10









20









30









40









50









60









70









80









90









100









110









120









130









140









150









160









170









180









190









200









210









220









230









240









250









260









270









280









290









300









310









320









330









340









350









360









370









380









390









400









410









420









430









440









450









460









470









480









490









500









510









520









530









540









550









560









570









580









590









600









610









620









630









640









650









660









670









680









690









700









      Päike seisis puie lawil
Õhto õlal ripakille,
Wäsind warjud wenitasid
Waikus’waipa muro üle,
Rahorüüdi metsadelle;
Leinakase lehekaisust,
Muretis=aawa rüpesta,
Kuuse kulda kübarasta:
Hüüdis üksik laulolindo
Õhto wilul wilistelles
Pääwa lõpetuse laulo;
Hüüdis ilo ilmutelles,
Wanaisal tänadelles,
Taara tarkust tunnistelles!
      Kalewi poeg, kangelane,
Peäsis raskest une paelust
Wäsimuse wolidusest;
Hakas silmi õerumaie
Laugusida lahutama,
Tahtis meele tuletada,
Mõtes uuest sünnitada:
Mis kui uinund unenägo,
Magamise maalikene
Möödaläinud aea arwust,
Wiimsest sündimiste sõudest
Jälgi jätnud meele teele.
Sügisesse udu sompus,
Põualises pilwe suitsus
Seisid end’sed sündimised,
Soome sepal juhtumised,
Mis ei muretise muljo.
Ega kahetsuse koormad
Kalewide poeal teinud.
Tema tõtas tõukamaie,
Kiirel kihul rändamaie,
Pikal sammul rannapoole.
      Mere kaldal kaljo külles,
Kindlas ahelate kütkes
Seisis tuuletarga lodja,
Tuuslar’taadi paadikene,
Surmas angund sortsilase
Lendew kerge laewakene.
Kalewide kallim poega
Wõtis paati päranduseks,
Kadund ema lepituseks;
Peastis lahti laewakese
Ahelate kütkendusest.
Istus ise lootsikusse,
Wõtis mõlad wõimsa käte,
Hakas kiirul sõudemaie,
Koeo poole püüdemaie.
Tuule oogo tõukas tagant,
Laene lükas lustilikult
Weeretelles Wiro poole,
Weetepinnal mängis mõla,
Sõudja sunnil kiirotelles.
Winged mere tuulekesed
Wiisid paati Wiro poole;
Lõune wasto lootsikuda.
Winged mere tuulekesed
Peästsid pääda liigo purjest,
Humalase hullustusest;
Siiski selget seletusta
Wiimsest waenolikust pidust,
Sepa koeas tõusnud tülist
Kangelasele ei saanud.
Mis siin lugu tõtendelles,
Walewarjust walgustelles:
Olid tundsad were tähäd,
Werejäljed mõega külles,
Weremärgid rietessa.
Tuuleoogo tõukas tagant,
Laene lükas lustilikult
Weeretelles Wiro poole.
      Juba südaööde kate
Peitis kinni merepinda,
Juba sõela seisis sõrwi,
Wardad wasto walgeeda:
Kui üks kerkiw kujukene
Merepinnal ülespaisus.
Kalewi poeg, kangelane,
Tundis tähtsa saare kalda,
Kus ta tulles kogemata
Saare neido sõbrustanud,
Armo kaisus kiigutanud.
Piiga laulud, piiga armud,
Piiga kisa kiljatused,
Kole merda kukumine,
Laenetesse upumine:
Tulid kangelasel meele;
Segasiwad mõtesida,
Murdsid meelta muredelle.
Kalew tahtis tasaselta
Saare rannast mööda sõuda,
Sest et isa kurbust kartis,
Ella eide nutemista
Tütre noore surma pärast.
Närtsind lille lõpemisest.
       Kuule, kuule! mis seäl kutsub,
Mis seäl laente langul laulab?
Eks se ole piiga pilli,
Neitsikese noore laulo.
Kadund kana kõerotelles:
Mis seäl tõuseb laenetesta,
Kerkib waiksest weete sängist?
      Kangelane sulgus sõudo,
Pani mõlad mõlemada
Paadi sõrwa puhkamaie,
Hakas lugu kuulamaie.
      Heäl aga lauli laenetesta,
Piiga wari weete peidust
Wilistas kui weesi lindo,
Pajatas kui pardikene:
“Neio läks merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Pika piina kustutama,
Ülekohut unustama,
Eksituste kahetsema.
Weli sõidab weete weerul,
Sõuab laial laenetella,
Sõsar suigub sala sängis,
Peido kambri sügawusses.
Mis seäl läigib laenetessa,
Mis seäl wälgub weete pinnal?
Mõeka läigib laenetessa,
Weri wälgub weetepinnal:
Paneb laened punetama,
Neio palged lõkendama.
Oh, sa wenda, wereahne,
Armul eksind poisikene!
Miks sa wagaliste werda
Wihal läksid walamaie?
Miks sa kodo kanakesta,
Oma taadi tuwikesta
Murul pidid muljumaie,
Noore raho raiskamaie?
Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Pika piina kustutama,
Ülekohut unustama,
Uksitusta kahetsema.
Mis seäl läikis laenedella?
Weri läikis laenetella.
Weli sõitis weetepinnal,
Mõrtsuk mõeka läikis puusas,
Weri wälkus mõega külles.
Pani laened punetama,
Neio palged lõkendama,
Närtsind lille läikimaie.
Sõsar suigub salasängis
Weete wilo waiba alla,
Laente kätki kiigutusel.
Oh sa wereahne wenda,
Armul eksind poisikene!
Miks sa wagalista werda
Wihalläksid walamaie?
Miks sa kodo kanakesta,
Oma taadi tuwikesta
Murul pidid muljumaie,
Noore raho raiskamaie,
Sõsarada sundimaie
Surma sängi suigumaie?
Kahekordne were wõlga
Wele raho rikumaies,
Wele õnne eksitamas!
Weli aga sõidab wetepinnal,
Sõsar suigub salasängis,
Weete wilo waiba alla,
Laente kätki kiigutusel.
Welel rasket wõitlemista,
Wastamista wõla pärast,
Waga were waigistuseks,
Ülekohto lepituseks:
Mis ta korra kogemata,
Teisekorra teädamata
Enda peäle weeretanud.
Oh, sa wilets wennikene!
Pikal sino wõla põlwe.
Läksin neido noorokene
Merekalda mängimaie
Laenetesse laulemaie:
Senna ma kana kadusin,
Senna surin linnokene,
Senna noori ma nõrkesin,
Senna lilleke närtsisin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merela on mino koda,
Laente all mull’ sala tare,
Kalakudus kambrikene,
Mere udus pesakene;
Mul on wilola sängi,
Kena kätki laenetessa:
Kalewid mind kiigutawad,
Sulewid mind suigutawad.
“Oh sa wilets wennakene,
Pikal sino wõla põlwe!
Oh, sa wilets weete pinnal:
Mil’al sindki sängitakse,
Raho rüpe uinotakse
Pika piina puhkamaie!” – –
      Närtsind neitsi leina laulo,
Kalli warjo kaebamised,
Mõistesõnad laente sängist,
Pajatused merepõhjast
Kurwastasid Kalewida,
Nukrastasid noorta meesta.
Meelekesta liigutelles
Sõudis süda igatsusi,
Kaswatelles kahetsusi!
Möödaläinud aea lendo,
Mis kui unenäokene
Koido walgusesse waus:
Wõind ei Kalew kinnitada,
Sündsat teha sündimataks.
      Tema wõtis mõlad käte,
Hakas uuest aeromaie,
Koeo poole sõudemaie.
Tuuleoogo tõukas tagant,
Laene lükas lustilikult
Weeretelles Wiro poole!
      Juba koitu kerkimaies,
Pääwa tera tõuso ligi,
Kui ta paati parajaste
Kodo kalda wasti käänas.
Kalew köitis lootsikuda
Kalda külge ahelasse;
Kargas ise kalda peäle,
Tahtis kiirest koeo poole
Tõtes seäda sammusida:
Waatama, kas wennakesed
Ema jälgesida leidnud?
      Kalew jõudis Iromääle,
Kuhu kaljuks eidekesta
Taaralaiste tarkus teinud.
Waiki, waiki! poeokene!
Kas sa kentsakada kuuled:
Mis seäl kostab kaugeelta
Õhu hõlmal heliselles,
Tuule tiiwul wihiselles,
Niikui loodud laulokene,
Inimliko heälekene?
Kalewi poeg käänab kõrwa,
Pöörab kuulmed kuulo poole
Kust need laulud ärkasiwad.
Nägemata laulo=näki,
Peidus pajatew pardike
Laskis laulo ladusaste
Kuulja kõrwa kukutelles:
      “Kodund lendis kõwer noka,
Pesast kotka parem poega,
Lendis leinal luigekene,
Kurbtus’ikes kukekene;
Lendis kallis kotka poega
Waga rada rändamaie,
Eide jälgi otsimaie.
Tiiwad linnula tugewad,
Küüned kõwerad kiskujad!
Taara targal tahtemisel
Olid lese leinapääwad,
Pikalised piinapääwad
Õnnelikult õhtustanud;
Kurwastuse kurnamised
Kaljo kaisus kustutanud
Kotka poega, kõwernoka!
Kuis sull’ rada koeo rändab,
Kuis sa täna teeda tallad?
Kotka poea kiskjad küüned
Walasiwad waga werda,
Raiskasid neio rahuda!
Kahekordne were wõlga
Piinab kotka poeokesta,
Koormab kõwernoka südant.
Ema pistab rinna suuhu,
Aga meelt ei pista päähä!
Hoia kotkas, kõwernoka!
Hoia ennast mõega eesta:
Weri ihkab were palka.
Wõi ei enam eidekene
Poeokesta pikemalta:
Sellepärast õpetada.”
      Nõnda laulis tuuletiiwul
Eide waimo warjokene.
Kalewide kallim poega
Märkas laulo mõistatustest:
Kuida kallis eidekene
Kooljasängi kollatanud.
Märkas laulo mõistatustest:
Kuida tema Soome sõidul
Kahewõrra oli eksind;
Eksind korra kogemata,
Teise korra teädemata.
Aga selget arosaaki
Sest ei Kalewille saanud.
      Kalewide kallim poega
Jõudis isa õue alla.
Wennad tulid wärawasse,
Nooremada wasto wõtma:
Keda nad kui kadund wenda
Suurel silmil waatasiwad,
Ime kombel tunnistasid.
Küllalte siin küsimisi,
Küllalte ka kostemisi:
Kuida eide otsimine
Kõigile neil tuulde läinud.
Sohni sahkas pajatelles
Wendadelle saare lugu,
Sahkas Soome juhtumisi,
Tülitantsi tuuslariga,
Mõega kaupa Soome sepal,
Liigo jooki pikemada:
Aga wiimast werist riido,
Sepa poea surmamista,
Piiga laulo laenetesta,
Eide laulo tuuleõhul –
Ei ta rääkind wendadelle.
      Kui nüüd meehed kolmekeste
Lõunat wõtes laua ümber
Isa koeas istusiwad,
Wäsind keha karastelles:
Wõtis wanem wendadesta
Sõna sõudwa keele peäle,
Hakas nõnda pajatama:
“Taat meil magab kalmo künkas
Sõmerliiwa sõba alla;
Kuhu eide jalga eksind,
Mis tal kanda kammitstanud?
Seda wõib ehk jumaliko,
Taara tarkus üksi teäda!
Kas on lapsepõlwe leina,
Kurbtus’päiwi kurnamine
Wiletsada wana ema
Surmasängi sirutanud?
Wai kas kuri kosilane
Wäekaupa waga leske
Wiinud wõera wälja peale,
Pillutanud merepõhja?
Se meil alles teädemata.
Aga et meil, wennikesed!
Wanematest enam warjo,
Targemada tugedusta
Kodo pikemalt ei kaswa:
Sellepärast peäme püüdma
Taadi käsko toimetada,
Mis ta enne suremista
Eide wasto pajatanud.
Meie peame isekeskis
Woli pärast liisko heitma:
Kelle käte isariigi
Walitsuse otsus weereb?”
      Teine wenda wõtis sõna,
Hakas nõnda pajatama:
“Sul on õigus, wennikene”
Kuida kadund taadikene
Tahtmist käsuks kinnitanud:
Niida loodud laste kohus
Asjalugu korral’ seäda.
Noorem wenda on meehe eane,
Tibokene tiiwakandja,
Jõuab pesast purjetelles
Juba üle mere lenda:
Liisk saago lihtimaie,
Asjaotsust õiendama.”
      Noorem wenda wõtis sõna,
Hakas nõnda pajatama:
“Sündko teie soowimine!
Mis meie kadund taadikene
Enne surma etteseädnud,
Kindlal käsul kinnitanud:
Seda peäme tõrkumata
Igas tükis meie täitma.
Läki homme liiskomaie,
Taadi tahtmist toimetama,
Õnne kaupa otsimaie,
Rammo kaupa, katsumaie:
Kes meist Taara tahtmist mööda
Walitsuse wõimust pärib?”
      Igal meehel ise mõted,
Ise sala soowimised
Siginesid südametes:
Lootus liisu õnne peäle,
Kartus õnne kautamista.
      Õhto ämariko aeal,
Widewiko wilodusel
Tõtas Sohni kurwal sammul,
Nukral meele mõlgotusel
Kadund isa kalmo peale;
Iatus käsi põsakille
Isa haua sõrwa peale. 
Taati kalmusta kõneles:
“Kesse liigub peäle liiwa,
Kesse astub peale haua,
Sõtkub sammul sõmerada,
Kiigutelles kalmo kiwi?
Poeg aga mõistis, wasto kostis:
“Poeg liigub peäle liiwa,
Poeg astub peäle haua,
Noorem poega, taadikene,
Keda sino silm ei näinud:
Tallab sammul sõmeraida,
Kiigutelles kalmo kiwi,
Tõuse üless, taadikene!
Ärka üless’, isakene!
Tõuse, nõuusi nikutama,
Tõuse rammo toetama,
Toea jõudo jätkamaie!”
      Taati mõistis, kostis wasti:
“Wõi ei tõusta, poega noori,
Wõi ei tõusta, ei ärgata!
Muro kaswand peäle mulla,
Sammel kaljut kinnitanud.
Ära kurda, poeokene!
Ära nuta, noorokene!
Taara saab sind kaitsemaie,
Wanaisa warjamaie.
Täitke käsud tõrkumata:
Kadund isa wari walwab,
Kalmust waga lapse käiki.
Jumalate juhatusel
Jookswad elo joonekesed,
Woolwad õnne laenekesed.
Mis sa kogemata kurja,
Teädemata teista teinud:
Seda püa hüwal sõudel
Edespidi parandada;
Noorel meel on äkiline,
Noore süda süteliko:
Tarkus wanaduse wara.”
      Teisel pääwal koido piirel,
Weike walge ärkamisel
Tõtsid Kalewide poead
Kolmekeste minemaie,
Mööda maada luusimaie:
Kas ei kuskilt kogemata
Ladusamat liiso paika,
Õnne katsumise kohta
Juhtumise juhatusel,
Salasaadikute soowil
Silm ei saanud sihtimaie?
Kalewide kasokesed
Rändasiwad sõudsal sammul
Lustilikult lõune poole.
Luhkasiwad metsa warjul
Wahel wäsind liikmesida;
Kunni neile teisel pääwal
Järwekene wasto jõudis,
Kena kõrge kallastega.
Kaldalt waates kaugemalle,
Paistis pääwa weero wasto
Taara ilus hiiekene
Mäe arjalt haljendelles.
Õnnerikas orgus woolas
Emajõgi wäsimata
Pääwa paistel laenekesi
Weeretelles Peipse poole.
Ema rinda lüpsis lisa,
Kosupiima Peipse rüpe.
     Kalewide wanem wenda
Hakas nõnda pajatama,
Sündsaid sõnu sõudemaie:
“Siin on mõnus katse kohta,
Paras liiskumise paika.
Hiiest ilmub Taara silma,
Jõesta jumaliko wari,
Taewast Taaralaiste tarkus.
Laskem, wennad! liisko lüa,
Taewa tahtmist teäda nõuda:
Kes meist kolmest wendadesta
Kodomaal saab kuningaksa,
Isa riigi walitsejaks,
Rahwa warjaw kaitsejaksa.
Ehk kes kaugelt õnnekaupa
Wõeral maal saab woli wõtma,
Elo aset ehitama?”
      Kolm siis kiwa korjatie,
Liisu kiwiks liiwitie:
Misga meehed määra mõedul
Liisko tahtsid lennotada,
Kelle käsi kaugemalle
Kiwi jaksaks kihutada?
Wennad wõtsid kolmekeste
Walitsetud wõidokiwid,
Kandsid kiwid järwe ääre,
Asusiwad ridamiste
Kõrwistiko kalda peäle.
Wõido määraks oli wõetud:
Kelle kiwi kergel lennul
Otsekohe üle järwe
Tüki teistest kaugemalle
Weete taha maaha weereb:
Selle käte walitsuse
Päris woli pidi jääma.
Tõrkumata tõutasid
Wennad kadund isa käsko
Liisuheite juhatusel
Täielikult toimetada.
Kaksi saawad kaugel sõudma,
Wõera maale rändamaie,
Uuta õnne otsimaie;
Kolmas wend jääb kodomaale
Warjoandjaks walitsejaks,
Kange kääga kaitsejaksa.
      Wanem wenda pajatelles
Seädis sõna sõudewalle:
“Mino õigus esitekse
Liiskokiwi lennotada,
Määratatud maada mõeta,
Sest ma olen, wennikesed!
Enne teida ilma sündind,
Waremine eide rüpest
Elo teele weeretatud,
Pääwa paistele paisatud.
Peaks ka teie paiskamine,
Wõidokiwi wiskamine
Mino liisust mööda lendma:
Ei sest tõusko tülitsemist,
Edewaida hirwitusi,
Koerahambil pilkamisi,
Ega naeratawat nalja!
Mul ei ole mingi määra,
Mingi sihti märgiks seätud,
Rada ette rajatatud:
Kuhu kiwi keeritaksin,
Liisuwiske lennotaksin.
Järeltulik leiab jälgi,
Teotab ettekäja tego;
Se on kõigil kerge asi.
Esimene ehitusta
Awalikult asutanud
Teiste silma waateelle.
Kergem wigadusi leida,
Kui on paremada teha,
Täiemada toimetada.”
      Kui nii pikalt pajatanud,
Hakas kiwi keeritama,
Wihiselles wibutama,
Tõstis käte kõrgemalle,
Saatis kiwi sõudemaie
Tuisatilles tuule tiiwul
Liisukiwi lendamaie.
Waatajate arwamisel
Lendis kiwi linnokene,
Kaljo raske pakokene
Senna, kuhu taewa sõrwa
Maaga koko kinnitatud.
Aga äkitselta hakas,
Kiwi loodis libamiste
Kõrgelt maaha kukumaie;
Satus järwe märga sängi
Teise kalda ligidalle.
Kihisedes kerkis weesi
Wasto taewast wahutelles,
Aga kiwi põrkas põhja
Weete waiba kate alla,
Laente sängi sügawalla:
Kadus waatajate silmast.
      Teine wenda wõtis järge
Liisukiwi kange käte,
Keeras kiiremal kihinal,
Wiskas wingemal wihinal
Kiwilindo lendamaie,
Kaljopoega purjetama.
Kiwi tõusis taewa poole,
Pillutelles pilwesida,
Warjotelles päike paistet;
Tuule kiirul lendis kiwi,
Kunni raskus rammo wõtis:
Seäl ta wankus waomaie,
Maa poole pillamaie,
Kukus järwe kalda ääre
Wee ja kuiwa keskeella;
Pool jäi kiwist weete maetud
Laenetesta kinnikaetud
Pool jäi silmal paistewaksa
Waatajalle nähtawaksa.
    Nüüd sai wõido wiskamine,
Kolmandama wenna katseks.
Ehk kül wähäm wanusella,
Aasta arwul teistest waesem
Kalewide noorem poega:
Siiski pihtes paisowalle,
Labaluie laiusella,
Kehakondi kindluselle
Tema teistest tugewama,
Tema wendist wägewama;
Kätesooned kangemada,
Silmasihti osawama,
Meele märko mõnusama.
Noorem wenda wõtis kiwi,
Keeritas tuule tuhinal,
Wiskas wirgumal wihinal
Kiwilindo lendamaie
Tuule riiki tuisatelles!
Osaw silma juhtis jooksu,
Osaw käsi kiwi käiki,
Et ei pilweid pillutama,
Walgus’kuma warjotama
Ega kõrgust kõigutama
Raske kiwi raatsind minna.
Tuule tiiwul wuhisedes
Lendis kiwi üle järwe
Määratatud mõedo järel:
Teise poole kalda peale,
Kukus kuiwa piire peale.
      Kaugus segas silma mõetud,
Et ei wennad wõinud näha,
Tõtelikult tunnistada:
Kelle liisko wiskamine,
Kiwi lendo kaugemalle
Määramada oli mõetnud
Meehed läksid waatamaie,
Asja otsust awaldama.
Ligem tee läks järwe kaudo,
Lähäm rada weesta läbi:
Seältap Kalewide poead
Suisa teeda ettewõtsid,
Rada laenetest rajatasid
Liisko kaugust katsumaie,
Liwi lendo mõetemaie.
Kesket järwe kandis weesi
Nooremal wennal kintsoni.
      Wanem’ wenna liisko=kiwi
Magas laente waiba warjus
Järwe põhja peitusella;
Teise wenna liisko=kiwi
Leiti kalda ääre ligi
Wee ja kuiwa wahedella;
Noorem’ wenna liisko=kiwi,
Wõido wiskamise märki
Kaugel üksi kuiwal kaldal,
Kuhu kiwi maaha weerend:
Wõido märki tunnistama,
Taewa tahtmist tähändama.
      Jumalikul juhatusel
Wõeti nooremada wenda
Kuningaksa kõrgendada,
Walitsejaks ülendada:
Kuida wana Kalew’taati
Enne surma etteseädnud.
      Kadund isa käsko täites
Tahtsid wennad kahekeste
Wõera maale teada wõta;
Minnes meehed pajatasid:
“Jumalaga! wenda noori,
Liiskul liimitud kuningas!
Jumalaga! pesapaika,
Kallis kaswamise kohta!
Jumalaga! Taara aeda,
Ema jõgeda, ilusa!
Jumalaga! mäed ja orud,
Isamaa metsad ja lagedad!
Lapse wõerdub ema rinnalt,
Armo kaisust wäätikene:
Mees peab kõigist wõerdumaie,
Maahajätma magusama!
Maa=ilm lahke laialine,
Taewas kõrge kummiline:
Tugewat ei tõuse tungi,
Wägewal ei pigistusta;
Rammo rajab radasida,
Tarkus teeda tasandamas!”
      Nõnda wennad weeresiwad
Õnne teeda otsimaie,
Kaugelt kodo pärimaie.
      Juhtub tee sind Tarto wiima
Tarbelikul tallitusel:
Puhka hoosta, poeokene!
Sootaguse kõrtsi ulul;
Mine järwe kalda ääre
Kalewi kiwi waatama.
Kiwis leiad sõrme armid,
Tõsinduse tunnismärgid,
Kalewi sõrme asemed:
Kus ta kiwi kinni pidand.
Anna armo andekesta
Kalewi poea kiwile;
Olgo raha kopikada,
Ehk mis muido armes sulle.
Nõnda tegi wanem rahwas,
Tegin ise ma lauliko,
Kui seält enne mööda käisin
Igakorda käigi õnneks,
Asja ajamise kasuks.
Muile paiku pandud andeid
Mõnekorra waras wõtab,
Rööwli käsi ärariisub,
Kelmi tuleb korjamaie:
Aga Kalewi kiwilta
Wõta ei kegi kopikat. –
Niida pead sa, poeokene!
Kui sa soowid sõudemaie
Saadjärwe peäle minna
Hõbe walget weete laskma,
Järwe laente lepituseks: 
Sest saab sõudja kukur kaso,
Andja tasko täidendusta,
Heldus rikast õnnistusta.
      Seda ennemuistest seädust,
Wanast wõetud ande pruuki:
Tohi sa ei naeruks panna,
Ennast kiita targemaksa.
Wana põlwe waiba warjul
Magab imedusi mõnda:
Mis ei mõista meie meehed,
Targad naised tähändada;
Magab mõnda mõistatusta,
Mis ei agaradki arwa.

Tagasi üles