Kreutzwald

Sisukord

Kolm isamaa kõnet.

Tartus „Wanemuine” seltsis

pidanud

C. R. Jakobson

gümnaasi kooliõppetaja

St. Peeterburgis,

1870.

Kolm isamaa kõnet.

Tartus „Wanemuine” seltsis

pidanud

C. R. Jakobson

gümnaasi kooliõppetaja

St. Peeterburgis,

Trükkitud E. Pratz’i kirjadega, Ohwitseri uulitsas, No 26.

1870.

Дозволено Цензурою. Рига 1 Октября1870 г.

Eestirahwa

Walguse-, pimeduse- ja koiduaeg.

Wana aearaamatutest ülespandud,

(Peetud 6mal Wiinakuu pääwal 1868.)

Auustud kuuljad! Minu nõu on siin täna Eestirahwa walguse-, pimeduse- ja koiduaeast rääkida. Aga et minu sõnad eesti südamest tulewad ja ka jälle eesti südametesse peawad tungima, siis palun kohe ete, mite imeks panna, kui siin mõne asja peale tõise silmaga waatame, kui seda seiemaani on tehtud. Hilja aea eest tagasi ütles mulle üks eesti wallawanem: „Kui ma weel laps ja noormees olin ja ma kuulsin, et keegi Saksamaal olla käinud, siis pidasin ma teda üheks õnsaks inimeseks, sest et seda püha maad näinud, ning ta näitas mo silmis niisama auustuse wäärt, kui ingel Gaabriel, kui ta otsekohe taewast maha tuli Maarja juure”. Seda rääkis ta mulle ja naeris oma noorepõlwe mõtteid. Mina aga kaetsesin seda meest omas südames, kui ma sellepeale mõtlesin, kui palju meil weel seesugust lapseliku arwamist on, ilma et meie ka jo nii kaugel oleksime, et selle üle wõiksime naerda. — Ma tänaksin oma Jumalat, kui minu tänane kõne Teie juures seda jõuaks korda saata, et mõnigi seesugune lapse-ealine mõtte Teist saaks maha jäetud.

Heida maad oma alla ja walitse tema üle, see on: hari maad, mis sulle antud, teda oma looduse wäe poolest põhjani läbi nurides, ja toida ennast temast auuga — seda Jumala.käsku on Eestlased Eestimaal kaua aega auusaste täitnud. Rääkigu meie wastalised mis naad tahawad, meie meelest ei saa naad seda aega ära wõima kustutada, sest temaga olime kõik kautanud, mis siin maa peal jumalikuiks asjuks wõib nimetada, olime kautanud oma priiuse, oma isamaa, oma inimese õiguse, ühe sõnaga, oma paradisi. Wähe on kül neid sõnumeid, kes meile sest wanast aeast ja selleaegse Eestirahwa põlwest teadust annawad, siiski on ka neist jo küllalt, et sest näha wõime, kuidas see meie eeswanemate põlw ja waimu kõrguse järg oli. Kolmsugu asju on aga, kellest ühe rahwa

waimu kõrguse järge ära tuntakse, need on: l, usk, 2, seadused ja eluwiisid, ning 3, kunstid ja teadused. Räägime neist asjust, kuidas naad wana Eestlaste juures olid, järgemööda.

1. Usk. Kuidas wana Eestirahwa usk olnud, sellest saame kahelt poolt teadust: wana aearaamatutest ja ennemuistese juttudest. – Wanad aearaamatud räägiwad üleültse wähe omaaegse Eestlaste usust, mis tunnistab, et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada. Kõige rohkem sõnumeid leiame sellepoolest Lätti Hindriku aearaamatus. See mees oli Lätlane, aga Saksamaal ja kattoligi usus üleskaswatud ja koolitud. Ta hoidis igapidi Sakste poole, ja oleks wist rohkem Eestirahwa hirmsa pagana tegudest rääkinud, kui neid — Eestlastel oleks olnud. Mis sellepoolest Lätti Hindriku ladina keele kirjutud aearaamatus leiame, tahame siin kõik lühidelt nimetada. Ta kirjutab esmalt ühest mungast Dietrichist, keda Eestlased kui wangi wõetud waenlast tahtnud ohwerdada. Et aga Jumala tahtmist teada saaksid, olnud nende preestritel üks walge pühitsetud hobune, kes otsust pidanud andma. Astunud see hobune elu-jalaga enne üle eteseatud teiba, siis jäänud wang elama, astunud ta surma-jalaga enne, siis pidanud ta surema. Et aga Dietrichi kohta hobune elu-jalga enne tõstnud, jäänud ta elama ja lastud priiks.— Kui meie nüüd seda asja terasemalt tähele paneme, siis leiame, et jo selle ühe tükki järel Eestlased muu wanaaegseist rahwast palju üle käiwad. Igal aeal on inimesed Jumala tahtmisi nõudnud teada saada, aga mil wiisil naad seda tegid, sest tunneme, kui üht rahwast tõise kõrwa seadame, kes neist waimu poolest kõige kõrgema järje peal seisis. Wana kuulsa Kreeklastel, kelle kirjast nüüdgi meie õppetud mehed küllalt ei jõua läbiuurida, olid Jumala tahtmise awaldamiseks kuulsad oraakulad, kus üks naesterahwas kuldse kolmjala peal istus. See kolmjalg seisis ühe augu kohal, kust maa-alust uimastawat auru wälja kees. Hakkas nüüd naesterahwas kolmjala otsas jampsima, siis kirjutasid preestrid tema sõnad üles, ning seadsid neist jumaliku wastuse koku. Kõige kuulsam neist oraakulatest oli Delfis oma suure ja uhke templiga, kus kuningadki jumaliku tahtmist käisid järele pärimas. Nõnda

oli lugu kuulsa Kreekarahwa juures. Nüüd waatame, mis sellepoolt Sakste enese juures leiame, kui naad jo ristiinimesed olid. Jälestus tuleb peale, kui meie aearaamatutest loeme, mis just Dietrichi aeal ja weel mittu sada aastat pärast teda Saksamaal „nõidade” taga-kiusamiste juures sündis. Rahwas nägi seal omas ebausus igal pool nõidumist, kus midagi äppardust sündis, ja et naad nõidumist uskusid, siis uskusid naad ka nõidasi. Keegi ei wõinud seal julge olla, et teda mite täna ehk homme „nõia-proowi” ära ei pandud katsuma, kellega Jumala tahtmist taheti teada saada. Ja see usk walitses weel pooltõist sada aastat tagasi sel mõõdul, et tuhandate kaupa inimesi, keda nõidadeks peeti, ära põletadi. Neid nõia-proowisi wõeti aga sel wiisil käsile. Esimene proow oli weeproow, kus kohtu-aluniku käed ja jalad risti koku köideti ja teda köie otsas kolm kord jõke ehk tiiki lasti. Ei wajunud ta mite kohe alla, siis pidi ta nõid olema. Tõine proow oli kaalumine, kas piibli raamatu ehk muu asjadega. Kolmas proow oli silmapisarate puudus hirmsa piinamiste aeal, kellega neid õnnetumaid inimesi tunnistama sunniti. Tulid pisarad peale piinamise, siis ei aitanud naad enam. — Need ja muud asjad, ütlen ma, olid weel pooltõistsada aastat tagasi Saksamaal igapääwased sündmused.

Lätti Hindrik kirjutab edasi: „Preestrid ristisid Wirumaa piiri peal kolm küla. Selsamal kohal oli üks mägi ja üks ilus mets, kus rahwa kõne järele Saarlaste Jumal, kelle nimi Tharapita on, olla sündinud ja sestsamast kohast Saaremaale lendanud. Ka käis üks tõine preester ümber; see raius nende jumalikud pildid ja kujud maha, mis sealsamas olid tehtud, nõnda et paganad imeks pandsid, mikspärast werd wälja ei jooksnud, ning sellepärast preestri sõnu seda ennemine uskusid”. — Seda „Tharapitat” arwatakse wana Eestlaste sõa-jumalaks Taaraks, keda Saksad Saaremaal olid Eestlastega sõdides nende suust kuulnud, kus naad „Taara awita” hüüdsid, aga kellest Saksad, et eesti keelt ei mõistnud, „Tharapita” tegid. Et rumalam rahwahulk (sest eesti pealikud ja haritud sõamehed ei lasknud mite oma püha paikasi nii kergel wiisil ärarikkuda, ehk ennast selle teel ristida)

oma Jumalate kujude sees werd arwasid olewat, seda ei ole imeks panna, kui meie waatame, mis weel meiegi aeal mitmes paigus, pealegi risti-usu sees inetumal wiisil tehakse ja ustakse.

Need aearaamatute sõnumed ei tunnista siis midagi, mis näitaksid, et Eestirahwa wana-aegne usk oleks inetum olnud, kui muu selleaegse pagana rahwal, waid meie wõiksime sellewasta sealt wäga palju head wälja arutada, kui meil nõu oleks, mõtte-kujutustega wõidelda. Seda meie aga ei taha, ja sellepärast waadakem nüüd weel, mis oma ennemuisteseis juttudes oma eeswanemate usu kohta üles leiame.

Eestlaste ülem Jumal oli Jumal (ka Wanaisaks ja Wanataadiks nimetud), kelle nimega kõik soome suguseltsid nüüd weel Jumalat nimetawad, ja kelle nime al pagana Laplased praegu weel üht wägewat waimu teeniwad, kes taewa ja maa üle walitseda. Selle Jumala ülem tempel ja kuju oli Biarma maal *) Walgemere ligidal, kellest „Sturlangs Sagas” (lehekülg 46—49) nõnda juttustakse: „Jomala kuju oli wäga kunstlikult kallist puust tehtud ja üleültse kulla ja kalli kiwidega kaetud. Pääs oli tal üks 12 kalli kiwiga ehitud kuldne kroon, kaelas üks pael, mis 300 marki kulda maksis, ja põlwede peal üks liug kullast, kes nii suur oli, et neli meest wõisid oma janu kustutada, kui ta täis oli, ja ta oli kulda täis; wiimaks oli tal kuub seljas, kes rohkem wäärt oli, kui kolm laewatäit kõige kallimat wara, kes läbi Kreeka mere purjutasid”. — Mis õnnis Faehlmann Eestirahwa wanaaegsest usust Järwe ja Wirumaal rahwa enese suust koku on korjanud, sest räägib ta nõnda:

„Wanaisa ehk Wanataat elas kõrges taewas; tema kattukse al säras kaunis päikene. Kalewid olid tast loodud saanud, et nende nõuu, kunsti ja kangust tarwitada. Kõige wanem neist oli Wanemuine. Ta oli teda wanaks loonud, halli juuste ja habemega, ning temale wanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal

*) Biarmlased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuninga Alfredile teadustab. (Alfred’s Erdbeschreibung in Forsters Entdeckungen im Norden. p. 88.)

noor, ning tema päralt oli luulemise ja laulmise wõim. Wanataat kuulis tema tarka nõuu, ja kui mured tema otsaesist kortsutasid, mängis Wanemuine tema ees oma kaunist kannelt, ning laulis oma armsaid laulust. Tõine oli Ilmarine, kõige parema mehe-ea sees ja mehise lugemusega, kellel tarkus otsaesise pealt ja sügawad mõtted silmist wälja paistsid. Tema päralt oli kunstide wõim antud. Kolmas oli Lämmeküne, üks erkas noormees, täis naljatuju, ika rõõmus ja üleannetuste peale walmis. Tõised, nagu Wiboane — wägew wibuküt — on wähem tähtjad. Kõik pidasid ükstõist wennaks ja Wanataat nimetas neid oma lapsiks. Nende elukoht oli Kaljowe ehk Kaljowald. Seal astus Wanataat Kalewide ete ja ütles: „Ma olen omas tarkuses nõuuks wõtnud, maailma lua”. Imekspannes waatesid Kalewid tema otsa ja ütlesid: „Mis sina omas tarkuses nõuuks wõtnud, ei wõi paha olla”. Ja kunni naad magasid, lõi ta maailma, ning kui naad ülesse tõusid, õerusid naad oma silmi ja waatasid imestates maailma otsa. Aga Vanataat oli omast loomise tööst wäsinud ja heitis puhkama. Seal wõttis Ilmarine tük omast kõige paremast terasest ja tagus tast ühe kummi, lautas teda telgiks üle maa, ning kinnitas särawad tähed ja hõbedalise kuu tema külge; selle walgustaja wõttis ta Wanataadi eesõuest, ning pandis ta imelikul wiisil telgi külge, nõnda et ta ise ülesse ja alla käis. Rõõmutujul wõttis Wanemuine oma kandle, hakkas rõõmulaulu laulma ja hüppas maa peale, ja laululinnukesed käisid tema jälgil, ning kus tema hüppaw jalg maa külge puutus, seal siginesid lillid asemele, ja kus ta kiwi peal istudes laulis, seal tõusid puud maa seest üles, ning laululinnud istusid nende otsa ja laulsid ühes. Lämmeküne pillerkaaritas moöda metsasi ja mägesi ümber, ning Wiboane katsus oma wibu osawust. Wanataat ärkas selle tümina peale üles ja pandis imeks, kuidas maailm oopis tõiseks muutnud, kui ta temast loodud saanud, ja ta ütles Kalewitele: „Wäga õige, lapsed, mis teie teete! mina olen maailma üheks tooreks pakkuks loonud, teie asi on, teda iluga ehitada. Pea saan ma ka maailma täitma kõiksugu loomadega ja saan siis inimest looma, kes selle maailma üle walitsegu. Inimese tahan ma aga nõrga

lua, et ta ennast omast wägewusest wõiks kiidelda, ning teie peate inimestega sõbrustama ja ennast nendega segama, et üks seltskond tõuseks, kes ennast mite nii ruttu õeluse kätte ära ei annaks. Õelust ei wõi ma mite ära hukkada, sest et ta headuse mõõtja ja kihutaja on”.

See on wana Eestlaste usk maailma loomisest, nagu teda õnnis Faehlmann oma-aegse rahwa suust weel jõudnud koku koguda ja ülespanna. Meie aeal on ka need wiimasedgi mälestused meie rahwa meelest ära hakkanud kaduma, mis mite hea tunnistus meie-aegse rahwale ei ole. Jumal aga hoidku meid selle eest, et nende mälestuste kustumistega ühes ka wana eesti waim meist ei lahkuks.

Mis nüüd see wana Eestlaste usk meile awaldab? Ta näitab meile Eestirahwast ühes nii kõrges waimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud wana-aegse rahwa juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie eeswanemad jo üht ainust elewat wägewat Jumalat, nagu seda nüüdgi weel pagana Lapporahwa juures näeme. Oma rahwa-wanemaid ja kuningaid arwasid naad aga Kalewide soust wälja läinud olewat, keda naad sellepärast ka Kalewide poegadeks nimetasid. Neist oli kõige kuulsam Sooni, ehk lühidelt Kalewipoeaks nimetud, keda meie rahwa lauludes nüüdgi weel igal pool auustakse. Seadame aga seda usku Saksarahwa pagana-aegse usu kõrwa, siis leiame teda temast palju ülema olewat. Seega ühtlasi teame aga ka, kes neist rahwast omas waimu harimises wanast kõrgema järje peal seisund.

2. Seadused ja elu wiisid. Eestlased ja nende wennad Liiwlased ei elanud mite nagu Lätlased metsades lahus, waid neil olid kindlad külad ja linnad. Lätti Hindrik nimetab neist mitmed, nagu: Kuldale, Kettis, Lindanisa, Leale, Sõlgesilm, Lonerote, Reinenen, Tuwine, Urele, Wasela, Anispää, Ladise, Loone, Metime, Memeküla, j. p. m. Weel tähtjam on aga, et Eestlastel jo enne aastat 1226, kus Lätti Hindrik oma aearaamatu kirjutamisega lõppetust tegi, kindlad kantsid olid, kelle ees ennast kõik Sakste wägewus ja wahwus kaua aega ilma-aegu waewas. Nende wäga tugewa kantside arw oli õige suur. Lätti Hindrik nimetab

neist: Owele, Riole, Holme, Wiliende, Warbola, Agelinde, Kubesele, Toreida, Kukenois, Ottepää, j. p. m. Nendes kantsides, kes rahwale sõa-aeal ka pelgu-kohaks olid, elasid Eestirahwa wanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei wõi arwada, kui et naad ühe kaunis kõrge waimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistawad iseäranis ka nende ühes nõuus ete wõetud sõapidamised muu riikide ja rahwaga. Lätti Hindrik räägib ka nende wanemate kokutulemistest, keda naad iga aasta Lõikuse kuul Harjumaal Rugele ehk Rangola kantsi peal pidanuwad, kus nagu nende riigipääw olnud, riigi-asjade nõuu-pidamiseks. Sel wiisil wõisid naad kül jo aastal 580 peale Kristust wägewat Rootsi kuningat Ingwari, kes (nagu islandi keele kirjutud „Heimskringla” raamat ütleb) „wägew sõamees ja ka palju sõa-laewade peal olnud”, kõige oma suure sõa-wäega maha lüia, kellega ta äkkitse Eestimaale tuli, Eestlastele kõik pahandust kätte maksma, mis need Rootsimaal sõdides Rootsirahwaga olid teinud. Aga nagu nimetud wana raamat ütleb: „Seal tulid Eestlased alla lõpmata waega ja nüüd hakkas neil sõda; seal läks nende maa-wägi nii kangeks, et Rootslased enam wasta ei jõudnud panna; seal langes kuningas Ingwar, aga tema rahwas põgenes”, n. n. e. — Need eesti wanemad seisid aga ka tõiste wägewa ja kõige wägewama riikidega sõbruses,mis üks kiri tunnistab, keda umbes aastal 500 peale Kr. kuulus ja sel aeal kõige wägewam kuningas Theodorit Itaalia maal eesti saadikutele ühes andis, kes teda oma rahwa nimel bernsteini (merewaigu) kingitustega teretamas käisid. Seda kirja on meile Kassiodorus, kuninga Theodoriku riigi-kantsler (omas lib. V. variar. cap. 2) tallel hoidnud. Ladinakeelest eestikeele ümber pandud on selle kirja sõnad nõndawiisi:

„Teie saadikute seie-tulemises oleme Teie suurt ihaldamist äratunnud, meiega tutwaks saada. Et Teie, okeani raudades elades, siiski meiega ühendud meelel tahaksite olla, on meile üks wäga armas ja kallis palwe, nagu ta meid ka rõõmustab, et ka Teie juure meie nimi on tunginud, kellele meie ommeti mite oma käskusi ei wõinud läkkitada. Armastage nüüd mind kui üht Teile

tutwat, keda Teie ilma tundmata olete ihaldamisega üles otsinud; sest nii mitme rahwa kaudu üht teekonda julgeda etewõtta, see tarwitab enne üht elawat soowimist. Teile nõnda meie sõbralist terwitust jälle wasta saates, teadustame meie, et meie seda merewaigu kingitust, mis Teie poolt selle kirjawiijate käe läbi meie kätte on jõudnud, tänuliku meelega wasta oleme wõtnud. Teie rannale woolajad okeani wood toowad, nagu Teie saadikute otsuse-andmine ka jo nimetas, seda kerget waiku Teie maale; aga kust ta tulla, olla Teile, nagu naad seletasid, teadmata, ehk kül Teie kõigist tõistest rahwast üksi teda kui oma kodu-maa annet koku kogute. Ühe teadawa mehe Korneliuse kirjade järele jookseb ta saarte peal kesk okeani kui mahl ühest puust (ex arboris succo) wälja, mikspärast teda ka sukkinumiks nimetakse, ning tardub aegamööda päikese lõkke käes ära. Sest tema selge, pehme olemine muudab ennast wäljahigistud mettalliks ümber, pea kollakat punast karwa läikides, pea tule selguses särades nõnda et kui ta mere-piiri poole liugleb, ta wahetawaist mere-woodest puhastud Teie randadesse wälja saab uhetud. Seda arwasime sellepärast nimetada pidawat, et Teie koguni ei peaksite uskuma, meil oleks teadmata, mis Teie arwamise järele üks warjule pandud salaus on. Käige meid aga weel sagedamine waatamas neil teedel, keda Teie armastus Teile awaldanud, sest et ika tulus on, rikka kuningate sõbrust püüda, kes, kui ka ühe wähelise kingituse läbi helde sõbrusele said wõidetud, ika suurema tasumise pärast hoolt kandwad. Mõnda laseme Teile ka Teie saadikute suusõna läbi üttelda, kellega meie, nagu meie Teile teada anname, ka ühes oleme läkkitanud, mis Teile armas saab olema”.

Theodorik tänab siis siin Eestlasi, et naad seda nõuu ete wõtnud, ennast temaga tutwaks teha, ja oma saadikuid kunni Itaalia maale saatnud, ning palub neid, seda sõbrust temaga edasi ajada. Eestlased purjutasid nõnda oma laewadega kunni Itaalia maale, naad saatsid saadikuid Itaalia kuninga juure, nagu pärast aastal 1205 Polotska suurewürsti juure. Naad käisid oma wanemate ja sõapealikute al nii hästi maisa maad mööda, kui üle mere waenlaste wasta sõdimas. Nõnda tulid aastal 1210 Saaremaa

mehed 300 laewa ja suure hulga wenede peal Koiwajõe suhu sõdima, kus neil 2000 hobust kaasas olid. Nende sõdimise wiis, nende teraw nõu, kui naad Liiwirahwast ka ühes püüdsid Sakste wasta sõdima äritada, ehk kui naad korraga kolmelt poolt waenlaste peale langesid ja oma sõaleeride ümber wallisi raiusid, see kõik ja palju muid asju tunnistawad üht selle aea kohta kõrget harimise järge.

Eestlaste wahwus ja sõawägi oli sel wiisil kõigis põhjapoolseis maades kardetud, ja nende keha tugewus oli kuulus. Selle tunnistuseks wõiksime weel mittu kümmend sõnumet wana aea raamatutest nimetada, aga see teeks meie kõne liig pikkaks. Üht asja aga tahame weel nimetada, kes wana Eestlaste tähtjusest paremat tunnistust annab, kui kõik tunnipikkused kõned. Aastal 1186 saiwad Daani sõamehed oma kuninga poolt luba, oma õnne wee peal Eestlaste wasta katsuda, mis neil aga sugugi korda ei läinud (Petrus Olai in scriptoribus rerum Danicarum medii aevi 1772 p. 121). See oli just selsamal aastal, kus esimene saksa piiskop Meinhart Liiwi maale tuli, et siin „waeseid paganaid” ristiusku pöörda, kes ka tema wasta, nagu enne jo saksa kaupmeeste wasta, wäga lahked olid, kuuni ta tõisel aastal, kõik „waeste paganate” heaks, oma Rootsimaalt tellitud meistritega Düüna jõe ääres kiwist ja rauast tehtud kantsisi hakkas ehitama. Kaks aastat peale Daanlaste kiusamiste, see on a. 1188, purjutasid Eestlased Rootsimaale Mälaari järwe, kes sel aeal Daani kuninga walitsuse al seisis, lõiwad seal ülema piiskoppi Johanni Upsaalast 1sel Juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära, kellega naad praegust Rootsi päälinna Stukholmi sundisid asutama. Praegu pannakse weel, ehk kül jo ligi 700 aastat sest aeast mööda läinud, Stukholmi ja Upsaala wahel wana Sigtuuna waremeid ja wägewaid neljanurgelisi tornisi imeks, ja ei jõueta ära mõista, kuidas selleaegse puudulise sõa-riistatega Eestlastel wõimalik olnud, seesugust wägewat ja perekat linna ära lõhkuda. Rootslaste suus liiguwad aga praegu weel kõiksugused juttud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste wahwusest seal juures.

Need aead seisawad liig kaugel meist ära, et meie üht täieliku pilti Eestirahwa selle-aegse seadustest ja eluwiisidest wõiksime saada. Rahwa enese meestest juttustab neist üksi Lätti Hindrik, kes aga Saksamaal üles oli kaswatud ja sellepärast mitme asja peale läbi tõise prilli waatas, kui meie seda oleksime soowinud. Nõnda palju aga saame tema kirjadest ommeti teada, et Eestirahwal omad preestrid ja templid olid, ja et nende üle nende omad kuningad ehk wanemad walitsesid, kes kindlais kantsides elasid. Kõige kuulsamad neist olid Lätti Hindriku kirjade järel: Alo, kuulus wanem, kes Polotska suurewürsti Wladimiri juures Sakste wasta abi otsis, Alo, Anno, Asse, Azo, Kaupo, üks esimestest wanematest, kes ristiusku heitsid, käis pärast Roomas paapsti juures, kes selle eest tema würsti nime kinnitas ja teda Sakste rüütlitega ühe järje peale tõstis (tema järeltulew sugu elab praegu weel), Kuulewene, Rameko, Wesike, Uldenägu, Wane, Waribul, Imant, Lembit, Nunnus, Wottele j. m, — Üks wäga auuwäart ja tahtjas asi wana Eestlastest, mis Lätti Hindrik mittu kord suure kiitusega nimetab ja mis sel toorel aeal sõdija rahwa juures wähe leiti, on see, et Eestlased sõdades millaski waenlaste naisi ja lapsi ära ei tapnud, waid seesugust tegusi jõleduseks pidasid. Sest näeme, et meie eeswanemad ka südame poolest kaunis haritud olid, ja selle-poolest meie praeguse Eestlastest sugugi tagasi ei seisa, kes ka weel iga pääw walmis on, oma endiste wihameestele, kus ial wõimalik, leppituseks kät pakkuma.

3. Kunstid ja teadused. Seda meie teame, et 12mas aastasadas, kus Breemeni missionärid meie maal risti-usku mõõgaga hakkasid laiali lautame, Saksamaal kunstidest ja teadustest weel suuremat juttugi ei olnud. Mis munkadest kloostrites teaduse raamatute kohta sünnitadi, seda tehti kõik ladina keele ja saksa-keeles ei olnud muid kirjast leida, kui üksikud jaud piiblist ja mõningad ilmalikud laulud. Saksakeel ise oli puhtast harimata. Et aga Sakste juures sellepoolest nii waene lugu oli, sellepärast meie ei wõi ütlelda, et ta Eestlaste juures weel waesem olnud. Kõige kõrgema waimujärje peal seisid sel aeal Araabia, Persia

ja Kreeka rahwas teaduste, ja Kreeka ja Itaalia rahwas kunstide poolest. Nende rahwaga oli aga ka Eestlastel ja ammust aeast peale tegemist, nagu aearaamatute sõnumed ja wanad rahad tunnistawad, keda meie maal hulgakaupa mulla seest leitakse. Eestlaste laewasõidust, sõapidamisest ja kauplemisest tõiste rahwaga oleme jo küllalt rääkinud; saagu siin nüüd ka weel mõningad kodused asjad nimetud.

Wilhelm v. Modena kirjadest, kes kui paapsti saadik mittu kord Liiwimaal käis, leiame, et Liiwimaa ökonoomia olla põlluharimine, kalapüüdmine, mesipuud ja lubjapõletamine olnud. Aga selle üle on ka weel wanemaid sõnumeid, sest jo Tacitus ütleb: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. (Tacitus pidas selleaegse põhjarahwa keelte puuduliku tundmise pärast Eestlasi Germaanideks). Ja Lätti Hindrik juttustab Järwe maast, et ta jo aastal 1211 üks wäga haritud kubermang olnud, suure ja pereka küladega. Iseäranis ilus, suur ja perekas küla olnud Karetene, keda Sakslased Lätlastega ühes tühjaks riisunud ja ärapõletanud. Imelik on aga, et Preisi wana aearaamatute järele, Preisi rahwas Eestlaste käest põlluharimist on õppinud. Erasmus Stella (Libonothanus med. Dr. ja Zwikkani kodanikude ülem), kes aastal 1510 kirjutas, annab sest täieliku otsuse kätte. Ta ütleb omas ladinakeele kirjutud raamatus: „Wanad Preislased ei harinud põldu, olgu, et naad põlluharimist ei mõistnud, olgu, et naad oma maa headuse tallelepanemisega ennast ühes arwasid oma naabrite eest pidama kartma, kes neid siis ehk ära oleksid ajanud, ehk olgu, et naad põllu seest wälja siginewat päätoidust ei tunnud” —ja paneb need sõnad Tacitusest (de Germ. c. 45) juure: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. Hartknoch omalt poolt lisab weel seie juure: „Neist Eestlastest on ka tõised Preislased, nii pea kui naad seie elama asusid ja omale majad üles olid ehitanud, ka õige pea põlluharimist õppinud”. — Ka Hiärne kirjutab a. 1198 kohta, et Saksad Liiwlaste põllud olla põlema pistnud, ning neid selwiisil sõnakuulma

sundinud. Konrad von Meindorp sünnitas, nagu Lätti Hindrik jutlustab, seeläbi üht suurt riidu, et tema sulased Liiwlaste põllu pealt wilja äralõikasid. Aastal 1211 tõusis hirmus mässamine seepärast, et Wendi rüütlid põllu-wilja olid hakkanud pärima, mis Liiwlaste päralt oli. Nõnda näeme siis, et põlluharimine Eestlaste juures jo wanal aeal kaunis kõrge järje peal olnud (wist kaunima, kui mitmes paigas meie aeal), ja et tast hulk rahwast elanud.

Et Eestlased laewa-ehitamist ja taewa tähtede tundmist mõistsid, tunnistawad nende meresõidud. Ka mitmetsuga laewa-riistu pidi neil olema, see on selge, nimelt kui meie mõtleme, et nende laewad mitmet moodu olid ehitud, nagu Lätti Hindrik jutlustab. Ise olid kauba-laewad, ise sõa-laewad ja wened. Nüüdki on neist tundmistest ja riistadest mitmeid meie rahwa juures leida.

Aga mite üksi laewa-ehitamist, waid ka suuremaid ehitusi mõistsid Eestlased, nagu nende kantsid tunnistawad, kellega Sakstel kõige oma tugewama sõariistatega enne wäga palju tegemist oli, kunni naad neid ära jõudsid wõita. Wana Warbola ja Soontagana kantside waremeid on nüüdki weel Harjumaal näha, kust ka palju wana rahast on leitud ja weelgi leitakse. Kahju, et meie rahwas neid mullarüppe seest ilmsiks saadawaid asju weel nii wähe mõistab kalliks pidada, kes, kui naad õppetud meeste kätte saaksid, mõndagi otsust meie wanast aeast wõiksid anda.

Pääasi aga, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahwa harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahwast rahwaks teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käiwad käsikäes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Seepärast wõime ka sest, kuidas ühe rahwa keel haritud on, kõige paremine rahwa enese waimujärge äratunda. Wõtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keeleuurija Faehlmann eesti keelest ütleb. Ta kirjutab (Ueber die Declination der Nomina): „Missugused asjad on need, kes järeltulewa põlwedele ühe rahwa täieliku ise-olemist ja ise-aega kuulutawad? Kus histooria selgest kirjutud

sõna puudub, seal teewad seda ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kes kogematal wiisil sinna juhtusid, ning siis kogemata jälle pääwa ete tulewad. Kuidas oli Eestlaste wanapõlw? Kas siis Eestirahwal ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie ärawõitjad omas tühjakslaastawas tujus häwitasid kõik, mis wana oli, maa pealt süütumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohwriks langema, ehk ärawõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eestirahwa möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud wanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus wõeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.

„Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarwitused põhjapoolseid ehitusi üles ehitasid, — rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, —rääkimata sest, et Eestirahwas omal uuel ärkamise aeal waimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud wanadusi oma eeswanemate omanduseks saab tunnistama, — rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, kes meie rahwa põlgmata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunstitöö ware meie ees. Keelt nimetan ma kunsti tööks — ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahwas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahwas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügawuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahwa möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema leud teaduste paberise sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse,

üesse ei ole tähendud”. — Nõnda on ka Faehlmanni sõnad. Ma wõiksin tosina kuulsaid mehi nimetada, kes seesama-suguse kiitusega meie keelest on rääkinud, aga sest ühest olgu kül. Seesugusel rahwal aga, kellel peale tema seitsmesada-aastase wangipõlwe weel seesugune keel ja weel seesugused laulud suus on, nagu naad meie „Kalewipoeas" kokn on pandud, — seesugusel rahwal, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks walguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti eiwõi teha. Mis meie teame, on siis lühidelt see, et wanad Eestlased kui üks prii rahwas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja wahwa sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahwaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kuuni Itaalia maale. Neil oli üks korraline walitsus, sest nende wanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa ja rahuaea kohta, waid ka peenemaid eluwiisisi ja harjutusi, mis kõrgemast waimuharimise korrast tunnistust annawad. Naad mõistsid wõeraid keelest, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka weel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku nimekirjadega kirjutud wana-aegne eesti kalender on weel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kiwidega ehitud. Seda leiame kõik oma rahwa juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus weel palju Euroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Euroopas rahwast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahwa walguse aeg!

Sest aeast, mis nüüd tuli, tahame siis ka weel nattukene rääkida, ehk kül temast jo kõik lühidelt, aga täitsa ja meie südame põhjast wälja on öeldud, kui „Emajõe ööpikuga” hüüame:

„Sõda pikkas wereriides

Sõidab tuleratta wankris

Sinu pinnal, Eestimaa!

Tema sammul haigus astub,

Orjapõli kütkeid tõstab

Ristilöödud kujuga.

„Kalew, sinu haua pinnal

Tõuswad müürid ristiusul,

Laulujumal, looja lääd.

Sinu lapsed lõõka kandwad,

Waenlaste ees kummardawad,

Werd ja häbi nuttawad!

„Õigus, kus so kodu jäänud?

Silmaweega selga pöörnud

Olid sa mo isamaal’.

Piits ja weri walitsesid!

Orjaleiba nuttes murdsid

Eestirahwas Eestimaal”. —

1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel” Meinhart meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnast pärit, kelle kaupmehed jo mittu aastat otsa Liiwimaaga olid kaubelnud ja tema rahwa rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et Saksad siis alles meie maa oleksid üles leidnud, see on üks naeruwäärt mõtte, sest et naad ommeti nii wähe haritud ka ei olnud, et naad kõigeis põhja-poolseis riikides kuulsat Eestirahwast ei oleksid tunnud. — Liiwirahwas seisis Meinhardi tuleku aeal Polozka kuninga Wladimiri kaitsmise al. Seda teadis Meinhart wäga hästi ja palus sellepärast Wladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpöörmise tööga peale hakkas, mis temale ka wäga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja auustud mehed lasksid ennast Liiwlastest peale lühikese õppetuse ka pea ristida.— Töisel aastal näeme Meinharti jo üht kantsi ehitawat, keda ükskülaks nimetati. Paar aastat weel hiljem, kus ennast jo suur hulk rahwast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka jo Breemeni erzpiiskoppi ülemwalitsusest ja iga wilja kümnenda maksust.

Aga nüüd hakkasid Liiwlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda; naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taewariiki suus kannawad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aasta 1l98ma kohta, kus Berthold piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: „Ja Liiwlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure” (kes suure sõawäega Saksamaalt Liiwimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõawäge kaasa olla toonud. Saada oma sõawägi koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku wasta wõtnud, wõid sa meiepärast sundida, teda pidama; tõisi aga awatele, teda wasta wõtma, aga sõnadega ja mite piitsadega”.—Siiski ei arwanud Berthotd ilma sõata läbi saawat, kus ta aga ärateenitut surma sai. Albertiga, kes nüüd Liiwimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste weri ei oleks jooksnud, kui wee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liiwirahwast pea ära said wõidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liiwlased ka Eestlased olid ja Eestirahwa poole hoidsid, siiski sunniti neid wasta meelt oma wendade wasta wõitlema, nagu Lätti Hindrik jutlustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liiwlaste ja Lätlaste juure, ja ähwardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite wälja ei tule ja kristlaste sõawäe järele ei käi, saab kolme markiga trahwitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid”.— Eestlaste wahwus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kewade uue ristirändajatega tagasi, ta jagas neile mõisaid wälja, ta asutas wiimaks aastal 1202 mõõgawendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid wanduma, et naad oma terwet eluaega selletarwis saaksid kulutama, Läänemaa paganate wasta wõidelda, — aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist wäekaupa neile kaela pandud ahelatest priiks. Wiimaks, a. 1218, läks ta ka weel wägewa Daani kuninga Valdemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palwega, et ta oma merewäge tulewal aastal Eestimaa wasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid”.

Tõisel aastal tuli siis ka Valdemar suure laewa ja sõawäega Eestimaale. — Kes jõuab neid taplusi kõiki nimetada, mis nüüd igal pool peale hakkasid, ehk kelle süda kannab sest were-ärawalamisest rääkida! Üht asja tahame aga selle aeast Otto von Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli, sõnadega juttustada, et kuuljad näha saaksid, kuidas seal Sakste poolt sõditi. „Õnnetumad Eestlased olid omale suured koopad maa alla kaewanud, kohu ise ennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat wara ära warjasid, kui kristlikud riisujate parwed nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa al, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord Saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ete, süitasid seda tuld kaua aega, ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik mis elawa loomadest koopas oli, pidi ära läkkatama, ja kristlased leidsid, kui naad wiimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamast kõik naesed ja wäetid lapsed), kes osast jo surnud olid, osast surmaga wõitlesid. Need wiimased said silmapilk ära tappetud, wäga rikkas saak aga sai kristlikult ära jagatud. Peale selle sündmuse juttustamise ütleb Lätti Hindrik omas aearaamatus edasi: Liiwlased ja Saksad pöörsid koju ja kiitsid oma Jumalat, et ta Harjumaa rahwa uhkeid südameid selle kristliku alanduseks maha oli rusunud”.— Et sugugi Eestlaste ristimine, waid ristitud Eestlaste maad neil inimestel pää-asjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 Sakslaste ja Daanlaste wahel tõusis. Albert oli kaks missionäri, Peeter Kakenwaldi ja meie Lätti Hindriku, Eestimaale saatnud, rahwast ristima. Naad läksid ilma sõawäeta, ja sellepärast laskis ennast rahwas igal pool ristida. Peale selle, kui naad jo ruttu tuhat hinge olid ristinud, tulid naad ka Wirulaste juure. Nüüd räägib Lätti Hindrik nõnda edasi: „Ja Wirulased esimeses maakonnas , keda Pudümeks nimetakse, wõtsid neid wasta ja lasksid ennast ristida, nelitõistkümmend küla kõik üheskoos oma wanema Tabelinaga; selle mehe on aga Daanlased pärast ülesse poonud, selle eest, et ta Riialaste ristmist wasta oli wõtnud (!) ja oma poea mõõgawendadele pandiks annud. Muud Wirulased tõistes

maakondades aga, et naad Daanlaste ähwardamiste pärast Riia preestrisi wasta ei julgenud wõtta, kutsusid Daanlasi, kui oma naabrisi, oma juure ja said neist ristitud. Sest Wirulased uskusid, et üks kristlaste Jumal olla, nii hästi Daanlastel, kui Sakslastel, üks usk, üks ristimine, ja arwasid, et ühtegi tüli sest ei wõida tõusta, ja wõtsid oma naabri Daanlaste ristimist wasta. Riialased aga, et naad Wiru maad oma pärisosaks pidasid, sest et naad tema rahwast risti-usu alla olid heitnud, saatsid ülewal nimetud preestrid sinna, et teda ristida”. Nõnda Lätti Hindriku sõnad. See tüli Sakslaste ja Daanlaste wahel Eestlaste maa pärast laks nii suureks, et Albert Rooma paapsti juure läks abi paluma, ja kui ta sealt midagi ei saanud, sest et ka Daanlaste saadikud seal olid, kes jälle omalt poolt tema peale kaebdust tõstsid, tõttas ta keiser Friedrichu juure, aga ka ilma aegu. Keegi ei tahtnud wägema Daani kuningaga tülisse heita. Eestlastel aga oli selle tüli juures kõige rohkem kannatada, sest kes ennast Sakslastest ristida laskis, seda poosid Daanlased üles, kes aga Daanlaste käest ristimist wasta wõtsid, neid tõmmasid Saksad wõlla. Kõige esimesed, kes nende tapmiste juures langesid, olid ika ülemat sugu Eestlased ja wanemad, sest kunni need otsa ei saanud, ei olnud ka hästi wõimalik, Eestirahwast pärisorja seisuse sisse lükkata. Ja seda surmawat põlwe ei maitsnud Eestlased mite üksi paar aastat, waid mittu sada aastat otsa. Pärast tuli ka weel muid rahwast meie maale; seal oli Rootslase, Poolaka, Tatterlase ja Shottigi sõawägesi leida, kellest igaüks oma poole kiskus. Ei olnud neil Eestirahwa käest enam midagi wõtta, siis läksid ükstõise keskis riidu, kus wiimaks ommeti Sakste wägi kõigist tõistest üle hakkas käima. Need olid ika kõige kawalamad, sest õigel aeal mõistsid naad ka paganatega sõbrust teha ja nende wennaks heita, nagu Semgalli würsti Nesthardiga, kes ika Sakstega ühes tõiste ristimata rahwa wasta wõitles, et nõnda ise puutumata jääks, ja keda aastal l225 paapsti legaat Wilhelm von Modena weel ei jõudnud kõige oma tulise kõnega sinna saada, et ta ennast oleks ristida lasknud. Siiski jäiwad Saksad tema sõbraks. Eestlased olid kül ka mittu kord Wenelastega

ühes wõidelnud, kellega naad jo vanast aeast peale sõbrust pidasid, aga et Wenelastel enestel palju muid sõdasi oli, siis ei wõinud neile ka sealt poolt ika abi tulla.

Kui meie selle peale mõtleme, kui palju warandust selle aea sees meie maalt wälja wiidi, siis wõime sest jo nattukene aru saada, kui wäga rikkas ja nõuukas wana Eestirahwas olnud. Esimesi ristisõitjaid jättame puhtast nimetamata, kes millaski kauemaks Liiwimaale ei jäänud, kui ühe aasta, kus naad iga kord suure warandusega Saksamaale tagasi läksid. Aga aastal 1238 ühendasid ennast Liiwimaa mõõgarüütlite ordo ja Saksamaa saksarüütlite ordu, ning nüüd elas nende ordorüütlite walitseja ehk meister igakord Liiwimaal. Neid walitsejaid oli esimese sada aasta aeal 23 tükki ükstõise järel, kellest igaüks, kui ta mõninga aasta oli walitsenud, suure warandusega Saksamaale tagasi läks. Seda warandust riisusid naad enamast sõdades koku, kes kinnipidamata oma puhku edasi kestsid, aga mite enam üksi maa pärisrahwaga,waid wahel seka ka piiskoppide ja rüütlite wahel. Nõnda räägib Balthasar Rüssow omas aearaamatus ühest ordo-walitsejast, Franko v. Kressdorpist: „Sel meistril oli palju kulla ja hõbeda warandust Riias, nimelt ühe Wiliandi pandirentniku järele jäänud wara, 30,000 marki kulda ja 600 marki walatud hõbedat, ilma tema hõbedase söögilaua ehteta. Sinna juure oli ta ühe Wittensteini lossi waranduse-ülewaatja, Helwich v. Gilseni käest tema eluaeal ühe tündri täie raha saanud, ja peale tema surma sadatuhat marki kuldtukkatit (roosinobliks nimetud, et neil roosililli kuju peal oli: auri nobilissimi) ja weel kõiksugu muud raha, ilma walatud hõbeda ja söögilaua ehteta, mis kõik Wolter v. Kressdorp, ordo-meistri wend, tema walitsuse aeal Riiast ära Preisimaale wiis”. (Sündinud aastal 1439).

Kus nii palju wara oli, seal wõis kül ka palju rõõmust elu olla? Kuulgem, mis meile Rüssow sest jutlustab. Kui ta rüütlite, piiskoppide, preestrite ja õppetajate awalikust pordo-elust palju on rääkinud, ütleb ta edasi: „Mis ordo-rüütlite, doomherrade ja rüütlite igapääwase töö kohta üttelda tuleb, siis ei ole sel aeal palju muud nähtud, kui ümberkihutamist ja jahtimist,

währlimist ja mängimist, sõitmist ja ajamist ühest pulmast tõise, ja ühest kiriku pühast tõise. Ja wähe on neid olnud, kes ennast wäljasmaal kuningate kojades, ehk sõas pruukida lasksid. Ja et siin Liiwimaa pulmasi, laste õlletamisi, wakkusi ja kiriku pühasi nimetasin, siis tahan nüüd ka lühidelt rääkida, kuidas neid wanast meie maal peeti. Esiteks”, räägib Rüssow edasi, „kui ühe rüütli pulmad tulemas olid, said peaaegu kõik rüütli pered terwe Liiwi maalt weerand aastat warem ühte linna ehk alewiku tellitud, kus pulmad said peetud. Ja ehk kül mõisad Liiwimaal suured on, siis on naad ommeti seesuguse suure hulgale liig weiksed olnud, kellepärast naad siis linnades ja suurtes alewikutes, kus suured gildemajad seesuguste pulmade tarwis olid üles ehitud, igakord oma pulmi pidasid. Ka ei ole naad ühe linna pasuna ja pillimeestega rahul olnud, waid ka riigiwalitsuse sõatrummisi ja muu linnade pasunamehi ligi tellinud. Ja kui nüüd pruut ja peigmees kõige kutsutud wõerastega sinna olid jõudnud, siis on laupääw enne pulma kõigile üks tore õhtu sööma-aeg walmistud. Enne sööma-aega on aga terwe pulmasaja kahes parwes, üks parw pruudi, tõine peigmehe poolt, wäga uhkeste ja toredaste ratsa linnast wälja sõitnud, kus nende suured ja rammusad täkkud ja hirnujad ruunad kuldse keedide ja muu ehtedega ehitud nende al pidanud tantsima ja hüppama, n, n. e. Pärast on naad jälle linna tagasi sõitnud trummide ja pasunatega, püssipaugutamise ja muu käraga, nagu oleksid naad mõne lahingu ehk kantsi ära wõitnud. Ja kui naad jälle linna jõudsid, pidid naad läbi terwe linna ja kaks kord ümber gildemaja sõitma, kus pruut kõige naeste-rahwa hulgaga seisis, ja nii pärlide, kulla, kullatud keedide ja ühe kõrge krooniga ehitud oli, et ta nende asjade raskuse pärast waewalt jõudis jalul seista. Wiimaks on mõlemad parwed laiali läinud ja terwes linnas ja igas uulitsas ratsa-ajamise ja wõidu-kihutamisega oma rüütliliku olemist ülesnäitanud. Peale selle on igaüks oma korterisse läinud, omad saapad ja kannuksed maha wõtnud ja siis gildemajasse tõttanud, kus ta omale kesk ööni head põlwe tegi. Tõisel pühal on peigmeest ja pruuti sõa-trummide, pasunate ja suurte küünaldega wäga uhkeste kiriku

saadetud, kus örila mängijad ja kantorid, mite ilma kingituseta, ennast ka kuulda lasksid. Peale jutluse on naad altari ete wiidud, kus õppetaja wast pooletunnise waewa peale pruudi suust „jah-” sõna wälja sai. Kui naad nüüd laulatud olid, said naad seesamasuguse toreduse ja uhkusega jälle kirikust gildemajasse saadetud, kus üks kaunis sööma-aeg walmis seisis. Peale sööma-aea on kohe ilma palwe ehk lauluta peale hakkatud tantsima, ning joomise ja priiskamisega ei ole ka wiiwitust olnud. Seal algas üks liig-lakkumine, iseäranis ordo-rüütlite kannupoiste wahel, kus üks tõist poole ehk terwe mõõdu õllega wõidujoogile sundis, teda weikestest peekritest sel wiisil jues, et ta ühe käega peekrit kinni hoidis ja tõisega ika õlut sisse walas, kunni kõik õlu ühe hingega ära oli joodud. Nõnda pidi ka tõine tegema, kui ta mite lühikest mõõka oma keha sisse ei tahtnud saada. Seesugune prassimine ei sündinud ka mite ilma suure õlle ärapillamiseta, sest gildemaja põrand sai mahapillatud õllest nii märjaks, et iga kord õlgi peale pidi lautadama, taheti seal weel seista, kõndida ehk tantsida. Kes seal kõige paremine lakkuda, priiselda, nuiada, pista ja maadelda jõudis, ka sõimada ja kõik maailma imed kaela wanduda, see oli kõige esimene kuk, ja sai tõistest ülendud ja auustud. Kui naad nii kõik kaelani täis olid, seal tõusis siis waidlemiue, nuiamine ja pistmine, mite üksi uulitsa peal ja eeskojades, waid ka gildetuas, kus naesterahwas ja neiud istusid, ja kus igaüks kõrge laudade, toolide ja penkide peale eest ära pidi kargama. Seal wehklesid naad siis oma suurte mõõkadega, keda kahe käega kinni sai hoida, nõnda et mõnel pää keskpaigast lõhki ehk käsi keha küllest maha sai raiutud, ja palperitel pääwad ja ööd tegemist oli haawu kinni köita. Mis seal siis tapmist ja muid hirmsaid asju sündis, pahanduseks õrna kõrwadele ja noore inimeste silmadele, sest kõigist ei julge kirjutadagi. — Tõisel esmaspääwal saiwad pruut ja peigmees jälle kiriku saadetud, kus neile õppetaja abielust jutlust pidas. Peale jutluse, kui örilamängijad ja kantorid oma laulu olid lõppetauud, said naad jälle gildemajasse wiidud, kus wõõrad nagu esimeselgi pääwal rõõmsad olid. Peale pulma on weel linna kõrtsid ja wiinakeldrid pidanuwad kõige paremat, mis neil olnud, ete

laduma, enne kui naad ükstõisest lahkunud. Aga ilma üles arwamata on, kui palju nuumatuid härgi, lambaid, sigu, hanisi, kanu, metslinda, kalu ja õlut selle aeaga ära söödi ja joodi!” — Nõnda kirjutab Rüssow selleaegse rüütlite pulmadest; peaaegu selsamal wiisil peeti ka laste õlletamisi (ristmisi), wakkusi ja kiriku pühast. Neist kõigist rääkida, meie aeg siin ei kanna, aga jutlustamise wäärt on naad kül.

Kas siis ime oli, et jo aasta l574ma kohta Rüssow ühest Tallinna saksa sõawäest kirjutab: „Ja heitsid jälle Nien-Hofi laagrisse, kus naad kõige kristliku walitsuse ja wiisi wasta kui maarüüstajad maja pidasid; ja ehk kül need kohad Tallinna päralt olid, on naad neid siiski kui waenlaste maakondasi pidanud, et naad aga oma wola järele riisuda ja mässada wõiksid. Naad on sellepärast waese talupoegade käest elajad ja wilja ärariisunud, ja waese talupoegadega hirmsamal wiisil ümber käinud, kuidas waenlased weel millasgi ei olnud teinud, nõnda et kõik talupoead neis maakondades olla üttelnud, et neid kül wäga sagedaste olla riisutud, aga siiski millasgi igapidi nii paljaks, nagu neist Sakstest sel korral. Sest need olla kõik salause koopad maa seest wälja kaewanud, ja kõik, mis need waesed inimesed oma waenlaste eest sinna warjule pannud, ärawõtnud”, n. n e. — Sedawiisi tehti, kui „paganate” maid enam riisuda ei olnud, oma enese talupoegadega, kes jo ammugi ristiusku olid heitnud.

Üks tõine aearaamatu kirjutaja (Sebastian Münster omas „Cosmographey’s”) juttustab Eestlastest kolme sada aasta eest nõnda: ,,Alam rahwas selle maal on peatselt pärisorjad ja oma ülemate, iseäranis mõninga rüütlite ja ordoherrade walitsejate ja kannupoiste raske sündmuse al. Need on nende wasta nii ilma armutad, et kui naad näewad, kus waesel talupoeal üks hea hobune, härg ehk lehm on, et naad siis süüd otsiwad, kelle pärast neid tema käest ära wõiwad waielda ja ära riisuda. Läheb talupoegadest keegi põgenema, mis neid nälg, piinamine ja rist sagedaste sunnib tegema, ja naad saawad teda jälle kätte, siis raiuwad naad tal ühe jala otsast ära, et ta enam ei saaks põgenema. Ta on see kõige armetum ja kurwem rahwas, kelle sarnast tõist

päikese al enam ei leita. Naad sööwad jämedat leiba ja sööki, mis muidu meie juures sead ei peaks sööma, ja kannawad wiiska, kellest naad paari kolme peningi eest ostawad. Ordoherrad ise ei tee oma talupoegadega palju tegemist, waid lasewad oma walitsejaid nendega teha, mis need aga ise tahawad. See waene rahwas elab nagu elajad, sest teda peetakse ilma mingisuguse Jumala tundmiseta. Kui naad laulawad, siis huluwad naad nagu hundid ja hüüawad seal juures Jeesuse nime ilma lõpmata*), aga kui neid küsid, mis Jeesus tähendab, siis wastawad, et naad seda ei teada, waid aga laulda, nagu nende wanemad ka laulnud”.

Noh, mis ma sest hirmsast aeast weel pikkemalt hakkan rääkima! Ühtewiisi riisumist ja tapmist, muud meie sealt ei leia. Maa pärisrahwas olid nüüd ka jo ammugi pärisorjadeks tehtud, ja ega need siis Sakste silmas enam inimesed ei olnud. Wana auus Rüssow, ehk kül ise ka Sakslane, kirjutab sest põlwest jo 1400ma aasta kohta: „Nii toredad kui ka rüütlite õigused Liiwimaal olid, nii wilets oli waeste talupoegade lugu kõhtude ja õiguste poolest. Sest waesel talupoeal ei ole rohkem õigust olnud, kui tema junkur ehk walitseja just tahtnud. Ja ta waene mees ei tohtinud kuskilgi ülema kohtu ees wäewalla ehk üleliiguse üle kaebdust tõsta. Ja kui mõni talupoeg oma naesega ära suri ja lapsed järele jäid, on nende laste eest nõnda muret peetud, et saksad kõik, mis wanematest järele oli jäänud, omale wõtsid, ning lapsed pidid ihualasti junkru ahjude ete ennast soojendama minema, ehk linnades santima ja oma wanemate pärandusest ilma jääma. Ja kõik, mis talupoeal wara oli, selle üle ei olnud temal wõimust, waid tema sakstel. Ja kui talupoeg midagi oli eksinud, on ta ilma armuta ja inimeseliku kaastundmiseta omast junkrust ehk walitsejast ihualasti üles tõmmatud ja ilma wanaduse peale waatamata pikka terawa witstega pekstud. Üksi rikkas talupoeg

*) Oma wanu rahwalaulusi ei laulnud ja ei laula nüüdgi Eestlased millasgi Sakste kuuldes, sest et neil see wana kuldne pärandus, mis neile nende wanast aeast üksi weel üle jäänud, seega kui oma rinna salamast peidu-kohast wälja näitab heidetud riisumise wola alla.

wõis ennast igal korral suurte kingitustega peasta. Ka leiti mõningaid rüütlite seast, kes waeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wasta ära wahetasid”, n. n. e.

Et see aeg Eestirahwa pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda waleks teha? Mis meie rahwa seas õigest ristiusust, kes ennast armastuse teudes üles näitab, elamas on, seda on talle kõik eesti wendadest enestest saanud. Nimelt hakkas see õige tulukene wennaste kogudustega meie maal paistma. Enamast kõik mehed, kes meie rahwa waimuharimist tulise waimuga taga nõudsid ja kelle nimed meie rahwa juures kuulsad on, olid kas ise nende koguduste liikmed ja eestseisjad ehk nende poead. Sellepärast on aga neid kogudust igal pool nii palju, kui wõimalik, tagakiusatud, sest et nendega jo Kristuse õige waim rahwa seka tuli, kes ütleb, et Jumala ees üks inimene niisama palju maksab, kui tõine.

Wõtta meie rahwa käest ära, mis talle õige ja elawa ristiusu poolest eesti oma meestest, nimelt ka mõne wennaste-koguduste liikmest ja nende kaswandikudest saanud, ja sa wõttad tema käest ta terwe risti-usu ära. Wõtta ära, mis wene keisrite käsu peale enne uut koiduaega tema koolide eest tehtud, ja tal neid üht ainust ei ole. Pimedust, pilkast pimedust, muud sa meie maal Eestirahwa seas ei leia olewat.

Aga pimedus ei kesta igaweste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat walgust: meie wene keisri herrade arm oli see koit. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule wasta särawad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigiwad eesti silma laudel meie keisri auuks, nii mittu eesti weretilka on walmis, ennast tema eest ära walama!

Eestimaa, sa meile ammust antud,

Meeles, mõttes muistse aegist kantud,

Kuhu on so wanad ehted jäänud,

Priius, wõimus, auusus peitu läänud?

Oh, sind oldi kaua lõõgas weetud,

Seitse sada aastat piinal peetud;

Seitse sada aastat — Jumal aita!

Kes wõib seda häda üles näita?

Aga nii kui mets, mis talw teind paljaks,

Kewadisest õhust ärkab haljaks,

Nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,

Keda paljaks teind raudmeeste sugu.

Ehk kül, nagu lehed metsa pinda,

Eesti-weri paisutand so rinda —

Sinu noore sou usk ja lootus

On so uuelt ärkand elu toutus!

II.

Wõitlemised Eesti waimupõllul.

(Peetud sel 4mal Jaanikuu pääwal 1870.)

Auustud seltsiliikmed! Oma seltsi wiiet aastapääwa pühitsedes, oleme täna seie koku tulnud, et tõine tõisega sest osa wõttaksime ja seda meele tuletaksime, mis meie püüdmistest jo korda on läinud, ja ennast wastastiku seepeale karastaksime, mis meil weel kätte tuleb saada. Meie selts on jo ka nimelt seepeale asutud, et ta elawalt osa wõttaks meie rahwa püüdmistest waimu põllu peal, et ta omas waimu-olemises eesmärgiks ja eesnäitajaks oleks terwe rahwale, ja lõppeks, et tema sees ennast need mehed ühendaksid, kes meie rahwa waimu-põllul ühel meelel soowiwad ühes wõidelda. Tänasel mälestuse pääwal wõib sellepärast meile igale ühele suureks äratuseks olla, kui seepeale waatame, mis jo tõised auusad mehed enne meid on teinud ja mis meie, nende waimu-tulukese külles oma enese waimu-küünalt põlema süütades, neist wõitlemistest oma kohta wõime õppida. Sellepärast tahan siin täna üleültse wõitlemistest eesti waimu-põllul rääkida. Et aga siin täna õiguse pärast üks tõine seltsiliige pidi kõnelema, keda muud kogematad tallitused tagasi hoiawad, ja mina alles eila õhtu teada sain, et pidukõne sel wiisil minu peale oli langenud, sellepärast palun ennast jo ete wabandada, kui minu kõne mite seda ei ole, mis ta pikkema etewalmistamise juures ehk wõiks olla.

Igaühe rahwa waimu-wõitlemised awaldawad ennast nii hästi olewa kui tulewa aegadele nimelt rahwa kirjanduses ehk wõerasõnaga literatuuras. Sellepärast on ka igal rahwal tema kirjanduse kohta omad mitmesugused õitsemise aead, sedamööda, nagu need waimu-wõitlemised kas enam ehk wähem elu awaldasid, kas ülema ehk alama järje peal seisid, ehk, ühewiisiliste iga. pääwase tarwituste alla maha langedes, ka puhtast soiku jäiwad. Kui meie sellepärast maailma aearaamatu kätte wõttame, neid

rahwa wõitlemisi ja nende kirjanduse õitsemise aegasi ükstõise wasta kaaludes, siis leiame, et iga aea kannul, keda rahwas oma rahwause (nazionali) suure aegadeks nimetab, ka selle rahwa kirjanduse suured õitsemise aead käiwad. Seda leiame jo Piiblis tõeks tunnistud, sest Taaweti ja Saalomoni aeal, kus Eebrea rahwas oma kõige wägewama korra peale jõudis, sündisid ka selle rahwa kõige ülemad laulu ja tarkuse raamatud. Saksarahwa kirjanduse esimene tähtjas õitsemise aeg hakkas minne-lauludega peale ristisõdade aeal, kellelt ristirändajad uut elu sünnitawaid mõtteid ja arwamisi ühes tõiwad, keda naad kas kunstide- ja teaduste-rikka Konstantinoopoli linnast, ehk imederikka Hommikumaalt olid kaasa pärinud. Lutheruse aeal ja selle wägewa mehe wõitlemistega kiriku walitsuse meelewalla wasta, hakkas waimuliku laulude õitsemise aeg peale. Nõndasamuti on ka saksa kirjanduse muu õitsemise aegadega lugu, kes ika seesuguste üleüldiste histooria aegadega ühte langewad, kelle tähtjus suur on ja üht wägewamat waimu-elu jõudsid sünnitada. Seesamasugune lugu on ka iga muu rahwa juures.

Eestirahwa kirjanduse õitsemise aegadest ei wõi seiemaani kül mite rääkida. Mis meie keel ja ehk ka kiri enne Sakste pealelangemist oli, sest ei ole meile kõige wähemat sõnumekest järele jäänud. Siis aga hakkasid wõitlemised peale, kus meie rahwale sest kül sai, kui ta elawa hingega peasis ja ika jälle uut jõudu nende poliitika wõitlemistele wõis koguda. Nende poliitika wõitlemistest ei käi aga millaski kirjanduse saamised lahus, nagu meie enne nägime, ning sellepärast on ka Eestirahwa kirjanduse — mite õitsemise — aga siginemise aead need, kus ta oma poliitika wõitlemistes kõige kindlama järje peal seisis. Seesugune esimene siginemise-, üleültse eesti kirjanduse koidu-aeg oli 17mas aastasadas, kus Poola ülemwalitsus Liiwimaal otsa lõppis ja meie rahwas täitsa Rootsi isaliku walitsuse alla sai. Selle walitsuse päämure olid eesti koolid, kirikud ja ka poliitika õigused. Nii pea aga kui need käes olid, algas ka uus elu eesti kirjanduse põllu peal. Üks jagu mehi, kes seal tööd tegid, olid kül Sakslased ja Rootslased, kellele aga üks üles-rääkimata seestpidine

tundmine awaldas, et Eestirahwaga üksi eesti keeles wõimalik ühel meelel seista, ja et see, kes Eestimaal omale kodumaad soowib, Eestlaseks peab saama. Need mehed oleksid muidu jo ka wäga hästi selle peale wõinud tungida, et Eestirahwas oma waimu-harimiseks saksakeelt oleks pidanud wasta wõtma, nagu seesugust soowijaid igal aeal ja wist ka sel aeal on olnud. Auusad mehed olid sellepärast need töölised eesti põllul, sest naad soowisid üksi seda, mis õigus oli, ja tegid nii palju kui nende jõud kandis. Kõige ülemad on neist Heinrich Stahl ja Joachim Rossinius, esimene Tallinnas sündinud ja pärast õppetaja Eestimaal, tõine eesti õppetaja Tartus. Nende järgmised on: Reiner Brocmann, Simon Blankenhagen, L. Moller, Georg Müller, Helmold zur Mühleu, B. J. Forselius, Johann Hornung, Joh. Gutslav, H. Göseken, Nik. von Hardungen, Andr. Virginius, M. Schütz, A. Thor Helle, E. von Rintelen, Nic. Bagge, Matth. Fabricius, G. Salemann, A. Raudjall, A. Hindrik Lükke ja palju muid. Nende meeste kirjadest ei ole kül enam palju järele jäänud, aga nende hulk awaldab, kui elusalt 17mas aastasadas eesti kirjanduses tööd hakkati tegema. Rääkimata olgu weel need, kelle kirjadest meile midagi järele ei ole jäänud, ehk kes muidu ses waimus tööd tegid, ilma et naad ta kirjast oleksid wälja annud. — Tähtjas on sellepoolest ühe neist eesti kirjanduse alustajate (Brocmanni) tunnistusi, kes oma eesti keele laulu juure neid saksakeele salmist on lisanud:

„Andre mögen ein Andres treiben,

Ich hab’ wollen estnisch schreiben.

Estnisch redet man im Lande,

Estnisch redet man am Strande,

Estnisch red’t man in den Mauern,

Estnisch reden auch die Bauern,

Estnisch reden Edelleute,

Die Gelehrten gleichfalls heute.

Estnisch reden auch die Damen;

Estnisch, die aus Deutschland kamen.

Estnisch reden Jung und Alte.

Sieh’ was man vom Estnisch halte!

Estnisch man in Kirchen höret,

Da Gott selber estnisch lehret.

Auch die klugen Pierinnen

Jetzt das Estnisch lieb gewinnen.

Ich hab’ wollen estnisch schreiben,

Andre mögen ein And’res treiben”.

See on eesti keele ümberpandud, aga ilma riimita:

„Tõised tehku tõist asju,

Minu soow on eesti kiri.

Eesti keelt sa maal nüüd kuuled,

Eesti keelt sa kuuled rannal,

Kuuled ka, kus talupoead;

Eesti keelt nüüd räägitakse

Rüütlitest ja teadus meestest,

Daamedest ja nendest kõigist

Kes on Saksamaaltki tulnud,

Eesti keel on noorel, wanal,

Waat’, mis lugu tast ei peeta!

Eesti keel on kirikutes,

Jumal ise seal tas õppab,

Ka need targad kunsti-andjad,

Eesti keelt nüüd armsaks wõtt’wad.

Minu soow on eesti kiri,

Tõised tehku tõist asju!”

Seesugune rõõmus elu oli siis eesti kirjapõllu peal sel aeal alustust teinud, ja oleks wist sedapuhku edasi läinud, kui teda mite uued rahutumad poliitika aead ei oleksid ära lämmatanud. Ka oli tal siis jo lõpmata palju waenlasi, nagu meiegi aeal, nõnda et eesti noore poliitika õigustega pea ka jälle tema kirjanduse elule ots peale oli tehtud. Neist wõitlemistest selle meie

rahwause waimu-elu sõprade ja waenlaste wahel saama aga siis alles üht täieliku pilti omale teinud olema, kui eesti kirjanduse tõist siginemise aega läbi oleme rääkinud.

Kes wanemast rahwast ei teaks, missugune rõõmu-liikumine peale aastal 1819 kuulutud prii-laskmise Eestirahwast käima pani? Jälle oli uus elu lootus rahwa seka elama asunud, ning mõningad aastad ei olnud weel mööda läinud, seal oli see lootus nagu Rootsi aeal rahwast ka jo rõõmsalt oma kirjapõllu peal uuest tööle ajanud. Ete äranähes, et see aeg saaks tulema, ja ise ka ühes aitades, et ta tõeste pea tuleks, olid mitmed õppetud Eestlased jo enne suure hoolega eesti kirjapõllu peal tööd teinud, iseäranis eesti keelt hakkanud läbi-uurima ja teda oma krammatika seaduste peale põhjendama. Hupel, Arvelius ja Rosenplänter olid sellepoolest esimesed tähtjad äratajad, ehk kül nende kirjad saksakeeles on kirjutud, kunni O. W. Masing aastal 1816 oma Originallehtetega ka õppetud meestega hakkas eesti keeles rääkima, ja nõnda igapidi ühe uue aea alustajaks sai. Masingi jälgede sees, kes aastal 1821 oma esimest „Nädala lehte” wälja hakkas andma, käisid graaf v. Mannteuffel, Dr. Kreutzwald, J. W. Jannsen ja muud. Aastal 1834 nähti Tallinnas saksa teatris ka jo esimest eestikeele näitusmängu: „Pääparandus ehk talgu taga tip”, kes täitsa oma enese selleaegse rahwa-elust wälja oli wõetud. Iseäranis õppetud meeste arw kaswis ika suuremaks, kes suure hoolega selle põllu peal tööle heitsid, ja kellest suurem hulk Eestlased olid. Aga üht kirjandust sünnitada ilma teaduse põhjata, on niisama, kui maja ehitada ilma aluseta. Sellepärast asus Tartus aastal 1838 õppetud Eesti-Selts elusse, kelle kõige tähtjamad asutajad ja esimesed liikmed olid: Dr. F. R. Faehlmann, lektor D. H. Jürgenson, Dr. Kreutzwald, Dr. Hansen, Dr. professor Kruse, pealik L. von Maydell, Dr. professor Hueck, professor Preller, C. Reinthal, õppetajad Gehewe, Boubrig, Heller, von Jannau, Knüpffer ja muud. Ligi 25 aastat otsa on see selts oma tööd auusaste teinud, ja iseäranis nimetud meestest on meile

palju kirjast järele jäänud, kes meie keelt teaduse korra sisse on aitanud seada, ja meie wana-aea histooria pimeduse sisse walguse tulukese on kannud. Kahekümne wiie aasta sees olid selle seltsi liikmed jo 300 peale tõusnud, nende seas ka ligi 100 liiget rüütli soust, peale 20 professori ja õppetud meest Ungria- ja Saksa-, ja 5 Soome-maalt. Kõik õppetud mehed, kes selle aea sees eesti kirjawara kaswatanud, olid selle õppetud Eesti-Seltsi liikmed, nagu Ahrens, Neuss, Wiedemann ja muud.

Aga nagu pääw ja öö ükstõisega ühte puhku wõitlemas, nõnda seisawad jo sadanded aastad kaks parteid meie maal tõine tõise wasta, kellest pea üks pea tõine ülema walitsust oma kätte sai. Ühe liikmed on needsinatsed, kes ära tundsid, et see õige ja auus on, kui need, kes Eestimaal elawad, meele ja mõtte poolest ka Eestlased on; tõise partei liikmed aga needsinatsed, kes muud püüdmist ei tunne, kui kõik oma meele ja usu alla heita, aga kelle meel ja kelle usk meile wõerad on. Selle parteiga oli õppetud Eesti-Seltsil ja tema liikmetel oma esimese 25 aastase kestmise aeal palju wõitlemist. Tema wastaliste arw kaswis ka iga aasta suuremaks ja sai wiimaks wõimuse seda ennema oma katte, mida ruttemine Jürgenson, von Hueck, von Maydell, Faehlmann, Gehewe, Boubrig ja muud wägewad wõitlejad Tartus ükstõise järel ärasurid. Rõõmus awalik elu, mis alustuses eesti kirjapõllu peal oli walitsenud, jäi nüüd ka ika enam ja enam soiku, kust ära wõib tunda, kuidas selle asja waenlased oma tööd mõnusaste edasi ajasid. Ehk seda kül suurem jagu salauses sündis, siiski sai nende püüdmine ka mitmel korral awalikuks, see on seal, kus naad seda suurema hulga kohta mõnusa leidsid olewat. Aastal 1863 astus õppetud Eesti-Selts oma 25 aastasel juubeli-pühal ka ise awalikult nende wastaliste liiki, peale selle, kui teda tema selleaegne präsident oma pidukõnega selleks oli üles äritanud.

Iseäranis kolmel korral ja kohal on nende kahe parteide wastastikused wõitlemised awalikuks riiuks tõusnud. Ja et möödaniku sündmused ika kõige mõnusamad on, tulewiku ootusi ja lootusi ete äraselgima, sellepärast on wäga tähtjas, nimetud möödaniku wõitlemisi selgemalt tundma õppida.

Oli jo aastal 1845, kus Ahrens, kes meie kirjutamise wiisi esite loodusliku põhja peale seadis, ühe weikese kirja sees *) need sõnad eesti keele kohta rääkis: „Igal wanal asjal on üks wäga wisa elu ja ta jääb siiski ika weel pruugiks, kui teda ka õppetuse poolest jo ammugi hukka mõisteti; aga warem ehk hiljem, õige õppetus peab ommeti pärast wõimust saama, ja keegi ei wõi teda keelata selleks saamast!” — Ahrens rääkis neid sõnu ühes kindlas usus, sellepärast sünnitasid naad ka seesamasugust usku igas südames. Aga just sellepärast näitas see asi neile, kes tema wastased olid, nende soowimiste wasta jo nattukene liiaks minewat. Ühest kirjast, mis üks ülem gümnaasi koolmeister Eduard Meyer Tallinnast nende sõnade wasta kirjutab, panen siin mõned tükkid teie ete. See Meyer, kes ennast Hamburgist tunnistab olewat ja eesti keelt mite mõistwat, maenitseb igaüht eksimise eest kõrwalise teede peale, ja arwab selleks ka Ahrensi nõud-mist, eesti keelt ülewal hoida ja uuendada, ning nimetab kõik tema eesti rahwause kaswatamist üheks ahwi-armastuseks**). Siis ütleb ta edasi: „Auustagem neid (Eestlasi) luuletuse kirjades nagu Cooper oma wiimast Mohikaanlast ja Bulwer oma wiimast Baronit, aga ärgem laskem oma ilm-uuestsündimata kaastundmisest mite oma nõuu-otsusi kohtu-kojades ja löögirammu omas läewarres äralämmatade, seesugune kaastundmine hülgewiisi haistwa punanahkadega on kõige narrilisem alpus”. — Siis ütleb ta Eestirahwast edasi : „On ta kord meie keele kaunist wiina maitsta saanud, siis ei saa ta naljalt enam oma enese keele juure tagasi minema, endine ise-olemine kustub enam ja enam ära, ehk lühidelt öeldnd, wili on küps, ta langeb iseenesest meie rüppe”. — Lõppeks ütleb see „auus” Hamburgi mees: „Räägitakse eesti keele suurest jõuust, tema luuletuse tulisest waimust, ja et seda saksakeele sugugi wõimalik ei olla ümber panna; — see on üks looduslik ehe, ja kena, nagu köistaimede pärg, kes ühk põlist metsa

*) Johann Hornung. der Schöpfer der estnischen Kirchensprache. Dorpat, 1845.

**) Inland 1845, No 28.

ehitab, aga mis õnnistust on meile sest loota, mis histoorialist õnnistust selle põlise metsast? teda peab ommeti maha laastadama; õnnistud olgu mul sellepärast kirwe-mees ja tema tapper, kes talle esimesed hoobid annab!” —

Jumalale tänu, et see mees oma nimega ühes oma kirja alla ka üles on pannud, et ta Hamburgist päris. Nüüd teame ommeti, missuguse wõeramaa „laastajate” ja „kirwemeeste” seka teda peame seadma, ja wõime sest rõõmsad olla, et säherdune eesti pinnal ei ole sündinud. — Seesugust sõnu omal maal ühe wõera mehe suust kuulda, wõis kül iga auusa eesti sõbrale walusam kui kirwe-hoop ise olla. Muidugi ei wõidud selle kirja peale wait jääda. Üks mees astus kõikide eest üles, kelle auus nimi ja hal pää teda ühtlasi kõige Baltimaa laste isaks tegi — piiskop Dr. Karl Ullmann. Ka Ullmanni pikkast kirjast tahan teile mõned kohad ete panna. Ta kirjutab*): „Kui ta (Meyer) nimelt Eestlastest tunnistab, naad olla üks — nagu ta ütleb — seltsirahwas, ja nõuab, naad peada äralõppema üks iserahwas olemast, ning oma keelt äraheitma, siis oleks tal ülestunnistada, et eesti rahwause ja keele alleshoidmisega neil mite wõimalik ei ole, tõsise waimuharimise järje peale jõuda. Seda ei ole kirjutaja oma paari etewisatud sõnaga weel sugugi ülestunnistanud. Ta ei tunne jo eesti keeltki ja ei tea sellepärast ka mite, kui palju harimise wõimu selle keele sees tallel seisab; ja mis ta rahwa histooriast oma mõttede toeks wälja wõttab, seda teeb ta ilma õiguseta. Neid temast wälja wõetud sündmusi on ka tõistwiisi wõimalik äraseletada ja neid peab ka tõistwiisi äraseletadama, kui selle tunnistusega, Eestlane ei olla wõinud ja ei wõida nüüdki weel muul wiisil ülema waimuharimise järje peale tõusta, kuid et oma enese rahwaust ärasalgab ja wõera rahwausesisse ärasulab. Meie soowiksime sellepärast teada saada, mil wiisil see kirja kirjutaja herra tõeks tahab tunnistada, et Eestlane millaski usu, teaduse ja kunsti poolest tõsise waimuharimise järje peale et wõi tõusta, ilma et ta Sakslaseks, Venelaseks, Prantsuseks ehk muulaseks heidab. Meie usume, et wäga palju

*) Inland 1845, No 34 ja 35.

õppetajaid ja ka muid inimesi selle eest saawad seisma, et palju Eestlasi, kes muud keelt ei mõista, kui oma enese keelt, tõeste haritud ristiinimesed ja tõeste haritud talupoead on. Õige kül, et sündmus seda rahwast weel nii kaugele ei ole wiinud, teadustes ja kunstides ühe ülema waimuharimise järje peale jõuda ilma muu keelte õppimiseta. Aga kus ilmas on siis lugu tõisiti olnud, ja kus ilmas on seda ühekorraga sündinud? — Eks Roomlased ei pidanud esite Kreekarahwa keelt õppima, et kõrgema waimuharimise järjele jõuaksid, keda naad pärast omas eneses keeles edasi ehitasid? Ja missugune uuem rahwas on ennast oma enese keelega üksi ja ilma leppimise-kaubata tõiste rahwaga kõrgema waimuharimise järje peale ülendanud? On puhtast wõimata, et need Eestlased, kes tõist keelesi õppides teadustes ja kunstides ülema harimise järje peale tõusnud, sellepärast oma rahwaust mite ära ei salga ja omas eneses keeles siis oma rahwa kasuks tööd teewad, oma keelt hariwad? Teame nii kindlaste tulewa sündmuse käiki, et meil Eestlastelt õigus oleks nende rahwaust ja keelt ärariisuda, selle palja arwamise peale, neil ei saaks millaski seda õnne olema, teadustes ja kunstides omas eneses keeles kõrgema harimisele jõuda? Ja kui nüüd jo iga Eestlane ilma oma keele äraandmiseta üks tõsine ristiinimene ja tubli talupoeg wõib olla, ja igaüks tast, kellele Jumal andeid annud ja teed näitanud, tõiste keelte õppimise teel edasi wõib jõuda ja ülema seisuste sisse tõusta, - on siis kristlik, inimeselik ja poliitika poolt sünnis, eesti rahwause ja keele surmamise peale wälja minna, Eestlaste käest ärawõtta, mis tal jo kirikus ja koolis, mis tal kui rahwal jo on, ja teda meelega aasta-kümnedeks ehk aasta-sadadekski Ühe korra sisse lükkada, kus ta ei Eestlane ega midagi ei ole, ühe solgi-korra sisse, kes — nagu histooria õppetab — ika ühe terwe rahwa kui ka iga üksiku liikme kohta see kõige haledam ja põlastawam põlw on? — Ja kes seisab seesuguse teu wiimase otsa eest, kus teda inimeseliku arwamise peale käsile wõetakse, ilma et see Jumalast meile seatud kohus ja Jumalast seatud histooria tungimine sinna poole oleks?” —

Nõnda wana isa Ullmanni sõnad, kelle eest meie tänades tema

ees oma mütsi maha wõttame, kui ühe tõsise tõe-apostli ees. Mis Meyer selle kirja peale wastas, ei ole mite üksi oma sisu, waid ka oma kõnewiisi poolest nii inetu, et meie tast enam midagi rääkima ei hakka. Ühe „kultuura-rahwa” (siin Sakste) armuheitmine ühe „seltsi-rahwaga” (Eestlastega) olla naeruwäart, olla pärdik — see on selle pikka wastus-kirja õppetus, kellega see Hamburgi mees, kes Tallinnas oma leiba sõi, meie maad tahtis walgustada.

Aga, paraku! Meyer ei kõndinud ja ei kõnni mite üksi seesuguses meeles meie kallil eesti pinnal, waid tema meeleliste arw on lugemata. Kas siis ka weel ime on, et õppetud meestest algatud rõõmu-elu eesti kirjapõllu peal ika enam ja enam ärakustus, ja meie rahwause sõpradele muud üle ei jäänud teha, kui oma soowimisi põue ärapeita ja salauses pidada? Oli nende wastaliste julgus ja nende walitsuse wõimus ommeti jo nii kaugele läinud, et naad õppetud Eesti-Seltsigi seks olid teinud, kelleks teda mite ei oldud asutud, see on eesti rahwause ärakautamise ühesaitajaks*). Seda tunnistab seltsi selleaegse präsidendi kõne awalikult üles, mis ta Eesti-Seltsi 25 aastase juubeli pühal aastal 1863 seltsi liikmete ees pidas. Selle kõne sees näitab ta, kuidas see selts ühe tee-lahkme peale olla jõudnud, mis ennast seeläbi ka jo olla awalikuks teinud, et ta auuhindasi kahe saksakeele õppimise raamatute kirjutamise eest wälja kirjutanud. See olla see uus tee, kelle peal wana asi käima pandud. „Meie ei taha seega mite wägiwaldsel wiisil ümber muuta”, ütleb ta siis waigistates, „waid meie tahame aga walmis seista ja etewalmistada. Koolide seadeldamiste, õppetajate sinodide ja muu säherduste asjade kõrwal saame ka meie ühe aseme leidma, ja ka meie töö saab ühe suurema kedr-warre käiki aitama edasi ajada.” — Sest olgu küllalt! Et see „kedr-wars”, kelle saksa lõngaga eesti keele ja meelele ika enam ja enam linnupaelu wal-

*) üks õppetud Eestlane, kes ise ka õppetud Eesti-Seltsi liige on, ütleb sellepärast sest aeast õigusega: ,,See selts ei ole nüüd enam üks estnische gelehrte Gesellschaft (eesti õppetud Selts), waid üks geleerte Gesellschaft (tühjendud Selts).

mistakse ja tee peale seatakse, mõnusaste käima on pandud, seda wõime iga pääw rohkeste näha. See awaldab ennast igal pool, aga iseäranis meie rahwa koolides, keda nii hästi on „seadeldud”, et jo saksa keel mõnes kohas eesti keelt kõrwale hakkab lükkama. See awaldab ennast ka meie uue kooliraamatute wasta waidlemises, kes mite saksa waimus ei ole kirjutud. See awaldab ennast igal pool neile, kelle silmad näha mõistawad.

Aga Jumalale tänu, ka meie lootus kaswab, sest see aeg ei ole tõeste enam kaugel, kus selle „kedr-warre” rattad mite enam nii mõnusaste ei saa käima. Meie uue kogukonna seadusega on meie rahwale jälle üks uus aeg peale hakkanud, kes ka meie kirjanduses üht uut rõõmsat siginemise-aega hakkand sünnitama. Eestlastel on jo nüüd ka õigus, ise nõuda, ja ta ei pruugi ja ei pea enam sellega rahul olema, mis talle tõised kättepakkuwad. Ja et meie rahwas seda õigust kalliks mõistab pidada, seda on ta jo küllalt awaldanud. Siin ei tohi ka sugugi wiiwitamist olla, kui kõik need waenlased häbiks peawad saama, kes nüüd weel suure ülpusega meie auu ja kõige kallimaid pärandusi oma jalgade alla tallawad. Ka õppetud Eesti-Seltsist loodame, et ta pea jälle täielikult selleks saab, kelleks teda 30 aasta eest tagasi asutati. Ta ongi jo wiimasel aeal korra jälle püüdlikult sinna poole katsunud kaaluda, mis iseäranis sellest wõime äranäha, et ta paari aasta eest tagasi üht meie rahwause wanema sõpradest, Dr. Woldemar Schultzi Tartust, omale präsidendiks walitses, ehk kül Dr. Schultz seda kutsumist weel wasta ei wõtnud.

Sel wiisil oleme nüüd näinud, kuidas igal korral, kus Eestirahwa ihulik priius laiemaks läks, ka tema üleüldne waimuharimine suuremaks tõusis. Selle tööle waimu põllu peal heitis aga ka igal korral nii palju waenlasi wasta, et nimetud priiuste laius waenlaste wõimust üles ei jõudnud kaaluda. Meie rahwa waimu-harimine jäi pea ika jälle seisma; takkistused, mis talle tee peale seati, olid liig suured, rahwa wõitlemise jõud waimu põllul weel liig wäeti. Aga kus rahwas oma waimu priiuse waäriliseks ei jõua teha, seal ei jõua ta ka oma ihuliku priiust ennast kaua ülewal hoida: nõnda õppetab meid maailma his-

tooria iga oma lehe peal. Seda, eesti mehed, pidagem meeles! Meie kalli Keisri herra Aleksandri II. arm on meile jälle ühe uue priiuse-aea loonud, sest meie rahwas walitseb nüüd omad eestseisjad ise, wõttab neid oma enese seast, ja kui ta oma armsa riigi-isa seadust täidab, ei ole tal ühtegi karta. Aga ei taha meie seda priiust jälle ärakautada ja soowime tema sees ika kaswada (sest üksi kaks teed on siin: meie tõttame edasi ehk langeme tagasi), siis peab ka meie waimuharimine selsamal mõõdul siginema. Ja eks meie kirjanduses uus elu jo jälle peale ei ole alganud, eks meie looduslik kirjutamise wiis jo täitsa wõitu ei ole saamas, mis meile korraliseks siginemiseks kõige pealt tarwis läks! Sellepärast, wahwa julguse ja wäsimata hoolega edasi selle tee peal, keda meie kui truuid Eestlased oleme hakkanud käima! Ja pealegi, eks meie lootus ka pääw päwalt ei pea suuremaks tõusma, kui selle olemise peale waatame, kes wiimsel aeal meie rahwa ja kirja-meeste seas on hakkand walitsema! Eks meie lootus ka tänasel õhtul jälle uut äratamist ei saa, kui iseenese wasta ütleme: Täna kuuled sa omas armsas keeles esimest korda üht teatre näitus-mängu! Sulle ei tooda selle nime al enam mite mõnes wõeras keeles tük wõerast elu silma ete, waid eesti keeles oma enese rahwa elust seda, mis kunsti töö on paleustanud. Kunstide ja teaduste tööde najal aga ajawad iga rahwa waimu-ehed ja ehitused nähtawale. Mis ühel ehk tõisel tunnil ühe ehk tõise juures meie seas liikus, seda toob kunsti töö ühe korraga pääwa ete, ja need südame-liikumised ei wõi muidu, naad peawad ennast siis seesuguseks wäeks ühendama, kes ka waenlased kohkuma paneb: sest waimu-ülendus ja priius käiwad käsi käes. Andkem sellepärast waimus ka sel tunnil kät tõine tõisele, selle südamest woolawa toutusega, et meie ühel meelel ja hukkamatas kindmauses oma kalli Keisri herra kaitsmise al sellel peale hakkatud teel edasi tahame astuda ja tast mite jätta, olgu ta meile ka nii raske kui ta on!

III.

Nõia-usk ja nõia-protsessid.

Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud.

(Peetud 26mal Lõikusekuu pääwal 1870.)

Auustud kuuljad! Ükski aastasada ei ole nii rikkas näitustest, kellest Euroopa praegune waimu-oleku kõrgus wälja on siginenud, kui wiiestõistkümnes aastasada. Lagunewa Kreekariigi killud lautasid ennast üle terwe Lääne-Euroopa laiali, ja külwasid igale poole selle rahwast haritud teaduste seemet; Gutenberg leidis oma wägewa kunsti üles; Columbus ja Vasco de Gama tegid Euroopale ühe uue maailma wallali ja kinkisid temale uusi tundmist, mõtteid ja püüdmisi, n. n. e. Aga nagu oleks pimeduse riik neid uue walguse poole juhtiwaid asju kõik tahtnud häbiks teha, saatis ta ühe wiirastuse üle maa, kelle hirmu-teud kõigest sest üle käiwad, mis wanad pimedad aead hirmsa tegudest ial olid jõudnud sünnitada. See on nõia-usk ja nõia-protsessid. Wanast jo waimuliku inkwisiizio rüppes wälja anntud, astub ta wiietõistkümnemas aastasadas omas täielikus suuruses awalikult maailma ete ja saab kiriku seaduskorraliseks lapseks tunnistud, et selle katte al mitmed aastasadad otsa inimeste mõistuse-ealist põlwe ära rüüstada. Kõige ülemad ja auusamad asjad pidid ennast tema teenistusse alandama; Gutenbergi leidus, inimesteõnneks wälja mõeldud, pidi tema kurjuste riistaks heitma; leidu-teekäijate laewade peal ka Ameerika maale tungides, olid nõia-protsessid esimene kingitus, keda Eurooplased tema kulla ja kalli kiwide wasta sinna tagasi wiisid, ning meie isamaal on tema jõledad usu-ebemed suurem jagu neist annetest, mis peale meie maa ja priiuse ärariisumist tasumiseks meie rahwa kätte oli saanud. — Meie tahame siin neist asjadest nattukene pikkemalt rääkida, sest et midagi nii mõnus ei ole, mis olewiku puudustega ära leppitaks ja ühes ka noomides ja äratades tulewiku peale näitaks, kui waatamine möödaniku kõwera sündmuste peale.

Tõsi kül, et nõia-usk igal aeal ja igal pool laiali on lautud olnud: ükski rahwas ei seisa omas waimu olekus nii madalal, et seesugune usk tema keskel ei jõuaks elusse tekkida, ükski nii kõrgel, et ta teda süütumaks enese seast ära jõuaks kautada. Nõnda on ka suur jagu keskaea-arwu nõidumise sala-tempusi just waua haritud Kreeka ja Rooma rahwa pärandus. Aga neid asju nõnda ülendada, et kõik inimeste tööd ja teud nende alla heideti, kõik parem meel ja mõistus neist häbiks tehti, seda on üksi kristlikul kirikul*) wõimalik olnud korda saata. Kloostrites, kus wäga hästi seda kunsti mõisteti, kõrneid koku koguda ja wilja mahajätta, oli Roomlaste kirjade seest ka mõnda ebausu sonimist leitud, mis aga nüüd kohe kindlaks õppetuseks ümber muudeti ja elule äratadi. Pärast tulid waimulikud kohtud oma piinamise riistadega sinna juure ja istutasid usku nende asjade sisse wägiwaldsel aga kawalal teel rahwa seka. Kus aga rahwa meel mõnes asjas jo segaseks läinud, seal on teda wäga raske õige korra peale seada, iseäranis siis, kui wale-õppetuste arw nii suur ja wägew on, nagu ülewal nimetud nõia-usu õitsemise aeal.

Nagu öeldud, ebausku ja nõidumist oli ja on weelgi iga rahwa juures leida. Jo wana kuulsa Roomlaste kirjasi leiame sest juttustawat, kuidas sortsinaesed oma waenlasi konnadeks, sikkudeks ja muu elajateks ümber moondawad. Räägib seal ka Petronius omas kirjas, kuidas üks inimene omad riided seljast maha wõtnud, hundiks saanud ja metsa jooksnud. Peale selle tulnud üks hunt karja kallale, kus karjus temale odaga kaela pistnud. Ülewal nimetud inimest aga leitud tõisel paäwal haige kaelaga kodu sängis maas. See jut sai pärast eeskujuks suure hulga tõiste seda-pööri juttudele. Seesugust jutlusi nimetame nüüd ennemnistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid wäga ilusaid. Aga ehk meie kül, iseäranis omas noores põlwes, neid hea meelega kuuleme, siiski meie millasgi ei usu, et naad ka tõeste oleksid sündinud, ja

*) Kristlik kirik ja kristlik usk ehk Jeesuse õppetus wõiwad kaks asja olla, kes sagedaste niisama tõine tõise wasta seisawad, nagu tuli ja wesi.

et mõningad inimesed seda tõeste teha wõiksid, mis seal juttustakse. Seda õppisime jo omas lapsepõlwes ja omas kooli lugemise raamatutes teadma, kuhu neist ka mõningad üles olid pandud. Üksi mõni puhtast koolitamata inimene saab neid asju kui tõt uskuma. Kus rahwa õppetust ei ole, seal saab nende arw muidugi suurem olema ja wõib ka kunstlikul wiisil saada kaswatud. Sest et rahwas ühtlasi ka nõidasi kardab ja põlgab, on jo wanal aeal paljugi inimesi nõidadeks tehtud, et aga rahwa wiha nende peale saaks äritud, ja nende ärahukkamine rahwa ees wabandud oleks. Et iga seesugune kawaluse tegu jälle omalt poolt rahwa ebausule uut toidust ja wäge andis, on isegi mõista.

Nõnda said jo umbes aastal 375 peale Kristust Roomariigi keisri Valensi aeal mittu ülemat sugu meest sellepärast kohtu alla antud, et naad nõidumise teed pidanud käinud olema, aga kelle süü üksi poliitika asjad olid olnud. Nendega ühes wõeti tühja umbesarwamiste peale tuhandate kaupa ka weel muid inimesi kinni, keda hirmsa piinamiste järel, naad wõisid süüdlased ehk süüta olla, ülespoodi ehk elawalt ära põletati. Nende seas olid ka kõrged riigi-ametnikud ja õppetud mehed, ning nende wara langes kroonu kätte. Kui nüüd rahwas seesuguste hirmsa teude üle nurisema hakkas, said rahwa waigistamiseks nende hukka mõistetud inimeste raamatu-kogud kõik awalikult ärapõletud, sest et nende sees, nagu rahwale ete öeldi, muud ei seista, kui nõidumiste sõnu. —Aga läheme nõiaprotsesside juure tagasi!

Jo kõige esimesest aeast peale näitawad ennast kristlikus kirikus kaks heitust, kes ükstõise wasta seisawad, ja kes ennast seda-mööda, nagu aead olnud, kas rohkem ehk wähem maailma ees awalikuks on teinud, need on kattoligi ja prottestanti õppetuse poole heitused. Esimene soowib üht täieliku usu-ühendust ja nõuab ilma armuta tema alla heitmist, tõine aga auustab ka mõistuse loodusliku õigust ja jättab iga üksiku inimesele priiust, oma enese tnndmist mööda uskuda ja käia. Mõlemad wõiksid ennast üheks harmoniiks ühendada, kui naad seda, mis kord kristtikuks doogmaks (usu õppetuseks) kinnitud, iga üksiku liikme äratundmise alla heidaksid; siis oleks usu ja õppetuse ühendus korda

seatud, ilma üksiku inimese waimu ohwerdamiseta. Seesugune ühendus on aga ika nurja läinud, nii sagedaste kui teda ka katsuti. Jo esimestes kristlikuis kogudustes tõusid mitmesugused arwamised ja õppetused elusse ja kaswasid sel mõõdul, mil risti-usk maad leidis, ehk kuidas iga rahwas omast seisukohast kahewahelisi testamendi kohtasi õigeks tunnistas, ehk kuidas need usulised tõiste uskude õppetusi, kellest kristlikud raamatud otsust ei annud, oma ristiusu sisse wasta hakkasid wõtma. Kõik kontsiiliumid ei aitanud selle tüli wasta midagi. Küsimised, mis kontsiiliumide ete pandi, said healeandmise rohkuse läbi kinnitud, kus aga sagedaste poliitika ja muud asjad juure tulid, nõnda et need asjad õiguse pärast otsust andsid, kas üht õppetust õige ehk ketseri aru sisse tõsta. Mis üks kontsiilium kinnitas, wõis tõine jo jõledaks õppetuseks tunnistada. Kas siis ime oli, et mitmelt poolt nende sinodide otsuse-andmise õigust salgama hakkati. Suured hulgad lõiwad ennast üleüldisest kirikust lahti; aga üle jäänud osa ei jätnud siiski järele, üleüldisi usu-õppetusi kuulutamast, ja nagu oleks ta kõik Ariani, Kaldea, Kopti ja muu usuliste kogust ära tahtnud salgada, hoidis ta kattoligi (üleüldise) kiriku nimest kinni. Ja kui see tüli mõninga punktide pärast lõppeks Hommikumaad Õhtumaast lahti oli kiskunud, olid nüüd kaks kirikut, kellest igaüks siiski kattoligi nime päris. Oli enne sellega rahul oldud, tõisi usulisi wälja lükkata, siis leidis Rooma kirik oma ilmaliku wäe abiga pea nõuu, neid, kes oma enese tundmise järele püüdsid uskuda, ka wägiwaldsel teel tagasi sundida. Usku, kes üks prii-tahtline peab olema, sunniti hirmu läbi tunnistama; uskujal oli neist kahest asjast walitseda, kas oma isearwamisi ärasalgada, ehk oma elu äraanda. Nii hästi üksiku inimeste kui terwe koguduste werised tagakiusamised saiwad nüüd ühe korralise plaani järele käsile wõetud, ning ei olnud selle kirikul pärast enam Kristuse jälgede sees käimine pääasi, waid tema liikmete arm. Ühe sõnaga, ta oli kõik muud, üksi mite kristlik kirik.

See rooma-kattoligi kiriku wõitlemine waimu priiuse, üleültse prottestanti heituse wasta, kannab siis ka suurem jagu keskaea-arwu nõia-usku ja nõidade protsessist oma hinge peal. Kõik ket-

serid, see on need, kes tõistwiisi julgesid uskuda, kui Rooma kirik, ehk õigem paapst käskis, said sellest kirikust seeläbi nõidadeks tunnistud, et nõidumine iga ketseri wäljaspidine tunnistuse märk olla. Et aga need tagakiusatud inimesed oma Jumala teenistust nende kiusatuste pärast enamast salauses pidid ärapidama, oli Rooma kirikul wäga kerge, rahwast selle usule eksitada, kui teeksid naad seal ei tea kõik mis hirmsaid asju. Saadi seesugune waene inimene kätte, siis sunniti teda hirmsa piinamiste läbi kõik tunnistama, mis tema piinajad tahtsid, mis aga rahwale ika kui üht prii-tahtliku tunnistust ete pandi. Kas siis ime oli, kui rahwas pärast, oma mõistust puhtast ärasalgades, asju uskus, kes nii jõledad ja rumalad olid, et seda sugugi üles ei jõua rääkida? Rooma kirik oma jesuiitidega oli teda seks jõudnud kaswatada, kelleks ta teda soowis saada. Nende kihwt oli aga pea nagu tuli turba-maa sees läbi kõige maailma rahwade tunginud, ja mittu sada aastat saawad weel mööda minema, enne kui selle kihwti järele jäänud jäljed rahwa seast puhtast saawad ärakustutud olema. Omas tänases kõnes aga tahame näidata, kuidas need asjad esite weiksel wiisil peale hakkasid ja siis ika suuremaks kaswades selleks said, mis naad lõppeks olid.

Albigensi ja Waldensi ketseride ärahukkamiseks oli Rooma paapst esite Toluusi linnas ja siis muial inkwisiitsio kohtuid (lnquisitio haereticae pravitatis) asutanud. Selle kohtu meistril ehk inkwisiitoril oli aruldane wägi käes ja suur palk Piiskoppi auuga wälja ehitud, pidas ta oma ametit ilma kellegi ülewaatamise ehk aruandmiseta, ja kõik seiemaani seaduseks wõetud kohtu-mõistmise wiisi wõis ta oma head tahtmist mööda jalgega tallada. Awalik kohtu ees kaebamine sai ärahäwitud, sellewasta salalik keelekandmine ja tagaselja kaebamine pruugiks wõetud, ning waimuliku heategudega ja kõlisewa rahaga tasutud igaüht tunnistajat, kui ta ka kurjategija oli, wõeti uskuda ja tema nime salajal hoida ; hirmus wangipõlw ja ülesrääkimata piinamised seisid selle eest, et kohtu-alunik kõik tunnistas, mis tema käest nõueti; edasi kaebada ei olnud luba. Elusalt sissemüürimine ja ärapõletamine olid pruugitawad nuhtlused; peale selle: kohtu-aluniku terwe wara

pärimine, kellest inkwisiitorid ühe jau omale palgaks saiwad. Paapst Innocenz IV. kinnitas neile aastal 1252 kolmandama jau kõigest sest warast, ja tõise kolmandama jau lubas ta neile eestulewa inkwisiitsio tarwituste peale ka oma kätte wõtta. Aga sellega ei olnud inkwisiitorid weel rahul, pärast wõtsid naad wiisiks, hukka mõistetud kohtu-aluniku wara terwelt omale pärida.

See, oma põhjuse poolest looduse wastaline, oma awaldustes wäewaldne ja häbemata asutus pidi rahwa juures palju wasta-wõitlemist leidma. Tagakiusatud meeste elu, õppetus ja eesmärgid leidsid igal pool kaastundmist, kus paremat põlwe igatseti; sellewasta olid aga inkwisiitorid nii hästi ketseride, kui kattoliklaste, piiskoppide ja magistride, ilmaliku kohtude ja muu rahwa meelest ühtewiisi hirmsad ja wihkatud. Inkwisiitoride ülbuse, ahnuse, pettuse, waljuse ja tulise wiha wasta on sellepärast mitmel aeal mõistlikumad paapstid, kuningad ja suured-koolid õiguse wihaga waielnud, ja kus seda ei tehtud, seal on wihale äritud rahwas omale ise õigust muretsenud. Aastal 1208 sai Peeter von Castelnau, ja 1233 Konrad von Marburg maha löödud; l234 olid sellepärast mässamised Narbonnes ja Albis, ja 1235 inkwisiitoride äraajamine Toluusis ja Narbonnes; 1242 said neli inkwisiitori Toluusis maha löödud, n. n. e. Sest näeme, et inkwisiitoride amet esimesel aeal, kui naad wägewad ja nende sisse-tulek suur pidi olema, ka wäga kimbutaw oli.

Sinna kõrwa tuli pea ka weel üks tõine asi, see on, et ketseride arw mitmes paigas otsa hakkas lõppema, ja inkwisiitsio tööd seisma ähwardas panna. Oli maakondasi, kus ketserid peale nende tagakiusamiste ära kadusid, et salauses edasi elada, ehk tõisel kohal, kus neil poliitika poolt rohkem woliusi oli, awalikuks saada. Mitmed inkwisiitsio kohtud olid sellepärast, kui mite uusi asju wälja ei mõeldud, ilma töö ja sissetulekuta. Sellepärast katsusid naad ka jo aegsaste neid asju oma alla saada, kellel Waldensi ja Albigenside õppetustega midagi tegemist ei olnud, nagu liia-kasu wõtmist ja nõidumist.

Siit aga tõusis neile kolmas asi pahanduseks, see on tüli piiskoppide ja ilmaliku kohtudega. Jo paapst Aleksander IV.

(1254—61) andis ühe käsu wälja, kelle järele inkwisiitoridel mite nende asjadega tegemist ei olla, ja neil üksi neid asju wola olla käsile wõtta, mis ketseride peale tunnistawad.

Need kolm kimbadust, see on rahwa wihkamine, asjade puudus ja tüli tõiste kohtudega, sundis inkwisiitorisi nõuu otsima, kuidas neist asjust lahti saada, ja naad leidsid — nõia-protsessi üles, selle teel, et naad ketseride õppetust ja nõidumist ühe aru sisse pandsid.

Nõia-protsessidega saiwad inkwisiitorid ühe põhjatu rikka ja kasutooja põllu oma alla, sest et seal, kus kõik süüdi üksi mõttede riigist otsitakse, kohtumõistmise wolausel ta mingisugust piiri ei ole. Tõiselt poolt tõusid naad rahwa juures auu sisse, sest et rahwas nende meeste hirmsat teed sellega wabandas, et tema peal maailm weel hirmsama nõiategudest saada puhastud. Wihkatud usu-tagakiusajatel oli sellepärast kerge, ennast aegamööda rahwa silma ees heategija nime alla panna. — Nõnda on siis inkwisiitsio rüppes nõia-protsessid sünnitud ja suureks kaswatud; mehed, kes neid oma kirjadega teaduseks tõstnud ja üksiku jagudes wälja ehitanud, nagu Gymericus, Nider, Bernhard vou Como, Jaquier, Sprenger, Institoris j. m. olid kõik inkwisiitorid. Kaks sada aastat otsa olid need protsessid nõnda inkwisiitsio käes, ja kui ka teda ennast wiimaks mitmel maal ärahäwitadi, jättis ta neid nõia-protsessisi kui üht jõledat pärandust ilmaliku kohtude kätte.

Räägime nüüd nõidadest ja nõia-protsessidest enesest nende algmisest kunni lõppetuseni.

Wana kohtu-aktidest ja ülewal nimetud inkwisiitoride paksu raamatutest leiame, mis nõidade süüd kõik olnud. Naad andsid ennast kõige esmalt Kuradile ära ja käisid ühel teadawal kohal tema juures lustipiul, kus ta ise sikku näul ilmsiks sai. Esmaspääw, Kolmapääw ja Reede olid igas nädalas üleüldisteks kokutulemisteks kinnitud; iseäraliste pidude tarwis aga wõeti suured kirikupühad, Lihawõtte, Nelipühi, Jõulu ja Jaanipääwa sest nagu need pääwad kauni jumala-teenistnsele on pühitsetud, nõnda on Kuradi meele pärast, ühtlasi ka oma alamate käest auupakku-

misi wastu wõtta. Ta awaldab ennast siin dume-musta karwalise ja hirmsa mehesarnatse kuju al, istub kõrge elfenbeini tooli peal ja kannab omas pääs üht weikese sarwedest tehtud krooni, kaks suurt sarwe kukla ja kolmandama otsaesise peal; wiimasega walgustab ta koosolemise platsi; tema walgus on heledam kui kuu, aga dumedam kui päikese walgus. Tema suurte silmadest purtskawad tule leegid wälja, tema habe on nagu kitsel; terwe keha näitab pool inimene, pool sik wälja. Pikka küüntega sõrmed on nagu kulli küüned, jalad nagu hani jalad. Kui Kurat räägib, siis on tema heal kare ja hirmus, nagu mõirajal härjal ja nagu kisendajal lambal. Tema pale tunnistab paha meelt ja tusku.

Koosolemise alustuses heidawad kõik nõiad maa peale maha, ja teewad Saadanale palwet, nimetawad teda oma issandaks ja jumalaks ja salgawad usku ära; peale selle antakse tema pahema jalale suud, nõnda ka tema pahema kaele ja weel kahe kohale, keda meie siin ei julge nimetada. Õhtu kel 9 algab koosolemine ja ulatab kella 12ni; kauem kui kukke lauluni ei tohi ta kesta.

Suurema pühade aeal tunnistawad nõiad ka Kuradile oma pattu, see on, et naad kristlikus jumala-teenistuses käinud. Kurat noomib neid siis, mõistab neile ka, kui tarwis, ihu nuhtlust ja annab pattude andeksandmist, kui parandamist lubatakse. Siis pidab Kurat preestri riides pilkamiseks karika ja leiwataldrikuga jumala-teenistust nagu lutheruse kirikus*). Ta noomib oma alamaid, mite ristiusule tagasi pöörda, lubab õnsamat paradisi, kui kristlaste oma, ja wõttab musta tooli peal istudes, kummagil käel nõidade kuningas ja kuningana, ohwri andesi wasta, nagu kookisi, nisupüili, n. n. e. Peale selle tehakse jälle Saadana ees palwet. Siis jagab ta õhtusöömaaega wälja nagu lutheruse kirikus; mis ta söögiks pakkub, näitab nagu kinga tal wälja, on

*) Siin awaldab ennast selgeste kattoligi-jesuiitide waim, sest nende kirikus jagatakse õhtusöömaaeal üksi leiba wälja, ja wiina joob preester ise ära koguduse eest; lutheruse kiriku pruuli lasti sellepärast nõidadest Kuradi teenistusega ühe järje peale seada.

must, läila ja wintske närida; wedelus karika sees on must, wiha ja tahab oksele ajada.

Peale õhtusöömaaea pidab Kurat roppu elu kõigi meeste, ja naesterahwaga, ning käsib tõisi ka nõnda teha. Peale selle teu saadab Kurat naad kõik tagasi, ja annab igaühele käsku, tõiste inimeste põlluwilja kõigest jõuust ära rikkuda, kus juures naad ennast kas koeraks, kassiks, libahundiks ehk muu elajaks ümber pidada moondama, ehk pulbrit ja wedelat tarwitama, mis neil kärnkonna ilast walmistada olla, keda elajat iga nõid esimesest silmapilgust saani ühes kannab, ning kes õiguse pärast Kurat ise on.

Kes ennast nõiaks tahab lasta wasta wõtta, peab oma usu äraandma ja Kuradi usku wasta wõtma. Ta lööb ennast Jumalast, Jeesusest Kristusest, pühast neitsist Maarjast, kõigist pühadest ja kristlikust usust lahti, põlgab igawest õnnistust ära, tunnistab Kuradit omaks jumalaks ja issandaks, wannub temale truuiks jääda, et kõik selle maailma head põlwe wõiks maitsta ja wiimaks Kuradi paradisi sisse saada. Peale selle litsub Kurat oma küünega tema ihu peale ühe märgi, kust kohast kõik tundmine ärakadub, märgib kuld rahaga tema pahema silma sisse ühe kärnkonna kuju, tõiste nõidadele märgiks, ja kingib oma ristilapsele lõppeks ühe kärnkonna, kes talle wõimust annab, ennast nägemataks teha. Seda elajat peab hoole ja armuga hoietama. Noor nõid lubab ristirahwale ihu ja hinge poolest kurja teha. On ta oma katse-aea auusaste wälja pidanud, see on õige sagedaste ristiusu wasta eksinud, siis wõttab teda Kurat omakste seka üles ja õnnistab teda inetu tempudega sisse.

Mõnel pääwal tantsitakse ka torupilli, pasuna ja trummi järele. Et ennast lendamisele walmistada, määrib nõid kärnkonna ilaga oma keha. Kihwti walmistakse taimedest, kahepaiksedest ja ristiinimeste surnukehadest Kuradi enese ülewaatmise al. Et abielu-rahwas üks ilma tõise teadmate nõiatantsule wõiks minna, lastakse tõise peale rasket und tulla, ehk üks waim heidab ära-oleja näul sängi. Nõiad armastawad weikseid lapsi were-wälja-

imemisega ärasurmata. Kui aga meelega ehk kogemata Jeesuse nime nimetakse, kadub Kurat kõige oma seltsiga ära.

Saksamaal iseäranis tuleb ka see usk ete, et Kurat ka ise wälja minna omale nõia-jüngrisi korjama. Siis muudab ta ennast wiisakaks herraks ehk sõameheks ümber, otsib omale ühe tähtja nime wälja*), astub mõne üksikult leinaja ehk hädast koormatud naise ete, trööstib, ähwardab ehk ehmatab, näitab ja kingib raha, mis aga tõisel hommikul ennast mudaks ja kuiwa lehtedeks ümber on muutnud, lubab rõõmsat elu ja suurt rikkust, mis ta aga arwa täidab, pettab waest looma pattu tee peale, litsub talle seal juures nõia-märgi külge, ning kadub siis põrgulist märkisi tagasi jättes ära. Nüüd lähewad pettetud naisel silmad lahti, aga ta ei wõi enam tagasi pöörda, elab Kuradiga pattuelu edasi, wannub oma usu ära, ja laseb ennast lõppeks Kuradi nimel ristida. Ristmist peetakse werega, wahel seka aga ka wääwli ja soolaga. Wahel wiiakse ka weikseid lapsi nõidadest Kuradi juure ja neidgi tarwitab ta oma roppu himude riistaks. Jumala-teenistusele minemine ei ole puhtast ärakeeldud; on pealegi palga-wäärt teud kiriku minna, palwe aeal sülitada ja roppu sõnu rääkida, ehk õhtusöömaaeale minna, oblati suust walja wõtta ja teda pärast teutamiseks ehk nõiarohtude walmistamiseks Kuradile anda. Nõiapühale sõidetakse kitsede, keppide, roobiwarte, luudade ja muu riistade seljas; enamast läheb tee läbi õhu, sagedamast käiakse kassi ehk jänese näul jalgsi. Kes nõiapühale tulemata jääb, maksab kas rahatrahwi ehk saab ihunuhtlust. Kurat ise ei ole nende pühadel mite ika nuriseja peremees. Wahel istub ta õige lahkel näul oma trooni peal, armastab nalja, laseb nõidasi hundirattast lüa, ehk tõmbab neil luuad ja keppid jalge wahelt ära, nõnda et naad maha kukkuwad, naerab nõnda et ta kõht wabiseb, ja mängib kandle peal kena tükkisi.

Söömaaead nende suurte koosolemiste juures on paikselt kasin ja läila toit, paikselt rikka rahwa kõige paremad ja magusa-

*) Leichtfutz (Kergejalg), Schuhfleck (Kingapaik), Machleid (Hädategija), Zumwaldfliehen (Metsalendaja). n. n. e.

mad road, üksi sool ja leib puudub. Peale söögi hakkab tants peale, kus nõiad, palgedega wälja poole, ümberringi tallawad; kesk-paigas seisab üks nõid pää peal küünlale jalaks. Toropillid, wiulid, trummid kõlawad ja kõik koor laulab: „Harr harr, Kurat, Kurat, karga seal, karga teal, hüppa seal, hüppa teal, kiunu seal, kiunu teal!” ehk muid sellesarnatseid laulusi. Ka nõidade pulmast peetakse neis suurtes seltsides.

Mis nende nõidade kurjuse tegudest öelda tuleb, siis leiame kohtu aktidest, et neid inimeste ja elajate külles mitmel wiisil ete olla wõetud. Salmid, pulbrid, taimed ja sõnad on kõige ülemad abiriistad; sagedaste mõõdub ka jo paljas teretamine, suuõhk ja silmawaate. Kes jõuab neid asju kõik ükshaawal nimetada? Siin on üks tüttarlaps joogi õllega äranõiutud, nõnda et ta omad juuksed ärakautab; seal ühe mehe käest lõngsu wiinaga tema mõistus ärariisutud. Üks nõid lüpsab wärtna abiga, keda tunnistuseks kohtu-aktide juure on pandud, naabri naese lehma; tõine annab oma naabrile saia süia, kellest tal põlwed ülesse paistetawad, nõnda et õppetaja tõisel pühapääwal kantsli pealt seesuguse teu wasta jutlust peab; kolmas on oma tädi seeläbi äratapnud, et ta tema wahast järele tehtud kuju tule käes ärasulatas. Üht noort rüütlit tappeti seeläbi ära, et tema paremat kinnast keedeti, läbi pisteti ja maa sisse maeti. Tõistes kohtades loeme okkadest, puutükkidest, luiest, nõeladest ja küüntest, keda inimeste kehade sisse nõiuti. Ühe kloostri nunnade kaelad läksid äkkitse kangeks, et üks naene madudest ja kärnkonnadest ühe leeme oli keetnud. Seesugust ja muid kihwtiseid leemesi kallatakse sagedaste uste alla, ehk kaewatakse läwe alla maha. Keedawad nõiad õunaapuu õisi jänese sees, siis äppardawad õunad; pandsid naad teadawaid asju keewa potti sisse, siis sündisid rööwikud ja hiired, kes põldusi ärarikkusid. Libahundiks ümberjooksjad, keda igal pool hulgakaupa hukka mõisteti, moondasid ennast seeläbi ümber, et naad oma ihu ühe iseäralise salwiga wõidsid, wöö ümber niude köitsid, ehk muul wiisil. Kurat sünnidab nõia-naestega wahel ka inimesi ilmale, ning neist olla, nagu öeldi, Dr. Martin Luther kõige ülem olnud, sest üksi seeläbi olla tal wõimalik olnud,

terwed rahwad oma poole eksitada ja Rooma kiriku õnnistawast rüppest ärapetta. Nõnda õppetas üks piiskop oma kantsli pealt aastal 1565, Luther olla Kuradi enese poeg, kes kord reisija kullameistri näul ühe Wittenbergi linna kodaniku majasse tulnud ja tema tüttart kurja tee peale eksitanud. Seda õppetab ka piiskop Fontaine omas kiriku sündinud asjade aearaamatus.

Neist asjadest, kellest ma paljalt ühe weikese jau olen nimetanud, saab minu arwates siiski küllalt olema, et ära tunda, mis kristlikus kirikus mittu sada aastat otsa nõidumise ebausust õppetati. Suured raamatud mitmes jaus anti wälja, kus neist asjust tõsise meelega räägiti ja neid õigeks püüti tunnistada. Raske on uskuda, et inimese waim nii sügawale wõiks langeda ja nii hirmsaid asju wälja mõttelda, kus kõige weiksemat luuletusegi ilu juures ei ole. Aga weel raskem on uskuda ja mõista, kuidas seesuguste asjade pärast tuhandate kaupa inimesi ärahukkati. Hirmus, ütlemata hirmus on see asi! Mis on kõik paganate ebausu kombed nende asjade jõleduse wasta?

Aga kuidas oli siis üleültse wõimalik, et nende asjade pärast inimesi hukka mõisteti? Et naad esimesest wiimaseni muud ei ole, kui inetumad mõtte-kujutused, siis neid ommeti ka keegi ei wõinud õigeks tunnistada, weel wähem nende pärast inimesi kohtu alla heita? Nõnda saad sa kuulja wist iseeneses küsima. Ma tahan sulle öelda, kuidas see wõimalik oli. Nõnda kirjutab jesuiit Spee ühest inkwisiitorist: „Kui mõni kohtualunik (hirmsa piinamiste järel) iseennast nõiaks oli tunnistanud ja küsimiste peale, kes tema seltsilised olnud, kindlaste wastas, et tal neid sugugi ei olla ja ta neid ühtainust ei tunda, oli sel kohtumehel pruuk küsida: Kas näe, ehk sa ka Tiiot ei tunne, kas sa teda tantsu juures ei ole näinud? Ütles kohtualuuik nüüd: Ei, ehk ta ei teada temast midagi kurja, siis käis käsk: Meister, tõmma üles, winna paremine! Kui seda tehti ja piinatud inimene walu enam ei jõudnud kannatada, waid hüüdis: Ja jah, ma tunnen teda ja olen teda ka tantsu peal näinud, laske mind aga maha, ma ei taha midagi salata, — siis laskis see kohtumees seda tunnistust kohe prottukolli sisse üles wõtta, läks edasi ja küsis: kas ta ehk ka

Liisut ei tunda ja seal ei olla näinud? salgas ta nüüd jälle alustuses, siis sai jälle piinamise meistrile meele tuletud, mis tema amet olla, kes siis piinamises nii kaua edasi läks, kunni ka Liisu nõiaks oli tunnistud. Nõnda läks lugu edasi, kunni piinatud kohtualunik kolme ehk nelja inimese peale oli tnnnistannd.”

Wiis kuuni kuus naist saiwad Lindheimis hirmsaste piinatud, räägib Horst kohtu aktidest, et naad tunnistaksid, kas naad mite kirikaia pealt ühe hilja aea eest surnud lapse wälja ei olla kaewanud, et tema kehast nõiaputru keeta. Naad tunnistasid. Üks nende õnnetuma naiste meestest sai wiimaks asjaga nii kaugele, et preestri ja mitme tunnismehe silma ees haud lahti wõeti. Laps oli, nagu isegi mõista, ilma liigutamata kirstu sees alles. Märatseja inkwisiitor aga tunnistas seda surnukeha Kuradi silma-moonduseks, ja ütles, et naised jo kõik olla tunnistanud, ning nende tunnistus rohkem maksa kui silmanähus, neid sellepärast ka tarwis olla kolmainu Jumala auuks, kes nõidasi ära käskinud hukkata, ärapõletada. Naad said ka tõeste kõik ärapõletud.

Tahtsid inkwisiitorid mõnd inimest nõiaks tunnistada ja naad ei leidnud ühtegi süüdi-asja, mis neile tunnistuseks oleks kõlblik näitanud, siis oli piinamine kõiksugu hirmsa riistatega ehk tortuura ika kõige parem tunnistamisele sundija. Kolme kunni nelja-tunnine piinamine ei olnud sugugi aruldased asjad. Baaden-Baadenis piinati üht naist 12 kord ja lasti teda lõppeks weel 52 tundi „nõiatooli” peal istuda. Üks naine Düürenis, kes mitmekordse piinamise peale ika ei tunnistanud, et ta oma naabri kapsa-aia rahega olla ärarikkunud, jäi, lõpmata raske töötudega jalge külles, nööri otsa rippuma, kunni piinaja meister ise purjutama läks; kui ta tagasi tuli, oli surm jo waese hinge oma hõlma wõtnud.

Enne piinamist lõigati kohtualuniku juuksed ja kõigeweiksemadgi karwakesed ihu pealt ära, osast, et märki üles leida, osast ka, et nõid mõnd sala kaitsmise ja abirohtu ära ei wõiks peita. Seal juures tulid sagedaste kohtumeeste poolt häbematad roppu-teud ete. Piinamise enese juures tarwitati ka waimuliku abi. Kattoligi preestrid pritsisid oma püha wet, ja käskisid kätte peale-

panemisega tõt rääkida; prottestanti õppetajad pärast palusid Jumalat, et ta Walekuradile wõimust ei annaks waest hinge üle. Sündis, et piinatud inimene äraminestas, siis öeldi, et ta seda walu wähendamiseks Kuradi abiga teha, ja katsuti piinamist seega kaswatada, et tema kõige õrnema ihukohtade peale põlewat wääwlit tilgutati. Salgas ta kindlaste, siis oli selge, et tal weel mõni abirohi kuskilgi warjul seisis, ehk et Kurat ise tema kõrwal istus ja teda aitas; siis pidi tõisel pääwal üht waljumat piinamist ete wõetama.

Kõiki piinamise wiisisi, nööri otsas üles ripputamisest kunni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin wõimalik nimetada, naad on liig hirmsad. Kõige jõledam oli aga see wiis, wangisi magamast ärakeelda, et Kurat neile unes nõuu ei wõiks anda. Seks aeti neid wangihoones kinnipidamata ümber, kunni nende jalad werised olid ja naad kui hulluks läksid. —

Selle kohtukäigi püüdmine ei olnud siis muud, kui tunnistamist wäewaldsel wiisil kätte saada; süüdlaseks tunnistamist tahtis kohtumees, ja kohtualunik pidi seda lõppeks ka tahtma. Kes kohe heaga kõik tunnistas, mis tema inkwisiitorid tahtsid, sellele kingiti peale pappide sisseõnnistamise elu, teda pandi aga elu-aeaks wangi. Kes aga mite kohe heaga ei tunnistanud, seda hakkati piinama, kunni ta tunnistas. Mitme juures peame imeks panema, kui wahwaste naad kõige piinamiste wasta pandsid kunni wiimase kraadini; suurema hulga juures ei olnud seda aga poolestgi tarwis. Ja oli meel kord murtud, siis woolasid ka kõige wahmama suust tunnistamised kui mee ojad; naad rääkisid kas oma enese süüdi, ehk andsid tõist üles. Kõiksugu hirmsaid nõia-tegusi lasti nüüd mürisedes prottukolli panna, ja endist kangekaelust kiideti Kuradi nõuuks; punktidega aga, keda see kohus tarwitas, oli rahwast enne jo kõiksugu kirjadega palju täielikumalt tutwaks tehtud, kui kattekismusega.

Oli kohtualunik piinamise teel tunnistanud, siis oli kohtumeeste päämure, et ta oma tunnistamise juures kindlaks jääks. Enamast tuli ika ete, et kui piinamise walud mööda olid, tunnistajad ka oma tunnistust waleks kiitsid. Sellepärast ähwardati neid

uue piinamistega ja lubati kindlaks jääjatele kergemat surma, see on, nende pääd said enne ärapõletamist otsast äralöödud, esimesed aga elusalt ärapõletud. Sel wiisil oli siis tunnistamine ja tema juures kindlaks jäämine ainus peasmine: ta lühendas ja mahendas piinamist. Sest said mitmed kohe aru. Külma wärinaga näeme, kuidas wangid, kui unad mite iseenesele otsa ei jõudnud teha, mis ka sagedaste sündis, kohtumeeste ees oma nõidumise pattu südamest kahetsedes, nende käest surma paluwad ja neile kõige hirmsamaid ja wõimatumaid asju tunnistawad.

Peale piinamise olid ka weel kõiksugused awalikud nõiaproowid pruugiks wõetud, kus nagu Jumala tahtmist taheti teada saada. Kõige tähtjam neist oli weeproow, kus kohtualuniku käed ja jalad risti koku köideti ja teda nõnda nööri otsas kolm kord wette kasteti. Jäi ta wee peale ojuma, siis oli ta süüdlane; langes ta alla, siis lasti ta peale preestrite sisseõnnistamise lahti. Et aga timukad, nagu Horst tunnistab, nöörisi wäga hästi nõnda mõistsid köita, et ojuja wee alla ei wõinud langeda, selle-pärast wõis neist kül wähe selle proowi alt lahti peaseda.

Kõige suurem hulk protsessist tuli neil mail ete, kus würstid walitsesid, kes jesuiitide sõbrad olid, ja oma mitme-aastalist prottestanti-usu tagakiusamist ilmaaegu nägid olewat, sest et see usk ika enam ja enam wõimust sai. Lutheruse usu wasta wõitlemiseks oli jesuiitisi iseäranis Bamberki ja Würzburki kutsutud, kus ka nõia-protsesside hulk sellepärast kõige suurem on. Maldonatus ja Delrio olid ka jo awalikult õppetanud, et prottestanti usk maid nõidadega täita. Nõnda tunnistab G. v. Lamberg kohtu aktidest, et üksi Bambergis aastadel 1625—1630 rohkem kui 900 nõia-protsessi ete tulnud; ja üks aastal 1659 piiskoppi enese lubaga trükkitud kiri tunnistab, et see piiskop oma eluaeal 600 nõida olla lasknud ärapõletada. Selle kirja seest wõttame mõned tükkid wälja:

„Peale selle on linna kantsler ja doktor Horn, kantsleri poeg, tema abikaasa ja kaks tüttart, ka palju ülemat sugu herrasi ja kohtuülemaid, kes enne piiskoppiga ühes lauas istunud, kõik hukka mõistetud ja tuhaks põletud.

Ja on tunnistanuwad, et neid peale 1200 olla ükstõisega ühendanud, ja kui nende kuradi-kunst ja nõidumine ei oleks awalikuks tõusnud, on naad tahtnud teha, et neli aastat ühtegi wiina ehk wilja terwe maa sees ei saaks õnnistama, ning seeläbi palju inimesi ja elajaid nälga surema ja üks inimene tõist sööma.

On ka mõningad kattoliku pappid nende seas olnud, kes nii suurt nõidumist ja kuradi-kunsti on taga ajanud, et seda kõik üles ei ole rääkida, nagu naad ka piinamise al tunnistanud, et naad palju lapsi Kuradi nimel olla ristinud.

Kodaniku ülem Neidecker on oma põrgulise seltsiga tunnistanud, kuidas naad kaewusi ära olla kihwtinud. Kes sealt joonud, see on paisetesse läinud ehk katku kätte langenud, ja on palju inimesi seeläbi ärasurnud.

On ka mõningad seitsme, kaheksa, üheksa ja kümneaastased tüttarlapsed nende nõidade seas olnud, kellest 22 tükki hukka on mõistetud ja ärapõletud, n. n. e.”

Würzburgi nõia-põletamistest on üks register alles, kes 29ma põletamiseni ulatab, ja kahe aasta kohta (1627—1629) 157 inimest nimetab. Näituseks:

„Kahekümnendamas põletamises kuus inimest.

Göbel Babelin, kõige ilusam neiu Würzburgis.

Üks studeng, wiiendamas koolis, kes palju keelest tunnud ja suur muusikus olnud laulmises ja mängimises.

Kaks kahetõistkümne aastast poissi Uue-Münstrist.

Sepper Babeli tüttar.

Sillahoidja.

„Kahekümneneljandamas põletamises seitse inimest.

Kaks poissi.

Üks rikkas puusep.

Lorenz Stüber, Uue-Münstri abiõppetaja.

Vetz, Uue-Münstri abiõppetaja.

Lorenz Roth, Uue-Münstri abiõppetaja.

Roffleini Martin.”

Meie näeme, et siin inimesi ärapõletati, kelle juures sugugi nõidumist ei oleks wõinud arwada; külap suurema hulga süü ka

muud ei olnud, kui et naad liig awalikult lutheruse usu poole hoidsid. Selle eest pidid naad ennast hirmsa piinamiste sunnitusel nõidadeks tunnistama ja tule-riitade otsa tõusma. Üks pääjesuiit ja inkwisiitor, Delrio, õppetab omas 6 jagu paksu raamatus nõidumisest: „Üks häbemata üksi wõib salata, et nõidumise hirmsad teud ketseride (muu-usuliste) jälgil ei käida, nagu wari keha jälgil; see terwe katk tuleb iseäranis kattoliku usu hooletuse sisse jätmisest ja põlgamisest. Esite on Hussi jüngrid Böömia, siis Lutheruse usulised Saksa maad täitnud. Missugused hirmsad nõiateud nende jälgil käinud, on inkwisiitorid Nider ja Sprenger awalikuks teinud; peaaegu midagi ei ole enam, mis nende kurjategijatest ehk parem kuraditest inimese näul puutumata oleks jäänud”. Nõnda segab Delrio usku ja nõidumist koku, ja tema õppetus ei taha muud, kui tunnistada, et Kurat ika weel hea meelega ketseride sisse minna, nagu kord see kuri waim, kelle nimi legion on, sigade sisse on läinud. Sellega läheb siis ka ühte, mis mitmeid „nõidasi” tortuura al lasti tunnistada, naad olla oma nõidumist Markgraaf Albrecht von Brandenburgi sulaste käest õppinud, kes üks „häbemata ja põlastaw lutheruse-usu tugi ja ise ka üks päänõid olnud”.—Üks tõine paater Andreas õppetas Wiinis kantsli pealt, et sellepärast parem olla, Kuradi enesega abielusse heita, kui ühe lutheruse-usulise naesega, sest et Kuradit ristiheitmise ja püha weega ära nõida ajada, ühe lutheruse-usulise naese juures aga kõik ristid, salwimise õlid ja weed ilmaaegu olla. Kui nüüd nõnda kõik ketserid nõiad pidid olema, kas siis weel imeks tuleb panna, et sel aeal üleültse nii palju nõidasi oli?

Salzburgis põletati aastal 1679 97 nõida ära. See oli Mar Gandolphi aeal, kes ka kõik omad prottestanti-usulised ära ajas. Weikeses Lindheimis üksi põletati wiie aasta sees (1661—66) kolmkümmend inimest ära. Brannshweigis said aastadel 1590—1600 mõnel pääwal l0 kunni 12 nõida ärapõletud. Trieris oli Binsfeldi hoolekandmist läbi asi nii kaugele jõudnud, et maa kõrbe sarnatseks oli saanud ja kõik rikkade wara kohtuherrade ja timukate kätte langes. Kahekümnes ümberkaudses külas üksi saiwad 7 aasta sees (1587—93) 368 inimest tuleriitade peal

surma; rääkimata need, keda päälinnas eneses ärapõletati. Iseäranis selle maakonna kohta on selge, et need nõia-põletamised muud ei olnud, kui abiotsimine lutheruse-usu wasta, korda seatud jesuiitidest, keda selle usu lämmatamiseks seie oli kutsutud.— Weikeses Nördlingi linnas saiwad 4 aasta sees (1590—94) 35 inimest tulesurma. „Sel aastal on mõistus Nördlingis jalutama läinud!” hüüab üks kroonika kirjutaja nende hirmsa teude alustuse aeal. — Pommeri maal lasti aastal 1655 üht 10 aastast tüttarlast tunnistada, et ta Kuradiga jo kaks last olla sünnitanud ja kolmandamaga käima peal olla. Ta sai muidugi ärapõletud.— Münhhenis põletati aastal 1666 üks 70 aastane wanamees ära, peale selle, kui tema ihu tulise tangidega küpseks oli näppistud; ta olla paha ilma teinud, läbi pilwete lennanud ja wiimaks maa peale kukkunud, kus teda inimesed kätte saanud.

Nõnda on mittu sada aastat otsa nõiaprotsessid Euroopa rahwast teutanud. Nagu katk tungisid naad edasi, kargasid ühest maast tõise, tõusid suureks, et siis tükkiks aeaks waiksemaks jääda, aga pärast uuest ja seda suurema wägewusega jälle peale hakkada. Kaheksa-aastased lapsed ja kaheksakümmend-aastased wanamehed, waesed ja rikkad, kodaniku-ülemad ja seadusetundjad, tohtrid ja loodusetundjad, toomherrad ja ministrid on seal tuleriitade otsa pidanud tõusma; keisrite ja kuningate, piiskoppide ja junkrude nimel on neid kohtu were-otsusi antud. Ja mis paapstide kirjad nõidadele süüks arwasid, ja kellega naad oma mõrtsuka-tegusi rahwa ees wabandasid, seda on naad just ise oma nõiaprotsessidega toime seadnud, see on: inimeste ja elajate surma, ja külade, põldude ja munamägede tühjakslaastamist, kelle peremehed ja harijad, kui ennast inkwisiitoridest ära ei tahtnud lasta põletada, oma isamaale pidid selga pöörama. Wara-riisumised läksiwad nii jõledaks, et ka hukkamõistetud „nõidade” sugulaste käest raha wälja pigistadi. Seal riisuti, kunni aga weel midagi riisuda sai, ja kui sõda ja nõiaprotsessid rahwast jo igal pool waeseks olid teinud, andsid piiskoppid nõuu, nõiaprotsessist wähendada, sest et enam ei teada, kust kulu tasumist wõtta. Kes ei peaks ära kohkuma, kui ta loeb, et üks wiieaastane tagakiusamine weikeses

Bambergis 600, ja Würzburgis 900 ohwrit ära on neelanud! Aga nõnda on lugu, nagu histooria õppetab, igal aeal ja igal pool olnud, kus see seisus walitsusele jõudis, kes ennast siin maa peal Jumala ja inimeste wahemeheks peab, ning kui tema walitsuse wõimusele kustgiltgi poolt wähendamist ähwardab saawat. Jumala riigi eest ütlewad naad ennast siis wõitlewat ja Jumala riigi kaswatamiseks teewad naad omad hirmsad teud, kellest hirmsamaid kuskilgi ei ole tehtud ja kellestgi wälja mõeldud. Häda selle maale, kus ennast rahwas oma preestrite wõimuse alla annud! See rahwas on nii hästi oma waimu kui ihu poolest pärisori, ja tal ei ole peasmist, sest et talle jo ema-piimaga ühes kihwti sisse söödetakse, kes tema ihu- ja waimu-rammu tuimaks puuks kuiwatab. Äratab teda aga lõppeks Jumala arm mõne peastja käe läbi üles, siis olgu Jumal talle ka ise abiks, ja ta ärgu kahwatagu wõideldes oma enese werd nähes, tahab ta weel peaseda.

Kas siis sel raskel aeal Jumal ühtegi meest ei leidnud, keda nende waeste inimestele peastjaks oleks wõinud läkkitada? Küllalt oli neid mehi, aga pimeduse riigi wasta wõitlemine on üks raske wõitlemine. Kül astus mehi igal aeal nende jõleda tegude wasta üles, aga suur hulk neist pidi oma head püüdmist eluga maksma. Dr. theol. Wilhelm Gdelin, kes kantsli pealt nõia-sõitudest oli jutlust pidanud ja nende tõsidust salganud, oli esimene neist märtritest, kes selle tõe eest oma elu kautasid. Teda lasti 12mal Septembril 1453 waimuliku kohtu ees piiskoppi kirikus põlwili maas ja nuttes tunnistada: kuidas ta ise ka tõeste ja ihulikult tõistega ühes Saadanat sikku näul auustanud, ristiusku ärasalganud ja Kuradi soowimise peale omas jutluses nõidumist mõtte-kujutuseks tunnistanud, et seeläbi Saadana riiki kaswatada ja rahwa wiha nõidade wasta waigistada. Teda pandi kõige elu-aea peale wangi; ärapõletamise surinast oli ta ennast seega peastnud, et ta oli tunnistanud. Wangis suri ta aga lühikese aea pärast ära.

Louis Berquin, kuninga Franz I. nõuumees, oli mõni sõna munkade pühanäuliste pettuste wasta rääkinud, sai selle eest ketseriks tunnistud ja peastis ennast üksi seeläbi, et teda ku-

ningas ise oma kaitsmise alla wõttis. Nüüd tõsteti kaebdust tema peale, et ta nõiduda ja Kuradit kummardada, ja kuningas ei julgenud teda enam kaitsta. Berquin sai läbipistetud keelega l7mal Aprillil 1529 Pariisis elusalt ärapõletud.

Kes tohtis seal, kus maailm seesuguseks preestrite rööwli-hauguks oli saanud, weel enam awalikult nende asjade wasta rääkida? Aastal 1631 oli esimene kord, kus üks heal waljuste, selgeste ja tulise kõnega, aga siiski peitu jäädes, nende hirmsa tegude wasta ülestõusis, ehk kül ühest murelikust südame põhjast wälja tungides, siiski maailma ees niisama ära kustudes, nagu tühjas kõrbes. See mees oli Friedrich Spee, üks wana-aea saksa laulikutest. Tema raamat (Cautio criminalis) tuli ilma nimeta wälja, ja näitab suure selgusega, kuidas piinamise teel ka kõige auusamat inimest kerge on nõiaks teha ja teda kõik tunnistama sundida, mis tema käest nõuetakse, ja kuidas kõik need nõiaprotsessid muud ei olla, kui inimeste hirmus iseenese petmine.

Jo suuremat kasu saatis Balthasar Bekkeri raamat (De betooverde weereld*), kes wäga suure osawusega on kirjutud. Bekker oli reformiiritud õppetaja Amsterdamis. Tema tunnistas pühast kirjast selge sõnaga, et Kuradil ei ollagi wõimust, seesugusi tegusi teha, sest et ta Piibli õppetuse järele muud ei olla, kui üks äralangenud, nuhtluseks pimeduse sisse lükkatud waim, kes seal oma nuhtlust oodata; ka ei olla tal wõimalik sala asju teada, ta ei wõida ihusse heita ja ennast ihuliku silmadele awaldada. Bekker näitab, kuidas püha kiri inimeste leppingust ehk kaubast Kuradiga ühtegi ei teada, et aga sellewasta mõistus ja ristiusu waim seesugust eksitawat õppetust hukka mõista; et Moosese seaduse järele nõidasi mite sellepärast hukka ei mõisteta, et naad salaust asju teada ehk Kuradiga olla leppingut teinud, waid et naad pettised, ebajumala teenijad ja rahwa eksitajad on. „Nõidade kaup Kuradiga”, ütles Bekker „on üks mõttekujutus, keda Jumala sõnas kuskilgi ei leita, ja ongi Jumala seaduse ja sõna wasta, ning kõige nurjatum lori, mis wanal aeal paganatest wälja on mõeldud, kelle eest aga siiski

*) See tähendab Hollandi keelest ümberpandud: Äranõiutud maailm.

mitmed ülemad koolmeistrid ka prottestanti kirikus wõitlewad. Sest wõib äratunda meie kristliku kiriku praegust waewalist korda, sest et tema sees seesugust koledat arwamiste hirmutust mite üksi ei sallita, waid ka haritakse ja tallel hoietakse.” — Oma Hollandi maast ütleb Bekker: „Ka nähakse, et meie juures, kus ühegi kohtu ees enam nõidumise pärast kaebdust ei tõsteta, ka ühegi peale nõidumist ei tunnistada. Siin ei nähta millasgi hobust, lehma, wasikat ehk lammast laudas ehk metsas, keda hundiks moondud nõid maha oleks murdnud. Kui rohi ehk wili hästi ei seisa, ei panda seda millasgi nõidade süüks. Aga tõistes kohtades, kus nõia-põletamised pruugis on, ei saa üht õnnetust sündima, keda mite nõidumise süüks ei saa tunnistadama. Sest on selgeste äratunda, et ühtegi nõidumist ei saaks olema, kui mite rahwas ei usuks, et ta on.” —

Kära, mis Bekkeri raamatu järele tõusis, oli wäga suur. Kahe kuu sees olid 4000 tükki äramüüdud, ja peakselt igas Euroopa keeles tuliwad tõlgid wälja. Aga maailm jautas ennast kahte jaku: ühed hõiskasid, tõised laimasid. Suurem hulk theoloogisi mõtlesiwad Kuradi wägewusest tõisiti, kui auus Bekker. Lugemata hulk kirjasi kirjutadi tema enese ja tema õppetuse wasta, nõnda et neid mitme sada rubla eest ei jõuaks kõiki ülesosta. Bekkeri õppetused aga saiwad sinodist hukka mõistetud ja tema ise õppetaja ametist lahti lastud. Ta suri pea peale selle ära, aastal 1698.

Wiimane tähtjas wõitleja, kelle kirjad selle pealehakkatud tülile otsa tegid, oli Christian Thomasius, üks mees läbitungiwa mõistuse ja sügawa ja koolitud waimuga, seal juures auusa südame ja heljumata wahwusega. Kui sügawast nõiausk ka weel tema aeal rahwa pääde sees juurdus, tunnistame sest, et Thomasius ise ka weel alustuses selle usu paelus kinni seisis. Tema oli kui seadusetundja ühe kohtualuniku kohta nõuu annud, teda tortuura peale panna, mis tema ameti-wennad mite ei arwanud õige olewat. See tegi talle nii häbi, et ta neid asju sügawamalt läbi hakkas uurima, kus ta pea ülesleidis, mis tõde oli. Nüüd (aastal 1701) hakkas ta aga ka kõige oma waimu jõuuga nõidu-

mise ja nõidade usu wasta wõitlema. Ka temal oli esiotsa palju waenlasi, aga tema sõprade hulk oli ka jo suur.

Bekker ja Thomasius on need kaks meest, kelle läbi prottestanti õppetus jälle omast pikkast unest ülesärkab ja rahwast järele-mõtlemata usust üleshirmutab. Nende healesi pidi kuuldama, sest et naad filosoofia ja looduse teaduste uurimisi usu ja õigusega ühte panid leppima. Muidugi, ka nüüd weel ei kadunud ebausk igal pool ühe korraga ära, sest umbrohtu on raske ärakautada, kus ta kord ülekätte läinud. Teda on ka weel meiegi pääwil küllalt leida, ehk kül jo Thomasiuse aeast ligi 200 aastat mööda läinud.

Bekkeri aeast peale hakkasid nõia-protsessid jo igal pool wähemaks lõppema, kunni naad puhtast ärakadusid. Üks neist kõige wiimastest sündis aastal 1713. Ühe wana kindrali weikene poeg oli haigeks jäänud jo tohtrid olid seletanud, et ta seks mite lootuslikul teel ei olla saanud; ka mäletas kindral, et ta omas noores põlwes mittu kord luupainajast olla waewatud. Seda kõik anti ühe wana waese naesele süüks ja seati teda kohtu ete. Tema protsessi-aktid näitawad, et wana sisteemi weel ära ei oldud unustud. Seadust Kuradiga, werega äramüümist, nõidade tantsu, puha leiwa teutust, inimestele ja elajatele paha tegemist — kõik neid asju leiame sealt seest. Ta sai juuristika fakulteedi otsuse peale ärapõletud. See sündis Tüübingi linnas, prottestanti rahwa seas. —

Preisi kuningas Friedrich I. oli esimene, kes omas riigis nõia-protsessisi ära hakkas keelama (1706). Nõndasama tegii tema poeg Friedrich Wilhelm (1714). — Inglismaal tehti seda parlamendi poolt aastal 1736, peale selle, kui rahwas ühe wanamoorikese weeproowi juures ära oli tapnud. —Austria riigis oli kuningana Maria Theresia esimene, kes selle hirmsa protsessi wasta seadusi andis. Teda oli iseäranis ühe nunna, Maria Renata, ärapõletamine Würzburgis aastal 1749 selle asja üle järele sundinud mõtlema. Selle protsessi aktid olid M. Theresia kätte läkkitud; need aga awaldawad iga ühe selgema meelele, missuguse kawalusega paatrid ika weel selle asja uuendamist soowisid ja rahwast sinna poole püüdsid eksitada. —

Hispaania maal lõppesid nõidade ärapõletamised aastal 1781 otsa, kus wiimane naesterahwas Sewilja linnas tuleriida peal surma sai. — Kõige wiimane nõiausu ohwer aga langes Saksamaal Helweetsia riigis aastal 1782: see oli üks tuatüdruk Anna Göldi, kelle peale tunnistadi, et ta oma peremehe, tohtriherra Tschudi, lapse äranõidunud. Tema pää sai otsast maha raiutud.

Baieri maal oli weel Kaarel Theodori walitsuse aeal (1799) iga kloostri juures nõiapaater, kelle käest nõidumise wastanõuu ja kaitsmise rohtusi käidi otsimas. Iga ühe haiguse ehk muu äpparduse kohta olid omad nõidumise wastalised sedelid, keda raha eest müüdi. Üks talunaene Straubingis, kelle lehmad piima ei annud, langes kord seesuguse nõiapaatri wõrku, Benno oli tema nimi, kes naese kloostris joonuks tegi, teda siis ärahäbistas ja wiimaks oma mehe 90 aastase wana-ema äratapmisele ajas. Kui kohus pikka wiiwituse peale kurjategija wangiwõtmist nõuuks oli wõtnud, pidi ta kloostrit soldatide abiga tema wäljaandmisele sundirna; ja kui teda nüüd eluaegse wangitööle oli mõistetud, tuli Rooma paapst wahele ja peastis teda lahti, nõnda et nõiapaater muud trahwi ei saanud, kui et ta 10 aastat ametist lahti pidi olema ja selle aea sees kloostri ülewaatamise al elama. „Waadake rahwas!” ütleb selle lou jutlustaja, „nõnda on lugu meie juures Baieri maal. Kas ei oleks kõige tarwilikum uuendus, et meie juures kerjajad mungad ja muud õigustega wäljaehitud pääwa-wargad ära saaksid keeldud, ehk nende tööpõld sisse piiratud? Aga see on üks seesugune soowimine, kes ühtegi täitmist ei tunne, ehk kõige wähemalt nii kaua ei saa tundma, kunni Frank meie kõige kõrgema Kaarel Theodori hingekarjaseks jääb.” —

Meie oleme siin üht lühikest pilti katsunud anda sest, kuidas ja mikspärast nõia-protsessid esite alustasid ja kunstlikul wiisil elusse said äratud, kuidas naad pärast suureks tõusid ja rahwa waimuselgust selles asjas nõnda äralämmatasid, et ka siis weel, kus selle protsessi toimetused waimuliku kohtude käest ära said wõetud, teda siiski ilmalikud kohtud edasi tallitasid, ja mite üksi kattoliku maades, waid ka prottestanti-usuliste seas. Nende protsessside läbi oli usk nõidumise peale ja nõidade sisse nii kindlaks läi-

nud, kui oleks ta taewast ja mite kawaluse teel käia preestrite käest tulnud. Lõppeks nägime, kuidas mõningal auusal mehel, pimeduse riigi wasta surmani wõideldes, wiimaks ommeti korda läks, selle usu põhjatumat jõledust ülestunnistada, tema ärakautamisega ühes aga ka nõia-protsessisi.

Seega peaks nüüd kül meie kõne nende asjade üle lõppetud olema, aga siiski on meil Eestlastel weel üks küsimine tema kohta südame peal. Kes meist ei teaks, kui palju Saksad meie maale kõlksugu head toonud? Oma kalli saksakeele tõid naad meie sügawa metsadesse, omad uhked kantsid ehitasid naad meie mägede peale, kelle waremed nüüdgi weel mõnda maakonda ehitawad, oma ilusa mõisade ja wiisaka junkrudega õnnistasid naad meie maad, ja kes jõab nende asjade nimesi kõik ülesrääkida! Kuidas oli nüüd seal lugu nõiausu ja nõiaprotsessidega? Need olid kül inetumad asjad, aga kas naad ehk tõiste hea asjade wahel ka ühes ei pugenud? — Kallis wend, seda sa peaksid jo iseenesest teadma Naad on kül ja õige tubliste meie maal walitsenud, ning parandus, mis neist meie rahwa seka jäänud, on suurem kui sa ehk arwad. Seda tahan sulle kohe lühidelt ülestunnistada.

Sel mõõdul, nagu Saksamaal, ei wõinud nõiaprotsessid meie maal kul mite õitseda, sest et meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese aeaga kõik läbikaudu lutheruse usku läksid, nendega ühes aga ka Eestlased ja Lätlased (kellel üks kõik oli, mis usu nime naad kandsid, sest omas südames olid naad kõik weel oma wanaaegse usku), nõnda et ketseride põletamisi nõia nime al siin wõimalik ei olnud ete wõtta. Aga nagu meie nägime, nimetud nõiaprotsesside läbi oli nõiausk Saksamaal pärast nii kindlaks läinud, et ka lutheruse-usu maades ja ilmaliku kohtudest nõidasi hulga kaupa ärapõletati. See usk lautas ennast ka pea meie maa Sakste seas laiali ja need kinkisid teda omalt poolt Eestlastele ja Lätlastele. Lutheruse-usu supper-lntendent Samson andis aastal 1626 paksu raamatu nõiajutlusi wälja („Wohlerlesene und wohlbegründete Herenpredigten”), keda tema ametiwennad siis muidugi jälle rahwale ete pidasiwad. — Kuuramaa hertsog Friedrich saatis 4mal Septembril 1623 ühe

kirja kõige maa õppetajate kätte, selle käsuga, et naad peaksid igas nädalas üht palwepääwa pidama, et Jumala wiha maa pealt ära saaks wõetud ja maa mite hukka ei läheks. Sest taewast olla mõnes kohas jo werd maha sadanud ja üks wana talupoea naene olla üht nägemist näinud, üht noort meest kirjus riides ja kirju keppiga, see olla selle naesele ete kuulutanud, et kui rahwas omast pattust ei saaks ümberpöörama, siis Jumal ühe suure nuhtluse selle maa peale saaks saatma, n. n. e. — Siin peame küsima, kui sel aeal walitsuse poolest seesuguse naeruwäärt asjade pärast rahwale palwepääwi seati, kuidas siis tuleb, et nüüd meie aeal rohkem ebausku rahwa seas ei leita? Oli Balti maade rahwa mõistus jo enne Sakste tulemist nii selginud, et ta seesugust asju niisama raskeste wasta wõttis, kui risti-usku, kellest ta midagi ei teadnud? Wastagu igaüks ise nende küsimiste peale.

Ka nõiaprotsessist on meie maal küllalt etetulnud. Nõnda räägib üks Wirumaa silla kohtust aastal 1645 ülesse wõetud prottukol ühest Otsa Hansust, kes nõidumise pärast kohtu alla oli langenud. Wegewe Jaani pererahwa seast oli keegi tema hobust kirwega wiljakuhja juurest ärahirmutanud ja löönud, ning Otsa Hans oli selle eest Wegewe Jaani, kui ta haawatud hobust ära ei saaks maksma, lubanud ära lasta nõiduda. Peale selle sureb Jaani tüttar ära, ja nüüd oli jut lahti, et teda Hans ära oli lasknud nõiduda. Kohus tuli wälja, ja et Hans midagi ei tunnistanud, mõistis kohus, et teda timukast tortuura peale pidi pandama ja wangi wisatama, kunni kubernäri käest wiimane otsus saaks tulema.

Üleültse näikse see nõiausk kõige rohkem l7mal aastasada kesk-aeal meie maal mässanud olewat. Nõnda räägib üks Nigula kiriku laekas tallel hoietud, aastal 1640 üleswõetud prottukol ühest naesterahwast Annast, keda üks Bellingshauseni herra nõiaks nimetab ja tunnistab, et ta tema tütre ära olla nõidunud. Asja läbikatsuja on sillakohtu herra (Manrichter) Hinrik Strieck, kes „heaga ja tortuura ähvardamisega” seda naist noomib, kõik tnnnistada. Seal leiame teda siis ka jo, nagu Saksamaal, Saa-

dana enesega ümberkäinud ja ennast koeraks ja libahundiks moondanud olewat, näeme teda aga ka jo, nagu Saksamaa „nõidasi", tõiste naeste peale kaebdust tõstwat ja neid ühes nõidadeks tunnistawat.

Üks tõine alleshoitud sedawärki kohtu-prottukol on weel tähtjam, mis Harjumaal Kiwilo mõisas 20. ja 21. Juunil 1617 üleswõeti, kus neli rüütlit ja kolm kirikõppetajat kohtumõistjad olid. Selle prottukolli seest näeme, kuidas 6 inimest, et naad heaga ei taha tunnistada, esite weeproowi ära pannakse katsuma ja siis tortuura piinamise läbi tunnistusele sunnitakse. Muidugi näeme neid siis ka lõppeks imeliku asju tunnistawat. Seal olla üks Kuradiga sööma-aega pidanud, tõised ümbermoondud libahundi näul elajaid maha murdnud, kellest esimene kolm lammast ja kaks siga, ja tõine peale kaks paari härgi, kaks hobust ja ühe muu elaja ära olla söönud. Wastus, mis see wiimane nõid oma kohtuherradele selle küsimise peale annud: „Kas ta ka teada, kelle päralt need hobused, härjad, lambad ja muud elajad olnud, mis ta ärakiskunud?” tunnistab, kuidas selle waese ilmasüüta naesterahwa süda täis wiha oma piinajate wasta oli. Prottukol ütleb: „ja pilkades ja narrides wastas ta: siis jookseb hunt wist enne külasse ja küsib, kelle need lambad on, mis ta ära murrab!” — Kõik need kuus inimest said ühel pääwal tuleriida peal ärapõletud.

Üks kolmas Järwemaa sillakohtu prottukol, mis 16mal Juunil 1651 üles on wõetud, mõistab ühe noore mehele kümme paari witsu kiriku sambas see eest, et ta libahundiks ümber olla jooksnud. Prottukol ütleb, et teda üksi tema noorus ja täieline tunnistus suurema trahwi eest olla peastnud. Muidugi, kui palju on neid, kes maad ja ilma koku ei waletaksid, kui naad teadwad, et seeläbi ennast tuleriida trahwi alt wõiwad peasta? Seda noort meest näeme seal siis ka asju tunnistawat, kes nii weidrad on, et meie ei tea, mis rohkem peame imeks panema, poisist wälja mõeldud rumalaid jutlusi, ehk kohtuherrade jõledat ebausku, kes seda tõeks arwasid.

Aga mite üksi sadanded aastad tagasi, waid ka weel wiiekümne aasta eest olid Saksad meie maal seesugused ebausu apost-

lid. Seda tunnistab jälle üks kohtuprottukolli kiri, keda meie siin, et ta liig tähtjas on, täielikult oma kuuljate ete paneme. Isegi on mõista, mikspärast meie siin ühes ka nimesi ei nimeta, waid wõera alustähtedega tähendame.

„Ühe Keiserliku Tartu Maakohtule

W….. kirikuõppetaja N. N.

alandlik teadaandmine.

Ühe Keiserliku Tartu Maakohtule olen ma sunnitud, üht sündmust oma kogudusest teada andma, kelle kahjuliku wõimust ma rumala ebausu sigimises wäga kardan ja kes meie aea kohta üks nii imelik nähtus on, et, kui mite mitmed tunnistused teda ei tõendaksid, raske oleks uskuda, mikspärast Hödere Peep ja tema naene Mai J…. wallast kaebdust tõstawad.

J…. mõisas lõpsid mõisa elajad kopsu tõpe ära. Pealiku proua von Z…. pruukis alnimetud nõuu, selle asja põhja kätte saada. Kui jälle üks loom äralõppis, peawad inimesed, kel kindad käes, tema naha maha nülgima ja tema kopsu, maksa ja südame proua kätte wiima. Nende sisse pistab nüüd proua suure hulga nõelu ja paneb neid suitsu kätte rippuma. Et esimene, kes nüüd pealiku proua von Z…. teadu järele haigeks jääb, parajalt mõisas olew Hödere Peep on, siis peada ta ka ilma waidlemata seesinane olema, kes pisuhänna J…. mõisa karjaaeda on pannud, kelle käest elajate surm tulla. Aga ühtlasi olla prouale ka awalikuks saanud, et tema naene Mari, kes kodu heas terwises on, ka ühes mehe nõuuline olla. Neid mõlemaid inimesi wiiakse kohe von Z… proua ete, Maie, üht 60 aastast naist, pealegi seesuguse kiirusega, et talle aega ei anta, hommiku nattukene süia. Mõisas ei hakkata mite sellega peale, järele pärima, kas? ehk mis? naad karjaaeda pannud, waid neid hakkatakse kui ülestunnistud kurjategijaid nuhtlema. Ja ka see nuhtlus on sedasama isesugu pööri, nagu nende süü kättesaamine. Esiteks nuheldakse Peepu witsadega, siis kisutakse tal pääst ja habemest juukseid wälja, siis lõigatakse nii hästi Peebu kui tema naese särgi eespooliseist lõuenditest tükkid wälja ja peale selle peksetakse mitmekordse löökitega wasta palet, lõua-alust ja suud werd

Maie suust wälja, ning selle sisse segatakse juuksed ja särgi küllest mahalõigatud lõuendi tükkid, et wiimaks nendega karjaaeda suitsetada. See peada eestulewa aeale seda abi tooma, et karja-aeda pandud pisuhännal enam ühtegi wõimust ei olla.

Ma saaksin selle lou wõimaliku-olemise pärast kaksipidi mõtlema, kui mite mittu J…. walla rahwast, keda küsisin, teda tõeks ei oleksid tunnistanud, ja näitab mul ka weel minu kohus olewat juure lisada, et kõik need, keda ma küsisin, sellepoolest ühte sünniwad, et ei Peebu ega Maie peale millasgi enne weel nõidumise pattu ei ole mõeldud.

W ... kiriku mõisas, sel 18mal Märtsil 1808.

N. N., kiriku õppetaja”

Mõisaproua von Z… wabandamise kirjast Tartu maakonna kohtu kätte on näha, et ta seesugust nõiaasju täitsa on uskunud, ja ses usus ülewal nimetnd asju teinud. Oma talupoegi ei nimeta ta muidu, kui Hottentotti nimega, kellel kõiksugu kurjad tükkid selged olla. Lõppeks laimab ta kangest oma õppetajat, et see olla julgenud „keelt peksa” ja kaebab uue aea peale, kes seesugust nõia-tükkisi enam ei tahta uskuda. Kirja al seisab „Helene von Z…, sündinud von der F…”

Sel wiisil on siis aegamööda nõiausk Sakstest kindlama juurtega meie rahwa sisse istutud, kui ristiusk. Sest rahwas nägi siin oma silmaga nõiausu wilja, mis ta ristiusu kohta mite ei näinud. Nõida trahwiti selle eest, et ta Sakste lapsi ehk elajaid ära oli nõidunud, laps ehk elajas oli rahwa silma ees haige ja suri ära, ning nõid tunnistas ise, et ta ümbermoondud koera näul lapse juure oli läinud ja talle nõiarohtu sisse annud, ehk et ta hundi näul hobuseid ja härgi maha oti murdnud. Mis rahwas sest teadis, et tortuura hirm nõida oli tunnistama sundinud? Ta jo muud ei uskunud, mis ta oma enese silmaga nägi. — Sellewasta ristiusk? Rahwale õppetadi kül: „Armasta Jumalat üle kõige asjade ja oma ligimest kui iseennast, aga kus ta seda Sakste juures leidis? Rahwas jo jälle muud ei uskunud, kui seda, mis ta nägi. Kas siis ime on, kui meie omal maal nüüdgi weel mõnes kohas rohkem nõia kui ristiusku leiame? Nõnda kirjutab üks

mees Virumaalt 30 aasta eest (Inland . k. 687), kelle kirjast meie siin lühidelt mõned kohad ümberpaneme:

„Ööse 23. ja 24. Juuni wahel pidawad nõiad siin oma kõige suuremat möllu, ja näitab, et seda ööd Sakste walpurgis-öö kõrwa wõib seada. Jo peale lõunat (23mal) nähakse wanu naisi, kes enamast inetuse poolest kui wälja on walitsetud, sala kombel ja sõna sosistamisel rohtusi ja muid asju koku korjawat n. n. e.

Peale päikese looja minemist hakkab ülem töö, nõidumine ise, peale, mis suuremaks osaks tõiste kahjuks tehakse n. n. e. Kõige rohkem pruugitawad nõidused sünniwad sel wiisil, et naabri kaewu ehk wärawa külge nõia-wõid määritakse, ehk äranõiutud liha lautadesse pannakse, kellest mõlematest karjale suur kahju tõuseb. Wanad äranõiutud riided sünnitawad inimestele haigusi, n. n. e. Tõised nõiad tarwitawad oma musta kunsti ka inimeste heaks, muud kui oma waewa eest lasewad naad hästi maksu anda, n. n. e. Mul olgu siin lubatud üht isenähtud asja juttustada, kes Eesti-maa waimukorra ülesnäitmiseks ehk mite ilma tähtjuseta ei ole. Aastal 1817 laskis üks proua ….f üht ülewal nimetud nõiameistrit kuue penikoorma kauguselt oma juure tulla, et temast mõned segadused omas majas, iseäranis oma mehe truu-use puudust oma wasta, jälle korrale lasta seada. Suur armuline proua ostis seal mittu tähtjat salaust nõiameistri äaest ära, ja laskis teda oma juurest wäga rikka kingitustega minema!” — Nii palju selle kirja seest. Ta tunnistab ka selgeste, et meie rahwas suurem jagu oma ebausku Sakste käest on saanud. Dr. Kreutzwaldi sõnad (Der Esten-abergläubische Gebräuchen., St. Petersburg, 1854) on siin õige koha peal: „Üks kõigis asjus eespaistew kultuura-rahwas ei saa ommeti ühe alama seltsi-rahwa eluwiiside pärijaks saama.” — Kuidas wõiksid need uhked Saksad, kes ennast iga pääw kiidawad, meile oma waimu-walgust toonud olewat, kuidas wõiksid need Saksad, ütlen ma, Eestirahwa wana ebausku nüüd omale wiisiks pärida, kus seda Eestirahwas ise jo enesest ära hakkanud wiskama? Seda nende seast wist keegi ei saa tahtma õigeks tunnistada, waid naad saawad wist ennema õigust mööda ütlema: Meie seas walitseb kül ka weel hea tük selle maa ebausku, aga

seda ei ole meie mite Eestirahwa käest pärinud, waid meie oleme teda Eestirahwale toonud.”

Meie õnnis Faehlmann kirjutab Eestirahwa ebausust (Ueber die religiösen Vorstellungen der alten Völker in Liv- und Estland. Riga, 1857): „Kui palju sest ebausust on Eestirahwa omandus? Kui palju on Sakstest Eestlaste kätte saanud? Ma tunnistan, seesama-wäärilisi tempusi Sakste juures leidnud ja neist ka jo siin ja seal lugenud olewa, n. n. e. Rahwa harimine oleks neid tempusi jo kõik metsa kihutanud, kui aga Sakstel Eestirahwa harimisega tõsidus oleks olnud. Must täht seisab aearaamatus, kus Sakste jalg esite eesti mullapinda oli tallamas. Seisuse-, rahwause- ja usu-uhkusega tuliwad Saksad meie maale. Üks ritter arwas ennast mõneks ülemaks loomaks Eestlase wasta, keda ta paljaks riisus ja oma weu-elajaks tegi. Linnad jäiwad rahwale nii hästi kui maale puhtast ilma tähtjuseta. „Saksa keele ja auusa sündimise” nõudmised ei lubanud Eestlasi osa wõtta linna koolidest, tööst ja kauplemisest. Aastasadades oli Saksal korda läinud Eestlast elajaks maha rusuda — mikspärast nüüd oma enese töö üle kaebada ja teda imeks panna? Ja preestrid? Taara-teenistus sai suure waljusega ära häwitud — mis anti rahwale tema wasta? Mis kattoligi õpperajad rahwa seas tööd teinud, ei tea ma mite — Jumala teenistust peeti ladina keeles, ja 400 aasta sees Meinhardist kunni Kettlerini tuliwad ehk kaks eesti raamatut elusse. Ei ole sugugi imeks panna, kui waene mahajäetud rahwas oma wana usu järelejäänud raasukeste külles weel poos. Wana Taara-teenistus kuiwas koku ja tema usk oli ennast lõppeks inetu ebausuks ümber muutnud, kus näutumad wiirastuse kujud walitsesid. Ja seie juure tuli weel rikkas lisandus Sakste poolt.” —

Eestlastel oli kül ka jo enne Sakste tulemist ebausku, aga see ebausk ei olnud nii rop ja inetu, kui Sakste juures. Eestlased uskusid wägewaid mehi ja tarkasi, ja nende ebausk seisis rokem looduse salauste ja sügawuste põhja peal. Seda awaldawad iseäranis meie ennemuistesed juttud, kellest meie kohe äratunneme, mis Eestlaste oma pärandus, ehk mis wõera annetega segatud.

Meie ennemuistesed juttud awaldawad üht looduse ilu ja sügawat luuletuse ja laulmise waimu, et seda imeks peame panema. Seesuguseid hirmsaid asju, nagu saksa nõidade teenistuse juures Saadana pidudel, ei tule seal kuskilgi ete. Need asjad ajawad ühe rikkumata Eestlase meele pööritama. Kõige inetumad juhtumised, mis meie ennemuistese juttudes ete tulewad, on libahundiks ehk muu elajateks moondud inimesed ja ühes awaldud teud. Aga just need asjad ei ole meie rahwa enese pärandus, nagu meie nägime, waid Saksamaalt seie toodud asjad.

Meie pääwil ei ole neid wõeramaa ebausu kaswatajaid meie maal kül enam nii rohkeste*), kui seda möödanikus leiame, sest kloostrid oma mungade ja nõiapaatritega on siit jo kadunud, ja meie rahwas on peale selle, kui talle meie Keisrite armu läbi priius kätte sai, oma waimu walgustamise eest suure hoolega muret hakkanud pidama; ka leiame nüüd ebausu poolest oma maa Sakste juurest mõnes tükkis rohkem, kui Eestlaste juurest. Siiski on weel wäga palju järele jäänud risu ka meie rahwa seast wälja pühkida. Ma ütlen, nõiapaatrid on meie maalt kadunud, kes hea hinna eest kõiksugu sõnu nõidumise wasta müüsid, ehk rohtusi haiguste wasta, keda nõidumine pidi sünnitanud olema, — neist meestest meie rahwa seka külwatud seeme kannab aga ika weel oma jõledat wilja. Kes meie seast ei tunneks sõnu, nagu: „Abracadabrae” külmatõbe, „Strigiles n. n. e.” hambawalu, „Easpar fert n. n. e.” langewa tõbe, ehk „Rosa n. n. e” ilingu tõbe wasta? Need enamast ladina keele sõnad, kellest mitmed jo wäga wanal aeal pruugis olnud, on kõik nende paatrite käe läbi meile järele jäänud mälestused, kellega meie rahwas ennast nüüdgi sagedaste pettab ja petta laseb. Eks meie ei näe ka nüüd weel sagedaste ristisi uste peal ehk tua seinte külles, keda paatrid wanast wägewaid sõnu rääkides raha eest tegid, et nõidade wõimusest

*) Kõige imelikum lugu on see, et näituseks weel aastal 1848 üks mees awalikus kirjas (waata: Inland 1848, No 10) meie maal nõia-protsesside eest katsus wõidelda, kus ta ütleb, et ta „südame waluga” näha, kuidas see asi jo lastegi naeruks saanud ja teutuse sisse langenud, aga kelle walgus ka nii wägew olla, et ta. seesugune jumalik asi, muub ei wõida, kui meieaegse rahwa tõndsi silmi tuhmiks teha.

majast eemal hoida, ja keda rahwas ika weel edasi teeb, aga ilma et teaks, mikspärast! Palju on weel puhastada, enne kui kõik sõnnik ära saab kasitud olema. Waimu walgus ja mõistuse selgus üksi on abi nende asjade wasta, ning meie koolmeistrid ärgu wäsigu ära, rahwast iseäranis ka looduse teadustes õppetamast — see on see wägew rohi, kelle wassta ebausul kestust ei ole.

Hind 30 kopp. Hõb.