Lillekimbukene.

Luulenud ja kirja pannud

J. Järw.

Esimene pihutäis 29 õies.

Tartus, 1873.

Trükkitud H. Laakmanni juures.

Lillekimbukene.

Luulenud ja kirja pannud

J. Järw.

Esimene pihutäis 29 õies.

Tartus, 1873.

Trükkitud H. Laakmanni juures.

Zensuri poolest lubatud. — Rigas, 11. Okobril 1873.

Teretamine.

           Puistas kõrge kuldne päike

Laenetates laiale

Kewade a'al oma läike

Mulla musta mättale.

           Hakkas sääl siis õie-elu

Liigutama lahkeste;

Õilmitsetes lilleladu

Tärkas õrnalt ülesse.

           Warsti mullamätta otsas

Õie lõhn end' lehwitas:

Warssi lahkes lillemetsas

Mättas öösel uinistas.

           Silm end' sinna pääle heitis,

Mõtles, — waatas waikselte.

— Nõder käsi murdis, — keitis

Mõned nendest kimbusse.

           Argsel sammul see nüüd astub

Sinu ette, Isamaa,

Häbelikult, enda palub

Wastawõtta, waadata.

           Lillekimbukene, lenda

Ülle kõige Isamaa!

Puista magust lille lõhna

Eesti südametesse!

4

Jälle õitswad.

Siin, kus kanged külmad tuuled

Uhkasiwad üle maa

Õits'wad jälle õiekesed

— Argselt, õrna iluga;

Siin, kus nutsid süüta silmad

Raskeid walu pisaraid

Jälle lahkest lehwitawad

Õnne-tiiwad üle meid.

Kange tuulte turtsumised

Kes on pannud paeltesse?

Mustad mulla mättakesed

Kes on saatnud sugule?

Silmaweest on sigitatud

Hiilg'was ehtes maa, mis must;

Kõrge käsi kütkestanud

Winge tuulte turtsumist.

Kus jäänud?

Kus jäänud palepuna

Sul, õitsew õieke?

Kus? ütle! Muidu mina

Ei saa end' rahule.

5

Kes silmast läiget joonud

On sinul rohkeste?

Kes kortsus-kulmu toonud,

Oh roos, on sinule?

Kus jäänud kõik su ilu

Nii ühekorraga?

Oled kas päik'se wilu

Rängaste kartnud sa?

Nii noormees aedas istus

Küsis üht roosikest. —

Roos nõdralt nuppu tõstes

Ütles t'al haledast:

Päikese wilu, sõber,

Ei rängast' karda ma.

Ka ööde külm, kui nõder,

Ei tee mull' wiga ta.

Sa aga seda tea

Et ilm on surelik.

Waat! Närtsitab meid pea

Siin elurägastik.

Üks tuulehoog, mis winge,

Mind ülewarjatas;

Ta puhk'mine, mis kange,

Mind ilust lagestas.

6

Weel raskem on.

Oh Eestimaa! kui Sinu peäle mõtlen,

Siis raskes waimu walus ma end' wäänlen;

Sügawast rinnapõhjast paksult tõuswad

Mul mustad pilwed, pikalt mööda lendwad.

Õhkades tihti üksi ümbre kõnnin

Ma Sinu pinnal, südames Sind kannan;

Rahuta olen pea igal tunnil

Ma kõigis paikus Sinu kangel sunnil.

Sest Sinu möödanik, mis hirmus, raske,

Seisab mu waimus selgest', saa ei laske

Ma iial teda omast meelest ära,

Ka siis ei, kui on lõpnud pääwa kära.

Ei hüüa enam.

Kui olin noores lapsepõlwes

Ma eluradal rändamas;

Kui külawainul tõiste hulgas

Palge mul roosil punetas:

Ju siis mind armu-wõrku püüdis

Üks lahke, lõbus piigake;

Ta armas silm ja palge keitis

Külge mind endal' kindlaste.

7

A'a enne, kui weel lapsepõlwest

Jõudis ta läbirändada;

Enne kui arm wõis kätewartest

Meid altari ees siduda:

Enne ju leidsin pisart weer'wat

Mul silmast sagest' palgesse;

Enne ju tundsin rindus õõrwat

Üht walutükki raskeste:

Sest winge tuulewuhin puhkus

Mu õits'wa õiekese pääl'.

Ta närtsis. — Armutuli kustus

Ta rinnapõhjas. Pehme hääl

Ei hüüa enam magusaste:

Mu peig! sind kannan südames!

Ta sini silmis armu-kaste

Ei hiilga enam helduses!

Nüüd wõõra peiu pehmes hõlmas

Mu närtsind õis on hingamas.

Jah! pehmes kül! ometi külmas,

Kus armutuid ei elkimas.

Nii hingab pikas ööse unes

Mu arm sääl musta süle sees!

Kuus jalga pääl pool teda nuttes

Wäänlen ma walus, silwawees!

8

Kas tahat, ehk ei.

Waat’! Roosike kuis punades

Õitseb sääl hiilg'wa ilu sees!

Ta õilmekesed ilusad

Kuis magusaste lõhnawad!

Aga, oh! warssi leiad sa

Ta silmas nuttu pisara:

Hiilgawast ilust lages'tud

Ta õilmed on ja — närtsinud.

On sinu sõrm kas süüdlane

Et närtsinud ta ellake?

Ei! tuule hood ja külmad ööd

Tegiwad tema juures tööd.

Siis mõista sa et meiega

On lugu just niisamuti.

Kas tahad ehk ei; — warssi sa

Saad surmasüles närtsima.

Sest aega kalliks pea sa,

End' tema hõlmas ehita!

Las rinna põhjas õitseda

Arm, õigus, häädus iluga!

9

Ei ole nii.

Mis sa nüüd kaebad sääl ometi,

Oh sõber, nii nutuselt

Et „ilm” on kuriust täis kaelani;

— Oled sa siis päik'se päält? —

Ah, wäänled „waeneke” sügawas

Pimeda haudade sees,

Kelleisse — arwad — käib wedamas

Sind „kuriilm” kiusades.

Wõi kuriilm?! Ei ole nii, wend.

Waat'! kaewab keelmata sääl

Su enda „käeke” sügawaid

Haudu su radade pääl.

Su enda „jalake” kiireste

Ka kannab kui tiiwu pääl

Kohe sind nendele põhjasse,

Kurjast' sääl kaebab su hääl.

Õn sulle, oh hing!

Õn sull', oh hing! kui walu-waip

Sind sagedaste warjatab!

Õn sull'! kui maapind pisaraid

Joob sinu silmast walusaid!

10

Õn sull'! kui tihti huuletes

Sul kibe nut on weerimas!

Õn sull'! kui waikseis kohtades

Käid üksi olles õhkades!

On tõsi kül et õnnetee

Läheb neist märkeist kõrwale;

On tõsi ka, et nende al

Õn hiilgab kuldselt — sügawal.

Õn sull', oh hing! kui kahetsus

Pikais ja mustais riietes

Su rinna põhjas sügawas

Tööd tarwilist on tegemas!

Õn sull'! kui kuuled selgeste

Kuis „teejuht” rindas rängaste

Kät kohtunikult langetab

Su pihta ja sind maenitseb!

Ja näitab kül ehk sinu tee

Päält-nähes hiilgaw, tasane:

On siiski su jalg eksinud

Ja mustal radal sammunud.

Õn sull', oh hing! kui tunned sa

Igal a'al seda waluga!

Õn sull'! kui rõhub sageste

See tundmine sind põlwile!

Õn sull'! kui ristis kätega

Ülesse waikselt waatad sa,

Paludes: Isa! andeksta,

Mis patustanud olen ma!

11

Ja tuleb tund, kus sinu rind

Ei tuksu enam, kül siis sind

Siit püha ingli pehme tiib

Hiilgama õnnemaale wiib.

Ehi!

Ehi! ehi! Ellake,

Noor ja nägus neiuke!

Ehi! ehi! aea tiib

Aastaid lend'des mööda wiib!

Lilleke ja tütarlaps

Lähab warssi wanemaks.

Mõlemaist siis waataja

Astub mööda — wiitmata.

Selle ehi, ellake,

Noor ja nägus neiuke!

Ehi! muidu öösewaip

Päik’se tõusu pikendab.

Jääd sa armu hõlmata

Elurada rändama,

Pisaraid siis nutab silm,

Maitsab mõru kõik maailm.

Ehi! ehi! ellake,

Noor ja nägus neiuke!

Ehi! ehi! aea tiib

Aastaid lend'des mööda wiib!

12

Aga ära sõbrusta

Uhkusega kusgil sa —

Uhkus joodab sagedast'

Sõpra sapikarikast.

Sinu ehte, ilusus

Olgu truus, tõsidus.

Tasandust ja tarkust ka

Wõtta kalliks pidada.

Õigus, heldus, alandus,

Kannatus ja kasinus,

Puhtus, arm, rõõm, wagadus

Elagu sul südames.

Ole usin igas töös,

Lõbus, lahke sõna sees;

Kindel, lõikumata meel

Juhtigu sind eluteel.

Kui nii oled, ellake,

Ehtinud end', neiuke:

Kül siis mitmeis rindades

Õn on sulle õitsemas.

Aga ära lase sa

Ial enda eksita':

Ühe armu kaenlasse

Langeta end' kindlaste!

Ehi! ehi! ellale,

Noor ja nägus neiuke!

Ehi! ehi! aea tiib

Aastaid lend'des mööda wiib!

13

Wikat laialt lõikab.

Rahurüüd

Rammetuid —

Üksi kas ta kattab,

Musta hõlma mattab?

Nutja silm,

Ingli sõrm

Üksi kas sind rõhub

Kinni, kuiwaks pühib?

Õhkajaid? —

Kannab neid

Üksi kas siit ära

Rahu-ingli õla?

Wägewa

Woliga

Wikat laialt lõikab,

Oma osa nõuab.

Tahtmata,

Waluga

Lang'wad õits’wail päewil

Palju tema löögil.

Wägewad? —

Waljud n'ad

On kül, aga lang'wad

Tema ees kui lilled.

14

Edasi!

Edasi! edasi!

Kindlast' õigeid radasi

Astu, Eestirahwas, julgest'

Kõikumatas meeles — kõrgest

Kaitserikka käe al!

Öö Sul must on mööda läinud,

— Walgus' ingel wõõrsil käinud

Muremustal Maarjamaal!

Edasi!

Edasi! edasi!

Kindlast' õigeid radasi!

Waat'! waat'! walged, pehmed tiiwad

Sinu üle lehwitawad,

Katwad n'ad ja kaits’wad Sind!

Armastates hõlma wõttab,

Uut sull elu-jõudu annab

Priius, walge taewa lind!

Edast!

Edasi! edasi!

Kindlast' walgus' radasi!

Aasta sadades kül ist'sid

Paigal pimeduses, kandsid

Ränka risti rindadel!

Aga, on nüüd purustatud

Sinu ahel, Sulle toodud

Abi ingli tiiwadel!

Edasi!

15

Edast! edasi!

Kindlast' õigeid radasi!

Truust omaks toeks wõtta

Üht’meelt põhjaks, enda katta

Õigusega ausaste!

Julgest', aga ettewaad'tes,

Kaljukindlas mehe meeles

Astu õigeid radasi —

Edasi!

Kadunud!

Kes se on, kes minu rinda

Rängast' wõtnud rõhuda?

Mis see on, et mullapinda

Kastan pisaratega?

Kes see on, kes minu aeab

Tihti kena kalmu pääl'?

Mis see on, et sääl siis kaeab

Waikne hale nuttu hääl?

Kes see on, kes unes ööse

Seisab minu silma ees?

Mis see on, kui lähan töösse,

Närtsib jõud mul kätte sees?

Kuulge! kadunud mul kenam,

Kallim kõige ilma pääl!

Kadunud! Ei laula enam

Armastusest tema hääl!

16

Kadunud! Nüüd magus sõna:

„Mu peig!” iial ei helise!

Kadunud! Ei palgepuna

Roosi ilul õilmitse!

Kadunud! Nüüd tema käsi

Mind ei enam tereta!

Kadunud! Nüüd ükski asi

Rõõmustada mind ei saa!

Rängas, mustas mure kuues

Wäänlen ma nüüd pääwal, ööl,

Sest ta kuju on mu juures

Ülewasel ime tööl.

Laps ja tema tundmata sõber.

Õilmerikkal õits'wal aeal

Woolas lindade laulu kaeal

Waikselte üks jõeke

Läbi lahkeist lepikutest,

Üle haljaist heinamaadest

Mere laia laenetesse.

Huikades laps rõõmsal häälel

Kõndis tema kalda äärel

Üksi, — noor ja nõder ta. —

Noppis õits'waid õiekesi

Tema käsi, woolas wesi

Waitselt, aga rutuga.

17

Waatas ta siis wetemängi,

Näkaneitsi niisket sängi

Kuis ta kenast' kuhises.

Laened päik'se paistest läiksi’d

Naerdes oma hõlma näitsi’d,

Woolasiwad wulis’tes.

Walgeid wesiroosikesi

Kiigutas sääl laen'te käsi

Üless', alla ellaste.

Armsast' naeratades nemad

Rõõmsast' ridas tantsisiwad

Wetewoodeis waikselte.

Imeigatsus nüüd rindas

Tõusis lapsel; jõe pindas

Tahtis ta ka kiikuda. —

Laen'test kuldne kiigukene,

Roosikeste tantsimine

Hüüdis teda armuga.

Wõttis ta siis pärjakese,

Laskis teda laenetesse

Otsast kinni hoieldes.

Kuldseis woodeis waikselt kiikud

Pärjakene, lahkelt liikus

Rõõm ka lapse südames.

Hüüdis ta nüüd: „Jõekene,

Kuldseist laen'test kiigukene,

Wõtta mind su woodeisse!

Weeri waikselt woolaw wesi,

18

Kiiguta mind laen'te käsi

Omas hõlmas armsaste!

Ehmataw sääl hääle kõla

Karjatas ja laen'te õla

Nikutas end' naerat'tes. —

Must nüüd pilwe päikest mattis,

Laente hiilg’mist kinni kattis,

Koledust sääl külluses.

Warsst wiskas woolaw wesi,

Külm ja lahke laen'te käsi

Ime-nähtust kaldale.

Lilled seda nähes nutsid

Linnud laulu lõpetasid

Wuhises tuul waikselte.

Laps, kes ilda sammul sirgul

Kõndis mäelpool punapalgel

Seis’s sääl sõbrast surmatud.

Nähti pihus närtsimata

Pärg taal, aga palmistaja

Oli ise närtsinud.

Mikspärast?

Mikspärast oled, süda,

End mustaks määrinud?

Mis asi ehk mis häda

Sind ärawärwinud?

19

Kui jooksin lapsepõlwes

Eluteel hõiskades,

Siis olid ilu-õilmes

Ja puhtas õiguses.

Ah, sirgeil puudel murdnud

Tuul ladwad kõweraks:

Nii elu on ka muutnud

Sind, süda, mustemaks

.

Enne, kui ööse hõlma.

Enne, kui ööse hõlma

Hingama heidat enda

Kuula sa teraselt,

Mis rindus „kohtumõistja”

Ja hiilg'wa teerada näit’ja

Sull' kadund pääwast pajatab.

Ja kuuled kui ta hääle

Kaebawat enda pääle

Kareda sõnaga:

Siis põlwile end' heida

Ja palwes waikselt waata

Kõrg' Isa hiilg'wa troonile:

Kuld tähed, kuis n'ad waat'wad

Siis su pääl', armsast' saatwad

Und sulle magusat!

Üks õnnis tundmus täidab

Rahus su rinda, wiskab

Tema päält kiwi kõrwale.

20

Weel pehmes une rüpes

Su palgel naeratates

Rahu, rõõm lehwitab.

Inglite pehmed tiiwad

Sind ellast’ warjatawad,

Sa hingad õnsa rahu sees.

Sull’ kuldseid riideid —

Waat'! lilleke kuis oma nuppu

On päik'se poole painutan'd,

Kes teda kuldse käega ruttu

On hiilg’was ilus ehitan'd!

Waat'! kuis ta waatab wäsimata

Armsaste tema palgesse!

Waat'! kuis ta õilmekesed ikka

Joowad säält ilu ellaste!

Ja tallawad kui tormid tuuled

Ta õrna rinda raskeste:

Ka siis t'al naerul seiswad huuled,

Silm waatab päikse põuesse.

Aga kui oma musta hõlma

Öö teda wõtab wajuta':

Siis katab kinni enda silma, —

Ei taha ta pääl' waadata.

Oh, süda! sinu pääle ilmas

On paistmas ka üks päikene,

Ja tema puhtas, pehmes hõlmas

21

Ehteid ka kül on sinule!

Aga, miks wihkat sa siis teda?

Miks waatad ta pääl' kurjaste?

Miks jookset ta eest warjul? Häda

Kas saadab ta ehk sinule?

Ei! ehitab sind ilusaste

Kui peigmees oma armukest!

Mõnd' kord' kül waatab karedaste

Ta silm, — on puhas kurjusest. —

Sull' kuldseid riideid ümbrekeidab

Ta lumewalge käega!

Au-pärga sulle pähä heidab,

Mis hiilgab üle ilma-maa!

On temal nimi: „õigus." Kõrgest

Kõlab see üle ilmade!

Oh lase, lase tema walgust,

Sa süda, enda ehita'!

Ja alandlikult enda palget

Ta paiste alla painuta!

Joo tema rinnast ilu, ehted

Sa igal aeal himuga!

Aga kui elu tuuled tormid

Su pääle, süda, puhuwad;

Kui ähwardajad pilwe rünkad

Pää kohtas mustalt keerlewad:

Siis püüa ikka nende, wahelt

Su päik’se pääle waadata

Ja ära wärise, saab kõrgelt

See wägew waim sind aitama.

22

Ja püüab öö kui oma hõlma,

— Öö — ülekohus armsaste

Sind, süda, warjutada: sinna

Siis ära lange iiale!

Ta eest sa oma palget warja

Olgu kül armas tema hääl!

Tee, süda, nii! siis ikka nääd sa

Hiilgamas õigust tema pääl.

Häda mulle!

Häda mulle! Eestimaa, kui Sinu

Ikka südames ei kanna ma!

Häda mulle! kui pala minu

Rind Su wasta rohke armuga!

Häda mulle! kui ei minu mõttes

Mõlgu Sina igal pääwal, ööl!

Häda mulle! kui ei kindmalt tõttes

Sinu kasuks ma ei ole tööl!

Surma hirm ja were-higi tulgu

Minu pääle hirmsa waluga!

Kui ei armutuid mul silmis wälgu

Sinu wasta, kallis Eestimaa!

23

Mis see nüüd oli?

Mis see nüüd oli, mis mu wasta rinda

Noor neiu wiskas ümbrepöördes enda?

Oh, ime! mis see ometi t'al oli,

Mis minu pääle pehmest' — raskest' tuli?

Kui taewa sini selgus ta end' näitis,

Mu rinda ime-tundmusega täitis;

Kui kewadine päik'se wägew walgus

Ta wälgu lennul minu pääle langes;

Kui kuldne koidutäht ta uhkest' hiilgas,

Särawaid sädemeid mu pääle puistas.

Nendest mu rind kui pikse löögist põras

Ja wastutawast tulekirest säras.

Mis see nüüd oli, mis mu wasta rinda

Noor neiu wiskas ümberpöördes enda?

Silm, silm, mis sätendamas armutules

Ilmkustumatalt minu wasta palas.

Õitsewal kewadel.

Õits'wal ilusal kewadel,

Eha punaja paistusel

Kuulsin ma sirgedast saarikust

Lahkedat laulude liikumist,

Imelist wiiside weerimist.

24

Kes see laulis sääl linnuke,

Hiilg'wa sulgine ilule

Mesimeeline marjake?

Kes see kukkus sääl kullake

Kulda keelela kallile,

Hõbe häälela ellake?

Laulis, laulis sääl linnuke,

Kõõrutas kuldane kanake,

Lõõritas hõbene lõoke;

Laskis laulu ta laitmata,

Weeritas wiisi ta wiitmata.

– Laulis, laulis sääl lapsuke,

Õnnest õilmitsew õieke,

Rõõmu rajade roosile,

Sätendan, sini silmake,

Puna palgine piigake,

Neiu nägus ja nooreke.

Mis ta sääl kõõrutas kanake?

Mis ta sääl lõõritas lõoke?

Mis ta kukkus sääl kullake,

Kulda keelela kallike,

Hõbe häälela ellake?

Mis ta laulis sääl linnuke,

Hiilg'wa sulgine iluke,

Mesimeeline marjale?

Laulis ta kaasiku kirgama,

Saariku sirgeda särama,

Metsa aluse hiilgama,

Metsa ladwa ja läikima,

25

Ööse pimedust pagema,

Ümbrelist koledust kaduma,

Tuule wuhamist waikima,

Õhku õnnest ja elkima.

Mis ta laulis sääl lapsuke,

Õnnest õilmitsew õieke,

Rõõmu rajade roosike,

Sätendaw sini silmake

Puna palgine piigake,

Neiu nägus ja nooreke?

Laulis mu südame sulama,

Rinna-põhja ja palama,

Meeled, mõtted ja mõlkuma,

Silmad saariku sihtima;

Laulis mind kiireste kõndima,

Saariku' sirgeda' sammuma,

Linnukest ligemalt luurima;

Laulis ta ligi mind endale,

Salaja samlese sängisse,

Armuk'se pehmeda hõlmasse.

Rinna õitsendus.

Heitsin enda ööse hõlma

Waiksel õhtul hingama

Nägin unes oma rinda

Lilleist õitswat iluga.

26

Kuldne pisarate paljus

Hiilgas nende nupudes,

Särades neid wägew walgus

Ööse hõlma ilustas, —

Kallis hais armsaste tõusis

Nende õilmist ülesse,

Õnsa tundmusega täitis

See mu rinda rohkeste.

Woodi ääres walgeis riideis,

Mu pääl' waikselte, :

Seisis ingli ilususes

Lahke tütarlapsuke.

Nii sagedast.

Nii sagedast', kui oma laste pääle

Waatad Sa, püha hiilgaw Eestimaa,

Siis kuulen ikka nuttes ma Su hääle

Kõlawat kõrges waikselt, waluga.

Nään läik'wais laenetes ma alla lang'wat

Su Silmast raskeid walu pisaraid!

Ja palge pääl Sul paksu pilwe lend'wat,

Mis seletab mul mõtteid sügawaid.

27

Mul ööd kui pääwa —

Mul ööd kui pääwa mõttes mõlgub

Üks sõna, see on: isamaa.

Ta wasta armutuli wälgub

Mul silmis soowimisega:

Oh oleks Sul ju õnne pääwad,

Kus katken'd rumaluse paelad!

Kui wõiksin, siis ma sääksin päha

Sull' hiilgwat auu kroonikest!

— Ei taha kuulda, tääda, näha

Ma muust, kui Sinu täiusest.

Aga, oh! — pean sagedaste

Su nõtrust tundma walusaste!

Kuis on Su laste lugu, keda

Kannad kül armsast' süle sees?

Käib igaüks neist oma rada,

Kus eesmärk „mina” hiilgab ees.

On siiski nemad omas mõttes

Kesk õige tee pääl kõnd'mas tõttes.

Sa, raske pisarate sadu,

Keda ma nutnud waluga,

Ehita minu käike radu

Et lille lõhna lehwimises

Ma tunneks rõõmu raskes tujus.

28

Kallis süda.

Nägi laps kord õits'wat õues

Just, õrna õiekest.

Murdis teda. Tuppa tuues

Rõõmustas end' südamest.

Pikemalt kui teda waatles

Käes hoides ellaste,

Nägi siis, kuis pisarates

Tilkus kaste rüpesse.

Walurikkas ehmatuses

Käsi t'al siis wärises.

Mõtles ta: Nüüd tunneb nuttes

Õis suurt walu haavades.

Palus ta siis: Õiekene,

Anna andeks minule!

Täädmata, oh ellakene,

Tegin walu sinule!

Kui ei andnud õis t'al wastust

Pehmet ega karedat,

Tundis ta siis rinnus raskust

Kangemaks weel kaswawat.

Nuttes wiimaks teda kandis

Tema kännu kõrwale;

Pehmeste suud temal' andis,

Istutas siis mullasse.

Pea oli päike joonud

Õie puhtaks pisar'test.

29

Mõtles laps siis: Nüüd on saanud

Terweks tema haawadest.

Aga warssi wajus maha

Õie närtsin'd nupuke.

Seda nähes lapse keha

Närtsis ka kui õieke.

Tõuse üles!

Tõuse nüüd üles ööse hõlmast,

Kus kaua oled hinganud

Ja pese palge puhtaks tahmast,

Mis möödanikul määrdunud!

Küllalt ju oled ema rinnal

Rask' unesurmas suikunud!

Küllalt ju oled mustal radal

Aasta sadades sõtkunud!

Küllalt ju waimulõõgas peetud

Oled sa lõuna laenetest!

Küllalt on sõrmewaral weetud

Sind, nagu nõtra lapsukest!

Tõuse siis üles! kosu! kaswa!

— Saa meheks! — Ole õiguslik!

Käi hiilg'wal radal! Ehi enda,

Sa — Kalewide kaswandik!

30

Kui oled leidnud meelelist.

Kui oled leidnud meelelist,

Oh süda, endal' armukest;

Kui õnne õilmed ilusad

Hiilgades su pääl õitsewad:

Siis teda kalliks, armsaks sa

Oh pea, pea liitmata!

Kas olgu kül kord kare ta,

Kui silm on selge, — armasta!

Ja hoia, hoia oma keelt

Et see ei koorma tema meelt!

Kui iial wõid, siis ära sa

Ei teda mitte kurwasta!

Waat’! õieke kuis hiilgades

Õilmitseb armsa ilu sees!

Kas jääd'walt? Ei! ei! warssi nääd

Sa nuttes teda närtsiwat.

Warssi ka tuleb tunnike

Kus sinu hiilgaw armuke,

Kes õitses õie iluga,

Närtsides lähab hingama.

Ja kui on tundnud tema rind

Su pärast kurbust mõnda kord,

Siis rasked walu pisarad

Su silmist alla woolawad.

Üks hirmus raske hinge piin

Waewab'sind üksi olles siin,

31

Kuni sa haua rüpesse

Ka hing'ma lähad waikselte!

Sest teda kalliks, armsaks sa

Oh, pea, pea liitmata!

Kui iial wõid, siis ära sa

Ei teda mitte kurwasta!

Su hõlmas, õitsew isamaa.

Su hõlmas, õitsew Isamaa,

On minul armas hingada!

Su õhk mul õnne lehwitab

Ja ilu õilmeid õitsetab!

Su lind'de laulud lahkedad

Mu rinda rõõmust täidawad,

Oh Isamaa!i

Su hõlmas, õitsew Isamaa,

On minul armas hingada!

Su metsad ehtsad, ilusad

Mul kõrgeid kõnned kuhawad,.

Su wainud, haljad heinamaad

Kuis armsaste n'ad õitsewad,

Oh Isamaa!

Su hõlmas, õitsew Isamaa,

On minul armas hingada!

Su järwed lahkest' laenewad

Ja jõed waikselt woolawad!

32

Su õiekesed ilusad

Kuis magust lõhna lehkawad,

Oh Isamaa!

Su hõlmas, õitsew Isamaa,

On minul armas hingada!

Sa helde, rikka käega

Mind toidad, katad armuga!

Ja wiimaks oma rüpesse

Mind uinutad Sa ellaste,

Oh Isamaa!

Miks oigad haledaste?

Miks oigad haledaste,

Mu hiilgaw armuke?

Miks waatad walusaste

Sa ümbre endale?

Miks langeb laenetates

Weriseid pisaraid

Su silmist? Leina riides

Miks nään ma ikka Sind?

Kül mõistan Sinu mõteid,

Mu hiilgaw armuke!

Kül kuulen Sinu kõneid,

Mis ait'wad arule!

Su ilustajaid ehteid

N'ad ärawõtsiwad!

33

Sull' palju walu, wermeid

N'ad süüta saatsiwad!

Pääst õnnepärga wõtsid

Sul ära hõiskades!

Pimedas' hauda matsi'd

N'ad seda — igawes.

Üht ränka risti rinda

N'ad Sulle säädsiwad!

Ja waga were hinda

Su kääst n'ad wõtsiwad!

Aga kus tagawara

Jäie Sul, armuke?

N'ad jagasiwad ära

Seda kõik endaile!

Selle, arm ööl kui pääwal

Nutad Sa waluga!

Su pehme rinna najal

Ka selle nuttan ma!

Siis kannata! Jää kindlaks!

Kui siin sind mitmed armsad hääled,

Oh süda, püüdwad meelita',

Kui mitu tuhat pehmed keeled

Tahtwad sind sõbraks sõlmida:

Siis ära, ära kohe kiida

Enda ei õnnelikuks sa!

34

„Jah!” üteldes ka ära wiida

Sa oma aega nendega!

On sagedaste roosipõõsas

Kül kibuwitsa walu saatmas

Täädmata süüta sõrmele.

Ja tunned sa et nende teera'al

Ei hiilga õigust otsa ees;

Tunned et „isenik” on nendel

Ellast' armast'tud peremees:

Siis wäsimata nende wasta

Oh wõitle, wõitle kindlaste!

Et iial ei saa sinu jalga

Panna n'ad oma paeltesse!

Pandud sul hiil'wa teejuht rinda

Nääb nuttes ta su silmas pinda.

Oh luule tema kutse häält!

Kõik naljatusi ja naeru põlga

Sa huultes endal igal a'al!

Ka rõõmudele pööra selga,

Kui sündind n'ad ei hulg'wal ra'al!

Käi kindlal sammul oma rada,

Kus eesmärk „õigus" hiilgab ees!

Paeluta surma-ussi, keda

Sa kannad enda rinna sees!

Ja walwa, walwa et ei leia

Kõrkus su kaenlas asend, hoia

Alandust ehteks endale!

Aga oh, ära iial põlga

Sa ränd'jaid radas mustemas,

35

Waid armastuses anna enda

Neil'paistwaks küünlaks pimedas!

Ja pakub kui sull' tööde palgaks

Kadedus ränka kiusu kät,

Kes suures walus, ahastuses

Sind koormab, imeb silmast wet:

Siis kannata! jää kindlaks! waata

Tähte pääl' palwetates, wõtta

Säält jõudu koorma kandmiseks

Lillekimbukese palumisel.

— Seisan ööse waipa warjul

Kahisema metsa keskel.

Kõrgest kuld tähed säält waat'wad

Armsast' ja rahu mull' saatwad.

— Tuuled, tormid wuhawad

Koledaste kuhawad.

Rind mul rahust ilma,

Süda peksab süüta,

Käsi waikselt wäriseb.

Sissekord.

        Lehek.

1.        Teretamine        3

2.        Jälle õits’wad        4

3.        Kus jäänud?        4

4.        Weel raskem on —        6

5.        Ei hüüa enam        6

6.        Kas tahad, ehk ei        8

7.        Ei ole nii        9

8.        Õn sulle, oh hing!        9

9.        Ehi!        11

10.        Wikat laialt lõikab —        13

11.        Edasi!        14

12.        Kadunud!        15

13.        Laps ja tema tundmata sõber        16

14.        Mikspärast?        18

15.        Enne kui ööse hõlma        19

16.        Sull' kuldseid riideid        20

17.        Häda mulle!        22

18.        Mis see nüüd oli?        23

19.        Õitsewal kewadel        23

20.        Rinna õitsendus        25

21.        Nii sagedast'        26

22.        Mul ööd kui pääwa —        27

23.        Kallis süda        28

24.        Tõuse üles!        29

25.        Kui oled leidnud        30

26.        Su hõlmas õitsew isamaa        31

27.        Miks oigad haledaste        32

28.        Siis kannata!        33

29.        Lillekimbukese palumisel        35