10









20









30









40









50









60









70









80









90









100









110









120









130









140









150









160









170









180









190









200









210









220









230









240









250









260









270









280









290









300









310









320









330









340









350









360









370









380









390









400









410









420









430









440









450









460









470









480









490









500









510









520









530









540









550









560









570









580









590









600









610









620









630









640









650









660









670









680









690









700









710









720









730









740









      Kena ööde poisikene,
Walgussilma taewa poega!
Sino kahwatanud palge
Laenab rõemo laulikulle.
Sino waiksil jälgil käiwad
Hiilgusrikkad tähäkesed,
Niikui lamba karjakene
Karjapoisikese kannul.
Sino ligi, kuukene!
Rõemustawad pilwe rünkad,
Kui sa nende hallid sõrwad
Maalid hõbewiiruliseks,
Kahwatanud kulla karwa.
Kes on sino sarnaline,
Waigistanud ööde küünal?
Sino selge silm on näinud
Algmis’ ilma juhtumisi,
Näinud wiletsuse waewa,
Rõemo ööde pidusida.
Näita meile jälgesida
Kallist Kalewide poeast!
      Läki lugu luurimaie,
Laulosõna kuulamaie
Kalewide lusti käigist,
Kangelaste juhtumistest
Paharäti poegadega.
      Nii aga kuulin kuulutusi,
Wana jutu juurdumisi,
Muiste sõlmitud sõnumeid,
Kullal korotud kõnesi.
      Kahel Paharäti poegil
Oli tüli tuulest tõusnud,
Tühjast asjast riido tulnud,
Järw, kus nemad enne eland,
Meehikestel kitsaks läinud;
Nii et enam püsipaika
Ega raho wõinud leida.
Nemad läksid luusimaie,
Mööda maada rändamaie,
Uuta kohta otsimaie:
Kus ehk laiemada raja,
Pikemada wahe piiret
Enda wahel wõisid teha. –
Õnnelikul juhtumisel
Olid meehed kohta leidnud,
Moka järelista aset –
Kuhu rahwa jutu mööda,
Targa sõna tunnistusel:
Koer ei tahaks sisse minna.
      Paharäte leitud paika –
Mis üks tühi raba=soo –
Nimetakse meie päiwil
Kikerpära=soo ehk raba. –
Paharäti poegadelle
Tõusis uuest jälle tüli,
Kuri hambakiskumine
Selle tühja soo pärast:
Sest et nemad mõlemada
Soole tahtsid peremeeheks.
      Kalewi poeg, kangelane,
Juhtus kogemata senna
Soo ääre sõbradega,
Kui se praego pajatatud
Paharäti poege tüli:
Tulda kandis katuksesse.
Kalew astus ligemalle,
Hakas tüli algust nõudma,
Rio põhja pärimaie.
      Tülitsejad tundsid kaugelt
Kuningliko Kalewida,
Hüüdsid wasto ühest suusta:
“Mõista kohut, kangelane,
Wägew Kalewide poega!”
      ””Tunnistage tüli tõuso,
Rio alustuse rada?””
Pajatas Kalewi poega.
      Suurem Paharäti poega
Mõistis kohe, kostis wasto:
“Mina olen koha leidja,
Paiga päris peremees!
Meie kõndisime kõrwi,
Mina soo sõrwa poole:
Sellepärast olen leidja.”
      Kalewi poeg kostis wasto:
“”Narid olete mõlemad!
Ühes kodund rändasite,
Ühes raba tabasite:
Mis ei kummalgi weel oma
Aga kõlbamata kohta,
Kellest inimestel kaso,
Ega elajatel tulu
Suuremat ei ole loota:
Tahan teile warjuks jäta,
Peitelikuks redopaigaks;
Kuhu wõite pako minna
Püha Jüri kutsikate Ja mu kiusajate eesta.
Suuremal saago suurem pool,
Wähämälle wähäm jälle.””
      Aga selle õigusega,
Kohtomõiste otsusega
Ahnused ei olnud rahul;
Palosiwad Kalewida:
Raba selgest jagamaie,
Rajapiirta tõmbamaie,
Ristikiwa seädemaie,
Et ei uuest kohtokäiki
Wahelduse makso tõuseks.
      Kalewi poeg pajatas:
“Noh, et korra kohtomõistet
Teie keskel alustasin,
Tahan asja lõpetada.
Wõta mõedo=nööri käte,
Armas Alewi poeoke!
Mõeda soo neil nööri mööda,
Jaga kahte jagodessa, 
Pane kiwid rajadelle.”
      Alewi poeg tõtas kohe
Sõbra seltsis käsko täitma.
Kalew poeg, kangelane,
Tõtas Wõrtsi järwe ääre
Teisi asju toimetama.
      Alewi poeg arwas kohta
Mustapalli jõe ääres
Parasamaks kohto paigaks,
Kus ta äkilista käsko
Wiibimata tahtis täita.
Kiusaja waim, wennikene!
Kes ei inimese looma
Kuskil jäta kiusamata,
Oli walmis wõrgutamas:
Pistis pää jõe laenest,
Weete pinnalt pääwa käte,
Küsis meestelt kawalusi
“Sõbrakesed! mis te’ teete?
Aeg teil näitab wäga kasin,
Kasinam kui linnopüüdjal,
Kelle saaki paelust peästes
Kogemata metsa kargab:
Meehel mõtes saak jo kotis
Kui ta rutust pärra pugib.”
      Alewide poega mõistis
Paharäti pilkamista,
Mõtles omas meele arwus:
Waata, libe keeleleik’ja
Arwab keele kaljud murdma,
Kiwid kilduksa katkema.
Jumestas kül natukene,
Aga kostis kartemata,
Julgel sõnal pajatelles:
“Paelokesi praego punun,
Sõlmin lingo silmuksida,
Kütke köisi keerutelles.”
      Weete waimo kahwatelles,
Hakas wärisewal keelel
Uuest otsust nõudemaie:
“Minga tarwis, wennikene!
Sina lingusida sõlmid,
Kütke köiekesi punud?”
Alewi poeg mõistis jutu,
Kostis wasto waljomine:
“Tahan jõge takistada,
Weete laeneid wõrgutada,
Sissekäigid kinni panna,
Pingosilmud etteseäda:
Et ei enam loomakesta
Sisse ei saa minemaie,
Ega wälja pugemaie!
      Paharätil elopaika
Jõesängi sügawusses
Tuntud teega armas oli,
Hakas kohe Alewida
Ainekeelil palumaie:
“Jäta jõge lingumata,
Weetepinda paelomata,
Sissekäigid köitamata,
Wälja käigid wõrkumata!
Kül ma tasun, mis sa tahad,
Maksan hinda tõrkumata.”
       Alewi poeg kostis wasto:
“Olgo nõnda, wennikene!
Sobitame sõbra kaupa:
Kui sa mulle lepituseks
Hääl meelel raha kannad
Kaapkübara rummu täie,
Siis kõik jäägo wana wiisi,
Kuida lugu enne olnud.
Sõnast peetaks’ meehikesta,
Niikui ärga sarwedesta!
Sellepärast pane tähäl’:
Homme tood mull’ lubaduse
Muido tuleb kitsik sulle.”
      Kalewide sugulane,
Kawal Alewide poega
Kaewas öösel salamahti
Sügawada haugokesta
Õenestelles muro põhja,
Pealt kitsa, alla laia;
Seädis laia sõrwadega
Wana suwikübarada
Kaane kombel haugo peale;
Leikas kübaralle põhja
Ühte sõrwa salahaugo:
Nii et sissepandud raha
Hõlpsalt kaewandiko kukus.
      Nüüd tõi Purask teisel pääwal
Esimese põlle täie
Wana Rootsi rublasida,
Mis ei kübarada põhja
Mite jõudnud kinni kata.
Meehike tõi teise laso,
Kandis koorma kolmandama,
Nessis naudi neljatkorda,
Wanawara wietkorda,
Kuetkorda kulda koormat:
Aga saand ei kübarada
Poolelgi weel täidetatud.
Wara kipus wähänema;
Meesi kaapis kirstu nurgad,
Laastas tühjaks kasti põhjad,
Koristas kõik kukrosopad
Lunastuse hinna tarwis:
Siiski waew ja nõuu käks nurja,
Kübar seisis ika poolel,
Ega tahtnud täide saada.
Wiimaks hakas wana Tühi
Alewi poega paluma:
“Lepi, kulla wennikene!
Lepi seekord sellega,
Kül ma teistkord tasun jälle,
Kannan lisa kübaralle,
Kunni kuhja tõuseb peale.”
      Aga kawal wägilane
Alewide poega kostis:
“Sõnast peetaks’ meehikesta
Niikui ärga sarwedesta!
Maksa, mis sa mulle luband,
Lunastuseks tõutanud, –
Muido täidan ähwardusta,
Kütkendan so käigid kinni!”
      Nüüd ei olnud Paharätil
Paremada nõuudepidu:
Kui et pimeduse riiki
Emalt minna laenamaie.
Kuida wana rahwa keskel
Targal sõnal pajatakse,
Peab jo muiste päiwist saadik
Auu=ahnus kuradite
Kaksteistkümnes käsosõna
Igas tükis olemaie.
Paharäti seisis puhko
Sügawamas mõtetessa,
Hakas wiimaks pajatama:
“Noh, sa pead siis, wennikene!
Täielikult kauba hinda
Tingimista mööda saama;
Aga et sa mind ei pilka,
Petelikul kombel tüssa:
Sellepärast tule kaasa
Mino kodo waatamaie,
Sugulasi tutwustama;
Seäl ma sulle seädust mööda
Õigus’kaalul hinda tasun,
Lepituse palga maksan,
Et ei puudust nurinada
Meie wahel pea tõusma.”
      Nõnda püüdis wõrgutaja
Alewida meelitada
Warandusest kaugemalle.
Kalewi tark sugulane
Mõistis kurja kiusamise,
Saatis sõbra tema kaasa,
Ise jäi ta haugo juure –
Niikui kaljo mere põhja –
Waranduseta walwamaie.
      Paharäti talutusel
Rändas pimeduse riiki
Alewi poea seltsimees,
Kalewide kannupoissi.
Weel ei olnud enne seda
Elae’ inimese jalga
Warjo riigi rajadelle,
Pimeduse piiredelle
Ial saanud rändamaie.
Alewide sõbrakesel
Sõelusiwad püksid liiwa,
Sest et seäl ei pääwa paistet,
Ega kuu walget kuuma,
Ega tähä sirawusta
Kuskil pool ei olnud leida.
Kotispime katis teeda,
Kunni tüki aea pärast
Tule walgus silma tõusis.
Põrgo wärawate sambas
Põlesiwad tõrwa tündrid.
Kui nad tupa astusiwad,
Wõeti wõeraid lahkest wasto,
Toodi süa, toodi jua
Alewi poea sõbrale.
Aga mees ei wõinud süa,
Ega wõta keelekastet,
Sest et tulesädämeida
Leeme kausist kerkisiwad,
Joogipeekrist wälja paistsid.
      Paharäti sellikesed,
Wana musta perepoead
Hakasiwad isekeskis
Salajutu sahkamaie,
Põrgo keelil pajatama:
Winderdie, wändärdie
Laksas niikui Lättikeele! –
Wõeras mõtles omas meeles:
Nüüd on kitsik warsti käsil,
Külap kautan enda elo,
Kautan sõbra waranduse.
Wana sõna ika tõsi:
“Paljo parem muna=poolik
Kui üks tühi koorekene.”
      Natukese aea pärast
Alustasid põrgolased
Imeliko naljamängi,
Mis ei Alewide sõbral,
eestiide kannopoisil
Ommetegi nalja teinud;
Sest et Paharäti poead
Teda ennast mängiasjaks
Wälja olid walitsenud.
Nemad hakasiwad wõerast –
Niikui kerget kurni tapi,
Weiket kassimärsikesta –
Mööda tuba weeretama.
Paiskasiwad pillutates
Teda ühest nurgast teise,
Et ta niikui lõnga kera
Ühe pihust teise põrkas.
      Kalewi tark sugulane
Palus luba põrgo seina
Seest ja wäljast üles mõeta;
Nõnda et ta koeo minnes
Sõbradelle seletuseks:
Kena mängimise nalja
Pikemalt saaks pajatama,
Asjalugu awaldama.
Kui ta seda luba saanud,
Wõttis Alewide sõber,
Kalewi tark sugulane
Oma mõedo nööri käte,
Hakas seinu mõetemaie.
Mõetis ühe pikutie,
Mõetis teise laiutie,
Kolamndama kõrgutie;
Siis ta peäsis ukse ette,
Sealt ta pistis punumaie,
Nii kui tuule tuiskamaie,
Linnokene lendamaie!
Ega wahtind mêhikene
Mite silmal üle õla,
Kunni laia ilma alla,
Päik’se paiste piiredelle
Oma jalga oli tõstnud:
Kuhu kurja kütkendused,
Põrguliste paelutused
Pikemalt ei enam kesta.
Siiski’p saanud meehikene
Kiusamata oma koeo.
Mees kül lahti, wallaline
Niikui lindo oksa peäle,
Kägo kuuse ladwadelle:
Aga linno tarwis paelad,
Mao tarwis ambo noolid. –
      Alewide sõbrakene
Saand ei kahtekümmend sammo
Põrgo uksest põgenema,
Kui üks litta koerokene
Kahe kutsikade seltsis:
Kogemata wasto tuli.
Litta, Juudaliste eite,
Põrguliste päris ema
Tuli Torilt wihtlemasta.
Kalewide sugulasel
Tõusis õnnekombel meele,
Mis üks wahti wärawassa,
Uksehoidja oli hüüdnud:
“Kääna ika hääle käela,
Paremalle poole peäle,
Kui sa tahad teedekäiki
Raholikolt lõpetada,
Õnnelikult põrgust peästa.”
Täielikult täitis seda
Käsko Alewide sõber.
Litta läks kui tuulispaska
Tuhisedes temast mööda,
Et ei ukse karwakesta
Meehe külles liigutatud.
      Sammosida sirutelles
Lõpetas ta põrgo käiki,
Pimeduse pika teeda
Ilma uusi äpardusi:
Jõudis jälle senna kohta,
Kus ta sõbrast oli lahkund.
Aga Alewide poega
Oli raha koristanud,
Ise seltsis äraläinud
Kalewi poega otsima.
Sügaw haud sai tunnistama
Alewide tehtud tempu,
Petiskombel toimetusta.
      Warem weel kui sõbrakene
Alewide jälgi leidis,
Oli kawal weesi waimo
Tema kannul senna jõudnud.
Weesiwaimo küsitelles:
“Kas sul tulukene püksis?
Miks sa kallist kauba hinda
Minnes maaha unustasid?
Ma ep jõudnud rasket koti
Kodunt üksi ärakanda.
Katsume siis kauplemista
Teisel kombel toimetada.
Läksi jõudo katsumaie,
Ramokesta mõetamaie!”
Tema mõtles omas meeles:
Ehk kül tarkus nende taskus,
Siiski minul enam jõudo.
      Kalewi tark sugulane
Moistis kohe, kostis wasto:
“Hää kül, wana wennikene!
Lähme kohta otsimaie,
Lagedada walitsema:
Kus me jõudo mängimisi,
Wõimo kats’des wõitlemisi
Lahedaste wõime täita.”
      Kui nad otsimise käigil
Tüki maada ärakäinud,
Olid nemad ettewõtnud:
Willandi Närska mägeda
Mängi paigaks walitseda.
Kogemata juhtu korral
Tuliwad neil tee peal wasto
Kalewi poeg, kangelane,
Alewide poea seltsis.
Nemad olid Kikerpära
Rabasooda jaotanud,
Rajapiired ette rajand
Ristikiwid kinnituseks
Piire peäle märgiks pannud.
Tõtasiwad koeo poole
Wõidetud warandustega.
      Kalewi poega pajatas:
“Tere, tere, wennikene!
Kas sa nääd! mis Lättlane
Seäl siis sino kõrwas kõnnib?
Kesse imeline wõeras
Sugulta peäb olemaie?”
      Alewide poega kostis,
“Se on mino wastomeesi,
Kellega ma kaupa mööda
Wõitlemise wõidomängi
Närska määl pean katsumaie.
      Kalewide poega kostis
Naeratades noore sõbrale:
“Kaswata sa, wennikene!
Kibedama aea tarwis
Oma weiket wõimokesta!”
Nõnda pajatelles pistis
Tema weike sugulase
Karmanni kaswamaie,
Püksi tasko paisomaie. –
Siis ta tõtas kiirel sammul
Põrgo sugulase seltsil
Willandi Närska määle,
Jõudo=mängi toimetama.
      Esimeseks wõido=mängiks,
Rammo katsumise tükiks
Wõeti lingo=wiskamista.
Kelle kiwi kiirul lennul
Kaugemalle kihutelleb?
Selle käte weereb wõito.
Kurat, tülialustaja,
Pidi esimese kiwi
Lingo paelul lennotama.
Waata, wana rumalada,
Kohmel käpil kiwiseädjat!
Seädis pakus sõrmedega
Ligi poole pääwa kiwi,
Enne kui sai lingo peäle.
Keeras lingo wihistelles
Mõnekorra ümber pääda
Paiskas kiwi lingo peälta
Tuule tiiwul lendamaie!
Aga kiwike ei kukund
Mitte tolli kaugemalle:
Kui et Wõrtsjärwe äärest
Kümme sammo otsekohe
Järwe saba nina peale.
Seälap seisab wõidu wiskel
Kuradi paisatud kiwi;
Kus teda tänapääwani
Igamees wõib hinnata,
Ilma palga kopikata
Argi= nii kui pühapääwal
Igal aeal näha saada.
Ega p’ole kiwi suurem
Kui üks kuepääwameehe
Perepopsi saunakene.
      Nüüdap lingowiskamine
Tuli Kalewi korrale.
Kangelasel polnud poomi,
Ega winna abi waja:
Kiwikesta lingo peale,
Silmuskohta paigal seädes.
Oma kümne sõrmedega
Tallitas ta weiket tööda.
Tiirutas ühe korraga
Lingo kiwi lendamaie,
Tuule õhko liugemaie.
Tuules tõusis kange kohin,
Õho rüpes ise tuhin!
Kiwi lendis kiirutie,
Lendis nii kui tuulepõre
Mere laente lagedille,
Kell’ ei peetust ega püsi,
Lendis kunni Peipse kaldal,
Kuhu järwe ligidalle
Kiwikene maaha kukus.
Kes on Peipse rannas käinud;
Wõib sest kiwist jutustada.
      Paharät ei olnud rahul,
Palus mängi pikendada,
Jõudokatsmist teisel kombel
Uuel wärgil ettewõta.
      Kalewi poeg kostis wasto:
“Mino pärast, kui sa tahad!
Mina wõitlemist ei wohka:
Wõitlemine toetab wõimo!
Wõtame siis wägipulka
Rammo katseks kangutada:
Kumb meist kumba kergitelles
Kõrgemalle jõuab tõsta?”
      Nemad istusiwad maaha,
Jalga toetes jala wasto.
Paharäti tugew kepi
Wõeti wägipulgaks käte.
Kurat kiskus kiusatille,
Tugewaste wenitelles,
Tahtis kääd katkendada,
Pihasooned paigast kista:
Aga saand ei wasto meesta,
Kangelasta Kalewida
Mite kohalt kergitama,
Mite paigast liigutama.
Kalewi poeg toetas kanda
Tugewamast tema wasto,
Sõlmis sõrmed kindlamaste
Koogotelles pulga ümber;
Tõmbas korra äkiliste:
Paiskas Paharätikese
Niikui tühja takokoonla
Maasta üles kerkimaie,
Tuule tiiwul tuiskamaie!
Pää käis korra kukerpalli,
Jalad keerul taewast wasto;
Paharäti sõrmed peäsid
Kogemata pulga küllest,
Meehike kui lindo lendas,
Lendas, liuges seitse wersta
Tulikiirul tuuleõhus,
Kunni rägastiko langes,
Paksustiko maaha satus;
Et ei wõinud seitsmel pääwal
Seitsmel pääwal pääda tõsta,
Liikmekesi liigutada,
Põrund keha paigalt pöörda.
      Kalewi poega hakas naerma,
Alew hambaid irwitama,
Sugulane naeris taskust!
Nende kolmekordne naero
Käis kui kange Kõukse mürin:
Maapinda põratelles
Künkasida kergitelles.
      Alewi poeg hakas westma,
Pikemalta pajatama
Oma lugu lustiliko:
Kuida tema kübaraga
Mustapalli jõe kaldal
Wanapoissi oli petnud,
Paharäti wara wõitnud.
Pajatatud wana tarkus:
“Sõnast peetaks’ meehikesta,
Niikui ärga sarwedesta”,
Tuletas Kalewi meele,
Kuida temal mõega hinda
Soomes alles tasumata.
      ”Alewi poeg wennikene!”
Pajatas Kalewi poega:
“Ruta kiirest mino koeo
Wana Kalewi talusse;
Wõta rannast laewakesi,
Laiemaida lodjakesi,
Paremaida paadikesi;
Koorma neida laewasida
Moonaga ja meestega,
Pärast pane lisaks peäle:
Üheksa hüwa hobuda,
Kümme paari ärgasida,
Sada sälitist nisuda,
Tuhat wana taalderida,
Kaks sada kulda rahada.
Wii sa seda killakoormad
Üle mere Soome maale;
Tasu mino ,õega wõlga
Auusast Soome sepa käte.
Tüli pärast tahan ise
Asja minna õiendama
Kui ma enam mahti leian.”
      Alewi poeg lubas käsko
Täielikult toimetada;
Rutas kiirest rändamaie,
Arjo poole astumaie.
      Kalewi poeg, kangelane,
Istus käsi põsakille
Künka otsa puhkamaie.
Hakas järelmõtlemaie,
Asju läbiarwamaie:
Mis ta Wirolase suusta
Sõnumeida oli saanud,
Kuida salakuulijaida
Wirorannas weeremaies,
Nurke läbi nuuskimaies,
Salarada rändamaies,
Teesi üles tuhnimaies:
Mitmes kohas oli nähtud.
      Kalewi poeg mõistis kohe,
Hakas warmalt arwamaie,
Et kui waeno wägesida,
Sõalaiste seltsisida
Ninameeste kannul tuleb:
Siis on tarwis kindlat kohta,
Tugewada warjo paika, –
Kust saab warjo wanadelle,
Rahopaika raukadelle,
Kindlat koda nõrkadelle,
Peidonurka piigadelle,
Kaitseseina lapsedelle.
Kus nad waeno wasto warjo,
Kindlat kantsi sõa wasto
Igal aeal wõiksid leida.
      Kaugel Peipse järwe taga,
Pihkwa piire rajadelle
Oli weski weete langul
Jõge=joala ehitatud:
Kus üks kuulus saeweski
Suuri palkisida saagis,
Laiu laudasida leikas.
      Kalewi poeg, kangelane,
Mõtles targalisel meelel:
Lähän laudo nõudemaie;
Tahan linnasida teha,
Ilusaida ehitada:
Ühe linna Lindanisa,
Wana taadi kalmo iluks,
Teise linna Taara määle;
Ema jõe kalda peale,
Kolmandama Jaani metsa
Salalikuks redo paigaks.
“Aga” – ütles Kalewide:
“Täna ma ei lähä teele,
Paremast jään puhkamaie.
Homme wara hommikulla
Tahan minna Peipse taha
Linna laudu lunastama;
Senni tasub Alew Soomes
Mõega wõlga sepa käte.”
      Tema tahtis leiba wõtes
Keha rammo karastada,
Kui tal käpa tasko pistes:
      Alewi noor sugulane,
Poisikene käte puutus.
Kalew naerdes pajatelles:
“Kas sa nääd, mis kirbokene
Karmannis kutistelleb?
Tule wälja, wennikene!
Pääwa paistel paisomaie,
Tuule õhul toibumaie!
Kuule, poisikene, noori!
Pane tähäl pajatusta,
Mis ma sulle kasuks külwan,
Õpetuse seemneks wiskan.
Kuule, kotka kaswandiko!
Enne kui sull tiibadesse
Sõudwa suled kaswasiwad:
Ära mine lendamaie!
Tuleb kuri kiusamaie,
Waenomees sind wõrgutama:
Katsu tarkusesta tuge,
Mõistearwust abimeesta;
Püa waenlast pilkamisel,
Kawalusel kütkendada,
Senni kui sull rammo kaswab,
Rohkemine jõudo tuleb.
Mis sa wääti wõidomängil,
Rammo katse tallitusel
Paharäti wasto püsiks?”
Alewi noor sugulane,
Mõistis kohe, wasto kostis:
“Mis ma wääti wõidomängil,
Rammokatse tallitusel
Paharäti wasto panen, –
Seda õpisin Alewist:
Kui ta suwikübarada
Koopa suule warjuks seädis.
Nõnda oleksin ka mina
Wõidomängi toimetusel
Kawaluse läbi petnud,
Paharätist wõimust saanud.”
      Kalewi poeg pajatelles:
“Weni, wenda! pikemaksa
Paiso, poissi! paksemaksa,
Koso wähe kangemaksa:
Külap edespidi elul,
Pikemada pääwadella:
Sull weelaega rammo kats’da.
Senni kui ma Peipse taha
Asja lähen tallitama:
Jää sa seie teede juhiks,
Et kui sõnumeidekandjaid,
Kiirekäso küüdilaisi
Kusagilt peaks tulemaie
Minda taga otsimaie:
Juhata neid wiibimata
Peipse randa rändamaie.
      Jutuwestes wõeti leiba,
Heideti siis puhkamaie,
Leiba luusse laskemaie.
Ööde rüüdi katis metsad,
Waikus warjas waarikaida;
Taewast waatsid tähtäsilmad,
Paistis lahkelt kuude palge
Waiukselt magajate peäle.
Sirtso laulis muro põues,
Sitikas õhkul sirises,
Sääske sõelus ööde wilul,
Rukirääko prääksus põllul;
Muid ei kuskil heälitsejaid
Raho rüpes polnud leida.

Tagasi üles