T. Kall, M Klubi 13/101, 2 (1996)

Tegelased:
MAAHÄRRA – Marko Matvere
MAGISTER – Jaanus Rohumaa
MAJESTEET – Ain Lutsepp
MARKII – Raivo Rüütel
MARSSAL – Jaan Rekkor
MILORD – Jüri Krjukov
MONSENJÖÖR – Tõnu Kark

MAJESTEET (MILORDILE): Ma tean, sa suhtud minu… kuidas ma ütleksin… loomingulistesse võimetesse… noh… Ma tean, sa ei hinda neid kõrgelt…
MILORD: Nii?
MAJESTEET: Tead, ma usun… täna ma suudan sind üllatada. Väga positiivselt üllatada.
MAGISTER: Kas on jälle šedöövrit karta?
MONSENJÖÖR: Meister, paistab, on aasta ringi tippvormis…
MAGISTER: Mina kuulsin, tänavu pidi Nobeli preemia antama erandkorras algajale dramaturgile…

Tuleb MARKII, kõnnib kiirel sammul ukse poole.
/---/

MAJESTEET: Oota! Ega sa kauaks ei jää? Sellepärast, et me peame hakkama proovi tegema.
MARKII: Mis proovi?
MAJESTEET: Ma kirjutasin meile uue teose!
MARKII: Kuule, neid sinu teoseid me oleme juba näinud!
MAJESTEET: See on mul täiesti teistmoodi teos! See on mul suurteos! Või, noh… ma ei teinud seda päris ise, vaid suurteose põhjal.
MARKII: Ah, ei ole see parem midagi… (Tahab ära minna.)
MAJESTEET: „Kalevipoja“ põhjal.
MARKII (pöördub tagasi): „Kalevipoja“?
MAJESTEET: Nojah. Ma mõtlesin, et kui maailmale midagi näidata, siis… kui juba, siis juba!
MARKII: Jaa… Kalevipoeg oleks muidugi monumentaalne kuju, aga…
MAJESTEET: Mis aga?
MARKII: Ma kardan, kas ma saan hakkama?
MAJESTEET: Ei, ega ma ei mõelnud, et…
MARKII: Aga teisest küljest… Kui roll on sul huvitavalt kirjutatud – miks mitte?!
MAJESTEET: Ei, ega ma tõesti ei…
MARKII: Mina ja … Kalevipoeg… (Idee hakkab üha rohkem meeldima.) Jaa! Väga huvitav ülesanne! Ma tulen kohe tagasi, siis vaatame! (Ära.)

MAJESTEET tahaks MARKIILE järele hüüda, aga häält ei tule… Jääb nii nagu jäi…
/---/

MAGISTER: Muide, kas teeme ka midagi?

Tuleb MAJESTEET.

MILORD: Ma kardan, me teeme jälle ühte Majesteedi jampsi.

MAJESTEET ei tee väljagi. Istub rusutult maha.

Mis on?
MAJESTEET: Ah…
MILORD: Markii ütles midagi halvasti? (Paus.)
MAJESTEET: Markii ütles, et ta võib Kalevipoega mängida küll…
MILORD: Pakkusid talle või?
MAJESTEET: Ei pakkunud, aga kukkus niimoodi välja.
MILORD: Kas sinu arust on Markii väga Kalevipoja moodi?
MAJESTEET: No ei ole.
MILORD: Aga sa näed Markiid Kalevipoja rollis?
MAGISTER: Aga kes on üldse Kalevipoega näinud?
MAJESTEET: Jah.
MAGISTER: Kõik kujutavad ette, et Kalevipoeg oli tohutult suur ja valge peaga, aga ei pruukinud olla.
MONSENJÖÖR: Minu arust ka. Ta võis olla vabalt näiteks kergekeskkaallane. Väga hea tehnikaga muidugi …
MILORD: Publik ei võta vastu niisugust Kalevipoega. Kas sa sellest ei saa aru? Publikul on Kalevipojast oma ettekujutus!
MONSENJÖÖR: Seal, kuhu Marssal meid esinema viib, ei ole Kalevipojast keegi kuulnud!
MAGISTER: Ega Indias tõesti ei ole – neil on seal omad budad ja bodhisatvad.
MONSENJÖÖR: Ma räägin, maailmal on ükskõik, milline meie Kalevipoeg on! Olgu või sinine, peaasi, et mehel oleks jõudu!
/---/

MILORD (hakkab vihaselt riidesse panema, MAJESTEEDILE): Igatahes niisugust tsirkust, kus Markii on Kalevipoeg, mina kaasa ei tee!
MAJESTEET: Aga kuidas ma talle nüüd ära ütlen…
MILORD: See on sinu mure.
MAJESTEET: Või teeme proovi, ja siis ta näeb ise, et… ühesõnaga kukub läbi. Ja siis ma mängin ise edasi.
MILORD (on juba uksel, vaatab MAJESTEEDI skeptiliselt üle): Sina?! Kangelast?! (Ära.)
MAJESTEET (hüüab järele): See on ju puhtalt minu roll – ma ei peaks ennast üldse muutma!
/---/ 

Toomas Kall, Baleriin ja Viiuldaja. – M Klubi 13/101.  Telelavastuse käsikiri, 1996