadaw. Oli jo ometi Rootsi walitsus mõisnikkude wastu igapidi karedat olekut üles näidanud. Ta wõttis nende käest mõisad, mis enne kroonu omad olnud ja pärast mõisnikkude omanduseks saanud, ära ning püidis nende endiseid õigusi igapidi wähendada. Selle wastu ei lootnud nad Wene walitsuselt mitte ainult endiseid mõisasid tagasi saada, waid ka endiseid suuri õigusi. Seda oli Tsaar Peeter I. lubanud ja meie teame, et ta pärast seda lubadust ka täitis. Sellest selgub siis, mikspärast rüitlid ja nendega kuberneer ennemine kohese allaheitmise kui sõjariistade abil õnne katsumise poolt oliwad. Siiski oliwad kodanikud ja sõjawägi ooberst Nierothi nõuus ning mõlemi parteide wahel tõuusiwad käredad tülid. Seeläbi kestis wiletsus ja häda linnas ikka edasi ja kaswas palju enam iga päewaga suuremaks.

Preester Urbeni kaswandik Marta ei wõtnud mitte

119

ainult haigete ja surejate hädast osa, waid ka linna ja sõja üleüldisest seisukorrast. Ta nägi selgeste, et linna tema lõpmata wiletsuses ainult asjade põhjaline muudatus aidata suudaks. Niisuguse muudatuse kohta wõis niihästi kodanikkude ja sõjawäe ülemate kui ka kuberneri ja mõisnikkude plaan mõjuda. Oleks Rootsi wägi linnast wälja Wenelaste kallale tunginud, siis oleks üks pealahing tulnud, mis kas Rootslaste ehk jälle Wenelaste täielise wõidu ehk langemisega oleks lõppenud, ehk küll näha oli, et wõit Rootsi wäe wiletsa oleku pärast Wenelaste poole oleks jäänud. Oleks aga kuberneeri nõuu järele tehtud ja linn ilma wastupanemiseta waenlase kätte antud, siis oleks Wenelased linna tulnud, nälja häda ja jänu oleks lõpnud ning katkulegi oleks piirisi wõidud panna. Nõnda mõtles Urbani kaswandik.

Marta haigetalitajaline julge tegewus oli linnas ruttu tuttawaks saanud. Igaüks tundis teda. Tema kena eesmärk mõjus aga ka linna teiste naisterahwade kohta nii wäga, et neid kaunis hulk endid sellesama kõrgemeelelise tegewusele pühendasiwad nagu temagi. Mõned otsisiwad endale seeläbi küll ainult nagu luulelist tähtjust, et nad abiandes majast majasse käisiwad — hulk tegiwad seda aga nagu Wallimäe neitsigi ainult inimese armastuse ja waimustuse pärast. Marta oliwad nad eneste juhatajaks walinud ning tema juhtimisel käisiwad nad iga päew linnas abi andmas. Igal pool teretati neid rõemuga. Linna walitsus ületas neid puudu mööda asjakohaste tarwiduste poolest.

Ühel päewal kutsus Marta oma kaasõed kokku ja

120

läks nendega kuberneeri juurde, kes neid lahkeste wastu wõttis ning nende tahtmise järele küsis.

Marta astus teiste seast wälja ja rääkis:

„Kõrgeste auustatud kuberneeri härra! Minu seltsilised ja mina näeme endi linna lõpmata häda ja wiletsust õige lähedalt ja teame seepärast tema koledusest kõige paremine. Seepärast tahtsime meie kõigi nende õnnetumate nimel, kellele meie linnawalitsuse tuetusel hädas abi oleme hakanud jagama, Teid, kõrge härra, paluda, et Teie kaswawat häda lõpetada püiaksite, mis mitte wõimata ei ole. Arwate Teie ja kohaline walitsus paremaks sõjariistadega wiimast korda waenlaste wastu wälja astuda, siis julgeme meie Teid kõige näljaste jänunejate ja haigete nimel paluda, seda kohe teha, sest see tooks meile asjakorra muudatuse ja muudatus annaks paranemist. Arwatakse aga paremaks, linna ilma wastupanemata waenlastele anda, siis loodame sellest ka ainult head. Nälg ja jänu saaks lõppema. Praegune kahewahel olek rohkendab hirmust häda ühte puhku ja nõuab ikka enam ohwrid. Haigete ägamine, näljaste südame lõhestaw kisendamine on meile need sõnad suhu annud. Abi ja halastust palume meie Teilt. Oh, tulge ja waadake seda ärarääkimata wiletsust oma silmaga pealt, kiwid piaksiwad pehmeks minema, kõige waljum süda piaks haledust tundma!”

Õhetawal palgel, hiilgawail silmil seisis Wallimäe neitsi Patkuli ees, kes imestusega tema otsa waatas. Ta käis tuas paar korda edasi tagasi ja astus siis Marta ette. Ta waatas talle sügawaste silma.

121

„Ma tänan ja auustan Teid, tubli neitsi, et Teie oma helduse rikkusest nii palju oma kaasinimestele olete ohwerdanud. Teie nime ei piaks meie linn ega walitsus mitte unustama. Teie nõuu on tark ja hea, ma tahan teda kodaniku ja rüitlikogule ning linna kaitsejatele teada anda. Mina omalt poolt olen selle poolt, et meie oma waest sõjawäge mitte enam werise lahingi läbi surmale ei ohwerda. Wenelasi on mitu korda rohkem kui meid, nad raiuwad meie wäe wiimse meheni maha ja linn saaks ikka nende oma olema. Ma tänan Teid kõiki ja tõuutan oma mõju maksmaks teha, et meie linna wiletsusele pööre tuleks.”

Ja kuberneer Patkul pidas sõna. 26. Septembril nõuudis ta linna käest, et ta temale ühise otsuse teada annaks, kas ta Wenelastele alla tahab heita wõi ennast edasi kaitseda. Sõjanõuul olewat selgunud, et kaitsemine aga nii wähese wäega täitsa wõimata olewat. Seda nägiwad ka kõik wiimaks ära ja linn andis otsuse, et ta Wenelastele alla tahtwat heita. Nüid algasiwad läbirääkimised Wenelastega ja Patkul pani Wene wäe ülema juhataja, kindral-leitenant Bauerile muu seas selle tingimise ette, et Rootsi wägi linnast wabalt wõiks wälja minna ja Wenelastele ruumi teha. Kindral Bauer wõttis selle tingimise wastu ja 29. Septembril marssis Wene wägi Toompea wärawast linna. Siiski jäi Suur Rannawäraw weel niikauaks Rootslaste kätte, kui sõjawägi kõik sadamasse laewade peale wiidi. Haiged pidiwad kõik Tallinnasse maha jääma. Mõni päew enne linna langemist oli mitu Rootsi laewa sadamasse tulnud, mis nüid sõjawäe otsekohe Rootsi

122

maale pidiwad wedama. Palju Rootsi erainimesi läksiwad ühes wäega laewade peale, et Rootsi maale sõita, aga ka sinna oli katku seeme tekkinud. Wastase tuule pärast pidiwad laewad mõni nädal sadamas paigal seisma. Inimesi suri päewas kümnete kaupa ja surnukehad heideti merde. Laened uhtsiwad surnukehasi hulga kaupa kaldale, ütleb ajalugu, aga linnas puudusiwad inimesed, kes neid oleks maha matnud.

30. Septembril tehti rahuleping ära. Kuberneer Patkul ei saanud aga enam seda oma käega allakirjutada, ka temale oli katk kallale asunud. Ühes oma abikaasaga suri ta mõni päew pärast Wenelaste linna tulemist.

Warsti peale selle laskis kindral Bauer linna raekojas Wene Tsaarile truudust wanduda. Ta sõitis kuuehobuse tõllaga raekoja ette, kuhu kolm suurtükki oliwad ülesseatud mis tema tuleku järele lahti pidi lastama. Imelik ja linna rahwale pahaks tähenduseks oli, nagu nad ise uskusiwad, et laskmise juures üks suurtükk mitmekordse katse järele lahti ei läinud. Pärast truuduse wandumist oli linna pürgermeistri Michaeli juures suur pidu ning Toompea turu peal põlesiwad ilutuled. Eesti maa rüitlid ei saanud sell korral Tsaarile truudust wanduda, sest et nad katku pärast maal laiali elasiwad.

Tallinnaga oli terwe Eesti-, Liiwi- ja Ingermanni maa Rootsi walitsuse alt Wene Tsaari omaks langenud. Peeter nimetas oma kuulsa sõbra, würst Menschikowi, wõidetud maade kindral-kuberneriks, kes hiljemine Peeterburist Tallinnasse tuli ja enesele Tsaari nimel rüitlikogu poolt truudust laskis wanduda.

123

Preestri majas.

„Noor mees on siis nii kaugele terwe, et ta meie majast wõib wälja minna?”

„Ta käis juba täna esimest korda wäljas.”

Preester Urban astus akna alla ja waatas kortsus kulmul wälja. Sügisene külm tuul raputas aias, mis preestri maja tagust piiras, puudest kolletanud lehta ja pööras ning puistas neid õhus laiale. Külm wihm rabises wastu akant, langes kahisedes musta muru peale, nagu leinapisarad looduse tumedasse hauda. Nii tume, nii kalk nagu õues sügisene ilm, oli ka preestri nägu. Ta pööris jälle Maria poole, kes tema ees keset tuba seisis.

„Noor ohwitseer piab nii pea kui wõimalik minu majast wälja minema,” ütles Urban tumedalt ja nagu pool ähwardawalt.

Maria oli wait. „Mispärast?” küsis ta wiimaks tasaselt.

Urban hakkas pikkamisi edasi tagasi käima. „Sellepärast, et — et ma seda tarwilikuks arwan. Kas Teie ei ole siis midagi — tähele pannud,” lisas ta ruttu juure.

Maria waatas oma nukra tõsise silmaga kindlaste Urbani otsa. „Tähele pannud? Mida siis?” ...

„Oo, seda piaks jo igaüks kohe märkama, esimesel silmapilgul,” hüidis preester elawamalt. See noor ohwitseer, keda Marta wallimäelt haawatult minu majasse laskis kanda, waatab teisel pilgul Marta peale, kui — ta piaks!” ….

124

,,Ta on Martale tänulik, et ta teda haiguse ajal nii ohwrirõemsa hoolega aitas ja rawitses —”

„Ainult tänulik? Kas ta ei taha neitsi Marta „ohwrirõemust hoolt” wahest teisel wiisil tasuda,” ütles Urban terawalt wahele. „Ma usun, ta tunneb Teie Marta wastu seda tundmust, mida armastuseks kutsutakse — mis?”

„Ma ei ole seda mitte tähele pannud,” ütles Maria wahele. „Ja kui asi nõnda oleks, kui noorel mehel Marta wastu soemaid kui tänu ja sõbruse tundmusi oleks, kas see siis nii suur süi wõi õnnetus on?”

Urban jäi järsku Maria ette seisma, ta huultelt pidi äkiline wastus tulema, siiski pööris ta jälle pikkamisi ümber ja ütles tumedalt: „Ma poleks mitte lootnud, et Teie nõnda räägiksite. Mis piaks siis niisugustest tundmustest wälja tulema? Kosida ei tohiks jo Gustaw Abelström Martat mitte.”

„Sellest on praegu liig wara rääkida, meie ei tea jo weel, kas asi nõnda on, kui Teie arwate; aga kui Gustaw Abelström Martat armastaks ja fee teda, mikspärast, küsin ma, ei wõiks nad mitte paari heita?”

Maria heal awaldas weidi kärsitust.

„Ma ei mõista Teid, Maria. Mõtelge, mis usku Marta, mis noor Rootslane on!”

Urban astus Maria juurde ja pani käe raskelt tema õla peale. Tema heal oli kindel ja külm kui ta ütles: „Ütelge noore ohwitseeri Gustaw Abelströmile, et ta nii lahke oleks ja meie majast wõimalikult pea lahkuks. Mina soowin seda.”

„Olge hea ja tehke seda ise suusõnal ehk kirjalikult.”

125

„Hea küll — Teie wõite minna.”

Maria läks.

Pikkamisi kõndis Urban edasi tagasi, jäi wahete wahel mõttes seisma, astus siis akna alla ja waatas wälja. Ta pilk oli tume aga rahuline, iga liigutamine awaldas kindlust. Ta teadis kõik, mis ta tegi. Wiimaks istus ta laua äärde ja hakkas „Gustaw Abelströmile — „jumalaga jätmise kirja” kirjutama. Wiisakal, aga kalgil sõnal nõuudis ta tema lahkumist, mida iseäraliste põhjuste pärast maja olewat. — — —

Gustaw Abelströmi haaw oli Marta ja Maria lahkel ja armsal hoolitsemisel kauniste paranenud. Weel oli ta nägu kahwatu ja jõuud nõrk, aga iga päewaga tundis ta ennast terwemaks ja tugewamaks saawat. Kes teab, kas tema rutulist terweks saamist ka mõni muu põhjus ei edendanud, kui mõlema naisterahwa lahke rawitsemine, kes teab, kas preester Urbanil õigus ei olnud, kui ta neid pilkusi, millega noor mees ilusa neiu otsa waatas, kahtlaseks nimetas?

Gustaw Abelström oli parajaste hädaohtlikku haawa-palawikku kannatanud, kui Tallinn waenlaste kätte langes ja Rootsi sõjawäge laewadega hakati kodumaale wiima. Seepärast oli ta ka Tallinnasse maha jäänud. Imelik oli aga, et ta nüid, kus ta juba terwem oli, kodumaale minemisest sõnagi ei rääkinud. Tall näis nõuu olewat, Tallinnasse jäädagi, sest ta oli mõne päewa eest Stockholmi linna oma rügemendi ülemale juhatajale kirja järele saatnud, misläbi ta ennast kroonuteenistusest koguni wabaks palus... Gustaw Abelström istus sell tunnil, mill Maria

126

preester Urbani jutul oli, selles tuas, milles ta põdenud, küdewa ahju suu ees. Ta hoidis üht kirja käes, mida talle postimees praegu toonud. Gustaw oli iseäraline tõsine mees. Ja täna awaldas ta tõsine nukrameeleline pilk iseäralist sügawat kurbtust. Wahete wahel waatas ta kirja peale ja siis jälle kamina leekidesse.

Tasakeste koputati ukse peale ja Maria astus sisse.

„Wäga hea, et Teie tulete,” ütles Gustaw oma pehme madala healega. „Ma tahtsin Teiega rääkida —”

„Aga härra Abelström, Teie olete nii nukker, ma usun Teie olete nutnudgi,” hüidis Maria noore mehe otsa waadates.

„Teil on teraw silm, aga mull on selleks ka põhjust. Selle kirjaga teatatakse mulle Stockholmist, et minu elatanud lesk isa wäga raskeste haige olewat. Wahest on ta juba surnudki. „Ma tahan sellepärast täna laewaga Stockholmi sõita —”

„On see Teil wõimalik,” hüidis Maria tõsise kaastundmisega. „Teie ei kannata seda sõitu wälja, noor sõber, Teie terwis on weel liig nõrk ja külm sügise käes.” Mariale oli noor, tõsine ja hea südamega noormees aega mööda armsaks läinud, mikspärast ta siis tema wastu südamlist osawõtmist awaldas.

„Ma ei wõi midagi parata. Ma tean, warsti sõidab siit üks laew Rootsimaale ja ma ei tohi maha jääda —”

„Siis lahkute Tallinnast wist jäädawalt?” küsis Maria.

127

Noormees ohkas kergeste. „Ma ei tea, ma ei usu mitte — ma ei wõiks seda. Ma olen siin hirmsaid päewi, aga ka üliõnnelikku tundisi elanud, ma ei suudaks Tallinnast mitte igaweseks lahkuda.” Seejuures waatas ta nukra pilguga tõsiselt Maria otsa, nagu tahaks ta näha, kas see tema sõnadest õieti aru saaks, siis tõuusis ta korraga üles ja wõttis Maria käest kinni. „Minu truu kaitseja, mull on midagi südame peal, mida ma Teile enne äramineku tahtsin ütelda. Wastake mulle, on neitsi Marta süda weel waba, kas ma tohin teda omale ihaldada?”

Gustaw waatas põnewalt Maria silma. „Ma ei tea mitte selgeste, aga ma ei usu,” kostis wiimne kohmetult. „Siis armastate Teie tõeste Martat?”

„Ma pian Teile tunnistama, ja. Kui ta minu tõbewoodi juures nõnda lahkeste ja armsaste tallitas, minu palawikku jahutas, kui ta oma kena pilguga nii kaastundlikult mu otsa waatas, siis tundsin ma, et ma ilma temata elada ega õnnelik olla ei wõi.”

Gustaw waatas mõttes tule poole, siis rääkis ta pikkamisi edasi: „Ma oleks neitsi Martale juba ammugi ütelnud, mis ma tema wastu tunnen, aga üks iseäraline asi keelas mind. Ma wõin eksida, aga ma arwan tema silmast lugenud olewat, et tema rinnas minu kohta mingit soemat tundmust ei asu, kui mõne hea sõbra wastu. Ta on minu wastu lahke, sõbralik, aga ka mitte enam kui seda. Seepärast ei julgenud ma selgel sõnal temale midagi ütelda ja küsisin Teilt.”

Maria astus Gustawile liigutatult ligemale. „Noor mees, ma olen Teid nende nädalate wältusel, mill

128

Teie meie majas wiibisite, kauniste tundma õppinud. Teie olete tubli ja auus mees ja kui Teil Marta wastu tõsine nõuu on, siis wõin ma Teile ka tõendada, et ta süda weel tõeste waba on.”

Noor ohwitseer hakkas tormiliselt Maria käest kinni. „Ma tänan Teid tuhat korda selle sõnumi eest,” hüidis ta elawalt. „Ma usun, mull oleks praegu usaldust küll Marta ette astuda ja temale kõik tunnistada —”

„Marta walwab linnas haigete juures ja ei tule tõeste enne õhtut koju,” ütles Maria wahele. „Aga uskuge oma saladus minu kätte, ma tahan Martaga rääkida, kui Teie nõuu kindel on täna kodumaale reisida.”

„Minu nõuu on kindel” ütles Gustaw mõttes, lisas aga ruttu juurde: „Siiski tulen ma niipea kui wõimalik Tallinnasse tagasi. Minu eluõnn on jo siin, kudas wõiksin ma kauaks ära jääda! Martale tahaksin ma paar riakest jumalaga jätmiseks kirjutada. Ma tänan Teid südamest, et Teie minu kohta nii palju osawõtmist awaldate!”

Noormees oli oma armastuses nii elawas liigutuses, et tall meeldegi ei tulnud ka seejärele küsida, mis Marta kasuisa, preester Urban, selle asja kohta arwab. Wiimne oli Gustawile tema tuima külmuse ja isewärki loomu pärast kaunis wastu meelt, temale ei suutnud ta oma südamesaladust mitte kõige esiteks awaldada. Ka Marta enese sündimise ja wanemate järele ei küsinud ta. Temale oli küll, et ta teda palawalt armastas ja tema suurem igatsus, neiu

129

wastuarmastust leida. Ka ei arwanud Maria asja kohaseks, preester Urbanile sellest asjast nii waratselt midagi ilmutada. See kõik mõis jo pärast sündida. Ta tahtis enne Marta otsust kuulda ja enne selle otsuse saamist ei maksnud Urbanile asja rääkidagi.

Kui Maria wiimaks tuast wälja läks, hakkas Abelström Martale kirjutama. Lihtsal, otsekohesel wiisil kirjeldas ta temale oma tundmusi ja palus tema kätt. „Ma tulen paari nädala pärast Rootsist tagasi,” seisis kirja lõpul, „ja loodan, et Teie selle aja wältusel minu palawama soowi kohta oma otsuse olete teinud.”

Kui kiri walmis oli, siis astus Gustaw Urbani tuppa. „Ma tänan südamest Teid,” ütles ta preestrile, „et Teie mind omast majast wälja ei ajanud, kui teie helde kasulaps mind pool surnult siia tõi. Ma oleksin juba waremalt siit ära minna wõinud, aga et kord siia olin saanud ja et ma siin kõige hoolikamat aitamist osaks sain, mis eest ma ometi muidugi Teile kui ka Teie kalli kasutütre ja pereemandale palju tänu ja tasumist wõlgu olin, siis jäin parem weel edasi kuni siia maani, kus juba haigus mind waewalt woodist wälja lubab minna. Ma ei eksi mitte, kui usun, et Teie maja oma halastaja inimestega minu eluhoidmiseks ja minu terwise rutemaks paranemiseks palju on teinud, seepärast palun Teid, minu südamlikumat tänu wastu wõtta, et rahulise meelega, mitte kui wõlglane, wõiksin lahkuda. Andke andeks, kui ma Teile tüliks ja waewaks olen olnud, täna on see mööda, ma pian kodumaale sõitma, warsti hakkab laew minema.”

130

Ta pani sada tukatit preestri ette laua peale ja ütles: „Teie headuse eest. Jumalaga, kõrgeauuline härra!”

Preester nikutas peaga. Ta nägu oli lahkemaks läinud kui Abelström ialgi enne seda näinud. „Jumalaga, jumalaga!” sõnaldas ta kärmeste ja nikutas peaga Rootslase poole. „Jumala õnnistused olgu Teiega mere teel ja Rootsimaal!”

Abelström astus tagasi oma tuppa ja hakkas ennast reisile walmistama.

„Tänu Jumalale,” rääkis Urban üksi jäies, „et ta ometi ise minu majast minema hakkab. Nüid pole minul enam tarwis seda kombewastalist sammu astuda, et teda sundima hakata ära minema, ja pealegi on ka minu kahtlus, kui oleks tema ja Marta wahel kuri armutuli põlema süttinud, seega lõpetatud. Asjad on paremad kui ma kartsin.” —

Rahulikul ja rõemsal meelel wõttis Urban laua pealt raha, luges selle üle. „Imelik mees, rikas mees! Paari nädalase korteri eest annab tema mulle nii suure summa raha. Ma pian ütlema, olgu see Marta mis ta on, muret ja hirmu teeb ta küll mulle tihti, aga tema kaswamise waewa ega kulu ei ole ma wististe mitte maha wisanud. Ta weider tõhupoeg on mull küll mõnegi suutäie oma haigete aitamiseks majast ära kannud, ehk ta tüll suurema jau aitamise abinõuusi linnawalitsuse käest sai, aga siiski — tema läbi saan ma ka tagasi. Praegu wõin jälle oma kulude tasumiseks natukene tasku pista ja see ei ole enam esimene kord. Ta on nii palju hädalisi aitanud, nende seas on ka auusaid ja rikkaid inimesi, mitu niisugust on mind

131

juba tähtsal wiisil tänamas käinud ja neid saab wististe weel tulema, suur auu ja tähtjas meel pealekauba, mis nüid mulle ja minu majale kõik linn pakub. Ja küllap ta terweks wist ta ikka jääb; kui ta seni ajani haigete ja surejate seas tallitates katkule on jõudnud wastu panna, siis saab ta seda wististe ka ikka jõuudma. Mina küll keelasin teda, ma olin hirmul ja mures tema pärast, kui ta hirmsale surmawäljale astus, aga nüid näen, et wististe asjata olen kartnud. Palju õnnetumaid on ta aitanud, palju häda wähendanud ja mina ei ole ka kasuta jäänud. Imelik laps! Tema elukomme ja waimu osawus ulatab juba üle inimliku olemise, tema tegude õnnistus tunnistab teda päris taewaliseks! Ja ometi oliwad ta wanemad nii wäga patlikult eksinud!”

Urban oli üsna liigutatud ja õnnetine oma üliilusa kasutütre üle. Kaela oleks ta temale hakkanud, kui ta praegu kodus oleks olnud.

Gustaw Abelström oli juba walmis minemas. Weel ihaldas ta Martat näha saada, et teda iseäranis tema kõige kallima heateu eest tänada, aga et seda ei tulnud, siis andis ta kirja Maria kätte ja palus seda Martale ära anda. Siis ta andis hea waewatasumise hinna ka Mariale ja Mihklile, tänas neid, jättis jumalaga ja läks. Warsti helises sadamas ühe reisilaewa lahkumise kell, warsti oli see laew kerge tuule saatel kaugele merele silmaringist kadunud, Gustaw Abelström temaga ka.

Õhtul tuli Marta haigete aitamiselt aegsaste koju. Gustaw Abelströmist ei leidnud ta enam muud kui kirja, mida Maria temale kätte andis. Ta kahetses,

132

kui kuulis, et tema kodune haige oma isa haiguse pärast mereteele läinud ja oma kodumaale reisinud, ta arwas teda selle teekonna tarwis weel nõrga olewat. „Jumal aidaku teda õnnelikult mereteed lõpetada, oma isa terwises leida ja siis ka hea terwisega oma kodumaad teenida, mida ta siin mitte ei wõinud,” soowis Marta omas puhtas lapselikus meeles. „Ta oli wististe auuwäärt ja tubli mees, nagu teisi sarnasid wähe leida wõib. Ma olen rõõmus, et niisuguste meest nii raskel tunnil wõisin aidata.”

See oli kõik, mis Marta iseäralisest südamest nii järsku ära lahkunud kena näulise nooremehe kohta märgata wõis. Rahulise ja lahke näuga, ilma wähema iseäralise salajama tundmuseta, murdis Marta kirja lahti ja hakas lugema, kuna Maria teise tuppa oli läinud. Tasased, rõemulised naeratused liigutasiwad kirja lugedes Marta ilusaid huuli. Ta süda oli nii lõbusas tundmuses, ta meel nii lahke, nagu lapsukesel, keda ema ellal healitsemisel kätel kiigutab. Ta oli Gustawist kui mehest palju lugu wõinud pidada, tema tõsidus ja õiglane mehemeel oliwad Martale kõigiti meele järele olnud, aga iseäralisemaid, õrnemaid tundmusi — jah, neid ei olnud Marta tänapäewani enese aru järele mitte selle noore Rootsi sõjapealiku wastu tundnud. Temal ei olnud nagu mahtigi niisuguste tundmustele omas südames asukohta anda, tema ainus püie ja tundmus oli aga see, et ta õnnetumate häda wähendada wõiks. Ja kui ta seda wõis, siis oli ta meel lahke, siis ta süda rahulik, mis muidu iseäralises rahutuses ja arusaamata kärsituses tuksus.

133

Marta luges weel korra Gustawi kirja üle ja seda tehes liikus tema kena suu ümbrus jällegi pehmes, tasases naeratuses. „Wõi tema on mind armastama hakkanud,” rääkis ta pool imestates, pool õnnelikult. „Mis ka inimestel meelte ei wõi tulla! Niisuguses kurwas korras, kuna katk, nälg ja sõda kõik linna koledaks surmaoruks on muutnud, kus elurõõm igalt poolt siit maalt on minema peletatud, kuna surm talle enesele ka juba silma wahib, — siis hakkab tema mind armastama!” Hilda naeris päris kuuldawa heälega. „Nii tõsine ja siiski ka nii — kergemeelne mees!”

„Mis Sa naerad, laps?” küsis Maria sisse astudes õige lahkel näul. „Kas Sa kirja lugesid?”

„Lugesin, — kaks korda. Ta on mind, — kuule ometi — ta on mind armastama hakkanud ja nüid ihaldab ta minult enesele sedasama. Kas pole kergemeel niisugusest tõekast mehest. Niisugusel raskel ajal wõib tema nende tundmustega tegemist teha!”

„Lükkad Sa siis tema käe tagasi?”

„Käe tagasi, — ei mina seda tea — ma pole jo see peale sugugi saanud mõtelda ja tema annab minule paar nädalat järelemõtlemiseks aega. Ma ei tahagi ka niisuguste asjade peale mõtelda, ma olen jo alles nii laps, et ei tunne ega teagi, kes minu wanemad on.”

Maria süda paisus järsku ja tungiwalt. Ta oli midagi salajat waimustust tundnud, mis temale pisara silmalaugele pigistas. Nagu palawalt, nagu tormiliselt tõmmas ta wagasüdamelise neitsi kaissu, andis temale tulisuses suud. ,„Hea laps,” rääkis ta siis

134

nagu ennast pidades, „oh, et Sa ometi oma ema ja isa wõiksid leida, siis saaks Sinu süda ka teistele õnnelistele tundmustele ennast awama. Gustaw Abelström on nii ilus, nii kalli südamega ja auusa meelega tubli mees ja tema südamel, tema armastusel on õigust Sinule leegitseda: Sina tuetasid teda surmatunnil, Sinu käe all ärkas tema surmalisest minestusest elule, Sinu abil sai ta terwise. Sina oled wististe kalli elu surma käest ära wõita aitanud, kas pole siis mitte ilus, kui Sa ühes elu wõitmisega ka armastuse wõitjaks oled saanud ja kui Sinu armastus siis seda wõitu kroonides ehitab?”

Marta ei tahtnud niisugusid sõnu. Küll ei olnud temal Gustawi wastu midagi ütelda, aga ta tundis, nagu ei oleks tema südames neile tundmustele mitte tarwilist ruumi, mis inimest inimesega ja sugu suoga ühisusesse paelutawad. „Ära räägi nõnda, kasuema,” keelas ta rahutumalt. „Mulle wõib elu küll leinamine olla, mitte hõiskamine. Ma olen inimene, aga ma ei tea ometi, kes ma olen; mull on isa ja ema, aga ma ei tea, et mull isa ja ema on, — ma ei ole neid näinud, ma ei ole nendest sõnagi kuulnud, — mis wõib siis minu südamel tegemist olla teiste inimeste tundmustega, nagu Gustaw Abelström minult nõuab.”

Maria pööris ennast ümber, temal oli enesega nagu wõitlemist, ta läks teise tuppa, nagu oleks tal sinna asja. Sealt tuli ta warsti tagasi ja andis Martale 150 tukatit. Seda olla noor wäepealik temale ta waewa ja helduse eest jätnud ja 75 tukatit

135

andnud ta peale see Mariale. Marta imestas oma ära reisinud haige helduse ja rikkuse üle ja et tagasi andmine wõimata oli, siis wõttis ta ande muidugi wastu. Nad rääkisiwad rikkast lahkunud wõerast weel mõne sõna ja lõpetasiwad magama minnes oma juttu.

Wõidetud waenlane.

Umbes kuu aega oliwad juba Wene lipud Tallinna ammetlikkude majade peal lehwinud; Wene seadus ja Wene walitsus oli linnas maksmaks tehtud ja Rootsi wõimuse aeg siin maal täitsa mööda. Wenelaste wõidurõem oli suur. Kardetud waenlane Karl XII., kes ise Türgimaal peidus elas, oli nüid täieste wõidetud, terwe Ingria, Eesti ja Liiwi maa ning ka sugu Soome maad oli Rootsi käest ärawõetud ja Wene riigi jagudeks tehtud. Tsaar Peeter oli seega palju, wäga palju wõitnud, oli ühe uue suure riigi meistriks, sünnitajaks ja, kinnitajaks saanud, mille sarnast Põhja maades enne mitte ei tuntud. Nimetatud maadega oli Wene riik ka tähtsaks peetud Lääne mere ja suure jau Soome lahe omanikuks saanud, mida Peeter südamest oli ihaldanud. Kus nii palju wõidetud ja nii wägewast waenlasest lahti saadud, seal pidi ka siis wõiduõnn ja rõem määratu suur olema ja seda oli ta ka Wenelaste seas Tallinnas. Wene wäeülemad pidasiwad siin pidusi pidude järele, hõiskamine ja rõem oli lõpmata suur, kuna küll linn ja ka maa selle aegse raske wiljaikalduse, suurte sõdade järelduste ja hirmsa

136

katku all ikka weel pidi häda tundma. Peeter oli siia oma ülematele käsu saatnud, et nad ka kõiki Rootsi ajast alles jäänud linnawalitsuse ja kohtute ammetnikka pidudega rõemustaksiwad, nende wastu lahkust näitaksiwad ja iseäranis neile ka teataksiwad, et Eesti maa linnad ja mõisnikuseisus omad wanad õigused jälle tagasi wõiwad saada. Seda kõrget soowi oliwad Wene ülemad ka täitnud ja suurtsugu inimesed ei kahetsenudgi palju, et nad Rootsi alt Wene alla oliwad langenud. Nende lootused oliwad eneste aru järele tulewiku kohta paremad, kui nad Rootsi walitsuse poolt oliwad tundnud. Ka üleüldine linna rahwas hakkas jälle lahkemalt hingama. Sõjahäda oli jo mööda, weehäda niisamuti, sest Wenelased oliwad linna allaheitmisega Ülemistejärwe wee jälle linna sisse jooksma lasknud, ja näljahäda oli ka wähenenud. Ka katku wõimus oli ilmade külmemaks minemisel linnas raugema hakkanud ja warsti kätte tulew käredam talwekülm arwati temale täitsa lõppu toowat. Palju inimesi oli linnast laewade peale põgenenud, kuhu aga katk oma surmama käe ikka neile järele oli sirutanud. Rootsi laewad seisiwad sõjawäega ikka weel Tallinna all, sest tuuled oliwad wiimsel kahel nädalal wastu, ei lubanud neid kodumaale minna. Nende laewade peal aga müllas katk ikka hirmsaste edasi, ja surnuid pilluti igal päewal laewadest merde. Üksnes seal laewas, kus ülemad elasiwad, oli surm armuheitlikum, sest see laew ei olnud mitte liialt inimesi täis, nagu teised laewad esiti oliwad olnud.

Oktobri kuu lõpul, ühel ööl, oli tuul ennast pöö-

137

ranud ja Rootsi kindralid wõisiwad oma kalliste armastatud Tallinna alt, keda nad mitte ei jõuudnud waenlase wastu kaitseda, minema hakata. Raske oli neile wiimane lahkumise tund.

Pealikute laew oli eemalt merest weel sadama silla juurde tulnud, oli tulnud oma kallikest, wõidetud Rootsi riigi armast Tallinnat, jumalaga jätma. Palju rahwast seisis sadamas, nad teadsiwad tuule pöörmisest, et täna Rootsi laewad lahkuwad. Ka mõlemad linna bürgermeistrid, Reimers ja Michael, oliwad mitme teise tähtsama mehega sadamas, wiimast korda oma tutwaid ja sõbru, Rootsi ülemaid, jumalaga jätmas. Mitu kindrali oliwad laewast wälja astunud, oliwad kuumal hingel mitmetele neile lahkumiseks suud annud, kellega nad kuu aja eest ühe riigi kodanikud oliwad, aga nüid mitte enam ei olnud. Paljude uute Wene alamate kui ka sadama sillale tulnud Rootsi meeste palgel nähti pisaraid. Wiimased oliwad juba laewa tagasi astunud, kui korraga sadamas seisaw rahwas ühest kohast ennast lahku lõi ja kaks naisterahwast seda lahkumööda laewale lähinesiwad.

„Wallimäe neitsi!” hüidsiwad mitmed healed rahwa seast kerge waimustusega.

„Wallimäe neitsi? Kas ta tuleb?” kostis laewast üks mehine heal rahwa hüidele wastu ja oberst Nieroth astus kärmeste laewast wälja. Marta tuli oma kaswataja Mariaga rahwa wahelt Rootsi oberstile wastu; see tundis teda.

„Ma tänan Teid südamest, Wallimäe neitsi,” ütles Rootslane liigutatud olemises. „Teie olete Tal-

138

linna linna kasuks raskel häda ajal wististe enam teinud kui meie oma sõjawäega. Meie ei jõuudnud mitte linna kaitseda ega temale hädas abi anda, aga surmast ja katkust hoolimata läksite Teie keset häda sisse, jagasite paljudele kergitust, peastsite oma aitawa, halastawa käega mitmeid ja mitmeid surma suust. Ka meie tubli obersti Abelströmi olete Teie raskest pilgust peastnud ja tema terweks saamise eest hoolitsenud. Teid ei sundinud kõigeks selleks ükski ammeti kohus, ei ükski käsk ega ka Teie usk, sest üksnes mõned üksikud wõisiwad haigete hulgas Teie Katoliku usulised olla. Ma pian ennast häbenema Teie ees!”

„Mis Te nõnda räägite, obersti härra,” ütles Marta rutuga wahele ja kisgus oma käe obersti pihust lahti. „Mina olen teinud, mis minu süda mind tegema sundis ja mis mina ka teha wõisin, enam midagi, ja nüid tulin ma oma sõbraga waatama, kui Teie meie linna alt jäädawaks ära lähete. Jumalaga siis wiimast korda! Jumal aidaku Teid ja kaitsegu raskeste löödud Rootsi riiki!”

Ooberst nikutas tänades peaga. „Aga kas ei tea Teie ka Abelströmist midagi?” küsis ta siis.

„Tema sõitis paari nädala eest enne tormilisi ilmu juba ära,” kostis neiu. „Temale tuli kiri, et ta isa raskeste haige olla.”

Rootslane kergitas kübarat, kumardas ja läks laewa tagasi. Laewasild, mida mööda sealt wälja käidi, wõeti laewa peale ja madrused tõmmasiwad purjud tuulde.

Uueste tõuusis sadamasillal rahwa seas haledus..

139

„Ärge kurwastage, lapsed!” rääkis kindral Strohkirch laewalaelt. „Teil on raskemad ajad wististe mööda, aga meil saab neid weel kannatada olema. Jumalaga!”

Ka oberst Nieroth rääkis meel. „Jumalaga, Tallinn! Jumalaga, Tallinna kodanikud!” hüidis ta rusutud sõnal. „Hilja olime weel wennad ja õed, nüid — wõerad! Teie olite walmis wiimse were tilgani linna kaitsema, — linn oleks ka ehk kaitsetud wõinud saada; mina panin wäljatormamise plaanid joon joonelt soja nõuukogule ette, seletasin täht tähelt, et see wististe küll ehk õnneks oleks läinud, minu nõuu ja plaanist kiitis suurem hulk ka heaks, aga kuberneer Patkul ei annud ial järele. Nüid on tema küll Jumala kohtu ees, aga ometi on see ka sündinud, mida tema wististe on soowinud. Enam ei sua seda sündmust ajaluost tagasi wõtta, seepärast jätke oma kurbtust! Jäädawalt ei oleks ka Tallinn mitte enam wastu pidada wõinud, sest kui kõik Ingria ja Liiwi maa ning ka kõik teised Eesti maa linnad juba oliwad langenud, kui Rootsi kuningas kaugel wäljamaal redus piab olema, siis ei wõinud Tallinn ometi enam kauaks wastu pidada. Tallinnlased, Teie endise kuninga üleliigne tulisus, tema noorus ja kange wõidutuhin ja mitmed wägewad waenlased — need on Rootsi riigi suuruse ja auuaja lõpetajad. Lõpmata walu ja häbi on nüid raskeste haawatud Rootsimaa ehe! Jumalaga!”

Juba oli laew liikuma hakkanud, juba wenis wahe lahkujate ja maha jääjate wahel suuremaks ja suure-

140

remaks, — walusal pilgul waatasiwad Rootsi auumehed oma maha jääja lahutatud kallikese, Tallinna peale, raskeste oli nende süda rusutud. Üks nendest, oberst Nieroth, ei jõuudnud enam ennast pidada, ta laskis rinnuli laewa ääre peale ja nuttis. Kibedad pisarad langesiwad sõjamehe silmist üle laewa ääre merde. Tema oli kõige tulisema südamega Rootsi riiki kaitseda püidnud, tema südamele oli ka Rootsi riigi raske langemine kõige walusam.

Lahkuwad laewad oliwad juba sügawasse merde jõuudnud ja rahwas sadamasillalt linna poole tagasi minema hakkanud. Paljude, wäga paljude silmad waatasiwad minnes Marta järele; kõikide pilk wiibis imestusega tema peal. Ta oli jo nii wäga ilus ja ta ilu nii wäga iseäraline, ja ta kuulsusest, tema heldusest ja rohkest aitamise tööst hädaliste hulgas teadis igaüks imeasju rääkida. Ime ei olnud mitte, et mõned Katoliku usulised, kellede arw ka sell ajal siin juba koguni weike oli, Martat mitte enam loomulikuks inimeseks ei pidanud, waid teda mõneks püha neitsi Maria sarnaseks olemiseks, mõneks teiseks pühaks neitsiks hakkasiwad pidama. Wististe oleks Martale ka rahwa poolt pühaks pidamise auu antudgi, kui Tallinnas nii palju Katoliku usu rahwast oleks elanud, nagu siin ewangeeliumi Luteruse usu rahwast elas. Ta jõuudis jo katkuhaigete ja hädaliste heaks nii palju teha, temale ei hakkanud katk ega ükski muu häda külge, kui ta igal päewal surmawäljal helde käega abi ja kergitust jagas ja pealegi oli ta nii isewärki, nii inglinäulise iluga ning tema sündimine ja saamine

141

nii tumeda, nii luulelise katte all, et see kõik selle aegse rumalama ilmale põhjust küll andis, selle iseäralise inimese üle nii palju imestada.

Marta ja Maria oliwad sadamasillalt tulles paljude teistega natukene piatama jäänud, — mõni kümme sammu eemal mere kaldal oli hulk surnukehast näha. Need oliwad enamiste endised Rootsi soldatid, mis surres laewade pealt merde heidetud ja mida wesi nüid wälja ajanud.

„Härra pürjermeister Reimer,” ütles Marta paludes ühe elatanud härra wastu, kes tema kõrwas käis, „katsuge ometi muretseda, kas mitte ei oleks wõimalik, neid surnukehasi sealt ära matta! Kui wäga wilets, kui paha on niisugune olek!”

„Ma loodan, et see nüid piatselt saab wõimalik olema,” kostis pürjermeister. „Linna uulitsate pealt ju majadest on juba kõik surnud koristatud, suremine on ka hästi juba wähemaks jäänud ja nii on siis mahti ka mere äärt surnutest puhastama hakata. Nüid on ka juba inimesi saada, kes surnute koristamist, oma peale tahawad wõtta, aga waremalt ei olnud neid saada.”

Kaks Wene wäeülemat oliwad Marta ja pürjermeistri juttu pealt kuulanud. „Ärge kulutage, ilus neitsi, oma kalli südame halastust nii palju surnute pärast,” ütles teine Wenelane kangel Saksa keelel. „Teie olete jo nii noor, nii ilus, — Teie piate enam elu ja lusti peale mõtlema, surnute eest muretsemine ei ole Teile kudagi kohaline. Pealegi on need surnud mere ääres Rootsi surnud ja need pidiwad

142

Rootslastele enam puutuma kui Wene walitsusele, mis nüid Tallinnas peremeheks on.”

Marta punastas kergeste. Wene wäepealiku sõnad oliwad tema südamele torkawad, ta pidas neid pilkamiseks ja hakkas kärmeste linna poole edasi minema. Maria astus temale järele. Nad läksiwad teiste seast rutemalt eemale.

„Wõi see ta oligi,” rääkisiwad Wene wäepealikud isekeskis, „kelle kiitusest kõik linn kolab. Aga küll on imelik iludus! Igapidi kõige kenam, kõige ilusam armastuseõis! Üheski linnas, mitte kusgil pole silm tema sarnast näinud.”

Marta oli sadamast tulles oma kasuemaga üles Rannawärawa wallimäele läinud. Seal istusiwad mõlemad ühe pingi peale ja waatasiwad kaugele mere poole, kust lahkunud Rootsi laewad neile weel wäheselt waatesse pilkusiwad. Ka nende süda oli Rootslaste jäädawa lahkumise üle kurb, aga nad alandasiwad rahulikult ennast selle suure muutumise saatuse alla, mis Eestlaste maale oli osaks saanud.

„Kes teab,” ütles Maria õhkades, „ehk oleks ikka weel Rootsi wägi linnast wälja tungida ja Wene wäeleeri laiali pillata jõuudnud, kui ka mitte Sina kuberneeri palwel ei oleksid käinud ja kahtlase kahewahelise olekule lõpetust teha palunud.”

„Oh, kasuema,” tõendas Marta, „kudas pidi küll Tallinn enam ennast kaitseda wõima! Kõik maa, kõik linnad oliwad juba Wenelaste käes, siin ei olnud ka enam tarwilist jagu wäge, hirmus nälg, jänu ja katk piinas ja tappis neidgi maha, — kudas wõis siis

143

Tallinn ennast weel nii wägewa peale tuleja wastu kaitseda! Tallinna alla heitmise pikendamine oleks katku-, nälja- ja weehäda ainult hirsamaks teinud, ja pärast oleks tema ikka pidanud langema. Ükski wägi ei oleks teda enam Rootsile hoida wõinud. Kui kõik muu oli langenud, siis pidi ka tema langema. Kas aga Tallinn ja Eestlaste maa Wene walitsuse all õnnelikum saab olema, kui ta Rootsi walitsuse all oli, seda ei wõi mina mitte ütelda; aga rasked sõjad saawad Wene walitsusega wististe küll siit maalt lõppenud olema. Wene Tsaari wägi näikse iga päewaga tõuswat ja keegi ei saa wististe enam suutma wõidetud maid tema käest ära kiskuma hakata.”

Maria oli mõttes.

„Aga ma pidin jälle küsima,” algas Marta teist juttu, „ütle mulle, mispärast on preester Urban mind kui äraheidetud ilma wanemateta last enese kätte kaswatada wõtnud ja nii heaste mind koolitanud?”

„Ole rahulik oma saatusega, hea laps,” palus Maria ja püidis oma tundmusi tagasi hoida. „Ka minul on saladusi, millede selgumist ma kõigest hingest igatsen, mis minu südant raskeste rusuwad ja mu elu jõudu kurnawad, aga ma tahan rahul olla ja oodata, ma tahan kannatada, kuni ükskord minu pühamad lootused ehk ometi weel saladuste katte alt selgele tõsidusele ilmuwad.”

Ta waatas kaugele mere poole, pisarad langesiwad tema kuiwetanud palgelt alla, palgelt, mis nooruses wististe iseäralist ilu oli awaldanud

144

ning nüidgi weel kena ja armas näha oli, ehk temast küll juba umbes 40 aasta lühidale jõuudmist wõis lugeda ja ehk küll ka iseäraline salamure seda palget nähti muljuwat.

„Aga räägi mulle siis ometi enesegi elusaatusest üks sõnake,” palus Marta edasi.

„Ei, minu elusaatus on nimelt lukus,” oli Maria wastus. „Ma olen seda pidanud pühalikult tõutama ja ma ei tohi oma tõutust murda. Ainult mu lootuste tõeks saamine wõiks minu elusaatuse saladuste eest selle raske katte üles tõsta, mis juba ligi kakskümmend aastat minu südant on rusunud. Aga mina ei wõi mitte enam palju loota: mida paar aastakümmet ei ole ühe inimese kohta täide saata wõinud, see tahab wististe ka tulewikus täide saatmata jääda, ja kui lugu tõeste nii läheb, siis wõib üksnes minu surm mu elusaatust Sinu ees seletada. Ainult Sinu kasuema surm wõib siis Sulle, kallis laps, Su kasuema elusaatuste saladusi selgeks teha. Seda lisandikku wõisin ma oma tõutusele juurde lisada. — Aga — ma ei taha siiski weel surra — ma tahan ikka ja ikka weel elada ja loota, ehk ometi weel saawad minu lootused ja unenäud täide minema. Ma arwan, minul on wististe enam saladusi ja enam loota ning igatseda kui Sinul; oleme siis rahul mõlemad ja loodame tulewiku ning minu surma sisse, teine neist saab pimedat saladust selge walguse kätte tooma. Jää nüid rahule, Marta, ja ära enam mind oma küsimistega waewa, — ma ei wõi midagi Sulle enamat

145

ütelda. Ära räägi ka neidgi märkusi, mis ma praegu Sulle awaldasin, ühegi hingele.”

Marta tõutas soowi täita, tõutas wait olla, nagu kasuema nõuudis. Siis andis Maria temale jälle armastuses suud ja nad hakkasiwad koju minema. Kerge, külm tuul oli Rootsi laewud nende waatepiirist juba wälja saatnud ja esimest peenikest lume pihukest langes pilwist sell sügisel alla.

Kihlwedu.

Mõni päew pärast Rootsi laewade Tallinna alt lahkumist istus linna kõige toredamas wõerastemajas suur seltskond tähtsamaid Wene wäeülemaid joogilaua ümber. Weel ei olnud Wenelaste wõidurõemu tuhin möödas, weel awaldas ta end pidudes, igasugu lustides ja rõemudes.

Täna walitses nimetatud ohwitseeride ringkonnas iseäranis lustiline ja weidi üleannetu rõemutuju, mida weel rohkeste joodud wein edendas. Nalja säde lendas nalja sädeme järele ja seltskonna üksikute liigete wahel walitses elaw kõnelemine. Nalja heitmise ja seltskonna rõemsa oleku esimees oli noor ja ilus würst Boris Balachin, Tallinna praeguse kommandandi Sotowi adjutant, keda tema ammetiwennad ta mehelise iluduse pärast nalja tujul ka „ilusaks Boris'eks” nimetasiwad. Würst Boris Balachin oli ka omast kohast selle nime wääriline. Ta oli tõeste ilus mees oma waimukate musta silmadega, oma elawa, weidi kahwatanud näuga. Waimu-

146

rikas elamus ühes sätendama elurõemuga paistis tema silmast. Tema kõrge haridus, tema peened wiisid ja kombed näitasiwad, et ta paremat kaswatust ja õpetust oli saanud, kui Wenemaa peenem seisus ja seltskond sell ajal kodumaal wõis saada. Boris Balachin oligi ka Pariisis kaswatatud ja koolitatud, sest tema isa elas kui miljonär oma perekonnaga ammust ajast saadik seal. Noor würst Boris Balachin oli rikas ja wõis seepärast nii üli lõbusat ja lustilist põlwe pidada, nagu ta pidas. Ta kulutas palju raha. Kes tema seltsis joogilaual istus, see ei pruukinud oma punga liigutadagi; würst Balachin laskis kõige kallimad joogid ja söögid lauale kanda ning maksis. Peale selle oli ta osaw ratsutaja, kuulus kütt, lustilik seltskondlane, osaw naljaheitja ja kõneleja — lühidelt päris eht elumees, kes rõemu ja lusti tiiwul elu mere üle lendas. Ta oli küll natukene kergemeelne, aga meele poolest julge ja mehine. Naesterahwade seltskonnas „hiilgas” ta oma ilmwõitmata kõne osawuse ja naljaga, mõnigi ilus silm oli eda selles tüktis imestanud ….

„Minu härrad,” ütles Boris praegu, klaasist weini rüibates. „Homme on meie linna auuwäärt wanema pürgermeistri Reimers'i juures suur pallipidu. Teid on ometi kõiki sinna kutsutud?”

„Ja muidugi!” hüidsiwad kõik kooris.

„Pürgemeister walmistawat selle pidu nende neitside auuks, kes siin katku ajal halastaja õdede ammetit pidanud, iseäranis aga nende juhataja auuks, kellel luuleline nimi „Wallimäe neitsi” olewat. Temast on

147

mulle palju räägitud, ta olewat ise imeilus; kas tunneb teitest keegi teda?”

„Sõber Balachin, hüidis üks paksu ja punase näuga noor leitnant, kellel see omadus oli, et teda iga wähem asi ülemäära waimustas.

„Sõber Balachin,” hüidis ta walju healega ja nagu imestades käsa kokku lüies, „minule sai paari päewa eest see ärarääkimata õnn osaks, Wallimäe neitsit — mitte ainult näha, ei, waid ka temaga kõneleda!”

„Kus kohas Teie siis seda taewalikku õnne maitsta saite,” pilkas keegi seltskonnast.

„Sadamas, kui Rootsi ohwitseerid wiimast korda Tallinnaga jumalaga jätsiwad. Mina seisan parajaste inimeste hulga seas, kui korraga minu kõrwal rahwa seas iseäraline liikumine sünnib. Kes tuleb ja kellele tehakse platsi? Wallimäe neitsile. Ta sammub majesteetlikul sammul inimestest läbi, kes teda nähtawalt kõik tundsiwad ja auustasiwad. Oh, kuis oli ta ilus! Ma waatlesin teda imestusega. Nii sirget kaswu, nii kena naesterahwalist nägu ei tea ma ialgi näinud olewat. Rootsi laewast astus ooberst Nieroth tema juurde ja hakkas temaga auupaklikult rääkima. Mis ta temale ütles, seda ma muidugi ei mõistnud, ma Rootsi keelt ei oska, aga kõrwalt kuulsin ma, et ta teda kõige soemate sõnadega selle truu ja ohwririkka töö eest tänanud, mida Wallimäe neitsi linna katkutõbeliste elanikkude ja Rootsi sõjawäe seas teinud —”

„Kes on ta seisuse poolest ja kelle tütar ta on?” küsis Boris Balachin elawalt.

„Ta olewat siinse Katoliku õpetaja Gamla kasu-

148

tütar, kes teda jumalakartuses ja kristlikuis elukombedes üles kaswatanud,” ütles üks tõsise näuga ooberst. „Ta on tõeste ilus ja aruldane tubli naesterahwas. Ma nägin teda alles hiljuti ühes majas haigete juures käiwat ja kuulsin tema südame headuse, tema helduse ja wäsimata abiandmise üle kõlawat kiitust.”

„Kahju aga, et ta weidi upsakas on,” hüidis endine paksu näuga leitnat jälle. „Kui Rootslaste laew sadamast jälle ära sõitis ja inimesed linna poole tagasi pöörasiwad, siis püidsiwad kaks meie meest selle imelinnuga sugu juttu teha, aga — ei sallinud — selja pööris. Mina mõtlesin enesel parema õnne olewat, tungisin oma sõbra Wolkowiga Wallimäe neitsile lähidale ja püidsin temaga rääkida. „Taewalik neitsi,” algasin ma, „minu kõige palawam soow oleks, Teiega tutwaks saada.” Waewalt olin ma need sõnad omas puudulises Saksakeeles kogelenud, kui neiu oma ärarääkimata kena silmaga pool tõsiselt, pool põlgawalt mu otsa waatas ja siis sõnalausumata minust eemale läks. Ma ei tahtnud teda pahandada ega talle järele minna, aga seda wannun ma Teile, homsel pidul tahan ma talle tema uhkust kätte maksta ja teda taltsamaks teha.”

Seltskond hakkas paksu leitnandi hooplewa kõne üle pilkawalt naerma.

„Ma ei wõi mitte tõendada, et räägitaw Wallimäe neitsi upsakas ja uhke on,” sõneles üks wanem ohwitseer, kes siiamaani teiste juttu wait olles pealt oli kuulanud. Mina olen temaga teitest kõigist wististe kõige enam tuttaw, sest et ma juba teist nädalat

149

tema kasuisa majas üiri korteris elan. Mitte uhke ei ole see neitsi; waid tõsine, wiisakas ja muidugi wõera inimese wastu tagasi hoidlik ja külm, nagu kristliku neitsi kohus on.”

„Külm on ta ja uhke,” hüidis paksu näuga leitnandi sõber Wolkow ägedalt. „Sähke, siin on käsi, ma wian korwi Shampanja weini peale kihla, et meie seas ühtgi meest ei ole, kes Wallimäe neitsi poolt enese wastu lahket pilku ehk sõbralist sõna jõuaks wõita.” Ma olen temale mitu korda lähenenud, olen kõik oma osawuse ja kunsti wälja kraaminud — asjata, ta ei tee sinust wäljagi.”

„Stopp, ma wõtan kihlweu wastu, hüidis korraga würst Boris Balachin iseäralise elawusega ja sirutas käe Wolkowi poole. „Homse õhtu wältusel on Wallimäe neitsi mitte üksnes oma lahke sõna, waid oma südame mulle kinkinud, on minu armastuse awalduse lahkeste wastu wõtnud, ehk ma kautan korwi shampanjat. Ta annab roosi oma rinnast mulle ja see olgu Teile minu wõidu täheks. Ma tõendan Teile oma auusõnaga, et seejuures mingit pettust ette ei tule.”

Boris rääkis seda kõik nii wõidukindlal toonil, et teised imestusega tema otsa waatasiwad. „Teie olete oma kiitustega mind uudishimulikeks teinud,” ütles ta elawalt ja tõstis püsti tõustes klaasi, „seepärast ihkan ma elawalt Teie kuulsa neitsiga tutwaks saada. Homme õhtu siis. Lööge klaasid kokku Wallimäe neitsi auuks. Ta elagu! Hurraa!”…

Ohwitseeride seltskond lahkus alles süda öö ajal koost, kuna enne weel tubliste oli joodud, naljatatud

150

ja mitu korda seeüle kihla weetud, kas würst Boris wõi leitnant Wolkow oma kihlweu Wallimäe neitsi pärast wõidab wõi kautab!”

Würst Boris ei läinud mitte just lõbusal tujul koju. Ta südames pakitses iseäraline torkaw tundmus, ta kahetses, et ta aruldase kihlweu wastu oli wõtnud. Mitte sellepärast, et ta seega oma ammetiwendade ees häbisse jääks, waid ta tundis, et see tegu ei tema ega teatama neitsi kohta auus ega mehine ei ole. Oma tuju mängukanniks tahtis ta selle naisterahwa teha, kellest linnas nii palju head räägiti, nii palju lugu peeti, seda oli Boris soojal peal oma kihlweuks wõtnud ja see oli tema südamele nüid torkaw. —

Boris magas öösel rahutumalt, mitmesugused kirjud unenäud rikkusiwad ta und…

Roos rinnast.

Weel ei olnud häda ja haigus Tallinnast kadunud, weel püidis katk oma jõuudu näidata, aga ta oli raugemas ja uus lootus hakkas pikkamisi ning kindlamalt Tallinnlaste rinnas elama. Wiletsuse koorm, mis linna siiamaani rõhunud, hakkas kergemaks minema. Uue elustama lootuse õhinal oli siis ka Tallinna wanem pürgermeister Reimers paljude soowi peale nõuuks wõtnud, nende julgete naesterahwade auuks, kes linna elanikkudele lõpmata wiletsuse ja tõbe ajal nii palju head teinud, omas majas ilusat pidu

151

pidada. Ta oli hoolt kannud, et see halastaja õdede auupidu igapidi tore ja juurewiisiline oleks, et see kutsutud külalistele lõbu pakuks ja neid raskel hädaaega, mis linnas walitsenud ja osalt weelgi walitses, mõneks tunniks unustama sunniks. Raha eest ja ka kingituste teel oli pidu walmistaja lillesi muretsenud, kus neid triiphoonetes hilise aja pärast weel saada oli, et nendega pidu auuwõeraid, noori halastajaid õdesid, ehitada ja rõemustada. Pidule oli ta peale nende palju suurtsugu wõeraid kutsunud: Wene sõjawäe ülemad, linna kommandandi oberst Sotowi, kindral Baueri, linna kõrgemad kodanikud, rüitlikonna liikmed, nende seas landraatid parun Ungern - Sternbergi ja Bistrami, gildede esimehed j. n. o. Isegi need kolm kirikuõpetajat, keda katk linnas weel elama jätnud — teised oliwad kõik surnud — pidiwad tulema ja peale nende ka linna Katoliku kiriku preester Urban Gamla. Wiimne oli kutsele esiteks küll wastu pannud, aga kui ta kuulis, et pidu tema kaswandiku Marta ja selle seltsiliste auuks antawat, kes muidugi pidult ära ei wõinud jääda ja sinna kombe pärast ka ilma wanema seltsiliseta ei wõinud minna, siis pidi ta wiimaks järele andma.

Õhtu oli käes. Pürgermeister Reimers’i maja säras nagu tule meres. Maja eeskoja tiiw-uksed oliwad laiali lahti ja piduülikonnas teendrid wõtsiwad külalisi auupaklikult wastu. Tõld tõlla järele sõitis trepi ette, uhked meesterahwad, sirged naesterahwad säramas ehtes astusiwad trepist üles, et lähemal silmapilgul heledaste walgustatud pidusaalides teiste külaliste sekka

152

ära kaduda. Pürgermeistri nõuu näis täide minewat, selles hiilgamas pidulikus toreduses, selles kirjus külaliste hulgas, mis saalist saali woolas, siin wõis küll mõnigi nukker süda wäljas walitsewat wiletsust silmapilguks unustada ja endiste paremate aegade mälestusesse tagasi mõtelda.

Weel ei olnud päris pidu alganud, sest auuwõerad, halastajad õed, ei olnud weel suurde saali ilmunud, kus neid põnewusega oodati. Nad pidiwad ühest kõrwalisest tuast rongis sisse astuma ning linna kaks pürgermeistrit ja magistrandi, gildede ning rüitlikonna esimehed pidiwad neid siis elada laskma ning neile lillekimbud kinkima. Preester Urbani kaswandiku Marta pähä pidi pürgermeister Reimers loorberi pärja panema ning teda linna nimel awalikult tema õnnistuserikka tegewuse eest tänama. Nõnda mõeldi Martat ja tema seltsilisi auustada.

Piduliste seas walitses kõike seda oodates suur põnewus. Wene sõjawäe ülemad oma särawates paraadi-mundrites seisiwad tasaselt juttu westes selle ukse lähedal koos, kust halastaja õdede rong pidi tulema. Seal seisis ka tuttaw würst Boris Balachin. Ta oli täna weidi kahwatu; kortsus kulmul tuetas ta ennast ühe samba najale. Kuhu oli tema muidune elawus ja lust jäänud? Ta ei pannud ilusaid naisterahwaid tähelegi, kes temast mööda jalutasiwad ja tema nukruse kohta mõnegi nokkima sõna ütlesiwad, ta ei kuulnud ka oma sõbrade pilkawaid märkusi. Eilne kihlwedu oli tema hea tuju täitsa häwitanud. „Sõber Boris, pagana pihta, mis hapu näu siis

153

Sina teed?” hüidis leitnant Wolkow tema õlast kinni hakates. „Sell wiisil wõid Sa jo täna oma kihlweu kautada ja mina wõidan, mida ma julgeste loodan.”

„Kui ma oma sõna ei oleks annud,” kostis Balachin mõruda naeratamisega, „ma jätaksin heameelega oma kihlweu asja koguni katki.”

„Ära ole laps, ma ei salli Sinu ahastawat nägu, tule joome söögisaalis paar klaasi elustawat weini, et Sa oma hea tuju jälle kätte saaksid.”

Leitnant Wolkow wõttis Balachini käe alt kinni ja wiis teda pool wägise üle saali kõrwalisesse söögituppa. — —

Kell lõi kümme. Piduliste hulgast käis tasane kahin läbi, nüid pidi halastaja õdede rong sisse astuma. Mõlemad pürgermeistrid Reimers ja Michael ning linna seisuste esimehed oliwad endid kahes rias, lillekimbud käes, teatama ukse kõrwa üles seadnud. Teised pidulised seisiwad wäikestes hulkades eemal, kõikide silmad ukse poole pöördud, mis lähemal silmapilgul lahti läks. . . .

Sealt nad astusiwad sisse, keda nii põnewalt oodati, kellede auuks tänast pidu peeti. Nad oliwad kõik walges riides, rongi eel kõndis Marta — Wallimäe neitsi. Pürgermeister Reimers astus neile wastu ja algas oma teretuse kõnet. Südamelikul sõnal tänas ta neitsisid nende heategude eest ja kui ta lõpeks waimustatult „nad elagu” hüidis, siis kajas see hüid ka iga pidulise huultelt ega tahtnud lõppedagi, kui pürgermeister Wallimäe neitsi mustjate juukste peale loorberi pärja pani ja talle ning kõigile teistele lillekimbud

154

kätte anti. Muusika helin segas end hüidjate healtega ja pürgermeistri käe kõrwal astus Marta rongi eel üle saali, imestawad pilgud waatasiwad talle järele, imestawad ja igatsewad pilgud. . .

„Ta on ilus, imeilus!” käis kahin meesterahwade ringkondadest läbi. „Ilus nagu headuse ja armastuse jumal.”

„Ma lasen ennast temaga tutwustada,” ütles Wene ülemate seas kindral Bauer Sotowile kõrwa sisse ja mõlemad sammusiwad pürgermeistri poole, kes Martaga ühe palmi puu all aset oli wõtnud ning temaga seal kõneles. Pürgermeister tõuusis auupaklikult üles, kui ta kõrgeid härrasid nägi tulewat.

„Auuwäärt neitsi,” ütles kindral Bauer, wanuse poole lahke näuga härra, Marta wastu. „Meie oleme Teist niipalju head kuulnud, et mina ja minu sõber ooberst Sotow Teiega heameelega tuttawaks tahaksime saada.”

Marta tõusis püsti ja waatas punastades maha. Ta kõrwad kohisesiwad kõigest sellest auust ja ilust, mida tema auuks oli walmistatud. Ta sirutas käe argliselt kindrali poole, millele see wiisaka kombe järele suud andis. Ka ooberst Sotow teretas teda lahkeste ja mõlemate meestele oli Marta mõistlik ja wiisakas jutt, mis igapidi haridust ja waimu awaldas, nii meele järele, et nad temast alles tüki aja pärast lahkusiwad, et kõigi teistele, kes Martaga ka tahtsiwad tuttawaks saada, mahti anda. Ka Marta seltskonna teised liikmed oliwad auustajatest ümber piiratud, ka

155

nendega lasksiwad endid kindral Bauer ja ooberst Sotow tutwustada. —

Preester Urban Gamla istus üksina pidusaali kõige tagumisemas nurgas ning waatas oma kalgi näuga külmalt ja osawõtmatalt piduliste sekka. Sagedaste lendas ta pilk Marta poole ja igakord tõmmas ta kulmu kortsu, kui ta nägi, et ta ilus kasulaps ikka weel keset meesterahwa ringkonda seisis, ega mitte meelde ei tuletanud, et Urban temale kodu kohuseks teinud, meesterahwa seltskonnast kui karsk ja kristlikult kaswatatud naesterahwas wõimalikult eemal hoida. Aga Marta ei wõinud parata, tema meeled oliwad liiast auustamisest nagu segased, ja pealegi piiras meeste ring igal pool teda ümber.

Weel üks teine silm waatles Martat eemalt, aga hoopis teistsugu tundmustega, kui preester Gamla. See oli würst Boris Balachin. Weel ei olnud ta temale lähenenud, weel ei julgenud ta seda. Täna esimest korda nägi ta Martat, ta oli kohkunud teda nähes. . . Seda neiut oli ta mõtlemata tujus tõuutanud ühe õhtu wältusel ära wõita, seda neiut, kellel silmast kõrge waim, kindlus, kõrge naisterahwalik auusus nii selgeste wälja hiilgasiwad. Nii ilusa, nii auukartusele sundimaks ei olnud Boris seda kodaniku suost neitsit mõtteski pidanud. Boris wõitles imeliste tundmustega. Salaline wägi tõmmas teda neitsi poole, aga iga kord, kui ta just minemisel oli, käis walus piste tema südamest läbi.

Ta pidi ennast julgustama, omale rahu ja kindlust koguma. Boris astus ruttu söögituppa ja jõi seal

156

paari klaasi karastawat shampanjat. Siis tuli ta jälle saali tagasi ning astus ruttu, ilma arupidamata pürgermeistri Reimers'i juurde, kellega ta juba enne tuttaw oli. Ta ütles talle midagi ja siis sammusiwad nad mõlemad Marta poole.

Paks leitnant, keda meie eila wõerastemajas näinud, pilgutas leitnant Wolkowile silma. Ka teised Borise sõbrad waatasiwad naeratades üheteist otsa. „Mäng algab,” sosistas Wolkow käsi õerudes, „ei tea, kuda ta lõpeb.”

„Auustatud neitsi,” ütles pürgermeister Reimers oma lihawa, sõrmustega ehitatud käega noore würsti poole näidates. „See härra siin igatseb Teiega tutwaks saada, ta nimi on würst Boris Balachin, linnakommandandi Sotow'i adjutant, kellega natukese aja eest rääkisite.”

Seepeale läks ta ise heal tujul naeratades minema.

Boris waatas enne sügawaste ja uuriwalt neiu silma, enne kui ta temale kummardades kätt andis. Boris oli seda silmapilku ootnud, mill Marta teistest wähe lahus oleks, see pilk oli praegu käes. Nad seisiwad teineteise ees, Borise silm wiibis neiu näu peal, ta oli wait. Martale näis see piinlik olewat, ta waatas küsides noore würsti otsa.

„Teie näete, ma olin liig julge Teile lähenema, nüid olen ma täitsa kohmetu,” ütles Boris wiimaks naeratades. „Teie ei pia seda imeks panema, ma nägin Teid nii kõrgetest meestest kõik see aja ümber piiratud olewat, et ma enese wähesust pian häbenema.”

157

„Teie olete liialt ja asjata alandlik, würst,” kostis Marta kergeste naeratades.

„Kas see pole minu kohus, kui ma seepeale mõtlen kui wähe ma südame ja püiete poolest Teie kõrwal wäärt olen, auustatud neitsi?”

„Teie määrate oma wäärtust wististe liig wäheseks ja minu oma seda suuremaks, wõi tahate ehk mind niisugusse sõnadega ainult pilgata?”

Mitte just terawal toonil ei ütelnud Marta seda, aga Boris märkas, et ta ettewaatlikum pidi olema. Ta oli peenemat elu, wiisakuse kombeid, naesterahwa loomusi ja mõedupidamist igas asjas küllalt tundma õppinud, et teada ja tunda, kudas ta igast takistusest puutumata mööda wõis minna. Ta oli hiilgawates pidusaalides küllalt liikunud ja oli elumees küllalt, et Noort ja tundmata kartlist naisterahwast elawale jutule meelitada, teda seeläbi enese külge siduda, teda tundma õppida ja ennast temale kõige paremast küllest tunda anda. Ja täna tahtis ta, täna pidi ta oma osawust selles asjas tarwitama. Tall ei tulnud meeldegi enam kihlwedu, ei, tema südames oli sest silmapilgust saadik, kui ta Martat esimest korda saalis näinud, salaja ja järsku tungiw ihaldus tõusnud, just selle neiuga sügawamalt tuttawaks saada. Terane, pikem uuriw pilk neitsi suurde ilmasüita silma oli selle ihkamise palawamaks, selle nõuu kindlamaks teinud. Oli see ainus pilk tõsiseid tundmusi tema südames elule äratanud, oli nali tõeks muutunud? Praegusel silmapilgul ei wõinud ta selle küsimuse peale mitte selget wastust anda, ta ei teadnud weel ise muud midagi,

158

kui et ta Marta kõrwal enese õnneliku tundis olewat, et sala wägi teda tema kõrwa paigale käskis jääda, temaga kõnelema, tema kena healt himukalt kuulatama...

...Ja Marta? ...

Kui ojakene wulisedes mööda kiwist põhja edasi jookseb ja wuliseb ning ikka ühetooniliselt wuliseb, ja kui pehme tuuleõhk seejuures oja kaldal kaswawate puude lehti sahistab ja libistab, siis on sellel unenäulisel wulisemisel ja sellel lehtede libisemisel ja sahisemisel iseäraline meelitaw ja nõiastaw wõim, nagu uinumisele kussutaw wägi. Sellesarnast meelitawat, uinutawat wõimu tundis Marta praegu oma südames ja meeles. Mis ilus, mehise näuga ja waimuka pilguga würst talle oma pehme healega praegu tasahiljukesi kõneles, see oli nagu oja waikne wulisemine, nagu lehtede libin, oli nii lõbus kuulata, et Marta mõtted tasasemine woolasiwad, et nad nagu uimasele uinumisele jäiwad.... Boris kõneles Martale suurest ja laiast ilmast, millest ta omas elus suure osa näinud, ta kõneles talle selle ilma uhkusest ja ilust, kõneles tema wiletsusest ja hädast, kõneles oma wanematest, kõneles paljust muust — ja lõpeks ei mälestanud nad siiski kumbki, millest ta kõnelenud. . . .

Nad istusiwad ühes kõrwalisemas paigas, suure palmi puu all. Ja palmi puu oksad liikusiwad tasa nende peade kohal, tasa, nagu Marta wahete wahel kuulatades oma mustjat käherpead nikutas …. Ja kui nad wahel teineteise otsa waatasiwad, siis oli nende mõlemi meelest, nagu tunneksiwad nad teineteise silmi juba ammugi....

159

Aga nüid korraga katkes nagu nõiduse loor nende peade kohal, Marta kehast käis äkiline wärin läbi, nagu külm, jääkülm tuuleõhk puhus nende wahele, mida iseäranis Marta tundis. . . Preester Urban oli nendest pikkamisi mööda läinud, oli ähwardawalt ja hoiatawalt oma kaswandiku otsa waadanud. . .

„Neitsi Marta, mis Teil on?” küsis würst.

„Oh, ei midagi!”

Boris waatas mööda minejale preestrile järele. „Teie kartsite oma kasuisa?”

,,Oh ei, ei!”

Boris waatas nagu murelikult Marta otsa ja siis langes ta pilk punase roosi peale, mis neiu rinnas õhetas ja punas. Seda roosikest oli ta wõita tahtnud, see oli tall eila õhtu korw shampanjat maksnud, täna maksis ta temale tuhat korda rohkem. Wõitis ta selle roosikese?...

„Wolkow, Wolkow, lõdwenda oma punga taskus,” naeris teine pool saali otsas paks leitnant.

„Pagan wõtku Balachini,” wandus Wolkow tasakeste. „Ta on mõne nõia juures koolis käinud”…

Preester Urban oli oma üksiku istme peale tagasi läinud. Ta nägu oli tumedam ja kurjem kui ialgi enne. . . .

Pürgermeister palus pidulisi söögi lauda. Paaris sammusiwad nad teise saali, würst Boris Balachini käe kõrwal kõndis Wallimäe neitsi.. . .

Poole tunni pärast libisesiwad tantsijate paarid üle saali läikiwa põranda. Nende seas oli ka vürst Boris Martaga …. Ta hoidis neiut ellaste ja osa-

160

waste käe all, kergeste ja julgeste nagu pool lennates libisesiwad nad üle saali põranda, Boris'se palaw hingeõhk käis neiule wastu nägu, — mis ta temale kõrwa sosistas, seda kuulis ainult Marta, ta naeratas wahete wahel pehmeste ….

„Ma olen wäsinud,” ütles neiu korraga. Boris jäi seisma. „Ma tahaksin puhata,” sosistas Marta.

Würst Balachin wiis teda tantsijate seast teise tuppa. Siin istus Marta sohwa peale, kuna Boris limonadi tõi ja talle juua andis. Boris ja Marta oliwad üksina. . . Saalist kõlas muusika helin, wäikeses kambris oli nii waikne....

Marta põsed õhetasiwad, ta oli oma käherpea walge käe najale tuetanud ja waatas nõnda oma ette maha.. Küinla helk langes tema peene ilusa näu, tema walge käewarre, tema sirge kena kuju peale.... Kuis ta ilus wälja nägi selles pool nukras, pool mõttelises olekus. Pikad läikiwad ripsed heitsiwad ta pale peale ilusaid warjusi, mis tema nägu nende punaste niiskete huultega nii isewärki ilmasüitaks, lapselikuks tegiwad.

Boris seisis tema ees ja waatas imestawal pilgul ta peale. Iseäraline waimustus, palaw ihkamine liigutas tema südant.... Ta astus tema juurde, ta wõttis tema weikese käe pihku, tema musta lokkide sisse sosistas ta: „Marta, oh Marta, ma armastan Teid!” …

Marta ei wastanud. Boris tundis tema käe ainult wärisewat. — Weel enam langes neiu pea norgu.

„Marta, kas Teie ei kuule mind? Kostke, tahate Teie minu oma olla igaweste?” ....

161

Marta tõstis pikkamisi pead ja pindis oma kätt wabastada. „Tasa, tasa, ma ei tohi Teie sõnu mitte kuulda ...”

„Marta, sala wäega olete minu südamesse tuld heitnud, oh, ütelge, tohin ma loota, tohin ma?”

„Tasa, ma kuulen sammust tulewat, laske mind!”

„Ütelge üks ainus sõna, andke üksainus märk, et ma mitte lootuseta ei armasta.... Roos Teie rinnast, Marta, roos Teie rinnast minu õnne täheks!” ...

„Mu Jumal, minge, oh minge. . . .”

„Marta!”

Boris waatas paluwal, läikiwal pilgul neiu otsa, ta oli tema ette põlwili langenud. . . Wõis Marta temale wastu panna, Marta, kelle südames seesama tuli põles? ....

Ruttu tõmmas ta roosi rinnast, mis tema sõrmede wahelt Boris'e ette maha langes. Noormees wõttis ta üles ja surus oma huulte wastu:

„Marta, ma tänan” ….

... Paari minuti pärast astus würst Balachin Martaga tantsisaali tagasi. Ta nägu oli wagune, nagu ennegi, ta mõistis oma meeleliigutust pealiskaudse rahu taha warjata. Martal ei läinud see mitte nii hästi korda. Sügaw puna kattis ta palget ja silmast paistis põnew meeleliigutus.

Nad ei olnud weel keset saali jõuudnud, kui preester Urban neile wastu astus. Ta kummardas kergeste würst Balachini poole ja ütles siis Martale külmalt ja käskiwalt: „Tule, meie sõidame koju.”

„Nii wara?” küsis Boris.

162

„Ja, härra!”

Urban wõttis Marta käe. „Tule!” . . .

Marta täitis sõnalausumata käsku. Weel kord pigistas Boris tema kätt, siis astus ta kasuisa käe- kõrwal saalist wälja. — —

Sõbrad kutsusiwad Balachini teisi tuppa ja hakkasiwad talle järgemööda õnne soowima.

„Mis Te' tahate?” küsis Boris nähtawalt imestades. „Ma olen kihlweu kautanud!”

„Kautanud? Kudas nii?” küsis sõbrade koor.

„Ma kukkusin koledaste läbi,” kostis Boris, „ja sain oma julguse eest hästi pilgata.”

„See pole wõimalik, roos Wallimäe neitsi rinnast oli jo kadunud,” sõneles Wolkow.

„Ma sain oma palwe peale roosi, aga ainult sellepärast, et ta närtsinud oli,” kostis Boris naeratades. „Kui Teie soowite, siis joome kihlweu hinna täna pärast pidu wõerastemajas ära.”

Sõbrad ei suutnud tema sõnu uskuda. Nad oliwad teda ja neitsi Martat terawaste tähele pannud ning nende arust näis Boris igapidi soowitud otsusele jõuudmas olewat. Boris jäi aga siiski oma sõna juurde kindlaks, tema olewat kihlweu täitsa kautanud ja pärast pidu, mis umbes kell 12 lõppes, oliwad kõik nõuus, Balachiniga wõerastemajasse wõidetud shampanjat ära jooma minna…

* * *

Et preester Urban oma kaswandiku Marta, tänase „pidu kuninganna”, nii wara koju wiis, oli seltskonda

163

ja pidu walmistajat, wana pürgermeistrit Reimers'i, weidi pahandanud. Wiimne oli küll Urbanit lahkel, südamelikul sõnal kauemaks palunud jääda ja pidulist enese ja Marta ärasõitmisega mitte kurwastada; wali preester oli aga oma otsuse juurde jäänud ja pool toredalt pürgermeistrile seletanud, tema ei tahtwat mitte kauemine pidule jääda ning „pidawat” koju minema. Reimers pidi siis wiimaks järel andma ning preester Urban astus oma kaswandikuga tõlda ja sõitis ära.

Marta ei olnud talle sõna ega pilguga wastu pannud, tall ei olnud selleks jõuudu, tall ei tulnud seda meeldegi. Nagu unenäul, wiimsest juhtumisest nagu uimastatud, laskis ta ennast teendri läbi oma mantli sisse mässida ja sammus Urbani kõrwal pidumaja trepist alla tõlda. Seal surus ta oma pea istme padjade sisse ja pindis oma kirjuid ja kihawaid mõtteid selgemale, ühisemale mõlkumisele juhtida.

Preester Urban istus Marta kõrwal ja oli wait. See waikus oli nii tume, nii salalik, et Marta igal teisel ajal kartlikult selle põhjuse järele oleks otsinud ja uurinud, täna ei pannud ta seda tähelegi. Terwel sõidu ajal ei rääkinud kumbgi sõna. Alles siis, kui tõld preestri maja ette jõuudis, kui Urban oma kaswandiku maha aitas ja temaga maja pimedasse eeskotta astus, alles siis ütles ta tumeda, madala healega: „Marta, kui Sa üleriided ümbert oled ära wõtnud, siis tuled Sa minu kirjutuse kambrisse, mull on Sinuga rääkida!”

Marta kohkus Urbani käskiwa ja pool ähwardawa

164

tooni üle. Neiule tuliwad nüid korraga ka need ähwardawad pilgud meelde, mida Urban pidu saalis eemalt tema ja Boris'e peale oli heitnud. Siiski, praegu oli ta süda ja hing weel magusatest mälestustest liig täis, et talle Urbani olek kauemalt muret oleks teinud. Ruttu astus ta üle eeskoja ja sellest uksest sisse, mis Maria tuppa wiis.

„Maria, Maria, kui Sa teaksid, mis mulle pidul juhtus!” Nende sõnadega langes ta tormilikult Maria kaenlasse.

Maria oli üksina laua ääres istunud ja midagi käte wahel hoidnud, mida ta küinla juures sügawas mõttes waatles. Ta ei olnud Marta sisseastumist kuulnud, alles siis kui see healt teinud, ärkas ta oma mõtetest ja püidis asja, mida ta waadelnud, ruttu ära peita. Oleks Marta meeleliigutus oma enese asja üle wähem elaw olnud, siis ta oleks ka näinud, et Maria praegu pidi nutnud olema, ta silmad oliwad weel märjad kui ta Marta käest pool kohkudes küsis:

„Armas laps, mis juhtus siis Sinuga?”

Marta waatas Mariale sügawaste ja õnnelikul tundmusel silma, nüid nägi ta tema niisket pilku.

„Maria, Sa oled jällegi nutnud,” ütles noor neiu nagu ettewiskawalt. ,,Mis pärast ometi? Ja mis asi see oli, mida Sa nii mõttes uurisid, kui ma sisse astusin; näita mulle, näita!”

Marta sirutas käe laua poole ja tõmmas sealt paberi lehekeste alt peidust ühe wäikese ilma raamita õlipitdi wälja. See oli ühe noore mehe rinna pilt, mis juba mõnest kohast kustunud ja wanaduse pärast

165

halliks oli tõmmanud. Marta waatas pilti, mida talle Maria enam ei saanud keelata, tükk aega uudishimulikult, siis hüidis ta elawalt:

„Maria, ütle mulle kes see ilus mees on. Minu meelest on, nagu piaksin ma teda elus näinud olema, nii tuttaw, nii imelik ligitõmbaw on ta nägu.”

Maria raputas nukralt naeratades pead. „Ei, Marta, Sa pole teda elus ialgi näinud. On aga inimeste nägusi olemas, mida meie enne mitte näinud, mis meile aga siiski tuttawad näiwad olema, iseäranis tuleb see siis ette, kui meile niisugune nägu meele järele on.”

Maria waatas sügawaste Marta silma ja siis Marta käes olewa pildi peale, nagu tahaks ta noore neiu ja noore mehe maalitud nägu teineteisega sarnaduse poolest wõrrelda. Ühesugused suured sinised silmad wähemast oliwad mõlemail — Maria oli seda ammugi teadnud. . . .

„Ütle, kes see mees on, „ja mill wiisil Sina temaga elus oled kokku puutunud,” ütles Marta, üksisilmi pildi peale waadates. „Kui ma sisse astusin, siis nägin ma Sind selle pildi juures nutwat. Sa armastasid seda meest kord?”

Maria oli pea käe najale tuetanud ja waatas märjal pilgul küinla tule poole. „Ma armastan teda weel praegu,” ümises ta nagu iseenesele. „Aga ma olen õnnetu, ärarääkimata õnnetu omas armastuses. Kudas põlgab mu süda küll ilma tema kurjuse ja tigeduse pärast, aga kui rahulik olen ma siiski!” . . .

„Oh, Maria, kõnele mis on Sulle elus juhtunud,”

166

hüidis noor neiu paluwalt ja hakkas kasuema kaela ümbert kinni. „Ma aiman nüid, et Sa selle mehe pärast õnnetu oled, märkan, mispärast ma Sind nii sagedaste nukra näen olewat ja silmapisaraid walawat. Ütle, mis wahe on selle mehe ja Sinu wahel, wahest wõin ma Sind Sinu kurwastuses trööstida. Maria, armas Maria!”

„Wait, laps,” ütles Maria tasa, „ma ei tohi Sulle midagi kõneleda, kui hea meelega ma seda ka teeksin: mind siub pühalik wanne. Olgu Sulle sellest küll, et ma selle mehe pärast, keda ma armastan, õnnetu olen ja et mind selleks teised inimesed oma kurja tahtmistega on teinud.”

Marta andis pildi pikkamisi Maria kätte tagasi. „Hea küll, ma ei taha Sinu nukruse ega selle mehe pildi järele pikemalt küsida. Mõlemaid oled Sa minu eest siiamaani warjul hoidnud, jo Sull selleks siis muidugi mõjuwad põhjused on. Minu ja Sinu ümber walitseb salalik tumedus, ma ei tea, mill walguse kiired mulle selgust toomad. Aga olgu sellest, ma olen enese üle küllalt juba järele mõtelnud ja siiski ei ühegi otsusele jõuudnud; ma ei taha siis seega enam ennast nii palju waewata.” —

„Laps, Sa pidid oma täna õhtusest juhtumisest rääkima,” ütles Maria teist juttu tehes wahele. „Mis juhtus siis minu wäikesele pidu-kuningannale?”

Noor neiu istus kasuema sülle ja hakkas ellalt tema kaelast kinni. „Ma armastan, Maria,” sosistas ta talle punastades kõrwa ja surus seepeale oma näu

167

Maria rinna wastu. Wiimne ei lausunud imestuse pärast tükk aega sõnagi.

„Sa armastad?” küsis Maria wiimaks pikkamisi, „keda siis?”

„Oh, ta on nii mehine, nii ilus,” kostis Marta elama liigutusega, „würst Boris Balachin on ta nimi, ma sain temaga täna õhtu tuttawaks —”

Maria tõstis neiu pea oma rinna najalt üles ja waatas talle tõsisel pilgul silma. „Täna õhtu said temaga tuttawaks ja juba armastad Sa teda? Würst Boris Balachin on ta nimi — oi, oi Marta!”

Neiu lõi silmad maha. „Ta armastab mind ka, ta tunnistas mulle seda!”

„Ära lase ennast eksitada, laps! Ma olen sarnastest pallipidu-armastustest ka kuulnud — nad kauwad niisama ruttu, kui nad tulewad ja ainult ilmasüita, eluküpseta südamesse jätawad nad jälgi, mis kaua wõiwad walutada. Hea oleks, kui Sina tänase õhtu läbi kahju ei ole saanud. Ja kui ka kõik heas korras oleks, mõtle Gustaw Abelströmi peale, Marta.”

Nagu teraw okas torkas Marta südant. „Gustaw Abelström,” kordas ta pikkamisi; „tema peale ma ei mõtelnudgi, — siiski,” lisas ta ruttu juurde, „ma ei wõi midagi parata, ma ei tunne tema wastu midagi ja, oh Maria, würst Boris Balachini armastan ma kõigest hingest. Ma ei tea, mis minuga sündis, aga tema esimene pilk heitis sädeme mu rinda, mis ikka suuremale lõkkele ähwardab tõuuswat ja mida — preester Urbani ähwardusedgi ei suuda lämmatada — — Aga ma pidin peaaegu unustama, minu kasu-

168

isa kutsus mind täna weel enese jutule, tall on wist tähtsaid asju mulle teatada, ega ta mind muidu nii wara poleks koju toonud.”

Marta wõttis üleriided seljast ära, ja läks siis trepist üles preester Urbani tuppa.

Sellel oli weel mantel seljas. Ta istus käsipõsekile kirjutuse laua ees, ilma Marta poole waatamata.

„Astu ligemale, Marta,” ütles ta wiimaks.

Noor neiu tuli laua juurde. Preester Urban waatas maha. „Kas,Sa tead, mispärast ma Sind siia kutsusin?”

„Ei, minu kaswataja,” kostis neiu.

„Ma kahetsen, et ma Sind täna pürgermeistri pidule wiisin,” kõneles Urban tumedalt. „Ma nägin, et Sinu meel tühja ilmalusti ja rõemule liig wastuwõtlik on. Sa oled mulle haiget teinud, Marta. Ma tahan Sinu eest paluda.”

„Ma ei saa Teie kõnest aru, minu heategija —” ütles Marta wõerastades.

„Sinu silmast helgib weel praegu wõeras kuma — mis juhtus Sinu ja selle noore ohwitseeri wahel, kelle seltsis Sa rõemu tundsid — ära salga, ma panin Teid mõlemaid terawalt tähele — ja mõnigi teine ka. Sa ei teinud preester Urbanile tänasel pidul mitte auu....”

„Oh, mu Jumal,” sosistas neiu tasa — tundis ta enese süidlase olewat?

„Sa oled noor, Marta,” ütles Urban. Sinu

169

jalg wõib jo kergoste õigelt teelt kõrwale wääratada — siiski, tunnista mulle kõik üles, ma tahan Sinu süid kaaluda ja Sulle andeks anda, kui ma wõin.”

„Mull ei ole Teile palju tunnistada, auuwäärt preester, aga Teie teate, et ma õigust rääkides kedagi ei karda,” wastas Marta wagusi aga julgel toonil. „Olgu siis, teataw noormees, würst Boris Balachin, õppis mind tänasel pidul tundma ja — armastama. ... Mina tunnen, et ta mulle kallis on.”

Preester Urban tõuusis järsku püsti. „Tasa, Marta, ära ütle seda sõna nii waljuste, nii julgeste,” rääkis Urban walidaste. „Mis ma aimasin, on paraku sündinud.”

Neiu surus käe tuksuwa südame wastu. „Ma ei ole weel aega saanud järelmõtelda, kas ma mingi seaduse wastu patustasin, kui ma oma südame nõuudmise järel tegin —”

„Wait, Marta!” hüidis preester waljumalt. „Ära püia ennast wabandada. Kuule mind! Mina kui Sinu kaswataja ja kasuisa keelan Sulle ära, edespidi teatawa noore ohwitseeriga mingisugust tegemist teha wõi temaga milgi wiisil kokku püida puutuda. Ära küsi praegu lähemalt nende põhjuste järele, mis mind seda keeldu sunniwad andma. Mis mina teen, teen ma kõik Sinu kasuks: mull on Sinuga iseäralised nõuud. Mine nüid, Marta, puhkama ja unusta oma tänane unenägu, mina nõuan seda!” — —

170

Südame eksiteed.

Esimene lumi lasus katustel ja kattis uulitsaid. Majade ümber wingus talwine kare põhjatuul, mustjad-hallid pilwed lendasiwad kiiruga üle linna ja katsiwad kuu kumawa palge kinni, nii et ta kahwatanud paiste ainult wahete wahel nähtawale tuli.

Toompea kiriku tornikell lõi kümme. Kiirel sammul tõttas üks mantli sisse mässitud sirge naisterahwas, nägu paksu looriga kinnikaetud, mööda üksikut tühja uulitsat edasi. Ta luges tasakeste kella löökisi ja kiirendas oma sammust iga silmapilguga, wahete wahel pool argliselt pahemale ja paremale poole waadates, nagu käiks ta mõnd keelatud teed ja kardaks, et teda keegi seejuures näeks. Ta wõis umbes kümme minutit käinud olla, kui ta ühte kitsasse põikuulitsasse pööras ja seal warsti ühe maja ette sügawaste hinge tõmmates seisma jäi. Tasakeste koputas ta tugewa kojaukse peale ja siis weel kord.

Ta pidi aga mõni minut ootama, ennegu wõime käänamist kuulda oli ja uks lahti läks. Üks Wene soldat, küinal käes, seisis eeskojas.

„Wiige mind würst Balachini juurde,” käskis naesterahwas, tasa ja argliselt sisse astudes.

Soldati laia näu üle käis nagu pilkaw naeratamine. „Würst Balachin kodus, würst kodus,” ütles ta Wenekeeli, „ta juba ammugi ootab." Siis pani ta ukse jälle lukku ja sammus naesterahwa eel üle ruumika eeskoja kiwise põranda ühe ukse poole. Sealt

171

laskis ta naesterahwa sisse astuda, kuna ta ise teise ukse taha kadus.

„Armukene, tuled Sa ometi kord!”

Boris Balachin astus sisseastujale naesterahwale wastu. „Kuis ootasin ma Sind igatsusega, Marta!”

„Oh, Boris, Sa ei wõi arwatagi, kui raske see tulek mulle oli,” ütles Marta raskese ohkades ja wõttis loori näu eest ära. Ta wõib minu auu maksta. Oh, miks kutsusid Sa mind siia? Kas Sa ei wõinud mulle kirjutada, nagu ennegi?”

Boris kuulatas iseäralise rõemuga ilusa neiu kurba kaebtust. „Marta, ma tahtsin Sind jälle kord näha. Mõtle kaks korda olen ma Sind peale teatama pidu õhtu näinud, ükskord kogemata kirikus ja teine kord uulitsal, ning mõlemail kordadel tegid Sa nii ähwardawa näu, et ma Sinule läheneda ei julgenud, Sinule ütelda ei wõinud, kui wäga, wäga kallis Sa mulle oled, kui wäga ma Sinu järele igatsen, kui suurt õnne üks musu Sinu roosihuultelt mulle annaks!”

Boris tahtis neiu ümbert kinni hakata, see taganes aga wastu tõrjudes eemale. „Ära puudu, minusse, Boris, Sa tead ma olen kristlikult kaswatatud tütarlaps ja — meie pole jo laulatatud.” Seejuures ohkas ta jälle ja waatas oma siniste silmadega pool nukralt nooremehe otsa.

„Siis lase, ma wõtan Sull mantli ümbert ära ja astume minu wäikesesse saali, kus ma nii sagedaste üksina Sinu peale mõtlen.”

„Ei, Boris, mull pole mitte palju aega ja mida warem ma koju saan seda julgem ma oma kasuisa

172

kahtluse eest olen,” kostis Marta kindlaste. „Sa kirjutasid mulle, Sull olewat minuga tähtsaist asjust kõneleda, ma palun, räägi!”

Nad seisiwad ühes wäikeses eestuas, mis igapidi toredaste oli wälja ehitatud ja noore würsti rikkusest tunnistust andis. Boris andis Martale ühe punase sammetiga polsterdatud leentooli, kuna ta ise walge kamina najale neiu ette seisma jäi.

„Marta, ma tahtsin Sulle ütelda, et ma oma isale meie asja pärast kirjutasin ja temalt luba küsisin, Sind oma armsaks abikaasaks kosida. Ütle, Marta,” ta hakkas neiu käest kinni. „ütle, tahad Sa minu oma olla igaweste. Ma tahaksin seda magust sõna Sinu huultelt kuulda!”

Marta waatas südamelikult Boris'e otsa. „Küsid Sa weel? Sa tead jo, et ma Sinu olen!” Siiski lisas ta kurwalt juurde, „mind piinab iseäraline tume tundmus, nagu oleks mulle suur õnnetus tulekil. Kas meie teineteisega ialgi wõime — tohime õnnelikuks saada — mind piinawad rasked aimdused ja kahtlused. Weel on mull minu südame saladusega nii palju tegemist olnud, et ma suuremat aega pole saanud, meie oleku üle järele mõtelda ega iseenesega selgele otsusele jõuuda; aga kui ma seepeale mõtlen, kui suur wahe minu ja Sinu wahel, meie seisuste wahel, kui ma oma kasuisa walju keelu peale mõtlen, mis mind käskis Sind igaweste ära unustada, siis saab mu süda nii raskeks — ma pian nutma ja ahastama.”

„Marta, minu armukene,” ütles Boris trööstides, „looda ja tueta minu najale. Ma ei tea küll weel,

173

kas isa mulle oma luba ja õnnistust annab, aga kindla tahtmisega peaseme kõigist takistustest üle. Preestri Urbaniga saab meil wististe kõige raskem lugu olema. Siiski, ka selles tükis paneme oma lootuse tulewiku peale. On mull minu isa luba Pariisist käes, siis astun ma Sinu kasuisa ette ja palun Sinu kätt. Ei anna ta seda mulle mitte, noh siis —"

„Siis, Boris, mis siis?” küsis Marta põnewalt.

Boris hoidis tema kätt ikka weel pihus ja waatas uurides tema silma.

„On Sull julgust ja minu wastu armastust küllalt, minu Marta?” küsis ta wiimaks.

„Wõid Sa kahtleda?" sosistas neiu.

„Hea küll, — siis — siis — põgeneme siit, kui muud nõuud ei aita, põgeneme laiasse ilmasse, kusgil saab ikka paigakene olema, kus meie elama wõime jääda ja õnnelikud olla.”

Marta kehast käis selle mõtte juures äkiline wärin läbi. „Oh, Boris, kas Sa ei nõua liig palju minult? Salaja nagu kurjategija piaksin ma oma kodust põgenema? Mis saaks ilm ütlema, ja kas Sa ei tea, et ilma omaksete õnnistuseta meie õnn mitte ei saa õitsema — minu kasuisa wanne saab minu pead suruma — meie läheme hukka, Boris!"....

„Sa ei armasta mind, Marta, muidu teaksid Sa, et truu armastusel oma enese õnnistus on, mis ühtegi wannet ei karda, rääkis Boris meelitama healega. „Ma wõtan ennast Wene wäeteenistusest lahti ja siis reisime kaugele, kaugele Itaalia õitsewale pinnale, kus weie kuhugile wagusaste ja õnnelikult elama jääme.

174

Tahad Sa, minu Marta, tuled Sa kaasa, Sinu wastus minu küsimuse peale olgu meie ühenduse kindlam side."

Marta näu pealt wõis rasket sisemist wõitlust lugeda. Ta armastas jo Boris't esimese armastuse püha leegiga, ilma mingi muu peale, kõige wähem iseenese peale mõtlemata, aga tema kombeline, kristlik meel pani põgenemise mõtlemisele siiski wastu. Ta mõtles Maria kurwastuse peale, kui ta Boris'e plaani järele teeks, mõtles ka oma elusaatuse saladuste peale millede selgumine ainult siin wõis wõimalik olla, nagu Maria sõnad wähe loota lubasiwad, ja weel mõtles ta raske patu peale, mida talle sell wiisil Jumala ja oma kasuisa wastu süiks tuleks. Wiimse wiha kartis ta seejuures kõige wähemine.

„Sa oled kahewahel?” ütles noor würst pika waheaja järele. „Ma olen ennast petnud, kui ma Sinu ilmtingimata armastuse najale tuetasin. Marta, Sa kurwastad mind sügawaste. Sinu süda ei ole mitte täitsa minu — ja mina olin nii julge, nii täis kindlat lootust. Kui ma Sind esimest korda pidusaalis nägin, siis ütlesin ma iseenesele, see neiu on minu, ehk — mitte keegi muu. Kui ma siis nii õnnelik olin, Sinu rinnast roosi kui wastuarmastuse tunnistust saada, siis tundsin ma taewa rõemu ja pidasin ennast kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal. . . Kes oleks wõinud arwata, et ilus Marta silmapilkse tuju õhina järele tegi, sest ma näen — seda armastust, mis minul tema wastu südames põles, ei olnud tall siis, ei ka nüid, minu wastu mitte..."

175

Boris pööris nagu liigutatult kõrwale; ta oli kurwal toonil kõnelenud, mis Marta armastawast südamest terawaste läbi leikas.

„Boris," ütles ta tasa. „Sa nõuad liig palju minult — oota weel — ma loodan, et tulewik mõnda minu elusaladust seletab ja mind mõnest pidawast paelast peastab, siis tahan ma walmis olla, Sulle „jah" ütlema." — —

„Sa tahaksid minuga põgeneda, kui meie õnnele takistusi tehakse?" hüidis Boris elawalt. „Oh, ma tänan, tänan Sind tuhat korda."

Ta hakkas tormiliselt Marta ümbert kinni ja surus esimese musu tema punaste huulte peale. Marta püidis keelda, aga — ta ei wõinud, ei jõuudnud. Sügawaste punastates ja häbenedes kattis ta oma näu mõlema käega kinni. Wiimaks tõuusis ta püsti.

„Ma pian minema, ela hästi ja kirjuta mulle warsti," ütles ta tasa. „Weel kord tuletan ma Sulle meelde, et Sa mitte oma kirju, nagu esimesel korral, minule koju ei saada. Minu kasuisa paneb ehk laseb iga kahtlast juhtumist põnewa terawusega tähele panna ja õnn oli, et Sinu esimene kiri nägemata minu kätte juhtus. Wii oma kirjad ikka teatawasse peidupaika, kust ma neid leian. Ela hästi, Boris!"

Marta tõmmas mantli oma õlgade ümber koomale ja loori näu ette. Boris saatis teda uksest wälja.

„Öö on pime ja külm, Sulle wõib mingi õnnetus juhtuda,” ütles noor würst, „ma tuleksin Sind koju saatma.” Aga Marta lükkas tema pakkumise tagasi — temal olewat üksina julgem koju minna. . .

176

Inimese hingeelu on mitmesugune, mitmekülleline ja sagedaste arusaamata nagu mõistatus. Tundmused, mis inimese südamest wälja kaswawad, on nagu lillekesed, mis ühesuguse maa seest küll üles tärkawad, siiski aga nii mitmet tõugu, nii mitmet karwa on. Ohaka kõrwal kaswab sagedaste kõige kenam roosikene, umbrohu seas mõnigi ilus lill.

Würst ei armastanud mitte esimest korda. Ta oli omas liikuwas elus mitmegi naesterahwaga sügawamat tutwust teinud, oli mitmelegi neid õrnu meelituse sõnu kõrwa sosistanud nagu Martalegi, oli mitmegi südames sedasama leeki põlema õhutanud, nagu Martagi südames, — aga ta oli seda warsti unustanud, oli lillekese murdnud ja armuta närtsima jätnud — ta ei tunnud seejuures wähematki südame piina ja sirutas käe warsti uue roosikese järele wälja. Kas Marta ka üks tema heitliku südame ohwer oli, kes wõis seda ütelda? Praegu wõis ta ennast wahest küll seega õigeks tunnistada, et ta Martat arwas tõeste ja kõigest hingest armastawat, et tall kindel nõuu oli teda altari ette wiia. Ta ei olnud ka ebatõtt rääkinud, kui ta ütles oma wanematele selle asja pärast kirjutanud olewat. . . .

Ja armastus, kui mitme wiisiline ei ole see? On armastust, mis nagu wäike sädemekene rohu sisse langeb, pikkamisi ja kaua õhkub ja wiimaks, wiimaks laiale laguneb, sagedaste alles siis kui mingisugune tuuleõhk teda lõkkele õetsub. On aga ka armastust, mis järsku, nagu wälgu süütusel, ühe ainsama pilgu läbi laginal põlema lööb — ja niisugune oli Marta armastuse

177

algus olnud. Ta oli Boris't tema ilusas waimurikkas mehises olemises näinud, oli ta osawat, nõiastawat kõnet kuulnud ja siis kohe iseäralise kartuse ja hirmuga armastuse leeki oma südamesse tunnud tekkiwat. Ta ei olnud talle wastu panna wõinud, kui ta tema rinnast roosi lootuse märgiks palus, wärisewal käel oli ta tema palwet täitnud. Ja kui wähe oli preester Urbani keeld neiusse mõjunud. Boris oli talle warsti peale pidu kirjutanud ja temalt tungiwal sõnal päris otsust palunud — ning Marta oli arglisel käel oma armastuse tunnistuse paberi peale pannud. . . . Waene Abelström, oli Marta ka kord Sinu peale mõelnud, kes Sa sellesama õrna tunnistuse ja nõuude tema jalgade ette olid heitnud, nagu würst Borissi — küll wähema julgusega ja ilma miskisuguse meelitamise kunstita. . . . Marta oli oma armastust würst Balachini wastu selgel sõnal tunnistanud, ta ei olnud seda ka preester Urbanigi wastu kartnud salata. Waene laps, ta ei tundnud jo weel küllalt würst Boris'e südant, ei teadnud, kui palju ta seeläbi hea Mariale muret ja kurwastust oli teinud, kes sellest asjast midagi head ei aimanud, — Marta ei teadnud, missugused mustad pilwed tema pea peale preester Urbani poolt tema armastuse pärast ähwardasiwad koguda. Maria oli teda hoiatanud, kasuisa teda ähwardanud — kõik oli aga armastawa neiu kohta asjata; ta ei wõinud würst Balachini unustada, kes temale oma ilu ja kenaduse ning kombede poolest kõigiti nagu kõige täielisem mehisuse eeskuju näitas olewat. — Ja kui Marta enese seisust Boris'e omaga wõrdles, kui ta eneste ühen-

178

duse takistustest Boris'e wastu rääkinud, siis tegi ta seda Maria hoiatuste järele, ilma et ta ise nende takistuste peale oleks palju mõtelda suutnud ….

* * *

Päikene paistis juba Marta magamise tuppa, kui ta teisel hommikul üles ärkas. Tasane koputamine ukse peale oli teda äratanud. Maria heal hüidis teda wäljast. Neiu tõuusis ruttu üles, tõmmas kerged hommiku riided selga ja awas ukse. Maria astus sisse.

„Ta on siin!”

„Kes?” küsis Marta.

„Gustaw Abelström. Ta on täna öösel laewaga Stockholmist siia jõuudnud, kuna ta enne isa silmad kinni wautanud ja teda maha matnud. Ta on wäga kurb. Praegu soowib ta Sinuga rääkida ja palub wabandada, et ta nii wara hommikul Sinu rahu tulnud rikkuma. Süda ei olla talle aga mahti annud, kauemine oodata.

Marta oli nagu pool kohmetu seda sõnumit kuuldes. Ta ei wastanud midagi.

„Sa tead, mis ta Sinult saab küsima — mis wastad Sa temale.”

Marta waatas selgel pilgul Maria otsa. „Ma räägin talle õigust; ma ei wõi jo teisiti.”

„See tähendab, et Sa tema kätt mitte wastu ei wõta? Oh, Marta, on see siis wõimalik, et Sa selle

179

noore Wene würsti sisse nii kindlaste usud ja tema kõrwalt enese eluõnne arwad leidwat.”

„Ma armastan Borisi ja see põhjus on minu arust nii mõjuw küll, et ma Gustaw Abelströmi kätt mitte wastu ei wõi wõtta. Seda sõnumit, mis temale wahest küll mõru on kuulda, mille juurde ma aga tõeste midagi ei wõi parata, wõid ka Sina temale wiia, siis ei pruugi mull ise tema juurde tulla.”

Maria pööris ukse poole. „Sa wõid ise tulla. Mull on temaga nii palju kaastundmust küll, et ma seda kurwastawat teatet temale ei tihka wiia. Mina omalt poolt tegin juba niipalju, et ma temale neid takistusi tähendasin, mida preester Urban teeks, kui keegi Luteruse usuline tema kasutütart abikaasaks soowiks. Kõik muu asi jäägu sinu enese hooleks. Mõtle weel järele, Marta, ja kui Sull iganes wõimalik, siis ära kustuta Gustawi wiimast lootust.”

Maria astus uksest wälja... .

Gustaw Abelström wiibis selles tuas, kus ta mõne nädala eest haige olnud. Ta seisis akna all ja waatas wagusi wälja, kus lumekibe kibeme peale maha walge waibaga kaetud uulitsa peale langes. Abelström kandis korralisi liht riideid, kroonu mundri oli ta ametiga ühes maha pannud. Ta kahwatu nägu näitas, et ta wiimsel ajal palju oli kannatanud ja mitmetsugu waewa näinud. Kes tema peale waatas, pidi temaga tahtmata nagu kaastundmust tundma.. ..

„Marta tuleb kohe,” ütles Maria ukse wahelt ja läks siis ise jälle ruttu ära.

Abelströmi südames pakitsesiwad mitmesugused tund-

180

mused, üks põnewam kui teine. Maria olek ja sõnad ei olnud tema lootust mitte kinnitanud, nad oliwad tagasihoidlikud ja segased olnud. Lähem silmapilk pidi Gustawi eluõnne üle otsust tegema, Marta enese suust pidi ta seda nüid kuulma. Kuis oli ta seda silmapilku igatsenud. Isegi wiimse aja kurb juhtumine, isegi surm ei olnud tema meele kohta nii sügawaste mõjunud, et ta Martat silmapilgukski oleks ära unustanud. Waewalt oli isa matmise pidu ärapeetud, waewalt oli ta kodumaal oma asjad ära õiendanud, oma päranduse, mis nii suur oli, et ta mureta elada wõis, wastu wõtnud, kui ta juba kodumaale jälle selga pööris, kus tall peale mõne kaugema sugulase muid omakseid ei olnud, ja Tallinnasse tagasi purjutas

Uks läks tasakeste lahti, Marta astus sisse. Ta kandis kerget, lihtsat hommikukleiti, mustjad juuksed langesiwad paksudes lokkides õlgade peale, sinine paelakene hoidis neid pea ümber koomal. Natukene norgus peaga astus ta üle tua Gustawi poole, kes tema ilu tasase imestusega waatas.

„Tere tulemast, Gustaw Abelström”, ütles Marta lahkeste, kätt nooremehe poole sirutades. „Ma rõemustan, et Teid jälle Tallinnas näen.”

Gustaw wõttis neiu weikese käe wastu; see oli külm ja wagune.

„Teie soowisite minuga rääkida,” algas neiu uueste, kuna Gustaw ikka wait oli.

„Ja, neitsi Marta,” kostis noormees wiimaks, „see oli minu soow. Mis asjast ma Teile rääkida tahtsin,

181

see on Teil teada, kui Teie seda kirja lugesite, mida ma siit ära reisides Teile jätsin.”

Kui Marta midagi ei wastanud, kõneles Gustaw edasi:

„Selle kirja peale tulin ma nüid Teie käest suusõnal wastust paluma, mida Teie mulle ka wististe ei saa keelama. Ma armastan Teid Marta,” lisas ta tulisemalt, aga ilma oma mehist rahu kautamata, juurde, „ja tunnen, et ma ilma Teieta õnnelikuks ei wõi saada. Ma wõin Teile mureta tulewikku pakkuda ja tõuutan Teile lõpmata armastust, kõikumata truudust.”

Gustaw oli lihtsalt ja südamelikult rääkinud, mitte kõlawaid ega kunstlikuid sõnu ei tarwitanud ta, ei langenud ka neiu ette põlwili, siiski — tema toonist, iga tema sõnast paistis armastus ja sügaw tundmus wälja.

Marta waatas kaastundlikul pilgul tema peale; ta oli Gustawi sõnade magusat aga siiski südamesse tungiwat wõimu küllalt tunnud, ta ei wõinud seda aga enesesse mõjuda lasta, tema süda oli jo teiste sidemete läbi siutud.

„Ma tunnen ennast Teie kosimise läbi kõrgeste auustatud olewat,” ütles neiu wiimaks, kergeste punas-tades. „Siiski, ma kahetsen wäga, et ma nii wiisaka ja tubli mehele pian ütlema, et ma Teie soowi mitte ei suuda täita. Minu süda ei ole enam waba — ma olen ta juba ära kinkinud.”

Gustaw tuetas ennast akna najale; ta oli kahwatanud. „Soo!” ütles ta wiimaks tumedalt.

182

Kiire kaastundlik pilk käis Marta silmast tema peale.

„See südame kinkimine piab siis pärast minu ärareisimist sündinud olema,” ütles Gustaw wiimaks pool mõrudalt. „Sest Teie kasuema — — —”

Walus piste käis Marta südamest läbi. Ja, see oli pärast Gustawi ärareisimist sündinud, paari tunni wältusel, kuna Maria enne Gustawile oli tõendada wõinud, et Marta käsi ja süda alles waba olewat.

Gustaw oli wait, ka Marta ei julgenud sõna lausuda. Esimene oli oma näu akna poole pööranud. Puruks oli ühe ainsa löögiga tema tulewiku õnneloss löödud, mida ta enesele mõttes üles ehitanud. Wärwita ja kurwaks nagu talwine loodus õues, oli tema tulewik muutunud, mida ta enesele nii õierikkaks oli waimusilma ette maalinud.

Wiimaks pööris ta jälle Marta poole. „Kui lugu nõnda on, siis elage hästi. Ma soowin Teile palawast, tulisest armastawast südamest õnne; — ialgi ei saa ma Teid unustama, — minu armastus Teie wastu kestab surmani.”

Ta pigistas Marta kätt ja sammus ukse poole. . . .

„Gustaw!” käis hüid tasa paluwalt Marta huultelt.

Abelström waatas pikkamisi ümber, kuna Marta talle paar sammu ligemale astus.

„Ärge lahkuge minust enne kui Teie mulle andeks ei ole annud. Südame teed on imelikud. Wahest leiate Teie ühe teise neitsi, kes enam Teie wääriline on, kui mina, kes Teie armastust palawalt ja kõigest südamest wastata suudab. —”

183

Gustaw tõrjus käega.

„Kas annate mulle andeks, ärge lahkuge minust paha meelega,” palus Marta.

„Teie ei ole minule midagi paha teinud, ei ole Teile siis ka minu andeksandmist waja. Weel kord, — elage õnnelikult!”

Gustaw läks uksest wälja. Eeskojas pühkis ta silmast ühe pisara, siis astus ta uulitsale. Lume ebemed sadasiwad talle wastu nägu ja jahutasiwad tema õhetawat palget

Ja Marta? — Ka tema sinisest silmast langes hele pisar ….

Würst Menschikow.

Külm oli järsku käredaks läinud, oli maapinna paksu walge katte alla heitnud ja ka merele kõwa kaane peale pannud. Nõnda oli wiimastest sündmustest juba mõni hea nädal mööda läinud ja katk Tallinnast ikka wähemaks ja wähemaks jäänud, kuna ta maal weel edasi wältas. Üheksama jau Tallinna linna kodanikkudest olli ta üleüldse ära tapnud, nagu ajalugu jutustab. Teiste hulgas oli ka palju mõisnikka ja muid suurtsugu inimesi linnas ja maal temale saagiks langenud.

Küll oli häda ja wiletsus Tallinnast palju wähenenud, küll oli ka neitsi Marta olemine wiimaste sündmuste läbi muutunud, siiski nähti teda weelgi seal seal linnas hädalisi aitamas käiwat, weel otsis ta neid üles, kellel tarwilist abi ega tuge ei olnud, kes hai-

184

guse ehk nälja käes ilma trööstita ja talitajata oliwad, ning tegi nende heaks mis ta wõis.

Juba oli aasta 1710 lõppemas ja uus algamas, Wene maale oli uus sõda kaela tulemas, Karl XII. oli Türgimaal peidus elades Türgi sultani Wene Peetri wastu uue sõjale ülesässitada jõuudnud. Wägew Türgi maa waatas juba muidugi Wene riigi ja tema Tsaari tugemaks saamist kadedusega pealt ja kui Karl XII. ka tagant kihutas, siis wõttis sultan Achmed III. Peeter I. wastu mõega kätte. 22. Nowembril 1710 pandi Konstantinoopolis Wene riigi saadik krahw Tolstoi „Seitsmetorni” wangikotta wangi ning 29. Nowembril kuulutadi kõikidest Konstantinoopoli linna moscheede (templite) tornidest Wene maale sõda. Tsaar Peeter saatis oma sõjawäed kiireste Türgi piiride poole ja reisis ise oma abikaasa Katharina ja saatkonnaga Moskwa kaudu warsti sinna järele.

Nagu ülewal pool kord öeldud, sai Peeter I. kuulus sõber, würst Menschikow, Rootslaste käest wõidetud maade kindralkuberneeriks. Warsti peale selle, kui Tsaar Peeter Peeterburist ära reisis, käis uue aasta hakatusel Tallinnas jutt suust suhu, würst Mentschikow tulewat mitmesuguste ameti tallituste pärast siia.

Niihästi Eestimaa rüitlikogu ja kodanikud, kes mõlemad Wene walitsuse poolt lahedamat põlwe ootasiwad ja pärast ka saiwad, püidsiwad seepärast nimetatud walitsusele ja ta ülematele igapidi meelt mööda olla ja tema wastu lahkust, truudust ja alandust awaldada. Seepärast wõtsiwad siis Tallinna esimehed nõuuks, kõrget kindral-kuberneeri ja kindral-marschalli,

185

würst Menschikowi, Tallinnas suure auustamisega wastu wõtta.

Nõnda oligi, kui Menschikow tuli. Wiru wärawa taga, kust kõrge würst pidi sisse sõitma, mängisiwad muusiku koorid, majade peal lehwisiwad lipud ning Wiru uulits oli inimesi täis kui murdu. Rüitlikogu ja gildede esimehed, Wene sõjawäe ülemad, linna komandant ja muud kõrgemad mehed oliwad siia kokku tulnud ning mõlemal pool uulitsa ääres seisiwad peale kohalise sõjawäe pikad rind auuwahtisi.

Talwine ilm oli külm ja selge. Päike paistis lumega kaetud katuste ja puude peale, mis talle hõbeselgelt wastu särasiwad, ning auuwahtide palja mõekade peale, mis ilusaste hiilgasiwad.

„Ta tuleb, ta tuleb,” käis korraga kahin läbi rahwahulga, kui eemalt aisa kellade helinat kuulda oli. Läbi awatud wärawa nähti üht saani, kolm hobust ees, ruttu ligemale sõitwat. Ikka ligemale jõuudis würst Menschikowi troika*), — nüid sõitis ta Wiru wärawast sisse.

Wali „hurraa” kajas tuhandate suust, kuna kõrge würst kutsarit käskis piatada. Kõik seisiwad palja peadega. Würst Aleksander Danilowitsch Menschikow oli keskmise ialine mees, toreda ja natukene walju näuga. Ta istus suure kasuka sees saani peal. Linna komandant Sotow ja mõlemad pürgermeistrid astusiwad auupaklikult ligemale ja ütlesiwad lühikeses kõnes kindral-kuberneerile „tere tulemast”, mispeale jälle

*) Kolme hobusega sõit.

186

wali hurraa hüidmine kajas ja muusika mängima hakkas. Seepeale sõitis würst Menschikow mööda Wiru uulitsat edasi Toompeale, kus ta ühes eramajas korterit wõttis. Wastuwõtjate rong liikus temale sinna pikkamisi järele.

Siin taheti teda Wene pruugi järele „soola ja leiwa” andmisega auustada. Seda toimetasiwad linna nimel mõlemad pürgermeistrid, linna sõjaWäe nimel komandant ooberst Sotow ning Tallinna naesterahwade nimel üks saatekond noori neiusid, nende seas ka preester Urbani kaswandik Marta, kes würstile auukingituse kuld kausi Sees kätte andis.

Würst Menschikow waatas elawal pilgul Marta otsa. Neiu iludus pani teda imestama.

„Mis Teie nimi on, auuwäärt neitsi,” küsis ta wiimaks.

Marta nimetas oma nime. Weel kaua waatas würst mõttes Marta otsa, siis ütles ta saatekonnale:

„Ma olen liigutatud Teie lahkuse üle, minu neitsid ja tänan Teid wäga. Ütelge ka neile, kes Teid läkitasiwad, et ma neile palju tänu wõlgu olen."

Neitsid kummardasiwad ja hakkasiwad saalist wälja minema. Martat kutsus würst tasakeste enese ligemale.

„Olge nii lahke, neitsi, ja tulge homme kui Teil wõimalik on, minu juurde! Mull on Teiega midagi rääkida," ütles ta neiule.

„Mis wõib tall minuga rääkida olla," mõtles Marta; — siiski lubas ta würsti käsku täita. Ta, kummardas ja läks teiste järele uksest wälja. —

Weel sellsamal päewal laskis kindral-kuberneer Menschikow enesele Toompeal rüitlikonnamajas Tsaari

187

nimel rüitlite poolt truudust wanduda. Siis andis ta landraatide auuks toreda pidu söömaaja ning õhtul põlesiwad würsti auuks linnas ilutuled ja tehti toredat tulewärki.

Teisel päewal oli würst Menschikowi juhatusel oberlandrihtis suur koosolek, millest kõik Eesti maa ja Tallinna esimehed ja ülemad ametnikud osa wõtsiwad. Siin kinnitas kindral-kuberneer Eesti maale ja Tallinnale tsaari nimel kõik endised õigused tagasi.

Würst Menschikow oli pärast seda koosolekut, mis hommikust kuni pärast lõuneni oli wältanud, omas korteris paar tundi puhkanud, kui teender temale teatas, et üks naesterahwas würstiga kokku soowiwat saada.

Menschikowile tuli meelde, et ta eila Martat oma juurde oli kutsunud. Ta käskis teda sisse lasta.

Marta lähines ja jäi auupaklikul kaugusel würsti ette seisma. Menschikow oli sohwa pealt, kus ta sigarit suitsetades istunud, üles tõuusnud ja neitsile mõni samm wastu läinud. Tema teraw silm wiibis jällegi imeteledes Marta peene, waimuka näu peal.

„Auustatud neitsi,” algas ta oma madala, weidi kähisewa healega. „Ma nägin Teid eila elus esimest korda” — würst Menschikow armastas pikkamisi kõneleda ja lausete wahel lühikesi waheaegasi pidada, mis-läbi iga lause nagu rohkem rõhku sai, — „ma ei pannud mitte ainult Teie aruldast iludust imeks, waid mulle paistis Teie silmast ka midagi muud wastu, mis kallim ja parem on kui iludus.”

188

Siin piatas würst jälle natukene ja kõneles siis edasi:

„Mina arwan enesel selle ande olewat, inimese näust kauniste tema loomu ära tunda. . . Selle ande abil nägin ma siis eile esimese pilguga, mida ma Teie peale heitsin, et Teil iseäraline waimukõrgus ja terawus osaks piab olema. Teie kannate tarkuse ja waimse loomu märkisi oma otsaesise peal, mida looduse käsi sinna nagu pitseriks surunud, kuna ta palju inimesi sellest õnnest ilma jätab. . . Ja tõeste, ma ei olnud ennast oma inimese-tundmise andega sugugi petnud. Ma küsisin pool kogemata siinse pürgermeistri Reimers'i ja teiste käest Teie üle teadust. Mis nad mulle Teitest kõnelesiwad, oli nii suur ja kõlaw kiitus, et ma Teie wastu oma sügawat auutundmust pian tunnistama. Teie olete siin linnas hirmsa katku ja nälja ajal nii palju inimese armastust, nii palju eneseohwerdawat meelt ja waimukõrgust awaldanud, et Teie kutsutud olete, ilmas suuremat tähtsust omale pärima kui Teil praegu on". . . .

Marta seisis punetawal palgel würsti ees. Ta ei julgenud oma silmagi tõsta. Ta tundis häbi niisuguse liia kiidukõne pärast.

„Mitte alla suure hulga keskele ei pia Teie loomuga inimene kadunuks jääma," sõnaldas würst lühikese waheaja järele, „waid üles tõuusma, suurema tegewuse ringi sisse, kust ta teistele waimustawalt silma paistab. Maailma elu laenetest ronigu kaljule, kellel selleks osawust ja puudu on, ja jäägu maha kes jõuetu ja kohmetu. Auustatud neitsi, mina olen

189

selle põhjusmõtte järele teinud ja ma olen eesmärgile jõuudnud. Kui madalast suost alama ohwitseeri poeg elasin ma kord Moskwas ja kes olen ma nüid? Kes oleks wõinud mulle hälli ääres laulda, et ma kord Wene Tsaari wägewat riiki aitaksin walitseda? ... Ma tahaksin oma saatuse wastu tänulik olla ja sellepärast püian ma igapäewase elu alla surutud waimust kõrgemale aidata.. . Teile, neitsi, annaksin ma nõuu, meie kõrge Keiserinna Katharina kojanaesterahwade sekka astuda. Mina tõuutan selle eest hoolt kanda, et Teid Teie madalast seisusest hoolimata sinna wastu wõetakse. Sell wiisil astuksite Teie kõrge ilmaga ühendusesse, wõiksite oma waimuandeid igal wiisil maksmaks teha ja tähtsusele jõuuda. Kas Teie wõtate minu pakkumist wastu, neitsi?"

Marta pani käe otsaesise peale, püidis nagu mõtelda ja arusaada, kui oleks talle würsti sõnad mõistmataks jäänud.

„Teie pakkumine, kõrge würst, on nii hiilgaw, et ta minu silmi peletab," ütles ta wiimaks tasase healega. „Mõtelge, würst, kes mina olen ja kui kõrgele Teie mind tahate tõsta. Aga siiski, kui mull ka julgust küllalt oleks, oma madalat seisust unustada, kas saan ma ennast nii kõrgel seisupaigal õnneliku tundma, kas saan ma igapidi oma kõrge paiga kohane olema, kes ma rahwa liht laps olen. Ei, kõrgeauuline würst, ma tunnen oma puudusi ja nõrkusi, ma ei tohi enese peale enam lootust panna, kui ma täide wõin saata.”

„Teie saate oma nõrkuste üle wõitu saama,” ütles

190

würst lahkeste. „Ma tahan Teile truu nõuuandja ja abimees olla.”

„Kõrge würst, Teie auustate mind liig wäga ja ma kahetsen, et ma Teie suurt pakkumist wastu ei suuda wõtta," kostis neiu alandlikult. „Kui ma kõigist takistustest mööda loodaksin jõuudwat, siiski pian ma Teile tunnistama, et mind iseäralised sidemed kõwaste minu praeguse kodu külge köidawad.”

„Iseäralised sidemed? Missugused siis?" küsis würst weidi wõerastades.

Marta waatas oma ette maha, ta ei wastanud ...

„Teie ei taha seda ütelda?" Würst käis paar korda üle tua ja jäi siis jälle Marta ette seisma. „Hea küll, ma ei taha seejärele ka pikemalt pärida. Siiski soowiksin ma, et Teie minu nõuu üle pikemalt järele mõtleksite; wahest wõite Teie ka oma „iseäralisi sidemeid" ilma kahjuta katkestada. Minge koju, neitsi, ja pidage meeles, et ma Teie sõber olen. Kui Teie minu pakkumist olete proowinud ja selle mõttega enam harjute, meie riigiema ligikonnas tähtsat ammetit pidada, siis saate ka leidma, et ma Teile ainult head olen soowinud. Teie wõite mulle oma otsust Peeterburisse kirjalikult teada anda, ehk Tallinnas suusõnal, kui ma kord jälle siia tulen, mis wististe peatselt saab sündima. Teie alamat seisust ärge arwake mingisuguseks takistuseks seejuures: Waim ja mõistus käib üle seisuse ja sündimise.”

Marta andis würsti käele jumalaga jätmiseks suud. „Auuline würst, ma tänan Teid Teie armu ja lah-

191

kuse eest, aga ma ei wõi Teile enam midagi ütelda, kui juba ütelnud olen."

Marta astus Menschikowi tuast wälja. Würst waatas talle järele; kui neiu ukse taha kadus, läks ta akna alla ja ütles iseeneses:

„Kahju, kahju, et ta minu pakkumist kohe wastu ei wõtnud. Ma oleksin Majesteetidele temaga tõeste head meelt teinud." —

Paari päewa pärast reisis würst Menschikow Tallinnast ära. Ta läks Pärnu kaudu Riiga ja sealt Tartu kaudu Peeterburisse tagasi.

Ootused ja lootused.

Pühapaew oli käes. Kirikute kellad helisesiwad ja kutsusiwad rahwast palwele, kes ka igalt poolt pühakodade poole tõttasiwad.

Teiste seas kõndis ka meie tuttaw Gustaw Abelström. Ta tahtis praegu Olewesti kiriku uksest sisse astuda, kui ta korraga selja tagant oma õla külge tundis puudutawat.

Ta waatas ümber — preester Urbani pereemand Maria seisis tema ees.

„Tulge natukene eemale minuga, Gustaw Abelström, mull on Teiega paar sõna rääkida."

Gustaw astus kiriku trepi pealt tagasi ja kõndis Mariaga eemale. Mis teatust tõi naesterahwas temale?

„Jumal tänatud," algas Maria wiimaks, „et ma

192

Teiega weel kokku sain; ma arwasin Teid juba Tallinnale selga pöörnud olewat. Ilma jumalaga jätmata lahkusite Teie meilt ära."

„Andke andeks, emand Maria," wastas Gustaw. „Mull ei tulnud minu äkilisel ahastuse pilgul enam midagi meelde. Ma tormasin edasi, teadmata kuhu, ja ma oleksin Tallinnast juba ammugi läinud olnud, kui neil päewil minu kodumaale siit mõni laew oleks wõinud sõita.”

„Marta on Teid küll wäga õnnetumaks teinud,” ütles Maria kaastundlikult. „Ma ei oleks seda mitte wõinud arwata Teie kohta.”

Gustaw waatas nukralt maha, ega wastanud midagi.

„Siiski arwan ma Teid natukene trööstida wõiwat” kõneles Maria edasi.

„Trööstida?” küsis Abelström kurwalt. „Ma ei usu, et Teie seda wõite.”

Seepeale rääkis Maria: „Ehk on see mull siiski wõimalik. Ma olen Teie järele linnas ammugi kuulanud ja Teid otsinud, aga asjata, keegi ei teadnud Teist ning juba kartsin ma, et Teiega enam kokku ei saagi, kui ma praegu siiski kogemata Teid juhtusin eemalt nägema. Ma kannan niihästi Teie kui ka Marta õnne südame peal ja see sunnib mind nüid rääkima. Marta lükkas Teie käe tagasi, et ta teist ütles armastawat. Teie ei tea wististe, kes see teine on?”

„Ei,” kostis Gustaw tumedalt.

193

„See on üks suurtsugu noor Wene wäeülem, nagu Marta mulle ise tunnistas, kes temaga pürger-meister Reimers'i pallipidul tuttawaks saanud ja Martale suud-silmad ilusaid sõnu täis puistanud, mida see nüid usub ja ennast noort meest kindlaste arwab armastawat. Noore ohwitseeri nimi on würst Boris Balachin, ta on meie linna komandandi adjudant. Teie wõite arwata, Gustaw Abelström, et sellest asjast midagi ei wõi wälja tulla. Üks würst, ja üks Wene würst, kes weel pealegi wäga rikas olewat, — tema piaks meie Martat kosima! Ta tahab, ma arwan, Martat aga petta, temaga aega wiita, muud midagi, ja waene Marta usub seda. Küll olen ma juba kõiksugu abinõuud ära katsunud, neitsile tema suurtsugu armukesest teisi mõtteid pähä panna, aga Teie tunnete jo tema isetahtlist loomust, ta ei wõta minu sõnu kuulda. Siiski wõin ma Teile tõendada ja seega lootust anda, et see wist kaua ei kesta, kui Marta hakkab aru saama ja oma eksitust kahetsema. Kes teab, ehk on Teil siis rohkem õnne temale läheneda. Seepärast teeksite targaste, kui Teie weel kauemaks Jääksite Tallinnasse elama ja ära ootaksite, mis tulewik toob. Wõib ka olla, et selle würsti süda Marta wastu nüid küll ka soe on, wõib olla, et ta arwab ennast teda armastawat, aga — ma ei jõua uskuda, et see kindel ja tõsine armastus on ja et see jääb. Hiilgawat ilma ei wõi ialgi hõlpsuste uskuda ja siin on kahtlust iseäranis palju. Kahju, kahju, et see würst oma kõige kaunima mehise ilu juures ka nii wäga mehise, õiglase ja otsekohese olekuga näikse olewat, muidu ei oleks

194

Marta ialgi tema sõna usaldanud ega ennast temast meelitada lasknud."

„Lootus, mida Teie mulle annate, on nõrk, aga ma tänan Teid sellegi Teie osawõtmise eest," ütles Gustaw Abelström. „Ma ei tahaks mitte kergeste uskuda, et nii mõistlik naisterahwas kui Marta, ennast pealiskaudse läikuse wõi mõtlemata silmapilklise tuju läbi eksitada laseb, — siiski, noored südamed juhtuwad jo sagedaste eksiteedele. Ja kuigi Marta ennast wiimaks petetud näeb olewat, kes wõib tõendada, et ta minu kätt seepeale wastu wõtab, et ta oma südame minule kingib? Kas ei ole wõimalik, et ta siis mõne teisega altari ette astub, ehk — ei kellegiga?"

„Seepärast on waja," kostis Maria, „et Teie Martaga mitte ühendust täitsa ei murraks. Mees Teie loomu ja omadustega piab ometi neiuliku südame kohta wiimaks mõjuma."

Gustaw waatas mõttes oma ette maha. „Ma tahan osalt Teie nõuu järele teha," ütles ta wiimaks. „Ma jään wähemast Tallinnasse mõneks ajaks elama, ehk ma küll enese südant mingisuguste liig waratsete lootustega ei wõi meelitada. Kuhu piaksin ma ka minema külmal talwe ajal, iseäranis weel, kus see minu lähedal elab, keda ma, ehk küll õnnetumalt, siiski ikka armastan. Elage hästi, minu hea sõber, ma tänan Teid südamest, et Teie minu kohta nii palju kaastundmist ja osawõtmist awaldate!"

Ta andis Mariale tänulikult kätt. „Tulge meid

195

ometi ka wahete wahel waatama," ütles wiimne j-malaga jättes.

Seepeale lahkusiwad mõlemad. — —

Ja Abelström jäi Tallinnasse elama. Ta süda oli tõeste Maria sõnast wähe lootust saanud, kui ka mitte muud, siis sedagi, et Marta armastusel ehk wahest mitte kindlat, ustawat põhja ei ole....

Nädalad wenisiwad mööda, ilma Abelströmile, würst Balachinile ehk Martale muudatusi wõi ootuste täideminemisi toomata. Esimene elas Tallinnas üksikut, magusat elu. Ta oli enesele wäikese waikse korteri üirinud ja ühe inimese palganud, kes teda tallitas. Gustawil ei olnud mingisuguseks tööks ega toimetamiseks lusti, muud kui wahete wahel wõttis ta raamatu kätte ja luges weidi. Aga ka sellest tüdines ta warsti ära, tema terwe nägu ja olek awaldas iseäralist wäsimust ja tüdimust. Ta oli juba loomu poolest weidi nukrameeleline, aga wastamata armastus oli tema eluwaimu nüid täieste maha surunud. Tundide kaupa wõis ta wagusi ja mõttes aknast wälja wahtida, nii et tema wana tubli perenaine teda tähelepannes sagedaste kaastundlikult pead raputas. Ta oli nagu mõistatus. Wäljas käis Gustaw wäga arwaste ja ainult tungiwate tarwiduste pärast. Maria kutset oli ta siiski kord täitnud ja ühel ämaral õhtul preester Urbani majasse läinud. Ta pani pärast ise oma julgust imeks, siiski, teda oli jo see wägew ihkamine tõmmanud, Martat, kellega ta pärast teatawat

196

juhtumist mitte kordagi ei olnud kokku puutunud, jälle kord näha saada. Talle ei olnud aga see õnn mitte osaks saanud, sest Marta ei olnud kodus, kuna Maria teda igapidi soojalt ja südamelikult oli wastu wõtnud ja talle Marta pärast jällegi lootust püidnud teha.

Ka preester Urbaniga ei olnud Gustaw Maria juures käies kokku trehwanud. See elas tumedamine kui ialgi enne oma tubades maja teise korra peal.

Würst Boris Balachin ootas oma isa käest Pariisist pikkisilmi kirja. Boris tundis oma isa ja ema, tundis nende põhjusmõtteid, tundis nende kinnipidamist oma kõrgest seisusest ja pidi seejärele siis ka aimama, missuguse wastuse ta oma kirja peale saaks, misläbi ta nende käest luba oli küsinud, Martat oma abikaasaks kosida. Ta lootis aga siiski, et luba tuleks. Ta oli wanematele jo nii kindlal toonil kirjutanud, oli tõendanud, et ta ilma Martata mitte ei wõiwat õnnelikuks saada j. n. e.

Marta iludus ja waim oli noore würsti südame kohta tõeste wägewaste mõjunud ning temas sügawamaid tundmusi äratanud, kui Borisi heitlikust meelest oleks wõinud arwata. Ta ise unustas oma kõrge seisuse ja kõik takistused ja ilmalikud moodi-sidemed kena neiu lähedal täitsa ära, kes tema meeled täieste wangi oli wõtnud. . .

Marta meelest oli würst Boris päris meeste eeskuju. Ta oli jo nii rüitlilik, nii peenikeste kombedega, nii waimurikas, et ta temas oma paleuse arwas leidnud olewat. Küll oli ta lustilikuni ja ehk ka wähe elawam kui Marta, aga see oli neiu noorele

197

südamele weel suuremaks süitajaks. Nad wahetasiwad sagedaste kirju ja Marta oli ennast Borisse palawatest nõuudmistest weel kord liigutada lasknud, ning tema juures ühel õhtul jälle külaliseks käinud, kus siis igawese armastuse tõuutused uueste pühaliste wannete läbi oliwad saanud kinnitatud.

Preester Urbani kahtlus Marta kohta kaswas iga päewaga. Ta oli neiut kord pihtile kutsunud ning siis külmalt ja waljult küsinud, kas Marta noort würsti olewat unustanud, wõi mitte. Marta oli õiglaselt ja kartmata kostnud, et ta seda ialgi ei wõiwat. Seepeale oli Urban hoopis wihaseks saanud, oli tõuutanud, Martat waljusega õigele teele juhtida, kui see mitte heaga ei minewat, oli Martat kangekaelsed ja wagaduseta lapseks nimetanud ja teda oma pühaliku wandega ähwardanud, kui ta mitte meelt ei parandawat.

Marta oli preestri sõnu wait olles pealt kuulanud ja niisama liigutamatult, nendesama mõtetega tema eest ära läinud nagu ta tulnud. Ta lootis liig kindlaste Borisi kindluse ja mehisuse peale, kes kõik takistused oli lubanud ära wõita, kui et teda kasuisa sõnad liig palju oleksiwad wõinud kurwastada ja hirmutada. ..

Kutsumata külaline.

Ilm oli niiske ja tuisune. Torm puistas õhu märga räntsakalist tuisku täis, õhtu oli ka juba kätte jõuudmas ning pimedus oli nii pilkane, et kätt ei wõinud silma

198

ees näha. Umbes penikoorm maad Tallinnast, üle lageda wälja, sõitis üks postisaan Peeterburi teed pikkamisi linna poole. Waewalt suutsiwad lahjad, wäsinud hobused rasket sõiduriista sügawast lumest, mis tee juba ammugi oma alla matnud, läbi wedada. Ikka ja ikka uueste wihises postimehe piits läbi tuisu waeste lõõtsutawate loomade selga, et neid rutulisemale traawimisele sundida. See aga ei tahtnud palju mõjuda, paar sammu astusiwad loomad kiiremine, et lähemal silmapilgul jällegi pikaldasel, tülpinud sammul edasi kõndida. Kurwalt ja ühetooniliselt helises aisakellukene, kutsar wandus enesele habemesse, tuisk wuhises üle lagendiku ja saanist oli wahete wahel nagu tasast oigamist kuulda.

Saanis istus üks naisterahwas, kasukate ja tekkide sisse mässitud, ka nägugi ei olnud näha. Ta istus pool külleti saanis ja tema poolt see tasane oigamine tuligi. Wahete wahel küsis ta nõrga, pool murtud healega küidimehe käest, kas linn weel kaugel olewat ja kui see ikka meel werstasi nimetas ja ikka ütles, linna weel mitte nägewat, siis ohkas reisija sügawaste ja oigas jällegi, nagu oleks ta haige.

See polnud ka sugugi ime — tuli jo ometi wõeras naisterahwas küithobustega otse Peeterburist. Ta oli juba poolneljat sada wersta talwe külmaga, tuisu ja tormiga reisisaanis ära sõitnud, reis oli juba mitu päewa wältanud ja ikka weel ei tulnud lõpetust, ikka weel ei jõuudnud ta Tallinnasse. Naisterahwas oli wäsinud ning külma pärast kohmetanud. Ta tundis oma liikmed nagu katki murtud olewat, ikka raskemalt

199

rõhus waewa koorm tema keha ja rinda. . . „Sõida, oh, sõida, küidimees, ma suren!” …. hüidis ta wahel nõrgalt ja hädalikult.

Postimees andis hobustele piitsa. . . Weel läks tund aega mööda, enne kui reisijad wiimaks Lasna mäele jõuudsiwad. Eemalt, läbi tuisu ja tormi, wilkusiwad linna tuled nagu taewa tähed udu läbi — meie reisijale oliwad nad lootuse sädemekesteks.

„Meie sõidame warsti linna sisse," ütles küidimees tumedalt.

„Jumal tänatud,” sosistas naisterahwas.

„Kuhu uulitsasse pian ma Teid sõitma?"

„Kuhu uulitsasse? Ja, kui ma seda ise teaksin," ohkas naisterahwas. „Sõida mind sinna majasse, kus würst Balachin elab, ta on linna komandandi Sotowi adjutant. Küsi, kus on tema korter?"

Nad jõuudsiwad Wiru wärawast linna sisse. Küidimees piatas ühe joogimaja ees ja läks sisse kuulama, kas teab seal keegi würst Balachini elukohta. Õnneks sai ta ka joogimaja uksewahi käest noore würsti adressi teada. Oli kogemata juhtumisel seesama wõerastemaja, kus Wene ohwitseerid õhtutel joomas ja mängimas käisiwad.

Küidimees istus jälle puki peale ja sundis hobuseid, kes norgus peaga seisiwad, uueste käima. Warsti jõuudis saan selle maja ette, kus würst Boris Balachin elas.

Naisterahwas käskis ennast maha aidata ja koputas seepeale ise ukse pihta. Würst Balachini kroonu mundris teender tegi ukse lahti.

200

„Wii mind würst Balachini juurde ja too siis minu asjad saanist ära," käskis wõeras soldatit, kes ammuli suuga imestades tema peale wahtis.

„Kas kuuled?" hüidis naisterahwas kärsitult.

Pikkamisi ja nagu arguselt astus teender ligemale. Wõeras wõttis tema käewarrest kinni ja tema najale tuetades astus ta madalast trepist üles eeskotta.

„Ma pian würstile ometi teatama, et talle wõeraid tuleb," ütles Iwan Petrowitsch — nõnda oli teendri nimi.

„Pole waja!" Wõera naisterahwa heal oli nõrk ja roidunud, temast kolas aga siiski isewärki käskiw waljus ja kindlus wälja.

Nad astusiwad würst Balachini korterisse. Eestuba oli pime. Naisterahwas käskis teendrit, et ta teda kasukatest wabastaks ja istus ühe tooli peale.

„Kus würst on?" küsis ta seejuures.

„Kirjutuse tuas!" Oli Iwani wastus.

„Heaküll, mine too minu asjad saanist sisse, ma saan nüid isegi joonele."

Iwan läks uksest wälja. Ta raputas pead, ega teadnud, mis ta isewärki külalisest pidi arwama, kes nii julgeste tema peremehe korterisse astus ja temale käskusi jagas.

Iwan oli külalise seljast kasuka ära wõtnud. Wiimne istus pimedas eestuas, kohendas natukene aega oma riideid ja juukseid ja astus siis kaunis kindlal sammul üle läwe teise tuppa, mis walgustatud oli. Imelik! Ta oli saanis nii wäsinud, nii nõrk olnud,

201

mis kosutas teda siin niikaugele, — et ta oma wäsimust nagu enam suuremat tähelegi ei pannud? ...

Tuba, kuhu ta praegu sisse astunud, oli tühi. Wõeras jäi seisatama ja waatas kambris ringi. Kes oli ometi see naisterahwas selle noore ilusa näuga? Tema olek, tema riided näitasiwad igapidi, et ta peenema, suurtsugu seisuse liige pidi olema. Ta kandis musta siidist reisikleiti. Kollakad juuksed langesiwad lahtiselt õlade peale. Ta nägu oli kahwatu, aga ilus ning sinised suured silmad awaldasiwad elawust ja ühtlasi kindlat ja weidi uhket meelt.

„Wõi siin elad Sa, truuduseta mees?" ütles ta tasa oma ette, „kuna mina — mina —"

Ta sammus üle saali ühe ukse poole, mis praukile oli. Ta waatas ukse wahelt sisse: seal ta istus, teda wõeras naisterahwas otsis, — würst Boris istus laua ääres ja näis kirjutawat. Ta selg oli waataja poole. Kerge puna lendas teda nähes ruttu üle wõera palge ja äkiline helk wirwendas tema silmas. Siiski, ta mõistis enese meeleliigutust üle walitseda. Tasa, kikiwarbil astus ta ukse wahelt Boris'e kirjutuse kambrisse, kuulmata sammul jõuudis ta üsna lähedale nooremehe selja taha.

„Tere õhtust, Boris Michailowitsch!"

Boris waatas ehmatades selja taha, äkiline pilk käis tema silmast noore naisterahwa peale, siis, nagu oleks pikne tema jalgade ette maha löönud, nii järsku ja nii kohkunud näuga kargas ta püsti. Üksisilmi wõera otsa waadates taganes ta pikkamisi ja kahwa-

202

tanud näuga seina poole, nagu näeks ta mõnd waimu oma ees. Ta ei saanud sõna lausuda.

Noor naisterahwas waatas pool pilkawa naeratamisega tema peale.

„Noh, Boris Michailowitsch, kas Teie ei tunne mind enam? Ha, ha, see on alles kena!" ...

„Weera, Sina siin!" hüidis Boris pika waheaja järele.

„Ega Sa mind ometi Weera waimuks ei pia?"

„Kudas tulid Sa siia?"

„Ma sõitsin küidimeestega — Sa kuri mees, kas Sa tead, kui palju ma pikal reisil kõiksugu raskusi, jänu, nälga ja külma olen kannatanud ja seda kõik Sinu pärast. Tule siia ja katsu, kui külmad minu käed on ja kudas ma wärisen."

Weera astus Borisi juurde ja andis oma käe naeratades tema pihku.

„Aga ütle, kas Sa oma kohmetuse üle siis sugugi ei hakka wõitu saama," ütles neiu, Boris'e nõuuta nägu ja olekut nähes. „Rõemustasid Sa ennast nii wäga, mind jälle näha saada, wõi kardad Sa mind? Ja, selleks on Sull rohkem põhjust," lisas ta wälkuwal silmal juurde, „Sind waewab Sinu paha südame tunnistus! Kus on Sinu tõuutused ja wanded? Oled Sa oma sõna pidanud? Kirjutada tahtsid Sa mulle iga päew, trööstida mind mu üksikus kurwas elus, kus on see kõik jäänud — sõnamurdja?"

Weera rääkis wihaga, aga sellest wihast kajas ka ühtlasi nagu südamelik õrnus, nagu kahetsew ettewiskamine wälja. Ja Boris? Ta pidas neiu kätt oma

203

pihus ja oli weel ikka nii kohmetu, nii segane, et ta midagi ei teadnud ütelda. Nähtawalt oli teda noore naisterahwa järskune ilmumine kohutanud, ta oli nagu magusast unest walju käega üles raputatud.

„Oh, siis ütle ometigi, mis põhjusel Sa mind enesest nii ilma teatuseta jätsid, ütle, olid Sa haige, wõi — oh, ma ei jõua seda uskuda, oled Sa mind koguni unustanud!" — Weera tuetas ennast Boris'e najale ja waatas talle paluwalt silma. „Wasta, ma tahan seda sellsamal silmapilgul kuulda, armastad Sa mind weel nagu ennegi?"

Boris lõi Weera ees silmad maha. „Ära küsi ometi nõnda," wastas ta mööda põigates.

„Armastad Sa mind weel?" kordas neiu tungiwalt.

Boris teadis, et tall palawa werega ja äkilise naisterahwaga tegemist oli, kelle äritamine mitte soowitaw ei olnud. Ta tundis jo Weerat liig selgeste.

„Minu kallis laps, miks ei piaks ma Sind mitte armastama," ütles ta ja pani käe tema piha ümber. ,,Nüid ütle mulle, kudas Sa selle imeliku mõtte peale tulid, mind Tallinnast üles otsida? Kudas kannatasid Sina seda rasket talwist teekonda wälja, Sina, õrn naisterahwas?"

Boris oli tahtnud neid sõnu soojal toonil rääkida, nad tuliwad aga kaunis mõrudalt tema huultelt.

„Sulle ei ole küll wististe wäga meelt mööda, et ma Sulle siia järele tulin, aga see on Sinu enese süi. Sa tundsid jo minu loomust ja oleksid targemine teinud, kui Sa mulle kirjade läbi enesest sagedaste oleksid teadust annud. Mõtle, mitte ainust kirja ei

204

ole ma sest saadik saanud, kui Tallinn langes ja Sina meie sõjawäega siia sisse tulid. Mis pidin ma Sinust mõtlema? Olid Sa surnud wõi raskeste haige? Weel ootasin ma mõni nädal, weel püidsin ma ennast mitmel wiisil trööstida, aga wiimaks lõppes minu kannatus — „temale järele!" käis mõte mu peast läbi, hobused ja küidimees palgatud ja „uidii" kuulsa Tallinna poole, üle luine lagendikkude, läbi tuisu ja tormi, minu truuduseta Boris't otsima; — — ja siin leian ma teda, ta on üsna terwe ja wärske, elab soojas tuas, ei mõtlegi oma waese õnnetuma Weera peale — ütle, Boris, ütle, kudas wõid Sa ennast sellest suurest hooletusest, sellest määratumast patust puhastada ja õigeks tunnistada. Ma palun, räägi tõtt."

„Ole nii lahke, Weera, tule istu minu juurde siia sohwa peale," ütles Boris neiu käest kinni hakates. Ta tahtis mahti saada, järel mõtelda, mis tall neiu küsimuse peale wastata tuleks. Õigust rääkida, nagu Weera nõuudis, ei olnud tall jo teatawal põhjusel wõimalik.

Nad istusiwad sohwa peale, Weera tuetas oma pea Boris'e õla najale. Wiimne oli oma rahu jälle tagasi wõitnud.

„Sull on õigus, Weera, ma olin raskeste haige," ütles noor würst, — muud passiwamat põhjust ei leidnud ta. „Waewalt jõuudsin ma Sinu kirju oma huulte wastu suruda, lugeda ma neid ei saanud, — weel wähem Sulle wastust kirjutada —"

„Oh Sa waene, waene Boris ja mina ei olnud

205

mitte Sinu juures ega wõinud Sind mitte aidata ega rawitseda!" kaebas Weera.

„Nädalate kaupa sonisin ma raskes soojastõbes ja kui ma terwemaks sain, siis ei tohtinud ma arsti walju keelu järele ei kirjutada ega lugeda. Usud ja wabandad Sa mind nüid, minu Weera?"

„Ma pian küll. Oh Sa mu armas, armas Boris! Kuis igatsesin ma Sinu järele! Päewade kaupa istusin ma Sinu peale mõteldes, Sinu pilti waadeldes ja — ärdaste nuttes oma tühjades tubades, kust Sinuga kõik rõem ja õnn oli kadunud. Kas Sa ei pannud tähele, et mull üsna punased silmad on nutmisest? No waata, ja kõik, kõik Sinu pärast! Oh, kuis leinasin ma neid tundisi taga, mill meie koos nii õnnelikud olime, mill Sa päewade kaupa minuga wõisid aega wiita. Ütle, Boris, mill tulewad need õntsad tunnid jälle tagasi, ja ütle, mill wõime meie igaweste teineteise omad olla?"

Weera sosistas wiimseid sõnu würstile ellalt kõrwa ja waatas igatsewal pilgul tema otsa. Boris'e nägu awaldas wähest segadust, mida ta warjata püidis.

„Kui õitsew kewade jälle maapinda ehib, kui ööpik puhmastikus laulab, siis tahame seda tähtsat sammu astuda," ütles ta naeratades. „Siis wõtan ma ennast wäeteenistusest lahti ja olen täitsa Sinu oma, Weera —"

„Tõeste, Boris', oh ma tänan Sind selle kalli sõna eest," hüidis Weera hiilgawail silmil, lisas aga lähemal pilgul pool nukralt ja ohkades juurde: „ Siiski, ma ei jõua weel uskuda, et tulewik meile kõik seda

206

õnne ja õndsust tõeste toob, mida ma loodan ja ihkan. Muste warjusi näeb minu aimaw waim kaugel, minu süda walutab wahel nii salalikult, et ma õnnetusi ja äpardusi arwan tulewiku sülest tõuswat. Ma ei kahtle mitte — ma ei taha kahtleda Sinu truuduse ja kindla armastuse kohta, siiski, — hoiatawad aimdused kohutawad mind."

Weera waatas Borisile usutawalt ja pool paluwalt silma. „Räägi weel, kudas on lugu Sinuga? Praegu oled Sa jo üsna terwe ja wististe mitte eilsest, üleeilsest saadik; ütle, miks Sa mind siis ka nüid weel mitte kirjade poolest meeles ei pidanud? Aga ei, ma eksin," lisas ta seepeale ruttu ja rõemsamalt juurde, „Sa kirjutasid jo täna õhtugi laua ääres ja wististe minule. Sa olid seejuures nii sügawas mõttes, et ma läbi kahe tua jõuudsin, ilma et Sa mind oleksid kuulnud. Ma waatan ometigi järele, kiri on jo laua peal."

Weera hakkas ülestõusma, ruttu ja äkitselt püidis Boris teda tagasi pidada. „Sa eksid," ütles ta kogeldades, „see on üks ammeti asjalik kiri."

Aga juba oli Weera tema keelamisest hoolimata laua juures ja wõttis kirja, mis pooleli näis olewat, oma kätte.

Boris oli kibedas hädas, ta pigistas huule nii kõwaste hammaste wahele, et piaaegu weri nähtawale tuli. Ta oli näust kahwatuks löönud, käsi, mis Weerat tagasi püidnud hoida, oli ikka weel õieli....

Iga inimene, kes Weera heitliku tundmuselist ja tulise werelist loomust ei oleks tunnud, oleks praegu-

207

sel silmapilgul pidanud mõtlema, et sellest kirjast, mida ta käes hoidis, kõige kohutawamat, kõige hirmsamat asja lugeda oli, — nii wäga oli neiu nägu muutunud, nii iseäralisel woswori wärwilisel läikel hiilgas tema silm, nii kahwatanud oliwad ta põsed, nii wäga wärisesiwad ta huuled.

Tükk aega seisis ta ühe koha peal paigal, nagu ära tarretanud ehmatus ise inimese kujul. Üksisilmi waatas ta kirja peale. Siis korraga, wali karjatus kõlas ta huultelt, kiri kukkus käest maha, nagu meeletu langes ta ägedaste nuttes ja nuuksudes kummuli ühe tooli peale. Boris waatas teda eemalt tumedal, rahutumal, hädalikul pilgul. Weera nuttis kaua ja ägedaste, nagu selle loomuga inimestel wiisiks on, kelledel kõige sügawam kurwastus sellsamal pilgul järskuseks rõõmutujuks ja nutt naeruks wõib muutuda. Ta ei saanud kaua sõnagi suust. Wiimaks tõuusis ta jälle püsti, wõttis kirja maast ja astus, rätikuga ruttu pisaraid kuiwatades, Boris'e ette. Kollakad lokid rippusiwad sassis ja segamine tema ilusa walge otsaesise ümber.

„Wasta, truuduseta mees, kes on see tüdruk, kellele Sa siin kirjutad, keda Sa oma „palawaste armastatud Martaks" nimetad? Wasta, ma nõuan seda!"

„Sa oled laps, Weera!"

„Wasta!" hüidis neiu ähwardawamalt ja wihast läikiwal pilgul.

Boris oli üles tõuusnud ja hakkas tuas edasi tagasi kõndima. Ta tahtis pealiskaudse rahu ja kindlusega Weera poolt enesele natukenegi usaldust wõita.

208

„Sa ei tunne teda jo ometigi," ütles ta wiimaks. „Ma annaksin Sulle ülepea nõuu, minuga selle kahetsetama eksituse ja segaduse üle, mille juures Sa minule sugugi süidi ei saa leidma, alles siis kõneleda, kui Sa oma ägeda meeleliigutuse üle juba oled wõitu saanud."

„Soo?" kähwatas Weera wastu. „Et Sa siis jälle mahti saaksid, ennast petisel wiisil wabandada, nagu praegu, et Sa haige olla olnud? Oh Sa alatu wõrgutaja! Wasta, mis on Sull selle Martaga tegemist?"

„Sa ei ole praegu selles tujus, Weera, et Sa mind mõistaksid ja wabandada wõiksid, homme tahan ma Sulle heameelega seletust anda," kostis Boris kindlamalt.

„Aga miks ma weel küsin?" hüidis Weera kõigest kehast wärisedes. „Kas ma ei hoia praegu Sinu imelise „eksituse ja segaduse" wõtit. käes. Siin on kiri ja siit luen ma: ,,Palawaste armastatud Marta! Ma elan kurwalt ja troostita, sest et ma Sinu kallist nägu jälle mitmet päewa ei ole näinud. Miks lased Sa mind nii wäga igatseda —" Siin jäi kiri pooleti. Weera waatas tükk aega karistawal pilgul noore würsti peale, siis korraga käristas ta kirja tuhaudeks tükiks lõhki ja uueste lämmatasiwad wiha ja walu pisarad tema healt. Ta pööris ümber ja sammus ruttu otse ühe kõrwal olewa kambri ukse poole, millest ta tormiliselt sisse astus ja mida ta enese järel paukudes kinni wiskas. Sealt ei tulnud ta enam terwe õhtu wältusel wälja, Boris kuulis aga

209

ägedat nuuksumist, mis ka wiimaks ära waikis. Wist oli neiu magama jäänud ….

Boris sammus kuni keskööseni rahutumalt oma kirjutuse kambris edasi tagasi. Ta oli nii suurde äpardusesse sattunud, et ta pea üsna uimane oli, ega kusgilt peastmise mõtet ei leidnud. Ta oli paari aasta eest Weera Narewnaga Peeterburis tuttawaks saanud. Wiimne oli rikka kaupmehe tütar, kelle isa enne Moskwas elanud, mõne aasta eest uueste asutatud Peeterburisse tulnud ja seal ära surnud. Weera ema puhkas juba ennemalt hauas — ning Weerale ja tema kahe wennale oli kaunis suur warandus päranduseks jäänud. Mitmes seltskonnas oli Boris Weeraga Peeterburis kokku juhtunud, neiu iludus ja teraw waim oliwad teda ligi tõmmanud, ka oli neiu teda armastama hakkanud, kuid Boris oli, nagu nüid näeme, keewa werega Weera Narewna warsti ära unustanud. Nüid, kus ta Martat armastas, kahetses heitlik würst et ta kord tujukas olekus Weeraga sügawamat tutwust oli teinud — Weeraga, „selle tulepurskawa südamega" naesterahwaga. Ta oli teda Tallinnas üsna unustanud — oli seda ka Weera poolt enese kohta ootnud ja ei ialgi arwanud, et ta temale nii kauge maa peale järele sõidaks. Aga nüid oli ta siin, oli Borisi uuest aga tõsisest armastusest aimu saanud ja wõis temale igapidi suurt hädaohtu tuua. Boris oli kord teda armastanud, seda temale tunnistanud, aga mis oli Weera Narewna temale Marta wastu? . . . Seepärast oli hea nõuu kallis, kudas temast ilusal wiisil lahti saada. Boris mõtles

210

kaua, ilma selgema otsusele jõuudmata. Rahutumalt heitis ta wiimaks magama, rahutumalt ja kõige piinlikumate tundmustega. . .

Petetud südamed.

Teise päewa hommikul pärast neid juhtumisi tõi Maria Martale ühe kirja, mida kandja esimesele eeskojas kätte andnud. Kiri oli ilma nimeta ja käsi Martale täitsa tundmata. Kirja sisu oli järgmine: „Auustatud neitsi! Keegi, kellel Teie wastu kõige sügawam auutundmus on, wõtab enesele julgust, Teid Boris Balachini libeda keele eest hoiatada! Kas Teie teate, mis hinna eest Ta Teie südame omale wõitis? Ühe korwi shampanja weini eest. Ta wedas joogimajas oma ametiwendadega lustilikul tujul kihla, Teie armastust pürgermeister Reimers’i pidu wältusel omale wõita!"

Mis pidi Marta sellest kirjast mõtlema? Pidi ta teda uskuma wõi mitte? Ta uskus jo oma puhta ilmasüita südamega kõigest jõuust Borisse truuduse sisse — kahtlus ei wõinudki siis ka nii järsku tema juures maad wõtta. — Marta esimene mõte oli seepärast, et keegi kade inimene teda tahab eksitada ja selle mõtte juurde püidis ta ka jääda, ehk küll ikka nagu okas tema südamesse jäi. Ta tahtis Boris'e enese käest asju järele kuulata, kas ta tõeste temaga nii auutumal wiisil ümber käinud ja teda ainult silmapilklise tuju pärast oma mängukanniks oli walinud. Seejuures waigistas teda aga weel see arwamine, et Boris teda

211

jo enne pidu õhtut ei olnud tunnud ega näinudki, nagu ta temale ise oli tõendanud; kudas wõis ta siis tema peale kihla wedada? Armastawat naesterahwa südant trööstib jo sagedaste kõige nõrgem põhjus. . . Ei olnud weel kaua aega pärast nimetatud kirja saamist mööda läinud, kui Maria Martale tuli teatama, et temaga keegi wõeras naesterahwas tungiwalt soowiwat kokku saada ja luba paluwat, sisse astuda tohtida.

Sisse tuleja wõeras oli mustas riides ja näu ees paks loor, mida ta üle läwe astudes tagasi lükkas.

„Minu nimi on Weera Narewna," ütles wõeras kanges Saksa keeles ja astus Martale pikkamisi lähemale. „Ma soowiksin Teiega nelja silma all rääkida, kui Teie see olete, keda ma arwan."

Maria läks seda kuuldes tuast wälja. Mõlemad neiud jäiwad üksina. Weera waatas uuriwalt oma wastase peale, ta pidi tunnistama, et Marta imeilus oli. Marta omalt poolt silmitses wõerast põnewa uudishimuga. Mis wõis ta temast ometigi tahta?

„Ja kes pian ma siis Teie arwamise järele olema?" küsis Marta wiimaks.

„See naisterahwas, kes minule nii ärarääkimata palju walu teinud, kes minu peigmehe ära petnud," hüidis Weera Narewana oma äkilise loomu iseäralise ägedusega, mis tema siiamaani alal hoitud rahu täitsa ära häwitas. „Teie ei tohi teda minult mitte rööwida, tugewad sidemed ühendawad meie südameid!"

Marta arwas mõne nõrgameelelise enese ees ole-

212

wat ja taganes temast paar sammu eemale. „Ma ei mõista Teid…."

„Oo, Teie mõistate mind, kui ma Teile ütlen, et ma würst Boris Balachini pruut olen, et ma eila Peeterburist siia jõuudsin ja paraku asju eest leidsin, mida ma ialgi poleks lootnud."

Marta ei teadnud, mis temaga sündis. „Mis see oli?" küsis ta wiimaks.

„Teie ei usu mind? Näete, siin on tunnistused, tema kirjad, mis ta mulle waremalt kirjutanud. Lugege neid, ilus neitsi!" Weera tõmmas põuest wäikese pakikese kirju ja andis Marta kätte. See wõttis pakikese wärisewal käel lahti ja hakkas esimest kirja lugema. Kahwatumaks ja kahwatumaks muutus tema ilus nägu, paberilehekene wärises tema käes ja kukkus wiimaks ühes terwe pakiga lugeja jalgade ette maha. „See on tema käekiri, ma ei wõi eksida, oh mu Jumal!" õhkas Marta ahastusega. Meeleäraheitlise pilguga waatas ta esiteks Weera ja siis Boris'e maasolewate kirjade peale. Weera elawas, suures silmas wälkus nagu kaastundmuse kiir. Ta oli jo eila ise kõige hingega tunnud, mis petetud armastuse piin on, ta tundis seda praegugi.

„Neitsi Marta, meie oleme ühesugused õnnetumad, meie oleme mõlemad petetud!" selle hüidmisega langes ta oma heitlikus meeles Martale kaela. Marta wabastas ennast tema käte wahelt ja langes ühe tooli peale. Mis ta praegu kuulnud, see oli nii järsku, nii ränga jõuuga teda trehwanud, et ta nagu uimane oli ega mingi selgele mõttele ei jõuudnud.

213

„Ma jään nõrgameelseks," hüidis ta wiimaks, mõlema käega pea ümbert kinni hakates. „Näen ma siis und, Boris — Boris armastab Teid, on Teie peigmees ….”

„Nõnda küll," sosistas Weera, korraga Marta jalgade ette põlwili lastes ja paluwal pilgul tema otsa waadates. „Kuulge mind, Marta, ma palun Teid oma kisendawa südame, palun Teid oma lõpmata armastuse nimel, andke Boris wabaks, kinkige teda mulle tagasi, muidu maksab see minu elu, minu eluõnne, minu kõik. Olge kõrgemeeleline, neitsi Marta, heitke armu minu hinge ahastuse peale, andke mulle minu Boris tagasi. Ma tahan Teid kui õde igaweste armastada, üle kõige auustada —"

Tükk aega läks mööda, ennegu Marta enese meelt nii kaugele koguda sai, et wõera naesterahwale selle imelise palwe peale kosta.

„Tõuske üles, wõeras neitsi. Teie ei tea, mis Teie räägite," ütles ta wärisewal tumedal healel. „Teie nõuate Boris't minu käest tagasi, ja ütlete teda juba enese olewat. Sellesama õigusega wõiksin ma teda Teilt nõuuda, sest minu armastus tema wastu on niisama lõpmata nagu Teiegi oma. Aga trööstige ennast, ma ei taha seda oma õigust mitte makswaks teha. Oli Boris'e armastus minu wastu pettus, siis on iga side meie wahel katkenud, siis on Boris waba! Oh mu Jumal, kuis wõin ma seda kõik uskuda!"

„Ma tänan Teid, Marta, selle sõna eest, ma tänan Teid tuhat korda'!" Weera andis Marta käele

214

suud. „Aga seda piate Teie temale ise ütlema, oh, ja mina saan püidma, tema armastust jälle wõita, ma ei wõi, ei suuda jo ilma temata elada —"

„Hea küll, hea küll, minge nüid ja jätke mind üksina. Ma tulen ja nõuan otsust —"

Weera korjas oma kirjad maast üles, andis Marta otsaesise peale suud ja ruttas uksest wälja, uus lootus pani tema tormilised meeled liikuma ….

Marta istus nagu marmori kuju liikumata tooli peal — kõrwal olewa kambri uksest astus Maria sisse.

„Mu laps, mu laps, — kas ma ei aimanud seda!"hüidis ta ja tõmmas waese kahwatanud Marta oma kaissu ….

Weera oli rutulise käigu järele warsti würst Balachini korterisse tagasi jõuudnud. Eeskojas tuli talle Borisi teender Iwan wastu.

„Iwan, adress, mida Sa mulle andsid, oli õige. Ma leidsin Wallimäe neitsi, nagu Sa teda nimetasid, üles. Siin on Sinu waewa eest". Ta pistis soldatile paar hõbe raha pihusse. „Kui Sa adjutant Balachini kirju sinna wiid, kas Sa siis ka jootraha saad? Wist mitte? — See on halb!" Seega astus Weera tuppa ….

Boris ei olnud Weerat enam eita õhtust saadik näinud. Ka täna hommiku leidis ta mitmekordse asjata koputamise järele kambri, kuhu neiu õhtu jooksnud, tühja olewat. Weera oli wististe riides sohwa peal maganud, sest woodi padi oli weel praegu seal. Teender Iwan teadis ainult nii palju, et ta läbi söögitua ja köögi uulitsale oli läinud ja warsti oli

215

lubanud tagasi tulla. Boris mõtles asjata järele, mis asja pärast ta küll wõis wälja läinud olla, tema kes ta siin linnas jo täitsa wõeras oli. Ära reisinud ta ei wõinud olla, tema reisikohwrid ja kasukad oliwad alles eestuas.

Noor würst ei olnud öösel rahutumate mõtete ja piinliste tundmuste pärast silmagi kinni saanud. Ta kahetses kõige enam oma hooletust, et ta Weerale ei olnud Tallinnast kirjutanud ja seeläbi tema siia reisimise eest hoidnud. Nüid oli segadus suur, ja Boris ei teadnud praegugi weel mitte õiete, kudas ta ennast sellest kitsikusest pidi peastma. See oli talle selge, et Marta Weerat tema juures näha ega temaga üllepea kokkugi ei tohtinud juhtuda ja seepärast pidi Weera wõimalikult ruttu linnast jälle ära reisima ehk tema korteris täitsa warjule jääma. Boris'e pahandus ei olnud seepärast täna mitte wäikene, kui ta kuulis, et Weera wälja oli läinud. Teda kui wõerast pandi jo terawaste siin tähele ja just see ei tohtinud sündida, et inimesed Weerast hakkaksiwad rääkima.

Korraga läks uks lahti ja Weera astus sisse. Ta nägu oli tõsine ja pealt näha rahuline.

„Kus Sa käisid?" oli Boris'e esimene küsimine.

„Ma käisin wärskes õhus lahutamas," kostis neiu ruttu, „et Sinu seletust, mida Sa mulle eilse armastuse kirja kohta lubasid anda, seda külmema werega pealt kuulda. Ma kahetsen wäga," lisas Weera pool pilkawalt juure, „et ma eila õhtu jälle kord oma ägedust ei jõuudnud taltsitada ja pealt kuulata, kudas Sa ennast minu kahtlusest puhtaks peseksid."

216

Würst Balachin seisis akna ees ja wahtis sõnalausumata wälja. Mis pidi ta Weerale kostma? Millega ennast wabandama? Ta oli Weerale armastust ja truudust tõutanud nagu Martalegi, oli seda silmapilklise tuju õhinal teinud. Aga sest saadik, kui ta Martat oli näinud, kadus iga soem tundmus Weera wastu, kelle imelik äge loomus temale praegu iga silmapilguga wastumeelsemaks läks. Siiski, ta pidi teda iga hinna eest waigistada püidma, et temast seda rutemine lahti saada.

„Ma tahan Sulle siis selle seletuse anda, et Su süda ometi kord rahule jääks," ütles Balachin, Weera poole pöördes.

„Siin Tallinnas elab üks upsakas ja uhke meeleline wanuse poole neiukene, kellele meie ohwitseerid wähe ninanipsu tahtsime teha —"

„Boris, ära laima oma armukest, neitsi Marta ei ole upsakas ega uhkemeeleline, ei ka wanuse poole, ta on kõrgemeeleline, waimurikas, noor ja imeilus — seda piab ka kadedus ise tunnistama. Et Sa mitte asjata waletada ei pruugiks, siis ütlen ma Sulle et ma Sinu ilusat armukest tunnen ja praegu tema juurest tulin." — —

Boris astus paar sammu leekiwal pilgul edasi. „Oled Sa meelest ära, Weera? Seda julgesid Sina?....”

„Jah, ning weel enam, Ma lasksin Wallimäe neitsit ka Sinu minewiku peale pilku heita —"

Boris wõitles lõpmata meeleliigutusega. „Weera kui Sa seda tegid, siis olen ma kadunud. Oh, kihw-

217

tine madu, kes Sa minu eluõnne oled rööwinud!" kisendas ta nagu meele segaduses. „Marta ei saa mulle ialgi andeks andma ja ilma Martata ei ole mu elu minule midagi wäärt. — Aga see ei wõi jo wõimalik olla, — kes ütles Sulle, kes Marta on ja kus ta elab?” —

„Raha ja hea sõnade eest saab kõik," naeratas Weera kahjurõemulikult. „Kui Sa minu sõnu ei usu, siis wõin ma Sulle ka Katoliku preestri kasutütre adressi karwa peal ütelda." Weera ütles, kus Marta elas.

„Soo, wõi nõnda seisawad luod," ütles Boris tumedalt. „Hea küll, siis tahan ma Sulle ka tunnistada, et ma Martat üle kõige armastan. Sa piad ka seda selgust saama, et ma Sind täieste olen unustanud, et Sa mulle enam midagi ei maksa. Wõib olla, et Sa mulle kord rohkem olid, kui keegi teine naesterahwas, — nüid on see möödas. Anna seda mulle süiks ja ära anna seda süid mulle ialgi andeks — minul on see nüid ükskõik, nüid, mill Sa minu elu õnne edewal käel rööwisid" .....

„Boris!" hüidis Weera meeleäraheitlikult.

„Kui Sa kahjutasumist nõuad ja kui ma seda anda jõuan, siis saab see sündima. Aga weel täna päew lähed Sa minu majast wälja!"

„Boris, Sa teutad mind, wõta oma sõnad tagasi!" hüidis Weera kõigest kehast wärisedes.

„Wõi tahad Sa minu juurde kauemine elama jääda? Seeläbi saab kõige esile Sinu auu kahtlaseks — tee kudas tahad." Boris rääkis pikkamisi ja tumeda hea-

218

lega; ta tahtis Weerat nii walusaste haawata kui wõimalik ….

Eestuas oli kergeid sammust kuulda, lähemal silmapilgul seisis Marta läwel. Ta oli kahwatu kui surnu, ta pilk nagu wäsinud ja kustunud.

Pikkamisi astus ta Borisse juurde ja jäi tema ette seisma. Siis sirutas ta käe eemal seisma Weera poole. „Kes on see naesterahwas?"

Karistades ja noomides wiibis tema magneetiline silm süidlase kohkunud näu peal, auukõrguses nagu kohtumõistja seisis ta noore würsti ees. „Kes on see naesterahwas?" kordas ta raske ja tungiwa, aga selge healega.

„Weera Narewna," ütles Boris wiimaks ja lisas paluwalt juurde: „Marta, kuule mind, enne kui Sa mind hukka mõistad —"

„Ma palun, olge wait," ütles Marta kindlal ja külmal toonil. „Ma tahaksin selgele otsusele jõuuda ja see on kõige otsekohelisem tee, kui Teie mõne minu küsimise peale kostate."

Tähelepanew silm oleks näinud, kui suur waew Martal oli oma sisemist liikumist ja mässamist tallitseda.

„Kas see naesterahwas seal on Teie pruut, kellel Teie kohta õigusi on?" küsis ta edasi.

„Silmapilkline tundmuste õhin," kogeldas Boris, „mis niisama ruttu kadus kui ta tuli, ühendas meid kord elus —"

„Nurjatu!" hüidis Weera wihaselt.

„Kas Teie tunnistate selle kirja sisu õigeks, würst Balachin?" Marta wõttis täna homiku saadud ilma

219

nimeta kirja, mis Boris'e kihlweu kohta käis, ja andis würsti kätte.

„Räägib tundmata kirjutaja õigust, et Teie mind oma uhkuse tuju mängukanniks tarwitasite?" küsis Marta waljumalt, kui Boris ikka weel paberi lehekese peale wahtis ja sõnagi ei lausunud.

„Anna andeks!" kogeldas Boris wiimaks.

„Teie olete hukka mõistetud, würst Boris!" hüidis Marta walitsejalikul toonil. „Sellest silmapilgust saadik on katkend Teie ja minu wahel iga side. Teie olete alatumal meelel minu wastu toimetanud, ma häbenen seda lõpmata armastust, mida ma Teile usaldasin ja mida Teie igawese pettuse ja walega tasusite. Kuhu jäi Teie südametunnistus, et Teie minuga nii halastamata nurjatumat mängu wõisite mängida. Elage hästi, würst Balachin, ja püidke edespidi auusama eluga ilmast läbi saada. Meie ei näe teineteist ialgi enam — ialgi enam!"

Walusad tundmused lämmatasiwad Marta heale kinni. Ta pööras ukse poole, tuikuwal sammul astus ta edasi. Aga nüid lõppis ta nõrk jõuud, ta ei suutnud edasi astuda, ta oli elu mõrudamast karikast liig palju maitsenud. Ta langes närtsinult seina ääres seiswa tooli peale, kuna Boris kohkudes ligemale ruttas.

„Õhk — siin tuas — on nii — tume," ütles Marta takistatud sõnal, „aga mu nõrkus läheb warsti mööda, — üks klaas wett, ja ma — olen jälle — terwe!"

Weera läks ruttu wett tooma. Tall oli liig pehme

220

süda, et Marta õnnetu olek temas kaastundmust ei oleks wõinud äratada. Weera tuli warsti wee klaasiga tagasi. Marta rüipas paar lonksu karastawat märga ja warsti tundis ta oma silmapilklise nõrkuse üle wõitu saanud olewat. Ta tõuusis üles ja läks sõnalausumata kambrist wälja….

Tema pea oli segane tema rind põles, isegi teraw talwine tuul, mis talle uulitsal wingelt wastu nägu puhus, ei suutnud teda jahutada. Ta oli nagu uimane, silmad wirwendasiwad, nii et ta kedagi wastutulejat ei näinud, midagi tähele ei pannud.

Nõnda jõuudis ta wiimaks koju. Eeskoja ukse peal ootas teda Maria mureliku näuga.

„Nüid olen ma jälle waba, Maria," ütles Marta tasase healega, millest aga ühtlasi meeleäraheitmine wälja kõlas. „Mine nüid ruttu, ruttu Gustaw Abelströmi juurde, Maria, ütle talle, et ma täitsa — waba olen, kutsu — teda siia." Marta tuikus Maria najale tuetades paari astelisest trepist üles ja astus oma kambrisse.

„Gustaw Abelström on nii waikne mõistlik mees, miks piaks ta minu pärast õnnetu olema," rääkis Marta tuas pool segase pilgu ja isewärki tumeda healega edasi. „Lootuseta armastamine on jo walus. Gustaw armastab mind, nagu ta tõendas ja armastust on minul praegu waja, oh palju, palju tõsist armastust, kuna mind täna sellest täitsa ilma jäeti. Maria, mine ruttu Gustawi juurde, tema õnnetus, mille juures mina süidlane olen, piinab minu südant, nüid, kus ma ise nii lõpmata õnnetu olen. Kawalal wiisil

221

warastati minu südame rahu, toideti minu armastawat hinge wale ja pettusega, ja mina rumal olin nii lühikese nägemisega, et ma aru ei saanud, ega teiste keeldu ei kuulnud. Mulle on õpetatud et ilm kuri olewat, aga niisugust kurjust ei oleks ma mõtteski wõinud aimata!....

Marta langes ägedaste nuttes sohwa peale. Ta uskus, et Balachin tõeste temaga paljalt armastuse näulist mängu mänginud, et ta teda niisamuti petnud, nagu Weeratgi, mis aga mitte nõnda ei olnud. Maria tegi nõrku katseid teda igal wiisil trööstida, aga kõik oli asjata; neiu südames mässasiwad liig wägewad tundmused.

Alles mitme tunni järele hakkas suurem torm soiku jääma ning neiu näu peal wõttis külm meeleäraheitline tume rahu aset. Ta istus laua äärde ja kirjutas wärisewa käega paberi peale: „Gustaw Abelström! Teie nõuudsite kord minu kätt! Ma olen walmis seda Teile nüid andma, kui Teie seda weel soowite. Marta."

Ta mässis kirja ruttu kinni ja andis teda Gustawi juurde toimetamiseks Maria kätte.

„Laps, mis teed Sa omas meeleäraheitmises? Mõtle järele, kas Sa uut ettewaatmata sammu ei astu," ütles Maria tasase manitsemisega.

„Õnnetumaks, kui ma praegu olen, ei wõi ma enam saada," kostis Marta wäsind healega, pead käe najale tuetades. „Ma tahan Gustawi kõrwal unustada, et ma kord üle oma jõuu olen armastanud ja selle eest niisugust palka saanud. Ma tahan Gustawi

222

kõrwal tema pilti oma südamest ära peletada, sest siis on see mull pühaks kohuseks, ma tahan iga mõtet Boris'e peale ära lämmatada ja mull läheb see kergemine korda, kui ma teise mehe oma olen. Seepärast wii wõi saada sulasega see kiri kohe Gustaw Abelströmi kätte, kelle elukorterit Sa ütlesid kuulda saanud olewat."

Maria pidi tema soowi wiimaks täitma, ta saatiskirja sulasega tõeste Gustawi kätte….

Katkenud sidemed.

Marta jäi aga sest päewast saadik raskeste haigeks. Liig rängad oliwad hoobid olnud, mis järsku tema waimu peale langenud ja tema hingeelu põrutanud. Raske soetõbi kurnas tema elurammu, ta sonis päewad ja ööd palawiku käes ja elust surmale oli ainult üks lühikene samm.

Maria istus ja walwas uneta tema sängi ees. Põnewalt kuulas ta tema hingamist, kohendas tema aset, tallitas kõik ella emalise hoole ja armastusega. Ka preester Urban käis Martat sagedaste waatamas ja tema terwise järele kuulamas. Ei oleks arwatagi wõinud, et see külm mees haige kohta nii palju sooja kaastundmust mõis awaldada.

Juba esimesel haiguse päewal oli ka Gustaw Abelström Marta juurde tõtanud. Teda oli neiu kiri kutsunud, rõemust tuksuwa südamega oli ta tulnud, aga kudas kohkus ta, kui ta armastatud Martat tõbe-

223

woodis sonimast leidis. Tahtis saatus tema uueste arkanud lootust jällegi nurja ajada, kes wõis see eest seista, et Marta õrn keha nii rasket haigust wälja kannatas? Gustawi mure kaswas Marta haiguse raskemaks minemisega. Iga päew käis ta paar korda tema järele küsimas, teda näha ta palju ei saanud, sest haige rahu hoidmise pärast ei arwanud arst mitte heaks, wõeraid inimesi tema juurde lasta.

Pikad piinlikud nädalad läksiwad preestri majas mööda. Juba puhusiwad kewade tuuled üle maa, lumi sulas ja wabastas looduse oma külmast kaisust. Tallinna wallimäed hakkasiwad haljendama, puiestikkudes ja aedades lõiwad puud ja puhmad pakatama ning esimesed lilled pistsiwad pea mulla põuest wälja. Rõemu lauluga tõuusis waba lõukene sinawa taewa poole, kergemalt hingas inimeste rind kewade pehmel paitamisel.

Pikkamisi, pikkamisi hakkas Marta haigus taganema, aega mööda hakkas tema nooruse wõim tõbe üle wõitu saama. Uus rõemus lootus wõttis tema sõbrade ja omakste rinnas maad ja selle uue lootuse sundusel astus ühel paewal ka Gustaw Abelström Marta kasuisa Urban Gamla ette, et temalt neiu kätt paluda ja luba, neiuga abielusse heitmiseks altari ette astuda.

Preester Urban teadis juba, kudas luod Marta ja Gustawi wahel seisiwad, ta oli Maria suust kuulnud, et neiu Gustawi kosimist oli wastu wõtnud. Kas ta ka Marta juhtumisi würst Boris Balachiniga oli täielikult teada saanud, seda ei teadnud Maria ega keegi. Urban ise ei olnud sellest midagi awaldanud.

„Preester Urban wõttis Gustawit wäga külmalt

224

wastu. Kui wiimne oma palwe kindlal, mõistlikul sõnal oli ette kannud, ütles ta rahulikult:

„Ma ei wõi Teie nõuudmise peale praegu weel mitte otsust anda. Ma tahan oodata, kuni minu kasutütar täieste terweks saab ja siis tahan ma tema enesega selle asja üle põhjalikult rääkida. Mina omalt poolt ei anna Teile mitte suurt lootust — mull on Martaga iseäralised mõtted. Mõtelge ka, noormeees, et Teie teise usuline olete. Ilmaliku seaduse ees ei tee see küll abielusse heitmiseks suurt takistust, aga minu kohus on Marta pärastise õnne eest muretseda ja ma ei looda mitte, et abielu õnn niisugusele paarile õitseb, kellel üks usk ei ole."

Ja selle otsusega pidi Gustaw Abelström seks korraks rahule jääma. Aga ta lootis ka seda takistust wiimaks ära wõita. Marta ise oli jo tema kosimise wastu wõtnud ja see teadus andis talle lootust, et kõik wiimaks täide ja korda läheks. —

Weel läksiwad paar nädalat mööda, enne kui Marta tõbewoodist tohtis üles tõusta. Küll oli ta weel nõrk, aga tema jõuud kaswas ruttu ja ühel ilusal päewapaistsel päewal wõis ta juba kaugemale wälja minna, Mai kuu õitsewat loodust teretama, oma keha ja waimu kosutama. Gustaw Abelström tuli temale saatjaks. Õnneliste tundmustega kõndis ta noore kahwatanud neiu kõrwal linna wärawast wälja.

Marta tundis ennast nagu uueste sündinud olewat, himukalt hingas ta puhast karastawat kewade õhku. Marta oli tõsine ja wagune. Tall oli puude ja põesaste waatlemisega ning lillede noppimisega,

225

mis linna õitsemas ümbruses kaswasiwad, nii palju tegemist, et ta rääkimiseks mahtigi ei saanud. Ta ei pannud Gustawit enese kõrwal suuremat tähelegi. Wiitmata sammul käis ta ilusas haljas looduses edasi, näu peal unenäuline tõsidus, silmas lapselik õnn.

„Oh, kuis on loodus nii ilus!" ütles ta wiimaks üksisilmi sinama mere poole waadates.

„Iseäranis, kui inimene nii kaua temast eemal on olnud nagu Teie," lisas Abelström juurde. „Ime on, et Teie oma rasket haigust jõuudsite wälja kannatada."

„Oh ma oleksin nii hea meelega ära surnud!" õhkas Marta. „Ilm on ilus, aga päris õnne ei ela temas, inimeste juures wähemast mitte."

„Teie ei tohi mitte nii nukra mõttele maad anda, Marta," kostis Gustaw õrnalt. „Ka inimeste juures on õnne leida, kui nad õiget õnne mõistawad taga nõuuda. Ma tahan loota, et Teie tõeste kord õnnelikuks saate."

Marta raputas pead. „Ma ei suuda seda mitte weel nii wara loota!" ütles ta.

Sarnast kaunis pealiskaudist juttu westes pöörasiwad nad wiimaks linna poole tagasi. Gustaw oli mõistlik küll, oma südame asjast mitte lausa rääkima hakata ja seega neiu meelt, mis igapidi rahulist mõlkumist nõuudis, sarnaste tundmuste puutumise läbi liigutada. Selleks oli jo aega küllalt. Ka aimas Gustaw, kust see oli tulnud, et neiu enne haigust nii korraga enese kätt temale oli lubanud, kuna ta seda temale kord enne keelanud. Gustaw oli jo Maria käest

226

Marta terwet juhtumist würst Balachiniga teada saanud, teadis siis ka, et neiu seda sammu ainult oma meeleäraheitmises, omas ahastuse tujus oli teinud, et Boris't kes teda petnud, unustada ja armastust, mille wääriline see mees ei olnud, oma südamest häwitada. Gustaw ei teadnud, kas see Martale ialgi korda saaks minema ja seepärast oleks ta praegu iga silmapilk walmis olnud, Martat enese poolt wabaks andma, kui see oleks ette aimanud, tema kõrwal mitte õnnelikuks saada. Seda ohwrit oleks ta Martale tõeste annud; ta armastas teda nii liiga wäga, et ta oma õnne peale waadates teda enese kõrwal mitte õnneta ei wõinud näha. Siiski lootis ta, et Marta oma noore südame üle ometi kord wõitu saaks, Borist suudaks unustada ja teda hakkaks armastama. Selle armastuse wõitmine ja ära teenimine oli nüid Gustawi peapüie ja eesmärk. —

Gustaw ja Marta tahtsiwad praegu linnawärawast sisse astuda, kui neile seest poolt üks Wene wäe ülem wastu astus.

Marta kehast käis äkiline wärin läbi. Ta hakkas ruttu ja nagu tuetust otsides Abelströmi käewarrest kinni. See oli ühe pilgu mõju, mida nimetatud Wene ülem pool kogemata Marta peale heitnud. Ta ei olnud jo keegi muu, kui — würst Boris Balachin! Ruttu waatas ta weel kord Marta ja siis tema saatja peale ning sammus kiireste edasi.

Kolme kuu pärast oli teda Marta jälle esimest korda näinud, sest nii kaua aega oli juba Marta haiguse algusest mööda. Ta surus käe südame wastu,

227

mis waljuste tuksuma hakanud, — kas ehmatuse wõi muu tundmise pärast — ta ei teadnud seda. Warsti jõuudsiwad nad koju tagasi ….

Gustaw leidis oma korterist ühe kirja eest, mida talle wahe ajal oli toodud. Kiri tuli Rootsimaalt ühe tema mõisa walitseja käest. Gustawil oli Rootsi maal kolm mõisat. Nendest tahtis ta kaks ära müia, sest ainult walitsejate juhatusel ja tema enese eemal elamisel ei wõinud nad korrapidamise puudusel mitte küllalt kasu tuua. Nimetatud kirja läbi teatas talle nüid walitseja, et mõlemi mõisale ostja olewat tulnud. Kauba tegemist ei julgemat tema mitte oma peale wõtta ja seepärast olewat waja, et Abelström ise Rootsimaale oma mõisasid tuleks müima.

Gustaw oli sunnitud, kodumaale reisima. Juba paari päewa pärast sõitis laew, mis teda Tallinnast ära wiis, minema. Ta oli Marta ja Mariaga südamelikult jumalaga jätnud, oli neile ka lubanud sui poole jälle tagasi tulla, milleks temal asja küll oli, sest Marta oli jo nime kaudu juba tema pruut.

Iseäralik oli see jumalagajätmine olnud. Gustaw ei lahkunud Martast mitte päris peigmehelise õnne tundmusega. Kaunis neiu oli tema wastu küll igapidi lahke, aga tõsist armastuse õhku ei tunnud Abelström tema hingest mitte enesele wastu lehwiwat. Küll oli Marta kord kirjalikul teel oma kätt temale pakkunud, aga ta oli seda sügawamas ahastuses, nagu meeleheitmises teinud, armastuse ajamisel mitte. Nüid oli raske haiguse ja ka ahastuse palawik küll mööda, aga Marta süda oli Balachini armastamisest, ehk küll

228

sügawaste, wäga sügawaste haawatud, siiski ikka weel nii õõgaw, et igal teisel mehel üli raske oli oma armastusega selle südamele lähineda. Marta põlgas küll nüid würst Balachini, ta oli jälgiks saanud tema südamele, aga ometi — leek, mis kord nii kangeste oli õõganud, ei wõinud mitte kohe kustuda. Marta süda walutas küll rasketes haawades, aga waluga segamine tuikas ta ikka ka weel tumedas armastuses, kuna ta ise seda küll enam ei oleks tahtnud. Gustawi armastaw süda tundis seda kurbtusega, aga mis wõis ta see wasta parata? — Ta lootis ainult, et wiimaks ehk ikka asi heale otsale pöördub ja selles lootuses sõitis ta elunõuete kutsumisel kodumaale.

„Kui Marta täitsa terweks on saanud, siis tahan ma temaga ise selle asja üle rääkida,” oli preester Urban Gustawile üelnud, kui see temalt Marta kätt oli palunud. Preester Urban täitis ühel päewal pärast Gustawi ärareisimist seda tõutust — kutsus Marta enese juurde.

Kui neiu tema kirjutuse tuppa oli astunud, käänas ta ukse lukku. Preester Urban wiiwitas kaua, enne kui ta kõnelema hakkas. Wist oli tall tänane rääkimine liig raske wõi liig tähtjas, nii et ta enne oma mõtteid pidi koguma.

Marta ei olnud tumedat, külma preestrit ialgi õiete lapselikult armastanud. Tundmused, mis ta Urbani wastu südames kandis, oliwad ennemine wististe wähene kartus ja tagasihoidlik pelg. Neiu teadis aga, et tall Urbanile kui oma kaswataja ja heategija wastu, mille peale preester ise sagedaste püi-

229

dis rõhku panna, palju tänu wõlgu oli. Ja Marta oli nii tänulik kui ta olla wõis. Ta kuulas preestri sõna nii palju kui ta wõis; ta andis talle auu ja rääkis temast ikka ainult head. —

Preester Urbanil oli täna pühalik tõsine nägu, sügawal, uuriwal pilgul waatas ta kahwatanud neiu otsa. Ka see toon, millega ta Martat istet käskis wõtta, awaldas, et tall neiuga täna tähtsaid asju rääkida oli, et praegune silmapilk igapidi tõsine ja pühalik oli, nagu tooks ta mõnd suurt saladust ilmsiks.

Preester Urban sammus esiti pikkamisi edasi tagasi. Wiimaks istus ta Marta lähidale leentooli peale. Ta tuetas oma suurt tõrge ja nagu raudse otsaesisega pead käe najale.

„Marta," algas ta wiimaks tõsise, tumeda healega. „Mis üle ma Sinuga praegu tahan kõneleda, on nii tähtjas ja otsustaw, käib nii sügawalt Sinu tulewiku kohta, et Sa kõik oma waimu ja mõtted, kõik oma tõsiduse ja kindluse piad kokku wõtma, et mulle lõppeks selget, tõsist wastust anda."

Selle manitsewa sissejuhatuse järele, mille peale Martal midagi wastata ei olnud, kõneles Urban edasi:

„Üheksateistkümmend aastat on juba mööda, kui ma Sind üksikust kohast kui wäetimat, wanematest mahajllätud, äratõugatud lapsukest leidsin ja enese juurde koju tõin. Ma kuulasin hoolega Sinu ema järele, ma lasksin kuulata, aga asjata, — teda ei leitud kusagilt. Miks oliwad Sinu wanemad Sind enesest sell wiisil ära tõukanad? Miks oliwad nad Sind wallimäele kannud, kus Sa jo kerges te oleksid paar päewa

230

wõinud tähelepanemata jääda ja nälja ning külma kätte oma nõrga elu kautada? Selle küsimuse peale ei ole raske kosta. Sina ei olnud mitte laulatatud wanemate laps, — Marta, Sina olid oma ema ja isa raske patu järeldus ja ohwer. Inimeste silmade eest tahtis Sinu ema ennast warjata ja seepärast tõuukas ta Sind enesest ära. Sinu ema oli siis langenud hing, Marta. Inimeste ees wõis ta ehk sell wiisil oma nurjatumat tegu warjata, mitte aga Jumala ees, kelle silm kõik näeb."

Marta oli näu kõrwale pöörnud. „Oh mu Jumal!" ohkas ta walusast rinnast.

„Mull on iga hinge kohta, kes eksiteel hukatuse poole rändab, kõige sügawam kaastundmus," rääkis preester Urban edasi, oma sõnade mõju Marta kohta hea meelega tähele pannes, „nõnda ka Sinu langenud ema kohta, Marta. Pühakiri õpetab ja nõuab, et meil mitte ainult oma hinge õnnistuse eest hoolt kanda ei ole, waid meie piame ka teiste hingede eest paluma ja muretsema. Sell põhjusel tahtsin ma Sinu wanemate suure patu eest Kõigewägewama Jumalale ja püha õnnistatud neitsile üht ohwrit anda, mis Sinu wanemate hingeõnnistuse pant pidi olema. Ma tõutasin pühaliku wandega oma Jumalale, Sind, kui Sa püha neitsi abiga kord üleskaswaksid, igaweseks ajaks Issandale pühitseda, Sind eluks ajaks kasinuses ja neitsilikus puhtuses Jehoowa teenistusele pühendada —"

Õhtune päikene paistis aknast Marta näu peale, see oli weel walgemaks muutunud, kui ta ennegi oli. Marta waatas hirmunud pilgul Urbani otsa.

231

„Mis? Teie olete wist mind kloostrile tõutanud? Kloostrile, kasuisa?" hüidis Marta walusa ahastusega ja wärisewal healel.

„On Sulle see mõte nii hirmus? Hirmutab Sind Issanda püha teenistus? Oled Sa ilma lapseks saanud, Marta?" Urban küsis seda pool ähwardawalt, pool manitsewalt, kuna ta must pilk noomides Marta näu peal wiibis. Siis, Marta sügawast meeleliigutusest hoolimata, lisas ta nagu waigistades ja meelitades juurde:

„Ma ei oleks mitte lootnud, et minu wagal jumalakartlikul Martal selle mõtte wastu midagi oleks, tõsises pühaduses ja karskuses Issandale elada, täitsa ihu ja hingega tema olla, oma ja waeste patuste hingede eest palwetada ning paastuda. Aga ajad on ennast muutnud, kurjus wõtab ilmas maad, mis enne püha oli, seda tahetakse nüid mudasse kiskuda ja jalgade alla heita. Püha Katoliku kirikute ja kloostrite müirid on siin maal juba waremeteks kokku langenud. Häbi ja teutus nende lõhkujate ja usust taganejate, — Katoliku kiriku wõimu ja wägewuse nõrgendajate peale! Kelle süi on, et patt, kuriteud ja nurjatu elu ilmas ikka enam maad hakkab wõtma? Millest tuleb praegune usu leigus, himu ilma rõemude järele? Eks see tule sellest, et Katoliku usu wägewuse piirist on kitsendama hakatud, et teised asemele tulnud usud liig lõdwad on? —Marta, Marta, peasta oma hinge ja wõta minu nõuu kuulda, ta tuleb minu suu läbi Kõigewägewama poolt."

232

„Teie nõuate, et ma kloostrisse pian minema?" kordas Marta wärisewal healel.

„Kui Sa arwad, et ma seda nõuan, mis on Sull selle nõuudmise wastu siis ütelda?"

„Ma olen õnnetu, minu elu ja tulewik on rõemuta, aga sõna „klooster" on minu meelest hirmsam kui kõik õnnetus ja kurbtus," ütles neitsi Marta ahastawal pilgul. „Ma ei tunne enesel mitte jõuudu ja waimu olewat, wagaduse katte all oma inimlisi tundmusi warjata, ma ei oska mitte silmakirjaks waga olla. Hauda läheksin ma rõemuga, surma ma ei karda, aga kloostrisse minna, ilmast, inimestest ja inimeselistest tundmustest lahkuda, seda ma ei suuda, kui ma seda ka ise tahaksin. Ma ei wõi mitte Issanda õiglane teenija olla, ma ei wõi mitte ihu ja hingega templiorjaks saada, sest ma ei jõua mitte oma südant täitsa kiriku teenistusele pühendada. Ma armastan, auuline preester, ja see tundmus käib kloostri püha seaduse, käiks minu nonni ammeti wastu —"

„Sa saad usu teenistuses seda armastust unustama ja paludes ning paastudes tema üle wõitu saama," ütles Urban weidi kärsitult wahele.

„Ei, ma tunnen, see ei ole wõimalik. Ja patt oleks see, kui minu süda kloostris weel ilmalikuid tundmusi eneses kannaks."

„Marta, ma ei saa Sinust aru. Keda armastad Sa siis õiete? Seda meest, kes Sind nii nurjatumal kombel pettis? Ära imesta, et ma Sinu armastuse lugu tunnen, et ma tean, mis asi Sind tõbe woodisse wiis. Mulle räägiti kõik ja mull oli hale meel Sinu

233

eksituse üle. Sa oled Jumala ja minu keelu wastu raskeste patustanud, Marta. Kas ma ei käskinud Sind selle Wene würstiga kõik ühendust murda, iga sidet katkestada? Ma nägin Sinu õnnetust ette ära, aga Sa ei kuulnud minu sõna. Sa lasksid ennast oma ilmalikust tundmusest nii kaugele wedada, kui ma ialgi arwata poleks wõinud. Öö pimedusel käisid Sa würsti jutul tema korteris, korrast ja kombest hoolimata, usku ja jumalakartust täitsa unustades. Ma olen walusaid pisaraid Sinu pärast nutnud, Marta, ma olen Sinu eest altari astetel käsi ringutanud ja ärdalt palunud. Ja nüid, kus Sa oma suurt eksitust piaksid ära nägema, kus Sa Jumala käe läbi said raske tõbe läbi karistatud ja jälle terweks tehtud, nüid ei suuda Sa Issandale oma süide eest ainustki ohwrit anda. Marta, Marta, peasta oma hing kurjuse paelast, ole alandlik oma Jumala ees ja kahetse oma pattu!"

Marta pea oli longu langenud, ta hingas raskelt.

„Kuule mind, Marta," ütles preester Urban tungiwalt. „Ma ei saa küll aru, miks Sa kloostrit nii wäga kardad, aga ma tahan Sulle järele anda. Sa ei pruugi kloostrisse minna, ma panin paljalt usukatseks selle soowi Sulle ette — Sa wõid jo igas paigas truu Issanda teenija olla. Mina olen Sind üles kaswatanud ja õpetanud, jää siis minu juurde, minu — maja iluks ja auuks ning Issanda õigeks ümardajaks. Aga wannu mulle püha wandega, omaks elu ajaks neitsiks jääda, ja paastudes ja paludes kõigest hingest Issandat teenida. Tõuta mulle seda, Marta,

234

seda ohwrit nõuab Sinu enese eksitus, seda nõuab ka Sinu wanemate suur süi. Wannu mulle Marta, wannu!"

Preester Urban oli tooli pealt üles tõuusnud ja Marta ette astunud. Ta wõttis tema wärisewa käe oma pihku. Küll oli ta pilk tume ja tormine, aga käe pihku wõtmine ei tunnistanud mitte seda.

„Mull ei ole wõimalik, Teie nõuudmist täita," hüidis Marta ahastawal pilgul. „Ma olen ennast juba ära lubanud, ma olen Gustaw Abelströmi kihlatud pruut. Oma meeleäraheitmises, omas hinge ahastuses tõuutasin ma ennast temale, nagu oma petetud südame waigistamiseks ja jahutamiseks. Nüid olen ma tema ja keegi ei wõi meid teine teisest lahutada. Siin on tema kihlasõrmus, mida ta mulle kodumaale sõites sõrme pistis."

Preester Urban laskis Marta käe lahti ja astus tagasi.

„Sa oled kangekaelne, üleannetu! Sind köidawad ilmalikud sidemed, Issanda kutset ei taha Sa wastu wõtta. Anna see sõrmus ja oma sõna temale tagasi; Sinu peale ei lange mingi süi sellepärast!"

Marta tõuusis läikiwal silmal püsti. „Ei ja weel kord ei! Nõuudke minult, mis Teie tahate, aga mitte seda, et ma oma sõna murran ja teda õnnetumaks teen. See ei wõi Jumala meelepärast olla. Ma tahan oma hinge eest paluda, tahan leinata oma eksitust surmani, tahan laituseta elu elada — muud ei wõi ma Teile mitte tõutada."

„On see sinu wiimne sõna, Marta?"

„Ja, preester Urban."

235

„Siis mine, minul ei ole Sinuga enam midagi rääkimist." Preestri silm wälkus wiha tules, ta heal oli wali ja ähwardaw. „Aga seda ma ütlen Sulle, Sina ei heida mitte Gustaw Abelströmiga abielusse, mina saan seda kiriku seadusega keelama. Sina ei ole mitte seda usku, mis Abelström. Ei wõta Sa aga heaga õpetust, siis sündgu see waljusega."

Marta astus tuikuwal sammul tuast wälja.

Preester Urban waatas temale järele ja ohkas. Ta oli kuulda saanud, mis lugu Martal würst Balachin'iga oli olnud, ta tundis Marta õnnetumat armastust. Just nüid oli tema arust õige aeg tulnud, oma ammugi otsuseks tehtud nõuu Marta kohta täide saata, nüid, kus neiu süda õnnetu ja meeleäraheitmises oli ning seepärast tema sõnade ja nõuu wastu osawõtlik pidi olema.

Imelised, isewärki põhjused sundisiwad salalist preestrit Marta käest seda tõutust pärima, et neiu ialgi abielusse ei heidaks. Tema peapüie ei olnud sugugi see, et Katoliku kiriku teenistusele uut teenijat muretseda ja kirikule seeläbi tänuwäärt heategu teha. Ei, waid preester Urban armastas ise oma kasutütart, — see külm, wali usumees tundis omas südames Marta wastu soemaid tundmusi kui isa lapse wastu, kui sõber sõbra wastu. Seepärast tahtis ta teda oma maja ehteks jätta.

Marta iludus, Marta armas loomus oliwad juba ammugi tema südamesse isewärki sädet õhkuma pannud, mida Urban ise kõige parema tahtmisega lämmatada ei suutnud.

Preester Urbani armastus Marta wastu ei olnud

236

mitte see õõgaw lõke, mis noore südame laginal põlema paneb, preesteri Urbani armastus oli wisa ja nagu haiglane püie ja ihkamine. Ta teadis, et tema ialgi sellele ühendamise sihile ei wõinud jõuuda, mille poole loomulik armastus tõttab, ta teadis, et ta Martat enese omaks ialgi ei wõinud, ei tohtinud pärima hakata, seda keelas jo tema ammet, ka tema wanadus. Aga ta ei wõinud selle mõttega ialgi leppida, et Marta kellegi teisega altari ette astuks. Tema armastus oli südame ja meele segadus, haiglase hingeelu sünnitus, mis teisele mõttele maad ei annud, kui et Marta ikka edespidi neitsina tema majasse, tema lähedale jääks. Ja seda püiet oleks ta seega täide ajanud, kui Marta oleks tõutanud ialgi abielusse astuda. Martat kloostrisse saata ei tahtnudgi ta, seda oli ta ainult nagu jutu sissejuhatuseks ütelnud.

Nüid oli aga Marta tema nõuu täitsa tühja ajanud. Ta oli ennast petnud, kui ta temast oli arwanud kerge waewaga jagu saada, pühaliste ja noomiwate sõnadega tema meele kohta mõjuda. Martal oli selge waim, ta oli wiimsel ajal preestri wastu kahtlasemaks saanud, tema rinnas elas õiguse tundmine, ta ei lasknud ennast mitte nii kergeste eksitada.

Mis pidi preester Urban nüid peale hakkama. Ta sammus sügawas tumedas mõttes edasi tagasi, wististe mõtles ta uusi plaanist wälja, et oma sihile jõuuda. Ta nägu oli jälle külm ja wali, nagu ennegi, kuna ta Martaga rääkides iseäralist salalist meeleliigutust oli awaldanud.

237

Meie piame jutuga paariks silmapilguks peale kolme kuu tagasi minema ja seda tundi meelde tuletama, mill würst Boris Balachini endine pruut, Weera Narewna, Marta juures oli käinud ja temale Boris'e kohta teatawaid saladusi awaldanud, mill Marta meeleäraheitlises tujus Boris'e juurde oli tormanud ja õrnad sidemed tema ja enese wahel katkestanud ja mill siis Boris ka Weera wastu oli unustamist ja äraheitmist tunnistanud.

„Aga mis nüid, petis mees?" küsis Weera wärisewal wihasel healel, kui Marta würsti tuast oli wälja tuikunud. „Ütle, mis saab nüid?"

Boris ei wastanud. Ta astus akna alla, tuetas oma palawa otsaesise külma aknaruudu wastu. Ta oli praegu nagu kahe tulepurskaja mäe wahel seisnud, millede laawa teda lämmatada ähwardanud. . .

„Kosta, waletaja?" küsis Weera tungiwamalt ja astus temale ligemale.

Boris ärkas nagu sügawast unest. „Sina ei wõi kauemine siia jääda, sellest saad Sa praeguste nähtuste järele ise aru," ütles noor würst litsutud healel.

Wihane hüid tuli noore neiu suust. „Sa ajad mind minema, äraandjal Sa tahad minust lahti saada, petja! Ja kui ma ei lähe, kui ma nii kaua siia Sinu juurde jään, kui Sa oma wandeid täidad ja mind altari ette wiid? — Sa piad seda lubama, mull on õigus Sinult seda nõuuda."

„Ma ei tee seda mitte, ei ialgi — meie oleme lahkunud inimesed," ütles würst Balachin ägedas ärituses. „Ja kui Sa wägise minu juure tahad elama

238

jääda, siis wõid Sa seda teha, kui Sa oma auu peale ei waata ja inimeste suus minu salaarmukese nime ei taha ära teenida."

Weera Narewna kahwatas ära. „Räägid Sa nõnda, nurjatu mees? Tallad Sa nõnda ühe ilmasüita naisterahwa usaldust ja oma mehe auu jalgade alla! Oo, ma tahan kõigile rääkida, missugune petis ja kelm Sa oled! Hoia ennast minu kättemaksmise eest! Hoia ennast!"

Ja kibedaste nuttes jooksis Weera teise kambrisse.

Sellest tunnist saadik ei saanud Boris Weeraga enam kokku. Würst oli wälja läinud jalutama ja kui ta õhtul tagasi tuli, jutustas Iwan, Weera olewat enesele küidimehe palganud ja poole tunni eest, wastu õhtut, ära reisinud. Kuhu? seda ei teadnud Iwan.

Boris hakkas seda kuuldes kergemalt hingama. Kuhu wõis ta mujale reisinud olla, kui oma koju Peeterburisse. Ta oli wististe ära näinud, et see kõige parem nõuu oleks ….

Raske on neid pool mõrudaid pool ahastawaid, pool wihaseid tundmusi kirjeldada, mis Boris'e rinnas tänaste juhtumiste järele möllasiwad. Walusad löögid oliwad teda uimaseks ja segaseks teinud ja kellele wõis ta kõige oma äparduse juures süid anda? Kas Weerale, keda ta petnud, kas Martale, keda ta kui Weera peigmees armastanud? Ei, ta ise oli süidlane, et ta Marta oli kautanud, keda ta küll tõeste palawalt armastanud.

Boris wandus oma saatust, neas iseennast, neas õnnetumat Weerat. Ta käis tuas tulisel sammul nagu pöörane edasi tagasi ja wiimaks, kui ta ära wäsis,

239

siis wiskas ta ennast sohwa peale, laskis Iwani enesele weini tuua ja püidis purjutades oma südame piina lämmatada. Klaasi klaasi järele rüipas ta ruttu alla, kuni ta wiimaks sohwa peale magama jäi . . .

Salalik wõeras.

Gustaw Abelström oli eksiarwamises olnud, kui ta ennast piatselt Rootsimaalt oli arwanud Tallinnasse tagasi tulla wõiwat. Tall oli seal oma mõisatega, nende müimise ja mitmesuguste asjade korraldamisega nii palju tegemist ning tallitamist, et ta alles Augusti kuu lõpul wõis Tallinnasse tulemise peale mõtelda. Selle aja jooksul oli ta mõisad ära müinud, raha asjad joonele saatnud ning oma kolmandama mõisa, mida ta müimata jätnud, korrale seadnud ja tubli walitseja hoolde jätnud.

Küll oli tema igatsus, tema meel ja mõte ühte puhku üle mere Marta juurde ulatanud, aga ta ei wõinud midagi parata. Ta kirjutas Martale sagedaste, aga neiu wastused trööstisiwad teda tema igatsuses wähe. . .

Sügis oli juba algamas kui laew teda Stockholmi linnast Tallinna poole kandis. Gustawi seltsis tuli ka üks wõeras mees Rootsist kaasa, kellega esimene iseäralisel wiisil tutwustawalt kokku oli juhtunud. Gustaw Abelström oli oma reisi algades enda mõisast juba ära sõitnud, ta purjetas kerge paadiga Mälari järwe laenetawat pinda mööda mitme sadade saarede

240

wahelt Stockholmi poole. Pikk Mälari järw ulatab oma otsaga Stockholmi juurde ja seega mereni. Abelström oli juba ligi linna jõuudnud, paat wihises tubli tuulega kena saarede murrustiku wahelt kärmeste linna poole. Ühe saare nurgal, terawa kalju rahnu peal, nägiwad paadis olejad üht inimese kogu seiswat, kes, ilma ühegi seltsiliseta, alla rahutuma weepinnale nähti waatawat. Korraga, järsk tuulepööre keerutas saarestiku wahelt, kalju rahnul seisja puutus tema keeru sisse — nagu takutükk käis ta ülewalt alla, järsu kalju kõrwale sügawasse mette. Ühtlasi keerutas tuulepööre ka tulejate purjudega paadi ümber. Paadis olejad ujusiwad kõik ruttu lähema lameda kalda äärde wälja, aga kaljult kukkuja ei wõinud seda mitte. Teise saare lamedam kallas oli temast nii kaugel, et tema wõim sinna ujuda ei kannud; ta wõis ülemalt langedes ka häda saanud olla ja ta wäsitas siis ennast selle sama kalju seina kallal, kust ta alla oli langenud, püidis mõnest kalju krobedamast kärgast kinni pidades oma peadgi peal wee hoida. Kalju oli nii järsk, et sealt hiirgi üles ei oleks wõinud ronida, weel wähem siis see inimene, kes seal elu ja surma wahel wõitles, imestuseks aga mitte kordagi appi ei hüidnud.

„Ta wõim on wist nii lõppenud, et ta enam hädahealtgi ei suuda teha," ütles Abelström. Ta wiskas oma märjad riided seljast maha, ujus õnnetuma juurde ja hakkas teda oma seltsiliste poole wälja wedama. Raskes wäsimuses jõuudis ta temaga kaldale, õnnelikult astus ta tundmata wõera mehega laenetest wälja, ta oli ühe inimese elu peastnud. Peastetud wõeras

241

oli kõrgest kukkudes tõeste natuke uimaseks saanud, nii et temal enesel jõuudu ei olnud sinna wälja ujuda, kuhu Abelström teda ujudes aitas. Ta oli teiselt poolt äärest, kust saare kallas lame oli, saare peale tulnud, tema paat oli ka teisele poole jäänud.

Ruttu wiskas Abelström enesele kuiwad riided selga, ja andis ka peastetud wõerale, nii palju kui tema reisiriiete tagawara ulatas. Paadimees oli paadi, mis laenetega ise kaldale tulnud, ka juba korrale seadinud ja warsti purjetasiwad nad linna poole edasi, peastetud wõeras ka kaasas. Südamelikul sõnal tänas ta oma peastjat, tõutas tasuda, mis tema wõimus olla ja enam ei rääkinud ta midagi. Abelström ei lubanud aga midagi tema käest tänuks wastu wõtta, tema kordaläinud tegu ise olla temale kõige parem tänu. „Minu elu seisis ka kord surma kaalu peal," ütles ta oma peastetud seltsilisele, „ma sain Tallinnas Wenelaste käest kuuli rinda ja ma oleksin wististe surnud, aga ühe tundmata wõera naisterahwa käsi peastis mind, aitas mind ilma wähema tänu ja tasumise soowita surmast elule, kudas piaksin siis mina selle hoopis wähese waewa ja abi eest tasumist wõtma? Ei, mitte midagi!" See oli Gustawi wiimne otsus.

Aga kes oli see peastetud wõeras mees? Gustaw oli temalt seda kord küsinud, aga ilma selge wastuseta jäänud. „Mull läks linna kärinas ja teiste inimeste hulgas aeg igawaks, seepärast tulin täna homiku siia saarestikusse, kus nii waikne ja rahuline ja minu südamele nii hea ja armas oh," — see oli piaaegu kõik, mis peastetud wõeras enese kohta awaldas. Abel-

242

strömile näitas ta ka muidu iseäraline olewat. Ta habe oli walge nagu hõbe ja niisama walged säberjad juukselokid ulatasiwad laia äärtega kübara alt pikalt õlgade peale. Nägu oli tal kindel ja tõsine nagu teras ja otsa peale oli elu kare käsi sügawaid kortsust ajanud. Nõnda näitas ta oma hõbewalge juukse ja habeme poolest küll nagu mõni kaheksakümne aastane wanake olewat, aga silm, nägu ja muu olemine tunnistas, nagu puuduks temal weel wiiekümnestgi paar sammu, sest silmist säras tal rohke eluwõim ja mehine, nõrkuseta waim ning palgel oli nooremehelisest rohkest iludusest kaunis jaukene weel alles. Ta pidi elusaatuse armuta käe all palju, palju kannatanud olema, et tema pea selles madalas wanaduses juba nii hõbedalise krooniga ehitatud wõis olla. Kõige wäljanähtuse ja ta riiete järele arwas Abelström teda mõneks rändajaks ja inimeste wihkajaks, keda õnnetu elusaatus selleks muutnud.

Paat oli juba kaldale jõuudnud. Kahtlane wõeras mees kumardas Abelströmi ette, ütles paar tänu sõna ja läks. Paar tundi hiljem saatis ta linnas Abelströmi riided selle adressi järele ära, mis ta tema käest riiete saatmiseks paadis oli wõtnud ja ühtlasi ka kirjaga sada tukatit raha enese elu peastmise eest. Ka kirja all ei olnud ühtegi nime.

Teisel päewal sõitis, üks Inglise laew Stockholmi sadamast Tallinnasse ja sellega läksgi Abelström kaasa. Laewa peale astudes nägi Gustaw, et tema eilne seltsiline ta reisijate hulgas oli. Sõbralikult astus see oma elupeastja juurde ja jäi mere teel tema seltsili-

243

seks, kuid rääkijat temast küll palju ei saanud. Ta wõis kas wõi mitu tundi ilma suurema jututa Gustawi kõrwal istuda. Nagu sügamas mõttes waatas ta wagusi maha, waatas ka wahel üle laewa ääre alla wette, wahel jälle ulatas tema tõsine, aruldane pilk nagu igatsuses üle laenete pinna ääreta kaugusesse.

Mitmed silmad langesiwad kahtlaselt Gustawi seltsilise peale, kõikidele paistis ta üli iseäraline olewat, — kõikidele oma hõbewärwilistest juukstest nii wanarauk, oma elawatest waimukatest silmadest alles keskigaline ja peale see oma muust üleüldisest tumedast, waiksest olekust nii kahtlane ja arusaamata. Mõnedgi püidsiwad temaga juttu teha, et temast wähegi arusaada. Laewa kapten rääkis temaga Inglise keeles ja sai sellessamas keeles lühikese wastuse. Keegi teine küsis temalt Saksa keeles midagi ja sai ka Saksa keeles wastuse; Abelström rääkis temaga Rootsi keeles ja see keel oli tal ka sula. Kui Gustaw kord tema keelde oskamise üle imestas, siis kostis ta: „Ma olen ilmas palju rändanud ja sell teel siis mitu keelt tundma saanud."

Juba oli tükk mereteed ärakäidud. Gustawil oli himu teada saada, kas tema hõbe juukseline salalik seltsiline ka Tallinnasse tahab sõita, wõi ehk mõtleb ta sellesama laewaga Tallinna alt jälle edasi rännata. „Mina tahan Tallinnasse sõita, kuhu poole piaks minu armsa seltsilise teekond minema?" algas Gustaw küsides juttu.

„Tallinnasse?" küsis wõeras tumedalt, „mis läheb Rootslane enam Tallinnasse, see linn ja maa ole-

244

wat jo juba minewal aastal Rootsi walitsuse alt ära langenud."

„Tõsi küll," kostis Gustaw kurwalt, aga minul on siiski weel Tallinnasse asja; mull on seal pruut, kes mind surma hädast elusse aitas, seda lähen ma waatama."

„Sooh!" kostis hõbehabemline wõeras. ,,Siis on Teil wististe asja ilmas ka õnnelik olla. Mina mõtlen ka Tallinnasse minna."

See oli kõik, mis wõeras Abelströmi algatud jutule juurde lisas. Siis ohkas ta raskeste, pisar nähti ta silma laule tekkiwat ja siis ta ei rääkinud enam midagi. Palju tõsisemalt ja tumedamalt kui enne, istus ta nüid Gustawi kõrwal.

Nagu sellest mõistagi wõib, tõuusis Gustawi südames himu ikka suuremaks, oma kahtlast seltsilist wähegi enam tunda saada; mitu korda püidis ta jutujärge nõnda wedada, et wõeras mees omast elust midagi räägiks. Wiimaks küsisgi Gustaw, kas ei wõida ta oma seltsilise elulugu lühidelt kuulda saada, kuid wõeras põikas ikka kõrwale, ei rääkinud midagi. „Ärge seda küsige," kostis ta lühidelt, „ma ei wõi seda rääkida tahta, selle meelde tuletamine ei ole mulle mitte hea."

Gustaw nägi selgeste, et tema seltsiline ei oma enese ega ta ilma eluga sugugi rahul ei olnud, nägi, et ta ilma ja inimesi ülepea nagu wihkas ja põlgas ning kõige enam waiksust ja rahu armastas.

Siiski küsis Gustaw weel, mis asju tema seltsilisel siis Tallinnas ajada olewat.

„Neid asju." kostis wõeras tumedalt, „mis mull

245

terwes ilmas on ajada olnud. Ma rändan ilma otstarbeta, ma rändan, et mull kusgil rahu ega püsi ei ole piatada."

Laew jõuudis Tallinnasse. Et öö juba käes oli, ei lasknud Gustaw oma seltsilist enesele enam nii hilja öökorterit minna otsima, waid wiis teda oma korterisse, kus wana truu passija neid lahkeste wastu wõttis.

„Ometi kord tulete jälle koju," ütles ta Abelströmi nähes, „ja seltsiline on Teil ka weel."

Gustaw käskis wõerale üks kammer anda, soowis talle head ööd ja läks magama.

Aga ka järgmisel päewal ei lasknud Gustaw wõerast, kellest ta lugu oli hakanud pidama, enese korterist ära minna, waid palus teda nii kauaks, kui ta Tallinnasse jääwat, siia elama jääda.

„Ma elan muidugi nii üksikult siin," ütles ta, „ja olen seepärast rõemus, kui Teie mulle seltsiks jääksite." Wõeras pani küll esiteks tänades wastu, wõttis aga Gustawi lahke pakkumise wiimaks siiski omaks.

Gustawi esimene käik oli preester Urbani majasse, Marta koju. Siin oliwad end asjad nii palju muutnud, et pereemand Maria mõne päewa eest soojatõbesse haigeks oli jäänud. Ta ütles jo enesel, nagu teame, palju sala koormatust kanda olewat, ta teadmata lootustest ei olnud midagi täide läinud, haigus oli teda ta salaraskuste alla maha rusunud. Küll ei olnud tema haigus weel mitte raske, aga ta sidus Martat siiski kui rawitsejat Maria sängi juurde.

Marta ja haige Maria wõtsiwad Gustawit lahkeste wastu. Wiimne pidi neile kõik pikalt ja laialt

246

jutustama, mis ta kodumaal teinud ja kudas ta oma asjad õiendanud. Ta rääkis neile ka juurde, kuda tuulepööre tema paadi ümber wisanud, kuda ta ennast ja pärast ka üht kahtlast wõerast uppumise surmast peastnud, kes temaga seltsis ka Tallinnasse tulnud. Martaga oli Gustawil sellsamal päewal läbirääkimine nelja silma all. Gustaw tahtis ometi kord selgusele jõuuda ja teada saada, kas Marta oma nõuule, tema abikaasaks heita, truuks ja kindlaks jäänud.

Marta oli sügawaste ohkanud, kui Gustaw teda kõrwalisesse kambrisse oli palunud astuda, neiu aimas, mis noorel mehel rääkida oleks...

Gustaw hakkas üksikus kambris Marta käest kinni ja waatas talle sügawaste silma.

„Teie aimate, Marta, mis wastust ma Teilt praegu ihkan," ütles Gustaw wiimaks. Ma ei tahtnud Teiega enne minu ärareisimist kõneleda, sest Teie olite siis weel pool haige ja ma ei tihkanud seda. Suusõnal ja kirjalikult olen mina oma õrna nõuude Teie jalgade ette pannud, sest et Teie teda kord täitmata jätsite; ma ei päri, mis põhjused Teid seda sundisiwad tegema, siiski, pärast tõuutasite end kirjateel minu omaks ja nüid küsin ma Teilt, kas Teie oma tõuutusele truuiks jääte, kas Teie tõeste minu abikaasaks tahate saada? Wastake, Marta, Teie wastus teeb meie mõlema elu teede kohta otsustama selguse, mis tarwis on."

Norgus peaga seisis Marta noore mehe ees. Ta

247

weike käsi wärises tasa Gustawi pihus, kuna ta teise käe oma tuksuwa, walutawa rinna wastu surus.

„Mis ma tõuutanud olen, seda täidan ma ka," ütles ta wiimaks tumedalt.

„Teie tahate minu oma olla igaweste?" küsis Gustaw tungiwalt.

„Ja!"

See „ja" tuli nii tasa, nii takistatult neiu huultelt, et Gustaw teda waewalt kuulis.

Gustaw ei pannud mitte suurt imeks Marta arglist tagasihoidlikku leigust. Ta oli teda sarnases pool osawõtmata olekus ikka näinud, ja ei tahtnudgi temalt siis tundmuste, palawat ülewoolamist. Gustaw armastas teda nii südamest, et teda, nii kuda ta oli ja elas, omaks ihkas. Esimeses rias oli see püie ja alles teises see nõue, kas neiul ka tema wastu wastuarmastust oleks. Ta tahtis teda käte peal kanda, tema kõige wähemat soowi täita, tahtis oma armastust tema wastu igal ajal ja igas asjas üles näidata — kas niisuguse truu teenimise eest ei pidanud ta neiu wastuarmastust wiimaks põlema sütitama, kui asi ka praegu weel sell järjel ei olnud.

Nõnda küsis ta iseeneselt ja tuetas end selle lootuse peale.

„Marta, Sa teed mind üliõnnelikuks," hüidis ta neiu tasase „ja" peale ja wajutas ta käe ellaste oma huulede wastu. Nüid ei jää mull muud üle, kui weel kord Sinu kasuisa juurde minna tema luba pärima. Mõne nädala wältusek tohiksin ma siis nii

248

ärarääkimata õnneline olla, Sind igaweste omaks nimetada.

Ta surus elawal tundmusel ühe musu neiu pale peale ….

Gustaw tahtis kohe peale seda preester Urbaniga kokku saada, see ei olnud aga kodus. Ta oli Tartusse oma isa Siegfried Gamla juurde reisinud ja sinna umbes paariks nädalaks lubanud jääda. Gustaw pidi siis tema tagasi tulekuni ootama. —

Gustawi seltsiline, kes temaga Rootsist kaasa tulnud, elas magusat elu. Mis ta oma kambris tegi wõi toimetas, sellest ei teadnud Gustaw ega tema passija naesterahwas muud, kui et nad teda tihti oma raamatute kallal nägiwad lugewat ja segawat. Seatud aegadel tuli ta kutse peale iga kord toitu wõtma, oli wagune nagu ikka ning pärast lõunatel läks ta oma halli mantli sisse mässitult linna jalutama ja jäi sagedaste kuni poole ööni ära. Ta käis kord ühes, kord teises kohas, wiitis aega mere ääres wahtides ja mägedel istudes. Tall ei näidanud Tallinnas tõeste midagi toimetada olewat, nagu ta ka Gustaw Abelströmile tõendanud.

Nõnda elades oli juba umbes nädal aega Tallinnas mööda läinud, kui kahtlane wõeras kord Gustawilt küsis, kas ta teadwat, kes olla siin linnas Katoliku kiriku preestriks?

„Urban Gamla," kostis Gustaw.

„Aa, Urban Gamla!" kordas wõeras.

„Kas Teie tunnete teda?"

„Ja, ma olin temaga kord tuttaw."

249

„Siis ei ole Teie mitte praegu esimest korda Tallinnas?" küsis noor mees imestades.

„Ei. Minu sündimise paik ei ole siit mitte kaugel."

„Teie olete siit maalt pärit?"

„Ja."

Seepeale küsis wõeras, kas Gustsw ka wahest ei teadwat, kus preester Urban elawat.

„Wäga selgeste," kostis Gustaw Abelström. „Miks ei piaks ma seda teadma. Minu pruut, kellest ma Teile rääkisin, on preester Urbani kasutütar."

Wõeras waatas oma terawa silmaga küsides Gustawi otsa. „Preester Urbani kasutütar? Temal on kasutütar? Soo, soo!?”

Siis kirjutas wõeras preester Urbani adressi oma taskuraamatusse ja ei küsinud enam edasi....

Pikne selgest taewast.

„Kes seal on?"

„Tehke lahti seaduse nimel!"

„Kes seal on?" küsis Gustaw Abelströmi passija naesterahwa heal maja eeskojast weel kord. Wäljaspool maja ukse taga seisiwad neli meest, nende mundri järele arwata, politseiammetnikud. Nad oliwad mitu korda tugewaste ukse pihta koputanud.

„Politsei nõuab sisselaskmist!" ütles üks meestest wäljas, kes teiste ülem näis olewat. „Tehke wiibimata lahti."

250

Uks läks lahti ja naisterahwas, küinal käes, waatas argselt praukil ukse wahelt wälja.

„Politsei?" kordas ta. „Mis politsei tahab hilja öö ajal!"

Ülem ammetnik astus sõnalausumata ukse wahelt sisse, teised tuliwad järele. Koja uks käänati jälle lukku ja üks politsei soldat jäi ukse ette wahiks.

„Wiige meid Rootsi alama Gustaw Abelströmi elukorterisse!" nõuudis ülem ammetnik käskiwal toonil.

„Minu Jumal, mis Teie temast tahate!" küsis naisterahwas hirmuga.

Ammetnikud ei wastanud. Weel kord pidi ülem sundima, enne kui hirmunud naisterahwas neid eeskojast läbi Gustaw Abelströmi ukse juurde wiis ning ise nende eel sisse astus.

„Tasa, tasa, härrad," sosistas ta murelikult, „ta magab, Teie ei tohi teda mitte ehmatada, ootke, ma äratan teda wagusaste üles. Teie tahate ometi temaga kokku saada?"

„Ah, mis üles äratama,” hüidis ülem ammetnik walju hoolimata healega. „Meie ei tule temaga siia mängima."

„Mu Jumal, mu Jumal, mis see piab ometi tähendama," ahastas passija ja läks Gustawit üles äratama, kuna politsei ammetnikud isekeskes tasakeste jäiwad rääkima ja nõuu pidama.

Warsti astus Gustaw Abelström öökuues tagumisest tuast wälja. Passija oli teda äratanud ja talle teatanud, et politsei tema korterisse tulnud ja temaga rääkida nõuudwat. Ta ei teadnud enesel politseiga

251

midagi tegemist olewat ja astus seepärast julgelt ammetnikkude wastu.

„Kas Teie olete Rootsi riigi alam, endine Rootsi ohwitser, Gustaw Abelström?" küsis ülem ammetnik.

„Ja, see ma olen," wastas Gustaw.

„Minul on käsk, Teie elukorterit läbi otsida," ütles politsei ammetnik, „ma tunnistan Teid seni kaua enese wangiks."

„Minu elukorterit läbi otsida," küsis Gustaw wõerastades. „See ei ole wõimalik, Teie eksite, mis piaks minu elukorterist leida olema?"

„Teie olete Gustaw Abelström, nagu Teie tõendasite ja meil on seaduse nimel käsk, Gustaw Abelströmi elukorterit läbi otsida," kordas ammetnik waljumalt. „Mehed, hakake peale. Teie, Gustaw Abelström, jääte niikauaks minu kõrwa."

Ja mõlemad mehed hakkasiwad tubast läbi otsima. Iga kast, iga kohwer ja kapp waadati läbi, iga paberi lapikest wahiti ja uuriti, siiski ei tulnud weel mingit kahtlast asja nähtawale. Wana passija naisterahwas seisis wärisedes eemal, kuna Gustaw rahulikult politsei soldatite segamist ja nuuskimist pealt waatas. Ta mõtles ja meeliskles, kuda politsei ülepea sellele mõttele wõis tulnud olla, tema juurest midagi seaduse wastalist asja otsima hakata. Ta teadis, et tall midagi sellesarnast ei olnud.

Soldatid oliwad asjata kõik segamine ja pahempidi pööranud. Weel ei olnud nad midagi leidnud. Piaaegu tahtsiwad nad otsimist juba järele jätta, kui

252

üks neist selle mõtte peale tuli, ka ahjude pealseid läbi waadata. Ta ronis toolide abil ühe kõrge pottahju najale. Warsti puutus talle midagi kätte. Ta tõmmas käe tagasi, ta hoidis üht tolmunud paberi pakikest käes.

,Hurraa,” õiskas soldat, „ma arwan, otsitaw asi on käes."

Ta hüppas toolide pealt maha, teised tuliwad ruttu ligemale ja ülem ammetnik wõttis pakikese oma kätte ning tegi lahti. Pakikeses oli mitu kirja, Rootsi keeles kirjutatud ja Stockholmist tulnud. Ammetnik, kes Rootsi keelt mõistis, luges ja proowis neid küinla tule juures, siis pistis ta pakikese rahulolemisega taskusse.

„Meie töö on seks korraks lõpetatud," ütles ammetnik seepeale, „meie oleme leidnud, mida meid otsima saadeti. Teie, Gustaw Abelström, olete meie wang ja tulete meiega kohe ligi. Tõmmake enesele ruttu riided selga. Teised inimesed, kes ehk siin korteris on, piawad homiku wälja minema, siis pannakse uksed pitseri alla. Nii kaua jääwad paar meest siia wahiks, et siit midagi wälja ei wiida."

Gustaw Abelström oli nagu soolasambaks tarretanud. „Mida Teie leidsite ja mispärast olen ma Teie wang?" küsis ta wiimaks pool wihasel, pool imestawal toonil. „Neist paberitest, mida Teie sealt ahju pealt leidsite, ei tea mina wähematgi midagi."

„Hea küll, hea küll," ütles politsei ülem ammetnik põlgawalt naerdes. „Kui lind puuris on, siis sapu-

253

tab ta ikka weel tiibu ja püiab peaseda. Ärge wiitke aega, tulge wiibimata."

Gustaw pidi küll wiimaks järele andma ja wägiwallale alla heitma. Ta tõmmas enesele riided selga ja läks politsei ammetnikkudega ligi. Nuttes jäi tema wana passija maha ja wiimaks ilmus kära peale ka Gustawi wõeras seltsiline oma tuast nutja juurde ning küsis, mis seal ometi olewat.

Nuuksudes jutustas talle passija, mis sündinud. Ülem ammetnik oli maja ette ja maja sisse wahid seadnud, kes pidiwad walwama, et majast keegi enne hommikut ja enne Gustawi korteri pitseerimist midagi wälja ei wii.

Nõnda sündiski teisel hommikul. Gustawi passija ning tema külaline pidiwad wälja minema ja korter pandi kinni, kuna teda enne seda weel kord tubliste läbi oli otsitud. Gustaw Abelström pandi kui maa äraandmise nõuuline ja kui suur poliitika süidlane wangi ja tema protsess pidi warsti algama. Kirjad, mida Gustawi tuast leitud, oliwad tema süi kohta tunnistust annud ja ilmutanud, et Abelström oma kodumaal tähtsate meestega kirju wahetas, kellede püie Lääne mere kubermangude Rootsi kätte tagasi toimetamine oli. Nagu kirjadest selgus, oli Abelströmile muu seas ülesandeks tehtud, siin maal tähtsamaid ammetnikka ja mehi ka selle mõttele meelitada ja nendest üht seltskonda asutada, kes siin pidi töötama ja rahwast Rootsi walitsuse alla heitmise mõtetega tutwustama.

254

Nagu kulutuli lagunes teisel homikul Tallinnas jutt laiali, üks Rootsi maalt tulnud salakuulaja ja maa äraandmise nõuuline olla wangi wõetud. Gustaw Abelströmi nimi käis suust suhu....

Maria saladus.

Kaks päewa pärast seda sündmust tuli preester Urban Tartust kodu, kes Marta ega Maria Gustawi wangi langemisest weel midagi ei teadnud. Urban ei tulnud mitte üksina, ta wana lesk isa, Siegfried Gamla, tuli temaga kaasa. Wiimne oli elutüdimuse ja kõrge wanaduse sundmusel juba ammugi oma kauplemise järele jätnud, et rahulikumalt oma eluõhtut wõiks lõpetada. Tall oli suur warandus ja selle poolest wõis tema mureta ilma teenistuseta elada. Tartus aga oli tema elu koguni igawaks läinud, tal ei olnud seal kedagi sugulast ega meele lahutajat, mida ta küll enesele tundis tarwis olewat. Kahe pojaga oli Jumal teda omal ajal küll õnnistanud, noorem nendest oli, nagu teame, pimedasse elu rägastikusse ära kadunud ja wanem oli Tallinnas preestriks. Puruwana hall wanakene lahkus siis Tartust, tuli Tallinnasse elama, et ehk siin, oma ainsa poja lähiduses südamele enam rahu ja lahutust saada, — ainsa poja juures, kes jo selleks ammetis oli, et tema südametele ja hingedele rahu pidi saatma. Esiotsa jäi wana hall isakene poja juurde elama, wähemalt nii kauaks, kuni ta enesele ise oma meele järelise korteli oli leidnud. Siegfried Gamla

255

wõis wähemalt seitsekümmend aastat wana olla, ta hõbewalgeist juukstest oli ainult weikene jaukene kahel pool kõrwade ääres weel alles, — ta käed wärisesiwad ja tumedaist, kustuwaist silmist ning ära lõppenud näust paistis tähelepanejale salaline kannatus ja waew wälja....

Siegfried Gamla oli oma nooremat, kadunud poega Alberti lapsepõlwes enam armastanud, kui wanemat, Urbani. Ta oli sell ajal ikka ka ütelnud, Urban olla ta oma poeg, olla külma ja wisa loomuga, nagu temagi, Albert aga olla enda hea südamelise ja kõrge hingelise ilusa ema poeg, keda surm poegade lapsepõlwes ära kutsunud.

Tartust tulejad oliwad parajaste endid riidist lahti wõtnud, kui üks halli habemega mees preestri eeskotta astus — seesama, keda Abelströmi seltsis Rootsist tulles juba tundma õppisime. Neiu Marta astus temale eestuppa wastu ja palus tema soowi teada saada.

„Ma soowin preester Gamlaga kokku saada,” oli wõera mehe wastus, kes terawalt ilusale neiule silma waatas.

„Ta tuli praegu Tartust ja on reisist wäsinud, ma kardan, Ta ei taha täna mitte Teid oma jutule lasta,” kostis Marta. „Aga ma tahan siiski teda paluda, ehk wõib Teie soow täide minna.” Neiu käis Urbani tuas ära, tuli ruttu tagasi ja teatas, kõrgeauuline preester saawat homme wõeraid oma jutule wõtma, täna ei ühtegi.

Wõeras mees waatas weel teraselt neiu iseäralise

256

ilusa näu peale, Marta silmitses ka teda tema lumiwalges habemes ja noorema poolses näu olekus, — siis läks wõeras, auupakkuwa kummardamisega jumalaga jättes, tagasi wälja. Marta waatas imestawal pilgul temale järele. „Kes piaks see imeline mees ometi olema," rääkis ta iseeneses, „nii lumiwalge on tema pikk juuks ja habe ja nii noorepoolne näib tema siiski oma elawate silmade järele olewat. Wist on ta mõni kaugelt wõera maa inimene, kes preestrilt midagi abi palub; meie maal jo niisugusid inimesi ei ole."

Kuna Marta wõera mehe iseäralduse üle imestas, siis imestas seesama wõeras mees jälle Marta imelise iluduse üle, millest tema arust suur waimurikkus wälja paistis. „Wististe seesama ongi wangilangenud õnnetuma Abelströmi pruut ja Urbani kasutütar," mõtles wõeras mees uksest wälja astudes. „Missugune iludus ja missugune waimurikkuse awaldus! Kust pidi Urban ometi tema enese kasulapseks wõtma? Waene Abelström, kui raske saab Sulle olema, sellest inimesest wangistamise läbi lahutatud olla!"

Marta oli iseäralise wõera mehele nii kaua järele waatanud, kuni see majade taha ta silmist ära kadunud. Siis ta jooksis tagasi tuppa oma kasuema haigewoodi juurde, keda ta kõige elawama lapsearmastusega ja suurema hoolega talitas ja põetas. Kasuema haigus oli tema südamele wäga raske, ta oli seepärast sagedaste walusaid pisaraid nutnud. Haigus oli seni ajani ikka aegamööda tõuusnud ja Marta kartis wäga, et palaw surmaõhk Maria eluküinalt, mis weel

257

nõrgalt leegitses, wististe ära tahab puhuda. Ka arst, kes igal päewal haiget waatamas käis, jäi juba kahtlaseks ja raputas pead, kui Marta temalt haiguse kohta otsust palus. Küll oli Marta kord kuulnud, et Maria surm tema elusaladusi saaks awalikuks tegema, aga siiski oleks tema sada kord ennemalt ilma nende saladuste tundma saamiseta jäänud, kui et surm Maria temalt oleks ära kiskunud. Ta oli teda jo kaswatanud, oli teda ellamalt hoidnud ja armastanud kui ükski tõsine ema seda teha wõiks ja peale see oli ta Martale okalise elutee peal nagu ainukeseks tueks, keda temale nimelt nüid wäga tarwis oleks olnud, nüid, kuna ta „wale armastusega" haawatud süda iseäranis tröösti ja tuetajat tarwitas. Marta kaebas ja õhkas. Oma peigmeest Abelströmi ei tulnud temal palju meeldegi, ta ei teadnud tema wangilangemisest ka weel midagi.

See päew oli lõpnud, teine alganud. Haige oli selle päewaga ka sonima hakanud ja seega Marta nõrka lootust weel nõrgemaks teinud. Tunnist tunnini istus ta tema sängi ääres ja jahutas tema palawaid uuli külma wee pakkumisega.

Maria sonimine läks ikka tihedamaks ja raskemaks. Marta kuulis kõik ja püidis neist üksikuist segastest sõnadest selgemaid mõtteid enesele kokku seadida.

„Albert! kallis Albert — kallis isa — tulge mulle järele!" hüidis ta sonimise segaduses muu seas hirmunud healega. „Rööwlite käes olen ma! — Ära wiiwad nad mind — ära lahutawad mind sinust —

258

sinust, minu kallis mees — minu südame Albert! Tule mulle järele — peasta mind!"

Marta ei suutnud neid sõnu kuulda. Ta julges uskuda, et ta kasuema enese minewikust sonib. Nõretates jooksiwad pisarad tema palgelt, põlwili langes ta haige woodi juurde maha — kummuli tema woodi ääre peale — märgade kätte wahele wajutas ta oma walulise, ahastawa näu. Ta õhkas ärdaste, ei suut ennast keelda.

Natukese waheaja järele segas haige jälle edasi: „Ära karda — ära heida meelt, minu Albert! — Ma tulen tagasi sinu juurde — nii pia kui ma wõin. — Ah, — teie ei lase mind — inimese rööwlid tahawad mind igaweste minu kallist mehest lahutada, tahawad mind wangis ära surmata. Aga — ma saan siiski kokku temaga, — seal ülewal — taewas näen mina jälle oma Alberti. . . .

Haige maigutas suud, ta keel kuiwas kanges palawuses. Marta tõusis üles, jahutas tema suud wärske külma weega. Tema pisaraid nähes hakas Maria uueste sonimise sõnu rääkima. „Ära nuta, minu Marta," algas ta nagu trööstides. „Sind ei tohi nad puutuda, minu ainus troost,— nad ei tohi sind keelda — ei tohi sind heast Abelströmist lahutada, — — Petja — inimese rööwel — jäta rahule minu Marta, minu laps! Teda ei tohi Sa sundida — ei — mina kaitsen teda. — Ah — jälle Sa tuled sealt, — sunnid mind ennast ära salgama — inimese rööwel — sunnid mind wanduma. — Mine — piinaja — tagane minust — tagane minu lapsest ….”

259

Haige jäi wagusi. Paks higi oli ta palgele tõusnud, ta jäi magama. Marta ei nutnud enam. Haige esimeste sõnade jürele arwas tema küll, et need sõnad haige enese elu kohta käiwad. Püidis ta aga kõiki sõnu kokku seadida, siis ei saanud ta nendest midagi aru, ta ei olnud ial niisugusid märkusi ega mõtteid Marialt kuulda saanud, ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. Mitmesugust kahtlust aga sai ta neist sõnadest küllalt.

Marta pühkis haige näu pealt tasakeste higi ära ja ta süda lõi natuke seeüle lahkemaks, et Maria nii rohkeste higistas ja see peale magama jäi. See oli tema aru järele hea tunnistus, ta teadis arwata, et haigused niisuguste märkide ilmumisel tihti parema poole pöörama hakkawad.

Kolme tunnise rahulise magamise järele ärkas haige üles ja rääkis Martaga mõistlikult. Tema hingamine ei olnud Marta arust enam nii rutuline, kui sonimise palawikus, aga nõrkuse wähemaks jäämisest ei olnud midagi tunda.

Päew oli juba lõppemas ja ämariku aeg käes. Preester Urban oli päewal juba paar korda oma pereemanda haigewoodi juures käinud teda waatamas ja tema haiguse järele kuulamas, aga mõlemil kordadel oli haige magamas, ja Urban oli ta mõlemil korral üksi tulnud. Nüid, õhtu tumeduses, astus ta jälle haigetuppa ja temaga ühtlasi ka ta isa Siegfried. Wiimne jäi eemale seisatama, kuna preester woodi ette astus ja paar sõna haigega tema oleku üle rää-

260

kis. Nõrgal, kustuwal healel kostis Maria preestri küsimiste peale mõne lühikese sõnaga, awaldas mõtteid, et tema terweks saamine wististe kahtlane olewat. Ometi wõiwat tema loota, et ta elujõuud weel mõneks päewaks haiguse wastu wõitlemiseks ulatab. „Kui ma tunnen," ütles haige wiimaks üksisõnu ja wäsimuses tihti hingates, „et ma tulewal ööl mitte paremaks ei saa, siis pian ma homme Teiega pikemalt rääkima. Ma ei taha mitte nõnda surra — — ma tahan Teilt, auuline preester, wiimseks trööstiks enesele midagi nõuuda."

Haige jäi wait. Urban ja Marta nägiwad, et tema kustuwad silmad haledaks ja niiskeks lõiwad. Kes teab, mis tundmused tema nõrkemas hinges liikusiwad — surmahirmu tundmus ei olnud see tõeste mitte. Ta nägu oli jo nii waikne ja rahulik, nagu oleks surm temale magus, kui ta tuleks.

Siegfried Gamla seisis ikka eemal — waatas kõrwalt haige peale. Oli näha, nagu püiaks ta meelega hoida, et haige teda mitte ei piaks nägema. Ja kui haige oma wiimaste sõnade järele wait jäi, siis pööras wanakene Siegfried ümber ja läks tagasi Urbani tuppa. Ka tema tüntsiks jäänud silmad oliwad niiskeks löönud, ka tema hingest käisiwad walusad tundmused läbi. Mõtles ta wahest oma surmatunni peale, mis ka temale warsti pidi kätte jõuudma — wõi ehk tundis tema haige raske kannatuse pärast haledust—

Poeg astus isale ka warsti järele.

„Oh kui suurte eksitustega wõib inimene oma elu-

261

teed rännata," õhkas wanamees, „ja kui raskeste piame sagedaste juba siin elus oma eksituste pärast kannatama! Kes kiskus minu käest ära minu kalli poja, — kes lõhkus wälja minu südamest isa tundmused mu lapse wastu? — Minu oma eksitused! — Kes sundis mind tegudele, millede järele ma oma armastatud poega nii walusaste pian leinama, poega, kellest ma ometi ei tea, kas ta on surnud ehk elus? — Minu eksitused oliwad mulle sundijaks! — Oh et ma weel enne kui mu silmad kinni wauwad, oma Albertist wähematgi teadust saaksin! Taewa wäed, saatke praegu ta weel siia, — oh kui õnnelikult, kui rääkimata õnnelikult wõiks siis minu surmale jõudew süda weel tuksuda ja — — kui õnnelik wõiks siis ka tema weel olla!" ....

Urban ei lausunud midagi. Külmal, tumedal pilgul waatas ta kord isa poole, kes oma kangeks jäänud liikmetega waewaliselt ennast leentooli peale tuetas. Wanakese käed ja huuled wärisesiwad, ta oli juba nõrk, oli eluwäsimusest täitsa raugenud.

„Armas isa," rääkis Urban wiimaks, „ära püia enam kahetsewal kombel mälestada, mis elusaatus juba ammugi aja unustuseteki taha warjule matnud. Jäägu niisugused asjad meie jutust ja kõnest eemale."

„Sündigu Sinu tahtmine, armas laps," oli wanakese kurwatooniline wastus. „Aga üht soowi piad Sa mulle ometi selles asjas lubama," kogeldas ta wärisewal healel edasi. „Kui Sinu maja talitaja tõeste piaks nõrgemaks jääma, nagu ta ise arwas seda sün-

262

diwat, ja kui ta siis Sulle oma soowi wõi nõuude ette paneb, nagu ta tähendas, siis, poeg, siis ei tohi Sa mitte selle sureja tahtmise eest kõrwale põigata — Sa piad tema wiimast tahtmist wastu wõtma ja nii palju kui iganes wõimalik, täitma. Luba mulle seda!"

Tõsiselt, pool karedalt waatas poeg isa otsa.

„Mõtle järele, laps," lisas wanakene weel juurde „mis selle inimese süda on tundnud ja kannatanud — mõtle, missuguste tundmustega piaks tema Sinu majast Jumala kohtu ette astuma, kui ta wiimnegi soow täitmata jääks? — Ja siis, mu poeg, kui Sa temaga oled rääkinud, kui Sa ta hinge tema soowi. wastuwõtmisega ning Issanda sõna ja armuanniga oled jahutanud, siis tahan ka mina temaga iseäralikult rääkida, tahan teda paluda... oh, kudas wõib inimese süda andeksandmise ja lepituse järele januneda — ja kudas wõiks küll inimesed ilma selleta surma minna…."

Wanakene ei rääkinud enam, ei saanud ka poja käest wähematgi kostust oma kõne peale. Ta jäi wagusi, ta ohkas. ... Urban pööras jutu teiste asjade peale, nii sandiste kui see temal ta tumedas, rahutumas, kasina kõnega olekus ka läks.

Marta tuli wäga wähe haige juurest ära, ainult tänasel lõunelaual oli raugenud wanakene Siegfried teda pilguke aega näinud ja õhtusöögi laual nägi ta jälle teda pilguke aega — Martale ei läinud jo enam toit ega miski asi korda, ruttu läks ta söömast tagasi. Wanakene waatas talle oma tüntsi silmaga teraselt

263

järele, waatas ka söögilaual istudes tihti oma poja kasulapsele silma. Mis see oli, mis ta tundis ja mõtles, — miks waatas see surmamärkide kandja hall wanaisake nii iseäraliselt terawaste selle noore, ilusa tütarlapse silma? ….

Teise päewa kätte jõuudel oli Maria haigus ennem raskemaks kui kergemaks muutunud. Ta ei wõinud enam muud loota, kui surma — ta jõuud jäi kasinamaks, ta tundis oma südame nõrgemaks minewat. „Anna mulle juua, Martakene," küsis ta ja hingas raskeste. Oli ta natuke wärsket külma wett wõtnud, siis jäi ta pilk iseäralisel wiisil Marta peale piatama. Tema wäsinud silmad oliwad pisarates niiskeks löönud, nagu waluga segatud sügaw haledus, nagu kange ja palaw emaarmastus paistis tema waatest, ta nõrgalt tuksuw süda põles imelistes, iseäralistes tundmustes. Marta, kes ikka üksisilmi oma kasuema peale waatas, märkas haige iseäralist olekut ja haleduse tundmust. Kuum wärin käis läbi tema keha, ta kartis oma kalli armastatud kaswataja wiimase tunni kätte jõuudwat.

Haige tahtis nagu rääkida, aga — ühtegi sõna ei tulnud ta suust. Siis sirutas ta oma nõrgad käed armastuses Marta poole, nagu tahaks ta teda igawesel lahkumise pilgul weel kord lõpmata armastuses ümber wõtta. Marta mõistis haige südame ihaldust. Raske ahastus, tuline hingewalu täitis tema rinda — ta püidis kõigest jõuust seda waigistada — ta langes lõpmata armastuses oma ainsa trööstija käte

264

wahele, kellest näha oli, et surmaingel teda wististe juba ootas.

Maria nõrgad käed oliwad nagu wiimase armastuse jõuuga Marta ümber ennast kokku heitnud, nagu wiimase armastusega wausiwad tema kuiwanud huuled suuandmiseks Marta huulede wastu. Tükk aega hoidis ta Martat nõnda oma rinna wastu, ta oleks teda armastuses oma südamesse wautanud ja ta oleks temale oma südamest paljugi awaldanud, kui — kui ta seda oleks suutnud ja wõinud ….

Wiimaks langesiwad haige käed Marta ümbert lahti. Weel natukene aega, siis ta rääkis kuumal hingel, nõrkewal healel: „Martakene, Sa oled mulle — hea laps olnud... Sina oled ainukene tugi ja troost minu — salajas eluraskuses. Wististe — minu põrm oleks juba ammugi — hauas hinganud — kui Sind ei oleks olnud — minu puruks löödud — elulootust kinnitamas, — minu raskeste haawatud hinge jahutamas. Sina olid minu — raske elukoorma kergendaja — minu murtud elurammu tugi, — ehk Sa küll ise seda ei teadnudgi — Sa olid seda kuni — täna päewani — aga nüid — nüid on wist kõik — mööda ….”

Marta hakas, haige woodi ääre peal kummuli olles, ärdaste nutma ….

„Ära nuta," healitses Maria nõrk sõna. Ta jäi natukeseks ajaks wait — pisarad weerisiwad rohkel armul ta palgel. „Marta, kallis laps," ütles ta jälle edasi, „kuiwata weel minu walusaid pisaraid mu palgelt….”

265

Ellal, õrnal käel pühkis Marta üle haige näu ja pakkus siis temale juua.

„Marta," rääkis haige, kui ta wett oli maitsenud, „mina pian wististe ära minema — Sina — minu ainus troost — jääd siia. . . Palju — palju on mull sulle awaldada — nüid pian ma seda tegema — nüid jõuan ma weel... Oh laps — suured on sinu elu saladused... Ei, ma ei tohi weel. . . wanne seisab minu hinge peal ... ma pian enne preester Urbaniga rääkima. . . pian ennast tema ees — wandest wabastama. . . Marta, kutsu Urban siia. . ."

Marta oli walust ja haledusest nagu segane. Siiski läks ta kohe Urbanit kutsuma. Ukse peal aga tuli köögitüdruk temale wastu, oli näust kahwatanud ja kogeldas: „Marta, Marta — politsei ammetnikud otsiwad Teid — seisawad praegu siin eestuas."

Marta pühkis pisarad palgelt ära ja astus üle läwe eestuppa. Neli meest, kolm sõjariistades soldatit ja üks ohwitseri moodu mees, wõtsiwad teda seal wastu. „Teie olete preester Urban Gamla kasutütar Marta, keda Wallimäe neitsiks kutsutakse," küsis wiimane wõerastest.

„Ja," tõendas Marta.

„Ja ühe endise Rootsi ohwitseeri Gustaw Abelströmi pruut," küsis wõeras mees ammetlikul toonil edasi.

„Seda — see ei ole ühegi teise inimese asi küsida," kostis Marta kindlaste.

„Hea küll," wastas ammetnik, „seda tean mina, mis minu asi küsida on ehk ei. Ma näen, meie oleme

266

õiges kohas, kuulge siis, mis meie asi on: Teie olete politsei wang."

Neiu kahwatas näust walgeks. „Mis pärast — mis on minu süi?" küsis ta julgeste.

„See on jälle meie asi, ja nüid tulete meiega kaasa, politsei walitsus käsib."

„Ei, auus härra, mina ei wõi praegu sugugi Teiega kaasa minna," kostis Marta, „mina pian ühe sureja juures seisma, kelle wiimne tund ligidal on ja kes minule elus üle kõige kallim on, kallim kui ükski teine hing. Politsei walitsuse wastu ei ole mina ka midagi teinud, ainult head olen mina Tallinna linnale teinud. Kui katk ja nälg surmades ja hukates linnas mullas, kui politsei ega linnawalitsus sell ajal inimeste häda kergitamiseks mitte palju ei teinud, siis ruttasin mina oma õdedega hädaliste hulka, aitasin neid raskel ajal ja linnawalitsus on mind see eest tänanud. Tahetakse siis mind nüid see eest wangistada?”

Preester Urban oli läbi akna näinud politsei ammetnikka ühe tõllaga oma maja ette sõitwat ja oli seepärast eestuppa minema ukse lahti teinud ning seisis tõsiselt selle läwe peal, et sisse tulnud wõeraid lähemalt näha. „Mis siin on?" küsis ta tumedalt.

„Politsei, kõrgeauuline preester," kostis ammetnik. „Minul on käsk, Teie kasutütart kaasa wiia, aga ma näen, et headuse asemel wist pian wägiwalda abiks wõtma."

„Aga mis asja pärast on seda tarwis," küsis preester, ilma et ta meele rahu oleks muutunud.

„Seda on seepärast tarwis," kostis politseiohwitser,

267

„et maa rahu seda nõuab. Kindlate tunnistuste läbi on selgeks tulnud, et üks endine Rootsi ohwitser Gustaw Abelström siin Tallinnas maa äraandmise asju toimetab. Aga ta ise ei taha oma süidi tunnistada, ta ütleb, tema olla ainult oma pruudi pärast siin ja tema pruut olla Teie kasutütar Marta — Wallimäe neitsi. Mina pian siis tema pruudi ka wangi wõtma, et maa ja sõjawäe walitsus teda wõiks ülekuulata, nagu see juba Rootsi ohwitseeri Gustaw Abelströmiga on sündinud, kes meie wangis istub."

„Wangis — tema, Gustaw!" hüidis Marta ikka enam ära kohkudes. „Oh, et ma praegu ühtlasi oma kasuemaga surra wõiksin!"

„Kas ma ei maanitsenud Sind, Marta, sellest Rootelasest ennast eemale hoida," ütles preester pool ähwardawa healega oma kasulapse poole. „Kas ma ei seletannd Sinule, mis tarwis Issand Sind on kutsunud — kas ei käskinud ma Sind ilmalikust himudest taganeda ja oma südant Issandale pühitseda? Nüid langeb nuhtlus Sinu kangekaelsuse peale, nüid õpetab kõige asjade juht Sind tundma, kuhu see tee wiib, mille peal Sa, minu suu läbi antud Issanda sõnale wastu pannes, oma ilmalikkude himude järele tahad käia. Ma olen, kui Su ema Sind oli enesest ära heitnud, ma olen Sind enese juurde wõtnud, ma peastsin Sinu elu surmast, ma kaswatasin ja koolitasin Sind hoolega, õpetasin Sinule jumalakartust ja kristlist eluwiisi — aga nüid pian ma seda nägema — politsei tuleb minu majasse wangistamise tööle — mispärast? — Sinu pärast."

268

„Preester —" hüidis Marta ahastates wahele, „Teie ei ole mitte see, kes minule jumalakartust ja kristlist elukommet õpetas — minu kasuema Maria õpetas mind jumalakartlikuks ja auusaks inimeseks. Preester," hüidis ta wälja sirutatud kätel edasi, „halastage! Teie teate — ilma süita inimese hing kisendab Teie poole!"

„Wait ole!" käskis preester walidaste. „Sa jooksed ise hukatuse sisse ja tood ka minu maja peale häbi ja teutust. Ma ütlen Sulle siis, silmapilk tõutad Sa, tänasest päewast saadik minu majas Issandale elama hakata ja ei enam ühegi nooremehe peale mõtelda. Kohe teed Sa seda ja pealesee lähed Sa heaga politsei ohwitseriga kaasa. Ma käsin Sind! Sa piad kuulma, Sa oled minu käsualune, mina olen Sind kaswatanud ja olen Sulle isa eest, mina saan ka hoolt kandma, et Sa täna jälle politseist tagasi saad."

Urban oli külmas waliduses oma käskimise sõnu rääkinud. Mis pidi Marta süda tundma? Ühtegi pisarat ei nähtud enam tema palgel — tuim walutuli wälkus tema silmist, nagu meele nõrkuses wiskas ta ennast preestri ette põlwili: „Preester — kasuisa," kisendas ta sügawamas walus ja ulatas oma pilku ning ringutawaid käsi preestri poole üles. „Mõtelge — halastage! — Teie teate, minu hing põleb juba muidugi mitmes walutules korraga — Teie teete minu walu weel tuhat kord suuremaks — preester! Kas nõnda käsiwad kasuisa kohused ja kristlikud kombed. . . . Mina ei ole Teid ka mitte oma elu, peastjaks ega .kaswatajaks palunud — mis Teie minu heaks olete

269

teinud, seda olete oma tahtmisega teinud ja selle eest olen mina Teile ikka tänulik olnud. Aga kõik Teie tahtmised minu kohta ei ole mitte kristlikud — preester! . . . Teie kannate paha mõtteid minu kohta omas südames. Jätke neid raskeid haawamise sõnu minu südame wastu — ma olen nõrk — oh, mu hing on waga nõrk praegu niisugusid hirmsaid tuliseid noolisid ära kannatama. . . Balachin pettis mind walearmastusega, — Albelström on ilmasüita wangis — mind wiiakse ka — minu kõige kallim hing ilmas, kes mind kõige südamelikuma armastusega on armastanud, see wõitleb praegu surmaga — preester, kasuisa — mis teete Teie …. mõtelge — halastage — ärge nuhelge seda nii hirmsaste, kellest Teie selgeste teate, et ta ilma süita on! — — Oh, — waene kasuema. . . ."

Ta tõusis järsku maast üles, astus pool jookstes lahti jäänud uksest Maria juurde, langes kummuli ta woodi äärele. Maria oli lahtisest uksest kõik kuulnud, mis eestuas sündis, oli kõik ka aru saanud — nii palju elujõuudu temal weel oli. Teiselt poolt tubadest oli ka preestri isa, wanakene Siegfried, poja järele lahti seisma ukse lähidale waatama astunud, mis eestuas sünnib, ka tema oli kõik kuulnud ja näinud, mis praegu sündis. Ta oli tahtnud Martale trööstides ja kinnitates appi jooksta, kui see tema poja Urbani ees ahastas, aga ta jõuud ega julgus ei tundnud seda, ta poeg oli oinas sõnas nii wali ja nii külm. Wärisewate kätega tuetas ta ennast oma kepi najale, mitu pisarat langesiwad tema silmist ta palge sügawate kortsude wahele. Ka politsei ammet-

270

nikud oliwad liigutatud, ükski ei astunud neist kohe Martale järele, kui see preester Urbani eest teisi tuppa ära kadus. Kõige esimene oli hall wanakene Siegfried, kes Martale haige tuppa järele tahtis minna. Ta oli juba sammu kaks üle läwe eestuppa astunud, kui poeg Urban teda nägi ja seega ühtlasi nüid alles aimas, et isa praeguse pilgu sündmuse kõik teadis.

„Kuhu Sina lähed!" ütles Urban pool pahuralt isa wastu. „Tule lähme tagasi — Sina tarwitad rahu." Ta pani käe isale õla peale ja sundis teda tagasi pöörama.

„Pojakene," ütles isa paluwal, haledal pilgul Urbani otsa waadates, „lase — ma lähen selle õnnetuma hea lapse juurde — ühe sõnakese tahan ma temale trööstiks ütelda — oh, kui õnnetu ta on —"

„Sinu nõrkus ei jõua kedagi trööstida," oli poja wastus. „Martal ei ole Sinu tröösti sõnade kuulmiseks ka enam aega — politsei ei saa niisugust wiiwitust lubama. Lähme."

Nad astusiwad üle läwe tagasi preestri tubadesse. Urban lükas ukse kõwaste kinni, ja enam ei tahtnud ta seda ust enne lahti teha, enne kui politsei ammetnikud Martaga ära läinud oleksiwad. Mis pidi tema ka enam omast tuast wälja minema? Ta teadis jo, et politsei ammetnikud ilma Martata mitte tagasi ei wõi minna, teadis ka, et tema sõna Marta kohta nüidgi weel ei mõju, sest Marta ei olnud tema nõuudmisest praegu tähelegi pannud, ta tahtis siis praegusel pilgul temast eemale jääda ja ühtlasi ka oma isat tema juurde minemiselt keelda. „Las ta saab weel

271

õpetust, kuni ta oma eksiteesid tundma hakkab," oli ta tuas isale ütelnud ja siis oma pehme leentooli peale tuetanud. Wanakene Siegfried istus tema wastas sohwa peal, hoidis oma pea natuke otseti — ta nuttis… „Oh elu — oh elueksitused.... oh mu poeg Albert — tema õnnetu laps — kõik see on minu süi…" Nii palju sõnu rääkis ta oma pisarate sekka — rääkis neid iseenesele, sest tema poja Urbani nägu oli külm ja tume nagu kiwi, kui isa kord tema otsa waatas.

Politseiohwitser ei usaldanud mitte kauaks Martast eemale jääda, ta kartis, et Marta wahest läbi teise tua wälja läheb ja ära põgeneb. „Ma pian teda silmas hoidma," ütles tema ja astus Martale haigetuppa järele, kuna köögitüdruk ukse tema tagant kinni tõmmas, et haige tuule tõmbamist ei tunneks. Wõeras mees jäi ukse kõrwale sõnata seisma.

„Oh laps," õhkas haige raskeste ja püidis oma nõdruses ennast kinnitada, „wangi wiiakse Sind — wangis on ka Abelström! — Kui raskeste on elusaatus oma mõrudust minu ja Sinu peale wälja heitnud! — Püha Jumal — mis olen mina, mis on tema patustanud! — Marta, kallis laps — wististe tahab surmaingel mind siit ära kutsuda, — aga nüid piame juba enne surma lahutatud saama, — politsei wangiks piad Sina saama.... Wõib olla, et Sa tagasi tulles enam minu healt ei kuule — et ma siis juba hauarahus hingan. Aga — ma ei wõi nõnda surra... rasked, suured saladused piinawad minu hinge — ligi kakskümmend aastat on nad mind piinanud —

272

ma olen pidanud wandega tõutama — ei ialgi neid saladusi awaldada... Aga nüid, kus surm igaweste kipub minu suud kinni sulguma, — kus seaduse käsi Sind minu tõbewoodi küllest lahti kisub — nüid — nüid piab wanne murduma. ..."

Ta ajas ennast istuli. „Oh kui nõrk olen ma! Marta — laps — mu süda närtsib — suu kuiwab."

Marta tõusis ruttu püsti, kaldas head joodawat wiina klaasisse ja pakkus seda haigele. „Südame kallis kasuema," ütles ta nuttu tagasi pidades, kui haige natuke oli joonud, „ma ei wõi Sinust lahkuda — ma suren Sinuga. ..."

„Ei, laps, seaduse wastu ei tohi keegi panna, ei jõua Sina ka seda mitte. Sa piad heaga politsei ammetniktudega kaasa minema, ehk muidu wiiakse Sind wägisi. Aga enne kuule, kes Sa oled ja kes mina olen. Wõib ka olla, et surm weel minu eluküinalt ei kustuta, aga — et see ennem wõib sündida kui sündimata jääda, siis murdugu wanne. . . ma tahan ennemalt awalikuks tehtud südamega kas elus wangi ehk surres põrgusse minna kui et hirmust saladust Sinu kohta enesega hauda kaasa wiiksin — —Marta, mina olen Sinu ema!" …

Haige langes nagu minestuses tagasi patjade peale maha, — Marta ehmatas, taganes paar sammu eemale. . . Ta oli arust nagu segaseks läinud, nagu hirmudes wahtis ta üksisilmi haige peale. Siis lõi ta käed otsa peale kokku ja kisendas hinge põhjast: „Minu ema. . . Sina minu ema! Minul on ema!" — —

273

Neiu silmad oliwad wõeraks läinud, ta ei jõuudnud enesest enam aru saada, ta hingamine oli koguni raske ja rutuline — rind tõusis ja langes, süda tuikas tormilikult ….

Haige jõuud oli jälle kindlamaks saanud, ta waatas kõige ellamas, kõige palawamas emalikus tundmuses oma ainsa lapse peale, — tema nõrkenud süda tundis kõrgemat kui õnnelise ilmale toomise rõemu, nüid alles — ühe ainsa sõnaga — oli ta emaks saanud sellele, keda ta enam kui üheksateistkümne aasta eest oli sünnitanud, keda ta nii palawaste oli armastanud, mitte aga temale tunistada tohtinud, et nemad ema ja tütar on. Maria oli ema tundmustes tõeste wäga õnneline, ehk küll ühtlasi ka wande murdmise süi teda hirmutas. Ta sirutas oma nõrgad käed armastuses Marta poole ja hüidis: „Minu tütar — Marta!" — —

Nagu kangetest salawägedest tõmmatud, langes ilus neiu tormilikult oma sureja ema käte wahele. Ta oli oma meeli juba kogunud, ta oli aru saanud, et Maria mitte ei soni. „Minu ema!" hüidis ta nüid ütlemata õnnetujus ja andis mitu ja mitu korda kõige tulisemas lapsearmastuses Mariale suud. „Ema, — südame kallis ema — ükski ei pia enam mind Sinu kaelast lahutada tohtima! Ja Sa ei pia mitte surema — Sa piad terweks saama warsti. Ole rõemus, ema — minu ema — Sa ei tohi surra! — Aga ütle — kes on minu isa?" — —

„Albert Gamla, Sinu kasuisa preester Urbani wend," oli haige nõrga healeline wastus. Seepeale

274

tundis Marta jällegi ennast nagu halwatud saawat, ta märkas, et preester Urbanil midagi tema elus teadmata ei ole, aga armastus oma praegu leitud ema wastu ei lubanud temal mitte seda palju tunda anda, — eksitamata wiibis ta Maria kaisus.

Politseiammetnik seisis ikka weel ukse kõrwas, ka teised kolm meest, tema käsu alused, oliwad ta järele haigetuppa astunud ja seisiwad kõik paljal peal ukse kõrwas. Imeline, arusaamata nähtawus oli neid nagu kohmetuks teinud, kuna pealegi ka muu keegi nendest Maria ja Marta juttu ei mõistnud kui tähendatud ohwitser; kolm alamat ammetnikku oliwad umbkeelsed Wenelased. Kas haige ja tema tütar Marta neid tähele oliwad pannud, ehk mitte, seda nad ei teadnud.

„Aga kallis, südamekallis ema, kus on siis minu isa?" küsis Marta rutuga, „kes on tema — kus elab ta?"

„Seda ei tea mina, kallis laps," kostis haige kurwalt. „Ma elasin enne Wiljandis. Minu mehe Alberti isa Siegfried ja tema teine poeg Urban ei tahtnud, et Albert minuga abielusse oli astunud. Mina olin jo waene — alatu — Luteruse usku. . . Marta — mind rööwiti salaja, kui Alberti kodus ei olnud, ära, — wiidi kinnise tõllaga kaugele — Riiast läbi, B. kloostrisse wangi. Oh kui hirmus oli see wangistamise sõit — kakskümmend aastat on sellest juba mööda.... Nõnda lahutati mind Sinu isast — oh, kui palawaste armastasin ma teda…." Haige puhkas natuke ja rüipas paar tilka joodawat wiina oma nõrkewa südamele kosutuseks. Siis rääkis ta järkjärgult puhates jälle edasi:

275

„Ma sain kloostrist ära põgeneda — ma tulin Tartusse oma mehe isa Siegfriedi juurde, ma lootsin temast seal midagi kuulda saada. Tema oli aga, nõnda üeldi minule, suure mure pärast wäljamaale läinud, sest B. kloostri walitsuse nimel tulnud Tartusse üks kiri, mina olla ennast ära uputanud. Nõnda wõis kloostri walitsus küll mõtelda, sest mina olin, kui kloostrist põgenesin, pimedal ööl jõkke jooksnud ja ükski ei näinud mind sealt enam wälja tulewat..."

Haige puhkas jälle. „Ema, kallis ema," hüidis Marta ta kaelas rõemu ja walu segaduses nuttes, „Sina oled seda kõik kannatanud!"

„Wiimaks kuulsin ma Tartus," sõnaldas haige jälle, „et minu Albert kolm päewa enne minu Tartusse jõuudmist sealt ära olla reisinud ja nimelt Tallinna kaudu reisida lubanud. Ma sõitsin siis siia teda otsima ja kuulama, — aga midagi ei kuulnud ma temast! Oh minu kallis laps — hirmus oli minu ahastus…."

Marta kastis jälle haige keelt kosutama weiniga.

„Mitme päewase otsimise järele juhtusin ma siin nägema üht kohutawat nägu, see oli teine minu wangi wiiatest — see oli preester Urban — minu kadunud mehe wend. ..."

„Urban — minu kasuisa," hüidis Marta, „tema oli minu ema ja oma wennanaise rööwel ja wangistaja!"

„Jah, laps, tema. Kes ta seltsiline oli, see on minule täna päewani teadmata. Ma hakasin teda usutama, et ta ütleks, kuhu minu mees on jäänud

276

ehk pandud, — aga ta sai minu peale tigedaks, ei ütelnud ennast Albertist midagi teadwat. Wiimaks pani ta mind luku taha wangi, — ta nõuudis, mina pidada wandega tõutama, ei ial mitte midagi sellest kellegile rääkida, kes mina olen ja mis minuga on sündinud, muidu ei saawat tema mind enam wabaks lubama — saawat mind kloostrisse wangi tagasi saatma. Ka pidada mina tema juurde elama jääma, mujale ei wõiwat tema mind usaldada. Seda kõik nõuudis tema minult seepärast, et oma auu hoida, ta kartis, et ma, kui wabaks jään ja mitte tema tahtmistele alla ei wannu, siis seda ära räägin, kes minu rööwel ja wangi wiia on. Seepärast pidin mina wanduma ehk tagasi wangi minema. Ma ei tahtnud wanduda — oh kui hirmus oli see tundmine, iseenese rööwli tahtmise alla ennast wangiks wanduda, ehk kui mitte seda, siis tema tahtmisel jälle kloostri wangikotta tagasi surma sisse minna. Mina pidin seda tegema, mina, kelle terwe hing ja süda lootustes põles ja lootuses wabadust tarwitas, kes lahti oli kisutud oma kallist mehest ja kes ainult wabaduses weel midagi loota wõis. ... Ja mina wandusin — mina tõutasin wandega preester Urbanile, iseenese rööwlile, et mina ühegile hingele mitte sõna ei räägi, kes mina olen ja mis minuga sündinud, et mina siia elama pidin jääma, et mina Wiljandisse oma wanematelegi enesest midagi ei tohtinud teatada, et ma oma nimegi enam ei tohtinud kanda ja uue nime enesele pidin omaks wõtma — enne oli minu nimi Hilda. . . . Kuhu minu kallis mees jäi ehk mis te-

277

maga sai — seda ma ei tea. Ial ei ole mina temast midagi kuulnud. ..."

Marta langes põlwede peale haige woodi ette maha, — kange rutuline hingamine käis tema suust, ta mõlemad käed oliwad wastu rindu wautatud — ülejõuulised tundmused mässasiwad tema hinges.

Maria jahutas külma weega natuke oma suud ja rääkis jälle: „Martakene, minu kallis laps — ära ahasta! Ma pidin wanduma — hirmus küll oli see minule — aga ma lootsin ikka ennemalt siin wandewangis oma kallist mehest ja Sinu isast midagi teadust saada kui kloostriwangis, kus minu elurammu wististe warsti oleks lõppenud. Kui Albert oleks tagasi tulnud, siis oleks minu wanne ka muidugi murdunud — aga ta ei tulnud.. . ja mina pidasin oma wannet oh kui raske oli see... ma lootsin ja lootsin ikka — kakskümmend aastat olen ma juba lootnud, ja weel ei ole minu silmad teda näha saanud. ..."

„Issand Jumal!" hüidis Marta. „Ema — minu ema, seda oled Sina kõik pidanud kannatama …. Sina oled jõuudnud seda kannatada!" ….

„Mitu kuud olin mina siin juba ära elanud," rääkis haige üksi sõnu edasi, „siis tuli minu aeg... ma tahtsin põgeneda siit majast... ma ei saanud aga kaugemale, kui sinna wallimäele metsapuude warjule, kus Sina mind mitu korda oled näinud nutwat ja õhkawat... seal tõin ma ilmale Sind …. Aga ka Sindgi ei wõinud mina omaks pidada, preester Urban oli mind tähele pannud, ta tuli mulle järele, tõi mind

278

tagasi oma kodu, laskis weel mind tõutada, et ma Sind oma lapseks nimetada ei tohi, — ristis Sind Katoliku usuliseks ja kaswatas Sind üles. Nüid tead Sa kõik, nüid on minu saladus awalik, nüid on minu wanne täitsa murtud…. mingu minu hing nüid, kui ma suren, selle patu pärast põrgusse ehk langegu mina, kui ma piaksin elama jääma, tagasi kloostri wangi. Natukene aega ikka wõib nüid minu hing waba olla, waba sellest hirmsast wandest. Oh kui magus on see wabadus minu südamele, kui õnnis minu hing selles uues tundmuses, et nüid üksainuke hing minu südame lugu tunneb. Nüid on ahelad langenud — waba südamega wõin ma nüid surra, waba südamega ka weel elada. Ema olen mina nüid — Sinu ema, minu kallis Marta! — Albert, minu igaweste kallis mees — minu wanemad... oh et Teie nüid tuleksite ja kuuleksite.. . teie armastatud Hilda on weel alles... ema on ta... õnneline ema olen ma.... enam ei ole ma oma rööwli ja hoolimata preestri õnnetu wandewang. Ja ma ei karda teda enam... ma jõuan wabaduses rahulise südamega surra, ma jõuaksin ka rahulise südamega elada... ma olin wägiwallaga sunnitud wanduma ... wabadus on wägewam kui preester Urbani waljus …"

Haige oli täitsa wäsinud. Ta oli kõik oma jõuu kokku wõtnud, et ennast rusuwa raskuse alt wabaks teha, emalikud waimustuse tundmused oliwad teda wahwustanud, ta oli jõuudnud nii palju ja nii raskeid sõnu rääkida — nüid oli tema saladus wäljas ja tema jõuud ka otsas. Marta aga hakas nüid weel

279

asjast selgemalt aru saama, äkiline imesaladuste kuulmine oli teda esiti nagu segaseks teinud. „Püha Issand," kisendas tema teist korda, „mis olen ma kuulnud! Seda on preester Urban teinud — nii hirmsaste on minu ema tema käes kannatanud... põrgu wägi, see on Sinu tegu inimese näu all!... Hulluks lähen ma…."

Ta langes jälle emale kaela ja jälle andis ta temale igaweses põlewas lapsearmastuses suud. Politseiohwitser seisis oma kaaslastega ikka liikumata ukse kõrwal paigal. Ta oli rohkeste sellest liigutatud, mis ta nägi ja kuulis, ta ei julgenud, ei wõinud weel Marta kohta oma ammetikohut täita.

Preester Urbanil oli teisel pool omas tuas juba igawaks läinud; ta oli wahel aknast wälja waatanud, et näha, kas politsei ammetnikud lähewad juba Martaga, aga et seda ei sündinud, et tõld ikka wagusi ukse ees paigal seisis, siis oli ta rahutumaks jäänud ja nõnda astus ta praegu haige tuppa asjalugu järele waatama. Ta mõtles, et politseiohwitseril Marta wangistamiseks wahest wähe wahwust on. Urbanile astus ka tema isa järele.

„Kui kaua tahate Teie minu majasse jääda?" küsis preester ohwitserilt tõsiselt, kui ta sisse astus. Marta kuulis ema kaenlas seda küsimise healt, külm wärin käis ta kehast läbi. „Huih!" karjatas tema ehmatusega. „Tema tuleb!"

Ta kargas püsti, astus preestri poole, — tema ilus, armas nägu oli nagu walge terase kattega üle tõmmatud, ta silmas leekis tuline walu ja wahwus:

280

„Inimese rööwel! Minu ema rööwel ja wangistaja!" karjus ta raske, rusutud healega oma kasuisa poole. „Kus on minu isa? Ütelge! . . . Oma wenna ilmasüita naist olete Teie nii raskeste wõinud piinata! Mind, oma wenna last, olete Teie wõinud pahas mõttes tagakiusata, ehk küll preester olete! Minge — taganege siit tuast!"

Urban Gamla taganes ühe sammu tagasi. Ta mõistis, mis Marta kõik juba teadis. Ta nägu muutus wihas mustjas siniseks, tema kõrge, suure otsaesise peal tõusiwad sooned nähtawalt pingule, tuline hingeõhk käis ta ninasõõrmetest ja silmad kiirgasiwad tumedas põlewas wihatules. Nõnda astus tema raskel sammul haige woodi poole.

„Ärge minge! Ärge minge sinna," karjus Marta wahele jookstes, „see on minu ema... ta piab rahu saama — inimese — wennanaise rööwel — taganege."

„Mis — mis ma kuulen!" müristas preester Urban Gamla kange wali heal, nagu oleks pikne majas paukunud. "Püha kiriklik wanne on siin murtud!"

„Jah, preester Urban," kostis haige tasasel, rahulikul healel. Minu surm ehk minu mehe tagasi tulemine wõis minu hinge selle hirmsa koorma alt peasta. Teie mälestate, seda lisasin mina oma wande lõpule kahel korral juurde. Hauda ei wõinud mina oma lapse eest seda saladust wiia ja minu wiimnetund jõuab wististe lähidale." Siis ta pööras pale preestri poolt ära, ta ei tahtnud teda oma silma ees näha. . .

„Kiriku püha wande murdja!" müristas preester. „Igawest wannet ja needmist Sinule ja Su hingele!"

281

„Tagasi — tagasi wõtke see hirmus sõna!" kisendas Marta ahastuses ja heitis kahe käega preestri poole. See aga ei kuulanud tütarlapse palawast palwest midagi. Ta pööras järsku ümber, astus raskel sammul politseiohwitseri ette ja küsis: „Olete Teie ka kuulnud ja näinud, mis siin sündis?"

„Ja, kõrgeauuline preester," oli ammetniku wastus.

„Põrgu ja taewas!" karjus Urban Gambla raske wiha ja hädaga. „See on igawene petus — igawene wale — see ei wõi nõnda jääda — näidata tahan mina nüid, mis mina wõin. Politseiohwitser, mis Teie oodate! Ära see noor hukka läinud kahtlane inimene minu majast! Mina ei taha poliitika süidlaste sallija olla."

„See on tühine trööst, preester, mis Teie minu ära wiimisest loodate," rääkis Marta walidalt wahele. „Teie olete küll — ma näen seda selgeste — Abelströmi ja ka mind wale abil politsei ees poliitika süidlaseks teinud, aga Teie eksite, kui seda nõnda arwate jääwat. Wõrgutaja, mindgi, oma wenna last, püiate Teie oma himudega kiusata. . . ."

„Wait! ja ruttu minema!" kärgatas Urbani raske, wali sõna.

Marta ei olnudgi tähele pannud, et politseiohwitser tema juurde oli astunud. „Preili Marta Gamla," kuulis ta pool arglist healt enesele ütlewat, „olge nii head, wõtke riiet ümber ja tulge minuga kaasa, ma ei tohi ilma Teieta tagasi minna. Ma usun ka, et Teid warsti tagasi lastakse."

Marta palus ärdal sõnal wastu, tema ei wõiwat

282

praegu minna, tema ema olla suremas; aga ta palwe jäi kuulmata. Ta läks teisi tuppa ja hakas rutuga ennast riidesse panema. Preester Urban aga käis haigetuas tumedal, tigedal tujul edasi tagasi; ta ei usaldanud enam sealt enne lahkuda kui Marta ära on wiidud. Ka tema isa, hall wanakene Siegfried Gamla oli sinna tulnud. Ta wärises oma kepi najal, walusad haleduse pisarad weerisiwad tema silmist ta halli habeme sisse.

„Martakene, hea laps", ütles isa Siegfried oma lapselapsele wastu astudes, kui see teisest tuast uues riides tagasi tuli, „ka mina olen süidi see juures, et Sina ilma isata oled. Aga ma olen kahetsenud oma tegu, kakskümmend aastat olen mina seepärast waewa tundnud, nüid ma tulin Sinult ja Sinu emalt andeksandmist ja lepitust paluma, et mina kergema südamega ilmast wõiksin lahkuda kui mina siin oma wana iga päewad elanud olen." Ta wõttis neiu käe kallistates oma pihku, wautas selle armastuses oma huulede wastu. „Kallis Marta," rääkis ta siis wärisewal, liigutatud healel, „minu laps oled Sa, minu lapse laps — anna minule andeks minu raske süi, mis ma Sinu isa ja oma poja ning Sinu ema ja oma poja abikaasa wastu tegin! Luba minu hingele seda heategu, et ma natukene rahulikumalt wõiksin surra!”

„Ole rahulik minu pärast, isakene, mina ei taha mälestada, mis kahetsetakse," oli Marta lahke wastus.

„Jumal tasugu Sulle seda head," kogeldas wanakene sügawas liigutuses. „Taewalised kaitsegu Sind

283

selles raskes kiusatuses ja Issand Jeesus aidaku Sind pia oma ema haigewoodi juurde tagasi!"

Seepeale langes wanakene haigewoodi ette põlwili, ta ei suutnudgi enam seista. „Hilda, ka Sina olid kord minu laps," rääkis wanake waewalikult, „ma põlgasin Sind aga ära, tegin Sind õnnetumaks — nüid olen mina seepärast õnnetu ja nüid palub minu hing Sinult andeksandmist, kuule mind, anna minu südamele rahu!"

„Ole rahul, mina tunnen Sind — Sa oled minu Alberti isa — meie oleme lepitatud." Enam haige ei suutnud. Urban Gamla pilk oli ähwardawalt tema peale waatanud. Tema ei sallinud, et isa Martaga ja tema emaga niisugusel wiisil rääkis, aga wahele ei tahtnud ta ka tungida, sest politsei ammetnikud oliwad nägemas.

Wanamees oli üles tõusnud ja Marta wajus nõrgalt oma ema kaela — wiimast korda teda jumalaga jätma. Täna — praegusel pilgul oli ta enesele ema leidnud, praegusel pilgul pidi ta temast ka lahkuma, pidi ilmasüita ennast wangistada laskma ja oma õnnetuma ema surmawoodi peale halastamata külma südamega preestri hoolde maha jätma. See oli hirmus, hirmus raske. Marta süda kippus lõhkema, tema mõistus kustuma. . . . Tükike aega oli ta ema kaelas ahastanud, siis kuulis ta preestri healt: „Soldatid, wälja kord minu majast temaga!"

Marta püidis ema kaelast lahti lasta, aga ta ei wõinud, ei jõuudnud seda. „Ema, ma ei wõi, ma

284

ei jõua Sinust lahkuda," ütles tema nõrk heal. „Ma suren Sinuga. . . .

Politseiohwitser oli neiu käewarrest tasakeste kinni wõtnud: „Meie piame minema," ütles tema.

Marta käed tuliwad ema kaelast lahti. Ta nägu oli kahwatanud, nagu oleks tema surnud.

„Jumala õnnistused olgu Sinuga ja aidaku Sind warsti tagasi," liikusiwad haige kahwatanud huuled, „enne kui minu silmad kinni on läinud. . . .

Haige pööras pale teisele poole, ta ei jõuudnud näha, mis tema lapsega sünnib.

Marta tuikus ammetnikkude wahel ette tuppa, ta ei teadnudgi enam palju, mis temaga sündis. Preester ja tema isa astusiwad ka temale järele, esimene külmal, tumedal näul, wiimne nuttes ja õhkades.

Tulnud.

Wälja trepile astudes tuli wangistajatele see iseäraline hall mees wastu, kes eila preestri jutule tahtis saada ja keda täna kästi tulla, — seesama, kes Abelströmiga Rootsist kaasa tulnud. Imeks pannes jäi ta trepi ette seisma, kui ta selle ilusa noore naisterahwa politsei meeste wahel nägi olewat, kellega ta eile siin oli rääkinud.

Marta wõim oli kadumas. „Mu ema! ema!" hüidis ta, „nüid on tema preester Urbani käes — nüid ta sureb selle inimeserööwli kätte…." Ta jäi järsku nõrgaks, langes politseiammetnikkude wa-

285

hele trepi ette raskes minestuses maha.... Wangistajad ei waatanud sellest midagi, nad püidsiwad teda tõlda tõsta.

„Mis Teie teete," küsis halli habemeline wõeras politseiohwitserilt, „kas Teie ei näe, see inimene wõib Teie kätte surra. Wiige tagasi tema!"

„Ei, ei, hea härra," wastas ammetnik, „minul on käsk, ma pian teda wiima, kui ta ka seeläbi sureks."

„Ära, ära temaga!" hüidis preester läwele astudes ja lõi ukse wihaga kinni.

Warsti weeris tõld trepi eest minestanud Martaga minema, hall wõeras waatas weel mõttes temale järele ja siis ta astus preestri majasse sisse. Eestuba oli tühi ja teises tuas oli raskeid sammu astumisi ja kanget kirumist kuulda. Preester Urbanil oli süda täis, ta wandus ja siunas haigetuas edasi tagasi käies kurjaste. Ta oleks wististe wihaga haigele kallale tormanud, kui wanakene Siegfried kaitsedes ja walwades selle woodi ääres ei oleks istunud. „Saatan ja põrgu! Nõnda ei wõi see asi jääda — awalikuks ta ei tohi jääda, kõik piab jälle salajaks saama, — kõik!" Neid sõnu kuulis wõeras mees muu seas preestri suust möirgawal healel teises tuas kajawat. Ja edasi läks preestri sõnakära: „Sa oled hull, päris hull! Mina ise tahan seda tunnistada ja tohter saab seda tunnistama. Sa ajad hullu juttu! Sa teutad mind ja kirikut —, nuhtlust Sulle, Jumala nuhtlust ja needmist — wande murdja. ...”

Wõeras mees astus eestuas paar sammu edasi poole, astus lahtise ukse kohta ja waatas. Wihase

286

näuga preester, haige woodis ja üks hall mulla karwa wanake nende kahe wahel — see oli, mis ta teises tuas nägi. „Urban, Urban, mu poeg," õhkas wanakene preestri poole, „ära tule nii ligi! Halasta wähegi, halasta wiimsel hingetõmbamiselgi selle õnnetuma inimese peale! Sina ja mina oleme teda küll õnnetumaks teinud — hirmust piina on tema kannatanud Sinu ja minu läbi!" Ta sirutas oma nõrgad wärisewad käed preestri poole. „Halasta! Anna temale surmaski wähegi rahu!" —

Urban ei taganenud sammugi eemale. „Wait Sina!" kärgatas ta wanakese wastu. „Tahad Sa minu majas walitseja olla ja minu ja kiriku auu teutajaid kaitseda? Tule, läheme ära."

Ta wõttis isa käest kinni ja hakas temaga läbi eestua teisele poole, oma elutubadesse minema. Läwele astudes nägi tema eilse halli mehe eestuas seiswat. „Härra preester," ütles see waikse tõsise healega, „eile lubasite, et ma täna Teiega rääkida wõin, nüid soowin mina seda."

„Ei saa, ei saa, — palun, minge tagasi," oli Urbani wali wastus.

Wõeras mees ei kostnud midagi, ta waatas üksisilmi selle hädalise wanakese peale, kellega preester haige juurest tulles tua läwele seisma oli jäänud. „Pojakene," õhkas wanamees, „lase mind lahti, luba mind tagasi minna haige juurde! Oh kui õnnetu ta on! Halasta tema peale! Ta kannatab minu ja Sinu pärast. . ."

Poeg ei wastanud midagi. Haige aga õhkas woodis

287

kustuwa healega: „Taewa inglid! Kaitsege minu armast last sellel hirmsal tunnil! Saatke teda õnnelikult warsti tagasi, et minu silmad enne kinniminemist weel teda wabalt näha wõiksiwad. Siis wõiks minu hing rahulikumalt lahkuda. . . . Issand, kinnita ka mind selle preestri wiha wastu! Kakskümmend aastat oled Sa minu piinatud hinge kinnitanud — kinnita mind ka wiimsel tunnil weel! Peasta mind ära kurjast!" —

Nende sõnade ja selle heale kuulmisel käis kahwatus üle wõera mehe näu. Ta tungis läwel seiswast preestrist ja wanakesest mööda, astus haige woodi ette. Rutuga langes waatepilk wõera mehe silmast haige peale, — kohkudes waatas see temale ka wastu. —

„Hilda!" kajas halli mehe ehmatanud heal.

„Albert!" kostis woodist temale wastu.

Halli peaga mees oli woodi peale kummuli langedes haigele ümberkaela hakanud: ,,Hilda, Sina oled — Sa elad tõeste! …."

„Tulnud — tulnud oled Sa — Albert! ... Igawene Issand! Ma ei näe jo mitte und ega waimu — Albert Sina oled — tõeste! …."

Kõik jäi seepeale wait. Preester Urban wahtis kohmetuses nagu külm soolasammas haigewoodi poole, tema isa oli woodi juurde astunud, sinna langes ta haige kaelas oleja mehe kõrwale põlwili maha ja hüidis taewa poole waadates: „Issanda püha nimi olgu kiidetud nüid ja igaweste!"

Nagu waenlastest ja hirmust taga aetud, pani Urban sealt tuast minema, ära oma tubadesse. Seal

288

käis ta tüki aega rutulisel raskel sammul edasi tagasi, karjus ja kirus kurjaste, nii et köögitüdruk, kes seda eemalt kuulis, oma härra nõrgameelseks arwas olewat jäänud. Ta kirus kõike tänast sündmust, kõike, mis waremast ajast tänase sündmusega kokku puutus, ta kirus kõiki, kes tänase sündmuse sisse puutusiwad, ka iseennastki, ka põrgutgi, kelle hirmus wägi nüid korraga tema kaela olla langenud. Tema süda oli nii täis, ta tume meel nii tuskane — ta tundis ennast nii wäga palawa peale langenud olewat, et ta omas kimbatuses palju enam rääkis kui ta seda ilma ammeti tarwitamiseta ialgi ei teinud, ka heas meeles mitu. Oli ta küll juba ennast wäsitanud, siis wiskas ta ennast pool külili pehme sohwa peale ja lõõtsutas. Köögitüdruk kartis teda, kui ta temale hüidmise peale pudeli täie weini lauale ette tõi, — ta jooksis hirmudes kööki tagasi.

Mis sündis teises tuas? Pärast Urbani oma tuppa minemist oli tohter kohe sinna tulnud, oli kaks halli meest oma haige juurest leidnud ja tema ning mõlemad hallpead leidsiwad ehmatusega — haige ei elanud enam. — Mitmekordne äkiline meeleliigutus oli üle tema närtsinud elujõuu käinud — tema keha oli nõrk, silmad kinni waunud — „surnud!" hüidsiwad mõlemad hallpead ahastusega. Tohter saatis mõlemad eemale ja katsudes leidis ning arwas ta, et tema haige mitte surnud, waid wististe minestuses on. Arstliste aitamiste peale läksiwad tema silmad jälle lahti ja ta esimene sõna oli: „Albert, kas tõeste Sina oled — kas oled Sa elusalt siin?"

289

„Jah, tõeste, kallis Hilda," kostis heal eemalt ja Albertiks arwatud hõbewalge peaga ning niisamasuguse habemega mees astus woodi lähidale tagasi. „Aga ole nüid rahulikum," rääkis ta edasi, „ma näen, Sina oled raske haige ja piad püidma rahulikumalt olla."

Rääkija istus haigewoodi kõrwale tooli peale ja wõttis tema käe oma pihku. Kangeste ja ruttu lõi selle elusoon, õnnelik naeratus liikus tema suu ümber ja äralangenud silmade hiilge tunnistas imelist, ärarääkimata rõemu. Tohter ei saanud kõigest sellest aru, mis siin oli sündinud, ei küsinud ka selle järele, ta hoolitses aga oma haige terwise eest, ta andis temale nüid esiti karastawat ja rahustawat jooki, mis haige närwisi kinnitas, tema meelt waigistas ja temale unerammetuse tõi. Weel rääkis haige oma arwatud Albertiga mõne sõna, weel kuulis ta tema suust mõne sõna, weel rõemustasiwad mõlemate südamed rääkimata õnnetundmuses, nad tundsiwad mõlemad, nagu oleksiwad nad uueste sündinud, siis kadus haige kõne, ta jäi magama, ta oli kõige raskemast ahastuse tundmisest ja kõige kangemast õnnetundmusest surmani wäsinud. Unes naeratas haige õndsaste ja õnnelikult liikusiwad tema huuled tasaselt: „Albert — Albert." Tohter uskus sellest, et haigus wististe paremaks saamisele on pööranud.

Rootsist tulnud wõeras mees oli tõeste preester Urban Gamla wend Albert, kes paarikümne aasta eest ilmasse ja elumässusse ära oli kadunud. Ta oli hulga aja wältusel ja rahuta meele sündmusel palju maid läbi

290

käinud, oli ilmas ümber rännates, ilma elu ja olemist, maid ja rahwaid tähele pannes oma südamele rahu otsinud. Paari kuu eest oli ta Inglise maalt Rootsi maale tulnud, kus temal himu oli tõusnud, weel kord enne surma oma sündimisemaale tulla. Nii palju oliwad tema südamehaawad kahe aastakümne wältusel walutundmises juba tuimemaks jäänud, et siia oma walumaale tagasi tulemine mitte enam temale liig hirmus ega üle jõuu ei olnud. Ta oli ka rändamisest oma südamele küll sugu rahu saanud, aga siiski oli raske mure tema musta juukse ja habeme juba ammugi hõbewalgeks wärwinud. Tema teadmine ja usk oli ka selle peale täitsa kindel, et tema Hilda enam ei ela, aga seda suurem oli nüid tema rõem ja õnn, kui ta siiski — ja nüid weel, kahekümne aasta pärast, teda siit leidis.

Ka wana isakene Siegfried oli õnnelik. Nagu lapsukene ulatas ta oma käed Alberti kaela ümber, kui haige magama oli jäänud, ta silmad jooksiwad rõemu pärast, ta andis temale õnnelises armastuses mitu korda suud. „Pojakene," rõemustas ta, „weel oled Sa tagasi tulnud, tagasi seda heaks tegema, mis mina teistega Sinu wastu paha tegin. Albert, hea laps, anna minule andeks minu rasket süidi! Lepi oma isaga — ühe kurjategijaga, kes oma süikoorma all kakskümmend aastat piina on kannatanud, ööd ja päewa Sinu ja Sinu andeksandmise järele igatsenud. Lepi minuga, mu kallis pojakene! Ma olen küll juba muld ja põrm, seitsekümmend wiis aastat on juba minu paha eluiga, aga ometi põleb weel minu

291

raskeste eksinud hinges kustumata igatsuse tuli lepituse ja andeksandmise järele. Albert, mu poeg, usu mind! Ma olen õnnelik, lõpmata õnnelik, et mu silmad weel Sind enne surma näewad, aga palju õnnelikum oleksin ma, kui Sinult ka andeks andmist ja leppimist saaksin."

„Isa, ära kahtle minu südame kohta," kostis poeg. „Ma nägin praegu, kudas Sa omas wanaduse nõrkuses minu õnnetumat Hildat Urbani wiha wastu püidsit kaitseda, nägin, kudas Sinu süda nüid õiguse armastamises poja wastu wõitles. Seega on kõik paha unustatud ja andeks antud — meie oleme lepitatud."

Teist korda langes isa poja kaela: „Nüid on minu hing jälle rahulikum," hüidis ta, „nüid on minu süide piinatuli, mis nii kaua põlenud, sumbutatud, nüid ma wõin surra."

Haige magas mitu tundi rahulikult. Wist oli Alberti tagasi tulemise rõem tema werd kergemale ja elawamale käigule ergutanud ja tema nõrkewat elujõuudu karastanud — tohter oli oma rohuga see eest muretsenud, et tema ägedatest meeleliigutustest rahulisemaks jäi ja rahulikult magada wõis, mida temale raskes nõrkuses ja wäsimuses nimelt waja oli.

„Marta, Marta — tule!" hüidis haige kord läbi une, „ära lase ennast wangistada! Tule kodu — tule!" Ta jäi jälle waikseks.

„Keda hüiab tema? kes on Marta?" küsis Albert isalt.

„Sinu oma tütar," wastas wanake, seesama, keda politseiammetnikud ära wiisiwad."

292

„Minu tütar! — See — tema — Marta on tema nimi! — Minul on tütar — see ilus inglinägu minu laps! Taewa wägi — kui õnnelikuks mina weel pian saama!" Albert pühkis käega oma põske, mida silmapisarad isarõemu waimustusel märjaks oliwad kastnud.

„Jah," kostis haige woodist, kes Alberti heale kuulamisel üles oli ärkanud, „Sinu tütar oli see, keda nad ära wiisiwad."

Uues armastuses langes Albert haige woodi ette, uues armastuses andis ta oma Hildale suud. „Mina olen isa ja minu Hilda on alles!" rõemustas ta õnnelisel healel. Siis ta päris, mispärast olla ometi tema laps politseisse wiidud ja mispärast olnud preester Urban Marta ja ta ema peale nii wihane. Wana isa Siegfried ja haige woodis seletasiwad temale seepeale kõik, kudas lugu oli, seletasiwad, kuda Hilda B. kloostrist ära põgenenud ja mis põhjusel teda surnute sekka arwatud, kuda tema Tallinnasse tulnud ja Urbani juurde elama saanud, kuda Urban Hildat tema enese ja oma lapsegi ära salgamisele wannutanud, talle uue nimegi annud, et kudagi midagi märkust ei piaks ilmsiks tulema, kes nüidine Maria on ja mis temaga preester Urbani ning teiste toimetusel on sündinud. „Alles täna, minu kallis Albert," lõpetas haige, „awaldasin mina Martale, et meie tütar ja ema oleme, ma mõtlesin, et surm mind ära wiib, — ma murdsin siis oma wande ja ütlesin Martale kõik, muud kui Sinust, ta isast, ei teadnud ma temale midagi ütelda. Nüid ta on wangis, — waene Marta, oh,

293

et Sa siin oleksid! Wististe on see tegu ka Urbani toimetatud."

Alberti nägu muutus tõsiseks. „Waenlase hing, see inimene," wandus ta. „Saatanas on temale südameks! Ma nägin ja kuulsin, mis ta siin tegi. Aga ärgu ta enam oma põrgutükkidega nii julge olgu! Üks kord piab ots tulema! Ja oma lapse ma tahan warsti peasta politseist ja tema küintest!"

Juba oli õhtu kätte jõuudnud. Siegfried ja Albert läksiwad teisele poole tubadesse preestrile järele, et temaga kokku saada, aga nad leidsiwad ainult tühjad tuad ja köögitüdruk ütles, et preestri härra pahandates wälja olla läinud. Siis astusiwad isa ja poeg mõlemad haigetuppa tagasi ja kohe läks Albert politsei walitsusesse oma last Martat tagasi nõuudma ning isa jäi haiget walwama.

Umbes tunni aja pärast tuli Albert tagasi, aga üksi. Ta ei olnud nüid õhtul kellegi wõimukama mehega kokku saanud, ja need, kellega ta kokku saanud, käskinud teda homme enne lõunat tulla. Martast ei saanud ta wähematgi teadust.

Õhtu pimedas oli preester Urban ka tagasi tulnud. Ta ei tahtnud sallida, et isa ikka haigetuas wiibis, kus ka Albert oli, ta saatis tüdruku teda ära kutsuma. Kui wanakene mitte kohe ei läinud, siis ilmus Urban ise haigetua läwele ja hüidis: „Tule ära siit, isa, kohe!"

Wanakene tõusis üles ja läks, Albert astus te-

294

male järele. Teise poole tubadesse saies astus Albert wenna ette. „Sina meeletu," põrutas ta, „kas Sa ei häbene ennast, päikese all weel elada! Sa kannad ka inimese nägu, aga mis nimega piab Sind Sinu tegude järele nimetatama? Kas Sa tead, et Sinule ka inimese mõistus pähä ja inimese süda rindu on loodud?" Seda ta rääkis ja siis ei lausunud ta enam midagi.

Urban oli esiti nagu kiwitulbaks tarretanud. Silmapilgul aga oli ta oma meeli jälle kogunud, ta süda põles ja kees tulisemas wihas, ta hingamine oli lõõtsutamiseks saanud, aga — tall oli palju iseenese tundmuste walitsewat wõimu, ta jõuudis oma külma tumedat meelerahu nähtawalt alles hoida — ragisetes wajutas ta oma hambad kokku ja hoidis kõige wäega oma wihaloitu wangis. Siis ta ütles salajamas, tagasi surutud wihas: „Mõtle järele, mees, kelle majas Sa oled ja kelle ees Sa seisad. Sull saab raske olema, seda pilku kahetseda!"

Ta läks istus teisi tuppa suure leentooli peale, puhkles ja pühkis rätiga oma märga laia otsa, kuhu pilgu ajaga paks higi oli tõusnud.

Wana isakene Siegfried nuttis. Ta igatses surra — tema nõrgaks saanud kahetsewa südamele oliwad tänased ja praegused pahad sündmused üle määra rasked, ehk küll Alberti tagasi tulemise rõem rohkeste tema hinge ja elujõuudu oli kinnitanud. Albert wõttis ta käe kõrwale ja läks temaga haigetuppa tagasi. Tüki õhtu peale läks Siegfried sealt jälle teisele poole,

295

et südant unerahus läinud päewa waludest wabastada ja eluraskuste eest warju leida. Albert aga jäi haigetuppa, walwas seal öö läbi, talitas ja aitas oma Hildat. „Tuule tiiwul oleksin mina lennanud siia," ütles tema kord, „kui ma seda aimatagi oleksin teadnud, et Sina weel elad. Aga ma teadsin ainult kindlaste, et nad Sind surma on saatnud, ma ei wõinud siis mõteldagi siia maale tagasi tulemise peale — see mõte oli mulle hirmus, kuni wiimaks, kui ma paari kuu eest Rootsi maale tulin, see ihaldus minus tõusis, kord weel siia oma walumaale tagasi tulla, kust ma nüid Sind leidsin. Oh kahju, et mitte ennemalt tagasi tulemise mõte minu hingesse ei tõusnud, et Sa siis ennemalt selle metsalise küintest oleksid wõinud peaseda!"

Haige magas öösel rahulikult, ainult wahel oli ta natuke aega ülewal ja hommikul tundis ta ennast sugu kergema olewat. Sellega ühtlasi oli ka tema elulootus rohkeste tõusnud, ta ei kartnudgi enam surma, ta tundis oma rammu kaswawat. Marta õnnetus aga waewas tema südant raskeste, siiski aitas lootus, et teda warsti õigeks tunnistatakse ja wabaks lastakse, ka seda raskust kanda; Albert lootis koguni, et Marta täna päew wabaks saab. Urban aga ei näidanud enam oma warjugi teistele, ta oli üksi oma kirjutuse tuas, hoidis ukse lukus ja ainult tüdruk wõis sinna sisse saada.

Kell oli juba kümme saanud ja Albert ruttas politseisse, et oma Martat ära peasta. Aga kui raske oli see temale! Haige ootas teda ja ootas —

296

ta ei tulnud. See päew jõuudis jällegi õhtule — Alberti ei tulnud kusgilt, Martat ka mitte. Haige ootamine läks ikka piinlikumaks ja piinlikumaks, ka wanaisake Siegfried, kes Alberti politseisse minemisest saadik haige juures istus, oli koguni rahutu. „Miks ei tule ta enam tagasi?" küsisiwad mõlemad tihti. Aga — Albert ei wõinud tulla. Ta oli oma last wangist peastma läinud, oli aga ka ise — wangi langenud. Politsei oli teda ta korteri juures juba eilsest päewast saadik walwama hakanud, warsti peale selle kui preester Urbani majas tuntawaks oli saanud, kes ta oli — nüid oli ta ise politseisse läinud, just nagu ennast pakkuma ja — ta oli luku taha pandud. Temale oli üteldud, ta olla Gustaw Abelströmiga Rootsi maalt kaasa tulnud, temal ei olla Tallinnas mitte midagi nähtawat toimetust, ta olla Abelströmi sõber ja seltsiline — see kõik näitawat selgeste, et tema ka Abelströmi seltsis ühest raskest poliitika kuritööst ja maa äraandmise nõuust osawõtwat, seepärast pidada ka tema ülekuulamise alla langema. Küll püidis Albert ennast õiendada, küll näitas ta oma arust liig selgeste, et tema, ei Abelström ega Marta sellest kurjast nõuust, mis nende peale mõeldakse, kõige wähemat midagi ei tea, aga seda kõik peeti koguni asjata sõnade raiskamiseks: Albert pandi wangi! Et lugu nõnda, seda teadis ka ta wend preester Urban; ta astus õhtul haigetua läwe peale ja hüidis: „Kas teie nüid saate aru, missuguste ussinägudega teie minu maja peale teutust saadate — Albert on wangis! Nüid nad on kadunud kõik, tema

297

ja Abelström ja wõib olla ka Martagi. Kahju mull, et ka tema, mu kasulaps, nende saatanate wõrku jooksis." Ta tõmmas ukse kinni ja läks tagasi.

Preestri wali sõna kukutas haige Maria ja wanaisakese nagu sügawasse põrgusse. Nad kohkusiwad raskeste. Pikemalt järele mõteldes julgesiwad nad aga siiski mõlemad loota, et see hirmus ülekohus ometi mitte jäädawalt wõita ei wõi, et ilmasüita inimesed kaua ometi wangi ei wõi jääda. Lootus aitas siis ka seda uut rasket hoopi kanda, nii et ta haige elurammu mitte ei jõuudnud wähendada. Wanakene Siegfried püidis ka, nii palju kui tema jõuudis ja wõis, haiget aidata ja trööstida. Ta ei läinud palju kunagi haigetuast ära ja tema palumisel käis ka köögitüdruk tihti haiget talitamas ja ta aset kohendamas.

Kõrged külalised.

Teisel päewal pärast Alberti wangiwõtmist oli kõik linn selle jutukõla all liikumas: Keiser Peeter tuleb! Ja Peeter tuli ka. Ta oli, nagu eemal kuulsime, 1710 aasta lõpul Türklaste wastu wõitlema läinud, oli Pruti jõe ääres Donau ligidal, määratu suure Türgi sõjawäe ümberpiiramise läbi kõige sügawamasse hädasse langenud, oli sellest hädast ka oma abikaasa Katharina abi läbi, kes oli mõistnud Türgi ülemkindrali Baltagi Mehemet'it meeli-

298

tada, ära peasenud. Mehemet oli Katharina meelituste waral rahupalumise Wene poolt 21. Juulil 1711 wastu wõtnud ja selle rahu eest Peetri käest Aasowi mere hulga ümberkaudse Lõuna-Wene maaga Türgile tagasi saanud. Sealt oli Peeter siis walusa südamega ära tulnud, oli Saksa maa kaudu oma abikaasa Katharinaga ja mitmete ministritega Riiga tulnud ning sealt, pärast kahe nädalast paigal olemist, Pärnu kaudu Tallinnasse reisinud. Würst Menschikow oli neile Tartu kaudu Riiga wastu läinud ning sealt ühes nendega ka Tallinnasse tulnud. 11. Nowembril 1711 wõtsiwad Eesti maa rüitlikogu saadikud, landraadid Nierodt ja Bistram ning Tallinna linna saadikud Droummer ja Kämmerer, kõrgeid külalisi Eesti maa piiri peal, Tallinna ja Pärnu wahel, Jädiwere mõisas, wastu. 13. Nowembril sõitsiwad Majesteedid Peeter I. ja tema abikaasa Katharina oma armsama riigimehe, würst Menschikowi ja mitmete teiste ülematega Tallinnasse sisse. See oli nende esimene Tallinnasse tulemine ja seepärast wõeti neid ka suure auupakkumisega wastu. Kõik linna kellad kajasiwad, suurtükid paukusiwad, kõik terwe rüitlikogu, terwe magistrat ja kõik politsei ülemad, kubermangu walitsuse liikmed ning sõjapealikud oliwad linna wärawas Majesteetisid wastuwõtmas. Peale selle, kirjutab weel ajalugu, oliwad Suure turule ja Toompea mäele toredad auuwärawad ehitatud, kõik uulitsad kuuskedega ehitatud ja õhtul nähti kõigi majade aknate peal laternaid ja põlewaid küinlaid. Kõrged wõerad ise oliwad Toompeale korteri wõtnud, Keiser Peeter oma abikaasa Katharinaga Schlippenbachi majasse

299

ja würst Menschikow ning mõned teised kõrged ammetnikud Ferseni majasse.

Ühtegi hinge ei olnud linnas, kes kõrgete külaliste sisse sõitmisest ei oleks teadnud. Ka wangikodadesse, ka Abelströmi, Alberti ja Marta kõrwadesse oli see tähtjas uudise sõnum tunginud; Martale oli see teatus suureks lootuse kinnituseks. „Ma pian würst Menschikowi ette saama," nõuudis tema kohe wangikoja ülewaataja käest. „Kui siin keegi asjast aru ei taha saada, millest küll arusaada wõiks, siis ei tohi mina wiibida, kõrgemate meeste ette tungimast, kes õelusest ja õigusest, mis siin wastastiku seisawad, küll saawad mõistma aru teha."

Marta nõuudis asjata. Nii järsku ei julgenudgi keegi nii kõrget meest, nagu Menschikow oli, seega tülitada, et raske kaebduste all seiswaid kahtlasi inimesi tema ette lasta. Ometi jõuudis Marta wiimaks nii kaugele, et tema kirja würst Menschikowi kätte lubati wiia. Silmapilk kirjutas Marta paari sõnalise alandliku palwe paberisse, temal olla wäga hädaste tarwis, kohe kõrge würsti jutule saada.

Ei läinudgi palju aega, kui würst kirjakese kätte oli saanud ja palujat kohe enese ette tulla lubanud. Marta lasti wangist lahti ja kahe saatja seltsis läks ta Ferseni majasse, kus würst Menschikow korteris oli. Koguni kahwatanud näul, aga siiski julges kindlas olekus astus neiu würsti ette.

„Wallimäe neitsi!" hüidis würst Menschikow rõemsaste, kui ta Martat silmas. „Miks Teie nii kahwatanud olete ja mis on Teil wiga?" Ta wiskas

300

oma suuri juukselokkisi kahele poole õlgade peale laiale ja rääkis pool naljatates edasi: „Olete ehk wahest kahetsema hakanud, et Teie mullu aastal minu soowi, Peeterburisse elama tulla, wastu ei wõtnud, ja kas soowite ehk alles nüid seda soowi wastu wõtta? Eks ole nõnda?"

Marta kumardas. „Ma näen," kostis ta siis, „kõrge würst on mind alatumat inimest meeles pidanud, ma julgen siis kohe oma halwa palwet würstile ette panna." Nüid rääkis tema kõik enese ja ema õnnetuse luo lühikese, selge sõnaga würstile ära, kuda preester teda kiusanud, teda abielusse keelanud astumast, kuda ta alles paari päewa eest enesele ema leidnud ja kuda Abelströmi enne ning teda pärast oma ema surmawoodi juurest wangi toodud, selle süi andmisega, Abelström olewat salalik maa äraandmise nõuuline ja tema, Marta, näitawat selles asjas kaasteadja olewat. Marta julges arwamist awaldada, et see maa äraandmise mõte ja jutt ainult tema kasuisa, preester Urbani toimetusel wõiwat tehtud olla ja palus siis kõigest südamest, et teda tohe wabaks lastaks, kuna ta siis oma hilja leitud ema silmi enne kinni minemist weel kord näha lootwat saada.

Würst mõtles natukene aega järele. „Minule on see asi liig uus," kostis ta siis, „ma ei wõi siis ka mitte kohe kõik läbi näha, „kudas lugu on, aga see on mulle selge, et Teie auus ja puhas süda sellest pahast mõttest teadmata ja puutumata on. Kes nii palju headust, õiglast ja auusat meelt on awaldanud, nagu Teie Tallinna langemise ja katku ajal, selle

301

südamest ei ole minul wõimalik nii suurt saladust ega pahadust uskuda." Ta kirjutas paar sõna paberi lehekese peale: „Wõtke seda ja andke ta wangikoja walitsusele, siis olete waba."

„Ma tänan! Ma tänan!" hüidis neitsi põlwili maha langedes. „Iga were tilk minu soontes, iga hinge tõmbamine minu rinnust saab würstliku kõrgusele surmani tänus palaw olema!"

„Tõuske üles!" käskis Menschikow lahkeste, „rutake oma kodu, et Teie ehk weel oma ema enne surma wõiksite näha. Nii pia aga kui wõite, tulge minu juurde tagasi, ma tahan Teid Keisrile ette seadida, et ka Temale oma asja wõite awaldada."

Hõiskawa südamega ruttas Marta oma saatjatega wangikoja ülema juurde, andis würsti tähekese sellele ära ja mõni minut hiljem — juba seisis ta ema woodi ees. Rääkimata õnn, rääkimata rõem täitis mõlemate südameid. Ema elas alles, oli juba kergemakski saanud, tütar oli waba. ... Ka wana Siegfriedi tuhmid silmad lõiwad heas meeles hiilgama, kui ta oma lapselast nägi sisseastuwat ja seepeale ka kuulis, et ta würst Menschikowi helduse läbi lahti saanud.

„Aga mis on Sinu isaga, kuhu tema jäi?" küsis haige.

Marta taganes eemale. „Oh Jumal!" õhkas ta. „Jälle hakkab tema sonima! Ta ei saa kergemaks!"

„Ära karda laps," trööstis ema, „mina ei soni, ma räägin selges mõistuses, Sinu isa on alles, ta on tulnud, ta on seesama hõbewalge habemega mees,

302

kellega Sina nelja päewa eest siin eestuas rääkisid, kes preestri härraga kokku tahtis saada, aga sell päewal mitte ei saanud. Tema tuli siis teisel päewal, just sell pilgul sai ta siia, mill politseimehed Sind minestatult tõlda tõstsiwad. Ta nägi ja kuulis, mis preester minuga tegi, ta astus ligemale, tundis mind ära — Mina tundsin ka teda. . . Sinu isa oli ta. . .

„Minu isa! Minul on isa!" hüidis Marta kõigest hingest. „Nii õnnelikuks wõisin ma weel saada! Waesel, õnnetumal kiusatud Martal — preestri tagakiusatud kasulapsel on isa ja on ema. . . . Kõige sügawamas hädas olen ma neid leidnud! Oh kui õnnelikuks olen ma saanud! Ühe korraga on ilma wanemateta waene Wallimäe neitsi nii määratu rikkaks saanud — isa ja ema lapseks on ta saanud! Sell äraheidetud lapsel, kellele preester Urban tema teadmata wanemate pattu tihti ette luges, sellel on nüid seaduslik isa ja ema! Oh kui palawalt olen mina nii palju aastaid igatsenud ja ootnud, et ma wähegi teadust saaksin, kes minu isa ja ema on ja kes mina olen, nüid on minu ammused igatsused nii suurel mõedul täide läinud, ma olin õnnetu, aga nüid tunnen ma ennast inimeste seast kõige õnnelikuma olewat. Preester Urban ei wõi enam minu hinge wanemate pattudega koormada, ma olen tema käest peasenud."

Edasi rääkides päris Marta, kuhu jäänud siis tema isa ja miks küsitawat teda tema käest. Wastuseks sai ta ema ja Siegfriedi käest, isa olla teda wangist wälja paluma läinud, olla aga ka ise wangi wõetud, wist sell põhjusel, et ta Rootsist tulles Abel-

303

strömi seltsiline oli ning siis ka tema poliitika püietest osaline wõis olla."

„Ei ole see poliitika püie Rootsist toodud," tõendas Marta pool wihaselt, „ma usun, selle poliitika meister elab siinsamas majas ja mitte ükski Rootslane, ka mitte Abelström, ei tea sellest poliitikast mitte midagi. Mina loodan kindlaste, et ka see asi omal ajal ära selgub ja igaüks oma teenistuse eest palka saab. Sassis lõng on juba argnema hakanud, ta saab weel argnema. Minu isa ei tohi ialgi kauaks ülekohtu ahelatesse jääda. Saatanas see inimene, kes nii waga näu all nii põhjatu palju paha wõib teha!"

Neiu silmas läikis waimukas leek. Oli näha, nagu oleks tema wägew ja walmis küll, seda nuhtlema, kes tema ja ta ema südant nii hirmsa piinaga põletanud. Ema pärast aga ei kurwastanud ta nüid enam nii palju, ta nägi, et tema haigus oli paremale pööranud, et eluwägi surmast juba tugewamaks oli saanud. Ja rõemus oli Marta, ta ei teadnud, ta ei mõistnud, mis ta pidi ütlema, mis omas wanemate leidmise õnnes tegema. Õnnelisem kui keegi õnneline lapsuke rõemustas ta ema kaelas, tall ei tulnud muud enam meeldegi, öösel unegi ja päewal söögigi unustas ta esiti ära, kõik tema olemine, ta terwe hing ja süda oli selles tundmuses nagu üles taewasse tõstetud, et tema oma isa ja ema oli leidnud.

Juba oli esimene öö pärast Marta wabaks saamist lõppenud, kui haige woodis ka Abelströmi hea tegu Alberti elu peastmiseks meelte tuletas. „Lapsukene," ütles tema, „mina rõemustan oma mehe, Sina

304

oma isa leidmise üle, ja kõige see juures ei taha meil enam meeldegi tulla, kes minu kalli Alberti ja Sinu isa Rootsi maal uppumise surmast peastis ja teda nõnda meile alles hoidis.

„Ah, ja!" kogeldas Marta meelisklewas imestuses, „Abelström — tema on minu isa elu hoidja! See hall mees, keda tema ütles Mäleri järwest uppumise surmast ära peastnud olewat, see mees jäi jo siia tulles temale seltsiliseks, oli ja on seega minu isa. Abelström on siis minule isa alles hoidnud, on teda surmast lunastanud ja meile mõlematele tagasi andnud! See heategu on ütlemata suur, wäärt kõige suuremat tänu! Oh kudas tahaksin ma teda nüid armastada, kui palawaste temale kaela langeda! Ta on mulle armastuse ja südame pakkunud, aga ka minule isa kinkinud, kellest meie muidu midagi ei oleks teadnudgi. Missugune peigmees wõiks küll weel südamele kallim ja armsam olla kui niisugune! Imelikud saatused! Mina wõisin Abelströmi raskel tunnil tuetada ja põetada, tema aga lunastab ja peastab minule isa ja minu emale mehe! Oh kui kallis oleks minu südamele, kui ma teda ka tema praegusest õnnetusest wõiksin wälja peasta!"

Marta südame leek lõgines tõeste selle mõtte meelde tuletamisega Abelströmi wastu elawamalt põlema, et ta tema isa surmast oli ära peastnud, ehk see heategu küll pool juhtumise juhil ja ilma selle teaduseta sündis, kes uppumise surmast peastetud mees oli. Ella südameline neiu oli õnnelik, ta oli ütlemata

305

õnnelik, et enese isa oli leidnud, ta süda oli siis ka walmis, sellele terwet, täielist armastust tuksuma, kes kudagi oli abiks olnud, tema isat alles hoidma.

Keisri ees.

Päike oli juba mõne sülla taewa sõrwalt kõrgele kerkinud. Marta süda ei saanud enam rahu, ta hinges põles kange igatsus, et ka tema isa ja ta peigmees wangist wabadusele peaseksiwad. Ta ruttas würst Menschikowi juurde, ta tahtis seda kõrget härrat oma isa ja Abelströmi wabaks saamise pärast nii palju paluda, kui ial wõimalik. Würsti ette astudes oli Marta pilk nähtawalt nii usaldlik, nii lootuslik, nagu oleks ta oma auustatud armsa isa ette astunud. Tema oli sellest mehest enese wastu juba suurt headust näinud, ta julges siis weel loota. Suures usalduses ja ühtlasi ka kõige sügawamas auuandmises kumardates jäi neiu eemale würsti ette seisma.

Menschikow astus inglikauni neitsile ligi ja küsis kohe lahkeste: „Noh, hea laps, kas on Teie wana ema weel elus?"

„Marta kumardas jälle ja südamelikult tänades hüidis ta: „Kiidetud olgu kõrge würsti nimi, minu ema elab ja saab wististe sellest haigusest peasema! Juba eile kui ma koju läksin, oli ta natuke kergem, ja täna homiku tundis ta ennast weel kergemaks saanud olewat. Just siis, kui mind wangi toodi, paar pilku pärast seda kui mina enesele ema leidsin, olla

306

ka minu isa kodu tulnud. Wist oli see haige emale meele lahutajaks ja ta eluwõimu ärksusele äratajaks, nii et raske haigus pöörma hakas. Aga auuline würst, teisel päewal pärast minu wangistamist on ka see minu uueste leitud isa wangi toodud. Kakskümmend aastat elas tema mujal laias ilmas, selles hirmsas teaduses, et tema käest ära rööwitud abikaasa kloostris tõeste on hukka saanud, aga nüid, kus ta juhtumise teel leidis, et tema abikaasa ometi elab ja et temal ka üks laps, üks tütar on, nüid pidi tema teist korda oma jälleleitud kallist naisest kohe lahti kisutud ja wangistatud saama! Würsti härra, ta olla tulnud mind wangist lahti paluma, ta olla näinud, kui mind minestuses wangi toodi, olla kohe pärast kuulnud, et see minestuses wangi toodud naisterahwas tema enese tütar olewat, siis ta tulnud warsti mind lahti paluma, langenud aga ise wangi. Auuline kõrge würst, ma julgen Teid paluda, Teie oma suur headus minu wastu on mulle selle julguse annud, ma hüian, minu süda ja hing kisendab sügawas walus ja lootuses Teie poole, halastage weel ilmasüita kannatajate peale, kuulge weel ühe õnnetuma tütarlapse rasket kaebamise healt, peastke ka minu isa ja peigmees wangist! Uskuge, kõrge würst, nemad on tõeste täitsa ilma süita! Mina saan selgeste aru, et süid, mis nende peale on tõstetud, ainult preester Urbani wälja mõteldud ja tehtud on. Halastage, kõrge würst! Lubage nemad wangist wälja! Kohus wõib nende asja ka siis kuulata, kui nad mitte raud uksede taga tumedate müiride wahel ei istu. Kuulge mind!"

307

Würst waatas nähtawa heameelega inglinäulise neitsi peale. Oh kui ilus, kui armas oli see nägu palumise waimustatud silmapilgus würsti meelest! Kui õiglane ja otsekohene, aga siiski nii hõrn; kui lapselik ja arg, aga siiski nii usaldaw ja julge! Kerge hingeõrnuse ja waimustuse puna liikus tõustes ja alanedes Marta palgel, ta silm hiilgas nii iseäralikult, nii palawalt ja nii lootuslikult, et würst isegi ei teadnud, mis tema praegu pidi tegema. „Auuline neitsi", rääkis ta wiimaks ometi, „mina ei wõi praegu Teie palwe peale midagi kosta. Küll tunnistab juba Teie silmawaatus minule, et Teie tõeste puhtast südamest räägite, aga, hea laps, nii suures kaebduse asjas, nagu Teie üteluse järele Abelströmi peal seisab, ei tohi mina ilma kohtu ülekuulamise tundmata midagi teha. Kohtulik ülekuulamine piab asja tunnistuste ja tõenduste waral selgeks tegema ja selle järele wõib siis süialusega midagi sündida, teisiti mitte. Ka Teie isa wabaks saamiseks ei wõi mina praegu midagi teha. Et mina Teid eile oma auu peale wabaks palusin lasta, see oli palju wõimalikum ja kergem tegu, see käis ühe ainsa inimese ja pealegi ühe noore ilma kahtluseta tütarlapse kohta, keda mina enne kui head, puhta südamega inimest tundsin ja kellele ühtlasi ka ema surm wabadust palus. Jätame siis nüid selle jutule, mina pian praegu keisri ette minema, ma olen keisrile juba waremalt rääkinud, kui suurt head tööd Teie Tallinna langemise ja katku ajal siin tegite ja kui iseäraline Teie oma loomuannete poolest olete, eile ma rääkisin temale ka Teie praegustest elusündmustest

308

— ma palun, tulge minuga kaasa, keiser ja keiserinna soowiwad Teid näha."

Marta kumardas. „Mina olen küll waene ja alatu inimene seda würsti soowi wastu wõtma, ma ei tohi aga siin, kus kõrge würst ja Majesteedid soowiwad, mitte wastu panna."

„Noh, siis on hea," naeratas Menschikow, „Teie sõidate minu adjudandiga ühe saaniga ees ja mina teise saaniga taga järele."

Ta näitas tooli peale, kuhu Marta pidi istuma, läks seadis tuas natuke oma mundrit, wõttis kasuka ümber ja warsti sõitsiwad mõlemad Schlippenbachi maja ette, kus keiser oma prouaga korteris oli. Nad läksiwad kohe sisse. Würst Menschikow astus eemale sisemistesse tubadesse, teised jäiwad ettetuppa. Tükikese aja pärast tuli würst tagasi ja kutsus käenäitusega Marta enese järele. Kolmandamas suures tuas jäiwad nad piatama ja kohe seepeale astusiwad keiser ja keiserinna mõne kõrge seltsilisega eemalt lahtisest uksest nendele ligi. Marta kumardas mõlemate Majesteetide poole auukartlikus alanduses.

„Majesteedid on soowinud, et üks halw ja waene neitsi nende ette piaks tohtima astuda, minul on auu Majesteetide armulist soowi täita", — nõnda rääkis Marta ja õrn jumestus käis üle tema lumiwalge pale.

Peeter ja Katharina waatasiwad mõlemad imestawal pilgul Marta peale. Ta oli ka nende waatuse järele nii iseäraline iludus, niisuguse kõrgema kaunidusega, nii iseäraline waimurikkus, südame headus ja meele puhtus leekis tema silmast, paistis tema palest,

309

ta oli kõigiti nii ilus ja armas, et ka Majesteetide süda teda nähes liikumata ei wõinud jääda. Keisri waatepilk, mis muidu enamiste ikka tõsine ja wali oli ja ka nüid tuppa astudes seda oli olnud, lõi lahkemaks; nagu nähtawas heas meeles algas ta majesteetlikult:

„Neitsi, minu würst on mulle Sinust head rääkinud, Sa oled Tallinnale tema raskel ajal palju head teinud, mina ja keiserinna Majesteet kiidawad Sind selle eest."

Marta waatas maha, tall oli häbi, et ka siin kohas tema tööst, millest tema ise sugugi suurt lugu ei pidanud, nii kiidulikult räägiti. Ta punastas üleni, ta oleks oma silmad kinni matnud, kui ta oleks tohtinud. Kartlikult, pool hädalikult ütles ta. „Majesteet, minu töö ei ole sugugi keiserliku tähele panemise wäärt, ma tegin paljalt seda, mis minu inimlik kohus mind tegema sundis ja seda ei olnud mitte palju."

„Aga mina tänan Sind see eest," kostis keiser. „Sina oled tööd teinud, rasket, hädaohtlist tööd oled Sa teinud seal, kus suur häda, kus surmaw katk ja nälg seda tööd tarwitasiwad ja kust kõik muu abi oli põgenenud. Sinu töö oli julge ja ligimese armastawa wahwa südame töö, ja töö ongi ainuke asi, mis wõib häda ära lämmatada ja paremat järge selle asemele wõita — ma tänan Sind, ilus neitsi ja kingin Sulle selles kohtu asjas, mispärast Sind wangistati, täielise ja jäädawa wabaduse. Sinule ei tohi enam selles asjas paha sündida, see ei ole wõimalik, et Sinu

310

süda nii pahadest asjadest midagi wõiks teada. Sa oled õigeks mõistetud."

Keiserinna astus mõne sammu Martale lähemale.. „Ka mina tänan Teid, hea neitsi," ütles ta ja pakkus käe Marta poole. Marta kumardas, wõttis käe wastu ja andis sellele suud. Tema waimukas, hiilgaw silm oli niiskeks löönud. Ta langes põlwede peale ja sõnaldas: Majesteedid, surmani on see süda Teile tänus palaw, kelle puhtust Teie olete tundnud!"

„Tõuse üles hea laps," käskis Peeter ja kui Marta seda oli teinud, siis ulatas keiser ka oma käe tema poole, — palawaste andsiwad neiu ilusad huuled keiserliku käele suud.

Peeter istus toolile. Tema käe heitmisel istusiwad ka kõik teised, ainult Marta jäi seisma.

„Aga miks ei wõtnud Sa mitte würst Menschikowi soowi wastu, kui tema Sind Peeterburisse keiserinna kaaskonnasse kutsus," rääkis keiser küsiwal healel ja üksisilmi Marta peale waadates.

„Suur Majesteet," wastas Marta punastates, „mina tundsin ennast, minul ei olnud kõlbdust selle soowi wastu wõtmiseks, minul puudusiwad kõrgemate inimeste peened kombed ja kõrgeste haritud eluwiisid, ma olen alatu inimene, ma ei tunneks keiserlikus kaaskonnas ennast mitte õiges kohas olewat, ma ei wõiks seepärast seal ka mitte nii õnnelik olla, nagu all madalas elus. Majesteedid saawad minule mu arwamist andeks andma. Pealegi põles minu süda ikka selles kustutamata igatsuses, et ometi oma

311

wanematest ja iseenesest midagi teada saada, kes mina olen ja kes minu wanemad on, ka see igatsus sidus mind oma senise elukorra külge, sest Tallinnast kaugel, hoopis kõrges seltskonnas — seal ei arwanud ma enam wõimaliku olewat, oma wanematest ega enese sündimise saladustest midagi teada saada. Nüid, siin Tallinnas olen mina oma wanemaid leidnud, aga minu isa on uueste jälle minu käest ära wõetud — enne kui ma teda tundma wõisin saada. Suur, kõrge Majesteet, — kas ma tohiksin oma südame õhkamist selles asjas awaldada, — kas ma tohiksin paluda... "

Keisri pilk oli wähe tõsisemaks muutunud, — tema ees seisja neiu suhu jäi palwe sõna kinni. Ta oleks weel palju palunud, aga — wõim, julgus oli selleks lõppenud.

„Armas laps," ütles keiser, „ära ihka ühe korraga enam kui wõimalik. Sa ise oled juba waba, Sa said würsti ja minu käest enne wabaduse kui kaebdused ja kahtlused, mis Sinu peale tõstetud, mitte weel kohtu poolt läbi ei olnud kuulatud. Meie ei teagi, mis kohus Sinu süiasjast arwab, siiski oleme sind õigeks ja wabaks teinud. Ole siis sellega rahul, ole rahul, et teised kaks, kellede peal, nagu ma kuulen, palju suurem kaebdus ja kahtlus seisab, et need ilma täielisema ülekuulamiseta mitte wabaks ei wõi saada. Leitakse nemad õiged olewat, siis saawad nad muidugi wabaks, on nad aga tõeste maa äraandmise nõuulised, siis ei tohi ükski nende heaks midagi paluda, siis on nende nuhtlus raske."

Keiser oli walidaste rääkinud. Marta aga tea-

312

dis oma südamega kindlaste, et wangis olejad, ilmasüita oliwad, ta oleks ei tea kudas nende õigust awalikuks teinud, aga ta ei wõinud. Tema puhas ja õige, õrn süda tundis sellest rasket walu, et keiser mitte tema isa ega Abelströmi süita olekut näha ei wõinud, pisarad langesiwad tema silmist, walusaste pigistas see teadus tema rinda, et ta ennastki saadud wabaduse wääriliseks ei wõinud pidada.

Keiserinna nägi tema salajat hingewalu ja püidis teda trööstida. „Hea laps," ütles ta, „ära kurwasta. Kui Sa tead, et Sinu armsate süda puhas on, siis wõid nende pärast julge olla, siis saawad nemad warsti wabaks."

„Majesteedid, ma tean, et nemad ilmasüita on, nii tõeste kui ma praegu suure Keisri ja Keiserinna ees seisan," õhkas Marta.

Keiser waatas kaastundlikult abiihkawa tütarlapse peale: „Ma tahan täna Sinu armsate süiasjad läbi kuulata ja homme loodan Sulle selgemat otsust anda wõiwat kui täna. Sell ajal homme on Sinul siis jälle luba minu ette astuda."

Marta süda lõi kergemaks, rõemuline tundmine käis tema hingest läbi, ta lootis homsest päewast palju head: „Kiidetud olgu suur majesteet!" hüidis tema kõige tulisema tänulise hingega.

Keisri Majesteedid ning ka teised juures olejad waatasiwad iseäralise liigutatud tundmusega kõrgehingelise ja imeilusa tütarlapse peale, nad kõik tundsiwad nagu kahju, et nii imestamise wäärt aruldane iludus ja nii kõrgeste ehitatud waim mitte ülewal

313

kõrgemates seltskondades ei elanud, mitte ka sinna elama tulla ei tahtnud. „Neitsi Marta Gamla," küsis weel keiser, „kas ei taha Sina siis ialgi keiserinna seltsiliseks pealinna tulla? Seal piad Sa kõiges külluses ja auustuses elama, ilma wähema puuduseta ja hädata."

„Oh majesteet," kostis Marta alandlikult, „laske jääda igaüks oma kohale. Kuda wõiksingi mina niisugust elumuudatust ette wõtta. Alles praegu olen mina enesele armastatud ema ja isa leidnud, mis mina nii kaua aega ja nii palawaste olen igatsenud, kudas piaks siis. minul wõimalik olema, kohe jälle nendest lahkuda, neid kaugele enesest maha jätta! Ei, majesteet, see ei sünni minu kohta. Ma palun, ma tohin wististe minna."

Keiser nikutas wähe peaga: „Ja!", Marta kumardas sügawaste ja läks. Koju saies rõemustas tema küll, et keiser tema enesele täielise wabaduse oli kinkinud, rääkis emale ka rõemuga, tema wabastaja olla lubanud isa ja Abelströmi kaebduseasju läbi kuulata ja olla ka lubanud teda homme jälle enese ette tulla, kus temale siis wangide üle ehk kindlamat aru wõidawat anda, aga siiski waewas sala kahtlus tema südant. Ta kartis, et ehk wõimata saab olema isa ja Abelströmi süita olekut awalikuks teha ja et neid siis ükski wägi ei wõi peasta. Ema eest aga püidis tema seda kartust wõimalikult warjul hoida, emale püidis tema näidata, nagu oleks temal poolkaudu juba kindel teadus käes, et isa ja Abelström warsti wabaks saawad, ta püidis teda sell wiisil rõe-

314

mustada, et tema kurbduse läbi mitte rusutud ega tema terwise paranemine takistatud ei wõiks saada..

Wabaduse ostmine.

Keiser Peeter ei olnud selle kaebtuse kohta, mis Abelströmi peal seisis, mitte wähe osawõtlik. Ta laskis teisel päewal wara kõik kohtunikud, kes räägitawa protsessi juures kudagi tegewad oliwad, enese juurde tulla, et neilt pärida, mis nad selles protsessis on leidnud. Temal oli põhjust karta küllalt, et kaebealused wäga hästi süidlased wõiwad olla. Oli jo Rootsi riik Baltimaadega kallima ja kaunima jau enese küllest kautanud, miks ei wõinud õnnetumate kautajate südames himu põlemas olla, oma ülemerelist maad jälle tagasi saada. Peeter oli üsna kahtlane selle protsessi kohta, ta silmis hakas kohe wiha ja waimustuse leek läikima, kui ta sügawamalt selle asja peale mõtles. „Koera palka piawad niisugused saama," ütles ta ägedas meele tujus, „kes on julgenud Rootsi ülemate saadetusel salanäu all siia tulla, et minu käest seda ära kiskuda, mis mina kalli hinnaga enesele olen omandanud. Tehtagu kõik mis tahetakse, aga tehtagu seda awalikult, mitte salaja tigeda ussi wiisil." Ja Peeter kuulas ning arutas kõige hoolega seda pahanäitlist kahtlast asja. Ta tahtis selgele kindlusele saada, kas on need kaks kaebealust tõeste Balti maade Rootsi kätte tagasi toimetamise

315

mõttega siia tulnud, wõi kas on ehk keegi nende peale kunstlikul teel walekaebdust tõstnud. Aga asi ei annud ennast kudagi seletada. Keegi ei olnud kuulnud, et kaebealused raägitawas pahas mõttes midagi oleks teinud, paljalt kaebaja poolt awaldatud kahtlus oli asi, mis siit poolt nende kohta leiti, muud midagi. Peale see oli aga Abelströmi juurest mitu kirja leitud, mis temale Rootsist saadetud ja millede järele temale ülesandeks oli tehtud, siin maal üht salaseltsi asutada, mille abil terwe maa korraga Wene walitsuse alt tagasi Rootsi alla pidi toimetatud saama. Ühes kirjas awaldati ka Abelströmile juba tänugi, et tema oma tööd nii kauniste edasi toimetada olla wõinud. Kirjadele oli allkirjaks: „B. Stjerlbörn, Rootsi wälimise ministri sikretär." Sellest oli nüid näha, et Abelström tõeste süidlane, sest kes tema siinne waenlane oleks küll seepeale tulnud, niisugusid kirju kirjutada ja kudas pidi ta neid kirju Abelströmi korterisse toimetada saama. Allkiri tegi küll jälle asja natuke segasemaks, sest niisuguse nimega sikretäri Rootsi wälimisel ministril ei olnud, aga see wõis jo kawaluse pärast Rootsis nõnda kirjutatud olla, et, kui mõni kiri wahest Wenelaste kätte piaks saama, siis Wene walitsus kohe Rootsi walitsust süidlaseks ei wõiks pidada. Kahtlast arwamist sünnitas ka see, et Abelström ilma ammetita nii kaua siin oli elanud ja jälle siia elama tulnud, milleks tema ka ise muud põhjust ei olnud andnud, kui ainult seda, tema olla oma armastatud pruudi pärast siin. Kas ei olnud ta seda armastuse ja pruudi lugu mitte paljalt oma päris asja warjamiseks ilma tõsisema südame

316

sundmuseta ja kunstlikult oma salamängule juure teinud? Näitas wälja, nagu oleks asi nõnda, sest Marta oli kohtu ees ta ütelnud, et tema kaua aega Abelströmi mitte ei olla armastanud, ega ka ialgi temaga midagi rääkinud. Alles hiljuti olla tema Abelströmi oma peigmeheks lubanud wõtta ja siis temaga ka rääkinud. Kõige seejärele jäiwad kohtunikud ja ka keiser ise ikka kahtlaselt selle arwamise peale, et Abelström wististe maa äraandmise mõtetega siin on ja et ka tema seltsiline Albert tema nõuuline wõib olla. Neid ei mõeldudgi siis lahti lasta. Enne pidi asi täitsa selgeks saama.

Kohtunikud ja muud ammetnikud ei olnud weel keisri eest lahkunud, kui kammerteener teatuse tõi, neitsi Marta Gamla paluwat Majesteedi ette saada, milleks temale eile luba olla antud.

Warsti wõis paluja sinna samasse tuppa sisse astuda, kus tema eile keisri ees oli seisnud ja kus keiser praegu tähendatud meestega koos oli. Marta alandliku kumardamise peale ütles keiser kindlal sõnal: „Hea neitsi, Sinu isa ja Sinu peigmees ei wõi mitte nii pea lahti saada, mina olen nende asja läbi kuulanud, ta on koguni segane ja tarwitab weel palju uurimist, enne kui kindlamat otsust wõib anda. Enam ei ole minul selles asjas praegu ütelda."

Marta kohtus. Tema lumiwalge nägu muutus weel walgemaks, põskedest kadus wiimane puna. Niisugune otsus pani teda kartma, et isa ega Abelström wististe mitte ialgi enam lahti ei saa. Ta tundis südames nagu nõrgastust, siiski, see õiguse tundmine,

317

milles iga auus süda igaweste wägew on, see kinnitas ja wahwustas ka teda. Nägu küll kahwatanud, süda kohkunud, silm aga siiski õiguse tundmuse tulises waimuleegis säramas, ütles tema nähtawas julguses: „Majesteet, mina tean, et need inimesed ilmasüita kannatawad. Nemad wõiwad ka kannatada, nemad wõiwad wangis seista kas wõi surmani, aga mitte selle mõtte all, et nad majesteedi ehk riigi wastu midagi oleksiwad pahaste mõtelnud, et nad süidlased on. Ülekohtu kannatamine on raske. Aeg saab selgeks tegema, et preester Urban nende kaebduste kawal meister on, millede all õiged inimesed häda ja teutust kannatawad. Selle eest annan mina oma elu ja hinge."

Marta punastas. Tema waimukas, julge kõne oli kõike kogu imestama pannud, nad kõik waatasiwad auustawas, kallistawas tundmuses tema peale, ta oli omas julges õigusetundlises waimustuse pilgus nii imelik ilus, nii taewalik kena, nagu oleksgi ta mõni õiguse kaitseja taewaline olnud.

„Kust Sa tead seda, laps," küsis keiser lahkemalt, „et mitte kaebduse alused, waid preester Urban süidlane on?"

Marta kostis julgeste: „Mina tean seda asja seisukorra järele. Miks ei langenud Abelström mitte ennemalt selle raske kaebduse alla, kui mina ennast temale pruudiks lubasin ja miks ei langenud mitte minu isa ennemalt, kui preester Urban teda tundma oli saanud? — Preester keelas mind kangeste, et mina ühelegi mehele oma südant ega kätt ei pidanud andma, et ma eluks ajaks tema juurde neitsi põlwesse pidawat jääma. Kui aga mina oma südame Abelströmile ära lubasin

318

ja kui mina preestri sundmuse järele mitte oma sõna Abelströmilt tagasi ei wõtnud, siis ähwardas seesama preester mind waljusega temast lahutada ja ta on teinud, mis tema mõtles ja ähwardas — Abelström, minu peigmees langes wangi. Preester teadis küll, et mina tema wenna laps olin, aga — ma nägin, tema silm luuras mind — ja ta nõuudis ikka, et ma tema majasse ja neitsi põlwesse Issandale elama jääksin. — Abelström oli enne kaua siin elanud, ühtegi kaebdust ega kahtlust ei tõusnud tema peale, aga nii pia kui preester ähwardas, nii pia oli tema kaebduste all kadunud. Minu isa elas ka enne hulga aega ilma wähema asjata siin, kahtlust ega kaebdust ei tõstnud tema peale keegi, aga nii pia kui ta preestrile ennast tunda andis, kelle kuri südametunnistus jo teda kartis, nii pia oli ka tema wabadus kadunud. Kas ei ole need mitte selged näitused küll preestri peale?"

Kõik oliwad wait. Neiu jutu järele pidiwad nad küll arwama, nagu oleks preester Urban kõige selle mängu mängija. Targa meelega keiser aga tahtis weel Martat usutada, ta ütles: „Aga preester ei olegi Sinu isa ei peigmehe peale midagi kaebanud, kudas wõib siis tema nende peal seiswate kaebduste tegija olla?"

„Majesteet," kostis Marta kindlaste, „saatanal, kes õigeid tagakiusab, on palju teenrid, tema ise aga tahab ennast walguse ingli riidega katta. Preester Urban on nende kaebduste meister ja juht, wangid on ilmasüita, — seepärast julgen mina weel paluda, suur majesteet, laske need wangid lahti, mina wannun see peale, nad on ilmasüita!"

319

Keiser oleks omas walidas järsus meeles neid liig julgeid, terawaid sõnu igaühe teise inimesele pahaks pannud, aga Martale, selle nii ilusa ja ilmsüita inglinäulise Martale ei pannud ta neid mitte pahaks.

„Sina tõendad," rääkis keiser tasasemalt, „Sina wannud seepeale, et Gustaw Abelström ja Albert Gamla ilma süita on, Sa palud neid oma tõenduse ja wande peale wabaks, aga mis siis, kui nad wiimaks ometi tunnistuste põhjusel süidlasteks jääwad?"

„Siis langegu mina ihu ja hingega suure majesteedi wiha ja nuhtluse alla, siis kadugu mina päikese walguse alt kui petja ja waletaja!"

„Neitsi, kas Sa tahad seda oma wandesõna ja seega ka iseennast oma isa ja peigmehe wabaduse eest pandiks anda," küsis keiser liigutatud südamega.

Taewalik lootuse kiir, tuline õnnetundmuse säde käis Marta hingest läbi, õrn jumestuse puna lendas üle tema walge, kahwatanud näu, ta ilusas, taewalises silmas hiilgas ilus wabaduse waimustuse leek, mitmesugused mõtted ja tundmused täitsiwad tema hinge, ta märkas, üks ainus sõna tema poolt wõis siin ta isa ja peigmeest wangist wabastada, seesama üks sõna wõis aga ka temale ta elu maksta ning pärast teisi ka hukatusesse jätta, — siiski, Martal oli julgust ja usaldust õiguse peale, oli armastust küll, iseennast oma armsate wabaduse eest lunastamise hinnaks anda, ta hüidis: „Jah, suur majesteet, mina tahan! Lubage wangid wabaks ja kui mitte awalikuks ei tule, et nemad ilmasüita on, siis wõtke mind enne ja pärast neid ja

320

tehke minuga mis nendega tehakse, kes majesteedile julgewad walet ja petust wanduda."

Kõik meeste kogu oli üles tõusnud, Marta kõrgemeeleline wanne, tema imeline wahwus ja armastus, isennast nii suures kardetawas asjas teiste wabaduse eest lunastamise hinnaks anda, see oli meeste südamed kohutawa auukartusega ja sügawa, imestawa waimustusega täitnud. Ka keiser oli üles tõusnud. Ta astus Martale lähemale: „Neitsi, Sinu tegu on suur, Sinu armastus ja Sinu usk õiguse sisse on wõitmata — mina wõtan Sinu wande wangide wabaduse hinnaks wastu, Albert Gamla, Sinu isa ja Gustaw Abelström, Sinu peigmees, saawad täna wangist wabaks, mitte aga weel jäädamalt, waid niikauaks, kuni kohus nende asja uurib. Jääwad nad süidlaseks, siis langewad nemad ja langed ka Sina, sest siis oled Sa waletaja ja petja oma keisri ees. On nad õiged, siis piawad nende peale waletajad nuhtlust pärima."

Marta langes põlwili, lõpmata rõem, lõpmata tänu, ühtlasi aga ka kartus mässasiwad tema rinnas. „Õnnistatud olgu suur majesteet!" hüidis ta kõigest hingest tänades. „Õnnelikuks tehtud inimeste südamed tuksuwad Teile palawat tänu!"

Würst Menschikow tõstis pool nõrkenud neiu kätt pidi üles: „Ma soowin Teile õnne," ütles ta. „Teie olete liig palju julgenud, Teie elu ja õnn seisab wäga kardetawa kaalu peal."

Peale würst Menschikowi pakkusiwad ka mitu teist härrat Martale õnnesoowimiseks kätt. Nad kõik oliwad tema kõrgemeele läbi liigutatud, nad kõik tund-

321

siwad tema pärast kartust, — mis saab temast siis, kui ta armsad süidlaseks jääwad!

Nüid andis keiser kohtu peamehele käsu, et tema nimetatud wangid lahti pidada laskma, aga wabaduses neid ka hoolega tähele panemise all hoidma.

„Tohin ma minna, majesteet?" küsis Marta, ja kui keiser lubamiseks märku oli annud, siis kumardas ta ja läks. Rõemu ja tänu pisarad weerisiwad tema palgel, mitmesugused tundmused kohasiwad tema hinges, ta oli raskel hädaohtlikul pilgul ehk wahest enam teinud kui inimesele omalik, iseennast oli ta teiste wabaduse eest ära andnud ja, wõib olla, wäga lühikese wabaduse eest. Aga ta lühikene wabadus isale ja Abelströmile oli tema meelest liig kallis, ka lühikesegi wabaduse ostmise hinnaks ei tahtnud tema süda iseennast mitte liiaks pidada....

Ka linna kommandant Sotow ja tema adjutant würst Boris Balachin oliwad keisri ees olnud, ka nemad puutusiwad räägitama protsessi külge, Marta aga ei olnud neid tähele pannud, nad seisiwad poolkaudu tema selja taga. Wälja minnes astus wiimne, würst Balachin, eestuas Marta ette ja ütles pool liigutatud, pool häbelikul healel: „Marta — Wallimäe neitsi, andke mulle andeks, mina ei olnud mitte seda waimukõrgust wäärt, mida alles praegu Teie juures tundma sain. Aga siiski pian ma Teid kahetsema, Teie olete rängema koorma enese peale wõtnud kui inimesed seda sarnastel kordadel teewad. Ükski mees nende seast, kes Teiega tuas oliwad, ei oleks sarnases asjas ial seda teinud. Wäga raske, wististe üsna

322

wõimata saab olema, Abelströmi ja Teie isa ilmsüita olekut nii selgeks teha, et nad jäädawalt õigeks ja wabaks wõiwad saada, ja ei lähe lugu nõnda, siis ei ole mitte üksnes nemad, waid ka Teie langenud; keiser ei wõta ial oma sõna tagasi, ei wõta siis ka Teie kohta seda tagasi ja riigiasjade- ning poliitika-süidisi nuhtleb tema kõige raskemalt."

Marta taganes natuke, ta ei tahtnud selle inimesega midagi tegemist teha: „Mina usun õiguse sisse ja õigus on wägew," kostis ta.

„Wäga tihti on aga ülekohus tema ärawõitnud," seletas würst Balachin, „ja siin ei näita see mitte kõige wõimatum olewat. Mina oleksin tõeste walmis Teie peastmiseks tegema, mis siin teha wõib, aga ometi ei wõi ma muud, kui kaebaja nime ma tean, seda wõin Teile ütelda, kui see Teil weel teadmata on."

„Kudas on see nimi," küsis neiu usaldlikumalt.

„Julius Weiler, politsei kohtu sikretär."

„Tänan Teid, würst Balachin, kaebaja nime oli mulle nimelt tarwis teada, seda meest olen ma paar korda ka preester Urbani juures näinud. Jumalaga!"

Marta astus kohtu peamehe järele wälja, läks temaga wangikotta kaasa. Ta süda hõiskas, ta oli rõemu pärast nagu lendu tõusmas, kui ta kohtunikuga wangikoja uksest sisse astus.

Alberti ja Gustawi wangikamrid ja nende uksed oliwad kõrwustiku. Mõlemad uksed keerati lahti, — Marta wärises lapselikus rõemus ja armastuses isa wastu.

„Gustaw Abelström ja Albert Gamla," hõigas

323

kohtunik, „tulge wälja! Suur keiser on teid selle preili palwe ja auuwande peale nii kauaks —"

Enam ei saanud ta rääkida — Marta lendas nagu waim lennu kiirusel isale kaela — „Isa! Isa!" kisendas tema põhjatuma rõemuga, „Sina minu isa ... minu wabaks saanud isa... mina kuulutan Sulle — oma isale kuulutan mina wabadust ... keiser lubas Sind ja Gustawi minu palwe peale kohtu kuulamise ajaks wabaks.... Minul on isa — wabaks lastud isa!"

Igawese armastuse palawuses andis ta isa hõbehalli habemesse suud, ja ikka ja ikka andis ta temale suud, tema silmist langesiwad kuumad rõemupisarad isa habemesse ja rinnale. Ka isa süda oli ütlemata õnnelik ja rõemus, ta oli sügawaste liigutatud; esiti oli ta nagu keeletu ja alles natukese aja pärast peases tema keel lahti. „Laps — minu tütar," rõemustas tema nagu segaduses, „minul on tütar ja see teeb mind wabaks! ... Siin wangikojas ilmasüita kannatates, siin pian ma niisuguse õnne osaliseks saama!"

Gustaw Abelström ei saanud piaaegu midagi sellest aru, mis ta nägi — ta nägi nagu und. Ta tundis jo seda noort ilusat neidu, see oli Marta, tema pruut ja preester Urbani kasutütar, ja ta tundis seda hõbehalli habemega iseäralist meest, keda tema Rootsi maalt Mäleri järwe kaljude wahelt oli leidnud — need pidiwad nüid isa ja tütar olema, tema pidi oma pruudi isa elupeastja olema ja tema pruut, Marta, pidi nüid oma peigmehele ja oma isale wabaduse lunastajaks olema — ja kust oli siis see iseäraline Rootsist tul-

324

nud hall seltsiline siia wangi saanud? — see kõik ajas Abelströmi meeled nii segi, et ta nagu tulp tummalt oma wangikambri ukse ees paigal seisis, kui Marta ja Albert armastuses kaelastiku koos oliwad ja üksteist isaks ja tütreks nimetasiwad. „Marta, Albert!" hüidis ta, „ütelge, kas ma siis tõeste mitte und ei näe!"

„Ah, Gustaw — Abelström," healitses siis Marta, ja jooksis tema kaela ümber, „Sina ka siin — Sina, minu isa peastja! Oh, ma ei tea enam midagi kui põhjatu õnnelik ma olen, — ma ei tea, kui wäga ma Sind nüid armastan, Gustaw, — südame Gustaw, Sina tõid mulle Mäleri järwest isa, tuhande südamega, tuhande hingega ma tahaksin nüid Sind armastada!"

Kohtunik ei jõuudnud enam kauem oodata. „Lubage minule ka kord paar sõna," nõuudis ta, „teid sunnib ja käsib küll armastaw süda, aga minu käskija ei ole ka mitte nõder wõim, minul on keisri käsk täita." Marta jäi Abelströmi ja isa wahele nende mõlemate tuetusel seisma, nad kõik oliwad wait. „Wangid, Gustaw Abelström ja Albert Gamla," rääkis kohtunik ammetlikul toonil edasi, „neitsi Marta Gamla on keisri ees teie eest palunud, ta wandus ennast teie õiguse ja wabaduse eest oma auu ja eluga keisrile pandiks ja suur keiser mõistis teid siis Marta Gamla palwe ja auu peale nii kauaks wabaks, kuni kohus teie asja uurib. Jääte teie ilmasüitaks, muidugi mõista, siis jääte ka wabaks, — jääte teie aga selles süidlaseks, mis teie peale kaewatud, siis lan-

325

gete teie ja langeb ka teie eestpaluja raske nuhtluse alla, sest siis on tema keisrile walet mandunud. Minge nüid kodu ja rõemustage seal. Politsei saab teid tähele panema ja järele waatama, mis teie teete ja kus teie käite."

Kõik kolm hakasiwad minema.

„Aga kudas Sa siis ise wangist lahti said?" küsis Albert wangimajast wälja astudes Marta käest.

„Ma palusin wangikoja walitsust, et mind würst Menschikowi ette lastaks, kes ühes keisri Majesteetidega siia oli tulnud ja kui mind ei lastud, siis jõuudsin ma ometi nii palju paluda, et ma temale kirjakese wõisin saata. Selle läbi oli minul kohe luba käes, würst Menschikowi ette saada. Ma läksin, rääkisin oma asja ära, palusin enesele wabadust, et ehk weel oma ema enne surma näha saada, ja würst kuulis minu palwet. Ta saatis wangikoja ülemale tähekese, mind pidatawat tema auu peale wabaks lastama. Ta tundis mind juba enne, seepärast julgesin teda paluda ja seepärast wõttis ta mind kuulda. Ma läksin kohe kodu."

„Aga kudas oli Sinu emaga lugu?" küsis Albert rutuga.

„Ema terwis oli õnneks paremaks saanud. Sinu tulemise rõem oli teda waimustanud ja tema weresse uut liikumist ja elu toonud. Täna oli ta natukene weel kergem kui ma keisri ette tulin. Eile ei wõinud keiser minu palwet weel mitte täita, ei lubanudgi mind paluda. Saab nüid näha, mis tuleb. Würst Menschikow ja teised härrad kahetsesiwad minu pärast,

326

nad arwasiwad, et teie kumbgi kaebduste alt õigeks ei saa ja et siis ka mina ühes teiega pian langema."

Nõnda rääkides astusiwad nad wangimaja eest kärmeste koju poole. Abelströmile aga läks asi ikka weel segasemaks ja imelikumaks. Ta wahtis kohmetanult teiste otsa. „Pidage ometi," keelas ta kogeldates, „ja ütelge mulle, kas ma siis tõeste mitte und ei näe — wõi kas ei ole Teie mitte seesama Marta, keda mina olen armastanud ja Teie mitte seesama hall mees, kes minuga Rootsist kaasa tuli, — ja kui Teie olete, kudas saite siis isaks ja tütreks — ja kes wõib see ema olla, kellest teie räägite — enne jo Martal ema ei olnud — ja kudas saite ka Teie, wana hall sõber, siia wangi — ja kui Teie wahest minu kahtlusel saite, kudas wõis siis Marta, see kõikidest tuntud waga ingel, see alamatest ja ülematest auustatud ilus Wallimäe neitsi wangi saada, — ma kuulen jo praegu, ka tema olla siin wangis olnud — ja kui ta oli, kudas ta siis nüid jälle nii waba on ja kudas jõuab just tema meid mõlemaid wabastada?"

Gustaw Abelström oli imestuses ja õnnes nii wäga kohmetu ja nii segane, et Marta ja Albert, kelle südamed jo ka üli õnnelikud oliwad, naerma pidiwad. Wist oli see esimene kord kahekümne aasta sees, et Albert Gamla naeratas. — Ja Abelström? Mis wõiski tema siin weel mõista ehk märgata. Mõni päew warem ei teadnud jo Marta sugugi, kes tema oli, ei teadnud enesel isa ega ema olewat, Albert ei teadnud ka midagi, et Marta, Abelströmi pruut, tema tütar pidi olema, — nüid aga oliwad nad isa ja tütar ja

327

nüid rääkisiwad nad ka emast, kes haige olla — ja wabaks oliwad nad tema wangiwiimise ajal ka jäänud — aga nüid oli kõik korraga ümber pööratud — mis pidi see ometi tähendama, kudas wõis see sündinud olla? Nõnda mõtles Abelström ja ei jõuudnud asja küllalt imestada, weel wähem sellest aru saada. Teised seletasiwad temale siis lühidelt, mis sest saadik oli sündinud, kui tema wangi wiidi. See pani aga mehe weel enam imestama, pani ka tema tundmused tormilikult keema. „Waenlase hing ja saatanas see Urban," wihastas ta wahel, ja wahel õnnetses tema jälle Marta juures, kes teda ja Alberti olla wangist wälja toonud. Nüid ei olla enam palju karta, arwas ta, nüid, kus nad wangikoja müiride wahelt juba wäljas ja seepärast siis ka iseeneste waenlaste ja pealekaebajate jälgi otsida wõiwat. — Nõnda rääkides läksiwad nad Urbani maja poole edasi, sest seal oli Marta ema ja Alberti abikaas haige.

„Kus on minu naine?"

Mis sündis sell ajal kodus preestri majas, kui Marta keisri ees oli ja wangikojas käis — mis sündis tema haige emaga?

Kohe pärast Marta äraminemist oli haige magama jäänud ja ta magas rahulikult. Kaks tugewat meest aga astusiwad tema woodi juurde, teisel oli nägu kaetud, teisel katmata, esimene pani käed haigewoooi päetsi, teine jalutsi külge ja — tasa, tasakeste tõstsi-

328

wad nad woodi üles — nad hakkasiwad seda kandma. Nende jala astumist ei kuuldud — nad käisiwad sukkades — nende hingaminegi oli kuulmata ja nõnda läksiwad nad haigewoodiga läbi eestua preester Urbani saali, keerasiwad sealt kõrwale ühe kitsa ruumi sisse ja sealt weel läbi ühe õige tumeda ruumisse, sinna paniwad nad haige woodiga tasakeste maha. Siis astusiwad mõlemad ruttu tumedast ruumist wälja ja paniwad kahekordsed uksed kinni. Mõlemad kandjad läksiwad preestri saali.

„Ometi läks nii kaugele õnnelikult, — ei ärkanud," ütles teine kandja ja wiskas näukatte eest ära — laua peale. „Istu sõber!" käskis ta seltsilist ja näitas laua ääres seiswa pehme leentooli peale. „Puh! See oli raske tükk tööd! Mis inimesel ka kõik ette ei wõi tulla! Aga nüid akan ka kinni!"

Ta pistis jalad kingadesse, läks kärmeste wälja ja pani selle raudadega warjatud pisikese akna luugi kinni, mille taga haige wist ikka magas. Tagasi saali tulles wiskas see tugew paks mees ennast sohwa peale ja puhkles lõõtsutawalt. Tasakesi ja pool kinnisel hingel woodi kandmine oli talle raske olnud.

„Aga nüid wist kohe uuele tööle, härra preester?" küsis teine mees wäljast tulejalt.

„Ja, sõber Juulius, woodi piab warsti wana paiga peal seisma. Aeg wõib lühike olla."

Sõber Juulius tõmmas saapad jalga, wõttis weikese tumedaste põlewa wahaküinlakese kätte ja astus selle kitsa kambrikese ukse ette, kuhu nad praegu haige

329

oliwad wiinud. Ka selle kambri eesolew ruum oli akna luugi kinni panemise läbi pimedaks tehtud.

Juulius tõmmas esimese ukse lahti ja koputas siis kõwaste seespoolise ukse peale, et haiget tarwilikult üles äratada, kes ehk weelgi wõis magada. Siis, pilgukese aja pärast, keeras ta ukse lahti ja astus oma tillukese tumeda tulekesega sisse. Haige oli tema kloppimise peale üles ärkanud, oli ennast pimedas leidnud ja siis kohe istuli tõusnud, et aru saada katsuda, mis temaga sündinud ehk kus tema on. Tuleja sisse astumisel muutus pime kitsas ruum wähe walgemaks, haige nägi, et ta enam omas põdemise tuas ei olnud. „Issand Jumal!" kisendas tema, „preester Urban on mind salaja wangi pannud, mind …. surmaga wõitleja inimese!"

Ta tõusis püsti ja püidis oma nõrgal sammul ukse poole astuda, et ehk wälja peaseda. Sisse tuleja mees pani käe temale ette ja keelas: „Tasa, tasa, Teie olla jo haige ja haige piab rahulik olema. Ja mis Urbanist Teie siin räägite? Siin kloostris ei ela ühtegi preester Urbani."

„Kloostris! Mis kloostris!" kisendas haige surmlise healega. „See on preester Urbani maja... Teie olete mind magamise ajal siia wangi pannud!...

Saatanas... tagane eest! Lase mind wälja!" …

„Teie olete jo hull! Mis Urbani majast Teie räägite," kurjustas mees ja wautas jõuetumaks põdenud haige ukse taha ühe teise woodi peale, mis seal juba enne oli olnud, kui haige oma woodiga sisse toodi.

330

„Kas Teie siis sugugi aru ei saa, et B. kloostris olete?"

Haige ei jõudnud enam midagi, ta waus raskes ahastuses woodi peale maha, ta jõuud ei kannud enam istudagi …. Mees seisis woodi ääres tema ees kaitsejaks, et ta tagasi ülestõusta ei saaks. Sell silmapilgul astus ka teine mees kaetud näuga sisse, tõmmas tühjaks jäänud haigewoodi enese järele üle läwe ette tuppa. Seepeale astus ka teine mees, nõnda nimetatud Juulius, haige juurest wälja ja keeras mõlemad uksed lukku. Siis läksiwad nad jälle saali, eesmineja wiskas näukatte kõrwale ja mõlemad rüipasiwad paar klaasi wiina waewa peale ära. Haige aga, kes pimedasse kambrisse jäi, ajas ennast ukse lukku langemise järele jälle istuli. Ta tundis hirmust hingewalu, ta oli õnnetõutawast uue elu homikust alla sügawasse surma sisse langenud. „Siia pian ma nüid surema," õhkas ta kõigest hingest, „nii hirmus piab minu wiletsa elu lõpetus olema! Wististe see on seesama wangikammer, kus preester Urban mind üheksateistkümne aasta eest kolm päewa wangis pidas. Siis peasesin ma siit seeläbi, et ma tema tahtmisele alla wandusin... nüid ta tahab mind siia surmata — siin piab minu ots olema! — — Wist on ta Marta ka uueste wangi toimetanud, siis ei ole kedagi enam, kes minu järele weel küsiks…."

Ta waus uueste kõwa woodi peale, mis tema jauks enne tema sinna kandmist walmis oli pandud. See oli ka seesama preestri maja wangikammer, mida haige mõtles. Preester Urban oli teda oma sõbra

331

Juulius Weileri abil sinna kannud, et nõnda tema tunnistuste alt peaseda.

„Aga kui wiimaks kuulda ei ole," küsis Juulius saalis wiina rüibates, „kui ta seal karjub?"

„Pole seda karta," kostis Urban. „Sell ruumil on kindlad uksed ja kindlad aknad ja hästi tugewad müirid; seal wõib kas wõi wanatont kolistada, midagi ei ole mujale kuulda. Aga nüid ruttu tema woodi oma paika! Minu isa ei kärsi mitte kauaks wälja jääda ja Martat ei wõi ka uskuda." Ta waatas aknast wälja. „Oih! mis ma näen! Saatan ja põrgu lahti... kõik tulewad! Marta, Albert, Abelström.. ."

Kiireste jooksiwad mõlemad laua juurest minema ja silmapilk oli woodi haigetuas tema endises paigas — silmapilk jooksiwad ka mõlemad mehed preestri saali tagasi. „Kes on ometi nad lahti nõidunud... nüid tulewad nad kõik mu kaela — juba on nad siin...."

Preester käis raskel sammul tuba mööda, ta tahtis oma juuksid peast kiskuda, aga temal ei olnud neid nii palju, et pihku oleks jäänud. Siis ta jooksis ette tuppa wälimise ukse juurde, et katsuda, kas see on lukus. Teised aga astusiwad juba sisse, Marta kõige ees.

„Ei, ei!" karjus Urban neile wastu ja tõrjus kahe käega neid tagasi. „Poliitikasüidlasi mina oma majasse ei lase! Tagasi — tagasi kõik...."

Ta tõrjus oma tugewa kehaga tulejatele wastu. Marta pani esiti kisendama, ta mõtles preestri hulluks läinud olewat. Albert aga lükkas pöörase mehe tu-

332

gewa hooga eest minema ja kõik astusiwad sisse — kõik kolm läksiwad haigetuppa. Kangeste kohkudes jäiwad nad seal seisma, Alberti ja Marta silmist käis nagu pimestaw leek läbi, nende nägemine oli nagu kustunud — haiget ei olnud kusgil — woodi tühi — padjad ja riided segatud....

Preester Urban kogus oma jõuudu, et enda äritatud werd walitseda. Ta nägu muutus külmaks, waikseks ja tumedaks, piaaegu nagu ikka ja nõnda astus ta eestuast oma seltsilise juurde saali. „Kes nad ometi kõik wangist wälja minu kaela saatis," hädaldas ta seal. „Ma mõtlesin ikka, et mull ainult selle neiu plikaga tegemist saab olema, sellega oleksime ikka walmis saanud, aga mis nüid teha!" Ta wiskas ennast raskeste sohwa peale, nagu oleks ta puruks wäsinud. Albert tuli temale kohe järele: „Kus on minu naine!" müristas ta. „Ütle, saatanas, kuhu panid Sa sureja?" Iseäraline segane leek säras tema silmas; oli näha, nagu tahaks ta preestri, oma wenna, puruks teha. — Ka Marta, Abelström ja wana Siegfried astusiwad kõik kohkunud ja äritatud näul saali. Wiimne oli praegu wäljast tulnud.

Preester Urban oli püsti tõusnud. Ta nägu oli külm, wali ja tume nagu raudkiwi. „Ma ütlen teile weel," põrutas ta, „wälja minge minu majast, teutajad — ehk ma lasen siduda teid kõiki! Riigi walitsuse wastalised kurjategijad ei tohi siin katukse all rahu leida!"

„Kus minu naine on, metsaline?" nõuudis Albert tormilikult edasi. „Kuhu Sa wiisid selle inimese?

333

Wälja anna ta kohe — Sa ei pease muidu minu käest kuhugi, igawene saatana nägu!"

„Mina ei ole mitte kurjategijate kaitseja ega hoidja," andis Urban wastuseks. „See paha inimene, keda Sa nõuad, on hulluks läinud ja ära jooksnud. Mina ei ole ka mitte hullude waht, et ma teadma piaksin, kuhu ta on jooksnud. Wälja ruttu minu majast!"

Marta kargas kasuisa ette. „Nurjatu, Sa waletad, aga Sa ei pease, Sinu saatana teud ei aita siin enam. Isa" — ta pööris ennast Alberti poole, „isa ja Gustaw, otsime tuad ja keldrid läbi, wälja ei saanud ta teda selle lühikese ajaga walgel päewal wiia. Siitsamast majast piame teda leidma!"

Neiu pilk oli tuline ja leekiw, nagu oleks wälgusäde sealt igale poole wälja lendamas. Tema ilus nägu õhetas ärituses ja ehmatuses, ja siiski näitas ta nii julge ja nii wahwa olewat, nagu piaks ka kõige suurem wõimus tema ees alandlik olema.

Preester aga seisis tema wastu nagu kange kaljune sammas. „Sina, Sina tohid minu majas otsijaks hakata! Ma tahan näha, kes see on, kes julgeb minu ruumides midagi otsida!"

Wana isa Siegfried tahtis ka nagu midagi rääkida, ta tuikus oma kepi najal kahel korral teistele ligemale, aga — ometi ei rääkinud tema midagi, wist ei julgenud tema, wist kartis ta oma poega Urbanit. Ta õhkas raskeste, tema hall pea wabises ja nõnda ta langes märjaks nutetud palgel toolile.

Preestri seltsiline Juulius Weiler, keda meie würst

334

Balachini teatuse järele kui politsei kohtu sikretäri tunneme, oli seni ajani kohmetanult istunud, mõlemate wangide wälja tulemine oli ka tema südame külmaks ajanud. Nüid aga, kui Marta maja läbiotsimisest rääkis, tõusis ta püsti ja katsus ka wastu tulistama hakata. „Härra preester," ütles ta, „siin ei ole ilma politseita midagi enam teha. Saada ruttu keegi politsei järele, nii kaua aitan mina kui politsei kohtu liige Sinul siin nende meeletumate järele waadata. Ma usun, nad on wististe wangist ära põgenenud."

Marta waatas. Nüid alles pani ta tähele, kes see wõeras oli, kes seni ajani seal wagusi istus; Marta tundis teda. „Ah Teie — Teie ka siin — kui politsei kohtu liige — üht surmaga wõitlejat ilmasüita naisterahwast salajalt kõrwale talitamas — preestrile seejuures abiks.... Sina oled see saatana tööriist," — ta näitas sõrmega tema peale, — „kes preester Urbani tahtmisel minu ja nende kahe mehe peale walekaebtusi on tõstnud, Sina oled see waenlase teener ja abiline, kes Gustaw Abelströmi nime peale paha kirju kirjutanud ja need, kui ta ära oli, salajalt tema majasse toimetanud! Häbene saatanas!"

Mees taganes kolm sammu tagasi... akna kõrwale seina najale jäi ta seisma. Wiimne jumi oli ta palgelt kadunud. Ka preester kahwatas esiti, aga siis muutus ta jälle kindlaks ja tume wiha wilkus tema silmast.

„Paigal seisate mõlemad siin," nõuudis neiu ägedal walitsejalikul toonil. Siis —" ta pilk jäi laua peale piatama — „haa, mis asjad need siin on?"

335

Ta tõmmas laua pealt kaks suurt roostetanud wõtit pihku. „Nende wõtmete roostesed keeled saawad wist kohe meile awalikuks tegema, kuhu saatana teenrid minu haige ema on wedanud."

„Siia wõtmed — siia, ruttu!" kisendas Urban ja tormas kanges wihas Marta peale. Albert tuetas oma tugewa käe temale wastu: „Eemale, metsaline!"

Marta andis ruttu wõtmed isa pihku. Preester jäi puheldes seisma.

„Tulge, isa ja Gustaw," kõlas neiu waimukas heal wõidulikult, „mina tean ukse, kes mitmeid süita inimesi oma taga olla warjanud, sealt saame ka minu ema leidma." Ta astus kärmeste saali kõrwalise ukse ette, sellel oli wõti ees ja alles lukku keeramata. „Seiske Teie siin ukse peal," käskis Albert Abelströmi, „muidu wõiwad nad tema kinni panna. Ta ise astus Martaga pimedasse kambrisse.

Nagu wihane lõukoer jooksis Urban lahti tehtud ukse poole, ta tahtis sisseminejatele järele jooksta.

„Härra preester," nõuudis Abelström ja hoidis käed ette, „ma palun, ärge tungige. Siin on wististe ühe inimese elu peastmisega tegemist."

Peale tungija ei kuulanud, ta tormas kanges wihas ja raske hooga Abelströmist mööda, wiimne, kui wõeras inimene, ei tahtnud tema wastu ka oma jõuudu pruukida. Silmapilguga oli ta sala wangikoja ukse ees. „Maha tahan ma igaühe lüia, kellel julgust on mind puutuda," möirgas ta ja tuetas kõwaste oma selja rauaga löödud külma ukse wastu. Wend Albert tõmmas sõnalausumata tema rindu pidi ukse eest

336

kõrwale ja andis wõtmed tagasi Marta kätte. „Tee lahti!"

Neiu otsis pimedas wõtme augu ära, ja kui esimene wõti ei keeranud, siis katsus ta teisega — esimene uks läks lahti. Marta tarwitas ka teist wõtit ja ka see uks läks lahti. Ta astus läwelt pimedasse edasi: „Ema — emakene!" hüidis ta, „kas Sa oled siin — kas Sa elad weel!"

„Sina oled — laps," kostis waewaline surew heal ukse tagant madalast pimeduse seest.

Albert tõmmas Urbani saali ukse ette ja saatis tema lükates saali. Siis läks ta heale peale haige juurde: „Hilda, Sa ikka elad weel!"

„Ja, elan," kostis haige nõrgalt. „Mõlemad tulete mind peastma. Ikka on Marta Sind ka wabaks paluda jõudnud, ja mis ma näen — see on jo Abelström — tema ka!"

Albert ja Marta tõiwad haige eneste wahel tuetades pimedast wälja. Surmahirm ja ahastus oli teda selle natukese ajaga seal pimedas urkas juba õige nõrgaks teinud, palju nõrgemaks, kui ta homiku, Marta ära minemise ajal oli.

Saalis laskis Marta ema käe küllest lahti, Albert wiis tema üksi ta oma woodisse tagasi ja jäi tema juurde walwama. Marta aga läks keeras ruttu mõlemad maja wälimised uksed uulitsa ja ka hoowi poolt lukku ja wõttis wõtmed oma kätte. Siis läks ta saali tagasi. Preester käis seal pikal, raskel sammul ähkides edasi tagasi. Tema seltsiline Juulius

337

Weiler seisis ikka weel akna kõrwas paigal, ta oli nagu ilma peata jäänud, ei märganud ilma preestri eestwõtmiseta ega käsuta enam midagi teha. Preester aga ei näitnud teda enam tähelegi panewat.

„Inimese murdjad," käristas Marta leekiwas wihas, „kas teie mitte ei häbene inimeste hulgas elada?"

„Kasi mu silma eest," müristas preester ja jooksis kange wihaga tütarlapse poole. Neiu ei liikunud aga paigastki, preester jäi lümmitawalt tema lähidale seisma.

Siis läks Marta teiste juurde ja seletas neile, tema pidawat kohe politsei kutsuma, kes Juulius Weileri tähele panemise alla wõtaks ja tema korteri läbi otsiks, Weiler olla tõeste tema arwamise järele nende salakirjade kirjutaja, mis Abelströmi tuast leitud. Seepärast ei wõiwat teda enam üksi kodu lasta minna, sest siis olla wõimalik, et tema oma korteri kõigist kahtlastest asjust puhtaks teeb, kui ta mitte waremalt teinud pole. Ta seletas ka, et mõlemad selle maja wälimised uksed juba lukus olla ja need pidada nii kauaks lukku jääma, kuni tema politseiga tagasi tuleb. Siis ta lippas uksest wälja, keeras selle lukku ja pistis wõtme tasku.

338

Salakirjad.

Mõne minuti pärast seisis Marta politsei kohtu esimehe ees, rääkis sellele lühidelt oma asja ja palus Juulius Weileri tähele panemise alla wõtta ning tema korteri läbi otsida. Politsei esimees kostis, tema ei wõiwat ilma kõrgema käsuta ise oma ammeti liikme wastu sarnasel wiisil üles astuda. Seepeale jättis Marta jumalaga.

Tükikese aja pärast tuli ta tagasi ja andis weikese kirjakese politsei esimehe kätte. Selles kirjas, kästi politsei kohtu sikretäri Juulius Weileri kohe wahi alla wõtta ja tema elukohta läbi otsida. Allkirjaks oli: Würst Menschikow. Selle käest oli Marta kirja toonud; peale selle oli würst temale ka ühe ammetniku omalt poolt kaasa andnud, kes otsimise juures ülewaatajaks oleks, praegu oli seesama eestuas ootamas.

Nüid ei olnud enam wastupanemisest juttu, kohe lubas politsei esimees ise tulla ja mõne minuti pärast preestri majas olla.

Marta läks würsti poolt kaasa antud ammetnikuga ees, läks ka tohtri juurest läbi ja palus seda haiget waatama tulla. Koju saies kostis Martale preestri poolt ruumidest kange paukumise ja prassimise heal kõrwadesse. Preestri seltsiline Juulius Weiler oli tahtnud koju minna, oli aga kõik uksed lukus leidnud olewat, see lugu oli preestri wihale weel suuremat hoogu andnud. Ta ähwardas ukse lukutajat surnuks lüia, kui see tagasi tuleb.

Marta astus würst Menschikowi poolt kaasa an-

339

tud ammetnikuga sisse. Preester tuli temale ukse peal wastu ja ütles: „Tule järele!" Ta sõna oli raske ja heal rusutud ning wähe wärisew.

„Mina — mind kutsute Teie oma järele," kostis Marta. „Preester, kas Teil siis nii palju aru enam ei ole, et wõiksite arwata, kelleks mina Teid pian!”

„Järele tule!" nõuudis preester wihasel sõnal ja wõttis Marta käest kinni. ,,Sina tohid minu maja uksi lukku panna!"

Marta tõmmas ennast lahti, tema järele tuleja ammetnik astus mõlemate wahele: „Palun rahu!" nõuudis ta ja küsis siis edasi: „Kes on siin Juulius Weiler?"

Preester waatas wihaga küsija peale: „Kes Teie olete?"

„Iseäraline ammetnik keisri majesteetide kaaskonnas, siin seisan ma würst Menschikowi käsu peale."

Preestri nägu muutus tumedamaks ja waiksemaks. Ta astus saali ja näitas käega oma seltsilise peale ning läks edasi teisi tuppa.

„Härra," ütles ammetnik preestri seltsilisele, „minul on würst Menschikowi poolt käsk, Teid tähele panna ja Teie korteri läbiotsimise juures waatajaks olla."

Härra Weiler ei wastanud midagi. Ta nägu kahwatas weel enam ära.

Marta oli juba haigetuppa läinud. Ka tema isa Albert, peigmees Gustaw ja wanaisa Siegfried oliwad seal. Haige oli waiksemaks jäänud, ta waatas lahkeste Martale wastu, kui see tema woodi äärde

340

astus. Ta oli teiste käest kõik kuulda saanud, kudas Marta neid oma auu ja wande peale keisri ees wabaks paluda jõuudnud. „Tütrekene," rõemustas ta oma nõrga healega, ,,Sina peastsid siis oma isa ja peigmehe, peastsid isa abil ka mind. Muidu oleksin mina sinna pimedasse wististe pidanud surema — muud mõtet minu wangistajatel tõeste minu kohta ei olnud."

„Nüid aga on kõik nende nõuud nurja aetud," rõemustas Marta. „Wististe uskus preester, et isa ja Abelström igaweste on kadunud, Sind tahtis ta siis ka kautada ja minu kohta oli tal ka wist mõni hea nõuu juba peetud. Kõik pidi tema tahtmise järele jälle kinni kaetud ja waleks tehtud saama, mis tema tegudest awalikuks oli saanud. Nüid aga on asjale wist lõpp tulnud, nüid hakkawad noolid, mis ta teistele walmistanud, tema enese wastu pöörduma."

Tohter astus sisse. Ta kohkus, kui oma haige, jälle nõrgaks jäänud nägi olewat. Kuulda saies, mis haigega sündinud, kohkus ta asjaluo üle weel enam, trööstis aga haiget ja tema sugulasi, et see raske hoop wististe ilma suurema kahjuta saawat jääma. Seepeale muretses ta haigele kinnitawat rohtu.

Juba nähti ka kaks politsei ammetnikku tulewat. Sisse astudes läks würst Menschikowi saadik neile ette tuppa wastu, teatas, kes tema olla ja pani neile ülesanded ette, mis tarwis teha olla. Temale oli asjalugu juba tuttaw ja temal oli würsti poolt suur woli.

Mehed astusiwad kõik saali. Seal istus politsei kirjatoimetaja suures hirmus tooli ääre peal.

341

„Kas wõite ütelda, kus on preester Urban," küsis teine politsei ammetnik.

„Läks praegu sealt uksest teisi tuppa," kostis kirjatoimetaja kogeldates. Küsija läks ja koputas ukse peale. Warsti tuli ka preester Urban wälja, ammetirist kaelas. Tema nägu oli tume, waikne ja külm nagu ikka — nagu ei oleks midagi iseäralist sündinud.

„Mis soowite, härrad?" küsis tema.

„Politsei walitsuse käsu peale on minul auu küsida," kostis politdeiammetnik, kudas sai see inimene, kes Teie majas haige on, siia Teie oma majasse wangi pandud?"

„Kudas ta sai? Ta wiidi sinna sisse."

„Kes oliwad tema wiiad?"

„Tallinna politseiwalitsuse saadik härra Weiler."

„Tallinna politsei walitsuse nimel oleme meie praegu siin," kostis ammetnik, „aga meie ei tea sellest midagi, et politsei selle haige inimese oleks wangi panna lasknud."

„Ja mina ei tea ka sellest midagi," kostis preester külmalt. „Politsei saadik härra Weiler nõuudis minult ammetlikult minu maja wangikammert, et tema selle kahtlase inimese sinna sisse wõiks panna, kes minu majas haige on. Politsei wangimajasse ei wõiwat tema haiget inimest wiia. Mina pidin teda kuulama ja andsin temale wõtmed. Tema seletas, see haige naisterahwas olla ka kahtluse ja kaebduse alla langenud, nagu tema seltsilisedgi."

Politsei kirjatoimetaja ise kuulas seda juttu pealt. Ta süda tahtis häda ja wihaga lõhkeda, ta oleks terwe ilma seepeale kokku kisendanud, et asi mitte nõnda ei

342

ole, kudas preester räägib, aga — tal ei olnud küllalt julgust — ta oli preestri jutu üle esiti nii wäga ehmatanud, et sõna suust ei tahtnud tulla. Tema — oma sõbra wastu wõis preester niisugust juttu ajada! — Wiimaks ometi kogus ta julgust ja karjus kõigest wäest, nii palju kui ta weel jõuudis: „See on wale, igawene wale — kõik on teisiti!" Enam ta ka ei saanud, ta ei julgenud, ei suutnud seda ütelda, et preester ise selle haige naisterahwa päris wangistaja on. Preester ise oli jo seal kuulmas.

„Olgu sellega," lõpetas politseiammetnik, „meil ei ole praegu siin pikemat tegemist, meie tulime aga Teid, härra Weiler, siia otsima, sest siit üteldi Teid leida olewat. Olge heaks, nüid tulge meiega kaasa, meie piame Teie koju minema."

Härra Weiler ei oleks wist küll naljalt käsku kuulnud, aga mis wõis ta ometi teha, würst Menschikowi poolt seisis jo saadik seal ja pealesee oli sell politseiammetnikul, kes temaga rääkis, ka iseäraline suur woli, mis tema ammetiauust kaugelt üle ulatas. See oli seesama iseäraline salaasjade ammetnik, kes ka Gustaw Abelströmi ja Marta oli wangi wõtnud.

Kõik kolm meest ja politsei kirjatoimetaja nendega kaasas läksiwad uksest wälja. Weileri korteri juurde saies leidsiwad nad kaks politsei soldatit eest, need kutsuti ka kaasa. Weiler tahtis küll minnes teistest ette jõuuda, et ennemalt koju saada, aga teda ei lubatud. Ukse ette astudes leiti see lahti olewat, sest passija oli sees tallitamas. Nüid hakati kohe otsima;

343

kõige esiti otsiti kõik paberid hoolega läbi. Oli näha, et muud ei otsitud, kui kirjalisi asju. Aga niipea ei olnud midagi kahtlast asja leida. Oliwad kõik paberid läbi segatud, siis hakati raamatute wahele otsima ja seejuures pudenes wiimaks ühest kohast mitu kirja wälja. Otsijad waatasiwad, lugesiwad. — „Aa," ütles würst Menschikowi saadik, „seal näen ma mitme kirja peal Gustaw Abelströmi nime. Need kirjad on siis kõik Gustaw Abelströmile kirjutatud, aga ometi on nad nüid siin. See annab juba midagi mõtelda."

Politseiammetnik waatas ja luges. „Tõsi," ütles ta siis, „needsamad kirjad, mis ma Gustaw Abelströmi juurest leidsin — muud kui katsed ja harjutused, et kätt wõeraks teha." Ta waatas Weileri peale. „Eks ole tõsi, härra Weiler?"

Weiler ei kostnud midagi.

Weel segati paberi lehta ja warsti leiti sealt ka üks tunniskiri, millega preester Urban Gamla tõendas, tema saawat Juulius Weilerile 800 rbl. siis wälja maksma, kui see oma töö heaste ära teeb.

Ammetnik pistis kirjad tasku ja hakas minema. Würst Menschikowi saadik aga tähendas temale, ta pidawat ometi Weileri enese ka wahi alla panema, sest tema teaduses wõiwat weel paljugi seda seltsi asju seista. Teine seletas wastu, temal ei olla selleks käsku ja seega läksiwad kõik minema, kuid Weiler jäi ikka oma kodu wabaks.

Tükk aega seisis ta üksi tuas laua ees paigal, ta

344

silm oli segane ja nägu nii walus, nagu oleks tuli seal sees põlemas. Ta tundis ennast nagu uppumise surmas olewat, ei kusgilt mõistnud ta enam kinni hakata, ei kuhugile oma jalga tuetada. Preester Urban Gamla oli teda oma sõbraks nimetanud, ta oli seda preestri sõbrust ka usaldanud, oli nagu rumal tema sahka wedanud, aga nüid — nüid oli kõik awalik, ja nüid ta alles nägi, et preester hoolimata meelega kõik kokku mängitud kraami terwelt tema peale weeretas. — Kirjad, mis tema juurest leiti, oliwad muidugi harjutused ja katsed nendest kirjadest, mis ennemalt Gustaw Abelströmi tuast oli leitud, ja Weiler oli nad kõik kirjutanud. Ta oli nad kirjutanud preestri tahtmisega ja nõnda, kuda see temale ette ütelnud; ta oli need kirjad kawaluse abil ka Abelströmi korterisse toimetanud ja siis ise tema peale kaebanud, oli pärast ka Albert Gamla ja Marta peale kaebanud — sõber preester oli seda tahtnud. — Nüid wiimaks oli ta preestrile ka appi läinud haiget wangi panema, selle teu oli preester terwelt juba tema kaela lükkanud, kirjade kirjutamise ja kaebamistega kartis ta sedasama sündiwat — ta ei märganud enam midagi, mis ometi nüid teha. Nagu surnud kuju seisis ta laua ees ja wahtis liigutamata silmil põranda sisse. „Surnuks lööks ma selle saatana," hüidis ta wiimaks järsku nagu unest ärkades ja hirmus wihaleek wälkus ta silmas. Siis ta jäi jälle araks ja hakas ahastuse ja hirmuga hädaldama ja õhkama. Muud ei suutnud ega märganud ta midagi, ta seisis nagu poomise wõlla all, kus pael kaela langeb. Tall ei olnud üht jagugi

345

sellest raudsest, wastupidawast meelest, sellest saatanlik kust julgusest, milles Urban Gamla toimetas.

Tükk aega oli mööda läinud. Würst Menschikowi saadik ja politseiammetnikud tuliwad tagasi. „Olge heaks, tulge kaasa," ütlesiwad nad Weilerile. Mehike kohkus ikka enam ära, ta liikmed jäiwad nii kangeks, et piaaegu enam ennast liigutadagi ei wõinud. Mõni minut hiljem istus ta juba wangis ja ta uks seisis würst Menschikowi saadiku pitseri all. Wiimne oli pärast kirjade leidmist kohe würsti juurde läinud, oli temale teatanud, kudas lugu olnud, oli ka ütelnud, et Juulius Weiler mitte wahi alla ei olla wõetud. See peale oli würst Menschikow kohe politseile uue käsu annud, nimetatud meest wangi wõtta ja siis oli see tema saadiku juures olemisel sedamaid ka sündinud.

Preestri majas oli nüid suur kära waikinud. Urban Gamla oli pärast seda kui Juulius Weiler tema majast ära wiidi, ta oli üles teisekorra peale oma tuppa läinud ja ukse enese taga lukku pannud. Seal ta püidis oma wiha lahutada, ta puhkles ja ähkis esiti raskeste ja kui wiimaks hingamine pikalisemaks oli jäänud, siis ta pidas pikemalt iseenesega aru, kudas kõigest määrimisest ennast selles asjas puhtaks pesta. Ta oligi seda aru juba ammugi küllalt pidanud, oli kõik ette hästi ära mõtelnud, aga — preester Urban mõtles weel, ja ta mõtles palju, wäga palju weel. Asjad oliwad jo hoopis halwaks hakanud muutuma, halwaks ei tohtinud nad aga jääda….

346

All, haigetuas oli teine lugu. Küll õõgasiwad südamed ka seal weel selle kohutawa tundmuse järelduses, mis haige wangikojast leidmine oli sünnitanud, siiski aga tundsiwad need samad südamed ühtlasi ka suurt rõemu, oliwad õnnelikud, et nad oma armastatud haige weel elusalt kätte saiwad, õnnelikud, et hirmus segane asi nüid kõigipidi oli selguma hakanud.

Haige oli paari tunnilise magamise peale juba üles ärkanud. Ta oli lahkem ja nõrkus, millesse ta wangis langenud, oli kadunud. Ja rõemus oli ta, wäga rõemus, et nüid kõik need, keda tema armastas, tema juures wõisiwad seista ja temaga uut õnne tunda. Ta nägi ka, et Marta nüid armastuses Abelströmi lähidale hoidis, nägi kuda ta Abelströmiga isa uppumise surmast peastmise üle kallistawalt rääkis, — tundmus, mida tema Marta südamest Abelströmi wastu juba ammugi oli leida ihaldanud.

Ja Marta rääkis nüid ka, mis temaga wangis sündinud. Ta oli, nagu teame, minestuses wangi wiidud, oli alles wangikoja eestuas üles ärkanud, siis aga ajawiitmata luku taha pandud. Kohtu ees oli tema kohtunikkude küsimised küll kõik waimuka julguse ja suure mõistuse terawusega tagasi lükates ära kostnud. Sellest hoolimata peetud ta ikka wangis, kuni ta ise würst Menschikowi ette jõuudnud tungida ja selle abil wabaks saada.

Gustaw Abelström seletas ka oma wangistamise lugu. Tema wastu olnud kohus wäga wali, tema peale tõstetud süide kohta ei olla kellegil kahtlust näitnud olewat. Niisamuti ütles Albert ka enese wastu

347

walidust awaldatud olewat. Kõigest sellest ei pannud nüid keegi enam midagi tähele, nüid oli see mööda ja uus lootus lehwis kõikide palgel, et kiusatused jäädawalt mööda on. Ka wanakene Siegfried Gamla istus teiste seas, ka tema kortsuline mullakarwa nägu oli kaunis lahke, aga pisarad tema palgelt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ta tundis haledust oma poja Urbani pärast, kes ikka weel nii kohutawaid paha tegusi wõis teha.

„Tütrekene," õhkas wana isake haige poole ja astus temale lähemale, „räägi, kudas wiisiwad need hoolimata inimesed Sind sinna pimedasse wangikambrisse."

„Sellest tean ma wäga wähe," kostis haige. „Nad oliwad mind magades ühes woodiga sinna kannud. Ma ei tea sellest muud midagi, kui nii palju, et ma siis pimedas olin, kui üles ärkasin. Kohe minu ärkamise peale tuli üks tundmata mees tumeda tulega sisse, mina tahtsin uksest wälja põgeneda, tema ei lasknud — ta lükas mind ühe teise woodi peale, mis seal seina ääres oli, siis tuli üks teine mees sisse, ta nägu oli kaetud, see oli wist preester Urban — ta tõmmas minu woodi wälja ja seejärele läks ka teine mees wälja ja uks pandi lukku. Siis ma langesin woodi peale ja jäin sinna, kuni ma Marta healt kuulsin. Kolmas kord oli mull juba preester Urbani toimetusel wangis olla, esiti kaugel B. kloostris, siis siin samas majas, sell korral kui ta mind wandumisele sundis ja nüid weel wiimane kord."

348

„Jah, see on wiimane kord," rääkis Albert, „nüid piab ots tulema. Kakskümmend aastat oled Sa minu nurjatuma wenna saatanlikuid piinamisi kannatanud, — Sa oled wõera nime all kannatanud — täna on need kannatused lõppenud, täna piab ka Sinu kannatamise aja nimi ära kaduma, Sa oled jälle minu kallis Hilda, Sa piad warsti terweks saama ja õnnelik olema! Täna päew tahame siit kannatamise- ja piinamajast ka ära minna, nii palju saab sinu terwis lubama, et Sind siit ära wõime wiia minu korterisse."

„Politseiammetnik tuleb jälle," ütles Marta, kes akna juures seisis, wahele. „Ma arwan, ta läheb nüid wist Urbani juurde."

Politseiammetnik ei läinud aga Urbani juurde, ta pööras haigetuppa. „Härrad Abelström ja Gamla ja preili Marta," ütles tema, „würst Menschikow laseb Teile ütelda, et Teie kartuseta wõite olla ja tõeste ilmasüitaks jääte. Asi on juba selgeks saanud, et Teie peale walekaebdusi on tõstetud. Kaebaja ise on süidlaseks leitud, ta ise on need maa-äraandmise kirjad kirjutanud, esimesed käe harjutamise katsekirjad on tema juurest leitud. Seega on asi selge. Seepärast on minul ka käsk, Teie korteri ust, härra Abelström, politsei pitseri alt lahti teha ja Teie wõite jälle rahuga oma korteris elada. Ma palun, olge heaks, tulge minuga kaasa, et ma siis Teie oma juures olemisel Teie ukse wõin lahti teha.

Rõem ülendas rõemu koosolejate südames. Abelström läks politseiammetnikuga wälja.

349

Õhtuse ümariku kätte jõuudmisel aitasiwad Albert ja Abelström Hilda preestri majast wälja, paniwad tema pehmete padjade sisse saani peale ja wiisiwad tema Alberti korterisse. Muidugi mõista, tuli ka Marta sinna elama ja wana isa Siegfried toodi kaasa. Ta ei tahtnudgi Urbani majasse jääda, ta ütles enesel hirmu olewat seal elada. Abelström jäi oma korterisse.

Süidlased.

Kaks päewa hiljem toodi Juulius Weiler kohtu ette. Würst Menschikow ise oli kahe seltsilisega ka kohtu pidamist pealt waatama tulnud.

Ette toodud süidlane oli koguni kahwatanud. Ta teadis, et tema tegu awalikuks oli saanud, ta teadis ka, et see asi keisri ette on, ulatanud, kes sarnase walskuse pärast hirmsaste nuhtleb, ja temal mehel ei olnud südant ega oskamist sugugi, kuhugile poole enam põigelda. Kord oli ta tüll mõtelnud tunnistada ja tõendada, et tema neist, oma korterist leitud kirjadest midagi ei tea, et mõni kelm ja tema waenlane need sinna pannud, aga, arwas ta jälle, „mis see ometi aitab, nad saawad jo minu kaebtustest aru, et ma neist kirjadest mitte teadmata ei ole — mis asja wõis minul Abelströmi peale kaewata olla, kui ma mitte neist kirjadest ei oleks teadnud. Minu kaebamine Abelströmi ja teiste peale siub mind nende kirjadega kindlaste kokku, ehk küll nendes wähe teine käsi

350

on, ja ma ei pease kuhugi." Nõnda mõtles Juulius ja nägi, et tema kuhugile poole enam kõrwale põigata ei wõi, ta mõtles siis, et kõige parem nõuu on, kui ta ka ise tunnistab, kudas asi on.

Kohtunik küsis: „Härra Juulius Weiler, Teie olete mitme inimese peale kaebanud, et nemad siin maa äraandmise mõtetes tööd tegewat, ühe nende juurest, kelle peale Teie kaebasite, leiti ka kirju, mis Teie kaebdust näitasiwad tõendawat. Nüid on aga neidsamu kirju Teie oma silma all ka Teie enese juurest leitud. Sellest ja mõnest muust asjast on näha, et Teie ise kõik need kirjad olete kirjutanud ja õigete inimeste peale kaebdust tõstnud. Mis on Teil seepeale kosta?"

Maha löödud hädalisel healel kostis kohtualune: „See on tõsi, mina olen need kirjad kõik kirjutanud ja mina olen ilmasüita inimeste peale süikaebtust tõstnud. Aga mina olin sunnitud seda tegema. Ma olin Katoliku usu preestri Urban Gamlale 600 rubla raha laenanud, ma olin seda raha temale kui auusa ammeti pidajale ilma wõlatäheta ja ilma tunnistajateta annud; seda raha ei lubanud see preester mulle muidu enam tagasi maksta, kui aga nende kirjade ja kaebtuste eest, mis mina nüid tema tahtmise järele olen teinud. Kui mina kõik asjad heaste ajawat, nii et Gustaw Abelström ja Albert Gamla enam wabaks ei saa, siis lubas tema minule 200 rbl. weel omast käest juurde maksta. Selles mõttes andis preester minule siis, kui kõik kolm inimest juba wangis oliwad, tähekese, tema saawat siis minule 800 rubla, wälja maksma, kui mina kõik asjad, mis tema minule

351

teha andwat, heaste ajawat. Ma nägin, see täht saadi minu korterist ühes teiste kirjadega ka kätte wiimaks kutsus preester Urban Gamla mind weel oma juurde ja nõuudis, et mina temale abiks oleks üht haiget inimest tema majasse wangi panema. Ka selle nõuude täitsin mina ära, et oma raha tagasi saada. See on lühidelt kõik, mis minul kosta on ja see on õige. Ma olen kurja teinud, aga ma olen seda häda ja sundusega teinud ja seepärast julgen mina kohtu käest enesele armu paluda."

Kohtunik päris weel, mill ajal kaebealune preester Urbanile 600 rubla laenanud, kust ajast saadik ja kudas tema preestriga tuttawaks ja sõbraks saanud j. n. e. Kõikide nende küsimiste peale kostis kaebealune niisama selgeste, ehk muidu küll hädalikult, ütles wiimaks ka sedagi, tema olla preili Marta pärast preestriga sõbrust otsinud, olla seda sõbrust ka arwanud leidnud olewat, aga preili Marta enesega pidanud tema wõeraks jääma.

Seepeale lasti preester Urban Gamla ette, ta oli tänaseks kohtu ajaks ka sinna kutsutud. Külmas, rahulikus waiksuses lähines tema kohtulauale. Wähematgi kartust, wähematgi kohmetust ei olnud tema juures märgata, tema tumedat külmust ja kindlust warjas aga täna, praegusel pilgul, kerge kate, iga silm pidi nägema, nagu ei teaks ta ühestgi asjast midagi, millesse kohtul kudagi karedamalt puutumist oleks.

Kohtunik küsis: „Kõrgeauuline preester, Teie peale on tunnistatud, Teie ei olla mitte üht 600 rublat

352

maksta tahtnud, mis kord ise olete laenanud. On see tõsi?"

„Ei! Mina ei ole ial raha laenanud."

„Kohtunik: „Teie peale on weel tunnistatud, Teie olla nõuudnud ja see eest hinda pakkunud, et politseikohtu kirjatoimetaja Juulius Weiler Rootsi alama Gustaw Abelströmi peale walekirjasi kirjutaks ja pealesee Albert Gamla ja Teie kasutütre peale weel kaebdusi tõstaks. Mis kostate see peale?"

„Ma kostan, ei! Kõik see on wale."

Kohtunik: „Aga siin on Teie allkirjaga üks täht, et Juulius Weilerile 800 rbl. maksta lubate."

„See on walstäht," kostis Urban Gamla eemalt paberilehekese peale waadates. „See on minu käekirja moodu kirjutada püitud, aga minu käe kiri ta ei ole."

Kohtunik: „Weel on Teie peale tunnistatud, Teie olewat Albert Gamla haige abikaasa Juulius Weileri abiga oma majasse pimedasse wangi pannud."

„Ka see on wale. Seda tegi politseikohtu saadik Juulius Weiler kohtu nimel ja käsuga, nagu ta mulle ütles. Mina lubasin aga temale oma majasse wangistamise koha, haiget inimest ei wõinud ma jo mitte lubada wälja wiia."

Juulius Weiler oli seni ajani wagusi seisnud, tema süda oli küll preestri esimeste kostuste läbi wihas paisuma hakanud, aga ta oli ennast waigistada wõinud, nüid ei wõinud ta seda enam. „Saatan siis wõtku mind, kui ma weel lasen temal nii hirmsaste waletada," karjus ta ja jooksis kahe winna tõm-

353

matud rusikaga preestri poole. See taganes järsku eest kõrwale ja kange wihatujuline katse läks nurja. „See on wale," hüidis ta siis wiha ja hädaga, „kohus, see kõik on wale, — wiimase sõnani kõik wale!"

„Ma palun, kohus, kaitske mind selle pöörase inimese wastu,' nõuudis preester julgel, õigenäulisel wiisil. Seda oli ta just soowinud, et Juulius Weiler, kelle peale tema kõik süidi weeretas, oma sõnade ja kombedega üle piiri läheks, sellest lootis ta enesele omas rahulises olekus head.

„Olge wait ja seiske rahul, härra Weiler," nõuudis kohtunik. „Kostke siis, kui Teid küsitakse." Weiler taganes kartlikult eemale. „Kuulge weel, härra preester," rääkis kohtunik, „Teie olewat ka Hilda Gamla arstijalt tohtrilt nõuuduud, et tema selle haige inimese nõdrameeleliseks tunnistaks."

,,Kes seda tohib minu peale tunnistada?"

„Tohter tunnistab seda."

„Ka see on wale. Mina olen tohtrit aga tähele panna soowinud, kas see haige, kes mitmesugusid rumalaid juttusi ajas, mitte nõdra meeleline ei ole."

„Aga tohter tunnistab seda kindlaste," ütles würst Menschikow poolpahaselt sekka, „et Teie olla tema poolt haige inimese nõdra meeleliseks tunnistamist soowinud."

„Mina ei tunnista aga sugugi seda, sest seda ei ole mina soowinud ega nõuudnud," kostis preester kindlaste. „Tohter ei räägi mitte õigust, kui tema minu kohta niisugust tunnistust annab."

Würst Menschikow läks ägedamaks. Preester nägi

354

ja tundis küll, et see mees mõni kõrgema auu osaline oli, ehk ta küll teda nime järele ei tundnud, aga ta ei näitnud seda tähelegi panewat, ta tahtis aga oma kartmata õiglast olekut näidata. „Aga mispärast ei lubanud Teie," küsis würst kärsituma healega, „oma wenna tütart ja kasulast Martat mehele minna, miks Teie nõuudsite, et tema Teie majasse jääks:,,

„Kohus ei ole mitte minu koduse maja elu arutaja, ei ole see ka mitte kohtu asi, kas mina oma kasutütart keelan ehk käsin mehele minna."

Würst sai wihasemaks. „Kas Teie ei tea, preester, kellega Teie räägite?" küsis ta pahaselt. „Kas Teie auustamise kombedest midagi ei ole kuulnud?"

„Minul on siin nimelt oma õiguse eest seista," kinnitas preester wastu, „see on peaasi, kõik teised on kõrwalised asjad. Auustamise kommetest ei ole mina oma preestriliku seisuse järele ka midagi ära unustanud. Mina seisan siin ainult kohtu ees ja enam ei ole minul tarwisgi teada. Pealesee seisan ma kõrge paapstliku kaitse all."

„Teie tegudest on weel palju paha awalikuks tulnud," seletas würst, „Teie olete oma wenna abikaasa ära warastanud, olete tema ilmasüita wangi pannud. Pärast, kui ta wangist wabaks sai, siis tahtsite Teie teda oma teu warjamiseks jälle wangi panna ja jätsite teda ainult weel selle tingimisega wabaks, et tema wandega Teile tõutas, kõik ära salgada, kes tema on ja mis Teie temaga olete teinud. Nõnda pidasite teda kakskümmend aastat oma wandewangis ja wiimaks ei lubanud Teie tema tütart abielusse

355

astuda. Ja kui Teie nägite, et Teie suusõnaline keelmine tema abielusse astumist enam ei jõuudnud takistada, siis Teie otsisite waletunnistusi ja lasksite oma wennatütre peigmehe ilma süita wangi panna, et nõnda nende abielusse astumist nurja ajada."

Preester keeras ümber ja astus julgel sammul kohtukojast wälja. Ükski ei keelanud teda.

Würst Menschikow oli wihane. „Kohus on lõpetatud," ütles ta. Seepeale wiidi Juulius Weiler jälle tagasi wangi ja kohtunikud läksiwad kõik minema.

Uus elu.

„Wallimäe neitsi on wõitnud! Preester Urban on langenud!" Seda sõna oli nüid Tallinnas paljude suust kuulda. Martal oli jo linnas suur tähtjus, iseäranis sellest ajast saadik, kus ta sõja ja katku ajal hädalisi awitas. Midagi ei jäänud siis ka linnas salajaks, mis temaga iseäralist sündis. Sadanded teadsiwad kõigest sellest rääkida, kudas tema enesele isa ja ema leidnud ning seega teada saanud, kes tema ise sündimise poolest on, — kuda preester Urban esiti tema peigmehe ja pärast ka tema enese ja ta isa ilmasüita wangi toimetanud, kuda ta tema haiget ema piinanud ja noores põlwes teda salajalt kloostrisse wangi wiinud ning kuda nüid neitsi Marta oma tähtjuse, tungiwa palwe ja julge õiguse nõuudmisega würst Menschikowi ja keiser Peetri ees ennast ja kõiki teisi wabaks peasta jõuudnud ja kuda tema ja ta armsate waenlaste õelad teud awalikuks saanud. Kõike seda

356

kirju lugu räägiti linnas suure rõemuga, kõikidel oli hea meel, et Wallimäe neitsi, kes oma südameheaduse, õiglase meele ja iluduse pärast igal pool suures lugupidamises ja suures imestamises seisis, et ta oma taga kiusaja wastu täielise wõidu oli saanud ja enese, oma peigmehe ja isa ilmasüita oleku täieste awalikuks teha jõuudnud. Kõige rõemsamad ja õnnelisemad aga oliwad Marta, tema peigmees ja tema wanemad ise. See rõem ja õnn aitas ka, et Maria wõi Hilda, kuda teda nüid nimetati, iga päewaga raskest haigusest jõudsaste terwemaks sai. Teisel päewal pärast preestri majast ära tulemist oli ta juba kaunis lahke, ta naeratas tihti, kui ta oma ainsa lapse ehk oma abikaasa peale waatas wõi nende armastawat healt kuulis.

Neljandamal päewal pärast preestri majast lahkumist tuli würst Menschikowi poolt Martale teatus, tema pidawat oma isa ja peigmehega nimetatud würsti juurde tulema. Kohe täitsiwad teatuse saajad käsku. Würst rääkis nende kõikidega armulikult ja teatas neile, nad kõik olewat täieste ilmsüita ja õiged leitud olewat ning seega siis kohtu alt täieste wabad. Juulius Weiler olla preestri tahtmise peale need kahtlustamise kirjad kirjutanud, mis Abelströmi tuast leitud, ja peale see olla seesama mees ka nende kõikide peale walekaebdusi tõstnud, nagu seda preester Urban temale ette õpetanud. Nüid olla see asi selge ja seega ka kõik kaebdusealused täitsa wabad.

Südamelikult tänades andsiwad Marta, Albert ja Gustaw würsti aitawa käele suud, nende kellegi rinnas ei olnud selle tulise tundmusele ruumi küllalt,

357

mis würsti aitaw heategu seal oli sünnitanud. Nad palusiwad enestele luba, et nad ka keisri majesteeti tema hea eest tänama tohiksiwad minna ja kui neile seda edespidise aja kohta oldi lubatud, siis nad läksiwad kõige tänulikuma ja rõemsama meelega kodu. Rõemsamaks sai ka Hilda, kui ta kuulis, et nad kõik nüid täieste kohtu alt wabad olewat.

Marta õnn oli nüid mitmekordne. Ta oli enesele isa saanud, oli ema saanud, oli seega ka tundma saanud, kes tema ise sündimise poolest oli, pealesee oli ta ka preestri küintest peasenud ja ta süda oli würst Balachini ka jõuudnud unustama ning Abelströmi armastama hakata, sest nüid ta jo teadis, et wiimne temale Mäleri järwest uppumise surmast isa oli peastnud. Täieste aga ei olnud tema südame esimene tuline õõgamine, mis Balachinile oli leekinud, mitte weel kustunud, täieste ei olnud ka need haawad weel kadunud, mis Balachini armastamine ja sellest lahti kiskumine, tema hingesse oli löönud. Weel tuikasiwad need haawad, weel õõgus see tuli, kuid nõrgalt ja tasa ja Marta tundis seda ainult ajoti — ajoti jäi ta iseeneses seisma, jäi mõttesse ja õhkas. . . Siis ta lükas jälle niisugused wanad asjad kõrwale, unustas nad ära. Ta mõistis mõtteid ja tundmusi eemale peletada, mis nüid enam ei kõlbanud, mis suretamise wäärt oliwad, ja siis ta oli jälle rõemus ja õnnelik, nagu ei oleks ta ialgi muud olnud kui õnnelik. Kord nähti teda haige ema juures talitawat ja rõemustawat, kord ajas ta isaga oma minewikust ja lapsepõlwest juttu ja päris isalt, kudas tema wõerastes maades

358

elanud ja mis seal näinud, ja jälle kord istus ta oma Gustawi kõrwas tasases, waikses armastuse õnnes. Wäga rohkeste oli temal nüid ka teiste neiudega tegemist, kelledega ta katku ajal seltsis hädalisi oli aitanud. Need kõik oliwad tema hilisest õnnetusest kui ka nüidisest õnnest teatust saanud ja nemad ning peale nende ka palju teisi inimesi, ka tähtsamaid mehi, käisiwad Martale tema imelikus elusaatuses õnne soowimas — näitamas, et nad teda mitte ei ole unustanud, ja et nad tema õnnest õnne tundsiwad. Marta rääkis nende kõikidega lahkeste, palju lahkemalt kui ta enne kellegiga rääkinud oli. Tema terwe elu oli nagu täitsa uueks saanud. Kuna ta enne ilma lustita ja suurema rõemuta, tihti ka rahutu ja kärsitu oli olnud ning tööst ja talitusest oma tungiwa, pakitsewa südamele oli lahutust ja rahu otsinud, siis oli ta nüid enamiste ikka nii ime õnnelik ja rõemus, nagu ei oleks ta enam see Martagi. Mitmekordsed suured rõemud oliwad tema südamest kõik igawamad, rahutumad tundmused wälja ajanud, oliwad tema hingeelu tooni elawamaks ja rõemsamaks muutnud. Sedasama wõis ka tema isa ja ema kohta ütelda. Nagu pool tumma oli Albert Gamla Tallinnasse tulnud, ilma jututa ja sõnata, tume ja tõsine, nagu kõikide waenlane ja wihkaja, aga nüid oli see tumedus tema juurest kadunud. Ta oli lahke ja elaw, tema pilk rõemus ja selge, nagu oleks ta endiseks 25 aastaseks nooreks meheks saanud, mill ta Hildat tundma oli saanud, — kuid tema habe ja juuks ei kautanud oma hõbewalgest wärwist midagi. — Hilda terwis paranes ka iga päewaga ja paar

359

nädalat hiljem lubas tohter teda juba oma jalal sugu ülewal käia. Kõik wana oli nüid mööda, kõik elu uueks ja õnnelikuks saanud. Albert ja Hilda hakasiwad oma abielu nagu otsast peale, iseäralise palawa ja noore armastusega, nii samuti nagu nende lapsed Marta ja Gustawgi. Weel mõni päew edasi ja juba oli Hilda päris terwe. Ka wana isakese Siegfriedi silmist jäiwad päew päewalt nutupisarad kasinamaks, ta unustas enam ja enam neid raskeid tunda ära, mis ta oma wanema poja Urbani majas oli elanud. Siiski kuuldi tema rinnast sagedaste õhkamisi, tema süda tundis waewa oma kõlwatuma poja Urbani pärast ja ta enese pattude pärast, mis ta kahekümne aasta eest oma laste wastu oli teinud.

Aga Abelström — mis oli temaga? Tema oli üli õnnelik. Ta südame leek oli juba enne wiimse kraadini Marta wastu palaw, aga nüid, kus Marta teda wangist ja raskete kaebduste alt oli wabaks teinud ja kus ta ise ka naisterahwalikult tulisemaks ja elawamaks oli muutunud ning Abelströmi ellaste armastama hakanud, — nüid oli Abelströmi armastuse leek tema wastu weel palju tulisemalt loitama hakanud. Ja õnnelik oli ta oma armastuses lõpmata. See nii taewalik kaunis neitsi, nii lahke ja mõistlik, nii elaw ja nii hea puhta südamega, nagu ühtegi teist enam ei tuntud, — kes teda esiti surma küintest ja pärast wangikojast oli wabastanud, see imelik ilus neitsi, see waimurikas kallis süda — see armastas nüid teda, armastas teda nii ellaste, nii leekides — see oli tema

360

õnnelik pruut. . . . Kes wõis küll weel õnnelikum olla kui Abelström!

Ühel päewal, kui Hilda juba täieste terwe oli, mõni nädal enne Jõulupühi, pidas Albert Gamla omas korteris rõemulist pidu. Umbes paarkümmend inimest Marta ja Hilda lähematest sõpradest oliwad seal koos, rõem ja lõbudus paistis igast palest, — Albert Gamla pidas kahekordseid pidust, ta pidas oma ja Hilda pulmapidu ja oma tütre kihlapidu. Kahekümne aasta eest oli ta küll kord juba oma pulmi pidanud, oli siis , paar nädalakest abielus ka ära elanud, nüid, kahekümne aastase lahus elamise ja üksteisele surnud olemise järele algas ta uueste ja rõemsalt sedasama abielu, mis ta kord juba oli hakanud ja selle uue elu õnn sundis teda tegewalt oma rõemu näha andma. Nõnda pidasiwad siis wanemad eneste pulmapidu ja lapsed eneste kihlapidu.

Juba oli see pidupäew õhtule jõuudnud, kui üks kinnine saan Alberti ukse ette sõitis. „Kas siin majas elab härra Albert Gamla," küsis kutsar ja waatas ühe inimese otsa, kes ukse ees trepi peal seisis.

„Ja, elab," kostis heal trepi pealt wastu.

Kohe seepeale kõbisiwad kaks wanainimest saani kummi alt wälja, üks nähti meeste-, teine naisterahwas olewat. Albert oli ka wälja waatama tulnud, kes tulejad on, aga õhtuses ämaruses ei wõinud ta sugugi neid tunda. Sõna lausumata hakasiwad tulejad sisse astuma.

„Tere õhtust!" kuuldi mõlemate tulejate suust. Pidulised wõtsiwad teretuse wastu.

361

Ükski ei tunnud, kes tulejad oliwad, Hilda aga aimas teretamise healest juba, kes nad wõisiwad olla. Ta wõttis tule ja jooksis rutuga wõerastele wastu.

„Isa — ema!" hüidis Hilda õnnelikult ja nagu kohkudes. „Teie olete!" Ta langes kord ühele, kord teisele kaela ümber, ta nuttis rõemu pärast, ta andis mõlematele nuttes suud. . . Hilda tundis neid, need oliwad tema isa ja ema.

Hilda oli äkilisest uuenägemise rõemust nagu segane, nagu nõrgaks jäänud. „Marta, laps!" hüidis ta suuandmiste wahele, „tule — waata — Sinu wanaisa ja wanaema Wiljandist! Aita neid riideid ära wõtta!"

Ka Marta andis õnnelikult oma wanaisa ja emale suud. Siis aitasiwad mõlemad neid reisiriidest lahti wõtta. Wanakesed oliwad pika tee peal raske talweriide all wäga ära waewatud, nad oliwad umbes niisama wanad, nagu Siegfried ja kannatanud ei olnud nad ka mitte kasinam kui Siegfried, waid ennem weel rohkem, sest nende ainus laps oli nende käest ära rööwitud ja nad ei teadnud, kuhu rööwlid tema wiisiwad ehk mis nad temaga tegiwad. Raske mure oli siis ka neid hirmsaste rusunud, wanamees oli ka köstri koha juba mitme aasta eest ära andnud, ta ei jõudnud enam seda ammetit pidada. Nüid oliwad nad mõlemad juba üsna wõimetumad.

„Tõeste oled Sina, Hilda," rõemustasiwad wanakesed nüid, „tõeste elad Sa weel! Lapsukene, kudas wõisid Sina ometi niikaua salajas elada," nõuudis nimelt isa kohe ja kuiwatas oma silmi liigutatud südame pisaratest.

362

„Puhake enne natukene," soowis Hilda mõlemate kohta ja lubas siis kõik rääkida. Koguni ilma teaduseta nad selles asjas ka enam ei olnudgi. Albert oli neile pärast Hilda leidmist Hilda oma soowi peale kohe kirjutanud, oli asja lugu lühidelt neile ka arutanud, oli neile ka oma korteri adressi teada andnud, et neil wõimalik oleks kirjutada. Hilda ootas siis iga päewaga Wiljandist ikka kirja ja Jõuluks tahtsiwad nad kõik, Marta ja Abelström ka, Wiljandisse minna, nad ootasiwad siis kirja ja teadust, kas Hilda wanemad alles elus on. Mullu aastal — nõnda teadis Hilda — olnud tema wanemad küll alles elus, peale selle ei olnud ta nendest midagi enam kuulnud. Hilda oli juba sellest ajast saadik, kui ta preester Urbani majasse elama jäi, ta oli sagedaste Wiljandi pooliste wooriwedajate käest pärinud, kes Wiljandis köstriks ja kudas ta käsi käib, oli sell wiisil ka ikka oma wanematest teadust saanud. Ta oli neile tundmata käe all igal aastal ka järgmise kirja saatnud: „Teie tütar Hilda elab, aga ta on kaugel, kaugel — ei wõi ise Teile kirjutada ega Teie juurde tulla. Ükskord saate teda siiski õnnelikult näha. Teie tütre Hilda sõber."

Sarnase kirjakese oliwad Hilda wanemad sest saadik, kui nad oma lapsest ilma jäiwad, igal aastal saanud, aga enam ka ialgi mitte. Hilda oli tahtnud neid trööstida, aga enam ei tohtinud tema, ta wanne keelas teda. Nüid, kuna wanemad Wiljandis kirja läbi oma lastest täielisema teatuse oliwad saanud, nüid ei saanud nende süda enam rahu, nad pidiwad ruttama

363

oma lapsi nägema. Pealegi oli kirjas ka seisnud, et Hilda haige olla, ja Hilda ise ei olnud ka midagi kirjutanud — see oli neile tema kohta surmakartust teinud, nad oliwad tulnud ja Hilda õnne seega weel palju suuremaks teinud. Wanakesed oliwad mõlemad küll koguni jõuetumad, nad ei suutnud palju rääkidagi enam, aga — Hilda teadis nüid ometi, et nad elawad ja et nad ka oma lapse alles ja õnneliku teawad olema — sellest oli küll, see tegi kõikidele rõemu küllalt. Alles tüki õhtu peale lubasiwad wanakesed endid magama saata, siis kui nad küllalt juba oma laste õnnetusest ja õnnest juttu oliwad kuulnud ja wäsimuse pärast enam kuulda ei jõuudnudgi.

Rahulise ja kosutawa une mõjudusel oliwad Hilda wanemad teisel päewal palju kergemad ja kõbusamad. Reisiwaew ja wäsimus oli wähenenud ja uueste leitud laste õnn pani ka nende wanad südamed rõemsamalt tuksuma. Imestades kuulsiwad nad, mis nende tütre Hildaga oli sündinud, nüid aga oli see kõik jälle heaks muutunud, mis nii wäga kaua paha oli olnud. Wanad kui ka noored elasiwad igal päewal armastuses ja headuses, rõem ja õnn oli kõiges selles perekonnas wahepidamata walitsemas. Albert ja Hilda ei lubanudgi ka oma wanemaid enam Wiljandisse minna, kuhu neid ka ükski ammet ega kohustus minema ei sundinud. Abelström ei wõinud ka mitte nii pia oma kodumaale minemise peale mõtelda, sest külm oli mere peal laewatee kinni pannud ja maanteed tema kodumaale ei läinud. Ta pidi siis wähemalt kewadeni Tallinnasse jääma..

364

Mis sai meie praeguse õnnelise perekonna waenlastega, preester Urbaniga ja Juulius Weileriga? Wiimne wiidi keisri käsu peale Tallinnast ära, kuhu, seda kindlaste ei teatudgi, räägiti aga, et ta wiieks aastaks wangitöösse olla wiidud, sest tema olla hinna eest walskirju kirjutanud ja nende kirjade ning oma kaebduste läbi õigeid inimesi suurdeks süidlasteks teinud. Kaks nädalat pärast oma wangiwõtmist ei olnud Juulius Weilerit enam Tallinnas. Kas tema preestrile raha oli laenanud, nagu ta kohtu ees tõendas, seda ei wõinud tema ise ega ka kohus kudagi tunnistuste waral tõeks teha, ei wõinud siis kohus seda asja ka mitte maksmaks wõtta.

Ühel päewal enne Jõulu oli ka preester Tallinnast kadunud. Ta oli oma maja kraami rutuga ära müinud ja Poola maale reisinud. Teine preester oli kohe tema asemele tulnud.

Wana isa Siegfriedi silmad lõiwad haleduses niiskeks, kui ta kuulis, et ta poeg Urban järsku Tallinnast ära kadunud. Ta süda tundis kahetsust, mitte poja lahkumise, waid tema hukka minemise pärast. Nüid oli see kõlwatumaks saanud walulaps täitsa temalt kadunud. Oleks ta surnud, siis ei oleks Siegfried seda tähelegi pannud, aga nüid oli ta kombelikult ja waimulikult surnud, oli neile, keda ta oleks pidanud armastama, palju, wäga palju paha teinud, ja ometi ei hoolinud ta ise sellest kõigest mitte midagi — see oli tema elatand isa südamele walus. Siegfried oli oma esimese abikaasa Hedwigi, Urbani ja Alberti ema, mulda matnud, niisamuti ka oma teise

365

abikaasa Hirlanda, kes Alberti ja Hilda laulatamise ajal weel elas, — kummagi surm ei koormanud tema südant nii walusaste, nagu ta poja ilma piirita õelus, mis ühtegi südametunnistuse healt ega kohustust enam ei tunnud.

Juba oli esimene Jõulupüha käes. Keisri majesteedid oliwad weel Tallinnas ja tänaseks päewaks oli mõisnikkudekogu rüitlimajas nende auuks toreda auusöömaaja walmistanud. Keiser aga ei jäänud seekord mitte kauaks rüitlikogu pidu peale, waid läks oma kõrgete härradega linna raekojasse, kuhu majesteetisi linna poolt õhtusöömajale oli kutsutud. Keiserinna jäi oma suurtsugu naisterahwadega rüitlimajasse, kus pärast sööki tantsimine oli. Hilja ööse oli toome peal majesteetide auuks suur tulewärk ja suurtükkide laskmine, mida mõlemad majesteedid, keiser raekojast ja keiserinna rüitlimajast, waatama oliwad tulnud.

See oli majesteetidel sellkorral wiimane päew Tallinnas olla; teisel pühal sõitsiwad nad siit Narwa kaudu Peeterburisse reisimiseks ära ja würst Menschikow ka nendega. Sellesama päewa homikul sai ka Marta kuulda, et majesteedid täna ära reisiwat. Ta läks siis ruttu oma isa, ema ja peigmehega Menschikowi korterisse ja palus esiti würsti ning pärast ka keisri ette saada. Mõlemad soowid läksiwad täide. Würst wõttis nad kohe lahkeste oma jutule ja kui ta kuulis, et neil muud soowi ei ole, kui suurt majesteeti tema hea tegemise eest tänada tahta, siis läks ta kohe nendega keisri juurde. „Suur ja wägew keiser," ütles Marta keisri ette saies, „Teie olete usal-

366

danud ühe waese tütarlapse nõrka sõna, Teie olete kuulnud abipaluwat ahastuse healt, olete need wabaks lasknud, kellede peal suur kahtlus ja rasked kaebdused seisiwad, wõtke see eest meie kõikide südamete kõige alandlikumat tänu! Surmani saab igaüks meie seast seda suurt ja kallist pilku meeles kandma ja mälestama, mill majesteet oma kõige heldema wabastawa sõna ütlesiwad!"

Ka Albert ja Gustaw rääkisiwad mõne tänusõna majesteedi wastu ja tunnistasiwad endid tema helduse ja heateu läbi õnnelikuks saanud olewat. Keiser rääkis kõikidega lahkeste, soowis neile ja iseäranis Martale uues elus head õnne ja jättis jumalaga.

Warsti pärast seda sõitis keiser oma suurde riigimeestega Tallinnast ära, õhtul sõitis tema proua Katharina temale ka järele.

Wana aasta wiimasel õhtul tuli tuttaw politseiammetnik, kes Gustawi ja Marta oli wangi wõtnud ja andis Martale ühe kirjakese: Kirjas seisiwad järgmised sõnad:

„Wallimäe neitsile tema abirikka heategude mälestamiseks, mis tema läbi Tallinna linna raskel ajal paljudele hädalistele osaks saanud, nimetatud linna poolt allakirjutajate käsu peale uue aasta kingituseks 500 rbl. ja abielusse astumiseks kaasrahaks 1000 rbl. Tallinna linna kaunimale, kallimale tütrele, ilusale Wallimäe neitsile soowiwad pulmapäewaks õnne

Peeter,

Menschikow,

Tallinna linn."

367

Marta oli need sõnad läbi lugenud, pisar oli tema palgele weerinud, ta oli nii sügawaste liigutatud, et esimesel hool tundmused üle tema jõuu käisiwad. Nagu meelde segaduses seisis tema liikumata paigal. Kirjatooja pistis ühe pakikese 500 rublaga tema pihku ja ütles,: „Kaasraha toon pulmapäewal." Siis ta kummardas ja läks tagasi. Pakikene ja kiri jäiwad Marta kätte — liikumata seisiwad need tema pihus.

„Olen ma seda wäärt!" hüidis neitsi Marta wiimaks ja kuiwatas oma märga põske. „Ei, ei, ma ei ole seda wäärt!"

Ka teiste süda ei saanud selle kirja läbi mitte wähe liigutatud. Keiserlik kiri ja kingitus oli neile uueks aastaks kõikidele suure ja ilusa uue aasta rõemu toonud. Nüid oli nende kõikide õnnetaewas täitsa puhas ja selge, tormid ja mustad pilwed oliwad sealt suutumaks kadunud.

Paar kuud hiljem — see oli paastu kuul — tuli ometi kurbdus selle õnneliku perekonnale wõersiks. Wana isakene Siegfried jäi raskeste haigeks, igapäewaga jäi tema raugenud elurammu kasinamaks, nõrkus tõusis. Ta tundis oma wiimase tunni tulemas olewat. Weel paar nädalat edasi ja wana Siegfried Gamla — oli surnud; ta suri rahulikult, ta oli oma silmaga näinud, et tema eksitused laste wastu weel oliwad lepitatud saanud, et laste õnnetus, mis tema oli sünnitada aitanud ja mis raskeste tema südant oli koormanud, weel nüid õnneks oli wõinud muutuda. See andis tema südamele surma minnes rahu.

Siegfried Gamla testament tehti lahti. Seal

368

seisis, tema warandus olla suur 38 tuhat rubla. Sellest summast pidawat saama tema poja Albertile ja sellesama abikaasa Hildale 24 tuhat rubla, nende tütre Martale 10 tuhat rbl. ja tema enese matmise kuludeks 4 tuhat rbl. Tema surnukeha pidawat Tartusse tema esimese abikaasa kõrwale maetama. Muidugi sai testament korralikult täidetud.

Albert Gamla ja Gustaw Abelström oliwad weel ligi paar kuud omakstega Tallinnas ära elanud, igaüks omas korteris; lund ei olnud enam maapinda katmas, kewade oli jälle tulnud. Päike soendas armuga talwe külma käest peasenud maapinda, ilm oli waikne ja ilus — Abelström reisis niisugusel ilusal päewal oma armastatud pruudiga Tallinnast ära. Ta wiis teda laewaga Rootsi maale oma ilusasse mõisasse, ta wiis sinna ka oma Marta wanemad Alberti ja Hilda ning ka nende mõlemad wanemad. Wiimsetel ei olnud nii wäga wanas igas küll mitte enam suurt lusti wõerale maale elama minna, aga maha ei tahtnud nad oma lastest ka mitte jääda, nemad, Hilda wanemad, läksiwad ka Rootsi maale kaasa. Sadamas oli palju rahwast neid saatmas, palju Tallinna neidusid andsiwad seal Martale, rikka Rootslase pruudile, wiimseks jumalaga jätmiseks ja igaweseks lahkumiseks õelikus ellas armastuses suud, mitmegi tähtsama mehe pilk waatas iseäralise tundmusega Tallinna linna ilusama tütre, kuulsaks peetud Wallimäe neitsi peale, kes nüid oma linnast lahkus, Rootsi mehele kallistatud kaasaks läks.

„Wallimäe neitsi elagu!" hüidsiwad healed mitu

369

korda ja nende hüidjate seast astus korraga meie tuttaw politseiammetnik jälle Marta ette: „Siin on Wallimäe neitsi kaasaraha," ütles ta, „mis keisri kirja järele temal weel saada on." Ta andis tuhat rubla paberi sees Martale pihku, kumardas auupaklikult ja taganes eemale. „Wallimäe neitsi elagu!" hüidis jälle healte kogu rahwa seast. Marta seisis, tema süda oli lahkumise ja auustamise ning armastamise tundmuses, mis tema wastu nii suurel mõedul näidati, kõige sügawamalt liigutatud. Waewalt oma tundmusi walitseda jõudes, wõis ta järgmised sõnad ütelda: „Ma tänan — ma tänan — mull ei ole sõna ega wõimu oma tundmuste awaldamiseks. Midagi ei ole mina wäärt kõige see eest, mis minu wastu awaldatakse. Nii kaua kui ma elan, saab minule Tallinn ja tema rahwas armas ja kallis olema, nii kaua saan ma kõige tänulikuma meelega seda üli suurt armastust ja auustamist mälestama, mida mina siin osaks olen saanud ja ka praegu, wiimsel lahkumise sammulgi, weel saan. Tänan, tänan kõigest südamest!"

Ta ei jõudnud ennast enam waigistada, ta keeras ruttu ümber ja pühkis rätikuga üle näu. Siis astus ta politseiammetniku juurde ja andis paki temale tagasi, üteldes: „Mina kingin see tuhat rubla, mida minu tegu mitte wäärt ei ole, Tallinna linna waestele. Tarwitagu linna walitsus seda nende heaks, nõnda kuda ta seda parema leiab olema. Jumalaga!"

Ta läks kärmel sammul laewa. Kohe see peale hakas laew paigalt liikuma. Kui kallas mõni kümme sülda juba laewast maha oli jäänud, tuli Marta ka-

370

jutist wälja, waatas haledal märjal pilgul maha jääwa rahwa ja linna poole tagasi. „Jumalaga! Ela õnnelikult meie Wallimäe neitsi!" hüidsiwad weel healed ja mitmed rätikud lehwisiwad ja mitmed kübarad kerkisiwad. Kõige enam sadama silla äärekese peal seisis üks ilus noormees wäepealiku mundris ja kumardas lahkuwa laewa järele mitu korda. See oli würst Boris Balachin. Marta nägi ja tundis teda, kumardas temale tasaselt wastu.

„Ta ei wihka, ta ei põlga mind," ütles Boris Balachin tujukalt ja rõem läikis tema silmist. „Ta on aru saanud, et mina teda mitte ei ole tahtnud petta, et minu süda surmani tema armastamises tuksub." Siis pööras noormees ümber ja tungis rutuga läbi rahwa linna poole, ta ei suutnud seda enam waadata, kui see, kellele tema südames tuline leek põlemas oli ja kes sellest ka nähti arusaanud olewat, igaweste temast ennast ära lahutas. Rahwa hulgast läbi saies pööras Balachin jällegi tagasi, tungis jälle läbi rahwa sadama silla äärekese peale tagasi, wahtis seal üksisilmi lahkuwa laewale järele, wahtis nii kaua kuni weel üht tumedat täpikest kaugel mere pinnal näha oli, — kuni seegi ta piiluwa silma eest wiimaks peitu oli läinud. Siis ta ütles: „Mine, mine, Marta! Mina ei olnud mitte Sind, würst Balachin ei olnud mitte Wallimäe neitsit wäärt. Mine ja ole õnnelik!"

Ja Marta oli õnnelik. Mõisa, kuhu Abelström tema wiis, oli üli ilus koht. Ilusad kohawad metsad, luhtawad aasad ja põllud haljendasiwad seal ilu-

371

sate järwede wahel. Loodus oli seal kohas nagu näidata tahtnud, kui wäga ilus ja uhke tema wõib olla, kui wäga waimustaw inimest õnnelikuks tegema. Kuu aega pärast sinna jõuudmist oli Abelströmi mõisas suur lust ja rõem lahti ja palju rahwast koos — see oli Gustaw Abelströmi ja Marta Gamla pulmapidu.

Nagu naerataw, ilutsew kewade selle pulmapidu ajal imelises õnnes ja iluduses kahises, õitses ja lehkas, nõnda õitses nüid ja edespidi ka see uus elu, mida siin abielu ühendaw side sünnitas. Mis ial inimese süda õnnetunde taewalisest küllusest osaks wõib saada, see oli kõik keelmata Gustawi ja Marta Abelströmi päralt.

Kuhu jäi Weera Narewna? Ta sai warsti würst Balachini abikaasaks. Würst oli armastuse õnnetuses tõsiselt ja kõige hingega seda tunda saanud, mis see tähendab, armastada ja mitte wasta armastatud saada, ta oli siis ka mõistnud oma petetud Weera peale mõtlema hakata, Marta auulisem armastus ja tema oma wastamata armastuse armuwalu oli tema meelt tõekamaks ja mehisemaks muutnud, ta oli siis ise Peeterburisse Weera Narewna juurde sõitnud, temalt andeksandmist ja oma käe wastuwõtmist palunud. Ägeda ja heitliku loomuga neiu oli esiti tema eest ära põgenenud, sellsamal pilgul aga jälle tagasi pöörnud ja kõige palawamas armastuse tulisuses ilusale würstile kaela langenud. Wiimne oli seepeale warsti ennast Tallinnast kroonuteenistusest lahti wõtnud, wähemalt mõneks ajaks ja paar kuud hiljemalt, weel enne selle-

372

sama aasta sügiset, oliwad ka Balachini ja Weera pulmad peetud. Würst oli ka lootnud, et siis Marta kuju ennemalt ja õnnelikumalt ta südamest kaduma hakkaks, kui tema sellesama oma südame ühe teisele ära annab, sellele, kellele ta teda kõige enne oli tõutanud. Kui hästi see lootus temal täide läks, ei ole selgeste teada. Halwaste ta küll ei olla oma Weeraga elanud, aga iseäralisest õnnest ka palju nende juures ei kuuldud. Endine elulustikas noor Boris oli hoopis tõekamaks, oli üsna pool tumeda meeleliseks inimeseks muutunud, ja mõnigi kord kuuldud teda iseeneses olles nagu unes, nagu sonimisi üht nime nimetawat: Wallimäe neitsi. Weera wastu mõistnud ta aga ikka oma kohuse järele nii truu olla, et see teda ellaste armastanud.

Tallinnas kuuldi weel kaua rahwa suus Marta heategudest, tema iludusest ja waimurikkusest juttusi, kaua räägiti ühtlasi ka tema kasuisa preester Urbani hirmsaist õeluse tegudest ja ta ema haledast kannatamisest, aga iga aastaga jäi see jutt rahwa suus wähemaks ja wähemaks ja kui juba mitu ja mitu kümme aastat mööda oliwad läinud, siis oli Marta nimi Tallinnas juba unustatud, siis ei räägitud midagi enam õelast preestrist Urbanist ega tema ilusast, imeilusast ingliheast kasutütrest Wallimäe neitsist.

Lõpp.

Sisukord