T. Kall, M Klubi 16/101, 2 (1996) 

                

            


                                    Tegelased: 
PERENAINE – Anu Lamp 
MAAHÄRRA – Marko Matvere 
MAGISTER – Jaanus Rohumaa 
MAJESTEET – Ain Lutsepp 
MARKII – Raivo Rüütel 
MARSSAL – Jaan Rekkor 
MILORD – Jüri Krjukov 
MONSENJÖÖR – Tõnu Kark 
/---/ 

9. stseen. Saal. 

Pimedus. Mäng toimub prožektori(te) valgussõõri(de)s. 

MAAHÄRRA (ilmub nähtavale, vaatab kahele poole, naerab kurjalt): Hõõ! Hõõ! Lubage mul, kallis publik, ennast teile tutvustella, lahkelt sõprussilda seada! Peipsi sortsilase poegi, kolm meid venda, vellekesta. Mina, noorim, Sobakevitš. Teine veli, Šepelevitš. Kolmas, vanim, Abramovitš. 

MARSSAL ja MONSENJÖÖR ilmuvad nähtavale. 

Töötame kõik Vene tollis. Vaatame, et kahe kange naabri piiril asi laabuks. Lauakoorma all et mõni ei veaks värvilist metalli! (Tardub.) Vaatan, sammud. Kalevide kallis poega / Toonud Pihkvast turjatäie / Lunastatud linna-laudu… 

Nähtavale ilmub MARKII. 

MAJESTEET: Stopp! Maahärra! Seal, kus sa esimest korda tuled: ära vaata kahele poole! Sina ei karda ju midagi! Kohe julgelt: „Hõõ! Hõõ!“ Ja seal, kus sa Kalevipoega juba näed, seal sa võiksid rääkida nii-öelda rahvastevahelise suhtlemise keeles. Proovime, äkki on vaimukam? Võtame selle stseeni algusest peale koos minu märkustega. Tähelepanu! Läks! 
MAAHÄRRA (ilmub nähtavale, naerab kurjalt): Maahärra! Seal, kus sa esimest korda tuled: ära vaata kahele poole! Sina ei karda ju midagi! Kohe julgelt: Hõõ! Hõõ! 
MAJESTEET: Stopp! Mis loba sa ajad? 
MAAHÄRRA: Sa ütlesid, et koos sinu märkustega. 
MAJESTEET: Mitte k o o s märkustega, vaid võta arvesse minu märkused! Võtame edasi! Marssal ja Monsenjöör! 

MARSSAL ja MONSENJÖÖR ilmuvad nähtavale. 

MAAHÄRRA: Töötame kõik Vene tollis. Vaatame, et kahe kange naabri piiril asi laabuks. Lauakoorma all et mõni ei veaks värvilist metalli! (Tardub.) Vaatan, sammud. Nun la kara Kalevido / Ne sen pen el Pihkva portis / Dorsoplenon da tabuloj… 
MAJESTEET: Stopp! Mis see on?! 
MAAHÄRRA: Rahvastevahelise suhtlemise keel. 
MAJESTEET: See ei olnud vene keel? 
MAAHÄRRA: See oli esperanto. 
MAJESTEET: See veel puudus! 
MAAHÄRRA: Ma võin teha uuesti. 
MAJESTEET: Las jääb praegu nii nagu on. Lähme edasi! Kalevipoeg! 

MARKII ilmub taas nähtavale. 

MARKII (laulab, ise (kujutletava) lauakoorma all kõveras): Tahan sulle ehitada kodu, sulle, armas sõstrasilmne neid… 
MAJESTEET: Stopp! 
MARKII: Mis on? 
MAJESTEET: Selg sirgeks! 
MARKII: Mul on lauad seljas! 
MAJESTEET: Sa tuled Venemaalt! Venemaalt sa tuled sirgeselgselt! Selles on kogu tüki kontseptsioon, aga sa tuled nagu… Teeme uuesti! Läks! 
MARKII (laulab, ise (kujutletava) lauakoorma all tikksirge): Tahan sulle ehitada kodu, sulle, armas sõstrasilmne neid… 
MAAHÄRRA: Stopp! 
MARKII (rollist väljas): Mis on? 
MAAHÄRRA (ka rollist väljas): See „Stopp!“ on veel tekstis. Sa tuled tollipunkti ja ma ütlen sulle „Stopp!“. Aga siit edasi… Majesteet! 
MAJESTEET: Mis on? 
MAAHÄRRA: Ma ei saa öelda seda teksti. See on ju puhas roppus! 
MAJESTEET: Vene keeles see on tavaline kõnekeel. Ega keegi ei mõtle, et ta su emaga tingimata… 
MAAHÄRRA: Aga kui sa selle eesti keelde tõlgid, siis see on ju roppus! 
MAGISTER (sekkub): Ja siin see on igal juhul vale, sellepärast, et Kalevipoja ajal ei olnud venelastel endal veel ühtegi roppust: need nad said kõik sada aastat hiljem mongolitelt ja tatarlastelt. 
MAJESTEET: Jätame selle siis vahele! Siis lähevad sortsid kohe Kalevipojale kallale. Läks! 

MAAHÄRRA, MARSSAL ja MONSENJÖÖR kargavad MARKIILE kallale ja tümitavad teda hoolega. 

MAJESTEET: Kas sa neile üldse vastu ei hakka?! 
MARKII: Kus Siil on?! 
MAJESTEET: Stopp! Magister?! 
MAGISTER: Siin. 
MAJESTEET: Kus telekas on? 
MAGISTER: Mis telekas? 
MAJESTEET: Sa pidid tooma teleka. 
MAGISTER: Mina? 
MAJESTEET: Kas ma ei öelnud? 
MAGISTER: Ei. 
MAJESTEET: Aga kuidas ma teen kaasaegse lavastuse, kui mul kõrval video ei jookse. 
MAGISTER: Mis video? 
MAJESTEET: Oled sa, Siil, kuulnud niisugusest loomast nagu multimeedia? 
MAGISTER: Ma olen kõigest kuulnud, aga ütle mulle, milleks? 
MAJESTEET: Tule seisa siia. 
MAGISTER (tuleb, seisab siia): Mis on? 
MAJESTEET: Siia kohta tuleb meil video. Sa oled praegu video. 
MAGISTER: Mina olin Siil! 
MAJESTEET (ei tee MAGISTRIST enam väljagi, ülejäänud näiteseltskonnale): Teie stseen jääb samaks, ainult et te teaksite, ma ütlen: publik näeb samal ajal ekraanil multifilmi „Siil udus“. 
MAAHÄRRA: Jälle vene film! 
MAJESTEET: Nii. Sortsid Kalevipojale kallale! Läks! 

10. stseen. Köök. 
/---/ 

MAJESTEET tormab sisse. 

MAJESTEET: On midagi juua või vett? 

PERENAINE annab MAJESTEEDILE juua. 
MAJESTEET joob. Vangutab pead. 

(MILORDILE.) Paistab, et me läksime alt… Ta on ikka häbematult nõrk… 
PERENAINE: Kes on nõrk? Vabandust, ma segasin… 
MAJESTEET (MILORDILE): Markii ei ole ikka mingi Kalevipoeg… Saad aru, ta ei ole partner… Praegu teda lihtsalt pekstakse – ta ei osuta mingit vastupanu… 
MILORD: Mis sa m u l l e sellest räägid? 
MAJESTEET: Tead, ma prooviksin täna ühte stseeni veel. See on see… Kalevipoeg ja Saarepiiga… Tead, tule tee see ära. 
MILORD: Mis asi? 
MAJESTEET: Saarepiiga… See ei ole pikk stseen. Tead, kui ma seda rolli kirjutasin, ma mõtlesin just sinu peale. Sest meie klubis oled sina ainus, kelles on seda, noh… naiselikku graatsiat või plastilisust… Sa kardad, et sa oled vana? Aga me paneme muusika peale, nii et kui sul kondid naksuvad – seda publik ei kuule… 

Näeb MILORDI näost, et rohkem pole mõtet pakkuda. 

Ma saan aru… Aga kui ma ütlen Markiile, et ta ei sobi, kas sa siis… 

Tulevad väsinud ja nördinud MARSSAL ja MONSENJÖÖR. 

MONSENJÖÖR: No see on lõpp! 
MARSSAL: Selle Kalevipojaga ma enam ei mängi! 
MONSENJÖÖR: No ta on ikka kuradi nõrk! Füüsiliselt nõrk ja kunstiliselt nõrk! 

Tuleb MAAHÄRRA. 

MAAHÄRRA (vaatab MAJESTEEDILE sügavalt silma): Vaheta välja see mees, või muidu… ma ei vastuta… 
MAJESTEET: Mis on? 
MAAHÄRRA: Tead, rahvuslikku häbi ma, tead, kaua ei salli… 

Tuleb MARKII, väsinud, kuid õnnelik. 

MARKII (vaikselt põrnitsevatele SORTSIDELE): Noh, mehed? Väsisite ära? Mina ka, muide, aga panite tähele, kuidas mul esimeste proovidega võrreldes osa on kasvanud? Ma rohkem nagu nüanssidega andsin seekord… Ma ei hakanud kohe ise täiest jõust, ma lasksin teil, panite tähele, alguses rohkem lüüa, sest see nagu kasvatab pinget… Publik on ju minu poolt, eks ole, ja järsku täielik šokk!… Niisugune asi tuleb ainult kogemusega. Nii et minuga mängides seda arvestage alati: mina oma partnerit hätta ei jäta! Selles mõttes on minuga hea mängida. (MAJESTEEDILE.) Ja lavastaja? Võib vist ka peaosalisega rahule jääda? 
MAJESTEET: Ei tea, mulle see… Ühes kohas seal… Paaris kohas tuleb veel tööd teha… Aga üldiselt, jah… Üle ootuste… 
MARKII: Mis stseeni me täna veel võtame? 

MAJESTEET: Ma tahtsin Saarepiiga stseeni… 

Toomas Kall, Lilled Kalevi hauale. 9.–10 stseen – M Klubi 16/101. Telelavastuse käsikiri, 1996