Kreutzwald

Sisukord

Pildid

isamaa sündinud asjust.

Kirjutanud

Jakob Hurt.

Tartus, 1879.

Trükitud K. Mattieseni kirjadega.

Eesti

Kirjameeste Seltsi Toimetused

N° 15.

Pildid

isamaa sündinud asjust.

Kirjutanud

Jakob Hurt.

Tartus, 1879.

Trükitud K. Mattieseni kirjadega.

Zensuri poolest lubatud. — Tallinas, 27. Mail 1879.

Esimene pilt.

Wanad Eestlased ja nende elu.

Inimeste sugu kätki on Aasia maal ja säält on ka Eestirahwas Europasse ükskord tulnud. Millal see sündinud, on senni ajani teadmata; niipalju aga on selge, et Eestlased juba nelisada aastat enne Sakslaste tulemist meie maale, see on ju siis, kui aasta arw 800 p. Kr. kirjutati, Lääne mere kaldail elasiwad, kus nüüdki nende kodu on.

Wanad Eestlased oliwad paganad, aga üks waba rahwas. Nad ei olnud kellegi alamad, waid ise omad peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nende maa. — õhtupoolsed rahwad nimetasiwad teda Eestimaaks, Wenelased Tshuudimaaks, meie esiwanemad ise meie omaks maaks —, oli ju wara mitmesse suuremasse ja wähemasse maakonda jagatud, muist loomuliste rajade, muist rahwa suurema suguharude ehk hõimkondade järele. Mõned wanad pagana aja maakondade nimed elawad weel tänapäewani, nii Alutaga, Wirumaa, Harjumaa, Järwamaa, Läänemaa ja Saaremaa. Tõised suuremad maakonnad, kelle wanad nimed kadunud, oliwad Sakala, nüüd Wiljandi maakond, ja Ugaunia, nüüd Wõru ja Tartu maakond kokku. Ugaunia nimetus elab weel rahwa juttudes Oandimaa nime all ja Lätlased kutsuwad tänase päewani Eestlasi Igauni rahwaks, Ugaunia Eeslaste järele, kellega nemad kõige waremine tuttawaks ja piirimeheks saiwad.

Igal maakonnal oliwad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasiwad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid. Rahwas elas enamiste külades, mis paiguti kaunis suured ja perekad oliwad. Pääle see oli igal kihelkonnal oma linn. Need wanad Eesti linnad oliwad üksi nime poolest nüüdiste linnade sugulased, muidu ehitati ja tawiitati neid koguni tõisiti. Nad oliwad pisukesed kindlused, mõned loomuliste mägede ehk inimeste tehtud küngaste otsa, mõned jälle soo saarte ehk kärkade pääle ehitatud. Linna kohtade kõrgus ja suurus oli mitmesugune. Nõnda kui Looja neile alukse oli walmistanud ehk nõnda kui inimeste jõud kandis põhja panna ja kõrgendada, oliwad mõned 20—30 jalga kõrged ja 50—100 sammu päält läbimõõtes laiad ja pitkad, tõised jälle 100 jalga ja enamgi kõrged ja 200 —300 sammu päält laiad ja pitkad. Pitkus oli laiusest suurem. Mäe ehk künka küljed oliwad äkilised, otsas seisis kindlus ehk linnake ise, mullast ehk kiwidest, aga enamike kalgita tehtud wall ehk müür ümber, mis läbistikku 20—30 jalga kõrge ja 10 jalga ehk enamgi paks oli. Walli ääre pääl oli weel kõwa aid puutulpadest ja plankidest ehk ka iseäraline madalam kiwimüür ümberringi. Mõnel linnal oliwad nimetatud päälmised ehitused kahekordsed, nii nimelt Wiljandi linnal, kus kõwa puuaia taga seespool weel kõwem, arwata kiwine aid walli pääl ümberringi jooksis. Linnas sees walli taga seisiwad pisukesed majakesed ja warjupaigad, linna keskes suur ja sügaw kaew. Ühe ehk kahe suure wärawa läbi mindi linna sisse ja wärawate kaitsmiseks oliwad iseäralised wärgid ehitatud. Ümber linna jooksis suur ja sügaw kraaw, mis weega täidetud oli. Linn oli sõa ajal warjupaigaks kõigele kihelkonnale. Naesed, lapsed ja kõige kallim wara wiidi senna, kui waenlane kihelkonda tungis. Kui lagedal wäljal waenlasele

täieste wasta ei jõutud panna, põgenesiwad ka mehed linna, keda nad walli päält wapraste kaitsesiwad. Kaitsmine sündis sõariistadega ehk ka sedawiisi, et pääle ja sisse tungijatele kiwa pähä loobiti ja palkisid pääle weeretati. Wana Eestirahwa linnadest on weel mitmes paigas asemed ja waremed järele jäänud ja nimetab rahwas neid Jaanilinnadeks ehk linnamägedeks. Mõne asemele on Sakslased pärast omad lossid ehitanud.

Sõda oli Eestlastel sagedaste ja wana aja mälestused kiidawad meie esiwanemate mehist wahwust ja waprust. Tuli sõdimist ka eneste keskes ette, aga enamiste tapeldi naabritega, olgu et need waenlase wiisi Eestimaale tungisiwad ehk et Eestlased sellsamal kombel neid omal maal üles otsisiwad.

Naabrid oliwad hommiku pool Wenelased, lõuna pool muist Lätlased, muist Liiwlased, üle mere õhtu pool Rootslased. Põhja pool üle Soomelahe elasiwad Soomlased, aga sõdadest Soome naabritega ei kuuluta wana aja sõnumed meile midagi. Selle wasta oli meie esiwanematel küll mitukord mõne kaugema rahwaga werist tegemist, nii nimelt Leedurahwaga, kes Lätlaste taga elasiwad, ja Taanlastega, kelle eluasemed säälsamas oliwad, kus nad nüüdki on.

Saarlased oliwad tublid laewadega purjutama ja oli neil Lääne meri tuttaw küll pitkiti ja põigiti. Wahwuses ja osawuses meresõal ei annud Saarlased mingisugusele wõõrale rahwale järele ja Rootsi rannad ja mereäärsed linnad on nad mitukord puhtaks ja paljaks teinud ja mõne linna suutumaks ära häwitanud. Kaubalaewadele oliwad nad kardetawad mereriisujad, sest riisumine wõitlemise kombel ei teinud sell ajal nimesi auutumaks.

Tuli Eestlastel kuiwal maal werist waenu teed käia, siis mindi ju wara kewade, kui maapind weel külmetanud oli, sõa teele. Wanemate käsud ja sõasõnumed saadeti saadikute läbi iga külasse. Sõawägi ehk, nõnda kui meie esiwanemad ütlesiwad,

malewa oli osast jalawägi osast ratsawägi. Enne kui malewa minema hakkas, ohwerdati Jumalatele, et nad ettewõtmist õnnistaksiwad. Mõnikord heideti liisku, et teada saada, kas peetud sõanõu ka Jumalate meele pärast. Oli kõik ette walmistatud ja ära tallitatud, siis mindi kokkutulemise paigast, kell maja nimi oli, hulgana minema.

Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõawäge neile wasta ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jagusse. Üks jagu tungis ühele, tõine tõisele poole inimeste elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamiste surma, naesed ja lapsed wõeti ja wiidi wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ja karjaelajad aeti omale maale; mis kaasa ei kõlwanud wõtta ehk liikumata paigale pidi jääma, sai ära rikutud, nii nimelt nurmed; majad ja hooned pisteti põlema. Sedawiisi tallitati ja rüüstati iseäranis siis, kui Eestlased etteteadmata naabri maale tungisiwad, et wana kurja ja kahju naabrile kätte maksta. Mõnikord sündis see kõik nii äkiste ja ruttu, et inimesed mõteldagi ei wõinud, metsadesse eest ära põgeneda. Oli werine kättemaksmise töö tehtud, siis kiputi niisama ruttu omale maale tagasi, kui säält tuldud oli.

Tõistwiisi oli sõakord, kui kogutud waenlase wäele wasta mindi. Siis jäi ka Eestlaste malewa ühtekokku. Mõnikord jagati wägi küll ka kolme jagusse, aga mitte, et ühest lahkuda, waid et selle läbi kudagi wiisi jõudsamine sõdida ja üks tõisele abiks olla. Taplus alustati suure wiha ja wuhinaga, mis juures kõwaste kilpide pääle paugutati ja muidu suurt kärinat tehti.

Sõariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõanuiad, taperid ehk kirwed, ammud ja nooled. Odadega pisteti, kui ligi oldi, ehk wisati, kui kaugelt pääle hakati. Warjuks ja kaitsjaks ihule oli kilp. Et Eestlased suure julguse ja wahwusega taplesiwad, tunnistawad ka nende waenlased. Meresõas püüdsiwad nemad waenlaste laewu wisatud tule lontidega põ-

lema panna ehk nad kiskusiwad raudhaakidega wõõrad laewad ligi, tungisiwad nende pääle ja wõitlesiwad sääl.

Taheti kuiwal maal waenlase linna ära wõtta, siis piirati linn sisse. Kui tormi wiisi temast jagu ei saadud, siis püüti, nõndasamati kui mere pääl, tule lontidega linna põlema panna ehk piirajad hakkasiwad linna müürisid alt õõnsaks kaewama, et nad wiimati kokku pidiwad langema. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad ennast linnast loobitud kiwide ja odade eest katustega, mis nad puust walmistasiwad ehk witstest ja okstest punusiwad. Kus see korda läks, sõdisiwad tõised ühtlasi linna rahwale walli ehk müüri pääl wasta. Oliwad piirajad linna sisse pääsnud, siis mõllasiwad mõõgad sääl weel oma jau. kunni waenlane täieste oli wõidetud ehk rahu tehtud. Et mõnikord piiramise töö ka asjata oli, wõib lugija isegi arwata. Rahu tegemisi kinnitati odade wahetamisega. Wastanikud andsiwad omad seks ära tähendatud odad tõine tõisele. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wasta wõetud, jälle tagasi ja waenu aeg algas jälle.

Oli werine sõda otsa saanud, siis tõttas igamees jälle oma külasse tagasi. Tuldi wõõralt maalt sõast ja oli saaki saadud, siis sai see nüüd ära jagatud. Saagiks arwati ka sõawangisid, kes orjadeks tehti ehk kalli lunastushinna eest tagasi ehk muile ära müüdi. Oli waenlane meie maal mõllanud ja wiimati ära läinud ehk wõidetud, siis ruttasiwad wanad raugad, naesed ja lapsed linnadest koju poole, ja kes metsa rägastikkudesse ehk koobastesse ja urkadesse oliwad pakku ja warjule põgenenud, neile wiidi sõnumed kartuseta wälja tulla, Siis hakati sõa kahju parandama ja eluasemid korrale seadma. Oliwad sõahaawad paranenud, kosutas jälle kallis rahu maad ja igaüks toimetas oma harjunud tööd ja ammetit.

Päätöö oli ju wanal ajal Eestlastel põllu harimine ja karja kaswatamine; pääle selle püüti ka tubliste kalu, aeti metselajaid ja kanti hoolt mesipuude eest. Põldu hariti

niisama kui nüüdki meie weel seda teeme, olgu siis et mõni peremees meie ajal juba masinaid tarwitab, mis wanal ajal meie esiwanemad weel ei tunnud. Aga meie adrad ja äkid on isaisade pärandus ja ju pagana ajal sai kütist tehtud ja wili rehes kuiwatud.

Ka hooned oliwad niisamasugused kui suuremal hulgal talurahwal weel tänagi, aga toredamad ja nägusamad. Klaasi ei tuntud. Aknate asemel oliwad tubadel „pajad”, kellele õhtu ehk kui tarwis seestpoolt lauakene ette lükati, nii kui seda ka nüüdki weel mitmes paigas näha wõime.

Majariistad oliwad lihtkorralised ja walmistati nii pitkalt kui wõimalik puust, ehk küll rauda, waske, hõbedat ja muid metallisid tunti ja ka pruugiti. Metallisid omal maal ei olnud, niisamati kui nüüdki, ja saiwad need kallid asjad wõõralt maalt ostetud, nõnda kui ka sool, mis enamiste Wisbi linnast Gootlandi saarelt toodi. Nimetatud Lääne mere saart meie naabruses kutsusiwad Eestlased Ojamaaks, kuis nüüdki paiguti weel sünnib. Sõariistad tehti kodu, aga kuulsad ja otsitawad oliwad Soome mõõgad. Kas kallid ehted, mis iseäranis naesterahwas kandsiwad, nagu sõrmuksed, kudruksed, helmed, preesid ja sõled ka oma tehtud oliwad wõi ei, on raske selgeks teha. Arwata on, et meie esiwanemad need asjad enamiste kas Rootsimaalt ehk muialt kauplemise wiisi ehk sõa ajal saagi kaupa enesele saiwad; osast oliwad nemad wistist oma töö. Riided walmistati kodu. Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on wana mood weel meie päewini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas saapad kannetawaks ja peetawaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja wakkades, mis neiud ennewanast oma näpu tööga täitsiwad, pole meie päewil poolt oma tööd. Siiski sai ka ju pagana ajal riiet, nimelt musta kuue riiet, Wisbi linnast ostetud, niisamati ka peenemat naesterahwale ehteks. Päälmised riided

oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanneti lamba naha kasukaid.

Karja peeti palju, mis meie selgeste sest ära tunneme, et Eestlased nahkadega ja raswaga kangeste kauplesiwad ja et meie maa kõige wanema ajaraamatu järele sell ajal, kui Sakslased seie tuliwad, need mitukord sõa ajal tuhande kaupa lojuksid ühest ainsast maakonnast ära ajasiwad ja oma tarwituseks pruulisiwad. Läti Hindrik — see on nimetatud ajaraamatu kirjutaja nimi — jutustab meile kord, kuida Sakslased Liiwlaste ja Lätlastega üheskoos aastal 1210 Soontaga maakonda tungisiwad, see on: tänase Pernumaale, ja lisab siis juure: „Sõawägi läks kõigipidi laiale teede pääle ja küladesse ja nemad surmasiwad kõigis paigus, palju rahwast ja kihutasiwad neile järele ligimeste maakondadesse ja wõtsiwad wangi nende naesed ja lapsed ja tuliwad siis kokku linna juure. Tõisel ja kolmandal päewal käisiwad nemad maakonna läbi, häwitasiwad ja põletasiwad kõik ära, mis nad leidsiwad ja wõtsiwad hobused ja ütlemata palju karja-elajaid enesele. Sest härgi ja lehmi oli nelituhat, arwamata hobused ja muud lojuksed ja wangid, sest neid oli otsata.” Sedasama wiisi riisusiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased aastal 1217 Sakala maakonnast korraga kaks tuhat hobust.

Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkeste. Nii leidsiwad Lätlased aastal 1214 Eestimaal ühe sõakäigi pääl kolm leisikat hõbedat, ka seekord „riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.” Mitukord lunastasiwad Eestlased, kui omas linnas sisse oliwad piiratud ja nälg ehk wee puudus suureks läksiwad, suurte rahasummadega linna waenlase hädast lahti. Nii maksiwad Ugaunia rahwas Otepää linnas aastal 1210 Wenelastele nelisada marka nahkraha lunastamise hinda, see on meie raha järele arwata tuhatwiissada rubla. Sedasama wiisi piirasiwad Wenelased aastal 1211 Warbula linna Harjumaal ja pöörasiwad omale maale tagasi, kui linna rahwa käest seitsesada marka nahk-

raha ehk arwata kakstuhat kuussada kakskümmendwiis rubla lunastust oliwad saanud.

Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri tammemetsi kaswis, mis weel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistawad, siis oli siin ka enam kõiksugu metselajaid, mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidiwad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks häwinud, nimetawad wanad kirjad selle aja kohta ka kobrasid, metssigu ja metshärgi. Wiimsid leitakse tänapäew üksnes weel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures metsas hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksiwad. Metselajaid ajasiwad Eestlased iseäranis nende kalli nahkade pärast, mis neil kaunis kauba asi oli, ja siis raha pärast, see on: pisemaid kallid nahku pruugiti, nagu ka Wenemaal sell ajal ja Siberimaal paiguti weel nüüdki, raha asemel ja neid nimetati nahkrahadeks. Läti Hindriku ajaraamatus on neil nagatae nimi, see on: nahad.

Oma tehtud metallist raha tänist moodi Eestlastel küll ei olnud, aga siiski makseti kaubahinda paljugi hõbedaga, see on: hõbetükkidega kaalu järele, ehk ka naesterahwa rinna ehetega, mis sagedaste pool naela ehk, mis niisama palju on, terwe marga kaalusiwad ja arwati siis niisugust ehet marga hõbedaga ühewääriliseks. Oliwad rinna ehted pisemad ja kergemad, siis oliwad nemad ka hinnale odawamad ja sest siis ka tuleb, et Läti Hindrik korra ütleb: sada „ooseringi” ehk rinna ehet oli niisama palju kui wiiskümmend marka hõbedat*).

Pääle nahkade andis mets Eestlastele ka rohkeste met ja waha, sest mesilaste pidamine oli meie esiwanematel wäga

*) Et wanal ajal naesterahwa ehted osast ühtlasi rahad oliwad. tunnistawad weel meie wanaemade sangrublad ja tõised kaelarahad, et need kül wistist kõik nooremad on, kui Eestlaste pagana aeg, kellest siin räägime.

selge. Met söödi ja tehti temast mõdu, waha ei pruugitud waid müüdi ära. Wilja külwati ja leigati oma tarbeks, aga linu ja kanepit tehti nii palju, et ka müüa sai.

Kauplemist toimetasiwad ehk wõõra maa kaupmehed, kes ajuti Eestimaa laatadele tuliwad, ehk Eestlased wiisiwad iseomad linad, kanepid, waha, nahad, kallid kasukad ja raswa wõõra maa turule, enamiste Wisbi linna, aga ka Preisimaa rannale ja Rootsi. Et ka sõawangidega kaubeldi, oleme ju nimetanud. Kauplemist mere pääl toimetasiwad iseäranis Saarlased, kellel pääle mitme saja sõalaewa Läti Hindriku tunnistuse järele ka hulk tõisi laewu oli. Asja ajamise kergitamiseks kuiwal maal oliwad ju sell ajal suured maanteed aetud ja seatud. Sõa ajal saadeti niisuguste teede pääle teewahid wälja, kes waenlase tulemist ja liikumist pidiwad tähele panema ja koju omastele ehk malewale kuulutama. Aga mõnikord waritseti nende teede ääres ka rahuliste kaupmeeste ja kaubawooride pääle. Nii riisusiwad kord Ugaunia rahwas mõni aasta enne Riia ehitamist Sakslaste kaubawoori, mis Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läks, purupaljaks ja arwati wooris kaupa enam kui tuhande marga ehk enam kui 15,000 rubla eest olewat.

Wana Eestlaste elukombed pagana ajal oliwad mitmelt poolt weel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esiwanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral wõidetud ja kätte saadud waenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid walusaste surmanud. Aga see oli sell ajal waenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisiwad, tallitasiwad nemad, nii pitkalt kui wõimalik oli, nõndasamati. Saksamaal walitses weel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsiwad oma pääd tee ääres waritsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid oliwad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende weresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab. Ewangeliumi walgusest weel pehmendamata süda ja

meel tasub kurja kurjaga ja werine kättemaksmine on nende arwust õigus. Pääle selle arwati wägiwalda waenlast wasta wanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine wõõraste wäljal wahwuseks, mis meest auustas.

Kes wanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägiwad, nõnda kui mõned meie ajal seda teewad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnewad selle aja kombid ja inimeste waimu ja südame harimise korda wähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja teraw waim ja kui need mingisugusel wiisil inimeseliku raja päält ära eksiwad, siis wõiwad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma werega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esiwanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsiwad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline põllu harimine ja lojuste kaswatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei wõinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasiwad. Kus ülemääraline toorus ja alaline waen walitsewad, sääl ei tõuse rahu ja rikkuse tähed iseenesest maapinnast.

Seda oleme tarwiliseks arwanud neile ütelda, kes usuwad, et meie esiwanemad enne Sakslaste seie tulemist pool metsalised olnud. Kuulus wana aja ja rahwa kombete tundja Jakob Grimm kirjutab ennemuinastest rahwa põlwedest nõnda: „Mulle on see kõrk arwamine wasta meelt, terwe aastasadade elu olewat täidetud olnud umbse ja rõõmutegemata waimu toorusega. Ju Jumala armurikka heldusele oleks see wasta, kes igale ajale oma päewa paista laskis ja inimestele, nõnda kui tema neid oli ehitanud ihu ja hinge annetega, tundmist ühest kõrgemast juhatamisest sisse walas. Kõigile, ka kõige enam ära teutatud põlwedele on õnnelise ja korralise elu õnnistust osaks saanud, mis kaunist sugu rahwastele nende kombid ja õigust hoidis."

Missugune meie esiwanematel süda rinnus ja meel pääs oli ja kui kaugele haritud meie nende waimu peame arwama, wõime weel, kui ka pääliskaudu, rahwa wana aja mälestustest, nende lauludest, juttudest, wanasõnadest ja mõnest iseäralisest järele jäänud pruugist tundma õppida. Suurel hulgal neist mälestustest ulatawad juured pagana ajani.

Aga mis kuulutawad wanad rahwa mälestused wanast Eestirahwast? Meie wanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest wäga wanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutawad, et meie esiwanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe waagnate pääl oli, mis nende terawast waimust ja wiisakast elu tarkusest tunnistawad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa wana sõnaga tõt toetada ja arwamisi awitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olewat kui kana. Meie wanad rahwalaulud laulawad weel heleda häälega, kuida wanemad ome lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda, kõik oma isamaad hellaste armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli „õnnis õhtukene” ja walgustas põlew piirg toa seinas pitka ja pimedat talwe õhtut, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõa juhtumistest ja kaugel maal käimistest. Laulikud kuulutasiwad wägimeeste kiitust ja kihutasiwad noori mehi waprusele. Tuli lahingisse minek, siis „õpeteliwad” ja „ehiteliwad” õed hella wenda „taperi talgule.” Oli werine waen otsas, siis wõeti wõidumehi kodu kauniste wasta. Õde oli sauna sojendanud, et wend oma „wäsind keha wõiks wihelda.” Mitme naese wõtmine ja pidamine roojastas küll meie arwust abielu puhtust, aga Kristjaan Kelch, kes Rootsi ajal Järwa Jaani kihelkonna õpetajaks oli, kirjutab omas ajaraamatus, mis aastal 1695 Tallinnas trükitud on, wana Eestlaste abielust pagana ajal, arwata wana rahwa jutu järele, siiski nõnda: „Nemad elasiwad korralises abielus, wõtsiwad aga enam kui ühe naese.

Enne Sakslaste tulemist oli abielu rikkumine nende seas kuulmata asi ja oli ta neil nõnda hirmus, et nemad neid, keda nemad abielu leidsiwad rikkuwat, elusalt ära põletasiwad ja nende tuha awaliku maanteede pääle puistasiwad. Selleparast nimetawad tänase päewani Eestlased abielu rikkumist „tuli-tööks”, see on: tule wäärt tööks. Nende naese wõtmisest on meil järgmine sõnum wanast mälestusest. Kui mees naest tahtis wõtta, siis läks ta ja sidus oma wöö selle naesterahwa sängi külge, keda ta enesele soowis. Kui naesterahwale asi meelt pidi oli, siis jättis ta wöö senna rippuma, kunni tema sääl oma peigmehega magama läks. Kui peigmees mitte meelt mööda ei olnud, siis wiskas ta wöö kohe üle läwe wälja. Sellepärast ei saanud niisugused ära põlatud peigmehed muidu korda, kui et nemad pärast mõrsja kawalusega ehk awaliku wägiwallaga ära wiisiwad. Seesinane pruuk on pärast Sakslaste läbi kange nuhtlusega ära häwitatud. Oma lastele andsiwad nemad metselajate ja lindude nimed.” Nii pikalt auwäärt õpetaja Kelch. Omalt poolt lisame weel juure: Naesed saiwad ka ostetud ehk warastatud, ehk noormees teenis, nagu ükskord Jakob Laabanit, neiu wanemaid mõne aja, kunni ta neiu omale pärida wõis. Tänase päewani on Soomekeli peigmehe nimi „sulhainen,” see on: sulane. Peud saiwad suure ilu ja rõõmuga peetud. Surnud maeti maha ja anti neile sööki ja nende töö ja ammeti riistad kaasa, arwates et surnud tõises ilmas maapäälist elu õnnelikumalt edasi elawad; ehk neid põletati nende sõariistadega ära, mis ikka sõas langenud meestega sündis.

Eestlaste pagana usust pitkemat otsust anda, on praegu pea weel wõimata, puudub teadusi iga sammu pääl, mis wirgad käed wana rahwa suust weel kirja peawad panema. Meie omalt poolt ütleme siin aga niipalju, et meie esiwanemad palju Jumalaid uskusiwad ja neid annetega põllu ja karja saagist auustasiwad ja neile ka wangi wõetud innimesi ohwerdasiwad, mis ka muud paganad kõige wanemal ajal on teinud.

Wana Eestlaste walitsusest ja seadustest on wäga poolikud teadused järele jäänud. Igas kihelkonnas walitses üks wanem, kes kihelkonna linnas elas ja sõa ajal ka päälik oli. Wanem kutsus sõamehed saadikute läbi kokku. Wanematele, kes iseäranis mehised ja waprad oliwad, usuti käsuandmise õigus üle terwe maakonna kätte. Sõtta kutsumise sõnumed tallitati suure kiirusega igale poole. Nõupidamistele käidi sündsasse paikadesse kokku ja oli niisugustel kokkutulemistel Läti Hindriku tunnistuse järele maja nimi. Kes senna kokku läks ja kudawiisi nõuu peeti ja wanemaid waliti. on teadmata. Arwata on, et waprus mehe wanema auu ja ammeti sisse tõstis. Nõupidamiste otsust kiideti hääks ja wõeti wasta sedawiisi, et igamees oma oda raputas. Seadustest wõime aga niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isa maja päris ja et igal ühel õigus oli kurjategijatele, kui kätte saiwad, ise palka kätte maksta, ka werist palka, kui süü seda nõudis. Kas wanematele ka mingisugust palka makseti wõi kas nemad rahu ajal oma adra taga käisiwad, ei wõi meie ka ütelda. Sõnumed puuduwad. Orja seisuses peeti üksnes sõawangisid, muidu oli igaüks waba inimene ja haris oma isaisadelt päritud põldu ehk tegi muud tööd, olgu siis et mõni priitahtlikult tõisele mehele sulaseks läks, mis iseäranis siis sündis, kui noormees liht peretütardest enesele abikaasaks soowis.

Suur puudus maa walitsemise ja kaitsmise poolest oli see, et mitte üht pääd ehk kuningat ei olnud, kes kõik maakonnad ühte oleks ühendanud ja nii riigile kindlust seestpidi ja tugewust waenlase wasta annud. Küll räägiwad wanad ajaraamatud ka Eestimaa kuningatest ja wana Kalewi taat ütleb enne surma Lindale:

Ma ei taha kuningriigi

Woliwalda wähendada,

Lippi lappi lahntada!

Riik peab jääma jagamata

Ühe poja woli alla,

Kangemale kaitsewallaks.

Jääb aga riiki jagamata

Ühe poja päranduseks,

Siis on tükil tugewusta,

Suurel kiwil kindelusta,

Osad wäetid, wõimatumad

Sööksid ükstõist ise ära.

Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja ,,riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tnttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.

Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad

kombed ja wiisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem wana aja tundmine wälja keeb. Wanad ajaraamatud jutustawad küll paljugi sõdadest ja muist wälimesist asjust meie maal, aga Eestirahwa iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arwamistest, nende waimu elust, üleüldse kõigest, mis wõõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elaw ajaraamat, wana rahwa mälestused, kuulutawad, nii kui mõni terakene waka wilja kõrwal. Sellepärast ütleme lõpetuseks: Tahame meie oma esiwanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik wana aja tunnistused, mis weel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osaw käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.

Tõine pilt.

Sakslaste seietulemine.

Perekamad naabrid püüdsiwad mitukord Eestlasi oma walitsuse alla saada, nii nimelt Rootslased, Wenelased ja iseäranis Daanlased. Aga nende walitsus kestis nii kaua, kui nad sõawäega seie maale jäiwad ja mõõga abiga maksusid kokku nõudsiwad. Oli sõawägi omale maale tagasi läinud, tegiwad Eestlased ennast jälle wabaks ja jätsiwad maksud maksmata.

Kindla eluaseme ja walitsuskonna leidsiwad wiimati Sakslased siin maal. Aastal 1159 ajas maru mere pääl mõned Breemeni linna kaubalaewad Wäina jõe suhu, kus nad maale tuliwad ja Liiwlastega kauba asju wahetasiwad. Sest ajast saadik oli Sakslastel tee Liiwlaste ehk Liiwi maale tuttaw ja nad purjetasiwad iga aasta tulusa kauplemise pärast Wäina jõkke.

Kaupmeestega ühes saatis Breemeni linna piiskop aastal 1186 ka ühe waga munga, Meinhard nimi, Liiwimaale, kes Liiwlastele ristiusku pidi wiima. Meinhard ostis Ükskülas Wäina jõe kaldal Liiwlaste käest tüki maad ja ehitas senna esimese kiriku ja hakkas Liiwlasi õpetama ja ristima. Paawst nimetas teda Liiwimaa piiskopiks. Aga missioni töö läks kehwaste korda, osast selleaegse wõõriti missioneerimise pärast, kellest alamal pitkemalt saame rääkima, osast sellepärast, et Liiwlased ristiusku heitmise ja Sakslaste asumise läbi seie maale oma wabadusele kahju kartsiwad. Kui Meinhard aastal

1196 suri, oli ta küll ju mitu Liiwlast ristinud, aga eikedagi weel ristiinimeseks teinud. Liiwlased, kes ristimist mõneks nõia tööks arwasiwad, uhtsiwad wee sakramendi Wäina jões maha ehk langesiwad muidu pagana usku tagasi.

Pärast Meinhardi saadeti tõine missionäär ja piiskop Liiwimaale, Berthold nimi. Berthold tuli niisamati kui Meinhardki sõawäeta, et rahus ja hääga ristimise tööd lootis tallitada. Ükskülas kogus ta Liiwlastest kõige ausamad enese juure kokku, walmistas neile suure sööma- ja jooma-aja ja meelitas neid päälegi weel kingitustega. Esiotsa oliwad Liiwlased sõbralikud, aga ju mõne päewa pärast, kui Berthold uut kiriku aida Puhuses, pidasiwad nemad nõuu, kas uut piiskoppi kirikus ära põletada wõi surnuks lüüa wõi Wäina jõkke ära uputada. Berthold märkas paganate salanõuu, purjetas salaja Saksamaale ja tuli siis sõameestega abiks jälle tagasi. Pea sündis werine tüli ja Berthold sai ühe Liiwlase käe läbi sõas surma aastal 1198, kui kaks aastat nime poolest Liiwimaa missionäär ja piiskop oli olnud.

Pärast teda waliti Albert von Buxhöwden, doomiherra*) Breemeni linnast, kolmandamaks Liiwimaa piiskopiks. See mees on meie maal Sakslaste walitsusele ja ristiusule, aga ka Eestlaste pitkalisele orjapõlwele põhja pannud. Albert uskus, et Läänemere kaldail ilma mõõga abita ristiusule ja Sakslaste walitsusele teed ajada wõimata asi oli, ja arwas, et ristiusk ilma Sakslaste ilmliku walitsuseta juurduma ei saa. Sellepärast wõttis ta kindla nõu, Läänemere paganate maad enese wõimuse' alla wõita, maksku wõit mis tahes. Ja Albertil oli kindel meel, tuline waim ja wäsimata käsi; mis ta ette wõttis, pidi ka idanema.

*) Doomiks hüütakse suuri kirikuid ja doomiherradeks nimetati wanal ajal kõik preestrid, kes niisuguse doomi kiriku juures elasiwad ja sääl Jummala ja kiriku teenistust tallitasiwad. Doomiherrad oliwad piiskopi kõige ligimad nõuandjad ja abimehed.'

Ühtlasi istus sell ajal Rooma linnas paawsti tooli pääl Innotsentsius III, kõige wägewam neist, kes ialgi ennast Kristuse asemikuks maa pääl on nimetanud. Tema ainus ja määratu elu mõte oli, kõik mis maa pääl wõimuse ja walitsuse nime kandis, Rooma katoliku kirikule allaheitlikuks teha. Selle tõeks tegemiseks oli tema teraw waim alati liikumas, tema käsi wäsimata tallitamas, tema nõu lõppemata, tema meel murdmata. Ükski asi ei olnud nii pisukene ja tühi, et ta teda tähele panemata ja omale abiks tarwitamata oleks jätnud. Kõik olemised, ligi ja kaugel, wägewad ja wäetimad, nägusad ja näutumad, pidiwad tema juhatamise järele awitama, Kristuse riiki maa pääl kaswatada ja üle kõikide ülendada. Et Rooma kiriku auu ja hiilgust suurendada ja seeläbi selle aja usu järele Jumala auu maa pääl ka kõige tumedamale silmale paistwaks teha, seks oli tema auu ahnus täitmata. Kuningad lükkas ta trooni päält ja tõstis jälle tõised selle auu sisse, kui sest kirikule tulu tuli. Igal maal oli temal tegemist, siin uusi asutusi luua, sääl wanu maha kiskuda, pea noomida ja karistada, pea kiita ja taga kihutada, ühele käsku anda, tõist keelda, ikka sedamööda, kuda tema nimetatud suur elu mõte seda nõudis.

Niisugune paawst ei wõinud tuttawaks saanud Liiwimaad ja lõikust temas kiriku aitade täitmiseks silmast kautada. Liiwlased oliwad kerge Kristuse ikke ära põlanud ja maha heitnud ja ei annud rahu würstile rahus maad, nad pidiwad nüüd mõõga teraga kirikule allaheitlikuks tehtama. Nii arwas Innotsentsius III. Jala päält laskis tema Saksamaal kõigis paigus kuulutata, wõitlemine paganate wasta Liiwimaal olewat niisama hää kui ristisõidud Palestiina maale, Jumala auuks, kiriku kaswatamiseks ja wõitlejate pattude andeks andmiseks. Nüüd käänasiwad kõik, kell ristisõit hommiku maale pitkaline ja waewaline ehk raha puuduse ja ihu nõrkuse pärast wõimata näitas olewat, omad mõtted ja jalad Liiwimaa poole, kus Kristuse asemiku tunnistuse järele ka pattude koormat wõis maha weeretada.

Aastal 1199 kogus suur hulk ristisõitjaid põhjapoolsel Saksamaal kokku, kes walmid oliwad Liiwimaale purjetama. Albert, — ette juba Liiwimaa piiskopiks ära nimetatud, et ta küll Liiwimaad weel näinudki ei olnud, aga ses kindlas lootuses ja usus, et ta piiskopi tooli siin maal ka üles saab seadma ja tema päält walitsema, waimu poolest oma suure peremehe ja isanda Innotsentsiuse sarnane ja tema osaw ja ustaw sulane —, astus ristisõitjate päämeheks. Kewade 1200 mindi teele. Kahekümne kolme laewaga ja Püha Maarja lipu all purjetas Albert Wäina jõe suhu. Ühes käes Kristuse kuju tõises mõõk, alustas ta Liiwimaal oma tööd terawaste ja selgeste ära arwatud plaani järele. Uus maa, mis ära tuli wõita, pidi Püha Maarjale pühitsetud olema ja Maarjamaaks kutsutama. Nii kui Palestiina Jumala Poja maa oli, nii pidi Liiwimaa Jumala Ema maaks saama. Kõik õnne ja õnnistust, mis katoliku kirik püha haua rändajatele Poja maale tõutada wõis, lubati nüüd ka Ema maale risti tähe all tulijatele osake.

Alberti esimene hool oli, enesele ja oma abimeestele kindlat asupaika muretseda, kus ta kartuseta elada wõis ja kust Sakslaste walitsus ja ristiusk Liiwi, Eesti ja Kuura maale pidi wälja lagunema. Seks põhjandas ta Wäina jõe kaldal linna aastal 1201 ja nimetas teda Riia linnaks. Tõiseks tundis ta ära, et aastased ristisõitjad Saksamaalt mitte täielised ehitajad tema uue piiskopliku walitsuse koa kallal ei olnud; nad läksiwad aasta pärast, kui oma ristisõidu hinge õndsuseks oliwad lõpetanud, jälle Saksamaale tagasi. Temal pidi jäädaw sõawägi abiks ja toeks olema. Seks asutas ta aastal 1202 rüütlite seltsi, kes Maarjamaad ära pidiwad wõitma ja kaitsma ja piiskopi sõna kuulma. Neid rüütlid nimetas ta Kristuse sõateenistuse wendadeks. Niisugusid rüütlite seltsisid oli sell ajal ristiusu lautamiseks ja ristirahwa kaitsmiseks mitmel maal asutatud ja nimetati neid ka „rüütlite ordudeks”. „Ordo” on Ladinakeele sõna ja tähendab üht iseäralist „seltsi” ehk

„seisust”. Alberti „Kristuse sõateenistuse wennad” kandsiwad seisuse ja seltsi täheks walgid mantlid, kelle pääle punane rist ja mõõk oliwad tikitud. Mõõga tähe pärast kutsuti neid ka Mõõga wennasteks ja nende seltsi Mõõga wennaste ordoks.

Iga mõõgawend pidi ordo liikmeks astudes wandega lubama, kolm tõutust rikkumata pidada, nimelt: karskeks ehk naeseta jääda, sõnakuullik olla ja paganate wasta wõidelda. Seltsi päämeest nimetati ordumeistriks ja esimene ordomeister meie maal oli Winno. Mõõga wennaste ordo liikmed oliwad kolmesugused, päris rüütlid, kelle pääasi sõdimine oli, waimulikud wennad, kes kiriku tallitust toimetasiwad ja haigid rawitsesiwad, wiimseks teenijad wennad, kes maja tarwituste eest muretsesiwad ja ka käsitööd tegiwad, aga kõigist rüütlite õigustest osalised ei olnud. Ordo sisu ja üdi oliwad päris rüütlid, kes Püha Maarja lipu ja ordomeistri eestwõtmise all kõige raskemad ordo tööd, see on, kõik taplused toimetasiwad.

Paawst Innotsentsius kinnitas kõik Alberti asutused Liiwimaal, nõnda ka tema rüütlite ordo. Albert korjas oma ordo ristisõitjatest kokku. Et ristisõidu tuli ära ei kustuks, waid kui wõimalik kaswaks, purjetas hoolas piiskop ise iga sügise Saksamaale ja tuli kewade uue inimeste hulgaga tagasi, keda tema sõnakad jutlused risti tähte wõtma oliwad kihutanud. Nende seast täitis ta ka puudused, mis ordo rüütlite ridades lahingid paganate wasta sünnitasiwad. Osast üks iseäraline sõnakuulmise waim, mis sell ajal lausumata paawsti käskusid täitis, osast selle aja imeline himu, wõõra maa sõa tegudest osa wõtta, osast lootus, „häbita auu ja wara enesele korjata,” tegi ordo liikmetel ordosse astumise ja jäämise, niisamati ka tema kohuste täitmise kergeks.

Kolmkümmend aastat on Albert oma ordoga siin maal tööd teinud ja ta nägi wiimati oma elu igatsemise täidetud:

Liiwi- ja Eestimaa oliwad ristiusule ja Sakslaste walitsusele ära wõidetud, kui ta aastal 1229 siit ilmast lahkus. Kõik tema kolmkümmend ammeti aastat, aastast 1199 kunni 1229, on täis sõa kära ja werist waenu, nii et teda ka õigusega „apostliks sõamundris” ja piiskopiks raudriides” on nimetatud.

Kaheksa aastat, aastast 1200 kuuni 1208, wältas wõitlemine Liiwlastega, kes tänapäewasest Pernumaast saadik mere äärt mööda kunni Kuuramaani elasiwad ja keele, eluwiiside ja waimu poolest Eestlaste sugulased oliwad. Wapraste paniwad Liiwlased ordo rüütlitele wasta, aga wiimati lõppes nende jõud otsa ja ära wäsitatud ja wintsutatud lasksiwad nemad ennast rahulikult ristida ja wõtsiwad preestrid ja Saksa walitsejad eneste keskesse wasta.

Kergeste ja were walamata saiwad Sakslaste ja ristiusu alamateks Lätlased, kes Liiwlastest hommiku ja ida pool elasiwad. Lätirahwas, oma loomu poolest tasasem, pehmem ja nõdrem, pidi enne Sakslaste tulemist kõigilt poolt oma naabritelt palju kannatama. Põhja poolt pigistasiwad neid Eestlased, õhtu poolt Liiwlased, lõuna poolt Leedurahwas ja hommiku poolt Wenelased. Sakslastelt lootsiwad nemad abi ja kaitsmist kangema naabrite wasta ja nad wõtsiwad neid ja nende preestrid rõõmuga wasta. Läti Hindrik, ise preester, kes nende seas elas, neid õpetas ja juhatas ja sest oma iseäralise nime „Läti Hindrik” on saanud, kirjutab omas ajaraamatus nõnda: „Lätlased oliwad enne usu wastawõtmist alatumad ja ärapõlatud ja pidiwad palju liiga Liiwlastelt ja Eestlastelt kannatama. Sellepärast rõõmustasiwad nemad preestrite tulemisest, sest et nad pärast ristimist kõik ühesugust õigust ja ühesugust rahu maitsema arwasiwad saada”. Aastal 1208 oli preester Alobrand mõne tõisega asjata Ugaunia maakonnas Eestlaste juures käinud, aga tagasi tulles kuulutas tema Lätlaste seas Astijärwe ligi Jumala sõna ristimise wasta wõtmiseks. „Lätlased — kirjutab Hindrik edasi — rõõmustasiwad preestri tulemisest, sest

et nad Leedurahwalt sagedaste riisutud, Liiwlastelt alati rõhutud oliwad; ja lootes, et Sakslaste läbi neile kergitamist ja kaitsmist saaks tulema, wõtsiwad nemad rõõmuga Jumala sõna wasta. Siiski heitsiwad nemad enne liisku ja otsisiwad oma Jumalate käest nõuu, kas nad Wenelastelt Pihkwast, kes Greeka usku on, wõi Roomausulistelt ja Sakslastelt ristimist pidiwad wasta wõtma. Ja liisk langes Roomausuliste poole ja Lätlasi arwati Liiwimaa kirikuga Riiglaste omaks. Ja Alobrand ristis mõned külad ja läks Riiga tagasi ja kuulutas kõik piiskopile. Aga piiskop, täis rõõmu ja ikka himuline kiriku eest muretseda, läkitas Hindriku, oma koolitatud nooremehe, kui ta püha ammetisse ära oli õnnistatud, seesama Alobrandiga senna tagasi; ja kui nad ristimise neil rajadel oliwad lõpetanud, läks Alobrand tagasi. Aga tõine preester, kui kirik üles oli ehitatud ja tema hoole autud, ei wäsinud ära senna nende juure elama jäädes ja neile mitmesuguse häda ja waewa all tulewase elu õndsust õpetates.” Ja see tõine Preester ei ole muu keegi, kui meie tuttaw preester Hindrik, keda lühidelt Läti Hindrikuks nimetame. Kas Hindrik ka oma sündimise poolest Lätlane oli, nagu mõned arwawad, on wäga kahewaheline asi.

Et Lätlased nii hõlpsaste Sakslasi ja nende ristimist wasta oliwad wõtnud, siis oli neil ka esiotsa kergem lugu, kui tubliste wasta panijail Liiwlastel. Liiwlaste kogu, muidugi arwu järele wähem kui Lätlastel ja Eestlastel, sulas osast ordo rüütlite mõõga tera all kokku, osast saiwad nemad Lätlaste sekka ja Lätlased jälle Liiwimaale elama asutatud. Nõnda kadusiwad Liiwlased ja nende keel Lätlaste hulka ära. Kus wanast Liiwlased elasiwad, sääl leiame nüüd Lätlasi, kuid Kuuramaa põhjapoolsel mere rannal Saaremaad wasta on weel pisukene hulk, kaks ehk kolm tuhat hinge, järele jäänud, kes muidki oma wana isaisade Liiwikeelt räägiwad, et küll kõik ka Lätikeelt mõistawad. Nii wisa on ühe rahwa elu.

Kolmas pilt.

Eestlaste kuuetõistkümne aastane sõda

1208-1224.

Isamaa ilu hoieldes,

Wõõraste wasta wõideldes

Warisesid waprad wallad,

Kolletasid kihelkonnad

Muistse põlwe mulla alla.

Nende piina 'pigistused,

Nende waewa wäsimused,

Muistsed kallid mälestused

Kostku meile kustumata.

Kalewipoeg.

Kõige raskem, pitkalisem ja werisem oli rüütlitel Eestlaste ja nende maa ärawõitmine. Kuustõistkümmend aastat, aastast 1208 kuuni 1224, sõditi tulise wiha ja kõige jõuuga pääletulijate ja wastapanijate poolt. Eestlaste palaw ja kustutamata wabaduse armastus, nende murdmata meele kindlus ja julge wahwus, tõiselt poolt niisuguse päämehe kihutamine ja juhatamme, kui piiskop Albert oli, kes millalgi ega mingisugusest ettewõtmisest tagasi ei kohkunud, on selle suure sõapildi weripunaseks ja ülihirmsaks wärwinud, aga ka unustamata wapruse tegudega täitnud.

Mis selle werise waidlemise weel wihasemaks ja rüüstamise koledamaks tegi, oli see, et Sakslastega ühes ka Liiwlased ja iseäranis hää meelega Lätlased Eestlasi maha murdma tõttasiwad.

Kõik wana wiha ja waenu, mis nimelt Lätlased Eestlastelt enne seda aega oliwad kannatanud, tahtsiwad nemad nüüd kuhjaga tasuda. Ja nii palju kui wõimalik oli, on nemad seda ka Sakslaste abiga ja nende warjul täie mõõduga teinud.

Esimene Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega, mis mitte sõbralik ei olnud, sündis mere pääl Saarlastega. Aga suuremat sõda sest weel ei tulnud. See algas weel aastal 1208 kuiwal maal ja nimelt Ugaunia maakonnas.

Lugijal saab alles meeles olema, et Eestlased mõni hää aasta tagasi Sakslaste kaubawoorid. mis wankritega Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läksiwad, ära oliwad riisunud ja sellega Sakslastele enam kui tuhande marga eest kahju teinud. Nimetatud aastal 1208 saadeti preester Alobrand mõne tõisega Ugauniasse, riisutud wara tagasi nõudma. „Aga Ugaunia mehed ei annud wara tagasi ega wastust, et nad pärast poole anda tahaksiwad,” ütleb Läti Hindrik. Pea pärast seda saatsiwad kolm Lätlaste wanemat ja ka üks mõõga rüütel omad saadikud uueste Ugauniasse. „Aga Eestlased ei pannud saadikute sõnu palju tähele ja ei tasunud midagi kahjust, waid nemad saatsiwad nendega ka omalt poolt saadikuid Lätimaale.” Nii ütleb jälle Läti Hindrik. Lätimaal tuli siis palju mehi kokku, ka rüütlite poolt üks saadik, niisama ka piiskopi nime üks, nimelt meie tuttaw Läti Hindrik, Ugaunia saadikutega tüliasja seletama. „Nad hakkasiwad seletama rahust ja õigusest. Aga Eestlaste saadikud põlgasiwad rahu Lätlastega ära ja ei mõtelnudki, ülekohtusel wiisil ära wõetud wara tagasi anda, kõnelesiwad Lätlastele kõigis asjus wasta, ähwardasiwad waenu wiisil kõige terawama odadega ja läksiwad, ilma et mingisugune rahu oleks tehtud saanud, ühestkoost ära.” Nii loeme meie Hindriku ajaraamatus.

Mispärast ja missuguse õigusega Eestlased wasta kõnelesiwad, on Hindrik ütlemata jätnud, nõnda kui ta ka muidu mõnikord asju kirja panemata on jätnud, mis tema arwates ütlemata

pidiwad jääma. Aga sest et Eestlased nii julgeste wasta paniwad Lätlastele ja Sakslastele ja asja seletamiseks ise saadikuid Lätimaale läkitasiwad, peame arwama, et neil ka üks põhi oli nõudmistele wasta seista, olgu et süüdlased juba ammu surnud ja asjad laiale lagunud oliwad ehk et pärast Lätlaste läbi Eestlastele kahju oli sündinud, nii et Ugaunia rahwas tasumise pääle ei mõtelnudki, ehk et neil muud asja oli. Olgu nüüd asi kui tahes olnud, rahuga ei saanud riiuasjale otsust, mõõk pidi awitama, kus mõistus otsa läks.

Nii algas sõda Eestimaal. Aga ka selle riiuasjata ei oleks ta tulemata jäänud, see oleks Eestlaste wapra loomu ja piiskopi Alberti ette ära arwatud plaani pärast wõimata olnud. Sõda pidi tulema ja ta tuli kõige oma koleduse ja abimeestega, riisumise ja põletamisega, katku ja näljaga.

Meie ei jõua ega taha kõik üles panna, kuida mõlemilt poolt riisuti ja rüüstati, werd walati ja wangi wõeti, wõideti ja wõitu kautati, pea Liiwimaal, pea Lätimaal, pea Eestimaal, kuida rahu tehti ja jälle rikuti, kuida Eestlasi ristiti ja Eestlased siis jälle ristimise ära põlgasiwad, kuida pea külades mõllati, pea linnade ees ja sees tapeldi, kunni Eestlaste jõud raudriietes rüütlite täielisema sõdimise wiisi, parema sõariistade ja mitme rahwa ühendatud rõhkumise all kahanes ja wiimati otsa lõppes. Aga et lugija ommeti selle aja sõdimise wiisiga tuttawamaks saaks ja osastki ära arwata wõiks, missugune kõik see werine lugu kokku on olnud, siis tahame ainult kaks sõapilti täiesti lahti teha ja lugijat waatama kutsuda. Esimene pilt näitab sõa hakatusajast tüki, nimelt kudawiisi aastal 1211 sõditi. Tõine pilt toob sõa lõpetuse silmade ette ja maalib lugijale üles, mis aastal 1222, 1223 ja 1224 sündis. Wiimasel aastal langes Tartu linn ja sellega sai suur sõda otsa. Et pildid wõimalikult nägusad ja õiged oleksiwad, siis tahame kõik enamiste Läti Hindriku oma sõnadega jutustada, kes ise kõik näinud ehk nägijatest kuulnud. Et ta piiskopi Alberti truu

käskjalg ja ammetnik, oma seisuse poolest preester oli, siis on temal ka oma iseäraline jutustamise wiis, mis mõnes tükis meie wiisist mööda käib, mõnes tükis jälle ühepoolseks minema kipub. Terast lugijat palume, alamal lugedes seda mitte ära unustada, waid häste tähele panna. Kes mõistlikult loeb, saab ise, minu seletamata arwu, kudas lood suurel Eesti sõal on olnud. Üleüldse aga on Läti Hindrik tubli ja sõnakas jutustaja, tõe armastaja ja meie kuuleme teda hää meelega.

Kahe sõapildi wahel tahame weel järele waadata, mis meie naabrid Wenelased ja Daanlased sell ajal tegiwad, et wõõraste asju nähes omist paremine arwu saaksime. Lõpetuseks lisame nähtud ja kuuldud asjadele mõne sõna seletuseks juure. Aga nüüd hakkame pääle.

Juba sõda sõudemaies,

Waenu wanker weeremaies,

Lipu lugud liugumaies,

Oda okkad orjamaies,

Taperi terad tautamas.

Klwpg.

I. Wõitlemine aastal 1211.

„Issanda inimeseks saamise 1211 aastal, piiskopi kolmetõistkümnemal” — nii kirjutab Hindrik — „sündis esimene Wiljandi linna piiramine Sakalas Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste läbi. Ja Sakslased saatsiwad Liiwlasi ja Lätlasi kõik ümberkaudist maakonda rüüstama ja toiduasjade ja wilja järele. Need käisiwad kõik külad läbi, surmasiwad palju paganaid ja tõiwad mõned tõised linna ette. Siis wõtsiwad Berthold Wõnnu linnast*) ja Russiinus**) mõne muu Lätlase ja wanemaga kõik wan-

*) Berthold oli mõõga rüütel.

**) Russiinus oli Lätlaste wanem ja Eestlaste iseäranis wihane waenlane. Tema linn oli Astijärwe ja Ümera jõe ligi, Sotekle nimi.

gid ja läksiwad linnale ligimale ja ütlesiwad: Kui teie taganete oma wäärjumalate teenimisest ja meiega õige Jumala sisse uskuda tahate, siis anname meie need wangid teile elusalt tagasi ja ühendame ennast teiega wennalikus armastuses rahu sidemega. Aga põlgamise wiisil ei wõtnud Eestlased ühest Jumalast ja ristiinimeste nimest kuuldagi, waid ähwardasiwad weel sõaga, paniwad Sakslaste raudriided selga, mis nad esimesel wõitlemisel linna wärawas ära oliwad wõtnud, kiitlesiwad kõrge linna walli pääl, walmistasiwad ennast taplusele ja irwitasiwad naerdes suure häälega sõawäge. Russiinus ja tõised Lätlased wõtsiwad kõik wangid, tapsiwad neid ära, wiskasiwad linnakraawi ja ähwardasiwad nendega, kes linnas oliwad, nõndasamati teha. Ühtlasi surmasiwad ambukütid palju ja ajasiwad kõik kaitsmast ära, tõised ehitasiwad tormi katuksid*). Liiwlased ja Lätlased täitsiwad puid kokku kandes kraawi alt ülewani ja lükkasiwad tormi katukse senna pääle. Lätlased ronisiwad kiwide lõõpijatega katukse pääle, surmasiwad noolte ja odadega walli pääl palju, Haawasiwad palju ja oli kange taplus wiis päewa. Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna. Rohket tuld linnast astiate ees wisates. Aga Liiwlased ja Lätlased kandsiwad jääd ja luud pääle ja kustutasiwad tule ära. Ordo wend Arnold tegi sääl ööd ja päewad tööd, sai wiimate suure kiwiga maha rõhutud ja lahkus siit ilmast kannatajate hulka. Tema oli wäga wana mees ja palus alati Jumalat ja mis ta palus, seda on ta, nõnda kui meie loodame, ka leidnud. Sakslased walmistasid ühe masina ja ööd ja päewad kiwa temaga loopides murdsiwad nemad linna kindlused ja surmasiwad inimesi ja otsata palju lojuksid linnas, sest Eestlased ei olnud niisugusid asju ilmaski näinud ega ome hoonid niisuguse pääletungimise wasta kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega kõrgendasiwad puukihi

*) Tormi katuksed oliwad puust wärgid, mitmekorralised; nende kaitsmise all kaewasiwad linna piirajad walli alust, tõised ronisiwad jälle pääle, et säält sõdida.

kuiwa puudega plankideni. Eilard Doolnast*) ronis senna otsa. Sakslased läksiwad sõariistadega tagajärele ja lõhkusiwad plangid lahti, aga leidsiwad seestpoolt tõise kindluse, mis nad ära lõhkuda ei jõudnud. Linnamehed kogusiwad ülewal kokku ja ajasiwad Sakslased kiwide ja puude wiskamisega tagasi; maha tulles pistsiwad need tule külge ja paniwad linna põlema. Eestlased murdsiwad tulised plangid ja põlema pandud puud lahti ja kiskusiwad neid koost. Tuli kustus ära, tõisel hommikul parandasiwad nemad kõik ära ja järele jäänud mehed karastasiwad ennast jälle wastapanemisele. Aga linnas oli palju surnukehasid ja wee puudus, pääle see oliwad pea kõik haawatud, nii et neil jõud lõppes. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: Kas teie weel wasta panete ja meie Loojat ära ei tunne? Nemad wastasiwad: Meie tunneme küll ära, et teie Jumal suurem on meie Jumalatest, ja ta on meid wõitnud ja meie waimu tahtlikuks teinud teda auustama; sellepärast palume, meid alale hoida ja meile ristiusu iket halastuses pääle panna, nõndasamati kui Liiwlastele ja Lätlastelegi. Sedamööda kutsusiwad Sakslased wanemad linnast, paniwad neile kõik ristirahwa õigused ja kohused ette ja lubasiwad neile rahu wennalikus armastuses. Nemad lootsiwad kindlaste rahu pääle, rõõmustasiwad ja lubasiwad sellsamal ajal ristimist wasta wõtta ühesuguse õiguse all Liiwlaste ja Lätlastega. Sellepärast andsiwad nemad käsimehi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma linna, kes kõik majad ja linna ja mehed ja naesed ja kõik rahwa pühitsetud weega ära siputasiwad ja nagu ettewalmistamiseks enne ristimist õpetasiwad, ristimise sakramenti ülisuure weremalamise pärast weel tõiseks korraks jättes. Kui see kõik ära oli tallitatud, läks sõawägi Liiwimaale tagasi ja kõik kiitsiwad Jumalat paganate ümberpööramise pärast.”

*) Eilard Doolnast on muidu tundmata; oli wistist mõõga wend.

See sündis talwel. Aga juba kewade mõtlesiwad Eestlased sõda uuendada ja walmistasiwad ennast salaja selle pääle. Läti Hindrik jutustab nõnda edasi:

„Pärast seda Lihawõtte ajal, kui kaupmehed kõik Eestlaste ja tõiste paganate nouu ümberkaudu kuulsiwad, kuida nemad enne piiskopi ja ristisõitjate tulemist*) Liiwimaad ja Riiga ära rikkuda mõtlesiwad, siis jätsiwad nemad seekord Gootlandi saarele reisimata, lasksiwad kauplemise ja asja ajamise olla ja jäiwad kõige oma laewadega ootama, kunni ristisõitjad seie jõudsiwad. Wahe ajal saadeti kuulajaid Eestimaale waatama, mis paganad teewad. Need kuulutasiwad tagasi tulles sõa sõnumid, tõiwad rahu tagasi ja tegiwad umbusuliste ja sõnamurdjate nõu awalikuks. Ja otsekohe tõusiwad Kaupo**) ja Berthold Wõnnu linnast oma kaaswennastega ja piiskopi sulased üles ja läksiwad Sakalasse, ligimasse maakonda, paniwad kõik külad põlema, kuhu nad puutusiwad, surmasiwad kõik mehed ära, wedasiwad naesed wangi ja tuliwad Liiwimaale tagasi. Ja Sakalased tuliwad neile tagajärele ja paniwad kõik külad põlema Astijärwe ümber, jõudsiwad Ümera jõe kaldale***), surmasiwad mõned Lätlased, wedasiwad naesed ja lapsed wangi ja wõtstwad saaki kaasa. Pärast neid tõusiwad Lambito ja Meeme****) Sakala wanemad, üles ja läksiwad tõise sõawäega üle Ümera

*) Piiskop Albert purjetas, nõnda kui ju ülewal sai üteldud, igasügise Saksamaale, et uusi ristisõitjaid ja mõnesugusid tarwitusi kaasa tuua, ja tuli kewade tagasi Riiga.

**) Kaupo oli wägew Liiwlaste wanem Koiwa jõe kaldal, laskis ennast pea ristida ja sai ja jäi surmani ustawaks Sakslaste sõbraks ja abimeheks.

***) Ümera jõgi, nüüd Sede nimi, jookseb hommiku, poolt tulles Asti. järwe, mis nüüd Burtnekiks nimetatakse ja Lätimaal Wolmari maakonnas taga Ruhja leida on.

****) Lambito ja Meeme oliwad waprad Eestlaste wanemad Sakalas. Iseäranis wahwa ja tuline oli Lambito ehk Lembit, kuda teda ka nimetatakse, ja tema waprad teud elasiwad weel kaua Eestirahwa mälestuses, nii et meie ajani weel mõni rahwalaul on ulatanud, mis tema nime nimetab. Ta suri sõas aastal 1217 ja nimelt sessamas tapeluses, kus ka kuulus Liiwlane Kaupo surma leidis.

jõe, saiwad kiriku juure, paniwad selle põlema, häwitasiwad kõik ära mis preestri päralt oli, kogusiwad kõiges kirikkonnas lojuksid ja palju saaki kokku, surmasiwad inimesed, keda nad kätte saiwad, ja wedasiwad naesed, poisikesed ja tüdrukud wangi. Ja sündis suur hädaoht kõigil pool Liiwimaal. Sest Sakalased ja Ugaunia mehed tungisiwad Lätlastele, Ridalased ja Läänlased piiskopi Liiwlastele Metsapoole ja Letegorwe maakonnas*) kolme sõawäe hulgaga pääle, nii et üks wäehulk tõise taga käis, ühed läksiwad, tõised tuliwad, ja ei annud Liiwlastele rahu ei päewa ega ööse, waid kihutasiwad neid taga niihästi metsa warjupaikadesse, kui ka rabade ja nurmede pääl, ja surmasiwad neid, wõtsiwad naesed wangi, ajasiwad hobused ja karjaelajad ära, wõtsiwad palju saaki kaasa ja jäi neid wähe üle elusse. Ja Jumal alandas sell ajal wäga Liiwlaste kawalat meelt, nii et nad sest ajast saadik kindlamaks ustawuses jäiwad.” (Liiwlased, et küll ju sell ajal ära wõidetud ja Sakslaste alamad, ei jõudnud oma wabadust weel ära unustada ja tegiwad sagedaste Sakslastele salaja kimbatust, et neid hukka saata, ja selle järele on ka nende siin nimetatud kawalus ära seletada. Lätlasedki tundsiwad mõnikord ära, et nende lugu Sakslaste warjul paremaks ei wõinud saada, wankusiwad truuduses ja ühendasiwad ennast Liiwlaste ja Eestlastega.) „Saarlased sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõkke Toreidani ülesse**) ja rüüstasiwad Kubesalu kirikkonna koguni ära, riisusiwad kõige maakonna ümberkaudu paljaks, surmasiwad mõned, wedaaiwad tõised wangi ja mõned neist põgenesiwad ja saiwad Riiga ja palusiwad abi paganate

*) Metsapoole ja Letegorwe maakond oliwad Liiwlaste päralt, mere ääres, esimene Pernu jõest Saletsa jõeni, mis Astijärwest tuleb ja meresse langeb, tõine Saletsast lõuna pool, kus weel Lodigeri kihelkond Lätimaal wana maakonna nime meele tuletab.

**) Toreida oli Liiwlaste maakond Koiwa jõe kaldal, kus ka Kubesalu, Kaupo linn ja eluase, seisis.

pääletungimise wasta. Aga Riiglased, linna walwsa wahtimisega hoides ja mõne ustawusest kartusega kaksiti mõteldes, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulemist. Piiskop, kes sell ajal Wolkwiini, Liiwimaa rüütlite ordomeistriga, Roomas käimas oli ja paawstilt wäga lahkeste wasta oli wõetud ja Liiwi- ja Lätimaa jagamise pärast kirju, ka uuendatud woli jutlust teha pattude andeks andmiseks, oli saanud, tuli rõõmuga tagasi. Ja kui ta wäljakirjutused wolikirjadest läbi Preisimaa seie saatis, rõõmustas ta kõik rahwast Liiwimaal üliwäga, nii et nemad pisarsilmi saadikutele wasta läksiwad, sellepärast et nemad pärast suurt sõa waewa ka paawstilt troostimist saiwad. See oli piiskopi kolmastõistkümnes ammeti aasta ja kirikul ei olnud weel rahu sõdadest. Kui nüüd piiskop Saksamaalt tagasi tuli, tuliwad temaga ühes suure rõõmuga kolm tõist piiskoppi . . . ja palju ristisõitjaid, kelle tulemist kõigilt wäga oodati, et nemad päästaksiwad hädaohus istujaid. Lätlased oliwad rõõmsad ristisõitjate tulemisest, kogusiwad Ümera jõe ääre kokku, läksiwad pisukese wäega edasi ja saiwad suure paganate sõawäega kokku. Kui nad nende suurt hulka nägiwad, põgenesiwad nemad pakku. Eestlased kihutasiwad tagajärele, surmasiwad mõne neist, jõudsiwad Ümera jõe kaldale ja kõik öö otsa käies saiwad nemad hommiku wara Rauba jõele*), põletasiwad kiriku ja tema wara ära, käisiwad kõik maakonna läbi, tegiwad külad ja majad tuleleekidele roaks, surmasiwad mehed, tõmbasiwad naesed ja lapsed nende warjupaikadest metsades ja wedasiwad neid wangi. Kui Riiglased seda kuulsiwad, astusiwad nemad wälja ja jõudsiwad Toreidasse. Aga paganad kartsiwad nende tulemist ja pöörasiwad kolme päewa pärast kõige oma riisutud saagiga ruttu omale maale tagasi ja Kaupo kihutas mõne Sakslase ja mõne muuga neid taga Sakalani, pani palju külasid ja ka Owele ja Purke

*) Rauba jõgi on tuttaw jõekene Lätimaal, wanast Liiwimaal, hää tükk maad siin pool Riiga.

linna*) põlema ja wõttis palju saaki kaasa, surmas palju mehi ja wedas naesed lastega wangi. Sellsamal ajal kutsusiwad Saarlased ja Lindanisa mehed ja Ridalased suure wahwa sõawäe kõigist ligimesist mereäärsist maakondadest kokku ja oliwad nende hulgas kõik wanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kõigelt Eestimaalt, mitme tuhande ratsamehega ja mitme tuhandega, kes laewadega tuliwad, ja tõttasiwad Liiwimaale. Ja ratsamehed jalameestega ruttasiwad Metsapoolest läbi Toreidasse; tõised, kes üle mere tuliwad, sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõge mõõda üles, ühendasiwad ennast ette ära tähendatud päewal ratsameestega Kaupo suure linna ees ühte, kus sell korral Liiwlased paganaid kartes elasiwad, ja piirasiwad neid kõigilt poolt sisse; ratsamehed seadsiwad ennast linna eeskülje ette, tõised tagaküljes oma sõalaewade ligi jõe kaldale. Ja ambukütid, kes Riiast saadetud oliwad ja Liiwlastega linna kaitsiwad, läksiwad neile lagedale wasta, haawasiwad ja surmasiwad neid palju, et nemad sõariistuta oliwad, sest nemad ei ole sõariistadega niipalju harjunud kui muud rahwad. Pärast seda saatsiwad Eestlased omad kõige wahwemad mehed wälja, maad riisuma; ja nemad paniwad külad ja kirikud põlema, surmasiwad Liiwlasi, keda nemad kätte saiwad, wedasiwad tõised wangi, wõtsiwad palju saaki, ajasiwad härjad ja elajad senna paika, kus nad koos oliwad, tapsiwad härjad ja elajad ära ja ohwerdasiwad oma Jumalatele ja püüdsiwad neilt abi. Aga liha, et ta rajudes pahema käe poole kukkus, kuulutas Jumalate wiha ja paha ettetähendust**). Siiski ei jätnud nemad oma ettewõtmist, hakkasiwad tormama linna rahwa wasta, kihtisiwad puid kokku, kaewasiwad linna mäge alt tühjaks ja tõutasiwad sääl „magada” see on: jäädawaks sääl aset wõtta, kunni nemad kas linna ära hä-

*) Owele ja Purke oliwad Eestlaste linnad Sakalas, aga pitkemalt ei tea meie nende kohta tähendada.

**) Wistist nõnda mõista: Elajale löödi otsa ja kukkus ta parema käe poole, siis tähendas see hääd, kukkus ta pahema käe poole, siis paha.

witawad wõi Liiwlased oma nõusse ära pehmendawad, nendega ühes jala päält otsekohe Riiga ärarikkuma minema. Ja üks Liiwlane wastas linnast: „Maga magamas”, see on: Sa saad siin igaweste magama. Ordo wennad Siguldast, kes kõik nägiwad, mis paganad tegiwad, andsiwad Riiglastele teadust ja nõudsiwad ristisõitjaid appi. Pääle see tuli ka saadikuid linnas sisse piiratud Liiwlastelt, kes kõik häda, mis Liiwlased ja Lätlased paganailt pidiwad kannatama, silmaweega kuulutasiwad ja piiskoppisid ärdaste palusiwad, et nemad omad mehed saadaksiwad ja oma kiriku ära päästaksiwad. Kohe manitsesiwad piiskopid ome mehi julgusele ja andsiwad ristisõitjatele ja kõigele rahwale pattude andeks andrniseks käsu, Liiwlastele, oma wendadele, appi tõtata ja Jumala abiga Eestirahwale kätte maksta. Ja tõusiwad üles ristisõitjad ordo wennastega ...... ja muud sõamehed ja paniwad omad raudriided selga, ehitasiwad omad hobused sõamundrisse ja hakkasiwad oma jalameestega ja Liiwlastega ja kõige oma trossiga Koiwa jõe poole minema, läksiwad jõest üle ja kui nad kõige öö oliwad käinud, jõudsiwad nemad pea paganate ligidale, seadsiwad oma sõawäe korda, wiisiwad teda taplusele ja saatsiwad jalawäe suurt Wendeküla teed mööda ette ära, aga ratsawägi käis parema käe teed tagajärel. Ja jalawägi läks ettewaatlikult ja lahingi ridades hommiku wara mäest alla ja hakkas linna ja waenlase sõawäge nägema ja org oli nende wahel. Ja kohe lõiwad nemad rõõmu trummi ja tegiwad muusika mänguriistadega ja oma lauluga meeste südamed rõõmsaks, tõttasiwad Jumala halastust enese pääle paludes rutuga paganate wasta, ja kui nad üle jõe oliwad saanud, jäiwad nemad seisma, et ennast koguda. Kui paganad seda nägiwäd ja hirmuga märkasiwad, missugune lugu loota oli, jooksiwad nemad ja wõtsiwad omad kilbid, mõned ruttasiwad hobuste juure ehk hüppasiwad üle aia, kogusiwad ühtekokku, täitsiwad õhku oma walju häältega, jooksiwad ristiinimestele hulgana wasta ja loopisiwad odasid nende pääle kui wihma

wardast, aga ristiinimesed kaitsiwad ennast oma raudkilpidega odade wasta. Kui odad otsa oliwad lõppenud, tõmbasiwad nemad mõõgad wälja, astusiwad ligimale, läksiwad käsipidi kokku. Haawatud langesiwad, paganad wõitlesiwad mehemoodi. Kui rüütlid nende waprust nägiwad, murdsiwad nemad otsekohe waenlaste sekka, ajasiwad oma raudmundris hobustega neile hirmu sisse, tallasiwad palju maha, sundisiwad tõisi pakku põgenema, kihutasiwad põgenejaid taga ja tapsiwad kõik maha, keda nemad tee ehk nurme pääl kätte saiwad. Liiwlased linnast oma ambuküttidega seisatasiwad põgeneja paganatele wasta, wirutasiwad neid teed mööda, sulgusiwad neid ümber piirates sisse, ja neid maha tappes kunni Sakslasteni tungisiwad nemad nii wihasaste pääle, et neist wähe üle jäi ja et Sakslased Eestlastega ühes ka mõne Liiwlase ära surmasiwad. Siiski pääsiwad mõned ära, tõist teed ümber linna Koiwa jõe poole oma sõawäe tõise jau juure põgenedes. Aga mitu neist saiwad mäest alla tulles surma tagakihutajate rüütlite käe läbi. Sääl langes ka ordo rüütel Ewerhart ja mõned meie sõameestest saiwad haawatud. Selle ajaga kootas tõine sõawäe jagu ennast kokku, omaste hukatust nähes, mäe pääle linna ja Koiwa wahel ja walmistas ennast wastapanemisele. Aga Liiwlased ja ristiinimeste jalamehed jooksiwad saagi juure, wõtsiwad hobused ära, arwu järele mitu tuhat, ja unustasiwad taplemise järele jäänud paganatega ära. Aga rüütlid ja ambukütid taplesiwad nendega, kes mäe pääle seisma oliwad jäänud, ja surmasiwad neist palju. Sellepärast palusiwad nemad rahu ja tõutasiwad ristimise sakramenti wasta wõtta. Sõamehed uskusiwad nende sõna ja kuulutasiwad piiskoppidele, et nad tuleksiwad ja neid wasta wõtaksiwad. Aga ööse põgenesiwad nemad oma sõalaewade juure ja tahtsiwad mere pääle ära minna. Aga ambukütid keelasiwad nende äraminekut mõlemilt poolt Koiwa jõge. Tõised ristisõitjad . . . tegiwad silla üle jõe, ehitasiwad puuwärgid pääle ja kui nende sõalaewad tuliwad, wõtsiwad nemad neid noolte ja odadega

wasta; põgenemise tee suluti paganatele kõigilt poolt kinni. Aga järeltulewa öö rahulises waikuses, kõik mis neil oli maha jättes, tuliwad nemad salaja oma sõalaewadest wälja ja põgenesiwad ära; mõned suriwad metsades, tõised teed mööda minnes, nälga ära ja pisut neist jõudsiwad omale maale sõna wiima. Hobusid, mis sääl ära wõeti, oli arwata kaks tuhat. Ristisõitjad ja kõik, kes taplemisest osa oliwad wõtnud, pöörasiwad Riiga tagasi ja wiisiwad enesega ühes senna paganate sõalaewad, arwata kolmsada, lugemata wähemad laewad, jagasiwad hobused ja saagi ühtewiisi eneste keskes ära, kinkisiwad kirikutele oma jau ja kiitsiwad piiskoppide ja kõige rahwaga Jumalat, et ta ju esimesel mitme piiskopi seietulemisel niisuguse suure wõidu paganate üle oli annud. Sell ajal tundis Liiwimaa kirik tõe poolest ära, et Jumal tema eest wõitles; sest sessamas sõas on Eestimaa pää langenud, see on: wanemad Saaremaalt ja wanemad Ridalast ja tõisist maakondadest, kes kõik sääl surma saiwad. Nõnda lõpetas Issand nende kõrkust ja alandas waljude suurustust.”

Nii lõpetab Preester Hindrik jutustuse wõitlemisest Kubesalu ümber Toreidas Koiwa jõe kaldal ja kiidab Jumalat, et tema paganate kõrkust alandas, ehk tõisiti ütelda, et tema Eestlaste waprusele seekord wõitu ei kinkinud.

Sakslaste ja nende abimeeste Liiwlaste ja Lätlaste wõit oli Kubesalu all Koiwa jõe kaldal täieline. Ka waprus peab surema ehk taganema, kui pääletulijatel suuremad sõanõuud.

Iseäranis palju kautasiwad ses sõas Saarlased ja Läänlased ja nende jõud sai mõneks ajaks maha rõhutud. Aga Sakalaste ja Ugaunia rahwa meel oli alles murdmata. Pärast lühikest puhkust suwe ajal hakkasiwad need weel sellesama aasta sügise uueste pääle. Läti Hindrik kirjutab edasi:

Sakalased ja Ugaunia rahwas, kes weel terwed ja nõrgutarnata oliwad, kogusiwad suure sõawäe kokku, tungisiwad Lätlaste maakondadesse, peletasiwad neid nende warjupaikadest metsa-

des wälja, wõtsiwad mitu Russiinuse sugulast ja sõbra kinni ja surmasiwad neid ära.” Saagiga mindi jälle Eestimaale tagasi. „Aga Beweriini Lätlaste wanemad*), Doole ja Paike, läksiwad Riiga ja palusiwad ärdaste abi Sakalaste wasta. Ja ristisõitjad tõusiwad üles ordo wennastega ja Teodorik. piiskopi wend, Kaupo kõige Liiwlastega, Berthold Wõnnu linnast Lätlastega, ja kogusiwad suure sõawäe Metsapoole maakonda kokku, läksiwad edasi mere poole, käisiwad kolme päewa teekonna jau mere randa mööda, käänasiwad siis Sakala maakonna poole ja käisiwad kolm päewa läbi metsade ja soode kõige sandimaid teesid mööda**). Ja nende hobused wäsisiwad tee pääl ära ja langes ja lõppes neid ligi sada. Ja wiimati seitsmendamal päewal saiwad nemad küladesse ja lahkusiwad lajale igale poole maakonda ja surmasiwad mehi, keda nad leidsiwad, ja kõik pisukesed poisid ja tüdrukukesed wõtsiwad nemad omale ja ajasiwad hobused ja lojuksed nende wanema Lembiti külasse, kus nende „maja”, see on „kokkutulemise paik”, oli olnud. Ja tõisel päewal läkitasiwad nemad Liiwlased ja Lätlased metsade salaja warjupaikadesse, kus Eestlased ennast pelus ära oliwad peitnud, ja need leidsiwad palju mehi ja naesi, tõmbasiwad neid metsadest wälja kõigega, mis neil oli, surmasiwad mehed ja kandsiwad mis muud weel oli „majasse.” Ja nimetatud kaks Lätlast Doole ja Paike läksiwad ühte külasse ja kogemata kargasiwad neile üheksa Eestlast pääle. Ja nemad wõitlesiwad nendega terwe päewa otsa ja Lätlased, kui nad mõne neist haawanud ja surmanud oliwad, langesiwad wiimati ka ise. Kolmandamal päewal läksiwad kõige wahwemad sõawäest üle Pala jõe ja riisusiwad kõik se maakonna ära, kell Nurmekond nimi***), ja

*) Beweriin oli kindel Lätlaste linn ligi Astijärwe. Siin nimetatud Lätlaste wanemad Doole ja Paike on muidu tundmata mehed.

**) Metsapoole ja Sakala, ehk meie keeli, Pernu ja Wiljandi maakonna wahel on, nii kui teame, palju metsi ja suuri soid, kus nüüdki teed palju paremad ei ole.

***) Pala jõgi on meieaegne Põltsamaa jõgi ja Nurmekond nüüdne Pilistwere ja Põltsamaa kihelkond Järwamaa piiril.

paniwad kõik külad põlema, surmasiwad mehi, wõtsiwad naesed, hobused ja lojuksed ära ja jõudsiwad Järwamaale. Ööse tuliwad nemad tagasi, pidasiwad mängu suure käraga ja kilpide pääle põrutamisega, paniwad tõisel päewal linna põlema, pöörasiwad tõist teed tagasi ja jõudsiwad, saaki ühte wiisi eneste keskes ära jagades, rõõmuga Liiwimaale. Ja kõigel Liiwimaal sündis suur katk ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema ja suri suurem jagu inimesi, Toreidast alustades, kus paganate surnukehad matmata maas oliwad, kunni Metsapooleni ja nõndasamati Idumeast*) kunni Lätlasteni ja Wõnnurahwani, ja Dabrel ja Nunnus, kaks wanemat**), ja palju muid suriwad. Niisamati oli Sakalas ja Ugaunias suur suremine ja muis Eesti maakondades, ja palju, kes mõõga tera eest ära oliwad põgenud ja õnnetusest pääsnud, ei wõinud surma witsa eest pääseda. Aga Beweriini Lätlased läksiwad jälle Ugauniasse, wõtsiwad Eestlasi kinni, kes oma pisukese waraga jälle oma küladesse tõttasiwad, surmasiwad, mis meeste sugu oli, jätsiwad naesed elusse ja wõtsiwad neid kaasa ja wiisiwad palju saaki ära. Ja kui nemad koju poole käisiwad, tuliwad neile tee pääl tõised Lätlased wasta, kes ka jälle Ugauniasse läksiwad. Mis esimesed järele oliwad jätnud, seda wõtsiwad need; mis esimesed tähele ei pannud, tegiwad need hääks; kes tõiste käest oliwad pääsnud, saiwad nende käe läbi surma; maakondadesse ja küladesse, kuhu esimesed ei puutunud, tungisiwad need, ja kui nad palju riisunud ja wangi wõtnud oliwad, pöörasiwad nemad ümber. Ja kui need koju läksiwad, tuliwad neile jälle tõised Lätlased wasta, kes Ugaunia poole kõndisiwad, ja mis enne käijatelt mitte weel taieste tehtud ei olnud, seda tallitasiwad need kõigiti täieste ära. Sest kõik mehed, keda nad kätte saiwad, surmasi-

*) Idumea oli Liiwlaste maakond, Metsapoolest lõuna pool, Saletsa jõe ja Koiwa wahel. Saletsa jõgi jookseb Astijärwest wälja ja Riia meresse.

**) Dabrel ja Nunnus oliwad mõlemad Liiwlaste wanemad Toreida maakonnas.

wad nemad ära, ei annud ka rikkaile ega wanematele armu, waid sundisiwad kõik mõõga teraga surma suhu. Niisamati kui tõisedki, laskis ka Russiinus kõik, keda ta kätte sai, mõned elusalt ära põletada, tõised tõist wiisi hirmsaste ära hukata, neile kättetasumiseks oma sõbrade eest. Aga ka need tuliwad alles tagasi oma linnadesse, siis tõusiwad jälle tõised Lätlased üles, arwu järele mitte palju, ja oli see juba neljas meeste hulk Beweriinist, käisiwad läbi metsade Sakala maakonda senna maakohta, mis Hallisteks nimetatakse, ja et nemad kõik oma majades leidsiwad, siis lõiwad nemad maha suured ja pisukesed ja surmasiwad neid palju, naesed ja hobused ja lojuksed wõtsiwad nemad ära ja jagasiwad neid eneste keskes ära kõige saagiga. Selle läbi ära hirmutatud saatsiwad Halliste rahwas ühtlasi tõiste Sakalastega saadikuid Riiga, andsiwad omad pojad käemehiks ja lubasiwad ühtlasi rahu pidada ja tõutasiwad päälegi ristimise sakramenti wasta wõtta. Ka Teodorik, piiskopi wend, piiskopi sulastega, ja Berthold Wõnnu linnast kogusiwad sõawäe kokku ja läksiwad, kui talw juba tulemas oli, Ugauniasse ja kui nemad kõik maa Lätlastelt ära rüüstatud ja Tartu linna tühjaks jäetud leidsiwad, enne Lätlastelt ka ära põletatud, siis läksiwad nemad üle selle jõe, mis Wete emaks*) nimetatakse, ja kui nemad küladesse tungisiwad ja wähe inimesi leidsiwad, läksiwad nemad edasi metsadesse, kus kõige paksemas rägastikus paganad ühe puust warjupaiga teinud ja kõigilt poolt suured puud maha rajunud oliwad, et sääl, kui sõawägi tuleks, ennast ja oma wara alale hoida. Kui ristirahwa sõawägi ligi tuli, astusiwad nemad julgeste wälja, paniwad wäga kaua wasta, sest et tee nende juure raske oli, aga wiimati, kui nemad hulgale enam wasta seista ei jõudnud, pöörasiwad nemad selja ja otsisiwad kõige paksemad metsad üles. Aga tõised kihutasiwad põgenejaid taga, wõtsiwad mõned

*) Jõgi, mis Läti Hindrik siin „Wctc emaks” nimetab, on meie tuttaw Ema jõgi.

kinni, lõiwad neid maha, wedasiwad naesed sa lapsed wangi, ajasiwad lojuksed ja hobused ära ja riisusiwad palju wara. Sest kõigest sestsinatsest maakonnast oliwad inimesed senna põgenenud ja oli neil kõik oma wara kaasas. Kui nad kõik saagi eneste keskes ära oliwad jaganud, pöörasiwad nemad wangidega Liiwimaale tagasi.”

Nii oli aastal 1211 Jõulupüha kätte jõudnud ja Sakslaste sõawägi läks Riiga tagasi püha pidama ja puhkama. Uuel aastal hakati uut sõda.

Sedawiisi sõditi weel mitu aastat suure wihaga edasi, kunni wiimne jõud igal pool Eesti rajadel kustus ja surma rahu werega joodetud maad kattis.

2. Mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad.

Enne kui Eestlaste suure sõa lõpetusest lubamist mööda räägime, peame siin weel lühidelt mälestama, mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad, kas werist waenu päält waatasiwad wõi ise ka osameheks astusiwad.

Mis Liiwlased ja Lätlased tegiwad, oleme ülewal pitkalt ja laialt kuulda saanud. Soome wennad põhjas Soomelahe taga ei puutunud ei sõbralikult ega wiha waenus sell ajal meie esiwanematega kokku ja oli neil isegi omal maal tegemist küll, sest sellsamal ajal wõitsiwad Rootslased Soomemaa oma walitsuse alla. Meie maale katsusiwad ka siis ju Rootslased tulla, nii nimelt kord Wiru- kord Läänemaale, aga pidiwad rahwa wastapanemise pärast jälle pea taganema.

Hommikupoolsed naabrid, Wenelased, püüdsiwad mitukord Eestlasi, nimelt piirlasi Ugaunia rahwast, neile maksusid maksma sundida, aga jäädawat asu ei leidnud ka nemad siin. Nii wõitis nimelt Wene suurwürst Jaroslaw I. Ugaunia maakonna oma alla, wõttis aastal 1030 Tartu linna Eestlaste käest

ära ja ehitas oma kinnilinna, Jurjew nimi, asemele. Kui kaua Wenelased Tartusse jäänud ja Ugaunia rahwas neile maksusid maksnud, on teadmata. Et nende jäämine kauaks ei kestnud, näeme sest ära, et nad aastal 1113 jälle suure wäega Ugauniasse pidiwad tulema ja Otepää linna ära wõtsiwad. Aastal 1130 pidiwad Wenelased Eestlasi jälle sundima maksude maksmisele, mis siiski jälle pea maksmata jäiwad, sest aastal 1191 pidi jälle Tartu ja aastal 1192 Otepää tule ja mõõgaga sõnakuulmisele sunnitama. Muidu ei kuule meie Wenelasist Ugaunias midagi. Et nemad pärast linnade ärawõitmist suuremat jagu jälle omale maale tagasi läksiwad, pisukest wäehulka aga linna kaitsmiseks ja maksude korjajaks seie jättes, siis on kerge mõista, et Eestlased, kui suur hulk üle piiri oli saanud, pea selle eest muretsesiwad, et ka pisem seie jäänud jagu järele pidi käima. Maksude maksmine kestis aga nii kaua edasi, kui neid mõõk puusas kilp käes kokku nõueti.

Eestlastel oli iseäranis nende Wene würstidega tegemist, kes Pihkwas ja Nowgorodas walitsesiwad, kes meie esiwanemaid ka Greeka usku ristida tahtsiwad. Aga nende ristimist wõeti niisama wähe wasta kui nende walitsust.

Kui Sakslased esimest korda Liiwimaale tuliwad, leidsiwad nemad mõnes Liiwlaste ja Lätlaste maakonnas Wenelaste walitsuse ees, sest nõnda kui Eestlastel Pihkwa ja Nowgoroda würstidega tegemist oli, nõnda püüdsiwad jälle Wene würstid Polotski linnas*) Liiwlasi ja Lätlasi oma alamateks teha ja neilt maksusid wõtta, mis neil ka mõneks ajaks korda läks.

Esimene naabrus Sakslastel ja Wenelastel Liiwimaal oli sõbralik, sest Liiwlastega kauplemast ja neid ristimast Wenelased Sakslasi ei keelanud. Aga kui Sakslased sõawäega seie tuliwad ja jäiwad, läks sõbrus pea waenuks ja mõõk pidi otsust tegema,

*) Polotski linn seisis Wäina jõe kaldal meieaegses Witepski kubermangus.

kumb naaber Liiwimaal peremeheks pidi saama. Et Wenemaa sell ajal lippi lappi mitmesse würstkonda jagatud ja Wenelastel ise oma kodu palju tegemist oli wastastikuse waenu ja koduste sõdadega, siis pidiwad nemad pea Sakslaste eest taganema.

Kui Sakslased Liiwimaa ja ruttu ka Lätimaa ära oliwad wõitnud ja werine Eesti sõda sündis, ühendasiwad mitu korda Eestlased omad sõamehed Wene wäega, et jõudsamalt Sakslastele wasta panna. Aga niisugused ühendused tegiwad küll taplemise werisemaks ja sõa kära suuremaks, jäädawat tulu neist ei tulnud. Muist saatsiwad Wenelased aga ajuti abi, muist tahtsiwad nemad ise peremehed olla, mis Eestlastele niisamati wasta oli, kui Sakslaste soowimised. Nii ei mõjunud ka Wenelastelt loodetud abi.

Päälegi pidiwad Wenelased pea oma kaela Mongoli rahwa ikke alla paenutama, kes sügawalt Aasia maalt Europasse tungisiwad ja kui määratumad ja wihased laened üle kõige Wenemaa laiale lagunesiwad. Aastal 1224 sündis Kalka jõe ääres ligi Aasowi merd hirmus lahing Wenelaste ja Mongolite wahel, aga Wenelased saiwad nii ära wõidetud, et neist waewalt kümnes jagu elusalt pääsis. Pea tungis uusi Mongolid pääle ja kõik Wenemaa pidi enam kui kaks sada aastat Mongoli iket kandma. Ise maha rõhutud ei wõinud siis Wenelased ka Sakslastele meie maal sell ajal suurt tüli teha.

Leedurahwas, lõuna pool naabrid Lätlaste taga, kes ka mitukord wanast Eestimaale oliwad riisuma käinud, tahtsiwad küll ka pärast Sakslaste seiesaamist wana wiisi mõnikord siit maalt saaki tuua ja tegiwad ka weel mõnikord kahju küll, aga jäädawaks see ei olnud, iseäranis kui Sakslased enam abi Saksamaalt saiwad.

Palju enam tüli, kui kõige tõiste naabritega, oli meie maal, esiti Eestlastel, pärast ka Sakslastel, Daanlastega.

Ju enne Sakslasi oliwad Daanlased mitukord sõawäega Eestimaal käinud, aga jäädawat asupaika neile siin weel ei

saanud, et küll Daani kuningad enesele ju wäga wara ka Eestimaa hertsogi nime andsiwad. Eestirahwa wahwus ja Daanlaste omad kodused tülid ei lasknud Daanlaste walitsust meie maal kaua juurduda.

Wiimati pärast aastat 1200, kui piiskop Albert oma mõõga wennastega ju kõige Liiwi- ja Lätimaa ja suure jau ka Eestimaast oma wõimuse alla oli wõtnud, sai Daanlaste maade ja maksude himustamisele Eestimaal enam õnne. Aastal 1219 purjetas Waldemar II., liianimega Wõitja, et ta palju maid Läänemere kaldail oma wägewa käe alla oli wõitnud, ka Eestimaale ja astus siin meie põhjapoolses rannas maale. Eestlaste linn Lindanisa langes ja Waldemar ehitas oma linna asemele, keda Eestlased Daani linnaks hakkasiwad kutsuma, kust siis pärast Tallina nimi on tulnud.

Tallinast püüdis Waldemar oma walitsust piirisid laiemale ajada. Aga see ei olnud tal kerge. Niihästi Eestlased kui ka Sakslased, kes juba lõunapoolsid Eestimaa jagusid omaks arwasiwad ja nüüd oma walitsuse piiri põhja poole lükkasiwad, ei wõtnud Daanlasi sugugi sõbralikult wasta. Iseäranis raske oli Eestlaste lugu. Kahelt poolt tungiti pääle, kummale wasta panna, kumba peremeheks wõtta? Hääga ei tahtnud nemad kumbagi ja mõlemilt pidiwad nemad ka see pärast palju kannatama. Ka ristida püüdsiwad mõlemad, Daanlased ja Sakslased; aga oliwad ju üleüldse Eestlased rasked ristida, siis pidi nüüd nende süda weel enam oma isaisade usu poole hoidma, sest wõtsiwad nemad Daanlaste ristimise wasta, siis ei olnud Sakslased rahul, ristisiwad Sakslased neid, siis ei kannatanud Daanlased seda. Aastal 1220 oliwad Sakslaste preestrid Peetrus Kakenwald ja meie tuttaw Läti Hindrik Wirumaal nelitõistkümmend küla ristinud ja ka nende külade wanema, Tabelliinus nimi, aga Daanlased poosiwad Tabelliinuse lülli, et ta Sakslastelt ennast ristida oli lasknud. Ristijad põhja poolt tahtsiwad lõunapoolistele ja lõunapoolsed põhjapoolistele ette jõuda ja see sünnitas siis mõni-

kord imelist waidlemist. Nii saatsiwad Daanlased, et aga enam maakonde ja külasid oma kuninga jauks ära tähendada, mitmesse külasse mehi, kes sääl puust ristid püsti seadsiwad, talumehile püha ristimise wet andsiwad ja neid siis selle weega kodu ome naesi ja lapsi siputada käsksiwad, et nad enne Sakslaste tulemist ära oleksiwad ristitud ja sellega ka Daanlaste alamateks tehtud. Seda jutustab meile Läti Hindrik omas raamatus. Aga raskemat elu Eestlastele sünnitasiwad taplused Daanlaste ja Sakslastega. Oli ju ühele wasta panna raske, tulijate täielisema sõa kunsti ja riistade pärast, siis pidi see kahe waenlase wasta weel palju kibedamaks minema. Sellepärast pidiwad Eestlased pea mõned ühe, tõised tõise käsku wasta wõtma ja kuulma ja nendega siis mõnikord ka oma lihaste wendade wasta sõtta astuma. Aga wiimati selgus asi ja Sakslaste ja Daanlaste wahel tehti aastal 1238 ühendus: Daanlased saiwad Wiru ja Harju maakonna omale, muud Eesti maakonnad jäiwad Sakslastele.

Aga enne kui see sündis, pidi weel palju riieldama ja werd walatama ja iseäranis Eestlaste wisa loom murtama ja nende wiimine jõud kurnatama. Kuida see sündis ja siis aastal 1224 Tartu langemisega suur sõda ja Eestlaste wabadus lõppes, tahame nõnda kui lubatud sai, jälle Läti Hindriku üleskirjutuse järele jutustada.

3. Wõitlemine aastal 1222, 1223 ja 1224 ehk suure Eesti sõa lõpetus.

Suwel 1222 oli Daani kuningas Waldemar II. Saaremaale üle mere läinud ja hakkas senna lossi ehitama, et Saarlasi mõne saadud mutsu eest karistada ja neid sõnakuulmisele sundida. Ka piiskop Albert ja selleaegne ordomeister Wolkwiin sõitsiwad senna, et kuningaga waieldawaid asju seletada, iseära-

nis selle üle otsust teha, kes kuski peremees pidi olema. Otsus tehti nõnda, et kõik Liiwimaa piiskopi oma kõige õigustega pidi olema, Sakalas ja Ugaunias saiwad ilmlikud õigused ordo wennastele, aga kõik waimulikud Albertile mõistetud, selle tingimisega, et Sakslased Waldemarile ustawad pidiwad olema ja teda awitama Wenelaste ja paganate wasta. Ja Sakslased tõutasiwad temale ustawat abi igapidi. Waldemarile jäiwad põhjapoolsed Eesti maakonnad osaks. Lepingu kindluse tunnistuseks jäeti piiskopi wend Teodorik mõne ordo wennaga kuninga palumise pääle lossi, tõised Sakslased pöörasiwad Liiwimaale tagasi. Aga kuningas Waldemar purjetas, kui ta rutuga lossi müürid üles oli ehitanud ja omad sõamehed sisse pannud, koju Daanimaale.

Selle ühendusele Daanlaste ja Sakslaste wahel sünnitasiwad pea ka Eestlased omalt poolt ühenduse wasta. Kõik Eestimaa hakkas tormama, et Daanlasi ja Sakslasi ühtlasi Eesti pinnast suutumaks ära häwitada. Torm hakkas Saaremaal pääle Waldemari uue lossi ümberpiiramisega. Kuida ta algas ja üle kõige Eestimaa ligi kolm aastat mõllas, kuulutagu meile jälle Läti Hindriku omad sõnad.

„Oli juba piiskopi kakskümnes neljas ammeti aasta — 1222 — ja weel ei kosunud siin maal wagast rahu …. Saarlased tuliwad kõigist küladest ja maakondadest ja piirasiwad selle lossi sisse ja saatsiwad kõigile mereääristele Eestlastele sõnumed, et nad neile appi tuleksiwad. Ja mõned neist läksiwad Warbulasse*) ja õppisiwad sääl paterellide ehk masinate kunsti**) tundma, mis Daanlased Warbulastele, kui

*) Warbula oli kindel Eestlaste linn Harjumaal. Weel tänapäew on linna ase ja waremed näha Risi kihelkonnas; rahwas nimetab kohta nüüd Jaanilinnaks. Linna ase on 200 sammu lai ja 250 sammu pitk, kiwi müür 20—30 jalga kõrge ümber. Müüril on kaks wärawat ja läheb lõunapoolsest wärawast kiwi tee wälja rabasest niidust läbi.

**) Paterellid oliwad pisemad ehk suuremad masinad, kellega kiwa waenlase ja tema laewade pääle ehk linna wisati ehk lasti. Nad kandsiwad ligi 500 sammu kaugusele wiiepunnalisi ja kahekümnegi punnalisi kiwa ja purutasiwad kõik ära, mis ette puutus, ehk lingutasiwad asjad, kelle külge kiwid puutusiwad, mõne sada sammu kaugele. Wastapanijad kaitsiwad ennast niisuguste paukude wasta nahkkottide taga, mis aganatega täidetud oliwad, ehk ka purjeriiete warjul. Mõnikord wisati nendega ka palkisid, mis otsast terawad ja rauutatud oliwad, waenlaste sekka ehk ka tõrwatud ja pigitatud põlewaid asju. Kudawiisi need wana aja suuredtükid, kui weel püssirohtu ei tuntud, tehtud oliwad. ei teata selgeste.

oma alamatele, oliwad kinkinud. Ja kui nad jälle Saaremaale tagasi oliwad tulnud, hakkasiwad nemad paterellisid ja masinaid ehitama ja õpetasiwad ka muid. Ja igaüks neist tegi enesele omad masinad. Ja tuliwad kõik kokku seitsmeteistkümne paterelliga ja wiskasiwad palju ja suuri kiwa wiis päewa järgimööda ja ei annud neile, kes lossis oliwad, mitte rahu, sest neil ei olnud majasid ega hoonid, ei asu ega warjupaika lossis, mis weel suuremat jagu üles ehitamata oli, ja palju neist saiwad wigastatud. Aga ka Saarlastest langesiwad palju, ambuküttidelt haawatud. Siiski ei taganenud nemad sellepärast lossi piiramisest. Pärast mitmepäewalist taplemist ütlesiwad Saarlased neile, kes lossis oliwad: „„Teie teate ju, et teie sessinatses lossis meie alalise päälehakkamise eest sugugi pääseda ei jõua, sellepärast anname teile nõuu ja küsime, kas teie tahate meiega rahu teha ja terwelt ja wigastamata kõik wälja tulla ja meile lossi ja meie maad äraanda.”” Lossis olijad, et nad halja taewa all wõitlesiwad ja neil majadest ja kõigist tarwitustest puudus oli, wõtsiwad niisuguse rahu pakkumise wasta, läksiwad linnast wälja, wiisiwad omad asjad laewade pääle ja jätsiwad maa ja lossi Saarlastele. Aga Saarlased pidasiwad seitse Daanlast ja Teodoriku, Riia piiskopi wenna, tagasi, käemeheks rahu kinnitamiseks; kõik tõised läksiwad Tallinasse tagasi Daanlaste juure.”

„Pärast seda häwitasiwad Saarlased lossi suutumaks maa tasa ja ei jätnud kiwi kiwi pääle ja saatsiwad teaduse igale poole Liiwi- ja Eestimaale, et nemad Daani kuninga lossi ära wõtnud ja ristiinimesed oma rajadest wälja ajanud. Ja nemad

kihutasiwad paganaid ja Eestlasi kõigis maakondades julgusele, et nad Daanlaste ikke kõige jõuuga maha raputaksiwad ja ristiinimeste nime, kellega neid ikendatud, siit maalt kautaksiwad ja endise wabaduse jälle tagasi tooksiwad, üteldes, Daanlaste linn Tallin olewat kerge ära wõtta. Ja nemad õpetasiwad neid masinaid ja paterellisid ja muid sõariistu tegema. Ja sündis ütlemata häda nende maal. Sest kui Saarlased Harju rahwaga omad kurjad ühte nõusse heitmise mõtted Daanlaste ja risti nime wasta täieste ära oliwad kõnelnud, kogusiwad nemad kõik ühtlasi kokku mereääriste Eestlastega Warbula linna ja surmasiwad mõned Daanlastest ja nende preestritest, kes nende juures elasiwad. Ja nemad läkitasiwad Wirumaale saadikuid, et Wirulased nõndasamati teeksiwad. Aga Wirulased ja Järwa rahwas ei julgenud seda teha, sest nad on ullid inimesed ja alandlikumad muist Eestlastest, waid saatsiwad omad preestrid teele ja läkitasiwad neid terwelt Daanlaste lossi.”

See sündis sügise aastal 1222. Uus aasta 1223 jõudis kätte ja temaga sõa sõnum ka Sakalasse. Läti Hindrik jutustab edasi:

„Aga Sakalased, kes ordo wennastega üheskoos Wiljandi linnas elasiwad, ei jõudnud oma kawalaid südame mõttid nende wennaste wasta enam kauemine tagasi hoida, waid nemad jooksiwad oma mõõkade ja odade ja kilpidega kõik, wõtsiwad mõned ordo wennad ja nende sulased ja Saksa kaupmehed kinni ja surmasiwad ära. Ja sest et see neljas pühapäew pärast Kolmekuninga päewa oli, mill seda Ewangeliumi loetakse: Ja kui Jeesus taewa läks, siis tõusis suur laenetamine mere pääl n.n.e.*), kui preester Teodorik Jumala teenistust pidas ja tõised wennad kirikus oliwad kuulmas, siis tõusis tõe poolest

*) Meie pühapäewased ewangeliumid ja epistlid, mis nüüdki kirikus kuuleme, on ju wäga wanast wälia walitud, ju katoliku ajal, ja on tänase päewani ka Ewangeliumi kirikus jäänud. Ülewal nimetatud Ewangelium neljandamal pühapäewal pärast Kolmekuninga päewa seisab Matt. r. 8, 23—27.

suur laenetamine ja kihisemine. Sest kui nemad kõik ordo wennad ja sulased ja Sakslased ära oliwad surmanud, kes wäljas lossis oliwad, kogusiwad nemad kiriku juure kokku ja ei püüdnud mitte palwet teha, waid werd walada, mitte sakramenti Jumala koas ihaldates, waid Jeesuse Kristuse rahu rikkuda püüdes, sest nemad kandsiwad Kaini kurjust südames. Nemad seisatasiwad siis ja jäiwad kiriku ukse ette ja piirasiwad sõariistadega wennad, kell sõariistu ei olnud, sisse. Ja et neid kergemine wälja kutsuda, andsiwad nemad kawalaste kät ja lubasiwad rahu. Esiti tuli wälja Moorits, kes nende kohtuherra oli olnud ja paganaid liig kergeste uskus; sellele astusiwad nemad kohe kallale ja surmasiwad teda ära. Sellepärast walmistasiwad tõised, seda nähes mis kindlaste ette ära wõis arwata, ennast wastapanemisele. Aga et pitk wiiwitus sündis ja neile wiimati rahu tõutati, läksiwad nemad üksi wälja nende sekka. Jala päält wõtsiwad sõnamurdjad neid kinni, paniwad neid ahelasse ja sidemesse, riisusiwad kõik nende wara ja raha ja hobused ära ja jagasiwad seda eneste keskes. Ja surmatud inimeste kehad wiskasiwad nemad nurme pääle koertele närida, nõnda kui kirjutatud on: „„Nemad on sinu sulaste kehad lindudele taewa all süüa annud ja sinu pühade liha maa elajatele; nemad on nende werd ära walanud kui wet ja ep olnud kedagi, kes neid oleks maha

matnud.””

„Mõned neist läksiwad ära ka ühe tõise lossi juure, mis Pala jõe kaldal oli, selle nõuga, sääl sedasama teha. Ja tee pääl surmasiwad nemad oma preestri mõne tõisega ära. Pärast seda läksiwad needsamad Sakalased Järwamaale ja wõtsiwad sääl Hebbe, ühe Daanlase, kes nende kohtuherra oli, kinni, wedasiwad teda mõne tõise Daanlasega lossi tagasi, piinasiwad teda ja tõisi hirmsastce, kiskusiwad sisikonna wälja ja Hebbe südame tõmbasiwad nemad elusalt ihust, küpsetasiwad teda tulel, jautasiwad ja sõiwad teda ära, et nad kõwaks saaksiwad ristiini-

meste wasta, ja nende kehad andsiwad nemad koertele ja taewa lindudele süüa*).”

„Kui nad selle hirmsa, kurja ja paganalise töö oliwad teinud, läkitasiwad Wiljandi wanemad sellsamal päewal Otepäha ja kihutasiwad neid nõndasamati tegema. Ja Tartulinna rahwale saatsiwad nemad werised mõõgad, kellega nemad Sakslased oliwad surmanud, ja Sakslaste hobused ja riided täheks. Tartu rahwas wõtsiwad rõõmuga sõnume wasta ja kargasiwad ordo wennaste kallale, sidusiwad neid ja surmasiwad Joannesse, kes nende kohtuherra oli olnud, ja kõik nende sulased ära. Ka kaupmehi surmasiwad nemad wäga palju mõõgaga maha; tõised pääsiwad ära ärapeitmise läbi; neid sidusiwad nemad pärast; kõik ordo wennaste ja tõiste Sakslaste kaupmeeste wara wõtsiwad nemad ära, jagasiwad eneste keskes, jätsiwad surnute kehad nurmede pääl matmata. Nende hinged hingaku rahulikult Kristuses. Sell ajal oli Tartus ordo wennaste hulgas nende waimulik kaaswend preester Hartwik, seda istutasiwad nemad kõige rammusama härja selga, sellepärast et ta niisama rammus oli. Ja kui nad teda linnast wälja oliwad wiinud, küsisiwad nemad ome Jumalaid liisu läbi, kumb neil enam meele pärast ohwriks, kas preester wõi härg. Ja liisk langes härja pääle ja ta sai silmapilgul ohwerdatud. Aga preestri jätsiwad nemad elusse

*) Asi on hirmus ja kole küll kuulda. Aga tegu on enam pagana pimedusest ja ebausust, kui armuta meelest ja kangest südamest tulnud. Süda, kõige wahwuse ase, pidi, kui ta ära söödi, sööjale wahwust kõrgendama ja kõwemaks tegema waenlaste wasta. Hirmust ebausku ei jutustata mitte üksina meie esiwanematest siin Läti Hindriku raamatus, waid teda leitakse ka muu rahwa seas ja weel kristlikul ajal. Wuttke kirjutab Saksarahwa ebausust korra nõndasama koleda tüki: „Kes kolmeaastase lapse südame enesele on saanud, näeb kõik salaja wara ära, ja kes sündimata lapse südant enesega kannab, sell läheb warastamine korda ja ta jääb kinni wõtmata. See wiimine ebausk sünnitas ennewanast hirmsaid kurjategusid, teatamast weel seitsmetõistkümne aastasaa keskajal, nii et mõrtsukad ja wargad raskejalgsid naesi ära surmasiwad, et nimetatud nõia asja kätte saada.” Waata: Dr. Wuttke, der deutsche Volksaberglaube der Gegenwart. Hamburg 1660. Lehek. 101.

Jumalate tahtmise järele, siiski sai ta suure haawa, mis tal pärast terweks tehti.”

„Pärast seda läks sõnum wälja üle kõige Eestimaa ja Saaremaa, et nad tapleksiwad Daanlaste ja Sakslaste wasta. Ja nemad läkitasiwad ristinime wälja kõigist omist rajadest. Aga Nowgorodast ja Pihkwast kutsusiwad nemad Wenelasi appi ja tegiwad nendega kindla rahu ja paigutasiwad neid mõned Tartusse, mõned Wiljandisse ja tõised muu linnadesse, taplema Sakslaste ja Roomausuliste ja kõige ristirahwa wasta, ja jagasiwad nendega ordo wennaste ja kaupmeeste hobused, raha ja kõik wara ja kõik, mis nad ära oliwad wõtnud, ja tegiwad omad linnad wäga kindlaks. Ja nemad ehitasiwad paterellisid kõigis linnades ja õpetasiwad üks tõisele wiskamise kunsti ja jagasiwad eneste keskesse suure hulga ordo wennaste wiskamise masinaid ära, mis nad oliwad riisunud. Ja nemad wõtsiwad omad naesed, kellest nad oma ristiusu ajal oliwad lahkunud, jälle tagasi*) ja kaewasiwad omaste surnukehad, mis kiriku aedadesse oliwad maetud, haudadest wälja ja põletasiwad neid oma wana pagana wiisi ära ja pesiwad ennast ja ome majasid weega ja puhastasiwad neid luudadega ja püüdsiwad sedawiisi ristimise sakramenti omist rajadest koguni ära häwitada.”

„Ja Sakalased läkitasiwad Riiga saadikud ja lasksiwad ütelda, nemad nägewat küll hää meelega rahu tegemist, aga millaski ei tahtwat nemad edespidi ristiusku wasta wõtta, nii kaua kui weel aasta wanune ehk küünra kõrgune poisikene nende maal järele jäänud. Ja nemad nõudsiwad ome poisikest tagasi, kes käemehiks oliwad antud**), ja tõutasiwad, ordo wennaksid,

*) Eestlastel oli, nõnda kui juba üteldud sai, keelamata mitu naist wõtta. Kes ristitud sai, pidi ühe naese meheks jääma ja ülearwulised naesed ära lahutada laskma. Sell korral langewad palju pagana usku tagasi ja wõtawad siis ka omad tõised naesed tagasi.

**) Käemeesteks ehk wastutajateks rahu kinnitamiseks pidiwad iseäranis kihelkondade wanemad omad poislapsed andma. Kui käemeeste andjad rahu tingimist ei täitnud, oli wastanikkudel luba, käemeestega oma arwamise järele tallitada.

kes weel ahelates nende juures elus oliwad, tagasi anda, iga käemehe eest üht wenda ehk kaupmeest, mis ka sündis.” ….

„Pärast seda algas kõigis Eestimaa rajades uueste sõda. Sest Saarlased ja randlased ja Warbulased piirasiwad ühtlasi Järwalastega ja Wirulastega pitka piiramisega Daanlasi Tallinas, kunni Issand neid päästis. Sest kui nemad lossis üliwäga ja kaua wäsitatud oliwad, läksiwad Sakslased Daanlastega wälja neile wasta, taplesiwad nendega ja Jumal ajas Eestlased pakku põgenema ja neid langes palju ristirahwa käe läbi surma leides, ja tõised põgenesiwad. Ja ristiinimesed wõtsiwad nende härjad ja nende hobused ära ja palju saaki ja kutsiwad Jumalat, kes neid ka seekord nii suurest kurjast oli päästnud.”

„Kui ka Lätlased kõik kurja nägiwad, mis Eestlastel südames oli Liiwimaa wasta, hakkasiwad ka nemad kohe sõdima Eestlaste wasta. Ja Rameko oma meestega ja Wargribbe tõiste Lätlastega*) tõttasiwad Ugauniasse, wõtsiwad inimesi kinni ja surmasiwad neid ja saiwad palju saaki. Ja kui nad koju oliwad saanud, läksiwad jälle tõised ja tegiwad niisamasugust kahju. Sedasama wiisi tõttasiwad Eestlased, Lätlasi taga kihutades, Lätimaale ja tegiwad niisamasugust kahju.”

„Pärast seda läksiwad ka ordo wennad Ugauniasse, riisusiwad ja põletasiwad mõned külad ära ja tegiwad Eestlastele sedasamasugust kahju. Ja kui nemad Riiga tagasi tuliwad, palusiwad nemad piiskopi mehi ühtlasi kõige Sakslastega, et need neid awitaksiwad Eestlaste wiha wasta. Aga need wastasiwad kõik ühtlasi kui ühest suust: „„Kui teie tahate püha neitsi Maarja kirikule ja Riia piiskopile nende kolmandama jau Eestimaast osaks jätta ja piiskopi Hermannile tema kolmandama jau keelamata tagasi anda ja tahate rahul olla oma kolmandikuga,

*) Rameko ja Wargribbe oliwad Lätlaste wanemad Trikati maakonnas, nüüdses Walga maakonnas. Rameko oli Lätlaste wanema Talibaldi poeg. Et Eestlased Talibaldi tules põletades ära oliwad surmanud, siis oli Ramekol iseäranis asja, neile isa surma kätte maksta.

siis tahame meie hää meelega teid awitada.”” Ja nemad lubasiwad kohe piiskoppidele nende osad täielt kätte anda*). Siis tõusiwad kohe kõik kiriku mehed üles ja kutsusiwad oma Liiwlaste ja Lätlaste seast sõawäe kokku ühtlasi Riiglastega ja ordo wendadega. Ja nemad läksiwad Sakalasse ja kui ju koitma hakkas, jõudsiwad nemad Wiljandi ette. Ja Eestlased tuliwad wälja ja wõitlesiwad nendega kolmandama tunnini**). Ja nemad läksiwad edasi, jautasiwad oma sõawäe igale poole küladesse ja riisusiwad maad, wõtsiwad kinni ja surmasiwad niipalju kui nad leidsiwad. Ja sõawägi tuli jälle kokku ja nemad pöörasiwad tagasi Liiwimaale ja wõitlesiwad lossi ees Pala jõe ääres kolm päewa. Ja mõned läksiwad üle Pala jõe, riisusiwad ja põletasiwad kõige Nurmekonna ära ja surmasiwad sääl wäga palju. Ja kui nad tagasi tuliwad seltsimeeste juure, pöörasiwad nemad kõige sõawäega tagasi Liiwimale. Ja kõigil meestel, keda nemad wangi oliwad wedanud, rajusiwad nemad pääd otsast, et kätte maksta üleastujatele ja sõna pidamata rahwale. Ja nemad jagasiwad saagi ära ja kiitsiwad seda, kes kiidetud on igaweste.”

Nõnda oli kewade 1223 kätte jõudnud. Läti Hindrik jutustab edasi:

„See oli piiskopi kakskümnes wiies aasta ja weel ei olnud kirikul rahu sõdadest ega sõa raskustest. Sest kui piiskop Bernhard, kes esimene Semgallide piiskop oli***), hulga ristisõitjatega Saksamaalt tagasi tuli, kogusiwad Sakalased ja Ugaunia rahwas ligimeste maakondadega suure sõawäe kokku. Ja

*) Nii oli Eestimaa kolmele peremehele ju ära jagatud, aga ordo wennad, kes kõige enam waewa pidiwad nägema, tahtsiwad nüüd ka suuremat osa saagist, mis piiskopid neile anda ei raatsinud. Piiskopi Alberti kõrwal oli ka tõisi piiskoppisid, et küll Albert Riias päämees oli. Nimetatud Hermann oli Alberti wend ja pärast piiskopiks Tartus. Temast saame edespidi enam kuulma.

**) Kolmas tund on meie arwamise järele kellu üheksa ajal enne lõunat.

***) Semgallid oliwad Läti seltsi rahwas tänasel Kuuramaal.

kui nemad Ümera jõe kaldale tuliwad, Lätlaste maale, riisusiwad nemad see ära ja surmasiwad palju Lätlasi ja wedasiwad nende naesed wangi, jautasiwad oma sõawäe üle kõige maakonna laiale ja rõhkusiwad maad suure rõhkumisega. Sest mõned läksiwad Trikatisse, mõned Rosulasse*), mõned jälle Metsapoole maakonda ja weel mõned Toreidasse, leidsiwad mehi ja naesi suure hulga kõigis külades, surmasiwad neid palju, wedasiwad muist wangi, ja kui nad palju saaki oliwad saanud, kandsiwad nemad kõik külad ja kirikud tule kätte ja tegiwad neid tuleleekidega puhtaks. Ja pärast seda tähendasiwad nemad Letegorwe oma sõawäe kokkutulemise paigaks kõige saagiga. Aga Rameko käis mõne Lätlasega Eestlaste selja taga ja juhtus kogemata Urelas**) Waremariga kokku, kes Wenelaste päälik Wiljandis oli olnud, ja ta surmas teda ära mitme tõise Wenelase ja Eestlasega. Ja nemad wõtsiwad sõariistad ära ja palju saaki ja läksiwad jälle Wõnnu linna tagasi.”

„Aga Riiga tuli sõnum kõigest kahjust, mis Liiwlased ja Lätlased oliwad kannatanud, ja kõik nutsiwad ja kaebasiwad oma kaaswendade pärast, kes surma oliwad saanud ja ei wiibinud enam, waid paniwad omad kotid, leiwad ja rätid maha, niihäste ratsa- kui ka jalamehed**), ja läksiwad Toreidasse, ordo wennad ristisõitjatega, kaupmehed ja Liiwlased; ja kui nemad kuulajaid oliwad saatnud, leidsiwad nemad, et waenlased Letegorwest juba ära oliwad läinud, ja kihutasiwad neid taga päewa ja ööse. Suurest waewast wäsinud, pöörasiwad pärast seda kõik jalamehed ja ka tõised suuremat jagu Riiga tagasi.”

*) Rosula on muidu tundmata paik Trikati, tänase Walga maakonna, ja Metsapoole, tänase lõunapoolse Pernu maakonna, wahel.

**) Urela oli Liiwlaste linn Wõnnu linna ligi; meie ajal leiame sääl mõisa ja walla. kellel Saksakeeli ..Orellen” nimi.

***) See on: heitsiwad omad igapäewased asiad kõrwale ja paniwad ennast sõa mundrisse.

„Aga kes kindlad omas südames oliwad paganatele kätte maksma ja ennast müüriks seadma Issanda koja ette, need ei läinud tagasi. Nende hulgas oli Joannes, pääpreester ja püha neitsi Maarja kiriku praost, preester Daniel ja ordomeister Wolkwiin, need kinnitasiwad ka mind, neid julgusele äratades ja manitsedes, et nad ustawad ja wahwad oleksiwad Issanda taplemisi taplema usust langenute ja julgete wasta. Ja ordo wennad Siguldast ja Wõnnu linnast ja suur hulk Liiwlasi ja Lätlasi ühendasiwad ennast nendega ja kihutasiwad waenlastele järele seda teed, mis Koiwa jõe poole läheb; aga waenlased oliwad tõist teed, mis kiriku poole Ümera jõe ligi läheb, ära läinud ; ja nemad oliwad omad hobused ööseks kirikusse pannud ja tegiwad muud kurja ja täitsiwad oma paha himu wangi wõetud naeste ja neitsitega säälsamas pühas paigas, rüüstasiwad ja põletasiwad wilja ja hooned ja kõik ära, mis preestri päralt oli. Ja hommiku wara läksiwad nemad edasi Ümera kaldale. Ja sündis, kui juba üks jagu sõawäge Ümera jõe sillast üle oli läinud, tuliwad äkiste ristiinimesed tõist teed külje poolt, tungistwad waenlase sõawäe keskpaika ja taplesiwad nendega ja usust langenud Eestlased läksiwad wäga julgeste neile wasta. Aga wiimati tegi neile see hirmu, kes wanast Wilisti rahwast hirmutas, kui nemad Taaweti ees põgenesiwad. Ja Sakslased wõitlesiwad nendega ja Eestlased pöörasiwad selja ja põgenesiwad ristiinimeste ees. Ja nemad kihutasiwad neid taga ja tuulutasiwad neid kui aganaid ja tallasiwad tee pääl maha, kus nad läksiwad, ja surmasiwad neid wäga palju. Tõised jälle kihutasiwad tõisi taga kunni sillani ja surmasiwad neid palju tapeldes sillani, kus ordowend Teodorik, üks wahwa, julge ja jumalakartlik mees, langes, odaga läbi pistetud; aga tõised läksiwad üle silla ja ühendasiwad ennast. Aga nemad jätsiwad kõik saagi ja hobused maha, surmasiwad mõne wangi ja põgenesiwad jalgsi metsadesse. Ja neid oli surmatud enam kui kuussada, tõised saiwad metsas hukka, mõned uppusiwad Koiwa jõkke, mõned aga saiwad häbiga koju sõnu-

mid wiima. Aga ristiinimesed, Sakslased, Liiwlased ja Lätlased, wõtsiwad nende saagi ja hobused ja lojuksed ja jagasiwad neid eneste keskes ühtewiisi ära ja omad wangi wõetud kaaswennad, niihäste mehed kui naesed, päästsiwad nemad endisele wabadusele, tänasiwad ja kiitsiwad seda, kes ei mitte seekord üksina, waid igal ajal nende eest wõitles Liiwimaal ja neile suurt wõitu kinkis usust langenud rahwa üle igal ajal.”

Läti Hindrik jutustab edasi:

„Kui ristiusust taganenud Eestlased Ümera jõe ääres oliwad maha löödud, läkitas piiskop Bernhard igale poole Liiwi- ja Lätimaale ja kutsus kõik, niihäste kiriku mehed, kui ka ordo wennad Liiwlaste ja Lätlastega, et nemad kõik tuleksiwad, Eestlaste wasta taplema. Ja need tuliwad kõik kokku ustawaste sõna kuuldes; nende hulgas oliwad ka ristisõitjad kaupmeestega; mõned läksiwad laewaga Koiwa jõge mööda, mõned jalgsi, mõned oma hobustega; nad tuliwad kokkutulemise paika kaheksa tuhandega. Kui nemad siin suurtwiisi nõuu oliwad pidanud ja kokku kõnelnud, ruttasiwad nemad Eestimaale ja piirasiwad Wiljandi linna, mis juba kümne aasta eest Sakslased ära oliwad wõtnud ja ristiusule alaheitlikuks teinud, nüüd tõist korda sisse, walmistasiwad pisukesi masinaid ja paterellisid, ehitasiwad ühe wäga kindla ja kõrge torni puust, liigutasiwad seda kraawi ääre, et linna alt õõnsaks kaewada*). Aga neile tegiwad wäga palju tüli kiwiwiskajad linnas. Sest neil oli wäga palju ordo wendade kiwiwiskamise masinaid linnas ristiinimeste kiwiwiskamise masinatele wastata ja nemad oliwad paterellisid ja masinaid ehitanud ristiinimeste masinatele wastata; need taplesiwad üks tõist wasta mitu päewa! Sest

*) Niisugused tornid oliwad enamiste mitmekorralised. Päälmistest jagudest sõdisiwad sõamehed linna rahwaga, alumistest kaewati müüri alt õõnsaks ehk püüti teda muidu lõhkuda. Et siin üksina kaewamisest jutt on, siis peame arwama, et torn iseäranis ka selle tarbeks ehitatud oli, wistist et muidu kõrge walli alustele ligi ei ulatatud.

linna piiramine algas Augusti kuul Peetruse ahelate pühal*) ja Maarja taewaminemise pühal**) andsiwad nemad ennast piirajate kätte. Sest et wäga suur kuum ja linnas hulk inimesi ja lojuksid oli, kes nälja ja janu pärast jõuetumaks läksiwad, sündis suur katk surnukehade halwast haisust linnas, ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema, ja et tõised, kes weel järele oliwad jäänud, enam wasta ei jõudnud panna, siis andsiwad nemad ennast kõige oma waraga elusalt ristiinimeste kätte, iseäranis sellepärast, et nad nägiwad, kuida linn ristiinimestelt juba tõistkorda põlema pandi ja nemad kõik oliwad ära katsunud enese ja linna hoidmiseks. Sellepärast tegiwad nemad ristiinimestega rahu, tuliwad linnast wälja, wõtsiwad kristliku elu ikke jälle enese pääle ja lubasiwad, et nad edespidi ilmaski enam usu sakrarnentisid usust taganemise läbi rikkuda ei taha, ja tõutasiwad oma kurja tööd tasuda. Ja ordo wennad ja kõik Sakslased jätsiwad neid elusse, et nad küll oma elu ja wara oleks pidanud kantama. Aga Wenelased, kes linnas oliwad ja usust langenutele appi oliwad tulnud, saiwad pärast linna ärawõtmist sõameestelt linna ees kõik lülli poodud, tõistele Wenelastele hirmutuseks. Ja kui kõigiti rahu oli tehtud, läksiwad ristiinimesed linna, wõtsiwad kõik, mis sääl oli, ära, ajasiwad hobused ja lojuksed wälja ja jagasiwad neid eneste keskes ühtwiisi ära, aga inimesed lasksiwad nemad küladesse minna.”

„Kui saak jagatud oli, läksiwad nemad edasi tõise linna ette Pala jõe kaldal ja sõdisiwad nendega sääl nõndasamati. Aga need kartsiwad piiramist ja katku ja suremist, nii kui see tõises linnas oli sündinud, ja sellesarnast häda ja andsiwad ennast kohe ristiinimeste kätte, palusiwad aga oma elu ja wabaduse pärast ja jätsiwad kõik oma wara sõawäele. Ja ristiinimesed

*) Peetruse ahelate püha on esimesel Augusti kuu päewal.

**) Maarja taewaminemise püha on wiietõistkümnemal Augustil. Seda päewa nimetatakse ta Rukki Maarja päewaks.

jätsiwad neile elu ja wabaduse ja saatsiwad neid oma küladesse, wõtsiwad enesele palju saaki ja kõik hobused, lambad, tõurad ja kõik, mis linnas oli. Ja nemad pöörasiwad rõõmuga koju Liiwimaale ja kiitsiwad Jumalat mõlema linnade kättesaamise ja selle pöörase rahwa tõisekordse ikendamise eest.”

„Aga Sakalast oliwad wanemad Wenemaale läkitatud raha ja hulga kingitustega, kas nemad wahest jõuaksiwad wene würstisid wälja kutsuda appi Sakslaste ja Roomausuliste wasta. Ja Susdali würst*) läkitas oma wenna ja temaga suure sõawäe Nowgorodlastele appi ja temaga tuliwad Nowgorodlased ja Pihkwa würst oma meestega. Ja sõawäe suurus oli arwata kakskümmend tuhat meest. Ja nemad tuliwad Ugauniasse Tartu ligi ja Tartu rahwas saatsiwad neile suuri kingitusi ja andsiwad würsti kätte ordo wennad ja Sakslased, kes nende juures wangis oliwad, ja hobused ja kiwiwiskamise masinad ja palju muid asju ja palusiwad abi Roomausuliste wasta. Ja würst paigutas omad mehed linna, et ta walitseks Ugaunias ja kõigel Eestimaal. Ja würst läks Otepähä ja tegi sääl nõndasamati. Siis pööras tema oma sõawäe Liiwimaa poole ... ja Ugaunia rahwas saatsiwad teda ja tema sõawägi oli wäga suur. Ja sääl tuliwad temale Saarlased wasta, need palusiwad teda, et ta oma sõawäe Daanlaste wasta Tallinasse käänaks; pärast Daanlaste ärawõitmist olewat kergem Liiwimaa rahwa kallale astuda; ja nemad ütlesiwad, Riias olewat palju ristisõitjaid, kes walmid temale wasta minema. Ja würst kuulis nende kõnet ja pööras tõist teed tagasi Sakalasse. Kui ta Sakala Sakslastelt juba koguni ära wõidetud, mõlemad linnad wõetud ja omad Wenelased Wiljandis lülli poodud leidis, sai ta wäga wihaseks ja kustutas oma wiha Sakalastesse hakates ja rõhkus seda maad suure löögiga. Ja kõik, kes Sakslaste käest oliwad pääsnud ja suure

*) Susdali würsti maa oli taga Nowgoroda linna Wolga jõe kaldal, kus nüüd Wladimiri kubermangu leiame.

katku küüsist linnas, langesiwad nüüd, tõised päästsiwad ennast metsadesse põgenedes. Ja ta läks oma suure sõawäega Järwamaale ja kutsus kokku enese juure Järwalased ja Wirulased ja Warbulased Saarlastega. Ja nende kõikidega piiras ta Daanlaste linna Lindanisa*) sisse ja taples Daanlastega neli nädalat ja ei jõudnud neid ära wõita ega nende linna, sest et linnas palju kiwiwiskajaid oli, kes palju Wenelasi ja Eestlasi surmasiwad. Sellepärast pööras Susdali würst kõige oma sõawäega tagasi Wenemaale. Küll oli seesinane sõawägi wäga suur ja wahwa ja katsus Daanlaste linna ära wõtta Saksa wiisi, aga ei jõudnud. Kui nemad maakonna rüüstanud ja ümberringi ära oliwad riisunud, läksiwad nemad wiimati omale maale tagasi.”

„Sellsamal ajal oliwad ordo wennad ja tõised Sakslased pisukese meeste hulgaga Tartu linna sisse piiranud ja taplesiwad nendega wiis päewa. Ja sest et nemad nii kindlat linna pisukese hulgaga ära ei jõudnud wõtta, siis riisusiwad nemad maad ümberringi ja läksiwad kõige oma saagiga koju Liiwimale.”

„Pea pärast kogusiwad ordo wennad sõawäe ja tungisiwad Eestimaale ja lõiwad Järwalasi suure löögiga selle eest, et nad ikka sõda hakkasiwad Daanlaste wasta, ja surmasiwad ja wõtsiwad neid palju kinni ja saiwad palju saaki. Ja Järwalased tuliwad nende juure Ketisse külasse**) ja lubasiwad alalist ustawust Sakslastele ja kõigile riistiinimesile. Pärast seda läksiwad nemad kohe nende rajadest wälja ja pöörasiwad tagasi omale maale kõige saagiga.”

„Pärast seda läkitasiwad Nowgorodlased ühe würsti Westseka …. ja andsiwad temale raha ja kakssada meest kaasa ja uskusiwad tema kätte walitsuse Tartus ja tõistes maakondades,

*) Lindanisa oli wana Eestlaste linn; pärast ehitasiwad, Daanlased oma linna asemele, mis Eestlased Tallinaks hakkasiwad nimetama, nõnda kui ju ülewal üteldud sai.

** Ketis ehk Keitis oli suur küla Järwamaal Wirumaad wasta.

mis ta omale ära jõuaks wõita. Ja see würst tuli oma meestega Tartusse ja linna rahwas wõtsiwad teda wasta rõõmuga, et nemad kõwemaks saaksiwad Sakslaste wasta. Ja nemad andsiwad temale maksusid ümberkaudistest maakondadest. Ja kõikide wasta, kes maksusid ei maksnud, läkitas tema sõawäe ja rüüstas kõik maakonnad ära, kes temale wasta paniwad, Waigast*) Wirumaani, Wirumaast Järwamaani ja Sakalani, ja tegi ristiinimestele nii palju kahju, kui jõudis.”

Aasta 1223 läks wiimati otsa ja algas uus aasta, mill Eestlaste wiimine jõud lõppes.

„Pärast Jõulu püha — see on: uue aasta hakatusel 1224 — mõtlesiwad Riiglased Tartu linna sisse piirata. Ja nemad tuliwad ordo wendadega ja ristisõitjatega ja Liiwlastega ja Lätlastega Astijärwe juures kokku ja neil oli suur sõawägi. Sääl tuliwad neile Daanlased meele, kes juba kaua kiusatuses oliwad, sest nende wasta taplesiwad kõik ümberkaudised maad ja rahwad. Ja nemad jätsiwad seekord Tartusse minemata ja läksiwad kõik ühtlasi suure sõawäega Harjumaale. Ja nemad piirasiwad Loone linna sisse, wõitlesiwad nendega pea kaks nädalat, ehitasiwad masinaid ja paterellisid ja ühe wäga kõwa puust torni; seda liigutasiwad nemad linnale ligi, et nemad alt kaewada ja ülewelt kergemine nendega sõdida wõiksiwad. Ja kui Daanlased seda kuulsiwad, saiwad nemad rõõmsaks ja tuliwad ja tänasiwad neid, et nad nende pääle oliwad halastanud ja neile appi tulnud. Aga pärast seda saiwad palju kiwiwiskajate läbi surma ja masina meistrite läbi maha löödud ja tõised hakkasiwad raskeste põdema ja surema. Pääle see jõudsiwad ka kaewajad juba kindluse päälmise jaule ligi, nii et linna rahwas juba kartsiwad kokkulangemist kõige kaewanduga. Sellepärast palusiwad nemad Sakslaste sõawäge wiimati ärdaste, neile

*) Waiga ehk Waigala oli maakond Ema jõest Põhia pool, kus nüüd meie ajal Tartu, Kodawere ja Maarja kihelkonda leiame.

elu ja wabadust jätta. Ja nemad kinkisiwad neile elu ja tegiwad linna tuhaunikuks. Aga kõik hobused ja tõurad ja lojuksed ja wara ja raha ja riided ja kõik mis linnas oli, wõtsiwad Sakslased enestele ja jagasiwad eneste kcskes ära Liiwlaste ja Lätlastega. Aga Daanlastele andsiwad nemad inimesed tagasi ja tõised saatsiwad nemad keelamata oma küladesse.”

„Sellsamal ajal läkitasiwad Sakslased mõned omast sõawäest tõise kohta kolme pisema linna ette, mis sääl ligi oliwad, ja ähwardasiwad neid sõaga, kui nemad ennast kätte ei tahaks anda. Ja need kolm ligimest linna andsiwad ennast Riiglaste kätte ja saatsiwad neile maksusid ja palju waipu sellsinatsel sõakorral. Ja Riiglaste sõawägi pööras ümber Järwamaale ja mõned läksiwad wälja maad riisuma. Ja Järwalased ja Wirulased tuliwad neile wasta ja palusiwad ärdaste rahu selle tõutamisega, et nemad edespidi ilmaski ristiusu sakramentisid enam rikkuda ei taha. Ja nemad tegiwad jälle rahu nendega, wõtsiwad neilt käemehi ja oliwad neile armulised. Siiski sündis pärast neile palju tüli Daanlastelt, tänamata külalistelt, kes nendega taplesiwad, et nemad rahu ja ristiusu ikke Riiglaste käest wasta oliwad wõtnud. Ja Riiglaste sõawägi pööras Liiwimaale tagasi rõõmuga ja kiitis Jeesust Kristust, kes neid alati terwelt ja wigastamata edasi juhatas igal sõa käigi teel.”

„See oli piiskopi Alberti kakskümnes kuues ammeti aasta ja weel ei olnud kirikul rahu sõdadest. Sest würst Westseka tegi Tartu rahwaga palju tüli kõigele maale ümberkaudu. Ja Lätlased ja Liiwlased käisiwad sagedaste pisukeste hulgakestega neile wasta ja ei jõudnud neile midagi teha. Aga pärast Lihawõtte püha kogusiwad ka ordo wennad jälle sõawäe, piirasiwad Tartu sisse ja taplesiwad nendega wiis päewa, aga ei jõudnud linna ära wõtta, sest et neid wähe oli. Ja kui nemad maa ümberkaudu ära oliwad riisunud, pöörasiwad nemad oma saagiga tagasi Liiwimaale.”

„Sellsamal ajal tuli auwäärt piiskop Albert Saksamaalt tagasi hulga ristisõitjatega ja kõige oma meestega. Ja temaga tuli tema niisama auwäärt wend, piiskop Hermann, kes juba mõni aeg tagasi Eestimaa piiskopiks walitud ja ära õnnistatud oli, aga Daanlaste kuningas keelas teda mitu aastat oma piiskopkonda tulemast. Aga kui Daanlaste kuningas wangi ära oli wiidud Sakslastelt Saksamaale, läks nimetatud Riia piiskop seesama oma wennaga kuninga juure, temalt luba nõudma. Ja kuningas andis järele, et ta pidi Liiwimaale minema ja Liiwimaalt Eestimaale oma piiskopkonda. Kui needsamad Riiga jõudsiwad, wõeti neid suure rõõmuga wasta Riiglastelt ja kõigilt Liiwimaal. Ja kõik rõõmustasiwad ühtlasi ja kiitsiwad Jumalat, et pärast palju hädaohtu ja kurba sõda pea kõik Eestimaa jälle ära oli wõidetud ja kätte saadud, maha arwatud üksina Tartu linn, kellele kättemaksmine Jumalast tulema weel wiibis.”

Kuustõistkümmend aastat oli Eestimaal sõditud, rüüstatud, maad ja inimesi kurnatud, sedawiisi, kuda ülewal pitkemalt oleme kuulnud. Weel seisis Tartu, kõige kindlam linn ja pääpaik Eestimaal, wiimne Eestlaste tugi, keda nemad nüüd weel Wenelaste abiga hoida püüdsiwad. Aga suwel 1224 pidi ka see wiimane kindlus langema ja wiimati hirmsale sõale ots tulema. Wana aja sündimuste tundja Shlözer jutustab sest nõnda:

„Ugaunias Ema jõe kaldal oli ühendatud waenlaste käes weel kindel linn Tartu ja et seda Eestlaste pagana aja pääpaika ja kindlust ükskord ommeti igaweseks ajaks julge hoobiga ära häwitada, saatis piiskop Albert nüüd igale poole Liiwimaale ja rüütlite lossidesse sõnume uueste sõateele minna põhja poole. Wäsimata usinusega täideti tema käsku. Arwata Augusti kuu algusel oli sõtta walmistamine tallitatud ja tuttawasse kogumise paika Astijärwe kaldail tuliwad ligimailt ja kaugelt Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste parwed hulgana kokku. Albert

ise tuli senna kõige kõrgema waimuliku seisuse liikmetega, et wiisiks saanud kombel üleüldisel sõa nõupidamisel plaani teha ettewõetawa sõakäigile. Kui nõu oli peetud …. läks sõawäe esiots minema, arwatawaste, et moona muretseda ja maakohte kuulajatel läbi käia lasta. Tema taga käis pääsõawägi ja sellega jõudis Albert Maarja taewaminemise päewal, 15mal Augustil, laia lagendikkudele, mis uhket Eesti linna kõigilt poolt ümbritsesiwad. Wiiwituseta mõõdeti siin leeri plats ära ja nii kaua kui üks jagu sõawäge telkisid ja tallisid üles tegi, saadeti tõine jagu ligimeste metsadesse puid raiuma paterellide .... ja muu wiskamise riistade ja piiramise masinate ehitamise tarbeks, mis kauge teekäigi pääle kaasa wõtta wõimata oli olnud. Aga kõige enam hoolt kanneti juba esiotsa liikuwa puust torni ehitamise eest, mis waenlaste linna müüri kõrguseni üles pidi tehtama, et siis wana Roomlaste wiisi järele wastapanijatele linna sees jõudsamine ja tugewamine pääle paugutada. Wärawaid ja linna müürisid tormi masinate ja müüri lõhkujatega purustada, mis weel sell ajal ka sõatarga wana aja rahwa eeskoju järele pruugitawaks oli, seda ei wõinud linna kõrge ja äkilise seisu pärast mõteldagi. Siin ei wõinud muud midagi teha, kui lagedalt wiskamise masinaid ja torni otsast ambuküttisid tööd tegema panna, et nõnda linna sees nii palju kahju teha kui wõimalik. Oliwad nii kaitsjad linna müüri päält ära peletatud, siis wõis tormi katsuda redelitega. Terwina kaheksa päewa järgi mööda ehitati torni kallal. Kõige kõwemad ja suuremad puud meisterdati kokku, et temale tarwilist kindlust anda. . . . Wiimati sai määratu ehitus walmiks. Sündsal kohal täideti linna kraaw hau kubudega ja puiega, torn liigutati sest sillast üle, üsna linna mäe ääre alla, ja ööd ja päewad kaewati ja kühweldati, et mäge ühelt poolt ära kasida ja suurt torniehitust tema julge ambuküttidega ikka ligimale sellesinatse augu sisse aegapidi kuuni linna müürini edasi lükata. Aga ühtlasi tegiwad jätmata ka paterellid ja tõised wiskamise masinad tööd

ja nõnda kui osawad Wenelaste ambukütid mõne hää surma noole Sakslaste laagrisse saatsiwad, niisamati wiskasiwad ka need kõigilt poolt oma suurte masinate abiga tulisid raua tükka ja potta, mis tuliste asjadega täidetud oliwad, linna. Sedawiisi läks hulk aega mööda. Mitu päewa wõideldi ühtepuhku jätmata. . . . Taplusele ei nähtud otsa tulema. Küll liikus torn linnale ikka ligimale, aga Eestlased ja Wenelased ei näidanud mehise wastapanemise puudust ja wiskamise masinatega.... mõistsiwad nemad wäga tugewaste ja jõudsaste tallitada. Wiimati astusiwad piirajad kokku uut sõa nõuu pidama. Üks nende ausamaist päälikutest.... andis nõu, wiibimata kõige jõuuga tormi jooksta. See nõu kiideti hääks. Juba tõisel hommikul pidi see sündima ja kellu üheksa aega torm hakkama. Päew tõusis, hommiku palwe tehti ära, otsuse silmapilk ligines. Kogemata oliwad Eestlased öö ajal iseäranis tubliste tööd teinud, et Sakslaste torni põlema panna. Linna müüri sisse oli suur auk tehtud, kust nemad wahetegemata tulirattaid*) ja kuiwe puukimpa waenlase ehituse pääle loopisiwad. Aga piirajad oliwad juba ette seda ära arwanud. Suure rutuga muretsewad nemad mis kustutamiseks tarwis, kus ehitus tuld külge oli wõtnud, ja rikuwad kahjutegijad tulirattad ära. Ühtlasi oli üks tõine jagu piirajate sõawäest linna sillale liginenud, et teda põlema panna, mis aga wahid wärawa poolt keelata püüdsiwad. Nõnda oli linna kaitsjatel mitmelt poolt palju tegemist. Korraga hüppab üks rüütel sündsal silmapilgul äkiste tormi redeli pääle, ühes käes kõrges hoides tule tungal täheks oma meestele, tõine käsi prii, et kartmata walli pääle ronida. See oli piiskopi mehine wend, Joannes von Buxhöwden …. Tema kannupois Peetrus Oogus oli esimene, kes oma julge isandale järele ronis. Pea saiwad mõlemad linna mäe otsa. Nüüd läksiwad ka tõised

*) Tulirattad oliwad Läti Hindriku tunnistuse järele tulega täidetud rattad, mis waenlase pääle weeretati.

Sakslased parwina järele. Kõigilt poolt pannakse tormi redelid müüri naale. Mõned roniwad üle müüri, tõised tungiwad selle suure augu läbi sisse, mis ööse Eestlased ise oliwad teinud. Juba on ka Liiwlased ja Lätlased tormi hakanud. Ikka uusi parwi jõuab ülewale. Linna sees tõuseb merine waidlemine. Armuta mõllab Saksa mõõk. Rüütlite raske odadega surnuks pistetud langeb Mõnigi wahwa Eestlane. Kõige kauemine panewad Wenelased wasta. Wiimati taganewad ka need ja püüawad ruttu põgenedes pääseda. Aga linn on ümberringi kõigilt poolt sisse piiratud. Lagedale jõudes saawad põgenejad wahtidelt maha löödud. Enam kui kakssada Wenelaste surnukeha katab nurme. Langenute hulgas leiti ka Westseka surnukeha. . . . Linn ise sai igapidi riisutud ja siis põlema pandud. Üksainus mees, Susdali würsti alam, jäi kõigest meesterahwast elusse. Sellele kinkisiwad rüütlid wabaduse ja andsiwad temale tema sõamundriga ühe tubli hobuse, et ta koju rutata ja oma isandale, niisama ka Nowgorodas ja igal pool Wenemaal kuulutada wõiks, mis sündinud oli.”

Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus Eestlaste omawoliline elu. Nende wiimne jõud oli lõppenud, kõik kindlused murtud, nendega ka kõik wõidu lootus kadunud. Kes weel suurest sõa suust ja katku küüsist pääsnud oliwad, saatsiwad igalt poolt saadikuid Sakslastele, tegiwad rahu, lasksiwad ennast ristida kes weel ristimata oliwad, ja wõtsiwad wõitjad omale isandaks.

Küll katsusiwad Saarlased, kes omas kõrwalises elukohas mõnegi suretawa hoobi eest warjul oliwad olnud, weel oma õnne waenu wäljal, aga kus kõik keha haawatud, suur ramm rõhutud, pää uimane, meel segane, sääl ei mõju üksiku liikme liigutamine enam midagi. Ka nemad saiwad pea pärast Tartu langemist täieste ära wõidetud ja Alberti ja tema ordo alamateks tehtud. Were walamine sai otsa ja wäliwaen kadus. Rahu, pea tundmata wõõras selle aja rahwale, tuli jälle Eesti rajadele.

Nii lõppes suur Eesti sõda.

4. Tagasi-waatus.

Waatame weel, enne kui Eestirahwa toibumisest sõnumid toome ja pärastpoolsest põlwest pajatame, suure sõa pildi pääle tagasi. Tuletame häste meele, mis nägime ja kuulime, ja mõtleme mõnda asja järele.

Et sõda üliwäga werine, täis põletamise suitsu ja armuta riisumist oli, on iga lugija isegi näinud. Hirmus põletamine ja riisumine oliwad sell ajal igal pool werise sõa abiwaimud, nõnda kui ju ükskord tähendasime. Meie ajal waewab ja wäsitab ka küll sõda ja sünnib tema läbi otsata kahju ja hädaohtu, aga siiski on ka sõal oma seadus ja sõameeste kombed pole enam nii karedad. Wana aja sõamehed sünnitasiwad häda ja kahju wastanikule nii palju kui wõimalik, uuemal ajal aga üksi nii palju kui tarwis. Mis tarwitusest üle läheb ja asjata piinamiseks arwatakse, seda keelab sõaseadus ja iga inimese enese enam haritud waim. Wana aja sõdadel suurt seadust ei olnud, aga seda suurem oli sõameeste ammeti kombete toorus. Küll on see meil hale ja hirmus kuulda, kui Läti Hindriku raamatus loeme, et ordo rüütlid mõnikord ka wangidel pääd otsast maha raiusiwad ja Eestlased jälle mõne wangi tules ära põletasiwad, aga selle wana aja kohta ei ole see ime sugugi. Niisama wähe tohime meie seda tunnistada, et praegu tähendatud tegusid üksi siin meie maal tehti.

Aga imestelema peame selle üle, et nii alaline were walamine, põletamine ja riisumine meie maal nii kaua wäldata wõis. Kuustõistkümmend aastat on Eesti rajad werest ja suitsust auranud ja siiski ikka igal aastal weel rohkeste mehe poegi lahingitesse läkitanud ja wara saagiks wõitjale jätnud. Sest wõime ära mõista, et Eestirahwas sell ajal rikas rahwale, warale ja iseäranis wahwa waimule oli.

Sadade ja tuhande kaupa langes iga aasta Eestlasi wõitlemise wäljal, aga uuel aastal astusiwad uued mehed asemele.

Suure saagiga läksiwad nii mitu korda Lätlased, Liiwlased ja Sakslased meie maalt, aga need ei olnud weel häste koju jõudnud, siis tuliwad ju tõised parwed seie ka saaki saama, kes ka oma jau saiwad ja wiisiwad.

Küll kautasiwad Eestlased palju mehi, aga mitte meelt, küll palju wara, aga mitte wahwust. Meie näeme neid kui wägimehi waidlewat kunni wiimse were tilgani.

Surmast nad ei hoolinud ja mõned on surma wabaduses ülemaks arwanud, kui wangipõlwe waenlaste käes. Sest kuulutab meile Läti Hindrik ka kord tüki. Aastal 1204 sügise, see on siis neli aastat enne suurt Eesti sõda, sõitis üks jagu ristisõitjaid Liiwimaalt Saksamaale tagasi. Tee pääl merel ajas maru neid Eestiranda. Eestlased läksiwad neile kahekümne kahe laewaga wasta, aga kaks laewa sattusiwad waenlaste kätte. Üks sai kohe põhja wautatud, kui laewamehed osast surmatud, osast wangi oliwad wõetud. Aga mehed tõises laewas hüppasiwad ise merde, et ennemine tema niiskes rüpes surma saada, kui waenlaste kätte sattuda.

Ditliib von Alnpeke, kes riimitud ajaraamatu Liiwi- ja Eestimaa sündimustest meile järele on jätnud, annab Eestlastele kord nime „uhked paganad” ja tahab sellega ütelda, et nemad julged, waprad ja murdmata meelega oliwad.

Missuguse waimuga wanad Eestlased sõtta läksiwad, sõas taplesiwad, sõast tuliwad ehk senna jäiwad, tunnistagu meile ka kaks oma wana rahwa laulu.

Esimene kiidab surma sõas kõige paremaks ja laulab:

Sõuaksin ma sõas surra,

Sõas surra sõitlemata,

Waenu rüpes wariseda

Ilma pikila piinata,

Ilma koolu kurnamata,

Ilma taudi tappemata!

Kenam on sõassa suikuda,

Alla lipu langeda,

Mõõga mõllul elu müüa,

Ambu-noolila anguda!

Ei ole tõbe tülitseda,

Ohtu-põlwe orjamista,

Walu-sängil walwamista.

Sõa surmal suurem ilu.

Tõises laulus seletab wend, kes sõast tagasi tulnud, kodu oma armsa õele tema küsimuste pääle sõalugu nõnda:

Mino ella welekene,

Kas on sõas naine armas,

Naine armas, kaasa kallis?

„Oh mu sõsar, sõstrasilma,

Masajalgne maalikene:

Ei ole sõas naine armas,

Naine armas, kaasa kallis.

Sõas armas haljas mõõk,

Kallis kangepää hobune.”

Sõsar welelta küsima:

Kas on sõas meeste werda?

„Oh mo sõsar sõstrasilma,

Masajalgne maalikene:

Siin jookswad jõed wesina,

Säal jookswad jõed werena,

Suitsest saadik sula werda,

Sadulast saadik Saksa werda,

Wööst saadik wõõra werda;

Tarretanud welede werda

Ei ma saanud mõõtemaie.”

Sõsar welelta küsima:

Kas on sõas meeste päida?

„Oh mo sõsar sõstrasilma:

Nii on sõas meeste päida,

Kui on soossa mättaaida!”

Kas on sõas sääre luida?

„Nii on sõas sääre luida,

Kui on aias teibaaida.”

Kas on sõas sõrme luida?

„Nii on sõas sõrme luida,

Kui sääl rooguda rägassa.

Ära nõua, neitsikene,

Pikemalta sõa lugu:

Mis on sõda sünnitanud,

See ei kõlba neitsi kõrwa!”

Pääle wahwuse ja isamaa armastuse peame, wana Eestlaste pääle waadates, weel iseäranis nende üht meelt kiitma ja tahame siin seda enam lugijate silmi selle pääle juhatada, mida enam see kallis anne meil täna päew näitab puuduwat.

Kõik suur sõaaeg otsa ei kuule meie ka sõnakest sest, et keegi Eestimaal kuski waenlastega ühte nõusse heitnud ja oma wendade wasta tapelnud, olgu siis et mõnes maakonnas, mis juba ära oli wõidetud, mehed sunnitud saiwad wägisi wõõraste hulgas tõiste maakondade Eestlaste wasta sõdima. Aga oma kaswu ja tulu, oma õnne ja auu pärast, mis sõdades sagedaste nagu õnged wastanikkude sekka wisatakse, et mõnd kergemeelelist ja ahnet waimu ära meelitada, ei teinud seda ka mitte üksainuski.

Kuulsad on wanad Greeklased ja iseäranis kuulus kõiges ilmas nende wahwa wõitlemine Persia rahwa wasta, kes neid oma sundimise alla ikendada tahtsiwad, arwata aasta 500 ka 450 wahel enne Kristuse sündimist. Aga enam kui ükskord leiti Greeklaste hulgas Greeklasi, kes, inetuma sulase waimu orjad, otsatuma õnne ahnitsejad, raha ja rikkuse eest oma rahwa ära andsiwad, waenlastele teed juhatades, wendade salanõuu awaldades ehk paiku ja kohte näidates, kust isamaa kõige kergem haawata.

Küll ei julge meie oma esiwanemate sõda ja tegusid suurte Persia sõdadega ja Greeklaste tegudega kokku seada, aga oma wägimehise waimu ja isamaa armastuse poolest ei seisa wanad Eestlased sugugi wana Greeklaste ja Roomlaste taga, waid auuga nende kõrwal, ärameelitamata ja äramüümata meele poolest igas tükis esimeses reas.

Oleksiwad ordo rüütlid meie esiwanemate hulgast mõned abimehed ja asjaajajad leidnud, Läti Hindrik, kes muidu suure sõa loo nii terawaste tähele ja hoolsaste kirja pannud, ei oleks seda mitte üles tähendamata jätnud. Igal wanal Eestlasel oli see suur ülekohus ja hirmus jõledus, isamaale ja kaaswendadele kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada, kui kõikide üleüldist õnne.

Mis üleüldises sõanõus mõistlikud mehed otsuseks oliwad teinud, oli seaduseks igamehele ja teda täideti wiimse were tilgani. Wastapanemist ja oma wõimu ajamist ei nähtudki. Mis tõeste tarwiline ja tulus näitas, seda taheti, ja mis tõeste taheti, seda tehti ka, nõuda kui see meeste wiis ja kohus on.

Ja kudawiisi tallitasiwad ja toimetasiwad meie esiwanemad oma tööd isamaa teenistuses? Oli siin ehk sääl kihelkonnas mõni mõnus nõu wõetud, saadeti ruttu saadikuid ja sõnumid tõise kihelkonda ja niisama ruttu oliwad tõise kihelkonna mehed platsis, wendi sõna ja teuga awitama. Sünnib midagi Sakalas, siis teawad paari päewaga seda ka Saarlased ja astuwad laewadesse; tuleb teadus Tartumaale, ka Tartumaal elawad Eestlased, kes mõõka mõistawad mängitada ja ausaste abi anda. Käiwad käsud üle kõige Eestimaa ja hüüab hele sõasarw ühendatud ettewõtmisele, siis ei puudu mehe poegi, waid osatakse osa wõtta, tuntakse mis tulus, mõistetakse mis mõnus ja tehakse mis tarwis. Ette ära tähendatud päewal on kõik koos, ehk igaüks osa otse sääl, kuhu meestel minna oli. Kui üks mees tõusewad kõik üles kui tarwis; kõik seisawad ühe eest, üks kõikide eest.

Nii teewad mehed ja mehed oliwad meie esiwanemad.

„Tuttu-luttu, tuttu-luttu,”

Hüüab Eesti sõasarwe.

„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”

Kutsub kokku sõamehi,

Maameeste malewat.

Kutsu kohe uuletakse,

Märguannet mõistetakse.

Rahwas rühib sõalisi

Surma teele saatemaie,

Waenu teele walmistama.

Weli wihtleb soojas saunas,

Ema waalib walget särki,

Isa ehiteleb hoosta,

Onu seab sadulada,

Küla küürib kannuksida,

Tõine ihub mõõga tera

Tahukiwil terawaksa,

Otsitakse odad wälja,

Teritakse taperid,

Kinnitakse kilpisid.

Õde wenda õpetama:

„Ehitelen ella wenda,

Ehitelen, õpetelen.

Minu ella welekene!

Kui sa sõidad surma teele,

Lähed waenu wälja pääle,

Ära sa ajagu eele,

Ära sa jäägu järele;

Esimesed elbitakse,

Tagumised tapetakse:

Keerita kesket sõdada

Ligi lipu kandijada,

Keskmised koju tulewad.”

Naine nurgast nuttemaie,

Kaasakene kamberista:

„Kes mind armul audumaie,

Kaisus tuleb kullatama!

Lepast ei saa lepitajat,

Wahtrast waluwõttijada,

Kasest kullal kaisutajat.”

„Tuttu-luttu, tuttu-luttu,

Hüüab Eesti sõasarwe.

„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”

Kutsub kokku sõamehi,

Maameeste malewat.

Juba joones meie mehed,

Walmid waenu wennaksed,

Lendawad mööda lagedaida

Sõasarwe kutsu kannul

Surma teeda sõitemaie,

Mana teeda marssimaie.

Ruttu rühiwad Ridalased,

Lausumata Läänelased,

Tõrkumata Tartulased,

Sundimata Sakalased,

Wiibimata Wirulased,

Jätamata Järwalased,

Suikumata Saarelased,

Lisa tuleb Lindanisast,

Osa Oandimaalta,

Parwed Pihkwa piirelta.

Üks meel mehi ühendab.

Nii tunnistawad meie wanad laulu sõnad, mis siin osast Kalewipojast, osast muist rahwa mälestusist waba wiisi kokku seadsime, wanast Eesti ühestmeelest. Tunnistus sünnib täieste sellega kokku, mis wanad ajaraamatud kuulutawad. Lugija on Läti Hindriku ajaraamatust ülemal ise oma kõrwadega kauni jau jutustusi kuulnud. Tuletagu tema nüüd kuuldud sõasündimused meele ja seadku neid rahwa enese wana mälestustega kokku. Tema oma tehtud otsus siis ei saa ka tõisiti olema, kui meie lühikene lõpu sõna: Meid, wana Eestlaste poegade poegi, niisugune üksmeel ei ühenda.

Kell meel, see mõtelgu järele. Järelemõtlemine on otse siin sündis ja soowitaw.

Küll ei ole meil sõateed sõtkuda, kallis rahu kosutab mitu aega meie maad. Aga kas rahu tööd ja toimetused ühtmeelt

ei tarwita? Kas kokkusündimine ja ühteühenemine rahu lastele ei kõlba? Igamees leiab kostuse ise.

Eestimaal on praegu tähtsad ajad. Wana orjapõlw, oma ohakate ja okastega, oma tooruse ja tuimusega, oma raskuse ja ränkusega, on kadumas, uus waba põlw astub asemele, uus elu ja ilu on ju ärkamas. Aga igas paigas ja igal ajal toob uus elu ka uusi töid ja toimetusi ja need tahawad kõik tegijaid. Tegijaid ja töömehi meil ehk ongi oma jagu. Waldadel on omad wanemad ja walitsused, küladel omad koolmeistrid, kihelkondade kohta mitu iseammetnikku. Aga kas nemad ka kõik tõsist Eestirahwa tulu tunnewad? Ehk kui nad tunnewadki, kas nad ka kõik nii kui tarwis oma tundmist täidawad ja tema järele teewad? Ehk kui nad teewadki, kas walitseb ja juhatab kõiki wana kallis üksmeel? Paraku, ei mitte. Peame tõt tunnistama ja ütlema: Üks ürgab ühele poole, tõine tõmbab tõisele poole, kolmas weab suisa soho. See on meie ajal mitme asja ja ammeti kohta Eestimaal täieste tõsi. Aga kas sedawiisi isamaa asjad edasi astuwad ja wanad puudused paranewad? Ei mitte!

Iga kogukond, iga kihelkond, iga rahwas on üks enam ehk wähem liikmendatud olemine, üks iseäraline seltsi astumine, üks iseäraline elaw ühendus, meie ihule kõigiti sarnane, kelle elu üksi siis kaswada ja kosuda, kauniks ja kõwaks wõib minna, kui kõik liikmed korra pärast tööd teewad, kokku sünniwad, ükstõisele abiks on, jalad käsi ja käed jalgu, silmad kõrwu ja kõrwad silmi awitawad. Ka rahwa ja tema iseäraliste ühenduste elu wõib üksi sedasama wiisi õitseda. Inimesed ja ammetnikud peawad kokku sündima, kokku hoidma, meelt ja mõistust, jõudu ja julgust ühendama. Ühel meelel ja ühendatud jõuuga wõiwad ka wäetimad wägewaks saada ja suuri asju sünnitada.

Sünnib kõik nii, kui praegu tähendasime, siis on iga ihu, iga inimeseliku ühenduse üleüldine elu terwe ja tugew, ja jälle

tõisipidi, on üleüldine elu terwe ja tugew, siis on ka üksikuil liikmil terwist ja tugewust, kosumist ja kaswamist.

Arwab keegi, et tema iseenesest üksi ja iseenesele üksi elab, muid temale ega teda muile tarwis pole, siis eksib tema wäga. Kõik meie elu on üks wastastikune olemine ja liikumine. Mis muud teewad ja tallitawad, puutub meile, ja mis meie teeme ja tallitame, puutub muile. Küll ei paista see wastastikune üksteisesse puutumine igakord kohe silma, aga olemas ta on, ka kõige wähemal tööl ja tallitusel.

Sellepärast ei ole mitte ükskõik, kudas meie elame ja oleme. Weab üks ühele, tõine tõisele poole, siis lõhume ja lautame enam, kui kogume ja kaswatame. Tõmbab üks, tõine jälle ei tõuka, siis ei mõju minek. Walwab üks alati, tõine jälle magab magusaste, siis lähewad rammetumaks mõlemad. On igaüks ise tark, tõise nõuu ta ei tarwita, siis on kõik õpetamine asjata ja oskamisele tuleb pea ots. Otsib igamees üksi oma kaswu, siis kahaneb wiimati kõik wara. On sedawiisi wara ja ramm ja oskamine ilusaste otsa saanud, siis — oleme ka ise otsas.

Kui palju sest koledast pildist meie kohta sünnib, mõistku tähelepanija lugija ise ära. Mina ei taha ega tohi wendade kohtumõistja olla. Aga wana Eestlaste elu ja olu uurides ja siis jälle meie põlwe pääle waadates, sündisiwad sündimata pildid, kellel suur waks wahet. Mõõtku nüüd igamees ise wahe suurust ja wõtku oma jagu õpetust. Wana aja sündimust jutustatakse ju seks, et meie neist midagi õpime ja õppida wõime meie seekord tõe poolest palju.

Mis meie suure Eesti sõa pildi pääle tagasi waadates senni tähele panime, oli wana Eestlastele kõigiti kiituseks, nimelt nende isamaa armastus, wahwus, wäsimata usinus ja üksmeel, ja wanad ajaraamatud ei salga neid häid tunnistusi ka sugugi.

Aga wanad ajaraamatud annawad meie esiwanemaist ka tunnistusi, mis meile mitte armsad kuulda ei ole ja meie ei wõi

ka neist kuulmata ja kostmata mööda minna. On nemad õiged, siis peame neid ära kuulma, olgu nemad kui kibedad tahes. Õigus nõuab seda ja tõe armastaja ei tohi salgamise sõber olla. On tunnistused wiltu ja wõõriti tehtud, siis peame neid parandama, et tõe ja õigusega kokku sünniwad ja meie esiwanematele weel haua põrmu ülekohut ei teha.

Wanad Eestlased on kiiduwäärt tegude kõrwal tõe poolest ka tõisi tegusid teinud, mis mitte kiiduwäärt ei ole. Nad on nimelt riisunud, põletanud ja waenlastele mitmel wiisi piinalist surma walmistanud. Lugija on ülemal ka sest seltsist sõnumist tükka kuulnud. Aga meie oleme ka omalt poolt juba juure lisanud, mis meil niisuguste hirmsa tegude seletamiseks ja õigeks kohtumõistmiseks ütelda oli. Palume lugijat, seda meele tuletada ja meile luba anda, neid asju nüüd ära arutatud asjadeks pidada.

Aga kaks asja peame siin weel ette tooma ja ära seletama, mis tuttaw Läti Hindrik meie esiwanematele iseäranis süüks panneb. Need süüd on: wana Eestlaste ustawuse rikkumine ja ristiusust langemine. Mitukord nimetab Hindrik Eestlasi sõnamurdjateks, räägib nende Kaini kurjusest, paneb neile usust langemist suureks süüks ja arwab rüütlite sõdimist nende wasta Issanda taplemisiks ja ärateenitud kättemaksmiseks weesakramendi rikkumise patu eest.

Tõsi on, Eestlased on selle suure sõa ajal mitukord ennast ristida lasknud ja Sakslaste sõna kuulda tõutanud, aga nemad on ka niisama mitukord ristimise jälle maha uhtnud ja oma sõna pidamata jätnud. Aga meie peame selle süü üle tõisiti kohut mõistma, kui Läti Hindrik on teinud ja temaga ühtlasi ehk mõni mees meiegi ajal weel teeb. Läti Hindriku silmad ei seletanud tema-aegse paksu udu pärast, mis waimu silma terawa nägemise tumedaks tegi, ja meie-aegne mõõdupuu ei sünni sugugi, kui siin süüdi mõõta tahame.

Et Eestlastel ju pagana ajal sõna pidamine tuttaw ja kallis asi oli, tunnistab meie wanasõna:

Sarwist härga seutakse,

Sõnast meesta sõlmitakse;

ja et see kena wanasõna tõeste wana sõna on, wõime sest ära näha, et meie suguwennad Soomlased just niisama ütlewad: „Sanasta miestä, sarwesta härkää.”

Et meil ja Soomlastel seesama wanasõna ja et ta meil ja neil kõigiti kokku käib, tähenduse, sõnade ja riimi poolest, see on täieline tunnistus, et sõna siis ju sündis, kui Eestlased ja Soomlased weel üks rahwas oliwad, see on: enne seda aega ju, kui meie esiwanemad Läänemere kaldaile tuliwad, mis mitu sada aastat enne Sakslaste meile tulemist juba sündinud oli.

Kui Eestlased siiski sagedaste oma tõutust Sakslaste wasta ei täitnud ja sõna ei pidanud, kui nad mitte üksina ristiusust jälle pagana usku tagasi ei langenud, waid ka mitukord tehtud rahu rikkusiwad ja sõdima hakkasiwad, siis ei tohi meie ära unustada, et Sakslased sõawäega seia oliwad tulnud ja wägisi maad ja wabadust Eestlaste käest ära wõtsiwad. Priiuse kautamisega oli orjapõlwe hakatus ühendatud. Orjuste ja maksude eest, mis Sakslased Eestlastele pääle paniwad, ei saanud neile ei mingisugust tasumist osaks. Wõõrad külalised ei toonud neile nende arwust ka kõige wähemat tulu mitte. Eestlaste silmist ei wõinud Sakslased muud olla, kui wägiwaldsed sõasünnitajad ja ahned maa ja maksude tahtjad. Sest pidi meie esiwanematel, kes, nõnda kui iga elawa waimuga, kindla meelega ja wahwa südamega rahwas, oma omandust, wabadust ja isamaad kalliks waranduseks pidasiwad, tuline waen ja wiha südamesse siginema. Et nad siis ka häämeelega ilmaski rahu Sakslastega ei teinud, waid häda sundusel, on kerge ära mõista. Ja mis nad häda sundusel oliwad pidanud tõutama, ilma et ükski Eestlane oleks wõinud ütelda, mis õigus Sakslaste tulemisel ja nõudmistel oli ehk mis kaswu nende jäämisest Eestimaale ja

rahwale pidi kaswama, seda arwasiwad nemad ka enesel õiguse olewat täitmata jätta. Sõna murdmine näitas neil sell ajal wabaduse ja isamaa kaitsmine olewat.

Sõna andmine sündigu igakord sundimata, lubamine ja tõutamine tulgu inimese omast wabast tahtmisest, siis on tema tõsine töö, seub ja sõlmib inimest igamehe silmis ja meie wõime täie õigusega täit wastamist nõuda selle käest, kes oma sõna ja tõutust täitmata jättis. Kes omast wabast meelest, ilma wägiwallata, tõutust tegi ja siiski teda kergel meelel täitmata jätab, on iga õige inimese arwust auuta inimene ja põlgamine on tema palk.

Aga lugu on teisiti, kui lubamine wägiwaldselt nagu wälja pigistatakse. Niisugust lubamist meie priitahtliku lubamisega ühte kokku seada ei wõi, ei tohi meie ka tema täitmata jätmise üle ühesugust kohut mõista. Sunduse ja wägiwalla all seisja inimene ei ole enam wastamise ja arwuandmise poolest täis inimene, ta on osast orja sarnane, osast tõbise sugune, kes ka uimase pääga ja segase meelega mõnikord sõnu ütleb Ja tegusid teeb, mis muidu teutawad ehk trahwitawad oleksiwad, aga temale keegi pahaks ei pane.

Wanal ajal oli kohtudes see kombe, et süüaluste ja kaasteadjate käest ka wägiwaldselt tunnistusi nõueti, kui nemad priitahtlikult seda, mis taheti, ei ütelnud. Süüdlast ja keda kaasteadjateks arwati, piinati ja waewati walusal wiisil, kunni nemad wiimati tunnistasiwad. Et inimene nõrk on ja nõrkusele tolli maksab, siis sündis see enamiste ikka nõuda, et piinatud ja waewatud hinged waluga neid tunnistusi andsiwad, mis kohus tahtis. Ja see on täieste teataw asi, et niisugusel kohtukombel tuhande kaupa ka süüta inimest surma sai. Kes mõistlik mees tahaks nende surma ärateenitud trahwiks arwata? Et sedawiisi piinaga päritud otsused ja waluga tehtud tunnistused õiguse ja tõega kokku ei sünni, on meie ajal haritud rahwa seas igas paigas niisugune hirmus kombe maha jäänud ja meie

ei mõista nüüd kedagi hukka, kes wägiwaldsel wiisil tunnistusi ja tõutust pidi tegema, mis tõe põhjata oliwad ja täitmata jäiwad.

Meie esiwanemate sõna andmine ja tõukamine suurel Eesti sõal oli kõigiti selle sarnane, mis praegu seletasime, ja selle järele peame meie ka nende tõutuste täitmata jätmise üle kohut mõistma.

Meie omalt poolt peame sõna pidamist kalliks Jumala andeks, iga õige inimese kohuseks, iluks ja ehteks, iga korralise elu kindluseks ja toeks, ja ütleme oma esiwanematega ja Soome wendadega: „Sõnast meest, sarwest härga,” — aga kiwa wana Eestlaste pääle wisata nende tõisiti tegemise pärast esimesel Sakslaste seietulemise ajal, seda ei wõi meie ilmaski, sest meie teame, kust niisugune tegemine tuli. Rääkimata jäägu weel see, et meie esiwanemad sell ajal usu poolest pimedad paganad oliwad ja kus ewangeliumi usu walguse terad weel südame põllu pinda ei ole tunginud, sääl ei wõi ka ustawusel weel nii täielisi juuri olla, kui meie õnnistegija neid oma järelkäiatelt nõuab.

Kui selleaegne katoliku kirik ja temaga tema preester Läti Hindrik meie esiwanematelt tingimata jäädawat ustawust ja sõnapidamist sell ajal nõuab, siis tuletame mõlematele meele, et seesama püha katoliku kirik, kes siin paganailt rikkumata ustawust loodab, ise enam kui ükskord ustawust on rikkunud ja õpetanud, et sõna murdmine mõnikord sugugi patt ei ole.

Kui katoliku kiriku õpetajad ja piiskopid keisrile Sigismundile, kes keelamata õndsa Hussi Kostnitsi linnas ära laskis põletada, ja keisrile Kaarlile, kes meie usuisa Lutheruse Wormsi linna omast õpetamisest wastust andma kutsus, seda tõe ütlesiwad olewat, et katoliku kiriku wastalistele sõna pidada tarwis ei ole, siis on see palju kurjem kuulda ja langeb palju kangema kohtumõistmise alla, kui see, et meie paganausulised esiwanemad ükstõisele ütlesiwad, oma waenlastele ja kahjutegijatele wõime meie

sõna ka pidamata jätta ja teha, mis meie maa kaitsmiseks ja wabaduse hoidmiseks tarwiline näitab olewat.

Kes järele mõtleb, leiab meie praeguse arutuse tõe olewat ja suuremat seletust sellepärast meie poolt waja ei ole.

Aga — ütleb mõni — Sakslased tõiwad ommeti ristiusu seie, aga Eestlased põlgasiwad selle kalli asja ära ja langesiwad ristimisest jälle tagasi. Eks see suure südame kurjuse täht pole?

Sell ajal Eestlaste poolt mitte sugugi! Et Eestlased ristimise niipea kui wõimalik maha pesiwad, oli ristijate oma süü. Selle aja missioneerimine oli koguni wõõriti ja meie ei wõi sugugi imeks panna, et paganad ristiusust arwu ei saanud ega ristimise hinda ei tunnud.

Esiteks ei kuulutatud ewangeliumi enam nii puhtaste, kui ta piiblis seisab. Selge usu küünal ei põlenud katoliku kirikus isegi, ei wõinud ta siis ka muile säält paista. Walgustawa ja puhastawa ewangeliumi asemele oliwad wälimesed seadused ja pruugid pääasjaks astunud ja selle kõrwal kuulutati hulk paawstite ebaõpetusi. Ebaõpetused ei jõudnud mõistust selgeks ega südant soojaks teha ja päälegi kanneti õpetamise eest wäga wähe hoolt. Uue ristiusu kombete ja wana pagana usu pruukide wahel ei teinud paganad suuremat wahet. Mõnelgi oli ükskõik, kas ta Püha Maarja pilti auustas ehk oma wana ebajumala kuju kummardas. Mõned ütlesiwad ka: Wana harjunud pruut on weel mõnusam. Meie esiwanemad elasiwad nõnda, elame meie ka niisamati. Ja wana usk, kui ta hästi ära on juurdunud, on wisa ära kaduma. Seda wõime weel tänapäew omal maal tähele panna, kus weel nüüdki mitmes paigas wana ebausku ja tema pruukisid küllalt leitakse.

Tõiseks sunniti wägisi ristiusku heitma ja ühtlasi ristiusuga pidiwad ristitawad ka mitmesugusid orjusi ja maksusid enese pääle wõtma. See oli raske kanda ja kihutas wihale ja wastapanemisele. Nõnda ei wõinud armastus ei ristirahwast ega ristiusku wasta idaneda. Ristirahwas, kes wäekaupa mõõga

ja tule abiga usku wälja lautasiwad, ei wõinud, nõnda kui ju ülemal lühidelt tähendasime, paganate silmist muud olla, kui ahned maa ja maksude tahtjad ja priiuse käestkiskujad. Sellepärast paniwad nemad kõige jõuuga ristirahwale wasta. Risti-inimeseks saamine ja priiuse kautamine oli nende arwust ükskõik. Sellepärast oliwad paganad wisad ka hääd ja kallist õpetust kuulma, mis mõned wagad mungad — sest ka neid oli sell werisel ja pimedal ajal — mõnikord hoolega püüdsiwad anda.

Kust selleaegne wägisi ristimine tuli, saame alamal pitkemalt seletama.

Kolmandaks oli ristirahwa elu sell ajal mitmes tükis ise hukas. Waga kristlikku eesmärki nägiwad paganad wähe. Preestrid ja mungad tahtsiwad suuremat jagu häid päewi elada ja ilmalikku wara korjata. Rüütlid painasiwad uusi ristilapsi oma wiisi ja oliwad küll sõa wennad, aga mitte Kristuse teenistuse wennad.

Mitme nurjatuse kõrwal koduses elus tuleb weel seda meele tuletada, et ristirahwas sell ajal ka oma usutunnistuse pärast riius elasiwad, iseäranis õhtupoolsed Roomausulised ja hommikupoolsed Greekausulised. Mõlemad ütlesiwad oma ristimise parema ja õigema olewat. Juhtusiwad siis mõlemate missionäärid paganate maal kokku, pidi neil tüli tulema ja paganate meel nii segaseks saama, et nad kummastki ristimisest lugu pidada ei teadnud. Niisugust kahepoolist ristimist on ka meie maal olnud, aga Roomausule jäi maa.

Ka Roomausuliste missionääride eneste wahel oli ristimise pärast mitukord tüli, nii kui Eestimaal Daanlaste ja Sakslaste wahel, ja wiha läks mõnikord nii palawaks, et tõine missionäär tõise ristilapsed lülli poos, et nad wastaniku käest oliwad ristimise wasta wõtnud.

Mis mõte pidi sääl ristilastele ristimisest ja ristiusust pähä tulema? Kudas wõis nii himu, ennast ristida lasta, pagana südames tõusta?

Neljandaks tehti wäga ruttu missioni tööd. Sai pagan kätte, ristiti teda jala päält ära, ja oli tema ristitud, arwati teda ju ristiinimeseks. Õpetusest enne ja pärast ristimist ei wõi meie suurt kõnelda. Istutati küll, aga ei aritud usu põldu ega walatud uut usu taime. Kudas wõis usupuu sedawiisi kaswada ja sugu kanda?

Niisugusest rutulisest ja wäljaspidisest missioni tööst sell ajal andku lugijale täielisemat tunnistust üks tükk meie omalt maalt. Lugu on aastal 1220 sündinud. Missionäär, kellest jutustuses räägitakse, on meie tuttaw Läti Hindrik ise ja ta seletab omast missioni tööst ise sõnast sõnasse nõnda:

„Sellsamal ajal, kui tõised maade walitsuse pärast sõdisiwad, läks Lätlaste preester” — meie Hindrik — „Ümera jõe äärest jälle Eestimaale ja wõttis ühe tõise preestri Teodoriku kaasa, kes sell korral wähe enne seda ammetisse oli õnnistatud. Ja kui nad Sakalast läbi käisiwad, tuliwad nemad Pala jõe ääre ja sest jõest alustades ristisiwad nad ligimese maakonna, Nurmekond nimi*), sedawiisi, et suurematesse küladesse kauemaks jäiwad, rahwa kokku kutsusiwad ja neile ewangeliumi õpetust andsiwad. Ja nemad käisiwad seitse päewa ühest paigast tõise ja ristisiwad igal päewal kolmsada ehk nelisada kummastki sugust” — s. o. meeste ja naesterahwast. „Pääle see läksiwad nemad Järwamaale ja käisiwad ka wiimsemas maakonnas Wirumaad wasta, mis Lapekonnaks **) nimetatakse, aga weel ristitud ei olnud, ja tallitasiwad ristimise sakramenti kõigis suuremais külades, kunni nemad Ketisse külasse tuliwad ja tegiwad sääl nõndasamati. Senna ehitasiwad pärast Daanlased ühe kiriku, nõnda kui nemad ka muis külades on teinud, mis meilt oliwad ristitud saanud. Kui nemad wiimati külasse jõudsiwad, kell

*) Nurmekond oli nüüdne Põltsamaa ja Pilistwere kihelkond.

**) Lapekond oli meieaegne Koeru kihelkond Järwamaal ja Maarja kihelkond Wirumaal.

Reinenen nimi, saatsiwad nemad rahwast tõisist küladest kokku kutsuma. Ja üks talupoeg, kes nende wanem oli, ütles: „„Meie oleme ju kõik ristitud.”” Ja kui nemad küsisiwad, kes neid ristinud, kostis tema: „„Kui meie Solgesimi külas olime, sell korral kui Daanlaste preester sääl oma ristimist tallitas, ristis tema mõne mehe meist ja andis meile püha wet ja kui meie oma küladesse tagasi tulime, siputasime meie sellesama weega igaüks oma perekonda, naesi ja lapsi, ja mis peame meie weel tegema? Et meie ükskord ju ristitud oleme, siis ei wõta meie teid enam wasta.”” Kui preestrid seda kuulsiwad, naeratasiwad nemad wähe, puistasiwad tolmu oma jalgade päält nende pärast*), ruttasiwad tõisi küladesse ja ristisiwad kolm küla Wirumaa piiril. Säälsamas oli üks mägi ja wäga ilus mets, kus selle maa rahwas Saarlaste suure Jumala ütlesiwad sündinud olewat, kellel Tarapita nimi**) ja säält olewat tema Saaremaale lennanud. Ja tõine preester läks ja rajus nende Jumalate pildid ja kujud maha, mis sääl oliwad tehtud, ja paganad imestasiwad, et werd wälja ei jooksnud ja uskusiwad sest ajast preestrid enam. Kui nemad seitsme päewaga ristimise sääl maakonnas oliwad lõpetanud, pöörasiwad preestrid ümber tõise maakonda, kellel Moha nimi***), ja jäiwad senna ühe nädala, käisiwad külast külasse ja ristisiwad igal päewal ligi kolm ehk neli sada kummastki sugust, kunni nemad kõigis paigus ristimise oliwad lõpetanud ja paganate pruugid häwitanud. Ja sest maakonnast läksiwad nemad edasi Waiga maakonda ja leidsiwad minnes mitu küla, kuhu preestrid weel ei olnud puutunud. Ja

*) Waata: Matt. 10. 14. Mark. 6. 11. Luuk. 10, 11.

**) Tarabita eht Tarapita tähendab wistist niipalju kui „Taara awita.” On arwata, et Eestlased, kui lahingisse läksiwad eht muidu, oma ebajumalat Taarat appi hüüdsiwad: „Taara awita!” Wõõrad. kes seda kuulsiwad, arwasiwad see Eestlaste Jumala nime olewat ja ei teadnud, et „Taara” üksi tema nimi oli ja „awita” muu sõna.

***) Moha ehk Moka oli Waiga ja Wirumaa wahel, meie ajal Palamuse, Laiuse ja Torma kihelkond.

kui nemad sääl kõik mehed oliwad ristinud ja naesed ja lapsed, läksiwad nemad ümber Wõrtsjärwe ja tuliwad jälle Waiga maakonda ja et Waiga juba ristitud oli, siis pöörasiwad nemad ümber maakonda, kellel Soontaga nimi*), ja käisiwad üksikuis külades, mis weel ristimata oliwad jäänud, nii nimelt Igateneres, Welpoles, Wasalas ja mõnes muus ja ristisiwad kõik mehed, naesed ja lapsed. Ja kui nemad sääl ühe nädala oliwad olnud ja neis paigus pühad ristimise tallitused lõpetatud oliwad, pöörasiwad nemad rõõmuga ümber Emajõe kaldale. Ja kui nemad mõlemail pool jõge niisamati wagaduse töö ja õpetuse hoole ristimata jäänute hääks ära oliwad täitnud, pöörasiwad nemad wiimseks ümber ja läksiwad Otepähä ja säält Liiwimaale tagasi, istutatud ja pühast hallikast niisutatud wiinamäge Jumala hoole jättes, kes temale kaswamist oli andmas.”

Nii pikalt Läti Hindrik ise omast missioni tööst.

Meie ütleme: nii ruttu ja wäljastpidi tegiwad selle aja katoliku missionäärid missioni tööd! Mõne nädalaga ristisiwad kaks meest hulga maakonde ära ja jätsiwad neid siis Jumala hoole, arwates, et paganad nüüd ristiinimeseks oliwad saanud ja Jumal ise nende kaswamise eest uues usus muretsema saab. Nad unustasiwad koguni ära, et Õnnistegija ristimise ammeti kõrwal ka õpetamise ja juhatamise ammeti oli seadnud.

Wõtame nüüd kõik kokku, mis selle aja missioneerimisest oleme kuulnud, siis peame tunnistama: Ristirahwa oma süü oli, kui wanad Eestlased ristimisest ja ristiusust lugu ei mõistnud pidada, nende oma süü, et ristiusk paganate seas ei mõjunud ega juurt ei ajanud. Kui sedawiisi missioni tööd tehti, siis pidi paganate taganemine ristimisest kerge olema ja meie ei wõi oma esiwanematele sellepärast ei iseäralist südame kurjust süüks ega

*) Soontaga ehk Sootaga oli ka ühel jaul Ugauniast nimi, nimelt nüüdsel Äksi ja Kursi kihelkonnal. Äksi kihelkonnas on weel tänapäew Sootaga wald. Tõine Sootaga maakond oli Pernumaal.

nende usu põlgamist imeks panna. Enne pidi raisku läinud kristlik kirik ise jälle parandatama ja mõnesugusest risust puhastatama, siis wast oli ewangeliumi külwist paremat lõikust loota.

Mis Läti Hindrik ja mõned muud meie esiwanematele ristiusu põlgamise poolest süüks panewad, kautab õigema kaalu pääl kõige oma ränkuse ja raskuse ära ja süü langeb ristirahwa eneste pääle, kes wõõriti ristiusku wälja lautasiwad.

Aga, peame siin küsima, kust siis niisugune pöörane missioneerimine ja ristimine tuli, kui ülemal kuulnud oleme? Peame meie siis selle aja ristirahwast südame poolest iseäranis kurjaks arwama? Ons üksi ahnus neid ajanud, wägiwaldselt ristiusku laiale lautama, ja ons üksi nende laiskus ja hooletus süüdlased, et rahwa õpetamise eest nii wähe hoolt kanti? Peab üleüldse iga üksik wana aja inimene selle eest wastama ja hukka mõistetama, mis tema omal ajal tegi ehk tegemata jättis ja mis meie arwust mõistlik ei ole, waid kõigiti wiltu wälja näitab?

Ei mitte! Ka siin peame tööd tõise mõõdu puuga, mõõtma, kui meie ajal. Keskaja*) üleüldine waimu pimedus ja katoliku kiriku ebaõpetused on kõige enam ülemal pitkemalt ära seletatud nurjatuma missioni töö poolest süüdlased, palju wähem üksikud inimesed, kes, kui oma aja lapsed, ka selle aja nurjatuste wõimuse all seisiwad ja aja üleüldist tõbe tõistega ühes põdema pidiwad.

*) Kõik aeg, mis senni inimesed ära elanud, jagatakse kolme pääjagusse. Esimest jagu nimetatakse wanaks ajaks ja arwatakse teda kõigewanemast ajast kunni aastani 476 pärast Kristust, millal wanale Rooma riigile ots sai. Tõine jagu on kesskaeg, mis aastast 476 kunni 1517 ulatab, see on: Rooma riigi otsa saamisest usupuhastamiseni Lutheruse ja tema kaastöötegijate läbi. Kolmas jagu on uus aeg, mis usupuhastamisest meie ajani arwatakse.

Wana aeg on enamiste pagana karwa ja Greeklased ja Roomlased sell ajal kõige kuulsamad ja wägewamad rahwad. Keskaeg on päris katoliku aeg ja paawst Rooma linnas kõige wägewam siin maa pääl. Uus aeg on omad teadmise ja tundmise piirid, wana ja keskajaga kokku seatud, igapidi palju, palju kaugemale ajanud ja see on tema iseäraline täht.'

Kudas tuleb see siin ära mõista?

Katoliku kirik uskus ja õpetas, et ristimine ja mõned tõised pühad kiriku tallitused ju iseenesest inimese tulewases elus õndsaks teewad, uskugu inimene ehk uskumata, kui aga püha tallitus tema hääks preestrilt ära on tehtud. Oli pagan ristitud saanud, siis uskusiwad ja ütlesiwad preestrid ja selle aja katoliku rahwas: ta on nüüd tõeste ristiinimene, ta on nüüd tõeste patu süüst, surmast ja kurati wäest päästetud ja igawese õndsuse pärandajaks saanud. Ristimisel arwati nagu mõni nõiduse wägi sees olewat, mis ka ilma meeleparandamise ja usu suure tulemata ju inimese ära muudab ja uueks loob.

Seda katoliku õpetust nimetatakse „õpetuseks tehtud tööst”, sest et paawstlased uskusiwad: on püha tallitus ehk tegu aga tehtud, siis on Kristuse käsk täidetud ja inimesele waimulik tulu saadetud. Usku ja meeleparandamist ei põlatud küll ära, neist peeti küll ka lugu, aga nad oliwad nagu kõrwalised asjad, ristimise tallitus ja tegu ise pääasi.

Selle õpetuse järele oli siis ka wägiwaldne ristimine, ka mõõga abiga, üks õnnistuse töö. Kui ristimist hääga wasta ei wõetud, siis arwasiwad ristiinimesed enesel ei mitte üksina luba, waid kohuse olewat, paganate pöörast meelt sõameeste abiga parandada.

Esialgu on suurem hulk rüütlid ja katoliku preestrid tõeste ja kindlaste uskunud, nemad täita Kristuse käsku ja teha Jumala meelejärelist tööd, kui ka sõawäega paganate maadesse tungiwad ja piikide ja odadega rahwast ristimisele sunniwad. Nad arwasiwad tõeste sellega paganate hingesid hukatusest päästa. See oli nõnda nende usk. Sellepärast ei tohi meie mitte kõik werewalamist ristiusu laiale lautamise tööl ahnuse süüks arwata niisama wähe kui kõik hooletust rahwa õpetamise puuduse poolest puhtaks preestrite laiskuse süüks. Ka preestrid mõtlesiwad kõige tarwilisema töö tehtud olewat, kui aga ristimine ära oli tallitatud ja mõnesuguste katoliku kiriku kombete pidamine ja täit-

mine ette näidatud. Õpetamine ja elu parandamine seisis tõises, alamas jaus. Kui mõistus ja lugu kandis, ka õpetust anda, siis sündis seda ka oma wiisi.

Et tõeste kindla niisuguse usu põhja pääl ja südamest katoliku mungad sagedaste missioni tööd oma wiisi tegiwad, seda ei tunnista mitte üksina wanad kirjad, waid ka see waidlemata asi, et palju neist missioneerijatest ja preestritest omal tööl ka elust ei hoolinud ja kannataja surma on läinud. Kes ükspäinis ema kaswu ja ilmalikku õnne otsib, see mõistab ka oma elu armastada ja muretseb selle eest, et temale wiga ei sünni.

Aga missuguse õigusega pandi siis maksud ristitud paganatele pääle ja wõeti sagedaste nende wabadus ja maa ära?

Esiotsa on katoliku kirik rahwale tema maa ja wabaduse jätnud ja üksi kümnest ristilaste käest nõudnud ja mis muidu kiriku ja tema ammetmeeste ülespidamiseks tarwis oli. Seda arwasiwad nemad puhta südame tunnistusega nõuda wõiwat Wana Testamendi eeskuju järele, kus Jehowa Moosese läbi ka kümnest preestrite hääks Israeli rahwa käest nõuab. Sellepärast kõneleb ka meie Läti Hindrik omas ajaraamatus kümnesest ikka kui Jumalast kästud asjast. Niisugusid maksusid arwati tasumiseks selle hää eest, mis ristimise ja kiriku tallituste läbi inimeste hingedele osaks pidi saama.

Aga kui paganad pärast ristimise ära põlgasiwad, sõna ei kuulnud ega kümnest ei tahtnud maksta, siis arwati neid umbusklikuks, Jumala waenlaseks, ja pidiwad oma wastatõrkumise pärast karistuse alla langema. Tule ja mõõgaga pidi neid karistatama, nagu Israeli lapsed Kanaani rahwast nuhtlesiwad.

Mida enam paganad wasta paniwad, seda suuremaks arwati nende waenu Jumalat wasta, mida sagedamine nemad ristiusust oma wana usku tagasi langesiwad, seda suurem oli nende süü. Karistuseks ja nuhtluseks wõeti wabadus ja maa osast ehk kõik nende käest ära ja pandi neile orjus pääle. Nad oliwad ju omas waenus ja wihas näidanud, et nad wabaduses

ja rahus ristiinimeste kaaswennad ei tahtnud ega mõistnud olla. Wabadust ja wõimust nähti aga seks paganate käes tarwitatawat, et ristirahwale ja ristiusule kahju teha ja sellega Jumalale wasta panna.

Nii arwasiwad ja uskusiwad selle aja ristiinimesed, nii mõtlesiwad nemad enesel oma jau õigust olewat, wõõrast maad omaks wõtta ja tema omanikkusid orjaks ikendada.

Pääle see tahtsiwad rüütlid, kes missioni tööd awitasiwad ja kaitsiwad, ka oma waewa eest palka ja mida enam waewa oli nähtud, seda suuremat tasumist nõueti ka. Aga kust pidi see palk ja tasumine tulema, kui mitte nende omast ja nende käest, kelle wasta nemad sõdisiwad ja kes siis selle waewa süüdlased oliwad? Rüütlid on mitmel maal tõest mehist tööd teinud, ja selle eest ka mehist palka nõudnud ja saanud.

Sest olgu küll seletuseks, et meie õiget wiisi kohut mõistame ka nende Sakslaste üle, kes seitsesada aastat tagasi meie maale tuliwad ja meie esiwanemate maa omale osaks wõtsiwad.

Selleaegne üleüldine waimu pimedus, katoliku kiriku ebaõpetused, imeline Wana Testamendi asjade segamine ristiusuga ja nende pöörane istutamine kristliku kiriku põllule ja mitmepoolne elu toorus on pääsüüdlased, et ristiusk werisel wiisil meie maale tuli, meie esiwanemad orjapõlwe kütkendati ja Eestirahwas mitmeks saaks aastaks maha rõhuti. Nii on see siin olnud, nii ka mitmel muul maal.

Et maade ahnus ja oma kaswu püüdmine ja andeks andmata kerge meel mõõgaga missioneerijatele sagedaste seltsimeheks läksiwad, ei tohi ega taha meie siiski sugugi salata. Meie maal nähti neidsinatsid seltsimehi ju wara, iseäranis mõõga wendade hulgas, nii et katoliku kiriku walitsus ja ka Saksamaa riigi walitsus rüütlid mitukord waljuste noomima pidi.

Tahaksime ehk wõiksime meie ilma ja tema sündimuste parandajad olla, siis ütleksime weel, kudawiisi ristiusku ja uut waimu harimise seemet wõõralt maalt meile oleks pidatud too-

dama, kudawiisi Sakslaste tulemisest meie esiwanematele tõsine ja tänuwäärt tulu oleks tõusta wõinud, ja annaksime weel mõnd hääd nõuu, aga et meie aastasadade ja inimeste tuhandete süüdi parandada ei wõi, siis peame sellega rahul olema, et enesele selgeks teeme, kudawiisi see on wõinud sündida, mis tõeste sündinud on.

Meie kaebamine, nurisemine ja hukkamõistmine wana aja kohta ei maksa tänapäew midagi. See ei aita meie nüüdisi asju karwa wäärt kaugemale. Niisama ei wõi meie järeltulijate käest wastamist selle eest nõuda, mis nende esiwanemad omal ajal kurja ja kahju teinud.

Meil on nüüd tõised ajad käes ja tõised tööd toimetada. Teeme meie oma aja kohta seda, mis meie kohus ja õigus teha! Sest tuleb meile ja tulewale ajale tõsine tulu. Mööda läinud ajad ja nende sündimused olgu meile kõigile õpetuseks ja manitsuseks, mis meie tegema ja tegemata jätma peame. Seks neid meie ajal jutustatakse.

Juhatagu meid igal ausal tööl ja tululisel ettewõtmisel üks meel. Näidakem isamaa ja wendade armastust mitte suuga, waid tegudega. Olgem usinad igale hääle tööle ja wäsimata waewa nägemas. Meie meel olgu kõigiti kindel ja ärgem laskem ennast igast tuulest senna tänna puhuda, nagu iwata aganad. Meie esiwanemail oli see tundmata wiis. Meie tahtmisel ja tegemisel olgu alati tuum sees, mis midagi maksab, aga kibedusest puhas. Iwata aganaid ja tuumatumaid teri eneste sõbruses ärgem salligem, niisama wähe kui neid, kes tühja ja tuult külwawad, et tormi lõigata.

Oleme ja elame meie nii, siis oleme meie tõe poolest oma esiwanemate ausad lapsed ja tulew aeg saab meid niisama auuga nimetama, nõnda kui meie nüüd ome esiwanemaid auuga oleme nimetanud.

Neljas pilt.

Wana Eestlaste merewägi ja meresõda.

Meie isamaa ulatab kahe küljega mere kallastele ja õhtu poolse kalda ligi seisab weel kolm suurt saart meres: Saarema, Hiiumaa ja Muhu saar. Saaremaa üksi on nii suur, et tema pääl pagana ajal wiis kihelkonda ruumi leidsiwad ja pärast neist kakstõistkümmend kihelkonda saada wõis. Saaremaa suurus on ligi 50 ruut penikoormat. Hiiumaal on praegu neli kihelkonda 20. ruut penikoorma pääl, Muhu saarel, kell 31/2 ruut penikoormat suurust, üks kihelkond. Nende suuremate saarte kõrwal tõstab weel hulk pisukesi saarekesi oma turja wee pinnast, mis osast elamiseks liig weikesed ja üksi põlluks ehk niiduks pruugitawad on, aga osast ka inimeste asupaigaks kõlbawad.

Nende saarte pääl elab praegu umbest arwata 80 tuha: inimest, aga wana aja kirjade ja tunnistuste järele peame uskuma, et enne Sakslaste seietulemist sääl palju rohkem rahwast asus ja Saarlased iseäranis nõukad ja rikkad oliwad. Meri oli neile nagu müüriks ja mitu häda ja ohtu, mis suurt maad hommiku pool mõnikord muljusiwad, ei pääsnud üle wee Saarlasile waewa tegema. Tõisipidi andis meri Saarlastele ka mitmesugust tulu. Kalad oliwad kaunis leiwa jätk ja kauplemise toimetamine wõõraste ja oma maa wahel oli iseäranis nende töö ja tallitus. Wana aja toored arwamised andsiwad luba riisuda ja Saarlased on seda luba täieste tarwitanud ja on wanast igal ajal kardetawad külalised Läänemere laewadel

olnud. Sagedaste käidi sõawäega Rootsi ja Daani randa ja toodi säält suurt saaki, kui meri muidu põuda ja puudust näitas.

Sedasama wiisi elasiwad Läänlased ja oliwad nemad Saarlaste seltsimehed sõakäikidel. Arwu järele oli neid umbest niisama palju kui Saarlasi. Läänemaa ulatas wanal ajal enam lõune poole, nimelt Pernu mere laheni. Mis wanad kirjad Saarlasist kuulutawad, sünnib ka Läänlaste kohta.

Saarlased ja Läänlased oliwad kõigiti tublid meremehed ja neil oli oma täieline merewägi. Sellepärast ütleb ka wana riimitud Liiwimaa ajaraamat Saarlasist: „Laewades on nende kõige suurem jõud.”

Wanad Eesti laewad oliwad kahesugused, sõalaewad ja lihtkorralised laewad kauba ja muu asja ajamiseks. Läti Hindrik nimetab esimesi „riisumise laewadeks,” lihtkorralisile laewadele annab ta nime „tõised laewad.” Kudawiisi need laewad ehitatud olnud, on niihäste Läti Hindrik kui ka muud ajaraamatud seletamata jätnud.

Lühikestest tähendustest siin ja sääl saame selle otsuse, et sõalaewad häste suuremad oliwad, kui muud laewad. Neil oliwad omad täielised peelepuud ja purjed pääl, aga ka sõuda wõis neid, kui tarwis oli. Seks oliwad igal sõalaewal omad iseäralised aerud ja mõlad. Sest tuli see tulu, et ka siis, kui tuult ei olnud, laewaga liikuda ja kuhu taheti, senna käända ja käia wõis. Seda oli sõa taplustes hädaste tarwis. Sõudmise jõud neil sõalaewadel ei olnud kasin ja on wanad Eesti meremehed mõnikord liig kangestegi oma rammu kulutanud. Aastal 1215 oli neil üheksa Saksa laewaga Saaremaa rannal tegemist ja taplemist ja tapluses sõudis üks Eesti sõalaew nii wihasaste, et ta ühe tõise laewa külge kinni wuhises ja ise kange põrutamise läbi suure raksuga lõhki läks.

Igas sõalaewas oli sõa käigil läbistikku arwata kolmkümmend meest, mõnes suuremas ka häste enam. Laewa lae all oliwad sõudepingid, paigad laewameeste moonale ja mõnesugu-

sile sõidu ja sõa tarwitusile, pääle selle weel ruumi saadud saagile ja wangi wõetud inimestele. Kewade aastal 1203 käisiwad Saarlased Daanimaa rannas riisumas ja purjetasiwad suure saagiga koju poole. Saagi seas leiti ka kiriku kelli, kiriku riidid ja ristiinimesi. Aastal 1218 tuliwad nemad Liiwimaa randa ja wiisiwad Düüna jõe kaldailt palju lojuksid ja inimesi ära. Kõik see ja sellesugune saak mahtus laewadesse ära ja päälegi jäi weel ruumi laewa teenistusele. Kõige selle järele peame arwama, et wanad Eesti sõalaewad mitte liig pisukesed ei olnud.

Sõalaewu oli Saarlasil ja Läänlasil suur hulk, ja tuli neid tarwis, siis koguti kiirest kõik kokku. Aastal 1211 kautasiwad Eestlased õnnetumal sõateel kolmsada laewa, aga aastal 1215, see on siis paljas neli aastat pärast seda, oli neil jälle enam kui kakssada laewa, mis platsi wõisiwad astuda.

Tuli taplus mere pääl, siis tallitasiwad Eesti meremehed, niisamati kui nende suure maa wennad maasõal, iseäralise ära arwatud plaani järele. Laewad seati korda pidi mitmesse ritta ehk neid pandi tõisiti seisma ja käima, sedamööda kudas lahingi lugu nõudis. Sõdimine ise sündis nii, et nooltega waenlasi lasti, odasid neile pääle loobiti ja isesuguste wiskamise masinatega kiwa wastaniku laewa wisati. Kui õige ligi oldi, hüpati ka wõõra laewa lae pääle ja tapeldi sääl nagu kuiwal maal mõõga abiga. Mõnikord katsuti waenlase laewu põlema panna ja tarwitati seks tule tontisid, mis laewa wisati, ehk Eestlased ehitasiwad isesugused tule parwed. Need oliwad palkidest kokku meisterdatud ja kihiti neile kuiwe puid pääle, mis elaja raswaga kokku oliwad määritud. Puu kihid pisteti põlema ja tallitati põlew parw kudagi wiisi waenlaste laewa ligi ehk mitme laewa wahele. Tuli ja suits tegiwad wastanikule suurt tüli ja sagedaste hakkas tuli ka laewadesse ja pani need ise kõige täiega põlema.

Ka sedawiisi püüti waenlasele meresõas kahju ja kimbatust teha, et weeteed ära rikuti ja iseäranis kitsad kohad kinni

sulati. Nii täitsiwad Eestlased aastal 1215 Düüna jõesuu ära, kiwa lootsikutes ja iseäralistes seks walmistatud kastides põhja wajutades. Niisugused tööd ei olnud igakord kerged, aga wanad Eestlased ei kohkunud kergeste tagasi, kui midagi mehist tööd teha oli.

Sadamaid ja seisupaiku oli laewadel mitu. Sõalaewadel oli oma iseäraline sõasadam, kus nad rahu ajal paigas seisiwad. Selle sõasadama nimi on weel ühes wanas kirjas, mis endine Tartu prohwessor Schirren wälja annud, alale, aga Ladinakeele kirjutaja on sest nimest „Sottesattema” teinud. Kõik tunnistustähed sihiwad senna, et see wana Eesti sõasadam ei muial kuski olnud, kui Matsalu mere lahes. Seesinane merelaht on, nõnda kui rannapoolsed Eestlased isegi selgeste teawad, Lääne maakonnas leida ja nimelt Wirtsu jaamast ja suurest Wäinast hää tükk maad põhja pool. Põhjapoolne lahe rand puudub Ridali ja Martna kihelkonda, lahest lõuna pool leiame Lihula ja Karuse kihelkonna. Wõib olla, et praegu meie ajal wesi ses merelahes wäga õhukene on, aga wanal ajal on ta sügawam olnud, sest Eesti mererannas on mitmes paigas maa tõusnud ja wesi taganenud, ja wanad Eestlased ei wõinud paremat sadamat oma sõalaewadele leidagi. Matsalu laht tungib nagu mõni määratu käsi kaugele suurest merest maa sisse ja ulatab, nõnda kui juba tähendasime, mitmest kihelkonnast läbi. Sissesõit ei ole liig lai ja laht on ühe kaugel Saarlasist ja Läänlasist. Pääle selle on Läänemere saared lahele nagu müüriks ees ja sadam seisis nagu kuiwal maal, kuhu waenlasel kerge saada ei olnud. Pidi Eestlaste laewastik waenu teele purjetama, siis oli temal siit ühewõrra maad igale poole sõita, kas Tallina poole wõi Riia poole.

Kui kaugele wana Eestlaste meresõidud ulatanud, nimelt, kas nemad Läänemerest ialgi ka wälja ja kaugemale saanud, on raske ära ütelda. Ajaraamatutes on üksi sõitudest Soome, Rootsi, Daani ja Preisi randa jutt ja need nimetatud maad

on kõik Läänemere kaldal, aga rahwa omad wanad mälestused annawad pea õiguse arwata, et nemad ka kaugemale käinud ja nimelt Põhjamerest läbi kunni Islandi saareni sõitnud. Kalewipojast jutustatakse ja lauldakse (waata: Kalewipoeg, 16. lugu), et tema ükskord suure meresõidu ette wõtnud ja oma laewaga, kellel Lennok nimi olnud, pitkal reisil ka „Sädemete saarele” saanud.

Aeti laewa laenetelta

Sädemete saare sõrwa,

Kussa mägi mängis tulda,

Tõine suitsu sünniteles,

Kolmas keetis kuuma wetta,

Suland kiwa sügawusest

Orgu saatsid ojumaie.

Sulew*) sammus suitsu juhil,

Tallas tule tähendusel

Põrgu lee ligemalle

Imelikku ilmumista

Salalikult silmamaie.

Tulekiwi kildusida

Sadas suitsus sagedaste,

Tuiskas aga tuhkadessa

Lume hange lagedalle,

Rohkest raatmaa raadelle.

Rauda kuube raksatelles

Kippusiwad kiwitunglad

Sulewida surmamaie.

Õnnetusest hoolimata

Kõndis kangelase poega

Põrgu lee augu poole,

*) Sulew oli tuttaw Kalewipoja seltsimees. Meresõidul, kellest praegu jutt, kandis tema raudriidid, nõnda kui laulik alamal kuulutab. Et temal ka piip kaasas, mis ta Sädemete saarel tulemäel põlema pistab, on niisamati lauliku luuletus, kui ka tema raudriided. Wanad Eestlased ei kannud raudriidid ja piip oli neil tundmata. Aga rahwa mälestused segawad sagedaste asjad aja poolest ära ja panewad wana aja wägimeestele riided selga ja annawad neile riistad kätte, mis weel pärast tundma õpiti.

Kunni kuube kõrwetelles

Keha kippus küpsetama.

Ripsme karwad läksid krimpsu,

Kõrbe hiuksed, kulmu karwad.

Sulewi poeg pajatama:

Kurat wõtku tule künka,

Kust ei kasu kellelegi!

Kodu wõiks ta rehe kütjaks,

Saunameestel külje sojaks

Mitmes kohas mõnus olla,

Kus üks süld ehk pere kohta

Armu poolest annetakse.

Praegu pole paremat mull:

Pistan piibu põlemaie.

Siisap sammu sulgumaie,

Tuliteelta taganema.

Waewalt pääsis laewa pääle

Aineid külgi arstimaie,

Põlend wiga parandama.

(Kalewi poeg XVI, 692—733.)

Seesinane „Sädemete saar”, kus Sulewi poeg ennast wähe kõrwetas ja wiimati paha tuju tuulutamiseks piibu tulemäel põlema pistis, ei wõi muud midagi olla, kui Islandi saar, kus mitu tulepurskajat mäge pääl ja hallikad kuuma wet wälja ajawad. Neist hallikatest sääl on teadu pärast Geiser kõige kuulsam ja tulepurskajaist mägedest jälle Hekla. Küll ei ole kõik nii sündinud, kudas Kalewipoja laulus pajatatakse; see on, nõnda kui ju laps arwu wõib saada, wõimata asi. Kalewipoeg on laulikute loom ja rahwa luuletaja waim on temale tema wägimehe kuju kokku seadnud ja tema teud ja tööd teinud. Aga siiski on niisugustel lauludel ja juttudel, mis nagu wana aja tõsised sündimused wälja tahawad näidata, enamiste ikka oma jagu tõt ja tõsisid sündimust põhjaks, kelle pääl siis pärastpoolsed põlwed pitkal ajal pitkad jutud ja laulud kokku luuletasiwad. Igal rahwa laulul ja jutul on oma iseäraline juur

ja känd rahwa elus ja juhtumistes, tühjas tuules ei seisa ega kosu ükski. Niisamati on lugu ka meie Kalewipojaga, mis auus tohter Kreutzwald rahwa mälestuste järele kokku seadnud. Eestirahwal on tõeste ükskord üks aeg olnud, kus nende hulgast wägewad ja wõimsad mehed kuulsaid tegusid tegiwad. Luuletust ilu ja ehetega ehitatud, elawad nemad osast tänase päcewani rahwa lauludes ja Kalewipoeg on neist kõige kuulsam. Sõit, kellest ülemal tüki lugijale meele tuletasime, tunnistab, et wanad Eestlased Islandi saarest midagi teadsiwad. Ta oli neil ju pagana ajal oma wiisi tuttaw. Et wanad laulud otse Kalewipoja enese oma seltsimeestega sääl ütlewad käinud olewat, näikse tähendawat, et Eestlased üleüldse oma sõitudega senna on ulatanud. Wõimata see sugugi ei ole, iseäranis kui weel selle pääle waatame, et saarel oma isesugune Eesti nimi on. Siiski, waidlemata ja wastapanemata teaduseks tõsta ja tunnistada meie wana Eestlaste Islandi sõitu kindlaste ei tohi. Saar wõis Eestlastele ka Skandinawia rahwa jutustustest tuttawaks saada. Need on sääl sagedaste käinud ja neist läks osa senna elamagi ja on praegugi nende järeltulijad sääl elamas. Skandinawia rahwaga jälle oli wana Eestlastel kokkupuutumist küllalt, sõbralikult ja waenu wiisi. Mis kindlaste teame, on see, et wanad Eestlased wististe Islandi saarest ja sõitudest senna mõndagi teadsiwad.

Aga meil on wanad Eesti sõidud omalgi merel imelised küll, kui meele tuletame, et sell ajal ei kaartisid ega kompasit tuntud. Saaremaalt Rootsi ehk Daani ehk Preisi purjetamine, ja nimelt senna kohta kuhu taheti, oli Saarlasil kerge asi. Nii kui muial paigus wanast ja nüüdki osast igas paigas, oliwad ka meie esiwanematel taewa tähed ja päewal päike teejuhiks niiskel mereteel.

Wana wanker, Rootsi karu,

Põhjanaela, tähtipoega,

Juhatasid siraw silmil

Taewa alta teede rada

Minijale mere laentel.

(Klwp.)

Ja et meie esiwanemad õige tuttawad tähtedega taewa lautusel oliwad, tunnistawad weel iseäralised tähtede ja tähesalkade nimetused, mis meie ajani ulatanud. Weel nüüd tunneb igaüks „wana wankrit, Rootsi karu,” niisama „weikest wankrit” tema ligidal ja selle piirel jälle „põhjanaela”, kes oma nime sellest saanud, et ta alati taewa küljes paigas seisab, nagu nael seinas, aga tõised tähed meie silmist tema ümber rataskaari käiwad. Tuttaw on ka „taewa look”, keda õpetatud tähetundjad Krooniks kutsuwad; aga weel tuttawamad on „wardad” ehk „koot ja reha”, kellel jälle tähetundjate keeli Oriion nimi. „Sõelu” on meil teadu pärast kaks taewa lautusel, „wana sõel” ja „uus sõel”, ja kaks tõist tähesalka kannawad „risti” nime, „suur rist” ja „weikene rist”. Saarlased tunnewad weel hulga tõist tähti.

Taewa tähed on eksimata teejuhid neile, kes nende seisu terawaste tähele on pannud ja ajast annawad nemad arwu paremine kui kõige paremad uurid. Weel nüüdki astub Eesti põllumees, kellel uuri taskus ei ole ega kella toa seinas seisa, ööse õue ja waatab oma isaisade taewa uurist järele, mis aeg on, kas ju tarwis üles tõusta ja rehele minna wõi kannab aeg weel natukese wäsimust puhata. Meie esiwanematel oli niisugune aja tunnistamine tähtedest wäga selge ja tähtedest teadsiwad nemad määratumal ja piiretumal mere lagedusel ära ütelda, kus pool põhi ja kus jälle tõised ilmakaared. Tähed juhatasiwad jälle õige tee pääle, kui wahest kogemata ehk pilwes ilmaga eksi oli mindud.

Ja et wanad Eestlased mitte nii tuimalt ja tühnakult oma taewalikku uuri ei tunnistanud, kui meie enamiste oma kella taskust tõmbame ehk seina pääle silmame, seda teeb meile

mõni kaunis wana aja jutt tõeks. Järgmine tükk taewa tähtedest olgu praegu tunnistuseks.

Meie kõik teame, et suurel taewa wankril, nõnda kui igal õigel wankril, ka oma wehmer ehk tiisel on. Wehmri keskmise tähe kõrwal seisab pisukene tine täht, keda õpetatud mehed Alkoriks kutsuwad, aga wana Eestlaste arwust ei olnud ta muud midagi, kui selge „susi” ehk hull metsaline „hunt”. Waga taewa täheke olewat, nii jutustatakse Wõru maakonnas Põlwa kihelkonnas, sedawiisi selle kiskuja nime saanud.

Ükskord sõitnud talupoeg, Peedu nimi, läbi metsa ja wana metsahall hunt karanud hobuse kallale. Kuri metsaline murdnud looma wehmrite wahel maha. Aga see oli suur kuritöö. Wana Eesti usu järele ei ole hundil luba, aisade ehk wehmrite wahel looma murda. See on Wana Isa seadus ja tema ei jätnud ka seekord seaduse üle astumist nuhtlemata. Karistuseks tehtud suure kurjatöö eest sai nüüd hunt ise wehmrisse rakendatud ja ähwardawaks täheks kõigile tõistele huntidele tulewasel ajal seadis Wana Isa Peedu wankri kõige täiega, hunt ees, taewa lautusele igaweseks ajaks. Aga hundil on wähe tahtmist, wankrit tõmmata; ta weab ja tahab metsa. Sellepärast siis ka, nõnda kui igamees nüüdki õhtu ja öö ajal oma silmaga näha wõib, taewa wankri wehmer kõweraks on kistud. Trahw on täieline olnud, sest kes on Eestimaal tänase päewani kuulnud, et „susi hobese wehmerde waihelt ära söönu” ehk et „hunt hobuse kallale aisade wahele astunud?”

See esiwanemate wana jutt on mõne mehe arwust „puhas tühi loru,” miska keegi ruumi raamatus ei tohi raisata, aga mõni tõine mees leiab tema kena olewat. Meie arwame, et sell tõisel mehel õigus, ja oleme jutu ka seie pannud tunnistuseks, et meie esiwanemate elaw ja terane waim ka kena juttu luua ja kaunist ajawiidet muretseda mõistis, mis pitkal mereteel ja muidu mõnus rohi igawuse wasta oli.

100

Kui Sakslased seie maale tuliwad, oli meie esiwanematel ka mere pääl nendega tegemist ja puutusiwad nemad ju enne suurt Eesti sõda Sakslaste laewadega mitukord kokku. Missugused need kokkupuutumised olnud ja kudawiisi wanad Eestlased merel sõdinud, jutustagu meile jälle tuttaw Läti Hindrik. Et mõnele lugijale sõa lugu liiaks ei läheks, siis arwame, et kahest tükist küll on ja tahame neid kohe kuulda lasta.

Lugijad teawad, et piiskop Albert sagedaste Saksamaale sõitis, et säält enesele abi tuua. Hulga ristisõitjatega tuli tema siis jälle Liiwimaale pea tagasi ja nimelt merd pidi. Ka kewade aastal 1203, see on siis 5 aastat enne Eesti sõa hakatust, oli tema tagasi tulemas ja hulk sõamehi temaga. Läti Hindrik kirjutab sest tagasitulekust nõnda:

„Et piiskop ei kartnud, oma seltsimeestega hääd ja kurja kannatada Jumala pärast, siis läks tema laenetawale merele ja leidis, kui ta Lüstrias, mis üks maakond Daanis on, maale astus, sääl Eesti paganaid Saaremaalt kuueteistkümne laewaga, kes parajaste ühe kiriku ära oliwad põletanud, inimesi surmanud ja mõned wangi wõtnud. Ka oliwad nemad maad rüüstanud, kelli ja muid kiriku asju ära wiinud, nõnda kui Eesti ja Kuura paganad harjunud oliwad tegema Daani ja Rootsi kuningriigis. Ristisõitjad paniwad ennast sõamundrisse ja tahtsiwad paganaid ristirahwale tehtud kahju eest nuhelda. Aga kui paganad teada saiwad, et ristisõitjad Liiwimaale sõitsiwad, kartsiwad nemad wäga ja waletasiwad, nemad olewat Riiglastega rahu teinud. Et ristiinimesed neid uskusiwad, siis pääsiwad nemad küll sell korral nende käest, aga nende pettus ei toonud neile ühtegi kaswu, nad sattusiwad pärast keelte sisse, mis neile pandud oliwad. Sest kui ristisõitjad Jumala juhatuse all terwelt ja õnnelikult Wisbi linna*) saiwad, wõtsiwad säälatsed kodanikud ja wõõrad neid rõõmsaste wasta. Mõne päewa pärast saiwad ka

*) Wisbi oli kaubalinn Gootlandi saarel.

101

Eestlased senna kõige oma riisutud saagiga. Kui ristisõitjad neid nägiwad purjetawat, paniwad nemad kodanikkudele ja kaupmeestele seda süüks, et nemad kristliku nime waenlastele luba andsiwad, keelamata nende sadamast mööda sõita. Et kodanikud ja kaupmehed asjaga tegemist ei teinud ja ennemine kindlat rahu Eestlastega pidada tahtsiwad, läksiwad ristisõitjad oma piiskopi juure ja palusiwad luba, paganatega tapelda. Piiskop, nende tahtmist kuuldes, püüdis neid nende ettewõtmisest tagasi hoida, muist et kirik Liiwimaal nende tulemist ootas ja nende ärajäämist kudagi täita ei wõinud, muist et neile ommeti waenlaste läbi ka kahju sündida wõis. Aga ristisõitjad käisiwad õigel ajal ja mitte õigel ajal*) kangeste pääle ja ei jätnud järele, Jumala halastuse pääle lootes. Eesti ja Liiwi paganate wahel ei olewat, ütlesiwad nemad, mingisugust wahet, ja nemad palusiwad, et piiskop neile loa annaks ja neid selle wäärt arwaks, et ta neile nende pattude eest selle tapluse pääle paneb. Kui piiskop nende kindlat meelt nägi ja et ta paremaks arwas, sõna kuuldes tapelda, sest sõnakuulmine on parem kui ohwer**), siis andis tema nende tahtmisele järele ja pani neile nende pattude andeks andmiseks pääle, paganatega mehe wiisi wõidelda tapluses, nõnda kui nemad palunud oliwad. Nüüd püüdsiwad ristisõitjad wahwaste Kristuse nime eest tapelda, ja oma sõariistadega wägewaste ehitatud, seadsiwad nemad rutuga laewad korrale, kellega nemad pääle hakata tahtsiwad. Kui Eestlased tõisel pool seda nägiwad, tallitasiwad nemad kaheksa sõalaewa wähe kaugemale tõistest ja arwasiwad, nad wõiksiwad ristisõitjaid, kui nemad wahele läheksiwad, sisse sulguda ja sedawiisi laewu, mis nende wastu oliwad walmistatud, ära wõtta. Sakslased tungisiwad suure tuhinaga nende kallale, sõudsiwad kahele Eesti sõalaewale ligi, läksiwad senna sisse, surmasiwad arwata kuusküm-

*) 2. Timot. r. 4, 2.

**) 1. Sam. r. 15, 22.

102

mend meest sääl ja wedasiwad laewad kelladega, kiriku riietega ja wangi wõetud ristiinimestega Wisbi linna. Ühe kolmandama laewa pääle hüppas üks mees Sakslaste hulgast julgeste kõige jõuuga, pidas oma paljaks tõmmatud mõõka kahe käega, raius temaga paremale ja pahemale poole kangeste ja tappis kakskümmend kaks waenlast ära. Aga kui tema ju üle jõuu ses tapluses tööd tegi, tõmbasiwad kaheksa meest, kes weel järele oliwad jäänud, purjed üles, ja et tuul purjetesse puhus, sai seesama Saksa rüütel wangi wõetud ja ära wiidud ja pärast, kui laewad jälle kokku tuliwad, ära tapetud. See laew läks pärast põlema, ei tea kas kogemata wõi meelega pandud, ja põles ära, et temas wähe mehi sees oli. Kui see lugu nii õnnelikult ja ausaste sündinud oli, tänasiwad kõik ristisõitjad kõige wägewat Jumalat wõidu eest, mis tema neile andis. Ja piiskop Albert saatis wangid kõige asjadega, mis paganad Daanlaste käest ära oliwad wõtnud, auuwäärt herra Andrease, Lundi linna pääpiiskopi kätte*). Nüüd ei tahtnud ristisõitjad enam Wisbi linna jääda, ajasiwad oma ette wõetud reisi edasi ja jõudsiwad Riiga. Nende tulemise üle oliwad uued linna kodanikud ja muud, kes Riias oliwad, wäga rõõmsad, läksiwad neile wasta ja wõtsiwad piiskoppi ja kõiki tema seltsimehi aupaklikult wasta, püha kiriku asju enesega ühes kandes.”

Tõine Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega mere pääl, kellest jutustada tahame, sündis aastal 1215, see on siis kaheksamal Eesti sõa aastal. Sell aastal peeti Rooma linnas suur kontsiilium ehk piiskoppide kokkutulemine, kuhu igalt poolt ristirahwa maadest otsatu hulk suuri waimuliku seisuse mehi rändas, Europast ja Aasiast. Tõist toredamat kontsiiliumi küll ilmas ei ole olnud. Mitu sada piiskoppi ja weel enam aptisid ehk kloostrite wanemaid ja pea iga kristliku kuninga ja würsti saadikuid nägi wägew paawst Innotsentsius III. weel nüüd enese

*) Lund on linn lõunapoolsel Rootsimaal, ligi Daani maad.

103

ümber, enne kui ta aastal 1216 suri. See on see kuulus kakstõistkümnes üleüldine kontsiilium, mis suure Innotsentsiuse ehitusele, see on: Rooma kiriku wäele ja wõimusele, auule ja hiilgusele, nagu torni otsa tegi. Kontsiilium wõttis wasta ja kiitis hääks kõik, mis Innotsentsius tahtis, ja ootaja ilm kuulis suremat jagu lausumata sõna. Selle suure kontsiiliumi pääle läks ka Liiwimaa piiskop Albert ja Eestimaa piiskop Teodorik. Aga Teodorikul oli oma Eestlastega merel suur tüli, enne kui Rooma pääsis. Kui tema parajaste üheksa suure laewaga ja ühe jau ristisõitjatega Saksamaa poole purjetamas oli, tõusis suur maru ja sündis kange müristamine ja laewad saiwad Saarema randa ajetud, nimelt Hiiumaa ja Saaremaa wahele, ühte paika, kelle nimi „Uus sadam” oli. Läti Hindrik kirjutab tülist sessinatses „Uues sadamas” nõnda:

„Kui Saarlased arwu saiwad, et nemad Riiast tuliwad, ähwardasiwad nemad neid sõaga ja saatsiwad üle kõige Saaremaa käsu wälja ja kogusiwad suure mere sõawäe kokku. Ja tõised tuliwad hobustega ja ehitasiwad mere kaldal puuwärkisid, täitsiwad neid kiwidega ja püüdsiwad sadamat, kuhu sisseminek kitsas oli, kinni sulguda, et nemad, kui sadam kinni, neid kõiki kinni wõtta ja ära tappa wõiksiwad. Sakslased läksiwad oma lootsikutega ehk pisemate laewadega maale, niitsiwad wilja põldude pääl oma mõõkadega maha ja ei teadnud midagi sõawäest, mis ligidal mere kaldal oli, ja tegiwad tõises paigas kaldal niisamati mitu päewa. Wiimati seadsiwad Saarlased salawäe wälja, wõtsiwad kaheksa meest kinni, tapsiwad mõne ära, tõised wiisiwad nemad wangi ja wõtsiwad ühe lootsiku ära. Selle läbi wäga julgeks saanud, saatsiwad nemad igale poole Eestimaale sõnumed ja lasiwad kuulutada, nemad olewat Riia piiskopi kõige tema sõawäega wangi wõtnud. Ja nemad tuliwad kõik suure sõawäega. Ja õige wara, kui parajaste päew koitma hakkas, pimetas kõik meri meile wasta, täis nende sõalaewu, ja nemad taplesiwad meiega kõige päewa otsa. Mõned neist

104

winnasiwad puuwärkisid ja wanu laewu kokku, täitsiwad neid kiwidega ja wajutasiwad neid põhja ja sulgusiwad sadama suu (sissemineku) meie ees kinni. Sellepärast tuli meile suur hirm pääle ja meie arwasime, et meie nende käest ei saa pääsema. Mõned neist tõiwad ka kolm ülisuurt tuld ligi, kuiwest puist tehtud ja elaja raswa abiga põlema pistetud. Need tuled oliwad suurist palkidest tehtud wärkide pääle pandud. Ja esimene tuli, mis üle kõikide kangeste põles, sai mere pääle aetud ja tuli meie ligi ja kange lõuna tuul ajas teda waljuste puhkudes meie pääle. Ja Eestlased oma sõalaewadega sõudsiwad ümber tule ja hoidsiwad teda ja juhatasiwad teda otse kohe saksa kaubalaewade pääle. Aga kõik kaubalaewad oliwad kokku seutud, et meie kergemine waenlastele wasta wõiksime panna, ja seda enam kartsime meie, et meie tulest pääseda ei wõi. Ja kui seesama tuli, mis kõrgem oli, kui kõik kaubalaewad, omad leegid juba meie külge laskis käia, kutsusime meie piiskopi tema kambrist, kus tema palwet tegi ööd ja päewad. Ja tema tuli ja nägi, et muud nõuu ja abi ei olnud, kui Jumalast. Ja ta tõstis omad silmad ja mõlemad käed taewa poole ja palus, et meie päästetud saaksime sest tulest. Ja meie waatasime ja ennäe! kohe muutus tuul idatuuleks ja idatuul liigutas tuule lipu, mis purje küljes oli, tõisele poole ja ajas tule meist ära ja puhus teda tasakesi kaubalaewade ümbrelt meie taha mere pääle. Ja meie kiitsime kõik Issandat, et tema nähtawalt meid päästis praegusest tulehädast. Ja Eestlased paniwad tõise tule ja kolmandama liikuma. Ja meie kaitsime kaua neile wasta, walasime wet pääle ja wäsitasime ennast wäga ja ka neid ajas tuul wiimati meist ära. Ühtlasi sellsamal ajal sõudsiwad tõised Eestlased meie ümber rataskaari ja haawasiwad palju meist odadega ja nooltega ja tõised sõudsiwad sedasama teed tagasi meie ümber rataskaari ja wiskasiwad kiwa meie pääle oma paterellidest. Aga meil oli hirm, niihäste sadama kinnisulgumise pärast, kui ka sõa hädade pärast. Ja Albert Sluk, meie tüürija, ütles:

105

Kui teie kannatlikult sõna tahate kuulda, siis saab Issand meid praegusest hädast päästma. Et meie laewad, ütles tema, täidetud ei ole, waid tühjad on ja nemad ka õhukesel weel käia wõiwad, siis wõime meie tõist teed wälja minna, kui teie wahwad mehed sõamundris lootsikutesse astute, ankrud wälja tõmbate ja sügawamasse wälja wiskate, siis waenlaste hulgast läbi jälle meie juure tagasi tulete ja tõised ankru köitega kaubalaewu edasi nühiwad ja nii järele tulewad, kunni meie sügawa mere pääle saame. Ja meie tegime kõik selle nõuu järele ja tõmbasime, kunni meie kitsikusest wälja pääsime ja suurde lagedasse meresse saime. Aga rüütlid ja sulased, kes lootsikutes ankruid wälja tõmbasiwad, pidiwad raskele päälekippumisele wasta seisma ja saiwad Eestlaste odade ja noolte läbi, nõnda kui kiwide wiskamise läbi raskeste haawatud. Aga wiimati wõtsiwad nemad ühe kõwera raua wõi raudse haagi ja tahtsiwad seda ühe eesti sõalaewa pääle wisata, et teda nagu õnge otsa wõtta. Ja nemad wiskasiwad teda ühe pääle ja arwasiwad juba, et nad tema kätte oliwad saanud. Aga Eestlased põgenesiwad kangeste siudes ja tõised sõalaewad tuliwad neile wasta. Et sellsamal tunnil piiskop palwet tegi püha neitsi poole: „Näita, et sa ema oled; näita, et sa ema oled!” siis näitas tema tõeste, et tema ema on. Sest seesama põgeneja sõalaew, mis suur oli ja kellel palju mehi pääl oli, wuhises kangeste põrutades ühe tõise laewa külge ja läks suure raksuga keskest lõhki ja jooksis wet täis ja laewamehed kukkusiwad meresse ja uppusiwad ära. Ja nemad oliwad kõik ehmatanud. Ja kui nemad nägiwad, et meie juba sügawale merele olime saanud, kogusiwad nemad mere kaldale kokku. Ja oli neid mitu tuhat, kes jala ja hobusega oliwad kokku tulnud ja arwata kahe saa sõalaewaga. Ja oliwad wäga wihased ükstõise pääle, suurt kära tõstes ja ühtlasi löökisid andes, sellepärast, et nende kahe nädala töö midagi ei mõjunud ja et nemad palju omist mehist oliwad kautanud, kes meres ära uppusiwad, mitu ka meie kiwiwiskajate läbi surma

106

oliwad saanud. Ja nemad tõmbasiwad omad purjed üles ja läksiwad mere pääle laiale ja igamees läks oma teed. Ja meie mehed sõitsiwad oma lootsikutega neile järele ja wõtsiwad ühe suurema sõalaewa nende käest ära ja wiisiwad tema Gootlandi saarele. Ja sellsamal päewal päästis meid püha neitsit, nõnda kui tema ka kõik Liiwimaa mehed senni päästnud on kõigist nende kitsikustest tänase päewani.”

Sest kahest mere tülist olgu küll ja meie paneme Läti Hindriku ajaraamatu kinni. Et temal oma iseäraline jutustamise ja seletamise wiis, näeb lugija otse sell korral wäga selgeste. Tema arwamise järele on neitsit Maarja abiga aastal 1215 Sakslased Eestlaste käest pääsnud. Kõik Liiwimaa oli Püha Maarjale pühitsetud ja kõik õnn ja õnnistus, mis sell ajal siin maal Sakslastele osaks sai, kõik hädast pääsemised ja kõik korda-saamine tuli tema käest. Nii uskus selle aja katoliku rahwas, nii uskus ka Lätii Hindrik. Sellepärast siis ka Püha Maarjat iseäranis ärdaste ja sagedaste paluti.

Meie oleme nüüd niisamati kui enne Läti Hindriku omad sõnad lugijale ette pannud ja kuulda annud. Mõnele ei ole see wahest meele pärast. Nemad oleksiwad ehk soowinud ilusamat jutustamist meie omalt poolt. Aga meie arwame, et ka wana Hindrik mitte sant jutustaja ei ole. Meie ei tea kui tark püha kirja tundja tema oli, aga nii palju näikse selge olewat, et ta wana piibli jutustamise wiisiga wäga tuttaw oli. Hindriku jutt on oma wiisi ja sõnade poolest wäga piibli jutustamise sarnane ja sell wiisil on ka oma ilu ja elu. Pääle selle õpib terane lugija wana aja jutustaja oma sõnadest ja tema iseäralistest arwamistest ka tüki wana aega tundma, ta waatab wana aja inimestele nagu südamesse ja saab nendega palju paremine tuttawaks, kui meie oma sõnadega teha jõuaksime. Sellepärast on meie mõte, ka edespidi weel mõnda Läti Hindriku ja tõiste ajaraamatute kirjutajate oma sõnadega lugijale jutustada.

Wiies pilt.

Suur külaline kaugelt maalt.

Pärast Tartu linna langemist aastal 1224 oliwad Sakslased kõige Eestimaa peremehed, maha arwatud Wiru ja Harju maakond, kus Daanlased walitsesiwad, ja Saaremaa, mis wõitmata ja Eestlaste päralt oli.

Ju enne Eestimaa ärawõitmist oli Liiwi- ja Lätimaa nõnda ära jagatud, et mõlematest kolmas jagu mõõga wennaste ordole oli saanud. Mõõga wennad oliwad, nõnda kui Läti Hindrik ütleb, „ööd ja päewad ennast müüriks Issanda koja ette seadnud, sõdades ja tõiste alaliste tööde kallal päewa palawust ja koormat kannud” ja saiwad nüüd „trööstimist omast tööst, teenari raha päewapalgaks*).” Kaks kolmandikku Liiwi- ja Lätimaast jäi kirikule ehk, mis niisama palju tähendab, Riia piiskopile, kes Maarjamaa pääperemees oli.

Nüüd, pärast Eestlaste waigistamist, jautati ka nende maa kolme jagusse, kellest üks jagu ordole, kaks jagu katoliku kirikule osaks sai. Ordo päralt oliwad nimelt Sakala ja Järwa maakond ja pool Waiga maakonda ja osa Läänemaast, kiriku päralt kõik suur Ugaunia maakond, pool Waigast ja suurem jagu Lääne maakonda**). Kui aastal 1227 ka Saaremaa ära wõideti, tõmmati see maatükk walitsemise poolest Läänemaa külge ja sai

*) Matt. r. 20, 1—16.

**) Waiga oli, nõnda kui lugijal weel meeles saab olema, maakond Peipsi rannal, Emajõest põhja pool.

108

temast suurem osa kirikule, wähem ordole. Wiru- ja Harjumaa pidiwad weel mõneks ajaks Daanlaste kätte jäetama. Kiriku osast wõttis piiskop Albert mereäärsed maad enese walitsuse alla, omale wennale Hermannile andis ta Tartu linna Ugaunia maakonnaga. Seesama Hermann oli Tartus esimeseks piiskopiks ja tema ehitas wana Eestlaste Taara mäele pea suure ja uhke doomi kiriku, mis pärast kõigist kirikutest Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaal kõige nägusam oli ja kellest müürid weel tänase päewani Tartus seisawad. Mäele on wana kiriku järele nimi „doomi mägi” saanud ja saab nimi ka tulewase aja põlwedele wana aja mälestusseks jääma.

Pärast pitka ja werist taplemist pistis rüütel nüüd oma mõõga tuppe. Suur töö oli ära tehtud ja Eestlaste wastapanemise jõud lõppenud. „Ja Eestlased tuliwad wälja oma linnadest” — kirjutab Läti Hindrik — „ja ehitasiwad omad ära põletatud külad jälle üles ja omad kirikud. Nõndasamati tuliwad ka Liiwlased ja Lätlased wälja pelgupaikadest metsades, kus nemad ju mitu aastat sõdade ajal warjul oliwad olnud ja igamees tuli tagasi oma külasse ja oma põldude pääle ja kündsiwad ja külwasiwad kartuseta .... ja keegi ei teinud neile hirmu. Ja et neile täielikumalt ristiusku õpetati, tunnistasiwad nemad Jeesust Kristust Jumala poega, kes pärast kurbe sõdasid ja pärast suurt tapmist ja pärast katkusid ja palju häda wiimati oma järele jäänud rahwa pääle halastas ja neile rahu ja julget elamist andis. Ja kõik rahwas puhkas Issanda kaitsmise all ja kiitis seda, kes kiidetud on igawesest ajast igawese ajani.”

Kas ja kui palju Eestlased sest kiitusest osa wõtnud, on meil teadmata, niisamati ka, kui julge nende elamise lootus oli. Igamehel on luba, siin ise arwata, mis aja ja asjalugude kohta õige näitab. Aga rahu kattis jälle maad ja aja tuuled hakkasiwad tõisest küljest puhkuma. Piiskop Albert oli nüüd oma suure ettewõtmise korda toimetanud; ta oli Liiwi- ja Eestimaa

109

ära wõitnud ja Rooma kiriku otsatumale wallale mõne pere pääle kaswatanud. Uus asutus oli kiriku oma ja paawst pidi teda nüüd nagu pühitsema ja kinnitama. Selle tarbeks saatis Albert kohe pärast sõa lõpetust ühe oma preestritest, Moorits nimi, Rooma ja palus püha isa, et ta ühe saadiku omalt poolt Liiwi- ja Eestimaale saadaks, kes tema tööd üle waataks ja kinnitaks. Niisugused saadikud oliwad suured mehed ja kõigiti paawsti asemikud. Mis nemad tegiwad ja otsuseks anniwad, tegiwad nemad püha isa nimel ja see oli kindel seadus alamatele ja ülematele. Oma saadikute läbi oli paawst, et küll ihu poolest ise Roomas, siiski waimu poolest nagu kõigis paigus.

Paawst Honoorius III, kes sell ajal Peetruse tooli pääl Roomas istus, kuulis Alberti palwet hää meelega ja saatis aastal 1225 mehe seie maale, kes kõigiti tema täieline ja tark asemik wõis olla. See oli Moodena linna piiskop Willem. Moodena on tuttaw linn põhjapoolses Itaalias ja sääl oli Willem aastast 1222 saadik piiskopiks. Tema teraw waim ja selged silmad saiwad ka kõige segasemaist asjust arwu ja tema oskas igakord kirikule tululist otsust teha. Esimesel Juuli kuu päewal aastal 1225 jõudis piiskop Willem hulga seltsimeestega Riiga ja Riiglased wõtsiwad teda kui püha isa asemikku suure auu ja iluga wasta. Küll oli ka Willemi süda rõõmus. Albert wõis temale kuulutada, et uus maa. mis Maarjamaa nime all kirikule osaks saanud, mitte wähem ei olnud kui kümme päewareisi läbi mõõta, laiuti ja pitkuti, et ta Düüna jõest Soome laheni ja Lääne merest Pihkwa piireni ulatas. Aga et ka ise oma silmaga näha ja oma kõrwaga kuulda, kudas lood Maarjamaal oliwad, käis piiskop Willem Liiwi-, Läti- ja Eestimaa ise pitkuti ja põigiti läbi. Oma tasase meelega ja oma armastaja südamega näitas ta nagu rahu ingel Alberti kõrwal olewat, keda. nõnda kui ju ükskord tähendasime, õigusega „apostliks raudriietes” on nimetatud. Seesinane reis on ka Eestlaste, Liiwlaste ja Lätlaste kohta wäga tähtis ja tähelepanemise wäärt

110

ja sellepärast tahame siis alamal Läti Hindriku sõnadega täieste lugijale kuulutada, kus piiskop Willem meie maal käinud ja mis ta siin teinud.

„Uute ristilaste eest hoolt kandes kutsus tema Liiwlasi ja muid, kes linnas oliwad, mehi ja naesi, sagedaste kokku, jagas wirgaste Jumala sõna ja kinkis pattude audeks andmist rõõmuga ja rikkalikult. Pärast seda, et ta ka Liiwlasi maal ja ka Lätlasi ja Eestlasi näha soowis, reisis saadik Toreidasse ja oliwad temaga auwäärt Riia piiskop ja Riia praosk Joannes ja palju muid mõistlikka ja tarku mehi. Ja tema tuli esiti Kubesalusse ja pidas sääl Jumala teenistust Liiwlastele ja tegi jutlust õndsuse sõnast, et neid katoliku usus kinnitada. Pärast seda tegi tema niisamati Witisalus ja Letegorwes*). Niisamati tegi tema ka Metsapooles ja Idumeas ja Lätimaal**). Kõigile külwas ta ewangeliumi seemet ja õpetas neid hääd wilja kandma ja seletas neile hoolega ristiusku. Pärast seda läks ta edasi Ugauniasse ja leidis sääl usklikkude kiriku, niihäste Sakslastest kui ka Eestlastest, ja nägi et sääl Otepää linnas uued asujad elasiwad ja linn kindlaste ehitatud oli, ja kiitis Jumalat, et ta Eestimaal ühe usklikkude kogu leidis. Ja ta õpetas Eestlastele usku Jeesuse Kristuse sisse ja manitses Sakslast tõe meelega ja juhatas neid, kudas nemad hää wiisiga koos elama pidiwad ja mitte ükstõisele paha tegema ja et Sakslased uute ristilaste õlgadele ka mitte liig rasket iket koormaks ei paneks, waid Issanda hääd ja kerget iket***) ja et nemad neile alati õpetaksiwad usu saladusi. Ja ta õnnistas neid ja reisis Sakalasse, kus tema esimeses kihelkonnas, mis ta leidis, Wõrtsjärwe kaldal, lühikese aja eest ristitud Eestlasi waga kauniste õpetas ja manitses, et nad ialgi

*) Toreida, Kubesalu, Witisalu ja Letegorwe oliwad kohad Liiwlaste maal, tänases Riia kreisis.

**) Metsapoole ja Idumea oliwad Liiwlaste maakonnad, mere ääres, Pernu jõest kunni Riia kreisini.

***) Matt. r. 11, 30.

111

ei taganeks usust Jeesuse Kristuse sisse. Ja säält läks tema edasi Wiljandi linna, mis ordo wennaste päralt on, ja nemad oliwad sell ajal linna ju wäga kindlaste jälle üles ehitanud. Ja ordo wennad läksiwad ka linnast wälja ja läksiwad rõümuga apostli Peetruse tooli saadikule wasta ja wiisiwad teda oma linna ja jutustasiwad temale kõik hädad ära, mis nemad sääl ristiusu pärast Eestlaste läbi pidanud kannatama. Ja ta kutsus Eestlased kokku, mehed ja naised, nende kirikutesse ja ta läks nende juure. Ja juhatamise sõna hoolega kuulutades, manitses tema neid, et nemad edespidi mitte enam nii suurt kurja tehes ristiusu saladusi ei rikuks. Nõndasamati andis tema sääl ka ordo wennastele hoolega õpetusi ja manitsusi pühast kirjast, et nemad oma alamaid, pöörasid Eestlasi, kümnese wõtmise ega mingisuguse muu asja poolest liiaste ei koormaks, et nemad selle süü pärast jälle pagana aja ebausku tagasi ei langeks. Säälsamas tuliwad Daanlaste saadikud Tallinast tema juure, wõtsiwad teda wasta rõõmuga ja jutustasiwad temale oma hädadest ja sõdadest. Nõndasamati tuliwad ka saadikud Eestlaste poolt ranna mailt, kes alati Daanlastega tülis oliwad, tema juure ja pakkusiwad temale oma maid ja kihelkonda, …. kui tema aga neid Daanlaste ja Saarlaste wasta kaitseks *). Ja tema wõttis neid wasta. Pärast seda pööras tema ümber ja läks Lätlaste maale. Ja Lätlased kõigest Tolowa maakonnast tuliwad kokku Trikatisse tema juure**). Ja tema kuulutas neile Jumala sõna rõõmuga ja tegi seletust kõigist usu saladusist ustawaste ja wirgaste. Ja säält läks tema Wõnnu linna ja wõeti

*) Eestlastel oli, nõnda kui ju ülemal (lehel. 7 ja 8) tähendasime, ka eneste wahel mõnikord tüli. Suure ja pitka sõa ajal rüütlitega unustati kodused tülid ära, aga et randlased nüüd Sakslaste alamateks oliwad saanud, kartsiwad nemad Saarlaste poolt, kes weel wabad oliwad, mõnesugust kiusu. Et saksa ja daani ikke maharaputamine wõimata oli, palusiwad nemad ommeti abigi wägewa külalise käest.

**) Tolowa oli Läti maakond, tänases Walga maakonnas, Trikati linn' tänases Trikati kihelkonnas.

112

mõõga wennastelt ja muilt sääl asujailt Sakslasilt wäga ausaste wasta. Ja ta leidis säälsamas suure hulga Wõnnu rahwast ja Lätlasi. Kui pärast hommik tuli ja Lätlased kõik koos oliwad, kuulutas tema rõõmuga neile meie Issanda Jeesuse Kristuse õpetust ja sagedaste sellesama Issanda Jeesuse kannatust meele tuletades, rõõmustas tema neid wäga, kiitis nende ustawust ja kindlust, sellepärast et nemad omast wabast tahtmisest ja ilma iga sõa sunnita ristiusku oliwad heitnud ja ialgi ristimist ei rikkunud, nõnda kui Liiwlased ja Eestlased, ja tema kiitis nende alandust ja kannatust. Nemad kautanud küll, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime rõõmuga ka muile rahwaile wälja kandes, hulga inimesi omast rahwast ristiusu pärast, aga need olewat wististe kannatajate hulka läinud. Ka Wõnnu rahwast ei jätnud tema õpetamata ja manitsemata ja ka nende isandatele, ordo wennastele, seletas tema hoolega ette, kudas nemad oma alamatele alati kerget iket pääle pidiwad panema ja leplikult koos elama. Pärast seda tegi tema niisamati Siguldas*), kus tema Liiwlasi kõige hoolega manitses, et nemad edespidi mitte jälle püha ristimist ei rikuks ja pagana usku tagasi ei langeks. „Ja alati manitses tema ordo wennaksid ja ka muid Sakslasi kõigis maakondades, et nemad Liiwlastele ja Lätlastele ja muile, kes hilja aja eest ristitud oliwad saanud, ristiusku õpetaksiwad, nende õlgade pääle Jeesuse Kristuse kerge ikke paneksiwad ja neile mitte liiga ei pea tegema, ei kümnese poolest ega muidu, et nemad mitte liia raskuse pärast umbusku tagasi ei läheks. Ja kui tema seda kõik ära oli teinud, läks tema Riiga tagasi.”

„Riias tuliwad ka Sakslased ja Liiwlased ja Lätlased tema juure ja otsisiwad õigust mitmesuguste asjade poolest. Ja tema kostis igaühele tema asja ja kaebtuse järele ja tegi mitmele asjale ja riiule otsuse. Ka Wenelased Nowgorodast ja tõised

*) Sigulda oli koht Liiwlaste maal, Koiwa jõe kaldal, kus nüüdki Sigulda kihelkond leida.

tõistest linnadest, kui nemad kuulsiwad, et üks Peetruse tooli saadik Riias olewat, saatsiwad saadikuid tema juure ja palusiwad temalt kinnitust selle rahule, mis nemad hilja aja eest Sakslastega teinud. Ja tema wõttis nende palwe wasta, kinnitas nende usku mitme manitsuse läbi ja läkitas neid koju nende maale rõõmuga. Ka Semgallide wanem, Westhard nimi, tuli tema kutsumise pääle, keda tema palju waidlemisega ja pitka kõnetega ristiusule ära püüdis wõita*). Aga Westhard omas umbusu kalestuses ei saanud õndsuse sõnadest arwu ja ei wõtnud ristimist weel wasta, waid lubas jälle tulewal ajal seda teha, aga ta ei keelanud paawsti saadikut, üht oma preestritest Semgallide maale saatmast. Ja nõnda tuliwad inimesed kõigilt mailt ümberringi Rooma paawsti saadikut waatama, nende hulgas ka Wsewolod, Gertsike kuningas **) . . . . Daani piiskopid Tallinast ja Eestlased ranna mailt, kes tema kaitsmise alla heita tahtsiwad ja lubasiwad preestrid wasta wõtta kõige kristliku maksudega, kui tema neid aga Daanlaste päälekäimisest päästaks. Ja tema lubas neid päästa ja läkitas saadikuid Daanlaste ja Eestlaste juure, et nemad sõa maha jätaksiwad, tema rahu wasta wõtaksiwad ja tema sõna kuuldes elaksiwad.”

Septembri kuul sellsamal aastal 1225 läks piiskop tõistkorda Riiast maale. Seekord sõitis ta Düüna kallast pidi kunni Kokenhuusi linnakeseni üles, mis pea sada wersta Riiast eemal seisis, kus nüüd Kokenhuusi kirik ja raudtee jaam leida. Riia ja Kokenhuusi wahel oli neli tähtsamat Liiwlaste kohta: Holm, Üksküla, Lenneward ja Asseraad. Reis pidas piiskop igas paigas

*) Semgallid oliwad Läti sugu rahwas Kuuramaal ja senni weel sõa läbi sundimata ja sellepärast wabad.

**) Gertsike oli kindel koht Düüna kaldal, arwata poole maa pääl Riiast Dünaburisse ehk enam kui sada wersta Riiast, wähe hommiku pool Kokenhuusist. Gertsikes walitses sell ajal üks iseäralik Wene würst, keda Läti Hindrik siin kuningaks nimetab.

114

kinni ja tallitas oma saadiku tööd. Läti Hindrik kirjutab sest Septembri sõidust nõnda:

„Et piiskop Willem soowis, ka tõisi uusi ristilapsi näha, siis läks ta Liiwlasi Holmis waatama, pidas sääl suure auuga Jumala teenistust, külwas püha õpetuse seemet wälja ja läks siis Ükskülasse, kus tema esimeste Liiwimaa piiskoppide mälestuseks palwet tegi ja ka säälatsid Liiwlasi õige Jumala teenistuses kinnitas. Pärast seda manitses tema Liiwlasi Lennewardis ja Asseraadis, et nemad ebausust taganeksiwad ja õpetas neid ainust Jumalat auustama. Wiimati jagas tema ka Kokenhuusis niisamati püha kirja manitsusi niihäste Sakslastele, kui ka Wenelastele ja Lätlastele, kes sääl ühekoos elasiwad, ja igakord manitses tema Sakslasi, et nemad oma alamatele mitte raske koormamise ja waewamise läbi nende maksude ja tööde poolest liiga ei teeks, waid et nemad wirgaste neile ristiusku õpetaksiwad, kristlikka elukombid nende sekka istutaksiwad ja pagana kombid häwitaksiwad ja et nemad neid niihäste hää eesmärgiga kui ka sõnadega õpetaksiwad.”

Kui piiskop Willem Riiga tagasi oli tulnud, sündis sügise suur tüli Eestimaal. Wirumaa Eesti wanemad, Daanlaste meeletuma ja raske walitsuse üle wihased, läkitasiwad saadikud Otepähä Ugaunia maakonda ja kutsusiwad Tartu piiskopi sõamehi, kes Otepääs aset oliwad, appi. Wirulased soowisiwad, et need Daanlased nende maalt ära ajaksiwad ja ennemine Sakslased ka Wirumaa enese walitsuse alla wõtaksiwad. Sakslased Otepää linnast arwasiwad enestel täie õiguse olewat, ka Wirumaad enesele pärida, sest, ütlesiwad nemad, Saksa mõõk ja Sakslaste missionäärid olewat ju enne Daanlasi püha Maarja lipu all senna jõudnud. Nad wõtsiwad kutsumise rõõmuga wasta, läksiwad Wirumaale, wirutasiwad ühes Eestlastega Daanlased wälja, wõtsiwad ise uuest ehitatud lossides ja kindlustes aset ja „hakkasiwad walitsema kõigis Wiru maakondades ja lossides.”

115

Kui piiskop Willem Riias seda teada sai, ei olnud tema asjaga sugugi rahul. Niisugust omawolilist tallitamist, ilma kiriku ja püha isa asemiku küsimata, ei wõinud tema sallida. Kohe kutsus tema süüalused Sakslased enese ette, nuhtles neid kiriku trahwidega ja nõudis, et nemad Wirumaa paawsti kaitsmise ja walitsemise alla ära annaksiwad. Ühtlasi läkitas tema saadikuid Tallinasse Daanlaste juure ja sundis ka neid niisamati, Wirumaad tema kätte andma. Päälegi pidiwad ka weel tõised maakonnad Eestimaal, mis senni Daanlaste ja Sakslaste wahel riiu alused oliwad, nimelt Harjumaa, wälja antama ja saiwad paawsti ja kiriku omaks mõistetud. Keegi ei julgenud wasta panna, ei Daanlased ega Sakslased, ja seesinane kinkimine sai kirjade läbi kõigiti kindlaks tehtud. Nii ei saanud riidlejatest kumbki Wirust ja Harjust jagu, waid kolmas kogemata külaline.

Et neid uusi kirikule osaks saanud maid ise nähaja walitsust uue korra pääle seada, reisis piiskop uue aasta hakatusel, Januari kuul 1226, Tallinasse ja säält mitmesse paika maale. Läti Hindrik kirjutab sest Willemi kolmandast reisist meie maal nõnda:

„Pärast Kolmekuninga päewa, mill ajal lume ja külma pärast sell külmal maal teed paremad käia on, läks auuwäärt Moodena piiskop Willem, paawsti saadik, preestrite ja sulastega teele ja wõttis Lamberti, Semgallide piiskopi, kaasa ja Joannesse, Riia linna praoski. ka mõne Riia linna kodaniku ja mõne ordo wenna ja weel muid mitu. Liiwimaast läbi sõites, sai tema Lätlaste maale ja Lätlastelt Sakalasse, et ta küll ihu poolest wäga nõrk ja kehw oli. Kui ta Wiljandis kaks päewa oli puhanud, läks ta Järwamaale. Ja kõik Järwlased tuliwad temale wasta Kareda külas ja ta kuulutas ise neile Jumala sõna rõõmuga ja õpetas neile katoliku usku, wõttis neid wasta paawsti käe alla ja reisis edasi Wirumaale esimese lossi juure, Agelind nimi, ja kui tema sääl wäga rõõmsaste ja ausaste wasta oli wõetud, kutsus ta rahwa kokku, andis neile õndsaks-

116

tegewaid õpetusi igawesest elust ja tegi neid Jeesuse Kristuse nimega tuttawaks. Säält läks tema edasi Tarwanpäässe ja tegi sääl nõndasamati. Ja Daanlased tuliwad senna tema kutsumise pääle. Säälsamas tehti rahu esiti Daanlaste ja Sakslaste wahel, pärast Eestlastega kõigist maakondadest. Pärast seda reisis saadik Tabeli maakonda, kus kõik wanemad Wirumaalt tema jure tuliwad ja tema käest ristiusu õpetust kuulsiwad. Ja ta wõttis kõik paawsti käe alla ja seadis kõigis maakondades wanemateks ja kohtumõistjateks mehi Eestlaste eneste seast. Siis läks tema Tarwanpäässe tagasi. Ja säält reisis tema Taanlaste lossi Tallinasse ja wõeti ka sääl rõõmuga wasta Daanlastelt ja Rootslastelt ja kõigilt, kes sääl elasiwad. Pärast seda nõudis tema nende käest poisid tagasi, keda Wirulased käemeheks oliwad pidanud andma, ja nemad ei tahtnud neid anda tema kätte. Aga piiskop Willem sundis neid kiriku trahwidega, et nemad neid wälja andsiwad, ja tema läkitas need noored käemehed nende wanematele tagasi Wirumaale. Ja ka Warbula Eestlased wõtsiwad auwäärt Rooma saadiku rahu wasta ja tuliwad tema juure Tallinasse. Aga Daanlaste ärda palumise pääle andis tema Warbulased ühes tõiste Harjumaa Eestlastega Daanlastele tagasi. Aga kõige Läänemaa ja Wirumaa ja Järwamaa wõttis tema Rooma paawsti walitsuse alla. Ka Tallina Eestlased saiwad tema ette kokku kutsutud ühtlasi Daanlastega ja hoolega kuulutas tema neile igawese õndsuse sõna ja manitses neid tõeste, et nemad rahulikult üheskoos elaksiwad ja umbusu mõtetest taganeksiwad. Kui tema seda kõik oli teinud, läkitas tema omad preestrid Läänemaale ja pööras ise läbi Sakala maakonna Riiga tagasi*).

*) Kohtadest, kuhu piiskop selle talwereisi pääl puutus, on mitu täna tundmata, nimelt: Agelind Wirumaal Järwa piiril, nõndasamati Tarwanpää ja Tabel, mõlemad ka Wirumaal. Warbula oli kuulus Eestlaste linn Harjumaal praeguses Nisi kihelkonnas.

117

Kui selle pitka reisi loo pääle tagasi waatame, wõime mõnda tähtsat tähele panna. Et piiskop Willem waimuliku seisuse mees oli, siis on see nagu iseenesest mõista, et ta igas paigas Jumala teenistust pidas ja rahwast õpetada püüdis. Et ta ise küll ei Eesti ega Liiwi ega Läti keelt ei mõistnud siis ei wõi rneie muud arwata, et ta kõik tõlgi läbi tallitas ja neid oli mere maal siis ju küllalt. Meie tuttaw Läti Hindrik oli ka tee pääl kaasas ja wõib olla, et tema enam kui ükskord Eestlastele ja Lätlastele ja Liiwlastele ära seletas, mis piiskop Willem jutustas ja õpetas. Hindrik mõistis, seda tunnistawad mitu kohta tema raamatus, kõik kolm meie maa keelt. Missugune see õpetus olnud, ei tea meie lugijale ära ütelda, aga tänuwaart mälestuseks olgu see meile, et piiskop Willem hoolega meie esiwanemaid õpetada püüdnud ja iseäranis, et ta igas paigas tõeste ja südamest preestrid ja ordo wendi manitses, hoolt kanda rahwa õpetamise eest. Meie näeme sest, et Rooma kiriku ülematel omalt poolt hää ja kindel tahtmine oli, enam, palju enam õpetust anda rahwale, kui preestrid ja muud rahwa juhatajad on annud. Niisamati on paawst ja tema saadikud, nii kui muidu, nõnda ka nüüd aastal 1225 ja 1226, alati rahwa ülemaid ilmlikust ja waimulikust seisusest manitsenud, mitte rahwast liiaste koormata ja waewata. Kiriku ülemate eneste walltsuse all on ka talurahwal pea alati ja igakord keskajal parem lugu olnud kui rüütlite ja muude ilmliku ülemate walitsuse all. Piiskopid kandsiwad oma waimuliku karjatse ammeti täheks keppi käes, kelle päälmine ots ehk pide kõwerdatud oli. Sellepärast ja et piiskopid ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ilmlikud isandad, sündis keskajal wanasõna rahwa suhu: „Kõwera kepi all on kerge elada,” ja oli seesama wanasõna keskajal wäga tuttaw. Piiskop Willem tunnistab oma õiglast ja armastajat meelt ka sellega üles, et ta käemehed, keda Daanlased õiguseta Tallinas kinni pidasiwad, wälja nõuab ja nende wanematele Wirumaale tagasi saadab. Kohtumõistjateks seab

118

ta Eestlastele mehi omast sugust ja teeb ülekohtused Daanlased ammetist lahti. Et kiriku ülemad sedawiisi õiglasemad ja kõigiti inimeselikumad oliwad, sellepärast siis ka rahwas nende walitsust enam soowis, ja kui wõimalik oli, iga tõise ülema waimulikku ülemat wasta ära wahetas. Sellepärast tulewad ka nüüd Eestlased piiskop Willemi ette ja paluwad teda, et ta neid Daanlaste käest päästaks ja oma kaitsmise alla wõtaks. Eestlased oliwad ju sell lühikesel ajal, mis nad rüütlite walitsuse all oliwad ära olnud, täieste tundma õppinud, mis niisugune walitsus keskajal tegi ja tähendas. Aga läheme weel edasi ja waatame, kus piiskop Willem jäi.

Piiskop Willem oli Märtsi kuul aastal 1226 Riiga tagasi jõudnud. Siin ootasiwad teda uued seletamised. Paastu ajal kutsus ta kõik piiskopid, kõik Riia preestrid, hulga ordo wendi ja Riia kodanikkusid kokku ja tegi nende waidlemisele otsusi. Willem tegi piired kindlaks, niihäste maadele kui ka õigustele, mis igalühel seisusel ja peremehel oliwad. Daanlastele jättis tema Harjumaa. Riia linnale mõistis tema hulga maad linna ümber osaks ja päriseks ja tegi Riiglastele seadusi. Ühtlasi kuulutas tema, et Riig ise enese kohta peremees on, nõnda kui piiskopid ja ordogi, ja temal õigus on, kõigest saagist osa wõtta, kui Sakslased uusi maid siin enesele ära wõidawad. Selle läbi sai Riia wõimusele, mis sell linnal tõeste meie maal wanal ajal on olnud, kindel põhi pandud. Riig on mitukord pärast poole piiskoppidega ja ordoga waielnud ja selle juures mees olnud. Wiimati tuliwad weel kõik selle aja Liiwi- ja Eestimaa ülemad Riia Maarja kirikusse kokku, kus piiskop Willem otsused, mis aastal 1215 Roomas suure kontsiiliumi pääl tehtud oliwad, neile teada andis ja siis kuulutas, et neil otsusil ka selle maa kohta täis seaduse jõud on. Nende järele peab, nii lõpetas Willem oma kuulutuse, ka siin maal elatama ja tehtama igawese ajani.

119

„Aga pärast seda” — nii loeme Läti Hindriku ajaraamatus reisi loo lõpetuseks — „kui kõik nõnda ära oli tehtud ja lõpetatud piiskop Alberti, preestrite, ordo wennaste ja Riia linna wahel, nii palju kui piiskop Willem sell korral oma wolikirjade mõõdu järele lõpetada jõudis ja tohtis, ja kui tema rikkalikult pattude andeks andmist oli jaganud ja weel lubanud, jättis ta kõik südamelikult Jumalaga, õnnistas neid ja läks tagasi laewade juure, Liiwimaad oma palwetes Jumala püha ema, neitsi Maarja, ja tema Poja, meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse hoole jättes, kes kiidetud olgu igaweste.”

Mai kuu lõpul purjetas Moodena piiskop Willem Riiast ära ja läks läbi Saksamaa Itaaliasse tagasi. Tema on oma seletamise ja kinnitamise läbi paawsti nimel Sakslaste walitsuse meie maal seaduse põhja pääle rajanud. Oleks alati selle põhja pääl seistud, oleks waidlemata ka Eestirahwal lõbusam elu olnud. Aga pea pärast Willemi äraminekut tõusiwad tülid ja riiud Sakslaste ja Daanlaste wahel, niisamati ka Sakslaste eneste wahel, ja et Eestlased mõlemate wahel oliwad, pidiwad nemad palju pigistamist kandma. Kaunid õpetused, mis auus Moodena piiskop siin andis, oliwad ordo wennastel ühest kõrwast sisse, tõisest wälja läinud, ja elu raskus Eestlastel kaswis aast’ aastast. Kes wõis nende elu kergitada ehk kuhu pidiwad nemad kaebama? Jumal oli kõrges, kohus kaugel.

Kuues pilt.

Kudas Saarlased Saksa walitsuse alla saiwad.

Kewade aastal 1226 purjetas Moodena Willem Liiwimaalt Saksamaa poole. Aga enne kui piiskop suure mere pääle sai, pidi ta weel hulga aega rahulikult Liiwi rannal ankurdama. Tuul oli üsna wasta ja laewad ei saanud kaua paigastki. Nõnda mõnusamat tuult oodates, nägi ta jau Saarlast mööda purjetawat, kes parajaste Rootsimaalt suure saagiga ja hulga wangidega tagasi tuliwad. Eestlased oliwad Rootsi naabrile jälle palju kahju teinud, maad riisunud, kirikuid põletanud, preestrid surmanud ja muud werist tööd teinud. Kõik sai Moodena Willemile teada, meie ei tea, kudawiisi. Ta tõutas Saarlasi karistada lasta.

Wiimati tõusis parem tuul ja piiskop Willem wõis oma reisi edasi ajada. Gootlandi saarel tee pääl astuti maale. Kohe tegi Willem nüüd Wisbi linnas ristisõidu jutlusi Saaremaa Eestlaste wasta, see on: ta kuulutas kõigile pattude andeks andmist, kes püha risti tähe all Saaremaale sõidawad ja Eestlasi sõaga karistawad, kättemaksmiseks kõige kurja eest, mis nad ristirahwale Rootsimaal teinud. Aga Gootlandi kaupmehed ja Daanlased, kes Wisbis oliwad, ei wõtnud piiskopi jutlust kuulda. Nad tundsiwad oma naabrid Eestlasi wäga häste ja soowisiwad nendega ennemine rahu pidada kui sõda hakata. Üksi Saksa kaupmehed, kes Wisbis nagu külalised elasiwad ja kauplesiwad

121

ja kellel sellepärast Eestlasi nii palju karta ei olnud, oliwad walmid, risti tähte wõtma ja meie maale purjetama. Kohe muretseti hobusid ja sõariistu, nii palju kui tarwis, ja mindi Riiga.

Riiglased wõtsiwad tulijaid rõõmuga wasta, sest paremat aega, ka Saarlasi Sakslaste walitsuse alla sundida, ei wõinud tulla. Kutsumata oliwad abimehed neile koju tulnud, neid tagasi saata oleks ju rumal ja tänutu asi olnud. Et Saarlased tublid meremehed oliwad, ei usaldatud suwel nendega tüli teha. Arwati paremaks, talwe ära oodata ja siis üle jää sõawäega Saaremaale minna. Nii tehti ka. Suwel muretseti kõik sõa tarwitused ette ära ja Daanlastega Tallina maal, kellega kohe pärast Moodena piiskopi äraminekut jälle suur tüli oli sündinud maade pärast, tehti rahu. Süda talwel, Januari kuul 1227, kui kange külm merele kõwa kaane pääle oli tõmmanud ja sood ja rabad nagu kiwiteed käia oliwad, koguti Saksa sõawägi kokku ja hakati Saaremaale minema, et ka Eestlaste wiimist waba maakonda ristiusu nimel ilmliku ikke alla painutada.

„Kui Jõulupüha ja Kolmekuninga päew möödas oliwad,” — kirjutab Läti Hindrik — „kattis lumi maid ja jää laenid, sest Liiwimaal sünnib sügawusele kindel kaas ja wesi läheb kõwaks nagu kiwi ja sünnib jää ja siis on tee wee pääl parem kui kuiwal maal. Kui sedawiisi tee üle mere oli saanud, saatsiwad Riiglased kohe sõakuulutuse wälja, sest et nemad igatsesiwad, Saaremaa paganaid, kes mere saare pääl elawad, püha ristimise weega siputada, ja nemad kutsusiwad kõik Ema jõe kaldale kokku. Kui Waabiaani Sebastiaani päew (20. Januar) möödas oli, tuliwad kõik kokku, Sakslased, Riiglased, Liiwlased Lätlastega ja Eestlased kõigist maakondadest ja läksiwad auuwäärt Liiwimaa piiskopiga teele. Ühes temaga oli ka Semgallide piiskop, ordomeister Wolkwiin oma ordowennastega ja ristisõitjatega, ja kõigil oli oma moon ja sõariistad kaasas. Kui palwet oli tehtud, läksiwad nemad jääd mööda Saaremaa

122

poole. Ja see sõawägi oli suur ja kõwa ja oli arwata kakskümmend tuhat meest koos. Nad astusiwad üksikute troppide kaupa edasi ja igal tropil oli oma iseäraline lipp. Kui nad ratsa ja wankritega mere jää pääle saiwad, sünnitasiwad nemad suure mürina nagu suurest pitksest. Sõariistad kõlisesiwad kokku, wankrid liikusiwad ja tegiwad kõminat, meeste ja hooste hulgas sündis kära, kes siin ja sääl maha kukkusiwad ja jälle üles tõusiwad jää päält, mis nilbe ja selge oli kui peegel, sest lõuna tuuled wihmaga oliwad teda laenetama pannud ja oli siis kange külm tulnud. Suure waewa ja wäitamisega läksiwad nemad üle mere ja jõudsiwad wiimati rõõmuga Saaremaa randa.”

Rand, kuhu Albert oma sõawäega jõudis, ei olnud weel päris Saaremaa ehk Kuresaare rand, waid Muhu saar. Läti Hindrik ei tee omas raamatus wahet Kuresaare ja Muhu saare wahel, waid arwab pisemat Muhu saart Kuresaare iseäraliseks jauks. Weel pärast õpiti tundma, et mõlemad oma kohta iseäralised saared on. Otse säälsamas, kus maale astuti, seisis Eestlaste Muhu linn, kellest praegugi weel Muhu saarel waremed näha, arwata kaks wersta Weikesest Wäinast, mis Kuresaart ja Muhu saart lahutab. Linna paika nimetab rahwas meie ajal Linnusse linnaks, wistist Linnusse küla järele, mis linna waremete ligi leida.

Üheksas päew pärast teele saamist oli käes. Eestlased Muhu linnas katsusiwad esiotsa kawalust. Nad lubasiwad rahu pidada ja pärast ennast ka ristida lasta. Sakslased mingu rahuga neist mööda ja ajagu oma teekäiki Saaremaa poole edasi. Aga Sakslased saiwad pea arwu, et see kõik tühi tõutamine oli ja Eestlastel tõe poolest see mõte oli, pärast neile Saaremaale järele minna ja Saarlastega ühes neid jõudsamalt üle jää jälle tagasi ajada. Seda ära tundes, wõeti nõu, linna ära wõtta. Aga see ei olnud kerge. Eestlased paniwad, nii kui alati, nõnda ka nüüd, mehisel wiisil wasta ja talwe aeg

123

tegi weel linna piirajatele mõnda isesugust raskust, nõnda kui kohe Läti Hindriku jutustusest kuulda saame.

„Esiti kippusiwad Sakslased linna wallile kallale,” — jutustab Hindrik — „ja lootsiwad linna sisse ronida. Aga Saarlased ajasiwad neid kiwa ja odasid wisates tagasi. Sellepärast pidiwad nemad kunstiga ja wäe kaupa wõitlema. Nad ehitasiwad masinaid, wiskasiwad paterellidega kiwa linna. Saarlaste paterellidele wasta, ja walmistasiwad ühe põrsa*), kelle warjul nad linna mäge alt ära kaewasiwad, kunni nemad wallile ligi saiwad. Siis tõmbasiwad nemad põrsa tagasi ja seadsiwad ühe kõwa puust torni asemele. Wahwad mehed sõamundris ja kiwiwiskajad asusiwad torni otsa ja wiskasiwad säält sõariistu, piikisid ja odasid Saarlaste pääle, kes linna kaitsiwad. Need jälle wiskasiwad kiwa ja odasid wasta.”

Sedawiisi tapeldi neli päewa ja Küündlapäew tuli kätte. Et see päew katoliku rahwal suur kiriku püha, nimelt Maarja puhastamise püha on, siis puhkasiwad Sakslased sell päewal.

„Aga kui kuues piiramise päew koitis, see oli esimene päew pärast Maarja puhastamise päewa (ehk 3. Weebruar), sest puhastamise päewa ei tahtnud nemad roojastada inimese werega, siis läks taplemine kibedaks ju hommiku wara, nii et nemad ühe kõwera rauaga ehk raudse haagiga ju linna kindlusi lõhkusiwad ja suuremaid puutükka, mis kindlusi koos pidasiwad, üksikult wälja tõmbasiwad, nii et üks jagu linna kindlusist juba maha kukkus. Ristirahwa sõawägi sai rõõmsaks, hõiskas ja tegi palwet. Ka Eestlased hõiskasiwad ja oliwad rõõmsad omas ebajumalas Taarapitas. Nemad hüüdsiwad puutüki poole, ristiinimesed Jeesuse poole, kelle nime auuks nemad wahwaste üles

*) Põrsas, kellest siin jutt, oli keskajal üks iseäraline masin, kelle abiga linna piirajad mäge ära kaewasiwad, et laskmise masinaid ja sõamehi wallile ja wastapanijatele õige ligi tallitada. Wõis niisugune põrsas õige orikas küll olla, et lühikese ajaga kauni mäe laiale tõngus.

124

ronisiwad ja walli kõrguseni üles jõudsiwad. Aga Eestlased ajasiwad neid wäga wapraste tagasi. Kes kõige esiti üles ronis, seda rõhuti raskeste odade ja kiwide wiskamise läbi, siiski hoidis Jumal teda wigastamata alale nii mitme wihase waenlase wahel. Sest kui tema üles ronis, sai tema kohe ühelt waenlaste hulgalt tagasi tõugatud, ja nii sagedaste kui tema jälle üles ronis, ajasiwad waenlased teda tagasi, kunni wiimati seesama Sakslane oma pitka mõõgaga waenlaste odad eest ära peksis ja nagu Jumala ingli kätte pääl üsna üles kõige kõrgema kaitsmiseks tehtud ehituse pääle sai, mis weel üle waenlaste pää ulatas. Et waenlased teda mitte alt odadega ei haawaks, pani ta oma kilbi jalgade alla ja nõnda kilbi pääl seistes taples ta aina üksi waenlastega, kunni Jumal temale ühe tõise ja siis kolmandama seltsi saatis. Aga kahju, kolmas sai jälle tagasi tõugatud ja kukkus kõrgest maha. Aga siiski paniwad need kaks waenlaste hulgale wasta. Wiis Saarlast ronisiwad nende selja taga kindluse kõige kõrgema tipu otsa ja wiskasiwad odasid nende pääle. Aga tõine Sakslane lõi esimese mehe odaga tagasi, haawas teda mõõgaga ja mees kukkus ja suri, tõised taganesiwad ise. Tõised Sakslased tuliwad järele ja ronisiwad julgeste üles, et esimestele appi minna. Et küll wihased waenlased neid wapraste tagasi ajasiwad ja mitu neist haawatud, mõned jälle surmatud saiwad, siiski tungisiwad nemad wiimati ommetigi Issanda pääle lootes kindluse kõige kõrgema ääre pääle, suure waewaga waenlaste hulka tagasi tõugates. Aga seesinane ülesronimine oli wäga raske ja ähwardas otsa teha, sest see mägi oli kõrge ja külmanud ja kiwine müür mäe pääl nagu jäetis, nii et nemad kuhugi kindlaste jalga ei wõinud panna. Aga mõned saiwad redeli pääl üles, mõned köit pidi, ja tungisiwad kõigilt poolt waenlaste pääle, kes pakku läksiwad. Nüüd tõstsiwad ristiinimesed rõõmu ja hõiskamise häält. Nüüd kuuldi Raama häält*)

*) Jerem. raam. 31, 15.

125

Paganad nutsiwad ja ulusiwad nagu meelt ära heites ja hukatust ette nähes. Sakslased tungisiwad linna ja surmasiwad rahwast. Nad ei annud armu Saaremaa paganaile, waid murdsiwad neid muist maha, muist wõtsiwad nemad neid wangi. Liiwlased ja Lätlased säädsiwad ennast ümber linna ja ei lasknud kedagi ära põgeneda. Kui waenlased wõidetud oliwad, rõõmustasiwad wõitjad ja laulsiwad Jumalale kiituse laulu. Nad korjasiwad linnas enesele saaki, riisusiwad wara ja kallid asju, ajasiwad hobused ja lojuksed ära; mis järele jäi, see põletasiwad nemad tulega ära. Tuli neelas Saarlaste linna, aga ristiinimesed wõtsiwad rõõmuga saagi kaasa.”

Kui Muhu linn sedawiisi tuha unikuks oli tehtud, mindi Weikesest Wäinast üle ja päris Saaremaa poole edasi, nimelt ja otsekohe kõige kindlama Saaremaa linna ette. Kuresaarlasil oli üleüldse seitse linna, aga kõige kindlam neist oli Waljala linn, kelle aset rändaja weel tänapäew Waljala kihelkonnas leida wõib, arwata üks werst Waljala kiriku mõisast lõune pool. Läti Hindrik kuulutab linna piiramisest ja lühikesest wõitlemisest sääl nõnda:

„Waljala on kõigist Saarlaste linnadest kõige kindlam ja Sakslaste sõawägi lõi leeri üles tema ees ja seadis sõariistu kokku, nimelt paterellisid ja weel ühe suure masina, pääle selle suuri pedakaid ja kuuski, et üht torni teha linna kindluste-wasta. Aga Liiwlased ja Lätlased ja Eestlased*) ja ka mõned Sakslased käisiwad kõik maakonnad läbi, tõiwad hobusid ja häid lojuksid kokku ja palju saaki, palju wilja ja muud sellesarnast ja paniwad kõik külad põlema. Aga et Waljala rahwas kiwide

*) Eestlased, kellest siin jutt ja kes nüüd Sakslasi awitawad, oliwad suurelt maalt. Nad oliwad, nõnda kui teame, ju ära wõidetud ja peawad nüüd ka Saksa sõateenistusse astuma. Aga et Sakslased neid weel häste ei uskunud, näeme sest ära, et Muhu linna juures, pärast linna ärawõtmist, mitte Eestlasi ümber linna wahiks ei panda, waid üksi Liiwlasi ja Lätlasi. Eestlased oleksiwad wististe salamahti sääl mõne ära põgeneda lasknud.

126

wiskamist ära ei jõudnud kanda, sest neid oli linnas wäga palju, ja kui nemad neid riistu nägiwad, mis weel ehitati, kellega kerge oli linna ära wõtta, siis tuli kartus Jumalast nende pääle ja nemad palusiwad rahu. Et nemad wahest ka hirmu täis oliwad nende pärast, kes Muhu linnas surma oliwad saanud, siis alandasiwad nemad oma meelt, pajatasiwad rahu sõnu ja palusiwad, et neile ristimise sakramenti saaks antud. See oli ristiinimesele suur rõõm. Issandale lauldi kiituse laulu ja rahwale anti rahu. Kõige ausamate Saarlaste pojad nõueti käemehiks, Saarlased, kes enne kõrkuse lapsed oliwad olnud, saiwad nüüd sõnakuulmise lapsiks. Kes enne kiskuja hunt oli olnud, sai nüüd wagaks talleks, kes ristiinimeste tagakiusaja oli olnud, sai nüüd kaaswennaks Kristuses, temale anti rahu, ta ei pannud wasta ja ta andis käemehi, palus usklikult ristimist ja ei kartnud alalist maksu enese pääle wõtmast. Nemad andsiwad kõige ausamate wanemate lapsed käemehiks. Kõige esimest nende hulgast õpetas auwäärt Riia piiskop rõõmuga ja suure hoolega ja ristis teda püha ristimisega. Preestrid ristisiwad tõisi. Rõõmuga saiwad nemad linna wiidud ja Taarapita, kes Saarlaste Jumal oli, wisati linnast wälja. Ja linna keskes pühitsesiwad preestrid ühe hallika, täitsiwad ühe tõrre wet täis, õpetasiwad esiti Eestlaste wanemaid ja ausamaid mehi, siis ristisiwad nemad muid mehi ja naesi ja lapsi. Selle juures sündis suur meeste ja naeste ja laste murd, kes kõik hüüdsiwad: „Risti mind ruttu.” See tuuris sedawiisi hommikust õhtuni, nii et preestrid ise, keda pea wiis, pea kuus tallitamas oli, ristimise tööst ära wäsisiwad. Nõnda ristisiwad preestrid suure wagadusega mitu tuhat Saarlast, kes suure rõõmuga püha ristimise tallitusele rühkisiwad, ja preestrid ise oliwad ka täis rõõmu, sest nemad lootsiwad, et seesinane töö ka neile enestele pattude andeks andmiseks saab olema. Mis nemad ühe päewaga ära ei jõudnud teha, seda tegiwad nemad tõisel ja kolmandamal päewal. Kui need pühad tallitused Waljala linnas Saaremaal

127

sündinud ja ära tehtud oliwad, tuliwad saadikud kõigist Saaremaa linnadest ja kihelkondadest, soowisiwad rahu ja palusiwad püha ristimist. Sakslaste sõawägi oli rõõmus, käemehed wõeti wasta ja lubati rahu ja wennalikku armastust. Saarlastele anti käsk, wangi wõetud Rootslasi, mehi ja naesi, lahti ja priiks lasta. Nad kuulsiwad sõna, lubasiwad neid wälja anda, wõtsiwad preestrid oma linnadesse, et nemad Kristust kuulutaksiwad, Taarapita ja muud pagana jumalad wälja wiskaksiwad ja rahwast püha ristimise hallikast niisutaksiwad. Ja preestrid ristisiwad kõigis Saaremaa linnades kõige rahwa ära, mehed ja naesed, suure rõõmuga ja rõõmu pisaratega, sest et nemad Issandale mitu tuhat last sünnitasiwad uuekssündimise pesemise läbi, ühe uue armastatud pruudi Issandale pagana rahwa hulgast. Hallikast niisutasiwad nemad paganaid, pisaratega oma silmnägu.” —

Nõnda saiwad Saarlased ristitud, nõnda saiwad wiimsed Eestlased Saksa walitsuse alla. Sakslaste rõõm oli suur. Nad oliwad nüüd ka Läänemere peremehed ja kartuseta wõisiwad nende kaubalaewad sest ajast saadik Liiwimaalt Saksamaale ja Saksamaalt Liiwimaale purjetada. Pääle selle sai Maarjamaa hää jau suuremaks, terwe maakond tuli temale juure. Esimesed maksud, mis Saarlased kohe pärast ristimist maksma pidiwad, saiwad kolme jagusse jautatud; üks jagu sai Albertile, tõine ordole, kolmas Riia linnale. Maast sai suurem osa kirikule, wähem ordole. Walitsuse poolest tõmmati Saaremaa ja Läänemaa ühte ja tehti mõlematest üks ja uus piiskopkond. Piiskopi elupaigaks waliti Lihula ja senna ehitas uus Saaremaa piiskop enesele kindla lossi, keda Lihula linnaks kutsuti.

Et Saarlased, kes muidu nii südakad ja iseäranis wahwad oliwad, nii kergeste ennast wõita lasiwad ja Sakslaste walitsuse wasta wõtsiwad, ühes ainsas Waljala linnas wähe wasta paniwad, tõised kuus linna mõõga hoobita kätte andsiwad, on meil esiotsa wõõras ja ime kuulda. Aga asi saab ruttu selgeks ja

128

kõik ime kaub, kui selle pääle mõtleme, mis kuustõistkümmend aastat otsa suurel maal oli sündinud ja mõne päewa eest weel Muhu linnas sündis. Wastapanemine suuremale sõakunstile oli asjata olnud. Kudas wõis Saarlaste wägi ainaüksi nüüd wõitu loota, kui kõik ühendatud Eesti jõud seda rõõmu näha ei saanud? Saarlastel pidi, suuremaa sündimust meele tuletades weri külmemaks minema ja külmem weri sundis tunnistama, et nende wastasõdimine asjata werd walab ja maad muljub ja päälegi waenlase ja wõitja wiha wiimati suuremaks ja nõudmised raskemaks teeb. Et asi nii olnud, tähendab ka Läti Hindrik lühidelt, Waljala linna lugu jutustades. Saaremaa mehed arwasiwad, et nemad werisele waidlemisele Eestlaste ja Sakslaste wahel mõistlikuma otsuse teewad, kui oma mõõga tuppe pistawad ja ennast rahulikult ristida lasewad. Waenu wiimne ots oli selgeste ette ära näha, tema wiiwitamine tõutas enam kahju kui kaswu. Mida rutemine ots tuli, seda parem ja selgem näitas asi. Sellepärast ka Saarlased nii kibedaste ristimisele ruttasiwad, et wiiel kuuel preestril mitu päewa järgimööda hommikust õhtuni ristides tööd oli.

Saarlaste ristimisega lõpetab Läti Hindrik oma ajaraamatu ja meie jätame teda tänades siin Jumalaga. Oleks Hindrik oma raamatu kirjutamata jätnud, meie teaksime wanast Eestirahwast ja nende tegudest pea niipalju kui mitte midagi. Kes wana aja teaduste hinna ära tunneb, saab wistist meiega auwäärt preestrile kät lööma ja Jumalaga jättes ütlema: „Ole terwe!” —

Seitsmes pilt.

Ordo aeg. 1224—1561.

Aastal 1227 oliwad Sakslased ka Saaremaa enese alla saanud, nõnda ku lugija kuulnud. Kolm neli aastat pärast — aastal 1230 ja 1231 — lisati Kuuramaa juure, kus osast Liiwlased, keda sääl Kuurlasteks kutsuti, osast jälle Lätlased elasiwad, keda jälle sääl Semgallideks nimetati. Kuurlased ehk Liiwlased elasiwad õhtu ja põhja pool, mere rannal, Semgallid ehk Lätlased hommiku ja lõuna pool Kuuras. Semgallid niihäste kui Kuurlased saiwad poolest rahulisel wiisil uue walitsuse alla ja ristiusku. Kõik Eesti- ja Saaremaa ja kõik Liiwlased põhja pool Düüna jõge ei jõudnud Saksa rüütlitele wasta seista, et küll mitu aastat sõditud oli, Kuurlastele ja Semgallidele näitas wastapanemine nüüd weel raskem olewat, sest Sakslaste wägi ja wõimus oli kauniste kaswanud. Nad arwasiwad paremaks, werd walamata jätta ja uusi walitsejaid leplikult wasta wõtta. Kudas Läti sugu Semgallid Saksa walitsuse alla heitnud, selle üle puuduwad teadused. Meie leiame neid wana aja kirjades nagu korraga Saksa alamate arwus, pärast seda, kui nende tubli ja wahwa wanem Westhard ära oli surnud. Aga Soome sugu Kuurlased tegiwad Sakslastega, enne nende walitsuse alla heitmist, täielise lepingu järgmiste tingimistega: Kuurlased wõtawad ristiusu preestrid wasta ja lasewad ennast ristida; nemad lubawad ristirahwaga paganaid wasta sõtta minna kui tarwis; nemad tõutawad piiskoppidele, kedi paawst neile saab andma, sõnakuuljad olla; Kuurlastele

130

lubati selle eest nende priius igaweseks ajaks, niikaua kui nemad ristiusule truuwiks jääwad. Nende tingimistega saiwad kõik Kuurlased Sakslaste alamateks. Üks kolmandik Kuura ja Semgallide maast sai ordole, kaks kolmandikku kirikule osaks. Nõnda oliwad Sakslased aastal 1232 kõige Baltimaa peremehed.

Paawst ja Saksamaa keiser kinnitasiwad maa jautamise kindlaks ja Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaad arwati Saksariigi jagudeks. Et Maarjamaa Püha Maarjale omaks, Püha Maarja lipu all, kiriku eestwõtmise ja juhatamise all ära oli wõidetud, sellepärast arwas ka kirik ennast tema pääperemeheks. Kiriku nimel walitses Riia piiskop, kes mõni aasta pärast Alberti surma pääpiiskopi auu sisse tõsteti, Albertile enesele seda igatsetud auu weel osaks ei saanud, üle kõige. Riia piiskopi all seisiwad neli tõist piiskoppi: üks Tartus Ugaunia maakonnas; tõine Lihulas Läänemaal, keda ka Saaremaa piiskopiks nimetati, sest et ka Saaremaa tema piiskopkonda oli; kolmas Kuuramaal, kes ühtlasi ka Semgallide piiskop oli; neljas Tallinas, kes esiotsa, Taanlaste walitsuse ajal, Lundi linna pääpiiskopi juhatamise ja sõnakuulmise all seisis, aga pärast, kui kõik Tallina maa Sakslaste kätte sai, selle läbi Riia pääpiiskopi alla tuli.

Pärast maa ärawõitmist ja jagamist oli Sakslaste esimene hool, omale uuele asupaigale ja walitsusele Läänemere kaldail kindlaid tugi teha. Seks ehetati Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaal hulk kindlusi ehk lossisid kiwist üles, mis ringmüüride ja kraawidega iga waenlase wasta tubliste kaitsetud oliwad. Niisugused lossid, kellest mitmes paigas waremed meie päewini ulatanud, ehitati sagedaste wana Eestlaste linnade asemele, muist et linnade kohad neile sündsad oliwad, muist et Eestlaste wabaduse tähti ja omawoli tugi suutumaks ilmast kautada. Nii seisawad nimelt Tartu, Tallin ja Otepää wana Eesti linnade asemel. Kui loss wana linnade kohta ei sündinud, paigutati ommetigi kirikud ehk kloostrid nende ligi, et selle läbi kihelkonnale uut keskpaika teha ja nagu sõrmega näidata, et kihelkonna

131

wana kindlus murtud ja uus wõimus oma wägewa walitsuse tähe asemele pannud. Sellepärast leiame meie ka wanu Eesti linnamägesid enamiste kirikute ligi. Wanad kihelkonnad pagana ajast jäiwad suuremat jagu seisma, muud kui mõned uued tuliwad pääle. Suuremate losside ümber õitsesiwad pea perekad linnad meie aja moodi üles, sest rüütlitega tuli ka hulk linnal kodanikkusid, kaupmehi ja käsitöötegijaid Maarjamaale. Nii tõusis iseäranis Riig ruttu kauniks kaubalinnaks. Aga ka Tallin ja Tartu kaswasiwad kangeste kaubeldes aegamööda perekaks ja rikkaks. Oma kindla müüride ja rikkuse pääle toetades, arwasiwad need linnad ennast mitukord wägewa küllalt olewat, et ka piiskoppidele ja ordole mehe wiisi wasta seista, kui nende nõudmised ja walitsuse himu liiaks läksiwad. Iseäranis elas ja tallitas wägew Riialinn kui peremees omas piiris ja ei hoolinud palju ei piiskopist ega ordost. Linnad saiwad aegamööda enese jauks ka maad ümber linna, mis neile muist tänase päewani omanduseks jäänud.

Et küll kirik ennast Maarjamaa pääperemeheks ja kõiki muid oma alamateks arwas, siiski peame ütlema, et sell aja meie maal kolm wõimust walitses ja igaüks oma pääd peremees tahtis olla. Need wõimused oliwad: piiskopid, ordo ja linnad. Keegi ei tahtnud tõise alam olla ega tema sõna kuulda. Iseäranis arwas ordo, kes maa wõitmisel kõige enam waewa oli näinud, enesel ka kõige enam õigust olewat, saagist ja walitsusest suuremat osa nõuda. Linnad oliwad julged ja uhked oma tugewuse pääle, mis hoole, wirkuse ja ühenduse waimu läbi alati kaswamas oliwad, ja ei annud ilmaski hääga järele, et nende omawoli keegi kitsandas. Piiskopid ütlesiwad maa Püha Maarja maa ja kiriku päris omanduse ja sellepärast ka kõige ülema walitsuse tema üle enesel olewat. Sedawiisi sündis ju esiotsa suur waidlemine nende nimetatud wõimuste wahel meie maa walitsuse pärast, nimelt piiskoppide ja ordo wahel ja kõik see aeg otsa, mill Eesti- Liiwi- ja Kuura-

132

maa Saksariigi jaud oliwad, on täis wihast waenu ja riidlemist piiskoppide ja ordo wahel, ja kui sõnad seletust ei teinud, pidi mõõk awitama. Aga et ordo ju seisuse poolest mõõgamees oli, siis wõime kergeste ära arwata, et tema jõud sell inetumal kodusel riidlemisel waimulikust isandatest üle käis. Et ordo wõimus kõige wägewam oli ja tema tõe poolest pea meie maa pääperemeheks tõusis, sellepärast nimetatakse ka seda aega meie maal ordo walitsuse ajaks ehk weel lühemalt ordo ajaks, ja tuuris seesinane aeg 337 aastat, aastast 1224 kunni 1561.

Ordo aja wälimestest sündimustest on wähe kuulutada, mis meile tähele panemise wäärt oleks. Mõõga wennaste selts, mis piiskop Albert asutas, sai pea tundma, et ta üksina liig nõdr oli naabritele wasta panema. See tundmise tegi nimelt suur taplus Leedurahwaga aastal 1236 Septembri kuul Kuura maal ka kõige tumedamale silmale päewaselgeks; ses tapluses saiwad kõige wanemad mõõgawennad ja ka nende meister Wolkwiin paganate läbi surma. Et niisugusid hoopa wõimatumaks teha ja oma elu ja walitsust jõudsamaste hoida, ühendasiwad järele jäänud ordo wennad ennast Saksa ordoga, aastal 1237. Seesinane Saksa ordo oli, nõnda kui lugija nüüd wäga häste teab, niisamasugune rüütlite selts, kui mõõgawennaste seltski, ja lautas sell ajal Preisimaal ristiusku ja Sakslaste walitsust wälja. Selle ühenduse läbi sai Liiwimaa ordole jälle tugewust ja endise punase risti ja mõõga asemele must rist mantli pääl rüütli seisuse täheks. Tõine tähtis sündimus, kelle läbi ordo walitsuskond ja tugewus nimetamise wäärt suuremaks ja wägewamaks tõusis, oli see, et Daanlased oma jau Eestimaast temale ära müüsiwad. Daanlastel oli liig raske, kauget Harju ja Wiru maad kaitsta. Eestlased ja Sakslased tegiwad mitukord palju paha ja tüli. Pääle selle tuli Daani kuningal suur raha nappus kätte ja ta müüs aastal 1346 oma jau Eestimaast üheksatõistkümne tuhande marga ehk arwata 285,000 rubla eest Saksa ordomeistrile ära, kes jälle omalt poolt, Eestimaa kau-

133

guse pärast, ostetud uue omanduse kahekümne tuhande marga eest Liiwi ordole omaks ja päriseks käest andis. Esimesel Nowembri kuu päewal 1347 jätsiwad wiimsed Daanlased Eestimaa Jumalaga ja sest ajast saadik oli meie maa ordo ka Harju ja Wiru maakonnas peremees ja walitseja. Sest aastast saadik oli siis kõik Kuura- Liiwi- ja Eestimaa Soome lahest kunni üle Wäina jõe Sakslaste päralt ja nimetati seda maatükki, kõik Balti ehk Läänemere maad ühtekokku, ka Liiwimaaks ja meie maa ordot Liiwimaa ordoks. Seesinane ordo on meie maal enam kui kolmsada aastat elanud ja walitsenud, nõnda kui ju ülemal tähendasime.

Et ordo aja wälimesed sündimused palju muud ei ole, kui alalised riiud piiskoppide ja linnadega ehk werised taplused naabritega, siis ei taha meie nende jutustamisega ome lugejaid siin pitkemalt wäsitada. Meie tõttame sellepärast lühidelt kuulutama, kudas Eestlaste käsi ordo walitsuse all käis. Aga enne weel mõni sõna ordo walitsuse korrast ja elust, nõnda kui ka tõistest Saksa seisustest sell ajal siin maal.

Meie kuulsime juba, et ordo, igas maakonnas, mis ta ära wõitis, pea kindlad lossid üles ehitas, kust ümberkaudist maad walitseti ja kaitseti. Ordo wennal, kelle hooleks lossi kaitsmine jäeti, oli ordokomtur nimi, tema walitsuskonda ümber lossi nimetati komturkonnaks. Komturi ammet oli. pääle lossi kaitsmise waenlaste wasta, komturkonda walitseda ja tülitsejatele kohut mõista. Abimehiks ja nõuandjaiks oliwad temale tõised ordowennad, kes tema lossis aset pidasiwad ja tema all seisiwad. Ordo wendade kogu igas lossis kutsuti konwendiks, kellel lossi ja maakonna suuruse järele enam ehk wähem liikmiid oli. Pääle selle oli igal komturil oma jagu alamaid sõarnehi lossis. Sõa ajal pidi komtur kõige oma sõawäega wälja astuma ja igas tükis ordomarsali sõna kuulma, kes kõige ülem sõajuhataja ehk kindral oli. Pisemates lossides ei walitsenud komturid, waid alamad päälikud, keda lossipäälikuteks nimetati. Kõik kom-

134

turid ja lossipäälikud kokku oliwad ordomeistri nõukogu, keda igakord ordomeister kokku kutsus, kui suuremat nõupidamist ehk otsuse tegemist tuli. Sellsinatsel nõukogul oli ka õigus, uut ordomeistrit walida, kui wana suri. Ordomarsali hooleks oli kõik muretsemine sõatarwituste eest. Kui ta ordomeistriga ühtlasi sõtta läks, siis seisis tema selle all; aga kui ordomeister ise wälja ei wõinud astuda, andis ta kõige ülema käsuandmise ja kamandamise õiguse ordomarsali kätte ja pidiwad kõik sõamehed tema sõna tõrkumata kuulma, kui oleks ta ordomeister ise. Ordo päämees oli ordomeister, kes Lätimaal Wõnnu linnas uhkes lossis elas. Tema käes oliwad kõik walitsuse ohjade otsad. Tema andis seadusi, laskis raha lüüa, tegi lepinguid wõõraste würstidega, aga kõik suuremad asjad pidiwad enne nõukoguga kokku ära kõneldama. Wastamist tema töö ja tallituste pärast wõis temalt üksina kõrgemeister nõuda, kes kui kuningas üle kõige Saksa ja Liiwi ordo walitses ja Saksamaal elas. Ka kõrgemeistril oli oma nõukogu, kes teda oma nõuuga awitas ja toetas ja tarwilisel korral uut kõrgemeistrit wana asemele walitses.

Wäljast poolt oli Liiwimaa ordo seisus ja walitsuse kord õige kena näha, aga seestpidi oli ordo täis waimu toorust ja elu roojust. Abielusse heitmine ei olnud ordo liikmetele lubatud, aga selle asemele tungis pea inetu lihahimu täitmine kõige nurjatumal wiisil. Kus karsket naesterahwast majas ei walitse ja meesterahwa karedamaid elukombid ei pehmenda ega puhasta, sääl hakkawad kõiksugused kurjad tõbed kergeste meeste elu külge, iseäranis kui neil palju aega, raha ja wõimust käes. Nõnda oli meie ordo wendagega. Nii kaua kui piiskop Albert elas, kes neid juhatada ja piiris pidada mõistis, läks ordo rüütlite elu weel korda, et küll ka tema ajal ju mitmesugust kaebtust rüütlite pääle tõsteti. Aga pärast Alberti surma tungisiwad pea ja ruttu mitmesugused pahad ja patud ordo rüütlite lossidesse. Iga ajaraamat, mis meie ordo ajast jutustab, teab

135

palju ordo wendade roojasest elust, priiskamisest, waljust meelest ja südame kangusest kuulutada ja iseäranis talurahwas pidi neilt alalist liiga ja ülekohut kannatama. On küll nende hulgas ka mõni hää ja auus mees elanud, aga üleüldse on Liiwi ordo üsna musta tunnistuse omast elust ja walitsusest järele jätnud ja kõik nende kuri hakkas ju wara pääle.

Kui mõõga wennad ennast Saksa ordoga ühendada soowisiwad ja teda palusiwad, et ta neid oma liikmeteks wõtaks, paniwad Saksa ordowennad esiti kangeste wasta. Kord ütles üks Saksa ordo rüütel, sõrmega näidates kahe Liiwimaa mõõga wenna pääle, kes ühendamist joonele ajama oliwad saadetud: „Mõõga wennad on kiusajad ja wallatumad pääd, kes mingisuguse seaduse alla ennast, painutada ei taha ja nemad muretsewad palju enam oma kaswu kui üleüldise tulu eest; ja need kaks sääl nelja tõisega, keda ma tunnen, on kõigist kõige hullemad.” Nii oli kuri mõõga wennaste elu ka muial tuttawaks saanud. Pea kõik Saksa ordo wennad paniwad sellepärast ühendamisele wasta. Aga ordo kõrgemeister arwas ühendusest Sakslaste walitsusele tulu tulewat ja teadis wastapanemist waigistada, nii et aastal 1237 ühendus tõeste sündis.

Loodeti, et selle läbi ka Liiwimaa ordo paremaks saaks minema. Nii ütles nimelt üks Saksa ordo wend: „Kui mõõgawennad meie ordo liikmeteks saawad, siis tahame palju hääd loota, sest meie saame neile oma eluga eeskujuks olema.” Aga niisugune eeskuju ei mõjunud ei midagi, sest üks pime tahtis tõise pimeda juhataja olla. Kui ka Saksa ordo elupilt mõnelt poolt nägusam on, kui tema wenna Liiwimaa ordo kuju, siis peame seda iseäranis tema nooruse aastatest ütlema; pärast poole oliwad mõlemad ühed hääd ja näitas asi nii olewat, kui oleksiwad Liiwimaa wennad Saksa ordole eeskujuks olnud.

Aga kust niisugune halwenemine ja paha ots tuli? Mis meie ülewal Liiwimaa ordost ütlesime, maksab ka Saksa ordo kohta. Mõlemail ordodel oliwad ühesugused seadused, ühesugune

136

ammet, ühesugune elu, ühesugune walitsus sõas ära wõidetud rahwa üle, nad elasiwad mõlemad nagu ühes õhus, neile lõiwad siis ka kergeste ühesugused wead ja wigurid külge. Pääle selle peame weel midagi iseäralist lugijale meele tuletama.

Rüütlite seisus üleüldse hakkas sell ajal, kui meie ja Preisimaa Saksa walitsuse alla oliwad saanud, käest ära minema. Lugija teab wäga häste, mis korratumal keisrita ajal Saksamaal sündis. Rüütlitest, kes isamaa ja tema rahu kaitsjad pidiwad olema, sai hulk riisujaid ja rahu rikkujaid. Saksamaa tehti neist küll mõne aja pärast puhtaks, kui mehine keiser Ruu-, dolhw trooni pääle sai. Aga Preisimaale, kus Saksa ordo walitses, ja Liiwimaale, kus meie ordo elas, Rudolhwi käsi ei ulatanud. Rüütlid, kes Saksamaal pääsiwad ja omast harjunud käsitööst ei tahtnud taganeda, tõttasiwad hulga kaupa Preisi- ja Liiwimaale, kus neid Saksa ja meie maa ordo liikmeteks wasta wõeti, iseäranis sellepärast, et nad rüütli soost oliwad ja ordosse astumisel rüütli sugu palju kaalus. Enne oli ordodele ka tõistest seisustest, nimelt linna kodanikkude hulgast, liikmid tulnud, nüüd täitsiwad nemad oma wendade aru rüütlisuguga. Niisugused uued liikmed ei wõinud ilmaski ordode elu parandada ega puhastada. Kui ka ordo walitsus kõik, mis üksikud ordo liikmed tegiwad, igakord hääks ei kiitnud, siis tuksus ommetigi wana kuri süda põues puhastamata edasi ja kus meel muutmata ja süda pöörmata, sääl ei wõi meie ka elu paranemist otsida. Wana aja asjade tundja Shlosser ütleb, et selle aja rüütlid üleüldse wäga toredad ja harimata oliwad, muud kui üksi naesterahwast wasta wiisakaid kombid näitasiwad.

Seie juure peame weel meele tuletama, et alalised sõad alati haritud elu waenlased on ja sellepärast ka rüütlitele, kes ju seisuse poolest sõamehed oliwad, meele parandust ei wõinud tuua, ja et rahwas, keda ordorüütlid Preisi- ja meie maal walitsesiwad, ära wõidetud rahwas oli ja nimelt koguni tõist sugu ja werd, kui walitsejad rüütlid. Rahwast arwasiwad rüütlid

137

oma orjadeks, aga mitte oma kaaswendadeks. Wiimati olgu üteldud, et meie maale ka muidu wähe rüütlid paremaist suguharudest tuli, selle asemel küll hulk mehi, kellel Saksamaal midagi kautada ei olnud, aga siin palju loota ja saada oli. Niipalju meie ja Saksa ordo rüütlitest.

Ordo kõrwal ja osast temaga alalises riius elasiwad piiskopid ja muud waimuliku seisuse mehed. Riia piiskop oli, nii kui juba ükskord nimetatud sai, pääpiiskop, tõised piiskopid, nõnda kui ka kloostrite eestseisjad ja mungad pidiwad tema sina kuulma. Piiskoppidel oli igal ühel oma nõukogu, kelle liikmid doomiherradeks nimetati. Igas kihelkonnas tallitas üks liht preester kiriku teenistust, kellest Eestlased küll midagi arwu ei saanud, sest et katoliku kiriku keel Ladinakeel oli.

Rahwa õpetamisest ei wõi meie midagi jutustada, sest seda ei leitud palju sugugi. Et meie esiwanemad katoliku ajal mõne piibli loo ja katoliku kirikus auustatawaid pühasid tundma saiwad, tunnistawad rahwa mälestused sest ajast. Kõige ausamatele pühadele saiwad ka meie maal iseäralised päewad pühitsetud ja päewade nimed on meie ajani jäänud, nii nimelt Jüri päew, Maarja päew ja mõni muu.

Proowiks paneme lugijale siin ühe katoliku aja rahwalaulu ette, et lugija ise ära arwata wõiks, kudawiisi katoliku usk waimulikka laulusid rahwa suus sünnitas, sest preestrid niisugusid Eestlaste waimu äratamiseks ja südame puhastamiseks ei teinud. Ühes nurganaese laulus leiame neid sõnu:

Ema:

„Hüüa ikka Jeesukesta!

Manitse ikka Maariata!”

Nurganaene:

„TuIe tuppa Jeesukene!

Tule ürike tubaje,

Ürikeseks ahju ette!”

---------------------------------------------------------------------------

Jeesus kuulis kamberista,

138

Püha Maarja akenasta.

Siis ütles Jeesus Maariale:

„Hea Maarja, hella Maarja,

KüIl siin Jeesust hüüetakse,

Püha ainu arwatakse.”

Siis tuli Jeesus tubaje

Ja astus Maarja akenasse.

Jeesusel õled õlala,

Maarjal padjad kaendelassa,

Waadis naese woodiesse,

Peened peenije linasse,

Peente pitkije linadesse.

Kaks sai pääda pääluksele,

Neli reita woodiesse.

Ütles Jeesus Maariale:

„Joose Maarja, jõua Maarja!

Löö kinni kiriku uksed,

Kata kinni kalmu kaasi:

Naene wiidud woodiesse,

Kaks sai pääda pääluksele,

Neli reita woodiesse.”

Nurganaene:

„Aitümma Jumalale!

Jeesus oli tunnik’se toassa,

Ürikeseks ahju ette.”

Ema:

„Hüüa ikka Jeesukesta:

Manitse ikka Maariata!

Nurganaene noorukene,

Üles tõsta kaksi kätta,

Kaksi kätta, kümme küünta!”

Kuida lind, nõnda laul. Aga kust pidi ka meie esiwanematele suur usu walgus tulema katoliku ajal? Arwata on, et täiskaswanud inimeste käest muud usuõpetuse tundmist ei nõuetud, kui „Issa meie” palwet. Seda oleme sest ära arwanud, et tänase päewani wana rahwa suust Wõru maakonnas sagedaste kuulnud oleme, et kui noor paar, peigmees ja mõrsja,

139

õpetaja ette lähewad, oma abielusse heitmise tahtmist kuulutama, siis üteldakse: „na' lääwa paaderd lugema” s. o. nad lähemad „Issa meiet” lugema. Ladina keeli, katoliku kiriku keelel, alustab see kallis palwe sõnadega: pater noster, s. o. „Meie isa”, ja on neist alustussõnadest temale „paader” ehk „paater” nimeks saanud. Preester ei nõudnud siis selle järele paarirahwa käest muud, kui pidiwad „Issa meiet” pääst lugeda mõistma.

Et Eestlased Ladina keelt ei mõistnud, waid palwe oma ema keeli lugesiwad, on iseenesest mõista. Seesinane palwe oli Eestikeele preestritelt ümber pandud, aga nii sõnast sõnasse tõlgitud, et Ladina keele järele, kus pater „isa” ja noster „meie” tähendab, alustati „Issa meie,” kui ommeti loomulikult Eestikeeli peaks üteldama „Meie isa.” See wana „Issa meie” palumine on meie ajani jäänud, sest ka meie ewangeliumi kirikutes loetakse meel nüüd ikka „Issa meie,” aga mitte „Meie isa.” Wana juurdunud wiis jääb sagedaste ka siis elama, kui ta ka koguni wastupäine on. Seda näeme ka sest, et Sakslased oma keeli „Issa meie” palwet nõndasamati loewad ja ütlewad „Vater unser,” kui nad ommetigi „Unser Vater” peaksiwad lugema.

Pitkemalt selle aja kiriku asjadest ei ole meil tarwis kõnelda, sest nõnda kui mujal, nii oli ka meie maal katoliku usk ja waimulik seisus kõigiti õige tee päält ära eksinud ja aegamööda osast koguni raisku läinud. Iseenesest üles tõusta ei olnud kirikul enam jõudu, ta wajus ikka enam waimuliku pimeduse ja ilmliku pori sisse. Abi ülewelt wõis siin üksina awitada. Ja Jumal äratas õhtupoolses Europas, nõnda kui kõik teame, aeg ajalt tulise waimuga mehi, nõnda nimelt Wikleffi, Hussi, Zwingli, Lutheruse ja Kalwini, kes kõige hoolega usuõpetust, Jumala teenistust ja kristlikku elu puhastama hakkasiwad ja püha kirja järele parandasiwad.

Kõige suurem ja wägewam nende meeste hulgast oli teadu pärast Lutherus, meie usu isa. Tulise waimu, wahwa meele ja julge südamega, täis usku ja lootust, kiskus tema kõik maha,

140

mis katoliku preestrid waleõpetusi ja ristiusu wastalisi pruukisid ülesse oliwad seadnud ja põhjandas Kristuse kiriku jälle puhta Jumala sõna pääle. Ju tema elu ajal tuli tema puhastatud usk ka meie maale wiimsil ordo elu aastatel, nii et aasta 1521 ja 1554 wahel pea kõik Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa ewangeliumi usku sai ja teda tunnistama hakkas.

Et preestritel ja munkadel katoliku ajal meie maal hää põlw oli, wõime arwata; töö oli neil kasin ja kerge, maad ja saaki palju. Et siis ka mehed omad elupäewad pehmeste otsa saatsiwad ja päewa palawust nõndasama wähe tundma satiwad kui ööde külma, ei ole meil tarwis lugijale nimelt ütelda. Aga waimuliku isandate auuks peame ütlema, et nad Eestirahwale ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ordo wennad ja muud ilmlikud isandad. Wana selle aja sõna, et „kõwera kepi all kergem elada,” sai ka meie maal tõeks. Piiskoppide talupoegadel oli mitmelt poolt tõeste kergem kord ja kiriku walitsus on omalt poolt mitukord orjade elu parandada ja nende koormat kergitada püüdnud. Aga rüütlite wägi oli nii wõimsaks kaswanud, et se palju ei mõjunud.

Kolmandamast wõimusest Liiwi- ja Eestimaal, see on: linnadest ja nende kodanikkudest, on meil wähe asja kõnelda, sest nendega oli Eestlastel kõige wähem tegemist. Niipalju aga olgu siiski seie pandud, et linnades elu ja olu kõige terwem ja priskem oli. Linnakodanikud tegiwad tõeste tööd ja nimelt wirgaste ja töö on igal ajal ihule ja hingele karastuseks. Hoole ja wirkuse läbi kaswas ka wara ja jooneline elukord. Et linna kodanikud omas tugewuses ka ordost ja piiskoppidest sagedaste ei hoolinud, oleme juba ütelnud. Eestirahwale tõusis sest mitukord see kasu, et nemad linnades walju peremeeste eest warju ja kaitsmist leidsiwad.

Pääle nimetatud kolme seisuse, kelle käes sell ajal meie maal wõimus ja wägiwald seisis, tõusis pea neljas seisus juure

141

ja kaswas ruttu tõiste wääriliseks. Need oliwad piiskoppide ja ordo wasalid ehk laenumehed.

Laenuks nimetati maatükki, mis kestajal omanik, iseäranis würstid ja kuningad ehk tõised kõrged isandad, tõisele inimesele, nimelt ustawatele alamatele, elu ajaks pruukida ja walitseda andsiwad, laenu wiisi. Kes niisuguse laenu enesele sai, kandis wasali ehk laenumehe nime ja pidi omanikule tasumiseks mõnesugust teenistust tegema, nimelt sõtta astuma, kui tarwis oli. Et seiswat sõawäge meie aja wiisi sell ajal ei peetud ja kuningatel ja würstidel ommeti sõamehi tarwis oli, siis saiwad laenud iseäranis sagedaste rüütlitele ehk niisugustele meestele antud, kes tublid sõamehed wõisiwad olla, ehk tõiste sõnadega, laenumeeste käest nõueti tasumiseks iseäranis sõateenistust, sellepärast nimetati ka iseäranis rüütlid ehk sõamehi wasaliteks ehk laenumeesteks. Muidu oli laenumees omas laenus täieline peremees kõige õigustega maa ja tema talupoegade üle, nii kaua kui laen tema käes oli. Aegamööda saiwad laenud laenumeestele pärisomanduseks, esiti pisemad, pärast ka suuremad, olgu kinkimise läbi ustawa teenistuste eest, ostmise läbi, ehk selle läbi, et laenumehed aegamööda wägewamaks läksiwad kui laenude omanik, temast enam ei hoolinud ja laenatud maad pärisomanduseks pidama hakkasiwad.

Meie maal oliwad, pärast Eestlaste ärawõitmist, ordo ja piiskopid maa omanikuks saanud. Aga kõik maad ei wõinud nemad omalt poolt ilmaski walitseda ega arida lasta. Sellepärast jagas niihäste ordo kui ka piiskop oma maa mitmesse suuremasse ehk pisemasse tükki, mis tõistele Sakslastele laenuks anti. Niisugustest laenudest sündisiwad meieaegsed wallad ja igas laenus nähti pea mõis üles tõuswat, kus laenumees ehk wasal elas ja kust ta laenu ehk walda walitses ja maid talupoegade läbi aris. Ustawad piiskoppide ehk ordo sulased ehk ka Saksamaalt tulnud rüütlid saiwad meie maal laenumehiks.

Laenumees pidi oma laenu pidamise õiguse eest ordo ehk

142

piiskopi käsu pääle sõtta astuma, oma kulu pääle; langes tema waenlaste kätte wangi, siis pidi ta ennast ise lahti lunastama. Aga selle eest oli laenumehel, nõnda kui Saksamaalgi, täieline õigus maa ja talupoegade üle. Tema kätte maksiwad talupojad kümnest ja muud maksu.

Et niisuguste wasalite ehk laenumeeste teenistus tasumiseks laenu omanikule iseäranis sõateenistus oli, siis kandsiwad laenumehed ka rüütli nime ja need on need tõised ehk liht rüütlid, keda ordo rüütlite kõrwal sagedaste nimetatakse ja ei tohi meie neid siis ordo rüütlitega mitte ära segada. Ordo rüütlid oliwad iseäralise seltsi liikmed, nõnda kui lugija teab. Nad oliwad mungad rüütlite seisuses. Wasalid ehk liht rüütlid mitmesugust ordo rüütlite keeldu ei tunnud; nad wõisiwad keelamata naest wõtta, sugu sünnitada ja iseäralist warandust enesele korjata; niisamati ei puutunud ka muud ordo wennaste seltsiseadused neisse. Liht rüütlite poegadel oli ordosse astumine keelamata, kui aga tahtsiwad ja ordo neid wasta wõttis.

Ka meie maal saiwad wasalite laenud aegamööda laenumeestele pärisomanduseks ja laenumehed ühendasiwad ennast neljandamaks selle aja Saksa seisuseks kokku. Tõe poolest oliwad need laenumehed ju esiotsa mõisnikud, aga see nimi sai weel mõni aeg pärast pruugitawaks. Meie aegsed mõisnikud ei ole siis muud, kui wanad laenumehed ehk ordo ja piiskoppide wasalid. Neist on meie aja mõisnikkude selts ja seisus tulnud. Ordo rüütlitel ja piiskoppidel lapsi ehk järeltulijaid ju olla ei wõinud. Et meie mõisnikkude esiwanemad iseäranis sõateenistust tallitasiwad ja neid sellepärast rüütliteks nimetati, sest siis tuleb, et neid ka tänagi rüütliteks ja nende seltsi rüütli seisuseks ehk rüütli koguks nimetame.

Et pärast rüütli kogusse ka muu seisuse liikmid wasta wõeti, teame kõik. Sellepärast ei pea rneie mitte arwama, et kõige tänapäewaste mõisnikkude esiwanemad laenumehed ja rüütlid oliwad, waid mitmete isaisad on kas õpetajad ehk linna

143

kodanikud olnud. Kui wasalid juba korraliseks seisuseks kokku oliwad kaswanud, saiwad nad ordole ja piiskoppidele wõimuse poolest wääriliseks ja kardetawaks naabriks. Nende seisuse ülemaid tallitust toimetas nende pää ehk rüütlikogu päämees, kes neid ka nõupidamistele kokku kutsus ja nõupidamist juhatas.

Igal neljal seisusel, waimulikul seisusel, ordol, linna kodanikkudel ja wasalitel, oliwad omad iseäralised seisuse saedused ja kokkukäimised. Aga et ühendust sünnitada ja üleüldiste, kõikidesse puutuwate asjade üle nõuu pidada, tuldi kui tarwis ka üleüldisele nõupidamisele kokku ja nimetati niisugust kokkutulemist maa päewaks, Saksakeeli Landtag, sest et sell päewal kõik maa, see on: iga seisuse saadikud, kokku tuliwad. Et talurahwast mitte korrapäraliseks maa seisuseks, waid õiguseta orjadeks arwati, siis ei olnud neil ka õigust maapäewadele käia. Ju nimetatud neli seisust arwasiwad ennast kõige maa olewat ja teda tähendawat.

Kokkukutsumise õigus maapäewale oli esiotsa Riia pääpiiskopi käes, aga et ordo pärast wägewamaks tõusis ja tõe poolest ülem maa peremees oli, siis sai see õigus ordomeistrile ja tema kutsumise pääle pidiwad kõik seisused kokku tulema. Maapäewade pidamise koht oli wanemal ajal Walga linn, pärast, ordo walitsuse wiimsemal ajal, Wolmar. Kui kuuetõistkümnemal aastasaal ordo ja tema walitsus otsa lõppes ja ka katoliku kiriku würstide asemele ewangeliumi õpetajad astusiwad, jäi õigus maapäewadele käia üksina wasalitele ehk, nõnda kui neid sest ajast saadik peame nimetama, mõisnikkudele ja linnadele. Aga ka linnad kautasiwad pärast aegade kirju keerutuste läbi oma jau õigust ära, ehk õigemine ütelda, nemad ei nõudnud oma wana õigust enam taga ja mõisnikud hakkasiwad üksina maapäewi pidama. Nemad tähendasiwad siis üksina ju täit maad.

Meie oleme lühidelt seletust teinud ordo aja Saksa seisustest ja nende walitsuse korrast. Küsime nüüd, kudas oli lugu Eestlastega sell ajal?

Eestlased oliwad mõõga teraga ära wõidetud ja nendega

144

tallitati sellepärast kui wangidega. Neid tehti orjadeks. Oleksiwad nad hää meelega ennast ristida lasknud ja tõrkumata Sakslasi oma kihelkondadesse wasta wõtnud, siis oleks neil ehk wahest parem lugu olnud, nõnda kui esiotsa Liiwlastel ja iseäranis Lätlastel. Nendesinaste käest ei nõuetud esiotsa muud kui kümnese maksmist preestrite ja kirikute hääks, sõateenistust Sakslaste abiks ja maa kaitsmiseks ja sõnakuulmist piiskoppidele ja paawstile „üleüldse kristliku kombe” järele, see on: nõnda kui see igal pool ristirahwa seas sell ajal pruugiks ja seaduseks oli. Kõiki neid nõudmisi kokku nimetati sell ajal „ristirahwa kohusteks.” Niipalju nõueti Liiwlaste ja Lätlaste käest Alberti esimesel walitsuse ajal. Aga nii pea kui Albert maatükid oma wasalitele ära oli jaganud, tuli neile maksudele jagu juure, nimelt: iga adra päält, see on: iga töötegija mehe ja tema hobuse päält, kohalise wasali hääks weel pool leisikat wilja.

See maksude määr ei kestnud kaua, waid tõusis ruttu kõrgemaks. Uued maa peremehed elasiwad ses mõttes ja usus, et talupojad neid üles pidama ja toitma pidiwad. Sellepärast arwasiwad nemad enesel õiguse olewat, kõik mis neil ialgi tarwis oli, talupoegade käest nõuda. Sündis uus tarwitus ehk mingisugune himu ilma, siis pandi ka talupoegadele uus maks pääle. Sest sündis siis wiimati see kindel seadus ja Sakslaste eesõigus: „Talupojal ei ole omandust; mis temal ja tema käes on, on temal herra nimel ja herra päralt.”

Iseäranis Eestlased pidiwad herrade nõudmiste raskust põhjani tundma saama, sest et nemad sõa ja suure waewaga sõnakuulmisele oliwad sunnitud ja ka pärast kõige enam tüli tegiwad ja wasta paniwad. Neid arwati, nõnda kui ju ütlesime, sellepärast wangidega ühewääriliseks. Nad oliwad herrade arwates ristiinimeste õigused ja kohused ise ära kautanud. Aga ka Liiwlaste ja Lätlaste lugu läks pärast, kui esimesed ajad enam ja enam unustusse jäiwad, raskemaks ja ei tehtud suurt wahet

145

selle wahel, kas talupoeg Eestlane, Liiwlane wõi Lätlane oli. Herra tahtmine oli neile igaühele seadus.

Et Sakslased ju wäga wara oma nõudmistega sest määrast üle läksiwad, mis sell ajal üleüldiseks kristlikuks kombeks ja ka paawsti ja Saksariigi keisri ees õigeks arwati, tunnistawad meile selgeste kaks kirjatükki, mis weel tänase päewani ulatanud.

Esimene kirjatükk on paawst Gregoriuse IX. kantseleist tulnud ja tema saadikule Moodena Willemile kaasa antud, kui tema aastal 1238 jälle Liiwi- ja Eestimaale tuli, paawsti nimel meie maa asju üle waatama ja segadusi seletama. Gregorius IX*) kirjutab omale saadikule lühidelt kokku wõetud nõnda:

„Sinu seletusest olen mina ära näinud, et paganad — Liiwi- ja Eestimaal — enne ristimist orjapõlwe ikkest wabad on olnud, aga Sakslaste Püha Maarja ordo wennad ja mõned tõised, niihäste waimulikust kui ilmlikust seisusest, kiriku ammetmehed ja tõiste seisuste inimesed, püüawad ristitud rahwast orjapõlwe ikendada ja neilt nende wara riisuda. Et neil ristiinimeste põlwes kord mitte kurjemaks ei läheks, kui siis, mill nemad paganad oliwad, siis annan mina sulle käsu, et sa mitte ei pea kannatama, et uusi usulapsi koormatakse, waid et sa koormajaid kiriku nuhtlustega karistad. Peaksiwad nemad wasta panema, siis ei saa mina neilt mitte üksina nende eesõigusi ära wõtma, waid neile ka käsku andma, Liiwimaalt wälja minna.”

Tõine kirjatükk on ju kaheksa aastat enne seda Saksariigi keisri kantseleist uute usulaste kaitsmiseks wälja antud ja keiser Widrik II**) kuulutab sääl lühidelt nõnda:

„Meie oleme kuulda saanud, et inimesed Liiwimaal, Eestimaal ... ja muis ligimestes maakondades selle kartuse läbi

*) Gregorius IX. istus Peetruse tooli pääl aastast 1227 luuni 1241.

**) Widrik II., Saksa keiser, walitses 1215 tunni 1250.

146

ristiusust tagasi saawad hirmutatud, et pärast ristimist nende wabadus maa herrade poolt orjapõlweks wõiks muudetud saada. Et seda ei sünniks, siis wõtame meie igaühe ja kõik, kes nende hulgast ristiusku tunnistawad, kõige nende waraga, oma ja oma riigi kaitsmise ja iseäralise hoidmise alla ja anname ja kinnitame sellesinatse kirja läbi neile ja nende lastele igaweseks ajaks täielise priiuse ja kõik õigused, mis neil oliwad enne usku heitmist. Meie mõistame neid wabaks kõigest kuningate, hertsogite, würstide, krahwide ja tõiste suurte meeste orjusest ja karistuse wõimusest ja kuulutame sellesinatse kirja läbi, et nemad üksina kirikule, meie püha emale, ja Saksariigile allaheitlikud peawad olema, nõndasamati kui kõik muud wabad inimesed meie riigis. Keegi ärgu julgegu, selle kaitsmise, hoidmise, andmise ja kinnitamise kuulutusele wasta, nende külge hakata, neid koormata, neile liiga teha ehk nende rahu rikkuda. Kes seda teeb, se teadku, et tema meie ja meie riigi wiha enese pääle weeretab.”

Neist kahest kirjatükist näeme selgeste ära, et ei kiriku ega riigi walitsus Sakslaste tegudega meie maal rahul ei olnud, waid et nad sest, mis ka sell ajal õiguseks arwati, suure sammuga üle astusiwad. Oleks paawst ehk keiser ligimal olnud, siis oleks nende käsiwars mõndagi kurja karistanud ja paha parandanud, aga et Eestirahwas tunnistama pidi: „Jumal kõrges, kuningas kaugel,” siis ei olnud kaitsmise kirjadel mingisugust mõjumist. Liiwi- ja Eestimaa herrad tegiwad, mis ise arwasiwad. Oleks Saksa keisrite käsi ka seie ulatanud, siis oleks meie maa lugu wistist mitmest tõine olnud, tõiseks saanud ja jäänud tänase päewani. Muist peame riigi walitsust sellega wabandama, et tal Saksamaal isegi palju tegemist ja seletamist oli, iseäranis pärast hirmust rusika õiguse aega, mis pärast keiser Widriku II surma aastal 1250 algas ja keiser Rudolhwini kestis, muist peame teda wabandamata jätma ja temale süüks

147

panema, et ta oma kaitsmise sõnadele ka tegusid järele ei saatnud, niipaljugi ommeti kui wõimalik oli.

Aga waatame ümberringi, kudas silmanähtawalt unustusse jäänud Liiwi- ja Eestimaal talurahwa asjad sell ajal seisawad?

Pääle kümnese, mis kirikule makseti, ja pääle sõateenistuse, mis ordo igakord kui tarwis oli nõuda wõis, pidiwad Eestlased teesid seadma, küüdis käima, lossisid ja kirikuid ehitada awitama, siis weel wasalitele, ehk kes muidu nende ligimad herrad kohtade seisu järele oliwad, iseäralist kümnest maksma, hulga teupäewi tegema ja üleüldse nende tarwitusi täitma, nii palju kui herra nõudis. Maksusid pidi kõigist asjust, mis talurahwal sisse tuli, herradele maksetama: wilja, humalaid, met, kanu, hanisid, liha, raswa, kalu ja mis muidu weel kaswatataw ja põllupidamisel saadaw wara on.

Kui palju maksusid igaühe käest nõueti, ei jõua meie üles panna, sest et nemad mitmel ajal ja mitmes paigas wäga mitmemääralised oliwad ja üleüldist seadust kuski ei leitud. Pääseadus oli, nõnda kui ju ütlesime, et herral õigus oli nõnda, mis ja millal ta tahtis ja tarwitas. Üleüldse saiwad maksud sügise makstud, et siis, iseenesest mõista, kõige kergemad saada oliwad. Et talurahwa kohuseks arwati, kõik seda maksta, siis sai neile maksudele kohtumaksude nimi, ja wanem rahwas mälestab weel tänapäew paljugi kohtu kanadest, munadest, lammastest ja tõistest niisugustest kohustest.

Esiotsa arwati talupoegade nurmi, niitusid, mesipuid ja metsi weel nende omanduseks, aga pärast kadus see omanduse õigus ja kõik tehti herrade omaks, mis herrad wõtta ja anda wõisiwad, kuda ja millal tahtsiwad.

Nõndasamati oliwad Eestlased esimesel ordo walitsuse ajal weel mõni aeg ise oma ihuga wabad, kui ka maad ja wara herrade omanduseks arwati. Aga et wabad talupojad sagedaste maksude ja orjuse raskuse eest ära põgenesiwad senna, kus kergem lugu oli, siis tehti pea seadus, et talupoeg oma maakrundi

148

külge seutud on ja et tema herra lubata omast talust ja elust kuhugi minna ei tohi. Kes ära põgenes, sai kätte otsitud ja kangeste nuheldud.

See oli pärispõlwe hakatus, aga weel mitte pärispõlw ise, sest weel oli Eestlastel mõni õigus. Küll pidi ta senna jääma ja sääl elama, kus herra tahtis, küll pidi ta orjama ja maksma, mis nõueti, küll ei olnud tal mingisugust oma wara, siiski oli temal niipalju inimese seisust, et herra tema enesega mitte nii ei tohtinud tallitada kui tahtis Talupoegadel oli weel õigus kaebtust tõsta piiskoppide ehk muu ülemate ees oma herrade pääle, ja kohtudes, kus talupoegadele kohut mõisteti, kuuldi weel tema arwamisi ja peeti temaga nõuu.

Aga wiimati lõppes ka see wiimne õigus. Talupoega hakati igas tükis asjaks arwama, kell iseenesest mingisugust õigust ei ole, waid kes ka ise oma ihuga herrade päralt, nende pärisomandus on, nii et herral luba on temaga teha, mis ta arwab hää olewat. Talupoeg sai herradele päriseks ja tema orjapõlwele tuli pärispõlw juure. Sest ajast saadik kutsuti herrasid pärisherradeks ja talurahwast pärisrahwaks. Herrade õigusel pärisinimeste üle ei olnud mingisugust piiri ega kitsandust, aga talupoegadel puudusiwad kõik õigused. Baltasar Russow, kes pea pärast ordo walitsuse otsa Tallinas Eesti õpetaja oli ja aastal 1600 suri, kirjutab omas ajaraamatus selleaegsest talurahwa seisusest nõnda:

„Nii kui mõisnikkudel Liiwimaal ülipalju õigusi oli, nii wähe oli siin maal waesel talurahwal kohtuid ja õigusi. Sest waesel talupojal ei olnud enam õigust, kui tema junkur ehk herra ialgi tahtis. Waene mees ei tohtinud ei mingisuguste ülemate ees kaebtust tõsta wägiwalla ja ülekohtu pärast. Kui talupoeg ja tema naene suriwad ja jäiwad lapsed järele, siis muretseti nõnda laste eest, et herra kõik, mis wanematelt maha jäi, enesele wõttis, ja lapsed pidiwad palja jala ja särgi wäel junkru kööki käima ehk linnades kerjama ja omast wanemate

149

warast koguni ilma jääma. Kõik mis waesel talupojal oli, ei olnud mitte tema omandus, waid herra päralt. Kui talupoeg wähe kurja tegi, sai tema armetumal wiisil ja halastamata oma junkru ehk herra käsu pääle ihualaste üles tõmmatud ja, wanadusest hoolimata, pitka kibeda witstega pekstud. Üksina rikas talupoeg wõis ennast igal ajal kauni kingituse läbi lunastada. Ka leiti mõisnikkusid, kes oma waesid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wasta ära wahetasiwad. Seda ja niisugust meelewallatust, ülekohut ja hirmust raskust on waene talurahwas mõisnikkudelt siin maal pidanud kandma ja kannatama, ilma et ülemad seda oleksiwad tähele pannud.”

„Pääle selle on mõisnikkudel kõigil ja igalühel see wõimus ja woli igas paigas olnud, et igaüks omas majas ja mõisas kurjategijat igaühe eest, ka oma ülemate eest, warjul hoida ja pidada wõis. Selle kõrwal oli igal mõisnikul omas mõisas oma mõisakohus kaela ja kõhu üle*) kohut mõistmas. Ja kui üks kurjategija ühe mõisniku wallas kinni wõeti, siis ei antud teda mitte ülemate kätte karistada, waid nende mõisnikkude kätte, kelle piirides ja rajades tema kätte saadi.”

Niisugusel ajal, kus mingisugust inimeselikku seadust ega õigust ei walitsenud, kus iga mõisnik oma pääd tegi, mis temale tulus näitas olewat, kurjategijaid karistuse eest warjas, kui see temale kingitusi ja kaswu tõi, neid ise hukka mõistis, kui temale kahju oli sündinud, — niisugusel ajal ei wõi meie imeks panna, kui talupojad, kes kuski õigust ei saanud, ise teda omawiisi otsisiwad ja kurjategijale ise kätte maksiwad, sedawiisi kui arwasiwad õige olewat. Russow kirjutab omas ajaraamatus sestsamast ajast edasi:

„Niisamuti oli ka talupojad Liiwimaal, iseäranis Eestimaal, eneste keskes pagana wiisi ja ristiusku wasta õigust otsinud... Kui keegi neist surnuks sai löödud ehk muidu elu kautas, siis pruukisiwad tapetud inimese ligimesed sugulased oma õigust ja

*) See on: elu ja surma üle.

150

wõtsiwad mõrtsukal jala päält, kus teda aga leidsiwad ja kätte saiwad, elu ära, ilma kohtumõistmata ja otsuseta ja ilma timukata, sest hoolimata, et ta wahest ennast kaitsnud oli. Ja kui õiget mõrtsukat kätte ei saadud, siis pidi sagedaste tema ligimene sugulane, ka tema lapski kätkis, tema süü eest nuhtlust kandma.”

See on seesama werine kättemaksmine, mis ka pagana ajal Eestirahwal pruugiks oli. Russow räägib siin küll üksina sest, et talupojad seda wiisi eneste keskes õigust otsisiwad, aga meie teame muist sõnumist, et nemad niisugusel kättemaksmisel palju wahet ei teinud talupoegade ja tõiste seisuste liikmete, Eestlaste ja Sakslaste wahel, waid wiha tujul kõiki kurjategijaid ühe hääks arwasiwad ja neile ühe mõõduga tasusiwad.

Et linnad sagedaste mõisnikkudega wihas ja waenus elasiwad ja neil oma jagu wõimust käes oli, siis kaitsiwad nemad mitukord talupoegi oma müüride sees nende herrade wiha eest ja aitasiwad neid, kui kättemaksmist tuli. Siiski, ka kaupmehed mõistsiwad oma tulu kõige ülemaks pidada ja nende sõbrusel talurahwaga oli oma piir.

Kudawiisi neli Saksa seisust meie maal sell ajal tallitasiwad, näeme meie wäga selgeste ära neist kaebtustest, mis nimetatud seisused aastal 1482 Weemla külas Karkuse kihelkonnas, kuhu kokku oli tuldud nõuu pidama, ükstõise pääle tõstsiwad. Järwa Jaani õpetaja Kelch kirjutab omas ajaraamatus neist kaebtustest nõnda:

„Pääkaebtused, mis sellsinatsel kokkutulemisel seisused ükstõise pääle tõstsiwad ja pärast seletada püüdsiwad, oliwad järgmised: Esiteks, et kiriku ammetnikud: piiskopid, doomiherrad ja mungad, wäga oma kaswu nõudjad on ja mitte üksina talupoegi ei sunni, kiriku kümnest iga aasta maksma, ka siis, kui nemad Jumala nuhtluse, sõa ja wilja äparduse läbi waeseks saanud, waid ka mõisnikkudele nende laenu õigustes ja piirides suurt ülekohut teewad, kirja pandud ja wandega kinni-

151

tatud kontrahtisid murrawad ja eneste keskes, mõisnikkudele suureks kahjuks, selle otsuse teinud: Kui üks waimuliku seisuse liige sureb ja mingisugust kirjutatud testamenti järele ei ole jätnud, et siis kõik tema pärandus piiskopile peab jääma. Weel enam: Piiskopid ja doomiherrad muretsewad üksina selle eest, et nende köögid ja keldrid täis oleksiwad, aga Jumala teenistuse eest kannawad nemad wähe hoolt. Tõiseks, et ordomeister ja tema ordo muu mingi eest ei muretse, kui üksina enese eest ja tõisi seisusi maha rõhkuda püüawad. Et neil igal ajal sõbru oleks, saadawad nemad iga aasta suured rahasummad Rooma linna ja tõisi paikadesse kuningliku isandatele ja teewad selle läbi maa waeseks. Ka sünnitawad nemad alati tüli, mis läbi rahu ja armastus maalt häwib ja puhas kahtlane meel kaswab. Kolmandaks, et mõisnikud oma talupoegadele niipalju orjust, kümnest ja muid maksusid pääle panewad, kui nemad ise tahawad, mis läbi nemad wereni ära saawad imetud ja jõuetumaks jääwad üleüldsid maa koormaid kandma*). Neljandaks, et kaupmehed, niihäste need, kes omalt maalt, kui ka wõõrad, liig suurt kaswu wõtawad, iseäranis mõisnikkusid ja talupoegi wõlgu wõtmisega petawad ja iseäraliste tembutustega ära imeda mõistawad. Sagedaste wedawad nemad oma kaswu pärast wilja omalt maalt wälja ja mis nad seie jätawad, seda ei müü nemad häda ajal kas sugugi tagasi ehk kolmkord kõrgema hinna eest, kui ise oliwad maksnud, mis läbi sõa ajal ehk kehwal aastatel ütlemata häda sünnib ja mitu tuhat immest nälga peawad surema.”

Nii mõistsiwad seisused ise ükstõise pääle kohut ja ükstõist hukka. Üks seisus oli tõisele liiga teinud, kõik kokku ühtlasi talupoegadele. Wiimati ei jäänud Eestlastele muud õigust, kui mõrtsukale wasta panna, kes meelega elule otsa tungis tegema.

*) Üleüldsed koormad oliwad nimelt: sõateenistus, küüt, teede seadmine, awalikud ehitamised.

152

Seda wõis ta teha, nõnda kui ka muud loomad, kellele Jumal sarwed ehk kabjad kaitsmiseks annud. Ja mõistmata loomade arwu oli sell ajal wiimati talupoeg tõeste wajunud ja ei tehtud wahet, kes adra taga wõi tema ees käis. Mis pärisherra käskis, pidi talupoeg tegema. Enesele wara korjata ja kaubelda ehk ammetit otsida ja pidada oma himu ja mõistuse järele, ei olnud temal õigust. Seesama õpetaja Kelch tunnistab tõises paigas omas ajaraamatus: „Liiwi- ja Eestimaa oliwad sell ajal tõe poolest mõisnikkude taewas, preestrite paradiis, wõõraste kullakaew ja talupoegade põrgu.” See on ordo aja lühikene aga selge summa meie maal.

Meil ei ole ruumi ega tahtmist, siin jutustamist ordo walitsuse ajast meie maal pitkemale edasi ajada. Aja üleüldine karw paistab ka neist lühikestest tunnistustest wälja, mis ülemal lugijale ette panime, ja sest üleüldisest teadusest olgu lugijale seekord küll.

Et niisugusele korratumale ja wallatumale elule ja walitsusele wiimati kuri ots pidi tulema, wõime ette ära arwata. Liiwimaa naabrid hommiku ja õhtu pool oliwad aegamööda palju wägewamaks kui enne kaswanud. Nimelt Wenemaa oli aastal 1480 raske Mongolite ikke, kelle jutad teda enam kui kakssada aastat pigistasiwad ja waewasiwad, koguni maha raputanud ja hakkas nüüd oma asju mehisel wiisil parema korra pääle seadma. Pisukesed wene würstkonnad, mis senni ükstõisest enam ehk wähem hoolimata elasiwad ja tallitasiwad, saiwad wiimati kõik Moskwa suure würsti wõimuse alla, kes siis kõik senni tükendatud Wenemaa üheks suureks riigiks ühendas ja ennast Tsaariks nimetama hakkas. Mida enam riik ja jõud Tsaaridel kaswas, seda enam näitas neile meie Läänemere kallas wäga tarwiline oma riigi jagu olewat. Nad soowisiwad Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaad enesele, et sellega õhtupoolsele Europale ja tema kõrgemale waimuharimisele nagu ligemale saada. Pääle selle arwasiwad Wene Tsaarid enestel ka enam õigust kui Saks-

153

lastel olewat, meie maad oma riigi külge tõmmata. Wene würstid ja sõawägi olla, ütlesiwad nemad, ju enne Sakslaste tulemist siin käinud ja maksusid saanud; ka olla Suurwürst Jaroslaw seie ühe Wene kindluse ehitanud, kust pärast Tartu wälja kaswanud.

Kõik see kokku, mis praegu tähendasime, tegi sõa sündimise Wene poolt kergeks. Ja sõda tuli ka aastal 1558. Wastapanemine siit poolt oli raske. Pitk rahu aeg,, mis meil wiiskümmend aastat otse enne suure Wene sõa hakatust oli olnud, oli siin üksi hooletust ja kerget meelt kaswatanud, aga mitte mehi mõtlema pannud. Kergeste ja rõõmsaste elati päewast päewa, musta päewade pääle ei mõtelnud keegi. Puhastatud ewangeliumi usk, mis sell ajal Saksamaalt meile tuli, tegi piiskoppide wäele ja wõimusele otsa, aga uut ilmlikku wäge ja wõimust ta omalt poolt asemele ei wõinud anda. Uued õpetajad ei olnud ilmlikud walitsejad ega tahtnud seda olla. Ordo oli kõigiti katoliku põhja pääle asutatud ja sellepärast sai ka tema, nagu mõni suur ehitus, usu uuenduse läbi kõikuma pandud. Wigastamist pidi ordo ehitus iga aasta nägema ja täieline kokkukukkumine ei wõinud kaugel olla. Ordo walitsus oli suures kitsikuses. Katoliku usust täieste lahkuda, oli temal wõimata; see oli nii palju kui otsategemine iseenesele; ewangeliumi usule wasta panna, oli niisama wõimata; puhastatud usk oli wägew iga seisuse liikmete hulka tungima ja ordo liikmed ise pidiwad temast enam lugu pidama kui omast wanast isaisade katoliku usust. Pääle selle sallisiwad ordomeistrid iseäranis ka sellepärast uue usutunnistuse laialelagunemist, et tema läbi piiskoppide, see on: ordo kõige suurema wastanikkude wõimus wähenes. Kõik see olemine tegi Liiwimaa politika asjad wäga segaseks ja wähendas tema wastapanemise jõudu juhtuwal sõa ajal. Üks asi ehk oleks maale tugewust ja wõidu lootust anda wõinud, see on: kui ordomeister ennast mõneks ilmlikuks kuningaks ehk würstiks oleks ümber muutnud ehk ümber muuta wõtnud,

154

nagu Preisimaa ordomeister seda tegi, ja kõik maa ühel meelel ennast siis tema alla oleks heitnud ja tema sõna kuulnud. Aga seda ei sündinud. Liiwimaa asjad jäiwad segaseks ja piiride kaitsmine jõuetumaks. Saksamaalt, kus isegi palju kodust tegemist oli, abi ei tulnud.

Kui sõda wiimati käes oli, nähti ju lühikese aja pärast ära, et Liiwimaa omast wäest waenlasele wasta ei jõudnud seista. Aga Wene walitsuse alla heita, oli igapidi wasta meelt. Sellepärast otsiti tõist nõuu. Leitud nõu oli see, et Eestimaa ennast Rootsi walitsuse alla andis, Liiwimaa jälle Poola kuninga alla heitis. Kuuramaast sai pisukene hertsogiriik, mis siiski Poola riigi iseäraliseks lisaks arwati. See sündis aastal 1561.

Sedawiisi lagunes meie Baltimaa, mis senni ühes tükis oli olnud, kolme jagusse ja sai igale jaule mõneks ajaks oma iseäraline peremees. Eestimaal algas Rootsi aeg, Liiwimaal Poola aeg, Kuuramaal Hertsogite aeg.

Lõpu sõna.

Need „Pildid isamaa sündinud asjust” on sügise 1868 kirjutatud ja pidiwad aastal pärast seda Eestirahwa wiiekümne aastase priiuse mälestuseks, mis Tartus Juuni kuul 1869 suure joobeli wiisi peeti, wälja tulema. Aga et käsikiri kitsasse wärawasse kinni jäi, jäi ka raamat tähendatud ajaks ilmumata Aastal 1871 sai „Eesti Postimehe” lisaleht esimesel aastapoolel minu kätte toimetada. Et siis ilmad kirjameeste põllul paremaks oliwad läinud, pääsis minu joobeli raamat päewa walgele ja pandi, tarwiliste muutmiste ja täiendustega, nimetatud ajalehes trükki. (Waata: „Eesti Postimees” 1871, lisaleht Nr. 1 kunni 27.) Säält olen mina nüüd need „Pildid” tõistkorda wälja trükkinud, neid iseäraliseks raamatuks kokkuseades. „Pildid” ise on pea muutmata jäänud, juure on tulnud paljalt „Nimede ja asjade juhataja” ja raamatu „Sisikord”. Need lisatükid saawad wäljaandja lootes mitmele lugijale armsad olema ja wana aja uurimist kergitama. Mingu see lootus täide!

Raamatul enesel on palju wigu ja puudusi. Seda tunneb ja tunnistab wäljaandja ise awalikult Küll oli minu mõte mitu aega, kõiki piltisid koguni ümber maalida ja uusi juure lisada ja oleksin mina oma praeguse täielisema tundmisega seda ka teha wõinud, aga ammet ja muud asjaajamised ei annud seks sugugi aega. Et siiski piltide uuendamist mitmelt poolt soowiti, ei jäänud mull muud nõuu. kui neid omal esialgusel näul tõistkorda trükki muretseda, mis nüüd ses raamatus ka sündinud.

156

Kui „Pildid” esimest korda lugijate ette panin, wõttis Eestirahwas neid lahkeste wasta. Nad kaswatasiwad oma jau wana aja tundmist ja äratasiwad isamaa armastust. Wõtku siis lugijad ka seda uut trükki sõbralikult wasta. Noore ea armastuse tulega on kõik read kirjutatud, sünnitagu nemad ka lugijate südames armastust esiwanemate ja kaaswendade wasta. Ühelmeelel, ühendatud jõuuga, wäsimata — nagu meie esiwanemad omal ajal — tehkem tööd isamaa põllul. Wana aeg oli kare ja werine, selle-pärast kannab ka meie esiwanemate ja Sakslaste töö sell ajal karedat ja werist nägu. Need asjad on, Jumalale tänu, nüüd möödas, igaweste möödas. Meie töö on rahu töö ja jäägu ka rahu tööks. Jumaliku ja ajaliku seaduse piirte sees seistes, ehitagem ja ülendagem oma elu. Töötegu, waewanägu, järelejätmata waim, — see olgu meie kiitus, nagu esiwanematel omal ajal. Ewangeliumi usk ja täielisem waimuharimine on meile ülemad ja ausamad elusihid ette seadnud, kui wanal ajal. Neile sihtidele, ristiusu ja waimuharimise wiljale, aast' aastast ikka ligemale püüda ja saada, see olgu meie au siin ajalikus elus. Küll on iga ausa asja ette Jumal higi pannud, nõnda kuida ju üks kuulus Greeka laulik ütleb, aga on meie esiwanemad omal eluwõitlemisel rõõmuga weregi ära walanud, peaksime siis meie, nende pojad ja tütred, nii kehwad, nii wäetimad, nii halwad olema, et meie higi walamistki paljuks paneme? Ei mitte, ei elades mitte! Töö, tõsine töö, auus töö, tõe meeles ja kristlikus armastuses, usuelus ja ajalikus ammetis — see olgu meie ehe ja ilu. See on ka ühtlasi meie kasu ja tulu. Mõned uuema aja Eestlased on enesele suureks sihiks seadnud, suureliste sõnadega waielda ja tuumata teri külwada. Sellega petawad need wiletsad iseennast ja oma rahwast. Töö, töö pale higis ja tõe meeles auustab meest ja saadab kasu, mitte meeletu suu ehk sule pruukimine. Küll on tõsi, et elu ka wõitlemisi ja waidlemisi nõuab. Wõidelgu ja waielgu ka Eestimehed, aga igal ajal ja igal korral nõnda, et wõitlemine ja waidlemine tõe

157

ja õigusega kokku sünnib. Kõik tigedus ja kawalus jäägu meist kaugele. Neil on surm sees, mitte elu waim. Kes meelega tõt rikub ja õiguse ära salgab, paljast tuju ja wihawaenu ajades ehk oma kasu püüdes, see walmistab ja walab surmarohtu enesele ja oma rahwale. Neid wari, wend, kui tuld, nad põletawad su maja maa tasa. Teed sa tööd, tõmba tõe meelega, ära aja edewust ega talla tühja tuult sõnadega; oled sa wõitlemas ja waidlemas, taple waimu mõõgaga, ära tee liha omaks käsiwarreks, mis pea otsast mädaneb ja paljalt paha haisu järelt jätab, muud midagi.

Seda arwasin tarwiliseks ütelda, sest ma seisan kesket eluwaidlemisi ja armastan wendi. Wõetagu siis südamesse, mis südamest tuli. Katsutagu elus kõik läbi ja kõige paremast peetagu kinni. See Pauluse manitsus kannab kaunist wilja.

Lõpetuseks palun lugijat, selle raamatu trüki wigu mulle andeks anda. Neid on mitmes kohas, mis iseäranis sest tulnud, et trükkija linnas ja wäljaandja maal elab, kust parandamine igakord raske on. Aga õnneks ei eksita nemad suuremat jagu lugemist sugugi. Sellepärast palun, paljalt kolmes paigas nendega tülitseda. Lehekülg 31 reast 18 pääle hakates tuleb nõnda lugeda: „Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna, rohket tuld astiate sees wisates.” „snõnda” asemel 25 reas loe „nõnda”. Pääle selle seisab lhklg. 73 esimeses reas „uuletakse”, loe sääl „kuuletakse”. Wiimaks ' tuleb lhklg. 113 all ääres esimeses tähenduses Semgalli sõna seletuses sõa äbi” asemel „sõa läbi” lugeda. Tõised wead parandab lugija ise kergeste ära.

Sellega jätan raamatu seekord Jumalaga ja saadan tema wendade hulka.

Otepääs, 3. Oktobril 1879.

Wäljaandja

Nimede ja asjade juhataja.

(Numbrid ses juhatajas käiwad raamatu lehekülgede pääle. Lühendused: „jj.” tähendab — ja järgmiste lehekülgede pääl; „j. m. s.” tähendab = ja muidu sagedaste raamatus leida.)

Abielu 15.

Abielu rikkumine 16.

ader, mõõt 144.

Agelind, loss Eestimaal 115. 116.

ahing, sõariist 8.

ajaraamatud 19.

Albert von Buxhöwden, piiskop 21 j.m.s.

Alkor, taewatäht 99.

Alobrand, preester 25. 26. 28.

Alutaga, maakond 5.

ambukütid, sõamehed 31 j.m.s.

ammud, sõariistad 8.

Andreas, Lundi pääpiskop 102.

ankrud, laewadel 105.

apostel sõamundris 25.

Arnold, ordowend 31.

Astijärw 33 j.m.s.

Asseraad, koht Liiwimaal 114.

Bernhard, Semgallide piiskopp 55. 58.

Berthold, piiskopp 21.

Berthold, rüütel Wõnnu linnast 30. 33. 40. 42.

Beweriin, Läti linn 40. 41.

Breemen, linn 20. 21.

Burtnek, järw 33.

Daani linn = Tallin 46.

Daaniel, preester 57.

Daanimaa 7 j.m.s.

Daanlased 45 j.m.s.

Dabrel, Liiwlaste wanem 41.

Ditliib von Alnpeke 69.

Doole, Lätlaste wanem 40.

doom 21.

doomi herra 21. 137.

doomi kirik Tartus108.

doomi mägi Tartus 108.

Düüna, jõgi = Wäina jõgi 20 j.m.s.

Eestimaa 5 j.m.s.

Eestlased 5 j.m.s.

ehted, naesterahwal 10.

Eilard Doolnast 32.

elukombed, wanul Eestlasil 13 jj.

elukombed,ordurüütlitel 134 jj.

Emajõgi 42. 121 j.m.s.

ewangeliumi usk, tuleb meie maale 140.

Ewerhard, ordorüütel 38.

Gertsike, wene kindlus 113.

Gootland, saar 10 j.m.s.

Greeka usk 26.

Greekausulised 82.

Greeklased, wanad 71.

Gregorius IX., paawst 145.

Grimm, Jakob, wanaaja uurija 14.

Halliste, maakond 42.

Harjumaa 5 j.m.s.

Hartwik, preester Tartus 52.

Hebbe, Daanlane, kohtuherra 51.

helmed 10.

Hermann, piiskopp Tartus 54. 64. 108.

hertsogite aeg 154.

Hiiu saar 91.

hobused, raudmundris 38.

Holm, koht Liiwimaal 114.

Honorius III., paawst 109.

hooned, wanul Eestlasil 10.

hunt, taewatäht 99.

Huss, Joannes 80. 139.

hõbe, Eestimaal 11. 12.

Idumea, Liiwlaste maakond 41.

Igatenere, Eesti küla 85.

Igauni, rahwas 5.

Innotsentsius III., wägew paawst 22. 24. 102. 103.

Island, saar 95 jj.

Issameie, palwe 138.

Jaanilinnad 7.

Jaroslaw I., wene würst 43 153.

Joannes von Buxhöwden, Alberti wend 66.

Joannes, kohtuherra Tartus 52.

Joannes, praosk Riias 56.

110. 115.

Jurjew = Tartu 44.

Järwamaa 5 j.m.s.

Järwlased 50 j.m.s.

Kaebtused, Weemlas 150. 151.

kaitsmise kirjad 145. 146.

Kakenwald, Peetrus, preester 46.

Kalew, wana wägimees 17.18.

Kalewi poeg 95. 96.

Kalka lahing 45.

Kalwin, usupuhastaja 139.

kanepid 13.

Kareda, Eesti küla 115.

kari, wanul Eestlasil 11.

Karl V., Saksa keiser 80.

kasukad 11. 13.

katk, suur 41. 59.

kaubawoor 13. 28.

160

kauplemine 11. 13.

Kaupo, Liiwlaste wanem 33 j.m.s.

Kelch, Kristjan, õpetaja 15. 150.

keskaeg 86.

Ketis, Eesti küla 61. 83.

kihelkonnad 6. 130. 131.

kihi 6.

kilp, kaitsmise riist 8.41. 124.

kinkimine, kirikule 39.

kirikkond 34.

kiriku mehed 58 j.m.s.

kiwide wiskamine, sõas 31 jj. 58 j.m.s.

klaas 10.

kobras, elajas 12.

kodanikud, seisus 140.

kodune elu, wanul Eestlasil 15.

kohtu maksud 147.

kohtumõistjad, Eesti sugust 116. 117.

Koiwajõgi 33 j.m.s.

Kokenhuus, linn Düüna kaldal 113. 114.

komturkond 133.

kontsiilium, Roomas 102.

konwent, rüütlitel 133.

koot ja reha, taewatähed 98.

Kristuse sõateenistuse wennad 23.

Kroon, taewatähtede salk 38.

Kubesalu, Kaupo linn 34. 110.

kudruksed, ehted 10.

kuningad 17. 18.

kuulajad 33. 56.

Kuuramaa 23. 123.

Kuurlased 129. käemehed 53. 126 j.m.s.

kättemaksmine, werine 17. 150.

kõrgemeister 134.

külad, wanul Eestlasil 6. 14.

kümnes 144.

kütis 10.

Laen 141.

laenumehed 141.

laewad, Eestlastel 92.

Lambert, Semgallide piiskopp 115.

Lambito = Lembit 33 j.m.s.

Lapekond, maakond Eestimaal 83.

Leedumaa 12 j.m.s.

Leedurahwas 45 j.m.s.

leer, sõas 65.

Lembit, Eestlaste wanem 33 j.m.s.

Lembiti küla 40.

Lenneward,koht Düüna

kaldal 114.

Lennok, Kalewipoja laew 95.

Letegorw, maakond Liiwlastel 34 j.m.s.

Lihula, linn 127.

lihtrüütlid 142.

liisk 8. 52.

Liiwimaa 20 j.m.s.

Liiwlased 25 j.m.s.

linad 13.

Linda, Kalewipoja ema 17.

Lindanisa, Eestlaste linn

36. 46. 61.

linnad,wanul Eestlasil 6. 7.

161

linnad, ordo ajal 131.140.150.

linna kraaw 65.

linnamäed 7.

Linnusse küla ja linn 122.

Loone, linn Harjnmaal 62.

lossid ordo ajal 130.

lossi päälik 133.

lunastamine, sõa ajal 11.

Lund, linn Rootsis 102. 130.

Lutherus, Martin, usupuhastaja 80. 139.

Läänemaa 5 j.m.s.

Läänlased 92 j.m.s.

Läti Hindrik, preester ja ajaraamatu: kirjutaja 11. 25. 26 j.m.s.

Läti Hindriku jutustamise wiis 30. 106.

Lätimaa 25 j.m,s.

Lätlased, 25 j.m.s.

Lüstria, maakond Daanis 100.

Maade jagamine 107. 108.

maakonnad, wanal Eestimaal 5.

maanteed, pagana ajal 13.

maapäew 143.

Maarjamaa 23 j.m.s.

Maarja puhastamise päew 123.

Maarja taewaminemisepäew 59. 65.

maja, kokkutulemise paik 8.17.40.

majariistad, wannl Eestlastel 10.

maksud, ordoajal 88 ja 89. 144 ja 147.

malewa, wana Eestlaste sõawägi 8.

mark, raha 11 j.m.s.

masinad, sõas 50 j.m.s.

masina meistrid 62.

Matsalu, merelaht 94.

Meeme, Eestlaste wanem 33.

Meinhard, piiskopp 20. 21.

meresõda 8 ja iseäranis 91 jj.

merewägi, wanul Eestlasil 91 jj.

mesi 13.

mesilased 12.

mesipuud 9.

Metsapool, Liiwlaste maakond 34 j.m.s.

metselajad, wanal Eestimaal 12.

metshärg 12.

metssiga 12.

metallid 10.

missioneerimine pöörane 83. 86.

Moha ehk Moka, maakond Eestimaal 84.

Mongolite ike, Wenemaal 45. 152.

Moorits, kohtuherra Wiljandis 51.

Moorits, preester 109.

Muhu linn 122 jj.

Muhu saar 91. 122.

mungad 140 j.m.s.

muusika mänguriistad 37.

mõdu 13.

mõisnikud 142.

Mõõga wennaste selts 24.

mõõk, sõariist 8.

müüri lõhkujad, masinad 65.

162

Naabrid,Eestlastel7.20.43.

naesewõtmine, wanal ajal 15. 16.

nagatae 12.

nahkraha 11. 12.

nahksillad 12.

nimed, lastel wanast 16.

nool, sõariist 8. 31.

Nowgorod, wene linn 61.

Nowgorodlased 61.

Nunnus, Liiwlaste wanem 41.

nurisemine, mis midagi ei maksa 90.

Nurmekond, maakond Eestimaal 40. 55.

nõukogu, ordomeistril 134.

„ piiskoppidel 137.

nõupidamised, wanul Eestlasil 17.

Oandimaa 5.

oda, sõariist 8. 31.

odade loopimine 37.

„ raputamine 17.

„ wahetamine 9.

ohwerdamine 8. 16. 36. 52.

ohwri liha 36.

Ojamaa = Gootland 10.

Oogus, Peetrus 66.

oosering 12.

ordo, rüütlite selts 23 jj. 129 jj.

ordokomtur 133.

ordomarsal 134.

ordomeister 24. 134.

ordo ots 153. 154.

ordorüütlid 142 j.m.s.

Oriion. tähtede salk 98.

orjad 17.

orjapõlw 148.

Otepää, Eesti linn 11 j. m. s.

Owele, Eesti linn 35.

Paader, palwe 139.

paawsti saadikud 109.

pagana usk, Eestlastel 16.

Paike, Lätlaste wanem 40.

paja 10.

Pala jõgi 40 j.m.s.

Pala linn 51 j.m.s.

Palestiina maa 22. 23.

palwe tegemine 66. 105. 121.

paterellid, sõa masinad 48. 49 j.m.s.

Peedu, talupoeg 99.

Peetruse ahela püha 59.

Peetruse tool 111. 113.

Persia sõad 71.

pidud 16.

Pihkwa, wene linn13.144 j.m.s.

piinamine 13.

piiramine, sõas 9.

piiramise torn, sõas 58. 62.63.

piiskopid, Liiwimaal 130.

piiskopi kepp 117. 140.

piiskopi mehed 54 j.m.s.

piiskopi tool 23.

piiskopp raudriides 25.

Polotsk, linn Wenemaal 44.

Poola aeg 154.

preetsid 10.

preestrid ordoajal 140 j. m. s.

Preisimaa 132 j.m.s.

purjed, laewadel 106.

Purke, Eesti linn 35.

163

puude wiskamine, sõas 32.

puuwärgid, sõas38. 103.104.

päälik, sõas 17.

pärimine, wanast Eestirahwa seas 17.

pärisherrad 148.

pärispõlw 148. 149.

päris rüütlid 24.

põhjanael, taewatäht 98.

põlluharimine 9.

põrsas, sõa masin 123.

Püha Maarja 23.106 j.m.s.

Püha Maarja lipp 23. 24.

Raama hääl 124.

raha, wanul Eestlasil 12.

raha löömine, ordoajal 134.

rahu tegemine, wanast 9.

rahwa laulud 15. 96.

rahwa mälestused 15.18.19.

rahwa õpetamine 117.137.

Rameko, Lätlaste wanem 54.56.

rasw 13. 104.

Rauba jõgi 35.

raudhaagid, sõas 9. 105.

raudkilp, kaitsmise riist 38.

raudriided 31. 37.

redelid, sõas 124.

rehi 10.

Reinenen, Eesti küla 84.

Ridala, Eesti maakond 36.

Ridalased 34. 36.

Riia linn 23 j.m.s.

Riia linna pärismaa 118.

Riia linna wõimus 118.

riided, wanul Eestlasil 10.

Riiglased 35 j.m.s.

riisumine, wanast 13. 41. 42. 120.

rikkus, wanul Eestlasil 11.

ristimine, katoliklasil 46. 47. 87. 126.

ristimise põlgamine,

Eestlaste poolt 81.

ristirahwa elu, keskajal 82.

ristirahwa kohused, keskajal 144.

ristisõidud Liiwimaale 22 jj.

Rooma usk 26 j.m.s.

Roomausulised 82 j.m.s.

Rootsi aeg 154.

Rootsimaa 10 j.m.s.

Rootslased 7. 20. 43.

Rosula, Lätlaste maakond 56.

rusika õigus 13.

Russiinus, Lätlaste wanem 30 j.m.s.

Russow, Baltasar, õpetaja 148.

Ruudolhw , Saksa keiser 136. 146.

rüütlikogu 142.

rüütlikogu päämees 143.

rüütlite seltsid 23.

Saaremaa 5. 91. 120 j.m.s.

Saarlased 7. 13. 48. 49

91. 120 j.m.s.

Sakala, Eesti maakond 5

j.m.s.

Saksamaa 23 j.m.s.

Saksa ordo 132.

Sakslased 20 j.m.s.

164

salawägi 103.

seadused, wanul Eestlasil 17.

Sede jõgi 33.

Semgallid, Läti sugu rahwas 55. 113. 129.

Shlosser 136.

Shlözer 64.

Sigismund, Saksa keiser 80.

Sigulda, koht Liiwimaal 37. 57. 112.

Skandinawia rahwas 97.

Sluk, Albert, tüürimees 105.

Solgesim, Eesti küla 84.

sool 10.

Soome mõõgad 10.

Soomlased 7. 15. 43.

Soontaga, maakond Pärnumaal 11.

Soontaga, koht Tartumaal 85.

Sotekle, Lätlaste linn 30.

sulane, sulhainen 16. 17.

Sulew 95.

Surnute matmine 16.

surnute põletamine 53.

Susdali maa ja würst 60. 61.

susi, taewatäht 99.

suur rist, taewatähtedesalk 98.

Suur Wäin 94.

Sädemete saar 95. 96.

sõakatuksed 9.

sõalaul 37.

sõalaewad 36 j.m.s. 92. 93.

sõalipp 122.

sõamäng 41.

sõanuiad 8.

sõariistad 8. 10.

sõasaadikud 72.

sõasaak 9.

sõasadam 94.

sõasarw 72.

sõasurm 69. 70.

sõateenistus 144.

sõawangid 13.

sõawanker 122.

sõawägi, wanul Eestlasil 7. 8.

sõda 7 jj.

sõdimise kombe 68.

sõel, taewatähtede salk 98.

sõled 10.

sõna murdmine 77—80.

sõna pidamine 78. 90.

sõrmuksed 10.

sõtta minemine 73.

Taaramägi 108.

Tabeli maakond 116.

Tabelliinus, Eestlaste wanem 46.

taewalook, tähtede salk 98.

taewatähed 98.

taewawanker, tähtede salk 98. 99.

tallid, sõas 65.

Tallin, Daani linn Eestimaal 46 j.m.s.

talw, Eestimaal 121.

taper, sõariist 8.

taplus, merel 93.

Tarapita, Eestlaste ebajumal 84. 123. 126. 127.

Tartu linn 29 j.m.s.

Tartu ärawõitmine 64 jj.

Tarwanpää, koht Eestimaal 116.

teenijad wennad 24.

165

teewahid 13.

telgid 65.

Teodorik. Alberti wend 40.42. 48. 103.

Teodorik, ordowend 57.

Teodorik, preester 50. 83.

Tolowa, Läti maakond 111.

Toreida, Liiwlaste maakond 34 j.m.s.

tormi jooksmine 66.

tormi katuksed 31.

tormi masinad 65.

tormi redelid 65.

Trikat, Läti maakond 56. 111.

trumm, mänguriist 37.

Tsaar 152.

Tshuudimaa 5.

tule londid, sõas 8. 9. 93.

tule parwed 93. 104.

tule potid 66.

tule wiskamine, sõas 31.

tulirattad, sõas 66.

tulitöö 16.

Uganuia,Eesti maakond 5 j.m.s.

Ugaunia rahwas 13 j.m.s.

uhtmine, ristmise maha uhtmine 21.

Urela, Liiwlaste linn 56.

usupuhastamine 153, ka muidu mõnikord,

uus aeg 86.

Uus sadam 103.

Waabiani Sebastiani päew 121.

waha 13.

waibad 63.

Waiga, Eesti maakond 62.107.

waimulik laul 137.

„ seisus ordoajal 137.

waimulikud wennad, ordul 24.

Waldemar II, Daani kuningas 46 j.m.s.

Waldemari loss,Saaremaal 47. 48.

walitsus, wanul Eestlasil 17.

Waljala, Eesti linn 125 jj.

Walk, linn 143.

wallad 141.

wallide kaewamine, sõas 62.

wana aeg 86.

wanadsõnad 15.

wanemad, wanul Eestlasil 17.

waprus, wanul Eestlasil 29. 69.

Warbula, Eesti linn 48 j.m.s,

wardad, taewatähtede salk 98.

Waremar, Wenelaste päälik 56.

Wargribbe, Lätlaste wanem 54

waritsemine, tee ääres 13.

warjupaigad, metsades 34. 35. 39.

Wasala, Eesti küla 85.

wasalid, ordo ajal 141.

weega siputamine 32.

Weemla, Eesti küla 150.

weikene rist, taewatähtede salk 98.

weikene wanker, taevatähtede salk 98.

weikene wäin, 122. 125.

Welpole, Eesti küla 85.

Wendeküla 37.

Wenelased 43 j.m.s.

166

Wenemaa 43 j.m.s.

Wene sõda 153.

Westhard, Semgallide wanem 113. 129.

Westseka, wene würst 61.63.67.

Wete ema = Ema jõgi 42.

Widrik II, Saksa keiser 145.

Wikleff, usupuhastaja 139.

wili 13.

Wiljandi, Eesti linn 20 jj. 50 jj. 58 j.m.s.

Willem, Moodena piiskopp 109 jj. 145.

Winno, ordomeister 24.

Wirtsu jaam 94.

Wirulased 50 j.m.s.

Wirumaa 5 j.m.s.

Wisbi, linn Gootlandis 10 j.m.s.

wiskamise masinad, sõas 53.

Witisalo, koht Liiwimaal 110.

Wolkwiin, ordomeister 35. 47. 57. 121. 132.

Wolmar, linn 143.

Wsewolod, wene würst 113.

wägiwaldsed tunnistused 79.

wägisi ristimine 81. 82.

Wäina jõgi 13 j.m.s. = Düüna jõgi.

Wõnnu linn 56. 57. 112.124.

„ rahwas 41. 112.

Wõrtsjärw 85. 110.

wöö 16.

Zwingli, usupuhastaja 139.

Õigused, mõisnikkudel ordo ajal 143. 149.

õpetus tehtud tööst, katoliklastel 87.

Ühendus, Daanlaste ja Sakslaste wahel 47.

ühendus, Eestlaste ja Wenelaste wahel 45. 53. 60.

ühendus, Liiwi ja Saksa ordo wahel 132. 135.

Üksküla, koht Liiwimaal 20. 21. 114.

üksmeel, wanul Eestlasil 71. 72 j.m.s.

Ümera jõgi 30. 33 j.m.s.

Ümera lahing 57.

Ümera sild 57.

Sisikord.

(Numbrid ses sisikorra tähendamises käiwad raamatu lehekülgede pääle.)

Esimene pilt.

Wanad Eestlased ja nende elu 5—19.

Eestlaste tulemine Läänemere kaldaile 5. Eestimaa ja tema jaud ehk maakonnad 5. Kihelkonnad, külad, linnad 6. Eestlaste naabrid 7. Sõda ja sõdimise kombe 7—9. Põllu harimine ja karja kaswatamiue 9—11. Hooned, majariistad, ehted, riided 10. Rikkus 11. Metselajad ja nende ajamine 12. Raha 12. Mesilaste pidamine 12. 13. Kauplemine 13. Maanteed 13. Wana Eestlaste elukombed 13. 14. Rahwa mälestuste tunnistus Eestirahwast 15. Abielu 15. 16. Eestlaste pagana usk 16. Walitsus ja seadused 17. 18. Mis tähtsad asjad rahwa mälestused ja tuleb neid korjata 18. 19.

Tõine pilt.

Sakslaste seietulemine 20—26.

Rootslaste, Wenelaste, Daanlaste püüdmine, Eestimaad enese alla saada 20. Sakslaste esimene tulemine Liiwimaale 20. Meinhard 20. 21. Berthold 21. Piiskop Albert von Buxhöwden 21. Paawst Innotsentsius III. 22. Ristisõidud Liiwimaale 22. Piiskop Alberti tulemine Liiwimaale 23. Riia linna põhjandamine, Mõõga wennaste ordo asutamine 23. Mõõga wennaste ordo seisus ja seadus 24. Wõitlemine Liiwlastega 25. Lätlased, nende loom ja Sakslaste alla heitmine 25. 26.

Kolmas pilt.

Eestlaste kuuetõistlümne aastane sõda 27—90.

Selle sõa üleüldine nägu 27. 28. Kust suur sõda algas ja mis selle juures waieldi 28. 29. Selle sõa pildi jautamine ja jutustamise kombe 29. 30.

168

1. Wõitlemine aastal 1211. Lhklg. 30-43.

Esimene Wiljandi linna piiramine Sakalas ja tema ärawõtmine talwel 1211 30—32. Eestlased walmistawad uuesti sõa pääle kewade 1211 33. Liiwlased ja Sakslased tulewad Sakalasse 33. Sakalased lähewad Liiwlaste maale 33. 34. Sakalased ja Ugaunia mehed tungiwad Lätimaale, Ridalased ja Läänlased Liiwlaste maakondadesse 34. Saarlased sõidawad Toreidani 34. Piiskop Albert tuleb Saksamaalt ristisõitjatega tagasi Riiga 35. Eestlased tungiwad Rauba jõeni 35. Riiglased ja Kaupo lähewad Eestlastele wasta, tungiwad kunni Sakalani 35. Saarlased, Lindanisa mehed ja Ridalased tungiwad Toreidasse, kange ja werine wõitlemine sääl Kaupo suure linna ees 36. Ristisõitjad ja ordo wennad tulewad Liiwlastele appi 37. Uus kange wõitlemine Koiwa jõe kaldail 38. 39. Sakalased ja Ugaunia rahwas tungiwad sügise 1211 Lätimaale 39. Lätlased, Liiwlased, sakslased sõdiwad ja riisuwad Sakalas, Nurmekonnas ja Järwamaal 40. Suur katk Liiwi- ja Eestimaal 41. Lätlased käiwad mitmes jaus Ugaunias ja Sakalas kätte maksmas 41. 42. Sakalased teewad rahu Riiglastega 42. Sakslased käiwad talwe tulles weel korra Ugaunias sõateed 42. 43.

2. Mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad 43—47.

Soomlased 43. Rootslased 43. Wenelased 43. 44. Pihkwa, Nowgoroda ja Polotski würstid 44. Wenemaa langeb Mongolite ikke alla 45. Leedurahwas 45. Daanlased 45. 46. Waldemar II. wõtab Lindanisa ära ja ehitab Tallina asemele 46. Eestlaste kibe seisus kahe waenlase, Sakslaste ja Daanlaste wahel 46. 47. Leping Daanlaste ja Sakslaste wahel 47.

3. Wõitlemine aastal 1222, 1223 ja 1224 ehk suure Eesti sõa lõpetus 47—67.

Waldemar II. ehitab Saaremaale lossi 47. Ühendus Daanlaste ja Sakslaste wahel 48. Kõik Eestimaa hakkab sügise 1222 tormama 48. Saarlased piirawad Waldemari lossi sisse 48. Needsamad häwitawad selle lossi ära 49. Eestlased Warbulas 50. Uue aasta hakatusel 1223 tõuswad Sakalased Sakslaste wasta üles Wiljandis 50. 51. Sakalased Järwamaal 51. Tartu rahwas tõuswad üles 52. Kõik Eestimaa tõuseb üles, Wenelased kutsutakse appi 53. Sakalased saadawad saadikuid Riiga 53. Hirmus sõda kõigel Eestimaal ja Läti-

169

maal 54. 55. Eestlased häwitawad Läti- ja Liiwimaal 55. 56. Suur taplemine Ümera jõe kaldail 57. 58. Sakslased piirawad tõistkorda Wiljandi linna ja wõidawad tema ära 58. 59. Sakslased Pala jõe kaldal 59. 60. Wenelased Eestimaal 60. 6l. Sakslased Tartumaal ja Järwamaal 61. Wene würst Westseka Eestimaal 61. 62. Sakslased uuel aastal 1224 Harjumaal 62. Sakslased Järwa- ja Wirumaal 63. Sakslased piirawad asjata Tartut 63. Piiskop Albert tuleb Saksamaalt tagasi 64. Tartu linn langeb suwel 1224 ja sellega lõpeb suur Eesti sõda 64—67.

4. Tagasi-waatus 68 — 90.

Selle aja sõdimise wiis 68. Eestlaste wahwus ja isamaa armastus 69. 70. Eestlaste üksmeel 71—74. Manitsus ja õpetus meie aja kohta 75. 76. Mõnest pahast kombest wanal Eestirahwal 77. Eestlaste sõnamurdmine ja selle seletamine 77—80. Eestlaste ristiusust langemine ja selle seletamine 81—85. Esiteks ei kuulutatud ristiusku puhtaste 81. Tõiseks sunniti wägisi ristiusku heitma 81.82. Kolmandaks oli ristirahwa elu sell ajal mitmelt poolt hukas 82. Neljandaks tehti wäga ruttu ja pääliskaudu missioni tööd 63—85. Kust pöörane missioneerimine sell ajal tuli 86—88. Maksude päälepanemisest 88. 89. Manitsus lõpetuseks 90.

Neljas pilt.

Wana Eestlaste merewägi ja meresõda 91—106.

Eesti saartest ja Saarlastest 91. Läänlastest 92. Eesti laewadest 91. 92. Sõdimise wiis merel 93. 94. Matsalu sõasadam 94. Eestlaste meresõidud 94—99. Sakslased ja Eestlased wõitlewad mere pääl aastal 1203 Wisbi linna ligi 100—102. Tõine Eestlaste wõitlemine sakslastega mere pääl aastal 1215 Saaremaa ja Hiiumaa wahel „Uues sadamas” 102—106. Läti Hindriku jutustamise wiisist 106.

Wiies pilt.

Suur külaline kaugelt maalt 107—119.

Liiwi-, Läti- ja Eestimaa ärajagamine wõitjatele 107. 108. Rahu pärast sõda 108. Preester Moorits saadetakse Rooma 109. Paawsti saadik Moodena linna piiskop Willem tuleb aastal 1225 meie maale 109. Moodena Willem reisib Liiwimaale, Lätimaale, Ugauniasse, Sakalasse, säält jälle Lätimaale, Wõnnu linna, Siguldasse, wiimaks

170

Riiga tagasi 110—112. Saadikud tulewad mitmelt poolt Riiga piiskopp Willemi juure 113. Piiskopp Willem läheb tõist korda maale, Düüna kallast mööda 113.114. Sakslased Wirumaal 114. Piiskopp Willem seletab tüli Wirumaal 115. Piiskopp Willemi kolmas reis 115. 116. Tagasiwaatus Willemi reiside pääle 117. 118. Piiskopp Willem Riias 118. Willem läheb omale maale 119.

Kuues pilt.

Kudas Saarlased Saksa walitsuse alla saiwad 120—128.

Piiskop Willem Wisbis, teeb ristisõidu jutlust Saarlaste wasta 120. Sõda Saarlaste wasta hakkab pääle 121. Wõitlemine Muhu linna all ja linna ärawõitmine 122—125. Sakslased Waljala linna all, linn saab nende kätte, Saarlasi ristitakse 125—127. Kust Saarlaste kerge ärawõitmine tuli 128.

Seitsmes pilt.

Ordo aeg 129—154.

Kuuramaa saab Saksa walitsuse alla 129. Kõik Eesti-, Liiwi-ja Kuuramaa Saksa walitsuse all 130. Rüüli lossisid ehitatakse 130. Linnadest 131. Kolm walitsuse wõimust meie maal 131. 132. Liiwimaa ordo ühendab ennast Saksa ordoga ja saab Harju- ja Wirumaa ostmise läbi enese alla 132.133. Liiwimaa ordo sisimene walitsuse kord 133.134. Ordo liikmete elukombed 134—137. Waimulikust seisusest 137. Waimu harimisest ordo ajal. 137—139. Lutheruse puhastatud ewangeliumi usk tuleb meie maale 139. 140. Linnade kodanikkudest 140. Wasalitest ehk laenumeestest ja mõisnikkude seisuse sündimisest 141—143. Maapäewast 143. Eestlaste lugu ordo ajal 143. 144. Paawst Gregoriuse IX kaitsmise kiri talurahwale Liiwi- ja Eestimaal 145. Niisamasugune kiri keiser Widrik II poolt 145. 146. Mõlemad kirjad jääwad mõjumata 146. Talurahwa maksud ja orjused ordo ajal 147. Pärispõlwe saamine 148. Talurahwa wilets lugu 148. 149. Omawoliline kättemaksmine 149. 150. Wastastikused kaebtused Weemlas 150. 151. Ordo walitsuse ots 152—154.

Lõpusõna 155. — Nimede ja asjade juhataja 158. — Sisikord 167.