Püssipappa

essimessed

Külla-Juttud

külla rahwale.

mis

Johann Jannsen

wäljaannud.

Essimenne öhto.

Tarto linnas,

trükkitud H. Laakmanni jures 1854.

Der Druck ist unter der Bedingung gestattet, das nach Beendigung desselben der Abgetheilten Censur in Dorpat die vorschriftmäßige Anzahl von Cremplaren vorgestellt werde.

Dorpat, d. 27. Juli 1853.

Nr.92.        Abgetheilter Censor de la Croix.

Wanna Püssipappa omma pujallaga, temma wadder ja wadderi tüttar.

Kes wanna Püssipappat isse omma silmaga nähhä tahhab, siin ta on! — Parremat kät laua otsas istub Püssipappa, pahhemat kät temma wadder Tomas, ja laua tagga rinnuli Toma tüttar Tio, kes wannamehhe otsa wahhib, otsego tahhaks ta igga sanna; mis Püssipappa suust tulleb, allaneelda. Wadderi piip tormab jubba, agga Püssipappa toppib alles ning küllajut jookseb mis sorrab.

Eestkönne.

Armas küllarahwas! Kes teitest Sannumetojat on luggenud, on siis ka wannast „Püssipappast” monda juttokest kuulnud, mis ehk mokka pärrast olli; agga kuida isse teate, seal tulleb ka muud krimpso krampso sekka, mis üksi Püssipappa habbemest polle tilkunud. Sepärrast on siis monned sowinud: „Peaksime ommete kord üht ramatut sama, kussa üksi Püssipappa juttustamissed sees seiswad!” — No sähke, seäl ta on. Mis siin loete, on sullalt wanna Pujalla ommast suust tulnud. Kül temmal mehhekessel sedda jutto on! Tahhaksin ma keik trükki panna, mis temmast jubba tean, oh sa kallis aeg!

5

siis saaks ramat paksem, kui wadderi kaks russikast teine teise otsas; agga kes selle ärraostaks ehk— ärraloeks? No teme siis nenda: Minna pannen juttokest kolm nelli — ehk kui lühhemad on, ka ennam — kokko ja sadan trükkia kätte, se teeb neist ühhe ramato, mis paljo ei maksa, hölbus on osta ja löbbus luggeda. Ollete selle siis läbbi luggenud, omma jao nutnud ehk naernud, heaks wötnud ehk pahhaks pannud — sest üsna toukamatta peäse kegi hulga rahwa seast läbbi — ja nago olleks weel himmo teist nisuggust ramatokest luggeda: no siis küssige sealt sammast tagga, kust selle saite, mis praego kääs on; küllab sealt leiate.

Püssipappa on ning jääb ikka peamehheks ja perremehheks; minna polle muud, kui temma kirjotaja. Juhtub siis monni sannake ramatus ennam ehk wähhem ollema, kui tarwis olli, no siis on se meite kahhe wahhel tulnud ning pallume mollemad andeks.

6

Hobbone kommistab nelja jalla peäl, miks meie siis mitte kolme jalla peäl? sest iggamees teab jo, et Püssipappa teine jalg puust on.

Nenda annan siis temma „Külla-Juttud” teie kätte ja lodan, et nemmad teile mitte üsna wastomeelt ei olle. Paljo terwist ka wannamehhe ennese polest keige küllarahwale! Temma tuttaw eggapäine sanna on: „Tehkem, mis ial teme, pea siit keik ärralähme!” — Jummalaga!

Pernus, heina-kuus

1853.

Joh. Januselt.

Perre-tüttar ja Waene-laps.

Mis ma piddin ütlema — ütles wanna Püssipappa sel õhtul, kui ta Oksa Toma jures küllaliseks olli, — mis ma piddiu ütlema, Jummal üllendago temma hinge ja allandago temma patto, minno wa' önnis meister, kelle jures ma seppa ammetit öppisin, ennego Punnaparti wasto läksin: se olli wanna tulline auwäärt mees. Kui temma sauna ütles, se olli tössi, ja kuhho temma mutso löi, seäl olli pauk tagga. Rauataggumissest olli temmal wimaks jubba himmo ärra, sest olli mehheke ka peäle 50 aastat sedda tempo teinud ja hamer ei tahtnud ennam hästi töusta. Sellegi pärrast olli temma armsam paik ikka seppikodda. Olli wannake hommiko üllesse tousnud — sest wanna innimessel muidogi kukke unni — siis olli ta

8

essimenne tö piip pöllema panna ja seppikotta tulla. Siin istus ta nüüd käiakünna peäl maas ja puhhus neile, kes seal juhtusid ollema, maggust jutto. Temma önsa juttud ei olnud mitte pulma naeste ja körtsiliste lorri, waid kennel mitte pu pea egga kiwwisüdda ei olnud, se wois temma könnedest wägga paljo kallist ello öppetust leida. Kuuljatte pudust polnud ka mitte; sest ühhe sure külla seppikodda, kuida iggamees teab, on üks nisuggune koht, kuhho monnesuggust rahwast kokko koggub, no kus seäl jutto järg löppeb; mis üks ei moista, moistab teine. Agga kui meie wanna Seppapappa su lahti teggi, siis jäid teistel keikil wait.

Ühhel päwal juhtus ommeti, et just wöörast rahwast seppikoias ei olnud, ning wanna pappakesse jut läks „Perretüttarde ja Waeste-laste” peäle; sest perretüttarde terrawat ninna ja kikkis pead temma mehheke mitte ei sallinud. Ehk sest aiast kül 40 aastat mödas on, siiski on jut mo meles, nago olleksin sedda eile alles wannamehhe suust kuulnud.

„Pai Püssipappa” — pallus Oksa Tio — „rägi meile ka sedda jutto!”

No minnogi pärrast, Tiokenne, — ütles Püssipappa ja sillitas isse lapse pead — kui sa hea laps olled ja omma eddespiddise ello peäle sest ka märko wöttad: noh, siis

9

hea melega. Olge wait, lapsed, ja pange tähhele! — kärritas perremees Temas, ja Püssipappa hakkas nüüd sedda luggu juttustama, mis temma omma wanna meistri käest olli kuulnud.

Soppa küllas, ülle soo, ellas wannaste üks tallopoeg, kedda ma omma silmaga ollen näinud, üks tru ning ussin perremees, nimmega Andres Piits. Soppa külla rahwas ei hüüdnud tedda mitte Andres Piits, waid Piitsa Andres, nago se ennamiste wannamodi tallorahwa pruuk on. Sel mehhel ollid kaks poega Pert ja Abram.

Wanna sanna ütleb: „Kui wannemattel ka tossin lapsi on, siis on ommeti igga lapsel isse meel.” Sedda wois Piitsa Andresse poegadest iggaüks silmaga nähhä. Ussinad ollid kül möllemad, sest wanna Andresse jures ei peäsnud wööras egga omma laisaks minnema; agga süddame ja mele polest ollid Pert ja Abram koggoni teine teist. Abram olli lahke, tassane ja elle igga innimesse wasto, agga Pert jälle se pea rahharooste lakkuja, kes enne püksid täis teggi, kui koppiko wäljaandis. Abram ep olnud sepärrast ka mitte pillaja, waid hoidis kokko, kus sedda auuga tehha wois; agga Pert ei teadnud häbbist egga auust, kui tal agga rahha kukrusst jäi. Kellegi waesele ei annud temma

10

kiwwi pea peksta. Kui teised temmale andsid, siis nelas ta kolme mehhe eest, agga kui temma teistele piddi andma, siig ei sanud tihhase kõht sest täis. Liggemisse armastust ja halledat meelt Perti südda ei tunnud, waid Mammon olli temma jummal, ja ahnus wallitses temma süddames.

Piitsa Andres ei olnud kül just mitte rikkas mees, agga ommeti, mis woib üttelda, joukas tallopoeg. Andresse naene olli jubba ammo ma muldas. Pert mötles noriko peäle, agga Abram mötles ka, — sest ta armastas nende omma perre Annat, kes temmaga pea ühhe wannadune ja maias perrenaese eest olli. Agga Anna, ehk kül muido wiks ja ussin, lahke ja tassane, olli ommeti werri waene, mis ni hästi siis, kui meie aego mitme nore mehhele, nago okkas silma pistab. Wanna issa Andressel ei olnud Abrami kossimisse wasto middagi räkida, sest Anna olli töeste wäärt tüttarlaps, kel jubba lapsest sadik se öige juur sees olli: tööd tehha ja Jummalat palluda, lahke ning allandlik olla, ja se kallis ehte pudub mitme tüdrukul, kes muido kül ehtes on. Agga midda ennam issa sellega rahhul olli, sedda ennam panni Pert selle wasto. Ta urrises allati wenna ette: „Anna on waene, jääb waeseks ja teeb waeseks — ütles temma — mis sa

11

nisugguse kirrikorottiga teed? Kui sa parremat ei noua, siis, wend, on sul peage Anna kaissus ja hagganad kohtus, tubba lapsi täis ja ait tühja täis. Kes waese naese wöttab, ostab kalli hinnaga sandi keppi. Anna ei to sulle muud maiasse kui paljo kirpa, sest neid on igga naesterahwal ja — igga koeral. Abram, ärra olle narr, sinna tahhad omma sanna piddada, kui sa ka kümme tüdrukud olled petnud ja kahhekümne wasto walletanud, mis sest luggu on. Need kannad ei woi sulle middagi tehha. Öhkawad, nuttawad — muud middagi. Jätta se näljatäi mahha ja otsi ennesele üht pruti, kennel ka noddi on, siis sa tead mis sa saad!”

Wata, nisugguste häbbematta sannadega pahhandas Pert omma wenda pea igga pä. Mis siis immeks panna, kui sel kombel wennalik armastus Abrami ja Perti wahhel ikka ennam ärrajahtus. Sest se on jo wanna tuttaw assi: Kes mo söbra wihhamees on, ei woi minno söbber olla. Anna olli Abrami süddamele kallis, kuida wois temma siis kannatada, et Pert Annat laimas ja omma suga mudda temma peäle wiskas. Pealegi ei leidnud Pert issegi Annale muud südi, kui et ta waene olli. Hea kül, Andresse poiad ei räkinud pärrast head sanna ennam teine teisega; agga se ei olnud Anna sü.

12

Kül issa maenitses ka, et piddid teine teisega kui wennad ellama; agga Pert ütles: „KuIe, issa, Abram toob nälja maiasse, mis wend se on?” ja Abram ütles: „Kule, issa, Pert süllitab Anna peäle, sega süllitab temma ka minno peäle, mis wend se on?” — Seäl olli sedda wimaks sureks önneks arwata, et ahne Pert nouks wöttis koddowäiks minna, mis läbbi nemmad lahhutud ja teine teisest emale said. Agga Pert piddi laialt ümberwatama, enne kui ta omma wärilisse prudi leidis. Illus ehk inneto, noor ehk wanna, tullehark ehk tuikenne, selle peäle Pert ei watanud, kui ta agga — ihnus ja rikkas olli. No kes igga pösa alla otsib, se wimaks ommeti ussi leiab.

Siin wahhel kopputas meister pibust tuhka wälja ja toppis uut laengut sisse. Kül meie noremad innimessed mötlesime sennikaua eddasi ja taggasi, kust Pert ommeti omma wärilisse piddi leidma? Wimaks tulli mul äkkiste mele ning ma küssisin warsi meistri kääst: „Egga Piitsa Pert ommeti meie külla wanna Hannusse Pert ei olle? Siis ep olleks sedda mitte immeks panna, sest —

Just temma isse! — ütles meister; — agga ota, kül ma rägin. Siin meie küllas ellas sel aial üks kangro lesk, kedda keik

13

külla kaniks hüdis, sest kelle liggi ta sai, selle werd temma immes. Se on: kes temma käest pandi wasto rahha laenas, se sai ikka 1 rubla, kui pant 2 rubla wäärt olli. Temma ei ostnud ial middagi, kui ta waeste käest mitte pool muido ei sanud, egga münud enne middagi, kui ta alwa kauba eest mitte kahhewörra hinda ei sanud. Keik temma kalud ja möödud ollid kahhesuggused. „Suremaga sisse ja wähhemaga wälja,” se olli temma maias kindel seädus. Kes temma kääst koort ostis, sai pool pima, kes pima ostis, sai pool wet, ja ühhe sannaga: ta kapis ja rapis, kust ial koppiko kätte sai. Ta olli kül wägga rikkas, agga ni kitse, et köhto ei raatsinud täis süa. Häbbist egga auust temma ei teädnud. Kui koer kondi mahhajättis, siis leidis temma weel middagi seält küljest. No kuida ta teud, nenda olli ka temma näggo. Silmad aukus, suur ninna püsti, lõug kikkis ja palled kortsus, nago kuinud pastlad; pealegi olli keik ta näggo ni röuetand, nago kegi olleks nores pölwes ernid seäl peäl rabbanud, ja igga röugemärk olli, nago weise jalla jälg, mudda täis. Wanna mütsi lörts peas, saddapaigane seliko tük selgas ja kue narro löakaelussega kinni, nönda käis ta töpäwal ja pühhapäwal. Omma meest, kedda öiglast innimest ööldi

14

ollewad, olli ta jubba ammogi mulla alla wihhastanud. Selsammal wanna „kanil” ei olnud mitte ennam, kui üks ainus laps, ja segi tüttar; öige wiks tüdruk näo polest, agga teo polest mitte karwa parrem, kui wanna „kaan.” Siin küllas ei olleks ta ellades mehhele sanud, kui temma ka sadda kord weel rikkam olleks olnud; sest kes tahhab kanide sekka uiuma minna? Iggamees tundsid tedda ja teadsid, mis ta wäärt olli.

No seddasinnast tüdrukut püdis nüüd Piitsa Pert, Soppa küllast, omma abbikasaks sada, ning et pot pottiga kokkosünnib, siis sündis ka nende assi, kosjad woeti wasto. Piitsa Andres jaggas warra poegade wahhel ärra, pulmad sündsid peagi ning Pert olli ommal wisil römus; agga Abram ja Anna ollid ka röömsad, sest nemmad said temmast lahti. Pert olli neil tännini, nago luttikas sängi samba wahhel, mis rahho ei anna.

Olli ahne Pert — nenda üttelda — naesele sanud ja maiast wäljawidud, siis tulli ka Abramil kowwa naesewötmisse nou. No muidogi ei wötnud Abram teist, kui omma Annat, ja Jummala rahho tulli temmaga, kui keige üllem warra, maiasse. Poolteist aasta pärrast andis Jummal neile nore tütre, ühhe wägga priske lapsokesse; agga sest sadik jäi Anna pödduraks, kirratses weel

15

aasta päwad ja läks mulda. Oh! se olli armsa Abramile wägga raske. Iggal innimessel olli waesest Abramist halle meel. Temma olli omma önsa Annaga jummalakartlikkus abbiellus ellanud, ollid teine teist armastanud ja auustanud ning waggusi head ja kurja kannatanud. Anna kaddus liaks rutto Abrami käest ja se haaw temma süddames ei tahtnud mitte ennam parraneda. Ta olleks parrem mulla al kui mulla peäl olnud, agga ta mötles omma lapsokesst peäle.

Pärrast Anna surma wöttis Abram ühhe wanna naesterahwa maiatallitajaks; agga keige Soppa küllale tullid pahhad päwad: wiljaikkaldus, lojuste surm ja muido önnetus önnetusse peäle ja isseärranis Piitsa Abram jäi üsna waeseks mehheks. Se röhhus ta süddant weel ennam. Kuida ööldud, kui tal mitte wanna issa egga sedda wäetimat lapsokest ep olleks olnud, ta olleks kümme kord parrem haudas hinganud omma Anna körwas.

Omma tütrekest kaswatas Abram holega ja Jummala kartusses. Lapsoke olli ka ni sannakulelik, terwe ja priske, nago önsa emma suust mahhakukkunud. Kes weikest Ewat näggi, se piddi tedda armastama, sest ta olli koggoni lahke ja tassane lapsoke.

Olli Ewa seitsme aastaseks sanud, piddi

16

temma ka koli minnema. Agga se olli pahha luggu, et Soppa koli maia ülle jöe ja paar wersta küllast kaugel olli. Jöggi olli kül ennam oia kui jöggi, siiski süggisete ja kewwate olli pahha ülle sada. Ommeti ei woinud weike Ewa sellepärrast koio jäda.

Nattuke peäl pool Soppa külla, pea külla ja kolimaia wahhel, seisab Joa weski nimmetud weikesse jöe peal. — Jürri, sinna tead jo kül, kua ta seisab — ütles meister. Koli lapsed ja keik, kes jalla käisid, kui nad jalge ei tahtnud märjaks tehha, läksid pool wersta ümber, weski tammist ülle. Möldre rahwaga olli Abram wannaste jubba tuttaw ja söbber mollemilt poolt. No sedda pean ütlema, möldre rahwas ollid ka auwäärt innimissed, kes igga innimissega läbbi said. Et Joa weski mölder, Jakob Korn, jubba wannemattest sadik rikkas mees olli, sedda teädsid keik, agga Korn ei olnud uhke egga ahne, sedda teädsid ka keik.

Neil olli üks poeg, nimmega Peter, aasta wannem, kui Ewa. Kui Ewa issa monni kord Joale küllasse läks ja Ewat kasa wöttis, no sedda römo! Siis hüppas weike Ewa, nago lamba tal kiwwiwarreme otsas. Siis mäng’sid nemmad Peetriga ja Peter näitas keik ommad asjad, se on, ommad tuid, linnopessad, marjapu-pösad, kalla

17

önged ja mis tal weel olli, Ewale. Agga ta ei löhkunud üht ainust linno-pessa ärra, sest et temma wannemad tedda jubba norelt ollid öppetanud, et ristiinnimisse laps ei puid egga lojuksid kurjast melest pea raiskama egga waewama, sedda arwatakse tapmisseks ning on Jummala melest hirmus.

Kui nüüd Ewa kolis hakkas käima, otas Peter igga hommiko senni kui Ewa tulli ja siis läksid seltsis. Olli talwe jeä weel peäl: noh siis lasksid ka nattukest liugu, nago laste wiis on, agga ei jänud sepärrast ka mitte hiljaks.

Nenda ollid Peter ja Ewa essimessed söbrad. Juhtus kord, et Ewa monnel päwal mitte koli ei tulnud, siis jooksis Peter öhto wist Piitsale watama, mis tal wigga olnud? Nenda jäi nende luggu senni kui kolis käisid, ja mollemad jubba luggeja arrolisseks said.

Agga nüüd tulli Piitsale torm tormi peale. Keige esmalt surri Ewa wannaissa Andres. Waewalt. olli ta kehha külmaks jänud, siis olli ka Pert jubba seal warra pärrimas. Abram olli muidogi kurw ja ei tahtnud, omma armsat issa mattes, ahne wennaga mitte tüllisse minna, sepärrast wöttis Pert ni paljo, kui isse arwas ja se olli ni paljo kui hunt lihha jaggas. Abram

18

olli keigega rahhul, agga ta südda wallutas omma üllekohtuse wenna pärrast. No seäl ta olli, pärrast issa mattused jäi ka Abram isse haigeks ning pääw päwalt raskemaks. Kül head külla innimessed, isseärranis möldre rahwas, kandsid hoolt temma eest ja murretsisid rohto; agga — surma wasto ei awwita ükski rohhi. — Abram panni silmad kinni ja Ewa olli nüüd ilma issata ja emmata, täieste waenelaps!

Iggal heal innimissel olli temmast halle meel. — Et Abramilt warra järrele ei jänud, olli teädo parrast. Eest otsa wötsid Joa möldre rahwas weikse Ewa enneste jure ja püüdsid tedda trööstida; sest kohhus panni keik Abrami asjad kinni.

Oh! se on kül raske assi, ilma wanne-mitta ja werri waene olla!

Kohto polest sai Abrami wend, Pert, Ewa wöörmöndriks ja issa assemele, ja se olli ta ni paljo, kui hunt karjatseks. — Kui keik wöllad ollid kokko arwatud, siis leiti, et wiimne raud nael Abrami warrast piddi ärramüdud sama ja tütrele ei jänud muud middagi, kui se särgi hilp, mis ta selgas olli. „Oh, sa waene laps! Mis peab sinnust sama? Kes peab sinno eest murretsema?” Nenda öhkasid mitto sel aial, kes sedda asja ennam tundsid; agga mitto ütlesid jälle: „No halle

19

luggu ta on kül, agga ommeti on waesel lapsel rikkas onno, kes tedda ennest jure wöttab ja temma eest murretseb. Mitmel polle middagi.”

Siin wahhel kopputas meister teist korda tuhka pibust ja ladis ueste täis, ning kui ta jälle tormas, küssisin minna: Kuulge, meister, Abramist ollete nüüd pitkemalt räkinud, kuida siis Perdi „kanide” luggu olli? mis temmast sai? kuida temma ellas?

Öige kül, armas Jürri — wastas meister, — agga nüüd olleksin ma temmast muidogi räkinud, sest ta on jo Ewa kassoissaks sanud, kes waest last ennest jure wöttis. Nüüd piddi Ewa Joa weskit ja keik, mis tal armas olli, mahhajätma, ja nende jure minnema, kedda ta ei tundnud egga armastanud. Kokko nemmad ennam ei sanud, sest Hannusse Perdi maia meie küllas, on, kuida iggamees teab, omma paar kümmend wersta Joa weskist kaugel. Peter ei näinud ennam Ewat, ning aegamöda kaddus ta temma melest ka ärra. Olli se nüüd öige woi köwwer, agga st olli nenda. Ewa ei tulnud mitte ennam paljo Peetri mele; agga — pärrast tulli assi wälja — Peter ei läinud ial Ewa melest ning — ah ja, ma piddin jo Perdist räkima, mis sa jubba ammo otad.

20

Kuida ma jubba kord ollen üttelnud, Pert ja Hannusse „kani tüttar Truta,” sündsid ni kokko, nago munna munna kõrwa. Ämma eit olli wäimehhega wägga rahhul, et „hoidlik innimenne” olli. Kus wannamoor kapis, seal wäimees rapis, ja kedda wanna kaan immes, sedda aitas Pert kinnipiddada, no miks ta nenda ei piddand armas ollema? Ahnus polle seält maiast ial wälja läinud ja ükski külla kanna nende öuest peäsnud, kui ta mitte mönda sabbasulge polle kautanud. — Tõeste — ütles meister, ja löi isse russikaga pölwe otsa — kui teie peaksid meie küllast ehk maialt üht waest leidma, kes woiks tunnistada, et temma Hannusse Perdi käest ühhe pallokesse leiba on sanud, siis lasseksin ma ennesele köie kaela panna!

No se woib üks wäärt loom olla! ütlesin minna.

Jah, kui ta üksi kitse olleks — ütles meister — siis olleks weel hea; agga nisamma kui ta ka ihnus on, on temma ka essiminne hooplik, wallelik ja petja. Temma körkussest polle ükski assi körgem, kuid üksi weel temma rummalus. Temma maias ei tahhaksin minna mitte ellada, ja kui ma omma pallokest muido peaksin kerjama, mis ma kül häbbiks ja önnetusseks pean, senni

21

kaua, kui ial weel muul kombel leiba woin sada. Nüüd möttelgo iggaüks isse, sia maiasse piddi waene Ewa tullema ja armoleiba söma!

Agga kuida temma ahneauk sedda waest last ommeti ennest jure wöttis, kennest middagi lotust ei olnud?

Ma ütlesin jubba, tedda sunniti kohto polest, sest ta olli Ewa onno ja rikkas mees ning peäle sedda olli temmal ka ommal tahtmist Ewat ennese jure wötta, sest temma sai seläbbi ühhe tüdruko maiasse, kes ärra ei peäsenud ja ilma palgata piddi tenima. Egga Pert igga kord ka rummal ei olnud. Kes tahtis Perti paljo tenida? Temma maias olli igga teenril hobbose korem ja warblase ninnaessine. Üks sullane ja tüdruk tulli, teine läks. — Ni pea kui Ewa maiasse tulli, hakkas wanna .,kaan” warsi temma werd immema. Warra hommikust hilja öhtoni piddi temma töös ollema, ja paljo söminne ööldi muidogi köhhokoormaks ollewad, mis nore innimessele mitte ei kölba. Keik se päwa kuuldi allati: Ewa tulle, Ewa minne, Ewa te sedda, Ewa te teist! ja igga pääw piddi ta weel pälekauba kuulma, et se palloke kuiwa leiba, mis temmale anti, piddi armoleib ollema. Sest otsa ollid Ewa silmad pea allati märjad, ning ta

22

wallas kibbedat silmawet seal, kus ükski ei näinud; agga aegamöda harjub innimenne willetsust kandma ja nuttab paljo wähhem. Ewa kannatas waggusi; ta teggi tööd hommikust öhtoni ja — mis keik immeks pannid — kaswis ja kossus seal jures, nago heinaputk metsas. Wähhe anti temmale siia, agga Ewa olli priske, nago masikas. Wimaks läks wanna „kaan” künka alla ja nüüd arwas iggamees, et waeselapsel piddid parremad päwad tullema; agga walle puhhas; sest „noor kaan” jäi alles ellusse ja se möistis Ewat nisamma pinata, nago temma wanna emma. Ka Truta surri pea omma emma järrele, agga Ewa luggu ei läinud mitte parremaks; sest Perdil ja Trutal olli ka üks Ewa wannadune tüttar, üks „kanipoiakenne” nimmega Tina; agga se lomake olli nago emma ja wannaemma suust mahhakukkunud, tigge, sallalik, ihnus ja wallelik nago önsad wannaemmad mollemad.

Peale selle — nago sa tead, Jürri — on Tinal pea tullipunnased juuksed ja näggo päwa plekka täis, nago Ilwesse nahk. Kaswamisse polest olli tal ka ennam laiust kui pitkust ja inneto nago süggisene ö. Parrem silm olli Tinal pissem kui pahhem, ja teise käe külges, kes tähhele panni, nähti hea tükkekenne kuet sörme ollewad. Noh, ta olli

23

nenda kuida ta olli, egga kegi isseennast polle lonud; agga olleks tal mitte nenda süssimust südda olnud!

Juhtusid Tina silmad Ewa peäle — ja sedda piddi jo allati juhtuma — no siis olli paggan lahti; sest Tina on „perre-tüttar” ja inneto, ja Ewa „waenelaps” ja illus. Oh sedda wihha! Kaddedusse pärrast pinab ta waest Ewat, kus ial woib. Allati össetab ta wanna Perti Ewa kallale. Tõeste, Jürri, ma wiskaksin temmale monni kord haamrega pähhä, ni pahhane on mo meel! On middagi kaddunud: Ewa sü; on monni assi katki: Ewa sü; on pudro pöhja körwend: Ewa sü; on sigga kartohwlis: Ewa sü; on kul kanna winud: ikka Ewa sü. Ülleültse: keik sü on Ewa sü, ja mis ial hästi on, se on Tina tö. Keik kitus saab Tinale ja keik laitus on Ewa pärralt. Wanna Pert on nisamma hul. Silmad temmal kül on, agga ta ei näe. Keik, mis Tina walletab, sedda ussub la sögge, nago Jummala sanna ja ennam weel. Waese Ewal ei olle ial walget päwa. Keige waewa peäle, mis Ewa on näinud, puhkab Tina. Perretüttar teeb keik suga, agga on allati wässind, waene laps teeb kätte ja jalgega hommikust öhtuni ja ep olle mitte wässind. Kui Tina hommikul omma punnased rebbase

24

sabba karwad unniste silmade eest alles ärralükkab, siis peab Ewal jo mitto tööd tehtud ollema. Tina silmad ei näe ial, mil päike touseb ja weiksed metsa lähwad. — Tulleb üks wööras innime maiasse, siis peab waene läps iggakord warjule minnema, et tedda kegi ei nä, ja peab mitto kord isse läbbi ukse peält kuulma, kuida tedda laidetakse ja laimatakse, et willets ning rummal, laisk ning kohmetand peab ollema, agga ei tohhi middagi üttelda.

No miks ta warjule peab minnema? küssisin minna.

Oi Jürri — ütles wannake — eks sa sedda ei moista? Sepärrast et ta nenda kenna laps olli ja Tina jälle inneto. Peäle sedda, ehk kül Ewa neid hilpusid peab kandma, mis Tina ennam ei tahha, moistab Ewake ni wisi pärrast kohhendada, et ta sellegi pärrast puhtamalt rides on, kui Tina, ja sedda „punna nup” ei salli; Ewa peab senniks kambri, lauta ehk lauda tahha minnema.

Mikspärrast siis Ewa nisuggusest maiast mitte ärra ei läinud, woöraste jure?

Jah, sul on hea üttelda — wastas meister. — Kas ta siis tohhib? Tedda hoitakse nago kanna kongis; ja et ta kellegiga kokko ei pea sama, selle eest walwawad Pert ja Tina möllemad, nago sadan rahhaaugo

25

peäl. Kirriko ei lasta tedda muido, kui pühhade aial üks kord; agga meie ning teiste tüdrukud rägiwad, et Ewa wagga tüttarlaps peab ollema. Se woib ka olla, muido olleks ta ammo surnud olnud. Jummal issi peab temma waese troost ja abbi ollema, muud temmal ei olle.

Justament kui meister sedda ütles, nähti Hannusse Pert isse külla tannawast tullewad.

Pea kinni, Jürri — ütles wannamees — sinna ei tunne tedda weel ni hästi; agga ma tahhan tedda nattukest pilkama hakkata, siis sa näed warsi, kui häbbematta hooplik ja wallelik temma on. Oot', oot', lass wanna „piitsa pael” sisse tulla.

Hannusse Pert Piits tulli möda tannawat, höbbewaskega piip tormas suus, teine kässi püksikallitses, müts teise körwa peäl ja uhkus ja rummalus wahtisid teine teisest silmast wälja. Nenda tulli ta seppikoia ukse ette. Ta astus sisse, agga ilma terretamatta, nago koer tuppa.

„Kule seppawanna, kas sa woid mulle tullewa näddali üht uut wankert rautada?” küssis temma surelisse kombega.

Mikspärrast mitte — wastas meister — kellele ma siis weel pean rautama, kui mitte Hannusse perremehhele, kes ülle teiste on?

26

Pert naeratas. Kitussest olli temmal wägga hea meel.

Istuge ommeti nattuke mahha — pallus meister — egga Teil ni rutto ei olle. Olleks meil ni joukaid — mis ma piddin ütlema — rikkaid ja häid mehhi ennam küllas ollewad, siis olleks minnosuggusel rauataggujal ka ennam leiba.

Pert naeratas jälle, sest meistri sannad ollid ta melest, nago rasw ratta peäle. Tedda kita olli, nago sigga wasto päwa süggada.

Agga Teil on ka runad — ütles meister Me — nisuggusid ei olle wiekümne pennikoorma peal ümberringi kustkilt leida! Jummal anna lomadele terwist, need on mehhe hobbosed.

„Jah, agga kus selle rahha ots, mis nad ka maksawad?” hakkas Pert nüüd walletama.

No kas meiesuggune tohhib sähhärdusse loma hinda ka teada? küssis meister pilkades.

„Miks mitte — wastas Pert — minno nelli runa makswad iggaüks omma sadda „walget” puhhast rahha.”

Ots kolmatkümmend — ütles meister immekspannes — sadda höbberubla üks ainus hobbone! Seäl peab rahha ollema. No agga sedda wäärt nad on. Parremaid polle moisnikkul ka mitte.

27

„Mõisnikul? — ütles Pert — misga nemmad nisuggused hobbosed ostawad? Monnel ennam wölgo, kui karwo peas.”

Teäda muidogi — wastas meister. Ja kuida Teie runad, nenda on ka Teie lehma mullikad. Kui ma neid monni kord juhtun näggema, siis ma mötlen ikka: nisuggused woisid wist kunninga Warao lehmad olla, mis ta unnes näggi. Ja kui Teie tüdrukud pima nõudega weiste aiast mäele lähwad ja äggawad, siis ma mötlen jälle: neil woib ka raske kanda olla!

„Äh, äh, äh! — naeris Pert — Mul on peälegi weel üks lehm, kes omma 20 topi päwas annab ja koort ülle pole pütti!”

„„Sedda ma kulen”” — ütles üks kurt, kui ta körwalopso sai. Nenda naeris meister Perdi walle peäle. Agga Pert ei möistnud sedda mitte, waid walletas nenda, et öige innimessel silmad ja körwad kinni jäid, ja meister kihhutas tedda narri ikka weel takka. Wimaks tulli jut ka Tinast.

Minna pannen sedda immeks — ütles meister jälle — et Teie armas Tinakenne alles koddo on. Egga need küllapoisid ommett pimmedad ei olle? Temma peaks ammo tanno al ollema.

„Se polle ka mitte kossiatte sü — kiitles Pert. — Igga pä seitse tükki toas!”

28

No immet! — naeris meister — se on ni peast arwata näddali kohta nellikümmend ühheksa kossilast.

„„Se lähhäb korda!”” ütles ükskord wanna naene, kui särk selgas pölles. Agga Pert ei möistnud ikka middagi.

„Nad jookswad omma jallad alt ärra — kiitles ta jälle — agga üht näljatäi ei tahha minno rikkas laps mitte mehheks sada. Lass' neid joosta peale! Agga sekord on Tinal üks peigmees, kellega luggu wist eddasi lähhäb.”

Aha! — ütles meister — wist möldre Peter Korn Joa weski pealt?

„Temma isse, — wastas Pert — no se on ka minno lapse wärilinne. Temmal on noddi taskus ja ep olle teisa tahtjaid ennam körwas. Temma peab mo wäimees ollema. Agga ta olleks ka rummal, nago lojus, kui ta mitte ei näeks, et minno laps nago temma jauks lodud on. Kellega sünniks ta issa suur warra muido kokko? Kas polle tössi?”

No teäda muidogi — wastas meister. Ronk ja ronk on kokko kaks ronka. Agga mis ma piddin küssima: kas ta on jubba asjad öigeks aianud?

 
29

„Täieste kül mitte — ütles Pert; — agga ni moistmöda on ta kül üttelnud, et ta warsi tullemas on. No tulgo, tulgo.”

Sowin ka head õnne! — naratas wanna ja ütles siis: No kas polle önneks, Hannusse perremees, et Teil armas wennatüttar maias on? Kui Teie omma tüttar mehhele saab, siis on Teil ommeti Ewakenne, kes Teie eest murretseb. Kirriwasse pärralt, se on üks illus tüdruk! Kui uhke olleksin minna, kui mul ni kenna ja wagga laps olleks!

Oi wennikenne! kuida nüüd Pert äkkiste ärrapunnetas, mitte häbbi pärrast, waid wihha pärrast. „Ma mötlesin et sul wannal innimessel ennam möistust piddi ollema!” ütles temma. — „Se tüdruk on mul jo selgeks nuhtlusses kaela peäl. Ollen tedda nüüd mitto aastat jubba söötnud ja katnud, Mis ma saan sest? igga pä pahhandust; sest ta on üks ni kohmetand ja laisk loom, kelle käed middagit kinni ei pea, ning kelk tö mis ellus maias tehha on, se on üksi waese Tina kaelas; Ewast polle tal abbi ühtegi. Sest otsa, kui Tina hea laps perrenaese ohiad omma kätte wõttis, tahtis Ewa mitmes asjas targem olla ja wasto lorriseda; agga minna ollen härja sonega temma su kinni sulgunud! Se tühhipaljas raiskab mul

30

ühhe aastaga ennam ärra, kui ta kolme aastaga tenib!”

Nenda olleks Pert, kes teab kui kaua weel Ewat laimanud, kui wanna seppa kannatus mitte ep olleks otsa löppenud.

Kule, wanna Hannusse Piits, — ütles temma äkkiste — nüüd on sest jummala kartmatta ja häbbematta lorrist jubba küllalt! Sinna walletad jo nenda, et so habbe pöllema lähhäb. Sinno liignimme on Piits, agga kennegil ei olle sa suremaks piitsaks, kui omma waese wennatütrele! Omma wenda olled sa poolteed mulla alla saatnud, nüüd sa waewad ta wagga lapsokest. Häbbene ommad silmad peast! Ni hästi sa isse, kui so punnane „karro ohhakas,” teie pinate teine teist woido sedda waest last! Arwad sinna, et keik külla pimme on? Kui minna Ewaks olleks olnud, ammogi olleksin ma ärrajoosnud ja woöra ette tenima läinud. Töeste, ühhe Türklase pärrisorjal on hölpsam pölli, kui sinno wenna lapsel omma onno maias. Agga ota, ota, üllekohto kättemaksja ellab alles, ja ma ussun wist, et ta sinnuga mitte ni kaua ei kannata, kunni teine pole hauda olled sanud. Panne mo sanna tähhele!

Nüüd kargas Pert äkkiste üllesse, nago olleks wapsikas ta sabba alla pistnud, ja ütles: Mis sul minno maia elloga teggemist

31

wannamees? Pühhi isse omma ninna alt! Omma wankert ma siin ennam rautada ei lasse!

Nende sannadega kargas ta uksest wälja ja läks, mis püksi woldid wälkusid.

Minna ollen enne ilma sinnota ellanud, ellan pärrast ka — hüdis meister takka järrele; — agga tallitse omma „punnast kassi” nattuke ennam, et ta mitte iggapääw omma onnotüttart ei künista! Nenda läks Pert.

Wata nüüd, Jürri, — ütles wanna ja süllitas — nisuggune häbbematta krants on Hannusse Pert Piits. Temma on üks neist meestest, kes Jummala wihha, nago warrandust kokko korjab. Kes teeb nisugguse targaks? Rahha on temma Jummal.

Sellega läks wanna se kord seppikoiast wälja.

Nüüd ma tundsin tõeste, kes Hannusse Pert olli ja mul olli sest waesest lapsest wägga halle meel. Olleksin ma siis jubba naesewötia olnud, töeste — no agga mis ma sest ennam rägin.

Agga mis wanna meister Perdile ette ütles, se olli nago prohweti sanna, mis keik töeks sai, ja sedda on mo ommad silmad näinud. Kuulge, kuidas luggu läks. Joa mölder, wanna Jakob Korn, olli üks

32

pentsik mehheke. Ta armastas kül rahha ja tal olli tedda, ommeti olli temmal ka Jummala werri süddames ja ükski waene ei pallunud tedda ilma asjata. Agga temma abbikasa, Lena, no sest polle räkida, se olli üks tössine ristiinnime, waikne, tassane hing, kes möldre maias keik asjad ilma kärratsemisseta te peäl hoidis, ja peäle sedda ka Jakobit ennast monda korda ni tassa hiljukeste ümber pöris, kui ta middagi tahtis tehha, mis mitte öige ja Lena mele pärrast ei olnud.

Kui nende Peetreke 16 aastat wanna olli, ütles wanna mölder: „Kule poisikenne, nüüd pead ka woöra leiba maitsma, et sa arro saad, kuida leib tenitakse ja kui maggus waewaga tenitud leib on. Sa pead harjuma isse teiste sanna kuulma, et pärrast möistaksid öiete nende ees seista, kes sinno sanna peawad kuulma; sa pead woöra tööd teggema, et woiksid ka neid juhhatada, kes sinno tööd peawad teggema, ja kellelgi ennam peale ei panne, kui ta kanda jöuab. Siin on keik so asjad, nüüd pead reisima minnema. Wata, ma annan sulle üht rahha, kukrut kasa. Kui ilmaasjata ei raisata, siis on seal ni paljo sees, et so palga körwas kolmeks aastaks ullatab. Sömisse, jomisse ja rided kingad pead sa keik omma kättetöga

33

tenima. Saab nähhä, kas sa tulled kolme aasta pärrast jälle kui üks nisuggune poeg koio taggasi, kennest wannematte südda woiks römus olla. Sedda andko Jummal! Sada meile öige saggedaste kirja, et ikka teada same, kus sa olled; sest meitest woib ka monni senni ka mulda minna. Agga poeg, pea Issandat omma Jummalat süddames, muido ei sa sinna ülle ölle körre; käi temma ees ja olle wagga. Ärra unnusta omma hommiko- egga öhto palwet; loe Jummala sanna ja minne saggedaste kirriko. Hoia pahha seltside eest nago kurja töwwe eest, mis ihho ja hinge rikkuwad. Kui sa woöra paika tulled, siis pead, sa neid ikka keige wähhem uskuma, kes keige esmalt so ümber tullewad. Ülleültse, hoia keige selle eest, mis sisse ärrakaddunud poeg langes, ja ärra tulle mitte nenda taggasi, kui temma tulli! Ja nüüd poeg, minne Jummala rahhoga!”

Peter andis issa emma käele suud ja läks.

„Töeste — ütles siin wahhel Oksa wadder — nisuggust möldrit ma auustan. Kui keik möldri poiad nisuggust öppetust saksid ning sedda ka süddamesse wöttaksid, siis olleks luggu paljo teisem.”

No muidogi — wastas Püssipappa. — Sel möldril olli ennam möistust, kui monni mees arwas. Ja wadder - kas ma pean

34

üsna öigust ütlema? Möldritte pead ja süddamed peawad ikka nattuke tolmused ollema. Monne mattikirst ennam täis, monnel wähhem, ja monne sees polle terragi; agga ni paljo, kui himmo täis saab, ei pea kegi mölder sama, ja keikil ei olle ka nisuggune perrenaene, nago Joa möldril olli. Agga wadder, lasseme möldrid möldrid olla ja rägime Peetrist.

Peter olli möistlik pois ja tundis ärra, et issa head nou andis ja teggi selle järrele. Kolme aasta pärrast tulli ta jälle taggasi, terwe ihho ja hinge polest, priske ja punnane nago masikas.

Oh! sedda römo mis issal ja emmal olli. „Jummal önnistago so wäljaminnemist ja sissetullemist!” ütles wanna Jakob, ja nüüd piddi poeg pitkalt ja laialt üllesräkima, kus ta käinud ja mis ta näinud, ja wannemad ei wässinud kuuldes mitte ärra. Keige wimaks panni ta issa käest sadud rahhakukro issa ette laua peäle ja ütles: „Armas issa, mis seäl sees on, sedda ollen ma öigussega teninud. Ahne wisil ei olle ma mitte korjanud, agga ilma, asjata ka middagi ärrapillanud!”

Wannamees naeratas ja ütles: „Noh, Peter, nüüd ma ussun, et sinna mitte pankrotti ei jä, olgo siis, et Jummal rasked önnetussed so peäle sadab. Se eest hoidko

35

sind temma armo kässi! Sinna olled öppinud kassinaga läbbi sama ja sedda peab iggamees möistma, kes narrokaelaks ei tahha sada. Minno wanna önnis issa ütles mulle ikka: „Jakob, ärra aia keik püksid korraga jalga, muido lähwad keik korraga katki.””

Nüüd jäi Peter jälle omma weskis issa abbiks ja wanna Jakob wois puhkada. Keik läks hästi korda. Peter olli üks pois, kes omma issale au ja römo teggi. Oh! Peetre emma olli wägga römus ja tännas Jummalat, kes temmale ni hea poia annud. Ja ehk kül tö priskeste eddasi läks, siiski ei olnud taplemist egga kärrinat ial weskis kuulda, ja weski poisid ütlesid issekeskes: „Peter on weel parrem, kui ta issa olli, sest ta on üsna emma järrele tulnud,” kedda Perre wägga armastas.

Nenda läks aasta möda ja Peter sai kakskümmend täis. Ühhel pühhapäwal pärrast kirrikut istus möldre Jakob kord omma Lenaga laua äres ja jut tulli ühhest ja teisest, wimaks ka Peetrist. Peter isse olli küllas. „Minna ei möista kust se tulleb,” ütles Jakob — „agga tõeste, armas Lena, pärrast sedda kui mul omma wiiskümmend selja peäl on, ei tahha selg mitte ennam ni hölpsaste küro anda, kui enne, ja tö hakkab mulle aeg aealt raskemaks minnema. Mis

36

sa arwad, Lena, kui meie ennast öige körwale lööks?”

Egga minnogi pulmad eile ei olnud — naeratas Lena — ollen ka jubba 23 aastat tanno al ja tanno hakkab jubba raskeks Minnema. Woi se kahjo teeks, kui mul üks paar nori kässi maias abbiks olleks? — Peter polle ka mitte ennam üsna laps. — Lena ohkas isse ja mötles waese Ewa peäle, kennest ta ammogi ennam middagi ei teadnud; peäle selle olli ta süddame peäl, et wanna Jakob ni waese minniaga wist ei olleks rahhul olnud.

„Meie polle ka ni purro wannad mitte,” ütles Jakob jälle naerdes — „waid öige parrajad omma „lastelastega” mängima ja röömsad ollema. Mis sa arwad?”

Ja muidugi! — ütles Lena — kel wanna-emma, ja lastelaste rööm silmist wälja paistis.

„No ses asjas olleme siis ühhes nõus,” puhhus mölder eddasi; — „agga kas teises ka, sedda same nähha. Minna arwan, Peter peab ennesele ühhe rikka prudi wälja otsima, kennel ka middagi on kasa tua!”

Kas ilma selleta siis mitte läbbi ei sa? — wastas Lena. — Minno arwates peaks Peter üht tassast ja wagga, töteggiat

37

tüttarlast otsima. Kas ta rikkas woi waene on, selle peäle minna ei wataks.

„Tössi kül” — ütles mölder — „meil on omma koppik korjatud; agga kui Peetril pärrast tubba lapsi täis on, siis ei sa neist iggaüks ommeti ial sedda, mis üks ehk paar last saaksid.”

Armas Jakob, sedda jätta Jummala holeks — wastas naene. — Kui sa mind wötsid, olli sinno rikkus pole wähhem, kui nüüd, ja minnul ei olnud muud, kui need rided mis mul selgas ollid. Mikspärrast peab siis sinno poeg sinnust otsego targem ja minno minnia minnust rikkam ollema? Jummala õnnistus on tössiste ristiinnimeste rikkus. Kui meie ommast peast keik asjad tahhame hästi korda sata, siis teme patto ja lähme ommeti woörast teed.

„Keik wägga tössi” — ütles jälle mölder— „ja sinnoga saime otsego õnnistust maiasse; agga aiad ja asjad ollid siis ka hopis parremad kui nüüd. Ei tulle nüüd ennam sedda sisse, mis siis tulli. Sepärrast mötlen minna, üks köwwem maiapiddamise allus ep olleks mitte pahha. Ja eks sedda olle mitto korda, et rikkas pruut ka hea pruut on, ja monni waene weel hullem kui karroohhakas.”

38

Olgo sul muido öigus ehk ollematta — wastas Lena — agga wanna kallis, sedda sa tead isse ka, et k rikkus mitte maiapiddamisse allus ei olle, waid kes omma kodda selle peäle ehhitab, se ehhitab lummehange peäle. Ehk on sul, mo armas Jakob, kahjo, et sa 23me aasta eest ni waese naese olled wötnud?

„Jummal hoidko!” — ütles Jakob — „millal ma sedda ütlesin? Sinna ollid ning olled mo surem warrandus ja sinno pärrast annaksin ma keik ärra: agga ma arwasin, et minno nou ka mitte pahha ei olnud.”

Kaks wannakest andsid teine teisele suud ja jut jäi sest asjast korraks üsna seisma. — Mis wanna Jakobil süddame peäl olli, sedda ei wöinud temma mitte ennam wäljaüttelda, sest ta näggi ette ärra, et Lena selle wasto olleks pannud. Ta teädis ka jubba ammo, et Lena waest Ewat minniaks sowis, agga se olli temmale koggoni wasto meelt. Temma mötted seisid ainoüksi „Hannusse Perdi rikka tütre Tina” peäl. Se olli ümberkaudo se keige rikkam tüdruk. Jakob ei tunnud Hannusse Perti kül mitte paljo ja temma tütrest ei teadnud ta middagit; agga ta olli rikkas. Et Pert ahne olli ja warra korjas, se olli jo möldre arwates laste kassuks. Temma sowis nüüd, et Peter ja

39

Hannusse Tina teine teist piddid nähha sama; midda warrem, sedda parrem.

Teisel laupäwal ütles wanna mölder: „Kule Peter, minna kulen, et Üllesoo küllas, Hannusse Perdil weel hea kord minnewa aastasid talli-nisso müa peab ollema, mis hopis ennam jahho wäljaannawad kui tännudised. Ma tahhaksin temmale paar sanna kirjotada ja sinna woiksid kirja sinna wia ja wilja wadata. (Et Jakob isse Perdiga enne olli kous olnud ja ni äri weri möda ka monnest muust asjast räkinud: sest ei lausunud temma poia wasto sannagi). Perdi punnase peaga jämme tüttar — mötles mölder — ei olle kül mitte wägga mo mele pärrast, no agga kes teab, ehk ta on jälle Peetri mele pärrast; ja se rahha — se rahha, mis Tina kasa saab, sedda ei pölga ta wist mitte ärra.

Teisel hommikul töusis Peter warra üllesse ja läks Üllesoole. Löuna olli kä, kui ta külla körtsi sai. ja hakkas seäl leiba wötma. Siin puhkas ta weel leiwa peäle tük aega jalgo, ennego Hannussele läks. Se olli ni heina Mariapäwa ümber ning päike wägga palla. Peetril olli öige pahha meel iseennese peäle, et ta mitte hobbust alla ei wötnuo, ja hobbosed seisid muido koplis. — Keik külla olli, ni waikne, nago katk olleks

40

monne päwa eest küllas olnud. Ükski koer ei aukunud egga kegi innimenne ei tulnud temma wasto. Keik innimessed, kes mitte kirrikus ei olnud, need ollid pöhkus; sest heina teggeminne katsus soia ilmaga hästi nahha peäle.

Nüüd tulli weel se önnetus — ehk ön, et Pert omma armsa punnase Tinakessega jubba eile öhto olli teise küllasse ristiemmale woörsile läinud ja teädmatta olli, kas tänna öhto taggasi said woi samata.

Kui Peter oue wärrawast sisse astus, olli keik ni waggusi, nago surnoaed. Waene perre wois kord jälle waggusi puhhata. „Punnapea” olli kül toito ni nappiste wäljajätnud, et häddaste hinge piddada sai, ja keik wötmed ollid temmaga ka küllasse läinud; ommeti olli perre römus: sest tänna ei taplenud egga söimanud kegi maias ja iggaüks kes tahtis, wois Jummala kotta minna. Sedda juhtus arwaste kord aastas.

Ewa olli tänna ka kirrikus olnud. Ja südda olli wägga römus. Pärrast löuna istus ta koddo ja lugges pühha kirja. Se kord olli temmal just se koht käes, kus Issand lillekestest ja lindudest rägib, ja se römustas temma süddant wägga. Se kallis Issand olli jo ka temma Issand. „Egga ta mind wist ärra ei unnusta!” — mötles

41

Ewa. — „Temma sanna on tödde ning temma issasüdda tru ja helde. Ta tootab jo awwitada, kui temma peale lodame.” — Nenda mötles waene-laps sängipeätse peäl istudes, pilbliramat sülles, kunni ta wimaks maggama uinus. Mis tal muido allati meles seisis, se tulli ka unnes jälle ette. Ta näggi unnes ennast jälle Peetrega kolis käiwad, ja mängwad. Ta naeratas unnes, ja se naerataminne olli nago päike wahhest kuldse pilwe wahhelt wälja paistab.

Just sel silmapilgul astus Peter tuppa ja näggi Ewat nenda naeratades maggawad, mis poisile nago soe wessi ülle kehha jooksis, et ta üsna seisma jäi kui post.

„No sedda ma arwan — ütles wadder jälle wahhele. — Kui Ewa nenda kenna olli, kui sinna ütled, siis polle mitte immeks panna, kui nore poisil su pärrane lahti jääb ja südda tuksuma hakkab; isseärranis weel, kui lomake ta melest armas on.”

Justament nenda olli luggu Peetriga — wastas Püssipappa. — Ta näggi kül Ewat hulga aia takka, agga ni pea kui ta näggi, tundis ta tedda warsi ärra ning wannad lapse mängud ja wanna armastus hakkas südames jälle üllestousma. Ta wahtis ja wahtis ikka peäle ning ei sanud silmi ennam muiale pöördud, kui Ewa peäle. Ta südda

42

ütles temmale — no mis minna tean, mis temma südda temmale keik wois üttelda; agga sedda ma tean, et igga hingetömbaminne Ewa suust otsego temma süddame pöhja tungis ja Peetri su tassakeste sossis: „Mo tuike! mo kannakel mo armokel sinnust ei pea mind kegi ennam lahhutama!”

Kui Peter nenda Ewa ees istus ja temma peäle wahtis, ärkas Ewa korraga ülleöse, löi silmad lahti ja näggi — Peetrit. „Oh Peter! — hüidis temma pool unniselt — meie ellime lapse pölwes sured söbrad ja wägga röömsad?”

Peter kargas üllesse, hakkas ümber pool, unnise Ewa kaela ja ütles: Jah, kuida meie lapsepölwes olleme röömsad olnud ja mänginud, nenda tahhame ka surmani teine teise römuks ellada, mo kallis Ewa!

Seal ehmatas Ewa ärra, sest ta olli jo süddame walloga kuulnud, et temma Peter Tinat piddi koösima; ta püdis sepärrast Peetri kätte wahhelt lahti sada ja ütles: „Peter, Peter! ärra pilka mitte nenda üht waest-last. Kui minnul ka muud ei olle, üks Jummal on mul ommeti taewas. Ma tean kül, mis pärrast sa tulled ja kahjo, et neid, kedda sinna otsid, mitte koddo ei olle! Minna ei tahha mitte muud olla, kui mis ma ollen: üks waene-laps, kennel issa

43

egga emma ei olle, ja kedda kül iggaüks woib pilkada; agga kui Peter Korn mind pilkab, siis on se mulle keige wallusam!”

Ewa! mis sa rägid? arwad sinna, et minna nalja teen? Jummal hoidko mind nisugguse nalja eest! Arwad sinna, et minna ennast ärra lassen müa ja üht naesterahwast abbikasaks wöttan, kedda ma ei armasta? Kui ma praego alles sinno ees siin istusin, tundsin ma selgeste ärra: sind on Jummal mulle lonud ja keddagit muud, ja mo südda ütles Jah ning Amen peäle.

Ewa läks kord punnaseks lord walgeks. Keik temma endine armastus tärkas nüüd, nago noor rohhi soia wihma järrele üllesse ja ta südda hakkas nago kassetohhi pöllema. Agga ommeti ei tahtnud temma mitte Tinat, nago Jakob Esewit, petta, waid ütles: „Armas Peter! mötle hästi järrele, mis sa teed! Ärra te middagi ruttuga. Minna ollen waene, werriwaene nago Hiob, ja sinna olled rikkam kui keik teised ümberkaudo. Parrem jätta urnid ja te, mis so wannemad tahtvad. Tina on sinno kohta sündsam. Selle läbbi woiks wannematte needminne sinno peäle tulla, ja Jummal hoidko, et se minno pärrast peaks sündima! Jah, kui sa waene olleksid.,noh siis” — — ja pissarad tulld Ewa silma.

44

Sinna törges laps, — ütles Peter — kas sa ei mälleta ennam, kui wägga minno wannemad sind armastasid? Eile pääw räkis weel emma sinnust ja sowis, et ma sind peaksin nähhä sama. Issa mötleb kül ennam rahha peäle, kui emma, ommeti ei woi minna mitte patto räkida: temma südda ei olle ka mitte rahha külge kinni kaswanud. Ei, ei, armas kallis Ewa! meid näewad siin Jummala silmad ja minna küssin sind töeste, ütle mulle omma süddame pealt ärra: Kas sa tahhad mulle abbikasaks tulla? Ewa, teist minna ei wötta, ning Perdi tüttatt Tinat ial egga ilmas! Jubba ma ollen ka monda temmast kuulnud, ja körtsis, kus, ma löunat wötsin, kuulsin ma weel ueste, mis rahwas issast ja tütrest rääksid. Ei mitte, Ewa, ei minna sedda punnast „werrekani” egga „piitsakeret” omma maiasse ei tahha! Wötko tedda, kennel ta mele pärrast on.

No mis wois Ewa, kelle südda Peetrit muidugi armastas, senna wasto ennam räkida? Ta panni omma pea Peetri rinna wasto ja ütles ni tassakeste temma körwa sisse „Jah!” et Peter sedda maggusat sanna ennam soia hingeöhhuga tundis, kui kulis. No sedda kaelahakkamist ja suandmist, mis nüüd olli! Mollemad istusid mahha ja jutto olli nüüd otsata. Peetre tahtmise järrele

45

piddi Ewa nüüd ka könnelema, kuida temma kässi tännini olli käinud, ja Peetri juuksed töusid püsti kui ta keik kuulda sai, mis Ewa, kui waene-laps piddi kannatama, ja ta tundis ikka ennam ja ennam ärra, et Jummal tedda waese Ewa peästjaks olli saatnud. Sedda tahtis temma ka pea tehha.

Mis nemmad nüüd keik teine teisega on räkinud, sellega polle meil mitte asja, agga ni paljo pean ütlema, et nemmad wimaks nouks wötsid, kellegile sest sanna üttelda, waid keik isseenneste teäda piddada. — Ni raske kui temmal kül Ewast olli lahkuda, ommeti ei olnud se ka hea, kauaks senna jäda. Nad jätsid peigmehhe ja prudi modi Jummalaga ja Peeter läks. Issa kirja jättis ta laua peäle. Önneks ei näinud Peetri tullemist egga minnemist ükski maias, kui Ewa aino üksi. Peter lubbas warsi taggasi tulla, agga mitte Tina pärrast.

Olleks perrerahwal pärrast terrawad silmad olnud, siis nad olleksid kül woinud Ewa silmist, nago Juda rahwas preestri Sakaria silmist tunda, et ta näggemist olli näinud; agga kegi ei pannud sedda tähhele ja Ewa kandis nüüd omma römo nisamma waggusi, kui ta enne omma kurbdust olli kannud.

Öhto, kui Pert tütrega koio tulli, andis

46

Ewa kirja wannamehhe kätte, mis „üks noor mees Joa weski peält” olli tonud. Pert kratsis kuklatagguse werriseks, et ta mitte koddo ei olnud, ja kui ta küssis, mil noormees jälle lubbanud tulla, ehk kas ta muud middagi weel Perdile käsknud üttelda, siis wastas Ewa: „ei middagi ennam, kuid lubbas warsi taggasi tulla;” ja se olli terwe tössi.

Joa weski peäl olli tuul tänna ka koggoni teisest küljest, ning se olli nenda tulnud. Möldri maias olli jubba wannast sadik se pruuk, et nemmad pühhapäwal pärrast kirrikut löunat wötsid ja sesinnane pruuk on mitmes maias, kes kirrikust mitte kaugel ei ella. Nenda olli ka tänna.

Pärrast söma panni mölder mütsi pähha ja läks wälja, agga kuhho ja kui kauaks, sedda teädnud egga küssinud kegi. — Lena istus nüüd üksi koddo ja kui omma paar peatükki pühhast kirjast olli luggenud, mötles ta Peetri tekäigo peäle ja ohkas süddamest, et Jummal keik nenda sadaks, kuida temma isse Peetri kassuks teab hea ollewad. Äkkiste astus wanna Käärtso Ello, Peetri ristiemma, uksest sisse ja ütles: „Terre lounest, wanna wadder! Öige aino üksi koddo? Kuhho teised maialissed sul keik käest kaddunud?”

Üks senna, teine tenna, wastas Lena, ollen se kord öige üksi, nago wa' kass koio jänud.

 
47

Lena moistis warsi, et Ellul middagi süddame peal olli, sest teggi temma ka pea jutto, sundis küllalist mahhaistma ning ütles: „Wa' wadder, ma moistan kül, et sul üks uus assi nago palla leem suus on. Ütle agga wälja; miks asja üksi omma süddame peäl kannad? Pealegi olleme nelja silma al, kus meid kegi ei warritse.”

Wanna Ello köhhatas esmalt ja ütles siis: No sedda parrem, wadder, sedda parrem! Agga egga se kerge assi ep olle, omma ninna ilma pallumatta woöra kosjapuddelisse toppida, ja ommeti peab üks ristiemma südda wallo tundma, kui omma ristilapsele kahjo nääb sündiwad, peälegi üht elloaegest kahjo. Sepärrast on oige önneks, et üksi olleme. Mehhed on allati wannad tullepead, kes paljo ei kannata ja mötlewad ikka, et teine sandi pärrast rägib. Minna ollen kuulnud — ja sest sossiseb jubba keik külla — et teie Peter rikka Hannusse Perdi tüttart Tinat peab kossima. Ehk ma muido hea melega näeksin, et mo armas ristipoeg öige rikka naese saaks, ommeti peab mo südda wallutama, kui ma mötlen, et üllekohto warra, mis ni mitme waest silmaweega on kastetud, tele öige tö ja waewaga koggotud warra jure peab tullema, kus üks koppik tuhhat rubla ärranelab, nago Warao lahjad lehmad need

48

lihhawad ärranelasid ja isse mitte lihhawaks ei sanud. Sest Hannusse Perdi warra on patto warra, mis kokkoahnitsetud ja waeste käest risutud on ning kelle peäl Jummala önnistust mitte ei olle. Peäle sedda waatwad taewa Tadi wihhasilmad weel isseärränis ta waese wennatütre pärrast Hannusse Perdi peäle, mis üks essimenne wahwa tüttarlaps on, agga kedda Pert ja temma „punnane linna-harri” — ärge pange pahhaks, et ma teiste järrele Tinat nenda nimmetan — kui üht koerakutsikast peawad ja pinawad. Igga posthobbosel on hölpsam pölli, kui waesel Hannusse Ewal. Üht öiget jutto egga Jummala sanna kegi seal maias ei kule, agga needmisse ja söimosanno sattab igga pä, nago rahhet. Kui üks waene temma wärrawa tahha tulleb, se on nisamma nago laps wapsika pessa jure lähhab, ilma söimamisseta temma ei peäse. — Ja mis prudi Peter saab? Jummal hoidko, meil on keikil lapsed ja kes woib teäda, mis neist enne surma saab; agga Tina on ni kui wanna-emma, kani, suust mahha kukkunud; ahne nisamma kui ta issa ehk weel hullem; raksub ja kaksub hommikust öhtoni, agga isse ei pista sörme külma wee sisse, ja maia tallitus on üksi waese Ewa kaela peäl, kedda pealegi weel hirmsaste wihkab ja pinab.

49

sest et Ewa temmast kümme kord illusam on. Ülleültse, minna ussun, kes sippelga pessas tahhab maggada, se wötko Tinat naeseks. — Et luggu nenda on, sepärrast ei wöinud minna omma suud mitte kinni piddada, et mo armas ristipoeg mitte minno sü pärrast önnetusse sisse ei satto. Ma tahtsin teile, armsad warredi rahwas, siis ommalt poolt sedda nou anda : ärge toge üllekohtusse warra pärrast mitte isseennestele önnetust tuppa. Tulletage mele, mis Salomon pahhast naestest rägib. Jummal on teid muidogi önnistanud, miks teie siis ni wägga rahha peäle tahhate ahned olla? Suur tük aiab su löhki. Pea on rist kaela tombatud, agga mitte ni pea jälle ärralükkatud. Waatke ette, armas wadder, waatke ette, et teile mitte kul tui assemel maiasse ei toda. Tead jo isse, wadder, mis on surem önnetus, kui üks kölbmatta minni? Pahha minni on se keige öälam witsakimp ni hästi poia kui wannematte karristamisseks, ja kes Hannusse Tina saab, saab karroohhaka poue. Nüüd tehke, mis isse tahhate, minna ollen omma süddame peält arraüttelnud.”

Möldre Lena tännas hea nou eest ja lubbas tehha, mis ta ial wois, et se kosja nou piddi tühja minnema. „Agga kahjo,” ütles temma — „et Peter tänna Üllesoo

50

küllasse läks Hannusse Tinat ka körwalt watama, midda wärki ta peaks ollema. Ma kardan, kui ta tedda mitte armastama ei hakka. Noorte innimeste süddamed on ka ses asjas mitto kord kui püssirohho sarwed, kui tulli senna liggi peäseb, siis on se ja teine lahti.”

Selle peäle hakkas wanna Käärtso risti, emma naerma. Siis peaks Peter kotpimme ollema — ütles temma — sest Tinal on werripunnased juuksed ja täppilinne näggo, pealegi lühhike ja jämme, nago sassepunt; ja kel wahhegi silmad peas on, se woib ta näust warsi nähhä, mis ta süddames on.

No se teggi waese Lena süddant nattuke kergemaks. Ta teggi nüüd küllalissele süa ja aiasid siis weel ühhest ja teisest jutto, kuida kannad auduwad, annid poegi towad, lehmad pima andwad, lambad kaksikud poiad sawad, kaapsta taimed korda lähwad ja mis weel muido perrenaiste üllemad asjad on.

Käärtso ristiemma läks koio.

„Peaks Peter ommeti warsi taggasi tullema” — mötles mõldre Lena — „sest et Peter keik temmale üllestunnistas, mis ta süddame peal olli; ta teädis ka, kui Peter ütleb: „Minna Tinat ei tahha,” siis issa ka wäggise ei sunni. — Ta mötles eddasi ja taggasi keige selle peale, mis Käärtso

51

wadder olli räkinud ja aeg aialt tulli jälle temma süddamesse se endine sowiminne: Kui ma ommeti Ewa ommaks minniaks saaksin! Sedda waestlast ma wöttaksin kahhe käega ja tahhaksin temmale need seitse näljaaastat mis ta Hannusse Perdi maias on näinud, tössise emma armastussega tassuda.” — Agga poisid — poisid, neil on jälle ommad meled ja mötted; kes teab mis Peter teeb.”

Nenda mötles Lena ja läks pärrast wasto öhtut ouna-pu aeda, watas kuida puud öitsesid ja noort wilja kandsid ja lahhutas omma süddant, sest Käärtso wadderi jut olli temmale otse kui kirbo körwa sisse pannud, mis ikka rabbistas ja rahho ei annud.

Nattukesst aia pärrast näggi Lena ülle aia Jakobit alt möda teed tullewad. Wannamees jäi aeg aialt seisma, pühkis higgi otsa eest ja lükkas mütsi kord pahhema, kord parrema pole, mis muud middagi ei tähhendanud, kui et temmal monni pahhandusse okkas süddames olli; sest Lena tundis tedda ammo. — „Tulle Jummal appi!” — mötles Lena — „mis tal ommeti wigga peaks ollema? Ei ta räkind, kuhho ta läks egga kust ta nüüd tulleb.” — Ehk kül perrenaese südda ka pakkitses, ommeti wöttis ta nouks, odata, kunni Jakob isse piddi räkima.

Jakob joudis wimaks rohtaia wärrawa

52

ette. Lena läks omma wa' teisepole wasto ja ütles: „Terre, terre Jakob, kui sul käies mitte wägga palla ei olle, siis tulle ka aiast nattuke läbbi, ehk kui so köht tühhi on, söök on ka walmis; ma keetsin öhtuks nattuke tatratango pudro.”

Mul ei tulle söki melegi; — wastas mölder — kas Peter weel taggasi ei olle?

„Kuida temma ni warra taggasi woib olla?” — ütles Lena — „Mötle, kus Üllesoo külla on, ja tänna olli palla pääw, mis innimest muidogi jooksma ei aia.”

Temma olleks woinud raudja atla wötta ja ratsa minna; agga kui minna hommiko üllestousin, olli pois ammo läinud. Nenda on üks noor innimenne — ikka tulli tagga.

„Tohho! sinna olled jo wägga kurri Peetri peale. Kas ta middagi pahha on teinud?”

Muud pahha middagi, kui et ta weel koddo ei olle.

„Mis rut sellega ni wägga on? on willi alwemaks läinud, woi mis sul tänna wigga on, wannake?”

Mitte wilja pärrast — ütles mölder — waid Peetri ennese pärrast, meie pärrast ... lühhidelt .... olleks ma sedda .... sitta kirja mitte kirjotanud ja .... Peter parrem koio jänud!

53

„Sinna kohhutad mind jo oige ärra — wastas Lena hirmoga ja mötles Käärtso taddi jutto peale. — „Miks sa siis minno peale nenda wihhane olled? mis minna senna woiksin parrata? Jakob, wata ommeti lahkeste omma Lena peale! Minno südda ei kannata sedda, kui sa kortsus kulmuga rägid.”

Sul on õigus, armas naene, — ütles mölder lahkemalt; — minna urrisen nago kurri koer sinno peäle, ja ollen isse süüdlane; ärra panne pahhaks! Agga ma tahhan sulle keik omma süddame peält ärraräkida, et sa teäda saad, mis mul süddames torkib. Sinna tead, mul ei olleks mitte wasto meelt olnud, kui meie Peeter rikka Hannusse Perdi tütre olleks ärrawötnud. Ma pean sulle nüüd tunnistama, et ma sinno teadmatta wanna Perdiga jubba nou piddasin, ja et ma tännast kirja ka mitte nissude pärrast, waid Tina pärrast kirjutasin, ja Peter isse piddi kirja wia ollema, et ta isse omma silmaga ei mitte nisso,. waid Tinat nähhä saaks; sest wäggise ei olleks minna ial tedda sundinud; sest mitte minna, waid Peter peab temmaga ellama.

„Agga Jakob, sest ei olle sa mulle mitte sannakest üttelnud!”

No seeb se on, mis mind pahhandab — wastas mölder; — agga ma teadsin, et

54

sinna Hannusse Perti ei salli ja selle wasto seisad; ma teadsin ka, et sa önsa Abrami tüttart, nago kass poega armastasid, mis ni waene on, kui kirriko rot, ja kas sa arwad, et minna ei möistnud, kust poolt tuul puhhus, kui sa wimaks ni ümberkaudo rääksid, et meid Jummal önnistanud ja Peetril rikkast naest tarwis ei olle. Ma kartsin, et sa Peetriga mulle seddasamma pussi ei piddand teggema, mis Jakob ja temma emma Rebekka wanna pimmeda Isaakile teggid, ehk ma kül, Jummal tännatud! weel pimme ei olle. Se on nenda naeste wiis, ja se keige parrem naene pettab omma meest nisugguses asjus ka nenda, mis suits tagga. Et ma nüüd Peetri head noudsin, sepärrast tahtsin ka kord ello aia kohta omma käe peäl middagi ette wötta ja .... nüüd on keik nurja läinud! Se pahhandab mind wägga ja teeb mo süddant raskeks.”

Lena pühkis pölle nurgaga silmi. Kas nad kuiwad woi märjad ollid, sedda minna ei tea, agga ta pühkis, nago nad olleksid märjad olnud. No nisuggusid asjo, se on, omma Lena silmapissarid, ei woinud wanna mölder Jakob mitte kannatada. Näggi ta kord Lena wessist silma, siis olli wannamees ümber sörme mässida; sest ta armastas omma naest süddamest. Olleks nüüd Lena

55

palja hammaste ja sättendawa silmadega — nago surem hulk naesi tewad — Jakobile suurt pitka jutlust hakkanud piddama, se olleks temmale kümme kord kergem olnud, kui se, et ta pölle silmi ette panni ja — nuttis. Ma arwan et ta nuttis. Jakob arwas ka nenda.

„No wata, mis paggan sest on wäljatulnud” — ütles temma — hakkas Lena käest kinni ja pallus: -Armas Lena, anna mulle andeks, mo südda on jubba muidogi raske, kui ma mötlen, mis Sostra Hindrik Üllesoo küllast mulle tänna räkis. Lubba mulle, et sa mitte ennam ei nutta, siis ma tahhan sulle keik räkida, ja tootan, et ma eddespiddi middagi ennam ilma sinno teädmatta ette ei wötta, waid tahhan nenda tehha, kuida sinna heaks arwad.”

No üttelge isse, naesed, kas teile nisuggune allandus meeste polest mitte wägga mokka pärrast ei olle?

Lena kurbdus kaddus ka pea ärra. Ta pühkis pölle nurgaga weel silmi, olgo nad märjad olnud woi ollematta. — Ta südda köddises jo kuulda, mis Sostra Hindrik olli räkinud ja naeste üllem piin on jo, kui sa middagi ossatad ja mitte rutto ei rägi, se, pärrast ei tahtnud temma omma kuiwa

56

silmapissarattega möldre aega mitte ennam wita. Sostra Hindrik olli möldrile üttelnud: kas ta omma poega isse melega hukkatusse sisse tahhab lükkata? Hannusse Perdi warra olla keik üllekohto kokkopandud ja temma tullipunnane tüttar olla üks kihwtipöis, mis Peter otsego isseennesele tiiskusse töwweks ja issa emmale pusärgi naelaks maiasse toob. Se waene-laps Ewa teada kül, kui terrawad küned ja hambad Tinal olla.

Lühhidelt üttelda: wanna Käärtso wadderi ja Sostra Hindreko pitkad juttustamissed ollid üsna üks.

Kui nüüd Lena ommalt poolt ka olli juttustanud, mis Peetri ristiemma temmale könnelenud, ütles mölder: „Nüüd mul on agga se hirm, et meie pois, kui ta Tinat näeb ja ka temma sure warra peale mötleb, tedda wimaks armastama ja tahtma ei hakka! Waat' siis, kallis naeseke, siis olleme kimpus! ja tont wötko minno rahha ahnust, se on siis keik minno tö!” Sedda ütteldes rapputas ta isse pead ja tampis jalga wasto maad.

Lena waigistas selle asja polest omma wannameest ja arwas, kui neljaski jaggo sest tössi on, mis Käärtso ristiemma räkis, siis Peter Tina peäle ei wata. Möldri südda jäi ka aeg aialt waggasemaks. Agga kui

57

Lena jälle Ewast jutto teggi, löppetas mölder äkkiste ärra ja ütles: „Lähme öige söma, öhto on jubba kä.”

Pärrast söma tömbas wanna Jakob weel piipo kaks, agga wimaks sai unni woimust, wannamees läks sängi, heitis maggama. No Lena olleks woinud seddasamma tehha? Ja — kust wötta! Temma südda köddises nüüd jälle kuulda sada, mis Peetri su piddi juttustama. Kuis woib üks naesterahwas, olgo ta kül Lena ealinne, silmad öhto kinnipanna, kui tal middagi, isseärranis weel monni kosja assi, süddame peäl on? Meie ei woi siis ka pahhaks panna, et tänna öhto Lena silma unni ei tulnud. Temma mötted ollid Peetrega kotto ärra.

Ehha olli jubba kustmas, kui Peter koio joudis. Nisuggusest teest soia päwaga olleks ta nago koer piddand wässind ollema, agga walle puhhas! Peter olli ni römus, kui olleks ta praego taewast tulnud. „Kas mo wannemad jubba maggawad?” küssis ta ühhe tüdruko käest, ja kui ta kulis, et emma alles üllewel on, töttas ta warsi omma röömsa näo ja süddamega emma jure. Waese Lena südda wärrises, sest temma ei teadnud weel mitte, mis meie teame. Ta poeg terretas ja andis emma käele ni römoga suud, nago kegi, kes räkimatta sure rahhaaugo leidnud.

58

„Peter, Peter!” ütles emma — „sinna olled jo ni römus, kui olleksid sa jubba walmis peigmees ja keik asjad kordas?”

Kallis emmake! — ütles Peter — minna ollen ka peigmees, ja ollen omma prudi ülle räkimatta römus; kui mo armsad wannemad omma önnistust meile ei kela, siis on asjad kül kordas. Oh, mis maggus on peigmees olla!

Emma kahwatas ärra, nago lummi ja wärrisewa heälega ütles temma: „Poeg, ärra hüppa ja öiska mitte nenda paljo, ärra joosko so rööm mitte liaks ülle; sa polle temmaga weel mitte ello aega ärra ellanud! Woib monni okkas ka te peäl olla.”

Olgo peale, — wastas Peter — agga omma prudiga astun minna üsna lauldes keige okkaste peäle ja kannan omma risti römoga. Kennel nisuggune naene körwas käib, kui minna saan, on rikkas kül ning se olleks jo pöräne, kui ta omma ello raskust römoga ei kannaks.

Emma kahwatas weel ennam ärra ja ta käed wärrisesid. „Kas tüdruk tahtis sulle ka hea melega tulla?” küssis temma.

Ja muidogi, — wastas Peter — keigest süddamest, ja sepärrast on ta mo melest ni hirmus armas.

„No mis ta issa Pert ütles?”

 
59

Peter naeratas ja ütles: Mis minna sest tean. Minno silmad ei olle Perti näinudki, egga ma ei tunne tedda.

„Kuida sa siis temma tüttart tunned ja ni wägga armastad, kui sa issast middagi ei tea?”

Kallis emma, kes ütles, et ma Hannusse Perdi tüttart armastan ja prudiks wöttan? Minna ei tunne ei issa egga tüttart ning ei tea kui sured ehk mis näggo nemmad on. Minno pruut on koggoni teine ning kegi mu, kui — kui — kas tohhin üttelda — ? kui — mo kallis — Ewakenne, kedda ma lapse pölwes omma kätte peäl kandsin; kedda sa, emma, ka wägga armastasid; se pinatud waene-laps. Sesinnane on tänna louna aego Jummala silma ees minno prudiks sanud!”

„Jummal olgo kidetud ja tännatud!” ütles emma — ja panni käed kokko. „Jummal andko teile önne ja önnistust! Agga ma kartsin esmalt, et no — — olgo peäle.”

Nüüd räkis Peter weel laialt ja pitkalt keik üllesse, kuida temma luggu Üllesoo-küllas olli läinud ja mis temmal Hannusse Perdi maias olli juhtunud; ta räkis ka, mis waene Ewa ommast iggapäwasest ellust olli üttelnud keik emmale wälja ja küssis wimaks: „Agga Jummal teab, mis nüüd issa keigest sest tembust arwab? Temma tahtis kül, et ma

60

kui peigmees piddin taggasi tullema, agga siiski, kes teab, — kes teab! temmal on se rahha ni armas,”

Emma ei wastanud selle peäle muud middagi, kui käskis poega nüüd maggama minna ja teggi isse seddasamma; agga ehk kül wanna mölder noorskas nago saeweski, istus Lena sängi sörwa peäl, tännas Jummalat keige armosaatmisse eest ja mötles järrele, kuida temma teisel hommikul wannamehhe mele piddi ümberpöörma, ja wiimne hea mötte olli ikka se: „kui mu nou ei aita, siis hakkan agga jälle nutma.”

Siin wahhel ütles Püssipappa: Se on töeste tössi, kui naesterahwas kohtolaudas istuksid, lähheksid monned asjad teiseti ja mittokord parrem, kui meeste käes. Nemmad on jo kui ahwokadiks sündinud, kes üht asja ni hästi moistwad kerutada ja korrotada, et enne kui tähhele panned, on nemmad tuult mehhe peas teise külgi pöörnud. No igga kord ei tulle sest kül mitte head wälja, se on, kuida mees ehk naene on; agga se on tössi. Isa weski peal olli üks naene, kes ka omma kerutamisse ammetit pöhjani möistis; siiski pean tunnistama, Lena ei prukinud sedda ial pahhaste, ehk ta kül sadda kord wannamehhe ninna kukla tahha pöris.”

 
61

Ni pea kui mölder teisel hommikul silmad lahti löi, olli temma essimenne küssimenne: kas Peter taggasi tulnud ja kuida temma kosja loud läinud?

No nüüd hakkas Lena korrotama. Agga olleks sedda kegi kuulnud, kuida temma nüüd pitkendas ja wennitas ja wanna möldre süddant otsego sütte tulle äres paistis, wahhel sekka ka pölle nurgaga silma nurka pühkis — sest pissarad on naeste üllem söäriist — kunni mölder wimaks, ja weel enne kui Lena lotis, äkkiste küssis: „Mis sa arwad, Lena, se waene-laps sünniks seält tenistusse raudahjust ärrapeästa, kui Peter — —”

Mis sa Peetrit rägid — wastas Lena — Peter on tedda jo eile jubba kossinud ja kui mulle öhto keik räkis, ollen minna „Amen” takka peäle üttelnud; agga sul on perremehhe ja issa woimus käes, kes teab mis sinna teed?

„No sedda ma mötlesin, ütles mölder, kui sinna olled jubba „Jah” üttelnud, mis siis ennam aitab, kui minna takka järrele weel „Ei” ütlen?” — Kui wanna Jakob tahtis, mõistis temma ka wägga hästi nalja tehha. „Oot', oot', wanna sallakas!” — ütles ta pärrast Lenale ja teggi ni kurja näo, nago Hannusse murri waeste peäle — „Mind wanna innimest hakkate teie, poeg ja emma, ühhesnous petma! minno selja

62

tagga naesi kossima ja minniaid wötma! Minna tahhan teile möllemattele üht pussi tehha, mis teil ello aia melest ei lähhä, ja sedda teen ma tänna pääw!”

Lena ehmatas ärra ja ei sanud pea sanna suust.

„Kas sa nüüd ennam, pettis, middagi ei rägi?” — küssis mölder jälle, ikka alles kurja näoga.

Oh, kallis Jakob! — ohkas kahwatand Lena — mikspärrast sa nenda kurri olled? Mis pahha ma — —

„Olle wait!” — kärritas Jakob ja naer kippus ennesel wäggise peäle — „Sinno ja Petri sureks pahhandusseks tahhan ma omma kallist minni Ewakest tänna pääw Hannusse Perdi küünde wahhelt wälja kiskuda ja ärra, tua. Mitte üks pääw ei pea ta ennam Perdi ja temma tütre pinata jäma. Warsi hobbosed ette, meie Peetriga peäle ja possol! Seiske teie mollemad kätte ja jalgega wasto, agga minna järrele ei anna, Ewake peab tänna öhto siin ollema! Äh, äh, äh! — naeris mölder — Wata, wanna kassike, sedda pussi ma teile teen.” —

Sinna wanna naljapaun! — ütles Lena ja andis Jakobile suud. — Kedda sa ehmatad? Nüüd jooksis ta Peetri jure ja ütles temmale. Peter tulli ja tännas, ja keige

63

perrele anti nüüd teada, et Peter naest wöttab ja norik jubba tänna pä maiasse tuakse. Keik tundsid Ewat lapse pölwest ning armastasid tedda, ollid ka kuulnud, missugguses maias ta waene laps piddi ellama.

„Oh sedda önnesowimist, mis nüüd tulli! Üks jooksis sia, teine tenna ja ellades ei olnud sullane Tomas ni rutto wankeri märitud ja hobbosid ette sanud, kui tänna, ja kui issa ja poeg peal istusid, olli nago olleksid hobbosed ka teädnud, kelle järrele nemmad läksid, sest nad jooksid tänna, kui hullud!

Mitto, kes sest kosja loust ollid haiso ninnasse sanud ja Joa möldret omma poiaga Üllesoo külla pole näggid söitwad, ütlesid: „Waene issa ja waene poeg, kui teaksite, mis lomad Pert ja temma tüttar on, siis pöraksite teie warsi ümber!” Agga meie ütleme: sõötke peäle! Neil olli öigus, sest nemmad ei teädnud; meil on ka öigus, sest meie teame.

Külla tännaw käis meie seppikoia ukse eest möda ning meie näggime ka, — ütles Püssipappa — kui Joa mölder omma poiaga möda söitis ning wanna meister, kes sedda ka näggi, rappotas pead ja ütles: Oh rahha, rahha, kaddugo sinna ma pöhja! Kui mitto innimest olled sinna jubba kokko

64

pannud, kes teine teisest ni kaugel olleksid piddand seisma, kui öhto hommikust!”

Agga wata immet! mitte paar tundi polnud möda leinud, kui jubba möldre wanker kahhe raudjaga jälle taggasi tulli, ning Peetri körwas istus Ewa, tulli punnane häbbi ja weel ennam römo pärrast, et Hannusst Perdi raudahjust olli peäsnud.

Selsammal silmapilgul astus Lökso Tönnis, Perdi naber, seppi kotta, ja warsi küssis wanna meister: „Kule, Lökso perremees, kas sinna sest asjast middagi möistad? Mis se olli? kuhho se waene Ewa widi? Tina piddi jo Joa Peetri norik ollema?

„Minna woin sulle sest keige parremat teädust anda — ütles Tönnis — sest ma ollin seäl jures ja tullen praego pulma-wankre tagga Hannusselt.” Nüüd räkis Tonnis pitkalt ja laialt, mis ta keik näinud. Jubba warra hommiko olli seäl pühhitud ja Harritud, pestud ja küntud, et igga pimme woinud nähhä, mis järjed warsi maiasse tullewad; agga se immelikkum assi olnud Ewa näggo, keik selle aia, ni römus, lahke ja helde, kui olleks keik mailm temma pärralt olnud. Ja kui Tönnis tedda olli küssinud: „Ewa, miks sa nenda römus olled?” olli Ewa wastanud: Mikspärrast mitte, kui peigmees tulleb? „Kas Tina peigmees?” küssinud Tönnis

65

jälle, agga Ewa olli naerdes eest ärrajooksnud. Warsi pärrast tulnud möldre wanker. Oh sa kallis aeg, kuida neid wasto woetud! ja mis neile keik laua peäle pandud, et laud raggisenud. Tönnis tahtnud Jummalaga jätta ja koio minna, agga Pert olnud tänna otsego teine innimenne ja käsknud tedda senna jäda; siis olli temma ka jänud ja sedda immet watanud.

Mölder omma poiaga olnud eestotsast kartlik, kunni wanna mölder wimaks ni äri weri möda peale hakkanud kosja asjast räkima. Ni kui Tina sedda kuulnud, jooksnud ta wälja ja waatnud mödaminnes ni Peetri peale, kui tahtnud ta üttelda: „Tulle ka järrele; kui wannemattel meid tarwis on, kül nad siis hüawad!” Peter olli kül ka wäljaläinud, agga mitte Tina järrele, waid Ewa jure köki, kes seäl wärrises ja wabbises.

Aeg aialt olli siis mölder Perdiga jutto peale sanud ning üttelnud wimaks selgeste wälja, et ta omma poiaga kosja tulnud. Se peäle olli Pert sure heälega naerma hakkanud ja üttelnud, et temmal senna wasto Jummala nimmel middagi polle räkimast, kui noorte rahwa enneste kaup sünnid.

„Nende kaup on ammo walmis” — üttelnud mölder — ning Perdi sanna peäle läinud ta Peetrit tuppa kutsma. Seäl tul-

66

nud siis Peter kögist, Ewa käe körwas, kelle palled häbbi pärrast kumanud. Nüüd pannud mölder mollematte käed kokko ning üttelnud: „Et Hannusse perremees, Ewa kassoissa, ka selle nous on ja praego ütles, et temmal Jummala nimmel Peetri kossimisse wasto middagi polle räkimast — siis kinnitan minna teie armsa laste ettewötmist sega, et ma teie käed kokkopannen ja teid önnistan. Jummal lasko teie kät hästi käia ja teid paljo röömsaid päiwi nähhä!”

Seäl on siis Hannusse Pert seisnud, su laiali, nago olleks temmale sulla tinna kaela wallatud ja ep olle sanna suust sanud. Wimaks sure waewaga sanud ommeti ni paljo läbbi hammaste küssida: Mis — mis — mis temp se on, mölder?

„Ei suremat ühtegi,” — üttelnud rnölder wasto — kui et minna omma kirja sees, mis eile kirjotasin, üht eksitust ollen teinud. Ma kirjotasin: „Teie tüttar,” ja olleksin piddand kirjotama: „Teie kassotüttar”. No üks tössine issawend peab ka omma wennalast omma lapseks, ning nenda ussun minna, tete teie ka, ja nenda jägo ka. Peter olli eile siin, kus Teid mitte koddo ei olnud ja on seäl Ewaga nöu walmis piddanud. Et Teie meid ni lahkeste wastowötsite, mötlesin minna, et Teil keik jubba

67

teäda on ning sepärrast keigega rahhul ollite, kuida Teie omma nabermees siin woib tunnistada.”

Nüüd teinud Hannusse Pert üht näggo, mis ükski ei woi üllesräkida; agga ta olnud löngas. Tulli purtsanud kül temma silmast, agga ta omma lubbaminne piddas tedda kinni. Peter olli ka murretsenud, et pitkad juttud pea löppesid; wanker tulnud ukse ette ja Joa mölder omma poia ja Ewaga istnud peäle — Jummalaga!

„Hullud, odake” — hüüdnud Pert weel takka järrele — „tüdruko kast ja rided ei olle mitte kasa woetud!”

Tännan wägga! — hüüdnud Peter taggasi — Need kinkime meie Ewa waese kassoissale, — ning wanker läinud eddasi, mis wiskanud.

Justament tulnud Tinake praego kambri uksest sisse ja karjatanud: „Oh sinna Issake! nemmad lähwad jubba ärra! issa, kas jälle keik sittas? Mis Ewa eddew nende wankre peale jooksnud? Oot', oot', lass' ta taggasi tulla! Häbbematta litta!

„Pea louad! — kärritand Pert Tinat — Ewa on önnega kous ja ei tulle ial ennam taggasi. Ewat on nüüd Peter prudiks wallitsenud ja sinna woid läbbi sõrmede wahtida!

68

Nüüd puggenud Tina, nago häbbistud koer, sabba sorgus, uksest kambri. Tönnis teinud weel möldri rahwast jutto, agga se teinud Petti ni wihhaseks, et Tönnisele wommo selga annud ja uksest wäljasaatnud. Nönda räkis Lökso Tönnis, Hannusse Perdi naabrimees, mis ta isse omma silmaga olli näinud.

Meie naersime, et seppikodda köllas käes. Warsi olli keik külla sedda nalja täis, iggaüks naersid ja sowisid Ewale head önne ja Tinale weel ennam solatükkid silma, kui tal enne olli.

Nüüd jäi wanna Püssipappa wait; agga se olli ta silmast nähhä, et jut weel koggoni otsas ei olnud.

Mis ma pean Ewast ennam ütlema? hakkas ta nattukesse aia pärrast jälle peäle. Joa weskil tullid esmalt röömsad pulmad, sedda woib iggamees ilma minno ütlemisseta teäda, ja pärrast pulma rahhulinne ello. Heast lapsest sai hea norik, hea minnia, hea perrenaene ja pärrast ka — mis ma sest salgan — pärrast ka hea lapseemma, kes neid jummala kartusses kaswatas.

Wanna Jakob ja Lena läksid otsego ueste jälle noreks, kui nad omma lastelastega mängisid. Nemmad on kül jubba mollemad Jummala ees, agga Peter ja

69

Ewa ellawad prago alles ja astuwad iggapääw omma ausa wannematte jäljede sisse.

„Agga nenda ep olle öäla järg mitte” — ütleb pühha kirri. — Hannusse Perdil närris häbbi ja kadde wihha kaua aega issa ja tütre süddant. Eestotsa ei tohtnud nemmad toast wälja minna; kes neid näggi, se hirwitas, sest se on mailma wiis. No wimaks jäi se assi ommeti wannaks ja kegi ei räkinud sest ennam. Ka nende 49 kossilassega näddalis, kennest Pert — kuida luggeja mälletab — eestotsa seppikoias hooples, ka nendega olli märka temp, sest — kegi ei tulnud, ja Tinakenne piddi ikka istuma ja otama, ja se sanna: „wanna tüdruk” se panni ta hinge kinni, kui ta selle peäle mötles. Nenda läks aasta ja weel monni aasta. Ewal olli jubba kolm lapsokest, agga Tinal kolm risti selja peäl ja pea ikka alles paljas. — No wimaks tulli ommeti üks libbekals linnast, kenne nimme igga körtsi ukse peäl seisis, se kossis Hannusse Tinat ja temmale läks Tina. Agga se olli mehheke, kes issa ja tütrele kuhjaga kättemaksis, mis nemmad teistele ollid teinud. Se mees möistis mollematte ninnad köwwerasse käända. Kül Pett urrises ja Tina niitsus, agga kui linna wäimees pörrotas: Piddage su! siis jäi keik waikseks. Wannamees näggi

70

omma silmaga, kuida temma warrandus joudsaste kahhanes, agga ta ei woinud sanna lausuda, muido karwa tuttid lendasid. Wanna Pert jäi pääw päwalt ennam küro ja poolteist aastat pärrast tütre pulmi kuuldi: „Wanna Hannusse Pert on surnud;” agga ükski ei nutnud temma pärrast.

Perdi warraga läks luggu just nenda, kui Käärtso ristiemma olli üttelnud: „kuida sadud, nenda södud.” Keik kaddus, nago agganad tule kääs! Kül Tina, „kani emma” tütretüttar, kapis ja rapis weel kokko, agga ei olnud ennam pohja al.

Önneks ei olnud neil mitte lapsi; sest kui aastat wiis kuus ollid mässanud, olli Perdi suur üllekohtune warra nenda puhtaks otsas, et mitte rasukest ennam järrele ei jänud ning Perdi tütrel ja wäimehhel sandi kep kääs. Nemmad läksid nüüd jälle linna taggasi, kus mees kaupmeeste „sõbrapoisiks” heitis ja naene pessema hakkas. Agga parrako, eks olle teäda kül, missuggused linnud need söbrapoisid on; kui üht auuwäärt meest nende seast tahhad leida, siis wötta kesk päwa aial latter kätte. Igga tossina peäle lähhäb neid kakskümmend wiis tükki. Nisuggune olli Tina kallis teinepool ka. Agga temma ei ellanud ka mitte kaua. Ühhe lada peäl olli ta ennast jälle ni täis

71

jonud, et teisel hommikul krawist passa seest üllesleiti, agga mehheke olli — walmis. Wiin olli tedda tapnud. Tina olli peäle sedda kaua haige ja widi hospiddalisse. Head innimessed rägiwad, et Tina omma pitkalisse ja wallusa többewodi peäl weel enne surma ennast Jummala pole on pöörnud ja patto kahhetsenud. No, annaks Jummal, et st nenda tössi olleks!

Külla wadder, meie näeme sest juttust jälle, et Jummal sureliste wasto panneb ja allandlikkule armo annab. Peaks monni perretüttar siit nattukest allandust ja monni waene-laps kannatust öppima: siis polleks ka mitte ilma asjata olnud. Agga Oksa Tomas ja temma perre ütlesid: „Olge terwe, armas Püssipappa!” ja nenda olli jut seks öhtuks otsas.

Must-Hans.

Ma tahha teile ommeti enne ärraminnemist weel ühhe kenna jutto räkida! — ütles Püssipappa sel öhtal, kui ta homme piddi

72

Oksalt ärraminnema; — agga teie ei pea mitte mötlema, et „Must-Hans” monni kahhejalgne räppune ja must Hans on. Ei mitte! waid meie mustal Hansul on kül kaks jalga, agga kummagi jalla külges kolm ainust warwast ja peäle weel kaks tiwa, justament nago wadderi tunnikellal, mis enne kesk ööd laudil penni peal tiwo lahhutab ja „kukkuruku!” hüab. Kuulge siis, kuida „Must-Hanso” luggu olli, ja uskuge, et iggal uel aastal wanna Jummal ellab.

Ühhe sure linna liggidal ellas üks tallo-poeg, nimmega Tobri, paljo laste ja pissut warraga. Ta piddi wapraste kässi jalgo ligutama, kui päwast päwa tahtis sada; agga temma ning ta lapsed ellasid ommeti iggapääw röömsaste, sest Jummal olli neile wäljaspiddi ihhoterwist ja seestpiddi süddame rahho kinkinud. Agga sedda römo ja rahho ei wötnud need armsad innimessed mitte maialt, kui Jummala sannast, ning se olli wägga öige. Kuida ööldud, nenda ei woinud Tobri mitte ellada, nago rikkas mees, iggapääw head süa ja kallist kanda, toli peäl istuda ehk töldas söita, lusti piddada ja aega wita: agga sedda ei püüdnud temma südda ka mitte. Kui ta aastas keik ommad maksud maksetud sai ja nenda paljo

73

weel ülle jäi, et kokkohoides ja nappiste prukides arwas läbbi sawad, siis olli Tobri südda nisamma römus, nago lapsed Joulo laupäwa öhto, kui heinad sisse aetakse. Temma wannemad ja wannematte wannemad, kes wannaste Saksamaalt senna ollid tulnud, ollid enne tedda nendasammoti ellanud, se on, tööd teinud ja Jummalat pallunud ning sellega, mis Jummal andis, rahhul olnud. Tänno sure Jummalale, Tobri abbiello ning laste kaswataminne olli önnistud, rahho ja Jummala kartus ellas temma kattusse al ja sedda piddas temma suremaks warraks, kui mailma kuld ja höbbe, ning sedda lähhäks mitme maia ja süddamele weel wägga tarwis. Seälsammas Tobri maias ellas weel üks isseärranis woöras, kes sui wäljas reisimas olli ja süggise essimesse ue lummega igga aasta jälle koio tulli, nago monni „Sarema mees.” Nenda pea, kui essimenne lummi mahha saddas ja ilm hakkas talweks jäma, wahtisid lapsed ja wannad läbbi akna wälja, ja üks ja teine kahhetses: „Ei minna möista, miks Must-Hans tännawo nenda kauaks jääb?”

No kes se Must-Hans siis olli? — Must-Hans ep olnud kegi mu, kui üks wanna must ronk ehk kaarn, kedda Tobri issa

74

poisikesse pölwes pessast olli wäljawötnud, wagguraks teinud ja pärrast jälle lahtilasknud. Agga se läbbi olli musta kuemees ni tutwaks sanud ja innimistega ärraharjunud ning armastab nenda omma kasso-kohta, et igga süggise, kui metsast egga wäljade peält ennam middagi nokka ei putunud, Tobri maiasse tallikorteri tulli. Tobri rahwas römustasid igga kord temma tullemisse pärrast, nago monni würst neile olleks küllalisseks tulnud. Tobri isse hüdis tedda ta laulo pärrast „Raak-Hans”, agga Tobri olli omma lapse pölwes temmale nimme pannud „Must-Hans” ning se olli ta musta kue pärrast. Nenda nimmetasid tedda ka Tobri lapsed. Mis perrerahwas isse söid, sedda sai Must-Hans ka ning olli rahhul, nago omma koddo. Kui lapsed tedda sillitasid, olli ta waggusi paigal ja lendas kord ühhe ehk teisele ölla peäle ja pühkis omma nokka lapse juuste külge ärra. Et Must-Hans sel kombel lastele sureks römuks olli, woib iggaüks isse arwata. Agga Hans piddi Tobri maias weel monda nähhä sama, mis enne weel mitte polnud näinud. Jummal satis nende hea innimistele, nago nüüdke weel monne laste ja wannemattele, mondasuggust risti ja willetsust nende usso katseks. Rahhe löi Tobri wilja mahha, häddaste neljas jaggo

75

jäi järrele; messipuud ei önnistand se aasta, kust muido monne hea koppiko sai; külm wöttis süggise kartohwlid ärra ja pääw enne linna laata surri temmal weel se keige parrem härg ärra, misga teisel hommikul ladale piddi minnema. Seäl olli mehhel kitsas kä ning wessi silmas. Temma koht olli kül jo wannemist sadik jubba pärriskoht, agga sel süggisel piddi ta jubba hädda pärrast wölgo teggema ja sattus sega ühhe nisugguse kasso-wötja küünde wahhele, kes rahha ommaks keige wäggewamaks troostiks ja römuks piddas. Se kurri loom wöttis rasked intressid ja olli ommas süddames üksi sepärrast Tobrile rahha laenanud, et temma kenna kohta pärrast alwa hinnaga ennesele piddi sama. Nenda olli ka. Teisel aastal ikkaldas willi jälle ärra. Kui nüüd talwe tullemas olli, hakkas pahha mammoni tener omma rahha kättepärrima, ja ütles, et temma mitte senni ei tahha odata, kui keik maad ja maia näljaga nahka on pannud. Kül Tobri pallus Jummala kele, et wöllapärria kunni tullewa kewwadeni piddi kannatama, kus ta omma maia ja made eest ennam hinda olleks sanud. Agga seeb se just olli, mis teine mitte ei tahtnud; sest koht piddi jo ni alwalt kui wähhe wois, müdud sama ja temma keik Pool muido pärrima. Ahne wöllapärria ei

76

tahtnud mitte odata, waid ühhel hommikul tulli temma kohtomeestega senna, wöttis Tobri kaks lehmamullikast, hobbose ja muud parremad asjad ärra ja ähwardas, kui wölg mitte kahhe näddali pärrast ei piddand maksetud ollema, siis tahtis temma Tobrile oksjoni tehha ning keik lasta ärramüa. Ta teadis kül, kes piddi nisugguselle ennam rahha laenama, kelle ellajad ja maia-riistad jubba wölla pärrast ärra on risutud?

Nüüd olli Tobrile willetsusse ja ahhastuste wessi suni töusnud. Ei ahjo puid, ei rahha, ei leiba egga leiwa körwast, ja peäle sedda weel, astu kahhe näddali pärrast, kesk külmal talwel, ommast maiast hulga lastega wälja, wötta kep kätte ja minne kuhho sa tahhad. Ta nattukest ahjo puid, mis tal murretsetud olli — sest ta piddi keik puud rahha eest ostma — wöttis tigge wöllapärria melega ka ärra ja aede külge ei tohtind temma putuda. Külm olli ni kange, et Tobri pengi seina ärest piddi öhto katkiraiuma, et külm ta wäetimaid lapsi ärra ei wöttaks, ehk kül ei teädnud, kuida neid eddespiddi külma ja nälja eest piddi kaitsma. Kül töstis ka mehheke kässi taewa pole ja kissendas: „Issand, meie Issanda Jesusse Kristusse Issa! Sa Israeli kaitseja, maggad

77

sinna, woi nääd sa ka, kuida minno kässi käib? Tötta appi!” Agga abbi ei tulnud kustke poolt.

Öhto olli tullemas, pengi tükkid pöllesid ahjus, kurw issa emma istusid märja silmadega ahjo su ees ja lapsed nende ümber. Seäl hakkas jälle üks laste seast kahhetsema, ei mitte, et nemmad maiast piddid wäljaminnema, waid et — Must-Hans tännawo koggoni kauaks jäi, sest süggaw lummi olli öues maas. „Parrem on, kui ta tullematta jääb — ütles emma kurwa melega — mis meil ennam isse on ettewötta ehk temmale anda.” Agga lapsed wastasid, et Jummal sömapalwe sees ka kaarnade peale mötleb ja ütlesid, et nende Must-Hans ommeti surem on, kui warblased, kelle eest Jummal ka lubbab murretseda; ehk kui meie nou ei aita, siis tahtsid teise perresse jooksta ja seält middagi palluda, mis omma musta woörale ette panna, kui ta agga tulleks. — Se olli kül laste jut, agga ommeti olli keik tössi ja issal emmal tulli seal jures mele: „eks teie mitte paljo ennam ei olle, kui needsinnatsed?” Ning ka se teine kirja tootus: „Hüa mind appi ahhastusse päwal, siis tahhan ma sind sest wälja kiskuda, ja sinna pead mind kiitma,” ja nenda weel

78

mitto muud Jummala kallist tootust ja silma wessi hakkas wähhe tahhanema ja süddames monni lotusse täht tousma; sest ni pea kui ristikandja keik muud lotust mahhajättab ja ilma nurrisemisseta, sannakulelikko süddamega omma lotust Jummala peäle panneb, ni pea tulleb ka rahho ja julgus süddamesse ning Waim annab meie waimule tunnistust et temma keigewäggewam abbimees on ning et meie temma lapsed olleme. — Nenda tulli ka sel öhtul wimaks maggus unni wannematte ja laste peäle ja kattis omma pehme tiwaga keik murret ja kurbdust seks ööks kinni.

Teisel hommikul, kui lapsed üllestousid, olli essimenne tö jälle akna jure joosta ja wadata, kas Hans on tulnud? Agga aknad ollid külmetand ja kegi ei woinud läbbi nähhä, mis oues olli, sepärrast hakkasid keik ühheteise tötte hingeauroga aknad sullatama ja häddaste hakkas üks aknarut läbbipaistma, kui keik ühhest suust hüüdsid: „Emma, emma! tulle te akken lahti, Hans istub öues pärna oksa peäl!” Oh sedda laste römo! Ka Tobri römustas ennast. „Tulle agga sisse, wanna sõbber,” ütles temma, teggi akna lahti ja warsi tulli Hans ja laskis omma selga sillitada. Ehk kül murre

79

ja kurbdus ollid maiasse tulnud ja leigest asjast pudus, ommeti armastasid Tobri ja temma lapsed omma wanna söbra ja korterimeest nisamma nago enne. „Olle terwe tullemast — ütles Tobri jälle — sind nähhes tullewad mulle jälle endised röömsad päwad mele, mis jubba lapsest sadik Jummala käest ollen sanud ja kuida meie kahhekeste röömsaste olleme mänginud, kui ma sulle süa andsin ja sinna minno pead otsisid ja monnikord söbra polest ka nenda omma nokkaga löid, et auk tahha jäi. Agga halle meel on mul siiski, kui ma mötlen, et se kiwwisüddamega mees, kes minno maia nüüd ärrawöttab, sulle eddespiddi wist mitte üht konti nokkida ei anna. — Jah, kes teab, kes meid endid saab söötma ja jootma, kui keik nälgas ning külma kääs olleme.” Need kurwad sannad aiasid jälle emma ning wannema laste silmad wet täis, ja Tobri issi nuttis ka. Hans mehheke teggi, nago ta olleks perrerahwa ahhastust ärramoistnud, watas nende peäle ja rooksus halleda heälega. Sest leiwast, mis lapsed temmale andsid, ei sönud temma ka mitte paljo, waid käis möda tubba nago otsiks ta neid kappisid ja kastisid, kus peäle ta muido lendas. Wimaks lendas ta jälle akna peäle, kust ta sisse olli tulnud, ning olli nähha, et ta

80

wälja tahtis minna. Tobri teggi akna lahti ja wuhhinal lendas Hans ülle wälja ja kaddus. „Sedda ma arwasin kül — ütles Tobri kurwa melega — mis sa meie jures ennam teed, sa tunned wist jubba nälja haiso ja töttat parrem aegsaste minnema.” Lapsed ollid ka kurwad ja monned öiete pahhased Hanso peale, et häil päiwil kül nende jures moistis ellada, agga nüüd olli ärraläinud. „Hans on ka üks wanna tännamatta loom, — ütles Tobri wannem poeg; — wannaissast sadik on ta igga talwe siin maias ilma hinnata sönud, ja nüüd, et meil nappus kä on, nüüd on ta uhke ja jookseb ärra.” — Pea omma su, poeg, — ütles Tobri — Must, Hans on üks moistmatta loom ja on wägga hästi teinud, et ta ärra, läks, muido olleks temma sia maiasse jänud, kui meie peame ärraminnema, se olleks mo meelt weel halledamaks teinud.”

Need kaks näddalad, mis wöllapärria weel lubbas kannatada, jöudsid igga päwaga otsa pole. Keik Tobri allandlikkud palwed ollid ilma asjata, wöllapärria ei tahtnud mitte ennam kannatada, sest ühheksama kässorikkuminne olli temmal maggusam: ta himmustas Tobri maid ja maia pool muido kätte sada. Otamisse aeg olli otsas; ilm läks ikka külmemaks, leib ikka kallimaks ja

81

Tobri ei leidnud abbi kuskilt poolt. Agga ta issegi ei teädnud, kust se tulli, ommeti tundis temma, midda suremaks hädda pääw päwalt kaswis, sedda julgemaks läks temma südda keik Issanda kätte anda ja kannatlikkult kannatada. Ta jäi kindlaste palwesse ja maenitses naist ja lapsed allati seddasamma tehha. Tössi on kül, se ussukatsminne, mis nende peäle olli tulnud, ep olnud mitte kerge ja meie ei woi koggoniste nende peäle kohhut moista, kui kord ühhe ehk teise jures usso nödrust nähhä olli ja nurriseminne süddamest kele peäle tikkus. Ommeti piddasid nemmad Jummala sannast kinni ja meie teame, kes sedda teeb, ei olle omma kodda liwa peäle ehhitanud, waid iggawesse kaljo peäle, mis willetsusse weewood mitte ümber ei lükka.

Ühhel öhtul tulli Tobri wöllapärria jurest, kedda ta weel kord Jummala kele olli pallunud, temmaga kewwadeni kannatada, agga ahne mehhe süddames pölles liggimesse koia himmo ja ei annud mitte järrele. Raske süddamega astus Tobri tuppa. „Armas Maria” — ütles temma omma naese wasto ja wessi langes ta silmast — „keik on ilma asjata, meil ei olle nou egga abbi ennam lota! Jummal on meid otsego mahhajätnudl Hallastamatta wöllapärria ei anna mitte

82

järrele. Üks ainus näddal tahhab ta kanatada, agga mitte ennam. Siis peame meie omma wannematte maiast wäljaminnema ja peält watama, kui sedda pool muido wörsi woöra kätte antakse. Siis kui temma meie kattukse al ennast sojendab, peame meie lumme käes külmetama. Mind ehk wissatakse wangitorni ja teid möda maad ilma laiali. Lapsed, mo kallid lapsed! tehke aegsaste omma kerjamisse kottid walmis ja leikage ennestele sandi keppid kätte. Minna ei woi teid mitte ennam awwitada. Keik minno joud ja nou on otsas. Kui Jummal mitte selle näddali sees üht immeteggu ei te, siis tulleb keik meie kätte, mis prago ollen üttelnud.”

Nende sannadega langes temma nurka ölgede peäle mahha, kattis ommad silmad kue hölmaga kinni ja nuttis kibbedaste. Naene ja lapsed langesid keik issa körwa mahha ja nutsid temmaga, et üks kiwwi olleks piddand halledusse pärrast pehmeks minnema. Nad pallusid issa, parrem jubba homme ärraminnema, kui senni kaua odata, kunni tedda wangi pannakse, ja emma kui peata kanna ning nemmad kui kannapoiad mahha piddid jäma. „Kui sinna meie jures olled, issa, ütlesid lapsed, siis pallume hea melega külla rahwa käest leiba ja tome teile.”

 
83

Nisuggused ning nendesarnatsed sannad, mis lapsed ommas armastusses räkisid, kinnitasid wimaks issa süddant nattuke, mis ka rohkeste wallatud silmawee pärrast jubba aeg aialt kergemaks läks. Wimaks tousid keik ölge peält üllesse, heitsid laua äre pölwili mahha ja Tobri andis süddamelikkus palwes isseennast ja omma armast naist ning lapsed armolisse taewasse Isa holeks, kes keige häddaliste suur abbimees on. Pärrast sedda laulis ta weel sedda kallist laulo: „Mis waewab sinno süddant” (Numm. 141. Lauloramatus) kelle wiimsed salmi sannad Tobrile wägga maggusad ollid, ning need on nenda:

 Oh! wötta löppetada

 Keik meie hädda täal.

 Meid nödraid toetada;

 So helde Issa meel

 Hoolt kandko meie pärrast,

 Et meie peäseme

 Sest kurja ilma kärrast

 Ja taewa lähhäme.

Nemmad laulsid alles wimast sanna, seal kuuldi, et üks akna tagga kopputas. Keik ehmatasid ärra ja mötlesid, ehk wöllapärria tahtis issa jubba tänna öhto wangitorni wia. Agga küllalinne akna tagga kopputas ikka peäle kunni üks laps läks, akna lahti teggi

84

küssis: „kes seal on?” — Ennä immet! wanna Must-Hans pistab pea aknast sisse ja hüab ni röömsaste: „raak! raak! raak!” nago tahtis ta üttelda: Terre öhtust, söbrad, mis kurbdus teil on? Nüüd polle ennam aega kurwad olla, nüüd olge röömsad! — „Issa, issa! — hüüdsid lapsed — wata, mis Hanso nokka wahhel hiilgab.” Agga Hans lendas otsekohhe Tobri ölla peäle ja laskis omma hiilgawa koorma nokka wahhelt temma rüppe kukkuda, hüdis weel raak raak, ja pühkis nokka Tobri mütsi külge ärra. Agga kuida kohkus Tobri ärra,, kui üht suurt kuldsörmust sättendawa kalli kiwwiga omma rüppes näggi ja kätte wöttis. Keik tungisid nüüd issa ümber, sedda immeasja watama, mis wanna Hans olli tonud. Ükski ei moistnud möttelda, kui paljo nisuggune sörmus piddi maksma. Siiski olli Tobri ni römus, et omma naese kaela ümber langes ja ütles: „Maria, Jummal ellab alles, ja ei olle meid weel mitte ärraunnustanud. Tänno, tuhhat tänno olgo temmale nüüd ja iggaweste!” Ta arwas pärrast, et sörmus omma 100 rublakest kül piddi wäärt ollema. Ka emma südda läks röömsaks ja lapsed hüppasid otse püsti. Keik tännasid ja sillitasid nüüd Hanso ja emma panni sedda keige parremat, mis neil maias

85

weel olli, tänna Hanso ette, se olli üks tük pool kuiund juusto. Wanna Hans, kelle kõht se kord wägga tühhi olli, hakkas sure holega juusto tükkile pihta andma ja tük tükkilt alla nelama, ja lapsed seisid ta ümber ja sundisid küllalist söma, nago lahke perre-rahwa pruuk on.

Wimaks kui Hans sönud olli ning möda lauda patseris, nago rummalad lapsed ja sured saksad, et köhho täis wähhe allaneks, küssis Tobri temma kääst: „Agga kule, Must-Hans, ütle mulle, kelle kääst olled sa sedda kallist sörmust warrastanud? Ulitse egga maante peäl ei seisa nisuggused asjad mitte maas, ja sinnul ja so suggulastel on wannast sadik se wargusse ammet kä. Ma röömustasin kül esmalt se kinkitusse pärrast, agga kui öiete järrele mõtlen, siis olled sa mulle ommeti middagi maiasse kannud, mis ma hea süddametunnistussega mitte ennese kä ei tohhi piddada.” Hansoke ei woinud selle peäle kül mitte wastada, agga ta hüdis ommeti „raak, raak,” ja kohhutas omma sulge, nago olleks ta omma teo pärrast wägga uhke olnud. „Ja jah, — ütles Tobri jälle: — teid tunneb iggamees, ronga issandad, seitsmendamast kässust ei pea teie mitte suurt luggu, ja kui middagi teie mele pärrast on, siis ei küssi teie mitte: kas ma tohhin ehk

86

ei tohhi? muud kui wöttate ja lähhäte. Kegi ei olle sulle seddasinnast sörmust kinkinud, ja olleksid sinna tedda ka maast leidnud — mis ma mitte ei ussu — siis ep olle ta ommeti ei sinno egga minno, waid selle omma, kes tedda on kautanud.” — Waat’, se olli öige mehhe jut. „Maria — ütles Tobri ja pöris ennast omma naese pole — sedda sörmust peame meie warsi taggasi andma, olgo kelle omma ta on. Meil on abbi tarwis, sedda teab Jummal taewas, agga üllekohtusel kombel ei pea se abbi meile mitte tullema. On Jummal meid sel kombel ühhe ronga läbbi tahtnud awwitada, siis on ta wist ka tahtnud katsuda, kas ennast üllekohtust emal hoiame. On agga kurrat meile sega tahtnud üttelda: „Keik sedda tahhan mo sulle anda, kui sa mahha heidad ja mind kummardad”, siis peame kindla ussuga ütlema: „Taggane minnust, sadan, sest kirjotud on: Sinna pead Issandat omma Jummalat ükspäinis kummardama.” Ja, armas Maria, meie teame jo, mis kirjotud on ja ei woi ennast surel päwal mitte wabbandada.” Maria õhkas kül ja temmal olli kahjo, agga tunnistas ommeti, et mehhel sulla öigus olli. Peäle sedda lotis temma, et sörmusse perremees neile head leido piddi andma ning

87

sedda wastowõtta, polle jo mitte pat, ja se on ka tössi. „Muidogi lodan minna — ütles Tobri — et Jummal sedda sörmust meie önneks on saatnud, agga mitte muido, kui et öiglaseks ristiinnimesseks jäme.” Nenda läks öhto möda, Hans pandi wöörkotta ehk toa ette örre peäle ja lapsed ölge peäle maggama, kuhho Tobri ja temma naene, pärrast römust öhtopalwet isse ka mahhaheitsid. Ni kui Tobri hommiko silmad lahti teggi, mötles temma eddasi ja taggasi, kellele ta sedda sörmust piddi näitama? Wimaks wöttis nouks omma öppetaja jure minna ja temma kääst nou küssida, kuida temma sörmusse perremeest piddi üllesse leidma? Mis ta mötles, sedda temma ka teggi. Ni pea kui päike töusis, olli Tobri teed käimas ja kallis sörmus taskus. Öppetaja jures räkis ta nüüd keik omma römo ja kurbdust üllesse ja küssis nou, mis ta sörmussega piddi teggema? Öppetaja kitis temma ettewötmist wägga heaks ja küssis sörmust nähhä. Agga kuida jäid öppetaja silmad ja suu korraga pärrane lahti, kui — kunninga kroni ja nimme sörmusse peält leidis! Ka Tobri läks walgeks, kui ta kulis kes sörmusse perremees olli ja ütles: „Armas öppetaja, kui mind nüüd wargaks ehk wargusse wastowötjaks petakse, mis ma siis

88

tahhan tehha? Eks nüüd olle tössi: „Mis meie önneks arwame, lääb häddaks, waewaks peage.” — „Tössi kül, — ütles öppetaja naeratades — sest sinna olled jo ka wargusse wastowötja; agga ärra kahwata mitte ärra, sepärrast ei tulle sulle middagi pahhandust, waid minno arwades enneminne suurt römustust. Jätta sörmus sia, minna söidan sellega silmapilk linna kunninga lossi peale, ja kui kunningal mitte wägga paljo muid asjo toimetada ei olle, siis lastakse mind wissist temma ette ja minna tahhan sinno eest, kui omma wenna eest räkida.” Warsi pärrast sedda söitis öppetaja linna pole ja Tobri köndis koio pole ja ohkas isseenneses: „Issand, lasse keik hästi korda minna!”

Teisel päwal enne lounat söitis üks uhke töld, kus kunninga kul peäl olli, linnast wälja, nelli kimmelt ees, kutsar uhkes rides pukki peäl, kaks punnase kraega teenrid seisid tagga püsti, ja tölla sees istus üks suur herra, kelle rinna peäl paljo kuldtärnisid särrasid. Kuhho se töld siis töttas? Kuhho maiale, kui waese Tobri jure, kedda kunninga ette toma. Innimessed ja lojuksed kohkusid ärra, kui nisuggune töld külla tannawasse tulli, nenda, et kutsar keigest joust piddi kissendama: Kuhho teie, lambad, pöggenede? Näitage mulle, kus

89

Tobri maia on? — Oh sa kallis aeg, kuida Tobri ja temma ommaksed eest otsa ärrakohkusid! Agga pärrast, kui kunninga kammerherra neid lahke sannadega waigistas, kargasid lapsed, nago talled kiwwi warreme otsas, kui issa uhke tölla sisse astus ja linna pole sõitis. Teäda muidogi, wanna Must-Hans, kes ni terrawaste kammerherra hiilgawa tärnide peäle wahtis, nago olleks ta neist ka monda Tobrile tahtnud kinkida, temma mehheke piddi nüüd ka töldas kunninga jure söitma. „Jummalaga, Hans, sowin sulle head önne ka;” — ütles Tobri wannem poeg, ja andis Hanso issa kätte tölda.

Kutsar andis hobbustele pihta ja töld wurrises jälle linna pole.

Tee peäl räkis kammerherra, kui hea meel kunningal sest olnud, et Tobri sörmust mitte ep olle ärrasalganud ja arwas, et Tobri se läbbi suurt armo kunninga silma eest piddi leidma, mis ka Tobri süddant römustas. Ollid nemmad nüüd linnas kunninga lossi peäle sanud, siis andis kammerherra kunningale warsi teäda, et sörmusse warras ja leidja mollemad seäl ollid ja kunningas wöttis waese Tobri lahkeste wasto. Tobri südda läks se läbbi wägga julgeks ning ta räkis keik sedda luggu pöhjani wälja.

90

Nüüd tulli mitmel herral korraga mele, et nemmad mitto päwa üht ronka lossi ümber näinud lendawad. Kunningal tulli selle peäle ka ennesel mele, et ta sel öhtul, mil temma kallis pitseri sörmus ärrakaddund, aknad nattukeseks aiaks lasknud lahti tehha. Ussokatseks panni kunningas sörmukse jälle endise kohha peäle ja Must-Hans lasti kambri lahti. Agga ennä! ni kui innimessed wähhe körwale läinud, wöttis wanna warras sörmukse ja wiis Tobri kätte ja hüdis isse: „raak! raak!” weel takka peäle.

„Oh sinna pea koer! — ütles kunningas naerdes; — sind peab warsi rauda pandama. Sinna warrastad jo öige kunninga omma silma al ja kiitled weel pealegi.”

Nüüd anti Tobrile süa ja jua, ja wanna Hans warras, ei jänud ka mitte ilma, waid sai, mis südda kutsus, ja keik üllemad ja allamad jooksid kokko kunninga sörmukse warrast waatma.

No kuida läks wimaks waese Tobri luggu? Temma söitis sellesamma töllaga linnast jälle wälja, misga sisse olli tulnud. Tigge wöllapärria sai selsammal päwal omma rahha ja kohto polest weel sedda ja teist, mis tal ello aeg melest ei läinud. Tobri maad ja maia jäid temma omma kätte, ja teisel süggisel seisis wanna pu-maia assemel

91

suur illus kiwwi maia. Prisked hobbosed hirnusid tallis, prisked lehmad ammusid karjalautas; temma pöllud ja heinamaad ollid kunninga armo läbbi kümme kord laimaks wenninud kui enne ollid. Ühhe sannaga: Endine waene Tobri olli nüüd rikkas mees ülle teiste; sest kennel nisuggune abbimees on, mis sel wigga rikkaks sada? Agga üllem ön olli se, et wäljaspiddine kasso temmale seestpiddist kahjo ei saatnud, waid Tobri jäi keige selle jures seks, mis ta enne olli — tössiseks ristiinnimeseks ja olli lahke ja tassane, allandlik ja armolinne keige waeste wasto. Jummala sanna prugiti udes maias nisamma kui wannas ja Tobri tundis kül: kui kässi hästi käib, peab innimenne kuet palwet ennam palluma, kui muido waesel aial. — Ka Tobri lapsed kaswasid Issanda maenitsemisses ja armus ülles, teggid omma wannemattele paljo römo ja ellasid, kuida wagga ristiinnimesse kohhus on.

Keige surem römopääw Tobri maias olli igga süggise se, mil wanna Must-Hans jälle talli korteri tulli.

92

No wadder, kas Jummal ellab, woi ei ella? kas kindel lotus Jummala peäle aitab, woi mitte? Kas tead nüüd, et ristiinnimenne keige hädda sees peab uskma, lootma, palluma? Noh, kui sa sedda tead, siis ma ei rägi ennam middagi.

Woöras-emma.

„Woöras issa ja woöras-emma” — ütles Püssipappa — need on kaks nimme, mis lapsed mitte hea melega ei kule, ja monne wanna innimessel pistwad nemmad ka, nago okkad süddamesse, kui neid kuleb ja seäl jures meletulletab, mis kurbduat ja ahhastust ta nende läbbi kannatanud ehk weelge kannatad. Siiski on se enne nenda olnud ja jääb pärrast ka nenda: kennel se önnetus noremas pölwes juhtub, et Jummal omma issa ehk emma ärrakutsub, se saab ennamiste ikka woörast issa ehk emma-jälle assemele. On nemmad tössised ristiinnimessed, noh, siis polle wigga, siis on neist monnikord weel surem kasso, kui ommast pärris wannemattest; agga kui sedda ep olle, siis wessi ikka weddelam kui werri. Ka

93

wannemattel ennestel polle seält iggakord mitte paljo römo. Teine abbiello on ikka: kui hilline rukki orras, mis mitte kaua ei haljenda; tal on ka haljas näggo, agga ilmad on külmad ja lummi langeb warsi peäle. Siiski Jummala kääs woib keik hästi kerda minna ja Temma woib sedda, mis esmalt pahha on, pärrast heaks tehha.

Luhha küllas ellas Tuppi Hans omma wenna Juhhani körwas ja olli wenna made eest moisa kubjaks, sai wenna kääst palka, pöllo äärt ning heina-ma serwa ja ellas öige priskeste. Ta naene, Kai, olli tulline töteggia ja pealegi jummalakartlik, tassane innimenne, kes iggaühhega läbbi sai, sest et ta kellegi peäle ei läinud. Kaks-teistkümmend aastat ollid nemmad jubba önnelikkus abbiellus ellanud, Jummal olli neile kuus last annud, agga nelli neist jälle taggasi wötnud. Kaks tüttart, Ann ja Marri, ellasid alles, teine kümne ja teine kue aastane. Neid kaswatas Kai Issanda kartusses ja maenitsemisses ning tütred ollid sannawötlikkud lapsed, kes omma wannemattele römo teggid. Agga Jummala teed ei olle mitte innimeste teed: Kai jäi. korraga haigeks, pöddes näddalid nelli ja surri ärra. Hans olli naesest ja tütred emmast ilma, ning keige kolme kurbdus olli wägga suur;

94

agga mis woisid parrata, kui silmawet wallada ja üttelda: „Mis Jummal teeb, on hästi keik!”

Kubjas Hans piddi ennamiste keik päwad moisas ollema ja tütred ollid koddo wenna naese holeks; agga woöras on woöras; ei anna hirmo egga armo sel aial, kui tarwis on. Hans mötles eddasi ja taggasi; Kai ei läinud kül temma melest mitte ärra, agga Kai maggas haudas ja ei woinud Anne egga Marri eest ennam murretseda. Issa piddi nüüd issa ja emma eest ollema, agga issa olli moisa kubjas ja wägga arwa koddo. No mis seal muud nou, kui Hans piddi teise naese wötma ja lastele ue emma toma. Sedda ta teggi ka.

Agga nenda loud lähwad, Hans ei wötnud naest mitte ennam armastussest, waid tarwidussest, ja seält ei woi ial head wälja tulla. Naese wötmisse ja lehma ostmisse wahhel peab ommeti ka wahhe ollema. Hansul olli üks terwe karri täddisid ja onno naesi, ja need on ennegi abbiello rahwa wahhele nöggesid külwanud ja tewad sedda pärrast weel; sest mis abbiello se on, mötlewad täddid ja onno naesed — kus nende ninna, üht kiitmas ja teist laitmas, mitte seäl wahhel ei olle? —

95

— Hansule kideti kümmet tüdrukut, agga ühte ainust wois ta wötta, ja se olli temma ning ta laste sureks önnetusseks — Robi Tönno tüttar Mall.

No kuida Hans siis pörsa nenda kottis ostis? eks ta tedda enne ei tunnud? Nisuggust asja ei pea jo üllekaela tehtama.

Tössi kül; agga tulleta ommeti mele: kel sant naene olli, selle näppud on jubba tulles olnud ja moistab ennam ettewadata; agga Hanso essimenne naene olli hea, sepärrast ei moistnud temma mitte ni wägga karta, et naesterahwa seas, kes ni head ja mahhedad püüdwad olla, ka kulliküsi seas on. Peälegi olli Mall üks neist kassidest, kelle küned mitte iggamehhe silma ei paista. Ta moistis ni tassane ja helde olla, ni paljo Hanso laste eest öhkada ja sowida, et Jummal neile „hea woöra-emma” annaks; no teäda muidogi, ikka seal teggi Mall sedda, kus Hans ehk temma täddid ja onno-naesed sedda körwalt kuulsid ja näggid. Kus ta Hanso lastega kokko sai, seal ta neid sillitas ja paitas ja nende eest kahhetses. Ommeti hoidsid lapsed temma eest, nago hired kassi eest, ärra, ja weike Marri ütles mittokorda: „Robi Mallel on ni kowwad käed, nago raudtangid.” — No agga kes lapse jutto tähhele panni? Üks teine kord ütles weike

96

Marri jälle: „Agga kui Nido Tio kät mo pea peäle panneb, siis käib se mul ni läbbi kehha, nago siis, kui onnis emma monnikord mo pead otsis. Ta ei rägi mitte paljo, agga kui ta mo peäle watab, siis on, nago wataks önnis emma mo peäle.” — Ma ütlen teist korda: Se olli lapse jut, kes sedda tähhele panni? Ja ommeti olleks wägga hea olnud, kui sedda ennam olleks tähhele pandud. Agga kuida Robi Malle kaunis suur ninna Marri sanno kuuldes jöhwika sinniseks läks, sedda ei pannud ka kegi tähhele, ning se olli Malle önneks.

Robi Tönno olli rikkas perremees ja Mall temma essimenne tüttar; agga tal olli tükki wiis teisi weel ja Mall ei olnud kolmestkümnest aastast mitte kolm sammo ennam emal. Sinna kallis aeg! kas seal mehhelesamissega mitte kibbe rut tagga ei olle? — Nido Tio olli jälle ühhe waese lesse tüttar, kes saunas ellas ja paljo kellegi silma ei paistnud, sepärrast tedda ka kegi ei näinud. Agga kui neid süddame polest olleks kalo peäle pandud, siis polleks kümme Malle mitte ühhe Tio wasto olnud.

Olgo nüüd luggu sellega kuida olli, agga nenda paljo ma tean, et Mall senni kaua sabba lippitses ja lömmitas kunni Hanso naeseks ja Anne ja Marri woöraks emmaks

97

sai. Nüüd olli parras kääs. Hans olli kuida enne nenda pärrast, isse allati kotto ärra, agga tütred teädsid jubba essimesse pari näddaliga, et neil woöras-emma olli ja peälegi, et Robi Mall nende woöras-emma olli. Woöra-emma küned hakkasid aeg aialt jubba hästi wälja paistma ja sarwed mütsi al kaswama. Mall moistis parrem omma tütrid wallitseda, kui monni jäger omma koeri. Kümme wigga olli lastel jures: kord söid nad paljo, kord jöid nad paljo; kord maggasid paljo ja teine kord räkisid paljo; igga sammo peäl leiti wigga ja igga leitud wea tagga olli suur kissa ja kep tantsimas. Laste silmad ollid hommikust öhtuni märjad ja Annel jubba nuttes paistetand. Agga sedda ei sallind woöras emma ka mitte; lastel piddi keik törkumisse ja kiuso nutminne ollema.

Lapsed kül ei tohtnud issale mitte kaebada, agga kes ilma su kinni peab, Hans sai ommeti keik teäda, siiski mis se aitas? Koddo ei woinud temma mitte olla, lapsed ollid woöra emma holeks ning woöras emma teggi nendega, mis ial tahtis. — Pallus Hans tedda monnikord hea sannaga, et kui emma laste wasto piddi ollema, siis olli Mallel su tuld täis, söimas ja kirrus lapsi, kellega muido innime läbbi ei sa, kui sul mitte jär-

98

geste wemmal selgas ei olle. Ja olli nüüd issa jälle kotto ärraläinud, no siis, tütred wötke wasto! woöras-emma nokkis ja mutsis neid, kus ial wois.

Kül olli waeste laste pölli waene. Önnis Kai olli neid Issanda kartusses kaswatanud, nad teggid, mis ial joudsid ja moistsid, et woöras-emma peaks rahhul ollema; agga keik ei aitnud. Lapsed kartsid tedda nago tuld, agga armastada ei woinud nemmad tedda mitte, waid hoidsid enne igga ühhe woöra innimesse pole, kui omma woöra emma pole. Se teggi kallist Mallekest weel hullemaks. Ta tahtis wägga, et lapsed tedda piddid armastama, olgo temma nende wasto hea ehk pahha. — Se on ennamiste keige öäla innimeste wiis, et nemmad ial kurja innimeste nimme ei tahha kanda. Kui kulli tuiks ja hunti lambaks nimmetakse, siis römustawad nemmad sest ka. Tulli üks woöras innimenne Tuppi maiasse, wata, kui lahke Mall siis olli. „Armas laps” ees ja tagga, et küllalinne piddi mötlema: sant pärrisemma ei olle jo selle woöra-emma wasto middagi.

Anne ja Marri kandsid omma koormat waggusi ja kui nelja silma al ollid, kaebasid isse teine teisele ja trööstisid teine teist; keige ennam agga pallusid Jummalat, et

99

neile nödra lastele wöttaks wägge anda keik waggusi kannatada ja woöra-emma süddant pöörda.

Nattuke ennam kui aasta olli Mall woöras-emma, nüüd sai ta isse emmaks ja töi ühhe tütrekesse ilmale ja teise aasta pärrast ka nore poiakesse. Olli ta enne woöra laste wasto walli ja armota olnud, siis olli ta nüüd koggoni öäl. Laste hoidminne olli Anne ja Marri tö; agga ni pea, kui üks neist torropillidest heälitses, mis jo üks weike laps ikka teeb, siis olli se hoidja sü. Taplust ja raggamist olli mailm täis; ja juhtus kummagi omma su woöra-emma wasto lahti teggema ja ennast wabbandama, siis olli kämmel ehk witsakimp wälkumas.

Mitto korda läksid waesed lapsed, kui mahti said, ja nutsid omma emma haua peäl. Nende ainus rööm olli, kui Nido Tio neid seält leidis ja trööstis; agga ial ei räkinud Tio üht pahha sanna Mallest laste kuuldes, waid maenitses neid ikka, et piddid ussinusse ja sannakuulmissega woöra emmale römo teggema. Tio kelis neid ka, et lapsed issa wasto mitte ei piddand kaebama, waid waggusi otama ja palluma, kunni Jummal waljo woöra emma süddant piddi pöörma. „Teie

100

waene issa — ütles Tio — on muidogi kurb, et teie kässi nenda pahhaste käib, agga mis ta peab teggema? Hakkate teie nüüd temmale weel ette kaebama, siis temma südda saab se läbbi weel ennam koormatud ja teie jures koddo olla, ei woi temma ommeti mitte; teie omma ello lähhäb se läbbi ka pahhemaks.” Sedda moistsid lapsed ka ärra ja piddasid suud. Aega möda mötles ka Hans, et Mall teisemaks olli läinud laste wasto; agga se polnud mitte nenda, waid se tulli Nido Tiust, kes lastele head nou andis. Agga Tio olli ka üks kallis naesterahwas, üks tassase waimoga innimenne, kes ommast önsast issast ning lessest emmast, kes alles ellas, Jummala kartusses olli kaswatud. Ta olli kül norem, kui Anne ja Marri emma, önnis Tuppi kubja naene Kai, agga muido iggapiddi kui temma ödde. Weike Marri ei lahkunud Tio jurest ial ilma silma weeta. „Oh olleksid sinna meie woöraks emmaks sanud!” — ütles ta mitto kord, kui üksi ollid — „sind olleksin ma kui omma pärris-emma armastanud.” — Armas Marrikenne, minno sü se polnud mitte, wastas Tio ja pöris silmad lapse eest warjule; — agga kül Jummal teab, mis Ta teeb, ja mis Ta teeb, on ikka hea.”

Et lapsed suisel aial omma önsa emma

101

haua peal woisid käia, olli woöras-emma esmalt kül isse lubbanud, agga kui se wägga saggedaks hakkas minnema, kelis ta sedda jälle ärra. Pealegi ollid mönned Malle suggulastest Tiot lastega kous käinud ja temmale räkinud, kuida lapsed temma suus ja kaelas kinni olnud: se aias pilli koggoni löhki. Mitte jalga ei tohtinud lapsed ennam wälja tösta ja Tiole anti mitmesuggusi nimmesid, mis muido kellegi koeral ei olnud; agga midda ennam woöras-emma Nido Tiot söimas, sedda ennam lapsed tedda armastasid, sest nad teädsid, et se kiusto pärrast ja ilma asjata olli.

Koddo läks waeste laste luggu ikka wanna wisi: ommad lapsed ollid lapsed, agga Anne Marrit — koerad. Mis ommad lapsed ennam ei tahtnud ja mahha wiskasid, sedda piddid nemmad prukostiks söma. Tö ja tallitus olli keik waese Anne kaelas, ehk kül alles 14ne aastane olli.

Kuida tam nenda wösso, Malle kassi, poiakessed hakkasid norelt jubba arro sama, et emma woörad lapsed wihkas, ja teggid sedda samma. Keik piddi nende pilli järrele tehtama, kui mitte, siis kaebasid emmale, ja mis siis tulli, sedda teädsid waesed lapsed jubba ette ärra. Omma lastel ial südi ei olnud; „nad on alles wäetimad — ütles

102

emma — ja teie sured märrad, tete neile haiget!” Olli Ann kül wässinud ehk olli tal teggemast, ja Malle omma tüttar ütles: Te sedda ehk anna teist! ja kui Ann mitte silmapilk ei teinud, siis olli karjuminne lahti ja emma ei küssinud ilmas, kuida assi olli? waid andis Annele kaela. Weike Marri piddi poega kandma, ja ni pea kui ta wähhe näuksus, olli emma lapsehoidja karwus kinni. Ühhe sannaga: waese Anne ja Marri ello polnud muud, kui iggapäine piin; allati tappeldi nendega, allati söimati neid, allati pekseti neid. Nende ainus rööm olli Jummal taewas, emma haud kirriko aedas ja Nido Tio. Issast nemmad paljo ei teädnud, sest se käis igga näddalis kaks korda koddo, ja moni kord mitte seddagi.

Olleks Mall omma woöra laste wasto kül pahha ja öäl olnud, agga muido nende ihho ja hinge eest hoolt kannud, siis woiksime sega weel leppida; agga kurwemma ei holinud neist middagi. Ühhel päwal, se olli pääw parrast küünlapäwa, olli küpse külm öues ja Malle lammaste heinad lauda peält otsas. Hobbone olli kül koddo, agga polnud innimessi, kes sellega olleksid toma läinud. Marri isse sedda ei teinud. No mis

103

tehha, lammastel piddid penikesed heinad ees ollema, kuhhe kolm wersta kotto kaugel — kes heinad wälja töi? Teiste rahwal olli ka omma tö, mis muud, kui Anne Marrit, wötke kelk tahha, paar wilja kotti peale, minge kattuge kuhjast täis ja toge wälja. Waesed lapsed! wasto ei tohtinud panna ja ilm küpse külm. Kummagil üks ainus kue hilbuke selgas, üks paar nöälutud sukki jalgas ja wannad sörmkinda pässid kä. — Nüüd woib iggaüks arwata, kibbe tuul ja ummine te, kuida laste kässi käis! Wanna rättiko tük weel ümber pea — kassige! Lapsed läksid ja nutsid; agga ei tohtnud nenda nutta, et kallis emma nääb, muido olleksid piddanud weel soia sabbaga metsa minnema. Sure häddaga ollid lapsed kuhja jure sanud, teise kotti ka täis katkunud, agga nüüd ei sanud nad ennam eddasi egga taggasi. Ilm hakkas tuiskama, laste liikmed kanged, Marri ei joudnud nutta ka ennam, nenda istusid möllemad kuhja warjo lumme sisse mahha. Agga iggamees teab, mis seält wälja tulleb, kui innime külma kätte waggusi seisma jääb — werri hakkab auguma, unni tulleb peäle, innime jääb maggama, ja kui segi rutto appi ei joua, siis maggab ta wiimse päwani. — Nenda olleks Anne ja Marri luggu ka olnud, agga Issand ei tahtnud sedda weel

104

mitte. Wäljast koio tulles kulis Nido Tio omma wanna emma käest, et Tuppi Anne Marrit kelguga metsa pole läinud; emma saatnud neid Heino toma. Nago noaga pistis ta süddamesse. „Nende lastel on wist hädda kä — mötles temma, — ja nago wälk olli ta jälle rides, wöttis kaks pari kindaid ja ühhe kassuka käe peäle ja läks. Sure jooksoga töttas ta läbbi tuiso kuhja jure, ja joudis weel parrajaste enne sinna, kui hiljaks jäi. Lapsed istusid teine teist jures lumme sees, pead paistsid weel wälja. Mollemad ollid kül alles ellus, agga raskes külma unnes. Tio tömbas neid lumme seest wälja, oörus nende kässi ning jalgo, lautas kassuka nende ülle, tömbas senniks teisele sojad kindad kätte, kui teise kässi oörus. Wimaks löi Ann silmad lahti ja karjatas: .,Ah Tio!” — Tiol olli hea meel, ta panni nüüd mollemad kassuka sisse kelgo peäle ja töttas nendega, ni rutto, kui wähhe wois, koio pole. Koddo panni ta sojas toas mollematte jallad lumme sisse öerus nende kässi järgeste lummega, kunni wimaks toiguma hakkasid, — agga — Marri warwad olli külm ärrawötnud! Waene lapsoke piddi suurt wallo kannatama. — Pärrast läks Tio taggasi, toppis teise kotti ka Heino täis ja töi wälja.

105

Louna olli jubba mödas, ilm tuiskas ikka alles ja Mall raggas koddo, et tüdrukut weel metsast wälja ei tulle. „No noh, teie worsti paar!” — ütles temma. — „Teie kärnaste pärrast peawad waesed lambad ni kaua ilma Heinota ollema. Enne homme lounat ei pea kummagi teitest leiwa marja katsuda sama! Kas ma teid narrokaelasi metsa maggama saatsin?” — Agga et lapsed kerge riettega wäljas ollid, et ilm tuiskas ja külm neid ärra wois wötta: sedda ei tulnud Malle melegi; temma istus jo sojas toas ja need lapsed polnud mitte temma lapsed. Olleksid Anne Marrit temma ommad lapsed olnud, siis olleks Mall, nago kanna, sabba laial, kümme kord metsa ja metsast taggasi jooksnud.

Kuida ööldud, louna olli jubba mödas ja lapsed ka Nidul lounat sönud, siis panni Tio neid soia riette sisse ühhe kelgu peäle ja Tio onno, wanna Jürri, kes omma lesse öe jures ellas, astus kelgo ette, ja wiis lapsed koio. Tio isse astus teise kelgu ette ja tömbas heina kottid järrele; agga ni pea kui kelk ja kottid Tuppi Malle lammaste lauda ukse ees ollid, jättis Tio keik mahha ja lippas jälle koio pole. Lapsi tuppa awwitada ja Mallega kokko sada, se peäle polnud Tiul mitte lusti; sedda wöttis wanna onno ennese peäle.

106

Ni pea kui Mall lapsi näggi, ei küssinud ta mitte: on teil külm woi soe? waid hakkas warsi omma armsaid sanno luggema ja lubbas neile witso anda, et külla koerad werd piddid lakkuma. „Se teile laisa tüdrukuile parras, — ütles temma täie suga — et külm teie käed jallad ärrawötnud, teie ei wiitsi neid ommeti ligutada. Mis te’ wahtside ni kaua seäl metsas? Minna pean isse omma käega rehhe alt lammastele Heino ette wima ja selle külmaga oue minnema, kus külm ninna peast tahhab ärra wötta; teie wahhite metsas ja lassete mind koddo üksi tallitada; lassete mind kaio jurest wet tua, et tuul keik kassuka täis tuiskab ja rided ülle pea aiab! No kül te’ peate nähha sama!”

Eest otsa jäi wanna Jürri oige kulama. Ta ei teadnud esmalt mitte, kas ta Malle joobnuks woi targaks piddi piddama? Agga kui Mall omma käddistamist nattuke järrele jättis, hakkas wannamehhe pahha meel tousma. „Oh sa essimenne häbbematta ellajas!” — ütles temma. — „Kui ma nattuke norem olleksin, siis peaksin ma rahwa sanna töeks piddama, mis ütleb: „Omma emma annab Jummal, agga woörast emma annab kurrat.”” Olled sa jälle loom ka weega ristitud, woi on sulle törwa pea peäle pandud? Needsinnatsed wäetimad lapsed sadad sinna kue

107

hilpudega poolpaljalt kolm wersta metsa ja ei häbbene mitte kaebada, et sul kolme sammo peäl lammaste lauda jure, kassuka sees külm ninna peast tahtnud ärrawötta! Sa häbbematta ronga emma, hästitad weel peälegi, et külm laste käed jallad ärrawötnud. Sa polle jo mitte wäärt, et sind kaddaka tullega körwetakse! — —” Nenda mürrises wanna Jürri weel tük aega ja ütles wimaks: „Jummal olle isse armolinne ja peästa neid waesid lapsokesi nisugguse kulli küünde wahhelt pea lahti!” — ja nende sannadega läks ta uksest wälja.

Weikesse Marri liikmed jäid kül keik otsa, agga kaua aega piddi waene laps tullist wallo kannatama, ennego parremaks said; Annel waesel olli senni kaua kahhewörne tö tehha ja taplust ja söimamist piddi ni hästi többine, kui terwe ödde igga pä kuulma, ja igga su täis mis suhho pistsid, olli woöra emma kurja sannadega solatud. Agga midda kurjem woörasemma olli, sedda ennam hoidsid lapsed omma önsa emma öppetusse järrele Jummala pole ning said temmalt troosti ning kinnitust.

Wanna Nido Jürri olli otsego prohwet Malle wasto räkinud. Üks aasta läks weel häddaste möda, kui jubba Anne Marrit ommast woörast emmast lahti ollid, ja se

108

sündis nenda: Teisel pühhal ollid Uulsi Maddisel pulmad ja Tuppi Hans ja Mall ka seal pulmas. Mall olli jubba tüdruko pölwes suur tantso-kits, kes ennast igga pühhade aego, nago tulispask, körtsi pörmandal kerutas, agga siin pulma peäl olli ta otsego melest ärra. Torropil tahtis löhki minna, küllapoisid ollid jubba üksteise järrele wässind, agga hullo Malle tantsohimmo ei sanud täis; ta jooksis nago hobbone, kellele worimees koppiko eest wina körwa on wallanud. Mitto ütlesid: „Se nääb ikka otsa, ei se ennam öige assi ei olle!” — Nenda olli ka. Mall tulli pulmast koio, heitis mahha, paistis ülles nago pakko ots, ja näddali pärrast ollid Uulsi nored rahwas essimest korda kirrikus, agga kubja naest Malle maeti mahha. Enne kui lummi maast kaddus, ollid Malle möllemad lapsed röuge surmaga temma järrele läinud ja Hans teist korda lesk ja Anne Marrit ilma emmata. Kaks emma ollid neil surnud, agga ühhe ainsa järrele nemmad leinasid. Sedda ei woi kegi neile pahhaks panna.

Ann ja Marri ollid 4 aastat omma kaddund woöraemma keppi al seisnud ja ollid nüüd. Ann 15 ja Marri 11 aastat wannad. Mall olli neid kül tagga aianud, et joostes

109

teggid, mis kästi; agga et Ann tallitust üksi ennest peäle wöttaks, seks olli ta alles wägga noor ja weike. Hans piddi kolmatkorda naese wötmisse peäle mötlema. Ta südda wärrises sees, kui omma teise naese peäle mötles. Kedda nüüd jälle wötta, ja ei tea, missuggusega jälle kokko juhtud? Ta mötles senna ja tenna, agga ei teadnud mitte, mis tehha. Kolm kuud olli kaddund Mall haudas, kui jubba jälle täddid ja onnonaesed Hansoga hakkasid sossisema. Kes kord on pöllend, kardab tuld, Hans aias neid keiki ange peäle ja ei wötnud kellegi nou ennam kuulda, ja se olli wägga öige.

Ühhel õhtul istus Hans üksi toas ja olli süggawas möttes. Ann tulli temma jure ja küssis: „Issa, mis peäle sa mötled? rägi meiega, meil on muido wägga iggaw; sa lähhäd homme jälle muidogi moisa.”

„Jah, armas tüttar — ütles Hans — ma tahhan ka teiega räkida. Kutsu Marri ka sia!” — Marri tulli, issa wöttis tedda omma pölwede wahhele, hakkas teise käega Anne ümber ja ütles: „Minno armad lapsed, teie ollete kül alles nored, agga ollete jubba monda tuld näinud ja risti kannud. Ommeti nenda, kuida nüüd ellame, ei woi meie ka kaua ellada, muido lähhäb keik assi laiali — mis ma pean nüüd teggema?

110

andke teie mulle nüüd nou, mo wäetimad, waesed lapsed!” — (Hansul tulli ennesel wessi silma).

„Armas issa, mis sa nuttad?” — wastas weike Marri warsi — „to meile jälle woörast-emma (mollemad lapsed warrisesid isse sedda nimme kuuldes); — agga üht nisuggust woörastemma, kedda meie nenda woime armastada, nago omma emma, kes meid ka armastab, kes nenda on, nago — — ”

Siin panni Ann rutto käe Marri su peale, et mitte ei piddand sanna wälja ütlema; sest Annel ollid needsammad mötted, mis Marril, agga ta olli wannem ja targem, kes jubba ennam häbbenda möistis ja mitte keik wälja ei süllitanud, mis suhho tulli.

No armas Mannike — küdsis issa — kes se kül olleks, kedda sinna nenda armastaksid, kui omma emma? kassa tunned monda?

„Tunnen kül; — meie olleme sest mitto kord Annega räkinud — kostis Marri; — agga Ann ütleb: „sest ei tohhi issaga räkida, se on häbbi!””

Rägi agga peale, Mannike, — ütles issa — keik mis issa so käest küssib, sedda polle sul mitte häbbi wastata. Kes se on, kellest teie Annega ollete räkinud, ja kedda teie nenda kui omma emma wöttaksite armastada?

„Nido Tio! — ütles Marri. — Oh!

111

Tio on nenda lahke meie wasto. Olleks temma meid mitte heinakuhja jurest ärratanud, nüüd olleksime meie ammogi emma jures taewas olnud. — Kui temma meie woöras-emma olleks, siis laulaksime römoga ja kuleks temma sanna. Eks olle tössi, Ann?”

Kas on tössi, Ann? — küssis issa ka.

„Jah, Tiot ma armastan just nenda samma, kui omma emma” — wastas Ann. „Ma ollen koggematta tedda jubba mitto kord woöraks-emmaks hüüdnud, kui temmaga kirrikoaedas ehk maial kokko juhtusin.”

„Amen! se sündko nenda — ütles issa. — Kui Issal taewas ja Tiol ennesel middagi selle wasto ei olle, siis peab ta teie emmaks sama. Ma tännan kümme kord ennam Jummalat, et Ta mind parrem mo omma wäetima laste, kui wanna naeste nou järrele sadab. Ma tunnen ommas süddames, et ma Tioga rahholist ello woin ellada, ja teie jälle Jummala kartusses sate kaswatud, nago önsa emma aego.”

Oh sedda römo, mis nüüd lastel olli. Marri hüppas otse püsti.

„Agga nüüd olge wait, lapsed, et mailm sest enne aega ei hakka kärra töstma — ütles issa, ja läks selsammal öhtul Nidule ja aias asjad öigeks. Kolm päwa pallus Tio aega järrele mõttelda, kas ta südda ka

112

walmis piddi ollema keik teggema, mis usklikko woöra-emma kohhus on; sest ta piddi Hansule öige abbikasa ning temma waeste lastele öige emma ollema, ja kes Issandalt joudo ning abbi ei pallu, se sedda ka oltud ei sa; sedda olli Tio Mallest jo küllalt näinud. Kolmandama päwa öhto, kui Hans tössist wastust läks sama, ütles Tio Jummala nimmel „jah,” ning kaup olli walmis. Surem hulk täddidest ja onnonaestest kärsutasid ninna ja ütlesid: „Noh, sedda katkend pühha Jürri tüttart läks temma nüüd wötma!” — agga moistlikkud innimessed ütlesid: „Piddage suud, wannad tatraweskid, Hans on wägga hästi teinud. Nüüd on tal jälle naene ja temma lastel emma, nago tal enne olli. Anna Jummal neile terwist!”

Kuida öiged innimessed ütlesid, nenda olli ka. Anne Marrit jooksid warsi, nago kanna poiad, Tio hölma alla, ja kölkusid igga pä ta kaelas; hüüdsid tedda ka jubba enne laulatamist warsi emmaks, ehk kül Tio ennesele sest punna palge töusis, kui teised innimessed kuulsid.

Sest sadik läks Hanso ja temma laste luggu koggoni teiseks. Tio olli sedda, mis ta piddi ollema — üks õige emma ja öige abbikasa. Taplust egga kärra ei kuulnud kegi ennam. Mis lapsed ta silmist woisid nähhä.

113

sedda teggid nemmad jubba ilma ütlematta. Tio öppetas lastele Jummala sanna ning ka sedda möda ellama. Lapsed armastasid tedda nenda, et ommad silmad peast olleksid kiskunud ja emmale annud. Keige illusamad marjad, mis metsast leidsid, need pandi ikka „emma jauks.”

Mitto korda tullid küllanaesed ja küssisid: „Ütle Tio, meil on ommad lihhased lapsed, agga ennamiste sannawötmatta ja wastased, ja sul on woörad lapsed, ja nemmad kannaksid sind kätte peäl: kust se tulleb? Sinna ei anna jo mitte poolt sedda wolli omma woöralastele, mis meie omma lihhase lastele anname, ja ommeti ei törgo egga nurrise nad ial, waid hilja aego kuulsime weikest Marri ütlewad: „Omma armsa emma tahtmist tehha teeb mulle keige suremat römo.” Kust sa noor innimenne sedda kuntsi olled öppinud?”

Ühhest ramatust — wastas siis Tio — mis igga lapse käes on: Katkismusse „Koddoöppetussest”; seäl seisab jo üllewel, mis wannematte ja laste kohhus on. Minna armastan omma lapsi. Woöral emmal ei pea muud woörast asja liggi ollema, kui se paljas nimme; ta südda peab pärris-emma südda ollema. Ma öppetan neid Jummala sanna, pallun nende eest ja püan, ni paljo, kui Jummal awwitab, neile eesmärgiks olla

114

muud minna ennam ei tea. Tehke ka nenda, kül Jummal aitab. — Kes nüüd moistlikkud ollid ja nenda teggid, need leidsid warsi, et Tiol öigus olli; agga kes rummalad ollid mötlesid: Tühhi jut; eks meie keik Koddo-öppetust ja piibli ramatut luggeda ei möista? Tiol on nisuggused sannad, agga temma ei tahha üttelda.

Nenda läksid Tio ellopäwad eddasi. Hans tännas Jummalat, et hea naese olli sanud; lapsed tännasid Jummalat, et hea emma ollid sanud; Tio tännas Jummalat, et hea abbikasa ja lapsed olli sanud, ja nenda tännasid keik ja keikide ön olli ussust ja Jummala armust tulnud.

„Agga odake” — ütlesid monned konksninna wannamorid — „lass’ Tiol omma laps sülles olla, kül siis Hanso lapsed selja tahha jäwad;” mitto uskusid sedda ka, agga walle! Se aeg tulli ka, et Tiol omma laps sülles olli; agga temma armastussel polnud muud wahhet middagi, kui et seddawört weel suremaks läks, kui kolmandamal lapsel tarwis olli, se on, enne armastas temma kahte, nüüd kolme last. Ja lapsed isse, oh sa kallis aeg, Anne Marrit tahtsid pissukesse wenna löhki kiskuda, teine tahtis omma kätte, teine omma kätte, et emma piddi häddaga monnikord möllematte käest ärrawötma, muido olleksid tüdrukud sure armastussega lapsele haiget teinud.

 
115

Wimaks kaswasid Ann ja Mani innimisseks ja said isse jubba mehhele, agga nende emma Tio jäi nende armsaks emmaks, senni kui nemmad ja temma ellasid, nendasammotti ka need poled öed ja wennad, mis temmast sündisid; ja se tulli ennamiste sest, et Tio omma laste ja woöra laste wahhel, ei mingi suggust wahhet ei teinud.

Wanna sanna ütleb: „Omma emma on hea, woöras-emma woib hea olla;” agga sedda on ka olnud, et woöras-emma ennam kasso satis, kui omma emma, kuida kummagil Jummala kartust olli; sest „Jummala kartus on keige hea asja hakkatus.”

Wargus misga iggamees woib rahhul olla.

„No tagga parremaks! ütleb küllas wadder — „kas nüüd seitsmes ja kahheksas käsk ennam Jummala pühhad kässud ei olle?” On pühhad ning jäwad pühhaks — kostan minna; — agga ota, kunni kuulda saad, kuida luggu olli. Egga sa iggameest temma habbeme pärrast ei woi armastada egga wihkada. Otsas tulleb otsus. Kule siis:

Inglismal ellas üks öppetaja, kes warra polest waene agga waimo polest rikkas olli; wähhe olli temmal ihhoterwist ja rammo, agga paljo usku ja armastust ommas ammetis. Ta

116

olli, kuida ööldud, nenda waene, et mitte üht hobbose luud ei joudnud piddada, mis temmal laste katsmisse, loetamise ja haigedewatamisse ammetis kül wägga olleks tarwis olnud. Siiski, kuhho mehhel hobbust polnud söita, senna ronnis ta omma waese terwisega jalla. Üks hea moisnik kinkis waese öppetajale wimaks ühhe wägga kenna weikesse Rootsi hobbose, misga ta nüüd ratsa käis, kuhho ammeti tallitus tedda kutsus. Nenda söitis ta jälle ühhel päwal omma pissokesse körwi turja peäl emale küllasse ühhe haige lesse naese jure, kes „Jummala armo” iggatses. Küllas panni ta körwi körtsi ukse ette posti külge kinni, ja läks isse haiget ülles otsima. Agga kuida kohkus mehheke taggasi tulles ärra, kui körtsi post kül alles olli, agga mitte ennam temma körw seäl külges. Hobbose warras olli senni kaua körwi jalgo läinud katsma ja ni kaugele ärra söitnud, et ennam ial taggasi ei tulnud. Mis nüüd tehha? Körts olli sure ristmaante äres, warras wois igga nelja tule pole minna ja kegi ei teädnud, kuhho pole ta läinud. Agga üks teädis ommeti, ja selle holeks andis öppetaja omma hobbust, pallus süddamest warga eest ja hakkas jalla omma teed jälle koio pole köndima.

No agga kes piddi s’ommeti hobbose warras ollema? Wörsi woöras just mitte. Üks seältsamma koggodusse noormees, kes iggas

117

pahhas ammetis meister olli, leidis hobbose seält seismast, tundis ärra, kellest olli, astus selga ja läks. Agga sesinnane noormees olli wagga wannematte ärrakaddund poeg, kelle issa öppetaja pari näddali eest olli mulda matnud ja kes omma üllekätte läinud poiale surmawode peal weel ütles: „Poeg, sa olled mulle surmakirsto naelaks olnud, agga andko Jummal sulle andeks, nenda kui minna sulle andeks annan! Ma surren se ainsa sowimisse ja palwega, et sa pärrast minno surma wöttaksid pattounnest ärkada!” — Kaks näddalit pärrast omma issa surma wois sesinnane noormees jälle hobbust warrastada, ja peälegi omma öppetaja ainust hobbust, ja sellega läbbi ööd linna ladale söita! Agga öse üksipäinis söites tullid temmal wastomeelt surreja issa sannad mele. Ta tahtis neid kül melest ärraaiada, agga ei sanud. Ikka seisis issa surma näggo ta silma ees ja ta südda hakkas nago awa leht wärrisema, kunni mehheke hobbose pu külge kinni panni, kummuli rohho sisse mahha langes ja silmaweega pallus, et Jummal temma peäle hallastaks ja tedda õige te peäle taggasi aitaks. Maast üllestoustes tahtis ta warsi taggasi minna, hobbose öppetaja kätte wia ja armo palluda. Agga se olli immeks panna, ehk mees kül öiglassest süddamest omma kurja teggo kahhetses ja wargust tahtis taggasi anda, ommeti

118

olli, nago olleks meest wäggise linna pole kistud, et ei sanud taggasi pöördud. Hommiko olli mees aegsaste lada platsi peäl; agga kui nisuggune, kedda wäggise senna on todud; ta ei küssind middagi osta egga ei pakkund middagi müa, ja hobbosega olli ta ommeti ladale tulnud. — Küssis monni: „kas hobbone müa on” — siis kostis mees: „ei olle müa!” ja ei teädnud issegi, mis ta seäl wahtis. Agga üks teädis. — Pärrast lounat tullid monned wägga sured ja uhked töllad linnast wälja lada platsi peäle, kussa sured saksad sees istusid, kes ka lada nalja nähha tahtsid. Korraga karjatas heal ühhest surest töllast, kus töld, kutsar, wöörrütel ja nelli kimmelt höbbedas särrasid; „Oh, pappa! wata, seäl ülle wankride paistab üks pissuke Rootsi hobbone, osta nüüd sedda!” — Sedda kuuldes hakkas noremehhe südda wärrisema, sest temmal polnud koggoni nou, warrastud hobbust ärramüa. Töllast tükkis üks wanna kuldkraega herra wälja, ööldi Krahwi herra ollewad — kaks toapoisid käisid ees ja teggid rahwa seas teed, kunni keik kolm hobbose warga jure joudsid.

„Noormees! kas se kenna loom so omma jaggo on? ja kui ta sedda on, kas tahhad tedda 100 kuldpenningi eest ärramüa? Minno weikesse poial olli nisuggune kenna loom, mis mul paljo rahha maksis, agga surri monne näddali

119

eest loule ärra, ja ma ei olle tännini teist ennam leidnud. Teme kaupa.

„Hobbone ep olle kül mitte minno omma,” kostis aus hobbose warras, — „agga kui herra weel 50 penningid jure panneb, siis tahan ommeti omma kaela peäle wötta ja kaubelda.”

Herra mötles, watas hobbust ümberringi ja ütles: „No olgo peäle!” Kaup olli walmis, ja rahha makseti warsi wälja ning varras laskis ennesele tähhendada, et temma selle hinna eest selle ja selle öppetaja hobbose, selle ja selle Krahwi herrale olli münud. Agga kas tead ka, wadder, et 150 kuldtükki Inglismaal, on meie rahha järrele rohkeste 1000 höbbe rubla? No agga, kel siis weel rahha on, kui mitte ühhel Inglisma Krahwil? Mees toppis 150 kuldtükki kukro, wöttis keppi kätte ja pistis koio pole leikama.

Kolmandamal päwal jõudis mees öppetaja maiasse, terretas ja ütles: „Armas öppetaja, kui üks warras omma wargust nelja wörra taggasi maksab ja süddamest kahhetseb: kas ta woib siis andeksandmist lota?”

Kui ta sedda teeb — wastas öppetaja — siis saab ta wist andeks.

Kui paljo olleksite Teie — küssis jälle warras — omma hobbose eest wötnud, mis Teil ärrawarrastadi?”

Kui ma tedda kaubale olleksin winud —

120

olli wastus — omma 14 ehk 15 kuldtükki olleksin ma wissist sanud; se polle kül mitte suur assi, agga mulle olli ta wägga suur assi, sest mul ep olle mitte rahha teilt osta!

„Siin on 150 kuldtükki Teie hobbose eest, se on kümme kord ennam kui Teie tahtsite; agga nüüd ma pallun ka keigest süddamest: andke mulle andeks, ma ollen Teie hobbust körtsi postist ärrawarrastanud! Ni paljo kui mind Jummal aitab, ei te ma sesuggust tööd mitte ennam. Palluge minno eest!”

Esmalt ei teädnud öppetaja mitte, kas se piddi unnes woi ilmsi sündima, wimaks hakkas ta ümber warga kaela, nuttis römo äarrast ja ütles: Issand önnistago sind! Sinna tahtsid mulle pahha tehha, agga Jummal mötles mulle ja sulle head tehha, Temma pühha nimme olgo kidetud! — Sest sadik jättis noormees keik pahhad teed mahha ja hoidis hea. pole ning Jummal önnistas sedda.

No wadder, öppetaja olli selle wargusega rahhul, minna ka; agga mis sinna sest arwad? No pat jääb ikka pattuks, agga Jummalale peab keik au sama, kes sesugguste inimeste kurjast teggudest ka head moistab tua.