Pjotr Tšaikovski (1840-1893)

                

            


                    Pjotr Iljitš Tšaikovski on üks tuntumaid vene heliloojaid, kes saavutas suure kuulsuse juba eluajal. Ta lõpetas Õigusteaduste Kooli, töötas ametnikuna kohtuministeeriumis, ning läks seejärel õppima vastavatud Peterburi konservatooriumisse. Tšaikovski töötas Moskva konservatooriumis õppejõuna kümme aastat ning saavutas sel perioodil loomingus meisterlikkuse ja individuaalsuse. Ta kirjutas Moskvas balletti „Luikede järv“, I klaverikontserdi b-molli, I sümfoonia „Talveunelmad“, keelpillikvartett nr. 1, avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia“ jt. Tema küpsusaja loomingu paremikku kuuluvad IV sümfoonia ja ooper „Jevgeni Onegin“. 

     

Tšaikovski tegutses seejärel vabakutselise heliloojana, tema silmapaistvaimateks loomingulisteks võitudeks olid veel V ja VI sümfoonia, ooperid „Padaemand“, „Jolanthe“ ning balletid „Uinuv kaunitar“ ja „Pähklipureja“. Tšaikovski talved möödusid välismaal, suved aga kodumaal. Ta oli kirjavahetuse teel seotud jõuka metseeni Nade�da von Meckiga, kellelt sai toetust, austust ja mõistmist. 1880ndatel aastatel loobus rändamisest, elas Maidanovis ja Klinis, kus töötas ka dirigendina. 

     

Tšaikovski looming on psühholoogiline, see väljendab inimhinge elamusi, tähtis ei ole siin niivõrd rahva ajalugu ja poliitilised probleemid, kuivõrd rõõm ja meeleheide, unelmad, kaotus, õnnepüüdlused ja kannatus. Tunnete lüüriliseks väljendajaks on Tšaikovskil kõige sagedamini voolav meloodia, milles on sugulust vene romansiga. Kõige südamelähedasemaks �anriks jäi talle sümfoonia. Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose. IV, V ja VI sümfoonia kajastavad hingelist draamat, mida põhjustab õnne ja unistuste purunemine, seal on suured kontrastid, jõuline dramatism ja tormiline protest saatuse vastu. 



ALLIKAD

I. Kull, O. Tuisk, Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn, 1979, lk 135–143. 



Jaak Tomberg