10









20









30









40









50









60









70









80









90









100









110









120









130









140









150









160









170









180









190









200









210









220









230









240









250









260









270









280









290









300









310









320









330









340









350









360









370









380









390









400









410









420









430









440









450









460









470









480









490









500









510









520









530









540









550









560









570









580









590









600









610









620









630









640









650









660









670









680









690









700









710









720









730









740









750









760









770









780









790









800









810









      Kalewide kallim poega!
Senni kui sa külletie
Kaljokünkal koido unda
Kiirul lased laugudelle:
Waatab laulik waimo silmil
Sino teeda käikisida,
Sino rada Soome rannas.
Raho palgeil paistab päike
Kaljorünkal magajada,
Aga maro möllamised,
Tuuleoogo tuiskamised
Rändawad jo kiirel kannul
Õnne päikest kustuma!
Kõo pilwest weereb wälko
Tuliteral sino teele:
Sõariistad rägisewad,
Weri walguneb murula, –
Mõrtsokas mõega peremees!
Lauliko tiiwad lendawad,
Niikui päike taewa sõrwas:
Ika üless’ kõrgemalle
Muistepõlwe mälestusil.
      Päike wõis ehk paari sülda
Merepinnalt kõrgendanud,
Kui ei meehel enam mahti,
Kalewidel kinnitusta
Pikemalta puhkepaigal.
Tema tõtas minemaie;
Kiuste sammul kihutelles,
Rutas Kalewide poega
Mööda weiket jalarada:
Soome rannast sügawamal’
Kaljolise maade poole.
Tõtas mööda mägesida,
Mööda aro, orgosida,
Õle laia lagedaida,
Läbi metsa paksustiko,
Kuristiko kaldaid mööda
Kiirustelles sammo mõedul:
Kas ehk eide jälgesida,
Armsa ema tunnismärki
Kusagilta silma kukuks?
      Juba pääw keskhommikulta
Jõuab noore lõune poole;
Palaw pihta wirotamas
Sunnib nahka suitsemaie:
Aga Soome tuuslarida
Siiski Sohni silm ei leia.
Tema pidas parajalta
Mitmeid nõuusi mõtetessa:
Kuida rööwli rada leida,
Kuida eite rööwli küüsist
Hõlpsamalta lahti peasta;
Ronib kõrget kallast mööda
Tüdimata ülespidi:
Et ehk mää arja peälta
Kaugemalle silmad kandwad,
Kuskilt kunnistähtä andwad.
      Määlta silmi sirutelles,
Waatamista wenitelles:
Nääb Kalewide poega
Laia kuristiko kõrwas
Kena orgo hoonetega;
Seäl on tuuletarga talo,
Naiserööwli redopaika,
Warga warjoline urgas.
Kalew rutab kiirel sammul
Ligemalle oro poole,
Kunni waino peale jõuab,
Õue wäraw wasto tuleb.
      Kalewide kallim poega
Waatab, sammo kinnitates,
Wainult üle wärawada
Tuuletarga õue peäle.
Toa ligi lamas murul
Soome tuuslar, tuuletarka,
Leiba luusse laskemisel.
Waino ääres koplit warjas
Kena tamme metsakene;
Kalewi poeg astub kopli,
Kisub tüwikama tamme
Juurtega tükis maasta;
Laastab oksad, laiemada,
Kitkub juures, peenemada
Kange kääga tamme küllest,
Jätab juured, jämedamad,
Nuija kombel wembla otsa;
Wõtab udja ladwapidi
Waloriistaks wahwa käte,
Misga warast wemmeldada,
Eide rööwlit rooskaldada!
Kalew astub üle waino
Rutu õue ligemalle:
Tema raske rauda sammo
Panneb maada müdisema,
Määd ja orud wabisema.
      Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkab une paeladesta,
Arwab Kõo müristamist
Ligemalta kõrwa kostwad.
Silmi lahti sirutelles,
Laugusida laiendelles
Nääb ta waenlast wärawassa:
Kesse õue kõigutanud,
Muropinda kiigutanud.
Unest ärkand meehikene,
Tuuslari ei leidnud aega
Enam pako põgeneda,
Redourka warjul’ minna.
Kalewi poeg, kangelane,
Astub praego õue peäle,
Wemmal wihiseb käessa.
      Soome tuuslar, tuuletarka,
Kibedamas kitsikussa:
Puistab pihutäie sulgi
Põuest tuulde lendamaie,
Õhu õlal keerlemaie;
Puhub tuulde wõimo sõnu,
Elustawaid rammo=sõnu:
Misga sortsisõna sunnil
Tuuletarga toimetusel –
Sulgedesta sõalaisi
Silmapilgul sünnitelles.
Tuuletiiwad tuiskasiwad
Rahepilwe pillotusel:
Hobose= ja jalawäge
Abilaisteks tuuslarille.
      Sortsi sõalaiste parwed,
Tuuletarga tugilaised,
Wõimosõna sündilaised:
Langesid kui laanemetsa
Kalewide kaela peäle.
Niikui sõudewada seäsed,
Ehapiirel pihulased,
Peretheites mesilased:
Püüdsid tuuletarga poisid
Paksul pilwe paisotusel
Kangelaiste kasokesta,
Taaralaiste taimekesta,
Loodut meesta lämmatada.
      Kalewi poeg, kangelane,
Agar mõistus arwamaies,
Osaw silma sihtimaies,
Wõimus käsi wirotamas:
Wõtab wembla wahwa käte
Tamme tugewa pihusse,
Tõtab wõeraid wemmeldama,
Tungijaida tonkimaie
Sõalaisi sugemaie,
Külalisi kolkimaie!
Annab tulda tulijaile,
Soomust sortsi sõbradelle,
Rooka sortsi rüütlitelle,
Sõnul sünnitud seltsile!
Paiskab rooska pajatelles:
“Ei ma karda sortsilase
Tuulest tehtud taplejaida,
Sõnul soetud sellisida,
Ega põrgo perekonda,
Wanapoisi wägewalda!
Raasoke mul isa rammo,
Pisut oma piima wõimo,
Järgoke ka enda jõudo,
Kasopoisi pärandusta!” –
      Kuhu Kalew, kangelane,
Kogemata rakso rabab:
Senna suigub mees ja hobu!
Kuhu tema wopsu wiskab,
Tamme tüwikuda salwab:
Senna surno wirna paistab!
Kuhu tema matso malkab,
Tugewat kät kukutelles:
Seäl ei enam elo ärka! –
Tamme tantsib tuhisedes,
Wemmal wirko wihisedes,
Malka tuulemaro mängil,
Tuulispaska pöörandusel!
Meehi langeb niikui pihu,
Niikui põrmo muro peäle,
Rahet raatmaa rajadelle,
Lunda põllo peenderilla.
Ja kes elu peästa püab,
Liikmeid terwelt lunastada:
Annab nõuu jalgadelle
Tullist kiiru kandudelle!
      Üürikese aea pärast,
Pisukese nalja peäle
Oli sõda suigutatud,
Mässamine maigutanud,
Taplemine tallitatud.
Surnu wirnad matsid muro,
Õimato oigajad õue,
Wainut hingewaakujada.
Wööni tõusis wereoja,
Woolas õuest wainule,
Wainult alla kopelisse.
Kes siin õnnelt elo peästnud:
Tuuletiiwul pako läinud.
      Soome tuuslar, tuuletarka,
Sortsisõna sünnitaja
Oli waeno wõrgotusses,
Kibedamas kitsikusses.
Sõalaiste surma nähäs,
Abilaiste äpardusta:
Lõpes wiimne lootus otsa.
Ainekeelil, mesimeelil
Hakas tuuslar palomaie,
Hüwa sõnu andemaie:
“Kalewide kallim poega!
Taaralaiste taimekene!
Heida armo mino peäle,
Las’ meid teha lepitusta,
Juhtund kurja kustutada,
Ülekohut unustada!
Eile käisin eksiteeda,
Käisin rööwli radasida,
Warga warba astemisi;
Ülekohto kütkendusses
Tungisin teie talusse,
Kalewi kotka pesasse;
Wiisin eide warga wiisil,
Kalew’ lese kulli küüsil.
Sortsisõna sünnitusel
Raugendasin eide rammo,
Wõtin wõimo nõia paelul;
Tahtsin saaki sadamasse,
Wargust wia lootsikusse,
Misga weete weeretusel
Soome randa tahtsin sõuda.
Jõudsin Iro=mäe kalda,
Kus mul paati kalda warjul
Warga saaki walwamaies.
Äkitselta kärgatelles
Kõo taadi kange mürin,
Wälgo wäle tulukene
Pani silmad pimendama:
Mis mind surno sarnaliseks,
Une uimasemaks orjaks
Raskel raksul maaha rabas.
Minestuse paelust peästes,
Silmi ümber sirutelles:
Waatasid kus wargus jäänud?
Wahtisin kül ümberkaudo,
Kas ehk kuskil jälgi näha,
Teederada oleks tunda:
Kuhu leske libisenud?
Aga kes ehk tuuletiiwul,
Salasaadikute wiiwul
Leske Linda äralennud,
Maa põhja lugenenud,
Mere laenetesse läinud?
Jäljed jäiwad teädemata,
Tunnismärgid tundemata.
Kartus wiis mind kaldast alla
Põgendes lootsikusse.
Hirmo istus sõudja kärwas,
Kihutas mind laente langul!
Ja kui weiket walget tõstis
Jõudsin koeo kaljoranda.”
      Kalewide kallim poega
Kuulas meehe salgamista
Paha tujul poolel kõrwal,
Siis ta nõnda sõnasõudel
Kärgatelles pajatama:
“Walekeelne naisewaras,
Lesesängi solkijada!
Arwad sa nii hõlpsalt peäsma,
Loriga mind lepitada,
Walega mind waigistada?
Wõta, rööwel! rööwli palka,
Maitse, waras! warga malka,
Wõlatasumise wemmalt!”
Tamme udja tantso keerul
Wahwa käega wihistelles:
Laskis korra kukutelles
Tuuslarille kulmo kohta;
Kes kui koti oigamata
Külma surma kaiso suigus;
Et ei suula maigutusta,
Ega laudel liigutusta.
      Kalewi poeg, kangelane,
Tõtas tupa otsimaie,
Ema jälgi ajamaie.
Kül ta tuhnis rööwli urkad,
Tared, kambrid puistes läbi,
Nuuskis läbi iga nurka,
Warjolista peido paika;
Lõhkus luku pandud uksed,
Tugewamad tabakesed,
Lõhkus uksed, lõhkus piidad
Risokilduks rusikalla!
Paugutuse parin kõlas
Maade üle metsadesse,
Kõlas üle lagedada
Kaljolise kalda peäle;
Kaldalt kohkudes meresse.
Metsalinnud läksid lendu,
Neljajalgsed putkamaie,
Kalad kohkudes kõntsasse,
Mere sala=sügawusse!
Siiski jäiwad eide jäljed
Poea silmil peituselle,
Otsijalle kate alla.
      Kange Kalewide poega
Hakas wiha wihkamaie,
Kurja tuju kahetsema,
Misga tuisa tuuslarille
Surmas suuda kinnisulgund,
Keelepaelad kütkendanud,
Enne kui ta tunnistanud:
Kusal eide warjo=urka,
Wana ema peido paika.
Wilets äkiline wiha:
Meeleto asjaajaja,
Tarkus’ nõtra tallitaja. –
Kalewide kallim poega
Ladus kaksipidi lugul
Toast õue, õuest tupa,
Kambri, laka, kelderisse:
Otsis mitokümmend korda
Uueste kõik urkad läbi,
Kunni warjaw õhtu õlma
Otsimiste otsatelles.
Kalew kaebas kadund ema,
Ega leidnud leina kusto!
Wiimaks raudes wäsind keha
Unepaelus puhkamaie;
Trööstiw unenäo tiiba
Tuli kurbtust kustutama:
Näitis eite noorus’ilus
Taara õues istumaies,
Õnne pääwa paistusella.
      Teisel pääwal teele minnes,
Süda mure segaline:
Tuli Kalewide meele
Soome kuulus mõega=sepa,
Sõariista sünnitaja,
Waenoriista walmistaja.
Silmapilgul seädis sammo
Kalew sepilminikulle;
Mõega nõudemise mure
Aitas leina lepitada,
Meele kurbtust kustutada.
      Kalewi poeg, kangelane,
Kust sa teejälgi kuulad,
Juhti leiad juhatajalt?
Otsekohe õnne kaupa,
Juhtumise juhatusel,
Tõtasid sa nina=tüüril
Kiirel sammul mägist teeda
Sügawamalt Soome maale.
Räästas hüüdis rägastikust,
Kägo kuuselt kukutelles:
“Pööra pääwa weero wasto,
Widewiko wilo poole
Eha tähä ärkawalla!”
“”Oleterwe, tarka noka!””
Kostis Kalewide poega;
Seädis sammud sedamaida
Õhto tüüril tallamaie,
Kiireliste kihutelles
Mööda mägilista maada,
Kaljolista teda mööda.
      Penikoormad kahanesid
Pika sammo sõudemisel,
Kunni lõetsumise puhin,
Raske wasarate wärin
Alasilta kõlksatelles
Kalewille kõrwa kostis.
Kõlamiste kutsutusel,
Kõrwa kuulo juhatusel
Astus Kalewide poega
Sõudsawama sammo sunnil
Soome sepa otsimaie,
Mõega meistid tutwustama.
      Kena oro keskeella,
Peitelikus puie warjus
Seisis kõrge mää sõrwas
Kuulsa Soome sepa koda,
Kaljo koopa kuristikus.
Suitso andis salatähte,
Säde selget tunnismärki,
Lõetso puhin paremaida,
Raua rägin täiemaida:
Et siin sepilista tehti,
Wasartööda walmistati.
Wana kuulus Soome sepa,
Soome sepa, raudakäpa,
Tahmamusta taadikene:
Püüdis kolme poegadega
Sepilista sobitada,
Salatööda toimetada.
Sepapoead sellikesed,
Tahmased kui wana taati –
Panid pauko raua pihta,
Wasarwopsu alasilla.
      Elepuna mõegatera
Oigas aolta alasilla
Wasarwopsu walo alla,
Raske käe rõhutusel,
Pigistawal pihi piinal;
Seältap tulda topitie,
Lõetso suuhu sunnitie,
Pehmitie, pinnitie;
Pehmitie tümemaksa
Pinnitie õhemaksa,
Karastie kõwemaksa;
Kaste wahel katsutie:
Kas sest sünnib mõeka hüwa,
Terariista tarbeliko?
      Kalewi poeg, kangelane,
Astus sepa läwe alla,
Hüüdis õuest üle läwe:
“Tere, sepa! Taara api,
Tarka tööda toimetama!
Kas teil mõeka mõnusamat,
Tugewamat terariista
Meehele ei ole müa,
Käsipikuks kaubeldada?”
      Soome sepa, raudakäpa,
Püüdis sihil silmamõedul
Kulmekate lake alta
Tulijada tunnistada,
Teretajat tutwustada.
Wahtis üle läwe wõerast
Kuklas jalakandadeni,
Otsast wõerult warbadeni.
Sahkasid siis Soome sepa,
Raudakäpa pajatelles:
“Tere, lahkelt tulemasta,
Taara nimel teretelles,
Abisõna awaldelles.
Tere, meesi, jumalime!
Sina oled kaugelt tulnud,
Kuulsas peres üleskaswand,
Targa talo taimekene,
Kalewide kaswandiko.
      Kalewide poega mõistis,
Kawalaste wasto kostis:
“Ega sugu sugust lahko,
Wõso kaugel kännust kaswa;
Igal linnul oma laulo,
Omal sulgil kuekene,
Kalal sugulta soomuksed.
Kuule sepa, raudakäpa,
Tahmal palgil taadikene!
Kas teil hüwa mõeka müa?
Andke kaupa katse peäle,
Et ma mõega kindlust mõedan,
Terawusta tundma õpin?”
      Raudakäpa kostis wasto:
“Luba otsjal otsust nõuda,
Luba kaupa katsutelle;
Siga ei sünni kotista,
Mõrsja kaup ei ukse tagant,
Pilkus pimeduse warjult
Niikui lonkro hobu kaupa,
Silm peab selge seletamas,
Käsi wirko walitsemas,
Mõistus asja tallitamas:
Siis ei sünni kaubal kahjo,
Ega ostemisel ohto.”
      Soome sepa, raudakäpa
Sundis kohe sellikesta,
Käskis nooremada poega
Kambrist katseks kaupa tua.
Poega täitis taadi käsko,
Tõtas kambrist kaupa tooma.
Tõi ta mõeku kaenla täie,
Terariistu süle täie
Kalewille katse kaubaks,
Ostejalle walitseda.
      Kalewide kallim poega
Wõtis mõega mõnusama,
Tugewama terariista
Katsekaubaks küsidella;
Wõtis mõeka wahwa käte:
Laskis tera kangel kiirul
Wuhistelles tuule tiiwul
Paarikorda keeritelles
Ümber pääda purjetelles,
Rabas raskest raksatelles
Mõeka wasto kaljo pako.
Kõwast kiwist tuiskas tulda,
Sädemeida kaljo pakust:
Tera tükiksa pudenes,
Killud kaugel kargasiwad,
Käsipide jäi pihusse.
“Toho, toho! tugewkäsi,
Wõimus woli wääramata!”
Hüüdis sepa, raudakäpa.
      Kalewi poeg, kangelane,
Kostis wasto naeratelles,
Hambairwil pajatelles:
“Tühjast saa ei sõariista,
Warjo waenolase wasto,
Ega tugi tungilaisel.”
Wõtis warmalt teise mõega,
Wõtis käte kolmandama,
Laskis lendes tuule kiirul
Ümberpääda purjetelles,
Rabas mõeka raksatelles,
Kiustekaupa kallist rauda
Wasto kaljo pakukesta.
Kõwast kiwist tuiskas tulda,
Sädämeida kaljo pakust:
Terad tükiksa puistasid,
Killud kaugel kargasiwad,
Käepidemed jäid pihusse
      “Sest saab nalja küllaltegi!”
Pajatelles Soome sepa:
“Ma ep raatsi kallist rauda,
Töötatud terariista
Katse kaubaks kulutada,
Kange käele mängiks anda!
Mine poega, kergejalga!
Too sa meile tugewamaid,
Mõnusamaid mõekasida
Katseriistuks kamberista,
Kellest kangelase käsi
Kindlamada wastust leiab.”
      Teine poega tõtas kohe.
Taadi käsko täitemaie.
Kandis salakamberista
Kaenla täie kallid mõeki,
Süle täie sõariistu
Tugewama teradega
Kalewide poea katseks.
      Kalewi poeg, kangelane,
Wõtis mõeka mõnusama,
Tugewama terariista
Kange käte mängituseks,
Laskis tera kangel kiirul,
Wuhistelles tuule tiiwul
Paarikorda keeritelles,
Ümberpääda purjetelles,
Rabas kaskest raksatelles
Mõeka wasto alasida.
Tera tungis tugewaste
Tolli paksult alasisse;
Mõek jäi terweks, murdemata,
Tera katki kildemata:
Aga tera näitis nüri,
Kahekorra keerdo läinud.
      “Oota, oota, poeokene!
Anna aega, kangelane!”
Pajatelles Soome sepa:
“Külap sulle mõega leian,
Suure wõimo sarnalise,
Rohke rammo wääralise,
Kui sull lunastuse hinda,
Mõega wõrra wanawara,
Kopikaida kukurassa,
Taalerida taskuessa?
Seep on mõeka maksab paljo,
Kalli hinnaline kaupa,
Maksab mõeka wenna keskil:
Üheksa hüwa hobuda,
Kaheksa kari märäda,
Kümme paari ärgasida,
Sada sälitist nisuda,
Tuhat wana taalderida,
Kaks sada kulda rahada,
Riigi kolmanda osada.”
      Seäl siis toodi isekambrist,
Ise kenasta kerstusta,
Seitsme luku warjo alta,
Üheksa taba taganta –
Toodi wälja walgeella,
Päikese paistusella
Kenam mõekade kuningas,
Sõasahkade ülema!
Soome sepa piha waewa,
Raudakäpa rammistaja:
Mis ta higi igapääwa
Seitse aastat oli söönud.
Kuulsat mõega kuningada
Oli mõni aastat teeda
Wana Kalewide taati
Enda tarbeks käskind teha,
Woolsal hoolel walmistada,
Targal kombel töötada.
Aga rauda elopääwad,
Põrmo põlwe sammokesed
Jõudsid Taara tahtmisella
Waremine õhto weerul
Kaljo künka puhkamaie,
Wilo sängi suigumaie:
Enne weel kui Soome sepa
Mõega tööda toimetanud,
Sõasaha sünnitanud.
Sep oli mõeka seitse aastat
Poege abil töötanud,
Pinninud ja painotanud;
Seitsmest sugust raua karrast
Mõega tera koko keetnud;
Laulis iga pääwa kohta
Targa tööda toimetusel
Seitsmeid sugu sõnasida,
Rammosõnu sündiwaida,
Wõimesõnu woolsamaida
Mõega töötamise juures.
Karastelles mõega tera
Seitsmesugu weete wolil:
Üks oli weeta Wiro=merest,
Suurest lausa Soome=merest,
Teine weeta Peipse järwest,
Pihkwa piire rajadelta;
Kolmas Wirtso järwe weeta,
Emmo=järwe jälgedesta;
Neljas weeta Ema=jõesta,
Wanaisa hallikasta;
Wies weeta Koiwa jõesta;
Kues weeta Wõhandusta,
Püha läte imitsustest,
Seitsmes selge wihmaweeta,
Pilwe paisul sünnitatud.
Wars oli walgesta hõbedast,
Tera seitsmest teraksesta,
Seitsmest raua rahnudesta.
Käepide kallimast kullast,
Kup Kunglamaa kiwista.
Sidemed seitsmet karwa karrast,
Pannal paksusta taalderist,
Pandlapide pitserkiwist,
Sõrmus kiwi sõmerasta.
      Kalewi poeg, kangelane,
Wõtis mõega kuningada,
Sõasahkade pääliko
Katsetarbeks kange käte,
Laskis tera kangel kiirul,
Wuhistelles tuule tiiwul
Paarikorda keeritelles
Ümber pääda purjetelles!
Waat’, seäl tõusis kange kohin,
Ärkas mõistetamata mühin,
Wõerawääraline wuhin,
Niikui oleks tuuleoogo,
Wihma tuule wingumine,
Rahetuule röökimine.
Marotuule mõuramine
Kurja ilma ilmutelles,
Rasket sado sigitelles:
Mere laeneid mängitamas,
Puie ladwu puistemaies,
Katuksida kiskumaies!
Kalewide kange poega
Rabas mõeka raksatelles
Wasto rasket alasida.
Wägew käsi, wõidorikas,
Lõhkus raudse alasida,
Lõhkus tükis aluspako
Kahte osa keskeelta!
Aga mõegal polnud märki,
Ega krammi kusagilla
Löögi wopsust järeljäänud.
      Kalewi poeg, kangelane,
Rõemsal palgel pajatelles:
“Seep on mõeka hinna wäärta,
Seep on mõeka meehe toeksa
Seep on sündind sõariista
Kangelase käte mööda!
Seep on kuningliko mõeka.
Lunastuse luban sulle
Tingimata tasundada,
Tõutan hinda tõrkumata
Täielikult wälja maksta.
Mõek on mino, hinda sino:
Tule Wirust wõtemaie,
Arjust palka pärimaie.”
      Kauba peäle tehti liiko,
Walmistati pikad pidud,
Pikad joodud, laiad ilud
Kuulsa mõega küningalle,
Sõariista ülemalle.
Pidu kestis seitse pääwa,
Seitse pääwa puhkas lõetsu,
Puhkas wasar, alaspako.
Õlle kannud käisid ümber,
Wahtus mõdu peekerida;
Joodi liiko liigamiste,
Naised tantsisid tanota,
Poisid poolil püksata,
Meehed ilma kübarata.
Humalwiha walgus pähä,
Tegi silmad segatselleks,
Aro päädes pööraselleks.
Kalewide kallim poega
Hakas kiusalt kiitlemaie,
Lorisedes luiskamaie:
Soome tulles Saare lugu,
Kuida saarelaise tütar,
Kena piiga peenikene,
Tema kaisus kiljatelles,
Niudest wähä niksatelles –
Eide hoitud warakesta
Kogemata ära kautand;
Kuida isa kisa peäle,
Tüterille appi tulnud –“
      Enne weel kui pajatusta
Pikemalta awatelles,
Asjalugu lõpetelles:
Kargas sepa wanim poega,
Raudakäpa targem tugi
Tulisilmal laua tagant
Kalewi poea kallale.
“Loba suuga waleliko!
Jäta piiga laitemata!”
Kärgatelles sepa poega,
Kellel kindel kosja mõte
Sügiselle saare minna;
Noorikuda nõudemaie:
“Ära laima tütarlasta,
Ära sõima neiokesta
Lobasuula solkimisel!
Kergemeelne kiitlemine,
Ülemeelne hooplemine
Raiskab piiga õnne põlwe,
Kena neitsiliko pidu!”
      Meehed läksid mässamaie:
Sõna kurjemaid sünnitas;
Sõnasõimust tõusis tego,
Tõusis tüli tegeliko,
Weeres werisemat waeno.
Waremalt kui arwatie
Tülist õnnetust tulema,
Sõimust tego sündimata:
Oli Kalew, kangelane,
Äkilisel wiha tujul
Soome sepa poeokese,
Raudakäpa käsopoisi
Pää otsast pillutanud
Mõrtsoka mõega mängila.
Pää põrkas põrandalle,
Weri purtsas walosaste
Wendadelle wasto silmi,
Were auro isa silma.
      Soome sepa, raudakäpa,
Tõstis kisa kiljatelles,
Pahal tujul pajatelles:
“Mõrtsokas! kes kallist mõeka,
Kuningliko sõariista
Waga were walamisel,
Ilmasüüta surmamisel
Igaweste ärateotand.
Awitasid, häbemata!
Poega mino silma nähäs;
Wõtsid tuge wanuselta,
Abi targema ammetist.
Poisid! wõtke wasaraida,
Wõtke pihid pikemada:
Andle walo mõrtsukalle,
Were palka waenlaselle,
Wenna were walajalle,
Kalli elo hakajalle!”
      Poead tõt’sid käsko täitma,
Isa tahtmist toimetama:
Tõiwad tugewad wasarad,
Sepapihid pikemad:
Misga Kalewille malka,
Mõrtsokalle werepalka
Tahtsid tugewaste anda.
      “Toho, toho! tahmalased!
Sõgedamad nõgisilmad!”
Hüüdis Kalewide poega,
Wihast mõeka wibutelles:
“Ons teil elo üsna odaw
Kalewil on kange käsi,
Surm tal hoobi sugulane!
Mees weel alles ilmumata,
Sarnaline sündimata:
Kes tal wasto seista suudaks!
Tulge, kui teie elo odaw.” –“
      Soome sepa pajatelles:
“Mine, laiasuuga loba!
Põgene werewaenlane!
Küllap jumalate nuhtlus,
Taara kätetasuw käsi
Omal aeal sindki leiab,
Werist palka sulle maksab!
Aga et sa kalli mõega,
Kuningliko sõariista
Wagas weres rojastanud:
Seda ülekohto palka
Saago mõeka kätemaksma,
Terariista tasumaie!
Täna walatud weresta
Wõsogo sull’ elowõtja,
Kaswago sull’ kätemaksja!
Kuule, mõeka, kuningliko!
Kuule, mõeka! meistri käsko:
Salasõnu, mis sajatan!
Täida sünnitaja soowi:
Taso tänast were wõlga
mõeto mööda mõrtsokalle;
Kus ta seda ei mõtelnud,
Unes ette ei arwanud!
Wala werda werepalgaks.” –
      Kalewi poeg, kangelane,
Tormas hullul kombel uksest,
Umbes pääga uimasella;
Pool on uimus humalasta,
Paksem poole wihapaisust.
Ei ta pannud raudakäpa,
Soome sepa wandumista;
Salasõnul sajatusi
Targemalta tähälegi.
Ega näinud isa kurbtust,
Waese ema leina nutu
Närtsind poea surma pärast.
      Wankuw sammul rada mööda
Tormas Kalew ranna poole,
Kunni wiimaks wäsimusel
Keha pikal’ sirutelles
Kaljo künka peäle heitis,
Mõega liiko tuulutama,
Uimast pääda parandama.
Norises et kaljo kõikus,
Maa wärisedes wankus,
Liiwa sõmer koko sõelus.

Tagasi üles